Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE

1. Keel kui märgisüsteem, inimkeel

Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks.

Keel on mõtlemise tööriist.

Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms.

Kommunikatiivne situatsioon:

Suulisel suhtlemisel on vokaalauditiivne kanal.

Inimkeele olemuslikud omadused:

1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid);

ikoon – märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid;

erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad – sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr...

indeks – põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis – näiteks see, too, ma, ta jne.

2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid);

paralingvistiline vahend – intonatsioon jms;

ekstralingvistiline vahend – žestid, miimika, pilgud jms;

3. keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus:

häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest

tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest

4. keelesüsteemi produktiivsus: Lause või mõtte pikkus pole piiratud; Vajadusel saab uusi sõnu juurde tuletada. Sõnadel võib olla mitu tähendust. Kõik keeled võivad kõiki mõtteid väljendada.

elusa keelesüsteemi pidev muutumine

keelesüsteemi variantide olemasolu:

allkeeled (kirjakeel, kõnekeel),

dialekt e murre,

idiolekt (individuaalne eripära),

stiil (kõrge, madal)

kõne primaarsus, kirja sekundaarsus;

keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel);

metakeele olemasolu (?)

metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks.

Kanal

Saatja(kõneleja)

Vastuvõtja(kuulaja)

SignaalKood (märgisüsteem):

MüraMüra

1

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

2. Keeleteadus

Keeleteadus = filoloogia = lingvistika

Keeleteaduse tasandid e allsüsteemid ning nende uurimisobjektid:

vormiõpetus:

o foneetika e häälikuõpetus – häälik kui foon, seotud anatoomia ja füüsikaga;

o fonoloogia e häälikuõpetus – häälik kui foneem, uurivad lingvistid;

o morfoloogia e vormiõpetus – morfeem (väikseim tähendusega keele osa);

o leksikoloogia e sõnavaraõpetus – lekseem e sõna, uurib sõnavara liigitust ja päritolu;

o süntaks e lauseõpetus – uurimisobjekt on lause;

o tekstilingvistika – lausest suurema üksuse uurimine;

tähendusõpetus:

o semantika – kontekstivaba tähenduse uurimine;

o pragmaatika – kontekstist sõltuva tähenduse uurimine, keelekasutuse õpetus;

Keeleteaduse suunitlus:

üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus

o üldkeeleteadus – hõlmab võimalikult palju keeli korraga;

o deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus – kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma;

teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus

diakrooniline vs. sünkrooniline keeleteadus

o diakrooniline keeleteadus – uurib keele muutumist läbi ajaloo, nn. „filoloogia“;

o sünkrooniline keeleteadus – uuritakse keelt ajahetkel muutumatuna, nn. „lingvistika“;

mikrolingvistika vs. makrolingvistika

o mikrolingvistika e autonoomne lingvistika – uuritkase ainult keelt ennast eraldi;

o makrolingvistika e kausaalne lingvistika – uuritakse keelt koos rahvuskultuuri jms-ga

nt. sotsiolingvistika (uurib keelt eri vanuse, soo ja sots. rühmades), keele seos psühholoogiaga

Keele uurimise meetodid:

Igal lingvistil on oma emakeeles keelepädevus e keelevaist – ainult sellele ei tohiks toetuda;

Andmete kogumine:

o lindistus (video heli)

o teksti litereerimine (vähem täpsem) e transkribeerimine (täpsem) – teksti kirjapanek koos metamärgistusega (intonatsioon, pausid jms)

o korpused, sõnaraamatud, arhiivid jms.

korpus – elektrooniline struktureeritud kogu mingi keel tekstidest;

Andmete töötlemine:

o kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid, ei vaadelda sagedusi:

o kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine, nn. statistiline lingvistika, nt. sama tähenduse v. vormi eri variantide võrdlemine;

Katsed: psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused;

2

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

3. Keeleteaduse ajalugu, keele käsitlemine

Antiikaja keeleteadus

India

o Panini (umbes 400 eKr)

sanskriti k. grammatika (eelk. fonoloogia ja morfoloogia): abisümbolid (täielik kadu, 0-morfeem), reeglid on elliptilised e. kokkusurutud, eraldi järjestamata ja järjestatud reeglid

