Aivar Kriiska Mait Kõiv

ESIAEGVANAAEGI

Maailma ajalugu

Sisukord

Esiaeg ____ 9 Kronoloogia ____ 10 Kiviaeg ____ 12 Paleoliitikum ____ 12 Mesoliitikum ____ 18 Neoliitikum ____ 20 Vase- ja pronksiaeg ____ 25 Rauaaeg ____ 28

Vanaaeg ____ 31 Lähis-Ida pronksiaegsed tsivilisatsioonid III–II aastatuhandel e.m.a ____ 32 Mesopotaamia tsivilisatsiooni tõus: Sumer, Akad ja

Vana-Babüloonia ____ 32 Egiptuse tsivilisatsiooni tõus: Vana ja Keskmine riik ____ 44 Ees-Aasia suurriigid umbes 1700–1050 e.m.a ____ 52 Egiptuse suurvõim Uue riigi ajal ____ 61 Egeuse tsivilisatsioon ____ 69 Lähis-Ida maad 12.–4. sajandil e.m.a ____ 79 Kaanan ____ 79 Mesopotaamia suurriigid: Assüüria ja Uus-Babüloonia ____ 88 Egiptus ____ 95 Anatoolia ja Iraan ____ 97 Pärsia impeerium ____ 102 Kreeka tsivilisatsioon 11. sajandist e.m.a hellenismiperioodi alguseni ____ 108 Varane rauaaeg ehk tume ajajärk ____ 108 Arhailine periood ____ 110 Pärsia sõjad ____ 127 Klassikaline hiilgeaeg. Ateena demokraatia ____ 131 Peloponnesose sõda ja oligarhilised riigipöörded Ateenas ____ 138 Hegemooniate vaheldumine 4. sajandi esimesel poolel e.m.a ____ 142 Makedoonia hegemoonia algus ____ 150 Aleksander Suure maailmariigi sünd ____ 155 Vahemere lääneosa maad 10. sajandist 3. sajandi alguseni e.m.a ____ 163 Kartaago ____ 163 Kreeklased Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias, sõjad Kartaagoga ____ 166 Itaalia rahvad ____ 176 Etruskid ____ 177 Rooma kuningate ajal ____ 181 Varane vabariik. Rooma tõus Itaalia valitsejaks ____ 185

Hellenistlikud riigid ja Rooma vabariik 4. sajandi lõpust 1. sajandini e.m.a ____ 194 Hellenistlik maailm ____ 194 Rooma riik ja ühiskond keskmise vabariigi perioodil ____ 210 Vallutussõjad ____ 218 Hiline Rooma vabariik ____ 231 Rooma keisririik ____ 246 Varane keisririik (printsipaat) ____ 246 Impeeriumi kriis 3. sajandil ____ 269 Hiline keisririik (dominaat) ____ 271

Register ____ 284

Saateks

6 Maailma ajalugu I

„Maailma ajaloo” pealkirja all on ilmunud tuhandeid üllitisi. Ka Eestis on ainuüksi käesoleval sajandil välja antud vähemalt kümmekond raamatut, mille pealkiri sisaldab seda sõnapaari. Kõik need on tõlketeosed. Eesti ajaloolaste eesti keeles kirjutatud ja Eesti lugejale mõeldud maailma ajaloo üldkäsitlusi nende hulgas senini polnud. Seda tühimikku nüüd täidamegi.

„Maailma ajaloo” esimene osa, mida käes hoiate, käsitleb ajajärku inimkonna ajaloo algusest kuni vanaaja lõpuni. Mõistagi on kõige enam käsitlemist leidnud Euroopa ajalugu – meie uksealune, mille minevik on kõige tihedamalt seotud Eesti ajaloo ja olevikuga. Aasia , Aafrika ja Amee-rika ajaloole on jäänud paratamatult vähem ruumi, kuid seda enam oleme püüdnud neid meist kaugemale jäävaid maid vaadelda võimalikult kohaliku kultuuri kontekstis, vältimaks ajalookirjanduses sageli kohatud Euroopa -keskset lähenemisviisi.

Esikohal on raamatus poliitiline ajalugu. Sellisena esindab käesolev kogumik vaid ühte võimalust minevikus toimunut esitleda ja selle üks põhi-lisi ülesandeid on olla kasutatav teatmeteosena isikute ja sündmuste osas. Sündmusajaloo kõrval oleme püüdnud anda lühikese ülevaate ka kõige olulisematest sotsiaalajaloo ning kultuuriloo arengujoontest.

Kõik kogumiku autorid on või on olnud Tartu Ülikooli õppejõud ning siin sisalduvad tekstidki toetuvad osaliselt ülikoolis peetud loengukursus-tele. Kuigi me seadsime eesmärgiks võimalikult süstemaatilise esituse, jätsime endile vaba voli määratleda ise käsitletava ajalooperioodi või regiooni olulisemad rõhuasetused ning vältida tekstide ülemäärast ühtlusta-mist. Loodame, et sel viisil on õnnestunud paremini esile tuua iga ajastu või regiooni ainulaadsust ja eripära. Ajalool on palju nägusid, vaatleja iga posit-siooninihe muudab selles midagi, tuues esile mõne nüansi, mis on teisele vähetähtis või isegi jäänud märkamatuks.

Maailma ajalugu I 7

Meie arusaamine möödunust on paratamatult katkendlik. Mingis mõttes on mineviku uurimine nagu killumäng. Meil pole kunagi pildi kõiki tükke, kaugema mineviku puhul puudub neist aga sootuks enamik. Nii ei saagi me kunagi kindlad olla, et meie teadmised ajaloost, isegi ajast, mille kohta leidub küllaga allikaid, vastavad täielikult toonasele asjade käigule, kõnele-mata asjaolust, et juba kaasaegsed on sündmusi mõistnud ja tajunud erinevalt. Kuid raamistikku sündmustele oleme me suutelised visandama.

Juba moodsa ajalookirjutuse isa Leopold von Ranke hoiatas ajaloolasi mineviku üle kohut mõistmast. Ajalugu oma pidevas muutumises ja uuene-mises ei anna meile kunagi võimalust väita kindlalt, mis on läinud hästi või mis halvasti. Küll aga õpetab ajalugu meile, et igas olukorras on alati mitmeid lahendusteid, ütlemata ometi kunagi, milline neist on õige. Selle valiku tegemine jääb ikka ja ainult meie endi ülesandeks.

AIVAR KRIISKA, Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professorMATI LAUR, Tartu Ülikooli uusaja professor ANTI SELART, Tartu Ülikooli keskaja professor

Esimese osa autoritest

AIVAR KRIISKA peamiseks uurimisteemaks on Euroopa metsavöötme kivi- ja pronksiaeg. Ta on ligi 300 Eesti ja naabermaade minevikku käsit-leva publikatsiooni autor või kaasautor, koguteose „Eesti ajalugu” üks korraldajatest ja esimese köite autoritest. Alates 2007. aastast Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor.

MAIT KÕIVU peamiseks uurimisteemaks on Vana-Kreeka ajalugu Mükeene tsivilisatsiooni langusest klassikalise perioodini, mida on vaadel-nud võrdluses ning seostes Lähis-Ida tsivilisatsioonidega. 2004. aastast Tartu Ülikooli vanaaja ajaloo dotsent.

