TALLINNA ÜLIKOOL
KOMMUNIKATSIOONI INSTITUUT
Jelena Poleštšuk
TÖÖVÕIMEREFORMI KAJASTUS
EESTI- JA VENEKEELSES UUDISTEPORTAALIS DELFI
Magistritöö
Juhendaja lektor Katrin Aava, PhD
Tallinn 2015
SISUKORD
SISSEJUHATUS ........................................................................................................ 4
1. TEOREETILINE TAUST ......................................................................................... 6
1.1. Meedia roll ühiskonnas ..................................................................................... 6
1.2. Eesti meediamaastik ........................................................................................ 8
1.3. Sotsiaalsed võimutegelased ........................................................................... 11
1.4. Keele ja massiteabevahendite võim ............................................................... 12
1.5. Varasemad töövõimereformi kajastamist puudutavad uurimused .................. 14
1.6. Töövõimereformi kajastamist meedias puudutavad uurimused ...................... 16
1.7. Töövõimereform Eestis ................................................................................... 18
1.8. Suhtumine puudega inimesse eri ajastutel ..................................................... 23
2. METOODIKA ........................................................................................................ 26
2.1. Töö eesmärk ning uurimisküsimused ............................................................. 26
2.2. Metodoloogia teoreetiline ülevaade ................................................................ 27
2.3. Kriitiline diskursusanalüüs .............................................................................. 29
2.3.1. Illustratsioonid ja visuaalsed vahendid..................................................... 31
2.4. Kontentanalüüs .............................................................................................. 34
2.5. Kriitiline diskursusanalüüs .............................................................................. 37
2.6. Uuringu valim ................................................................................................. 40
3. UURINGU TULEMUSED ...................................................................................... 43
3.1. Kontentanalüüsi tulemused ............................................................................ 43
3.1.1. Artiklite modaalsus kvantitatiivse sisuanalüüsi tulemusena ..................... 43
3.1.2. Artiklite ja illustratsioonide teemade vaheline jagunemine kvantitatiivse
sisuanalüüsi tulemusena ................................................................................... 44
3.1.3. Sõnapilves esinenud artiklite teemad ...................................................... 46
3.1.4. Sõnapilves esinenud kõneisikud .............................................................. 49
3.2. Kriitilise diskursuseanalüüsi tulemused .......................................................... 51
3.2.1. Riigi või riigiametnike ja kodanike vastasseisu diskursus ........................ 52
3.2.2. Sotsiaalse dialoogi diskursus ................................................................... 57
3.2.3. Ühiskonnasisese võrdõiguslikkuse diskursus .......................................... 61
3.2.4. Fotode analüüs ........................................................................................ 64
4. JÄRELDUSED JA DISKUSSIOON ...................................................................... 75
KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 77
KASUTATUD KIRJANDUS ..................................................................................... 79
SUMMARY ............................................................................................................... 84
LISAD ....................................................................................................................... 87
Lisa 1. Kontentanalüüsi kodeerimisjuhend ............................................................ 87
Lisa 2. Analüüsitud meediatekstid ja nendega kaasnevad fotod ........................... 89
4
SISSEJUHATUS
Töö keskne uurimisobjekt on töövõimereformiga seotud meediaartiklid eesti ja vene
keeles. Töövõimereformi ettevalmistused on käivitanud laiema avaliku arutelu
töövõimetuspensionäride ja puudega inimeste staatuse ja kaasatuse teemadel.
Viimase aasta jooksul on teema meedias leidnud erinevate nurkade alt käsitlemist
rohkem kui kunagi varem.Töövõimereform käivitub esimesel jaanuaril 2016 ning loob
uue töövõime toetamise süsteemi. Muudatuste eesmärgiks on muuta suhtumist
vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida. Käivitatud
reformiga pannakse proovile erinevate sektorite (haridus-sotsiaal-meditsiin-töö) ja
tasandite (riik – kohalik omavalitsus – tööandja – teenuseosutaja –
esindusorganisatsioon – inimene) koostöövalmidus ning ühise kaugema eesmärgi
nägemise võime, mis kaugemas vaates peaks parandama tööealiste puudega
inimeste elukvaliteeti ja tagama ühiskonna sotsiaalse arengu.
Lähtuvalt eespool kirjeldatud olukorrast on käesoleva töö peamine uurimisprobleem:
töövõimereformi sõnastamisprotsessi analüüs eesti ja vene keeles. Käesoleva
magistritöö eesmärgiks on uurida, kuidas konstrueeriti töövõimereformi tähendust
eesti- ja venekeelses meedias ning kirjeldada, kuidas töövõimereformi
ettevalmistamise faasis mõjutatakse erinevaid sihtrühmi. Samuti kirjeldatakse, mil viisil
eesti-ja venekeelne Delfi sellest teemast räägib.
Uurimisküsimused, millele käesolev magistritöö vastuseid püüab leida, on järgnevad:
1) Milliste diskursuste kaudu konstrueeritakse töövõimereformi tähendusi eesti ja
venekeelses meedias?
2) Kes on põhilised kõneisikud?
3) Milliste rollide kaudu konstrueerivad kirjutajad protsessis osalejaid?
5
Uurimisobjektiks on valitud Delfi online`is ilmunud artiklid. Vastavalt Statistikaameti
andmetele loeb internetis ajalehti 64% Eesti elanikkonnast. Eesti kõige
populaarsemaks veebiväljaandeks on portaal Delfi, mida igapäevaselt külastab 312
000 eestimaalast. Nende hulgas on venekeelse Delfi portaali külastajaid 61 000.
Nendel põhjusel valisin veebiväljaande tekstid analüüsiobjektiks.
Magistritöö on praktilise suunitlusega uurimus, mis autori hinnangul võib pakkuda huvi
Eesti Töötukassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale ning poliitikutele, kes vastutavad
töövõimereformi elluviimise eest. Töö võimaldaks neutraalse pilguga hinnata
meediakajastusi ning kirjeldada võimalusi efektiivse kommunikatsiooni jaoks.
Käesolev töö koosneb põhiliselt neljast erinevast osast, mis jagunevad omakorda
alapeatükkideks: esimeses osas antakse ülevaade töö teoreetilistest ja empiirilistest
lähtekohtadest. Teises osas sõnastatakse uurimisküsimused, selgitatakse kasutatud
uurimismetoodikat ja kirjeldatakse töö valimit. Töö põhiosa – kolmas osa, moodustab
läbiviidud empiirilise analüüsi tulemused, mis olid tehtud Norman Fairclough`i kriitilise
diskursuseanalüüsi abil. Viimases osas esitatakse diskursuseanalüüsi järeldused ja
kokkuvõtted.
6
1. TEOREETILINE TAUST
Käesolevas peatükis olen sõnastanud teoreetilised lähtepunktid, mille alusel analüüsin
töövõimereformi teema kajastamist eesti- ja venekeelses Delfi online väljaannetes.
Järgnevalt esitan ülevaate media rollist ühiskonnas ja Eesti meediamaastikust,
töövõimereformi teoreetilistest kontseptsioonidest ning tutvustan valdkonnaga seotud
varasemate uurimuste erinevaid aspekte.
1.1. Meedia roll ühiskonnas
Käesoleva töö keskseks mõisteks on meediaruum ning selle kujunemine.
Massiteabevahendid hakkasid ideede, väärtuste ja võtmeprotsesse puudutavate
ettekujutuste levitamisele olulist mõju avaldama möödunud sajandi alguses. Sel moel
sai massimeedia enamikus demokraatlikes maades neljanda võimu staatuse,
avaldades märgatavat mõju ühiskonnas toimuva kujunemisele ja muutumisele. Faktide
ja arvamuste avaldamine massiteabevahendites sündmuste ja elu võtmeaspektide
kohta kujundab üldisi hoiakuid ja vaatenurki. (Gerbner 1969: 125)
Massimeedia ülesanne seisneb alati ühiste narratiivide ja üldtunnustatud
väärtushinnanguid edendavate lugude loomises (Kivikuru 2013: 26). Kui vaadelda
massiteabevahendeid kui kohta, kus peetakse avalikke debatte selle üle, kuidas me
elame ja missuguseid kollektiivseid otsuseid me vastu võtame, on oluline pöörata
tähelepanu sellele, kuidas on kujutatud konkreetseid isiksusi või vähemalt kitsaid
inimgruppe, keda ühendab üks ühine tunnus. Toetudes Pierre Bourdieu (1994) ja Teun
van Dijki (2000) uuringutele, on oluline selgitada, kuidas selliseid konkreetseid
sotsiaalseid toimijaid on kujutatud ühiskondlikus sfääris.
Efektiivse demokraatia jaoks on vajalik, et inimesed võtaksid osa nende otsuste
vastuvõtmisest, mis hiljem neile mõju avaldama hakkavad. Luhmanni (1996) arvates
7
on massiteabevahendid üheks süsteemiks, mis võimaldab ühiskonnal uueneda ja
tagab selle objektiivse peegeldamise. Arenenud ühiskondades on informatsiooni
levitamiseks olemas tõhus mehhanism – massiteabevahendid. Teisest küljest on üha
sagedamini kuulda argumente, et massiteabevahendite kaudu levitatava
informatsiooni tarbijad on viimasel ajal muutunud apoliitilisteks tarbijateks, kes
avalikest diskussioonidest osa ei võta (Splichal 2002: 6).
Newman ja Levy (2013) arvates massimeedias sisalduv saadab tänapäeva inimest
pidevalt, sõltumata sellest, millist tehnoloogilist platvormi inimene eelistab kasutada.
Kuigi traditsiooniliselt on kombeks arvata, et ajalehed on peamiseks kanaliks, mille
kaudu toimub arusaamade kujunemine päevakajaliste sündmuste kohta, on
kaasaegne auditoorium ja nende meedia erinevate meediakanalite ja platvormide
vahel palju diversifitseeritum. Sellegipoolest ei ole ajalehed arenenud maades
minetanud oma määravat rolli massimeediasüsteemides. (Hallin ja Mancini 2004,
2012) Newman ja Levy (2013) väidavad, et tugeva kuvandiga ajalehed, kaasa arvatud
online-ajalehed, on siiani kõige olulisemaks informatsiooniallikaks. Need on kanalid,
mille kaudu saab nende auditoorium informatsiooni inimeste, sündmuste või elustiilide
kohta, mille osas neil varem teadmised puudusid.
Massimeedia diskursuses kujuneb välja sotsiaalne reaalsus. Hulgalised uurimused,
mille käigus on vaadeldud ajalehtede sisu ülesehitust või ka lihtsalt ajalehtede
kujundust, kinnitavad võimalust jälgida ühiskonnas toimuvaid muutusi ning ühiskonna
sotsiaalses struktuuris. (Barnhurs ja Nerone 2001; Kurvits 2010; Merlova 1995)
Arenenud demokraatia maades, nagu näiteks Eesti, on juhtivate massiteabevahendite
analüüsimine ühiskonnas toimuvate diskussioonide uurimise väga oluline.
8
1.2. Eesti meediamaastik
Selle peatüki eesmärk on anda ülevaade Eesti meedia ajaloost ning tänapäeva
situatsioonist Eesti meediamaastikul. 19.sajandi teisel poolel kujunevad Eestis
ajakirjandustradistsioonid, kui tekkisid esimesed sõltumatud ajakirjanduslikud
väljaanded. Alates aastast 1945 hakkas tsensuur sõltumatut ajakirjandust alla suruma.
Vastavalt Meelis Naabri artiklile „The Media Landscape of Estonia“ sõltumatu
ajakirjanduse arenemine jätkus aastal 1988, mil algas hoogne kaasaegse
ajakirjandusäri arenemine. 90ndatel aastatel tekkis suur hulk uusi meediategelasi, kes
karmi konkurentsi tõttu sulandusid tasapisi suurematesse organisatsioonidesse
(2011). Pärast konsolideerumist said mõningate võtmepositsioonil asuvate
meediavarade omanikeks välismaalased. Viimasel ajal on Eesti meediasektor
peaaegu täielikult läinud üle kohalike investorite kätesse. (Naaber 2011: 1)
Eesti Statistikaameti andmete järgi praegu Eestis ilmub kokku 88 eestikeelset ja 39
venekeelset ajalehte.1 Vaatamata sellele, et trükiväljaannete tiraažid iga aastaga
kahanevad, jääb trükimeedia endiselt oluliseks infoallikaks (Naaber 2011: 2). 85% riigi
eestikeelsest elanikkonnast ja 75% venekeelsest elanikkonnast peab ajalehtede
lugemist oluliseks. Viimase 10 aastaga on Eesti elanikud üha aktiivsemalt hakanud
peamise infoallikana kasutama veebiväljaandeid. Vastavalt Statistikaameti andmetele
loeb internetis ajalehti 64% elanikkonnast. Eesti kõige populaarsemaks
veebiväljaandeks on portaal Delfi, mida igapäevaselt külastab 312 000 eestimaalast,
mille hulgas venekeelse Delfi portaali külastajaid on 61 000.2
Kultuuri valdkonnas on käesoleva töö seisukohast üheks olulisemaks faktoriks eesti ja
venekeelse kogukonna erinevad avalikud ruumid (meedia, internet, meelelahutus jne),
mille tõttu on ühtse kultuuriruumi tekkimine raskendatud. Kuna venekeelne elanikkond
ei suhestu just kultuurilises mõttes Eesti meediaruumi poolt pakutava venekeelse
1 Statistikaamet http://pub.stat.ee/px-web.2001/dialog/Saveshow.asp, 23.05.2014 2 TNS Emor http://tnsmetrix.emor.ee/, 1.02.2015
9
toodanguga, jälgitakse Vene meediat, mis süvendab erinevust järjest enam. Uurimuse
Mina.Maailm.Meedia (2004) tulemustest selgub, et erinevused eestlaste ja mitte-
eestlaste meediaruumis on väga suured, mis tingib erinevusi ka nende rahvusrühmade
igapäevases sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas. (Vihalemm, Lõhmus, Jakobson
2004: 133)
Eesti venekeelsetele massiteabevahenditele avaldavad mõju eestikeelsed
massiteabevahendid, seetõttu peatutakse järgnevalt nende kahe lühiiseloomustusel.
Aktuaalseid protsesse Eesti massiteabevahendites kirjeldab R. Kaasik (2004) artiklis
„Muutuv meedia – muutuv keel“. Kaasiku arvates võib eriti viimase 10–15 aasta jooksul
Eesti kaasaegsetes massiteabevahendites toimunud peamiste muutuste hulka
kuuluvaks lugeda uute mõistete teket (uued reaaliad nõuavad uusi mõisteid) ning
anglitsismide ja muudest võõrkeeltest pärinevate sõnade kasutamist. Samuti märgib
autor ära ka järgmised keeleuuendused:
- ajakirjandusliku stiili sarnanemine kõnekeelele (massiteabevahenditesse
kõnekeelsete väljendite ja slängisõnade ilmumine: penskar, audikas, kodukas;
dialektismide ja neologismide ilmumine);
- massiteabevahendite tekstides korduste ja paljusõnalisuse kasutamine
(alguses edastatakse informatsiooni ajakirjaniku seisukohast, seejärel
üldistamise ja tsitaatide näol);
- idioomide ja võrdluste muutumine. (Kaasik 2004)
K. Ilves (2006) märgib sajandivahetuse ajajärgu ajakirjanduskeelest rääkides ära, et
Eesti venekeelse ajakirjanduse keele eripäraks on, et sellele avaldab mõju eesti keel.
Eesti venekeelses ajakirjanduses on märkimisväärselt palju tõlkeid eesti keelest.
Ilvese arvates kasutatakse Eesti venekeelses ajakirjanduses hinnangulist sõnavara,
kuid antud sõnavara esinemissagedus ja hinnangulisuse tase annab siiski pigem
tunnistust selle neutraalsusest. Eesti venekeelses ajakirjanduses, kus kõrvuti
püüdlustega hinnanguid anda ja mõju avaldada, esineb ka teadlik suunitlus
10
maksimaalsele objektiivsusele ning on märgatav taotlus subjektiivset komponenti
kõrvaldada. (Ilves 2006: 26)
Pärast Eesti venekeelsete massiteabevahendite ja mõningate eestikeelsete
massiteabevahendite eripärade lühikest iseloomustamist vaadeldakse
üksikasjalikumalt Eesti massiteabevahendeid, eriti vaatluse all olnud ajajärkudel.
Aastatel 1991–1994 vähenes ajalehtede hulk, tiraažid langesid ja poliitilised ajalehed
kadusid. Aastatel 2000–2003 hakkas väljaannete hulk kasvama. Sel ajal kujunes välja
kuulutustelehtede, üleriiklike ja kohalike ajalehtede stabiilne pilt, temaatilise
suunitlusega massiteabevahendite hulk vähenes ning vastupidiselt sellele
meelelahutuslike massiteabevahendite turg täienes. (Ilves 2006: 29) Väike osa
meediaturust ei võimaldanud selgelt väljendunud poliitiliste vaadetega tõsiste
väljaannete kujunemist. Auksé Balčytiene (2009: 40) arvab, et selle tulemusel
esinevad kõigil Eesti peamistel väljaannetel ühed või teised tabloidide tunnused, mille
abil tagatakse vajaliku populaarsustaseme jaoks piisava tiraaži/külastatavuse hulk
(2009: 40).
Lisaks näitas suhteliselt hiljutine range tsensuuri kogemus, et riigi sekkumine pressi
reguleerimisse praktiliselt puudub. Balčytiene on veendunud, et ülaltoodud kahe teguri
kooslus on toonud kaasa selle, et meediaruumi areng Eestis on peaaegu täielikult
allutatud liberaalse korporatismi seadustele (peab silmas). Liberaalne korporatism
eeldab erinevate ühiskonnasiseste gruppide (näiteks ettevõtted, ametiliidud jne) mõju
subjekti (näiteks meedia, heategevusorganisatsioonid jne) otsustele. (Bealey,
Champan, Sheehan 1999: 36) Tabloidid on ajalehed, mille sisuks on artiklid pikkusega
kuni 1000 tähemärki, hulgaliselt kujutisi ja fotosid, samuti peamiselt sensatsioonilise
iseloomuga artiklipealkirjad. Tabloidid on formaadilt väiksemad, sisaldavad palju pilte
ning on orienteeritud sensatsioonile.3 Valides, milliseid kommentaatoreid tsiteerida,
juhinduvad ajakirjanikud ühtlasi sensatsiooni printsiibist. Nad valivad sotsiaalsete
3 www.oxforddictionaries.com/definition/english/tabloid, 11.04.2015
11
gruppide kõige eredamaid ja tuntumaid esindajaid. Järgmises peatükis kirjeldatakse
inimesi, kelle arvamust ajakirjanikud oluliseks peavad.
1.3. Sotsiaalsed võimutegelased
Mistahes riikliku tähtsusega teema valgustamisel pöörduvad ajakirjanikud tihti ühtede
ja samade isikute poole, kes nende arvates mõjutavad riigis oluliste otsuste
vastuvõtmist. Eriti aktuaalne on see selliste väikeste riikide jaoks, nagu näiteks Eesti.
Seega on mistahes teema meediadiskursuse analüüsi puhul lisaks kommentaaridele
ja väljaütlemistele oluline mõista ka seda, mida tsiteeritav isik endast kujutab ja mis roll
on tal ühiskonnas. Käesolevas peatükis vaatleme, kuidas selliseid inimesi nimetatakse
ja mis rolli nad omavad.
Sotsiaalseteks võimutegelasteks (Social power brokers4) võivad olla nii kollektiivid kui
indiviidid – nagu näiteks president Obama, Euroopa talunikud, Eesti Reformierakond
või mistahes muu eliit. Tuginedes ülalpool toodud personifitseerimisele, aitavad
ajakirjanikud auditooriumil kindlaks teha, mis seosed neil nende või teiste sotsiaalsete
toimijatega on (Kõuts ja Lõhmus 2014: 3).
Anthony Giddens`i (2007) arvates võivad empiirilised tulemused riigist sõltuvalt
erineda, siiski on ilmne, et tänu sihipärasele poliitikale on Skandinaaviamaade
massimeedias kõiki sotsiaalseid võimutegelasi kujutatud enam-vähem võrdsel määral.
Skandinaaviamaade ajalehtede ülesehitus on viimase aastasaja jooksul muutunud
vähe. Peamisteks kohalikes ajalehtedes esindatud sotsiaalseteks võimutegelasteks
on riigi- ja poliitikategelased, parteiliikmed ning riigiasutuste töötajate esindajad. Teisel
kohal on erinevate elualade spetsialistid. (Kõuts ja Lõhmus 2014: 10)
4 Walter Johnson (2010 ) www.ehow.com/how_6941623_become-power-broker.html
12
Miks siis ikkagi on meie põhjanaabrite ajalehtedes sotsiaalsete võimutegelastena
kõige enam nähtaval kohal just poliitikud? Vastavalt Salokangasele (1997) tuleneb see
väljakujunenud süsteemist, mille kohaselt olid Soome ajalehed ajalooliselt peamiseks
eliidi diskursuse edastamise vahendiks. Peale selle on poliitikute laialdane esindatus
Soome ajalehtedes seletatav Soome auditooriumi „kõrgendatud kannatlikkusega“
mitmesuguste poliitiliste avalduste suhtes. (Blumer, Gurevitch 1995: 109)
Ragne Kõuts ja Maarja Lõhmus (2014) väidavad, et Eesti pressis domineerivad
poliitikud ja riigiesindajad, siiski on nende nimetamise sagedus võrreldes Soome
meediaga märgatavalt kõikuvam ning sõltuvuses sündmustest, mis ühiskonnas aset
leiavad. Mis puudutab eksperte, siis nende nimetamise sagedus püsib stabiilsena,
sõltumata geopoliitilisest situatsioonist. See on Soome massiteabevahenditega
sarnane. Selle tulemusel teevad Kõuts ja Lõhmus (2014) järelduse, et erinevalt Soome
massiteabevahenditest kajastatakse Eesti meediakanalites sotsiaalseid toimijaid
erinevates proportsioonides, sõltuvalt ühiskonnas aset leidvatest sündmustest. See
annab omakorda tunnistust sotsiaalsete võimutegelaste vahel aset leidvast võitlusest,
mis vastab ühiskonnas toimuvatele muutustele.