Hiina

o konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja;

o taoism (alates 4. saj. eKr): keel segab ühendust kõiksusega;

Kreeka

“filosoofiline periood”:

o Platon (428-348 eKr): dialoog “Kratylos”

ratsionalismi (mentalismi) eelkäija

Kas keel on olemas nomo („välja mõeldud“) või physei („looduslik“)?

o Aristoteles (384-322 eKr): loogika, poeetika, retoorika

„Kuna keel järgib mõisteid, peab ta mingis mõttes olema universaalne.“ keskaja skolastikute universalismi eelkäija

Lause põhikuju on „X on Y“. Nt. Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv.

Aleksandria periood:

o Dionysios Thrax (2. saj eKr)

esimene säilinud täielik grammatika „Techne grammatike“: kõik sõnaliigid (va adjektiiv), grammatilised kategooriad, lause mõiste traditsioonilise grammatika eelkäija

Keskaja keeleteadus Euroopas

Keskaeg

o Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika)

o Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena.

Renessanss (14.-16. saj): erinevate keelte kirjeldused.

Ratsionalism (17.-18. saj): nn Port Royali grammatika (1660): universalism vorminähtustes.

Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkimine

o astronoom Sajnovics 1770 (1768-69) – tõestas, et ungari ja lapi keel on suguluskeeled

o Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära)

o Franz Bopp 1816 (sanskriti, kreeka, ladina, pärsia, saksa keele võrdlus)

o keelkonna mõiste (esimesena Indo-Euroopa)

tähed sõnad mõisted referendid

nomo physei

3

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

XIX sajandi keeleteadus Euroopas

Grimmi(de) seadus 1822: indoeuroopa algkeele b, d, g, p, t, k vanagermaani p, t, k, f, Ө, h

Wilhelm von Humboldt 1767-1835

o Jaava saare kaavi keelest 1836-39

o Keelefilosoofia:

Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend.

Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus.

Keele uurimine põhinegu vastanditel, näit. subjektiivne/objektiivne; keel/mõtlemine; kollektiivne/individuaalne.

o Keelte morfoloogiline tüpoloogia:

isoleeriv keel – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe, nt. vietnami (toonikeel);

aglutineeriv keel – sõna lõppudes ja algustes on palju liited, nt. türgi;

flekteeriv keel – tüve muutumine, nt. saksa;

polüsünteetiline keel – tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks;

aglutineeriv ja flekteeriv keel – nt. rootsi, eesti

August Schleicher 1821-1868

o keelepuu mõiste, aluskeeled

o keel kui organism, mis areneb: isoleeriv aglutineeriv flekteeriv

Noorgrammatikud (19. saj. lõpp)

o keelemuutuste põhjused:

absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja

analoogia mõju

laenamine

XX sajandi keeleteadus Euroopas

nn neogrammatikud

Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond) Tartus 1883-1893

o foneemi mõiste

o Ferdinand de Saussure (Šveitsi keeleteadlane)

o 1916 – “Cours de linguistique générale” (kirjapandud tema õpilaste poolt)

o Strukturalismi põhitõed:

Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega).

Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole).

Uurima peab midagi, mida ei näe.

Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine.

Keele reeglid on süntagmaatilised (kõnes näha) ja paradigmaatilised (kõnes pole näha)

Keele struktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia.

4

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

o Strukturalismi mõisted:

keeleüksus e -element – ühe keele kategooria esindaja;

distributsioon e jaotumine – mingi elemendi kõikide kontekstide summa;

distributsioon on kas distinktiivne (tunnused ei sõltu kontekstist) või komplementaarne (tunnused sõltuvad kontekstist);

süntagma – sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend

paradigma – sama tasandi keeleüksuste kogum, mida saab antud kontekstis üksteisega asendada

o Strukturalismi edasiarenguid:

deskriptivism (Bloomfield 1933, USA): sõnastada reeglid võõra keele jaoks

generativism (Chomsky 1957)

Noam Chomsky

o 1957 – „Süntaktilised struktuurid“ („Syntactic Structures“)

o Generativismi põhiteesid:

keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõiki antud keele grammatilised (õiged) laused.

keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni.

süva- ja pindstruktuuri eristamine.

keeleõppimise võime on pärilik.