Esiaeg

Aivar Kriiska

10 Esiaeg

Kronoloogia

Traditsiooniliselt käsitletakse esiajana kirjalike allikate eelset ajajärku. Kuna kirja ei võetud kasutusele kõikjal üheaegselt, on tegemist metakroonse perioodiga, mille lõpp võib piirkonniti erineda tuhandeid aastaid. Esiaeg jagatakse klassikaliselt peamise tööriistade valmistamiseks kasutatud materjali alusel kivi-, pronksi- ja rauaajaks. Mõnel pool eristatakse kivi- ja pronksiaja vahel veel vaseaega. Ka need alaperioodid on kohati eriaegsed, sest metallide töötlemise oskus on leiutatud või omandatud eri ajal. Arengu omapära tõttu võib aga mõni alaperiood paiguti kogunisti puududa. Nii leidub näiteks piirkondi, mis on asustatud alles pärast paleoliitikumi, mõnel pool Aafrikas aga on astutud rauaaega otse kiviajast, ja lõppeks on maail-mas veel alles hiljuti elanud või elab praegugi inimesi, keda kasutatavate tööriistade materjali järgi võib liigitada kiviaegseiks.

Esiaja täpsemaks jaotamiseks kasutatakse mitmesuguseid periodisee-ringuid, mille aluseks on enamasti murrangulised muutused tehnoloogias, majanduses, ühiskonnas või kultuuris. Euroopa arheoloogiateaduse tradit-sioonis jagatakse kiviaeg kolmeks alaperioodiks: paleoliitikum, meso-liitikum ja neoliitikum. Paleoliitikumi sees kasutatakse enamasti samuti kolmikjaotust: varapaleoliitikum (4,2/2,6 miljonit aastat kuni umbes 300 000 aastat e.m.a), keskmine paleoliitikum (umbes 300 000 kuni 40 000 aastat e.m.a) ning hilispaleoliitikum (umbes 40 000 kuni 9700 aastat e.m.a). Paleoliitikumi ja mesoliitikumi kokkuleppeline piir on viimase jääaja lõpp, aga mesoliitikumi ja neoliitikumi piir varieerub piirkonniti. Üleminekut markeerib maaviljeluse või idapoolses Euroopas ka savinõude kasutusele-võtu algus. Mõlemad muutused maailmas toimusid eri aegadel. Lähis-Idas algas majandusviisi muutus 10 000–8000 aastat e.m.a, Euroopas vahe-mikus 7000–2000 aastat e.m.a ning mõnel pool Ameerikas alates umbes

Esiaeg 11

3500 aastat e.m.a, samas kui Austraalias ning suuremas osas Ameerikas ja Aafrikas jätkus mesoliitiline eluviis kuni kolonistide saabumiseni Uude Maailma ning leidub inimrühmi, kes elatavad end püügimajandusest tänini.

Osas maailma piirkondades eristatakse omaette alaperioodina vase- või ka vasekiviaega. Sellegi ajajärgu piirdaatumid varieeruvad. Kohati datee-ritakse perioodi algus juba IV aastatuhandesse e.m.a, kuid näiteks Skandi-naavias paigutatakse vaseaeg vahemikku 2300–1700 aastat e.m.a. Järgneva perioodi, pronksiaja algus on samuti piirkondlike erijoontega, Lähis-Idas ja Euroopas varieerub see vahemikus 3000–1500 aastat e.m.a.

Vase- ja pronksiajal lõppes mitmetes maailma piirkondades esiaeg. Mesopotaamias ja Egiptuses leidis see aset umbes 3100 aastat e.m.a, Induse orus umbes 2500 aastat e.m.a, Kreetal umbes 1750 aastat e.m.a ja Hiinas umbes 1200 aastat e.m.a, mil leiutati kiri ja kujunesid kõrgtsivilisatsioonid, riigid. Suurem osa maailma rahvastikust oli aga jätkuvalt kirjaoskamatu ja ühiskonnad korraldatud teisiti. Samas on riikide mõju ulatunud kas siis otse või üksnes kauge kajana, ent üha intensiivistudes, neist isegi tuhandete kilo-meetrite kaugusele.

Rauaaeg algas suuremas osas Euraasias I aastatuhandel e.m.a, kuigi selle metalli sulatamine leiutati veidi varem ning Väike-Aasias võib rauaaja alguse dateerida isegi juba umbes 1400. aastasse e.m.a.

Kiviaegne kivikirves, pronksiaegne pronks-kirves ja rauaaegne raudkirves Tatarimaalt.Tatarstani rahvusmuuseum

12 Esiaeg

Paleoliitikum

Arheoloogid alustavad esiajaloo käsitlust johtuvalt oma uurimisallika-test sageli küll tööriistade kasutuselevõtust, ent inimajaloo algus on siiski hoomatavalt sügavamas minevikus – nüüdisinimesele eelnenud hominii-dide juures.

Alates 19. sajandi keskpaigast on üle maailma otsitud ja leitud fossiilseid luid, mis kuuluvad nüüdisinimese eel või isegi veel samal ajal elanud teistele hominiidide liikidele. Fossiilide dateeringud osutavad, et primaadid, kelle hulka kuulub ka tänapäevane inimene, kujunesid enam kui 50 miljonit aastat e.m.a ning vanimad inimahvid pärinevad ajast umbes 20 miljonit aastat e.m.a.

Jättes kõrvale mõned ajajärgust umbes 7–6 miljonit aastat e.m.a pärine-vad luuleiud, mille kohta pole veel kogunenud piisavalt andmeid, on vani-mad kindlad hominiidide luud dateeritud 4,2 miljoni aasta taha e.m.a. Prae-guseks eristatakse nende australopiteekideks (Australopithecus) koond-nimetatud inimlaste hulgas mitut liiki, kellest ainult ühte peetakse suurema või vähema tõenäosusega seotuks antropogeneesiga. Australopiteegid olid bipedaalsed, st kahel jalal kõndivad väikest kasvu hominiidid, tõenäoli-selt peamiselt taimtoidulised. Teadaolevalt piirdus nende asustus üksnes Aafrika mandriga. Kuigi nad elasid ka ajajärgul, mil tööriistu valmistati juba lõhestus tehnikas, ei ole õnnestunud neid selle liigiga kindlalt siduda. Välistada, et australopiteegid tööriistu, ennekõike just töötlemata abivahen-deid kasutasid, siiski ei saa.

Kindlasti kasutasid tööriistu ligi 2,3 miljonit aastat e.m.a kujune-nud Homo habilis ja veidi noorem Homo rudolfensis. Need varasemast rohkem loomset toitu tarbinud hominiidid olid juba suurema ajuga, kuid

Kiviaeg

Esiaeg 13

siiski nüüdisinimesest sedavõrd erineva kehaehitusega, et nende vahetu osa inimevolutsioonis on viimasel ajal kahtluse alla seatud.

Kahtluseta on inimeellane olnud umbes 2 miljonit aastat e.m.a oleta-tavasti Aafrikas kujunenud Homo erectus (või Homo ergaster). Homo erectus, kui temaga ühendada ka Gruusiast Damanisist leitud mitmete erijoontega hominiidide luud, oli esimene inimlaseliik, kes levis Aafrikast väljapoole. Vanimad nii Aasiast kui ka Euroopast leitud fossiilsed luud on vanusega 1,8 miljonit aastat, kuid Homo erectus on vähemalt Jaava saarel elanud veel ka ajal, mil oli juba välja kujunenud nüüdisinimene. Arvata-vasti umbes 600 000 aastat e.m.a kujunes Homo erectus’est välja uus liik – Homo heidelbergensis, kes elas nii Aafrikas , Euroopas kui ka Aasias . Homo heidelbergensis oli tõenäoliselt nii Homo neanderthalensis’e kui ka nüüdis-inimese Homo sapiens’i ühine esivanem.

