Tartu Ülikool

Julia Mastitskaja

TOITUMISHÄIRETEGA SEOTUD

ENDOKRIINSED MUUTUSED

Referaat

Juhendaja: Ehte Orlova

Tartu

2014

2

Sisukord

1. Sissejuhatus………………………………………………………………………… 3

2. Söögiisu ja söögi manustamise hormonaalne kontroll………… 3

2.1 Söömise tsentraalne regulatsioon……………………………… 4

2.2 Toidu vastuseks produtseeritud signaalid………………….. 5

2.3 Rasvumise signaalid…………………………………………………… 7

2.4 Suguhormoonid…………………………………………………………. 7

3. Naiste normaalse söömise regulatsioon suguhormoonidega. 8

3.1 Menstruaaltsükli erinevate faaside ajal……………………... 8

3.2 Menopaus…………………………………………………………………. 8

3.3 Rasedus ja imetamine……………………………………………….. 11

4. Suguhormoonide osalus söömishäiretes ja ülekaalulisuses… 12

4.1 Anorexia nervosa……………………………………………………… 12

4.2 Bulimia nervosa……………………………………………………….. 12

4.3 Ülekaalulisus……………………………………………………………. 13

5. Suguhormoonidega ravi efekt söömisisule ja kehakaalule… 15

5.1 Oraalsed kontratseptiivid………………………………………… 15

5.2 Hormoonasendusravi………………………………………………. 17

6. Kokkuvõte………………………………………………………………………… 19

7. Kasutatud kirjandus…………………………………………………………. 20

3

1. Sissejuhatus

Suguhormoonid östrogeen, progesteroon ja androgeen on seotud söögiisu, söömise

ja energia metabolismi reguleerimisega. Enamikul liikidel, sealhugas ka inimestel, on

söömine ja reproduktiivne funktsioon tihedalt seotud. Järelikult menstruaaltsükli

erinevate hormonaalsete faaside jooksul toiduratsioon varieerub ja ilmnevad

märkimisväärsed adaptatsioonid söögiisu ja kehaehituse osas raseduse ja imetamise

ajal. Söömisharjumuste ja metabolismi reguleerimine suguhormoonide abil mängib

olulist rolli naise tervises, mida näitab selle regulatsiooni häire seos mitmete

kliinilistega häiretega. Söömishäired ja rasvumine, mis on muutumas üha

levinumaks, on seotud raskete haigustega ja suremusega, mis on väga murettekitav.

Hiljutistes uuringutes, mille eesmärgiks oli selgitada välja haiguste

tekkemehhanismid ja pakkuda välja strateegiaid selliste haiguste ennetamiseks ja

raviks. On saadud uusi teadmisi söögiisu reguleerimises ja toitumusharjumuste

kujunemises suguhormoonide toimel.

Käesolev ülevaade suguhormoonide rollist söögiisu kontrollis ning normaalse ja

patoloogilise söömiskäitumise kujunemises naiste seas, keskendub hiljutistel

uuringutel järgmistes valdkondades:

1. Suguhormoonide ja neuroendokrinoloogiliste faktorite koostoimed

2. Söömise regulatsioon suguhormoonide toimel erinevate mentsuaaltsükli

faaside, menopausi, raseduse ja imetamise ajal

3. Suguhormoonide võimalik roll söömishäirete ja rasvumise kujunemisel

4. Östrogeenidega ravi (nt suukaudsed rasestumisvasted vahendid ja menopausi

hormoonravi) efektid söögiisule ja kehakaalule

2. Söögiisu ja söögi manustamise hormonaalne kontroll

Vastuseks näljatundele või mõne konkreetse toiduaine soovi korral, me

tavaliselt sööme kuni kõht on täis. Seoses sellega erinevad faktorid nagu eine

4

suurus ja söömise sagedus võivad väga erineda sõltuvalt erinevatest keskkonna,

psühholoogilistest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest mõjudest.

2.1 Söömise tsentraalne regulatsioon

Hüpotaalamus mängib peamist rolli söögiisu tekkimises ja toidu omastamises.

