tõuloomakasvatus 2003/3

1

3-03 Tõuloomakasvatus

NR 3 SEPTEMBER 2003

SISUKORD

Loomakasvatus2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatus 2003. aasta I poolaastal

Veised4 K. Kalamees. Eesti maakarja arengu lugu7 T. Põlluäär. Fakte eesti punase veisetõu aretusest

10 E. Siiber, T. Bulitko. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistukujunemine

12 I. Kallas. 10 aastat eesti holsteinide lineaarset hindamist13 T. Põlluäär. Vissi-suvi lõppenud15 T. Bulitko. Eesti holsteini VISS 2003

Sead16 R. Kaselo. 10 aastat ühistegelist sigade aretust

Linnud17 M. Piirsalu. Eesti Linnukasvatajate Selts

Lambad18 P. Piirsalu. Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja ühistegelise

lammaste tõuaretuse taastamine

Eesti Tõuloomakasvatuse Liit21 O. Saveli. 10 aastat ühistegelist tõuaretuse organisatsiooni

Eestis

Söötmine22 H. Kaldmäe, K. Ling. Mineraalelement seleen, kas

toksiline või asendamatu?

Taastootmine24 L. Majas, Ü. Jaakma. Kunstlik seemendus pakub uusi

võimalusi

Pidamine26 A. Kaasik. Taimede toiteelementide kaod ladustatud

tahkest veisesõnnikust

Maailma loomakasvatus27 E. Siiber. Piimakarja pidamisest Hollandis29 T. Bulitko. 25. Euroopa holsteini konverents

Reisikirjad30 N. Haasmaa. Farmerite õppereis Saksamaale

E T L L

E A B A

TÕULOOMAKASVATUS

Üle 10 aasta ühistegevust

Ajakirjas vaadatakse tagasi ühistuliste tõuaretus-ühingute tegevusele taasiseseisvunud Eestis. Ena-mikul neist olid eelkäijad vabariigi esimesestperioodist ning vaheorganisatsioonid, riiklikud tõu-lavad ja ühiskondlikud tõunõukogud, NõukogudeLiidu ajast. Et tõuaretuslikel eesmärkidel käidi koosvähemalt 2 korda aastas tõunõukogu koosolekutel,ekskursioonidel ja näitustel, polnud keerukas taas-tada ühistegeline aretussüsteem. Tõuseltside järje-pidevust ei õnnestunud tõestada, mistõttu esitada eisaanud majanduslikke pretensioone.

Esialgu ei läinud hoopiski libedalt. Kuigi maakarja-ja linnukasvatajad taastasid oma seltsid 1989. a,kulus paar aastat ägedatele diskussioonidele. Tule-vased eestvedajad polnud algul sugugi nii üks-meelsed. Eeskätt tuleb tunnustust avaldada vara-lahkunud põllumajanduse aseministrile pm-knd JüriKulbinile, kelle initsiatiivil alustati tõuloomadenäituste korraldamist ja diskussioone eraomandilbaseeruvate aretusühingute loomise üle. Tema töödjätkas pm-knd Enno Siiber koos põllumajandus-minister Harri Õunapuuga. Mõlemad ametnikud olidteaduskraadiga praktikud-tõuaretajad ja see aitas neilette näha probleeme ja takistusi. Kaasa haarati koge-nud praktikud (Tõnis Soonets, pm-knd Peeter Kibe,Kalju Hallik, Ain-Ilmar Leesment, Mihkel ja AndresKallaste jt) ja teadlased (PhD Matti Piirsalu, dotsHeldur Peterson, pm-knd Kalju Eilart, prof HaraldTikk, prof Olev Saveli jt). Väljatöötatud aretus-organisatsioonide mudel realiseerus praktikas.

Tähtsaks tuleb pidada, et agrotööstuskomitee re-organiseerimisel moodustati ka tõuaretusinspekt-sioon, mis esindas ja koordineeris riigi osa aretus-ühingutes ning hiljem jagas rahalisi vahendeid tõu-aretuse toetuseks. Suur tänu selle eest tollastele põllu-majandusministritele. Sellega säilitati jõudluskont-rolli ulatuslik levik, uuendati keskuse riist- ja tark-vara ning laboriseadmed, osteti sisse uued metoodi-kad. Agu Kööbi tegevus on suurt tunnustust väärt,kuigi liigne jõulisus põhjustas ka arusaamatusi.

Tunnustust tuleb avaldada ka noorema põlvkonnatõuaretajatele pm-knd Peep Piirsalule, pm-mag KädeKalamehele, Riho Kaselole, Hillar Kaldile, TanelBulitkole, Tõnu Põlluäärele, Hillar Kaldale, KatrinReilile, Tiina Varesele jpt. Suur tänu edumeelseteleloomaomanikele, kelle huvi ja tahe on innustanudaretusühingute tegevust efektiivsemaks muutma.

O. Saveli

A. Juusi foto

EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIT l EPMÜ LOOMAKASVATUSINSTITUUT

Eesti loomakasvatus 2003. aasta I poolaastalPh. D. Matti PiirsaluPõllumajandusministeeriumi loomakasvatusbüroojuhataja

2003. aasta jahe ning hiline kevad ei võimaldanudpaljudes kohtades enne maikuu lõppu loomade karjata-misperioodi alustada, mistõttu osades farmides lõppesloomadele talveks varutud sööt ning siirdesöötmine jäipuudulikuks. Sellest tulenevalt I poolaasta tulemusednäitavad loomade arvu jätkuvat vähenemist. Statistika-ameti andmetel vähenes eelmise aasta sama perioodigavõrreldes lammaste ja kitsede arv 16%, veiste ja lindudearv 6% ning ainult sigade arv jäi ligilähedaselt mulluseletasemele.

Tapaloomade ja -lindude elusmass oli 46 390 tonni,mis oli 2002. aastaga võrreldes üle 450 tonni ehk 1%enam kui aasta tagasi.

I poolaasta andmed näitavad, et liha eksportkogused oneelmise aastaga võrreldes suurenenud, kuid madalamatelihahindade tõttu on ekspordi rahaline väärtus madalam.Käesoleva aasta I poolel olid liha ja lihatoodete põhilisedimportijad Soome, USA ja Poola. Eelmise aastaga võr-reldes vähenes ka liha import tervikuna, seda eelkõigelinnuliha impordi vähenemise tõttu. Ekspordi rahalinevähenemine ning eelmisest aastast suurem odavamasealiha import olid madalate kokkuostuhindade peamisedpõhjused veise- ja sealihasektoris.

Tabel 1. Loomade ja lindude arv seisuga 30. juuni(tuh)

Näitajad 2002 2003 2003/2002

+/- %

Veiste arv 273,2 257,2 -16,0 94

sh lehmade arv 123,0 117,2 -5,8 95

Sigade arv 335,9 334,3 -1,6 99,5

Lammaste ja kitsede arv 53,4 44,9 -8,5 84

sh kitsede arv 6,9 4,7 -2,2 68

Lindude arv 2218,0 2078,9 -139,1 94

Allikas: ESA

Veisekasvatus2003. aasta I poolaastal lihatöötlemisettevõtete poolt

kokkuostetud veistest saadi 3918 tonni liha, mis on 1840tonni ehk 18% enam kui eelneval aastal. Kuigi veiselihakokkuostuhinnad langesid II kvartali lõpuks kahe ja pooleaasta tagusele, st 2000. aasta lõpu tasemele, hoiab tootjatesissetulekulootusi üleval oodatav noor- ja nuumloomakasvatamise toetus ning väljavaade saada tulevikusEuroopa Liidu veiseliha otsetoetusi. Veiste lihakeha

keskmine mass käesoleva aasta juunikuus oli EestiVabariigi II iseseisvusperioodi suurim ehk 224 kg. Seenäitab, et lihaks kasvatatavate noorpullide osatähtsus onhakanud taas suurenema.

Tabel 2. Loomade ja lindude arv (tuh) maakonniti 30.juuni 2003. a seisuga

Vabariik/maakond

Veised Sead Lambad jakitsed

Linnud

kokku shlehmi

kokku shkitsed

2002 273,2 123,0 335,9 53,4 6,9 2 218,0

2003 257,2 117,2 334,3 44,9 4,7 2 078,9

Harju 19,2 8,6 23,2 3,6 0,9 1 348,8

Hiiu 2,9 1,1 5,8 2,4 0,1 1,0

Ida-Viru 6,6 3,0 4,8 1,2 0,2 7,4

Jõgeva 26,6 11,3 24,5 2,1 0,1 19,3

Järva 35,6 17,7 24,8 2,8 0,6 37,0

Lääne 9,7 3,8 9,1 3,2 0,3 1,4

L-Viru 29,1 12,4 51,5 1,7 0,2 240,7

Põlva 14,7 7,0 9,6 2,9 0,1 104,9

Pärnu 25,6 12,5 6,3 3,5 1,3 10,3

Rapla 18,2 8,1 24,9 2,6 0,1 15,3

Saare 13,1 6,2 20,7 7,2 0,1 29,5

Tartu 15,1 6,9 22,7 1,6 0,1 41,3

Valga 10,8 4,9 4,8 3,1 0,4 112,7

Viljandi 20,9 9,9 93,4 3,9 0,1 100,2

Võru 9,1 3,8 8,2 3,1 0,1 9,1

Allikas: ESA

Veiseliha kokkuostuhinnad langesid Eesti Konjunk-tuuriinstituudi andmetel I poolaasta jooksul keskmiselt1,7 krooni ehk 8% võrra, kuid eelmise aasta II kvartalilõpuga on hinnalangus 17%-line.

Kokkuostetud veiseliha kogus oli I poolaastal 476 tonniehk 14% võrra suurem kui 2002. aastal samal ajal.Loomade varumise statistika näitas lehmade lihaks müügipidurdumist aasta algupoolel, sest piimalehma kasva-tamise toetuse saamise üheks nõudeks oli, et tootja peabpiimalehmi karjas pidama kuni toetuse väljamaksmiseni.2004. aasta piimalehma kasvatamise toetuse saajadpeavad lehmi karjas pidama kuni toetuse määramiseni.Vastav muudatus on määrusesse sisse viidud.

Aprillis alustas PRIA toetuste taotluste vastuvõtmist üle7 kuu vanuste pullide eest.

Käesoleva aasta 1. märtsist jõustus veiserümpadeSEUROP süsteemi järgi klassifitseerimise kohustus

2

Tõuloomakasvatus 3-03

L O O M A K A S V A T U SL O O M A K A S V A T U S

tapamajades. Nimetatud süsteemi tegeliku rakendamisenijõuti esimesena ASis Rakvere Lihakombinaat. EuroopaLiidus rakendatava veiserümpade klassifitseerimissüs-teemile vastav maksesüsteem peaks tootjaid motiveerimaparandama kasvatatavate veiste liha kvaliteeti. Esialgu eiole aga märgata lihatööstuste huvi selle vastu.

SeakasvatusSigade arv on eelmise aasta sama ajaga püsinud

stabiilsena ja neid oli 30. juuni seisuga 334 300. Põrsaidsündis käesoleva aasta I poolaastal 5% võrra vähem kuieelmisel aastal. Tapaloomade elusmass kasvas ühe prot-sendi võrra. Järgmisel poolaastal on oodata sigade arvu-kuse vähenemist.

Sealiha kokkuostuhind oli jätkuvalt madalseisus. Kui2002. aasta I poolaastal oli sealiha keskmine varumishind23 558 kr/t, siis sellel aastal oli see 20 202 kr/t ehk 14%madalam.

Käesoleva aasta 1. juulist jõustus Vabariigi Valitsuse21. jaanuari 2003. a määrus nr 14 “Searümpade kvali-teediklasside nõuded ning nõuetekohasuse määramisemeetodid ja kord”. Kahjuks 1. juuli seisuga ei hakanudükski klassifitseerimiskohuslastest lihatööstusettevõtetestsearümpade kvaliteediklasse määrama vastavate sead-mete puudumise tõttu. On ülim aeg vastavad seadmedhankida ja klassifitseerimist alustada!

Tabel 3. Põhiliste loomakasvatussaaduste tootmine Ipoolaastal

Näitajad 2002 2003 2003/2002

+/- %

Tapaloomade ja-lindude elusmass, t 45 939 46 390 +451 101

sh veistel 14 108 12 142 -1966 86

sigadel 24 712 24 930 +218 101

lammastel ja kitsedel 199 164 35 82

lindudel 6920 9154 +2234 132

Piima kogutoodang, t 315 660 295 996 -19 664 94

Munatoodang, tuh tk 130 629 116 630 -13 999 89

Allikas: ESA

LambakasvatusLambaid ja kitsi oli 30. juuni seisuga 44 900. Ka lamba-

liha tootmine on eelmise aastaga võrreldes taas vähe-nenud. Lambaliha keskmine kokkuostuhind töötlemis-ettevõtetes ulatus I poolaastal juba 35 kr/kg, mis oli ligi5 krooni enam kui eelmisel aastal samal ajal.

Maikuu algul maksti lambakasvatajatele välja ute- jakitsekasvatamise toetus. Toetust said kokku 1074 taotlejat17 128 ute ja kitse eest. Vaatamata sellele et utetoetusekseraldatud rahasumma oli suurem kui eelmisel aastal, jäitoetusesaajate varasemast märkimisväärselt suurema arvutõttu toetussummaks ute ja kitse kohta 222 krooni. Toetustmaksti ligi 4000 looma eest rohkem kui aasta tagasi.

PiimatootminePiima toodeti 2003. aasta esimese kuue kuuga Statis-

tikaameti andmetel 295 996 tonni, mis oli võrreldes 2002.aasta sama perioodiga 6,2% ehk 19 468 tonni vähem.Sellest 53 445 tonni ehk 18,1% toodeti Järvamaal, suure-

mad tootjad olid veel Lääne-Virumaa (33 197 t), Pärnu-maa (31 920 t) ja Jõgevamaa (31 591 t).

Tabel 4. Loomakasvatussaaduste kogutoodang 2003. aI poolaastal maakonniti

Vabariik/Maa-kond

Piimatoodang Tapaloo-madeelus-

mass, t

Munatoodang

kokku, t lehmalt,kg

kokku103

kanaltk

2002 315 660 2534 45 939 130 629 131

2003 295 996 2547 46 390 116 630 134

Harju 18 263 2095 11 309 53 500 139

Hiiu 1895 1904 1150 108 122

Ida-Viru 6367 2167 678 482 89

Jõgeva 31 591 2753 3358 1968 98

Järva 53 445 3072 3588 4575 128

Lääne 7368 1998 1315 139 106

L-Viru 33 197 2754 4930 23 485 147

Põlva 20 783 2950 1729 8088 118

Pärnu 31 920 2502 1421 748 117

Rapla 19 708 2558 2796 953 123

Saare 13 384 2084 2071 2151 132

Tartu 19 360 2837 2656 4607 118

Valga 9560 1988 683 9325 131

Viljandi 19 849 2108 7766 5981 132

Võru 9306 2355 940 520 89

Allikas: ESA

Tabel 5. Lihatootmine (tapamass) ja erinevate liha-liikide osatähtsus kogu lihatoodangust 2003. a I pool-aastal

Näitajad Lihatoodang

tuh t %

Lihatoodang kokku 30,2 100,0

sh sealiha 17,7 58,6

linnuliha 6,7 22,2

veiseliha 5,7 18,9

lamba- ja kitseliha 0,1 0,3

Vaatamata mõningasele lehmade piimatoodangu kesk-mise produktiivsuse kasvule, tootmine vähenes, sestlehmade arvu jätkuva vähenemise mõju oli oluliselt suu-rem. Kui 2002. aasta I poolaastal saadi lehma kohtakeskmiselt 2534 kg piima, siis sel aastal 2547 kg. Kesk-mise toodangu tõusu taga on osade vähem tootlike väike-karjade likvideerimine. Viimaste aegade ilmastikuolud onproduktiivsusele pigem pärssivalt mõjunud.

Lehmade koguarv 30. juuni seisuga vähenes 5800 võrra(2002. aasta 123 000-lt 117 200-ni 2003. aastal). Lehmadearvu langust mõjutas kahtlemata enim piima kokkuostu-hinna suhteliselt madal tase, mistõttu tootjad ei suudatootmise kaasajastamisse piisavalt investeerida.


3

Piimatööstustele realiseeriti käesoleva aasta I poolaastal245 608 tonni 4,1%-lise rasvasisaldusega piima, seega1621 tonni ehk 0,7% vähem kui samal ajal aasta tagasi.Piimatööstustele realiseeritud piima osatähtsus piimakogutoodangust ulatus 83,0%-ni, mis on mõne protsendivõrra suurem kui 2002. aastal (78,3%).

Kui 2002. aasta kokkuvõttes ulatus eliit- ja kõrgemasordi piima osatähtsus 88,4%-ni, siis käesoleva aasta Ipoolaastal varutud piimast moodustas see juba 91,2%.

2003. aasta I poolaasta keskmine piima kokkuostuhindoli 2755 kr/t. Võrreldes 2002. aasta I poolaastaga, milvastav hind oli rekordiline – 2884 kr/t, moodustab tagasi-minek 4,5%. Hinnalanguse peamiseks mõjuriks saab tuua

maailmaturu jätkuvalt ebasoodsat konjunktuuri, mis siiskiviimastel kuudel on hakanud paranemise märkeilmutama.

Linnukasvatus2003. a I poolaastal toodeti 116,6 miljonit kanamuna,

mis oli võrreldes 2002. aasta sama perioodiga 14 miljonitehk 11% vähem kui aasta tagasi. Keskmine munatoodangkana kohta suurenes kolme muna võrra ning ulatus 134munani.

Lindude koguarv oli 30. juunil taasiseseisvumisajaväikseim, ulatudes 2,1 miljonini. Eeskätt vähenes muna-kanade arv. Üheks põhjuseks on munakanade puurispida-mise tingimuste muutmine, kuna käesoleva aasta juuni-kuus jõustunud põllumajandusministri määrus kanadepidamise kohta ei luba enam sellisel hulgal kanu ühtepuurisilma panna. Selle tulemusena munejate kanade arvpuurispidamisel vähenes umbes neljandiku võrra. Järg-mise seitsme aasta jooksul ei ole munejaid kanu puuriskasvatavatel linnukasvatusettevõtetel ja talufarmidelpõhjust muretseda, sest praegusi puure on lubatudkasutada kuni aastani 2011.

Euroopas tervikuna näitab linnuliha tootmine 2002. aas-tast alates langustendentsi, Eestis aga tootmine kasvab.Kui 2002. aasta I poolaastal toodeti meil 4282 tonnilinnuliha, siis käesoleval aastal 32% ehk 1370 tonni enam.Linnulihatootmise suurenemisel oli oma osa uute kana-broilerikrosside Ross-208 ja Ross-508 kasutuselevõtmi-sel ja kasvav eksport Läti Vabariiki.

Eesti maakarja arengu luguPm-mag Käde KalameesEK Selts

Eelmistel sajanditel peeti Eestimaa ja Liivimaa terri-tooriumil valdavalt maatõugu veiseid. Maatõug on are-tatud oma rahva poolt ja teda võiks nimetada eesti rahvakultuuripärandiks. 1898. a alustati mõisates tõuveisteloendusega, millest selgus, et parandatud maatõugu oli7,6% ja parandamata maatõugu 14,1%.

Esimene soome maatõugu sugupull osteti 1910. a.1911. a tõstis Soomes erihariduse saanud maakarjatulevane “vaimne isa” Aleksander Lilienblatt tähelepanukeskmesse eesti maakarja aretamise, tõuraamatussekandmise ja Soomest pullide ostmise vajaduse. Ta oliveendunud, et eesti maatõug on suguluses läänesoometõuga. 1913. a algas sihipärane maakarja uurimine profE. F. Liskuni eestvõttel. 1914. a augustis hakati võtmamaatõugu veiseid tõuraamatusse. Et maatõu veise tüüp jaomadused polnud tol ajal veel välja kujunenud, seatiesialgu maatõu jaoks sisse nn eeltõuraamat. Aretus-eesmärgiks oli saada valkjaspunane ja nudipealine kari,

väikese kuni keskmise kehamassi, tugeva kehaehituse japika kasutuseaga, vastupidav, suure toodangu, eriti suurepiima rasvasisaldusega ja hea tasuvusega piimakari.

Sihikindla aretustöö alguseks tuleb aga lugeda 1920. a20. aprilli, mil registreeriti Eesti Maakarja KasvatajateSelts. Asutajaliikmed olid Hans Virkus Libatselt, JohanHansen Päriverest ja Heinrich Laur Pärnust. Tänu seltsiaktiivsele tegevusele korraldati karjade uurimist ja ostetitõumaterjali ka Soomest. 1914…1947 kanti tõuraama-tusse 7178 maakarja lehma ja 1507 pulli.

Alates 1. maist 1920 juhtis seltsi tööd Peeter Kallit, kesoli tulihingeline maakarja pooldaja. Ta oli lektoriks palju-del põllumajanduslikel kursustel. Tema eestvõttel ilmusigal aastal EK Seltsi tegevuse aruanne (1926…1940).Kalliti algatusel tegutses 1940. a juunis juba 388 karja-kontrollringi, mis haaras 16,3% lehmade arvust. Kõikeesti maakarja tõuraamatud kuni 1941. aastani olid temakoostatud. 11. juulil 1941 Kallit arreteeriti NKVD pooltning mõrvati augustis.

Saksa okupatsiooni ajal tegid maatõu aretustööd EKSeltsi spetsialistid Elmar Ridamäe ja Jaan Pullisaar.1942/43. kontrollaastal oli Eesti rekordlehmaks Moira


4

V E I S E DV E I S E D

Joonis. Piima tootmine I poolaastal 1994...2003

Toomas Vaasi Aadura talust aastatoodanguga 6336 kgpiima, 4,48% ja 283,7 kg piimarasva.

1947. a asutati Eestis riiklikud tõulavad. Maakarja are-tuse juhtimine tehti ülesandeks Eesti Punase Karja Riikli-kule Tõulavale, kes aga jättis maatõu tõuraamatupidamisehooletusse ja asjaajamine anti EMK tõulavale. 1968. aas-taks oli maakarja vabariigis vaid 1050 lehma. Tõug säilistänu maakarja entusiastidele. Eriti tuleb tunnustadaMihkel Kallastet, kes oli Pärivere sovhoosi direktor1957…1987. Päriveres oli vabariigi suurim eesti maatõufarm. Entusiastlik propagandist on Valentin Sooberg. Eri-line tänu kuulub Ain-Ilmar Leesmentile, kes koordineerisaastakümneid maakarja aretust ja võttis maatõugu loomitõuraamatusse kuni 1995. aastani, mil pühendus täielikultLanksaare, oma isatalu taastamisele.

Stagnatsiooniaegne tõrjuv hoiak eesti maakarja suhtesvähendas lehmade arvu 1989. a alguseks 696ni. Et Eestishakkas muutuma poliitiline olukord ja inimestes oli kas-vanud soov aretada oma kodumaise päritoluga eesti maa-tõugu, tõstatas Ain-Ilmar Leesment üles küsimuse EestiMaakarja Kasvatajate Seltsi taastamisest. Tema soovleidis heakskiitu teadlastelt (professorid Olev Saveli, ÜloOll, Leida Lepajõe ja Rein Teinberg) ja realiseerus 14.oktoobril 1989. a, kusjuures asutajaliikmeid oli 68. Juha-tuse esimeheks valiti Arnold Prints ja seltsi sekretär--eriteadlaseks Ain-Ilmar Leesment. Taastatud EK Seltsiesimese juhatuse koosseisu kuulusid veel Raio Dello,Valentin Sooberg, Ivo Alvet, prof Ülo Oll ja Vaike Jõe-metsa ning auliikmena Mihkel Kallaste. Paljudel asutaja-liikmetel oli soov muretseda oma majapidamisse maa-karja lehmi. Kuna 1989. a oli jõudluskontrollis ainult 7majapidamise lehmad (tabel 1), koostati maakarja osta-soovijate nimekiri.

Piiratud arvu maakarja loomi said müüa Pärivere, Vahe-nurme (hilisem Maima OÜ) ja Pärna-nimeline sovhoos(hilisem Saviaugu UÜ). Seega oli EK Seltsi esmaseksülesandeks maakarja majapidamiste arvu suurendamineja samas ka tõuaretustöö tõhustamine. Taanist imporditi1990. a kolme dþörsi pulli spermat, mida kasutati ühe-kordseks sisestavaks ristamiseks maakarja piima rasva-sisalduse suurendamiseks.

