sisukord - - sisekosmos · kas loomariik on rikkis? 64 rahulolematuse kõige suurem allikas 65...
TRANSCRIPT
Sisukord
Sissejuhatus 4
Peatükk 1. Rahulolematuse tekkimine
Me teame, et me ei ole õnnelikud, aga me ei tea, miks 5
Probleemid ei luba meil õnnelikud olla 6
Meeldib / ei meeldi fenomen 7
Ma tahan, mis mulle meeldib; ma ei taha, mis mulle ei meeldi 8
Meie tahtmised tekitavad meile kõik probleemid 11
Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida enam ei ole 12
Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida veel ei ole 13
Probleeme ei ole meist sõltumatult olemas 14
Tegutsemine probleemide maailmas 15
Aktsepteerimise kunst 17
Aktsepteerimine perspektiivis tekitab kannatusi 20
Rahulolematuse ulatus 22
Vastutuse võtmine elus 26
Aeg - milline illusioon! 30
Minevik - mis see on? 31
Tulevik - mis see on? 32
Peatükk 2. Rahulolematuse põhjused
Miks me ei ole oma eluga rahul? 34
Elamine siin ja praegu 42
Miks on raske kohal olla? 43
Meie tahtmised lähivaatluse all 46
Loomulikud tahtmised 47
Geneetilised tahtmised 47
Teadvustamata tahtmised 48
Saame tuttavaks. See on sinu Ego 49
Kes mõtleb sinu mõtteid ja tunneb sinu emotsioone? 50
Kõik probleemid algavad "minast" 51
Loomulike tahtmiste sarnasused ja erinevused 52
Kuidas loomulikke tahtmisi ära tunda? 53
Programmeeritud tahtmised 54
Ka mehed on robotid 62
Kas loomariik on rikkis? 64
Rahulolematuse kõige suurem allikas 65
Isegi taevas ei ole piiriks 66
Peatükk 3. Rahulolematuse kütus
Universumi kaks printsiipi 67
Eesmärgistamise epideemia 68
Maailma suurim "saladus" 70
Külgetõmbeseadus 71
Rahulolematuse kütus 73
Tahtmised ja eesmärkide püstitamine 74
Miks me ei tea, mida me tegelikult tahame? 75
Peatükk 4. Rahulolematusest vabanemine
Mida avastasid joogid ja budamungad? 77
Miks me kõiki inimesi terveks ei ravi? 78
Teadvus kui meie subjektiivne maailm 80
Millest me teadlikuks saame? 81
Mida tähendab olla teadvel? 82
Välise ja sisemise tähelepanu juhtimine 84
Inimese sisemaailma objektid 85
Tahtmised kui sisemaailma objektid 87
Eristamisvõime kui uks vabadusse 88
Kuidas arendada eristamisvõimet? 91
Programmeeritud tahtmiste eristamine loomulikest tahtmistest 95
Normaalsed soovid 97
Tahtmistest vabanemine 98
Mis minust järele siis jääb? 99
Mida ma tahan, kui ma ei taha enam mitte midagi? 101
Rahulolematusest vabanemine 102
Peatükk 5. Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Täida oma unistused
Minu väike lugu 105
Mida ma valesti tegin? 107
Uue elu algus 110
Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Täida oma unistused. 112
Kas eemärkide püstitamine on üldse hea? 113
Eesmärkide teadlik saavutamine 118
Peatükk 6. Kuidas meie maailm tegelikult töötab?
Miks me ainult materiaalsesse maailma usume? 120
Kas reaalne on ainult see, mida näeme ja kuuleme? 122
Vaimsed inimesed teevad materiaalset teadust 123
Mis on sinu jaoks reaalne? 124
Tere tulemast kvantmaailma 126
Mateeria või energia? 127
Teadvus loob energiast mateeria 129
Kas me loome siis ka majad, autod ja inimesed? 130
Alateadvuse jõud 134
Alateadlikud uskumused 137
Nullpunktiväli 139
Millest nullpunktiväli tekib? 141
Meie maailma ülelihtsustatud mudel 142
Kas see on hoopis maailma "suurim saladus"? 143
Millest siis ikkagi alustada? 145
Egovaba andmise tähtsus 146
Peatükk 7. Kuidas jagada, mida mul jagada on?
Aga mis siis minust ikkagi saab? 150
Kuidas teada, milles ma hea olen? 152
Jagamine ei lõppe töö juures 153
Ma jagan oma sõbralikkust 155
Ma mõistan teiste inimeste kannatusi 156
Ma rõõmustan teiste edu üle 157
Eesmärkide saavutamine andmise kaudu 158
Meie seisund määrab meie tulemused 159
Kuidas arendada positiivset meeleseisundit? 162
Egost taganemine 163
Lõppsõna 166
“Isegi pärast kõiki neid aastaid ei ütle Päike Maale, et sa oled mulle võlgu”
- Hafez
Sissejuhatus
Me oleme uinunud. Me oleme uinunud nii sügavalt, et ärkamiseks vajame tavaliselt
korralikku vopsu kuklasse. Nii kaua, kuni seda vopsu ei anta, magame üldjuhul rahulikult
edasi. Ja siis ühel hetkel lihtsalt sureme ära. Kordagi ärkamata.
Me elame oma igapäevast elu tulemata isegi selle peale, et tegelikult mõtleme enamuse
sellest ise välja. Me võtame kogu oma elu väga tõsiselt ning sageli isegi dramaatiliselt, kuigi
me lisame kogu dramaatika elu juurde ise. Elu ise ei saa olla dramaatiline. Elu lihtsalt on
selline, nagu see on. Draama lisame oma elule ise enda peas.
Oma unenäos näeme me kahte tüüpi unenägusid. Ühed on täielikud õudukad, mille
tagajärjel paljud meist isegi enesetapu kaudu vabasurma lähevad. Teised on ka õudukad,
aga mitte nii hullud, et unenägija selle kõik nii traagiliselt lõpetaks.
Kuid komöödiaid ja armastusfilme unes ei nähta. Isegi, kui hetkeks tundub meile, et nüüd
oleme lõpuks kogu selle õuduse selja taha jätnud ning lõpuks on meie kord õnnelikuks
saada, ilmneb juba üsna pea, et tegelikult oli see miraaž. Juba üsna pea märkame, et
komöödia hakkab taas otsa saama ning veelgi jubedama õuduka algustiitrid juba
jooksevad.
Kuid dramaatika meie elus ei sõltu tegelikult sellest, kas me näeme hetkel õudukat või
komöödiat, vaid sellest, et me vaatame seda unenägu läbi väga uduste prillide. Ja just need
prillid muudavad lapselikult lõbusad unenäod traagilisteks õudukateks.
Need õnnelikud, kellele on mingil põhjusel vops kuklasse antud, võivad ärgata. Nad võivad
ärgata korraks, ja märgata, et see oli kõigest uni, kuid siis juba üsna pea edasi magada.
Kuid nad võivad ärgata ka pikemaks ajaks, võib-olla isegi täielikult. Need on tõeliselt
õnnelikud inimesed. Nad saavad lõpuks teada, et see kõik on olnud uni ja selle kõik on nii
dramaatiliseks muutnud prillid, mida nad on ise vabatahtlikult kandnud. Kuid nüüd
näevad nad maailma sellisena nagu see on. Ja kõik muutub täielikult ...
Peatükk 1. Rahulolematuse tekkimine
Inimeste uinunud olekut iseloomustab kõige paremini rahulolematus eluga. Vaata enda
ümber, jälgi oma sõpru, töökaaslasi või pereliikmeid. Kas nad on kõik rõõmsad ja
õnnelikud? Kas nad naeratavad tihti ja on alati valmis ägedaid ning lõbusaid asju elus ette
võtma? Või on nad pigem stabiilselt jahedad, kurvameelsed, pettunud ja negatiivsed?
Vaata päris võõraid inimesi tänaval või kaubanduskeskuses. Vaata nendele silma, jälgi
nende kehakeelt ja hoiakuid. Mida nad sulle räägivad? Millest nad mõtlevad, mille üle
muretsevad ja millest unistavad? Kas nad peegeldavad sulle püsivat rahulolu või on nende
silmades igatsus, kibestumus ja ootus millegi parema järele?
Ja nüüd vaata iseennast ja enda elu. Kas sa oled õnnelik? Kas sa ärkad igal hommikul kell
kuus, et sellele toredale ja mõnusale algavale päevale vastu minna? Kas sa ootad igat uut
päeva, ja sul on igal õhtul kahju, et nii tore päev otsa lõppes? Missugune on sinu
igapäevane seisund? Mitte see seisund, mida sa püüad hoida, kui sa oled sõprade juures
või tööl, vaid sinu tegelik seisund. Kas sa oled rahul kõigega, mis sinu elus on? Või pesitseb
ka sinus üks väikene piisk rahulolematust?
Me teame, et me ei ole õnnelikud, kuid me ei tea, miks
Meie maailmas on väga palju rahulolematust. Tõenäoliselt ei ole sellist inimest olemas, kes
oleks kõikide oma eluaspektidega rahul. Ehk on tema elus pisikesed asjad, mida ta sooviks
muuta, või on need suured ja elutähtsad küsimused, kuid midagi on meil kõikidel, mille üle
me pead vaevame ja mis meid tegutsema panevad. Või siiski ...
Me teame, et me ei ole õnnelikud, kuid me ei tea, miks. Vaadates enda elu, tunneme sageli,
et meis on rahulolematus, kuid me ei leia üles selle tegelikke põhjuseid. Me ei teadvusta,
millest rahulolematus tekib. Pigem ütleme endale, et meil ei ole justkui midagi, mille üle
rõõmus ja õnnelik olla. “Mul on ju probleemid, millega on vaja tegelda. Kui ma vaid
suudaksin kõik need probleemid ära lahendada, siis võiks küll elu lõpuni õnnelik olla”,
ütleme endale enne uinumist hilisööl ja jääme hirmuga hommikust äratuskella tirinat
ootama.
Ja niimoodi me siis elame oma elu. Võib-olla kannatame kogu oma elu ilma “suurtesse
küsimustesse” süvenemata. Lihtsamatel eluperioodidel me isegi naeratame mõnikord, kui
tõesti midagi naljakat juhtub, kuid enamuse ajast ei leia me selleks põhjust. Pigem möödub
meie elu ühe probleemi lahendamise juurest teise juurde. Neid probleeme on ju nii palju.
Töö, lapsed, suhted, kaal. Ja need on vaid põhivaldkonnad, mis meile muret teevad. Lisaks
nendele on nimekiri lõputu.
Meie rahulolematus annab tööd arstidele, psühholoogidele ja psühhiaatritele. Isegi
alternatiivravitsejatele, koolitajatele ja selgeltnägijatele. Kõik me otsime vastuseid
küsimusele: “Miks ma õnnetu olen ja kuidas ma saaksin leida püsivat rahulolu?”. Ning kui
me ise nendele küsimustele vastuseid ei leia, hakkame otsima vastuseid teiste inimeste
käest. Nemad on spetsialistid, nemad ikka oskavad meile lahendusi pakkuda. Ja oskavadki.
Nad kirjutavad meile välja üha uusi ravimeid, kutsuvad meid üha parematele koolitustele
ja paluvad meil tulla üha efektviisematele seanssidele, kus kindlasti toimub läbimurre ja
me leiame kõik vastused oma küsimustele. Kuna me oleme õnnetud, siis me usumegi neid.
Ikka ja jälle tuleme tagasi. Kuust kuusse. Aastast aastasse. Me saame taas oma laksu kätte,
mis aitab meil järgmise korrani välja vedada.
See on elu, mida elab suur osa ühiskonnast. Ja rahulolematud on isegi maailma kõige
rikkamad inimesed. Peaaegu igal miljonäril on Ameerikas oma psühhiaater, kellega nad
räägivad otse ja avatult oma probleemidest, millega nad enam ise hakkama ei saa. Rikaste
inimeste psühholoogidel ja psühhiaatritel on nädalate pikkused järjekorrad, mida on kõik
nõus ootama, et saada taaskord oma doos “õnne” kätte.
Me ärkame igal hommikul, et asuda oravarattasse, ja et õhtul taas õnnetult uinuda. Sellist
elu elades tekib paratamatult küsimus, mis selle kõige mõte on? Kogu meie Universum on
külluslik ja pidevas paisumises, kuid üks liik - inimesed - on loodud siia, et tunda
rahulolematust ja kuidagi oma elust läbi vedada. Kas see ei paista sulle ebaloogilisena? Kas
see ei tekita sinus küsimust, et võib-olla ei ole põhjus Universumis, vaid inimestes enestes?
Ehk on inimesed need, kes on oma elu rahulolematuks ja rõõmuvaeseks muutnud? Jah,
me elame küll, aga mis elu see on ...
Probleemid ei luba meil olla õnnelikud
Kui me oleme eelpool nimetatud "uinunud" olekus, usume end olevat oma probleemidest
sõltuvad. Me vaatame oma elu, näeme seal tervet hulka probleeme ning kulutame siis
enamuse ajast nende probleemidega toimetuleku peale. Me võime küll unistada muutusest
elus, kuid ütleme endale alati: "Ma pean kõigepealt kõik need probleemid ära lahendama.
Ja peale seda hakkan tõeliselt elama ...".
Probleemid tekitavad alati rahulolematust. Sellisel juhul ei saa me oma elu elada soovitud
viisil, sest kõik need probleemid vajavad lahendamist. Ning kuna probleemid on juba
olemas, ja need vajavad tegelemist, siis ei teki meil üldjuhul ka aega arutlemiseks selle üle,
kuidas need probleemid tekkinud on? Ja kes on nende eest vastutav? Ei, me näeme üksnes
probleeme ning instinktiivselt hakkame nendega tegelema. Need on justkui vaenlased, kes
on tulnud meie elu keeruliseks tegema. Et meie unenäost ikka korralik õudukas teha.
Jah, meie elus on probleemid. See on fakt. Kuid kas sa oled kunagi kohtunud mõne
probleemiga? Ei, ma ei mõtle hetkel, kas sinu elus on probleeme, vaid kas sa oled
kohtunud isiklikult mõne probleemiga, nii nagu sa näiteks kohtud oma sõbraga? Ei ole?
Jah, mina ka mitte. See ei olegi võimalik, sest probleeme ei ole meist sõltumatult olemas.
Me ise loome probleemid enda pähe, ja hakkame siis neid kartma ning nende pärast
muretseme. Me mõtleme midagi ise oma peas välja, ja muudame need siis enda elu kõige
suuremateks vaenlasteks. Kuid miks üks terve mõistuse juures täiskasvanud inimene peaks
midagi sellist tegema?
Kas see meeldib sulle või ei meeldi see sulle?
Kui sa vaatad oma maailmas ringi, võid sa märgata seal kahte tüüpi nähtuseid - need, mis
sulle meeldivad, ja need, mis sulle ei meeldi. Proovi järgi.
Kui sa kuuled midagi enda maailmas, siis võid sa samuti märgata, et seal on kahte tüüpi
nähtuseid - need, mis sulle meeldivad, ja need, mis sulle ei meeldi. Proovi järgi, kui ikka ei
usu.
Täpselt samadesse, mulle meeldib see ja mulle ei meeldi see, kategooriatesse jaguneb ka
kogu meie ülejäänud maailm - see, mida me haistame, see, mida me maitseme ning see,
mida me katsume. Me suhtume kogu meie maailma niimoodi - see kas meeldib meile, või
see ei meeldi meile. Kogu lugu. Jah, tegelikult on siin küll ka terve rida selliseid
sündmuseid, millest meil on ükskõik, aga kuna meil ongi nendest ükskõik, siis me üldjuhul
ei teadvusta neid endale ja seepärast ei ole need ka meie jaoks olulised.
Niisiis, me elame oma elu, ja igal hetkel, kui me oma maailma kogeme, paigutame selle
kogemuse kas “Meeldib” või “Ei meeldi” kategooriasse. Kui see oleks vaid nii, oleks meie
elu lihtne. Aga see pole ikka nii lihtne, sest täpselt samamoodi, nagu me kategoriseerime
välismaailmast vastuvõetavaid sündmuseid, teeme seda ka oma mõtetega.
Miks sa oled mõnikord kuri ja vihane, kui sa oled üksi kodus või autos? Mitte ükski väline
sündmus ei ärrita sind, aga sa oled ikkagi vihane. Jah, sulle võis meenuda midagi, mis ajas
sind närvi. Sulle “ei meeldinud” see mõte.
Miks sa võid aga järgmisel hetkel olla õnnelik, kuigi sa oled ikka veel üksi kodus või autos?
Jah, sa võisid mõelda ülehomse peale, kui sa lendad ära kaheks nädalaks Taisse puhkama.
See mõte “meeldib” sulle.
Nagu sa näed, lisandub meie nägemisele, kuulmisele, maitsmisele, haistmisele ning
kompimisele veel üks kanal, kust me infot vastu võtame - see on meie sisemine teadlikkus.
Ning just nii, nagu me reageerime välismaailmast vastuvõetavale informatsioonile,
reageerime ka oma peas olevale informatsioonile. Ja isegi kui me teame, et see kõik on
väljamõeldud meie enda poolt, ning see ei ole päris, on valdav enamus meie probleemidest
just tingitud sellest informatsioonist ning selle informatsiooni meeldimisest või mitte
meeldimisest.
Ma tahan, mis mulle meeldib. Ma ei taha, mis mulle ei meeldi.
Kuigi me oleme harjunud käsitlema probleeme kui midagi, mis on meist sõltumatud ja
need justkui lihtsalt mõjutavad meie elu iseenesest, on kogemuslikult lähenedes võimalik
aru saada, kuidas me end petame. Läbi lihtsate mõtteeksperimentide taipame, et mitte
probleemid ei teki "kuskilt" meie ellu ja ei mõjuta meie elu, vaid me ise loome probleemid
kui virtuaalsed nähtused oma pähe, ja muutume siis nendest sõltuvaks.
Nagu eelmises alapeatükis juttu oli, jaguneb kogu meie maailm kahte kategooriasse -
sündmused, mis meile meeldivad, ja sündmused, mis meile ei meeldi. Jah, see tundub
olevat loogiline, aga siiski ei anna see veel vastust küsimusele: "Miks see peaks meile
tekitama probleeme?". Vaatame siis järgi.
Kui sa kõnnid poes ning sa näed seal kingi, mis on tõeliselt ilusad ning mis sulle väga
“meeldivad”, siis tahad sa neid kingi endale saada. Kuna need tekitavad sinus positiivse
enesetunde, siis isegi juhul, kui sul on kodus juba olemas kümme paari erinevaid kingi,
ning sa saad ratsionaalselt aru, et sul ei ole neid kingi vaja, tunned sa ikkagi kiusatust
endale need kingad osta. Need lihtsalt nii meeldivad sulle ja ettekujutlus sellest, kuidas sa
neid kannad, tekitavad sinus hea tunde.
Kui sa kohtud inimesega, kes on sinuga väga sõbralik ja ta meeldib sulle ka välimuselt,
tahaksid sa temaga uuesti kohtuda. Miks? Sest sa tunned end selle inimesega koos olles
hästi, ta tekitab sinus hea enesetundetunde.
Kujuta aga nüüd ette, kuidas sa kõnnid tänaval ning sulle kõnnib vastu vana vaenlane -
tõeline põrsas. Ta tegi sulle aastaid tagasi sigadust, mis avaldab sulle mõju tänaseni - ta on
sinu jaoks tõeliselt vastik inimene. Ja nüüd jalutab ta sulle vastu - missugune on sinu
enesetunne? Jah, sulle ei meeldi see pilt, mida sa näed, sa tunned ennast halvasti ning sa
tahad sellest inimesest võimalikult kiiresti eemale pääseda.
Ja nüüd mõtle selle peale, kuidas sa oled õhtul üksinda kodus, kuid sulle ei anna rahu üks
vahejuhtum, mis leidis aset samal päeval töö juures. Sa tegid midagi, mida sa ei oleks
pidanud tegema ning nüüd ohustab sind vallandamine. Isegi, kui sa tead, et see kõik on
juba minevik ning sul ei ole mõtet seda kogu aeg oma peas taas ning taas läbi mõelda, ei
suuda sa seda mõtet endast eemale saada. See mõte ei meeldi sulle üldse, see tekitab sinus
halva enesetunde ning sa tahad sellest vabaneda, et vähemalt õhtul kodus natukene puhata
enne magama minemist. Selleks võtad sa näiteks rahusteid, klaasi veini või sööd ära liitri
jäätist.
Mis on nende nelja näite ühisosa? Jah, kahel esimesel juhul tahad sa midagi, mis sulle
meeldib ja mis tekitavad sinus hea enesetunde, ning kahel viimasel juhul tahad sa
vabaneda millestki, mis sulle ei meeldi ning mis tekitavad sinus halva enesetunde. Just
niimoodi käitume kogu enda maailma suhtes kogu aeg. Me töötleme igal sekundil suurt
hulka informatsiooni oma peas, mille me jagame kas “meeldib” või “ei meeldi”
kategooriatesse, need tekitavad meile vastavalt kas hea või halva enesetunde, me tahame
neid vastavalt kas veel kogeda või tahame neist vabaneda, mis omakorda tingivad vastavad
tegevused. Vaatame korraks selle veelkord üle:
1) Ma kogen välismaailmas igal hetkel sündmuseid, pluss mõtted minu peas;
2) Need sündmused ja mõtted saavad mulle kas meeldida või mitte meeldida;
3) Sündmused ja mõtted, mis mulle meeldivad, tekitavad minus hea enesetunde, need aga,
mis mulle ei meeldi, tekitavad minus halva enesetunde;
4) Ma tahan instinktiivselt tunda ennast kogu aeg hästi, ja võimalikult harva halvasti;
5) Et kogeda uuesti neid sündmuseid, mis panevad mind hästi tundma, tegutsen ma nende
saamise nimel, ning et vältida võimalikult palju neid sündmuseid, mis panevad mind end
halvasti tunduma, tegutsen ma nendest vabanemise nimel.
Selline on lihtne viie etapiline mudel, mis paneb meid tegutsema. Me tegutseme kas
seepärast, et me TAHAME kogeda veel häid asju, või siis selleks, et me TAHAME vabaneda
nendest asjadest, mis meile ei meeldi. Aga mõlemal juhul on motiiviks tahtmine. Mõlemal
juhul tahame muuta olemasolevat olukorda, mida me ei suuda aktsepteerida sellisena,
nagu see on. Esimesel juhul tahan ma muuta olemasolevat olukorda, et tunda end jälle /
veel hästi, ning teisel juhul tahan ma muuta olemasolevat olukorda, et mitte tunda end
enam halvasti.
Et sellest praktiliselt aru saada, vaatame korraks veel eespool toodud näiteid:
Ma tahan kingi
Olukorras, kus meil ei olnud neid kingi, tahtsime neid omada - meile ei meeldi olukord,
kus kingi ei ole. Me tahame olukorda muuta - me tahame, et meil oleks need kingad
olemas.
Ma tahan seda inimest näha
Olukorras, kus me ei kohtunud selle toreda inimesega, tahtsime temaga taas kohtuda -
meile ei meeldi olukord, kus teda ei ole meie elus. Me tahame olukorda muuta - me
tahame, et ta oleks taas meie elus.
Ma ei taha seda inimest näha
Olukorras, kus me pidime kohtuma oma vaenlasega tänaval, tahtsime põgeneda - meile ei
meeldi olukord, kus ma pean temaga vastakuti kohtuma. Me tahame olukorda muuta - me
tahame olukorda, kus teda ei ole meie vastas.
Ma ei taha neid mõtteid mõelda
Ja olukorras, kus meie peas oli kogu aeg negatiivne mõte, tahtsime sellest vabaneda - meile
ei meeldi olukord, kus ma mõtlen kogu aeg seda mõtet ning ma ei suuda seda ka
kontrollida. Me tahame olukorda muuta - me ei taha mõelda seda mõtet jälle ning jälle.
Nagu näha, on kõik need olukorrad seotud lihtsalt meie tahtmistega olemasolevat olukorda
muuta. Ning seni, kuni me suudame kõik oma tahtmised realiseerida ehk meil õnnestub
muuta olemasolevat olukorda oma tahtmise järgi, oleme õnnelikud ja oma eluga rahul.
Meil ei ole põhjust rahulolematuseks - kõik asjad on meie tahtmist mööda. Aga kõikide
tahtmiste realiseerimine ei ole võimalik - meie elus on palju olukordi, mida me ei suuda
muuta isegi juhul, kui me seda väga tahame. Sellistel hetkedel siseneb meie ellu
rahulolematus, mida me hakkame nimetama probleemideks.
Antud olukorda illustreerib allpool olev joonis.
Meie tahtmised tekitavad meile probleemid
Kõik eelpool kirjeldatud olukorrad võib nimetada meie igapäevasteks probleemideks. Jah,
seni, kuni me need olukorrad oma tahtmise järgi suudame realiseerida, ei ole meie elus
probleeme. Aga niipea, kui tahtmiste realiseerimiseks kerkivad takistused, tekivad meie
ellu probleemid.
Seega on meie probleemide tekkepõhjus alati ühesugune - "tahtmine muuta praegust
olukorda". Juhul, kui meile meeldib rohkem see, mis kunagi meie elus oli, aga enam seda
ei ole, tahame seda tagasi. Ning juhul, kui meile meeldib rohkem see, mida meie elus veel
ei ole, aga see võiks olla, tahaksime seda saada. Kuid mõlemal juhul on protsess sama - me
kõrvutame oma peas olemasolevat olukorda sellega, missugusena ma tahame, et see oleks,
ning juhul, kui me ei suuda seda “tahtmist” realiseerida, tekib meis rahulolematus, mille
me nimetame probleemiks.
Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida enam ei ole
Kuna kõikide inimeste elus on probleemid, siis tõenäoliselt on ka sinu elus vähemalt üks
probleem. See võib olla suur ja sinu jaoks ületamatu olukord, kuid see võib olla ka midagi
väga pisikest ja vähetähtsat. Ei olegi niivõrd oluline, mis tüüpi probleemiga on tegemist, et
mõista kogemuslikult, kuidas sa ise lood need probleemid oma ellu. Teeme selleks kohe
siis ühe katse. Alustame probleemide tüübist number üks: probleemid tahtmisest, et
midagi oli, aga enam seda ei ole.
Mõtle ühe probleemi peale, mis sul on. Näiteks läksid sa oma kallimaga eile lahku. Mõtle
selle probleemi peale korraks ... 15 sekundit.
Valmis?
Nüüd mõtle hoopis 15 sekundit selle aja peale, kui sinu elus seda probleemi veel ei olnud -
näiteks mõne ilusa päeva peale aasta tagasi, kui sa olid veel oma kallimaga koos ja te olite
piiritult õnnelikud.
Tegid seda?
Need mõttetehnikad võisid tekitada sinus erinevaid emotsioone. Kui sa mõtled tänase
olukorra peale, võid sa tunda kurbust ning hirmu. Aga kui sa meenutad aega, mil kõik oli
veel korras, võid sa tunda kergendust ja rõõmu.
Aga nüüd peatu korraks ja taipa, et kõik see toimub sinu peas. Kogemuslikult ehk
empiiriliselt lähenedes ei muutunud viimase 30 sekundi jooksul sinu elus mitte midagi,
kuigi sa elasid läbi rahulolu siis, kui sa tuletasid meelde probleemi eelset aega, ja
rahulolematust siis, kui sa mõtlesid praeguse olukorra - sinu probleemi - peale. Tegelikult
sa ju lihtsalt meenutasid teatud aega minevikus, ja siis kõrvutasid seda aega oma peas
olevikuga. Ning see tekitas sinus kurbust, sest täna enam ei ole seda ilusat aega. Kuid sa
tahaksid seda tagasi. Seega on sul tahtmine, et sinu elu oleks sama ilus, nagu see oli
kunagi. Probleem tekib sellest, et sul oli midagi, aga enam seda ei ole. Seega ei ole
probleemi sõltumatult sinust olemas. See tekib ainult sinu enda mõtlemise tagajärjel. See
tekib ainult sellest, et sul on tahtmine muuta olemasolevat olukorda selliseks, nagu see
kunagi minevikus oli.
Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida veel ei ole
Nüüd vaatame probleemide tüüpi number kaks - probleemid, mis tekivad sellest, et me
tahame midagi, mida meil veel ei ole. Oma olemuselt on see meie probleemide palju
igapäevasem põhjus ja paljuski alus kogu vaevarikka elu tekkeks - me ei suuda leppida
olemasoleva olukorraga, vaid igatseme kogu aeg midagi paremat.
Näiteks on sul korter. Aga sa tahad endale palju suuremat ning ilusamat korterit. Sul on
probleem.
Näiteks on sul suhe. Aga sa tahad, et see oleks teistsugune. Sul on probleem.
Näiteks ütles keegi sulle halvasti. Aga sa tahad, et ta ei oleks öelnud sulle halvasti. Sa oled
solvunud. Sul on probleem.
Näiteks valutab su pea. Aga sa tahad, et su pea ei valutaks. Sul on probleem.
Näiteks on sul kõht tühi. Aga sa tahad, et sul ei oleks kõht tühi. Sul on probleem.
Nagu sa märkad, ei ole ükski nendest probleem iseenesest, vaid probleem tekib sinu ellu
siis, kui sa kõrvutad olemasolevat olukorda millegagi, mis võiks olla. Kui meil on võimalus
seda muuta, näiteks võtame peavalu korral ravimit või tühja kõhu korral sööme midagi, on
kõik hästi, me lahendame selle probleemi. Kuid seda vaid kuni järgmise korrani, mil võib-
olla ei ole kohe käepärast ravimit võtta, või kuskilt kiiresti midagi hammustada. Siis on
taas probleem päevakorras. Oma olemuselt on aga probleemi tekkepõhjus sama - me ei
aktsepteeri seda, mis on, vaid me tahame olemasolevat olukorda muuta. Ükskõik kui
igapäevased ja primitiivsed võivad olla näited, probleemid saavad alguse alati tahtmistest.
Kuigi ma jagasin probleemide tekkepõhjused kaheks - "tahan seda, mida enam ei ole"
versus "tahan seda, mida veel ei ole", on oma olemuselt need täpselt ühesugused.
Ükskõik, kas me suuname oma pilgu minevikku ja igatseme sealt midagi, või suuname
pilgu tulevikku, ja tahame sealt midagi, jääb probleemi tegelikuks tekkepõhjuseks alati
vaid meie suutmatus leppida sellega, mis on praegu, ja tahta midagi muud. Me ei oska olla
sõber sellega, mis on just praegusel hetkel meie elus. Mitte sellega, mis oli kunagi, või mis
võiks olla millalgi, vaid sellega, mis ON. Siin ja praegu.
Probleeme ei ole meist sõltumatult olemas
Kuna probleeme ei ole meist sõltumatult olemas, vaid me ise loome need enda pähe, siis
järelikult peame olema võimelised ise neid probleeme ka kaotama. Kui mina olen see, kes
probleemi välja mõtleb, saan mina olla ka ainuke, kes selle uuesti ära oskab kaotada. Mitte
ükski psühhiaater, ravitseja või koolitaja ei saa mind siin aidata. Nad võivad küll juhtida
mu tähelepanu protsessile, kuidas seda teha, aga töö pean ma ise ära tegema. See, mille ma
loon, selle saan ma ka hävitada.
Sa tead, et sa lood probleemi enda pähe kahe olukorra kõrvutamise kaudu. See on sinu
mentaalne protsess, mis tekitab sinus probleemi. Nüüd kasutad sa sedasama mentaalset
protsessi, et probleem oma elust elimineerida. Teeme selleks kohe ühe katse.
Mõtle mõne probleemi peale enda elus. Näiteks ei ole sa olemasoleva tööga rahu, vaid sa
soovid uut töökohta. Mõtle selle peale 15 sekundit.
Valmis?
Nüüd aga pane televiisor käima ja vaata sealt midagi põnevat. Leia midagi nii põnevat, mis
haaraks täielikult kogu sinu tähelepanu. Või helista oma sõbrale. Räägi temaga viis minutit
teemadel, mis aitavad sul unustada täielikult kõik muud asjad. Ehk siis tee midagi, mis viib
sinu tähelepanu “probleemilt” kõrval.
Valmis?
Nüüd tule oma probleemi juurde tagasi. Mõtle uuesti selle peale, kuidas sa oma tööd ei
kannata, ja kuidas sa sooviksid teha hoopiski midagi muud.
Kui sa selle harjutuse läbi tegid, siis sa märkasid, et viieks minutiks oli probleem sinu elust
kadunud. Kui sa tõesti leidsid midagi põnevat televiisorist või rääkisid sõbraga midagi
tõeliselt kaasahaaravat, ei tulnud sul kordagi probleem meelde. Seda ei olnud sinu jaoks
olemas.
Kuhu ta kadus siis niimoodi? Kas ta läks ise ära, või keegi võttis ta ära? Või oli hoopis asi
selles, et sina ise "asetasid" ta korraks kõrvale (tegelikult sa ei kõrvutanud olukordi) ning
tegelesid nii kaua millegi muuga? Oot-oot, siis me jõuame ju taas selleni, et sina ise lood
selle probleemi enda pähe. Ja juhtides oma tähelepanu mõnele muule asjale, oskad sa selle
probleemi ka ära kaotada. See on sinu enda teadlik otsus, millest sa mõtled. Seega ei saa
kuidagi väita, et see probleem eksisteeriks kuskil sinust sõltumatult. Rääkimata sinust
väljaspool, nagu me tavaliselt oma probleemidesse suhtume. Ei, sa ise lood selle
probleemi. Ja nagu sa just testisid, oskad sa ise ka sellest probleemist “vabaneda”. Ning
seda vaid oma tähelepanu juhtimise kaudu.
Äkki on siis "probleem" hoopis selles, et me ei oska oma tähelepanu piisavalt juhtida, mitte
aga selles, et meie elus on probleemid. Stopp! Kas sa märkasid, kuidas ma lõin praegu sinu
ellu uue "probleemi" - sa tahaksid osata oma tähelepanu paremini juhtida, kuna see aitaks
sul vabaneda probleemidest, aga sa ei oska. Sa kõrvutad neid kahte olukorda ... ja korraga
on sinu ellu tekkinud juba uus probleem.
Tegutsemine probleemide maailmas
Nüüd tekib sul kindlasti küsimus, kas me peame siis vaikides leppima kõige sellega, mis
on, ning lihtsalt kannatama? Kas me peame peitma pea liiva alla, kui meie elus on
probleemid, ning eitama kõike, mis on?
Ei, me ei pea vaikselt leppima sellega, mis on, juhul, kui me seda tõesti ei soovi. Aga ka
kannatamiseks ja rahulolematuseks ei ole mingit põhjust. Üks ei tingi siin teist. Et seda
mõista, luba palun, ma küsin sinult ühe küsimuse.
Kujuta ette, et sinu elus on midagi, millega sa ei ole rahul, ja mida sa sooviksid muuta.
Nüüd on sul valik - kas muuta seda olukorda ainult muretsemise kaudu või ainult
tegutsemise kaudu. Esimese valiku korral loobud sa täielikult tegutsemisest, ning otsustad
ainult muretseda - sa võtad kolm päeva töölt vabaks, oled üksi kodus ning muretsed hästi
aktiivselt. Sa pühendad end täielikult muretsemise peale. Sa ei tee mitte midagi muud kui
ainult muretsed, sa ei tegutse.
Nii, nüüd on kolm päeva möödas ja sa vaatad oma elu uuesti. Kas midagi on sinu elus
muutunud? Jah, tõenäoliselt mitte.
Nüüd aga otsustad sa proovida teist äärmust - sa loobud täielikult muretsemisest, ning
otsustad ainult tegutseda - sa võtad samuti kolm päeva töölt vabaks, ja muudkui tegutsed.
Sa pühendad end täielikult tegutsemise peale, et seda olukorda lahendada. Sa ei tee mitte
midagi muud kui ainult tegutsed, sa ei muretse.
Nii, nüüd on taas kolm päeva möödas ja sa vaatad oma elu uuesti. Missugune on nüüd
tulemus? Kas midagi on sinu elus muutunud? Jah, tõenäoliselt on.
Ning nüüd siis küsimus: Kui me mõistame, et ainult muretsedes, loobudes täielikult
tegutsemisest, ei saa me lahendada mitte ühtegi olukorda oma elus, kuid ainult tegutsedes,
loobudes täielikult muretsemisest, saame lahendada need olukorrad, siis miks me
peaksime üldse muretsema? Sellel ei ole ju praktilist väärtust. Sellel on hoopiski negatiivne
mõju meie tegutsemisele, sest paratamatult on meie produktiivsus madalam, kui me oleme
stressis ja mures. Seega, kui meie elu ei vasta hetkel meie ootustele, ei pea me kannatama
ja oma eluga rahulolematust väljendama. See ei muuda niikuinii mitte midagi.
See, mis hetkel ON, see ON niikuinii. Kui sa praegusel hetkel igatsed midagi muud kui see,
mis ON, lood sa enda pähe lihtsalt tahtmise. Ja sa muutud rahulolematuks juhul, kui sa ei
suuda seda tahtmist realiseerida. Kuid rahulolematust ei tekita mitte praegune olukord,
vaid sinu tahtmine seda olukorda muuta. Samas on aga ilmne, et ainult tahtmise kaudu ei
saa mitte midagi muuta. Kui sa soovid midagi muuta, on vaja selleks tegutseda. Läbi
tegevuste toimuvad muutused, mitte läbi muretsemise ning tahtmiste.
Kui sa soovid uut töökohta, siis sa leiad selle ainult juhul, kui sa lähed tööintervjuule. Kui
sa aga ainult muretsed selle üle, et sa ei ole rahul olemasoleva tööga, ning sooviksid midagi
muud, siis ei muuda see mitte midagi.
Või kui sa soovid suuremat korterit kui praegu, ka siis on ainuke võimalus seda saada läbi
tegutsemise - müüa olemasolev, teenida raha ning osta uus. Pelgalt mõtlemine ning
muretsemine jällegi ei aita.
Nüüd tekib sul mõte, et sul ei ole ju piisavalt raha, et osta uus korter. Jah, nüüd oled sa
loonud oma pähe uue probleemi - sul on x summa raha, aga sa soovid, et sul oleks 10x
summa raha. Kuid nüüd taipa, et jällegi on ainuke viis rahasumma kümnekordistamiseks
hakata selle nimel tegutsema. Muretsemine ei vii mitte kuhugi. Muretsemine on täpselt
samasugune virtuaalne protsess meie peas nagu probleem isegi. See toimub kõik meie
peas. Me mõtleme selle kõik välja. Kuid reaalselt ei muutu meie maailmas selle kaudu
mitte midagi. Miks siis üldse kulutada oma energiat muretsemise ja rahulolematuse peale?
Tegutsemine on probleemide kõige suurem vaenlane. Meie elus ei ole probleeme, vaid
ainult olukorrad. Ja need olukorrad meie elus vajavad meie sekkumist. Nii kaua, kuni me
ei sekku, vaid ainult muretseme ja oleme rahulolematud, ei saa mitte midagi muutuda. See
on kindel.
Jah, siiski on meie elus ka olukordi, mille puhul ei kehti kumbki eelpool nimetatud valik -
seda olukorda ei saa muuta ei muretsemine ega ka tegutsemine. Näiteks õnnetused meie
elus, mis avaldavad meile mõju kuni elu lõpuni. Või lähedaste inimeste kaotused, mida me
ei saa mitte kuidagi läbi tegutsemise muuta. Mida teha sellises olukorras?
Elu kõige keerulisemates olukordades aitab meid mõistmine ning elu aktsepteerimine. Kas
ma mõtlen leppimist? Ei, ma mõtlen aktsepteerimist.
Aktsepteerimise kunst
Ka psühholoogid ja enesearengu raamatud soovitavad tihti inimestel leppida olemasoleva
olukorraga nii, nagu see on, sest seda ei saa muuta. Selle kaudu võib jääda mulje, nagu me
peaksime kõik oma soovid alla suruma ja lihtsalt pea liiva alla peitma.
Jah, selline oleks leppimine, millega kaasneb allasurumine. Sellisel juhul surume kogu
valu, mis meil antud olukorras on tekkinud, sügavale enda sisse. Nii sügavale, et me
usume, et see valu on kadunud. Kuid ühel hetkel, võib-olla viis aastat hiljem, võib-olla aga
ka viisteist aastat hiljem, ilmneb see taas - ning seekord võib see olla muteerunud kujul
ning oluliselt intensiivsem.
On olemas ka teine viis - aktsepteerimine. Aktsepteerimine ei tähenda eluga leppimist
allasurumise tähenduses. Aktsepteerimine tähendab olukorraga leppimist läbi mõistmise
ning iseenda ja oma eluga sõbraks saamise.
Kui me tavaliselt ütleme, et ma lepin millegagi, siis tähendab see, et isegi juhul, kui mulle
see ei meeldi, lepin ma sellega ikkagi. Ma surun selle “mitte meeldimise” tunde alla ning
elan vaikselt edasi. Sellisel juhul me kannatame. Meie hinges, tegelikult küll peas, on
jätkuvalt vastuolu olemasoleva olukorra ning ootuse vahel, me lihtsalt ei lase sellel välja
paista, vaid surume selle sügavale enda sisse. Kuni see ilmneb vähi või infarktina.
Aktsepteerimine toimub aga läbi mõistmise. Me ei suru midagi alla, vaid mõistame kõige
sügavamal tasandil meie maailma ülesehitust ja ka seda, kuidas töötame meie ise. Me
oleme aru saanud, millest tekitavad kannatused meie elus, ja me teame ka seda, kuidas
kannatustest vabaneda.
Aktsepteerimise esimene samm on mõistmine, et on olemas ainult praegune hetk. Ei ole
minevikku ja ei ole tulevikku - on ainult käesolev hetk, kus kõik aset leiab.
Aktsepteerimise teine samm on teadvustada, et kuna on olemas ainult käesolev hetk, siis
on selles konkreetses hetkes kõik juba toimunud. Asjad on juba nii, nagu nad on, soovime
seda või mitte. Meie enda valik on, kas me vihkame end seetõttu või saame sõbraks iseenda
ning sellega, mis ON.
Vaata end peeglist. Seal on kõik just nii nagu on. Sa näed praegu välja just selline nagu sa
välja näed. Sa ei saa ju seda muuta. Näiteks kehakaal. Sa vaatad peeglisse ja sulle tundub,
et sul on viis üleliigset kilo. Mis toimub nüüd sinu peas? Sa mõtled: "Issakene, ma olen nii
paks!", ja sa muutud kurvaks. Stopp! Kas see mõte muudab midagi? Või kas see emotsioon
muudab midagi? Kas juhul, kui sa mõtled seda mõtet, või ütled seda endale kõva häälega
viis korda, langetab sinu kaalu? Ei langeta ju. Aga milleks seda siis öelda?
Ainuke, mida sa hetkel teha saad, on vaadata end peeglist koos oma üleliigse viie kiloga ja
tunnistada endale teadlikult: "Ma olen viis kilo raskem kui kuus kuud tagasi. Kuid see on
okei. See on see, mis praegu on, ja ma olen sõber sellega, mis on. Ma ei ole vihane enda,
oma kaalu ega ka teiste inimeste peale. Minu elu on praegu nii nagu see on".
Need kõik on konkreetsed faktid, mis praegu on. Selline on praegu sinu pärismaailm. Kõik
muu, mille sa sinna lisad, on juba väljamõeldis. Seda ei ole vaja. Ning kui sa tunnistad
endale, et oled viis kilo juurde võtnud ja et mõtlemine ja emotsionaalne suhtumine sellesse
ei muuda niikuinii mitte midagi, saad sa seda rahulikult aktsepteerida. See on see, mis
praegu on. See on asjade seis praegu. Ja sa oled sõber sellega, mis ON.
See, et asjad on praegu nii nagu on, ei tähenda, et sa pead ülejäänud elu elama üleliigse viie
kiloga. Sa võid otsustada, et ma hakkan trenni tegema ning jälgin oma toitumist. Ja
hakatagi seda siis tegema. Näiteks võtad eesmärgiks teha seda kolm kuud ja siis uuesti
vaadata asjade seisu. Ning kui sa oled tõepoolest sellest kinni pidanud, siis suure
tõenäosusega on kolme kuu pärast peegli ette minnes üleliigsed viis kilo kadunud. Ning
nüüd võid sa sellest rõõmu tunda. Ja aktsepteerida seda. Sest nüüd on just see, mis praegu
ON. Sa tead, et juhul, kui sa oleksid kolm kuud järjest iga päev käinud peegli ees ennast
vaatamas, süüdistamas ja vihkamas, oleksid need viis kilo ikkagi veel sul juures. Mitte
midagi poleks muutunud, kui sa ei oleks rahulikult aktsepteerinud seda, mis hetkel on, ja
hakanud konkreetseid tegevusi selle muutmiseks ette võtma.
Seda kõike on muidugi lihtne kirjutada ja rääkida, aga siiski on meie elus olukordi, mida
on väga raske aktsepteerida. Hea on tuua eespool näiteid, kuidas me oleme mõne kilo
juurde võtnud või kuidas me kaotame töö, aga mida teha olukordadega, mis ei ole
mööduvad? Kuidas aktsepteerida olukordi elus, mis on püsivad ning meiega kogu meie
elu? Kuidas leida jõudu aktsepteerida seda, kui me jääme invaliidiks ise või juhtub õnnetus
meie jaoks kalli inimesega? Või veelgi traagilisem - me kaotame enda jaoks lähedase
inimese. Kas siis ikka kehtivad need samad reeglid ning kas me suudame selle joonise abil
vabaneda rahulolematusest ning kurbusest?
Sõltumata, kui raske on olukord meie elus, on see juba juhtunud. Kui me saaksime
minevikku tagasi minna ja seal midagi muuta, ei oleks meie elus mitte mingisuguseid
probleeme. Aga me ei saa ju! Ükskõik kui palju me ei sooviks, taotleks või muretseks
millegi üle, mis on juba juhtunud, see ei saa muuta olevat olematuks. See ON. Ja see on elu
paratamatu fakt.
Meie teadlik valik on see, kas me mõistame meie elu sügavaimat tõde ja lubame elul olla
sellisena nagu see on, või võitleme sellele igal hetkel vastu läbi valu ning kibestumise. Me
ei näe enam oma elu säravamaid külgi ning keskendume ainult negatiivsele. Seeläbi
põletame ennast aastaid, võib-olla isegi aastakümneid, ning meie viha ja leppimatus elu
suhtes ainult kasvab. Kuid kas see tegelikult ka muudab midagi? Küsi endalt, kas see, kui
sa oled elu peale vihane järgmised 30 aastat, muudab seda olukorda, millega sa ei suuda
hetkel leppida?
Kujuta ette, et sa oled režissöör filmis, kus peategelasega juhtub õnnetus ning ta jääb ühte
jalga kogu ülejäänud elu lonkama. Muidugi on see tema jaoks raske olukord, millega ta ei
soovi leppida. Nüüd on ta vastu võtmas otsust vihata kõike ja kõiki. Ning ta hakkabki
vihkama.
Kuna see on film, siis saame montaaži kaudu vaadata 30 aastat tulevikku ning mida me
näeme? See tegelane on jäänud vanaks, aga ta on ikkagi selles olukorras, milles ta oli 30
aastat tagasi - ta lonkab. Ainuke, mis on muutunud, on see, et ta on jäänud väga nõrgaks
ning haigeks, sest tema keha on 30 aastat talunud viha ning negatiivsust. Tema elust on
kadunud sõbrad, kes ei suutnud tema vihaga sammu pidada ning samuti tema perekond,
kes ei suutnud enam seda valu taluda. Ja mis on tulemus? Ta lonkab ikkagi. Ning nüüd
saame temalt neutraalselt, ilma emotsioonideta, küsida: “Kas see vihkamine aitas sind?
Ning kas sa valiksid sama tee, kui sa saaksid aega tagasi kerida 30 aastat?”.
Tõenäoliselt oleks see tegelane õppinud ja lõpuks mõistnud, et viha ja leppimatus ei
muuda juhtunut olematuks. Ta mõistaks sügavamal tasandil, et vihkamine sai temas
alguse ainult suutmatusest leppida sellega, mis on, ja tema “tahtmisest” seda muuta. Ta
lonkas, aga ta tahtis, et ta ei lonka.
Niimoodi jõuame taas tahtmiste juurde. Nagu eespool oli juttu, saavad kõik meie
probleemid ning mured alguse tahtmistest ning suutmatusest leppida sellega, mis olukord
hetkel meie elus on. Ja seda isegi traagiliste ning väga emotsionaalsete sündmuste puhul.
Isegi, kui sellistel hetkedel on seda veelgi keerulisem mõista, on meie elu sügavaim tõde
siiski muutumatu: elu on hetkel just selline, nagu see on. Meie kannatused saavad alguse
aga meie peas, kuna me ei suuda leppida sellega, mis ON, ja me TAHAME seda muuta.
Kuna me usume, et muretsemine, viha ning leppimatus on lahendus, valimegi me selle tee.
Ja me võime seda rasket teed käia kogu oma ülejäänud elu. Täiesti vabatahtlikult.
Aktsepteerimine perspektiivis tekitab kannatusi
Mõnikord tundub meile tõesti, et elu on väga raske aktsepteerida, mis ilmnebki eriti hästi
selliste suurte ning emotsionaalsete probleemide korral. Kuidas suudaks keegi rahulikult
aktsepteerida seda, kui ta peab näiteks lonkama kogu oma ülejäänud elu või istuma
vanglas järgmised kakskümmend viis aastat?
Oma olemuselt on aktsepteerimine alati lihtne. Raskeks muutub see meie jaoks siis, kui me
ei aktsepteeri praegust olukorda, vaid me püüame aktsepteerida olukordi perspektiivis või
suhtes millegagi. Mida see tähendab?
Kujuta ette, et sa satudki kahekümne viieks aastaks vanglasse. Nüüd istud sa vaikselt oma
vangikongis ja sulle tuleb meelde, et kuskilt lugesid sa, et kannatamisest on võimalik
vabaneda aktsepteerimise kaudu. Ja sa hakkad aktsepteerima seda, et sa pead selles kongis
istuma järgmised 25 aastat. "Apppiiii!!!", karjub su sees koheselt.
Miks?
Sest sa ei püüdnud aktsepteerida praegust hetke, vaid sa püüdsid aktsepteerida vanglat
järgmise kahekümne viie aasta perspektiivis. Niipea, kui sa mõtlesid, et ma olen siin kongis
järgmised kakskümmend viis aastat, tekkis sinu pähe kannatamine, kuna sa said aru, et see
on jube.
Kuidas aktsepteerida siis praegut, mitte aga järgnevat veerandsajandit?
Et praegut aktsepteerida, pead sa teadma, mis toimub tõesti praegu. Just selles hetkes,
mitte homme ega kahekümne viie aasta pärast. Olles vangikongis, on praegu sinu ees võib-
olla laud, mõni tool, aken, ukse taga valvur, sinu voodi. Need on need asjad, mis on hetkel
reaalsed päris maailma asjad. Ülejäänud mõisted nagu "25 aastat" ja "kui jube see ikka on"
mõtled sa välja. Kuid sa ei pea iialgi aktsepteerima seda, mille sa mõtled välja, ja mis võib
olla viie või kahekümne viie aasta pärast. Esiteks, me oleme suutelised välja mõtlema
täielikku jama, ning teiseks, sa ju ei tea seda, mis leiab aset viie või kahekümne viie aasta
pärast. Sa saad sa aktsepteerida ainult seda, mis on just praegu. "Nii, siin on see tool",
mõtled sa, "siin on minu riided, siit paistab päike, siit kuulen autode müra ...".
Me ei leia iialgi rahu, kui me püüame aktsepteerida midagi väljaspool praegust hetke. Sest
väljaspool praegust hetke ei ole lihtsalt mitte midagi olemas - me mõtleme selle kõik välja.
Samamoodi, nagu ma mõtlen vangikongis, et ma pean siin istuma kakskümmend viis
aastat, võib juhtuda, et mingi juhuse läbi vabanen ma juba ühe aasta pärast. See on
võimalik. Seega, miks ma siis pean täna mõtlema kahekümne viie aasta peale, kui see võib
jääda ainult aastaks. Ma ju petan ennast sellisel juhul kogu aeg ja piinan ennast seestpoolt.
Järgmine kord, kui sa oled keerulises olukorras, ja sulle tuleb meelde, et sa peaksid
olemasolevat olukorda aktsepteerima, siis vaata enda ümber ringi, kuula enda ümber
olevaid helisid ning tunne lõhnasid ... ja aktsepteeri seda. Ära püüa aktsepteerida mitte
midagi, mille sa välja mõtled. Isegi, kui sinu vastas on sinu jaoks ebameeldiv inimene,
tuleta endale meelde, et sa saad aktsepteerida ainult reaalseid asju, milleks antud juhul on
see inimene, tema riided, tema nägu, tema hääl. Kohe, kui sa püüad aktsepteerida seda, kui
rumalat juttu ta ajab või missuguseid jubedaid tegusid ta teeb, oled sa asetanud ta suhtesse
millegagi ja püüad aktsepteerida seda. Kui sulle ei meeldi tema jutt, oled sa pannud tema
jutu suhtesse enda arusaamadega, mis on õige ja vale. Kui sa püüad aktsepteerida midagi,
mida ta tegi ja mis tegi sulle haiget, oled sa tema tegevuse pannud suhtesse enda
kogemuste, uskumuste ja arusaamadega. Aga kuidas sa saad üldse kindel olla, et sinu
arusaamine ja kogemused on õiged? Ka need on ju subjektiivsed.
Ära püüa aktsepteerida midagi millegi suhtes või millegagi perspektiivis. Aktsepteeri ainult
ja ainult seda, mis toimub just praegu. Ilma igasuguste lisajuttudeta, mida on võimalik
oma peas juurde lisada. Kui ta räägib, siis aktsepteeri tema häält, tema sõnu, tema
miimikat ... mitte "sõnumit". Sõnum on sinu jaoks kohe suhtes sinu arusaamadega ja see
võib olla konfliktis. See ei oleks enam praeguse hetke aktsepteerimine, vaid tema sõnumi
aktsepteerimine selle suhtes, mis juhtus kunagi sinu elus ja millest on sul mingi oma
arusaam.
Rahulolematuse ulatus
Isegi, kui kõik inimesed kogevad mingil hetkel oma elus rahulolematust, on see erineva
määraga. Mõned muretsevad palju, ja seda ka väikeste asjade puhul, mõned aga vaid
pinnapealselt, ja seda isegi suurte eluliste probleemide korral.
Rahulolematuse suurus ja ulatus sõltub, mis tüüpi inimesega on tegemist, ja kui suur on
meie “valeootus” oma elule.
Allpool olev joonis illustreerib, kuidas me suurendame ja vähendame oma rahulolematust.
Kõige all oled sina naerunäoga, kellest lähtub kaks elujoont - vasakpoolne näitab,
missugune on sinu elu praegu; ning parempoolne joon viitab elule, mida sa tahaksid elada
(sinu ootus elule). Näiteks töötad sa hetkel firmas X ning sa teenid palka 5000 krooni
kuus. Seda olukorda iseloomustab punane täheke vasakpoolsel joonel. See on sinu elu
praegu. Kuid tegelikult sooviksid sa hoopis töötada firmas Y ning teenida 25 000 krooni
kuus. Seda olukorda iseloomustab kollane täheke parempoolsel joonel. Joon kahe tähekese
vahel näitab sinu rahulolematuse ulatust: mida kaugemale läheb meie ootus tegelikust
olukorrast, seda suuremaks muutub rahulolematus.
Kuidas lahendada olukorda?
Nagu eelpool juba juttu oli, saame igal konkreetsel hetkel aktsepteerida seda, mis ON.
Mitte seda, mis võiks olla ja mis teeks meie tuju heaks, vaid seda, mis päriselt olemas on.
Just praegu. Sellisel juhul puudub meie elus rahulolematus.
Antud joonist kasutades tähendaks see, et me püsime iga oma ihurakuga vasakpoolsel
joonel. Jah, muidugi teeme plaane, kuhu meie elu võiks liikuda, kuna just seda tähendabki
eesmärgistamine, ja me peaksime alati tegutsema viisil, mis viib meid eesmärkide suunas,
kuid me ei tohiks iialgi eitada seda, mis on hetkel meie elus olemas. Meil ei ole mingit
põhjust panna ennast kannatama seetõttu, et meie elu on selline, aga me "igatseme", et see
oleks teistsugune.
Kui me tõesti soovime ühel hetkel olla kollase tähekese juures parempoolsel joonel, saame
praegusel hetkel tegutsedes anda maksimumi, et meie tegeliku elu joone kõver hakkaks
nihkuma nii palju paremale, et see kattuks ühel hetkel kollase tähekese joonega. Kuid siis
oleme tõenäoliselt uues olukorras - kollasest tähekesest veelgi paremale on tekkinud veel
üks joon. Kui me saavutasimegi palga 25 000 krooni, on meis nüüd tahtmine teenida
hoopis 50 000 krooni.
Meie tahtmised ei lõppe mitte kunagi. Kui me hakkame tööle ja saavutamegi 50 000
kroonise olukorra, on ju võimalik tahta teenida 100 000 krooni. Ka see on normaalne.
Mitte keegi ei saa ette heita kellelegi, kui palju ta raha teenib. Küsimus on vaid
muretsemises ja rahulolematuses.