4. Foneetika ja fonoloogia

Foneetika

Foneetika tegeleb kõneloome ja –tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga.

Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika

Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine

Foneetiline transkriptsioon – kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine

Foneemide liigitus:

Vokaalid e täishäälikud:

o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a]

o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e]

o pingsus: pingsad [i], lõdvad

Konsonandid e kaashäälikud:

o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g]

o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h]

o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n]

o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l]

o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]

o poolvokaal [j]

o helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]

5

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

o dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri)

o aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel

Häälikute kombinatsioonid:

o diftong – kahest ühte silpi kuuluvast vokaalist koosnev ühend

kõrgenevad, madalduvad

o geminaat – silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme

o afrikaat – klusiilialguline frikatiiv [pf ts]

Positsioonilised nähtused:

o palatalisatsioon e peenendus – nt. palk, palk

o vokaalharmoonia – sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid, nt. türgi keel

o assimilatsioon e sarnastumine – häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks

o dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine

Prosoodia

o rõhk – rõhuline on silp või sõna mitte häälik, eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna „aitäh“)

o intonatsioon

o kvantiteet e välde – eesti keeles 3 väldet (haruldane), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust

o sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon

Fonoloogia

Mõisted:

o foon e häälik – akustiliselt eristatav häälik

o minimaalpaar – eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra

o allofoon – ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab

o foneem – häälikute grupp, mis on antud keeles sama funktsiooniga

distinktiivne distributsioon – eri foneemid (erinev minimaalpaar), eri tähendused

komplementaarne distributsioon – sama foneemi allofooni, sarnane tähendus

distinktiivsed tunnused (eesti vokaalide näitel)

o kõrge / keskkõrge / madal vokaal

o eesvokaal / tagavokaal

o labiaalne vokaal (huuled torus) või mittelabiaalne vokaal

5. Sõna

Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust.

Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, eitus.

homonüümid – kirjas ja häälduselt ühtemoodi sõnad, nt. tee - tee

homofoonid – kirjas erinevad aga häälduselt samad sõnad, nt. müüja - müüa

kõrge madal eesv. tagav. labial.a - + - + -o - - - + +u + - - + +ä - + + - -e - - + - -ö - - + - +i + - + - -ü + - + - +õ - - - - -

6

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

homograafid – kirjas ühtmoodi aga häälduselt erinevad sõnad, nt. palk - palk

6. Morfoloogia

Morfeemi mõiste:

o morfeem – väikseim tähenduslik üksus lauses (foneem – väikseim tähendust eristav)

o allomorf – morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav

o morf – tehniline termin, sõna komponent

o Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid kui nad on tähenduselt samad, struktuurilt osaliselt sarnased ning komplementaarses distributsioonis, nt. jalga- / jala-; -de- / -te-, või tähenduselt samad, vormilt erinevad ning distributsioonilt samad, nt. ilusa+te+le / ilusa+i+le.

o Komplementaarne distributsioon – erinevad variandid erinevates kontekstides (pole võimalik ära vahetada).

o Distributsioonilt sama – erinevad variandid sõltumata kontekstist (võib alati vahetada).

Morfeemide liigid:

o vabad / seotud

o esinevad ka üksi / üksi ei esine

o (juured ja) tüved / afiksid

o leksikaalsed (tähendusega) / grammatilised

juur – leksikaalne morfeem, mis koosneb ühest osast, nt. kirja

tüvi – ka liide, nt. kirjutada

Afiksid e liited:

o prefiks e eesliide, nt. eba+viisakas

o sufiks e järelliide, nt. jalga-de-le-gi

o tsirkumfiks, nt. saksa k. ge+mach+t

o infiks – nt. akaadi k. išriq "he stole", iš-ta-riq "he stole for himself"

Nullmorfeem – nt. raamatu+0

Kliitik – afiksi ja tüve vahepealne morfeem, grammatiline tähendus, liitumine teistmoodi kui afiksil, nt. kellelegi / kellegile

7. Grammatiline kategooria

Grammatiline kategooria – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused.