Hoogustus seltsi tegevus. Hakati korraldama suvepäevi,esialgu ühepäevaseid ja 1996. a alates kahepäevaseid, kusarutati tehtut, vaadati maakarja ja seati suundi tulevikuks.

Esimesed suvepäevad toimusid suuremates maakarja far-mides.

1991. a tutvuti rootsi punase nudi tõu aretajatega eesot-sas Tom Rydstromiga ja koostöö käigus külastasid Rootsitalunikud ka Eestit. Tihedam side tekkis Karl-GustavHedlingiga, kes kinkis 1992. a Ain-Ilmar Leesmentilenorra päritolu väga hea rootsi maatõugu pulli Frippe EK170, kelle spermat kasutati alates 1994. a laialdaselt maa-karjas sugulusaretuse vältimiseks.

1992. a valiti uus EK Seltsi juhatus, kuhu kuulusid Ar-nold Prints, Ain-Ilmar Leesment, Mihkel Kallaste, ArnoVaher, Valentin Sooberg, Uno Laur, Ülo Oll, Liia Sooäär,Milvi Reinem ja Vilja Alamaa.

1994. a oktoobris valiti EK Seltsi juhatuse esimeheksMihkel Kallaste. Kui Ain-Ilmar Leesment pühendus täie-likult kodutalu taastamisele, valiti maakarja tegevspetsia-listiks 1995. a Käde Kalamees (Leesment). Tema esime-seks ülesandeks oli EK Seltsi põhikirja kaasajastamine.Koostöös prof Rein Teinbergiga esitati FAO-le andmedeesti maakarja kui ohustatud tõu kohta. Alates 1995. a oneesti maakari kantud raamatusse “World Watch List fordomestic animal diversity”, kuhu on märgitud kõik maa-ilmas olevad ohustatud liigid ja tõud.

Et maakarja oli suhteliselt vähe uuritud, valmis KädeKalamehel 1995. a magistritöö teemal “Sööda ning selleenergia ja proteiini väärindamisest eesti maatõugu lehma-dega korraldatud katsetes.” Tööst järeldus, et eesti maa-kari on hea söödaväärindaja ja tulemused ei jää alla eestipunasele tõule. Ülevaate saamiseks tõust ja aretusprog-rammi tegemiseks tuli üle vaadata nii jõudluskontrolli kuika teised teadaolevad lehmad. Et loomad olid üle vaba-riigi laiali, oli töö aeganõudev, kuid vajalik. Selgitatijõudluskontrolli vajalikkust ja anti nõu maakarja pullidesperma valikul. Nüüd tuli uuesti hakata tegema ka propa-gandatööd, et maakarja tasub pidada ja aretada.

Kuna mitmes ühistus hakkas majapidamine allamägeminema, kujunes maatõu aretuskeskuseks Lanksaare talu,mis sai tõufarmide ülevaatusel 1995…1998 esimeseklassi tõufarmi ja 1999. a eliitklassi nimetuse. Lank-saarest on saadud tõuaretuseks aastatel 1995…2003. a 18tõuraamatupulli. Tasapisi hakkas suurenema tõufarmidearv (1990. a 4, 1999. a 12) ja maakarja lehmade arvstabiliseerus aastail 1990…1996 vahemikus 550…570.


5

Tabel 1. Eesti maakarja lehmade jõudluskontrolli näitajad 1989. a

Karja omanik Maakond Aastalehmi Toodang

piima kg rasva % rasva kg valku % 3,5% piim

Ivo Alvet Pärnu 3 5467 4,44 243 - 6935

Valentin Sooberg Pärnu 2 5313 4,55 242 - 6907

Kaarma kolh Saare 28 3879 4,68 181 3,46 5187

Vahenurme kolh Pärnu 98 4256 4,20 178 3,52 5107

L. Pärna nim kolh Viru 202 3547 4,59 162 - 4652

Kurgja talumuuseum Pärnu 5 3379 4,40 148 3,41 4248

Pärivere sovh Pärnu 358 3263 4,28 139 3,35 3990

Kokku/keskmine 696 3512 4,38 153 3,40 4372

Lisaks kontaktidele rootslastega toimus koostöö kasoomlastega. Et oluliselt tõsta maakarja piimaandi, otsus-tati importida Soomest läänesoome parimate pullide sper-mat (1995. a 300, 1997. a 550, 1999. a 300, 2001. a 300 ja2002. a 900 doosi). Samal ajal olid kasutusel ka omamaakarja pullid.

Maakarja säilitamise üheks võimaluseks on maakarjaembrüote sügavkülmutamine. Sellest sai alguse tihe koos-töö Eesti Põllumajandusülikooli geneetika labori (Ph.D.Haldja Viinalass) ja sigimisbioloogia osakonnaga (profÜ. Jaakma). Läbi on uuritud geneetiliselt suuremate maa-karja farmide lehmade vereproovid ja Sirje Värv kaitses1999. a magistritöö teemal “Eesti maakarja geneetilinestruktuur”. Välja selgitati maakarjale haruldaste ja omastealleelidega lehmad, kellelt hakati varuma embrüoid sü-gavkülmutamiseks alates 1998. a.

Maakarja piima hakati uurima 1998. a, mil katsetatiEesti Maaviljeluse Instituudi mikrobioloogia laboris(R.-J. Sarand) piima sobivust juuretisega hapupiima,jogurti ja juustu tootmiseks paralleelselt holsteini lehma-de piimaga. Eesti maakarja piimast saadud toodetel olidtulemused märgatavalt paremad. Jäneda talupäevadel tun-nistas 68 degusteerijast 66 hapupiima väga heaks.

Uueks EK Seltsi juhatuse esimeheks valiti 1998. aHeldur Hiis ja juhatuse liikmeteks Käde Kalamees, ÄduLeesment, Vilja Alamaa, Liia Sooäär, Milvi Reinem,Mihkel Kallaste ja Valentin Sooberg. Sama koosseis valititagasi 2001. a.

Heitliku põllumajanduspoliitika tõttu tuli maakarjaveiste päästmiseks teha jõupingutusi. Alates 1997. aastastkehtestas valitsus piimalehmade otsetoetuse, kuid esitata-vad nõuded ei arvestanud maatõu omapäraga, mistõttusuurimad ühistud jäid toetustest ilma. EK Seltsi mitmeidpöördumisi aga ei aktsepteeritud. Nii likvideerus 1999. aSaviaugu UÜ. Sealt päästeti 54 lehmast 20 ja lisaks 20mullikat, kusjuures uue omaniku Aino Natka Ridala farmLäänemaal läks ka pankrotti, millest 2000. a oktoobrispäästeti 19 maakarja veist.

Omanikku vahetas ka Maima OÜ maakari. Uueksomanikuks sai Kristo Vahenurm Halinga vallast. Samutivähenes märkimisväärselt farmi Karu Piim (endinePärivere) maakarja lehmade arv. Kõige keerukamaksosutus olukord maakarja aretuskeskuses Lanksaare talus,kui vald pani 2001. a kevadel oksjonile talu kasutuses ol-nud heinamaad. Oli olukord, kas kari likvideerida võileida majapidamisi, kuhu ajutiselt kasutuslepinguga maa-karja veised anda. Nii paigutati üle vabariigi 17 maja-pidamisse 52 Lanksaare talu maakarja veist. Nendest 17ostis Arvo Veidenberg Viljandimaalt Pajumäe talust, kusvalmistatakse tööstuslikult piimatooteid.

2000. aasta oli maakarjale helgeim aasta. EK Seltsiasutamisest täitus 80 aastat. Tänu Tõuaretusinspektsioonipoolt eraldatud suuremale eelarvele sai EK Selts tähistadavääriliselt oma juubelit Vändras. Selleks puhuks anti väljatrükis “Eesti maakarja tõuraamat 1990…1999". KoostöösAgo Ruusiga valmis 45-minutiline film maakarjast ”Ilus,armas, nudi". Filmi maksumust sponsoreeris 10 000krooniga Pärnu Maavalitsus ja seetõttu sai eestikeelselevariandile lisaks teha ka ingliskeelse variandi. Töötativälja EK Seltsi logo ja valmistati EK Seltsi lipp. Anti väljaEK Seltsi tutvustav voldik ja tänu Riigikogu liikme

Jaanus Männiku eestkostele sai eesti maakarja lehmadesmakordselt riigipoolset lisatoetust.

EK Selts on tutvustanud alates 1995. a kuni käesolevaajani eesti maakarja nii ajakirjanduse, teaduskonverentsi-del kui ka vabariiklikel näitustel, avaldatud on 49 popu-laarteaduslikku ja teaduslikku artiklit maakarja kohta.Ingliskeelne film on saadaval Soomes, Rootsis, Taanis,Norras, Saksamaal, Hollandis ja Itaalias (FAO-Jaapanikonsultandil). Tänu sellele oleme nüüdseks lülitatud koosNigula looduskaitsealaga hollandlaste projekti “ActionProgramme Nature Conservation Central and East Euro-pe” ja sellega seoses saame jätkata embrüoprojekti jubakolmes maakarja suurimas farmis paremate lehmadejärglaste arvu suurendamiseks, samuti toetab see projektteaduskonverentsidel esinemist ja EK Seltsi liikmete tege-vust. Säilitamisel on 90 embrüot.

Iga-aastane sihikindel pullide valik (1990…2003 – 49pulli) on vältinud sugulusaretust ja parandanud kõikipiimajõudluse näitajaid. 1998. a kinkis Tom RydströmLanksaare talule rootsi punase nudi pulli Quatro EK 201,keda on üle vabariigi tõuaretuses kasutatud.

Kuna maakarja aretuses oli viimastel aastatel kasutatudnii rootsi punast nudi tõugu kui dþörsi tõugu, siis 2000. aviidi läbi 1997…1999. a tõuraamatusse kantud lehmadepõlvnemise analüüs. Selgus, et maatõu parandamisekskasutatud dþörsi tõug ja rootsi punane nudi tõug suuren-dasid oluliselt nii piimatoodangut, piimarasva- kui piima-valgusisaldust ja esimese laktatsiooni tulemuste põhjalosutus parimaks kolme tõu kombinatsioon (50% rootsinudi + 25% dþörsi + 25% EK). Samuti mõjus hästi rootsipunase nudi tõu kasutamine välimikule, suurenes keha-mass, kuid dþörsi tõug vähendas seda. Seega mitmesugulastõu oskuslikul kasutusel on viimase 10 aastagavälja kujundatud küllalt hea piimaanniga eesti maakari,mida kinnitavad Lanksaare ja eriti Põlula katse tule-mused.

Lanksaare talus anti seitsmele (4. kuni 6. laktatsioon)lehmale lisasööta, mistõttu nende laktatsiooni piimajõud-lus (5104-4,69-3,41-412) oli oma eelmisest laktatsioonistja laudakaaslaste toodangust suurem. Põlula katsefarmikuue 1. laktatsiooni lehma piimajõudlus oli 6549-4,52-3,68-537.

Kõigi aegade maakarja 305 päeva toodangurekordilüpsis Uuni 156 teisel laktatsioonil, mis oli 9502 kg, jakontoll-lüpsi päevatoodang oli 42 kg. Piima rasva- javalgutoodangu rekord kuulub endiselt Uiu 162 (737 kg,1. lakt.). Mõlemad lehmad on sündinud Lanksaare talus.

Põlula katsesse valitud lehmade isadeks on aga eestimaakarja pullid. Põlula katse esimese laktatsiooni tule-muste põhjal on selgunud, et võrreldes teiste tõugudegaon maakarja lehmade piim paremini laapuv ja kalgendtugevam ning seetõttu saab sellisest piimast paremaidpiimatooteid, kusjuures ka toodete väljatulek on suurem.Seda tendentsi kinnitasid ka 2002. a valminud Rita Riga jaEti Musta bakalaureusetööd, milles uuriti eesti maakarjalehmade piima põhikomponentide sisaldust ja laapumis-omadusi talvekuudel Jüri Simovarti Palu talus, kus võrd-luseks oli ka sama talu holsteini tõugu lehmade piim.

Igasügisesed tõufarmide hindamised on välja selek-teerinud tublimad maakarja kasvatajad, kelle tööle basee-


6

rub ka edaspidine maakarja tõuaretustöö. Tabel 2 annabülevaate 2002. a maakarja tõufarmidest.

Tabel 2. Eesti maakarja tõufarmid 2002. a

Karja omanik,asukoht

Maakond

Aastalehm

iPunkteK

lass

OÜ Põlula Katsefarm L-Viru 3 142,5 eliit

Jüri Simovart, Palu talu Harju 8 111,6 eliit

TÜ Mereranna PÜ Saare 28 107,5 eliit

Liia Sooäär, Uustla talu Saare 14 103,1 eliit

C. R. Jakobsoni Talumuuseum Pärnu 6 90,8 I

Milvi Reinem, Koordi talu Rapla 34 89,2 I

Heiki Porval, Porvali talu L-Viru 4 87,8 I

Rainer Parts, Otsa talu Tartu 5 86,2 I

Jaan Kiider, Riido talu Saare 8 86,1 I

Sirje Treumuth, Aadu talu Pärnu 11 78,8 II

Ädu Leesment, Lanksaare talu Pärnu 47 78,1 II

Vilve Lepp, Võidu talu Pärnu 4 79,6 III

Magda Pallo, Pärivere Pärnu 36 67,6 III

Kristo Vahenurm, Maima Pärnu 54 50,1 III

Kuna huvi maatõu vastu oli eeskätt väikemajapida-mistes, kus maatõugu loomaga saavad ohutult sinasõprustteha ka lapsed, on seltsi taasasutamisest alates pidevaltsuurenenud maatõu kasvatajate ja seega ka seltsi liikmetearv, kuid likvideerunud on suuremate ühistute farmid.

Sellest tingitult toimub aretus kahesuunaliselt: suure-mates farmides pööratakse tähelepanu suuremale toodan-gule, kuid 1-…3-lehmalistes majapidamistes on põhirõhkpiima kuivainesisaldusel ja välimikul.

• Maakarjal tekib oma niðitoode piima parema koostiseja laapumise tõttu (juust, jogurt, kohupiim).

• Maakarja arvukus säilib ja majanduslik-poliitilistetingimuste paranemisel hakkab suurenema.

• Maakari on leidnud koha loodushoius rannaniitude jalooduskaitsealade hooldamisel.

• Eesti maakarjal on olnud raske ja vastuoluline, kuidhuvitav ajalugu, mis sarnaneb eesti rahva saatusega. Tänutublidele entusiastidele on maakarjal täita kindel roll eestiloomakasvatuses:

• ta on meie rahva aretatud tõug;• tal on rida häid tõuomadusi: pikaealisus, nudisus,

piima suur rasva-, valgu- ja suhkrusisaldus, paremad pii-ma laapumisomadused ja seetõttu sobivam heade piima-toodete valmistamiseks.

Järelikult eesti maakari oli, on ja jääb meie rahvauhkuseks ja on meie töökuse näitaja.

Fakte eesti punase veisetõu aretusestTõnu PõlluäärETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja

Eesti punase veisetõu väljakujunemine toimusparalleelselt Euroopa teiste tõugudega. Tõug on aretatudkohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punasetõuga. 1862. a imporditi angli tõugu veised Eestisse janendest algas mõisates angli tõu puhasaretus, importpullehakati kasutama kohaliku tõu ristamiseks. Juba 1865. aesitas akadeemik Middendorff mõned võrdlevad andmed:maatõug andis 993, äärðir 1461 ja angel 2439 toopi piima.1871. a Riias Balti põllumajanduse näitusel asuti seisu-kohale, et Baltikumis on aborigeense karja parandamiselkohasem angli tõug.

Akadeemik Middendorffi algatusel hakati Eestis tege-lema punase veisetõu aretusega. Märkimisväärse töö tegitõuaretuses ära angli kasvatuse instruktor Sievers. 1885.aastast hakati Balti Karjakasvatajate Ühingu poolt veiseidtõuraamatusse märkima ja selline tõuraamat oli esimenekogu Venemaal. Pärast seda hakkas tõuaretus arenemapalju aktiivsemalt.

Algselt pöörati suurt tähelepanu just piimatoodangule,muud tunnused jäid tagaplaanile. 1890ndate aastate algulhakkas Stegmann propageerima tugevama konstitutsioo-niga lehma ja seetõttu hakati importima taani punast karja,kes oli juba tol ajal suure kehamassi ja piimajõudlusega.

Ka Eesti talukarjades hakkas 19. sajandi lõpul levimapunane veisetõug. Eriti innukas tõu propageerija oli JaanMägi, kelle arvates sobis meie oludesse paremini angli

tõug. Tema eestvedamisel loodi 1919. a Eesti Angli Kas-vatajate Selts ja 1926. a andis ta oma töö üle AkselMägistele.

1928. a nimetas Mägi eesti angli ümber eesti punasekstõuks, tuginedes oma doktoridissertatsioonis vastavaltajaloole ja tõu iseärasusele. Selts hakkas kandma nimeEesti Punasekarja Tõuselts.

Eesti punane tõug on üle elanud mitu tõusu ja mõõna.Juba Esimese maailmasõja ajal hävis palju väärtuslikkutõukarja. Kui 1916. a oli 269 000 punast lehma, siis1920. a 225 000. Väga oluline etapp langeski Eesti Vaba-riigi esimesse perioodi. Näiteks 1938. a Järva-Jaani karja-näitusel osalenud 56 lehma keskmine piimatoodang oli5000 kg. Kuid suur tagasilöök toimus taas Teise maailma-sõja ajal ja sellele järgnenud kollektiviseerimise käigus.Võttis palju aega, enne kui lehmade piimatoodang taastus.

Parimad aastad olid ilmselt 1985…1990, mil saavutatikõrgeimad piimatoodangu numbrid aastalehma kohta,1989. a 3919 kg piima, rasva 4,07% ja valku 3,39%.

Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega tabas põllu-majandust uus ja väga ränk kriis. Suurim punaste lehmadearv oli aastal 1975 – 168 053, see on aga vähenenud aas-ta-aastalt, 2002. a lõpuks oli vaid 35 000 lehma. Likvi-deeriti suurmajandid, õigusjärglastele tagastati vara. Kõiksee viis lehmi lihakombinaati ja paljudes ettevõtetes kat-kestati jõudluskontroll. Lisandus ka kohati valitsuse vae-nulik suhtumine põllumajandusse ja sellega koos kahjulikpõllumajanduspoliitika.

Aastalehmatoodang langes 1992. aastal 1970. aasta ta-semele. 1993. a näitajate järgi oli karju, kus piimatoodang


7

oli koguni alla 1000 kg lehma kohta, kuid samas ei olnudka haruldus 6000 kg lehma kohta.

1990ndate aastate alguses oli punase karja mahajäämussuur, kuid 1993. a kutsusid taani punase karja aretajadTaanimaale ka angli, leedu punase, läti pruuni ja eestipunase tõu aretajad. Selle kokkusaamise tulemusena loodiEuroopa Punase Karja Assotsiatsioon (European RedDairy Breed – ERDB). Selle organisatsiooni eesmärk onökonoomilise ja kasutamissõbraliku tõu arendamine.Peamine rõhk on pandud piima valgusisalduse suurenda-misele, tervisele e haigusresistentsusele, vitaalsusele, ker-gele poegimisele ning headele jalgadele ja sõrgadele.Kord aastas antakse välja broðüür liikmesmaade aretus-alastest näitajatest.

Niisuguses liidus osalemine on andnud eesti punaselekarjale head võimalused suhelda Euroopa punase tõuaretajatega, hankida väärtuslikku tõumaterjali soodsateltingimustel ning eesti punane lehmgi on seetõttu tuntudEuroopas.

Liige ollakse ka Ülemaailmses Punase Lehma Klubis(IRCC-International Red Cow Club), mille peakorterasub Austraalias. Arvatavasti tänu ülemaailmsetes orga-nisatsioonides osalemisele ja tipp-pullide kasutamisele onpraeguseks punase karja mahajäämus likvideeritud japunane lehm on täiesti konkurentsivõimeline holsteinitõuga.

Viimase kümne aasta jooksul on eesti punase karja are-tuses kasutusele võetud mitmeid erinevaid tõuge ja nendeveresuste kombinatsioone, kuid endiselt on truuks jäädudvaldavalt angli ja taani punasele tõule. 1956…1965. aimporditud taani punase tõu pulliliinid on kasutusel veelpraegugi. Väga populaarsed on ka Taanist imporditudpullid. Uue aluse punase karja aretusele andis Taanist1992. a liisitud pull FYN Rosen 42683, kellega on muutu-nud punase karja välimik ja udar palju soovitumaks. Niinagu meiegi, kasutavad ka taanlased nn tõugude veresustekombineerimise süsteemi, mis on andnud neile edu, kus-juures piimatoodang tõu keskmisena on 7500 kg lehmakohta.

Ka angli tõu aretusmaterjali imporditi 1972...1982 niitiinete mullikate, pullide kui ka spermana. Kõik see onmõjunud positiivselt karja piima valgutoodangule.

Praegu on loomaomanike seas väga populaarsed puna-sekirju holstein, ðviits, rootsi punasekirju ja norra punanetõug. Iga kvartali BLUPi hinnangu esilehelt leiame val-davalt importpullid, mis annab tunnistust sellest, et ontehtud õige valik.

Viimastel aastatel on pidevalt häid tulemusi andnudEestis aretatud pullid ja seda kindlasti nende isade välis-maise hea päritolu tõttu. 2002. aasta pakkumises oli kogu-ni 7 omaaretatud pulli.

Just viimastel aastatel on läbimurre saavutatud lehmadepiimatoodangu osas (tabel 1). Ei ole harulduseks, kui eestipunased lehmad lüpsavad üle 10 000 kg piima, samuti onmitmeid karju, kus karja keskmine piimatoodang lehmakohta on üle 8000 kg. Kuid peab tõdema, et mitmedloomapidajad ei suuda oma karjades saavutada üle3000 kg piimatoodangut.

Aretuse seisukohalt on väga hea tulemus, et SPAV tõu-seb sünniaastate lõikes iga aastaga, mis annab veel kordtunnistust tugevast aretustööst. Näiteks kui 1985. a sündi-

nud punastel pullidel oli SPAV 98, 1993. a sündinutel102, siis 1998. a sündinud pullidel juba 111. Sama trendon ka lehmadega: 1991. a sündinud lehmadel on SPAV100, 1999. a sündinutel 102 ja 2001. a sündinutel 104.

On hea meel, et käesoleval ajal on käimas jõudluskatsedPõlula katsefarmis. Senini on eesti punaste lehmadekatsetulemused head (praegu on lehmadel 3. laktatsioon)ning on selgunud, et tõul on suur piima valgusisaldus,lehmade tiinestumisega ei ole erilisi probleeme ja nad onka terved, andes samal ajal ka piisavalt piima.

Aretajate eesmärk on, et eesti punane veisetõug oleksvastupidav, kehamass vähemalt 600 kg, ristluu kõrgus140 cm, tugevad jalad, lehmadel peaks olema piisav pii-matoodang (eriti oluline on valgutoodang), udar hästilüpstav ja terve.

Suur murrang tõu moderniseerimises toimus aastatel1990…2001, mil aretusühistu esimeheks oli TõnisSoonets. Kui 1990. aastal tõsteti esile pulli Balis 17427edu oma eakaaslaste ees, siis praegu on häid pulle jubarohkem. Pullide valik aga on teatavasti aretustöö täht-samaid osi.

1. jaanuaril 1992 likvideeriti Riiklik Eesti Punase KarjaTõulava ja Tartu Kunstliku Seemenduse Jaam reorgani-seeriti Eesti Punase Karja Aretuskeskuseks. AretusühistuEesti Punane Kari moodustati 10. novembril 1992 jaregistreeriti Tartu Maavalitsuses 18. jaanuaril 1993. Vara-de erastamisleping sõlmiti 14. oktoobril 1994 ja algasiseseisev ajajärk. Erastamislaenu tagastamistähtaeg onalles 14.10. 2004.

1993. aastal osteti Taanist 5 pulli (Jupi, Rosett, Jass,Calvin ja Ibrek), seekord noored ja hindamata. Praegusaab aga öelda, et kõik nad on olnud mingil ajahetkel are-tuspullidena välja pakutud ja seega oma jälje jätnud eestipunase tõu aretusse. Viljandi noorpullikasvandus likvi-deeriti ja pullid koondati Märjale.

