TALLINNA ÜLIKOOL

KOMMUNIKATSIOONI INSTITUUT

Jelena Poleštšuk

TÖÖVÕIMEREFORMI KAJASTUS

EESTI- JA VENEKEELSES UUDISTEPORTAALIS DELFI

Magistritöö

Juhendaja lektor Katrin Aava, PhD

Tallinn 2015

SISUKORD

SISSEJUHATUS ........................................................................................................ 4

1. TEOREETILINE TAUST ......................................................................................... 6

1.1. Meedia roll ühiskonnas ..................................................................................... 6

1.2. Eesti meediamaastik ........................................................................................ 8

1.3. Sotsiaalsed võimutegelased ........................................................................... 11

1.4. Keele ja massiteabevahendite võim ............................................................... 12

1.5. Varasemad töövõimereformi kajastamist puudutavad uurimused .................. 14

1.6. Töövõimereformi kajastamist meedias puudutavad uurimused ...................... 16

1.7. Töövõimereform Eestis ................................................................................... 18

1.8. Suhtumine puudega inimesse eri ajastutel ..................................................... 23

2. METOODIKA ........................................................................................................ 26

2.1. Töö eesmärk ning uurimisküsimused ............................................................. 26

2.2. Metodoloogia teoreetiline ülevaade ................................................................ 27

2.3. Kriitiline diskursusanalüüs .............................................................................. 29

2.3.1. Illustratsioonid ja visuaalsed vahendid..................................................... 31

2.4. Kontentanalüüs .............................................................................................. 34

2.5. Kriitiline diskursusanalüüs .............................................................................. 37

2.6. Uuringu valim ................................................................................................. 40

3. UURINGU TULEMUSED ...................................................................................... 43

3.1. Kontentanalüüsi tulemused ............................................................................ 43

3.1.1. Artiklite modaalsus kvantitatiivse sisuanalüüsi tulemusena ..................... 43

3.1.2. Artiklite ja illustratsioonide teemade vaheline jagunemine kvantitatiivse

sisuanalüüsi tulemusena ................................................................................... 44

3.1.3. Sõnapilves esinenud artiklite teemad ...................................................... 46

3.1.4. Sõnapilves esinenud kõneisikud .............................................................. 49

3.2. Kriitilise diskursuseanalüüsi tulemused .......................................................... 51

3.2.1. Riigi või riigiametnike ja kodanike vastasseisu diskursus ........................ 52

3.2.2. Sotsiaalse dialoogi diskursus ................................................................... 57

3.2.3. Ühiskonnasisese võrdõiguslikkuse diskursus .......................................... 61

3.2.4. Fotode analüüs ........................................................................................ 64

4. JÄRELDUSED JA DISKUSSIOON ...................................................................... 75

KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 77

KASUTATUD KIRJANDUS ..................................................................................... 79

SUMMARY ............................................................................................................... 84

LISAD ....................................................................................................................... 87

Lisa 1. Kontentanalüüsi kodeerimisjuhend ............................................................ 87

Lisa 2. Analüüsitud meediatekstid ja nendega kaasnevad fotod ........................... 89

4

SISSEJUHATUS

Töö keskne uurimisobjekt on töövõimereformiga seotud meediaartiklid eesti ja vene

keeles. Töövõimereformi ettevalmistused on käivitanud laiema avaliku arutelu

töövõimetuspensionäride ja puudega inimeste staatuse ja kaasatuse teemadel.

Viimase aasta jooksul on teema meedias leidnud erinevate nurkade alt käsitlemist

rohkem kui kunagi varem.Töövõimereform käivitub esimesel jaanuaril 2016 ning loob

uue töövõime toetamise süsteemi. Muudatuste eesmärgiks on muuta suhtumist

vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida. Käivitatud

reformiga pannakse proovile erinevate sektorite (haridus-sotsiaal-meditsiin-töö) ja

tasandite (riik – kohalik omavalitsus – tööandja – teenuseosutaja –

esindusorganisatsioon – inimene) koostöövalmidus ning ühise kaugema eesmärgi

nägemise võime, mis kaugemas vaates peaks parandama tööealiste puudega

inimeste elukvaliteeti ja tagama ühiskonna sotsiaalse arengu.

Lähtuvalt eespool kirjeldatud olukorrast on käesoleva töö peamine uurimisprobleem:

töövõimereformi sõnastamisprotsessi analüüs eesti ja vene keeles. Käesoleva

magistritöö eesmärgiks on uurida, kuidas konstrueeriti töövõimereformi tähendust

eesti- ja venekeelses meedias ning kirjeldada, kuidas töövõimereformi

ettevalmistamise faasis mõjutatakse erinevaid sihtrühmi. Samuti kirjeldatakse, mil viisil

eesti-ja venekeelne Delfi sellest teemast räägib.

Uurimisküsimused, millele käesolev magistritöö vastuseid püüab leida, on järgnevad:

1) Milliste diskursuste kaudu konstrueeritakse töövõimereformi tähendusi eesti ja

venekeelses meedias?

2) Kes on põhilised kõneisikud?

3) Milliste rollide kaudu konstrueerivad kirjutajad protsessis osalejaid?

5

Uurimisobjektiks on valitud Delfi online`is ilmunud artiklid. Vastavalt Statistikaameti

andmetele loeb internetis ajalehti 64% Eesti elanikkonnast. Eesti kõige

populaarsemaks veebiväljaandeks on portaal Delfi, mida igapäevaselt külastab 312

000 eestimaalast. Nende hulgas on venekeelse Delfi portaali külastajaid 61 000.

Nendel põhjusel valisin veebiväljaande tekstid analüüsiobjektiks.

Magistritöö on praktilise suunitlusega uurimus, mis autori hinnangul võib pakkuda huvi

Eesti Töötukassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale ning poliitikutele, kes vastutavad

töövõimereformi elluviimise eest. Töö võimaldaks neutraalse pilguga hinnata

meediakajastusi ning kirjeldada võimalusi efektiivse kommunikatsiooni jaoks.

Käesolev töö koosneb põhiliselt neljast erinevast osast, mis jagunevad omakorda

alapeatükkideks: esimeses osas antakse ülevaade töö teoreetilistest ja empiirilistest

lähtekohtadest. Teises osas sõnastatakse uurimisküsimused, selgitatakse kasutatud

uurimismetoodikat ja kirjeldatakse töö valimit. Töö põhiosa – kolmas osa, moodustab

läbiviidud empiirilise analüüsi tulemused, mis olid tehtud Norman Fairclough`i kriitilise

diskursuseanalüüsi abil. Viimases osas esitatakse diskursuseanalüüsi järeldused ja

kokkuvõtted.

6

1. TEOREETILINE TAUST

Käesolevas peatükis olen sõnastanud teoreetilised lähtepunktid, mille alusel analüüsin

töövõimereformi teema kajastamist eesti- ja venekeelses Delfi online väljaannetes.

Järgnevalt esitan ülevaate media rollist ühiskonnas ja Eesti meediamaastikust,

töövõimereformi teoreetilistest kontseptsioonidest ning tutvustan valdkonnaga seotud

varasemate uurimuste erinevaid aspekte.

1.1. Meedia roll ühiskonnas

Käesoleva töö keskseks mõisteks on meediaruum ning selle kujunemine.

Massiteabevahendid hakkasid ideede, väärtuste ja võtmeprotsesse puudutavate

ettekujutuste levitamisele olulist mõju avaldama möödunud sajandi alguses. Sel moel

sai massimeedia enamikus demokraatlikes maades neljanda võimu staatuse,

avaldades märgatavat mõju ühiskonnas toimuva kujunemisele ja muutumisele. Faktide

ja arvamuste avaldamine massiteabevahendites sündmuste ja elu võtmeaspektide

kohta kujundab üldisi hoiakuid ja vaatenurki. (Gerbner 1969: 125)

Massimeedia ülesanne seisneb alati ühiste narratiivide ja üldtunnustatud

väärtushinnanguid edendavate lugude loomises (Kivikuru 2013: 26). Kui vaadelda

massiteabevahendeid kui kohta, kus peetakse avalikke debatte selle üle, kuidas me

elame ja missuguseid kollektiivseid otsuseid me vastu võtame, on oluline pöörata

tähelepanu sellele, kuidas on kujutatud konkreetseid isiksusi või vähemalt kitsaid

inimgruppe, keda ühendab üks ühine tunnus. Toetudes Pierre Bourdieu (1994) ja Teun

van Dijki (2000) uuringutele, on oluline selgitada, kuidas selliseid konkreetseid

sotsiaalseid toimijaid on kujutatud ühiskondlikus sfääris.

Efektiivse demokraatia jaoks on vajalik, et inimesed võtaksid osa nende otsuste

vastuvõtmisest, mis hiljem neile mõju avaldama hakkavad. Luhmanni (1996) arvates

7

on massiteabevahendid üheks süsteemiks, mis võimaldab ühiskonnal uueneda ja

tagab selle objektiivse peegeldamise. Arenenud ühiskondades on informatsiooni

levitamiseks olemas tõhus mehhanism – massiteabevahendid. Teisest küljest on üha

sagedamini kuulda argumente, et massiteabevahendite kaudu levitatava

informatsiooni tarbijad on viimasel ajal muutunud apoliitilisteks tarbijateks, kes

avalikest diskussioonidest osa ei võta (Splichal 2002: 6).

Newman ja Levy (2013) arvates massimeedias sisalduv saadab tänapäeva inimest

pidevalt, sõltumata sellest, millist tehnoloogilist platvormi inimene eelistab kasutada.

Kuigi traditsiooniliselt on kombeks arvata, et ajalehed on peamiseks kanaliks, mille

kaudu toimub arusaamade kujunemine päevakajaliste sündmuste kohta, on

kaasaegne auditoorium ja nende meedia erinevate meediakanalite ja platvormide

vahel palju diversifitseeritum. Sellegipoolest ei ole ajalehed arenenud maades

minetanud oma määravat rolli massimeediasüsteemides. (Hallin ja Mancini 2004,

2012) Newman ja Levy (2013) väidavad, et tugeva kuvandiga ajalehed, kaasa arvatud

online-ajalehed, on siiani kõige olulisemaks informatsiooniallikaks. Need on kanalid,

mille kaudu saab nende auditoorium informatsiooni inimeste, sündmuste või elustiilide

kohta, mille osas neil varem teadmised puudusid.

Massimeedia diskursuses kujuneb välja sotsiaalne reaalsus. Hulgalised uurimused,

mille käigus on vaadeldud ajalehtede sisu ülesehitust või ka lihtsalt ajalehtede

kujundust, kinnitavad võimalust jälgida ühiskonnas toimuvaid muutusi ning ühiskonna

sotsiaalses struktuuris. (Barnhurs ja Nerone 2001; Kurvits 2010; Merlova 1995)

Arenenud demokraatia maades, nagu näiteks Eesti, on juhtivate massiteabevahendite

analüüsimine ühiskonnas toimuvate diskussioonide uurimise väga oluline.

8

1.2. Eesti meediamaastik

Selle peatüki eesmärk on anda ülevaade Eesti meedia ajaloost ning tänapäeva

situatsioonist Eesti meediamaastikul. 19.sajandi teisel poolel kujunevad Eestis

ajakirjandustradistsioonid, kui tekkisid esimesed sõltumatud ajakirjanduslikud

väljaanded. Alates aastast 1945 hakkas tsensuur sõltumatut ajakirjandust alla suruma.

Vastavalt Meelis Naabri artiklile „The Media Landscape of Estonia“ sõltumatu

ajakirjanduse arenemine jätkus aastal 1988, mil algas hoogne kaasaegse

ajakirjandusäri arenemine. 90ndatel aastatel tekkis suur hulk uusi meediategelasi, kes

karmi konkurentsi tõttu sulandusid tasapisi suurematesse organisatsioonidesse

(2011). Pärast konsolideerumist said mõningate võtmepositsioonil asuvate

meediavarade omanikeks välismaalased. Viimasel ajal on Eesti meediasektor

peaaegu täielikult läinud üle kohalike investorite kätesse. (Naaber 2011: 1)

Eesti Statistikaameti andmete järgi praegu Eestis ilmub kokku 88 eestikeelset ja 39

venekeelset ajalehte.1 Vaatamata sellele, et trükiväljaannete tiraažid iga aastaga

kahanevad, jääb trükimeedia endiselt oluliseks infoallikaks (Naaber 2011: 2). 85% riigi

eestikeelsest elanikkonnast ja 75% venekeelsest elanikkonnast peab ajalehtede

lugemist oluliseks. Viimase 10 aastaga on Eesti elanikud üha aktiivsemalt hakanud

peamise infoallikana kasutama veebiväljaandeid. Vastavalt Statistikaameti andmetele

loeb internetis ajalehti 64% elanikkonnast. Eesti kõige populaarsemaks

veebiväljaandeks on portaal Delfi, mida igapäevaselt külastab 312 000 eestimaalast,

mille hulgas venekeelse Delfi portaali külastajaid on 61 000.2

Kultuuri valdkonnas on käesoleva töö seisukohast üheks olulisemaks faktoriks eesti ja

venekeelse kogukonna erinevad avalikud ruumid (meedia, internet, meelelahutus jne),

mille tõttu on ühtse kultuuriruumi tekkimine raskendatud. Kuna venekeelne elanikkond

ei suhestu just kultuurilises mõttes Eesti meediaruumi poolt pakutava venekeelse

1 Statistikaamet http://pub.stat.ee/px-web.2001/dialog/Saveshow.asp, 23.05.2014 2 TNS Emor http://tnsmetrix.emor.ee/, 1.02.2015

9

toodanguga, jälgitakse Vene meediat, mis süvendab erinevust järjest enam. Uurimuse

Mina.Maailm.Meedia (2004) tulemustest selgub, et erinevused eestlaste ja mitte-

eestlaste meediaruumis on väga suured, mis tingib erinevusi ka nende rahvusrühmade

igapäevases sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas. (Vihalemm, Lõhmus, Jakobson

2004: 133)

Eesti venekeelsetele massiteabevahenditele avaldavad mõju eestikeelsed

massiteabevahendid, seetõttu peatutakse järgnevalt nende kahe lühiiseloomustusel.

Aktuaalseid protsesse Eesti massiteabevahendites kirjeldab R. Kaasik (2004) artiklis

„Muutuv meedia – muutuv keel“. Kaasiku arvates võib eriti viimase 10–15 aasta jooksul

Eesti kaasaegsetes massiteabevahendites toimunud peamiste muutuste hulka

kuuluvaks lugeda uute mõistete teket (uued reaaliad nõuavad uusi mõisteid) ning

anglitsismide ja muudest võõrkeeltest pärinevate sõnade kasutamist. Samuti märgib

autor ära ka järgmised keeleuuendused:

- ajakirjandusliku stiili sarnanemine kõnekeelele (massiteabevahenditesse

kõnekeelsete väljendite ja slängisõnade ilmumine: penskar, audikas, kodukas;

dialektismide ja neologismide ilmumine);

- massiteabevahendite tekstides korduste ja paljusõnalisuse kasutamine

(alguses edastatakse informatsiooni ajakirjaniku seisukohast, seejärel

üldistamise ja tsitaatide näol);

- idioomide ja võrdluste muutumine. (Kaasik 2004)

K. Ilves (2006) märgib sajandivahetuse ajajärgu ajakirjanduskeelest rääkides ära, et

Eesti venekeelse ajakirjanduse keele eripäraks on, et sellele avaldab mõju eesti keel.

Eesti venekeelses ajakirjanduses on märkimisväärselt palju tõlkeid eesti keelest.

Ilvese arvates kasutatakse Eesti venekeelses ajakirjanduses hinnangulist sõnavara,

kuid antud sõnavara esinemissagedus ja hinnangulisuse tase annab siiski pigem

tunnistust selle neutraalsusest. Eesti venekeelses ajakirjanduses, kus kõrvuti

püüdlustega hinnanguid anda ja mõju avaldada, esineb ka teadlik suunitlus

10

maksimaalsele objektiivsusele ning on märgatav taotlus subjektiivset komponenti

kõrvaldada. (Ilves 2006: 26)

Pärast Eesti venekeelsete massiteabevahendite ja mõningate eestikeelsete

massiteabevahendite eripärade lühikest iseloomustamist vaadeldakse

üksikasjalikumalt Eesti massiteabevahendeid, eriti vaatluse all olnud ajajärkudel.

Aastatel 1991–1994 vähenes ajalehtede hulk, tiraažid langesid ja poliitilised ajalehed

kadusid. Aastatel 2000–2003 hakkas väljaannete hulk kasvama. Sel ajal kujunes välja

kuulutustelehtede, üleriiklike ja kohalike ajalehtede stabiilne pilt, temaatilise

suunitlusega massiteabevahendite hulk vähenes ning vastupidiselt sellele

meelelahutuslike massiteabevahendite turg täienes. (Ilves 2006: 29) Väike osa

meediaturust ei võimaldanud selgelt väljendunud poliitiliste vaadetega tõsiste

väljaannete kujunemist. Auksé Balčytiene (2009: 40) arvab, et selle tulemusel

esinevad kõigil Eesti peamistel väljaannetel ühed või teised tabloidide tunnused, mille

abil tagatakse vajaliku populaarsustaseme jaoks piisava tiraaži/külastatavuse hulk

(2009: 40).

Lisaks näitas suhteliselt hiljutine range tsensuuri kogemus, et riigi sekkumine pressi

reguleerimisse praktiliselt puudub. Balčytiene on veendunud, et ülaltoodud kahe teguri

kooslus on toonud kaasa selle, et meediaruumi areng Eestis on peaaegu täielikult

allutatud liberaalse korporatismi seadustele (peab silmas). Liberaalne korporatism

eeldab erinevate ühiskonnasiseste gruppide (näiteks ettevõtted, ametiliidud jne) mõju

subjekti (näiteks meedia, heategevusorganisatsioonid jne) otsustele. (Bealey,

Champan, Sheehan 1999: 36) Tabloidid on ajalehed, mille sisuks on artiklid pikkusega

kuni 1000 tähemärki, hulgaliselt kujutisi ja fotosid, samuti peamiselt sensatsioonilise

iseloomuga artiklipealkirjad. Tabloidid on formaadilt väiksemad, sisaldavad palju pilte

ning on orienteeritud sensatsioonile.3 Valides, milliseid kommentaatoreid tsiteerida,

juhinduvad ajakirjanikud ühtlasi sensatsiooni printsiibist. Nad valivad sotsiaalsete

3 www.oxforddictionaries.com/definition/english/tabloid, 11.04.2015

11

gruppide kõige eredamaid ja tuntumaid esindajaid. Järgmises peatükis kirjeldatakse

inimesi, kelle arvamust ajakirjanikud oluliseks peavad.

1.3. Sotsiaalsed võimutegelased

Mistahes riikliku tähtsusega teema valgustamisel pöörduvad ajakirjanikud tihti ühtede

ja samade isikute poole, kes nende arvates mõjutavad riigis oluliste otsuste

vastuvõtmist. Eriti aktuaalne on see selliste väikeste riikide jaoks, nagu näiteks Eesti.

Seega on mistahes teema meediadiskursuse analüüsi puhul lisaks kommentaaridele

ja väljaütlemistele oluline mõista ka seda, mida tsiteeritav isik endast kujutab ja mis roll

on tal ühiskonnas. Käesolevas peatükis vaatleme, kuidas selliseid inimesi nimetatakse

ja mis rolli nad omavad.

Sotsiaalseteks võimutegelasteks (Social power brokers4) võivad olla nii kollektiivid kui

indiviidid – nagu näiteks president Obama, Euroopa talunikud, Eesti Reformierakond

või mistahes muu eliit. Tuginedes ülalpool toodud personifitseerimisele, aitavad

ajakirjanikud auditooriumil kindlaks teha, mis seosed neil nende või teiste sotsiaalsete

toimijatega on (Kõuts ja Lõhmus 2014: 3).

Anthony Giddens`i (2007) arvates võivad empiirilised tulemused riigist sõltuvalt

erineda, siiski on ilmne, et tänu sihipärasele poliitikale on Skandinaaviamaade

massimeedias kõiki sotsiaalseid võimutegelasi kujutatud enam-vähem võrdsel määral.

Skandinaaviamaade ajalehtede ülesehitus on viimase aastasaja jooksul muutunud

vähe. Peamisteks kohalikes ajalehtedes esindatud sotsiaalseteks võimutegelasteks

on riigi- ja poliitikategelased, parteiliikmed ning riigiasutuste töötajate esindajad. Teisel

kohal on erinevate elualade spetsialistid. (Kõuts ja Lõhmus 2014: 10)

4 Walter Johnson (2010 ) www.ehow.com/how_6941623_become-power-broker.html

12

Miks siis ikkagi on meie põhjanaabrite ajalehtedes sotsiaalsete võimutegelastena

kõige enam nähtaval kohal just poliitikud? Vastavalt Salokangasele (1997) tuleneb see

väljakujunenud süsteemist, mille kohaselt olid Soome ajalehed ajalooliselt peamiseks

eliidi diskursuse edastamise vahendiks. Peale selle on poliitikute laialdane esindatus

Soome ajalehtedes seletatav Soome auditooriumi „kõrgendatud kannatlikkusega“

mitmesuguste poliitiliste avalduste suhtes. (Blumer, Gurevitch 1995: 109)

Ragne Kõuts ja Maarja Lõhmus (2014) väidavad, et Eesti pressis domineerivad

poliitikud ja riigiesindajad, siiski on nende nimetamise sagedus võrreldes Soome

meediaga märgatavalt kõikuvam ning sõltuvuses sündmustest, mis ühiskonnas aset

leiavad. Mis puudutab eksperte, siis nende nimetamise sagedus püsib stabiilsena,

sõltumata geopoliitilisest situatsioonist. See on Soome massiteabevahenditega

sarnane. Selle tulemusel teevad Kõuts ja Lõhmus (2014) järelduse, et erinevalt Soome

massiteabevahenditest kajastatakse Eesti meediakanalites sotsiaalseid toimijaid

erinevates proportsioonides, sõltuvalt ühiskonnas aset leidvatest sündmustest. See

annab omakorda tunnistust sotsiaalsete võimutegelaste vahel aset leidvast võitlusest,

mis vastab ühiskonnas toimuvatele muutustele.