Kui ma olen rõõmsameelne ja õnnelik 5000 krooniga, ja muudkui tegutsen ning toimetan
heas enesetundes, ja nautides seda, mida teen, võin ma saavutada varsti 25 000 kroonise
sissetuleku. Ka siis rõõmsalt tegutsedes võib tulla varsti 50 000 krooni ja miks mitte ka
100 000 krooni. Kõik on võimalik. Oluline on vaid see, et ma püsin kogu aeg tegeliku elu
punase tähekese juures, ja “nihutan” läbi tegutsemise oma “tegeliku elu” joont soovitud
suunas, mitte ei “istu” punase tähekese peal ja ei muretse kogu aeg selle üle, et võiks olla
ikka kollase tähekese juures. See ei muudaks mitte midagi, ja tekitaks ainult
rahulolematust. Käitudes aga eelnevalt kirjeldatud viisil puudub minus rahulolematus. Ma
olen õnnelik ja tunnen elust rõõmu. See on ainuke, mis loeb.
Et sellest joonisest maksimaalselt kasu saada, on hea seda rakendada igapäevaselt
praktikasse. See töötab absoluutselt igas olukorras ja iga situatsiooni puhul. See ei eelista
finantsilisi probleeme suhetele, ega ka suuri probleeme väikestele. Selle joonise kaudu saad
sa aru, et probleem ei ole mitte punases ega kollases tähekeses, vaid lõhes nende tähekeste
vahel. Ja kui sinu elu on praegu punane täheke, siis ükskõik kui palju sa muretsed,
närveerid, paanitsed, kardad või palud Jumalat, nüüd ja praegu on olukord ikkagi selline.
Sa oled “punane”. Ning ainuke viis kollase juurde pääseda, on hakata tegutsema. Õigete
asjade tegemine viib sind sihile.
Näiteks solvab keegi sind hingepõhjani. Sa tunned, et see oli ebaõiglane, ülekohtune ja sa
said väga haiget. Aga nüüd saa teadlikuks. Tuleta meelde joonist rahulolematusest.
Missugune on praegu punane täheke? Jah, ta solvas sind. Missugune on kollane täheke? Sa
soovid, et seda ei oleks juhtunud, kuna see oli ülekohtune ja see oli põhjendamatu. Kas sa
saad muuta seda, mis on juhtunud? Kas sa saad liikuda punase tähekese pealt kollase
peale? Ei saa. Ka kõige parema tahtmise korral ei saa sa muuta seda, mis on juba juhtunud.
Situatsioon on selline, ja see on lõplik. See, kui sa hakkad peas end kiusama juhtunu
pärast, tekitab sinus ainult valu ja kannatust. Sa ei saa muuta seda, mis on olnud. Isegi siis
mitte, kui sinu ootus sellele on teistsugune. Mida sa saad teha? Sa saad üritada mõista teise
inimese motiive, miks ta nii tegi. Kui sa soovid, et sa enam kunagi midagi sellist läbi ei
elaks, võid sa edaspidi vältida selle inimesega suhtlemist. See oleks reaalne tegevus, mis
hoiaks sind konkreetselt sellisest kannatamisest tulevikus eemal.
Või näiteks kaotasid sa töö. Sa oled paanikas, hirmul ja pettunud. Sa ei tea, mida tulevik
toob ning sa kardad, et sinu pere jääb nälga. Mida teha? Võtame appi joonise. Sa oled taas
punase tähekese juures, kus on töö juba kaotatud. See on juba juhtunud, see on fakt. Aga
sa sooviksid, et sa oleksid jätkuvalt kollase tähekese juures. Sa soovid, et sul oleks töö.
Olles nüüd selles olukorras, küsi endalt, mis on reaalne tegevus, mis aitaks olukorda
parandada - kas muretseda selle pärast, et sinu elu ei vasta hetkel sinu ootustele, või
vaadata üle oma CV ning hakata tööd otsima? Mina usun, et kiiremini saad sa kollase
tähekese juurde viimase variandi puhul. Kuid ükskõik, mis tee sa valid, oluline on mõista,
et nüüd ja praegu oled sa töötu. Ja sinu rahulolematus ei ole tingitud sellest, et sul ei ole
tööd, vaid sellest, et sa tahad, et sul oleks töö. Sinu tahtmine loob kannatuse, mitte
töökaotus kui fakt iseenesest.
Kolmas näide joonise kasutamises on väga eluline. Sa oled tavaline inimene, sul on igati
normaalne suhe kaaslasega, sul on töökoht ja hea palk, ja sa käid kord aastas ka välismaal
reisimas. Kuid sa sooviksid midagi muud. Sa näed Hollywoodi filmidest rikkaid ja ilusaid,
kellel tundub olevat sada korda parem elu kui sul. Äkki on isegi sinu enda
tutvusringkonnas keegi, kes on sinust palju ilusam, rikkam ning edukam, ja tema elu
tundub sulle palju parem. Sa näed, kuidas ta naudib elu, ja on tõeliselt õnnelik. Ning see
kõik tekitab sinus tuska. Kuigi su elu on täiesti okei, tunned sa pidevalt, et seda kõike on
liiga vähe. Sa saad aru, et on võimalik veel rohkem omada, veel ilusamates kohtades
söömas käia ja veel kaugemaid paikasid külastada. Kuid sinu elus ei ole see hetkel
võimalik. Ning see teeb sulle väga haiget. Mida siis teha?
Muidugi vaata enda olukorda joonise peal. Küsi endalt, kas olukord ise tekitab sinus vaeva,
või lood sa selle vaeva oma pähe vaid oma tahtmiste kaudu omada teistsugust elu. Sa oled
punase tähekese juures, kus kõik on väga ilus ning mõnus. Kuid sul on ootus, et üks
tõeliselt õnnelik elu peaks kulgema hoopis selle joone peal, kus on kollane täheke. Ja
loomulikult - kuna kahe tähekese vahel on lõhe, on ka sinu hinges rahulolematus. Sa
kannatad taas. Mida teha siis? Kui sa tõesti soovid oma elu veel paremaks, siis tegutse selle
nimel. Aga ära kannata. Selleks ei ole põhjust.
Selle joonise juures on veel üks tähtis omadus - selle kaudu saad sa näha, kuidas oma
kannatusi nii suurendada kui ka vähendada. Kuna meie kannatuse ulatust iseloomustab
lõhe suurus tegeliku olukorra (punane täheke) ja soovitud olukorra (kollane täheke) vahel,
siis "liikudes" oma tahtmistega tegelikust olukorrast üha kaugemale (joonisel ülespoole
liikudes), suurendame ka oma kannatust. Kuid niipea, kui me tuleme oma illusoorsete
tahtmistega tagasi lähemale päris olukorrale (liigume joonisel allapoole), väheneb ka meie
rahulolematus. Kõik on meie endi kätes. Mitte keegi teine ei saa meie eest elu ära elada.
Mitte keegi ei saa meie tahtmisi kontrollida. Meie oleme kapten antud laevas.
Kui me soovime elada rahulikku ning õnnelikku elu, peame olema reaalsed ja mõistma,
mis on päris ning mis on välja mõeldud. Mida enam me mõistame, mis on päris, ja me
teadvustame seda endale, seda kiiremini vabaneme rahulolematusest, ja seda kiiremini
saame hakata konkreetseid samme ette võtma, et olukorda muuta. Antud joonise eesmärk
ei ole soovitada sulle leppida oma elus kõigega - madala palga, nõrga suhte või halva
tervisega. Ei, selle joonise eesmärk on näidata, millest tekib rahulolematus ja kuidas
rahulolematusest vabaneda. Mitte ükski inimene ei pea kannatama. Kõikidel on õigus
elada rõõmsat ja õnnelikku elu. Kuid meie olemuses on luua enda pähe tahtmised ning
nendest lähtuvad kannatused ja rahulolematus. Meile ei õpetata koolis, et rahulolematus ei
vii kannatuse vähenemiseni, vaid selleni viib ainult mõistmine ja õigete asjade tegemine
õigel ajal. Ja kindlasti ka õiges meeleseisundis, milleks on rõõm ning rahulolu. Mitte aga
viha ja pettumus, mille põhjuseks on meie enda poolt tekitatud tahtmised.
Vastutuse võtmine elus
Kõik sündmused on meie elus meie enda vastutusel. Väga lihtne on elada elu ning
süüdistada kõikides oma ebaõnnestumistes teisi inimesi ja ebasoodsaid juhuseid. Aga kui
kõik hästi läheb, siis oleme meie ise ikka “tegijad”. Seega läheneme oma elule vastuoluliselt
- kui kõik läheb meile soodsas suunas, on kõik hästi, ja me tunneme end võitjatena. Aga
kui asjad liiguvad mittesoovitud suunas, on kõik halvasti, ja me tunneme end ohvritena.
Jah, loe uuesti - vastuolu seisneb selles, et me ei paiguta oma peas kõrvuti “võitjat” ja
“kaotajat”, vaid “võitjat” ja “ohvrit”. Need ei ole ju vastandid!
Ohvri rüüst aitab välja tulla, ning oma elu eest vastutust võtta, eespool esitatud “kannatuse
tekkimise” joonis. Nüüd sa tead juba, et kannatus ei teki meist sõltumatult välistest
asjadest ja samuti mitte teiste inimeste tegemata jätmistest või nendest tegudest. Kannatus
tekib meie sees. Ja meie oleme ainukesed, kes saavad selle eest ka vastutuse võtta.
Kui inimeste tavapärane käitumisharjumus on probleemide korral süüdistada teisi inimesi
ja juhtumeid, siis antud juhul saame võtta vastutuse ise 100% endale ning küsida endalt:
“Mida mina saan praegu ära teha, et olukorda muuta?”. Sest see on just see, mida me
teeme, kui me lõpetame oma peas “kollase” tähekese juures olemise ning liigume
rahulikult ja teadlikult tagasi punase “tähekese” juurde, ja hakkame lihtsalt tegutsema.
Sellisel juhul ütleme endale: “Nii, see on minu elu praegu. See, kui ma oma peas ette
kujutan, kuidas minu elu võiks olla, ei muuda tegelikult mitte midagi. Ainuke, mis võib
minu olukorda muuta, on astuda esimene samm muutuse suunas”.
Iga kord, kui me ei võta oma elu eest vastutust, anname ära oma “jõu” - oma võimaluse
midagi elus ära teha. Sellisel juhul ütleme endale, et minust ei sõltu mitte midagi, ja lepime
sellega, mis tuleb.
Et seda hästi mõista, kujuta ette, et sind tahetakse panna vangi millegi eest, mida sa
tegelikult teinud ei ole. Sul on olemas 100% vettpidav alibi, mis vabastaks sind hetkega
süüst, aga sinu probleem on selles, et sul ei lasta seda alibit kasutada - sinu suu on kinni
teibitud, sa ei saa kirjutada ega ka kuidagi muul viisil tõestada, et sa ei teinud seda. Nii sa
siis istud vaikselt seal kohtusaalis ja vaatad läbi tohutu valu, kuidas sind 25 aastaks vangi
mõistetakse.
Nüüd aga kujuta ette, et sa istud sealsamas kohtusaalis, kuid sul ei ole suu kinni teibitud.
Sul on võimalus rääkida ning tõestada, et sa ei teinud seda kuritööd, aga sa ise ei kasuta
seda võimalust. Sa lihtsalt istud ning vaatad, ka läbi valu, kuidas sind 25 aastaks vangi
mõistetakse. Ja peale seda, kui sa oled juba vangis, kirud sa teistele vangidele, et sind siia
pandi. Sa oled närvis, rahulolematu ja kuri elu ning inimeste peale, et nad sinuga midagi
sellist tegid.
Mida sa sellisest olukorrast arvaksid? Kui sa satuksid sellisesse olukorda päriselt, kas sa
siis kasutaksid oma võimaluse ära, et enda elu muuta - mitte minna vangi - , või laseksid sa
teistel inimestel sinu elu eest vastutuse võtta, mis lõppeks sinu vangistamisega 25 aastaks?
Milline rumal küsimus minu poolt! Jah, muidugi sa ei annaks vastutust ära teistele
inimestele. Sa kasutaksid "jõudu" ning kujundaksid ise oma elu, sa ei annaks seda jõudu
ära teistele inimestele.
Millegipärast aga paljud inimesed just niimoodi oma elus käituvad. Nad küll teavad, et
jõud on nende käes ja nad saavad oma elu ees vastutuse võtta ning midagi ära teha, aga
nad ei kasuta seda jõudu. Pigem annavad nad selle ära teistele inimestele, ja juhul, kui kõik
ei lähe nende nägemuse järgi, kiruvad nad "kaasvangidele", kui halvasti kõik on ikka
läinud.
See on ju sinu elu ja see on sinu maailm. Sa ei saa siin loota selle peale, et keegi teine või
miski teeb sinu eest asjad ära. Ükskõik, missugune on sinu olukord elus praegu, sa tead
sisimas väga hästi, et sul on olemas oskused, teadmised ning vastutus seda muuta. Kui sa
otsustad, et sa ei saa oma elus midagi muuta, kuna sinu elus on halvad inimesed, sul pole
piisavalt raha, teadmisi ning kogemusi, annad sa hetkega oma jõu ära nendele inimestele,
rahale, teadmistele ja kogemustele. Sa tunnistad endale, et sa istud kohtusaalis, kus sind
tahetakse 25 aastaks vangi mõista, aga sa ei tee ühtegi piiksu, et seda muuta. Sa lubad
teistel inimestel oma elu määrata. Ei, ära tee seda mitte kunagi. Ära anna oma jõudu
kellelegi ära. Ära ole ohver. Ole oma elu looja.
Et seda veelgi piltlikustada, on hea läbi teha mõned elulised näited. Sa ju tead, missugused
on kõige levinumad probleemid meie elus. Jah, need on üldjuhul rahapuudus ja armastuse
puudus. Ehk siis me tunneme sageli, et meil on raha liiga vähe ja seda võiks ikka palju
rohkem olla, ning me tunneme, et meid ei armastata piisavalt või ei armastata üldse.
Loomulikult on see hetkel väga ülelihtsustatud probleemide loetelu, aga vastutuse võtmise
piltlikustamiseks sobib see hästi.
Näiteks ütled sa endale praegu, et sul on raha vähe. Ja kui te olete sõbra või sõbrannaga
seda probleemi arutanud, on üldjuhul tulnud jutuks sind vähe väärtustav ülemus, kehvad
töötingimused või liiga palju asjaajamisi. Või midagi muud. See ei olegi tähtis, mis
vabandusi sa oled välja mõelnud, tähtis on hoopis see, et need on vabandused. Ei ole?
Kuidas nii? Sa ju istud hetkel sõbranna juures ja räägid sellest, kuidas sa ei saa rohkem
raha teenida. Te ju ei aruta seda, kuidas sa saaksid rohkem raha teenida. Kuid miks te siis
ei aruta seda? Miks mitte teha ajurünnak oma sõbra, sõbranna või elukaaslasega, ja panna
paberile kõik ideed ja tegevused, mis võimaldaksid hetkel raha juurde teenida. Sa ei taha
ometi öelda, et te ei suudaks mitte ühtegi ideed välja mõelda, kuidas raha teenida? Jah,
võib-olla ei suuda te kohe välja mõelda sellist ideed, mis võimaldaks sul raha teenida
sellisel viisil, nagu sa sooviksid, mitte aga, et selliseid ideid ei oleks.
Järelikult ei ole ikkagi küsimus selles, et ei ole võimalusi raha teenimiseks, vaid pigem
oleme mugavustsoonis ja me ei taha ennast sealt välja nügida. Väljaspool mugavustsooni
on ju väga ebamugav ning isegi hirmutav. Lihtsam on minna praegust rada mööda edasi
ning loota, et ühel päeval “veab” ning varandus tuleb ilma midagi tegemata ise meie sülle.
Aga et mõista selle lootuse tühisust, vaata enda tutvusringkonda ja küsi, mitmel inimesel
on see õnnestunud? Mitu inimest on edu ja külluse saavutanud mitte midagi tehes? Vastus
on tõenäoliselt “null”.
Seega võib selline mõtteharjutus anda sinu tegutsemise võimalustele uue dimensiooni. Üks
asi on jah see, kuidas saaks rohkem raha teenida ilma midagi oma elus muutmata - ja see
on see, mida inimesed üldjuhul oma elult ootavad -, aga hoopis teised võimalused
avanevad meile juhul, kui me teeme silmad tõesti lahti ning vaatame korraks ringi. Ja kui
ka siis ei näe võimalusi, soovitan veel ühte väga lihtsat aga efektiivset harjutust. Ma
nimetan selle “Vene ruletiks”.
Kujuta ette, kuidas sa mängid mafioosoga vene ruletti. Ta ütleb sulle, et juhul, kui padrun
jääb õige koha peale, mis tähendab, et päästikut vajutades on “kõik”, on sul kaks valikut: a)
sa saadki surma; b) sa tood talle 30 päeva jooksul 10 000 krooni, kuid sa ei tohi seda teha
olemasolevast palgast või sissetulekust, vaid pead midagi uut välja mõtlema.
Missugused on sinu valikud tegutsemiseks nüüd? Kas sa ikka istuksid mugavalt sõbra või
sõbranna tugitooli, silitaksid tema kassi ning mõtiskleksid selle üle, kuidas “võiks” midagi
teha, et rohkem raha teenida? Või oleksid sa juba enne selle mõtte lõpetamist näiteks turul
ja müüksid kartuleid, mille sa eelmisel päeval oma naabrinaise käest odavama hinnaga
ostsid? Ma ise usun viimasesse varianti. Kuid mis on nüüd muutunud? Jah, me ei suuda
ise ennast üldjuhul kuidagi mugavustsoonist välja suruda, aga kui seda teeb armis näoga
mafiooso meile püstolitoru meelekohale asetades, oleme valmis kõik vahendid käiku
panema, et teenida need 10 000 krooni. Kui me ise ei ole valmis vastutama, siis aitab seda
teha tema meie eest.
Muidugi oli see väga äärmuslik näide, aga me vajame selliseid näiteid, et ennast vahepael
üles raputada. Me oleme uinunud ja ainuke viis ju ärgata, on saada kelleltki väljastpoolt
üks korralik vops kuklasse. Seekord oli selleks mafioosi. Kuid võimalusi selleks on palju.
Sageli tulevad need äratused läbi isiklike või majanduslike kriiside. Me magame, kuni meie
hapnik keeratakse “elu” poolt nii kinni, et meil ei ole enam muud väljapääsu kui ainult
“hüpata sadulasse”. Võtta täielik vastutus kõikide murede eest, mis meie elus on, lõpetada
igasugune riigi, sõprade ning töökaaslaste süüdistamine ja lihtsalt hakata tegutsema.
Tulemused võivad üllatada meid ennastki.
Teiseks levinud viisiks vastutusest kõrvale hiilida, on leida vabandusi ajast ning oma
vanusest. Näiteks tekib meil mingi idee või soovitab seda meile mõni sõber, kuid me
tunneme, et me oleme liiga vanad, et selliseid asju enam ette võtta. Sarnaselt leiame endale
vabandusi ka liiga vähesest east, öeldes, et ma olen veel piisavalt noor, ja aega on küllalt.
Mõlemal juhul loobume oma “jõust”, anname selle ära oma “eale” ning virisema jätkuvalt
edasi, kui halb elu on.
Mul aga tekib küsimus, liiga vana või liiga noor mille jaoks? Millega me end suhtesse
sellises olukorras paneme? Kui 50-aastane inimene ütleb, et ta on liiga vana, siis loobub ta
elurõõmust võib-olla järgmiseks kolmekümneks aastaks. Kui aga 20-aastane inimene
ütleb, et tal on aega küll, võib ta homme autoavariis surma saada. Kummal siis oli õigus?
Mitte kummalgi ei olnud õigus. Nad mõlemad olid takerdunud aja illusiooni ning
unustanud ära, et mingisugust aega ei ole tegelikult olemas.
Aeg - milline illusioon!
Mis asi on aeg? Kas aeg on olemas? Kas aeg on absoluutne? Kas aega saab tagasi või edasi
keerata? Need on filosoofilised küsimused, millele saab kiiresti ja lihtsalt väga praktilised
vastused leida. Kogemuslikult.
Mis asi on aeg? Aeg on meie mentaalne lineaarne käsitlus millestki, mis on juba olnud,
millestki, mis on just praegu, ja millestki, mis saab alles kunagi olema.
Kas aeg on ka tegelikult olemas? Jah, aga ainult meie peas. Väljaspool meid ennast aega ei
eksisteeri. Me tajume aja kulgu ainult läbi muutuse. Kui me oleksime täiesti muutumatus
keskkonnas, kus näiteks päev ei vahelduks ööga, või asjad ja meie ise ei vananeks, kaoks
meie jaoks ajataju - aega enam ei eksisteeriks.
Kas aeg on absoluutne? Ei, aeg ei ole absoluutne. Vastavalt Einsteini erirelatiivsusteooriale
ei eksisteeri absoluutset ja universaalset aega kõikidele inimestele ja sündmustele, vaid see
on sõltuvuses teatud teguritest - näiteks kiirusest. Kiiruse kasvades aja kulg aeglustub.
Nimelt, kui sul õnnestuks leiutada sõiduk, millega sa saaksid sõita kiirusega 99,5%
valguskiirusest (valguskiirus on 300 000 km / sekundis), siis suudaksid sa enda jaoks aja
praktiliselt peatada. Kui sul oleks see sõiduk ning sa sõidaksid sellega kolm aastat
nimetatud kiirusel mööda kosmost ringi, siis Maale naastes avastaksid sa tõelise ime. Kui
sina oled vananenud kolm aastat, siis kõik teised inimesed Maal on vananenud
kuuskümmend aastat! Ja kui sul õnnestuks veelgi kiiremini sõita - 100% valguskiirusest - ,
peatuks sinu jaoks aeg täielikult. Vananemine lõppeks. Aega sinu jaoks enam ei
eksisteeriks.
Kas aega saab tagasi ja edasi keerata? Nagu eespool näha, on see, kuidas tulevikku rännata,
teadlastel juba peaaegu 100 aastat teada olnud. Minevikuga on nad aga hetkel veel jännis.
Kuidas sa siis saaksid tulevikku rännata? Väga lihtne, sa just tegid seda eelmises lõigus.
Kui meie teadus suudaks välja töötada masina, mis saavutaks kiiruse, mis on ligilähedane
valguskiirusele, oleks meil suurepärane võimalus liikuda ringi tulevikus. Tuleks vaid
mõneks ajaks - näiteks paariks nädalaks minna selle sõidukiga kosmosesse - , ja tagasi
tulles oleksimegi me tulevikus. Lihtne, ja täiesti teaduslik. Sa ometi ei sea Einsteini
avastusi kahtluse alla?
Niisiis, ajatunnetus tekib meil liikumisest, aeg eksisteerib ainult meie peas ning see ei ole
absoluutne. Liiatigi veel, me saame aega edasi kerida, et piiluda tulevikku. Kui kõik need
faktid tõesti tõele vastavad - ja sa võid kindel olla, et vastavad -, siis tekib meil aja suhtes
täiesti uus arusaamine. Kui seni olime arvanud, et aeg on miski, mis voolab nagu liiv
sõrmede vahelt maha, siis nüüd tead sa, et aeg tekibki ainult sellest liikumisest endast.
Ilma liikumiseta ei tunneks me aja kulgu ja kõik oleks ainult üks suur nüüd ja praegu.
Mis on minevik?
Minevik on midagi, mis juhtus näiteks eelmisel aastal, eile või viis sekundit tagasi. Seda ei
ole enam. Ainuke viis möödunud ajast teadlikuks saada, on võtta appi oma mälu. Et olla
teadlik minevikust, kasutame oma mälu. Kuid millal me oma mälu kasutame? Just praegu.
Me ei saa minna tagasi eilsesse päeva ja seal "ringi vaadata". Ei, kui me soovime saada
teadlikuks, mis eile juhtus, meenutame just nüüd - käesoleval hetkel - eilset päeva. Ei usu?
Teeme siis katse.
Vaata kella praegu. Näiteks on esmaspäev kell 14.50. Kas sa saad minna tagasi aega reede
12.45? Ei saa ju. Sa saad ainult meenutada seda, mis juhtus reedel kell 12.45. Meenuta siis
seda natukene. Tuleta meelde, mida sa tegid reedel, kus sa käisid ja kellega kohtusid? Aga
nüüd tule tagasi olevikku, ja vaata, mis kell on. Kell on nüüd esmaspäeval 14.51. Seega
kulutasid sa minevikus käimiseks ära ühe minutit. Kuid sa olid ju kogu aeg samas kohas, ja
aeg “liikus” edasi. Aeg ju ei liikunud tagasi. Sa olid kogu aeg olevikus. Sa lihtsalt kasutasid
olevikus olles oma mälu ühe minuti jooksul ja meenutasid sündmuseid, mis leidsid aset
kolm päeva tagasi. Tehniliselt võttes "mõtlesid" sa mineviku hetkel välja.
Ikka ei usu. Hästi, tee siis veel üks katse. Kui meil on tõesti võimalik minna minevikku,
peab olema seda võimalik teha täpselt. Ma palun sul siis minna näiteks 2001 aasta 15.
jaanuari kell 10.18 hommikul. Ütle endale täpselt, mida sa sel ajal tegid. Ei tea? Miks siis?
Sest meie mälu on selektiivne. See ei ole absoluutne. Kuna sel hetkel ei toimunud sinu
jaoks midagi märkimisväärset, ei pidanud mälu seda oluliseks ka mäletada. Ta on sinu
jaoks selle osa minevikust lihtsalt ära kustutanud. Sest ta on ju vaid mälu. Ta ei ole
minevik. Ta loob sulle vaid illusiooni, nagu oleks olemas minevik. Tegelikult on vaid
praegune hetk, kus sa kasutad oma mälu, et meenutada sündmusi, mis kunagi toimusid.
Aga see leiab aset kahtlemata ainult olevikus. Siin ja praegu.
Aga tulevik?
Täpselt sama lugu on ka tulevikuga. Kui me minevikus "käimiseks" kasutame oma mälu,
siis tulevikku "sõitmiseks" kasutame oma ettekujutlusvõimet. Kujuta näiteks ette, mida sa
teed homme või kolme aasta pärast. Mida sa näed seal? Kas sa näed seal küllust ja õnne,
või vaesust ja kahetsust? Stopp! Sa mõtlesid praegu mõlemad välja. Mitte kumbagi neist ei
ole olemas ja nende realiseerumise tõenäosus on täpselt samasugune. Ja sa mõtlesid need
välja olevikus, just siin ja praegu.
Aga kuidas me suhtume tulevikku tavaliselt? Me mõtleme välja igasuguseid hirmutavaid
stsenaariume ning võtame need siis tõe pähe omaks. Me elame oma elu lähtuvalt sellest,
kuidas me ise olevikus mõtleme välja, mis võib kunagi juhtuda. Ja nüüd tekib küsimus,
miks peaks keegi täie mõistuse juures olev inimene midagi sellist tegema? Miks ta ei võiks
välja mõelda kõiki ilusaid asju, mis võivad samuti kunagi juhtuda, ja seda siis tõe pähe
võtta?
Aeg on nagu meie unenäod. Kui sa näed öösel und, siis sõltumata, mis unenäos aset leidis,
ärgates ei võta sa seda kõike liiga tõsiselt. Sest sa tead, et see oli uni. See on möödas.
Just sama on ka meie minevikuga. See on möödas. See on juba juhtunud. Nii nagu ei saa
meie unenäost tulla "koletis" meid päriselt taga ajama, ei saa keegi tulla ka minevikust
meid taga ajama. See on juba nähtud film. See film on hetkel läbi. Nüüd vaatad sa hoopis
uut filmi. Seda filmi, mida sa tajud oma silmade, kõrvade ja teiste tunnetusvahenditega.
Ja see film, mis meid tulevikus ootab, ei ole ju veel isegi filmiprojektorisse pandud. Me ei
tea, mis filmid üldse kinomehel varuks on, kuid juba me istume oma kinotoolis ja hoiame
pead kinni, kuna me kardame, et kinomees paneb peale kindlasti õuduka. Me ei tea seda.
See on väljamõeldis. Seetõttu ei ole mõtet seda ka mõelda.
Kõik, milles ma saame kindlad olla, on praegune hetk. See, mis on just praegu. See, mida
sa näed, mida sa kuuled, haistad, maitsed ning tunned. See on reaalsus. Tere tulemast.
Peatükk 2. Rahulolematuse põhjused
Mõistes rahulolematuse tekkemehhanismi, on võimalik teadvustada, et probleemid ja
rahulolematus meie elus ei ole meist sõltumatud nähtused, mis on tulnud meid
“kollitama”. Kuna rahulolematus tekib probleemide tõttu, millega meil tuleb igapäevaselt
tegelda, kuid me tekitame need probleemid enda ellu ise läbi oma tahtmiste midagi muuta,
siis me mõistame, et juhul, kui me oskaksime ära kaotada "tahtmised" enda elust,
vabaneksime ka probleemidest ja nendest tulenevast rahulolematusest.
Kuid tahtmiste ära kaotamine oma elust ei ole lihtne ülesanne. Võib-olla suudame seda
teha hetkeks läbi teadvustamise endale, et jah, ma tahan hetkel midagi, ja see tekitab
minus kannatusi, kuid täielikult tahtmistest vabanemise nimel töötavad inimesed
aastakümneid. Ja enamusel ei õnnestu see ka siis. Sest me oleme ju kõik siiski tavalised
inimesed.
Tahtmistest vabanemise püüe on juba väärtus omaette. Need vähesed, kes taipavad, et nad
on "uinunud", ja et nende probleemid elus on nende enda poolt seestpoolt väljapoole
loodud, on tegelikult õnnelikud. Sellisel viisil on nad andnud endale vähemalt võimaluse
muutuseks. Nad on korraks ärganud unest, et küsida, kas see kõik peab ikka niimoodi
olema? Aga kuna soov edasi magada on meile nii sügavalt sisse juurdunud, siis on vaid
väga väike osa inimestest, kes jäävad oma vabanemise soovile kindlaks. Nad on tõesti
valmis selle nimel endaga tööd tegema ja ühel päeval ka oma illusoorsetest probleemidest
vabanema.
Miks me ei ole oma eluga rahul?
Eelmisest peatükist saime teada, et meie probleemid ja rahulolematus eluga ei ole miski,
mis on meie elu paratamatus. Jah, võib öelda küll, et see on paratamatu, kuna me oleme
inimesed ja meil on oma tahtmised, kuid me ise loome need tahtmised ja probleemid.
Seetõttu on olulisem küsida endalt, miks me loome need probleemid ja rahulolematuse,
mitte, kas me loome? Me loome need niikuinii.
Et selles veenduda, piisab sellest, kui sa vaatad enda elu, oma sõprade elu ning maailma
tervikuna. Igal pool on rahulolematus, mis tingib kuritegevuse, psühhiaatrite uste taha
järjekorrad ja enesetapud juba kümne aastaste laste poolt. Kas oleks siis vale väita, et
vargused, röövimised ning organiseeritud kuritegevus on tingitud rahulolematusest oma
eluga? Varas läheb vargile, kuna ta ei ole rahul oma eluga - ta tahab raha (jah, erand on
ehk kleptomaan, kes teeb seda teatud tüüpi hälbest). Suuri juveelirööve korraldatakse, et
teenida kiirelt palju raha - kuna röövlid ei ole rahul olemasoleva rahalise seisuga nende
elus. Ning pätid liituvad maffiaga, et olla Keegi, tunda end tugevana ning omada korralikku
teenistust ilma tööd tegemata. Jällegi - see on tingitud soovist olla tunnustatud, võimukas
ning jõukas.
Kust see kõik siis alguse saab?
Kust saavad alguse meie tahtmised?
Miks me ei oska rahul olla olemasolevaga?
Miks me oleme nii rahulolematud oma praeguse eluga?
Ehk kergitavad saladuseloori neli alljärgnevat põhjust:
1) Meie tulemused ei vasta meie ootustele
Üldjuhul me ei teadvusta seda endale, ja seetõttu me ei märka seda, aga meie
rahulolematus saab sageli alguse sellest, et meie tulemused elus ei vasta lihtsalt meie
ootustele. Ükskõik, mis valdkonnas, alati, kui me midagi alustame või teeme, on meil
lõpptulemusele teatud tüüpi ootus. Kuid me ei saa tulemust tegelikult kontrollida. Me
saame kontrollida ainult praegusel hetkel oma mõtteid ning tegevusi.
Näiteks alustame uut äriprojekti, astume uude suhtesse või planeerime elu ilusaimat reisi.
Ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, me ei tea, kuidas see kõik tegelikult välja kukub.
Alguses on kõik okei - kõik on ilus ning tundub sujuvat. Seetõttu ei ole meie kannatus ja
rahulolematus ka väga suur. Ehk ainult niivõrd kui me kasutame oma ettekujutlusvõimet,
mis on antud juhul mõjutatud hirmust ja me mõtleme välja, et võib-olla asjad ei lähe hästi.
Sellisel juhul võime juba kogeda rahulolematuse ilminguid.
Päris hulluks läheb aga asi siis, kui ühel hetkel hakkab ilmnema, et olukord ei vasta päris
meie ootustele. Näiteks investeerisime uude firmasse sada tuhat krooni ning me avastame
kuue kuu pärast, et see raha ei tule iialgi tagasi. Me mõistame, et me tegime valed otsused
ning see firma ei saa iialgi edukaks. Sel hetkel algab tõeline kannatamine ning enese
süüdistamine. Meil on olnud algusest peale teatud ootus firmale, kuid see ootus ei
täitunud. Meie nägemus oli, et kuue kuu pärast oleme sada tuhat tagasi teeninud, pluss
lisaks ka kakskümmend viis tuhat krooni kasumit, kuid nüüd oleme olukorras, kus oleme
oma investeeringu kaotanud ning peame hakkama hoopis tööd otsima, et ellu jääda. Me
oleme klassikalises olukorras, mida ka eelmises peatükis joonise näidete abil käsitlesime.
Me oleme punase tähekese juures, kuid me soovime olla kollase tähekese juures - meie
projekt ebaõnnestus, kuid me soovime, et see oleks õnnestunud. Meie ellu on "tekkinud"
probleem, millest lähtuvalt oleme rahulolematud ja me kannatame.
Sarnane situatsioon võib olla ka suhete, reisi planeerimise või ükskõik millise muu
olukorraga. Sõltumata valdkonnast võime end ühel hetkel avastada olukorrast, mis ei
rahulda meid. Meil on ootus olukorrale erinev sellest, mis hetkel päriselt meie elus juhtub.
Ja me hakkame kannatama. Me tahame seda muuta, kuigi ratsionaalselt võttes on antud
hetkel seis juba lõplik. Kui me soovime midagi muuta tulevikus, saame seda teha praegu
õigete otsuste ja tegevuste kaudu. Kuid see ei anna siiski põhjust meile end praegusel
hetkel süüdistada, ja sellest lähtuvalt kannatada ning olla enda ja oma eluga rahulolematu.
2) Meile lubatakse alati õnne tulevikus
Kui olin väikene poiss, öeldi mulle ikka: “Kaido, kui sa oled täna hea poiss, saad sa homme
kommi”. Ja see ei piirdunud ainult kommiga, ning neid lubadusi ei antud ainult minule.
Millegi teha lubamine kunagi kauges tulevikus on üks lastevanemate lemmikviis lastega
manipuleerimiseks. Kui me soovime, et laps käituks meile ootuspärasel viisil, on kõige
kindlam viis viia lapse tähelepanu ära praegusest hetkest tulevikku, lubades talle midagi
põnevat seal. “Kui sa oled hea laps, tuleb Jõuluvana hästi suure kotiga. Kui sa oled hea
laps, teeme sulle hästi ilusa sünnipäevapeo. Ole nüüd hea laps, sul on järgmisel nädalal
sünnipäev, küll siis saad möllata ...”. Need on vaid üksikud näited olukordadest, mida me
kasutame lastega manipuleerimiseks ja nende käitumise juhtimiseks.
Mida õpivad lapsed sellistest olukordadest?
Jah, et see, mis praegu toimub, ei olegi oluline. Oluline on mõelda kogu aeg tuleviku peale,
kuna see on tähtis, mis siis aset leiab. “Ära pööra tähelepanu sellele, mis on praegu, vaid
suuna pilk homsesse, ja taha seda, mis seal sind ootamas on”, mõtleb väikseke enne
magamaminekut.
Kui lapsed kasvavad suureks, muutuvad vaid lubadused, mitte manipulatsiooniviis. Nüüd
käib laps koolis, kus talle öeldakse, et kui ta õpib hästi, saab ta heasse ülikooli. Kui nooruk
on juba ülikoolis, kuuleb ta, et kui ta on tubli, saab ta endale hea töökoha. Ja kui ta saabki
lõpuks endale töökoha, öeldakse talle, et kui ta pingutab palju, saab ta järgmisel aastal
palgakõrgendust. Ja muidugi, ta ongi tubli ja pingutabki, ja saabki palgakõrgenduse. Nüüd
mida? Nüüd lubatakse talle võib-olla osalust firmas, võib-olla firma telefoni ja autot,
reisimist firma kulul.
Jah, see on lõputu. Meid hoitakse kogu aeg lõa otsas selle kaudu, et lubatakse paremat elu
tulevikus. Mitte keegi ei tule meie juurde, ja ei ütle, et võib-olla saad sa homme
autoõnnetuses surma ja seetõttu ära mõtle selle peale, kuidas sa kahe aasta pärast selle
firma osanik oled, vaid mõtle selle peale, kuidas sa saaksid praegusest hetkest rõõmu
tunda. Ära tee asju seepärast, et need võivad sulle kunagi mingit tüüpi hüvesid tuua, vaid
tee asju sellepärast, et sulle meeldib neid asju teha. Tee neid asju seepärast, et need
panevad lihtsalt sinu silma särama ja hinge helisema.
Kuna meile lubatakse alati paremat elu tulevikus, oleme valmis selle nimel ohverdama
teatud asju olevikus. Kui ma teen tööd, mida ma ei armasta, siis olen ma valmis oma
praeguse rõõmu ja rahulolu asendama millegagi, mida mulle lubatakse tulevikus. Ma ütlen
endale, et okei, praegust tööd ma küll vihkan, aga minu ülemus lubas mulle paremat tööd
kahe aasta pärast, kui ma praegu piisavalt pingutan. Kuid kuidas me saame kindlad olla, et
me tõesti saame selle töö kahe aasta pärast? Äkki läheb firma pankrotti? Äkki võidame
lotoga 10 miljonit, ja meile ei olegi enam seda töökohta vaja? Äkki kolin ma Eestist ära?
Või kõige traagilisem - äkki kukub mulle telliskivi lihtsalt katuselt pähe?
Me elame ju ajutises maailmas. Vaata hetkeks enda ümber ja enda elu. Kas sa näed seal
midagi, mis on püsiv? Ei ole ju. Kõik on ajutine. Kõik, mis on praegu olemas, võib juba
üsna pea kaduda. Kõik, mis teeb meile praegu rõõmu, võib panna meid homme
kannatama. Ja kõik, mida meile lubatakse tulevikus, on lihtsalt väljamõeldis. Need on
kõigest elektrilised impulsid meie ajus, mis kuvatakse meile piltidena. Ja me usume neid
pilte nii palju, et me oleme valmis nende piltide nimel ohverdama oma päris elu. Nende
piltide nimel, mille me lihtsalt mõtleme oma peas välja. Neid ei ole ju olemas. Keegi lihtsalt
rääkis meile midagi, mille me oma peas konverteerisime piltideks, mis omakorda tekitasid
meis hea tunde ja see tunne paneb meid tegutsema. Kas me tõesti tahame olla sellised
robotid?
3) Me usume, et välised asjad teevad meid õnnelikuks
Aristoteles ütles 350eKr: “Õnn on ainuke asi, mida inimesed otsivad õnne enese pärast.
Kõiki teisi asju - rikkus, võim, armastus - otsitakse vaid seetõttu, et nende kaudu
loodetakse õnnelikuks saada” (Mihaly Csikszentmihalyi, “Kulgemine”).
Mida see väide meile täna ütleb? See ütleb, et 2500 aastat on möödunud, aga mitte midagi
ei ole muutunud. Me oleme läbi teinud hämmastava teadusliku ja tehnoloogilise arengu,
aga inimeste psüühikas ei ole palju muutunud. Me tegeleme jätkuvalt oma igapäevase
eluga, püüdleme parema elu suunas, käime psühholoogide juures ja otsime õnne ning
armastust. Ja kust me seda otsime? Jah, ikka nendest samadest asjadest, millele
Aristoteles viitas juba 350 eKr - asjad, mille kaudu me loodame õnnelikuks saada. Kuid kas
keegi on ka reaalselt nende asjade kaudu õnnelikuks saanud?
Meie elu on lõputu jaht asjade järele. Ning mitte ainult päris asjade järele nagu riided,
majad, autod, vaid ka kujuteldavate asjade järele. Me kujutame ette, kuidas me võiksime
olla rikkad - see tekitab meis hea tunde ning paneb meid tegutsema. Me kujutame ette, et
kuskil on inimene, kes teeb meid õnnelikuks - me loome oma pähe temast pildi ja hakkame
teda siis otsima. Me usume, et ta tuleb ja teeb meid õnnelikuks.
Kõikide meie poolt soovitavate asjade saamise nimel oleme valmis tegema kõik. Vaata ringi
enda ümber elus? Millega tegelevad inimesed? Mida nad väärtustavad? Tõenäoliselt
kohtad sa kahte tüüpi inimesi - esiteks need, kes teevad kõik, et teenida rohkem raha ja
elada paremat elu, ja siis need, kes otsivad armastust. Kolmandat tüüpi inimesi väga palju
ei ole. Sest need kaks jõudu - rikkus ja armastus - on piisavad motivaatorid, et enamuse
meist tegutsema panna.
Mida sinu tutvusringkonnas väärtustatakse? Kui sa lähed järgmisel korral kellelegi külla,
siis küsi huvi pärast, kuidas läheb teie ühisel sõbral? Ja sa märkad, et vastus - väga hästi,
hästi või halvasti - on otsesesse sõltuvusse pandud rahahulgast, mida ta on suutnud
teenida. Kui ta on ostnud uue maja, kaks autot ja reisib igal kuul, siis nimetatakse seda
inimest edukaks. Aga kui ta ei ole seda teinud, vaid tegeleb näiteks oma hobiga, mida ta
tõeliselt armastab, öeldaks, et jah, tegeleb mingite asjadega, kuid ei saa öelda, et tal hästi
läheks.
Keskmise inimese väärtuste mõõdupuu võrdne rahalise mõõdupuuga. Keegi ei tule
üldjuhul selle pealegi, et inimesi väärtustada ning edukaks pidada ka siis, kui nad
saavutavad midagi iseenda juures, mitte ainult asjade kaudu. Näiteks on inimene kaalu
langetanud, äkki ta on õppinud ära uue keele või mõne muu oskuse, äkki ta on muutnud
oma maailmavaadet ja ei ole enam nii kibestunud. Valikuid on sadu. Me oleme inimesed
oma imeliste oskuste ja omadustega, aga meid mõõdetakse ainult selle kaudu, kui palju me
raha teenime.
Kui ühiskonna üldine edukuse mõõdupuu on rahaline, on sellest paratamatult nakatunud
ka enamus inimesi selles ühiskonnas. Kui keegi ei väärtusta mind ilma, et ma suudaksin
lubada endale kõiki neid väliseid asju, siis loomulikult hakkan ma püüdlema selles suunas,
et neid asju siis omandada. Ma tahan kuuluda ka sellesse klubisse, kus on edukad. Isegi,
kui ma olen andekas luuletaja või näitleja, ei piisa sellest - ma pean olemas rikas ja kuulus
andekas luuletaja või näitleja. Alles siis saan ma Edukaks. Suure algustähega.
Viimase saja aasta jooksul on läbi viidud kümneid õnneuuringuid üle maailma, et mõista,
kas väliste asjade saavutamine ka tegelikult inimesed õnnelikuks teeb. Heaks näiteks on
Mihaly Csikszentmihalyi (“Kulgemine” 2007 Pegasus), kes tegeles kakskümmend viis
aastat oma elust õnne uurimisega ning kes püüdis oma uuringute käigus tuvastada tegurid,
mis mõjutavad inimeste rahulolematust ja aitavad nendel kogeda õnne.
Csikszentmihalyi uuringutes osales tuhandeid inimesi erinevatelt elualadelt ja erinevatest
riikidest üle maailma, kelle kaudu jõudis ta tulemusteni, et rikkusel, edul ning välistel
asjadel puudub otsene mõju inimese õnnetundele. Ta mõistis, et inimesed otsivad küll
kõiki neid asju, lootes leida eneses seeläbi täiuse tunne, kuid tegelik õnnetunne, mille
Csikszentmihalyi nimetas “kulgemiseks”, tekkis sellest, kui inimene sai segamatult tegelda
millegagi, mida ta tõeliselt nautis ja armastas. Inimesed kogesid kulgemist juhul, kui nad
said aru, mis on nende tegelikud oskused ja milles nad on andekad, ja nad said segamatult
kogu oma tähelepanu suunata nendele tegevustele. Sellisel juhul kadus inimestel ajataju,
minatunnetus ning nad muutusid üheks tegevuse endaga. Need olid hetked, kui inimesed
olid tõeliselt õnnelikud.
4) Me ei näe maailma sellisena, nagu see tegelikult on
Meie elu on nagu vangla. Me oleme loonud iseenda pähe vangikongi ning elame siis selles
täiesti vabatahtlikult. Me ei tule isegi selle peale, et väljaspool müüre asub vabadus - täiesti
teistsugune maailm kui me oleme harjunud kogema. See on maailm, mida me saame
nautida ja millest me saame rõõmu tunda.
See maailm on siinsamas. Ja ka see vangla on siinsamas. Et pääseda vanglast välja
vabadusse, ei vaja me mitte kellegi teise heakskiitu ega otsust - see kõik saab alguse meist
endist. Kuid siiski otsustavad vanglast pageda vaid vähesed. Mõned jõuavad vabadusse
juhuslikult, mõned aga pika teekonna lõpuks. Aga kindel on see, et kui me lõpuks
vabadusse pääseme, imestame isegi, miks see kõik nii palju aega võttis? See oli ju kogu
selle aja meie endi silmade ees. Me vaatasime kogu aeg vangla väravatele otsa, kuid me ei
astunud kunagi ühtegi sammu, et nendest läbi minna.
Mis on see vangla?
Vangla on meie endi poolt loodud mentaalsete ja emotsionaalsete protsesside müür. Me ei
näe maailma mitte sellisena, nagu see tegelikult on, vaid läbi programmide,
minevikukogumuste, uskumuste ja hirmude.
Meil kõikidel on peas just meile omased “prillid”, mis näitavad meile maailma sellisena
nagu me soovime seda näha, mitte aga sellisena, nagu see on tegelikult. Ja just nendest
“prillidest” saavad alguse enamik probleeme meie elus. Me ei oska rahul olla sellega, mis
meil juba on, sest me teame, et kuskil on kellelgi veel parem. Ma tahame ka seda, aga me ei
saa seda endale lubada - me tunneme ennast vanglas olevat ja me kannatame. Me näeme
inimesi, kes on tõeliselt andekad ja edukad. Me soovime olla nende sarnased, kuid meil ei
kuku see välja - me tunneme ennast kammitsetuna oma suutmatuse vanglas ja meie
rahulolematus eluga muudkui kasvab.
Kuni me ei ole mõistnud aktsepteerimise kunsti ning püüdleme läbi kannatuse kogu aeg
muutuse suunas, ei leia me iialgi aega peatuda ning nautida tõeliselt seda, mis on meie elus
juba olemas. Me usume siiralt kogu aeg, et kuskil on miski või keegi, kes teeb meid
õnnelikuks ja paneb meid tundma hästi.
Jah, me ei oska nautida oma elu. Vaata oma elu praegu. Kas see on tõesti nii hull? Just siin
ja praegu. Ära mõtle korraks selle peale, et võib-olla oli kunagi sinu elu väga ilus, või ehk
võiks see olla palju mõnusam. Ei, vaata tõesti oma elu praegu, ja küsi: “Mis mu elul viga
on?” Püüa taibata, kui palju on maailmas inimesi, kellel on tõesti raske elu, kes tunnevad
igapäevaselt hirmu oma elu eest ning nendel ei ole ehk vett, et end pesta ja oma lapsi
puhtana tunda. Püüa korraks peatada oma võime mõelda välja asju - võime meenutada
kellegi teise elu, mis tundub sinu omast parem, ja võime ette kujutada sinu jaoks unistuste
elu.
Vaata just oma elu - just siin ja praegu. Ning teadvusta, kui hästi kõik tegelikult on. Juba
meie kliima, meie ühiskondlik kord ja seadused muudavad meie elu vägagi talutavaks.
Meil on riiklik tervishoiusüsteem, meil on töötute- ja lastetoetused ning meil on riiklikud
tasuta lasteaiad. Paljudes riikides ei ole seda. Väga paljudes riikides peavad inimesed kõige
eest ise maksma.
Vaata oma kodu. Sul on ju kodu olemas. Mis siis, et see ei ole selline, nagu kellelgi võib-olla
Hispaania rannikul on, aga sul on kodu. Ja sa võid tunda ennast kodus turvaliselt.
Sul on riided seljas. Ning ma olen kindel, et sul on isegi nii palju riideid, et need annavad
sulle ka talvel sooja. Sa ei pea muretsema selle pärast, et sa talvel ära külmuksid. Ei, sul on
kõik olemas.
Ja nüüd mõtle veel kõikide nende teiste heade asjade peale, mis on juba sinu elus olemas.
Ära mõtle hetkel selle peale, mis võiks olla, mis oli, ja mida sa tunneksid, kui sa saaksid
midagi taas oma elus muuta. Ei, võta tänane päev, ja ela seda tänast päeva tõesti nüüd ja
praegu. Vaata maailma enda ümber. Seal on nii ilu kui kannatusi. Kuid see ongi meie
maailma olemus - kõik on ajutine. Kõik, mis on täna ilus, võib olla homme juba kadunud.
Ning kõik, mis täna paistab maailma kõige õudseima sündmusena, võib juba homme leida
lahenduse. Saa teadlikuks, et me elame muutuvas maailmas ning mitte millessegi ei ole
põhjust liigselt kinni jääda. Lihtsalt vaata oma maailma just sellisena nagu see on. Sest see
on selline just praegu. See ei pruugi selline olla enam homme, rääkimata ülehomme. See
on just selline praegu. Ning praegu on ka see hetk, mil sa seda kõike koged. Sa ei saa
kuidagi kogeda lille lõhna või mööduva rongi põrinat homme või eile. Ei, see juhtub just
praegu. Ning just praegu naudigi seda. Sinu elu toimub just praegu just sellisena nagu see
on.
Elamine siin ja praegu
Lihtne on rääkida siin ja praegust. See mõiste on teatud viisil isegi kujunenud klišeeks, sest
alati, kui räägitakse enesearengust, joogast või vaimsest kasvust, kasutatakse mõisteid "siin
ja praegu", "kohalolek" ning "hetkes elamine". Alguse on see suur kohaloleku kampaania
paljuski saanud geniaalsest Eckhart Tolle raamatust "Siin ja Praegu: kohaloleku jõud", kust
see mõiste jõudis kulutulena miljonitesse inimestesse.
Loomulikult ei saa öelda, et Tolle selle mõiste välja mõtles ise. See on oma olemuselt
igivana, ja täiesti loomulik. Sest nagu sa eelmisest peatükist mäletad, on praegune hetk -
siin ja praegu - tõepoolest ainuke, mis on olemas. Kõik muud aja käsitlused toimuvad meie
peas ja tekitavad üldjuhul meile vaeva ja kannatusi.
Kuid isegi, kui me oleme Tolle raamatu mitu korda läbi lugenud, ei tähenda see veel
kaugeltki, et me oskaksime ise hetkes elada. Siin ja praegu olemine on nagu jalgrattasõit.
Kui me ei oska rattaga sõita, siis me võime läbi töötada kümneid käsiraamatuid ning
vaadata kõiki teisi inimesi sõitmas, kuid nii kaua, kuni me ise ei ole sadulasse istunud, ei
saa me iialgi teada, kas me oskame sõita ja kuidas siis sõita.
Sarnane olukord on ka kohalolekuga. Liigagi lihtne on soovitada teistele inimestele, et "ole
kohal" ja "ära mõtle", kuid me saame selle keerulisusest aru kohe, kui me proovime näiteks
ise kolm järgnevat minutit mitte mõelda tuleviku ja mineviku peale. Olla lihtsalt praeguses
hetkes ning olla teadlik, mis just nüüd toimub.
Kohalolek on otseselt seotud ka meie rahulolematuse ja kannatustega, mis saavad alguse
tõsiasjast, et me ei oska nautida praegust hetke. Me ei suuda aktsepteerida seda, mis ON,
vaid püüdleme alati millegi parema, suurema ja ilusama poole tulevikus või minevikus.
Kuna me ei oska nautida olemasolevat hetke, siis tunneme kogu aeg, nagu oleks meil
millestki puudus. Isegi, kui me saame või saavutame midagi, mille nimel me oleme aastaid
tööd teinud, avastame juba üsna varsti, et saavutatu ei rahulda meid enam. Olgu selleks
siis uus käekott, kingad või korteri sisustus - protsess on alati sama. Esimestel nädalatel
tundub see kõik väga ilus ja teeb meie meelele head (sellest ka sõna "meelehea"), kuid juba
kuu aja pärast hakkame otsima midagi uut. Kas siis sama disaineri uut kotti või kingi, või
märkame, et poodidesse on saabunud veelgi pehmem ning kaasaegsem mööbel. Ja sel
hetkel käivitub kogu protsess otsast peale - me hakkame oma peas looma ideid, kuidas
need uued asjad siis endale saada.
Miks on raske kohal olla?
Kui sa oled proovinud olla siin ja praegu, võid sa olla avastanud, et see ei ole lihtne. Äkki sa
lugesid kuskilt raamatust, et rahu ning õnne saavutamiseks peame olema siin ja praegu
ning sa proovisidki seda teha. Või sa jõudsid selle soovini ise täiesti spontaanselt - sa võisid
ühel hetkel tunda, et sa ei jõua enam kõikide nende mõtetega tegelda, ja otsustasid
lõpetada selle pideva muretsemise. Sa võtsid eesmärgiks olla kohal - näiteks viis minutit.
Kuid juba viiendal sekundil avastasid sa, et juba sa mõtledki homsete tööasjade või eilsete
ebaõnnestumiste peale.
Miks see nii on?
Pane korraks silmad kinni. Nüüd “vaata” kinniste silmadega toas ringi. Vaata üles
paremasse toa nurka, ning nüüd vaata üles vasakusse toa nurka. Nüüd mine oma “peas”
(ikka kinniste silmadega) kööki, ja vaata, mis seal on. Nüüd mine töö juurde, sõbranna
juurde, Kuu peale, Marsi peale, ja nüüd vaata meie Linnutee galaktikat hästi kaugelt ...
See on sinu teadlikkus. Üks olulisemaid tööriistasid meie elus, mida 99,99% inimestest ei
ole õppinud kasutama. Ja mitte seetõttu, et nad oleksid suutmatud seda kasutama, vaid
seetõttu, et neid ei ole õpetatud seda kasutama.
Lähme testiga edasi. Pane silmad uuesti kinni. “Vaata” nüüd enda hingamist. Jälgi
rahulikult, kuidas õhk läheb sinu kopsudesse ja sealt siis uuesti välja. Ära püüa kuidagi
oma hingamist reguleerida, mille kohta oled sa võib-olla kuulnud kuskilt, et hea on teha
hingamisharjutusi. Ei, see pole praegu hingamisharjutus - see on lihtsalt sinu hingamine.
Nüüd vii oma teadlikkus oma kehas kohta, millega sa istud tooli või diivani peal. Vaata
seda kohta, kus sinu istmik toetub vastu tooli või diivanit. Tunned? Jah, muidugi tunned ...
aga huvitav on see, et kümme sekundit tagasi sa ju ei tundunud seda. See oli küll olemas,
aga sa ei olnud sellest teadlik. Nüüd viisid sa enda teadlikkuse sellele tundele ning sa saidki
sellest teadlikus. Selline on teadlikkuse - sinu sisemise tähelepanu - juhtimine.
Pane uuesti silmad kinni. Meenuta, mida sa tegid eile kell 12.00 päeval. Mis siis juhtus?
Olid need head või halvad kogemused? Nüüd mine üleeilsesse kella 17.00 õhtul ... ja nüüd
eelmisse aastasse mõnda suvalisse juuli kuu päeva.
Nüüd kasutasid sa oma teadlikkust, et tegelda oma minevikuga. Sa kasutasid oma mälu, et
meenutada sündmuseid, mis leidsid aset kunagi. Täpsemalt kasutasid sa oma teadlikkust,
et juhtida oma mälu kasutamist. Teadlikult.
Sama saad sa teha tulevikuga. Pane taas silmad kinni ja mõtle selle peale, mida sa teed
homme. Kas sa lähed tööle? Või on homme puhkepäev? Kas homme tuleb ilus päev -
ootavad sind ilusad sündmused? Nüüd mine järgmisse aastasse - mida sa seal näed? Ja
nüüd aastasse 2015 - mis seal toimub? Nüüd kasutasid sa oma teadlikkust, et jalutada
natukene ringi tulevikus. Sa kasutasid oma ettekujutlusvõimet, ja vaatasid oma teadlikkuse
kaudu võimalikku tulevikku.
Ja nüüd tuleb kõige raskem osa, ja vastus küsimusele, miks on raske olla siin ja praegu.
Nüüd ära mine ei minevikku, tulevikku, ega ka Marsile või sõbranna juurde. Kasuta nüüd
oma teadlikkust, et olla just siin, kus sa praegu oled. Ja just sel hetkel, kui sa praegu oled.
Kuidas seda teha?
Siin ja praegu on ainult asjad, mida sa saad oma viie tunnetusvahendiga kogeda. Teeme
lihtsa proovi, et sa saaksid tunde kätte.