1994. aastal liisiti Saksamaalt pullid Meteor ja Mez-born, kusjuures Meteor oli tol ajal Saksamaal pakutav kuipulliisa ja läbi aegade parim valguparandaja pull, sedakinnitavad ka Eestis saadud tulemused.

1995. aastal likvideeriti Arkna seemendusjaam, kuspeeti ka mõningaid eesti punast tõugu pulle. Samal aastalliitus ERDBga Rootsi. Rootsist liisiti Norrbacka, TaanistSYD Jason. Esmakordselt osteti Taanist ka kaks aberdiin--anguse tõugu lihapulli King ja Joker. Sellega tekkis es-makordselt võimalus pakkuda lihaveise spermat looma-omanikele meie ühistu poolt. Taas elustati katsed liha-tõugu ristandite kasvatamiseks koostöös EPMÜga. Al-gust tehti ðarolee ja limusiini ristanditega. Sel aastal ostsidloomaomanikud kõige rohkem Deimu spermat. Aastaidtipus olnud Hillar ja Lea Puuri kari Viljandimaal hinnatikõige paremaks – 131,4 hindepunkti.

Juhatuse koosolekutel arutleti kahe aretusühistu ühine-mist tulevikus. Saksamaa pakkus selleks ka raha, kuidseda ei saadud, kuna “magati” maha nende poolt seatudtingimused ja tähtajad.

1996. aastal muutus pullide hindamise süsteem – hakatihindama BLUP-loomamudeli järgi. Enim müüdud pull oliRosett. 15 pulliema isaks oli pull Raster. Muudeti aretus-ühistu põhikirja, mille järgi ei ole enam loomaomanikestkoosnevat juhatust, vaid selle asemel on nõukogu. Juhatuskoordineerib ühistu igapäevatööd.


8

1997. a oli probleem rinotrahheiidiga, mistõttu ei saa-dud osta piisaval arvul pullvasikaid. Rootsist ostetiBrattbacka ja Taanist OJY Mabru, kes pärast FYNRosenit tõusis Taanis tipp-pulliks ja kelle tütred1. laktatsioonil Eestis lüpsid üle 5000 kg piima. Enimmüüdud sperma pärines Rallalt.

1998. a lahterdati tõuraamat A- ja B-osaks. Kui varemvõeti tõuraamatusse aastas vaid 300 veist, siis sel aastaljuba 1930. Nõutuim pull oli loomaomanike seasBrattbacka.

1999. a osteti Taanist taas 4 noorpulli (Bruto, Lipnik,Boi ja Romo), kellest Bruto on praeguseks saanud vägahea hinde ja on loomaomanike seas populaarne. Enimmüüdud oli taas Brattbacka sperma. Tõuraamatusse võetijuba 5617 lehma.

2000. a jääb ajalukku sellega, et kahe punase karjapiimatoodang (Viljandimaal Jaak Koplikaski kari ja ReetLilleoru kari Jõgevamaal) ületasid esmakordselt 8000 kg

piiri. Soomest osteti kolm noort pulli (Nopea, Neutroni jaNöösi) ja Taanist liisiti Vest Top (spermat müüdi 2000. akõige rohkem) ning Rootsist Ramshammar (müügipullnr 1 2001. a). Esmakordselt said Mabru tütred kõrge hinde– SPAV 143. Uueks nõukogu esimeheks valiti ToivoKens, kes vahetas välja sellel kohal aastaid olnud SvenMägeri.

2001. a võeti taas vastu uus põhikiri. Üldkoosolek valisnõukogu esimeheks Aavo Mölderi, kes on selles ametis kapraegu, kui kaks ühistut on ühinenud. Nõukogu andis loajätkata tegevdirektorina Tõnis Soonetsil, kes aga 6. april-lil ootamatult suri. See oli suur kaotus kõigile punase karjakasvatajatele. Ühistu juhi kohusetäitjaks valiti kauaaegnearetusosakonna juhataja Anne Zeemann. 11. juulil valisnõukogu nelja kandidaadi seast ühistu juhiks Tõnu Põllu-ääre.

Pullide hindamisel mindi üle kontrollpäevamudelile.Hinnatud karjadest 20 kuulus eliitklassi.

9


Tabel 1. Eesti punase tõu piimajõudluse põhinäitajad 1992...2002

Näitaja 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002

EPK lehmi 94 610 74 543 59 691 49 285 43 537 40 118 38 705 33 820 29 875 27 981 26 874

piima kg 3159 3064 3153 3272 3474 3904 4242 4091 4441 4939 5066

rasva % 4,07 4,11 4,12 4,17 4,28 4,3 4,27 4,32 4,39 4,41 4,42

valku % 3,2 3,17 3,21 3,23 3,27 3,22 3,26 3,22 3,36 3,39 3,36

Tõufarme 67 92 100 101 121 131 154 166 167 182 189

lehmi 34 965 14 765 14 338 12 260 11 313 11 418 14 397 14 555 14 160 15 492 16 728

piima kg 3616 3816 3796 3944 4165 4478 4597 4325 4691 5259 5438

rasva % 4,07 4,09 4,12 4,13 4,19 4,27 4,41 4,33 4,4 4,41 4,37

valku % 3,22 3,21 3,23 3,21 3,27 3,24 3,27 3,23 3,35 3,4 3,37

Pulliemad 171 115 88 57 89 66 51 50 56 83 79

piima kg 7061 7135 7119 7043 6994 6743 6766 6808 6740 7799 7725

rasva % 4,3 4,25 4,32 4,26 4,2 4,13 4,23 4,47 4,19 4,22 4,28

valku % 3,44 3,4 3,39 3,44 3,41 3,31 3,26 3,3 3,22 3,42 3,47

Suurim

kontroll-lüps kg 45 44 43,6 41 42,6 43,3 59 48,2 53,4 56,6 60,4

lakt-toodang kg 8787 8488 8669 9637 94 01 10 257 10 104 9671 11 007 11 750 12 401

elueatoodang kg 85 241 83 753 68 905 74 849 69 026 72 987 73 584 62 325 67 490 75 675 82 403

Tabel 2. Aasta jooksul toimunud muutused eesti punase tõu piimajõudluse näitajates

Näitaja 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002

EPK lehmad -20 067 -14 852 -10 406 -5748 -3419 -1413 -4485 -3945 -1894 -1107

piima kg -95 +89 +119 +202 +430 +338 -151 +350 +498 +127

rasva % +0,04 +0,01 +0,05 +0,11 +0,02 -0,03 +0,05 +0,07 +0,02 +0,01

valku % -0,03 +0,04 +0,02 +0,04 -0,05 +0,04 -0,04 +0,14 +0,13 -0,03

Tõufarmid +25 +8 +1 +22 +10 +23 +12 +1 +15 +7

lehmi -20 200 -427 -2078 -947 +105 +2979 +158 -395 +1332 +1236

piima kg +200 -20 +148 +221 +313 +119 -272 +366 +569 +179

rasva % +0,02 +0,03 +0,01 +0,06 +0,08 +0,14 -0,08 +0,07 +0,01 -0,04

valku % -0,01 +0,02 -0,02 +0,05 -0,03 +0,03 -0,04 +0,12 +0,05 -0,03

Pulliemad -56 -28 -31 +32 -23 -15 -1 +6 +27 -4

piima kg +74 -16 -76 -49 -251 +23 +42 -68 +1059 -74

rasva % -0,05 +0,07 -0,06 -0,06 -0,07 -0,1 +0,24 -0,28 +0,03 +0,06

valku % -0,04 -0,1 +0,05 -0,03 -0,1 -0,05 +0,04 -0,08 +0,2 +0,05

Eesti punase tõu jõudlusnäitajate kui ka pakutud oma-aretatud pullide arvu poolest oli kõigi aegade edukaimaasta 2002. Enim müüdi pulli Mabi (Mabru poeg) sper-mat. Parimad tõuraamatukarjad said hindepunkte 140 jaenam. Hillar ja Lea Puuri kari ületas esmakordselt punasekarja ajaloos 9000 kg piiri – 9594 kg piima oma 15 puna-

selt lehmalt, kusjuures kogu karja toodang oli 10 200 kgpiima. 14. novembril 2002 ühines Aretusühistu Eesti Pu-nane Kari Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu kujuneminePm-knd Enno Siiber, Tanel BulitkoETKÜ esimene ja praegune juhatuse esimees

Eestimaa Hollandi-Friisikarjakasvatajate Ühing korral-das tõuaretustööd enne Eesti iseseisvumist. See oli põhi-liselt mõisnike organisatsioon. Pärast iseseisvumist, juba10. septembril 1919 asutati Eesti Hollandi-FriisikarjaKasvatajate Selts, põhikiri kinnitati 9. aprillil 1920. Seltsiülesandeks oli sugulavade tunnustamine, tõuraamatupidamine, tõutunnistuste väljaandmine, näituste korral-damine jne. Umbes 1/3 rahalistest vahenditest sai seltsriigilt, kuid kriisiaastatel kattis riik isegi üle poole kulu-dest.

Seltsi juhtis peakoosoleku poolt valitud 3-liikmelinejuhatus (eestseisus) ja seltsi sekretär-eriteadja. Seltsi eest-seisuse esimehena tegutses seltsi loomisest kuni nõu-kogude okupatsioonini õpetatud agr Theodor Pool. Sekre-tär-eriteadjaks olid J. Zimmermann ja A. Zion ning vaba-riigi lõpu ja nõukogude okupatsiooni algaastail NikolaiMasso.

Silmapaistvamad aretajad sellel ajal olid E. HarpeViisus, T. Pool Piistaojal, H. Sirkel Ületeel Harjumaal jpt.Esimesel iseseisvusperioodil imporditi Eestisse 40 pulli,neist 27 Hollandist ja 13 Saksamaalt. Tuntumad pullidsellest ajast olid Vottele, Lindberg, Atleet, Pärt jt. Sellelperioodil suurenes talupidajate seas märgatavalt huvikarjaaretuse vastu.

TõulavadNõukogude võimu kehtestamisega Eestis asuti lammu-

tama hästi ja edukalt toimivat ühistegevust. Eesti NSVMinistrite Nõukogu määrusega nr 858 17. novembrist1947 likvideeriti tõugude aretust juhtinud tõuseltsid,sugulavad, karjakontrollringid ja ühingud. Sama määru-sega anti korraldus riiklike tõulavade asutamiseks, neilekohustati üle andma ühistegevuse varad. Nii asutati 2.märtsil 1948 Eesti Hollandi-Friisikarja Riiklik Tõulava,kuid juba 1. oktoobril 1951 nimetati asutus ümber EestiMustakirju Karja Riiklikuks Tõulavaks. Samast kuupäe-vast nimetati ka eesti hollandi-friisi tõug ümber eesti mus-takirjuks tõuks.

Eesti Mustakirju Karja Riikliku Tõulava spetsialistiks jadirektoriks oli 1948...1984 tuntud tõuaretuse organisaa-tor, viljakas kirjamees, teeneline zootehnik Valter Kutti.Selle aja silmapaistvamad aretusteadlased ja spetsialistidolid Leo Vaher, Edgar Keevallik, Manivald Metsaalt,Ilmar Maripuu ja Jaan Särev. Hilisemast perioodist veelOlev Saveli, Aarne Meier jpt.

TõunõukoguÜheks progressiivseks ühistegelikuks aretusorganisat-

siooniks nõukogude perioodil olid tõunõukogud. Siin olid

juba ilmsed ühistulise omandivormi tunnused – demo-kraatlikult valitud juhatus, aruandekohustus liikmetele,liikmepoolne järelevalve rahaliste vahendite kasutamiseüle jne. Eesti Mustakirju Karja Tõuaretuse Nõukoguasutati 3. oktoobril 1962, põhimäärus kinnitati 27. märtsil1962. Uus põhikiri võeti vastu 29. märtsil 1965 ja valitijuhatus, kuhu kuulusid A. Pung (esimees), E. Keevallik,J. Särev, L. Vaher, V. Kutti, J. Põldmäe, A. Luurmees,A. Lind ja O. Kaldma.

19. märtsil 1982 valiti Sakus toimunud üldkoosolekuljuhatuse esimeheks O. Saveli, prof. A. Pung astus tervis-likel põhjustel juhatuse esimehe kohalt tagasi. Talviselüldkoosolekul 1985 aastal valiti auliikmeteks E. Keev-allik ja V. Kutti ning juhatusse O. Saveli (esimees),J. Kulbin, A. Meier, J. Särev, P. Kibe, R. Teinberg,E. Siiber, H. Lass, M. Metsaalt, S. Pallon, J. Maripuu jaE. Talvis. 1987 ja 1988 valiti juhatusse veel M. Loit jaV. Kivistik.

Eesti Mustakirju Karja Tõuaretuse Nõukogu viimaneüldkoosolek toimus 14. aprillil 1993 Raplas.

ReformidSeoses vabariigi taasiseseisvumisega asuti etapiviisi-

liselt reformima ka tõuaretusorganisatsioone.Vastavalt põllumajandusministri käskkirjale 03. 12. 91

nr 127 lõpetasid tegevuse riiklikud tõulavad. Tõulavadebaasil moodustati Tõuaretusinspektsioon, Kehtna ja Tartuseemendusjaamade baasil vastavalt eesti mustakirju jaeesti punase karja aretuskeskused ning Eesti Loomakas-vatusinstituudi aretuskeskuse baasil JõudluskontrolliKeskus. Aretuskeskused alustasid tööd iseseisvate juriidi-liste isikutena 1. jaanuarist 1992. Eesti Mustakirju KarjaAretuskeskuse direktoriks määrati E. Siiber ja Eesti Puna-se Karja Aretuskeskuse direktoriks T. Soonets. Samal ajalalustati ettevalmistusi aretusühistute loomiseks.

Eesti Mustakirju Karja aretusühistu asutamiskoosolektoimus 11. novembril 1992 Raplas. Moodustati põhikirjaredakstioonikomisjon. Põhikirja vastuvõtmine ja juht-organite valimine toimus 8. detsembril 1992. Aretus-ühistu põhikirja projekti koostas ja kandis ette E. Siiber.Sellest võttis osa 167 loomaomanikku. Juhatusse valitiP. Kibe, V. Kivistik, E. Mässak, J. Ehrlich, H. Smith,A. Teder, V. Saul, A. Annus ja T. Maiste. Samal päevalvaliti juhatuse esimeheks P. Kibe.

1993. aastal registreeritud Eesti TõuloomakasvatajateÜhistu liikmeskonda kuulus asutamisaasta lõpuks 384juriidilist ja füüsilist liiget. Suurim oli ühistu tegevliik-mete koosseis 1997. aastal, 1200 liiget. Väiketalude ja-farmide likvideerimine on kahandanud ka ühistu liikmetearvu. 2002. aasta detsembris, enne punasekarja aretajatelisandumist, oli see arv 850. Ühistu liikmete lehmade

10


keskmine arv on suurenenud. Praeguseks säilinud tagasi-hoidliku veiste arvu juures on koostöö erinevate piima- jalihatõugu veiste aretajatel sujunud.

Reformide käigus riigile üle antud Kehtna seemendus-jaama varade aretusühistutele erastamise protsessis tulikoostada äriplaanid, varade loetelu, võtta investeerimis-ja tööhõivekohustused ning pangagarantiid.

Sakslastest erastamisagentuuri nõustajad-eksperdidhindasid Kehtna varade maksumuseks 7 miljonit krooni.Läbirääkimiste käigus jäi hind 1 miljonile kroonile.Müügitehing vormistati 6. oktoobril 1994.

Nüüd võis alustada ka majandustegevust ühistu nimel.Samal ajal oli vaja välja osta Kehtna sovhoostehnikumiosaku kattevarana arvel olevad Keava kontori ja sperma-hoidla ruumid ning Eesti-Kanada ühisettevõtte Can-EstBreeding Eesti osapoole osa. Nimetatud varade ostu--müügitehing vormistati 5. veebruaril 1996.

Vaatamata küllaltki pingelisele finantsolukorrale jasuurtele rahalistele väljaminekutele suudeti 1994...1997importida 21 pulli, neist kolm hinnatult, ning üle 25 000spermadoosi, spermakülmutamise kõrretehnoloogia Hol-landist ja renoveerida tööruumid.

Euroopa Ühenduse direktiiviga 88/407 on kehtestatudühtsed nõuded kõikidele ühenduse seemendusjaamadele.Nende nõuete täitmisele asuti Kehtnas 1997. a. Vastavaltkoostöölepingule on Hollandi spetsialistid koostanudraportid koos ettepanekutega territooriumi, hoonete, sper-ma käitlemise, veterinaaria jne kohta. Kehtivate nõuetekooskõlastamiseks direktiividega on muudetud liiklus-skeemi territooriumil, eraldatud teenindusala loomadeliikumise alast, ehitatud sanitaarläbikäik üldterritooriu-mile ja ka isolaatorlaut haiguskahtlaste loomade eralda-miseks, muudetud veterinaarseid profülaktilisi uuringuid,renoveeritud laboratoorium, kaasajastatud sperma hinda-mise ja käitlemise tehnoloogiat. Käesolevaks ajaks onKehtna seemendusjaam riiklikult tunnustatud ja omabvastavussertifikaati.

Eesti loomaomanikel on ETKÜ Kehtna seemendus-jaama näol kaasaegne, Euroopa direktiividele vastav see-mendusjaam, kus toodetakse 80% kasutusse minevastspermast. Moderniseeritud on mitmed laboratooriumi-seadmed, mis tagavad kõrgetasemelise kvaliteedikontrol-li läbinud sperma jõudmise Eesti farmerite kasutusse.Spermatootmise reaalne võimsus on väga suur, kuidtoodetakse eeskätt turuvajadust arvestades.

Uutele alustele viidi ka tõuraamatupidamine. Tõuraa-matu osakonnast antakse välja põlvnemissertifikaadidloomade ostu-müügi vormistamisel nii sisemüügil kui kaeksportimisel. Sama osakonna töö juurde kuulub kalehmade välimiku hindamine ning klassifitseerimine.

Järjest rohkem kuulub ühistu põhitegevuste hulka loo-madega seonduv kaubandus. Sellele eelnev loomade vali-mine vastavalt ostja poolt kehtestatud nõuetele ningmüüjate nõustamine stabiilse turu tagamise eesmärgilvõtab tõuraamatu ja aretusspetsialistide tööajast suureosa. Tõuloomade müügist saadav kõrgeim hind annabkohest lisatulu.

Ühistu liikmetel on tekkinud huvi jõudluskontrolli-keskuse omandisse saamise vastu. Praegu toimuvad läbi-rääkimised riigiga leidmaks mõlemaid pooli rahuldavvariant. Sellise struktuuriga loomakasvatajate ühistu loo-

mine oleks tänapäeval mõistlik rahaliste vahendite ningteadmiste ja oskustega kõrge kvalifikatsiooniga personaliotstarbekamal kasutamisel. Paraneb ja odavamaks muu-tub ka logistiline töö.

Enim aeganõudev protsess oli kahe suure piimaveisetõuaretusorganisatsioonide ühendamine. Probleemi lahen-duseni viis arusaamaamine, et farmeritelt ei võeta äraotsustamisõigust, millist piimatõugu oma farmis pidada.Aretusorgansiatsioon on eeskätt kaasaaitaja otsuste ellu-viimisel. Uue ühistu tekkimisel tuli alustada ka uute äri-ning koostöösidemete loomisega.

Eesti maakarjakasvatajad on tänu riigi suurenenudhuvile Eesti kohalike tõugude säilitamisel alates 2003.aastast pidanud õigeks olla tegevad eraldi tõuseltsina,lootes seeläbi paremini oma identiteeti tugevdada jasäilitada.

Ühistu nõukogu tööd on juhtinud 1993...1999 PeeterKibe, 1999...2002 Hillar Pulk ja alates 2002. a AavoMölder. Kõik need juhid on andnud enda parimad osku-sed ja teadmised ühistu paremaks funktsioneerimiseksning neid iseloomustavad erinevad tegevusetapid ühistuajaloos. Tegevjuhina on töötanud 1992...2000 EnnoSiiber ning alates 2000. aastast Tanel Bulitko.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu on 1989. aastast Eu-roopa Holsteini Konföderatsiooni ja 1992. aastast Maa-ilma Holsteini Föderatsiooni liige, aga samuti EestiPõllumajandus-Kaubanduskoja, Eesti Ühistegelise Liiduja Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu liige.

Lätlastel ja leedulastel puudub praeguseni analoogneorganisatsioon. Vajadus selleks on olemas, sest Eestistkion käidud korduvalt nõu küsimas. Lätis tekkisid loo-maomanike teenindamiseks aktsiaseltsid, kuid häiruv onaktsionäride kasumihuvi. Leedus kuuluvad seemendus-jaamad veel nüüdki osaliselt riigile. Üks aretusettevõtetöötab sakslaste osalusega.

Eestis on läbi mitmete etappide ja organisatsioonilistereformide leitud Euroopas levinuim omandivorm, kusühistu omanikeks on farmerid ning võimalikult suur osavajalikest teenustest pakutakse ühest organisatsioonist.

Kümne tegevusaasta jooksul on olnud parimateks koos-tööpartneriteks aretusfirmad Saksamaalt (German Gene-tics International, Osnabrück Herdbuch, Deutseher Hols-tein-Verband), Hollandist (CR Delta, NRS, Holland Ge-netics, KI Samen), Taanist (Dansire), Soomest (FABA),USA-st (World Wide Sires, Cooperative Resources Inter-national) ja Kanadast (Semex Alliance, Alta Genetics).Mainitud organisatsioonidest on suur osa ühistulised.

On olnud mitmeid välispartneritega seonduvaid suuripilootprojekte: sakslastega ADT-Projekt, hollandlastegaEesti riigi piimakarjakasvatust arendav ühisprojekt ningaretusorgansiatsiooni spetsialiste, farmereid ja seemen-dustehnikuid täiendav ning koolitav BABROC projekt.Tavaks on saanud ka väliskohtunike kutsumine VISSikonkursil hindama.

Ühistu liikmetest on olnud headeks partneriteks Eestilevajaliku kõrge aretusväärtusega aretusmaterjali paljunda-misel OÜ Estonia, Torma POÜ, Väätsa Agro OÜ, OÜPiistaoja Katsetalu, OÜ Kelko, A. Tamme Soone talu, OÜKuivajõe Farmer ja A. Veidenbergi Pajumäe talu.

Ühistu kümneaastases arengus ja tegevuses on osalenudväga mitmeid võimekaid ja tublisid spetsialiste ning töö-

11


tajaid, kes on töötanud ühistus selle loomisest alates:E. Talvis, A. Meier, A. Proosa, V. Kärg, L. Meltsas,T. Raaper, S. Maasalu, A. Hakmann, E. Siiber, V. Tõrra,M. Ristal, L. Nikkel, L. Altvälja, E. Puhkan, P. Padrik,R. Sildoja, A. Leokina, I. Molokov, A. Ustinov, M. Jakk,A. Malle, K. Kask, A. Kask, T. Kürsa, A. Ivask,A. Altvälja ja T. Vilu.

Tahaks loota, et ühekordsed eraäri huvid ei ohusta meieeesmärke ning suudame hoida seda ühist väärtust, mille

oleme ise loonud. Väga oluline roll ettevõtte järjepidevu-se tagamisel on olnud ühistu nõukogu erinevatel koossei-sudel.

Ühistu juhatus tänab ühistu liikmeid, farmereid, ette-võtteid ning töötajaid tehtud töö eest ning õnnitleb kõiki10. tegevusaastal.

10 aastat eesti holsteinide lineaarset hindamistIlmar KallasEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

Euroopa arenenud piimakasvatusmaad alustasid väli-miku lineaarse hindamisega 1980. aastate alguses. Eestimustakirju karja hindamissüsteemi väljatöötamine algas1992. aastal. Eeskuju võeti Kanada, Hollandi ja Saksamaaklassifitseerimisprogrammist. Lisaks välimikule nähtiperspektiivis ette pöörata rohkem tähelepanu ka poegi-miskergusele ja lüpsikiirusele.

Esimesed lehmade välimiku hindamisandmed, misametlikult vastavasse hindamisprogrammi sisestati, saadi1993. aasta aprillis Harjumaal OÜ Halve karjas, kushinnati 35 esimese laktatsiooni lehma. Alustatud tööeesmärgiks oli saada hinnang katsepullide järglastele jaanda farmeritele täpsemaid soovitusi seemenduspullidevalimiseks. Järgnesid hindamised sama aasta sügiselNabala OÜ, AS Aatma, Estonia OÜ ja Väätsa OÜfarmides. Esimesel aastal oli tõufarmides hinnatud lehmikuni 300, 1994. aastal 327.

