Graafikakursus (kõrgtrükitehnika)

Mis on graafika?Üldises klassifikatsioonis kuulub graafika koos maalikunsti ja skulptuuriga kujutava kunsti valdkonda. Graafika põhilisteks väljendusvahendiks on joon ja pind. Graafika mõistet kasutatakse laiemas ja kitsamas tähenduses:

·koondnimetusena kõikide joonistamisvõimaluste ja sel teel loodud kujutiste kohta;

·sünonüümina kunstilisele trükigraafikale.

Graafika tekkis vajdusest reprodutseerida mitmesuguseid tekste (näiteks pühakiri, kalendrid) ja pilte(pühakute pildid, piltsõnumid, mängukaardid jms), mis leidsid tarbimist laiades rahvahulkades. Graafika mõistega koos tuleb käsitleda ka trükikunsti mõistet, selle all mõeldakse trükise: raamat, plakat, postkaart, mark vms valmistamise oskust. Siia kuuluvad trükikirja valik, trükilao suurus, ja proportsioonide määramine, illustratsiooni ja teksti vahekord, paberi valik, värv jne. Klassikalises mõistes mõeldakse graafika all kunstilist paljundustehnikat. Graafik valmistab trükivormi, millest võib saada arvukalt tõmmiseid, ja tänu sellele on graafika laiemalt levinud kui maal või skulptuur.

Kunstiline trükigraafika ja trükikunst on omavahel seotud trükitehniliste menetluste kaudu. Nii graafikas kui ka trükikunstis kasutatavaid tehnikaid jaotatakse 4 suuremasse rühma:

1. Kõrgtrükk – Trükivorm on reljeefne. Värv kantakse kõrgematele pindadele, milledelt võetakse jäljend kas pressiga, käsitsi hõõrudes või templina vajutades, olenevalt trükivormi suurusest. Kõrgtrükitehnikateks on näiteks puulõige, linoolõige, puugravüür, tsinkklišeetrükk jne

2. Sügavtrükk – Trükivorm on samuti reljeefne. Värv hõõrutakse trükivormi süvistesse, milledest võetakse tõmmis niisutatud paberile pressi abil. Sügavtrükitehnikateks on kuivnõel, vasegravüür, mezzotinto; ofort, pehmelakk, akvatinta, reservaaž, lavii jne

3. Lametrükk – Trükivorm on tasapinnaline. Värvi jagunemine toimub rasva ja vee vastastikuse tõukamise põhimõttel, kus rasvased pinnad võtavad värvi külge, märjad pinnad mitte. Trükkimine toimub spetsiaalse pressi abil. Lametrükitehnikateks on kivitrükk e. litograafia, ofsettrüki eri variatsioonid jne

4. Võrktrükk – Trükivormiks on raamile pingutatud võrk, mittetrükkivate osade moodustamiseks kaetakse võrgu vastavad osad kihiga, mis värvi läbi ei lase. Värv surutakse läbi võrgu elastse raakliga. Võrguna saab kasutada siidi, kapronit, metallvõrku jne

Erinevate trükitehnikate mitmekesisus ongi graafika rikkuseks. Igal tehnikal on oma väljendusjõud ja nad pakuvad rohkesti võimalusi eksperimenteerimiseks ja uute väljendusviiside leidmiseks. Tänapäeval on graafikas võetud kasutusele ka uusi paljundusvõimalusi näiteks nn valgustrükk, digitrükk jms

Sissejuhatus kõrgtrükitehnikasse

Nii nagu kõndimine rannaliival, jätab iga tegu endast jälje, olgu siis lühemaks või pikemaks ajaks. Just praegu olete astumas mööda jälgi, mis kajastavad inimeste otsinguid ja kulgemisi trükitehnikate vallas. See tee on kindlasti olnud kohati huvitav ja lõbus, kuid nii mõneski kohas kahtlemata käänuline ning konarlik.

Käesolev õppematerjal tutvustab iidset paljundustehnikat kõrgtrükki ning selle mitmekülgseid kasutamisvõimalusi nii paberil kui ka kõikvõimalikel muudel materjalidel. Kõrgtrüki rakendamine tarbekunstis on üks näide eri kunstiliikide loovast ühendamisest ja kindlasti aitab selle võimalustegatutvumine kaasa terviklikuma kultuuripildi kujunemisele. Idee õppematerjali koostamiseks hakkas idanema ühel Eesti Rahva Muuseumi näitusel, kus olid välja pandud vanad tekstiilitrükipakud ning neilt võetud kanganäidised. Kunstniku ja graafikuna valdas mind ühteaegu üllatus ning äratundmisrõõm – kas pole pakkudega tekstiilile trükkimine olemuselt sama, mis vanima graafikatehnikana tuntud puulõige? Näitusest inspireerituna hakkasin sihipäraselt oma õpilasi innustama trükkimisel kasutama alusena lisaks paberile muidki materjale. Kuivõrd valmiskujul kirjandust polnud kuskilt võtta, asusin oma sõnade kinnituseks ja veenmisjõu suurendamiseks otsima põnevaid näiteid elust. Tükk-tüki haaval, mitmeid ja mitmeid raamatuid ning internetimaterjale uurides ja n-ö lahtiste silmadega ringi käies õnnestuski koguda hulk tehnikate kirjeldusi ning näidiste fotosid ajaloost ja tänapäevast. Kogunenud kilde süstematiseerides, nende hulgast valides ja üldistades valmiski õppematerjal, millega praegu tutvute. Loodan südamest, et valminud õppematerjal on kõigile kunsti- ja käsitööhuvilistele abiks kõrgtrükitehnikate võimaluste avastamisel. Selle arhailise tehnikaga loovalt katsetades saab teha pilte, musterdada tarbeesemeid, ilmestada oma kodu või näiteks kasvõi valmistada kingitusi sõpradele. Trükk on tore!

Kõrgtrükk – nii graafika kui ka trükikunst

Traditsiooniliselt oleme harjunud pidama kõrgtrükki üheks graafika tehnikatest, graafikat ennast koos maalikunsti ja skulptuuriga lugema aga nn kujutava kunsti valdkonnaks. Kui maalikunsti peamine väljendusvahend on värv, skulptuuril vorm, siis graafikat iseloomustab joon. Graafika mõiste laiemas tähenduses haarab endasse kõik joone (k.a joonistamise) abil loodud kujutised; graafika all kitsamas tähenduses mõtleme aga trükitehnikate abil tiražeeritud joonistusi.

Graafika ja trükikunst tekkisid sajandeid tagasi vajadusest paljundada laiadele rahvahulkadele pühakute pilte, piiblitekste, valitsejate määrusi ning aabitsat, aga ka näiteks mängukaarte ja kalendreid. Tänapäeva graafikal ja trükikunstil on ühine aluspõhi, nad mõlemad on välja kasvanud vanimast paljundusvõttest – kõrgtrükitehnikast. Mõlemale loob aluse selleks otstarbeks valmistatud trükivorm, millest saab võtta arvukalt jäljendeid. Just eri trükimenetlused oma väljendusjõuga kujutavad endast graafika suurimat rikkust, pakkudes rohkesti katsetamisvariante ning võimalusi uute väljendusviiside leidmiseks. Traditsiooniliselt jaotatakse nii graafikas kui ka trükikunstis kasutatavaid trükkimisviise kolme või nelja suuremasse rühma, milleks on kõrgtrükk, sügavtrükk, lametrükk ning neile viimasel ajal lisandunud võrktrükk (siiditrükk).

Kõrgtrüki puhul tehakse kujutis plaadile reljeefselt. Värv kantakse plaadi kõrgematele osadele, mis saavadki jäljendit jätvateks pindadeks, madalamad kohad jäävad trükkimisel paberikarva. Trükitakse enamasti spetsiaalse pressi abil, aga on võimalik saada tõmmis ka käsitsi, hõõrudes plaadile asetatud paberi tagakülge. Reljeefseid pindu on võimalik tekitada olenevalt materjalist kas sisse lõigates, põletades, söövitades või peale liimides, tilgutades jne. Trükivorme saab valmistada puidust, linoleumist, metallist, plastikust, papist, tekstiilitükkidest, silikoonist, väiksematest lamedaks pressitud esemetest ja paljust muust. Ajalooliselt tuntud tehnikad on puulõige, linoollõige,tinalõige, metallklišeetrükk (tsinkograafia) jne.

Kõrgtrükitehnika ajaloost

Trükitehnikad, mida tänapäeval hästi tunneme, ei ole tekkinud tühjale kohale. Kunstiliikide juured

https://moodle.e-ope.ee/mod/glossary/showentry.php?courseid=1572&concept=linooll%C3%B5ige

on aegade algusest arenenud üheskoos inimestega, seejuures üksteist toetades ja vastamisi kasutadesning laenates üksteise võtteid. Alljärgnevalt käsitletakse kõrgtrükitehnika arengut juba alates paberieelsest ajast, mil seda kasutati kõikvõimalikel materjalidel ja mitmesuguste tarbeesemete kaunistamiseks. Paberi leiutamine avardas oluliselt kõrgtrüki võimalusi – hulgi hakati valmistama raamatuid, mängu- ja maakaarte, kalendreid, lauamänge, pühapilte jmt. Koos inimeste järjest suurenevate vajadustega on kõrgtrükitehnoloogia areng teinud sajanditega pika sammu ning sellest on saanud tänapäeva suurtootmises oluline tehniline võte, millega peab arvestama tööstustoodangu disainimisel. Pilguheit minevikku näitab siiski, kui lihtsalt on asi alguse saanud ja et alati polegi vaja keerukaid seadmeid. Kõrgtrükitehnika viljelemine on jõukohane igaühele.

Enne paberit

Kõrgtrüki kui inimkonna ajaloo ürgseima paljundustehnika juured ulatuvad oletatavasti aega, mil inimene avastas, et samamoodi, nagu jalg jätab jälje pehmele pinnasele, saab jätta ka tahmaseid või poriseid käejälgi kividele ja koopaseintele. Nii loetaksegi koopaseintel leiduvaid korduvate käe- ja sõrmejälgedega mustreid, mille tähenduseks on sõnum „Mina olin siin”, vanimaks kunstivormiks üldse. Selliseid autogramme on leitud peamiselt Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Käejäljed on pärit ajast umbes 35000 aastat eKr ja tehtud on need enamasti punase, musta ja kollase pigmendiga.

Ka esimesi tarbeesemeid hakati kaunistama sarnasel viisil. Hambulise servaga stambi, nn kammtempli vajutistega tekitati savianumate välispinnale piklike lohukeste ridu. Vanimad kammkeraamika leiud pärinevad juba IV aastatuhandest eKr. Kiviaja lõpupoole vajutati mustreid juba ka jämedakoelise riide või nööriga (nn tekstiil- ja nöörkeraamika).

Tänapäevaste pitsatite eelkäijad tekkisid umbes 6000 aastat eKr. Olemuselt olid nad savist tehtud ümaravormilised ning lihtsa geomeetrilise joonmustriga stambid, millega märgistati ja kaunistati nahast rõivaid ning tarbeesemeid. Silinder- ehk rullpitsatid tekkisid aastatel 3400–2900 eKr muistses Mesopotaamias. Need olid tehtud kivist, millesse olid uuristatud negatiivvormilised ornamendid. Silinderpitsatit rulliti mööda pehmet savi- või vahatahvlit, mis võimaldas niiviisi valmistada pikki korduva mustriga reljeefiribasid. Pisut hilisemast perioodist pärinevad kivist, puust, sarvest, metallist või muust materjalist üksikvormid, millesse olid lõigatud pildid, märgid võikirjad. Nende abil märgiti näiteks avalike hoonete ehitamiseks kasutatavaid telliskive. Omandimärkide jäädvustamiseks kariloomadele ja orjadele võeti kasutusele nn põletustrükk.

Pitsatite tekkele järgnes metallrahade vermimine. Algeline münt kujutas endast hõbedatükki, millesse oli vajutatud stamp tema kaalu (väärtuse) ja riigivalitseja kohta. Euroopas löödi esimesed mündid Aigina saarel VII sajandil eKr, Indias hakati neid vermima veelgi varem.

Esimesed kõrgtrükitehnikas kangad pärinevad vanadest hiina, india ja indoneesia kultuuridest. Vanimad trükitud kangasäilmed on pärit ajast umbes 1000 aastat eKr. Tolleaegsed riidemustrid olid vajutatud savist, kivist vm materjalist rullide ja üksiktemplitega. Puusse lõigatud ornamente kangaste dekoreerimiseks hakati kasutama alates IV sajandist. Pakutrükitehnika arenes hoogsalt, kusjuures saavutati vägagi peeni ja tundlikke tulemusi. Just selle põlise kangaste kaunistamise võtte põhjal arenes hiljem välja vanima graafikatehnikana tuntud puulõige. Puupakkusid hakati paberile trükkimiseks kasutama Jaapanis VI ja Euroopas XIV sajandil.