Olenemata poliitilisest süsteemist ja pressivabadusest, kinnitavad uuringud, et riiklikel

ajalehtedel on mängida tähtis roll sotsiaalse diskursuse suunamisel ja elanikkonna laia

massi puudutavate normide ja reeglite arutelus. Ajalehed on eliidi poolt praeguse ja

tulevase ühiskonna teemadel peetavate diskussioonide representatiivseks allikaks.

(Kõuts ja Lõhmus 2014: 17)

1.4. Keele ja massiteabevahendite võim

Antud diplomitöö teiseks keskseks mõisteks on representatsioon ehk kujutamine või

esitamine, täpsemalt see, kuidas meedia loob erinevaid pilte konkreetsetest

sündmustest. Stuart Halli definitsiooni kohaselt ühendab representatsioon tähenduse

ja keele kultuuriga, lühidalt on representatsioon tähenduse loomine keele kaudu (Hall

13

1997: 16). Jekaterina Korneva (2006: 12) sõnul väljendab ja säilitab keel

kultuuriväärtusi. Keelel ja massiteabevahenditel on ühiskonnas ja kultuuris võim, siiski

avaldavad nii ühiskond kui kultuur keelele ja massiteabevahenditele mõju. (ibid.)

Käesolevas töös uuritakse, kuidas kirjutatakse Delfi online väljaannetes

töövõimereformist ning milliseid tähendusi omistatakse sellele tegevusele.

Lehtoneni (2000: 50) arvates annavad inimesed igapäevases kõnes ja igapäevaelus

kasutatava keele valikul edasi üldisi andmeid ja ühiseid väärtusi, aga ka toetavad

võimu, oma seisundit ning oma rolli ühiskonnas. Keel on võimu instrument. Võimu all

peetakse silmas võimet saavutada soovitud eesmärki, näiteks sundida inimest käsku

kuulama või mingit toodet ostma. (ibid.5: 23)

Massimeedia instrumendiks on just nimelt keel. See ei puuduta mitte ainult ajalehti,

vaid ka raadiot, televisiooni ja internetti. Informatsiooni edastatakse mingi koodi,

süsteemi, st keele kaudu. Keel ja massiteabevahendid loovad ja toetavad kollektiivsust

ja isiksusi. Kood, st keel, mitte ainult ei edasta informatsiooni, vaid ka ühendab inimesi

ühisesse kultuuri. Kunelius (1999: 10-13) seletab vastastikmõju järgmiselt:

massiteabevahendid formeerivad meie isiksusi, kuid peale selle toetavad need

jooksvalt ka võimusuhteid.

Need, kellel on võim, ei sunni harilikult inimesi tegema seda, mida nad soovivad, vaid

veenavad lugejat. Lugejad nõustuvad „vabatahtlikult“. Sellisel juhul mängivad keel ja

tähendus olulist rolli. Publik võtab ideoloogia ja hegemoonia vastu

iseenesestmõistetavana. Massiteabevahendites on võimalik teemadest, inimestest ja

vähemustest vaikides mööda minna, kirjutab Mikko Lehtonen. Siiski võivad need

massiteabevahendites uute teemadega esile kerkida ja avalikkuse ning uue tähenduse

saavutada. Sünnivad uued teemad ja uued tähendused ning need sünnitavad

tähendusliku võimu. (Lehtonen 2000: 23-25)

5 Laadinakeelne lühend (Ibidem - sealsamas). Kui viidatakse ühele ja samale allikale

ühel leheküljel mitu korda.

14

Soome meediapsühholoog Anu Mustonen (2001: 53) uurib massiteabevahendite mõju

ning kirjutab, et uudised näitavad, mil viisil tuleks mõelda. Massiteabevahendid

tõstatavad küsimusi, millele lugeja saab omal moel vastata. Uudistes räägitakse

teemadest, mida ajakirjanik või meediakontsern oluliseks peab. Nii avaldavad

massiteabevahendid ja uudised mõju auditooriumi ideoloogilistele uskumustele,

poliitilistele veendumustele, turvatundele ja arvamusele.

Teisest küljest tuletab Mustonen meelde, et massiteabevahendite mõju ei ole võimalik

ennustada või ära arvata, kuna inimeste poole on keeruline pöörduda ning publiku

reaktsioon on ettearvamatu. Mõjud ei ole ka alati ettekavatsetud ja sihilikud. Samuti

arvab ta, et erinevaid hegemooniaid märgata on keeruline, selleks on tarvis

spetsiaalset võimet analüütiliselt mõelda. (ibid.: 54)

Käesolev uurimistöö keskendub töövõimereformi diskursustele Delfis ja väljendab

reformi kohta jooksvalt tekkivaid ettekujutusi. Delfi omakorda kasutab võimu, kuna see

kas toetab jooksvalt tekkinud ettekujutusi või loob uusi.

1.5. Varasemad töövõimereformi kajastamist puudutavad uurimused

Käesoleva peatüki eesmärk on anda ülevaade, kuidas juba olid läbi viidud

töövõimereformid teistes Euroopa Liidu riikides ja kuidas see oli kajastatud meedias,

Ameerika Ühendriikide näitel.

Eestis toimub nii suure mastaabiga ja nii suurt hulka inimesi puudutava reformi

elluviimine esmakordselt, kuid sarnaseid reforme on ellu viidud ka teistes Euroopa

maades, nagu näiteks Hollandis ja Suurbritannias ning samuti ka Ameerika

Ühendriikides. Reformi ellu viies puutusid nende riikide võimud kokku tugeva

ühiskonnapoolse opositsiooniga. See näitab, et „sotsiaalne kokkulepe“, mis eksisteeris

15

Euroopas varjatult mitmeid aastakümneid, on jõudnud kriitilise punktini. See sai

juhtuda paljuski seetõttu, et aeglustunud majanduskasvu tingimustes lähtuvad

poliitikud üha rohkem neoliberaalsetest seisukohtadest, mis väljendub nende

püüdlustes vähendada riigi kanda olevat sotsiaalset koormust. (Sarfati, 2003: 267)

Võttes arvesse asjaolu, et Eesti peamised sotsiaalsed võimutegelased on

iseseisvusaja algusest alates hoidnud kinni neoliberaalsetest vaadetest, oleks arutelu

reformi üle pidanud algama palju varem. Käesolevaks hetkeks on nende arutluste

eesmärgiks nii üldine kulutuste alandamine kui ka sotsiaalsele süsteemile volitamata

ligipääsu piiramine (Kõuts ja Lõhmus, 2014: 3).

Sarnaste probleemidega seisis silmitsi ka Inglismaa 90ndate aastate lõpus, kui arutleti

puuetega inimestele sotsiaalsete väljamaksete reformi. R.F.Drake (2000) toob oma

uurimuses6 välja, et Inglismaa eliidi sotsiaalsed toimijad püüdsid uue seadusandluse

koostamise käigus nihutada fookust puuetega inimestele makstavatelt sotsiaalsetelt

hüvitistelt ideele tagada neile võimalus töötada. Väljamaksete tegemise tingimuste

karmistamine oli arutlemisel paralleelselt maksimaalse hulga puuetega inimeste tööle

tagasi toomise programmi rakendamise teemaga. Reformi põhiprintsiibiks oli toetuse

tagamine ainult kõige rohkem abi vajavatele isikutele ja tööhõiveks võimaluste

otsimine kõigile ülejäänutele (UK, Department of Social Security, 1998).

Paralleelselt sellega töötati välja märkimisväärselt rangem esmane sotsiaaltoetuste

saajate selekteerimise süsteem. Samuti töötati välja rida täiendavaid meetmeid

võitluseks ebaausate taotlejatega, säästes sellega rohkem ressursse nende inimeste

jaoks, kellele neid rohkem vaja läheb. Samaaegselt ülalpool loetletud meetmetega

arutleti Suurbritannia haridusametis ning tööhõiveametis võimalikke samme

vähendamaks nende puuetega inimeste diskrimineerimist, kes püüavad tööle naasta.

Vastavalt autori järeldusele ei vastanud reformi osas tehtud töö taotletud eesmärgile

parandada tööga hõivatuse olukorda. Pakutavad muudatused puudutasid peamiselt

6 „Disabled people, New labour, benefits and work“

16

tööd puudega inimese endaga, mitte diskrimineerimisega töölevõtmisel või muude

töökohas esinevate takistustega.

Antud lähenemine erineb põhimõtteliselt Hollandis 2002. aasta aprillis vastuvõetud

seadusest „The New Deal for the Disabled People“, mis märgatavalt alandas

invaliidsustoetust saavate inimeste osakaalu (European Industrial Review, June 2006).

Seaduse põhiolemus seisneb selles, et tööandjatele jaotub suurem vastutus,

sealhulgas rahalised kohustused puuetega inimeste tööturule reintegreerimise osas.

Lisaks karmistati invaliidsustoetuste väljamaksmise kriteeriume.

Puuetega inimestega seotud lähenemisviiside erinevus liberaalselt orienteeritud

Inglismaal ja sotsiaalselt orienteeritud Hollandis on ilmselge. Suurbritannia reform on

suunatud peamiselt tööle puuetega inimestega, samas kui Hollandi reform puudutab

mõlemaid pooli – nii tööandjaid kui puuetega inimesi. Drake näitas oma töös „Disabled

people, New labour, benefits and work“ (2000), et seoses puuetega inimeste võrdsete

õigustega töökohas oodatakse kõigi töötajate võrdse kohtlemise kohustuslikku

järgimist lõppkokkuvõttes ainult riiklikelt asutustelt, samas kui erasektori ettevõtetele

on see soovituslik. Sotsiaalkindlustusreformid olid uuritud paljudes Euroopa riikides,

aga oma töös otsustasin peatuda pikemalt Hollandis ja Inglismaal toimunutel

reformidel, sest leian, et praegu Eesti töövõimereformil on palju sarnaseid joone

Inglismaa reformiga.

1.6. Töövõimereformi kajastamist meedias puudutavad uurimused

Aastatel 1998-99 oli Ameerika Ühendriikides (USA) massiteabevahendites üheks

võtmeteemaks sotsiaalkindlustuse reform. Jerit (2005) analüüsib uurimistöös „Reform,

Rescue, or Run of Money“ suhet nende sõnade ja fraaside vahel, mida ajakirjanikud

kasutasid sotsiaalkindlustuse reformi kirjeldamisel, ja seda, kuidas tajus auditoorium

Ameerikas sotsiaalkindlustusega seotud probleeme. Ajakirjanikel on uudiste

17

käsitlemise tooni valikul märkimisväärselt suur vabadus (Gans 79: 10). Enamikel

juhtudel peegeldavad ajakirjanikud oma artiklites küsimuste ametlikus diskussioonis

kajastatud arvamusi ja kommentaare (Benett 1994: 31). Sel moel imiteeritakse

massimeedias küsimuste arutlemisel nii või teisiti ühiskonna juhtivate ametnike

vahelist diskussiooni (Jacobs, Shapiro 2000: 11). Üheks seletuseks antud fenomenile

on tõsiasi, et ajakirjanikud ja reporterid saavad suure osa informatsioonist riiklikest

allikatest, nagu pressiteated, ametlikud avaldused, seadusandjate arutlused,

pressikonverentsid jms (Schudson 2010: 256). Graberi (2002: 290) arvamusel

ideaalseks näiteks on ametlik pressiteade, mis ei ole midagi muud kui ajakirjanduslik

artikkel, mille on ette valmistanud riigiorgan, lootuses, et ajakirjandusringkondades

kasutataksegi seda sõnasõnalisel kujul.

Mõnedes maades võib riigi poolt edastatav infovoog mõjutada mitte ainult ajakirjanike

arvamust, vaid ka nende keelekasutust. Pressi sõltumatus ei olene mitte ainult

ajakirjanike oskusest esitada ebamugavaid küsimusi, vaid samuti oskusest oma

artiklite jaoks sõnu ja küsimusi valida (Entman 2003: 422). Becker ja Weisbrot (1999)

toovad välja, et mitmed eksperdid ja akadeemikud iseloomustavad Ameerikas

sotsiaalkindlustuse reformi kohta käivate uudiste edastamise stiili negatiivselt,

süüdistades ajakirjanikke nn „kriisi keele“ kasutamises.

Jeriti (2005) uurimistöö „Reform, Rescue, or Run of Money“ eesmärgiks oli mõista, mil

määral on keel, mida ajakirjanikud kasutavad sotsiaalkindlustuse reformi kirjeldamisel,

avaldanud mõju lugejatele. Jerit tuli järeldusele, et müüginumbreid taga ajades

kasutavad ajakirjanikud dramaatilisi fraase ja väljendeid, mille tulemusena lugejad ei

hinda informatsiooni objektiivselt ja teevad emotsionaalseid järeldusi, mis ei vasta

tegelikkusele. Ta järeldas ka, et sotsiaalkindlustusreformi arutelu varastes

staadiumides on ühiskondliku arvamuse kujunemisel kõige olulisemaks teguriks

ajakirjanike ja võimutegelaste poolt kasutatav sõnavalik, mitte arvud ja faktid. Samuti

kinnitab ta, et ajakirjanikud kasutavad eksitavaid fraase ja väljendeid tunduvalt tihemini

kui poliitikud, kes selle probleemiga vahetult tegelesid. Tema arvates on põhjuseks

asjaolu, et ajakirjanike ja poliitikute eesmärgid on erinevad. (Jerit 2005)

18

Lisaks võrdles Jerit sisuanalüüsi kasutades reformi kajastamise stiili Ameerika

teleuudistes ja trükiajakirjanduses. Tema analüüsist selgus, et nende kahe

meediakanali teavitusstiilid ei erine üksteisest märgatavalt, vaatamata levinud

arvamusele, et teleajakirjandus on palju dramaatilisem. See võib Jeriti sõnul

tähendada seda, et juhtivad massiteabevahendid määravad ühe või teise probleemi

kajastamise tooni ja stiili. Kokkuvõttes arvab Jerit, et ajakirjanike soovil kajastada

probleemi eredamalt ja dramaatilisemalt on ühest küljest positiivne efekt, kuna see

kaasab elanikkonna laiemaid kihte osalema ühiskonnaelus; kuid teiselt poolt võivad

sensatsioonilised pealkirjad ja keelendid viia lugejat eksiteele ja avaldada mõju

probleemi tajumise objektiivsusele. (Jerit 2005)

1.7. Töövõimereform Eestis

Selle peatüki eesmärk on anda ülevaade tulevase töövõimereformi sisust,

eesmärkidest ja kaasatud tegelastest. Eestis on kasvavaks probleemiks ja põhiliseks

kõneteemaks viimastel aastatel olnud töövõimetuspensionäride ja puuetega inimeste

arvu kiire kasv. Järjest tuleb erinevatelt institutsioonidelt (Riigikontrollilt7,

Poliitikauuringute Keskuselt PRAXIS8, OECD-lt, Euroopa Komisjonilt jne) soovitusi

olemasolevaid süsteeme reformida, kuna on ohus sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus.

Lisaks sellele süveneb tööturul tööjõupuudus ja samal ajal toodab pensionisüsteem

passiivsust, ehk ei toetata inimese aktiivsust ega motiveerita neid tööturule naasma.

Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti andmetele 2013. aasta 1. jaanuari seisuga oli

puudega inimesi 10,7% (2011. aastal 9,6%) elanikkonnast ehk 137 710 inimest, aga

1. jaanuari 2014 seisuga moodustasid puudega inimesed juba 10,9% elanikkonnast

7 Kontrollaruanne 2010. „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“ 8 Praxis 2011. „Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused“. Uuringuaruanne.

19

ehk 144 136 inimest (SOM). 2014. aasta alguse seisuga on tööealisest elanikkonnast

(vanuses 16—62) 94 325-le inimesele määratud 40—100% töövõimetus9,

moodustades 12% tööealistest inimestest (OECD keskmine oli 2012. aastal 6,6%).10

Sotsiaalministeeriumi prognooside kohaselt nähakse ette, et tänase süsteemi

jätkudes on töövõimetuspensionäre 2016. aastaks ca 124 000 ning 2020. aastaks juba

ca 176 000 (SOM). Statistikaameti 2011. aasta tööjõu-uuringu andmetel oli Eestis

tööturul hõivatud vaid 38 000 ehk 39% töövõimetuspensionäridest. Neist pea 32 000

töötasid täisajaga ning ülejäänud 6000 tegid tööd osakoormusega.

2013. aasta juulis kiitis Vabariigi Valitsus heaks töövõimereformi toetamise süsteemi

põhimõtted (SOM), mille eesmärgiks on abistada tööealisil (vanuses 16—63 eluaastat)

tervisekahjustuse ja puudega inimesi sobiva töö leidmisel ning töö säilitamisel. Lisaks

seati eesmärgiks töövõime kaotuse ennetamine, isiku motiveerimine säilinud töövõime

ulatuses aktiivne olema, samuti abi osutamine tööandjale töökeskkonna parandamisel

ja töövõime kaotusega isiku tööl hoidmisel ning tööle võtmisel.

Vastavalt Sotsiaalministeeriumi andmetele selle muudatuse põhjuseks oli suurenev

töövõimetuspensionäride hulk, kes valdavalt olid mitteaktiivsed (2/3 ei töötanud)11 ja

pidid toime tulema riigi poolt makstava väikese töövõimetuspensioniga. Arvestades

töövõimetusepensionäride arvu kiiret kasvu ning seega kasvavaid kulusid

töövõimetuspensionitele, toetustele ja sotsiaalteenustele jõuti järeldusele, et Eesti

praegune töövõimetus- ja sotsiaalkindlustusskeem jätkusuutmatu. (SOM 2015)

9 Töövõimetus tähendab seisundit, kus inimene on püsiva terviserikke tõttu või täielikult kaotanud töövõime ja ei saa üldse või endises mahus endale tööga elatist teenida www.tootukassa.ee

10 OECD (2012). OECD Economic Surveys: Estonia 2012. October 2012.

11 Statistikaamet. Eesti tööjõu uuring 2011 www.stat.ee/51920

20

Reformi väljatöötamist alustades pandi paika uue süsteemi kolm läbivat põhimõtet,

mille elluviimist lubas riik igakülgselt toetada:

1. tervisekahjustusega tööealist inimest tuleb tööturul hoida, sest töötada on võimalik

ka vähenenud töövõimega;

2. inimene peab oma käitumisega terviseriske ennetama ning olema valmis osalema

meetmetes, mis aitavad tal tööle tagasi pöörduda või olemasolevat tööd jätkata;

3. tööandjad peavad rakendama tegevusi töökeskkonna parandamiseks ning looma

võimalused terviseprobleemidega inimese töötamise soodustamiseks. (SOM 2015)

Reformi käivitamisele on kaasatud kõik osapooled: tervisekahjustusega ja puudega

inimesed, tööandjad, spetsialistid, riigiametnikud, sotsiaalpartnerid, arstid (Inimõiguste

keskus 2015). Reform puudutab sadat tuhandet tööealist tervisekahjustusega12 ja

puudega inimest, nende pereliikmeid, praktikuid ja tööandjaid. Töövõimereform loob

uue töövõime toetamise süsteemi. Muudatuste eesmärgiks on muuta suhtumist

vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida.

Tervisekahjustusega ja puudega inimesele võimaldab võimetekohane töö tagada tööl

käiva inimesega võrdväärsema elustandardi ning pakkuda sotsiaalset ja

professionaalset eneseteostust ja võimaluse tunda end võrdväärse ühiskonna

liikmena. Sellised inimesed soovivad tunda ennast täisväärtusliku ühiskonna liikmena,

kes ise otsustab oma elu üle. Reformiga muudetakse inimeste staatust ühiskonnas, st

abivajajast aktiivseks osalejaks. Kui tänase skeemi kohaselt ei saa ligi 60%

töövõimetuspensionäridest sotsiaalmaksuga maksustavat tulu, siis uue skeemi

oodatavaks tulemuseks on vähenenud töövõimega inimeste tööhõive suurenemine.

12 Tervisekahjustus on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel (RT I 2002, 72, 434 – jõust. 02.09.2005).

21

Seetõttu on seatud eesmärgiks, et osalise töövõimega inimestest 50% töötab. (SOM

2015)

Praegu on töövõimetuspensionäri tööjõukulud tööandjale väiksemad kui tavatöötaja

omad. Lisaks teeb riik tema töölevõtmisel mitmeid soodustusi. Uues süsteemis toetab

riik samamoodi tööandjaid, kes võtavad tööle osalise või puuduva töövõimega töötaja.

Vastavalt Tööjõuvajaduse prognoosile (MKM13 2011) elanikkond vananeb ja

töövõimetute arv suureneb, seega on tööandjad mõistnud, et tervisekahjustusega ja

puudega inimesed on seni kasutamata ressurss. Tööandjad mõistavad järjest enam,

et puudega inimesed on väga tihti motiveeritumad ja lojaalsemad kui „terved

inimesed“.14

Uue süsteemi rakendamisel kulude kasv aeglustub ning eelduste kohaselt ulatuvad

kulutused 2022. aastal 405,5 miljoni euroni. Seega Sotsiaalministeerium eeldab uue

süsteemi abil kulude kokkuhoidu ca 214,4 miljoni euro ulatuses. Samuti näevad

spetsialistid ja tööandjad reformis positiivset mõju riigile ja ühiskonnale üldiselt ning

loodetakse, et tõuseb oluliselt töövõimekaoga inimeste motivatsioon, kuna uues

süsteemis hakatakse sihtgrupiga palju rohkem ja sisulisemalt tegelema (SOM 2014).