Kuna alguses oli hindamine uudne ja taheti vältidapaljude inimeste erinevast hindamisest põhjustatud sub-jektiivseid tulemusi, tekkis vajadus konsultatsioonidejärele. Nii toimusidki 1993. aasta suvel Kehtnas ja Väätsalpraktilised välimiku lineaarse hindamise seminarid, kuhukutsuti kogemusi jagama spetsialiste Saksamaalt Verde-nist. Täiendõpet on korraldatud ka edaspidi. Nii on Eestitkülastanud mitmed maailma oma ala tippspetsialistid jaeri riikide peaklassifitseerijad: Waldemar Anderson(Rootsi), Arie Hamoen (Holland, ühtlasi Euroopa Hols-teinfriisi Konföderatsiooni töögrupi esimees), CordHolste (Saksamaa), Cees Ruyters (Holland), GabrielBlanco (Hispaania) jt. Alates 1993. aastast on eesti hols-teini karja näitustel kasutatud välismaa tippspetsialiste janii on eespool nimetatud inimesed hinnanud loomi jajaganud kommentaare Luigel.

Holsteini tõug on tuntud oma heade jõudlusomadustepoolest üle maailma ja kuna järjest rohkem hakati eri-nevate riikide vahel vahetama tõumaterjali, siis tekkisvajadus ühtlustada lineaarset hindamissüsteemi riikidevahel. Selleks hakati organiseerima ülemaailmseid pea-klassifitseerijate seminare. Alguses olid huviorbiidis ai-nult konkreetsed tunnused. Nimetatud seminaridest kol-mel on õnnestunud osaleda ka Eesti klassifitseerijal IlmarKallasel.

III ülemaailmne klassifiseerimise seminar (esimenemillest osa võtsime) toimus 1994. aastal Saksamaal Jed-dingenis. Sealt saadi kinnitust valitud suundade õigsusesja võis teha esimesi praktilisi võrdlusi Eesti ja teistemaailma riikide hindamismetoodikate vahel.

V seminar toimus 1999. aastal Hispaanias Toledos, kussoovituslike tunnuste arvu suurendati 12-lt 16-le. Tunnus-te lisamisel arvestati eelkõige nende majanduslikku põh-jendust ja objektiivse hindmise võimalusi. Sama aastasügisest on see süsteem kasutusel ka eesti holsteinidehindamisel. Objektiivsemate hindamistulemuste saami-seks klassifitseeritakse konkreetses karjas mitte ainultkatsepullide tütred, vaid ka kõik eakaaslased.

VI seminar toimus käesoleva aasta aprillis KanadasSaint-Hyacinthe`s, kus võeti vaatluse alla lehmade tüübi,jalgade ja udara üldhinde ühtlustamine ning loomadehindamine liikumisel.

Lisaks organiseeris Euroopa Holsteinfriisi Konföderat-sioon iga kahe aasta järel klassifiseerijate ja kohtunike se-minare, mida viimastel aastatel pole Euroopas levinudloomataudide tõttu toimunud.

Vaadates üksikuid tunnuseid eraldi, tuleb tüübi juureseeskätt tähelepanu pöörata laudjale (nii nurgale kui laiu-sele), mis on otseselt seotud sigimisprobleemidega. Ilaktatsiooni hinnatud lehmade ristluukõrgus on eesti hols-teinidel 143 cm, mis ei erine oluliselt Euroopa teiste riiki-de holsteinide kõrgusest. Tähtsad on ka piimatüüp ja kere-sügavus.

Jalgade juures tuleb eelkõige tähelepanu pöörata sõra-nurgale (ideaalne 45°), samuti kannaliigese (hästi “kuiv")nurgale (ideaalne 147°) ning tagajalgade paralleelseleseisule tagantvaates.

Udara tähtsamad tunnused on kahtlemata eesudara kin-nitus, udarapõhja kõrgus ja keskside. Robotlüpsi nõuetesttulenevalt pööratakse rohkem tähelepanu nisade asetuse-le: nisapõhi peaks asetsema udaraveerandi keskel. Ees- jatagaveerandid olgu võrdsed ja asugu ühes tasapinnas.

Enamik Eesti farmereid on ammu mõistnud, et välimikunäitajad ei ole tähtsad mitte ainult näitustel, vaid on vägaolulised lehmade pikaajalisel karjaspüsimisel. Eesti hols-teini karja hea taseme tõttu on olnud võimalik mullikateeksport Venemaale, Ukrainasse, Poola ja Lätti.

2002. aastal hinnatud rohkem kui 3600 esmaspoeginupõhjal võib öelda, et meil pole Euroopa teiste arenenudloomakasvatusriikide ees midagi häbeneda, meid võetak-se kui võrdset partnerit.

12


Eesti holsteini karja hindaja(d) tänab(vad) loomakasva-tajaid meeldiva koostöö eest. Täname ka Mart Uba Jõud-luskontrolli Keskusest objektiivse andmete analüüsi jaasjatundlike kommentaaride eest ning Peeter Lindu (prae-gu ASi Ehitustööriist tegevdirektor), kes oli aastatel

1992…1995 üks kaasaegse hindamismetoodika välja-töötamise initsiaatoreid.

Vissi-suvi lõppenudTõnu PõlluäärETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja

On lõppenud selle suve veiste konkursid. 30. mail toi-mus konkurss Saarte VISS Kuressaare Ametikooli Upanäituseplatsil ja 6. juunil EPK VISS Ülenurmel. Taas olidmõlemad võistlused osavõtjaterohked, mille eest suurtänu loomakasvatajatele.

Saarte VISSi reedene hommik Saaremaal oli vihmaneja mitte eriti soe, lehmad hakkasid juba varakult Upalesaabuma ja kell 10 oli kohale jõudnud 35 eesti holsteini,eesti punase ja maakarja kaunimat esindajat. Vaatamatavihmale ei olnud kellelgi tuju halb, vaid vastupidi – kõik,eriti lehmad, tundsid end täiesti normaalselt. ÜheksandaSaarte VISSi avas Eesti Vabariigi põllumajandusministerTiit Tammsaar, kes oli visiidil Saaremaal. Tema ajakavaoli väga tihe, kuid ta leidis siiski kümmekond minutit aegaväisata Upat ja näha saarte lehmade ilusamaid esindajaid.

Pärast lühikesi sõnavõtte alustas lõõtsapillimängijaSulev Mägi Leisi vallast. Tema kaunite valsi- ja foksi-lugude saatel jalutasid lehmad. Esmalt esitleti eesti maa-karja nelja lehma. Loomi kommenteeris Eesti Tõulooma-kasvatajate Ühistu tegevjuht Tanel Bulitko, kes nimetaskõige maakarja tüübilisemaks Liia Sooääre lehma Ürdi(i Tölli ja ei Jõnn). Lehm paistis silma korrektse tüübi jaudaraga, samuti oli ta teistest konkurentidest suurem.Temale järgnesid Jaan Kiideri Mindi (Happo x Frippe) jaTÜ Mereranna PÜ Simu-Kari (Jere x Frippe).

Järgnevalt esinesid saarte populatsioonidest suuruseltjärgmise (15%), eesti holsteini tõu esindajad. Selleks aja-ks oli ilmataat otsustanud vihma peatada ja edaspidi nägi-me päikestki. Taas kommenteeris lehmi Tanel Bulitko,kuid hindas neid holsteini tõu peaklassifitseerija IlmarKallas. Lehmad esinesid kolmes vanusegrupis: esmas-poeginud, noored ehk 2. laktatsiooni lehmad ja täiskasva-nud lehmad. Teatavasti koosneb lehma komplekshinnangtüübist, udarast ja jalgadest.

Saarte VISSiks 2003 tunnistati eesti holsteini tõus VilvaKõljala POÜst. Lehm oli suur, rk 145 cm, väga hea udara-ga, piimatüüpi ja korrektsete jalgadega. Suurim päevalüpsoli 39 kg päevas. Reservvissiks valiti Pärja Salme POÜst,kes on selle tiitli ka varem saanud.

Kolmandana esitleti eesti punast tõugu lehmi, kedaSaare- ja Muhumaal on kõige rohkem, näitusel oli 23 leh-ma. Loomi hindas eesti punase tõu klassifitseerija ReinHallik ja kommenteeris kirjutise autor. Kuna lehmadekoosseis on iga aastaga läinud paremaks ja järjestamineon keerukas, otsustati, et lehmade esinemisjärjekorrastvõetakse välja kolm kaunimat ning tehakse järjestus neist.

Esmaspoeginutest oli teistest parem Mereranna Allike,kes oli kõrge, rk 144 cm, hea tüübi, ilusa suure udara ja

heade jalgadega. Ainuke puudus, et tagumised nisad olidpisut laiali. Noortest lehmadest oli Mülli Kärla POÜst ilussuur loom, rk 143 cm, hästi arenenud udaraga, pisut kuiva,kuid hea tüübiga.

Täiskasvanud lehmadest Pilli Mererannast oli konkursikõrgeim loom, rk 148 cm. Korrektse udara, hea tüübigalehm, kellel oli pisut ebatasane seljajoon ja jalgade ehi-tuses terav sõranurk. Tema sai ka kohtunike Saarte VISS2003 tiitli eesti punases tõus. Reservvissi tiitel otsustatianda Ullale, kuigi ka Mülli oleks kindlasti seda väärt ol-nud.

Seekordse uuendusena valis ka publik Saarte Vissi tiitliomaniku. Selleks tulid päeva lõpuks kõikide klasside võit-jad taas platsile. Publiku lemmikuks osutus ülekaalukaltPilli, kes oli oma kere sügavuselt ka nii suur, et võitja tar-beks tehtud rinnalint jäi lühikeseks. Ilmselt mõjutas ta kapublikut oma suurusega.

Sellega oli üks tõsine päev lõppenud, mille eest tulekseraldi tänusõnad öelda peakorraldajale, aretusspetsialistAive Sonetsile, kellel tegelikult lasus ürituse korraldami-se pearaskus – loomade valimine, transport, päevakorral-dus jms. Hea sõnaga tahaks meeles pidada ka SaaremaaVeterinaaria Keskuse juhatajat Toivo Jürissoni, kes vaata-mata oma tihedale ajagraafikule ja igasugustele euromis-sioonidele leidis aega aidata näitusele loomi valida.

Eesti punase tõu üle-eestiline konkurss korraldati,nagu viimastel aastatel kombeks, Ülenurmel Eesti Põllu-majandusmuuseumi territooriumil. Selle aasta suurimaksuuenduseks oli, et veiseid hindas kohtunik Claus-PeterThordsen Saksamaalt, kes on Schleswig-Holsteini Liidu-maal angli tõu peaaretaja. Tema üldine kommentaar oli, etta on väga üllatunud meie loomade heast tasemest ja etsuurem osa loomadest võiks osaleda ükskõik milliselnäitusel mujal maailmas. Saksamaa kohtunikku abistasIlmar Kallas, kes tema kommentaarid rahvale edastas.Traditsioonilise ansambli Suveniir asemel aitas loomadelomi samme seada ansambel Jaskar. Konkursi algul olikohtunikul päris keeruline saada õiget pilti platsile tulnudloomadest, eeskätt eesti punase tõu mitmevärvilisuse tõt-tu. Sakslased ðviitsi tõugu ise eriti ei kasuta. Mida konkur-si lõpu poole, seda täpsemaks läksid ka arvamused valitudloomade kohta.

Tänavusel võistlusel oli osalejaid kümnest majapida-misest, kokku 67 veist. Eelnevatel näitustel osalenuid oli13. Ka sellel konkursil reastati kõigepealt kolm parematning seejärel ülejäänud. Kokku oli esindatud 34 pullitütred, kellest kõige rohkem oli Vest Top tütreid (12), neidesitleti ka eraldi pullitütarde grupina. Rohkem järglasi olika pullil Rotterdam – 6. Kõige rohkem loomi oli konkursi-le toonud AS Tartu Agro – 16, OÜ Kõpu PM – 14 jaSallasto OÜ – 10. Kui tavaliselt on Ülenurmel olnud Lõu-na-Eesti lehmade võistlus, siis seekord olid kohal saarlas-

13


te ilusamad lehmad, keda pikk reis oli väga väsitanud.Esmakordselt oli esindatud Türi Tehnika- ja Maamajan-duskool. Valdavalt olid publikuks loomadega seotud ini-mesed. Seekord olid kohal isegi Soome turistid, kellearvamus ühtis kord ka kohtuniku omaga. Muidugi võikspublikut olla rohkem ja just loomaomanikel endil olekshea võimalus teiste loomi näha.

Mullikad1. Gibsi (Gibsi × Vest Orla), Türi TMMKTugevad jalad, hea luustik, klassikaline punane värvus.2. Heki (Hektor-Red × Gibbs-Red), AS Tartu AgroHea piimatüübiga, tugevad jalad.

3. Kung-Fu (Lauzon × SYD Ramu), AS Tartu AgroSuur loom.

Pulli VEST TOP tütred1. Viisi ei: Formula-Red, AS Tartu AgroStiilne, head udaraomadused. Poegis 17. 02. 03, päeva-

lüps 28,2 kg.2. Tiibik ei: Norrbacka, Lea PuurVõitis eelmisel aastal mullikate grupis. 1. pg oli

19.03.03, päevalüps 28,6 kg.3. Uusi ei: Rosett, OÜ Kõpu PMPoegis mais ja tema päevalüps oli 26,8 kg.Kahjuks ei ole Vest Topi spermat enam saada, aga grupi

näitamine tõestas, millise pärandi see pull meile mahajättis. Eestimaal on Vest Top saanud ka juba positiivsehinnangu ja tema tütreid peaks tulema lüpsi umbes 2000.Samuti on osa tema poegi läbinud testseemendused ningootavad oma hinnet.

Esmaspoeginud lehmad1. Urbake (Vest Safir × Jupi), Sallasto OÜIdeaalse tüübi, hea udaraga, eriti hea nisade asetus,

väga heade jalgadega. Lehm poegis jaanuaris ja suurimpäevalüps oli 29,4 kg. Tema ema Urbak on eelnenudaastatel samuti näitusel esinenud.

2. Lenna (Bruto × Gibbs-Red), AS Tartu AgroHarmooniline ja hea tagaudaraga lehm. Poegis eelmise

aasta augustis ja on lõpetamas laktatsiooni. Seekordselvõistlusel oli ta koos emaga, kes eelvoorudest kahjuksedasi ei pääsenud.

3. Riidik (Rotterdam-Red × Norrbacka), Lea PuurPoegis juba 15. 06. 02 ja on lõpetanud I laktatsiooni

piimatoodanguga 9579 kg.Noored lehmad1. Õisu (Ralla x Vord), OÜ Kõpu PMSuur, hea piimatüübi ja korrektse udaraga. 2002. a

noorte lehmade grupis tuli ta samuti võitjaks. Poegis juba3. korda, 2. laktatsiooni toodang oli 7084 kg piima.

2. Täpsi (Decibel-Red × Fyn Rosen), AS Tartu AgroHea piimatüübi ja tugevate jalgadega loom. Lõpetas

1. laktatsiooni piimatoodanguga 7475 kg.3. Nupi (Ralla × Raster), Paala OÜVõistles ka 2001. a Ralla tütarde grupis. 2. laktatsiooni

toodang 7778 kg piima.Täiskasvanud lehmad1. Urba (Norrbacka × Lodli), Sallasto OÜVäga head udara- ja jalgade omadused, väga kompakt-

ne. Praeguseks on ta lõpetanud 4. laktatsiooni piimatoo-danguga 9874 kg, kusjuures suurim päevalüps oli 41,4 kg.

2. Marga (Rosvor × Philmor), Heimtali Hk OÜVäike, kuid väga korrektse ja hea piimatüübiga. Ta on

3. laktatsioonil, suurim päevalüps oli 33,6 kg.3. Õuni (Ðans × Delta), Avo KruuslaTugevad jalad, sügav kere ja väga värske väljanägemi-

sega loom. Ta on 13-aastane ja tõesti suurepärases vor-mis. Esines ka 2001. aastal, mil saavutas samuti 3. koha.Tal sai täis 9. laktatsiooni 305 päeva, piimatoodang 9159kg, suurim oli 8. laktsioon, 9996 kg piima.

Lõppkommentaariks tuleb öelda, et taas oli väga heanäha ilusaid lehmi, kellel mitte ainult ei ole kehailu, vaidkes on suutelised andma suuri toodanguid. Paljudel leh-madel olid näituse ajalgi päevalüpsid üle 30 kg. Näidatieesti punases karjas esinevaid väga erinevad geneetilisikombinatsioone.

Hästi suur tänu neile kümnele loomaomanikule, kes eipidanud raskeks taas oma loomad välja tuua. Tänu teilesaavad ka teised näha, et eesti punane tõug on aastagaveelgi ilusamaks läinud ja ka piimatoodang suurenenud.Kindlasti kohtume tuleval aastal uuesti!

14


Tabel. Saarte konkursi tulemused

Eesti holstein Eesti punane

Koht Nimi Omanik Isa Emaisa Koht Nimi Omanik Isa Emaisa

Esmaspoeginud lehmad

1. Päike Kärla PÜ Lenker Hanter 1. Allike TÜ Mereranna PÜ Prodigy Kontuur

2. Lipsi M. Vallik Pilot Egbert 2. Pille-Riin Valjala POÜ SYD Jason Ralei

3. Naadi Kärla PÜ Sibal Valter 3. Mairoos TÜ Mereranna PÜ Andy Lukas

Noored lehmad

1. Jenni M. Vallik Marbel Neil 1. Mülli Kärla POÜ Prodigy Norrbacka

2. Seela Audla OÜ Nils 2. Ulla Kõljala POÜ Robbert Oss

3. Terri Kärla PÜ Meldo Glinton 3. Kata PÜ Ranna Agro OJY Mabru Elak

Täiskasvanud lehmad

1. Vilva Kõljala POÜ Starbuk Viko 1. Pilli TÜ Mereranna PÜ Gibbs Joel

2. Pärja Salme POÜ Elastre Egbert 2. Mannu M. Auväärt Rosett Olli

3. Serri M. Auväärt Sverre Belltroy 3. Lagrits TÜ Mereranna PÜ Norrbacka Aard

Eesti holsteini VISS 2003Tanel BulitkoETKÜ juhatuse esimees

Eesti holsteini tõugu veiste konkurss toimus 7. juunilLuigel. Sel aastal kutsuti kohtunikuks Euroopa ükstuntumaid eksperte – Hispaania Kuningriigi peaklassifit-seerija Gariel Blanco del Campo. Tema juhtida on His-paanias 23 tavahindaja töö. Hispaanias on ligi 90%piimaveiste populatsioonist holsteini tõugu. Keskminetõuraamatu karjade toodang on seal 9000 kg piima. Prob-leemiks on olnud piimatoodangu tõusuga kaasnevlehmade kiire karjast väljalangemine (keskmine karjaspüsimine on 2 laktatsiooni). Kiire põhikarja vahetustingib pidevalt lehmnoorkarja ostuvajadust mujalt Eu-roopast. Hispaania holstein on tugeva luustikuga, suur jamahuka kerega kanada-tüüpi piimalehm.

Võistlusel osales 17 loomaomanikku, kes tõid konkursi-le 54 lehma. Kõikidel varasematel konkurssidel on osale-nud OÜ Väätsa Agro, OÜ Estonia, OÜ Aravete Agro, OÜSelja, OÜ Piistaoja Katsetalu, AS Aatmaa ja AS KaarliFarm. AS Tartu Agro osales ainsana nii eesti punase kuika eesti holsteini tõu konkurssidel.

Lehmad olid jagatud 3 võistlusklassi: esmaspoeginud(1. laktatsioon), noored (2. laktatsioon) ja täiskasvanud(3. ja järgmised laktatsioonid) lehmad.

Arvukaim oli esmaspoeginute võistlusklass 26 lehma-ga. Oma lehmi esitles selles klassis 14 farmerit. Kohtu-niku töö lihtsustamiseks olid loomad jaotatud kahtealaklassi. Esmaspoeginute klassis osalenud lehmad paist-sid silma lisaks heale välimikule ka suure piimatoodangupoolest. Võistlusmomendil ulatus 14 lehma päevatoodangüle 30 kg. OÜ Selja lehm Siira EE 1837742 (isa Adam xemaisa Gimor) oli võitja, kes on ideaalse tüübi, hea suuru-se ja udaraga lehm. Teise koha võitnud OÜ MaasikamaäePiimakari lehm Kulli EE 1647396 (Silver x Blacky) jättisväga ühtlase mulje ning oli klassis parima päevalüpsigalehm (44 kg). Kolmanda koha saanud AS Vacca lehmLese EE 2138794 (Hay x Pool) paistis silma võrratupiimatüübiga ja kuuletus hästi oma inglasest omanikule.

Esmaspoeginute klassis olid esindatud mitmete Amee-rika, Saksamaa ja Hollandi päritolu noorpullide (Hay,Interg, Metcel, Mario) tütred ja ka kuulsate hinnatudpullide (Lambro, Profil ja Silver) järglased.

Teise võistlusklassi lehmad olid ühtlaselt head. Koheareenile ilmudes hakkas silma paistma Kehtna Mõisa OÜlehm Leedu EST 698310 (Lenker x Vinston). Leedutiseloomustades ei olnud kohtunik kiitusega kitsi: stiilne,kaasaegne, suure ristluu kõrgusega, kuiva piimatüübi jahea udaraga korrektne lehm. Eraldi vääris äramärkimistlooma esitlus, mis elegantsi veelgi esile tõstis. Võistlustefinaalis pärjati Leedu holsteini tõu VISS 2003 tiitliga.Teine koht anti OÜ Raikküla Farmeri Meelale EE650423, kes on samuti Lenkeri tütar ja hea piimatüübigalehm. Nii Kehtna Mõisa OÜle kui ka OÜle RaikkülaFarmer oli see vissivõistluste ajaloos esimene auhinnalinevõit. Kolmanda koha saavutas OÜ Selja lehm Upsa EST

578031, kelle isa on tuntud välimiku parandaja Hollandipäritolu pull Cedric.

Täiskasvanud lehmade klass jättis kõige võimsamamulje ja ka võistlejate koosseis oli paljutõotav. Osaleskonkursi kõrgeim lehm VISS 2002 Kissa OÜst AraveteAgro. Sel aastal pälvis Kissa oma klassis neljanda koha.Varasemate vissivõistluste kogemustega OÜ Selja lehmSillu (Starbuk x Markant) saavutas suurepärase kolmandakoha. OÜle Aravete Agro kuuluv Pipi EST 519484 (Bertx Randal) tuli täiskasvanute klassis teiseks. Pipil oneelmise aasta võitja Kissaga sama isa ja emaisa. Klassivõitja Lusti EST 575097 (Kehtna Mõisa OÜ) on jällegipulli Lenkeri tütar, emaisa Saksa päritoluga Morning.Lusti on ääretult võimsa olekuga lehm, väga mahukakerega, hea roiete asetusega ja suurepärase udaraga. Temapäevalüps näituse ajal oli üle 60 kg, mis on veel kordkinnituseks, et suure toodanguvõimega lehmad suudavadkonkurentsi pakkuda ka suurepärase välimiku poolest.Aretuse peamine eesmärk ongi kindlasti saada suuretoodanguvõimega hea välimikuga vastupidav lehm. Lustisai kogu võistluse reservvissiks.

Vissivõistluste ajaloos on juhtunud vaid üks kord, et niivissi kui ka reservvissi tiitel läheb ühele loomaomanikule.OÜ Väätsa Agro saavutust kordas Kehtna Mõisa OÜ.Võitjalehmade perenaine OÜ Kehtna Mõisa veisekasva-tusjuht Luule Jürgenson oli äärmiselt õnnelik juhtunutkommenteerides ja arvas, et kindlasti jäi koju palju kau-neid lehmi, kes oleksid võinud edukalt osaleda. Vissi-võistlust peab ta kenaks vahelduseks ja naudinguksigapäevasele tööle.

Kohtunik Gabriel Blanco, kellele see oli esimene külas-käik Eestisse omamata eelnevalt vähimatki ettekujutustmeie karja tasemest, kommenteeris holsteini vissikon-kurssi meeldiva üllatusena. Parimad lehmad on temaarvates võimelised konkureerima ka rahvusvahelistelvõistlustel, kuid parandada tuleks loomade ettevalmistustja esitlemist.