Vanas Hiinas tekkis 260 aastat eKr paljundusmenetlus, mida tänapäeval nimetatakse frotaaž- e hõõrumistehnikaks. Kopeeritav kujutis lõigati või raiuti reljeefina kiviplaati. Kuna paberit polnud veel leiutatud, suruti jäljendi võtmiseks süvendeisse kangas, seejärel tupsutati plaadi pealispinda tušis immutatud tampooniga. Tuši kuivades kangas eemaldati, saadi kujutis, millel motiiv jäädvustus valgena mustal taustal. Kuna sel teel saavutatud jäljend ei olnud peegelpilt nagu trükitõmmis seda tavaliselt on, võimaldas menetlus keisrite määrusi ja muud kirjasõna riigis hästi levitada. Hõõrumistehnika ei ole kadunud tänapäevalgi – nüüd leiab see rakendust arheoloogias

https://moodle.e-ope.ee/mod/glossary/showentry.php?courseid=1572&concept=stamp

kaljujooniste, iidsete tekstide ning reljeefide kopeerimisel, uurimisel ja võrdlemisel.

Esimesed raamatud ei olnud üldse paberist. Mesopotaamias kasutati ligi 5000 aastat tagasi kirjutamiseks saviplaate, mille pinnale sai vajutada jäljendeid väikese kiilukujulise templiga. Vana Egiptuse käsikirjad kirjutati papüürusele. Papüürus on rohttaim, mis meenutab meie kõrkjat. Taime südamik lõigati õhukesteks ribadeks ja kleebiti kokku, asetades ühe rea teisega risti. Nii saadi vajaliku pikkuse ja paksusega lehed. Papüürust kasutati ka vanas Kreekas ja Roomas. II sajandil hakati kirjutama pärgamendile – noorte loomade töödeldud nahale. Algul kleebiti või õmmeldi pärgamendilehed pikkadeks ribadeks nagu papüüruski ja kasutati kirjutamiseks vaid üht poolt. Hiljem hakati pärgamenti lõikama ristkülikukujulisteks lehtedeks, mis murti pooleks ja kirjutati juba lehe mõlemale küljele. Kuna igast lehest sai neli lehekülge, nimetati seda tethradioniks. Pärgamentraamatud olid väga kallid.

Nahkköidete vanim teadaolev kaunistamistehnika on pimetrükk, mispuhul mustrid pressitakse sisse templite ja jooneraudadega. Vanimad näited sellistest tehnilistest võtetest pärinevad V sajandist. Kujundeid on pressitud naha sisse nii külmalt (näiteks reljeeftrükk puuplaadilt, metallplaadilt või mingilt faktuurseks töödeldud pinnalt); aga ka kuumutatud raualt. Kuumpressitud kujutis on tumedamate joonte tõttu dekoratiivsem. Arvatavasti tekkis termin ’pimetrükk’ siis, kui tuli kasutusele templite pressimine nahka kullalehe kaasabil. Kuivõrd uued jäljendid särasid heledalt, siis näis eelnev selle kõrval tõesti eriti tume. Keskaegsed käsikirjade kopeerijad püüdsid samuti omatööd lihtsustada – nad trükkisid esmalt pärgamendile puusse lõigatud keerukate initsiaalide kontuurid ja maalisid need hiljem käsitsi välja.

Paberi ajaloost

Paberi sünnimaa on Hiina. Vanas Hiinas valmistati paberit järgmiselt: noored bambuserood lõigati tükkideks, tambiti uhmris peeneks ja segati veega. Tekkinud massi ammutati siidniitidest valmistatud peenevõrgulise nelinurkse sõelaga. Sõela raputati ja vesi nõrgus avauste kaudu ära, sõelale jäänud kiud aga põimusid üksteisega, moodustades vildiga sarnaneva õhukese kihi. See oligipaber. Nii saadud lehti tuli pressida ja kuivatada. Oli ka teine viis paberi valmistamiseks: võeti siidvatti, mis töödeldi vees ühtlaseks massiks, kallati seejärel tihedale bambussõelale ja kuivatati. Nii saadi siidikiududest paberit, mida nimetati džii.

Hiina ametnik Tsai Lun soovitas 105. aastal pKr valmistada paberit puukoorest, kanepist, kaltsust javanadest kalavõrkudest. See oli suur samm edasi, sest hakati kasutama odavamaid ja kergesti kättesaadavaid materjale. Alles VIII sajandil hakkas paber rändama Jaapanisse ja Läände. Aastal 1150 jõudis kaltsudest valmistatav paber Euroopasse: kõigepealt Hispaaniasse, aastal 1276 Itaaliasse, 1391 Saksamaale ja 1494 Inglismaale. Kaua aega toodeti paberit käsitsi. Kiudaineid peenestati käsiuhmrites, paber saadi massi valamisel sõelale. XIII sajandil algas mehhaniseerimine – käsiuhmri asemel võeti kasutusele purusti: pikk puidust või kivist küna, millesse langesid tampnuiad. Küna kohal asus puitvõll, mille hambad haardusid nuiade hammastega ja tõstsid nuiasidüles. Võll käivitati vesiratta abil, mille tõttu kutsuti paberitootmise ettevõtteid veskiteks. Paberit valati algselt lehthaaval. 1798. aastal leiutas prantslane Nicolas Louis Robert masina paberi valmistamiseks lõputu lindina. Tema leiutis aga rakendati ellu alles inglise inseneri Bryan Donkini poolt, kes ehitas 1803. aastal esimese paberivalmistamise masina. Eestis hakati paberit tootma aastal 1667.

XIX sajandi keskpaiku leiutati viis, kuidas toota paberit puidust. Tänapäeval kasutatakse toorainena peamiselt puit- ja õlgtselluloosi, aga ka mõningaid kiudtaimi nagu lina ning puuvill. Kiudainetest valmistatakse mass, mis sisaldab umbes 99 protsenti vett, saadud vedelale „pudrule” lisatakse enamasti kampolist valmistatud liimi. Paber kujundatakse sellest massist masina sõelal. Kuivades tekib liimist kelme, mis vähendab paberi märguvust ning muudab ta tinti ja trükivärvi taluvaks.

Mõnikord tihendatakse paberi pinda želatiini, tärklise või mõne muu liimaine õhukese kihiga. Trüki- ja kirjutuspaberi pinna sileduse suurendamiseks lisatakse paberimassile veel täiteainetena valge põhitooniga savi (kaoliini), talki, kriiti või titaanvalget värvipigmenti. Võimalik on ka paberimassi värvimine ning toonimine. Otstarbest sõltuvalt valmistatakse väga erinevate omadustega paberit, paberi liike on mitusada. Kõrgtrükitehnika jaoks sobib kõige paremini hästi sileja ühtlase pinnaga ning hea värviimamisvõimega paber. Kui spetsiaalset kõrgtrükipaberit ei ole käepärast võtta, siis sobivad ka joonistuspaber, ofsetipaber, koopiapaber vms.

Odavuse, küllaldase säilivuse ja lihtsa käsitsetavuse tõttu on paber tõrjunud välja kõik varasemad kirjutusmaterjalid nagu kivi ja saviplaadid, papüüruse, pärgamendi jm. Papüürus kadus IX sajandil, kolm sajandit hiljem loobuti pärgamendi kasutamisest. Paberi tähtsus suurenes veelgi trükitehnika levides. Nüüdisajal on paber peaaegu ainus raamatu- ja kirjutusmaterjal, seda kasutatakse rohkesti tehnilisel otstarbel, pakkimiseks jm.

Käsitsivalmistatud paber pole tänapäevalgi kuskile kadunud, kuid nüüd valmistatakse seda põhiliselt kunstilistel kaalutlustel. Sellise paberi väärtused pole mitte perfektne valge värvus ja siledus, vaid vastupidi – hinnatakse värvi ja struktuuri ebaühtlusest tingitud dekoratiivsust. Paberivalmistamise kursustel kunstikoolides õpitakse paberit tegema peamiselt vanadest paberitükkidest, aga ka looduslikest materjalidest nagu puuseened või vesikasvud. Tulemus võib olla kas taies omaette või kasutatav aluspinnana akvarellmaalis ning originaalgraafika loomisel.

Pärast paberi kasutuselevõttu

Kuivõrd käsikirjade ümberkirjutamiseks kasutatud pärgament oli olnud piltide rohkemaarvuliseks paljundamiseks liiga kallis, said trükikunst ja graafika kui kunstiline paljundustehnika tekkida alles siis, kui piltide trükkimiseks hakati kasutama paberit kui odavamat ja kättesaadavamat materjali. Umbes VI sajandil võeti Hiinas paberile trükkimiseks kasutusele puulõiketehnika. Selle tehnika otseseks eeskujuks oli tekstiilikunstis juba laialt levinud pakutrükk, mille abil oli kangaid kaunistatud juba paar sajandit. Euroopas võeti puulõiketehnika kasutusele XV sajandi paiku. Trükivormi valmistamiseks sobib kuiv oksteta pärna-, kase-, kirsi-, vahtra- või tammelaud, mis on lõigatud piki süüd. Laud hööveldatakse ja pind lihvitakse liivapaberiga siledaks, nii et sellele saab joonistada pliiatsi või sulega. Seejärel lõigatakse kontuuri mõlemad küljed noaga lahti. Lõiget ei tehta otse, vaid poolviltu. Suuremad kontuuridevahelised pinnad võetakse välja mitmesuguse laiusega õõnespeitlite abil, lükates peitlit suunaga endast eemale. Töö nõuab suurt täpsust, kuna valesti lõigatud joont on raske parandada. Graafika kiirem arenemine algas renessansiperioodil (XIV–XV saj), mil teadus, kirjandus ja kunst sammusid hoogsalt tõusuteed. Kunsti seisukohalt oli graafikal siis tagasihoidlik osa, oluline oli tema rakendamisvõimalus igapäevasemaks tarbimiseks mõeldud piltide paljundamisel. Graafika tungis otseselt lihtsate inimeste hulka, sest tal puudus selline esinduslikkus nagu maalil või skulptuuril. Graafikat viljelesid käsitöölised, kes valmistasid mängukaarte, rahva- ja pühapilte. Paberile trükitud piltide vahendusel levisid eesrindlikud ja humanistlikud ideed kergemini laiematesse rahvahulkadesse. Kuni trükipressi leiutamiseni trükiti käsitsi. Levinud oli peamiselt tempeltrükk – jäljendi käsitsi surumine alusmaterjalile väikeseformaadilise trükivormi abil. Suuremate kujutiste saamiseks hõõruti plaadile asetatud paberi tagakülge. Need võtted pole kadunud tänapäevalgi. Aastatel 1436–1448 tegi sakslane Johann Gutenberg katsetusi trükikunsti alal ning leiutas 1440ndail aastail trükipressi ja tehniliselt sedavõrd täiusliku kõrgtrükitehnoloogia, et selle põhiprintsiibid on jäänud samaks tänaseni. Gutenbergi press oli viinamarjapressi eeskujul konstrueeritud vintpress, mille kasutuselevõtmine kiirendas tunduvalt trükiprotsessi, võimaldades valmistada kuni 100 tõmmist tunnis. Hiljem on konstrueeritud mitmesuguse kujuga kangpresse, mis on samuti tänini kasutuses, kuid mitte enam trükitööstuses, vaid kunstilise graafika loomisel graafikaateljeedes.

Juba XVII sajandil oli korduvate ornamentide kangale kandmiseks konstrueeritud rullpresse. Esimene mehhaniseeritud, auru jõul töötav trükipress valmistati 1811. aastal Saksamaal.1829 leiutasprantsuse trükkal Claude Genoux meetodi trükivormi silindrile kandmiseks, mis tegi võimalikuks rull- ehk rotatsioonipresside ulatuslikuma kasutuselevõtu. Trükisilindri valmistamiseks tehakse esmalt kõrgtükivormist plastilisse materjali pressides vahejäljend e matriits, mis seejärel pannakse metallvormi sisse ja täidetakse viimane trükitinaga. Seda meetodit nimetatakse stereotüüpiaks. Kokkuvõtvalt võiks kõrgtrükitehnoloogia arengus välja tuua järgmisi tehnoloogilisi võtteid:

· tempeltrükk üksikute motiivide vajutamiseks alusmaterjalile; · rulltrükk ornamendiribade tekitamiseks; · plaattrükk hõõrumistehnika abil; · presstrükk tükiplaatidelt jäljendi võtmiseks; · rullpress korduvate ornamentide paljundamiseks; · mitmesugused tööstuslikud mehhaniseeritud trükimasinad.

