projekt „euroopa liidu põllumajandus- ja maaelu arengu ......projekt „euroopa liidu...

Projekt „Euroopa Liidu põllumajandus- ja maaelu arengu poliitika muudatusettepanekute kujundamine Eesti ja Balti riikide seisukohast”

2007. aasta tegevuste vahearuanne

Leping nr 357 21. novembrist 2007

Projekti kestvus 01.06.2007-30.06.2010

Tartu, 28. jaanuar 2008

2

Sisukord Kasutatud mõisted ja lühendud .................................................................................................. 3

1. Sissejuhatus ............................................................................................................................ 4

2. Ülevaade uuringu temaatikast ................................................................................................ 6

3. „Tervisekontroll“ Eesti kontekstis ....................................................................................... 10

3.1 Otsetoetused ....................................................................................................................... 10

3.1.1 Otsetoetused Eestis perioodil 2004-2007 ........................................................................ 12

3.1.2 Otsetoetuste jagunemine taotlejate vahel, ühtsele otsemaksele üleminek ning otsetoetuste tootmissuunast lahtisidumine ............................................................................... 13

3.1.3 Modulatsioon ning toetussummade piiramine ................................................................ 24

3.1.4 Nõuetele vastavuse süsteem ............................................................................................ 27

3.1.5 Energiakultuuride kasvatamise toetus ............................................................................. 32

3.1.6 Kokkuvõte otsetoetsutega seotud teemadest ................................................................... 32

3.2 Turukorraldus ..................................................................................................................... 33

3.2.1 Piimakvoot ...................................................................................................................... 33

3.2.2 Sekkumiskokkuost .......................................................................................................... 38

3.2.3 Maa kohustuslik tootmisest kõrvalejätmine .................................................................... 39

3.3 Uued väljakutsed ................................................................................................................ 39

4. Rahvuslikud huvid ................................................................................................................ 41

5. Põllumajandustootjate küsitlus ............................................................................................. 45

6. Euroopa Liidu väliste tegurite analüüs ................................................................................. 46

6.1 Maailma kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste võimalik mõju põllumajanduspoliitika ning maailmaturu arengutele .................................................................................................... 46

6.2 Põllumajanduspoliitika areng maailmaturu olulisemates riikides ning selle mõju EL põllumajanduspoliitikale .......................................................................................................... 51

6.2.1 Olulisemad riigid põllumajandustoodete maailmakaubanduses ..................................... 51

6.2.2 Põllumajanduspoliitika areng maailmaturul olulisemates riikides .................................. 53

7. Euroopa Liidu siseste põllumajanduspoliitikat mõjutavate tegurite analüüs ....................... 60

7.1 EL laienemisfilosoofia ning erinevused uute ja vanade liikmesriikide vahel .................... 60

7.2 Ühise põllumajanduspoliitika ajaloolist arengut mõjutanud tegurid .................................. 61

7.3 Põllumajanduspoliitika seosed EL biomassi tootmise ning energiapoliitikatega .............. 65

7.3.1 Rahvusvahelised kokkulepped ........................................................................................ 65

7.3.2 EL strateegilised dokumendid ......................................................................................... 67

7.3.3 Eesti strateegilised dokumendid ...................................................................................... 75

7.4 Tootmissuunast lahtiseotud otsetoetuste süsteemi tulevikuvõimalused lähtuvalt selle erinevast rakendamisest liikmesriikides ning EL põllumajanduse ja maaelu arengu eelarve .. 78

8. ÜPP modelleerimisel kasutatavad stsenaariumid ................................................................. 86

9. 2008. aasta planeeritavad tegevused .................................................................................... 87

9. Kokkuvõte ............................................................................................................................ 88

10. Lisad ................................................................................................................................... 89

Lisa 1. Põllumajandustootja tulevikuperspektiivide ning põllumajanduspoliitika tulevikusuundade ankeetküsitlus .............................................................................................. 89

3

Kasutatud mõisted ja lühendud I sammas - Ühise põllumajanduspoliitika otsetoetused ning turukorraldusmeetmed II sammas - Ühise põllumajanduspoliitika maaelu arengu meetmed EK - Euroopa Komisjon EL - Euroopa Liit EL-10 - Euroopa Liiduga 1. mail 2004. aastal liitunud riigid EL-15 - Euroopa Liitu 30. aprillil 2004. aastal kuulunud riigid EL-25 - EL-10 ja EL-15 liikmesriigid EL-27 - Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid EMÜ - Eesti Maaülikool ESU - Euroopa suurusühik (European Size Unit) KHG - Kasvuhoonegaasid MAK - Maaelu arengukava, ehk ühise põllumajanduspoliitika II samba meetmed Sundkesa1 - Maa tootmisest kõrvale jätmine ÜPP - Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ÜPT - Ühtne pindalatoetus, ühtse pindalatoetuse kava (Single Area Payment Scheme) ÜRO - Ühinenud Rahvaste Organisatsioon WTO - Maailma Kaubandusorganisatsioon

1 Sundkesa mõistet on kasutatud antud tähenduses dokumendis Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise

"Ühise põllumajanduspoliitika reformi "tervisekontrolli" ettevalmistamine" kohta http://www.agri.ee/public/Eesti_seisukoht_CAP_HC.pdf

4

1. Sissejuhatus Euroopa Komisjon otsustas ühise põllumajanduspoliitika 2003. aasta reformi käigus, et 2008. aastal viiakse läbi reformi tulemuste vahehindamine, mida nimetatakse „tervisekontrolliks”. Ametlik teadaanne selle protsessi alguse kohta avaldati 2007. aasta 20. novembril2. Sama aasta kevadel leppisid Balti riikide põllumajandusministeeriumide esindajad kokku, et eesootava „tervisekontrolli” raames tehakse koostööd võimalike ÜPP muudatusettepanekute analüüsimisel. Käesolev projekti esimene vahearuanne on selle koostööprojekti esimene tulemus. Projekti täitja on Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituut, teistes Balti riikides vastavalt Läti riiklik agraarökonoomika instituut ning Leedu agraarökonoomika instituut. Käesolev aruandeversioon täiendab 12. detsembril 2007. a esitatud vahearuannet ning asendab selle täies mahus. Projekti eesmärk on analüüsida Eesti huve „tervisekontrolli“ protsessis, st võimalike ÜPP muudatusettepanekute mõju Eesti huvigruppidele EL väliste ning sisemiste mõjutegurite kontekstis. Kuna ootused ÜPP toetusmeetmete suhtes võivad huvigrupiti olla erinevad, siis on vaadeldud viit rühma: ühiskond tervikuna, maakogukonnad, maaettevõtjad, maaomanikud ning põllumajandustootjad. Põllumajanduspoliitika „tervisekontroll“ keskendub kolmele 2003. a reformi poolt enam mõjutatud teemavaldkonnale (vt Joonis 1): otsetoetused, turukorraldus ning nn uued väljakutsed. Igas valdkonnas käsitletakse konkreetseid alateemasid. Üheks EL siseseks mõjuteguriks on ka ÜPP eelarve, mis jaguneb põllumajanduspoliitika kahe samba vahel ning mille tulevikku pärast 2013. aastat võib oluliselt mõjutada 2008. ja 2009. aastal läbiviidav EL eelarve „ülevaatus“. Samuti mõjutab poliitilisi valikuid EL väline keskkond, millest käesolevas aruandes käsitletakse põgusalt arenguid WTO läbirääkimistel ja põllumajandus-saaduste ning toiduainete maailmaturu tendentse. Samuti avaldavad oma mõju ÜRO kliimakokkuleppega võetud kohustused. Analüüside läbiviimiseks on kasutatud nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid. EL sisemist ning väliskeskkonda analüüsides lähtuti erinevatest olemasolevatest dokumentidest – eelnevate uuringute aruannetest, EL strateegiatest, tegevuskavadest ning seadusandlikest aktidest. Samuti kasutati analüüside tegemisel erinevaid statistilisi andmebaase. Rahvuslike huvide analüüsimisel kasutati peamiselt Eestis vastu võetud erinevaid arengukavasid ning strateegiaid, samuti erinevate uuringute aruannetes toodud tulemusi ning PRIA andmeid toetuse saajate ning summade kohta. Põllumajandustootjate huvide väljaselgitamiseks viidi läbi ankeetküsitlus. Valimi küsitluse läbiviimiseks koostas Statistikaamet neist põllumajandustootjatest, kelle majanduslik suurus oli vähemalt 2 ESU. Küsitluse tulemuste analüüsimisel kasutatakse tavapäraseid statistilisi meetodeid. Võimalike ÜPP muudatus-ettepanekute analüüsimiseks koostatakse vastavad arengustsenaariumid. Analüüsimisel kasutatakse kohandatud põllumajanduse makromajandusliku AG-MEMOD mudeli metoodikat ning analüüs teostatakse makroökonomeetrilise modelleerimise abil.

2 Communication from the Commission to the Council and the European Parliament „Preparing for the „Health

Check” of the CAP reform” http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/site/en/com/2007/com2007_0722en01.pdf

5

Projekti raames on 2007. aasta II poolaastal toimunud viis partnerite töökohtumist, mille käigus lepiti kokku tööde jaotus EL välis- ning sisekeskkonna analüüsimisel, samuti ka rahvuslikke huve kajastava peatüki struktuur ning käsitletavad huvigrupid. Lepiti kokku ankeetküsitluse peamised küsimused, mis on kolmes riigis samad. Eestis kasutatavat ankeeti on täiendatud erinevate küsimustega. Lätis viidi küsitlus läbi telefoniintervjuudena, Eestis ka Leedus postiküsitlusena. 2008. aasta veebruaris on kavas korraldada Balti riikide põllumajandusministeeriumide ning partnerinstituutide kohtumine, et arutada projekti esimesi tulemusi ning edasisi tegevusi. Samuti on 2008. aastaks planeeritud projekti esimeste tulemuste tutvustamine laiemale üldsusele teaduslik-praktilisel seminaril või konverentsil. Projekti meeskond avaldab koostöö eest tänu Kristel Maidrele, Mai Talvikule ja Andres Oopkaubile põllumajandusministeeriumist, Eve Valdveele ning Riina Sillale statistikaametist, Argo Normakule EMÜ taastuvenergia keskusest, Kalev Kreegipuule Põlva Agro OÜ-st ning Andres Härmile Haage Agro OÜ-st. Projekti täitmisel on osalenud järgmised EMÜ majandus- ja sotsiaalinstituudi töötajad: dr. Rando Värnik, maj.mag Ants-Hannes Viira, maj.mag. Tiiu Ohvril, Raul Omel, Anna Varbhein, Timo Laur, Ülle Kulp, Anne Põder.

6

2. Ülevaade uuringu temaatikast Käesoleva uuringu keskmes olev „tervisekontroll“ on piiritletud konkreetsete teemadega ÜPP kolmest suuremast valdkonnast. „Tervisekontrolliga“ seonduvat protsessi tuleb analüüsida ka laiemas kontekstis, sest EL on maailma põllumajandussaaduste turu oluline osaline ning 27 riigist koosneva EL sees on ka liikmesriikidel erinevad huvid. Käesolevas uuringus käsitletakse lisaks erinevate Eesti ühiskonnagruppide huvidele ka EL sisemisest ning välisekeskkonnast tulenevaid mõjureid. Uuringu temaatikast ning laiemast kontekstist annab ülevaate Joonis 1. „Tervisekontrolli“ temaatika Otsetoetuste valdkonnas on Eesti jaoks üks peamisi küsimusi, kas ühtse pindalatoetuse rakendamise perioodi pikendatakse aastateks 2011-2013. Kui seda tehakse, siis hiljemalt aastast 2014 tuleb üle minna ühtsele otsemaksele. Euroopa Komisjoni retoorikast võib mõista, et ühtset otsemakset rakendanud liikmesriikidel soovitatakse liikuda ühtlasema toetustaseme, ehk regionaalse(ma) mudeli suunas. Ajaloolise mudeli puhul, kus toetuse referentssummad on individuaalsed, on vahed erinevate tootjate ning ka riikide toetustasemetes suuremad3. Mida aeg edasi, seda keerulisem on sellist ajaloolist erinevust põhjendada. Lisaks on EK tõstatanud küsimuse otsetoetuste edasise tootmissuunast lahtisidusmise kohta, pidades neid õigustatuks ainult sellistes piirkondades, kus ilma nendeta mingi just sellele piirkonnale eripärane tootmissuund võiks kiiresti hääbuda. On võimalik, et EK soovib suurendada kohustusliku modulatsiooni, ehk otsetoetuste ümber-suunamise, määra, st suunata senisest, määrusega 1782/2003 perioodiks 2009-2012 ettenähtust, rohkem vahendeid I samba eelarvest II sambasse. EK on väljendanud kavatsust muuta maaelu arengu poliitikat ambitsioonikamaks, sealjuures nn uute väljakutsete osas rakendatavate meetmete võimalikku rahastamist just II sambast. Arvestades, et ÜPP eelarve on käesolevaks eelarveperioodiks kokku lepitud ning seda ei suurendata, on kohustusliku modulatsiooni määra tõstmine peamine võimalus II samba eelarve suurendamiseks (liikmesriigi poolse MAK kaasfinantseerimise määra suurenemise kõrval). Otsetoetuste eelarve suunamine ÜPP II sambasse mõjutaks enam just suuremaid toetuste saajaid, sest toetussummadele, mis jäävad alla 5000 euro taotleja kohta, modulatsioon ei rakendu. Kehtivate õigusaktide järgi ei rakendata uutes liikmesriikides kohustuslikku modulatsiooni enne, kui otsetoetuste tase nendes on jõudnud EL-15 riikides 30. aprillil 2004 kehtinud tasemeni. Siit tulenevalt muutub modulatsiooni teema Eesti jaoks rakendamise seisukohalt oluliseks alates 2013. aastast. Ühe teemana on „tervisekontrollis“ vaatluse all otsetoetuste toetussummade (ühe taotleja kohta) piiramine. See teema puudutab nii suurt hulka väga madalaid toetussummasid saavaid taotlejaid, kui ka neid väheseid, kelle toetuse summad on väga suured. Toetuse alam- ja ülempiiride seadmise eesmärgiks on otsetoetuste ühtlasem jaotumine taotlejate vahel. Euroopa Komisjon on ülisuurte toetussummade kärpimise näitena välja pakkunud mudeli, kus üle 100 000 EURist toetussummat vähendataks 10%, üle 200 000 EURist toetussummat 25% ning üle 300 000 EURist toetussummat 45% võrra.

3 Regionaalse ja ajaloolise mudeli olemust on selgitatud punktis 3.1

Joonis 1. ÜPP „tervisekontrolli“ elemendid, EL väliskeskkonna mõjutegurid ning Eesti rahvuslikud huvid

EL väliskeskkond Eesti rahvuslikud huvid

EL sisesed protsessid

ÜPP ÜPP eelarve

I sammas

II sammas

2003. a reform

Tootmisest lahtisidumine

Tugevam maaelu areng

Suhkru-, puuvilja- ning veini-turu reform

„Tervisekontroll“

Otsetoetused Turukorraldus Uued väljakutsed

ÜPT 2010+?

Ühtse otsemakse ühtlustamine

Osaline seotus tootmisega

Nõuetele vastavus

Alam- ja ülempiirid

Modulatsioon

Piimakvoot

Sekkumiskokkuost

Maa tootmisest kõrvalejätmine

Riskide juhtimine

Bioenergia

Bioloogiline mitmekesisus

EL eelarve läbivaatamine

MAKi kaas-finantseerimise määr

Huvigrupid

Ühiskond

Maakogukonnad

Maaettevõtjad

Maaomanikud

Põllumajandus-tootjad

WTO - kaubanduse liberaliseerimine

- toetused tootmisest lahti

Maailmaturg - Hinnad - peamised tegijad

ÜRO kliima-kokkulepe

Energiakultuuride toetus

Tõenäoliselt kohandatakse „tervisekontrolli“ käigus ka nõuetele vastavuse kriteeriume, seda eesmärgiga muuta süsteemi rakendamist liikmesriikides ühtsemaks, paindlikumaks ning mõistlikumaks, sh põllumajandustootjatele mõistetavamaks (vt ka p. 3.1.4 Nõuetele vastavuse süsteem). Vaatluse all on ka energiakultuuride kasvatamise toetus. Võimalik, et praegusel viisil selle toetusskeemi rakendamist ei jätkata, kuna analüüsid on näidanud, et toetuse mõju energiakultuuride kasvatamisele on tagasihoidlik ning rohkem mõjutavad selle valdkonna arengut biokütuste kasutamisele seatud eesmärgid (vt ka p. 7.3 Põllumajanduspoliitika seosed EL biomassi tootmise ning energiapoliitikatega)4. Võimalik, et bioenergiaga seonduvad abinõud liidetakse suuremal määral maaelu arengukava meetmete hulka. Turukorralduse osas on Eesti jaoks olulisim piimakvoodiga seonduv. EK on öelnud, et 1. aprillist 2015 piimakvooti enam ei rakendata ning 1. aprillist 2008 suurendatakse liikmesriikide kvoote tõenäoliselt 2% võrra. Tõstatatud on ka „pehme maandumise“, ehk kvoodita piimatootmisele ennetavalt sujuva ülemineku küsimus. Piimatootjate järk-järgulise kvootide kaotamisega kohandumise tagamiseks võiks tootjate jaoks olla oluline teada, milline on kvoodipoliitika aastani 2015. Tekib küsimus kas, millal ja kui palju kvooti suurendatakse, või vähendatakse tulevikus hoopis kvoodi ületamise tasu. Ühe küsimusena on üles tõstetud ka teravilja sekkumiskokkuostu skeemi tulevik. Euroopa Komisjon kaotas 2007. aastal maisi sekkumiskokkuostu ning soovitakse vähendada teisigi sekkumiskokkuostu meetmeid. Ühe võimalusena on toodud, et teravilja puhul oleks ainuke nn interventsioonikultuur kõrgekvaliteediline toidunisu. Samas on klimaatilised tingimused selle kasvatamiseks EL riikides erinevad ning see võib meetme mõju muuta ebaühtlaseks. Maa kohustuslik tootmisest kõrvalejätmine on olulisem teema vanade liikmesriikide jaoks. Seni ei ole Eestis maa tootmisest kõrvalejätmise nõuet rakendatud. Dilemma, mida „tervisekontrolli“ käigus püütakse lahendada, seisneb selles, et lähtuvalt maailmaturu kasvavast nõudlusest oleks põhjendatud tootmisest kõrvale jäetud maa tootmisesse tagasi toomine. Seejuures tuleb arvestada, et EK on seadnud eesmärgiks 2010. aastaks peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning sundkesa on osutunud selle saavutamisel oluliseks meetmeks. Alternatiiv on lisada maaelu arengukavadesse meetmeid, mis toetaksid bioloogilise mitmekesisuse säilimist. Uutest väljakutsetest on EK olulisematena esile toonud bioenergia ning bioloogilise mitme-kesisusega seonduva ning ka riskide juhtimise ning veemajanduse. Riskijuhtimissüsteemi osas on üheks võimaluseks selle lisamine mingil moel maaelu arengukava meetmetesse. Veemajandus on üha suuremaks probleemiks Lõuna-Euroopas, kuid piirkonniti on see probleemiks ka Eestis ning selle tähtsust põllumajandustootmisele ning maaelule ei tohi alahinnata. 4 Universita di Bologna. 2006. Study on Implementing the Energy Crops CAP Measures and Bio-Energy

Market. Executive Summary. http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/bio_energy/sum_en.pdf

9

EL sisesed protsessid 2007. aasta 12. septembril teatas EK 2009. aastani kestva eelarve „läbivaatamise“ (budget

review) alustamisest5. Selle tulemused võivad oluliselt mõjutada ÜPP-d pärast aastat 2013. Kuna ÜPP-ga seotud kulutused on ajalooliselt moodustanud kõige suurema osa EL eelarvest (esmakordselt pole see nii 2008. aastal), siis on enne uute eelarveperioodide algust aset leidnud tulised debatid. On võimalik, et toetussummades toimub pärast 2013. aastat oluline kärbe eelarve „läbivaatamise“ protsessi mõjul. Aastani 2013 on põllumajanduspoliitika eelarve kokku lepitud ja seda ei muudeta. Eesti rahvuslikud huvid Käesolevas uuringus käsitleme Eesti rahvuslikke huve viie huvigrupi seisukohalt: ühiskond tervikuna, maakogukonnad, maaettevõtjad, maaomanikud ning põllumajandustootjad. Põllumajandustootjate arvamuse teadasaamiseks nende tulevikutunnetuse ning põllu-majanduspoliitika tulevikuvalikute kohta, viidi läbi ankeetküsitlus. Küsimustiku esimeses osas on huviobjektideks tootjate hinnang selle kohta, kuidas muutub aastatel 2008-2010 nende töötajate arv, sissetulek, tegevusalad, maakasutus ja konkurentsivõime. Küsimustiku teises osas on esitatud 20 konkreetset küsimust põllumajanduspoliitika võimalike tulevikuvalikute kohta. Küsimustik on lisatud käesolevale vahearuandele (Lisa 1), küsitlustulemuste analüüs valmib 2008. aasta veebruaris. EL väliskeskkond WTO läbirääkimistest tuleneb ÜPP edasise arengu suhtes kaks peamist suunda: 1) kauban-use liberaliseerimine, mis viib EL-s pikemas perspektiivis eksporditoetuste ning impordi-piirangute kadumiseni; 2) samuti on surve vähendada oluliselt turukonkurentsi moonutavaid toetusi (eelkõige tootmisega seotud toetused ning turukorralduslikud meetmed). Maailmaturul on 2007. aastal põllumajandustoodete ja toidu hinnad hüppeliselt kasvanud ning hinnatõusust on saanud ka meedias igapäevane uudis- ning arutlusteema. Peamine küsimus on, mis saab edasi. Ennustatakse nii hindade edasist tõusu, kui ka langust. Tõenäolisem on siiski hindade langus, kuid teadmata on millal ja millisel määral see juhtub. Tõenäoliselt jäävad hinnad siiski kõrgemale tasemele kui enne suurt hinnahüpet. Euroopa Liit on maailmas suurim toidukaupade eksportija ja importija, kuigi tema olulisus eksportijana on vähenenud ning ilmselt väheneb ka edaspidi. Turge mõjutavad teised suured tegijad on Ameerika Ühendriigid, arenevad Aasia ning Lõuna-Ameerika riigid ning piimatoodete osas Uus-Meremaa ja Austraalia. Euroopa Liidu põllumajandustoodete konkurentsivõimet mõjutab oluliselt ka eelpool loetletud riikide põllumajanduspoliitika. ÜRO kliimakokkuleppe Kyoto protokolli kehtivusaeg lõpeb 2012. aastal. Aastatel 2008 ja 2009 üritavad maailma riigid jõuda uue kokkuleppeni, mis hakkaks kehtima aastast 2013. Uuest kokkuleppest sõltub, milliseid eesmärke kasvuhoonegaaside vähendamise osas edasiseks võetakse (nt aastani 2050). Lähtuvalt nendest eesmärkidest tuleb ka EL-l otsustada, millisena nähakse põllumajanduse rolli nende eesmärkide saavutamisel.

5 Communication from the Commission „Reforming the Budget, Changing Europe. A Public Consultation

Paper in View of the 2008/2009 Budget Review”. http://ec.europa.eu/budget/reform/library/issue_paper/consultation_paper_en.pdf

10

3. „Tervisekontroll“ Eesti kontekstis

3.1 Otsetoetused

2003. aasta ÜPP reform muutis oluliselt otsetoetuste andmise põhimõtteid. Kui ajalooliselt on otsetoetused olnud seotud kindlate tootmissuundadega, siis 2004. aastast rakendati esmakordselt ühtset otsemakset, mille puhul toetuse summa määramisel ei lähtutud enam taotleja tootmissuundadest vaid konkreetse taotleja või teatud piirkonna taotlejate ajaloolisest toetustasemest ning sellest, kas toetuse taotleja täidab kohustuslikke majandamisnõudeid ning vastab headele põllumajandus- ja keskkonnatingimuste nõuetele. Muudatuse eesmärk oli kaotada otsetoetuste mõju tootmissuundade valikule (ja seeläbi kindla toodangu tootmisele), et EL põllumajandustootmine oleks enam allutatud turumehhanismidele (nõudlusele ja pakkumisele). Ühtse otsemakse kavale läksid EL-15 liikmesriigid üle 2005. ja 2006. aastal. EL-10 liikmesriikidel on võimalik rakendada ühtse pindalatoetuse kava 2010. aasta ning Bulgaarial ja Rumeenial 2011. aasta lõpuni. Siiski rakendasid Sloveenia ja Malta, kes eelnevalt kasutasid nn vana otsetoetuste süsteemi, ühtse otsemakse süsteemi juba 2007. aastal. Eestil tuleb ÜPT-lt ühtsele otsemaksele üle minna kas aastal 2011. või siis hiljemalt 2014. aastal, sõltuvalt sellest, kas „tervisekontrolli“ tulemusena selle rakendamise perioodi pikendatakse 2013. aasta lõpuni. Uutes liikmesriikides on ühtsele otsemaksele lisaks lubatud maksta ka siseriiklikke täiendavaid otsetoetusi seni kuni nende riikide otsetoetuste tase jõuab vanades liikmesriikides 30. aprillil 2004. aastal olnud tasemeni. Ühtset otsemakset rakendavatel liikmesriikidel on võimalik maksta oma otsetoetuste eelarvest teatud määral tootmissuunaga seotud otsetoetusi. Kitsenduseks ühtse otsemakse ja ÜPT rakendamisel on ainult sellise maa toetusõiguslikkus, mis oli 30. juunil 2003. a heas põllumajanduslikus korras (Rumeenias ja Bulgaarias vastavalt 30. juunil 2005.a). See kitsendus on olulisem uutes liikmesriikides, sest EL-15 riikides oli nende riikide vastaval referentsperioodil (2000-2002) enamasti kogu võimalik põllumajandusmaa juba kasutusel. Seevastu paljudes uutes liikmesriikides oli referentsperioodil kasutatava põllumajandusmaa pindala väiksem, kui 1990-te aastate alguses ning täiendavalt kasutusele võetav põllumajandusmaa ei ole toetusõiguslik. Ühtse otsemakse kava rakendamisel on vanadel liikmesriikidel6 võimalik valida kas regionaalse, ajaloolise või mõlema variandi kombineeritud mudeli (nn hübriidmudeli) vahel (vt Joonis 2). Nende võimaluste erinevuste selgitamiseks on toodud järgmine lihtsustatud näide: � väikeriigi N ühtse otsemakse eelarve on kokku 1 miljon eurot, taotlejaid on 100 ning

toetusõiguslikku põllumajandusmaad 1000 ha; � on kaks taotlejate gruppi, esimese grupi toetuste summa oli referentsperioodil 200 000

eurot, teisel 800 000 eurot; � esimese grupi kõigil 50 taotlejal on põllumajandusmaad 8 ha ning teise grupi 50 taotlejal

on igaühel 12 ha põllumajandusmaad; � vastavalt referentsperioodi maakasutusele määratakse kindlaks taotlejate toetusõiguste

arv;

6 Uutel liikmesriikidel on võimalik rakendada vaid regionaalset mudelit.

11

� regionaalse mudeli korral määratakse toetusõiguse väärtus 1 ha põllumajandusmaa kohta kindlaks kogu teatud piirkonnale ning ühtse otsemakse taotlemisel korrutatakse põllumajandustootja aktiveeritud toetusõigused vastava toetusõiguse väärtusega;

� ajaloolise mudeli puhul lähtutakse toetusõiguse väärtuse arvestamisel vastava tootja ajaloolisest toetustasemest;

� kombineeritud lähenemise puhul määratakse teatud osa toetusõiguse väärtusest (antud näites 50%) kindlaks regionaalse mudeli ning teatud osa (näites 50%) ajaloolise mudeli alusel. Need osakaalud võivad olla nii staatilised kui dünaamilised, st ajas muutuvad;

� taotleja tegelik toetustase sõltub tema taotlemise aastal taotlusel deklareeritud ja nõuetekohaseks tunnistatud pindalast ning aktiveeritud toetusõiguste arvust (mis sõltub tema heas põllumajanduslikus korras oleva põllumajandusmaa pindalast).

Nii nagu ka näitest selgub, on regionaalse mudeli korral toetustase ühtlane ning ajaloolise mudeli korral säilib tootjate toetustasemete ajalooline erinevus. Hübriidmudeli puhul sõltub toetustasemete ühetaolisus regionaalse ning ajaloolise komponendi osakaaludest. Mida suurem on regionaalse komponendi osa, seda väiksemad on erinevused taotlejate toetustasemes. Selline võimaluste mitmekesisus ning järk-järguline üleminek ühelt skeemilt teisele on viinud olukorrani, kus otsetoetuste rakendamise skeemid EL piires on väga eri-palgelised. On tõstatatud ka küsimus, et kas sellisel juhul saab enam rääkida ühisest põllu-majanduspoliitikast või on pigem tegu riiklike poliitikatega, mida rahastatakse EL eelarvest.

Joonis 2. Ühtse otsemakse raames toetusõiguse kujunemine regionaalse, ajaloolise ning kombineeritud mudeli puhul

Ühtne otsemakse

100 taotlejat 1000 ha põllumaad Ühtse otsemakse eelarve 1 000 000 EUR

Referentsperioodil: a) 50 taotlejat (kokku 400 ha, 8 ha/taotleja, 4000

EUR/taotleja, kogusumma 200 000 EUR) b) 50 taotlejat (kokku 600 ha, 12 ha/taotleja,

16000 EUR/taotleja, kogusumma 800 000 EUR)

Regionaalne mudel

1 000 000 EUR/1000 ha=1000 EUR/ha Grupp a: 8 ha*1000 EUR/ha=8 000 EUR/taotleja Grupp b: 12 ha*1000 EUR/ha=12 000 EUR/taotleja

Ajalooline mudel

1 000 000 EUR Grupp a: 4000 EUR/taotleja Grupp b: 16000 EUR/taotleja

Hübriid- ehk kombineeritud mudel

50% eelarvest regionaalse mudeli ning 50% ajaloolise mudeli alusel Regionaalne komponent: 500 000 EUR/1000 ha=500 EUR/ha Ajalooline komponent: Grupp a: 20%x500 000 EUR=100 000 EUR -> 2000 EUR/taotleja

Grupp b: 80%x500 000 EUR=400 000 EUR -> 8000 EUR/taotleja Grupp a taotleja: 8 ha*500 EUR/ha+2000 EUR=6 000 EUR/taotleja Grupp b taotleja: 12 ha*500 EUR/ha+8000 EUR=14 000 EUR/taotleja

12

3.1.1 Otsetoetused Eestis perioodil 2004-2007

Ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste süsteem (ühtse pindalatoetuse kava) rakendati Eestis 2004. aastal. Perioodil 2004-2007 määratud otsetoetustest liikide kaupa annab ülevaate Tabel 1. Määratud otsetoetuste kogusumma on nimetatud perioodil kiiresti kasvanud. Kui 2004. a oli otsetoetuste kogusumma 618,3 mln krooni, siis 2007. a oli see kasvanud 1322,2 mln kroonini, ehk rohkem kui kahekordseks. Suurima osa otsetoetustest moodustab ÜPT – 2005. a oli selle osakaal suurim, moodustades 56,1% otsetoetuste kogueelarvest, 2007. a väikseim (47,7%). Ühtset pindalatoetust rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist, siseriiklikke täiendavaid otsetoetusi makstakse Eesti riigieelarvest ning osaliselt ka Maaelu arengukava vahenditest. Otsetoetuste siseriiklik ülemmäär suureneb Eestis 2013. aastaks 1578,7 miljoni kroonini, jõudes EL-15 riikides 2004. aastal kehtinud tasemeni7. Alates sellest ajast ei ole Eestis võimalik enam maksta siseriiklikke täiendavaid otsetoetusi, st neid saab maksta viimast korda 2012. aastal. Tabel 1. Määratud otsetoetused Eestis 2004-2007, kr

Allikas: PRIA Kui analüüsida Eestis makstavaid otsetoetusi nende tootmissuunaga seotuse seisukohalt, siis kogu vaadeldaval perioodil (2004-2007) on tootmissuunast lahtiseotud olnud ÜPT. Tootmisest lahtiseotud otsetoetuste osakaal oli aastatel 2004-2006 pisut üle poole. 2007. aastal toimus siseriiklike täiendavate otsetoetuste maksmise põhimõtetes suurem muutus ning toetuse taotleja taotlemise aasta tootmismahust seoti lisaks ÜPT-le lahti senised veise, piimalehma ning põllumajanduskultuuri kasvatamise täiendavad otsetoetused (vt Tabel 2). Selle muudatuse tulemusena suurenes tootmissuunast lahtiseotud otsetoetuste osakaal 2007. aastal 81,6%-ni (vt Tabel 1). Tootmisega jäid seotuks põllukultuuri kasvatamise, ammlehma kasvatamise ning ute kasvatamise täiendavad otsetoetused.

7 Määrus 1782/2003

2004 2005 2006 2007 Ühtne pindalatoetus* 331 109 580 432 309 542 542 784 215 630 913 903 Põllumaj.kultuuri kasvatamise täiendav otsetoetus 205 113 426 160 558 268 296 942 922 - Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus* - - - 103 302 626 Põllukultuuri kasvatamise täiendav otsetoetus - - - 214 010 971 Sertifitseeritud heinaseemne kasvatamise täiendav otsetoetus 1 016 204 - - - Ute kasvatamise täiendav otsetoetus 4 157 560 5 470 418 6 527 011 8 086 553 Veise kasvatamise täiendav otsetoetus 76 860 119 164 913 087 59 270 919 - Veise loomühikute alusel makstav täiendav otsetoetus* - - - 93 185 292 Ammlehma kasvatamise täiendav otsetoetus - 7 521 505 13 601 872 20 571 210 Piimalehma kasvatamise täiendav otsetoetus - - 157 507 803 - Piima tootmiskvoodi alusel makstav täiendav otsetoetus* - - - 252 147 540 Kokku 618 256 889 770 772 820 1 076 634 742 1 322 218 095 Tootmisest lahtiseotud toetuste osakaal, % 53,6% 56,1% 50,4% 81,6% * Tootmisest lahtiseotud toetus

13

Tabel 2. 2007. aastal makstud otsetoetused, nende maksmise alus ning seotus tootmisega

Toetuse liik Toetuse maksmise peamine alus Tootmisega

seotud/lahtiseotud Ühtne pindalatoetus Heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes olev

põllumajandusmaa Lahtiseotud

Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus

2006. a põllumaj.kultuuri kasvatamise täiendava otse-toetuse taotluse menetlemisel kindlaksmääratud pind

Lahtiseotud

Põllukultuuri kasvatamise täiendav otsetoetus

Põllumaa, millel kasvatatakse määruses 1782/2003 lisas IX nimetatud põllukultuuri

Seotud tootmisega 25% ulatuses

Ute kasvatamise täiendav otsetoetus

Vähemalt 10 utte, kes on toetuse taotlemise aasta 20. maiks vähemalt 1 aasta vanused


Veise loomühikute alusel makstav täiendav otsetoetus

2006. a veise kasvatamise täiendava otsetoetuse taotluse menetlemisel kindlaksmääratud veiste loomühikute arv

Lahtiseotud

Ammlehma kasvatamise täiendav otsetoetus

Vähemalt 8 kuu vanuste lihatõugu või lihatõuga ristamisel saadud lehmmullikate või lehmade arv


Piima tootmiskvoodi alusel makstav täiendav otsetoetus

Toetuse taotlejale 31. märtsi 2007. a seisuga määratud piima tootmiskvoodi suurus

Lahtiseotud

Allikad: Põllumajandusministri 13. märtsi 2007. a määrus nr 23 ning 20. aprill 2007. a määrus nr 57 Põllumajandussektori 2007. aasta ülevaade http://www.agri.ee/public/juurkataloog/P%C3%95LLUMAJANDUS_JA_TT/2007a_ylevaade080408.pdf

3.1.2 Otsetoetuste jagunemine taotlejate vahel, ühtsele otsemaksele üleminek ning otsetoetuste tootmissuunast lahtisidumine

Selleks, et analüüsida ÜPT-lt ühtsele otsemaksele ülemineku võimalikku mõju toetuse taotlejate saadavatele toetuse summadele, on järgnevalt analüüsitud otsetoetuste summade jagunemist taotlejate vahel 2007. aasta näitel. Määratud otsetoetuste peamistest statistilistest näitajatest 2007. aastal annab ülevaate Tabel 3. Ära on toodud määratud otsetoetuste summade aritmeetiline keskmine (ühe taotleja kohta), keskmisele toetuse summale vastav määramise aluseks olevate ühikute (pind, loomade arv, piimakvoodi kogus) arv, toetuse summa mediaan (mediaan on uuritava objekti järjestatud tunnuse väärtuste rea keskpunkt, ehk nn 50% punkt, st pooled taotlejad said mediaansummast vähem toetust ning pooled rohkem), väikseim määratud summa, suurim määratud summa ning toetuse saajate arv. Tabel 3. Otsetoetuste peamised statistilised näitajad 2007. aastal

Keskmine määratud toetuse

summa saaja kohta, kr

Keskmine määramise

aluseks olevate ühikute arv

Määratud toetuse summa

mediaan, kr

Minimaalne määratud toetuse

summa, kr

Maksimaalne määratud toetuse

summa, kr

Toetuse saajaid

Ühtne pindalatoetus 36 395 48 ha 7 255 65 4 348 548 17 335 Põllukultuuri kasvatamise täiendav otsetoetus 31 743 54 ha 4 234 99 1 845 979 6 742 Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus 16 008 55 ha 2 340 70 809 443 6 453 Ute kasvatamise täiendav otsetoetus 8 742 40 looma 4 161 1752 496 035 925 Veise loomühikute alusel makstav täiendav otsetoetus 17 509 14 loomühikut 3 936 246 1 279 569 5 322 Ammlehma kasvatamise täiendav otsetoetus 18 718 10 looma 5 667 1889 341 909 1 099 Piima tootmiskvoodi alusel makstav täiendav otsetoetus 173 655 434 138 kg 26 837 87 6 226 064 1 452

Otsetoetused kokku 73 819 - 9060 87 14 215 968 17 912 Allikas: PRIA

14

Keskmine toetuse summa ühe taotleja kohta oli 2007. aastal suurim piima tootmiskvoodi alusel makstava täiendava otsetoetuse puhul ning väikseim ute kasvatamise täiendaval otsetoetusel. Toetuse summa mediaan oli kõikide toetuse liikide puhul väiksem kui keskmine toetuse summa. See tähendab, et tublisti üle poole taotlejatest said toetust alla vastava toetuse liigi keskmise summa. Kõige suurem on keskmise toetuse summa ja mediaani vahe kõikide otsetoetuse liikide kokkuvõttes (8,1-kordne), põllukultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse (7,5-kordne), põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse (6,8-kordne) ning piima tootmiskvoodi alusel makstava täiendava otsetoetuse puhul (6,5-kordne). Väikseim on mediaani ning keskmise erinevus ute ning ammlehma kasvatamise täiendava otsetoetuse puhul, vastavalt 2,1- ning 3,3-kordne (vt Joonis 3). Iseloomustamaks toetussummade jaotumist taotlejate vahel on kõigi 2007. aastal määratud otsetoetuse liikide kohta ning ka otsetoetuste kokkuvõttes koostatud intervalljaotusread. Kuna väikese toetuse summaga taotlejate osakaal on kõigi vaadeldavate toetuse liikide puhul suur, valiti rühmade intervallid selliselt, et joonistuks välja ka erinevused madalate toetussummade saajate osas, st mida suuremad toetuse summad, seda suurem on ka vastava rühma intervall.

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

160 000

180 000

200 000

Piim

a to

otm

iskv

oodi

alus

el m

akst

av t

.o.

Ots

etoe

tuse

d ko

kku

Üht

ne p

inda

lato

etus

Põl

luku

ltuur

ika

svat

amis

e t.

o.

Am

mle

hma

kasv

atam

ise

t.o.

Vei

se lo

omüh

ikut

eal

usel

mak

stav

t.o

.

Põl

lum

ajan

dusk

ultu

uri

t.o.

Ute

kas

vata

mis

e t.

o.