Nii Euroopas kui ka kaugemal on vissi näitus-konkursidväga populaarsed, suure sponsorite ja toetajaskonnagasündmused. Mitte ainult loomaomanik ei pea olema omaloomadega suure vaeva nägija ürituse õnnestumisel, vaidon loogiline, et kõik piimatootmisest huvitatud pakuvadoma abistava käe. Selleni läheb Eestis veel aega, kuid jubapraegu on siiski välja kujunenud rida häid toetajaid, kesmeie loomaomanikest lugu peavad. Täname toetajaid (ASDimela, Laheotsa talu, AS Strangko, AS Eesti AGA, OÜRotaks R, OÜ Anu Ait, AS Remedium, Tallinna Piima-tööstuse AS, Delaval, Eesti Tõuloomakasvatuse Liit,Tori-Selja Piimühistu, AS Saaremaa Piima- ja Lihatöös-tus, Javi Teenus OÜ, Ehitustööriist, Eestimaa Piima-tootjate Ühistu, Eesti Tõukari OÜ, Aico A, ÜlenurmePõllumajandusmuuseum). Loodan, et järgmisel aastal toi-muv juubelikonkurss ei ole vaid loomaomanike üritus,vaid kujuneb kogu piimatootmisest huvitatud ettevõtetesüdameasjaks.

15


10 aastat ühistegelist sigade aretustRiho KaseloEesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse esimees

1923. aastal asutati Eesti Seakasvatajate Selts ja alustatisigade jõudlusandmete kogumisega. 1931. aastal asutatiKuremaa Riiklik Seakasvatuse Katsejaam, millega pandialus sigade jõudluskontrollile ja teaduslikule uurimis-tööle. Kodanlikus Eestis peeti suurt valget inglise tõugu japarandatud maatõugu sigade tõuraamatuid.

Pärast II maailmasõda moodustati NSV Liidu MinistriteNõukogu määrusega 1948. aastal Suurt Valget TõuguSigade Riiklik Tõulava Elvas (direktor H. Pärnamägi) ja1951. aastal Eesti Lontkõrvalist Tõugu Sigade RiiklikTõulava Pärnus (direktor J. Kaarma), millega muutus katõu nimi. 1957. aastal asutati Kehtnasse Seakasvatusekontrollkatsejaam. 1961. aastal loodi samasse ELVI sea-kasvatuse osakond ning muudeti veel kord tõunimetust jatõulava hakkas kandma Eesti Peekoni Tõugu SigadeRiikliku Tõulava nimetust.

20. detsembril 1991 likvideeriti Vabariigi Valitsusemäärusega nr 219 riiklikud tõulavad ja asutati Eesti SuurtValget Tõugu Sigade Aretusühing ja Eesti PeekonitõuguSigade Aretuskeskus. Tegevusload saadi kohalikest oma-valitsustest 1992. aasta jaanuaris.

Ühistulise organisatsiooni alguseks saab aga lugeda1993. aasta märtsi, kui Eesti Peekonitõugu Sigade Are-tuskeskus reorganiseeriti aretusühistuks (direktor KaljuEilart).

Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühing (direktorLeo Kapp) reorganiseeriti aretusühistuks 1994. aasta 20.juunil Puurmanis, kus valiti ka uus juhatus ja tegevjuhikohuseid asus kuni konkursini täitma Külli Kersten ningalates 12. septembrist 1994. aastast on tegevjuhi kohuseidtäitnud Riho Kaselo.

1992. aastast töötas ka ELVI Tartu Seakasvatuse Katse-jaam (juhataja Tarmu Vilu), kus toimus kontrollnuum.1994. aasta suvest võeti katsejaam koos kohustustegarendile, kuid 1996. aastal tuli see sulgeda sigade arvujärsu vähenemise ja raske majandusliku olukorra tõttupõllumajanduses. Samuti oli hindamismetoodikast saa-dav tulemus liiga väike võrreldes tehtud kulutustega.Hakati rakendama farmitesti ultraheliaparaadiga elussiga-del ja sugusigade järglaste ning õdede-vendade kontroll-tapmisi lihakombinaatides. Uuenenud on tehnoloogianing andmekogumiseks on kasutusele võetud farmidespersonaalarvutiprogramm (db-planer).

Valiku aluseks on Jõudluskontrollikeskuses arvutatudaretusväärtus. Kalkapaberit kontrollnuumajaamas asen-dab vastava statiiviga digitaalne fotoaparaat ja andmedtöödeldakse arvutiprogrammiga Scan-Star. Nii tuli kalõpetada kontrollnuum Kehtnas ja vaatamata 1998. aastaaugustis toimunud Eesti Peekonitõugu Sigade Aretus-ühistu ühinemisele Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga,astus suur enamus aretusega tegelevad seakasvatusfirma-sid 1999. aasta detsembris Põltsamaa üldkoosolekul loo-dud Eesti Tõusigade Aretusühistu liikmeks. Põhjuseks onloomulikult seakasvatajate ühised huvid.

Rakendatud on kõiki tõugusid hõlmav aretusprogramm.Tailihamassi suurendamiseks on imporditud sigu ja loo-dud kahe uue tõu (pjeträän, hämpðir) aretusfarmid. Muu-tunud on suhtumine – pole häid ja halbu tõugusid, vaid onerinevate omadustega tõud, millega kombineerides saa-dakse parim lihasiga. Sellest arenes välja ka ristandare-tusprogramm “Marmorliha”. Teiseks tähtsaks muutusekssai sigade kunstliku seemenduse järsk mitmekordistamine1996. aastal avatud aretusühistu seemendusjaama ja sper-ma transpordiringide käivitamisega. Laialdasem seemen-dusjaama kultide kasutamine pani ka uue aluse jõudlus-kontrolli efektiivsemaks läbiviimiseks. Arvutiajastulekohaselt suureneb veelgi jõudluskontrollikeskuse andme-baaside haldamise ja analüüside tähtsus ning kerkib esileuusi ülesandeid, et muuta loomakasvataja keskseks tee-nused.

Jõudu ja mõtteid seakasvatajatele ning aretusühistutegevjuhtidele on andnud arvukad ühisüritused, õppepäe-vad ja iga-aastased seakasvatajate õppeekskursioonid vä-lismaale, kus alati külastatakse ka aretusorganisatsiooni.Hiljem on need käigud arenenud rahvusvaheliseks koos-tööks, mille tulemusel on saadud uut aretusmaterjali.

2003. aasta juunis saabuti õppereisilt Saksamaa Baden--Württembergi Liidumaa Forchheimi seakasvatuse õppe-keskusest. Edasi viisid kõik teed Rooma ja Capri saarelepuhkama. Selle aasta seakasvatajate suvepäevad olidManilaiul. Osavõtjaid palju nagu alati – 180. Jumal tava-liselt hoiab seakasvatajaid tema ürituste ajal ja kingib heailma. Koju minnes ollakse üksteisele lähemal ka töös ningtunnetatakse paremini ühiseid probleeme.

Lõpetuseks täname seakasvatajatele kuuluva aretusor-ganisatsiooni eestvedajaid Tiit Antonit, Sulev Kübarat,Aare Mölderit ja Viktor Vilksi, kes on enda kanda võtnudnõukogu esimehe ameti. Soovin kõigile jõudu ja õnne, etme suudaks olla loomapidajatele vajalikud!

16


S E A DS E A D

Eesti Linnukasvatajate SeltsPh. D. Matti PiirsaluEesti Linnukasvatajate Seltsi juhatuse esimees

AlgusaastadEesti Linnukasvatajate Selts (ELS) asutati 21. detsemb-

ril 1919. aastal. Esimesel koosolekul otsustati, et seltsitegevus peab täitma eeskätt praktilisi ülesandeid:

• muretsema liikmete sulg- ja väikeloomadele soodsa-tel tingimustel toiduaineid, samuti paremaid tõulinde ja-loomi;

• võtma ametisse sulg- ja väikelooma nõuandja;• avama nõuandebüroo ja raamatukogu;• -korraldama erikursusi.1928. a tehti seltsi eestvedamisel algust lindude tõu-

raamatusse võtmisega. Sinna kanti linnud, kelle põlvne-misandmed eelmise kolme põlvkonna kohta teada olid,kusjuures kanad pidid esimesel munemise aastal olemamunenud vähemalt 170 muna, kukkede emad 190 muna.

1929. a võttis selts endale uue nime – “Eesti sulg- javäikeloomakasvatuse edendamise selts”. Sama aasta1. novembril alustas Kehtna kõrgema majapidamiskoolijuures tegevust kodulinnukasvatuse kontrolljaam 45 ka-naga. Selle ülesandeks sai tõulindude kontroll, söötmis-katsed, hea tõumaterjali valik ja muu.

1939. a rajati linnukasvatussaaduste tootjate ja müügi-ühistute keskliit “Eesti Munaeksport”, mis tegeles muna-de ekspordiga. II maailmasõja ajal seltsi tegevus soikus.1949. aastal selts likvideeriti.

TaasloomineELSi tegevus taastati 21. detsembril 1989. aastal. Seltsi

esimeheks valiti Renaldo Mändmets ja sekretäriks MattiPiirsalu. Juhatusse kuulus 11 liiget. 1990. a alustati Põlt-samaa linnulaada ja tõulindude näituse läbiviimist, seetraditsioon on kestnud tänaseni.

Praegu on seltsis 73 füüsilist ja 13 juriidilist liiget. Seltsitegevust juhib 8-liikmeline juhatus. Juhatuse esimees onfilosoofiadoktor Matti Piirsalu, aseesimees veterinaar-arst-linnukasvataja Aare Filippov. Juhatuse liikmeteks onemeriitprofessor Harald Tikk, Aadu Jaansoo, Peep Lass,Vello Ilves, Sulev Peets ja Liina Jürgenson. Seltsi taas-loomisest alates on valitud 14 auliiget.

Seltsi ülesanded on võrreldes algaastatega mõnevõrramuutunud. Kaasajal on põhiülesanneteks:

• linnukasvatusalase konsultatsiooni- ja nõuandetege-vuse korraldamine;

• eesti vuti kui ohustatud tõu säilitusprogrammi läbivii-mine;

• lindude näituste, laatade korraldamine;• seminaride, sümpoosionide, kursuste ning konkurs-

side läbiviimine;infomaterjalide, teadustööde, jne ettevalmistamine.Sellel aastal täitub seltsi taasloomisest 14 aastat. Ka

nende aastatega võrreldes on seltsi tegevus, tingituna

kogu Eesti majandust puudutanud muutustest, mõnevõrrateistsuguse suunaga. Linnukasvatussaaduste tootmiselangusele pärast 1990ndate algust on järgnenud stabili-seerumisperiood. Linnukasvatussaadusi toodetakse selli-ses ulatuses, mida on võimalik mõistliku hinnaga turus-tada.

Tabel 1. Seltsi juriidilised liikmed

Ettevõte Maakond Ettevõte Maakond

AS Tallegg Harju OÜ Milletel Rapla

Karinu OÜ Järva OÜ Ovolex Saare

Farm Plant Eesti AS Lääne OÜ Remolius Tartu

AS Tamsalu Veskid L-Viru OÜ Sanlind Valga

OÜ Äntu Mõis L-Viru OÜ Li-Fi Viljandi

Peri POÜ Põlva As Interfarm Tallinn

Kehtna Mõisa OÜ Rapla

Tabel 2. Linnukasvatuse toodangunäitajad viimastelaastatel

Näitajad Aasta

1998 1999 2000 2001 2002*

Munatoodang, 106 305,2 275,4 254,7 277,9 247,3

Kana kohta mune 295 300 301 295 303

Linnuliha, tuhat t 7,9 7,7 7,3 9,2 11,5

Allikas: ESA, * esialgsed andmed

Suurtootmises kasvatatakse muna- ja lihakanu. Käes-oleva aasta juunikuu esimesel laupäeval toimunud Põltsa-maa linnulaadal nähtust järeldub, et meie hetkeaja lin-nukasvatus ei piirdu mitte ainult liha- ja munakanakasva-tusega. Eestimaa talu- ja kodumajapidamistes on praegu-sel ajal arvestataval hulgal pärlkanu, vutte, kalkuneid,hanesid, parte, muskusparte, ilukanu ja faasaneid. Sedaliigirohkust on aidanud säilitada Rene-Valentin Treier,Heinrich Einmann, Raivo Holler ja Andres Kaldoja Jõge-vamaalt, Heino Soosaar, Svetlana Strauss, Meelis Karroning Külli ja Ivar Dubolasovid Tartumaalt, Hillar PulkLääne-Virumaalt, Kalev Võitla ja Ülo Pullisaar Viljandi-maalt, Eve Ilinõhh Harjumaalt, Hugo Saat Läänemaalt jpt.

Aastal 2001 oli põllumajandusloendus, mille järgi võiböelda, et 15. juuli seisuga kasvatati linde 25 760 majapida-mises. Põllumajanduslikes majapidamistes ja kodumaja-pidamistes kasvatati kokku 2 401 500 lindu, kellestmunakanu 1 116 440, hanesid 7380, parte 17 990 ja kalku-neid 700.

Seltsi eestvedamisel alustati 2000. a eesti vuti säilita-mise programmiga. Esimesed vutid toodi Eestisse 1966. aprof C. Ruusi initsiatiivil. 1977. a alustati Kaiavere farmisuurimistööga vuttide pidamisest, söötmisest ja hiljemhakati tegelema uue vutitõu aretamisega. Uus eesti

17


L I N N U DL I N N U D

liha-munatüüpi vutitõug tunnustati 1980…1987. a. Uuetõu aretusega tegelevasse rühma kuulusid juhina profH. Tikk, liikmetena V. Neps, R. Laur ja prof R. Teinberg.

Eesti vutitõug on ainuke Eestis loodud põllumajandus-lik linnutõug. Nõukogude Liidus oli see ainus tõuks tun-nustatud vutipopulatsioon, kelle munejate lindude kogu-arvuks liidu piirides loeti tõu tunnustamisel 1987. aastal72 000 lindu.

Eesti vutte peetakse Eestis Rene-Valentin Treieri tõu-vutifarmis Jõgeva maakonnas Äksis ja Ülo Pullisaare Jär-veotsa talu vutifarmis Viljandi maakonnas. Mõlemastõuvutifarmis toimub vutimunade täistsükliline tootminening praegu rakendatakse neis emeriitprofessor HaraldTikku eestvedamisel geneetiliste ressursside säilitamis-programmi.

Tabel 3. Eesti liha-munavuttide plaanitud produktiiv-suse põhinäitajad

Näitaja Arv Näitaja Arv

Mune aasta keskmiselt 310 Söödakulu 1 kgmunamassile, kg 2,5

Emasvuti kehamass, g 240 Söödakulu 1 kgkehamassile, kg 2,7

Isasvuti kehamass, g 210 Vutitibude säilivus 5nädala vanuseni, % 90

Vutimunade kooruvus, % 79 Täiskasvanudvuttide säilivus, % 90

2003. aasta lõpuks loodetakse jõuda kolmanda põlvkon-na munemisintensiivsuse andmete alusel ja individuaalsepaaridevalikuga neljanda põlvkonna tibude hautamise,üleskasvatamise ja munaproduktiivsuse hindamiseni.

Seltsi algusaastail Kehtnas alustatud ja 1966. a edukalttaasalustatud munakanade jõudluskontroll lõpetati Tõu-aretusinspektsiooni korraldusel 2000. aastal.

Huvitavaks suunaks linnukasvatuses on kujunemaseksootiliste lindude (jaanalinnud, faasanid) kasvatamine,mille juures üritab selts omalt poolt info hankimisega

abiks olla. Edukamad jaanalinnukasvatajad on Elmet Erikja Tarmo Tass Saaremaal.

Seltsi tegevuse üheks eesmärgiks on võimaldada omaliikmetel õppida teiste maade linnukasvatajate kogemus-test. Selleks korraldatakse traditsiooniliselt igal suvel õp-pereise erinevatesse riikidesse. Külastatud on Prantsus-maad, Norrat, Itaaliat, Taanit, Hispaaniat, Austriat jne.Samuti otsitakse Interneti vahendusel maailma erinevatesriikides avaldatud informatsiooni linnukasvatuse kohta.

Koostöös Läti, Leedu ja Soome linnukasvatajatega pan-di 1993. a alus Baltimaade ja Soome Linnukasvatuse tea-duskonverentside korraldamisele. Arvult üheksas konve-rents peeti 2001. a Elvas, paigas, kus alustatigi. Samutitehakse haruosakonnana koostööd Ülemaailmse Linnu-kasvatuse Teadusliku Assotsiatsiooniga (WPSA). WPSAEesti osakonna president on filosoofiadoktor Matti Piir-salu ja sekretär põllumajandusmagister Jaanus Hämmal.Teaduse saavutusi on rakendatud ka tootmises. Näitekstoodetakse ja turustatakse kahes suurimas ettevõttesoomega-3-rasvhapetega rikastatud tervisemune.

Rahvusvaheline Munakomisjon (IEC; loodi 1962)ühendab praegu 43 riigi munade tootjaid, pakendajaid,turustajaid ja töötlejaid, hõlmates praegu 75...80% maa-ilma munatoodangust. Alates 1999. a on Eesti selle liige.2001. a IEC konverentsil esines ka Eesti end tutvustavaettekandega. IEC liikmetel on traditsioon tähistada Rah-vusvahelist Munapäeva oktoobrikuu teise nädala reedel.Seega on seltsil üheks väljundiks ka muna ning munatoo-dete tarbimise propageerimine.

Seltsi tutvustamiseks ja linnukasvatuse propageerimi-seks osaletakse loomade näitustel ja jätkatakse Põltsamaalinnulaada läbiviimist, mis sellel aastal oli juba neljateist-kümnes.

Alates 1989. a autasustatakse parimaid linnufarmerändkarika ja tänukirjaga. 2003. a parimad olid: linnulihatootja AS Tallegg, munade tootja osaühing Sanlind,paljundusfarm AS Tallegg, aretusfarm Rene-ValentinTreieri tõuvutifarm, tõulinnukasvatuse talu Ülo PullisaareJärveotsa talu.

Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja ühistegeliselammaste tõuaretuse taastamineDots Peep PiirsaluELaS juhatuse esimees

Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS) loodi 29. novemb-ril 1928. aastal asukohaga Tallinnas. Asutajateks olidGeorg Ottas Vana-Kuustest, Hans Hiiop Tallinnast ningHans Virkus Juuru vallast Purila mõisast.

Ühistegelise lammaste aretusorganisatsiooni taasloo-mine sai alguse 1990. aastal. Eesti Lambakasvatajate Selt-si aktiivseks taastajaks sai Enhard Musto, kes töötas Eesti

Liha-Villalammaste Riikliku Tõulava direktorina kuniselle likvideerimiseni 20. 01. 1992. aastal. Enhard Mustoeestvõtmisel töötati välja seltsi põhikiri ja programm ningkutsuti kokku ELaS taasasutajate liikmete üldkoosolek25. mail 1990. a. Koosolekul leiti, et on vajalik taastadaEesti Lambakasvatajate Selts, võtta vastu põhikiri ja prog-ramm. Selleks vaieldi taasasutajate poolt läbi seltsi põhi-kiri ja programm ning valiti seltsile tegevesimees, kellekssai Enhard Musto, ning sekretäriks Peep Piirsalu. Seltsitaasasutajateks olid lisaks nimetatud isikutele veel Margit

18


L A M B A DL A M B A D

Lõokene, Heldor Klaar, Erik Müts, Bruno Möllits, R. Peil,V. Soo, Eduard Viipsi. ELaSi põhikiri registreeriti 10. 09.1990. a Eesti NSV põllumajandusministeeriumis, kuskäskkirja allkirjastas ministri asetäitja R. Nymann.

ELaS registreeriti 3. 12. 1990. a Tartu Maakonnavalit-suse määrusega nr 64000799, mis jäi hiljem ELaSi regis-treerimisnumbriks Tartu maakonna ettevõtteregistris 15.02. 1992. a.

Peab ütlema, et algselt koostatud põhikiri on põhiosasmuutumatuna püsinud tänaseni. Pisiremonti on tehtudseadusandluse muutudes, kui kuulutati välja mittetulun-dusühingute seadus ning siis viidi ELaSi põhikiri vastavaseadusega kooskõlla.

Seltsi tööd ei olnud lihtne alustada, sest puudusidvahendid töötajate palkamiseks. Samuti oli tarvis ümberkorraldada lammaste tõuaretussüsteem.

12. 04. 1991. a kutsuti kokku ELaS ja Eesti Liha-Villa-lammaste Tõuaretusnõukogu üldkoosolek ELVI saali, etlikvideerida Tõuaretusnõukogu, viia majandite ja talunikelammaste tõuaretuse juhtimine ühise katuse alla, arutadaseltsi struktuuri ja tegevusvaldkondade üle. Tõuaretus-nõukogu koosnes eesti tumedapealiste ja eesti valgepea-liste lammaste tõumajandite (kolhooside ja sovhooside)esindajatest ja kohal oli 16 tõumajandist 14 (Aravete,Puka, Maarja, Tsooru, Viru, Uhtna, Karuse, Kanepi, Saa-re Kaluri, Viitina, Lokuta, Vasalemma, Lehtse ning ühistuEeva ja Pere esindajad). ELaS poolt osalesid Kalju Hallik,Aavo Saar, üliõpilased Virge ja Alar Valdi, VeljoMänniste, Toivo Põlts, Enhard Musto ja Peep Piirsalu.Tollasel koosolekul otsustati pärast tuliseid vaidlusitõuaretusnõukogu likvideerida ning selle juriidilisedliikmed astusid juriidiliste liikmetena ELaSi, kusjuuresnad ei pidanud maksma seltsi sisseastumismaksu, vaidnõudeks oli tasuda ELaS liikmemaks.

E. Musto pidas vajalikuks, et ELaS hakkaks tegelemapõhiliselt 4 valdkonnaga: 1) aretusteenistusega, kus osa-leksid tipparetusfarmid, paljundusfarmid ehk tõufarmid jatootmisfarmid; 2) teenindusega (lambavilla pügamine,villa sorteerimine ja realiseerimine); 3) veterinaarteenis-tusega ja 4) väljaõppesüsteemi loomisega ja kirjastustege-vusega. Samuti tegi ta ettepaneku tegutseda seltsil jatõulaval ühe katuse all, sest riigi poolt finantseeriti vaidtõulava.

Samal koosolekul esines põllumajandusministeeriumiesindaja R. Tuherm, kes märkis, et tõulava funktsioonidpeaksid kavade kohaselt üle minema loodavale RiiklikuleTõuinspektsioonile. Talunik K. Hallik märkis, et ELaSvõiks tegeleda lambakasvatussaaduste (villa, liha, lamba-nahad) realiseerimisele kaasaaitamisega. 12. 04. 1991. akoosolekul valiti lõpuks ELaSi 16-liikmeline kohalikeorganisatsioonide juhtidest ja seltsi aktiivsetest liikmetestorganiseerimisgrupp.

7. juunil 1991. a toimus ELaSi koosolek Luige baasis,kus osalesid E. Musto, K. Hallik, E. Müts, A. Kalamees,P. Piirsalu ja arutluse all oli, kuidas juriidiliselt õigestiluua lambakasvatajate seltsi struktuur.

28. novembril 1991. a toimus järjekordne ELaSi koos-olek, kus Rein Tuherm põllumajandusministeeriumist tut-vustas 1. jaanuarist 1992. aastast tõulavade baasil loodavaTõuinspektsiooni struktuuri ja tegevusvaldkondi. Selgus,et Tõuinspektsioonist pidi saama eraldi juriidiline isik

põllumajandusministeeriumi alluvuses ja eelarvel.Selgus, et lammaste tõulava töötajad jäävad tööle Tõuins-pektsiooni (E. Kask, Ü. Pus, L. Kund, P. Hallik) ja hak-kavad tegelema lammaste tõuaretuse küsimustega.

Samal koosolekul valiti ka seltsi esimene president.E. Müts esitas Kalju Halliku kandidatuuri. Teisi kandi-daate ei olnud ning 27 poolthääle, 1 erapooletu ja 1 vastuhäälega valitigi Kalju Hallik ELaSi esimeseks presiden-diks.