Mida sa just praegu näed? Vaata tõesti enda ümber ...
Mida sa just praegu kuuled? Kuulata tõesti helisid enda ümber ...
Mida sa just praegu haistad? Tunne tõesti kõiki lõhnasid enda ümber ...
Mida sa praegu just tunned? Tunneta raamatut enda käes, diivanit istmiku all, prilliraame
oma ninal ...
Mida sa just praegu maitsed? Maitse tee maitset, mida sa praegu jood; küpsise maitset,
mida sa naudid ...
Need olid praegu sinu reaalsed kogemused. Kohe, kui sa midagi enda ümber nägid või
kuulsid, võisid sinu peas tekkida seosed. Näiteks vaatasid sa aknast välja ja nägid seal
lille ... ja kohe tekkis sul mõte: “Hmm, ma peaksin minema lilli kastma ...”. See oli juba
mentaalne protsess. Sa olid juba välja läinud siin ja praegust ja sa olid juba astunud
sammu tulevikku, öeldes endale: “Ma peaksin minema kastma”. Ei, sa ei pea praegu
kuhugi minema. Vähemalt ei pea sa praegu mõtlema selle peale. Kui see mõte tuli sulle
isegi pähe ja see tekitab sulle “muret” võid sa endale öelda, et jah, ma lähen kastma täna
kell 15.00, ja seejärel tule tagasi siin ja praegusse. Kuid veelgi kindlam on, kui sa viskad
selle mõtte lihtsalt minema. Küll ta tuleb tagasi. Usalda mind.
Kui sa tegid eelmise testi läbi ja kogesid neid asju, mis olid reaalselt sinu ümber praegu
olemas, olid sa kogu testi vältel siin ja praegu. Sa tegelesid tõesti nende asjadega, mis olid
just siin (sinu toas), ja need toimusid just praegu (vaata kella, siis saad teada). Kõik muu
on siin ja praegu ebaoluline.
Nii nagu sul võis mõte minna liikuma selle peale, kui sa nägid lille ja sul tekkis vajadus
minna neid kastma, võis sul tekkida hulk mõtteid kõikide kogemustega selle testi käigus.
Sa võisid avastada, et kohe, kui sa kogesid sündmust, tekkis sellega seoses kas minevikust
mingi meenutus või mingi idee tulevikku. Jah, mida iganes, aga mitte rahulikult siin ja
praegu. Kohe, kui on võimalus, tahab meie teadlikkus minna välja siin ja praegust, ning
otsemaid tegelema kõikvõimalike muude nähtustega. Ainult mitte nendega, mis on praegu
tegelikult ikka olemas.
Kuidas seda ikka mõista?
Mine korraks tagasi siin ja praegusse. Kuula helisid enda ümber. Keskendu helidele. Nüüd
märkasid sa, et sa liigutasid oma teadlikkust “laialivalguvast” olekust ühte konkreetsesse
punkti - mingile helile. Nii nagu sa enne “sõitsid” oma teadlikkusega tööle, sõbranna
juurde või Marsile, sõitsid sa nüüd sellega oma kuulmisevõime juurde - sa kuulad
teadlikult helisid enda ümber. Sama võid sa proovida ka katsumise, maitsmise ja teiste
tunnetusvahenditega - kohe kui sa keskendud mõnele tegevusele, oled sa seal kogu oma
sisemise tähelepanuga. Sa juhid oma kogemise võimet sisemise tähelepanu ehk teadlikkuse
kaudu.
Kuid teadlikkusele ei meeldi olla ühe koha peal. Talle meeldib kogu aeg millegagi tegelda.
Talle ei meeldi lihtsalt vaadata, mis just siin toimub, vaid talle meeldib pigem kohe hakata
töötlema seda informatsiooni, mida me näeme. Me saame teadlikuks “pildist”, ja kohe
algab meie peas selle pildi töötlemine - kõrvutamine minevikuga, teiste piltidega ning
tulevikuvõimalustega. Siin ja praegu ei ole lihtsalt meie teadlikkusel piisavat materjali,
mida töödelda. Kui sa ei mõtle mitte millelegi, vaid ainult vaatad oma maailma, tunned sa,
kuidas sinu teadlikkus “januneb” millegagi tööle hakkamisest - ta tahab esimesel
võimalusel lahkuda praegusest hetkest. Ta soovib elada oma elu. Ta on taltsutamata
ahvipärdik, kes hüppab puult puule ja oksalt oksale. Ta ei suuda olla hetkegi ühe koha peal.
Just nii, nagu meie ei suuda olla hetkegi siin ja praegu.
Need olid mõned lihtsad harjutused tuvastamaks oma teadlikkuse tööd. Tavaliselt
kasutame oma teadlikkust automaatselt ja ebateadlikult - see lihtsalt on meil olemas. Tihti
samastame seda ka tähelepanuga ning see ei olegi täielikult vale. Me võime oma
teadlikkuse kasutamist nimetada ka tähelepanu juhtimiseks. Ja teadlikkuse treenimist
nimetada tähelepanu treenimiseks.
Meie suutmatus olla siin ja praegu, ning juhtida oma teadlikkust, on aluspõhjus ka meie
tahtmistele, ja tahtmistest tekkivale rahulolematusele. Kuna me ei oska kontrollida peas
toimuvat, muutuvad meie tahtmised meie jaoks automaatseteks impulssideks ehk
programmideks ja need hakkavad juhtima kogu meie elu.
Meie “tahtmised” lähivaatluse all
Et jõuda rahulolematuse põhjusteni, on oluline vaadata “tahtmisi” meie elus natukene
lähemalt. Kui seda teha, siis me märkame, et kõik tahtmised ei ole oma olemuselt
ühesugused. Me küll tunnetame neid oma sees sarnaselt - üldjuhul muidugi täiesti
teadvustamata - , aga lähemal vaatlusel saab tahtmised jagada kahte suurde gruppi:
1) Loomulikud tahtmised
2) Programmeeritud tahtmised
Mõlemad tahtmised on teatud tüüpi programmid, mis tekitavad meile rahulolematust.
Need panevad meid midagi tahtma, mida ma ei suuda realiseerida, ja sellele järgneb
rahulolematus. Näiteks laps tahab õhtul enne magamaminekut kommi, aga ta ei saa seda -
ta on rahulolematu, ta kannatab. See on tema loomulik tahtmine, mida ta ei suuda hetkel
realiseerida. Või mees tahab endale uut Mercedes - Benzi, kuid ta ei saa seda - ta on
rahulolematu, ta kannatab. See on mehe programmeeritud tahtmine, mida ta ei suuda
hetkel realiseerida.
Loomulikud tahtmised
Kõikidel inimestel on tahtmised, kuna need hoiavad meid elus. Juhul, kui me ei tahaks
mitte midagi, isegi nälja korral mitte süüa, sureksime lihtsalt varsti ära. Seega on loodus
hoolitsenud selle eest, et meil oleksid olemas loomulikud tahtmised, mis hoiavad meid elus
ning kõhu täis. Sellised tahtmised kuuluvad meie geneetiliste tahtmiste alla, mis on
loomulike tahtmiste üks alaliik. Teiseks alaliigiks on teadvustamata tahtmised.
Loomulikud tahtmised jagunevad:
1) Geneetilised tahtmised
2) Teadvustamata tahtmised
Geneetilised tahtmised
Geneetilised tahtmised on meie elementaarseid vajadusi katvad soovid nagu näiteks
söömine, soo jätkamine ja soov elus püsida (alalhoiuinstinkt). Need tahtmised on meile
kaasasündinud ning meil puudub nende üle teadlik kontroll. Kuid isegi, kui me ei loo neid
tahtmisi enda teadvusse ise ja meil puudub võime neid välja lülitada, on võimalik nendest
saada teadlikuks ning sellest lähtuvalt valida ka vastavad reageeringud.
Oletame, et sa oled naine, kes on just saanud kolmekümne viie aastaseks. Kogu oma senise
elu oled sa pühendanud karjääri tegemisele ning enda akadeemilisele harimisele, mistõttu
on sul tahaplaanile jäänud pere loomine ning ka laste saamine. Kuid nüüd sa ärkad. Ühel
hommikul ärkad sa üles ja tunned, et bioloogiline kell tiksub nii kõvasti, et sa ei suuda
enam sellele vastu seista. Sa kuulatad ja kuuled, kuidas sinu sees karjub miski: “Ma tahan
endale last!”.
Kuna loomulikud tahtmised on meis looduse poolt kaasasündinud, siis on nende oluliseks
omaduseks see, et üldjuhul me suudame kõik need tahtmised realiseerida. Nii ka lapse
saamise soovi korral. On ju loomulik, et naine soovib endale last - sellisel juhul võib ta
leida endale sobiva mehe ning nad saavad lapse. Enam pole tahtmist, ja pole ka
rahulolematust.
Nagu me näeme, siis lapse tahtmine ei tekita naise jaoks veel probleemi ja rahulolematust.
See on kõigest fakt. Selline tahtmine kerkib ühel hetkel 99% inimestest, mis on täiesti
normaalne. Probleemiks osutub see aga hetkel, kui naine tunnistab endale, et ta tahab last,
aga tal ei ole selleks sobivat partnerit. Ehk siis ei ole tal hetkel võimalust saada seda last
viisil, nagu ta seda sooviks - armastavasse perekonda ja paarisuhtesse. Ta hakkab hoogsalt
käima kohtingutel eesmärgiga leida endale sobiv kaaslane. Aga tal ei ole õnne. Ta otsib
juba kuid, aga tulutult. Ning nüüd tärkab temas rahulolematus - olemasolev, lapseta
olukord ei rahulda teda, kuid ta ei suuda seda kuidagi ka muuta. Temas on tahtmine
olukorda muuta, aga see ei õnnestu tal. Ja ta muutub üha kurvamaks, kibestunumaks ja
tõrjuvamaks. Ta kannatab.
Sellised on geneetilised tahtmised, mida me ei suuda rahuldada. Need tekitavad meis
negatiivse emotsiooni, millega me ei saa hakkama ning me väljendame seda
rahulolematusena.
Teadvustamata tahtmised
Teise loomulike tahtmiste grupi moodustavad teadvustamata tahtmised. Kui geneetilised
tahtmised on meile kaasasündinud, siis teadvustamata tahtmised kujunevad välja koos
minateadvuse arenguga. Mängu astub Ego.
Kui sul on endal olnud kodus pisike kaheaastane põnn või oled sa sattunud nägema ühte
sellist oma sõbra juures, võid sa olla märganud, kuidas lapsed väljendavad oma
rahulolematust, kui nende tahtmisi ei täideta. Jah, nad väljendavad seda jonni kaudu. Kui
kaheaastane laps soovib midagi, näiteks mängida millegagi, aga talle ei lubata seda, hakkab
ta jonnima. Tundub loogilise ning üsna tavalisena.
Kui aga läheneda sellele olukorrale sisuliselt, saame aru, et tegelikult on jonnimise
põhjuseks lapse “tahtmine”, mida ta ei suuda rahuldada. Selle tagajärjel tekib temas
negatiivne emotsioon, millega ta ei saa hakkama, ja ta väljendab seda jonnina. Kuid jonni
põhjuseks ei ole see, et ta on kurb või nukker, kuna ta ei saa mängida, vaid see, et tema
sees on “tahtmine”, mida ta ei suuda realiseerida. Ta tahab nii väga mängida millegagi, aga
seda ei lubata hetkel. Ning see teeb haiget.
Aga kellele see haiget teeb? Kas lapsele? Ei, temal on ju kõik korras. Kuid siiski on ta selle
mängu nimel valmis karjuma võib-olla tunde. Kes saab siis haiget?
Haiget saab tema Ego ehk “mina”-teadvus, mis areneb välja koos lapse kasvamisega. Ego
on kõik see, mida inimene seostab sõnaga “mina”. Sel hetkel, kui laps saab teadlikuks oma
minast, saavad alguse ka tema loomulikud teadvustamata tahtmised. Kuni selle ajani
juhivad teda ainult geneetilised tahtmised.
Saame tuttavaks. See on sinu Ego.
Juhul, kui laps ei saa oma tahtmist, ei saa haiget keegi muu kui tema Ego. Lihtne on seda
mõista laste puhul, kuid täpselt samamoodi tekitame kannatusi endale ka täiskasvanuna.
Ego ei kao meie elust enam mitte kunagi. See hakkab arenema meis varases lapsepõlves
ning ei kahane enam hetkekski. Ego ainult suureneb ja paisub.
Oma Ego taha peidame ära kõik oma head ja vead. Ego on see, kelleks me ennast peame, ja
ka see, kelleks me soovime, et kõik teised inimesed meid peaksid. Ego seab kõik
mängureeglid ja juhib meie elu. Ego annab meile jõu ja võimu, julguse ning tahtmised, ja
kogu maailmale värvi. Kuid Egol on olemas ka üks nõrkus. See ei ole küll märkimisväärne,
aga siiski. Nimelt ei ole Ego tegelikult olemas.
Nii nagu me tegime esimeses peatükis läbi mitmed mõttetehnikad mõistmaks, kuidas me
loome oma pähe probleemid vaid tahtmiste kaudu, saame mõtteeksperimentide kaudu
aru, kuidas Ego meid lollitab. Ja seda terve meie elu. Et seda mõista, siis defineeri palun
endale, kes sa oled? Kes on see “mina”, kes paneb lapsed ja täiskasvanud tahtma seda
kõike, mida nad tahavad.
Teeme kiiresti ühe katse. Võta üks minut aega ning mõtle, mis oleks esimene vastus, kui
keegi paluks sul vastata lihtsale küsimusele "Kes ma olen?"
Sa võid öelda, et sa oled naine või mees...
Sellisel juhul identifitseerid sa ennast oma füüsilise keha tunnuste kaudu. Sa ju ei ole need
tunnused. Sa isegi ütled ehk mõnikord, et see on mu keha või et mul on oma kehast kahju.
Liiatigi veel, võta oma keha otsast, vii teise toa nurka ning vaata seda keha ja küsi, kas sa
oled nüüd seal teises toa nurgas? Ei ole ju, sa oled ikka siin, ja vaatad siit oma keha.
Sa võid öelda, et sa oled Kalle või Malle ...
Oot-oot! Nüüd identifitseerid sa ennast oma nime kaudu. Kas sa oled oma nimi? Ei, see on
sinu nimi. Kelle nimi siis? Stopp! Ära vaata peeglisse, sealt vaatab sulle vastu see keha,
mille sa eelmises punktis juba välistasid.
Sa võid öelda, et sa oled "mina" kui isiksus.
Nüüd identifitseerid sa end oma aastakümnete jooksul loodud uskumuste kaudu,
missugune inimene sa oled. Sa võid öelda, et sa oled arhitekt, ilus, rikas, meeldiv ja paljud
teised meelitused, mida me enda kohta võime välja mõelda. Aga sa ju saad selge
mõistusega aru, et need on "sildid", mille sa endale külge hetkel kleebid. Sa ei ole ju
arhitekt. See on sinu amet. Sa ei ole ju ilus. Sinu füüsiline keha paistab lihtsalt mõnedele
inimestele atraktiivne. Mõnele kindlasti aga ka neutraalne, ja kellelegi isegi kole.
Kes mõtleb sinu mõtteid ja tunneb sinu tundeid?
Nagu sa näed, ei olegi nii lihtne vastata küsimusele, kes sa oled. Kõik aspektid, mille kaudu
me püüame end tavapäraselt identifitseerida, ei vasta kogemuslikult lähenedes tegelikule
sellele küsimusele.
Proovime siis teise külje pealt ...
Eespool tegime juba mitmed harjutused selle kohta, kuidas me kasutame oma sisemist
tähelepanu juhtimist ehk teadlikkust, et navigeerida erinevate piltide vahel oma peas. Pane
nüüdki silmad kinni ja meenuta näiteks, mida sa tegid täna kell 9.00 hommikul. See peaks
lihtne olema, see oli ju vähem kui 12 tundi tagasi. Meenutasid? Vaatasid seda pilti enda
peas? Nüüd meenuta, mida sa tegid üleeile kell 21.00 õhtul. Ja nüüd mine mõttes New
Yorki Vabadussamba juurde. Vaata seda. Tehtud?
Nüüd küsi endalt: "Kes vaatas neid pilte?" Sa ju saad aru, et sina ei ole pildid. On pildid, ja
oled sina, kes neid pilte vaatab. Sa ei saa ka öelda, et sa kasutad selleks oma silmasid - ei,
silmad olid sul hetkel suletud. Aga kes siis vaatas?
Nüüd tunneta, kuidas sinu käes on raamat. Tunneta, kuidas näpud hoiavad raamatut ning
taju ka raamatu kaalu. Tunned? Nüüd küsi endalt, kas sa oled see tunne, või tunned sa
lihtsalt seda tunnet? Kes siis tunneb? Kes vaatab sinu mõtteid ja kes tunneb sinu tundeid?
Kuigi me elame oma elu täielikus minateadvuses, kus me seame iseenda absoluutsele
esiplaanile, ei suuda me tegelikult kogemuslikult defineerida, kelle me siis esiplaanile
seame. Me oleme harjunud elame oma elu selle küsimuse peale mõtlemata. Me räägime
kogu aeg “mina, minu ja mind”, kuid juhul, kui me püüame mõista, kellest siis jutt käib,
oleme ummikus.
Minu “minast” algavad kõik minu probleemid
Sellest samast minast, keda ei me ei suuda kogemuslikult defineerida, saavad alguse kõik
probleemid meie elus.
Oskad sa nimetada mõnda probleemi oma elus, mis ei ole seotud sõnadega mina, minu,
mind, minult, minule, minuga, minuta ... Näiteks see on "minu" oma. Või, kuidas ta sai
seda "minule" teha? Või, kas ta tõesti julges selle "minult" ära võtta? Toon sulle ühe lihtsa
näite ...
Näiteks on sul käekell, mis maksab 100 000 krooni. Jah, see on tõeliselt kallis käekell.
Kujuta ette, et see kukub sul kogemata maha ja läheb katki. Missugune on sinu reaktsioon?
Sa võid olla kurb ja vihane, eks?
Nüüd kujuta ette, et 100 000 krooni maksev käekell on sinu tuttaval. Te olete koos, ja nüüd
kukub tema käekell maha ja läheb katki. Missugune on sinu reaktsioon? Misasja, sa ei olegi
enam kurb ja vihane? Ehk hakkad hoopis loengut pidama, et ei tasu asjadesse
klammerduda. Kuid tegemist on ju sama kellaga - väärtusliku ning tõesti hinnalisega. Ühel
juhul on sul selle purunemisest kahju, teisel juhul aga mitte. Miks siis?
Kas võib olla, et esimesel juhul on see "minu" kell. Aga teisel juhul ei ole see "minu" kell,
mistõttu on sul sellest kellast ükskõik. Seega ei olnud antud olukorras rahulolematuse
objektiks mitte “kell”, mis läks katki, vaid “mina”, mis sai haiget, kui ta tundis, et ta jäi
millestki ilma. Ja sellest järeldub, et juhul, kui ei oleks minateadvust, kes tunneb, et “tema”
kell läks katki, ei oleks ka probleemi. Probleem tekib sellest, et “mina” saab haiget, mitte
sellest, et väärtuslik kell läks katki.
Loomulike tahtmiste sarnasused ja erinevused
Loomulikel - geneetilistel ning teadvustamata - tahtmistel on nii sarnasusi kui ka
erinevusi.
Esiteks on sarnane nende tahtmiste tekkimine seestpoolt väljapoole, mida ei mõjuta
välised tingimused. Me ei võta neid kuskilt omaks, vaid need on meile, inimestele, lihtsalt
omased.
Teiseks sarnasuseks on rahulolematuse põhjuse mitte-teadvustamine. Kummalgi juhul ei
saa inimene teadlikuks sellest, mis on tema rahulolematuse tegelikuks põhjuseks
(tahtmine). Jah, loomulikult ei suudakski seda teha kaheaastane laps, kuid seda ei tee ka
kolmekümne viie aastane ema. Nendel mõlemal jookseb peal loomulik programm, mis
paneb neid midagi tahtma, kuid nendel puudub teadvuses info selle loomuliku ja
loodusliku programmi olemasolu kohta.
Erinevus geneetiliste ja loomulike tahtmiste vahel seisneb selles, et juhul, kui ema ei saa
endale last, teadvustab ta, et temas on rahulolematus, kuid väikelaps seda ei tee. Ema
tunnistab endale, et ta on õnnetu ja see negativism mõjutab ka tema elu teisi valdkondasid.
Ta lihtsalt märkab seda. Ja sellele võivad tähelepanu juhtida ka tema sõbrad ning tuttavad,
kes on hakanud märkama, et midagi on lahti.
Kuid isegi, kui ema teab, et ta on rahulolematu, siis nii nagu eelmises lõigus juttu oli, et
teadvusta ta siiski, et rahulolematus saab alguse “tahtmisest” saada last, mitte aga faktist,
et tal last ei ole. Kui keegi küsiks temalt, miks ta on rahulolematu, oleks ta vastus
tõenäoliselt: “Sest mul ei ole last”, mitte aga “Ma tahan last saada, kuid mul ei õnnestu see
hetkel”. See on väga oluline erinevus, milleni me jõuame hilisemate peatükkide käigus, kui
me hakkame analüüsima rahulolematusest vabanemist.
Kui väikelaps jonnib, ei tea ta, et ta jonnib - ta ei anna sellele tähendust öeldes endale
mõttes: “Ma jonnin praegu”. Ta väljendab oma rahulolematust täiesti spontaanselt, ja
hakkab lihtsalt karjuma. Ja mõnikord ei lõppe see enne tundi või kahte, kuni tema
emotsioon lahtub või kuni tema tähelepanu satub millelegi uuele ning huvitavale. Siis
kerkib temas uus tahtmine hoopiski sellega mängima hakata.
Kuidas loomulikke tahtmisi ära tunda?
Kui me teame, et meil on loomulikud tahtmised, siis tekib küsimus, kuidas neid ära tunda?
Kust ma tean, kas mind jooksutab hetkel loomulik - looduslik - tahtmine, või on selleks
hoopis programmeeritud tahtmine?
Kõige lihtsam viis sellele küsimusele vastata, on küsida endalt: “Kas ma tunneksin seda
tahtmist ka juhul, kui ma elaksin üksinda üksikul saarel?”.
Järgmises alapeatükis hakkame lähemalt vaatama tahtmiste teist liiki - programmeeritud
tahtmisi -, ja siis me avastame, et need “installeeritakse” meile peale väljastpoolt läbi
ühiskondlike standardite. Aga kõik, mis on meisse asetatud väljastpoolt, ei ole meile
loomuomane ning need on sõltuvuses teiste väliste nähtustega. Loomulikud tahtmised
ongi aga täiesti loomulikud. Need on meis sõltumatult sellest, mis toimub välismaailmas.
Kui sa elad üksikul saarel, siis läheb sul ühel hetkel kõht tühjaks igal juhul. Sinu keha vajab
toitaineid, et elus püsida. See on sinu loomulik tahtmine. Et kõht täis saada, ei ole sul vaja
minna ülikallisse prestiižsesse restorani, kus on näiteks normaalne käia juhul, kui sa oled
meie ühiskonnas edukas ning tuntud, ja kus käivad kõik teised sinu seltskonda kuuluvad
inimesed. Ning kuna seal käivad kõik teised samasse klassi kuuluvad isikud, siis sa ei saa
ka minna kuhugi mujale. Vastasel juhul on oht, et sa kahjustad oma mainet.
Kui saar, kus sa elad, on piisavalt suur, siis vajad sa seal sõitmiseks sõiduvahendit - näiteks
autot. Et sõita ühest saare otsast teise, on vaja sinu jaoks nelja rattaga sõidukit, mis võtaks
võimalikult vähe kütust ja sel oleks olemas kõik vajalikud omadused tagamaks sulle
turvaline sõit. See on sinu loomulik tahtmine. Selleks sõiduks ei ole vaja sulle ülikallist
prestiižsset luksusautot, mis on aga vajalik lääneühiskonnas, et olla Keegi.
Ja kui sellel saarel kupatab aeg-ajalt ka troopilist paduvihma, on hea, kui sul oleks
elamiseks varjupaik - näiteks maja. See on sinu loomulik tahtmine. Et saada varju, vaadata
mõnikord õhtuti televiisorit ning käia saunas, ei vaja me kolmekorruselist viiesaja
ruutmeetrist villat. Küll on aga see villa meile vajalik lääneühiskonnas, kus see on meie
visiitkaart kõikidele teistele inimestele, kes vaatavad meile alt üles ja ütlevad: “Vaata see on
ikka Tegija”. Kui me seda aga tunneme, siis on õige aeg endale selgeks teha, mida
kujutavad endast programmeeritud tahtmised meie elus.
Programmeeritud tahtmised
Programmeeritud tahtmised ja nendest tulenev rahulolematus saab alguse väljastpoolt
juba varases lapsepõlves läbi koduse kasvatuse, lasteaia-kooli, meedia, marketingi ja
Hollywoodi. Need kanalid tekitavad minus tunde, et juhul, kui ma tahan olla ka
ühiskonnas väärtustatud, pean ma vastama teatud standarditele, ja ilma nendele
vastamata ei saa ma iialgi õnnelikuks. Kodus, lasteaias ja koolis öeldakse mulle, kuidas ma
pean käituma, et tulevikus olla Tegija, olla ka Keegi meie ühiskonnas. Meedia, marketing ja
Hollywood seavad mulle standardid, mida kanda, kuidas elada ja milline välja näha. Ma
tahan kõiki neid asju saada ja teha, mis mulle on standardiks ette antud, kuid alati ei ole
see võimalik. Ja siit saab alguse minu rahulolematus. Ma tahan midagi, mida ma pean
täiesti loomulikuks, teadvustamata, et tegelikult paneb mind seda tahtma ühiskondlik
programm. Aga kuna mul pole võimalik kõiki neid tahtmisi realiseerida, tekitab see minus
negatiivse emotsiooni, millega ma ei saa hakkama ja ma väljendan seda rahulolematusena.
Sarnaselt loomulikele tahtmistele ei teadvusta inimene ka siin, et tal on programmeeritud
tahtmine, mis tekitab temas rahulolematust, mitte aga fakt iseenesest, et tal ei ole midagi,
mida ta sooviks. Kui inimeselt küsida, miks ta on rahulolematu, vastab ta siiralt, et
seepärast, et tal ei ole selliseid riideid, maja või autot. Ta ei teadvusta, et tegelikult ei ole
rahulolematuse põhjuseks nende asjade puudumine, vaid tema “tahtmine” neid saada.
Keerulisemaks muudab asja veelgi see, et inimene käsitleb kõiki oma programmeeritud
tahtmisi tema enda loomulike tahtmistena. Kui ta soovib endale viiemiljonilist maja või
miljonilist autot, siis arvab ta, et see on normaalne ning seda soovib iga normaalne
inimene. Ta ei teadvusta, et tegelikult on sellise tahtmise talle pähe installeerinud väline
keskkond, mis on seadnud standardid, millele ta püüab nüüd vastata. Seega teadvustab
inimene taas seda, et ta on rahulolematu, kuid ta ei teadvusta rahulolematuse tegelikku
põhjust.
Programmeritud tahtmistega seotud rahulolematus saab alguse viiest peamisest kanalist,
kust me juba varajasest lapsepõlvest alates omandame teatud malle ning standardeid. Neid
kanaleid vaadeldes näeme, et need on täiesti igapäevased ning normaalsed. Jah, kanalid
ongi normaalsed, kuid nendest kanalitest tulenev ja meie teadvusse sisenev informatsioon
ei ole normaalne. See on kallutatud ning meile ebareaalseid tahtmisi loov info, millega
meid järjepidevalt pommitatakse.
Programmeeritud tahtmised saavad alguse:
1) Kodune kasvatus
2) Lasteaed - kool
3) Marketing
4) Meedia
5) Hollywood
Kodune kasvatus
Laps on oma kodu peegel. Paljuski just nii, nagu vanemad ees käituvad, hakkavad käituma
ka nende lapsed. Kust mujalt on lapsel õppida, kui mitte oma vanematelt? See, mida ja
kuidas lapsevanemad omavahel räägivad, siseneb otse lapse alateadvusse. Seda infot ei
filtreeri teadlik mõistus ja laps ei ratsionaliseeri seda informatsiooni isikliku “hea-halb”
filtri kaudu. Kõik, mida emme-issi räägivad, on õige.
See tähendab, et kui emme-issi on ühiskonnas tõelised Tegijad ning nad väärtustavad
ainult materiaalset heaolu ning rahateenimise erinevaid aspekte, jääb lapsele siiralt mulje,
et ainult see ongi oluline ka tema maailmas. Ta usub, et kõige tähtsam on pidevalt püüelda
parema elu poole vahendeid valimata. Kui on võimalus pappi teha, siis tee seda.
Kui aga emme-issi väärtustavad iseennast kui inimesi ning ka teisi enda ümber, on just
need väärtused, mis laps omaks võtab. Kui lapsega räägitakse tihti armastusest,
hoolimisest ning sisemiste väärtuste kasvatamisest, hakkab laps lisaks välisele
materiaalsusele hindama ka iseennast. Ta õpib tundma tõelist mina ning kui inimene
hakkab armastama iseennast, jätkub tal alati ka külluslikult armastust kõikidele teistele
oma maailmas.
Laste kasvatamisel on oluline tähelepanu pöörata ka lastevanemate ootustele iseendale
ning lastele. Kõik inimesed teevad vigasid. Kuid kelle peal on kõige parem võimalus enda
poolt tehtud vigasid parandada? Jah, muidugi oma laste peal. Kui meil olid unistused, kuid
me ei suutnud neid täide viia, siis proovime seda uuesti oma laste peal.
Kuna me armastame oma lapsi kõige enam terves maailmas, siis soovime nendele ka kõige
paremat. Me soovime, et nendel oleks hea ja turvaline kodu. Me soovime, et nad käiksid
armastavas lasteaias ning seejärel head haridust pakkuvas koolis ja ülikoolis. Ja siis
soovime, et nad leiaksid ameti ning töökoha, mis teeks nad õnnelikuks.
Ja just siin on võtmekoht. Me soovime, et meie lapsed saaksid õnnelikuks. Aga kuidas
saame meie teada, mis teeb meie lapsed õnnelikuks? Kui me suuname oma last terve
varajase lapsepõlve vastavalt meie arusaamisele maailmast ja õnnest, siis püüame teda
panna elama elu, mis muudaks meid lapse asemel õnnelikuks, mitte et see lapse
õnnelikuks muudaks.
Niisiis hakkame sageli laste peal elama enda poolt elamata jäänud elu. See on lastele
programm number üks. Kuid on veel teinegi programm, millest oli ka eespool juba juttu -
ühiskondlik programm.
Kuna enamik täiskasvanud inimestest on niikuinii juba selle programmi mõju all, siis
suure tõenäosusega on ka meie poolsed ootused lapsele ning tema õnneliku elu tagamisele
tingitud mitte ainult meie armastusest lapse vastu, vaid ka meid mõjutanud ühiskondlikest
programmidest. Kui me soovisime saada kunagi rikkaks, sest ühiskond väärtustab seda,
kuid meil see ei õnnestunud, kanname automaatselt selle uskumuse lapsele üle. Me otsime
võimalusi, et tema saaks hariduse ning leiaks ameti, mis teeks ta rikkaks.
Mõnikord võib juhtuda ka see, et lapsevanemad on väljunud küll ühiskondlikust
programmist, aga nad installeerivad lapsele peale lihtsalt nende enda isikliku programmi.
Näiteks soovisime kunagi saada kuulsaks näitlejaks või kirjanikuks, aga meil see ei
õnnestunud. Sellisel juhul ei pruugi me seda programmi lapsele peale suruda mitte
seetõttu, et antud amet tagaks lapsele rikkuse ning positsiooni ühiskonnas, vaid me
arvame siiralt, et minu võsukene peaks edasi kandma samasid väärtuseid nagu mina ise.
Kui tihti me oleme näinud ka filmides olukordi perekondadest, kus vanemad on sügavalt
pettunud oma lastes, kes ei ole huvitatud jätkamast näiteks perefirma juhtimist. Kuid ega
filmidesse kõike ka välja mõelda. Stsenaristid saavad sageli inspiratsiooni just päris elust.
Ja see on täiesti klassikaline olukord.
Seega on lapsed kahte tüüpi mõju all - vanemate ja kooli kaudu ühiskondlik mõju, et nad
saaksid ka tulevikus olla Keegi; ning teiseks vanemate isiklik mõju, et lapsed saaksid edasi
kanda lapsevanemate väärtuseid.
Kuid tekib täiesti õigustatud küsimus: “Kuhu jäävad lapse enda väärtused?”. Mis hetkel
vaadatakse lapsele otsa ning küsitakse: “Milleks on sul, kullakene, tegelikult eeldused?
Missugused on sinu loomuomased tugevused? Milles sa tegelikult andekas oled?”. See
oleks esimene samm programmide vaba elu tagamiseks lapsele. Kuid kui paljud vanemad
teevad seda tegelikult?
Kui meie laps sünnib, on ta täiuslik. Mitte millestki on tekkinud Keegi. Tal on füüsiline
keha, tal on intellekt ning tal on põhjus sündimiseks. Mingi põhjus pidi tal ju olema,
vastasel juhul ta lihtsalt ei sünniks. Kuid me ei tea seda põhjust. Aga meil on võimalus see
põhjus välja uurida, kui me vaid laseme sel juhtuda.
Kui laps sünnib maailma juba täiuslikuna - tal on olemas intellekt ja füüsiline vorm - , siis
miks me arvame, et tal ei ole täiuslikke teadmisi, oskuseid ja väärtusi, mida ta on tulnud
siia maailma teiste inimestega jagama? Ta ju näeb mingil viisil välja, ta ei ole täpselt nagu
tema vanemad. Ta on vaid nende sarnane. Tal on mingid oskused, mis ei ole täpselt samad,
mis tema vanematel. Nendel võib olla vaid vanemate teatud mõju. Ning tal on eesmärk,
miks ta on siia maailma sündinud. Ja ka see eesmärk ei saa olla sama, miks sündisid
kunagi siia tema vanemad. Sest ta on teine inimene. Temast kujuneb täiesti uus isiksus
temale unikaalsete omaduste ja tugevustega. Ta on juba Keegi.
Tihti meeldib meile inimeste maailma võrrelda loomariigiga ning nende vahel sarnasusi
leida. Kuna loomadel puudub minateadvus ning teadvustatud kavatsused midagi teha, siis
ongi see hea viis piiluda, kuidas asjad loomulikul viisil ka inimeste maailmas käia võiksid.
Kui loomal sünnivad pojad, on pojad koos vanematega ainult sel perioodil, mil nad vajavad
vanemate hoolitsust, kaitset ning tuge. Pojad sünnivad maailma just sellistena nagu nad on
- juba täiuslikena - ning loomavanemad õpetavad nendele, kuidas ellu jääda ning kuidas
toitu hankida. Loomavanemad "lubavad" oma poegadel kasvada just selliseks, nagu nad
kasvama peavad, nad ei sekku poegade loomulikku arengusse üleliia. Kuna loomadel
puudub võime asju välja mõelda, ei õpeta loomavanemad poegadele midagi, mida nad
"arvavad", et poeg võiks nende arust vajada. Ei, poeg saab oma eluks ainult selle, mille
loodus on talle andnud ning mida loomavanemad talle lähtuvalt oma instinktidest edasi
õpetavad. Ning sellest piisab. Sellest piisab, et pojast kasvaks väärikas ning täisväärtuslik
loom.
Mida oleks meil loomariigist antud juhul õppida?
Ka meie lapsed sünnivad siia maailma nendele loomuomaste tugevustega, mis võivad, kuid
ei pruugi olla seotud tema vanemate loomulike tugevuste ja annetega. Just meie oleme
need, kes peaksid esimesena oma lapse andeid ja loomulikke tugevusi märkama ja
hakkama aitama lapsel neid arendada. Meie lapsel on oskused, mida kasutades tunneb ta
elust rõõmu. Kui ta suudab oma anded välja arendada ja ta tajub ka keskkonna tuge
kasvuperioodil, saab ta oma loomulikud tugevused ära kasutada ka ameti valikul. Sellisel
juhul teeb ta tööd, mida ta tõesti armastab. Ning kui inimene teeb tööd, mida ta tõesti
armastab, on ta õnnelik ja rõõmsameelne. Kui ta saab palka või dividende millegi eest,
mida ta ei käsitle üldse tööna, armastab ta enda elu. Tema jaoks on sellisel juhul paigas ka
väärtushinnangud. Ta ei pööra nii palju tähelepanu ühiskondlikele ootustele, vaid iseenda
oskustele ja rõõmule, mis tekib neid oskuseid realiseerides. Ta on juba keegi, tal ei ole vaja
saada Keegiks läbi ühiskondlike ootuste.
Lasteaed-kool
Sarnaselt kodule mõjutavad lastead ning kool last väga palju. Nii see, kuidas kasvatajad
suhtlevad lastega ning suhtuvad lastesse, kui ka see, missugused on teised lapsed tema
ümber, kujundavad lapse maailmapildi ning uskumuste süsteemi. Kui see on hooliv ning
väärtustav, on just see, missugused laps kasvab ja mida elus hindama õpib. Kui see on aga
puhtalt materiaalseid väärtusi ning edu esindav kool, kasvab laps just selliseks.
Palju on räägitud “linnalegende” ka eliiterakoolidest nii Eestis kui välismaal, mis asuvad
looduskaunites kohtades merekaldal või mändide all. Sellised on ideaalsed keskkonnad
laste kasvamiseks ning need suurepäraste ja heasoovlike taotlustega asutatud koolid, mis
on aga täis õpilasi, kelle väärtushinnangud on varajasest lapsepõlvest alates olnud
kallutatud edule. Olles ise kokku puutunud ühe konkreetse juhtumiga ühes Tallinna
eraeliitkoolis põhjamaiste mändide all, julgen kurbusega nentida, kuidas ühes riigis ning
ühes linnas üles kasvanud armsad 7 -17 aastased lapsed “armastavad” kõiki neid, kes on
oma rikkuselt sarnased nendele, ja suruvad maha ning naeruvääristavad neid, kelle riided,
mänguasjad ja isside-emmede autod jäävad tavapärasesse keskklassi ning ei ulatu
standarditeni, mis on vaikides selles koolis omaks võetud.
Kuid mis on sellisel juhul sõnum ühele kasvueas lapsele? Mida ta õpib ja mida ta hakkab
oluliseks pidama? Kas tema jaoks on tõde see, mida ütlevad kodus ema - isa, püüdes hoida
teda normaalsuse juures, või on tema jaoks tõde see, mida talle programmeritakse
“liidrite” poolt koolis: “Kui sa ei ole selline, kui sul ei ole selliseid riideid, ning kui sa ei
käitu niimoodi, ei ole sa mitte keegi, ja sa kuulu meie hulka”.
Tõenäoliselt valib laps viimase variandi ning hakkab meeleheitlikult “pingutama”, et
vastata kõikidele nendele standarditele, mis talle ette seatakse. Ta kaotab usalduse oma
vanemate ning nende poolt õpetatavate väärtuste suhtes, ja keskendub ainult sellele,
kuidas saavutada uued, eakaaslaste poolt ette antud, normid. Ja kui ta neid ei saavuta,
tekib temas rahulolematus. Ta tahab midagi, mis ei ole võimalik. Ja ta kannatab. Ning
kannatab ta paremal juhul. Halvemal juhul läheb ta näiteks müüma narkootikumi, et
teenida piisavalt raha, et olla ka Keegi ... või veelgi halvemal juhul ei suuda ta seda pinget
ootustele vastamises taluda, ning lihtsalt lõpetab vabatahtlikult enda elu ...
Marketing
Kogu reklaam kui majandusharu on üles ehitatud ainult tahtmiste loomise peale. Kuigi
majandusõpikud ütlevad, et äri aluseks on leida üles “vajadus”, ei huvita marketingiproffe
meie vajadused, vaid ainult meie vastuvõtlikkus programmidele, millega meid pannakse
tahtma kõike seda, mida nad meile müüa soovivad.
Hiljuti nägin ma üht põnevat kortsude vastast reklaami, kus kasutati ilusat naismodelli.
See oli võrratult ilus naine, kes oli jõudnud ehk kolmekümnenda eluaastani ... ja tema
silmade nurkadesse olid tekkinud esimesed väikesed kurrud. Kuid õnneks oli tal olemas
firma “V’oeral” kortsude vastane kreem, mille nahale kandmisel kadusid kortsud kõikide
reklaami vaatajate silmade all. Selle naisega juhtus tõeline ime - ta "tervenes" miljonite
inimeste silmade all. Ja siis ilmus tema tuppa imeilus mees, kes oli samuti nii rõõmus, et
tema kolmekümne aastasest naisest oli saanud taas kahekümne aastane.
Missugused on selle reklaami õppetunnid kolmekümne aastastele naistele, kellel on
tekkinud esimesed kurrud silmanurka? Siin need on ...
1. Sa ei tohi vananeda.
Kuigi iga inimene teab, et me elame ajutises ja lõppevas maailmas, elame tegelikult oma
elu, nagu oleks see igavene. Me kogume endale asju, nagu me saaksime need lõpuks hauda
kaasa võtta, ja me ei lepi kuidagi sellega, et meie füüsiline keha vananeb. Ning sellele aitab
kaasa, ehk on selle isegi põhjustanud, just sellised reklaamid, mis ütlevad meile, et sa ei
tohi vanaks saada.
Suurim traagika kõige selle juures seisneb selles, et vananemine on meie elu loomulik osa.
Kõik ju sureb meie maailmas - nii ka meie. On äärmiselt naiivne elada oma elu viisil, nagu
me saaksime elu lõpuni noored olla. Me tekitame sellega endale ainult stressi ja kannatust.
Mitte midagi muud. Ja jällegi jõuame sinna välja, et ega vananemine iseenesest ei tekita
meile stressi ja kannatust. Vaid hoopis see, et meid programmeeritakse tahtma olla
igavesti noor, kuid ühel hetkel - sõltumata kõikidest vahenditest, mida me suudame välja
mõelda - vananeme ikkagi. Ja siis oleme õnnetud. Seega loome kannatuse ise enda sisse
tahtes midagi, mis ei ole võimalik. Ja eriti huvitav on see, et iga terve mõistusega inimene
teab juba koolist alates, et me vananeme ja lõpuks sureme ära. Kuid me ei võta seda
omaks. Pigem peidame pea liiva alla ja elame, nagu oleksime noored igavesti.
Õppetund 30 aastasele naisele: "Kui sa saad vanaks, ei väärtustata sind enam."
2. Mees armastab sind ainult noorena
Kui reklaamis olev naine oli loomulike kurrudega silmanurgas, ei olnud tema silmapiiril
justkui ühtegi meest. Aga kohe, kui ta jälle nooreks sai, sisenes tuppa kõikide naiste
unistuste mees ja näitas üles sügavat rahuolu ja rõõmu, et naine tuunis ennast kümme
aastat nooremaks.
Õppetund 30 aastasele naisele: "Kui sa saad vanaks, ei armasta sinu mees sind enam."
3. Sa pead ostma firma “V’oeral” kreemi, et eelmised kaks punkti tagada
Ainuke viis nooreks jääda on osta firma “V’oeral” kreemi. Paljud testid üle maailma
kinnitavad, et inimesed kas soovivad seda või mitte, nad on reklaamide ohvrid. On tehtud
palju ostueksperimente, mis on kinnitanud, et inimesed valivad isegi tahtmatult riiulist
neid tooteid, mille reklaame nad on hiljuti näinud. Nad ehk ei tunnista seda endale, aga
nad käituvad niimoodi sellele vaatamata.
Õppetund 30 aastasele naisele: "Kui sa ei osta kohe firma “V’oeral” kreemi, oled sa vana
ning sind ei väärtustata ja ei armastata enam."
Meedia
Marketingile järgneb meedia, mis räägib meile edukatest, rikastest ning ilusatest, keda
ühiskond väärtustab. Meedia ei programmeeri meid teadlikult asju tahtma, nagu teeb seda
marketing, kuid paneb meid alateadlikult käituma viisil, nagu kõik need igapäevaselt
ajakirjandusest läbi kumavad edukad, rikkad ning tähtsad ütlevad.
Ehk on heaks näiteks kasvõi 2007-2010 olnud majanduskriis, mida sütitas ja võimendas
paljuski meedia. Kui meedias käsitletakse päevast-päeva ainult negatiivseid uudised
sellest, kui halvasti meil läheb ja kuidas kõik inimesed peaksid nüüd säästma hakkama,
programmeerib see meid kohe ettevaatlikkusele. Kui me muutume liiga ettevaatlikuks ja
lõpetame ära oma harjumuspärase tarbimise, hakkavad selle kaudu käivet kaotama
ettevõtted, kellelt me varem agaralt ostsime. Kui ettevõtete käive langeb, ei ole nendel vaja
enam nii palju töötajaid palgal hoida - algab massiline tööpuudus. Kui inimesed jäävad
töötuks, ei ole nendel enam loomulikult raha osta asju, mida nad varem ostsid. Ja seetõttu
kaotavad veelgi rohkem ettevõtteid oma käibeid, mis loob juurde veelgi tööpuudust ja
vähendab tarbimist veelgi ...
Loomulikult ei soovi ma siinjuures öelda, et kogu majanduskriis oli ülespuhutud
meediamull, muidugi mitte, aga kahtlemata on meedial sellele väga suur mõju. Ma
mäletan ise väga hästi neid artikleid, mida avaldati ja mis tekitas minus sisemised impulsid
ja hirmud, et mis juhtub siis, kui see kõik ka lõpuks minuni jõuab. Aga see ei jõudnud nii
valuselt kunagi, nagu meedia seda kajastas. Ja see ei jõudnud paljudeni. Tihti võis näha
teles ja ajakirjanduses intervjuusid inimestega, kes kõik kinnitasid, et neid isiklikult ei ole
majanduskriis veel puudutanud. Nad elavad oma igapäevast elu nii, nagu tegid seda ka
varem. Kui aga meediat uskuda, siis jäi mulje, nagu oleks kogu ühiskond rikkis ja kõik
kannatavad. Seega oli pilt küll väga kole vaadates majandust läbi meediakajastuste ja
suurettevõtete aruannete tervikuna, aga rohujuure tasandil ei olnud justkui pilt nii “must”.
Kus asub siis tegelik tõde?
Hollywood
Oled sa kunagi mõelnud selle peale, miks naised tahavad välja näha nagu nelikümmend
kilo kaaluvad modellid? Kust neil tekib arvamus, et see on ilus ja et mehed ning ühiskond
seda väärtustavad?
Jah, muidugi määravad selle meie enda ühiskonna standardid. Alates Hollywoodi filmidest
kuni igapäevaste reklaamide ja uudisteni, näeme kogu aeg, et tõelised tegijad naised on
just sellised. Kõik imelist karjääri tegevad naised Hollywoodi tippfilmides näevad välja
nagu moeetenduselt tulnud modellid. Nagu täiesti juhuslikult on kõik edukad naised
saledad, ilusad ja väga targad. Kuid see ei ole veel kõik. Vaata, missugused naised leiavad
Hollywoodi filmides kõige ilusamad, rikkamad ning tahetumad mehed? Ikka vaid
peenikesed, ilusad ja targad naised. Ja milliseid naisi kasutavad reklaamiagentuurid, kui
nad reklaamivad kreeme, parfüüme, pesu või isegi elementaarseid toiduaineid? Muidugi!
Ikka kõige ilusamaid ning seksikamaid.
Jah, see on äri, ning see on täiesti loomulik, et inimestele meeldib vaadata ilusaid inimesi.
Ei saaks ju eeldada, et filmides ja reklaamides kasutatakse koledaid modelle.
Aga mis on selle äri kõrvalmõju? See, et kogu vaatajaskond samastab end nende filmi- ja
reklaamistaaridega. Kui tavaline, normaalne, naine vaatab filmi, kus edu saavutavad ainult
nelikümmend viis kilo kaaluvad modelli välimusega naised, programmeerib ta end
alateadlikult kohe, et juhul, kui tema ei ole selle staari sarnane, ei saavuta ta iial mingit
edu. Ning kui see sama naine vaatab romantilist armastusfilmi, kus peaosatäitja pidi läbi
tegema kardinaalse muutuse oma välimuses, et leida lõpuks armastus, tunneb seda
vajadust ka muidu täiesti normaalne filmi vaatav inimene. Ta ütleb endale alateadlikult, et
juhul, kui ma ei võta kümme kilo alla ning ei ole nii ilus nagu see osatäitja filmis, ei leia ma
kunagi armastust.
Kui asi on vaid kaalu langetamises, on veel olukord hea. Kaalu võib igaüks langetada, kui ta
end käsile tõesti võtab. Kuid kui inimene on ikkagi sündinud mitte-modelliks, siis ei aita
teda mitte ükski kaaluprogramm. Ta ei saa ju muuta oma käte või jalgade pikkust,
rääkimata näojoontest. Sellisel juhul jääbki ta vaid unistama olla keegi, kes ta ei ole. Ta
“tahab” enda juures kogu aeg midagi muuta, kuid see ei ole võimalik. Ning niimoodi
kannatab ta kogu oma elu.
Ka mehed on robotid
Eelmised näited illustreerisid värvikalt, kuidas naised soovivad elu lõpuni noored püsida,
kuna muidu neid ei väärtustata ja ei armastata. Kuid mis on naisele veelgi olulisem kui
tema väärtustamine naisena ja armastuse leidmine elus?
Siiski ei saa väita, et ühiskondlike programmide vangis elamine oleks ainult naiste mure.
Kaugeltki mitte! Mehed on täpselt samasuguste programmide küüsis, ning sageli
väljendub nende soov oma tahtmisi realiseerida palju äärmuslikumalt, olgu selleks siis
kuritegelikud ettevõtmised või röövid ja vargused kolmandate isikute vara kallale.
Mehed teavad, et nad peavad olema tugevad ja edukad. See on standard. Tegelikult on see
ka meie looduslik ja loomulik instinkt, mis tuleneb meie animaalsetest omadustest. Ka
loomariigis on karjajuhid kõige tugevamad isasloomad. Kuid võib-olla on isegi seesama
loomariigi omadus paljude "tahtmiste" tekkepõhjuseks. Vaatame korraks seda lähemalt.
Kui mees on sümpaatne, füüsiliselt tugev, hea haridusega ja ka veel nutikas, on kõik
korras. Ta on sellisel juhul suure tõenäosusega edukas elus ning populaarne ka naiste
hulgas. Ta on tõeline tegija - Karjajuht suure algustähega.
Aga mida tunnevad mehed, kes ei ole nii ilusad, targad ja tugevad? Nendel on ju ka
loomulik isaseinstinkt, mis ütleb neile, et sa pead olema tugev ja edukas, kui sa soovid, et
sind väärtustatakse. Ja kuna ühiskonnas tegelikult ka väärtustatakse tugevaid ja edukaid,
siis ongi tavalised mehed probleemi ees "Saa rikkaks, või sure üritades". Sellise
muusikaalbumiga - “Get Rich or Die Tryin’” - tuli välja Ameerikas miljonite noorte iidol
räppar 50Cent, kes ütles avalikult, et juhul, kui sa soovid olla Keegi ühiskonnas, pead sa
saama rikkaks. Ning kui sa ei ole rikas, ei ole mõtet mitte millegi muu peale oma aega
raisata kui vaid üritamise peale saada rikkaks. Ning kui sa üritamise käigus isegi surma
saad, on see täiesti okei. Sest mis elu see ikka on, kui sa ei ole rikas?
Niisiis on ilusti näha, kuidas meie pärinemine loomariigist programmeerib meile
kannatust. Kõik soovivad olla tugevad ja rikkad "karjajuhid", kuid paratamatult ei ole see
võimalik. See on võimalik vaid üksikutele. Sellega kaasnevad aga kannatused kõikidele
nendele, kes ei ole väljavalitud. Nad annavad endast kõik, et saada karjajuhiks.
Paljud teevad seda läbi seaduslike viiside pingutades ülikoolides ja tehes äri või muul alal
edukat karjääri, aga paljudel ei jää muud üle kui minna kuritegelikule teele. Rikkad
soovivad olla ju kõik. Ja kui see ei õnnestu ühel viisil, peab kasutama teist viisi, mis võib
olla küll ühiskonna poolt taunitav ja karmide tagajärgedega, kuid juhul kui see õnnestub -
näiteks omandadki pangaröövi käigus 10 miljonit krooni - , oled sa omadega mäel. Sellisel
juhul saad sa öelda: "Ma tegin selle ära".
Ja on ka kolmandad isased. Need, kes lihtsalt kannatavad. Kolmandasse gruppi kuuluvad
mehed, kes ei ole loomulikust andest karjajuhid ning neil ei õnnestu mitte mingite
vahenditega selleks ka saada - olgu siis seaduslike või kuritegelikega. Nad on lihtsalt
õnnetud. Kogu oma elu. Nendel on nägemus elust, missugused nad võiksid olla ja mida
kõike nad võiksid teha, aga nad ei suuda seda iial päris elus realiseerida. Ja nii nad siis
ainult kannatavad - kibestumise, pettumuse ja viha kaudu. See on kõige klassikalisem
kannatuse juhtum inimestel.
Kas loomariik on siis rikkis?
Kuna eelpool toodud näide saab alguse loomariigist, kus tugevamad saavad tunnustatud,
võib tekkida küsimus, kas loomariik on siis rikkis?
Muidugi mitte! Kuna kannatused ei saa kunagi alguse välistest tingimustest, vaid alati
meie peast, siis seda ka nüüd.
Kui loomariigis kaks hunti võitlevad karjajuhi staatuse pärast, siis üks võidab ning teine
kaotab. Peale võitu saab üks "kuulsaks", teine aga elab rahulikult "teise parima" elu edasi.
Kannatust ei ole.
Kannatus tekiks loomariigis, ja tekib inimeste elus, vaid meie “mina-teadvusest” - meie
Egost. Kahevõitluses tuupi saanud hunt ei hakka õhtul kodus viina jooma ja mõtlema selle
üle, kuidas ta ikka kaotas ning võib-olla nüüd ükski emane hunt ei taha teda ning terve kari
mõtleb, et ta on luuser. Muidugi mitte. Ta elab lihtsalt oma "teise parima" elu ja kõik on
korras. Rahulolematus ning kannatus puuduvad.
Mis juhtub aga inimeste maailmas? Kui me ei ole kõige parem, siis me ei lepi sellega, sest
me tahame olla ka Keegi. Võimaluse korral muidugi kõige parem. Algab kannatus ning
rahulolematus eluga. Me ei saa leppida sellega, et me ei saa hakkama, või et keegi on meist
tõesti parem. Kui keegi on meist parem, hakkame välja mõtlema, kuidas ikka ise paremaks
saada. Ja seda isegi juhul, kui tegelikult on meie elu juba praegu täiesti okei - meil on söök
laual, riided seljas ja kindel töökoht olemas. Aga meie Ego ei lepi sellega. Kui kellelgi on
parem, tahan ka mina seda saavutada. Meie Ego ei luba olla meil "teise parima" kohal.
Siiski ei saa jällegi öelda, nagu peaksime leppima halva eluga. Sellest oli pikalt juttu ka juba
eespool. Ei, küsimus ei ole kunagi leppimises eluga, mida me ei väärtusta, vaid kannatuses
ja rahulolematuses. Kui me ei ole piisavalt "head" praegu, siis keegi ei keela meil ju ennast
arendada ning kasvatada, et me saaksime elus paremaid tulemusi. Ainuke viis siin
maailmas midagi muuta, on tegutseda. Aga tegutsemine ei tekita kannatust ja
rahulolematust. Seda põhjustavad meie mõtteprotsessid peas.
Rahulolematuse kõige suurem allikas
Eelpool käsitletud näited annavad hea ülevaate meie programmeeritud tahtmistest. Kui
loomulikud tahtmised on meile omased, ja need tekivad seestpoolt väljapoole, siis
programmeritud tahtmised ei ole meile omased, ja need luuakse meie pähe väljastpoolt
sissepoole. Me lihtsalt võtame need ise vabatahtlikult omaks ja loome oma ellu niimoodi
vabatahtlikult püsiva rahulolematuse.
Programmeeritud tahtmised on inimeste kõige suurem rahulolematuse allikas. Kuna
loomulikud tahtmised on kõikidele inimestele omased, siis on loodus üles ehitanud
mehhanismid, mille kaudu me suudame need tahtmised realiseerida. Meil on olemas kõik
loomulikud ja sisemised ressursid, et seda teha. Kuid programmeeritud tahtmiste
realiseerimiseks meil üldjuhul ressursid puuduvad. Ja kuna need puuduvad, siis
tunnemegi me kogu aeg, et me tahame veel, veel ja veel ...
Programmeritud tahtmised tekivad meie ellu nii:
1) Ühiskond määrab meile standardid;
2) Kui ma ei vasta standardile, ei ole ma Keegi;
3) Aga ma “tahan” olla Keegi;
4) Alati ei ole see võimalik, kuna mul ei ole selleks ressursse;
5) See tekitab minus negatiivse emotsiooni, millega ma ei saa hakkama, ja ma väljendan
seda rahulolematusena.
Nii nagu me ei teadvustanud rahulolematuse tegelikku tekkimise põhjust - tahtmist - oma
loomulike tahtmiste puhul, ei teadvusta me seda ka siin. Küll aga teadvustame seda, et me
oleme rahulolematud. Ja selleks, et veenduda, et me ei ole üksinda rahulolematud, et me ei
ole vaid üksinda programmeeritud, ei ole vaja teha muud kui vaadata enda ümber. Vaata
inimesi enda ümber ja sa näed, kuidas kõik püüdlevad millegi poole. Nendel kõikidel on
peas programmid, mis panevad neid tegutsema ja tahtma kogu aeg midagi uut, suuremat
ja paremat. Kuid tekib küsimus, millal see lõppeks? Mis hetkel me suudaksime tunda seda,
et me oleme selle programmi rahuldanud ning me ei taha enam midagi? Kas taevas oleks
piiriks?