Toitumise tsentraalse süsteemi osana ta koordineerib hormonaalseid ja neuraalseid

vastusi ja reguleerib ka vere toitainete taset, mis omakorda tekitab käitumuslikke ja

autonoomseid väljundeid kalorivajaduse saavutamiseks ja energiabilanssi

säilitamiseks. Seoses sellega on oluline roll hüpotaalamuse arkuaattuumadel

(hypothalamic arcuate nucleus, ARC), mille mõju projektsioon ulatub

paraventrikulaarse tuumani (paraventricular nucleus, PVN) ja külgmise

hüpotaalamuse piirkonnani (lateral hypothalamic area, LHA), samuti teistele

söögiisuga seotud tuumadele, näiteks dorsomediaalne (dorsomedial hypothalamic)

ja ventromediaalne hüpotaalamuse tuum (ventromedial hypothalamic nucleus,

VMH).

Kaks peamist ARC neuronite populatsiooni mõjutavad toidu tarbimist ning seeläbi

homöostaasi: need, mille mõju ulatub LHA-ni ning mis väljendavad neuropeptiid Y

(NPY) ja Agouti-related peptiidi (AGRP) stimuleerivad toidu tarbimist ja vähendavad

kulutusi energiale, nn orexigenic effectors (Joonis 1). Teised ARC neuronid, mis

laiendavad oma mõju PVN-ni ja väljendavad proopiomelanokortiini (POMC) ja

kokaiiniga-amfetamiiniga-reguleeritud transkripti (CART), pärsivad isu ja

suurendavad energia kulusid, nn anorexigenic effektors. Lisaks on mitmed teised

hüpotaalamuses toodetud faktorid, mis samuti reguleerivad söögiisu, sealhulgas

anorektilise toimega kortikotropiini-vabastav hormoon ja oreksigeense toimega

melaniini koondav hormoon ja oreksiinid.

On ka tõendeid, et inimese söödud toit on ajukoore ja subkortikaalsete

ajupiirkondade kontrolli all ning seotud „tasu ja tunnetuse“ mehhanismiga.

Mesolimbilises dopamiini süsteemis, sealhulgas keskaju ventraalse tegmentumi alas

ja juttkeha nucleus accumbens’sis, mida peetakse primaarseks neuraalseks „tasu“

süsteemiks. Vastuseks keskkonna- ja psühholoogilistele stiimulitele võib see

5

võrgustik suurendada toiduratsiooni sõltumatust kalorivajadusest, nn hedonic

feeding system.

Joonis 1. Tsentraalne neuroendokriinne söögiisu ja toidumanustamise

kontroll.

2.2 Toidule vastuseks produtseeritud signaalid

Perifeerne söömis süsteem reguleerib lühiajalist toidu sissevõtmist vabastades

peptiidide kaskaadi GIT-ist, kus nad interakteeruvad toidu komponentidega ja

6

tegutsevad perifeerselt, et moduleerida seedimist ja toitainete imendumist.

Aktiveerides vaaguse aferentseid närvikuide, need peptiidid samuti annavad signaali

solitaartrakti kaudu ajule, et kõht on täis. Mao venitus n. vaguse kaudu tekitab

küllastunnet, mille tõttu me lõpetame söömise või vähendame oma portsiooni.

Gastrointerstinaal peptiidid on kavandatud tekitama küllastustunde

koletsüstokiniini(CCK), glükagoonitaolise peptiid-1 ja Peptide YY produktsiooniga.

Teisest küljest söögiisu stimuleerivat hormooni ghrelin’i sekreteeritakse

maolimaskesta rakkudes paastumise ajal ja ta jõuab ajju vere kaudu , et anda märku

näljast.

Joonis 2. Söögiisu ja energia bilanssi kontroll aferentsete mehhanismide kaudu.

7

2.3 Rasvumise signaalid

Tsirkuleerivaid rasvumise signaale produtseeritakse proportsionaalselt keha

rasvavarudega ja nad on samuti haaratud energia homöostaasi regulatsiooni.

Näiteks leptiin ja insuliin on seotud pikaajalise toidu manustamise kontrolliga ja

energia kulutamisega (Joonis 2). Leptiin, mis on produtseeritud adipotsüütides,

inhibeerib toidu manustamist ja stimuleerib metabolismi, aktiveerides leptiini

spetsiifilisi retseptoreid hüpotaalamuses, mis omakorda inhibeerivad oreksigeenseid

NPY/AgRP neuroneid ja stimuleerivad anoreksigeenseid POMC/CART neuroneid

arkuaattuumas (ARC). Kuid teadaolevad efektid leptiini manustamisest

ülekaalulistele inimestele on tagasihoidlikud ja muutuvad. Uuringud on näidanud, et

ülekaalulistel isikutel on kujunenud leptiiniresistentsus.