Olenemata poliitilisest süsteemist ja pressivabadusest, kinnitavad uuringud, et riiklikel
ajalehtedel on mängida tähtis roll sotsiaalse diskursuse suunamisel ja elanikkonna laia
massi puudutavate normide ja reeglite arutelus. Ajalehed on eliidi poolt praeguse ja
tulevase ühiskonna teemadel peetavate diskussioonide representatiivseks allikaks.
(Kõuts ja Lõhmus 2014: 17)
1.4. Keele ja massiteabevahendite võim
Antud diplomitöö teiseks keskseks mõisteks on representatsioon ehk kujutamine või
esitamine, täpsemalt see, kuidas meedia loob erinevaid pilte konkreetsetest
sündmustest. Stuart Halli definitsiooni kohaselt ühendab representatsioon tähenduse
ja keele kultuuriga, lühidalt on representatsioon tähenduse loomine keele kaudu (Hall
13
1997: 16). Jekaterina Korneva (2006: 12) sõnul väljendab ja säilitab keel
kultuuriväärtusi. Keelel ja massiteabevahenditel on ühiskonnas ja kultuuris võim, siiski
avaldavad nii ühiskond kui kultuur keelele ja massiteabevahenditele mõju. (ibid.)
Käesolevas töös uuritakse, kuidas kirjutatakse Delfi online väljaannetes
töövõimereformist ning milliseid tähendusi omistatakse sellele tegevusele.
Lehtoneni (2000: 50) arvates annavad inimesed igapäevases kõnes ja igapäevaelus
kasutatava keele valikul edasi üldisi andmeid ja ühiseid väärtusi, aga ka toetavad
võimu, oma seisundit ning oma rolli ühiskonnas. Keel on võimu instrument. Võimu all
peetakse silmas võimet saavutada soovitud eesmärki, näiteks sundida inimest käsku
kuulama või mingit toodet ostma. (ibid.5: 23)
Massimeedia instrumendiks on just nimelt keel. See ei puuduta mitte ainult ajalehti,
vaid ka raadiot, televisiooni ja internetti. Informatsiooni edastatakse mingi koodi,
süsteemi, st keele kaudu. Keel ja massiteabevahendid loovad ja toetavad kollektiivsust
ja isiksusi. Kood, st keel, mitte ainult ei edasta informatsiooni, vaid ka ühendab inimesi
ühisesse kultuuri. Kunelius (1999: 10-13) seletab vastastikmõju järgmiselt:
massiteabevahendid formeerivad meie isiksusi, kuid peale selle toetavad need
jooksvalt ka võimusuhteid.
Need, kellel on võim, ei sunni harilikult inimesi tegema seda, mida nad soovivad, vaid
veenavad lugejat. Lugejad nõustuvad „vabatahtlikult“. Sellisel juhul mängivad keel ja
tähendus olulist rolli. Publik võtab ideoloogia ja hegemoonia vastu
iseenesestmõistetavana. Massiteabevahendites on võimalik teemadest, inimestest ja
vähemustest vaikides mööda minna, kirjutab Mikko Lehtonen. Siiski võivad need
massiteabevahendites uute teemadega esile kerkida ja avalikkuse ning uue tähenduse
saavutada. Sünnivad uued teemad ja uued tähendused ning need sünnitavad
tähendusliku võimu. (Lehtonen 2000: 23-25)
5 Laadinakeelne lühend (Ibidem - sealsamas). Kui viidatakse ühele ja samale allikale
ühel leheküljel mitu korda.
14
Soome meediapsühholoog Anu Mustonen (2001: 53) uurib massiteabevahendite mõju
ning kirjutab, et uudised näitavad, mil viisil tuleks mõelda. Massiteabevahendid
tõstatavad küsimusi, millele lugeja saab omal moel vastata. Uudistes räägitakse
teemadest, mida ajakirjanik või meediakontsern oluliseks peab. Nii avaldavad
massiteabevahendid ja uudised mõju auditooriumi ideoloogilistele uskumustele,
poliitilistele veendumustele, turvatundele ja arvamusele.
Teisest küljest tuletab Mustonen meelde, et massiteabevahendite mõju ei ole võimalik
ennustada või ära arvata, kuna inimeste poole on keeruline pöörduda ning publiku
reaktsioon on ettearvamatu. Mõjud ei ole ka alati ettekavatsetud ja sihilikud. Samuti
arvab ta, et erinevaid hegemooniaid märgata on keeruline, selleks on tarvis
spetsiaalset võimet analüütiliselt mõelda. (ibid.: 54)
Käesolev uurimistöö keskendub töövõimereformi diskursustele Delfis ja väljendab
reformi kohta jooksvalt tekkivaid ettekujutusi. Delfi omakorda kasutab võimu, kuna see
kas toetab jooksvalt tekkinud ettekujutusi või loob uusi.
1.5. Varasemad töövõimereformi kajastamist puudutavad uurimused
Käesoleva peatüki eesmärk on anda ülevaade, kuidas juba olid läbi viidud
töövõimereformid teistes Euroopa Liidu riikides ja kuidas see oli kajastatud meedias,
Ameerika Ühendriikide näitel.
Eestis toimub nii suure mastaabiga ja nii suurt hulka inimesi puudutava reformi
elluviimine esmakordselt, kuid sarnaseid reforme on ellu viidud ka teistes Euroopa
maades, nagu näiteks Hollandis ja Suurbritannias ning samuti ka Ameerika
Ühendriikides. Reformi ellu viies puutusid nende riikide võimud kokku tugeva
ühiskonnapoolse opositsiooniga. See näitab, et „sotsiaalne kokkulepe“, mis eksisteeris
15
Euroopas varjatult mitmeid aastakümneid, on jõudnud kriitilise punktini. See sai
juhtuda paljuski seetõttu, et aeglustunud majanduskasvu tingimustes lähtuvad
poliitikud üha rohkem neoliberaalsetest seisukohtadest, mis väljendub nende
püüdlustes vähendada riigi kanda olevat sotsiaalset koormust. (Sarfati, 2003: 267)
Võttes arvesse asjaolu, et Eesti peamised sotsiaalsed võimutegelased on
iseseisvusaja algusest alates hoidnud kinni neoliberaalsetest vaadetest, oleks arutelu
reformi üle pidanud algama palju varem. Käesolevaks hetkeks on nende arutluste
eesmärgiks nii üldine kulutuste alandamine kui ka sotsiaalsele süsteemile volitamata
ligipääsu piiramine (Kõuts ja Lõhmus, 2014: 3).
Sarnaste probleemidega seisis silmitsi ka Inglismaa 90ndate aastate lõpus, kui arutleti
puuetega inimestele sotsiaalsete väljamaksete reformi. R.F.Drake (2000) toob oma
uurimuses6 välja, et Inglismaa eliidi sotsiaalsed toimijad püüdsid uue seadusandluse
koostamise käigus nihutada fookust puuetega inimestele makstavatelt sotsiaalsetelt
hüvitistelt ideele tagada neile võimalus töötada. Väljamaksete tegemise tingimuste
karmistamine oli arutlemisel paralleelselt maksimaalse hulga puuetega inimeste tööle
tagasi toomise programmi rakendamise teemaga. Reformi põhiprintsiibiks oli toetuse
tagamine ainult kõige rohkem abi vajavatele isikutele ja tööhõiveks võimaluste
otsimine kõigile ülejäänutele (UK, Department of Social Security, 1998).
Paralleelselt sellega töötati välja märkimisväärselt rangem esmane sotsiaaltoetuste
saajate selekteerimise süsteem. Samuti töötati välja rida täiendavaid meetmeid
võitluseks ebaausate taotlejatega, säästes sellega rohkem ressursse nende inimeste
jaoks, kellele neid rohkem vaja läheb. Samaaegselt ülalpool loetletud meetmetega
arutleti Suurbritannia haridusametis ning tööhõiveametis võimalikke samme
vähendamaks nende puuetega inimeste diskrimineerimist, kes püüavad tööle naasta.
Vastavalt autori järeldusele ei vastanud reformi osas tehtud töö taotletud eesmärgile
parandada tööga hõivatuse olukorda. Pakutavad muudatused puudutasid peamiselt
6 „Disabled people, New labour, benefits and work“
16
tööd puudega inimese endaga, mitte diskrimineerimisega töölevõtmisel või muude
töökohas esinevate takistustega.
Antud lähenemine erineb põhimõtteliselt Hollandis 2002. aasta aprillis vastuvõetud
seadusest „The New Deal for the Disabled People“, mis märgatavalt alandas
invaliidsustoetust saavate inimeste osakaalu (European Industrial Review, June 2006).
Seaduse põhiolemus seisneb selles, et tööandjatele jaotub suurem vastutus,
sealhulgas rahalised kohustused puuetega inimeste tööturule reintegreerimise osas.
Lisaks karmistati invaliidsustoetuste väljamaksmise kriteeriume.
Puuetega inimestega seotud lähenemisviiside erinevus liberaalselt orienteeritud
Inglismaal ja sotsiaalselt orienteeritud Hollandis on ilmselge. Suurbritannia reform on
suunatud peamiselt tööle puuetega inimestega, samas kui Hollandi reform puudutab
mõlemaid pooli – nii tööandjaid kui puuetega inimesi. Drake näitas oma töös „Disabled
people, New labour, benefits and work“ (2000), et seoses puuetega inimeste võrdsete
õigustega töökohas oodatakse kõigi töötajate võrdse kohtlemise kohustuslikku
järgimist lõppkokkuvõttes ainult riiklikelt asutustelt, samas kui erasektori ettevõtetele
on see soovituslik. Sotsiaalkindlustusreformid olid uuritud paljudes Euroopa riikides,
aga oma töös otsustasin peatuda pikemalt Hollandis ja Inglismaal toimunutel
reformidel, sest leian, et praegu Eesti töövõimereformil on palju sarnaseid joone
Inglismaa reformiga.
1.6. Töövõimereformi kajastamist meedias puudutavad uurimused
Aastatel 1998-99 oli Ameerika Ühendriikides (USA) massiteabevahendites üheks
võtmeteemaks sotsiaalkindlustuse reform. Jerit (2005) analüüsib uurimistöös „Reform,
Rescue, or Run of Money“ suhet nende sõnade ja fraaside vahel, mida ajakirjanikud
kasutasid sotsiaalkindlustuse reformi kirjeldamisel, ja seda, kuidas tajus auditoorium
Ameerikas sotsiaalkindlustusega seotud probleeme. Ajakirjanikel on uudiste
17
käsitlemise tooni valikul märkimisväärselt suur vabadus (Gans 79: 10). Enamikel
juhtudel peegeldavad ajakirjanikud oma artiklites küsimuste ametlikus diskussioonis
kajastatud arvamusi ja kommentaare (Benett 1994: 31). Sel moel imiteeritakse
massimeedias küsimuste arutlemisel nii või teisiti ühiskonna juhtivate ametnike
vahelist diskussiooni (Jacobs, Shapiro 2000: 11). Üheks seletuseks antud fenomenile
on tõsiasi, et ajakirjanikud ja reporterid saavad suure osa informatsioonist riiklikest
allikatest, nagu pressiteated, ametlikud avaldused, seadusandjate arutlused,
pressikonverentsid jms (Schudson 2010: 256). Graberi (2002: 290) arvamusel
ideaalseks näiteks on ametlik pressiteade, mis ei ole midagi muud kui ajakirjanduslik
artikkel, mille on ette valmistanud riigiorgan, lootuses, et ajakirjandusringkondades
kasutataksegi seda sõnasõnalisel kujul.
Mõnedes maades võib riigi poolt edastatav infovoog mõjutada mitte ainult ajakirjanike
arvamust, vaid ka nende keelekasutust. Pressi sõltumatus ei olene mitte ainult
ajakirjanike oskusest esitada ebamugavaid küsimusi, vaid samuti oskusest oma
artiklite jaoks sõnu ja küsimusi valida (Entman 2003: 422). Becker ja Weisbrot (1999)
toovad välja, et mitmed eksperdid ja akadeemikud iseloomustavad Ameerikas
sotsiaalkindlustuse reformi kohta käivate uudiste edastamise stiili negatiivselt,
süüdistades ajakirjanikke nn „kriisi keele“ kasutamises.
Jeriti (2005) uurimistöö „Reform, Rescue, or Run of Money“ eesmärgiks oli mõista, mil
määral on keel, mida ajakirjanikud kasutavad sotsiaalkindlustuse reformi kirjeldamisel,
avaldanud mõju lugejatele. Jerit tuli järeldusele, et müüginumbreid taga ajades
kasutavad ajakirjanikud dramaatilisi fraase ja väljendeid, mille tulemusena lugejad ei
hinda informatsiooni objektiivselt ja teevad emotsionaalseid järeldusi, mis ei vasta
tegelikkusele. Ta järeldas ka, et sotsiaalkindlustusreformi arutelu varastes
staadiumides on ühiskondliku arvamuse kujunemisel kõige olulisemaks teguriks
ajakirjanike ja võimutegelaste poolt kasutatav sõnavalik, mitte arvud ja faktid. Samuti
kinnitab ta, et ajakirjanikud kasutavad eksitavaid fraase ja väljendeid tunduvalt tihemini
kui poliitikud, kes selle probleemiga vahetult tegelesid. Tema arvates on põhjuseks
asjaolu, et ajakirjanike ja poliitikute eesmärgid on erinevad. (Jerit 2005)
18
Lisaks võrdles Jerit sisuanalüüsi kasutades reformi kajastamise stiili Ameerika
teleuudistes ja trükiajakirjanduses. Tema analüüsist selgus, et nende kahe
meediakanali teavitusstiilid ei erine üksteisest märgatavalt, vaatamata levinud
arvamusele, et teleajakirjandus on palju dramaatilisem. See võib Jeriti sõnul
tähendada seda, et juhtivad massiteabevahendid määravad ühe või teise probleemi
kajastamise tooni ja stiili. Kokkuvõttes arvab Jerit, et ajakirjanike soovil kajastada
probleemi eredamalt ja dramaatilisemalt on ühest küljest positiivne efekt, kuna see
kaasab elanikkonna laiemaid kihte osalema ühiskonnaelus; kuid teiselt poolt võivad
sensatsioonilised pealkirjad ja keelendid viia lugejat eksiteele ja avaldada mõju
probleemi tajumise objektiivsusele. (Jerit 2005)
1.7. Töövõimereform Eestis
Selle peatüki eesmärk on anda ülevaade tulevase töövõimereformi sisust,
eesmärkidest ja kaasatud tegelastest. Eestis on kasvavaks probleemiks ja põhiliseks
kõneteemaks viimastel aastatel olnud töövõimetuspensionäride ja puuetega inimeste
arvu kiire kasv. Järjest tuleb erinevatelt institutsioonidelt (Riigikontrollilt7,
Poliitikauuringute Keskuselt PRAXIS8, OECD-lt, Euroopa Komisjonilt jne) soovitusi
olemasolevaid süsteeme reformida, kuna on ohus sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus.
Lisaks sellele süveneb tööturul tööjõupuudus ja samal ajal toodab pensionisüsteem
passiivsust, ehk ei toetata inimese aktiivsust ega motiveerita neid tööturule naasma.
Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti andmetele 2013. aasta 1. jaanuari seisuga oli
puudega inimesi 10,7% (2011. aastal 9,6%) elanikkonnast ehk 137 710 inimest, aga
1. jaanuari 2014 seisuga moodustasid puudega inimesed juba 10,9% elanikkonnast
7 Kontrollaruanne 2010. „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“ 8 Praxis 2011. „Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused“. Uuringuaruanne.
19
ehk 144 136 inimest (SOM). 2014. aasta alguse seisuga on tööealisest elanikkonnast
(vanuses 16—62) 94 325-le inimesele määratud 40—100% töövõimetus9,
moodustades 12% tööealistest inimestest (OECD keskmine oli 2012. aastal 6,6%).10
Sotsiaalministeeriumi prognooside kohaselt nähakse ette, et tänase süsteemi
jätkudes on töövõimetuspensionäre 2016. aastaks ca 124 000 ning 2020. aastaks juba
ca 176 000 (SOM). Statistikaameti 2011. aasta tööjõu-uuringu andmetel oli Eestis
tööturul hõivatud vaid 38 000 ehk 39% töövõimetuspensionäridest. Neist pea 32 000
töötasid täisajaga ning ülejäänud 6000 tegid tööd osakoormusega.
2013. aasta juulis kiitis Vabariigi Valitsus heaks töövõimereformi toetamise süsteemi
põhimõtted (SOM), mille eesmärgiks on abistada tööealisil (vanuses 16—63 eluaastat)
tervisekahjustuse ja puudega inimesi sobiva töö leidmisel ning töö säilitamisel. Lisaks
seati eesmärgiks töövõime kaotuse ennetamine, isiku motiveerimine säilinud töövõime
ulatuses aktiivne olema, samuti abi osutamine tööandjale töökeskkonna parandamisel
ja töövõime kaotusega isiku tööl hoidmisel ning tööle võtmisel.
Vastavalt Sotsiaalministeeriumi andmetele selle muudatuse põhjuseks oli suurenev
töövõimetuspensionäride hulk, kes valdavalt olid mitteaktiivsed (2/3 ei töötanud)11 ja
pidid toime tulema riigi poolt makstava väikese töövõimetuspensioniga. Arvestades
töövõimetusepensionäride arvu kiiret kasvu ning seega kasvavaid kulusid
töövõimetuspensionitele, toetustele ja sotsiaalteenustele jõuti järeldusele, et Eesti
praegune töövõimetus- ja sotsiaalkindlustusskeem jätkusuutmatu. (SOM 2015)
9 Töövõimetus tähendab seisundit, kus inimene on püsiva terviserikke tõttu või täielikult kaotanud töövõime ja ei saa üldse või endises mahus endale tööga elatist teenida www.tootukassa.ee
10 OECD (2012). OECD Economic Surveys: Estonia 2012. October 2012.
11 Statistikaamet. Eesti tööjõu uuring 2011 www.stat.ee/51920
20
Reformi väljatöötamist alustades pandi paika uue süsteemi kolm läbivat põhimõtet,
mille elluviimist lubas riik igakülgselt toetada:
1. tervisekahjustusega tööealist inimest tuleb tööturul hoida, sest töötada on võimalik
ka vähenenud töövõimega;
2. inimene peab oma käitumisega terviseriske ennetama ning olema valmis osalema
meetmetes, mis aitavad tal tööle tagasi pöörduda või olemasolevat tööd jätkata;
3. tööandjad peavad rakendama tegevusi töökeskkonna parandamiseks ning looma
võimalused terviseprobleemidega inimese töötamise soodustamiseks. (SOM 2015)
Reformi käivitamisele on kaasatud kõik osapooled: tervisekahjustusega ja puudega
inimesed, tööandjad, spetsialistid, riigiametnikud, sotsiaalpartnerid, arstid (Inimõiguste
keskus 2015). Reform puudutab sadat tuhandet tööealist tervisekahjustusega12 ja
puudega inimest, nende pereliikmeid, praktikuid ja tööandjaid. Töövõimereform loob
uue töövõime toetamise süsteemi. Muudatuste eesmärgiks on muuta suhtumist
vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida.
Tervisekahjustusega ja puudega inimesele võimaldab võimetekohane töö tagada tööl
käiva inimesega võrdväärsema elustandardi ning pakkuda sotsiaalset ja
professionaalset eneseteostust ja võimaluse tunda end võrdväärse ühiskonna
liikmena. Sellised inimesed soovivad tunda ennast täisväärtusliku ühiskonna liikmena,
kes ise otsustab oma elu üle. Reformiga muudetakse inimeste staatust ühiskonnas, st
abivajajast aktiivseks osalejaks. Kui tänase skeemi kohaselt ei saa ligi 60%
töövõimetuspensionäridest sotsiaalmaksuga maksustavat tulu, siis uue skeemi
oodatavaks tulemuseks on vähenenud töövõimega inimeste tööhõive suurenemine.
12 Tervisekahjustus on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel (RT I 2002, 72, 434 – jõust. 02.09.2005).
21
Seetõttu on seatud eesmärgiks, et osalise töövõimega inimestest 50% töötab. (SOM
2015)
Praegu on töövõimetuspensionäri tööjõukulud tööandjale väiksemad kui tavatöötaja
omad. Lisaks teeb riik tema töölevõtmisel mitmeid soodustusi. Uues süsteemis toetab
riik samamoodi tööandjaid, kes võtavad tööle osalise või puuduva töövõimega töötaja.
Vastavalt Tööjõuvajaduse prognoosile (MKM13 2011) elanikkond vananeb ja
töövõimetute arv suureneb, seega on tööandjad mõistnud, et tervisekahjustusega ja
puudega inimesed on seni kasutamata ressurss. Tööandjad mõistavad järjest enam,
et puudega inimesed on väga tihti motiveeritumad ja lojaalsemad kui „terved
inimesed“.14
Uue süsteemi rakendamisel kulude kasv aeglustub ning eelduste kohaselt ulatuvad
kulutused 2022. aastal 405,5 miljoni euroni. Seega Sotsiaalministeerium eeldab uue
süsteemi abil kulude kokkuhoidu ca 214,4 miljoni euro ulatuses. Samuti näevad
spetsialistid ja tööandjad reformis positiivset mõju riigile ja ühiskonnale üldiselt ning
loodetakse, et tõuseb oluliselt töövõimekaoga inimeste motivatsioon, kuna uues
süsteemis hakatakse sihtgrupiga palju rohkem ja sisulisemalt tegelema (SOM 2014).