Otsetoetuse liik

Kro

on

i

Keskmine

Mediaan

Joonis 3. Keskmine otsetoetuse summa ja mediaan 2007. aastal (allikas: PRIA)

Joonisel 4 on ühtse pindalatoetuse taotlejad jaotatud 12 rühma. Esimesse rühma kuuluvad need taotlejad, kellele määratud toetuse summa oli vahemikus 0-1000 krooni, teise rühma need, kelle toetuse summa oli vahemikus 1001-2000 krooni jne. Viimases rühmas on need taotlejad, kellele määratud toetuse summa oli vahemikus 1 000 001-5 000 000 krooni. Igasse rühma kuuluvate taotlejate arvu iseloomustavad vertikaalsed tulbad. Tulpade kohal toodud arv näitab vastavasse rühma kuuluvate taotlejate arvu. Seega on kõige arvukamalt neid taotlejaid (4966 tk), kellele määrati ÜPT-d summas 10 001-50 000 krooni. Samuti on arvukalt taotlejaid rühmas summavahemikuga 5001-10 000 krooni. Kõige vähem (78) on neid taotlejaid, kelle toetuse summa ületas 1 mln krooni. Sinise joonega on joonisel märgitud vastavale taotlejate rühmale määratud ÜPT kogusumma. Selgub, et kõige väiksemale taotlejate rühmale määratud toetuse summa (121,9 mln krooni) on suurem, kui teistele rühmadele määratud summad. Tabelist 3 ning Jooniselt 2 võib seega järeldada, et ÜPT taotlejate jaotus summade lõikes on ebaühtlane. Väga palju on neid taotlejaid, kelle toetuse summad on suhteliselt väikesed ning kokkuvõttes saavad nad väikese osa toetuse kogusummast. Kuni 10 000 krooni toetust said 59,9% taotlejatest, kuid nende

15

osakaal toetuse kogusummast oli 7,1%. Seevastu üle 50 000 krooni said toetust 11,4% taotlejatest ning nende vahel jaotus 76,5% ÜPT kogusummast. Toetuse summade ebaühtlast jaotust kinnitab ka aritmeetilise keskmise ning mediaani suur, viiekordne erinevus.

Joonis 4. Ühtse pindalatoetuse saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA) Põllukultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse summade jaotumist taotlejate vahel kirjeldab Joonis 5. Selgub, et antud toetuse puhul moodustavad kõige arvukama toetuse saajate rühma (1294 taotlejat) need, kelle toetuse summa jäi vahemikku 0-1000 krooni. Nii nagu ka ÜPT puhul on arvukalt neid, kelle toetuse summad jäävad vahemikesse 5001-10 000 krooni ning 10 001-50 000 krooni. Kuni 10 000 krooni toetust said 68,3% põllukultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse taotlejatest ning nende osakaal toetuse kogusummast oli 6,4%. Üle 50 000 krooni said 12,7% taotlejatest ning nende osakaal toetuse kogusummast oli 79,8%. Vaadeldavatest rühmadest on suurima toetuse kogusummaga rühm, kus toetuse summa jäi vahemikku 250 001-500 000 krooni. Keskmise toetuse summa ning toetuse summa mediaani vahe on selle toetuse liigi puhul 7,5-kordne, mis tähendab, et toetussummade jaotus taotlejate vahel on siin veelgi ebaühtlasem kui ÜPT puhul.

Joonis 5. Põllukultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA)

1294

917

599

469

361

963

1282

331 308

157

529

0

200

400

600

800

1 000

1 200

1 400

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-200

0

Toetuse summa, tuh kr

Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

10 000

20 000

30 000

40 000

50 000

60 000

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr

Taotlejate arv Toetuse summa

528

1776 1602 14671169

3846

4966

833 640277 153 78

0

1 000

2 000

3 000

4 000

5 000

6 000

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-500

0


Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

To

etu

se s

um

ma,

tuh

kr


16

Põllumajanduskultuuri täiendavat otsetoetust määrati 2007. aastal 103,3 milj krooni. Selle toetuse liigi puhul on märgata madalama toetuse summadega taotlejate suurt osakaalu (vt Joonis 6). Kuni 10 000 krooni said 77,6% taotlejatest ning nende vahel jagunes 11,3% toetuse kogusummast. Üle 50 000 krooni said 7,7% taotlejatest ning nende vahel jagunes 67,8% toetuse kogueelarvest. Suurim osa selle toetusliigi eelarvest jagunes taotlejate vahel, kelle toetussummad olid vahemikus 100 001-250 000 krooni. Keskmise toetuse summa ning mediaani vahe oli 6,8-kordne.

Joonis 6. Põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA)

Veise loomühikute alusel makstava täiendava otsetoetuse summade jagunemist taotlejate vahel iseloomustab Joonis 7. Taotlejate arvukuse järgi on suurim rühm toetuse saajaid summade vahemikus 2001- 3000 krooni, 5001-10 000 krooni, 10 001-50 000 krooni ning 1001-2000 krooni. Vaadeldes aga rühmade osakaalu toetuse kogusumma jaotumises on peaaegu võrdne osakaal rühmadel summavahemikes 50 001-100 000 krooni, 100 001-250 000 krooni ning 250 001-500 000 krooni. Kuni 10 000 krooni said selle toetuse liigi puhul 76,9% taotlejatest ning nende vahel jagunes 15,7% toetuse kogusummast. Üle 50 000 krooni said 6% taotlejatest ning nende vahel jagunes 64,4% toetusest. Keskmise toetuse summa ning mediaani vahe oli veise loomühikute alusel makstava täiendava otsetoetuse puhul 4,4-kordne.

Joonis 7. Veise loomühikute alusel makstava täiendava otsetoetuse saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA)

261

816

1043

545462

967911

119 12258

14 40

200

400

600

800

1000

1200

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-200

0


Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

5 000

10 000

15 000

20 000

25 000

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr


1916

1031

670

430264

697

951

235 20841 10

0

500

1 000

1 500

2 000

2 500

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000


Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

5 000

10 000

15 000

20 000

25 000

30 000

35 000

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr


17

Ammlehma kasvatamise täiendavat otsetoetust määrati 2007. aastal 1099 taotlejale (vt Joonis 8). Kõige arvukamalt oli selliseid toetuse saajaid, kelle toetuse summad jäid vahemikesse kuni 2000 krooni (ehk toetust saadi 1 ammlehma eest) ning 10 001-50 000 krooni. Toetuse kogusummast suurim osa määrati just sellele rühmale. Kuni 10 000 krooni määrati 62,4% toetuse saajatest ning nende toetuse summa moodustas kokku 13,4% toetuse eelarvest. Üle 50 000 krooni määrati toetust 9,1% toetuse saajatest ning nende toetuse kogusumma moodustas 51,1% toetuse kogusummast. Toetuse summa keskmise ja mediaani vahe oli 3,3-kordne, ehk teiste otsetoetustega võrreldes on tegemist erineva suurusega toetuse saajate vahel suhteliselt ühtlase(ma)lt jaotuva toetuse liigiga.

Joonis 8. Ammlehma kasvatamise täiendava otsetoetuse saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA) Ute kasvatamise täiendava otsetoetuse taotlejate arv ning ka selle toetusliigi eelarve oli otsetoetustest kõige väiksem. 2007. aastal määrati toetus 925 utekasvatajale (vt Joonis 9) kogusummas 8,1 miljonit krooni. Üle poole toetuse saajatest said kuni 5000 krooni ute kasvatamise täiendavat otsetoetust. Suurim osakaal toetuse kogusummas oli neil 153 taotlejail, kelle toetuse summa jäi vahemikku 10 001-50 000 krooni. See toetuse liik koos ammlehma kasvatamise täiendava otsetoetusega on otsetoetuste hulgas kõige ühtlasema toetuse summa jaotusega (keskmine toetuse summa on mediaansummast 2,1 korda suurem), st nende kahe toetuse liigi taotlejate hulgas ei ole niivõrd palju väga suuri tootjaid, kellele määrataks väga suur osa vastava toetuse kogueelarvest. Kuni 10 000 krooni määrati 81,7%-le taotlejatest ning nende vahel jagunes 39,6% toetuse summast. Üle 50 000 krooni määrati toetust 1,7% taotlejatest (16 taotlejale) ning nende vahel jagunes 24,2% toetuse eelarvest. Piima tootmiskvoodi alusel makstava täiendava otsetoetuse taotlejate jaotus erinevate taotlejate gruppide vahel oli küllaltki sümmeetriline, st keskmises summagrupis (10 001-50 000 krooni) oli suurim hulk taotlejaid (10,8%) (vt Joonis 10). Seevastu toetuse summa jaotus erinevate rühmade vahel on siingi ebaproportsionaalne. Üle 1 mln krooni määrati toetust 4,9%-le taotlejatest ning nende vahel jagunes 50,9% toetuse eelarvest. Kuni 50 000 krooni määrati toetust 64%-le taotlejatest ning nende vahel jagunes vaid 6,3% toetuse kogusummast. Sama palju kui kõige suurem toetuse taotleja (2,5% toetuse kogumahust), said toetust kokku 626 väiksemat taotlejat ning sama palju kui 10 suurimat toetuse saajat (15,8% toetuse kogumahust), said kokku 1195 väiksemat toetuse taotlejat.

325

140

221

313

65

33

20

50

100

150

200

250

300

350

0-2 2-5 5-10 10-50 50-100 100-250 250-500


Tao

tleja

te a

rv

0

1 000

2 000

3 000

4 000

5 000

6 000

7 000

8 000

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr

Toetuse saajad Toetuse summa, kr

18

Joonis 9. Ute kasvatamise täiendava otsetoetuse saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA)

Joonis 10. Piima tootmiskvoodi alusel makstava täiendava otsetoetuse saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA) Otsetoetusi määrati 2007. aastal kokku 17 912 toetuse taotlejale kogusummas 1 322,2 miljonit krooni (vt Joonis 11). Kõige rohkem (30,9% taotlejatest) oli neid toetuse saajaid, kelle kõigi otsetoetuse liikide kogusumma jäi vahemikku 10 001-50 000 krooni. Iga viies (19,7%) toetuse taotleja sai otsetoetusi summas 5001-10 000 krooni. Kuni 50 000 krooni said otsetoetusi 83,6% taotlejatest ning nende vahel jagunes 14,4% (191 miljonit krooni) otsetoetuste kogusummast. Üle 1 miljoni krooni määrati otsetoetusi 267 taotlejale ning nende saadud otsetoetuste kogusumma oli 600,8 miljonit krooni, ehk 1,5% taotlejatest said 45,4% otsetoetustest. Otsetoetuste kokkuvõttes on ka summade jaotus ebaühtlasem kui otsetoetuse liigiti eraldi – otsetoetuste keskmise summa ning mediaani vahe oli 8,1-kordne. Tingitud on see sellest, et mida väiksem on taotleja otsetoetuste kogusumma, seda vähem erinevaid otsetoetuse liike see üldjuhul sisaldab. Suuremate taotlejate otsetoetuste kogusummas sisaldub aga enamik otsetoetuste liikidest (vt Joonis 13).

22 25 38 40 28

184

592

183

12480 65 71

0

100

200

300

400

500

600

700

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-500

0


Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr

Toetuse saajad Toetuse summa

545

211

153

10 4 20

100

200

300

400

500

600

0-5 5-10 10-50 50-100 100-250 250-500


Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

500

1 000

1 500

2 000

2 500

3 000

3 500

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr


19

452

1551 1505 13391063

3524

5539

1092917

423240 267

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-150

00


Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

100 000

200 000

300 000

400 000

500 000

600 000

700 000

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr

Taotlejad Otsetoetuste kogusumma

Joonis 11. Otsetoetuste (kokkuvõttes) saajate 2007. a intervalljaotusrida (allikas: PRIA) Otsetoetuste toetustasemed Otsetoetuste kogusumma 1 ha ÜPT toetusaluse pinna kohta on taotlejate lõikes väga erinev, kuna nende tootmissuunad ning seega ka tootmisega otseselt või tootmise ajaloolise referentsmahu alusel seotud otsetoetuste summad on erinevad. Seetõttu on järgnevalt analüüsitud keskmist otsetoetuste summat 1 ha ÜPT toetusaluse pinna kohta samades taotlejate gruppides, mida käsitleti ÜPT toetussummade jaotumise analüüsimisel. Jooniselt 12 selgub, et kõige väiksem toetustase 1 ha kohta (826 kr) oli 2007. aastal nendel taotlejatel, kes said otsetoetusi kokku kuni 1000 krooni. Suhteliselt ühesugune on keskmine toetuste maht 1 ha kohta nendel taotlejatel, kelle otsetoetuste kogusumma on kuni 10 000 krooni. Nendes rühmades varieerub keskmine otsetoetuste summa 1 ha kohta vahemikus 836-923 krooni. Sealt edasi on aga selgesti näha, et mida suurem on otsetoetuste kogusumma ühe taotleja kohta, seda suurem on ka vastava grupi keskmine otsetoetuste tase 1 ha ÜPT toetusaluse maa kohta. Suurimate toetuse saajate rühmas on see 1965 kr/ha.

452

1551 1505 13391063

3524

5539

1092917

423240 267

1613

836 853 923 905 904940

1127

1336 14121492

1965

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-150

00


Tao

tleja

d,

tk

0

500

1000

1500

2000

2500

Ots

eto

etu

sed

ko

kku

, kr/

ha

Taotlejad Otsetoetused, kr/ha

Joonis 12. Otsetoetuste keskmine kogusumma 1 ha kohta taotlejate gruppides 2007.a (allikas: PRIA) Grupi, kus keskmine otsetoetuste summa ühe taotleja kohta on suurim, kõrgem toetustase 1 ha kohta on seletatav sellega, et suuremate põllumajandustootjate toodang ja sellega ka

20

tootmisega otseselt või ajaloolise referentsmahu alusel seotud toetuste maht on mitmekesisem ning suurem. Nimetatud taotlejad saavad taotleda enamikku otsetoetuse liikidest ning ka nende tootmismahud on suuremad, mis tähendab tootmisega seotud otsetoetuste suurt osakaalu neile määratud otsetoetuste kogusummas (vt Joonis 13).

0,0%

10,0%

20,0%

30,0%

40,0%

50,0%

60,0%

70,0%

80,0%

90,0%

100,0%0-

1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-150

00


Osakaal

ots

eto

etu

ste

ko

gu

su

mm

as,

%

Ute kasvat. t.o.

Ammlehma kasvat. t.o.

Veise kasvat. t.o.

Põllumaj.kultuuri kasvat. t.o.

Põllukultuuri kasvat. t.o.

Piimalehma kasvat. t.o.

Ühtne pindalatoetus

Joonis 13. Otsetoetuse liikide osakaal erinevates taotlejagruppides 2007.a (allikas: PRIA) Keskmise otsetoetuste summa 1 ha kohta jaotumisest annab ülevaate Joonis 14. Selgub, et ÜPT alust pinda ei olnud 704 toetuse taotlejal (tulp NA) ning kõige rohkem on neid taotlejaid, kelle toetustase oli 758-760 kr/ha. Suhteliselt sarnane on taotlejate hulk, kelle toetustase 1 ha kohta jäi vahemikesse 761-1000 kr, 1001-1200 kr, 1201-1400 kr ning 1401-1600 kr. Maksimaalne otsetoetuste kogusumma 1 ha kohta oli 384 424 krooni. Kokku oli kolm taotlejat, kelle toetustase ületas 100 000 kr/ha. Nende puhul on tegemist loomakasvatajatega, kelle ÜPT alune pind oli väga väike (1-5 ha). Tõenäoliselt on nende kõrval tegutsemas sama omaniku teised ettevõtted (st tootmisüksus on jagatud eraldi seisvateks juriidilisteks isikuteks), kes taotlevad pindalatoetusi ning kui neid erinevaid juriidilisi isikuid ühe ettevõttena käsitleda, siis ei oleks nende toetustase 1 ha kohta nii ekstreemselt suur.

704

7539

1917 1808 1819 1775

1044

453 268 149 105 62 42 41 31 155

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

7000

8000

NA

758-

760

761-

1000

1001

-120

0

1201

-140

0

1401

-160

0

1601

-180

0

1801

-200

0

2001

-220

0

2201

-240

0

2401

-260

0

2601

-280

0

2801

-300

0

3001

-320

0

3201

-340

0

3401

-385

000

Keskmine otsetoetuste summa, kr/ha

Ta

otl

eja

te a

rv, tk

Joonis 14. Keskmise otsetoetuste summa 1 ha kohta jaotumine (allikas: PRIA)

21

Hüpoteetiline üleminek ühtsele otsemaksele Selleks, et analüüsida, milline oleks otsetoetuste jaotus taotlejate vahel siis, kui Eestis oleks 2007. aastal rakendatud ühtset otsemakset regionaalse mudeli alusel, tootmisest lahtiseotult ilma tootmisega seotud siseriiklike täiendavate otsetoetusteta, teostati järgnev analüüs:

1) 2007. aastal määratud otsetoetuste kogusumma jagati ÜPT toetusõigusliku pinnaga ning saadi toetuse määraks 1588,57 kr/ha.

2) Seejärel jagati kõikide otsetoetuste saajate ÜPT summa 2007. aastal kehtinud ÜPT määraga ning saadi vastav ÜPT toetusalane pind. Siinjuures tuleb möönda, et leitud pinnad on ligikaudsed, kuna arvesse on võetud ka PRIA administratiivse kontrolli tagajärjel vähendatud summad. Siiski ei mõjuta see autorite arvates oluliselt analüüsi tulemusi, sest analüüs teostati suure hulga taotlejate kogusummade alusel.

3) Taotlejate ÜPT pind korrutati hüpoteetilise ühtse otsemakse määraga 1588,57 kr/ha. 4) Seejuures arvestati nende taotlejate, kelle ÜPT toetusalune pind oli väiksem kui 1 ha,

ühtse otsemakse suuruseks 0 krooni.

752392

799 901 827

7534

14241058

457 280 247

3241

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

7000

8000

0

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-150

00


Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

100 000 000

200 000 000

300 000 000

400 000 000

500 000 000

600 000 000

To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr

Taotlejad Otsetoetuste kogusumma

Joonis 15. Ühtse otsemakse saajate 2007. a hüpoteetiline intervalljaotusrida (allikas: EMÜ MSI arvutused PRIA andmete põhjal) Läbiviidud analüüsi tulemused on toodud joonistel 15 ja 16. Selgub, et antud tingimustel jääksid ühtse otsemakse saajate hulgast välja 752 toetuse taotlejat, kelle otsetoetuste kogusumma oli 2007. aastal 359 tuhat krooni. Toetuse saajate arv väheneks kõigis gruppides, mille toetuse summad jäävad alla 10 000 krooni. Nende toetuse taotlejate arv, kelle toetussummad ületavad 1 miljoni krooni piiri väheneks 20 võrra. Seevastu kasvaks oluliselt nende toetuse saajate arv, kellele määrataks toetust vahemikus 10 001-50 000 krooni. Kui analüüsida muutusi otsetoetuse kogusumma jaotumises, siis kõige suuremate toetuse saajate grupi otsetoetuste kogusumma väheneks 128,6 miljoni krooni võrra. Grupp toetuse summadega 10 001-50 000 krooni saaks juurde kõige enam, st 49,3 miljonit krooni (kuid seal kasvas ka taotlejate arv kõige enam ning grupi keskmine toetuse summa kasvaks 21 937 kroonilt 22 667 kroonile). Seega toimuks ühtse otsemakse regionaalse mudeli rakendamisel kirjeldatud stsenaariumi järgi toetuse summade ülekandumine kõige suurematelt toetuse saajatelt neile, kelle toetussummad jäävad vahemikku 10 001 krooni kuni 1 miljon krooni. Seejuures väheneks ka nende hulk ja vastavalt ka toetuse kogusumma, kes saavad otsetoetusi

22

kuni 10 000 krooni. Seega muutuks toetuste jaotumine taotlejate vahel ühtlasemaks (ühtne oleks ka toetuse määr), kuid märkimisväärne osa toetuste koguhulgast määrataks endiselt neile, kelle toetustase ületab 1 miljonit krooni. Arvestades Eesti põllumajandustootjate struktuuri on see ka loomulik ning ootuspärane.

21 386 23 350

13 061

29 335

-128 592

-1 570-1 041-1 523-1 723-1 637

-359

49 259

-140 000

-120 000

-100 000

-80 000

-60 000

-40 000

-20 000

0

20 000

40 000

60 000

0

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-150

00


To

etu

se k

og

usu

mm

a,

tuh

kr

Joonis 16. Otsetoetuste kogusumma muutumine taotlejate gruppide vahel 2007. a hüpoteetilise ühtse otsemakse puhul (allikas: EMÜ MSI arvutused PRIA andmete põhjal) Selleks, et analüüsida, milline oleks toetustaseme muutus erinevate tootjaliikide lõikes, analüüsiti iga toetuse liigi 50 suurima toetuse saaja (tipp 50) ning 10% keskmiste (toetuse summa mediaani suhtes) taotleja 2007. aastal määratud otsetoetuste andmeid. Analüüs viidi läbi järgmisel viisil:

1) Reastati summade järgi iga uuritava otsetoetuse liigi taotlejad. 2) Analüüsimiseks eraldati sellest kaks valimit:

a) 50 antud toetuse kõige suuremat saajat (tipp 50) ning b) toetuse summa mediaani suhtes keskmised 10% antud toetuse saajate üldmahust.

3) Arvutati mõlema valimi osas iga taotleja ÜPT toetusalune pind ning hüpoteetilise ühtse otsemakse suurus eelpoolkirjeldatud viisil.

4) Seejärel leiti kõigi taotlejate osas hüpoteetilise otsemakse ning nende reaalse 2007. aastal määratud otsetoetuste kogusumma vahe.

5) Valimistet eemaldati nende taotlejate andmed, kellel ei olnud ÜPT toetusalust pinda. 6) Leiti kirjeldavad statistilised näitajad mõlema valimi arvnäitajate kohta (otsetoetuste

summad liikide kaupa ning kokku, ÜPT alune pind, hüpoteetiline ühtse otsemakse summa, ühtse otsemakse ning 2007. aasta otsetoetuste kogusumma vahe).

Selgus, et kui 2007. aastal oleks rakendatud ühtset otsemakset, oleks enamiku toetuse liikide puhul (välja arvatud ute kasvatamise täiendav otsetoetus) tipp 50 toetuse saajate otsetoetuste kogusumma 1 ha ÜPT toetusalase pinna kohta vähenenud (vt Joonis 17). Samas oleks keskmise 10% toetuse saajate otsetoetuste summa 1 ha kohta suurenenud (väljaarvatud piima tootmiskvoodi alusel makstava täiendava otsetoetuse puhul). Kõige suurem oli 2007. aasta tegeliku otsetoetuste ning 2007. aasta hüpoteetilise ühtse otsemakse toetustaseme vahe piima tootmiskvoodi alusel makstava täiendava otsetoetuse ning veise loomühikute alusel masktava täiendava otsetoetuse taotlejate tipp 50 puhul (vastavalt -765 kr/ha ning -718 kr/ha). Mõlema toetuse liigi puhul on tegemist suhteliselt ühtse taotlejate grupiga, st mõlema grupi tipp 50

23

moodustavad suures osas samad põllumajandustootjad. Ka põllukultuuri kasvatamise ning põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse tipp 50 toetuse saaja osas oli vahe hüpoteetilise ühtse otsemakse ning tegeliku toetustaseme vahel küllaltki sarnane, vastavalt -381 ja -383 kr/ha. Väiksemate, st keskmise 10%, tootjate hulgas toimuks suurim hüpe toetustasemes ute kasvatamise täiendava otsetoetuse taotlejate osas (+382 kr/ha). Põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse 10% keskmiste taotlejate toetustase kasvaks 312 kr/ha ning veise loomühikute alusel makstava täiendava otsetoetuse keskmise 50 taotleja osas 211 kr/ha. Huvitav on, et piima tootmiskvoodi alusel makstava täiendava otsetoetuse puhul väheneks nii tipp 50 kui keskmiste 10% toetuse saajate puhul hüpoteetilise ühtse otsemakse puhul toetuse määr vastavalt 765 ning 136 kr/ha.

1 72

5

1 54

6

1 38

5

1 22

8 1 42

9

1 34

7

948

2 35

3

1 70

8

2 30

7

1 37

4

1 97

2

1 97

0

2 06

3

0

500

1 000

1 500

2 000

2 500

Piim

aleh

m

Am

mle

hm

Vei

s

Utt

Põl

lum

aj.k

ultu

ur

Põl

luku

ltuur

ÜP

T

Otsetoetuse liik

Keskm

ine o

tseto

etu

ste

su

mm

a k

r/h

a

Keskmised 10%

Tipp 50

SPS

Joonis 17. Määratud otsetoetuste summa ha kohta toetuse liikide tipp 50 ning keskmised 50 ettevõtetes (allikas: PRIA) Kui vaadelda toetuse liikide kaupa nende saajate tipp 50 ning keskmise 10% taotlejate toetustasemete erinevust, siis selgub, et suurim (1115 kr/ha) on vahe ÜPT saajate puhul. Veise kasvatamise täiendava otsetoetuse saajate tipp 50 ning keskmise 10% toetustaseme vahe on 922 kr/ha ning piimalehma kasvatamise täiendava otsetoetuse puhul 629 kr/ha. Kõige väiksemad erinevused suurte ja keskmiste toetuse saajate toetustasemetes on ute ning veise kasvatamise täiendava otsetoetuse puhul – vastavalt 146 ja 163 kr/ha. Seega viitab analüüs sellele, et otsetoetuste tasemelt, mis moodustasid 2007. aastal kõikide liikide peale kokku 1588,57 kr/ha ning millest tootmissuunast lahtiseotud oli 81,6% toetuse summast, ühtsele otsemaksele üleminek suurendaks väiksemate põllumajandustootjate toetustaset ning vähendaks suuremate tootjate toetustaset. Kõige suurem võiks see hüpoteetiline vähenemine olla suurte piimatootjate hulgas, kuid väheneks ka keskmise suurusega piimatootjate toetustase. Samuti suureneks toetustase suhteliselt rohkem nendel ekstensiivsetel põllumajandustootjatel, kes saavad loomakasvatusega seotud täiendavaid otsetoetusi. Selleks, et üleminekul ühtsele otsemaksele ei tekiks järsku muutust osade taotlejate toetustasemetes, eeldusel, et rakendatakse regionaalset mudelit ilma igasuguste tootmisega seotud otsetoetusteta, tuleks eelnevalt vähendada tootmissuunaga otseselt või ajaloolise referentsi alusel seotud otsetoetuste osakaalu.

24

3.1.3 Modulatsioon ning toetussummade piiramine

Modulatsioon Toetuste ümbersuunamiseks ÜPP I sambast II samba eelarvesse rakendatakse EL riikides kohustuslikku modulatsiooni. Sel viisil vähendatud otsetoetuste summadest 80% suunatakse vastava liikmesriigi II samba toetuste eelarvesse ning 20% jaotatakse ümber EK poolt põllumajandusmaa, põllumajandusliku tööhõive ning sisemajanduse kogutoodangu järgi ühe elaniku kohta, ehk suunatakse rohkem mahajäänud piirkondade arengusse. Lisaks sellele on liikmesriikidel võimalik vabatahtlikult suunata täiendav osa oma I samba toetuste eelarvest II samba toetuste eelarvesse. Käesoleva uuringu raames analüüsiti, kuidas oleks mõjutanud modulatsiooni rakendamine Eestis 2007. aastal otsetoetuste eelarvet ning milline mõju oleks sellel maaelu arengukava eelarvele. Analüüsi tegemisel eeldati, et 80% „moduleeritud“ toetussummadest viiakse üle liikmesriigi II samba põllumajandustootmise moderniseerimise meetme eelarvesse. Analüüs teostati 2007. aasta otsetoetuste saajate andmetele tuginedes 2%- ning 5%-lise modulatsioonimäära osas. „Moduleeriti“ ainult nende taotlejate otsetoetuste kogusummat, kellel see ületas 5000 euro taseme8. Selgus, et kui 2007. aastal oleks Eestis rakendatud modulatsiooni, oleks vähendada tulnud 2195 taotleja (12,3% otsetoetuse saajatest) otsetoetuste makseid (vt Tabel 4). Kaheprotsendilise modulatsioonimäära korral oleks ümbersuunatav summa kokku 15,1 miljonit krooni ning 5%-lise määra korral 37,6 miljonit krooni, ehk vastavalt 1,4% ning 3,6% otsetoetuste kogusummast. Tabel 4. 2007. aastal kohustusliku modulatsiooni hüpoteetilisel rakendamisel ümbersuunatavad toetuse summad 2%-line modulatsiooni

määr 5%-line modulatsiooni

määr Taotlejate arv, kelle toetussummat vähendataks 2195 2195 80% ümbersuunatavast toetuse summast 15,1 milj kr 37,6 milj kr Ümbersuunatava toetuse summa osakaal otsetoetuste kogusummast

1,4% 3,6%

MAKi eelarve suurenemine, kr 20,1 milj kr 50,2 milj kr Põllumajanduse moderniseerimiseks tehtavate investeeringute suurenemine, kr

41,4 milj kr 103,4 milj kr

Allikas: EMÜ MSI arvutused PRIA andmete põhjal Juhul, kui kogu „moduleeritud“ summa läheks Eesti maaelu arengukava eelarvesse, siis arvestades selle Eesti-poolseks kaasfinantseerimise määraks 25%, oleks lisanduv summa 2%-lise määra puhul 20,1 miljonit krooni ning 5%-lise määra puhul 50,2 miljonit krooni. Arvestades, et põllumajandusettevõtete moderniseerimise meetmele on MAKi rahastamis-kava9 järgi kavandatud kulutada perioodil 2007-2013 orienteeruvalt 424 miljonit krooni aastas, siis juhul kui „moduleeritud“ summa lisataks sellele meetmele, oleks 2007. aastal olnud selle meetme eelarvet võimalik suurendada kas 4,7% või 11,8% (vastavalt 2%- ja 5%-lise modulatsioonimäära puhul). Arvestades, et maaelu arengukava rahastamiskava järgi lisandub igale kroonile investeeringutoetusele 1,06 krooni tootja poolset kaasfinantseerimist,

8 Modulatsiooni kaudu vähendatav summa leiti iga taotleja puhul tema 5000 eurot ületavalt toetussummalt,

sest vastavalt määruse 1782/2003 artiklile 12 makstakse tootjatele tagasi summa, mis saadakse esimese 5000 euro „moduleerimisel”.

9 Eesti maaelu arengukava, http://www.agri.ee/public/ftp/MAK_2007-2013_20_11_2007.pdf

25

siis ulatuks 2%-lise modulatsioonimäära puhul iga-aastane täiendavate investeeringute maht 41,4 miljoni kroonini ning 5%-lise modulatsioonimäära korral 103,4 miljoni kroonini. Kuna Eestis rakendatakse kohustuslikku modulatsiooni alles siis, kui otsetoetuste tase on jõudnud EL-15 riikides 30. aprillil 2004 olnud tasemeni ning 2007. aastal oli otsetoetuste tase Eestis sellest tunduvalt madalam, siis tegelikult modulatsiooni kaudu maaelu arengukavale liidetavad summad oleksid tunduvalt suuremad. Võimaliku summade mahu selgitamiseks viidi läbi järgnev analüüs:

1. 2013. aasta Eesti otsetoetuste siseriikliku ülemmäära summa jagati Eesti 2007. aasta ühtse pindalatoetuse toetusaluse pinnaga ning saadi hüpoteetiliseks 2013. aasta ühtse otsemakse määraks 1897 kr/ha. Eelduseks on ühtse otsemakse rakendamine regionaalse mudeli alusel ilma tootmisega seotud otsetoetusteta.

2. Arvestades toetuse taotlejate 2007. aasta tegelikku ühtse pindalatoetuse alust pinda, leiti iga toetuse taotleja hüpoteetiline 2013. aasta ühtse otsemakse summa.

3. Leitud summadele, mis ületasid 5000 eurot rakendati 2%- ning 5%-list vähendamist. Analüüsi tulemused on esitatud Tabelis 5. Kui võrrelda tabeleid 4 ja 5, selgub, et 2103. aastal ei oleks modulatsiooni teel ümbersuunatavad summad oluliselt suuremad, kui 2007. aasta näite puhul. Tabel 5. 2013. aastal kohustusliku modulatsiooni rakendamisel hüpoteetilised ümbersuunatavad toetuse summad 2%-line modulatsiooni

määr 5%-line modulatsiooni

määr Taotlejate arv, kelle toetussummat vähendataks 2801 2801 Ümbersuunatav toetuse summa 20,6 milj kr 51,6 milj kr Ümbersuunatava toetuse summa osakaal otsetoetuste kogusummast

1,6% 4,1%

MAKi eelarve suurenemine, kr 27,5 milj kr 68,8 milj kr Põllumajanduse moderniseerimiseks tehtavate investeeringute suurenemine, kr

56,7 milj kr 141,7 milj kr

Allikas: EMÜ MSI arvutused PRIA andmete põhjal Modulatsiooni rakendudes on Eesti tõenäoliselt see riik, kellele EK suunab täiendavaid vahendeid II samba toetuste eelarvesse. Seega võiks olla Eesti huvides kohustusliku modulatsiooni kaudu EK käsutusse mineva summa osakaalu tõstmine praeguse 20%-iga võrreldes. Toetustasemete piiramine Toetustaseme alam- ja ülempiiride kehtestamine on üks „tervisekontrolli“ teemasid. Alampiiri kehtestamiseks on kaks võimalust – seada piirang toetuse summale või minimaalsele pindalale, millele on õigus toetust taotleda. Alampiiri kehtestamise peamiseks eesmärgiks on vähendada makseagentuuride administratiivset koormust ning suunata toetused rohkem tegelikele tootjatele. Toetustaseme ülempiiride kehtestamise eesmärk on aga tagada ühtlasem toetuste jaotus ning vähendada suurtootjatele, kellel eeldatavasti esineb ka mastaabiefekt, makstavate otsetoetuste mahtu. Järgnevalt vaatleme, kuidas oleks mõjutanud toetuse alampiiride kehtestamine ÜPT taotlemist ning määramist 2007. aastal (vt. Joonis 18). Eestis on kehtestatud minimaalseks pinnaks, millele saab pindalatoetust taotleda 1 ha. Jagades taotlejate saadud ÜPT summa toetuse määraga, selgub, et 2007. aastal määrati 48 taotlejale ÜPT-d väiksema pinna eest kui 1 ha

26

(kokku 25,8 tuhat krooni), kuid siin on ilmselt tegemist taotlejatega, kellele rakendati sanktsioone ning vähendati toetuse määra, st nende tegelik toetusalane pind oli siiski üle 1 ha. Seega kui oleks rakendatud piiranguks 2 ha, oleks toetuse taotlejate arv vähenenud 1364 võrra (toetuse summa kokku 1,5 miljonit krooni), kui piirang oleks olnud 3 ha tasemel, siis oleks taotlejaid 2710 võrra vähem (toetuse summa kokku 4 miljonit krooni,) ning 4 ha ja 5 ha puhul oleks taotlejate arv vähenenud vastavalt 3903 ning 4979 võrra (toetuse summad vastavalt 7,1 ning 10,7 miljonit krooni). Seega oleks 5 ha suuruse alampinna piirangu korral ÜPT taotlejaid vähem 28,9% ning vabaneks 1,7% toetuse summast. Järelikult mõjutaks toetusõigusliku pinna alampiiri tõstmine taotlejate hulka, mõju toetuse summale oleks väikene. Milline oleks mõju makseagentuuri (PRIA) administratiivsele koormusele, tuleks eraldi analüüsida. Arvestades, et pindalatoetuste puhul on administratiivne koormus eeldatavasti tugevamini korreleeritud kontrollitava pinna suurusega kui taotlejate arvuga, siis administratiivse koormuse langus oleks toetuse alampiiride kehtestamisel ilmselt suhteliselt väiksem kui taotlejate arvu kahanemine.

48

1316 1346 1193 1076

3815

6011

951 801

311 224 116

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

7000

0-1

1-2

2-3

3-4

4-5

5-10

10-5

0

50-1

00

100-

250

250-

500

500-

1000

1000

-600

0

Toetusalune pind, ha

Tao

tleja

te a

rv,

tk

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

160 000

180 000

To

etu

se s

um

ma,

tuh

kr

Taotlejad Toetuse summa

Joonis 18. Ühtse pindalatoetuse taotlejad toetusaluse pinna ning toetusekogusumma järgi 2007. aastal (allikas: PRIA) Suurte toetussummade piiramiseks on mitmeid võimalusi. EK on oma „tervisekontrolli“ dokumendis pakkunud välja võimaluse vähendada üle 100 000 euroseid makseid 10% võrra, üle 200 000 euroseid makseid 25% ning üle 300 000 euroseid makseid 45% võrra. Eestis oli 2007. aastal 154 otsetoetuste saajat, kelle otsetoetuste kogusumma ületas 100 000 eurot, 55 taotlejat, kes said otsetoetusi rohkem kui 200 000 eurot ning 19 taotlejat, kelle otsetoetuste summa ületas 300 000 eurot. Kuid otsetoetuste järk-järgulise suurenemisega suureneb järgnevatel aastatel tõenäoliselt ka taotlejate arv, kelle toetuste kogusumma selle piiri ületab. Nende 154 otsetoetuse saaja otsetoetuste kogusumma oli 479,3 miljonit krooni. Analüüsides „tervisekontrolli“ dokumendis esitatud näidet suurte toetussummade vähendamise kohta, selgub, et toetuse summade piiramisel väheneks nende 154 otsetoetuste saaja (kelle otsetoetuste kogusumma ületas 100 000 eurot) toetuste summa 52,9 miljoni krooni võrra, ehk 11% nende 2007. aasta otsetoetuste kogusummast, kuid erinevate taotlejate individuaalsed toetuse summad väheneksid 0,1% kuni 44,5% võrra (vt Joonis 19)10.

10 Üle 100 000 euroseid summasid vähendati 10%, summasid, mis seejärel ületasid 200 000 eurot, vähendati

25% ning summasid, mis seejärel ületasid 300 000 eurot vähendati 45% võrra.

27

-50,0%

-45,0%

-40,0%

-35,0%

-30,0%

-25,0%

-20,0%

-15,0%

-10,0%

-5,0%

0,0%

0 2 000 000 4 000 000 6 000 000 8 000 000 10 000 000 12 000 000 14 000 000 16 000 000

2007.a otsetoetuste kogusumma, kr

Ots

eto

etu

ste

vä

he

ne

min

e,

%

Joonis 19. Üle 100 000 euro otsetoetusi saavate taotlejate otsetoetuste vähenemine summade piiramise tagajärjel 2007.a andmete alusel (allikas: PRIA) Analüüsides, milline võiks suurte toetussummade piiramise mõju olla 2013. aastal, kasutasime toetussummade arvestamisel sama metoodikat, kui eelpool modulatsiooni alajaotuses kirjeldatud. Selgus, et kui 2013. aastal rakendataks Eestis ühtset otsemakset regionaalse mudeli alusel, siis puudutaks toetussummade vähendamine 174 toetuse taotlejat, kuid vähendatav toetuse summa oleks 11 miljoni krooni võrra väiksem, kui 2007. aasta reaalse otsetoetuste taseme puhul (vt Tabel 6). Tingitud on see jällegi toetussummade ühtlasemast jaotusest ühtse otsemakse regionaalse mudeli puhul. Tabel 6. Suurte toetussummade vähendamine Eestis 2007. aasta tegelike otsetoetuste ning 2013. aasta hüpoteetilise ühtse otsemakse andmete alusel Taotlejate arv

2007 Vähendatav summa 2007

Taotlejate arv 2013

Vähendatav summa 2013

Toetuse summa 100 000-200 000 eurot 108 7,2 milj kr 136 8,4 milj kr Toetuse summa 200 000-300 000 eurot 33 13,5 milj kr 28 12,2 milj kr Toetuse summa üle 300 000 euro 13 32,2 milj kr 10 21,2 milj kr Kokku 154 52,9 milj kr 174 41,9 milj kr Allikas: EMÜ MSI arvutused PRIA andmete põhjal Seega oleks otsetoetustele alampiiride kehtestamisel oluline mõju neid saavate taotlejate arvule ning ülempiiride kehtestamine vähendaks 11% võrra 154 kõige suurema toetuse saaja otsetoetuste kogusummat. Otsetoetuste summade jaotumine taotlejate vahel muutuks mõlemal juhul ühtlasemaks, kuid selle mõju makseagentuuri administratiivsele koormusele tuleks uurida eraldi.