Kalju Halliku valimisega ELaSi presidendiks sai alguseseltsi töö tegelik käivitamine. ELaSi põhikirja uus redakt-sioon registreeriti 15. 02. 1992. a Tartu maavalitsuses,avati arveldusarve Tartu Sotsiaalpangas ning seltsi asu-kohaks sai Kreutzwaldi 40, Tartu.

20. 02. 1992. a toimunud eestseisuse koosolekul esitatipresidendi poolt kaheksa toimkonda ja nimetati toimkon-dade juhid. Samal koosolekul kiideti heaks seltsi logo,pitsati kavand ning esimese töötajana võeti tööle alates01. 03. 1992. a raamatupidaja-asjaajaja Taimi Logina.Sellel ametikohal on Taimi Logina töötanud tänaseni.

1992. a laekus ELaS pangaarvele kokku 20 574 kr,millest 15 000 kr laekus põllumajandusministeeriumilt,5000 kr Estvikingilt, liikmemaksudest 432 kr ja 142 krteenustöödest. 1992. a tegeles tõulambakasvatusega kok-ku 16 majandit (13 majandis peeti eesti tumedapealisilambaid ja 3 eesti valgepealisi lambaid) ja nendes peetiaasta alguse seisuga 3692 lammast, kellest aasta lõpuksoli alles 2508 lammast.

Tõukarja hindamise juhendi järgi omistati aretuskarjanimetus viiele majandile ja viiele talunikule: Karusekolhoos, Aravete Ühismajand, Muhu kolhoos, VihulaPõllumajandusühistu, Uhtna kolhoos, Uno Türneri, TiiuMürki, Vello Sooääre, Aire Halliku ja Lembit Laurentitalu.

Tõukarja nimetuse said 5 majandit (Läänemaa Sõprusekolhoos, Ühistu Eeva ja Pere, Abruka PÜ, Lehtsekolhoos, Tsooru kolhoos) ja 5 talunikku (Endel Tamme,Avo Saar Jõgevamaalt, Mai Noorem Tartumaalt, JuhanUik Valgamaalt, August Kõre Viljandimaalt).

1993. a oli lambakasvatusele halb aasta, sest lihakombi-naadid maksid eluslamba kilost 1...2 krooni ja väikevaru-jad 2...4 krooni, pesemata villa kokkuost lõppes, sest Riiavillapesemistehasesse vedu ja tagasivedu ei tasunud ära,lambanahkade hinnad oli madalad (2...5 kr/tk). Seetõttutoimus massiline lammaste arvukuse vähenemine Eestis.Samal aastal viidi läbi seltsi presidendi K. Hallikuorganiseerimisel eluslammaste eksport Süüriasse jaUngarisse. Lambakasvataja sai eksporditud lammastest6,3...7 krooni elusmassi kilo eest ehk 2...5 korda kõrgemathinda, seega oli lihahind 15...20 krooni kilo. Edukaekspordiperioodi jooksul suurenes ELaSi liikmete arv92-lt 402 liikmeni ja lambaliha siseturu hinnad tõusid10...20%. Tänu koostööle Rein Tuhermiga Tõuinspekt-sioonist saadi tõuaretuse subsideerimiseks 120 000 kr,mis läks erinevate tõuaretusega seotud kulutuste katteks.ELaS taotles rahalist tuge ka peaminister Mart Laarilt(300 000 kr), aga põllumajandusministeeriumi kaudusaadi lohutuseks vaid 60 000 kr. Lisaks toetas ELaSitegevust AS ECS 30 000 ja Lääne maakond 20 000 kroo-niga. Nende summadega pandi majanduslik alus ELaSilening otsustavat rolli mängis siin seltsi president Kalju

19


Hallik. 1993. a liitus selts ka Tõuloomakasvatuse liiduganing pärast pikka vaheaega osteti uusi tõuloomi Taanist.Imporditi 5 tõujäära, neist 2 valgepealist tekslit ja 3 oks-forddauni jäära. Nende loomade sisseostmise organiseeri-misega oli tegev eelkõige artikli autor.

Samal aastal viibis lambakasvatajate kutsel ja organisat-siooni VOCA vahendusel Eestis professor Rendy Gott-fredson, kes pidas loenguid Jänedal, Hiiu-, Saare-, Lääne-ja Tartumaal.

E. Musto tegi ettevalmistustöö ajakirja Lammas ja Kitsväljaandmiseks. Esimesed kaks numbrit ilmusid 1994. a,toimetajaks oli E. Musto.

Võib öelda, et ELaS töö oli eriti aktiivne just 1993. a,kui lambakasvatuse olukord Eestis oli eriti halb.

Hiljem, 1995. aastast kuni 1997. aastani töötas tegev-direktorina Taivo Hirsnik. 1997. a algusest (varem olikoondatud E. Kask, P. Hallik) koondati Tõuaretusinspekt-sioonist L. Kund ja Ü. Pus, kes sisuliselt olid töötanudseltsi ruumides ja tegelenud lammaste tõuaretustööga,kuid palka saanud Tõuaretusinspektsioonist. Siis võttisseltsi juhatus vastu otsuse võtta konkursi korras tööle kakskonsulenti, kelle tööülesanneteks said jõudluskontrollikorraldamine ja jõudluskontrolli andmebaasi Ovis pida-mine, tõuraamatu pidamine, tõufarmide ja tõulammastehindamine. Tegevdirektori ametikoht koondati. Tõuare-tuse peaspetsialistiks sai Hillar Kalda ja konsulendiksKaie Zarens.

Alates 2001. a kuni 2003. a augustini oli ELaSis töölvaid peaspetsialist-konsulent Hillar Kalda, kes palgalisetöötajana tegeles lammaste aretustöö korraldamisega.

Nagu näha, on ELaSi tegevtöötajate ja lammaste aretus-töö korraldajate arv vähenenud drastiliselt ja loodame, etlähemal ajal paraneb ELaSi majanduslik olukord niivõrd,et võimaldaks tööle rakendada rohkem spetsialiste lamba-kasvatuse arendamiseks.

Täpsemat infot seltsi tegevuse ja lambakasvatuse olu-korra kohta leiab soovija ajakirjast Lammas ja Kits, mida2003. a seisuga on ilmunud 10 numbrit.

Eesti Lambakasvatajate Seltsi (ELaS) taasasutajad(üldkoosolek 25. 05. 1990)

Tegevesimees – Enhard MustoSekretär – Peep PiirsaluLiikmed – Margit Lõokene, Heldor Klaar, Erik Müts,

Bruno Möllits, Roman Peil, Valdur Soo, Eduard Viipsi12. 04. 1991. a koosolekul valitud ELaS kohalike orga-

nisatsioonide juhid ja seltsi organiseerimisgruppHarjumaa – V. MerkusevIda-Virumaa – Mari KukkeJõgevamaa – Juhan SüttJärvamaa – Anton TiitLäänemaa – Kalju Hallik, Eduard ViipsiLääne-Virumaa – Ants LillPärnumaa – Arma HannusPõlvamaa – Vaike TartesRaplamaa – Aadu JuhkamSaaremaa – Andres KalameesTartumaa – Enhard Musto, Peep Piirsalu, Alar ValdiValgamaa – Erik MütsVõrumaa – A. Reuel

28. 11. 1991. a toimunud ELaSi üldkoosolekul valitiseltsi esimeseks presidendiks talunik Kalju Hallik Lääne-maalt (teisi volikogu liikmeid ei valitud)

20. 02. 1992. a toimunud ELaS eestseisuse koosolekulnimetatud toimkondade juhid

Lambakasvatussaaduste realiseerimine – Margit Lõo-kene

Tõuaretus – Elga KaskVeterinaaria – Vello RaagmetsPropaganda – Kalju HallikMajandus – Taimi LoginaSidemed-suhted – Egon PaltsKitsekasvatus – Kaja KullasKarjakoerad – Erik MütsELaSi volikogu liikmed 1993...1995. a (valitud 17. 02.

1993. a üldkoosolekul)President – Kalju HallikAsepresident – Enhard MustoLiikmed – Andres Kalamees, Maris Kukke, Helga

Lellsaar, Elve Petrovits, Peep Piirsalu, Avo Saar, EloSiska, Juhan Uik

ELaSi volikogu liikmed 1995...1997. aPresident – Peep PiirsaluAsepresident – Elo SiskaLiikmed – Kalju Hallik, Lea Kund, Helga Lellsaar,

Enhard Musto, Helle Meister, Matti Noogen, MatiPaljasmaa, Ülle Pus, Kalle Tõnismaa

ELaSi juhatuse liikmed 1997...2000. aJuhatuse esimees – Peep PiirsaluJuhatuse aseesimees – Elo SiskaLiikmed – Kalju Hallik, Helga Lellsaar, Enhard Musto,

Jaan Pool, Tiit TammeELaSi juhatuse liikmed 2000...2003. aJuhatuse esimees – Peep PiirsaluJuhatuse aseesimees – Ivo SiskaLiikmed – Kalju Hallik, Raivo Jõgiste, Hillar Kalda,

Lea Koorem, Ell SellisELaSi juhatuse liikmed 2003. aastalJuhatuse esimees – Peep PiirsaluJuhatuse aseesimees – Ell SellisLiikmed – Kalju Hallik, Vaino Hugo, Ervin Koppel, Ivo

Siska, Hando SutterELaSi tegevtöötajadTaimi Logina – raamatupidaja-asjaajaja alates 01. 03.

1992. aTaivo Hirsnik – tegevdirektor 01. 04. 1995. a ... 01. 04.

1997. aHillar Kalda – tõuaretuse peaspetsialist, hiljem, 01. 04.

1997. a peaspetsialist-konsulentKaie Zarenz – tõuaretuse konsulent alates 01. 04.

1997. a kuni 31. 12. 2001. aKadri Salumets – konsulent alates 01. 08. 2003. a10 ja rohkem aastat töötanud ELaS või olnud valitud

ELaS volikokku/juhatusseTaimi Logina – raamatupidaja-asjaaja alates 1992. aKalju Hallik – volikogu/juhatuse liige alates 1991. a,

president 1991...1995. aPeep Piirsalu – alates 1990. a taasasutaja, juhatuse liige

alates 1993. a tänaseni, president 1995...1997. a, juhatuseesimees alates 1997. a

20


10 aastat ühistegelist tõuaretuse organisatsiooniEestisOlev SaveliEPMÜ Loomakasvatusinstituudi professorEesti Tõuloomakasvatuse Liidu president

Aretustöö on nii taime- kui ka loomakasvatuses järje-kestev ja kauaaegne tegevus. See tähendab ajaliselt aasta-kümneid, isegi -sadu, mille jooksul poliitiline süsteemkorduvalt vahetub. Ei saa väita, et poliitika oleks aretus-töö Eestis puutumata jätnud, kuid eestlaste tasakaalukus,ja vahelgi konservatiivsus, on aidanud üle elada väikestekaotustega isegi aastakümneid valitsenud totalitaarsüstee-mi. Üle keskea lugejad mäletavad geneetika põlastamistja Lõssenko “teooria” sunduslikku tunnistamist. Õnnekskestis see vaid 15 aastat. Saksa teaduskirjanduses ilmus1964. a tabava pealkirjaga analüüsiv artikkel “MendelistLõssenkoni ja tagasi”. Suurim kahju oli vaid selles, etpeaaegu üks põlvkond jäi geneetikaõpetusest ilma.

Sihipärane tõuaretus algas Eestis XIX sajandil ja hoo-gustus eriti Eesti Vabariigis. Loomakasvatajad koondusidomaalgatuslikult tõuseltsidesse ja teistesse ühendustesse.Peamiseks motiiviks oli paremini korraldada aretusmater-jali ja info vahetust, jõudluskontrolli läbiviimist ja kirjas-tamist. XX sajandi 20. ja 30. aastail arenesid talud, kusrahalisi vahendeid nappis, kuid koos suudeti palju. Tõu-raamatute pidamine, jõudluskontrolli andmete kogumine,isasloomade sugulavade asutamine, aretusmaterjali im-port ja selle kasutamise korraldamine ja palju muud. Tule-museks olid kõrgetasemelised tõukarjad, Eesti või, munadja peekon olid tuntud Euroopa turul.

Nõukogude võimu poolt likvideeriti ühistegelised tõu-seltsid II maailmasõja järel, need asendati riiklike tõu-lavadega, kuhu jäid ka paljud seltsides töötanud. See tagasvaimse järjepidevuse. Tõuaretajate ühtsustunne ei jätnudükskõikseks kedagi ja 1960ndatel asutati tõuaretuse nõu-kogud, kuhu kuulusid suurmajandite spetsialistid ja juhid,teadlased ja kõik tõuaretuse entusiastid. Küll ühiskondlikorganisatsioon, aga siiski aretushuvilisi ühendav ja vaba-tahtlik ühistegevus. Nõukogude esimeesteks olid tuntudteadlased, see vältis riigi liigset survet, vastupidi, antisuunda riiklikele tõulavadele, et liigutaks teaduslikultpõhjendatud eesmärkidele.

On sageli küsitud, kuidas õnnestus luua üle-eestilisedühistegelised tõuaretusühingud suhteliselt lühikese ajajooksul. Julgen küll väita, et üheks teguriks olidki neednõukogud, mis tagasid samalaadsete huvidega inimestekooskäimise. Näiteks 1992. aastal lõpetasid Eesti PunaseKarja Tõuaretuse Nõukogu ja Eesti Mustakirju KarjaTõuaretuse Nõukogu lõpetasid üldkoosolekul oma tööning pool tundi pärast seda kogunesid loomaomanikud(talupidajad ja suurettevõtete omanike volitatud esin-dajad) ja asutasid aretusühistud. Teiseks oli väga tähtis, et

seadusandlus võimaldas ka suurettevõtetel osaleda ühis-tus. Tõuaretus on tegevus, mis ei sõltu omandivormist egapoliitilistest arusaamadest. Kolmandaks peab nimetamaEesti tõuaretusliidrite sarnast mõttelaadi, omavahelist so-bivust, kollegiaalsust ja välismaa tõuaretuse kogemusteomamist. Puudus rivaalitsemine ideoloogias.

Näiteks naaberriikides Lätis ja Leedus sai see saatus-likuks. Alustati konkureerivate aktsiaseltsidega või mit-mete erinevate äriühingutena sama loomaliigi, aga isegisama tõu piires. Veel praegugi uuritakse Eesti kogemust,et jõuda üleriigiliste teenindusorganisatsioonideni.

Ka Eestis püüti sisendada riigi poolt tõuaretusseäriideoloogiat – loomaomanike omandis oleva ühistu tee-nusest peaks äritegevuse kujundama. Äri küll, kuid mitteomanike teenusest, vaid lisa tuleb teenida väljaspooltomanikeringi.

Kui 1987. aastal olid tekkinud Karusel ja Võrumaal piir-kondlikud lambakasvatajate seltsid ning 1989. aastal taas-tati Eesti Maakarja Kasvatajate ja Eesti LinnukasvatajateSeltsid, algas aprillis 1990 tõsine diskussioon, kuidasminna üle riiklikest institutsioonidest ühistegelisele jaeraomandusele põhinevale organisatsioonile. Vahepeal(1991) koondusid lambakasvatajad Eesti Lambakasvata-jate Seltsi.

Keerukam oli veiste ja sigade aretusorganisatsioonide-ga, kus oli majanduslikku tegevust märksa rohkem, sel-leks olid kunstliku seemenduse jaamad ja omajagu kin-nisvara. Need majanduslikud üksused kuulusid Eesti Loo-makasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Insti-tuudi katsemajandite kui riiklike ettevõtete koosseisu.Eesti oli taasiseseisvunud ja erastamine oli alguse saanud.Riik oli vaene ja tahtis oma osa saada.

Esmalt tuli juriidilidelt eraldada tõuaretuse üksusedsuurmajanditest, milleks loodi 1. jaanuarist 1992 tõuare-tuse keskused. Sügiseks oli selge, et on vaja asutada are-tusühistud. Aretusühistu Eesti Punane Kari asutati 10.novembril Tartus ja Eesti Mustakirju Karja Aretusühistu11. novembril Raplas ning põhikirjad kinnitati detsemb-ris. Vastavalt 1993. a jaanuaris ja märtsis kanti aretusühis-tud registrisse.

Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretusühistu asutati 10.detsembril 1992 ja asutamisleping sõlmiti 26. jaanuaril1993, mille järel aretusühistu registreeriti. Mõnevõrra eri-nev oli Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühistukujunemine. Esmalt loodi samanimeline aretusühing (20.detsember 1991), mis oma olemuselt oli osaühing. Pärastägedaid diskussioone osaühingu 6. mai 1994. a koosole-kul lõpetati selle tegevus ja asutati aretusühistu.

Registrisse kandmise järel algasid rasked läbirääkimi-sed Eesti Erastamisagentuuriga, et sõlmida aretuskeskus-te varade väljaostmise lepingud. Selline lähenemine riigi

21


E E S T I T Õ U L O O M A K A S V A T U S E L I I TE E S T I T Õ U L O O M A K A S V A T U S E L I I T

poolt oli ebaõige, sest põhilised varad asusid seemendus-jaamades, mis ehitati loomaomanikelt suurema sperma-hinna varal kogutud vahenditest. Lepingute tingimusedolid väga erinevad.

Et Eesti Vabariigi esimesel perioodil kuulusid hobuse-kasvatajad mitmesse seltsi, siis taastati 1992. a EestiHobusekasvatajate Selts, mille koosseisus eksisteerivadharuseltsid tõugude viisi.

Seitse aretusorganisatsiooni kogunesid 19. augustil1993 Märjale ja asutasid Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu(ETLL). Liidu loomise initsiaatoriks oli varalahkunudTõnis Soonets. Võeti vastu põhikiri, kus ühendati presi-dendi ja tegevjuhi funktsioonid. Hiljem liitusid veel EestiMaakarja Kasvatajate Selts (1993) ja Assotsiatsioon EestiKarusnahk (1996). ETLL on vahendanud ühistute ja selt-side ühisprobleeme riiklike institutsioonidega ja aidanudvälja töötada seadusandlikke akte. Aastatel 1994...1997anti välja infolehte Tõuinfo ja alates 1998. a koos EPMÜLoomakasvatusinstituudiga ainukest loomakasvatuslikkuajakirja Tõuloomakasvatus. 1994. aastal taastati uuesti1990. aastal alustatud kõikide looma- ja linnuliikidedemonstratsioon, mis sai nimeks TÕULOOM, esialguLuigel, aga alates 1997. a koliti Ülenurmele.

Järelikult saab praegu tunnistada, et Eestis on vähemalt10 aastat töötanud ühistegeline tõuaretuse organisatsioon.Üllatav on see, et struktuur kujunes täpselt selliseks,milline pakuti autori poolt 10. aprillil 1990. a põllumajan-dusministri asetäitja Jüri Kulbini juhitud nõupidamiselarutamiseks. Riigi funktsioone täitis 30. oktoobrist 1991Eesti Vabariiklik Tõuaretusinspektsioon, mis töötaspõllumajandusministri valitsemisalas.

Jõudluskontroll on produktiivloomade hindamiseks javaliku aluseks. Et elektronarvutite arengustrateegia sõltussõjatööstuse arengust, toodeti suuri arvuteid, mida suutsidosta uurimisinstituudid ja EPA, siis toimuski andmetööt-lus seal. Põllumajandusministeeriumi spetsialistid koor-dineerisid ja korraldasid finantseerimist. Laiali pillatulttoimus ka piimaproovide analüüs. Lõpuks jõuti järeldu-sele, et väikeses Eestis on õige koondada kogu tegevusEesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uuri-mise Instituuti. Aretuskeskus tegeles veel lisaks seemen-dusjaamade, noorpullide kasvanduste, põlvnemisdoku-mentide õigsuse kontrolliga jp muuga.

Algas erastamisprotsess, mis tõi kaasa ka aretuskeskuseeraldumise uurimisinstituudist 1993. a iseseisvaks Vaba-riiklikuks Jõudluskontrolli Keskuseks Tõuaretusinspekt-siooni koosseisus.

Riik on toetanud aretusühinguid raha- liselt, mistõttuosutatav teenus oli taskukohane isegi äärmuslikult raskelajal (1998/1999). Kaasajastati laboriseadmed ning arvu-tite riist- ja tarkvara. Suur abi on olnud Saksamaa Põllu-,Metsa- ja Kalamajanduse Ministeeriumi toetusest mitme-aastase ühisprojekti kaudu.

Kümne aasta jooksul on olnud aretusühingute nime kuika struktuuri muutusi. Keerukamad olid liitumisprotses-sid. Peaaegu üheaegselt käisid läbirääkimised sigade are-tusühistute ning veiste aretusühistute liitumiseks looma-liikide järgi. Tegelikult ühinesid eesti mustakirju karja jaeesti peekoni kasvatajad Eesti TõuloomakasvatajateÜhistusse ühise eelarvega alates 1. jaanuarist 1998, kuhulisandusid ka eesti maakarja kasvatajad, kuigi säilis kaselts. Eesti Suurt Valget Tõugude Sigade Aretusühistuliikmed võtsid uue nime – Eesti Tõusigade Aretusühistu.Kuivõrd riik eraldas seakasvatajate aretustoetust ainultviimasele, on seakasvatajad koondunud sinna. Eesti puna-se tõu aretajad liitusid Eesti Tõuloomakasvatajate Ühis-tuga 1. jaanuarist 2003.

Mitme aasta jooksul oli väga keerukas olukord hobuse-kasvatajate hulgas. Seltsi juhatuses diskuteeriti rohkemvõimu kui hobuse aretuse üle. Riik püüdis haruseltseiseseisvuma sundida, millega tekitati ristandhobuste are-tusega tegelev Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts.Loodi veel Eesti Hobuse Kaitse Ühing, lõpuks (2002)Eesti Hobuse Säilitamise ja Aretamise Selts. Eesti hobu-setõuga tahtsid tegeleda vähemalt 4 ühendust. Mis oliselle motiiviks? Eesti hobune tunnistati ohustatud tõuks,mida riik peab kaitsma rahaliste vahenditega. Järelikultrahataotlus ja mõnede juhtivtegelaste suhete keerukus.Õnneks 2003. a tunnustati kaks esimest, ka kaitse ühingosaleb eesti hobuse säilitamises.

Eriarvamuste tõttu astus 2003. a Eesti Tõusigade Are-tusühistu Eesti Tõuloomakasvatuse Liidust välja, kuidsoovib osaleda kõigis ettevõtmistes.

Järelikult on erinevaid seisukohti ja suundumusi, kuidloomaomanike teenindus toimib ja loomade produktiiv-sus suureneb ning loomasaaduste kvaliteet paraneb.

Mineraalelement seleen, kas toksiline võiasendamatu?Pm-knd Helgi Kaldmäe, biol-knd Katri LingEPMÜ LKI söötmisosakond

Käesolevaks ajaks on kindlaks tehtud, et loomad vaja-vad normaalseks elutegevuseks rohkem kui 30 mineraal-

elementi. Neid elemente nimetatakse elutähtsateks ehkbiogeenseteks elementideks. Oma esinemisrohkuse järgiliigitatakse neid kolme rühma:

• makromineraalelemendid, mille kontsentratsioonikehas või söödas saab mõõta kas protsentides või gram-

22


S Ö Ö T M I N ES Ö Ö T M I N E

mides ühe kilogrammi substraadi kohta (Ca, P, Mg,K, Na, Cl, S);

• mikromineraalelemendid, mille kontsentratsioonimõõdetakse milligrammides ühe kilogrammi substraadikohta (Fe, Mn, Zn, Cu, Co, I, Se, Mo , F);

• ultramikromineraalelemendid, mille kontsentratsi-oon looma organites on veelgi väiksem (söödas võib karohkem olla) ja on mõõdetav mikro- või koguni nano-grammides (V, Li, Cd, Pb, Sn, Ti, As, Si, Al, B, Cr, Rb,Br).

Ühelt poolt on mineraalelemendid vajalikud, teiseltpoolt võivad nad aga kahjulikud olla. Kõik oleneb sellest,kui palju neid loomale söödaga pakutakse. On hästi teada,et arseen on mürk, millest tuleb loomi kaugel hoida, kuidnüüdseks on kogunenud andmeid, et väga väikestes ko-gustes on see elutähtis element. Ka fluori- ja molübdeenimürgistus on hästi teada. Igal elemendil on kuskil piir,mille ületamine on organismile ohtlik. Paraku ei ole sedapiiri aga eksperimentaalselt kuigi kerge määrata, sest üheja sama loomaliigi piirides võib see küllalt ulatuslikultvarieeruda, sõltuvalt looma vastupanuvõimest (reakt-siooniaktiivsusest, teatavate kehaainete olemasolust, söö-daratsioonist, söötmise tugevusest jpm asjaoludest).

