E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 6 (75) 2013

Eriüksuslased

Afganistanis

Eesti kaitseväe üksused sündisid Vabadussõjas

Mereväeohvitseride tasemehariduse kujunemisest

VÕITMA ÕPIDSA IGAL JUHUL

KÕIGEPEALTISEENNAST.

Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sullemeeskonnatöö ja ühiste eesmärkide

kaudu oma “minast” kaugemale nägemist.

Dokumentide vastuvõtt SAISis 23.06 - 06.07 2014Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

Lisainfo: www.sojakool.ee

3

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

6 / 2013

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 LuulelendKolonelleitnant Enno Mõts kutsub kaitse-väelisi juhte luulet viljelema. Just luuleta-mine teritab pühendunud ülema meelt ja lihvib ta keelekasutust sedavõrd efektiiv-seks, et ühestki tema antud käsust ei saaks enam sõnagi ära võtta.

10 Sõjaväelogistika reform on lõpusirgelKaitseväe logistikakeskuse ülem kolonel-leitnant Kalev Koidumäe annab usutluses ülevaate sellest, kui kaugele on jõutud kaitseväe arengukavas ette nähtud toetus-väejuhatuse loomisega.

15 Vene föderatsiooni ja Valgevene ühisõppus Zapad 2013Kuigi loogiliselt mõeldes võiks arvata, et Venemaa suurimad tulevikuohud on kerkimas lõuna- ja kagupiiri tagant, meeldib meie idanaabrile pigem oma läänenaabrite ees relvi täristada.

18 Õhuväelased harjutasid Baltikumi taevasOktoobris korraldati Eesti õhuväe juhti-misel Baltikumi taevas kuueteistkümnes õhuturbe harjutus BRTE.

20 Loomingulised eriüksuslased särki ei rebi ja peaga telliseid ei purustaMida teevad 2012. aastal omaette struk-tuuriüksuseks saanud kaitseväe erioperat-sioonide üksuse meeskonnad Afganistanis, kuidas nad treenivad ja juhendavad Afga-nistani julgeolekujõudude eriväelasi.

28 Keeleseadus ja ametlik keelekasutus kaitseväesKeeleseaduse-teemalise artikliga juhime tä-helepanu heale keelekasutusele kaitseväes ning sellele, kuidas õigekiri on seadustega seotud.

31 Soome soomukid Eesti väesSoomes toodetud soomukid SISU XA-180EST võeti kaitseväes kasutusele 2004. aastal. 2010. aastal hankis kaitseministee-rium Hollandist juurde soomukeid SISU XA-188, mille tarne jätkub aastani 2015.

36 Arendame ja hoiame värskena oma sõjaväelist mõtlemistKaitseväe ühendatud õppeasutuste tak-tikaõppejõud kutsuvad kõiki sõjaväelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi ennast nüüd ja järgmistes Sõduri numbrites proovile panema taktikalise otsustusmängu lahenduste koostamisel.

39 Pehme jõud on muutumas efektiivseks relvaksAjastul, mil kommunikatsioonivahendite rohkus ja sotsiaalse suhtluskeskkonna olemasolu, mis võimaldab igaühel oma sõnumit hulkadeni läkitada, muudab sõna-relva ka sõjapidamises edu saavutamiseks üha olulisemaks.

44 Mereväeohvitseride hariduse arengEesti on pika merepiiriga riik, kel oma mere-väeohvitseride harimisel on läbi aegade tulnud koostööd teha heade naabrite ja liitlastega.

50 Sõduri lugeja soovitabSügisel kaitseväes läbi viidud sõjandus-ajakirja Sõdur lugejauuring annab ajakirja

tegijaile hulgaliselt pidepunkte oma edasise töö kavandamiseks ja lugejate kaasahaaramiseks.

52 Kratt kaasas tsiviilsektori riigikaitsesseSeptembris harjutati kaitseväe õppuse Suur Vanker 2013 käigus esmakordselt alates kaitseväe taasloomisest sõjalise valmisolekuastme tõstmisel vältimatut tegevust – riigikaitseliste sundkoormiste kasutuselevõttu.

55 Üha kiiremini ja kaugemale!Kaitseväe veoste logistika tähendab kaitseväe materjalide vedu nii kodumaal kui ka missioonipiirkondades. Seetõttu sõltub kaitseväe logistikakeskuse liiku-mis- ja veoteenistusest enam, kui osatakse arvata.

61 Kalevi jalaväepataljon loodi 95 aastat tagasiTänavu sügisel möödub 95 aastat mitme Va-badussõjas Eestile iseolemise kindlustanud kaitseväe üksuse loomisest. Igaühel neist on oma lugu. Eriline on ka Kalevi pataljoni sünd.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 TallinnTegevtoimetaja major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee, 717 1259Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Kroonpress trükikojas Kaanefoto kaitsevägi

Kuidas Eesti sõjaväes eesti keeles asju ajama hakati

Eesti sõjandusterminikomisjon tähistas 21.-22. novembril konverentsiga kümne aasta

möödumist NATO terminibaasi AAP-6 termi-nite eestindamise lõpuleviimiseks loodud

komisjoni töölehakkamisest. Sihipärane töö eestikeelsete sõjandusterminite loomiseks

algas juba enne Eesti vabariigi sündi.

FILM

IARH

IIV25

4

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

EESTI UUDISED

Eesti, Läti ja Leedu kaitseväe ju-hatajad otsustasid 6. novembri hilisõhtul Riias esitada kaitse-ministritele kinnitamiseks otsu-

se panustada 2016. aastal NATO reagee-rimisjõududesse ühise Balti pataljoniga.

Loodava Balti pataljoni tuumiku moodustab Scoutspataljon, Läti ja Lee-du panustavad kumbki ühe jalaväekom-paniiga, samuti tulevad Lätist ja Leedust pioneeri- ja tankitõrjerühmad, sõjaväe-

politseinikud ning õhutulejuhid. Patal-joni hakkab juhtima praegune Scouts-pataljoni ülem major Andrus Merilo.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase sõnul on ühise pataljoniga pa-nustamine märk Balti riikide tugevast koostöövõimest. Pataljon alustab ette-valmistustega 2014. aastal, 2015. aastal kulmineerub üksuste väljaõpe Ameeri-ka ühendriikide eestvedamisel korralda-tava maaväeõppusega Saber Strike ning

Hispaanias läbi viidava NATO reageeri-misjõudude õppusega Trident Juncture. Lisaks osalevad Eesti, Läti ja Leedu kait-seväelased üksteise väljaõppeüritustel.

Balti riikide esimene ühine pataljon tegutses aastatel 1994–2003. Pataljon an-dis paljudele kaitseväelastele esimese rah-vusvahelise koostöökogemuse ja igakülg-se väljaõppe. 2010. aastal panustasid Balti riigid ühise pataljoniga NATO reageeri-misjõudude 14. rotatsiooni koosseisu.

Eesti, Läti ja Leedu annavad NATO käsutusse Balti pataljoni

Tartus lõppes 8. novembril nädala-pikkune liitlasvägede vastuvõtu-õppus Baltic Host. Viiendat aastat järjest korraldataval õppusel osa-

les sel aastal rekordarv ametkondi. Algselt peamiselt logistikale keskendunud Balti riikide harjutus oli esmakordselt seotud NATO suurõppusega Steadfast Jazz.

Alates 2. novembrist harjutasid koos

Eesti sõjaväelogistikutega Tartus kait-seväe ühendatud õppeasutuste matke-keskuses NATO vägede vastuvõtmist Eestis riigikantselei, sotsiaalministeeriu-mi, majandus- ja kommunikatsiooni-ministeeriumi, kaitseressursside ameti, politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, veeteede ameti, maanteeameti, tervise-ameti, tehnilise järelevalve ameti, kaitse-

Liitlasvägede vastuvõtuõppusel Baltic Host osales rekordarv ametkondi

NATO peakorter korraldas novembri viimasel nädalal esmakordselt Eestis kaitse-väe ühendatud õppeasutuste

matke keskuses suuremahulise kolme-päevase kübekaitseõppuse Cyber Coali-tion, mille eesmärk oli testida alliansi ja partnerriikide võimet seista vastu erine-vatele küberrünnakutele.

Lisaks NATO staapidele ja ametkon-dadele üle Euroopa osalesid õppusel 27 liikmesriigi ja partnerriikide Soome, Rootsi, Austria ja Šveitsi ning Iirimaa esindajad. Kokku osales õppusel ligi 400 infotehnoloogia eksperti, õigusala spetsialisti ning valitsusametnikku. Stse-naariumi kohaselt tuli osalejatel tõrjuda simuleeritud küberrünnakuid ametkon-dade arvutivõrkudele. Infotehnoloogia ja muude valdkondade eksperdid harjuta-sid küberintsidentidele operatiivset rea-geerimist, koostöö koordineerimist ning ühist otsuste vastuvõtmise protsessi.

Õppuse vastuvõtva riigina pani Eesti välja õppuse keskkonna, milles õppuse

politseiameti, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama, Tallinna lennujaama ja Eleringi eksperdid. Samal ajal harjutasid NATO Euroopa väejuhatused ja õppusel osale-vad staabid üheksas eri paigas artikkel 5 raames Eesti kaitsmist.

Kokku oli Eestist sel aastal õppustega Steadfast Jazz ja Baltic Host hõivatud üle 300 inimese.

intsidente menetleti, tagas õppuse kesk-juhtimise ning taristu ja logistika korral-damise. Lisaks kaitseväele olid kaasatud kaitseministeeriumi, riigi infosüsteemi ameti ning Eestis asuva NATO küber-kaitse koostöökeskuse spetsialistid.

Cyber Coalition 2013 oli suurima osalevate riikide arvuga NATO küber-

kaitseõppus, kus üle 100 osaleja võttis õppusest osa Tartus ning ligi 300 osale-jat üle Euroopa, 32 riigis.

Esimene sarnane õppus viidi läbi 2008. aastal Brüsselis ja Monsis, Bel-gias, 2009. aastal kaasati lisaks NATO ametkondadele ka liikmesriikide esin-dajad.

NATO korraldab Eestis suuremahulise küberkaitseõppuse

5

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

EESTI UUDISED

Kuperjanovlased lasksid pataljoniülema kellaTsiatsungõlmaa lasketiirus 11. no-vembril kell 11.11 alanud 20. pataljo-niülema kella laskemise võistluse või-tis pataljoni staabiülem major Tõniste neljandal laskeringil. Laskmise tegi raskemaks esmakordselt rakendatud reegel, mille kohaselt kuperjanovlased ei tohtinud oma lasketulemusi pärast sooritust ise kontrollida, et tulemusi seejärel parandada.

Aasta ohvitser on kapten Eero AijaKaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras andis 14. novembri õhtul koos riigikaitse edendamise sihtasutusega kaitseväe 95. aastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis üle aasta oh-vitseri ja aasta allohvitseri preemia. Sel aastal saab 3200 euro suuruse aasta ohvitseri preemia kapten Eero Aija Kalevi jalaväepataljonist, aasta allohvitser on vanemveebel Margus Soodla Viru pataljonist.

Vanemveebli kursuse lõpetas 21 vanemallohvitseriKaitseväe ühendatud õppeasutuste lahingukoolis lõpetas 6. detsembril arvult kümnenda vanemveebli kur-suse 21 vanemallohvitseri. Kursusel saadud täiendusharidus võimaldab lõpetanutel teenida vanemveebli auastmega ametikohtadel kaitseväes ja Kaitseliidus.Veidi üle kahe kuu kestnud kursuse esimeses osas õpiti üldaineid ning logistika ja mobilisatsiooniga seon-duvat. Teises omandati taktikalisi ja juhtimisalaseid teadmisi ning kom-panii tasemel oskusi. Kursuse kolmas osa keskendus seadusandlusele ja staabitöö protseduuridele.

Afganistanist naasnud kaitseväelased annetasid langenute lastele 3000 eurotAfganistanist 20. novembril koju saabunud kaitseväelased annetasid Carolin Illenzeeri fondile välisope-ratsioonil kogutud kolm tuhat eurot. Annetatud summa kogusid Afganis-tanis teeninud logistikud tavapä-rase teenistuse kõrvalt korraldatud heategevuslike laskevõistlustega kus võistlusrelvaks oli kuulipilduja MG-3. Võistlusel osalesid Camp Bastionis teenivad kaitseväelased ja tsiviilisi-kud, eriti suure populaarsuse saavu-tas ettevõtmine Ameerika ühendriiki-de merejalaväelaste seas.

Kaitsevägi koos teiste jõustruk-tuuridega korraldas 12. kogu-pereürituse „Kõikide laste isadepäev” sel aastal 10. no-

vembril Pärnu spordihallis.Isadepäeva pereürituse peaesine-

jad olid ansambel Põhja-Tallinn ja Grete Paia, lisaks esines kaitseväe or-kester koos Marvi Vallaste ja Tanja Mihhailovaga ning Black and Brownie tantsukool.

Kaitseväelased, kaitseliitlased, piiri-valvurid, politseinikud ja päästjad tut-vustasid perepäeval oma varustust ja tehnikat. Kohapeal oli võimalik näha soomukeid SISU XA-188, Mamba, päästeautot ja erinevaid relvi haubitsa-test kuni tankitõrjeraketisüsteemideni. Samuti näitasid oma oskusi politsei-koer, pommigrupp ja märulipolitsei. Päeva jooksul sai osa võtta põnevatest võistlustest ja võita auhindu.

„Kõikide laste isadepäev” toimus esimest korda Pärnus

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ning politsei- ja piirivalveameti peadirektor politseikolonel Elmar Vaher

tõdesid 8. novembril koostöölepet alla kirjutades, et kuigi koos on tegutse-tud taasiseseisvumise alguspäevadest saadik, annab alles allakirjutatud lepe koostööle kindla raamistiku, mis aitab edaspidi mõlema organisatsiooni aren-gut ja ühistegevusi kavandada.

„Riigikaitse on laiem kui pelgalt sõ-jaline kaitse, sõlmitav leping annab rii-gi suurimate jõustruktuuride koostööle kindla suuna, meil on ühised eesmär-gid,” ütles kaitseväe juhataja.

Politseikolonel Elmar Vaheri sõ-nul on politsei, piirivalve ja kaitseväe

koostöö kestnud iseseisvuse taastami-sest saadik ning paljudes valdkonda-des on see pikaajaline ja sisutihe, tuues välja näiteks mõlema organisatsiooni eriüksuste väljaõpet. Sõlmitud leping näeb ette politsei- ja piirivalveameti ning kaitseväe vahelise infovahetuse tihendamist, teineteise väljaõppe- ja koolitusvõimaluste, sealhulgas kaitse-väe harjutusalade kasutamist, ühis-hangete läbi viimist, koostööd õhu- ja mereseire ning õhu- ja meresõidukite kasutamisel. Lepe võimaldab kiiremini ja otstarbekamalt riigi ressursse jaga-da, samuti aitab lepe viia otsustamise madalamale tasandile, mille tulemusel saab ametiabi anda senisest kiiremini ja sujuvamalt.

Kaitseväe ja politsei koostöö süveneb

ARD

I HAL

LISM

AA

6

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

MAAILM

2 Šotimaa kaitseplaanide kohta esitati päringuid

Ühendkuningriigi alamkoja kaitsekomisjon avaldas 27. septembril raporti, milles rõhu-tati, et praegu puudub nii Ühendkuningriigi kui ka Šotimaa valitsusel detailne poliiti-ka ja täpsed andmed Šotimaa võimaliku iseseisvumise mõjudest riigi kaitsevald-konnale. Nimelt pole mingit kindlust selle osas, mis võib järgneda šotlaste jah-sõnale 18. septembril 2014. aastal korraldataval iseseisvusreferendumil. Šoti rahvusliku partei (SNP) juhitav Šotimaa valitsus on lu-banud lähitulevikus avaldada oma valijatele vastava kaitseteemalise raporti. Suurbri-tannia alamkoja kaitsekomisjoni esitatud raportis nõutakse vastavasisulist dokumenti ka Ühendkuningriigi valitsuselt, mis on seni keeldunud tegelemast võimaliku Šotimaa iseseisvumise plaanimisega, viidates küsitlustulemustele, mis selgelt näitavad avaliku arvamuse vastasseisu iseseisvumi-sele. Nimelt puudub seni analüüs peaaegu kõikide kaitsealaste aspektide kohta alates Šotimaa võimalikust tulevasest armeest ja kaitsetööstusest, lõpetades Šotimaa

Prantsuse Renault Trucks De-fense (RTD) ja Venemaa Ural-vagonzavod teevad koostööd uue Atomi väljaarendamiseks.

8x8 jalaväe lahingusoomuk Atomi aren-damine avalikustati RAE 2013 näitusel Venemaal Nižni Tagilis. Uralvagon-zavod vastutab kere, relvasüsteemi ja kokkupanemise eest, RTD jõuülekande ja amortisaatorite eest. Vene riigi oman-duses olev Uralvagonzavod on ajalooli-

selt pigem roomiksõidukitele keskendu-nud, tootes lahingutanke T-90 ja T-72. Uue sõiduki näol on aga tegu ettevõtte esimese ratastel lahingusoomuki välja-arendamisega. Nižni Tagilis esitletud näidismudel on 32-tonnine sõiduk, mis varustatud kaugjuhitava torniga, millel 57 mm kahur. Väidetakse, et lahingu-soomuki kere pakub kaitset STANAG 4569 tasemeni 5. Järgnevalt arutatakse esimese prototüübi väljaarendamist.

1Venemaa ja Prantsusmaa teevad koostööd jalaväe

lahingusoomuki arendusel

kaitsealaste suhetega Ühendkuningriigi, NATO ja teiste rahvusvaheliste partneritega. Komisjoni võtmeküsimused olid: „Kuidas kavatseb iseseisev Šoti valitsus tagada Šoti-maa julgeoleku ja iseseisvuse? Millisteks eesmärkideks kasutatakse Šoti armeed? Milline on Šoti armee struktuur ja väljaõpe ning kus nad hakkavad paiknema? Kui palju läheks maksma iseseisva Šotimaa relvajõu-dude varustamine ja väljaõpe ning kui suurt osa sellest saaks hankida ja teostada riigi-siseselt? Kui palju töökohti see kaitsesekto-ris ohustaks?”

3 Saksamaa valimistulemused mõjutavad suure tõenäosusega

kaitsetööstustVaatamata selle, et 22. septembril võitsid Saksamaal valimised Angela Merkeli juhitud konservatiivsed kristlikud demokraadid ja absoluutsest enamusest jäi puudu viis saadikukohta, tekitas nende koalitsiooni-kaaslaste täielik ebaõnnestumine olukorra, et valitsust ei moodustata tavapärase partneriga. Kaheks võimalikuks koalitsioo-nipartneriks Merkeli jaoks on sotsiaalde-

mokraadid ja rohelised, neist kumbki ei soosi kaitsekulutusi. Saksamaa poliitikud valmistuvad Euroopa rahandusliku solidaar-suse järgmiseks tasemeks ning võimalikuks kolmandaks Kreeka abipaketiks. Samas kulutatakse kõige enam raha sotsiaal-, transpordi-, infrastruktuuri- ja kaitseminis-teeriumile. Ekspertide hinnangul pole raske ennustada, milline valdkond kõige enam ra-haliselt kannatab. Nii sotsiaaldemokraadid kui ka rohelised on valimisprogrammides pööranud tähelepanu kaitseekspordi muut-misele ja pidevalt kritiseerinud tegevust kaitseekspordi valdkonnas.

4 Palestiinlased lõid uue terrorismivastase võitluse

üksusePalestiina riiklikud julgeolekujõud (NSF) lõid uue terrorismivastasele võitlusele spetsialiseerunud üksuse, mille eesmärk on parandada julgeolekualast võimekust. Erioperatsioonide üksus 101 (SOU 101) hakkab tegutsema Jordani Läänekalda ühes rahutumas linnas Janīnis. Üksusesse kuulub 150 võitlejat, kes varustatud Zastava M70 automaatidega, millele on võimalik Picatin-ny liistu abil paigaldada punatäpp-, laser- ja öösihikuid. Lisaks on üksus varustatud USA ettevõtte Tigeri valmistatud taktikalise suhtlussüsteemiga. Üksus kasutab soo-mustatud ja 7,62 mm automaatrelvadega varustatud Ford F-150 pikapeid. Üksus läbis kõrgetasemelise eriväljaõppe, et vähenda-da operatsioonidel hukkuvate sõdurite arvu ja vältida võimalikke tsiviilohvreid.

5 Venemaa kavatseb kahekordistada õhusõidukite

arvu KantisVenemaa kavatseb enne 2013. aasta lõppu kahekordistada Kõrgõzstanis Kanti õhuväebaasis asuvate õhusõidukite arvu. Praegu võõrustab Kanti õhuväebaas tervet eskadroni Vene Suhhoi Su-25 ründepommi-tajaid, mõnd transpordilennukit, õppelen-nukeid, Mi-8 helikopterit hüüdnimega Hip ja 400-liikmelist Venemaa isikkoosseisu. Suurendatud Venemaa üksused Kantis

7

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (november–detsember 2013)

võivad olla seotud USA vägede lahkumise-ga lähedal asuvast Manasi õhuväebaasist 2014. aasta keskpaigas ning NATO vägede tagasitõmbumisega Afganistanist.

6 Venemaa kaitsekulutused kasvavad 2016. aastaks 80

miljardi euroniViimase Venemaa föderaaleelarvekava järgi kasvavad Venemaa kaitsekulutused 50 mil-jardilt eurolt 2013. aastal 80 miljardi euroni 2016. aastal, mis teeb selleks ajaks riigist maailma suuruselt kolmanda kaitsekulutaja. Venemaa riigiduuma 7. oktoobril ilmunud teadaandes märgiti, et kaitsekomisjon tegi ettepaneku vastu võtta eelarvekava 2014. aastaks ja eelarveplaanid 2015. ja 2016. aastaks, mis tähendaks 2014. ja 2016. aasta vahelisel ajal kaitsekulude tõusu 37,5% võrra.

Riigikaitsekulutused tõusevad 2014. aastal 59,2 miljardi euroni, 2015. aastal 68 miljardi euroni ja seejärel ligi 80 miljardi euroni 2016. aastal. Järsk kasv kulutustest tähendab ka seda, et kaitse-eelarve osakaal föderaaleelarvest kasvab 15,7%-ni 2013. aastal ja 20,6%-ni 2016. aastal. Lisa-raha kasutatakse relvajõudude varustuse moderniseerimiseks ning sõjaväelaste väljaõppe- ning sotsiaalsete tingimus-te parandamiseks. Kaitsekulutuste tõus tähendab ühtlasi ka seda, et nende osakaal SKP-st tõuseb 3,1%-lt 2013. aastal 4%-ni 2016. aastal.

7 OPCW on kindel, et Süüria tehakse aasta jooksul relvituks

Keemiarelvade keelustamise organisat-sioon (OPCW) on kindel, et suudab hävitada etteseatud tähtajaks Süüria keemiarelvad, kui julgeolekuolukord ei sega vastavate ins-pektorite tööd. Organisatsiooni peadirek-tori Ahmet Üzümcü sõnul on OPCW jaoks olukord erandlik ning proovikivid tohutud, kuid kinnitas, et organisatsiooni heade teadmiste ja oskustega suudetakse oma kohustused täita. Eesmärk on keemiarelvad hävitada 2014. aasta keskpaigaks. Üzümcü sõnul ei ole tähtajad ebarealistlikud, kui

suudetakse tagada kõikide osapoolte koos-töö ning ajutused relvarahud, et eksperdid saaksid töötada turvalises keskkonnas.

8 Patria tuli välja uue 8x8 soomukiga

Soome ettevõte Patria tuli DSEI 2013 relva-näitusel välja uue 8x8 soomukiga. Sõiduki maksimaalne kogukaal on 30 tonni, mille sisse arvestatud 13 tonni koormust. Selle meeskonda kuulub kaks liiget ja see mahu-tab lisaks kümme isikut. Sõiduk on loodud täielikult modulaarseks, mis tähendab, et on erinevate sõjaliste ülesannete täitmiseks paindlik.

Patria vanemasepresidendi Marku Bollmanni sõnul on uus soomuk erinevatelt eelkäijatest arendatud pigem ekspordi eesmärgil. Patria sõnul võib soomukit va-rustada erinevate relvasüsteemidega kuni 120 mm kahuri või 120 mm miinipilduja-süsteemini. Kuigi soomukil veel nime pole, siis ettevõtte esindajate sõnul valitakse see 2014. aastal Pariisis toimuvaks Eurosatory näituseks.

9 Süüria mässuliste väljaõpe Saudi Araabias üha laieneb

Vaba Süüria armee (FSA) üksused saavad Saudi Araabias USA merejalaväelastelt intensiivset väljaõpet. FSA allikate sõnul on USA ja Saudi Araabia nõustunud välja õpetama ligi 1500 mässulist. Programm algas mõne kuu eest ja suurem osa isik-koosseisust on väljaõppe läbinud 2013. aasta lõpuks. Kursused kestavad 100 päeva ja nende ajal harjutatakse muuhulgas asulasisest võitlust. Väljaõppe saajate seas on 40% Süürias tegutsevatest mässuliste rühmitustest ja ülejäänud on värvatud naaberriikide põgenike hulgast.

Allika sõnul on saudide eesmärk luua distsiplineeritum, ühtsem ja tõhusam jõud, mis suudaks tasakaalustada Bashar al-Assadi vastu võitlevate mässuliste seas üha domineerivamaks muutuvaid radikaal-sete džihadistide jõuke. Väljaõppe jooksul treenitakse muuhulgas ka terroristide ja islamistlike gruppide vastast võitlust.

73,2% referendumil osalenud Šveitsi valija-test hääletas ajateenistuse säilitamise poolt. Üleriigilisel referendumil osales 46,4% hääleõiguslikest kodanikest (2 407 169 inimest), see on viimaste Šveitsi referendumite osalust arvesta-des võrdlemisi suur näitaja.

116 Leopard 2 tüüpi kasutatud lahingutanki kavatseb Poola Saksamaalt osta. Kokku läheksid need maksma koos ülejäänud sõidukitega umbes 200 miljonit eurot.

18,6% kasvas Saudi Araabia kaitse-eelar-ve 2013. aastal. Kokku kulutatakse kaitsesektori peale ligi 50 miljardit eurot. Viimase kümnendi jooksul on kaitsele kulutatav summa enam kui kolmekordistunud.

12 Lockheed Martin F-16AM/BM hävitajat (üheksa üheistmelist ja kolm kaheist-melist) ostis Rumeenia Portugalilt. Tehing läks maksma 186,2 miljonit eurot. Esimene õhusõiduk toimetatak-se kohale 2016. aastal.

740 miljoni euro suuruseks kujunes te-hingu maksumus, millega väidetavalt Angola ostab Venemaalt 18 Sukhoi Su-30K hävitajat, Mi-17 helikoptereid, tanke, suurtükke ja käsirelvi. Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin külas-tas 7.–9. oktoobrini Angola pealinna Luandat, kus pidas Angola valitsusega läbirääkimisi majanduslike ja kaitse-alaste suhete arendamise teemadel. 2013. aastal on Angola üks Aafrika suurimaid kulutajaid militaarvaldkon-nas, olles eraldanud kaitsekulutusteks 4,52 miljardit eurot.

12

35

6

7

8

9

1

4

8

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ARVAMUS

LuulelendEnno Mõts KOLONELLEITNANT

KIRDE

KAITSERINGKONNA ÜLEMMillal te viimati luule-tasite? Ilmselt tekitab selline otserünnak lugejas vastakaid reageeringuid. Keda tabab üllatus ja sega-

dus, kes pahistab nördinult või muigab virilalt, aga usun, et siiski on ka neid, kes tunnevad intrigeerivat uudishimu ning positiivset kelmikust. Elu ja surm-tõsidus peaksid teineteist ju välistama. Selgusetu on teile siiski veel, kas uurin vassimise või sõnade riimiseadmise kohta. Hea lugeja, seekord pajatan siiski sellest viimasest – kauni poeesia seotu-sest sõja mehe vajaduste ja ootustega.

Laulud on sõduritel ikka suus ol-nud, ning nende saatel on seatud pa-raadmarsse või rännakuid. Laskumata teadusliku argumentatsiooni kuumaas-tikule tõestamisest ja mõõtmise usal-dusväärsusest, võiks väita, et laul män-gib sõdurielus olulist rolli. Tõsi, rivilaule õpitakse käsukorras, samas esitatakse neid ka ilma korralduseta. Lõppeks annab ühislaul usutugevuse ja liidab esitajad emotsionaalselt. Meenub mu õpinguaeg lahingukoolis, mil oma rühmalippu välja teenima (s.o otsima) olime saadetud. Meid ümbritses uus keskkond, olime väeüksustes tundma-tud „akadeemikud” (Eesti riigikaitse akadeemia õppurid), keda ei kiirustatud omaks võtma, ning liikusime raskesti leitavate orientiiride järgi. Rännak oli intensiivne, maastik võõras ja meie tuju ositi heitunud. Siis aga hakkas üks meist trummihääli tegema ning spontaanselt ühinesid temaga paljud, täiendades vii-si isesuguste häälitsustega. Ühiskõma paisus tugevaks ja rütmikaks a cappella lauluks, mis iseeneslikult meid reipale taktjooksule ergutas, meeleolu värskeks kruttis ning üksuse üle uhkust tundma pani. Samas vallas, ent hoopis suurejoo-nelisemaks näiteks on eesti rahva laulva revolutsiooniga saavutatu.

Ometi ei küsinud ma, millal sa viima-ti laulsid, vaid mil kirjutasid luuletuse. Laul on viisistatud sõnarütm. Ma küsi-sin, mil teadlikult koostasid innustava riimi-retsepti oma sõduritele, liites nad enese kaudu ühtseks tervikuks. Ekslik oleks see pakkumine tagasi lükata, kar-tes saada häbistatud kui memmekas. Vastupidi – siirus ja poeesia on tugevus. Olete kuulnud: ilu päästab maailma! Sil-

mas ei peeta ülesmukitud seksapiili, vaid sügava mõttelist esteetikat. Maailmakuul-sad luulesõnad astuvad vastu türanniale, lollusele ja pugemisele. Nende kirjapa-nemine nõuab väga suurt julgust, intelli-gentsi ning vaimult tugevat isiksust – kas pole sellised omadused sõdalaste seas kõrges hinnas? Eitamine ei passi ...

Kalevipoeg, eestlaste rahvaluulel põ-hinev kangelaslugu, on värssteos. Sa-masse kategooriasse kuuluvad paljud teiste rahvaste lugulaulud. Eeposes on midagi rohkemat kui lihtsalt jutustu-ses – riim on kandvam, sel on vägi sees.

Mis on luuletus? Kui te peate selleks vaid ülerealisi sõnasilbiriimumisi, on teil väga pinnapealne arusaam. Samakõ-laline järgnevus on luulekunsti esmane samm, aga see ei muuda salmi igikest-vaks. Peab olema idee, mis haarab; peab olema lihtsus, mis kaasab; peab olema terviklikkus, mis edastab sõnumi. Üks pisike (edukas) luuletus on seega tervik-süsteem, mis loob rütmilise riimi kee-rukuses harmoonilise võlu. Sõjaväeline juht, sihtotstarbeliselt, peab keerulisele olukorrale esitama lahenduskäigu (loe ka: käsu), mis on arusaadav, lühike, omaalgatust ergutav ja terviklik. Selli-se oskuse on meist targemad inimesed nimetanud (ning lugeja peaks märkama ilmselget analoogiat) sõjakunstiks.

Puutun tihti kokku tegevuskavandite kirjeldustega, millest arusaamine nõuab mult mitmekordset lugemist ning va-jab tekstianalüüsi, kus hakkan elimi-neerima kasutut sõnavahtu. Viskan ära loosungfraasid, emotsionaalsed ülepai-sutused, harutan lahti kombineeritud liitlaused, kõrvaldan kordused ning asun allesjäänu osas otsima seostatud mõtet (põrkudes vahel kokku ka ükstei-sele vastukäivate nõuetega). Selgitused ja kommentaarid à la „No ma mõtle-sin sellega seda …” on tragikoomilised, sest endalgi on kohati piinlik nõuda, et palun kirjutage siis seda, mida tahate öelda! Sõnaseadmise oskus on ülema-tele väga oluline. Seda peab arendama.

Mõistatamismängudel on oma koht, aga mitte lahingukäsus. Kuulsin kord raadio intervjuud, kus riigiülese kuul-susega loodushuvilise meeshääl edastas sügava tähendusega mõttetera. Ta ütles (mainides sealjuures, et need ei ole tema enese sõnad): „Täiuslikkus pole see, kuhu ei saa enam juurde panna, vaid see, kust ei saa midagi ära võtta.”

Kaudtule-eeskiri, brigaadi staabitoi-mingujuhis, jalaväekompanii funktsioo-nikirjeldus, formeerimiskava, sisemää-rustik ja luuletus – neid kõiki ühendab põhimõte, et lühem on parem. Kuidas tundub – kas ma võrdlen võrreldama-tut? Luule riimub ja peaks ju lõhkuma mõttelennu raamid, viima unistuste maailma, seadma meid kimbatusse oma kalambuuriga ning jätma lugejad filo-sofeerima tähtedejada tegeliku sõnumi üle. Teisalt, lahingukäsk peaks olema ühemõttelisuselt vaat et luule vastand.

Ahaa, teil on täiesti õigus! Nende sar-nasus ei seisne vormis (ei hakka me ju käske räppima), vaid viisis ja eesmärgi-kohasuses. Just! Esimeseks on juba eespool nimetatud süsteemsus, lihtsus, lühidus ja terviklikkus (mitte meloo-dia) ning teine rõhutab, et vaatamata vastandlikele otstarvetele on tähtis hoo-pis sõna seadmise oskus nii, et kirjatüki eesmärk saaks täidetud. Kui luuletus ei vii lugejat mõttelennule, siis on see halb luuletus; kui käsk paneb lugeja filosofee-rima, on see halb käsk. Erisuste eesmär-gikohasus on nende võrreldavuse alus.

Hakates teemat kokku võtma, kü-sin uuesti: lugeja, mil kirjutasid viima-ti luuletuse? Mil esitasid selle teistele? Hallad on maas, talvekülmad lähenevad ja kui muidu ei julge, siis alustuseks on jõuluvana valmis su salmi kuulama. Ära siis temaatika ning sõnumiga eksi. Igal luuletusel on oma publik, samuti lahingukäsul.

Traditsiooniline kingitus üksuse üle-male, ja kindla peale minek, on sulepea, sest öeldakse, et sulg on teravam kui mõõk. Kirjanike seas võib leida patsi-fiste, aga mina elukutselise sõjaväelase-na ütlen, et olen samuti vägivalla vastu ning kardan sõjardeid. Kui pea ei lõika, siis toidavad jalad! Teeme pingutusi, et me mõistus oleks terav, mõttelend vahe ning et meist ei saaks ajaloo naerualu-sed. Panustamine haridusele on stratee-giline investeering – alati!

9

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Eesti on NATO-s võtnud suuna osaleda rohkem kui meilt oodatakse, ehk kasu-tades levinud inglisekeelset väljendit – punch above our weight. Oleme seda põhi-

mõtet järginud nii NATO operatsioo-nide kui ka reageerimisvägede koossei-su panustades. See lähenemine annab reaalse kaalu ja tõsiseltvõetavuse meie seisukohtadele organisatsiooni sõjalise arengu kujundamisel.

Lisaks Eesti esinduse NATO juu-res töötajatele mängivad Eesti kuvandi kujundamisel olulist rolli ka töötajate abikaasad. Käesoleval aastal osales Eesti edukalt just töötajate abikaasade juhti-misel NATO üheksandal heategevusli-kul laadal, mis korraldati NATO pea-korteris 16.–17. novembril.

2013. aasta laat oli mõneski mõttes eriline, sest üks organisatsioon, mille heaks laadal kogutud tulu annetatakse, on Eesti autismi ühing. Heategevuslikul laadal kogutud summad ei ole sealjuu-res väikesed. Alates 2005. aastast on toe-tusteks kogutud pea miljon eurot. Eesti on igal heategevuslaadal andnud vägagi

NATO heategevuslik laatolulise panuse. Aastal 2012 kogusime 8000 eurot, millega olime suuruselt kol-mas annetaja 28 liikmesriigi seas. Käes-oleva aasta annetusteks on kogunenud ca 9000 eurot.

Et laada tulemuste kokkuarvestami-ne lõpeb alles detsembri alguses, siis praegu on veel vara ütelda, kui palju suutsid käesoleval aastal teised riigid heategevuseks raha koguda. Igal juhul on selge, et ka sel aastal oleme kindlasti esimese viie suurima panustaja hulgas. Siinkohal on hea võimalus tänada palju-sid Eesti ettevõtjaid, kes oma kaupa kas annetasid või võimaldasid seda laadal müügiks omahinnaga soetada.

Riho Rõngelepp KOLONEL

NATO peasekretäri abikaasa koos NATO asepeasekretäri ja sõjalise komitee esimehega Eesti tootjate kübaraid proovimas.

Eesti esinduse töötajate abikaasad ehk laada initsiaatorid Eesti käsitööleti juures.

Laada meelelahutusprogrammi andsid oma panuse esinduse töötajate ja nende abikaasade rahvatantsurühm.

NATO

10

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

FOOKUS

Sellest, kuidas praegusest logistikakeskusest toetus-väejuhatus saab, räägib kaitseväe logistikakeskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe.

Härra kolonel, riigikaitse arengukava aastani 2022 sätestab kaitseväes toe-tusväejuhatuse loomise, sõja eel tagas kaitseväe igapäevase toimimise varus-tusvalitsus. Praegune logistikakeskus tundub nime poolest nende kahe vahel õige tagasihoidlik. Millised on nende sisulised erinevused?

Kui varustusvalitsus 21. novembril 1918 loodi, siis oli selle ülesanne meie rahvaväge relvastuse, toidu, riietuse ja insener-tehniliste vahenditega varustada.

Vabadussõja lõppedes hakati sõjaväe-logistikat arendama. Kuid varustusvalit-suse optimaalne struktuur kujunes välja alles umbes kümne aasta jooksul, pärast korduvaid muutmisi. Varustusvalitsuse ülesanded olid: koostada sõjaministee-riumi eelarveettepanekuid ja tulude-ku-lude aruandeid, muretseda kaitseväele vajalikku varustust ja korraldada selle materjali elutsüklit, varustada kaitseväge hobustega ning tagada nende tervishoid, hallata sõjaministeeriumi kinnisvara, korraldada kõikide kaitseväe struktuuri­üksuste arvepidamist ja ette valmistada varustusküsimustega tegelevat personali.

Kui vaadata valitsuse 27. märtsi 2013. a määruses nr 52 „Kaitseväe põhimää-rus” ja kaitseministri 5. aprillil 2012 määrusega nr 4 kinnitatud „Kaitseväe logistikakeskuse põhimääruses” logisti-

kakeskusele püstitatud ülesannete kogu-mahtu ja spektrit, siis ei jää logistikakes-kus ülesannete hulgalt vähimalgi määral alla omaaegsele varustusvalitsusele. Meie haldame kõiki kaitseväe hooneid ja har-jutusalasid. Meie hangime ja väljastame kogu kaitseväele varustust, relvastust, las-kemoona ja materjale. Meie tagame kait-seväe igapäevaseks tegevuseks vajalike teenuste hankimise. Meie korraldada on kogu kaitseväe raamatupidamine, arvete ja kõikidele kaitseväe teenistujatele palga maksmine. Meie tagame, et Eesti sõdur saaks ükskõik millises maailma nurgas – Afganistanis, Malis, Balkanil – täita talle püstitatud ülesandeid jne. Selleks tuleb nii sõdurid kui ka nende varustus ja las-kemoon missioonipiirkonda viia ning ta-gada üksustele pidev varustuse ja moona järelvedu. Meie korraldada on nii kaitse-väelaste meditsiiniline teenindamine kui ka sotsiaal-psühholoogiline toetamine. Niisamuti peame õpetama välja sõjaväe-logistikuid ja -meedikuid nii rahuaegse kaitseväe kui ka reservüksuste tarvis.

Logistikakeskuse nime all on kaitseväes tööd tehtud juba 2002. aastast saadik ning praeguseks peaks olema paljud asjad paika loksunud. Mida nüüdsest

logistikakeskusest toetusväejuhatusse kaasa võtta ja mis jääb maha?

Enne Teist maailmasõda kulus pea kümme aastat varustusvalitsuse ülesan-nete ja struktuuri enam-vähem paika sättimiseks. Nõukogude okupatsiooni järgses taasloodud kaitseväes tehti esi-mene sisuline sõjaväelogistika reform alles 2002. aastal, kui loodi ka praegune logistikakeskus. Selle loomise eesmärk oli erinevate logistiliste ja toetavate funktsioonide tsentraliseerimisega va-bastada kaitseväe väeosad ja asutused lisaülesannetest, mis takistasid neil täita oma põhiülesandeid ehk tegelda reser-vi väljaõpetamisega. Enne 2002. aastat tegelesid väeosade kaadrikaitseväelased väljaõppe kõrval sisuliselt kõigega, et oma väeosa n-ö elus hoida jne. Seetõttu tuli tahes-tahtmata teha aja- ja inimres-sursi nappusel järeleandmisi kas väljaõp-pe või väeosa majanduselu kvaliteedi ja korrektsuse arvelt.

Sõjaväelogistika reformi nüüdseks kestnud kümmekonna aasta jooksul on pea igal aastal tehtud logistikakeskuse struktuuris märkimisväärseid muuda-tusi. Kümne aasta jooksul on keskusel olnud viis põhimäärust. Julgen öelda, et alles praeguseks on selle ülesanded ja struktuur n-ö paika loksunud. Vii-mase lihvi logistikakeskuse struktuurile ja ülesannetele annabki kaitseväe küm-ne aasta arengukava, mis paneb punkti 2002. alustatud sõjaväelogistika refor-mile. See on ka põhjus, miks logistika-keskus nimetatakse nüüd omaaegse va-rustusvalitsuse nimele vääriliselt ümber toetusväejuhatuseks.

Vastavalt arengukavale tuuakse 2014. aastal logistikakeskuse koosseisu tagasi kaitseväe orkester, mis oli meie koossei-sus aastatel 2002–2006. Lisaks liidetakse hiljemalt 2015. aastal meie tugi keskusega praegu kaitseväe peastaabi koosseisu kuu-luvad kaplani- ja psühholoogiateenistus. Kui praegu pakub tugikeskus sotsiaal- ja psühholoogiaalaseid teenuseid teenis-tusülesannete täitmisel vigastada saanud kaitseväelastele, siis tulevikus pakutakse neid kõigile kaitse väelastele. Täiesti uue

Sõjaväelogistika reform on lõpusirgel24. jaanuaril valitsuses kinnitatud riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 näeb ette toetusväejuhatuse loomise, mis toimub aastal 2020. Toetusväejuhatuse ülesanne on juhtida logistilist toetust ja väljaõpet, samuti mobilisatsiooni, formeerimise ning vastuvõtva riigi toetuse (HNS) valdkondi, pidada arvet põhivalmiduse üksuste ja täiendreservi üle ning korraldada neile sõja ajal väljaõpet.