3.1.4 Nõuetele vastavuse süsteem

Nõuetele vastavuse süsteem (cross-compliance) rakendati 2003. a ÜPP reformi tulemusel. Alates 1. jaanuarist 2005. a seoti otsetoetuste maksmine sellega, kas põllumajandustootja täidab EL ning liikmesriikide poolt seatud teatud keskkonnaalaseid ning muid nõudeid. Järgnevalt on esitatud põgus ülevaade nõuetega vastavuse süsteemist, mõningatest selle

28

rakendamisega seonduvatest probleemidest ning ettepanekutest, milles antakse soovitusi süsteemi muutmiseks. Nõuetele vastavuse süsteemiga kehtestatavad standardid võib jagada kahte rühma (vt Joonis 20): head põllumajandus- ja keskkonnatingimused (GAEC) ning kohustuslikud majandamis-nõuded (SMR): 1) Heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste osas määratlevad nõuded liikmesriigid ise

vastavalt määruse 1782/2003 IV lisas sätestatud raamistikulr. Lisaks tuleb säilitada püsirohumaade osakaal põllumajandusmaast 2004. aasta 1. mail olnud tasemel. Nende tingimuste täitmise tagamine ning vastavate kontrollide läbiviimine on liikmesriikide ülesanne. Tuleb tagada, et kogu põllumajandusmaa, sh see, mida ei kasutata enam tootmise eesmärgil, oleks heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Antud nõude eesmärgiks on vältida tootmissuunast lahtiseotud otsetoetuste võimalikke negatiivseid mõjusid (nt maa söötijätmine).

2) Kohustuslikud majandamisnõuded on defineeritud määruse 1782/2003 III lisas loetletud direktiivides ning määrustes ja nende rakendamine on liikmesriikide pädevuses. Seejuures on oluline märkida, et kohustuslikud majandamisnõuded ei sisalda endas uusi nõudeid ning baseeruvad kõik juba eksisteerivatel direktiividel ja määrustel, seega EL-15 riikide põllumajandustootjad on pidanud neid nõudeid täitma vastavate direktiivide ja määruste jõustumisest alates11.

Joonis 20. Nõuetele vastavuse süsteemi ülevaade Liikmesriikide ülesandeks on ka põllumajandustootjate teavitamine nõuetele vastavuse süsteemist nõuandesüsteemi abil ning süsteemi enda korraldamine, toetuse taotlejate kohapealsete kontrollide läbiviimine ning vajadusel ka sanktsioneerimine. Seega on süsteemi

11 Uued liikmesriigid peavad kohustuslikke majandamisnõudeid rakendama järk-järgult. 2009. aastal A osa,

2011. aastal B ja C osad.

Nõuetele vastavus Cross-compliance

GAEC – head põllumajanduslikud ja keskkonnatingimused

SMR – kohustuslikud majandamisnõuded

- standardid kehtestab liikmesriik lähtuvalt oma põllumajanduslikest tingimustest järgmistel teemadel: • mulla erosioon • mulla orgaaniline aine • mulla struktuur • minimaalne hooldustööde

tase

- kehtestatud 19 EL direktiivis ja määruses • inimeste tervishoid • loomade tervishoid • taimetervis • keskkond • loomade heaolu

- nõuete rakendamine on liikmesriigi ülesanne

Liikmesriigi kohustus on teavitada põllumajandustootjaid nõuetele vastavuse süsteemist ning korraldada süsteemi rakendamine, kontrollide teostamine ning sanktsioonide rakendamine

29

rakendajad ning administreerijad liikmesriigid ise, mis omakorda viitab sellele, et nõuetele vastavuse süsteemi, sh sanktsioone, võidakse liikmesriigiti rakendada küllaltki erinevalt. Näiteks on osad liikmesriigid pidanud mõningaid määruse 1782/2003 IV lisas toodud teemasid ning standardeid oma tingimustes ebaolulisteks, teised on jälle IV lisas toodutele kehtestanud veel täiendavaid nõudeid12. Seetõttu ongi antud teema ka „tervisekontrollis“ vaatluse all eesmärgiga selle rakendamist lihtsustada ning liikmesriikide vahel ühtlustada. Nõuetele vastavuse süsteemi rakendatakse kõikidele otsetoetustele ning kaheksale maaelu arengukava II telje keskkonna ja paikkonna parandamise meetmele. Uutel liikmesriikidel tuleb rakendada häid põllumajanduslikke ning keskkonnatingimusi koos nõudega säilitada püsirohumaade osakaal ning nad ei pea rakendama kohustuslikke majandamisnõudeid. Nõuetele vastavuses süsteemi administreerimisel on miinimumnõudeks vähemalt 1% taotlejate kohapealne kontrollimine. Nõuete rikkumisel hooletuse tagajärjel, ei ole karistus suurem kui 5% ning korduva rikkumise puhul 15% antud taotleja otsetoetuste kogusummast. Tahtliku rikkumise korral ei tohi karistus olla väiksem kui 20% taotleja otsetoetuste summast ning karistuse ülemmääraks võib olla taotleja ühest või mitmest toetuskavast väljaarvamine üheks või mitmeks kalendriaastaks. Konkreetse karistuse määramisel tuleb arvesse võtta rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust, korduvust ning tahtlikkust. Sel viisil vähendatud toetuse summadest võib liikmesriik endale hoida 25% ning kasutada neid teiste ÜPP meetmete rahastamiseks. 2005. a andmetel ei täitnud 6,4% kontrollitud EL-25 riikide põllumajandustootjatest häid põllumajanduslikke ja keskkonnatingimusi. EL-10 riikides oli see näitaja 3,6% ning EL-15 riikides 9,5%. Seejuures 2006. a andmetel ei täitnud nõudeid Eesti 30,5% kontrollitud taotlejatest ning 342 juhul rakendati maksete vähendamist. Sanktsioneeritud taotlejatest 3,8%-l jäi karistus 1-2% piiresse otsetoetuste summast, 9,9%-l oli see vahemikus 3-4%, 30,7%-l vahemikus 5-10%, 8,8%-l taotlejatest vahemikus 15-20% ning 46,8%-l ületas karistus 20% nende otsetoetuste summast. EL-25 riikide kokkuvõttes oli viimane näitaja 2005. a 0,8%, mis tähendab, et Eestis on üle 20% suuruse sanktsiooni saanud toetuse taotlejaid suhteliselt palju, seega olid avastatud rikkumistest suur osa tahtlikud.13 Kuid kuna selle näitaja osas on erinevus teiste liikmesriikidega niivõrd silmatorkav, siis tekib ka küsimus, kas selle sanktsiooni rakendamine toimub Eestis ja teistes riikides ühtemoodi. Nõuetele vastavuse süsteemi tugevdamist peab EK oluliseks seetõttu, et see toetab keskkonnaalaselt jätkusuutlikku põllumajandust ning vastab ühiskonna ootustele loomade heaolu, toiduohutuse jm osas. Samuti näitab nõuetele vastavuse süsteem EL otsetoetuste „turgu mitte häirivat“ olemust, mis on oluline aspekt WTO läbirääkimistel.

12 Alliance Environnement. Evaluation of the Application of Cross-compliance as Foreseen Under Regulation

1782/2003. Part II: Replies to Evaluation Questions. Final Deliverable Prepared for DG Agriculture. http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/cross_compliance/part2.pdf

13 Alliance Environnement. Evaluation of the Application of Cross-compliance as Foreseen Under Regulation 1782/2003. Part II: Replies to Evaluation Questions. Final Deliverable Prepared for DG Agriculture. http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/cross_compliance/part2.pdf

30

Euroopa Komisjoni tellimusel hinnati nõuetele vastavuse süsteemi rakendamist kõikides EL-25 liimesriikides. Uuringu aruandes on toodud järgnevad järeldused ning soovitused14: � Headest põllumajandus- ja keskkonnatingimustest tulenevad kohustused on üldiselt

asjakohased ning tõenäoliselt aitavad kaasa soovitud tulemuste saavutamisele, kui põllumajandustootjad neid täidavad. Osad riigid on pingutanud selle nimel, et kohustustest tuleneks keskkonnale tõeline kasu, teised on sõnastanud kohustused nii üldistena, et nende reaalne kasu on ebatõenäoline.

� Püsirohumaade osakaal põllumajandusmaast riigiti tõenäoliselt säilib, kuigi kasvavad teraviljahinnad ning teised turutegurid (bioenergia areng) võivad tulevikus seda olukorda muuta. Bioloogilise mitmekesisuse seisukohast võib antud kohustuse mõju olla kaheldav, kuna püsirohumaade osakaalu säilitamisel ei võeta arvesse kohaspetsiifilisi keskkonnatingimusi (nt botaaniline väärtus).

� Enamikus riikides ei ole heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste rakendamine eriliselt mõjutanud põllumajandustootjate sissetulekuid ning kulutusi, kuna nõuded baseeruvad ammu jõustunud õigusaktidel või on vastavad tavad praktikas eelnevalt laialtlevinud.

� Põllumajandustootjate informeeritus võiks mõnedes valdkondades (nt nitraatide direktiiv, lindude direktiiv ning mullaerosioon) olla parem. Samal ajal kui põllumajandustoojate üldine teadlikkus nõuetest on tõusnud, on nõuetele vastavuse süsteemist arusaamine endiselt tagasihoidlik.

� Kõikides liikmesriikides on nõuete täitmise jälgimiseks sisse seatud kontrollisüsteemid. Mõnedes (uutes) liikmesriikides on need tsentraliseeritumad (pädev kontrolliasutus on makseagentuur) ning vanades liikmesriikides rohkem detsentraliseeritud. Esimesel juhul on probleemiks inspektorite suutlikkus ise kõiki kontrolle läbi viia, teisel juhul efektiivse koordineerimise ning kommunikatsiooni tagamine.

� Kõik liikmesriigid on kohaldanud rikkumiste puhul maksete vähendamist, siiski on paljud võtnud pehmema lähenemise ning väiksemate või tahtmatute rikkumiste puhul teinud toetuse taotlejatele kirjalikke hoiatusi (mis kehtiva seadusandluse alusel ei ole lubatud).

� Kuna nõuetele vastavuse süsteemi on rakendatud veel liiga lühikest aega, ei ole võimalik hinnata, kas kontrollid ning maksete vähendamine omavad mõju nõuete järgimisele. Siiski järgitakse nõudeid paljude ekspertide hinnangul hoolikamalt just seetõttu, et nende täitmist kontrollitakse ning nende täitmata jätmisel võidakse vähendada otsetoetuste summat.

� Nõuetele vastavuse süsteemi peetakse kuluefektiivseks. Peamiseks kuluks on süsteemi enda rakendamine. Juba kehtinud nõuete täitmine põllumajandustootja tasandil ei ole endaga kaasa toonud täiendavaid kulusid. Süsteemi rakendamiseks tehtud algsed kulutused on mõningates riikides olnud suured, kuid süsteemi töötades need vähenevad.

� Nendes liikmesriikides, kus varasemalt ei ole nõuete täitmisega probleeme olnud, on süsteemi rakendamise kulu, sellest tuleneva kasuga võrreldes, olnud suhteliselt suur.

� Heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste rakendamisega kaasnevad kulude maht varieerub liikmesriigiti sõltuvalt seatud kohustuste hulgast ja tüübist. Efektiivsust on võimalik suurendada näiteks seal, kus teatud nõuded on kehtestatud üleriigiliselt, kuigi probleemid on lokaalsed (näiteks mullaerosiooniga seonduv paljudes liikmesriikides).

� Püsirohumaa säilitamise nõude efektiivsus võib olla väike nendes liikmesriikides, kus rohumaa keskkonnaalane väärtus on madal. Seega lisandub põllumajandustootjatele kulusid, kuid saadav keskkonnakasu on väike.

14 Alliance Environnement. Evaluation of the Application of Cross-compliance as Foreseen Under Regulation

1782/2003. Part II: Replies to Evaluation Questions. Final Deliverable Prepared for DG Agriculture. http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/cross_compliance/part2.pdf

31

� Kuna nõuetele vastavuse süsteem ei ole põllumajandustootjate kulusid märkimisväärselt suurendanud, siis ei ole selle mõju tootjate konkurentsivõimele siseturul oluline.

Aruandes on toodud järgnevad soovitused: � Liikmesriikidel peaks olema lubatud kehtestada nõudeid, mis jäävad heade

põllumajandus- ja keskkonnatingimuste ulatusest väljapoole, kuid mis on siseriiklikult olulised.

� Lokaalsete probleemide puhul tuleks seada nõudeid ainult vastavate piirkondade põllumajandustootjatele.

� Püsirohumaade kohustuse puhul tuleks jälgida kohaspetsiifilisi keskkonnatingimusi, võttes arvesse ka teisi, spetsiifilisemaid meetmeid väljaspool nõuetele vastavuse süsteemi.

� Nõuandesüsteemi kaudu tuleb parandada põllumajandustootjate arusaamist nõuetele vastavuse süsteemi eesmärkidest.

� Liikmesriikide vaheline kogemuste vahetamine riskianalüüsi ning rikkumiste määratle-mise osas võiks ühtlustada kontrollide läbiviimise ning maksete vähendamise korda EL-s.

Euroopa Komisjoni aruandes Euroopa Nõukogule nõuetele vastavuse süsteemi rakendamise kohta on peamiste probleemidena välja toodud15: � Süsteemi korraldamisega kaasnev administratiivse koormuse suurenemine – keeruline on

määratleda praktilisi elemente, mida põllumajandustootjad peavad täitma ning mida tuleb kontrollida. Esines raskusi uute reeglite tutvustamisel põllumajandustootjatele.

� Nõuetele vastavust puudutava teabe maht ning tehnilisus muutis põllumajandustootjate teavitamise keerulisemaks. Samuti tekitasid uued kohustused tootjates vastuseisu.

� Probleeme on esinenud kohapealse kontrolli valimi koostamise ning kontrollmääraga, samuti kohapealsete kontrollide läbiviimise ning vastava aruandlusega.

� Sanktsioonide arvutamine – põllumajandustootjatel on keeruline mõista, kuidas vähendatavad summad on leitud. Siinjuures on risk, et liikmesriigiti arvutatakse nn vähendamisi erinevalt.

Euroopa Komisjon on oma aruandes välja pakkunud mitmeid võimalusi nõuetele vastavuse süsteemi rakendamise ühtlustamiseks: � Põllumajandusmaa turu tõrgete vähendamiseks lihtsustada nn 10 kuu reeglit, mille puhul

ühtse otsemakse saamiseks deklareeritud põllumassiivid pidid jääma tootja kasutusse 10 kuuks liikmesriigi poolt määratud kuupäevast alates.

� Uued tolerantsimäärad nõuete vähesel määral täitmata jätmisel ja uue de minimis reegli kehtestamine. Teatud juhtudel ei ole õigustatud toetussummade vähendamine nõuete vähesel määral täitmata jätmisel. Praegune süsteem ei paku selgeid reegleid piiripealsete juhtumite lahendamiseks. Võimalik on kehtestada näiteks väikseimaks rakendatavaks karistuse määraks 3%, st kui arvutatud sanktsioonid jäävad kokkuvõttes sellest määrast allapoole, piirdutakse taotleja kirjaliku hoiatamisega. Samuti on üheks võimaluseks 50 eurost väiksemate vähendamiste tegemata jätmine, mis näiteks 1%-lise karistuse korral tähendaks, et alla 5000 eurose toetussummaga taotlejate toetussummasid ei vähendataks, küll aga hoiatataks neid kirjalikult ning nende suhtes rakendataks järelkontrolli.

� Kontrollimäärade ühtlustamine – täpsustatakse minimaalse 1% kohapealsete kontrollide läbiviimise reeglit ning suurendatakse liikmesriigi järgneva perioodi minimaalset kontrollimäära ainult probleemsetes valdkondades.

15 Commission of the European Communities, COM(2007) 147. Report from the Commission to the Council on

the application of the system of cross-compliance.

32

� Kohapealse kontrolli läbiviimisest etteteatamine – nii ühtse otsemakse või ÜPT kui ka maaelu arengukava nn keskkonnameetmete kontrollimisel oleks võimalik teavitada kontrolli läbiviimisest taotlejat ette kuni 14 päeva.

� Kohapealsete kontrollide ajastamine, elemendid ning aruanded – makseagentuurid peavad määrama perioodi, mil viiakse läbi suurem hulk kohapealseid kontrolle. Samuti lubatakse kontrollida põllumajandustootja pooli põllumassiive, mitte kõiki, ning seada kohustuseks, et põllumajandustootja peab saama kontrolliaruande kolme kuu jooksul kontroll läbiviimisest alates.

� Kontrollvalimi koostamisreeglite täiendamine – nõuetele vastavuse kontrollvalimi koostamisel lubatakse kasutada ka juhuslikkuse elementi.

� Põllumajandustootjate parem informeerimine – EK täpsustab reegleid info osas, mida liikmesriigid peavad põllumajandustootjatele edastama.

� Kontrollvalimi koostamiseks läbiviidaval riskianalüüsil võetakse arvesse, kas tootja on kasutanud nõuandesüsteemi teenuseid. Nõuande kasutamine on üks riske vähendav tegur.

� Samuti võetaks kontrollvalimi koostamisel riske vähendavana arvesse põllumajandus-tootja osalemist erinevates sertifitseerimissüsteemides.

� Praegu ÜPT süsteemi rakendavates liikmesriikides kohustuslike majandamisnõuete järk-järguline sisseviimine 3 aasta jooksul alates 2009. aastast.

� Uued või muutunud nõuded rakendatakse järk-järgult realistliku ajakava alusel. Loetletud probleemide ning nende lahendamiseks pakutud võimaluste osas on kõige paremateks hinnangu andjateks Põllumajandusministeerium ning PRIA, kes viib ise ning koordineerib kohapealseid kontrolle, ning rakendab taotlejate suhtes ka sanktsioone.

3.1.5 Energiakultuuride kasvatamise toetus

Energiakultuuride kasvatamise toetust rakendati esmakordselt 2004. aastal ning „tervisekontrolli“ käigus otsustatakse, kas selle abinõuga senisel viisil jätkatakse. Analüüsid on näidanud, et energiakultuuride toetus ei oma olulist mõju energiakultuuride kasvatamisele. Põhjalikumalt on seda teemat käsitletud käesoleva aruande peatükis „Põllumajanduspoliitika seosed EL biomassi tootmise ning energiapoliitikatega“.

3.1.6 Kokkuvõte otsetoetsutega seotud teemadest

Analüüsides „tervisekontrolli“ otsetoetusi puudutavat teemaderingi Eesti kontekstis on võimalik kokkuvõttena järeldada: � Eesti jaoks oleks oluline jätkata kuni 2013. aastani ÜPT-süsteemiga. Üleminek ühtsele

otsemaksele vajab ettevalmistamiseks aega. Juhul kui ühtse otsemakse skeemi muudetakse pärast 2013. aastat, siis oleks võimalik üle minna kohe muudetud süsteemile. Vastasel korral tuleks teha siseriiklikes õigusaktides ning ka administreerimiseks vajalikes protseduurireeglites ning IT-süsteemides muudatusi nii 2011. kui 2014. aastaks.

� Ühtsele otsemaksele üleminek muudaks otsetoetuste jaotumist taotlejate vahel ühtlasemaks. 2007. a otsetoetuste andmetele tuginedes väheneks suurimate toetuse saajate toetustase ning suureneks keskmise suurusega toetuse saajate hulk ning ka toetuste kogusummast läheks senisest suurem osa keskmise suurusega toetuse saajatele.

� Tootmissuunaga otseselt või ajaloolise referentsi alusel seotud toetuste osakaal on kõrgem just suurematel põllumajandustootjatel. Ühtse otsemakse rakendamisel

33

regionaalse mudeli kujul väheneks suurtootjate toetustase ühe ha põllumajandusliku maa kohta. Samas suureneks keskmise suurusega otsetoetuste saajate toetustase.

� Modulatsioon puudutaks Eestis 2007. aasta otsetoetuste andmete põhjal 2195 otsetoetuste saajat ning sel viisil maaelu arengukavasse ümbersuunatav summa ei ole väga suur. Hüpoteetiliselt võiks 2013. aastal modulatsioon puudutada 2801 ühtse otsemakse taotlejat, kuid „moduleeritav“ summa ei suureneks oluliselt. I sambast ümbersuunatud vahendite arvelt maaelu arengu toetuste suurendamise efektiivsus sõltub selle jaotumisest maaelu arengukava toetusmeetmete vahel. Eesti jaoks võib hoopis olulisema mõjuga olla EK kaudu ümberjaotatava „moduleeritud“ vahendite osakaalu tõstmine seniselt 20%-lt kõrgemale tasemele.

� Otsetoetuse alampiiride kehtestamisel kaoks suurel hulgal väikestel otsetoetuste saajatel võimalus otsetoetusi taotleda. Selle mõju otsetoetuste eelarvele oleks siiski väga väike. Suurte toetussummade kärpimine puudutaks suhteliselt väikest arvu tootjaid, kuid nende toetustase väheneks siiski märgatavalt. Mõlema abinõu üheaegne rakendamine ühtlustaks otsetoetuste jaotumist erineva suurusega taotlejarühmade vahel. Oluline on siinjuures ka see, kuidas kasutatakse sel viisil vabanenud otsetoetuse summasid.

� Nõuetele vastavuse süsteemi lihtsustamine on tervitatav, kuna see aitaks lihtsustada süsteemi mõistmist tootjate poolt ning ka otsetoetuste administreerimist. Kindlasti tuleks süsteemi rakendamist, eriti toetuste vähendamise ning kontrollide läbiviimise osas, liikmesriikides ühtlustada. Tehtud ettepanekute osas oleks kõige õigemad hinnangu andjad PRIA ning Põllumajandusministeerium.

� Energiakultuuride toetuse mõju energiakultuuride kasvatamisele Eestis ei ole võimalik veel kvantitatiivselt hinnata, kuna energiakultuuride toetust rakendati Eestis esmakordselt 2007. aastal.

�

3.2 Turukorraldus

Turukorraldus on teine ÜPP „tervisekontrolli“ suurem teemavaldkond. Eesti seisukohast on olulisemad käsitletavad vaatluse all olevad abinõud piimakvoot ning sekkumiskokkuost. „Tervisekontrolli“ käigus vaadatakse üle ka maa kohustusliku tootmisest kõrvale jätmise nõue, mida ei ole Eestis seni rakendatud.

3.2.1 Piimakvoot

Piima turustuskvoodid kehtestati EL-s 1984. aasta 1. aprillist eesmärgiga piirata üha suurenevat piima ületootmist ning seega ka sekkumisvarude edasist suurenemist. Eestis rakendati piima turustuskvoote esmakordselt 2003/2004 kvoodiaastal (1. aprill – 31. märts) ning EL kvoodisüsteem rakendati 1. aprillist 2004. aastal. Piima turustuskvoot jaguneb tarnekvoodiks ning otseturustuskvoodiks. 2006/2007 kvoodiaastast on Eestis tarnekvoodi maht 633,4 tuhat tonni ning otseturustuskvoodi suuruseks 12,9 tuhat tonni. „Tervisekontrolli“ dokumendis on EK piimakvoodi osas toonud välja kolm eesmärki, milleni tahetakse jõuda: � teha ettepanek kvootide vajaliku suurendamise kohta, et valmistada ette „pehme

maandumine” kvootide kehtivuse lõppemiseks aastatel 2014/2015; � määratleda nõutavad muudatused muude selliste ÜPP piimapoliitika vahendite puhul, mis

hõlbustaksid kõnealust üleminekut;

34

� teha ettepanek meetmete kohta, millega oleks võimalik leevendada eeldatavat negatiivset mõju erilistes piirkondades.

691 966689 715

652 400

670 427

630 000

640 000

650 000

660 000

670 000

680 000

690 000

700 000

2004 2005 2006 2007*

Aasta

Pii

mato

od

an

g,

t

Joonis 21. Piimatoodang Eestis 2004-2007. aastatel (allikas: www.stat.ee) Eestis kasvas piima tootmine aastatel 2004-2006 6,1% võrra 692 tuhande tonnini (vt Joonis 21). 2007. aastal ilmselt piimatoodang võrreldes 2006. aastaga vähenes 0,3% võrra 690 tuhande tonnini. Kui vaadata piima kogutoodangu pikemat aegrida, siis 1990. aastal toodeti Eestis 1208 tuhat tonni piima (vt Joonis 22). Sellele järgnenud kolme aastaga toimus järsk tootmismahu langus ligikaudu ühe kolmandiku võrra ning 1993. aastal oli Eesti piimatoodanguks 807 tuhat tonni. Alates 2003. aastast on piima kogutoodang stabiilselt kasvanud.

1 208

1 093

807772

707675

626 630684

612 612652 670 692

919

730717

0

200

400

600

800

1000

1200

1400

1990

1991

1992

1993

1994

1995

1996

1997

1998

1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

Aasta

Tu

hat

ton

ni

Joonis 22. Piima kogutoodang Eestis aastatel 1990-2006 (allikas: www.stat.ee) 2006/2007. kvoodiaastal tarniti piimatööstustele või turustati otse 86,2% Eestis toodetud piimast. Kokku täideti piimakvooti 600,4 tuhande tonni ulatuses ning kvoodist täideti 92,9% (vt ka Joonis 23). Piimakvooti ei täidetud 46 tuhande tonni ulatuses. Arvestades nn kvoodi

35

alusel turustatava piima osakaaluks 86,2% piima kogutoodangust, võiks hüpoteetiliselt piimakvoodi 100%-liseks täitmiseks suurendada Eestis piimatoodangut 750,2 tuhande tonnini, ehk võrreldes 2006. aasta kogutoodanguga võiks piimatoodang suureneda 8,4% võrra. Viimati ületas piima kogutoodang Eestis selle taseme 1994. aastal (vt Joonis 22). Euroopa Komisjon on oma Euroopa Nõukogule esitatud aruandes piimasektori turuväljavaadete kohta märkinud, et 2008/2009 kvoodiaastast võiks piimakvoote suurendada 2% võrra16. Kui 1. aprillist 2008. aastal suurendatakse Eesti piimakvooti 2% võrra, siis uueks kvoodikoguseks oleks 659,3 tuhat tonni. Arvestades „kvoodialuse“ piima osakaaluks 86,2% nagu eelneva arvutuskäigu puhul võiks Eesti piimatoodang kvoodi 100%-lise täitmise puhul suureneda 765,2 tuhande tonnini, ehk 73,2 tuhande tonni (10,6%) võrra 2006. aastaga võrreldes, ehk jõuda ligikaudu 1994. aasta kogutoodangu tasemele (vt Joonis 22).

592 987 746570 036 208

519 958 781

7 422 5138 933 1469 727 890

624 483 000 646 368 000 646 368 000

0

100 000 000

200 000 000

300 000 000

400 000 000

500 000 000

600 000 000

700 000 000

2004/2005 2005/2006 2006/2007

Aasta

Ko

gu

s,

t

Tarnekvoot

Otseturustuskvoot

Kokku

Joonis 23. Piimakvoodi täitmine Eestis aastatel 2004-2006 (allikas: PRIA) Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudis on riikliku programmi „Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2004-2008“ projekti „Eesti põllumajanduse analüüs ja prognoos ökonomeetrilise modelleerimise abil“ raames koostatud Eesti piimatootmise makromajanduslik mudel17. Antud mudeliga on kahe stsenaariumi järgi analüüsitud piima kogutoodangu muutumist perioodil 2007-2013. Esimene stsenaarium eeldab piimakvootide püsimist 2006/2007. kvoodiaasta tasemel, teine stsenaarium aga kvoodi kaotamist alates 2007. aastast. Tabelist 7 selgub, et esimese prognoosi järgi suureneks piima kogutoodang Eestis 2013. aastaks 711 tuhande tonnini (st ligikaudu 1997. a tootmistasemeni) ning piima tootmiskvooti ei ületataks (kuna stsenaarium ise näeb ette vastava kitsenduse). Teisel juhul kasvaks see 2013. aastaks 817 tuhande tonnini (ligikaudu 1993. a tootmistasemeni), ehk kvoodi kaotamisel suureneks piima kogutoodang 7 aastaga 106 tuhande tonni võrra rohkem, kui kvoodi samaks jäädes. Teise stsenaariumi korral saavutataks 2010. a kogutoodanguks 769

16 Euroopa Ühenduste Komisjon. Komisjoni aruanne Nõukogule, KOM(2007) 800. Piimasektori

turuväljavaated 17 Projekti „Eesti põllumajanduse analüüs ja prognoos ökonomeetrilise modelleerimise abil” 2006. aasta

lõpparuanne

36

tuhat tonni, mis on praktiliselt sama kogus, mida oleks võimalik toota kvoodi 2%-lise suurendamise korral 2008. aastast. Seega võiks suurendatud piimakvoot saada Eesti piimatootmisele piiravaks aastatel 2011-2012. Siiski on siin eelduseks, et kogu piimakvoot on tootjate vahel ära jaotatud ja tootjad täidavad oma individuaalset kvooti 100%-liselt. Tabel 7. Piimatoodangu, lehmade arvu ning piimakuse prognoositavad näitajad perioodiks 2007-2013 Näitaja Stsenaarium 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 Piimatoodang lehma kohta, kg I 6159 6337 6513 6692 6868 7046 7222 Piimatoodang lehma kohta, kg II 6183 6394 6602 6814 7022 7233 7441 Piimalehmade arv, tuhat I 110 108 107 105 103 100 98 Piimalehmade arv, tuhat II 112 113 114 113 112 111 110 Piima kogutoodang, tuhat t I 676 684 697 701 704 708 711 Piima kogutoodang, tuhat t II 694 723 752 769 785 802 817

Allikas: EMÜ MSI rojekti „Eesti põllumajanduse analüüs ja prognoos ökonomeetrilise modelleerimise abil” 2006. aasta lõpparuanne Selle prognoosi piiranguna tuleks arvestada, et teadmata on, kas kvoodi eksisteerimisel selle 100%-line täitmine on Eestis üldse realistlik või mitte. Kui põllumajandustootja teab oma piimakvoodi suurust, siis teab ta, millise tootmismahuga on tema tegevus piiratud. Teadmata on, kas põllumajandustootja oma tegevuse, tootmise ning investeeringute planeerimisel käitub erinevalt siis, kui ta teab, et tema tegevusmaht on piiratud võrreldes olukorraga, kus sellist piirangut ei ole. Eeldades, et tootjad on seaduskuulekad ning ei ületa neile seatud kvooti, ei ole 100%-line kvoodi täitmine võimalik. Seega võiks kvoot saada tootmismahtude arengut piiravaks teguriks juba enne aastaid 2011-2012, hoolimata sellest, et seda 100%-liselt ei täideta.

0,00

0,50

1,00

1,50

2,00

2,50

3,00

3,50

4,00

4,50

1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007

Aasta

kr/

kg

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

3500

4000

4500

US

$/t

Piima hind Eestis, kr/kg Juust, US$/t

Joonis 24. Piima hind Eestis (kr/kg) ja juustu eksporthind Okeaanias (FOB, US$/t) perioodil 1995-2007 (Allikas: www.stat.ee, FAO) Piima hind on Eestis aastatel 1995-2007 kasvanud, kuid sellesse ajaperioodi on jäänud ka kaks suuremat hindade languse perioodi (vt Joonis 24). Kõige suurem mõõnaperiood oli aastatel 1998 ja 1999 kui hinnad kukkusid 28% võrra 1997. aasta 2,61 kroonilt kg kohta 1,88 kroonini kg kohta. Ka 2002. ja 2003. aastal toimus ligi 13%-line hindade langus võrreldes 2001. aastaga ning madalaim oli piima hind 2002. aastal (2,80 kr/kg). Alates EL-ga

37

liitumisest on piima hind püsinud suhteliselt stabiilsena pisut alla 4 kr/kg taseme. 2007. aastal on aga toimunud piimatoodete hindade ning ka piima kokkuostuhinna kiire kasv ning aasta keskmisena oli piima kokkuostuhind 4,20 kr/kg oli detsembri keskmiseks kokkuostuhinnaks juba 5,16 kr/kg. Kuna Eesti on piimatoodete netoeksportija, siis mõjutavad piima ning piimatoodete siseturu hinda olulisel määral piimatoodete ekspordi-, ehk maailmaturu hinnad. Kui võrrelda piima kokkuostuhinda Eestis ning piimatoodete ekspordihinda Okeaanias aastatel 1995-2007, siis selgub, et hinnad on omavahel korreleeritud (vt Joonis 24). Kõige tugevam seos on piima kokkuostu hinna ning juustu eksporthinna vahel (r=0,79). Teiste peamiste piimatoodete ning piima kokkuostuhinna vaheline seos on keskmise tugevusega – või hinna ning piima kokkuostuhinna vahelise korrelatsioonikordaja väärtus on 0,59, täispiimapulbril 0,64 ning lõssipulbril 0,66. Kuna vaadeldavad ekspordihinnad on väljendatud USA dollarites, siis võrdluseks võib tuua, et piima kokkuostuhind ning USA dollari ja Eesti krooni kursi vaheline seos on nõrk ning negatiivne (r=-0,36), st kui dollari kurss on madalam, on piima kokkuostuhind olnud kõrgem.

0

200

400

600

800

1000

1200

1400

1600

1800

2000

2004 2005 2006 2007 11 kuud

Aasta

Kau

bavo

o m

ah

t, m

ln k

r

Eksport

Import

Joonis 25. Piimatoodete, linnumunade ning naturaalse mee ekspordi- ning impordimahud aastatel 2004-2007 (allikas: www.stat.ee) Eesti väliskaubandusbilanssi piimatoodete osas iseloomustab Joonis 25. Sellelt selgub, et aastatel 2004-2007 on piimatoodete eksport jõudsalt kasvanud 1,2 miljardi kroonisest aastamahust 2004. aastal ligi 1,9 miljardi kroonini 2007. aastal (11 kuu andmetel), ning moodustas 2007. aastal 1,6% kõigi kaubagruppide koguekspordist. Piimatoodete netoekspordi maht on kasvanud samal ajal 790 miljonilt kroonilt ligi 1,4 miljardi kroonini. Eestit aastaid kimbutanud negatiivse väliskaubandusbilansi (2007. aasta 11 kuu andmetel -44,5 miljardit krooni) juures on see väga hea näitaja. Seega võib tõdeda, et Eesti piimatooted on leidnud eksportturud ning nendel ollakse konkurentsivõimelised. See aga omakorda tähendab, et nn maailmaturuhind määrab oluliselt piima kokkuostuhinda ning piimatoodete hinda Eestis. Oma aruandes piimasektori turuväljavaadete kohta prognoosib EK kvootide 2%-lise tõstmisele järgnevad mõningast hinnalangust18. Piima kokkuostuhinnad langeksid ligikaudu

18 Euroopa Ühenduste Komisjon. KOM(2007) 800. Komisjoni aruanne Nõukogule. Piimasektori turuväljavaated.

38

4-5% võrra, juustu hind EL siseturul 2,6 kuni 3,8% võrra, või hind EL siseturul 0,3 kuni 1,2% võrra ning lõssipulbri hind 5,7 kuni 6,6% võrra. Samal ajal prognoositakse, et võrreldes perioodiga 1996-2006 kasvavad piimatoodete maailmaturuhinnad oluliselt – või 24% võrra, täispiimapulber 35% võrra, juust 38% võrra ning lõssipulber 40% võrra. Samuti nähakse ette EL osakaalu vähenemist piimatoodete maailmaturul. Kuna EL on piimatoodete osas Okeaania riikide järel suuruselt teine eksportija, siis võib EL ekspordi vähenemisel maailmaturu hindadega toimuda aga veelgi suuremaid muutusi, kui teised eksportivad riigid oma tootmis- ning ekspordimahtusid ei suurenda. Seega võiks Eesti piimatootmise jaoks turuväljavaated olla soodsad ning toodangu suurendamisel kasvaks ekspordimaht senisest veelgi enam. Kuna sekkumisvarusid EL-s käesoleval ajal ei ole ning EK peab nende taastumist vähetõenäoliseks, võivad hinnamuutused tulevikus toimuda kiiremini ning olla järsemad, mistõttu võivad turud muutuda varasemaga võrreldes ebastabiilsemaks.

3.2.2 Sekkumiskokkuost

2004/2005. ning 2005/2006. sekkumisaastatel osteti Eestis sekkumisvarudesse 40 877 tonni otra ning 793 tonni nisu. Kokkuostetud oder müüdi 2006. aastal ning nisu kasutati toiduabi skeemis. 2005. ja 2006. aastal ulatus Eesti nisutoodang 483 tuh tonnini ning odra kogusaak oli 669,4 tuh t. Seega osteti sekkumisvarudeks ligi 0,2% Eesti nisusaagist ning 6,1% odrasaagist. Võid osteti samal ajal sekkumisladudesse 1829,3 tonni, mis soodsa turusituatsiooni tõttu kõik ka 2006. ning 2007. aastal maha müüdi19. Või kogutoodang aastatel 2005 ja 2006 oli 10,2 tuh t, seega osteti sekkumiskokkuostu süsteemi kaudu ligi 18% Eesti nende aastate võitoodangust. Kuna Eestis on sekkumiskokkuostu rakendatud alates 2004. aastast, ning 2007. aastal sekkumisvarusid soodsate turuhindade tõttu ei ostetud, siis on selle süsteemi rakendamise kogemus endiselt tagasihoidlik ning kahe-kolme aasta mahtude järgi ei saa teha väga olulisi järeldusi. Küll aga võib nentida, et või kogutoodangust müüdi sekkumisvarudeks suhteliselt suurem osa kui teravilja puhul. Samas ei ole need tooted omavahel hästi võrreldavad, kuna nende turumehhanismid ning tootjate struktuur on niivõrd erinevad. Kuna Eesti piimatoodete ning ka teravilja hinnad sõltuvad suuresti maailmaturu hindadest, võib sekkumiskokkuostu süsteem tulevikus olla siiski tõhusaks riskide maandajaks. Omaette aspekt on see, millisel turuhindade tasemel kokkuost käivitatakse ning millise hinnaga tooteid ostetakse. Kui säilitada süsteem nn turvavõrguna pakkumisšokkide eest kaitseks, siis oleks otstarbekas sekkumishindu alandada, et tagada tootjale tehtud kulutuste kate, kuid mitte motiveerida tootjaid toodangut just sekkumisvarudesse müüma. Samas on näiteks piimatoodete osas EK märkinud, et või ja lõssipulbri sekkumisvarude taastamine on vähetõenäoline20. Euroopa Komisjon on „tervisekontrolli“ dokumendis pakkunud välja võimaluse säilitada teravilja sekkumiskokkuost ainult toidunisule (2007. aastal lõpetati maisi sekkumiskokkuostu skeem). Kui võrrelda kahel sekkumisperioodil Eestis ostetud odra ning nisu koguseid, siis sekkumiskokkuostu jätkamine ainult toidunisu osas, võiks vähendada oluliselt potentsiaalset sekkumisvarude mahtu Eestis. Samas võib eeldada, et nisu ja oder on teatud määral asenduskaubad ning sekkumiskokkuostu tagamine ühe osas, mõjutab ka teise hinda ning

19 PRIA aastaraamat 2006. 20 Euroopa Ühenduste Komisjon. KOM(2007) 800. Komisjoni aruanne Nõukogule. Piimasektori turuväljavaated.

39

tagab miinimumhinna ilma otseselt sekkumisvarusid soetamata. Seda võimalust kinnitab ka Joonisel 26 toodud nisu ning odra hindade dünaamika perioodil 1995-2007, mis kinnitab, et nende kahe kultuuri kokkuostuhindade vahel on väga tugev seos (r=0,99).