Lisaks sellele võtmeteguriks on loodava süsteemi lihtsus ja loogilisus. Kasutusele

lähevad kõik infotehnoloogilised võimalused, et välistada olukorrad, kus inimene peab

külastama erinevaid asutusi ja institutsioone, et protsessi läbida. Samuti välistatakse

inimeste jooksutamine erinevate asutuste vahel ning ühendatakse erinevaid taotlemisi.

See tähendab seda, et vähenenud töövõimega inimestega hakatakse tegelema ühes

kohas – Eesti Töötukassas.

Vähenenud töövõimega inimestele makstakse töövõimetoetust. Kui esialgu pidi

toetus hakkama osaliselt vähenema pärast seda, kui ta teenib 641 eurot kuus, siis

muudatusettepaneku järgi hakkab sissetulek vähenema peale 90-kordset

päevamäära, mis on 2015. aastal 960,3 eurot. Seega saavad tulevikus

13 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 14 Saar Poll 2014. „Töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs – eelhindamine“

22

töövõimetoetust ka keskmist palka teenivad inimesed. Sellest summast alates hakkab

toetus tasapisi vähenema ning seda ei maksta enam siis, kui inimese sissetulek on

1325,2 eurot. Puuduva töövõime korral kaob toetus ära siis, kui inimene teenib 1600,5

eurot kuus.15

Esialgsetel plaanidel töövõimereformi ajakava näeb välja järgmiselt:

Töövõimetoetuse seaduse eelnõu Riigikogus suvel 2014.

II seaduste pakett (sotsiaalhoolekande ning tööturuteenuste ja toetuste seadus)

samas ajagraafikus.

1. juuli 2015 ainult uued taotlejad töötukassasse.

Reform käivitub 01.01.2016.

Aastaks 2020 võetakse avalikku sektorisse tööle vähemalt 1000 vähenenud

töövõimega inimest. (SOM 2015)

2013. aasta arengud lähtusid töövõimereformist, mis on jätkuvalt Vabariigi Valitsuse

olulisim prioriteet. Töövõimereformi käivitumisse panustatakse olulises mahus nii

inimressursse kui finantsvahendeid. Selle reformi käigus valmistab riik ette ka

muudatusi rehabilitatsioonisüsteemis ning tehniliste abivahendite pakkumises. Samas

ka püütakse parandada riigi erinevate poliitikate liikumist ühes suunas ja ühe eesmärgi

nägemise oskust. Nii haridus-, sotsiaal- kui tervishoiupoliitikad peavad toetama

tööpoliitilisi eesmärke ning ei tohi töötada püstitatud eesmärkidele vastu. (EPIK16 2015)

Käivitatud reformiga pannakse proovile erinevate sektorite (haridus-sotsiaal-meditsiin-

töö) ja tasandite (riik – kohalik omavalitsus – tööandja – teenuseosutaja –

esindusorganisatsioon – inimene) koostöövalmidus ning ühise kaugema eesmärgi

nägemise võime, mis kaugemas vaates peaks parandama tööealiste puudega

inimeste elukvaliteeti ja tagama ühiskonna sotsiaalse arengu.

15 Statistikaameti koduleht. Arvutivõrgus kättesaadav: www.stat.ee/65393 (11.02.2015) 16 Eesti Puuetega Inimeste Koda

23

1.8. Suhtumine puudega inimesse eri ajastutel

Käesolev peatükk annab ülevaade Eesti puuetega inimeste olukorrast ja

momendisituatsioonist ning kirjeldab, kuidas ühiskond on käsitanud puudega inimesi.

Eesti sotsiaalsfääri käsitlev statistika on pikka aega olnud puudulik, kuid ka

olemasolevast piisab, näitamaks olukorra tõsidust. Hoiakud puudega inimeste

suhtumisel on läbi aegade olnud väga erinevad. Aristoteles väitis oma teoses

Nikomachose eetika, et "inimest ei halvustata ega häbistata nende keha- ja

hingepuuduste pärast, mis temast ei sõltu, vaid tuntakse pigem kaasa" (Lill 1996).

Sparta ajal aga vastupidi hävitati vastsündinuid halastamatult, kuna nad ei sobinud

ühiskonnale, mis positsioneeris end tugevana ühiskonana, kus ei olnud kohti

nõrgematele, sealhulgas ka puudega inimestele (Vladimir Baglai 2014: 2).

Iidses Kreekas, kus hinnati kõrgelt inimese füüsilist täiuslikkust, tapeti ära lapsed, kellel

sündides esines füüsilisi puudujääke. Vana-Roomas, nagu ka Antiik-Kreekas, peeti

lastetappu kõrvalekalletega imikute puhul normiks. Kuid samas tuleb märkida, et

Roomas töötati välja ka raviviise inimeste invaliidsuse ravimiseks. (Victoria Brignell

2008) Iidses Juudi kultuuris suhtuti kõigisse pimedatesse ja kurtidesse, samuti

kõigisse leskedesse, orbudesse ja vaestesse inimestesse erilise tähelepanuga,

lastetapp oli keelatud. Siiski peeti puudega inimesi endiselt kahjustatud, ebatäielikeks

ja armetuteks inimesteks: neid peeti koormaks, inimesteks, kes ei suuda kasulikud olla.

Invaliidide osaks olid vaesus ja varajane elust lahkumine. Arhailisel ajajärgul ja

varakeskajal mõisteti füüsilisi defekte kui karistust pattude eest või kui märki, et

inimene on kurjadest vaimudest vaevatud. (Pavel Tsitkilov 2008: 279) Victoria Brignell

(2008) väidab, et selline suhtumine inimestesse viis tihtipeale selleni, et neist hoiti

eemale, neid kardeti ja heideti ühiskonnast välja. Füüsiliste ja psüühiliste

kõrvalekalletega inimeste igapäevane elu kujutas endast noil aegadel piiranguid ja

24

isolatsiooni, nad arvati välja normaalsest elust, töösuhetest, loomingulistest sfääridest

(ibid.).

Vene kultuuris peeti invaliide (nõdrameelseid, sante) traditsiooniliselt üheks

heategevuse ja armulikkuse objektidest. Invaliidid, kelle areng erines oluliselt üldiselt

omaksvõetud normidest, kutsusid õigeusklikus kultuuris esile haletsust,

härdameelsust ja kaastunnet. Tegelikult võime ajaloo poole pöördudes näha, et

suhtumine füüsiliste või psüühiliste puudujääkidega inimestesse ei ole olnud

ühetähenduslik. (Human Health 2013: 4)

Tänapäeval Eestis on töövõimetus ja puue erinevad mõisted. Sotsiaalministeerium

toob välja, et puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või

funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja

keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel

(SOM 2015).

Meditsiiniline mudel kujutab puuet kui inimese individuaalset probleemi, mis otseselt

tuleneb tema haigusest, õnnetusest või mingist muust terviseprobleemist ja mida

saab parandada meditsiiniliste sekkumistega. Antud mudeli alusel on puudega

inimene haige ehk patsiendi rollis. (EPIK 2015) Siin on mõeldud füsioloogilisi (ühe jala

puudumine) ja funktsionaalseid (ei suuda kiiresti liikuda) aspekte.

Sotsiaalne käsitlus näeb puuet laiemana, hõlmates ka keskkonna mõju ja selle

erinevaid vaatekohti. Puuet käsitletakse mitte kui inimese isiklikku, temast endast

tulenevat probleem, vaid koosmõjus isiku, tema keskkonna ja sotsiaalse tõkete,

uskumuste ja stereotüüpidega (näiteks peetakse "sandiks", ei saa tööd), mis viivad

puuetega inimeste vastu suunatud diskrimineerimiseni. Sotsiaalse mudeli kohaselt

tuleb ja saab kõik inimesed ühiskonda integreerida, kohandades selleks keskkonda,

hoiakuid-suhtumisi ja poliitikaid. (EPIK 2015)

25

Eestis lähtutakse puude defineerimisel ÜRO puuetega inimeste õiguse

konventsioonist, mille kohaselt ”puue on ajas muutuv mõiste ning et puue on

vaegustega isikute ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg.

Seega on puue konventsiooni tähenduses laiem kui näiteks Eestis kehtivas

sotsiaalhoolekandeseaduses kasutatav puudemõiste (ÜRO puuetega inimeste õiguse

konventsioon 2013: 4).

Vastavalt Suurbritannia puuetega inimeste võrdõiguslikkuse seadusele (Disability

Discrimination Act DDA) inimesel on puue, kui ta omab füüsilist või vaimset kahjustust

nii et sellel on ebasoodne mõju tema võimele läbi viia normaalseid igapäevaseid

tegevusi ning seejuures on see mõju märkimisväärne ning pikaajaline“ (EPIK 2012).

Euroopa komisjoni dokumentides on sõnastatud: “Puue on mitmetahuline mõiste, mis

esindab isiku ja teda ümbritseva keskkonna vahelist suhet. Tüüpiliselt on see

funktsiooni kõrvalekalle, mis tuleneb füüsilisest või vaimsest puudest “ (EPIK,

invapoliitika 2012). Uus-Meremaa inimõiguste seaduste kohaselt on “Füüsiline puue

või vaegurlus; füüsiline või psüühiline haigus; intellektuaalne või psühholoogiline puue

või vaegurlus; muu psühholoogiline või füsioloogiline anatoomilise funktsiooni- või

struktuurikaotus või kõrvalekalle; sõltuvus abikoerast, ratastoolist või muust

abivahendist; haigustekitajate olemasolu organismis“ (ibid.).

Erinevad ajastud on toonud endaga üksjagu erinevaid suhtumisi ja arusaamu. Kriitika

tõttu on aastate jooksul paljusid mõisteid muudetud, paljusid välditakse, paljusid enam

ei kasutata. Mitmetest mõistetest on loobutud seetõttu, et nad on selgelt halvustavad,

nagu näiteks „kehvikud” või „alamklass”. Mõned terminid nagu „vaesed” või „invaliidid”

on kõrvale jäetud, sest nad on tundetud ja ebatäpsed. Tänaseks on enamik arenenud

ühiskondadest siiski jõudnud seisukohale, et võimalikult paljude inimeste kaasamine

ühiskonnaellu on kogu ühiskonna huvides.

26

2. METOODIKA

Käesolevas peatükis tutvustatakse töö eesmärki, uurimisküsimusi ja kirjeldatakse,

millist uurimismaterjali kasutatakse, selgitatakse, millise meetodiga saadakse

vastused uurimisküsimustele, et omakorda saavutada töö eesmärke. Samuti antakse

ülevaade valitud analüüsimeetoditest. Töös on kasutatud kombineeritud

uurimismeetodit (kvantitatiivset ja kvalitatiivset kontentanalüüsi ning kvalitatiivset

sisuanalüüsi), et saavutada võimalikult mitmekülgsed uurimistulemused.Seejärel

tutvustatakse uurimuse aluseks olnud meediatekstide valimit ning valimi koostamise

põhimõtteid.

Lähtudes käesoleva uurimistöö eesmärgist ning toetudes esitatud teoreetilistele

lähtekohtadele, püstitasin uurimisküsimused, mis on peatüki alguses ära toodud.

Seejärel kirjeldan magistritöös kasutatud meetodite kasutamist.

2.1. Töö eesmärk ning uurimisküsimused

Magistritöö eesmärgiks on uurida, kuidas konstrueeritakse töövõimereformi tähendust

eesti- ja venekeelses meedias ning kirjeldada, kuidas töövõimereformi

ettevalmistamise faasis mõjutatakse erinevaid sihtrühmi. Samuti kirjeldatakse, mil viisil

eesti-ja venekeelne Delfi sellest teemast räägib.

Käesolevas uurimuses huvitab autorit, missuguseid uudiseid ja artikleid

töövõimereformi kohta Delfi lehel avaldatakse. Millise kuvandi loob töövõimereformist

internetiportaal Delfi, milliseid töövõimereformi kohta käivaid uudiseid see edastab?

Need küsimused on võetud antud diplomitöö aluseks.

27

Konkreetselt tähendab see, et töö eesmärgiks on uurida, missugused diskursused ja

millised teemad on iseloomulikud artiklitele, mis töövõimereformi puudutavad.

Uurimisküsimused, millele käesolev magistritöö vastuseid püüab leida on järgnevad:

1) Milliste diskursuste kaudu konstrueeritakse töövõimereformi tähendusi eesti ja

venekeelses meedias?

2) Kes on põhilised kõneisikud?

3) Milliste rollide kaudu konstrueerivad kirjutajad protsessis osalejaid?

Kui rääkida selle või mõne teise teema suhtes ettekujutuse loomisest, siis on

massimeedial tohutu võim. Ajakirjanik ei tee valikuid mitte ainult mitmesuguste sõnade,

vaid lähtub ka teatud ideoloogilistest uskumustest. Selles töös uuritakse uudiste

diskursusi ja teemasid ideatsiooni tasandil, st vaatluse all on uudiste ideoloogia ja

terviklikkus. Tähelepanu keskpunktis paiknevad uudised ise, mitte nende lugejad ja

lugejate muljed ning ettekujutused. Vahel võivad tekkivat muljet mõjutada üksikud

sõnad, mistõttu on oluline ka neid vaadelda, kuid peale sõnade on olulised ka fraasid

ja laused. Samuti analüüsitakse töös aladiskursusena uudiste illustratsioone.

2.2. Metodoloogia teoreetiline ülevaade

Käesoleva diplomitöö teoreetilis-metodoloogiliseks lähenemiseks on Inglise teadlase

Norman Faircloughi loodud kriitiline diskursusanalüüs. Fairclough uurib

massiteabevahendites esitatud diskursusi. Tema poolt esitatud raamistikus on

analüüsitud tekste töö 1. – 3. osas. Neljandas osas analüüsitakse visuaalsust ja

illustratsioone, mis on Faircloughi arvates samuti olulised, et uudist tervikuna näha.

Viiendas osas teen järeldusi ja kokkuvõtteid.

28

Kaasaegsete uurijate tähelepanu keskmes on mitmesugused diskursuse liigid –

majanduslik, teaduslik, meedia jne. Käesoleva töö raames on hädavajalik pöörata

tähelepanu meedia diskursuse spetsiifikale.

Teadusliku mõiste „diskursus“ võttis esmakordselt kasutusele Michel Foucault (1972),

kelle mõistes on diskursus rääkimise või keele kasutamise viis. Need viisid ei ole

isiklikud või universaalsed, vaid need on ajaloolistes ja sotsiaalsetes aspektides

muutuvad. Foucault toonitab, et diskursuse teaduslik uurimine ei tähenda ainult

märkide ja tähenduste uurimist, kuna tema kohaselt on „diskursused: praktikad, mis

moodustavad süstemaatiliselt objekte, millest nad räägivad“ (tõlgitud minuga — JP)

(Foucault 1993: 49). Märgitakse ära, et sarnane ettekujutus on ka diskursusele

kriitiliselt lähenevatel uurijatel. Sellest räägitakse üksikasjalikumalt peatükis 2.4.

Foucault räägib sellest, et mitte ükski diskursus ei saa vältida võimudiskursusega

ühendatud jõusuhete valdkonda kaasatud saamist. Seejuures eksisteerib

meediadiskursus, nagu ka kõik teised diskursused, jõusuhete väljal, olles selle

lahutamatuks osaks, ning sellelt ei ole võimalik eemaldada võimufunktsiooni ja selle

karakteristikuid.17 (Foucault 1993: 42)

Samuti tasub pöörduda T. A. van Dijki (1988: 32) kontseptsiooni poole, mis sisaldab

põhimõtet selle kohta, et mistahes diskursus luuakse mingis kindlas

suhtlussituatsioonis, kus osalejatel on mitmesugused sotsiaalsed rollid ja asetused.

Seejuures toob autor välja kaks diskursuse tüüpi – personaalne (isiksusele

orienteeritud) ja institutsionaalne (staatusele orienteeritud). Institutsionaalne diskursus

kujutab endast suhtlemist etteantud staatusest tulenevate rollide raamides, ja seda

eristatakse kahe tunnuse alusel: suhtluse eesmärk ja osalejad. Minu arvates on

sotsiaalse problemaatikaga ühendatud diskursused kahtlematult staatusele

orienteeritud ja need ei kanna endas tõsist ideoloogilist potentsiaali.

17 Археология знания. СПб.

29

2.3. Kriitiline diskursusanalüüs

Faircloughi (2003) arvates tuleks meediatekste ja neis aktualiseeruvaid diskursuseid

uurida ideoloogia, tähenduse ja terviklikkuse tasandil. See põhimõte sobib töö autori

arvates hästi ka käesolevale tööle, milles uuritakse diskursusi, uudiste

representatsioone ja nende alusel töövõimereformi kohta tekkivaid ettekujutusi.

Ajakirjaniku ideoloogia ja stereotüübid töövõimereformi kohta avaldavad mõju uudiste

tekkele. Järelikult kirjutatud artikkel kas kinnistab või silub neid stereotüüpe. Kriitiline

vaatenurk just nimelt avab ja seab küsimärgi alla varjatud, nähtamatud toimed ja

mõjutused. Neid fakte on püütud tähelepanu alla võtta ka käesolevas uurimistöös.

Soome teadlased Heikkinen ja teised (Heikkinen 2005: 231-258) on uurinud

väiksemaid regionaalseid uudiseid. Nad analüüsisid tähenduste erinevaid tasemeid ja

ideoloogilisi tähendusi käesolevas diplomitöös leiduvaga sarnasel viisil. Teadlased

jõudsid järeldusele, et ajakirjanikud tõepoolest valivad ideoloogiat ja kasutavad võimu,

samuti avaldab väikeste uudiste puhul ajakirjanikele mõju ka kultuur. (ibid.: 257) Antud

uurijate arvates ei ole „väikesed“ uudised üldse „väikesed“ või tähtsusetud, vaid need

on ajalehe üheks tsentraalseks, oluliseks sisuks. Nende arvates ilmnevad väikestes

artiklites paljud tähenduste tasandid. Need annavad näiteid ja mudeleid maailma

kujundi moodustamiseks ja neis võimenduvad ettekujutused ja stereotüübid. ( ibid.:

258) Sellest uurimistööst saab võtta eeskuju ka käesoleva töö jaoks.

Käesoleva töö teoreetilis-metodoloogiliseks lähenemiseks on kriitiline

diskursusanalüüs Faircloughi järgi. Termini „diskursusanalüüs“ kohta eksisteerib

erinevaid arvamusi. Mõned uurijad on seisukohal, et diskursus on „verbaalse

vastastikmõju protsess“, teised seletavad mõistet kui „selle protsessi tulemust“.

Diskursiivne analüüs ei ole ühene ja terviklik teooria. (Vanhala-Aniševski 2006: 6-7)

Fairclough seletab „kriitilist diskursusanalüüsi“ terminite „kriitiline“ ja „diskursus“

seletamise kaudu (Fairclough 1993: 134).

30

Fairclough määratleb „kriitilist“ meetodit järgneval viisil: tekstis ja kõnes sünnitab

põhjus tagajärje. Oluline on näha põhjuse ja tagajärje vahelist suhet. Analüüsis on eriti

oluline ära märkida hegemoonia ja võimu nähtused, nende mõju ei ole analüüsis

võimalik ignoreerida. Tema arvates peavad inimesed, kelle käes on võim, tingimata

keele vahendeid valdama, et oma võimu hoida. Võimu mõju ei esine mitte ainult

massiteabevahendites, vaid ka tavalistes situatsioonides, näiteks vestluses,

intervjuus, konsultatsioonis. Selle peab tingimata avastama. Kui suhteid võimuga ei

avastata, jäävad need jõusse ja kinnistavad endist võimu. (Fairclough 1993: 140)

Käesolevas töös on uurimise objektiks massimeedia. Antud juhul on võim eestikeelse

ja venekeelse Delfi portaali ajakirjanike käes.

Tampere ülikooli meediaprofessor Mikko Lehtonen (2000: 25-26) räägib samuti

kriitilisest tähenduste analüüsi meetodist. Tema arvates ei tähenda kriitiline meetod

„negatiivsust“, ehk seda, et uurija otsib uurimismaterjaldes ennekõike vigu ja

puudujääke. See tähendab, et uurija seab küsimärgi alla jooksvad valdavad mõisted.

Ta tahab leida vastuse küsimustele: „Miks mingi nähtus eksisteerib?“ „Kellele on see

uudis kasulik, kellele kahjulik?“ „Kuidas töötavad massiteabevahendid, ja kas need

saaksid töötada paremini?“ (ibid.)

Soome uurija Pietikäinen (2000: 193) määratleb terminit „kriitiline“ järgmiselt:

uurimuses toonitatakse võimu, ideoloogia ja diskursuste vahelisi suhteid ja seoseid.

Diskursuste uurimise objektideks on sotsiaalsed struktuurid ja praktikad. Analüüsi

eesmärgiks on uurimistöös ühiskondlikke ja isegi poliitilisi küsimusi ja mõtteid püstitada

ning ühiskonda paremuse suunas muuta. „Kriitiline“ meetod tähendab huvi poliitika ja

emansipatsiooni vastu. Selle meetodiga püütakse näidata ja avaldada teksti,

diskursuse ja ühiskondliku praktika kausaalsust. (Pietikäinen 2000: 193, 200-201)

Traditsiooniline diskursusanalüüs vastab küsimusele, kuidas moodustuvad

tähendused? Kriitiline suund aga tegeleb küsimusega, millised tagajärjed on

väljaütlemisel? (Vanhala-Aniševski 2006: 9-10)

31

Vastavalt Faircloughile (1993: 144) on samuti oluline pöörata tähelepanu sellele, mis

tekstist puudub. Tema arvates tähendab teatud representatsiooni valik kindlasti seda,

et mingi muu representatsiooniviis läheb kaotsi (ibid.). Käesolevas töös pööratakse

tähelepanu töövõimereformit puudutavatele tekstidele tervikuna ja internetiportaalis

Delfi puuduvatele teemadele.