Trükitööstuses kasutatakse kolme tüüpi kõrgtrükimasinaid: tiigelpressi korral on trükivormi kandevpind ja paberit vastu trükivormi suruv pind mõlemad tasapinnad (plaadid), kiirpressi puhul asub trükivorm tasapinnal, paberit aga surub tema vastu silindriline pind, ning rotatsioonmasinale on omane, et trükivorm ja paber paiknevad mõlemad silindrilisel pinnal. Tänapäeva väikekaubatootmises on kasutusel spetsiaalselt väljatöötatud kõrgtrükitehnoloogiad, mis hõlbustavad rõivaste kaunistamist ja firmade sümboolika kandmist kõikvõimalikest materjalidest erivormiga esemetele. Siinkohal võiks lähemalt iseloomustada mõningaid neist – tampotrükki, fooliumtrükki ja surutrükki. Tampotrüki tehnoloogia sarnaneb värvi pealekandmisele templi abil. Kujutist saab kanda kõiksugustele väikestele kõvapinnalistele ja ebahariliku kujuga esemetele, näiteks silindrikujulistelevõi nõgusatele toodetele nagu kellade sihverplaadid, võtmehoidjad, helkurid, pudeliavajad ja pastapliiatsid. Jäljend trükitakse esemele silikoonist padjaga, millele eelnevalt on kantud kujutis söövitatud metallplaadilt. Fooliumtrüki korral kantakse esemele kuumtöötluse abil õhuke värvikile. Seda tehnoloogiat kasutatakse enamasti nahast, puidust, plastikust või paberist esemetele kuldsete, hõbedaste või ka muud värvi kujutiste sissepressimiseks, kuid fooliumtrükk tuleb kõne alla ka riidele, kõvale kummile jmt. Tulemus jääb reljeefne ning on seetõttu lihtsast värvitrükist vastupidavam. Enamasti tehakse selle menetlusega pealekandeid nahast rahakottidele, visiitkaartidele, visiitkaarditaskutele jms. Surutrükk sarnaneb fooliumtrükile reljeefsuse poolest, kuid on värvitu. Stantsiga surutakse nahast või paberist esemele sisse kujutis, mis jääb materjali üldpinnast madalamale. See tehnoloogia õigustab ennast hästi materjalidel, millel värv ei püsi.

Fototehnika panus kõrgtrükitehnika arengusse

Kuni fotograafia leiutamiseni kasutati põhilise paljundusvahendina graafikat. Sajandeid oli käsitsi graveerimise teel valmistatud portreesid, reisipilte, illustratsioone, raamatuid, maalide reproduktsioone jms. Fototehnika kasutuselevõtt polnud revolutsiooniline mitte üksnes lõpp-produkti hõlpsa paljundamise seisukohast, vaid lihtsustas tunduvalt ka raamatute, tapeetide, tekstiilide ja muu tööstustoodangu trükkimiseks vajalike vormide (klišeede) valmistamist. Enam ei pidanud neid käsitsi valmistama. Fotograafilist kujutist saab kanda paberile, kuid ka metallile, portselanile, klaasile ja teistele materjalidele. Tehnoloogia on ainult pisut keerukam kui paberile kandmisel. Klišeede valmistamiselkasutatakse fotopaberi asemel 1–2 mm paksust siledat metallplaati. Plaat kaetakse valgustundliku emulsiooniga, millele ilmutatakse pilt. Valguse mõjul osa emulsiooniga kaetud pinnast parkub ja

jääb metalli külge kinni, ülejäänu on aga võimalik veega maha pesta. Seejärel töödeldakse valgustundlikku kihti nii, et see söövitusprotsessis metalli kaitseks. Happe mõjul sööbivad emulsiooniga katmata kohad madalamaks ning kõrgtrükimeetodil trükkides need jälge ei jäta. Trükivormide valmistamiseks saab kasutada näiteks tsingist, vasest, messingist, roostevabast terasest, alumiiniumist ja magneesiumist plaate. Valgustundliku kihi valmistamiseks on tarvitatud järgmisi materjale: albumiini (munavalget), glutiini (kondiliim või želatiin), polüvinüülalkoholi, polüamiide, siberi lehise vaiku, kummiaraabikut. Tänapäeval tarvitatakse trükivormide valmistamiseks fotopolümeerplaate, mida ei ole vaja katta emulsiooniga, sest need on ise valgustundlikud. Piisab ainult materjali valgustamisest UV-kiiri kiirgavate lampidega ja seejärel veega pesemisest. Vastavalt vajadusele saab valmistada kas joonklišeesid – trükivorme, kus on edasi antud ainult jooned ja ühtlased värvipinnad – või võrk- ehk rasterklišeesid, mille abil antakse kujutise pooltoone edasi trükivormi pinnal ühtlaselt jaotunud eri suuruses punktidena. Rasterklišee leiutas sakslane Georg Meisenbach 1881. aastal. Trükivormide valmistamiseks kasutatav raster on optiline tööriist, mis algselt kujutas endast klaasile kantud täisnurkselt ristuvate läbipaistmatute joonte võrku läbipaistvate ruudukestega. Niisugune võrk asetati enne pildistamist teatavale kaugusele fotofilmi või plaadi ette. Tänapäeval võivad rastrid olla nii ruudu-, ristküliku- või joonekujulised kui ka ümmargused, ovaalsed ja korrapäratud. Värvilise pildi edasiandmiseks tuleb iga põhivärvi jaoks valmistada eraldi klišee. Rastreerimismeetodid on trükitehnoloogia arenedes pidevalt täiustunud, tänapäeval kasutatakse trükivormide ettevalmistamisel heleduse ja tumeduse edasiandmiseks enamasti arvutite abi.

Kõrgtrükitehnika trükkimisviisid

Läbi aegade on kõrgtrükitehnikat rakendatud mitut moodi, kuid ikka on jäänud samaks põhimõte, etaluspinnale jätab jälje trükivormi kõrgem, eenduv pind. Trükijälgi saab jätta erinevalt, näiteks kas värvist vormi peale vajutades või aluspinda tagant hõõrudes, aga ka vormi hoopis ilma värvita materjalisse sisse surudes või siis seda tulise vormiga põletades. Alljärgnevalt kirjeldatakse mõningaid neist moodustest lähemalt.

Värvitrükk

Levinuimaks trükiviisiks nüüdisajal võib pidada värvitrükki, mille puhul värv valtsitakse rulliga vormile ning võetakse siis pressi abil tõmmis. Trükijäljendit on võimalik paberile saada ka käsitsi. Alusmaterjaliks sobivad nii paber kui ka tekstiilmaterjalid, nahk ja vineer. Jäljendite vajutamiseks kõvematele ja rabedamatele pindadele, näiteks juba põletatud keraamilistele plaatidele, klaasile ja metallile, on soovitav kasutada trükivorme, mis on valmistatud elastsematest materjalidest. Värvitrükk on enim tuntud piltide ja raamatute paljundamisvõimalusena. Algselt trükiti vaid musta värviga. Ilmselt sellest asjaolust tuleneb arusaam graafikast kui mustvalgest kunstist, mis on eelarvamusena tänaseni kõvasti inimeste teadvusse juurdunud. Kuna värvid mõjuvad meeltele jõulisemalt, siis on täiesti loomulik, et tõmmiseid hakati käsitsi üle maalima. Nii viimistleti palju keskaegsete käsikirjade illustratsioone ja initsiaale. Väikseid maalitud pilte raamatutes hakati kutsuma miniatuurmaalideks. Graafika roll käsikirjades oli sellisel puhul kontuurjoonte ettetrükkimine põhjalikult ja täpselt väljamaalitavatele piltidele. Hiljem seoses suuremate raamatutiraažide trükkimisega tehnika lihtsustus ning pilte hakati vähem üle värvima. Sellist menetlust kutsuti juba koloreerimiseks. Ka esimeste tööstuslikult trükitud raamatute illustratsioonid koloreeriti käsitsi. See oli lihtsaim viis värvilise kujutise saamiseks. Värviline kõrgtrükk tekkis Euroopas XV sajandi alguses. Kasutusele võeti alguses hallid ja hiljem ka muud värvi toonplaadid, millega trükiti kõigepealt alusvärvi pinnad kiht-kihilt. Keerukam, musta

värviga kontuuri joonistav plaat jäeti kõige viimaseks. Kuna selline tehnika võimaldas saada suure koguse ühtemoodi värvilisi pilte, leidis see raamatutiraažide suurenedes peagi rakendust trükitööstuses. Toonplaatide kohakuti trükkimine nõudis ja nõuab siiamaani täpsust ning esitab mitmekordse trükiprotsessi tõttu ka kõrgemaid nõudmisi kasutatavale paberile. Klassikaline värvitrükk eeldab, et iga värvi jaoks tuleb valmistada eraldi plaat. Ühe värvipildi trükkimiseks võidiHiinas ja Jaapanis, kust puulõiketehnika alguse sai, lõigata isegi kuni sada plaati. Tööprotsesside lihtsustamiseks on kasutatud ka tehnikaid, mis võimaldavad saada värvilisi, värviüleminekutega ja segunemistega tõmmiseid ühelt ja samalt plaadilt. Siinkohal võiks tuua näitena idamaise puulõiketehnika bokaši (bokashi), mille puhul kantakse värv puuklotsile pintsliga,tagamaks värvi sujuvat helenemist, tumenemist või segunemist teise värviga. Efektselt mõjub iiristrüki tehnika, mis kujutab endast trükki kahe täiendvärviga, kus üleminekul ühelt värvilt teiselemoodustub paljude varjunditega kolmas värv. See saavutatakse toonide kandmisel trükivaltsile, mille rullimisel värvid sulanduvad üksteise sisse. Iiristrükk sobib hästi toonplaaditrükiks kujutise kontuure joonistava plaadi alusena. Värvilist graafikat on võimalik saada ka üht plaati korduvalt ületrükkides, kasutades õhukesest paberist šabloone, mille abil saab kinni katta pildi neid osi, millele parasjagu ei soovita värvi peale kanda. Eelkirjeldatud võtteid kasutatakse enamasti unikaaltrükisteloomisel kujutavas kunstis, sest tõmmised paberile tulevad iga kord erinevad. Värvitrükk on levinud võte samuti dekoratiivkunstis. Kõige rohkem on see leidnud ja leiab siiamaani kasutamist ilmselt tekstiilikunstis. Trükitakse kangaid ja üksikesemeid: T-särke, sokke, laudlinu ja palju muud. Väiksemate motiivide trükkimine käsitööesemetele on teostatav templite abil. Tööstuslik kangatrükk toimub tänapäeval mõistagi võimsate rotatsioonmasinate abil. Kunstnike, kunstkäsitööliste ja harrastajate hulgast ei ole kuskile aga kadunud ka kangaste musterdamine iidse pakutrükitehnika teel. Tänapäevalgi on väga nõutud kaubaks traditsioonilised idamaade käsitsitrükitud kangad, millel on saavutatud mustrite peenuse, tundlikkuse ja kokkutrüki täpsuse osas imetlusväärselt kõrge tase. Kõike, mida saab trükkida riidele, saab trükkida ka paberile ja vastupidi. Ei trükita ju mitte ainult raamatuid, vaid ka dekoratiivpaberit. Meie ümber seintel on tapeet, paberit kasutame kingituste pakkimiseks ja koolivihikute-raamatute ümber nii sageli, et harva pöörame tähelepanu sellele, kuidas paber õigupoolest mustriliseks saanud on. Seinakatteid on aegade jooksul valmistatud erinevatest materjalidest: riidest, nahast, paberist jm. Paberist trükitapeedi arengu algus on seotud paberitootmise tekkega ja laiema levikuga Euroopas XV sajandil. Lihtsamates majades hakati kallitele seinakattematerjalidele eelistama odavamaid. Varasemad tapeedid olid käsitsi maalitud, kuid XVI saj lõpus hakati mustreid trükkima puitplaadilt. Pakutrükitehnikas joonmustreid koloreeriti samuti käsitsi nagu raamatupilte, tööprotsessi kiirendamiseks ja lihtsustamiseks värvide pealekandmisel võeti kasutusele šabloonid. Trükitehnika arenedes hakati hiljem kasutama mitme värvi kokkutrükke eri plaatidelt. Tänapäeval on tarbeesemete kaunistamiseks taas avastatud Hiinas ja Jaapanis juba XII sajandil tekkinud tehnika, mis on enam tuntud küll prantsusekeelse nimetusega découpage. See tehnika kujutas endast mööbli jm kaunistamist paberile trükitud puulõikepildikestega. XVIII sajandil hakati Prantsusmaal selle võtte abil kaunistama põhiliselt daamide buduaarimööblit. Découpage-tehnika õitsenguaeg kaasnes idamaise stiili mooditulekuga kõrgseltskonna interjööride kujundamisel. Motiividena olid levinud lilled, liblikad jms. Pildikesed lõigati kontuuri mööda paberist välja ning paigutati mööblidetailidele. Edasine liimimine, lakkimine ja kujundite värviga katmine käis kiht-kihi haaval, mille tulemusena saadi puidule ilus reljeefne pind. Lõpptoode ei olnud küll nii uhke kuiHiinas valmistatud, kuid siiski kõrgelt hinnatud. Tänapäeval harrastatav découpage on hoopis lihtsam ning palju enam võimalusi pakkuv. Olemas on spetsiaalsed liimid ja lakid, mis kuivavad kiiresti, lihtsustades tunduvalt tööd ning muutes tehnika kasutamise jõukohaseks kõigile. Meil on see tehnika eriti levinud lihavõttemunade kaunistamisel trükimustriga pabersalvrättidest väljalõigatud kujundite abil. Lihtsamaid värvitrüki võtteid on kasutatud palju seinte ja mööblipindade viimistluses. Dekoorpindusaab tekitada kaltsu, kõrrenutsaku vms abil. Tuntud ja armastatud on erinevate materjalide imiteerimisvõtted, näiteks kivipinna jäljendamine kile- või paberinutsaku abil. Seinu ja mööblit

saab kaunistada samuti väiksemate trükitemplite abil, pikkade mustriribade tekitamiseks ja laiade seinapindade ornamendiga täitmiseks kasutati veel 50ndatel aastatel rulltrükki. Värvitrükk on lihtne ja põnevaid tulemusi pakkuv võte kaunistamaks kõikvõimalikest materjalidest valmistatud esemeid.