0

500

1 000

1 500

2 000

2 500

3 000

3 500

1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007

Aasta

kr/

t Nisu

Oder

Joonis 26. Nisu ja odra kokkuostuhind Eestis aastatel 1995-2007 (allikas: EKI)

3.2.3 Maa kohustuslik tootmisest kõrvalejätmine

Maa kohustuslik tootmisest kõrvalejätmise, ehk sundkesa nõue kehtestati EL-s teravilja ületootmise vähendamiseks sel ajal, kui sekkumisvarud olid väga suured21. Kuna turutingimustest lähtuvalt on sekkumisvarud otsas ning otsetoetused on tootmisest lahtiseotud, siis täna ei oma sundkesa meede enam sellist olulist pakkumist vähendavat iseloomu. Nõudlus teravilja järele on kasvanud ning üheks oluliseks mõjutajaks on siin ka kasvav nõudlus biokütuste järele. Nõudluse rahuldamiseks võiks üheks võimaluseks olla sundkesa nõude kaotamine ning seeläbi teravilja külvipinna suurendamine EL-s. Kuigi sundkesa kutsuti ellu tootmist piirava meetmena, on osutunud, et sellel on teatud piirkondades olnud positiivne mõju looduskeskkonnale. Seega on sundkesa nõude kaotamisel kaalukeeleks see, milliste teiste meetmetega tagatakse looduskeskkonnale positiivse mõju jätkamine. Euroopa Komisjon näeb selleks tõenäoliselt võimalusi maaelu arengu meetmetes.

3.3 Uued väljakutsed

Uuteks väljakutseteks on EK nimetanud riskide juhtimist, kliimamuutust, millest tuleneb omakorda bioenergia osakaalu suurendamise ning veemajanduse korraldamise vajadus. Samuti on EK olulisena nimetanud bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamist. Kuna paljud uued väljakutsed on lokaalse iseloomuga, siis näeb EK vajalike meetmete kehtestamist ÜPP II sambas, kus liikmesriikidel on võimalik abinõusid rakendada rohkem enda oludele vastavalt. Sellest tuleneb ka vajadus maaelu arengu poliitika (eelarve) tugevdamise järele. 21 Eestis ei ole seda nõuet rakendatud.

40

Peamised riskid, mille üle arutletakse, on hinnarisk ning tootmisriskid (näiteks ilmastikust tulenev), kuna need kaks on peamist tootjate sissetulekute varieerumist mõjutavat tegurit. Euroopa Komisjoni seisukoht on, et nii kaua kui sekkumiskokkuostu süsteem nn turvavõrgu tasandil jätkub, ei ole EL-s ühtse riskijuhtimise lahenduse loomine mõttekas. Seega julgustatakse liikmesriike kasutama ÜPP II samba vahendeid kohalikele vajadustele vastavate riskijuhtimissüsteemide loomisel. Selleks soovib EK suurendada lubatavat osa „moduleeritud“ summadest, mida võib II samba raames riskijuhtimissüsteemideks kasutada. Lisaks kavatsetakse läbi viia põhjalik riskijuhtimissüsteemide analüüs, pidades silmas perioodi pärast 2013. aastat. Kliimamuutus on peamine tegur, mis on toonud nn uute väljakutsete loetellu bioenergia, veemajanduse ning bioloogilise mitmekesisusega seonduvad aspektid. Euroopa Komisjon näeb peamise võimalusena nende väljakutsetega toimetulemisel ÜPP II samba osakaalu suurendamist (bioenergia tootmine, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, II põlvkonna biokütuste tootmine, teadus- ja arendustegevus). Samuti nähakse võimalusi veemajanduse tõhustamiseks läbi kohustuslike majandamisnõuete ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste. „Tervisekontrolli“ on vaatluse all ka energiakultuuride kasvatamise toetuse kuluefektiivsus ning skeemiga senisel viisil jätkamise küsimus. Uute väljakutsetega toimetulemiseks peetakse oluliseks just ÜPP II samba eelarve suurendamist. Kuna aga ÜPP eelarve on aastani 2013 fikseeritud, siis on seda eesmärki võimalik saavutada ainult läbi kohustusliku modulatsioonimäära suurendamise. EK on pakkunud võimalusena suurendada aastatel 2010-2013 kokkulepitud kohustuslikku modulatsioonimäära 2% võrra. Samuti soovib EK analüüsida kohustusliku modulatsiooni võimalikku rakendamist EL-10 liikmesriikides, arvestades praegust maaelu arengu vahendite jaotumist liikmesriikide vahel.

41

4. Rahvuslikud huvid Käesolevas peatükis analüüsitakse Eesti erinevate huvigruppide võimalikke huve ÜPP „tervisekontrolli“ kontekstis. Käsitletavad grupid on ühiskond tervikuna, maakogukonnad, maapiirkondade ettevõtjad, maaomanikud ning põllumajandustootjad. Huvigruppide sellise määratluseni jõuti Läti riikliku agraarökonoomika instituudi ning Leedi agraarökonoomika instituudi teadlastega toimunud ühisarutelude käigus. Kuna ÜPP puudutab kõige otsesemalt põllumajandustootjaid, siis on nemad ka käesoleva uurimistöö keskmises. Kuid maaelu tuleks vaadelda laiemas kontekstis, st ÜPP muudatused mõjutavad kaudselt ka teisi ühiskonnagruppe. Näiteks ÜPP teisest sambast saavad toetusi taotleda ka põllumajandusega mittetegelevad maaettevõtjad, otsetoetuste tase mõjutab maa hinda, mis huvitab maaomanikke. Maakogukondade heaolu mõjutab nii põllumajandustootjate kui teiste maaettevõtjate käekäik ning ühiskond tervikuna peaks olema huvitatud maapiirkondade arengust. Alljärgnevas Tabelis 8 on toodud kokkuvõte kvalitatiivsest analüüsist nende huvigruppide võimalikest huvide kohta „tervisekontrolli” kontekstis. Tabel 8. Rahvuslikke huvigruppide võimalikud huvid “tervisekontrolli” kontekstis

Ühiskond Maakogukonnad Maaomanikud Maaettevõtjad Põllumajandustootjad

Maaomanike seisukohast võiks olla eelistatavam varasem ühtsele otsemaksele üleminek, kuna ühtse otsemakse regionaalse mudeli rakendamisel nende toetustase "rohelist teenust" pakkudes suureneks.

Põllumajandusega mitte tegelevate maaettevõtjate seisukohast ei ole olulist er inevust, kas rakendatakse ÜPT-d või ühtset otsemakset.

Ka põllumajandustootjate seisukohast oleks toetussüsteemi stabiilsus oluline.

Maaomanike seisukohast oleks kõige soodsam ühtse otsemakse rakendamine kõigile võrdse maksena ilma täiendavate tootmisega otseselt või ajalooliselt seotud otsetoetusteta. See tagaks võimalikult kõrge ühtse otsemakse määra.

Põllumajandusega mitte tegelevate maaettevõtjate seisukohast ei ole olulist er inevust, kas rakendatakse ÜPT-d või ühtset otsemakset. Ühtse otsemakse rakendamine võib mõjutada küll maa hinda, kuid teiste maaettevõtjate maakasutus on põllumajandustootjate omast oluliselt vähem ekstensiivne.

Põllumajandustootjate seisukohalt oleks eelistatum ühtse otsemakse rakendamine nn kahetasandilisena: teatud tase „rohelise teenuse“ osutamise eest ning täiendav osa põllumajandustootmisega tegelejatele.

Toetustaseme kasv ning ühtlustumine avaldab survet maa rendihindade tõusuks. Seega maaomanike huviks võiks olla võimalikult kõrge ühtse otsemakse määr ilma täiendavate tootmisega seotud otsetoetusteta.

Põllumajandusega mittetegelevate maaettevõtjate seisukohast ei oma toetustasemete ühtlustamine suurt tähtsust.

Toetustasemete ühtlustamisel suunatakse osa toetuse summadest suurtootjatelt keskmistele tootjatele. Seega väheneb suuremate põllumajandustootjate toetustase ning neil tuleb oma tootmist efektiivsemaks muuta.

ÜPT perioodi pikendamine 2011.-2013. aastateks

Üleminek ühtsele otsemakseleÜhtse otsemakse rakendamine regionaalse mudeli alusel ühtlustab toetustaset suuremate ja väiksemate tootjate vahel. Hakatakse maksma ühtset toetust kõigile „rohelise teenuse“ osutajatele, nii põllumajandustootjatele kui lihtsalt maa heas põllumajanduslikus korras hoidjatele. Selleks, et ühtsele otsemaksele üle minnes tasandada selle mõju maa rendihindade kasvule (mis on oluline põllumajandustootmise konkurentsivõimele), tuleks ühtne otsemakse kehtestada kahetasandilisena: 1) õigustatud kulude põhine makse nn „rohelise teenuse“ pakkumise eest; 2) täiendav makse neile, kes toodavad põllumajandussaadusi.

Toetustasemete ühtlustamine

Ühiskonna ning maakogukondade jaoks oleks oluline stabiilsuse säilitamine otsetoetuste maksmisel ning üleminek uuele süsteemile uuel eelarveperioodil.

Maakogukondades võib toetustasemete ühtlustamine tunduda õiglase lahendusena. Sellisel juhul oleks suurtel ja väikestel põllumajandustootjatel võrdsemad võimalused. Samas ei toimu ühiskonnas diskussiooni selle üle, kas suuremate ja väiksemate tootjate toetustasemete erinevus on põhjendatud.

42


Maaomanike seisukohast on toetuste tootmisest lahtisidumine positiivne, kuna selle tõttu võib tõusta maa hind.

Põllumajandusega mittetegelevate maaettevõtjate seisukohast ei oma otsetoetuste tootmissuunast lahtisidumine olulist tähtsust.

Suuremate põllumajandustootjate seisukohast oleks eelistatum toetuste seotus tegeliku tootmismahuga, kuna see tagaks neile kõrgema toetustaseme ning ei mõjutaks nii palju maa hindade kasvu.

Modulatsiooni kaudu on võimalik suunata täiendavaid vahendeid MAKi eelarve suurendamiseks. Kuna Eesti on Euroopa mõistes mahajäänum piirkond, siis võiks II samba eelarve suureneda EK poolt ümberjaotatavate „moduleeritud“ summade arvelt. Ühiskonna seisukohast on oluline leida optimaalne lahendus nende (suhteliselt väikeste) summade jaotamisel MAKi telgede vahel.

Maakogukonnad võiksid olla huvitatud MAKi LEADER telje osakaalu suurendamisest, et arendada kohalikku initsiatiivi ning ise otsustada, mida oma piirkonnas toetada.

Modulatsioon võib põhjustada maa rendi-hindade alanemist (kuigi mitte olulisel määral), sest otsetoetuste kogumaht väheneb.

Kui tegemist on täiendavate vahendite suunamisega II samba eelarvesse, siis tekib huvi ka teistel maaettevõtjatel. Oluline on selle rühma jaoks täiendavate vahendite suunamine peamiselt MAKi III telge, ehk maamajanduse mitmekesistamiseks.

Põllumajandustootjate jaoks on modulatsiooni rakendamisel peamiseks huviks täiendavate vahendite suunamine põllumajandusettevõtete moderniseerimiseks.

Toetusaluse maa alampiiri suurendamisel võib olla mõningane mõju makseagentuuri administratiivse koormuse vähendamisele, ehk suureneks avaliku sektori efektiivsus. Samas vajab see aspekt täiendavat uurimist. Suuremate toetuse summade piiramisel tekib küsimus, kuidas kasutatakse seeläbi vabanenud vahendeid. Seda raha võiks olla võimalik kasutada riigi sees, näiteks II samba eelarve suurendamiseks.

Maakogukondades tekitab ebaõigluse tunnet see, kui väiksematel põllumajandusmaa kasutajatel kaob võimalus pindalapõhiste toetuste taotlemiseks.

Toetussummade alam-piiride kehtestamine võib mõjutada väikeste kõlvikute rendilea-ndjad. Kui neil kaob ÜPT või ühtse otsemakse näol alternatiivtulu saamise võimalus, siis tõenäoliselt tuleb neil rendihindu alandada. See omakorda võib viia väikse-mate kõlvikute turuhinna alla ning kuna omanikel puudub alternatiivtulu, siis võivad need tükid minna müüki, st maaomanike struktuur muutub ning maa koondub suuremate tootjate kätte. Toetus-summade ülempiir ide piiramisel ei ole rendileandjatel motivatsiooni rendihinda alandada, kuigi suurtootjaist rentnikel vähenevad sissetulekud. Kuna toetustaseme piiramisel väheneb suurtootjate sissetulek oluliselt, siis võib selle mõju nende konkurentsivõimele olla tõsine.

Summade piiramisel on võtmeküsimuseks see, kuidas need ümber jaotatakse. Kui summad lähevad ÜPP II telge, siis on maaettevõtjatel huvi mitmekesistamise meetme eelrarve suurendamise vastu.

Toetusõigusliku pinna alampiiri (Eestis 1 ha) suurendamisel kaob väga paljudel väikestel toetuse saajatel võimalus toetust taotleda. Otsetoetuste summa ülempiiri kehtestamisega väheneb suurttootjate toetustase märgatavalt. Mõlemal juhul kiireneb tootjate struktuuri muutumine suuremate tootmisüksuste suunas. Toetuse ülempiiride seadmine võib viia põllumajandustootjate jagunemiseni, st ettevõtted jaotatakse kunstlikult väiksemateks osadeks, et ei kaotataks toetuse summades.

Toetussummade piiramine

Toetuste edasine tootmisest lahtisidumine

Kohustusliku modulatsiooni määra suurendamine

Tootmisega seotud otsetoetuste vähendamine kiirendab põllumajandustootjate struktuuri muutumist. St ebaefektiivsetest tootjatest võivad saada „rohelise teenuse” pakkujad. Samas võidakse alustada ka uute või suuremat turupotentsiaali omavate põllumajandustoodete tootmist. Ebaefektiivsete tootjate lõpetamine võib maakogukonnas tekitada täiendavaid pingeid.

43


Nõuetele vastavuse süsteem peaks olema kasulikum tegelikele põllumajandustootjatele, et hoida rendihindu kontrolli all. Kuna maa heas põllumajanduslikus korras hoidmiseks tuleb teha kulutusi, siis sama toetuse summa juures ilma nõuete täitmisega seotud täiendavate kulutusteta oleks maaomanike sissetulek ning seega ka maa hind veelgi kõrgem.

Täiendav alternatiivne tegevusvõimalus maa-piirkonna ettevõtjatele. Maaomanike maa heas põllumajandus- ning keskkonnatingimustes hoidmine.

Püsirohumaad on loomakasvatuse ja piimakasvatuse seisukohalt olulised. Seega ei pruugi selle kohustuse säilitamine olla probleemiks.Kõrgete teraviljahindade korral kasvab surve püsirohumaade ümberkultiveerimiseks. Põllumajandustootjate huvides oleks nõuetele vastavuse rakendamine (eriti kontrollimine ning sanktsioneerimine) samadel alustel kõigis liikmesriikides.

Maaomaniku seisukohast ei ole vahet, kas tema maal kasvatatakse energia-kultuure või muid kultuure. Mida kõrgem on maal kasvatatava kultuuri lisandväärtus, seda suurem õigustatud ootus tekib rentnikul kõrgema rendi saamiseks.

Tekib alternatiivseid tegevusvõimalusi ning väljakutseid kogu alternatiivenergia tootmisahela ulatuses.

Ka põllumajandustootjatel tekib võimalus oma tootmise mitmekesistamiseks ning kõrvaltoodangu ning tootmisjääkide kasutamiseks.

Piima hind tarbija jaoks on müügilettidel oluliselt tõusnud ning selle põhjuseks on nõudluse suurem kasv ning tootmisprobleemid teatud maailma piirkondades. Ühiskonna jaoks on oluliseks aspektiks see, kas piima tootmise suurendamine, tekitab keskkonnale suuremat kahju. Piimatootmise vähenemine suurendaks sõltuvust teiste r iikide piimast ja suureneks tööstuste huvi tarnida toorpiima väljastpoolt Eestit.

Teatud piirkondades on piimatootmine olnud konkreetsele piirkonnale ajalooliselt tähtis tegevusala ja tööandja ning piirkonna sissetulekuallikaks.

Maaomanike seisukohast võib piimatootjate sissetulekute langus piima hinna langedes (kvoodi suurenemisel või kaotamisel) mõjutada neid maa rendihindu alandama.

Teistel maaettevõtjate jaoks on piim üks võimalik tooraine, mille töötlemisega tegeleda. Samas kontsentreerub see sektor üha enam suuremateks tootmisüksusteks, mis ühest küljest vähendab väikeste töötlejate võimalusi, kuid samas tekitab uusi nišiturge, mida suurtootjad ei suuda varustada.

Piimatootmine on Eestis üks enam kontsentreerunud põllumajanduse harusid. Seega sellega tegelejate arv on järjest väiksem, kuigi mahuliselt on tema tähtsus väga suur. Piima tootjad ja töötlejad ei moodusta ühtset väärtusahelat ning tihti on nende huvid vastandlikud. See omakorda võib olla sektori arengut pärssiv tegur.

Energiakultuuride kasvatamise toetus

Nõuetele vastavusPüsirohumaade säilitamise kohustusel on positiivne mõju keskkonnale. Põllumajandusmaa heas korras hoidmise kohustuse mõju on ühiskonnale positiivne, annab visuaalse efekti ja korrastatuse. Süsteemi korraldamine ja teavitamine ning kontrollimine on seotud suurte administreerimise kuludega. Siiski väärtustakse üha enam inimeste ja loomade tervishoidu, taimetervist, keskkonda ja loomade heaolu, mis viib diskussioonile, kui palju tuleb selleks investeerida, et saavutada ühe või teise eesmärgi täitmist. Samas on probleemiks, et riigiti rakendatakse ning kontrollitakse nõudeid erinevalt. Inimeste informeerimine nõuetele vastavusest suurendaks ka ühiskonna teadlikust selles osas, millistele nõuetele peab tootja vastama ning millised kulud on vajalikud selleks, et tootmine vastaks eeldatule. Nõuetele vastamise tingimustest teavitamine on väga oluline, et ühiskond ja maakogukonnad mõistaksid, milline kasu on seotud nõuete täitmisega. Sanktsioonide erinev rakendamine liikmesriikides võib tekitada ebaõigluse tunnet.

Energiakultuuride toetus ei oma uuringute andmetel olulist mõju nende kasvatamisele. See võiks tähendada, et nimetatud toetuse summa üleviimine näiteks investeeringutoetuste eelarvesse võiks omada konkreetsemat mõju energiakultuuride kasvatamise populaarsusele. Bioenergia arendamiseks on oluline ühiskonnas populariseerida taastuvenergeetika tähtsust ja vajalikkust. Energiakultuuride kasvatamise arenguks on olulised toorme kokkuostumehhanism ja väljakujunenud turg ning stabiliseerunud hind. Ühis-konna mõttes on oluline aspekt energeetilise sõltumatuse suurendamise võimalus, mis peaks mõjutama positiivselt teiste energiakandjate müügihinda tarbijale. Energiakultuuride kasvatamise arenemiseks oleks oluline tekitada taastuvenergeetika toimeahel, millel on tootmise arenguks olulisem mõju kui vastaval pindalapõhisel toetusel. Bioenergia tootmise ja kasutamise piirkond on lokaalsem, st positiivne mõju jääb samasse piirkonda. Võimalik kasutusse võtta hetkel kasutusest väljas olevaid alasid.

Piimakvoodi kaotamine 2015. aastal ning suurendamine 2% võrra 2008. aastal

44


Põllumajandustootjatele oleks sekkumiskokkuostu kui teatud turvamehha-nismi säilitamine oluline. Sundkesa kohustuse kaotamine oleks põllumajandustootjate seisukohast positiivne, kuna piirangud väheneks.

Maaomanike seisukohast oleks positiivne, kui rentnikel oleks olemas nn turvavõrgustik, kuna see tagab teatud stabiilsuse ka rendisuhetele.

Riskijuhtimissüsteem võiks oluline olla ka teistele maaettevõtjatele. Ka veemajandus puudutab kõiki maaettevõtjaid.

Olulised on nii riskidega seotud võimalike kahjude ennetamine kui ka riskidega seotud toimunud kahjude hüvitamine (kindlustus, sekkumiskokkuost).

Sekkumiskokkuost, maa tootmisest kõrvalejätmise nõude kaotamineRiigile on vajalik teatud hädaolukordade reservi olemasolu. Oluliseks aspektiks on, kas selle koguse olemasolu kindlustamine, reservi haldamine ja administreer imine on mõistlike kuludega. Sekkumiskokkuostu vajadus säilib siis kui selleks on tõsine põhjus nt. hinnaprognoosid kuulutavad stabiilset hinnalangust jms. Turvatunde seisukohalt on oluline süsteemi säilitamine teatud tasemel. Maa kohustuslik tootmisest kõrvalejätmine on aidanud EL-15 riikides säilitada bioloogilist mitmekesisust, kuid kas tänases toiduainete defitsiidis on see mõistlik. Kui EL kaotab kulukad turumehhanismid ning tootmine on allutatud vabaturule, siis sundkesal, kui tootmismahtu piiraval kitsendusel ei ole enam otstarvet.

Maaomanike ning teiste maaettevõtjate seisukohast ei ole sekkumiskokkuostul ning sundkesal (kuna seda Eestis ei ole rakendatud) olulist mõju.

Riskide juhtimine, veemajandusHinnariskid võivad avaldada makrotasandil tõsiseid probleeme tootmis- ja tööstusharudele. Tootmisrisk, ilmast tingitud negatiivsed mõjud põhjustavad tootjatele saamata jäänud tulu ning täiendavaid kulutusi riigile ning survet ühiskonnale kulude kompenseerimiseks. Oluline võiks olla teadlikkuse ja teadmiste suurendamine riskivõimalustest ning riskijuhtimisest .

5. Põllumajandustootjate küsitlus ÜPP „tervisekontroll” puudutab kõige otsesemalt just põllumajandustootjate huvisid. Seetõttu otsustati nende väljaselgitamiseks korraldada Balti riikides ankeetküsitlus, mille tulemused ei ole aruande koostamise ajal veel teada, kuid selguvad 2008. aasta veebruaris. Eestis kasutatava ankeedi vorm on lisatud käesolevale vahearuandele (Lisa 1). Eestis kasutatava ankeedi need küsimused, mis ühtivad Lätis ja Leedus kasutatavate ankeetide küsimustega, on esile toodud kollase taustavärviga. Küsimustik on jaotatud kaheks osaks – esimeses pooles tuntakse huvi põllumajandustootja enda hinnangute vastu tema tulevikuperspektiivide, konkurentsivõime ning ettevõtlus-keskkonna suhtes. Ankeedi teises osas küsitakse tootjate arvamust erinevate põllumajandus-poliitiliste valikute kohta. Vastajate valimi koostas Statistikaamet ning sinna kuulub 1000 põllumajandustootjat, kelle majanduslik suurus on vähemalt 2 ESU ning kes esindavad 6725 Eesti tootjat. Balti riikide võrdluses grupeeritakse tootjad suurusgruppidesse 2-8 ESU, 8-16 ESU ning üle 16 ESU. Küsitlustulemuste analüüs esitatakse eraldiseisva aruandena veebruaris 2008.

46

6. Euroopa Liidu väliste tegurite analüüs Euroopa Liit on oluline osapool maailma põllumajandussaaduste turul nii eksportija kui importijana. Samas on EL viljelenud aastaid protektsionistlikku väliskaubanduspoliitikat ning (kõrge EL siseturu hinnaga) tootmise ülejääke on maailmaturule olnud võimalik eksportida ainult subsiidiumite toel. Maailma kaubandusorganisatsiooni läbirääkimistevoorud on viinud põhimõtteliste kokkulepeteni põllumajandussaaduste maailmaturu edasise liberaliseerimise osas. Seetõttu on EL välised tegurid ühise põllumajanduspoliitika olulised mõjutajad. Käesolevas peatükis antakse ülevaade maailma kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste tulemuste mõjust ühisele põllumajanduspoliitikale ning maailmaturgudele. Euroopa Liidu põllumajandus-saaduste konkurentsivõimet mõjutavad oluliselt ka teiste suuremate eksportivate riikide põllumajanduspoliitikad, mille arengutest esitatakse käesolevas peatükis samuti ülevaade.

6.1 Maailma kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste võimalik mõju põllumajanduspoliitika ning maailmaturu arengutele

Alateema täitja: Leedu agraarökonoomika instituut

Maailma kaubandusorganisatsioon WTO (mida varem tunti üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe GATT nime all) tegeleb kaubanduse liberaliseerimisega, korraldades rahvusvahelise kaubanduse reeglite süsteemi. Selle peamine eesmärk on aidata kaupadel liikuda võimalikult vabalt, ilma soovimatute kõrvalmõjudeta, kuna see on oluline majanduse ning heaolu arenguks. Osaliselt tähendab see takistuste kõrvaldamist, kuid samal ajal tuleb tagada, et üksikisikud, ettevõtjad ning valitsused teaksid üleilmseid kaubandusreegleid, ning hoolitseda selle eest, et ei toimuks äkilisi poliitikamuutusi. WTO on algatanud kaks peamist põllumajandustoodete maailmakaubandust otseselt puudu-tanud ning puudutavat läbirääkimistevooru: Uruguai ning Doha arenguvoorud (Development

Rounds). Multilateraalsed kaubandusläbirääkimised algasid Uruguai vooruga, mis toimus aastatel 1986-1994 ning lõppes WTO loomisega 1995. aastal. Põllumajandussaaduste kaubandusest sai selles arenguvoorus üks peamisi läbirääkimiste teemasid. Doha arenguvoor algas Dohas, Kataris, novembris 2001 ja kestab tänaseni. Esimesed reeglid põllumajandustoodete ning toidu rahvusvahelise kaubanduses osas juurutati Uruguai arenguvooru põllumajanduslepinguga 1995. aastal. Leping oli üles ehitatud kolmele sambale: ligipääs turgudele, ekspordivõimalused ning omamaised toetused. Kõik WTO liikmed, väljaarvatud arengumaad, pidid põllumajandussaaduste kaubanduse liberaliseerimiseks võtma kohustusi kõigis kolmes nimetatud valdkonnas. Selles kokkuleppes kohaldati arengumaade suhtes mõningal määral erikohtlemist. Kõige olulisemad kohustused Uruguai vooru põllumajanduslepingus olid22: 1. Ligipääs turgudele (Market Access):

� Arenenud riikides ning arengumaades kaubandust piiravate tehniliste nõuete asendamine tollitariifidega.

22 ActionAid Alliance, The WTO Agreement on Agriculture.

http://www.actionaid.org.uk/doc_lib/51_1_agreement_agriculture.pdf ja www.oecd.org

47

� Kõikidele tollitariifidele maksimummäärade kehtestamine. � Arenenud riikides imporditariifide vähendamine 36% võrra kuueaastase perioodi

jooksul, seejuures kõikide toodete osas tuli rakendada vähemalt 15%-list vähendamist. � Arengumaades imporditariifide vähendamine 24% võrra kümneaastase perioodi

jooksul, seejuures kõikide toodete osas tuli läbi viia vähemalt 10%-line vähendamine. 2. Ekspordivõimalused (Export Competition):

� Arenenud riikides eksporditoetuste määrade ja mahu vähendamine kuueaastase perioodi jooksul vastavalt 36% ja 24% võrra võrreldes baasperioodiga 1988-1990.

� Arengumaades eksporditoetuste määrade 24%-line ning mahu 10%-line vähendamine võrreldes 1998.-1990. aasta tasemega kümneaastase perioodi jooksul.

3. Omamaised toetused (Domestic Support) – kõik toetuste liigid on allutatud reeglitele. WTO on liigitanud toetused kolme kategooriasse, mida tuntakse kollase23, sinise24 ja rohelise25 kastina. Ainult kollase kasti toetuste osas tuli võtta järgmised kohustused: � Arenenud riikides kollase kasti toetuste vähendamine 20% võrra, võrreldes

baasperioodiga 1986-1988, kuue aasta jooksul alates 1995. aastast. � Arengumaades kollase kasti toetuste vähendamine 13% võrra, võrreldes 1986.-1988.

aastate tasemega, kuue aasta jooksul alates 1995. aastast. Oodati, et Uruguai arenguvooru põllumajandusleping liberaliseeriks põllumajandustoodete kaubandust, suurendaks kaubavoogusid ning viiks turuosade muutumiseni nii, et need peegeldaks rohkem erinevate riikide suhtelisi eeliseid. Siiski selgus, et põllumajandustoodete kaubandus kasvab varasemast aeglasemalt ja isegi aeglasemalt kui muu kaubandus. Arenguriikides on põllumajandustoodete import ja eksport kasvanud kiiresti, kuid import on siiski kiiremini suurenenud. Samal ajal on arenenud riikide vaheline põllumajandustoodete kaubandus kiiresti kasvanud, moodustades järjest suurema osa põllumajandustoodete koguekspordist (vt Tabel 9). Veelgi enam, infrastruktuuri vähesus ja kehv konkurentsivõime on peamisteks põhjusteks, miks mõningad arengumaad ei ole suutnud haarata suuremat turuosa. Ühtlasi on see üheks põhjuseks, miks mõningad arengumaad ei ole rahul põllumajanduslepingu hetkeseisuga. Mmajandusliku arengu ja koostöö organisatsiooni (OECD) riikides moodustab põllumajandustoodete import ja eksport vähem kui 2% SKP-st (vt Tabel 13). Siiski on põllumajandustoodete eksport suhteliselt olulisem Austraalias ning Uus-Meremaal, moodustades nendes riikides vastavalt 3% ja 12% SKP-st. Arengumaades on põllumajandustoodete kaubandusel SKP-st märgatavalt suurem osatähtsus, import moodustab seal ligikaudu 4% ning eksport 3% SKP-st. Riikidest, kes ei ole OECD liikmed, on põllumajandustoodete eksport eriti oluline Brasiilia, Argentiina ja Tšiili majandusele. C.Cahill on avaldanud arvamust, et vähemarenenud riikide muutumine netoimportijateks võib olla seletatav nende põllumajandussektorite suutmatusega pakkuda piisavalt toitu suurenevale rahvastikule või suutmatusega konkureerida subsideeritud ekspordiga arenenud riikidest26. 23 Kõik omamaised toetused, nagu näiteks hinnatoetused, mida käsitletakse turgu moonutavatena. 24 Otsemaksed, mis on otseselt seotud pinna või loomade arvuga, kuid skeemide alusel, mis samal ajal piiravad

tootmist kvootidega või kohustades tootjaid osa maast tooetmisest kõrvale jätma. WTO reeglite järgi peetakse selliseid toetusi osaliselt tootmisest lahtiseotuteks.

25 Toetused, mida peetakse turgu mittemoonutavaks, või siis minimaalselt moonutavaks. Sellistele toetustele ei laiene WTO vähendamiskohustused.

26 OECD, Trade, Agriculture and Development: policies working together, OECD Publishing, 2006

48

Tabel 9. Põllumajandustoodete kaubandus maailmas, % Piirkond/riigid Eksport Import

1990-1994 2001-2004 1990-1994 2001-2004 OECD 71,4 71,0 77,1 75,0 Vähemarenenud riigid 0,4 0,8 0,4 1,1 Kõik teised 28,2 28,1 22,5 23,8

Põllumajandustoodete kaubanduse osatähtsus kogu kaubandusest Kogu ekspordi

osakaal SKP-st Kogu impordi osakaal SKP-st

Põllumaj.toodete ekspordi osakaal

SKP-st

Põllumaj.toodete impordi osakaal

SKP-st OECD 17,4 18,9 1,7 1,5 Vähemarenenud riigid 12,6 20,0 2,7 4,3 Kõik teised 29,2 26,9 2,6 2,4

Põllumajandustoodete ekspordi kasv regioonide vahel 1990-1994 1994-2004 Arenenud riikide vahel 3,1 4,3 Arenenud riikides arengumaadesse

8,6 5,3

Arengumaadest arenenud riikidesse

8,0 2,0

Arengumaade vahel 16,3 7,5 Allikas: OECD, Policy Briefs. Tackling Trade and Agriculture, OECD Publishing, 2005;

OECD, Trade, Agriculture and Development: policies working together, OECD Publishing, 2006. Arengumaadel on rohkem „põhjust“ olla rahulolematu Uruguai vooru põllumajanduslepingu tulemustega puuduste tõttu selle ülesehituses ning rakendamisel. Esiteks, leping ei tee vahet põllumajandussüsteemide vahel arenenud riikides ning arengumaades sel viisil, et viimaste kasu lepingus sätestatud kaubandusreeglitest oleks reaalne. Reaalsus on, et see, kuidas toetused on klassifitseeritud, kaitsemeetmed27 (special safeguards), ja Rahuklausel28 (Peace

Clause) toimivad pigem arenenud riikide huvides. Siiski, kuna Rahuklausel aegus 2003. aastal, on toetusi nüüd uuesti võimalik vaidlustada, eriti sellised, millel on negatiivne mõju teistele WTO liikmesriikidele29. Seega on põllumajandusleping kujundatud nii, et see kohtleb arenenud riike ning arengumaid erinevalt. Põllumajanduslepingu rakendamine on viinud toetuste ning tollitariifidega manipuleerimise suurenemiseni arenenud riikides. Kuigi kollase kasti toetusi vähendati, oli erinevate kastide vahel toetuste tõstmise tulemuseks, et aastatel 1999-2001 oli arenenud riikide toetus põllumajandusele 9% kõrgem, kui aastatel 1986-1988 (vt Tabel 10). Seega on Uruguai vooru järel OECD riigid säilitanud suhteliselt kõrge toetustaseme ning ligi 30% (aastatel 1986-1988 37%) põllumajandustootjate sissetulekust moodustavad tulud riiklikest toetustest ning interventsioonimeetmetest30.

27 Luba rakendada täiendavaid tollimakse, et kaitsta end äkilise impordikasvu eest, suure kaubamahu ning

madalate hindade mõttes. Selleks, et antud luba oleks õigus rakendada, pidid riikides eksisteerima kaubandust piiravad tehnilised nõuded sel ajal, kui toimus Uruguai voorus tariifide ülemmäärade seadmine. Ainult 22 arengumaad kvalifitseerusid selle loa kasutamiseks.

28 See muudab arenenud riikide põllumajanduse toetusrežiimid immuunseks teiste WTO liikmete poolt vaidlustamise vastu, hoolimata nende võimalikust vastuolust teiste WTO kokkulepetega. Rahuklausel aegus 2003. aastal.

29 ActionAid Alliance, The WTO Agreement on Agriculture. http://www.actionaid.org.uk/doc_lib/51_1_agreement_agriculture.pdf

30 OECD, Policy Briefs. Tackling Trade and Agriculture, OECD Publishing, 2005

49

Tabel 10. Põllumajandustoetuste maht OECD riikide kokkuvõttes, USA-s ning EL-s (miljardit USA dollarit)

1986-1988 (keskmiselt aastas) 1999-2001 (keskmiselt aastas) OECD 302 330 USA 69 95 EL 110 113

Allikas: ActionAid Alliance, The WTO Agreement on Agriculture. http://www.actionaid.org.uk/doc_lib/51_1_agreement_agriculture.pdf

Põllumajanduslepingu tulemuseks on väga kõrged tollitariifide maksimummäärad (vt Tabel 11). Seega on nii arenenud riikide kui arengumaade siseturud jäänud kaitstuks, st turulepääs on takistatud. OECD seisukoht on, et turulepääs on majanduse arengu seisukohalt oluline teema Doha arenguvoorus, kuna selle puudumine mõjub kaubandusele pärssivalt. Tabel 11. Keskmised MFN 31(most-favoured-nation) tollitariifide maksimummäärad, % (average bound MFN tarriffs)

Põllumajandustoode USA EL Jaapan Kanada Liha ja praak 6,4 46,5 92,1 106,5 Piimatooted 31,9 44,3 113,9 122,6 Köögiviljad 7,3 14,6 50,4 9,7 Teravili, sh riis 3,4 46,8 213,6 14,4 Suhkur ja kondiitritooted 27,5 21,8 82,0 7,1 Joogid 50,9 9,6 69,8 8,1 Tubakas 91,9 17,8 29,1 29,4 Puuvill 14,6 n.a. n.a. 8,9 Õliseemned 57,9 6,6 86,9 6,9 Puuviljad 7,8 12,9 9,6 8,6 Allikas: OECD, Policy Briefs. Tackling Trade and Agriculture, OECD Publishing, 2005 Põllumajanduspoliitikate arengud ning põllumajandustoodete turgutrendid ajendasid jätkama läbirääkimisi maailma põllumajandusturgude edasise liberaliseerimise osas. Selleks algasid 2001. aasta novembris WTO Doha vooru läbirääkimised Dohas, Kataris. Doha arenguvooru eesmärk on alandada kaubandusbarjääre kogu maailmas, lubades vabakaubandust erineva jõukuse tasemega riikide vahel. 2007. aastal on läbirääkimised pidurdunud ning arvamuste veelahe jookseb arenguriikide (EL, USA ja Jaapan) ning arengumaade (India, Brasiilia, Hiina ja Lõuna-Aafrika) vahelt. Läbirääkimised jätkuvad nüüd juba Doha deklaratsiooniga antud mandaadi alusel. Selles deklaratsioonis täiendatakse juba tehtut, kinnitatakse ning täpsustatakse eesmärke ning seatakse nende saavutamiseks ajakava, kuid praegu tundub, et osapooltel on keeruline jõuda kokkuleppele (mille eeldatav sõlmimisaeg oli 1. jaanuar 2005). Doha deklaratsioonis kinnitatakse pikaajalisi eesmärke, mis on kokku lepitud ka juba praeguses WTO lepingus: põhimõtteliste reformidega kehtestada õiglane ning turule orienteeritud kauplemissüsteem. Vastav programm hõlmab kindlamaid reegleid ja täpsemaid kohustusi põllumajandustoodete riiklike toetuste ning kaitseabinõude osas. Selle eesmärgiks on vältida ja vähendada maailma põllumajandustoodete turgudel piiranguid ja tõrkeid. Tulemusi ette otsustamata peavad liimesriigid põhjalikke läbirääkimisi eesmärgiga:

31 MFN tollitariifid rakenduvad impordile nendest riikidest, kelle suhtes ei kohaldata soodustingimustel

turulepääsu.

50

1. Turulepääs – tollitariifide maksumummäärade oluline kärpimine (vt Tabel 12), kus arengumaad vähendavad tariife 2/3 osas arenenud riikide vähendusprotsendist. Kõige vähem arenenud riikidel ei ole kohustust tollitariifide maksimummäärasid langetada.

Tabel 12. Tollitariifide maksimummäärade vähendamise valem „ad valorem“ ekvivalendina32, %

Arenenud riigid Arengumaad Praegune tollitariif Tariifi alandamine Praegune tollitariif Tariifi alandamine

0<x<=20 [48-52] 0<x<=30 2/3 [48-52] 20<x<=50 [55-60] 30<x<=80 2/3 [55-60] 50<x<=75 [62-65] 80<x<=130 2/3 [62-65]

75<x [66-73] 130<x 2/3 [66-73] Allikas: www.wto.org 2. Eksporditoetused – vähendamised perspektiiviga kaotada kõik eksporditoetuste vormid:

� Arenenud riigid kaotavad eksporditoetused 2013. aasta lõpuks. � Arengumaad kaotavad eksporditoetused nende iga-aastaste vähendamiste läbi (mille

lõpptähtaega ning vähendamiste määra pole veel kokku lepitud). 3. Omamaised toetused – turgu moonutavate toetuste oluline vähendamine:

� Kui kollase kasti toetuste kogumaht on suurem kui 60 miljardit USA dollarit, vähendatakse nende mahtu arenenud riikides 75-85% võrra.

� Kui kollase kasti toetuste kogumaht on suurem kui 10 miljardit USA dollarit, vähendatakse nende mahtu arenenud riikides 66-73% võrra.

� Kui kollase kasti toetuste kogusumma on väiksem kui 10 miljardit USA dollarit, siis vähendatakse neid arenenud riikides 50-60% võrra.

� Arengumaad, kellel ei ole kohustust vähendada kollase kasti toetuste mahtu, ei pea seda tegema. Need arengumaad, kellel selline kohustus on, peavad kollase kasti toetusi vähendama 2/3 ulatuses vastavalt arenenud riikidele kehtestatud vähendusmääradest.