Grammatiline kategooriate (morfoloogilised) väljendusviisid:

o sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon) – afiksite liitmine, ühte morfeemi koondatakse erinevaid tähendusi (nii leksikaalsed kui grammatilisi)

o abisõnad e analüütiline väljendusviis – alalütlev kääne ≠ järelsõna „peale “ (dativ)

o reduplikatsioon – tavaliselt tüve kordus, nt. väga-väga

Tavalisemaid grammatilisi kategooriaid

o Arv e numerus – singular / duaal / pluural, mittegrammatiline duaal: kumma, teineteise

o Klass, sealhulgas sugu e genus – maskulinum / femininum / neutrum; elus / elutu; inimene / mitteinimene

7

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

o Kääne e casus – eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme

o Määratus e definiitsus – inglise keeles artiklid: a, the, eesti keeles: üks, see, mingi, definiitne – kuulajal on referendile iseseisev juurdepääs

o Võrdlus – positiiv / komparatiiv / superlatiiv

o Aeg e tempus – olevik, minevik, tulevik; tuleviku vorme on keeltes vähem kui mineviku vorme; grammatilised tuleviku vormid võivad ka puududa (nt. eesti keel)

o Isik e persona – eesti keeles 8 tk (ainsus, mitmus, 1.-3. isik + umbisikuline)

o Kõneviis e modus

eesti keeles:

kindel – tavaline info

käskiv e imperatiiv

kaudne – vähem kindel info

tingiv e konditsionaal – nn. oleks

möönev e jussiv – käskiv + kaudne, nt. mindagu, tehtagu

kaudne kõneviis on keeltes haruldane

tingiva kõneviisi tähendus varieerub keeleti

o Tegumood e genus

aktiiv / passiiv

personaal / impersonaal

alus ja öeldis vahetavad kohad

eesti keeles ei muutu aluse ja öeldise vorm: tehti kellegi poolt

o Laad e aspekt

lõpetatud / lõpetamata

tulemuslik / mittetulemuslik

punktuaalne / duratiivne

progressiiv

vene keeles eesliited

eesti keeles: objektivalik sõltub sellest, kas tegevusel on piir või mitte, järelsõnad: ära, läbi (ühendverbi osad)

o Eitus

eesti keeles: sõna „ei“, eitav tegusõna vorm, eessõnad: eba-, mitte-, a-

eesti keeles kaotab verbi eitus isiku, saksa keeles mitte (eraldi eitusverb)

inglise keeles eraldi abiverb not

eitus on enamasti enne verbi (lõuna-eesti murdes võib ka vastupidi)

eitust on vähem kui jaatust

Grammatiline kategooria koosneb enamasti markeeritud ja markeerimata liikmetest

o arv: ainsus – mitmus, kääne: nimetav – muud, võrdlus: positiiv – muud, aeg: olevik – muud, tegumood: aktiiv – passiiv, isikuline – umbisikuline, kõne: jaatav – eitav

o aga: klass, kõneviis (indikatiiv või imperatiiv), isik, definiitsus

8

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

8. Süntaks

lause – terviklik mõte, osalause – ühe pöördelise verbiga lause

lausung – kontekstiga lause ning selle protsess

voor – suulise kõne uurimisel ühe või korraga mitme inimese jutt, millele eelneb ja järgneb teis(t)e inimes(t)e jutt

grammatiline lause – lause, mida selle keele emakeelena kõneleja peab normile vastavaks (Chomsky)

vastuvõetav lause – kontektis arusaadav ja sobiv lause

Sõnaliigid fraasid

o Nimisõna e substantiiv – substantiivifraas ehk noomenifraas = NP

o Omadussõna e adjektiiv – AP

o Tegusõna e verb (sh infinitiivid ja partitsiibid) – VP

o Määrsõna e adverb – AdvP

o Arvsõna e numeraal – QP

o Asesõna e pronoomen

o Määrsõna e kvantor – QP

o Abisõnad (artikkel, pre-ja postpositsioonid, abiverbid, partiklid jm) – PreP ja PspP (kokku PP)