Marek Miil KAPTEN

KAITSEVÄE LOGISTIKA-

KESKUS

11

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

funktsioonina lisandub kogu kaitseväe usulise tegevuse juhtimine ja koordinee-rimine ning kaitseväe veteranipoliitika korraldamine. Tugikeskus nimetatakse ümber toetusteenuste keskuseks.

Seoses kaitseväe kümne aasta aren-gukavaga on kõige tähelepanuväärsem uuendus aga püstitada toetuse väejuha-tusele mobilisatsiooni- ja formeerimis-ülesanded. Seoses sellega suurendatakse väejuhatuse staabi koosseisu ligi paari-kümne teenistuja võrra. Niisamuti opti-meeritakse logistikakeskuse juhtimisahe-lat. Praegu allub logistikakeskuse ülemale materjaliteenistus, hanketeenistus, staap ja logistikapataljon (vt logistikakeskuse struktuuri tabelit lk 57). Staabiülemale al-luvad staap, haldusteenistus, liikumis- ja veoteenistus, raamatupidamis-, tervise-, tugikeskus ja logistikakool. Uue struk-tuuri kohaselt luuakse toetusväejuhatuse ülema alluvusse ülema abi ametikoht (vt toetusväejuhatuse struktuuri lk 12). Li-saks temale alluvad väejuhatuse ülemale väejuhatuse staap, logistikapataljon, ma-terjali-, haldus-, hanke- ning liikumis- ja veoteenistus. Väejuhatuse ülema abile aga alluvad tervise-, raamatupidamis-, toetusteenuste keskus, kaitseväe orkester ja logistikakool.

Riigikaitse arengukava põhimõtete valmimisest on varsti möödunud aas-ta. Kui palju on selle aja jooksul tulnud teha algsetesse plaanidesse korrektiive?

Kui jaanuaris 2013 tutvustas kaitse-väe peastaap esialgset visiooni toetus-väejuhatuse struktuurist, siis kuulusid sellesse: staap, remondipataljon, trans-

pordipataljon, liikumise- ja veokeskus, formeerimiskeskus, põhivalmidus- ja täiendreserv, kaitseväe ühendatud õppe asutused, kaitseväe orkester ja toe-tusteenuste keskus.

Nagu juba eespool kirjeldatud, siis formeerimis- ja mobilisatsiooniülesan-ded on praegu pandud toetusväejuhatu-se staabile. Remondipataljoni nimi jättis mulje täiesti uue väeosa loomisest, kuid tegelikult peeti tookord selle nime all silmas praegust materjaliteenistust. Sel-lel materjaliteenistusel on oma kindel koht ka toetusväejuhatuses. Nii jääb ka tulevikus materjaliteenistuse põhiüles-andeks kaitseväes kasutuses oleva kait-sematerjali, sealhulgas mobilisatsiooni-varu käitlemine III liinil ning I ja II liinil käitlemise koordineerimine.

Mis puutub toetusväejuhatuse uue põ-himääruse ja koosseisutabelite viimistle-misesse, siis sellega on tehtud terve aasta ränka tööd. Tuleb tunnistada, et ülesande lahendamise valem oli keeruline: ettean-tud isikkoosseisu piirarvu raames hakka-ma saada kõigi väejuhatusele püstitatud ülesannetega. Oluline on, et lõppeva sõja-väelogistikareformi raames oleme saanud väga hea kogemuse ja ülevaate sellest, millist ressurssi nõuab mingi funktsiooni täitmine. Iga otsus ja ettepanek on seetõt-tu väga hoolikalt läbi kaalutud.

Olulise osa praeguste kaitseringkon-dade ülesannetest võtab üle Kaitseliit. Millised on toetusväejuhatuse suhted Kaitseliiduga, kes on teatavasti kõikjal Eestis?

Kümne aasta arengukava elluviimise

raames selguvad Kaitseliidu konkreetsed ülesanded. Praegu on teada, et kaitseliit-laste kanda on maakaitse ehk siis tulevi-kus kasutatakse maksimaalselt ära selle organisatsiooni üle-eestilise kohaloleku laiapindsust ja vabatahtliku liikmeskon-na potentsiaali. Kuidas meie väejuhatus tulevikus maakaitseüksusi logistiliselt toetab, see veel täpsustub. Sellesse küsi-musse toob palju selgust ka praegu koos-tatav maakaitsedoktriin. Kindlasti tuleb rakendusplaanide koostamisel arvestada, et kaitseväe ning Kaitseliidu logistiliste üksuste ja võimekuste arengus valitseks tasakaal. Tuleb anda parim, et vastutuse ja funktsioonide üleandmise perioodil ei kannataks vähimalgi määral kaitseliitlas-te varustamine ehk siis vaatamata refor-midele peab olema tagatud kaitseliitlaste võitlusvõime.

Millised on suuremad põhimõttelised muudatused, mis logistikutel tuleb n-ö kolimise käigus oma majapidamises teha?

Kaitseväe kümne aasta arengukava rakendudes peavad tõesti osad meie ük-sused ümber paiknema. Tallinnas Marja tänav 4 asuvast kaitseväelinnakust lähe-vad Ämari linnakusse logistika pataljon ja logistikakool. See kolimine peaks toimuma praeguste plaanide kohaselt 2014. aasta lõpul. Marja tänavalt toome omakorda Suur-Sõjamäe 23a ehitata-vasse ajutisse konteinerlinnakusse liiku-mis- ja veoteenistuse allüksused. Samuti liigub Suur-Sõjamäelt Pärnu lähistel asuvasse Eametsa enamik logistikakes-kuse staabist.

Kaitseväe logistikud on lähtunud ajaloolise järjepidevuse põhimõtetest ja nii polegi peagi loodav toetusväejuhatus midagi muud kui Vabadussõja ajal loodud varustusvalitsuse loomulik mantlipärija, mis on küll läbi teinud arenguetappe, kuid ikka asjakohane ja vastab aja nõuetele. MAREK MIIL

12

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

FOOKUS

Kõik need ümberpaigutused on tin-gitud eelkõige kahest asjaolust. Esiteks on kaitseväel ülim aeg loobuda hoone-test, milles ei ole võimalik ka parima tahtmise juures tagada nüüdisaegset väljaõppe- ja töökeskkonda. Niisamu-ti on ebapraktiline ja kallis iga kord ka kõige väiksemate harjutuste tarvis liiku-da veoautokolonniga läbi kogu Tallin-na kesklinna harjutusaladele ning tulla õhtuse tipptunni ajal tagasi. Lisaks on sõjalise kaitse seisukohalt vaja hajutada üksuste paiknemist.

Logistika valdkonnas on viimastel aas-tatel läbi viidud mitu tsentraliseeri-mist: raamatupidamine, toitlustamine, haldamine jne. Kirjeldage palun kasu, mida see mõne skeptiku laidetud prot-sess kaitseväele on toonud.

Sellel aastal lõpetati haldusfunktsioo-ni tsentraliseerimine. Logistikakeskus kasutab kaitseväe hoonete ja objektide haldamisel nii enda haldusmeeskondi kui ka eraettevõtjaid, kellega on praegu-seks sõlmitud ligi 600 kehtivat lepingut. Nüüdseks on kõik kaitseväes töötavad haldurid arvatud logistikakeskuse koos-seisu. 2014. aasta keskpaigaks viiakse lõ-pule ka toitlustuse tsentraliseerimine: lo-gistikakeskuses liidetakse kõik kaitseväe kümme toitlustuskompleksi ühes ligi 190 inimesega üksuseks.

Tsentraliseerimine võimaldab üht-lustada tegevusprotseduurid ja taga-da valdkonnapõhine käsuliin. Aastaid oli kaitseväes probleem, et üht ja sama teenust osutati väeosade lõikes erineva kvaliteediga. Juriidiliselt iseseisvad väe-osad otsustasid omapäi, kuidas, milliste kuludega ja mida remonditakse. Struk-tuuriüksustes teenivad erialaspetsialistid said ignoreerida oma valdkonna juhtide suuniseid ja nõudmisi, kuna alati oli või-malik apelleerida käsuliinile – väeosas ja-gas käske vaid väeosa ülem. Ka ei saanud valdkonna juht oma erialaspetsialiste va-jaduse korral teineteisega asendada.

Või meenutagem, kuidas oli veel mõni aasta tagasi lood hankimisega. Iga väeosa ostis teatud asju täpselt sealt, kust kellegi parajasti pähe tuli. Kas mõnda asja üldse oli vaja ning mis hinda selle eest maks-ti, ei huvitanud kedagi. Kuid väeosades pealtnäha pisikestest kulutustest kogunes kaitseväe tasandil juba märkimisväärne summa.

Tsentraliseerimine võimaldab ühtlus-tada ametikohale esitatavad nõudmised ja ka makstava palga suuruse. Ühe tee-nistuja õppusel või välislähetuses viibi-mise ajal saab nüüd teda asendada teise

samaväärse spetsialistiga. Niisamuti saa-vad valdkonna juhid püstitada vahetult oma erialaspetsialistidele üleandeid ning kontrollida nende täideviimist.

Hangete tsentraliseerimisest saadav kasu on enam kui selge: kaitseväelased on pidanud hakkama endalt küsima, mida meil tegelikult vaja on ning millist hinda oleme valmis selle eest piiratud eelarve tingimustes maksma.

Olen nõus, et pärast eri valdkondade tsentraliseerimist ei hakanud kõik asjad üleöö väga ladusalt toimima. Eks har-jumused on visad kaduma. Nii mõnigi ohvitser igatses taga läinud aegade sõltu-matust, kus oma väeosa eelarvet sai kasu-tada üksnes kohaliku tasandi prioriteete silmas pidades, jättes kaitseväe ja riigi-kaitse huvid tagaplaanile. Just siin võibki peituda trots tsentraliseerimise vastu.

Tahan eraldi rõhutada, et tänu tsent-raliseerimisele on kaitseväe staabi-ohvitserid pidanud hakkama tegelema ka senisest põhjalikumalt ühe oma põhi-ülesandega – plaanimisega. Riigihanked on üks osa kaitseväe logistika igapäeva-elust. Tänapäeval on lubamatu ja välista-tud, et maksumaksja maksab kinni mõne staabi suutmatuse plaanida oma üksuse vajadusi. Staabiohvitserid on aru saamas, et hankeprotsess võtab teatud aja. Samu-ti mõistetakse, et hanke edukuse eeldus

on korrektne lähteülesanne. Teisisõnu: logistikakeskuse hankijad hangivad täp-selt seda, mida lähteülesandes küsitakse, mitte seda, mida keegi mõtetes mõlgutas. Kogemused on näidanud, et see mundri-kandja, kes võib olla väga hea instruktor või n-ö lahinguhunt, ei pruugi olla või-mekas plaanija. Staabiohvitseride oskus plaanida oma üksuse vajadusi ja kirjuta-da lähteülesandeid on seega ka aidanud korrastada nõudmisi ametikohtadele.

Tsentraliseerimisega on tihedalt seo-tud ka näiteks varustusprogrammi mees-kondade loomine mõni aasta tagasi. See oli nii kaitseväe kui ka sõjaväelogistika arengu seisukohalt väga oluline samm. Nüüd oli lähtealus tagada kaitseväes ka-sutatava varustuse läbimõeldud ja jät-kusuutlik areng kooskõlas arendatavate võimetega. Varustusprogrammi 15 mees-konda (õhukaitse, õhutõrje, individuaal-kaitse varustusprogrammimeeskond ja pioneerivarustusprogrammi meeskond jne) peavad suutma defineerida logisti-kakeskuse hangitava varustuse lähteüles-ande. Seega ei saa enam süüdistada logis-tikakeskuse hanketeenistust, et mingid „tsiviilisikutest tädid” hankisid selle või teise asja, mis tegelikult ei vasta kaitseväe-lase vajadustele. Iga hanke lähteülesande taga on konkreetne ohvitser, allohvitser või ametnik, mitte anonüümne kaitsevä-

Väejuhatuse ülem

Väejuhatusestaap

Hanketeenistus

Materjaliteenistus

Haldusteenistus

Logistikapataljon

Liikumis- ja veoteenistus

Väejuhatuse ülema abi

Logistikakool

Raamatupidamiskeskus

Tervisekeskus

Toetusteenuste keskus

Kaitseväeorkester

Toetuse väejuhatus (2013. aasta lõpu seisuga plaanitud

struktuur)

13

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

gi. Tulevikus kavatseb logistikakeskus ka olulisemate hangete puhul kaitseväesise-selt teavitada, kes olid hanke lähteülesan-de koostajad. Ehk kui kellelegi on selle või teise toote või teenuse osas ettepanekuid, siis saab neid vahetult edastada vastava lähteülesande koostajale.

Paljudes riikides on suundumus anda võimalikult palju olulisi tagamistoi-minguid tsiviilettevõtetele üle. Eestist-ki meenub hiljuti AS Sebega sõlmitud Pasi soomukite hooldusleping. Milli-sed on edasised arengud?

Riigikaitse strateegia kohaselt arendab kaitsevägi välja vaid need sõja ajal vajali-kud toetavad võimed, mida pole võima-lik ega otstarbekas tagada ametkondade-vahelise koostöö, lepinguliste suhete või sundkoormistega. Ka on kaitseminister öelnud, et Eesti kaitse-eelarve tõuseb prognooside järgi 2022. aastaks ligi 450 miljoni euro suuruseks ning et see raha tuleb suunata tagasi Eesti majandusse nii suures ulatuses kui mõistlik ja võimalik. Samuti tuleb kaitseministri sõnul tugev-dada meie oma kaitsetööstust, et riik saaks tulevikus teha rohkem tellimusi Eesti ettevõtetele. Kaitsetööstuspoliitika eesmärk ongi luua Eestis selline kaitse-tööstus, mis oleks rahvusvaheliselt kon-kurentsivõimeline, ekspordile orienteeri-tud ja riigi usaldusväärne partner rahu-, kriisi- ja sõjaajal.

Allkirjastasin 29. oktoobril 2013 AS Sebe juhatuse esimehe Kuldar Väärsiga kaitseväe soomukite remondi ja hool-duse hankelepingu. Hange hõlmab 140 kaitseväe soomukit, remondimakse hinnaks on arvestatud 2,5 miljonit eu-rot aastas, nelja aasta peale 10 miljonit eurot. See remondi ja hoolduse hanke võit näitabki, et kodumaised ettevõtted on konkurentsivõimelised ja suudavad täita sõja ajal riigikaitselisi ülesandeid. Millised teenused antakse järgmisena eraettevõtjate kätte, on veel vara öelda. Strateegiline eesmärk on selge: kaitse-vägi peab tegelema üksnes nende lo-gistiliste aspektidega, mida ei ole ots-tarbekas eraettevõtjatelt sisse osta. Neid võimekusi ja võimalusi analüüsitakse praegu kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi tasandil.

Olgu kaitseväes õppus või igapäevane väljaõpe, logistikud peavad hoolitse-ma, et kõik vajalik oleks olemas. Kui suur osa välismissioonidel saadud ko-gemustest on jõudnud logistikute välja-õppekavadesse ja mida saate arvestada sõjaaja tegevust kavandades?

Afganistanis toetab meie lahingu-üksusi rahvuslik logistiline toetus-element (NSE – National Support Element). Neid sõjaväelogistikute mees-kondi õpetab alates 2006. aastast välja logistikakeskuse logistikakool. Prae-guseks on logistikakool õpetanud välja Afganistanis tegutsevate lahinguüksuste toetamiseks juba 16 NSE-d. Paljud kooli instruktorid on ise Afganistanis teeni-nud. Samuti hoiavad NSE-sid etteval-mistavad instruktorid ennast pidevalt Afganistanis toimuvaga kursis. Seega on meil lisaks pidevalt uuendatavatele väl-jaõppekavadele olemas värske ja vahetu oskusteave nüüdisaegse logistika toimi-misest sõjapiirkonnas.

Eesti parim oskusteave meie enda lahinguüksuste logistilisest toetamisest, mis tugineb ka praktilistele kogemus-tele, on samuti üksnes logistikakoolis. Suurim kasu Afganistani kogemustest Eesti sõjaväelogistikale tervikuna ongi tõenäoliselt see, et meil on ilustamata ja realistlik pilt sellest, milliseid nõudeid esitab tänapäevane lahingutegevus lo-gistikale. Just koostöö NATO liitlastega Afganistanis on andnud meile hea ko-gemuse liitlasriikidega logistiliste ope-ratsioonide plaanimiseks ja korraldami-seks. See võimal dab omakorda plaanida ja korraldada suurõppusi, mis on otse-selt seotud Eesti kaitsmisega. Näiteks Baltic Host 2013-l saime elutruult harjutada tulevase toetusväejuhatuse staabiga, kuidas Eestis reaalselt liitlas-vägesid vastu võtame ning sõjaolukor-ras meie lahinguüksusi toetame.

Väidetavasti tuli selleks, et üks USA sõ-dur saaks lahesõjas püssi lasta, kümnel mehel mitmes maailma paigas n-ö kas-te tõsta, praegustes konfliktides on see arv vahest veelgi suurem. Kui palju on

vaja logistikuid ja teisi toetajaid, et üks Eesti sõdur saaks vajadusel, relv käes, oma kodumaad kaitsta?

Selliste võrdlustega peab olema ette-vaatlik, kuna „toetuse” mõiste on suhte-line. Ühelt poolt võib seda mõõta NSE suurusega. Praegu kuulub Afganistanis teeniva Eesti kontingendi koosseisu ligi 150 kaitseväelast ning neist 16 ongi sõjaväelogistikud, kes kuuluvad NSE koosseisu. Teisalt on Afganistani operat-siooni toetamisega otseselt seotud kogu logistikakeskus: meie anname väljaõppe NSE sõjaväelogistikutele, korraldame kontingendi Afganistani viimise ja sealt toomise, tagame üksuste varustamise kõige vajalikuga ning Eestis lahingu-üksuste ettevalmistamiseks vajalikud väljaõppetingimused, maksame sõduri-tele palga jne. Kuid üldistuse taset saab veelgi tõsta: sõjas osaleb Eesti vabariik, sest mandaadi meie üksuste Afganistani saatmiseks andis ikkagi Eesti rahvas.

Headel logistikutel on teatavasti märk küljes – ühel hetkel leiavad tsiviilfir-mad nad üles ja pakkumised on mõis-tagi vastupandamatud. Kuidas te read täidetuna hoiate?

Meie sõjaväelogistika ei suuda tõe-näoliselt kunagi rajada personali-poliitikat eraettevõtjatelt tööjõu kõrgete palkadega n-ö üleostmisele. See-eest on meil teisi eeliseid. Nagu rahvasuu ütleb: riigiteenistuja palk on pikk ja peenike. Suudame pakkuda stabiilset palka ning erinevalt erafirmadest ei lähe me üleöö pankrotti. Kuid palganumber ei ole ai-nus, mis inimestele loeb. Väga oluline on töökeskkond. Seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Paljude logistika-keskuse teenistujate töötingimused pa-ranevad just tänu kümne aasta arengu-kavale ning uutele hoonetele Ämari kaitseväelinnakus. Kuid on vale arvata, et inimesi saab ära osta üksnes edeva mööbli, moodsa arvuti ja telefoniga, kontoriaknast avaneva vaate, ameti auto ja parkimiskohaga. Kõik need mate-riaalsed hüved kaotavad oma väärtuse, kui töökohal valitseb ärategemise, taga-kiusamise, kadeduse, intriigide õhk-kond. Kaitseväes on iga struktuuriüksu-se ülema võimuses luua oma alluvatele meeldiv, töine, elujaatav ja sõbralik õhk-kond. Just selline vaimselt terve ning as-jalik-sõbralik õhkkond võib nii mõnelgi juhul üles kaaluda eraettevõtete klants-kontorites valitseva närvilise meeleolu. Seega võib ka just siin peituda väärtus, mida kaitsevägi suudab pakkuda ja sel-lega endale teenistujaid värvata.

ÜlemadAjavahemikus 1918–2012 on olnud varustusvalitsusel ja logistikakeskusel kokku kaheksa ülemat:kolonel Rudolf Reimann (1918–1920)kindralmajor Tõnis Rotberg (1920–1938)kolonel Johannes Martins (1938–1940)leitnant Raivo Ott (2002–2004)leitnant Ilmar Lepik (2004–2005)major Paul Vaha (2005–2007)kapten Rudolf Jeeser (2007–2009)kolonel German Kesa (2009–2012)Alates 2012. aastast on logistika-keskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe.

14

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

FOOKUS

Kindlasti on sõjaväelogistika üks trump tööturul konkureerimisel hea väljaõpe ning kogemused kriisi- ja sõja-piirkonnas tegutsemisel, mida tõenäoli-selt väljaspool kaitseväge on praktiliselt võimatu saada. Eraettevõtjate huvi sõja-väelogistikute värbamise vastu kinnitab, et kaitsevägi suudab anda oma teenis-tujatele hea väljaõppe. Tegelikult on see täiesti normaalne, kui inimene teenib teatud aastad oma elust kaitseväes ning seejärel suundub eraettevõtlusesse. Olu-line on, et kaitsevägi saaks vähemalt tea-tud perioodil rakendada maksumaksja rahadega koolitatud teenistujat ehk siis riik peab saama tagasi oma investeerin-gud inimestesse. Selle tagavad ressursi-mahuka koolituse lepingud, kus kalli väljaõppe saanud kaitseväelane võtab endale kohustuse teatud perioodil tee-nistust jätkata.

Kuid see ei tähenda, et kõik kaitse-väelased peaksid teenistusest pensio-närina lahkuma. N-ö verevahetus ja inimeste liikumisega kaasnevad uued ideed ja kogemused on kasulikud nii kaitseväele, meie erafirmadele kui ka ühiskonnale tervikuna. Riigikaitse sei-sukohalt on igati tervitatav, kui reserv-väelased tegutsevad ühiskonna erine-vates sfäärides. Seda tõestas ka hiljutine Eesti sõjaaja riigikaitset kui tervikut et-tevalmistav õppus Baltic Host 2013. Ni-melt kui kaitse väe koostööpartneritest riigiasutustes või eraettevõtetes olid re-servväelased, siis koostöö nende orga-nisatsioonidega sujus äärmiselt ladusalt, sest reservväelased mõistsid ja teadsid, kuidas toimib kaitsevägi ning mis kriisi- ja sõjaolukorras toimuma hakkab.

Kuid eraettevõtetega konkureerimi-sel on väga oluline roll ka kutsumusel. Kõige lojaalsemad ja pühendunumad sõjaväelogistikud on need, kelle sisemi-ne hääl ütleb, et kaitsevägi ja logistika on just see, millega ta tegeleda tahab. Logistikakeskus hakkas 2012. aastal väl-ja andma rinnamärki „Kümme aastast teenistust Kaitseväe logistikakeskuses”. Seda märki tohivad kanda vaid need tee-nistujad, kes on meie ridades teeninud kümme aastat. Nüüdseks on meil juba 86 teenistujat, kes on selle märgi kavale-rid. Teisisõnu: ligi 20% meie teenistuja-test on juba kümme aastat teeninud lo-gistikakeskust ja Eesti sõjaväelogistikat. Seda vaatamata kaitseväes toimunud struktuurimuudatustele, allüksuste üm-berpaiknemistele, palgamuutustele ning eraettevõtjate pakutud ahvatlustele. See protsent tõestab, et meil on kutsumuse-ga teenistujaid ning logistikakeskuses ja

sõjaväelogistikas on midagi, mis inimesi köidab.

Ilmselgelt peab osa teie inimesi toetus-väejuhatuse tekkides reaalselt elukohta vahetama. Mida te plaanite ette võtta, et teha oma inimestele muutused või-malikult valutuks?

Ärgem unustagem, et kaitseväelane võib minna 50-aastaselt pensionile ja saada seejuures pensionilisana märki-misväärse osa oma ametipalgast. Kaitse-väelastel ei oleks seda privileegi – ja me ka ei vääriks seda –, kui me lähtuvalt riigi ja kaitseväe vajadustest ei tahaks teenis-tuskohta vahetada. Selline alaline valmis-olek teenistus- ja elukohta vahetamiseks on üks tingimus, millega peab tahes-tahtmata leppima iga kaitseväelane, kes kirjutab alla tegevteenistuslepingule.

Nii logistikakeskus kui ka kaitsevägi tervikuna on andnud endast parima, et meie teenistujatel kulgeks teenistuskoha vahetamine võimalikult sujuvalt. Kõige olulisem on siinkohal, et inimesi infor-meeritaks võimalikult varakult nende teenistust puudutavatest muudatustest. Kaitseväe kümne aasta arengukavast on kõigile teenistujatele antud ülevaade juba käesoleva aasta alguses. Varakevadest saadik on kõikidel teenistujatel olnud võimalik esitada arengukavaga seotud küsimusi selleks eraldi kaitseväe intra-netti loodud foorumis. Kaitseväe juhataja ja kaitseväe peastaabi personaliosakonna ülem on käinud silmast silma kohtumas kõigi logistikakeskuse teenistujatega ning andnud võimaluse küsimusi esitada.

Käesoleva aasta 1. oktoobriks teavitati kõiki logistikakeskuse teenistujaid, mil-line ametikoht neile toetusväejuhatuses plaanitud on ning kus see hakkab paik-nema. Loomulikult on püütud võimalus-te piires arvestada inimeste soovidega, kui struktuurimuudatustest tulenevalt on tulnud muuta nende seniseid ülesanded ja teenistuskohta. Struktuuriüksuste üle-mad ja minu staabi personaliosakonna ülem on olnud pidevalt valmis vastama kõikidele meie teenistujate küsimusele. Nii palju kui mina tean, ei ole ükski kü-simus jäänud vastuseta. Kui arvestada, et plaanide kohaselt kinnitatakse toe-tusväejuhatuse uus koosseis 2014. aasta teisel poolel, siis on meie teenistujatel jäänud peaaegu terve aasta, et langetada olulisi otsuseid ning vajadusel oma senist elukorraldust muuta.

Kokkuvõttes peab teenistuja ka ise tegema valikuid ning otsustama, kas kaitse väe tingimused vastavad tema enda nõuetele või mitte ning kaaluma samas,

milliseid proovikive ja privileege esitab talle alternatiive pakkuv tsiviiltööturg.

Mis saab toetusväejuhatuse loomi-se käigus logistikute seni kasutatud sümboolikast?

Toetusväejuhatus jätkab oma aja-loolise sümboolikaga. Juba 2002. aas-tal – kui varustusvalitsuse õigusjärgla-sena taasloodi logistikakeskus – võeti kasutusele omaaegse varustusvalitsuse sümboolika elemendid. Logistikakes-kuse embleemil ja lipul on varustusva-litsuse rinnamärgilt pärinev Mercuriuse sau koos ristatud mõõkadega. Ajaloolise järjepidevuse huvides jäetakse toetus-väejuhatuse lipule isegi kiri „Kaitseväe logistikakeskus”, sest just selle nime all taassündis varustusvalitsus.

Samasugust ajaloolise järjepidevuse poliitikat oleme järginud ka logistikapa-taljoni lipu puhul. Teadupärast annetati see lipp 1992. aastal kaitseväe peastaabi autokompaniile. 1997. aastal nimetati see üksus ümber tagalapataljoniks ja pä-rast 2002. aastat kaitseväe logistikakes-kuse tagalapataljoniks. Aastatel 2005–2009 kandis pataljon aga nime kaitseväe logistikakeskuse lahinguteenindustoe-tuse väljaõppekeskus. Vaatamata kõigile nimemuutustele ehib logistikapataljoni lippu ikkagi kiri „Autokompanii”.

Niisamuti jäävad toetusväejuhatuse loomisega alles logistikakeskuse rin-na- ja teenetemärk (mõlemad asutatud 2002. aastal), autokompanii rinnamärk (asutatud 1996. aastal enne 1940. aas-tat kasutusel olnud rinnamärgi eesku-jul) ning rinnamärk „Kümme aastat teenistust Kaitseväe logistikakeskuses” (asutatud 2011. aastal). Ka jätame al-les tervisekeskuse, logistikapataljoni ja kaitseväe orkestri ajaloolised käiseemb-leemid (kasutusele võetud vastavalt 2003., 1996. ja 2003. aastal). Ainus toetusväejuhatuse välist külge puudu-tav oluline muudatus tuleneb kaitse-väes tänavu kasutusele võetud bareti kandmise korrast, mis tähendab, et kõik praegused logistikakeskuse tegev-väelased hakkavad kandma ühesugust rohelist baretti, millel on lahingutee-ninduse relvaliigi mütsimärk. Erandiks jääb orkester, kes saab endale valge bareti, mida ehib orkestri mütsimärk. Ka tulevikus jääb toetusväejuhatuse kõige olulisemaks tseremoniaalvälja-kuks praegune Suur-Sõjamäe 23a asuv riviplats. Toetusväejuhatuse sünnipäe-vaks loetakse ka edaspidi 21. novemb-rit 1918 ning taasloomise aastapäevaks 22. maid 2002.

15

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ÜLEVAADE

Iseenesest ei ole selliste strateegili-se taseme õppuste korraldamises midagi erakordset, sest sõjaväed peavadki ju harjutama, ja viimase kuue aasta jooksul on neid Vene-maal sõjaväeringkondades kor-

raldatud regulaarselt. Kuigi mõnevõrra erinevate nimede all, on nad kõik olnud mastaabilt ja eesmärkidelt üsna sarna-sed, ehk neid korraldatakse eelkõige re-formi käigus loodud ÜSVJ (ühendatud strateegiline väejuhatus) juhtimisele-mentide ja tegevuse harjutamiseks. Ühi-se tunnusjoonena võiks tuua välja seda, et kõik nad on olnud nn ühendväeliiki-de taseme õppused, kuhu on kaasatud ka teiste ametkondade jõustruktuurid. Peale selle on õppustel suuremal või vähemal määral harjutatud üksuste ja relvasüsteemide strateegilist ümber-paiknemist, piiratud ulatuses mobili-satsiooni läbiviimist ja, nagu näeb ette Vene maa sõjaline doktriin, on pea kõi-kidel õppustel mängitud läbi ka tuuma-

relva kasutamine. Sõltuvalt toimumise kohast on õppustele vähesel määral kaasatud ka teiste riikide, ehk siis KJLO (kollektiivse julgeoleku lepingu orga-nisatsiooni) riikide relvajõud. Sarnane on olnud ka õppuste stsenaarium, kus põhirõhk on nn terrorismivastasel võit-lusel, mida sõjalises mõttes teostatakse aga vägagi konventsionaalsel viisil.

POLIITILINE KONTEKST JA REAKTSIOONSiiski on suur vahe, kas õppused toimu-vad kusagil kaugel sisemaal või vahetult meie piiride läheduses. Kui veel tuletada meelde 2008. aasta sündmusi, kui Kau-kaasias korraldatud õppustele järgnes sõda Venemaa ja Georgia vahel ning liita Venemaa ambitsioonid oma relva-jõudude ümberrelvastamise osas, saame

probleemi sügavusest parema ettekujutu-se. Peab ka meeles pidama, et Venemaa ei ole kunagi teinud saladust sellest, et nad näevad NATO-t ja selle laienemist itta jätkuvalt sekkumisena nende mõju-sfääri ning sellest tulenevalt ühte põhilist ohtu riiklikele huvidele ja julgeolekule. Ei saa ka unustada 2009. aastal Vene-maa seadustesse tehtud parandusi, mis lubavad kasutada relvajõudusid näiteks oma kodanike kaitseks väljaspool Vene föderatsiooni piire ainult presidendi ot-suse põhjal. Eelnevat arvestades pole ka imekspandav, et toimunud õppused kut-susid esile teravaid ja vähem teravaid ar-vamusavaldusi eriti Balti mere regioonis, aga ka Euroopas tervikuna.

Kõige tagasihoidlikum, et mitte öelda diplomaatilisem, oli õppuste küsimuses NATO peasekretär Anders Fogh Ras-mussen, kelle arvates ei kujuta õppused endast mingit ohtu NATO liikmesriiki-dele, kuid pingete maandamiseks peaks Venemaa neid korraldama avatumalt. Ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves on sotsiaalmeedia vahendusel toonud esile õppuste läbipaistmatu-se. Intervjuus Rootsi ajalehele Svenska Dagbladet märkis ta, et õppuste käigus harjutab Venemaa tegevust Balti riikide vastu. Sama seisukohta on väljendanud ka tema Leedu kolleeg Juozas Olekas, kes ütles, et Vene-Valgevene ühisõppus Za-pad 2013 on eelkõige suunatud naabrite vastu. Hoopis teravam oli aga Läti kait-

Vene föderatsiooni ja Valgevene ühisõppus Zapad 2013Kõik, mis Venemaal toimub, leiab maailmas tavaliselt vastu kaja ja äratab teravat huvi ning iseäranis Eesti seisu-kohalt on see ka mõistetav, arvestades meie ajaloolist koge-must. Eriti suure tähelepanu all on kõik militaarvaldkonna protsessid ja arengud, mille üheks hiljutiseks suursündmu-seks võib lugeda septembris läbi viidud operatiiv-strateegi-lisi õppusi nime all Zapad 2013.

Jaan Tamm ANALÜÜTIK

Venemaal toimunud strateegilised õppused

Zapad 2009Zapad 2013

Tsentr 2011

Vostok 2010

Kavkaz 2012

16

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ÜLEVAADE

seminister Artis Pabriks, kelle arvates ei saa õppuste eesmärke nimetada kaitse-otstarbelisteks, sest need ei olnud piisa-valt läbipaistvad nii ettevalmistuse kui ka läbiviimise osas ja ministri arvates imi-teerisid õppused rünnakut Balti riikide vastu. Poola põhiline mure oli Varssavi vastu võimaliku ennetava tuumalöögi läbimängimine, nii nagu see toimus õp-puste Zapad 2009 stsenaariumi kohaselt.

Venemaa vastureaktsioon nendele avaldustele jäi üsna tagasihoidlikuks ja piiratuks. Ametlikes avaldustes rõhutati eelkõige seda, et õppustel harjutatakse läbi ainult sõjalise kaitsega seotud elemente, mis olemuselt ei kahjusta kuidagi naaber-riikide huve ning katsed seda teises valgu-ses näidata viitavad teatavate poliitikute katsetele õppuste teema ülepolitiseerida. Nagu Venemaa ameti isikud on rõhuta-nud, edastati läbipaistvuse huvides ja hea tahte märgina kogu õppuste toimumisega seotud informatsiooni OSCE (Organiza-tion of Security and Cooperation in Eu-rope) kaudu juba varakult kõikidele asjast huvitatud riikidele. Peale õppuste kohta informatsiooni edastamise kutsuti erine-valt eelmistest kordadest õppusi vaatlema ka esindajad NATO riikidest ja OSCE-st, kuigi ametlikult deklareeritud õppustel osalejate arv seda ei nõudnud.

Siiski võib neid Venemaa katseid näi-da avatud ja koostöövalmis pidada ainult žestiks. Esiteks olid Venemaa edastatud informatsiooni osalejate üldarvu ja õp-pustele tegelikult kaasatud inimeste osas hinnanguliselt mitmekordsed erinevu-sed ning õppustel osalejate üldarv küün-dis ligi 70 000-ni välja öeldud 12 900 asemel. Selline hinnang tugineb eelkõige

asjaolule, et lisaks ametlikult deklaree-ritud tegevustele võib õppustega Zapad 2013 otseselt või kaudselt siduda nii 16. septembril alanud tsiviil- ja territo-riaalkaitse juhtimisstaabi õppuse, Põh-jalaevastiku tegevuse Barentsi merel, 6. armee allüksustes toimunud mobilisat-siooniharjutuse, strateegiliste raketiväge-de juhtimisstaabi õppuse kui ka taktika-liste rakettide laskmise Luga polügoonil.

Peab arvestama, et nüüdisaegsete juh-timis- ja sidesüsteemide kasutamisel ei ole selliste geograafiliselt üksteisest eraldatud üksuste juhtimine probleem. Seda kinni-tas kaudselt ka Venemaa kaitse minister Sergei Šoigu, kes märkis, et „praegu kaa-satakse õppustele üha rohkem erinevaid relvasüsteeme ja suurenevad vahemaad ning alad, kus õppused toimuvad, mis-tõttu iga aastaga muutub erinevate stse-naariumite läbimängimine järjest vähem vaatemänguliseks”. Nimetatud asjaoluga seoses võib ka vaatlejate õppusele kutsu-mist pidada pigem farsiks, sest tegu oli alles viimasel hetkel õppusi vaatlema kut-sutud atašeedega, kellele mängiti läbi näi-disetendused Valgevenes ja Kaliningradi oblastis, millel oli õppustel tegelikult toi-munuga minimaalne seos.

ZAPAD 2013 VS. STEADFAST JAZZ 2013Selles valguses on Venemaa katsed vastandada toimunud õppusi väide-tava NATO kasvanud intensiivsusega Venemaa piiride lähedal pigem naeru-väärne ja otsitud. Eelkõige on siinkohal nimetatud novembris toimunud NATO õppusi Steadfast Jazz 2013, mille kohta Venemaa kaitseministri asetäitja Ana-

toli Antonov ütles, et nendest õppus-test „õhkub külma sõja” jälgi, sest seal harjutati tegevusi Washingtoni lepingu 5. artikli põhjal. Targu jättis kaitsemi-nistri asetäitja nimetamata aga fakti, et tegu oli üle seitsme aasta esimese NATO sellelaadse õppusega, kus harjutati läbi NATO reageerimisväe (NRF) juhtimis-elementide tegevus nii strateegilisel, operatsiooni kui ka taktikalisel tasemel.

Oluline on ka märkida, et õppus-tel Steadfast Jazz osales ainult ligi 6000 meest, mis oli kordi väiksem kui õppustel Zapad 2013. Kuigi õppustel Steadfast Jazz 2013 kasutatud stsenaariumi alusel män-giti läbi konventsionaalne sõda, on seda raske pidada Venemaa vastu suunatuks, sest hüpoteetilise Bothnia võiks geograa-filiselt siduda pigem Soomega, rääkima-ta võimalikust taktikalise tuumarelva kasutamisest. Samas on väga vähe teada õppustel Zapad 2013 kasutatud stse-naariumi kohta, peale asjaolu, et Vene-Valge vene liitriiki rünnanud „terroristid” olid pärit Balti riikide territooriumilt.

MIS SIIS TEGELIKULT TOIMUS?Siiski ei tohiks õppuste Zapad 2013 hin-damisel liialt tähelepanu fokuseerida poliitilisele kontekstile või kasutatud stsenaariumitele, sest esimene on tihti-peale lihtsalt retoorika ja teist on vajadu-sel väga kerge muuta, nagu märkis oma artiklis Rootsi erukindral Karlis Neret-nieks. Millele peab eelkõige tähelepanu pöörama, on need võimekused, mida Venemaa ja ka Valgevene relvajõud õp-puste käigus demonstreerisid, ehk mil-lega üksused reaalselt tegelesid ja kuidas nende tegevus oli koordineeritud. Just

2013. AASTAL VENE FÄDERATSIOONI RELVAJÕUDUDES TOIMUNUD VALMISOLEKU KONTROLLID

VEEBRUARKesk sõjaväeringkond, õhudessant-vägede ja transpordi-lennuväe valmisoleku kontroll

Kaasatud üksusedKesk SK ühendstareegili-ne väejuhatus201. sõjaväebaas28. üksik miinijahtijate brigaad3. Spetsnazibrigaad98. õhudessantdiviis

Kokku osales7000 isikkooseisust 300 soomukit40 lennukit

VEEBRUARLõuna sõjaväeringkonna vägede valmisoleku kontroll

Kaasatud üksused49. ja 58. armeede staabid66. ja 34. juhtimisbrigaad19. ja 34. üksik miinijah-tijate brigaad6972. lennuväebaas

Kokku osales8000 isikkooseisust 300 soomukit40 lennukit

MÄRTSMusta mere laevastiku valmisoleku kontroll

Kaasatud üksusedlaevastiku staap 11. allveetõrjelaevade br 41. raketikaatrite brigaad68. ja 184. veekaitse raj.519. üksik luurelaevade brigaad810. üksik miinijahtijate brigaad7057. lennuväebaas7. ründedessantdiviis

Kokku osales8000 isikkooseisust 300 soomukit40 lennukit

MAIÕhu- ja kosmosekaitse ning Lääne sõjaväering-konna õhu- ja õhukaitse juhatuse valmisoleku kontroll

Kaasatud üksusedÕhuväe peastaap Lääne SR suuna õhu- ja kosmo-sekaitsevägede juhatus1. õhu- ja kosmosekaitse juhatustranspordi- ja kaug-lennuväe allüksused

Kokku osales8700 isikkooseisust 240 soomukit185 lennukit

JUULIIda ja Kesk SR allüksuste valmisoleku kontroll

Kaasatud üksusedIda ÜSVJ ja VoL5., 2., 35. ja 36. armee3. õhu- ja kosmosekaitse juhatus41. armee staap32. üksik miinijahtijate brigaadtranspordi- ja kaug-lennuväe allüksused

Kokku osales160 000 isikkooseisust 5000 soomukit130 lennukit70 laeva

17

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

see annab ettekujutuse, milline on Vene relvajõudude lahinguvõime ja millega nad suudavad meid tulevikus üllatada.

Esimene oluline aspekt Zapad 2013 juures ongi mastaapsus ja komplektsus, mis nõuab kõikidelt seda õppust juhtinud staapidelt väga head koordineerimis- ja juhtimisvõimet ning seda mitte ainult terrorismivastases võitluses, vaid ka kon-ventsionaalses sõjapidamises. Et tegu ei olnud ainult terrorismivastase õppuse-ga, näitavad selgelt õppustel harjutatud elemendid. Nimetada võiks õhukaitse elementide tegevust hävitajate saatel lii-kuva pommituslennukite grupi vastu või mere dessanti toetavate laevade tegevust.

Ka 20 000 sisevägede sõduri kõrgen-datud valmisolekusse asumine on asjaolu, mis väärib väljatoomist. Traditsiooniliselt kasutatakse sisevägesid eelkõige korra tagamiseks riigisiseselt, kuid selle juurde kuulub veel mobilisatsiooni läbiviimise toetamine ja võitlus riiki imbunud vasta-se eriüksustega. Nagu teada, on eriüksus-tel NATO doktriinis väga oluline koht.

Nüüdisaegsete sidesüsteemide laial-dane kasutamine õppuste käigus on asi, millele tasub suurt tähelepanu pöörata. Venemaa on selles vallas viimasel ajal tei-nud olulisi edusamme ja üleminek viien-da põlvkonna sidesüsteemidele, mis on kaitstumad elektroonilise vastu tegevus suhtes, on juba alanud. Kuigi õppustel esi-nesid sidesüsteemil ka teatavad tehnilist laadi tõrked, nagu märkis armeekindral Valeri Gerassimov, näitab üldine suundu-mus venelaste võimet koordineerida oma üksuste tegevust geograafiliselt väga suu-rel alal praktiliselt reaalajas ja intensiivse elektroonilise võitluse keskkonnas.