Pankreasest vabastatud insuliin suurendab leptiini produktsioon ja nagu leptiingi

mõjub hüpotaalamusele ja teistesse ajupiirkondadesse, ja avaldab anoreksigeenset

efekti. Samas insuliini süsteemne vabastamine põhjutab hüpoglükeemiat, mis

iseenesest suurendav toidu tarbimist.

2.4 Suguhormoonid

Suguhormoonid östrogeen, progesteroon ja androgeen on olulised modulaatorid

toidu tarbimises ja energia tasakaalu säilitamises imetajatel (Joonis 2).

Suguhormoonidel on vastastikune toime seedetrakti peptiidega ja

neurotransmitteritega, et saavutada tsentraalse kontrolli isu ja energia kulude üle,

samas nad avaldavad otsest perifeerste toimet adipotsüütidele. Rottide

ovarektoomia suurendab toidu tarbimist ning kehakaalulu, samas toime võib olla ka

vastupidine, kui taastada östradiooli füsioloogilist taset. On tõendeid, et östradiooli

mõju toidutarbimisele vahendatakse östrogeeni retseptorite kaudu hüpotalamuses

(nt. ARC ja PVN) ja solitaartrakti tuumade kaudu ajutüves. Siiski ei ole veel selge, kas

kaasatud on östrogeeni retseptor (ER) α või β või mitte. Veelgi enam, need

östradiooli efektid hõlmavad mitut erinevat mehhanismi. Näiteks potentseerib

östradiool küllastustunnet tekitava CCK peptiidi, mida vabastatakse soolest pärast

toidutarbimist ja samal ajal kergendavad söögiisu stimuleeriva mao hormooni

ghreliini mõju. Lisaks stimuleerib östradiool anoreksigeense POMC/CART aktiivsust

ning inhibeerib oreksideenseid NPY/AgRP neuroneid. Erinevalt östrogeenist

8

progesteroon ei mõjuta oluliselt toitumiskäitumist ovariektoomiaga rottidel, välja

arvatud juhul, kui seda manustatakse mitte füsioloogilises, vaid farmakoloogilises

doosis. Siiski östrogeeni juuresolekul progesteroon stimuleerib isu ning kaalu tõusu.

Testosteroon stimuleerib isu ja söömist, selektiivselt suurendades söögikordade

arvu, kuid mitte söögi portsjooni suurust. Hiljuti on leitud, et vastsündinute emaste

hiirte kokkupuude testosterooniga suurendas hiljem toidu tarbimist ning vähendas

anoreksigeense POMC/CART neuronite ekspressiooni võrreldes täiskasvanute

emaste hiirtega.

3. Naiste normaalse söömise regulatsioon suguhormoonidega

3.1 Menstruaaltsükli erinevate faaside ajal

Paljude erinevate liikide emastel, söömiskäitumine on tihedalt seotud hüpotaalamuse-hüpofüüsi-sugunäärme (HPG) teljega. Näiteks nii emased närilised kui ka primaadid söövad vähem indlusperioodi ja ovulatsiooni ajal, kui nad rohkem seksuaalselt aktiivsed. Oletatakse, et toitumist ja seksuaalkäitumist suurendavad spetsiifilised kesknärvisüsteemi mehhanismid. Samuti ka naiste toidu tarbimine erinevate menstruaaltsükli faaside ajal varieerub. Analüüsis selgus, et kõige vähem tarbitakse toitu ovulatsiooni ajal, kui östradiooli tase on kõrge. Süüakse kõige rohkem aga premenstruaalsel perioodil, kui progesterooni tase on suur.

Need tsüklilised variatsioonid on välja selgitadud erinevates uuringutes, eriti naistel kellel esineb premenstruaalsündroom. Ohjeldamatu söömine võib olla rohkem väljendunud premenstruaalperioodis, millega võib kaasneda madal serotoniini tase ajus. Lisaks muutused energia kulutamises menstruaaltsükli jooksul on seotud söömise variatsiooniga. Näiteks pärast ovulatsiooni faasi on suurenenud energia kulutamine , mida seostatakse kõrge progesterooni tasega. Kuigi mõned raportid on olnud mõnevõrra vastuolilised, spetsiifiliste makrotoitainete tarbimine menstruaaltsükli jooksul võib samuti varieeruda. Mõned uurijad on tähele pannud suurenenud rasva, süsivesikute, või mõlemat korraga tarbimist premenstruaalperioodi jooksul, samas kui teised ei märganud mitte mingisugust erinevust.