Tuleb märkida, et üksikutest mineraalelementidest rää-gitakse perioodiliselt rohkem, eriti siis, kui avastataksemõni uus nüanss. Nii on viimasel ajal populaarne seleen.

Mikroelement seleen oli väga pikka aega tuntud kuiväga toksiline element. Seleeni toksilisus tehti kindlaks1842. aastal. Teated loomade seleenimürgistuste kohta ontulnud Põhja- ja Lõuna- Ameerikast, Lõuna Aafrikast,Hispaaniast, Marokost, Iisraelist ja mujalt. Neis piirkon-dades on muld seleenirikas ja teatud taimed omastavadseda toksilistes kogustes. Sellest on ka tingitud neismaades loomade karjatamisel tekkivad seleenimürgis-tused.

Seleenimürgistuse subkliiniline vorm ilmneb kesknär-visüsteemi kahjustustena – sihitu ekslemine, ebanormaal-sete asendite võtmine, neeluhalvatus, lombakus ja jäikus.Krooniline mürgistus avaldub üldises elujõu languses,kurnatuses, kõhnumises ja raskenenud liikumises muu-tuste tõttu liigestes ning sõrgades. Loomade karvkatemuutub kuivaks ja pulstub. Siseorganites (maksas, neeru-des ja südames) ilmnevad degeneratiivsed muutused.Seleenimürgistusega loomade hingeõhk on küüslaugu-lõhnaline, tingituna dimetüülseleniidi (seleeni lenduvmetaboliit) eraldumisest.

Tänapäeval pakub seleen paljudes paikades huvi mittekui mürgistuse tekitaja, vaid hoopis kui tähtis asendamatumikroelement. Seleen on defitsiitne paljudes maailmapaikades ja on seetõttu olnud loomade söötmisel tähele-panu keskmes viimased 40 aastat. Seleen on üks enimuuritud mikroelemente loomakasvatuses, veterinaarias javiimasel ajal ka arstiteaduses.

Seleeni positiivne mõju leidis tõestust 1957. aastal, kuitema manustamine aitas vältida rottidel maksa nekroosi.Ensüüm glutatiooni peroksidaas avastati samal aastal,kuid kuni 1973. aastani ei teatud, et tegemist on seleno-proteiiniga. Alles siis selgus seleeni kui antioksüdanditoimemehhanism, tema koosmõju E-vitamiini, küllastu-mata rasvhapete ja väävlit sisaldavate aminohapetega.

Seleen ja E-vitamiin kaitsevad organismi vabade radi-kaalide poolt esile kutsutud rakku purustavate peroksüda-tiivsete reaktsioonide eest. Seleeni ja E-vitamiini ühe-suunaline mõju antioksüdandina tähendab, et ei olevõimalik täpselt määratleda, kas mingi eksperimendi po-sitiivne mõju on tingitud mineraalist, vitamiinist või nen-de kombinatsioonist. Ka defitsiidist tingitud kahjustusedtekitavad sageli mõlema aine kombineeritud puudusel.

Lihasdüstroofia (valgelihastõbi) on haigus, mille seosseleenipuudusega on kõige veenvamalt tõestatud, kusjuu-res seda soodustavaks teguriks on E-vitamiini puudus.E-hüpovitaminoosi kutsub esile küllastamata rasvhapete(kalamaksaõli, searasv, linaseemneõli) suurte kogustepidev söötmine. Seega piimaasendajate kui võõraid rasvusisaldavate söötade kasutamisaja kestus peab täpselt teadaolema. Ka tekib vasikatel valgelihastõbi kehaliste pingu-tuste, ümbruse liiga kõrge või madala temperatuuri jastress-situatsioonide tagajärjel. Valgelihastõbi ongi põhi-liselt noorloomade haigus.

Veiste täisvere normaalseks seleenisisalduseks peetak-se 100…200 mg/l, valgelihastõve korral on see vaid5…10 mg/l (Pehrson, 1993). Mäletsejaliste seleeni jaE-vitamiini puudusega on seotud veel niisugused tervise-probleemid nagu päramiste peetus, halvenenud viljakus jamastiit ning üldine elujõu langus noorloomadel. Seleenipuudusest tingitud elujõu langus on tekkinud vaid noor-loomadel, keda on karjatatud väga väikese seleeni-sisaldusega karjamaadel (<0,02 mg/kg kuivaines, Bloodet al., 1988).

Milline on taimede ja ka loomade seleeniga varustatusEestis? On teada, et Põhjamaade põllukultuurid on üldi-selt seleenivaesed. Aastatel 1994…1997 tehtud uuringudnäitasid, et ka Eesti kuulub seleenidefitsiitsete maadehulka. Seleenipuudust esineb sagedamini aluselistel mul-dadel kasvanud söödataimede söödaks kasutamisel. Se-leenidefitsiitsetes maades kasutatakse loomade seleenigavarustatuse reguleerimiseks kas seleeni lisamist turustata-vatele söötadele (Rootsi, Norra, Taani jt) või põllu-kultuuride väetamist kompleksväetisega, mis sisaldab kaseleeni (Soome).

Lehmade seleenitarve saab tavaliselt kaetud, kui 1 kgsöödaratsiooni kuivaines leidub seda 0,1...0,3 mg. Jubapaarkümmend aastat on paljudes seleenidefitsiitsetesmaades lubatud lisada seleeni söötadele algul 0,1 mg/kg,nüüd 0,3 mg/kg. EL maades on direktiivi 70524 järgilubatud veiste söötade maksimaalseks seleenisisaldusekskehtestatud 0,5 mg/kg. Samas on toksilisuse piirina esi-tatud täiskasvanud veistele koguseks 1...5 mg/kg päevas.Seega on vahe maksimaalse lubatava ja potentsiaalselttoksilise vahel minimaalselt 2-kordne. NRC normid luba-vad vasikate söötadesse panna mitte rohkem kui 0,3 ppmseleeni.

Seleeni lisasöötmisel on kõige rohkem kasutatud naat-riumselenitti, kuid viimasel ajal kasutatakse ka amino-hapete koostises olevat nn orgaanilist seleeni. Orgaaniliseseleeni omastatavus on aga suurem kui anorgaanilisel.Seleeniga varustatuse hindamiseks kasutatakse enimensüümi glutatiooni peroksüdaasi aktiivsuse määramist.

Käesoleval ajal on naatriumselenitti lisatud kõikidessemineraalsöödasegudesse. Seleeni lisatakse täispiimaasen-dajasse, starter- ja segajõusöötadesse. Pahatihti aga ei

23


peeta üldse arvestust söödaga saadava ja looma seleenivajaduse vahel. On esinenud juhtumeid, kus seleenisisal-dus ratsioonis ületab maksimaalselt lubatud normi kahe-kordselt. Unustatud on seleeni toksilisus. Katsed vasi-katega näitasid, et kui nad said jõusööta, mille seleeni-sisaldus oli 0,67 mg/kg, ja täispiimaasendajat, mis sisal-das ka seleeni (0,5 mg/kg), siis nende kasv aeglustus.Need vasikad kasvasid kolmandal katsekuul päevas 124 gvõrra vähem kui kontrollrühma vasikad. Kui vasikateemad on piisavalt varustatud seleeniga, siis esimeselkolmel kuul vasikad lisa tavaliselt ei vaja. Vasikatesöötadesse ei tohiks aga üle 0,3 mg/kg seleeni lisada.Loomakasvataja peaks alati kontrollima söödaga antavatemineraalaine ja looma söödatarbe vahekorda. Tulebmeeles pidada, et osa mineraalained on väga vajalikud,kuid samas toksilised. Neid tuleb anda vastavalt tarbele,arvestades ka kohalikkude söötade mineraalainetesisal-dust. Seleeni vajab vasikas 1 kg ratsiooni kuivaine kohta0,03...0,1 mg päevas. Tabelis on toodud ka teiste tähtsa-mate mineraalelementide tarve.

Tabel. Vasikate tähtsamate mineraalelementide tarveratsiooni 1 kg kuivaine kohta päevas.

Nimetus Tarve

Kaltsium, g 7…10

Fosfor, g 4…6

Magneesium, g 1,8…2,0

Kaalium, g 9…18

Naatrium, g 1…2

Väävel, g 1,5…2,0

Raud, mg 50…150

Tsink, mg 20…40

Mangaan, mg 30…40

Vask, mg 10…20

Molübdeen, mg 0,5…1,0

Koobalt, mg 0,09…0,11

Jood, mg 0,1…0,3

Seleen, mg 0,03…0,1

Kunstlik seemendus pakub uusi võimalusiTeadur Lembit Majas, prof Ülle JaakmaEesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond

Kunstliku seemenduse kasutamine koduloomade tiines-tamiseks on eelmise sajandi üks suuremaid saavutusi loo-makasvatuses. Meetod võimaldab kasutada karja järel-kasvu saamiseks valitud isasloomi, kes parandavad tun-duvalt järgneva põlvkonna jõudlusomadusi. Kunstlik see-mendus on sigimisbiotehnoloogilistest võtetest kahtle-mata kõige levinum ja efektiivsem meetod ning kõigeenam kasutatakse seda veiste tiinestamiseks.

Jõudluskontrolli Aastaraamatu andmetel oli Eestis2002. aastal 100 841 aastalehma, kellest 72,8% oli eestiholsteini, 26,6% eesti punast ja 0,5% eesti maatõugu.Kõigi tõugude keskmisena saadi aastalehma toodanguks5642 kg piima, mille rasva- ja valguprotsent oli vastavalt4,29 ja 3,27. Sama aastaraamatu andmetel oli kolme-kümnes üle 100 aastalehmaga karjas keskmine toodang6175…9720 kg piima. Toodud andmed lubavad väita, etmeie karjade toodanguvõime on heal tasemel.

2002. aastal seemendati vabariigis kokku 123 512 veist(93 823 lehma ja 29 689 mullikat), kellest tiinestusidesimese seemenduse järel keskmiselt 59,6% (lehmadel55,4% ja mullikatel 72,2%). Seemenduste arv ühe tiines-tuse kohta oli keskmiselt 1,8 (lehmadel 1,9 ja mullikatel1,5). Seega võime kunstliku seemenduse tulemuslikkustvabariigis lugeda rahuldavaks.

Viimastel aastatel on edumeelsete loomakasvatajatehuvi oma karja geneetilise potentsiaali tõstmise vastukõvasti suurenenud. Seemendamiseks küsitakse parimate

pullide spermat, siirdamiseks ostetakse importembrüoid.Suurt huvi tuntakse uuringute vastu, mille eesmärgiks onsoovitud soost järglaste saamine. Piimatootjaid huvitavadeelkõige lehmvasikad kui tulevane karja järelkasv. Pull-vasikaid soovitakse saada vähestelt väljavalitud pulliema-delt seemenduspullide üleskasvatamiseks.

Viimase kahe aasta jooksul on Euroopas turule jõudnudsuguselekteeritud sperma. Kui lehmi seemendatakse su-guselekteeritud sperma X-fraktsiooniga, sünnivad lehm-vasikad, kui aga Y-fraktsiooniga, siis pullvasikad (joo-nis 1). Kuna parimate pullide sperma, eriti aga sugu-selekteeritud sperma, on kallis, siis oleks tavalise sper-mide arvuga seemendamine majanduslikult ebaefek-tiivne. Seetõttu pakub erilist huvi, kuidas mõjutab tiines-

24


T A A S T O O T M I N ET A A S T O O T M I N E

X-spermidega Y-spermidegaseemendades seemendades

Joonis 1. Kui lehmi seemendada X-kromosoomisisaldavate spermidega, sünnivad lehmvasikad, kuiaga Y-kromosoomi sisaldavate spermidega, siispullvasikad

tust sperma viimine emakasarve tippu võimalikult lähe-dale spermide loomulikule säilituspaigale, seejuuresoleks tiinestamiseks võimalik kasutada tavalisest paljuväiksemaid spermadoose.

Süva emakasisene seemendus võimaldab• saada kõrge aretusväärtusega pullidelt rohkem järg-

lasi, samas väheneb ühe spermadoosi maksumus;• aretustöös kasutada kõrge aretusväärtusega pulle,

kelle ejakulaadis spermide arv on normist väiksem (hõresperma) või kelle sperma on tundlik emakakeskkonnasuhtes;

• tagada munaraku viljastamiseks piisava arvu sper-mide jõudmine munajuha kitsusesse (ühinemiskohta) jaseeläbi suurendada keskmist tiinestumiste arvu.

Süva emakasisene seemendus suguselekteeritud sper-maga võimaldab

• saada soovitud soost järglasi. Karja tipplehmade see-mendamise suguselekteeritud spermaga saab ühendadaembrüosiirdamisega, mis võimaldab saada valitud vane-matepaarilt vähemalt 2…3 soovitud sooga järglast kor-raga;

• vähendada seemendusi pullide hindamiseks vajalikutütarde arvu saamiseks;

• tõhustada emapoolse valiku osa aretustöös;• suurendada lehmikute arvu ja vähendada raskete

sünnituste sagedust, eriti esmaspoegijatel. Lehmvasikason sündides 2…4 kg kergem kui pullvasikas;

• seemendada neid lehmi, kellelt karja täienduseks leh-mikuid ei soovita, lihatõugu pullide spermaga. Nii saablihatootmiseks sobivaid järglasi ja suurendada veiselihatootmise tasuvust (Jalakas, Jaakma, 2001).

Tavaline veiste seemendamiseks kasutatav noorpullidesügavkülmutatud spermadoos sisaldab 40 miljonit sper-mi, millest vähemalt 50% e 20 miljonit on otseliikuvadehk aktiivsed spermid. Järglaste järgi hinnatud pullidespermadoos sisaldab 18…22 miljonit spermi, nendest9…11 miljonit aktiivset. Sperma viimisel emakasarvetippu e süvaseemendusel on maailmas saavutatud häidtiinestustulemusi aga ka 500 000…2 500 000 spermigaseemendamisel. Seega võib süvaseemendusel kasutatavaktiivsete spermide arv olla 10 või rohkem korda väiksemvõrreldes tavaseemendusega. See loob eeldused parimateisasloomade, samuti suguselekteeritud sperma efektiivse-maks ja laialdasemaks kasutamiseks ning selle tulemuse-na saab alandada spermadoosi hinda.

Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonnasigimisbioloogia osakonna ja teraapia õppetooli ühispro-jektina alustati lehmade ja mullikate süvaseemendusala-seid katseid 2001. aastal ning need toimusid OÜ Estoniakahes piimafarmis ja noorkarjalaudas ning OÜ Tormapiimafarmis. 2001. ja 2002. aastal oli katsetes kokku 275eesti holsteini tõugu mullikat ja 106 lüpsilehma.

Lehmade ja mullikate innatsüklite sünkroniseerimisekskasutati prostaglandiinipreparaati Dinolytic, mida süstitiloomadele kaks korda 14-päevase intervalliga. Tavadoossisaldas vähemalt 20 miljonit ja vähendatud spermadoosvähemalt 1 miljonit aktiivset spermi. Seemendamiseksjaotati mullikad ja lehmad nelja gruppi: ühekordne süva-seemendus vähendatud spermadoosiga, ühekordne süva-seemendus tavalise spermadoosiga, ühekordne tavasee-

mendus tavalise spermadoosiga ja kahekordne tavasee-mendus tavadoosiga.

Loomade tavaseemendusel viidi sperma emakakehaalgusossa ning süvaseemendusel ultraheli abil määratudovulatoorse folliikuliga munasarja emakasarve tippu(joonis 2). Ühekordne katseloomade seemendamine toi-mus 80…82 tundi ning kahekordne 72 ja 96 tundi pärastteist prostaglandiinisüsti.

Ühekordsel süvaseemendusel vähendatud ja kahekord-sel tavaseemendusel tavadoosiga tiinestus vastavalt 66 ja65% sünkroniseeritud innaga mullikatest, mis näitabmõlema seemendusviisi võrdset efektiivsust mullikatetiinestamiseks. Samal ajal ühekordsel süvaseemenduseltavadoosiga ja ühekordsel tavaseemendusel tavadoosigaoli tiinestusprotsent tunduvalt väiksem (vastavalt 52 ja49%). Halva tiinestuse põhjuseks ühekordse tavaseemen-duse korral on arvatavasti osade mullikate mitteoptimaal-ne seemendusaeg (seemendati kindlal ajal innatunnuseidarvestamata). Süvaseemendusel tavadoosiga jõudis mu-najuha kitsuse (spermide viljastuseelse reservuaari) lähe-dusse ligi 20 miljonit aktiivset spermi, mis võisid mõneljuhul põhjustada polüspermiat (munaraku viljastamist 2või enama spermi poolt) ja varast loote hukkumist.Tavalise seemenduse korral jõuab munajuha kitsusesseainult mõnikümmend kuni mõnisada kõige aktiivsematspermi.

Seemendustulemused lehmadel osutusid ligi kaks kordahalvemaks kui mullikatel (tiinestus vaid 36%). Põhjuseksei saanud olla poegimisjärgsed emaka- ja munasarja-haigused, sest katseloomadeks valitud lehmad olid kliini-liselt terved. Kuna ka lehmade üldine tiinestumisprotsentkatselautades oli olnud viimastel aastatel püsivalt väike(30…35%), siis analüüsisime iga lehma seemenduseel-seid progesteroonigraafikuid eesmärgiga välja selgitadavõimalikud kõrvalekalded poegimisjärgses munasarjadetalitluses ja innatsükli sünkroniseerimises. Progesterooni-profiilide põhjal selgus, et lehmade innatsükli sünkroni-seerimise efektiivsus oli ainult 63%. Innatsükli mitte-sünkroniseerumise põhjused olid erinevad: ligi poolteljuhtudel esines lehmadel poegimisjärgne pikenenud an-ovulatoorne periood, kolmandikul mittesünkroniseeru-nud innatsükliga lehmadel jäi ära ovulatsioon ningviiendikul ei toimunud prostaglandiinisüsti järgseltluteolüüsi. Need loomad ei olnud füsioloogiliselt üldsevõimelised tiinestuma. Sünkroniseerunud innatsükligalehmade tiinestumine oli 63%, mis on ainult veidiväiksem kui mullikatel.

25


Joonis 2. Sperma paigutamine emakasse tava- (1) jasüvaseemendusel (2)

Kokkuvõttena võib märkida, et süvaseemendusel saa-dakse 10…20 korda väiksema spermide arvuga sama võiisegi parem tulemus kui tavaseemendusel. See võimaldabparimate pullide spermat kasutada palju efektiivsemalt jaalandada mõningal määral ka spermadoosi hinda. Spermasuguselekteerimise tehnoloogiat kasutatakse praeguUSAs, Suurbritannias, Hollandis, Argentiinas ja Jaapanis.USAs on seemendatud suguselekteeritud spermaga jubakümneid tuhandeid mullikaid, saades tiinestumisprotsen-diks keskmiselt 50%. Euroopas on suguselekteeritudsperma saadaval Suurbritannias, Iirimaal ja Hollandis.

Kuna suguselekteeritud sperma hind on enamasti kakskorda kõrgem kui tavalise sperma hind, siis on sellemassiline kasutuselevõtt seni veel mõneti problemaati-line.

EPMÜ loomaarstiteaduskonna õppejõud ja teadurid onkoostöös Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga alustanudseemendustehnikute täiendõpet süvaseemenduse ja sugu-selekteeritud sperma kasutamise alal. Esimesed seemen-dused Eestis suguselekteeritud spermaga tehakse veelkäesoleval aastal.

Taimede toiteelementide kaod ladustatud tahkestveisesõnnikustPh.D. Allan KaasikEPMÜ LKI loomakasvatustehnoloogia osakond

Traditsiooniliselt toimub haritava maa väetamine tahe-sõnnikuga enne taimede vegetatsiooniperioodi algust ke-vadise või selle lõppedes sügisese mullaharimise käigus.Kuna tahesõnnikut on võimalik laotada ainult kaks kordaaastas, tekib vajadus suurte sõnnikukoguste ladustami-seks ja säilitamiseks. Säilitusperioodi jooksul sõnniku

toiteelementide sisaldus väheneb. Olulisimaks keskkonnariskifaktoriks on sõnnikust lenduvad lämmastikuühendid,peamiselt ammoniaak (75...80% lendunud lämmastikust),kuid ka lämmastikdioksiid, dilämmastikoksiid jne ühen-did, üldvalemiga (NOx). Sõltuvalt säilitusviisist võib säili-tusperioodi kestel keskkonda, eeskätt pinna- ja põhja-vette, sattuda ka nitraatlämmastikku, fosforit ja kaaliumi.

Säilitusviisi (hoidla konstruktsiooni) alusel eristubkolm tahesõnniku ladustamise võimalust: 1) varikatusega

26


P I D A M I N EP I D A M I N E

Tabel 2. Tonni tahke veisesõnniku toiteelementide sisaldus ning kadu perioodil sügis-talv-kevad erinevat tüüpihoidlates

Säilitusviis/Hoidla tüüp 1 tonni sõnniku toiteelementide sisaldus Kadu

Hoidlasse paigutamisel Säilitusperioodi lõpul

N P K N P K N P K

kg kg kg kg kg kg % kg % kg % kg

Varikatusega lekkekindel 2,8 0,6 2,6 2,4 0,6 2,6 14,2 0,4 0 0 0 0

Sademeteveele avatud lekkekindel 2,8 0,6 2,6 2,3 0,6 2,6 17,9 0,5 0 0 0 0

Sõnnikuaun 2,8 0,5 2,6 2,3 0,4 2,3 17,9 0,5 20,0 0,1 11,5 0,3

Tabel 1. Tonni tahke veisesõnniku toiteelementide sisaldus ning kadu perioodil kevad-suvi-sügis erinevat tüüpihoidlates

Säilitusviis/Hoidla tüüp 1 tonni sõnniku toiteelementide sisaldus Kadu

Hoidlasse paigutamisel Säilitusperioodi lõpul

N P K N P K N P K

kg kg kg kg kg kg % kg % kg % kg

Varikatusega lekkekindel 2,6 0,8 3,3 2,2 0,8 3,3 15,4 0,4 0 0 0 0

Sademeteveele avatud lekkekindel 2,7 0,8 3,2 1,9 0,8 3,2 29,6 0,8 0 0 0 0

Sõnnikuaun 3,0 0,9 2,6 2,1 0,7 1,9 30,0 0,9 22,2 0,2 26,9 0,7

lekkekindel hoidla, 2) sademeteveele avatud lekkekindelhoidla ja 3) sõnniku ladustamine põllule auna. VastavaltEV valitsuse määrusele 1. jaanuarist 2002. a “Veekaitse-nõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamis-kohtadele ja mineraalväetiste, sõnniku ning silomahlakasutamise ja hoidmise nõuded” on sõnniku ladustaminepõllule auna alates 1. jaanuarist 2005. a keelatud. Viimatinimetatud alajaotusse kuuluvad ka lekkivad (lagunenud)sõnnikuhoidlad.

EPMÜ Loomakasvatusinstituudis 2002...2003. aastalläbiviidud uuringus selgitati, kuidas mõjutab säilitusviistahke veisesõnniku lämmastiku-, fosfori- ja kaaliumi-sisaldust. Kuna sõnniku toitelementide kadu sõltub olu-lisel määral õhutemperatuurist ning hoidlasse lisanduvasademetevee kogusest, siis selgitati kaod kahel kuue kuupikkusel perioodil: märts – september (kevad-suvi-sügis)ning november – mai (sügis-talv-kevad). Katsevarianti-deks olid eeltoodud säilitusviisid. Katsetes uuritud sõnni-ku esialgne kuivainesisaldus oli vahemikus 18,6...20,9%.Tabelis 1 on toodud ühe tonni tahke veisesõnniku esialgnetoiteelementide sisaldus ning kaod perioodil kevad-suvi-sügis erinevate säilitusviiside lõikes.