Kõrgtrükitehnika teisendid

Eelmises osas kirjeldatud meetodite puhul kanti värv otse mitmesugustele trükitavatele pindadele, kuid kõrgtrükiplaatide abil jäljendite jätmiseks on teisigi mooduseid. Värvi saab trükitavale pinnale kanda kilede ja fooliumide abil, vajutades seda kuuma vormi abil paberile, nahale, puidule, tekstiilile jne. Värv kinnistub materjalile ainult vormi eenduvatel pindadel, vahekohtades on see kergesti eemaldatav. Kirjeldatud tehnilist võtet, mis on välja arenenud keskaegsest kuldamistehnikast, nimetatakse fooliumtrükiks. Pärsias juba XIV sajandi esimesel poolel kasutusele võetud kuldamistehnika jõudis Euroopasse XV sajandil. Esialgu ilustati kulla abil nahkköiteid, kuid sajand hiljem dekoreeriti juba teisigi nahast esemeid nagu kohvrid, toolipolstrid janahktapeedid. Küllaltki laialt on levinud trükk ilma värvita. Nii on võimalik pressida madalreljeefseid kujundeid paberile, kartongile, nahale, savile, kipsile, metallile jne. Tugevama reljeefi saamiseks tuleb valmistada juba kahepoolne trükivorm ning trükitav pind pressida nende mõlema vahele. Sellist moodust nimetatakse vormitrükiks. Saab teha ka siledaid jäljendeid faktuursele pinnale ning vastupidi. Vanimaid nn reljeeftrükivõtteid on faktuuride vajutamine savipinda, mis oli traditsiooniline keraamiliste esemete kaunistamise viis juba IV sajandist eKr. Krohvi sisse vajutatud jäljendid on tänapäevalgi ruumide sisekujunduses kasutatav element. Sarnase võtte abil valmistatakse ka madalreljeefseid dekoorplaate seintele ja lagedele. Reljeeftrükivõtted on hästi kasutatavad metallil, seetõttu oli võimalik vermida münte juba 600 aastat eKr (vt ülal: kõrgtrükitehnika arengulugu enne paberit). Nahkköidete ja selliste tarbeesemete nagu noatuped ja vöörihmad vanim teadaolev kaunistamistehnika on mustrite sissepressimine templite ja jooneraudadega. Kujundeid pressitakse nahka nii külmalt kui ka kuumutatult. Külmalt pressimise juures on soovitav nahka vormi parema jäädvustumise huvides niisutada. Vormirauda mõnevõrra kuumutades jääb sissepressitud kujutis tumedam ja dekoratiivsem. Mustrite pressimine nahka näiteks sissegraveeritud mustriga rataste abil annab võimaluse teha korduvate motiividega mustriridasid raamatute selgadele ja mujale. Võimalikon nahka pressida isegi suuri plaate. Selleks valmistatakse soovitud kujutisest joonklišee, millest võetakse jäljend kas kuumalt või märjalt. Meil pimetrüki nime all tuntud traditsiooniline naha kaunistamise tehnika (vt ülal: kõrgtrükitehnika ajalugu enne paberit) on teostatav samuti kartongist või paberist köitekaantel, õnnitluskaartidel ja mujal. Sissepressitud reljeeftehnikaid on edukalt kasutusel mööblikujunduses. Omal ajal olid väga populaarsed A. M. Lutheri vineeri- ja mööblivabrikus valmistatud toolid. Neid leidub kodudes ehk praegugi. Ühevärviliste madal- ja kõrgreljeefsete kujutiste jäädvustamine toolipõhjadele ja selgadele käis kuumade trükiplaatide abil. Selline viimistlusvõte imiteeris traditsioonilist nahatöötlemise tehnikat pimetrükki. Selge, kontrastse ja reljeefse tulemuse saamiseks vajutatakse kujund alusmaterjalile tulise vormiga. Põletustehnikat on algselt kasutatud näiteks pere- jt omandimärkide ning kujundite puidule ja nahale kandmiseks. Lutheri vabrikus toodetud nn põletustrüki tehnikas musterdatud mööbel oli nõutud kaup. Kontrastina kuumutamise ja pressimise käigus tumedaks tõmbunud materjaliosale jäidpressplaadist puutumata pinnad loomulikku tooni ja astme võrra kõrgemaks. Veel saab motiivi trükkida pinnale aeglaselt kuivava liimainega või spetsiaalse värviga, mis seejärel puistatakse üle metallipuru, peene saepuru või riidetolmuga. Seda tehnikat on kutsutud puudertrükiks, aga ka pronksimistehnikaks või taignatrükiks. Eelkirjeldatut on vaja läinud peamiselt raamatukaante ja tapeetide dekoreerimisel. XVII sajandil said populaarseks

veluurtapeedid, mille muster oli trükitud aeglaselt kuivava värnitsaga ja kaetud peene metalli- või puupulbriga. Tekstiilikunstis on kõrgtrükipakkusid kasutatud kaitsetrüki ja söövitustrüki tehnikate juures. Kaitsetrüki puhul trükiti valge kangas esialgselt erilisse kaitsesegusse kastetud trükipakuga. Segu koosnes mitmest komponendist, näiteks kummiaraabikust, valgest savist, vasesulfaadist ja sulatatudloomarasvast. Hilisemal värvimisel jäid trükipakuga töödeldud kohad värvivabaks, moodustades kanga pinnale valge mustri. Söövitustrüki puhul söövitati muster eelnevalt värvitud kangale vastavates kemikaalides nagu viinhappes, sidrunhappes, kloorlubjas vmt töödeldud trükipaku abil. Nii trükitud kangaste puhul oli põhivärviks enamasti indigoga värvitud potisinine toon ning muster jäi valge. Aeg-ajalt kasutatakse tänapäevalgi frotaažtehnikat, mille korral võetakse tõmmis hõõrumise teel. Tehnika sarnaneb tõmmise võtmisega käsitrükimeetodil, kuid tõmmis tuleb pealepoole, mitte peegelpildis nagu eelkirjeldatud trükiviise kasutades. Esmalt raiuti tekst kivireljeefideks, hiljem hakati kasutama lihtsamini töödeldavaid materjale nagu puit ja savi (vt ka kõrgtrükitehnika ajalugu enne paberit). Käsitrükimeetod põhineb samal lihtsal võttel, selle vahega, et värv kantakse reljeefpinnale ning paberit hõõrutakse pealtpoolt. Tänapäeval on hõõrumine täpseimaks võtteks raidkirjade ja kaljujooniste kopeerimisel ning võrdlemisel. Hõõrumis- ehk frotaažtehnika on vähenõudlik ega vajaerilisi tehnilisi vahendeid. Paberile tekkiv kujutis on kohe jälgitav, seetõttu sobib kasutamiseks ka teistes kujutava ja tarbekunsti liikides, rikastamaks dekoorpindade struktuuri ja faktuuri. Kõiki eespool kirjeldatud trükiviise võib omavahel kombineerida ja loovalt siduda teiste kunstiliikidega. Tulemused tulevad põnevad.

Trükivormide valmistamine

Kõrgtrükitehnika kasutuselevõtt tööstuslikul otstarbel ja raamatute paljundamiseks seadis vormidelesuured nõudmised vastupidavuse suhtes. Pidi ju trükivorm välja kannatama tuhandeid võimalikult ühesuguseid täpseid ja selgeid tõmmiseid. Ajal, mil kogu maailma trükitehnoloogia põhines veel puulõiketehnikal, otsiti puitu, mida annaks küll täpselt ja detailselt töödelda, kuid mis samal ajal ei kuluks ega laguneks trükiprotsessis. Puit pidi olema tiheda süüga ja kõva. Hiljem, kui nõudmine paljundatud tekstide järele suurenes, hakati trükivorme valmistama eriti kõvadest metallisulamitest. Tähtede vorme pidi saama korduvalt kasutada ja neid vastavalt vajadusele uuteks ja uuteks kirjadeks ümber laduda. Tänapäeva kunstis ja käsitöös, kus tõmmiste arv on väiksem, ei pea enam nii kõrgeid nõudmisi materjalidele esitama. Väiksemate autoritiraažide ja estampgraafika jaoks võib katsetada trükivormide valmistamisega mitmel moel. Kõrgemaid pindu, mis trükkimisel jätaksid jälje paberile, saab tekitada traditsiooniliselt kas mittetrükkivat materjaliosa käsitsi ära lõigates või välja söövitades, aga ka sisse põletades, peale liimides või tilgutades. Alljärgnevalt tutvustatakse mõningaid neist viisidest.

Madalamate pindade äralõikamine

Meile kõige tuntum kõrgtrükiplaadiks sobiv materjal on linoleum, mille leiutas 1861. aastal inglaneFrederik Walton. Algselt valmistati linoleumi oksüdeeritud linaseemneõli, korgijahu, kampoli, pigmentide jm segust, mis kanti mõnemillimeetrise kihina džuutkangale. Odav ning puidust palju hõlpsamini töödeldav põrandakattematerjal võeti kohe kasutusele ka kunstnike poolt. Linoleumile on iseloomulik vastupidavus, mistõttu lõigatud plaadist võetavate tõmmiste hulk on suur. Lõikamiseks kasutatakse spetsiaalseid õõnsa lõiketeraga nuge. Lõige tuleb sooritada suunaga endast

https://moodle.e-ope.ee/mod/glossary/showentry.php?courseid=1572&concept=stamp

eemale, et mitte kogemata sõrmi vigastada. Heledust ja tumedust on võimalik anda edasi erineva tihedusega sisselõigatud faktuurpindade abil, kus tumedamatesse pindadesse on tehtud vähem ja peenemaid sisselõikeid kui heledamatesse. Eespool kirjeldatud töövõtetega on võimalik lõigata ka kipsplaati, tihedat paksu pappi, nahka, plastikaati. Puulõikenoad sarnanevad linoollõikenugadele. Komplektis sisalduvad veel eri noad puidukiudude risti läbilõikamiseks ning peitlid madalamate pindade väljauuristamiseks. Puitu on lihtsam lõigata piki kiudu. Puitplaadi eelnev immutamine linaseemneõli või lahjendatud mööblilakiga lihtsustab töötlemist, pealispind on siis elastsem, paindlikum ja ajab vähem pinde. Erinevalt linoollõiketehnikast on puulõikele omane trükkimisel näha jääv naturaalse puidustruktuuriga pind ja mõnevõrra nurklik arhailisem joon. Need erisused ei ole selle tehnika puhul mitte miinuseks vaid plussiks, tuues esile materjali eheduse ning võimaldades pindu eri värvidega üle trükkides saada meeliköitvaid maalilisi tulemusi. XVIII sajandil hakati laudplaadi asemel kasutama risti süüd lõigatud plaati ja tekkis uus graafika liik – puugravüür, mille leiutajana on tuntud inglane Thomas Bewik. Puugravüüriks sobib kõva tiheda süüga puit nagu sirel, pirn, pukspuu, palm jt. Kuna ristisüüd lõigatud puuketas tõmbuks kuivades muidu kiiva, valmistatakse plaat tugeva surve all kokku liimitud väikestest neljakandilistest tükikestest. Seejärel plaat lihvitakse ja kantakse peale joonis. Puugravüüri valmistamisel ei kasutata peitleid ja õõnsaid nuge, vaid (seest täis) kiilukujulisi uuritsaid, mida lükatakse suunaga endast eemale, surudes seejuures joone puidupinda. Laudpuulõike ja puugravüüripõhiline erinevus seisneb töötlemise peenuses. Lõigates lauda piki kiudu on raske saavutada ümaraid ja peeni kontuurjooni, kuna need võivad lõikamisel ja trükkimisel kergesti murduda. Seetõttu on laudpuulõike kunstiline mõju rajatud enamasti tugevatele joontele ja pindade dekoratiivsele kontrastile. Tõmmisel jääb nähtavale ka puidu süü. Puugravüüriplaat aga võimaldab palju peenemat ja täpsemat tööd. Ristisüüd lõigatud puitu saab uuritsa abil igas suunas hõlpsasti graveerida ja siin pole eesmärgiks mitte niivõrd üksik joon kui just faktuurpind. Mida kõvemat puitu kasutatakse, seda nüansirikkamalt saab faktuurpindade abil varieerida kujutise heledust ja tumedust. Lisaks lõikamisele saab peenemaid ja tundlikumaid kujutisi puulaua või vineeri sisse teha ka põletusaparaadiga. Kasutamiseks sobib sama aparaat, millega kaunistatakse nahka, ainult et põletusjälg tuleks teha sügavam.