Hoolimata sellest, et selliste õppuste käigus on tavapärane kasutada takti-kalisi rakette ja reaktiivsüsteeme nagu Iskander ja Smerch, näitab nende kombi-neeritud kasutamine mehitamata lennu-vahenditega eelkõige keerukuse astet, mida venelased on sõjapidamises võime-lised kasutama ja muidugi võimet sihtida tulelööke vastase kaitse sügavusse. See on faktor, mida peab meeles pidama igaüks, kes kavatseb nende süsteemide löögiula-tuses kasutada staatilisi objekte.

Kuigi Venemaa sõjapidamine on tra-ditsiooniliselt maavägede keskne, tasub eraldi märkida õhuväe tegevust eelkõige maaväeoperatsioonide toetamisel, aga ka iseseisvate ülesannete lahendamisel. Nii õppustele kaasatud lennuvahendite hulk ja nomenklatuur kui ka õppuste ajal toimunud väljalendude arv on suu-renenud ning mis kõige olulisem – kee-rukamaks on muutunud õhuväe teosta-tud operatsioonid.

Nimetada võiks ka Valgevene aero-mobiilsete üksuste kaasamist Kalinin-gradi oblastis toimunud meredessandi harjutusele, mis näitab peale integrat-siooni taseme ka üldist võimekust sel-liseid operatsioone teha, kaasates sinna mitte ainult spetsialiseeritud meredes-santüksusi. Seda on lähiminevikus har-jutanud ka Vene õhudessantüksused. Nii ei maksa meredessandi võimekuse hindamisel, eriti uute, Mistral-tüüpi he-likopterikandjate valguses, piirduda ai-nult olemasolevate meredessantüksuste arvestamisega.

Sama kehtib ka mobilisatsioonihar-jutuse osas, mis Zapad 2013 raames ei olnud küll suurearvuline ja oli suunatud

eelkõige mobilisatsioonisüsteemi tes-timisele, kuid annab meile siiski üldise suuna ja näitab, et lahingupotentsiaali arvestamisel ei saa piirduda ainult ole-masolevate üksustega, vaid tuleb mõel-da ka reservüksustele.

VENEMAA VÕIMEKUS KASVABKõik see annab kõrvalseisjale väga selge indikaatori, et Venemaa sõjaväereform on hakanud esimesi vilju kandma. Tsi-teerides Venemaa kaitseministrit Sergei Šoigut „ei ole Venemaa relvajõud nii nõr-gad, kui keegi tahaks seda näha”. Kuigi sõjaväereformi alles viimistletakse ja ka ümberrelvastumine ei ole veel hoogu sis-se saanud, näitavad viimase aasta jooksul korraldatud relvajõudude valmisoleku kontrollid ja strateegiline õppus Zapad 2013, et juba praegu on Venemaa valmis läbi viima suuremaid sõjalisi operatsioo-ne kui seda oli sõda Georgiaga. Seejuures võivad nad teha seda kiiremini, väikse-mate üksuste ja vahenditega, mis oma-korda vähendab sellise operatsiooni ette-valmistusaega ja seetõttu ka eelhoiatust.

Kuigi meile võivad jääda arusaama-tuks põhjused, miks Venemaa on alusta-nud sisuliselt uue võidurelvastumisega, ei saa me ignoreerida selle protsessiga kaasnevaid ohte, sest Venemaa sõjaline potentsiaal kombineerituna jätkuvalt vaenuliku retoorikaga võib endast ku-jutada potentsiaalset ohtu mitte ainult Balti riikide, vaid kogu regiooni jaoks. Seda eriti ajal, mil enamik Euroopa riike on võtnud suuna kaitsekulutuste kärpi-misele ja NATO üks alustalasid USA vä-hendab Euroopas asuvaid üksusi.

Si vic pacem, para bellum.

DEKLAREERITUD TEGEVUSED ÕPPUSE ZAPAD 2013 RAAMES

� meredessandi harjutus Hmeljovka polügoonil Kaliningradi oblastis

� terrorismivastane õppus Pravdinski polügoonil

� terrorismivastased harjutused kaheksal Valgevene polügoonil

� Harjutusi toetasid nii Balti laevastiku alused kui armee- lennuväe ja õhuväe lennuvahendid.Ametlikult osales nendel harjutustel Vene ja Valgevene poolt kokku:

� 22 000 meest � 450 soomukit � 80 tanki � 90 lennuvahendit � 10 laeva

DEKLAREERIMATA TEGEVUSED ÕPPUSE ZAPAD 2013 RAAMES

� 138. üksiku motorlaskurbrigaadi harjutused

� 25. üksiku motorlaskurbrigaadi ja 76. ründedessandiviisi koostöö harjutused

� 26. raketibrigaadi ja 9. suurtükibrigaadi harjutused koos lahinglaskmistega

� 98. õhudessantdiviisi harjutused � mobilisatsiooniharjutused

Peterburi lähistel � energia- ja transpordiministeeriumi

valmisoleku harjutused � sisevägede valmisoleku tõstmine � Põhja laevastiku harjutus Barentsi

merel ja Koola poolsaarel � strateegiliste raketivägede

staabiharjutus � luurelennud Balti ja Põhja regioonis

Soome

Venemaa

Eesti

Läti

Leedu

Valgevene

UkrainaPoola

18

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Esimene samalaadne har-jutus toimus 21. oktoobril 2008. aastal ja kestis vaid ühe päeva. Tänavu sügisel on seega tegu harjutuste viienda aastapäevaga. Sarja

esimene ja teine harjutus ei kandnud veel nime BRTE, vaid hoopis vastavalt BAST-E I ning BAST-E II. Algne lühi-nimi tulenes pikemast nimest Baltic Air Sovereignty Training Event (Balti õhu-suveräänsuse treeningsündmus). Alates kolmandast korrast kannavad harjutu-sed aga praegust nime BRTE.

NATO ÕHUTURBEROTATSIOONI KAASAMINE VÄLJAÕPPESSETeatavasti valvavad NATO liikmesriiki-de õhujõud Eesti, Läti ja Leedu õhuruu-mi rotatsiooni korras alates 29. märtsist

2004. aastal, kui Balti riigid said NATO liikmeks. Õhuturvet pakkuvad riigid roteeruvad iga nelja kuu tagant. Kaks hävitajat on ööpäevaringselt 365 päeva aastas pidevas valmisolekus. BRTE-sar-

ja harjutustel on algusest peale etenda-nud keskset rolli Balti õhuturbe lennu-salga hävitajad.

Harjutustesarja käivitamisel oli mitu eesmärki, mis on siiani olulised. Esmalt tuleks kindlasti nimetada Eesti, Läti ja Leedu õhuvägedele kõrgetasemelis-te treeningute võimaldamist, eriti just parajasti õhuturvet teostava lennusalga kogenud meeskondade osalust ära ka-sutades. Eesmärk on olnud ka allian-sisisese koostegutsemisvõime (intero­perability) ning laiemalt kogu NATO õhuväe võimekuse edasine arendamine. Eriline eesmärk on olnud arendada ka Baltimaade õhuvägede omavahelist in-tegratsiooni ja koostööd. Lõpuks tuleks veel ühe eesmärgina nimetada NATO ühtsuse ja Baltimaade sellesse ühtsu-sesse kuuluvuse demonstreerimist ning NATO pideva kohalolu näitamist meie regioonis.

Tänavusügisese BRTE harjutuse üks läbiviija Ramsteinis asuva NATO õhu-väejuhatuse staabi ohvitser kolonel-leitnant Thierry Coupeau: „Viis aastat BRTE harjutusi kriipsutab alla NATO usaldusväärset pühendumist Balti re-giooni turvalisuse ja julgeoleku kind-lustamisele.” Üldse on siiani harjutustel

Õhuväelased harjutasid Baltikumi taevasEesti ja kogu Balti regiooni õhuruumis viidi 8.–10. ok-toobrini läbi NATO õhuturbeharjutus BRTE XVI. Lühend BRTE tuleb pikemast nimest Baltic Region Training Event ehk otsetõlkes Balti piirkonna harjutus- või treeningsünd-mus. Nagu nimi ütleb, oli sellesügisene harjutus omataolis-te seas kuueteistkümnes.

dr Alar LaatsÕHUVÄE TEAVITUSSPETSIALIST

Ei ole teada, et ühelgi varasemal BRTE-sarja õhuturbeharjutusel oleks hävitajapaaride vastastiku-ne küttimine nii suurt rolli mänginud.

F-16 Fighting Falcon – USA päritoluga mitmefunktsiooniline ühe mootoriga hävitaja. Teadaolevalt on F-16 tänapäeval maailmas kõige laiemalt levinud hävitaja. Seda on toodetud üle 4500 eksemplari ning see on vähemalt 25 riigi õhuväe relvastuses.

19

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

osalenud NATO-st Eesti, Läti, Leedu, Taani, Poola, USA, Tšehhi, Prantsuse ja Saksa õhuväed. BRTE harjutused ei ole siiski mõeldud eksklusiivselt NATO liikmetele. Need on avatud ka teistele – eelkõige programmist „Partnerlus rahu nimel” osalevate riikide õhuvägedele. Nii ongi BRTE-sarja harjutustest kordu-valt osalenud Soome ja Rootsi õhuväed.

Igal aastal turvavad Balti õhuruumi järjestikku kolm rotatsiooni või vahe-tust NATO hävitajaid. Sellele vastavalt toimub aastas ka kolm BRTE harju-tust – iga rotatsiooni jaoks üks harjutus. Harjutuse põhikava plaanitakse NATO õhuväejuhatuse staabis Ramsteinis. Sel-le reaalne teostaja on aga üks Balti riiki-dest. Seega viib iga riik korra aastas har-jutuse läbi. Tavaliselt iga aasta esimene ja kolmas harjutus on pühendatud õhu-turbeoperatsioonide läbimängimisele, aasta teine harjutus on mõeldud aga taktikaliste õhutulejuhtidele. Teisi sõnu, iga aasta esimesel ja kolmandal harju-tusel domineerivad õhk-õhk-tüüpi ope-ratsioonid, iga aasta teisel harjutusel aga õhk-maa-tüüpi operatsioonid.1

TÄNAVUNE EESTIS KORRALDATUD HARJUTUSBRTE XVI oli plaanitud lühikese ning in-tensiivse harjutusena. Harjutust läbi viiv maa oli Eesti ning õppuste kese oli plaa-nide kohaselt Eesti õhuväe lennubaasis Ämaris. Osa õhuoperatsioone oli plaa-nitud Läti ja Leedu õhuruumi, enamik aga Eesti õhuruumi. Peamisteks õhuope-ratsioonide juhtimise ja kontrollimise keskusteks olid ette nähtud Eesti õhu-väe õhuoperatsioonide juhtimiskeskus Ämaris ning nn AWACS-iga (Airborne Warning and Control System, eelhoia-tus- ja juhtimissüsteemiga) varustatud lennukid Balti õhuruumis. Osalema pi-did Belgia hävitajad F-16, Soome hävita-

jad F-18, Prantsuse ja NATO AWACS-i lennukid E-3, Läti ja Eesti mitmesugused lennuvahendid otsitavate objektidena ning lõpuks Eesti politsei ja piirivalve lennusalga päästekopter AgustaWestland AW139. Plaanitud õhuoperatsioonidest tuleks nimetada erinevate hävitajapaa-ride õhulahingute harjutusi (nn DACT, dissimilar air combat training), kontakti kaotanud lennuki (nn COMLOSS) es-kortimist ühe hävitajatepaari poolt ja siis eskortimise üleandmist teisele hävitajate-paarile, madalalt ja väga aeglaselt lenda-va lennuvahendi (slow mover) avastamist seirevahenditega ning selle identifitseeri-mist õhuturbe hävitajate poolt ning ava-riiolukorras lenduri katapultimise simu-latsiooni (simulated ejection).

Paraku ei õnnestunud kõiki neid operatsioone harjutuste käigus läbi teha. Esimese harjutusepäeva enne-lõunal Soomet katnud paks udu nurjas sealsete hävitajate õhkutõusu.2 Seetõt-tu pidi ära jääma ka kontakti kaotanud lennuki eskortimine. NATO AWACS-i lennuk ei saanud üldse kohale lenna-ta ning prantslaste AWACS pidi varem

lahkuma. Seega jäi ära Prantsuse E-3F-i külaskäik Ämarisse, kuigi slow mover’i otsingut sai ta juhtida. Siinkohal tuleb küllap meie slow mover An-2 kiituseks öelda, et E-3F-il oma seirevahenditega ei õnnestunudki seda avastada.

Tähtsaimateks õhuoperatsioonideks terve harjutuse BRTE XVI jooksul jäid hävitajate õhulahingud, millest enamik toimus Eesti õhuruumis. Ei ole teada, et ühelgi varasemal BRTE-sarja õhu-turbeharjutusel oleks hävitajapaaride vastastikune küttimine nii suurt rolli mänginud. Vähemal määral kontrolli-ti õhuruumi ja juhiti õhuoperatsioone Prantsuse AWACS-i lennukilt, suure-malt jaolt tehti seda aga Eesti õhuväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskusest. Õhuruumi kontrollimisel ja operatsioo-nide läbiviimisel demonstreerisid meie keskuse meeskonnad kõrget professio-naalset taset ning intensiivse harjutuse käigus said nad hulga uusi kogemusi.

1 Et orienteeruvalt üks kolmandik harjutustest on

lähituletoetuse valdkonnas, siis ei ole korrektne

nimetada harjutusi BRTE õhuturbeharjutusteks.

Pigem võiks neid nimetada õhuväeharjutusteks.

2 Siin ei tohiks segi ajada lennuki võimet lennata

udus ning rahuajal ohutustehnilistel põhjustel

selle keelamist.

ÕPPUSEL OSALENUD LENNUKID

F-16 Fighting Falcon on USA päritoluga mitmefunktsiooniline ühe mootoriga hävitaja. Teadaolevalt on F-16 tänapäe-val maailmas kõige laiemalt levinud hävitaja. Hävitajat F-16 on toodetud üle 4500 eksemplari ning see on vähe-malt 25 riigi õhuvägede relvastuses.

F-18 on Soome õhuväe relvastuses oleva USA päritoluga mitmefunktsioo-nilise kahemootorilise hävitaja F/A-18 Hornet variant. Algselt oli see hävitaja loodud USA merelennuväe ning mere-jalaväe relvastuseks. Euroopa riikidest on see Soome, Hispaania ja Šveitsi relvastuses.

E-3 on USA päritolu eelhoiatus- ja juhtumissüsteemiga (NN AWACS, Airborne Warning and Control System) varustatud lennuk. Lennuk E-3 põhineb neljamootorilisel reaktiivreisilennukil Boeing 707. Lennuk on äratuntav kerel paikneva suure radari doom’i järgi. E-3F on lennuki Prantsuse variant.

Peamisteks õhuoperat-sioonide juhtimise ja kontrollimise keskusteks olid ette nähtud Eesti õhuväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskus Ämaris ning nn AWACS-iga (Airborne Warning and Control Sys-tem, eelhoiatus- ja juhti-missüsteemiga) varustatud lennukid Balti õhuruumis.

ÕHUVÄGI

E-3 on USA päritolu eelhoiatus- ja juhtumissüsteemiga (NN AWACS, Airborne Warning and Control System) varustatud lennuk. Lennuk põhineb neljamootorilisel reaktiivreisilennukil Boeing 707. E-3 on äratuntav kerel paikneva suure radari doom’i järgi. E-3F on lennuki Prantsuse variant.

20

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ERIÜKSUS

Nüüdseks on missioonil teeninud kaks eriope-ratsioonide meeskonda, mõlemad ühes Afga-nistani väikseimas pro-vintsis, kus elanikke on

pea miljoni võrra vähem kui Helman-dis. Kaitseväe erioperatsioonide üksuse teise missioonimeeskonna ülema sõnul on eelnevate üksuste töö tulemusena selles provintsis julgeolekuolukord üsna hea, kuid nagu mujalgi Afganistanis, on sealgi nii, et mida kaugemale keskusest minna, seda umbusklikumad inimesed on, sest pole koalitsioonijõududega iga-päevaselt harjunud.

Viimased seitse aastat eestlaste tee-nistust Helmandi provintsis on loonud enamikule kaitseväelastele ja tsiviilisi-kutele ettekujutuse Afganistanist kui ühest lagedast, liivasest ja tolmusest paigast. Üks suuremaid silmaga nähta-vaid erinevusi selle väikese provintsi ja eestlastele harjumuspärase Helmandi

provintsi vahel on rohelise ala ja mäe-ahelike rohkus. See ei tähenda muidugi, et seal oleks puudust kõrbealast. Keele-liselt ja kultuuriliselt Helmandiga suuri erinevusi pole, peamised keeled on ikka puštu ja dari. Elanikkondki on enamas-ti puštud, kellele arvukuselt järgnevad tadžikid.

Mäed ümbritsevad ka provintsipea-linnas asuvat Eesti eriüksuslaste baasi, mida nad jagavad Ameerika ühendriiki-de ja Sloveenia liitlastega. Täpsustuseks olgu öeldud, et eriüksuse laager asub omakorda suurema baasi sees, mida mehitavad ühendriikide maaväe tava-üksuse võitlejad.

Eriüksuslaste baasis on olemas kõik eluks vajalik. Kindlasti tuleb mainida kahte asja, ilma milleta eestlased väga kaua kusagil paiksed ei ole – saun ja interneti püsiühendus. Eriüksuse võit-lejad, keda ka operaatoriteks nimeta-takse, elavad omaette tubades ja nende käsutuses on lisaks saunale veel jõusaal ja väike kööginurk. Ettetulevate olmelis-te probleemidega saadakse suures osas

Loomingulised eriüksuslased särki ei rebi ja peaga telliseid ei purustaAastatepikkuse ja pühendunud inimeste töö tulemusena 2012. aastal omaette struktuuriüksuseks saanud kaitseväe erioperatsioonide üksus on praeguseks saatnud sõjalisele operatsioonile Afganistanis kaks meeskonda, et treenida ja juhendada Afganistani julgeolekujõudude eriväelasi.

Arvo Jõesalu KAPTEN

ESTCON-15

TEABEOHVITSER

Eesti eriüksuse operaatorid tegutsesid piirkonnas, mis on harjumuspärasest Helmandi provintsist tunduvalt mägisem ja rohelisem. ERIÜKSUS

21

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ise hakkama ja siinkohal on palju abi meeskonna pioneeridest. Kõige pare-mini saaks laagris valitsevat õhkkonda iseloomustada võrdlusega, et tegu on kombinatsiooniga patrullbaasi mõne-võrra vabamast olustikust ja suure baasi mugavustest.

TOEKS AFGANISTANI PARTNERITELEKui siinkirjutaja eriüksuse laagrisse jõu-dis, oli teine missioonimeeskond Afga-nistanis teeninud juba neli kuud. Eesti eriüksuslaste ülesanne seal on õpetada ja toetada Afganistani julgeolekujõu-dude eriüksuslasi, viies nendega läbi erinevaid harjutusi ja käies koos ope-ratsioonidel. Väljaõpe ja ühised operat-sioonid toimuvad nii-öelda mentorluse põhimõttel ehk siis koalitsioonijõudu-de eriüksuslased õpetavad Afganista-ni võitlejaid ja viimastel on ülesannete täitmisel domineeriv roll. Olgu tegu siis julgestuspatrullidega, võimalike relva-peidikute läbiotsimise või kõrge riski-astmega arreteerimistega. Lisaks täidab Afganistani eriüksus kiirreageerimis-üksuse rolli, et vajadusel regulaararmee-le või politseiüksustele appi minna.

Eesti eriüksuslased osalevad kõikidel operatsioonidel koos oma Afganistani partneritega. Viimaste lugupidamine saavutatakse koos operatsioonidel osa-lemisega ja rasketel hetkedel toetuse ning kindlustunde pakkumisega.

Kui teise missioonimeeskonnaga sa-mal ajal Afganistanis teeninud jalaväe-kompanii operatsioonid kestsid tavali-selt 30 tunnist 96 tunnini, siis eriüksuse enamik operatsioone algas varahom-mikul ja pärast ülesande täitmist naasti pimedas baasi, kuigi vahel tuli ette ka mitmepäevaseid operatsioone. Oma teenistusaja jooksul Afganistanis osales teine meeskond ühtekokku 11 operat-sioonil, mis kõik viidi läbi koos Afganis-tani partneritega.

Operatsioonid algasid luureandmete töötlemisega ja ülesande täitmiseks val-mistumisega. Luureandmeid täpsustati Afganistani partneritega, kellega koos tehti ka operatsiooni plaan ja vajalikud koordineerimised. Lõplikult kinnitas plaani kohalik politseiülem, kes tegi ka otsuse, kas ülesande täitmiseks on lisa-jõude vaja. Üldiselt täidavad eriüksusla-sed oma ülesandeid iseseisvalt ja sõltu-matult, ilma välise toetuseta, kuid teatud puhkudel vajavad nad ka teiste üksuste abi. Näiteks õhutoetust, mille juhtimi-seks on meeskonnas õhutulejuht, kes muuseas tuleb meie enda õhuväe koos-

seisust, kuid kaasatakse ka Afganistani regulaararmeed, näiteks teepuhastusük-suse näol. Ameerika ühendriikide jala-vägi selles piirkonnas baasist väljaspool enam ei tegutse, nii ongi Eesti, USA ja Sloveenia eriväelased ainsad koalitsioo-nisõdurid, kes maastikul liiguvad.

Kindlasti iseloomustab eriüksuslaste operatsioone paindlikkus ja oskus vaja-dusel kiirelt esialgsest plaanist loobuda ning oma tegevus ümber mõelda. „Pea-me kõikideks asjadeks ja olukordadeks valmis olema,” ütles meeskonnaülem eriüksuslaste teenistuses ette tulevaid ootamatusi kirjeldades. Näiteks olukor-ras, kui on plaan madalas orus asuv maja sisse piirata ning selles asuv mässuliste pealik vahistada, aga operatsiooni ajal selgub, et otsitav vastasmeeskonna män-gija on mägedesse putkanud, tuleb kind-laks tegevuseks paika pandud skeem üm-ber mängida ning üsna raske varustusega koormatuna mägedesse minna.

Kindlasti tuleb mainida kahte asja, ilma milleta eestlased väga kaua kusagil paiksed ei ole – saun ja interneti püsiühendus.

Välisoperatsioonil Afganistanis kasutasid eriüksuslased muuhulgas liitlaste käest saadud kuulipildujat M134, mis on paremini tuntud Miniguni nime all. ARVO JÕESALU

22

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ERIÜKSUS

KOGEMUSTE SAAMINE JA JAGAMINELoomulikult puutusid eriüksuslased operatsioonidel kokku ka kohaliku ela-nikkonnaga, kellega vesteldi erinevatel teemadel. Tavaliselt loovad „põllul” esi-mese kontakti kohalikega Afganistani eriüksuslased. Kohalikud kurtsid tihti oma väiksemaid ja suuremaid muresid nii koalitsioonijõudude kui ka Afganis-tani julgeolekujõudude meestele. Isegi kui kumbki nende murede lahendami-seks midagi otseselt teha ei saanud, siis oli ikkagi oluline nad ära kuulata. „Pea-mine on näidata, et sa hoolid, ning kuu-lata, mida kohalikel rääkida on,” ütles meeskonna ülem.

Eesti eriüksuslaste meeskonnaülema sõnul suudavad afgaanid varasemate meeskondade hea töö tulemusel ka ise oma mehi välja õpetada ning enamik vajalikest oskustest on neil juba oman-datud ja põhitõed teada. Kui afgaanid ise väljaõpet läbi viivad, pole neil vaja ka tõlki, mis tähendab, et uute teadmiste omandamine läheb kergemini ja mehed ei väsi nii kiiresti.

„Nüüd tuleb juba vaadata, mida neile varemõpitule lisaks on vaja selgeks teha,” ütles meeskonnaülem. Nii meeskonna-ülem kui ka üks operaatoritest, kellega juttu räägiti, hindavad kohaliku eriük-suse meeste motivatsiooni ja õpivõimet kõrgelt. Nende sõnul viivad Afganistani eriüksuslased alustatu üldjuhul lõpule ja on usaldusväärsed. Viimasele võib kaa-sa aidata ka see, et enamasti värvatakse eriüksusesse tutvuste kaudu ja mees-konnaliikmed tunnevad üksteist hästi.

MEESKONNAST JA „VALIKUST”Rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemine on viimane eksam ka meie meeskonna väljaõppes. Oma missiooni lõppfaasis sai meeskond kaitseväe eri-operatsioonide üksuse ülemalt kolonel-leitnant Riho Ühtegilt meeskonnalipu sõnadega: „Me saatsime teid teele ük-susena, kuid siin olete kokku kasvanud ühtseks meeskonnaks, näidanud ennast lahingus ja oma teenistusega hästi hak-kama saanud.” Eestlaste teenistusega Afganistanis on rahul ka USA erivägede sihtgrupi ülem major Rich Nessel, kelle alluvuses Eesti meeskond teenib. Ma-jor Nesseli sõnul on eestlaste oskused ja taktikad samal tasemel ühendriikide eriväelaste omadega ja see on võimal-danud panna aluse omavahelisele heale koostööle.

Eesti meeskonna ülem hindas mis-sioonile tagasi vaadates oma meeste

tegevust positiivselt. Tegu on olnud hin-damatu kogemusega, mis rahvusvaheli-se koostöö kõrval on andnud meestele ka võimaluse õppida tundma kohalikku kultuuri ja kombeid. Asju, mida kodu-maal võib teoorias küll õppida, aga pä-ris selgeks siiski ei saa. „Iga kogemus on õppetund,” sõnas meeskonnaülem. Üheks tõestuseks, et mehed on mis-

sioonil head tööd teinud, on ka fakt, et mitut meeskonnaliiget autasustati Ameerika ühendriikide maaväe jalaväe lahingumärgiga.

Et üldse pääseda eriüksusesse teeni-ma tuleb läbida kahe nädala pikkune katseteseeria nimega „Valik”. Kõnealuse meeskonna operaatorid läbisid „Vali-ku” nüüdseks juba enam kui kolm aas-tat tagasi ja on sellest ajast alates kokku harjutanud. „Valik” paneb mehed proo-vile nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui eri üksuse meestega rääkida, siis jääb kõlama seisukoht, et kui füüsist saab treenida ja end katseteks ette valmista-da ning hiljem vormis hoida, siis psüü-hilise ettevalmistusega nii lihtne ei ole. Jah, mingil määral saab oma vaimu ette valmistada, aga siiski peab inimeses en-das juba piisavalt ainest olema, et katsed edukalt läbida.

Eriüksuse kandidaat peaks endale selgeks tegema eelkõige selle, miks ta ta-hab üksusega liituda. Kas teda meelitas katsetele ainult reklaam või on tal mõni suurem eesmärk. Meeskonna liige peab kindlasti olema vaimselt küps ja isesei-sev ning suuteline kaalutletud otsuseid vastu võtma. Ainult tugevast füüsilisest vormist ei piisa või nagu kolonelleitnant Ühtegi ütles, et peaga ei ole vaja tellis-kive purustada. Tuleb aga mainida, et meeskonna operaatorid on nii heas vor-mis küll, et suudaksid vajadusel ka seda teha. Vaimsete võimete alla kuuluvad kindlasti ka suhtlemis- ja meeskonna-tööoskused. Tegu on ju väikese ning pidevalt koos (eriti missioonil) oleva üksusega ja sellises olukorras on pinged lihtsad tekkima.

Ühes on meeskonna ülem kindel –

Eriüksuse embleem

Seletus: hõbe sümboliseerib tarkust ja ustavust, must on traditsiooniline

eriüksuste tunnusvärv, tähistab tegutsemist elu varjukülgedest tingitud ohu- ja kriisiolukordades. Küljelt avatud romb koos mõõgaga sümboliseerib EOÜ-d ja selle valmisolekut riigikaitselisteks ülesanneteks. Kujund viitab visuaalselt E-tähele ning selle kaudu üksuse nimele ja Eestile.

Oma teenistusaja jooksul Afganistanis osales teine meeskond ühtekokku 11 operatsioonil, mis kõik viidi läbi koos Afganistani partneritega. ERIÜKSUS

Ameerika ühendriikide jalavägi selles piirkonnas baasist väljaspool enam ei tegutse, nii ongi Eesti, USA ja Sloveenia eriväelased ainsad koalitsioonisõdurid, kes maastikul liiguvad.

23

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

nimelt peab inimesel olema tahtejõudu. Kandidaadil võib olla füüsiliselt raske, aga kui tal on piisavalt palju tahtmist, siis on need raskused ületatavad. „Võid olla ükskõik kui tugev füüsiliselt, aga peas tuleb ka kõik korras hoida,” ütles üks meeskonna relvaspetsialistidest ja lisas, et just sellest piirist, kus inimene tunneb, et ta enam ei jaksa, tuleb üle saada.

„Valikul” tehakse kõigepealt füüsiline test, mille nõuded vastavad üldjoontes kaitseväe üldfüüsilise testi standardite-le. Seejärel tuleb ujuda pool kilomeet-rit ning sooritada sukeldumisülesanne. Edasine koosneb aga pea kahenäda-lasest metsalaagrist, kus pidevas une-puuduses tuleb lahendada erinevaid intellektuaalseid ja füüsilisi ülesandeid. Enamasti kannavad need ülesanded endas eesmärki kurnata kandidaate, et näha, kuidas nad käituvad äärmuslikes situatsioonides. Kahe nädala jooksul te-hakse lugematu arv füüsilisi harjutusi, joostakse, roomatakse ja orienteerutak-se. Kõike seda nii individuaalselt kui ka meeskondlikult.

Võimaluse korral arvestatakse „Vali-ku” edukalt läbinud kandidaadi soovi, millist erialaametikohta ta meeskon-

nas täita tahab, aga eelkõige vaadatakse seda, mida on meeskonnal vaja ehk siis tuleb leida tasakaal inimese enda soovi-de ja meeskonna vajaduste vahel. Eri-üksuse meeskonnas on erialadest esin-datud näiteks sellised spetsialistid nagu pioneerid, sidemehed, meedikud ja relva spetsialistid, aga ka inimesed, kelle ülesanne on töödelda luureandmeid.

Pärast „Valikut” algab baasväljaõpe, mis on ülesehituselt sarnane kaitseväe teiste üksustega, sellele järgneb eriala-õpe ning tegutsemine meeskonnana erinevates tingimustes. Baasväljaõppel omandatakse põhitõed, aga see on ka nii-öelda katseaeg, et mehi veel testida. Katsete edukas läbimine ei tähenda, et edasi enam end tõestama ei pea.

Väljaõpe on eriüksustele iseloomuli-kult väga mitmekülgne, hõlmates indivi-duaalset erialaõpet, relvaõpet, erinevaid taktikaid, aga vajadusel ka keeleõpet. Alguses pannakse palju rõhku ka füüsi-lisele ettevalmistusele. Väljaõppe hulka kuuluvad kindlasti ka näiteks ujumine, langevarjuhüpped ja erinevad köiega laskumised. Meeskonnaliikmed tree-nivad ka ise üksteist vastavalt oma eri-alale. Suurt rõhku pannakse eriüksuses laskeväljaõppele, mis erineb teistes ük-

sustes kasutatavast ja võib meeskonna ülema sõnul uutele liitujatele alguses harjumatu tunduda.

VÄLJASPOOL KASTIRääkides uutest meetoditest ja üm-berharjumisest, siis tekib paratamatult küsimus, millise taustaga kaitseväela-sed on meeskonnaga liitudes eelissei-sus. Kas erinevatel välisoperatsioonidel osalenud ja suurte lahingukogemuste-ga kaitseväelased või need, kes tulevad meeskonda nii-öelda puhta lehena. „See on inimeses endas kinni, kui konvent-sionaalseks on teda ta varasem teenis-tuskogemus teinud. Meeskonna liige peab olema valmis nii mõnestki varem õpitud ja seljaajuni treenitud oskusest lahti laskma ning väljaspool kasti mõt-lema,” ütles meeskonna ülem. Seda on vaja, sest eriüksuse ülesande täitmine on tihtipeale loominguline protsess.

Varasema kogemuse poolest jagu-nevad Afganistanis kohatud meeskon-na operaatorid enam-vähem pooleks. Meeskonnas on neid, kes liitusid ük-susega pärast ajateenistust, aga ka neid kaitseväelasi, kelle pagasis on kogemu-sed Iraagist ja Afganistanist ning samuti teenistusest piraadikütina. Meeskonna

Eriüksuslased on mõnes mõttes tavaüksuste varustuse testijad. Eriüksuslaste nõu võeti kuulda ka viimasele Afganistani kontingendile uute kuulivestide hankimisel. ARVO JÕESALU

24

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ERIÜKSUS

ülema sõnul ei tule iga liikme varem õpitud oskus või omandatud kogemus kasuks ainult talle endale, vaid tervele üksusele. „Kunagi ei või teada, millist oskust võib mingis olukorras vaja min-na. Ka näiteks operaatorite teadmised, mis tulenevad nende hobidest ja huvi-dest väljaspool teenistust, kuluvad eri-üksuses ette tulevate ülesannete täitmi-sel marjaks ära,” ütles ta ja tõi näiteks kalastamise, sest sageli oskavad kalas-tushuvilised paatidega ümber käia, mis aga omakorda võib osutuda ülesande täitmisel vajalikuks oskuseks.

HEA VARUSTUSArvestades, et eriüksus peab olema paindlik ja valmis täitma erinevaid üles-andeid, seab see omakorda suuremad nõudmised varustusele ja relvastusele. Kuigi ka eriüksuse operaatoritel ei ole kindaid, mis ära ei kaoks, on nende va-rustus mõnevõrra eespool teiste üksuste omast. Peamine nõue kasutatavale va-rustusele ja relvastusele on imelihtne – see ei tohi operaatorit alt vedada ja peab vastu pidama ka kõige karmimale kasu-tamisele ning võimaldama ülesandeid kiiresti ja edukalt täita.

Kolonelleitnant Ühtegi sõnade koha-selt on eriüksuslased mõnes mõttes ka

ülejäänud kaitseväe varustuse testijad ja nii mõnedki varustuselemendid on juba jõudnud või jõudmas teiste üksuste kasutusse.

Nii nagu sõduri individuaalvarustus, on ka relvastus eriüksusel teistsugune. Standardrelvad on Heckler & Kochi G36 ja sama tootja püstol USP, lisaks võib operaatorite arsenalist leida veel kuulipilduja MG-4 ja täpsuspüsse HK 417. Välisoperatsioonil Afganistanis ka-sutasid eriüksuslased muuhulgas liitlas-te käest saadud kuulipildujat M134, mis on paremini tuntud nime Minigun all, ja Browningu 12,7 mm kuulipildujat.

TULEVIKUSTKaitseväe erioperatsioonide üksuse üle-ma kolonelleitnant Riho Ühtegi sõnul on üksus praegu ikka veel loomisfaasis. See tähendab, et kuigi on saavutatud

operatsioonivõime, jätkub ikka veel ük-suse komplekteerimine ja väljaõpetami-ne. Kolmeaastane tsükkel, mis lõppeb missiooniga, on vaid esimene etapp iga meeskonna väljaõppeprogrammis. Eda-sine väljaõpe keskendub rohkem spet-siifilistele valdkondadele ja ebakonvent-sionaalsele sõjapidamisele.

Üks osa üksuse arengust on kindlas-ti erinevate traditsioonide kujunemine. Nii erioperatsioonide üksusel laiemalt kui ka kitsamalt erinevatel meeskonda-del on oma tavad ja kombed. Lisaks ees-pool mainitud meeskonnalipule on igal meeskonnal oma sümboolika, mille ku-jundamises räägivad kaasa meeskonna liikmed ise. Teatud rituaalid leiavad aset ka pärast katsete edukat sooritamist, aga nende teada saamiseks peab inimene alustuseks „Valiku” läbima. Muidugi tu-leb silmas pidada ka seda, et erioperat-sioonide üksuse puhul on tegu noorima üksusega kaitseväes ja traditsioonide kujunemine nõuab oma aja.

Lõpetuseks tasub kindlasti mainida, et hoolimata noorusest ja võrreldes liit-lasriikide eriüksuste operaatoritega, ei ol-nud kogu meeskonna juures veedetud aja jooksul märgata ühelgi hetkel ega vormis nii-öelda särgirebimist. Kõik mehed on oma ala tipud ja teavad seda.

Eesti eriüksuse meedik andmas meditsiiniõpet Afganistani võitlejatele. ERIÜKSUS

Enamasti kannavad need ülesanded endas eesmärki kurnata kandidaate, et näha, kuidas nad käituvad äärmus-likes situatsioonides.

25

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ERIALAKEEL

Kaitseministeeriumi hal-dusalas tegutsev Eesti sõ-jandusterminikomisjon tähistas 21.-22. novembril konverentsiga kümne aas-ta möödumist komisjoni

töölehakkamisest. Algselt NATO ter-minibaasis AAP-6 sisalduvate terminite eestindamise lõpuleviimiseks loodud komisjoni töövaldkond on nüüdseks oluliselt laienenud. Kuid sihipärane töö eestikeelsete sõjandusterminite loomi-seks algas juba enne Eesti vabariigi sündi.

Sõjaväel on oma riigi ja rahva hu-vides õigus ja kohustus kasutada sur-mavat jõudu ja surmavaid relvi. See on üks põhjus, miks täpne ja ühemõtteline kommunikatsioon on sõjandusvaldkon-nas väga oluline. Kuid teisteski eluvald-kondades, kui ehk kõrvale jätta kaunite kunstide ilm, ei saa sõnumi täpsuse ja ühemõttelisuse tähtsust alahinnata.

Kommunikatsiooni olulisim tööriist on keel. Me mõtleme, räägime ja kirju-tame ühes või teises keeles. Rahvusriigi sõjaväe asjaajamine käib ja käske an-takse üldjuhul riigikeeles. Eesti sõjavägi oli ja on eestikeelne. Vabadussõjas Eesti lipu all võidelnud baltisaksa ja vene ük-sused ning soome, rootsi, taani ja ingeri vabatahtlike üksused saadeti sõja ajal või kohe pärast sõda laiali.

SÕJAVÄGI JA EESTI KEELUmbes sajandi jooksul pärast Prantsuse revolutsiooni kehtestas enamik Mandri-Euroopa riike üldise sõjaväeteenistus-kohustuse. Sündisid massiarmeed. See eeldas ka sõjaväe asjaajamis- ja käsukee-le suuremat ühtlustamist. Viimast toetas omakorda üldise kirjaoskuse levik, ko-hustusliku alghariduse sisseseadmine ja kirjakeele areng. Rahvusriikide sõja-vägedes aeti asja ja anti käske rahvus-keeles, impeeriumides aga keisri keeles.

Eesti mehed teenisid alates 18. sa-jandi lõpust Vene armees. Algul vär-vati vaid murdosa igast aastakäigust nekrutiteks ja neid, kes pärast aasta-kümnetepikkust teenistust koju tagasi pöördusid, oli veel vähem. Üldise sõja-

Kuidas Eesti sõjaväes eesti keeles asju ajama hakati

väeteenistuskohustuse kehtestamisega 1874. aastal sai sõjaasjandus juba palju suurema osa eesti meeste asjaks, ehkki ka nüüd jäi suur osa meestest sõjaväest üldse puutumata.

Vene sõjaväe keel oli vene keel. 1890. aastatel kulmineerunud venestami-ne tegi vene keelest ametikeele ka seni saksakeelsetes Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ametiasutustes ning koolides. Ka praegu on paljud sõjanduse sõnad eesti keeles vene ja saksa taustaga. Saksa taustaga sellepärast, et vene keelde võeti üle pal-ju saksa sõjandustermineid. Hulk Vene sõjandusspetsialiste, aga ka ohvitserid ja kindralid olid kutsutud või tulnud Saksa maalt või olid ise päritolult Vene-maa sakslased või baltisakslased. Lisaks oli Preisi ja hiljem Saksa armee paljude-le Euroopa sõjavägedele eeskujuks.

Paralleelselt venestusega tugevnes Eestis eestikeelne avalikkus. Kui varem oli põlisrahva keel eeskätt talupojakeel ja keel, milles loeti piiblit ja teeniti Ju-malat, siis nüüd tegid eesti haritlaste esimesed põlvkonnad suuri pingutusi eesti keele arendamiseks kultuuri- ja teaduskeeleks. Leiutati uusi sõnu, trü-kiti sõnaraamatuid ning avaldati ilu- ja teaduskirjandust. Mõned eesti ajalehed said 1890. aastatel päevalehtedeks. Esi-mese maailmasõja ajaks oli suurema osa asjade ajamine eesti keeles võimalik. Eestikeelne riik, ametkonnad, ülikool ja sõjavägi ei saanud sündida ainult ini-mestest, poliitikast ja võimust. Ilma ha-ritlaskonna ja kultiveeritud eesti keeleta polnuks see võimalik.

EESTI SÕJAVÄE SÜND: EESTI RAHVUSVÄEOSADEesti sõjavägi läks eesti keelele üle kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aasta veebruaris. Õieti ei olnud siis veel tegu Eesti vabariigi loodud Eesti sõjaväega, vaid Vene sõjaväe eesti rahvusväeosadega, mis Eesti iseseis-vuse väljakuulutamisel Eesti sõjaväeks muutusid.

Rahvusväeosade moodustamise loa said eesti poliitikud ja sõjaväelased 1917. aasta kevadel. Lätlastel olid kütipataljo-nid ja -polgud juba alates 1915. aastast ja need kandsid Kuramaal sakslaste vas-tu võideldes ränki kaotusi. See oli üks argumente, miks eesti poliitikategela-sed enne 1917. aastat rahvusväeosade moodustamisse ettevaatlikult suhtusid. Revolutsiooniaastal langes Vene armee aga segaduste ja anarhia küüsi. Enamik eestlastest sõdureid ja nooremohvitsere soovis kodumaale tulla, et pääseda revo-lutsioonikeerises uppumisest. Kümnete eesti soost vanemohvitseride ja mõne kindraligi valik oli raskem – neil oli juhul, kui lootus Vene asja kordasaami-sest oleks täitunud, palju kaotada. Ka ei pakkunud eesti rahvusväeosad piisavalt vanemohvitseride auastmele ja hari-dusele vastavaid ametikohti. Nii jäidki paljud Venemaale ning rahvusväeosade intellektuaalne tugevus oli maailmasõt-ta mobiliseeritud reservohvitseride ja nende mobiliseeritute päralt, kes olid lipnikekoolides kiirkorras ohvitseriks koolitatud. 1918. aasta alguseks oli Vene diviiside, brigaadide, polkude ning mereväe ja Peeter Suure merekindlu-se üksuste kõrval Eestis juba neli eesti jalaväepolku, tagavarapataljon Tartus ning 1. eesti jalaväediviisi juhatus koos sapööriroodu, suurtükiväebrigaadi ja ratsaväepolguga.