Norman Fairclough peab oma vaadet diskursusanalüüsile sarnaseks uurija van Dijki

meetodiga. Van Dijk uurib diskursusanalüüsi meetodiga ennekõike ajaleheuudiseid,

mis on väga sarnased online-uudistega, mida uuritakse käesolevas diplomitöös. Van

Dijk lähtub seisukohast, et uudis on kui termin – keeruline ja mitmekülgne. Tema

mõistab uudiste all aga „uut informatsiooni aktuaalsete sündmuste kohta“. (Van Dijk

1988: 4) Van Dijk keskendub uudistele ajalehtedes või massiteabe trükivahendites,

kuna televisiooni ja raadiot on ajalehtedest rohkem uuritud. Ta arvab samuti, et ajaleht

mängib massiteabevahendite seas märkimisväärset rolli. (ibid)

Faircloughi vaade erineb mõnevõrra van Dijki mudelist. Van Dijk rõhutab skeemide ja

mudelite tähendust, st sotsiaal-psühholoogilist, kognitiivset tähendust, kui ajakirjanik

kirjutab artiklit või kui lugeja seda mõistab. Fairclough toonitab, et uudiste loomine ja

mõistmine lähtuvad žanritest ja diskursustest. Vaadeldes suhteid ühiskonnas

keskendub van Dijk mikrotasandile, ajakirjaniku igapäevasele tööle. Fairclough (1993:

146) leiab, et keele ja diskursuste muutumine tähendab nii sotsiaalseid kui kultuurilisi

muutusi. Käesolevas töös määratletakse aladiskursused ja analüüsitakse neid eraldi.

2.3.1. Illustratsioonid ja visuaalsed vahendid

Uurimuses pööratakse tähelepanu lisaks ka artiklite illustratsioonidele, ehkki peamine

rõhk asetub tekstianalüüsil. Töös ei uurita tüpograafiat ja artikli paigutust online

leheküljel ega võrrelda töövõimereformi kohta käivaid artikleid muude artiklitega.

32

Jüri Lotman (2002: 235) pööras erilist tähelepanu visuaalsele kommunikatsioonile,

toonitades peegelduse erilist staatust. Lotmani sõnul ei saa näo peegeldust kaasata

peegeldatavale objektile loomulikesse suhetesse, kuna seda ei saa puudutada ega

hellitada, kuid seda saab kaasata semiootilistesse suhetesse, sest seda on võimalik

solvata või kasutada maagilistes manipulatsioonides.

Fairclough (1997) arvab, et visuaalsus ja illustratsioonid on ühed tähtsamad analüüsi

tegurid. Ta räägib nn sotsiaalsest semantikast, mis uurib ennekõike uudiste

visuaalsust televisioonis (ibid: 44). Seda seisukohta saab kasutada ka käesolevas

diplomitöös, kuna ka online artikkel on üles ehitatud visuaalse materjali abil.

Uurija Hietala (1993) tegeleb illustratsioonide uurimisega. Ta kirjutab, et illustratsioonid

köidavad lugejat tugevamini ja kiiremini kui tekst ja et illustratsioonide põhjal tekivad

tunded ja muljed kiiremini. Kujutise jõud on ilmne eriti propagandas. Kujutis väljendab

abstraktseid asju ja tundeid – näiteks vabadust, jälitamist, armastust – sõnadest

tõhusamalt. (ibid.: 67-68) Uudistes peetakse fotot kindlaks tõestuseks näiteks kuriteo

kohta ja selle kohta, et fotograaf ja ajakirjanik tõepoolest sündmuskohal viibisid (ibid.:

35). Siiski tuletab Hietala (ibid.: 24) meelde, et foto on teinud fotograaf ning see on

fotograafi representatsioon, kujutis. Foto tähendus on alati seotud situatsiooniga.

Sarnane seisukoht on ka uurijal Eduard Krankil, kes oma töödes formuleerib ühe

kaasaja fotoajakirjanduse uurimise võtmeprobleemidest – meediafotograafia

ontoloogilise staatuse probleemi. Kui suure kindlusega saab väita, et

fotoajakirjanduslik materjal pressi lehekülgedel väljendab mõningast objektiivset

tegelikkust, mis „kuulub kõigile ja on kõigile kättesaadav?“ „Kuidas tuleks seletada

erinevusi, mis lugejatel meediafotograafia tajumisel ja interpreteerimisel ilmnevad?“

(Krank 2008)

33

Almira Usmanova (2004) väitel ei ole visuaalne tekst – olgu selleks siis film, reklaam

või foto – illustratsioon, vahetu ja „passiivne“ sotsiaalse reaalsuse peegeldus, vaid see

on pigem keeruline ajalooline tekst, mis pakub välja oma versiooni või vaatenurga ühe

või teise ajajärgu kohta. See ei pruugi tingimata muude (sh ametlike) allikate

vaatenurkadega kokku langeda (Usmanova 2004). See käsitlus kirjeldab visuaalset

teksti kui interpretatsiooni.

Uurija Eeva Ahola (2002) kirjutab, et on oluline, et fotol oleks näha inimesed ja nende

näod. Ühispildi tüüpi fotod viivad fotol kujutatud inimesi lugejast kaugemale. See on nii

seetõttu, et nende nägusid pole näha (vt lisa 1). Suures plaanis pildil on fotol kujutatud

inimesed lugejale lähedal (vt lisa 3). Suures plaanis ülesvõte loob tugevama kontakti

lugeja ja piltidel kujutatud inimeste vahel. (ibid.: 11) Käesolevas töös pööratakse

tähelepanu nii illustratsiooni sisuelementidele kui ka ülesvõtetele, millel on kujutatud

inimesed.

Niisiis peetakse antud töö kontekstis visuaalse representeerimise all silmas mingi

kindla, tegelikkust (inimesi, tegevusi, esemeid, sündmusi, olukordi) kajastava teate

edastamist visuaalse koodi vahendusel (Kozhemyakin 2015). Visuaalse analüüsi

käigus ehitati töö fotodega üles järgmisel viisil: pilte interpreteeriti iseseisvalt

kodeerimisjuhendi abil. Selle strateegia raames vaadeldi fotograafilist kujundit kui

märki või märkide süsteemi (koodi), mille taga peituvad kultuurilised ja ühiskondlikud

tähendused. Viimaseid võimaldab dešifreerida struktuurne analüüs. Selleks kodeeriti

kujutised järgneval viisil: artikli ilmumiskuupäev (eesmärgiga mõista, missuguses

tekstuaalses kontekstis foto oli avaldatud ja kui intensiivne oli diskussioon antud

illustratsiooni avaldamise hetkel), foto ilmumiskoht (foto kodeerimine selle ilmumise

allika järgi on vajalik tulemuste võrdlemiseks antud töös kirjeldatud muude

sisuanalüüsimeetodite kasutamisega saadud tulemustega). Samuti tegin

kvantitatiivset sisuanalüüsi kasutades kindlaks illustratsioonide modaalsuse. Seejärel

selgitasin välja kolm peamist teemat. Selleks jaotasin kõik illustratsioonid ning fotod,

osalevate isikute ja organisatsioonide vahel ära. Seejärel kriitilise analüüsi meetodi abil

analüüsisin fotosid, mis artiklitega kaasnesid. Saadud tulemusi esitasin graafikute ja

34

illustratsioonidena. Kodeerimisel ei lugenud ma illustratsiooniks videod, mis ka

kaasnesid artiklitega. 36-st analüüsitud ülesvõttest valiti välja 14 kõige eredamat fotot,

mis toodi näiteks vastavalt kodeerimisjuhendile lisas 1.

2.4. Kontentanalüüs

Selleks et vastata sissejuhatuses (lk. 3) toodud uurimisküsimustele, kuidas on

töövõimereformi temaatikat Eesti pressis kajastatud ja raamistatud, tuli selgitada,

millised on olnud artiklite teemad, milliseid sõnasaajad, millised asutused seostuvad

milliste teemadega jne. Selleks rakendasin kontentanalüüsi meetodit ning seejärel

tegin kvalitatiivset diskursuseanalüüsi.

Käesolevas magistritöös diplomitöös on töövõimereformi teema kajastamist eesti- ja

venekeelses Delfi online artiklites uuritud kvantitatiivse ja kvalitatiivse sisuanalüüsi

meetodil. Kontentanalüüs on teksti sisuanalüüs, mis tähendab, et tekstis sisalduva

teabe olemasolu fikseeritakse ning süstematiseeritakse teatavate märksõnade ehk

koodide alla. Koodid on kokkuleppelised kategooriad, mis võtavad üldistavalt kokku

tekstides “hajali” oleva teabe. (Vihalemm 2002: 1)

Kvantitatiivne kontentanalüüs on uurimistehnika, mille abil on võimalik teha korratavaid

ja paikapidavaid järeldusi teksti kasutamise konteksti kohta (Krippendorff 2004: 18).

Kvantiteet näitab, et miski on väljendatav kindla koguse, suuruse jms kaudu – see on

mõõdetav. Kvantitatiivse lähenemisviisi (ingl. k. quantitative approach) andmeanalüüsi

põhimõtteks on, et opereeritakse arvudega, mis on statistiliselt töödeldavad ning

eeldatavalt esindavad mingit aspekti tegelikus käitumises. (Tooding 2007)

Antud meetodi puuduseks on, et kvantitatiivne kontentanalüüs võimaldab teksti

analüüsida vaid uurija enda poolt eelnevalt määratletud kategooriate piires. Sel

põhjusel ongi käesolevas töös kvantitatiivset kontentanalüüsi täiendatud ka

35

kvalitatiivse sisuanalüüsiga. Selleks on kasutatud sõnapilve ja Norman Fairclough

kriitilise diskursusanalüüsi meetodit.

Artiklite ja fotode kvantitatiivse analüüsi aluseks olev kodeerimisjuhend koosneb

kahest suuremast kategooriast. Esimene valdkond on artikli üldised tunnused ja

hinnangud artikli sisule ehk milline on artikli üldine meelestatus. Teise valdkonna

moodustavad artiklite põhilised tegelased. Kodeerimistabel asub lisas 1. Andmete

analüüsimisel on kasutatud Microsoft Exceli tabelarvutusprogrammi.

Kvalitatiivne tekstianalüüs võimaldab keskenduda tekstide sisule või kontekstilisele

tähendusele ning pöörata tähelepanu ka vähemesinevatele tekstinähtustele (Laherand

2008). Selline meetod pakub võimaluse läbi viia sisulist süvaanalüüsi, mille käigus

materjal struktureeritakse, süstematiseeritakse ja kodeeritakse tulenevalt tekstide

sisust. Kuna kvalitatiivsete meetodite põhiküsimusteks on „kuidas“ ja „milline“, siis

vastavad need antud töö uurimusküsimustele, pakkudes seega piisavat võimalust

kirjeldada töövõimereformi diskursuseid.

Kvalitatiivset sisuanalüüsi kasutavad uuringud keskenduvad keele kui

kommunikatsioonivahendi tunnusjoontele ning teksti sisule või kontekstilisele

tähendusele. Hsieh ja Shannon defineerivad kvalitatiivset sisuanalüüsi kui

uurimismeetodit, mida rakendatakse tekstiandmete sisu subjektiivseks

tõlgendamiseks süstemaatilise liigendamis ja kodeerimisprotsessi ning teemade või

mustrite kindlakstegemise abil.“ (tsit. Laherand 2008: 290 järgi).

Kvalitatiivne kontentanalüüs aitab Wordle programmi abil saadud tulemusi

interpreteerida ja õigesti aru saada. See meetod pakub eeliseid, mida

kvantitatiivanalüüs ei suuda täita. Kvalitatiivne analüüs ei püüa uurimustulemusi

suruda matemaatilisse loogikasse, numbritesse või statistilisse analüüsi (Lindlof 1995).

Kvalitatiivse sisuanalüüsi käigus püütakse saada ülevaade uuritavast tekstist

kui tervikust, näha terviklikku mustrit või struktuuri, mida sageli ei ole võimalik

36

üksikuteks osadeks lammutada ja kategoriseerida ning kokku lugeda (Kalmus 2000-

2002).

Sõnapilv on uurimusliku kvalitatiivse analüüsi üks meetodeid. Informatsiooni

visualiseerimine on teaduslikes uurimistöödes populaarne teema ja seda

rakendatakse aktiivselt sisuanalüüsi sfääris. Sõnapilv on informatsiooni

visualiseerimise meetod, mille abil tuuakse rasvases kirjas ja/või tumedamas toonis

kirjaga esile tekstis kõige tihemini kasutust leidvad sõnad. Need on tõhusaks viisiks,

mille abil võrrelda erinevatest infoallikatest pärinevat informatsiooni mingil etteantud

teemal. Vastavalt võib sõnapilve abil visualiseerida igasugust informatsiooni, mida

saab sisuanalüüsi abil uurida. (Cidell 2010: 514) See analüüsimisviis võimaldab kiirelt

mõista võtmeteemasid, mille üle mitmetes artiklites arutletakse. Sõnapilv on muutumas

ka poliitiliste kõnede analüüsimise meetodiks põhjusel, et neid on lihtne luua

spetsiaalsete programmide nagu näiteks Wordle abil. (McKie 2007)

Portaali wordle.com lõi Google tarkvara insener Jonathan Feinberg 2008. aastal.

Vaatamata sellele, et on olemas palju sarnaseid projekte (Nvivo, Make Eyes,

TagCrowd), valiti portaal välja sellepärast, et see on mitteärilistel eesmärkidel

kasutamiseks tasuta, võimaldab kasutajatel isiklikke faile üles laadida ja annab lihtsa

ja arusaadava resultaadi. Kasutajad saavad sisestada teksti kas otse saidil või laadida

teksti analüüsimiseks üles failina. Samuti saavad kasutajad valida, kui suurt hulka sõnu

pilves näidatakse. Programm ignoreerib automaatselt pre- ja postpositsioone;

kasutajad saavad määrata isikliku sõnadeloetelu, mida nad soovivad, et programm

teksti sisu analüüsimise käigus ignoreeriks. (McNaught, ja Lam 2010: 67)

Samuti võimaldab sõnapilv analüüsida informatsiooni sõnade abil, mida kasutavad

artiklite autorid, kasutamata seejuures uurija sõnu. Sellegipoolest on meetodil ka omad

miinused. Üht ja sama sõna võib olla kasutatud kahes erinevas artiklis sama palju

kordi. Kui teises artiklis on märgatavalt rohkem sõnu kui esimeses, siis on tõenäoline,

et seda sõna ei tooda välja sama suurusega kirjas kui see oli välja toodud esimeses

artiklis. Teises artiklis võivad esineda sõnad, mida on rohkem mainitud.

37

Antud meetodi teiseks suhteliselt suureks miinuseks on, et võimatu on analüüsida

kahest või enamast sõnast koosnevat kombinatsiooni. Vaatamata sellele on sel

analüüsimeetodil potentsiaali olla kvalitatiivse andmeanalüüsi puhul tõhusaks

tööriistaks. Sõnapilved aitavad kiiresti jälgida, milliseid võtmeteemasid ja fraase on

ühes või teises artiklis puudutatud. See on omakorda mahukate tekstide esmase

sisuanalüüsi jaoks kindel ja mugav moodus. Võttes arvesse fakti, et minu analüüsitud

artiklites ületab sõnade arv 20 000, on võtmesõnade pilved minu arvates antud töö

raames sisuanalüüsiks sobiv meetod.

2.5. Kriitiline diskursusanalüüs

Fairclough (2001) eristab iga diskursuse puhul kolme tasandit: tekstuaalne tasand,

diskursiivne praktika ning sotsiaalne praktika. Tema kriitilisel diskursusanalüüsil on

kolm etappi: kirjeldamine, interpretatsioon ning seletamine. Kirjeldamise etapis toimub

teksti formaalsete omaduste analüüs, interpretatsiooni osa keskendub teksti ja

diskursiivse praktika seoste analüüsile ning seletamise etapis analüüsitakse

diskursiivse ning sotsio-kultuurilise praktika seoseid. (ibid.: 91)

Kriitilise diskursusanalüüsi puhul on toetatud Norman Fairclough (Fairclough 1995: 18)

poolt püstitatud uurimisküsimuste tekstide sõnavara ja grammatika. Kuigi algselt

koostas Fairclough teksti uurimiseks kümme küsimust, ei ole käesolevas analüüsis

tulenevalt tekstide iseloomust siiski kasutatud neid kõiki, keskendusin eelkõige

sõnavara ning teksti grammatikat puudutavatele küsimustele. Järgnevalt on välja

toodud küsimused, mille alusel kriitiline diskursusanalüüs on läbi viidud.

Sõnavara:

1. Millist kogemuslikku väärtust sõnad sisaldavad?

Kogemuslik väärtus väljendab seda, kuidas kogeb teksti autor maailma. Antud

küsimuses puhul on kõige olulisem see, kuidas ideoloogilised erinevused tekstide

38

(autorite) maailmanägemuses on kodeeritud nende sõnavarasse. Mõnedel juhtudel on

sõnavara ise ideoloogiliselt märkimisväärne. Mõningatel juhtudel võivad teatud sõnad

koos esinedes kanda ideoloogilist tähendust. Mõned sõnad võivad olla ideoloogiliselt

laetud (näiteks „sotsialism“). Küsimuse üks eesmärke on identifitseerida

tähendussuhted tekstis ning kindlaks teha diskursuse tüübid, teine aspekt on üritada

määrata nende ideoloogilist alust. (Fairclough 1995: 18)

Peamised tähenduse seosed, mida käesolevas töös analüüsitakse, on sünonüümid

(samatähenduslikud sõnad, ümbersõnastamised, samad mõtted esinevad tekstis

korduvalt) ja antonüümid (vastandtähenduslikud sõnad, on ühtesobimatud, sageli

vastandtähendusega sõnad, mida omavahel pole asendatavad).

2. Millist suhteväärtust sõnad sisaldavad?

Kuidas tekstis kasutatud sõnade valik sõltub ja aitab luua osaliste vahel sotsiaalseid

suhteid? Kui kogemuslik väärtus väljendas teksti looja maailmanägemust, siis

suhteväärtuse puhul eeldab looja, et vastuvõtja jagab temaga samasugust suhtumist

kirjeldatavasse teemasse. Näiteks töövõimereformist kriitiliselt kirjutav autor eeldab, et

puudega inimestest lugeja jagab tema kriitilisust. Kas ja milliseid eufemisme ehk

peitesõnu on kasutatud, vältimaks negatiivsete sõnade kasutamist? Kas on kasutatud

formaalset kõnepruuki, mis viitaks olukorra formaalsusele ja väljendaks viisakust ja

lugupidamist teksti tegelaste suhtes? Tekstid võivad olla ka rahvuslikult kallutatud.

Näiteks eestikeelne leht võib eeldada, et lugejad on eestimeelselt meelestatud ja

omakorda võib vene leht eeldada, et vene lugeja suhtub asjadesse vene vaatenurgast.

(ibid.: 18)

3. Missugust väljenduslikku väärtust sõnad sisaldavad?

Väljenduslik väärtus kirjeldab teksti autori hinnangut kirjeldatavale teemale.

Küsimuseks on siinkohal, kas teksti sisaldab sõnu, mis väljendavad teksti looja teksti

looja (negatiivseid) hinnanguid? Varjatud hinnangud võivad viidata erinevatele

diskursuse tüüpidele, kuna kõneleja väljendab oma väärtushinnanguid läbi

väärtusskeemide, mis on ideoloogiliselt laetud. (ibid.: 19)

39

4. Milliseid metafoore kasutatakse?

Metafoori kasutus on võte, millega üks kogemuse aspekt asendatakse teisega.

Erinevatel metafooridel on erinevad ideoloogilised lisaväärtused, nende abil on

võimalik viidata mingi tegevuse vajalikkusele, teha ennustusi jne. Kuna erinevaid

metafoore, mida mingites kindlates olukordades kasutada võib, on mitmeid, siis

mängib metafooride kasutamise puhul rolli just see, milliseid ideoloogilisi lisaväärtusi

esindavaid metafoore on autor otsustanud kasutada. Metafooride abil võidakse

põhjendada ja viidata hädavajalikele tegevustele, ennustada edasisi arengusuundi ja

luua tulevikupilte. Kasutades eri kõlaga ja eri valdkondadest pärit metafoore võib

kirjutaja vihjata erinevatele meetmetele edasiseks tegutsemiseks või olukorra

tõlgendamiseks. (ibid.: 20)

Grammatika:

5. Milliseid suhteväärtusi grammatilised jooned omavad?

Fairclough (1995: 20) toob välja kolm grammatilist joont, millel on suhteväärtusi: lause

kõneviis, suhtemodaalsus ning pronoomenite meie ja teie kasutusviis.

5.1. Teksti modaalsus

Teksti analüüsis peetakse modaalseteks kõiki neid tekstijooni, mis väljendavad

kõneleja või kirjutaja hoiakuid iseenda, sõnumi vastuvõtja ja käsitletava teema suhtes.

M. A. K. Halliday eristab nelja kõneakti, millest kaks vahendavad teadmisi (väitmine ja

küsimine) ja kaks tegevust (nõudmine ja pakkumine). Vastavalt sellele moodustuvad

ka suhtlusosaliste rollid (Mandra 2008: 179).