Madalamate pindade sissesöövitamine

XIX sajandil võeti kasutusele tsinksöövitus, mille puhul joonistus kantakse metallplaadile happekindla lakiga. Pärast järgnevat happega töötlemist jäädvustuvad kujutise piirjooned teravaservaliste äärtega süvenditena, mis pärast lakikihi eemaldamist võtavad külge värvi ning jätavad trükkimisel jälje. Enamasti on kasutatud selleks tsinki, kuid trükivorme saab teha ka vasest, messingist ja teistest metallidest.

Kuni fototehnika leiutamiseni valmistati kõik trükivormid käsitsi graveerimise teel. Keerukat, täpsust ja filigraansust nõudvat käsitööd olid suutelised tegema ainult vajalike eelduste ja oskustega vilunud meistrid. Seetõttu pakkus käsitöö asendamine efektselt ja kiirelt kujutist edasiandva fototehnoloogiaga tööstusele suurepäraseid võimalusi. Fototehnika kasutuselevõtt lihtsustas tunduvalt raamatute, tapeetide, tekstiilide jm tööstustoodangu trükkimiseks vajalike vormide valmistamist.

Trükivormi valmistamine fotomenetlusel on ainult pisut keerukam foto ilmutamisest paberile. Metallplaat lihvitakse ja poleeritakse rohelise kroomoksiidpastaga siledaks. Kriidi ja nuuskpiirituse segu abil töödeldakse plaat rasva- ja õlivabaks ning kaetakse valgustundliku emulsiooniga. Seda on

võimalik valmistada kas munavalgest või kondiliimist, aga ka muudest ainetest. Allpool leiate juhised valgustundliku kihi valmistamiseks nii munavalgest kui ka kondiliimist.

Munavalged klopitakse vahuks, lastakse seista ja kurnatakse läbi kahekordse marli. Eraldi valmistatakse 10% ammooniumdikromaadi lahus. Sellele lisatakse tilkhaaval nuuskpiiritust, kuni lahuse värvus muutub oranžist õlgkollaseks. Emulsiooni valmistamiseks võetakse 1000ml vett, 100 ml vahustatud ja seisnud munavalget ning 120 ml ammooniumdikromaadi lahust nuuskpiiritusega ja segatakse need omavahel. Emulsioon säilib pimedas ja jahedas kohas 3–5 päeva.

Kondiliimi graanuleid leotatakse 2–3 tundi külmas vees ja soojendatakse siis veevannis kuni liimi täieliku lahustumiseni. Liimi hulka valatakse kuumas vees lahustatud ammooniumdikromaat, segatakse ja valatakse hulka 3—8 ml 25% nuuskpiiritust. Saadud segul tuleb enne kasutamist lasta seista 1 ööpäev. Emulsiooni valmistamiseks võetakse 100 g liimi, 750 ml vett; 13 g ammooniumdikromaati, 250 ml vett. Lahus säilib pimedas ja jahedas kohas 5–6 päeva.

Metallplaat kaetakse valgustundliku kihiga ja lastakse sel kuivada. Kuivanud plaadile asetatakse läbipaistev kile ümberkopeeritava kujutisega ning asetatakse peale klaasitükk, mille otstesse võib panna vajutiseks raskemaid esemeid. Valgustamiseks sobivad: kaarlambid, päevavalguslambid, UV-või muud lambid. Valgustusaeg määratakse katseliselt. Valguse mõjul jääb osa emulsiooni metalli külge kinni ning parkub, st muutub vees lahustamatuks. Mittevalgustatud kohtadest on võimalik emulsioon maha pesta. Valguse mõjul parkunud emulsioonikihti töödeldakse täiendavalt nii, et see kaitseks söövitusprotsessis metalli happe eest.

NB! Valgustundlike materjalidega tuleb töötada pimendatud ruumis, eriti väikese võimsusega lambivalgusel (10—15 W)!

Munavalgest valmistatud emulsiooniga kaetud plaat valtsitakse ühtlaselt õhukese kihi trükivärviga ja asetatakse toatemperatuuriga vette. Nendelt pindadelt, mida valgus ei mõjuatnud, pestakse valgustundlik kiht märja vatitamponiga ettevaatlikult hõõrudes maha. Emulsioonikihi tugevdamiseks puuderdatakse plaati kampoliga, millele on lisatud pisut talki, et kampoliosakesed omavahel ei kleepuks. Üleliigne puuder tuleb katmata kohtadest pehme pintsliga täielikult eemaldada.

Kondiliimist valmistatud emulsiooni puhul värvitakse plaati 2–3 minutit lahusega, mis koosneb 10 g metüülvioletist ja 1000 ml veest. Pärast värvimist pestakse plaati veejoa all ning pargitakse 2–3 min lahuses, mis sisaldab 38 g kaaliumdikromaati, 30 g kroommaarjast ja 1000 ml vett. Mõlemad ained lahustatakse eraldi kuumas vees, valatakse kokku ja siis filtreeritakse. Pargitud plaat pestakse vees ja kuivatatakse.

Kattekihi tugevdamiseks plaati kuumutatakse veel pisut enne söövitamist, kusjuures tuleb jälgida, etkattekihti üle ei kõrvetaks. Söövitada võib nii veega lahjendatud lämmastikhappes (12–15%) kui raudkloriidis (40%). Söövitusprotsessi on soovitav pidevalt jälgida, et ei söövitaks peenemaid pindukokku. Plaadid jäävad söövitusvedelikku seniks, kuni metall sööbib vajaliku sügavuseni. Tekkiv reljeef peab olema silmaga nähtav, sest sügavamalt reljeefilt on lihtsam tõmmiseid võtta.

NB! Töö kemikaalidega tuleb läbi viia spetsiaalsetes ventilatsiooniga ruumides, kus on hapete jaoks

tõmbekapid, et eralduvad aurud ei satuks hingamisteedesse. Käsi on soovitav kaitsta kilekinnastega!

Tänapäeval kasutatakse trükivormide valmistamiseks fotopolümeerplaate (nt Nyloprint plaat ja solarplaat), mida ei ole vaja valgustundliku kihiga katta, kuna need on ise juba valgustundlikud. Piisab ainult materjali valgustamisest UV- lampidega ja valgustamata pindade veega mahauhtmisest.

Kõrgemate pindade pealekandmine

Trükivorme võib valmistada ka alusele kõrgemate pindade pealetekitamise teel. Lihtsamaks näiteks on siin paljudele juba lapsepõlvest tuttav papitrükk. Kujundid, mis eenduva pinnana peaksid jätma jäljendi trükitavale materjalile, lõigatakse välja paksemast papist ning kleebitakse tugeva liimiga papist alusele. Kasutada võib erinevate pinnamustritega kartongitükke, nende kinnitamisel on hea tarvitada PVA liimi. Soovitav on jätta ettevalmistatud lõikepilt kuivama vajutise alla, et trükivorm saaks tugev ning ei laguneks värvi peale valtsimisel. Selleks, et vormi saaks edukalt pressi all trükkida, peaks kõikide pealekleebitavate pappdetailide paksus olema sama. Papitrükiga sarnane on materjalitrükk. Kartongi asemel võib papile liimida tekstiilitükke, nahka, puitspooni, kilet, nööri, PVC tükke, penoplasti, koguni väikseid õhukesi valmisesemeid. Tõmmist erinevatest materjalidest valmistatud aluselt on soovitav võtta käsitsi, sest erinevad materjalid juhtuvad olema kindlasti ka erineva paksusega. Huvitava kuju või pinnamustriga esemetelt võib võtta jäljendeid ka ilma neid eelnevalt alusele kleepimata. Sealjuures tuleb hoolega vaadata, milline ese sobib trükkimiseks pressiga ja milline käsitsi. Pressi alla sobivad õhemad, mitte väga kõvad esemed, mis ei lähe seal katki ega ei riku pressi ära, näiteks tekstiilist või nahast riideesemed, plastikust või kartongist pakendid või puust mänguasjade detailid. Ettevaatust teravate ja pisut kõrgemale ulatuvate servadega metallesemetega – nende pressimisel tugeva surve all lõikavad nad kattepapid ja -vildid katki ning suruvad ka pressi siledatesse alus- või pealisplaatidesse sügava jälje! Kõrgtrükipress armastab siledaid pindu. Pressplaadi sisse tekkinud süvend võib hakata jätma inetuid jälgi ka teistele trükitavatele töödele. Erikujulistelt esemetelt, näiteks kummist mänguasjadelt, kokkulitsutud plekkpurkidelt, mobiiltelefonide korpustelt, värvituubidelt, kääridelt jms, on lihtsam saada terviklikke kujundeid kätte käsitrükimeetodil, olles värvi enne pintsli abil esemele kandnud . Press võtab korrektse jälje ainult kõige kõrgematelt ja ühtlaselt siledatelt pindadelt. Käsitsi hõõrudes ning kasutades trükitava pinnana õhemat ja elastsemat paberit või sobivat tekstiilmaterjali, saame esemele iseloomulikke faktuure ka mõnevõrra madalamalt välja tõmmata. Pressi abil on aga hea trükkida lamedaid puust, nahast, tekstiilist, papist, plekist jm esemeid. NB! Trükivormiks olnud esemeid pärast enamasti enam endisel kujul ja otstarbel tarvitada ei saa, seetõttu on soovitav kasutada esemeid, mida ei ole kahju pärast trükkimist ära visata! Huvitavaid võimalusi trükivormide loomiseks pakuvad ehitusel kasutatavad moodsad tihendusmaterjalid silikoonid. Pildi saab alusmaterjalile joonistada lihtsalt tuubist pigistatavate paksude reljeefsete joontega. Trükivormil tuleb mõistagi enne värvi pealevaltsimist ja tõmmise võtmist lasta ära kuivada.

Tõmmiste võtmineTõmmiste võtmiseks trükiplaadist on mitmeid võimalusi. Alljärgnevalt tutvustatakse esmalt põhjalikumalt klassikalise värvitrüki olulisemaid töövõtteid pressiga töötamisel. Et kõrgtrükitehnikaga saaks katsetada ka siis, kui pressi pole käepärast, kirjeldatakse pärastpoole lähemalt käsitrükivõtteid ning mõningaid teisi trükimeetodeid nagu pimetrükk ja põletustrükk.

Ühevärvitrükk

Tänapäeval kunstipoodides müüdavad kõrgtrükivärvid võivad olla kas vesi- või õlilahustuvad. Käesoleva kursuse näidiste valmistamiseks on kasutatud õlibaasilisi värve. Kõrgtrükivärv on hästi pealevaltsitav (-rullitav), kuid mitte väga pehme ja vedel värv, mis ei tohi liiga kiiresti ära kuivada. Maalimiseks kasutatavad õlivärvid puhtal kujul trükitõmmiste võtmiseks ei sobi. Küll aga on neid võimalik vajadusel väheses koguses (mitte üle 50%) kõrgtrükivärvile hulka segada, et mitmekesistada värvitoone. Värv segatakse pahtlilabidaga korralikult läbi. Et värv paikneks trükivormil sobivalt ühtlase ja õhukese kihina, tuleb see ühtlustamiseks enne vormile kandmist siledale alusele laiali valtsida. Valtsimisaluseks sobib hästi paksem klaasplaat, pleksiklaas või muu sile ja hästipuhastatav materjal. Värv tõmmatakse alusele pahtlilabida abil umbes valtsi ehk värvirulli laiuselt. Valts asetatakse etteseatud värvi sisse ning rullitakse õhukese kihina laiali pikkade tõmmetega mitmes suunas. Valtsi tuleks vahepeal üles tõsta ja lasta seda vabaltpöörelda, sest nii jaotub värv alusele kiiremini ja ühtlasemalt. Värvi on parasjagu siis, kui laialivaltsitud pind on sile ja ühtlane. Kui värv justkui koguneks mõnes kohas „tilkadeks”, on seda saanud liiga palju. Siis tuleks värv pahtlilabida abil kokku lükata ning uuesti välja valtsida. Kui värvi on suurem kogus, siis ei valtsita korraga kogu värvi laiali, vaid võetakse seda vähehaaval vajadusel aluse servast juurde. Värvi kandmist trükivormile alustatakse kiht kihi haaval pikkade tõmmetega igas suunas. Trükivormi osad, mis ei võta mingil põhjusel kohe värvi vastu, valtsitakse lühikeste tõmmetega, surudes valtsi kõvemini vastu trükiplaati. Lõpuks valtsitakse kogu plaat uuesti üle pikkade hoogsatetõmmetega, püüdes vältida valtsi serva jälgi suurematel ühtlastel trükkivatel pindadel. Plaat ei tohi olla paksult värviga koos, muidu läheb liigne värv tugeva surve all trükiplaadi süvenditesse ning tõmmis tuleb määrdunud. Õnnestunud kõrgtrükitõmmisel on pind ühtlaselt ära trükkinud ning jooned ei ole värvi täis läinud. Nii on võimalik trükkida suur tiraaž ühesuguseid tõmmiseid. Ebaühtlase trükivormi puhul, näiteks kui on tegemist mitmetest ja selle tõttu erineva paksusega materjalidest kokkuliimitud trükivormiga, võiks värvi panna pintsliga. Selleks, et iga eri faktuuriga pind ikka saaks jätta jäljendi trükitavale materjalile, tuleks tõmmise võtmisel pealekleebitud madalamaid pindu kindlasti pildi tagaküljelt käe või lusikaga üle hõõrumise teel järele aidata.

Mitmevärvitrükk

Üks lihtsamaid ja efektsemaid mitmevärvitrüki võtteid on iiristrükitehnika, mille puhul kantakse värvirulli ühele otsale üks ja teisele otsale teine värvitoon. Valts võiks olla enam-vähem trükivormi laiune ja arvestama peab, et kahte tooni korraga peale valtsida saab vaid siis, kui rullida sellega ainult ühes suunas. Suurema trükiplaadi ja pikema valtsi korral mahub rullile kõrvuti rohkem värvitoone. Olenevalt plaadi suurusest ning oodatavast tulemusest, võib värve peale kanda ka väiksemate valtsidega. Kasutades korraga mitmeid värvitoone ja valtsides neid trükivormi eri osadele, saab tulemuseks eriilmelisi tõmmised. Eespool kirjeldatud protsess meenutab mõnevõrra monotüüpiatehnikat, mispuhul tööprotsess on põnev, tulemused üllatavad iga kord ning tekitavad soovi sama plaadiga aina edasi tegutseda. Värvi võib proovida lisada ka pintsliga. Võimaluse tulemusi mitmekesistada annab trafarettide kasutamine eri värvidega ületrükkimisel. Trafarettide valmistamiseks sobib hästi mõni eelnevalt tehtud ebaõnnestunud tõmmis. Lõigates kujutiste piirjoonte järgi välja, saame täpseid detaile, millega on võimalik ületrükitav tõmmis paiguti kinni katta. Kasutada võib ka õhukesest paberist suvaliselt välja lõigatud või rebitud tükke. Selleks, et lõplik tõmmis ei tuleks määrdunud, tuleb ületrükke tehes alati silmas pidada, et alumine värvikiht oleks korralikult kuivanud. Ületrükkimine on hea võimalus töötada edasi tõmmistega, misesmapilgul tunduvad ebaõnnestunud või igavad.

Klassikaline värvitrükk eeldab iga värvi jaoks eraldi plaadi lõikamist ning nende korrektset kokkutrükkimist, lastes eelmisel värvikihil iga kord korralikult kuivada. Ületrükke teiste värvidega on soovitav teha üldse alles järgmisel päeval. Trükkides esimesena tumedama värvi ja sellele peale heledama värvi, saab tulemuseks kolmevärvilise tõmmise. Trükkides alla heledama värvi ja tumedama peale, näivad tumedamad pinnad jõulisemad.

Trükkimine pressi abil Kõrgtrükk armastab väga siledaid ja ühtlasi pindu, seda nii valtsimisalusel ja valtsidel kui ka trükipaberil, kattepappidel ja mujal. Tihedalt ja täpselt graveeritud pilt tuleb selgemini välja siledal paberil. Oluline on ka paberi hea imamisvõime. Sile, kuid liiga libe ja läikiv paber ei taha hästi värvi endasse tõmmata. Muidugi võib eriti dekoratiivsete ja lihtsamate kujutiste trükkimisel eksperimenteerida ka faktuursete materjalidega nagu lainekartong ja käsitsi valmistatud paber vmt. Paber peaks olema mõnevõrra suurem kui trükiplaat, klassikalisele graafilisele lehele on kombeks jätta küllaltki laiad valged ääred. Moodne graafika võib teinekord olla küll ka ilma äärteta. Pressi surve reguleerimine toimub katseliselt. Mida suurem on trükiplaat ja mida vähem on sinna sisselõikeid tehtud, seda suurem peab olema pressi surve, et kujutis korralikult paberile jäljendi jätaks. Hoides poolt tõmmist kõvasti käega plaadi küljes kinni, võib ettevaatlikult piiluda paberiserva alla, et vaadata, kuidas tõmmis välja on tulnud. Kui plaat on ainult osaliselt ära trükkinud, siis saab paberi veel täpselt samasse asendisse tagasi. Võimalusel tuleks lisada survet ja tõmmata uuesti. Väiksemat plaati on võimalik nihutada pressi ühest servast teise ja/või pöörata ningtõmmata uuesti. Pressi surve ühtlustamiseks võib kasutada ka rebitud servadega paberitükke, asetades neid kohtadele, kus kujutis ei ole piisava tugevusega paberile jäädvustunud. Rebimine on vajalik sellepärast, et üleminek oleks ühtlasem ja korrektsel tõmmisel mitte liiga teravalt nähtav, nagu seda on kääridega järsult äralõigatud paberiserv. Väiksemaid auke tõmmise kujutises on võimalik täita kohe pärast trükkimist, kui värv on veel värske ega ole kuivanud. Selleks lükatakse teravnurkselt kokkuvolditud paberitükikese abil kõrvalt värvi valge täpi sisse. Pisut suuremaid hõredamaid pindu saab järele aidata ka pintsli abil. Alati on võimalik ka suhtuda trükiprotsessi loovalt ning vahepeal kuivada lastud tõmmis veel kord üle trükkida. Hõredamad pinnad annavad trükkimisel põnevaid maalilisi ja emotsionaalseid värvipindu. Selleks, et hoida tõmmist nii eest kui tagant puhta ja korrektsena, on soovitav trükkimisel kasutada iga tõmmise jaoks oma puhtaid alus- ja kattepabereid. Ilusal ja heal tõmmisel ei ole inetuid musti plekke ega näpujälgi ka tagumisel küljel. Kui kõrgtrükipressi asemel on käepärast näiteks hoopis sügavtrükipress, saab kõrgtrükiplaatidelt tõmmiseid võtta ka selle abil. Viimane sobib tõmmiste võtmiseks hästi ka siis, kui plaat on käsitsi kõrgtrükipressi kangi tõmbamiseks liiga suur. NB! Suurematel ühtlastel värvipindadel kipub värv liiga tugeva surve korral sügavtrükipressi rulli all voolama ja venima.

Trükkimine käsitsi

Kõrgtrükivormidelt on võimalik tõmmiseid võtta ka käsitsi, nii nagu saadi jäljendeid trükivormidestsajanditel enne trükipressi leiutamist. Väiksematelt trükitemplitelt saab kujutise lihtsalt seda paberile vajutades, nagu seda tehakse näiteks kirju tembeldades. Käsitsitrükk sobib hästi siis, kui trükivorm on elastsest materjalist ning trükkivat pinda on kogusummas vähe, näiteks ainult kujutise piirjooned. Trükkimise hõlbustamiseks mõnevõrra suuremate trükitemplite puhul paigutatakse

trükitav pind pehmele ja elastsemale alusele, nn trükkimislauale. Niimoodi teostatakse näiteks kangatrükki puidust valmistatud trükipakkudega. Kui on tegemist nii suurte plaatidega, et templijäljendi pealevajutamiseks keharaskusest enam ei piisa, saab tõmmist võtta, hõõrudes trükitava pinna tagakülge. Hõõrumiseks võib kasutada spetsiaalset nühkurit või ka lihtsalt supilusikat või muud ümaravormilist eset. Nii saab võtta tõmmiseid materjalidelt, mis pressi alla kas suuruse või paksuse poolest ei mahu, on ebaühtlased võiliiga õrnad ning mis võivad seetõttu pressi tugeva surve all puruneda (näiteks kõrgtrükk kipsplaadiltvõi mõnelt valmisesemelt). Võttes tõmmist käsitsimeetodil, tuleb värvi valtsida trükivormile pisut rohkem. Trükkimise ajal võibpaberit ettevaatlikult äärest üles tõsta, et vaadata, kas see saab igalt poolt ühesuguselt värviga kaetud. Trükitav materjal tuleks pealt katta õhukese kaitsepaberiga, vältimaks tagumise külje määrdumist töö käigus. Paberile trükkides võib värvi parema imendumise huvides paberit enne niisutada. Hõõruda on hea väikeste ringikujuliste liigutustega, surudes tugevasti vastu trükipinda. Etpaber vm materjal kohalt ei nihkuks, tuleks see teibiga trükkimisaluse külge kinnitada

Töövahendite puhastamine

Graafikatööde tegemise juures on väga oluline töö lõpetamisejärgselt vahendite kohene puhastamine. See on vajalik, et valtsid, valtsimisalused ning loomulikult trükivormid oleksid järgnevateski tundides kasutatavad. Kui puhastamine ununeb ning värv on juba töövahenditel kuivanud, ei saa neid enam puhtaks ja nad tuleb ära visata. Uued töövahendid on aga küllaltki kallid. Niisiis, alljärgnevas pildiseerias on näidatud kõige efektiivsemaid töövahendite puhastamise võtteid. Palun kindlasti tutvuda ja kasutusele võtta!

Veel võimalusi tõmmiste võtmiseks

Trükkimine on võimalik lisaks paberile ka muudele materjalidele. Tõmmiseid trükivormilt on võimalik võtta ka ilma värvita - reljeefsetena. Võimalikest materjalidest on kõige levinum kindlasti trükk tekstiilile, aga ka nahale, puidule, metallile, klaasile, plastikule. Tõmmiseid saab valada kipsi ja pressida savisse. Käesolevas osas tutvustame neist mõningaid.

Trükkimine ilma värvita

Nn pimetrükitehnikana on tuntud võimalus jätta kõrgtrükivormi abil värvita jäljendeid erinevatesse selleks sobilikesse materjalidesse. Sobivad näiteks taimparknahk, kips, savi, vineer ning loomulikult paber ja kartong. Proovida võiks ka sametkangast. Värvitu reljeefse jäljendi saamiseks paberile tuleks kasutada pehmemat, eelnevalt niisutatud sügavtrüki-, litograafia- või akvarellipaberit. Niisutamiseks tuleb paber asetada veevanni ja lasta seal umbes pool tundi liguneda, seejärel filtreerida üleliigne vesi vanade ajalehtede vahel välja. Parajalt niiskel paberil ei uju peal märgi veelompe. Niiske paber võtab reljeefse kujutise trükivormilt lihtsamini vastu ning paber säilitab selle ka kuivanuna. Soovitav on kasutada trükivormi, millega ei ole vahetult enne võetud värvitõmmiseid. Reljeefseid värvituid jäljendeid saab võtta ka kipsi, asetades trükiplaadi veega segatud kipsipudrugatäidetud kasti või valades kipsisegu vormile peale. Kast (raam) aitab kipsjäljendil paremini ristkülikukujulist vormi hoida. Kipsil on omadus kiiresti tahkuda, mistõttu trükivormi kujutis jääb

kipsi. Trükiplaati võib kipsist paremaks eraldumiseks eelnevalt töödelda seebi ja vee lahusega. Kipstõmbab värvi hästi enda sisse, mistõttu seda moodust on hea kombineerida värvitrükiga (kipstrükk). Reljeefseid jäljendeid saab teha väga hästi ka keraamikasavi sisse. Põletustrükk vajab spetsiaalseid metallist trükivorme, mida oleks võimalik tuliseks ajada. Kuuma vormiga eri materjalidesse jäetud jäljend tuleb olenevalt vormi tulisuse astmest kas siis rohkem või vähem kontrastne. Põletatud jäljendeid saab eriti efektselt jätta puitu, nahka, vilti ning samuti kartongi.

Trükk mitmesugustel materjalidel

Paberiajastul on trükitava materjalina mõistagi tuntuim paber, mõnevõrra meenub veel tekstiilile trükkimise võimalus. Aga nii nagu kõrgtrükitehnika tekke ajastul, mil ei osatud veel valmistada kangast ja paberit, on võimalik tänapäevalgi pöörduda tagasi teiste materjalide juurde ning katsetada näiteks trükki nahale, savile, puidule või kivile. Arvestada tuleks vaid, et kõvadele materjalidele nagu klaas, põletatud keraamiline plaat ja metall on tõmmiseid kergem võtta elastsematelt trükivormidelt. Viimaseid saab valmistada näiteks tekstiilmaterjalidest, silikoonist, kummist jms. Paindlikumatele materjalidele nagu savi, kips ja tekstiil sobivad hästi ka puidust, kivist või muust kõvemast materjalist valmistatud trükivormid.

Tõmmiste signeerimine.

Nagu teisedki kunstiteosed kannab graafikaleht autori signatuuri. Selles osas on välja kujunenud omad tavad. Esimesed graafilised lehed olid signeerimata. Alates Düreri ajast hakati töid varustama initsiaalide või monogrammiga, mis sageli lõigati plaati vastavalt tähe kujule ja oli seetõttu lehele tagurpidi trükitud. Hiljem graveerisid kunstnikud plaadile pildi alla reprodutseeritava teose puhul kaoriginaali autori nime. Esimene graafik, kes hakkas graafilist lehte käsitsi signeerima, oli Francis Seymour Haden (1818 – 1910). Alates XIX sajandi lõpust muutus see meetod üldkasutatavaks, kuidka praegu graveerivad mõned kunstnikud plaadile, harilikult alumisse nurka, oma nime või initsiaalid ja teose valmimise aasta. Need andmed kanduvad trükkimisel paberile. Lehele, plaadijäljendi alla, tavaliselt paremale, märgitakse käsitsi (hariliku pliiatsiga!) nimi ja aasta, vasakule teose nimi ja tehnika. Mõnikord võib näha ka lehel murdu 6/10, 35/40 jne, mis tähendab plaadilt tehtud tõmmiste arvu ja mitmes on konkreetne leht – kuues kümnest, kolmekümneviies neljakümnest. Pärast teatavat arvu tõmmiseid hävitatakse plaat või hõõrutakse joonistus maha. (Nurk, T. 1962)

LõpetuseksQuo vadis, kõrgtrükk?Olles vanim ja esimene trükikunsti liik, on kõrgtrükk saanud aluseks teistele klassikalistele trükiliikidele nagu sügavtrükk, lametrükk ja võrktrükk. Sellest hoolimata ei saa kõrgtrükitehnikat siiski pidada arhailiseks ja unustatud tehnikaks. Vaatamata sellele, et tema põhiolemus on aastatuhandeid püsinud samana, on ta edukalt kasutusel nüüdisajalgi ja areneb jõudsate sammudega edasi. Üks tänapäevaseid kõrgtrükitehnika edasiarendusi on fleksotrükk, mis annab võimaluse trükkida venivatele ja elastsetele materjalidele, näiteks kilele. Selle menetlusega on trükitud mitmesugused

laialtkasutatavad kilepakendid. Sellesarnast tehnoloogiat rakendatakse mööblitööstuses, kus on kasutusel uued sünteetilised materjalid, mida samuti trükitehnika abil mitmekesistatakse. Näiteks saab trükkida imitatsioone ja mustreid laminaatidele, millega on kaetud odavamatest materjalidest mööbel. Samuti võimaldab seepealetrükiga dekoreerida vallatuid täispuhutavaid sisustusesemeid. Fleksotrüki rakendused on mitmekülgsed. Kõrgtrükitehnika on jätkuvalt levinud meedias, masstootmises, kujunduses. Palju kasutatakse kõrgtrükki ja tema teisendeid firmade sümboolika kandmiseks esemetele, näiteks mütsidele, pastapliiatsitele, kruusidele, märkmikele, kleebistele ja muudele reklaammeenetele. Endiselt on kõrgtrükitehnika vanemad trükkimisviisid kasutusel käsitöös ja unikaalesemete loomisel. Siiamaani valmistatakse mõnel maal| imeilusaid kangaid pakutrüki põhimõttel. Kõrgtrükitehnika elemendid leiavad kasutamist ka väljaspool kunsti piire. Näiteks tuvastatakse kriminalistikas kõikvõimalike sõrme-, jala-, rehvi-, huule-, jm jälgede abil kuritegude toimepanijaid. Arheoloogias ning ajaloolistes uuringutes on hõõrumismeetod endiselt au sees reljeefsete mälestiste kopeerimiseks otse leiukohal. Kõrgtrükk on saanud osaks igapäevasest bürokraatiast. Näiteks on postitemplid nii harjumuspärased, et neile ei osutatagi enam erilist tähelepanu. Nõukogude aja bürokraatlikus „templikultuses” oli seevastu riigivapiga pitsatitel täita lausa maagiline roll. Tänapäeval võib asjakohane templijäljend käel või muul kehaosal toimida ka pääsme eest klubisse või noorteüritusele. Iga samm ja puudutus jätab jälje, ning kes teab, kuhu see rada lõpuks välja viib …

Sõnaseletusi

albumiin ladina keeles albumen ’munavalge’; vees lahustuv lihtvalk bokaši idamaine puulõike trükkimise võte, kus värv kantakse plaadile pintsliga, saavutamaks värvi sujuvaid üleminekuid heledamaks, tumedamaks või segunemist teise värviga découpage prantsuse keeles découper ’välja lõikama’; kaunistusvõte, kus trükimustrilisest paberist väljalõigatud kujundid liimitakse mingi eseme pinnale ja lakitakse üle dekoor prantsuse keeles décor, ladina keeles decor ’ilu; kaunis’ figuraalsete või ornamentaalsete motiivide abil tehtud väline kujundus ehk pinnakaunistus tarbekunstis, arhitektuuris jm dekoratiivkunst prantsuse keeles décoratif ’kaunistav’, kunst (nii kujutav kui ka tarbekunst), mille põhifunktsiooniks on esemete, siseruumide ja ehitiste kaunistamine emulsioon prantsuse keeles émulsion, ladina keeles emulsus ’välja lüpstud’; vedel segu, fotopaberi või plaadi valgustundlik kiht fotograafias. (Looduslik emulsioon on näiteks piim) estamp(graafika) prantsuse keeles estampe ’tõmmis’; tänapäeval kõik paljundatavad graafikatehnikad faktuur ladina keeles factura ’tegemine’; kunstiteose pinnastruktuur, töötluse iseloom ja omapära, sõltuvalt kasutatavast materjalist – graafikas joonestruktuur, plaadi tehniline töötlus jne foolium(trükk) ladina keeles folium ’leht’; õhuke valtsitud lehtmetall või ka tsellofaanleht, mille üks pool on kaetud sideainega segatud pigmentidega. Trükitavale pinnale värvi pealesurumine läbi fooliumlehe fotograafia kreeka keeles phos, photos ’valgus’ grapho ’kirjutan, joonistan’, protsessid, millega fotoplaadile, filmile või paberile saadakse kujutis reaalsetest esemetest frotaaž(tehnika) prantsuse keeles frottage ’hõõrumine’; jäljendi võtmine trükitavale pinnale värvipigmendiga, grafiidiga vm pealtpoolt mehhaanilise hõõrumise teel glutiin loomset päritolu liimaine näiteks kondiliim graafika kreeka keeles graphike, kujutava kunsti põhiliike, mille põhilised väljendusvahendid on traditsiooniliselt joon ja mustvalge pind. Kasutatakse koondnimetusena kõikide joonistamisvõimaluste ja sel teel loodud kujutiste kohta ja sünonüümina kunstilisele trükigraafikale.

https://moodle.e-ope.ee/mod/glossary/showentry.php?courseid=1572&concept=stamphttps://moodle.e-ope.ee/mod/glossary/showentry.php?courseid=1572&concept=stamp

Viimane jagatakse gruppideks: kõrg-, sügav- ja lametrükk graveerimine prantsuse keeles graver ’graveerima’; joonise, kirja, mustri vm kujutiste uuristamine metalli, kivisse, klaasi, puusse, linooli vm materjali uuritsa, graveerimisnõele freesi, meisli, graveerimismasina vms abil iiristrükk värvitrükk kahe täiendvärviga, mis üleminekul ühelt värvilt teisele moodustab paljude varjunditega kolmanda värvi. Värvid kantakse trükivaltsile, mille rullimisel värvid sulatatakse üksteise sisse. illustratsioon ladina keeles illustratio ’kujutamine, selgitamine’; kirjutatud teksti selgitav või kaunistav joonistatud pilt, foto, skeem jms imitatsioon ladina keeles imitatio matkimine, jäljendus initsiaal ladina keeles initialis ’algus-’ ornamentaalne või pildiline suur algustäht trükise või käsikirja lõigu või peatüki alguses, täidavad kujunduslikku või liigendavat osa, ulatudes vahel üle terve lehekülje joonklišee metallist pinnasöövitusena valmistatud kõrgtrükivorm kaitsetrükk tekstiili trükkimisel kasutatud võte, mille puhul töödeldi kangas enne värvimist erilissekaitsesegusse kastetud trükipakuga kampol vene keeles kanifol, kreeka keeles Kolophonia rhetine’Kolofoni vaik’; helekollane või pruun rabe klaasjas aine, mida saadakse okaspuudest erituvast vaigust lenduvaid komponente eraldades. Kasutatakse graafikas gruntide valmistamisel, kornimisel jm kaoliin hiina keeles kao-ling; anorgaaniline valge ühend, esineb looduses valge savina. Kasutatakseportselani valmistamisel, värvide täiteainena, lisandina kruntimisel jm kiirpress trükimasin, kus metallplaat, millele trükivorm toetub trükkimise ajal, liigub koos tasandilise trükivormiga edasi-tagasi ja viimase kohal rulluv survesilinder surub paberi vastu trükivormi kipstrükk graafikatehnika, kus trükiplaat asetatakse kipsipudruga täidetud kasti, seejärel kõvenenud kips eemaldatakse plaadilt ning tõmmis jääb kipsi klišee prantsuse keeles cliché; puust, metallist, linoleumist, paksust nahast vms kõrgtrükiplaat, millele on kujutis kas sisse lõigatud või söövitatud koloreerimine ladina keeles colorare ’värvima’; mustvalge joonistuse, foto või trükitõmmise värviga katmine kuldamine kunstiobjekti täielik või osaline katmine õhukese kullakihiga, lehtkullaga või kullavärviga kummiaraabik araabia kummi, mõnede akaatsialiikide koorest erituv vaik, mille omadused näitekshea liimuvus, kuivamine jms sobivad sideaineks erinevates kunstitehnikates kasutatavate lakkide, kruntide, kleepainete jmt koostisse kunstkäsitöö käsitsi valmistatud, kunstiliselt kujundatud, valdavalt rakendusliku eesmärgiga esemed; mõistet kasutatakse sageli ka rahvakunstiesemete kohta kõrgtrükk trükimenetlus, mille puhul kujutis saadakse trükiplaadilt, millel trükkivad, jäljendit jätvad osad asuvad trükialusel kõrgemal kui mittetrükkivad osad lametrükk trükimenetlus, trükiplaadi trükkivad ja mittetrükkivad pinnad asuvad ühel ja samal tasandil. Keemilise töötluse tulemusena jääb värv külge ainult trükijäljeks töödeldud osadele linoleum ladina keeles linum ’lina’, oleum ’õli’, põrandakattematerjal, mis oli algselt valmistatud linaseemneõli, korgijahu, kampoli, pigmentide jm segust, mis kanti džuutkangale. Võeti kasutusele ka trükivormide valmistamiseks, kuna seda oli hõlpsam töödelda kui puitu linoollõige kõrgrtükitehnika, mis seisneb kujutise lõikamises linoleumplaati j a sellelt tõmmise võtmises materjalitrükk trükkimine trükivormilt, mis on kokku liimitud mitmesugustest erineva faktuuriga materjalidest nagu näiteks tekstiil, kile, puu jne miniatuur itaalia keeles miniatura ladina keeles miniare ’mennikuga värvima’; keskaegses käsikirjas teksti kaunistav peenelt teostatud pilt või joonistus monotüüpia kreeka keeles monos ’ainus’, typos ’jäljend’; lametrükimenetlus, mille puhul kujutis maalitakse siledale klaasplaadile, plastikule, metallplaadile vms, millest võetakse ainult üks tõmmis