Revolutsiooniaegse sõjaväe juhtimine erines tavapärasest. Sõjaväelise käsuliini kõrval, mis kulges Vene armee ülem-juhatusest üle põhjarinde, 12. armee ja Eestis paiknenud 118., 44. ja 45. jalaväe-diviisi, olid kõigis üksustes ka soldatite komiteed, mis enamasti esindasid revo-lutsioonimeelseid poliitilisi jõude. Kol-mas, eesti rahvusväeosade jaoks kõige olulisem võimukeskus oli Eesti sõjaväe-laste ülemkomitee, kuhu kuulusid eesti

Toomas Hiio EESTI SÕJAMUUSEUMI DIREKTORI ASETÄITJA

TEADUSALAL

Tänavu möödus 95 aastat eestikeelse sõjandusterminoloo-gia organiseeritud algusest.

Esimese eestikeelse päeva-käsu andis 1. eesti jalaväe-polgu ülem polkovnik Ernst Põdder 23. veebruaril 1918.

26

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ERIALAKEEL

poliitika- ja avaliku elu tegelased ning sõjaväelased. Sõjaväelaste ülemkomitee valiti 1917. aasta suvel Tallinnas I eesti sõjaväelaste kongressil, mille delegaadid esindasid umbes 30 000 eesti sõjaväelast. Väehalduskäsuliinis oli Eesti sõjaväelaste ülemkomiteel oma koht: Eesti sõjaväe-laste ülemkomitee rääkis kaasa nii Eesti üksuste moodustamise ja asukoha kui ka ametikohtade täitmise asjas.

1918. aasta alguses peeti II eesti sõja-väelaste kongress, millel saavutasid üle-kaalu juba pahempoolsed delegaadid, kes 19. veebruaril 1918 võtsid üle 1. eesti jalaväediviisi staabi. Pärast staabi ülevõt-mist bolševike poolt läks diviisiülem Lai-doner Venemaale. Bolševike võimuvõt-misele tegid lõpu alates 20. veebruarist Mandri-Eestisse tunginud Saksa väed. Haapsalus asunud 1. eesti jalaväepolk keeldus täitmast Vene väejuhatuse kor-raldust pealetungivatele sakslastele vas-tu astuda ja teatas oma allumisest Eesti Maanõukogule. Sakslastega sõlmiti kok-kulepe, mis lubas eestlastele relvad alles jätta ja neil kasarmusse jääda. 23. ja 24. veebruaril kuulutati Pärnus ja Tallinnas välja Eesti iseseisvus. Laidoneri aseme-le astus diviisiülema kohale polkovnik Andres Larka, kuid nüüd juba tiitliga Eesti sõjaväe ülem. Vähem kui kahe kuu pärast saatsid Saksa okupatsioonivõi-

mud, mis Eesti iseseisvust ei tunnusta-nud, rahvusväeosad laiali. Poole aasta pärast, Vabadussõja alguses 1918. aasta novembris ja detsembris, kutsuti eesti rahvusväeosade üksused uuesti kokku ja neist sai Eesti kaitseväe tuumik.

EESTI KEELEST SAAB SÕJANDUSKEELEesti sõjavägi läks eesti keelele üle osa-liselt juba enne Eesti iseseisvuse välja-kuulutamist. Eesti sõjaväelaste kong-ressil räägiti eesti keelt, ajaleht Eesti Sõjamees ilmus alates 1917. aasta keva-dest eesti keeles ja ka Eesti sõjaväelaste ülem komitee protokolle peeti eesti kee-les. Kuid komandokeel oli vene keel ja ka üksuseülemate päevakäsud anti vene keeles. Esimese eestikeelse päevakäsu andis 1. eesti jalaväepolgu ülem polkov-nik Ernst Põdder 23. veebruaril 1918.

Eesti sõjanduskeelt ei arendatud 1918. aasta veebruaris tühjalt kohalt. Enamik sõnu ja mõisteid olid juba ole-mas. Olid ka trükised: 1915. ja 1916. aastal oli Petrogradis avaldatud „Lü-hikene eesti soldati käsiraamat” ja osa rivimäärustikust.1 Kuid eesti kroonu-keelde ankurdati need terminid alles spetsiaalse komisjoni töö tulemusena.

Komisjon eesti sõjandustermino-loogia, aga eriti eestikeelsete käskluste

kindlaksmääramiseks ja kehtestami-seks moodustati 1. eesti jalaväepolgu juures. Jalaväepolgu ajutine ülem alam-polkovnik Aleksander Seiman andis oma 9. märtsi 1918. aasta päevakäsus korralduse „kamandu ja oskussõnade väljatöötamise komisjoni” moodusta-miseks2, kuid juba polguülema Põdderi 26. veebruari päevakäsu lisana avaldati esimene eestikeelsete käskluste ja sõjan-dusterminite loetelu. Seega oli töö ala-nud varem. Alampolkovnik Seiman nimetas komisjoni esimeheks staabi-kapten Leonhard Krulli (1890–1942) ja liikmeteks leitnant Oskar Mamersi (1891–1930), alamleitnandid Artur Laatsi (1892–1942), Eduard Jõesaare (1892–1963), Erik Lamberti (1892–1922) ja Karl Tulmini (1893–1919) ning lipnik Oskar Kurvitsa (1888–1940). Komisjon pidi kogunema iga päev kell kolm ohvitseridekogu ruumides. Ko-misjoni vanim liige oli 30-aastane, ko-misjoni keskmine vanus oli seega um-bes 28. Ka ülikoolis ei olnud neist keegi õppinud. Pärast Vabadussõda kasutasid nii maamõõtjate kooli lõpetanud staa-bikapten Krull kui ka komisjoniliikmed Mamers, Jõesaar ja Kurvits veteranide-le antud õigust õppida tasuta ülikoolis. Kurvits lõpetas õigusteaduskonna, tei-sed diplomini ei jõudnud.

1. eesti jalaväepolgu ohvitserid Haapsalus 1917. aasta lõpus. Esimeses reas vasakult 3. leitnant, hiljem kolonelleitnant Paul Hinnom, 4. polkovnik, hiljem kindralmajor Ernst Põdder, 6. staabikapten, hiljem kindralmajor Ants Kurvits, 9. staabikapten, hiljem kapten Anton Irv, 10. staabikapten, hiljem kolonel Karl Parts. Ristiga tähistatud on alamleitnant, hiljem major Hans Tuksam, kelle kogust see pilt pärit on. EESTI SÕJAMUUSEUM – KINDRAL LAIDONERI MUUSEUM, 1037.244A

27

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Nagu öeldud, avaldati esimene loet-elu eestikeelsetest käsklustest ja sõjan-dusterminitest 26. veebruaril 1918.3 Peale Vene armee rivimäärustiku käsk-luste tõlgete (näiteks käsklused kohale, joondu, vakka (vn k смирно, hiljem eesti keeles valvel), vabalt, kohenda, paremale, kurale (s.o vasakule), palvele mütsid maha jm) avaldati ka 46 „eestis-tatud sõna”, sealhulgas rood, eskadron, patarei ja pataljon (mõlemad algasid veel b-ga), brigaad, diviis, divisjon, kor-pus, armee, aga ka polk, korra pidaja, päevnik jt). Järgmine „kamandu ja os-kussõnade nimekiri” avaldati 9. märtsi päevakäsuga. Käskluste kõrval olid ka mõned eestistatud sõnad, nende hulgas jefreitor ja veltveebel (jewreitor, weld-webel). Nimekiri näitab, et komisjonis arutati asju põhjalikult ega peljatud juba langetatud otsuseid muuta. Nii otsustati asendada eelmise nimekirjaga kinnitatud käsklus „joondu” käsklu-sega „sirgu”, sõna „wood” (venekeelse sõna взвод vaste) asemele võeti „rühm” ja „rooduri” (~ kompaniiveebel) ase-mele „weldwebel”.4 Järgmisel päeval avaldati veel hulk uusi eestikeelseid käsklusi ja ka mõned terminid, nagu rivi, rivitu, koondrivi, lahkrivi, joond-rivi, ahelrivi, põhjuskiri (vn k устав), juhatuskiri (vn k наставление), käsi-raamat (vn k руководство), käsk (vn k приказание), rind, -nna (vn k фронт), ridasoldat (vn k рядовой), pide, -me (vn k обойма), sihtraud (vn k прицел) jt.5 Kui käsklused tõlgiti Vene armee rivimäärustikust, siis eestistatud sõnad võiksid osutada asjadele, mida päeva-käskudes ja ametlikus kirjavahetuses oli sagedamini vaja.

Võib oletada, et märtsi teisel poolel eesti sõjandusterminoloogia loomine soikus. Viimasena on säilinud 19. märt-si päevakäsu lisana avaldatud oskussõ-nad.6 Saksa okupatsioonivõimude otsus Eesti rahusväeosad laiali saata oli jõus ja 13. aprillil 1918 avaldas kindralmajoriks ülendatud Ernst Põdder 1. eesti jalaväe-polgu viimase päevakäsu, millega vabas-tas alates järgmisest päevast teenistusest viimased polgu ohvitserid ja teenistujad, kes olid kuulunud polgu likvideerimis-komisjoni, sealhulgas ka iseenda. 10. ja 13. aprillil antud päevakäskudega erru saadetute seas on ka enamik sõjandus-sõnade komisjoni liikmeid.7

11. novembril 1918 puhkes Saksamaal revolutsioon ja Saksa okupatsiooni väed lahkusid mõne nädala jooksul Eestist. Algas Vabadussõda. Eesti sõjanduskeele korrastamine tõusis uuesti päevakorda.

Komandosõnade ja sõjaliste terminite aluseks võeti 1. jalaväepolgus tehtud töö ja 1918. aasta detsembris anti välja „Eesti kamandu sõnad jalaväele”.8 See 32-lehe-küljeline lühisõnastik sisaldab tsaariar-mee rivimäärustiku käskluste eestikeel-sed vasted ja lühikese oskussõnastiku. Viimasest leiame nüüdseks unustatud mõistete ja terminite kõrval hulga niisu-gusi, mis praegugi käibel on, nagu käsk, piilkond, valvetõke, tunnimees, eel- ja järelvägi, määrustik, maavägi, merevägi, diviis ja divisjon (mõlemad nüüd küll t-ga erinevalt 1. jalaväepolgu päeva-käskude lisana avaldatuist), meeskond, päevnik, ülem, rühmaülem, jaoülem jpt.

Saatesõna raamatule oli kirjutanud „kamandu ja oskussõnade väljatööta-mise komisjoni” liige leitnant Karl Tul-min. Saatesõnast nähtub, et komisjonil olid oma tööks välja töötatud kindlad põhimõtted:

„Sõjaväelist oskussõnastikku kokku seades on komisjon järgmisi põhjus-mõtteid silmas pidanud:

1) iga ütelus olgu eestipärane nii sisu-liselt kui ka kujuliselt;

2) laused olgu võimalikult lühidad, kamandu sõnad energilised ja kõlavad;

3) sisuline mõiste olgu lihtne ja selge igas lauses;

4) trükis juba ilmunud sõnu tuleb võimalust mööda kasutada, s.o kui nad ülemal esitatud põhjusmõtetest mitte liig palju lahku ei lähe;

5) uusi sõnu tuleb otsida ja valida rahvakeelest, murdesõnu tarvitades;

6) sõnade tõlkimisel tuleb peaasjali-kult Soome keelt arvesse võtta;

7) uusi sõnu luues tuleb kõiki eel-pool tähendatud põhjusmõtteid silmas pidada.

Et meil siin on tõsise ja põhjapane-va tööga tegemist ja käesolev lühendud kamandusõnastik on ainult kui hädaabi, mida iga silmapilk väga tarvis, siis palu-me kõiki asjast huvitud isikuid vaevaks võtta ja kindlate oskussõnade loomise töös abiks olla.”9

Leitnant Tulmin ise Vabadussõja lõp-pu ei näinud. Tema tapsid 1919. aasta veebruaris muhulased. Ta oli siis Saare-maa Kaitseliidu ülem. Veebruaris 1919 hakati saarlasi ja muhulasi Vabadussõtta mobiliseerima. Hiljem on selgunud, et eeskätt kommunikatsioonihäire tõttu, mida võimendas bolševike agitatsioon, hakkasid kogunenud mobiliseeritud mässama ja lasksid maha neid mobili-

Uute määrustike ja käsi-raamatute väljaandmine ja sellest tulenevalt ka sõjan-duskeele arendamine kestis kuni Eesti okupeerimiseni.

Sõjaväe oskussõnade väljatöötamise komisjoni liikmed Haapsalus 1918. aasta märtsis. Istuvad: leitnant Oskar Kurvits, leitnant Erik Lambert, kapten Leonhard Krull, leitnant Artur Laats, seisavad: kapten Oskar Mamers, leitnant Eduard Jõesaar, leitnant Karl Tulmin. FILMIARHIIV

28

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Kairi Vihman MAGISTER

STAABI- JA SIDEPATAL-

JONI TEAVITUSKESKUSE

KEELETOIMETAJA

ERIALAKEEL

Novembris toimus kaitse-ministeeriumi konve-rents „10 aastat Eesti sõjandusterminikomis-joni. Mis tehtud, mis teoksil?”, millega tähis-

tati komisjoni ümmargust tähtpäeva, aga ka 95 aasta möödumist organisee-ritud sõjandusterminoloogiatöö algu-sest (loe lk 25). Selles Sõduri numbris arutleb kolonelleitnant Enno Mõts hea ja selge keelekasutuse üle (vt lk 8). Ar-tiklite kõrvale sobib uurida, milles õige-kirja puhul sagedamini eksitakse. Olen oma töös märganud, et suur proovikivi on kirjutajate jaoks algustähe õigekiri. Põhjus võib olla vene ja inglise keele ortograafia mõjus – tundub, et väike algustäht ei väljenda piisavat austust ja ametlikkust. Alustame algusest: mida ütleb seadus – keeleseadus ja kaitseväe korralduse seadus?

KEELESEADUS: AMETLIK JA AVALIK KEELEKASUTUSKeeleseaduse § 4sätestab, et „Ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja va-litsusasutuse hallatava riigiasutuse (…) dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus. Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirja-keele normile.” Ametlikkust nõuavad ka mõned muud dokumendid peale seadu-ses toodud loetelu, näiteks: eluloo või töökäigu kirjeldus, avaldus, leping jms.

Ametliku ja avaliku keelekasutuse

Keeleseaduse-teemalise artikliga juhime tähelepanu heale keelekasutusele kaitse-väes ning sellele, kuidas õige kiri on seadustega seo-tud. Artiklist leiab vastuse küsimusele, kas kaitsevägi tuleb kirjutada suure või väikese algustähega ning kuidas korrektselt kirjutada allüksuste nimesid.

1 Lühikene eesti soldati käsiraamat = Краткое руководство для нижних чинов из эстонцев.

Petrograd, 1915; Jalaväe kordluse seadlustik = Строевой пехотный устав. Petrograd, 1916.

2 Päevakäsk 1. Eesti jalaväe polgule nr 15 § 3. 9. märtsil 1918. ERA.534.1.14, 6, 28.

3 Eesti keele komando sõnad. Lisa päevakäsu nr 4 § 11 juurde. ERA.534.1.14, 6.

4 Päevakäsu nr 15 § 4 lisa. Oskussõnade komisjoni poolt väljatöötatud: ERA.534.1.14, 29–29p.

5 Eestikeele kaman(d)u sõnad. (10. märts 1918). ERA.534.1.14, 33–33p.

6 Päevakäsu nr. 25 § 12 lisa. Oskussõnade komisjoni poolt väljatöötatud oskus- ja käsutussõnad.

ERA.534.1.14, 61–61p.

7 Vt Päevakäsud 1. eesti jalaväepolgule nr 40 ja 41. 10. ja 13. aprillil 1918. ERA.534.1.14, 90–91.

8 Eesti kamandu sõnad jalaväele. Koostanud 1. jalaväepolgu oskussõnade komisjon. Tallinn, 1918.

(täistekstina kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis, vt http://digar.nlib.ee/digar/show.

action?id=46301&q=kamandu).

9 Eesti kamandu sõnad jalaväele. Seletuseks (raamatu leheküljed on nummerdamata).

10 Eluloolised ja teenistusandmed vt Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Ohvitseride

andmekogu, http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1.

seerima tulnud ohvitserid ja sõjaväe-ametnikud, Tulmini nende hulgas. Teis-test komisjoniliikmetest läks kapteniks tõusnud Erik Lambert 1922. aastal vaba-surma, 7. jalaväerügemendi pataljoni-ülem kolonelleitnant Mamers suri 1930. aastal Seli sanatooriumis tuberkuloosi ja kaitsevägede staabi Vabadussõja ajaloo komitee mälestuste kogumise toimkon-na juht kolonelleitnant Oskar Kurvits suri 1940. aastal Tartus. Leonhard Krull läks pärast Vabadussõda erru, arreteeri-ti 1941. aasta juunis ja lasti 1942. aasta aprillis Sevurallagi vangilaagris maha. Artur Laats oli 1940. aastal kolonel ja 7. jalaväerügemendi ülem. Temagi van-gistati 1941. aasta suvel ja lasti järgmisel aastal vangilaagris maha. Ainsana elas Teise maailmasõja üle Eduard Jõesaar, kes läks pärast Vabadussõda alamkap-tenina erru, õppis seejärel ülikoolis, oli mitmes koolis õpetaja ja suutis vältida 1941. aasta küüditamist. Tema suri Tal-linnas 1963. aastal.10

Esimesed Eesti kaitseväe määrus-tikud ilmusid juba Vabadussõja ajal ja kohe pärast seda. Ainuüksi 1921. aastal avaldati seitse määrustikku. Uute mää-rustike ja käsiraamatute väljaandmine ja sellest tulenevalt ka sõjanduskeele aren-damine kestis kuni Eesti okupeerimise-ni. Töö ei peatunud ka pärast Eesti oku-peerimist. Endine Eesti sõjavägi võeti 1940. aasta augustis 22. laskurkorpuse-na Punaarmee koosseisu ja määrati, et eesti, aga ka samuti laskurkorpusteks reorganiseeritud läti ja leedu üksused korraldatakse ühe aasta jooksul ümber üldistel alustel tegutsevateks Punaarmee üksusteks. 1940. aastal tõlgiti seetõttu eesti, aga küllap ka läti ja leedu keelde nii Punaarmee jalaväe lahingumäärus-tik, rivimäärustik, sisemäärustik kui ka garnisonimäärustiku muudatused. Rivi-määrustiku tõlkis viimane Eesti jalaväe-inspektor kolonel Johannes Siir.

1941. aastal suvel okupeeris Eesti juba Saksa armee. Ka Saksa okupatsiooni ajal avaldas Omakaitse mõned eestikeelsed määrustikud. Pärast Teise maailmasõja lõppu tuli paus: Nõukogude armee oli venekeelne, venekeelne oli ka sõjaline õpetus keskkoolides ning ülikoolide ja kõrgkoolide sõjalise õpetuse kateedri-tes. Eestikeelseid sõjandusalaseid tekste polnud lihtsalt vaja. Siiski avaldati näi-teks 1986. aastal Enn Veskimägi „Vene-eesti sõjanduse sõnaraamat”, sõjandus-terminoloogia korrastamisega tegeldi ka „Eesti nõukogude entsüklopeedia” toimetuses.

TERMINOLOOGIAKOMISJONUute määrustike ja käsiraamatute välja-andmine algas koos Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Seejärel tege-lesid sõjandusterminoloogia korrasta-misega mitu töörühma ning 1990. aas-tatel avaldati ka mõned sõnaraamatud, leksikonid ja käsiraamatud. 2003. aasta novembris, Eesti NATO-ga liitumise eel, moodustati kaitseministeeriumi ja eesti keele instituudi koostöös ametkondade-vaheline sõjandusterminoloogia komis-jon, mis nüüdseks on tegutsenud 10 aas-tat. Komisjon moodustati eeskätt NATO ametliku sõjandusterminite sõnastiku AAP-6 eestikeelse tõlke terminite ja de-finitsioonide korrastamiseks, kuid prae-guseks on komisjoni tegevusväli laiem. Muuhulgas arutatakse seoses seadusloo-me ja teiste ametlike dokumentide koos-tamisega esile kerkivaid sõjandustermi-noloogilisi küsimusi ning vastatakse ka tõlkide, tõlkijate ja õppeasutuste üliõpi-laste, aga mõnikord ka lihtsalt sõjandus-huviliste päringutele ühe või teise mõiste või termini kohta. Töö käigus lisandunud terminid ja väljatöötatud definitsioonid lisatakse jooksvalt sõjandustermino-loogia veebiandmebaasi Militerm (vt http://mt.legaltext.ee/militerm).

29

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

vahe seisneb ametlikkussuurtähes, ehk ametlikus tekstis tuleb ühtviisi suure tähega kirjutada kõik tüübisõnad, alates Ülejõe Lasteaiast ning lõpetades Kait-seväe ja Kaitseministeeriumi, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Aktsiaselt-siga Tallinna Vesi. Sealjuures peab kont-rollima, et kõik suure tähega kirjutatud asutused oleksid juriidilised isikud ning esitatud nimekujud täpsed ja täielikud. Ametlikku ja avalikku kirjutusviisi ei kasutata ühes tekstis läbisegi.

Tava- ehk avalik keelekasutus on see, millele ei kohandu ametlik kasutus, näiteks ajakirjandusväljaanded (seega ka nt pressiteated), laiem lugejaskond (reklaamid jne). Et enamik riigi- ja va-litsusasutusi ning ettevõttenimesid ava-vad hästi oma tegevusala ja töö sisu, on üldreegel kirjutada need väikese algus-tähega: kaitseministeerium, kaitsevägi (juriidilise isikuna), riigikogu, kait-seväe ühendatud õppeasutused, eesti keele instituut (eesti on siinkohal keele, mitte kohanime tähenduses, vrdl Eesti rahvusringhääling).

Määrus „Eesti kirjakeele normi ra-kendamise kord” § 1 ütleb, et „Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õige-kirjutuslike, grammatiliste ja sõnavara-liste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist.”

Sama määruse § 2 sätestab, et „Kirja-keele norm on määratud Eesti Keele Ins-tituudi uusima õigekeelsussõnaraama-tuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, norma-tiivse käsiraamatu ja grammatikaga. (…) Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi oskussõ-nastikud, mille on heaks kiitnud Eesti Terminoloogia Ühing koostöös asja-omaste ministeeriumidega ja asutuste-ga, mille põhikirjas on ette nähtud eesti keele uurimine ja korraldamine.” Tegeli-kult on terminoloogia ühingu kohustu-sed üle võtnud eesti keele instituut.

§ 3 määrab, et kirjakeele normi alal annab nõu eesti keele instituut.

Teades nüüd, et algustäheortograafia sõltub teksti loojast ja sellest, kus tekst avaldatakse, saame edaspidi juba kaitse-väe ortograafiaküsimustele keskenduda.

KAITSEVÄE KORRALDUSE SEADUSAlapeatükk põhineb Õiguskeeles 2012/4 ilmunud Tiina Soone ja Guido Pääsuke-se artiklil1.

2009. aasta alguses jõustunud kaitse-väe korralduse seadusega loodi Eestis ühtne valitsusasutus nimega Kaitsevägi. Varem oli juriidiliselt tegu 28 eraldi seis-va riigiasutuse ühendusega.

Kaitsevägi kui valitsusasutuse ni-metus, iseseisev juriidiline isik ühe registreerimisnumbri ja allüksustega, tuleb ametlikus tekstis (vt eelmist ala-peatükki) kirjutada suure algustähega. Ametlikus tekstis tuleb kaitsevägi kui sõjaväe või relvajõudude sünonüüm kirjutada üldmõiste tähenduses väikese algus tähega. Tavakasutuses kirjutatakse kaitse vägi nii valitsusasutuse tähendu-ses kui ka sõjaväe sünonüümina alati väikese algustähega.

Kokkuvõttes oleneb see, kas kirjuta-da kaitsevägi või Kaitsevägi, konteks-tist. Dokumentides ja õigusaktides on asjakohane eristada asutuse nimetust ja üldmõistet.

Et maavägi, merevägi, õhuvägi on väeliigi nimetused, tuleb need kirjutada üldnimeliselt väikese algustähega. Õi-guskeele artikkel selgitab: „Eestis 2009. aastast ei ole korrektne käsitleda maa-, mere- ja õhuväge eraldiseisva institut-sioonina, vaid tegemist on ühe asutuse tegevusvaldkondadega.”

Vabatahtlik sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseorganisatsioon on Kaitseliit ning tuleb olenemata teksti ametlikku-sest kirjutada suure algustähega.

Üksikutel juhtudel nõuab tähendus ka tavakeeles seda, et liigisõna, mille tavaliselt kirjutaksime väikese algus-tähega, tuleb kirjutada suurega. Selle tavalisim näide on Eesti Pank, Tallinna

Ülikool, Eesti Sõjamuuseum – nõn-da kirjutatuna mõeldakse konkreetset asutust, kuid väikese tähega kirjutatud liigisõna puhul oleks sama sõnaühend hoopis laiema tähendusega.

KAITSEVÄE ALLÜKSUSEDÜldreegel ütleb, et allüksuste või all-ühenduste nimetused kirjutatakse väi-kese algustähega, sõltumata sellest, kas tegu on ametliku või tavakasutusega. Ametlikus kasutuses on kõikjal, kus nime osa on „Kaitsevägi”, see loomuli-kult kirjutatud suure algustähega.

Näiteid: peastaap, maaväe staap, mereväebaas, personali-, luure-, logis-tika-, üldosakond, staabi- ja sidepatal-jon, suurtükiväe-, õhutõrje-, pioneeri-, vahipataljon, tugi-, tervise-, logistika-, teavituskeskus, hanke-, peainspekto-ri-, meditsiiniteenistus, tuukrigrupp, mere väe-, logistikakool, sõjaväepolitsei, õhuseire-, miinilaevade divisjon, 1. jala-väebrigaad, BALTNET-i projekt.

Et kõrgem sõjakool, lahingukool, täiendõppe keskus, rakendusuuringute keskus pole omaette asutused, tuleb all-üksuse reegli järgi need alati kirjutada väikese algustähega, olenemata teksti ametlikkusest. Tavakasutuses käitume samamoodi ka kaitseväe ühendatud õppeasutuste ja Balti kaitsekolledžiga (kohanimi suure algustähega, liiginimi väikese tähega), kuid ametlikus teks-tis on need esisuurtähtedega: Kaitse-väe Ühendatud Õppeasutused, Balti Kaitsekolledž.

Kaitseväes on ka mõni esisuurtähega allüksus, näiteks: Kalevi jalaväepataljon, Scoutspataljon, Viru jalaväepataljon, Kuperjanovi jalaväepataljon, sest nende osis on nimi; kohanime analoogial on Kirde, Lääne, Lõuna, Põhja kaitsering-kond – (nt ka maksu- ja tolliameti Põhja maksukeskus).

Kaitseväel on palju kohustusi, väär-tusi ja sümboleid. Eesti tähendab lisaks riigile-elanikele ka keelt ja kultuuri, ning kaitseväelase kohustus kogu Eestit kaits-ta väljendub muuhulgas keeleseaduse ja -reeglite tundmises. Juba seda artiklit lõpuni lugedes oled teinud midagi eesti keele heaks.

Keeleseadus ja ametlik keelekasutus kaitseväes

1 Tiina Soon, Guido Pääsuke. Kas Kaitsevägi või

kaitsevägi? www.just.ee/57427

30

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

TEHNIKA A

RDI H

ALLI

SMAA

31

SISU Pasi (viimane on laialt-levinud hüüdnimi, mis tu-leb soome keelest ja tähen-dab lühendit soomustatud SISU-st) 6x6 ratassoomuk töötati välja Nõukogude

päritolu BTR-60-te kõrvale, et arendada sisemaiset kaitsetööstust ning vähenda-da Soome armee sõltuvust idanaabrist. Soomuki loomisel olid tähtsal kohal kasutusmugavus, töökindlus ning väi-kesed hoolduskulud. SISU XA-180 see-riatootmist alustati 1984. aastal.

Pasi soomukil on monoliitne kandev-kere, mis on valmistatud kuulikindlast terasest. Klaasid on kuulikindlad ja esi-klaase on võimalik varjata soomusplaa-diga, et kaitsta neid pideva tule korral. Soomukil on lühike nina ja ühtlaselt jaotatud kolm telge, millest esi- ja kesk-mise telje rattaid saab pöörata. Soomuki-kere esiosas on mõlemal küljel üks ette ja väljapoole avanev uks ning katusel kaks tagaosas asuvate hingedega luuki juhi ja komandöri jaoks. Soomuki esiosa on mootori kõrvalt, sõiduki paremal poolel asuva kitsa koridori kaudu ühendatud meeskonnaruumiga soomuki tagaosas. Meeskonnaruumi tagaseinas on kaks ust ja katusel kaks luuki. Uksed on väliskül-gedest hingedega kinnitatud ja avanevad väljapoole, luukide hinged on masina keskteljel ja luugid avanevad samuti välja poole. Lisaks on luugiga varustatud pearelva torn, mis asub meeskonnaruu-mi eesosas. Ruumis on külgedel suleta-vad avad, mille kaudu saab meeskond käsitulirelvadest lasta.

Soomuki mootor on ees vasakul, juhi seljataga. Mootor on masinale asetatud

n-ö tagurpidi, jõuväljavõttega ette suu-natult, selle otsas on automaatkäigukast. Käigukasti järel tuleb vahekast, millest läheb kardaan keskmisesse telge ja seal olevasse reduktorisse, mille kaudu saa-vad veojõu ka esimene ja kolmas telg. Soomusterasest valmistatud kütusepaa-gid kummalgi sõiduki küljel ja hüdrau-likasüsteemi paak on konstrueeritud nii, et miini või lõhkekeha tabamuse korral ei saa põlevad ekspluatatsiooni-vedelikud voolata sõiduki sisemusse.

Rattakoobaste kuju ja materjal on konstrueeritud selliselt, et oluliselt vä-hendada miiniplahvatustest põhjusta-tud lööklaine jõudu ja kildude toimet. Sellega ennetatakse plahvatuse tagajär-jel sõiduki sisemuses laialipaiskuvate osakeste tekitatud sekundaarset kahju.

Tänu automaatkäigukastile, rooli-võimendile, kuuerattaveole ja sujuvale vedrustusele ning amortisaatoritele on sõidukit lihtne ja ohutu juhtida nii tava-liikluses kui ka ebatasasel maastikul. Juhtseadised sarnanevad automaatkäigu-kastiga veoautoga ega nõua seepärast juhilt eraldi tähelepanu. Juht saab seega täielikult keskenduda olukorra jälgimi-sele ja sõitmisele. Et maastikurežiim on ka kõvakattega teel pidevalt rakendatav, võib ootamatult tabanud rünnaku korral sõidukiga peatumata teelt maha sõita.

SISU XA-180 soomuk on võimeline kahetonnise koormaga masina tagaosa külgedel asuvate sõukruvide abil ujuma. Baasmudeli kere on valmistatud taluma

7,62 mm laskemoona ja samuti kildude tabamusi, meeskonnaruumi külgedele on lisatud ketihoidjate alla lisasoomus.

SISU XA-180 PEREKOND � XA-180 on baasversioon. � XA-180EST on Eesti kaitseväe tarbeks

modifitseeritud XA-180 variant. � XA-181 on varustatud Crotale

õhutõrjerakettidega. � XA-185 on uute telgede, kiirvahetuse-

ga jõuagregaadi, täiendatud jõuülekande ja elektrisüsteemiga versioon XA-180-st.

� XA-186 on lisasoomusega variant XA-185-st, varustatud suitsugranaadi-heitjatega, kuni 5 mm paksust terastraati lõikava traadilõikuriga soomuki ninas ja periskoopidega, see pole amfiibsõiduk.

� XA-188 on ajaloolisel põhjusel seda numbrit kandev Hollandi ja Taani sõja-vägede tarvis toodetud soomukivariant, mille seerianumber on reaalselt XA-200.

� XA-202 on staabi- ja sidesoomuk koos vajamineva varustusega nagu ge-neraator ning erinevad sidemasti- ja elektrivalmidused.

� XA-203N, XA-203FIN, XA-203S ja XA-202S, on Soome enda ja naaberriiki-de jaoks valmistatud soomukiversioonid.

� XA AMOS on varustatud 120 mm miinipildujatorniga, mis annab või-maluse sama soomukit kasutada ka miinipildujaüksustel.

� XA-300 seeria on kaheksarattaliste soomukite ehk AMV põlvkond.

SOOMUSSISU XA-188 soomus on palju tõhu-sam kui eelkäija ehk SISU XA-180EST oma ja see on vaieldamatult selle soo-muki parim omadus. Soomus on tõhu-sam tänu uuele kihilisele ülesehitusele, mis väljastpoolt ehk tabamuse suunas vaadatult sisaldab terasest katteplaati, Hollandis paigutatud kärgsoomusplaa-ti, soomuki keret ja klaasfenoolist või aramiidist killukaitsevoodrit. Samaks on jäänud see, et taga, meeskonnaruumi külgedel, on ketikinnituste all lisasoo-mus – seega viis kihti kaitset varasema kahe kihi asemel ja muudel kohtadel neli varasema ühe kihi asemel. Lisasoo-muse tõttu raskeks muutunud uksi aita-

Soome soomukid Eesti kaitseväes

Jüri Saar NOOREMLEITNANT

Soomes toodetud soomukid SISU XA-180EST võeti kaitse väes kasutusele 2004. aastal. 2010. aastal hankis kaitseministeerium Hollandist juurde soomukeid SISU XA-188, millel on varasema mudeliga võrreldes tugevam soomus- ja miinikaitse. Praegu on Eesti kaitseväes kasutu-ses 56 soomukit SISU XA-180 ja 52 soomukit SISU XA-188, viimaste tarne jätkub aastani 2015, mille lõpuks on meil kokku 81 SISU XA-188.

TEHNIKA

32

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

TEHNIKA

vad avada gaasiamortisaatorid ja ühte tagumist meeskonnaruumi ust saab avada elektroonilise juhtimise abil käi-vituva hüdrosüsteemi abil.

Kõik see suurendab soomuki kaalu ja nii on tühi SISU XA-188 umbes nelja tonni võrra raskem kui täismassiga SISU XA-180EST. Eesti oludes on see suur probleem, sest meie pinnas on enam-jaolt eriti märgadel aastaaegadel pehme ja soomuk võib maastikul kinni jääda, samas on näiteks Afganistanis pehme ainult pinnase pealmine osa ja selle all kõva kiht. Kogemus näitab, et SISU XA-188 vajub pehmest läbi kuni kõva kihini ja kinni ei jää, kergemad masinad jää-vad „kaapima”. Lisasoomusest tingitud raskus mõjutab ka veermiku ja selle kin-nituste vastupidavust.

RELVASTUSMõlema soomuki pearelv on 12,7 mm Browningu raskekuulipilduja, SISU XA-180-l on selleks sõiduki meeskonnaruu-mi laes luuk ja pööratav relvakinnitus, 180EST mudelil on sihturi kaitseks teh-tud ümber kogu luugi ka soomuskilp. Sel-lest avaneb 360-kraadine vaade ning tänu sellele saab ta aidata juhti ja jaoülemat, andes infot olukorra ja maastiku kohta.

SISU XA-188 pearelva käsitsemine on

tänapäevasem ja relva sihitakse, juhitak-se ja lastakse soomuki seest. Selle suurim pluss on, et sihtur on rohkem kaitstud ning kasutajate väitel on see ka palju stabiilsem ja täpsem. Uuem lahendus ei anna enam nii head ülevaadet ümbritsevast ja välja näeb ainult periskoopide kaudu. Laske-moonakasti ja ülekuumenenud vintraua vahetuseks peab sihtur siiski poolenisti luugist välja tulema ja on siis kaitseta. Selle probleemi lahendamiseks on osadele ma-sinatele hakatud sarnaselt XA-180EST-iga soomuskaitsekilpe paigaldama.

Pearelva asendi erinevustest tasub veel märkida, et XA-180EST-il on relv kõr-gemal ja sihitakse traditsiooniliselt relva peal olevate sihikute abil, mis jätab relva vintraua alla ruumi, et seal liikumise ajal jao varustust hoida. XA-188-l on relv madalamal ja sihtimisperiskoop on relva vintraua all, mis ei lase soomuki katusel midagi hoida. Võrdlusmomendina on 2012. aasta märtsis Eestis demonstree-ritud modernse Piranha soomuki torn silmatorkavalt kõrge. Seda põhjendati sellega, et nii saab paremini ära kasutada erinevaid varjeid, mille taha soomuk saab minna nii, et relv ulatab sealt üle laskma. Relva erinevad sihtimisvahendid olid pai-gutatud relvast veelgi kõrgemale.

Lisaks kasutatakse soomukitel keskmi-

si ja kergeid kuulipildujaid. SISU XA-188 puhul paigutatakse kuulipilduja soomuki komandöri katuseluugi kohale ja tagu-miste katuseluukide juurde. Ees pöörava luugi küljes ja taga luukide juures on juht-siin, sedamööda liigub relvakinnitus. Ori-ginaalselt on Hollandist toodud soomuki-tele paigutatud Belgia päritolu FN MAG kuulipilduja kinnitused, aga et Scouts-pataljon kasutab MG-3 kuulipildujaid, on tulnud need kinnitused ümber ehitada.

Seoses uue torniga on kuulipildurite osatähtsus oluliselt kasvanud, sest sihtu-ril ei ole enam piiratud vaatevälja tõttu ümbritsevast nii head ülevaadet ja ta ei märka ohte enam nii hästi. Aega kulub nüüd rohkem, kuni sihtur oma relva siht-märgini suunab, sest uuel SISU XA-188 tornil puudub n-ö vabakäigurežiim, mil-line on olemas SISU XA-180EST-il. Tänu relvakinnitusele on tuli palju efektiivsem, SISU XA-180EST-il toetusid relvad liht-salt soomuki äärele.

NÄHTAVUSSISU XA-180EST-il on klaaside katmi-seks mõeldud soomusplaatides väikesed vaatlusavad ja juht saab ennast liiguta-des vaadelda laiemas sektoris ning näeb välja ka küljeaknast. SISU XA-188 juhi-periskoop on aga ühe kindla sektoriga, muuta saab ainult vaatamise kõrgust ja lisaks pole juhil võimalust vaadata soo-muki külgedele, ümbritseva kohta info saamiseks peab ta seda küsima koman-döri või sihturi käest. Komandöri luuki saab koos periskoopidega pöörata ja sa-muti ka sihturi torni. Periskoobi disai-nist tulenevalt pakub see rohkem kait-set kui lihtsalt kuulikindel klaas. SISU XA-188-l on kümme periskoopi: üks juhil, üks pööratavas komandöritornis, kaks mõlemal pool meeskonnaruumis, kaks tagaustes ja kaks sihturi tornis. Periskoobid on varustatud kokkuvol-ditavate metallist pimenduskatetega. XA-180EST-il kasutatakse tavalisi kiivri külge kinnitatavaid öövaatlusseadmeid, XA-188 öövaatlusseadmed kinnituvad periskoopide külge, v.a sihturi oma, mis on sisseehitatud ja see muudab isegi avatud aknakatete puhul sõitmise ras-keks, kuna vaatlusväli on väga piiratud.

SÕIDU TURVALISUSIstmete mugavuses on SISU XA-188 suur areng edasi võrreldes SISU XA-180EST-iga, mille istmetel puuduvad isegi selja-toed. Samas ei paku XA-188 istmed veel sellist kaitset kui päris modernsed, mis kinnituvad soomukite lakke.

XA-188-s on meeskonnale ka turva-

EESTI KAITSEVÄES KASUTUSEL OLNUD SOOMUKITE TEHNILISED PARAMEETRID

BTR-60 PB BTR-80 UNŠ GAZ 5903

Täismass: 10 200 kgPikkus: 7560 mmLaius: 2830 mmKõrgus: 2420 mmPikikalle: rehvide haakuvuspiirMaksimaalne veetakistus: amfiibneTõusunurk: 30ºMahasõidunurk: 28ºPöörderingi läbimõõt: 12,5 mMaksimaalne kiirus: 80 km/hMaastikul: 50 km/hVees: 9 km/h

Täismass: 13 600 kgPikkus: 7650 mmLaius: 2900 mmKõrgus: 2410 mmPikikalle: rehvide haakuvuspiirMaksimaalne veetakistus: amfiibnePealesõidunurk: 40ºMahasõidunurk: 30ºPöörderingi läbimõõt: 13,2 mMaksimaalne kiirus: 90 km/hMaastikul: 50 km/hVees: 10 km/h

MOOTORTüüp: 2X GAZ 40PSilindrite arv: rida 6Töömaht: 3,485 liitritKütus: bensiinVõimsus: 2 × 90 hj (67 kW)Pöördemoment: erinevatel mootoritel erinevalt seadistatudVõimsuse-kaalu suhe: 13,1 kW/t

MOOTORTüüp: KamAZ 7403Silindrite arv: V-8Töömaht: 10,85 liitritKütus: diiselküteVõimsus: 191 kW (2600 p/min)Pöördemoment: 785 Nm (1600–1800 p/min)Võimsuse-kaalu suhe: 14,0 kW/t

Kütuse kulunorm: 58 l / 100 km Kütuse kulunorm: 50 l / 100 km

33

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

EESTI KAITSEVÄE SOOMUKITE TEHNILISED PARAMEETRID

SISU XA-180EST(Patria Vehicles Oy lk 9.2-9.3)

SISU XA-188(kuninglik maavägi 2009: 1-51 kuni 1-56)

Tühimass: 13 500 kgTäismass: 16 000 kgKandevõime: 2500 kgPikkus: 7360 mmLaius: 2900 mmKõrgus: ~3080 mmPikikalle: rehvide haakuvuspiirRistikalle: 40ºMaksimaalne veetakistus: amfiibnePealesõidunurk: 38ºMahasõidunurk: 40ºPöörderingi läbimõõt: 20,3 mMaksimaalne kiirus: 100 km/h

Tühimass: 20 000 kgTäismass: 23 000 kgKandevõime: 3000 kgPikkus: 7590 mmLaius: 2930 mmKõrgus: 3250 mm (avatud sihturi luugiga)Pikikalle: rehvide haakuvuspiirRistikalle: 36ºMaksimaalne veetakistus: 1500 mmPealesõidunurk: 36ºMahasõidunurk: 30ºPöörderingi läbimõõt: 20 mMaksimaalne kiirus: 95 km/h

MOOTORValmistaja: ValmetTüüp: 611 DSBJASilindrite arv: rida 6Töömaht: 6,6 liitritKütus: diiselküteVõimsus: 176 kW (2500 p/min)Pöördemoment: 825 Nm (1600 p/min)Võimsuse-kaalu suhe: 11 kW/t (täismass)

MOOTORValmistaja: ValmetTüüp: 12 DWBICSilindrite arv: rida 6Töömaht: 7,4 liitritKütus: diiselküteVõimsus: 202 kW (2100 p/min)Pöördemoment: 1080 Nm (1600 p/min)Võimsuse-kaalu suhe: 8,8 kW/t (täismass)

KÄIGUKASTValmistaja: AllisonTüüp: MT 643Käikude arv edasi/tagasi: 4/1Hüdrosidur: TL380

KÄIGUKASTValmistaja: AllisonTüüp: MD 3560PRKäikude arv edasi/tagasi: 6/1Hüdrosidur: TC419

VAHEKASTValmistaja: RockwellMudel: T- 266, 2-käiguline

Mudel: L427-1.4/2.1P, 2-käiguline ja mehaanilise parkimislukustusega

EKV KÜTUSE KULUNORM: 50 l / 100 km (KVLogK KK 18.04.2011, nr 314, p 2)

EKV KÜTUSE KULUNORM: 55 l / 100 km (KVLogK KK 18.04.2011, nr 314, p 2)

vööd, mis on lisatud Hollandis ja seetõt-tu Eesti rakmetega võitlejatele lühikese-võitu, aga võrreldes XA-180EST-iga on hea, et need üldse olemas on.