Lauseliikmed ja nende tüüpilised väljendajad

o Alus e subjekt – NP

o Öeldis e predikaat – VP

o Sihitis e objekt – NP

o Öeldistäide e predikatiiv – NP või AP

o Määrus e adverbiaal – AdvP või PP

o Täiend e atribuut – AP

Süntaktilised seosed

o Tasandiseosed: rinnastav (sama tasand), alistav (astmeline, kõrvallaused)

o Morfoloogiliselt väljenduvad seosed

ühildumine e kongruents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine (subjekti ja objekti ühildumine) – sõnad kuuluvad ühte kategooriasse, ühed sõnad mõjutavad teiste vorme

rektsioon – üks põhisõna määrab teise sõna kategooria

eraldi morfeem (näit possessiivsufiks) – paljudes keeltes puudub

o Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne)

Sõnajärje tüpoloogia:

o Maailma keeltes SOV 45%, SVO 42%

o Universaalsed tendentsid

VO; PREP (eessõnad); NG (noun genitive atr.); NA (noun adjective)

OV; PSP (järelsõnad); GN (genitive atr. noun) ; AN (adjective noun)

o eesti keeles SVO, PSP, GN, AN

9

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

o S – subjekt e. alus, O – objekt e. sihitis, V – verb e. öeldis

10

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

9. Süntaktilisi teooriaid

Generativism: süntaktilised transformatsioonid

o Kevade on Lutsu parim teos.

o Siire, sh topikaliseerimine – Lutsu (topik) parim teos on Kevade.

o Asendus – See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos.

o Lisamine – Kas Kevade on Lutsu parim teos?

o Kõrvaldamine – Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb Poiss tahtis õppida lugema.

“Valentsiteooria”ehk sõltuvusgrammatika

o Verb + aktandid (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid (aeg, koht, viis)

o Näide kolmevalentsest verbist: eraldama – kes? - keda? - kellest?

Lause aktuaalne (temaatiline) liigendus, lause infostruktuur

o teema (vana info) – reema (uus info)

Käändegrammatika (semantilised rollid) (Fillmore jt)

o Agent (kes?), Patsient (keda?), Kogeja (experiencer) (kellel?), Benefaktiiv (kellele?), Allikas (source) (kust?), Temporaal (kuna?), Instrument (millega?), Komitatiiv (kellega?), Lokatiiv (kus?), Põhjus (miks?) ...

Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995)

Eesti lausete põhitüübid (EKG)

o GS – grammatiline subjekt e alus

o TS – tegevussubjekt e tegija

o PS – pragmaatiline subjekt e topik (lause esimene liige)

o Normaallaused: GS = TS = PS – Ta jookseb.

o Kogeja-omajalause: GS ≠ TS = PS – Tal on häbi.

o Eksistentsiaallause: GS = TS ≠ PS – Peenral kasvavad lilled.

10. Semantika

Tähendus:

o 1. abstraktne: süsteemi tähendus

o 2. konkreetne

kõneleja tähendus

kuulaja tähendus

Tähenduse uurimine:

o komponentanalüüs – mõistete ja tunnuste tabel

o prototüüpanalüüs – tüüpnäited, mõistete hierarhia

Semantika põhimõisteid:

o denotasioon e intensioon – tähenduse kirjeldus, mis koosneb mingitest komponentidest; mismoodi antud tähendus erineb teistest

o ekstensioon – mingile tähendusele (denotsioonile) vastav objektide hulk maailmas

o (tähendus)väli – sõnade rühm, mis suures osas oma tähenduselt kattuvad

11

tähistatu (mõiste)meel

tähistaja (sõna)keel

referent (entiteet)maailm

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

o polüseemia – mitmetähenduslikkus, mille puhul kõik vormid on omavahel seotud, nt. jooksma (inimene jookseb, vesi jookseb)

o homonüümia – mitmetähenduslikkus, kus erinevad vormid ei kuulu omavahel kokku. nt. tee (jook, rada)

o sünonüümia – leksikaalne suhe erinevate sõnade vahel, mis on tähenduselt sarnased

o metafoor – kujundlik tähendus nt. luules

o doomen – tähenduste valdkond

o kujundskeem e skeemkujutlus – skemaatilised mõisted

o propositsioon – lisatähendus, mida antud lause eeldab, nt. Mul olevat pastakas.

o presupositsioon – eeldus, mis peab olema tõene, et mingil lausel oleks mõte

lause eitus säilitab presupositsiooni

Semantika: Mida X tähendab?

Pragmaatika: Mida X-ga öelda võib?

11. Pragmaatika

Pragmaatika tegeleb koomiksite ja anekdootidega (minimaalne kogus tähendust)

Pragmaatika põhivaldkonnad:

kõneaktiteooria e kõneteooria (Austin, Searle)

o kõneakt e kõnetegu

o teatud grupid: informatsiooni edastamine, direktiivid (küsimused, palved, käsud), tähtsad laused („I do“ kirikus), mis muudavad väga palju maailmas

implikatuuriteooria: kooperatiivsusprintsiip e koostööprintsiip (Grice)

o kõnest võib alati järeldada rohkem kui ütleb tema sõna-sõnaline tähendus

o eeldus: inimesed teevad suheldes koostööd

o kvaliteedimaksiim – „Räägi tõtt!“, eeldatakse et vestluspartner ei valeta

o kvantiteedimaksiim – „Anna piisav hulk infot!“, eeldatakse et vestluspartner ei räägi poolt tõde varjates samas kuulaja jaoks olulist infot

o relevantsusmaksiim – „Ole asjakohane!“, kuulaja eeldab, et vestluspartner räägib teemakohaselt või annab märku teema vahetusest

o meetodimaksiim – „Ole arusaadav!“, eeldatakse, et vestluspartner kasutab kuulaja saaks arusaadavaid termineid

o maksiimide rikkumise näide on ironnia (eelkõige kvaliteedimaksiim)

deiksis (indeksikaalsus) – nähtus, mille kaudu keeleline väljend on seotud oma kontekstiga, praktikas: väljendid, mis ei oma kontekstiväliselt mingit tähendust

o isikudeiksis – nt. isikulised asesõnad: ma, sa, ta

o ruumi- ehk demonstratiivdeiksis – nt. siin, seal

o ajadeiksis – nt. täna, homme

o diskursuse deiksis – viide kõne lõigule või tekstile, nt. see, too

o sotsiaalne deiksis – nt. teie vs. sina

o verbideiksis – nt. tulema vs. minema

12

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

o Liigitus:

eksofoor (ka deiksis) – referent leitakse füüsilisest maailmast

endofoor (ka anafoor) – referent leitakse tekstist

anafoor – „See“ järgneb objektile (sagedasem)

katafoor – „See“ eelneb objektile

viisakusprintsiip: minapilt e nägu

o viisakus on valetamine

o esineb kõikides keeltes

o sotsiaalne nähtus – distantsi hoidmine: vanus, tutvus, võimusuhtes, eesti keeles kõige olulisem tutvus

o igal inimesel on oma sotsiaalne identiteet e. kujutlus iseendast teiste jaoks

o positiivne vs, negatiivne nägu (viisakus) (Brown ja Levinson)

pos (lähenduv): olla sõber, kuuluda mingisse gruppi

neg (distantseeruv): olla iseseisev, distantseeruda

Dialoogi struktuur

12. Sotsiolingvistika

Sotsiolingvistika uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas.

Empiirilisus – kvantitatiivne (küsitlused, statistika jms) mitte kvalitatiivne (arutlev)

Sotsiolingvistika tegevusalad:

o kõneetnograafia ja vestluse struktuur – kattub pragmaatikaga, tegeledakse argikeelega, kogutakse materjali lindistamise teel

o keele varieerumine (stiil, sugu, sotsiaalne kuuluvus jms)

o kakskeelsus, kakskeelne ühiskond

o praktiline sotsiolingvistika (keele planeerimine, hariduspoliitika, keelepoliitika)

Variatiivsus

o igast keelest on palju variante igal keele tasemel (hääldus, süntaks)

o geograafiline – murre e dialekt

Eesti murdealad:

Põhja-Eesti: Saarte (õ ö), Lääne, Kesk, Ida (o õ)

Lõuna-Eesti: Mulgi, Tartu, Võru (s.h Setu)

Ranniku (3 väldet 2 väldet)

ka suuresti globaliseerunud ühiskonnas on murded (identiteedi küsimus)

o sotsiaalne (vanus, sugu, sotsiaalne klass)

USA-s sotsiaalne klass = sissetulek, Eestis sotsiaalne klass = haridus

o situatsiooniline (stiil, formaalsus)

13

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

Keele variandid:

o dialekt e murre – geograafiline erisus

o sotsiolekt – sotsiaalne erisus, släng – noorte kõnekeele sotsiolekt

o allkeel – keele variant

kirjakeel e standardkeel

ühiskeel – formaalsem kõnekeel, argikeel – mitteformaalsem kõnekeel

o idiolekt – individuaalne keelepruuk

Suuline ja kirjalik keelekasutus: suuline kõne on:

o ajaline, lineaarne, ühesuunaline, interaktsiooniline, deiktilisem (kontektist sõltuvam)

o intonatsioon ja pausid (mitte kirjavahemärgid), seega ikoonilisem

o "lõdvem" konstruktsioon, parandused, reformuleeringud, partiklid jne

o tavaliselt vähem formaalne

Konversatsioonianalüüs (CA) ehk vestlusanalüüs uurib autentseid vestlusi

o Vestluste jaotus: argivestlus, institutsionaalne vestlus

o Peaeesmärk: avastadada vestluse struktuuri

o Põhiteemad:

vooruvaheldusmehhanism

voorudes tegutsemine kui sotsiaalse elu üks fakte

voor – ühe inimese kõne järgmise inimese kõneni: auditooriumi sidumine

vooruvahetusmehhanism: vooru võtab a) see, kellele osutati; b) see, kes "jaole saab"; c) eelmine kõneleja

tagasiside: parandusmehhanismid, naaberpaarid

13. Keelte tüpoloogiline liigitus

Morfoloogiline tüpoloogia:

o isoleeriv – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe, nt. vietnami (toonikeel);

o aglutineeriv – sõna lõppudes ja algustes palju liiteid, nt. türgi;

o flekteeriv – tüve muutumine, nt. saksa, eesti;

o polüsünteetiline – tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks;

Sõnajärje tüpoloogia:o Maailma keeltes SOV 45%, SVO 42%o Universaalsed tendentsid

VO; PREP (eessõnad); NG (noun genitive atr.); NA (noun adjective) OV; PSP (järelsõnad); GN (genitive atr. noun) ; AN (adjective noun)

o eesti keeles SVO, PSP, GN, AN

o S – subjekt e. alus, O – objekt e. sihitis, V – verb e. öeldis

14

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

14. Arvutilingvistika ja keeletehnoloogia

Keeletehnoloogia: õigekirja- ja grammatikakontrollijad (spellerid), skänneriprogrammid, teksti ettelugejad (ja vastupidi (näit pimedatele)), automaatrefereerijad jms

Arvuti keeleteadlasele abiks: keeleressursid: korpused, sõnastikud (tesaurused)

Arvuti keelt mõistma: tehisintellekt

15. Keele omandamine

Lapse keeleline areng (psühholingvistika – keele ja meele arengu uurimine):

o Erinevad teooriad:

biheiviorism – laps õppib keelt sõnu korrates

nativism (Chomsky) – lastel on kaasa sündinud eeldus keele õppimiseks

kognitivism (Piaget) – laps omandab keelt koos muu mõtlemisoskuse arenguga

o Keele omandamise astmed:

6-10 kuud – silpide periood;

umbes 10 kuu vanuses hakkab silpide koosseis muutuma vastavalt keelele

1 aasta – esimesed sõnad, tihti žestidega

1,6 aasta – kahe sõna periood

o Olulisi seisukohti:

keskmist last pole olemas;

laps imiteerib palju, kuid loob ka oma süsteemi

Teise keele omandamine (Rakenduslingvistika alasid)

o Täiskasvanud keeleõppija (võrreldes emakeelt õppiva lapsega)

on neuroloogiliselt erinev (väljakujunenud aju osade funktsioonid, lapse aju on kui „puhas leht“);

oskab lugeda ja kirjutada (peab korraga õppima mõlemat, tähelepanu hajumine);

oskab juba ühte keelt, seega motivatsioon väiksem ja teist keelt omandatakse läbi emakeele prisma;

on silmitsi suurema varieerumisega (palju rohkem erinevaid situatsioone ja teemasid);

omab vähem aega;

õpib tavaliselt “ebaloomulikus” olukorras ja omab harva “ema”

15

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

16. Maailma keeled

Keelte areng

Pole teada kas kõik keeled pärinevad ühest algkeelest või mitte.

Keele päritolu teooriaid:

o "bow-wow" teooria: esimesed sõnad onomatopoeetilised

o "pooh-pooh" teooria: esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused

o "yo-he-ho" teooria: esimesed sõnad koordineerivad hüüatused

o "la-la"teooria: kõne algus on laul

o keele žestilise päritolu teooria

Inimese areng (Foley 1998)

o Arengu tunnused: aju maht, järglaste eest hoolitsemine, hingamisteede ehitus

o Alates Homo habilisest võisid inimesed omada mingit keelt

o Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles – rühma liikmeks saamine.

o Biologoolis-kognitiivne aspekt keeles – inimene on ainus loom, kelle aju poolkerad on erinevad. Paremakäelisel toimub rääkimine vasakus ajupoolkeras, kus muuhulgas asub ka loogika ja arvutuskeskus.

Keelte arv ja liigitus

Maailmas erinevate autorite arvates 4000-7000 keelt.

Keelte liigitus: tüpoloogiline (struktuuri alusel), genealoogiline liigitus (suguluse põhjal, algkeelest arenevad tütarkeeled). Isolaatkeelel pole sugulaskeeli.

Pidžinkeel – keelekontaktide kaudu tekkinud segakeel.

Kreoolkeel on pidžinkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena.

Viipekeel on žestilis-visuaalne keel. Loomulik viipekeel vs viibeldud eesti, soome vms keel. Sõrmendamissüsteemid – vokaalse keele foneemide kasutamiseks.

Ühiskonna mitmekeelsus: Kõige rohkem rääkijaid mandariinihiina keeles 885 milj. Kõige rohkemates riikides inglise keel: 50. 1-2% maailma keeltest on mõnes riigis riigikeeleks.

Liik Aastat tagasi Aju mahtŠimpans 395 cm3

Australopithecus 5-7 milj. 500 cm3

Homo habilis 2,5-2 milj. 600-800 cm3

Homo erectus 1,8 milj. 800-1000 cm3

Homo sapiensarhailine 400-200 tuh. 1100-1400 cm3

sh neandertaallane 1700 cm3

kaasaegne 130 000 1400 cm3

16

Kordamine eksamiks aines sissejuhatus üldkeeleteadusse (2005/2006 õa sügis)

Indo-euroopa ja soome-ugri keelkond

Indoeuroopa keeled

o Germaani keeled põhjagermaani

rootsi norra taani fääri islandi

läänegermaani inglise saksa friisi hollandi,

flaami afrikaani

o Balti keeled leedu läti

o Slaavi keeled idaslaavi keeled

vene valge-

vene ukraina

lääneslaavi keeled

poola tšehhi slovaki

lõunaslaavi keeled

bulgaaria serbia-

horvaadi sloveeni make-

doonia

o Romaani keeled itaalia hispaania katalaani portugali prantsuse provansi reto-

romaani sardiinia rumeenia

o Kreeka kreeka

o Keldi keeled iiri gaeli kõmri bretooni

o Armeenia armeenia

o Albaania albaania

o Indoiraani keeled indoaaria keeled

hindi bengali bandžabi marathi urdu gudžarati bihaari sindhi nepali singali

iraani keeled pärsia kurdi puštu

Uurali e soome-ugri keeled

Saami keeledo lõunasaamio Umeå saamio Piteå saamio Luleå saamio põhjasaamio Inari saamio Kemi saamio koltasaamio Akkala saamio Kildini saamio turjasaami

Läänemeresoome keeled

o liivio eestio vadja soomeo isurio karjalao anuseo lüüdio vepsa

Mordva keeledo ersao nokša

Mari keeled Permi keeled

o udmurdio permikomio sürjakomi

Ugri keeledo ungario mansio handi

Samojeedi keeledo nganassaanio eenetsio juratsio neenetsio sölkupio kamassio matori

17