Doha deklaratsioon kohaldab arengumaade suhtes erikohtlemist läbi kogu läbirääkimiste protsessi nii riikide uute kohustuste, kui ka olulisemate uute või täiendatud reeglite osas. See sätestab, et tulemus peab olema praktikas rakendatav ning aitama arengumaadel täita oma vajadusi, eriti toiduohutuse ning maaelu arengu valdkondades. Olulisem teema, mille suhtes lepiti kokku juba 2005. aastal, on eksporditoetuste kaotamine arenenud riikides 2013. aasta lõpuks. WTO kaubandusläbirääkimistel jätkatakse põllumajandustoodete kaubanduse liberaliseerimisega, vähendades MFN tollitariifide maksimummäärasid, kõige enam turgu moonutavate toetuste mahtu ning eksporditoetusi, et parandada maailmas toiduainete pakkumist ja ohutust nii arenenud riikides kui arengumaades.

32 „Ad valorem” tollitariif tasutakse protsendina imporditava kauba maksumusest.

51

6.2 Põllumajanduspoliitika areng maailmaturu olulisemates riikides ning selle mõju EL põllumajanduspoliitikale


6.2.1 Olulisemad riigid põllumajandustoodete maailmakaubanduses

Maailma rahvaarv kasvab kiiresti, eriti kiireltarenevates Aasias ja Aafrikas. Ostujõu kasv nendes piirkondades on muutnud seal ka toitumisalaseid eelistusi ja tavasid. See on toonud olulise teemana esile energia- ja toiduressursside pakkumisega seonduva. Aset leidvad kliimamuutused jaotavad maailmas ümber põllumajandustootmiseks soodsad piirkonnad ning samal ajal kasvab vajadus jagada nappivat põllumaad nii toidu kui biokütuste tootmiseks. Seetõttu tuleb ümber mõtestada toiduga varustatuse ja toiduohutuse temaatika rahvastiku turvalisuse tagajana üleilmselt, maailmajagude ning riiklikul tasandil. Eelneva valguses on maailmas jõujooned riikide, kui põllumajandustoodete tootjate ja tarbijate, vahel muutumas. Maailma piirkondade ja riikide rolli põllumajandustoodete maailmakaubanduses iseloomustab nende põllumajandussaaduste ekspordi-impordi bilanss. Sellised piirkonnad nagu Põhja-Ameerika, Lõuna- ja Kesk-Ameerika on põllumajandussaaduste netoeksportijad, nii nagu ka Euroopa, ja Aasia esmaste põllumajandussaaduste osas. Samal ajal Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ), Aafrika, Lähis-Ida ja Aasia on põllumajandussaaduste netoimportijad (vt Tabel 13). Suure puudujäägiga kaubandusbilanss näitab põllumajanduse ja toidusektori ning haavatavust sellistes piirkondades nagu SRÜ, Aafrika ja Lähis-Ida. Tabel 13. Põllumajandussaaduste osakaal kogu kaubandusest ning esmasaaduste kaubavahetusest piirkonniti 2006. aastal, %

Piirkond Eksport Import Osakaal kogu kaubavahetusest Maailm 8,0 8,0

Põhja-Ameerika 9,0 5,9 Lõuna- ja Kesk-Ameerika 23,8 8,2 Euroopa 8,8 8,8 SRÜ 7,0 11,8 Aafrica 8,8 13,4 Lähis-Ida 2,1 10,0 Aasia 5,5 7,3

Osakaal esmastoodete kaubandusest Maailm 29,3 29,3

Põhja-Ameerika 40,6 25,0 Lõuna- ja Kesk-Ameerika 36,0 27,5 Euroopa 44,9 34,0 SRÜ 9,8 48,1 Aafrica 11,4 45,6 Lähis-Ida 2,8 50,5 Aasia 34,9 22,1

Allikas: www.wto.org Põllumajandussaaduste ekspordivoog näitab maailmaturul peamiste „tegijate“ olulisust kaubanduspartneritena. 2006. aastal moodustas põllumajandussaaduste eksport Euroopast ca 46% põllumajandussaaduste koguekspordist maailmas ja see on suurenenud alates 2000. aastast, mil vastav näitaja oli 44%. Teiste piirkondade osakaal põllumajandussaaduste koguekspordist oli väiksem – Aasial 19%, Põhja-Ameerikal 16% ja Lõuna- ning Kesk-Ameerikal ca 11%. Siiski tuleb siinjuures arvestada, et kui teistes maailma piirkondades on

52

ekspordiga seotud riskid diferentseeritud, sõltuvalt kaubanduspartneritest, siis 80% Euroopa põllumajandussaaduste ekspordist ei lahku sellest piirkonnast ning nende kaubavahetus toimub Euroopa piirkonnas (vt Tabel 14). Kuigi Euroopast suundub teistesse piirkondadesse vaid 20% selle koguekspordist, on Euroopa maailma teiste piirkondade jaoks üks olulisemaid kaubanduspartnereid. Aafrika ning Kesk- ja Lõuna-Ameerika, kuid ka SRÜ eksport sõltub oluliselt Euroopa põllumajandussaaduste turust. Teised olulised piirkondadevahelised ekspordivood suunduvad Põhja-Ameerikast Aasiasse, Lõuna- ja Kesk-Ameerikast Põhja-Ameerikasse ning Aasiasse, SRÜ-st Aasiasse, Aafrikast Aasiasse ning Aasiast Põhja-Ameerikasse. Tabel 14. Põllumajandussaaduste eksport piirkonniti 2006. aastal.

Piirkond Osakaal maailma

ekspordist, %

Osakaal piirkonna ekspordist, % Põhja-

Ameerika Lõuna- ja Kesk-

Ameerika Euroopa SRÜ Aafrika Lähis

-Ida Aasia

Maailm 100 100 100 100 100 100 100 100 Põhja-Ameerika 16,0 45,7 18,5 5,2 2,5 5,6 2,2 14,6 Lõuna- ja Kesk-Ameerika

10,8 6,0 15,0 0,9 0,2 0,6 0,3 1,3

Euroopa 46,2 11,7 30,8 80,3 27,0 42,6 17,9 16,0 SRÜ 3,2 1,0 5,3 3,0 31,3 2,7 5,0 2,0 Aafrika 3,4 2,8 5,7 2,8 4,1 20,6 7,3 3,7 Lähis-Ida 1,5 2,3 5,1 2,2 5,7 5,7 52,4 5,2 Aasia 19,0 30,4 18,9 5,3 27,4 19,5 10,6 57,1 Allikas: WTO, International Trade Statistics 2007 Tabelis 15 on toodud andmed põllumajandussaaduste suurimate eksportijate ning importijate kohta maailmaturul. Euroopa Liit on suurim põllumajandussaaduste eksportija ning importija. USA ja Kanada osakaal on üheskoos 15,5% maailma ekspordist ning 12,7% impordist. Kui Brasiilia, Argentiina kui Lõuna- ja Kesk-Ameerika piirkonna riigid on põllumajandussaaduste netoeksportijad, siis Jaapan ja Hiina on netoimportijad. Euroopa Liit, USA, Kanada, Brasiilia, Argentiina ning Tšiili on riigid, mille vahel on väga tihedad kaubandussuhted. Brasiilia, USA, Argentiina ja Hiina moodustavad umbes 80% Euroopa Liidu impordist. Ligikaudu 64% USA impordist tuleb sellistest riikidest nagu Kanada, Euroopa Liit, Mehhiko, Hiina ja Tšiili. Tabel 15. Põllumajandussaaduste suurimad eksportijad ning importijad 2006. aastal

Riik Osakaal maailma ekspordis, %

Osakaal maailma impordis, %

Riik

Euroopa Liit (25) 42,9 43,3 Euroopa Liit (25) USA 9,8 10,3 USA Kanada 4,7 6,6 Jaapan Brasiilia 4,2 5,2 Hiina Hiina 3,4 2,4 Kanada Austraalia 2,3 2,3 Vene Föderatsioon Tai 2,3 1,9 Korea Argentiina 2,3 1,8 Mehhiko Indoneesia 1,9 1,2 Hong Kong Vene Föderatsioon 1,8 1,0 Taipei (Taiwan) Malaisia 1,6 0,9 Šveits Mehhiko 1,6 0,9 Araabia Ühendemiraadid India 1,5 0,9 Saudi-Araabia Uus-Meremaa 1,4 0,8 Malaisia Tšiili 1,2 0,8 India 15 suurimat 83 79,8 15 suurimat

Allikas: WTO, International Trade Statistics 2007

53

Hoolimata oma keerukast põllumajanduspoliitikast on Euroopa Liit üks olulisemaid kaubanduspartnereid teistele maailma piirkondadele, meelitades oma partnereid ÜPP-st tulenevate suhteliselt kõrgete põllumajandussaaduste hindadega. Seega on peamised „tegijad“ maailma põllumajandussaaduste turul Euroopa Liit, USA ja Kanada kui Põhja-Ameerika riigid, Argentiina, Brasiilia kui Lõuna- ja Kesk-Ameerika riigid ning Aasia riikidest Hiina.

6.2.2 Põllumajanduspoliitika areng maailmaturul olulisemates riikides

Lõpetamata WTO kaubandusläbirääkimiste tõttu ei ole kaubanduspoliitika viimastel aastatel palju muutunud. Siiski on riigid pärast Uruguai vooru kokkulepet arendanud oma põllumajanduspoliitikaid. Kui arenenud riikide põllumajanduspoliitika on muutunud vähem kaubavahetust pärssivaks, siis arengumaades on selliste toetuste maht hoopis kasvanud, eriti aastatel 2004 ja 2005 (vt Joonis 31). OECD riikides alanes kogu toetuste osakaal SKP-st (Total Support Estimate - TSE) 2,51%-lt perioodil 1986-1988 1%-ni aastatel 2004-2006. Põllumajandustootjate toetuse osakaal nende sissetulekust (Producer Support Estimate - PSE) vähenes samal ajal 38%-lt 29%-ni33.

0

10

20

30

40

50

60

70

80

Uus-M

erem

aa

Austra

alia

Brasii

lia*

Hiina*

Ukrain

a*

Lõun

a-Aaf

rika*

USA

Meh

hiko

Venem

aa*

Kanad

a

Euroo

pa L

iit

Jaap

an

Korea

%

1986-1988 2004-2006

Joonis 31. Põllumajandustootjate toetuse määr (PSE) riigiti aastatel 1986-1988 ning 2004-2004 (allikad: OECD, Agricultural Policies in OECD: monitoring and evaluation 2007 (highlights) ning OECD, Agricultural Policies in Non-OECD Countries: monitoring and evaluation 2007 (highlights)) Euroopa Liit Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika jaguneb kahe samba vahel. Esimese samba moodustab ühine turukorraldus koos ühtse otsemakse ja ühtse pindalatoetuse skeemidega, teise samba moodustamise aluseks on Agenda 2000 maaelu arengu määrus, mis sisaldab erinevaid meetmeid, mida kaasrahastavad EL liikmesriigid ning mida on võimalik kujundada vastavaks nende maapiirkondade vajadustele. 2003. aastal otsustati ÜPP-d oluliselt reformida.

33 Käesolev peatükk põhineb suures osas materjalil: OECD, Agricultural Policies in OECD: monitoring and

evaluation 2007 (highlights), OECD Publishing, 2007 ning OECD, Agricultural Policies in Non-OECD Countries: monitoring and evaluation 2007 (highlights), OECD Publishing, 2007.

54

Selle reformi peamiseks tulemuseks oli ühtse otsemakse skeemi juurutamine. Ühtse otsemakse saamiseks ei pea selle saaja enam tootma põllumajandustooteid, vaid hoidma maad heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Kehtestatud on sekkumishinnad teraviljale (väljaarvatud rukis ja mais), kuid mitte õliseemnetele ja proteiinikultuuridele (herned, oad, magusad lupiinid). Turutoetuse mehhanismid teravilja ja suhkru osas koosnevad impordikaitsest (tollitariifid), tariifkvootidest ja eksporditoetustest. Kuni 2006. aasta juulini, mil rakendus uus režiim, põhines suhkru toetusrežiim sekkumishindadel ning tootmiskvootidel ning tootjad (kasvatajad ja töötlejad) tasusid ühiselt kvooti ületava toodangu eest kvoodi ületamise tasu. Sekkumishindu ja turustuskvoote kasutatakse piimasektoris koos impordipiirangute ning eksporditoetustega. Veiselihaturgu toetatakse baashindade, tollitariifide, tariifkvootide ning eksporditoetustega. Sealiha toetusskeem põhineb peamiselt impordikaitsel ning eksporditoetustel. Lambaliha turutoetused koosnevad tollitariifidest ning tariifkvootidest. Seejuures lambaliha puhul on tariifkvootide 0-määrad väga riigispetsiifilised. Linnuliha ja munade osas ei ole rakendatud sekkumishindu, kuid kasutatakse tariifkvoote ning eksporditoetusi. Turutoetuste meetmeid ning otsetoetusi täiendavad maaelu arengu poliitika abinõud, mille eesmärk on põllumajandussektori konkurentsivõime suurendamine (läbi investeeringute põllumajandustootjate kaasjastamisse), jätkusuutliku maakasutuse tagamine ning maamajanduse mitmekesistamine. Euroopa Liit kui maailma suurim põllumajandussaaduste eksportija ja importija on kõige kiivamalt oma siseturgu kaitsev piirkond maailmas. Uruguai vooru põllumajanduskokkuleppe tulemusel on EL muutnud ja muudab jätkuvalt oma põllumajanduspoliitikat vähem kaubandust pärssivaks. Peamine muutus oli seejuures ühtse otsemakse rakendamine 2005. aastal, mis sidus otsetoetused tootmissuundadest lahti. Mõned sektorid on siiski jäänud suuresti toetatuks läbi turukorraldusmehhanismide. Nendeks on suhkru-, piima-, veiseliha, lambaliha ning linnuliha sektorid. Isegi kui mõnes EL liikmesriigis säilitatakse tootmissuunaga seotud pindalal või loomade arvul põhinevad toetused on just tootmisest lahtiseotud abinõud need, mida EL tulevikus rakendab. Ameerika Ühendriigid USA farmide kindlustatuse ning maaelu investeeringute seadus (Farm Security and Rural

Investment Act) on baasseaduseks perioodil 2002-2007. Peamised poliitilised instrumendid taimekasvatuse sektorile on otsetoetused, vastand-tsüklilised toetused (Counter-Cyclical

Payments) ning toetushinnad, mida rakendatakse läbi tagatud turustuslaenude teraviljale, riisile, puuvillale, õliseemnetele, maapähklitele ning kaunviljadele. Otsetoetused baseeruvad eelnevalt kokkulepitud määradel ning eelneva perioodi tootmismahul. Vastand-tsüklilised toetused baseeruvad jooksvatel hindadel ning eelneva perioodi tootmismahul. Kumbki ei nõua toetusõiguse saamiseks taotlemise ajal tootmisega tegelemist. Suhkrutootmist toetatakse tariifkvootide, tagatud laenude ning turunduseraldistega. Piima tootmist toetatakse miinimumhindadega riikliku või ja juustu kokkuostu, tollitariifide ning tariifkvootide kaudu. Kui hinnad langevad sihttasemest allapoole makstakse toetust farmi tootmislimiidi piires turustatud piimatonni kohta. Villa, mohääri ja mee tarbeks on turustuslaenud ning piirimeetmed, veise- ja lambalihale rakenduvad lisaks tariifkvoodid. Samuti kasutatakse intressitoetusi, kütuseaktsiisi toetusi, looduskahjutoetusi ja ka toetusi karjatamise ning niisutuse jaoks. Keskkonnaalased programmid moodustavad suhteliselt suure ja kasvava osa USA põllumajanduspoliitikast. Nende alla kuuluvad meetmed, millega kaitstakse suure erosiooniohuga põllumajandusmaad, soodustatakse põllumajandusmaa muutmist taas liigniiskeks ning innustatakse põllumajandustootjaid kasutama võtteid, mis vähendavad keskkonnaalaseid probleeme. Samuti on olulisel kohal maa tootmisest kõrvale jätmine.

55

Etanooli tootmist toetatakse läbi maksusoodustuste ning imporditariifide. Teadus- ning nõuandesüsteem keskendub üha rohkem toiduohutusele ning jätkusuutlike majandamistavade tutvustamisele. Põllumajandustootjate toetustase (PSE) on USA-s alanenud. Perioodil 2004-2006 moodustasid kõik toetused (TSE) 0,82% SKP-st (1986-1988. aastatel oli vastav näitaja 1,35%). Tootjate toetustase (PSE) on alanenud 22%-lt aastatel 1986-1988 14%-le perioodil 2004-2006. Tootjate toetustase USAs on nüüd OECD riikidest tagantpoolt kolmas. On toimunud märkimisväärne nihe praeguse tootmissuunaga otseselt seotud toetustelt vastand-tsükliliste ning otseteotuste suunas, mis baseeruvad eelmise perioodi pinnal, kohustuseta sellel praegusel hetkel midagi toota. Vähem kui kolmandik toetustest antakse tootmist ning kaubandust pärssivate meetmetena. Siiski on jätkuvalt piima- ja suhkrusektoris väga suurel määral kasutatud turuhindade toetamist. Nii nagu ka EL pöörab ka USA suurt tähelepanu keskkonnale läbi oma vastava programmi (Conservation Reserve Program), mis tegeleb tootmisega seotud keskkonnaaspektidega. Põllumajanduskeskkonna alased toetused on siiski väiksemad kui tootmisega seotud toetused, mis võib suurendada keskkonnaalast survet, innustades rohkem tootma. 2007. aasta põllumajandusseadus (Farm Bill) suurendab turusignaalide olulisust tootmisotsustuste tegemisel ning on täpsemalt suunatud keskkonnaalastele probleemidele. Täiendavalt tuleks pöörata rohkem tähelepanu turukaitse mehhanismide vähendamisele võtmesektorites (piim ja suhkur). Euroopa Liidu eksporditoetused teraviljale, piimatoodetele ja suhkrule, ning otsetoetused teravilja-, õlikultuuride ning loomakasvatuse sektoris on turukonkurentsi häirivad meetmed ning WTO läbirääkimistel üheks oluliseks teemaks. Samas on küsitavad ka USA ekspordilaenud nisule ning turunduslaenud riisile ja puuvillale34. Nii USA-l kui Euroopa Liidul on ühised haavatavad valdkonnad – suhkru- ja piimasektor. Kanada Suuremat osa Kanada põllumajanduspoliitikast viivad ellu provintsid, kes kaasrahastavad programmide elluviimist kokkulepitud poliitikaraamistiku alla. Selle põllumajanduspoliitika raamistiku (Agricultural Policy Framework) rakendusperiood on jõudmas lõpule ning praegu peetakse diskussioone sellele järgneva kokkuleppe osas. See raamistik hõlmab programme mitmest erinevast valdkonnast (äririskide juhtimine, toiduohutus, keskkond, teadus ja innovatsioon, sektori uuendamine), kuid eelarvelises mõttes on selle suurimaks osaks Kanada põllumajanduse sissetulekute stabiliseerimise programm (Canadian Agricultural Income

Stabilisation Programme). See programm jätkab pikaajalist poliitilist rõhuasetust sissetulekute stabiliseerimisele otsese toetamise asemel, ning baseerub põllumajandustootja üldisel sissetulekute taseme võrdlusel tema sissetulekutega referentsperioodil. Viimastel aastatel on tehtud siiski erandjuhtudel ühekordseid makseid. Piima, linnuliha ning munade sektorit toetatakse tootmise juhtimissüsteemiga, mis on kombinatsioon hinnatoest (mis saavutatakse kõrgete kvoodiväliste tollitariifidega) ning tootmiskvootidest (mis hoiavad sisemaist pakkumist ja nõudlust tasakaalus). Selline süsteem on Kanadas toiminud 1960ndate aastate lõpust piimasektorile ning 1970ndate aastate keskpaigast ka linnuliha ning munade sektorile ning see moodustab enamuse Kanada turuhindade toetustest. Kanada nisuametil (Canadian Wheat Board) on seaduslik ainuõigus

34 ActionAid Alliance, The WTO Agreement on Agriculture,

http://www.actionaid.org.uk/doc_lib/51_1_agreement_agriculture.pdf

56

müüa ekspordiks ning siseturule Kanada lääneosa kindlates piirkondades kasvatatud nisu ja otra. Ameti ülesanne on koguda müügitulu ning edastada see tootjatele mitme maksena. Samuti tegeleb nisuamet läbirääkimistega raudteevedude osas ning korraldab teravilja vedu ladudesse. Tegelikkuses müüakse enamus söödakvaliteediga nisu ja otra väljaspool nisuameti tegevust. 2007. aasta veebruaris ja märtsis peetud rahvahääletustel hääletasid enamik tootjaid (62%) selle poolt, et neil oleks võimalik müüa teravilja ka teistele peale nisuameti. Kanada valitsus on alustanud nisuameti määruste muutmist kavatsusega jätta odra kokkuost välja ameti ainupädevusest. Kanada on oma põllumajanduspoliitika reformimisel teinud suuri edusamme vähendades toetustaset 1986.-1988. aastatega võrreldes ning suunates põllumajanduspoliitikat laiematele tootegruppidele, mitte enam üksikutele põllumajandustoodetele. Kogu toetuste osakaal (TSE) SKP-st on vähenenud 1,8%-lt aastatel 1986-1988 0,79%-ni aastatel 2004-2006. Tootjate toetustase (PSE) on vähenenud samal ajal 36%-lt 22%-ni põllumajandustootjate kogutulust. Siiski on viimastel aastatel toetustase hakanud tõusma. Praegusel tootmisel mittebaseeruvate toetuste osakaal on püsivalt kasvanud 2000. aastast alates. Põllumajanduspoliitika peamine eesmärk on tootjate sissetulekuriskide juhtimine, mitte sissetulekute toetamine. Pakkumise juhtimissüsteemid ning turukaitse meetmed on jäänud peamisteks turuhinna toetusmeetmeks. Nende tulemusena on toiduainete hinnad endiselt kõrgemad kui maailmaturul, eriti piimatoodete osas. Austraalia Austraalias toetatakse põllumajandust peamiselt riigieelarvest rahastatud programmide kaudu, samuti kasutatakse regulatiivseid meetmeid ning maksusoodustusi. Eelarvest rahastatud programmide, nagu näiteks põllumajanduse edendamise programm (Agriculture-Advancing

Australia), looduspärandi fond (Natural Heritage Trust) ja rahvuslik veealgatus (National

Water Initiative), eesmärgiks on peamiselt põllumajandustootjate struktuuri kohandamine ning loodusressursside ning keskkonna kaitsmine. Riiklikul tasandil on mõningad vabatahtlikud ning ka kohustuslikud regulatiivsed meetmed, mis võimaldavad kontrollida mõningate toodete eksporti (nisu, oder, riis, lupiinid, canola). Riiklik maksukorraldus on üks riskijuhtimise vahend, mis teeb esmatoodete tootjatele kõikuvate sissetulekute puhul teatud mööndusi. Diislikütuse tarbijatele, sh põllumajandustootjatele, tehakse aktsiisisoodustusi maastikusõidukite ning –masinate kasutamisel. Maaomanikel on võimalik maa- ja veekaitsesse tehtud investeeringutelt arvestada suuremat kulumit, eesmärgiga parandada loodusressursside kasutamist. Teadus- ja arendustööd finantseeritakse suures osas vastavate tööstuse maksude ning riigieelarve kaudu. Erakorralistel juhtudel (näiteks põud või üleujutus) rakendatakse riigi ning osariikide tasandil abimeetmeid. Tollitariifidega kaitstakse teatud tüüpi juustu, töötlemata tubaka ning töödeldud puu- ja köögiviljade tootjaid. Kogu toetuste suhe SKP-sse (TSE) vähenes 0,70%-lt perioodil 1986-1988 0,23%-ni aastatel 2004-2006 ning põllumajandustootjate toetustase (PSE) alanes samal ajal 8%-lt 5%-le. Põllumajandustoodete kaubandust pärssivate toetuste vähendamises osas on Austraalia teinud suuri edusamme. Piimandussektori reform on oluliselt vähendanud toetustaset, parandanud sektori majanduslikku jätkusuutlikkust ning alandanud tarbijate jaoks hindu. Ratsionaalsemaks on muudetud põuatoetuse meetmeid ning põhirõhk on suunatud põllumajandustootjate põuaks valmisoleku tõstmisele. See on oluline, kuna põllumajandus on eriti haavatav järgmistel dekaadidel oodatava kliima suurema varieerumise valguses. Laiendatud ning tugevdatud on loodusressursside (eriti veemajanduse) ning keskkonnapoliitikat. Tagamaks põllumajandussaaduste tootmise ning ekspordi kasvu, on

57

Austraalia jaoks võtmeküsimuseks tootjate majandusliku elujõu kindlustamine, samal ajal säästlikult loodusressursse kasutades ning arvestades põllumajandusest tulenevaid keskkonnaohtusid. Korea ja Jaapan Ühed suuremad põllumajandussaaduste importijad Korea ja Jaapan on säilitanud kõrge tootjate toetustaseme. Üle poole põllumajandustootjate sissetulekutest moodustub tänu põllumajanduspoliitika meetmetele. Kuigi toetustase on perioodiga 1986-1988 võrreldes vähenenud, on see maailmaturul olulisemate riikide seas kõrgeim. Alljärgnevalt on esitatud ülevaade Jaapani kui netoimportija põllumajanduspoliitikast. Jaapani põllumajanduspoliitika vundamendiks on turuhindade toetus tollitariifide ning tariifkvootide kaudu, samuti tootmismahul põhinevad toetused. Tariifkvoote rakendatakse peamiste põllumajandustoodete osas (riis, nisu, oder ning piimatooted). Valitsus on vähendamas oma sekkumist põllumajandustoodete hinnakujundusse. Riisi osas kaotati administratiivsed hinnad 2004. aastal, nisule ja odrale 2007. aastal. Siiski on veel hulk tooteid, mille hinnad on kehtestatud administratiivselt (suhkrupeet, suhkruroog ja sealiha). Veise- ja sealiha osas korraldab hindade stabiliseerimise süsteemi põllumajandus- ja loomakasvatussektori ühing (Agriculture and Livestock Industries Corporation). Eelarvelisi toetusi antakse eelkõige infrastruktuuri arendamiseks – niisutus- ja kuivendussüsteemid ning põllumajandusmaa ümberkorraldamine. Prefektuurid ja kohalikud omavalitsused aitavad infrastruktuuri ja täiendõppe osas. Põllumajandus-keskkonna programmid innustavad põllumajandustootjaid võtma kasutusele jätkusuutlikke põllumajanduslikke võtteid, mis vähendaks väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist ning parandaks mulla kvaliteeti kompostimise teel. Otsetoetustega tootjatele mägistes piirkondades püütakse vältida põllumajandusmaa kasutusest väljajätmist ja säilitada põllumajanduse multifunktsionaalset iseloomu. Kogu toetuste osakaal SKP-st (TSE) vähenes 2,39%-lt aastatel 1986-1988 1,2%-le aastatel 2004-2006 ning tootjate toetustase (PSE) alanes samal ajal 64%-lt 55%-le. Põllumajandustootjate toetustase on mõningal määral alanenud võrreldes aastatega 1986-1988, kuid see on endiselt kõrge – peaaegu kaks korda kõrgem kui OECD riikide keskmine. Suurem osa toetustest antakse endiselt turuhindade toetusena. Sisemaiste ning maailmaturu hindade erinevuses ei ole toimunud suuri muutusi. 2007. aastal rakendati mitmeid uusi toetusi eesmärgiga kaugeneda konkreetsetele kaupadele suunatud poliitikast ja suunata toetused efektiivsematele ja stabiilsematele põllumajandustootjatele. Nendel meetmetel on potentsiaali muutuda vähem tootmist ning kaubavahetust pärssivateks ning pakkuda paindlikku üleminekut kindlate toodete toetamiselt tootegruppide toetamisele. Kuigi on näha suundumust kaubandust vähem pärssivate toetuste suunas, on viimaste maht ning osakaal toetustest siiski suur. Jaapanil tuleb võtta ette veelgi rohkem muudatusi oma põllumajanduspoliitikas, et liikuda suuremal määral tootmissuunast lahtisetotud toetuste maksmisele, mis oleks suunatud tootjate sissetulekute tagamiseks, maaelu arenguks, keskkonnakaitseks ning teistele eesmärkidele. Uus-Meremaa Uus-Meremaal toetatakse põllumajandust peamiselt üldiste teenuste kaudu – näiteks põllumajandusuuringud ning haiguste ja kahjurite bioturvalisuse kontroll. Suur osa regulatiivsete ning korralduslike funktsioonide, sh piirikontroll, kuludest rahastatakse põllumajandustootjate poolt. Riikliku tähtsusega ulatuslike eriolukordade korral, mis jäävad väljapoole erakindlustuse vastutust, maksavad kohalikud omavalitsused ning

58

põllumajandustootjate organisatsioonid tootjatele toetust, et katta loodusõnnetuste või erakordsete ilmaolude tekitatud kahjusid. Ainsad tooted, millele on rakendatud turuhinnatoetust, on linnuliha ja munad, sest neile on kehtestatud ranged piiriületusmeetmed, et takistada haiguste ja kahjurite levikut. Ajalooliselt oli enamiku põllumajandustoodete turustamine suures osas kohustuslike tootmis- ning turustusametite kontrolli all. 1990-ndatel aastatel läbiviidud reformide tulemusena on täna enamik sektoritest dereguleeritud. Kahel juhul on seadustatud kindlate eksportijate ekspordi ainuõigused. Piimatoodete eksport on reguleeritud juhtudel, kui importivad riigid on kehtestanud riigispetsiifilisi tariifkvoote Uus-Meremaa toodetele. Uus-Meremaa piimaametil, mis on piimandusühistu Fonterra tütarettevõte, on ainuõigused nendele turgudele importimiseks fikseeritud perioodil. Praegu on vastavad õigusaktid läbivaatamisel. Seadusega on määratud kiivide peamiseks eksportijaks Zespri. Need, kes tahavad kiivisid eksportida, peavad selleks saama loa Uus-Meremaa kiiviametilt ning turustama oma puuvilja koostöös Zespriga. Erandiks on kiivide eksportimine Austraaliasse, mis toimub 1987. aastal vastu võetud Uus-Meremaa aiandussaaduste eksportimise seaduse alusel. Selle seaduse, mille eesmärgiks on arendada efektiivset aiandussaaduste turustamist, raames antakse toetust tootjate ning eksportijate ühise turustustegevuse toetamiseks. Selleks, et rahastada turu-uuringuid, arendustööd, kvaliteedi tagamist ning taime- ja loomatervishoidu, on kahele tootjate organisatsioonile antud õigus ja kohustus koguda selleks tootjatelt tasu. Need tootjate organisatsioonid on Deer Industry New Zealand ja Pork Industry

Board. Uus-Meremaal valitseb tendents, et sektorispetsiifiline seadusandlus harmoni-seeritakse tootetasude seadusessse (Commodity Levies Act 1990). Vastavalt sellele seadusele võib tasusid kehtestada ainult siis, kui seda toetavad põllumajandustootjad, ning tootjad ise otsustavad, kuidas kogutud tasusid kulutatakse. Tasusid administreerivad asutused peavad saama iga kuue aasta järel oma tegevuse jätkamiseks mandaadi tasu maksjate referendumilt. Kaks peamist poliitikameedet, mid on suunatud põllumajandus-keskkonnaküsimustele on ressursside kasutamise seadus (Resource Management Act 1991) ja jätkusuutlikku põllumajanduse fond (Sustainable Farming Fund). Ressursside kasutamise seaduse eesmärk on edendada loodus- ja füüsiliste ressursside, sh muld, vesi, õhk, bioloogiline mitmekesisus ja rannaalade keskkond, jätkusuutlikku kasutamist. Enamik sellest seadusest tulenevatest kohustustest on seatud piirkondlikele nõukogudele (kohalik omavalitsus). Näiteks toimuvad selle seaduse alusel mullakaitse kulude jagamise programm, üleujutuse kontroll ning drenaažitööd, samuti taimekahjurite ning loomade kontrolli programmid. Jätkusuutliku põllumajanduse fond toetab kogukondade algatatud projekte, mille eesmärk on tootmise ning keskkonnalase tõhususe parandamine maakasutusel baseeruvates sektorites. Uus-Meremaa kogu toetuste osakaal SKP-st (TSE) on alanenud 1,73%-lt ajavahemikul 1986-1988 0,26%-le perioodil 2004-2006. Tootjate toetustase (PSE) on vähenenud samal ajal 10%-lt 1%-le. Alates 1986.-1988. aastast on kaubavahetust pärssivate poliitikate kaotamises toimunud suur edasiminek. Tootjate toetustase on OECD riikidest väikseim, sisemaised ning maailmaturuhinnad on samaväärsed ning toetusi makstakse ainult kahjurite kontrollimise ning looduskahjude katteks. Tootjaorganisatsioonide ning turustusametite reformi käigus on kõik sektorid dereguleeritud, välja arvatud kiivisektor, kus on ekspordiõigused määratud kindlale eksportijale. Uus-Meremaa bioloogiliste ja loodusressursside jätkusuutliku kasutamise nimel on loodud riiklik raamistik mulla- ja veekvaliteedi tagamiseks. Piimasektori ning kohalike omavalitsuste ning keskvalitsuse vaheline partnerlus viib tõenäoliselt veereostuse vähenemiseni. Jätkusuutliku põllumajanduse fond ning põllumajanduskeskkonna auhind on

59

andnud panuse jätkusuutliku maa- ja veekasutuse võtete kasutuselevõtmiseks. Toiduohutus ning bioturvalisus on olnud viimastel aastatel suure tähelepanu all. Biosecurity New Zealand’i asutamine konsolideeris Uus-Meremaa bioturvalisuse süsteemi ühe asutuse alla, et parandada riskide hindamist ning võidelda soovimatute kahjurite ning haigustega. Teised riigid Teised olulisemad riigid maailma põllumajandustoodete kaubanduses on arengumaad ning seal on poliitilised arengud olnud vastandlikud. Paljude arenevate riikide (nagu Brasiilia, India, Lõuna-Aafrika, Bulgaaria, Rumeenia, Venemaa, Ukraina ja Tšiili) põllumajandus-sektorid on viimase kahekümne aasta kiirete poliitikareformide tulemusel oluliselt muutunud. Viimase dekaadi põllumajanduspoliitika reformid on viinud põllumajandustootjate toetus-taseme (PSE), nendes riikides tugevasti alla OECD riikide keskmise. Perioodil 2003-2005 oli tootjate toetustase (PSE) näiteks Ukrainas 3%, Brasiilias 5%, Lõuna-Aafrikas 8%, Hiinas 8%, Bulgaarias 8%, Venemaal 17% ja Rumeenias 27%. Võrdluseks, OECD riikide keskmine on 30%. India tootjate toetustase (PSE) ei ole teada, kuid eeldatavasti on see pisut alla OECD riikide keskmist. Peamiselt toetatakse põllumajandust turuhindade ning sisendite toetustega, mis on põllumajandustoetuste andmiseks kõige ebaefektiivsemad ning kaubavahetust enam pärssivad võimalused. Kui OECD riikides turuhindade toetused üldiselt vähenesid perioodil 2003-2005, siis mitte-OECD riikides need valdavalt suurenesid või jäid varasemale tasemele. Püütakse leida täpsemalt suunitletud meetmeid, mis ei oleks otseselt tootmisega seotud, näiteks vaeste põllumajandustootjate sissetulekute suurendamine, maaelu arengu edendamine ning keskkonnakaitse. Sellised meetmed on eelistatumad, kuna majanduskasv iseenesest ei suuda leevendada, ning mõnikord võib hoopis suurendada, majanduslikku ning sotsiaalset kihistumist. Paljude viimaste aja poliitiliste arengute ad hoc olemus, ei vii ettearvatava poliitilise kliima tekkeni, mis on oluline majanduse kasvuks ning kohandumiseks. Nendes riikides on suhteliselt madal üldiste teenuste (näiteks teadus- ja arendustegevus, turustusvõimaluste ning infrastruktuuri arendamine) toetustase. Kuigi üldiste teenuste toetamise kasulikkusest on väga palju räägitud, kasutatakse eelarvevahendeid siiski tihti ebaefektiivselt tootjate sissetulekute toetamiseks. Paljude elatustalude tulevik on pikemas perspektiivis väljaspool põllumajandustootmist. Seega on vajadus meetmete järgi, mis mitmekesistaks sissetulekuid ning aitaks alustada mittepõllumajanduslike tegevustega, näiteks maapiirkondades haridusele ligipääsu parandamine, parem tervishoid, pensionid ning teised sotsiaalsed teenused, täiustatud maa omandiõigused ja maapiirkondade maksureform. Põllumajanduspoliitikad põllumajandussaaduste kaubanduse osas maailma olulisemates riikides arenevad WTO Doha vooru valguses, st rohkem tegeletakse kliimamuutuse, loodusressursside jätkusuutliku kasutamise ja ka tarbijate ootustega toiduohutuse suhtes. Samal ajal, kui arenenud riigid suunavad oma põllumajanduspoliitikat rohkem turukeskseks, suurendavad arengumaad hoopis kaubavahetust takistavate meetmete hulka. Keskkonnakaitse ning loodusressursside efektiivne kasutamine on saamas arenenud riikide põllumajanduspoliitikate suureks osaks. Maailmas, kus rahvaarv kasvab kiiresti ning efektiivne põllumajandustoodete kaubavahetus on muutunud väga oluliseks, on protektsionistlikke põllumajanduspoliitika elemente hakatud põhjendama kui „Kohaliku toidusüsteemi tugevdamist ning selliste meetmete toetamist, mis vähendaksid tootjate ja tarbijate vahelist distantsi…“, eesmärgiga vähendada riikide haavatavust35.

35 Wilkins, J., Think Globally, Eat Locally, December 18 2004,

http://www.nytimes.com/2004/12/18/opinion/18wilkins.html?_r=1&oref=login&oref=slogin

60

7. Euroopa Liidu siseste põllumajanduspoliitikat mõjutavate tegurite analüüs Käesolev peatükk annab ülevaate Euroopa Liidu sisestest teguritest, mis mõjutavad ühise põllumajanduspoliitika arengut. Käsitletakse ÜPP arengut ajalooliselt mõjutavaid tegureid ning ka EL laienemisprotsessi mõju põllumajanduspoliitika arengule. Samuti analüüsitakse kolme olulisemat teemaderingi ÜPP edasise arengu suhtes – bioenergia arengut ning energiapoliitika seoseid põllumajanduspoliitikaga, tootmissuunast lahtiseotud otsetoetuste süsteemi tulevikuarenguid ning senisest ulatuslikuma maaelu arengu poliitikani jõudmise võimalusi.