3.2 Menopaus

Menopausi üleminekuajal, tsükliline östrogeeni ja progesterooni süntees kaob ja naissuguhormoonide produktsioon väheneb kiiresti. Vanusega langeb sekretsioon

9

neerupealistes ja munasarjades, seoses sellega väheneb ka androgeenide tase vereseerumis. Kaalutõus nende aastate jooksul on tavaline ja pikisuunalised uuringud on näidanud, et rasva kogunemine kõhupiirkonda on suurenenud, lihasmass aga on langenud. Need muutused on täheldatud 3-4 aastat enne menopausi ja on suhteliset stabiilsed 1-2 aastat pärast menopausi. Praeguseks on vähe teada toitumise ja füüsilise aktiivsuse seosest ning östrogeenide ammendumise ja munasarjade funktsiooni lakkamise vahel. Samas menopaus on seotud energia kulutamise ja rasvade oksüdatsiooni vähenemisega, mis võib luua eelsoodumuse kaalutõusule. Ainevahetuse tase vähenemine puhkeolekus on lihasmassi vähenemise tagajärg, samas rasva jaotumise muudatused kehas on seotud muutunud ainevahetusega rasvkoes. Östradiool stimuleerib lipoproteiinlipaasi (LPL) aktiivsust reieluu adipotsüütides ja lipolüüsi kõhu adipotsüütides, mis omakorda suurendab rasva kogunemist reieluu ümbrusesse. Teiselt poolt östrogeeni puudus on seotud rasva kogunemisega kõhu piirkonda.

10

11

Joonis 3. Toidu tarbimine erinevates menstruaaltsükli faasides. Toidu tarbimine on

vähenenud ovulatsiooni ajal, kui östradiooli tase on kõrge. Toidu tarbmine suureneb

premenstruaal faasis, kui progesterooni tase on kõrge.

3.3 Rasedus ja imetamine.

Peamised füsioloogilised muutused isu ja kehakujus ilmnevad raseduse ja imetamise

ajal ning esitavad funktsionaalse adaptatsiooni. Nii emasloomad kui naised söövad

rohkem raseduse ajal, et tagada oma lootele normaalse kasvu ja arengu. Rottidel

toidutarbimine kahekordistub, inimestel suureneb 10-15% võrra. Umbes alates 12.

raseduse nädalast naised hakkavad sööma progresseeruvalt, kuni raseduse

keskpaigani, kui füüsiline aktiivsus ja seoses sellega ja toitutarbimine landeb.

Kuigi mehhanisme, mis suurendavad söögiisu tuleb veel lõpuni välja selgitada, on

teada, et progesteroon on kaasatud. Progesteroon avaldab seda toimet spetsiifiliste

retseptorite kaudu VMH ja ARC neuronitel. Positiivse energia tasakaalu tagajärjeks

on muutunud söömise vastuseks toodetud rasvumise signaalide ja faktorite tase.

Näiteks, küllastustunnet tekitava CCK peptiidi tase on tõusnud, samas kui

näljahormoon ghreliini basaaltase on madalam. Ringleva leptiini tase tõuseb

normaalse raseduse ajal, mis võib suurendada leptiini resistentsust.

Nagu on arvata, ema rasva ladestus raseduse ajal peegeldab ema toitumist.

Östrogeeni ja progesterooni mõjul, rasv ladestub peamiselt tuharate ja reite

piirkonda, et tagada energia reservi imetamise ajaks. Imetamise ajal on

energiavajadus isegi suurem, kui raseduse ajal, rinnatoitmine vajab umbes 500

lisakilokaloreid päevas. See suurenenud vajadust täidetakse süües 20-25% rohkem ja

samas mobiliseerides reieluu rasva läbi lipolüüsi ja vähendades LPL aktiivsust

vastuseks prolaktiinile, insuliinile ja kasvu hormoonile. Samal ajal kipub naine olema

vähem aktiivne.

Toidu tarbimist stimuleerivad mehhanismid laktatsiooni ajal pole veel lõpuni selged,

kuid prolaktiin peaks mängima kõige olulisemat rolli selles. Imetavatel rottidel on

hüperfaagia vastus imemisstiimulile ning piimaproduktsiooniks vajalikule energiale.

Need loomad võivad samuti olla vähemtundlikud küllastustunnet tekitavatele

faktoritele, nagu näiteks CCK.