Umbes 360 000 aastat e.m.a kujunes arvatavasti Euroopas välja Homo neanderthalensis, üks hominiidide viimaseid liik, kellega nüüdisinimene jagas ulatuslikumalt oma asuala. Varasemate inimlastega võrreldes on neandertallaste kohta hoomatavalt rohkem teavet. See jässaka kehaehitu-sega inimlane oli kohastunud elama karmides loodusoludes. Oletatavasti valmistas neandertallane juba loomanahkadest rõivaid.

Peaaegu samal ajal kujunes aga Aafrikas välja teine liik – Homo sapiens. Seni vanimad luuleiud, mis on saadud Ida-Aafrikast , dateeritakse umbes 195 000 aastat e.m.a. Desoksüribonukleiinhappe (DNA) uuringute järgi võis nüüdisinimene välja kujuneda aga isegi enam kui 200 000 aastat e.m.a. Uus liik osutus ääretult kohanemisvõimeliseks. 100 000 või isegi rohkem aastat tagasi rändas nüüdisinimene Aafrikast välja, jõudes esmalt Aasiasse , umbes 60 000 aastat e.m.a isegi Austraaliasse ja asustas alles seejärel, umbes 40 000 aastat e.m.a, Euroopa . Järgneva paarikümne tuhande aasta jooksul tõrjus nüüdisinimene oma asualalt välja neandertallase, kuni see liik hävis. DNA-uuringud osutavad aga, et need kaks liiki on omavahel ka segunenud ning mõne protsendi ulatuses on neandertallase geneetilist pärandit säili-nud tänapäevastes eurooplastes ja aasialastes. Ameerika mandrile jõudis nüüdis inimene veidi vähem kui 20 000 aastat e.m.a.

Oluline evolutsiooni liikuma panev jõud on tõenäoliselt olnud kliima-muutused. Need sundisid primaate uute oludega kohastuma, mis omakorda tõi kaasa bioloogilisi teisenemisi. Üks niisugune suurem ilmastiku muutus, mille tagajärjel kahanesid metsad ja laienesid savannilaadsed rohtlad, toimus umbes 5 miljonit aastat e.m.a ja teine umbes 2,5 miljonit aastat e.m.a.

14 EsiaegTä

napä

ev1

milj

onaa

stat

taga

si2

milj

onit

aast

at ta

gasi

3 m

iljon

it aa

stat

taga

si4

milj

onit

aast

at ta

gasi

5 m

iljon

it aa

stat

taga

si6

milj

onit

aast

at ta

gasi

HO

MO

AU

STR

AL

OPI

TH

EC

US

AR

DIP

ITH

EC

US

Homo sapiens

Homo erectus

Australopithecus garhi

Australopithecus afarensis

Australopithecus anamensis

Ardipithecus ramidus

Ardipithecus kadabba

Homo neanderthalensisHomo heidelbergensis

Australopithecus robustus

Australopithecus africanus

Homo rhodesiensis

Homo gautengensis

Australopithecus boisei

Australopithecus aetiopicus

Homo oresiensis

Homo rudolfensis

Australopithecus sediba

Homo denisova

Homo habilis

Vanimad teadaolevad hauad

Vanimad märgid tule kasutamisest

Vanimad teadaolevad luust tööriistad

Vanimad leitud kivist tööriistad

Vanimad teadaolevad tööriistade lõikejäljed loomaluudel

HOMOLevinud kogu maailmasKahejalgsusSuur ajuVäikesed hambad ja alalõualuuTööriistade valmistamine ja kasutamine

AUSTRALOPITHECUSLevinud AafrikasNeljajalgsus puudel, kahejalgsus maapinnalVäike ajuMetsaalade kõigetoidulised

ARDIPITHECUSLevinud AafrikasKahejalgsusVäike ajuSuured purihambadLai ökoloogiline nišš

Homo sapiens ja tema eellased.

Esiaeg 15

Kohanemine eluks avamaastikul võis muu hulgas tingida ka rühmalise eluviisi kujunemise ja muidki käitumuslikke muutusi.

Ehkki tänapäevaste inimahvide uurimine osutab võimalusele, et bipe-daalsus ehk kahel jalal kõndimine võis kujuneda mingis algelises vormis isegi juba mitmekümne miljoni aasta eest veel puudel elanud ahvilistel, on vanimad kahejalgsed isendid, otsustades fossiilileidude järgi, elanud umbes 7 miljonit aastat e.m.a. Igal juhul hakati kahel jalal kõndima enne, kui suurenes ajumaht ja õpiti valmistama tööriistu. Bipedaalsuse teket on proovitud seletada mitmeti. Selles protsessis on rõhutatud käte vabastamist tööks ja päikesekiirte kuumutava mõju kahanemist läbi päikesele eksponee-ritud kehapinna vähendamise. Tähtsustatud on ka võimalust, et püsti seistes oli parem märgata lähenevat vaenlast. Kuigi on selge, et see bioloogiline muutus ei ole seotud tööriistadega, oli käte vabanemine tõenäoliselt üks eeldus tööriistade kasutuselevõtmiseks.

Aju suurenemine on jälgitav alates umbes 2 miljonit aastat e.m.a ja ajapikku on aju kasvanud umbes kolm korda. Esimene hüppeline areng on näha Homo habilis’el: kasvult šimpansi mõõtu hominiidi ajumaht oli šimpansi omast kaks korda suurem.

Väga tähtis on inimese evolutsioonis olnud artikuleeritud kõne teke ja areng. Tõenäoliselt oli see pikaajaline protsess ning kõne alged ulatu-vad ehk juba varaste hominiidide juurde, kuid väljakujunenud vormis on kõne omane tõenäoliselt üksnes nüüdisinimesele. Inimese sotsialiseerunud elulaad nõudis kommunikatsiooni.

Artikuleeritud kõnet on sageli seostatud tööriistade kasutuselevõtuga. Tööriistade tegemine eeldab nii materjalide tundmist, koordineeritud töövõtteid kui ka võimet neid oskusi edasi anda. Seni vanimad tööriistad on leitud Etioopiast , nende vanus on ligikaudu 2,6 miljonit aastat. Fossiilsetelt loomaluudelt leitud lõikejäljed osutavad aga tööriistade kasutamisele juba ligi miljon aastat varem. Abivahendite kasutamist vaenlaste peletamisel ja toidu hankimisel esineb loomariigis laiemaltki, eriti primaatide seas, kuid hominiidid hakkasid abivahendeid soovitud suunas kujundama – töötlema.

Varapaleoliitikumis sai alguse pea kogu kiviaega läbiv kivimite ja mine-raalide valik tööriistade toorainena. Kõige sagedamini kasutatud materjal oli tulekivi, kuid sõltuvalt piirkonnast ka obsidiaan, kvartsiit, kvarts ja liivakivi ning peeneteralised vulkaanilised kivimid. Materjale koguti algul maapinnalt ja looduslikelt paljanditelt, keskpaleoliitikumis hakati juba kivi-meid kaevandama.

16 Esiaeg

Algelised tööriistad valmistati veeristelt kilde ära lüües. Kilde eemaldati teise kiviga enamasti vaid ühelt küljelt, saades nii kitsa hambulise teraosa. Mõnede uurijate arvates nõudis sellise tööriista tegemine keskmiselt kaks-kümmend viis sihipärast lööki. Oletatakse, et taolisi tööriistu kasutati nii löömiseks, lõikamiseks kui ka kaevamiseks. See tehnoloogia püsis muutu-matuna väga pikka aega, kuni umbes 1,8 miljonit aastat e.m.a lisandusid nn pihukirved. Need on valmistatud, eemaldades sarvest või luust vasara või kiviga killud kahelt poolt veerist. Tulemuseks oli terav tööpind, samas kui teine ots jäeti looduslikku vormi või siis tasandati seda ainult natuke. Tavaliselt 10–20 sentimeetri pikkuse mandlikujulise pihukirve valmista-mine nõudis olenevalt töötlusastmest kolmkümmend kuni kuuskümmend lööki. Kuigi tänini pruugitakse ekslikust tõlgendusest lähtunud nimetust, kasutati pihukirveid kunagi mitmesugustel töödel, sealhulgas raiumiseks, kaapimiseks ja lõikamiseks.