Isegi taevas ei ole piiriks
Tihti usutakse, et finantsiline vabadus teeb meid õnnelikuks. Aga kui palju meil peab
olema rikkust, et programmeeritud tahtmine lõppeks? Alati on kuskil keegi, kellel on
midagi rohkem või paremini kui mul. Kui mul on kallis auto, on kellelgi mitu kallist autot.
Kui mul on mitu kallist autot, on kellelgi eralennuk. Kui ma ostan eralennuki, ostab keegi
ka endale lisaks helikopteri. Ma teen jälle palju tööd, ja ostan ka endale helikopteri, selgub,
et kuskil on keegi väga jõukas, kes käis kosmoses oma isikliku raketiga. Ning nüüd hakkan
ma veelgi rohkem tööle, et jõuda ka kosmosesse ...
Programm ei lõpe mitte kunagi. Isegi taevas ei ole piiriks, sest kosmoselennud viivad meid
taevast palju kõrgemale. Ja kui ma lõpuks jõuangi kõrgemale taevast ja käin ära kosmoses
oma isikliku raketiga, selgub, et kuskil on inimesed isiklikes suhetes õnnelikud. Kuid minu
suhe jooksis rappa, sest ma töötasin kogu aeg selle nimel, et võistelda inimesega, kes enne
mind kosmoses käis. Nüüd aga hakkan ma tahtma armastust. Ja võib-olla olen ma lõpuks
pankrotis, sest ma loobun kõigest oma armastatu nimel, ja siis selgub ühel hetkel, et
armastatu jätab meid maha. Siis hakkame otsima uut.
Selline on ring, kuni me ei teadvusta, et me oleme programmeeritud tahtmiste mõjusfääris
ja meie Egol ei saa kunagi küllalt. Ükskõik kui palju me juba saavutame, on siiski kuskil
midagi, mida võiks veel teha ja veel omada. Jah, isegi taevas ei ole meile piiriks ...
Peatükk 3. Rahulolematuse kütus
Et tuli saaks leeklambil püsivalt ereda leegiga põleda, on vaja sellele lisada kogu aeg kütust
juurde. Sarnasesse olukorda oleme jõudnud ka oma eludega, mida me kütame oma
eesmärkide ja unistustega. Kuid ega meile ei anta ka väga valida. Taaskord.
Universumi kaks printsiipi
Meie Universumis kehtib kaks väga olulist printsiipi - loomine ja tagasitõmbumine
allikasse. Mõlemad on Universumile omased ja mõlemat mõõdukalt kogedes elame
mõnusat ja rahulolevat elu.
Loomine on meie maailma loomulik osa, mis toimub igal hetkel. Igal ajahetkel luuakse
uusi ideid, nendest uusi projekte ja lahendusi probleemidele. Loodus taasloob end igal
kevadel, ja see sureb jällegi sügisel, et juba üsna pea taasluua. Päike tõuseb igal hommikul,
ja loojub igal õhtul. Inimesed, loomad ja taimed sünnivad, ja siis jällegi surevad. Me loome
ärisid, me loome perekondi ja uusi sõprussidemeid. Jah, me oleme pideva loomise
meelevallas. Me oleme kaasloojad, kas me soovime seda või mitte.
Universumi teine loomulik omadus on tagasitõmbumine allikasse. Tagasitõmbumine
allikasse iseloomustab meie sisemist soovi mõista, kes me tegelikult oleme, kust me
pärineme ning miks me oleme siia Maa peale tulnud. Selle printsiibini jõuavad inimesed
üldjuhul siis, kui esimene printsiip - loomine - saavutab oma küllastatuse ning inimesed
mõistavad, et ainult juurde loomine ei suuda pakkuda nendele püsivat rahulolu. Isegi, kui
nad on kõik oma näilised unistused ja eesmärgid saavutanud, tunnevad nad ikkagi sisemist
tühjust ning pidevat puudust millestki, mis muudaks nad lõpuks õnnelikuks. Sellises
olukorras hakkavad inimesed otsima midagi suuremat iseeenast, oma saavutustest ja
nende poolt omatavatest asjadest - nad suunavad pilgu enda sisse, kuna nendele tundub
üha enam, et vastused Suurtele Küsimustele asuvad justnimelt seal. Nad hakkavad uuesti
liikuma selles suunas, kust kogu loomine alguse on saanud. Nad hakkavad tõmbuma tagasi
Allikasse, mõistes, et nii loomine väljapoole kui ka püsiv rahulolu looduga saab tekkida
ainult juhul, kui nende sisemine maailm on kooskõlas välisega.
Meie probleemid algavad sellest, et 99% inimestest kogevad ainult Universumi esimest
printsiipi. Nad keskenduvad ainult loomisele ja sellest tulenevale egopõhisele hüvede
nautimisele. Nad samastavad ennast pelgalt oma füüsilise keha vajadustega ning selle
kaudu kogetavate naudingutega, samuti aga ka sellest tulenevate hirmude ja tahtmistega.
Sellisel viisil kihutab suur enamus inimestest läbi oma elu. Mida rohkem nad soovivad,
seda enam soovivad nad veel juurde. Nii nagu loodus taasloob kogu aeg iseennast, loovad
meie soovid ning tahtmised ka end alati juurde. Nagu eelmises peatükis juttu oli, ei ole
meie Egole mitte kunagi küllalt. Me soovime kogu aeg juurde luua seda, mis tekitab meis
hea enesetunde ning mille kaudu me usume end õnnelikuks saavat. Ning kuna me teame,
et vähemalt teoreetiliselt on võimalik kogu aeg veel saada, siis ei suudagi me sellest
loobuda. See lõppeb alles siis, kui me sellele ise teadlikult lõpu teeme. Alles siis kogeme
Universumi teist printsiipi - tagasitõmbumist allikasse. Kui me otsustame ise teadlikult
öelda stopp kõigele sellele hullumeelsusele, võime jõuda suurte küsimusteni nagu “Kes ma
olen? Mida ma siin teen? Ja kuidas ma saaksin leida rahu?”.
Tagasitõmbumine allikasse algabki siis, kui sa hakkad selliste küsimuste üle arutlema. Sa
hakkad märkama, et kõik seniõpitud teadmised ei ole meie maailmas muutumatud ning
mingid nähtused, mis varem olid sinu jaoks elementaarsed ja dogmaatilised, on nüüd
kõikuma löödud. Üha enam hakkad sa maailma olemuse uurimuslike küsimustega
tegelema ja vaatama ka enda sisse. Mitte enam ainult väljapoole, kus kõik asjad justkui
aset leiavad, vaid sissepoole, kus kõikide nende asjade päritolu asub. Ja sel hetkel sa
taipad, et sa oled olnud nakatunud suurde epideemiasse, vägevasse ühiskonnahaigusse,
mille all kannatab suur hulk inimestest ja mis paneb neid igapäevaselt tegutsema. Selle
imeliku haiguse nimi on “Eesmärgistamise epideemia”.
Eesmärgistamise epideemia
Kas sa oled nõus, et kõige lihtsam on narkootikume müüa narkomaanile? Kui jah, siis
nõustud sa ka sellega, et kõige lihtsam on panna neid inimesi asjade saamise nimel
tegutsema, kes on juba tahtmistest sõltuvuses.
Mis sa arvad, kui palju pättidel õnnestuks narkootikume müüa, kui 99% ühiskonnast
oleksid narkomaanid ja narkootikumide müük oleks veel pealegi seaduslik? Jah, õige,
piiramatult. Kuid tundub, et just seda tehakse igapäevaselt ka meiega - meid pannake üha
rohkem asju tahtma, ja siis müüakse meile raamatuid ning seminare, kuidas need asjad
endale saada.
Eesmärgistamine (eesmärkide püstitamise ning nende saavutamise õpetamine), ja sellest
tulenev asjade tahtmine on tohutult suur äri. Kui vaadata kõrvalt, kuidas inimesed on
sõltuvuses asjadest ja tahtmistest asjade järele, peab olema rumal, kui seda ei osataks
pöörata rahaks.
Kui me teame, et inimesed on juba ühiskonna poolt ära programmeeritud asju tahtma,
saame nendele “õpetada”, kuidas kõiki neid asju siis saada. Me ju võime tahta mida iganes,
ja tahamegi, kuid enamusel meist ei ole võimalust kõiki neid asju endale lubada. Nii me
siis kannatame, ja oleme oma elus pettunud, kuni kuskilt ilmub meie ellu raamat, seminar
või film, mis õpetab meile täpselt, kuidas saada kõik need asjad oma ellu. Ise muidugi
mitte midagi tegemata ...
Nii palju, kui ma olen eesmärgistamise raamatuid lugenud, seminaridel osalenud ning
filme vaadanud, on need kõik olnud superhead, inspireerivad ja sageli ka väga praktilised.
Seega ei saa kuidagi öelda, et inimesed, kes kirjutavad raamatuid või teevad eesmärkide
saavutamise seminari, soovivad ainult inimestelt raha välja petta. Ei, kindlasti mitte.
Nendel kõikide on väga head sõnumid, mis annavad meile inspiratsiooni, energiat ja palju
häid mõtteid.
Just mõtted, mida me saame, on tegelikult probleem. Nimelt arvavad 90% lugejatest, et
vaid lugemine ja mõtlemine ongi see, mis kõik need asjad nende ellu toovad. Kui autor
kirjutas raamatus või lektor rääkis loengus, et meie mõtlemisel on meie tulemustele väga
oluline roll, siis sageli võtame lugejatena selle vastu nii, et me peamegi ainult mõtlema
positiivseid mõtteid. Et sellest justkui piisab. Kuid ei piisa. Me peame tegutsema. Aga
tegutsemine on tüütu ja vaevaline. Ja me peame tegutsema veel kahel tasandil - nii oma
mõtete ja uskumustega kui ka ette võtma vapraid samme välismaailmas.
Iga inimene, kes on kordki püüdnud midagi oma elus kapitaalselt muuta, on põrganud
kokku harjumuslike käitumismustrite ja uskumustega. Kui me oleme harjunud oma elu
mingil viisil elama, on tohutult raske seda muuta. Kui me oleme harjunud sööma teatud
viisil, siis on väga raske hakata ühel hetkel sööma teistmoodi. Kui me oleme harjunud
mitte tegema regulaarselt sporti, on ka seda väga raske muuta. Rääkimata siis meie
suhtlemisharjumustest, mõtlemisharjumustest ja töö tegemise harjumustest. Et midagi
oma elus muuta, on vaja muuta oma harjumusi ja uskumusi.
Kuna seda ei ole lihtne teha, ja see vajab tõelist enesedistsipliini, kukuvad enamus inimesi
juba peale esimest nädalat oma mugavustsooni tagasi. Ja näiteks lähevad ostavad endale
uue raamatu või külastavad uut seminari, kus uus autor või lektor räägib küll samast
asjast, aga natukene teise nurga alt. Võib-olla annab ta natukene teistsuguseid soovitusi,
ehk ei soovita ta teha nii palju tööd iseendaga, vaid kinnitab, et jah, ainult mõtlemine ja
lugemine on täiesti piisav. Kuid kas sa oled näinud ühtegi inimest, kes on saavutanud
midagi oma elus pelgalt mõtlemise ja raamatute lugemise kaudu? Kahtlen selles. Sest
materiaalses tegutsemise maailmas ei ole see lihtsalt võimalik.
Kuigi see kõlab negatiivse alatoonina, ei ole see tegelikult nii. Aga siiski on
eesmärgistamine meie maailmas tohutu suur äri. Kõik inimesed soovivad elada oma
unistuste elu, teha unistuste tööd ja külastada unistuste paiku üle maailma. Meid lihtsalt
on programmeeritud neid asju tahtma - me oleme oma tahtmistest sõltuvuses
narkomaanid. Ja kes on kõige suurem narkomaani sõber? Jah, muidugi diiler - see kes
pakub meie valule leevendust. Nagu narkomaan tahab saada järgmist doosi, tahame meie
saada järgmist asja, mida me kuskil reklaamis näeme. Ja kui meil hetkel ei ole võimalik
seda saada, kuid me tahame seda tõesti südamest, muutub meie ainukeseks lahenduseks
autor või lektor, kes räägib, kuidas kõiki neid asju saada. Ning mida lihtsamalt ja väiksema
pingutusega ta seda lubab, seda rohkem me teda armastame.
Maailma suurim “Saladus”
Meie valule leevenduse andmise tõeline meistriteos on raamat “Saladus”, mille põhjal on
valminud ka samanimeline film. Antud raamatu sõnum on väga lihtne: “Sinu
domineerivad mõtted saavad tegelikkuseks”. Jah, just nimelt, see, millest sa mõtled,
muutubki perspektiivis sinu eluks.
Tegelikult on sarnase käsitlusega raamatuid ilmunud juba ammu enne Saladust ning ilmub
kindlasti ka peale seda. Kuid selle raamatu ja filmi loonud meeskonna tõeline anne oli
muuta see raamat turunduslikult väga edukaks. Kui seni oli mõttejõudu käsitlenud
raamatuid ostnud suhteliselt väike seltskond new age’st huvilisi, siis “Saladus” jõudis
massidesse. Seda on üle maailma müüdud enam kui miljard, jah, loe uuesti, enam kui 1
000 000 000 eksemplari.
Kuid nagu meie elus alati, on kõikidel ilusatel asjadel ka oma varjukülg. Seega on nii
Saladuse raamatule kui ka kogu mõttejõu teooriale kordades rohkem skeptikuid kui
pooldajaid. Ning skeptikuid tuleb aina juurde, sest inimesed proovivad “saladust”
praktikasse rakendada, kuid reaalselt saavutavad soovitud tulemusi ehk ainult üks
protsent. 99% proovijatest ebaõnnestuvad ja muutuvad üsna pea skeptikuteks.
Kui aga kõike seda lähemalt vaadata, võib väga kiiresti avastada, miks on “saladuse”
avastanud inimeste rõõm nii suur, ja miks ikkagi 99% seda kasutades siiski
ebaõnnestuvad.
Külgetõmbeseadus
Saladuse raamat räägib põnevast Universumi seadusest, mida nimetatakse
külgetõmbeseaduseks. Külgetõmbeseadus sätestab, et sarnane tõmbab sarnast. Kõik. Nii
lihtne see ongi.
Kui sarnane tõmbab meie maailmas sarnast, tähendab see ka seda, et kõik inimesed
tõmbavad enda külge temale sarnaseid sündmuseid, inimesi ja asju. Justkui magnet. Kui
sa oled rõõmsameelne ja õnnelik, tulevad sinu ellu rõõmsameelsed ja õnnelikud
sündmused. Kui sa oled rikas, tuleb rikkust sulle juurde. Ja kui sa oled vaene, negatiivne
ning õnnetu, on just need sündmused, mida sa igapäevaselt koged. Põnev, kas pole? Kujuta
ette, kui meie maailm olekski päriselt niimoodi üles ehitatud. Kas siis poleks mitte huvitav
elada - justkui tellida enda ellu just seda, mida soovid.
Kõik pole aga siiski nii lihtne. Nagu eelpool juba juttu oli, on üldjuhul inimesed “saladuse”
avastades väga rõõmsad ja õnnelikud. “Hurraa, nüüd ma siis tean, kuidas õnnelikuks ja
rikkaks saada”, ütlevad paljud endale. Nad mõistavad, mida nad on valesti kogu oma elu
teinud, ja nendel on nüüd ravim, kuidas kõik korda teha. “Ma pean hakkama positiivselt
mõtlema”, kinnitavad nad endale, ja teevad sellega kohe ka algust. Nad hakkavad enda
peas korrutama elujaatavaid lauseid, püüavad vältida negatiivset kõnepruuki ja püüavad
näha kõiki halbu asju oma elus positiivses valguses.
Kuid nüüd tuleb “konks”. Külgetõmbeseaduse definitsioon ei ütle, et “sinu mõtlemine
muudab sinu elu”, vaid et “sarnane tõmbab sarnast”. Ja siit koorub välja kõige levinud
eksiarvamus ning kõige suurem ebaõnnestumise põhjus, miks inimesed ei suuda asju ära
teha - nad küll mõtlevad positiivselt, aga nad ei ole positiivsed.
Mõtlemine on pelgalt mentaalne protsess meie peas. Teeme testi. Ütle endale, et sa oled
vaene. Nüüd ütle endale, et sa oled rikas. Ja nüüd, et sa oled Inglismaa kuninganna või
Rootsi kuningas. Sa võid öelda endale mõttes ükskõik mida. Selleks ei ole mingit piirangut.
Need on vaid sõnade jada sinu peas. Aga kuidas saaks sõnade jada midagi sinu elus muuta?
Kas see, kui sa ütled endale, et sa oled rikas, kuningas või vaene, paneb sind kuidagi moodi
tegutsema või midagi ette võtma? Tõenäoliselt mitte.
Kui uurida meie maailma ülesehitust lähemalt, saame väga kiiresti aru, miks öeldakse
Saladuse raamatus, et sinu domineerivad mõtted saavad tegelikkuseks. Seda öeldakse, sest
mõtlemise muutmise kaudu muudame iseennast. Mõtlemine iseenesest ei muuda mitte
midagi meie elus ja ei aita saavutada meie eesmärke ega ka täide viia unistusi. Mõtlemine
aitab meil endal muutuda seestpoolt, ja see tekitab reaalse muutuse meie elus. Kui sa
mäletad, siis sarnane tõmbab sarnast. Kui sa oled hea, koged sa head oma elus. Kui sa oled
rikas, koged sa rikkust oma elus. Kui sinu sees on armastus, koged sa armastus oma elus.
Sina lood, mitte sinu mõtlemine. Mõtlemine on vaid vahend sinu sisemise “vibratsiooni”
muutmiseks, et sa saaksid hakata resoneeruma uute sündmustega ja kogema oma elus
teistsuguseid inimesi, suuremat küllust ja rohkem armastust.
“Ah, jah, see kõlab ju jamana”, võib sinu peas praegu trummeldada, “see on kõik mingi
esoteeriline, eneseabi new age jama”, võid sa praegu mõelda, “ja päris maailmaga ei ole
sellel midagi pistmist”. Aga oota natukene. Kui sa jõuad käesoleva raamatu hilisemate
osadeni, võid sa siiralt üllatuda, kui me vaatame natukene lähemalt, kuidas meie maailm
on üles ehitatud ning missugused protsessid siin aset leiavad. Usu mind, sa üllatud. Ja võib
juhtuda, et sa pöördud isegi selle Saladuse teema juurde korraks tagasi, et see veelkord üle
vaadata.
Niisiis on külgetõmbeseaduse skeptikuid üle maailma väga palju. Kuid neid pole palju
mitte seetõttu, et külgetõmbeseadus ei töötaks, vaid seetõttu, et seda seadust tutvustavad
raamatud ütlevad küll, et on olemas selline seadus, kuid need ei selgita selle seaduse
toimimise tegelikke tagamaid. Enamiku nende raamatute põhisõnum on, et tea täpselt,
mida sa soovid; kujutle, et see on sul juba olemas; ning lase lahti. Ja kõik. Kuna see sõnum
on ka väga ilusasti ja inspireerivalt pakendatud, ahmivad lugejad selle endale sisse ja
hakkavad kohe ka toimetama. Kuid tulemusi ei ole. Inimesed elavad ikka viletsuses ja on
rahulolematud oma eluga.
Tulemusi aga ei saagi tulla nii kaua, kuni inimesed on viletsuses ja rahulolematud.
Meenuta veelkord eelpool öeldud külgetõmbeseaduse põhialust - sarnane tõmbab sarnast.
Aga kui inimesed on viletsuses ja rahulolematud, loovad nad just seda endale juurde. Me
loome ju juurde seda, kes me juba oleme; mitte seda, mida me soovime saada. See on
suurim paradoks ning vastuolu külgetõmbeseaduse-maailmas. Me läheneme lihtsalt oma
eesmärkidele valetpidi - me püüame kõigepealt saavutada eesmärgid, ja selle järel
muutuda õnnelikuks; kuid vastavalt meie maailmas kehtivatele reeglitele peame kõige
pealt muutuma õnnelikuks, ja alles siis on võimalik eesmärgid saavutada. Seega toimub
eesmärkide saavutamine hoopis vastupidiselt sellele, nagu me tavaliselt oleme harjunud
käituma.
Rahulolematuse kütus
Kuna Saladuse raamat ning külgetõmbeseadus tervikuna lubab inimestele piimajõgesid ja
pudrumägesid, on see ka paljuski rahulolematuse kütuseks. Et ühiskond on meid
programmeerinud asju tahtma ning püüdlema kogu aeg paremuse suunas, siis on
külgetõmbeseadus justkui parim lahendus “narkomaanile”.
“Näed, sõbrake, sa soovid saada neid asju oma elus, ja siin on sulle raamat, mis ütleb
täpselt, mida sa pead tegema, et need asjad endale saada”. Mida sa arvad narkomaani
tegevat, kui talle öeldakse, et kuule, sõbrake, sul on vaja iga päev kolm doosi saada, ja
palun, siin on sulle raamat, mis ütleb, mida sa pead tegema, et need kolm doosi oleksid sul
iga päev olemas? Kui pikalt narkomaan mõtleb, et see raamat endale saada? Jah, ei
mõtlegi. Ta ostab selle kohe ära. Kui sa ei usu seda, siis võid selle kinnituseks uurida
raamatute müügi edetabeleid nii Eestis kui üle maailma. Vaata, kui pikalt ja mis riikides on
Saladus olnud müügiedetabelite tippudes. Ning mitu eksemplari on seda kokku müüdud?
Täpseid andmed selle kohta ei ole avaldatud, kuid erinevate allikate väitel ulatub see
miljardini ja sealt ülespoole. Jah, just täpselt nii palju. Sest kõik tahavad ju oma doosi kätte
saada ...
Kas selles saab süüdistada Saladuse autorit? Muidugi mitte! Kõik, mis selles raamatus
kirjas on, on ju tõsi. Seal ei ole mitte ühtegi väidet, mis oleks välja mõeldud. Kõikidele
nendele väidetele, näidetele ja harjutustele on olemas praktiline ja teaduslik selgitus. See
on tõeliselt geniaalne raamat, mis on aidanud väga paljusid inimesi ja aitab ka tulevikus.
Kindlasti ei ole küsimus autoris või raamatus. See on lihtsalt super, ja ma olen isiklikult
vaadanud seda filmi vähemalt viis korda ja lugenud ka raamatut ikka ja jälle. See
inspireerib, see annab mõtteid ja jõudu.
Kuid antud juhul püüame ju vastust leida hoopis küsimusele, mis on meie rahulolematuse
kütuseks? Ning selleks see raamat kahtlemata on. Kui me teame, et inimesed on sõltuvuses
oma tahtmistest, siis seda tahtmist stimuleerib külgetõmbeseadus vägagi efektiivselt. See
stimuleerib ja motiveerib isegi neid inimesi, kes olid tõesti aktsepteerinud oma elu ning
elasid seda rahumeelselt ja õnnelikult. Kuid nüüd tuli nende ellu ootamatult
külgetõmbeseadus - imerohi, mis muudab kõik võimalikuks. Ja isegi, kui enne olid tema
tahtmised loomulikud ja tagasihoidlikud, võis nüüd tõusta temas väike “programmeeritud
tahtmiste” alge: “Ohoo, kui see tõesti on selline imerohi, siis miks ma ei võiks tellida enda
ellu kõiki neid asju, mis on kõikidel nendel inimestel üle maailma ... ma hakkan juba täna
mõtlema positiivselt, ja saan kõik need asjad endale õige pea ...”.
Kuna inimene ei hakka aga muutma ennast, vaid püüab ainult mentaalsel tasandil kõiki
neid tehnikaid ellu rakendada, ei ole tulemused muidugi ootuspärased. Ta ei saa kõiki neid
asju, mida ta tellis. Ning nüüd hakkab temas maad võtma hoopis rahulolematus.
Rahulolematus nii enda elu suhtes, sest ta lootis juba, et ka tema saab rikkaks ja ilusaks
ning õnnelikuks, ja rahulolematus ka “külgetõmbeseaduse” suhtes, mis ei töötanud. Kuid
nagu eespool juttu oli, on vastutus alati meil. Kui me ei ole õnnelikud, on jõud meie käes
seda muuta, ja kui külgetõmbeseadus ei tööta, on ka jõud meie käes see enda kasuks tööle
panna. See vajab lihtsalt meie maailma sügavamat mõistmist. Ning seda on mul sulle suur
rõõm ka järgmistest peatükkides pakkuda.
Tahtmised ja eesmärkide püstitamine
Kõik edu saavutamise teooriad ning raamatud algavad sama sõnumiga - sa pead teadma,
mida sa tegelikult soovid. Ehk teisiti sõnastatuna tähendab see, et igasugune eesmärkide
saavutamine algab eesmärkide püstitamisega.
Nagu käesolevas raamatus ikka, vaatame natukene eesmärkide püstitamise protsessi
lähemalt. Ja uurime ka selle seoseid meie tahtmistega - meie rahulolematuse põhjustega.
Millest saavad alguse meie eesmärgid? Jah, valdavalt ühiskondlikust programmist.
Eelkõige programmeeritakse meid tahtma läbi kolme kanali - meedia, marketing ja
Hollywood. Need kanalid näitavad meile ilmekalt ette, mida me peame tegema, kuidas
käituma ja kes olema, et me oleksime ka ühiskonnas Keegi. Et meid väärtustataks.
Teise lainena tulevad meie ellu koolitajad ning raamatute autorid, kelle valdkonnaks on
eesmärkide saavutamine, külluse loomine ja unistuste täitumine. Kuid millega algavad
nende koolitused ja raamatud? Ikka küsimusega: “Mida sa oma elult soovid?” Ning kuidas
ja millest lähtuvalt meie sellele küsimusele vastame? Siin ilmnebki “konks” ... vastuseks
paneme paberile rea eesmärke, mida me soovime oma elus ära teha. Aga kelle eesmärgid
need on? Kas need on sinu eesmärgid, või on need hoopis ühiskonna poolt sulle ette antud
eesmärgid?
Me ju teame nüüd juba väga hästi, kuidas me oleme kogu aeg ühiskondlike ootuste
mõjusfääris. Ja just see mõju paneb meid ka eesmärgistamise protsessis vildakalt käituma.
Me usume siiralt, et mina ise soovin neid asju saada ja omada, kuid tegelikult soovime
alateadlikult neid asju ainult seepärast, et meid pannakse neid asju tahtma.
Seega oleme väga võimsa kahepoolse mõju all: ühelt poolt antakse meile alateadlikult ette
sotsiaalne programm (ootus, millele me peame vastama), ja teiselt poolt ütlevad meile
koolitajad ning raamatud, kuidas me peaksime käituma, et need ootused täita. See on
täiesti iseennast toitev süsteem. Ja see loob juurde ei midagi muud kui rahulolematust
eluga, kuna see kaugendab kogu aeg meid meie tegelikust elust ja meie võimest seda
aktsepteerida nii nagu see on. Meisse programmeritud tahtmised ning nendest tulenev
pöörane eesmärkide püstitamine ja nende saavutamise tagaajamine on ereda leegiga põlev
kütus meie rahulolematusele, mis ei saa otsa iialgi. See lihtsalt ei saa lõppeda enne kui ei
muutu midagi kardinaalselt ühiskonnas. Seega rahulolematus ei saa alguse meist, vaid
ühiskonna korraldusest. See on ühiskonnahaigus, millesse on nakatunud 99% sellesse
kuuluvatest inimestest. Ja me ei oska sellest haigusest välja tulla. Ükskõik, kui palju me
juba ei saavuta, me ei oska väljuda programmist – me tahame kogu aeg rohkem, rohkem,
rohkem ...
Miks me ei tea, mida me tegelikult tahame?
Eelmises peatükis oli juttu Universumi kahest printsiibist, millest üks oli loomise printsiip,
ja teine oli tagasitõmbumise printsiip. Suur enamus ühiskonnast tegeleb täna veel ainult
loomise printsiibiga. Kuid tasakaal ja rahulolu saab meie ellu tekkida ainult juhul, kui me
oskame kombineerida loomise tagasitõmbumisega - me teame, et me oleme võimelised
kujundama oma kogemusi ise; kuid samal ajal oleme teadlikud sellest, kes me tegelikult
oleme, ja mida me tegelikult oma elult tahame?
Eriti oluline on eelmise lause viimane osa - teada, mida me tegelikult oma elult tahame.
See on oluline, kuna üldjuhul me ju ei tea seda - me allume täielikult sotsiaalsele
programmile, ja me ei tule isegi selle peale, et hakata selliste küsimustega tegelema. “Mis
mõttes, mida ma tegelikult oma elult tahan? Muidugi tahan ma seda, seda ja seda ...”,
oleme harjunud mõtlema. Kuid kui edasi küsida, miks sa siis tahad seda, seda ja seda ...,
võib vastaja hätta jääda. Ning hätta jääda mitte ainult küsijale vastamisega, vaid ka
iseendale vastamisega - ta lihtsalt ei tea seda. Ta teab küll, et ta tahab seda, aga miks?
Selline lähenemine piltlikustab veelkord, kuidas me oleme "uinunud". Me oleme sügavas
unes, millest võib meid äratada ainult tõsine vops kuklasse. Nii kaua oleme aga justkui
marionetid - me teeme iga päev midagi, mida me arvame end tahtvat, kuid me ei oska
vastata isegi lihtsale küsimusele: “Miks me seda teeme?”. Ehk ongi kõige sobilikum vastus
siinjuures: “Sest kõik teised teevad ka nii ... Kõik teised tahavad ka saavutada neid asju ...
Seega tahan mina ka ...”.
Kuid me ei teadvusta endale, et ka need teised, meile "eeskujuks" olevad inimesed, on
samamoodi programmeeritud. Ka neid jooksutab programm, ka nemad ei tea, miks nad
midagi teevad. Nad on üks meie endi hulgast - nad tegutsevad lähtuvalt ühiskondlikust
programmist ja imiteerivad kõiki teisi enda ümber.
Mulle meenutab see olukord igatahes ühte vana head õudusfilmi zombidest, kelle
"peremees" on programmeerinud teatud ülesandeid täitma. Kas ka sulle? Kerkib ainult
küsimus, kes on antud juhul peremees, kes meid niimoodi ära programmeerinud on? Ja
kellele on kasulik, et me teatud viisil käituksime?
Peatükk 4. Rahulolematusest vabanemine
Me elame ajutises maailmas, kus kõik ühel hetkel möödub. See, mis hetkel on sinu jaoks
kõige olulisem teema terves maailmas, võib juba mõne päeva pärast tunduda sulle
tühisena. Ja see, mille peale sa hetkel ei vaevu isegi mõtlema, võib juba nädala möödudes
saada sinu uueks eluülesandeks. Selline on asjade olemus meie maailmas. See on maailm,
milles me elame.
Eelnevatel lehekülgedel oleme palju koos arutlenud selle üle, kuidas me mõtleme suure osa
oma probleemidest ise välja. Need ei eksisteeri meist eraldi, vaid on meie enda sisemiste
protsesside tagajärg. Mitte keegi ei saa tulla ja “istutada” meie pähe mõtteid sellest, kuidas
me tahame midagi oma elus omada, saavutada või muuta. Need on täielikult vabatahtlikult
meie enda poolt omaks võetud mõttemustrid, millest saab meie rahulolematuse suurim
allikas.
Kui me loome midagi enda pähe, oleme ainult meie need, kes saavad selle ka kaotada. Nii
nagu mitte keegi ei saa tulla ja panna meie pähe probleeme, ei saa mitte keegi ka tulla ja
neid meie eest ära lahendada. See, mis on teadvuse poolt siia maailma loodud, seda saab
ainult teadvuse kaudu ka hävitada. Erinevus seisneb vaid selles, et tahtmiste ning nendest
tuleneva rahulolematuse tekkimine on automaatne ja teadvustamata tegevus, kuid nendest
vabanemine saab toimuda ainult läbi teadliku teadvuse juhtimise.
Mida avastasid joogid ja budamungad?
India joogid ja buda mungad on ammu väitnud, et mitte ükski väline ese ei saa inimest
õnnelikuks teha. Nad ütlevad, et inimeste õnn ja rahulolu ei ole seotud saavutuste ja
asjadega, vaid õnn on inimeste sisemine seisund, mille me saavutame oma teadvuse
juhtimise kaudu. Samale järeldusele jõudis ka Ameerika psühholoog Mihaly
Csikszentmihalyi, kes uuris kahekümne viie aasta jooksul tuhandeid inimesi üle maailma,
et mõista millest sõltub inimeste õnnetunne ja rahulolu elus (Mihaly Csikszentmihalyi,
“Kulgemine”).
Kas pole mitte huvitav, et vaatamata sellele, et pühakud on sellist sõnumit kuulutanud
enam kui kaks ja pool tuhat aastat, ei ole inimesed tegelikult selle ajaga midagi eriti
õppinud? Me oleme küll suure arengu läbi teinud hariduses, meditsiinis ja tehnoloogias,
kuid oma igapäevaste muredega oleme täpselt samas kohas, kus olid inimesed siis - me
oleme õnnetud, rahulolematud ja otsime lõputult väljapääsu kõigest sellest viletsusest.
Sageli arvatakse, et joogid ja pühakud on loobunud igapäevaelust ning kolinud mägedesse
või kloostritesse, kuna nad ei saa päris maailmas hakkama. Neid inimesi nimetatakse
veidrikeks ja nad ei ole ka üldjuhul tunnustatud ka ühiskondlikus tähenduses. Kui aga
uurida joogide ja budamunkade lähenemist elule lähemalt, näeme hoopis vastupidist
olukorda. Nad mitte ei lähe ühiskonnast ära, kuna ei saa seal hakkama, vaid nad on
hoopiski mõistnud, et “ühiskondlikud” väärtused ei suuda tagada inimestele püsivat
rahulolu. Joogid ja mungad on mõistnud, et püsiv rahulolu ei saa tuleneda mitte ühestki
välisest asjast ega kogemusest, vaid ainult läbi teadvuse tundma õppimise ja selle juhtimise
kaudu. Need on tegevused, mis aitavad meil vabaneda lõputust ja põhjendamatust
tahtmisest kogu aeg midagi saada või muuta, ja seejärel ka rahulolematusest. Ning just
selleks - oma teadvuse treenimiseks - on mägised eraklad ning kloostrid kõige paremad
paigad. Need kohad on loodud selliseks, et tähelepanu hajutavaid väliseid ärritajaid oleks
võimalikult vähe, tagamaks praktiseerijatele ideaalse keskkonna oma sisemiste protsesside
tundmaõppimiseks.
Kas siis kõik inimesed peaksid kolima mägedesse, et vabaneda rahulolematusest? Ei,
kindlasti mitte. Kõrgelt arenenud joogid on meie - tavainimeste - jaoks justkui majakad
mäe otsas, mis näitavad meile suunda. Me ei pea nii kõrgele ronima, et taibata, kuidas
elada tähendusrikkamat ning rahulikumat elu. Meile piisab täiesti, kui me võtame nende
sõnumeid kuulda, ja püüame kasvõi osa sellest oma igapäevaellu rakendada. Juba see
tagaks meile olulisemalt rahumeelsema elu.
Miks me kõiki inimesi terveks ei ravi?
Järgmine kord, kui sa näed Indiat külastades tee ääres kerjavaid munkasid, siis tuleta
endale meelde, et nad ei ole õnnetud. Nad on valinud selle tee täiesti teadlikult, kuna
nende eesmärk on vabaneda tahtmistest. Nendest samadest tahtmistest, mille küüsis meie
läänemaailmas täielikult oleme ja mis on meie rahulolematuse peamiseks allikaks.
Kuid kas poleks siis imeline, kui me saaksime võtta kõikide nende joogide, munkade ja
pühakute teadmised ning kanda need üle lääneühiskonnale, et niimoodi vabastada kõik
inimesed ühekorraga rahulolematusest?
Kahjuks ei ole see aga praktikas võimalik. Kujuta ette, et sa soovid joosta 50 kilomeetrist
maratoni. Aga kuni tänaseni on sinu jooksmise kogemus piirdunud pelgalt õhtuti bussi
peale jooksmisega. Kas sa suudaksid minna homme ning joosta järjest 50 kilomeetrit? Ei,
sa ei suuda. Sa pead hakkama treenima enda organismi, et see oleks suuteline midagi
sellist läbi tegema. Meie senised harjumused on kujundanud meie keha hetkel selliseks,
nagu see on, ja kui me soovime selle suutlikkust nii oluliselt parandada, peame selle kallal
pikalt vaeva nägema - treenima, treenima, treenima.
Sarnane olukord on ka meie keha teise aspektiga - meie teadvusega. Me oleme harjunud
teatud viisil oma teadvust kasutama, ehk täpsemalt öeldes on meie teadvus harjunud
teatud viisil toimima. Meil ei ole tegelikult selle toimimise üle suurt kontrolli olnud. Ja
kuna see on harjunud toimima automaatselt, siis on see harjunud alluma ka automaatselt
ühiskonna poolt programmeeritud tahtmistele. Nii kaua, kuni me ei oska juhtida oma
teadvust, ja seeläbi oma tahtmisi, ei ole lootust ka rahulolematuse vähenemiseks.
Aga kuidas siis õppida juhtima teadvust? “Andke aga info siia, ma õpin selle kohe selgeks”,
võib sinu peas nüüd idee kerkida. Jah, see on võimalik, kuid sarnaselt maratoniks
treenimisele, kus me harjutame oma keha toimima uuel viisil, peame palju vaeva nägema
ka teadvuse juhtimise nimel. Me peame selleks treenima kuid ja aastaid.
Kes on kasvõi kordki elus proovinud oma teadvust juhtida - näiteks mediteerida -, teab, et
see ei ole lihtne. Ei ole lihtne hoida oma tähelepanu viisteist minutit järjest ühel objektil -
näiteks küünlaleegil. Ikka ja jälle kipub see minema oma rada. Küll on meil vaja tegelda
tööasjadega, ja midagi kiiret ära otsustada. Seejärel leiavad käsitlemist kõik hetkel olulised
isiklikud suhted. Ning tähelepanuta ei jää kindlasti ka õhtustes uudistes räägitud
hinnatõus ning uued moesuunad Milanos. Ja siis ootamatult tuleb meile meelde, et me
pidime mediteerima.
Budamungad ja joogid mediteerivad aga kuni neliteist tundi päevas. Nad ärkavad ja
alustavad hommikul kell neli ning jätkavad väikeste pausidega kuni kella kümneni õhtul.
Kõik nende päevad mööduvad sarnaselt - nad proovivad saavutada võitu teadvuse üle. Nad
üritavad allutada teadvust nende korraldustele, et mitte lasta sellel automaatselt alluda
väljastpoolt tulevatele tahtmistele ja ihadele. Kuidas nimetatakse selliseid inimesi
lääneühiskonnas, kes nii palju tööd teevad? Jah, töönarkomaanideks. Nende kahe erinevus
seisneb vaid selles, et kui töönarkomaan suunab kogu oma energia välismaailma
kontrollimisele ja tahtmiste realiseerimisele, et seeläbi vabaneda rahulolematusest, siis
budamungad suunavad energia sisemaailma kontrollimisele, et niimoodi vabaneda
tahtmistest, mille loomulik tagajärg on rahulolematusest vabanemine.
Sul võib nüüd tekkida küsimus, millest ma üldse siin räägin. Keegi ei õpeta meile koolis ju
mitte midagi teadvusest ja selle juhtimisest. Mis asi see teadvus üldse on? Mida tähendab
selle juhtimine? Ja kas selle juhtimine üldse võimalik on?
Teadvus kui meie subjektiivne maailm
Inimeste teadvus on filosoofe, teadlasi ja ka pühamehi paelunud aastatuhandeid. Me kõik
teame, et me oleme teadvel, kuid keegi ei leia seda teadvust üles. Kui sa lähed peegli ette,
siis sa ju mõistad, et sa oled olemas. Sa oled keegi. Kui aga teadlased sinu ajju sisse
piiluvad, ei leia nad kuskilt seda “keegit” üles. “Kes siis vaatab nende silmade tagant
välja?”, on teadlased ja filosoofid aegade algusest arutlenud. See küsimus oli, ja on
vastamata tänaseni.
Ka tänapäeval puudub selge ja kõikide teadlaste poolt üheselt aktsepteeritav lähenemine
teadvusele. Kõik teadlased saavad aru, et nad on teadvel, kuid igaüks läheneb sellele
isemoodi ehk subjektiivselt. Ning kuna subjektiivsus on ainuke kindel fakt, millele saab
teadvust uurides tugineda, ongi kõige tunnustatumaks teadvuse uurimise mudeliks
fenomenoloogiline mudel. Selle mudeli kohaselt on teadvus fenomenoloogiline, sest see
kajastab sündmusi meie maailmas nii, nagu me neid tõlgendame ehk siis subjektiivselt.
See ei püüa tõlgendada maailma objektiivselt, vaid subjektiivselt - konkreetse inimese
teadvusest endast lähtuvalt (Mihaly Csikszentmihalyi, “Kulgemine”).
Kuna teadvus on subjektiivne, siis on ka selle teaduslik uurimine äärmiselt keeruline. Me
küll teame, et iga inimene “näeb” oma maailma läbi oma isikliku filtri, mis tekib lähtuvalt
inimese minevikukogemusest, kultuuritaustast, uskumustest, harjumustest, hirmudest ja
teistest teguritest, aga mitte keegi ei tea, missugune maailm tegelikult välja näeb. Kõik
näevad seda just nii, nagu nad seda näha “soovivad”. Mis ühele on hea, on teisele halb. Mis
ühele on ilus, on teisele kole. Ja mis ühele on brünett, on teisele blond ... Oot - oot, kas
päris nii subjektiivne?
Jah, just nii subjektiivne. Maailmas on esinenud mitmeid juhtumeid, kus kuriteopaiga
tunnistajad kirjeldavad kahtlusalust täiesti vastuoluliselt. Üks tunnistaja ütleb, et
kahtlusalune oli pikk, peenike ja blond; kui teine ütleb täiesti veendunult, et see oli hoopis
paks, lühike ja brünett. Kust tekivad sellised erinevused?
Kahel tunnistajal võib olla teineteisest sõltumatult täiesti erinev maailmapilt. Näiteks võis
esimene tunnistaja langeda ise mõned aastat tagasi sarnase kuritöö ohvriks, kus
kurjategija oli pikk, peenike ja blond, mistõttu on see informatsioon kujunenud tema
mälus väga oluliseks sündmuseks. Nüüd, läbi elades sarnaseid sündmusi, “nägi” ta uut
kuritööd eelmise kuritöö valguses. Tema aju pakkus talle välja kogemused ning juurdunud
uskumused, mis olid tekkinud eelmise sündmuse baasil, mitte aga adekvaatse ja
objektiivse maailmapildi tegelikult aset leidnud sündmustest.
Sarnaseid näiteid meie aju tööst on palju. Teadlased on täna ühisel seisukohal, et jah, meie
teadvus on subjektiivne. Me näeme just sellist maailma, nagu me ise “soovime” seda näha.
Täiesti objektiivset maailma ei ole olemas. See on alati selle inimese subjektiivne maailm,
kes seda hetkel just kogeb ...
Millest me teadlikuks saame?
Olles ärkvel ja teadvuse juures, kogeme igal hetkel oma maailma läbi tunnetusvahendite -
nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine. Kuid isegi, kui meile tundub, et
me oleme teadlikud kogu informatsioonist, mis välismaailmas konkreetsel ajahetkel aset
leiab, kinnitavad teadlased, et tegelikult saame teadlikuks vaid murdosast sellest. Kui
suurest murdosast? Väga väikesest murdosast.
Meie alateadvus võtab igal sekundil vastu 400 000 000 000 bitti informatsiooni. Kuid me
teadvustame endale ainult 2000 bitti. Seega, meie suutlikkus infot töödelda on tohutusuur,
kuid see osa, millest me teadlikuks saame, on imepisike. Me “kaotame” 99,999999% infost,
ja saame teadlikuks vaid 0,000000005 protsendist. Kas see pole mitte hämmastav? (John
Assaraf, Murray Smith, "The Answer")
Just praegu, kui sa loed seda raamatut, võtab sinu alateadvus igal sekundil välismaailmast
vastu väga suure hulga infot, millest enamus aga ei ole antud hetkel sinu jaoks oluline.
Teeme lihtsa testi. Kas sa kolm sekundit tagasi olid teadlik sellest, mis tempos sa praegu
hingad? Ei olnud, sest see ei olnud sinu jaoks oluline. Kuid saa sellest siis teadlikuks nüüd.
Või tunneta, kuidas sinu jalad on vastu põrandat või diivanit - kas sa olid sellest tundest
teadlik veel mõni hetk tagasi? Ka mitte. Nüüd kuulata enda ümber mingeid helisid - kui
palju neid on; kas kõik on sulle tuttavad? Nuusuta! Kas sa tunned mingeid lõhnu, mida sa
enne ei märganudki? Vaata enda ümber. Tähelepanelikult! Isegi, kui sa oled praegu kodus,
võid sa märgata enda ümber tähelepanelikult vaadates asjade juures detaile, millele sa iga
päev “otsa vaatad”, kuid alles nüüd märkad sa seda tegelikult. Need võivad olla mingid
väikesed mustrid tekil või laudlinal, lambil või mõnel raamatul, mis on juba nädal aega
sinu ees laual lebanud. Need tähelepanekud näitavad, kuidas meie alateadvus hoiab meid
normaalsuse juures, sest juhul, kui me oleksime teadlik kogu informatsioonist, mis meid
ümbritseb, läheksime lihtsalt hulluks. Me ei tuleks sellega toime.
Kuid mis määrab selle, millest me saame teadlikuks ja mis jääb vaid alateadvusse? See
valik toimub vastavalt juba ajus olevale informatsioonile ehk vastavalt meie uskumustele,
harjumustele, kogemustele jms (John Assaraf, Murray Smith, "The Answer"). Seda infot,
mis on meis juba olemas, käsitleb aju olulisena, ning kõik välismaailmast tulenev uus
informatsioon, mis haakub juba olemasolevaga, käsitletakse samuti olulisena, ja me saame
sellest teadlikuks. Kõik meie jaoks ebaoluline info jääb kadunuks.
Mida tähendab olla teadvel?
Kindlasti võid sa praegu endale kinnitada, et sa oled teadvel. Kuid kas sa oskaksid endale
öelda, mida see tähendab, et sa oled teadvel? Kuidas sa seda kirjeldaksid?
Kas võiks öelda, et kui sa oled teadvel, teadvustad sa endale teatud tüüpi informatsiooni?
Näiteks oled sa teadvel sellest 0,000000005% informatsioonist, mis tuleb hetkel
välismaailmast. Jah? Lisaks oled sa teadlik sellest, mis toimub sinu kehas - sul võivad olla
mingid tundmused (kuskilt kõditab, kuskilt sügeleb, kuskilt valutab). Jah? Ning sa võid
olla teadlik, et sul on emotsioonid, hirmud, eelarvamused, ettekujutlused jt sellised
nähtused. Jah? Ja lisaks oled sa teadvel sellest, mis juhtus minevikus - ehk sul on ka mälus
olev informatsioon. Jah? Kuid see on ka paljuski kõik ...
Eelpool loetletud info oli teatud tüüpi korrastatud informatsioon sinu peas, millega sa saad
teadlikult ja tahtlikult manipuleerida. See ongi sinu teadvus. See on see, millest sa oled
teadvel. Ja see on see, mis moodustab sinu maailma. Kogu sinu reaalsus mahtus ära
eelmisse lõiku. Või jäi midagi veel välja? Vaata igaks juhuks üle.
Kui midagi ei jäänud välja, ja sa nõustud sellega, et kogu sinu maailm koosneb vaid väga
väikesest informatsioonihulgast, on vist väga oluline, et see informatsioon vastaks sinu
ootustele ja see teeniks sinu huve. Sest sellisel juhul vastaks ka sinu maailm sinu ootustele.
Mõistad? Kui see ongi kogu sinu reaalsus - mitte midagi muud sinu jaoks ei eksisteeri -,
soovid sa tõenäoliselt, et see reaalsus oleks selline, mis teeks sind rõõmsaks ja
rahulolevaks. Sest see ongi kõik, mis on sinu jaoks olemas. Sinu maailm võrdub sellega,
millest sa oled teadvel.
Mõistes seda, et kogu sinu maailm võrdub sinu teadvuses oleva informatsiooniga, ja samas
on kogu see informatsioon sinu poolt manipuleeritav, siis saad sa ju ka ise määrata,
missugune sinu maailm on. Kuidas nii?
Esiteks, sa koged oma maailma (tegelikult ainult 0,000000005%) vastavalt juba
olemasolevatele uskumustele ja minevikukogemustele (vaata eelmist alapeatükki). Kuna
aju “näitab” sulle sellist maailma, mille ta arvab sinu jaoks oluline olevat, ja oluline on
tema jaoks see, millesse sa usud, siis uskumuste muutmise kaudu muudad sa otseselt oma
kogemusi. Muutes oma uskumusi, muudad sa seda, missugune on sinu maailm.
Teiseks, sa saad teadlikult muuta ja valida oma eelarvamusi, emotsioone, hirme,
ettekujutlusi ja mälu. Isegi mälu? Jah, täpsemalt mälu kasutamist. Sa saad ju teadlikult
valida, mida sa meenutad ning mida mitte. Kui me meenutame minevikust kogu aeg
negatiivseid sündmusi, on see meie enda teadlik otsus. Selle asemel võime meenutada
ainult positiivseid juhtumeid. Või üldse mitte meenutada, ja elada kogu aeg ainult
praeguses hetkes. Kuigi siis võib elu keeruliseks muutuda, sest sellisel juhul ei oskaks me
isegi koju minna. Me ju vajame selleks mälu.
Seega informatsiooni, millest me teadvel oleme, saame ise reguleerida, korrastada ning
organiseerida. Mitte keegi teine ei pääse meie pähe, et seal midagi teha. See on ainult meie
enda teadlik otsus, mida ja kuidas me oma peas kanname. See, millest me oleme teadvel,
moodustab meie maailma. Automaatsete tahtmiste küüsis olemine tähendab vaid seda, et
meil puuduvad oskused juhtida teadvuses olevat informatsiooni. Meile ei ole koolis ega
kodus õpetatud, et tegelikult oleme meie need, kes valivad, mida me oma peas kanname.
Ja kuna meile ei ole seda õpetatud, siis olemegi me autopiloodil - me mõtleme
automaatselt, me elame läbi emotsioone automaatselt, me kardame hirmusid
automaatselt, me meenutame negatiivseid sündmuseid automaatselt, me loome jubedaid
tulevikustsenaariumeid automaatselt, ja mis on kõige olulisem antud raamatu kontekstis -
me tahame kogu aeg kõiki asju automaatselt.
Kuid me ei pea seda tegema. Meil on olemas võime juhtida teadvuses olevat informatsiooni
ise. Me saame valida, millest me mõtleme, mida me tunneme, kas me elame hirmus ning
mida me meenutame ja ette kujutame. See ongi teadvuse juhtimine. Just see on oskus,
mida pühamehed treenivad neliteist tundi päevas - olla teadlik, mis nende peas toimub.
Olla teadlik, millest nad mõtlevad, olla teadlik, mida nad tunnevad ja olla teadlik, mida nad
tahavad. Nad ei treeni ja ei juhi oma teadvust selleks, et nimetada end “pühameheks”, vaid
neid nimetatakse “pühameheks” seetõttu, et nad suudavad juhtida oma teadvust.
Välise ja sisemise tähelepanu juhtimine
Kõik me kasutame oma igapäevases elus tähelepanu juhtimise oskust. Kui sa loed praegu
seda raamatut, siis vajad sa tähelepanuvõimet, et sellest raamatust aru saada ning enda
jaoks kasulikku meelde jätta. Kui sa sõidad autoga, vajad sa tähelepanu, et vältida avariid.
Kui sa räägid oma sõbraga, vajad sa tähelepanu, et olla hea vestluspartner.
Välise tähelepanu juhtimise oskust saad testida, kui sa viid hetkeks oma silmad raamatult
ning vaatad enda toas olevat lauda. Uuri hetkeks seda lähemalt. Millest see valmistatud on,
missugune on selle disain ja värv? Ning nüüd too tagasi oma tähelepanu raamatule. Vaata
ka korraks selle disaini, paberite tekstuuri ning tähtede suurust. Just praegu juhtisid sa
oma välist tähelepanu erinevate väliste objektide vahel. Hetkel tegid sa seda kasutades oma
nägemist, kuid seda on võimalik teha ka teiste tunnetusvahendite kaudu - sa võid
navigeerida erinevate helide vahel, mis sind ümbritsevad; sa võid nuusutada erinevaid
lõhnu, ja maitsta erinevaid maitsvaid rooge. Me kõik suudame eristada objekte oma
maailmas.
Selline on meie välise tähelepanu juhtimise oskus. See areneb meis välja automaatselt ning
me kasutame seda nii teadlikult kui ka ebateadlikult. Teadlikult siis, kui keegi hüüatab
ootamatult: “Kuula seda imelikku häält!”, mille tagajärjel ajad sa oma “kõrvad kikki” ning
püüad eristada ühte heli kümnetest teistest. Ebateadlikult aga igal muul ajal.
Elementaarne välise tähelepanu juhtimise oskus on meil kõikidel olemas ja see hoiab meid
elus.
Kuid meil on olemas ka teine tähelepanu liik. See on meie sisemine tähelepanu ehk
teadlikkus. Teadlikkus on meie võime olla teadlik sellest, mis toimub meie peas
(teadvuses). Ning teadlikkuse juhtimise oskus võimaldab meil teadvuses olevaid nähtuseid
ja objekte eristada ning juhtida.
Oot-oot, mis mõttes, võib sul hetkel tekkida küsimus. Mis objektidest ning nähtustest sa
räägid? Kas siis teadvus polegi üks lahutamatu tervik, kus ei ole midagi üksteisest eristada?
Meie sisemised objektid
Koolis õpetatakse meid tundma viit tunnetusvahendit, milleks on:
1) Nägemine
2) Kuulmine
3) Haistmine
4) Maitsmine
5) Kompimine
Jah, see kõik on väga õige, kuid siit nimekirjast on üks väga oluline tunnetusvahend
puudu. See on teadlikkus ehk meie sisemise tähelepanu juhtimise oskus.
Me teame, et me kogeme maailma läbi oma tunnetusvahendite. Me näeme midagi, ja me
anname sellele hinnangu. Me kuuleme midagi, ja anname sellele hinnangu. Ja nii ka
kõikide teiste tunnetusvahenditega. Kõik need on suunatud meist väljapoole ja
moodustavad meie maailma.
Aga kes juhib sinu mõtteid ja tunneb emotsioone? Sul on ju mõtted, see on kindel. Kui
eksid, siis proovi kohe järgi. Ütle iseendale praegu mõttes “Ma olen inimene”. Antud juhul
mõtlesid sa selle välja. Nüüd kujuta endale ette, et sa oled Rootsi Kuningas - loo enda
teadvusse kujutis endast kui Rootsi Kuningast. Ka said hakkama? Muidugi said, see on ju
elementaarne. Nüüd võid meenutada midagi head eelmisest aastast. Tee seda. Meenuta
kohe midagi väga head, mis tekitab sinus hea enesetunde. Tehtud? Nüüd meenuta midagi
väga halba. Kohe nii halba, et sa tunned ennast halvasti ja tuju läheb ära. Mõtle nüüd oma
kõige suurema hirmu peale, mis sul on. Ma ei tea küll, mis see on, aga kindel on see, et iga
inimese elus on teatud tüüpi hirmud. Mõtle korraks selle peale. Ka tehtud? Ja nüüd
viimane katse - pane silmad kinni ning jälgi, kas sa tunned kuskil kehas mingeid
aistinguid? Ehk sügeleb kuskil, või kuskil kõditab, või hoopis pigistab. Võta endale hetk
aega ...
Kui sa tegid selle katse läbi, siis oled sa edukalt kasutanud oma teadlikkust, et eristada
erinevaid sisemisi objekte enda teadvuses ning navigeerida nende vahel. Vaatame seda
korraks veel lähemalt.
Missuguseid objekte sa selle ülesande käigus oma teadvuses eristasid?
1) Kõigepealt palusin ma sul öelda endale üks mõte - “Ma olen inimene”. Jah, see on
mentaalne verbaalsus ehk sisekõne. Kõlab kohmakalt, aga nii see on. Kui sa nüüd jälgid
natukene, mis sinu peas igapäevaselt toimub, võid sa avastada, et seal palju muud kui
sisekõne ei olegi. Meie peas käib pidevalt üks jutuvada. Kes see jutustab siis? Kelle hääl see
on, mida me kuuleme? Või veelgi parem - kes see kuulab seda jutuvada?
Eristatud objekt number üks: sisekõne
2) Seejärel palusin ma sul kujutada ette, et sa oled Rootsi Kuningas. Selle käigus lõid sa
enda teadvusse mentaalse pildi - sina Rootsi Kuningana. Ka selliseid mentaalseid protsesse
kasutame igapäevaselt väga palju. Üldjuhul me muud ei teegi kui kujutame endale ette, kui
halvasti võib kõik tulevikus minna. Äkki me kaotame töö, äkki jätab armastatu mind maha,
äkki teen ma autoavarii. Kõik need on väljamõeldised, mida ei ole tegelikult olemas, kuid
mida me usume täiesti siiralt. Miks? Sest me ei suuda eristada, et see on vaid väljamõeldis.
Me samastame end selle väljamõeldisega ja elame, nagu oleks see päris.