Teksti suhtlusfunktsioon avaldub eelkõige modaalsuse kaudu. Teksti- analüüsis

peetakse modaalseteks kõiki neid tekstijooni, mis väljendavad kõneleja või kirjutaja

hoiakuid iseenda, sõnumi vastuvõtja ja käsitletava teema suhtes. (Mandra 2008: 179)

Halliday (1994: 88-90) järgi koosneb modaalsus polaarsusest ja selle astmetest.

Polaarsust nimetab ta valikuks positiivse ja negatiivse vahel, näiteks on või ei ole, tee

või ära tee. Võimalused ei piirdu aga jah või ei variantidega, on ka palju eriastmelisi

40

tähendusi, nagu mõnikord ja võib-olla. Halliday eristab vahepealsete võimaluste seas

tõenäosuse ja tavalisuse (usuality) astmeid, millest esimesed hindavad tõenäosuse

astet, näiteks arvatavasti, tõenäoliselt, kindlasti ning teised harilikkuse astet, näiteks

mõnikord, tavaliselt, alati. Need vahepealsed astmed positiivse ja negatiivse pooluse

vahel moodustavadki kollektiivselt modaalsuse. Negatiivsed verbid, mis lisavad

kõnelejale ja ta väljaöeldule negatiivse tooni, näiteks vihjama, kokutama, halisema,

sõimama. Mõned verbid annavad lisainfot selle kohta, et kõneleja on midagi halvasti

teinud, näiteks omaks tunnistama, süüdistama, rõhutama, toonitama, väitma, nõudma.

(Hennoste 2001: 117-118)

Suhtumise väljendamiseks kasutatakse modaalseid keelevahendeid: aega, kõneviise,

eitust, retoorilisi võtteid jne. Sellest, kuidas tekst vastuvõtjale esitatakse ning milline

identiteet esile tuuakse, sõltub, kellena kõnelejat nähakse, kas õpetlase, ärimehe,

laheda kambajõmmi, noortepärase või konservatiivse inimesena. (Aava ja Salumäe

2013: 73)

Käesoleva küsimuste ploki abil uurin, kas artiklites ilmneb lisaks info edastamisele

arusaam töövõimereformist. Samuti on uurimise all, millised diskursused tekstidest

esile kerkivad ning mis neid diskursuseid iseloomustab (sõnavara, grammatika).

Keeleanalüüsis keskendun oma töös omadussõnade, frazeologismide ja metafooride

analüüsile. Uurin tekstide modaalsust ning kitsamalt ka eituse väljendamist.

Küsimustele vastuste otsimiseks on kasutatud nii kvantitatiivset kui ka kvalitatiivset

analüüsi.

2.6. Uuringu valim

Analüüsi tegemiseks valisin välja kaks online väljaannet eesti ja vene keeles Delfi

uudisteportaalil. Kuigi leidub veel mitmeid venekeelseid online-uudiseid pakkuvaid

internetiportaale, valis autor andmete kõige parema võrreldavuse eesmärgil

41

uurimiseks just eesti- ja venekeelse Delfi. Vastavalt Statistikaameti andmetele loeb

internetis ajalehti 64% Eesti elanikkonnast. Eesti kõige populaarsemaks

veebiväljaandeks on portaal Delfi, mida igapäevaselt külastab 312 000 eestimaalast,

mille hulgas venekeelse Delfi portaali külastajaid on 61 000. See tingis käesoleva töö

jaoks analüüsiobjekti valimisel minu valiku langemise antud veebiväljaande kasuks.

Valiku põhjuseks asjaolu, et ajalehe online väljaandes ilmunud artikleid analüüsides

on võimalik üldist uudisvoogu paremini hoomata, kuna online-lehte täiendatakse

pidevalt ning sinna jõuavad ka uudised, mis sageli paberlehes ei ilmu. Samuti on

artiklite otsimine online-versioonis otsingumootori abil oluliselt lihtsam kui paberlehte

analüüsides. Negatiivseks asjaoluks online-lehe analüüsimisel on see, et pole võimalik

tuvastada artikli asukohta lehes, mis viitaks selle olulisusele toimetaja jaoks. Seda

seetõttu, et internetis ilmuvad kõik artiklid ühtse uudisvoona ning arhiivist otsides ei ole

võimalik eristada isegi rubriiki, mille all artikkel ilmus.

Analüüsi tegemiseks otsisin nendest väljaannetest välja kõik artiklid, mis ilmusid

ajavahemikul 1.08. – 31.12.2014 ning sisaldasid sõna “töövõimereform” (eestikeelses

versioonis) ning “реформа трудоспособности” (venekeelses versioonis).

Otsingusõnad sisestades sain nimekirja artiklitest, mis vastavas ajavahemikus olid

ilmunud. Uuringuperioodiks on valitud ajavahemik 1.08. – 31.12.2014, sest sügisel

2014 olid Riigikogus lugemisel töövõimereformi käivitavad seaduseelnõud ning Delfi

portaal aktiivselt kajastas kõik sellega seotud üritusi.

Valimist langesid välja artiklid, kus esines ekslikult vastav sõna või sõnalühend, näiteks

artiklid, kus oli märksõnaks reform jne. Veel langesid välja artiklid, millede kontekst

vastava teemaga üldse ei kattunud ning lugemiseks tasulised artiklid. Artiklite

valimisse sattusid kõik Delfi uudisteportaalil ilmunud artiklid eesti ja vene keeles

ajavahemikul 1.08. – 31.12.2014. Artiklid olid seotud töövõimereformiga, mida oli

kokku 36 (18 eesti ja 18 vene keeles).

42

Kriitilise diskursusanalüüsi valim on koostatud kvantitatiivse ja kvalitatiivse

kontentanalüüsi tulemuste põhjal. Kuna Delfi portaalis esinesid artiklid mõlemas

keeles samal teemal, on mul võimalik võrrelda, kas erikeelsete tekstide

sõnavarakasutus avaldub tekstide diskursiivsetes eripärades.

Uurimine viisin läbi mitmes etapis. Esimeses etapis valisin unikaalsete18 külastuste

arvu põhjal välja Eesti kõige populaarsemad kakskeelsed massiteabevahendid. Teises

etapis valisin välja kõik artiklid töövõimereformi teemal. Kolmandas etapis tegin ma

kvantitatiivset sisuanalüüsi kasutades kindlaks artiklite ja illustratsioonide modaalsuse,

samuti selgitasin välja kolm peamist teemat. Selleks jaotasin ma kõik sõnad ja

illustratsioonid, samuti muud sõnad ja fotod, osalevate isikute ja organisatsioonide

vahel ära. Neljandas etapis aitas kvalitatiivne sisumeetod „sõnapilv“ mul saadud

tulemusi kinnitada. Viiendas etapis teostasin kriitilise analüüsi meetodit kasutades

saadud diskursuste analüüs, kasutades Fairclough’ abiküsimusi. Kuuendas etapis

analüüsin illustratsioone, mis artiklitega kaasnesid. Saadud tulemused on esitatud

graafikutena, artikli sõnade, fraaside ja lausete pilvedena, samuti illustratsioonidena.

18 Unikaalsed külastajad näitavad, mitu inimest ühe päeva jooksul on kodulehte külastanud. See tähendab, et ühtegi külastajat ei loeta mitu korda, isegi kui ta käib veebilehel mitu korda päevas www.wsionline.ee/kuidas-moota-google-analyticsiga-kodulehe-efektiivsust/

43

3. UURINGU TULEMUSED

3.1. Kontentanalüüsi tulemused

Käesolevas peatükis on välja toodud magistritöö raames läbi viidud kvantitatiivse ja

kvalitatiivse kontentanalüüsi tulemused. Kokku tuli analüüsimisele 36 artiklit

1.08 – 31.12.2014. aasta eesti-ja venekeelse Delfi online-versioonist.

Järgnevalt on ära toodud andmete analüüs vastavalt kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele

meetodile. Analüüsitavad artiklid on kodeeritud kahe kategooria alusel: artikli

hinnangud sisule ja põhilised tegelased artiklites. Kokku on artiklid kodeeritud 6 koodi

põhjal. Järgnevalt on ära toodud andmete analüüs vastavalt kodeerimisjuhendile

(Lisa 1) ja sõnapilvele.

3.1.1. Artiklite modaalsus kvantitatiivse sisuanalüüsi tulemusena

Käesoleva alateema eesmärgiks oli välja selgitada, milline on analüüsitavate artiklite

üldine modaalsus. Joonis 1 näitab analüüsitud artiklite üldist modaalsust eesti- ja

venekeelses Delfi-online’is. Modaalsuse määratlemiseks jaotasin artiklid kolme

kategooriasse: negatiivne, positiivne ja neutraalne. Negatiivse modaalsuse nii kõrge

esindatus tulenes eelkõige artiklite sõnakasutusest, mis tekitas vastavalt negatiivse

modaalsuse.

44

Joonis 1. Artiklite üldine modaalsus vene- ja eestikeelses Delfi online’is (%)

Kokkuvõtvalt saab öelda, et enamasti on töövõimereformist kirjutatud lood olnud

negatiivsed mõlemas väljaandes (61% - vene, 83% - eesti). Seejärel esinesid

neutraalse tooniga artiklid (22% - vene, 11% - eesti) ning positiivsed (17% -vene, 6%

- eesti). Saadud andmetest lähtudes võib järeldada, et eestikeelne meedia on

töövõimereformi teema suhtes negatiivsem ja oma järelduste tegemisel

ühetähenduslikum, venekeelne seevastu neutraalsem ja järelduste tegemisega

ettevaatlikum.

3.1.2. Artiklite ja illustratsioonide teemade vaheline jagunemine kvantitatiivse

sisuanalüüsi tulemusena

Käesolevas peatükis esitan ma andmed kolme peamise teema kohta, mis artiklites

esile kerkisid . Samuti selgitan, kuidas on saadud joonisel 2 kujutatud tulemus.

61%

83%

22%

11%17%6%

Vene Delfi Eesti Delfi

Negatiivne Neutraalne Positiivne

45

Analüüsitavate teemade valikul distantseerusin ma informatsioonist selle kohta,

milliseid elanikkonna gruppe töövõimereformi seadus puudutama hakkab. Analüüsi

peamiste teemade kindlaksmääramiseks klassifitseerisin kõik sõnad tekstis ja kõik

illustratsioonid, samuti muud sõnad ja fotod, osalevate isikute ja organisatsioonide

järgi. Tulemuseks sain, et mõlemal meediaväljal on esindatud kolm gruppi: puudega

inimesed, riigiametnikud ja tööandjad.

Joonis 2 kirjeldab artiklite jaotumist peategelaste lõikes. Vaatamata sellele, et teemad

olid sarnased, siin on protsentuaalne jagunemine arvutatud eesti- ja venekeelsete

artiklite põhjal eraldi, kuna väljaannete lõikes esines statistiline erinevus. Nagu

jooniselt näha, eestikeelses Delfis on kõige rohkem esitatud riigiametnikud ehk riigi

esindajatega seotud tegevused (59%). Seejärel tuleb puudega inimeste teema (39%)

ning tööandjaid esines ainult 2%. Venekeelses väljaandes olid enam-vähem võrdselt

esindatud nii riigi (41%) kui puudega inimestega (48%) seotud tegelased. Tööandjate

kajastus moodustas 11% artiklite arvust.

Joonis 2. Artiklite peategelaste protsentuaalne jagunemine (%).

48%39%

41% 59%

11%2%

Vene Delfi Eesti Delfi

Puudega inimene Riigiametnik Tööandja

46

Joonis 3 kirjeldab illustratsioonide jaotumist peategelaste lõikes.

Joonis 3. Illustratsioonide peategelaste protsentuaalne jagunemine (%).

Resümeerides võib öelda, et eesti- ja venekeelsetes Delfi väljaannetes on

peategelaste osakaal erinev. Eesti Delfis põhilisteks kõneisikuteks olid poliitikud ja

riigiametnikud ning Vene Delfis – puudega ja tavalised inimesed. Tööandjate lõikes

proportsionaalselt kõige enam kajastust esines venekeelsetes artiklites.

Illustratsioonide puhul tuli välja diametraalselt vastupidine pilt riigi (72%) domineeriva

osakaaluga Vene Delfis ning puudega inimese (83%) kõrgeprotsendilise osaga Eesti

Delfis. Kolmas, tööandjate grupp, ei leidnud üldse kajastust Delfi online

illustratsioonides.

3.1.3. Sõnapilves esinenud artiklite teemad

Selles peatükis esitatakse Eesti ja Vene Delfi analüüsitud artiklite tulemust, mis oli

saavutatud Wordle programmi abil. Saadud tulemused võimaldavad eestikeelsetes

72%

17%

28%

83%

Vene Delfi Eesti Delfi

Riigiametnik Puudega inimene

47

artiklites (joonis 4) esile tuua kolm peamist teemat: „Eesti”, ”ei” (eitamise sõna),

”inimesed”.

Joonis 4. Eestikeelsete artiklite sõnapilv.

Joonisel 4 on näha, et artiklites kõige sagedamini kasutatav sõna on „Eesti“. „Eesti“

tähendab, et antud probleem puudutab kõiki Eesti elanikke, ja selle sõna all

mõeldakse, et reformi arutelus osalevad laialdased elanikkonnakihid. Samuti võib see

tähendada soovi antud küsimuse raames poliitilistest või sotsiaalsetest erimeelsustest

kõrgemale tõusta, kuna see on üldrahvalik probleem. Parteid moodustavad

koalitsioone või asuvad opositsioonis paljude küsimuste suhtes, kuid antud teema

arutlemisel võib sõna „Eesti“ sagedane kasutamine olla katseks ühiskonda kokku

sulandada, sarnaselt ühtsusele, mida ilmutatakse näiteks selliste küsimuste üle

arutlemisel, nagu rahvuslik julgeolek või laste heaolu.

48

Kasutussageduse poolest teisel kohal on välja toodud sõna „inimeste“, mis on ka

kõikide diskussioonis osalejate jaoks ühendavaks teguriks. Artiklites sagedasti

kasutatava sõnaga „inimeste“ mõeldakse maksimaalse arvu potentsiaalsete lugejate

huvitatust.

Võrdselt sõnaga „inimeste“ on välja toodud eitus, kasutades sõna „ei“. Eitust

tähendava sõna kordamine väljendab äärmist mittenõustumise taset ja aitab inimestes

eitava emotsiooni intensiivsust võimendada. Samuti näitab see artiklis esitatavatele

sündmustele antavat avalikult negatiivset emotsionaalset hinnangut. Negatiivse

modaalsuse nii kõrge esindatus tulenes eelkõige artiklite sõnakasutusest, mis tekitas

ka negatiivse modaalsuse.

Järgmiseks (joonis 5) vaatleme sõnade kasutussagedust venekeelsetes Delfi artiklites.

Analüüsi põhjal määrati kindlaks kolm võtmeteemat: „Inimesed“ („Люди”),

“töövõimereform” (“реформа трудоспособности”) ja “võimalused” (“возможности”).

Joonis 5. Venekeelsete artiklite sõnapilv.

49

Esimesel kohal antud sõnapilves seisab sõna „людей“ (tõlgitud - inimesed), see

tähendab nagu ka eestikeelsetes artiklites, on siingi inimesed olulised töövõimereformi

osalejad. Sõna „люди“ (inimesed) tihe kasutamine näitab, et nad on sündmustes

osalejate ja potentsiaalsete lugejate vahel oluliseks lüliks. Teisel kohal on sõna

“реформа трудоспособности” (tõlgitud – töövõimereform), mis võib tähendada, et

artiklitel, mille kaudu ajakirjanik tahab tuua lugejateni üldist informatsiooni oodatava

reformi kohta, tegemata mingeid olulisi järeldusi, on rohkem informatiivsem iseloom.

Kolmandal kohal asuva sõna “возможности” (tõlgitud – võimalused) all mõeldakse

diskussiooni sotsiaalse õigluse üle piiratud võimalustega inimeste suhtes. Samuti võib

see tähendada arutlemist teemal, mida positiivset reform kaasa toob. Sõna

“возможности” (võimalused) tiheda kasutamisega peetakse silmas konfliktsete

teemade vältimist reformi valgustamisel ja võimalike lahenduste otsimist.

Sõna „Рийгикогу“ (Riigikogu) on võrreldes ülalpool nimetatud sõnadega mõneti

harvem mainitud, kuid on minu arvates samuti piisavalt oluline, et seda eraldi vaadelda.

Ajakirjanikud eelistavad nimetada riiki mitte nimepidi, vaid valitsusorgani ametliku

nimetusega – antud juhul näeme me seda sõna „Рийгикогу“ (Riigikogu) sagedase

kasutamise näite varal. See omakorda võib tähendada institutsionaalset suhtumist

riigisse, milles nende lugejad elavad.

3.1.4. Sõnapilves esinenud kõneisikud

Antud peatükis saame põhjalikumalt uurida, kes olid põhilised kõneisikud reformi

arutlemisel Eesti ja Vene meedias. Uuritud artiklites leidsid mainimist peamiselt

poliitikud ja erakonnad, neile järgnesid juhtival positsioonil olevad inimesed.

Töövõimereformi teemal kõige sagedamini võttis Eesti Delfis sõna Tiina Kangro (joonis

6), kes on puuetega inimeste eestkõneleja. Sama tulemust näitab ka joonis 4, kus

Wordle programmiga olid analüüsitud 18 eetikeelset artiklit. Talle järgnesid mainimise

pingereas Tiia Sihver ja Reformierakond.

50

Kõige sagedamini esines Vene Delfis tervise- ja tööminister Urmas Kruuse (joonis 7).

See näitab, et ta oli Vene meedias töövõimereformi teema kõneisik.

Joonis 6. Kõneisikud eestikeelses sõnapilves.

Joonis 7. Kõneisikud venekeelses sõnapilves.

51

Organisatsioone leidus uuritavatest lugudest oluliselt vähem kui persoone. Seda võib

seletada sellega, et kaasajal pannakse meedias rohkem rõhku isikutele. Kokkuvõtteks

võib öelda, et uuritavates väljaannetes leidsid mainimist paljud erinevad Eesti

persoonid, kes olid enamasti poliitilise taustaga. Kahe meedia erinevus seisnes selles,

et Vene Delfis sai rohkem sõna poliitik ehk riigiametnik ja Eesti Delfis – rohkem

puuetega inimeste eestkõnelejad.

3.2. Kriitilise diskursuseanalüüsi tulemused

Käesolev alapeatükk keskendub magistritöö raames läbi viidud kriitilise

diskursusanalüüsi tulemustele. Analüüsi valim on koostatud kvantitatiivse ja

kvalitatiivse kontentanalüüsi tulemuste põhjal ning on ühelt poolt mõeldud

näitlikustama selle tulemusi, teisalt tooma tekstide kohta välja uusi aspekte, mida

kvantitatiivse analüüsi käigus uurida ei saanud.

Diskursusanalüüsi valimisse kuulus 36 artiklit, millest pooled olid pärit eesti-, pooled

venekeelsest Delfi online’ist. Analüüsi eesmärgiks oli uurida artiklite keelekasutuse

ning kultuuriliste struktuuride vahelist seost ehk seda, millised diskursused tekstides

esile tulevad. Diskursusanalüüsi tulemusena võib välja tuua kolm baasdiskursust, mis

olid ühel või teisel moel esindatud kõigis loetud artiklites: riigi või riigiametnike ja

kodanike vastasseisu diskursus, sotsiaalse dialoogi diskursus ja ühiskonnasisese

võrdõiguslikkuse diskursus.

Need kolm diskursust ja neid sisaldavad tekstid jagunevad omakorda alateemadeks.

Iga aladiskursuse puhul tulevad mängu kindlad kõnekujundid, metafoorid ja sümbolid,

mida on kasutatud vastava diskursiivse praktika loomiseks tekstis. Järgnevalt on

esitatud kriitilise diskursusanalüüsi tulemused lähtuvalt baasdiskursustest ning nende

alateemadest.

52

3.2.1. Riigi või riigiametnike ja kodanike vastasseisu diskursus

Kriitilise diskursusanalüüsi käigus analüüsitud artiklites tuleb selgelt esile riigi ja kodanike

vaheline vastasseis. Käesolevas kontekstis esinevad kodanikena puudega inimesed ja

tööandjad. Teostatud sisuanalüüsi põhjal ilmnes, et suurema osa artiklite modaalsus on

negatiivne. See annab tunnistust sellest, et artiklis esindatud kolme põhilise poole vahel

on olemas konflikt.

Vastasseisu või konflikti kohta annab tunnistust tõsiasi, et artiklites esineb negatiivseid

hinnanguid ja emotsioone märgatavalt rohkem kui positiivseid. See näitab, et lugejad

reageerivad halvale (subjektiivsest või objektiivsest vaatepunktist) teravamalt kui heale.

Seda on näha allpool toodud näidetest:

(1) Kui inimene ei lähe mõjuva põhjuseta töötukassasse töövõime hindamise

vastuvõtule, ei hakka tööd otsima või ei võta pakutud tööd vastu … (delfi.ee,

11.08.2014)

(2) … ei tahaks kuidagi lihtsalt nurka istuma jääda. (delfi.ee, 10.10.2014)

(3) Kes ei tööta, see ei söö. (delfi.ee, 11.10.2014)

(4) Kõik need kokku ei ole sugugi vähesed näited, mistõttu ei saa ma nõustuda Teie

hinnanguga, et töötukassa “ei suuda märgata osalise töövõimega inimestes

peituvat väärtuslikku ressurssi ega ole piisavalt pühendunud.” (delfi.ee,

16.10.2014)

(5) … nad ei saa päris täpselt aru, mida nad teevad… (delfi.ee, 16.10.2014)

(6) … nende huvidega ei ole arvestatud. (delfi.ee, 4.11.2014)

(7) "Meil ei ole mõtet kasutada 350 miljonit eurot lihtsalt selleks, et ehitada ilma

vundamendita asja, millel ei ole sisu”… (delfi.ee, 11.11.2014)

(8) „Reform ei tohi puuetega inimestelt ära võtta kindlustunnet…” (4.12.2014)

Eituste sagedane kasutamine on samuti ilmekalt kinnitust leidnud joonisel 4. See

annab tunnistust poolte vahelise üksmeele puudumisest ja toonitab konflikti teravust.