Oma spetsiifilisuse tõttu on XA-188 meeskonnaruumis ka vähem ruumi. XA-180EST on nagu soomustatud veo-auto, aga XA-188-s on spetsiaalsed ko-

had relvade ja muu varustuse jaoks. See, et kõike saab kinnitada, on hea õnne-tuse korral, mil relvad ja muu varustus jääb oma kohale ega lenda soomukis ringi, tekitades meeskonnaliikmetele lisavigastusi. Samas muudavad erinevad kinnituskronsteinid lisandunud killu-kaitsekihi tõttu niigi kitsamaks jäänud meeskonnaruumi veelgi ahtamaks.

KÄIGUOSA JA SELLE VAHETATAVUSMootori ja käigukasti tootja on mõlemal soomukil sama – Soome firma Valtra too-tis mootorid ja firma Allison käigukastid. SISU XA-188 mootor on läinud võimsa-maks ja käigukast on saanud lisaks kaks käiku ning on elektroonilise juhtimisega. Mootori võimsusega koos kasvas ka soo-muki kaal – SISU XA-188 võimsuse ja kaalu suhe on 8,8 kW/t SISU XA-180EST 11 kW/t vastu. Jõu- ja käiguosa on SISU XA-188-l mugavam ja kiirem vahetada ning hooldada, kasutatud on palju kiirlii-deseid ja liigutatavad juhtsiine.

Et SISU XA-188 on uuem sõiduk, siis selles on ka rohkem elektroonilisi sead-meid. Paraku on nii ka rohkem elemente, mis võivad alt vedada.

EESTI KAITSEVÄE SOOMUSMANÖÖVRIVÕIMETänavu jaanuaris valitsuses heakskiidu saanud riigikaitse kümne aasta arengu-kava kohaselt arendab kaitsevägi välja soomusmanöövervõime. 1. jalaväebri-gaadi koosseisu kuuluv Scoutspataljon saab moodsad jalaväe lahingumasinad, olemasolevate soomukitega varustatakse ülejäänud manööverpataljonid.

Kaitsevägi asus sellest sügisest andma Kalevi jalaväepataljoni ajateenijatele soo-mukimeeskondade väljaõpet. Esimesed ajateenijad, kes soomukialase väljaõppe saavad, tulid teenistusse juulis, erialase väljaõppega alustasid nad pärast sõduri baaskursuse lõpetamist septembri kesk-paigas. Detsembri algul lõpetas Kalevi jalaväepataljonis nooremallohvitseride kursuse 70 kaitseväelast, kes lisaks tava-pärastele sõduri baasoskustele on all-ohvitseride erialakursusel omandanud teadmised kaitseväe soomukitest SISU XA-180EST. Kursuse läbinud arvatakse reservi jaoülematena, tublimatel on või-malik edasi õppida rühmaülemaks.

Autor tugineb oma KVÜÕA kõrgema sõjakooli põhi-

kursuse lõputöö „Soomustransportööri Sisu XA-

188 integreerimine EKV-sse” materjalidele. Töös

keskendus ta uue soomuki kiirustava kasutusele-

võtuga saadud õpetlike kogemuste üldistamisele.

ARD

I HAL

LISM

AA

34

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

TEHNIKA

ETTEPLAN | TEDOPRES (WWW.TEDOPRES.COM)

TRAADILÕIKUR

ESIKLAASIDE SOOMUSKATTEPLAAT

TERASEST KERESOOMUSE LISAKATE

PEARELVA SIHTIMISPERISKOOP (PÖÖRATAV)

KOMANDÖRI PERISKOOP (PÖÖRATAV KOOS LUUGIGA) JUHI PERISKOOP

(FIKSEERITUD)

MOOTOR, KÄIGUKAST JA VAHEKAST

Sisu XA-188

35

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

PEARELVA TORNI LUUK12,7 MM BROWNINGU

RASKEKUULIPILDUJA

SUITSUGRANAATIDE LASKESEADMED

MEESKONNARUUMI KATUSELUUGID

MEESKONNARUUMI KÜLJEPERISKOOBID

LASKEAVAD

TÄIENDAV SOOMUSPLAAT MEESKONNARUUMI VÄLISKÜLJEL

KETIHOIDJAD

RATASTEVAHELINE KÜTUSEPAAK

PÖÖRATAVAD TELJED

36

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

SÕJAKUNST

Sõjaväelise juhi tähtsaim te-gevus on lahingus üksust juhtida. Edu saavutamiseks ei tohi allüksuse ülem olla pelgalt reageerija vastase peale surutud tegevusele.

Ta peab ise kujundama keskkonna, kus olemasolevate jõudude ja vahenditega saavutada edu. See tähendab otsusta-mist, mis tugineb omandatud teadmis-tele/oskustele ja kõrgema ülema kavat-suse täitmisele. Langetatud otsuste hind on kõrge, kaardil üksusi liigutades unus-tatakse sageli vastutustunne, millest ot-suste langetamisel peab juhinduma.

Riigikaitse on suunatud sellele, et vormikandjad ei peaks selliseid otsuseid vastu võtma ehk sõja ära hoidmisele. Sellega kaasneb oht, et sõjalise mõtte areng juhi peas aeglustub või lausa pea-tub. Tulenevalt teenistusülesannetest on noor ohvitser või allohvitser oma tee-nistuses pigem administraator kui sõja-väeline juht. Mõningal määral toovad ohvitseri ja allohvitseri sõjalise mõtle-mise juurde tagasi õppused ja välismis-sioonid. See ei ole piisav, sest nende käi-gus saab võtta vastu lahingu juhtimisega seotud otsuseid vaid kaduvväike osa meie allüksuste juhtivkoosseisust. Selles küsimuses ei ole väga häid lahendusi, kuid midagi saab kaitseväelaste sõjalise mõtte arendamiseks ja alalhoiuks siiski ette võtta.

MÕTTEMÄNGKVÜÕA-s tekkis juba aastaid tagasi mõte korraldada kaitseväelaste hulgas võistlus, mis mitte ainult selgitaks välja parima, vaid soodustaks vähemalt tak-tikalise tasandi sõjalise mõtte arengut ja tekitaks professionaalseid arutelusid laiemalt, kui jõudehetkel niisama jutu jätkuks. Praeguseks on õppeasutuste taktika õppetoolis piisavalt palju tarkust ja julgust, jõudmaks mõttest tegude-ni ning korraldada sedalaadi mõõdu-

võtmine. Alates käesolevast Sõduri numbrist annab kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktika õppetool igaühe-le võimaluse taktikalist otsustusvõimet lihvida, muutes ajakirja rahuaegseks lahinguväljaks. Igas numbris esitatavale taktikalisele ülesandele ootame lahen-dusi eelkõige tegev- ja reservväelaste hulgast. Kõikide lahenduste hulgast va-litakse välja parim, mis tuuakse ülejärg-mises numbris välja ühes põhimõtetega, mis selle valiku kujundasid. Lahinguski ei oska keegi täpselt ennustada, kas või-du toob üllatus, jõudude koondamine või hoopis piisav reserv. Nii ka kõne-aluste taktikaülesannete puhul – me ei tea ette parimat kombinatsiooni. Küll aga võime välja valida sobivaima tege-vusvariandi olukorra lahendamiseks.

Lisaks teadmistele ja oskustele aren-dab selline võistlus kindlasti teie ot-sustusjulgust. Kuigi keegi ei hakka ebaõnnestunud lahendusi avalikult ar-vustama, on siiski tegu mõõduvõtmi-

Arendame ja hoiame värskena oma sõjaväelist mõtlemistKadetikogu poolt 2001. aastal kõrgemale sõjakoolile an-netatud mõõga plaadil on üleskutse tulevastele põlvedele: „Mõistus saagu vahedaks, meel kindlaks nagu turvis, et ealeski ei kõheldaks mõõka haarama kui tarvis.”

Martin Herem KOLONEL

KVÜÕA ÜLEM

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDURTaktikaline otsustusmäng (TOM) avalda-takse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks. Kaitseväe koduleheküljel asuval ajakirja Sõdur vee-biväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastu-selehel, selleks:�� visandab mängija kaardile allüksuse

manöövri, mida ta on käskinud;�� sõnalises osas kirjutab mängija

käsklused, mis ta on andnud;�� kui mängija peab vajalikuks, siis

kirjeldab ta manöövrit;�� lisab lahendusele oma

kontaktandmed.

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppe-asutustesse aadressil: „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Ülejärgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kom-mentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.Taktikalise otsustusmängu koordinaa-torid on: ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.eeKVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kes-sel, jaan.kessel@mil.ee

sega, kus ühe võit tähendab teiste alla-jäämist. Oma lahinguplaani võiduks või hävinguks kaalule pannes on kahtlema-ta vaja julgust. Seda enam, et auastmed või ametikohad siin mingit eelist ei anna ning kolonelist KVÜÕA ülem võib tun-nistada kaotust reamehest kadetile. Kui nüüd mõni ohvitser kahtleb, kas temale praegusel positsioonil sellist proovikivi ikka vaja on, siis peaks ta endale esitama küsimuse – miks ma üldse selle ameti valisin?

Julget pealehakkamist, praegused ja tulevased juhid!

3. jalaväepataljoni ülesanne on paikneda ümber uuele alale mööda põhimarsruuti maan-

teel nr 2, eesmärgiga peatada vastase rünnak lääne suunal. B-jalaväekompanii on rännaku eesmine üksus, selle ülesanne on olla pataljoni eesjulgestus. B-kompanii koosseisus on liikuvuse tagamiseks patal-joni pioneerirühm. Pori jõe sild on kaud-tule mõju tõttu seisus, mis ei võimalda pataljonil oma rännakut põhimarsruu-dil jätkata. B-kompanii ülem on teinud 1. jala väerühmale ülesandeks julgestada pioneerirühma tegevust, et silla kande-võime võimalikult kiiresti taastada. Kom-panii ülejäänud rühmad jäävad 1. jalaväe-rühmast 1 km läände.

Olete 1. jalaväerühma rühmaülem.0545 olete kahe jaoga ala julgestanud

(kaardil) ning asute ise 2. jaoga jõge üle-tama, et julgestada ala 183. kõrgendi-kult, pioneerid liiguvad teie taga. Teie ja pioneeride pihta avatakse tuli kõrgendi-ku 150 juurest, jaost osutatakse vastase soomuki BTR-80 poole kõrgendiku 150 juurest. Pioneeridel tekib kaks raskelt haavatut ning teie 2. jalaväejao on vas-tane maha surunud. Pioneerid pole või-melised ülesannet täitma.

Taktikaline otsustusmäng „Sild”0600 kutsub ALFA 20 teid välja ja

ütleb: „ALFA 20 vajab kiiresti abi, ole-me kontaktis ega suuda ise lahti rebi-da, appiiiiiiii!!!”, kuulete läänest suurt tulevahetust.

Andke rühmaülemana käsud (kirja-likult) raadio teel jagudele!

Koostage manöövriskeem!Olulised kutsungid: JVP ülem (YAN-

KEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13), 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30)

AUTOR Ragnar Ventsel GRAAFIKA Mario Mõttus

183

Porijõgi

150

mnt 2

100m

N

?

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Taktikalise otsustusmängu „Sild” lahendus

39

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Valitsused, armeed ja ette-võtjad on inimeste meeli mõjutanud juba aasta-sadu. Rahva oma tahtele allutamine on olnud iga juhi, olgu ta siis tegev de-

mokraatlikus ühiskonnas, autoritaarses riigis või hoopis ärinduses, siht ja võimu tagatis.

Nimekiri vahenditest, mille abil ini-mesi oma tahtele allutada, on pikk. Kui nimetada veenmist, infosulu tekitamist, erinevad lepinguid, repressioone ning füüsilisi konflikte, saame vaid pinna-pealse osa mõjutusvahendite jäämäest. Elukeskkonna arenedes on ka mõjutus-vahendite roll ning kasutusvõimalused muutunud.

Infotehnoloogia ja kommunikat-sioonivahendite kiire areng 20. sajandi teisel poolel on mõjunud ühiskonnale ühest küljest vabastavalt, pakkudes al-ternatiivseid infokanaleid, allikaid ja vaatenurki. Samas loob inimeste peaae-gu piiramatu ligipääs informatsioonile võimaluse luua maksude ja piiride kõr-vale uus mõjutuskeskkond, mille abil muuta inimeste uskumusi, käitumist ja väärtushinnanguid.

Singapuri päritolu kirjanik Jess C. Scott on öelnud: „Inimesed on lambad. Televisioon aga karjus.” Vaadeldes Scot-ti väidet laiemalt võib väita, et karjus on üldine meedia, mis kontrollib inimesi. Kui aga meedia kontrollib inimesi, siis mis roll on meedia ja üldiselt informat-siooni üle kontrolli omajal?

Meedia kontrollimine tähendab või-mu oma auditooriumi arvamuste üle. Informatsiooniga manipuleerimine an-nab võimaluse luua kallutatud ja soovi-tud kuvand, et seeläbi muuta auditoo-riumi arusaamu ja vaatenurki.

Meediakeskkonna laienemine on ot-seselt jõudnud ka sõjapidamisse. Ühest küljest on võimalik ründaval poolel ene-se õigustamiseks näidata, kuidas, miks ja kus tegutsetakse. Teisalt võimaldab

massimeedia maailmale presenteerida süütul poolel enesele kallaletungimist, sõjakuritegusid ja muud, mis ilma mee-diata jääks üldsuse eest varju ning millel on samas oluline mõju sõja käigule.

Kahest eelmainitud meedia kasu-tusvaldkonnast saab tuletada ka kol-manda – valeinfo levitamise. Vähe ka-jastatud teemade juures on iga infokild oluline. See väljendub hästi lahingute kajastamises, kust tihti puudub foto- või videomaterjal ning üldsusele jõuab vaid fragment tegelikult toimuvast. Neid fragmente on aga propagandaüksused erinevates sõdades tootnud juba aasta-kümneid, kallutamaks üldsuse arva-must ja kogumaks seeläbi toetust.

Informatsiooni kättesaadavusest tu-lenev inimeste teadlikkuse areng ja tea-be leviku kiirenemine on tinginud vaja-duse ning samas andnud ka võimaluse uue mõjustus- ja sõjapidamismeetodi kasutuselevõtuks konventsionaalse las-kemoona kõrval – selleks on järgmine haavav element, informatsiooni abil mõjutatavad arusaamad.

KOLM MÕJUTUSSUUNDAÜldsuse käitumise kontrollimiseks on mitu viisi. Inimese eksistentsi algusest saadik on oma soovide läbisurumi-seks kasutatud füüsilist jõudu. Jõuline sekkumine ja seeläbi oma ideoloogia

levitamine viivad oma maailmavaate vägivaldse pealesurumiseni, mis tipneb tihtipeale sihtrühma protestimeelsuse ja vähese lojaalsusega. Sellise mõjutus-tegevuse alla kuuluvad ka ähvardused, sanktsioonid ja piirangud.

Sõjalisest sekkumisest ja n-ö piit-sa meetodist rahumeelsem mõjutus-vahend on pakkuda präänikut. Toetuste, koostöö, majanduslike lepete ja liitude kaudu riikide omavahel sidumine ning seeläbi nende riikide ja sealsete inimes-te enda mõjuvõimu alla saamine toimib küll liberaalselt ja üldjuhul ka demo-kraatlikult, kuid võib samuti lõppeda negatiivselt. Tihtipeale ei otsusta inime-sed kokkulepete sõlmimise ja liitudesse astumise üle, olgugi et nad on ise oma riigi juhtkonna valinud. Peale surutud olukorrad tekitavad aga rõhutust ja ra-hulolematust. Samuti võib igasugune hüvede lubamisega peibutamine olla lühi ajalise mõjuga.

Toome näiteks eesmärgi „Suurenda-da pensionäride hulgas populaarsust” täitmise. Tekib küsimus, kuidas võita pensionäride hulgas populaarsust. Ini-meste mõjutamiseks tuleb leida tee-ma, mis neid otseselt puudutab ning ühise keele, probleemi või pidepunkti abil nendega suhtlust arendades nende poole hoid võita.

Mis võiks motiveerida pensionäre? Parem sõiduteede kvaliteet või soodsa-mad ravimid? Suurem keskmine palk või suurem pension? Tasuta ühistrans-port või tasuta kõrgharidus? Tuvasta-des need kriitilised punktid, mille abil sihtrühm end puudutatuna tunneks, on võimalik nende arvamust kallutada ja seeläbi nendega manipuleerida mit-te käskude, keeldude või jõu abil, vaid nende enese soovi kaudu. Parandades kellegi elujärge või lubades neile helge-mat tulevikku valivad inimesed ise neile abikäe ulatanu toetamise.

Nagu iga tehinguga, mille käigus ek-sisteerib võimalus, et konkurent teeb parema pakkumise, nii püsib ka hüve-de ja lubaduste pakkumisega võidetud poolehoid vaid lootuse, et keegi teine paremat pakkumist ei tee, toel. Kui kon-kurent pakub veelgi paremaid toetusi,

Pehme jõud on muutumas efektiivseks relvaks

Taavi Karotamm NOOREMLEITNANT

KVPS STRATEEGILISE

KOMMUNIKATSIOONI

OSAKONNA NOOREM-

STAABIOHVITSER

Sõjapidamises mängib järjest suuremat rolli süstemaatiline sotsiaalse keskkonna kujundamine, mis toetab konventsio-naalsete võtete abil edu saavutamist.

Meedia kontrollimine tähen-dab võimu oma auditooriumi arvamuse üle.

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

40

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

on oht poolehoidu kaotada reaalne ja aktuaalne.

Mainitud traditsioonilisi ja kohati riigis elavatest inimestest mittesõltu-vaid meetodeid võib käsitleda kui kõva jõudu, sundlust. Pehme jõud kesken-dub aga sunniviisilisuse asemel pikema perspektiiviga rahva soovile, vabataht-likkusele ja koostööle.

Harvardi ülikooli professor Joseph Nye tuli eelmise sajandi lõpuosas väl-ja terminiga pehme jõud (soft power). Esimest korda 1990. aastatel mainitud termin kujutab Nye kohaselt rahvus-te ja riikide mõjuvõimu suurendami-se majanduse ning sõjaväe kõrval ka

kultuuri, väärtushinnangute ja mo-raalse autoriteedi näol. Sisu poolest pole pehme jõu kasutamine midagi uut – ka varem on mainekujundusteks kasutatud erinevaid traditsioonilisi ja mittetraditsioonilisi meetodeid. Uud-seks teeb selle aga erinevate meetodite ühise nimetaja alla komplekteerimine ning nende teadlik ja süstemaatiline kasutamine.

Nye definitsiooni kohaselt on jõud võimekus mõjutada inimeste käitumist soovitud suunal. Jõudu võib käsitleda ka mõjuvõimuna, mis on mõjutaja ja mõ-jutatava vaheline seos, mõjutaja kontroll mõjutatava üle.

EFEKTIIVSE MÕJUTAMISE VÕTI PEITUB KOOSTÖÖSNye sõnade järgi on võim võimalus mõjutada inimeste käitumist, saavuta-maks soovitavaid tulemusi. Selleks on võimalik kasutada mitut viisi inimeste sundimisest kuni lubatavate hüvedega peibutamiseni. Eelmainitutest tõhusam on aga sihtrühma kaasamine koostöö, nende enese huvi ja teotahte abil.

Arnold Sinisalu on oma doktoritöös „Mõjutustegevuse piirid rahvusvahe-lises õiguses” toonud välja, et pehme jõu kasutamisega üritatakse mõjuta-da vastaste või ka neutraalsete riikide avalikku arvamust ja seeläbi sihtgru-piks valitud riigi poliitilise juhtkonna otsustusprotsesse.

Pehme jõud kujutab endast kultuu-riliste, välis- ja sisepoliitiliste väärtuste tugevuse ning atraktiivsuse abil sihtrüh-ma toetuse ja koostöö saavutamist. Tegu on meetodiga, mille abil saavutatakse oma eesmärk luues sihtrühmas suurem toetus ja muutes nende meelestatust soovitud suunas.

Sarnast mõjutamistehnikat on ka-sutanud näiteks Ameerika ühendriigid Lähis-Idas, suurendades toetust oma vägedele narkootikumide vastu võitle-mise abil. Et igal teol ja väljaütlemisel on mõju, on iga liigutus Lähis-Idas kujun-danud ameeriklaste kuvandit sealsete elanike hulgas.

Kui soovitused „ärge kasvatage moo-ne” ja „elatuge legaalsetest allikatest” ei

Mõjutustegevusega mõjutatavad elemendid: mõjutustegevuse eesmärk on mõjutada sihtrühma kognitiivsel tasemel ja seeläbi suunata inimeste käitumist.

Riigi pehme jõu põhitegurite (poliitiliste väärtuste, välispoliitika ning kultuuri) kõrval mõjutavad riigi kuvandit ka sealne haridustase ja eraettevõtluse olukord.

TAAV

I KAR

OTA

MM

41

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

toiminud, hakkasid võimuorganid uuri-ma põhjust ning seda, miks inimesed hoidusid oma käitumist muutmast, jät-kates vanal rajal. Vastuseid oli mitu.

Uuringutest selgus, et narkootiliste ainete kasvatamine pakub palju suure-mat ja kiiremat tulu kui legaalne saak. Samuti kasvatasid paljud kodanikud il-legaalset saaki vaenulike grupeeringute mõju tõttu, mis tähendas saagi legaalse vastu vahetamise korral repressioone ja ahistamist. Pisut leebemate põhjus-tena tuvastati aga inimeste teadmatus alternatiivsetest võimalustest ning ka alternatiivsete võimaluste puudumine sobiva pinnase, vähese vee või seemnete puudumise tõttu.

Olles tuvastanud elanikkonna käitu-mise põhjused, uuriti ka inimeste soove ja neid motiveerivaid elemente – mille nimel oleksid nad nõus pingutama. Kas neid huvitaks suurem perekonna turva-lisus, stabiilsem elukeskkond või hoopis kiirelt rikkaks saamine?

Kohalike käitumise põhjuste tuvas-tamine võimaldas asuda läbi põhjuste mõjutamise tagajärgede muutmisele. Vaenulike grupeeringute piirkonnast välja ajamine võimaldas kohalikel asu-da kasvatama oma soovi kohast saaki ilma represseerimise osaks saamata. Uute kaevude ja niisutussüsteemide ra-jamine võimaldas kasutusele võtta aga uusi põllumaid ning seeläbi suurendada sissetulekuid.

Uuest eluviisist tekkinud suurem kindlustunne ja rahu olid aga need, mis omakorda kujundasid koostöös nähtud abistamisega ühendriikide ja selle sõdu-rite mainet ning suurendasid kohalike toetust koalitsioonivägedele. Suure-nenud toetus ja positiivne suhtumine koalitsioonijõududesse väljendavad aga mõjutustegevuse efektiivsust.

PEHME JÕUD TÖÖTAB PEASRiigi pehme jõud tugineb Joseph Nye sõnade kohaselt kolmele ressursile: teistele riikidele ja indiviididele atrak-tiivsele kultuurile, riigi poliitilistele väärtustele ning riigi välispoliitika legi-tiimsusele ja moraalsele autoriteedile. Tegu on kolme elemendiga, mis võimal-davad oma tugevuse korral arendada riigipoolset efektiivset pehmet mõjutus- ja kaasamistegevust.

2002. aastal läbi viidud uuringu „Ees-ti elanike väärtused ja identiteedi aren-gutendentsid EL integratsioonis” järgi pidas kultuurilist keskkonda Eestis ela-mise juures oluliseks lausa 95% eestlas-test ja 63% mitte-eestlastest. Uuringust

lähtudes tunnetas valdav osa Eestis ela-vatest eestlastest enda ja kultuuri vahel mingit seost.

Töö autorid Aksel Kirch ja Tarmo Tuisk eurouuringute instituudist on aga väitnud järgmist: mida rohkem kogevad inimesed keelelist-kultuurilist turvali-sust ning tunnetavad Eestimaaga ja selle loodusega samasust, seda enam hinda-vad nad ka oma riiki.

Uuringu tulemuste järgi oli 2002. aastal oma kultuur siinsetele elanikele oluline ning kasutades mõjustamisel kultuurilisi elemente, oli võimalik ini-meste emotsioone ja käitumist suunata. Seetõttu kasutati siis ja kasutatakse ka praegu tihtipeale reklaamides rahva-riiete motiive, rukkililli, saunu ja muid eestlaste kommete ning eluviiside juur-de kuuluvaid elemente.

Ajakirjanik Mark Sleboda väidab oma artiklis „Mida Joseph Nye peh-mest jõust ei mõista” („What Joseph Nye doesn’t get about soft power”), et Amee-rika ühendriigid on ja jäävad maailmas pehme jõu liidriks. Tema sõnade koha-selt põhineb USA tugevus nende posi-tiivsel kuvandil läbi atraktiivsete kultuu-riliste ja sotsiaalsete elementide, milleks on näiteks Hollywood, popkultuur, vi-deomängud, tuntud kaubamärgid nagu näiteks Coca-Cola, ülikoolid, inglise keel, massimeedia, üldine internetis do-mineerimine jne.

Välispoliitikas võis maailm näha peh-me jõu kasutamist näiteks Teise maail-masõja järgses Euroopas, kui Ameeri-ka ühendriigid asusid oma sõjalise jõu kaasabil suunama Saksamaad demo-kraatiale. Kui algne mõjutustegevus toi-mus pigem sunniviisiliselt, siis ajapikku tungisid ka ameerikalikud väärtused ja kultuur Saksamaale ning selle elanike eluviisidesse. Uute väärtuste omaksvõtt oli aga tõestuseks Ameerika pehme jõu elementide, antud hetkel kultuuri ja elu-viisi, tugevusest ning nende kasutamise efektiivsusest.

Ka praegusel ajal on Ameerika ühendriigid kasutanud oma tugeva jõu

kandjaid pehme jõu eesmärkide elluvii-misel. Näiteks 2004. aastal India ookea-nis tekkinud tsunami järel oli Ameeri-ka ühendriikide merevägi üks esimesi päästeoperatsioonidel abikäe ulatanuid ja pälvis sellega kohalike tunnustuse. Auditooriumi silmis oma välispoliiti-kaga positiivse kuvandi loomine kuulub samuti pehme jõu meetodite alla.

VENEMAA PEHME JÕUD JA KAASMAALASTE POLIITIKAKa Vene föderatsioonil on mitu potent-siaalset pehme jõu edendamise allikat, mis võiksid tulevikus riigi kuvandit ku-jundada. Sleboda arvates võiks nendeks olla näiteks Vene õigeusu kirik, vene keel, klassikaline vene kirjandus, muu-sika ja ballett. Võimalike pehme jõu kandjate olemasolu üksi ei vii aga eduni.

Pehme jõud peab ise kasvama võim-saks, seda ei saa riik ühelegi sihtgrupile peale suruda. Pehme jõud tekib ja kan-dub edasi vabas ühiskonnas ühiskonna enese toel. Riigipoolse tõukena saab aga kasutada raha toetamaks kultuuri, usku, keelt ja muid pehme jõu kand-jaid. Samas võib hoolimata pehme jõu toetuseks kasutatavate summade suu-rusest mõne riigi või ühiskonna atrak-tiivsus jääda sihtrühma mõjutamiseks ebapiisavaks.

Matthew Wallin on oma artiklis „Kas Venemaa saab eksportida pehmet jõu-du” („Can Russia Export Soft Power”) uurinud Venemaa pehme jõu kasuta-mise ajalugu ja võimekust. Oma artiklis toob Wallin väga efektiivse pehme jõu kandjana välja endises Nõukogude Lii-dus loodud automaadi AK-47, mis oli oma olemuselt lihtne ja tollal ka atrak-tiivne ekspordiartikkel. Selle kõva jõu vahendi eksportimine tõi Venemaale kuulsust ja toetust riikidelt üle maailma. AK-47 mõju oli isegi nii tugev, et selle kujutis on leidnud koha Mosambiigi lipul.

Efektiivsete pehmete mõjutusva-hendite vähesus on aga viinud meie idanaabri olukorrani, kus pigem pa-nustatakse välispoliitikale ja erinevate fondide, ühingute ning ettevõtete kau-du oma kuvandi loomisesse. Arnold Sinisalu doktoritööst „Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses” selgub, et mittetulundusühingute-laadsed ins-titutsioonid võivad oluliselt mõjutada riikide tegevust ja takistada mõningaid toiminguid pelgalt pehme jõuga. See-tõttu on iga riigi jaoks oluline oskus tavapärase ja pehme jõu ning väärtuste poliitikat üheskoos rakendada.

Inimeste mõjutamiseks tuleb leida teema, mis neid otseselt puudutab ning ühise keele, probleemi või pidepunkti abil suhtlust arendades nende poolehoid võita.

42

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON

Välispoliitika valguses on Venemaa 1990. aastate algusaegadest alates pöö-ranud suuremat tähelepanu endistesse Nõukogude Liidu liikmesriikidesse ela-ma jäänud etniliste venelaste käekäi-gule. Seetõttu kinnitati ka 1995. aasta 17. mail Venemaa diasporaa toetamise ja Vene kaasmaalaste kaitsmise dekla-ratsioonis kaasmaalase definitsioon.

Peterburis asuva Euroopa Ülikooli lektor Maria Noženko kirjutab oma ar-tiklis „Emamaa kutsub sind! Venemaa uue kaasmaalaste poliitika tagamaad ja eesmärgid” („Motherland is calling you! Motives behind and prospects for the new Russian policy on compatriots abroad”), et tõenäoline eelneva kont-septsiooni ebakompetentne rakendami-ne oli see, mis viis valitsuse oma kont-septsiooni ümbervaatamiseni ja 2001. aastal uue kinnitamiseni. Viimase ko-haselt peetakse kaasmaalasteks alaliselt võõrriikides elavaid, aga ajaloo, pärit-olu, kultuuri, meelestatuse ja vene keele rääkimisega seoses Venemaaga kontakti omavaid inimesi, kes soovivad säilitada sidet, kontakte ja koostööd Venemaaga.

Kaasmaalaste toetamine sai eriti tu-geva tõuke 2012. aastal, kui Venemaa tollane president Dmitri Medvedev allkirjastas käsu luua fond toetamaks ja kaitsmaks võõrsil elavate kaasmaa-

laste õigusi. Vene presidendi kantselei veebi lehe kremlin.ru andmetel on fondi eesmärk pakkuda võõrsil elavatele vene-lastele toetust, et kaitsta nende seadu-sest tulenevaid õigusi ja huvisid. Samuti on kaasmaalaspoliitika eesmärk aidata kaasmaalastel säilitada vene kultuuri ja keelt. Fondi asutajad on Vene välis-ministeerium koos mitme teise organi-satsiooniga ja seda rahastatakse peami-selt riigieelarvest ning annetustest.

Läti kaitsepolitsei mainis oma 2011. aasta raportis, et Venemaa-poolne toe-tuse avaldamine Vene föderatsioonist väljaspool elavatele venelastele ei tööta tingimata Läti huvide vastu. Samas tekib reaalne oht riigi julgeolekule, kui toe-tuse ja selle läbiviimiseks kasutatavate operatsioonide tõeline eesmärk on oma välispoliitika elluviimise nimel salaja selle sihtrühmaga manipuleerida ning seeläbi riigi sotsiaalseid ning poliitilisi protsesse mõjutada.

Juhan Kivirähk ütles ajakirja Diplo-maatia artiklis, et Venemaa presidendi kinnitatud „Vene föderatsiooni rahvus-liku julgeoleku strateegia 2020. aastani” toob seda varjamata ühtseks diaspo-raaks koondunud kaasmaalaste näge-mise Venemaa olulise tööriistana oma välispoliitiliste eesmärkide teostamisel.

Ka kaitsepolitseiamet on oma 2012.

aasta aastaraamatus käsitlenud Vene-maa pehmeid mõjusid ja kaasmaalaste poliitikat. Aruande kohaselt kasutab Venemaa diasporaa aktiviste oma polii-tiliste huvide realiseerimiseks, sealhul-gas elukohariikide autoriteedi ja rahvus-vaheliste positsioonide kahjustamisest kuni otsese sekkumiseni iseseisvate rii-kide siseasjadesse. Kaasmaalastega üri-tatakse manipuleerida Venemaa kont-rollitud teabevälja abil ja teiste riikide siseasjadesse sekkumise ettekäändena nimetatakse enamasti vajadust kaitsta kaasmaalaste õigusi.

Käesoleva aasta 22. jaanuaril toodi ERR-i Venemaa pehme jõu teemalises uudises välja ka Vene valitsuse seisukoht pidada oluliseks vene keele edendamist. ERR-i andmetel on Venemaal kavas val-mistada ette presidendi määrus „Välis-maal venekeelsete massiteabevahendite toetamise ühiskondliku-riikliku fondi loomisest”, mis kujutab endast venekeel-se inforuumi suurendamist ja seeläbi kaasmaalaste mõjutamiseks soodsamate tingimuste loomist.

Kaitsepolitsei 2012. a aastaraamatus kirjutatu kohaselt on Vene föderatsioo-nist tuleva Eesti-suunalise negatiivse kriitika põhjus tihtipeale neile muret te-kitav rahvusvähemuste lõimimise edu – riigikeele piisav omandamine, õpingute

Mõjutustegevus konflikti kaudu. Pehme jõud võimaldab toetada konventsionaalset sõjapidamist operatsioonialal paikneva elanikkonna ja piirkonna juhtfiguuride meelsuse ning ühiskonna hoiakute kujundamisega.

TAAV

I KAR

OTA

MM

43

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

jätkamine Eesti kõrgkoolides, töötami-ne riigiametites, osalemine riigikaitses ja kasvav ühiskondlik aktiivsus vald-kondades, mis pole seotud Venemaaga, vaid Eesti arenguga.

Üks julgemaid kaasmaalaspoliitika-teemalisi väljaütlemisi on kaitsepolitsei sõnul kaasmaalaspoliitikale spetsiali-seerunud agentuuri Rossotrudnitšestvo juhi Konstantin Kossatšovi sõnastatud eesmärgid, mille kohaselt Venemaa kaasmaalased võiksid kujuneda tähtsai-maks ühenduslüliks kodanikuühiskon-na ja elukohariikide eliidi ning Vene-maa vahel, minna konsolideerumise staadiumist üle enese legitimeerimise faasi mõjukate kodanikuühiskonna subjektidena, osaledes asukohariikide võimuorganite tegevuses ning poliitika kujundamises. Kossatšovi välja öeldud eesmärk jätab selgelt välja kaasmaalas-te õiguste kaitsmise ning rõhutab selle asemel organiseeritud ja Venemaaga seotud gruppide loomist, mis suudak-sid ilma Venemaa nähtava sekkumiseta mõjutada asukohariikide suveräänseid otsuseid.

Vaadates Baltikumis viimastel aasta-tel toimunut joonistuvad siinkohal välja teatavad mustrid. Näiteks 2012. aasta al-guses korraldati Lätis keelereferendum, millega loodeti muuta vene keel teiseks riigikeeleks. Samuti otsustas välismaal elavate Venemaa föderatsiooni kaas-maalaste õiguskaitse- ja toetusfond eral-dada ühele mitte-eesti nimega Eesti ela-nikule raha, et viimane saaks lähtuvalt Viru maakohtu süüdimõistvast otsusest hüvitada 2007. aastal Jõhvis organisee-ritud massikorratustega tekitatud mate-riaalse kahju. Käesoleva aasta esimesel poolel toimus aga mitu meeleavaldust vene keeles antava hariduse vähendami-se vastu.

PEHME JÕUD MILITAARVALDKONNASEelmainitud kultuurilised ja poliitilised mõjutused jäävad otsesest traditsiooni-lisest sõjategevusest pisut eemale. Küll aga seonduvad nad tugevalt ebakon-ventsionaalse sõjapidamise ja selleks inim-, poliitilise ning sotsiaalse maasti-ku kujundamisega.

Traditsiooniline sõjavägi, koos tehni-ka ja inimressursiga, mõjutab vastaseid pigem kineetiliselt. Nende rakendatavat pingutust käsitletakse kõva jõuna (hard power) ja seesugust sõjapidamist kõva sõjana (hard war). Järjest suurenev in-formatsiooni kaasatus ja levik ning ini-meste mõjutamine on toonud aga sõja-

pidamisse uue termini – pehme sõda. Pehme sõda kasutab sõjaliste eesmärki-de saavutamiseks pehmet jõudu ja selle meetmeid.

Pehme sõja pidamiseks kasutatak-se mitut viisi. Kolonelleitnant Riho Ühtegi tõi ajakirja Sõdur neljandas numbris avaldatud artiklis „Mittekon-ventsionaalne sõda” välja strateegilise kommunikatsiooni operatsioonid, info-sõja ja psühholoogilised operatsioonid kui irregulaarse sõjapidamise viisid, mis omakorda suhestuvad eesmärkide ja olemuse kaudu pehmes sõjas kasutata-vate meetmetega.

Kui kõvas sõjas mõjutatakse vastas-võitlejaid ja ka tsiviilisikuid nii relvade kui ka muude füüsiliste ähvarduste ja kohustuste/sanktsioonidega, siis peh-mes sõjas mõjutatakse neid kognitiivsel tasandil. Pehmes sõjas on kesksel kohal mõjutatava inimese olukorratunnetus, väärtushinnangud ja soovid. Eelmai-nitud elementide süstemaatiline ja ees-märgistatud mõjutamine on pehme sõja ekvivalent kõva sõja operatsioonidele.

Kui sõjapidamises on nii kõva kui ka pehme jõu kasutamine oluline, siis tihti-peale tuleb just pehme jõu kasutamine ja inimeste meelsuse võitmine nende kineetilisest mõjutamisest kasumlikum. Tihti on sihtrühma eelistuste ja valu-punktide tuvastamine ning nendele rõ-humine kokkuvõttes finantsiliselt kor-dades soodsam ja ka efektiivsem.

Analüüsides suhet soovi ja käsu vahel sobib olukorda ilmestama järg-mine näide. Milline eespool mainitud kolmest mõjustamistehnikast (käsk, veenmine, sihtrühma soov) toimiks pa-remini rahvaalgatuslike vastupanuliiku-miste organiseerimiseks: kas käsk oma elu hinnaga riskida, operatsiooni mitte uskuvate inimeste veenmine panemaks eesmärkide nimel oma elu ohtu või hoopis neis eneses vastupanuliikumises

Kossatšovi välja öeldud eesmärk jätab selgelt välja kaasmaalaste õiguste kaitsmise ning rõhutab selle asemel organiseeritud ja Venemaaga seotud gruppide loomist, mis suudaksid ilma Venemaa nähtava sekkumi-seta mõjutada asukohariiki-de suveräänseid otsuseid.

Allikad:

Bahovski, Erkki 2005. Raamat: Joseph S. Nye

jr. Soft Power. The Means to Success in World

Politics. Public Affairs, New York 2004. www.

diplomaatia.ee/artikkel/raamat-joseph-s-nye-

jr-soft-power Diplomaatia nr 17, 04.02, lk 16.

Executive order on establishing a foundation

for supporting and protecting the rights of

compatriots living abroad.

http://eng.kremlin.ru/news/2267

Executive Order on the state programme to

resettle compatriots living abroad to Russia

http://eng.kremlin.ru/news/4416

Kaitsepolitseiameti aastaraamat 2012.

www.kapo.ee/cms-data/_text/38/44/files/

kapo-aastaraamat-2012-ee.pdf

Kirch, Aksel; Tuisk, Tarmo 2002. Eesti elanike

väärtused ja identiteedi arengutendentsid EL

integratsioonis. Eurouuringute Instituut. www.

sotsioloogia.ee/?nodeid=18&w=detail&id=2

Kivirähk, Juhan 2009. Kuidas suhtuda

Venemaa välispoliitika „humanitaarsesse

dimensiooni”? www.diplomaatia.ee/artikkel/

kuidas-suhtuda-venemaa-valispoliitika-huma-

nitaarsesse-dimensiooni

Diplomaatia nr 10/11, nov., lk 22-23.

McClory, Jonathan 2011. The New Persua-

ders – An International Ranking of Soft Power.

www.instituteforgovernment.org.uk/sites/

default/files/publications/The%20New%20

PersuadersII_0.pdf

Nozhenko, Maria 2006. Motherland Is Calling

You! Motives Behind and Prospects for the

New Russian Policy on Compatriots abroad.

www.lfpr.lt/uploads/File/2006-18/Nozhenko.

pdf

Petrova, Alla 2012. Security Police: Russia’s

compatriot policy could be risk to Latvia’s

national security. www.baltic-course.com/eng/

legislation/?doc=56785

Raid, Andres 2012. Läti keelereferendum –

reaalsusest pole pääsu. www.ekspress.

ee/news/arvamus/arvamus/andres-raid-

lati-keelereferendum-reaalsusest-pole-

paasu.d?id=64030413

Randlaid, Sven 2013. Leht: Venemaa hakkab

oma kuvandit pehme jõuga parandama.

http://uudised.err.ee/?06270709

Sinisalu, Arno 2012. Mõjutustegevuse piirid

rahvusvahelises õiguses

Sleboda, Mark 2013. What Joseph Nye

doesn’t get about soft power http://voiceof-

russia.com/2013_05_27/What-Joseph-Nye-

doesn-t-get-about-soft-power

Vene koolide kaitsjad pöördusid erakooli-

seaduse pärast Tederi poole. www.tallinncity.

ee/1231978/vene-koolide-kaitsjad-poordu-

sid-erakooliseaduse-parast-tederi-poole

Wallin, Matthew 2013. Can Russia Export Soft

Power. http://americansecurityproject.org/

blog/2013/can-russia-export-soft-power

44

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

STRATEEGILINE KOMMUNIKATSIOON / MEREVÄGI

Mereväeohvitseride hariduse areng

ENNE TEIST MAAILMASÕDAEnne Esimest maailmasõda oli eesti rahvusest mereväe kaadriohvitsere Vene laevastikus ainult mõni üksik. Enamik eestlastest mereväeohvitsere Vabadus-sõjas olid lõpetanud tavalise merekooli ning maailmasõja aastatel läbinud lühi-ajalise ohvitseriväljaõppe.