Eristatud objekt number kaks: ettekujutlused
3) Siis palusin ma sul meenutada midagi väga head eelmisest aastast. Sellisel juhul
kasutasid sa oma mälu. Sa mitte ei taastanud minevikku, vaid lihtsalt kasutasid oma mälu
ning vaatasid mälupilti. Ka see on osa mentaalsusest, mis teeb meile igapäevaselt palju
muret. Me ju muretseme selle pärast, kui keegi midagi ütles või ütlemata jättis, kui keegi
meid ei aidanud või meile autoga ette sõitis. Kõik need pildid vajavad ju meie poolset
käsitlemist. Isegi kui neid ei ole enam tegelikult olemas.
Eristatud objekt number kolm: meenutused
4) Kuna ma palusin sul meenutada midagi head, siis juhul, kui sa seda tõesti tegid, tundsid
sa endas positiivset emotsiooni. Su tuju võis paraneda ja su näole võis tulla naeratus. Sa
olid rõõmus. Järgmisel hetkel palusin ma meenutada midagi halba, mis su tuju alla viiks.
Kohe täitsa põhja ikka. Nüüd jõudsime järgmiste sisemiste objektide grupini -
emotsioonid.
Emotsioone elame üldjuhul läbi täiesti automaatselt ning neid teadvustamata. Ühel hetkel
oleme rõõmsad, järgmisel juba kurvad, siis pettunud ja siis üllatunud. Need kõik on
emotsioonid, mis tekivad üldjuhul mõtlemise tagajärjel. Kohe kui sa mõtled hea asja peale,
tunned sa end hästi, ja kohe, kui sulle meenub midagi ebameeldivat, valdab sind juba
negatiivne emotsioon.
Eristatud objekt number neli: emotsioonid
5) Viienda grupi tuvastamiseks palusin ma sul mõelda millegi hirmutava peale. Kuigi
hirmud kuuluvad emotsioonide alla, meeldib mulle neid eraldi välja tuua. Nad lihtsalt on
täiesti klass omaette. Hirme tunneme ka igapäevaselt. Hirmud võivad olla loomulikud, mis
on tingitud näiteks noorena pimeduse kartusest, aga palju ohtlikumad on just sisemised
hirmud millegi suhtes, mida ma ei suuda isegi defineerida. Näiteks kardame, et me ei saa
hakkama. Me ei tea isegi, mida me kardame, et me ei saa hakkama, kuid see hoiab meid
kogu aeg tagasi. Me ei julge uusi asju ette võtta ning ka vanu lõpetada.
Eristatud objekt number viis: hirmud
Kui palju me kokku saime? Jah, viis erinevat tüüpi sisemist objekti, millele sa varem võib-
olla ei ole tähelepanu osanud pöörata. Loomulikult on sul olnud kõik need nähtused
olemas, kuid kuna sa ei ole kasutanud oma sisemise tähelepanu juhtimise oskust, ei ole sa
neid nähtuseid eristanud. Nüüd tegid sa seda väga lihtsalt. Nagu sa märkasid, on nende
vahel navigeerimine väga sarnane välismaailmas olevate objektide vahel navigeerimisele.
Nii nagu sa “hüppad” välismaailmas ühelt helilt teisele, või helilt pildile, nii “hüppad” sa ka
oma sisemaailmas ühel mõttelt teisele, ühelt emotsioonilt kolmandale või ühel mälestuselt
viiendale ettekujutusele.
Tahtmised kui sisemaailma objektid
See on raamat rahulolematusest ning sellest vabanemisest. Millest tekib rahulolematus?
Kui ma oleksin seda sinult küsinud enne raamatu lugemist, oleksid sa võib-olla öelnud, et
sa oled rahulolematu, kuna sul ei ole seda või teist asja oma elu. Aga nüüd oled sa
muutunud. Sa oled muutunud nii palju, et sa mõistad, millest saavad alguse meie
probleemid ja rahulolematus - tahtmistest.
Esimestes peatükkides tegime koos läbi mitmed mõtteharjutused, mille abil sa mõistsid,
kuidas probleeme ei ole sinust eraldi seisvana olemas, ja kuidas igasuguse probleemi
algpõhjuseks on sinu soov olemasolevat olukorda muuta. Ehk siis sinu tahtmine midagi
muuta.
Aga kus kohas sinu tahtmine tekib - kas välismaailmas või sisemaailmas? Kas tegemist on
välismaailma objektiga või sisemaailma objektiga? Ning kas tahtmiste juhtimiseks peame
kasutama välise tähelepanu juhtimise oskust või hoopis sisemise tähelepanu juhtimise
oskust?
Proovime kohe järgi, et teada saada. Mõtle hetkeks mõne oma probleemi peale, mis sinu
elus sind hetkel “kollitab”. Ja taipa, et probleem sinu jaoks, see ebamugav tunne, ei saa
alguse mitte konkreetsest olukorrast, vaid sinu soovist seda olukorda muuta. Aga jälgi
nüüd, kus kohas see tunne või tahtmine olukorda muuta tekib? Kas seespool või
väljaspool? Jah, sulle võib hetkeks tunduda, et väljas, sest sa soovid muuta midagi
välismaailmas, aga tunne seda tahta muuta tekib ikkagi meie sees. Tahtmised tekivad alati
meie sees. Olgu selleks siis lapsepõlves kogetavad teadvustamata tahtmised, meie
igapäevased geneetilised tahtmised või programmeeritud tahtmised - kõik need kerkivad
üles meie sisemaailmas ning nende juhtimiseks ja nendest vabanemiseks vajame sisemise
tähelepanu juhtimise oskust. Tahtmistest vabanemiseks vajad sa oma teadlikkuse
juhtimise oskust.
Eristamise kunst kui uks vabanemisse
Nüüdseks oleme ühtekokku ära defineerinud kuus erinevat sisemist nähtust, mis tekitavad
meis rahulolematust ja probleeme:
1) Sisekõne (mentaalne sisekõne)
2) Ettekujutlused
3) Meenutused
4) Emotsioonid
5) Hirmud
6) TAHTMISED
Viit esimest gruppi vaatlesime juba eelpool, kuid nüüd on siia lisandunud üks eriti oluline
nähtus - meie tahtmised. Miks siis tahtmised nii olulised on? Sest kuni me ei oma tahtmisi,
ei ole meie elus rahulolematust. Vaadates viit esimest sisemist objekti, siis me märkame, et
need on oma olemuselt staatilised, nad ei pane meid tegutsema. Kui me õpime kasutama
oma teadlikkust, siis ühel hetkel hakkame tunnistama kõiki neid sisemisi nähtuseid. Me
märkame, et meis on mentaalne sisekõne. Jah, see on olemas, las ta olla. See ei sega meid,
kui me sellest teadlikud oleme. Ning meil on ettekujutlused ja meenutused. Las ka nemad
olla. Need on lihtsalt mentaalsed pildid meie peas. Pildid nagu pildiraamatus. Kuid pildid
pildiraamatus ei saa meile rahulolematust tekitada. Ja viimasena on meis emotsioonid
ning hirmud. Jah, ka konkreetsed nähtused, mis määravad meie enesetunde. Ka nende
vastu on lihtne astuda läbi teadlikkuse - me tunnistame endale, et me tunneme end hetkel
hästi või halvasti, kas me kardame midagi või ei karda.
Eraldiseisvana ei pane mitte ükski eelpool nimetatud nähtus meid tegutsema. Nad on
lihtsalt nii nagu nad on. Kuid mis juhtub siis, kui mängu astuvad tahtmised? Jah, siis läheb
mölluks. Möll tekib nii juhul, kui meie tahtmised on seotud esimese viie nähtusega, ehk
siis meie sisemaailma protsessidega, kui ka juhul, kui me tahame muuta midagi
välismaailmas. Vaatame lähemalt.
Näiteks märkame, et meis on sisekõne. Me ketrame kogu aeg ühte negatiivset mõtet, mis ei
anna meile rahu. Nüüd tekib meis tahtmine seda muuta: “Ma tahan, et ma ei mõtleks kogu
aeg seda mõtet”. Kuid kuna meie teadlikkus on madal, ei õnnestu see. See võib küll
õnnestuda hetkeks, aga see on kümne sekundi pärast jällegi tagasi.
Sarnaselt panevad meie tahtmised meid liikuma ka teiste sisemiste nähtuste kaudu.
Näiteks meenub meile midagi (meenutus), see ärritab meid, ja me tahame seda muuta.
Muidugi me teame nüüd, et minevikus ei ole võimalik midagi muuta, kuid üldjuhul
inimesed ei teadvusta seda endale, ja lasevad sellel lindil muudkui käia. Mis on tagajärg?
Jah, rahulolematus.
Või kujutame midagi ette, mis võib homme töö juures juhtuda. Me kardame, et ülemus
tuleb homme hommikul esimese asjana meie juurde ja vallandab meid. Siin on koostöös
juba ettekujutlus ja hirm. Kuna aga tegelikult ei ole midagi päriselt veel juhtunud, on
mõlemad need väljamõeldised. Pelgalt vaid elektrilised impulsid meie ajus. Sellisel juhul
tahame midagi muuta juba tulevikus. Kui enne püüdsime muuta minevikku, ja
kannatasime seeläbi, siis nüüd soovime muuta tulevikku. Aga kogemuslikult lähenedes
saame aru, kui rumalad need mõlemad tahtmised on - minevikku ei ole enam olemas, ja
tulevikku ei ole veel olemas. Miks siis nende kaudu luua endale kannatusi ja
rahulolematust?
Sarnaselt suhetele sisemaailmaga, loome kannatused läbi tahtmiste ka suhetes
välismaailmaga. Kuigi see on isegi tavapärasem juhtum, saame nüüd aru, kui rumal see on.
Hästi, mul on mõtted ja meenutused, ja ma saan nendega manipuleerida. Nad on siiski
teatud viisil minu poolt kontrollitavad siin ja praegu. Kuid kui kontrollitav on siin ja
praegu minu välismaailm?
Üldjuhul muretseme asjade pärast, mis on juba juhtunud. Need asjad ON juba nii nagu
need ON. Meie tahtmine seda muuta ei muuda tegelikult mitte midagi. Ainuke viis
olukorda muuta, on teha seda läbi tegutsemise. Kuid me ei teadvusta seda endale üldjuhul.
Enamiku inimeste kõik päevad mööduvad tahtes midagi oma elus muuta. Küll tahavad nad
muuta end ümbritsevaid inimesi, küll oma töötingimusi ja miks mitte ka autosid ning
maju, milles nad elavad. Aga me saame ju aru, et tahtmised ei muuda välismaailmas mitte
midagi. Tegutsemine muudab.
Kui meie teadlikkus areneb, kasvab meie eristamisvõime. Me suudame ju kergesti eristada
punast värvi sinisest, või kuuma külmast. Aga kui paljud meid suudavad eristada
meenutusi ettekujutlustest, või sisekõnet vaikusest, või mis kõige olulisem - ühte tahtmist
teisest? Jah, sa suudad seda kindlasti teha, kui sul palutakse seda teha. Aga igapäevaelus?
Kui tihti oled sa teadlik sellest, mis sinu peas toimub? Kas sa teadvustad endale hetkel, kui
sa ärritud, et sinus on praegu emotsioon, mis sind juhib? Või ütled sa endale, et sellepärast
ei tasu muretseda, sest see on vaid meenutus millestki, mida ei ole olemas, ja ka sellepärast
mitte, kuna see on ettekujutlus, mida ei ole veel olemas. Ning muidugi selle raamatu
kontekstis kõige olulisem - kas sa teadvustad endale, et su tuju on hetkel halb, kuna sa
tahad midagi, mida sa ei saa endale lubada; või oled sa vihane seepärast, et keegi käitub
teatud viisil, aga sa tahad, et ta käituks mõnel muul viisil.
Sisemiste protsesside eristamise võime on meie kõige olulisem oskus rahulolematusest
vabanemiseks. Eristamisvõime muudab meid vabaks ja tekitab ruumi meie teadvuses. Me
hakkame märkama, et mina ei ole minu mõtted, emotsioonid, hirmud ja tahtmised, vaid
minul on mõtted, emotsioonid, hirmud ning tahtmised. Ja kui ma tean seda, et ma ei ole
need nähtused, vaid mul on need nähtused, saan ma nendest ju lahti lasta. Nii nagu sa võid
lahti lasta raskest kotist oma käes, kui sa poest koju jõuad, võid sa ka lahti lasta oma
mõtetest, emotsioonidest ja tahtmistest, mis sind seni on kogu aeg tagant kihutanud.
Kuid et see saaks juhtuda, on vaja kogemuslikult mõista, et sa ei ole need nähtused. Ei
piisa kahjuks ainult sellest, kui me loeme kuskilt ja võtame selle info omaks intellektuaalsel
tasandil. See ei aita. Aitab ainult see, kui me arendame enda eristamisvõime nii täpseks, et
see hakkab eristama protsesse, mis leiavad meie sees aset, ja mille loomulik tagajärg on
automaatsuse lõppemine meie elus. Kui seni oleme mõelnud automaatselt, tundnud
emotsioone ja hirme automaatselt, ja tahtnud, tahtnud, tahtnud midagi automaatselt, siis
eristamisvõime kasvades hakkame esmakordselt elus märkama, et siin olen mina, ja siin
on minu sisemised protsessid. Ma ei pea nendega samastuma, aga ma võin, kui ma soovin.
Kui ma soovin tunda rõõmu, võin ma end samastada rõõmuga. Teadlikult. Kui ma soovin
mõelda mingit plaani läbi, teen ma ka seda. Teadlikult. Ja kui ma tahan tõesti midagi oma
elus muuta, võin ma samastada end ka selle tahtmisega. Kuid jällegi teadlikult. Mitte
automaatselt.
Teadlikkusest tulenev eristamisvõime on üks olulisemaid tööriistu enesejuhtimise ning
tahtmistest vaba elu tagamiseks. Kuni me oleme autopiloodil, meie sisemised protsessid
juhivad meid, mitte meie neid, ei ole me võimelised teadlikke muutusi oma elus läbi viia.
See lihtsalt ei ole võimalik, sest me ei teadvusta protsesse, mis meid juhivad. Kuid läbi
teadlikkuse arendamise hakkab meie teadvusse tekkima üha rohkem ruumi ja meie
peremehe roll kasvab. Jah, see ei ole kiire protsess, see võtab aega kuid ja aastaid, aga juba
peale esimeste viljade maitsmist ei loobu me sellest enam mitte kunagi. Hetk, mil me
kogemuslikult avastame, et ohoo, need on minu mõtted, need on minu hirmud, ja need on
minu tahtmised, on lõputult vabastav, ja piisavalt motiveeriv, et jätkata uurimist,
märkamist ning teadvustamist ikka veel ja veel.
Kuidas arendada eristamisvõimet?
Eneseareng on nagu sibula koorimine. Me eemaldame muudkui uusi kihte enda minalt,
kuni ühel hetkel jõuame loodetavasti eesmärgini - me saame vabaks kõigest üleliigsest ja
koormavast. Kuid nii nagu sibula peal on “lõputu” hulk erivärvi kihte, on neid ka meil.
Peale ühte kuud endaga teadlikku tegutsemist võime tunda, et nüüd oleme puhtad. Aga
juba teise kuu lõpuks mõistame, kui mustad me tegelikult veel kuu aega tagasi olime. Meile
tundub hoopis nüüd, et me oleme lõpuks saanud puhtaks. Aga kuu aega hiljem tunneme
jälle samamoodi. Ja ka aasta hiljem, ja kolm aastat hiljem ning tõenäoliselt ka
kolmkümmend aastat hiljem.
Inimesed, kes on enesearenguga tegelenud viiskümmend aastat, ütlevad tihti, et mida
enam nad end treenivad, seda enam nad mõistavad, kui vähe nad teavad. See on lõputu.
Meie oleme lõputu. Ning vabanemise tee on lõputu. Kõik see, mida me oleme harjunud
pidama tegelikkuseks ja lõplikuks meie maailmas, saab ühe hetkega pühitud, ja me
avastame täiesti uue reaalsuse ning võimaliku lõpu. Me usume, et kui me need asjad ära
teeme, oleme selleks korraks jõudnud lõppu, ja võime hetke hinge tõmmata. Kuid see lõpp
ei tule mitte kunagi. See on lõputu enese avastamise, puhastamise ning uue teadvustamise
tee.
Siia sobib väga hästi üks zen-lugu, mida sooviksin sinuga jagada:
Eurooplane läheb Jaapanisse zen-kloostrisse elu mõtet otsima. Peale 30-aastast
igapäevast 10 tunnist harjutamist saavad lõpuks õpilane ning Õpetaja ühel rahulikul
pärastlõunal teetoas kokku, kui Õpetaja küsib eurooplaselt: “Noh, sa oled nüüd minu käe
all õppinud ja harjutanud enam kui 30 aastat. Kas sa nüüd tead, mis asi see zen on?”.
Eurooplasel hakkavad käed värisema, kuna ta ei tea, mida vastata. Igaks juhuks ütleb ta
siiski väriseval häälel: “Ei ... ei tea, Õpetaja”. “Mina ka mitte”, vastab Õpetaja ning joob
keskendunult teed edasi.
Kuna eneseareng on pikaajaline töö iseendaga, siis ei saa ka tulemused ja võit oma
harjumuslike mõttemustrite ning tahtmiste üle tulla üleöö. See kõik võtab aega. See võtab
kõigepealt rasked nädalad, et üldse alustada, siis pikad kuud, et saavutada esmane
distsipliin, ja seejärel lõputud aastad, kuni me hakkame märkama esimesi võite iseenda
üle. Kõik see toimub väga pisikeste sammudega ning sageli meile iseendale täiesti
märkamatult.
Et inimesed on väga kannatamatud ja soovivad alati kiireid muutuseid oma elus, on hea
endale öelda nii, et ma lähen nüüd ümbermaailma reisile. Ma astun iga päev ühe
kukesammu, ja minu eneseareng lõpeb, kui ma olen kodus tagasi. Kui palju me peame siis
tööd tegema, et saada valmis? Jah, päris palju. Me teame, et Maa ümbermõõt on 40 000
kilomeetrit. Ja me teame, et ühes meetris on umbes neli kukesammu. Niisiis, kui palju me
peame kukkesamme astuma, et läbida 40 000 kilomeetrit. Jah, see teeb 160 000 000
kukkesammu, ja 160 000 000 päeva. Kuna ühes aastas on 365 päeva, siis läheb meil
kohale jõudmiseks vaja 438 356 aastat. Kui vanaks me elame? Jah, keskmiselt 65 aastat.
Nüüd küsi endalt, kas sa jõuad enne praeguse elu lõppu kohale ...
Kui me teame, et teadlikkuse ja eristamisvõime areng on võtmetähtsusega
rahulolematusest vabanemisel, oleks kasulik teada, kuidas seda teha? Kuidas hakata
märkama protsesse oma peas?
Nüüd jõuame tagasi selleni, millega tegelevad päevast päeva joogid ja buda mungad ning
tänapäeval ka miljonid inimesed läänemaailmas. See on tähelepanu treenimine,
meditatsioon, kontsentratsioon. Ühele heale lapsele võib anda mitu nime. Me ei peaks
nimetustesse liigselt kinni jääma, sest uskudes meditatsiooni kui millessegi väga
müstilisse, võime anda sellele põhjendamatult liiga suure tähenduse. Me hakkame otsima
meditatsioonipraktikatest müstilisi kehaväliseid kogemusi või võnkuvaid energiaid. Ei,
seda ei ole seal. Vähemalt mitte selles meditatsiooni praktikas, mis aitab arendada
teadvust ning parandada oma eristamisvõimet. Seetõttu on kindlam neid harjutusi
nimetada üldse tähelepanu treenimise või kontsentratsiooniharjutusteks. Sellisel juhul ei
ole siin midagi müstilist ja me saame rahulikult keskenduda harjutustele endale, mitte
otsida selle tagant midagi imepärast.
Nii, oled sa valmis? See saab olema väga põnev ning huvitav. Mitte keegi ei suuda
meditatsiooni võlule vastu panna, sest see on nii inspireeriv, vabastav ja põnev ... Selleks
tee nii.
Istu põrandale rätsepa istmesse või toolile, pikuta diivanile või tee seda jalutades. Vii
tähelepanu oma hingamisele. Jälgi, kuidas sa hingad. Pane tähele, kuidas õhk liigub
kopsudesse, kui sa hingad sisse, ja ole teadlik, kui õhk tuleb kopsudest välja, kui sa hingad
välja. Ära püüa hingamist kontrollida, kuna sa ei tegele praegu hingamisharjutustega. Ei,
sa jälgid lihtsalt seda, mis sinu maailmas hetkel toimub. Kuna hingamise jälgimine ei vaja
mingit mentaalsust, ei sisekõnet, emotsioone ega ka tahtmisi, siis on see väga objektiivne
nähtus. See on kindlaim viis olla siin ja praegu. Jälgida seda, mis toimub just sel hetkel.
Lihtsalt hinga, ja lihtsalt tea, et sa hingad.
Kõik. Kogu müstika. Kas pole imeline?
Muidugi sa ei usu, et see nii lihtne on. Sageli ootavad inimesed meditatsioonist müstilisi
kehaväliseid kogemusi ning astraalrännakuid teistesse dimensioonidesse. Aga see pole
hetkel see. See on hetkel lihtsalt oma tähelepanu treenimine selle kaudu, et sa hoiad oma
tähelepanu hingamisel. Nii nagu me treenime 50 kilomeetri pikkuseks maratoniks oma
keha, treenime oma sisemise tähelepanu juhtimiseks oma tähelepanuvõimet. See on lihtne,
aga geniaalne.
Kui sa otsustadki sellega algust teha, avastad sa üsna pea, et see ei ole ikka nii lihtne.
Proovi istuda kasvõi üks minut ilma mõtlemata, ja sa avastad, et see on praktiliselt
võimatu. Just nii nagu ma mõned peatükid tagasi kirjutasin, et kohal olla on väga
keeruline. Meie teadvus ei ole harjunud tegelema mitte millegagi. Sellele meeldib tegelda
kas mineviku või tuleviku sündmustega, mitte aga sellega, mis on praegu. Sest praegu ei
ole väga midagi. Kuid hingamisele keskendudes toimubki just see, mis meie teadvusele
kõige vähem meeldib - me võtame temalt ära huvitava materjali, mida talle meeldib
töödelda. Ja jätame alles ainult selle, mis on praegu.
Kui sa istud meditatsioonis, siis ei ole sel hetkel mitte midagi muud olulist kui istumine ise.
Kui sa otsustad, et sa mediteerid viisteist minutit, siis selle aja jooksul ei ole maailmas
mitte midagi tähtsamat kui istumine ja keskendumine. Kõik muu toimub sel hetkel sinu
peas. Kui sa mõtled tööasjade peale või meenutad midagi, mis juhtus eile, teed sa seda oma
peas. See ei ole päris. Kui sa elad läbi emotsioone või tahad midagi - näiteks lõpetada
istumine -, on ka need virtuaalsed protsessid meie peas. Ainuke objektiivne, päris asi -
sellel hetkel on istumine ja hingamine. Ja just sellega me ka sel hetkel tegeleme.
Loomulikult läheb meie mõte kohe rändama, kui me istuma hakkame, aga see on okei. See
ongi tema ülesanne. Ära saa enda või oma mõtte peale pahaseks, vaid juhul, kui sa märkad,
et sa tegeled oma peas sisemiste objektidega, too lihtsalt oma tähelepanu tagasi
hingamisele ja jätka. Kui kaua? Kas mõtled, kui kaua korraga, või kui kaua sa peaksid
tegema meditatsioonipraktikaid?
Korraga võiks alustada 5-7 minutist ja siis iga kuu tõsta seda kuni näiteks 30 minutini
päevas. Kui kaua aga laiemas tähenduses? Igavesti. See ei lõppe enam mitte kunagi. Kui
alguses tundub see sulle töö ja kohustusena, siis õige varsti - juba mõne aastaga - muutub
see sinu elu loomulikuks osaks. Nähes ka reaalseid tulemusi elus ning kogedes
elukvaliteedi paranemist, ei leia sa juba üsna pea enam ühtegi põhjust, miks sa peaksid
sellest loobuma.
Programmeeritud tahtmiste eristamine loomulikest tahtmistest
Kui sa oled jõudnud lugemisega selle peatükini, siis usun ma, et sa oled tegelenud oma
tähelepanu treenimisega juba vähemalt paar kuud ... või isegi paar aastat. Kuidas sulle
tundub? Missugused olid sinu esimesed nädalad? Karmid, eks ole? Mitte kuidagi ei
suutnud oma mõtetega hakkama saad, jah?. Kuid nagu sa mäletad, siis juba kaheksandal
nädalal toimus väikene muutus. Sa avastasid, et sa suudad hingamist jälgida järjest juba
kümme sekundit, ja alles siis läks mõte taas igapäevaasjadele. Ja kaksteist nädalat peale
alustamist märkasid sa, et suudad juba kakskümmend sekundit keskenduda ühele
objektile. See on suur võit iseenda üle. Sa oled teel vabadusse.
Istudes igapäevaselt meditatsioonides, võid sa märgata igasuguseid põnevaid nähtuseid.
Kui meie tähelepanuvõime kasvab, muutub meie pea selgemaks. Üks konkreetne ja
praktiline kasu mediteerimisest on see, et me hakkame tulema meditatsiooni käigus
erinevatele lahendustele. Näiteks on meie elus olukord, mida me ei ole suutnud pikka aega
lahendada. Ja nüüd istudes, ja püüdes kogu aeg jälgida hingamist, võib käia ühel hetkel
kõva “laks”, ja me teame, kuidas see olukord lahendada. Me oleme justkui kuskilt saanud
täiendavat infot sellele, mis meil juba igapäevaselt kasutada on. Ei oska öelda, kust meile
need ideed tulevad, aga need tulevad. Tänaseks oled sa seda ka ise kindlasti juba kogenud.
Lisaks ideedele kasvab iga päevaga sinu eristamisvõime. Eelmistes alapeatükkides
vaatasime läbi peamised sisemised objektid, mida on kasulik eristada ja mis aitavad meil
oma elukvaliteeti tõsta. Kõige viimane nendest, ja antud raamatus kõige olulisem, olid
tahtmised. Ühel hetkel hakkame eristama enda tahtmisi kõikidest teistest nähtustest. Kui
seni ei ole me olnud suutelised taipama, kuidas me tahame kogu aeg midagi, siis läbi
teadlikkuse arengu kasvab ka meie suutlikkus märgata tahtmisi, neid üksteisest eristada ja
nendest ka lahti lasta. Ning sa muidugi juba tead, mis toimub siis, kui me oma tahtmisest
lahti laseme? Jah, muidugi, me lahendame kohe selle tahtmisega seotud probleemi oma
peas, ja meie rahulolematus lakkab eksisteerimast.
Näiteks tahad sa paremat töökohta. Seni oled sa arvanud, et sa oled rahutu seepärast, et
sinu töö ei rahulda sind. Kuid nüüd märkad sa, et sa mõtled kogu aeg uue töö peale, mida
sa tahad. Sinu sees on tahtmine. Nüüd võid sa edasi liikuda ja küsida endalt, mida sa
tegelikult tahad? Kas sa tõesti tahad uut tööd või tahad sa hoopis midagi spetsiifilisemat?
Sa võid tahta hoopis suuremat palka? Miks? Seepärast, et sa tahad rohkem raha ellu?
Miks? Sest sa tahad osta uusi riideid? Miks? Sest sa tahad käia moetrendidega kaasas?
Miks? Sest siis oled sa oma sõprade ning teiste inimeste hulgas kõrgemini hinnatud?
Ahaaa, nüüd jõudsime siis tegeliku tahtmiseni. Sa mitte ei taha uut tööd, vaid sa oled
ühiskondliku tahtmise mõju all ning soovid, et sind väärtustataks rohkem. Kuna meie
ühiskonnas on standardiks riietuda ja käituda teatud viisil, siis juhul, kui me soovime ka
olla “tegija”, peame selle vooluga kaasa minema. Nüüd võid sa minna seda jada pidi tagasi.
Kui sa lased lahti oma tahtmisest olla väärtustatud sõprade silmis, siis kaob sul ära
tahtmine osta uusi riideid. Kui sa vabaned tahtmisest osta uusi riideid, võid sa vabaneda
tahtmisest saada suuremat palka. Võib-olla jääb sul isegi olemasolevast palgast üle, sest
seni oled sa poole oma palgast kogu aeg pannud uute riiete ostmise peale, et olla oma
sõprade hulgas tunnustatud.
Nagu sa eelmisest lõigust näed, on tahtmiste eristamine meie elukvaliteedi parandamiseks
ja rahulolematusest vabanemiseks väga olulise tähtsusega. Et mõista, miks me oleme
pettunud, kibestunud ja vihased, peame mõistma, miks me tahame mingeid asju oma elus.
Me peame oskama eristada enda sisemisi protsesse ja juhtima neid meie poolt soovitud
viisil. Kui eelmises näites toodud juhul ei oskaks sa eristada oma tahtmisi, veelgi enam, sa
isegi ei teaks, et meil on tahtmised, mis meid juhivad, siis oleksid sa pidevalt rahulolematu,
kuna sa tunned, et sul on liiga vähe raha. Sa usuksid siiralt, et vähe raha on sinu
rahulolematuse põhjuseks. Kuid nüüd tead sa, et selleks on hoopiski soov olla tunnustatud
ja vastata ühiskondlikele standarditele.
Kui sa mäletad eelmisi peatükke, siis sa tead, et meie tahtmised jagunevad kahte suurde
klassi - loomulikud tahtmised ja programmeeritud tahtmised. Loomulikud tahtmised on
loomulikud, need on meil olemas ja nendega ei ole midagi suurt ette võtta. Me tahame
süüa, seksi ja armastust. See on täiesti normaalne.
Programmeeritud tahtmised tekitavad meile aga kogu aeg muret. Need panevad meid
tahtma üldjuhul asju, milleks me ei ole suutelised ja need panevad meid oravarattasse
pingutama kogu aeg selle nimel, et endale midagi saada.
Kuni meie eristamisvõime on madal, ei teadvusta me endale, et meis on tahtmised, ja me ei
suuda loomulikke tahtmisi ka programmeeritud tahtmistest eristada. Me ei teadvusta, et
me tahame midagi, me teadvustame ainult tahtmise tahajärjel tekkivat rahulolematust.
Kui me aga hakkame endaga tööle, saabub ühel hetkel meie teadvusse avarus - me
märkame, et meis on tahtmised, ja ka seda, et tahtmisi on kahte liiki. Kaob ära segadus
meie peast ja meie teadvuses hakkab tekkima kord. “Nii, ma soovin endale seda saada.
Stopp! Ahaaa, siin on minu tahtmine. Hästi, aga millest see alguse saab? Mida ma
tegelikult tahan? Kas see on minu loomulik tahtmine või on see väljastpoolt
programmeeritud tahtmine?”, hakkame isekeskis arutlema. See hetk on väga oluline
verstapost meie arengus - me hakkame eristama programmeeritud tahtmisi loomulikest
tahtmistest ning soovidest.
Normaalsed soovid
Mis on iga inimese kõige normaalsem ja loomulikum tahtmine tema elus? Jah, soov olla
vaba, rõõmsameelne ning õnnelik.
Ma usun, et need kolm mõistet - vabadus, rõõmsameelsus ja õnnetunne - on kõige
olulisemad faktorid meie elus. Kes meist ei sooviks siis olla vaba kõikides oma otsustes?
Kes ei tahaks langetada just selliseid otsuseid, mida tema tahab, mitte aga neid, mida talle
ette öeldakse? Kes ei tahaks tunda elust rõõmu, ärgates igal hommikul üles ja minna
päevale naeratades vastu? Ning kes ei sooviks oma elus kogeda tõelist õnne - olla tänulik
iga päeva eest ja püüda pikendada igat hetke, mis tal on? Ma usun, et kõik inimesed
sooviksid elada sellist elu. See on kõikide inimeste sünniõigus, mis enamikult inimestelt on
aga justkui jõuga ära võetud.
Jah, täpselt samu nähtuseid soovivad kogeda ka programmeritud tahtmiste all olevad
inimesed. Ka nemad mõtlevad, et sooviks olla vaba, rõõmus ja õnnelik. Kuid nemad
usuvad siiralt, et kõikide nende programmide realiseerimine pakub nendele vabadust,
rõõmu ja õnne. Vaevalt inimesed soovivad kõiki asju ja saavutusi kogeda nende asjade
enda pärast. Ei, me soovime kogeda rõõmu, mida me loodame nende asjade kaudu saada.
Kuid paratamatu tõsiasi on, et need tahtmised ei lõppe. Me ei suuda asjade kaudu mitte
kunagi vabadust, rõõmu ja õnne kogeda, sest iga kord, kui meile tundub, et me oleme
saavutanud selle, mis peaks meid rõõmsaks ja õnnelikuks tegema, kerkib meie teadvusse
juba uus tahtmine - soov saada veel paremat ja veel rohkem seda kõike.
Seega on meil kõikidel olemas normaalsed soovid olla õnnelik ja rõõmus ning vaba. See on
inimlik. Kuid kui paljud meist seda praktikas ka kogevad? Vaata ringi enda
tutvusringkonnas. Kui paljud sinu tuttavatest ärkavad igal hommikul kell 5.30 üles, kuna
nad ei taha mitte ühtegi hetke sellest päevast kaotada? Kas nad võtavad elu kergelt ning
lõbusalt, takerdumata liigselt probleemidesse ja muredesse?
Või kohtad sa pigem igapäevaeselt inimestega, kes vastavad küsimusele “Kuidas sul
läheb?” alati, et on ka nagu on, kuid alati võiks paremini minna. Jah, muidugi võib alati
paremini minna. Just sellest me siin raamatus räägimegi - meie Egole ja programmeeritud
tahtmistele ei saa kunagi küllalt. Ükskõik kui Tegijad me juba oleme, meile tundub ikka, et
astudes järgmisele tasemele oma edus, oleme valmis nautima õnne. Kuid seda ei juhtu
mitte kunagi.
Õnn ja vabadus, mida me püüame asjade ning saavutuste kaudu omandada, kaob nagu liiv
meie sõrmede vahelt. Justkui saime kätte, aga ei ole ka. Heaks analoogiaks võiks siin olla
mees, kes jalutab kõrbes ning on kohutavas näljas ja janus. Ootamatult näeb ta eemal linna
ja ta arvab nüüd, et kõik tema mured on lahendatud. Ta hakkab pingutama ja linna poole
pürgima, kuna ta teab, et seal ootab teda vabanemine piinadest. Aga kohale jõudes avastab
ta, et see on mahajäetud linn. Siin pole mitte ühtegi elanikku, ega ka süüa ja juua. Eemalt
vaadates tundus see olevat ilus linn, mis täidab kõik mehe unistused, aga selle unistuse
täitudes selgub, et see oli tühipaljas illusioon - ta küll saavutas näiliselt oma eesmärgi, aga
see ei täitnud tema kõhtu ning ei kustutanud janu.
Nii on ka meie elus. Kuni me püüame leida vabadust, rõõmu ja õnne ainult väliste asjade
kaudu, tunneme peale iga järgmise eesmärgi saavutamist ikka veel nälga ning janu. "See ei
ole ikka veel see", ütleme endale, ning seame uued ja veelgi säravamad eesmärgid, lootes
siiralt, et veel kallima, uuema või suurema eesmärgi saavutamine tekitab meis lõpuks selle
tunde, mida me taga oleme ajanud. Kuid kurb paratamatus on see, et me ei jõua mitte
kunagi kohale sinna, kuhu me arvame end teel olevat. Miks? Sest me oleme juba kohal.
Meil ei ole mitte kuhugi pürgida ega kiirustada, et leida sisemist rahulolu. Vabadust,
rõõmu ning õnne ei saa leida linnast, mis kaugelt paistab küll ilus ning täiuslik, aga iga
kord linna kohale jõudes avastame ikka ja jälle, et ka see on tühi ning kõle.
Tahtmistest vabanemine
Me jõudnud otsustava peatükini - tahtmistest ja rahulolematusest vabanemine. Imeline,
kas pole?
Läbi distsiplineeritud praktikate ja tähelepanu juhtimise jõuame esmakordselt elus
olukorda, kus me hakkame teadvustama, et meil on tahtmised. Kui sa vaatad eelmistes
peatükkides erinevate tahtmiste kirjeldusi, siis oli kõikide tahtmiste ühine joon see, et need
on teadvustamata. Me usume, et rahulolematust tekitavad olukorrad meie elus, kuid nüüd
mõistad sa, et olukorrad ON nagu ON, vaid hoopis meie TAHTMISED olukorda muuta
tekitab meis rahulolematust. Tere tulemast tuppa, kus on lamp põlema pandud!
Kui me jõuame kogemuslikult arusaamiseni, et jah, minus on tahtmised, ja need tahtmised
tekitavad minus rahulolematust, siis loogiline järeldus sellest on, et juhul, kui ma
suudaksin vabaneda tahtmistest, vabaneksin ma ka rahulolematusest. On ju loogiline, kas
pole? Kui sul on kõht tühi, siis tahad sa süüa. Kuid rahulolematus saab ju alguse sellest, et
ma tahan, et mul ei oleks kõht tühi. Ma tahan olemasolevat olukorda muuta. Kui ma aga
teadvustan endale, et see on pelgalt tahtmine, mis minus rahulolematust tekitab, saan ma
sellest lahti lasta. Sellisel juhul jääb alles ainult tühja kõhu tunne. Mitte midagi muud.
Või teise näitena võib tuua olukorra, kus ma soovin uut töökohta. Näiteks olen ma otsinud
juba pool aastat uut tööd, aga tulutult. Nüüd on minus kerkimas rahulolematus. Aga
jällegi, rahulolematus ei saa alguse mitte olemasolevast tööst, vaid sellest, et me tahame
uut tööd, kuid see ei ole õnnestunud. Selle kohta oli raamatu alguses ka üks joonis, võid
sellele veelkord nüüd pilgu peale heita. Juhul, kui me seda teadvustame ja laseme
tahtmisest lahti, jääb järele ainult kaks fakti - praegune töö ja uue töö otsingud.
Rahulolematus on kadunud, alles jäävad ainult objektiivsed olukorrad.
Sellisel viisil endaga tööd tehes alustame liikumist vabanemise suunas. Nii nagu
eneseareng tervikuna, on ka tahtmiste teadvustamine väga pikaajaline protsess, mille
käigus me läheme üha sügavamale. Alguses on ehk raske märgata, kuidas teatud
olukordades on tegelikuks rahulolematuse põhjuseks tahtmine, aga aja möödudes ning
praktikate jätkates see muudkui paraneb. Me muutume üha puhtamaks sibulaks, millelt
kooritakse kogu aeg uusi kihte maha.
Mis minust järele jääb?
Kui ma olen sibul, mida muudkui kooritakse, siis tekib küsimus, mis jääb lõpuks järele?
Mis saab minust siis, kui mul ei ole enam mitte ühtegi tahtmist?
Seda saab vaadata kahes aspektis. Esiteks, meie loomulikud tahtmised ei jäta meid kunagi
maha. Me oleme nendega sündinud ja ka sureme. Me saame end aidata ainult loomulike
tahtmiste teadvustamise kaudu.
Teine lugu on aga programmeeritud tahtmistega. Ka nendest täielik vabanemine ei ole
lihtne, sest nii kaua, kuni me võtame oma tunnetusvahendite kaudu välismaailmast uusi
ahvatlevaid impulsse vastu, kerkivad automaatselt üles ka meie tahtmised. Mis muudab
meid aga vabaks, on tahtmiste teadvustamise kiirus. Kui alguses toimub tahtmiste
teadvustamine kohmakalt ja aeglaselt - me tunneme, et meis on rahulolematus, me
hakkame uurima selle tegelikke põhjusi, kuni me jõuame tahtmiseni ja laseme sellest lahti
-, siis aja möödudes muutub see protsess aina kiiremaks. Ja ühel hetkel on see juba täiesti
automaatne. Me hakkame automaatselt tuvastama kõiki oma sisemisi nähtuseid,
sealhulgas ka oma tahtmisi. Sa näed uusi kingi, ja sa tahad neid ... ja lased lahti. Sulle ei
tule isegi enam meelde, et sul oli tahtmine, ei, sa lasid kohe sellest lahti. Ning sa olid vaba.
Sinu teadlikkus ja eristamisvõime on lihtsalt nii kiireks juba treenitud, et see ei vaja enam
sinu teadlikku sekkumist tahtmistest lahtilaskmiseks.
Nüüd oled sa vaba. Kujuta endale ette, et sa oled kolm viimast aastat endaga aktiivselt tööd
teinud ja sa oled vabanenud kõikidest programmeeritud tahtmistest. Mis juhtub nüüd?
Mis sinust alles jääb?
Kui me jõuame sellisesse olukorda, siis me jõuame sageli esimest korda elus küsimuseni:
“Mida ma tegelikult oma elult tahan?”. Mitte enam, mida ühiskond minult ootab, et ma
teeksin, et ma oleksin väärtustatud, vaid päriselt, mida mina tahan teha.
See on olukord, kus me oleme jõudnud oma tegeliku missioonini elus. Me kõik sünnime
siia maailma meile iseloomulike oskustega, mida me teeme kõikidest teistest inimestest
paremini. Tihti juhtub aga see, et meie vanemad ei aita meil neid tuvastada, vaid suunavad
meid õppima ja töötama alale, mis peaks meile perspektiivis pakkuma hea elu. Kuid mida
tähendab antud juhul hea elu? Kas seda, et me vastame ühiskondlikus tähenduses mingile
standardile - et me oleme keegi? Sellisel juhul võime olla kolmekümne või viiekümne
aastased ja me oleme teinud terve oma elu tööd, mida me tegelikult vihkame. Me oleme
teinud seda seepärast, et meil on selline amet ning meid on suunatud seda tööd tegema.
Aga kuhu jäid minu tegelikud oskused ja tugevused? Äkki on minus midagi, milles ma olen
tõeliselt andekas. Äkki tahan ma teha oma elus hoopiski midagi muud ...
Need on küsimused, milleni me jõuame, kui me hakkame vabanema oma tahtmistest, mis
on meile väljaspoolt programmeeritud. Me oleme võib-olla kogu oma elu elanud viisil, et
vastata kellegi ootustele. See ei olegi pidanud olema ühiskondlikele ootustele vastamine,
see võib vabalt olla ka kogukondlikele ootustele vastamine - mida ootasid minult vanemad,
mida ootavad minult sõbrad ja tuttavad, mida ootavad minult töökaaslased ja abikaasa.
Kõikidel on meile mingid ootused. Kuid kuhu jäävad meie enda ootused. Nüüd on aeg otsa
vaadata enda ootustele ja küsida lõpuks ometi: “Mida ma tegelikult oma elult soovin?”.
Ja vastus küsimusele “Mis minust järele jääb?” on väga lihtne. Sinust jääb järele see, kes sa
tegelikult oled. Kuna sa oled õppinud märkama ja eristama enda sisemisi nähtuseid, siis
oskad sa lahti lasta oma hirmudest, mida keegi võib sinust mõelda, kui sa jääd iseendaks;
sa oskad lahti lasta emotsioonidest, mis kaasnevad teatud mõtete ja tegevustega; ning sa
oskad lahti lasta ka tahtmistest, mis on pannud sind jooksma kogu sinu elu. Tahtmine olla
Keegi, tahtmine olla hea ema, tahtmine olla suurepärane abikaasa, tahtmine olla ustav
sõber, tahtmine olla edukas, tahtmine olla rikas, tahtmine olla ilus, tahtmine olla, tahtmine
olla, tahtmine olla ... ei taha enam. Lase kõigest lahti. Nüüd on sinu kord elada.
Mida ma tahan, kui ma ei taha enam mitte midagi?
Maailm on geniaalne. Seda näitab juba see küsimuse püstitamine: “Mida ma tahan siis, kui
ma ei taha enam mitte midagi?”. Oskad sa sellele vastata? Vaatame siis koos lähemalt
küsimuste ja vastuste vormis ...
Küsi endalt: “Mida ma tahan siis, kui mul ei ole enam programmeeritud tahtmisi?”
Vastus: “Ma tahan oma elust lihtsalt rõõmu tunda ...”
Küsimus: “Kuidas ma saaksin elust rõõmu tunda?”
Vastus: “Tegeledes asjadega, mida ma armastan ...”
Küsimus: “Mida ma armastan teha?”
Vastus: “Ma armastan teha neid asju, mis mul hästi õnnestuvad ...”
Küsimus: “Mis asjad õnnestuvad mul hästi?”
Vastus: “Need asjad, milles ma olen loomupäraselt andekas ...”
Bingo! Kas sa mõistad, milleni sa praegu välja jõudsid? Sa jõudsid välja selleni, et püsiva
rahulolu saavutamiseks elus vajad sa äratundmist, milles sa oled loomupäraselt andekas.
Sa pead saama teada, milles sa oled tugev, kuna sellele tegevusele keskendumine aitab sul
vabaneda rahulolematusest. Vaatame korraks uuesti, kas see ikka on nii:
1) Kui sa saad teada, milles sa oled tugev, saad sa teada, mis sul hästi õnnestub;
2) Kui sa saad teada, mis sul hästi õnnestub, saad sa teada, millega sulle meeldib tegeleda;
3) Kui sa saad teada, millega sulle meeldib tegeleda, tahad sa sellega kogu aeg tegeleda
(kuna see kukub sul hästi välja ja see teeb sulle rõõmu);
4) Kui sa saad tegeleda kogu aeg sellega, mida sa armastad, tunned sa elust rõõmu ja oled
õnnelik;
5) Kui sa oled rõõmus ja õnnelik, ei ole sul vaja enam ühtegi programmeeritud tahtmist
realiseerida, sest nende realiseerimise eesmärk oli ju sama - olla rõõmus ning õnnelik.
Rahulolematusest vabanemine
Jah, see on üüratult lõbus avastus. Ning ka tähtis. Selle kohaselt mõistame, et elus rõõmu
ja õnne kogemiseks ei ole vaja taga ajada kõiki neid väliseid nähtuseid, mille kaudu me
loodame õnnelikuks saada, vaid me peame üles leidma valdkonna, milles me oleme
tugevad ja andekad. Püstitades eesmärgid selles valdkonnas, tunneme oma elust püsivat
rahulolu ning oleme spontaanselt igapäevaselt rõõmsad ja õnnelikud.
Kuid millest see kõik alguse sai? Jah, see sai alguse oma tahtmiste eristamisest ning nende
järk-järgulisest lahtilaskmisest. Ent see ei ole võimalik, kui meie teadvus töötab viisil, nagu
see tavaliselt inimestel töötab - automaatselt ning reageerides kõigele, mida me
väljastpoolt vastu võtame. Kui me soovime hakata eristama oma tahtmisi ja seeläbi
kasvatada rahulolutunnet oma elus, peame hakkama tegeleme teadvuse treenimisega. Just
selle sama praktikaga, millega tegelevad joogid ning buda mungad idamaades juba mitu
tuhat aastat. Nemad mõistsid ammu, et õnnetunne ei tulene asjade omandamisest, vaid
ainult õigest teadvuse juhtimisest. Kui me kontrollime neid protsesse, mis leiavad ase meie
peas, kontrollime ka oma maailma ning isegi enda rahulolu määra elus.
Täpselt samade järeldusteni jõudis ka Mihaly Csikszentmihalyi (“Kulgemine” 2007
Pegasus) oma uuringutes. Tema eksperimentides osales tuhandeid inimesi üle maailma
erinevatest riikidest ja erinevatelt elualadelt, kes aitasid Csikszentmihalyil mõista, mis
muudab inimesed õnnelikuks. Nendes uuringutes osales nii rikkaid kui vaeseid, ilusaid ja
koledaid ning pakse ja peenikesi. Ja missugused olid tulemused? Üllatavad! Tulemused
näitasid, et inimesed on rõõmsad ja õnnelikud siis, kui nad saavad tegelda millegagi, mida
nad tõeliselt armastavad ja naudivad. Tegevus ise muudab inimesed õnnelikuks, mitte
tegevuse tagajärjel saavutatavad eesmärgid.
Kuid vastupidiselt Csikszentmihalyi tulemustele toimib tavapärane eduteooria just niipidi,
et meid õpetatakse keskenduma mitte tegevusele, vaid lõpptulemusele. Meile öeldakse, et
oluline ei ole see, mida sa praegu tunned, vaid see, kuhu sa välja jõuad. Ning niimoodi me
siis elame oma elu oravarattas lootes kogu aeg midagi saavutada ja seeläbi kogeda õnne
ning naudingut. Aga nüüdseks me teame juba, et see on lootusetu. Tõeline rahulolu ning
nauding elu saab tulla vaid läbi selle, kui me oskame oma elu üles ehitada viisil, et me
saame igapäevaselt tegeleda sellega, mida me armastame. Me ei pea tegema tööd, mida me
vihkame, ja me ei pea olema suhetes, mida me põlastame. Me peame õppima oskama
nautima tegevust, protsessi, mitte lootma saada naudingut tegevuse kaudu oodatavast
eesmärgist.
Selliseid tegevusi, mida tehakse tegevuse enda pärast, mitte aga pelgalt lõppeesmärgi
pärast, nimetatakse autoteelilisteks tegevusteks. Ning inimesi, kes tegutsevad tegutsemise
enda pärast, nimetatakse autoteelilisteks isikuteks. Termin autoteeliline tuleneb kahest
kreeka keelsest sõnast: auto tähendab mina ja telos eesmärki. Koos olles viitavad need
eneseküllasele tegevusele, millest ei pea sündima kasu tulevikus, vaid mille tegemine on
iseenesest meeliülev (Mihaly Csikszentmihalyi, “Kulgemine”, lk 83).
Autoteeliline elu on iga inimese suurim rõõm ja eesmärk. Kuna sellisel juhul teeb inimene
asju, mis tal loomulikul viisil hästi välja kukuvad, siis tunneb ta nendest tegevustest rõõmu
ja ta on nendes tegevustes ka väga edukas. Öeldakse, et kui inimene oskab oma hobi muuta
oma sissetulekuallikaks, ei tööta ta enam mitte ühtegi päeva oma elus - ta lihtsalt teeb asju,
mida ta teeks ka juhul, kui ta selle eest raha ei saaks. Kuid nüüd makstakse talle selle eest
ka veel raha. Kas keegi oskaks midagi veel ilusamat oma elult soovida, kui see, et ta saab
igapäevaaselt tegelda oma lemmiktegevustega ning selle kaudu endale ja oma perele elatist
teenida?
Mis kasu on meile suurtest majadest, kallitest kaatritest ning luksuslikest autodest, kui
need muudavad meid orjaks? Me peame päevast päeva tegema tööd, mida me võib-olla
vihkame, kuid see on paratamatu, sest me peame teenima raha, et neid asju enda juures
hoida. Me küll kutsume külalisi, sõidutame äripartnereid ja naudime tänaval
vastassugupoole tähelepanu, aga mis on selle kõige hind? Meie rahulolematus eluga. Kas
poleks aeg üles ärgata? Me ju oleme suremas! Kõik inimesed lähenevad peale oma sündi
alates esimesest päevast surmale. Ja kui sa oled juba kolmekümne, neljakümne või
viiekümne aastane, on meil jäänud vaid mõned aastakümned, kuni me peame siit ilmast
niikuinii lahkuma. Ja mida me siit saame kaasa võtta? Mitte midagi. Absoluutselt mitte
midagi. Me tulime siia tühjade kätega, ja me lahkume siit tühjade kätega. Ja nüüd kujuta
ette, kuidas sa oled kaheksakümne viie aastane ja kõik on juba praktiliselt läbi. Ning nüüd
meenuta oma elu ...
Kas sa oleksid rõõmus siis, kui sa saaksid meenutada oma elu kui rõõmu täis kulgemist,
kus sa nautisid igat oma veedetud päeva täiel rinnal, või oleksid sa rõõmus siis, kui sa
mõtled kogu selle vaeva, rahulolematuse ning kannatuse peale, mida sa pidid läbi elama, et
saada kõiki neid asju, mis nüüd on sind niikuinii maha jätnud. Jah, sa olid rikas, kuulus,
võimukas ... aga sul ei olnud elu. Kogu sinu elu kulus vaid selle peale, et iga päev veeta 15
tundi kontoris, et kõike seda saavutada. Sul ei jäänud isegi aega nende asjade kasutamiseks
ning nautimiseks. Aga sul olid need asjad olemas. Kui sa olid noorem, olid kuskil inimesed,
kes vaatasid sulle alt üles ja kadestasid. Sa olid uhke, kui sa sõitsid oma kalli autoga
linnatänavatel, ja sa nägid, kuidas kõik imetlesid sind. Jah, sa olid tõeliselt Keegi.
Kuid nüüd tule tagasi tänasesse päeva, kui kõik see on möödas. Vaata ennast, kuidas sa
oled vana ja väsinud. Kõik on möödas. Sest me elame mööduvas maailmas. Sulle on jäänud
alles veel ainult mälestused. Sa ei saa enam autodega sõita, sest sa ei näe. Sa ei saa enam
ilusaid riideid kanda, sest keegi ei vaata sind niikuinii. Ning ükski naine või mees ei huvitu
sinust, sest sa oled ju “minemas”. Sa oled ajalugu. Ja mis on ainuke, mis on alles. Jah, sinu
mälestused möödunud elust. Ning nüüd küsi viimast korda, kas sa soovid, et need
mälestused oleksid täis rõõmu, naudingut ja sära, või täis rahulolematust, kannatust ja
pidevat piina kõikide nende asjade ja saavutuste nimel, mida sa saavutasid ... ja mis kõik
veel saavutamata jäi, sest aeg sai lihtsalt otsa ...
Peatükk 5. “Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Saavuta oma eesmärgid.”
Sa oled vaba! Sa ei taha enam mitte midagi, mida sulle väljastpoolt programmeeritakse. Sa
tahad ainult elust rõõmu tunda. Ja nüüd kerkib sinu mõttesse küsimus: “Aga kuidas jääb
kõikide nende unistustega, mis mul kunagi olid? Kas ma pean siis leppima kõige sellega,
mis on minu elus praegu, või tohin ma soovida siiski midagi paremat? Mitte tahta, ja mitte
kannatada, aga lihtsalt - ma soovin kogeda küllust ...”.
Jah, sellise küsimuseni olen ma isegi jõudnud korduvalt. Kui vaadata meie Universumit ja
loodust, siis on näha kõikjal küllust. Meie Universum paisub umbes 100 km / sekundis,
meie loodus loob kogu aeg küllust, kevadel ärkab kõik, ja sügisel hääbub see taas. Kui kõik
on meie maailmas külluslik, siis miks ei peaks olema külluslik inimeste elu? Miks me
oleme harjunud mõtlema, et liiga palju raha on luksus, rikkad on halvad ja raha teenimine
on raske töö? Kas see ikka on nii?
Minu väike lugu
Oled sa märganud, kui paljud inimesed on hädas oma majandusliku seisuga - nad lihtsalt
ei tule sellega toime. Jah, nad elavad küll ära, aga mis elu see on, kui sa pead kogu aeg
mõtlema, kuidas kuu lõpus ots-otsaga kokku tulema. Ma ei saa kuidagi öelda, et ma teaksin
sellele küsimusele vastust, sest ma ei pea ennast ei edukaks ega ka jõukaks äriinimeseks.
Kuigi ma olen kogenud nii mõnusat ja muretut elu kui ka pidevat puudust, olen ma täna
siiski täiesti tavaline ning keskmise sissetulekuga inimene - ma ei tunne küll otseselt
millestki puudust, aga igalt poolt “üle ka ei aja”.
Seepärast olen ma ka palju mõelnud selle peale, miks on inimesed oma eluga raskustes, kui
tegelikult on Universum meie ümber külluslik? Inimesed on ju osa Universumist - seega,
kui keskkond on külluslik, siis peab probleem olema inimestes, mitte keskkonnas. Aga
milles on siis probleem?
Selliste küsimuste üle arutledes jõudsingi ma teemadeni, millest on käesolev raamat siiani
kirjutanud, ning ka nende teemadeni, mis on veel tulemas. Minu enda jaoks toimus
murdepunkt elus ning rahalises seisus just siis, kui ma hakkasin vabanema
programmeeritud tahtmistest ning julgesin hakata keskenduma nendele oskustele, milles
ma olen tugev.
Seni olin ma kaheksandast klassist alates arvanud, et minust saab ühel hetkel suur ja
tuntud ärimees, kellel on palju raha ning võimu. Ma olin kõik oma ootused üles ehitanud
sellele mudelile ning iga kord, kui minu elu teises suunas läks, kannatasin ma. Kuna ma
otsustasin saada ärimeheks juba 14-aastasena, siis loomulikult lähtusid ka kõik tulevased
valikud sellest otsusest - ma läksin Tartu Kommertsgümnaasiumisse, et viia end juba
varases nooruses kokku majandusega ning sealt edasi läksin õppima Audentese Ülikooli
rahvusvahelist finantsjuhtimist, mille ma lõpetasin cum laude, ja sealt omakorda edasi
Tartu Ülikooli rahvusvahelist ettevõtlust. Ma ju tahtsin saada edukaks äriinimeseks.
Kuigi ma tegin sellised valikud, ei küsinud ma endalt kordagi, kas ma üldse olen selline
inimene, kes teeks äri? Minu valikud hakata majandust õppima ning äri tegema lähtusid
ainult soovist olla rikas ja olla ühiskonnas Keegi. Mind jooksutasid kõik need programmid,
milles ma olen selles raamatus kirjutanud, ja ma olin nn ühiskonnahaiguse kõige eredam
näide. Ma olin kõigeks valmis, et saada rikkaks, teha suurt äri ning olla Keegi.