motiiv prantsuse keeles motif, ladina keeles motivus ’liikumis-’; element, kujund, teema kunstiteosevormistruktuuris. Korrapäraselt korduvatest motiividest moodustub muster. ornament ladina keeles ornare ’kaunistama’; pms rakenduskunstides kasutatav kaunistusmotiiv, mis koosneb kas geomeetrilistest, loodus- või tehismotiividest, põhineb peamiselt sümmeetrial, motiivide liht- või rütmilisel kordamisel pakutrükk enamasti tekstiilikunstis kasutatav traditsiooniline käsitrükitehnika, kus puuklotsi sisse lõigatud ornamendiga trükivormilt võetakse kangale korduvaid jäljendeid papitrükk trükkimine trükivormilt, kus kujutis on kokku liimitud paksemast papist väljalõigatud tükkidest papüürus kreeka keeles papyros; paberitaoline kirjutusmaterjal, mis valmistati papüürusetaime varreribadest, mis laoti risti kihiti üksteise peale, pressiti ja kuivatati pigment lahustumatu värviline pulberjas aine, tarvitatakse värvide valmistamiseks, kummile, plastmassile, paberile, tsemendile, keraamikale värvuse andmiseks jm otstarbeks pimetrükk värvitu reljeeftrükk puitplaadilt, linoolilt vm faktuurseks töödeldud materjalilt. Nimetuspärineb nahakunstist, kus saadi kuumendatud rauaga nahka pressides naha põhiotoonist tumedamaid jäljendeid (inglise keeles blind ’pime, tume’). Vt ka reljeeftrükk, surutrükk puugravüür kõrgtrükitehnika graafikas, kus kujutis graveeritakse uuritsate abil süüga ristikõvemastpuidust lõigatud otspuuklotsi puulõiketehnika graafikas kõrgtrükitehnika, kus kujutis lõigatakse piki süüd pehmemasse puusse põletustrükk tehnika, mis seisnes puusse, nahasse vm materjali ornamendi vm kujutise sissepressimises kuumade metallist trükivormide (mustriraudade) abil pärgament saksa keeles Pergament Pergamoni linna järgi; kirjutamis- ja köitematerjal, mida valmistatakse noorloomade parkimata, kuid puhtaks kaabitud ja pimsskiviga lihvitud nahast rakenduskunst kindla funktsiooniga taieseid loovate kunstiliikide üldnimetus, osaline sünonüüm tarbekunstile. Mõistet ei kasutata näitusesaalides eksponeeritavate teoste kohta, mille puhul tarbeväärtus on teisejärguline. raster ladina keeles rastrum ’reha, kobesti’ trükinduses üksteisega ristuvate joonte või punktide süsteem metall-, klaas- või kiviplaadil; ka punkti- või joonevõrgustik trükivormil või trükisel. Kasutatakse võrkklišee valmistamisel ja fotograafias reljeef(trükk) prantsuse keeles relief, itaalia keeles rilievo, vanim skulptuurivorm, mis pärineb joonistusest; kõik kujundid on seotud tasapinnalise põhjaga, olles sellesse süvendatud või sellest eenduvad. Trükitehnikana tugeva survega värvitu trükk, kus kujutis eendub tasapinnast või on sinnasüvistatud. Vt ka pimetrükk, surutrükk reproduktsioon ladina keeles re- ’uuesti’, producere ’tootma’; kunstiteose kopeerimine või paljundamine fotograafia ja/või trükitehnikate abil rotatsioon(press) ladina keeles ’pöörlemine’, rotatsioonpressis pöörlevad silindriline trükivorm ja survesilinder vastamisi, trükitav materjal liigub nende vahelt läbi rulltrükk trükkimine mustrirulli abil. Võimaldab saada pikki korduva mustriga ribasid siiditrükk trükkimine läbi raamile pinguldatud siidvõrgu, millel on mittetrükkivad osad kaetud kihiga, mis värvi läbi ei lase silinderpitsat (rullpitsat) Mesopotaamias 3400 – 2900 eKr kasutusele võetud silindrikujuline pitsat, millesse on sisse uuristatud kujutised. Mustri saab pika paelana rullida trükitavale materjalile.stamp itaalia keeles stampa ’pitsat’, tempel stereotüüpia kreeka keeles stereọs ’jäik, tugev, kehaline’ ruumiline; typos ’pilt, visand’; trükikunstis valatud, pressitud vms valmistatud monoliitne kõrgtrükivormi koopia. Valatud stereotüübi saamiseks tehakse kõrgtrükivormist seda plastsesse materjali pressides vahejäljend, mis pannakse seejärel metallvormi ning täidetakse trükitinaga. Kasutatakse rotatsioontrükimasinate trükivormidena surutrükk tugevdatud survega kõrgtrükk, mille puhul kujutis surutakse reljeefse süvendina trükitava materjali sisse. Vt ka pimetrükk, reljeeftrükk söövitustrükk mustri söövitamine värvitud tekstiili kemikaalidega (viinhape, sidrunhape, kloorlubi jms) töödeldud trükipaku abil

https://moodle.e-ope.ee/mod/glossary/showentry.php?courseid=1572&concept=stamphttps://moodle.e-ope.ee/mod/glossary/showentry.php?courseid=1572&concept=stamp

sügavrükk trükimenetlus kujutise saamiseks keemiliselt või mehhaaniliselt uurendatud plaadilt, kusjuures jäljendi jätavad süvendid, kuhu on trükivärv sisse pressitud šabloon saksa keeles die Schablone; vorm või mudel; paberist papist vms materjalist välja lõigatud muster või joonis või siluett, mille abil kujundi piirjooned kantakse soovitavale alusele (vt ka trafarett) želatiin prantsuse keeles gélatine kollageenirohkeist kudedest saadud liimaine, kasutatakse tarretist moodustava ainena toidu valmistamisel, kuulub filmi- ja fototehnoloogias valgustundlike kihtide koostisse taignatrükk kõrgtrükimenetlus, kus puulõikeplaat pressiti pruunika taignataolise pastaga kaetud paberile, saadud tõmmis puuderdati riidetolmuga, mis andis paberile sametise ilme tampotrükk tehnoloogia, kus kujutis kantakse esemele silikoonist padjaga, millele on eelnevalt trükitud jäljend söövitatud metallplaadilt. Kasutatakse trükkimiseks väikestele ebahariliku kujuga kõvapinnalistele esemetele tarbekunst kunstiharu, mis tegeleb tarbeliste esemete kunstilise kujundamisega tiigelpress trükimasin, kus tasandiline seadis (tiigel) surub trükitavat materjali vastu tasandilist trükivormi. Värv kandub korraga kogu trükitavale pinnale, seetõttu on vajalik suur survejõud. Kasutatakse väikeste vormide kõrgtrükkimiseks tiraaž prantsuse keeles tirage; väljalase, valmistatud eksemplaride arv titaanvalge kreeka keeles titanos ’valge muld, kriit, kips’; hea katvuse ja valguskindlusega värvipigment, valge anorgaaniline ühend titaanoksiid, mida saadakse titaanimaakides trafarett itaalia keeles traforetto ’auklikuks tehtud’; tugevasse materjali lõigatud tähed, märgid, mustrid, mida võidakse läbi trafareti mujale kanda, lihtsaim paljundusmeetod. Vt šabloon trükikunst trükise kunstilise taseme ja atraktiivsuse tagamine trükitehniliste vahenditega. Siia kuuluvad trükikirja valik, trükilao suuruse ja selle proportsioonide määramine paberilehe suhtes, illustratsioonide ja teksti vahekord, paberi valik, värv jne. Trükikunst on sama vana kui trükkimine. trükipakud puust lõigatud kõrgtrükivormid, mida kasutatakse peamiselt tekstiilidele korduvate ornamentide trükkimiseks trükipress ladina keeles pressus ’vajutus, surve’; masin, mille abil surutakse trükivärv vormilt trükitavale materjalile trükivorm plaat või silinder vms, mille pinnale on moodustatud trükivärvi trükitavale materjalile kandvad pinnaosad tõmmis äratõmme, trükiplaadilt paberile või muule materjalile tehtud jäljend, ka graafiline leht unikaal(trükis) ladina keeles unicus ’ainus’ omas liigis ainus, ainulaadne, väga haruldane trükitehniliste vahenditega valmistatud toode valts sileda või reljeefse pinnaga silindriline, pöörlev töövahend, rull vormitrükk reljeeftrüki liik, kus jõulisema vormi saamiseks pressitakse trükitav materjal kahe teineteise sisse käiva vormi vahele võrktrükk trükkimine läbi siid-, metall-, kapron- vm võrgust valmistatud, raamile pingutatud trükivormi, trafareti. Mittertükkivad osad kaetakse kihiga, mis ei lase värvi läbi. Vt siiditrükk Värnits looduslik või poollooduslik kollakas või pruun vedel sideaine, mida saadakse taimeõli (näiteks linaõli, kanepiõli) töötlemisel. Kasutatakse värvide koostises, kruntide valmistamisel, vedeldamiseks jne

Soovitava kirjanduse loetelu:

Bahn, P. The Cambridge Illustrated History of Prehistoric Art. Cambridge: Cambridge University Press, 1998.Belfer, N. Batik and Tie Dye Techniqes. 3.tr. New York: Dower Publications Inc,1992.Bolšakov, K. Raamat käsiladujaile. Tallinn: Eesti Trükitööliste Liidu Kirjastus, 1930.

Forss, M. Värimenetelmät. Helsinki: Taiteteollinen Korkeakoulu, 2000.Cohen, S. Paint Effects Masterclass. London: Southwater, 2000.Dawson, J. The Complete Guide to Prints and Printmaking. New York: Exalibur Books, 1981.Gribaudo, E. (koostaja). Decoupage. Tallinn: TEA, 2004.Eesmaa, E. Kõrgtrükitehnika õpetamise sisu ja kasutusvõimalused rakenduskunsti erialadel. Käsikirjaline magistritöö Tallinna Ülikoolis, 2005.Eesmaa, E. (koostaja). Trükk on tore. Kõrgtrükitehnika: graafika ja rakenduskunstid. Õppematerjal. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool, 2008.Huyghe, R. Larousse Encyclopedia of Prehistoric and Ancient Art. London: Paul Hamilton Ltd, 1962.Iglitski, A., Somorov, B. Kuidas trükitakse raamatuid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954.Kafka, F. Linoleum Block Printing. New York: Dover Publications, Inc, 1972.Laarmann, M. Puulõige. Tallinn: Eesti Õpetajate Liidu Kirjastus, 1927.Mayer, R. Gedructe kunst. Dresden: VEB Verlag der Kunst, 1984.Meisner, H., Luther, J. Die Ersindung der Buchdrucerkunst. Biefeld und Leipzig: Verlag von Velhagen & Klasing, 1900.Moilanen, T., Laittinen, K., Tanttu, A. Puupiiroksen taito. Keuruu: Otavan Kirjapaino OY, 1999.Nurk, T. Graafikatehnikad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.Plowman, J. The Graft of Handmade Paper. London: Apple Press,1997.Puskov, V. (koostaja). Fotograafia käsiraamat. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959.Põllu, K. Kümme soome-ugri uurimisreisi. Tallinn: Olion, 1990.Roland, N., Roberts, D. New Decorating. London: Ebury Press, 1998.Scarre, C. Timelines of the Ancient World. London: Dorling Kindersley Inc, 1993.Sentence, B. Wood. London: Thames & Hudson, 2003.Konsin, K. (koostaja). Trükipakud. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1970.Tsigelman, T., Sidorova, A., Tal, G. Polügrafisti käsiraamat Tallinn: Valgus, 1979.Valk- Falk, E. Nahk: kultusobjekt, kehakate, kunstiteos. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool, 2001.Warshaw, J. Handbuilding Pottrery Masterclass. London: Southwater, 2000.Waterer, J. Spanish Leather. London: Faber and Faber, 1971.Welden, D., Muir, P. Printmaking in the Sun. New York: Watson-Guptill Publications, 2001.

Tänud

Suured tänud kõigile, kes on aidanud selle õppematerjali valmimise juures!

Rein Maantoa

Ene Vainik

Ants Tarraste

Malev Toom

Gregor Eesmaa

Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilased

ja paljud teised

Eve EesmaaKäesolev õppematerjal on sündinud vajadusest anda kunstiüliõpilastele põhiteadmisi kõrgtrükist kuiiidseimast paljunsustehnikast, ühtlasi soovist luua paljudele inimestele ettekujutust graafika trükitehnika võimalustest ning äratada huvi ise katsetada.

Mina ise teen ja õpetan kunsti. Praegu õpetan Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilasi. Olen juhendanud ka Tartu Ülikoolis, Eesti Maaülikoolis ning Tartu Lastekunstikoolis.Täiendõppekursustel ja õpitubades on osalenud üksteisest nii vanuselt, tasemelt kui ka eesmärkidelt erinevaid huvilisi väljaspoolt nimetatud koole.

Tunnen rõõmu graafikast innustunud õpilastest. Elu on mind pidanud seni trükikunsti põneval teel.

Minu haridustee: Tallinna Ülikool, magistrikraad pedagoogika (kutseõppedidaktika) erialal (2005)

Eesti Riiklik Kunstiinstituut (nüüd Eesti Kunstiakadeemia), graafika eriala (1989)

Tallinna 24. Keskkool (nüüd Tallinna Kunstigümnaasium), kus õppisin süvendatult rakenduskunste (1981)

Olen Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Vabagraafikute ühenduse ja Tartu Kunstnike Liidu liige

Näitustel hakkasin esinema 1989 aastast