Paleoliitikumi keskosas mitmekesistusid tööriistad veelgi. Valmistati teravikke torke- ja lõikeriistadeks, kaape naha puhastamiseks ning puu ja luu töötlemiseks, kuid jätkuvalt tehti ka südamekujulisi ja kolmnurkseid pihukirveid. Keskpaleoliitikumis tunti üle kuuekümne eri tüüpi eseme. Ühest kilogrammist tulekivist olid neandertallased võimelised saama kuni 2,2 meetrit lõiketera, umbes viis korda rohkem kui varem. Nüüdisinimene on aga saanud kilogrammist tulekivist hinnanguliselt kuni 26 meetrit lõike-tera. Tööriistade sortimenti lisasid inimesed paleoliitikumi lõpus kaapidest väiksemad kõõvitsad ning uuritsad, mida kasutati luu ja sarve töötlemisel. Igal juhul osutavad tööriistad nii tehnoloogilise arengu kiirenemisele kui ka kultuurilise mitmekesisuse kujunemisele. Jääaja lõpul kasutati üle saja esemetüübi. Hilispaleoliitikumis õpiti kivi ka lihvima ja lõikama. Kivist ja puust tööriistade kõrval hakati üha enam kasutama luust ja sarvest valmis-tatud esemeid. Uue leiutisena võeti kasutusele vibu ja nooled.

Lihatoidu osakaal on ajas üha kasvanud. Algul saadi loomseid valke raibe-test, hiljem aga juba kütitud väikeloomadest ja alates hiljemalt 0,5 miljonit aastat e.m.a ka suurtest jahiloomadest. Suurloomade puhul on võimalik, et neid kütiti ajujahiga. Selline tegevus oli jõukohane ainult rühmas elavatele isenditele ja oli kindlasti tähtsal kohal inimeellaste sotsialiseerumisprot-sessis. Neandertallasel ja Euroopa paleoliitilisel nüüdisinimesel oli suurte ulukite jaht tõenäoliselt isegi peamine elatusallikas. Kütitud on muidugi ka väikeloomi ja linde, tegeletud korilusega ning hilispaleoliitikumis kohati ka kalapüügiga. Homo erectus ja Homo heidelbergensis küpsetasid toitu tulel.

Keskpaleoliitiline pihukirves Inglis-maalt Kentist

Esiaeg 17

Varaste hominiidide elupaikadest ei ole meieni säilinud mingeid materi-aalseid jäänuseid. Elati arvatavasti suhteliselt väikeste rühmadena algselt lageda taeva all või koobastes. Viimased on kindlasti olnud Homo erectus’e elupaikadeks, kuid välistada ei saa seda isegi australopiteekide puhul. Elukoha valikul mängis muidugi olulist rolli looduskeskkond – kliima, mageda vee leidumine ja muud tegurid. Troopilistel aladel piisas enamasti kergest varjualusest. Nagu osutavad Lõuna-Prantsusmaalt saadud leiud, kasutas Homo heidelbergensis umbes 400 000 aastat e.m.a juba tuld ja ehitas tugipostidele toetuvaid okstest elamuid. Ehitisi – vaheseinu ja vari-katuseid – rajati ka koobastesse, kusjuures eriti aktiivselt kasutati neid looduslikke varjupaiku keskpaleoliitikumis. Sellest ajast tuntakse nii pike-mat aega asustatud elupaiku kui ajutisi laagrikohti. Paleoliitikumi teisel poolel hakati ehitama elamuid ka mammutiluudest. Hilispaleoliitikumi arhitektuur oli aga juba hoomatavalt mitmekesisem. Valdavalt olid ehitised maapealsed või pisut maasse süvendatud põhjaga ja puitkarkassiga, kuid jätkuvalt rajati mõnes piirkonnas mammutiluust elamuid. Ehitusmaterjalina kasutati mõnevõrra ka kivi.

Teadaolevalt oli neandertallane esimene hominiid, kes hakkas liigi-kaaslasi matma. Teadlikule ja teatavaid seaduspärasusi omavale matmisele osutavad luustike leiud maasse süvendatud lohkudest, kuhu on mõnikord asetatud ka kive, loomaluid ja -sarvi ning tööriistu. Esineb ka osamatuseid, mil hauda on asetatud ainult osa surnukehast. Kõik hauad on leitud elukoh-tadest, valdavalt koobastest, tihemini koobasasulate servaaladelt. Hoomata-valt mitmekesisem oli aga hilispaleoliitiline matmiskombestik, mille puhul varieerus nii surnute hauda asetamise viis kui ka hauapanuste olemasolu ja hulk. Üksikjuhtudel lisati panuseid väga rikkalikult, laialt levis tava puis-tata surnukehale ookrit. Matmistraditsiooni teket on vaadeldud kui märki usundi olemasolust. Paleoliitilise nüüdisinimese religioossus on aga juba väljaspool kahtlust.

Ilmselt seondub usundiga ka kunsti teke. Kuigi esimesi kunstile lähe-dasi ilminguid võib täheldada ehk juba neandertallase puhul, on see käitu-muslik uuendus omane põhiliselt siiski nüüdisinimesele. Ajavahemikus 40 000–30 000 aastat e.m.a hakati valmistama karpidest ja loomahammas-test ehteid. Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Hispaanias ning erandina Euroopa ja Aasia piiril Uurali mägedes tekkis väljendusrikas koopakunst ning mitmel pool Euraasias kõrgetasemeline pisiplastika ja luugravüür. Koopamaalin-gutel kujutati tavaliselt loomi (hobuseid, piisoneid, hirvi, mammuteid jne),

18 Esiaeg

harvem inimesi ja geomeetrilisi kujundeid, mis on kantud musta, punase või teistes toonides värvidega kaljupinnale. Esineb nii kontuuride kui ka pildina ja nii mono- kui ka polükroomsena tehtud maalinguid. See kõrgetasemeline looming on sündinud peamiselt ajavahemikus 30 000–15 000 aastat e.m.a, kuid üksikuid maalinguid tehti juba varem.

Koopakunstile ei ole olemas ühest seletust, kuid kahtlemata oli sel spirituaalne tähendus. Maalingute paiknemine sügavates ja kohati raskesti ligipääsetavates kaljuõõnsustes annab alust siduda neid mingite rituaalsete toimingutega. Neid võidi maalida ka transiseisundis.

Pisiplastikas tehti nii antropo- kui ka zoomorfseid guure. Eriti silma-paistvad on nn veenusekujukesed – enamasti vormikat naist kujutavad taiesed. Hilispaleoliitikumis tehti ka esimesed põletatud savist esemed. Üksikuid selleaegseid keraamilisi skulptuurikesi on leitud Põhja-Aafrikast , Lõuna-Prantsusmaalt , Ida-Euroopast , Siberist ja Jaapanist . Kõige vanemad ja arvukamad paleoliitilise keraamika leiukohad on aga Tšehhis , kus terra-kotakunst oli tuntud juba ligi 30 000 aastat e.m.a.