7.1 EL laienemisfilosoofia ning erinevused uute ja vanade liikmesriikide vahel


Täna on Euroopa Liit 27 liikmesriigist koosnev poliitiline ja majanduslik ühendus, mis sai alguse 1957. aastal kuue riigi poolt sõlmitud Rooma lepinguga asutatud Euroopa Majandusühendusest. Sellest alates on EL kasvanud läbi uute riikide liikmeksvõtmise ning selle pädevusse on lisandunud ka uusi poliitikavaldkondi. Praegusele õigusraamistikule pandi alus 1993. aastal Maastrichti lepinguga. Euroopa Liidu seadusandlusega on loodud kõigi liikmesriikide ühisturg, millega tagatakse inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Ühised on kaubanduspoliitika, põllumajandus- ja kalanduspoliitikad ning regionaalpoliitika. 1999. aastal võeti kasutusele ühine valuuta euro, mille on kasutusele võtnud 13 liikmesriiki. Kasvanud on ka EL roll välispoliitikas, justiitspoliitikas ning siseasjades. Schengeni lepinguga on paljude liikmesriikide vahelt kaotatud passikontroll. Teise maailmasõja järgne poliitiline kliima soodustas Euroopa ühtsust. Paljud näevad selles põgenemist kontinenti rõhunud natsionalismi äärmuslike vormide eest. Edukaks osutus ettepanek Euroopa koostööks 1951. aasta Euroopa Söe ja Teraseühenduse raames. Selle eesmärgiks oli haarata kontroll oma liikmesriikide söe- ja terasetööstuste üle (peamiselt Prantsusmaal ja endisel Lääne-Saksamaal), et nende vahelise sõja tekkimise tõenäosust miinimumini viia. Asutajad nimetasid seda „esimeseks sammuks Euroopa föderatsiooni suunas“, lootusega, et see võimaldaks Euroopal jõuda järele Ameerika arengule. Ühenduse teised asutajaliikmed olid Belgia, Itaalia, Luksemburg ning Madalmaad. 1957. aastal loodi kaks täiendavat ühendust: Euroopa Majandusühendus, millega loodi Tolliliit, ning Euroopa Aatomienergia Ühendus (Euratom) arendamaks koostööd tuumaenergia alal. 1967. aasta ühinemislepinguga loodi kolme ühenduse ühised institutsioonid, mida nimetati Euroopa Ühendusteks, ehk tavapärasemas kõnepruugis Euroopa Ühenduseks, mida 1993. aastast nimetatakse Euroopa Liiduks. Euroopa Ühenduste esimene laienemine toimus 1973. aastal, mil liitusid Taani, Iirimaa ning Ühendkuningriigid. Teises laienemisringis 1980. aastal liitusid Kreeka, Hispaania ja Portugal. Pärast raudse eesriide langemist 1990. aastal sai Ühenduse liikmeks endine Ida-Saksamaa, mis oli taasühendatud Lääne-Saksamaaga. Neljas laienemine toimus 1995. aastal ning siis liitusid Austria, Rootsi ja Soome. 2004. aastal ühinesid EL-ga kümme uut riiki, millest kaheks

61

olid varasemad „Ida-Bloki“ riigid. 2007. aasta algusest on EL liikmesriigid ka Rumeenia ja Bulgaaria. Kuigi EL on laienenud korduvalt nimetatakse ainult viimases kahes laienemisringis liitunud riike „uuteks liikmesriikideks“. Kuna „uute liikmesriikide“ majanduses kestab siirdeaeg, on nendes rakendatud rida just neile ette nähtud poliitikameetmeid.

7.2 Ühise põllumajanduspoliitika ajaloolist arengut mõjutanud tegurid

Ühine põllumajanduspoliitika sündis 1950-ndate aastate lõpus ning 1960-ndate aastate alguses, pärast seda kui EÜ asutajariigid olid üle saamas tõsisest toiduainetepuudusest pärast Teist maailmasõda. Ühisturu loomisel oli oluliseks põllumajandussaaduste tollitariifide kaotamine, kuid põllumajandustootjate poliitilise mõju ja teema tundlikkuse tõttu võttis ÜPP täielik rakendamine palju aastaid aega. Rooma lepinguga määratleti ÜPP üldised eesmärgid ning ÜPP põhimõtted visandati Stresa konverentsil 1958. aasta juulis. 1960. aastal kiideti ÜPP mehhanismid heaks kuue asutajariigi poolt ning kaks aastat hiljem 1962. aastal see rakendus. Ühise põllumajanduspoliitika kehtestamise idee esitas EK 1960. aastal. See järgnes Rooma lepingu sõlmimisele 1957. aastal, millega loodi ühisturg. Kuus asutajariiki sekkusid tugevalt oma põllumajandussektorite tegevusse, eriti selles osas, mida toota. Samuti sekkuti oluliselt hinnakujundusse ning põllumajanduse üldisesse korraldamisse. Selline sekkumine takistas kaupade vaba liikumist, samal ajal olid reeglid riikides erinevad. Mõned liikmesriigid, eriti Prantsusmaa, ning professionaalsete põllumajandustootjate organisatsioonid tahtsid säilitada põllumajanduses tugeva riigipoolse sekkumise. Seega oli ühisturu eesmärkide saavutamine võimalik ainult siis, kui riiklikud põllumajanduspoliitikad harmoniseerida ning viia EÜ tasandile. 1962. aastaks oli ÜPP alustaladena kehtestatud kolm põhimõtet: turu ühtsus, ühenduse eelistamine ning finantsiline solidaarsus. Sellest ajast alates on ÜPP olnud Euroopa Ühenduse institutsionaalse süsteemi keskne element. 21. detsembril 1968. aastal saatis Sicco Manshlot, Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik, Ministrite Nõukogule memorandumi EÜ põllumajandusreformi kohta. See pikaajaline kava, mida tuntakse ka kui „1980 põllumajandusprogrammina“ või „Gaichel’i grupi aruanne “ (nimetatud küla järgi Luksemburgis, kus seda vaikselt ette oli valmistatud), ladus vundamendi uuele sotsiaal- ja struktuuripoliitikale Euroopa põllumajanduses. Manshlot’i plaan tõi esile hinna- ja turutoetuste piiratuse. See ennustas tasakaalutust teatud turgudel, kui EÜ vähendaks haritava maa hulka vähemalt 5 miljoni ha võrra. Endine Madalmaade põllumajandusminister märkis ka, et põllumajandustootjate elustandard ei olnud ÜPP rakendamisest alates paranenud, hoolimata tootmismahtude ning toetuste suurenemisest. Seega soovitas ta reformida ja kaasajastada tootmismeetodeid ning suurendada väiketootjate, kes EÜ ekspertide arvates pidid varem või hiljem kaduma, suurust. Plaani eesmärk oli julgustada ligi 5 miljonit põllumajandustootjat tootmisest loobuma. See oleks võimaldanud nende maad ümber jagada ning suurendada allesjäävate peretalude suurust. Talusid loeti elujõuliseks, kui need suutsid tagada oma omanikele sama piirkonna teiste tööliste sissetulekutega võrreldava sissetuleku. Lisaks täiendõppe meetmetele, pakkus Manshlot välja ka programmid ümberõppeks ning põllumajandustootjate varasemaks pensioniks. Lõpuks kutsus ta liikmesriike üles lõpetama otsetoetuste maksmine kahjumlikele tootjatele.

62

Silmitsi põllumajanduskogukondade kasvava vihaga, pidi Sicco Manshlot peagi oma ettepanekute ulatust kärpima. Lõpuks vähenes Manshlot’i plaan kolmeks Euroopa direktiiviks (1972. aastal), mis puudutasid põllumajandusettevõtete moderniseerimist, tootmise lõpetamist ning põllumajandustootjate täiendõpet. Manshlot’i põrumisest õppinuna, ei teinud reformilembesed 1970-ndate aastate jooksul peaaegu ühtki olulist muudatusettepanekut. Samal dekaadil tabasid Ühendust ka erinevad majanduskriisid, nagu naftakriis ja majanduslangus. Tärkava rahaliidu projektina käivitati „Agrimoney“ süsteem, mis ebaõnnestus ning ei stimuleerinud järgnevaid reforme. Esimesed tõelised ÜPP reformid toimusid 1980. aastatel, kuulutades ette 1992. aastale järgnevat arengut. Põllumajandussektori poliitiline mõju vähenes ning sellega seoses hakkasid reformijad julgemaks muutuma. Keskkonnakaitsjad kogusid suurt poolehoidu ÜPP ohjeldamise kavatsustega, kuid lõpuks otsustasid asjade kulu rahalised tegurid: ulatusliku ületootmise oli ÜPP muutumas järjest kulukamaks ning pillavamaks. Tingituna nendest teguritest juurutati 1984. aastal piimakvoodid ning 1988. aastal kehtestati EÜ põllumajanduskulutustele ülempiir. Siiski jäid ÜPP alused oma kohale, kuni 1992. aasta reformini. 1992. aastal kutsuti ellu MacSharry reform (nimetatud EK põllumajandusvoliniku Ray MacSharry järgi), et piirata üha kasvavat tootmist ning samal ajal kohanduda suundumusega üha vabamate põllumajandusturgude suunas. Reformiga vähendati toetustaset teraviljakasvatuses 29% võrra ning veisekasvatuses 15% võrra. Samuti kehtestai sundkesa nõue, et vähendada tootmisalust maad, piirati sekkumisladustamise mahtu ning juurutati meetmed varasema pensioni ning metsastamise jaoks. MacSharry reformist alates on EL teraviljade hinnad püsinud lähemal tasakaaluhindade tasemele, põllumajandustoetused on läbipaistvamad ning on alanud toetuste tootmissuunast lahtisidumine. Siiski ei ole lahendatud ÜPP administratiivset keerukust, mis kutsub esile pettusi. Oluline on märkida, et üks olulisi 1992. aasta reformi katalüsaatoreid oli vajadus vaigistada EL kaubanduspartnereid GATT’i Uruguai vooru põllumajandustoetuste läbirääkimistel. See seadis ka järgmiste reformide suunda, mis on üha rohkem olnud vastuseks EL välisele survele, mitte siiraks vastuseks erinevatele EL sisestele ÜPP-vastastele rühmadele. Praegused EL põllumajandusreformi peamised teemad on: hindade alandamine, toiduohutuse ning –kvaliteedi tagamine ning põllumajandustootjate sissetulekute stabiilsuse tagamine. Teised olulised teemad on keskkonnareostus, loomade heaolu ning põllumajandustootjatele alternatiivsete tegevusalade leidmine. Mõned neist valdkondadest on liikmesriikide enda vastutusalas. „Agenda 2000“ reformiga jagati ÜPP kaheks „sambaks“: tootmise toetamiseks ning maaelu arenguks. Rakendati mitmeid maaelu arengu meetmeid, näiteks mitmekesistamine, tootjaorganisatsioonide loomine ning noorte põllumajandustootjate toetus. Põllumajandus-keskkonna meetmete rakendamine muutus kõikidele liikmesriikidele kohustuslikuks. 26. juunil 2003. aastal otsustasid EL põllumajandusministrid ette võtte ÜPP fundamentaalse reformi, mis põhines toetuste lahtisidumisel põllumajandustootmise kindlatest suundadest. Uus ühtne otsemakse põhineb nõuetele vastavuse tingimuste täitmisel. Paljud neist olid nõuanded heade tavade osas või siis eraldi õigusaktid, mis reguleerivad põllumajandustegevust. Eesmärgiks oli suunata rohkem eelarvevahendeid keskkonna,

63

toidukvaliteedi ja loomade heaolu meetmetele. Liimesriigiti võivad selle skeemi üksikasjad varieeruda EL poolt sätestatud raamides. Kui maad kasutatakse keskkonnasõbralikult, on võimalik saada täiendavat toetust. EL üldisele ning riiklikele toetustele on seatud ülemmäärad. See välistab maksumaksja kulude kasvu. Reformid jõustusid 2004. ja 2005. aastal. EL laienemine 2004. aastal suurendas põllumajandustootjate arvu 7 miljonilt 11 miljonini, põllumajandusmaa pind kasvas 30% võrra ning taimekasvatustoodang 10-20% võrra. 2004. aastal liitunud riikidel oli kohene juurdepääs turukorraldusmeetmetele (eksporditoetused ning sekkumiskokkuost). Otsetoetused juurutatakse siiski järk-järgult 10 aasta jooksul (2004-2013). 2004. aastal maksti uutes liikmesriikides 25% vanade liikmesriikide toetusmäärast ning 2005. aastal 30%. EL otsetoetusi lubati suurendada 30% võrra liikmesriikide eelarvest makstavate siseriiklike täiendavate otsetoetustega. EL uutel liikmesriikidel on ligipääs maaelu arengu fondile eelarvega 5 miljardit eurot. 2002. aastal leppisid liikmesriigid kokku, et põllumajandustoetustega seotud kulud ei tohiks püsivhindades 2013. aastani suureneda. Selleks tuli vähendada vanade liikmesriikide toetusi ligikaudu 5% võrra, et finantseerida uute liikmesriikide toetusi. Rumeenia ja Bulgaaria liitumisega 2007. aastal suurenes vajalik kärbe 8%-ni. Seega on tänase ÜPP eesmärk tagada põllumajandustootjatele mõistlik elustandard, elanikele kvaliteetne toit õiglase hinnaga ning säilitada maapiirkondade pärandit. Poliitika on arenenud, et vastata ühiskonna muutuvatele nõudmistele, nii et toiduohutus, keskkonnakaitse ning põllumajandus kui energiaks muundatavate taimekasvatussaaduste allikas on saavutanud üha suurema olulisuse. ÜPP tagab tootjatele miinimumhinnad, kehtestab imporditariifid ning kvoodid teatud väljaspool Euroopat toodetud kaupadele ja tagab otsetoetused haritud maale. Süsteemi reformimine on juba toimumas, sh järk-järguline toetuste suunamine maa hooldamisele kindlate kultuuride kasvatamise asemel aastatel 2005-2013. Selle skeemi detailne rakendamine erineb liikmesriigiti. Otsetoetusi makstakse nüüd põllumaa kohta, mida on hoitud heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Kõigi nende eesmärkidega on seotud umbes 44% EL eelarvest (2005. aastal 43 miljardit eurot). EL laienemine 2004. ja 2007. aastal tõi kaasa olulised struktuursed muutused EL põllumajanduses, samal ajal ei olnud sellel nii olulist mõju põllumajandustoodangule (vt Tabel 16). EL-10 liikmesriikide liitumisel suurenes põllumajandusmaa pind 26% võrra ning koos Rumeenia ja Bulgaariaga ulatus kasv 41%-ni. Samas on uute liikmesriikide põllumajandustootjad suhteliselt väikesed. Pärast EL laienemist vähenes keskmine põllumajandustootja pind oluliselt 20 ha-lt EL-15 riikides 12 ha-le EL-27 riikides. Põllumajandustootjate arv suurenes aga 139% võrra pärast 12 uue liikme vastuvõtmist EL-i. Seega on EL-12 riigid toonud Euroopa Liitu suure ning haavatava põllumajandussektori koos suure põllumajanduses hõivatute osakaaluga (mis kasvas 4%-lt EL-15 riikides 11%-ni EL-27 riikides). Isegi kui põllumajanduse osakaal sisemajanduse koguproduktist ning tööhõives uutes liikmesriikides pärast nende liitumist EL-ga väheneb, jääb see siiski kõrgemaks kui vanades liikmesriikides (vt Joonis 32). Vanades liikmesriikides toodetakse 1,8% lisandväärtusest põllumajandussektoris, kui Leedus, Poolas, Ungaris, Slovakkias ja Lätis ületab põllumajanduse osa lisandväärtusest 4%. Teisalt on üle 10% töötajatest hõivatud põllumajanduses Leedus, Lätis, Poolas, Kreekas ja Portugalis (EL-25 keskmine oli 2005. aastal 4,9%). Seega, hoolimata struktuursetest muutustest uute liikmesriikide

64

põllumajandussektorites, jääb põllumajanduse osakaal nendes siiski suhteliselt suureks, millele lisandub veel põllumajandussektori madal efektiivus. Tabel 16. EL laienemise mõju strukturaalsetele indikaatoritele

2004 Põllu-

majandusma

a, ha

Muutus, % Põllumajand

ustootjate

arv, milj


ustoodang,

milj EUR


ustootja

suurus, ha

Põllumajand

uses

hõivatud, %

EL-15 128989 - 6284 - 299688 - 20,2 3,8

EL-25 162393 26 9871 57 330455 10 15,8 5,0

EL-27 182048 41 15022 139 347573 16 12,1 11,1

EL-10 33404 3587 30767 2,1 15,0

Rumeenia ja

Bulgaaria

19655 5151 17118 3,8 30,5

Allikas: Leedu agraarökonoomika instituut Ek andmete põhjal

0

1

2

3

4

5

6

Leed

u*

Kre

eka

Poo

la

Ung

ari

Slo

vakk

ia

Läti

Ees

ti

His

paan

ia

Tše

hhi

Küp

ros

Soo

me

Por

tuga

l

Iirim

aa

Mal

ta

Slo

veen

ia

Itaal

ia

Pra

ntsu

smaa

Mad

alm

aad

EL-

25

Aus

tria

Taa

ni

Roo

tsi

Bel

gia

Sak

sam

aa

Ühe

ndku

ning

riik

Luks

embu

rg

Lisandväärtus, %

Joonis 32. Põllumajanduse osakaal lisandväärtuses 2005. aastal, % (allikas: Eurostat) * 2006. aasta andmed 10 uues liikmesriigis toodetakse ainult umbes 10% EL põllumajandustoodangust ning sellest omakorda pool toodetakse Poolas. Leedu põllumajandustoodangu osakaal on tagasihoidlikud 0,5%, Lätil 0,2% ning Eestil 0,2% EL põllumajanduse kogutoodanust (vt Tabel 17). Põllumajandustoetuste maht ning põllumajandustootjate sissetulek, mis uutes liikmesriikides on suhteliselt madalad, on hakanud EL põllumajanduspoliitika rakendudes kasvama.

65

Tabel 17. Lisandväärtus, põllumajandustoodangu osakaal ning sissetulekuindeks EL-s

Riik

Põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses loodud

lisandväärtuse osakaal 2005, %

Põllumajandustoodangu osakaal EL-25

põllumajandustoodangust 2005, %

Keskmine põllumajandustootja

sissetulekuindeks perioodil 2001-2005 võrrelduna 2000.

aastaga (2000 = 100) EL-25 1,9 100 105,2 EL-15 1,8 90,2 101,6 Belgia 1,1 2,2 92,2 Tšehhi 2,9 1,2 87,7 Taani 1,5 2,7 91,7 Saksamaa 1,0 13,3 110,5 Eesti 3,7 0,2 191,2 Kreeka 5,2 3,6 91,6 Hispaania 3,3 12,2 111,2 Prantsusmaa 2,2 19,1 95,9 Iirimaa ... 1,8 95,9 Itaalia 2,3 14,7 95,3 Küpros 2,9 0,0 101,0 Läti 4,1 0,2 164,8 Leedu* 5,7 0,5 118,4 Luksemburg 0,4 0,1 95,7 Ungary 4,3 2,0 112,3 Malta 2,5 0,0 95,6 Madalmaad 2,2 7,0 87,9 Austria 1,6 1,8 108,9 Poola 4,8 4,8 146,2 Portugal 2,8 2,0 115,8 Sloveenia 2,5 0,3 111,4 Slovakkia 4,3 0,6 113,8 Soome 2,9 1,2 96,4 Rootsi 1,2 1,4 106,9 Ühendkuningriik 0,9 7,0 122,1 Allikas: Eurostat EL laienemine on toonud suuri muutusi EL põllumajandusstruktuuris, samuti suuri probleeme. Uutes liikmesriikides on suhteliselt suur hulk väikesi ning ebaefektiivseid põllumajandustootjaid ning sealsetes põllumajandussektorites tuleb läbi viia restruktureerimine ning moderniseerimine. Seevastu vanad liikmesriigid, selleks et vastata muutuvale olukorrale maailma põllumajandusturgudel, WTO läbirääkimistele ning tarbijate nõudmistele, peavad oma turge liberaliseerima. See tähendab ohtu ebaefektiivsetele põllumajandustootjatele, kellest suurem osa elab nüüd uutes liikmesriikides. Tee suurema liberaliseerimiseni võib selles valguses kulgeda (vanade liikmesriikide ja uute liikmesriikide jaoks) läbi erineva perspektiivi ning rõhutades erinevaid aspekte, mis on olulised liikmesriikide gruppidele.

7.3 Põllumajanduspoliitika seosed EL biomassi tootmise ning energiapoliitikatega

7.3.1 Rahvusvahelised kokkulepped

Peamiselt inimtegevuse tagajärjel on maa keskmine õhutemperatuur tõusnud 19. sajandi lõpust alates 0,6ºC võrra. Üheks kliimamuutuse põhjuseks on süsihappegaasi kontsentratsiooni kasv atmosfääris veerandi võrra tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes. Inimtegevuse mõju tasandamiseks on enamik maailma riike ühinenud ÜRO kliimamuutuste

66

raamkonventsiooniga. Selle rahvusvahelise kokkuleppe peamine eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimasüsteemi häireid36. Kliimamuutuste raamkonventsiooni rakendusakt Kyoto protokoll võeti vastu 11. detsembril 1997. a osapoolte kolmanda konverentsi (COP 3) ajal Kyotos. Protokolliga on ühinenud ka Balti riigid – Eesti poolt ratifitseeriti see 03.09.2002, Läti poolt 05.07.2002 ning Leedus 03.01.200337. Konventsioonist tulenevalt on riigid jagatud kolme gruppi: lisa 1 riikideks on arenenud (OECD liikmesriigid) ja üleminekumajandusega riigid; lisa 2 riikide hulka kuuluvad ainult OECD liikmesriigid ning lisa 3 riigid on ülejäänud ehk arengumaad. Kyoto protokoll kohustab lisas 1 toodud riike vähendama aastateks 2008-2012 KHG emissiooni 5% võrra võrreldes 1990. a tasemega. Riikide iseseisvad kohustused on toodud protokolli lisas B. Eesti, Läti ja Leedu on võtnud kohustuse vähendada KHG heitkoguseid 8% võrra. Lähiriikidest on põhjamaad Soome, Rootsi ja Taani võtnud sama suure kohustuse. Poola eesmärk on vähendada KHG heitkoguseid 6% võrra ning Vene Föderatsiooni ja Ukraina sihiks on säilitada 1990. aasta tase. Kasvuhoonegaaside arvestusliku netoheitkoguse määramisel arvestatakse KHG heitmete kogust, millest arvatakse maha maaviljelusest ning metsandusest tulenev arvestuslik seotud heitmete kogus. Tabel 18 annab ülevaate KHG arvestuslikust netokogusest Balti riikides 1990. ja 2004. aastal ning sihttasemest aastatel 2008-2012. Selgub, et seatud eesmärgi täitmisega ei tohiks Balti riikidel probleeme olla. Seejuures on antud näitaja „kõige parem“ Lätis, kus KHG emissioon aastal 1990 oli 6,4 korda väiksem kui Eestis ning 7,4 korda väiksem kui Leedus. Arvestades Balti riikide pindalasid, on suhteline KHG netoheitkogus suurim Eestis. Andmetest, selgub, et Lätis oli KHG arvestuslik netoheitkogus 2004. aastal negatiivne, st KHG looduslik sidumine ületas nende emissiooni. See on tingitud sealse energiasektori suhteliselt väikesest heitkogusest (2004. a oli see Eestis 2,5 korda suurem ning Leedus 2 korda suurem), mis omakorda on tingitud hüdroenergia ulatuslikust kasutamisest, ning maaviljelusest ja metsandusest tulenevast suurest heitmete sidumise võimest (2004.a 1,7 korda suurem kui Eestis ning 1,6 korda suurem kui Leedus). Tabel 18. Kasvuhoonegaaside arvestuslik netoheitkogus Balti riikides 1990. a, 2004. a ning sihtperioodil 2008-2012. a (tuh tonni)

CO2 ekvivalent 1990 CO2 (siht)ekvivalent

2008-2012 CO2 ekvivalent 2004

Eesti 33 262 30 601 13 470 Läti 5 223 4 805 -3 158 Leedu 38 631 35 541 13 122 Allikad: Ministry of the Environment of Estonia, 2007; Ministry of the Environment of Republic of Latvia, 2006; Ministry of Environment of the Republic of Lithuania, 200738.

36 Keskkonnaministeeriumi Kliimaveeb (http://www.envir.ee/kliima/index.php) 37 United Nations Framework Convention on Climate Change (http://unfccc.int/2860.php) 38 Ministry of Environment of the Republic of Lithuania. 2007. Lithuania’s Initial Report under the Kyoto

Protocol. Calculation of Assigned Amount under Article 7, paragraph 4, of the Kyoto Protocol. Ministry of the Environment of Estonia. 2007. Report to fascilitate the estimation of Estonia’s assigned amount under the Kyoto Protocol. Final Report. Ministry of the Environment of the Republic of Latvia, Latvian Environment, Geology and Meteorology Agency. 2006. Latvia’s Initial Report under the Kyoto Protocol. Determination of Assigned Amount.

67

7.3.2 EL strateegilised dokumendid

Euroopa Liidu institutsioonid on võtnud vastu mitmeid strateegilisi dokumente, mille eesmärgiks on vähendada inimtegevusest tulenevat negatiivset mõju ilmasikule. Nende eesmärkide saavutamisel on oluline roll ka ÜPP-l, mille kaudu soodustatakse biomassi tootmist ning investeeringute tegemist biomassi ning sellest energia tootmiseks. Alljärgnevalt antakse ülevaade sellest, millised on vastavates direktiivides, määrustes, biomassi tegevuskavas ning biokütuste strateegias energiapoliitika ning põllumajanduspoliitika seosed. Direktiivid Direktiivi 2001/77/EÜ, taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul, kohaselt peab 2010. aastal 22,1% elektri ühendusesisesest brutotarbimisest olema kaetud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektriga. Maailmas tervikuna on vastav sihtnäitaja aastaks 2010 12%. Eestil on kohustus saavutada 2010. a 5,1%-ne (1997. a oli see 0,2%), Lätil 49,3%-line (1997. a 42,4%) ning Leedul 7%-line (1997. a 3,3%) taasutvate energiaallikate osakaal elektritootmises. Liikmesriikidel tuleb nimetatud tasemete saavutamiseks leida oma oludesse sobivad lahendused. Direktiivis osundatakse, et taasutvate energiaallikate kasutamine aitab kaasa keskkonnakaitsele ja säästvale arengule ning omab positiivset mõju piirkondade arenguvõimalustele. Peale selle võimaldab see luua töökohti eelkõige väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, mõjutab soodsalt sotsiaalset ühtekuuluvust, aitab kaasa varustuskindlusele ning võimaldab kiiremini saavutada Kyoto protokollis ettenähtud eesmärke. Defineeritud on muuhulgas mõisted: „Taastuvad energiaallikad“ – taastuvad mittefossiilsed energiaallikad (tuuleenergia, päikeseenergia, maasoojus, laineenergia, hoovuste energia, hüdroenergia, biomass, prügila gaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid); „Biomass“ – põllumajanduslikust tootmisest (kaasa arvatud taimsed ja loomsed ained), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest pärit toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunev fraktsioon. Direktiivi 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris, kohaselt moodustab transpordisektor rohkem kui 30% ühenduse energiatarbimisest ja selle osakaal suureneb. Seejuures kasvab transpordisektori osakaalu kasv suhteliselt kiiremini EL-12 riikides. Eesmärgiks on 2005. a lõpuks kütuste energiasisalduse järgi 2%-lise biokütuste osakaalu ning 2010. a lõpuks 5,75%-lise osakaalu saavutamine. Euroopa Komisjoni rohelises raamatus "Euroopa energiavarustuse kindlust käsitlev strateegia" seatakse eesmärgiks, et 2020. aastaks asendataks maanteetranspordi sektoris 20 % tavapärastest kütustest alternatiivkütustega. Direktiivis on defineeritud ka mõiste: „Biokütused“ – transpordis kasutatav vedel- ja gaaskütus, mis on toodetud biomassist.

68

Märgitakse, et soodustades biokütuste kasutamist kooskõlas säästva põllumajanduse ja metsamajanduse tavadega, mis on sätestatud ÜPP-d reguleerivate normidega, oleks võimalik luua uusi maaelu säästva arengu võimalusi endisest turukesksema ÜPP raames, mis võtab rohkem arvesse Euroopa turu vajadusi ning maaelu õitsengut ja multifunktsionaalset põllumajandust ning võiks avada uue, innovaatiliste põllumajandustoodete turu praeguste ja tulevaste liikmesriikide jaoks. Samuti märgitakse, et tuleks soodustada teadusuuringuid ja tehnoloogiaarendust biokütuste säästva kasutamise alal. Seega viidatakse ka selles direktiivis just põllumajandustootjate ning maapiirkondade arenguvõimalustele ning ka ÜPP 2003. a reformile, millega seoti otsetoetused tootmisest lahti. Direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik võimaldab liikmesriikidel teatavatel tingimustel teha biokütuste suhtes maksusoodustusi. Selliseid soodustusi peetakse riigiabiks, mida ei või rakendada ilma EK eelneva loata, kuid soodustused on vajalikud, kuna kulupõhiselt ei ole biokütused fossiilsete kütustega konkurentsivõimelised. Samuti viidatakse direktiivis, et energiahinnad on ühenduse energeetika-, transpordi- ja keskkonnapoliitika seisukohast määrava tähtsusega, sest maksustamine mõjutab energia hinda oluliselt. Seega on maksusoodustuste tegemine üks võimalus bioenergia osakaalu suurendamiseks. Vastavalt direktiivile võib soodustusi kohaldada eelkõige soojus- ja elektrienergia koostootmise suhtes (mis viitab, et antud valdkonnas on kulu-tulu efekt suurim) ning alternatiivsete energiaallikate kasutamist edendavate taastuva energia vormide suhtes. Biomassi tegevuskava ning biokütuste strateegia Euroopa Komisjon on koostanud Biomassi tegevuskava, milles analüüsitakse biomassi tootmise ja kasutamise võimalusi ning pakutakse välja meetmed, arendamaks biomassi tootmist kolmest peamises toormeallikast – puit, jäätmed ning põllumajandussaadused. Tegevuskavas märgitakse, et biomassil on eeliseid tavapäraste ning ka mõningate taastuvate energiaallikate ees – suhteliselt madalad kulud, väiksem sõltuvus lühiajalistest ilmamuutustest, majanduse regionaalse struktuuri ühtlustamine ning põllumajandus-tootjatele alternatiivse sissetuleku pakkumine. Ka siin viidatakse otseselt maapiirkondade ja põllumajandustootjate uutele võimalustele39. Kuigi arvamused biomassi tootmise ja kasutamise mõjust tööhõivele lahknevad, tuuakse tegevuskavas välja, et ühenduse maapiirkondades võiks seeläbi otseselt tekkida 250-300 tuhat uut töökohta. Võrreldes fossiilsete kütustega on biokütuste tootmine ning kasutamine 50-100 korda suurema tööjõuintensiivsusega, biomassist elektri tootmine 10-20 korda tavapärasest intensiivsema tööjõukasutusega ning biomassist soojuse tootmine harilikust kaks korda rohkem tööjõudu vajav. Biomassi kasutatakse peamiselt mootorikütuste, elektri ning soojuse tootmiseks. Kuna transpordisektoris kasutatav energia pärineb peamiselt naftast, siis on vedelad biokütused sellele ainukesed otsesed asendajad, mistõttu nende kasutamine on poliitiliselt kõrge prioriteediga. Kuigi biokütuste kasutamine on KHG emissiooni vähendamiseks kulukas vahend, on see transpordisektoris üks kahest võimalikust lahendusest. Teine võimalus on autotootjate kokkuleppe uutel autodel CO2 emissiooni vähendamise osas. Biokütuste

39 Commission of the European Communities. 2005. Communication from the Commission. Biomass Action

Plan. COM(2005) 628. (http://ec.europa.eu/energy/res/biomass_action_plan/doc/2005_12_07_comm_biomass_action_plan_en.pdf)

69

kasutamise osas seatud eesmärkide saavutamiseks on liikmesriikides kasutatud peamiselt kaht võimalust – maksusoodustused (direktiiv 2003/96/EÜ) ning kütusemüüjate kohustamine teatud protsendi biokütuste osakaalu tagamiseks müüdavast kütusest. Kui biokütuste kasutamine on kõige tööjõuintensiivsem ning annab naftaga võrreldes suurema varustuskindluse, siis biomassi abil elektritootmine annab suurima efekti KHG osas ning biomassi kasutamine soojuse tootmiseks on kõige odavam. Siiski leiab EK, et biomassi kasutamist tuleks edendada kõigis kolmes sektoris, seejuures oleks biokütuse tooraineks peamiselt põllumajanduskultuurid ning elektrienergia ning soojuse tootmisel kasutataks peamiselt puitu ning jäätmeid. Umbes 35% liikmesriikide metsade aastasest juurdekasvust jääb kasutamata. Enamik sellest ressursist asub väikestes majapidamistes, mis muudab selle kogumise keerukaks ja kulukaks. Mõnedes riikides on üritatud seda probleemi lahendada olemasolevatele jõujaamadele varustusahelate loomisega – toetades logistikasüsteemi, metsaomanike ühistegevust ning transporti. Ka jäätmed on alakasutatud energiaallikas ning loomseid kõrvalsaadusi kasutatakse järjest enam energia, eriti biogaasi ja biodiisli, tootmiseks. Riiklike biomassi tegevuskavadega saab vähendada investeerijate ebakindlust, hinnates eri biomassiliikide, sealhulgas puidu ja puidujääkide, samuti jäätmete ja põllumajanduskultuuride füüsilist ja majanduslikku kättesaadavust, määrates kindlaks prioriteedid kasutatavate biomassi liikide ja nende arendamise viiside suhtes ning näidates meetmed, mida võetakse riikide tasandil selle edendamiseks. Liikmesriigid on võtnud endale kohustused elektrienergia tootmisel taasutvate allikate kasutamise osakaalu kohta (direktiiv 2001/77/EÜ). Tegevuskavas märgitakse, et hüdroelektrijaamade osakaal taasutva energiaallikana on staatiline, tuuleenergia kasutamine kasvab kiiresti ning biomassi kasutamine kasvab aeglaselt. Tuuakse välja, et taastuvate energiaallikate kasutamise osas võetud eesmärkide täitmine on võimatu, ilma et biomassi kasutataks intensiivsemalt. Seega on ka elektritootmisel võetud eesmärkide saavutamisel oluline koht biomassil. EK soovitus liikmesriikidele on, et oma toetussüsteemide ülesehitamisel eelistataks biomassi kasutatamist soojus- ja elektrienergia koostootmiseks. Biomassi tegevuskavas tuuakse olulise aspektina välja 2003. a ÜPP reform, mis sidus otsetoetuste andmise lahti konkreetsete kultuuride tootmisest. Selles nähakse võimalust, et nõudluse kasvades energiakultuuride järele saaksid põllumajandustootjad tekkinud nõudlusele ilma takistusteta reageerida ning vastavaid (energia)kultuure kasvatada. Samuti seati ÜPP reformiga sisse energiakultuuride toetus ning säilitati võimalus kasutada tootmisest kohustuslikult kõrvale jäetud ala mittetoiduliste kultuuride, sh energiakultuuride, kasvatamiseks. Lisaks sellele laiendati sundkesal kasvatamiseks lubatud energiakultuuride ringi, lisades sellesse kiirekasvulised ning lühikese raieringiga energiakultuurid ning teisi mitmeaastaseid kultuure. Tegevuskavas märgitakse, et Kesk- ja Ida-Euroopa maapiirkondadel, mis saavad abi struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidelt, on suur potentsiaal majanduskasvuks ja töökohtade loomiseks või stabiliseerimiseks biomassi abil. Väiksemad tööjõukulud ja ressursside laialdane kättesaadavus võivad anda nendele piirkondadele võrreldes teiste EL piirkondadega eelise biomassi tootmisel. Seepärast on taastuvate ja alternatiivsete energiaallikate toetamine

70

struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide oluline prioriteet. EK kutsub liikmesriike oma riiklike strateegiliste raamistike ja tegevusprogrammide koostamisel tagama seda, et biomassist tulenevat võimalikku kasu on põhjalikult arvesse võetud. Maaelu arengukava kaudu saab toetada põllumajandusettevõtetesse või nende lähedale tehtavaid investeeringuid, aga ka kasutamata biomassi kasutuselvõtmist metsaomanike poolt. EK on pakkunud välja ühenduse maaelu arendamise strateegilised suunised, milles pööratakse suurt tähelepanu taastuvenergiale üldiselt ja eriti biomassi turustusahelatele, julgustades liikmesriike kasutama neid võimalusi maapiirkondade majanduse arendamiseks ja mitmekesistamiseks riiklike maaelu arengukavade kaudu. Biomassi tegevuskavas on välja toodud järgmised põllumajanduspoliitikaga otseselt seotud ülesanded:

- hinnangu andmine energiakultuuride toetuse rakendamisele, - metsanduse tegevuskava, milles oleks oluline osa metsamaterjali energiakasutusel,

väljatöötamine, - loomseid kõrvalsaadusi käsitleva seadusandluse muutmine nii, et see lihtsustaks biogaasi

ja biodiisli tootmiseks vajalike lubade saamist, - liikmesriikide innustamine, et rahvuslike raamprogrammide ning arengukavade

koostamisel võetaks arvesse biomassi kasutamisest tulenevat kasu. Biomassi tootmise potentsiaalist EL-s annab ülevaate Tabel 19. Selgub, et võrreldes 2003. aastaga on EL-s potentsiaali suurendada biomassi tootmist 2010. aastaks 2,5 korda, 2020. aastaks 3-3,5 korda ning 2030. aastaks 3,5-4,5 korda. Seejuures baseerub antud arvestus eeldustel, et ei mõjutata toidu tootmist ühendusesiseseks tarbimiseks, ei kahjustata põllumaade ega metsade looduslikku mitmekesisust, ei avaldata survet mulla- ja veeressurssidele, ei võeta kasutusele püsirohumaid, liigutakse keskkonnasõbralikuma põllumajandustootmise suunas, kus osad alad on jäetud tootmisest kõrvale ning biomassi tootmisel metsadest on arvestatud kohalikku mullatoitainete bilanssi ning erosiooniriske. Biomassi tootmise kasvu peamiseks veduriks nimetatakse seejuures 2003. a ÜPP reformi. Seega, kui tulevikus peaks suurenema surve biomassi tootmiseks EL territooriumil, siis tuleb leida kompromisse eelpoolnimetatud põllumajanduspoliitika põhimõtete osas. Tabel 19. EL biomassi tootmispotentsiaal Mtoe Biomassi

tarbimine, 2003

Potentsiaal, 2010

Potentsiaal, 2020

Potentsiaal, 2030

Puit

67

43 39-45 39-72 Orgaanilised jäätmed, puidu-tööstuse jäätmed, põllumajandus- ning toiduainetetööstuse jäätmed, sõnnik

100 100 102

Põllumajanduse energiakultuurid 2 43-46 76-94 102-142 KOKKU 69 186-189 215-239 243-316 Allikas: Commission of the European Communities, 2005. Biomass Action Plan Oluline on siinjuures märkida, et enamikul piirkondadel maailmas on, võrreldes nende enda energiatarbimisega, biomassi tootmise potentsiaal suurem kui EL-s. Seega on EL biomassi tarbimispotentsiaal oluliselt suurem kui Tabelist 2 nähtub, mis omakorda tähendab, et EL peab tarbimispotentsiaali rahuldamiseks tuginema suures osas imporditud biomassile. Üheks võimalikuks impordiallikaks on suhkrut tootvad riigid, mida mõjutas EL suhkrureform.

71

Lisaks biomassi tegevuskavale on EK koostanud ka biokütuste strateegia. Kuna 21% EL KHG emissioonist tuleneb transpordist ja transpordi osakaal KHG allikana suureneb, siis on biokütuste strateegia kolm peamist eesmärki40:

– propageerida biokütuseid EL-s ja arengumaades, tagada nende tootmise ja kasutamise positiivne mõju keskkonnale kogu maailmas;

– valmistada ette biokütuste laiaulatuslikku kasutamist, parandades nende kulutasuvust asjaomaste lähteainete optimaalse kasvatamise, teise põlvkonna biokütuste teadusuuringute ning turu toetamise teel, laiendades näidisprojekte ja kõrvaldades mittetehnilisi tõkkeid;

– uurida arengumaade, sh EL suhkruturu reformi tõttu kannatanud riikide võimalusi biokütuse lähteaine ja biokütuste tootmiseks ning määrata kindlaks, milline võiks olla EL osa biokütuste tootmise arendamise toetamisel (see on otsene viide biomassi tegevuskavale, mille kohaselt El biokütuste tarbimise potentsiaal on suurem kui tootmise potentsiaal).