Kuid elul olid minuga teised plaanid. Peale Hansapangast lahkumist asutatud
ehitusettevõte pakkus mulle esimesel aastal väga mõnusat elu ja ma arvasin juba, et lõpuks
olen ma oma eesmärgid saavutanud. Aga joovastus asendus üsna kiiresti ahastusega, kui
selgus, et kogu edu oli olnud illusoorne ning nüüd terendas meid hoopiski pankrot.
Pankrot, mis jättis mu ilma kõigest, mida ma olin seni suutnud koguda ning millesse ma
olin uskunud, sealhulgas ka eneseväärikus. Iga ettevõtja kõige suurem hirm on pankrot, nii
oli see ka minu suurimaks õudusunenäoks. Kuid ma tulin sellest välja. Ma tulin sellest
välja teistsuguse inimesena. Vähemalt alguses arvasin ma niimoodi.
Minu õnn oli pankrotiprotsessi ajal kohtuda ühe inimesega, kes hakkas mulle tutvustama
elu teistsugust poolt. Ta hakkas rääkima sisemistest väärtustest, välismaailmast kui
sisemaailma peeglist ning soovitas mul hakata tegelema meditatsioonidega. Loomulikult
pidasin ma teda esimesel hetkel veidrikuks ja ei uskunud tema juttu, aga kuna minu
psüühiline seisund oli nii halb, siis ei olnud mul lihtsalt valikut - ma läksin tema juurde
ikka ja jälle tagasi.
Umbes aasta hiljem arvasin ma, et ma olen nüüd valmis - vaimne ning hea inimene. Sel
hetkel algas teine etapp minu elus. Ma olin aru saanud, missugused vead ma olin oma
esimese ettevõtte juures teinud ning tõotasin endale, et ma ei tee enam kunagi niimoodi ja
nüüd hakkan ma äri tegema vaimsete väärtuste ja seaduste kaudu.
Kuigi ma tundsin end sel hetkel väga vaimse ning puhastatuna, olin ma tegelikult jätkuvalt
veel väga "haige". Isegi, kui ma olin pankrotist läbi tulnud ja kõik kaotanud, jooksis minu
peal jätkuvalt sama programm - "Vot nüüd hakkan ma alles äri tegema!". Ma ahmisin
raamatuid sellest, kuidas meie mõtlemine peaks looma meile uue reaalsuse ning kuidas
meie maailmas eksisteerib üks kummaline seadus, mida nimetatakse
külgetõmbeseaduseks. Selle seaduse kohaselt muutub meie maailm selliseks, nagu me
mõtleme. Kui mõtled positiivselt, juhtuvad sinu elus head asjad, ja kui mõtled negatiivselt,
juhtuvad sinu elus kõik halvad asjad.
Nii ma siis katsetasin ja proovisin kõikide nende tehnikate kaudu oma ellu küllust luua.
Küll ma laulsin Viimsis mere ääres, kirjutasin igale poole oma eesmärke ja allkirjastasin
kõige võimsamaga lepinguid, et ta tooks mulle ikka kõik selle rikkuse. Kõige
äärmuslikumaks läksin ma peale ühte Hiina raamatu lugemist, mis soovitas panna
hingedele aknalauale kaheks nädalaks kausitäie keedetud riisi. See pidavat hingi toitma
ning nemad pidavat tooma meile siis selle vastu rikkuse majja. Jah, ma keetsingi riisi ning
panin ka viisakalt selle aknalauale, kuid kahe nädala möödudes riis vaid hallitas, kuid
ilusaid autosid, maju, kaatreid ning hunnikute viisi raha ikka ei olnud.
Mida ma valesti tegin?
Nüüd on hea selle kõige üle tagasi mõelda ja naerda. Kuid sel hetkel oli väga valus. Ma ju
tegin kõike seda, mida raamatud ja filmid soovitasid. Kuulasin loenguid, lugesin artikleid
ja raamatuid, kus kõik need ilusad ning rikkad lubavad õnne ja küllust. Kuid mida ei olnud,
seda ei olnud. Ikkagi pidin elama peost suhu ja kogu aeg mõtlema, kuidas omadega välja
tulla.
Nagu eespool juba juttu oli, on kõik eduraamatud kütuseks meie rahulolematusele. Nii oli
see ka minu jaoks - ma arvasin, et ma olen nüüd puhas ja vaimne ning väärin küllust. Ja
seal olid siis need kõik “sõbrad” autorid ning filmimehed, kes lubasid mulle küllust ja head
elu, kui ma ostan nende raamatu ja teen nii, nagu nad soovitavad. Kuid sel hetkel ei saanud
ma aru, et kõik need “edukad”, kes oma raamatuid mulle müüa püüdsid, teenisid oma
rikkuse ju selle pealt, et mina, ja siis veel miljonid edu “narkouimas” olevad inimesed,
nendele oma raha tõime. Ehk siis nad ütlesid” “Vaata, Kaido, mina teen nii, ja ma teenin
nii palju raha. Osta minu raamat, ja tee ka nii, ja sina teenid ka nii palju raha”. Aga kulla
mees, sa teenidki ju oma raha selle pealt, et mina sulle oma raha toon. Sa püüad õpetada
mulle, kuidas saada rikkaks minu enda raha kaudu.
Ma püüdsin rikkaks saada kolm aastat, ja teha seda liites vaimsed seadused füüsika
seadustega. Aga see ei õnnestunud. Ka praegu, kui ma seda raamatut kirjutan, ei ole ma
rikas. Mul on piisavalt raha, et lubada endale kõike, mida ma soovin ning vajan, aga mul ei
vedele miljoneid ei kontol ega ka Hispaanias kinnisvara all. Kuid ma olen õnnelik.
Jah, nüüd saan ma aru, miks ma ei saanud rikkaks. Ja see on ka selle raamatu peamine
teema. Ma tegelesin kogu aeg vale asjaga.
Ma ju otsustasin rikkaks saada kaheksandas klassis. Ning sellest soovist lähtuvalt läksin
ma õppima majandust. Kuid nüüd, peaaegu viisteist aastat hiljem saan ma aru, kui vale
valik see oli. Ma ei ole oma olemuselt ärimees. Ma ei ole müügimees, ma ei ole juht ning
ma ei ole ka turundaja. Jah, ma olen kõiki neid ameteid pidanud, aga kui ma praegu nende
peale mõtlen, jookseks ma sealt tuhande kilomeetri kaugusele.
Kes või mis ma siis olen?
Juba Hansapangas töötades vihjasid inimesed, et kuule Kaido, sul kukub see kirjutamine
hästi välja. Kui oli vaja kirjutada mõni pikk “joru” töötajatele või ka turundusalaseid tekste,
paluti mul see ära teha. See lihtsalt kukkus mul hästi välja ning mulle ka meeldis see. Aga
sel hetkel ei osanud ma sellele vähimatki tähelepanu pöörata. Ma ju olin pankur ning minu
ainuke soov oli ronida mööda karjääriredelit ülespoole. Ning ühel hetkel, kui ma mõistsin,
et pangas ma rikkaks ei saa, tahtsin ma edasi minna ettevõtlusse - seal liiguvad suured
rahad ning küll jõuavad need ka minu juurde.
Töötades Hansapangas ja kirjutades neid tekste, mis mul hästi välja kukkusid, ei tulnud
ma kordagi selle peale, et ma võiks millalgi tulevikus kasutada seda annet endale elatise
teenimiseks. “Mis kirjutamine?! Memmekad kirjutavad ...”, oleksin ma tõenäoliselt sel
hetkel öelnud, kui keegi oleks mu tähelepanu sellele teemale juhtinud. Ma olin niivõrd
kinni oma “raamides”, et ma ei osanud kordagi sealt välja vaadata.
Kuid nüüd on kirjutamine minu jaoks igapäevane tegevus. Ma kirjutan blogi, ma kirjutan
artikleid ajakirjadesse ning ma kirjutan seda raamatut. Ja see meeldib mulle. See on minu
jaoks väga lihtne ja ei vaja minu poolt erilist pingutust. Ma lihtsalt kirjutan. Ma lihtsalt
oskan seda teha. Ma ei pea mõtlema, kuidas seada sõnu õigesti, et neid lihtne lugeda oleks
või kuidas mingit mõtet väljendada. Ei, see lihtsalt õnnestub mul. See on mulle looduse
poolt kaasa antud, ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.
Sama olukord oli ka koolitustega. Ma koolitasin Hansapangas oma valdkonnas -
kindlustuses - uusi töötajaid. Ning ma tõesti nautisin seda. Minu jaoks ei olnud vahet, kas
saalis istub viis või viiskümmend inimest - mul puudus igasugune lavahirm ja ma sain
inimesed väga lihtsasti end kuulama ning kaasa mõtlema. Jällegi, see oli minu jaoks täiesti
pingutusevaba tegevus, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata. Ma ei mõelnud iialgi
selle peale, et minust võiks kunagi koolitaja saada. Ei, ma olin ju õppinud ärijuhtimist ja
minus pidi saama suure ettevõtte juht. Punkt.
Eelmises peatükis jõudsime tahtmiste käsitlusega selleni, et vabanedes programmeeritud
tahtmistest, jõuame küsimuseni, mida ma oma elult tegelikult tahan? Jah, iga inimene
tahab oma elust rõõmu tunda ning tegelda asjadega, mis tal hästi välja kukuvad. Sest kui
me saame tõesti tegelda iga päev asjadega, mis meil hästi välja kukuvad, kaotame stressi
ning pinge oma elust - me teenime raha millegi kaudu, milles me oleme loomupäraselt
tugevad. Teised hindavad meid selle kaudu ning me suudame asjad ära teha kiiremini ja
paremini kui teised, kes ei ole sellel alal nii tugevad. Sellisel viisil muutume loomulikul
viisil Keegiks omal alal. Me ei pea alluma välistele programmidele ning vastama
ühiskondlikele ootustele, vaid me jääme iseendaks, teeme seda, mida me teha oskame ning
lihtsalt naudime oma elu.
Just see juhtus ka minu elus. Seni kuni ma püüdsin olla edukas alal, milles ma ei olnud
tugev, ebaõnnestusin ma kogu aeg. Minu esimene, ehitusfirma, pankrotistus, kuna teades
ehitusest mitte midagi, alustasin ma seda ainult sooviga teenida raha. Mind ei huvitanud,
mida töötajad tegid ja kuidas läheb objektidel - mind huvitas ainult see, kuidas ja kui palju
see firma mulle raha teenis.
Minu teine, kaubandusfirma, ei saanud ka iialgi edukaks. Kuigi ma ise olin selle
käivitamise ajaks palju muutunud, valisin ma ikkagi vale tee - ma ei tuvastanud oma
tugevusi, vaid püüdsin olla keegi, kes ma tegelikult ei olnud. Ja ma ebaõnnestusin
taaskord. Ning siis otsustasin ma läbi pettumuse, kibestumise ning valu, et ma ei jõua ning
ei viitsi enam selle kõigega võidu joosta. Ma olin lihtsalt väsinud sellest kõigest ja ma
soovisin sellest vabaneda.
Elu oli mind selleks ajaks juhatanud uute teemadeni - blogindus ning internetiturundus,
mis tundus mulle väga huvitav. Ma olin siis aktiivselt arendamas ning elus hoidmas veel
oma kaubandusfirmat, kuid ma tundsin üha enam tõmmet nn elustiiliettevõtluse suunas.
Mind inspireeris üks internetiturunduse kursus, mille looja oli mõned aastad tagasi olnud
samas seisus nagu mina - küsimuse ees, mida siis oma elult tegelikult soovida ja kuidas
seda saavutada? Ta oli palgatöölt ära tulnud ning hakanud kirjutama blogi ning tegema
koolitusi teemal, mis teda huvitas ning milles ta oli tugev - internetimarketing ehk kuidas
teenida raha internetis. Ta rääkis blogimisest ja oma ala leidmisest. Ta kirjutas sellest,
kuidas me peame ära tundma, mis on meie kutsumus, ja kui me seda ära ei tunne, siis
lihtsalt peame otsustama, mis meile võiks huvi pakkuda. See kõik inspireeris mind väga
palju, ja ma püüdsin aru saada, mis võiks mulle niimoodi huvi pakkuda, et sellest kirjutada
blogis ja jagada oma ideid teiste inimestega?
Kolmas etapp minu elus - uue elu algus
Selleks ajaks olin ma aktiivselt enesearenguga tegelenud kaks ja pool aastat. Ja see meeldis
mulle üha enam. Ma olin mediteerinud, õppinud juhtima oma mõtteid ning emotsioone, ja
avastanud maailma kohta palju sellist, millest mul varem aimugi ei olnud. Ning mis kõige
tähtsam - ma olin endaga töötamisest ning nendest avastustest väga palju abi saanud. Ja
siit kerkis mul idee! "Kui mina olin hädas, ja need tehnikad ja teadmised aitasid mind nii
palju, siis tõenäoliselt on Eestis väga palju sarnases olukorras inimesi. Ma ei saa olla ju
ainuke ning unikaalne. Kindlasti on veel inimesi, kes on oma eluga ummikusse jooksunud
ning nad ei leia väljapääsu. Mis oleks, kui hakkaks pidama blogi enesearengu teemadel?
Mis oleks, kui püüaks millalgi teha enesearengust elustiiliäri? Äkki õnnestub millalgi isegi
selle kaudu väike lisasissetulek teenida", küpsesid üha julgemad mõtted mu peas.
Selliste mõtetega sai alustatud blogi aadressil www.suurimsaladus.ee, millest hiljem kasvas
välja praegu populaarne enesearengu portaal www.sisekosmos.ee. Ma ei teadnud, kas ma
oskan kirjutada ning kas inimesi üldse huvitab see, mida ma kirjutan, aga ma astusin
esimese sammu. Alguse oli mul plaan jagada tõlkeartikleid, sest ma ei osanud midagi ise
kirjutada - ma ju ise olin alles selle teemaga alustamas.
Minu üllatus oli suur, kui ma avastasin, et inimestele meeldis see, mida ma kirjutasin. Ja
veelgi suurem oli see hetkel, kui ma avaldasin esimese siira ning isikliku artikli oma elust ja
mõtetest. See artikkel sai palju positiivset tagasisidet ning paljud inimesed kirjutasid
mulle, et nad said sellest inspiratsiooni ja tuge. See oli minu jaoks murdepunkt. Ma sain
aru, et minus on mingi oskus, mille kaudu ma suudan teistele inimestele väärtust pakkuda
- kirjutamine. Ma olin tihti mõelnud, et olles majandusharidusega, ei ole minus midagi nii
spetsiifilist, et ma suudaksin selle kaudu luua inimestele väärtust. Selleks sai olla ainult
firma juhtimine ning äri. Kuid nüüd olin ma avastamas midagi muud. Ma sain aru, et
kirjutades artikleid oskan ma täiesti spontaanselt aidata inimesi. Ma ei teadnud, kust tulid
need kirjutamise ideed ja artiklite teemad, aga need lihtsalt tulid. Ja inimeste positiivne
tagasiside aina suurenes. Nendele meeldis see, mida ma tegin, ja ka mulle meeldis see,
mida ma tegin. Kuna ma ei teeninud selle kaudu raha, siis tegin ma seda täiesti
vabatahtlikult ning mõnikord isegi uneaajast. See pakkus mulle lihtsalt nii palju
naudingut.
Umbes aasta peale blogi avamist sain ma üha enam inimestelt küsimusi, kas ma ei vii läbi
sellel teemal seminare. Jah, ma olin tihti mõelnud ning unistanud sellest, kui lahe oleks,
kui saakski enesearenguga elatist teenida, aga mul ju puudus igasugune ettekujutus
koolitusärist ning ka koolitusest. Ma olin hirmul astumaks seda sammu. Kuni ühel õhtul
toimus läbimurre. Ma mõistsin, et mul ei ole mõtet seda enam edasi lükata. Kui inimesed
küsivad ise, kas ma viiksin läbi mõne seminari, siis järelikult on aeg selleks küps. Ma sain
aru, et ma seisan hetkel hirmubarjääri ees, ja ainuke võimalus on sellest läbi minna.
Minu esimesel seminaril osales 94 inimest. Ma olin täielikus shokis. Nii palju! Ja tagasiside
oli ka superhea. Ma olin siiralt üllatunud juba siis, kui ma seisin peaaegu saja inimese ees
ning ma ei tundnud mitte mingisugust hirmu. Ma lihtsalt rääkisin, mida ma teadsin. Ja
mõnikord ka seda, mida ma varem arvasin, et ma ei tea. Ma lihtsalt rääkisin. Mõnikord
küsis keegi küsimuse, mida kuulates kerkis minus hirm, sest mul ei olnud õrna aimu ka,
mis võiks olla sellele vastus, kuid kohe, kui ma rääkima hakkasin, tuli vastus kuskilt
iseenesest. Sel hetkel sain ma aru, et lisaks kirjutamisele oskan ma ka lava peal rääkida.
See oli hea tunne.
Nüüd oli mul juba kaks loomuomast tugevust, millele tulevikus tähelepanu pöörata. Ja
need mõlemad pakkusid mulle rõõmu, mistõttu tahtsin ma nendega tegelda kogu aeg. Nii
öösel kui päeval, nii äripäevadel kui ka puhkepäevadel. Miks? Sest see ei ole minu jaoks
töö. Ma teeksin seda ka juhul, kui mul ei oleks mitte mingisugust finantsilist huvi - mulle
lihtsalt meeldib kirjutada enesearengu teemadel ning inimestega sel teemal ka
diskuteerida. Mulle meeldib enesearenguga ka ise tegelda, mitte ainult sellest kirjutada
ning diskuteerida. Ma olen selle ala tõeline fänn, ma olen sellest ise väga palju kasu saanud
ja mulle meeldib, kui ka keegi teine minu artiklitest või koolitustest, või nüüd ka sellest
raamatust kasu saab. See on minu jaoks suur rõõm, mis paneb südame põksuma. Ja kui
see kõik võimaldab mul veel ka arveid maksta ... no mida veel keegi õnneks vajab ...
Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Saavuta oma eesmärgid.
Selle peatüki eesmärk on rääkida eesmärkidest. Kuna me saime eespool aru, et
programmide realiseerimine meid õnnelikuks ei tee, siis vajame teistsugust teed. Mis tee
see on? Jah, see on tarkuse tee.
On üsna loomulik, et juhul, kui me mitte midagi oma elus ette ei võta, ei muutu siin mitte
midagi. Täiesti lootusetu on oodata oma elult teistsuguseid tulemusi, kui me ei muuda oma
tegevus. Ehk siis see, mida me sisse paneme, tuleb ka välja. Kui aga senine sisend on
tootnud ebarahuldavaid tulemusi, ei saa oodata tulemuste muutust ilma, et muudaks
sisendeid. See vist sai nüüd päris keeruliselt sõnastades. Mul hakkas juba küsimus
tekkima, kas ma ikka oskan nii hästi kirjutada, nagu ma eespool reklaamisin. Proovin siis
uuesti.
Isegi, kui me oleme vabanenud kõikidest ühiskondlikest programmidest, ei tähenda see, et
me peaksime istuma metsas ja ainult mediteerima. Ei, elu on külluslik ja meil kõikidel on
sünnipärane õigus sellest küllusest osa saada. Küsimus on vaid, missugusel viisil me
püüame selle külluse poti äärde pääseda - kas läbi programmide realiseerimise ning selle
läbi õnne ja vabaduse kogemise, või oma tegelike oskuste realiseerimise läbi, mis toob
õnne ning vabaduse meile kätte loomulikul viisil.
Kui me mõistame, mis on “meie ala” ja milles me tugevad oleme, oleme astunud juba suure
sammu edasi. Me oleme julgenud lahti lasta ühiskondlikust programmist ja keskenduda
sellele, kes me siis tegelikult oleme. Kuid see oli ju alles esimene samm. See, et ma
mõistsin, et ma oskan kirjutada ning ma julgen lava peal rääkida, ei tähenda seda, et ma ei
võiks sellel alal endale eesmärke seada. Ning ka rahalist küllust kogeda. Universum on ju
külluslik, tõenäoliselt ootab see, et ka kõik selle sees oleks külluslik. Nii ka inimesed. Ma
usun, et just seepärast sünnivad kõik inimesed siia maailma just tema jaoks unikaalsete
omadustega, mille äratundmisel ja kasutamisel oskab ta teistele inimestele tõelist väärtust
pakkuda. Ja kui teised inimesed tunnustavad tema oskusi ning nad tunnevad, et saadav
väärtus on väärt rohkem kui teatud summa raha, siis on nad nõus selle raha ka andma.
Sellisel viisil konverteerub meie poolt loodav väärtus rahaks. See kehtib sõltumata
valdkonnast - kui sa ostad pätsi head leiba, väärtustad sa kõhutäit rohkem kui ühte eurot.
Kui sa ostad auto, väärtustad sa mugavat autosõitu rohkem kui 10 000 eurot. Ning kui sa
väärtustad enesearengu koolituselt või sellest raamatust saadavat informatsiooni rohkem
kui 10 eurot, oled sa valmis ka saadava informatsiooni eest raha välja andma.
Antud näide puudutab ainult raha, kuid see kehtib ka kõikide teiste valdkondade kohta.
Mitte keegi maailmas ei tohiks öelda, et me ei peaks püstitama eesmärke ning nende
suunas liikuma. Meile on ju looduse poolt kaasa antud intellekt, mida kasutades suudame
välja mõelda ja töötada imelisi asju. Inimesed on välja töötanud kogu tehnoloogia, mida
me igapäevaselt kasutame. Ja see kõik on super. Seega küsimus ei ole selles, et me ei peaks
püstitama eesmärke, vaid pigem ehk hoopis selles, kelle eesmärke me püsitame ning
kuidas me nende eesmärkide suunas liigume: kas eesmärgid on ühiskonna poolt
programmeeritud või meie enda omad, ning kas me saavutame oma eesmärgid läbi
depressiooni ja südameinfarktide või tegutsedes rahulikult, olles õnnelik ning tundes
eesmärkide saavutamisest rõõmu?
Kas eesmärkide püstitamine on hea?
Kas sa oled kuulnud ütlust "Ihalda kõike. Ära klammerdu millessegi. Võta tänuga vastu
see, mis sulle antakase"?
Selles ütluses sisaldub väga suur tarkus, kuna see annab meile ette tegutsemise viisi, mis
viib meid küll eesmärkidele lähemale, kuid ei tekita meis stressi ning pingeid.
Kuna meie Universum on külluslik, siis jätkub siin küllust kõikidele inimestele. Miks ei
peaks siis iga üksik indiviid soovima ilusat, õnnelikku ning külluslikku elu? Jah, muidugi
võiks. Iga inimese sünnipärane õigus on olla õnnelik ja kogeda küllust - mitte keegi ei
peaks kannatama ning tundma kogu aeg millestki puudust.
Just seda iseloomustabki selle ütluse esimene osa - ihalda kõike. Jah, ihalda, soovi ning
taha elada oma unistuste elu. Sa võid soovida rikkust, kui see sinu tuju heaks teeb. Sa võid
soovida kõiki neid ilusaid riideid ja ehteid, kui sa arvad, et need su õnnelikuks teevad. Ja
mehed võivad soovida ka kõiki neid kalleid autosid, kaatreid ja isegi eralennukeid, mis
nende silmad särama panevad. See on täiesti normaalne.
Mida aga ütleb meile selle targa väite teine osa? Jah, see ütleb "Ära klammerdu millessegi",
mis näitab, et me võime küll soovida kõiki neid ilusaid asju, aga ära pane oma õnne, rõõmu
ning rahulolu nendest asjadest sõltuvusse. Ära samastu oma eesmärgiga ning ära arva, et
senikaua, kuni sa kõiki neid asju ei saavuta, ei olegi sinu elu elamist väärt. Muidugi on see
elamist väärt. Vaata enda ümber, vaata kui palju on seal ilu ja rõõmu, mille me sageli ise
enda peas vihaks ning kibestumuseks muudame. Ja mis on tihtipeale selle põhjuseks? Jah,
justnimelt klammerdumine oma eesmärkidesse - me ei leia põhjust naeratada ning oma
elust rõõmu tunda, kui meile tundub, et me ei liigu oma eesmärkide suunas piisavalt
kiiresti või just sellisel viisil, nagu me seda oma peas ette kujutama.
Ole vaba. Ole vaba oma eesmärkidest ning unistustest. Ära pane oma heaolu sõltuvusse
sellest, mida sa ei ole veel saavutanud. Püüa lihtsalt nautida praegust hetke, sest see on
tõepoolest ainuke hetk, mis sul olemas on. Praegusel hetkel ei ole mõtet muretseda selle
üle, kas sa ikka minevikus tegid endast parima, et senised tulemused oleksid
maksimaalsed, ning samuti ei ole mõtet liigselt oma pead vaevata selle üle, kas praegused
tegevused on piisavad, et sinu tulemused tulevikus vastaksid sinu ootustele. Anna lihtsalt
igal hetkel endast parim, ja võta tänuga vastu see, mille elu sulle tegelikult kätte toob.
Just seda ütleb meile eespool mainitud lause kolmas osa - võta tänuga vastu see, mis sulle
antakse. Mõtle korraks oma elu peale ja ütle endale ausalt, mida sa saad muuta ning mida
ei saa? Ma aitan sind natukene - sa saad muuta kolme asja: a) sa saad muuta seda, millest
sa mõtled; b) sa saad muuta seda, mida sa räägid; ja c) sa saad muuta seda, mida sa teed.
Ning ongi kõik. Palju rohkem ruumi midagi ära teha just praegusel hetkel ei ole. Sa ei saa
muuta mitte midagi, mis on juba juhtunud, ja sa ei saa muuta ka seda, mis juhtub
tegelikult homme. Ei, sa saad praegu anda endast läbi mõtlemise, rääkimise ning
tegutsemise parima, et homne päev vastaks sinu ootustele, kuid praktikas saad sa siiski
vaid vastu võtta selle, mis tegelikult tuleb.
Siinjuures meenub mulle üks zen-lugu, mis antud olukorda hästi iseloomustab:
Ühe Jaapani ülikooli professorid tulevad zen-kloostrisse, et uurida, kuidas mungad seal
rasketes tingimustes elavad ning zen-õpetust omandavad. Mis aga professoreid siiralt
üllatab, on munkade rõõmus meel ning sõbralik ja vaba suhtumine ellu ning külalistesse.
Üks professor ei suuda kiusatusele vastu panna ning küsib peamungalt: "Kuidas kõik
need mungad nii rõõmsad on - kas nendel ei ole üldse muresid?". Peamunk vastas
naeratades: "Need mungad teavad, et see, mis juhtus eile, on juba juhtunud. Nad ei saa
seda enam muuta. See, mis juhtub homme, on alles juhtumata. Ka seda nad ei saa
muuta. Mida nad aga saavad muuta, on tunda rõõmu praegusest hetkest ning nautida
seda täielikult".
See lugu näitab meile ilmekalt, kuidas ka meie oma ellu ja eesmärkidesse suhtuda võime -
teades, et minevik on ära olnud, ja tulevikku ei ole veel, jääbki meile alles ainult praegune
hetk, milles mõelda, rääkida ning tegutseda viisil, et meie tulevik pakuks meile rõõmu ja
naudingut, kuid mitte muretseda selle üle, kas see tegelikult ka niimoodi välja kukub.
Mõnikord satuvad inimesed segadusse, kui nad loevad mõnda inspireerivat raamatut, mis
soovitab mitte klammerduda materiaalsesse maailma ning oma eesmärkidesse. Lugejad
tõlgendavad seda viisil, et igasugune asjade ja hea elu soovimine on pahe. Neile jääb mulje,
et õnne ning rahuni viib meid see, kui me loobume kõikidest asjadest oma elus ning laseme
elul lihtsalt minna selles suunas, kuhu see ise minna soovib. Me oleme küll pankrotis, aga
väga vaimsed ning vähemalt enda arvates ka õnnelikud.
Millest selline arvamus inimestel tekib?
Ma usun, et see tekib just eelkõige seetõttu, et inimesed ei oska oma elus leida tasakaalu
eesmärkide ning sisemise rahu vahel. Kuna enese arendamise raamatud ning seminarid
jagunevad tihti kahte gruppi, millest esimesed soovitavad vabaneda igasugusest
materiaalsusest ning eesmärkidest, ja samas teised soovitavad elada ainult oma
eesmärkide ning unistuste nimel, tunnevadki inimesed, et nad peaksid justkui valima kahe
äärmusliku variandi vahel. Ühed valivadki siis äärmusliku vaimsuse ning püüavad loobuda
kõikidest materiaalsetest hüvedest, mida nad nimetavad klammerdumise objektideks, ja
mis ei vii õnneni, ning teised valivad äärmusliku püüdlemise rikkuse poole, uskudes, et
ainuke viis elust rõõmu tunda, on elada absoluutses luksuses.
Kuid ehk on olemas ka kolmas tee - mõõdukas kesktee.
Eelmises lõigus kirjeldatud kaks äärmuslikku ellu suhtumise viisi on otseselt seotud
raamatu kolmandas peatükis käsitletud Universumi kahe printsiibiga - tagasitõmbumine
allikasse ning loomine. Juhul, kui me valime äärmusliku tagasitõmbumise allikasse,
taandame ennast üha enam materiaalsest maailmast, sellega seotud kohustustest ning ka
selle poolt pakutavatest hüvedest. Kui me valime aga äärmusliku loomise, oleme pidevalt
oma hiiglaslike eesmärkide meelevallas ning meil ei ole päeva jooksul ühtegi sekundit, et
küsida endalt: "Miks ma seda kõike ikka teen?".
Mida siis teha?
Ma usun, et kõige sobilikum viis leida sisemist rahu ning samal ajal kogeda ka
materiaalsest maailmast tulenevaid naudinguid, on olla mõõdukas ka enese arendamisega.
Kui sa vaatad allpool olevat joonist, siis vasakul pool on äärmuslikud enesearendajad. Nad
soovivad loobuda täielikult materiaalsusest, pugedes väite taha, et tegelikult ei ole mitte
midagi meie maailmas reaalset, see on energia ning kogu see trall materiaalsete väärtuste
ümber on üks suur illusioon. Nad on väga vaimsed, head ning õnnelikud inimesed. Nende
ainukene mure on see, et kuna nad siiski elavad materiaalses maailmas, tunnevad nad
sageli rahalist puudust. Kuna nad panustavad enamuse oma ajast vaimsele tööle
iseendaga, ja nad ei loo välismaailma ning teistele inimestele piisavalt väärtust, ei saa see
väärtus ümber konverteeruda ka rahaks. Seega elavad nad sageli isikliku finantskriisi äärel.
Nad nimetavad end õnnelikuks, aga nad on pankrotis.
Teise äärmuse, mida iseloomustab joonisel parem serv, moodustavad eesmärgimeistrid,
kes toetuvad oma elus ainult rahale, mida nad teenivad ning nad nimetavad end
õnnelikuks seetõttu, et nad saavad endale kõike lubada. Kuna nende tahtmised on piiritud,
ja iga järgmine tahtmine ei taga ikka veel hingerahu, lubavad nad endale üha rohkem ning
rohkem. Nendel on kõik olemas, millest keskklass iialgi unistada võiks osata. "Nad ju
peavad olema õnnelikud", mõtlevad teised inimesed. "Ma ju peaks olema õnnelik",
mõtlevad nad ise, ning nad kinnitavad seda ka teistele inimestele, kes nende käest selle
kohta küsivad.
Nende ainuke mure on see, et nende õnnetunne baseerub sellel vanal ja tühjal mahajäetud
linnal, millest eespool juttu juba oli. Iga järjekordse eesmärgi saavutamisel ei tunne nad
ikka veel, et nüüd olen ma õnnelik, vaid nad panevad oma õnnetunde sõltuvusse
järgmisest eesmärgist, mille nad endale püstitavad, ja mille nimel nad tööle hakkavad. Nad
ütlevad iseendale, et ma tean, et kui ma nüüd ka selle asja ära teen, siis tunnen ma ennast
püsivalt õnnelikuna. Kuna seda aga ei juhtu mitte kunagi, sest iga järgmise eesmärgi
saavutamine on ka "tühja ning kõleda linna" külastamine, tunnevad nad pidevalt eneses
kasvavat hirmu ning stressi. Nad on üleeesmärgistatud, aga depressioonis.
Missugune on lahendus?
Nagu ma eespool juba mainisin, võib lahendus peituda mõõdukuses. Nii nagu meie loodus
on mõõdukas ning tasakaalus igas pisemaski aspektis, peaksime ka meie oma elus valima
mõõduka kesktee. Mitte püüdma minna äärmustesse - ja seda igas valdkonnas, olgu selleks
siis kaalu langetamine, toitumise muutmine, kellegi armastamine ning kindlasti ka raha
teenimine.
Mõõdukat tegutsemist, millega kaasneb püsiv rõõm ning rahulolu, iseloomustab joonise
keskel asuv naerunägu - siin oled sa teadlikult rõõmsameelne. Selles punktis koged sa
mõõdukalt Universumi mõlemat printsiipi, ja sa ei klammerdu kummassegi äärmusesse.
Sa leiad aega tegelda iseendaga ning sa töötad selle nimel, et tagada eneses pidev sisemine
rahu, kuid sa ei jäta tahaplaanile ka oma elu materiaalses maailmas. Sul on perekond, kes
vajab sinu tuge ning sul on võib-olla eluasemelaen, mis vajab maksmist, et tagada endale
ning oma perele ilus ning mugav kodu. Sellises olukorras püstitad sa eesmärke, kuid sa
teed seda teadlikult ning lähtuvalt oma sisemistest ressurssidest ja väärtustest, mitte aga
väljastpoolt omaks võetud programmidest. Sa oled õnnelik, sest sa teadvustad, mis on sinu
roll siin maailmas. Ning sul on ka piisavalt raha, et sellest maailmast rõõmu ning
naudingut tunda.
Sellist lähenemist elule nimetan ma teadlikuks eesmärkide saavutamiseks, mis välistab nii
klammerdumise kui ka apaatsuse materiaalse maailma suhtes. Sa saavutad oma eesmärke
teadlikult juhul, kui sa soovid näiteks uut töökohta või uut kleiti. Sa saad aru, et praegune
töökoht või kleit jääb sulle “väheks” ning sulle meeldiks töötada mujal või kanda uut kleiti.
“Ahaa, mul on tahtmine”, võid sa nüüd enda sees avastada. Kuid mis siis! Loomulikult on
see tahtmine, aga täiesti teadvustatud tahtmine. Ning sa ei klammerdu sellesse tahtmisse.
Sa ütled hoopis: “Ma tean, et mul on tahtmine saada uus töökoht või kleit, ning ma annan
endast maksimumi, et see endale saada. Ma töötan selleks, ma annan endast parima. Kuid
ma ei pane oma praegust meelerahu sõltuvusse sellest eesmärgist. Kui ma saan uue
töökoha, on kõik väga super. Kui ma saan selle uue kleidi, olen ma rõõmus. Kuid minu elu
on hea ka juhul, kui ma seda veel ei saa. Nii kaua töötan ma lihtsalt rõõmus edasi.
Rahulikult, õnnelikult, kuni ma oma eesmärgid saavutan”. Selline on teadlik eesmärkide
saavutamine.
Eesmärkide teadlik saavutamine
Nüüdseks oled sa enam kui poole sellest raamatust läbi lugenud. See on olnud tihti
filosoofiline ja teoreetiline, kuid ma tõesti püüdsin edasi anda ka kogemusliku ning
praktilise aspekti. Ma siiralt loodan, et sa said mõtteid ning inspiratsiooni, et jälgida oma
tahtmisi, ja oled valmis nendest ka tasapisi vabanema. Kuid see ei ole veel siiski kõik -
nüüd alles töö algab. Nüüd algab töö, et üles leida oskused, milles sa oled tugev ning
realiseerida need töö kaudu, mida sa tõeliselt nautida oskad ning millega tegelemist sa
armastad. See viib sind vabanemiseni ja oma tegelike eesmärkide saavutamiseni.
Just sellest, oma tegelike eesmärkide teadlikust saavutamisest räägib raamatu järgmine
osa. Kui me oleme tõesti osanud märgata ühiskondlikke programme oma peas ning
oskame nendest tasapisi vabaneda, jääb üle ju küsimus: “Mis nüüd edasi? Kui mul ei ole
enam tahtmisi, siis mis mul on?”. Jah, sul on siis alles sinu unikaalsed oskused, milles sa
oled tõeliselt andekas. Tuvasta need ja alusta uut elu valdkonnas, mille jaoks sa oled
tegelikult sündinud. Ja selleks, et sa saavutaksid päris enda valdkonnas kõik oma
eesmärgid, kuid rahulikult, läbi rõõmu ning õnne, soovin ma sinuga järgmistes osades
jagada meie maailma suuri saladusi.
Koolis õpetatakse meile täpselt, kuidas maailm töötab. Meile tutvustatakse Newtoni
seaduseid ning räägitakse Darwini evolutsiooniteooriat. Ning lõppu lisatakse, et juhul, kui
me soovime olla õnnelikud ja edukad, peame olema tugevad, armutud ning kartmatud.
Tööta, tööta, tööta ...
Jah, töö tegemine on meie elu igapäevane osa ning ilma töö tegemiseta ei ole võimalik
eesmärke saavutada, kuid nüüd sa tead, et on väga suur erinevus, missuguseid eesmärke
me teenime ning mis valdkonnas me neid teenime. Ja nüüd lisandub siia veel üks põnev
dimensioon.
Koolis räägitakse meile, et juhul, kui me soovime oma eesmärke saavutada, peame kõik ise
ära tegema. Aga viimase saja aasta jooksul on meie enda teadlased avastanud midagi väga
kummalist ja huvitavat. Nimelt ütlevad nad, et juhul, kui me oleme rõõmsameelsed,
õnnelikud ja positiivsed, toetab meie maailm meie eesmärke. Jah, sa lugesid õigesti. Meie
maailm, milles me elame, just see, mida me tavaliselt peame külmaks ja kõledaks
keskkonnaks, toetab meie eesmärke. Ma tean, et see kõlab uskumatu ja new age
tõekuulutamisena, aga enne kui sa annad lõplikult hävitava hinnangu minu eelmisele
lausele, loe palun see raamat lõpuni.
Peatükk 6. Kuidas meie maailm töötab?
Meie maailm on tulvil raamatutest, filmidest ja koolitustest, mis räägivad enesearengust.
Neid on miljoneid. Ja siiski on seda kõike nii raske uskuda. Meie praktiline meel ei suuda
leppida sellise informatsiooniga, mida ei õpetata meile koolides, ei kajastata igapäevases
meedias ning millele ei ole võimalik ka oma elus kiireid tõendusmaterjale leida.
Ja nii me siis olemegi sattunud olukorda, kus ühelt poolt eesliini “teadjamehed” teed
rajavad, ning meie - tavainimesed - siis väikeste sammudega nendele järele jalutama. Siiski
on põnev ning rõõmus vaadata, kuidas meie ühiskonda on justkui laastamas teatud tüüpi
uus haigus. Kui raamatu esimestes peatükkides oli palju juttu sellest, kuidas suur osa
inimestest on nakatunud ühiskonna hullumeelsesse haigusesse, mis paneb meid kogu aeg
tahtma millegi suurema ja veel parema suunas, siis nüüd on olukord pisikeste sammudega
muutumas - meie maailma on sisenenud uus haigus - eneseleidmine.
Positiivselt “haiguseks” saab seda nähtust muidugi nimetada ainult seetõttu, et tema levik
on epideemiline. Kui vaadata inimeste hulka, kes huvitus enese arendamisest kümme
aastat tagasi, ja võrrelda seda selle massiga, kes tegelevad sellega täna, siis on vahe
vähemalt saja kui mitte tuhande kordne. Piisab sellest, kui külastada raamatupoodi ning
vaadata, kui palju tuleb uut kirjandust välja sisemise arengu ja vaimsete õpetuste
kategoorias. Seda kõike vaadates tekib paratamatult küsimus, mis meie maailmas toimub?
Jah, muidugi on see siiski veel liiga vähe, et nimetada seda kriitiliseks massiks, kuid
jälgides kasvõi enda tutvusringkonnas inimesi, kes veel mõned aastad tagasi olid suurimad
materialistid maailmas, on nüüd enda jaoks avastanud astroloogia, taro kaardid või
meditatsiooni. See on lihtsalt imeline.
Miks me usume ainult materiaalsesse maailma?
Teadlased, filosoofid ning pühamehed on tõeliselt suurte küsimustega tegelenud
aastatuhandeid. Kui Sumeri suurtsivilisatsiooni ajal 3800 aastat eKr andsid inimesed
kõikidele materiaalses maailmas aset leidvatele sündmustele oma tähenduse ka vaimses
maailmas, siis samamoodi oli meie maailm väga spirituaalne ka veel 3000 aastat hiljem
Antiik-Kreeka ajastul, kui filosofeeriti selliste küsimuste üle nagu “Miks me siin oleme?” ja
“Mida me peaksime oma eluga peale hakkama?”. Ning palju ei muutunud ka järgneva
2500 aastaga - veel keskajal oli Euroopas kirikul absoluutne võim. Nii nagu kirik ütles, nii
ka inimesed käitusid. See, mida kirik tõeks kuulutas, tuli võtta ka vankumatult omaks.
Mida siis kirik sel ajal tõeks kuulutas? Üheks oluliseks valdkonnaks oli maailma loomise
lugu, mille kohaselt asetses Maa universumi keskel ja kõik muu tiirles selle ümber. Ka
Päike.
Poola astronoom Mikolaj Kopernik (1473 - 1543) oli esimene inimene, kes väitis oma
raamatus, et võib-olla ei olegi Maa universumi keskpaik, mille ümber kõik tiirleb, vaid
selleks on hoopis Päike. Kiriku jaoks oli see väide muidugi jultumuse tipp ning ta keelas
Koperniku raamatu ära. Kopernikul vaid vedas niipalju, et enne kui kirik ta kätte sai, suri
ta loomulikku surma.
Nii hästi ei läinud aga Koperniku seisukohti kinnitavatel Itaalia teadlastel Giordano Brunol
(1548 – 1600) 16. sajandil ja Galileo Galileil (1564 – 1642) 17. sajandil. Nad mõlemad
kinnitasid Koperniku väidet, mille eest Bruno hukati tuleriidal ja Galilei määrati surma
asemel eluaegsesse koduaresti. Seda ainult tänu sellele, et ta tundis Paavsti isiklikult.
Lisaks sellele, et Galileo Galilei kinnitas Koperniku avastusi, seisnes tema suur panus
teadusrevolutsiooni ka asjaolus, et Galilei pani aluse teaduslikule eksperimenteerimisele ja
katsetulemuste matemaatilise tõlgendamisele. See tähendab, et Galilei oli esimene
teadlane, kes hakkas oma uuringutes tuginema teatud metoodikale, mida oli võimalik
teaduslikult kinnitada. Kuna tema poolt välja töötatud standardid said hiljem aluseks ka
paljude teiste teadlaste uurimistööde läbiviimiseks, muutus kiriku olukord üha kitsamaks -
ta ei saanud enam nii jõuliselt oma seisukohtasid peale suruda, sest teadlased ning teised
inimesed hakkasid üha enam küsima küsimust “Aga kuidas see ikkagi teaduslikult
võimalik on?”. (John Assaraf, Murray Smith, "The Answer")
Niisiis oli tekkimas kiriku ja teaduse vahel suur vastuolu - kirik tugines pühakirjadele,
millesse oli usutud enam kui tuhat aastat ning mille kaudu kontrolliti ühiskonda, kuid
teadus tuli üha enam lagedale uute meetoditega, et kiriku väiteid teaduslikult kontrollida.
Seetõttu oli tekkinud olukord, kus kirik tajus üha enam ohtu ning survet teaduse poolt, ja
ta püüdis teaduse edasist arengut takistada. Samas aga töötasid ka teadlased pidevas
hirmus, sest nad mäletasid hästi, mis oli juhtunud nende eelkäijate Bruno ning Galileiga,
kes olid julgenud kirikule vastu astuda. Kuidas olukorda siis lahendada? Kuidas oleks
võimalik arendada teadust ilma, et kirikuga vastuollu minna?
Kas reaalne on vaid see, mida me näeme ja kuuleme?
Lähenemise, mis jätaks lahti "otsad" nii teadlastele kui ka kirikule, formuleeris edukalt
Prantsuse filosoof Rene’ Descartes (1596 – 1650). Ta lihtsalt lahutas vaimse maailma
materiaalsest ning jagas kõik nähtused kaheks:
1) Materiaalne maailm, mida uurib teadus;
2) Vaimne maailm, mis on kiriku pärusmaa.
Jah, sel hetkel oli see ainuke võimalus, et teadus saaks edasi areneda. Kuna kirik oli
teadusele asunud varmalt vastu töötama, siis teadlased vajasid mingisugust väljapääsu. Ja
selle väljapääsu Descartes ka leidis, “jagades” maailma kirikumeeste ja teadlaste vahel ära.
Sellise avaldusega lõi Descartes maailmakäsitluse, mis on valdav ka tänapäeval ning mis on
aluseks uskumusele, et kõik, mida ei kinnita peavooluteadus, on new age väljamõeldis.
Descartese väite kohaselt on päriselt olemas ainult need asjad, mis on mõõdetavad ja meie
tunnetusvahenditega (nägemine, kuulmine jt) kogetavad, kuid kõik need nähtused, mida ei
saa seletada füüsikaseadustega ning mida ei saa vahetult mõõta ja kogeda, on religioosne
new age väljamõeldis.
Selline paradigma on olnud maailmas valdav viimased nelisada aastat. See ei ole mitte
pelgalt paradigma teaduses, vaid see on nurgakivi kogu inimkonna mõtlemisele,
teadustööle ning tervele maailmakäsitlusele. Selle paradigma kohaselt on Universum
tahketest, materiaalsetest ja elementaarsetest ehitusplokkidest koosnev mehaaniline
süsteem, milles on tõeline vaid see, mida saab mõõta. Mida teaduslike vahenditega mõõta
ei ole võimalik, või mida me ei suuda tajuda oma viie tajumeelega, seda ei ole olemas.
Punkt.
Selles paradigmas ei ole mingit rolli meie tunnetel, mõtetel ega intuitsioonil. Me elame
surnud maailmas, kus isegi kõik elusolendid võrdsustatakse masinatega. Kuidas nii? Sest
nii ütles nelisada aastat tagasi sir Isaac Newton (1643-1727), kui ta lasi erineva massiga
objektidel Pisa tornist alla kukkuda. Newton samastas õuna ja planeetide liikumise, väites,
et nende mõlema liikumapanevaks jõuks on gravitatsioon ja igasugused kõrvalmõjud
puuduvad. Ta ütles, et me elame külmas, kõledas ning kolmemõõtmelises maailmas, kus
kehtivad tema poolt sätestatud füüsikaseadused, mis kirjeldavad ära kõik mõjud selles
maailmas olevatele objektidele. Kuna need seadused on absoluutsed, siis on nende
seaduste kaudu ka kõik sündmused ette ennustatavad - tuleb vaid teada lähteandmeid, ja
sellest lähtuvalt teame pisima detailini, kuidas kõik järgnevad sündmused toimuma
hakkavad. Ning kõik need sündmused, mida ei saa nende seaduste alusel mõõta, kirjeldada
ja prognoosida, ei ole reaalsed, vaid pelgalt religioosne väljamõeldis.
Selline on njuutoni füüsika. Seda õpetatakse meile koolis ning see on peamiseks põhjuseks,
miks maailmas on nii palju inimesi, kes usuvad ainult sellesse, mida on võimalik silmaga
näha ning käega katsuda. Ja seda usuvad ka valdavalt peavoolu teadlased. Küsimus on
ainult, kui kaua veel?
Vaimsed inimesed teevad materiaalset teadust
Tänapäeva teadlasi eristab keskaja teadlastest maailma käsitlemine spirituaalsel tasandil.
Kuigi keskaja teadlased lahutasid teaduse arengu eesmärgil materiaalse ning vaimse
maailma teineteisest, olid nad ise kõik sel ajal sügavalt spirituaalsed ja jumalakartlikud
mehed. Näiteks uskus Descartes, et isegi kui teaduslikus mõttes on vaimne ja materiaalne
maailm lahus, on tegelikult mõlemad loodud ikkagi Jumala poolt. Väga häiris teda ka
meile koolis õpetatud tema kurikuulus väide „Ma mõtlen, järelikult olen ma olemas“.
Descartes ei suutnud kuidagi teaduslikke meetodeid kasutades selgitada „mõtlemise“ osa
selles kuulsas väites. Teda vaevasid selle väite juures küsimused nagu „Kust ikkagi mõtted
tulevad? Kuidas on võimalik, et meie koljus asetseval tükikesel mateerial – ajul – on võime
olla teadvel? Kust tekib teadlikkus? Kui aju lahti lõigata, siis me ei leia ju sealt mõtteid?
Kust need siis sinna tekivad?“.
Samuti illustreerib tolle aja teadlaste vaimsust väljavõte Newtoni kõige tuntumast
teaduslikust tööst „Principia Mathematica“, kus ta kirjutas: „See Päikesest, planeetidest ja
komeetidest koosnev imekaunis süsteem saab kesta ainult targa ja võimsa olendi kaitse
ja valitsuse all ...See Olend ei valitse kõike nagu maailma hing, vaid nagu kõige
Valitseja ...Ta on igavene ja lõpmatu, kõikvõimas ja kõiketeadev ... Ta valitseb kõike ja
teab kõike, mis on või mis saab olla ... Miks on meie süsteemis antud ainult ühele
taevakehale ülesanne jagada kõigele muule valgust ja soojust? Ma ei tea ühtegi muud
põhjust peale selle, et süsteemi Autor arvas heaks nii teha.“
Olukord on samas paradoksaalne. See, et meie peavoolu teadus ning sellest lähtuvalt ka
kogu ühiskond usub ainult materiaalselt mõõdetavasse maailma, ei ole tingitud nende
uskmatusest või nende soovist mitte uskuda. Samuti ei saa selles süüdistada ka Descartest,
keda võib nimetada materiaalse ja vaimse maailma lahutamise isaks. Ei, ka tema tegi seda
headel eesmärkidel, et teadus saaks areneda.
Nii tema kui Newton uskusid ise, et meie maailm täis imesid ei saa olla lihtsalt juhuslike
protsesside tagajärg. Kuid kuna nad ei saanud oma sisemisi seisukohti avalikult
tunnistada, sest vastasel juhul oleksid nad läinud “mängima” kiriku mängumaale, oligi
ajalooliselt ainukene võimalus, et meie inimkond kasvab üles järgmised nelisada aastat
uskudes sellesse, millega tegeleb meie maailma teaduslik osa.
Kõik see, mis jäeti nelisada aastat tagasi kirikumeestele, on kiriku käes ka täna, ja paljudel
inimestel puudub igasugune huvi selle kohta rohkem teada saada. “Seda ei ole ju olemas”,
ütlevad nad. Kuid mitte seepärast, et see ongi religioosne väljamõeldis, vaid seetõttu, et
teaduse areng pani meid sellesse niimoodi uskuma. Vastasel juhul ei oleks meil lennukeid,
mis sõidavad ülehelikiirusel ning kosmoselaevasid, mis põkkuvad kaugel avakosmoses
üksteisega millisekundilise täpsusega.
Mis on sinu jaoks reaalne?
Mida sa vastaksid, kui keegi küsiks sinu käest: “Mis on reaalsus?”. Kas sa oskaksid sellele
anda objektiivse vastuse? Või jääks see subjektiivseks?
Eelmine alapeatükk kirjeldas meile, kuidas meid on õpetatud ajalooliselt uskuma ainult
sellesse, mida me saame oma tunnetusvahenditega kogeda ning teaduslikult mõõta. Sest
see on justkui reaalne. Ma usun, et niimoodi vastaks suurem osa inimestest: “Reaalne on
see, mis on päriselt olemas. Kõik see, mida ma ise kogeda ei saa ning mida teadus ei
kinnita, on pseudoteaduslik väljamõeldis.”
Aga vaatame natukene seda väidet lähemalt. Kui keegi ütleb, et reaalne on see, mida me
saame oma silmaga näha, siis kerkib üles küsimus, mida me saame oma silmaga näha?
Isegi see ei ole ju täielikult objektiivne, vaid puhtalt subjektiivne. Kuidas?
Meie ühiskonnas elab suur hulk inimesi, kellel on prillid. Kui me ütleme, et reaalne on see,
mida me saame ise oma silmaga kinnitada, siis kinnitavad ju hea nägemisega inimene ja
nõrga nägemisega inimene erinevaid asju. Kui nad seisavad kõrvuti ja nende kohal kõrgel
taevas lendab lennuk, siis üks näeb seda, aga teine tänu oma kehvale silmanägemisele ei
näe seda. Seega, kui tugineda ainult nägemismeelele, võib tekkida selles olukorras suur
vaidlus: üks ütleb, et seda lennukit ei ole olemas, sest ta ei näe seda, teine aga kinnitab kätt
südamel hoides, et on tõepoolest, kuna tema silm on ju kuningas.
Juba see lihtne näide tõestab, et me ei saa reaalsust kirjeldada tuginedes ainult oma
tunnetusvahenditele. Inimene, kes on sündinud väga nõrga nägemisega, kogeb hoopis
teistsugust reaalsust kui paljud teised inimesed. Kas ta elab siis ebareaalses maailmas?
Jah, sa võid nüüd öelda, et ta kogeb tegelikku reaalsust siis, kui ta paneb endale ette prillid,
mis muudavad tema nägemise reaalseks ja normaalseks. Ma olen sellega nõus, aga siit
kerkib uus küsimus: “Mis juhtub tema reaalsusega siis, kui ta paneb endale ette liiga head
prillid?”.
Keskmise inimese nägemine on võetud meie ühiskonnas standardiks. See, kes näeb
keskmisest halvemini, kannab prille, et laiendada oma loomulikku nägemise taju, ja et
kogeda maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Kuid kui samamoodi, nagu nõrga
nägemisega inimene laiendab oma nägemise taju näiteks +4 või -4 prillidega, võib ta
laiendada oma nägemise taju veelgi võimsamate prillidega - näiteks kvantprillidega.
Ma ei tea, kas tegelikult on kvantprillid olemas, aga ma toon selle mõiste sisse ainult
piltlikustamise eesmärgil, et mõista, kuidas meie tajude laiendamine muudab meie
arusaamist reaalsusest. Kvantprillid on oma olemuselt väga lihtsad. Kujuta ette ühte väga
võimast mikroskoopi laboris, millega kvantfüüsikud vaatavad meie materiaalse maailma
sisse. See mikroskoop on nii võimas, et sellega ei vaadelda mitte ainult rakke, nagu me
teeme seda gümnaasiumis bioloogia tunnis, vaid teadlased vaatavad
kvantmikroskoopidega rakkudest palju sügavamale. Kvantmikroskoopidega vaatlevad
teadlased hoopiski rakkude sees olevate molekulide sees olevaid aatomeid ning omakorda
nende sees paiknevaid aatomisiseseid osakesi. Jah, just nii sügavale vaatavad teadlased
oma laborites meie maailma sisse.
Ning nüüd kujuta ette, et sul on riiuli pealt võtta just sama võimsad prillid nagu on see
mikroskoop, ja sa paned need endale ette. Missuguseks muutub sinu reaalsus nüüd? Kui sa
kasutad tavapäraseid prille, laiendad sa oma nägemistaju niivõrd, et sa näed oma maailma
selgelt ja teravalt. Kuid kasutades kvantprille, ei tee sa mitte midagi muud kui seda, et sa
laiendad oma nägemistaju veelgi. Sa ei muutu müstikuks ega selgeltnägijaks, vaid lihtsalt
vahetad prille. Ning see, missuguseks sinu reaalsus nende uute prillidega muutub, võib
muuta kogu sinu senist maailmakäsitlust.
Mida sa siis näed?
Kui sa vaatad tavaliste prillidega enda ees olevat raamatut, tundub see sinu jaoks olevat
kõva ja tahke mateeria. Kui sa aga kasutad kvantprille ja vaatad seda sama raamatut, kaob
kõva ning tahke maailm ära. Sa näed pisikesi aatomisiseseid osakesi, mis liiguvad tohutul
kiirusel, mis hüppavad ümber aatomi tuuma tiireldes pidevalt ühelt orbiidilt teisele ilma,
et need liiguksid ajas ja ruumis, ning mis on ühel hetkel justkui materiaalsel kujul olemas,
aga siis jällegi kaovad ära. Ja kui sa hakkad nende osakeste sisse piiluma, kaovad need
täiesti - alles jääb vaid teatud sagedusel vibreeriv energia.
Just selline on maailm, mis eksisteerib allpool seda maailma, mida me tavaliselt oleme
reaalseks pidanud. See on kvantmaailm, mis on täpselt sama reaalne nagu raamat sinu
käes või inimene sinu kõrval, aga lihtsalt teistsuguses mõõtkavas. Reaalsus ei ole
muutunud, muutunud on vaid sinu reaalsuse taju.
Tere tulemast kvantmaailma
Kahekümnenda sajandi alguses alanud kvantfüüsika revolutsioon on muutnud paljude
teadlaste ning tavainimeste arusaamist sellest, kuidas meie maailm on üles ehitatud ja mis
reeglid siin kehtivad. Kui me seni oleme harjunud käsitlema oma maailma kindla, tahke
ning täielikult ette ennustatavana, siis peale kvantfüüsiliste avastustega tutvumist võib
meil tekkida soov oma senised arusaamad ümber hinnata. Ja seda ei kipu tegema mitte
ainult tavainimesed, vaid seda tegid omal ajal ka paljud teadlased, kes justkui juhuslikult
komistasid kvantfüüsikaliste avastuste otsa.