Lisaks sellele võtmeteguriks on loodava süsteemi lihtsus ja loogilisus. Kasutusele
lähevad kõik infotehnoloogilised võimalused, et välistada olukorrad, kus inimene peab
külastama erinevaid asutusi ja institutsioone, et protsessi läbida. Samuti välistatakse
inimeste jooksutamine erinevate asutuste vahel ning ühendatakse erinevaid taotlemisi.
See tähendab seda, et vähenenud töövõimega inimestega hakatakse tegelema ühes
kohas – Eesti Töötukassas.
Vähenenud töövõimega inimestele makstakse töövõimetoetust. Kui esialgu pidi
toetus hakkama osaliselt vähenema pärast seda, kui ta teenib 641 eurot kuus, siis
muudatusettepaneku järgi hakkab sissetulek vähenema peale 90-kordset
päevamäära, mis on 2015. aastal 960,3 eurot. Seega saavad tulevikus
13 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 14 Saar Poll 2014. „Töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs – eelhindamine“
22
töövõimetoetust ka keskmist palka teenivad inimesed. Sellest summast alates hakkab
toetus tasapisi vähenema ning seda ei maksta enam siis, kui inimese sissetulek on
1325,2 eurot. Puuduva töövõime korral kaob toetus ära siis, kui inimene teenib 1600,5
eurot kuus.15
Esialgsetel plaanidel töövõimereformi ajakava näeb välja järgmiselt:
Töövõimetoetuse seaduse eelnõu Riigikogus suvel 2014.
II seaduste pakett (sotsiaalhoolekande ning tööturuteenuste ja toetuste seadus)
samas ajagraafikus.
1. juuli 2015 ainult uued taotlejad töötukassasse.
Reform käivitub 01.01.2016.
Aastaks 2020 võetakse avalikku sektorisse tööle vähemalt 1000 vähenenud
töövõimega inimest. (SOM 2015)
2013. aasta arengud lähtusid töövõimereformist, mis on jätkuvalt Vabariigi Valitsuse
olulisim prioriteet. Töövõimereformi käivitumisse panustatakse olulises mahus nii
inimressursse kui finantsvahendeid. Selle reformi käigus valmistab riik ette ka
muudatusi rehabilitatsioonisüsteemis ning tehniliste abivahendite pakkumises. Samas
ka püütakse parandada riigi erinevate poliitikate liikumist ühes suunas ja ühe eesmärgi
nägemise oskust. Nii haridus-, sotsiaal- kui tervishoiupoliitikad peavad toetama
tööpoliitilisi eesmärke ning ei tohi töötada püstitatud eesmärkidele vastu. (EPIK16 2015)
Käivitatud reformiga pannakse proovile erinevate sektorite (haridus-sotsiaal-meditsiin-
töö) ja tasandite (riik – kohalik omavalitsus – tööandja – teenuseosutaja –
esindusorganisatsioon – inimene) koostöövalmidus ning ühise kaugema eesmärgi
nägemise võime, mis kaugemas vaates peaks parandama tööealiste puudega
inimeste elukvaliteeti ja tagama ühiskonna sotsiaalse arengu.
15 Statistikaameti koduleht. Arvutivõrgus kättesaadav: www.stat.ee/65393 (11.02.2015) 16 Eesti Puuetega Inimeste Koda
23
1.8. Suhtumine puudega inimesse eri ajastutel
Käesolev peatükk annab ülevaade Eesti puuetega inimeste olukorrast ja
momendisituatsioonist ning kirjeldab, kuidas ühiskond on käsitanud puudega inimesi.
Eesti sotsiaalsfääri käsitlev statistika on pikka aega olnud puudulik, kuid ka
olemasolevast piisab, näitamaks olukorra tõsidust. Hoiakud puudega inimeste
suhtumisel on läbi aegade olnud väga erinevad. Aristoteles väitis oma teoses
Nikomachose eetika, et "inimest ei halvustata ega häbistata nende keha- ja
hingepuuduste pärast, mis temast ei sõltu, vaid tuntakse pigem kaasa" (Lill 1996).
Sparta ajal aga vastupidi hävitati vastsündinuid halastamatult, kuna nad ei sobinud
ühiskonnale, mis positsioneeris end tugevana ühiskonana, kus ei olnud kohti
nõrgematele, sealhulgas ka puudega inimestele (Vladimir Baglai 2014: 2).
Iidses Kreekas, kus hinnati kõrgelt inimese füüsilist täiuslikkust, tapeti ära lapsed, kellel
sündides esines füüsilisi puudujääke. Vana-Roomas, nagu ka Antiik-Kreekas, peeti
lastetappu kõrvalekalletega imikute puhul normiks. Kuid samas tuleb märkida, et
Roomas töötati välja ka raviviise inimeste invaliidsuse ravimiseks. (Victoria Brignell
2008) Iidses Juudi kultuuris suhtuti kõigisse pimedatesse ja kurtidesse, samuti
kõigisse leskedesse, orbudesse ja vaestesse inimestesse erilise tähelepanuga,
lastetapp oli keelatud. Siiski peeti puudega inimesi endiselt kahjustatud, ebatäielikeks
ja armetuteks inimesteks: neid peeti koormaks, inimesteks, kes ei suuda kasulikud olla.
Invaliidide osaks olid vaesus ja varajane elust lahkumine. Arhailisel ajajärgul ja
varakeskajal mõisteti füüsilisi defekte kui karistust pattude eest või kui märki, et
inimene on kurjadest vaimudest vaevatud. (Pavel Tsitkilov 2008: 279) Victoria Brignell
(2008) väidab, et selline suhtumine inimestesse viis tihtipeale selleni, et neist hoiti
eemale, neid kardeti ja heideti ühiskonnast välja. Füüsiliste ja psüühiliste
kõrvalekalletega inimeste igapäevane elu kujutas endast noil aegadel piiranguid ja
24
isolatsiooni, nad arvati välja normaalsest elust, töösuhetest, loomingulistest sfääridest
(ibid.).
Vene kultuuris peeti invaliide (nõdrameelseid, sante) traditsiooniliselt üheks
heategevuse ja armulikkuse objektidest. Invaliidid, kelle areng erines oluliselt üldiselt
omaksvõetud normidest, kutsusid õigeusklikus kultuuris esile haletsust,
härdameelsust ja kaastunnet. Tegelikult võime ajaloo poole pöördudes näha, et
suhtumine füüsiliste või psüühiliste puudujääkidega inimestesse ei ole olnud
ühetähenduslik. (Human Health 2013: 4)
Tänapäeval Eestis on töövõimetus ja puue erinevad mõisted. Sotsiaalministeerium
toob välja, et puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või
funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja
keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel
(SOM 2015).
Meditsiiniline mudel kujutab puuet kui inimese individuaalset probleemi, mis otseselt
tuleneb tema haigusest, õnnetusest või mingist muust terviseprobleemist ja mida
saab parandada meditsiiniliste sekkumistega. Antud mudeli alusel on puudega
inimene haige ehk patsiendi rollis. (EPIK 2015) Siin on mõeldud füsioloogilisi (ühe jala
puudumine) ja funktsionaalseid (ei suuda kiiresti liikuda) aspekte.
Sotsiaalne käsitlus näeb puuet laiemana, hõlmates ka keskkonna mõju ja selle
erinevaid vaatekohti. Puuet käsitletakse mitte kui inimese isiklikku, temast endast
tulenevat probleem, vaid koosmõjus isiku, tema keskkonna ja sotsiaalse tõkete,
uskumuste ja stereotüüpidega (näiteks peetakse "sandiks", ei saa tööd), mis viivad
puuetega inimeste vastu suunatud diskrimineerimiseni. Sotsiaalse mudeli kohaselt
tuleb ja saab kõik inimesed ühiskonda integreerida, kohandades selleks keskkonda,
hoiakuid-suhtumisi ja poliitikaid. (EPIK 2015)
25
Eestis lähtutakse puude defineerimisel ÜRO puuetega inimeste õiguse
konventsioonist, mille kohaselt ”puue on ajas muutuv mõiste ning et puue on
vaegustega isikute ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg.
Seega on puue konventsiooni tähenduses laiem kui näiteks Eestis kehtivas
sotsiaalhoolekandeseaduses kasutatav puudemõiste (ÜRO puuetega inimeste õiguse
konventsioon 2013: 4).
Vastavalt Suurbritannia puuetega inimeste võrdõiguslikkuse seadusele (Disability
Discrimination Act DDA) inimesel on puue, kui ta omab füüsilist või vaimset kahjustust
nii et sellel on ebasoodne mõju tema võimele läbi viia normaalseid igapäevaseid
tegevusi ning seejuures on see mõju märkimisväärne ning pikaajaline“ (EPIK 2012).
Euroopa komisjoni dokumentides on sõnastatud: “Puue on mitmetahuline mõiste, mis
esindab isiku ja teda ümbritseva keskkonna vahelist suhet. Tüüpiliselt on see
funktsiooni kõrvalekalle, mis tuleneb füüsilisest või vaimsest puudest “ (EPIK,
invapoliitika 2012). Uus-Meremaa inimõiguste seaduste kohaselt on “Füüsiline puue
või vaegurlus; füüsiline või psüühiline haigus; intellektuaalne või psühholoogiline puue
või vaegurlus; muu psühholoogiline või füsioloogiline anatoomilise funktsiooni- või
struktuurikaotus või kõrvalekalle; sõltuvus abikoerast, ratastoolist või muust
abivahendist; haigustekitajate olemasolu organismis“ (ibid.).
Erinevad ajastud on toonud endaga üksjagu erinevaid suhtumisi ja arusaamu. Kriitika
tõttu on aastate jooksul paljusid mõisteid muudetud, paljusid välditakse, paljusid enam
ei kasutata. Mitmetest mõistetest on loobutud seetõttu, et nad on selgelt halvustavad,
nagu näiteks „kehvikud” või „alamklass”. Mõned terminid nagu „vaesed” või „invaliidid”
on kõrvale jäetud, sest nad on tundetud ja ebatäpsed. Tänaseks on enamik arenenud
ühiskondadest siiski jõudnud seisukohale, et võimalikult paljude inimeste kaasamine
ühiskonnaellu on kogu ühiskonna huvides.
26
2. METOODIKA
Käesolevas peatükis tutvustatakse töö eesmärki, uurimisküsimusi ja kirjeldatakse,
millist uurimismaterjali kasutatakse, selgitatakse, millise meetodiga saadakse
vastused uurimisküsimustele, et omakorda saavutada töö eesmärke. Samuti antakse
ülevaade valitud analüüsimeetoditest. Töös on kasutatud kombineeritud
uurimismeetodit (kvantitatiivset ja kvalitatiivset kontentanalüüsi ning kvalitatiivset
sisuanalüüsi), et saavutada võimalikult mitmekülgsed uurimistulemused.Seejärel
tutvustatakse uurimuse aluseks olnud meediatekstide valimit ning valimi koostamise
põhimõtteid.
Lähtudes käesoleva uurimistöö eesmärgist ning toetudes esitatud teoreetilistele
lähtekohtadele, püstitasin uurimisküsimused, mis on peatüki alguses ära toodud.
Seejärel kirjeldan magistritöös kasutatud meetodite kasutamist.
2.1. Töö eesmärk ning uurimisküsimused
Magistritöö eesmärgiks on uurida, kuidas konstrueeritakse töövõimereformi tähendust
eesti- ja venekeelses meedias ning kirjeldada, kuidas töövõimereformi
ettevalmistamise faasis mõjutatakse erinevaid sihtrühmi. Samuti kirjeldatakse, mil viisil
eesti-ja venekeelne Delfi sellest teemast räägib.
Käesolevas uurimuses huvitab autorit, missuguseid uudiseid ja artikleid
töövõimereformi kohta Delfi lehel avaldatakse. Millise kuvandi loob töövõimereformist
internetiportaal Delfi, milliseid töövõimereformi kohta käivaid uudiseid see edastab?
Need küsimused on võetud antud diplomitöö aluseks.
27
Konkreetselt tähendab see, et töö eesmärgiks on uurida, missugused diskursused ja
millised teemad on iseloomulikud artiklitele, mis töövõimereformi puudutavad.
Uurimisküsimused, millele käesolev magistritöö vastuseid püüab leida on järgnevad:
1) Milliste diskursuste kaudu konstrueeritakse töövõimereformi tähendusi eesti ja
venekeelses meedias?
2) Kes on põhilised kõneisikud?
3) Milliste rollide kaudu konstrueerivad kirjutajad protsessis osalejaid?
Kui rääkida selle või mõne teise teema suhtes ettekujutuse loomisest, siis on
massimeedial tohutu võim. Ajakirjanik ei tee valikuid mitte ainult mitmesuguste sõnade,
vaid lähtub ka teatud ideoloogilistest uskumustest. Selles töös uuritakse uudiste
diskursusi ja teemasid ideatsiooni tasandil, st vaatluse all on uudiste ideoloogia ja
terviklikkus. Tähelepanu keskpunktis paiknevad uudised ise, mitte nende lugejad ja
lugejate muljed ning ettekujutused. Vahel võivad tekkivat muljet mõjutada üksikud
sõnad, mistõttu on oluline ka neid vaadelda, kuid peale sõnade on olulised ka fraasid
ja laused. Samuti analüüsitakse töös aladiskursusena uudiste illustratsioone.
2.2. Metodoloogia teoreetiline ülevaade
Käesoleva diplomitöö teoreetilis-metodoloogiliseks lähenemiseks on Inglise teadlase
Norman Faircloughi loodud kriitiline diskursusanalüüs. Fairclough uurib
massiteabevahendites esitatud diskursusi. Tema poolt esitatud raamistikus on
analüüsitud tekste töö 1. – 3. osas. Neljandas osas analüüsitakse visuaalsust ja
illustratsioone, mis on Faircloughi arvates samuti olulised, et uudist tervikuna näha.
Viiendas osas teen järeldusi ja kokkuvõtteid.
28
Kaasaegsete uurijate tähelepanu keskmes on mitmesugused diskursuse liigid –
majanduslik, teaduslik, meedia jne. Käesoleva töö raames on hädavajalik pöörata
tähelepanu meedia diskursuse spetsiifikale.
Teadusliku mõiste „diskursus“ võttis esmakordselt kasutusele Michel Foucault (1972),
kelle mõistes on diskursus rääkimise või keele kasutamise viis. Need viisid ei ole
isiklikud või universaalsed, vaid need on ajaloolistes ja sotsiaalsetes aspektides
muutuvad. Foucault toonitab, et diskursuse teaduslik uurimine ei tähenda ainult
märkide ja tähenduste uurimist, kuna tema kohaselt on „diskursused: praktikad, mis
moodustavad süstemaatiliselt objekte, millest nad räägivad“ (tõlgitud minuga — JP)
(Foucault 1993: 49). Märgitakse ära, et sarnane ettekujutus on ka diskursusele
kriitiliselt lähenevatel uurijatel. Sellest räägitakse üksikasjalikumalt peatükis 2.4.
Foucault räägib sellest, et mitte ükski diskursus ei saa vältida võimudiskursusega
ühendatud jõusuhete valdkonda kaasatud saamist. Seejuures eksisteerib
meediadiskursus, nagu ka kõik teised diskursused, jõusuhete väljal, olles selle
lahutamatuks osaks, ning sellelt ei ole võimalik eemaldada võimufunktsiooni ja selle
karakteristikuid.17 (Foucault 1993: 42)
Samuti tasub pöörduda T. A. van Dijki (1988: 32) kontseptsiooni poole, mis sisaldab
põhimõtet selle kohta, et mistahes diskursus luuakse mingis kindlas
suhtlussituatsioonis, kus osalejatel on mitmesugused sotsiaalsed rollid ja asetused.
Seejuures toob autor välja kaks diskursuse tüüpi – personaalne (isiksusele
orienteeritud) ja institutsionaalne (staatusele orienteeritud). Institutsionaalne diskursus
kujutab endast suhtlemist etteantud staatusest tulenevate rollide raamides, ja seda
eristatakse kahe tunnuse alusel: suhtluse eesmärk ja osalejad. Minu arvates on
sotsiaalse problemaatikaga ühendatud diskursused kahtlematult staatusele
orienteeritud ja need ei kanna endas tõsist ideoloogilist potentsiaali.
17 Археология знания. СПб.
29
2.3. Kriitiline diskursusanalüüs
Faircloughi (2003) arvates tuleks meediatekste ja neis aktualiseeruvaid diskursuseid
uurida ideoloogia, tähenduse ja terviklikkuse tasandil. See põhimõte sobib töö autori
arvates hästi ka käesolevale tööle, milles uuritakse diskursusi, uudiste
representatsioone ja nende alusel töövõimereformi kohta tekkivaid ettekujutusi.
Ajakirjaniku ideoloogia ja stereotüübid töövõimereformi kohta avaldavad mõju uudiste
tekkele. Järelikult kirjutatud artikkel kas kinnistab või silub neid stereotüüpe. Kriitiline
vaatenurk just nimelt avab ja seab küsimärgi alla varjatud, nähtamatud toimed ja
mõjutused. Neid fakte on püütud tähelepanu alla võtta ka käesolevas uurimistöös.
Soome teadlased Heikkinen ja teised (Heikkinen 2005: 231-258) on uurinud
väiksemaid regionaalseid uudiseid. Nad analüüsisid tähenduste erinevaid tasemeid ja
ideoloogilisi tähendusi käesolevas diplomitöös leiduvaga sarnasel viisil. Teadlased
jõudsid järeldusele, et ajakirjanikud tõepoolest valivad ideoloogiat ja kasutavad võimu,
samuti avaldab väikeste uudiste puhul ajakirjanikele mõju ka kultuur. (ibid.: 257) Antud
uurijate arvates ei ole „väikesed“ uudised üldse „väikesed“ või tähtsusetud, vaid need
on ajalehe üheks tsentraalseks, oluliseks sisuks. Nende arvates ilmnevad väikestes
artiklites paljud tähenduste tasandid. Need annavad näiteid ja mudeleid maailma
kujundi moodustamiseks ja neis võimenduvad ettekujutused ja stereotüübid. ( ibid.:
258) Sellest uurimistööst saab võtta eeskuju ka käesoleva töö jaoks.
Käesoleva töö teoreetilis-metodoloogiliseks lähenemiseks on kriitiline
diskursusanalüüs Faircloughi järgi. Termini „diskursusanalüüs“ kohta eksisteerib
erinevaid arvamusi. Mõned uurijad on seisukohal, et diskursus on „verbaalse
vastastikmõju protsess“, teised seletavad mõistet kui „selle protsessi tulemust“.
Diskursiivne analüüs ei ole ühene ja terviklik teooria. (Vanhala-Aniševski 2006: 6-7)
Fairclough seletab „kriitilist diskursusanalüüsi“ terminite „kriitiline“ ja „diskursus“
seletamise kaudu (Fairclough 1993: 134).
30
Fairclough määratleb „kriitilist“ meetodit järgneval viisil: tekstis ja kõnes sünnitab
põhjus tagajärje. Oluline on näha põhjuse ja tagajärje vahelist suhet. Analüüsis on eriti
oluline ära märkida hegemoonia ja võimu nähtused, nende mõju ei ole analüüsis
võimalik ignoreerida. Tema arvates peavad inimesed, kelle käes on võim, tingimata
keele vahendeid valdama, et oma võimu hoida. Võimu mõju ei esine mitte ainult
massiteabevahendites, vaid ka tavalistes situatsioonides, näiteks vestluses,
intervjuus, konsultatsioonis. Selle peab tingimata avastama. Kui suhteid võimuga ei
avastata, jäävad need jõusse ja kinnistavad endist võimu. (Fairclough 1993: 140)
Käesolevas töös on uurimise objektiks massimeedia. Antud juhul on võim eestikeelse
ja venekeelse Delfi portaali ajakirjanike käes.
Tampere ülikooli meediaprofessor Mikko Lehtonen (2000: 25-26) räägib samuti
kriitilisest tähenduste analüüsi meetodist. Tema arvates ei tähenda kriitiline meetod
„negatiivsust“, ehk seda, et uurija otsib uurimismaterjaldes ennekõike vigu ja
puudujääke. See tähendab, et uurija seab küsimärgi alla jooksvad valdavad mõisted.
Ta tahab leida vastuse küsimustele: „Miks mingi nähtus eksisteerib?“ „Kellele on see
uudis kasulik, kellele kahjulik?“ „Kuidas töötavad massiteabevahendid, ja kas need
saaksid töötada paremini?“ (ibid.)
Soome uurija Pietikäinen (2000: 193) määratleb terminit „kriitiline“ järgmiselt:
uurimuses toonitatakse võimu, ideoloogia ja diskursuste vahelisi suhteid ja seoseid.
Diskursuste uurimise objektideks on sotsiaalsed struktuurid ja praktikad. Analüüsi
eesmärgiks on uurimistöös ühiskondlikke ja isegi poliitilisi küsimusi ja mõtteid püstitada
ning ühiskonda paremuse suunas muuta. „Kriitiline“ meetod tähendab huvi poliitika ja
emansipatsiooni vastu. Selle meetodiga püütakse näidata ja avaldada teksti,
diskursuse ja ühiskondliku praktika kausaalsust. (Pietikäinen 2000: 193, 200-201)
Traditsiooniline diskursusanalüüs vastab küsimusele, kuidas moodustuvad
tähendused? Kriitiline suund aga tegeleb küsimusega, millised tagajärjed on
väljaütlemisel? (Vanhala-Aniševski 2006: 9-10)
31
Vastavalt Faircloughile (1993: 144) on samuti oluline pöörata tähelepanu sellele, mis
tekstist puudub. Tema arvates tähendab teatud representatsiooni valik kindlasti seda,
et mingi muu representatsiooniviis läheb kaotsi (ibid.). Käesolevas töös pööratakse
tähelepanu töövõimereformit puudutavatele tekstidele tervikuna ja internetiportaalis
Delfi puuduvatele teemadele.