Biokütuste strateegias on toodud seitse poliitikatelge: 1. Biokütuste nõudluse stimuleerimine; 2. Keskkonnamõjude hindamine; 3. Biokütuste tootmise ja turustamise arendamine; 4. Toormaterjali allikate mitmekesistamine; 5. Kauplemisvõimaluste parandamine; 6. Arengumaade toetamine; 7. Teaduse ja arendustöö toetamine. Kõige tihedamalt on ÜPP-ga seotud neljas poliitikatelg – toormaterjali allikate mitmekesistamine, milles peamisteks ÜPP-ga seotud märksõnadeks on toetuste tootmisest lahtisidumine, sundkesa, suhkrureform, sekkumisvarud ning energiakultuuride toetus. Samuti on kaudselt maaelu arengu poliitikaga seotud teise põlvkonna biokütuste majanduslikult efektiivse tehnoloogia väljaarendamine. Esimese põlvkonna biokütused baseeruvad põllumajandussaadustel (näiteks õlikultuurid ja suhkruroog). Teise põlvkonna biokütuste tooraineks on aga jäätmed ning puidulised saadused. Biokütuste strateegia mõju hindamise töödokumendis tuuakse välja viis biokütuste arendamist mõjutavat tegurit, millest kolm on otseselt seotud maapiirkondade ning põllumajandusega41: 1. Kliimamuutus; 2. Kütusetarnete ebakindlus; 3. Vajadus mitmekesistada põllumajandustootmist ning maapiirkondade majandust

(sealjuures on väljakutsed nii majanduslikud, sotsiaalsed kui ka keskkonnaga seotud); 4. Tööpuudus ning vajadus tõsta EL konkurentsivõimet; 5. EL suhkruturu reformist mõjutatud arengumaad.

40 Commission of the European Communities. 2006. Communication from the Commission. An EU Strategy

for Biofuels. COM(2006) 34. (http://ec.europa.eu/agriculture/biomass/biofuel/com2006_34_en.pdf) 41 Commission of the European Communities. 2006. Commission Staff Workin Document. Annex to the

Communication from the Commission. An EU Strategy for Biofuels. Impact Assessment. SEC(2006) 142. (http://ec.europa.eu/agriculture/biomass/biofuel/sec2006_142_en.pdf)

72

Ühine põllumajanduspoliitika Eelpoolkäsitletud direktiivid, biomassi tegevuskava ning biokütuste strateegia viitasid otseselt põllumajanduse ja põllumajanduspoliitika olulisusele EL taastuvate energiaallikate kasutamise osas võetud eesmärkide saavutamisel. Põllumajanduspoliitika kahes sambas on biomassi ja bioenergia edendamiseks ette nähtud erineva suunitluse ning ka mõjuga meetmed. Otsetoetused, sh energiakultuuride toetus, on reguleeritud Nõukogu määrusega 1782/2003. Määrus sätestab, et energiakultuuride toetus sisaldab võimalust kasvatada tehnilisi kultuure sundkesal, kusjuures suurima osa nendest kultuurides moodustavad energeetilised põllukultuurid. Liikmesriikidel on lubatud maksta riiklikku toetust kuni 50% ulatuses tootmisest kõrvalejäetud maal biomassi tootmiseks mõeldud püsikultuuride kasvatamisega alustamisega seotud kuludest. Vastavalt 2003.a ÜPP reformile näeb määrus ette ka energeetiliste põllukultuuride jaoks eritoetuse kehtestamise, eesmärgiga suurendada CO2 asendamist. EL-s on kehtestatud energiakultuuride toetuse määraks 45 EUR/ha, mis kehtib siis, kui ühenduses tervikuna on toetusalane pind kuni 2 miljonit ha (aastatel 2004-2006 oli see 1,5 miljonit ha). Kui toetust taotletakse suuremale pinnale, vähendatakse toetuse määra proportsionaalselt. Määruses on sätestatud, et EK peab esitama 2006. a lõpuks Nõukogule aruande energiakultuuride toetuse rakendamise kohta. Maaelu arengu toetuste osas on liikmesriigid koostanud perioodiks 2007-2013 maaelu arengukavad, ning Nõukogu määrusega 1698/2005 on kehtestatud võimalike meetmete üldine loetelu. Siiski on antud määruses märgitud, et põllumajandusettevõtete investeeringutoetuse eesmärk on ettevõtete moderniseerimine, parandamaks nende majanduslikku suutlikkust tootmistegurite parema kasutamise, sealhulgas uute tehnoloogiate ja innovatsiooni kasutuselevõtmise, kvaliteedi tagamise, mahepõllundustoodete ja põllumajandusliku ning mittepõllumajandusliku tegevuse mitmekesistamise kaudu, sealhulgas mittetoidukaubasektorid ja energiakultuurid, ning parandades põllumajandusettevõtetes keskkonna- ja tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu Samuti märgitakse määruses erametsade tähtsat osa maapiirkondade majandustegevuses, mistõttu on ühenduse abi oluline nende majandusliku väärtuse parandamiseks ja laiendamiseks, tootmise mitmekesistamiseks ja turustamisvõimaluste parandamiseks, sellises valdkonnas nagu taastuv energia, säilitades samas metsade säästva majandamise ja nende multifunktsionaalse rolli. Esmaste põllumajandustoodete ja metsasaaduste töötlemise ja turustamise parandamist tuleks soodustada investeeringutoetusega, mis on suunatud tootmis- ja turustussektori tõhususe suurendamisele, edendades põllumajandustoodete ja metsasaaduste töötlemist taastuvaks energiaks, võttes kasutusele uusi tehnoloogiaid ja innovatsiooni, avades uusi põllumajandustoodete ja metsasaaduste turustamisvõimalusi, rõhutades kvaliteeti ning parandades keskkonnakaitset, tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu, kui see on asjakohane, tehes seda üldjuhul mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning muude teatud suurusest väiksemate ettevõtete kaudu, mis suudavad paremini tõsta kohalike toodete väärtust. Seega toetatakse taastuvate energiaallikate tootmist ÜPP mõlemas sambas ning energiatooraine töötlemiseks tehtavaid investeeringuid toetatakse ÜPP teise samba meetmega. Seejuures on energiakultuuride kasvatamise toetus kehtestatud EL-s ühtselt ning maaelu

73

arengukavades otsustavad liikmesriigid ise, mil määral ja kuidas täpselt bioenergia tootmist toetatakse. Ühise põllumajanduspoliitika mõju biomassi ja bioenergia tootmisele Bologna ülikool koostas EK tellimusel 2006. aasta novembris ülevaate uuringust energiakultuure käsitlevate ÜPP meetmete rakendamise ja bioenergiaturu kohta42. Uuringust selgub, et 2005. aastal moodustas tahke biomassi otsepõletamisest ja biogaasi kasutamisest toodetud elektrienergia hulk 1,93% ning soojusenergia hulk 2,6% kogu ühendusesisesest tarbimisest. Energiakultuuride ja põllumajandusjäätmete osa moodustas „bioloogilisest“ elektrienergiast kõigest 5,2% ning soojusenergiast vaid 3,4%. Ülevaate kohaselt on bioenergia tootmine EL-s kiiresti kasvanud. Aastatel 1995-2005 kasvas tahke biomassi kasutamine ligi 48%, biogaasi tootmine kolmekordistus ning biokütuste tootmine kümnekordistus. Ainult soojusenergia puhul on energiakultuuridest ning põllumajandusjäätmetest otsepõletamise teel saadud soojusenergia hind mõnel juhul võrreldav muust biomassist ning fossiilkütustest toodetud energia hinnaga. Nii elektrienergia kui mootorikütuste puhul on energiakultuuridest ning põllumajandusjäätmetest toodetud energia kallim, kui fossiilkütustest alternatiivid, ning seega on nendes sektorites bioenergia konkurentsivõimeline ainult täiendava toetuse või maksuvabastuste abil. Antud uuring annab ka hinnangu ÜPP meetmete (maa tootmisest kõrvalejätmine, energiakultuuride toetus ja maaelu arengu toetused) mõjule energiakultuuride ning bioenergia tootmisele, konkurentsivõimele, põllumajandustootjate sissetulekutele, keskkonnale ning samuti võimalikele soovimatutele mõjudele. Energiakultuuride toetusega hõlmatud pindala on kasvas 305 000 ha-lt 2004.a 1,2 miljoni ha-ni 2006. aastal. Seejuures on oluline teada, et aastatel 2004-2006 rakendati seda toetusskeemi ainult EL15 riikides. 2007. aastal rakendus skeem EL27 riikides ning hõlmatud pindala oli EV Põllumajandusministeeriumi andmetel 2,8 miljonit ha. Seega on toetusalane pind jõudsalt kasvanud, kuid energiakultuuride toetuse mõju energiakultuuride kasvupinna laienemisele ei ole antud uuringu hinnangul oluline. Olulisemaks peetakse hoopis liikmesriigi täiendava toetuse olemasolu, turustusahela head korraldust ning infrastruktuuride kättesaadavust. Samuti peetakse oluliseks stiimuliks sundkesal energiakultuuride kasvatamise võimaldamist. Maaelu arengu meetmete mõju bioenergia mahule peetakse piiratuks, kuna bioenergiaga seotud projektide arv ning toetuste maht oli EL tasemel väga väike. Märgitakse, et võimalik soovimatu mõju energiakultuuride kasvatamisele võib olla tootmisega seotud otsetoetuste süsteemi puhul põllukultuuride ja põllumajanduskultuuri kasvatamise otsetoetusel ning tootmisest lahtiseotud otsetoetuste süsteemi puhul osaliselt toomisega seotud otsetoetustel. Seega võivad tootmissuunaga seotud toetusskeemid häirida energiakultuuride kasvatamist puudutavaid turusignaale ning mõjuda nende tootmise arengule negatiivselt. Praeguste tehnoloogiate ning biomassi hindade juures ei ole bioenergia ilma täiendavate toetusteta (liikmesriigi või EL tasemel) konkurentsivõimeline. Energiakultuuride toetus moodustas uuringu kohaselt biomassist elektri tootmisel 1,4% ning biokütuste puhul 4-6,5% 42 Universita di Bologna. 2006. Study on Implementing the Energy Crops CAP Measures and Bio-Energy

Market. Executive Summary. (http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/bio_energy/sum_en.pdf)

74

energiaühiku kogumaksumusest, mis tähendab, et energiakultuuride toetuse mõju hinnaeelise loomiseks on äärmiselt väike. Samal ajal moodustas liikmesriikide tasandil antud täiendav toetus biomassist elektrienergia tootmisel 19-62% ning biokütuste tootmisel 64-105% energiaühiku kogumaksumusest. Ka põllumajandustootjate sissetuleku mitmekesistamisele on energiakultuuride toetuse ning maa tootmisest kõrvalejätmise mõju olnud väike, kuna tulu osa, mis seostub nende kahe meetme alusel energiakultuuride viljelemisega, on enamasti ebaoluline. Seega on nende meetmete mõju elatustaseme tõusule ning maapiirkondades töökohtade loomisele äärmiselt tagasihoidlik. ÜPP I samba meetmete mõju CO2 emissioonide vähendamiseks on uuringu kohaselt elektrienergia ja soojusenergia sektoris tühine. Transpordisektoris on biokütustega asendatud hinnanguliselt 2,02 miljardit liitrit diislikütust ning 0,42 miljardit liitrit bensiini, mis vastab 0,9%-le diislikütuse ning 0,3%-le bensiini kogutarbimisele ühenduses, kuid üksnes osa toodetud biokütustest tuleneb nimetatud meetmetest. Keskkonnamõjude vähesuse tingib ka kõnealuste meetmetega hõlmatud ala väiksus EL15 riikides (2005. a moodustas see ca 1% põllumajanduslike kõlvikute pindalast). Uuringus tuuakse välja järgmised soovitused:

1. Kas suurendada oluliselt energiakultuuride toetuse summat, või see meede üldse kaotada ning otsida võimalust tõhusamate meetmete rakendamiseks.

2. Jätkata kohustuslikku maa tootmisest kõrvalejätmise skeemi, kuna selle mõju energiakultuuride viljelemise edendamisele on tõhus.

3. Parandada bioenergiaga seotud maaelu arengu meetmete alast infovahetust, kuna põllumajandustootjate teadlikkus nende meetmete võimalustest on tagasihoidlik.

4. Välja töötada horisontaalsed ja vertikaalsed koordineerimisvormid bioenergia turustusahelate eri tasandite korraldamiseks.

5. Parandada info kogumist bioenergiaga seotud meetmete rakendamise ning turuinfo osas, et edaspidi oleks sarnaste uuringute raames võimalik rohkem anda kvantitatiivseid hinnanguid.

Ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontroll“ Üheks arutluse all olevaks küsimuseks on sundkesa kohustus, mille eesmärgiks on vähendada teravilja ületootmist. Lisaks sellele on sundkesal positiivne mõju looduskeskkonnale ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Samal ajal on maailma teraviljaturul kujunenud olukord, kus nõudlus teravilja järele on suurenenud. Nõudluse kasv on teiselt poolt seotud biokütuste kasutamiseks püstitatud eesmärkide saavutamisega. Seega on üheks võimaluseks sundkesa nõude kaotamine või vähendamine ning antud meetmest tuleneva positiivse keskkonnamõju säilitamiseks maaelu arengukavades vastavate meetmete tugevdamine või täiendamine. Otsest mõju Eesti põllumajandussektorile sundkesa nõude muutmisest ei tulene, kuna Eestis pole see abinõu sisuliselt rakendunud. Kliimamuutused on peamine põhjus bioenergia laialdasemaks kasutuselevõtmiseks. Seejuures märgitakse, et EL põllumajandussektori panus KHG emissioonide vähendamiseks on olnud suurem kui teistel majandussektoritel. Peamiselt on see tingitud tootmistehnoloogia arenemisest, st tootmissisendite efektiivsemast kasutamisest, ning kariloomade arvu vähenemisest. Siiski oodatakse põllumajandussektorilt tulevikus veel suuremat panust KHG emissioonide vähendamiseks.

75

Biokütuste osas on „tervisekontroll” suunatud järgmistele biokütustega seotud väljakutsetele: - teadus- ja arendustegevuse kaudu tuleks parandada tootlikkust ning

keskkonnasäästlikkust, sh tuleks maaelu arengukava meetmesse lisada meetmed teise põlvkonna biokütuste väljatöötamiseks;

- tuleks kindlaks teha, kas praegune energiakultuuride toetusskeem on kuluefektiivne võrreldes teiste biomassi tootmist mõjutavate teguritega nagu bioenergia osakaalu kohustus ning kõrged bioenergia hinnad.

7.3.3 Eesti strateegilised dokumendid

Järgnevalt on toodud ülevaade Eestis rakendatavatest bioenergiaga seotud põllumajanduspoliitika abinõudest – energiakultuuride kasvatamise toetusest ning maaelu arengukava meetmetest. Energiakultuuride kasvatamise toetus Energiakultuuride toetust on Eestis võimalik taotleda alates 2007. aastast. Esimesel aastal taotleti toetust 11 543 ha suurusele pinnale ning toetuse taotlejaid oli 124. Kasvatatavateks energiakultuurideks olid raps (98,8% kogupinnast), päideroog (1%), kaer (0,6%) ning paju (0,01%)43. Eesti maaelu arengukava 2007–2013 Eesti maaelu arengukavas aastateks 2007-2013 (MAK) on bioenergia tooraine ning selle väärindamisega otseselt või kaudsemalt seotud mitmed meetmed. Kuna aruande kirjutamise hetkel pole need meetmed veel reaalselt käivitunud, saab ülevaate anda ainult nende kohta MAKis toodud indikaatoritest ja sihttasemetest44. Alameede 1.4.3 – investeeringuteks bioenergia tootmisesse Toetatavateks tegevusteks on biomassi ja bioenergia tootmisele suunatud investeeringud, sh hoonete ja rajatiste ehitamine ja rekonstrueerimine; biogaasi tootmise seadmed; energiavõsa istutus- ja koristusseadmed; hakkepuidu valmistamise masinad või seadmed; puidujäätmete kogumismasinad ja töötlemisseadmed; graanulite ja brikettide valmistamise seadmed; investeeringut ettevalmistavad tööd. Eesmärgiks on programmperioodi jooksul toetada 180 põllumajandustootjat ning tehtud investeeringute maht oleks 720 miljonit krooni. Alameede 1.5 – metsade majandusliku väärtuse parandamiseks ja metsasaadustele lisandväärtuse andmiseks Toetatavad on muuhulgas arendusprojektid, milleks on metsandussaadusi töötleva tööstuse mikroettevõtete investeeringud materiaalsetesse ja immateriaalsetesse varadesse uute toodete, töötlemisviiside ja tehnoloogiate soetamiseks ja kasutuselevõtmiseks (sealhulgas investeeringud bioenergia tootmiseks).

43 Põllumajandusministeerium 44 Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (http://www.agri.ee/MAK)

76

Programmperioodi jooksul on loodetav taotlejate arv 100 ning investeeringute maht 212 miljonit krooni. Alameede 1.6 – põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmine Antud meetme raames on võimalik taotleda toetust töötlemisviiside, seadmete ja tehnoloogiate soetamiseks ning rakendamiseks tehtavatele investeeringutele, mille eesmärkideks on innovaatiliste mittetoiduliste toodete tootmine põllumajandussaadustest; biokütuste tootmine põllumajandussaadustest ja mittepuidulistest metsasaadustest ning mõlema töötleva tööstuse tootmisjääkidest; ning energia kokkuhoid ja keskkonna säästmine. Koos teiste antud alameetme toetatavate valdkondadega on eesmärgiks toetada programmperioodil 20 uusi tooteid tootvat või uusi tehnoloogiaid rakendavat ettevõtet. Soovitav investeeringute maht on 1,4 miljardit krooni. Alameede 1.7.1 – Põllumajandus- ja toidusektoris ning metsandussektoris uute toodete, töötlemisviiside ja tehnoloogiate arendamine Muuhulgas toetatakse rakendusuuringuid, mille eesmärk on selliste uute teadmiste omandamine, mida on võimalik kasutada uute toodete, tehnoloogiate, töötlusviiside või teenuste arendamiseks või olemasolevate toodete, tehnoloogiate, töötlusviiside või teenuste oluliseks täiustamiseks põllumajandus- ja metsandussaaduste tootmise ja töötlemise valdkonnas (sh bioenergiakultuurid ja biokütused). Ka selle meetme eesmärk on toetada aastatel 2007-2013 20 uusi tooteid tootvat või tehnoloogiat kasutavat ettevõtet. Eesti seadused Euroopa Liidu direktiivide täitmiseks Elektrituru seadus Elektrituru seaduse tähenduses on biomass põllumajanduse (sealhulgas taimsete ja loomsete ainete) ja metsanduse ning nendega seonduva tööstuse toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev osa ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevad komponendid. Seaduses sätestatud toetuse ja ostukohustuse läbi on tagatud vastavus direktiivis 2001/77/EÜ sätestatud nõuetele. Seadusega kehtestatakse nõuded tootmisele taastuvatest energiaallikatest ning võrguettevõtja kohustus ära osta elektrienergia, mis on toodetud tema võrguga ühendatud taastuvast energiaallikast tootja poolt või maksta tootjale toetust võrku antud ja müüdud elektrienergia eest. Ühte kahest toetusvõimalusest võivad seaduse kohaselt kasutada tootjad, kes toodavad elektrienergiat: 1) taastuvast energiaallikast tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 100 MW; 2) tõhusa koostootmise režiimil, kui energiaallikana kasutatakse jäätmeid jäätmeseaduse

tähenduses, turvast või põlevkivitöötlemise uttegaasi; 3) tõhusa koostootmise režiimil koostootmisseadmega, mis rajatakse olemasoleva, tarbijaid

soojusega varustava katlamaja asemele ja mille elektriline võimsus ei ületa 10 MW. Ostukohustus on pandud põhivõrguettevõtja nimetatud müüjale, kuna põhivõrguettevõtja ei tohi tegeleda ostu-müügi tegevusega (nõue tuleneb elektri siseturu direktiivist 2003/54/EÜ ja

77

peab tagama loomuliku monopoli seisus oleva ettevõtja erapooletuse võrguteenuse osutamisel). Põhivõrguettevõtja nimetatud müüja peab ostma, kuid mitte rohkem kui määratud tarne, tootjalt tema taotluse alusel tegelikult toodetud ja võrku antud elektrienergiat: 1) taastuvast energiaallikast tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 100 MW, hinnaga

115 senti kilovatt-tunni eest (edaspidi: senti/kWh) ning 2) tõhusa koostootmise režiimil, kui energiaallikana kasutatakse jäätmeid jäätmeseaduse

tähenduses, turvast või põlevkivitöötlemise uttegaasi ja tõhusa koostootmise režiimil koostootmisseadmega, mis rajatakse olemasoleva, tarbijaid soojusega varustava katlamaja asemele ja mille elektriline võimsus ei ületa 10 MW, hinnaga 81 senti/kWh.

Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seadus Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse kohaselt on biokütus aktsiisist vabastatud pärast EK poolt loa andmist kuni loa kehtivuse lõpuni. 27. juulil 2005 EK otsuse kohaselt on Eestil õigus kohaldada biokütusele aktsiisivabastust kuni 27.07.2011. Kui biokütus on segatud fossiilse kütusega (näiteks rapsiõli segatakse fossiilse diislikütusega), siis kohaldatakse aktsiisivabastust üksnes segus oleva biokütuse osa suhtes.

78

7.4 Tootmissuunast lahtiseotud otsetoetuste süsteemi tulevikuvõimalused lähtuvalt selle erinevast rakendamisest liikmesriikides ning EL põllumajanduse ja maaelu arengu eelarve

Alateema täitja: Läti riiklik agraarökonoomika instituut

Toetustasemete erinevus vanades EL liikmesriikides EK on soovitanud EL-15 riikidel kohandada oma ühtse otsemakse süsteeme nii, et liigutaks ühtlase(ma) toetuse määra suunas. Selliselt, st dünaamiliselt ühtlasema määra suunas liikuvalt, on ühtne otsemakse rakendatud Suurbritannias, Soomes, Taanis ja Saksamaal. Maltas ja Sloveenias on rakendatud regionaalset mudelit ning terve riik on loetud üheks piirkonnaks, teistest EL-15 riikides on rakendatud ühtse otsemakse ajaloolist mudelit45. Mõningase ettekujutuse otsetoetuste nn ajalooliste määrade diferentseeritusest liikmesriikides annab Tabel 20, mis kirjeldab erinevusi EL-15 riikide väike- ja suurtootjate põllukultuuri kasvatamise otsetoetuse tasemetes 2002. aastal (mis oli EL-15 riikides toetusõiguste määramisel üheks referentsaastaks). Tabelist nähtub, et suurimad vahed toetustasemetes võivad olla Soomes. Samuti on vahed toetustasemetes suured Kreekas, Iirimaal, Luksemburgis ja Rootsis. Kõige väiksem on suur- ja väiketootjate toetustasemete erinevus Taanis ja Austrias. Saksamaal on väiketootjate keskmine toetustase isegi kõrgem. Tabel 20. EL-15 riikide väiketootjate ning suurtootjate keskmine põllukultuuride otsetoetuse määr 2002. aastal, EUR/ha. ES FI SE PT LU DK AT DE UK FR BE IE NL IT GR Väiketootjad 189 155 178 226 212 312 328 359 313 344 331 329 381 384 360

Suurtootjad 209 237 240 256 276 321 337 348 364 378 386 393 396 411 427 Suur- ja väike-tootjate toetuse määrade kesk-mine erinevus

20 81 61 30 64 9 10 -11 50 34 55 64 15 27 67

Allikas: Läti riiklik agraarökonoomika instituut DG-Agri andmete alusel Joonisel 33 on toodud lisaks Tabelis 24 toodud andmetele ka EL-15 riikide tootmisest lahtiseotud otsetoetuste määr ning siseriikliku ülemmäära suurus 1 ha vastava riigi kogu põllumajandusmaa kohta. Mida suurem erinevus on tootmisest lahtiseotud otsetoetuse määra ning siseriikliku ülemmäära suurusel ühe ha põllumajandusmaa kohta, seda suurem on vastavas liikmesriigis tootmissuunaga seotud otsetoetuste maht (vt ka Tabel 25). EL vanades liikmesriikides on jäetud tootmissuunaga seotuks peamiselt veisekasvatust puudutavad otsetoetused. 2006. aastal oli EL-15 riikides kokkuvõttes 12,2% makstud otsetoetustest tootmissuunaga seotud ning perioodil 2007-2013 jääb nende osakaaluks ligikaudu 12% (Tabel 21). Riigiti on olukord väga erinev – suurimad tootmisega seotud otsetoetuste maksjad on Prantsusmaa, Portugal ning Hispaania. Üldse ei maksa tootmisega seotud otsetoetusi Saksamaa ja Iirimaa ning nende osakaal on minimaalne ka Suurbritannias.

45 Overview of the implementation of direct payments under the CAP in Member States Version

November 2007 http://ec.europa.eu/agriculture/markets/sfp/ms_en.pdf

79

0

100

200

300

400

500

600

700

ES FI SE PT LU DK AT DE UK FR BE IE NL IT GR

Liikmesriik

EU

R/h

a

Suurtootjad, keskmine põllukultuuride toetuse määr

Väiketootjad, keskmine põllukultuuride toetuse määr

Tootmisest lahtiseotud otsetoetuse keskmine määr 2006.a

Rahvuslik ümbrik/kogu põllumajandusmaa 2006.a

Joonis 33. Otsetoetuste tase EL-15 riikides aastatel 2002 ning 2006 (allikas: Läti agraarökonoomika instituut EK materjalide põhjal: http://ec.europa.eu/agriculture/agrista/index_en.htm;

http://ec.europa.eu/agriculture/markets/sfp/ms_en.pdf) Uute liikmesriikide siseriiklike ülemmäärade summa kasvab järk-järgult ning koos sellega muutub ka otsetoetuste struktuur nii, et tootmissuunast lahtiseotud otsetoetuste osakaal suureneb ning siseriiklikud täiendavad otsetoetused vähenevad. Aastaks 2013 peaks otsetoetuste süsteemid EL-25 riikides olema rohkem ühtlustunud, Bulgaaria ja Rumeenia osas peaks see juhtuma 2016. aastaks. Tabel 21. Tootmissuunaga seotud otsetoetuste osakaal vanade liikmesriikide siseriikliku ülemmäära summas, %. 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 AT 14,7% 12,6% 12,5% 12,5% 12,5% 12,5% 12,5% 12,5% BE+LUX 17,0% 16,6% 16,3% 16,1% 16,1% 16,1% 16,1% 16,1% DE 0,0% 0,0% 0,0% 0,0% 0,0% 0,0% 0,0% 0,0% DK 3,3% 3,3% 3,3% 3,3% 3,3% 3,3% 3,3% 3,3% ES 23,9% 23,8% 23,7% 23,7% 23,7% 23,7% 23,7% 23,7% FI 7,5% 7,5% 7,5% 7,5% 7,5% 7,5% 7,5% 7,5% FR 26,4% 26,3% 26,1% 26,0% 26,0% 26,0% 26,0% 26,0% GR 4,7% 4,7% 4,7% 4,7% 4,9% 4,9% 4,9% 4,9% IR 0% 0% 0% 0% 0% 0% 0% 0% IT 5,2% 5,3% 5,2% 5,2% 5,2% 5,2% 5,2% 5,2% NL 24,1% 12,4% 12,2% 12,1% 12,1% 12,1% 12,1% 12,1% PT 27,5% 24,3% 24,2% 24,2% 24,2% 24,2% 24,2% 24,2% SE 6,0% 5,3% 5,3% 5,3% 5,3% 5,3% 5,3% 5,3% UK 0,8% 0,8% 0,7% 0,7% 0,7% 0,7% 0,7% 0,7% EL-15 12,2% 11,9% 11,8% 11,8% 11,9% 11,9% 11,9% 11,9% Allikas: Määrus 1782/2003 Ühise põllumajanduspoliitika eelarve Ühise põllumajanduspoliitika eelarve jaguneb kahe poliitikasamba vahel. ÜPP esimese samba eelarve on koondatud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ning ÜPP teise samba

80

eelarve Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD). ÜPP I samba otsetoetuste eelarve on liikmesriikide vahel jaotatud nende ajaloolistele tootmisnäitajatele tuginedes. ÜPP I samba vahendite jaotumine Joonisel 34 on võrreldud liikmesriikide keskmist 2013. aasta otsetoetuste mahtu 2006. aastal kasutuses olnud põllumajandusmaa kohta. Selles arvestuses on suurim otsetoetuste tase 1 ha põllumajandusmaa kohta Kreekas ning väikseim Lätis. Eesti on toetustasemelt liikmesriikidest 23. ning Leedu 21. kohal.

0

100

200

300

400

500

600

700

LV RO

EE PT LT BG

ES PL

AT

SK

SE NL

HU

UK FI

CZ IT

CY

FR LU SI

IE DE

DK

MT

BE

GR

Liikmesriik

EU

R/h

a

0

1 000 000

2 000 000

3 000 000

4 000 000

5 000 000

6 000 000

7 000 000

8 000 000

9 000 000

tuh

EU

R

Rahvusliku ümbriku maht 1 ha põllumajandusmaa kohta Rahvusliku ümbriku maht

Joonis 34. 2013. aasta keskmine otsetoetuste tase 1 ha 2006. aastal liikmesriikides tegelikult kasutuses olnud põllumajandusmaa kohta (allikas: Läti riiklik agraarökonoomika instituut määruse 1782/2003 ning EUROSTATi andmete põhjal) ÜPP II samba vahendite jaotumine 2008. aasta 11. jaanuari seisuga oli Euroopa Komisjon heaks kiitnud 25 liikmesriigi maaelu arengukavad. Liikmesriigid kaasfinantseerivad maaelu arengukava toetusi väga erineval määral (vt Joonis 35). Erinevus on põhjustatud nii liikmesriikide kaasfinantseerimise suutlikkusest kui ka riikide sisemistest poliitilistest valikutest. Seega on maaelu arengukavad liikmesriigiti väga erineva mahuga ning keskmine toetuste tase on riigiti ebaühtlane. Maaelu arengukavade kaasfinantseerimise määr varieerub 22%-lt Sloveenias 74%-ni Luksemburgis. Balti riikidest kaasfinantseerimise määr Lätis 24%, Leedus 22,9% ning Eestis 22,7%.

81

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

100%

LU FI

BE

**

SE NL

CY AT

ES

UK

*

FR IE DE

HU LV PL LT CZ SI

Liikmesriik

EAFRD finantseerimine Liimesriigi kaasfinantseerimine

Joonis 35 Maaelu arengukavade 2007-2013.a finantseerimise struktuur (allikas: DG-Agri http://ec.europa.eu/agriculture/rurdev/countries/index_en.htm; *- Ainult Põhja-Iirimaa, **- ainult Flandria) Ülevaate maaelu arengukava vahenditest ühe põllumajandustootja kohta annab joonis 36. Balti riikidest on suurim maaelu arengukava vahendite hulk ühe põllumajandustootja kohta Eestis – 33 319 eurot perioodi 2007-2013 peale kokku. Leedus on see näitaja 10 582 eurot ning Lätis 8 936 eurot. Arvestuse aluseks olevate põllumajandustootjate arv on vastavalt 27 750, 252 950 ning 128 670 ning arvesse on võetud kogu maaelu arengu meetmete (sh tehniline abi) mahtu. Seega on tegelik maaelu arengu toetuste summa ühe taotleja kohta suurem, kuna eeldatavasti ei jagune toetus Eestis ja ka teistes riikides kõikide arvesse võetud põllumajandustootjate vahel.

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

160 000

PL

CY

HU LT LV NL

ES SI

FR IE DE

EE

AT SE

CZ FI

LU

Liikmesriik

EU

R

EAFRD finantseerimine EUR/tootja Rahvuslik kaasfinansteerimine EUR/tootja

Joonis 36. Maaelu arengukava vahendite hulk põllumajandustootja kohta liikmesriikides perioodil 2007-2013 (allikas: DG-Agri http://ec.europa.eu/agriculture/rurdev/countries/index_en.htm) ÜPP eelarvestruktuuri arengud eelarveperioodiks 2014-2020 2008. ning 2009. aasta jooksul viiakse läbi EL eelarve ülevaatus, mille raames on oodata ka diskussiooni avamist ühise põllumajanduspoliitika eelarve ning selle kasutamise põhimõtete

82

üle perioodil 2014-2020. Selle arutelu käigus peaks käsitletama ka ÜPP osa EL eelarves ning seda, kas maaelu arenguga seotud eesmärke oleks võimalik saavutada teiste strateegiate, näiteks Lissaboni Strateegia, abil. Samuti on oluline liikmesriikide kokkulepe selle kohta, kas maaelu arengu poliitika peaks olema ühine EL poliitika või tuleks see jätta liikmesriikide rahvuslike poliitikate osaks. Kuna maaelu arengul on oluline roll ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel, siis tuleks seda käsitleda EL ülese teemana (Läti seisukohast). Kuna tootmissuunast lahtiseotud otsetoetused on oma loomult sarnased vähemsoodsate alade toetusega, siis tuleks neid käsitleda samuti maaelu arengu toetustena. Kuna tootmissuunast lahtiseotuna makstakse ca 88% otsetoetustest, siis tuleks kaaluda vahendiste suunamist ÜPP I sambast II sambasse (vt. Joonis 37), mis on võimalik kas:

� kohtusliku modulatsiooni kaudu või; � liikmesriikide vahel otsetoetuse määrade võrdsustamise kaudu.

Kohustusliku modulatsioonimäära tõstmine on vaatluse all juba käesolevat eelarveperioodi puudutavas „tervisekontrollis”. Sellega seondub olulise teemana see, kuidas nn moduleeritud vahendid jaotatakse liikmesriikide vahel. Juba kehtestatud toetuste ümbersuunamise mehhanismi muutmine võib leida osade liikmesriikide teravat vastuseisu. Samal ajal vabastaks majanduslikult põhjendatud otsetoetuste taseme võrdsustamine osa I samba rahalistest vahenditest. Selle vabaneva eelarveosa ümberjaotamiseks oleks vaja täiesti uut mehhanismi, mis iseenesest oleks hea võimalus efektiivse lahenduse leidmiseks. Arvestades, et põllumajandustootmise tase on liikmesriikides muutunud võrredles selle ajaga, mil selle põhjal otsustati põllumajanduspoliitika eelarve jaotumine, ning seda, et avalikkuse ootused põllumajanduse ning maaelu arenguga seotud toodete suhtes on samuti muutunud, otsitakse eelarve jaotuse tegemiseks „uusi võtmeid”. See võiks olla huvitav teema enamikule liikmesriikidest. Viimaks lõpule ÜPP 2003. aasta reformiga alustatud protsesse, kuigi need ei lõpe käesoleval eelarveperioodil, peaks „uued võtmed” sisaldama järgmisi prioriteete:

� konkurentsivõime; � maamajanduse mitmekesistamine; � maapiirkondade infrastruktuuri arendamine; � maapiirkondade keskkonnaaspektid.

Tõenäoliselt toetaks enamik liikmesriike põllumajanduse eelarve struktuuri ülevaatamist, selle põhjaliku ümberjagamise asemel, eesmärgiga saavutada Lissaboni Strateegia üldised eesmärgid enamate ressursside suunamisega keskkonnaga seotud valdkondadesse (nt bioenergia ulatuslikum kasutamine). Ümberjaotamise kriteeriumina võiks rakendada maaelu arengukavade juht- ning baasindikaatoreid (lead and base indicators). I samba tootmisest lahtiseotud otsetoetuste võrdsustamine on võimalik kahel viisil:

� kehtestades EL keskmise tootmisest lahtiseotud otsemakse määra; � kehtestades tootmisest lahtiseotud otsemakse määra tasemel, mis on toetuse saajate

teatud kulutusi arevestades mõistlik.

83

Joonis 37. EL põllumajanduse ja maaelu arengu eelarve struktuur ning ümberjaotamise põhimõtted (allikas: Läti riiklik agraarökonoomika instituudi analüüs) Kehtestades EL keskmise tootmisest lahtiseotud otsemakse määra, saaksid osad liikmesriigid täiendavaid vahendeid ning osade liikmesriikide otsetoetuste maht väheneks. Joonis 38 kirjeldab olukorda, kus 2007. a oleks EL keskmine toetuse määr 183 eurot/ha ning 2013. a 223 eurot/ha. Selle lähenemise korral väheneks otsetoetuste maht neljas uues liikmesriigis – Maltal, Küprosel, Tšehhis ja Sloveenias. Seega võib arvata, et need riigid tõenäoliselt ei

1. sammas Otse- toetused

2. sammas Maaelu areng

EL poliitika

Riiklik poliitika

?

Põllumajandus

Maapiirkond

või

või

?

Otsetoetuste võrdsustamine

Otsetoetuste piiramine

Ja/või ?

Raha jääb I sambasse

Raha läheb II sambasse

Raha läheb EL teisteks vajadusteks

Tootmisest lahtiseotud toetused (toetusmäärad, kriteeriumid?)

Tootmisega seotud toetused (art. 69, kriteeriu-mid?)

Ümbersuunamine - modulatsioon

2. sammas – maapiirkonnad 1. Põllumanadustootmise konkurentsivõime + 2. Sotsiaalne ja majanduslik osa (mitmekesistamine, maamajanduse konkurentsivõime). + 3. Keskkonna osa (nõuetele vastavus).

2.telg, 3.telg

1. sammas - põllumajandus 1. Otsetoetused maa heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes hoidmise eest. Põllumajandustootja otsus, kas ja mida toota.

84

nõustuks sellise jaotuspõhimõttega. Kuna toetustaseme ühtlustamine teatud keskmisel tasemel ilma uute toetuse kriteeriumitega oleks põhjendamatu, siis see ei pälviks toetust.

0

100

200

300

400

500

600

700

RO LV

BG LT

EE

PL

SK

HU PT

CZ SI

CY

ES

MT

AT

NL

SE

FR FI

UK IT LU IE DE

BE

DK

GR

eu

rot/

ha

Keskmine lahtiseotud pindalatoetuse määr, 2007

100%-liselt tootmisest lahtiseotud otsemakse määr, 2013

Keskmine võrdsustatud otsemakse määr, 2013

Keskmine võrdsustatud pindalatoetuse määr, 2007

Joonis 38. Tootmisest lahtiseotud otsetoetuste määrad EL riikides 2007. ja 2013. aastal (allikas: Läti riiklik agraarökonoomika instituut määruse 1782/2003 ja Eurostat’i andmetel) Toetustase ei peaks ületama kulutuste taset, mis tuleneb nõuete täitmisest või seondub konkreetse toote tootmisega. Tootmisest lahtiseotud otsetoetuste puhul oleks see maa heas põllumajandus- ja keskkonnatingimustes hoidmise kulu, mis oleks umbes 50 eurot/ha. Järelikult jääks sellisel juhul teatud summa otsetoetuste eelarvest kasutamata (vt Tabel 22). Läti puhul jääks sellisel juhul kasutamata 40% otsetoetuste eelarvest, Eestis ja Leedus oleks vastav näitaja 62% ja 63%. Näiteks Poolas ja Kreekas aga vastavalt 89% ja 92%. Tabel 22. Hüpoteetliselt kasutamata jääv osa otsetoetuste eelarvest (eeldusel, et tootmisest lahti seotud ühtse otsemakse määr on 50 eurot/ha)

MT LU CY LV EE SI LT

Eelarve vähenemine

1000 EUR 3587 30150 36332 58935 62705 119423 237825

% eelarvest 87% 82% 82% 40% 62% 83% 63%

SK PT NL FI AT SE BG

Eelarve vähenemine

1000 EUR 288225 316017 332176 447276 471585 510855 543837

% eelarvest 75% 63% 78% 80% 74% 76% 68%

BE CZ DK HU RO IE GR

Eelarve vähenemine

1000 EUR 547855 723446 879641 1017843 1070266 1120067 1980901

% eelarvest 89% 80% 87% 78% 60% 84% 92%

PL IT UK ES DE FR Kokku EL-27

Eelarve vähenemine

1000 EUR 2213618 3056396 3106703 3366203 4799625 6756839 34098331

% eelarvest 74% 81% 79% 73% 85% 82% 79%

Allikas: Läti riiklik agraarökonoomika instituut määruse 1782/2003 alusel

85

I samba eelarvest kasutamata osa ümberjaotamiseks võiks välja pakkuda kolm võimalust: � summad suunatakse tagasi I samba eelarvesse; � summad suunatakse II samba eelarvesse; � summad suunatakse EL teiste vajaduste katmiseks.