Kvantfüüsika tegeleb meie maailma uurimisega selle kõige sügavamal ning pisemal
tasandil. Kui Newtoni füüsika uurib seda, kuidas maailm töötab meie jaoks
tunnetusvahenditega kogetaval skaalal, siis kvantfüüsika uurib meie maailma
aatomisisesel skaalal.
Kogu meie materiaalne maailm koosneb molekulidest, mis omakorda koosnevad
aatomitest, mille sees on aatomisisesed osakesed nagu elektronid, prootonid ja neutronid.
Esimene hämmastav avastus kvantfüüsikute jaoks seisneski selles, et kui tehnoloogia
arenedes tekkis võimalus hakata piiluma elektronide ja teiste osakeste sisse, siis kadus
mateeria teadlaste endi silmade alla ära. Seni oli arvatud, et meie maailm koosneb kõige
pisemal skaalal ümmargustest kiiresti liikuvatest osadest, aga nüüd, kui taheti välja uurida,
missugustest osakestest koosnevad aatomisisesed osakesed ise, avastasid teadlased, et
need ei koosnegi mitte millestki. Nad ise on puhas energia. Meie maailma nii pisikesel
skaalal kaob mateeria ära ning alles jääb ainult teatud sagedusel vibreeriv energia.
Seda sama avastust toetas ka Albert Einsteini kurikuulus valem E=MC2, millega ta
purustas seni levinud seisukoha meie maailmast kui millestki väga tahkest ning püsivast.
Valem E=MC2, ehk siis Energia = Mass x Valguskiirus2, näitab meile, et mateeria ning
energia ei ole üksteisest eraldiseisvad nähtused, vaid ühe ja sama nähtuse kaks erinevat
olekut. See valem näitab, kuidas mateeria transformeerub energiaks, ning energia taas
mateeriaks.
Kui teadlased olid jõudnud meie maailma tegeliku olemuseni - vibreeriva energiani - ,
tekkis nendel loomulikult huvi selle kohta veelgi rohkem teada saada. Oli selleks ka ju
põhjust. Esiteks olid need avastused ümber lükanud kõik seni vankumatult kehtinud
njuutonliku füüsika põhialused, kui ka seetõttu, et peavoolu teadlased ei olnud uusi
avastusi varmad omaks võtma ning nõudsid selle teaduslikuks selgitamiseks üha uusi
fakte. Mis olid siis need avastused, mis lükkasid ümber seni nii kindlalt seisnud
njuutonlikud seisukohad?
Mateeria või energia?
Newtoni füüsika kohaselt on meie maailmas aset leidvad nähtused lõplikult ette
ennustatavad. Tema poolt välja töötatud füüsikaseadused võimaldasid määratleda
objektide liikumise meie maailmas ning täpselt prognoosida tulemused, kui eeltingimused
on teada. Seega on meie maailm njuutonlikus tähenduses deterministlik.
Kvantfüüsikud avastasid aga, et kvanttasandil ei ole meie maailm deterministlik, vaid
hoopiski tõenäosuslik. Nad ütlesid, et aatomisisesel tasandil ei ole kõik nähtused täpselt
ette ennustatavad, vaid need on tõenäosuslikus olekus - nad võivad käituda energiana
(olles lainefunktsiooni olekus), kuid nad võivad muutuda ka materiaalseteks osakesteks.
Üks eksperiment, millele teadlased laine - osakese fenomeni seletades sageli viitavad, on
Youngi kahe pilu eksperiment, mille käigus avastati, et footon, mis on valguse
elementaarosakene, “otsustab” ise vastavalt olukorrale, kas käituda energeetilise
lainefunktsioonina või materiaalse osakesena. Seda nimetatakse kahe pilu eksperimendiks
seetõttu, et juhul, kui footon tulistada laserist välja plaadi suunas, milles asub üks pilu,
läbib footon selle pilu ilusti materiaalse osakesena. Kuid juhul, kui asetada footoni ette
plaat, millel on kaks pilu, ehk siis footon peab “otsustama”, kummast pilust ta läbi läheb,
valib footon aga teadlaste suureks üllatuseks minna korraga läbi mõlemast pilust. Aga
kuna materiaalse osakesena ei ole võimalik korraga kahest pilust läbi minna, siis
“otsustabki” footon võtta energeetilise laine kuju, mis võimaldab tal korraga kahest pilust
läbi minna.
Youngi eksperiment on vaid üks näide sellest, kuidas meie maailmas kvanttasandil asjad
toimivad. Uurides meie maailma lähemalt, mõistsid teadlased, et subatomaarsed osakesed
ei ole tahked, vaid vibreerivad määramatud energiapaketid, mida ei ole võimalik täpselt
mõõta ega eraldi võttes mõista. Need on skisofreenilised, käitudes aeg-ajalt osakestena -
piiratud ruumis paiknevate konkreetsete asjadena - ja mõnikord lainena - vibreeriva ja
difuussema nähtusena, mis hõlmas suuremat aja ja ruumi regiooni - ning mõnikord
samaaegselt laine ja osakesena. Kvantosakesed on kõikjalolevad, katsetades ühest
energiaseisundist teise üle minnes kõiki võimalikke orbiite ühekorraga - nagu
kinnisvaraostja, kes püüab elada ühel ja samal ajal kõigis elamurajooni majades, enne kui
langetab otsuse, kuhu kolida. Lisaks ei ole kvantmaailmas miski kindel. Puuduvad kindlad
asukohad, eksisteerib ainult tõenäosus, et elektron võib paikneda mingis konkreetses
kohas - pole mingit kindlat sündmust, on ainult tõenäosus, et see võib juhtuda. Teadlased
mõistsid, et üha sügavamale mateeria olemusse piiludes ilmneb, et see ei olegi tegelikult
mateeria, vaid hulk eksperimentaalseid nähtuseid, mis esinevad samaaegselt igal pool.
Mateeria fundamentaaltasandil ei ole universum mitte staatiline ja kindel, vaid maailm ja
kõik selles leiduvad seosed on ebakindlad ja etteennustamatud - see on puhta potentsiaali,
lõputute võimaluste seisund. (Lynne McTaggart, "Väli", lk 37)
Teadlased nimetasid selle seisundi, milles meie maailm fundamentaaltasandil asub,
superpositsiooniks. See on kõikide võimaluste tõenäosuslik realiseerimise väli ehk
kvantsupp, kus ei ole veel midagi kindlat ja lõplikku “otsustatud”. See on nagu hangumata
tarretis köögis, mis pikkamööda oma lõplikku kujunemist ootab.
Kuid millest see lõplik kujunemine siis sõltub? Me ju kogeme hetkel materiaalset maailma
- kuidas saab hangumata süldist sinu toa keskele näiteks laud?
Teadvus loob energiast mateeria
Youngi kahe pilu eksperiment üllatas teadlasi siiralt, kuna selle tulemused olid vastuolus
kogu nende senise maailmakäsitlusega. Nende peas oli vaid üks küsimus: “Kuidas on see
võimalik?”.
Aga ega teadlased ka rumalad ei ole. Kui nad said aru, et footon ise otsustab, kas olla laine
või osake, soovisid nad loomulikult seda otsustamise hetke lähemalt uurida. Neid huvitas,
kuidas on võimalik, et miski, mida seni oli peetud “piljardikuuli” omadustega universumi
ehitusplokiks, suudab nüüd vastavalt olukorrale otsustada, kuidas on õigem käituda. Et
seda välja uurida, asetasid teadlased plaadi juurde, milles pilud asusid, vastava kaamera,
mis võimaldas jälgida, kuidas osakene siis laineks muutub. Aga üllatus, üllatus ...
kvantfüüsika on veelgi kummalisem kui teadlased oleksid osanud arvata. Selgus, et juhul,
kui teadlane jälgis läbi kaamera footonit, ei võtnudki see enam laine kuju, vaid läbis alati
ühe pilu kahest, mitte kaks korraga.
Selline tulemus jahmatas teadlasi veelgi. Nad ei mõistnud, kuidas saab olla nende vaatlusel
mõju osakese käitumisele. Newtoni või klassikalise füüsika kohaselt ei ole ju selline mõju
võimalik. Newtoni füüsika kohaselt eksisteerib meie maailm meist - vaatlejast (oma
maailma kogejast) - täiesti sõltumatult ning me saame objektidele mõju avaldada ainult
otsest jõudu rakendades. Nüüd aga selgus, et mingil kummalisel viisil mõjutas teadlase
lihtne vaatlusakt footoni otsust muutuda lainefunktsioonist materiaalseks osakeseks.
Youngi kahe pilu eksperiment ei olnud ainuke, mis kinnitas seda kummalist kvantfüüsika
omadust. Sama kinnitasid ka kvantfüüsika rajajateks peetavate Niels Bohri ja Werner
Heisenbergi katsed. Nimelt panid Bohr ja Heisenberg oma katsetes tähele, et elektronid ei
käitu mitte konkreetse osakese või üksusena, vaid see eksisteerib hoopiski potentsiaalina,
superpositsioonina või kõigi võimaluste summana kuni me teda vaatleme või mõõtma
hakkame; mõõtmise või vaatluse ajal fikseerub ta aga kindlasse seisundisse. Kui me oleme
aga vaatluse või mõõtmise lõpetanud, kaob elektron tagasi kõikide võimaluste eetrisse
(Lynne McTaggart "Väli", lk 152).
Selline avastus tekitab muidugi meis palju küsimusi meie maailma olemuse kohta. Kuna
eelpool kirjeldatud katsed demonstreerisid, et enne vaatlusakti - enne inimese poolset
maailma kogemist - on kogu meie maailm superpositsioonis, tekib küsimus, missugune on
meie maailm ajal, kui me seda ei vaatle, ei koge. Näiteks omandab filosoofiline küsimus
“Kas puu teeb kukkudes häält, kui keegi ei ole seda kuulamas?” antud juhul täiesti uue
tähenduse. Kuna Bohr ja Heisenberg väidvad, et enne vaatlusakti ei ole meie maailm veel
lõplikult välja kujunenud, see on kõikide võimaluste olekus, ning meie enda teadvus on
see, mis loob sellest võimaluste olekust ühe konkreetse tulemuse, siis juhul, kui metsas ei
ole puu kukkumise hetkel ühtegi teadvust seda kuulmas - vaatlemas -, ei tee ka puu
kukkumine häält. Tegelikult aga ei saa isegi niimoodi seda sõnastada, sest juhul, kui keegi
ei ole seda kuulamas, siis ei ole häält - mittehäält lihtsalt olemas veel. Mitte, et puu kukuks
vaikselt, mis on ka ju helilise tähendusega, vaid seda sündmust ei oleks lihtsalt olemas.
Lisaks on kvantfüüsika iseloomustamiseks kasutatud näidet, kus kõik maailma inimesed
lõpetaksid ühel hetkel Kuu vaatamise. Mis sa arvad, mis siis Kuuga juhtuks? Jah, see kaoks
ära materiaalsel kujul. Kuu eksisteeriks edasi kvantsupis ehk kõikide võimaluste väljas
potentsiaalina Kuuks saada, aga reaalselt saab see Kuuks taas alles siis, kui keegi seda
vaatab. Ma tean, et see tundub olevat üle mõistuse. Samas usun ma, et see on täiesti
normaalne, mida kinnitab ka Niels Bohri enda ütlus: “Need inimesed, kes kvantfüüsikast
esimest korda kuuldes ei ole šokeeritud, ei ole sellest lihtsalt aru saanud”.
Kas me loome siis ka majad, autod ning inimesed?
Niisiis said teadlased aru, et kui klassikaline füüsika ütleb, et meie maailm eksisteerib
meist täiesti sõltumatult ja me mõjutame seda ainult läbi konkreetsete tegevuste, siis uus
füüsika ütles, et meil on meie maailma loomisel kõige olulisem roll. Kui njuutonlikud
füüsikud ütlevad, et Kuu taevas eksisteerib olenemata sellest, kas me seda vaatleme või
mitte, siis kvantfüüsikud ütlevad, et see eksisteerib seal ainult seepärast, et me seda
vaatame. Hämmastav, kas pole?
Jah, see kõik tundub teoorias väga ilus. Aga kuidas me saame seda kogeda praktikas,
mõlkusid teadlastel peas mõtted. Me võime küll teoretiseerida, et Kuu kaob taevast, kui me
seda ei vaata, aga palju olulisem on mõista, kas meie teadvus suudab mõjutada ka kõiki
neid objekte, mis ümbritsevad meid meie igapäevases elus - teised inimesed, autod,
majad? Ka need objektid koosnevad täpselt samasugusest algmaterjalist, ka need objektid
on enne vaatluse toimumist superpositsioonis, ja ka need objektid peaksid kvantsupist
ilmuma ainult sel hetkel, kui sekkub teadvus. Kas neid objekte siis ei eksisteerigi meist
sõltumatult ja enne meie poolset nende kogemist? Kas juhul, kui ma lendan nädalaks
Pariisi, kaob minu Tallinnasse jääv sõber minu maailmast täielikult ning ta “taaselustub”
hetkel, kui ma talle Pariisist helistan või koju naasen? Need on küsimused, mis on juba
palju praktilisemad ning avaldavad ka otsest mõju meie igapäevasele elukvaliteedile.
Mõeldu tehtud, uurime välja ...
Esimene inimene, kes eksperimentaalsel viisil sellele küsimusele vastust otsima hakkas, oli
Saksa päritolu teadlane Helmut Schmidt. Schmidt konstrueeris nende katsete
läbiviimiseks seadme, mille ta nimetas juhuslike numbrite generaatoriks ehk inglise keeles
lühend RNG (Random Number Generator). Selle seadeldise ning sellele järgnenud, samuti
Schmidti poolt välja töötatud, juhusliku “kulli-kirja” viskamise masina eesmärk oli anda
vastus küsimusele: “Kas inimese teadvus suudab mõjutada mehaanilise masina poolt
tehtavat tööd?”.
RNG masinate tööpõhimõte oli väga lihtne. Neutraalses olekus töötades andsid need
teatud perioodi vältel alati kullidele - kirjadele tulemuseks 50/50 - ehk siis pooled
tulemustest olid kullid ja pooled kirjad. Schmidti katse eesmärk oli tõestada, kas inimesed
suudavad oma tahte abil seda tulemust mõjutada? Ehk kas inimene suudab soovi korral
panna masinat andma kulle rohkem kui kirju, või vastupidi?
Ning nad suutsidki - Schmidti suureks üllatuseks suutis inimese teadvus masina selle
juhuslikkusest välja viia. Sadade katseseeriate tulemusena mõistis Schmidt, et ta on millegi
väga olulise jälil, kui neutraalses olekus 50/50 tulemusega “ringi jalutav” masin andis
mõnedes eksperimentides tulemuseks koguni 54% kulli või kirja kasuks. Selline hälve
keskmisest on statistiliselt väga oluline ning tõenäosus, et see on juhuslik, on väga väike.
Schmidti katseid jätkas Ameerika rakendusteaduste professor ja sel ajal Princetoni
ülikoolis töötav teadlane Robert Jahn. Kuna Jahni üllatasid tema juhendamise all
läbiviidud esmaste RNG-katsete tulemused, otsustas ta sellele valdkonnale rohkem
tähelepanu pöörata ning arendas selleks koostöös Chicago ülikooli arengupsühholoogi
Brenda Dunniga RNG masinaid edasi, tagamaks nende suurem täpsus ning
elimineerimaks väliseid mõjusid masina töötulemustele. Täiustatud masina nimetus ei
olnud enam juhuslike numbrite generaator RNG, vaid juhuslike sündmuste generaator
REG (Random Event Generator), mille juhuslikeks väljunditeks olid number ühed ja
nullid. Lisaks tehnoloogia täiustamisele leidsid teadlased, et tagamaks tõesti selge
arusaamine, mis antud valdkonnas tegelikult aset leidmas on, tuleb oluliselt rangemaks
muuta ka katsete läbiviimise metoodikat ning selle protokollimise korda. Nad muutsid
katsed kolmetasandiliseks, kus esimeses faasis pidi katseisik “tahtma”, et masin annaks
rohkem ühtesid kui nulle, teises faasis pidi sama katseisik “tahtma”, et masin annaks
rohkem nulle kui ühtesid, ja kolmandas faasis pidid nad hoiduma igasugustest püüetest
masinat mõjutada.
Kuigi selline range lähenemine oli võrreldes Schmidti RNG katsetega oluliselt täpsem ning
teaduslikum, ei erinenud tulemused siiski palju Schmidti omadest. Peale 5000 uuringut
võtsid Jahn ning Dunne esmased tulemused ühel pühapäeva õhtul kokku ja tulemused
jahmatasid neid mõlemaid. Nimelt olid graafikud, mis kirjeldasid vastavalt “tahan rohkem
ühtesid” ja “tahan rohkem nulle” liikunud täiesti vastassuundades, mis näitas ilmekalt,
kuidas juhuslikust 50/50 tulemusest ei olnud märkigi. Kui kõrvalekaldeid juhuslikkuse
piiridest ei oleks esinenud, siis pidanuksid mõlemad graafiku kõverad istuma täpselt
juhusliku kõvera otsas ning nende keskväärtus pidanuks olema 100 (Lynne McTaggart
"Väli", lk 170). Kuid antud juhul oli pilt vastupidine - kavatsus saada rohkem ühtesid kui
nulle oli liikunud tõenäosuslikust kõverat paremale ning kavatsus saada rohkem nulle kui
ühtesid oli liikunud sellest vasakule. See oli olnud nii range teaduslik uuring kui üldse
võmalik, ometi olid katseisikud - kõik tavalised inimesed, kellest ükski ei olnud
ülemeeleliste võimetega superstaar - suutnud masina juhuslikku liikumist lihtsalt oma
tahteaktiga mõjutada. (Lynne McTaggart "Väli", lk 171)
Imed REG masinatega ei lõppenud. Kui Jahn ning Dunn viisid läbi katseid inimestega, et
mõista, kas inimese teadvus suudab mateeriat mõjutada, siis Prantsuse teadlane Rene’
Peoc’h viis Jahni REG aparaadi ümberehitatud versiooni kasutades läbi geniaalse
eksperimendi linnupoegadega. Niipea kui nad sündisid, muudeti liikuv REG-seade
“vermimise” abil nene “emaks”. Seejärel asetati robot linnupoegade puuri kõrvale ja lasti
sellel vabalt ringi liikuda, samal ajal kui Peoc’h selle trajektoori jälgis. Mõne aja pärast oli
selge - robot liikus linnupoegade suunas sagedamini kui ta oleks seda vabalt rännates
teinud. Linnupoegade soov olla ema ligidal oli “tähenduslik taotlus”, mis näis mõjutavat
masinat nii, et see liikus ligemale. Peoc’h viis sarnase eksperimendi läbi ka
küülikupoegadega. Ta asetas liikuvale REG-seadmele küülikupoegades vastumeelsust
tekitava ereda lambi. Katseandmeid analüüsides ilmnes, et küülikud suutsid tahte abil
masinat endast edukalt eemal hoida (Lynne McTaggart "Väli", 175).
Mida näitavad meile eespool kirjeldatud eksperimentide tulemused? Need näitavad, et
mingil kummalisel viisil on teadvusel - sõltumata, kas inimese teadvus või looma teadvus -
võime interakteeruda materiaalse maailmaga ning seda teatud tasandil mõjutada. Kuna
hilisemad katsed, mis Jahni ning Dunne poolt läbi viidi, olid tõepoolest väga rangete
teaduslike meetodite alusel teostatud, ei ole õige väita, et need katsed oleks olnud
ebaprofessionaalsed või ebateaduslikud. Samuti ei saa väita, et ei kogutud piisavalt
andmeid - andmeid koguti tõesti palju. Näiteks viisid Jahn ning Dunn ainuüksi 12-aastase
perioodi vältel läbi enam kui 2,5 miljonit katsetsüklit, mille käigus selgus, et 52% tsükli
tulemustest kaldusid soovitud suunas ja peaaegu kahel kolmandikul 91 katseisikust oli
õnnestunud seadmeid soovitud suunas mõjutada (Lynne McTaggart "Väli" lk 172).
Kuidas on see võimalik? Ja mis on siis see mehhanism, mille kaudu me oma reaalsust
mõjutame?
Kuna kvantfüüsikast on teada, et osakene saab olla nii lainefunktsioonis kui ka materiaalne
osakene, ja see kehtib kogu mateeria kohta, siis erinevaid tahte-eksperimente läbi viinud
teadlased väidavadki, et samuti on meie teadvus võimeline eksisteerima nii individuaalse
materiaalse teadvuse üksusena, kuid see on võimeline käituma ka lainena ning seeläbi
interakteeruma materiaalse maailmaga sõltumata vahemaadest ning barjääridest. Kontakt
materiaalse maailma ning meie teadvuse vahel tekib sellisel juhul resonantsi tulemusena,
kui meie laine-olekus teadvus saavutab laine-olekus mateeriaga sama sageduse ning nad
hakkavad pulseerima seeläbi ühtse suure lainena. Teaduslikus tähenduses nimetatakse
seda koherentsiks, mis tekib teadvuse ja mateeria vahel.
Siiski huvitas teadlasi veel üks oluline faktor. Nimelt pakkus nendele huvi, missugused on
tegurid, mis soodustavad või pärsivad koherentsi teket teadvuse ning mateeria vahel.
Üheks uurimisalaks oli teadlik teadvus ning alateadvus, mille käigus soovisid teadlased
mõista, kas masina mõjutamise tulemused on paremad juhul, kui katseisik tahab teadlikult
seda mõjutada, või on mõju tugevam juhul, kui katseisikut suudetakse mingil viisil
mõjutada alateadlikult. Sellele küsimusele vastuse saamiseks analüüsiti uuringu ArtREG
tulemusi, mille käigus oli katseisikutele näidatud erinevat tüüpi pilte ning loodeti leida
seost selle vahel, kas juhul, kui inimesele mõni pilt meeldis, suutis ta selle ekraanile
ilmumise sagedust tõsta.
Tulemused näitasid aga hoopis vastupidist olukorda. Katseisikud ei olnud “ilusate ja
tahetud” piltide ekraanile kuvamises kuigi efektiivsed, küll aga tuvastati suurem mõju
piltide puhul, mis langesid arhetüüpsete, ritualistlike ning religioosse ikonograafika
kategooriasse. See oli unenägude sfäär, väljendamatu ja lõplikult seletamatu. Need olid
kujundid, mis läbisid inimeste teadliku mõistuse filtri ning mõjutasid otse nende
alateadvust.
Seega mõistsid teadlased, et koherents materiaalse maailma ning meie individuaalse
teadvuse vahel tekib sügaval alateadlikul tasandil, kus teadvustamata teadvus - meie
kavatsuse eelne maailm - haakub “teadvustamatu” mateeriaga - paigaga, kus kogu
materiaalne maailm on veel superpositsioonis ning kus lõplik mateeria ei ole veel välja
kujunenud.
Alateadvuse jõud
Kas eespool kirjeldavad katsed ei ole mitte hämmastavad? Ning kas need ei ole mitte meie
senist maailmakäsitlust täielikult murdvad? Meid ju õpetatakse elama enda elu just nii,
nagu see meie jaoks välja kukub - kui meil on “vedanud”, siis saame õnnelikuks ja edukaks,
kuid juhul, kui meie saatus seda ei soosi, peame terve elu kannatama puuduse ning
kitsikuse käes. Jah, see on maailmakäsitlus, mille järgi me oleme harjunud elama.
Kuid mida ütlevad meile Schmidti, Jahni ning paljude teiste teadlaste katsete tulemused
teadvuse ning materiaalse maailma seoste kohta? Need ütlevad, et võib-olla ei peagi me
olema ohvrid. Võib-olla on ohvriks olemine meie enda valik teatud alateadlikul tasandil,
kust me loome endale just sellist maailma, nagu me hetkel kogeme.
Kas sa teadsid, et viimase dekaadi avastused aju tööprotsesse uurivas neuroteaduses on
ümber lükanud 80% senistest avastustest selles valdkonnas (John Assaraf, Murray Smith,
"The Answer")? Ja seda vaid meie tehnoloogia kiirele arengule, mis võimaldab teadlastel
jälgida ning analüüsida aju tööd reaalajas juba hetkel, kui see reaalelt töötab, mitte aga
ainult enam tagantjärele analüüsitulemusi interpreteerides.
Üheks oluliseks avastuseks, milleni teadlased on viimaste aastate jooksul jõudnud, on meie
aju neuroplastilisus. Kui seni uskusid neuroteadlased, et inimese aju neuronstruktuur
kujuneb välja tema täiskasvanud ealiseks saamiseks, siis nüüd väidavad nad, et meie aju
on võimeline looma, vabastama ning muutma oma neuronühendusi kuni elu lõpuni. Miks
see nii oluline on?
Inimese aju koosneb neuronistest ehk ajurakkudest. Metafoorilisellt väljendatuna on
täiskasvanud inimese ajus rakke rohkem kui tähti Linnutee galaktikas, mis on väga suur
arv. Praktiliselt väljendatuna on meie ajus rakke umbes sada miljardit. Kuid see ei näita
veel meie aju võimekust. Kuna igal ajurakul on keskmiselt 5000 - 10 000 sünapsit, mille
kaudu see loob ühendusi teiste ajurakkudega, siis korrutades 100 miljardit umbes 7000,
saame ettekujutuse, kui palju on meie ajus neuronühendusi. Ühendusi ajurakkude vahel,
millest igaüks esindab mõtet, ettekujutlust, meenutust või mõnda muud mentaalset
nähtust meie ajus. (John Assaraf, Murray Smith, "The Answer")
Näiteks loed sa hetkel seda raamatut ning nüüd jõudsid aju ja alateadvuse peatüki juurde.
Kui sa ei ole varem kunagi sellist tüüpi informatsiooni oma aju kohta teadnud, siis sel
hetkel, kui uus informatsioon sinu ajju sisenes, loodi selle kohta uus neuronühendus -
teatud ajurakud moodustasid omavahel ühenduse. Ning kuigi sellisel juhul võib jääda
mulje, et igat sündmust peegeldab meie ajus üks ajurakkude omavaheline ühendus, on
tegelikult kogu neuronvõrk omavahel väga keeruliselt läbipõimunud süsteem.
Nagu eelmises lõigus kirjas oli, on igal ajurakul kuni 10 000 sünapsit, mille kaudu see loob
ühendusi teiste ajurakkudega. See on vajalik just selleks, et tagada kogemuste
mitmekesisus meie elus. Mida sa “näed”, kui ma palun sul korraks mõelda õuna peale? Kas
sa näed kollast, punast või rohelist õuna? Kui sa näed kollast õuna, kas sa siis näed seda
puu otsas, puu all või laua peal korvis? Kui sa nägid seda laua peal korvis, võis su mõte
kohe edasi liikuda millelegi, millega see korv sinu jaoks veel seostub - näiteks kinkis selle
korvi sulle kunagi ammu üks hea sõber, kellega sa ei ole suhelnud juba kümme aastat.
Nüüd võis sinu pähe tekkida mõte, et sa peaksid võtma selle sõbraga ühendust, kuna te
veetsite kunagi koos nii palju ilusaid hetki. Mida see sõber teeb? Ahjaa, ta oli müügijuht
ühes tööriistafirmas. Jah, sul on ju vaja uut muruniidukit, sest muru on nii pikaks
kasvanus tagahoovis, aga sinu niiduk läks kaks nädalat tagasi rikki. Ja nii läheb see kõik
edasi ... Aga kuhu jäi siis õun, millest ma palusin sul mõelda?
See väike mõttekäik näitab, kuidas meie aju ning seal olevad neuronühendused töötavad.
Piisab sellest, kui sa mõtled ühe väikese ning ebaolulise asja peale - õun -, ja kohe on sellest
alguse saanud terve lugu kuni selleni välja, et sinu muruniiduk on rikkis. Kas muruniiduk
on kuidagi seotud õunaga? Ei, mitte otseselt, kuid just seda jada mööda, nagu ma
kirjeldasin, on sinu muruniiduk sinu peas seotud selle õunaga. Niimoodi töötab meie aju.
Ja niimoodi satume “mentaalsesse voogu”, mida me kõik oleme kogenud - meile kerkib
pähe üks mõte, millest saab alguse terve pikk lugu, mille käigus me katame ära paljud
erinevad alad oma elust. Me võime järjest niimoodi mõtiskleda viis minutit ja selle aja
jooksul isegi läbi elada mitmeid erinevaid emotsioone, mida mõttepildid meis tekitavad,
unustamata ära, et tegelikult me mõtleme selle kõige vaid välja. See ei ole reaalne ... see on
vaid elektriliste impulsside jada meie ajurakkude vahel.
Neuronühendused on meie elus väga olulised seetõttu, et need iseloomustavad meie
mõttemustreid ning - harjumusi. Kuna meie ajus on tõesti väga palju neuronühendusi, siis
on ju loogiline, et me ei saa kasutada kõiki neid ühendusi samasuguse aktiivsusega. Seega,
mida me kasutame rohkem ning mida vähem?
Ma usun, et sa oled märganud oma mõtlemises teatud mustreid ning harjumusi. Ühel
hetkel avastad, et mõtlesid millestki, mida sa ei tahaks üldse mõelda - näiteks mõnest
võimalust tulevikustsenaariumist, mis ei tõota sulle head. Miks sa siis mõtlesid seda? Miks
sa ei mõelnud selle asemel hoopis sama olukorra positiivsele võimalikule lahendusele?
Mõnel teisel hetkel avastad sa, et sa meenutad mingisuguseid sündmuseid minevikust, mis
teevad sulle haiget - näiteks keegi solvas sind kunagi ning see häirib sind tänaseni. Jällegi,
miks me mõtleme selliseid mõtteid?
Jah, me võime küll küsida endalt, et miks me midagi mõtleme, kuid me kõik teame, et
tegelikult oleme oma mõtlemises automaatsed ning kontroll meie mõtlemise üle
praktiliselt puudub. Selle järelduseni jõudsime tegelikult juba palju lehekülgi tagasi selles
samas raamatus, kui me rääkisime sisemise tähelepanu juhtimisest ning meie
eristamisvõimest. Kuna mõtted kuuluvad ühte mentaalsete objektide gruppi, siis just läbi
teadlikkuse ning eristamisvõime arengu hakkame üha tihedamini märkama enda
mõtlemise automaatsust ja seda vajadusel ka korrigeerima.
Mõtlemise automaatsus saab alguse justnimelt neuronühendustest. Juhul, kui sa näed
midagi oma elus esimest korda ja lood selle tagajärjel uue neuronite vahelise ühenduse, on
see ühendus alguses väga nõrk. Kui sa mitte kunagi enam seda mõtet uuesti ei mõtle, ei
muutu see neuronühendus tugevamaks ning üsna pea unustad sa selle kõik taas.
Kui sa aga hakkad seda mõtet mõtlema iga päev viiskümmend korda, muutub see ühendus
järjest tugevamaks. Alguses vajad sa selle mõtte mõtlemiseks teadlikkust - sa annad endale
korralduse seda mõelda. See on seepärast nii, et ühendus neuronite vahel on jätkuvalt nõrk
ning et seda ühendust aktiveerida, pead sa sellesse sekkuma. Kui sa oled aga seda
ühendust aktiveerinud eelneva poole aasta jooksul igapäevaselt palju kordi, on see
muutunud väga tugevaks. Ning ühel hetkel sa ei vajagi enam teadlikkust, et seda mõtet
mõelda. See on muutunud täiesti automaatseks ning alateadlikuks. Sa mõtled seda ilma
mõtlemata.
Just see juhtub paljude inimestega. On juhtunud nii minuga ning usun, et on juhtunud ka
sinuga. Me kõik ju soovime olla positiivsed, naeratada ning tunda elust rõõmu. Kuid ikka
ja jälle leiame ennast muretsemas. Võib-olla saab see alguse juba kohe hommikul peale
ärkamist - niipea kui silmad avame, tulevad meelde mõtted meie elus lahendamist
vajavatest probleemidest. Või tuled sa õhtul koju, viskad diivani peale pikali, et korraks
lõõgastuda, vaatad korraks oma pähe - ja mida sa leiad sealt? Jälle need mõtted, mis
analüüsivad, muretsevad ning kardavad kõige seda jubedat, mis kunagi võib juhtuda või
mis kunagi juhtus. Miks see nii on?
Alateadlikud uskumused
Just sellised mõtteharjumused näitavad meie neuronühenduste pikaajalist tööd. Kui me
mõtleme mingit tüüpi mõtteid piisavalt pika perioodi vältel, muutuvad need mõtted
automaatseks ning ühel hetkel hakkame nendesse mõtetesse nii siiralt uskuma, et need
muutuvad meie alateadlikeks uskumusteks. Sõltumata, kas see võib olla ka tegelikult tõde
või vale, reaalne või ebareaalne - meie uskumused tekivad sellest, millesse me oleme ise
valinud uskuda ning me oleme end ise programmeerinud oma maailma sellisel viisil
nägema.
Meil on uskumused olemas iga valdkonna kohta oma elus. Olgu selleks raha, armastus,
tervis või kehakaal - meil on selle kõige kohta oma seisukoht. Sellest seisukohast lähtuvalt
näeme oma maailma, püstitame oma eesmärgid ning kaitseme ka enda identiteeti. Kuna
meie identiteet on ka paljuski just see, millesse me usume, siis igasugune kellegi teise püüe
meie seisukohti kahtluse alla seada tundub meile rünnakuna meie kui isiksuse vastu ja me
peame ennast kaitsma.
Aga mõtle nüüd korraks uskumuste peale eelmise peatüki valguses? Kui teadlased
avastasid, et inimese teadvuse ning mateeria vahel tekib koherents alateadlikul tasandil,
kuid meie alateadvus koosneb meie alateadlikest uskumustest, siis missugust maailma me
endale kujundame? Jah, me kujundame endale kogu aeg sellist maailma, millesse me kõige
sügavamal alateadlikul tasandil usume. Selline, missugused on meie uskumused, on ka
meie elu. Või vastupidi vaadates - see, missugune on meie elu praegu, peegeldab seda,
missugused on meie alateadlikud uskumused. Kui meie praegune elu ei rahulda meid, siis
järelikult on selle elu kujunemisel olnud väga suur roll meie enda alateadvusel. Ja juhul,
kui me soovime midagi oma elus muuta, peaksime alustama oma uskumustest - me
peaksime vabanema vanadest ning piiravatest mõttemustritest, ja asendama need uute,
meie tegelike soovidega kooskõlas olevate uskumustega.
Kuna meie uskumused ei ole oma olemuselt tegelikult midagi muud kui meie enda poolt
pika perioodi vältel mõeldud mõtted, siis ei ole võimalik kellelgi teisel meid ka nende
muutmisel aidata. Pigem jõuame taas enda sisemise tähelepanu juhtimise juurde - me
oleme meie jaoks mittesoovitavaid mõtteid mõelnud ning seeläbi endale vastavad
uskumused kujundanud seetõttu, et me ei oska teadvustada endale seda, millest me
mõtleme. Meie mõtlemine on automaatne ja tavaliselt puudub inimestel igasugune roll
mõtlemise reguleerimisele. Me isegi ei teadvusta endale, et see võimalik on. Me samastame
end oma mõtetega ja mõtleme neid mõtteid, mis meil on. Ehk vaid mõnedel üksikutel
hetkedel tunnistame endale, et meil on nii palju negatiivseid mõtteid ning need rõhuvad
meid, kuid sellele vaatamata ei tea me, kuidas oma mõtlemist muuta.
Nüüd sa tead, kui oluline on osata oma mõtlemist reguleerida ja olla teadlik sellest, mis
toimub meie peas. Raamatu eelmistes peatükkides said sa teada, kui oluline on arendada
oma teadlikkust, et me taipaksime, et meis on tahtmised, mis juhivad meie eesmärke ning
sellest lähtuvaid tegevusi. Kuid nüüd on teadlikkusele lisandunud täiendav mõõde - sellel
on otsene mõju ka meie mõtlemisele. Kui meil on madal sisemise tähelepanu juhtimise
oskus, ei suuda me eristada positiivseid mõtteid negatiivsetest, ning objektiivseid mõtteid
väljamõeldud stsenaariumitest. Aga mis on selle tulemus? Jah, me mõtleme neid mõtteid,
mida me oleme harjunud mõtlema ja mida me sageli kõige rohkem kardame. Me kardame,
et tulevikus leiavad aset mingid sündmused, mida me tegelikult ei taha üldse, et need
juhtuksid - me mõtleme nendest, kuna me usume leidvat lahenduse. Aga mis on selle
mõtlemise tegelik tagajärg? Me kujundame selle kaudu oma uskumusi ja hirmu, ning läbi
alateadlike protsesside interakteerudes superpositsioonis oleva materiaalse maailmaga me
hoopis suurendame selle olukorra juhtumise tõenäosust, mitte aga ei lahenda seda
probleemi. Seega, me töötame alateadlikult sellisel juhul enda vastu. Ning see saab alguse
vaid meie madalast teadlikkusest ning meie teadmiste puudumisest. Kuna me ei juhi oma
sisemist tähelepanu, “lubame” me endal mõelda mõtteid, mis ei ole meie hüvanguks, ja
kuna me ei tea, kuidas meie maailm fundamentaaltasandil toimib, suurendame seeläbi
meie poolt mittesoovitavate sündmuste juhtumise tõenäosust.
Nullpunktiväli
Niisiis, teadlased jõudsid oma avastustega nii kaugele, et nad mõistsid, kuidas
individuaalse teadvuse ning materiaalse maailma vahel on olemas teatud müstiline
kontakt. Seda olid ju tõestanud need tuhanded katsed laborites inimeste, masinate ning
loomadega. Kuid nendel puudus vastus küsimusele, kuidas see võimalik on ning mis on
selle kontakti loomise meediumiks?
Kui teadlased oma avastustega edasi liikusid, mõistsid nad ühel hetkel, et allpool kogu
meile teada olevat mateeriat peab eksisteerima midagi veel. Nimelt olid nad avastanud, et
isegi allpool klassikalises füüsikas nullpunktiks nimetatud temperatuuri, milleks on -273
kraadi Celsiuse järgi, kus kogu materiaalne maailma minetab oma tavapärase energeetilise
väärtuse ning aatomisisesed osakesed jäävad seisma, säilib siiski teatud tüüpi osakeste
omavaheline suhtlus ja interaktsioon. Kuna sellel temperatuuril ei toimu aga enam mingit
energeetilist liikumist tavatähenduses, ei saanud nad seda välja nimetada lihtsalt
energiaväljaks. Kuna aga teatud liikumine oli selgelt tuvastatav, said teadlased aru, et
tegemist on millegi veelgi müstilisemaga - see on kogu meie universumit läbiv ühtne
informatsiooni- ehk teadvuse väli.
Müstilisest väljast, milles sisaldub kogu meie minevikku, olevikku ja tulevikku puudutav
informatsioon, on teatud allikad rääkinud juba ammu. Näiteks kirjutab Ungari filosoof
Ervin Laszlo oma raamatus „Teadus ja Akashi väli“ sellest, kuidas India veedades on
sellisest müstilisest väljast juttu olnud juba aastatuhandeid (John Assaraf, Murray Smith
"The Answer"). Samuti käsitlevad sarnast elujõu välja Hiina taoistid ning India joogid,
nimetades need väljad vastavalt chi ja prana väljadeks. Nad ütlevad, et kogu universum
koosneb ühtsest väljast, ei kogu universum on ühtne väli, mille kaudu kõik aset leidvad
nähtused omavahel ühenduses on. See, et meile tunduvad vaimsed, mentaalsed ja
materiaalsed nähtused olevat üksteisest eraldiseisvat, on vaid seetõttu, et meie
tunnetusvahendid töötavad niimoodi. See, et meile tundub sõbraga juttu rääkides sõber
asuvat meist kahe meetri kaugusel või telefoni teel rääkides kahesaja kilomeetri kaugusel,
on vaid seetõttu, et tavapärselt puudub inimestel võime tajuda minu ja sõbra vahel
eksisteerivat välja, mis meid ühendab. See on illusioon, et meie vahel eksisteerib tühjus.
Isegi, kui me asuksime ruumis, kuhu oleks võimalik tekitada vaakum, jääks meie vahele
väga intensiivne väli, mis on nii suure energeetilise väärtusega, et ühest kuupmeetrist
sellest energiast piisaks, et aurustada kõik ookeanid Maal. Me lihtsalt ei oska seda välja
ning sellest tekkivat energiat veel kasutada.
Kui teadlased selle väljani jõudsid, said nende jaoks vastatud nii mõnedki varem vastuseta
olnud küsimused. Näiteks kvantfüüsikas hästi tuntud nähtus, mida nimetatakse
mittelokaalsuseks. Nimelt avastasid kvantfüüsikud, et juhul, kui kaks omavahel ühenduses
olnud aatomisest osakest (näiteks elektron) teineteisest eraldada, siis sõltumata vahemaast
nende vahel, säilitavad nad kontakti. Piltlikustades tähendab see, et juhul, kui kaks inimest
on kunagi koos olnud, siis jäävad nad ühendusse elu lõpuni. Kui üks inimene midagi
tunneb, tunneb täpselt samal hetkel sama ka teine inimene. Kui keegi näpistab ühte
inimest Tallinnas, tunneb täpselt samal hetkel seda näpistust ka teine inimene Haapsalus.
Osakeste mittelokaalsust on aastate jooksul testitud väga palju ning alates 1982. aastast on
see fenomen ka paljude füüsikute poolt kinnitamist leidnud ning omaks võetud. Selle
nähtusega puutus kokku ka eelmise sajandi üks suurimaid teadlasi Albert Einstein, kes oli
muidugi selle osas väga skeptiline. Kuna ta ei osanud sellele täpset tähendust ning
selgitust anda, nimetas ta selle lihtsalt “kummituslikuks kaugmõjuks”. Kummituslikuks
eelkõige seetõttu, et vastavalt Newtoni füüsikale ei ole võimalik, et üks materiaalne
osakene saab teist osakest mõjutada ilma sellele otsest jõudu rakendamata, ning teiseks
seisnes antud tulemustes vastuolu tema enda relatiivsusteooriaga, mille kohaselt ei saa
mitte miski meie maailmas liikuda kiiremini kui valguskiirus. Selles eksperimendis oli aga
osakeste vaheline kontakt veelgi kiirem.
Mittelokaalsus leiab aset meie maailmas nullpunktivälja kaudu. Kuna kogu materiaalne
maailm on aatomisisesel tasandil pidevas interaktsioonis nullpunktiväljaga, siis kogu
informatsioon on igal hetkel selles väljas ka olemas. Kui mittelokaalsuse avastanud
teadlased arvasid, et ühele osakesele mõju avaldamine mõjutab teist osakest, ehk siis üks
osake mõjutab teist osakest, siis nullpunktivälja sellesse nähtusesse lülitades, omandab
mõju uue tähenduse. Nimelt ei mõjuta ühe osakese muutumine teist osakest selle
tavapärases ning klassikalises tähenduses, vaid informatsioon mõju kohta on hetkega
olemas nullpunktiväljas, kust silmapilkne mõju ka teisele osakesele. Selle olukorra
piltlikustamiseks on hea ette kujutada, kuidas mererannas asetada teineteisest kolme
meetri kaugusele kaks puutokki. Kui nüüd merelt tuleb laine, ja lööb ühekorraga kaks tokki
pikali, siis juhul, kui me ei teaks, et selle põhjustas laine, võiksime arvata, et ühe toki
kukkumine mõjutas teist. Sarnaselt arvasid teadlased siis, kui nad mittelokaalsuse
avastasid. Alles hiljem mõistsid nad, et info muutuse kohta liigub hoopiski nullpunktivälja
kaudu hetkega ühe elektroni juurest teise juurde lainetuse kaudu.
Just niisamuti, nagu mõju ühele osakesele avaldub nullpunktivälja kaudu hetkega teisele
osakesele temast saja kilomeetri kaugusel, avaldab mõju iga meie poolt mõeldud mõte
kogu meid ümbritsevale maailmale. Nullpunktiväli on ühtne tervik. See ei ole kellegi
individuaalne omand, kus kehtivad vaid tema reeglid. Ei, see on universaalne ning siin
kehtivad kõikidele samad reeglid - meie mõtted, meie emotsioonid, meie kavatsused ja
hirmud salvestuvad ning mõjutavad meid ümbritsevat maailma täpselt samamoodi, nagu
mõjutas ühe osakese muutus teist osakest. Jah, mittelokaalsus iseloomustab meie maailma
täiesti uut tahku - me oleme üks. Me oleme omavahel ühenduses. See nähtus mitte ainult
ei kirjelda seda, kuidas elementaarosakesed üksteisega kontakti säilitavad, vaid ka seda,
kuidas kogu meie maailm ühtse terviku moodustab. See näitab, kui ettevaatlik tasub olla
negatiivsete mõtete ning soovidega iseenda ja teiste inimeste suhtes, ja kui lahked me
võiksime olla positiivsete mõtete ning kavatsustega. Isegi, kui meile võib küll tunduda, et
nende mõtetel ja kavatsustel ei ole tähtsust, on teadus tänaseks teistsugusel seisukohal. Me
mõjutame enda maailma. Me mõjutame teisi inimesi enda maailmas. Ja me mõjutame
isegi masinaid meie maailmas. Jah, me mõjutame kõike oma maailmas.
Millest tekib nullpunktiväli?
Nullpunktiväli on kogu materiaalse maailma alusstruktuur, millega aatomisisesed
osakesed kogu aeg ühenduses on. Kui sa mäletad eelmistest alapeatükkidest protsessi,
kuidas elektron võib ühel hetkel olla lainelises olekus ja järgmisel hetkel juba materiaalne
osakene, ja selle muutuse tingib teadvuse sekkumine, siis see sekkumine toimub justnimelt
nullpunktivälja vahendusel. Nullpunktiväli on oma olemuselt energiaväli, mis tekib
aatomisiseste osakeste omavahelisest suhtlusest - üks osake annab teisele energiat, ja
vastupidi.
Nagu eelpool juttu oli, on kogu materiaalne maailm aatomisisesel tasandil omavahel
ühenduses nullpunktivälja kaudu. Ja selle välja tekitabki omakorda nende samade
osakeste omavaheline suhtlemine. See on justkui igiliikur, mis ei lõppe iialgi töötamast -
osakeste edasi-tagasi “pendeldamine”, mis on materiaalse maailma loomise aluseks,
tekitab pidevalt juurde energiat. Ning samal ajal on teada, et energia liigub välja piires
lainetusena, mis omakorda tagab jällegi osakeste liikumise ja mateeria tekke, mis
omakorda jällegi genereerib energiat, mis liigub välja piires lainetusena. (Lynne McTaggart
"Väli")
Niisiis ei ole nullpunktiväli midagi, mis on materiaalsest maailmast sõltumatu ning
eraldiseisev, samuti ei ole see midagi, mida võib otsetähenduses võtta, et see on meie
maailma alusstruktuur ning et see asetseb kuskil all. Ei, see asetseb igal pool, kuhu me
suudame vaadata, mida me suudame kuulda või millest me oskame isegi unistada. Kogu
meie universum saab alguse nullpunktiväljast. Kõik asjad, nähtused ning mõisted algavad
ühest ja samast kohast, ning see suubub samasse kohta. Kogu meie maailm saab alguse
sellest, et nullpunktivälja lainefunktsioonis olevast energiast manifesteeruvad
elementaarosakesed, mis moodustavad aatomid, millest koosnevad molekulid ning
niimoodi kogu meie materiaalne maailm. Seega on meie materiaalne maailm otseselt
seotud selle väljaga, see on tekkinud sellest väljast. Ning mis on see jõud, mis selle
tekkimise tingib? Jah, see on teadvus. Teadvus loob lainefunktsioonist osakeseke, millest
saab alguse kogu meie materiaalne maailm.
Meie maailma ülelihtsustatud mudel
Muidugi on selline maailma loomise mudel äärmiselt ülelihtsustatud, kuid see on heaks
taustinformatsiooniks, et me oskaksime lihtsalt mõista meie maailma toimimise
baasmehhanisme. Liiatigi, me jõudsime ju sellise mõistmiseni läbi teadlaste avastuste,
milleni nemad on jõudnud aastaste pikkuse töö tulemusena. Ma usun, et ma ei tohiks ning
ei saakski siin anda lõplikku hinnangut, kas meie maailm on just täpselt niimoodi üles
ehitatud ning kas me loome oma maailma just sellisel viisil, aga tuginedes nendele
põnevatele avastustele, saaksime formuleerida meie maailma ülelihtsustatud mudeli.
Meie maailma ülelihtsustatud mudel:
1) Kõige fundamentaalsemal tasandil ei eksisteeri mitte midagi materiaalset. Selleni jõudis
juba Albert Einstein, kui ta avaldas oma kurikuulsa valemi E=MC2, millega ta sätestas, et
energia ning mateeria on sama nähtuse kaks erinevat entiteeti. Kõige fundamentaalsemal
tasandil on kõik üks suur ning tohutu energiaväli (Lynne McTaggart "Väli", lk 67), mis
tekib aatomisiseste osakeste omavahelise suhtlemise - energia vahetamise - tulemusena.
2) Kõik elementaarosakesed on pidevas suhtluses selle energiaväljaga, mille need ise
loovad, moodustades niimoodi ühe täiusliku igiliikuri:
a) Osakeste omavaheline suhtlemine (suhtlemine väljaga) tekitab energiat;
b) See energia moodustab energiavälja;
c) On teada, et välja piires liigub energia lainetusena;
d) Lainetus väljas tagab omakorda elektronide liikumise ning suhtluse väljaga;
e) Suhtlus väljaga tekitab kogu aeg energiat juurde ...
(Lynne McTaggart "Väli", lk 55)
3) Elementaarosakesed võivad eksisteerida nii energeetilises lainelises olekus kui ma
materiaalses "piljardikuuli" olekus. Energeetilises olekus eksisteerib osakene hetkel, kui
see on sumbunud energiavälja - ta on osa sellest väljast -, materiaalseks muutub osakene
hetkel, mil sekkub teadvus - Vaatleja. Vaatlusakti tulemusena - nägemine, kuulmine jm -
loob teadvus lainefunktsioonist materiaalse osakese;
4) Lainefunktsioonist mateeria loomisel on oluline roll meie alateadlikel uskumustel. See,
millesse me usume alateadlikul tasandil - see, kes me tegelikult oleme -, määrab teadvuse
ning mateeria vahel tekkiva koherentsi iseloomu;
5) Kogu meie materiaalne maailm koosneb aatomisisestest osakestest, millele alateadlik
teadvus koherentsi kaudu mõju avaldab. Kuna kogu meie maailm on valmistatud samast
materjalist, suudame mõjutada alateadlike protsesside kõiki nähtuseid oma elus.
Kas see ongi siis maailma suurim saladus?
Vau! Kas tõesti nii lihtne, võib sul nüüd tekkida küsimus. Kas tõesti oleme meie ise need,
kes kogu selle häda ja viletsuse endale kaela on tõmmanud? Kas tõesti oleme ise oma
maailma loojad?
Kahjuks ei oska ma sellele küsimusele vastata. See ülelihtsustatud mudel on vaid see,
milleni teadlaste avastused meid loogilisel teel viivad. Ja need on kahtlemata üllatavad.
Kuid üllatus ei ole nende avastuste ainuke omadus. Teine, ning veelgi olulisem omadus on
see, et need on teaduslikud.
Millest siis saab alguse meie maailma loomine ning unistuste ja eesmärkide saavutamine?
Jah, eelpool toodud mudeli kohaselt saab see alguse sellest, kes me kõige oma sügavamal
tasandil oleme. Mitte sellest, kes me tahame olla või millest me mõtleme, vaid sellest, kes
me tegelikult oleme. Me võime küll ära petta oma sõbra või äripartneri, kui me soovime
esineda inimesena, kes me tegelikult ei ole, kuid äärmiselt raske on ära petta enda
alateadvust. Pigem petab tema meid ära, peegeldades meile maailma just sellisena, kes me
tegelikult oleme. Seda mudelit saab ju vaadelda kahte pidi - esiteks, me teame, et muutes
oma alateadvust, suudame mõjutada oma maailma. Kuid samal ajal peegeldab meie
praegune maailm - meie elu täna - just seda, mis hetkel meie alateadvuses toimub. See
näitab, millesse me usume ja kes me tegelikult oleme.
See on see moment, kust tavaliselt inimesed edasi lugeda ei soovi. Lihtsam on pigistada
silmad kinni ja öelda, et ei, mina oma elu küll selliseks loonud ei ole. Ei, need ei ole minu
uskumused, mis lihtsalt peegelduvad hetkel minu maailmas.
Jah, see on väga inimlik ja loomulik - püüda kasutada neid teadmisi ainult selleks, et
muuta oma elu ilusaks ning päikesepaisteliseks, kuid mitte aga selleks, et võtta vastutus
selle eest, mis meie elus juba toimumas on. Kuid ma usun, et just see peaks olema esimene
samm. Me ei saa enne mitte midagi oma elus paremaks muuta, kui me ei suuda võtta
vastutust selle eest, mida me seni oleme mõelnud, millesse uskunud ja missuguseks
inimeseks muutunud.
Meie maailm peegeldab meile seda, kes me tegelikult oleme. See näitab meile, kuidas me
oma maailma suhtume ja mida me sellelt tagasi ootame. Ning siin lasub väga oluline
saladus - me ootame midagi oma maailmalt kogu aeg tagasi. Me ei soovi võtta vastutust
selle eest, et ehk ei ole meie maailm hetkel just selline, nagu me sooviksime, kuid
vaatamata sellele ootame elult tagasi ainult paremat. Iseennast muutmata, ilma
süvenemata sellesse, mis on minu elu praegu selliseks muutnud, tahame aga kõiki neid
asju saada, mida me väärime. Täpsemalt öeldes, mida me arvame end väärivat. Sest seda,
mida me tegelikult väärime, peegeldab juba meie olemasolev elu. Mitte see, mida nii väga
igatseme elada, vaid see, missugust elu me juba elame.
Millest siis ikkagi alustada?
Mina soovitaksin alustada päris algusest. Üldjuhul hakkavad inimesed aga pihta
keskkohast. Me loeme läbi esimese “eduraamatu”, mis ütleb, et tuginedes meie teadlaste
avastustele on võimalik kõik eesmärgid oma elus saavutada. Pane vaid oma unistused kirja
ning hakka pihta. Aga missugune on tavaliselt selle kõige tulemus? Jah, mitte midagi ei
muutu. Pigem läheb asi hoopis hullemaks. Miks?
Esiteks, me soovime muuta oma maailma iseennast muutmata - aga nüüd sa tead, et see ei
ole iialgi võimalik. Ning teiseks, me anname vastutuse oma elu eest veelgi rohkem ära. Kui
me tavaliselt asetame vastutuse teiste inimeste ning sündmuste õlgadele, siis nüüd
asetame vastutuse selle raamatu autori ning teadlaste õlgadele, öeldes: “Teie avastasite
ning kirjutasite, et meie maailm töötab niimoodi ja eesmärke on võimalik saavutada nii”.
Siit ma sel teemal edasi ei kirjuta, sest nüüd tead sa juba ise, kelle käes on vastutus ning
kohustus midagi ette võtta ...
Meie maailm saab alguse egovabast andmisest
Ma usun, et me ei tohiks hakata seda mudelit rakendama poole pealt, näiteks punktist
number kolm, nagu meil tavaliselt kombeks on. Kuna see punkt sätestab, et meie teadvus
on see, mis loob lainefunktsioonist mateeria, võtame seda kui kohta, kuhu siis oma soovid
vahele pista. “Ma soovin seda, seda ja seda ...”, kirjutame oma unistuste märkmikku. Me
mõtleme sellest, me unistame sellest ja me räägime sellest - me ju kasutame oma teadvust,
selgitame endale -, kuid mitte midagi ei muutu. Miks? Sest me alustasime oma maailma
loomist punktist “kolm”. Kuhu aga jäid kõik esimesed punktid?
Kogu meie maailm on makrokosmos, mis on fundamentaaltasandil mikrokosmose
peegeldus. Kuigi seda võib olla raske mõistusega haarata, on sellele võimalik kasvõi eelpool
toodud mudeli kaudu anda väga praktiline selgitus - meie maailm saab olla ainult selline,
nagu me oleme ise seestpoolt. Heaks metafooriks on siin tee joomine sinu kodus
pühapäeva õhtul. Kui sa soovid juua teed, lased sa vee kuumaks ning paned siis vette
teepakikese. Kuid mis värvi muutub sinu tee tassis? Kas see muutub seda värvi, mida sa
soovid, et see muutuks, või muutub see seda värvi, mis värvi paki teepaki sa teetassi
asetad? Kui sa soovid juua rohelist teed, kuid asetad tassi puuviljatee pakikese, siis
ükskõik, kui palju sa soovid rohelist teed, vesi sinu tassis muutub ikkagi punast värvi - sa
saad puuviljateed. Nii on ka meie maailmas. Ükskõik kui väga me soovime midagi
intellektuaalsel tasandil omada, saavutada või kogeda, me saame ikkagi seda, kes me
tegelikult oleme oma sisemuses.
Aga kes me siis tegelikult oleme?
Kindel viis mõista, kes me oleme, on mõista, mida meil on oma maailmaga jagada. Me ju
oleme see, mida me välja kiirgame - me oleme see, mida me maailmale pakume. Küsimus
on, kas me käitume ainult omakasupüüdlikult, soovides ainult seda ja seda, või oleme
valmis jagama maailmaga seda, mida meil jagada on. Kuna iga inimene on sündinud
maailma temale loomuomaste oskustega, siis ehk ongi meie ülesanne neid oskuseid jagada
teiste inimestega. Ehk peaksime andma endast midagi ära, enne kui me soovime nii
igatsevalt kõike seda ilu, rikkust ning õnne tagasi saada?