53

(9) "Мне не нравится, что сокращают возможности людей с

недостатками помогать себе самим…” (rus.delfi.ee, 11.10.2014)

(10) Это ненормальная ситуация. (rus.delfi.ee, 11.10.2014)

(11) Реформа уже вызвала довольно много негативных откликов в

обществе. Многим кажется, что государство просто хочет заставить

людей работать и отнять у них ту пенсию по инвалидности, которую

они сейчас получают. (rus.delfi.ee, 20.08.2014)

(12) Исследование показало, что 68 процентов работодателей

согласны, но при этом у них есть определенные опасения. (rus.delfi.ee,

20.08.2014)

(13) В ближайшее время на социальном ”фронте” нас ждет …

(rus.delfi.ee, 5.09.2014)

(14) А что люди должны сделать? Выйти с плакатами ”Дайте нам

центр”? (rus.delfi.ee, 5.09.2014)

(15) … не будет ли эта реформа продолжать поддерживать

паразитирующее состояние тех ”инвалидов”, кто стали таковыми не

на трудовом ”фронте”, а на алкогольном и наркотическом? (rus.delfi.ee,

5.09.2014)

Negatiivseid hoiakuid näitab tekstis hinnanguline sõnavara (näited 4, 5, 7, 10, 11, 15),

nagu ka lausete süntaksilised tüübid (retooriline küsimus, negatiivse hinnangu

tähendust kandev umbisikuline küsimus – näited 1, 14, 15). Samuti antakse seda edasi

vastuväidete (näited 4 ja 8) ja repliikidega ning nende juurde käivate

autorikommentaaridega (näited 3, 11, 12, 14, 15), mis annavad edasi kasvava

kommunikatiivse opositsiooni dünaamikat ja tegelaskujude emotsionaal-

psühholoogilist vastasseisu.

Avalik emotsionaalne hinnang reformile on esitatud märkimisväärse arvu hinnanguliste

omadussõnade, fraseologismide ja metafooride kaudu:

(16) Kõmu tekitanud töövõimereform … (delfi.ee, 11.08.2014)

54

(17) … töövõimereform vajab muutmist… (delfi.ee, 6.10.2014)

(18) … kuvand vilkast tegutsemisest … (delfi.ee, 6.10.2014)

(19) … nad on vastu töövõimereformile sellisel läbimõtlematul kujul, nagu

valitsus seda on kavandanud. (delfi.ee, 6.10.2014)

(20) Töövõimetu töövõimereform … (delfi.ee, 10.10.2014)

(21) … töövõimereform on ilma vundamendita asi, millel ei ole sisu …

(delfi.ee, 11.10.2014)

(22) Tiina Kangro: töövõimereformi vead tuleb kinni maksta Eesti töötajatel.

(delfi.ee, 14.10.2014)

(23) … riigi plaanitav töövõimereform on praegusel kujul käivitades

ühiskonnale ohtlik … (delfi.ee, 19.10.2014)

Paljud sõnad mitte ainult ei määralte mõisteid, vaid ka väljendavad rääkija suhtumist

nendesse, tema erilist liiki hinnangulisust (näited 18, 19, 20, 26, 27).

(24) Реформа уже вызвала довольно много негативных откликов в

обществе. (rus.delfi.ee, 20.08.2014)

(25) Реформа уже прошла первое чтение в Рийгикогу, несмотря на все

свои недоработки. (rus.delfi.ee, 20.08.2014)

(26) … не будет ли эта реформа продолжать поддерживать

паразитирующее состояние … (rus.delfi.ee, 5.09.2014)

(27) … подготовка к пресловутой реформе … (rus.delfi.ee, 5.09.2014)

(28) … реформа по трудовой занятости нуждается в пересмотре …

(rus.delfi.ee, 6.10.2014)

(29) … реформа не решает основные проблемы. (rus.delfi.ee, 9.10.2014)

(30) … реформа обречена на провал. (rus.delfi.ee, 11.10.2014)

(31) … начатая реформа не может привести к желаемому конечному

результату. (rus.delfi.ee, 12.11.2014)

Metafooride esinemine tekstist aitab kaasa sõna emotsionaalselt ekspressiivse

tonaalsuse kujundamisele. Selline sõnavara väljendab rääkija enda suhtumist

55

kõnealusesse ilmingusse või sündmusesse. Just metafooride kasutamine lisab

täiendavat emotsioonide tonaalsust, mis suudab konteksti tähenduse hetkega täielikult

ümber pöörata (näiteks muuta neutraalse irooniliseks). Taoliste väljendusvahendite

valimine on tingitud teksti autori püüdlusest luua muljet absoluutsest objektiivsusest ja

samaaegselt mõjutada vastuvõtjat emotsionaalselt. Hinnangulised metafoorid (näited

16, 18, 21, 26, 29) loovad vastuvõtjas teksti autori jaoks vajaliku mulje, mõjutavad

informatsiooni tajumist, kujundavad ühiskondlikku arvamust.

Tähenduste metafooriline ülekandmine on laialdaste sotsiaalsete faktide

illustreerimisel üks sagedamini esinevaid mooduseid. Näiteks selleks, et näidata

poliitikute ükskõiksust puudega inimeste probleemi suhtes, samuti puudega inimeste

arvamuse suhtes reformi kohta, kasutati tekstis järgmisi fraase:

(32) … koalitsioonipoliitikud sõidavad nende vastuvõtmise poolt hääletades

teerullina üle puudega inimeste kriitikast. (delfi.ee, 12.11.2014)

(33) "Valitsuse otsus tööhõivereformiga ilma selle õnnestumist tagavate

põhimõtteliste muudatusteta edasi minna eelnõude teisele lugemisele on

puudega inimestest teerulliga üle sõitmine"… (delfi.ee, 12.11.2014)

Visuaalselt oli see esitatud ka joonisel 6 ja 10, millel teerull sümboliseerib koalitsiooni

kuuluvaid parteisid, tähistades nende vaenulikkust ja robustset jõudu suhtumises

puuetega inimestesse. Sarnast temaatilist koormust kannab endas sõna „фронт“,

mida on kasutatud näites 34 ja 35:

(34) В ближайшее время на социальном ”фронте” нас ждет не только

подготовка к пресловутой реформе … (rus.delfi.ee, 5.09.2014)

(35) … на трудовом ”фронте”… (rus.delfi.ee, 5.09.2014)

56

Nimetatud sõna tähendab samuti kahe vastastikku võitleva poole konflikti, ainult selle

vahega, et fronte võivad moodustada pooled, kellel on olemas vastasseisuks vajalikud

teatud laadi ressursid. Näites 32, 33 ning joonisel 13 ja 17 on teerulli all peetud silmas

ainult ühe poole absoluutset üleolekut. Frondil, isegi kui üks pooltest on teisest

nõrgem, on olemas teatud võitluseks vajalik jõud ja/või võime ennast kaitsta.

Vaatamata suurele hulgale negatiivsetele hinnangutele, mis artiklites

töövõimereformile antakse, viitab ajakirjanik lisaks sellele, et reformil on ka positiivsed

aspektid. Artiklites väljendub see positiivse iseloomuga sõnade näol:

(36) … teeb headmeelt… (delfi.ee 23.08.2014)

(37) … töövõimereform on väga oluline ja suur samm inimeste heaolu

parandamisel. (delfi.ee 14.10.2014)

(38) Töötukassa töötajad usuvad, et puudega inimesed suudavad ja tahavad

töötada. Neil on oskusi, kogemusi ja omadusi, mida tööandjad otsivad ja

väärtustavad ning nad on head töötajad. (delfi.ee, 16.10.2014)

(39) Министр: рада, что что реформа трудоспособности

откладывается, сможем лучше подготовиться. (rus.delfi.ee 15.08.2014)

(40) … ваши проблемы разрешимы, Эстония поможет вам

трудоустроиться. (rus.delfi.ee 11.10.2014)

(41) Вы достойны лучшей поддержки государством, лучшего

обращения, чем прежде”, — обратился министр к протестующим.

(rus.delfi.ee 11.10.2014)

Vastasseisu diskursuse raames viitavad positiivsed artiklid samuti enamasti kõigest

optimistlikele lootuseraasudele rahva suhtumises valitsuse tegemistesse. Need artiklid

väljendavad kõigest lootust. Väike osa artikleid mitte ainult ei kritiseeri valitsust, vaid

väljendab ka lootust reformi eduka läbiviimise suhtes, kuid ei kinnita mitte mingil viisil,

et riik liigub edasi õiget teed mööda.

57

Kokkuvõtteks võib öelda, et seda teemat valgustavates massiteabevahendites

konstrueeriti rolle viisil, et riik oli mittetoimetulija rollis, kes on võtnud enda kanda

peamise rolli reformi läbiviimisel ja kommunikeerimisel ja ei saanud antud ülesandega

hakkama ei reformi sisu ega kõigi asjast huvitatud osapooltega suhtlemise osas.

Järgmises peatükis vaatleme üksikasjalikumalt, kes on asjast huvitatud isikud ja milline

on nende roll reformi üle arutlemisel.

3.2.2. Sotsiaalse dialoogi diskursus

Sotsiaalne dialoog on ennekõike sotsiaalne kommunikatsioon, mis puudutab kõiki

ühiskonnakihte ja mis realiseerub subjektidevaheliste vastastikuste suhete ja

vastastikuse tegevuse kõige erinevamates vormides (Kurbatov 2012). Selles peatükis

vaatlen ma ühiskonna ja riigi vahelist dialoogi, mille raames toimub kõigi asjast

huvitatud osapoolte vaheline arvamuste vahetamine. Sellises dialoogis saadab riik

ühiskonnale mitmesuguseid signaale, samuti nagu ühiskond saadab sarnaseid

signaale riigile. Käesolevas töös kirjeldatava reformi jaoks on tagasiside eriti oluline,

võttes arvesse selle reformi sotsiaalset resonantsust. Antud juhul on informatsiooni

vahetamise üheks olulisemaks instrumendiks massiteabevahendid. Reformi

massiteabevahendites kajastamise analüüsimise teel on võimalik mõista, kuidas

dialoog toimub, kes selles domineerib, kelle positsioon on tugevam ja kuidas see

dialoog mõjutab reformi ennast.

Nii vene- kui ka eestikeelsetes massiteabevahendites näeme, et peamiselt

tsiteeritakse riigi ja puudega inimeste esindajaid. Need andmed on kajastatud

joonistel 6, 7 ning ka allpool toodud tsitaatides:

(42) "Kui reform praegusel kujul käivitada, võib paljude puudega inimeste

olukord paranemise asemel koguni halveneda," ütles Kangro. (delfi.ee,

6.10.2014 - Puuetega inimeste eestkõneleja ja Eesti hooldajate liidu juht)

58

(43) "Inimeste tööle aitamiseks on vaja kõik detailid korralikult paika panna,

karistuste väljamõtlemisele keskendumine ei ole euroopalik tee," annavad

Arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit teada. (delfi.ee, 11.10.2014)

(44) Tiina Kangro väidab, et “Reformikava aga ei näe ette uusi mehhanisme,

kuidas hoolekandemeetmed muutuksid tõhusamaks “ning et ”võrreldes

praeguse töövõimetuspensioniga uus töövõimetoetus sellele sihtgrupile

väheneb.” (delfi.ee, 14.10.2014)

(45) "Meil ei ole mõtet kasutada 350 miljonit eurot lihtsalt selleks, et ehitada

ilma vundamendita asja, millel ei ole sisu," ütles Vabaduse väljakul meelt

avaldanud Sven. (delfi.ee, 11.10.2014 - TTÜ õigusteaduse tudeng Sven

Kõllamets)

(46) "Meie valitsus on järjekordselt isekuse pantvangi langenud," oli Tarand

kriitiline. (delfi.ee, 11.10.2014 - eurosaadik Indrek Tarand)

(47) “Вы достойны лучшей поддержки государством, лучшего

обращения, чем прежде”, — обратился министр к протестующим.

(rus.delfi.ee, 11.10.2014 - töö- ja terviseminister Urmas Kruuse)

(48) “ … мы вместе нашли практические, осуществимые решения для

увеличения возможностей трудоустройства для людей с

недостатками", - пишет Паавел. (rus.delfi.ee, 16.10.2014 – Eesti

Töötukassa juht Meelis Paavel)

(49) „Хотя находящийся в производстве в Рийгикогу законопроект не

решает всех проблем, запланированная реформа трудоспособности

является большим шагом вперед”, — считает Рыйвас. (rus.delfi.ee,

20.10.2014 – Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas)

Tsiteerimist on võimalik jätkata. Ajakirjanik esitab seda reformi riigi ja kodaniku

vahelise mõistetava konflikti raames, kus riik harilikult surub oma tahet kodanikele

peale, kuulamata ära kodaniku enda arvamust (näited 32, 33, 50, 51 ja

joonised 13, 17). See võib olla märgiks sellest, et ajakirjanik on rohkem huvitatud oma

publikatsioonide reitingust kui antud küsimuse teemal reaalse diskussiooni

stimuleerimisest.

59

(50) Rait Kuuse: 3 valeväidet Tiina Kangro töövõimereformi kriitikas. (delfi.ee,

14.10.2014 - Rait Kuuse, sotsiaalministeeriumi asekantsler)

(51) Ильвес не внял просьбам инвалидов — реформа

трудоспособности соответствует Конституции. (rus.delfi.ee,

4.12.2014)

Kuid selle diskursuse võtmeaspektiks ei ole mitte need, kes on antud teemal avaldatud

publikatsioonides esindatud, vaid need, kes sealt puuduvad – tööandjad. Võttes

arvesse nende rolli reformi edukas läbiviimises, kujutab nende täielik ignoreerimine

ajakirjanike poolt endast mõistatust ja tekitab hulgaliselt küsimusi. See võib tähendada

seda, et ajakirjanikud jätkavad riigi vaatlemist põhilise jõuna, kellest sõltuvad

muudatused ühiskonnas. Riik on võimeline enda jaoks vajalikud reformid ja

muudatused läbi suruma, võtmata arvesse kõiki asjast huvitatud osapooli, mis leiab

kinnitust ka teerulli kujutaval joonisel. Samas jäävad paljud küsimused vastuseta.

Sellest annavad tunnistust tekstis esinevad hulgalised küsisõnad, millest kõige

sagedamini kasutust leidvad on ära toodud allpool:

(52) Sellest ajendatult tekib aga küsimus, miks kulutada nii palju raha, kui

mitte midagi ei muutu paremaks? Miks mitte kulutada veel aega, et töötada välja

kõik vajalikud koolituskavad, määrused ja hindamisinstrumendid ning võtta siis

vastu seadus, mis toimib … (delfi.ee, 10.10.2014)

(53) Miks me peame valima Ungari ja Suurbritannia tee, kus enamjaolt just

kiirustamise tõttu reform täielikult luhtus? Tulemuseks oli vaid inimeste mõttetu

vintsutamine. Miks Eesti ei võiks enda eeskujuks valida hollandlasi, kes võtsid

aega nii reformi väljatöötamiseks kui ka elluviimiseks? Kuhu meil nii kiire on?

(delfi.ee, 10.10.2014)

(54) "Miks te ei kuula sihtgruppi!” (delfi.ee, 11.10.2014)

(55) „Miks meie riigiaparaat ei tööta teemakeskselt ja eesmärgipõhiselt? Miks

poliitika segab professionaalset riigijuhtimist?“ küsis Kangro saates,

60

kritiseerides töövõimereformiga kaasas käivat poliitikute omavahelist

võimuvõitlust. (delfi.ee, 16.10.2014)

(56) "Mida me kõige rohkem ette heidame, ongi läbimõtlematu reform, mis ei

tekita inimestes soovi töötada, töötukassa laua taha kutsumine ei pane inimesi

soovima töötada," lisas Sven. (delfi.ee, 11.10.2014)

(57) Kindlasti on veel väga palju olulisi küsimusi, kus oodatakse senisest

paremaid lahendusi. (delfi.ee, 14.10.2014 - Rait Kuuse, sotsiaalministeeriumi

asekantsler)

(58) Как обеспечить себе жизненно необходимые услуги, если в

наказание за это еще и перестанут платить пособие? (ris.delfi.ee,

19.08.2014)

(59) Вам известно, какие работодатели согласны брать на работу

людей с инвалидностью? (ris.delfi.ee, 20.08.2014)

(60) Так все-таки кто эти работодатели?

(61) Сами не справились? (ris.delfi.ee, 26.08.2014)

(62) А что люди должны сделать? Выйти с плакатами ”Дайте нам

центр”? (ris.delfi.ee, 5.09.2014)

(63) Kак заинтересовать работодателей? (ris.delfi.ee, 5.09.2014)

Artiklite autorid soovivad sisendada kahtlust lugejale tulevaste muudatuste suhtes.

Küsimusega näidetes 57 ja 61 tahetakse juhtida tähelepanu sellele, et reformi

korraldajad ja elluviijad ise ei kujuta ette, mis neid ootab, ning viidatakse riigi

suutmatusele. Samas ise autorid juba teavad vastust küsimusele ja ei oota lugejalt

vastuse, vaid mõjub siin pigem iroonilise ja halvustavana riigi suhtes, millest järeldub,

et autorid esinevad kritiseerijana.

Käesoleva peatüki kohta järeldusi tehes võib väita, et tööandjate reformi puudutavast

dialoogist väljajätmine rikub täielikult sotsiaalse dialoogi tasakaalu, mis on hädavajalik

sotsiaalse üksmeele, korra ja rahu produtseerimiseks. Kõik sotsiaalses dialoogis

osalejad on olulised, kuni ei ilmne ühe või teise positsiooni eelis või tugevamini

61

põhjendatud väärtus. Vaatamata sellele, et tööandjate mainimist, kas siis

ettekavatsetult või ettekavatsematult, ei esine massiteabevahendites (resonantse

konflikti valgustamise raames) kuigi sageli, on ühiskonna huvi keskendatud sellisele

olulisele sotsiaalsele grupile nagu puudega inimesed, keda artiklites mainitakse sama

suure sagedusega kui valitsuse esindajaid. Sellel teeme üksikasjalikuma peatuse juba

järgmises peatükis.

3.2.3. Ühiskonnasisese võrdõiguslikkuse diskursus

Puudega inimesed on meie ühiskonna täieõiguslikud liikmed. Seda toetab tõsiasi, et

ei meie riigi põhiseaduses ega muudes põhjapanevates seadustes ei räägita puudega

inimeste õigustest ja vabadustest eraldi, millega toonitatakse nende võrdseid õigusi

ülejäänud kodanikega. Delfi artiklite analüüsi käigus ilmnes aga, et ajakirjanike poolt

puuetega inimeste kirjeldamisel kasutatav sõnavara viitab vastupidisele. Sõna

”puudega inimene” kaudu loovad ajakirjanikud analüüsitud artiklites pigem negatiivset

kuvandit, nad tahavad, et lugejad vaataks selliseid inimesi kuidagi haletseva pilguga.

“Tervisehäirega”, “vähenenud töövõimega”, “инвалиды”, “уязвимая целевая группа”,

“люди с постоянными проблемами со здоровьем”, “люди с какими – либо

недугами”. Stiil, mille ajakirjanikud selle reformi kohta käiva sotsiaalse dialoogi

valgustamiseks on valinud, kinnistab paljuski puudega inimeste käitumisse ohvri rolli.

Artiklites esitatud kirjeldus formuleerib inimeste arvamust ning lubab sildistada abitu

ohvri rolliga, mida autorid teadlikult rõhutavad ja panevad selliseid inimesi ebavõõrdse

olukorda (joonis, et nad tunneks ennast tõrjutuna.

Puudega inimese meediakuvandil ei ole Delfis positiivseid jooni, invaliidsust ennast kui

elustiili aga eitatakse, seda mõistetakse kui õudusunenägu, millest on vaja üle saada:

(64) Ühe prioriteedina tuleb koduseinte vahelt vabastada omastehooldajad,

et nad saaksid tööle naasta. (delfi.ee, 6.10.2014)

62

(65) Oleks-poleks ei aita midagi. Kuna tervise tõttu täiskoormusega töötada

ma ei jaksa, pole ka ettevõtlusest saadavad kasumid sellised, mis võimaldaks

kohe uut arvutit osta. (delfi.ee, 10.10.2014)

(66) IT teadmiste puudulikkuse ja osalt ka puude tõttu polnud ma võimeline

kõikidele küsimustele ise vastama. (delfi.ee, 10.10.2014)

(67) … püüan oma vähest töövõimet kaitsta ja loodan, et plaanilises

tervisekontrollis avastatud tervisenäitajate halvenemine on ajutine ning

põhjustatud suve lõppemise kurbusest, mitte stressist töötamise toetuse

taotlemisest Töötukassast. (delfi.ee, 10.10.2014)

(68) … väljakule oli toodud ka erinevaid ratastoole, haiglavoodeid ja muid

abistavaid vahendeid. (delfi.ee, 11.10.2014)

(69) … puudega inimesed palju vähekaitstum vähemus, kui teised. (delfi.ee,

11.10.2014)

(70) „Enamik inimesi selle 100 000 sees saab aru, mis on nende võimed ja

nad tahaks ka ühiskonnas osaleda, sealhulgas ka tööl käia, aga nad on olnud

nurka surutud,“ ütles Kangro. (delfi.ee, 16.10.2014)

(71) … puuetega inimesed olid sunnitud end Stenbocki maja treppidest üles

vinnama. (delfi.ee, 20.10.2014)

(72) … людей с недостатками заставляют ощущать на рынке труда

дискриминацию и отторжение, достойны сожаления. (rus.delfi.ee,

16.10.2014)

(73) … ты внезапно становишься беспомощным … (rus.delfi.ee,

19.08.2014)

(74) … 100 000 инвалидов и людей с постоянными проблемами со

здоровьем. (rus.delfi.ee, 6.10.2014)

(75) "Дискриминирующее отношение": инвалид пытался устроиться

на работу в Кассу по безработице (rus.delfi.ee, 4.10.2014)

(76) Прикованная к инвалидному креслу … (rus.delfi.ee, 4.10.2014)

(77) Инвалидам надо дать уверенность. (rus.delfi.ee, 12.11.2014)

(78) … развеять сомнения и без того уязвимой группы лиц, каковыми

являются люди с ограниченными возможностями. (rus.delfi.ee, 4.12.2014)

63

(79) Женщина признается, что работать ей тяжело … (rus.delfi.ee,

19.08.2014)

Samasugust ettekujutust erivajadustega inimeste abitusest ja haavatavusest

juurutatakse ka ajalehe lugejate seas, kes ei saa isegi mitte mõtteainet. Nende eest

on kõik juba ära mõeldud ja ajakirjanik on esitanud kokkuvõtte (näited 69, 71, 72, 75,

77, 78).