Norman Fairclough peab oma vaadet diskursusanalüüsile sarnaseks uurija van Dijki
meetodiga. Van Dijk uurib diskursusanalüüsi meetodiga ennekõike ajaleheuudiseid,
mis on väga sarnased online-uudistega, mida uuritakse käesolevas diplomitöös. Van
Dijk lähtub seisukohast, et uudis on kui termin – keeruline ja mitmekülgne. Tema
mõistab uudiste all aga „uut informatsiooni aktuaalsete sündmuste kohta“. (Van Dijk
1988: 4) Van Dijk keskendub uudistele ajalehtedes või massiteabe trükivahendites,
kuna televisiooni ja raadiot on ajalehtedest rohkem uuritud. Ta arvab samuti, et ajaleht
mängib massiteabevahendite seas märkimisväärset rolli. (ibid)
Faircloughi vaade erineb mõnevõrra van Dijki mudelist. Van Dijk rõhutab skeemide ja
mudelite tähendust, st sotsiaal-psühholoogilist, kognitiivset tähendust, kui ajakirjanik
kirjutab artiklit või kui lugeja seda mõistab. Fairclough toonitab, et uudiste loomine ja
mõistmine lähtuvad žanritest ja diskursustest. Vaadeldes suhteid ühiskonnas
keskendub van Dijk mikrotasandile, ajakirjaniku igapäevasele tööle. Fairclough (1993:
146) leiab, et keele ja diskursuste muutumine tähendab nii sotsiaalseid kui kultuurilisi
muutusi. Käesolevas töös määratletakse aladiskursused ja analüüsitakse neid eraldi.
2.3.1. Illustratsioonid ja visuaalsed vahendid
Uurimuses pööratakse tähelepanu lisaks ka artiklite illustratsioonidele, ehkki peamine
rõhk asetub tekstianalüüsil. Töös ei uurita tüpograafiat ja artikli paigutust online
leheküljel ega võrrelda töövõimereformi kohta käivaid artikleid muude artiklitega.
32
Jüri Lotman (2002: 235) pööras erilist tähelepanu visuaalsele kommunikatsioonile,
toonitades peegelduse erilist staatust. Lotmani sõnul ei saa näo peegeldust kaasata
peegeldatavale objektile loomulikesse suhetesse, kuna seda ei saa puudutada ega
hellitada, kuid seda saab kaasata semiootilistesse suhetesse, sest seda on võimalik
solvata või kasutada maagilistes manipulatsioonides.
Fairclough (1997) arvab, et visuaalsus ja illustratsioonid on ühed tähtsamad analüüsi
tegurid. Ta räägib nn sotsiaalsest semantikast, mis uurib ennekõike uudiste
visuaalsust televisioonis (ibid: 44). Seda seisukohta saab kasutada ka käesolevas
diplomitöös, kuna ka online artikkel on üles ehitatud visuaalse materjali abil.
Uurija Hietala (1993) tegeleb illustratsioonide uurimisega. Ta kirjutab, et illustratsioonid
köidavad lugejat tugevamini ja kiiremini kui tekst ja et illustratsioonide põhjal tekivad
tunded ja muljed kiiremini. Kujutise jõud on ilmne eriti propagandas. Kujutis väljendab
abstraktseid asju ja tundeid – näiteks vabadust, jälitamist, armastust – sõnadest
tõhusamalt. (ibid.: 67-68) Uudistes peetakse fotot kindlaks tõestuseks näiteks kuriteo
kohta ja selle kohta, et fotograaf ja ajakirjanik tõepoolest sündmuskohal viibisid (ibid.:
35). Siiski tuletab Hietala (ibid.: 24) meelde, et foto on teinud fotograaf ning see on
fotograafi representatsioon, kujutis. Foto tähendus on alati seotud situatsiooniga.
Sarnane seisukoht on ka uurijal Eduard Krankil, kes oma töödes formuleerib ühe
kaasaja fotoajakirjanduse uurimise võtmeprobleemidest – meediafotograafia
ontoloogilise staatuse probleemi. Kui suure kindlusega saab väita, et
fotoajakirjanduslik materjal pressi lehekülgedel väljendab mõningast objektiivset
tegelikkust, mis „kuulub kõigile ja on kõigile kättesaadav?“ „Kuidas tuleks seletada
erinevusi, mis lugejatel meediafotograafia tajumisel ja interpreteerimisel ilmnevad?“
(Krank 2008)
33
Almira Usmanova (2004) väitel ei ole visuaalne tekst – olgu selleks siis film, reklaam
või foto – illustratsioon, vahetu ja „passiivne“ sotsiaalse reaalsuse peegeldus, vaid see
on pigem keeruline ajalooline tekst, mis pakub välja oma versiooni või vaatenurga ühe
või teise ajajärgu kohta. See ei pruugi tingimata muude (sh ametlike) allikate
vaatenurkadega kokku langeda (Usmanova 2004). See käsitlus kirjeldab visuaalset
teksti kui interpretatsiooni.
Uurija Eeva Ahola (2002) kirjutab, et on oluline, et fotol oleks näha inimesed ja nende
näod. Ühispildi tüüpi fotod viivad fotol kujutatud inimesi lugejast kaugemale. See on nii
seetõttu, et nende nägusid pole näha (vt lisa 1). Suures plaanis pildil on fotol kujutatud
inimesed lugejale lähedal (vt lisa 3). Suures plaanis ülesvõte loob tugevama kontakti
lugeja ja piltidel kujutatud inimeste vahel. (ibid.: 11) Käesolevas töös pööratakse
tähelepanu nii illustratsiooni sisuelementidele kui ka ülesvõtetele, millel on kujutatud
inimesed.
Niisiis peetakse antud töö kontekstis visuaalse representeerimise all silmas mingi
kindla, tegelikkust (inimesi, tegevusi, esemeid, sündmusi, olukordi) kajastava teate
edastamist visuaalse koodi vahendusel (Kozhemyakin 2015). Visuaalse analüüsi
käigus ehitati töö fotodega üles järgmisel viisil: pilte interpreteeriti iseseisvalt
kodeerimisjuhendi abil. Selle strateegia raames vaadeldi fotograafilist kujundit kui
märki või märkide süsteemi (koodi), mille taga peituvad kultuurilised ja ühiskondlikud
tähendused. Viimaseid võimaldab dešifreerida struktuurne analüüs. Selleks kodeeriti
kujutised järgneval viisil: artikli ilmumiskuupäev (eesmärgiga mõista, missuguses
tekstuaalses kontekstis foto oli avaldatud ja kui intensiivne oli diskussioon antud
illustratsiooni avaldamise hetkel), foto ilmumiskoht (foto kodeerimine selle ilmumise
allika järgi on vajalik tulemuste võrdlemiseks antud töös kirjeldatud muude
sisuanalüüsimeetodite kasutamisega saadud tulemustega). Samuti tegin
kvantitatiivset sisuanalüüsi kasutades kindlaks illustratsioonide modaalsuse. Seejärel
selgitasin välja kolm peamist teemat. Selleks jaotasin kõik illustratsioonid ning fotod,
osalevate isikute ja organisatsioonide vahel ära. Seejärel kriitilise analüüsi meetodi abil
analüüsisin fotosid, mis artiklitega kaasnesid. Saadud tulemusi esitasin graafikute ja
34
illustratsioonidena. Kodeerimisel ei lugenud ma illustratsiooniks videod, mis ka
kaasnesid artiklitega. 36-st analüüsitud ülesvõttest valiti välja 14 kõige eredamat fotot,
mis toodi näiteks vastavalt kodeerimisjuhendile lisas 1.
2.4. Kontentanalüüs
Selleks et vastata sissejuhatuses (lk. 3) toodud uurimisküsimustele, kuidas on
töövõimereformi temaatikat Eesti pressis kajastatud ja raamistatud, tuli selgitada,
millised on olnud artiklite teemad, milliseid sõnasaajad, millised asutused seostuvad
milliste teemadega jne. Selleks rakendasin kontentanalüüsi meetodit ning seejärel
tegin kvalitatiivset diskursuseanalüüsi.
Käesolevas magistritöös diplomitöös on töövõimereformi teema kajastamist eesti- ja
venekeelses Delfi online artiklites uuritud kvantitatiivse ja kvalitatiivse sisuanalüüsi
meetodil. Kontentanalüüs on teksti sisuanalüüs, mis tähendab, et tekstis sisalduva
teabe olemasolu fikseeritakse ning süstematiseeritakse teatavate märksõnade ehk
koodide alla. Koodid on kokkuleppelised kategooriad, mis võtavad üldistavalt kokku
tekstides “hajali” oleva teabe. (Vihalemm 2002: 1)
Kvantitatiivne kontentanalüüs on uurimistehnika, mille abil on võimalik teha korratavaid
ja paikapidavaid järeldusi teksti kasutamise konteksti kohta (Krippendorff 2004: 18).
Kvantiteet näitab, et miski on väljendatav kindla koguse, suuruse jms kaudu – see on
mõõdetav. Kvantitatiivse lähenemisviisi (ingl. k. quantitative approach) andmeanalüüsi
põhimõtteks on, et opereeritakse arvudega, mis on statistiliselt töödeldavad ning
eeldatavalt esindavad mingit aspekti tegelikus käitumises. (Tooding 2007)
Antud meetodi puuduseks on, et kvantitatiivne kontentanalüüs võimaldab teksti
analüüsida vaid uurija enda poolt eelnevalt määratletud kategooriate piires. Sel
põhjusel ongi käesolevas töös kvantitatiivset kontentanalüüsi täiendatud ka
35
kvalitatiivse sisuanalüüsiga. Selleks on kasutatud sõnapilve ja Norman Fairclough
kriitilise diskursusanalüüsi meetodit.
Artiklite ja fotode kvantitatiivse analüüsi aluseks olev kodeerimisjuhend koosneb
kahest suuremast kategooriast. Esimene valdkond on artikli üldised tunnused ja
hinnangud artikli sisule ehk milline on artikli üldine meelestatus. Teise valdkonna
moodustavad artiklite põhilised tegelased. Kodeerimistabel asub lisas 1. Andmete
analüüsimisel on kasutatud Microsoft Exceli tabelarvutusprogrammi.
Kvalitatiivne tekstianalüüs võimaldab keskenduda tekstide sisule või kontekstilisele
tähendusele ning pöörata tähelepanu ka vähemesinevatele tekstinähtustele (Laherand
2008). Selline meetod pakub võimaluse läbi viia sisulist süvaanalüüsi, mille käigus
materjal struktureeritakse, süstematiseeritakse ja kodeeritakse tulenevalt tekstide
sisust. Kuna kvalitatiivsete meetodite põhiküsimusteks on „kuidas“ ja „milline“, siis
vastavad need antud töö uurimusküsimustele, pakkudes seega piisavat võimalust
kirjeldada töövõimereformi diskursuseid.
Kvalitatiivset sisuanalüüsi kasutavad uuringud keskenduvad keele kui
kommunikatsioonivahendi tunnusjoontele ning teksti sisule või kontekstilisele
tähendusele. Hsieh ja Shannon defineerivad kvalitatiivset sisuanalüüsi kui
uurimismeetodit, mida rakendatakse tekstiandmete sisu subjektiivseks
tõlgendamiseks süstemaatilise liigendamis ja kodeerimisprotsessi ning teemade või
mustrite kindlakstegemise abil.“ (tsit. Laherand 2008: 290 järgi).
Kvalitatiivne kontentanalüüs aitab Wordle programmi abil saadud tulemusi
interpreteerida ja õigesti aru saada. See meetod pakub eeliseid, mida
kvantitatiivanalüüs ei suuda täita. Kvalitatiivne analüüs ei püüa uurimustulemusi
suruda matemaatilisse loogikasse, numbritesse või statistilisse analüüsi (Lindlof 1995).
Kvalitatiivse sisuanalüüsi käigus püütakse saada ülevaade uuritavast tekstist
kui tervikust, näha terviklikku mustrit või struktuuri, mida sageli ei ole võimalik
36
üksikuteks osadeks lammutada ja kategoriseerida ning kokku lugeda (Kalmus 2000-
2002).
Sõnapilv on uurimusliku kvalitatiivse analüüsi üks meetodeid. Informatsiooni
visualiseerimine on teaduslikes uurimistöödes populaarne teema ja seda
rakendatakse aktiivselt sisuanalüüsi sfääris. Sõnapilv on informatsiooni
visualiseerimise meetod, mille abil tuuakse rasvases kirjas ja/või tumedamas toonis
kirjaga esile tekstis kõige tihemini kasutust leidvad sõnad. Need on tõhusaks viisiks,
mille abil võrrelda erinevatest infoallikatest pärinevat informatsiooni mingil etteantud
teemal. Vastavalt võib sõnapilve abil visualiseerida igasugust informatsiooni, mida
saab sisuanalüüsi abil uurida. (Cidell 2010: 514) See analüüsimisviis võimaldab kiirelt
mõista võtmeteemasid, mille üle mitmetes artiklites arutletakse. Sõnapilv on muutumas
ka poliitiliste kõnede analüüsimise meetodiks põhjusel, et neid on lihtne luua
spetsiaalsete programmide nagu näiteks Wordle abil. (McKie 2007)
Portaali wordle.com lõi Google tarkvara insener Jonathan Feinberg 2008. aastal.
Vaatamata sellele, et on olemas palju sarnaseid projekte (Nvivo, Make Eyes,
TagCrowd), valiti portaal välja sellepärast, et see on mitteärilistel eesmärkidel
kasutamiseks tasuta, võimaldab kasutajatel isiklikke faile üles laadida ja annab lihtsa
ja arusaadava resultaadi. Kasutajad saavad sisestada teksti kas otse saidil või laadida
teksti analüüsimiseks üles failina. Samuti saavad kasutajad valida, kui suurt hulka sõnu
pilves näidatakse. Programm ignoreerib automaatselt pre- ja postpositsioone;
kasutajad saavad määrata isikliku sõnadeloetelu, mida nad soovivad, et programm
teksti sisu analüüsimise käigus ignoreeriks. (McNaught, ja Lam 2010: 67)
Samuti võimaldab sõnapilv analüüsida informatsiooni sõnade abil, mida kasutavad
artiklite autorid, kasutamata seejuures uurija sõnu. Sellegipoolest on meetodil ka omad
miinused. Üht ja sama sõna võib olla kasutatud kahes erinevas artiklis sama palju
kordi. Kui teises artiklis on märgatavalt rohkem sõnu kui esimeses, siis on tõenäoline,
et seda sõna ei tooda välja sama suurusega kirjas kui see oli välja toodud esimeses
artiklis. Teises artiklis võivad esineda sõnad, mida on rohkem mainitud.
37
Antud meetodi teiseks suhteliselt suureks miinuseks on, et võimatu on analüüsida
kahest või enamast sõnast koosnevat kombinatsiooni. Vaatamata sellele on sel
analüüsimeetodil potentsiaali olla kvalitatiivse andmeanalüüsi puhul tõhusaks
tööriistaks. Sõnapilved aitavad kiiresti jälgida, milliseid võtmeteemasid ja fraase on
ühes või teises artiklis puudutatud. See on omakorda mahukate tekstide esmase
sisuanalüüsi jaoks kindel ja mugav moodus. Võttes arvesse fakti, et minu analüüsitud
artiklites ületab sõnade arv 20 000, on võtmesõnade pilved minu arvates antud töö
raames sisuanalüüsiks sobiv meetod.
2.5. Kriitiline diskursusanalüüs
Fairclough (2001) eristab iga diskursuse puhul kolme tasandit: tekstuaalne tasand,
diskursiivne praktika ning sotsiaalne praktika. Tema kriitilisel diskursusanalüüsil on
kolm etappi: kirjeldamine, interpretatsioon ning seletamine. Kirjeldamise etapis toimub
teksti formaalsete omaduste analüüs, interpretatsiooni osa keskendub teksti ja
diskursiivse praktika seoste analüüsile ning seletamise etapis analüüsitakse
diskursiivse ning sotsio-kultuurilise praktika seoseid. (ibid.: 91)
Kriitilise diskursusanalüüsi puhul on toetatud Norman Fairclough (Fairclough 1995: 18)
poolt püstitatud uurimisküsimuste tekstide sõnavara ja grammatika. Kuigi algselt
koostas Fairclough teksti uurimiseks kümme küsimust, ei ole käesolevas analüüsis
tulenevalt tekstide iseloomust siiski kasutatud neid kõiki, keskendusin eelkõige
sõnavara ning teksti grammatikat puudutavatele küsimustele. Järgnevalt on välja
toodud küsimused, mille alusel kriitiline diskursusanalüüs on läbi viidud.
Sõnavara:
1. Millist kogemuslikku väärtust sõnad sisaldavad?
Kogemuslik väärtus väljendab seda, kuidas kogeb teksti autor maailma. Antud
küsimuses puhul on kõige olulisem see, kuidas ideoloogilised erinevused tekstide
38
(autorite) maailmanägemuses on kodeeritud nende sõnavarasse. Mõnedel juhtudel on
sõnavara ise ideoloogiliselt märkimisväärne. Mõningatel juhtudel võivad teatud sõnad
koos esinedes kanda ideoloogilist tähendust. Mõned sõnad võivad olla ideoloogiliselt
laetud (näiteks „sotsialism“). Küsimuse üks eesmärke on identifitseerida
tähendussuhted tekstis ning kindlaks teha diskursuse tüübid, teine aspekt on üritada
määrata nende ideoloogilist alust. (Fairclough 1995: 18)
Peamised tähenduse seosed, mida käesolevas töös analüüsitakse, on sünonüümid
(samatähenduslikud sõnad, ümbersõnastamised, samad mõtted esinevad tekstis
korduvalt) ja antonüümid (vastandtähenduslikud sõnad, on ühtesobimatud, sageli
vastandtähendusega sõnad, mida omavahel pole asendatavad).
2. Millist suhteväärtust sõnad sisaldavad?
Kuidas tekstis kasutatud sõnade valik sõltub ja aitab luua osaliste vahel sotsiaalseid
suhteid? Kui kogemuslik väärtus väljendas teksti looja maailmanägemust, siis
suhteväärtuse puhul eeldab looja, et vastuvõtja jagab temaga samasugust suhtumist
kirjeldatavasse teemasse. Näiteks töövõimereformist kriitiliselt kirjutav autor eeldab, et
puudega inimestest lugeja jagab tema kriitilisust. Kas ja milliseid eufemisme ehk
peitesõnu on kasutatud, vältimaks negatiivsete sõnade kasutamist? Kas on kasutatud
formaalset kõnepruuki, mis viitaks olukorra formaalsusele ja väljendaks viisakust ja
lugupidamist teksti tegelaste suhtes? Tekstid võivad olla ka rahvuslikult kallutatud.
Näiteks eestikeelne leht võib eeldada, et lugejad on eestimeelselt meelestatud ja
omakorda võib vene leht eeldada, et vene lugeja suhtub asjadesse vene vaatenurgast.
(ibid.: 18)
3. Missugust väljenduslikku väärtust sõnad sisaldavad?
Väljenduslik väärtus kirjeldab teksti autori hinnangut kirjeldatavale teemale.
Küsimuseks on siinkohal, kas teksti sisaldab sõnu, mis väljendavad teksti looja teksti
looja (negatiivseid) hinnanguid? Varjatud hinnangud võivad viidata erinevatele
diskursuse tüüpidele, kuna kõneleja väljendab oma väärtushinnanguid läbi
väärtusskeemide, mis on ideoloogiliselt laetud. (ibid.: 19)
39
4. Milliseid metafoore kasutatakse?
Metafoori kasutus on võte, millega üks kogemuse aspekt asendatakse teisega.
Erinevatel metafooridel on erinevad ideoloogilised lisaväärtused, nende abil on
võimalik viidata mingi tegevuse vajalikkusele, teha ennustusi jne. Kuna erinevaid
metafoore, mida mingites kindlates olukordades kasutada võib, on mitmeid, siis
mängib metafooride kasutamise puhul rolli just see, milliseid ideoloogilisi lisaväärtusi
esindavaid metafoore on autor otsustanud kasutada. Metafooride abil võidakse
põhjendada ja viidata hädavajalikele tegevustele, ennustada edasisi arengusuundi ja
luua tulevikupilte. Kasutades eri kõlaga ja eri valdkondadest pärit metafoore võib
kirjutaja vihjata erinevatele meetmetele edasiseks tegutsemiseks või olukorra
tõlgendamiseks. (ibid.: 20)
Grammatika:
5. Milliseid suhteväärtusi grammatilised jooned omavad?
Fairclough (1995: 20) toob välja kolm grammatilist joont, millel on suhteväärtusi: lause
kõneviis, suhtemodaalsus ning pronoomenite meie ja teie kasutusviis.
5.1. Teksti modaalsus
Teksti analüüsis peetakse modaalseteks kõiki neid tekstijooni, mis väljendavad
kõneleja või kirjutaja hoiakuid iseenda, sõnumi vastuvõtja ja käsitletava teema suhtes.
M. A. K. Halliday eristab nelja kõneakti, millest kaks vahendavad teadmisi (väitmine ja
küsimine) ja kaks tegevust (nõudmine ja pakkumine). Vastavalt sellele moodustuvad
ka suhtlusosaliste rollid (Mandra 2008: 179).