Oma mereväeohvitseride etteval-mistusega alustati juba Vabadussõja ajal, kui kontradmiral Johan Pitka valis 1919. aastal isiklikult välja ohvitserikan-didaadid, kes asusid õppima selleks ots-tarbeks loodud mereväe kadettide koo-li. Nimetatud õppeasutuse lõpetas kaks lendu riviohvitsere (1921, 1924) ja üks lend insenere-mehaanikuid (1923). Õp-pejõududena leidsid rakendust endised tsaarilaevastiku mitte-eestlastest kaadri-ohvitserid, kelle võimalused asuda Eesti merejõududes tegevteenistusse olid kas piiratud või nad ei soovinud seda ise.

Edaspidi valmistati mereväeohvit-sere ette sõjakoolis, kus mereväeklas-si lõpetasid kaks lendu (1928, 1940). 1930-ndatel täienesid ohvitseride read ainult kahe Soomes meresõjakooli lõ-petanu võrra. Valitud ohvitsere suunati edasi õppima välisriikidesse (Suurbri-tannia, Soome, Läti), kus omandati ja täiendati eelkõige erialaseid teadmisi (nt navigatsioon, suurtükiasjandus, allvee-sõda). Mõned üksikud jõudsid läbida ka staabiohvitseri ettevalmistuse – kõr-gema sõjakooli – kas Eestis või Soomes.

EESTI MEREHARIDUSKESKUSE MEREVÄEKATEEDERNõukogude Eestis eestikeelne merehari-dus ajapikku hääbus. Selle taastamisega alustati kohe, kui muutavad ühiskondli-kud olud seda 1980-ndate lõpus võimal-dasid. 1992. a liideti kõik merekoolid üheks – Eesti merehariduskeskuse nime kandvaks – õppeasutuseks. Mereväe-ohvitseride sõjalise väljaõppe teema kerkis esmakordselt päevakorrale juba

enne kaitseväe ja selle merelise kompo-nendi – mereväe – taastama asumist.

21. oktoobril 1992 moodustati ha-ridusministri ja kaitseministri ühi-se käskkirjaga merehariduskesku-se juurde mereväekateeder mereväe reservnoorem ohvitseride ettevalmista-miseks Eesti vabariigi kaitsejõududele. Nii merehariduskeskus kui ka Tartu lennukolledž soovisid, et neid aktsep-teeritaks riigikaitseliste kõrgkoolidena, kuid sellega ei nõustunud kaitsevägi. Kaitsejõudude peastaabi ülema kolonel Arvo Sireli toonasest kirjavahetusest selgub, et tema hinnangul oli merehari-duskeskuse ja lennukolledži sellekohane taotlus ajendatud eelkõige soovist omis-tada kõnealuste õppeasutuste lõpetaja-tele reservväelastena sõjaväelised auast-med, mis tagaks ühtlasi nende vabastuse kaitseväeteenistusest. Nõukogude Liidu aegset kõrgkoolide juures tegutsenud sõjaliste kateedrite süsteemi taastamist või üliõpilastele reservohvitseride kur-suste võimaldamist ei pidanud peastaa-bi ülem õppejõudude ja õppevahendite puudumise tõttu võimalikuks.

1994. a kirjeldas merehariduskeskus oma kirjas kaitseministrile nende õppe-asutuses toimuvat mereväelist koolitust järgmiselt: 1) üldprogramm – kohustus-lik kõikidele kadettidele 170 tunni ula-tuses; väljund – mereväe reservveebel; 2) eriprogramm – kohustuslik laevajuhi, laevamehaaniku, sadamate ekspluatat-siooni ja hüdrograafia erialal õppijatele mahuga 500 tundi, millele lisandus 100 tundi stažeerimist; väljund – mereväe reservlipnik. Sellise väljaõppega mere-

Eesti on pika merepiiriga riik, kel oma mereväeohvitseride harimisel on läbi aegade tulnud koostööd teha heade naab-rite ja liitlastega.

osalemiseks soovi loomine? Olenevalt riigikorrast võiksid toimida neist kõik, samas suurim efekt ja pühendumus on tegevustel, mida tehakse oma soovist, mitte käsu korras.

Pehmes sõjas on suur roll ka meedial, mida kasutades on võimalik pehme sõja manöövreid ellu viia. Meedia kui hea levikuga informeerimis- ja mõjutus-kanal võimaldab nii suunatud reklaa-mide, arvamusartiklite kui ka näiteks sündmustele kajastuse leidmise abil mõjutada üldsuse arvamust kampaania looja soovitud suunal. Seetõttu võib-ki väikesest protestist, mida kajastab kas või üks meediakanal, kasvada välja üleriiklik diskussioon, kuna info pro-testi kohta ning protesteerijate sõnum jõudsid meedia vahendusel üleriigilise auditooriumini.

Meedias avaldatud vastaspoole äh-vardused, fotod vastase korda saadetud sõjakuritegudest ja võidukad videokli-pid sõjakurjategijate arreteerimisest – kõigil neil on oluline roll militaarstruk-tuurile ja ka riigile sotsiaalse toetuse loomisel. Sarnaselt saab vastase tagalat õõnestada nende rahva informeerimise ja mõjutamise abil – meedia vahendu-sel oma visiooni edastamine ja konflikti oma vaatenurgast kajastamine võib vä-hendada toetust vastasjõududele.

MENTAALNE LAHINGUVÄLIHiina väejuht Sun Zi on öelnud, et ülim eesmärk ei ole võtta sajast lahingust sada võitu. Ülim eesmärk on alistada vastane ilma võitlemata. Sun Zi ligema-le 2500 aastat tagasi öeldud sõnad on päevakajalised ka praegu. Lahingueelne lahinguvälja kujundamine on oluline etapp edu saavutamisel ja üks selleks kasutatav meede on aina kasvava osa-tähtsusega pehme sõda.

Lahinguvälja kujundamise hulka kuulub ka oma- ja vastasleeri tsiviil-isikute väärtushinnangute muutmine. Vastaste ühtekuuluvuse lagundamine, nende hulgas vastuolude loomine ja killustunud fragmentide toetuse võit-mine on olulised oma konventsionaal-sete vägede võitluseks sobiva keskkonna loomisel.

Pehme sõda ei ole midagi uut – sel-le võtteid on kasutatud juba aastasadu. Samas on selle organiseeritus ja meedia vahendusel lahinguvälja kujundamine see, mis mõjutab tänaseid ja homseid lahinguvälju. Edukas pehme sõja pida-mine kujundab kõva sõja vahenditele sobivama lahingutandri ja aitab seeläbi edu saavutada.

Liivo Laanetu KAPTENMAJOR

J3/7

45

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

väelaste esimene lend pidi lõpetama 1997. a.

1995. a tõi mereväe ülem mereväe-kapten Roland Leit välja mitu seisukoh-ta, miks tema arvates ei saanud Eesti merehariduskeskuses toimuvat õpet aktsepteerida mereväe reservohvitse-ride väljaõppena. Vastuargumendid olid: 1) õppetöö aluseks olevad kavad ei ole saanud kooskõlastust kaitsejõudu-de peastaabi ega mereväe staabi poolt; 2) merehariduskeskuse sisekord ei või-malda seda nimetada sõjaväelist et-tevalmistust andvaks õppeasutuseks; 3) merehariduskeskus ei ole püüdnud luua mereväega kontakte.

Probleemi võimalike lahendustena nägi ta merehariduskeskusesse kaitse-väest ohvitseride suunamist ja täienda-vat finantseerimist, kuid tõdes samas, et kumbki ettepanek ei ole inim- ega raha-liste ressursside nappuse tõttu teostatav. Seoses mereväeohvitseride hariduse tu-levikuga käis mereväekapten Leit välja mitu seisukohta ja hinnangut, mida võib tagantjärele pidada fundamentaalseks. Esiteks tõdes ta, et vähemalt lähiaastatel ei ole välisriikide mereväeakadeemiates ohvitseride ettevalmistamisele alter-natiivi. Teiseks pidas ta vajalikuks, et merehariduskeskuse lõpetajad peaksid läbima ajateenistuse mereväes. Viimase olulise seisukohana rõhutas mereväe-

kapten Leit, et perspektiivis võiks mere-väe ohvitseride ettevalmistus olla orga-niseeritud Eesti kõrgemas ohvitseride koolis ja ka siis vaid väikesearvuliste gruppidena.

Seda arvamust koos mainimisega, et merevägi toetas haridusministee-riumi seisukohta mereväeohvitseride väljaõppe jäämiseks kaitseministeeriu-mi haldusalasse, võib pidada nendeks põhialusteks, millele omamaine mere-väeohvitseride haridussüsteem lõpuks rajatigi. Minnes aga ajas veelgi kauge-male tagasi, siis nähtub, et olemuslikult on tegu juba enne Teist maailmasõda mereväeohvitseride hariduse puhul kehtinud põhitõdede taasavastamise või -kehtestamisega.

MEREVÄEOHVITSERIDE KOOLITAMINE VÄLISRIIKIDESNõukogude Liidu relvajõududes teeni-nud eesti rahvusest ohvitsere uurinud ajaloolase Kristjan Lutsu andmetel oli mereväeohvitseriks õppimine teiste väe-liikidega võrreldes vähem populaarne. Omariikluse taastamise järel seisis Eesti seetõttu olukorra ees, kus nende vähes-te eestlastest kaadriohvitseride seas, kes asusid relvajõudusid tühjalt kohalt üles ehitama, võis elukutselisi mereväeohvit-sere lugeda üles ühe käe sõrmedel ja ka nendest oli enamik juba pensioniikka

jõudnud. Võib väita, et suur osa mere-lise julgeolekuga tegelemisest huvitatud tsiviilmeremeestest olid mereväe taas-tamise ajaks (1993/94) juba jõudnud liituda piirivalvega, mistõttu mereväes valitses 1990-ndatel tõsine kaadripuu-dus juhtivkoosseisu osas.

Relvajõudude ülesehitamisel pakku-sid Balti riikidele abi eriti Läänemere-äärsed riigid ja Ameerika ühendriigid. Kahepoolsete lepingute alusel hakkasid eestlased, lätlased ja leedulased õppima USA, Rootsi, Taani, Saksamaa ning eest-lased ka Soome sõjakoolides. Esimesed õppijad lähetati Soome ja Saksamaale 1994. a, viimased lõpetajad saabusid 2008. a Rootsist, Saksamaalt, Soomest ja Taanist. Aastatesse 2009-2010 jääb veel ebaõnnestunud katse taastada oh-vitserikandidaatide Soome lähetamine. 2011. a pärineb ühekordseks jäänud Suur britannias õppimise võimalus. Ühte kokku omandas nimetatud välis-riikides mereväeohvitseri I astme sõja-lise hariduse 80 Eesti ohvitseri. Võrd-luseks – aastatel 1993–2013 mereväes teenistuses olnud ohvitseride koguarv on umbes 170. (Vt joonis 1.)

KOOSTÖÖ PIIRIVALVEGA1996. a leidis aset mereväe ja merepiiri-valve ühendamise teemaline ministee-riumide ja ametkondade vaheline debatt

Sõjakooli mereväeklassi 1940. a lõpetanud mereväeohvitseride IV lend. OTT LAANEMETSA ERAKOGU

46

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

MEREVÄGI

koos sellekohaste analüüside koosta-misega. Lõpuks otsustati poliitilisel ta-sandil, et laevastikke ei ühendata, kuid oleks mõistlik luua neile ühine kalda-baas. Moodustati vastav töögrupp, kuhu kuulusid merepiirivalve, mereväe ning teede- ja sideministeeriumi esindajad, kes määrasid kindlaks ühise kalda baasi ülesanded koos ettepanekutega baasi paiknemiseks ja esitasid vastavasisuli-se lõppdokumendi 20. detsembril 1996 toimunud ministrite nõupidamisele. Muu hulgas mainiti seal kavatsust luua ühine mereväe ja piirivalve sõjalise väl-jaõppe keskus, mille tegevustena toodi välja: 1) mereväe kaadriohvitseride ja -allohvitseride kursused; 2) mereväe reservohvitseride ja -allohvitseride kur-sused, sealhulgas merehariduskeskuse kadettide sõjalise väljaõppe praktika; 3) sõjaajal mereväe koosseisu antavate laevade meeskondade sõjaline välja-õpe; 4) mereväe regulaarse koosseisu igakülgne väljaõpe; 5) rannakaitsepa-tareide meeskondade õpe ja reservi täienduskursused; 6) rahvusvahelistel õppustel ja üritustel osalemise etteval-mistamine. Ühise kaldabaasi rajamine koos eelmainitud väljaõppekeskusega jäi siiski ainult paberile ja ettepaneku staatusest kaugemale ei jõudnud.

Kaitsejõudude sõjaaja koosseisu kuu-luv piirivalveamet haaras mereväeohvit-seride sõjalise väljaõppe korraldamise osas järgnevalt initsiatiivi ning 1996. a alustas nende korraldatud esimene mere väeohvitseride kursus (MOV I), mille lõpetajatele – 16 merepiirivalvu-rile ja 2 mereväelasele – omistati 1997. a lipniku auaste. 1998. a lõpetas teine mereväeohvitseride kursus (MOV II) ja 1999. a kolmas kursus (MOV III), mis jäi ka viimaseks.

Algul toimusid kursused Eesti riigi-kaitseakadeemia sõjakooli, hiljem kaitse väe ühendatud õppeasutuste egiidi all. Tunde viisid läbi peamiselt sõja kooli, mereväe ja mereakadeemia õppejõud ning instruktorid. Mereväe-ohvitseride kursustel osalesid peamiselt piirivalvurid ja paljudel nende seast oli merendusalane kutse- või kõrghari-dus. Õppekava oli ühine kõikidel kur-suslastel, sõltumata nende erialast või teenistusharust. Mitu selle kursuse lõ-petanut tuli pärast piirivalve kaitsejõu-dudest väljaarvamist teenistust jätkama mereväkke.

Aastatel 2002–2004 toimusid mere-väe erialaohvitseride kursused (MEOV I–III), kuhu suunati nii mereväest kui ka piirivalvest allohvitsere ja kaitseväe ametnikke. Kursusel õppijate varasem erialane ja hariduslik taust oli väga eri-nev. Siinkohal on oluline selgitada, et hoolimata õppekava nimetusest suu-nati mereväe erialaohvitseride kursus-tele ka isikuid, kel oli merendusalane haridus (laevajuhtimine, hüdrograafia) või mere väeline väljaõpe (miinituuker) ja kes pärast kursuse lõpetamist asusid teenima riviohvitseri ametikohtadel. Selliste isikute erialaohvitseride kur-sustele suunamise puhul oli tegu sund-käiguga, kuna polnud teisi võimalusi nende mereväele olulist kompetentsi omavate inimeste organisatsiooni sise-

nemiseks. Pärast piirivalve väljaarva-mist kaitsejõudude koosseisust 2007. a ei ole mereväel ja merepiirivalvel enam olnud tasemeõppealast ühisosa.

MEREVÄEOHVITSERIDE TASEMEÕPPE KÄIVITAMISE KATSED1995. aastal tegeleti tõsiselt plaani-ga rajada Paldiskisse kogu kaitseväe sõja list haridust ja väljaõpet koondav välja õppekeskus, kus muuhulgas oleks toimunud ka mereväelaste erialane välja õpe. Sellise keskuse tugevate kül-gedena nähti häid sadama ja lennuvälja kasutamise võimalusi, arvukate laske-harjutusalade olemasolu, võimalust koondada ühte kohta kõikide väeliikide väljaõpperajatisi, võimalusi luua ela-mistingimusi tuhandetele kaitseväelas-tele ning pealinna lähedust koos heade ühendusteedega. Suurimaks problee-miks peeti aga olemasoleva infrastruk-tuuri sobimatust koos sellest tuleneva mahukate investeeringute tegemise va-jadusega. Kõik eelmainitu jäi siiski vaid paberile. Sedavõrd mastaapse haardega kaitseväe väljaõppekeskuse rajamine ei olnud riigile jõukohane.

13. novembril 1998 kutsuti ellu mere-väelise koolituse töögrupp, mida asus juhtima samal suvel mereväe ülemaks saanud kaptenleitnant Jaan Kapp. Tema sõnul oli tegu Eesti sõjalise hariduse seisu kohalt väga murrangulise perioo-diga – äsja oli Eesti riigikaitseakadee-mia juurest eraldatud sõjakool ning selle baasil asutatud iseseisev riigikaitseline rakenduskõrgkool kaitseväe ühendatud õppeasutused, mis tähendas ühtlasi, et sõjalist haridust ootasid ees olulised muutused. Tagantjärele toonaseid prot-sesse hinnates avaldas mereväekapten Kapp arvamust, et sõjalise hariduse arendamise küsimustes puhkes teatud huvigruppide (nn koolkondade) vahe-line jõukatsumine, milles jäi peale nn Soome koolkond. Mereväes suudeti tema sõnul sellist sisemist vastasseisu vältida seeläbi, et kui hakati komplek-teerima mereväelise koolituse töögrup-pi olemasolevate ohvitseridega, siis ei jäetud esindamata ühegi välismaa sõja-kooli vilistlasi. Valitses kindel soov käi-vitada mereväeohvitseride tasemeõpe Eestis. Kõige suurem probleem – kva-lifitseeritud meresõjaliste õppeainete läbiviijate puudumine – oleks mereväe-kapten Kapi sõnul olnud lahendatav Läänemere-äärsete partnerriikide abiga. Tema kinnitusel olid vastava lubaduse

Mereväeohvitseride sõjalise väljaõppe teema kerkis esmakordselt päevakorrale juba enne kaitseväe ja selle merelise komponendi ehk mereväe taastama asumist.

USA

Rootsi

Saksamaa

Soome

Suurbritannia

Taani

Joonis 1. Välisriikides õppinud ohvitseride arv ja osakaal õpinguriikide alusel.

47

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

andnud nii tema Saksa, Soome kui ka Rootsi laevastikujuhtidest kolleegid.

Mereväe töögrupi tegevuse vili oli mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppe-süsteemi nimelise dokumendi koos-tamine, mis esitati 23. märtsil 2000 kaitseministeeriumis akadeemik Boris Tamme juhitud sõjalise hariduse ja tea-duse arendamise planeerimise töögru-pile. Ettepaneku, mis sisaldas väeliigi sõjalise hariduse ja väljaõppe süsteemi kirjeldust, aga samuti ka loodava mere-väekooli põhimäärust koos selle asuta-mise projektiga, kiitis akadeemik Tam-me töögrupp heaks. Mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppesüsteemi järgi oli mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppe eesmärk valmistada ette kaitseväelasi ametikohtadel, kus on nõutav mere-väeline väljaõpe. Sellised ametikohad on mereväes, piirivalves ja Kaitseliidus. Eraldi toodi ära nõuded mereväelaste ettevalmistusele, väljaõppesüsteemile, sõjalisele haridusele, tsiviilhariduse-le, baas- ja erialasele ettevalmistusele, õppe programmidele ja arenemisvõime-le. Dokumendi üks koostajaid leitnant Peeter Ivask muutus järgnevatel aastatel ohvitseride tasemeõppe küsimustega

kõige põhjalikumalt tegelevaks isikuks mereväes.

Kirjeldatud süsteemi rajamise ja alalhoidmise olulise eeldusena näh-ti kaitseväe ühendatud õppeasutuste koosseisu mereväekooli nime kandva struktuuriüksuse loomist, mis oleks või-nud töögrupi hinnangul toimuda juba 2001. a III kvartalis. Varem oli töögru-pis arutatud ka mereväe tehnikakoo-li nime kandva õppeasutuse loomist, kuid sellest loobuti hiljem. Mereväe-kooli käsutusse plaaniti anda suurem

osa mere väebaasi arsenalihoonest (nn punane maja). Loodav kool oleks ol-nud kaitseväe ühendatud õppeasutuste koosseisu kuuluv ja mereväe juures asuv sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseli-ne kutse õppeasutus. Kooli ülesanded pidid olema: 1) kõikide auastmekate-gooriate ettevalmistamine kaitseväele, Kaitseliidule ja teistele relvaüksustele; 2) mereväeohvitseride erialane taseme- ja täiendusõpe; 3) riigikorrale ustavate ja motiveeritud kaitseväelaste kasvata-mine; 4) väeliigi täiendus- ja ümberõppe korraldamine; 5) õppekavade, õppema-terjalide jt õppetööks vajalike vahendite soetamine; 6) uurimus- ja arendustöö.

Vaatamata nimekatele soovitajatele ja põhjalikule kodutööle ei kiirustatud kaitseväes mereväelaste ettepanekute elluviimisega ning esitatud kujul neid kunagi ei rakendatudki. See ei tähenda siiski, et kogu tehtud töö oleks olnud ka-sutu ja projektid lükatud lõplikult kõr-vale. NATO-ga liitumisele eelnenud aas-tatel pidi Eesti kaitsevägi end reformima alliansi nõuetele vastavaks ning selleko-hased ülesanded olid kirja pandud An­nual National Plan’i (ANP) nimelistes plaanimisdokumentides. Mere väekooli rajamine kirjutati ühe sellise mereväele püstitatud ülesandena ANP-sse sisse. Kool pidi avatama 2003. a ja õppetöö pidi käivituma kahes etapis: kõigepealt tuli alustada allohvitseride ning seejärel ohvitseride koolitamisega.

Kui kauaoodatud õppeasutus lõpuks 1. aprillil 2003 uksed avas, siis tulemus oli võrreldes kavandatuga mõnevõr-ra teistsugune – kaitseväe ühendatud õppeasutuste asemel kuuluti hoopis mereväebaasi koosseisu; mereväekooli asemel oli nimi mereväe väljaõppe- ja arenduskeskus; ülema ametikoht ei ol-nud mereväekapten, vaid „kõigest” kap-tenleitnant ning nagu edasine näitas, siis esimesest etapist – allohvitseride koolitamisest – edasi ei jõutudki ning mõne aasta pärast hakati tasemeõppe asemel tegelema peamiselt erialase ja ajateenijate väljaõppega. Ajapikku kao-tas mereväekool oma algse pisut erilise-ma staatuse ning tasalülitus tavaliseks mere väebaasi allüksuseks.

Kaitsejõudude peastaabi personali-osakonna ülem esitas 2002. a kaitseväe juhatajale kinnitamiseks seisukohad mereväeohvitseride hariduse ülesehitu-seks, mille kohaselt pidi see koosnema kolmest üksteisele järgnevast plokist: üldkaitseväelisest, mereharidusalasest ja mereväelisest. Kaitseväe juhataja too-kord kooskõlastatud seisukohad on jää-

Näiteks 2004. a kirjutas mereväe ülema kohusetäitja kaitseväe juhatajale, et merevägi ei pea Eestis mere-väeohvitseride õppe alusta-mist lähitulevikus perspek-tiivikaks, sest välisriikides koolitatud ohvitseridega on kaetud mereväe ohvitseride juurdekasvu vajadus.

Mereväe ülem mereväekapten Roland Leit ning esimesed Rootsi õppima suunatud mereväekadetid (vasakult paremale) Priit Rüütel, Andrei Leit ja Tarvo Terras Rootsis meresõjakoolis aastal 1996. ERAKOGU

48

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

MEREVÄGI

nud kehtima tänapäevani. Samal aastal moodustati mereväe, piirivalve, Eesti mereakadeemia (varasema nimega Eesti merehariduskeskus) ja kaitseväe ühen-datud õppeasutuste esindajatest koos-nev töögrupp, mis pidi kokku panema mereväeohvitseri õppekava väljatööta-mise lähtekohad. Oli juba otsustatud, et esimene mereväeohvitseride põhikur-sus alustab 2003. a ja teine põhikursus 2004. a. Esimese põhikursuse avamine lükati siiski kahe aasta võrra edasi. Val-minud õppekava jäi aga seisma ja seda ei rakendatud kunagi.

2000-ndate keskel polnud merevägi huvitatud omamaise ohvitserideõppe käivitamisest ja kõikide tolleaegsete selle kohaste initsiatiivide taga seisid kaitsejõudude peastaap ja kaitseväe ühendatud õppeasutused, kellele sel-lekohane ülesanne oli püstitatud. Näi-teks 2004. a kirjutas mereväe ülema kt kaitseväe juhatajale, et merevägi ei pea Eestis mereväeohvitseride õppe alusta-mist lähitulevikus perspektiivikaks, sest välisriikides koolitatud ohvitseridega on kaetud mereväe ohvitseride juurdekasvu vajadus. Tõepoolest, aastatel 2004–2008 lisanduski mereväkke rohkem kui 40 uut nooremleitnanti, kes olid lõpetanud õpingud välismaistes meresõjakoolides.

Kaitseväe juhataja käsul pidi 2008. a avatama kaitseväe ühendatud õppe-asutustes mereväe ja õhuväe põhikur-sused. Mereväe staabis võeti omamaise ohvitserideõppe algust sedavõrd kindla faktina, et otsustati mitte jätkata ohvit-seride koolitamist välisriikides. Paraku piirduti ainult õppekava koostamisega

ja õppekava mereväe enda vastutusalas-se jääva osa tegelikuks ettevalmistami-seks mingeid otsustavaid samme (eri-alaõppejõudude ettevalmistamine) ei astutud. 2008. aastaks oli siiski selge, et ohvitseride õppe alustamine ilma sisuli-se läbiviimise võimekuseta võib lõppeda läbikukkumisega. Seetõttu pöördus uus mereväe ülem kaitseväe juhataja poole ettepanekuga mitte alustada omamai-se ohvitseride koolitamisega. Kaitseväe juhataja nõustus ettepanekuga ja mere-väeohvitseride õppe alustamine Eestis lükkus järjekordselt edasi.

2010. a kuulutati kaitseväe ühen-datud õppeasutustes välja konkurss 1,5-aastasele mereväe nooremohvitseri-de kursusele, kuhu said kandideerida ai-nult merendus- või mehhatroonikaalase kõrgharidusega isikud, kuid kandidaati-de vähesuse tõttu kursust ei avatud. Hea-de juhuste kokkulangemise tõttu avanes ainsal tolle kursuse katsetele ilmunul

võimalus kohe uuesti kandideerida Suur britanniasse samalaadsele koolitu-sele. Tal õnnestuski vastuvõtusõel läbida ning temast sai seni esimene ja viimane eestlane, kes on omandanud mereväe-ohvitseri algteadmised Britannia Royal Naval College’is.

MEREVÄEOHVITSERIDE PÕHIKURSUS KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTES2010. a vabastati staabiohvitser leitnant Meelis Kants muudest teenistusüles-annetest ja määrati tegelema õppekava „Sõjaline juhtimine mereväes” koos-tamise projektiga. Samal ajal hakati ka meresõjaliste õppeainete läbiviimise võimekust looma – õppejõuks sobiv ohvitser suunati mereväe üldtaktika oh-vitseri (Principal Warfare Officer) välja-õppele ning sellele järgnenud teenistus-praktikale Ameerika ühendriikide India ookeanil missioonil viibinud fregatile. Üldtaktika alase väljaõppe läbimine annab tervikliku arusaama meresõja-pidamisest tervikuna (pealveetõrje, õhutõrje, allveetõrje). Tegu on suure-mates merevägedes leitnandi/vanem-leitnandi tasemel läbitava väljaõppega, mis on eelduseks sõjalaeva operatsioo-nideohvitseri ametikohale asumisel. Tulenevalt meie mereväele püstitatud riigikaitseliste ülesannete ühekülgsu-sest (tegelemine ainult miinisõjaga), ei ole varem olnud otsest vajadust selliseid spetsialiste koolitada. Üldtaktika ohvit-seride väljaõpe on kallis ja aeganõudev ning vaid vähesed riigid pakuvad sel-le läbimise võimalust välismaalastele.

Võib väita, et suur osa merelise julgeolekuga tege-lemisest huvitatud tsiviil-meremeestest olid mereväe taastamise ajaks (1993/94) juba jõudnud liituda piiri-valvega, mistõttu mereväes valitses 1990-ndatel tõsine kaadripuudus juhtivkoossei-su osas.

Aasta Rootsi Saksamaa Soome Suurbritannia Taani USA Kokku

1996 - - 2 - - - 2

1997 3 1 - - - - 4

1998 3 1 - - - 2 6

1999 1 1 1 - - 1 4

2000 1 2 2 - - - 5

2001 2 - - - 2 1 5

2002 2 2 - - - - 4

2003 - 5 - - - 1 6

2004 4 3 - - 2 - 9

2005 5 2 2 - 1 1 11

2006 3 4 2 - 1 - 10

2007 2 3 3 - - - 8

2008 2 1 1 - 1 - 5

2009 - - - - - - -

2010 - - - - - - -

2011 - - - 1 - - 1

Kokku 28 25 13 1 7 6 80

Välisriikides õppinud ohvitseride arv ja osakaal õpinguriikide alusel.

49

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Olulisemad allikad:

Õppekava sai 2011. a kevadeks valmis, kinnitati ning juba suvel kuulutati välja vastuvõtt esimesele mereväeohvitseride põhikursusele. 2012. a võeti vastu teine põhikursus ja 2013. a juba kolmas.

Kadettide esimene aasta möödub Tartus, kus õpitakse üldaineid. Teine ja kolmas aasta ollakse peamiselt Tallin-nas, kus õppetöö toimub vaheldumisi Eesti mereakadeemias ja mereväekoo-lis. Mereväekoolis toimuva erialase ehk mereväeohvitseri põhiõppe kandev jõud on taktikaõpetaja vanemleitnant Ott Laanemets. Täielikult on end kadet-tide õppelaevana õigustanud kunagine patrulllaev Ristna, millega osaleti isegi tänavusel Kevadtormil.

MEREVÄEOHVITSERIDE TÄIENDAV TASEMEÕPESõjalise tasemehariduse järgmiste ast-mete – II, III ja IV – osas koolitatak-se Eesti mereväeohvitsere koostöös partnerriikidega. II astme mereväelise sõjalise hariduse/väljaõppena ehk väe-liigipõhise kõige kõrgema ettevalmis-tusena käsitletakse: a) Läti riigikaitse-akadeemias toimuvat Balti riikide ühist inglise õppekeelega kursust Baltic Naval Intermediate Command and Staff Cour­se; b) Rootsi, Saksamaa, Soome ja Taani vastava tasemega kursuseid; c) Belgia-Hollandi miinisõjakoolis kõikide miini-tõrjealaste kursuste läbimist ja d) Suur-britannias mereväe üldtaktika ohvitseri kursuse läbimist.

Sõjalise hariduse III astme ehk eel-kõige operatsioonitasandi ohvitseride ettevalmistuse osas on pilt palju ühtla-sem. Enamik mereväeohvitseridest on omandanud III astme sõjalise hariduse Ameerika ühendriikide meresõjakol-

ledži rahvusvahelisel vanemstaabioh-vitseride kursusel (United States Naval War College, Naval Staff College). Meie ohvitserid on õppinud sellel tasemel ka Suurbritannia ja Soome staabikolledžis.

Sõjalise hariduse IV astme läbinud mereväeohvitsere ei ole palju. Selle kõige kõrgema sõjalise tasemeharidu-sega ohvitserid on õppinud Saksamaal juhtimis- ja staabikolledžis (Führungs-akademie der Bundeswehr, Lehrang für den Generalstabsdienst / Admiralstabs-

Eesti merehariduskeskuse rektori kt V. Areti

07.08.1994 kiri nr 10 kaitseministrile: Mere-

väeohvitseride koolitamine.

Haridusminister Rein Loigi ja kaitseminister

Ülo Uluotsa 21.10.1992 käskkiri nr 240/21-K:

Mereväe reservohvitseride ettevalmistamisest.

Kaitsejõudude peastaabi ülem kolonel Arvo

Sirel: Eesti kaitseväe ohvitseride hariduse ja

väljaõppe põhisuunad aastateks 1996–2000.

Märts 1995.

Kaitsejõudude peastaabi ülema kolonel Arvo

Sireli 13.04.1995 kiri nr 370 kaitseministee-

riumi kantslerile.

Mereväe ülema mereväekapten Roland Leiti

07.05.1995 kiri nr 1/111 kaitseväe juhataja

nõunikule väljaõppe alal kolonel A. Karemaale.

Mereväe ülema kaptenleitnant Jaan Kapi

30.03.2000 kiri nr M-K-12/786 akadeemik

Boris Tammele kaitseministeeriumist: Mere-

väeline koolitussüsteem (koos lisadega:

a) mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppesüs-

teem; b) mereväekooli asutamise projekt).

Mereväe ja piirivalve kaldabaaside ühenda-

mise töögrupi 19.12.1996 ettekanne: Ühise

kaldabaasi ülesanded ja paiknemine (töögrupi

ettekanded ministrite nõupidamisele).

Mereväe sõjalise hariduse ja väljaõppe süstee-

mi alase nõupidamise protokoll. 11.02.1999.

Military training resources at Paldiski, Estonia.

15.08.1995.

Nooremleitnant Merike Kahju memod väljaõp-

pealaste ülesannete täitmise kohta.

Kristjan Luts. Eestlastest ohvitserid NSV Liidu

relvajõududes pärast Teist maailmasõda:

esmane uurimiskatse. Eesti ajaloost 19.-20.

sajandil: uurimusi historiograafiast, allikaõpe-

tusest ja institutsioonidest. Tartu, 2012 (Eesti

Ajalooarhiivi toimetised, 19 (26)).

Andres Seene. Eesti sõjaväe ohvitseride ette-

valmistamise süsteemi kujunemine ja areng

1919–1940. Tartu, 2011.

Nooremleitnant Ants Arukask. Mereväelise

koolituse süsteem kiideti heaks. Piirivalveleht

nr 2/2000.

Reet Naber. Minevikku mälestades panustame

tulevikku. Meremees nr 4/2007.

Usutlused mereväekapten Jaan Kapi, kapten-

leitnant Enn Võidula ja kaptenleitnant Peeter

Ivaskiga.

Eesti Mereakadeemia www.emara.ee

Riigi Teataja www.riigiteataja.ee

dienst National), kus omandatakse nii III kui ka IV taseme sõjaline haridus ning Ameerika ühendriikide mere-sõjakolledži rahvusvahelisel kõrgema juhtivkoosseisu kursusel (United States Naval War College, Naval Command College).

RAHULIK EDASIARENDAMINEMereväeohvitseride tasemeõppe ku-junemise lugu mahutab endasse nii optimismi ja pealehakkamist kui ka ta-gasilööke, ebaõnnestumisi ja seisukoh-tade sagedasi ning kardinaalseid muu-tusi. Katsetuste ja eneseleidmise aeg sai aga pöördumatult ümber 2011. a, kui kaitse väe ühendatud õppeasutustes ava-ti esimene mereväeohvitseride põhikur-sus. Eestis mereväeohvitseride õpeta-mist ja täpsemalt mereväekooli ootavad ees suured proovikivid, mis nüüd pole enam seotud millegi uue käivitamise-ga, vaid pigem loodu alahoidmise ja arendamisega.

Täiendava tasemeõppe omamaine käivitamine on mereväe puhul aga kee-ruline, sest väikesearvuline koolitus-vajadus tekitab küsimuse, kas II astme omamaiset võimekust on mõtet luua. Seetõttu jääb püsima koostöövajadus teiste riikidega, kelle hulgas on loomu-likult esikohal Läti ja Leedu.

Mereväekadetid miinijahtijal Ugandi.

KAIT

SEVÄ

GI

50

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

UURIMUS

Kaitseväe peastaabi stratee-gilise kommunikatsiooni osakond viis 29. oktoob-rist 10. novembrini läbi ajakirja Sõdur lugeja-uuringu, milles küsiti

lugejatelt jaotuskava, infosoovide, tee-made, viimase numbri loetavuse kohta ning mida sooviksid vastajad Sõduri juures muuta.

E-küsitlusele Iliase õppekeskkon-nas vastas kokku 140, küsimustikku alustas 248 inimest. Kõige suuremaks mitte lõpetamise põhjuseks kujunesid küsimused viimase numbri sisu koh-ta. Kõige enam oli vastanuid maaväest (33%), seejärel KVÜÕA-st ja logistika-keskusest (mõlemast 14%) ning kaitse-väe peastaabist (11%) – ülejäänud ük-sustest või asutustest oli vastajaid alla 6%. Küsimustikule vastaja oli kogenud kaitseväelane või ministeeriumi töötaja. Tööstaažilt oli alla viieaastase staažiga

Sõduri lugeja soovitaks ajakirja sõbrale või tuttavale

26%, 5–10 aasta staažiga 20%, 10 või rohkem aastat on tööl või teenistuses olnud 54%. Alaesindatud oli sõdurite ja nooremallohvitseride grupp – vastavalt 2 ja 7 protsenti vastanutest. Kõige enam oli vastanuid nooremohvitseride grupist (29%). Vanemallohvitseride grupis oli vastanuid 21%, samapalju ka vanem-ohvitsere. Ametnikke ja töötajaid oli vastajate seas 20%.

Vastamise ajal oli Sõdurit vähem kui nädal tagasi lugenud 15%, vähem kui kuu tagasi 40% ja rohkem kui kuu aega tagasi 39%. Ülejäänud ei osanud küsi-musele vastata.

Sõduri numbrist oli ilma jäänud 27,85%, viimast numbrit luges 57%

vastanutest. Nad saavad numbri kätte oma koduüksusest jaotuskohast (69%) või üksuse raamatukogust (16%) ja eelistavad lugeda isiklikku paberkand-jal eksemplari (65,7%), kuid tõid välja ka probleeme jaotuskavades. Üle poole vastajatest arvas, et Sõduril võiks olla oma veebikülg (51,45%), üle 1/4 (27%) soovis personaalset teavitust eelistades kas kaitseväe siseportaali või e-posti.

Kõige enam nõustusid vastajad väite-ga, et „Saan Sõdurist uut informatsioo-ni” (täielikult nõustus – 46,4%, osali-selt 42,7%). Seejärel väitega, et „Sõduri kujundus on ilus” (täielikult – 44,3%, osaliselt – 38,6%) ning väitega „Soo-vitaksin ajakirja sõbrale või tuttavale” (täielikult – 39,3%, osaliselt – 40,7%). „Sõduris sisalduv on minu jaoks kasu-lik” väitega nõustus täielikult 30% vasta-nutest, osaliselt 54,3%. „Sõduri teemad on minu jaoks huvitavad” väitega nõus-tus täielikult 25% ja osaliselt 64%. Kõige enam ei nõustutud väitega „Kui Sõdur oleks tasuline, ostaksin ajakirja” (täieli-kult – 35%, osaliselt – 30,7%). Osaliselt ei nõustud ka väidetega „Ajakiri võiks olla mahukam” (täielikult – 7%, osali-selt – 34,7%).

Sõduri uuringust selgus, et lugejad eelistavad artikleid relvade ja relvastuse, tehnika ning hariduse ja väljaõppe kohta, kõige vähem soovitakse lugeda taristust.

Kunnar Kukk KAITSEVÄE PEASTAABI PRESSIJAOSKONNA

SPETSIALIST

51

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

MIDA EELISTATAKSE LUGEDASõdurit loetakse üsna süvenenult: 55% protsenti vastajatest loeb numbrit kauem kui 20 minutit, alla 10 minuti loeb ajakir-ja 10% vastanutest. Ilmnes ka nõrk seos: mida kõrgem on au aste ja tööstaaž, seda vähem aega kulub lugemisele.

Keskmisest enam märkisid vastajad, et soovivad lugeda relvadest ja relvastu-sest, tehnikast, haridusest ja välja õppest, sõjandusajaloost, üksustest, kaitsetöös-tusest, sõjandusuudistest välismaal, riigikaitse arengukavast, õppustest, huvitavatest persoonidest, Venemaast. Keskmisest vähem märgiti, et soovitak-se lugeda välismissioonidest, vormidest, konverentsidest ja loengutest, NATO-st, töökohtadest ja millestki muust.

Uuringule eelnenud viimase numb-ri (Sõdur 4/2013) artiklite loetavusest selgus, et kõige enam loeti täielikult läbi keskmisest suurema huviga Ve-nemaa-teemalised uudised, riigikaitse arengukava temaatika, artiklid sõjaväe-lisest juhtimisest, personalimuutused peastaabis, sõjapidamisanalüüsid. Kesk-misest vähem pakkusid selles numbris lugejatele huvi geograafiliselt kauged uudised, mille seostamine kaitseväega on raske, tehnikalugu seikluskaame-ratest. Sirviti keskmisest enam, kuid ei loetud täielikult läbi esikaanelugu „Eesti annab NATO käsutusse miinitõrjelaeva”, lugusid mereväe teemadel, retrospektii-vis lugu logistikast, uudist sportlastest.

Vastajad soovitasid muutusi teema-des: paluti enam teadustöödel põhine-vaid artikleid, taktikalist otsustusmän-gu, juhtimis- ja psühholoogiaalaseid artikleid, sõja- ja sõjandusajaloo temaa-tikat, „Tegijal juhtub” rubriiki, kaitse- ja julgeolekupoliitikamõtet, artikleid per-sonalipoliitikast, spordist ja teiste riiki-de sõjavägede ülesehituse jt teemasid.

Reklaami osas jaotusid vastajad ka-heks, reklaami kas ei soovitud üldse või siis soovitati pakkuda militaarvaldkon-naga seotud reklaami. Eelkõige seda, kust saab tellida militaarvarustust, huvitavaid

koolitusi, sooduspakkumisi (teater, kino, kontsert). Kujundust pigem ei soovitud muuta. Fotode osas pakkusid vastajad välja rohkem skemaatilisi ja kaartidel põ-hinevaid fotosid, vähem käesurumispilte.

Uuringu vastamisaktiivsus oli suur. Ehkki sõdurite ja allohvitseride seas oli vähe vastajaid, andsid vastused üsna hea ülevaate sellest, mida tasuks toimetusel tähele panna ja milliseid teemasid foo-kusesse tõsta.

KÜMME ARVU UURINGUST1. Sõdurit 4/2013 luges 57% vastanu-test, ei lugenud 43%.2. Kõige loetavam numbris 4/2013 oli uudis „Venemaa viis juulikuus läbi suu-rima äkkõppuse alates külmast sõjast”.3. 69% lugejatest saab Sõduri kätte oma koduüksusest.4. Kõige enam eelistatakse lugeda relvadest ja relvastusest.5. Kõige vähem soovitakse lugeda taristust.6. Numbrist on ilma jäänud, kuid seda on soovinud ligi 28% vastanutest.7. Personaalset teavitust uuest numb-rist soovib 27% vastanutest.8. Lugejad soovivad, et Sõdur ilmuks vähemalt 6 korda aastas.9. 35% lugejatest kaaluks Sõduri ost-mist, sealhulgas 9% ostaks Sõduri.10. Üle poole lugejatest (55%) loeb Sõdurit kauem kui 20 minutit.

Vastajad soovitasid muutusi teemades: pakuti välja enam teadustöödel põhinevaid artikleid, taktikalist otsustusmängu, juhtimis- ja psühholoogiaalaseid artik-leid, sõja- ja sõjandusajaloo temaatikat, „Tegijal juhtub” rubriiki, kaitse- ja julgeole-kupoliitikamõtet, artikleid personalipoliitikast, spordist ja teiste riikide sõjavägede ülesehituse jt teemasid.