Ühiskonnasisese võrdõiguslikkuse diskursus puudutab ka ühiskondlik-poliitilist

temaatikat. Puudega inimesi vaadeldakse kui diskrimineeritava vähemuse (näited 69,

72, 75, 78) erandjuhtumit ja gruppi, kes on riigi toetusest ilma jäetud (näited 70, 77).

Mõningate materjalide alusel võib isegi lisada: tundub, et ajakirjanikud kasutavad

puudega inimesi ja nende probleeme ära vahenditena ühiskonnas konfliktide

sütitamiseks. Paljud näited on seotud seadusandluse mittetäitmisega (näide 82),

takistustevaba keskkonna tagamisega (näited 83 ja 85) ja olemasoleva sotsiaalse

süsteemi kriitikaga (näited 80, 84, 85, 86), osutamisega sotsiaalse poliitika üldistele

puudujääkidele:

(80) … nad on vastu töövõimereformile sellisel läbimõtlematul kujul …

(delfi.ee, 6.10.2014)

(81) “peavad kaasnema”, “peab riik saavutama”, “tuleb luua”, “peab olema

tagatud” … (delfi.ee, 6.10.2014)

(82) Töötukassa esialgu lubatud ajaks ei vastanud … (delfi.ee, 10.10.2014)

(83) "Rohkem tuge ja motiveerimist", "Looge tingimused, tööle läheme juba

ise" ja "Miks te ei kuula sihtgruppi!" (delfi.ee, 11.10.2014)

(84) Это ненормальная ситуация, когда у людей с недостатками

увеличиваются обязанности и уменьшаются гарантии, а обязанность

государства что-то гарантировать не меняется". (rus.delfi.ee,

19.08.2014)

(85) По словам Свена Кылламетса, у государства отсутствуют

какие-то конкретные требования к себе в данной сфере, что слишком

64

часто позволяет ему увиливать от своих обязанностей и

ответственности. (rus.delfi.ee, 19.08.2014)

(86) ”На сегодняшней встрече мы пришли к четкому осознанию того,

что действующее сегодня в отношении людей с ограниченными

возможностями законодательствo никого не удовлетворяет и

нуждается в изменениях.” (rus.delfi.ee, 20.10.2014)

Riigi tegevuse vaidlustamine väljendub tegusõnade käskivas kõneviisis kasutamise

sageduses (näited 81 ja 83). Need kutsuvad esile vaenulikkust ja emotsionaalseid

reaktsioone ning loovad vastasseisu atmosfääri.

Käesoleva peatüki kohta järeldusi tehes võib väita, et läbiloetud artiklite alusel tekib

mulje, et ajakirjanikud mitte niivõrd ei kajasta puudega inimese võitlust oma õiguste

eest, kuivõrd püüavad invaliidi ohvrina kujutades köita suurema arvu lugejate huvi oma

publikatsioonide vastu.

3.2.4. Fotode analüüs

Antud peatükis vaatleme fotode eripärasid vastavalt väljaande Delfi eestikeelsele ja

venekeelsele versioonile. Märgin ära, et fotode tonaalsus ei olene mitte ainult foto

autorist, vaid ka avaldamise jaoks materjali tellinud ja välja valinud toimetusest.

Inimese kui võimu subjekti kujutamist kasutatakse fotoajakirjanduses

võimusündmuses osalejate ja initsiaatorite „demonstreerimiseks“, informatsiooniallika

märgistamiseks, arvamusliidrite representeerimiseks (Jevgeny Kozhemyakin 2015).

Seoses töövõimereformiga kõige tihedamini kohtab väljaande Delfi lehekülgedel

kujundeid – need on poliitikud, „tavalised inimesed“ (näiteks valitsuse otsuste „ohvrid“,

„valitsuse ignoreeritavad“, sündmuste reaosalejad jms), kuulsused ja tüüpilised

ühiskonnagruppide (st nende, kellest ajakirjanduslikus materjalis jutt) esindajad.

65

Oma uurimistöö käigus selgitasin, et kuulsuste ja sündmuste võtmefiguuride

representeeringud kahes väljaandes – venekeelses ja eestikeelses – omavahel

praktiliselt ei erine ja need alluvad pigem universaalsetele ajakirjanduslikele

fotorepresentatsioonistandarditele. Samal ajal on erinevused poliitikute ja „lihtsate

inimeste“ representatsioonide vahel neis kahes Delfi väljaandes ilmselged. Vaatleme

neid üksikasjalikumalt.

Poliitik on Vene Delfi fotopublikatsioonides ja Venemaises kultuuris alati autoriteetne

(ja isegi autoritaarne) figuur, see tähendab poliitiliste tegevuste subjekt, ja need

omadused on vastaval määral visuaalselt aktsentueeritud. (Kozhemyakin 2015) Poliitik

on vaatamata tema „mängulisele loomusele“ piisavalt võimukas figuur, kes võtab vastu

ühiskondlikult olulisi otsuseid ja kellel on märkimisväärne ühiskondlik mõjujõud. Nii on

joonisel 8 peaministri autoriteetsus edasi antud taustakujutise või siis ülesvõtte erilise

rakursi abil.

Joonis 8. Peaminister Taavi Rõivas (rus.delfi.ee).

Riigijuhtide ülesvõtted venekeelse väljaande fotopublikatsioonides transleerivad

nende võimukust ja joonivad alla nende tegevust ja otsuseid riigi ja kodanike jaoks.

66

Toonitan, et sõltumata kasutatavatest strateegiatest ja visualiseerimise võtetest ning

rõhuasetustest (poliitikute „maalähedusest“ või nende autoritaarsusest) kujutatakse

võimuesindajaid Vene Delfis alati kui tegevuste ja otsuste subjekte (Joonis 9, 10).

Joonis 9. Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt (rus.delfi.ee).

Joonis 10. Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse (rus.delfi.ee).

67

Vastupidiseid visualiseerimise strateegiaid kasutatakse tavaliste kodanike või,

tinglikult kõneldes, „lihtsate inimeste“ kui võimutegevuse objekti kujutamiseks. Välja

saab tuua mitmeid „lihtsate inimeste“ visuaalse representatsiooni mooduseid Delfi

lehekülgedel. Esimene neist on kodanike „poliitiliste otsuste ohvritena“ kujutamine

(joonis 11). Kui poliitikut representeeritakse sellises dialoogis „lihtsate inimestega“ kui

tegevuste subjekti, siis tavalised kodanikud on vastavalt tema tegevuse objektiks.

Joonis 11. Poliitikud kui tegevuste ja otsuste subjektid (delfi.ee).

Ühest küljest on see visualiseerimise strateegia seotud online-väljaande sotsiaalse

positsiooni ja ideoloogiaga, kuid samal ajal võime me märgata ka kindlat seost

kultuurilise kontekstiga: tüüpiliseks kultuurikandjaks peab ennast „lihtrahvas“ ise, st

mitte-politiseeritud, võimustruktuuridesse ja võimuinstituutidesse mitteangažeeritud

indiviidid.

Teine „lihtsate inimeste“ kujutamise viis, mis on tihedalt esimese viisiga seotud, on

nende elusituatsiooni üledramatiseerimine. Tavalised kodanikud ei muutu mitte ainult

võimutegevuste objektiks, vaid neid kujutatakse kui antud olukorra seisu all

kannatajaid (joonis 12 ja 13), kes tihti vaatamata kõigele võimu usaldavad (joonis 14).

68

Joonis 12. Inimesed on olukorra seisu all kannatajad (delfi.ee).

Joonis 13. Inimesed on olukorra seisu all kannatajad (delfi.ee).

69

Joonis 14. “Lihtsate inimeste” usalduse demonstreerimine võimule. Fotol on

eurosaadik Indrek Tarand ja puuetega inimeste eestkõneleja Tiia Sihver (delfi.ee).

Nagu eestikeelse Delfi väljaande puhul esinevad ka venekeelse Delfi versiooni

lehekülgedel kõige tihedamini kujundid poliitikutest ja „lihtsatest inimestest“.

Eestikeelsed fotopublikatsioonid tervikuna siiski poliitikute representatsioonide külluse

poolest ei hiilga.

Inimeste fotodel representeerimine realiseerib olulist kultuurilist funktsiooni – lugejate

ja tegelaskujude identifitseerimist. Teisisõnu, foto taasloob piire „omade“ ja „võõraste“

vahel ja markeerib neid ja teisi erilisel viisil. Analüüsi tulemusena Eesti ja Vene Delfi

konkreetsetele gruppidele „omade“ või „võõraste“ staatust külge ei kleebi. Täpsemalt,

selline markeerimine toimub kontekstuaalselt, sõltuvalt materjali teemast,

rõhuasetustest ja ajakirjanduslikest hinnangutest. Fotomaterjalide alusel võib „omade“

hulka kuuluvaks lugeda mõnedel juhtudel tervise- ja tööminister Urmas Kruuset –

venekeelses Delfis (joonis 15) ja puuetega inimeste eestkõneleja Tiia Sihverit –

eestikeelses Delfis (joonis 16). Teistel juhtudel tuntud teadlasi, kultuuri- ja

kunstitegelasi, kuid igal juhul „lihtsaid inimesi“.

70

Joonis 15. Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse (rus.delfi.ee).

Joonis 16. Puuetega inimeste eestkõneleja Tiia Sihver (delfi.ee).

Kategooria „võõrad“ koostis varieerub veelgi suuremal määral – nendeks võivad olla

poliitikud, jõustruktuuride töötajad jne. Antud juhul „võõraste“ grupina on

representeeritud Sotsiaaldemokraatlik (SDE) ja Reformierakond, millest tunnistavad

nende erakondade logod teerullil (joonis 17). Muuseas võivad samad figurandid täiesti

olla kujutatud kui „omad“ – seda, tõsi küll, erilise temaatika ja süžeega materjalide

kontekstis.

71

Joonis 17. Teerullil on Sotsiaaldemokraatliku ja Reformierakonna kleepsud (delfi.ee).

Püsivaks jäävad siiski „omade“ ja „võõraste“ tähistamise moodused fotodel: „omad“ on

alati personaliseeritud, pööratud näoga kaamera poole, neid ei kujutata irooniliselt,

vaid loomulikus keskkonnas (joonised 9, 10, 15, 16, 18 ja 21).

Joonis 18. Kadri Simson ja Viktor Vasiljev (delfi.ee).

72

„Võõrad“ on representeeritud pigem anonüümsete subjektidena (joonised 19 ja 20),

ebaloomulikus maneeris, demonstreerimas agressiooni märke, tihtipeale

hüpertroofiliselt ja isegi groteskselt (joonised 13 ja 17).

Joonis 19. Riigikogu istung (rus.delfi.ee).

Joonis 20. Riigikogu istung (rus.delfi.ee).

73

„Omasid“ poliitikuid kujutatakse nagu alati suhtlemisaltidena, avatutena, mitte ennast

ülendavatena, vaid lihtsate ja vastutustundlikena. Joonisel 21 näeme tervise- ja

tööministrit Urmas Kruuse. See on hermeneutilises mõistes tüüpiline foto, mõtete

„lugemine“, mille aluseks on lihtne naeratuse kui avatuse representatsiooni kasutamise

võte. Poliitikud naeratavad ja inimesed usuvad neid.

Joonis 21. Urmas Kruuse vastab MK-Estonia küsimustele seoses töövõimereformiga

(rus.delfi.ee).

Fotomaterjali sisu määratletakse seega suures osas kultuuriliste tajumismudelitega,

tegelikkuse ja selle nüansside tähenduslike ja oluliste nähtuste avastamisega.

Fotopublikatsiooni sisu on pea alati aktsentueeritud sõltuvalt sellest, millised

kultuurilised mõtted ja normid selle loomisel „toimivad“. Ühtedel juhtudel seab kultuur

omad piirangud võimu subjektide kujutamisviisile, teistel juhtudel ühtede või teiste

tegelikkuse fragmentide representeerimise võimalikkusele tervikuna. Ühte ja sama

inimest, tegevust, eset, mis on kujutatud erinevate rahvuslike väljaannete

fotopublikatsioonides „loetakse“ arvatavasti erinevalt ja erinevuste tase selle

lugemisel sõltub väljaande autorite ja auditooriumi kultuurilistest eripäradest.

74

Eestikeelne Delfi realiseerib samade objektide kujutamisel mõneti teistsuguseid

visuaalse representeerimise strateegiaid. Fotomaterjalide autorid kujutavad tihtipeale

„lihtsaid inimesi“ kui poliitiliste otsuste ja tegevuste „ohvreid“ ja sellele vastavalt on

nende kujutamise strateegiateks üledramatiseerimine ja viktimiseerimine, nende

kujutamine loomulikus keskkonnas ja – mis on veelgi olulisem – enamasti tegevuse

objektidena, mitte subjektidena.

Vene Delfis subjektidena kujutatakse peamiselt poliitikuid ja võimu esindajaid. Neid

kujutatakse sellisel viisil, et lugejal tekib üheselt mõistetav assotsiatsioon

autoriteetsete, mõjukate, kuigi ehk mitte just alati usaldust väärivate isiksustega.

Autoritaarsuse representeerimine ja võimu kujutamine on ühed peamised poliitikute

visuaalse representeerimise kultuuriliselt tingitud tendentsid venekeelses väljaandes.

Kokkuvõtteks võib järeldada, et kultuurilised tegurid ei avalda suuresti mõju mitte

ainult sellele, mida ajakirjanduslikel fotodel kujutatakse, vaid ka sellele, kuidas

kujutatakse. Visuaalse materjali sisu ja selle teostamise mooduseid (visualiseerimise

võtteid) reguleerivad üldised kultuurilised väärtused. Kummagi väljaande auditoorium

tajub seda kui omamoodi tegelikkuse peeglit ja ootab väljaandes publitseeritavatelt

fotodelt täpsust ja usaldusväärsust. Siiski on see täpsus, usaldusväärsus ja

dokumentaalsus, see „peegelpilt“ suurel määral tingitud maailmapildist, kultuurilisest

harjumusest tõlgendada maailma teatud viisil. Teatud mõttes pakub ajakirjanduslik

fotomaterjal lugejale seda maailma, mida ta on harjunud nägema.

75

4. JÄRELDUSED JA DISKUSSIOON

Käesolevas peatükis teeb autor järeldusi magistritöö raames läbi viidud kvantitatiivse

ja kvalitatiivse kontentanalüüsi ning kriitilise diskursusanalüüsi kohta, lähtuvalt töö

alguses püstitatud uurimisküsimustest.

Minu uurimistöö käigus läbi töötatud materjali põhjal (36 artiklit) võin ma teha järelduse,

et Delfi võrguväljaandel on olemas kõik tabloidi tunnused. Praktiliselt iga minu poolt

selle töö raames kasutust leidnud artikkel vastab ülaltoodud tunnustele. Eelpool

kirjeldatud tabloidide tunnused mängisid võtmerolli kolme selle töö raames minu poolt

välja selgitatud diskursuse analüüsimisel.

Esimene diskursus, mille ma identifitseerisin kui riigi ja kodanike vastasseisu, näitas,

et ajakirjanikud valgustavad aktiivselt riigi esindajate ja puudega inimeste vahelisi

vaidlusi ja erimeelsusi. Ajakirjanikud toovad esiplaanile resonantsed aktsioonid ja

protestid ning tsiteerivad Tiina Kangro kõige teravamaid väljaütlemisi. Selle tulemusel

moodustavad minu analüüsitud Delfi publikatsioonidest suurema osa negatiivse

alatooniga artiklid. Erinevused Delfi venekeelse ja eestikeelse versiooni vahel on

olemas, kuid need pole märkimisväärsed. Delfi venekeelses versioonis on

neutraalsete või positiivsete artiklite hulk mõnevõrra suurem (11%), mis minu arvates

on valitsuse kritiseerimisel kasutatava mõõdukama stiili tunnuseks. Delfi artiklite

autorid kasutavad negatiivse tonaalsusega suhtlemisstiili. Selline käik ei võimalda

lugejale erapooletult ja iseseisvalt hinnata edastatud teavet, vaid edasiandja tõlgendab

sündmusi omamoodi või omandab jutte vastavalt oma silmaringi ulatusele ning annab

kuuldu seega töödeldult ja moondunult edasi.

Riigi domineeriv roll reformi üle arutlemisel on samuti võtmepositsioonil minu poolt

teisena välja toodud sotsiaalse dialoogi diskursuse analüüsimisel. Selle diskursuse

peamise järeldusena võib tuua selle, et ajakirjanikud peaaegu täielikult ignoreerivad

tööandjate arvamusi, kes on ometigi töövõimereformi raames üheks võimutegelastest.

76

See võib viidata sellele, et tööandjate arvamused ei ole ajakirjanike silmis prioriteetsed

ja/või et tööandjatega seotud informatsiooni kaasamine mõjub negatiivselt artikli

populaarsusele. Võttes arvesse Delfi tabloidset formaati, kaldun mina nõustuma

viimasega.

Vaatamata selle reformi sotsiaalsele tähenduslikkusele ja elanikkonna laialdaste

kihtide teavitamise olulisusele reformi üle arutlemise käigu kohta, räägib minu poolt

teostatud artiklite sisuanalüüs mitte ainult ajakirjanike ilmsest soovist lugejaid

informeerida, vaid ka soovist esitada uudiseid formaadis, mis vastab tabloidile.

Vaatamata väidetele vastupidisest, on artiklites selgelt eristatav soov kujutada

puuetega inimesi kui ühiskonna nõrgemaid liikmeid, kes püsivalt kannatavad abi

vajamise käes. Ei saa teha järeldust, et käimas on dialoog kahe võrdõigusliku partneri

vahel, kuna algselt määratakse puudega inimestele mittetäielike ühiskonnaliikmete

roll, milles nad kuuluvad sotsiaalselt haavatavate gruppi, mis tõstab publikatsiooni

sensatsioonilisust. Vastava järelduse saab samuti teha artiklitega kaasnevate fotode

analüüsi põhjal.

77

KOKKUVÕTE

Esimene küsimus, millele töö raames vastust otsiti oli see, milliste diskursuste kaudu

konstrueeritakse töövõimereformi tähendusi eesti ja venekeelses meedias.

Kvalitatiivse ja kvantitatiivse sisuanalüüsi abil selgitati välja kolm diskursust: riigile

vastandumise diskursus, sotsiaalse dialoogi diskursus ja võrdõiguslikkuse diskursus.

Nendes diskursustes on sotsiaalseteks võimutegelasteks riik, tööandja, puudega

inimene. Kõige sagedamini mainitakse riiki, puudega inimesi ja – suure erinevusega –

harva mainitakse tööandjaid. Vastandumise diskursus vastab Eesti

massiteabevahendite üldistele tendentsidele, mis väljenduvad mitmesuguste

sotsiaalsete võimutegelaste rivaalitsemises kohalike väljaannete lehekülgedel. Samuti

leiab see kinnitust minu töös toodud uurimustes, mida on töö teoreetilises osas

üksikasjalikult kirjeldatud (peatük 1.3).

Sotsiaalse dialoogi diskursus tuleneb riigi soovist paljude Euroopa riikidega

analoogselt muuta sotsiaalset kokkulepet, mis on olemas olnud viimased 25 aastat.

Riigi selline kavatsus tekitab küsimusi ja vastuväiteid, mis leiavad kajastust käesolevas

töös (peatükis 1.5., Sarfati) uuritud publikatsioonides.

Võrdõiguslikkuse diskursus puudutab ajakirjanike katseid pöörata inimeste tähelepanu

puudega inimestele, muuta nende suhtumist puudega inimestesse, kujutada puudega

inimesi ühiskonna võrdõiguslike liikmetena. Siiski tõukas uuritava võrguväljaande

tabloidne formaat, mille peamiseks eesmärgiks on seatud tiraaž, ajakirjanikku

teadlikult või alateadlikult kujutama puudega inimest mitte kui täisväärtuslikku

kodanikku, vaid kui üldtunnustatud stereotüübi raamidele vastavat piiratud õigustega

ohvrit. Selline suhtumine on lugejaskonna enamusele mõistetav ja harjumuspärane

ning ajalooliselt püsiv.

Erinevused seisnevad selles, et võrdõiguslikkuse teemat ei ole avatud ühesuguselt.