Teksti suhtlusfunktsioon avaldub eelkõige modaalsuse kaudu. Teksti- analüüsis
peetakse modaalseteks kõiki neid tekstijooni, mis väljendavad kõneleja või kirjutaja
hoiakuid iseenda, sõnumi vastuvõtja ja käsitletava teema suhtes. (Mandra 2008: 179)
Halliday (1994: 88-90) järgi koosneb modaalsus polaarsusest ja selle astmetest.
Polaarsust nimetab ta valikuks positiivse ja negatiivse vahel, näiteks on või ei ole, tee
või ära tee. Võimalused ei piirdu aga jah või ei variantidega, on ka palju eriastmelisi
40
tähendusi, nagu mõnikord ja võib-olla. Halliday eristab vahepealsete võimaluste seas
tõenäosuse ja tavalisuse (usuality) astmeid, millest esimesed hindavad tõenäosuse
astet, näiteks arvatavasti, tõenäoliselt, kindlasti ning teised harilikkuse astet, näiteks
mõnikord, tavaliselt, alati. Need vahepealsed astmed positiivse ja negatiivse pooluse
vahel moodustavadki kollektiivselt modaalsuse. Negatiivsed verbid, mis lisavad
kõnelejale ja ta väljaöeldule negatiivse tooni, näiteks vihjama, kokutama, halisema,
sõimama. Mõned verbid annavad lisainfot selle kohta, et kõneleja on midagi halvasti
teinud, näiteks omaks tunnistama, süüdistama, rõhutama, toonitama, väitma, nõudma.
(Hennoste 2001: 117-118)
Suhtumise väljendamiseks kasutatakse modaalseid keelevahendeid: aega, kõneviise,
eitust, retoorilisi võtteid jne. Sellest, kuidas tekst vastuvõtjale esitatakse ning milline
identiteet esile tuuakse, sõltub, kellena kõnelejat nähakse, kas õpetlase, ärimehe,
laheda kambajõmmi, noortepärase või konservatiivse inimesena. (Aava ja Salumäe
2013: 73)
Käesoleva küsimuste ploki abil uurin, kas artiklites ilmneb lisaks info edastamisele
arusaam töövõimereformist. Samuti on uurimise all, millised diskursused tekstidest
esile kerkivad ning mis neid diskursuseid iseloomustab (sõnavara, grammatika).
Keeleanalüüsis keskendun oma töös omadussõnade, frazeologismide ja metafooride
analüüsile. Uurin tekstide modaalsust ning kitsamalt ka eituse väljendamist.
Küsimustele vastuste otsimiseks on kasutatud nii kvantitatiivset kui ka kvalitatiivset
analüüsi.
2.6. Uuringu valim
Analüüsi tegemiseks valisin välja kaks online väljaannet eesti ja vene keeles Delfi
uudisteportaalil. Kuigi leidub veel mitmeid venekeelseid online-uudiseid pakkuvaid
internetiportaale, valis autor andmete kõige parema võrreldavuse eesmärgil
41
uurimiseks just eesti- ja venekeelse Delfi. Vastavalt Statistikaameti andmetele loeb
internetis ajalehti 64% Eesti elanikkonnast. Eesti kõige populaarsemaks
veebiväljaandeks on portaal Delfi, mida igapäevaselt külastab 312 000 eestimaalast,
mille hulgas venekeelse Delfi portaali külastajaid on 61 000. See tingis käesoleva töö
jaoks analüüsiobjekti valimisel minu valiku langemise antud veebiväljaande kasuks.
Valiku põhjuseks asjaolu, et ajalehe online väljaandes ilmunud artikleid analüüsides
on võimalik üldist uudisvoogu paremini hoomata, kuna online-lehte täiendatakse
pidevalt ning sinna jõuavad ka uudised, mis sageli paberlehes ei ilmu. Samuti on
artiklite otsimine online-versioonis otsingumootori abil oluliselt lihtsam kui paberlehte
analüüsides. Negatiivseks asjaoluks online-lehe analüüsimisel on see, et pole võimalik
tuvastada artikli asukohta lehes, mis viitaks selle olulisusele toimetaja jaoks. Seda
seetõttu, et internetis ilmuvad kõik artiklid ühtse uudisvoona ning arhiivist otsides ei ole
võimalik eristada isegi rubriiki, mille all artikkel ilmus.
Analüüsi tegemiseks otsisin nendest väljaannetest välja kõik artiklid, mis ilmusid
ajavahemikul 1.08. – 31.12.2014 ning sisaldasid sõna “töövõimereform” (eestikeelses
versioonis) ning “реформа трудоспособности” (venekeelses versioonis).
Otsingusõnad sisestades sain nimekirja artiklitest, mis vastavas ajavahemikus olid
ilmunud. Uuringuperioodiks on valitud ajavahemik 1.08. – 31.12.2014, sest sügisel
2014 olid Riigikogus lugemisel töövõimereformi käivitavad seaduseelnõud ning Delfi
portaal aktiivselt kajastas kõik sellega seotud üritusi.
Valimist langesid välja artiklid, kus esines ekslikult vastav sõna või sõnalühend, näiteks
artiklid, kus oli märksõnaks reform jne. Veel langesid välja artiklid, millede kontekst
vastava teemaga üldse ei kattunud ning lugemiseks tasulised artiklid. Artiklite
valimisse sattusid kõik Delfi uudisteportaalil ilmunud artiklid eesti ja vene keeles
ajavahemikul 1.08. – 31.12.2014. Artiklid olid seotud töövõimereformiga, mida oli
kokku 36 (18 eesti ja 18 vene keeles).
42
Kriitilise diskursusanalüüsi valim on koostatud kvantitatiivse ja kvalitatiivse
kontentanalüüsi tulemuste põhjal. Kuna Delfi portaalis esinesid artiklid mõlemas
keeles samal teemal, on mul võimalik võrrelda, kas erikeelsete tekstide
sõnavarakasutus avaldub tekstide diskursiivsetes eripärades.
Uurimine viisin läbi mitmes etapis. Esimeses etapis valisin unikaalsete18 külastuste
arvu põhjal välja Eesti kõige populaarsemad kakskeelsed massiteabevahendid. Teises
etapis valisin välja kõik artiklid töövõimereformi teemal. Kolmandas etapis tegin ma
kvantitatiivset sisuanalüüsi kasutades kindlaks artiklite ja illustratsioonide modaalsuse,
samuti selgitasin välja kolm peamist teemat. Selleks jaotasin ma kõik sõnad ja
illustratsioonid, samuti muud sõnad ja fotod, osalevate isikute ja organisatsioonide
vahel ära. Neljandas etapis aitas kvalitatiivne sisumeetod „sõnapilv“ mul saadud
tulemusi kinnitada. Viiendas etapis teostasin kriitilise analüüsi meetodit kasutades
saadud diskursuste analüüs, kasutades Fairclough’ abiküsimusi. Kuuendas etapis
analüüsin illustratsioone, mis artiklitega kaasnesid. Saadud tulemused on esitatud
graafikutena, artikli sõnade, fraaside ja lausete pilvedena, samuti illustratsioonidena.
18 Unikaalsed külastajad näitavad, mitu inimest ühe päeva jooksul on kodulehte külastanud. See tähendab, et ühtegi külastajat ei loeta mitu korda, isegi kui ta käib veebilehel mitu korda päevas www.wsionline.ee/kuidas-moota-google-analyticsiga-kodulehe-efektiivsust/
43
3. UURINGU TULEMUSED
3.1. Kontentanalüüsi tulemused
Käesolevas peatükis on välja toodud magistritöö raames läbi viidud kvantitatiivse ja
kvalitatiivse kontentanalüüsi tulemused. Kokku tuli analüüsimisele 36 artiklit
1.08 – 31.12.2014. aasta eesti-ja venekeelse Delfi online-versioonist.
Järgnevalt on ära toodud andmete analüüs vastavalt kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele
meetodile. Analüüsitavad artiklid on kodeeritud kahe kategooria alusel: artikli
hinnangud sisule ja põhilised tegelased artiklites. Kokku on artiklid kodeeritud 6 koodi
põhjal. Järgnevalt on ära toodud andmete analüüs vastavalt kodeerimisjuhendile
(Lisa 1) ja sõnapilvele.
3.1.1. Artiklite modaalsus kvantitatiivse sisuanalüüsi tulemusena
Käesoleva alateema eesmärgiks oli välja selgitada, milline on analüüsitavate artiklite
üldine modaalsus. Joonis 1 näitab analüüsitud artiklite üldist modaalsust eesti- ja
venekeelses Delfi-online’is. Modaalsuse määratlemiseks jaotasin artiklid kolme
kategooriasse: negatiivne, positiivne ja neutraalne. Negatiivse modaalsuse nii kõrge
esindatus tulenes eelkõige artiklite sõnakasutusest, mis tekitas vastavalt negatiivse
modaalsuse.
44
Joonis 1. Artiklite üldine modaalsus vene- ja eestikeelses Delfi online’is (%)
Kokkuvõtvalt saab öelda, et enamasti on töövõimereformist kirjutatud lood olnud
negatiivsed mõlemas väljaandes (61% - vene, 83% - eesti). Seejärel esinesid
neutraalse tooniga artiklid (22% - vene, 11% - eesti) ning positiivsed (17% -vene, 6%
- eesti). Saadud andmetest lähtudes võib järeldada, et eestikeelne meedia on
töövõimereformi teema suhtes negatiivsem ja oma järelduste tegemisel
ühetähenduslikum, venekeelne seevastu neutraalsem ja järelduste tegemisega
ettevaatlikum.
3.1.2. Artiklite ja illustratsioonide teemade vaheline jagunemine kvantitatiivse
sisuanalüüsi tulemusena
Käesolevas peatükis esitan ma andmed kolme peamise teema kohta, mis artiklites
esile kerkisid . Samuti selgitan, kuidas on saadud joonisel 2 kujutatud tulemus.
61%
83%
22%
11%17%6%
Vene Delfi Eesti Delfi
Negatiivne Neutraalne Positiivne
45
Analüüsitavate teemade valikul distantseerusin ma informatsioonist selle kohta,
milliseid elanikkonna gruppe töövõimereformi seadus puudutama hakkab. Analüüsi
peamiste teemade kindlaksmääramiseks klassifitseerisin kõik sõnad tekstis ja kõik
illustratsioonid, samuti muud sõnad ja fotod, osalevate isikute ja organisatsioonide
järgi. Tulemuseks sain, et mõlemal meediaväljal on esindatud kolm gruppi: puudega
inimesed, riigiametnikud ja tööandjad.
Joonis 2 kirjeldab artiklite jaotumist peategelaste lõikes. Vaatamata sellele, et teemad
olid sarnased, siin on protsentuaalne jagunemine arvutatud eesti- ja venekeelsete
artiklite põhjal eraldi, kuna väljaannete lõikes esines statistiline erinevus. Nagu
jooniselt näha, eestikeelses Delfis on kõige rohkem esitatud riigiametnikud ehk riigi
esindajatega seotud tegevused (59%). Seejärel tuleb puudega inimeste teema (39%)
ning tööandjaid esines ainult 2%. Venekeelses väljaandes olid enam-vähem võrdselt
esindatud nii riigi (41%) kui puudega inimestega (48%) seotud tegelased. Tööandjate
kajastus moodustas 11% artiklite arvust.
Joonis 2. Artiklite peategelaste protsentuaalne jagunemine (%).
48%39%
41% 59%
11%2%
Vene Delfi Eesti Delfi
Puudega inimene Riigiametnik Tööandja
46
Joonis 3 kirjeldab illustratsioonide jaotumist peategelaste lõikes.
Joonis 3. Illustratsioonide peategelaste protsentuaalne jagunemine (%).
Resümeerides võib öelda, et eesti- ja venekeelsetes Delfi väljaannetes on
peategelaste osakaal erinev. Eesti Delfis põhilisteks kõneisikuteks olid poliitikud ja
riigiametnikud ning Vene Delfis – puudega ja tavalised inimesed. Tööandjate lõikes
proportsionaalselt kõige enam kajastust esines venekeelsetes artiklites.
Illustratsioonide puhul tuli välja diametraalselt vastupidine pilt riigi (72%) domineeriva
osakaaluga Vene Delfis ning puudega inimese (83%) kõrgeprotsendilise osaga Eesti
Delfis. Kolmas, tööandjate grupp, ei leidnud üldse kajastust Delfi online
illustratsioonides.
3.1.3. Sõnapilves esinenud artiklite teemad
Selles peatükis esitatakse Eesti ja Vene Delfi analüüsitud artiklite tulemust, mis oli
saavutatud Wordle programmi abil. Saadud tulemused võimaldavad eestikeelsetes
72%
17%
28%
83%
Vene Delfi Eesti Delfi
Riigiametnik Puudega inimene
47
artiklites (joonis 4) esile tuua kolm peamist teemat: „Eesti”, ”ei” (eitamise sõna),
”inimesed”.
Joonis 4. Eestikeelsete artiklite sõnapilv.
Joonisel 4 on näha, et artiklites kõige sagedamini kasutatav sõna on „Eesti“. „Eesti“
tähendab, et antud probleem puudutab kõiki Eesti elanikke, ja selle sõna all
mõeldakse, et reformi arutelus osalevad laialdased elanikkonnakihid. Samuti võib see
tähendada soovi antud küsimuse raames poliitilistest või sotsiaalsetest erimeelsustest
kõrgemale tõusta, kuna see on üldrahvalik probleem. Parteid moodustavad
koalitsioone või asuvad opositsioonis paljude küsimuste suhtes, kuid antud teema
arutlemisel võib sõna „Eesti“ sagedane kasutamine olla katseks ühiskonda kokku
sulandada, sarnaselt ühtsusele, mida ilmutatakse näiteks selliste küsimuste üle
arutlemisel, nagu rahvuslik julgeolek või laste heaolu.
48
Kasutussageduse poolest teisel kohal on välja toodud sõna „inimeste“, mis on ka
kõikide diskussioonis osalejate jaoks ühendavaks teguriks. Artiklites sagedasti
kasutatava sõnaga „inimeste“ mõeldakse maksimaalse arvu potentsiaalsete lugejate
huvitatust.
Võrdselt sõnaga „inimeste“ on välja toodud eitus, kasutades sõna „ei“. Eitust
tähendava sõna kordamine väljendab äärmist mittenõustumise taset ja aitab inimestes
eitava emotsiooni intensiivsust võimendada. Samuti näitab see artiklis esitatavatele
sündmustele antavat avalikult negatiivset emotsionaalset hinnangut. Negatiivse
modaalsuse nii kõrge esindatus tulenes eelkõige artiklite sõnakasutusest, mis tekitas
ka negatiivse modaalsuse.
Järgmiseks (joonis 5) vaatleme sõnade kasutussagedust venekeelsetes Delfi artiklites.
Analüüsi põhjal määrati kindlaks kolm võtmeteemat: „Inimesed“ („Люди”),
“töövõimereform” (“реформа трудоспособности”) ja “võimalused” (“возможности”).
Joonis 5. Venekeelsete artiklite sõnapilv.
49
Esimesel kohal antud sõnapilves seisab sõna „людей“ (tõlgitud - inimesed), see
tähendab nagu ka eestikeelsetes artiklites, on siingi inimesed olulised töövõimereformi
osalejad. Sõna „люди“ (inimesed) tihe kasutamine näitab, et nad on sündmustes
osalejate ja potentsiaalsete lugejate vahel oluliseks lüliks. Teisel kohal on sõna
“реформа трудоспособности” (tõlgitud – töövõimereform), mis võib tähendada, et
artiklitel, mille kaudu ajakirjanik tahab tuua lugejateni üldist informatsiooni oodatava
reformi kohta, tegemata mingeid olulisi järeldusi, on rohkem informatiivsem iseloom.
Kolmandal kohal asuva sõna “возможности” (tõlgitud – võimalused) all mõeldakse
diskussiooni sotsiaalse õigluse üle piiratud võimalustega inimeste suhtes. Samuti võib
see tähendada arutlemist teemal, mida positiivset reform kaasa toob. Sõna
“возможности” (võimalused) tiheda kasutamisega peetakse silmas konfliktsete
teemade vältimist reformi valgustamisel ja võimalike lahenduste otsimist.
Sõna „Рийгикогу“ (Riigikogu) on võrreldes ülalpool nimetatud sõnadega mõneti
harvem mainitud, kuid on minu arvates samuti piisavalt oluline, et seda eraldi vaadelda.
Ajakirjanikud eelistavad nimetada riiki mitte nimepidi, vaid valitsusorgani ametliku
nimetusega – antud juhul näeme me seda sõna „Рийгикогу“ (Riigikogu) sagedase
kasutamise näite varal. See omakorda võib tähendada institutsionaalset suhtumist
riigisse, milles nende lugejad elavad.
3.1.4. Sõnapilves esinenud kõneisikud
Antud peatükis saame põhjalikumalt uurida, kes olid põhilised kõneisikud reformi
arutlemisel Eesti ja Vene meedias. Uuritud artiklites leidsid mainimist peamiselt
poliitikud ja erakonnad, neile järgnesid juhtival positsioonil olevad inimesed.
Töövõimereformi teemal kõige sagedamini võttis Eesti Delfis sõna Tiina Kangro (joonis
6), kes on puuetega inimeste eestkõneleja. Sama tulemust näitab ka joonis 4, kus
Wordle programmiga olid analüüsitud 18 eetikeelset artiklit. Talle järgnesid mainimise
pingereas Tiia Sihver ja Reformierakond.
50
Kõige sagedamini esines Vene Delfis tervise- ja tööminister Urmas Kruuse (joonis 7).
See näitab, et ta oli Vene meedias töövõimereformi teema kõneisik.
Joonis 6. Kõneisikud eestikeelses sõnapilves.
Joonis 7. Kõneisikud venekeelses sõnapilves.
51
Organisatsioone leidus uuritavatest lugudest oluliselt vähem kui persoone. Seda võib
seletada sellega, et kaasajal pannakse meedias rohkem rõhku isikutele. Kokkuvõtteks
võib öelda, et uuritavates väljaannetes leidsid mainimist paljud erinevad Eesti
persoonid, kes olid enamasti poliitilise taustaga. Kahe meedia erinevus seisnes selles,
et Vene Delfis sai rohkem sõna poliitik ehk riigiametnik ja Eesti Delfis – rohkem
puuetega inimeste eestkõnelejad.
3.2. Kriitilise diskursuseanalüüsi tulemused
Käesolev alapeatükk keskendub magistritöö raames läbi viidud kriitilise
diskursusanalüüsi tulemustele. Analüüsi valim on koostatud kvantitatiivse ja
kvalitatiivse kontentanalüüsi tulemuste põhjal ning on ühelt poolt mõeldud
näitlikustama selle tulemusi, teisalt tooma tekstide kohta välja uusi aspekte, mida
kvantitatiivse analüüsi käigus uurida ei saanud.
Diskursusanalüüsi valimisse kuulus 36 artiklit, millest pooled olid pärit eesti-, pooled
venekeelsest Delfi online’ist. Analüüsi eesmärgiks oli uurida artiklite keelekasutuse
ning kultuuriliste struktuuride vahelist seost ehk seda, millised diskursused tekstides
esile tulevad. Diskursusanalüüsi tulemusena võib välja tuua kolm baasdiskursust, mis
olid ühel või teisel moel esindatud kõigis loetud artiklites: riigi või riigiametnike ja
kodanike vastasseisu diskursus, sotsiaalse dialoogi diskursus ja ühiskonnasisese
võrdõiguslikkuse diskursus.
Need kolm diskursust ja neid sisaldavad tekstid jagunevad omakorda alateemadeks.
Iga aladiskursuse puhul tulevad mängu kindlad kõnekujundid, metafoorid ja sümbolid,
mida on kasutatud vastava diskursiivse praktika loomiseks tekstis. Järgnevalt on
esitatud kriitilise diskursusanalüüsi tulemused lähtuvalt baasdiskursustest ning nende
alateemadest.
52
3.2.1. Riigi või riigiametnike ja kodanike vastasseisu diskursus
Kriitilise diskursusanalüüsi käigus analüüsitud artiklites tuleb selgelt esile riigi ja kodanike
vaheline vastasseis. Käesolevas kontekstis esinevad kodanikena puudega inimesed ja
tööandjad. Teostatud sisuanalüüsi põhjal ilmnes, et suurema osa artiklite modaalsus on
negatiivne. See annab tunnistust sellest, et artiklis esindatud kolme põhilise poole vahel
on olemas konflikt.
Vastasseisu või konflikti kohta annab tunnistust tõsiasi, et artiklites esineb negatiivseid
hinnanguid ja emotsioone märgatavalt rohkem kui positiivseid. See näitab, et lugejad
reageerivad halvale (subjektiivsest või objektiivsest vaatepunktist) teravamalt kui heale.
Seda on näha allpool toodud näidetest:
(1) Kui inimene ei lähe mõjuva põhjuseta töötukassasse töövõime hindamise
vastuvõtule, ei hakka tööd otsima või ei võta pakutud tööd vastu … (delfi.ee,
11.08.2014)
(2) … ei tahaks kuidagi lihtsalt nurka istuma jääda. (delfi.ee, 10.10.2014)
(3) Kes ei tööta, see ei söö. (delfi.ee, 11.10.2014)
(4) Kõik need kokku ei ole sugugi vähesed näited, mistõttu ei saa ma nõustuda Teie
hinnanguga, et töötukassa “ei suuda märgata osalise töövõimega inimestes
peituvat väärtuslikku ressurssi ega ole piisavalt pühendunud.” (delfi.ee,
16.10.2014)
(5) … nad ei saa päris täpselt aru, mida nad teevad… (delfi.ee, 16.10.2014)
(6) … nende huvidega ei ole arvestatud. (delfi.ee, 4.11.2014)
(7) "Meil ei ole mõtet kasutada 350 miljonit eurot lihtsalt selleks, et ehitada ilma
vundamendita asja, millel ei ole sisu”… (delfi.ee, 11.11.2014)
(8) „Reform ei tohi puuetega inimestelt ära võtta kindlustunnet…” (4.12.2014)
Eituste sagedane kasutamine on samuti ilmekalt kinnitust leidnud joonisel 4. See
annab tunnistust poolte vahelise üksmeele puudumisest ja toonitab konflikti teravust.