Nüüd võib sul tekkida küsimus, et kuidas see kõik ikkagi nüüd selle maailma loomise
mudeliga seotud on, jah? Aga vaata punkti number üks, millest meie maailm kõige
fundamentaalsemal tasandil alguse saab. See saab alguse sellest, et üks elementaarosakene
annab teisele osakesele täiesti “egovabalt” ära energiat, juhul kui teisel hakkab kiirgus
kahanema. Nimelt avastasid teadlased, et kogu nullpunktiväli, ja seega ka kogu meie
materiaalse maailma eksisteerimise võimalikkus, saab alguse sellest, et elektronid jagavad
üksteisega oma energiat.
Kvantfüüsikud olid pikka aega küsimuse ees, kuidas on võimalik, et elektronid tiirlevad
ümber aatomituuma nagu planeedid ümber Päikese, ega kiirga oma energiat ära ning ei
kuku peale seda tuuma sisse, mille tagajärjel kogu meie materiaalne maailm kokku
variseks? Kui planeete hoiab ümber Päikese tiirlemas gravitatsioon, siis mis on see jõud,
mis annab elektronidele kogu aeg energiat juurde, et nende kiirgus otsa ei lõppe? Sellele
küsimusele leidis vastuse Hal Puthoff, Stanfordi ülikooli teaduste doktor, kes tõestas
matemaatiliselt ära, kuidas elektronid kogu aeg annavad ning võtavad nullpunktiväljast
energiat, nii et valitseb dünaamiline tasakaal, mis hoiab neid täpselt õigel orbiidil. (Lynne
McTaggart "Väli", lk 55)
Seega on võimalik taas läbi teaduslike avastuste mõista, kuidas meie maailm on kõige
sügavamal tasandil üles ehitatud. See ei baseeru mitte individualismi toetaval saavutamisel
ning omakasupüüdlikul loomisel, vaid harmoonilisel egovabal koostööl. Esiteks, et kogu
meie universumi tugisambaks olev nullpunktiväli saaks üldse tekkida, vahetavad
aatomisisesed osakesed kogu aeg üksteisega energiat, mis tagab maailma loomise
võimalikkuse. Ning lisaks, tagamaks elektronide orbiitide stabiilsus ning seeläbi kogu meie
materiaalse maailma võimalikkus, annavad osakesed vabatahtlikult teistele osakestele ära
seda, mida nendel anda on - energiat. Kui mõne elektroni energeetiline kiirgus hakkab
lõppema, “tõttab talle appi” teine elektron, mis aitab sel oma kiirguse jälle taastada.
Taoline energiavahetus meenutab olukorda, kus sa laenad kellelegi ühe sendi - sinul on
nüüd üks sent vähem, temal sent rohkem, kuni ta sulle sendi tagastab ning rollid
vahetuvad (Lynne McTaggart "Väli", lk 52).
Tihti öeldakse, et mõnikord võivad väga väikesed asjad olla meie Õpetajateks. Nüüd on
selleks meie maailma kõige pisemad osakesed - elektronid. Elektronid näitavad, kuidas
käituda, et meie maailm saaks tekkida ning et see saaks stabiilselt eksisteerida - et
maailmas oleks tasakaal. Kui elektronid otsustaksid ühel hetkel, et metsa need teised, ma
parem vaatan, kuidas ise rohkem energiat saada, kukuks kogu meie maailm lihtsalt kokku.
Kuid nad ei tee seda. Nende “peas” jooksevad lihtsalt õiged programmid, mida ei ole
muudetud. Nad teavad täpselt, miks nad siia maailma on tulnud ja mida nad peavad
tegema. Ja seepärast nad lihtsalt ka teevad seda. Nad ei kaldu kursist kõrvale.
Mis juhtub aga inimestega? Kas ka meie teame tegelikult, mida me oleme tulnud Maale
tegema, või keskendume valdavalt sellele, mida meid on programmeeritud tahtma? Me
soovime saavutada rohkem, omada rohkem ning olla rohkem. Kuhu me niimoodi jõuame?
Või kuhu me niimoodi jõudnud oleme?
Nii nagu igal elektronil on midagi, mida teised elektronid vajavad, on ka igal ühel meist
midagi, mida teised inimesed vajavad. Me sünnime siia maailma meile unikaalsete ning
loomuomaste oskuste ning omadustega, mida me aga üldjuhul ei vaevu tuvastama ning
arendama. Meie ühiskond, kodu ning kool soosivad ning suunavad meid pigem tahtma
ning saavutama neid asju, mis on “õige” ning mis tagavad meile parema elu. Aga kujuta
nüüd korraks veelkord ette, mis juhtuks meie maailmas juhul, kui näiteks hapniku aatomis
olevad elektronid otsustaksid ühel hetkel hakata omakasupüüdlikuks, mille tagajärjel meie
maailmas enam hapnikku ei eksisteeriks. Jah, kogu elus maailm hukkuks sekunditega.
Nii nagu igal elektronil on oma roll, et luua tervik, on ka igal inimesel oma roll, et luua
tervik. Kõige sügavamal tasandil teame alati, mida me teha tahame ja kuidas me saaksime
teistele inimestele kasulikud olla, aga me ei usu sellesse, et me saame sellega hakkama. Me
ei usu, et me oleme tõesti väärtuslikud, ja et meis on tõesti midagi unikaalset. Aga kuidas
see saaks mitte olla niimoodi, kui meie maailm on kõige pisemal tasandil just niimoodi
üles ehitatud? Meie maailm - makrokosmos - on ju meie sisemaailma - mikrokosmose -
suurendatud mudel. Sa ju oled kuulnud kõiki neid tarku ütlusi, et nagu sees, nõnda väljas,
või sinu välismaailm on sinu sisemaailma peegelpilt. Ehk ei olegi need väited nii
filosoofilised ja teoreetilised. Ehk on sellele kõigele võimalik anda vägagi loogiline ning
praktiline selgitus läbi nendesamade avastuste, milleni on jõudnud paljud teadlased
paljudes erinevates ülikoolides üle maailma.
Vaata enda ümber olevat maailma. Vaata neid inimesi, kellega sa suhtled, ja ka neid,
kellega sa ei suhtle. Mine õue, ei mine linna - päris kesklinna, ja vaata neid inimesi, kes
seal ringi siblivad. Ei, veelgi parem, mine kõrgele maja katusele ning vaata sealt alla
linnatänavale. Mida sa seal näed? Kas sa ei näe mitte sarnast pilti, mida nägid
kvantfüüsikud oma mikroskoopidest, kui nad need sügavale mateeria olemusse suunasid?
Nii nagu nemad nägid seal suurt hulka pisikesi osakesi kiiresti siia-sinna liikumas ja meie
jaoks tähendust omamata lihtsalt pendeldades, võid sa maja katuselt näha sama pilti. Ka
sealt näed sa meie makrokosmose, meie ühiskonna, kõige pisemaid osakesi, inimesi,
kiiresti siia-sinna liikumas ja sinu jaoks tähendust omamata lihtsalt pendeldades. Kuid kui
sa piisavalt lähedalt seda kõike vaatad, näed sa siiski ühte väga suurt erinevust - kui
elektronid kiirustavad kogu aeg ainult selleks, et tõtata appi teistele elektronidele,
tagamaks meie maailma stabiilsus ja heaolu, siis meie ühiskonna kõige pisemad osakesed
kiirustavad ainult selleks, et tõtata appi vaid iseendale, tagamaks enda maailma stabiilsus
ning maksimaalne heaolu.
Peatükk 7. Kuidas jagada seda, mida mul jagada on?
Kui vaadata meie maailma, siis võime märgata, et igal asjal on siin tähendus. Isegi
esmapilgul kõige mittetähenduslikematel sündmustel või nähtustel võib olla olnud hiljem
tagasi vaadates väga oluline mõju. Loodus on üdini täiuslik, kus iga taimeliik, iga loomake
ning putukas teab täpselt, mida ta peab tegema, et tagada kord ning elu jätkumine. Kui
meie maailm saab alguse sellest, et üks elementaarosakene jagab teise osakesega egovabalt
seda, mida tal jagada on, peab selline kord ulatuma ka fundamentaaltasandilt kõrgemale.
Kui linnuke istub aasal selleks, et rebane saaks tulla ning ta ära süüa, võib ka seda vaadata
andmisena - lind annab end toiduahela järgmisele astmele, et elu saaks jätkuda. Ta teeb
seda teadvustamatult ning ainuke instinkt, mis teda võimalusel põgenema paneb, on
alalhoiuinstinkt, mitte hirm kaotada oma “mina”. Samamoodi võttis ju linnuke enne
rebase saagiks langemist puukoorest putukaid, kes end linnukesele andsid. Ning enne
seda, kui putukas linnuroaks läks, andis puu temale eluaset ning kõike muud vajalikku, et
ta saaks elus püsida. Meie maailm on üles ehitatud andmisele. Kõik liigid ning muud
nähtused maailmas, kellel puudub minateadvus, on andjad - nad on siin maailmas selleks,
et läbi nende andmise saaksid teised liigid ning nähtused püsida.
Aga inimesed ainult võtavad, sest meil on võime mõelda: “Äkki saab otsa!”. Läbi meie
minateadvuse, ego, arengu õpime suhtuma maailma kui vaenulikku keskkonda, mis töötab
objektiivselt ning meie tahtest sõltumatult. Samuti ei ole me teadlikud veel teaduse poolt
avastamata seadustest, mis tagavad külluse, korra ning jätkuvuse meid ümbritsevas
maailmas. Me ei märka, et meid ümbritsev maailm tugineb andmisele ning me ei usu, et
andmine saab olla saamise eeltingimuseks. Pigem elame pidevas hirmus midagi kaotada -
ja eelkõige kaotada seda, mille kaudu me enda “mina” identifitseerime. Nendeks on meie
asjad, meie saavutused ning teiste inimeste hinnangud meie suunas. Me peame seda kõike
kaitsma, sest vastasel juhul tundub meile, et meie “mina” hävib. Kui mul ei ole asju, siis ma
ei ole ju Keegi; kui ma ei ole oma elus millegi tõeliselt suurega hakkama saanud, siis ma ei
ole ju Keegi; ning kui teised inimesed ei kiida ning ei tunnusta mind, kust ma siis tean, et
ma olen ikka Keegi.
Siit saab alguse võtmine. Kui ma tunnetan, et ma olen olemas ainult juhul, kui mul on
piisavalt kraami, saavutusi ning tunnustust, siis ei ole inimlikult võimalik anda seda ära.
Niipea kui me hakkame midagi ära andma, tunneme ju, et meie mina hakkab kahanema.
Meisse siseneb hirm, et me kaotame oma identiteedi sellisel kujul. Ning lähtuvalt
kaitsemehhanismist hakkame uuesti võtma - asju juurde, mis tagaks meile turvatunde, et
ma olen midagi väärt; veel suuremaid saavutusi, et “mina” saaks endast ikka jälje maha
jätta; ning veel rohkem tunnustust teistelt, sest ainult sellisel juhul suudame ka ise uskuda,
et me oleme tõepoolest midagi väärt.
“Isegi pärast kõiki neid aastaid ei ütle Päike Maale, et sa oled mulle võlgu. Vaata, mida võib
teha nii suure armastusega - sa võid valgustada kogu taevast”, ütles Pärsia luuletaja Hafez.
Äkki on meil tema mõtetest midagi õppida ...
Aga mis saab siis minust?
Lihtne on rääkida ning kirjutada armastusest ja andmisest, kui meil on kõht täis, riided
seljas ja katus pea kohal. Kuid kas ainult andmisest, armastusest ja heasoovlikkusest
piisab, et maksta arveid, osta autole kütust ning lastele uued talveriided?
Ma usun, et kõige suurem hirm, mis hoiab inimesi tagasi andmisest ning jagamisest, on
hirm jääda ise oma eluga hätta. On tõesti inspireeriv ning rahustav lugeda vaimset
kirjandust, kuid peale seda, kui raamat tagasi raamaturiiulile panna, on vaja ju edasi elada.
Kui lapsed köögis süüa küsivad ning auto juba kolmandat nädalat ilma kütuseta maja ees
seisab, jõuame paratamatult olukorda, kus me peame teenima raha? Kui me ainult
anname, kuidas me siis ise ikkagi ellu jääme? Kuidas me saavutame enda eesmärgid, kui
me mõtleme ainult teiste peale?
Kuigi selles raamatus on olnud palju juttu lahtilaskmisest ning rahulolematusest
vabanemisest, on üheks läbivaks jooneks olnud siin ka praktiline tegutsemine. Tahtmiste
tuvastamine ja rahulolematusest vabanemine ei tähenda apaatiat. Me ei peaks iialgi
leppima oma eluga juhul, kui see ei paku meile rõõmu. Aga me ei pea olema ka
rahulolematud. Üks ei tingi teist. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peame selle
nimel praktiliselt tegutsema hakkama. Need on kaks täiesti erinevat tasandit -
rahulolematus saab alguse meie peast, aga oma elu reaalne muutmine saab alguse
praktilisest tegutsemisest.
Me oleme ju loovad olendid. Võrreldes loomariigiga on meil kõikidel ülikõrge intellekt,
mille abil on meie ühiskond hetkel väga kõrgelt arenenud nii tehnoloogias, meditsiinis kui
ka teaduses. Me oleme loodud looma - läbi oma ideede, mis saavad alguse meie peast, läbi
tahte, mis saab alguse meie soovist midagi ära teha ning läbi oskuse kombineerida oma
intellekt praktilise tegutsemisega, suudame luua maailma kogu aeg väärtust juurde. Meis
kõikides on midagi unikaalset. Nii nagu elektron on meie maailmas selleks, et jagada oma
kiirgust teise elektroniga, tagamaks maailma tekkimise võimalikkus, oleme meie siin
maailmas selleks, et jagada enda unikaalset kiirgust teiste inimestega, et tagada
harmoonilise ühiskonna tekkimise võimalikkus.
Iga laps sünnib siia maailma ainult temale omaste unikaalsete füüsiliste omadustega, mis
aitavad meil teda teistest inimest eristada. Miks me siis ei usu seda, et lisaks füüsilisele
unikaalsusele on temas ka intellektuaalne unikaalsus - ta oskab midagi teha kõikidest
teistest inimestest paremini terves maailmas?
Kuna me teame, et meie lapsed on füüsiliselt unikaalsed, lubame neil kasvada füüsiliselt
selliseks, nagu ta on siia sündinud - me ju ei hakka tema käsi pikendama või häält
muutma. Siiski ei luba me nendel kasvada intellektuaalselt selliseks, nagu nad on
sündinud. Pigem suuname neid juba varasest lapsepõlvest alates õppima ning maailma
nägema viisil, mis võiks talle meie arvates tagada parema tuleviku - rohkem raha, rohkem
asju, rohkem saavutusi ning rohkem tunnustust. Ehk siis kõiki neid asju, mille kaudu meie
“minateadvus” end ise on harjunud identifitseerima. Kuhu aga jäävad siis lapse tegelikud
oskused ja anded? Me suuname ta küll õppima arstiks, aga võib olla on tema tegelik oskus
ja anne inspireerida ning aidata tuhandeid inimesi üle maailma läbi maalimise või
laulmise. Või kirjutamise, või imelise müügioskuse, või aia seadmise ... või veel miljoni
teise ameti kaudu.
Kui me oskame midagi tõeliselt hästi teha, siis oleme enesekindlad ning edukad - meid
väärtustatakse. Me teame, et me oleme juba Keegi. Kui me teame, et me oleme juba Keegi,
ei ole meis hirmu, et me jääme ise ilma - me ju näeme, kuidas me läbi enda ande
realiseerimise aitame teisi inimesi ja loome seeläbi teistele väärtust. Kuid millel põhineb
ettevõtlus? Jah, väärtuse loomisel. Kui me suudame läbi oma tegevuse pakkuda
ühiskonnale väärtust, väärtustatakse meie tegevust ka rahaliselt. Kui me oleme milleski
andekad, teeme neid asju paremini kui teised samal ametil. Kui me oleme mingil ametil
paremad kui teised, siis saame selle eest ka rohkem raha küsida. Seega on näha, et läbi
loomuliku andmise ning jagamise on võimalik teenida ka raha ning saavutada oma
finantsilised eesmärgid. Kui me oleme milleski head, ja meile makstakse selle eest hästi, ei
ole meil vaja enam karta, et me ise jääme hätta - ei, me jagame teiste inimestega seda,
mida meil jagada on, ning me saame selle eest ka külluslikult tagasi.
Nagu me näeme, on tegelikult hirm ise hätta jääda põhjendamatu. Selline hirm saab
tekkida juhul, kui me teeme midagi, milles me ei ole piisavalt head, et luua väärtust. Kuid
see on “lõks”, millesse suur osa inimestest on sattunud - nad teevad tööd, mida nad
vihkavad. Nad teevad seda ainult seepärast, et saada palka ning maksta arveid. Nad ei ole
iialgi endalt küsinud, kas nad teeksid seda tööd ka juhul, kui nad selle eest palka ei saaks.
Eelmistes peatükkides oli juttu autoteelilistest isiksustest, kes teevad oma tööd seepärast,
et nad armastavad seda tegevust, mitte ainult palga pärast. Sellised inimesed on
motivatsiooni üle kandnud lõpptulemuselt tegevusele endale - nendele pakub naudingut
tegevus, mitte aga ainult palgapäeval saadav töötasu pangakontole. Kui inimene saavutab
oma elus sellise seisundi, on ta juba õnnelik, rõõmsameelne ja vaba. Ning talle makstakse
veel palka selle kõige eest peale kauba. Mida veel üks inimene siis õnneks vajaks? Kõlab
ilusalt, aga kuidas sellise seisundini jõuda?
Kuidas teada, milles ma hea olen?
Miks sa teed hetkel tööd, mida sa teed? Kas ainult palga pärast või selle pärast, et see sulle
meeldib? Ehk aitab see sul endal kasvada, sa õpid ehk midagi kasulikku, sulle meeldib
kollektiiv. Neid põhjuseid võib olla tegelikult väga palju, miks inimesed mingit tööd teevad.
Kuid ma usun, et üks asi on kindel - kui sa vihkad oma tööd, ja kui sa tunned igal
hommikul, et sa ei taha tööle minna, siis on aeg hakata mõtlema selle peale, kas see kõik
ikka on seda väärt.
Me oleme selles raamatus rääkinud sellest, et meie päevad liiguvad lõpu poole, mitte aga
alguse poole. Igal õhtul, kui sa magama lähed, tead sa, et üks päev on vähem. Sa oled
lõpule jälle lähemal. Mõtle praegu eelmise kümne aasta peale - kui kiiresti see on küll
möödunud. Ja nüüd mõtle selle peale, kui kiiresti ka järgmised kümme aastat mööduvad.
See on nagu silmapilk. Ja nüüd küsi endalt, kas sa tahaksid olla kümne aasta pärast oma
eluga samas seisus, kus praegu, või sooviksid sa midagi muuta?
Kui sa vastasid eelmises lõigus esitatud küsimusele, et sa vihkad oma tööd, siis kahtlemata
võiks esimene asi olla just see, millega alustada. Milleks kulutada järgmised kümme aastat
millegi peale, mida sa vihkad? See ei ole ju lihtsalt loogiline. Kui me teame, et meie päevad
on piiratud, siis miks kulutada neid päevi millegi peale, mis meile rõõmu ei paku? Kui me
oleme kaheksakümne aastased ja tagasi vaatame, siis ei ole ju mitte mingisugust kasu
sellest, kui me näeme seal tööd, mida me vihkame. Mõned aastad enne “minekut” oleks ju
hea hoopis meenutada, et kõik oli rõõmus ja lõbus. Oli küll tagasilööke ja ka raskeid aegu,
aga vähemalt ma võtsin oma elult kõik, et tunda sellest rõõmu.
Kui sa ei tea, milles sa oled tugev, siis küsi seda teistelt inimestelt. Küsi näiteks viielt oma
lähikondlaselt, mida nad arvavad, milles sa oled hea. Või püüa ise märgata, mille kohta on
sulle öeldud, et see kukkus sul hästi välja. Need võivad olla küll väikese tähendusega asjad,
aga need on väikese tähendusega hetkel vaid seetõttu, et sa ise ei ole nendele suuremat
tähendust andnud.
Veelgi olulisem on seda kõike jälgida meie laste puhul, millest oli juttu ka eespool. Meie kui
lastevanemate eesmärk on aidata lastel esimese kaheksateistkümne aasta jooksul mõista,
kes nad on ja mida nad on tulnud siia maailma teiste inimestega jagama, et nad saaksid
ülejäänud kaheksakümmend aastat siis teha oma tööd - jagada, jagada, jagada. Ning
seeläbi tunda elust rõõmu.
Jagamine ei lõppe töö juures
Tööalased oskused ei ole ainukene viis jagada oma tarkust ning teadmisi ja oskusi. See on
vaid üks, kuid väga oluline väljund, et muuta oma elu tähendusrikkamaks. Kuna me
veedame suure osa oma ärkveloleku ajast just töötades, siis on väga oluline, et see aeg
oleks meile samal ajal nauding, võimalus kasvamiseks ning arenemiseks, aga ka raha
teenimiseks.
Siiski ei tähenda see, et meie poolne andmine peaks lõppema alati koos tööga. Kindlasti
mitte. Meil on väga palju viise anda ning jagada oma oskusi, mõtteid, aega ning tarkust
teiste inimestega. Jagamine ja andmine ei saa olla meie jaoks ühekordne ega ka
kümnekordne tegevus selleks, et me siis saaksime tagasi. See on võimatu. Elektron ei anna
ju teisele elektronile energiat selleks, et ta hiljem tagasis saaks. Ei, ta annab selleks, et see
on tema olemus - ta on loodud andma.
Nii oleme ka meie loodud andma. Meil kõikidel on iga päev sadu võimalusi teistele
inimestele midagi anda. Selleks võib olla aeg - anna oma aega. Kui sa tunned, et keegi
vajab, et teda kuulataks, siis võta see aeg, pane kõik muu selleks ajaks seisma, ning ole
teise inimese jaoks olemas. Sellisel viisil oled sa kooskõlas oma põhiolemusega. Sa võid
anda naeratusi - kingi inimestele oma rõõmu ning naeru. Meie maailmas on nii palju
kibestumust, rahulolematust ning kurbust - muuda seda lihtsalt oma naeratuste jagamise
kaudu. Ärka hommikul üles ning alusta võistlust iseendaga. Võistle, mitu naeratust sa täna
saad ära kinkida. Eile õnnestus sul võib-olla kümme, proovi täna anda näiteks kaksteist.
Proovi seda, see teeb sinu tuju heaks, aga kahtlemata ka kõikide nende inimeste tuju,
kellele sa oma naeratusi kingid. Jaga oma teadmisi. Igal inimesel on mingit tüüpi
teadmised, mida teised vajavad - ole lahke oma teadmistega. Kui sul on võimalus, siis jaga
ning anna oma tarkust nendele, kes seda vajavad. Samas ära mõtle kiivalt ka selle peale, et
sa ei tohiks oma teadmisi niisama ära anda - muidugi tohid, sa saad kõik selle
mitmekordselt tagasi. Kuid sa võid oma teadmised ära anda ka raha eest.
Mõnikord arvatakse, et meie poolt pakutav väärtus kahaneb, kui me küsime selle eest raha.
Aga mõtle nüüd sellele lähemalt. Kui sa oled advokaat ja sa võtad oma teenuste eest raha,
kas siis sinu teadmiste väärtus kahaneb? Muidugi mitte. Mõnikord see isegi kasvab. Ja
lisaks aitab see sul arveid maksta. Samuti koolitajad. Tihti arvatakse, et teatud tüüpi
koolitused peavad olema tasuta. Aga miks? Miks arvatakse, et raha vähendab koolitusel
pakutava informatsiooni väärtust? Muidugi ei vähenda. Me saame jagada oma teadmisi
samamoodi nii tasuta kui ka tasu eest. Küsimus ei ole selles, kas me võtame oma teadmiste
eest raha, vaid selles, mis on meie teadmiste jagamise motiiviks - kas me hakkame
teadmisi jagama seepärast, et selle kaudu palju raha teenida, asju kuhjata, ning saavutusi
ning tunnustust saada, või seepärast, et me tunneme, et meil on midagi, mida me saame
jagada ja me naudime seda. Ning kui me tunneme tõesti, et meie teadmised on ka teistele
inimestele väärtuslikud ja nad on selle eest valmis raha maksta, siis on see ju täielikult
võit-võit situatsioon:
a) meil on midagi, mida me oskame teha või teame;
b) kuna me oskame seda, kukub see meil hästi välja ja me naudime sellega tegutsemist;
c) kuna me oleme andekad sellel alal, on valmis inimesed meile selle oskuse eest maksma;
d) inimesed saavad osa meie oskusest - nad saavad abi;
e) meie naudime tegevust, ja me saame ka oma arved makstud.
Nagu sa näed, on kõik võidus. Meie oleme õnnelikud, et me saame teha seda, mida me
oskame ning mis meile rõõmu pakub, teised inimesed saavad abi, ja meie saame veel ka
elatist teenida. See tundub ju olevat täiuslik mudel. Kõik on õnnelikud. Kõik võidavad. Just
nagu looduses.
Ma jagan oma sõbralikkust
Sõbralikkus on inimlik voorus. Olles sõbralik iseenda vastu, saame olla sõbralik ka teiste
inimeste vastu. Seega on hea alati alustada iseendast - saa endaga sõbraks.
Kui sa vaatad peeglises, siis püüa mitte vihata seda, kes sealt vastu vaatab. Leia temaga
sõprus ning koostöö. Jah, mõnikord vaatab sealt vastu isik, kes meile ei meeldi, aga see
tunne on täiesti okei. Olles jõudnud selle raamatuga nii kaugele, tead sa, kuidas me loome
enda ellu rahulolematust läbi oma tahtmiste - me tahame kogu aeg midagi oma elus
muuta. Ja nüüd püüad sa seda teha enda suhtes. Sa ei ole rahul sellega, missugune sa välja
näed, kuidas sa oled minevikus käitunud või missugused on sinu tulemused praegu. Aga
see on okei, kui sa niimoodi tunned. See on lihtsalt tunne sinu sees. Luba sel olla.
Tea, et rahulolematus sinu sees saab alguse sellest, et sa soovid midagi enda juures muuta.
Aga muuda siis seda. Kuid ära ole enda peale kuri ning pahane. Kui sulle ei meeldi midagi
enda juures, siis muuda seda, mida on muuta võimalik. Ja kui seal on midagi, mida ei ole
võimalik muuta, siis sa ju tead, et seda ei ole võimalik muuta. Miks ennast siis seepärast
kiusata? Tea, et meie tahtmised midagi enda juures muuta saavad sageli alguse meile
alateadlikult peale pandud programmidest kas läbi meedia, marketingi või Hollywoodi.
Kuid kõik inimesed ei saa olla maailmakuulsad superstaarid. Küll me saame olla aga
superstaarid enda elus. Me võime korda saata palju häid asju, kui me otsustame seda teha.
Kuid enne, kui me saame midagi tõeliselt head elus ära teha, peame endaga sõlmima rahu.
Me ei saa armastada maailma, kui me vihkame iseennast.
Kui me oleme endaga rahu sõlminud, saame hakata otsima rahu ka teiste inimestega ning
kogu ülejäänud maailmaga. Just täpselt samade vahenditega, nagu sa tegid seda iseendaga.
Meie ümber on inimesi ning sündmusi, mis meile ei meeldi - me tahame neid muuta. Aga
see on täiesti normaalne, et me tahame neid muuta. See ju ongi tahtmiste eesmärk - panna
meid tahtma. Liiatigi on paljud inimesed ju meist nii erinevad. Ning kõike, mis on meie
maailmas meist ja meie arusaamadest erinev, käsitleme enda jaoks vastuolulisena ning me
tunneme, et me peaksime seda muutma. Aga ka see on täiesti normaalne. Meie ülesanne
on hakata vaid seda kõike märkama. Meie eesmärk on hakata teadvustama, et meil on
tahtmised, mis meid tegutsema panevad. Sel hetkel hakkame meie juhtima tahtmisi, mitte
aga tahtmised meid.
Kui sinu maailmas on inimesi või sündmuseid, mis sulle ei meeldi, saad sa ka nendesse
suhtuda sõbralikult. Sest oma olemuselt on nad siiski head. Mitte ükski inimene ei ole oma
olemuselt paha, seda isegi juhul, kui meile tundub hoopis vastupidiselt. Kui keegi teeb
sulle midagi tõeliselt vastikut, siis temal on selle jaoks olemas oma väga veenev põhjus. Kui
temalt küsida, kas sa oled halb inimene, vastaks ta kindlasti ei ole. Ta ütleks, et ta on hea
inimene ning ta käitus sinuga halvasti ainult seepärast, et tal oli selleks põhjus - äkki talle
tundus, et sina tegid midagi halba või käitusid valesti. Aga kindlasti peab ta oma tegu
põhjendatuks ja ennast heaks inimeseks. Seega, kui ta peab ennast heaks inimeseks, siis
miks meie peame teda halvaks inimeseks? Jah, ainult seepärast, et meie mina - see meie
poolt välja mõeldud "mina" -, on saanud haiget. Aga ka see on täiesti okei. Niipea kui me
teadvustame, et tegelikult on teine inimene hea, ja me kannatame ainult seetõttu, et meie
olematu "mina" on haiget saanud, hakkab meie kannatus kahanema. Sõbralik suhtumine
iseendasse, oma maailma ning teistesse inimestesse on kindel viis tõsta oma isiklikku
meelerahu ning õnnetunnet.
Ma mõistan teiste inimeste kannatusi
Nii, nagu meie oleme ebateadlikud oma rahulolematusest ning sellest tekkivast viletsusest,
on seda ka suur enamus teistest inimestest. Nii nagu meid juhivad meie tahtmised ning
ihad, juhivad need ka kõiki teisi inimesi. Ainukene erinevus nende ja sinu vahel on nüüd
see, et sa oled saanud teadlikuks oma tahtmistest ja sellest tulenevast rahulolematusest.
Nemad aga veel ei ole.
Valdav enamus ühiskonnast on nakatunud ühiskonna haigusesse, mis paneb meid tahtma
kõike seda, mida me näeme, kuuleme ja tunnetame. Me arvame, et me tahame seda kõike
saada, sest need on meie loomulikud vajadused. Ning kuna me arvame, et need on meie
loomulikud vajadused, oleme selle nimel valmis isegi tapma. Kuna ühiskond väärtustab
rikkust ning edu, antakse endast kõik, et rikkuse ja eduni jõuda. Ning kui see ei ole kuidagi
võimalik seaduslikul viisil, astutakse ka kriminaalsele territooriumile. Ja seda kõike vaid
seepärast, et arvatakse, et see on loomulik. Kui mul on kõht tühi, tahan ma ju süüa. Kui ma
ei ole rikas, tahan ma rikkaks saada. Need vajadused asetatakse samale joonele ning jaht
söögi ning rikkuse järele võib alata.
Kui sina oled paranemas haigusest, millega sinu sõber veel võitleb, tunned sa loomulikult
oma sõbrale kaasa. Sa oled ta vastu sõbralik ning püüad teda aidata, et ka tema saaks
mingil hetkel terveks. Just niimoodi saame käituda kõikide nende inimeste suhtes, kes
vajavad meie abi.
Ma rõõmustan teiste edu üle
Meie egol on väga raske rõõmustada teiste inimeste saavutuste üle. Proovi seda kohe järgi.
Mõtle mõne oma sõbra peale, kes on edukam kui sina - mis tunded sind sellega seoses
valdavad? Aga jää enda suhtes ausaks. Väga üllas ning vaimne on praegu endale öelda, et
mul on hea meel, kui kellelgi hästi läheb, aga vaata sügavale enda sisse ning taipa, mis
tunde see tegelikult tekitab: Mida sa tunned, kui sina oled luuser, aga keegi teine on staar?
Maailmas on olnud juhtumeid, kui oma õde või vend vihkab inimest nii palju tema edu
tõttu, et ta on valmis selle nimel ka tapma. Rääkimata siis lihtsalt headest sõpradest. Kuna
meie poolne klammerdumine oma mina ning sellega seotud tulemuste külge on nii tugev,
on meie jaoks teise edust siira rõõmu tundmine paras väljakutse. Aga see on siiski
võimalik.
Kõige kindlam viis seda teha, on aidata teistel inimestel oma eesmärke saavutada. Ära jää
kõrvaltvaatajaks, kui keegi muutub üha edukamaks, vaid aita tal veel edukamaks saada.
Kas sa mäletad meie maailma loomise kõige alumist printsiipi: "Anna, ja sulle antakse".
Meie ülesanne on anda, meie ülesanne ei ole mõelda selle peale, kuidas ja kui palju me
tagasi saame. Kuna me teame, et meie maailma põhiloomus on anda tagasi sellele, kes
annab ise, siis me julgeme lasta end vabaks ning pühenduda andmisele.
Anna oma sõpradele oma aega, tarkust ning kogemusi. Kui sulle tundub isegi, et sa ei taha
seda teha, kuna temal läheb niigi hästi, aga sina oled alles sinus viha tekitaval palgatööl,
siis anna ikkagi. Just see on hetk, kui me saame kasvada kõige rohkem - ületades oma
egost tulenevad hirmud ning allutades end meie maailma kõige sügavamatele tarkustele -
olla andja.
Eesmärkide saavutamine andmise kaudu
Me elame praktilises maailmas ning meie elu on täis praktilisi ülesandeid ning tegevusi.
Eesmärgistamine ning planeerimine on kindlasti üks osa sellest.
Kui sa sooviksid sõita taksoga Tallinnast Tartusse, aga sa ei ütleks taksojuhile seda, vaid
ütleksid lihtsalt “Sõida”, siis kui suur oleks tõenäosus, et ta viiks sind Tartusse 2 tunniga?
Jah, muidugi on see väike. Takso küll stardiks ning muudkui sõidaks, aga kohale jõudmise
tõenäosus on väike.
Paraku on sellises olukorras aga suur enamus inimestest. Ka ma ise ei tegelenud
eesmärgistamisega mitte kunagi enne kui ma jõudsin 2008. aastal vastavate raamatuteni.
Kui keegi küsis minult, mida ma oma elult tahan, vastasin ma: “Tahan paremat elu.”. Ning
sellest piisas mulle.
Niisamuti tahavad kõik inimesed endale paremat elu. Nad tahavad rohkem sissetulekut,
paremaid suhteid, madalamat kaalu, uusi riideid. Me tahame väga palju erinevaid asju.
Ning nüüd me teame, et suutmatus neid tahtmisi realiseerida on meie rahulolematuse
peamine allikas.
Nagu eespool juttu oli, ei tähenda rahulik ning rõõmsameelne elu apaatiat. Ei, see
tähendab oma elule sügavama tähenduse andmist. See tähendab seda, et läbi teadlikkuse
arengu hakkame mõistma, et meie elus on tahtmised, mis meid juhivad, aga need
tahtmised ei tohiks tekitada meis rahulolematusest. Siiski ei tähenda see seda, et me ei
tohiks mitte ühtegi teadvustatud tahtmist realiseerida.
Kui ma olen andekas näitleja või ärimees, ja ma teenin oma annet realiseerides miljon
dollarit aastas, siis miks ma ei võiks endale lubada ilusaid luksesemeid? Ma ju teenin selle
raha teisi inimesi teenides - ma jagan seda, mida mul jagada on. Kui ma olen näitleja,
jagan ma oma oskust näidelda. Kui ma olen andekas ärimees, jagan ma oma oskust teenida
raha - luua teistele inimestele nii palju väärtust, et nad ostavad minu tooteid. Lisaks veel
töökohad ning palgad teistele inimestele, maksud riiklikule süsteemile. See on ju suur
heategu.
Seega ei ole eesmärkide püstitamises mitte midagi negatiivset või egoistlikku. See on täiesti
normaalne meie elus ja see on protsess, mis viib edasi ühiskondlikku arengut. Kui kõik
otsustaksid ühel hetkel ainult mediteerima hakata, kukuks ühiskond üsna kiiresti kokku.
Hea on aga teada seda, kuidas meie maailm töötab. Kui me püstitame endale eesmärgid ja
püüame nende poole liikuda, on kõik väga hea. Me vaatame, mida me teha oskame, jagame
oma tarkust teiste inimestega, ja kui me oleme piisavalt tublid ning andekad, ei jää
eesmärgid saavutamata. Kuid sina tead ju nüüd midagi veel. Sa ju tead, kuidas meie
maailm töötab fundamentaaltasandil. Sel tasandil, kus saab alguse kogu meie maailma
loomine ning mis muudab üldse võimalikuks selle, et meie elus oleme ja oma eesmärke
püstitada saaksime. See kõik algab aatomisiseste osakeste omavahelisest andmisest, mille
tagajärjel tekib nullpunktiväli, millest meie teadvus loob aatomisisese mateeria, millest
omakorda koosneb kogu meie jaoks tajutav materiaalne maailm (vaata joonist).
Teades seda, muutub kogu meie arusaamine eesmärgistamisest - me mõistame, et me
peame tegutsema mitte ainult ühel tasandil, füüsilisel, vaid ka mentaalsel. Kui meie
tavakäsitlus soovitab püstitada oma eesmärgid ning nende nimel tohutult tööd teha, siis
tundes meie maailma fundamentaaltasandil, teame, et meie sisemised seisundid toetavad
meie maailma kujunemist ning meie eesmärkide saavutamist.
Meie seisund määrab meie tulemused
Et seda mõista, on hea korraks meenutada eelmist peatükki, kus me rääkisime sellest,
kuidas teadlased avastasid, et meie alateadlikud seisundid mõjutavad materiaalset
maailma meie ümber. Ning mis oli see mehhanism, mis muutis selle mõjutamise
võimalikuks? Jah, selleks oli vibratsiooniline resonants.
Kogu meie maailm on kõige fundamentaalsemal tasandil vibratsioonilises seisundis - nii
materiaalne maailm sinu ümber kui ka sinu teadvus. Läbi selle, kuidas sinu teadvuse
individuaalne vibratsioon resoneerub sind ümbritseva maailma vibratsiooniga, tekib
kogemine - sündmused sinu elus. Kõik, mida me enda elus kogeme, peegeldab meile meie
enda isiklikku vibratsiooni, sagedust, meeleseisundit. Juhul, kui me soovime muuta midagi
oma elus, või me soovime saavutada konkreetseid eesmärke, peame oma alateadliku
meeleseisundi suutma viia samale sagedusele eesmärkidega.
Dr. Karl Pribram, kes uuris meie aju funktsioone ning selle seost maailma kogemisega
enam kui kakskümmend aastat, jõudis järeldusele, et kogu meie maailma kogemine
toimub palju sügavamal tasandil kui materiaalne “väline” maailm. Ta ütles, et meie aju
suhtleb iseenda, ülejäänud keha ning ka välismaailmaga mitte bittide või keemiliste
impulsside kaudu, vaid lainetuse ning sageduse keeles. Pribrami avastustele tuginev
teooria ütleb, et me tajume objekte välismaailmas sellega resoneerumise läbi, sellega
sünkrooni jõudmise kaudu. Maailma tunnetamine tähendab sõna otseses mõttes sellega
samal lainepikkusel olemist. (Lynne McTaggart "Väli", lk 132)
Pribrami esmased avastused, ning teiste teadlaste poolt hiljem tehtud uuringud, mis
kinnitasid Pribrami väiteid, ütlevad meile, et juhul kui ma soovin enda ellu armastust,
pean ma enda sisse looma armastuse tunde - ma pean kiirgama armastust. Vaid sellisel
juhul on võimalik, et ma hakkan resoneeruma armastusega samal sagedusel olevate
sündumustega enda elus. Põhjus, miks ma seni olen olnud üksik, seisneb selles, et minu
meeleseisund, minu tegelik sisemine olemus, peegeldab just üksildust, ebaõnnestumisi
ning kurbust. Sama on olukord rahaga meie elus. Kui ma soovin teenida rohkem raha,
pean ma enda sisse looma külluse tunde - ma pean kiirgama küllust. Vaid sellisel viisil
hakkan ma kogema oma elus võimalusi, mille realiseerides hakkan ma looma endale
suuremat sissetulekut.
Et seda mehhanismi piltlikustada, vaata allpool olevat joonist. Kujuta ette, kuidas kogu
sind ümbritsev maailm - ruum - on superpositsioonis. Seda ütlevad ju meile teadlased.
Nad ütlevad, et enne vaatlusakti ei ole mitte miski veel lõplik - kogu meie Univerum on
kõikide võimaluste olekus.
Samuti avastasid teadlased, et meie alateadlik meeleseisund on see, mis avaldab meie
maailmale mõju, mida kinnitasid ka Dr. Pribrami katsed neuroteaduses. Ta ütles, et me
kogeme oma maailmas ainult neid sündmuseid, millega me oleme samal lainepikkusel -
millega me resoneerume.
Joonisel näed sa “Halb - Super” telge, mis iseloomustab meie elu. Kujuta ette, et Halva
sagedus on 0 MHz ja Super sagedus on 1000 Mhz. Üldjuhul on meie sagedus umbes 200-
300 Mhz juures, mida piltlikustab vasakpoolne naerunägu teljel. See on keskmise inimese
positsioon - tema isiklik sagedus on umbes 200 Mhz ja just selliste sündmustega ta oma
elus resoneerub. Ta kogeb muresid, ebapiisavat raha ning nõrku suhteid.
Juhul, kui me soovime oma elukvaliteeti parandada, oma kogemusi muuta, ei saa me mitte
kuidagi moodi “tõmmata” 800 Mhz pealt palju armastust, külluslikku elu ning head tervist
endale külge. Aga just seda ütleb meile klassikaline “külgetõmbeseadus”. Selle seaduse
kohaselt oleme justkui magnetid, kes tõmbavad enda külge soovitud asju. Nüüd aga,
tuginedes teadlaste avastustele, saame aru, et see ei ole võimalik. Meil ei ole kasu
mõtlemisest, unistamisest ning soovimisest kuni me ei suuda muuta enda sisemist
seisundit. Meie sisemine seisund on see, mis määrab meile resonantsi kaudu kogemused,
mitte aga see, millest me mõtleme.
Siiski ei saa väita, et mõtlemine ei ole antud juhul oluline. On küll, aga mõtlemine on vaid
vahend oma püsiva sisemise seisundi muutmiseks. Mõtlemine ei ole vahend oma elu
muutmiseks või eesmärkide saavutamiseks omaette, see on vaid tööriist, et muuta
vibratsiooni. Kui ma juhin oma mõtlemist ning minu domineerivad mõtted on positiivsed,
siis selle kaudu suudan ma olla valdavalt positiivne. Kui ma olen valdavalt positiivne,
hakkavad minu uskumused tasapisi muutuma. Ning kui minu alateadlikud uskumused
muutuvad, olen ma jõudnud oma sisemise seisundi muutumiseni.
Tulles tagasi selle joonise juurde, näed sa, kuidas eesmärkide suunas liikuda. Kui meie
sagedus hakkab muutuma - me muutume üha positiivsemaks, me näeme maailma ilusates
värvides ning me jagame oma headust ka ülejäänud maailmaga - , liigume väikeste
sammudega telge mööda paremale. Ning nii, nagu me paremale poole liigume, muutuvad
meie poolt kogetavad sündmused elus. Meie ellu “ilmuvad” justkui juhuslikult uued
inimesed, uued äriideed ning pakkumised, mille realiseerides saame edasi liikuda oma
eemärkide suunas.
Kuidas arendada positiivset meeleseisundit
Eesmärkide saavutamine koostöös meid toetava maailmaga on täiesti erinev sellest, mida
meile tavaliselt õpetatakse. Meie tavapärane soovitus lastele lähtub ju darvinismist - ainult
tugevamad jäävad ellu. Selle kohaselt saavutavad edu ainult kõige tugevamad, kõige
jõhkramad ning kõige julgemad. Aga kõik inimesed ei saa ju olla sellised. Kas siis need
inimesed, kes ei ole kõige jõhkramad, tugevamad ning julgemad, on juba eos määratud
kannatamisele?
Meie ühiskonnas ei väärtustata seda, kas me oleme head inimesed ning kas me aitame
teisi, vaid tulemusi hinnatakse üldjuhul selle põhjal, kui palju me oleme suutnud raha
teenida. Ja seda sageli teiste arvelt. Aga muidugi ka iseenda tervise, õnne ja rahulolu
arvelt. Kui palju sa tead väga rikkaid inimesi, kes on ka tegelikult õnnelikud? Mitte ainult
näiliselt, sest nad on saavutanud kõik oma välised eesmärgid - nendel on kõik need asjad,
millest nad ise kunagi unistasid ja millest unistavad kõik neid imetlevad inimesed; nad on
tõelised Tegijad ning ühiskonnas tunnustatud Keegid - vaid päris õnnelikud. Kas nende
elus on rahulolu ja neis endis hingerahu? Kas nad teevad oma tööd, sest nad armastavad
seda, või ainult seepärast, et see aitab nendel olla see, kellena nad ennast identifitseerivad -
minu asjad, minu saavutused ja mind tunnustavad inimesed?
Nüüdseks on aga selgunud, et on olemas ka teistsugune tee. Mitte see tee, mis viib meid
kogu aeg iseendast kaugemale, vaid tee, mis aitab meil mõista, kes me tegelikult oleme ja
kuidas meie maailm töötab. Ning sellel teel käimine on tõeline nauding ja rahulolu. Sellel
teel olles me mõistame, et jah, meie oskused, teadmised ning anded on väga olulised, aga
veelgi olulisem on meie egovaba tahe neid oskuseid ja andeid teiste inimestega jagada. Me
saame aru, et juhul, kui me oleme omakasupüüdlikud, vihased, kurjad ning kibestunud, ei
ole võimalik püsivat rahulolu ning õnne saavutada. See on võimalik ainult läbi positiivse
meeleseisundi ja sisemise vibratsiooni loomise. Aga kuidas seda luua?
Egost taganemine
Kas sa mäletad, milleni me jõudsime esimestes peatükkides, kui me küsisime, mida
inimene tahab siis, kui ta ei taha enam mitte midagi sellist, mis talle on “peale”
programmeeritud? Jah, vastus oli, et ta tahab olla õnnelik ning elust rõõmu tunda. Et olla
õnnelik ja elust rõõmu tunda, tahab inimene tegelda nende asjadega, mida talle teha
meeldib. Ja inimesele meeldib teha neid asju, mis tal hästi välja kukuvad. Hästi kukuvad
tal välja aga tegevused, milles ta on andekas.
Selline jätkuvus näitab meile ilmekalt, kuhu suunas me peaksime liikuma, kui me soovime
luua endale meelepärast alateadlikkuse meeleseisundit, mille kaudu enda ellu positiivseid
kogemusi juurde luua. Ükskõik, missugused meie eesmärgid ka ei oleks - juhul, kui me
oleme positiivsed, rõõmsad ja õnnelikud, on meie isiklik vibratsioon selline, mis “tõmbab”
meie ellu üha rohkem sarnase vibratsiooniga sündmuseid juurde. Nendeks võivad olla
inimesed, kes teevad meid õnnelikuks, või kes aitavad meil edukaid tehinguid sõlmida,
selleks võivad olla juhuslikud sattumised olukordadesse, mis aitavad meid edasi liikuda
lõppeesmärgi poole, või võivad olla selleks lihtsal väikesed igapäevased sündmused, mis
panevad meid naeratama ning oma elust lihtsalt rõõmu tundma.
Kui me hakkame tegelema nende asjadega, mida me armastame, toimub motivatsiooni
ülekanne eesmärkidelt tegevusele endale - tegevus ise muutubki meie eesmärgiks. Me ei
mõtle enam üldsegi nii palju selle peale, kas selle tegevuse tagajärjel me oma lõppeesmärgi
ka tähtajaks saavutame, vaid me naudime elu kulgemise protsessi ennast. Me mõistame, et
isegi kui me ei saavuta oma lõppeesmärki sel nädalal või sel kuul, ei ole see probleem -
meile meeldib selle eesmärgi suunas liikumine, mitte eesmärgi saavutamine. Hea analoog
sellele olukorrale on tantsimine - kui sa lähed partneriga tantsupõrandale, siis on sinu
eesmärgiks tantsida, mitte aga võimalikult kiiresti tantsuga laulu lõppu jõuda. Sa naudid
tantsu ennast, mitte aga seda, kui laul on lõppenud ning tantsimine niisamuti.
Aga selleks, et me saaksime keskenduda enda tugevustele ning nautida elu ja seeläbi luua
enda ellu positiivseid sündmusi üha juurde, peame oskama vabaneda oma tahtmistest ning
taganeda egost. Nii kaua, kuni Ego juhib meie tahtmisi, ei leia me endas piisavalt jõudu, et
lahti lasta sellest, mille kaudu Ego ennast tavapäraselt identifitseerib - meie asjad, meie
saavutused ning tunnustus. Kuni me arvame, et need on ainukesed vahendid tõelise rõõmu
ning vabaduse saavutamiseks, tegutseme ainult oma individualistlike eesmärkide nimel.
Me ei saa muutuda andjateks, sest sellisel juhul peaksime hakkama ära andma otsast neid
asju, mis on meile seni olnud meie identiteedi aluseks. Kuid see on ju Egole ennasthävitav
ning see ei lase iialgi seda juhtuda.
Et see saaks juhtuda, on vaja esimese sammuna arendada enda teadlikkust niivõrd, et me
hakkame taipata, mis protsessid meid juhivad. Alles peale seda saame ette võtta järgmised
sammud, mis viivad pisikeste etappidena meid üha lähemale lõplikule vabanemisele
egoistlikest piirangutest ja hirmudest, ning me võime muutuda andjaks.
Sel hetkel, kui meist saavad andjad, kaovad egoistlikud hirmud meie elust. Me oleme
õppinud tundma iseennast ja oma maailma toimimise mehhanisme, ning me teame, et
andmine on kogu maailma loomise aluseks. Kui ma julgen anda seda, mida mul anda on,
olen ma valmis ka vastu võtma seda, mida maailmal mulle pakkuda on. Kui ma olen andja,
olen ma vaba hirmust, mis on seni tõmmanud hirmuga resoneeruvaid nähtuseid minu ellu.
Kui ma kardan kogu aeg, et ma ei saa anda, sest siis ei jää mulle endale, siis on ju see olnud
minu alateadlik seisund. Ning kui minu alateadlik seisund on, et mul ei ole piisavalt (et ära
anda), siis just need on ka kogemused, mida ma olen oma ellu loonud - puudus, puudus,
puudus.
Aga nüüd, kui ma lülitan ennast andmise režiimile, on minu sagedus “Mul on küllalt, et
anda” - ja just see on sagedus, mis loob resonantsi kaudu minu ellu sarnase sagedusega
nähtuseid juurde - mul on küllalt, mul on küllalt, mul on küllalt. Sõltumata valdkonnast,
mul on küllalt. Missugused on minu suhted? Jah, mul on küllalt. Kui palju on mul raha?
Jah, mul on küllalt. Minu elus on kõike küllalt, kui minu sees on külluse tunne, mis lubab
mul egovabalt anda ka teistele.
Egost taganemine, tahtmistest vabanemine, oma tugevuste arendamine ning oma
teadmiste ja oskuste külluslik jagamine on võti elu juurde, mille üle võid sa rõõmu tunda
nii viieteistkümne, kolmekümne viie kui ka kaheksakümne aastaselt. See on olnud täis
rõõmu, küllust ning jagamist. Sa oled jaganud julgelt, oma egoistlikke hirme trotsides ning
uskudes sellesse, et sa oled unikaalne osakene täiuslikus süsteemis, mis saab olla terviklik
ning täiuslik ainult juhul, kui sina teistega oma headust jagad. Just nii nagu elektronid,
millest sa ise koosned kõige pisemal tasandil, just nii ka sina ise sellel tasandil, kus sa loed
seda raamatut, ja oled valmis hakkama andjaks ning jagama oma tarkust. Just nüüd. Just
praegu.
Lõppsõna
Meie maailm muutub seda värvi, nagu oleme me ise.
Meie ise oleme seda värvi, mis värvi me valime olla.
Teadlikkus on enese arendamise ning oma elust ja maailmast rõõmu tundmise
tugisammas. Nii kaua, kuni me sõidame läbi oma elu autopiloodil, on keeruline ka teelt
väljasõitudest ning eessõitjatele otsa põrutamistest hoiduda - me lihtsalt ei tea, millal me
peame pidurdama, ja millal jälle gaasi vajutama.
Läbi teadlikkuse arengu hakkame märkama enda elus ning ka enda sisemaailmas
protsesse, millest meil varem aimugi ei olnud. Kuna tänane haridussüsteem toetab vaid
klassikalise Newtoni füüsika poolt esitatud tõdesid, mille kohaselt elame
kolmemõõtmelises kõledas ning surnud ruumis, siis ei õpetata meile koolis ka seda, kuidas
tegelikult meie sisemaailm töötab ja kuidas see mõjutab meie välismaailma. Ning lisaks
sellele, et meile ei õpetada midagi oma sisemaailma kohta, näitavad viimase 100 aasta
avastused kvantfüüsikas, et tegelikult ei õpetata meile ka seda, mis toimub meid
ümbritsevas maailmas.
Niimoodi me siis elame oma elu, püüdes sellest rõõmu tunda ning endast mingisugusegi
pärandi maha jätta. "Ma ju tahan olla ka Keegi", tunneme enda sees, ning sukeldume taas
oma eesmärkidest üleuputatud maailma. Aga miks me seda teeme? Kui inimestelt küsida,
mida nad oma elult tegelikult tahavad, ei oska sageli nad sellele vastust anda. Tihti võib
olla vastuseks vaid soov elada paremat elu ning püsida samal tasemel teiste edukate
inimestega.
Aga ka teised edukad inimesed vastaksid sellele küsimusele samamoodi - ka nemad ei tea,
mida ja miks nad midagi oma elult soovivad. Miks see niimoodi on? Ehk võib vastus
peituda meile juba varases lapsepõlves peale pandud sotsiaalsetes ootustes ning
programmides, mis panevad meid "oravarattasse" oma eesmärkide ja unistute poole
püüdlema. Keegi ei küsi meilt, mida me tegelikult teha oskame ja suudame, vaid meid
suunatakse õppima, tegema ja tahtma neid asju, mis on ühiskondlikult kõrgelt hinnatud ja
mis peaks tagama inimestele hea elu.
Hea elu saavutamise hind on pidev rahulolematus ning stress oma elu suhtes. Kuna
paljudel inimestel ei ole sisemisi eeldusi ning ressursse saada maailmakuulsaks lauljaks või
miljardidollarilise ettevõtte omanikuks, möödubki nende elu vaid selle poole püüeldes.
Nad ei teadvusta endale, et nad soovivad seda kõike ainult seetõttu, et ühiskondlikud
normid panevad nad neid asju soovima, mitte seetõttu, et see oleks ka tegelikult nende
sisemine soov ja kutsumus.
Oma sisemise soovi ja kutsumuse äratundmisega pööravad inimesed oma elus uue
lehekülje. Nad teadvustavad lõpuks, et nad on kogu senise elu olnud väliste programmide
meelevallas ning nad mõistavad, et alaline ning depressiivne jooksmine unistuste ja
rikkuse suunas ei pruugi tagada nendele püsivat rahulolu. Nad mõistavad, et võib-olla ei
sõltugi õnnetunne asjadest, mida nad soovivad omada, vaid nende enda sisemistest
oskustest elust rõõmu tunda.
Kui inimesed suunavad oma energia tegevustele, milles nad on tõeliselt andekad,
saavutavad nad sellel alal kiiresti edu ja ka tunnustuse. Sellisel juhul on inimene
loomulikul viisil Tegija ning tema teadvusest kaob surve saavutada elus midagi tõeliselt
suurt, mille eest ühiskond teda tunnustaks. Kuna inimene teeb ja armastab oma ala
südamest, loob ta seeläbi ühiskonnale piisavalt väärtust, mida on võimalik konverteerida
rahaks - ta saavutab ka finantsilise vabaduse.
Tehes oma tööd rõõmu ning armastusega, on inimesed kogu aeg positiivses
meeleseisundis, mis avaldab otsesest mõju ka nende tulemustele. Kvantfüüsikud on
viimase saja aasta jooksul avastanud, et meie maailma tegelik olemus on kõige
fundamentaalsemal tasandil energeetiline. Ja see kehtib nii meid ümbritseva maailma kui
ka meie enda kohta. Teadlaste poolt läbi viidud miljonid katseseeriad on tõestanud, kuidas
meie individuaalne teadvus suudab alateadlikul tasandil saavutada koherentsi meid
ümbritseva maailmaga ning seeläbi mõjutada materiaalses maailmas aset leidvaid
sündmusi. Just seda tähendabki väide: "Meie maailm muutub just seda värvi, nagu oleme
ise". Kui me oleme õnnelikud, rõõmsameelsed ja tänulikud, kogeme enda elus üha
sagedamini sündmuseid, mis peegeldavad just selliseid nähtuseid.
Kuna meie maailm saab kõige elementaarsemal tasandil alguse elektronide omavahelisest
energia jagamisest, on jagamine ka materiaalses maailmas kõige kindlam viis oma
meeleseisundi positiivseks muutmiseks. Kui mul ei ole veel rikkust ning raha nii palju, et
seda teise inimestega vabalt jagada, võin ma jagada seda, mida meil kõikidel on - aega,
armastust ning heasoovlikkust. Ei olegi niivõrd oluline, mida me jagame, on oluline, et me
seda jagame - sellisel juhul oleme külluse sagedusel, mis tagab meile ka küllusliku elu.
Kui meist saavad andjad ning jagajad, taandame oma ego ning me muutume üheks
oluliseks komponendiks suurest süsteemist, mida me nimetame Universumiks. Universum
on täiuslik. Ning nii oled ka sina.