12

4.Suguhormoonide osalus söömishäiretes ja ülekaalulisuses

4.1 Anorexia nervosa

Fakt, et söömishäired esinevad rohkem naistel kui meestel viidab sellele, et

suguhormoonid on kaasatud nende etioloogiasse. Lisaks, nii anoreksia nervosa (AR)

kui ka buliimia nervosa (BN) on seotud endokrinoloogiliste häiretega, mis häirivad

normaalse menstruaaltsükli ja tekitavad ainevahetushäireid. Need muutused võivad

olla põhjuseks ja/või omada efekti ebanormaalsele söömishäirele. Meil on võimalus

saada ülevaate rollidest, mis mängivad suguhormoonid söömishäirete tekkimisel.

Anoreksia nervosa, mida iseloomustab alakaal (BMI <17,5), tugev hirm rasva ees,

moonutatud kehakuju ja amenorröa, lisaks tugev geneetiline komponent, kuid täpne

etioloogia ei ole veel teada. See sündroom ilmneb tavaliselt varases teismeeas,

samas dramaatiliste muutustega kasvus ja kehaehituses vastusena kõrgeneva

suguhormoonide tasemele. Arvatakse, et sellega seotud amenorröa tuleneb HPG

telje pärssimisest hüpotalamuse pool nälja tagajärjel, st ta ei ole primaarne

endokriinne häire. Energia defitsiit häirib GnRH sünteesi ja vähendab LP ja FSH

sekretsiooni, alandades seeläbi östrogeeni taset. Ülemäärane trenni tegemine, mis

on levinud AN patsientide seas, samuti aitab reproduktiivse süsteemi inhibeerimist.

Sugunäärme hormoonide patogeneesi potentsiaalset rolli AN haiguses ei ole veel

teada. See haigus on lisaks seotud söögiisu reguleeriva hormooni ja neuropeptiidi

taseme muutustega, sealhulgas kortikotropiini vabastava hormooniga, NPY,

serotoniini metaboliitidega ja leptiini tasemega seljaaju vedelikus. Samas taastumine

kõrvaldab ebanormaalsusi, mis näitab, et nad on nälgimise tagajärjed, mitte haiguse

põhjus.

4.2 Bilimia nervosa

Buliimiat iseloomustab tihedad söömise episoodid, mida üritatakse kompenseerida

oksendamisega, lahtistite kuritarvitamisega, liigsete trennidega ja/või muuga.

Buliimia etioloogia samuti pole lõpuni väljaselgitatud, oletatakse geneetiline

13

eelsoodumuse, bioloogilised häirete ( siia kuuluvab ka väärregulatsioon serotoniini

süsteemis) ja sotsiaal-psühholoogiliste faktorite olemasolu.

Kuigi kehakaal jääb normaalseks, menstruaaltsükkel buliimiaga naistel on sageli

häiritud mitmete erinevate protsesside tõttu. Nagu ka AN puhul, madal östradiooli ja

gonadotropiinide tase, HPG telg on inhibeeritud hüpotaalamuse poolt. Lisaks,

buliimia võib olla seotud polütsüstilise munasarja sündroomiga (PCOS), millel on 5-

10% levimus üldpopulatsioonis ja seega ta on kõige levinum endokrinoloogiline häire

fertiilses eas naiste seas. See sündroom on seotud häiretega mestruaaltsüklis,

hüperandrogenismiga, polütsüstiliste munasarjadega ning insuliiniresistentsusega ja

abdominalse rasvumisega. On tõendeid, et PCOS-il on tugev geneetiline komponent,

kuigi keskkonnategurid on ka olulised.

Naistel, kellel on hüperandrogenism ja PCOS esineb söögiisu regulatsioon, koos ihaga

süsivesikute ja rasvade järele, mis on samuti täheldatud ka buliimia haigetel. Samuti

on tähele pandud polütsüstiliste munasarjade, akne ja hirsutismi suurenenud

esinemist koos ebanormaalselt kõrge androgeenide tasemega seerumis bulimiaga

haigete seas. Inimestel on demonstreeritud seos ERβ geeni polümorfismi ja buliimia

vahel, mis võib olla oluline menstruaalhäirete ja ebanormaalse söömiskäitumise

ravimisel bulimia haigetel inimestel.

Testosteroon stimuleerib söögiisu ja selle androgeeni kõrge tase vereringes naistel

on seotud impulsi kontrolli häiretega, ärritatavuse ja depressiooniga, st buliimiaga

naistel ühine tunnus. Seega, oletatakse, et kõrge androgeenide tase võib soodustada

buliimilise käitumise mõjutades söömise ja/või impulsside kontrolli. Hüpoteetiliselt

võib buliimia mõningatel juhtudel pigem hormonaalse, kui psühholoogilise

etioloogia. Antiandrogeenne ravi vähendab buliimilist käitumist. See võib osutuda

uudseks ja väärtuslikuks raviks buliimia vastu, eriti kellel esineb hüperandrogeenseid

sümptomeid.