53
(9) "Мне не нравится, что сокращают возможности людей с
недостатками помогать себе самим…” (rus.delfi.ee, 11.10.2014)
(10) Это ненормальная ситуация. (rus.delfi.ee, 11.10.2014)
(11) Реформа уже вызвала довольно много негативных откликов в
обществе. Многим кажется, что государство просто хочет заставить
людей работать и отнять у них ту пенсию по инвалидности, которую
они сейчас получают. (rus.delfi.ee, 20.08.2014)
(12) Исследование показало, что 68 процентов работодателей
согласны, но при этом у них есть определенные опасения. (rus.delfi.ee,
20.08.2014)
(13) В ближайшее время на социальном ”фронте” нас ждет …
(rus.delfi.ee, 5.09.2014)
(14) А что люди должны сделать? Выйти с плакатами ”Дайте нам
центр”? (rus.delfi.ee, 5.09.2014)
(15) … не будет ли эта реформа продолжать поддерживать
паразитирующее состояние тех ”инвалидов”, кто стали таковыми не
на трудовом ”фронте”, а на алкогольном и наркотическом? (rus.delfi.ee,
5.09.2014)
Negatiivseid hoiakuid näitab tekstis hinnanguline sõnavara (näited 4, 5, 7, 10, 11, 15),
nagu ka lausete süntaksilised tüübid (retooriline küsimus, negatiivse hinnangu
tähendust kandev umbisikuline küsimus – näited 1, 14, 15). Samuti antakse seda edasi
vastuväidete (näited 4 ja 8) ja repliikidega ning nende juurde käivate
autorikommentaaridega (näited 3, 11, 12, 14, 15), mis annavad edasi kasvava
kommunikatiivse opositsiooni dünaamikat ja tegelaskujude emotsionaal-
psühholoogilist vastasseisu.
Avalik emotsionaalne hinnang reformile on esitatud märkimisväärse arvu hinnanguliste
omadussõnade, fraseologismide ja metafooride kaudu:
(16) Kõmu tekitanud töövõimereform … (delfi.ee, 11.08.2014)
54
(17) … töövõimereform vajab muutmist… (delfi.ee, 6.10.2014)
(18) … kuvand vilkast tegutsemisest … (delfi.ee, 6.10.2014)
(19) … nad on vastu töövõimereformile sellisel läbimõtlematul kujul, nagu
valitsus seda on kavandanud. (delfi.ee, 6.10.2014)
(20) Töövõimetu töövõimereform … (delfi.ee, 10.10.2014)
(21) … töövõimereform on ilma vundamendita asi, millel ei ole sisu …
(delfi.ee, 11.10.2014)
(22) Tiina Kangro: töövõimereformi vead tuleb kinni maksta Eesti töötajatel.
(delfi.ee, 14.10.2014)
(23) … riigi plaanitav töövõimereform on praegusel kujul käivitades
ühiskonnale ohtlik … (delfi.ee, 19.10.2014)
Paljud sõnad mitte ainult ei määralte mõisteid, vaid ka väljendavad rääkija suhtumist
nendesse, tema erilist liiki hinnangulisust (näited 18, 19, 20, 26, 27).
(24) Реформа уже вызвала довольно много негативных откликов в
обществе. (rus.delfi.ee, 20.08.2014)
(25) Реформа уже прошла первое чтение в Рийгикогу, несмотря на все
свои недоработки. (rus.delfi.ee, 20.08.2014)
(26) … не будет ли эта реформа продолжать поддерживать
паразитирующее состояние … (rus.delfi.ee, 5.09.2014)
(27) … подготовка к пресловутой реформе … (rus.delfi.ee, 5.09.2014)
(28) … реформа по трудовой занятости нуждается в пересмотре …
(rus.delfi.ee, 6.10.2014)
(29) … реформа не решает основные проблемы. (rus.delfi.ee, 9.10.2014)
(30) … реформа обречена на провал. (rus.delfi.ee, 11.10.2014)
(31) … начатая реформа не может привести к желаемому конечному
результату. (rus.delfi.ee, 12.11.2014)
Metafooride esinemine tekstist aitab kaasa sõna emotsionaalselt ekspressiivse
tonaalsuse kujundamisele. Selline sõnavara väljendab rääkija enda suhtumist
55
kõnealusesse ilmingusse või sündmusesse. Just metafooride kasutamine lisab
täiendavat emotsioonide tonaalsust, mis suudab konteksti tähenduse hetkega täielikult
ümber pöörata (näiteks muuta neutraalse irooniliseks). Taoliste väljendusvahendite
valimine on tingitud teksti autori püüdlusest luua muljet absoluutsest objektiivsusest ja
samaaegselt mõjutada vastuvõtjat emotsionaalselt. Hinnangulised metafoorid (näited
16, 18, 21, 26, 29) loovad vastuvõtjas teksti autori jaoks vajaliku mulje, mõjutavad
informatsiooni tajumist, kujundavad ühiskondlikku arvamust.
Tähenduste metafooriline ülekandmine on laialdaste sotsiaalsete faktide
illustreerimisel üks sagedamini esinevaid mooduseid. Näiteks selleks, et näidata
poliitikute ükskõiksust puudega inimeste probleemi suhtes, samuti puudega inimeste
arvamuse suhtes reformi kohta, kasutati tekstis järgmisi fraase:
(32) … koalitsioonipoliitikud sõidavad nende vastuvõtmise poolt hääletades
teerullina üle puudega inimeste kriitikast. (delfi.ee, 12.11.2014)
(33) "Valitsuse otsus tööhõivereformiga ilma selle õnnestumist tagavate
põhimõtteliste muudatusteta edasi minna eelnõude teisele lugemisele on
puudega inimestest teerulliga üle sõitmine"… (delfi.ee, 12.11.2014)
Visuaalselt oli see esitatud ka joonisel 6 ja 10, millel teerull sümboliseerib koalitsiooni
kuuluvaid parteisid, tähistades nende vaenulikkust ja robustset jõudu suhtumises
puuetega inimestesse. Sarnast temaatilist koormust kannab endas sõna „фронт“,
mida on kasutatud näites 34 ja 35:
(34) В ближайшее время на социальном ”фронте” нас ждет не только
подготовка к пресловутой реформе … (rus.delfi.ee, 5.09.2014)
(35) … на трудовом ”фронте”… (rus.delfi.ee, 5.09.2014)
56
Nimetatud sõna tähendab samuti kahe vastastikku võitleva poole konflikti, ainult selle
vahega, et fronte võivad moodustada pooled, kellel on olemas vastasseisuks vajalikud
teatud laadi ressursid. Näites 32, 33 ning joonisel 13 ja 17 on teerulli all peetud silmas
ainult ühe poole absoluutset üleolekut. Frondil, isegi kui üks pooltest on teisest
nõrgem, on olemas teatud võitluseks vajalik jõud ja/või võime ennast kaitsta.
Vaatamata suurele hulgale negatiivsetele hinnangutele, mis artiklites
töövõimereformile antakse, viitab ajakirjanik lisaks sellele, et reformil on ka positiivsed
aspektid. Artiklites väljendub see positiivse iseloomuga sõnade näol:
(36) … teeb headmeelt… (delfi.ee 23.08.2014)
(37) … töövõimereform on väga oluline ja suur samm inimeste heaolu
parandamisel. (delfi.ee 14.10.2014)
(38) Töötukassa töötajad usuvad, et puudega inimesed suudavad ja tahavad
töötada. Neil on oskusi, kogemusi ja omadusi, mida tööandjad otsivad ja
väärtustavad ning nad on head töötajad. (delfi.ee, 16.10.2014)
(39) Министр: рада, что что реформа трудоспособности
откладывается, сможем лучше подготовиться. (rus.delfi.ee 15.08.2014)
(40) … ваши проблемы разрешимы, Эстония поможет вам
трудоустроиться. (rus.delfi.ee 11.10.2014)
(41) Вы достойны лучшей поддержки государством, лучшего
обращения, чем прежде”, — обратился министр к протестующим.
(rus.delfi.ee 11.10.2014)
Vastasseisu diskursuse raames viitavad positiivsed artiklid samuti enamasti kõigest
optimistlikele lootuseraasudele rahva suhtumises valitsuse tegemistesse. Need artiklid
väljendavad kõigest lootust. Väike osa artikleid mitte ainult ei kritiseeri valitsust, vaid
väljendab ka lootust reformi eduka läbiviimise suhtes, kuid ei kinnita mitte mingil viisil,
et riik liigub edasi õiget teed mööda.
57
Kokkuvõtteks võib öelda, et seda teemat valgustavates massiteabevahendites
konstrueeriti rolle viisil, et riik oli mittetoimetulija rollis, kes on võtnud enda kanda
peamise rolli reformi läbiviimisel ja kommunikeerimisel ja ei saanud antud ülesandega
hakkama ei reformi sisu ega kõigi asjast huvitatud osapooltega suhtlemise osas.
Järgmises peatükis vaatleme üksikasjalikumalt, kes on asjast huvitatud isikud ja milline
on nende roll reformi üle arutlemisel.
3.2.2. Sotsiaalse dialoogi diskursus
Sotsiaalne dialoog on ennekõike sotsiaalne kommunikatsioon, mis puudutab kõiki
ühiskonnakihte ja mis realiseerub subjektidevaheliste vastastikuste suhete ja
vastastikuse tegevuse kõige erinevamates vormides (Kurbatov 2012). Selles peatükis
vaatlen ma ühiskonna ja riigi vahelist dialoogi, mille raames toimub kõigi asjast
huvitatud osapoolte vaheline arvamuste vahetamine. Sellises dialoogis saadab riik
ühiskonnale mitmesuguseid signaale, samuti nagu ühiskond saadab sarnaseid
signaale riigile. Käesolevas töös kirjeldatava reformi jaoks on tagasiside eriti oluline,
võttes arvesse selle reformi sotsiaalset resonantsust. Antud juhul on informatsiooni
vahetamise üheks olulisemaks instrumendiks massiteabevahendid. Reformi
massiteabevahendites kajastamise analüüsimise teel on võimalik mõista, kuidas
dialoog toimub, kes selles domineerib, kelle positsioon on tugevam ja kuidas see
dialoog mõjutab reformi ennast.
Nii vene- kui ka eestikeelsetes massiteabevahendites näeme, et peamiselt
tsiteeritakse riigi ja puudega inimeste esindajaid. Need andmed on kajastatud
joonistel 6, 7 ning ka allpool toodud tsitaatides:
(42) "Kui reform praegusel kujul käivitada, võib paljude puudega inimeste
olukord paranemise asemel koguni halveneda," ütles Kangro. (delfi.ee,
6.10.2014 - Puuetega inimeste eestkõneleja ja Eesti hooldajate liidu juht)
58
(43) "Inimeste tööle aitamiseks on vaja kõik detailid korralikult paika panna,
karistuste väljamõtlemisele keskendumine ei ole euroopalik tee," annavad
Arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit teada. (delfi.ee, 11.10.2014)
(44) Tiina Kangro väidab, et “Reformikava aga ei näe ette uusi mehhanisme,
kuidas hoolekandemeetmed muutuksid tõhusamaks “ning et ”võrreldes
praeguse töövõimetuspensioniga uus töövõimetoetus sellele sihtgrupile
väheneb.” (delfi.ee, 14.10.2014)
(45) "Meil ei ole mõtet kasutada 350 miljonit eurot lihtsalt selleks, et ehitada
ilma vundamendita asja, millel ei ole sisu," ütles Vabaduse väljakul meelt
avaldanud Sven. (delfi.ee, 11.10.2014 - TTÜ õigusteaduse tudeng Sven
Kõllamets)
(46) "Meie valitsus on järjekordselt isekuse pantvangi langenud," oli Tarand
kriitiline. (delfi.ee, 11.10.2014 - eurosaadik Indrek Tarand)
(47) “Вы достойны лучшей поддержки государством, лучшего
обращения, чем прежде”, — обратился министр к протестующим.
(rus.delfi.ee, 11.10.2014 - töö- ja terviseminister Urmas Kruuse)
(48) “ … мы вместе нашли практические, осуществимые решения для
увеличения возможностей трудоустройства для людей с
недостатками", - пишет Паавел. (rus.delfi.ee, 16.10.2014 – Eesti
Töötukassa juht Meelis Paavel)
(49) „Хотя находящийся в производстве в Рийгикогу законопроект не
решает всех проблем, запланированная реформа трудоспособности
является большим шагом вперед”, — считает Рыйвас. (rus.delfi.ee,
20.10.2014 – Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas)
Tsiteerimist on võimalik jätkata. Ajakirjanik esitab seda reformi riigi ja kodaniku
vahelise mõistetava konflikti raames, kus riik harilikult surub oma tahet kodanikele
peale, kuulamata ära kodaniku enda arvamust (näited 32, 33, 50, 51 ja
joonised 13, 17). See võib olla märgiks sellest, et ajakirjanik on rohkem huvitatud oma
publikatsioonide reitingust kui antud küsimuse teemal reaalse diskussiooni
stimuleerimisest.
59
(50) Rait Kuuse: 3 valeväidet Tiina Kangro töövõimereformi kriitikas. (delfi.ee,
14.10.2014 - Rait Kuuse, sotsiaalministeeriumi asekantsler)
(51) Ильвес не внял просьбам инвалидов — реформа
трудоспособности соответствует Конституции. (rus.delfi.ee,
4.12.2014)
Kuid selle diskursuse võtmeaspektiks ei ole mitte need, kes on antud teemal avaldatud
publikatsioonides esindatud, vaid need, kes sealt puuduvad – tööandjad. Võttes
arvesse nende rolli reformi edukas läbiviimises, kujutab nende täielik ignoreerimine
ajakirjanike poolt endast mõistatust ja tekitab hulgaliselt küsimusi. See võib tähendada
seda, et ajakirjanikud jätkavad riigi vaatlemist põhilise jõuna, kellest sõltuvad
muudatused ühiskonnas. Riik on võimeline enda jaoks vajalikud reformid ja
muudatused läbi suruma, võtmata arvesse kõiki asjast huvitatud osapooli, mis leiab
kinnitust ka teerulli kujutaval joonisel. Samas jäävad paljud küsimused vastuseta.
Sellest annavad tunnistust tekstis esinevad hulgalised küsisõnad, millest kõige
sagedamini kasutust leidvad on ära toodud allpool:
(52) Sellest ajendatult tekib aga küsimus, miks kulutada nii palju raha, kui
mitte midagi ei muutu paremaks? Miks mitte kulutada veel aega, et töötada välja
kõik vajalikud koolituskavad, määrused ja hindamisinstrumendid ning võtta siis
vastu seadus, mis toimib … (delfi.ee, 10.10.2014)
(53) Miks me peame valima Ungari ja Suurbritannia tee, kus enamjaolt just
kiirustamise tõttu reform täielikult luhtus? Tulemuseks oli vaid inimeste mõttetu
vintsutamine. Miks Eesti ei võiks enda eeskujuks valida hollandlasi, kes võtsid
aega nii reformi väljatöötamiseks kui ka elluviimiseks? Kuhu meil nii kiire on?
(delfi.ee, 10.10.2014)
(54) "Miks te ei kuula sihtgruppi!” (delfi.ee, 11.10.2014)
(55) „Miks meie riigiaparaat ei tööta teemakeskselt ja eesmärgipõhiselt? Miks
poliitika segab professionaalset riigijuhtimist?“ küsis Kangro saates,
60
kritiseerides töövõimereformiga kaasas käivat poliitikute omavahelist
võimuvõitlust. (delfi.ee, 16.10.2014)
(56) "Mida me kõige rohkem ette heidame, ongi läbimõtlematu reform, mis ei
tekita inimestes soovi töötada, töötukassa laua taha kutsumine ei pane inimesi
soovima töötada," lisas Sven. (delfi.ee, 11.10.2014)
(57) Kindlasti on veel väga palju olulisi küsimusi, kus oodatakse senisest
paremaid lahendusi. (delfi.ee, 14.10.2014 - Rait Kuuse, sotsiaalministeeriumi
asekantsler)
(58) Как обеспечить себе жизненно необходимые услуги, если в
наказание за это еще и перестанут платить пособие? (ris.delfi.ee,
19.08.2014)
(59) Вам известно, какие работодатели согласны брать на работу
людей с инвалидностью? (ris.delfi.ee, 20.08.2014)
(60) Так все-таки кто эти работодатели?
(61) Сами не справились? (ris.delfi.ee, 26.08.2014)
(62) А что люди должны сделать? Выйти с плакатами ”Дайте нам
центр”? (ris.delfi.ee, 5.09.2014)
(63) Kак заинтересовать работодателей? (ris.delfi.ee, 5.09.2014)
Artiklite autorid soovivad sisendada kahtlust lugejale tulevaste muudatuste suhtes.
Küsimusega näidetes 57 ja 61 tahetakse juhtida tähelepanu sellele, et reformi
korraldajad ja elluviijad ise ei kujuta ette, mis neid ootab, ning viidatakse riigi
suutmatusele. Samas ise autorid juba teavad vastust küsimusele ja ei oota lugejalt
vastuse, vaid mõjub siin pigem iroonilise ja halvustavana riigi suhtes, millest järeldub,
et autorid esinevad kritiseerijana.
Käesoleva peatüki kohta järeldusi tehes võib väita, et tööandjate reformi puudutavast
dialoogist väljajätmine rikub täielikult sotsiaalse dialoogi tasakaalu, mis on hädavajalik
sotsiaalse üksmeele, korra ja rahu produtseerimiseks. Kõik sotsiaalses dialoogis
osalejad on olulised, kuni ei ilmne ühe või teise positsiooni eelis või tugevamini
61
põhjendatud väärtus. Vaatamata sellele, et tööandjate mainimist, kas siis
ettekavatsetult või ettekavatsematult, ei esine massiteabevahendites (resonantse
konflikti valgustamise raames) kuigi sageli, on ühiskonna huvi keskendatud sellisele
olulisele sotsiaalsele grupile nagu puudega inimesed, keda artiklites mainitakse sama
suure sagedusega kui valitsuse esindajaid. Sellel teeme üksikasjalikuma peatuse juba
järgmises peatükis.
3.2.3. Ühiskonnasisese võrdõiguslikkuse diskursus
Puudega inimesed on meie ühiskonna täieõiguslikud liikmed. Seda toetab tõsiasi, et
ei meie riigi põhiseaduses ega muudes põhjapanevates seadustes ei räägita puudega
inimeste õigustest ja vabadustest eraldi, millega toonitatakse nende võrdseid õigusi
ülejäänud kodanikega. Delfi artiklite analüüsi käigus ilmnes aga, et ajakirjanike poolt
puuetega inimeste kirjeldamisel kasutatav sõnavara viitab vastupidisele. Sõna
”puudega inimene” kaudu loovad ajakirjanikud analüüsitud artiklites pigem negatiivset
kuvandit, nad tahavad, et lugejad vaataks selliseid inimesi kuidagi haletseva pilguga.
“Tervisehäirega”, “vähenenud töövõimega”, “инвалиды”, “уязвимая целевая группа”,
“люди с постоянными проблемами со здоровьем”, “люди с какими – либо
недугами”. Stiil, mille ajakirjanikud selle reformi kohta käiva sotsiaalse dialoogi
valgustamiseks on valinud, kinnistab paljuski puudega inimeste käitumisse ohvri rolli.
Artiklites esitatud kirjeldus formuleerib inimeste arvamust ning lubab sildistada abitu
ohvri rolliga, mida autorid teadlikult rõhutavad ja panevad selliseid inimesi ebavõõrdse
olukorda (joonis, et nad tunneks ennast tõrjutuna.
Puudega inimese meediakuvandil ei ole Delfis positiivseid jooni, invaliidsust ennast kui
elustiili aga eitatakse, seda mõistetakse kui õudusunenägu, millest on vaja üle saada:
(64) Ühe prioriteedina tuleb koduseinte vahelt vabastada omastehooldajad,
et nad saaksid tööle naasta. (delfi.ee, 6.10.2014)
62
(65) Oleks-poleks ei aita midagi. Kuna tervise tõttu täiskoormusega töötada
ma ei jaksa, pole ka ettevõtlusest saadavad kasumid sellised, mis võimaldaks
kohe uut arvutit osta. (delfi.ee, 10.10.2014)
(66) IT teadmiste puudulikkuse ja osalt ka puude tõttu polnud ma võimeline
kõikidele küsimustele ise vastama. (delfi.ee, 10.10.2014)
(67) … püüan oma vähest töövõimet kaitsta ja loodan, et plaanilises
tervisekontrollis avastatud tervisenäitajate halvenemine on ajutine ning
põhjustatud suve lõppemise kurbusest, mitte stressist töötamise toetuse
taotlemisest Töötukassast. (delfi.ee, 10.10.2014)
(68) … väljakule oli toodud ka erinevaid ratastoole, haiglavoodeid ja muid
abistavaid vahendeid. (delfi.ee, 11.10.2014)
(69) … puudega inimesed palju vähekaitstum vähemus, kui teised. (delfi.ee,
11.10.2014)
(70) „Enamik inimesi selle 100 000 sees saab aru, mis on nende võimed ja
nad tahaks ka ühiskonnas osaleda, sealhulgas ka tööl käia, aga nad on olnud
nurka surutud,“ ütles Kangro. (delfi.ee, 16.10.2014)
(71) … puuetega inimesed olid sunnitud end Stenbocki maja treppidest üles
vinnama. (delfi.ee, 20.10.2014)
(72) … людей с недостатками заставляют ощущать на рынке труда
дискриминацию и отторжение, достойны сожаления. (rus.delfi.ee,
16.10.2014)
(73) … ты внезапно становишься беспомощным … (rus.delfi.ee,
19.08.2014)
(74) … 100 000 инвалидов и людей с постоянными проблемами со
здоровьем. (rus.delfi.ee, 6.10.2014)
(75) "Дискриминирующее отношение": инвалид пытался устроиться
на работу в Кассу по безработице (rus.delfi.ee, 4.10.2014)
(76) Прикованная к инвалидному креслу … (rus.delfi.ee, 4.10.2014)
(77) Инвалидам надо дать уверенность. (rus.delfi.ee, 12.11.2014)
(78) … развеять сомнения и без того уязвимой группы лиц, каковыми
являются люди с ограниченными возможностями. (rus.delfi.ee, 4.12.2014)
63
(79) Женщина признается, что работать ей тяжело … (rus.delfi.ee,
19.08.2014)
Samasugust ettekujutust erivajadustega inimeste abitusest ja haavatavusest
juurutatakse ka ajalehe lugejate seas, kes ei saa isegi mitte mõtteainet. Nende eest
on kõik juba ära mõeldud ja ajakirjanik on esitanud kokkuvõtte (näited 69, 71, 72, 75,
77, 78).