Lugejate eelistused – mitu protsenti vastanutest märkis antud teema huvitavaks.

70

60

50

40

30

20

10

0

Millestki muust

Töökohtadest

Venemaast

Loengutest, konverentsidest

Kaitsetööstusest

Sõjandusajaloost

Haridusest ja väljaõppest

Huvitavates persoonidest

NATOstVormidest

Tehnikast

Relvadest ja relvastusest

Üksustest

Välismissioonidest

Sõjandusuudistest välismaal

Riigikaitse arengukavast

Õppustest

Taristust

52

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

HARIDUS

Õigupoolest toimus sep-tembris kaks ühitatud õppust – sundkoormis-te õppus Kratt 2013 jõu-dis koos Suure Vankriga ressursside kasutusele

võtmise faasi. Tegu oli kaitseväe, kaitse-ministeeriumi ja kaitseressursside ameti (KRA) ühise õppusega, kuhu kaasati era-sektor. Eesmärk oli harjutada sundkoor-miste kasutuselevõtmist ning tuvastada õppetunnid protseduuride ning õigus-ruumi täiendamiseks. Selleks, et seadu-sed, määrused ja protseduurid ei sünniks vaid kabinetivaikuses, otsustati kogu protsess kõiki osapooli kaasates enne sea-dustesse kirjutamist läbi mängida.

RIIGIKAITSELISED SUNDKOORMISEDArusaam, et regulatsiooni on vaja põh-jalikult uuendada, süvenes seda enam, mida rohkem kaitseministeeriumi,

KRA ja kaitseväe spetsialistid selle vald-konna plaanidega tegelesid. Praegune riigikaitseliste sundkoormiste seadus on kirjutatud 1995. aastal ning seda on ük-sikute muudatustega korduvalt lapitud. Paraku hindavad eksperdid praeguses õigusruumis seaduse regulatsiooni puu-dulikuks. Seaduses puuduvad täpsemad koormiste määramise ja rakendamise regulatsioonid, sätestamata on isikute õigused ja kohustused ning pole võima-lik anda rakendusakte.

Sundkoormised kõlavad paljudele anakronismina möödunud ajastust, ent väikeriigi reservil põhineva kaitseväe

toimimiseks on neid vaja. Pole mõistlik hankida kõikidele reservüksustele täies mahus varustust ja varusid, mis nõua-vad ladustamiseks ja uuendamiseks pal-ju raha, kui seesama varustus rahuajal riigis olemas on.

Mõistagi huvitaks eraettevõtteid märksa enam lepingulised suhted, mille alusel ressursse valmiduses hoida, ent valmiduslepingutesse tuleks ettevaat-likult suhtuda. Valmidustasude maks-mine nõuaks kaitseeelarvest märkimis-väärse summa, mis saaks tulla ainult muude kaitsekulude arvelt. Samas ei tagaks praegune õigusruum ka varus-tuskindlust, sest sõja puhkedes on ette-võtetel võimalik kasutada force majeure argumenti. Kui ettevõte ei suuda kaupa või teenust pakkuda, kaasneks selle-ga ainult leppetrahv, paraku pole see sõja olukorras kuigi mõjus. Pealegi lep-petrahviga kõhtu ei toida ja sõidukit ei tangi. Ilmselt tuleb kasutada segu mõ-lemast – rahuajal lepingulised suhted ette võtetega ning kriisi korral ressurssi-de kasutuselevõtt kohustuslikus korras.

Sundkoormised plaanitakse ja mää-ratakse peamiselt rahuajal. Sõjaajal on kaitseväel õigus iseseisvalt sundkoor-misi rakendada, rahuajal menetleb neid KRA. Olen kohanud aeg-ajalt suhtu-mist: „Tühja neist rahuaja määramis-

Kratt kaasas tsiviilsektori riigikaitsesseSeptembris harjutati kaitseväe õppuse Suur Vanker 2013 käigus tegevust, mida paljud kaitseväelased enesestmõiste-tavaks peavad, ent mida pole alates kaitseväe taasloomisest kordagi läbi proovitud – riigikaitseliste sundkoormiste kasutuselevõttu sõjalise valmisolekuastme tõstmisel.

Jaano Vija KAITSEMINISTEERIUMI

KAITSEVALMIDUSE

JA OPERATSIOONIDE

OSAKOND

ANTS

LIIG

US

AS Sebe osales õppusel Kratt oma bussidega, et transportida reservväelased mereväebaasist formeerimiseks Pärnusse ja tagasi.

53

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

test, kui sõda algab, vaatan ise, millisest sokipoest kompaniile sokid saan.” Kogu austuse juures nii arvajate vastu julgeb autor sellises lähenemises kahelda. Esi-teks näitab varade saadavuse analüüs, et ressursse ei ole riigis sugugi nii palju kui neid kiiresti vaja oleks (Lugeja võiks siinkohal endalt küsida, kas ta oskab ni-metada kohta lähipiirkonnas, kust saada kiiresti sokid ühele jalaväekompaniile? Pataljonile?) ning pealegi on kaitseväe-lastel sõjalise valmidusastme tõstmise või mobilisatsiooni väljakuulutamise korral tõenaoliselt palju pakilisemaid ülesandeid kui otsiva pilguga mööda poode ja ladusid käia.

Seepärast on mõistlik, et kaitseväe vajaduste katmiseks teeb ressursside saadavuse kohta analüüsi KRA. Sokipoe näide on mõistagi utreeriv, aga arvesta-des vajaliku varustuse nomenklatuuri ulatust, on selge, et tsiviilressursside plaanimise jätmine konflikti puhkemi-se või vahetult sellele eelnevale ajale on selgelt liiga hilja. Ka on rahuajal võima-lik ressursside plaanimist eri ministee-riumide ja nende valitsemisala asutuste vahel koordineerida, et samu vahendeid ei kavandataks samaaegselt mitme üles-ande jaoks.

Kaitseväe esitatud sundkoormiste koondkava ettepaneku alusel kaitseväe vajadusi analüüsides koorus välja pilt erinevatest lihtsamini ja keerulisemalt kasutusele võetavatest varadest. Mitut vajadust kaaludes selgus, et vara otsese rekvireerimise asemel on mõistlikum

panna ettevõttele teenuse osutamise kohustus. Pole mõtet mehitada formee-ritavate reservväelastega pesumaja või remonditöökoda, kui seal töötaksid pal-ju edukamalt senised töötajad – sõja ajal aga mitte enam töölepingu alusel, vaid juba riigikaitselise ülesande täitjana.

KRATT 2013Riigikaitseliste sundkoormiste õppus Kratt 2013 algas õigupoolest juba 2012. aasta hilissügisel. Õppus oli jaotatud kolmeks etapiks: esimeses harjutasid kaitsevägi ja KRA kaitseväele vajaliku tsiviilressursi tuvastamist ning kaitsemi-nisteerium koostas selle alusel vabariigi valitsuse õppe-sundkoormiste koond-kava. Teise etapi kandev roll oli KRA mobilisatsiooniressursside osakonnal ning eraettevõtetel. Selle käigus harju-tati ettevõtetele käsundite määramist KRA volinike poolt. Kolmandas etapis harjutati määratud ressursside kasutu-selevõttu Suure Vankri õppuse käigus.

Õppe-koondvajadus koostati ees-märgiga toetada reaalselt SV13 õppust, ühtegi „tühja” koormist ainult koormise enda harjutamise eesmärgil ei määra-tud. Juba esimeses etapis selgus, et tu-lenevalt Suurest Vankrist läheb õppuse rõhk teenuste osutamisele, mitte varus-tuse sundkasutusele.

Kratt 2013 teises etapis 2013. aas-ta I poolel määras KRA fiktiivse vaba-riigi valitsuse sundkoormiste koond-kava alusel neljale EKTL-i (Eesti kaitsetööstuse liitu) kuuluvale logistika-

ettevõttele järgmised riigikaitselised õppe-sundkoormised:

• AS Sebe – logistikakeskuse veokite remonditeenus 03.-04.09.2013

• CF&S Estonia AS – kaitseväe kuivtoidupakkide ning vee transport kaitseväe laost RRK Liiva logistika parki ning laialivedu kaitseringkondadele 06.-07.09.2013

• Riigiressursside Keskus OÜ – kaitseväe kuivtoidupakkide ning vee la-dustamine ning laadimisteenused Liiva logistikapargis 06.-07.09.2013

• AS Sebe – reservväelaste trans-port mereväebaasist formeerimiskesku-sesse Eametsa ning Pärnusse ja tagasi 07.09.2013

• DSV Transport AS – kaitseväe varustuse vedu ja laadimine kaitseväe ladudest Pärnu formeerimiskeskusesse ning tagasi 07.09.2013

Kratt 2013 stsenaariumi kohaselt oli vabariigi valitsus kaitseväe sõjalise valmisoleku astme tõstnud 30.08.2013 tõrje valmidusse (kõrgendatud val-misolek paraku praeguses õigusruu-mis sundkoormiste kasutuselevõttu ei võimalda), mille riigikogu 31.08.2013 heaks oli kiitnud. III etapi STARTEX anti 2. septembril, mil kaitseminister allkirjastas õppekäskkirja, milles käskis KRA-l korraldada riigikaitseliste sund-koormiste kasutusele võtmise koondka-va täies mahus. Kõik eelnevalt määratud koormised võeti kasutusele vastavalt määratud ajakavale ning Kratist tulene-

KOOSTÖÖ

Kaitsevägi vajab nii sõjatehnika kui ka suurte veoste transportimiseks lühiajaliselt hoopis rohkem erinevaid transpordiplatvorme kui igapäevaselt on mõistlik autoparkidesse kokku osta. ANTS LIIGUS

54

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

KOOSTÖÖ

vaid tõrkeid formeerimisõppuse SV13 ajakavas ei esinenud.

Õppus poleks teoks saanud ilma lo-gistikaettevõtete osaluseta kõigis õp-puse etappides. Ettevõtete suhtumine õppusesse oli konstruktiivne, osaleti vabatahtlikkuse alusel, Suure Vankri eelarvesse plaaniti vaid ettevõtetele kol-manda etapiga kaasnevate otseste kulu-tuste hüvitamine. Enamik riigikaitseks vajalikke ressursse omavaid ettevõtjaid saavad suurepäraselt aru, et sõja puhke-des ei tule nende normaalse äritegevuse jätkamine niikuinii kõne alla ning siis võetakse vajalikud vahendid kaitseväe käsutusse. Parem on juba rahuajal läbi harjutada, mida konflikti käigus kasu-tatakse ja kuidas. Rohkem pakub neile huvi, kuidas mõjutab kohustuste määra-mine ettevõtte tegevust rahuajal.

ÕPPETUNNIDEhkki andmete kogumine ja analüüs pole lõppenud, saab mõningaid järeldu-si juba teha. Kratt näitas, et tsiviilteenus-te lõimimine kaitseväe õppustesse ning mobilisatsiooni läbiviimisesse toimib

ning vajadus täiendavat ressurssi kasu-tada on olemas.

Õppetunnid jagunevad laias laastus kaheks. Esimesed on rohkem tehnilist laadi nagu erinevate koordinaatide süs-teemi kasutamine autode GPS-ides ja KRA vormistatud käsundis, blankettide täitmine, detailsed protseduurid vara kasutuselevõtuks, käsundi lõpetami-seks jne. Põhimõttelisem küsimus on erinevate osapoolte – peamiselt KRA ja kaitse väe ülesanded ja nende jaotus kogu protsessis.

Mõningad üldised järelmid:1. Kinnitust sai juba varasemalt

kaitse väega koostöös selgunu, et vaja-dus mitmete tsiviilressursside järele te-kib juba kõrgendatud valmisoleku keh-testamisel. Logistikateenuste kõrval on kaitseväel terav vajadus mobilisatsioo-niks vajaliku infrastruktuuri ning maa kasutamise järele. Riigivara ja riigikait-seliste sundkoormiste kõrval tuleb pöö-rata tähelepanu kohalike omavalitsuste ressursside kasutamisele.

2. Ehkki KRA välja töötatud protse-duurid toimisid ning teenused võeti ka-

sutusele, tuleb pürgida protseduuride ja bürokraatia lihtsustamise suunas. Mah-tude suurenemise korral ei pruugi res-sursside kasutuselevõtt praegusi skeeme kasutades õigeaegselt õnnestuda.

3. Riigikaitseliste sundkoormiste, aga ka riigivara ning kohalike omavalitsus-te varade ja teenuste kasutuselevõttu on tarvis harjutada edaspidigi.

KUIDAS EDASI?Logistikafirmade kaasamine formee-rimisele on vaid üks väike osa tsiviil-ressursside riigikaitseks kasutamisest. Tsiviilsektor hõlmab nii avalikku kui ka erasektorit, millel kummalgi on riigi-kaitses oma osa. Praegu pole isegi rii-giasutuste riigikaitselised ülesanded täpselt paigas, rääkimata kohalikest omavalitsustest, mille ülesanded on sea-dusandluse tasemel üsna reguleerimata.

Tsiviilressursside kasutamine rii-gikaitseks tuleb arendada ühtseks toi-mivaks süsteemiks. Selge, et konflikti korral on prioriteet riigi sõjaline kaitse, ent tsiviilsektori varade, varude ja ini-meste kasutamine ei tohi ühiskonnal jalgu täiesti alt lüüa. Riigiasutuste, oma-valitsuste ja ettevõtete personalile, kes on plaanitud elutähtsate teenuste või riigikaitseliste ülesannete, sh sundkoor-miste teostamiseks, tuleb kehtestada mobilisatsioonipiirang, et üht inimest ei plaanitaks mitmele kohale. Siinkohal tuleb kriitiliselt üle vaadata praeguses hädaolukorra seaduses sätestatud elu-tähtsad teenused, millised neist on elu-tähtsad ja mis mitte.

Lahku tuleb lüüa seni kahetsusväär-selt kokku põimunud mobilisatsioo-nipiirang ja õppekogunemisele kutsu-mise piirang, sest miski ei takista sõja ajal elutähtsat teenust või riigi kaitselist ülesannet täitval reservväelasel rahuajal õppekogunemisel osaleda. Kui mõne töötaja osalemine õppekogunemisel häirib elutähtsa teenuse osutamist juba rahuajal, on probleem teenuse osutajas, mitte õppekogunemises.

Loodetavasti toob paljudes seni regu-leerimata küsimustes selgust uus riigi-kaitseseadus, mis reguleerib senisest täpsemini ka mobilisatsiooni korraldust ja tsiviilressursside plaanimist. Seejärel on võimalik keskenduda uue detailse-ma riigikaitseliste sundkoormiste sea-duse kirjutamisele. Krati õppetunnid ja kaitse väelaste tagasiside on selle üks sisend. Selleks, et kabinettides kirjuta-tud plaanid ka tegelikkuses korralikult töötaksid, tuleb neid õppustel edaspidi-gi harjutada.

Õppus Kratt toetas Suure Vankri põhitegevust - reservväelaste formeerimist.. ANTS LIIGUS

Kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi ametnikud ja ohvitserid kaitseminister Urmas Reinsaluga eesotsas tundsid elavat huvi esmakordse riigikaitseliste sundkoormiste kasutuselevõtuõppuse käigu vastu. ANTS LIIGUS

55

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

LOGISTIKA

Enamik kaitseväelastest, rää-kimata tavakodanikest, ei tea ega tajugi, et ka siinsa-mas Eestis on inimesi, kes iga päev on otseselt seotud meie kaitseväe operatsioo-

nidega Afganistanis ja Malis. Kuid just siin Tallinnas ühest väikesest staabiruu-mist koordineeritakse kõikide väljas-pool Eesti piire sõjalistel operatsiooni-del teenivate kaitseväelaste varustuse, tehnika, relvastuse transportimist just sellesse maailma nurka, kus meie kait-seväelased seda parajasti vajavad.

Paljudele kaitseväelastele meenuvad need nähtamatud kangelased alles siis, kui jõuludeks või võidupühaks jõuab Afganistani saadetis kodumaise toidu-ga või kui Afganistani-siseste hilinenud lendude tõttu ollakse Euroopas bronee-ritud lendudest maha jäänud ning otse imekombel saadakse pärast telefoni-kõnet ikkagi pilet järgmisele Tallinna lennukile.

SUURE VASTUTUSEGA VÄIKE MEESKONDLVT ülesanded jagunevad kaheks. Esi-teks liikumiste koordineerimine, mis tähendab kogu kaitseväe strateegilise ja rahvusvahelise transpordi plaanimist ja koordineerimist. Teisisõnu: koordi-neerijad peavad tagama, et kaitseväe varustust ja üksusi oleks võimalik trans-portida üle riigipiiride ning kõik trans-porditav jõuaks maa-, mere- või õhuteid pidi sihtkohta. Samuti vastutavad koor-dineerijad vastuvõtva riigi toetuse (Host Nation Support – HNS) ülesannete pu-hul Eestisse saabuvate liitlaste üksuste vastuvõtmise plaanimise eest ehk ne-mad peavad koordineerima, millal, kui-das ja kuhu mingi üksus saabub ja kuhu edasi liigub. Kõigi kirjeldatud ülesan-netega tegeleb LVT rahvuslik liikumise koordineerimise keskus (National Mo-vements Control Centre – NMCC), mil-les on viis ametikohta. Struktuuriüksuse

olulisust ja ainulaadsust näitab ka see, et selle koosseisu kuulub tollideklarant, kes vastutab kogu kaitseministeeriumi haldusala teenindamise eest ehk riigi-kaitse valdkonnas ei ole kaupa, mille deklareerimisega ta ei ole seotud.1

Teine LVT ülesanne on logistilistes sõlmpunktides nagu sadamad, raudtee-jaamad, lennujaamad üksusi ja varustust vastu võtta või välja saata. Sellega tegeleb LVT liikumise kontrolli keskus2, kes on liikumise koordineerijate poolt püstita-tud ülesannete täideviija. Samuti tuleb liikumise kontrollijatel toetada HNS-i ülesannete raames sadamate, lennu- ja raudteejaamade kaudu või maanteed mööda liitlasvägede üksuste, relvastu-se ja varustuse Eestisse toomist. Võib öelda, et esimesed meie kaitseväelased, keda Eestisse saabuvad liitlased lennu-ki- või laevarambi avanemisel kohtavad, ongi LVT liikumise kontrollijad.

LVT liikumise kontrolli keskuse struktuuri kuulub viieliikmeline juht-kond ning liikumise kontrolli mees-kond.3 Viimane koosneb omakorda kolmest grupist, millest igaüks on spet-sialiseerunud konkreetsele logistilisele sõlmpunktile. Erinevalt enamasti ka-binetis istuvatest LVT liikumise koor-dineerimise keskuse teenistujatest võib LVT liikumise kontrolli meeskondi ko-hata ka argipäevases tänavapildis, kus nad mõnikord reguleerivad ristmikel liiklust, et kaitseväe kolonnid saaksid neid sujuvamalt ületada.4

Tööjaotuse paremaks mõistmiseks toome ühe näite. Vastavalt hankelepin-gule peab päeval X ühte Eestis sadamas-

se tulema suurem kogus laskemoona. LVT liikumise koordineerimise keskuse ülesanne on korraldada, et kogu saade-tise vastuvõtmiseks vajalik dokumentat-sioon oleks aegsasti korrektselt vormis-tatud. Niisamuti peavad koordineerijad tagama, et laskemoona transportimi-seks oleks õigel ajal õiges kohas õige arv veokeid ning kauba vastuvõtjad kuskil logistikakeskuse ladudes teaksid, millal saadetisega kolonn jõuab nende värava taha. LVT liikumise kontrolli keskus ja selle meeskond peab aga omakorda ta-gama, et saadetis jõuaks sujuvalt ja tur-valiselt sadamast sihtpunkti. See tähen-dab, et aegsasti valitakse välja sobivad liikumisteed ning ka asendusmarsruut. Samuti peavad liikumise kontrollijad olema suurte kolonnide korral val-mis liiklust sulgema või ümber suuna-ma ning vajadusel ka saadetist relvaga kaitsma.

LVT loodi esmakordselt enam-vä-hem praegusel kujul 2005. aastal. Üks LVT loomise ajend oli NATO liikmesrii-kide kogemused ja õppetunnid, millest Eesti sõjaväelogistikutel oli juba 2000. aastate alguses piisavalt hea ülevaade. Logistikakeskuse tollane juhtkond jõu-dis järeldusele, et rahvusvaheliste sõja-liste operatsioonide vedudega toetamise plaanimiseks ja koordineerimiseks on kaitseväele vaja eraldi struktuuriüksust. See oli aeg, mil kodumaalt kaugel tegut-sevad kaitseväe üksused pidid hakkama täitma üha keerukamaid ja vastutusrik-kamaid ülesandeid. Meie üksused osa-lesid alates 2003. aastast operatsioonil „Iraagi vabadus”. Samal aastal alustas Afganistanis teenistust Eesti deminee-rimismeeskond. 2006. aastast alates on aga Afganistanis juba jalaväekompa-nii, rahvuslik logistiline toetuselement (National Support Element – NSE), sõ-javäepolitsei lähikaitsemeeskond ning staabiohvitserid.

2005. aastal loodud LVT sai eksis-teerida siiski vaid 2009. aastani, kui see otsustati olemasoleval kujul likvidee-rida ning tema ülesanded jagada logis-tikakeskuse staabi ja logistikapataljoni vahel. Logistikakeskuse staap võttis üle koordineerimise funktsiooni ja kont-rollifunktsioon pandi logistikakeskuse logistikapataljonile. Kulus kaks aastat mõistmaks, et vedude operatiivsuse ning asjaajamise lihtsustamise huvi-

Üha kiiremini ja kaugemale!Kaitseväe veoste logistika on tunduvalt keerukam tsiviil-logistikast, sest see sisaldab sageli ka suurema ohuastmega materjalide vedu nii kodumaal kui ka missioonipiirkonda-des. Seetõttu sõltub kaitseväe logistikakeskuse liikumis- ja veoteenistusest (LVT) enam, kui seda osatakse arvata.

Marek Miil KAPTEN

KAITSEVÄE LOGISTIKA-

KESKUS

56

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

LOGISTIKA

des on siiski mõistlik luua üks vahetult logistikakeskuse staabiülemale alluv struktuuriüksus. Nii loodi LVT praegu-sel kujul taas 2012. aastal.

LVT-s töötab praegu 18 teenistujat: neli liikumise koordineerimise keskuses ning ülejäänud liikumise kontrolli kes-kuses ja sellele alluvas liikumise kont-rolli meeskonnas. Ajalugu on näidanud, et kaitseväe sees on LVT-sse üsnagi kee-ruline teenistujaid värvata. Nimelt ei ole kaitseväes piisavalt vastava kogemuse ja ettevalmistusega sõjaväelasi. Parima ettevalmistusega spetsialistid võib leida hoopis erasfäärist, sest väga head põhi-teadmised annab ülikoolides õpetatav rahvusvahelise tsiviiltranspordikorral-duse eriala. Kuid LVT on leidnud sellest kitsaskohast omalaadse väljapääsu.

Nii värvatakse LVT-sse neid inimesi, kes on hakanud õppustel või sõjalistel operatsioonidel silma nutikuse, peale-hakkamise ja õpivõimega. Kuid värba-misel võib siiski pidada kõige olulise-maks inimeste valmisolekut paindlikuks ja samas väga vastutusrikkaks tööks. Nimelt tähendab teenistus LVT-s alalist valmisolekut lahendada transpordikor-raldusega seotud ootamatusi. Teisisõnu: LVT-s on keegi pidevalt, sõltumata puh-

kepäevadest ja pühadest, valmis keeru-kaid olukordi lahendama.

Teadupärast ei liigu tsiviiltransport ainult kella 8.15st–17.00ni. Samuti võib laevasaadetis ootamatult hilineda ning saabuda sadamasse hoopis teisel ajal, kui seda algselt plaaniti. Kuid laevalt maha-sõitnud laskemoona ja relvadega laetud veoautosid ei saa jätta päevadeks kaile ootama, vaid need tuleb sealt esimesel võimalusel sihtkohta transportida. Kui Afganistanis peatatakse liivatormide tõttu riigisisesed lennud, võib Eestisse tagasiteel olev kaitseväelane jääda maha kõikidest Euroopa-sisestest lendudest. Siin peab kohe sekkuma LVT, kes kor-raldab neile uued lennupiletid ning va-jadusel ka majutuse.

LVT on oma isikkoosseisu välja õppe püüdnud rajada põhimõttele, et iga tee-nistuja peab vajadusel suutma asenda-da võimalikult paljusid oma kolleege. Samuti on seatud eesmärgiks, et kõik teenistujad saaksid teatud perioodi ta-gant süstemaatiliselt täienduskoolitusi. Kaitseväel endal ei ole võimalik pakku-da LVT teenistujatele vajalikku erialast väljaõpet. Samas annab kaitsevägi nii riigisiseste kui ka rahvusvaheliste õp-puste ajal uutele LVT töötajatele või-

malusi praktiseerida ja omandada ko-gemusi mõne LVT-s juba pikemat aega teeninud kolleegi kõrval.

Väga suur abi on LVT-l ka logistika-keskuse logistikakooli tehnikakursus-test, kus õpitakse tundma erinevate transpordivahendite kasutamist ning põhiteadmisi nende remondist ja hool-damisest. Tänu NATO liikmelisusele on võimalik täiendada LVT teenistujate teadmisi NATO koolis Saksamaal Ober-ammergaus ning NATO kommuni-katsiooni ja informatsioonisüsteemide koolis Itaalias Latinos.

Kui Oberammergaus saab omandada põhiteadmisi NATO relvajõudude logis-tika- ja transpordikorraldusest, siis Lati-nos on võimalik õppida väga spetsiifilisi tarkvaraprogramme nagu logistiliste funktsionaalsete teenuste arvestusprog-rammi LOGFAS (Logistics Functional Service) kasutamist.5 LVT liikumise kontrollijaid saab aga õpetada ka trans-pordispetsialistide kursustel Norra ku-ningriigi relvajõududes. Lisaks pakuvad Ameerika ühendriikide relvajõud trans-pordispetsialistide ning lennulaadimise ja ohtlike veoste kursuseid. Samavõrd väärtuslikke täienduskoolitusi pakuvad nii meie enda tehnikakõrgkool, Tallinna

SAC-i programmi lennuk Estcoy-16 varustuse ja meeskonnaga teel Afganistani poole (mai 2013). KAITSEVÄGI

57

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

tehnikaülikool kui ka Tallinna lennu-jaam. Väljaõppe parendamiseks soovib LVT hakata ka osalema rahvusvahelise integreeritud logistikaüksuse (Multi-national Integrated Logistic Unit – MILU) õppustel.

GLOBAALSE HAARDEGA STRUKTUURÜKSUSLVT teeb ühel või teisel viisil igapäeva-selt rahvusvahelisel tasandil koostööd praktiliselt kõikide riikide relvajõudude logistikutega, kellega koos meie üksused maailmas tegutsevad. Kui mõni liitlane tahab näiteks õppuste puhul transpor-tida oma relvastust, varustust või üksu-si Eestisse või läbi Eesti, siis korraldab kogu asjaajamise, lubade taotlemise ning üksuse riiki vastuvõtmise ja välja-saatmise jällegi LVT. Ka on LVT päde-vuses kõikide väljaspool Eestit kaitse-väe üksuste või varustuste transpordiga seotud lepingute ettevalmistamine ning lepingujärgsete kohustuste täitmise jäl-gimine. Seetõttu keskenduksin kahele rahvusvahelisele koostöövaldkonnale, mis annab LVT igapäevasele teenistuse-le globaalse tegevushaarde.

Esimene LVT-le oluline koostöö-partner on Euroopa liikumiste koordi-neerimiskeskus ehk MCCE (Movement Coordination Centre Europe). MCCE on Hollandis paiknev organisatsioon, mis koordineerib transpordivahendite

kasutamist rahvusvahelistel strateegilis-tel vedudel. Tänu MCCE-le on võima-lik vältida majanduslikult ebatõhusaid strateegilisi vedusid, kus mitme riigi relvajõud korraldaksid ühest ja samast kohast kaupade väljavedu pooltühja-de transpordilennukite või -laevadega. Selle asemel on MCCE liikmesriikidel võimalik oma saadetis sihtkohta trans-portida ühe täislaadungis lennukiga.

Näiteks koordineerib MCCE paljusid maa-, mere- ja õhuteede kaudu tehta-vaid strateegilisi vedusid, mis toetavad NATO rahvusvaheliste julgeolekutaga-misjõudude ISAF-i operatsioone Afga-nistanis. Samuti koordineerib MCCE transpordivahendite kasutamist NATO kiirreageerimisjõudude ja Euroopa Liidu lahingugruppide strateegilistel vedudel. Kui LVT-l on vaja korraldada Afganistanist Eestisse mingi saadetis, siis on MCCE kaudu võimalik välja sel-gitada, kas sellel ajavahemikul lendab mõne MCCE liikmesriigi lennuk Afga-nistanist Euroopasse ning kas seal oleks ruumi ka eestlaste kaubale.

MCCE loodi ametlikult 2007. aas-tal. Eesti liitus organisatsiooniga samal aastal.6 Lisaks Eestile kuuluvad MCCE-sse Belgia, Kanada, Taani, Prantsus-maa, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Läti, Holland, Norra, Sloveenia, Hispaania, Türgi, Ühendkuningriik, Luksemburg, Soome, Poola, Rumeenia, Ameerika

ühendriigid, Austria, Portugal, Tšehhi, Horvaatia. Ekslik oleks arvata, et Eesti on üksnes MCCE pakutavate võima-luste tarbija. Vastupidi: ka Eesti pakub liitlastele kasutamata jäänud ruumi oma lepingupartnerite lennukites.

Teine LVT-le oluline koostöövald-kond on NATO strateegilise õhutrans-pordi programm SAC (Strategic Airlift Capability). Programmi eesmärk oli soetada mitme riigi peale ühiselt trans-pordilennukid ning vastavalt osalusele hakata jagama nende lennutunde. Selle programmiga on lisaks Eestile liitunud veel Bulgaaria, Ungari, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rumeenia, Sloveenia, USA, Soome ja Rootsi.

SAC-programmi avatseremoonia toimus 2008. aastal NATO kaitseminist-rite kohtumisel Budapestis. Praeguseks on SAC-i jaoks soetatud kolm C-17 Glo-bemaster III transpordilennukit. SAC-i lennuprogramm annab Eestile võimalu-se liigutada NATO reageerimisjõududes või Euroopa Liidu lahingugruppides osalevaid kaitseväe üksuseid ja tehni-kat ükskõik kuhu üle maailma või neid sealt kiirelt ära tuua. Samuti saab SAC-i lennu tunde kasutada selleks, et vaja-dusel evakueerida kiiresti ja massiliselt Eesti kodanikke võimalikest looduska-tastroofi- või kriisipiirkondadest.

Eestil on igal aastal kasutada 45 transpordilennuki lennutundi7, mida

Logistikakeskuse ülem

Materjaliteenistus Staabiülem Hanketeenistus Logistikapataljon

Staap

Liikumis- ja veoteenistus

(LVT)

Tervisekeskus

Haldusteenistus

Raamatupidamis-keskus

Tugikeskus

Logistikakool

Logistikakeskuse struktuur praegu

58

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

LOGISTIKA

on seni kasutatud peamiselt kaitseväe üksuste viimiseks Afganistani8. LVT igapäevase töö seisukohalt on oluline, et kontaktid nii MCCE kui ka SAC-i prog-rammi liikmesriikidega annavad alati võimaluse erinevate riikide spetsialisti-dega konsulteerida. Näiteks kui on vaja korraldada meie kaitseväe üksuste veda-mist läbi Poola Saksamaale, siis saavad LVT spetsialistid küsida vajadusel es-mast nõu nendes riikides kehtivate pii-rangute kohta vahetult oma poolakatest ja sakslastest kolleegidelt.

Globaalses mastaabis tegutsemises on andnud LVT-le väga hea praktilise kogemuse Afganistani operatsiooni toe-tamine. Nimelt on LVT seotud peaaegu kogu Eesti ja Afganistani vahel toimu-nud inimeste ja materjalide transporti-mise plaanimise ja korraldamisega. LVT vastutab, et õigel ajal jõuaksid sihtkohta nii meie lahinguüksused kui ka nende relvad, varustus, tehnika, laskemoon. Samuti on LVT taganud, et kodumaa ja Afganistani vahel saaksid liikuda meie lahinguüksusi inspekteerivad staabi-ohvitserid, kaitseväe juhataja, kaitsemi-nister, poliitikud ja võitlejatele meele-lahutust pakkuvad muusikakollektiivid.

Iga selline kauba ja inimeste liigu-tamine algab taotlusest, mille esitab LVT-le konkreetne üksus või kaitseväe peastaap. Mida varem ja detailsema in-formatsiooniga sellised taotlused LVT-ni jõuavad, seda efektiivsemalt ehk siis kliendi vajadustele sobivamalt suudab

LVT ka transpordi korraldada. Näiteks on toetuse küsimusel LVT-st vähe abi, kui nädalase etteteatamisega taotletak-se kompaniisuuruse üksuse transpordi korraldamist ühest riigist teise. Taotle-ja peab suutma täpselt kirjeldada, kui palju inimesi, mis varustuse, tehnika, relvastuse, moonaga jne ning millal ja kuhu tahetakse vedada. LVT peab juba transpordi tellimisel arvestama hulga piirangutega. Näiteks: (1) eri riikidel on erinevad seadused, mis reguleerivad sel-lest riigist teise riigi relvastuse ja üksuste läbiviimist; (2) liitlaste pakutavat trans-pordivõimekust saab kasutada üksnes teatud tähtajani; (3) kõik erafirmad ei saa vedada ohtlikke materjale nagu

lõhke ained ja laskemoon; (4) üksiku va-rustuselemendi kullerfirmaga maailma teise otsa saatmine on ebaratsionaalselt kallis; (5) mõne litsentsi ja loa taotle-mine võtab aega kindla arvu päevasid jne jne.9 Need on vaid mõned näited eri aspektidest, millega LVT vedude plaa-nimisel kokku puutub. Siit ka kuldree-gel, mida peaksid järgima kõik staabi-ohvitserid, kes esitavad LVT-le taotlusi: kaasake LVT esimesel võimalusel plaa-nimisprotsessi! Mida varem saab LVT näiteks teada eelseisvatest rahvusvahe-listest õppustest, seda enam on võimalik küsida õppuste korraldajatelt transpordi tagamise seisukohalt olulisi täiendavaid küsimusi. Mida selgem on aga õppu-

Kaitseväe liikumis- ja veoteenistusele pandud ülesanded on fikseeritud kait-seministri 5. aprillil 2012 määrusega nr 4 kinnitatud „Kaitseväe logistika-keskuse põhimääruses”:- plaanida ja korraldada rahvusvahe-lisel sõjalisel operatsioonil osaleva kaitseväe üksuse strateegilist vedu; - plaanida vastuvõtva riigi toetuse tagamiseks liikumist ja vedusid;- plaanida ja koordineerida üksuse ja varustuse liikumist väljasaatmisel Ees-tist väljumiskohas ja saabumisel Eestis-se saabumiskohas ning koordineerida liikumist rahvusvahelise sõjalise operatsiooni alal üksuse või varustuse saabumiskohas või väljumiskohas; - plaanida III liini poolaasta vedusid; - tagada riigipiiri ületava üksuse ja selle varustuse tollivormistus;- korraldada veoste turvalisuse tagamine;- osaleda Põhja-Atlandi lepingu organi-satsiooni logistikaalases tegevuses.

Meie Afganistani viidava tehnika pealelaadimine Suurbritannias AN-124-le. KAITSEVÄGI

MCCE võimaldab liitlastel optimeerida transpordi kasutust: Suurbritannia kuninglike õhujõudude lennuk tõi meie lahinguüksuse otse Tallinna. KAITSEVÄGI

59

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

se korraldajatel LVT informatsiooni-vajadused, seda täpsem ja õigeaegsem on lõpuks ka nende esitatav taotlus LVT-le.

Kuid tõsine proovikivi seoses Afga-nistaniga seisab LVT-l veel ees. Nimelt plaanitakse juba praegu Eesti kontin-gendi Afganistanist väljatoomist. Erine-valt Iraagist, kus sai tugineda Ameerika ühendriikide abile, peab kaitsevägi nüüd iseseisvalt hakkama saama.10 Õige aegne plaanimine eeldab, et aegsasti oleksid langetatud otsused, mida Eestisse tagasi tuua, mida maha jätta või hoopis hävi-tada. Hinnata tuleb, kas materjali oma-hind tasub ära selle tagasitoomise kulud ehk kas Eestis sama asja uuesti ostmine tuleb odavam kui selle asja Eestisse ve-damine. Samas kehtib ka põhimõte, et varustus, mille sattumine vaenulike jõu-dude kätte võiks ohustada meie liitlasi, tuleb Eestisse tuua – seega relvad, eriva-rustus nagu näiteks kiivrid, killuvestid, öövaatlusseadmed jmt. Kuid materjali elutsükli aspektist tuleb ka kaaluda, kas kodumaal peatselt niikuinii mahakan-tavat transpordivahendit tasub tagasi tuua – võib-olla on odavam see juba kohapeal hävitada? Sarnased küsimused tuleb esitada ka laskemoona osas: kas

Kas teadsite, et 2012. aastal korraldas LVT:• Eesti ja Afganistani operatsioonipiir-konna vahel enam kui 120 tonni kauba ja enam kui 1500 reisija transpordi?• Euroopa-siseselt ligi 470 tonni laske-moona ja lõhkeaine ning enam kui 7000 relva transpordi?• Eestis ligi 1800 tonni laskemoona ja lõhkeaine transpordi?• Eestis ligi 80 konvoi eskordi enam kui 100 000 km ulatuses?• Eesti logistilistes sõlmpunktides ligi 600 Eesti kaitseväelase ja enam kui 1000 liitlassõduri vastuvõtmise ning väljasaatmise?

Liitlasüksuste Eestis õigel ajal õigesse kohta jõudmine sõltub paljuski LVT-st (Saber Strike 2013). ARDI HALLISMAA

Liikumis- ja veoteenistuse

(LVT) ülem

Liikumise koordineerimise

keskus (NMCC)

Liikumise kontrolli keskus (MCC)

Juhtkond

Liikumise ja kontrolli meeskond

(MOVCON)

1. G

rupp

2. G

rupp

3. G

rupp

Liikumis- ja veoteenistuse skeem

60

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

LOGISTIKA

1 2012. aastal tunnustati LVT liikumise koordi-

neerimise keskuse tollideklaranti Lauri Lõhmust

sõjaväelogistika kõrgeima tunnustusega –

logistika keskuse teenetemärgiga. Lauri Lõhmusele

anti teenetemärk seoses tähelepanuväärse isikliku

panuse osutamisega kaitseväe tolliprotseduuride

arendamisel ja nende jätkusuutlikkuse tagamisel.

2 Liikumise kontrolli keskus (Movement Control

Centre – MCC).

3 Liikumise kontrollimine (Movement Control –

MOVCON). Sellest ingliskeelsest lühendist tuleneb

sageli kaitseväelaste slängis kasutusel olev sõna

muuverid (liigutajad).

4 Tõenäoliselt esimene kord, kus liikumise

kontrolli meeskondadest ajakirjanduses räägiti, oli

2010. aasta, kui Tallinnas tõmmati Ülemiste järvest

sõjaväelogistikute abil välja sinna kukkunud Poola

transpordilennuk AN-26.

5 Väga lihtsustatuna öeldes on tegu tarkvara-

lahendusega, kus on võimalik jälgida logistikaette-

kannete põhjal käivitatud materjalide liigutamist

erinevate struktuuriüksuste vahel ning teha

siirmisoperatsioone nii riigisiseselt, vastuvõtva

riigi toetuse (HNS) raames kui ka välisoperatsioo-

nidel. Eesti sõjaväelogistika arendusega tegelev

logistikakeskuse logistikakool on seadnud endale

eesmärgiks, et nii logistikakeskuse kui ka maaväe

üksused kasutaksid LOGFAS-i juba 2014. aasta

Kevadtormil. Esimesel võimalusel tahetakse

siduda LOGFAS praegu kaitseväes kasutusel oleva

materjaliarvestusprogrammiga AXAPTA. LVT, kes

on vastutav LOGFAS-i transpordimoodulite (s.o

strateegiliste vedude HNS-iga seotud liikumiste

koordineerimine ja kontrollimine) kasutuselevõtu

eest, plaanib programmi võtta kasutusele 2014.

aasta lõpuks. MILU loodi 2003. aastal eesmärgiga

pakkuda NATO liikmesriikidele alalises valmisole-

kus logistikaüksust.

6 Viimased näited MCCE kasulikkusest on augus-

tist 2013, kui puhkusele saabuv Estcoy-16 toodi

Suurbritannia õhujõudude lennukiga Lockheed

L-1011 TriStar otse Tallinnasse. Septembris 2013

viidi aga Malisse varustust Prantsuse õhujõudude

lennukiga.

7 Võrdluseks: aastas kasutada olevatest 3500 len-

nutunnist kuulub näiteks Ameerika ühendriikidele

1000, Rootsile 550, Poolale 150, Soomele 100,

Ungarile 50 ja Leedule 45 lennutundi.

8 Esimest korda maandus SAC-i programmi trans-

pordilennuk C-17 Ämari lennuväljal 11. novembril

2012. aastal.

9 Ühe merekonteineri ehitusmaterjali rongiga

Afganistani saatmiseks võib kaasneda ligi 30 lehe-

külge kõikvõimalikke veodokumente, tollipabereid,

litsentse, sertifikaate.

10 Viimane logistiline operatsioon Iraagis lõppes

12. aprillil 2009. aastal, kui Eestisse toodi tagasi

operatsioonil „Iraagi vabadus” osalenud Estpla-

rühmade varustus. Eestisse saabunud varustuse

hulgas oli kaks soomustatud veoautot MB Unimog,

veoautode liikuv remonditöökoda, varuosade ladu.

Lisaks toodi Iraagist Eestisse rühma varustust, sh

sidevahendid, riidevarustus ja kuulipildujad. Kogu

saadetis kaalus üle 40 tonni.

11 NATO reageerimisjõud NRF (NATO Response

Force) loodi 2003. aastal integreeritud mere-, maa-

ja õhuväevõimekusi ühendava üksusena täitmaks

Põhja-Atlandi nõukogu ülesandeid. Põhja-Atlandi

nõukogu võib rakendada reageerimisjõude sõjalis-

te ülesannete täitmisel maailma eri paikades.

12 Põhjala lahingugruppi (Nordic Battle Group)

kuuluvad Rootsi, Soome, Norra, Iirimaa ja Eesti.