4.3 Ülekaalulisus

Ülekaalilisus (BMI >30) on kasvav tervise probleem, mis saavutab juba epideemilisi

proportsioone maailmas. Etioloogia hõlmab nii keskkonna kui geneetilisi faktoreid,

14

kusjuures viimane põhjustab 40-70% haigustest. Ainult harvadel juhtudel, nagu

leptiini puudulikkus, söögiisu häire või kaalu regulatsiooni häire mängib primaarset

rolli. Teistel rasvunud inimestel, hedooniline vastus söögile, näiteks nagu kõrge rasva

sisaldusega toidu söömise nauging, tundub olevat suurem kui kõhnadel inimestel.

Ülekaalulisus on samuti seotud ka mitmene endokriinoloogiliste häiretega, enamik

on sekundaarsed, kuid mõned võivad olla kaasatud tekkepõhjustesse ja arengusse.

Glükokortikoidide ja suguhormoonide vastastikune mõju võtab osa kõhurasvumise

patofüsioloogias, mis on seotud hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste (HPA) telje

üle-stimuleerimisega tugeva stressiga. Selline hüperaktiivsus tõstab kortisooli taset,

suurendab lipolüüsi ja stimuleerib vabu rasvhapete konversiooni glükoosiks ning

rasva ladestumist kõhu depoodes. Tsentraalsetes rasvadepoodes on eelsoodumus

insuliiniresistentsuseks ja sekundaarseks hüperinsulieemiaks, mis omakorda

stimuleerib testosterooni biosünteesi munasarjades ja pärsib maksas suguhormooni

siduvat globuliini (SHBG) produktsiooni, suurendades seeläbi testosterooni vaba

taset (nt naistel PCOS-ga). Testosterooni kõrge tase võib kutsuda esile rasva

kogunemist kõhuõõnde ja insuliiniresistentsust.

On pakutud, et testosteroon võib põhjustada maksa insuliiniresistentsust,

põhjustades katehhoolamiin-stimuleeritud lipolüüsi vistseraalses rasvkoes,

paljastades maksale vabu rashappeid. Lisaks võib testosteroon põhjustada

insuliiniresistentsust vähendades kapilaaride tihedust perifeersetes lihastes. See

„nõiaring“ võib süvendada metaboolseid häireid ja seega tõsta tõenäosuse

haigestuda 2. tüüpi diabeeti ja kardiovaskulaarse haigusesse.

Arvestades sellega, et testosteroon võib mõjutada rasva jaotumist naistel

negatiivselt, on märkimisväärne see, et meestel on olukord täpselt vastupidine.

Suuremad abdominaalse rasva depood on seotud madala testosterooni tasemega,

kuna gonadotropiini sekretsioon on väiksem, samas peale kaalulangust testosterooni

tase ja insuliinitundlikkus normaliseeruvad. Lisaks rasvunud meeste pikaajaline ravi

testosterooniga põhjustab rasvapõletust ja suurendab lihasmassi. Selline suguline

vahe pole veel lõpuni välja selgitatud.

15

Joonis. 4. Kaalutõus algatab endokriin-/metaboolsetehäirete nõiaringi. Kaalutõus

põhjustab insuliiniresistentsust ja kompensatoorse hüperinsulieemiat. Liigne insuliin

omakorda stimuleerib munasarjades testosterooni biosünteesi ja ja inhibeerib SHBG

produktsiooni maksas, tulemuseks kõrge testosteroon. Kõrgenenud testosterooni

tase viib omakorda kõhupiirkonda rasva kogunemisele ja insuliinresistentsusele

naistel jne.

5. Suguhormoonidega ravi efekt söögiisule ja kehakaalule

5.1 Oraalsed kontratseptiivid

Suukaudes rasestumisvastased (OC) vahendid, mis sisaldavad nii östrogeeni kui

progestiini on kasutusel naistel sündimiskontrolliks, samuti ravimina düsmennorröa,

16

raske verejooksu, endometrioosi ja menstruaaltsükli häirete korral. Selline ravi on

üldiselt hästi talutav, kuid esinevad mõned kõrvaltoimed ja väike risk

trombembooliaks. Sellest hoolimata, palju naisi, eriti noorukid, lõpetavad OC-de

kasutamist kaalutõusu tõttu, meeleolu kõikumiste või seksuaalse rahulolematuse

tõttu. Ameerika uuringud näitavad, et rohkem kui 50% nastest usub, et OC

põhjustavad kaalutõusu ja 20% ütles, et see oli põhjus, miks nad olid selle

kasutamise lõpetanud. Samuti mõnedel naistel on kogenud muutusi isus ja kaalus,

kui nad on võtnud kombinatsiooni OC-dest. Mitmed uuringud on jõudnud

järeldusele, et OC ei mõjuta oluliselt kehakaalu ja vorme. Samal ajal kõik naised

reageerivad erinevalt ja erinevad OC tüübid võivad erineda selles suhtes.

OC kombinatsioon tavaliselt sisaldab sünteetilist östrogeeni etünüülöstradiooli või,

viimasel ajal, ka naturaalset östradiooli, samas progestiini tüübid on erinevad.

Suurem osa progestiinidest on kas 19-nortestosterooni või 17-

hüdroksüprogesterooni derivaadid. Eelnevatel esineb erinev androgeenne aktiivsus,

kusjuures viimasel, mis on seotud struktuurilt progesterooniga, puudub androgenne

toime ja ta võib isegi näidata antiandrogeenset aktiivsust. Androgeensete

progestiinide kombinatsioon koos etünüülöstradiooliga on seotud väiksema riskiga

vaskulaarse trombembolismi kujunemisega ja seetõttu on soovitatud kasutama

mitmetes riikides. Teiselt pool, sellised kõrvaltoimed nagu akne, meeleolu muutused

ja kaalutõus sagedamini tulevad ette androgeensete OC-ga.

Nagu on teada, progestiin stimuleerib toidutarbimist (Joonis 5). Näiteks vähiga

seotud kahheksia, anoreksia ja muud alatoitumise vormid võivad olla efektiivselt

ravitud megestroolatsetaadi kõrgete doosidega. Selline ravi suurendab insuliini ja

insuliinisarnase kasvufaktori (IGF) taset seerumis märkimisväärselt. Lisaks

androgeensed OC võivad segada isu reguleerimist, vähendades isu täitva CCK taset ja

suurendades keharasva, mis võib olla üks kaalutõusu mehhanismidest naistel.

Seevastu buliimia nervosa haigete naiste ravi androgeensete OC, mis sisaldavad

etünüülöstradiooli ja drospirenooni, mitte ainult vähendab androgeenide taset, kuid

ka nõrgendab liigsöömist ja söögiisu. Lisaks selle konktreetse OC kasutajate seas võib

panna tähele isegi väikese kehakaalu langust. Kuid vaatamata arvukale kliinilisele

17

kogemusele OC raviga, praeguseks on üsna vähe teada erinevate OC effekti isule ja

kehakaalule.

Joonis 5. Suguhormoonide efekt isule, toidu tarbimisele ja kehakaalule.

5.2 Hormoonasendusravi

Aastakümneid, hormoonasendusravi (HRT) oli kasutusel menopausi sümptomeid,

nagu punetuse, higistamise, unehäirete leevendamiseks, samuti osteoporoosi ja

luumurdude ennetamiseks. Kuid uuemad, rohkem randomiseeritud,

epidemioloogilised uuringud on näidanud, et HRT postmenopausis nastel

18

östrogeeniga ja progestiiniga, suurendab rinnavähi, südame-veresoonkonna haiguste

ja tromboosi riski. Seega sellise ravi riskid versus kasu on põhjalikult arutatud ja uued

suunised on kavandatud. Oluline on, et naise vanus või periood, mis on möödunud

menopausi algusest mõjutab riski-kasu suhet. Hiljuti, the Endocrine Society Scientific

Statement tuli järeldusele, et HRT on väga efektiivne kliimaksi sümptomite

leevendamises ja et risk-kasu suhe on soodne, kui ravi alustatakse kohe peale

menopausi algust ja ravi kestaks umbes 5 aastat.

Paljud naised on mures kaalutõusu pärast menopausi ajal ja usuvad, et HRT võib

suurendada nende isu ja seega ka kehakaalu. Kuid uuringud näitavad, et energia

tarbimine ei ole põhjustatud HRTst ning lisaks mitmed randomiseeritud uuringud ei

suutnud tõestada, kas HRT või östrogeen üksi või kombinatsioonis progestiiniga,

suurendab kehakaalu või BMI. Seevastu suurem osa sellistest uuringutest järeldab,

et HRT pigem vähendab kehakaalu ja keharasva. Lisaks, HRT takistab rasva

ümberjaotumist normaalsetest naiste ladestumiskohtadest rohkem

ebatervislikestesse tsentraalsetesse depoodesse, mis on seotud menopausile

üleminekuga. (Joonis 5)

Sellisel juhul mehhanismid ilmselt hõlmavad HRT metaboolseid efekte rasvkoes.

Seega postmenopausis naiste ravi östrogeenidega suurendab LPL reiepiirkonnas ja

samal ajal lipolüüsi kõhupiirkonnas, mis soodustab rasva kuhjumist femoraalses

piirkonnas ja kõhurasva vähendamist. Lisaks nagu oli demonstreeritud suures the

Women’s Health Initiative Study uuringus, kombineeritud HRT korral lihasmass võib

säilida. Huvitav on see, et östrogeeni manustamine võib olla oluline tegur selles

kontektsis, kuna ühes uuringus leiti, et vähem on rasva suurenemine transdermaalse

manustamisega, võrreldes suukaudsega manustamisega. Östrogeeni suukaudne

manustamine stimuleerib kasvuhormooni sekretsiooni, vähendab IGF tsirkuleeriva

taseme ning suurendab triglütseriidide taset veres, samas üksi nendest muutustest ei

ilmnenud transdermaalsel manustamisel.

Viimastel aastatel on suurenenud huvi ravida postmenopausis olevaid naisi

androgeenidega, kuna neil on soodsam mõju, sealhulgas paranenud seksuaalne

funktsioon, energia ja üldine elukvaliteet. Testosterooniga ravi samuti suurendab

luutihedust, lihasmassi ning lihasjõudu. Samas jäävad mured võimalikke

19

androgeenide kehakaalule halvasti mõjuvate efektide üle, näiteks süsivesikute ja

lipiidide metabolism on sarnane inimestega kellel on endogeensete androgeenide

liig, nt PCOS naistel. Postmenopausis naiste suukaudne ravi testosteroonidega

suurendab insuliiniresistentsust, toodab kahjulike lipiide ja muudab lipolüütiliste

valkude ekspressiooni, mis võib soodustada rasva kogunemist. Transdermaalseks

kasutamiseks testosteroon on nüüd saadaval, ning see võib põhjustada vähem

kõrvaltoimeid metaboolsele efektile.

6. Kokkuvõte

Selles ülevaates rõhutatakse suguhormoonide kaasamist söögiisu ja

toitumiskäitumise regulatsioonis naistel. Mõlematel, katseloomadel ja inimestel,

östrogeen vähendab toidutarbmist, samas testosteroon, samuti nagu

progesteroon kombinatsioonis östrogeeniga, suurendab toidutarbimist.

Suguhormoonid moduleerivad söögiisu ja energia kulutamise mestruaaltsükli,

raseduse, imetamise ja menopausi jooksul. Lisaks muutused suguhormoonide

tases võivad mängida olulist rolli toitumishäirete kujunemises. Näiteks,

androgeenide suurenenud tase naistel on seotud impulsi kontrolli häirega ja

buliimilisega käitumisega. Samas antiandrogeensed orallsed kontratseptiivid

vähendavad söögiisu ja buliimilise käitumise. Seega hüpoteetiliselt, buliimia võib

mõnel juhul olla hormonaalne mitte psüühiaatriline haigus.

Rasvumine, eriti vistseraalne, võib samuti olla suguhormoonide poolt mõjutatud.

Seega, glükokortikoidide ja kõrgenenud androgeenide taseme vastasmõju mängib

rolli abdominaalse rasvumise ja insuliiniresistentsuse patofüsioloogias naistel.

Seevastu meestel abdominaalne rasvumine on seotud testosterooni vähenenud

tasemega. Lisaks ravi östrogeeniga ja progestiiniga neutraliseerib kaalutõusu ja

rasva kogunenist kõhu piirkonda menopausi üleminekul. Kokkuvõtteks,

suguhormoonid ja/või ained sarnase toimega võivas pakkuda uusi strateegiaid

toitumishäirete ja rasvumise raviks, mis on kaks kõige tõsisemat probleemi naiste

seas tänäpäeval.

20

7. Kasutatud kirjandus

Hirschberg, A. L., Sex hormones, appetite and eating behaviour in women, Maturitas, 71, 2012, 248– 256