Ühiskonnasisese võrdõiguslikkuse diskursus puudutab ka ühiskondlik-poliitilist
temaatikat. Puudega inimesi vaadeldakse kui diskrimineeritava vähemuse (näited 69,
72, 75, 78) erandjuhtumit ja gruppi, kes on riigi toetusest ilma jäetud (näited 70, 77).
Mõningate materjalide alusel võib isegi lisada: tundub, et ajakirjanikud kasutavad
puudega inimesi ja nende probleeme ära vahenditena ühiskonnas konfliktide
sütitamiseks. Paljud näited on seotud seadusandluse mittetäitmisega (näide 82),
takistustevaba keskkonna tagamisega (näited 83 ja 85) ja olemasoleva sotsiaalse
süsteemi kriitikaga (näited 80, 84, 85, 86), osutamisega sotsiaalse poliitika üldistele
puudujääkidele:
(80) … nad on vastu töövõimereformile sellisel läbimõtlematul kujul …
(delfi.ee, 6.10.2014)
(81) “peavad kaasnema”, “peab riik saavutama”, “tuleb luua”, “peab olema
tagatud” … (delfi.ee, 6.10.2014)
(82) Töötukassa esialgu lubatud ajaks ei vastanud … (delfi.ee, 10.10.2014)
(83) "Rohkem tuge ja motiveerimist", "Looge tingimused, tööle läheme juba
ise" ja "Miks te ei kuula sihtgruppi!" (delfi.ee, 11.10.2014)
(84) Это ненормальная ситуация, когда у людей с недостатками
увеличиваются обязанности и уменьшаются гарантии, а обязанность
государства что-то гарантировать не меняется". (rus.delfi.ee,
19.08.2014)
(85) По словам Свена Кылламетса, у государства отсутствуют
какие-то конкретные требования к себе в данной сфере, что слишком
64
часто позволяет ему увиливать от своих обязанностей и
ответственности. (rus.delfi.ee, 19.08.2014)
(86) ”На сегодняшней встрече мы пришли к четкому осознанию того,
что действующее сегодня в отношении людей с ограниченными
возможностями законодательствo никого не удовлетворяет и
нуждается в изменениях.” (rus.delfi.ee, 20.10.2014)
Riigi tegevuse vaidlustamine väljendub tegusõnade käskivas kõneviisis kasutamise
sageduses (näited 81 ja 83). Need kutsuvad esile vaenulikkust ja emotsionaalseid
reaktsioone ning loovad vastasseisu atmosfääri.
Käesoleva peatüki kohta järeldusi tehes võib väita, et läbiloetud artiklite alusel tekib
mulje, et ajakirjanikud mitte niivõrd ei kajasta puudega inimese võitlust oma õiguste
eest, kuivõrd püüavad invaliidi ohvrina kujutades köita suurema arvu lugejate huvi oma
publikatsioonide vastu.
3.2.4. Fotode analüüs
Antud peatükis vaatleme fotode eripärasid vastavalt väljaande Delfi eestikeelsele ja
venekeelsele versioonile. Märgin ära, et fotode tonaalsus ei olene mitte ainult foto
autorist, vaid ka avaldamise jaoks materjali tellinud ja välja valinud toimetusest.
Inimese kui võimu subjekti kujutamist kasutatakse fotoajakirjanduses
võimusündmuses osalejate ja initsiaatorite „demonstreerimiseks“, informatsiooniallika
märgistamiseks, arvamusliidrite representeerimiseks (Jevgeny Kozhemyakin 2015).
Seoses töövõimereformiga kõige tihedamini kohtab väljaande Delfi lehekülgedel
kujundeid – need on poliitikud, „tavalised inimesed“ (näiteks valitsuse otsuste „ohvrid“,
„valitsuse ignoreeritavad“, sündmuste reaosalejad jms), kuulsused ja tüüpilised
ühiskonnagruppide (st nende, kellest ajakirjanduslikus materjalis jutt) esindajad.
65
Oma uurimistöö käigus selgitasin, et kuulsuste ja sündmuste võtmefiguuride
representeeringud kahes väljaandes – venekeelses ja eestikeelses – omavahel
praktiliselt ei erine ja need alluvad pigem universaalsetele ajakirjanduslikele
fotorepresentatsioonistandarditele. Samal ajal on erinevused poliitikute ja „lihtsate
inimeste“ representatsioonide vahel neis kahes Delfi väljaandes ilmselged. Vaatleme
neid üksikasjalikumalt.
Poliitik on Vene Delfi fotopublikatsioonides ja Venemaises kultuuris alati autoriteetne
(ja isegi autoritaarne) figuur, see tähendab poliitiliste tegevuste subjekt, ja need
omadused on vastaval määral visuaalselt aktsentueeritud. (Kozhemyakin 2015) Poliitik
on vaatamata tema „mängulisele loomusele“ piisavalt võimukas figuur, kes võtab vastu
ühiskondlikult olulisi otsuseid ja kellel on märkimisväärne ühiskondlik mõjujõud. Nii on
joonisel 8 peaministri autoriteetsus edasi antud taustakujutise või siis ülesvõtte erilise
rakursi abil.
Joonis 8. Peaminister Taavi Rõivas (rus.delfi.ee).
Riigijuhtide ülesvõtted venekeelse väljaande fotopublikatsioonides transleerivad
nende võimukust ja joonivad alla nende tegevust ja otsuseid riigi ja kodanike jaoks.
66
Toonitan, et sõltumata kasutatavatest strateegiatest ja visualiseerimise võtetest ning
rõhuasetustest (poliitikute „maalähedusest“ või nende autoritaarsusest) kujutatakse
võimuesindajaid Vene Delfis alati kui tegevuste ja otsuste subjekte (Joonis 9, 10).
Joonis 9. Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt (rus.delfi.ee).
Joonis 10. Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse (rus.delfi.ee).
67
Vastupidiseid visualiseerimise strateegiaid kasutatakse tavaliste kodanike või,
tinglikult kõneldes, „lihtsate inimeste“ kui võimutegevuse objekti kujutamiseks. Välja
saab tuua mitmeid „lihtsate inimeste“ visuaalse representatsiooni mooduseid Delfi
lehekülgedel. Esimene neist on kodanike „poliitiliste otsuste ohvritena“ kujutamine
(joonis 11). Kui poliitikut representeeritakse sellises dialoogis „lihtsate inimestega“ kui
tegevuste subjekti, siis tavalised kodanikud on vastavalt tema tegevuse objektiks.
Joonis 11. Poliitikud kui tegevuste ja otsuste subjektid (delfi.ee).
Ühest küljest on see visualiseerimise strateegia seotud online-väljaande sotsiaalse
positsiooni ja ideoloogiaga, kuid samal ajal võime me märgata ka kindlat seost
kultuurilise kontekstiga: tüüpiliseks kultuurikandjaks peab ennast „lihtrahvas“ ise, st
mitte-politiseeritud, võimustruktuuridesse ja võimuinstituutidesse mitteangažeeritud
indiviidid.
Teine „lihtsate inimeste“ kujutamise viis, mis on tihedalt esimese viisiga seotud, on
nende elusituatsiooni üledramatiseerimine. Tavalised kodanikud ei muutu mitte ainult
võimutegevuste objektiks, vaid neid kujutatakse kui antud olukorra seisu all
kannatajaid (joonis 12 ja 13), kes tihti vaatamata kõigele võimu usaldavad (joonis 14).
68
Joonis 12. Inimesed on olukorra seisu all kannatajad (delfi.ee).
Joonis 13. Inimesed on olukorra seisu all kannatajad (delfi.ee).
69
Joonis 14. “Lihtsate inimeste” usalduse demonstreerimine võimule. Fotol on
eurosaadik Indrek Tarand ja puuetega inimeste eestkõneleja Tiia Sihver (delfi.ee).
Nagu eestikeelse Delfi väljaande puhul esinevad ka venekeelse Delfi versiooni
lehekülgedel kõige tihedamini kujundid poliitikutest ja „lihtsatest inimestest“.
Eestikeelsed fotopublikatsioonid tervikuna siiski poliitikute representatsioonide külluse
poolest ei hiilga.
Inimeste fotodel representeerimine realiseerib olulist kultuurilist funktsiooni – lugejate
ja tegelaskujude identifitseerimist. Teisisõnu, foto taasloob piire „omade“ ja „võõraste“
vahel ja markeerib neid ja teisi erilisel viisil. Analüüsi tulemusena Eesti ja Vene Delfi
konkreetsetele gruppidele „omade“ või „võõraste“ staatust külge ei kleebi. Täpsemalt,
selline markeerimine toimub kontekstuaalselt, sõltuvalt materjali teemast,
rõhuasetustest ja ajakirjanduslikest hinnangutest. Fotomaterjalide alusel võib „omade“
hulka kuuluvaks lugeda mõnedel juhtudel tervise- ja tööminister Urmas Kruuset –
venekeelses Delfis (joonis 15) ja puuetega inimeste eestkõneleja Tiia Sihverit –
eestikeelses Delfis (joonis 16). Teistel juhtudel tuntud teadlasi, kultuuri- ja
kunstitegelasi, kuid igal juhul „lihtsaid inimesi“.
70
Joonis 15. Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse (rus.delfi.ee).
Joonis 16. Puuetega inimeste eestkõneleja Tiia Sihver (delfi.ee).
Kategooria „võõrad“ koostis varieerub veelgi suuremal määral – nendeks võivad olla
poliitikud, jõustruktuuride töötajad jne. Antud juhul „võõraste“ grupina on
representeeritud Sotsiaaldemokraatlik (SDE) ja Reformierakond, millest tunnistavad
nende erakondade logod teerullil (joonis 17). Muuseas võivad samad figurandid täiesti
olla kujutatud kui „omad“ – seda, tõsi küll, erilise temaatika ja süžeega materjalide
kontekstis.
71
Joonis 17. Teerullil on Sotsiaaldemokraatliku ja Reformierakonna kleepsud (delfi.ee).
Püsivaks jäävad siiski „omade“ ja „võõraste“ tähistamise moodused fotodel: „omad“ on
alati personaliseeritud, pööratud näoga kaamera poole, neid ei kujutata irooniliselt,
vaid loomulikus keskkonnas (joonised 9, 10, 15, 16, 18 ja 21).
Joonis 18. Kadri Simson ja Viktor Vasiljev (delfi.ee).
72
„Võõrad“ on representeeritud pigem anonüümsete subjektidena (joonised 19 ja 20),
ebaloomulikus maneeris, demonstreerimas agressiooni märke, tihtipeale
hüpertroofiliselt ja isegi groteskselt (joonised 13 ja 17).
Joonis 19. Riigikogu istung (rus.delfi.ee).
Joonis 20. Riigikogu istung (rus.delfi.ee).
73
„Omasid“ poliitikuid kujutatakse nagu alati suhtlemisaltidena, avatutena, mitte ennast
ülendavatena, vaid lihtsate ja vastutustundlikena. Joonisel 21 näeme tervise- ja
tööministrit Urmas Kruuse. See on hermeneutilises mõistes tüüpiline foto, mõtete
„lugemine“, mille aluseks on lihtne naeratuse kui avatuse representatsiooni kasutamise
võte. Poliitikud naeratavad ja inimesed usuvad neid.
Joonis 21. Urmas Kruuse vastab MK-Estonia küsimustele seoses töövõimereformiga
(rus.delfi.ee).
Fotomaterjali sisu määratletakse seega suures osas kultuuriliste tajumismudelitega,
tegelikkuse ja selle nüansside tähenduslike ja oluliste nähtuste avastamisega.
Fotopublikatsiooni sisu on pea alati aktsentueeritud sõltuvalt sellest, millised
kultuurilised mõtted ja normid selle loomisel „toimivad“. Ühtedel juhtudel seab kultuur
omad piirangud võimu subjektide kujutamisviisile, teistel juhtudel ühtede või teiste
tegelikkuse fragmentide representeerimise võimalikkusele tervikuna. Ühte ja sama
inimest, tegevust, eset, mis on kujutatud erinevate rahvuslike väljaannete
fotopublikatsioonides „loetakse“ arvatavasti erinevalt ja erinevuste tase selle
lugemisel sõltub väljaande autorite ja auditooriumi kultuurilistest eripäradest.
74
Eestikeelne Delfi realiseerib samade objektide kujutamisel mõneti teistsuguseid
visuaalse representeerimise strateegiaid. Fotomaterjalide autorid kujutavad tihtipeale
„lihtsaid inimesi“ kui poliitiliste otsuste ja tegevuste „ohvreid“ ja sellele vastavalt on
nende kujutamise strateegiateks üledramatiseerimine ja viktimiseerimine, nende
kujutamine loomulikus keskkonnas ja – mis on veelgi olulisem – enamasti tegevuse
objektidena, mitte subjektidena.
Vene Delfis subjektidena kujutatakse peamiselt poliitikuid ja võimu esindajaid. Neid
kujutatakse sellisel viisil, et lugejal tekib üheselt mõistetav assotsiatsioon
autoriteetsete, mõjukate, kuigi ehk mitte just alati usaldust väärivate isiksustega.
Autoritaarsuse representeerimine ja võimu kujutamine on ühed peamised poliitikute
visuaalse representeerimise kultuuriliselt tingitud tendentsid venekeelses väljaandes.
Kokkuvõtteks võib järeldada, et kultuurilised tegurid ei avalda suuresti mõju mitte
ainult sellele, mida ajakirjanduslikel fotodel kujutatakse, vaid ka sellele, kuidas
kujutatakse. Visuaalse materjali sisu ja selle teostamise mooduseid (visualiseerimise
võtteid) reguleerivad üldised kultuurilised väärtused. Kummagi väljaande auditoorium
tajub seda kui omamoodi tegelikkuse peeglit ja ootab väljaandes publitseeritavatelt
fotodelt täpsust ja usaldusväärsust. Siiski on see täpsus, usaldusväärsus ja
dokumentaalsus, see „peegelpilt“ suurel määral tingitud maailmapildist, kultuurilisest
harjumusest tõlgendada maailma teatud viisil. Teatud mõttes pakub ajakirjanduslik
fotomaterjal lugejale seda maailma, mida ta on harjunud nägema.
75
4. JÄRELDUSED JA DISKUSSIOON
Käesolevas peatükis teeb autor järeldusi magistritöö raames läbi viidud kvantitatiivse
ja kvalitatiivse kontentanalüüsi ning kriitilise diskursusanalüüsi kohta, lähtuvalt töö
alguses püstitatud uurimisküsimustest.
Minu uurimistöö käigus läbi töötatud materjali põhjal (36 artiklit) võin ma teha järelduse,
et Delfi võrguväljaandel on olemas kõik tabloidi tunnused. Praktiliselt iga minu poolt
selle töö raames kasutust leidnud artikkel vastab ülaltoodud tunnustele. Eelpool
kirjeldatud tabloidide tunnused mängisid võtmerolli kolme selle töö raames minu poolt
välja selgitatud diskursuse analüüsimisel.
Esimene diskursus, mille ma identifitseerisin kui riigi ja kodanike vastasseisu, näitas,
et ajakirjanikud valgustavad aktiivselt riigi esindajate ja puudega inimeste vahelisi
vaidlusi ja erimeelsusi. Ajakirjanikud toovad esiplaanile resonantsed aktsioonid ja
protestid ning tsiteerivad Tiina Kangro kõige teravamaid väljaütlemisi. Selle tulemusel
moodustavad minu analüüsitud Delfi publikatsioonidest suurema osa negatiivse
alatooniga artiklid. Erinevused Delfi venekeelse ja eestikeelse versiooni vahel on
olemas, kuid need pole märkimisväärsed. Delfi venekeelses versioonis on
neutraalsete või positiivsete artiklite hulk mõnevõrra suurem (11%), mis minu arvates
on valitsuse kritiseerimisel kasutatava mõõdukama stiili tunnuseks. Delfi artiklite
autorid kasutavad negatiivse tonaalsusega suhtlemisstiili. Selline käik ei võimalda
lugejale erapooletult ja iseseisvalt hinnata edastatud teavet, vaid edasiandja tõlgendab
sündmusi omamoodi või omandab jutte vastavalt oma silmaringi ulatusele ning annab
kuuldu seega töödeldult ja moondunult edasi.
Riigi domineeriv roll reformi üle arutlemisel on samuti võtmepositsioonil minu poolt
teisena välja toodud sotsiaalse dialoogi diskursuse analüüsimisel. Selle diskursuse
peamise järeldusena võib tuua selle, et ajakirjanikud peaaegu täielikult ignoreerivad
tööandjate arvamusi, kes on ometigi töövõimereformi raames üheks võimutegelastest.
76
See võib viidata sellele, et tööandjate arvamused ei ole ajakirjanike silmis prioriteetsed
ja/või et tööandjatega seotud informatsiooni kaasamine mõjub negatiivselt artikli
populaarsusele. Võttes arvesse Delfi tabloidset formaati, kaldun mina nõustuma
viimasega.
Vaatamata selle reformi sotsiaalsele tähenduslikkusele ja elanikkonna laialdaste
kihtide teavitamise olulisusele reformi üle arutlemise käigu kohta, räägib minu poolt
teostatud artiklite sisuanalüüs mitte ainult ajakirjanike ilmsest soovist lugejaid
informeerida, vaid ka soovist esitada uudiseid formaadis, mis vastab tabloidile.
Vaatamata väidetele vastupidisest, on artiklites selgelt eristatav soov kujutada
puuetega inimesi kui ühiskonna nõrgemaid liikmeid, kes püsivalt kannatavad abi
vajamise käes. Ei saa teha järeldust, et käimas on dialoog kahe võrdõigusliku partneri
vahel, kuna algselt määratakse puudega inimestele mittetäielike ühiskonnaliikmete
roll, milles nad kuuluvad sotsiaalselt haavatavate gruppi, mis tõstab publikatsiooni
sensatsioonilisust. Vastava järelduse saab samuti teha artiklitega kaasnevate fotode
analüüsi põhjal.
77
KOKKUVÕTE
Esimene küsimus, millele töö raames vastust otsiti oli see, milliste diskursuste kaudu
konstrueeritakse töövõimereformi tähendusi eesti ja venekeelses meedias.
Kvalitatiivse ja kvantitatiivse sisuanalüüsi abil selgitati välja kolm diskursust: riigile
vastandumise diskursus, sotsiaalse dialoogi diskursus ja võrdõiguslikkuse diskursus.
Nendes diskursustes on sotsiaalseteks võimutegelasteks riik, tööandja, puudega
inimene. Kõige sagedamini mainitakse riiki, puudega inimesi ja – suure erinevusega –
harva mainitakse tööandjaid. Vastandumise diskursus vastab Eesti
massiteabevahendite üldistele tendentsidele, mis väljenduvad mitmesuguste
sotsiaalsete võimutegelaste rivaalitsemises kohalike väljaannete lehekülgedel. Samuti
leiab see kinnitust minu töös toodud uurimustes, mida on töö teoreetilises osas
üksikasjalikult kirjeldatud (peatük 1.3).
Sotsiaalse dialoogi diskursus tuleneb riigi soovist paljude Euroopa riikidega
analoogselt muuta sotsiaalset kokkulepet, mis on olemas olnud viimased 25 aastat.
Riigi selline kavatsus tekitab küsimusi ja vastuväiteid, mis leiavad kajastust käesolevas
töös (peatükis 1.5., Sarfati) uuritud publikatsioonides.
Võrdõiguslikkuse diskursus puudutab ajakirjanike katseid pöörata inimeste tähelepanu
puudega inimestele, muuta nende suhtumist puudega inimestesse, kujutada puudega
inimesi ühiskonna võrdõiguslike liikmetena. Siiski tõukas uuritava võrguväljaande
tabloidne formaat, mille peamiseks eesmärgiks on seatud tiraaž, ajakirjanikku
teadlikult või alateadlikult kujutama puudega inimest mitte kui täisväärtuslikku
kodanikku, vaid kui üldtunnustatud stereotüübi raamidele vastavat piiratud õigustega
ohvrit. Selline suhtumine on lugejaskonna enamusele mõistetav ja harjumuspärane
ning ajalooliselt püsiv.
Erinevused seisnevad selles, et võrdõiguslikkuse teemat ei ole avatud ühesuguselt.