Arvestades EL konkurentsivõime suurendamiseks ettevõetud reforme oleks nende summade suunamine I samba eelarvesse selle eesmärgiga vastuolus. Eelarvesummade suunamisel II samba eelarvesse kerkib küsimus, kas maaelu areng on endiselt põllumajandusega seotud ning täiendavad vahendid jaotatakse maaelu arengu programmide vahel praeguste jaotuspõhimõtete alusel, või jõuab toetus maapiirkondadesse ka ilma seda kohustuslikult põllumajandusega seostamata. Läti maaelu arengukava juhtindikaatoid (lead indicators) lisatakse kõikide liikmesriikide maaelu arengukavadesse. Seega oleks need indikaatorid heaks kriteeriumiks riikide vahel eelarvesummade ümberjaotamisel. Võttes arvesse ÜPP 2003. aasta reformiga seatud eesmärke ning kooskõla Lissaboni Strateegiaga, võiks eelarveperioodiks 2014-2020 soovitada põllumajanduse ja maaelu arengu eelarve jagunemist liikmesriikide vahel järgneval viisil:

� I sammas – otsetoetused maa heas põllumajandus- ja keskkonnatingimustes hoidmise eest ning järk-järgult vähenev turutoetuste osa;

� II sammas – mitmekesistamine, mittepõllumajandusliku ettevõtluse konkurentsivõime suurendamine, põllumajandustootmise konkurentsivõime suurendamine ning keskkond.

Uus I sammas ei mõjutaks põllumajandustootjate otsuseid selles osas, kas ja mida toota. Uus II sammas hõlmaks endas nii sotsiaalseid, majanduslikke kui ka keskkonnaalaseid aspekte.

86

8. ÜPP modelleerimisel kasutatavad stsenaariumid Lõplik valik ÜPP võimalike arengustsenaariumide osas langetatakse 2008. aasta alguses. Projekti täitjate kohtumisel 5. detsembril 2007.a arutati võimalikke stsenaariume, mida modelleerimisel kasutada. Alljärgnevalt on toodud arutelu tulemusena leitud võimalikud olulisemad teemaderingid ning nende variandid: I – Baasstsenaarium – eeldatakse praeguse olukorra jätkumist hetkel kehtiva seadusandluse

järgi II – Eeldatakse otsetoetuste taseme ühtlustamist kogu EL-s ühtse toetuse määrani. III – Eeldatakse modulatsiooniprotsendi tõstmist nii, et kõikides liikmesriikides saavutatakse

otsetoetuse tasemeks teatud hetkeks 50% nende riikide praegusest otsetoetuste tasemest. IV – Piimakvoodiga seoses on võimalikke variante neli – kvooti suurendatakse järk-järgult,

kvoodi ületamise tasu vähendatakse järk-järgult, kombineeritakse kaht nimetatud võimalust või jäetakse olukord muutmata, st jätkatakse praeguse kvooditasemega.

V – Eeldatakse, et praegused siseriiklikud täiendavad otsetoetused, mis on tootmissuunaga seotud, seotakse tootmisest lahti.

87

9. 2008. aasta planeeritavad tegevused Jätkatakse 2007. aastal alustatud analüüsidega, st valmivad põllumajandustootjate küsitluste aruanded, mis võimaldavad võrrelda vastuseid ka riikide vahel. Samuti jätkatakse poliitika arengustsenaariumide väljatöötamist ning nende põhjal viiakse läbi makroökonomeetriline analüüs. Projekti täitjad leidsid 5. detsembril 2007. a Riias toimunud töökohtumisel, et vajalik oleks korraldada Balti riikide põllumajandusministeeriumide ning projekti täitjate kokkusaamine 2008. aasta alguses (eeldatavasti toimub kohtumine 21. veebruaril Riias). Kohtumisel arutataks põllumajandustootjate küsitluse tulemusi ning 2008. aasta tegevusplaani. Kuna EK on teatanud, et esitab „tervisekontrolli” tulemusel tehtavad muudatusettepanekud 2008. aasta mais ning ootab nende heakskiitmist 2008. aasta lõpuks, siis tuleks kaaluda, kas oleks vaja muuta ka senist projekti üldist raamistikku ning ajakava. Projekti tulemuste avaldamiseks kavatsetakse projekti täitjatega osaleda 2008. aastal rahvusvahelisel teaduslik-praktilisel konverentsil või seminaril.

88

9. Kokkuvõte Käesoleva projekti esimese poolaasta peamine eesmärk oli analüüsida „tervisekontrolli“ temaatikat Eesti erinevate huvigruppide lõikes ning taustainfot, mille põhjal saaks edaspidi tegeleda juba konkreetsete „tervisekontrolli“ protseduuri käigus tehtavate ettepanekute analüüsimisega. Kuigi projekti esimene vahearuanne ei valminud 12. detsembriks 2007.a. täies ulatuses, võib võib projekti 2007. aasta tegevusi lugeda edukateks ning 2008. aastal on võimalik edasi minna konkreetsete üksikteemade analüüsidega.

89

10. Lisad

Lisa 1. Põllumajandustootja tulevikuperspektiivide ning põllumajanduspoliitika tulevikusuundade ankeetküsitlus Detsember 2007 Austatud vastaja! Teie käes on küsimustik, mis on üks osa EMÜ majandus- ja sotsiaalinstituudis läbiviidavast uuringust „Euroopa Liidu põllumajandus- ja maaelu arengu poliitika muudatusettepanekute kujundamine Eesti ja Balti riikide seisukohast” (tellija: Põllumajandusministeerium). Uuringu eesmärk on välja selgitada Eesti põllumajandustootjate, maapiirkonna ettevõtjate ning elanike huvid EL ühise põllumajanduspoliitika tuleviku osas. Käesolev küsimustik aitab uurida just põllumajandustootjate hinnangut oma tulevikuperspektiividele ning nende ootusi põllumajanduspoliitika suhtes. Samasugune uuring viiakse paralleelselt läbi ka Lätis ja Leedus meie partnerinstituutide poolt.

Ankeedile vastates on Teil võimalus osaleda põllumajanduspoliitika tuleviku kujundamisel, sest uuringu tulemused edastatakse Põllumajandusministeeriumile, kes kasutab neid EL ühise põllumajanduspoliitika vahehindamise, ehk „tervisekontrolli” protsessis Eesti positsioonide kujundamisel. „Tervisekontroll” viiakse läbi 2008. ja 2009. aastal, eesmärgiga hinnata, kas erinevad põllumajanduspoliitika meetmed täidavad neile seatud ootusi. Vajadusel võib Euroopa Komisjon teha nende osas muudatusi.

Ankeedile vastanutele tutvustakse ka uuringu tulemusi – kui soovite kokkuvõtet uuringu tulemustest oma e-posti aadressile, tehke palun selle kohta märge punktis 1.7. Küsimustik on jaotatud kaheks osaks. I osa jaguneb omakorda viieks küsimuste blokiks, kus huvitume Teie kui põllumajandustootja arvamusest oma tootmisüksuse tuleviku kohta. Ankeedi II osas küsime Teie arvamust selle kohta, milline peaks olema Euroopa Liidu ja seega ka Eesti põllumajanduspoliitika tulevikus. Kuna vastajate hulgas on nii talusid, füüsilisest isikust ettevõtjaid kui ka äriühinguid, siis oleme kasutanud nende ühise nimetajana käesolevas ankeedis mõistet tootmisüksus. Palume Teil vastata kõigile küsimustele. Teiepoolset informatsiooni ei seostata konkreetse vastajaga. Seda kasutatakse üksnes teaduslikel eesmärkidel ja statistiliste kokkuvõtete ning üldistuste tegemiseks. Palume Teil vastata 20. detsembriks ja täidetud ankeet saata lisatud ümbrikus Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudile aadressil Kreutzwaldi 1, Tartu 51014. Täname Teid meeldiva koostöö eest! Rando Värnik Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Uuringuga seoses tekkinud küsimuste korral palun pöörduda Rando Värniku ([email protected], tel 7 313 813) või teadur Ants Viira ([email protected], tel 7 313 833) poole.

90

I osa – põllumajandustootja tulevikuperspektiivid 1. Tootmisüksuse üldandmed 1.1 Tootmisüksuse nimi

……………………………………………………… 1.2 Tootmisüksuse aadress

……………………………………………………… 1.3 Maakond, kus tootmisüksus paikneb

………………………………………………………

1.4 Tootmisüksuse kontakttelefon E-post

……………………………………………………… ………………………………………………………

1.5 Tootmisüksuse tegevuse algus aasta

1.6 Teie vanus aastat

1.7 Kas soovite uuringu kokkuvõtet enda E-posti aadressile?

□ Jah □ Ei

1.8 Erialaorganisatsiooni või -liidu nimi, kuhu kuulute seoses tootmisega

………………………………………………………

2. Tootmisüksuse töötajad 2.1 Aasta keskmine tasustatud töötajate arv 2006. aastal

töötajat

2.2 Aasta keskmine tasustamata töötajate (pere liikmed) arv 2006. aastal

töötajat

2.3 Hinnake palun, mil määral muutub Teie töötajate arv järgneval kolmel aastal (2008-2010). (Palun märkige sobiv variant)

Väheneb oluliselt Väheneb

mõnevõrra Ei muutu

Suureneb mõnevõrra

Suureneb oluliselt

□ □ □ □ □ 2.4 Hinnake palun võimalust tagada oma tootmisüksus järgneval kolmel aastal (2008-2010) sobiliku tööjõuga? (Palun märkige sobiv variant) Võimalused on väga väikesed

Võimalused on väikesed

Ei tea, raske öelda

Võimalused on head

Võimalused on väga head

□ □ □ □ □ 2.5 Millised on Teie võimalused maksta järgnevatel aastatel (2008-2010) oma töötajatele tööjõuturul konkurentsivõimelist palka? (Palun märkige sobiv variant) Võimalused on väga väikesed

Võimalused on väikesed

Ei tea, raske öelda

Võimalused on head


□ □ □ □ □

91

3. Tootmisüksuse sissetulek 3.1 Milline oli Teie tootmisüksuse sissetulek 2006. aastal? 3.1.1 Kokku

…………………………………. krooni 3.1.2 sh põllumajandussaaduste müügist

…………………………………. krooni 3.1.3 sh saadud toetused

…………………………………. krooni 3.1.4 sh mittepõllumajanduslikust ettevõtlusest

…………………………………. krooni

3.2 Kas käite palgatööl väljaspool Teie tootmisüksust?

□ Jah □ Ei

3.3 Palun hinnake oma tootmisüksuse sissetulekut järgmisel kolmel aastal (2008-2010). Kas teie sissetulek… (Palun märkige sobiv variant)




Suureneb oluliselt

□ □ □ □ □ 3.4 Kas olete aastatel 2004-2006 saanud riigilt toetusi?

□ Jah □ Ei

Kui jah, siis märkige, millist toetust (võib märkida mitu liiki): 3.4.1 Ühtset pindalatoetust □ 3.4.2 Põllumajanduskultuuri kasvatamise täiendavat otsetoetust □ 3.4.3 Ammlehma kasvatamise täiendavat otsetoetust □ 3.4.4 Ute kasvatamise täiendavat otsetoetust □ 3.4.5 Veise kasvatamise täiendavat otsetoetust □ 3.4.6 Piimalehma kasvatamise täiendavat otsetoetust □ 3.4.7 Põllumajanduslikku keskkonnatoetust □ 3.4.8 Sõnnikuhoidlale esitatavate veekaitsenõuetega vastavusse viimise toetuse (sõnnikuhoidlate toetus) □ 3.4.9 Ebasoodsamate alade toetus □ 3.4.10 Keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetus (Natura toetus) □ 3.4.11 Põllumajandustootmise investeeringutoetust □ 3.4.12 Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetust □ 3.4.13 Elatustalude kohanemise toetust □ 3.4.14 Muu (palun märkige, mis) …………………………………………………… □ 3.4.14 Muu (palun märkige, mis) …………………………………………………… □ 3.4.14 Muu (palun märkige, mis) …………………………………………………… □ 3.4.14 Muu (palun märkige, mis) …………………………………………………… □

92

3.5 Palun andke hinnang, kuidas olete oma eelmise aasta sissetulekut kasutanud – kas oma tootmisüksuse arendamiseks või elustandardi tõstmiseks. (Palun märkige sobiv variant)

Peamiselt tootmisüksuse arendamiseks

Pigem tootmisüksuse arendamiseks

Nii tootmisüksuse arendamiseks kui

elustandardi tõstmiseks

Pigem elustandardi tõstmiseks

Peamiselt elustandardi tõstmiseks

Raske öelda

□ □ □ □ □ □ 4. Tootmisüksuse maakasutus ja loomade arv 4.1 Teie kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala

……………………… ha

4.1.1 sh püsirohumaa

……………………… ha

4.1.2 sh põllumajanduskultuuride kasvupind

……………………… ha

4.2 Teie kasutuses olevast põllumajandus- maast ühtse pindalatoetuse taotlemiseks toetusõiguslik pindala

……………………… ha

4.3 Teie kasutuses oleva metsamaa pindala

……………………… ha

4.4 Kas rendite maad teistele tootjatele?

□ Jah

□ Ei

4.4.1 Kui jah, siis mitu ha? ………………… ha 4.4.2 Mitmeks aastaks on rendileping(ud) sõlmitud? ………………… aastaks

4.5 Kas ise rendite maad teistelt Tootjatelt või maaomanikelt?

□ Jah

□ Ei

4.5.1 Kui jah, siis mitu ha? ………………… ha 4.5.2 Mitmeks aastaks on rendileping(ud) sõlmitud? ………………… aastaks

4.6 Kas peate põllumajandusloomi?

□ Jah

□ Ei

4.6.1 Kui jah, siis kui palju Teil loomi on? ……………… veist ……………… sh piimalehma ……………… utte ……………… siga ……………… (muud looma, märkige) ………………

4.7 Arvestades järgneva kolme aasta (2008-2010) plaane, kas Teie tootmisüksuses kasutatava põllumajandusmaa pindala … (Palun märkige sobiv variant)




Suureneb oluliselt

□ □ □ □ □ 4.8 Kuidas hindate võimalust järgneva kolme aasta (2008-2010) jooksul osta juurde põllumajandusmaad Teie piirkonnas? (Palun märkige sobiv variant) Võimalused on väga väikesed

Võimalused on tagasihoidlikud

Üldiselt võimalusi on

Võimalused on head


□ □ □ □ □

93

4.9 Kuidas hindate võimalust järgneva kolme aasta (2008-2010) jooksul rentida juurde põllumajandusmaad Teie piirkonnas? (Palun märkige sobiv variant) Võimalused on väga väikesed



Võimalused on head


□ □ □ □ □ 4.10 Milliseks hindate oma rahalisi võimalusi järgneva kolme aasta (2008-2010) jooksul ostmaks või rentimaks juurde põllumajandusmaad? (Palun märkige sobiv variant) Võimalused on väga väikesed



Võimalused on head


□ □ □ □ □ 5. Peamine tootmissuund ja selle perspektiiv 5.1 Milline alljärgnevatest tootmissuundadest annab Teile suurima käibe? Palume märkida kolm peamist tootmissuunda ning nende osakaalu Teie tootmisüksuse kogukäibest.

Tootmissuund Osakaal käibes, %

Tootmissund Osakaal käibes, %

1 Teravili □ 14 Lamba- ja kitseliha □ 2 Raps □ 15 Muud loomakasvatussaadused □ 3 Suhkrupeet □ 16 Masina- ja transporditeenused □ 4 Kartul □ 17 Taimekasvatusega seotud

teenused (maaharimine, teravilja kuivatamine, ladustamine jt)

□

5 Köögiviljad (sh kasvuhoones kasvatatud)

□ 18 Loomakasvatusega seotud teenused (vet.teenused, seemendus jt)

□

6 Lilled (sh kasvuhoones kasvatatud)

□ 19 Põllumajandussaaduste töötlemine

□

7 Puuviljad ja marjad □ 20 Metsandus (seotud teenused, istikute kasvatamine)

□

8 Seemned □ 21 Puidu müük □ 9 Muud taimekasvatussaadused □ 22 Turismiteenused □ 10 Piim □ 23 Energiatoorme tootmine □ 11 Veiseliha □ 24 Teised mittepõllumajanduslikud

tegevused (käsitöö, kalandus jt)

□

12 Sealiha □ 25 Muud … □ 13 Kanaliha □ 25 Muud … □ 5.2 Hinnake palun oma tootmisüksuse konkurentsivõimet Teie kolmel peamisel (punktis 5.1 märgitud) tootmissuunal? Kas see on … Palun märkige punktis 5.1 valitud kolme peamise tootmissuuna

järjekorranumbrid

Nr. ……

Nr. ……

Nr. …… 5.2.1 Väga hea □ □ □ 5.2.2 Hea □ □ □ 5.2.3 Rahuldav □ □ □ 5.2.4 Halb □ □ □ 5.2.5 Väga halb □ □ □

94

5.3 Hinnake palun oma eesmärke investeeringute tegemisel Teie (punktis 5.1 märgitud) peamistel tootmissuundadel? Ühe tootmissuuna kohta võib märkida mitu eesmärki. Palun märkige punktis 5.1 valitud kolme peamise

tootmissuuna järjekorranumbrid

Nr. ……

Nr. ……

Nr. …… 5.3.1 Tootmismahu suurendamine

□ □ □

5.3.2 Tootmiskulude vähendamine

□ □ □

5.3.3 Toodangu kvaliteedi parandamine

□ □ □

5.4.4 Investeeringuteks puudub vajadus

□ □ □

5.4 Miks on Teie peamised tootmissuunad perspektiivikad? Ühe tootmissuuna kohta võib märkida mitu põhjust. Palun märkige punktis 5.1 valitud kolme peamise

tootmissuuna järjekorranumbrid

Nr. ……

Nr. ……

Nr. …… 5.4.1 Tulevikus on turul suur nõudmine

□ □ □

5.4.2 Tulevikus on oodata hinnatõusu

□ □ □

5.4.3 Tulevikus on oodata riigilt suuri toetusi

□ □ □

5.4.4.Raske öelda □ □ □ 5.5 Hinnake, kas perioodil 2008-2010 on mahetootmine Teie tootmisüksuses perspektiivikas või mitte? (Palun märkige sobiv variant)

Üldse mitte Pigem mitte Ei oska öelda Pigem on Kindlasti on

□ □ □ □ □ 5.6 Võttes arvesse Teie tootmisüksuse tänaseid peamisi tootmissuundi, siis kas kavatsete järgmise kolme aasta (2008-2010) jooksul …? 5.6.1 Jätkata praeguste tootmissuundadega □ Jah

□ Ei 5.6.2 Vähendada põllumajanduslike tootmissuundade hulka □ Jah

□ Ei Kui jah, siis palun märkige, millistest tootmissuundadest kavatsete loobuda 1 Teravili □ 14 Lamba- ja kitseliha □ 2 Raps □ 15 Muud loomakasvatussaadused □ 3 Suhkrupeet □ 16 Masina- ja transporditeenused □ 4 Kartul □ 17 Taimekasvatusega seotud teenused

(maaharimine, vilja kuivatamine, ladustamine)

□

5 Köögiviljad (sh kasvuhoones kasvatatud) □ 18 Loomakasvatusega seotud teenused (vet.teenused, seemendus jt)

□ 6 Lilled (sh kasvuhoones kasvatatud) □ 19 Põllumajandussaaduste töötlemine □ 7 Puuviljad ja marjad □ 20 Metsandus (seotud teenused, istikute

kasvatamine) □


tegevused (käsitöö, kalandus jt) □

12 Sealiha □ 25 Muud … □ 13 Kanaliha □ 25 Muud … □

95

5.6.3 Mitmekesistada tootmist ning lisaks olemasolevatele alustada uute põllumajanduslike tootmissuundadega

□ Jah □ Ei

Kui jah, siis palun märkige, milliste tootmissuundadega kavatsete tegelema hakata 1 Teravili □ 14 Lamba- ja kitseliha □ 2 Raps □ 15 Muud loomakasvatussaadused □ 3 Suhkrupeet □ 16 Masina- ja transporditeenused □ 4 Kartul □ 17 Taimekasvatusega seotud teenused

(maaharimine, teravilja kuivatamine, ladustamine jt)

□

5 Köögiviljad (sh kasvuhoones kasvatatud) □ 18 Loomakasvatusega seotud teenused (vet.teenused, seemendus jt)

□ 6 Lilled (sh kasvuhoones kasvatatud) □ 19 Põllumajandussaaduste töötlemine □ 7 Puuviljad ja marjad □ 20 Metsandus (seotud teenused, istikute

kasvatamine) □


tegevused (käsitöö, kalandus jt) □

12 Sealiha □ 25 Muud … □ 13 Kanaliha □ 25 Muud … □ 5.6.4 Raske öelda □ 5.7 Kas kavatsete järgneva kolme aasta jooksul (2008-2010) täielikult loobuda põllumajanduslikust tegevusest? (Palun märkige sobiv variant)

□ Jah □ Ei oska veel öelda □ Ei

Kui jah, siis kas kavatsete… 5.7.1 … jääda elama maale? □ Jah

□ Ei 5.7.2 … jääda töötama maale? □ Jah

□ Ei 5.7.3 … jääda tööle põllumajandussektorisse? □ Jah

□ Ei 5.7.4 … tööle enam mitte minna (jääda pensionile vms) □ Jah

□ Ei 5.8 Millised on järgneval kolmel aastal (2008-2010) Teie kavatsused mittepõllu-majanduslike tegevusalade osas? Kas kavatsete … (Palun märkige sobivad variandid) 5.8.1 Mitte alustada mittepõllumajandusliku tegevusega □ 5.8.2 Alustada mittepõllumajandusliku ettevõtlusega □ 5.8.3 Suurendada olemasoleva(te) mittepõllumajandusliku tegevuse mahtu □ 5.8.4 Vähendada olemasoleva(te) mittepõllumajandusliku tegevuse mahtu, aga siiski jätkata □ 5.8.5 Vahetada mittepõllumajanduslikku tegevusala □ 5.8.6 Täielikult loobuda mittepõllumajanduslikust tegevusest □ 5.8.7 Jätkata olemasoleva(te) mittepõllumajandusliku tegevusega ilma suuremate muudatusteta □

96

5.9 Mida Te vajate kõige rohkem oma tootmisüksuse konkurentsivõime tõstmiseks? Palume märkida tähtsuse järjekorras kolm kõige olulisemat tegurit (1-kõige olulisem, 2-oluline, 3-vähem oluline). 5.9.1 Maad □ 5.9.2 Ehitisi ja rajatisi □ 5.9.3 Tehnikat, masinaid ja seadmeid □ 5.9.4 Geneetilist materjali (sh uusi loomi) □ 5.9.5 Teadmisi □ 5.9.6 Tööjõudu □ 5.9.7 Muud (palun märkige, mida) ....................................................... □

5.10 Millised on need kolm valdkonda, millesse investeerimine on Teie tootmisüksuses järgneval kolmel aastal (2008-2010) kõige vajalikum. Palume märkida tähtsuse järjekorras kolm kõige olulisemat valdkonda (1-kõige olulisem, 2-oluline, 3-vähem oluline). 5.10.1 Tootearendus □ 5.10.2 Toodangu kvaliteedi tõstmine □ 5.10.3 Tootmismahu suurendamine □ 5.10.4 Toodangu töötlemine □ 5.10.5 Tootmisjääkide (nt põhk, sõnnik) töötlemine □ 5.10.6 Tootmistingimuste parandamine □ 5.10.7 Amortiseerunud põhivara asendamine □ 5.10.8 Töötingimuste parandamine □ 5.10.9 Töötajate koolitus ja väljaõpe □ 5.10.10 Toiduohutus ja hügieen □ 5.10.11 Keskkonnakaitse □ 5.10.12 IT-süsteemid □ 5.10.13 Muu (palun märkige, mis) ..................................... □

5.11 Milline on Teie hinnang infokanalitele, mille kaudu saate oskusteavet praeguse tootmissuuna kohta? (Palun märkige iga vastuse juurde sobiv variant) Väga

halb Halb Rahuldav Hea Väga

hea 5.11.1 Oskusteabe olemasolu spetsialistide näol

□ □ □ □ □

5.11.2 Oskusteabe olemasolu kirjalikul kujul

□ □ □ □ □

5.11.3 Oskusteabe olemasolu koolituste kujul

□ □ □ □ □

5.11.4 Oskusteabe kättesaadavus elektroonilisel kandjal

□ □ □ □ □

5.11.5 Oskusteabe saamine nõuandekeskustelt

□ □ □ □ □

5.11.6 Üldhinnang oskusteabe kättesaadavusele

□ □ □ □ □

97

5.12 Kuidas hindate järgnevate tegurite olulisust maal tegutsevale ettevõtjale? (Palun märkige iga vastuse juurde sobiv variant) Mitte-

oluline Vähe-oluline

Keskmine Oluline Väga oluline

5.12.1 EL ühine põllumajanduspoliitika

□ □ □ □ □

5.12.2 Riiklik maaelu- ja regionaalpoliitika

□ □ □ □ □

5.12.3 Kohaliku omavalitsuse suhtumine ettevõtlusesse

□ □ □ □ □

5.12.4 Ühiskonna hoiak maaelu suhtes

□ □ □ □ □

5.12.5 Toodangu turustamis-võimaluste lähedus

□ □ □ □ □

5.12.6 Teiste ettevõtjate olemasolu piirkonnas

□ □ □ □ □

5.12.7 Sobiva tööjõu olemasolu piirkonnas

□ □ □ □ □

5.12.8 Võimalused erinevate toetuste taotlemiseks

□ □ □ □ □

5.12.9 Põhikooli olemasolu lähikonnas

□ □ □ □ □

5.12.10 Arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet

□ □ □ □ □

5.12.11 Teede olemasolu ja kvaliteet □ □ □ □ □ 5.12.12 Kaupluste olemasolu lähikonnas

□ □ □ □ □

5.12.13 Kaubavaliku mitmekesisus lähikonna kauplustes

□ □ □ □ □

5.12.14 Arvutiside olemasolu lähikonnas

□ □ □ □ □

5.12.15 Elektri olemasolu ja kvaliteet □ □ □ □ □ 5.12.16 Piisav bussi- või rongiühendus keskustega

□ □ □ □ □

5.12.17 Töövõimalused teistele pereliikmetele lähikonnas

□ □ □ □ □

5.12.18 Muu infrastruktuuri (vesi, kanalisatsioon jm) olemasolu

□ □ □ □ □

5.12.19 Teenuste (juuksur, pesumaja jm) kättesaadavus lähikonnas

□ □ □ □ □

5.12.20 Kõrgkoolide panus tootmiseks vajalike lahenduste leidmiseks ning spetsialistide ettevalmistamiseks

□ □ □ □ □

5.12.21 Riiklik valmisolek teadmistepõhiste lahenduste soodustamiseks

□ □ □ □ □

98

5.13 Palun andke hinnang Teie kui põllumajandustootja tugevatele ja nõrkadele külgedele. (Palun märkige iga vastuse juurde sobiv variant) Väga

halb Halb Rahuldav Hea Väga

hea 5.13.1 Tootmisalane kogemus senisel tootmissuunal

□ □ □ □ □

5.13.2 Usk tootmise jätkamisse □ □ □ □ □ 5.13.3 Järelkasv tootmise jätkamiseks

□ □ □ □ □

5.13.4 Teadmiste ja oskuste olemasolu

□ □ □ □ □

5.13.5 Materiaalsete vahendite olemasolu

□ □ □ □ □

5.13.6 Maa olemasolu □ □ □ □ □ 5.13.7 Tervis □ □ □ □ □ 5.13.8 Perekonna toetus □ □ □ □ □ 5.13.9 Ühiskonna toetus □ □ □ □ □ 5.13.10 Võimekus erinevate toetuste taotlemiseks

□ □ □ □ □

5.13.11 Muu (palun kirjutage, mis) …………………………………………………………………… □ □ □ □ □

II osa – põllumajanduspoliitika tulevik 6. Põllumajanduspoliitika tulevikuvalikud Vanades EL liikmesriikides (EL15) on otsetoetused tootmisest lahti seotud, st toetuse maksmise aluseks on vastava taotleja referentsperioodil saadud keskmine otsetoetuste summa või teatud piirkonnas referentsperioodil makstud keskmine otsetoetuste summa. Seejuures ei ole taotlejal kohustust jätkata samasugust tootmist, kui eelneval perioodil ning tal on võimalus toota seda, mis on hetkel kasulikum, mitte seda, mille eest rohkem toetust makstakse. Kuid kui taotleja suurendab oma põllumajandustootmise mahtu, siis ei ole tal võimalik otsetoetusi juurde saada. Sellest lähtuvalt küsime: 6.1 Millest tuleks otsetoetuste andmisel lähtuda? a. Taotleja eelneval perioodil (näiteks 2004-2006. aasta) saadud keskmisest

otsetoetuste summast. □ b. Taotleja kasutatava põllumajandusmaa pindalast, seejuures tootmisest

lahti seotud otsetoetuse määr pinnaühiku kohta peaks olema kõigile võrdne.

□

c. Taotleja tegelikust põllumajandustootmise (põllumajandusmaa pind, põllukultuuride pind ja loomade arv) mahust □

d. Nõuetele vastamiseks tehtavate kulutuste mahust □ e. Raske öelda □ 6.2 EL-s on erinevad tootmisest lahti seotud otsetoetuse määrad: Prantsusmaal –

keskmiselt 205 EUR/ha, Saksamaal – 333 EUR/ha, Lätis – 32 EUR/ha. Arvestades, et toetusest lahti seotud otsetoetuse määr võib mõjutada maa müügi- ning rendihinda, siis mida Teie eelistate?

a. Saada võimalikult kõrget otsetoetust, mille määr oleks kogu EL-s võrdne. □ b. Otsetoetuse määr peaks olema kogu EL-s ühtne ning väiksem niitmise

kulust. □ c. Otsetoetusi ei ole vaja ja seda raha võiks kasutada teistel eesmärkidel. □ d. Otsetoetuse määr võiks liikmesriigiti erineda. □ e. Raske öelda □

99

6.3 Mida Te eelistaksite tootmisest lahtiseotud otsetoetuse maksmisel? a. Deklareerida igal aastal toetusõiguslik pind (otsetoetuste kogusumma on

riigi kohta konstantne, seega väheneb deklareeritud kogupinna suurenedes toetuse määr ühe hektari kohta).

□

b. Saada vastavalt oma eelmisel perioodil (näiteks 2004-2006. aasta) saadud keskmisele otsetoetuste summale vastavat fikseeritud toetust (võttes arvesse, et lisandunud pindala ei oleks toetusõiguslik).

□

c. Raske öelda □ 6.4 Mida tuleks Teie arvates arvesse võtta tootmisest lahti seotud otsetoetuste

maksimaalse määra arvutamiseks? a. Kulutusi, mis kaasnevad eriliste keskkonna, loomapidamise ning

taimekaitse nõuete täitmisega. □ b. Maa heas põllumajanduslikus korras hoidmise kulusid. □ c. Muud (palun kirjutage, mis) … □ 6.5 Milline peaks olema väikseim pind taotleja kohta, millele saab taotleda

otsetoetust? a. 0,3 ha nii nagu see on nn vanades (EL15) liikmesriikides. □ b. 1 ha nii nagu see on Eestis. □ c. 5 ha □ d. Muu (palun kirjutage, mis) ... □ 6.6 Kas peate õigeks maksimaalse piirsumma kehtestamist, millest rohkem ei saaks

otsetoetusi ükski tootja, olenemata tema suurusest? a. Jah □ b. Ei □ 6.7 2003. aastal deklareerisid maaomanikud ja -kasutajad põllumajandusmaad, mis

olid sel ajal heas põllumajanduslikus korras. Otsetoetuste taotlemiseks on toetusõiguslikud ainult need 2003. aastal 30. juunil heas põllumajanduslikus korras olnud alad. Kas Te eelistaksite tulevikus saada otsetoetusi...

a. Põllumajandusmaale, mis oli heas põllumajanduslikus korras 2003. aastal ning on seda ka toetuse taotlemise aastal. □

b. Põllumajandusmaale, mis on toetuse taotlemise aastal heas põllumajanduslikus korras, ilma ajaloolise piiranguta. □

c. Raske öelda □ 6.8 EL on ületootmise vähendamiseks ning bioloogilise mitmekesisuse suurendamiseks

rakendanud nõuet, et 10% põllumaast tuleks igal aastal põllumajandustoodete tootmisest kõrvale jätta. Arvestades, et tulevikus võib kohustuslik maa tootmisest kõrvale jätmise nõue rakenduda ka Eestis, siis mida Teie eelistate?

a. Säilitada praegune maa tootmisest kõrvalejätmise määr - 10% pindalast ilma loata, sellel maal põllumajandustooteid toota. □

b. Säilitada praegune maa tootmisest kõrvalejätmise määr 10% ning toota sellel maal toiduks mittekasutatavaid kultuure.

□

c. Kaotada maa tootmisest kõrvalejätmise nõue ning ise otsustada, kuidas oma maad kasutada.

□

d. Jätta otsustusõigus maakasutuse osas igale liikmesriigile endale. □ e. Kaotada maa tootmisest kõrvalejätmise nõue, aga suunata loodushoiu

tagamiseks rohkem vahendeid maaelu arengukava keskkonnatoetusteks. □ f. Raske öelda. □

100

6.9 EL on kehtestanud keskkonna, inimeste ja loomade tervishoiu, taimetervise ning loomade heaolu valdkonnas 18 direktiivi, milles toodud nõuetele põllumajandus-tootja peab vastama. Milline on Teie arvamus nende nõuete kohta?

a. Nende nõuete täitmine aitab tõsta toodangu kvaliteeti ja parandada keskkonna seisundit. □

b. Olemasolevale nõuetele tuleks lisada veel nõudeid. □ c. Nõudeid on liiga palju ja osad neist ei ole põhjendatud ega vajalikud. □ d. Nõuete loetelu peaks olema täpsem, et tagada nende ühtne täitmine kõigis

EL liikmesriikides. □ e. Muu …. □ EL on vanades liikmesriikides rakendanud modulatsiooni, ehk toetuste ümbersuunamist põllumajanduspoliitika esimesest sambast teise, st otsetoetusi vähendatakse ning sealt vabanenud summa liidetakse juurde maaelu arengukava (MAK) toetustele. Sellest tulenevalt küsime: 6.10 Kui otsetoetusteks ettenähtud summat vähendatakse ja nende võrra

suurendatakse maaelu arengukava toetusi, siis kas Te eelistate võimalust taotleda vabanenud summa arvelt…

a. Põllumajandustootmise investeeringutoetust □ b. Põllumajandusega seotud keskkonnatoetusi □ c. Maamajanduse mitmekesistamise investeeringutoetust □ d. Raha tuleks kasutada kohaliku tähtsusega teiste investeeringute

tegemiseks □ e. Muu (palun kirjutage, mida) … □ Ühise põllumajanduspoliitika 2003. aasta reformi üheks eesmärgiks oli järk-järgult vähendada turgu reguleerivate meetmete (kvoodid, sekkumiskokkuost, eksporditoetused jt) arvu ja osatähtsust. Sellest lähtuvalt tunneme huvi: 6.11 Kas toetate piimakvoodi kaotamist EL-s? a. Jah □ b. Ei □ 6.12 Milline on Teie arvates kõige otstarbekam üleminekuvariant kvoodita

piimatootmisele 2015. aastal? a. Kvoote tuleks suurendada järk-järgult. □ b. Järk-järgult tuleks vähendada kvoodi ületamisega kaasnevat trahvimäära ja

kvooti ei peaks suurendama. □ c. Järk-järgult tuleks suurendada nii kvoote kui vähendada kvoodi

ületamisega kaasnevat trahvimäära. □ d. Piimakvoot tuleks kaotatada kohe aastal 2008. □ e. Üleminekumeetmeid ei olegi vaja. □ 6.13 Kas peate oluliseks teravilja sekkumiskokkuostu süsteemi säilitamist? a. Jah, pean seda oluliseks, kuna see tagab tootjale kindla miinimumhinna. □ b. Jah, pean seda oluliseks, kuna see aitab stabiliseerida teraviljaturgu. □ c. Jah, pean seda rahvusliku julgeoleku seisukohast oluliseks □ d. Ei, sest sekkumiskokkuostu süsteem pakub liiga madalat hinda. □ e. Ei, sest süsteem on liiga keerukas, ei mõjuta turgudele stabiilsust ning

seetõttu ei avalda minu tootmisüksusele konkreetset mõju. □ f. Muu (palun kirjutage, mis) …. □

101

6.14 Kas tunnetate põllumajandustoodete turukorraldusmeetmete (eksporditoetused,

sekkumiskokkuost, piima kasutustoetus jne) mõju oma talu või ettevõtte majandustulemustele?

a. Jah, need on aidanud saada minu toodangu turustamisel kõrgemat müügihinda. □

b. Jah, need on aidanud hoida toodangu müügihinda stabiilsemana. □ c. Ei tunneta nende meetmete mõju ega vajalikkust. □ d. Ei, nende meetmete mõju majandamisele on negatiivne. □ e. Muu (palun kirjutage, mis) …. □ 6.15 Kas praegune energiakultuuride kasvatamise toetussüsteem innustab… a. Võtma taaskasutusse varem aktiivsest kasutusest väljas olnud alasid. □ b. Kasutama maad, mida varem kasutasite põllumajandussaaduste

kasvatamiseks. □ c. Süsteem ei innusta energiakultuure tootma, sest „rohelise“ energia

tooraine hind on liiga madal. □ d. Süsteem ei innusta energiakultuure tootma, sest sellega kaasneb kohustus

müüa lepingu alusel suur kogus toodangut. □ e. Süsteem ei innusta energiakultuure tootma, sest tootmisega alustamiseks

pean tegema eelnevalt investeeringuid. □ f. Sellise toetuse järele ei ole vajadust. □ g. Ei oma arvamust/raske öelda. □ 6.16 Kas peate oluliseks põllumajandustoodangu tootmisega seotud riskide (turuhinda-

dest ja ilmastikust tulenevad riskid) kindlustamiseks ühtse süsteemi loomist EL-s või Eestis?

a. Jah, liituksin ühtse süsteemiga. □ b. Jah, ühtne süsteem võiks olla, kuid tõenäoliselt ma sellega ei liituks. □ c. Ei, riskide kindlustamine võiks jääda kindlustusseltside pärusmaaks. □ d. Ei näe riskide kindlustamisel üldse mõtet. □ e. Muu (palun kirjutage, mis) …. □ 6.17 Kas tajute kliimamuutuste mõju oma tootmistegevusele? a. Jah, ilmastik on muutunud tootmiseks soodsamaks. □ b. Jah, ilmastik on muutunud võrreldes varasemaga ebasoodsamaks. □ c. Ei ole muutusi märganud. □ 6.18 Kas peate oluliseks maaelu arengukava toetuste suurendamist? a. Jah, igasugune toetuste suurenemine on positiivne. □ b. Jah, nende toetuste kaudu saan tõsta oma tootmise konkurentsivõimet. □ c. Jah, täiendavad vahendid tuleks suunata põllumajandustootmise

investeeringutoetusteks. □ d. Jah, täiendavad vahendid tuleks suunata keskkonnatoetusteks. □ e. Jah, täiendavad vahendid tuleks suunata maaelu mitmekesistamise

toetamise investeeringutoetuseks. □ f. Ei, eelistaksin otsetoetuste suurenemist. □ g. Toetusi ei ole üldse vaja suurendada. □ h. Muu (palun kirjutage, mis) …. □

102

6.19 Kas peate põllumajandustootmise toetamist oluliseks? a. Jah, igasugune toetamine on positiivne □ b. Jah, ainult tänu toetustele on üldse võimalik põllumajandusega tegeleda □ c. Jah, aga ainult siis, kui toetuste tase on kõigis EL riikides sama suur. Kui ei

ole, siis tuleks toetamine lõpetada. □ d. Ei, toetused on negatiivselt mõjunud sisendite hindadele □ e. Ei, toetused on negatiivselt mõjunud minu konkurentsivõimele □ f. Ei, igasugune toetamine tuleks lõpetada □ 6.20 Kas peate oluliseks püsirohumaa säilitamise kohustuse jätkamist? a. Jah. □ b. Ei. □ Täname Teid vastuste eest! Siia saate kirjutada täiendavaid ettepanekuid ja arvamusi.

projekt „euroopa liidu põllumajandus- ja maaelu arengu ......projekt „euroopa liidu...

Documents