Artiklite tekstidega kaasnevate illustratsioonide analüüsi käigus ilmnesid samuti

märgatavad lahknevused. Nimelt domineerisid venekeelses versioonis fotod ja

78

kujutised võimuesindajatest, eestikeelses väljaandes aga kujutati kõige sagedamini

lihtsaid inimesi, kes olid sel või teisel viisil puuetega inimestega seotud.

Teisele küsimusele: Kes on põhilised kõneisikud? – on saadud vastus kontentanalüüsi

abil. Vastavalt läbi viidud 36 artikli sisuanalüüsile domineerivad mõlemas

väljaandeversioonis poliitikud. See viitab sellele, et ajakirjanike arvates avaldab reformi

käigule kõige suuremat mõju riik. Mainimise sageduselt järgmisse gruppi kuuluvad

puudega inimesed ja nende esindajad, mis vastavalt loogikale võib olla tõendiks

sellest, et puudega inimeste arvamused on ajakirjanike jaoks antud reformi

valgustamise suhtes teisejärgulised. Ja lõpuks mainib üsna väike arv artikleid ka

tööandjaid, mis võib ajakirjanike silmis tähendada, et nimetatud sotsiaalsel grupil

puudub mistahes mõju käesolevale reformile.

Kolmanda küsimuse (milliste rollide kaudu konstrueerivad kirjutajad protsessis

osalejaid?) vastuseks võib kokkuvõtvalt öelda, et analüüsi põhjal joonistub välja riigi

selge roll puudega inimeste sotsiaalse toetuse reformimise visa algatajana. Riigi

esindajad räägivad reformist kui teoks saanud faktist, mis vajab vähest korrigeerimist,

kuid ei kutsu mitte mingil moel üles sellise reformi vajalikkuse üle arutlema. Puudega

inimesi omakorda kujutatakse kui ohvreid, kelle kommentaarid ja avaldused

sarnanevad rohkem meeleheitlikele üleskutsetele osutada abi vältimatuse palge ees.

Seda on näha nii teksti kui tekstiga kaasnevate fotode analüüsist (teerulli fotod ja

näited).

Ja lõpuks kujutatakse tööandjaid kui toimuva neutraalseid kommentaatoreid, kellelt ei

oodata mitte mingeid järske avaldusi ei antud reformi kaitseks ega toetuseks. Delfi

ajakirjanikud jaotasid selles reformis osalejatele rollid välja vastavalt lugeja jaoks kõige

mõistetavamale kujundile: riik vastandub oma rahvale. Minu arvates ei ole see

optimaalne mudel, andmaks reformi kohta objektiivset informatsiooni, kuna tööandjale,

kellel seisab ees töökohtade loomine ja puudega inimeste töölepalkamine, määratud

roll on marginaalne.

79

KASUTATUD KIRJANDUS

Aava, K., Salumäe. Ü. 2013. Meedia ja mõjutamine. Künnimees.

Ahola, E. 2002. Romaniturvapaikanhakijat tv-uutisten kohteina. Vammala: Suomen

journalistiliitto.

Baglai, V. 2014. Отношение общества к инвалидам: история и современность.

Balčytiene, A. 2009. Market-led reforms as incentives for media change, development

and diversification in the Valtic States. The International Communication

Gazette.

Barnes, C., Mercer, G. 2005. Disability, work, and welfare: challenging the social

exclusion of disabled people. Work, Employment & Society. Sage

Publications.

Bealey, F., Champan, R.A., Sheehan, M. 1999. Elements in political csience.

Edinburgh , UK. Edinburgh University Press.

Boyne, G.A., Walker, R.M. 1999. Social Housing Reforms in England and Wales: A

Public Choice Evaluation. Urban Studies. Sage Publications.

Brignell, V. 2008. Ancient World. New Stateman. Cambridge: Polity Press.

Carey, M., Foster, V. 2011. Social work, ideology, discourse and the liimits of post-

hegemony. Journal of Social Work. Sage Publications.

Cidell, J. 2010. Content clouds as exploratory qualitative data analysis. Area. Royal

Geographical Society. Volume 42. Issue 4.

Drake, R.F. 2000. Disabled people, New Labour, benefits and work. Critical Social

Policy. Sage Publications.

Eesti Puuetega Inimeste Koja kodulehekülg, URL (kasutatud veebruar 2015).

www.epikoda.ee/vana/?op=2&path=Invapoliitika

Eesti statistikaameti kodulehekülg, URL (kasutatud jaanuar 2015) www.stat.ee

Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium. Saar Poll OÜ. 2014. „Töövõimetoetuse seaduse

mõjuanalüüs – eelhindamine“. URL www.sm.ee/sites/default/files/content-

editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/tvk_s

emojuanalyys_eessonaga.pdf

80

Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg, URL (kasutatud: veebruar 2015)

www.sm.ee

Estonica. Pусскоязычные СМИ Эстонии. URL www.estonica.org/ru/

European Industrial Relations Review. 2006. Legislative reform of the labour

disablement system. Netherlands. Social Security. EIRR.

Fairclough, N. 2001. Language and power. Second Edition. Harlow: Pearson

Education Limited.

Fairclough, N. 1993. [1992]. Discourse and Social Change. First paperback edition.

Fairclough, N. 1995. Media Discourse. London: Edward Arnold.

Fairclough, N. 1995. Critical Discourse Analysis. Boston: Addison Wesley.

Fairclough, N. 2003. Political Correctness: The Politics of Culture and

Language. Discourse & Society.

Halliday, Michael-Alexander-Kirkwood. 1994. An Introduction to Functional Grammar.

Hennoste, T. 2001. Uudise käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

Hietala, V. 1993. Kuvien todellisuus. Johdatusta kuvallisen kulttuurin ymmärtämiseen

ja tulkintaan. Helsinki: Kirjastopalvelu Oy.

Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. 2005. Uuri ja kirjuta. Kirjastus Medicina.

Ilves, K. (2006). Laenude iseärasused mitmekeelses keskkonnas (Eestis ilmuvate

venekeelsete ajalehtede põhjal). Tartu Ülikool.

Infoportaal “Tark tööandja” http://tark.tooandjad.ee/

Jakobson, V., Harro-Loit, H., Ugur, H., Veidenbaum, K. Гражданская идентичность

эстонской и русской молодежи Эстонии через призму теленовостей. URL

www.amberbridge.org/article?id=85

Jerit, J. 2005. Reform, Rescue, or Run Out of Money?: Problem Definition in the Social

Security Reform Debate. The Harvard International Journal of Press/Politics.

Sage Publications.

Jevstratova, S. 2012. Использование русского языка в средствах массвой

информации Эстонии. СЛОВО.РУ: балтийский акцент (44 – 48).

Kaliningrad: Baltic University Press.

Kaasik, R. 2008. Tekstid ja taustad. Tartu Ülikooli Eesti keele osakond.

81

Kasik, R. 2004. Muutuv meedia - muutuv keel. URL

www.emakeeleselts.ee/omakeel/2004_2/Kasik.pdf

Kontrollaruanne. 2010. „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride

toetamisel“. Tallinn. URL http://xn--ttamekoos-07aa.ee/images/images-

user/Riigi%20tegevus%20puuetega%20inimeste%20ja%20toov6imetuspensi

onaride%20toetamisel_02_02_12.pdf

Kozhemyakin, J. 2015. Производство знания в политическом дискурсе:

социально-эпистемологический вгляд.

URL http://cyberleninka.ru/article/n/proizvodstvo-znaniya-v-politicheskom-

diskurse-sotsialno-epistemologicheskiy-vzglyad

Krank, E. 2008. Дискурс в фотографии: проблема текстовости изображения //

Язык, литература и культура в эпоху глобализации: Тенденции развития.

Сб. статей международной конференции. Чебоксары.

Kurbatov, V. (2012). Social dialogue in harmonization of the social relations.

Rostov-on-Don Branch of Moscow State University of Technologies and

Management. URL http://psibook.com/sociology/sotsialnyy-dialog-

v-garmonizatsii-sotsialnyh-otnosheniy.html

Kuzmina, N. 2013. Современный медиатекст. Учебное пособие. 3-е издание.

Флинта.

Kõuts, R., Lõhmus, M. 2014. Representation of social actors in Finnish, Estonian, and

Russian dailies, 1905 – 2005. The International Communication Gazette. Sage

Publications.

Lehtonen, M. 2000. Merkitysten maailma. Tampere: Vastapaino.

Luhmann, N. 1996. Soziale Systeme. Grundriss einer allgemeinen Theorie. Fr. a.

Main: Suhrkamp. 1984 (Social Systems. Stanford, California).

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehekülg, URL

www.mkm.ee/sites/default/files/toojouvajaduse_prognoos_aastani_2020_luhi

kirjeldus.pdf

Mandra, K. 2008. Deontiline modaalsus poliitikute arvamusartiklites.

URL http://keeljakirjandus.eki.ee/Mandra.pdf

82

McNaught, C., Lam, P. 2010. Using Wordle as a Supplementary Research Tool. The

Qualitative Report Volume 15 Number 3.

URL http://www.nova.edu/ssss/QR/QR15-3/mcnaught.pdf

Naaber, M. 2011. The Media Landscape of Estonia. Konrad Adenauer Stiftung.

URL www.kas.de/estland

Naaber, M. 2011. The Media Landscape of Estonia. Konrad Adenauer Stiftung.

URL www.kas.de/estland

OECD Economic Surveys: Estonia 2012. October 2012. Overview. Arvutivõrgus

kättesaadav: www.oecd.org/eco/surveys/Estonia%20overview.pdf

Parfjonova, I. 2013. Сравнение употребления имен собственных в русскоязычных

СМИ Эстонии 1926 года и в современных СМИ. Московский

государственный университет имени М. В. Ломоносова.

Pietikäinen, S. 2000. Kriittinen diskurssintutkimus. Jyväskylä: Soveltavan

kielentutkimuksen keskus, Jyväskylän yliopisto.

Praxis. 2011. „Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise

võimalused“.Uuringuaruanne. Tallinn. URL

www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Tervishoid/Eesti_tervishoiu_rahasta

mise_jatkusuutlikkus/Eesti_sotsiaalkindlustussuesteemi_jaetkusuutliku_raha

stamise_voimalused_taeisversioon.pdf

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (27.01.1999) RT I 1999, 16, 273;

jõustunud vastavalt §-le 26. URL (kasutatud jaanuar 2015)

www.riigiteataja.ee/akt/106122012014

Sarfati, H. 2003. Welfare and Labour Market Reforms: A New Framework for Social

Dialogue and Collective Bargaining? European Journal of Industrial Relations.

Sage Publications.

Sotsiaalkindlustusameti andmed: Töövõimetoetuse seaduse

mõjuanalüüs – eelhindamine. 2014. Tallinn.

Statistikaameti kodulehekülg. 2013. Tallinn. URL: www.stat.ee/65393

Tampere, A. 2013. Kas venelased elavad isoleeritud meediaruumis? Eesti Päevaleht.

29.10.2013.

83

Tsitkilov, P. 2008. История социальной работы: учебное пособие. Ростов н/Д:

Феникс. www.humanhealth.ru/invalidiobchestvo

URL http://epl.delfi.ee/news/eesti/kas-venelased-elavad-isoleeritud-

meediaruumis?id=66997734

Usmanova, A. 2004. Повторение и различие, или «Еще раз про любовь» в

советском и постсоветском кинематографе // Новое литературное

обозрение. - №69. URL http://magazines.russ.ru/nlo/2004/69/us12.shtml

Vanhala-Aniševski, M. 2006. К дискурсивному анализу в изучении медиатекста.

Медиaтекст в социокультурномпространстве: теория и практикум.

Joensuu: Yliopistopaino, 1-29.

Vihalemm, P. 2004. Eesti meediakasutus ja meediasüsteem Eestis 1965 – 2004.

Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Vihalemm, P. 2004. Maailm Eestist väljaspool: kogemus ja kontaktid, huvid ja hoiakud.

Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P.(toim) Eesti elavik 21. sajandi

algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Vihalemm, P. 2006. Media and Spatial Reorientations in the New Europe: The Baltic

Case. (forthcoming) European Societies, 3.

Vihalemm, P. 2008. Informeeritus ja meediakasutus. Eesti Ühiskonna integratsiooni

monitooring 2008.

Vihalemm, P., Lõhmus, M., Jakobson, V. 2004. Ühiskond meediaruumis:

traditsiooniline meedia. Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P.

(toim) Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse „Mina. Maailm.

Meedia‖ tulemustest. Tartu Ülikooli Kirjastus.131-145.

Vihalemm, T. 2001. Kompendium kursusele Teadustöö alused ja seminaritöö. Tartu

Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond.

Vihalemm, T. 2001. Kompendium kursusele Teadustöö alused ja seminaritöö. Tartu

Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond.

Wordle www.wordle.net

84

SUMMARY

„SOCIAL SECURITY DISABILITY REFORM COVERAGE BY THE ESTONIAN AND

RUSSIAN-LANGUAGE VERSIONS OF DELFI, THE MOST POPULAR ONLINE

NEWS MEDIA IN ESTONIA.”

The goal of this master’s thesis is the research and analysis of the key messages and

themes created by journalists covering the social security disability reform in the

Estonian and Russian language versions of Delfi. Following are the questions this work

attempts to answer:

1. Which discourses are present in the coverage of the social security disability reform

in the Estonian and Russian language version of Delfi?

2. Who are the main opinion leaders?

3. Which roles are assigned to the reform participants?

Articles found in the Estonian and Russian language versions of the online news media

outlet Delfi were analyzed in this work. The period of coverage spans from August 1st-

31st December of 2014, which is when the Riigikogu debated the reform. A total of 36

articles were analyzed (18 in Estonian, 18 in Russian).

The work consists of four main parts, which are further divided into subparts. The first

main part covers the theoretical and empirical background, the second deals with the

methodology and sample selection, third part contains the empirical results of the work,

which were obtained through application of the critical discourse analysis developed

by Norman Fairclough. The final fourth part contains discussion and conclusions of the

obtained empirical results.

85

With the help of quantitative and qualitative content analysis three discourses were

revealed: discourse of opposition to the state, discourse of social dialogue and

discourse of equality. Key social actors in these discourses are the state, the employer

and the disabled. The state is mentioned most frequently, followed by the disabled and,

occasionally referred to were the employers.

The discourse of opposition complies with the general trends in the Estonian media,

which reflect competition between the main social actors, further confirmed by the

relevant academic research quoted throughout the paper.

The discourse of social dialogue is the result of the state's attempt - similar to some

other European countries - to renegotiate the social contract that existed for the past

25 years. This intention of the state raises questions and objections, which are

reflected in the media publications studied in this work.

The discourse of equality reflects the attempts of journalists to draw attention and to

change people's attitudes towards the disabled, to treat them as equal members of

society. However, the tabloid format of the online media studied in this work, leads

journalists to, either consciously or unconsciously, to depict the disabled not as a

regular citizens, but as part of the conventional stereotype that implies that the disabled

are victims of some sort. Such an approach is understandable and familiar to most

readers, and is historically entrenched.

Content analysis of 36 articles in both language versions of publications revealed that

politicians are the clear opinion leaders. Which implies that, according to the

journalists, the state has the greatest influence on the course of the reform. The next

group by the frequency of mentions are the disabled and their representatives, implying

that their opinions are secondary to the objective coverage of the reform. Finally, only

a small number of articles refer to employers, which could mean the absence of any

influence on the reform on the part of this social group in the eyes of journalists.

86

Based on the performed analysis, the state is viewed as the key initiator of the reform,

with government representatives talking about the reform as a fait accompli. The need

for certain insignificant adjustments is admitted, but whether the reform is needed at

all is practically not discussed.

People with disabilities, in turn, are presented as victims, whose comments and

statements look more like desperate calls for help in the face of the inevitable. This is

evident from the analysis of the text and photos accomplishing the texts. Finally, the

employer is presented as a neutral commentator who is not expected to express any

strong opinions neither in defense, nor in support of the reform.

Delfi journalists have chosen to cover the course of this social reform from the most

understandable to an average reader angle: the state against the people. I believe

such an approach does not guarantee fair and balanced coverage of such an important

change in the society, in particular, given that employers, who are the ones to

reintegrate the disabled back into the workforce, are assigned such a marginal role.

87

LISAD

Lisa 1. Kontentanalüüsi kodeerimisjuhend

Tekstid

A) Artikli üldised tunnused

A1) Järjekorranumber

A2) Artikli ilmumiskoht

i. www.delfi.ee

ii. rus.delfi.ee

A3) Ilmumise kuupäev

A4) Pealkiri

B) Hinnang sisule

B1) Artikli üldine modaalsus

i. negatiivne

ii. neutraalne/meelestatust ei ilmne

iii. positiivne

B2) Artikli kõneisik või põhiline tegelane

i. riigiametnik / poliitik

ii. puudega inimene või tema esindaja

iii. ajakirjanik

iv. muu

C) Artikli põhiline dikursus

(jätkub)

88

(jätkub Lisa 1)

Artiklitega kaasanevad illustratsioonid / fotod

Fotode tunnused

1) Järjekorranumber

2) Foto ilmumiskoht

i. www.delfi.ee

ii. rus.delfi.ee

4) Ilmumise kuupäev

5) Foto põhiline/sed tegelane/sed või objektid

i. nende tegevused

ii. nende rollid

iii. emotsioonid

iv. muu

89

Lisa 2. Analüüsitud meediatekstid ja nendega kaasnevad fotod

Eestikeelne Delfi online www.delfi.ee. 18 artiklit.

11.08.2014. Kõmu tekitanud töövõimereform lükkub edasi

6.10.2014. Puudega inimesed tulevad tänavale nõudma töövõimereformi

muutmist

10.11.2014. Meelika Siilsalu: Töövõimetu töövõimereform ehk minu võitlus

Töötukassaga

11.10.2014. Arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit: töövõimereform tuleks edasi

lükata

11.10.2014. DELFI FOTOD ja VIDEO: Puudega inimesed korraldasid üle Eesti

meeleavaldusi töövõimereformi peatamiseks

11.10.2014. DELFI VIDEO: Liikumispuudega meeleavaldaja: töövõimereform on

ilma vundamendita asi, millel ei ole sisu

13.10.2014. Igaüks meist võib saada juba homme puude – sellega ei pea

sündima!

14.10.2014. Rait Kuuse: 3 valeväidet Tiina Kangro töövõimereformi kriitikas

16.10.2014. Töötukassa juht Helmen Kütile: töötukassa ei ole puudega inimeste

usaldust kaotanud

16.10.2014. Kangro: minu unistus on see, et puudega inimesed satuvad ühel heal

päeval parlamenti

19.10.2014. Puuetega inimeste esindajad annavad riigikogule ja peaministrile

kollektiivse pöördumise

20.10.2014. DELFI FOTOD ja VIDEO: Puuetega inimesed pidid peaministriga

kohtumiseks end Stenbocki maja treppidest üles vinnama

4.11.2014. Ratas töövõimereformist: on kahetsusväärne, et riigikogu kõnepulti

palutud esinejate seas pole ühtegi puudega inimest

90

6.11.2014. LOE, kes riigikogu liikmetest ei tulnud töövõimereformi arutelu

alguseks kohale!

12.11.2014. FOTOD: Puuetega inimeste meeleavaldusele toodi ehtne teerull

3.12.2014. Viimane õlekõrs: president Ilves kohtub puuetega inimeste

esindajatega, kes paluvad töövõimereformi seadusi mitte välja

kuulutada

4.12.2014. DELFI FOTOD: Ilves puuetega inimestega kohtumisel:

töövõimereform on põhiseadusega kooskõlas

23.12.2014. Helmen Kütt: Väärikus kui inimeseks olemise mõõt

Venekeelne Delfi online rus.delfi.ee. 18 artiklit.

15.08.2014. Министр: рада, что что реформа трудоспособности

откладывается, сможем лучше подготовиться

19.08.2014. В преддверии реформы: смотрите, где уже работают люди,

получающие пособие по инвалидности

19.08.2014. Люди с особыми потребностями предупреждают о пикетах, если

закон о нетрудоспособности будет принят в нынешнем виде

20.08.2014. Министр объяснил, как реформа трудоспособности поднимет

уровень жизни инвалидов

26.08.2014. Сами не справились? Министерство подрядило PR-фирму

освещать ход реформы трудоспособности

5.09.2014. Интервью: министр говорил в Ида-Вирумаа о здравоохранении и

реформе оценки трудоспособности

6.10.2014. В субботу люди с ограниченными возможностями проведут

пикеты против реформы трудовой занятости

9.10.2014. "Дискриминирующее отношение": инвалид пытался устроиться

на работу в Кассу по безработице

91

11.10.2014. ВИДЕО: Таранд — опыт Англии и Венгрии показывает, что

реформа обречена на провал

11.10.2014. Круузе — протестующим против реформы: ваши проблемы

разрешимы, Эстония поможет вам трудоустроиться

16.10.2014. Глава Кассы по безработице - министру: мы не утратили

доверия людей с недостатками

20.10.2014. Рыйвас: положение людей с особыми потребностями нуждается

в улучшении

24.10.2014. Комиссия по социальным вопросам желает обсудить вопросы

реформы трудоспособности на пленарном заседании Рийгикогу

4.11.2014. Рийгикогу обсудит реформу трудоспособности и положение

людей с ограниченными возможностями

6.11.2014. Кто из депутатов Рийгикогу не пришел к началу обсуждения

реформы трудоспособности?

12.11.2014. Центристы предлагают прервать второе чтение Закона о

реформе трудоспособности

19.11.2014. Реформа трудоспособности: парламент расширил право на

получение социальной реабилитации

4.12.2014. ФОТО: Ильвес не внял просьбам инвалидов — реформа

трудоспособности соответствует Конституции