Artiklite tekstidega kaasnevate illustratsioonide analüüsi käigus ilmnesid samuti
märgatavad lahknevused. Nimelt domineerisid venekeelses versioonis fotod ja
78
kujutised võimuesindajatest, eestikeelses väljaandes aga kujutati kõige sagedamini
lihtsaid inimesi, kes olid sel või teisel viisil puuetega inimestega seotud.
Teisele küsimusele: Kes on põhilised kõneisikud? – on saadud vastus kontentanalüüsi
abil. Vastavalt läbi viidud 36 artikli sisuanalüüsile domineerivad mõlemas
väljaandeversioonis poliitikud. See viitab sellele, et ajakirjanike arvates avaldab reformi
käigule kõige suuremat mõju riik. Mainimise sageduselt järgmisse gruppi kuuluvad
puudega inimesed ja nende esindajad, mis vastavalt loogikale võib olla tõendiks
sellest, et puudega inimeste arvamused on ajakirjanike jaoks antud reformi
valgustamise suhtes teisejärgulised. Ja lõpuks mainib üsna väike arv artikleid ka
tööandjaid, mis võib ajakirjanike silmis tähendada, et nimetatud sotsiaalsel grupil
puudub mistahes mõju käesolevale reformile.
Kolmanda küsimuse (milliste rollide kaudu konstrueerivad kirjutajad protsessis
osalejaid?) vastuseks võib kokkuvõtvalt öelda, et analüüsi põhjal joonistub välja riigi
selge roll puudega inimeste sotsiaalse toetuse reformimise visa algatajana. Riigi
esindajad räägivad reformist kui teoks saanud faktist, mis vajab vähest korrigeerimist,
kuid ei kutsu mitte mingil moel üles sellise reformi vajalikkuse üle arutlema. Puudega
inimesi omakorda kujutatakse kui ohvreid, kelle kommentaarid ja avaldused
sarnanevad rohkem meeleheitlikele üleskutsetele osutada abi vältimatuse palge ees.
Seda on näha nii teksti kui tekstiga kaasnevate fotode analüüsist (teerulli fotod ja
näited).
Ja lõpuks kujutatakse tööandjaid kui toimuva neutraalseid kommentaatoreid, kellelt ei
oodata mitte mingeid järske avaldusi ei antud reformi kaitseks ega toetuseks. Delfi
ajakirjanikud jaotasid selles reformis osalejatele rollid välja vastavalt lugeja jaoks kõige
mõistetavamale kujundile: riik vastandub oma rahvale. Minu arvates ei ole see
optimaalne mudel, andmaks reformi kohta objektiivset informatsiooni, kuna tööandjale,
kellel seisab ees töökohtade loomine ja puudega inimeste töölepalkamine, määratud
roll on marginaalne.
79
KASUTATUD KIRJANDUS
Aava, K., Salumäe. Ü. 2013. Meedia ja mõjutamine. Künnimees.
Ahola, E. 2002. Romaniturvapaikanhakijat tv-uutisten kohteina. Vammala: Suomen
journalistiliitto.
Baglai, V. 2014. Отношение общества к инвалидам: история и современность.
Balčytiene, A. 2009. Market-led reforms as incentives for media change, development
and diversification in the Valtic States. The International Communication
Gazette.
Barnes, C., Mercer, G. 2005. Disability, work, and welfare: challenging the social
exclusion of disabled people. Work, Employment & Society. Sage
Publications.
Bealey, F., Champan, R.A., Sheehan, M. 1999. Elements in political csience.
Edinburgh , UK. Edinburgh University Press.
Boyne, G.A., Walker, R.M. 1999. Social Housing Reforms in England and Wales: A
Public Choice Evaluation. Urban Studies. Sage Publications.
Brignell, V. 2008. Ancient World. New Stateman. Cambridge: Polity Press.
Carey, M., Foster, V. 2011. Social work, ideology, discourse and the liimits of post-
hegemony. Journal of Social Work. Sage Publications.
Cidell, J. 2010. Content clouds as exploratory qualitative data analysis. Area. Royal
Geographical Society. Volume 42. Issue 4.
Drake, R.F. 2000. Disabled people, New Labour, benefits and work. Critical Social
Policy. Sage Publications.
Eesti Puuetega Inimeste Koja kodulehekülg, URL (kasutatud veebruar 2015).
www.epikoda.ee/vana/?op=2&path=Invapoliitika
Eesti statistikaameti kodulehekülg, URL (kasutatud jaanuar 2015) www.stat.ee
Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium. Saar Poll OÜ. 2014. „Töövõimetoetuse seaduse
mõjuanalüüs – eelhindamine“. URL www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/tvk_s
emojuanalyys_eessonaga.pdf
80
Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg, URL (kasutatud: veebruar 2015)
www.sm.ee
Estonica. Pусскоязычные СМИ Эстонии. URL www.estonica.org/ru/
European Industrial Relations Review. 2006. Legislative reform of the labour
disablement system. Netherlands. Social Security. EIRR.
Fairclough, N. 2001. Language and power. Second Edition. Harlow: Pearson
Education Limited.
Fairclough, N. 1993. [1992]. Discourse and Social Change. First paperback edition.
Fairclough, N. 1995. Media Discourse. London: Edward Arnold.
Fairclough, N. 1995. Critical Discourse Analysis. Boston: Addison Wesley.
Fairclough, N. 2003. Political Correctness: The Politics of Culture and
Language. Discourse & Society.
Halliday, Michael-Alexander-Kirkwood. 1994. An Introduction to Functional Grammar.
Hennoste, T. 2001. Uudise käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
Hietala, V. 1993. Kuvien todellisuus. Johdatusta kuvallisen kulttuurin ymmärtämiseen
ja tulkintaan. Helsinki: Kirjastopalvelu Oy.
Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. 2005. Uuri ja kirjuta. Kirjastus Medicina.
Ilves, K. (2006). Laenude iseärasused mitmekeelses keskkonnas (Eestis ilmuvate
venekeelsete ajalehtede põhjal). Tartu Ülikool.
Infoportaal “Tark tööandja” http://tark.tooandjad.ee/
Jakobson, V., Harro-Loit, H., Ugur, H., Veidenbaum, K. Гражданская идентичность
эстонской и русской молодежи Эстонии через призму теленовостей. URL
www.amberbridge.org/article?id=85
Jerit, J. 2005. Reform, Rescue, or Run Out of Money?: Problem Definition in the Social
Security Reform Debate. The Harvard International Journal of Press/Politics.
Sage Publications.
Jevstratova, S. 2012. Использование русского языка в средствах массвой
информации Эстонии. СЛОВО.РУ: балтийский акцент (44 – 48).
Kaliningrad: Baltic University Press.
Kaasik, R. 2008. Tekstid ja taustad. Tartu Ülikooli Eesti keele osakond.
81
Kasik, R. 2004. Muutuv meedia - muutuv keel. URL
www.emakeeleselts.ee/omakeel/2004_2/Kasik.pdf
Kontrollaruanne. 2010. „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride
toetamisel“. Tallinn. URL http://xn--ttamekoos-07aa.ee/images/images-
user/Riigi%20tegevus%20puuetega%20inimeste%20ja%20toov6imetuspensi
onaride%20toetamisel_02_02_12.pdf
Kozhemyakin, J. 2015. Производство знания в политическом дискурсе:
социально-эпистемологический вгляд.
URL http://cyberleninka.ru/article/n/proizvodstvo-znaniya-v-politicheskom-
diskurse-sotsialno-epistemologicheskiy-vzglyad
Krank, E. 2008. Дискурс в фотографии: проблема текстовости изображения //
Язык, литература и культура в эпоху глобализации: Тенденции развития.
Сб. статей международной конференции. Чебоксары.
Kurbatov, V. (2012). Social dialogue in harmonization of the social relations.
Rostov-on-Don Branch of Moscow State University of Technologies and
Management. URL http://psibook.com/sociology/sotsialnyy-dialog-
v-garmonizatsii-sotsialnyh-otnosheniy.html
Kuzmina, N. 2013. Современный медиатекст. Учебное пособие. 3-е издание.
Флинта.
Kõuts, R., Lõhmus, M. 2014. Representation of social actors in Finnish, Estonian, and
Russian dailies, 1905 – 2005. The International Communication Gazette. Sage
Publications.
Lehtonen, M. 2000. Merkitysten maailma. Tampere: Vastapaino.
Luhmann, N. 1996. Soziale Systeme. Grundriss einer allgemeinen Theorie. Fr. a.
Main: Suhrkamp. 1984 (Social Systems. Stanford, California).
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehekülg, URL
www.mkm.ee/sites/default/files/toojouvajaduse_prognoos_aastani_2020_luhi
kirjeldus.pdf
Mandra, K. 2008. Deontiline modaalsus poliitikute arvamusartiklites.
URL http://keeljakirjandus.eki.ee/Mandra.pdf
82
McNaught, C., Lam, P. 2010. Using Wordle as a Supplementary Research Tool. The
Qualitative Report Volume 15 Number 3.
URL http://www.nova.edu/ssss/QR/QR15-3/mcnaught.pdf
Naaber, M. 2011. The Media Landscape of Estonia. Konrad Adenauer Stiftung.
URL www.kas.de/estland
Naaber, M. 2011. The Media Landscape of Estonia. Konrad Adenauer Stiftung.
URL www.kas.de/estland
OECD Economic Surveys: Estonia 2012. October 2012. Overview. Arvutivõrgus
kättesaadav: www.oecd.org/eco/surveys/Estonia%20overview.pdf
Parfjonova, I. 2013. Сравнение употребления имен собственных в русскоязычных
СМИ Эстонии 1926 года и в современных СМИ. Московский
государственный университет имени М. В. Ломоносова.
Pietikäinen, S. 2000. Kriittinen diskurssintutkimus. Jyväskylä: Soveltavan
kielentutkimuksen keskus, Jyväskylän yliopisto.
Praxis. 2011. „Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise
võimalused“.Uuringuaruanne. Tallinn. URL
www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Tervishoid/Eesti_tervishoiu_rahasta
mise_jatkusuutlikkus/Eesti_sotsiaalkindlustussuesteemi_jaetkusuutliku_raha
stamise_voimalused_taeisversioon.pdf
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (27.01.1999) RT I 1999, 16, 273;
jõustunud vastavalt §-le 26. URL (kasutatud jaanuar 2015)
www.riigiteataja.ee/akt/106122012014
Sarfati, H. 2003. Welfare and Labour Market Reforms: A New Framework for Social
Dialogue and Collective Bargaining? European Journal of Industrial Relations.
Sage Publications.
Sotsiaalkindlustusameti andmed: Töövõimetoetuse seaduse
mõjuanalüüs – eelhindamine. 2014. Tallinn.
Statistikaameti kodulehekülg. 2013. Tallinn. URL: www.stat.ee/65393
Tampere, A. 2013. Kas venelased elavad isoleeritud meediaruumis? Eesti Päevaleht.
29.10.2013.
83
Tsitkilov, P. 2008. История социальной работы: учебное пособие. Ростов н/Д:
Феникс. www.humanhealth.ru/invalidiobchestvo
URL http://epl.delfi.ee/news/eesti/kas-venelased-elavad-isoleeritud-
meediaruumis?id=66997734
Usmanova, A. 2004. Повторение и различие, или «Еще раз про любовь» в
советском и постсоветском кинематографе // Новое литературное
обозрение. - №69. URL http://magazines.russ.ru/nlo/2004/69/us12.shtml
Vanhala-Aniševski, M. 2006. К дискурсивному анализу в изучении медиатекста.
Медиaтекст в социокультурномпространстве: теория и практикум.
Joensuu: Yliopistopaino, 1-29.
Vihalemm, P. 2004. Eesti meediakasutus ja meediasüsteem Eestis 1965 – 2004.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Vihalemm, P. 2004. Maailm Eestist väljaspool: kogemus ja kontaktid, huvid ja hoiakud.
Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P.(toim) Eesti elavik 21. sajandi
algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Vihalemm, P. 2006. Media and Spatial Reorientations in the New Europe: The Baltic
Case. (forthcoming) European Societies, 3.
Vihalemm, P. 2008. Informeeritus ja meediakasutus. Eesti Ühiskonna integratsiooni
monitooring 2008.
Vihalemm, P., Lõhmus, M., Jakobson, V. 2004. Ühiskond meediaruumis:
traditsiooniline meedia. Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P.
(toim) Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse „Mina. Maailm.
Meedia‖ tulemustest. Tartu Ülikooli Kirjastus.131-145.
Vihalemm, T. 2001. Kompendium kursusele Teadustöö alused ja seminaritöö. Tartu
Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond.
Vihalemm, T. 2001. Kompendium kursusele Teadustöö alused ja seminaritöö. Tartu
Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond.
Wordle www.wordle.net
84
SUMMARY
„SOCIAL SECURITY DISABILITY REFORM COVERAGE BY THE ESTONIAN AND
RUSSIAN-LANGUAGE VERSIONS OF DELFI, THE MOST POPULAR ONLINE
NEWS MEDIA IN ESTONIA.”
The goal of this master’s thesis is the research and analysis of the key messages and
themes created by journalists covering the social security disability reform in the
Estonian and Russian language versions of Delfi. Following are the questions this work
attempts to answer:
1. Which discourses are present in the coverage of the social security disability reform
in the Estonian and Russian language version of Delfi?
2. Who are the main opinion leaders?
3. Which roles are assigned to the reform participants?
Articles found in the Estonian and Russian language versions of the online news media
outlet Delfi were analyzed in this work. The period of coverage spans from August 1st-
31st December of 2014, which is when the Riigikogu debated the reform. A total of 36
articles were analyzed (18 in Estonian, 18 in Russian).
The work consists of four main parts, which are further divided into subparts. The first
main part covers the theoretical and empirical background, the second deals with the
methodology and sample selection, third part contains the empirical results of the work,
which were obtained through application of the critical discourse analysis developed
by Norman Fairclough. The final fourth part contains discussion and conclusions of the
obtained empirical results.
85
With the help of quantitative and qualitative content analysis three discourses were
revealed: discourse of opposition to the state, discourse of social dialogue and
discourse of equality. Key social actors in these discourses are the state, the employer
and the disabled. The state is mentioned most frequently, followed by the disabled and,
occasionally referred to were the employers.
The discourse of opposition complies with the general trends in the Estonian media,
which reflect competition between the main social actors, further confirmed by the
relevant academic research quoted throughout the paper.
The discourse of social dialogue is the result of the state's attempt - similar to some
other European countries - to renegotiate the social contract that existed for the past
25 years. This intention of the state raises questions and objections, which are
reflected in the media publications studied in this work.
The discourse of equality reflects the attempts of journalists to draw attention and to
change people's attitudes towards the disabled, to treat them as equal members of
society. However, the tabloid format of the online media studied in this work, leads
journalists to, either consciously or unconsciously, to depict the disabled not as a
regular citizens, but as part of the conventional stereotype that implies that the disabled
are victims of some sort. Such an approach is understandable and familiar to most
readers, and is historically entrenched.
Content analysis of 36 articles in both language versions of publications revealed that
politicians are the clear opinion leaders. Which implies that, according to the
journalists, the state has the greatest influence on the course of the reform. The next
group by the frequency of mentions are the disabled and their representatives, implying
that their opinions are secondary to the objective coverage of the reform. Finally, only
a small number of articles refer to employers, which could mean the absence of any
influence on the reform on the part of this social group in the eyes of journalists.
86
Based on the performed analysis, the state is viewed as the key initiator of the reform,
with government representatives talking about the reform as a fait accompli. The need
for certain insignificant adjustments is admitted, but whether the reform is needed at
all is practically not discussed.
People with disabilities, in turn, are presented as victims, whose comments and
statements look more like desperate calls for help in the face of the inevitable. This is
evident from the analysis of the text and photos accomplishing the texts. Finally, the
employer is presented as a neutral commentator who is not expected to express any
strong opinions neither in defense, nor in support of the reform.
Delfi journalists have chosen to cover the course of this social reform from the most
understandable to an average reader angle: the state against the people. I believe
such an approach does not guarantee fair and balanced coverage of such an important
change in the society, in particular, given that employers, who are the ones to
reintegrate the disabled back into the workforce, are assigned such a marginal role.
87
LISAD
Lisa 1. Kontentanalüüsi kodeerimisjuhend
Tekstid
A) Artikli üldised tunnused
A1) Järjekorranumber
A2) Artikli ilmumiskoht
i. www.delfi.ee
ii. rus.delfi.ee
A3) Ilmumise kuupäev
A4) Pealkiri
B) Hinnang sisule
B1) Artikli üldine modaalsus
i. negatiivne
ii. neutraalne/meelestatust ei ilmne
iii. positiivne
B2) Artikli kõneisik või põhiline tegelane
i. riigiametnik / poliitik
ii. puudega inimene või tema esindaja
iii. ajakirjanik
iv. muu
C) Artikli põhiline dikursus
(jätkub)
88
(jätkub Lisa 1)
Artiklitega kaasanevad illustratsioonid / fotod
Fotode tunnused
1) Järjekorranumber
2) Foto ilmumiskoht
i. www.delfi.ee
ii. rus.delfi.ee
4) Ilmumise kuupäev
5) Foto põhiline/sed tegelane/sed või objektid
i. nende tegevused
ii. nende rollid
iii. emotsioonid
iv. muu
89
Lisa 2. Analüüsitud meediatekstid ja nendega kaasnevad fotod
Eestikeelne Delfi online www.delfi.ee. 18 artiklit.
11.08.2014. Kõmu tekitanud töövõimereform lükkub edasi
6.10.2014. Puudega inimesed tulevad tänavale nõudma töövõimereformi
muutmist
10.11.2014. Meelika Siilsalu: Töövõimetu töövõimereform ehk minu võitlus
Töötukassaga
11.10.2014. Arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit: töövõimereform tuleks edasi
lükata
11.10.2014. DELFI FOTOD ja VIDEO: Puudega inimesed korraldasid üle Eesti
meeleavaldusi töövõimereformi peatamiseks
11.10.2014. DELFI VIDEO: Liikumispuudega meeleavaldaja: töövõimereform on
ilma vundamendita asi, millel ei ole sisu
13.10.2014. Igaüks meist võib saada juba homme puude – sellega ei pea
sündima!
14.10.2014. Rait Kuuse: 3 valeväidet Tiina Kangro töövõimereformi kriitikas
16.10.2014. Töötukassa juht Helmen Kütile: töötukassa ei ole puudega inimeste
usaldust kaotanud
16.10.2014. Kangro: minu unistus on see, et puudega inimesed satuvad ühel heal
päeval parlamenti
19.10.2014. Puuetega inimeste esindajad annavad riigikogule ja peaministrile
kollektiivse pöördumise
20.10.2014. DELFI FOTOD ja VIDEO: Puuetega inimesed pidid peaministriga
kohtumiseks end Stenbocki maja treppidest üles vinnama
4.11.2014. Ratas töövõimereformist: on kahetsusväärne, et riigikogu kõnepulti
palutud esinejate seas pole ühtegi puudega inimest
90
6.11.2014. LOE, kes riigikogu liikmetest ei tulnud töövõimereformi arutelu
alguseks kohale!
12.11.2014. FOTOD: Puuetega inimeste meeleavaldusele toodi ehtne teerull
3.12.2014. Viimane õlekõrs: president Ilves kohtub puuetega inimeste
esindajatega, kes paluvad töövõimereformi seadusi mitte välja
kuulutada
4.12.2014. DELFI FOTOD: Ilves puuetega inimestega kohtumisel:
töövõimereform on põhiseadusega kooskõlas
23.12.2014. Helmen Kütt: Väärikus kui inimeseks olemise mõõt
Venekeelne Delfi online rus.delfi.ee. 18 artiklit.
15.08.2014. Министр: рада, что что реформа трудоспособности
откладывается, сможем лучше подготовиться
19.08.2014. В преддверии реформы: смотрите, где уже работают люди,
получающие пособие по инвалидности
19.08.2014. Люди с особыми потребностями предупреждают о пикетах, если
закон о нетрудоспособности будет принят в нынешнем виде
20.08.2014. Министр объяснил, как реформа трудоспособности поднимет
уровень жизни инвалидов
26.08.2014. Сами не справились? Министерство подрядило PR-фирму
освещать ход реформы трудоспособности
5.09.2014. Интервью: министр говорил в Ида-Вирумаа о здравоохранении и
реформе оценки трудоспособности
6.10.2014. В субботу люди с ограниченными возможностями проведут
пикеты против реформы трудовой занятости
9.10.2014. "Дискриминирующее отношение": инвалид пытался устроиться
на работу в Кассу по безработице
91
11.10.2014. ВИДЕО: Таранд — опыт Англии и Венгрии показывает, что
реформа обречена на провал
11.10.2014. Круузе — протестующим против реформы: ваши проблемы
разрешимы, Эстония поможет вам трудоустроиться
16.10.2014. Глава Кассы по безработице - министру: мы не утратили
доверия людей с недостатками
20.10.2014. Рыйвас: положение людей с особыми потребностями нуждается
в улучшении
24.10.2014. Комиссия по социальным вопросам желает обсудить вопросы
реформы трудоспособности на пленарном заседании Рийгикогу
4.11.2014. Рийгикогу обсудит реформу трудоспособности и положение
людей с ограниченными возможностями
6.11.2014. Кто из депутатов Рийгикогу не пришел к началу обсуждения
реформы трудоспособности?
12.11.2014. Центристы предлагают прервать второе чтение Закона о
реформе трудоспособности
19.11.2014. Реформа трудоспособности: парламент расширил право на
получение социальной реабилитации
4.12.2014. ФОТО: Ильвес не внял просьбам инвалидов — реформа
трудоспособности соответствует Конституции