Põhjala lahingugrupp on üks 18-st Euroopa Liidu

sõjalise kaitsevõime väljaarendamise jaoks loodud

lahingugrupist. Euroopa Liidu lahingugruppide

loomist alustati 2000. aastal, operatsiooniline

valmisolek saavutati 2007. aastal. Euroopa Liidu

lahingugrupid on umbes 1500-liikmelised kiirrea-

geerimisjõudude taktikalised üksused, mis peavad

kuni 15 päeva jooksul olema valmis suunduma

Brüsselist kuni 6000 kilomeetri kaugusel asuva-

tesse kriisikolletesse. Lahingugrupp peab olema

võimeline opereerima konfliktipiirkonnas kuni neli

kuud. EL lahingugruppe võidakse kasutada eel-

kõige ÜRO rahutagamisoperatsiooni toetamiseks

operatsiooni algfaasis või siis olukorras, kus kriisi

suurenedes oleks vaja ÜRO jõude toetada.

odavam on sealses kliimas edasi-tagasi liigutatud laskemoona Eestisse tuua või kohapeal hävitada? Kui Eestis maksab tühi kasutatud merekonteiner kaks kor-da vähem kui siia Afganistanist tühja pruugitud merekonteineri tagasitoomi-ne, siis kas on mõtet kulutada raha kon-teinerite transpordile?

ARENGUSUUNDADESTRääkides LVT tulevikust, tuleb peatu-da kaitseväe kümne aasta arengukaval, mille kontekstis on hea meel tõdeda, et LVT osas on kõik vajalikud otsused õi-geaegselt tehtud. Kõige olulisem muu-datus oligi ülalkirjeldatud põhjustel liikumiste koordineerimise ja kontrolli funktsioonide koondamine ühte logis-tikakeskuse staabiülema otsealluvuses olevasse struktuuriüksusesse. Vastavalt arengukavale saab logistikakeskuse baa-sil loodav toetusväejuhatus endale LVT näol juba valmis struktuuriüksuse, mis on kohe suuteline täitma talle toetus-väejuhatuse uue põhimäärusega püsti-tatavaid ülesandeid.

Suurim muudatus toimub pigem LVT igapäevases teenistuskeskkonnas. Nimelt liiguvad 2014. aastal Tallinnast Marja tänava kaitseväelinnakust ära kõik praegu veel seal paiknevad struk-

tuuriüksused ehk siis logistikakeskuse logistikapataljon, logistikakool ja LVT liikumise kontrolli keskus ja selle mees-kond. Logistikapataljon ja logistikakool saavad endale uhiuued ruumid Ämaris, praeguse lennubaasi territooriumile loodavas kaitseväelinnakus. LVT kõik allüksused koondatakse aga Tallinnas-se Suur-Sõjamäele. LVT paigutatakse konteinerlinnakusse, mis on praegu veel logistikapataljoni käsutuses. LVT Tal-linnasse jäämise otsuse puhul sai mää-ravaks Tallinna ja Ämari lennuväljade, Muuga ja Paldiski sadamate ja raud-teesõlmede lähedus.

LVT on panustanud ja panustab ka tulevikus isikkoosseisuga rahvusvahe-lisse julgeolekualasesse valmisolekusse. 2010. ja 2013. aastal on LVT kümneliik-melised liikumise kontrolli meeskon-nad olnud NATO reageerimisjõudude NRF koosseisus11. 2011. aastal oli sama suur meeskond Põhjala lahingugrupi (NBG) koosseisus.12 Järgmine liikumi-se kontrolli meeskond antakse Põhjala lahingugrupi koosseisu 2015. aastal. See LVT alaline valmisolek sunnib ta-hes-tahtmata isikkoosseisu harjutama, oma varustust parendama ning samas ka õppima suurõppustel liitlaste värs-ketest kogemustest. Lisaks liitlaskohus-

tuste täitmise toetamisele tegeleb LVT ka otseselt rahvusliku riigikaitsega. Ni-melt õpetatakse alates 2013. aastast välja reservsõjaväelogistikuid, kes kriisi- või sõjaajal kuuluvad liikumise kontrolli meeskondadesse. Tegu on logistikakes-kuse logistikapataljonis ettevalmista-tavate reservväelastega, kellele pärast sõduri baaskursuse läbimist õpetatakse erialakursusel, kuidas sadamate ja len-nujaamade kaudu võtta Eestis vastu liit-lasvägede üksusi. Samuti tutvustatakse neile vedudega seotud eeskirju ja prot-seduure, vedude mahtude arvestamist ning seda, kui palju suudavad lennujaa-mad ja sadamad käidelda kaupasid ning võtta vastu reisijaid. Lisaks õpetatakse tulevastele reservväelastele, kuidas kor-raldada ohtlike veoste nagu lõhkeained, laskemoon ja kütuse transportimist, ris-kide ja takistuste hindamist transpordi-sõlmede kasutamisel ja alternatiivsete transporditeede plaanimist. Koolituse praktiliste harjutuste ajal külastatakse ka sadamaid ja lennuväljasid ning har-jutatakse osalemist LVT liikumise kont-rolli meeskonna operatsioonides.

See artikkel ei oleks valminud leit-nant Toomas Pärnpuu ja LVT meeskon-na kaasabita, kellele kuulub autori tänu ja lugupidamine.

61

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

AJALUGU

Eesti vabariigi tekke ja ku-junemise lugu on keeruli-ne, põnev ja kaasahaarav. Omanäoliseks teeb selle asja olu, et eesti soost sõ-javäelased alustasid Eesti

armee loomisega veel maailmasõja ajal ehk märgatavalt varem, kui poliitikud omariikluse mõtet realiseerima asusid. Paraku ei saanud sellest Vene tsaari-armee rüpes sündinud oma sõjaväest keiserliku Saksamaa okupatsiooni tin-gimustes juttugi olla. Seetõttu polnudki meil ajal, mil Eesti vabariik oli välja kuu-lutatud ja pärast Saksa vägede lahkumist oli tarvis oma territooriumi kaitsma asuda, siiski sellist väge, et vaenlasele vastu saada. 1918. aasta 28. novembril alanud Punaarmee pealetung oli algul niivõrd edukas, et juba detsembri kesk-paigaks oli vallutatud ligikaudu pool Eesti maismaaterritooriumist. Riiki kaitsnud vaba tahtlike salgad poleks sel-lele survele enam kaua vastu pidanud. Sestap hakati kiiruga uusi üksusi looma. Kaalul oli ju nii riigi kui ka rahva saatus.

Sellises keerulises olukorras moo-dustasid tolleaegse Eesti spordiseltsi Kalev liikmed vabatahtlikest koosneva löögiüksuse – Kalevlaste maleva. Kuid Kalevlaste maleva kui sõjaväelisele ük-susele nime andnud Kalevi spordiseltsi loomise juured ulatuvad tagasi aas-tasse 1901, kui 24. mail asutas kümme spordi entusiasti Tallinna jalgrattasõit-jate seltsi Kalev1. Pärast asutamiskoos-olekut toimus juba laiema osavõtjate ringiga peakoosolek, kus valiti seltsi ju-hatus ja jagati ka ametid. Nii oli loodud alusstruktuur, mis tagas seltsi kui orga-

nisatsiooni edasise toimimise jätkusuut-likkuse. Pärast mitut juhivahetust valiti 1918. aastal tolleks ajaks juba Eestimaa spordi seltsi Kalev nime kandva orga-nisatsiooni etteotsa tulevase Kalevlaste maleva looja ja ülem Leopold Tõnson2.

AJALOOLINE TAUST1914. aasta 28. juulil alanud Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud sünd-mused lõid 1918. aastaks tingimused mitme endise impeeriumi lagunemiseks ja paljude väikeriikide tekkeks3. Oma rolli mängis siinjuures see, et relvade alla oli mobiliseeritud sadu tuhandeid mehi kultuuriliselt ja poliitiliselt alla su-rutud väikerahvaste seast, kes said sõjas osaledes korraliku väljaõppe, lahingu- ja juhtimiskogemused. See tähendab, et koolitati välja ka hulk ohvitsere, kes olid võimelised reaalses lahingutegevu-ses üksusi juhtima. Kõik see puudutas ka Eestit ja eestlasi. Et juba enne sõda oli küllaltki märkimisväärne arv eestla-si õppinud impeeriumi sõjakoolides, sh kindralstaabi (Nikolai) akadeemias, oli 1918. aasta lõpuks kujunenud välja ka eesti soost meestest arvestatav ohvitseri-de korpus4. Maailmasõja puhkemise ajal teenis Vene väes ühtedel andmetel 117 ja teistel andmetel 140 eestlasest ohvit-

seri. Reservis oli veel 160 eesti soost lip-nikku. 1915. aastal alustati Vene armees ohvitseride kiirendatud ettevalmista-mist ja õige pea ületas eestlastest oh-vitseride arv 2000 inimese piiri. Teada on, et Vene väest tuli Eesti rahvaväkke 2132 ohvitseri. Samuti lõpetasid paljud eestlased, just tänu oma kirjaoskusele, Vene armee õppekomandod ja said all-ohvitserideks. Esimese maailmasõja ajal Vene armees läbitud sõjaline koolitus ja lahinguväljalt saadud kogemus võimal-das Eesti vabariigil luua küllaltki lühike-se ajaga võitlusvõimelise sõjaväe5.

OLUKORD RINDELKui Nõukogude Venemaa sõjajõudu-de ülemjuhataja Jukums Vācietis andis 16. novembril 1918. aastal käsu alustada taganevate Saksa vägede järel ulatuslik-ku pealetungi Soome lahest Ukrainani6 (kuigi esimesed kokkupõrked punas-tega toimusid juba 21. novembril, pee-takse Eesti vabariigi ja Nõukogude Ve-nemaa vahelise sõja alguskuupäevaks 28. novembrit 1918)7, olid just ohvitse-rid, kooliõpilased ja vabatahtlikest kait-seliitlased need, kes rahvuslikust vai-must kantuna esimestena Eesti riigi eest välja astusid8. Lahingutegevuse edene-des tõi paranenud meelsus lippude alla ka mobiliseeritud mehed ja juba jaanua-ris 1919 alustasid Eesti väed vastupea-letungi. Kaalukausiks järgnevate sünd-muste kulgemisel osutus siin kummagi osapoole organiseerituse tase ja toimi-vate struktuuride olemasolu – vaatama-ta pea olematule vastupanule takerdus vaenlase edenemine Eesti territooriumil rohkem kui kuuks (Narvast Aegviiduni liikusid punaste üksused 28. novembrist 1. jaanuarini), mis andis aja ja võimalu-se organiseerida Eesti poolel väeüksusi vastulöögi andmiseks9.

Samas annab olukorra keerukusest aimu kindralmajor Aleksander Tõnisso-ni 1918. aasta 23. detsembri õhtul sõja-ministrile saadetud telegramm: „Sõja-ministrile, Kaitseliit kui organisatsioon, kes maal korda pidama ning röövsal-kade eest kaitsma peab, ei vasta koguni väheselgi mõõdul oma ülesannetele. Kui

Kalevi jalaväepataljoni loomine 95 aastat tagasiKalevi pataljoni ajalugu saab sarnaselt mitme teise Eesti kaitseväe üksusega alguse Vabadussõja ajal 95 aastat tagasi. Üks oluline erinevus on vaid see, et kalevlaste puhul oli olemas juba pea 20 aastat toiminud organisatsioon koos sõjaväelise väljaõppe saanud ja lahingutes karastunud liidritega. See võimaldas Vabadussõjas Kalevlaste malevast kujundada ühe löögivõimelisema üksuse.

Agu Karelsohn KAPTEN

62

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

AJALUGU

püssid ja padrunid kätte saadud, hulgu-vad mehed ümber, püssid seljas, mängi-vad kaitsjate osa ning paugutavad püssi. Suure vaevaga läheb korda neid raudtee vahtimiseks kokku saada. Vahiteenis-tust täidavad nad äärmiselt hooletult, tihti lahkuvad omavoliliselt oma postilt. Kui vaenlane 10–20 versta peale ligi-nend, paneb kogu kaitseliidu organisat-sioon plehku. Praegu seisab meie väe-rind Valgejõe joonel. Ambla kaitseliit on aga juba ammugi kogu omas koos-seisus ühes ülematega, nende seas ka vallavanemad, ära jooksnud. Virumaa kaitseliidul oli 2100 liiget, nendest on praegu ainult kolmkümmend meest al-les jäänud ja needki ainult sellepärast, et eraldi vagunis staabi juures asuvad ning ainult koolipoistest koos seisavad”10. Vaatamata kindral Tõnissoni antud hä-vitavale hinnangule kaitseliitlaste tege-vusele suutis teisest küljest Kaitseliit kui organisatsioon kehvale väljaõppele ja nõrgale distsipliinile vaatamata koonda-da 1918. aasta novembriks tääkide alla 12 000 meest 240 ohvitseri juhtimisel11.

VASTUPANU ORGANISEERIMINEVabatahtlikest moodustatud üksuste vastupanu, vastase enda saamatus ja ka ilmselge organiseerimatus andis Eesti poolele piisava ajalise raami ja seega ka võimaluse olukorra kriitilisusest hoo-limata ilma suuremate komplikatsioo-nideta väga lühikese aja jooksul üles ehitada piisavalt hästi organiseeritud re-gulaararmee. Paralleelselt lahingutege-vusega käis tagalas palavikuline organi-seerimistöö. Otsiti liitlasi (nt 06.12.1918 sõlmiti Eesti ja Vene valgete vahel koos-tööleping, otsiti võimalusi Briti regu-laarväeosade kaasamiseks jne)12, loodi logistilist võimekust ja formeeriti uusi üksusi, isikkoosseis õpetati kiirkorras välja ja paisati kohe ka rindele. Samas ei olnud klassikalises mõistes rindejoont ega kaitseliine olemas, olid ainult üksi-kud kaitsepunktid nagu mõisad, külad, raudteejaamad jms, mille pärast võidel-di. Taktikaliselt oli eestlaste poolt tegu pigem partisanisõja kui millegi muuga13.

Veel keiserliku Saksamaa okupat-sioonivõimu all olles olid ärksamad eesti ohvitserid ja seltskonnategelased tegevad ustavate inimestega kontaktide loomisel ning riiklike varistruktuuride algete loomisel. Just sellise põranda-aluse organiseerimistöö vili oli mitu Vabadussõjast alates esile kerkinud vaba tahtlike üksust, mis kannavad oma traditsioonilist sünniaega uhku-sega praegugi. Juba enne Punaarmee

sissetungi 21. novembril olid Leopold Tõnsoni eestvedamisel kogunenud spordiseltsi Kalev liikmed koosolekule ideega luua Kalevi seltsi baasil eriväe-osa. Vaatamata mõningatele erimeel-sustele liikmete seas jõuti niikaugele, et 16. detsembril toimus Estonia teatri-majas Kalevlaste maleva asutamiskoos-olek, mis päädis 20. detsembril 1918 ajalehtedes ilmunud üleskutsega liituda kõigil vabatahtlikel Kalevlaste malevaga astumaks võitlusse sissetungijate vas-tu14. Samal päeval algas ka Kalevlaste maleva kui sõjaväelise üksuse formee-rimine. Kalevlaste väeüksuse juhiks sai lipnik Leopold Tõnson15, kelle valitsus juba novembri alguses esimeseks Eesti vabariigi piirivalve ülemaks määras16. Kindlasti mängis siinjuures rolli asjaolu,

et lisaks tema enda aktiivsele tegevusele riigi ja väeüksuste loomisel oli ta oman-danud sõjaväelise hariduse Gatšinas ja osalenud maailmasõja ajal ka reaalses lahingutegevuses17.

Tõenäoliselt oli mitmel kalevlasel ja nendega tihedalt seotud intelligentsil Eesti üksuste loomise mõte meeles mõl-kunud juba pikemat aega. Sellest annab tunnistust nii lipnik Leopold Tõnsoni tegevus Eesti sõjaväelaste liidu täitev-komitee esimehena 1917. aastal18 kui ka lipnik Otto Tiefi kuulumine 1917. aastal Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimesse koosseisu19. Reaalse sammuna oma idee elluviimisel oli Leopold Tõn-son pärast piirivalve ülemaks määramist (Leopold Tõnson täitis piirivalve ülema ülesandeid veel 1919. aasta alguseski,

Kalevlaste maleva asutajad (vasakult ltn O. Tief, A. Õunapuu, L. Tõnson, Triumph ja Pommerants) Lasnamäel 1918. a. KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

Kalevlase kaevikus Vidovitsis 1919. a. KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

63

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

olles ise samal ajal ka Kalevlaste maleva ülem)20 moodustanud Kalevi spordiselt-si liikmetest esimese üksuse – piirival-vurite rühma, mis asus teenistusse Aseri kordonis21.

Kui 20. detsembril jõuti nii kauge-le, et alustati maleva formeerimist, siis järgnevatel päevadel astus vastloodud üksusesse hulgaliselt spordiseltsi liik-meid, aga ka palju Tallinna haritlasi. Tänu isiklikele tutvustele ja sõprusside-

metele suudeti saada kokku hulk mehi, (01.01.1919 seisuga oli nimekirjas 12 ohvitseri, 1 sõjaväeametnik ja 165 meest reakoosseisus)22, kelle koostöö sujus nii hästi, et juba detsembri viimastel23 ja jaanuari esimestel päevadel kasutati Ka-levlaste malevat dessantoperatsioonidel Põhja-Eesti rannikul24. Tähelepanuväär-sed on läbiviidud dessandid selle poo-lest, et üksuse formeerimine alles käis ja sisuline väljaõpe meestel puudus.

KALEVLASED. ISIKKOOSSEISTääkide alla oli kogunenud 1. jaanuari 1919. aasta seisuga 178 meest, kellest 50 võitlejat olid nn vanad kalevlased ehk spordiseltsi liikmed25. Kolmest seltsi eestseisuse liikmest, kes teenistusse as-tusid, olid kaks ohvitserid (lpn Leopold Tõnson pataljoni ülemana ja al-ltn Ber-hard Abrams majandusülema ehk täna-päevases mõistes siis S4 ülemana) ning üks eestseisuse liige, hr Harald Normak, asus teenistusse reamehena26.

Tähelepanuväärne on ka see, et ka-levlastena võitlesid oma kodumaa va-baduse eest veel sellised Eesti aja- ja kultuuriloos tuntud isikud nagu näiteks Otto Tief (Eesti vabariigi peaminister 1944)27 ja Ernst Idla (rahvusvaheliselt tunnustatud võimlemispedagoog, keda on peetud ka Eesti võimlemise isaks)28. Samas aga jäid erinevatel põhjustel Ka-levlaste malevast kõrvale mõned tuntud spordiseltsi liikmed. Väeosa loomise vastu olid näiteks omaaegne kuulsus, maratonijooksja Jüri Lossmann (keda heidutas vennatapusõja võimalus)29, aga ka tuntud kergejõustiklased Gustav Kiilim ja Johannes Villemson, samuti kiiruisutaja Christfried Burmeister. Eks erimeelsused tekitasid ka pingeid, mis ei andnud mõnele rahu hiljemgi. Boris

Kalevlaste jalamaakuulajate komando 1919. a. KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

Kalevlased Laagri söögisaalis Männiku jaama juures 1934. a 1. juulil. KAPTEN PRIIT RÖÖBI ERAKOGU

64

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

AJALUGU

Parmi arvates, kes ise oli liitunud patal-joniga 23. detsembril30, ei oleks tohtinud väeosa Kalevlaste maleva nime õigu-poolest kandagi, sest sidemed spordi-seltsiga olid algusest peale väga lõdvad ja katkesid lõpuks täielikult31.

Taolisesse väitesse tuleb suhtuda siiski kriitiliselt, sest ilmselgelt ei vasta see, vähemalt täies ulatuses, tõele. Teada on ju, et üksusega liitus märkimisväär-ne hulk spordiseltsi liikmeid ja pärast Vaba dussõda tegutsesid ellujäänud ak-tiivselt seltsis edasigi, arendades selt-si tegevust ja kujundades niiviisi selle nägu. Samas astus ka spordiselts samme, et Kalevlaste malevaga mitteliitunuid karistada. Näiteks on säilinud väljavõ-te spordiseltsi protokolliraamatust, kus pöörduti Tallinna Gaasi vabriku direk-tori poole: „Praegust rasket aega Eesti riigi elus silmas pidades, kus iga eest-lane kohustatud peaks olema tegelikult riigi kaitsest osa võtma, tegi „Kalevi” eestseisus oma liikmetele kohustuseks „Malevasse” astuda, et ühiselt vaenlaste vastu välja astuda. Leidub aga veel kül-lalt neid, kes küll „Kalevi” liikmed on, kui oma väiklastele huvidele andudes praegusel ajal väärt ei ole kalevlase nime kanda. Üks niisugustest on praegu teie teenistuses olev „Kalevi” liige Kristfried Burmeister, noormees, kellel häbi peaks olema nüüd kusagil „sooja koha” peal istuda, kellel ka kohusetunne peaks rin-dus olema isamaa vastu, nüüd kus kõik sõjariistus välja astuvad ja valmis on ka oma elu isamaa eest ohverdama, kui seda tarvis peaks olema. Kristfried Bur-meistri kõrvale hoidmist mõistan mina kõige valjemalt hukka ja saan selle koh-ta kõigi „Kalev”laste ees välja astuma, et sarnased isamaa äraandjad „Kalev”laste nimekirjast maha saavad kustutatud. Ühtlasi palun Teid kõigi eelpool too-dud põhjendusi silmas pidades, teda ametist viibimata tagandada. Loodan, et tema asemel Teil korda läheb kedagi teist ametisse palgata, kes sellesamase töö ära teeks. „Kalevlaste Maleva” Pää-lik. L. Tõnson”.32 Seega võib tõdeda, et vaatamata mõningatele erimeelsustele suutsid spordiseltsi liikmed eestseisuse juhtimisel väeosa siiski asutada ja isik-koosseisuga mehitada.

FORMEERIMINE. ESIMESED PÄEVADEsimestel päevadel, kui formeerimi-ne oli alles algstaadiumis, toimusid kogunenud isikkoosseisule Tallin-na reaalkoolis ka esimesed õppused. 22. detsembril asutati Kalevlaste ma-

leva 1. rood, mis koosnes kahest rüh-mast. Esimese rühma ülemaks määrati lipnik Johannes Triumph ja teise rüh-ma ülemaks lipnik Konstantin Pom-merants. Samal ajal jätkusid õppused nii Seewaldi metsas kui ka reaalkooli territooriumil. 27. detsembril kell 20 toimus dessantoperatsioon Loksa ran-da, mille käigus puhastati laevade tule-toetusel kolmeverstane rajoon vaenlas-test. Dessant osutus niivõrd edukaks, et suudeti vangistada vaenlase pataljoni-ülem koos laekuriga. Saagiks saadi ka üks hobune, u 15 000 rubla, mahorkat ja muud kraami. 28. detsembril, pime-duse saabudes, sõideti laevadega ta-gasi Tallinnasse. Kalevlased kaotusi ei kandnud.

Järgmine dessantoperatsioon algas juba 30. detsembril, mil sihikule võeti Tsitre rand. 31. detsembril saadeti des-santgrupp laevade suurtükitule toetusel maale. Operatsiooni käigus puhastati nii Tsitre rand kui ka Loo mõis vaenlas-test. Esimest korda jäädi ka ise vaenla-se suurtükitule alla. Kaotusi kalevlased seekord õnneks ei kandnud ja pärast edukat operatsiooni seilati seegi kord pimeduse saabudes laevadega Tallinna poole tagasi. Uus aasta võeti vastu lae-vadel, mis tähendab, et tagasi Tallinna jõuti 1. jaanuaril 1919.

Kuid juba 2. jaanuari hommikul kell 8.30 alustati 127 mehega 1. jalaväepol-gu koosseisus küüthobustel liikumist mööda Narva maanteed rindele33. Sama päeva õhtul vaatas kindral Aleksander Tõnisson ka maleva üle. Kindral Tõnis-son pidas ülevaatuse käigus kalevlastele kõne, milles nentis, et „meie nõrgad ja varustamata roodud taganevad pea-ae-gu vastupanuta, olgugi, et vaenlase jõud suured ei ole”. Tema pealootus olevat kalevlaste vabatahtlikkude salk. Kui me (s.o kalevlased) ka paigal püsime, siis võime mõne päeva pärast, kui Soome abiväed kohale jõuavad34, pealetungimi-sele üle minna. Pärast ülevaatust asusid roodud positsioonidele (1. rood Val-kla mõisa lähedale ja 2. rood Rummu mõisa)35.

Järgmise päeva ehk siis 3. jaanua-ri õhtul saadeti 2. rühm lpn Otto Tiefi juhatusel 1. polgu 14. roodu toetuseks Külmallika küla juurde, sest 14. rood oli punaste survel sealt välja taganenud. Kalevlased jäid esialgu positsioonidele küla serva, et siis hommikul, enne val-get, olukorda uurida. Luure käigus sel-gus, et küla on tühi ja kalevlased koos 14. rooduga marssisid asulasse sisse. Petteks seati üks jaoskond (jagu) ka-

levlasi valvetõkkesse külaveeres olevas-se metsavahi majja. Külmallikalt tegid kalevlased 5. jaanuaril luuret Rehatse külasse, mis kohe ka enda kontrolli alla võeti. Küla taga toimus kokkupõrge eemalduva vaenlasega, mis lõppes ka-levlaste poolel ohvriteta.

Rehatse äravõtmisega loodi side 1. polgu 13. rooduga. Küla anti 14. roo-dule üle ja kalevlaste allüksused suun-dusid ise tagasi Külmallikale. 6. jaanua-ril ühendati vahepeal eraldi tegutsenud kalevlaste rühmad, sest oodata oli Ees-ti vägede pealetungi algust Kuusalu suunas.

PEALETUNG. VÕITLUSED KUNI NARVANIPealetung algas 7. jaanuari hommikul kell 3 ja juba enne valget oli Kuusalu kirik ja Kiiu mõis kalevlaste käes. Puna-sed taganesid vastu hakkamata. Tõenäo-line on, et nad olid saanud öösel vangi langenud luurajalt (Hugo Bachmann) teada Soome vabatahtlikest koosneva-te üksuste kohalejõudmisest rindele36. Igatahes vältas vaenlaste tagaajamine õhtuni, mil kalevlased Kursile jõudsid ja sinna end ööseks sisse seadsid. Öö-sel oli luurajatel veel väike kokkupõrge punastega, kuid kaotusi kalevlased ei kandnud37.

Pealetung jätkus 8. jaanuaril, 2. rüh-mal oli pealik Tiefi juhatusel Liiva kõrtsi juures tulevahetus punastega, kes aga kohe taganesid. Punaseid taga ajades jõudsid kalevlased läbi Sigula küla õh-tuks Matsi Peetri külasse, kuhu ka öö-seks jäädi. Järgmisel päeval, s.o 9. jaa-nuaril, said kalevlased Suru külas olles isikkoosseisu näol täiendust ja punaste tagaajamine jätkus. Samal ajal formeeri-ti üksus ümber. Esimese salga ehk roo-du pealikuks jäi edasi ltn Otto Karell, teise uuesti formeeritud salga (roodu) ülemaks määrati lpn Otto Tief. Kerged kuulipildujad koondati roodudest ise-seisvaks tehniliseks rooduks pealik An-ton Õunapuu38 juhatuse alla. Üleüldine juhatus jäi pataljoni ülema lpn Tõnsoni kätte.

Järgnevatel päevadel jätkus tagane-va vaenlase kannul kiire liikumine ida poole. Nii jõudsid kalevlaste luurajad 12. jaanuari öösel esimeste hulgas Rak-veresse. Hommikul marssisid kalevla-sed lauluga läbi linna ja jätkasid pärast lõunat punaste tagaajamist kuni Uhtna mõisani. Sinna jäädi ka ööseks. Tagaaja-mine jätkus koos mõningate kokkupõr-getega kuni 16. jaanuarini. Kümne päe-vaga olid kalevlased võtnud koos teiste

65

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

Eesti üksustega tagasi peaaegu kogu Põhja- ja Kirde-Eesti.

ESIMENE SUUREM LAHINGEsimene suurem lahing toimus 16. jaa-nuaril Järve külas, kui punaste madruste dessantsalk asulast välja löödi. Lahingus osalesid 2. rood ja üks rühm 1. roodust. Samal ajal toimus 1. roodu ühel osal kokkupõrge punastega Saka küla all. La-hing Järve–Saka joonel oli nii äge, et ka-levlased kaotasid kokku paarkümmend meest surnute ja haavatutena. Lahingus langes kaheksa meest, järgmisel päeval suri haavadesse veel kaks meest. Haava-ta sai 11 meest. Teiste seas said haavata ka pataljoni ülem lpn Tõnson, tehnilise roodu pealik Õunapuu ja ltn Riisen-berg. Suurte kaotuste tõttu olid kalevla-sed sunnitud videvikus külast lahkuma. Et pataljoni ülem oli haavata saamise tõttu rivist välja langenud, võttis kalev-laste juhtimise üle ltn Otto Karell39.

Järgmisel päeval, s.o 17. jaanuaril, läks lpn Tief luurajatega tagasi Järve külla, mis leiti tühi olevat. Punased olid öösel lahkunud ja kalevlased jät-kasid kiiret edasimarssi. 18. jaanuaril jõuti Vaivarasse, kus oli teadete koha-selt oodata lahingut. Luure andmetel oli vaenlane Vaivara mägedes posit-sioonidele asunud. Kuid juba õhtul tuli teade, et punased on saatnud 1. polgu 14. roodu juurde läbirääkijad teatega, et nad alla annavad. Tõesti andis terve polk, ligikaudu 600 tikku40, koos kogu varustusega end vangi. Tõenäoliselt oli allaandmise põhjus nii see, et punaste peamise taganemistee Laagna mõisa juurest lõikasid soomlased läbi kui ka see, et mehed olid pärast pikka page-mist ja suurt kaotuste seeriat sõdimisest lihtsalt tüdinenud41.

Sama päeva õhtul aga saabusid tea-ted, et Laagna juures käivad vihased võitlused. Kalevlased saatsid soomlaste-le appi lpn Tiefi ühe rühmaga. Aga kui mehed öösel Laagnasse jõudsid, selgus, et dessantgrupp oli juba tunni eest pu-naseid taga ajades Narva poole liikunud. Lpn Tief saatis sidemehe dessantgrupile järele, kes hommikul tagasi jõudes an-dis teada, et Narva on soomlaste kätte langenud42. Kalevlased jõudsid Narva 19. jaanuaril ja 20. jaanuaril marsi-ti pidulikult läbi linna. Seejärel liiguti 21. jaanuaril Narva-Jõesuusse, kus ühes 13. rooduga 1. polgust jõe valve enda kätte võeti. Samal päeval saabus lisaks postile Tallinnast ka täienduseks rühma jagu mehi järele43. Sellega oli saanud üks etapp kalevlaste sõjateest läbi.

Allikaviited:

1 J. Maidlo. Kalev. Läbi sajandi. Liidrid. Tallinn

2012, lk 15.

2 Sealsamas, lk 20.

3 Iseseisvuse kuulutas välja Ukraina

07.11.1917, Soome 06.12.1917, Leedu

16.02.1918, Eesti 24.02.1918, Tšehhoslo-

vakkia 28.10.1918, Ungari 31.10.1918, Poola

11.11.1918 ja Läti 18.11.1918.

4 I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest

Eesti iseseisvuseni. Tallinn 2004, lk 590.

5 T. Karjahärm. Ida ja Lääne vahel. Eesti–Vene

suhted 1850–1917. Tallinn 1998, lk 222-223.

6 M. Harjula. Eesti 1914–1922. Maailmasõda,

revolutsioonid, iseseisvumine ja Vabadussõda.

Tallinn 2011, lk 146.

7 R. Rosenthal. Loodearmee. Tallinn 2006, lk 52.

8 I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest

Eesti iseseisvuseni. Tallinn 2004, lk 593.

9 Sealsamas, lk 538.

10 A. Trei. Unustatud rügement. Tallinn 2010,

lk 45.

11 T. Karjahärm ja V. Sirk. Vaim ja võim. Eesti

haritlaskond 1917–1940. Tallinn 2001, lk 163.

12 R. Rosenthal. Loodearmee. Tallinn 2006, lk

58. R. Rosenthal, Eesti vabariigi juhtkonna vä-

lispoliitiline ja sõjaline strateegia Vabadussõjas

1918–1920. Tuna 2013, nr 3 (60), lk 36-37.

13 A. Trei. Unustatud rügement. Tallinn 2010,

lk 95.

14 http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3

&showset=1&wholepage=suur&pid=s273726

&nid=266023.

15 ERA f. 556, n. 1, s. 5, lk 6.

16 www.politsei.ee/et/organisatsioon/

politsei-ja-piirivalveamet/ajalugu/

piirivalve-ajalugu.

17 J. Maidlo. Kalev. Läbi sajandi. Liidrid. Tallinn

2012, lk 48-49.

18 Sealsamas, lk 47.

19 V. Lokk. Eesti rahvusväeosad 1917-1918.

Formeerimine ja struktuur. Tallinn 2008, lk 183.

20 ERA f. 556, n. 1, s. 1, lk 12.

21 J. Maidlo. Kalev. Läbi sajandi. Liidrid. Tallinn

2012, lk 48.

22 ERA, f. 556, n. 1, s. 4., lk 1–6.

23 J. Aro. Kalevi Üksik Jalaväepataljon 20-aasta-

ne. 20.12.18–20.12.38. Sõdur 1938, nr 50–52,

lk 1280.

24 Eesti Vabadussõda 1918–1920 I osa. Tallinn

1937, lk 308.

25 ERA, f. 556, n. 1, s. 5, lk 6.

26 Sealsamas, lk 2.

27 P. Pillak. Otto Tief ja tema valitsus. Tuna

2005, nr 1 (26), lk 150–153.

28 www.idlaselts.ee/index.php/ernst-idla.

29 M. Kröönström. Kaptenite ja leitnantide

sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas

1918–1920. Tallinn 2010, lk 45.

30 ERA, f. 556, n. 1, s. 5, lk 5.

31 M. Kröönström. Kaptenite ja leitnantide

sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas

1918–1920. Tallinn 2010, lk. 45.

32 ERA, f. 556, n. 1, s. 2, lk 8.

33 J. Aro. Kalevi Üksik Jalaväepataljon 20-aasta-

ne. 20.12.18–20.12.38. Sõdur 1938, nr 50–52,

lk 1280.

34 S. Zetterberg. Viron Historia. Helsinki 2007,

lk 507.

35 ERA f. 556, n. 1, s. 5, lk 7.

36 M. Harjula. Eesti 1914–1922. Maailmasõda,

revolutsioonid, iseseisvumine ja Vabadussõda.

Tallinn 2011, lk 168.

37 J. Aro. Kalevi Üksik Jalaväepataljon 20-aasta-

ne. 20.12.18–20.12.38. Sõdur 1938, nr 50–52,

lk 1280.

38 Anton Õunapuu oli Tallinna reaalkooli

turnimisõpetaja ja just tema eeskuju oli see,

mis innustas Tallinna reaalkoolis õppinud

E. Idlat valima võimlemispedagoogi karjääri

(www.idlaselts.ee/index.php/ernst-idla).

39 ERA f. 556, n.1, s. 4, lk 24.

40 Tikkude all mõeldakse siin mehi ehk siis

isikkoosseisu, kes kandsid vintpüsside küljes

tikusarnaseid tääke.

41 Sealsamas, lk 26.

42 Sealsamas, lk 27.

43 Sealsamas, lk 28.

KALEVLASTE VAIMVaatamata sellele, et Kalevlaste maleva pataljoni kui sõjaväelise üksuse loo-misega kaasnesid spordiseltsi liikmete seas mõningad erimeelsused, võib siis-ki väita, et kalevlased erinesid teistest nn tavalistest jalaväeüksustest kõrge enesehinnangu ja tugeva ühtekuuluvus-tunde poolest. Sarnaseid üksusi oli Eesti rahvaväes Vabadussõja ajal teisigi (nt scoutsid, kuperjanovlased, Sakala parti-sanid), kuid üks oluline erinevus oli see, et kalevlaste puhul oli olemas juba pea 20 aastat toiminud organisatsioon koos sõjaväelise väljaõppe saanud ja lahingu-

tes karastunud liidritega. Hästi toimiv organisatsioon ja karismaatilised liidrid suutsid sulandada üksteist väga häs-ti tundvate nn vanade kalevlastega ka uued tulijad. Nii kujunes Vabadussõjas Kalevlaste malevast väga lühikese ajaga üks löögivõimelisemaid üksusi terves Eesti rahvaväes. Erilisuse oreool jäi neid saatma kuni sõja lõpuni ja omaaegsete kalevlaste mõju ulatus veel aastaküm-nete tahagi. Kalevlaste mõjukust tõestab seegi, et Kalevi jalaväepataljon oli üks nendest Eesti kaitseväe üksustest, mis taastati esimeste seas ja mis hoiab oma lippu kõrgel ka aastal 2013.

66

SÕD

UR N

R 6 (75) 2013

ARVUSTUS

Pärast Rein Helme lahku-mist, kes jättis meile kaks suurepärast raamatut „1812. aasta Eestis ja Lätis: monograafia” ning Barclay de Tolly eluloo, on ajastu-

huviline pidanud kas uurima võõrkeel-seid raamatuid või piirduma peamiselt tõlgitud Napoleoni elulugudega, mida on meil ilmunud kolmelt autorilt: Emil Ludwigi oma aastal 1924 ja 1996, Jevge-ni Tarlelt 1964 ja Frank McLynnilt 2002.

Seekord on sõjaajaloohuviline kolo-nel Aivar Jaeski ja kirjastus Grenader üllitanud tõsise teose „Napoleoni mars-salid”. Raamat ei anna ainult 26 marssali elulood, vaid käsitleb erinevates peatük-kides ka Prantsuse keiserliku armee eri tahke – erinevaid väeliike, relvastust, toitlustamist ja hobustesse puutuvat. Lugeja saab oma ajastu kuulsaimast ar-meest ja tolleaegsest sõjapidamisest kui mitte ammendava, siis igal juhul põhja-liku ülevaate.

Prantsusmaa marssal (Maréchal de France) on sõjaväeline aunimetus, mida antakse selle maa kindralitele silma-paistvate saavutuste eest. 1857. aastal kinnitatud kriteerium marssalisaua saa-jale on armee võidukas juhtimine lahin-gus. Tänapäeval ei ole sellise auastme väärilist meest juba kaua olnud. Viima-ne Prantsusmaa marssal Marie-Pierre Koenig (kes sai marssalitiitli pärast sur-ma) lahkus meie hulgast aastal 1970.

Tiitel kaotati Prantsuse revolutsiooni päevil (1793), kuid selle taastas 11 aastat hiljem (1804) Napoléon I, kes kuulutas end samal aastal Prantsusmaa keisriks. Siinkohal märgime, et tiitel küll taastati, kuid kandis nimetust keisririigi marssal (Maréchal d’Empire).

Napoleoni marssaleid oli kokku 26. Esimesed said oma marssalisaua kät-te 1804. aastal, viimane aga 1815 enne Waterloo lahingut. Nende meeste kohta saame teada kõikvõimalikke huvitavaid detaile: lisaks päritolule ja sõjaväeteenis-tuse nüanssidele ka näiteks nende hüüd-nimed, perekonnaseisu ja laste arvu. Marssaliauastmega mehed olid küllaltki erinevad: kui mõni neist on küllaltki tuntud ka väljaspool asjahuviliste ring-kondi nagu Michel Ney, Joachim Murat, Louis-Nicolas Davout või Rootsi kunin-

gaks saanud Jean-Louis Bernadotte, siis sellised nimed nagu Jeannot de Moncey, Kellermann ja Sérurier ei ütle just palju ka Napoleoni austajatele.

Kindlasti kasutas keisriks saanud Napoleon marssalistaatuse kehtestamist 1804. aastal selleks, et võita uusi liitlasi, vaigistada oponente ja muidu kadedaid. Marssalite nimetamine oli tark samm ka ohvitseride ja kindralite motiveerimise koha pealt. Kindlasti innustas marssali auastme taastamine pikast sõdimisest (Prantsusmaa sõdis praktiliselt vahe-ajata 1792‒1815) väsinud kindraleid ja pani neid paremini üksusi juhtima. Marssalkonna loomine oli revolutsioo-niga kaotatud Prantsusmaa aadliseisuse taastamise olulisi etappe. Lisaks tõsteti sõjaväelaste hulgast 23 meest hertso-giks, 193 krahviks, 648 paruniks ja 117 rüütliks. Tiitliga koos käis maaomand ja raha. Ei unustatud ka kindraleid: 824 kindrali vahel jaotati 16 miljonit Prant-suse franki ja 1261 autasu.

Marssalite hulgas oli lisaks võime-katele taktikutele edukaid jala- ja rat-saväekomandöre, häid staabijuhte ja sõjaväeorganisaatoreid, aga ka üsna küsitavate võimetega tegelasi, kes auast-me said erinevatel poliitilistel või muu-del mitte sõjalistel põhjustel. Siiski peab mainima, et oma sugulasi Napoleon marssalisauaga ei premeerinud.

26-st Prantsusmaa marssalist suri enamik (18 meest) siiski kõrges eas loomulikku surma. Vaid kolm langes lahingus, kaks mõrvati (Brune rojalisti-de ja Mortier vabariiklaste poolt), kaks

hukati ja üks hukkus kahtlase õnnetus-juhtumi või enesetapu tagajärjel. Üks marssalitest oli poolakas – kuningasoost Józef Poniatowski, veel viis meest olid aadlisoost, kuid see ei takistanud neil revolutsioonilise Prantsusmaa sõjaväes edukat karjääri tegemast.

Sellega seoses ongi võib-olla huvitav mainida tervet hulka andekaid Prant-suse kindraleid, kellest mitmel põhjusel marssaleid ei saanud. Mõni neist langes lahingus või sõjakäikudel enne 1804. aastat (Lazare Hoche, Louis Desaix, Barthélemy Joubert, Jean-Baptiste Klé-ber) või olid Napoleoni konkurendid (Jean Moreau, Charles Pichegru).

Üks marssalitest nägi ära ka „Suure” Napoléon Bonaparte’i „väikese” venna-poja Napoléon III võimuletuleku. See oli Auguste Marmont, kes suri 3. märt-sil 1852. aastal 78-selt. Kõige vanemaks elas aga François-Christophe Keller-mann, kes suri 85-aastaselt. Uus keiser jätkas traditsiooni ja tema sõjaväes oli kokku 19 marssalit.

Uus teos kaunistab kindlasti Eesti sõja ajaloohuviliste raamaturiiulit.

Väärikas täiendus Napoleonica austajatele

Hanno Ojalo EESTI AKADEEMILISE SÕJAAJALOO SELTSI ESIMEES

Aivar Jaeski «Napoleoni marssalid»Kõvad kaaned, 224 lk .Kirjastus Grenader, 2013

PARIM JUHTIMISKOOLITUS

LIIDRITELE

EESTI RESERVOHVITSERIDE KOGU JA LAHINGUKOOL KUTSUVAD

LISAINFO WWW.EROK.EEVÕI TELEFONIL 508 6355

VABATAHTLIKE RESERVOHVITSERIDE

KURSUSED 2014

sõduritele ja allohvitseridele. TERASEST SÕBER

RASKEKUULIPILDUJA BROWNING.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts