44 HARIDUS 7–8/2007

NAGU LILLEKE VÄLJALLill on nooruse ja ilu sümbol. Iga lilleõis on

juba märk iseenesest. Lilled räägivad

märgikeeles – loomulikult on inimene selle

neile n-ö suhu pannud. Lill omab tähendust

ilmselgelt mitte niivõrd enda kui inimese ja

kõiksugu putukate-mutukate jaoks. Mängu

tuleb värvus, lõhn, kasvuaeg ja -koht. Lill

võib olla kole ilus. Tema kohutav ilu petab

isegi putukad ära, vrd lihasööja lilleke.

Läbi l i l ledeKui eneseväljendusega peaks tekkima ob-

jektiivseid raskusi, saab läbi lillede paljut ära

öelda. Lill sobib hästi ümberütlemiseks.

Nagu lilleke väljal – see on piibellik võrdlus.

Jeesus kasutab mäejutluses võrdumit lille-

dest väljal: „Pange tähele lilli väljal, kuidas

nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra.

Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges

oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui

üks nendest!” (Mt 6, 28–29; vt ka Lk 12, 27).

Li l leõis kui tunnustähtJumal kasvatas enda sõnul Jeruusalemma

nagu lillekest väljal. Ta ütleb Jeruusalem-

male: kui sa sündisid, ei kurvastanud ükski

silm sinu pärast, vaid sind visati lagedale

väljale; nõnda põlastatud oli su hing sel

päeval. Aga mina läksin sinust mööda ja

ütlesin sulle: „Jää elama, ma kasvatan sind

nagu lillekest väljal!” (Hs 16).

Inimene elab oma elu ära nagu lilleke

väljal: „Inimese elupäevad on nagu rohi: ta

õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul te-

mast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei

tunne teda enam!” (Ps 103, 15–16). Proh-

vet Jesaja: „Kõik liha on nagu rohi ja kõik

tema hiilgus nagu õieke väljal! Rohi kuivab

ära, õieke närtsib, kui Jehoova tuul puhub

selle peale! Tõesti, rahvas on nagu rohi!

Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie

Jumala sõna püsib igavesti!” (Js 40, 6–8).

Li l led maajumalaleLilled on siirderiituslikud atribuudid. Kui ini-

mene siirdub ühest olukorrast teise või lah-

kub sellest maailmast, tuuakse talle teele

kaasa lilli – lilledega minnakse pulma ja

matustele. Lilled arvatakse seostunud juba

kiviajal maajumalakultusega. Lilled on ma-

tustel tähenduslikult seotud hauataguse

maailmaga. Arvatakse, et lahkunut saade-

takse lilledega pigem hauataguse maailma

jumaluse heasoovlikkuse taotlemiseks kui

minejale lohutuseks. Lilli panid surnutele

hauda kaasa juba neandertali inimesed

100 000 aastat tagasi, ühe Türgis leitud

matusepaiga kivististe põhjal võivat seda

otsustada. Mis viitavat sellele, et surma

peeti pidulikuks pühalikuks sündmuseks.

Mingi osa inimesest elas usutavasti edasi

pärast seda, kui keha suri. Üldine uskumus

on, et kui surnuaialt murda lilli, tuleb surnu

neile öösel järele.

Õitsemine, eht imine, ohverdamineLiivi mütoloogias leidub kajastusi tähendus-

likust sugulusest õitsemise, ehtimise ja

ohverdamise vahel: õis > and > ohvriand;

vrd ka läti ziedot ‘õitsema’; zieduot ‘anneta-

ma, ohverdama’. Liivis oli levinud komme

ilustada teatud tähtpäevil lilledega põllu-

peenraid, puid, paate, hooneid, katuseid,

loomi ja inimesi, iseäranis seoses jaaniöö

ja ülestõusmispühaga. Ehtimine on and ilu-

jumalanna altarile.

Pärg päheVana-Kreekas ehiti pidurongikäigus sõnn

lilledega, Egiptuses tehti seda pühas prot-

sessioonis osaleva jääraga. Sõnn ja jäär on

maajumala võrdkujud. Meilgi Eestis pandi

teatud puhkudel – jüripäeval, suvistepüha-

del, jaanilaupäeva õhtul ja jaanipäeva hom-

mikul – lehmale lillepärg pähe: „Jüripäävä

eh’täse karüsõ lehmä’ ar’, ku’ kodo nakkas’

ajama, pandva’ palohkvavarsist koetusi

van’kit ja reboraiki ümbre sarvi. Noid võõ-

das inne sarvilt ar ku’ esi’ kaksi ar’, sis’ ülti,

saava ilosa lehmä’” (Setumaa; reburaig on

nõiakold).

Jaanilaupäeva õhtul ei tohi muidu üldse

koju tulla, kui es ole pärg lehmäl pään, see

oli karjase hool ja kohus. Jaanipäeva hom-

mikul pandi pärjad pähe kogu karjale, s.o

küllap ka jääradele.

Väike märgiatlasK a r l K e l l o

Paul Kondase sõnajalaõis.

Neitsi Maarja sümbolid,Saaremaa ja Prantsusmaa.

Jeesus kui kohtumõistja, mõõksuus, liilia käes, ca 1260.

Peaingel Gabriel, Maarjakuulutus. Maarja altar,Niguliste kirik, 15. sajand.

45HARIDUS 7–8/2007

Jaaniööl õ i tseb sõnajalg„Jaanipääva ööse peab sõnajalg õitsema.

Kui selle õie kätte saab, siis võib inimene

selle õiega ennast nägematuks tehja kõige

inimeste silma ees” (Jõhvi). Sõnajalg aitab

usutavasti kaheksat seltsi taba vastu, tehes

seega loodetavasti kõik lukud lahti. Sõna-

jala kuldne õis avaneb jaaniööl kell 12. Sõ-

najalaõis teeb selle, kes tema kätte saab,

nähtamatuks ja sammud kuuldamatuks.

Sõnajalaõie omanik saab igiõnnelikuks,

kõik tema soovid täituvad; ta teab kõike,

mis maailmas juhtub, näeb tulevikku ette,

leiab kadunud asjad üles. Isegi see õnne-

lik, kes juhtub sõnajalaõit vaid nägema,

võib ühe soovi soovida – see täitub, usu-

vad lätlased.

Et sõnajalg õitseb, on kuulnud kuulus

mütoloog Frazergi: mees toob ära huvitava

legendi, misjärgi Savoias õitsevat mägisõ-

najalad ainult jaaniööl – imeilusate punaste

õitega, otsekui tähed metsa all, kuid kohe-

maid murdvat need kurat. Igaühel, kes ta-

hab sõnajalaõisi endale saada, seisab ees

kohutav kahevõitlus. Kuid see, kes õie või

kas või seemned omandab, võib iga mo-

ment oma soovi kohaselt muutuda näge-

matuks.

Saaroni l i i l iaKui kristlaste pühakiri räägib lilledest, on

sageli liiliatest juttu. Eestikeelsest Ülemlau-

lu tõlkest oli veel paarkümmend aastat ta-

gasi lugeda, et „Su kaks rinda on nagu

kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söö-

vad lillekeste keskel!” (Ülemlaul 4, 5). Piibli

uustõlkes on lillekestest saanud juba liiliad.

Ka Jeesuse mäejutluses kasutatud võrdu-

mis lilledest väljal (Mt 6, 28–29) on tege-

likult mõeldud nimelt liiliat. Iseloomulikult

võrreldi meie varasemates piiblitõlgetes

Jeesust Saaroni roosiga – nüüd on ta Saa-

roni liilia, vrd „Mina olen Saaroni liilia, orgu-

de lilleke!” (Ülemlaul, 2, 2).

Bütsantsis sümboliseerisid liiliad küllust

ja kuninglikkust, Mesopotaamias armastust

ja viljakust. Liilia on Prantsuse kuninga-

võimu sümbol, õitsva riigi võrdkuju. Valge

liilia on Neitsi Maarja atribuut – kui valguse,

puhtuse, vooruslikkuse, süütuse, neitsilik-

kuse sümbol.

Liilia seostub usaldusega Jumala vastu,

usukindluse ja jumalatruudusega, kristliku

vagaduse, puhtuse ja süütusega, varema-

tel aegadel ka viljakuse ja erootilise armas-

tusega (punane liilia viitab viljakusele ja

erootikale, vrd: „Su kaks rinda on nagu

kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söö-

vad liiliate keskel!”; vrd ka: „Tema põsed on

nagu palsamipeenar, vürtside laekad; tema

huuled on liiliad, millelt nõrgub sula mürri”

(Ülemlaul 4, 5; 5, 13). Rahvauskumustes

võib liilia murdmine seostuda süütuse võt-

misega.

Liilia usuti tekkinud kas emajumala Hera

piimast või Eeva pisaratest, kui ta Aada-

maga Eedeni lilleaiast välja aeti. Valge liilia

on ka armulikkuse sümbol – Kristusel kui

maailma kohtunikul võidakse kujutada

suust väljumas liiliat halastuse märgina.

Kolmeharulisena kujutatud liilia tähistab

kolmainsust, kolm õielehte on ka usu, loo-

tuse, armastuse – jumaliku armastuse

võrdkuju.

Kreeka mütoloogias seostub liilia surma

ja teispoolsusega. Liilia kujul võivad ennast

ilmutada surnute hinged; liilia võib kasvada

süütult hukkamõistetu hauale.

Kiv i l i l leaed ki r ikusKarja kirikus Saaremaal on kivisse raiutud

mitmeid lilli, nende seas roos ja liilia, mõle-

mad väga tuntud sümbolid. Karja kirik on

lausa kiviliiliakirik. Esimese lähenemise

korras võib seal leida kümneid liiliamotiive,

kõige ootamatumates kohtades. Usk, usk

ja veel kord usk on see, mis pakub päästet.

Karja kiriku liiliamotiividele, tundub, pole

vajalikku tähelepanu pööratud, rääkimata

sellest, et seostada neid otseste, Bütsantsi

päritolu ja viikingite vahendusel Rootsi sat-

tunud paralleelidega (vt ka „Väike märgi-

atlas”, 6–7/2005).

Liiliamotiiv hauaplaadikatkel,Pöide kirik.

Karja kiriku raiddekoori detail.Lihasööja lilleke.

Liiliakivi Rootsist,Västergotland.