Mesoliitikum

Hilispaleoliitikumi lõpus toimus mitmeid olulisi muutusi nii looduse kui ka inimese ajaloos. Ilmastik soojenes kiiresti, liustikud kahanesid, teisenes taimestik ja loomastik, troopilistel aladel algas vihmane ajastu, praeguse Sahara kõrbe alal laiusid savannid ning ookeani veetase tõusis. Uute oludega pidi kohanema ka inimene. Euroopas ja Ameerikas asendusid suurulukid väiksemate metsloomadega, kusjuures piirkonniti kasvas inimese toidu-ratsioonis suurloomade vähenemisel veekogudest saadava toidu – kalade, mereimetajate ja molluskite – osakaal. Lähis-Idas suurenes aga koriluse tähtsus. Loomulikult erinesid piirkonniti nii jahiloomastik kui ka küttimise, koriluse ja kalapüügi osakaal elatusallikana. Inimene hakkas üha rohkem mõjutama looduskeskkonda: oletatavasti raiuti või põletati toona mitmel

Paleoliitilised koopamaalingud Lõuna-Prantsus-maal Lascaux’s

Esiaeg 19

pool tahtlikult metsa eesmärgiga suurendada rohttaimede osakaalu, meeli-tades sellega neile aladele metsloomi. Kuigi üksikuid koeraluid on leitud juba hilispaleoliitilistest muististest, levis koer ainsa koduloomana laialda-selt mesoliitikumis.

Toitumisstrateegia muutumine mõjutas ka asustust. Uute loodusoludega kohanemise ja jääjätumaade hõivamise järel jäi inimene paiksemaks ning mitmel pool kujunes ilmselt aastaringsel külal põhinev asustussüsteem. Paiguti võis sellistes külades elada sadu inimesi.

Asustus laienes mesoliitikumis märgatavalt, kasutusele võeti mandri-jääst vabanenud alad Euraasias ja Ameerikas . Rahvaarv suurenes ja üha enam eristus kultuur. Peamiselt elati avaasulates, ehkki piirkonniti kasutati jätkuvalt ka koopaid. Sageli rajati elupaigad veekogude kallastele ja randa-dele. Elamu oli kas maapealne või maapinda süvendatud põrandaosaga ja nelinurkse, ümara või ovaalse põhiplaaniga, üksikjuhtudel isegi rohkem kui saja ruutmeetri suuruse põrandapindalaga.

Varasemast mitmekesisem oli ka tööriistade valik. Neid tehti endiselt peamiselt tulekivist, kuid piirkonniti asendasid seda kvarts või muud mine-raalid ja kivimid. Toormena kasutati rohkesti luud ja sarve, millest valmis-tati muu hulgas ahingu-, harpuuni-, oda- ja nooleotsi, naaskleid, talbu jms, ning puitu. On leitud ka kombineeritud tööriistu, kust orgaanilisest mater-jalist teraviku servadesse on kinnitatud kivist terasid. Mesoliitikumist päri-nevad vanimad seni avastatud kalapüügivõrkude jäänused ja ühepuupaadid.

Mesoliitikumist tuntakse nii kalmistuid kui ka üksikult paiknevaid matuseid, maeti nii elupaikadesse kui ka neist eemale. Matmistraditsioo-nis, eriti surnu hauda asetamise viisis, mis on üks väheseid arheoloogiliselt jälgitavaid tunnuseid, on ajalisi ja paikkondlikke erinevusi. Sageli pandi hauda panuseid, peamiselt tööriistu ja ehteid, aga ka loomade sarvi jms. Haualohkudesse on puistatud ookrit ja mõnikord asetatud kive.

Erinevalt paleoliitilisest kalju-kunstist tehti mesoliitikumis jooni-seid ja raiendeid ning üldjuhul mitte koobastesse, vaid avakaljudele. His -paania kõrval kerkisid uute kalju- kunsti piirkondadena esile Fennos-kandia ja Karjala . Joonised on

Mesoliitilised kalju-raiendid Põhja-Norras Altas

20 Esiaeg

valdavalt ühevärvilised ja tugevasti stiliseeritud. Rohkesti on kujutatud inimesi, sageli rõhutatud sugutunnustega. Luuesemeid on kaunistatud geomeetrilise ornamendiga, erandina isegi sissekriibitud zoo- ja antropo-morfsete guuridega. Lõuna-Skandinaavias hakati ehete ja guraalplastika tegemiseks kasutama merevaiku. Osa merevaik guure on ka rikkalikult ornamenteeritud.

Neoliitikum

Neoliitikum tähistab suurte muutuste aega. Loodusprotsessid ning inimese enese võime ja võimalused kohaneda uute tingimustega panid aluse vilje-lusmajandusele, mis aja jooksul muutis kogu planeedi ilmet. See uus kohas-tumine toimus algselt üpris aeglaselt, kuid püügi- ja viljelusmajanduse vahelise n-ö tasakaalupiiri ületamise järel leidsid aset põhjalikud muutused, mis jätsid totaalse jälje nii inimühiskonda kui ka looduskeskkonda. Sordi- ja tõuaretusega kaasnesid uued pärilikud tunnused taimedel ja loomadel ning isegi uued liigid. Viljelusmajandus muutis põhjalikult senist elukesk-konda. Metsad asendusid põllu- ja karjamaadega, teisenesid omandisuhted ja ideoloogiad. Toitumine põllumajandussaadustest tõi kaasa rahvaarvu kasvu, suurem rahvastik omakorda vajas veelgi rohkem toitu. Toiduvaja-duse küsimus lahendati, täiustades toiduainete tootmist ning põllumajan-duses tarvilikke tehnoloogiaid (korje, töötlemine ja säilitamine). Lähis-Idas ning seejärel lõunapoolses Euroopas , Indias ja Hiinas kujunesid varasemast hoopis suuremad ning hierarhilisemad kogukonnad.

Mitmel pool maailmas vähenes paleoliitikumi hilises järgus ja meso-liitikumis loodusest saadava loomse toidu osakaal ning kasvas koriluse osa. Elupaikadest leitud makrofossiilsete taimejäänuste hulgas on rohkesti mitmesuguseid seemneid, millest osa kuulub taimedele, mida on hiljem viljeletud. Need pakkusid inimesele jahi ja kalapüügi kõrval olulist toidulisa.

Arvatavasti hakkas inimene kaitsma algviljadega metsaniite metsloo-made eest ning kitkuma välja sobimatuid taimi, luues nii üheliigilisi metsa-välju. Hiljem külvati vili juba kodu lähedale. Lammaste ja kitsede kodus-tamist seostatakse neile liikidele spetsialiseerunud jahiga, mille osaks sai metsikute kitse- ja lambakarjade valvamine ning seejärel juba karjatamine. Veisekasvatuse puhul on võimalik, et see sai alguse religioosseteks pidus-tusteks elus hoitud tarvaste kodustamisest.

Esiaeg 21

Viljelusmajandus kujunes iseseisvalt mitmes suuremas piirkonnas. Neist olulisemad on Edela-Aasia , kus kultuuristati nisu, oder, hernes, oliivipuu ning kodustati kits, lammas, siga ja veis; Hiina , kus kultuuristati hirss, riis ja sojauba ning kodustati siga; Kesk-Ameerika , kus kultuuristati mais, uba, kõrvits, kartul ning kodustati kalkun; Lõuna-Ameerika , kus kultuuristati kartul, kõrvits ja maniokk ning kodustati laama, alpaka ja merisiga.

Euroopa viljelusmajanduse seisukohalt on esmatähtis Edela-Aasia . Põlluharimine ja karjakasvatus sai Eufrati ja Tigrise madalikku piira-vates Zagrose ja Antitauruse eelmäestikes, nn Viljaka poolkuu alal, alguse 10 000–8000 aastat e.m.a. Edela-Aasiast pärineb enamik tänapäeva tähtsa-matest kultuurtaimedest ja koduloomadest ning võib öelda, et see oli kõige suurema loodusliku potentsiaaliga piirkond toiduainete tootmiseks kogu maailmas. Viljaka poolkuu alal toimus üleminek viljelevale majandusele just vaadeldud põhjusel. Jahiloomade, ennekõike gasellide arvukuse vähe-nemisega korreleerus looduses kasvavate söödavate taimede kättesaadavuse

Olulisemate toidu-taimede kultuuris-tamise ja loomade kodustamise kesku-sed maailmas

KESK-AMEERIKAmais, uba, kõrvits,bataat, tomat, mango, kalkun

PÕHJA-AMEERIKA IDAOSApäevalill, kinoa

EDELA-AASIAnisu, oder, hernes, lääts, porgand, peet, viigimari, oliivipuu,lammas, kits, siga, veis

IDA-AASIAriis, hirss, tatar, soja-uba, naeris, aprikoos, virsik, kurk, tee,siga

IDA-AAFRIKAkohvipuu, teff

LÄÄNE-AAFRIKAaafrika jamss, sorgo, aafrika riis, õlipalm,pärlkana

UUS-GUINEAsuhkruroog, banaan

LÕUNA-AMEERIKA EDELAOSAkartul, maniokk, bataat, tšillipipar,laama, alpaka, merisiga

LÕUNA-AMEERIKA KIRDEOSAananass, tomat, maapähkel

22 Esiaeg

kasv: oluliselt laienes looduslike suureseemneliste üheaastaste teraviljade – ühe- ja kaheteralise nisu ning odra – leviala. Looduslik nisu ja oder koha-nesid kergesti inimtoimega ning muutusid kultuuristamise, st tahtlikult või tahtmatult tehtud valikute käigus isegi sedavõrd, et ei tulnud liigina enam iseseisvalt toime. Samas paranesid veelgi inimesele sobilikud omadused: suurenes tera, valminud seemned püsisid paremini varre küljes, idanemine muutus ühtlasemaks ja kiiremaks, paranes säilivus.

Kultuurtaimed ja koduloomad ning maaviljeluse oskus kandus suhteli-selt kiiresti Lähis-Idast väljapoole. Algul levis see Euroopa vahemere lise kliimaga aladele (Balkanile umbes 7000 aastat e.m.a), kuid peagi hakati sobivaid põllukultuure kasvatama ka juba karmimates parasvöötme tingi-mustes. Kasvatatavad põllukultuurid ja koduloomad kohanesid jahedama kliimaga ning lühikese vegetatsiooniperioodiga. Viljelusmajanduse leviku kiiruses ja kultuurtaimede valikus oli küll erinevusi, kuid sellele vaata-mata kulus viljelusmajanduse levikuks enamikule Euroopa aladele kõigest 3000 aastat. Osaliselt tõid uue majandusviisi Euroopasse ilmselt Lähis-Idast lähtunud migrandid ja küllap esines suuremaid või väiksemaid rahvas-tikurändeid mujalgi, kuid osaliselt levis see tõenäoliselt ka kultuuri laenuna juba eelnevalt paigal elanud rahvastiku hulgas. Sellele osutavad muu hulgas ka viimasel paaril kümnendil tehtud DNA-uuringud. Igal juhul omanda-sid paljud küttide-kalurite-korilaste rühmad mingitel põhjustel, mis ei ole praegu veel üheselt selged, nii vilja- ja karjakasvatuse kui ka toiduainete tootmise tehnoloogia. Piirkonniti muutus viljelusmajandus kiiresti ainu-valitsevaks, samas kui mõnel pool moodustas viljakasvatus ja koduloomade pidamine pikka aega vaid ühe osa toimetulekustrateegiast. Aafrikas levis põllumajandus peamiselt savannialadel ning Niiluse jõe viljakas orus, kus leidus kergesti ülesharitavat pinnast.

Varase viljeluse aluseks oli aletamine. See nõudis rohkete uute alade kasutuselevõttu ja mõjutas tugevasti looduskeskkonda, massiliselt hävitati metsa. Peagi, hiljemalt IV aastatuhande algul e.m.a, võeti kasutusele puust ader.

Maaviljelus tõi kaasa muutusi asustusviisis. Selles on loomulikult ajalisi ja piirkondlikke erijooni, kuid ka mitmeid sarnasusi. Muu hulgas hakati varem või hiljem ühte osa elupaikadest kindlustama. Need ehitati heade kaitseomadustega kohtadesse (kõrgendikele, järvede saartele või isegi järvedele rajatud parvedele jm) ning piirati tarade, vallide ja kraavidega. Tavaliselt elati siiski kindlustamata külades, mõningates piirkondades ka

Esiaeg 23

üksiktaludes. Kiviaja lõpul elas Lähis-Ida suurtes külades isegi tuhandeid inimesi. Maju ehitati puust, kividest ja savist, sh põletamata tellistest. Laia-del aladel Euroopas olid kasutusel nn pikkmajad – püstpostkonstruktsioonis ehitatud kümneid meetreid pikad elamud.

Loomulikult muutusid ka töö- ja tarbeesemed. Varem kasutatud kivist, luust, sarvest või puust tööriistadele lisandusid viljeleva majandusega seotud tööriistad, nagu jahvatuskivid, uhmrid ja sirbid. Kui juba varem oli vahetatud materjale ja paiguti isegi kaugete vahemaade taha, siis neoliiti-kumis toimisid ulatuslikud suhtevõrgustikud, millega kaasnes ilmselt nii kauplemine kui ka kinkimine. Oma looduslikult levialalt jõudsid teinekord tuhandete kilomeetrite kaugusele niisugused tööriistade materjalid nagu tulekivi ja obsidiaan, harvem muud kivimid. Laiaulatuslikult liikus ehete ja kunstiesemete toormena kasutatud merevaik. Kuigi tulekivi kaevandami-sega oli algust tehtud juba varem, muutusid tulekivirikastes piirkondades, näiteks Prantsusmaal , Inglismaal , Poolas , Valgevenes jm, võrdlemisi tavali-seks kivikarjäärid ja kohati isegi sügavad šahtid. Tulekivi töötlemine jõudis väga kõrgele tasemele. Laialt kasutati peent, kogu pinda katvat retušši ning tulekivi hakati ka lihvima. Kiviaja lõpul võis tulekivitöötlus olla isegi vähemalt osaliselt spetsialiseerunud käsitööharu, kus meistrid valmistasid tööriistu ja relvi laiemalt kui vaid enda tarbeks.

Uue leiutisena lisandusid neoliitikumis savinõud. Tõsi, keraamiliste anumate valmistamine algas üksikutes piirkondades juba hilispaleoliitiku-mis – umbes 16 000 aastat e.m.a Hiinas ja 14 000 aastat e.m.a Jaapanis , ent nende laiem levik seondub just neoliitikumiga. Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas hakati savinõusid tegema umbes 7500 aastat e.m.a ning Lõuna-Ameerikas umbes 5500 aastat e.m.a. Euroopa keraamika põhineb paljus Lähis-Ida savi-nõude valmistamise traditsioonil, mis levis nii rahvastiku rännetega kui seejärel kultuurilaenudena kiiresti üle kontinendi. Idapoolsesse Euroo-passe ulatusid tõenäoliselt aga ka Ida-Aasia omanäolise keraamika-traditsiooni mõjud. Keraamika saatis viljelusmajandust pea kõikjal ning levis ka püügimajanduslikesse piir-kondadesse. Tõenäoliselt tingis mõle-mas majandustsoonis keraamika

Neoliitilised keraa-milised naisekuju-kesed Moraviast St elicest ja Iraagist Tell Es-Sawwanist

24 Esiaeg

kasutuselevõtu ennekõike toidu säilitamise vajadus. Varased savinõud olid lihtsad – terava- või ümarapõhjalised ning ilma ornamendita. Peagi mindi aga paljudes paikades üle lamedapõhjalisele vormile ning anumate pinda hakati ornamenteerima ja maalima. Hiljem lisandus angoob. Valitsesid geomeetrilised motiivid, kuid esines ka taime- ja loomaornamenti.

Neoliitiline leiutis oli ka riidekudumine. Punutud tekstiile valmistati juba varem, kuid kangastelgedel kudumine sai tõenäoliselt alguse VI aasta-tuhandel e.m.a. Vanimad märgid muistsest tekstiilist on savinõude pinnale vajutatud riidekoe jäljendid, ent erilistes tingimustes on erandina säilinud ka riidetükke.

Neoliitilises matmiskombestikus leidus rohkesti eripärasid. Maeti nii elupaikadesse kui ka neist eraldi. Surnud või nende põletatud jäänused võidi sängitada maasse kaevatud lohkudesse, maapinnale tehtud rajatis-tesse, nagu kääpad, erinevad kivikonstruktsioonid jne, või siis käideldi neid hoopis mingil muu taval, millest tänini ei ole säilinud mingeid märke. Piir-konniti asetati hauda kaasa panuseid. Esineb osamatuseid, mitmekordseid matuseid ja paiguti kuulus matmiskombestikku ka rituaalne kannibalism. Euroopas hakati umbes 4500 aastat e.m.a matmispaikade ja kultusekohta-dena püstitama kividest rajatisi – megaliitehitisi. Need, Lõuna- , Lääne- ja Põhja-Euroopa rannikupiirkondade ehitised koosnevad ühest või mitmest suurest kivist või neist tehtud konstruktsioonidest, mida vahel on ümbrit-setud veel kiviringiga ja kaetud pinnasega. Kividel esineb mõnikord sisse-uuristatud ornamenti.

Neoliitikumis toimus suuri muutusi usundites. Kultuslikku sisu kanna-vad paljud selleaegsed leiud. Lähis-Idast on välja kaevatud maalinguid ja reljeefe hoonete seintelt, Lõuna-Skandinaavias aga kaljuraiendeid, mis on ilmselt religioosse sisuga. Laialt levisid Euraasias savist ja kivist skulptuu-rikesed, eriti naisekujukesed, mida on sageli tõlgendatud kui naisjumaluste kujutisi. Varasel etapil olid usutoimingud tõenäoliselt perekesksed, hiljem on neid peetud juba kogukonnakeskselt ja püstitama on hakatud suuremaid kultusrajatisi. Süvenes esivanemate kultus, mille kajastuseks peetakse ka megaliitkalmeid. Tähtsale kohale tõusid taevakehade, eelkõige päikese ja kuuga seotud uskumused ning rituaalid, mis muu hulgas on märgatavad megaliitehitistes, aga ka neoliitilises kunstis.

Esiaeg 25

Juba rohkem kui 9000 aastat e.m.a hakati Lähis-Idas mõnel pool kasutama looduslikku vaske. Sellest valmistati algul külmtöötluses väikesi ehteid ning alles VI aastatuhandel e.m.a hakati Mesopotaamias ja Anatoolias vaske sulatama. Võimalik, et sealt levis see oskus edasi Põhja-Aafrikasse ja lõunapoolsesse Euroopasse . Iseseisvalt võeti vask kasutusele ka mõnes muus maailma piirkonnas. Läänemere ümbruse vanimad külmtöödeldud vase leiud, mille metall pärineb Karjalast või isegi Uuralitest , on dateeritud IV aastatuhande algusesse e.m.a. Lõuna-Ameerikas õpiti vaske sulatama II aastatuhande lõpul e.m.a.

Ehkki vask on väga pehme metall, on eksperimendid kivist ja vasest tööriistadega osutanud, et viimased on siiski umbes 25 protsenti efektiiv-semad. Oluline on seegi, et vase sulatamine võimaldas esemeid tiražeerida ning purunenud eset oli võimalik uuesti ümber töödelda. Sellele vaatamata ei muutnud vask siiski kuigi palju tööriistade kooslust ning kiviesemed olid jätkuvalt olulised. Pigem oli vase kui esimese töödeldud metalli kasutusele-võtt tähtis edasise metallurgia seisukohalt: esimese sammuta ei oleks astu-tud ka teisi. Sulatatud vasest valmistatud esemetest on märkimisväärsemad kirved ja pistodad, mis levisid laialdaselt Euraasia vaseaja kultuurides.

Metallide regulaarne töötlemine algas siiski alles pronksiajal. 5–15-prot-sendilise tina ja arseeni lisandiga vase sulam pronks on vasest kõvem ning kergemini töödeldav nii madalama sulamistemperatuuri kui ka aeglasema tardumise tõttu. Pronksi õpiti valmistama mitmes piirkonnas. Mesopotaa-mias ja Anatoolias leidis see aset umbes 3000 aastat e.m.a, Lääne-Euroopas 2500 aastat e.m.a, Hiinas 2000 aastat e.m.a ja Peruus 1000 aastat e.m.a.

Piirkondades, kus looduses esines vase- ja tinamaaki, kujunesid pronksi tootmiskeskused, mis avaldasid mõju ka lähematele ja kaugematele

Vase- ja pronksiaeg

26 Esiaeg

naaber aladele, kuhu keskustes valmistatud metall samuti jõudis. Euroopas olid sellisteks keskusteks Egeuse mere saared ning Kreeka , Itaalia , Hispaa-nia ja Briti saared . Samas tekkisid mõnel pool kõrgetasemelised pronksi-kultuurid ka aladel, kus vajalik maak puudus, ent oldi pronksitootmiskes-kustega tihedas läbikäimises ja kaubavahetuses. Euroopas olid niisugused piir konnad Põhja-Saksamaa ja Lõuna-Skandinaavia . Sissetoodud tinal põhines aga samuti Lähis-Ida pronksitööndus, kusjuures kohalik vasemaak puudus ka Mesopotaamias . Teisalt leidus territooriume, kuhu pronks ei jõudnudki või kus see levis ainult üksikesemetena. Euraasias oli niisugu-seid alasid taiga- ja kohati ka metsavööndis.

Pronks tõi kaasa valutehnikate arengu. Esemeid valmistati nii korduv-kasutamisega kahepoolsetes kivist kui ka iga valu järel purustatavates savist valuvormides. Pronksist valati nii relvi, tööriistu kui ka ehteid. Laiale sorti-mendile vaatamata näib, et pronksesemed olid algul pigem staatus- kui tarbeesemed. Neil oli ilmselt suur tähendus ühiskonna struktuuri väljenda-misel ja mitmetes usundilistes riitustes.

Metalliaja algust iseloomustavad laialdased kontaktid eri piirkondade vahel. Varasemast rohkem levisid oskused, ideed ja kaubad. Metalli kõrval oli jätkuvalt oluline vahetuskaup merevaik, uue laiema kaubavahetus-artiklina lisandus aga sool. Vase- ja pronksiaja majanduslikuks aluseks oli valdavalt maaviljelus ja karjakasvatus, kuid paiguti on olulisel kohal olnud veel ka küttimine ja kalapüük. Mesopotaamias ning Egiptuses õpiti rajama niisutussüsteeme. Varasemast laiemalt levis vaadeldaval ajajärgul hobune, veisekasvatuses lisandusid lihale piimasaadused ning lambakasvatuse üheks eesmärgiks sai vill kui tekstiili tooraine. Nii hobuse kodustamine kui

Pronksiaegne laev-kalme Gotlandil Gannarve s

Esiaeg 27

ka n-ö teiseste kariloomakasvatuse produktide kasutamise algus ulatub aga juba neoliitikumi.

Elupaigad erinesid nii suuruselt – üksikust talust kuni sadade hektarite suuruste küladeni – kui ka arhitektuurilt. Osa asulakohti olid aga kindlusta-tud, kusjuures mitmel pool maailmas hakatigi linnuseid rajama esmakord-selt just vase- või pronksiajal. Elamuid ehitati mitmesugustest materjalidest, sh tellistest, ja kohati olid need mitmekorruselised. Varieerusid ka matmis-traditsioonid: leitud on maahaudu, kivikalmeid, mis Läänemere piirkonnas on kohati olnud laevakujulised, kääpaid jne. Pronksiaja teisel poolel levis varasemast rohkem põletusmatuse komme.

Ajastut iseloomustas varanduslik ja sotsiaalne kihistumine ning võimu kontsentreerumine. Mingis mõttes on inimühiskond tõenäoliselt alati olnud hierarhiline, kuid neoliitikumi lõpu ja metalliaja alguse ühiskonna kihistu-mine, sh piirkonniti ka juba sünnipärane staatuse erinevus, avaldub väga selgesti materiaalses kultuuris. Pealiku roll näib varasemaga võrreldes olevat tohutult kasvanud. Samas ei ole ühiskondlik areng olnud kõikjal ühesugune, mistõttu on ilmselt erinenud nii toonaste sootsiumite arvukus kui ka ühiskondlik korraldus.

Süvenes tööjaotus nii kogukondade sees kui ka kogukondade vahel. Hauapanustena ja ohvriandidena kasutatud relvad koos linnuste olemas-oluga osutavad kon iktiderohkele ajajärgule, aga ka sellele, et sõduri staa-tus ühiskonnas oli kõrge. Metallitöö, aga paljudes paikades ka kivitöötlus ja keraamika valmistamine, muutus toona eraldiseisvaks käsitööharuks – meistrid valmistasid tooteid laiemale ringile kui vaid enda pere või kohati isegi oma kogukond.

Usundis suurenes veelgi kogukonnakesksete riituste osakaal. Euroopas rajati või kasutati kultuskohtadena endiselt megaliitehitisi. Religioossete tõekspidamistega seonduvad ilmselt paljud vase- ja pronksiaegsed esemed, sh antro-pomorfsed, enamasti naist kujutavad savi- guurikesed. Selles kontekstis on eriti märki-

misväärsed ohvrileiud – esemete kogumid, mis on jäetud paigale mitmesuguste usundi-liste toimingute käigus. Üksikutes kohtades, eriti aga Lõuna-Skandinaavias , on jätkuvalt viljeldud kaljukunsti, kus on kujutatud ka mingisuguste riituste läbiviimisi.

Pronksiaegne pronksist ja kullast nn päikesevanker Taanist Trund-holmist. Taani rahvusmuuseum

28 Esiaeg

II aastatuhandel e.m.a õpiti Süüria ja Kaspia mere vahelisel alal ning tõenäoliselt ka Egiptuses rauda sulatama. Umbes 1400 aastat e.m.a hakka-sid rauda valmistama Väike-Aasias hetiidid, olles paari sajandi jooksul selle oskuse ainuvaldajad. Pärast Hetiidi impeeriumi langust levis raua-tootmine kiiresti üle Euraasia mandri, kuid üldisemaks muutus see siiski alles umbes 700 aastat e.m.a. Lääne-Aafrikast pärinevad seni varaseimad andmed rauasulatuse kohta ajast umbes 400 aastat e.m.a ja Ida-Aafrikast umbes ajast 200 aastat m.a.j. Ameerikasse ja Austraaliasse jõudis see metall alles koos Euroopa kolonistidega uusajal.

Raua valmistamine eeldas spetsiaalseid sulatusahje, milles oli võima-lik kuumutada rauamaaki – rauda sisaldavat mineraali või kivimit – kuni umbes 1500 kraadini, misjärel metall eraldus. Raua omadusi parandati mitmel moel, muu hulgas eri sepistusviisidega. Raud muutus kiiresti peamiseks materjaliks relvade ja tööriistade valmistamisel. Kuigi ehteid ja luksus esemeid tehti edaspidi põhiliselt pronksist või väärismetallidest, millest vaadeldaval ajajärgul kasutati kõige enam kulda, valmistati rauast – eriti just ajajärgu algupoolel – ka ehteid.

Ehkki rauamaagi ulatuslik ja suhteliselt piiramatu esinemine looduses lõi mingis mõttes täiesti uudsed võimalused ühiskonna arenguks, eristusid siiski mitmed juba pronksiajal esile kerkinud piirkonnad kõrgetasemeliste ja laiu kontakte omavate kultuuriliste keskusaladena. Euroopas on nii sugune keskus paiknenud näiteks Austrias (nn Hallstatti periood), hiljem Šveitsis (nn La Tène’i periood) ning viikingiajal Skandinaavias .

Rauaaega iseloomustas paljuski samasugune hierarhiline ühiskonna-korraldus kui pronksiaega. Suhteliselt väikesed, kuid üldjuhul varase-mast komplitseeritumad pealikukesksed kogukonnad elatusid valdavalt

Rauaaeg

Esiaeg 29

maa viljelusest ja kariloomakas-vatusest. Samas tuleb rõhutada, et nii ühiskondlik-poliitilises kui ka majanduselus eksisteerisid tõenäoliselt väga suured piirkond-likud erinevused. Põllumajanduses toimus aga ka mitmeid tootmist tõhustavaid muutusi. Kasutusele võeti rauast adraterad ja ajapikku vahetas senise üksnes vagu tekitava konksadra välja tõenäoliselt Hiinas leiutatud hõlmaga ader, mis pööras küntud pinnase ümber.

Rauaajale olid ühtviisi iseloo-mulikud nii kauged kontaktid ning mitmesuguste kaupade ja ideede levimine laiadel aladel kui ka sagedased kon iktid. Viimased sundisid inimesi linnuseid ehitama või külasid kaitserajatistega kindlustama. Linnus võis mõnikord olla mitu hektarit suur.

Nii Euroopa kui Aafrika rauaaega iseloomustasid ka rahvastikusiirded, mis ulatusid teinekord kaugetegi vahemaade taha. Euroopas on nn rahvaste-rändamine, mida põhjustasid rahvastiku kasv ning vajadus hõlmata pare-maid põllumaid ja tooraineleiukohti, seotud peamiselt germaani, Aafrikas aga bantu hõimudega.

Sellel ajastul said Euroopas alguse mitmed riiklikud moodustised. Neist suurim oli 4. sajandil e.m.a kujunenud Makedoonia impeerium, mis muutis lisaks riiki hõlmatutele ka selle lähikonnas elanud rahvaste eluolu. Nii oma pindalalt kui ka mõjult oli ulatuslik 7. sajandil e.m.a tõusma hakanud Rooma riik, mis ajapikku laienes, alistades teistsuguste sotsiaalsete organi-satsioonidega ühendatud rahvaid ning mõjutades üha rohkem ka riigi terri-tooriumist väljapoole jäänud piirkondade asukaid.

Suuremas osas Euroopast lõppes esiajaloo viimane ajajärk – rauaaeg – 5.–13. sajandil, mil kujunesid ja laienesid kümned riigid. Oma viimase faasi saavutas see ulatusliku kolonisatsiooniga alates 15. sajandist, mil Euroopa suurriigid hõivasid veel viimaste, kuid tohututel aladel paiknevate riigita rahvaste territooriumid Ameerikas , Aasias , Aafrikas ja Austraalias .

Põhja-Euroopa suurima rauaaegse linnuse, umbes 1,2-ruutkilo-meetrise pindalaga Torsburgeni vall Gotlandil