Säilitades sõnnikut lekkekindlas hoidlas on fosfori jakaaliumi väljauhtumine välditud, kuna nimetatud elemen-did käärimisprotsessi käigus lenduvaid ühendeid ei moo-dusta. Samuti puudub oht vees lahustuvate nitraatide jmslämmastikuühendite keskkonda sattumiseks. Katsetule-mustest nähtub, et lämmastiku kaost suurem osa langebammoniaagi lendumise arvele. Sademetevee lisanduminehoidlasse soodustab emissiooni olulisel määral. Tahesõn-niku ladustamisel auna või lekkivasse hoidlasse kujune-vad toiteelementide kaod suurimaks. 2002. aasta suvi olisoe ning sademetevaene. Katseväljakul mõõdeti 6 kuukestel sademete hulgaks 233 mm, s.t tonnile sõnnikulelisandus varikatuseta lekkekindlas hoidlas ning sõnniku-aunas keskmiselt 93 kg vett. Võib oletada, et tavapärasteklimaatiliste tingimuste korral kujuneb nitraat-lämmastiku ning fosfori- ja kaaliumiühendite väljauhtu-mine sõnnikuaunast veelgi suuremaks.

Tabelis 2 on toodud ühe tonni tahke veisesõnniku esia-lgne toiteelementide sisaldus ning kaod perioodil sügis-talv-kevad erinevate säilitusviiside lõikes.

Madalama temperatuuri ning pinnakihi külmumise tõttutalvel (käärimisprotsessi aeglustumine) lämmastiku kaodtahkest veisesõnnikust erinevate säilitusviiside lõikesühtlustuvad, kuid siiski on ammoniaagi emissioon vari-katusega lekkekindlast hoidlast väikseim. Oluliselt vähe-neb ka nitraatlämmastiku ning fosfori ja kaaliumi välja-uhtumine sõnnikuaunast.

Kokkuvõtteks1. Õhukese sõnnikukihi korral väheneb lämmastiku-

sisaldus perioodil kevad-suvi-sügis (6 kuud) 1 tonni esi-algselt ladustatud tahke veisesõnniku kohta 0,4...0,9 kg.Kusjuures hoidla lekkekindlus ning eriti varikatuse ole-masolu vähendavad lämmastiku kadu nimetatud perioodil50% ja rohkem. Perioodil sügis-talv-kevad (6 kuud) läm-mastiku kadu erinevate säilitusviiside puhul ühtlustub,ulatudes 1 tonni ladustatud sõnniku kohta 0,4...0,5 kg-ni.Seejuures väikseim on kadu jällegi varikatusega lekke-kindlast hoidlast. Sõnnikukihi paksuse suurenedes am-moniaagi emissioon sügavamatest kihtidest oletatavastiväheneb. Selle tulemusena on ka keskmine lämmastikukadu paksema sõnnikukihi korral väiksem.

2. Fosfori ja kaaliumi väljauhtumine sõnnikust tulebkõne alla ainult lekkiva (lagunenud) sõnnikuhoidla võipõllule ladustatud sõnnikuauna korral.

3. Varikatuseta lekkekindla sõnnikuhoidla projekteeri-misel tuleb kindlasti arvestada ka hoidlasse säilitusperioo-di jooksul lisanduva sademetevee kogusega. Vastasel ju-hul võib tekkida olukord, kus hoidla ülemäärase täitumisetulemusena satub osa sõnniku toiteelemente ikkagi kesk-konda.

4. Optimaalseimaks sõnniku säilitusviisiks on ladusta-mine varikatusega lekkekindlasse hoidlasse. Sellise hoid-la maht sama loomade arvu juures, võrreldes varikatusetavariandiga, on sademetevee lisandumise võrra väiksem.Samuti väheneb varikatuse olemasolul märgatavalt läm-mastiku kadu ammoniaagi lendumise pidurdumise tõttu.

Piimakarja pidamisest HollandisPm-knd Enno SiiberEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

Holland on väike ja tihedalt asustatud maa, piirideksPõhjameri, Saksamaa ja Belgia. Suvi on seal jahe jasademeterikas, talv suhteliselt pehme. Sademeid on aastaskeskmiselt 775 mm.

Maad on Hollandis kokku 3,4 miljonit hektarit, millest1,95 miljonit hektarit ehk 57% on kasutusel põllumajan-duses. Rohumaade all on umbes 1 miljon hektarit, ülejää-

nud teravilja, rühvel- ja aiakultuuride all. Umbes 50%põllumajanduslikust maast on künnimaa. 230...240 000hektarit on maisi all, mida söödetakse silona nii piima-karjale kui ka nuumapullidele.

Inimesi elab Hollandis umbes 16 miljonit, s.o keskmi-selt 460 inimest ruutkilomeetri kohta, seega asustustihe-dus on üle 10 korra suurem kui Eestis. Töötavast elanik-konnast on hõivatud vahetult põllumajanduses 3%, siia onarvatud ka metsa- ja kalakasvatajad, töötlejad mitte. Võr-reldes riigisisese tarbimisega ja suurele elanike arvule

27


M A A I L M A L O O M A K A S V A T U SM A A I L M A L O O M A K A S V A T U S

vaatamata toimub Hollandis väga suur toiduainete üle-tootmine. Toiduainete eksport ulatub 45 miljardi euroni,mis moodustab 20% kogu riigi ekspordist.

Tabel 1. Mõningate toiduainete tootmine võrreldestarbimisega (%)

Saadus % Saadus % Saadus %

Juust 320 Köögivili 255 Loomaliha 170

Sealiha 275 Linnuliha 210 Või 150

Munad 255 Suhkur 190

Suurem osa farme on spetsialiseerunud ühele tootmis-suunale, segafarmide arv on väga väike. Linnu- ja seakas-vatus baseerub valdavalt ostusöötadel. Nuumvasikaidpeetakse samuti spetsialiseerunud nuumafarmides. Liha-veiste ja nuumnoorkarja kasvatamine on viimastel aasta-tel oluliselt vähenenud seoses ekspordivõimaluste kaha-nemisega, mille on põhjustanud suu- ja sõrataudi ninghullulehmatõve (BSE) levik Euroopas. Puhtatõulise liha-karja arvukus on aga viimasel ajal suurenenud ja ulatubkäesoleval ajal 100 000 lehmani.

Tabel 2. Farmide arv ja nende suurus

Näitaja 1980 1990 2001

Piimafarme 67 000 47 000 27 900

Lehmi farmis 35 40 55

Maad farmis 20,5 26,0 32,0

Kui 1970. a oli Hollandis 1,9 miljonit lehma, siis 1980. ajuba 2,35 miljonit. Piimakvootide kehtestamine 1984. a japiimatoodangu pidev suurenemine lehma kohta viis kiire-le lehmade arvu vähenemisele. Nii oli 2001. a Hollandispiimalehmi vaid 1,546 miljonit. Umbes 40% farmeritestomab moodsat 50...100 lehmaga perefarmi, vaid 5%farmidest on rohkem kui 100 lehma, kuid nende arvkasvab iga aastaga. Piimakvoot on riigis kokku 11miljonit tonni ehk lehma kohta 7115 kg piima aastas.

Maa ja tööjõud on Hollandis väga kallis. See sunnibfarmerit kasutama maad ja tööjõudu väga intensiivselt.Hektarile antakse lämmastikku (N) kuni 400 kg ja täis-kohaga töötaja kohta toodetakse 200...300 tonni piimaaastas. Samal ajal on farme, mis üldse ei kasuta mine-raalväetisi, neid on praegu umbes 1,5% farmide arvust.Orgaanilist maaviljelust kasutavate farmerite arv kasvabiga aastaga.

Piimakarja söötmisel on sobivamad kultuurid raihein jamais. Kuna lämmastikväetis on suhteliselt odav, siis väe-tatakse nimetatud kultuure väga tugevalt, liblikõielisedseda aga ei talu. Mitmeaastane raihein on püsiv nii karja-tamisel kui ka niitelisel kasutamisel. Väga peetakse lugumaisist, sest 50% sööda kuivainest kaetakse talveperioo-dil maisisiloga.

Keskmine toodang farmides on 5000...9000 kg. Musta-kirju holstein on peamine piimatõug Hollandis – 70% pii-makarjast. Arvukuselt teine tõug on hollandi punasekirju,

kellest enamus on viimastel aasta- kümnetel ristatudpunasekirju holsteiniga. 2001. aastal oli mustakirjuteholsteinide toodang 8311-4,35-3,43 ja punasekirjutel7325-4,52 -3,54. Hektari kohta peetakse 1,4...1,8 lehma jatoodetakse 12...16 tonni piima. Umbes pooled farmidpeavad lehmi suvel karjamaal. Aastaringselt laudaspida-misega farmide arv mõnevõrra suureneb, eriti seosesrobotlüpsile üleminekuga.

Piimakarja söödaratsioon on viimastel aastakümneteloluliselt muutunud (tabel 3).

Spetsiaalsete põllutöömasinate, mida kasutatakse aastasväga lühikesel perioodil, töötund tuleb väga kallis. Seetõt-tu ei ole nende masinate muretsemine iga üksiku farmeripoolt majanduslikult kaugeltki tasuv. Ühine masinatesoetamine või koopereerumine mitme talu peale ei ole agaHollandis populaarne. Enamlevinud on nn töövõtusüs-teem. Spetsiaalmasinad ostetakse töövõtja poolt, kes teebfarmile teenuskorras vajalikud tööd kindla tunni- või hek-taritasu eest lepingus kokkulepitud ajal. Ka sellise töövõtupuhul on teenuste hinnad küllaltki kõrged, kuid lõpptule-musena tuleb farmeril raha vähem maksta, kui endale soe-tatud masina puhul.

Tabel 3. Söödaratsiooni struktuur piimakarja söötmi-sel talveperioodil (% kuivainest)

Söödad ja seeduvus 1970 1980 1990 2000

Hein 70 20 5 5

Rohusilo 28 55 65 60

Maisisilo 2 25 30 35

Org. aine seeduvus % 65 70 74 75

Lüpsiseadmetest on populaarsed paralleellüpsiplatsid jakarussell-lüpsiplatsid, eriti üle 100-lehmalistes farmides.Iga aastaga kasvab ka automaatsete lüpsisüsteemide(robotite) kasutamine. 2000. aastal oli neid kasutuselenam kui 250 farmis.

Ligi 90% piimakarjast peetakse puhkelatritega vaba-lautades, kuigi 1970. aastani peeti lehmi traditsiooniliseltlõastatult soojades lautades. Üleminek modernsemalepidamisele toimus valdavalt aastatel 1970...1980. Puhke-latritega ja lüpsiplatsidega vabalaudad on atraktiivsedalljärgnevatel põhjustel: väiksem tööjõuluku, lihtsam töidmehhaniseerida, loomade parem tervis ja heaolu. Kanoorkarja pidamisel eelistatakse avatud külmlautasid.Vaid esimestel sünnijärgsetel kuudel peetakse vasikaidgrupisulgudes sügaval põhu allapanul. Puhkelatritegalaudad on enamuses ehitatud sõnnikukeldritega. Sõnniku-keldrisse peab mahtuma Hollandi keskkonnanõuete koha-selt poole aasta läga, sest talveperioodil läga põllulelaotamine ei ole lubatud.

Kulutused silohoidlatele ei ole Hollandis suured, sestsilomahlade väljavoolamine silomassist ei ole problee-miks. Valdavalt tehakse silo maa peale ja kaetakse kileganing raskuseks pannakse autokummid.

Hollandi Põllumajandusökonoomika Instituut (Agricul-tural Economics Research Institute) on väljaandes FADN(Dutch Farm Accountancy Data Network) avaldanuduurimisandmed, mis rajanevad 1500 farmil. Andmed on

28


võetud 1999/2000. majandusaasta kohta jafarmid on jaotatud vastavalt suuruselenelja gruppi. Farmide tootmistulemused ontoodud tabelis 4.

Palgatööjõu kasutamine farmides ei olelevinud. Kõik tööd tehakse valdavalt omaperega. Suuremad farmid on suurematootmisintensiivsusega, nad peavad hektarikohta rohkem lehmi ja saavad ka rohkempiima kui väiksemad farmid. Suurematesfarmides on suhteliselt väikse- mad ehitus-ja mehhaniseerimiskulud, tööviljakus agatunduvalt kõrgem. Töökulu ratsionaalsekasutamise seisukohalt peaks farmHollandi tingimustes ühe töötaja kohtatootma vähemalt 400 tonni piima aastas.

Vaatamata kõrgele tööviljakusele,põllumajandusmaa tootlikkusele japiimatoodangule lehma kohta, on piimatootmiskulud Hollandis ühed kõrgemadEuroopa Liidus. Selle põhjuseks on kõrge maa hind,kõrged palgad ja kallis piimakvoodi ostuhind.

Tõenäoliselt on ka Eesti lähiajal EL liige, mis toobkaasa samuti maa hinna kallinemise, palkade tõusu jainvesteeringuvajaduse kasvu, et tagada toodete nõutavatkvaliteeti. Ilmselge on vanade EL liikmesriikide huvisiseneda kiiresti uute liikmesriikide turgudele, eelkõigeuute toodetega, mis suurendavad oluliselt konkurentsisiseturul. Teisest küljest avaldab survet ELi piimatootja-tele Uus-Meremaa ja Austraalia järjest kasvav osakaalmaailma piimaturul. Euroopa Liitu astumisega muutubrahvusvaheliseks kaubaks maa, ehitised, tööjõud ja muu,mille hind lähitulevikus suureneb kordades. Praegusedotsustajad nii riigi kui ettevõtte tasandil peavad sellega

oma valikute tegemisel ja investeeringute suunamiselarvestama.

Turumajanduse ja sotsiaalsete probleemide vastuolujääb püsima ka edaspidi. Poliitikute ja valitsuse ülesanneon neid vaid leevendada. Samas on elu näidanud, etpoliitikutele eriti loota pole mõtet, vaid tuleb teha kõige-pealt ise kõik selleks, et piimakarja pidamine oma talusvõi ettevõttes ka ELi tingimustes oleks jätkusuutlik.

Kasutatud kirjandus: S. Schukking, A.P. Wouters. Dairy Pro-duction in the Netherlands, juuni 2002

25. Euroopa Holsteini konverentsTanel BulitkoETKÜ juhatuse esimees

25. Euroopa holsteini konverents ja punasekirju holstei-ni kongress toimusid sel aastal Saksamaal Bad Zwischen-ahnis. Euroopa holsteini aretajate konverentsi korral-datakse harilikult üle aasta. 2001. aastaks plaanitud koh-tumine lükati edasi suu- ja sõrataudi puhangu tõttu.

Euroopa Holsteini Konföderatsiooni liikmeteks on ningorganisatsiooni töös osalevad iga riigi ühistulised (looma-pidajaid teenindavad ja ühendavad) ettevõtted. Eesti onalates 1989. a Euroopa Holsteini Konföderatsiooni(EHFC) liige. Uuteks liikmeteks võeti vastu Läti ja Kree-ka, seega on nüüd liikmeid 26 riigist. Delegaate oli kokku170. Eestit esindasid Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistujuhatuse esimees Tanel Bulitko ja nõukogu liige, Soonetalu peremees Andres Tamm. Konverentsil käsitlevateettekannete teemad on aastatega üha põhjalikumaks muu-tunud. Lisaks praktilist aretust puudutavatele teemadeleräägiti tulevikule suunatud teaduslikest uuringutest jakogemustest. Saksamaa Holsteini Aretusorganisatsiooni

(Deutche Holstein Verband) tegevjuht dr EgbertFeddersen andis põhjaliku ülevaate riigi karjaaretuse aja-loost. Saksamaal loetakse holsteini aretuse alguseks 1876.aastat. 2001. a plaanitud konverentsil olnuks põhiteemaks– “125 aastat holsteini karja aretust Saksamaal”. Saksa-maa on Ameerika Ühendriikide järel maailmas teine riikholsteini populatsiooni arvukuse poolest.

Teemad puudutasid aretusstrateegiat ja -programmelähitulevikuks. Üha enam piirab tootmismahtusid Euroo-pas piimakvootide süsteem. Nüüd räägitakse aretusest,mis oleks suunatud looma tervisele, vastupidavuselehaigustele, pikaealisusele, suurele elueatoodangule,sugulusaretuse vältimisele jne.

Hollandi ja Saksamaa farmerid tutvustasid oma riigispiimafarmide arengut, omandivormi ja struktuuri. Hollan-dis on karja keskmine suurus 50 lehma ning tegemist val-davalt peretaludega. Saksamaal on aga karjad suuremad,omandilt aktsiaseltsi ning kooperatiivi printsiibil tegutse-vad ettevõtted, eriti idapoolsetes liidumaades.

Teadusliku suunitlusega ettekannetes kõneldi kõigeenam molekulaargeneetika ja biotehnoloogia kasutamise

29


Tabel 4. Farmide tootmistulemused erineva suurusega farmides

Näitaja I II III IV

Farmide arv 29 76 107 136

Rohumaad (ha) 14,3 21,3 33,0 51,1

Lehmade arv 17,4 32,8 54 88,7

Lehmi hektari kohta 1,21 1,54 1,63 1,73

Piima lehmalt (kg) 5963 7291 7752 7609

Piima hektari kohta (kg) 7240 11230 12670 13200

Täistööajaga töötajaid 1,04 1,28 1,54q 2,03

Lehmi töötaja kohta 16,8 25,7 35 43,7

Piima töötaja kohta (tonni/aastas) 100,2 187,4 271,3 332,5

Netolisandväärtus töötaja kohta (EUR) 3,725 10,059 18,674 27,645

võimalustest aretusvaliku suunamisel ning aretusprog-rammide täiustamisel.

Konverentsil osutati tähelepanu ka tarbijale suunatudlõpptoodangu sortimendi mitmekesistamisele ja aretustöövõimalustele sellele kaasa aidata.

EHFC 1999…2003. a tegevusaruande esitas tegevjuhtbelglane Mattieu Meers. Järgnevalt on toodud sellest lühi-kokkuvõte.

EHFC juhatus jätkas oma tööd plaanipäraselt ningkoosolekud ja arutelud toimusid 2 korda aastas. Tähtsa-mad teemad ja otsused.

Standardiseerida loomade põlvnemisandmete kindlaks-määramisel DNA-meetod, mis asendaks veregruppidetüpiseerimise. Kooskõlastus on olemas ka Euroopa Liiduseadusandlusega, mis lubab meetodi tunnistada amet-likuks esivanemate kontrollimis- ja määramise vormiksveiste aretuses. EHFC tegi ettepaneku asutada rahvus-vaheline DNA andmebaas, kuid seni ei ole Maailma Hols-teini Föderatsioon (WHFF) seda aktsepteerinud.

Euroopa holsteinide meistrivõistlusi on seni korraldatudBrüsselis 3 korda. Suu- ja sõrataudi tõttu jäi ära 2002. aas-ta konkurss. Järgmine konkurss toimub AGRIBEX 2004(9...15. veebruar) ajal Brüsselis. EHFC on määratlenudtingimused osavõtuks:

• loomad peavad olema sündinud Euroopas,• iga riik saab esitleda igast tõust 5 või 10 lehma,• maksimaalselt on 8 võistlusklassi, kus loomad jao-

tatakse vanuse järgi,• loomad peavad olema ametlikult identifitseeritud,

uuritud ELISA testi abil negatiivse tulemusega viirus-diarröale (BVD) ning olema rinotrahheiidi vabad võivaktsineeritud markervaktsiiniga.

Võistlust hindab kohtunik, kes on määratud EHFCjuhatuse poolt. Toimub individuaalne ja riikidevahelinevõistlus. Demonstreeritakse Euroopa parimate aretuspul-lide tütarde rühmi. Korraldatakse ka Euroopa lihaveise-tõugude näitus.

On arutatud Euroopa piimaveiste välimiku hindamise jaklassifitseerimise harmoniseerimist, milleks on korral-datud EHFC liikmesriikidele ka praktilisi treeninguid.Soovitati muuta välimiku tunnuste osakaalu välimikuüldhindes:

• udar 40%;• keharaam ja kere 25%;• jäsemed 20%;• piimatüüp 15%.

Töögrupi ettepanekul valmistatakse ette uus täienduste-ga eksportpõlvnemistunnistuse vorm.

On tehtud soovituslik ettepanek teistele Euroopa piima-tõugude organisatsioonidele funktsionaalsete tunnustekasutuselevõtmiseks rahvusvahelises geneetilises hinda-missüsteemis.

Karja tervis ja haigused on olnud suureks probleemiks.Hullulehmatõbi (BSE) on valupunktiks ka maailmas.CVMi kui geenidefekti (vt Tõuloomakasvatus) test onkallis. Euroopas üldjuhul CVMi-kandjaid ei valita aretus-se. Suu- ja sõrataudi suhtes on soovitus edaspidiseks –süsteemne ja läbimõeldud loomade vaktsineerimine hai-guseohu puhul.

Aretusväärtuse andmete väljaandmise sagedus. Praeguavaldatakse Interbullis geneetilise hindamise andmeidneli korda aastas (veebruaris, mais, augustis, novembris).Mitmed riigid on mõelnud selle muutmisele. On otsus-tatud, et iga riik võib leida endale sobiva sageduse aretus-väärtuste kasutamisel ja muutmisel.

Euroopa Holsteini ja Punasekirju Holsteini organisat-sioonid kasutavad peaaegu samasugust aretusmaterjali,mistõttu organisatsioonid peaksid ühinema ning seeläbileidma veelgi paremad koostöövõimalused.

Konverents ühendaski Punasekirju Holsteini ja Hols-teinfriisi Konföderatsioonid üheks Euroopa HolsteiniKonföderatsiooniks (EHC), selleks muudeti organisat-siooni põhikirja. Kinnitati finants- ja tegevusaruanne.Organiatsiooni juhiks valiti tagasi belglane MattieuMeers.

Võeti vastu uus liikmemaksu määr liikmesriikidele, seeon registreeritud lehma kohta 0,004 eurot. Sealjuures onmiinimum liikmemaks 100 eurot aastas. Otsustati ka, etEHC juhatusse kuuluvad 8 riigi esindajad. Neist 4 onsuurima liikmemaksu tasujad (Saksamaa, Itaalia, Hol-land, Inglismaa) ning ülejäänud 4 liiget vahetuvad iga 2aasta tagant. 4 uut liiget on Taani, Prantsusmaa, Ungari jaHispaania.

Kuulati järgmise, 2005. a konverentsi korraldamisekssoovi avaldanud Tšehhi esindajaid, kes tutvustasid omariiki ja karjakasvatust.

Programmi raames külastati ka Meyer Werfti laeva-tehast, mis on üks maailma suurimaid. Toimus ka 100-pealise veisefarmi külastus, kus näidati robotlüpsi. Far-mil oli 180 ha maad, lisaks kasvatatakse 5000 nuumsiga.

Farmerite õppereis SaksamaaleNiina HaasmaaEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu korraldab alates1997. aastast oma liikmetele õppereise. Kahel korral on

farmerid käinud Brüsselis Euroopa põllumajandusnäitu-sel, käidud on Hollandi, Prantsusmaa ja Ungari põllu-meestelt mõõtu võtmas.

Sellel aastal toimus farmerite ekskursioon Saksamaale12...19. juunini. 44 inimest oli Eesti Tõuloomakasvatajate

30


R E I S I K I R J A DR E I S I K I R J A D

Ühistu koostööpartneri German Genetics International(GGI) võõrustada.

Kaasas oli Mati Kirotar ja Peep Kasesalu ETV Maa-hommiku saatest, tänu neile on sügisel võimalus osa saadasellest, mida reis pakkus.

Reedel, 13. juunil saabuti Rostocki sadamasse, kus tuli-jaid tervitas GGI müügijuht Volker Meins, et eskortidabuss Schwerinist 10 km kaugusel asuvasse Kuponi farmi,mille omanikuks on Hollandi multimiljonär hr Pon. Sealvõttis meid vastu Alta Deutchlandi esindaja hr Rosmeu-len. Tegemist oli näidisfarmiga, kus lehmi lüpsti 4 kordapäevas. Õhtu lõpetuseks paluti kogu grupp väikesele gril-lipeole.

Laupäeva hommikul viidi grupp Mecklenburg-Vor-pommernis asuvasse jõudluskontrolli instituuti. Sealseljuhtkonnal on head suhted Eestimaaga ja tutvustus algaskipildiseeriaga instituuti külastanud eestlastest. Õdusassaalis saime põhjaliku ülevaate jõudluskontrolli instituuditegemistest, näidati piimalaborit ja kõrvamärkide toot-mist. Suveniiriks said kõik kaasa kõrvamärgi kirjaga Sak-sa-Eesti 14. 06. 2003.

Edasi suundusime Bauerhageni holsteini 500-pealissesuurfarmi, kus töötab 31 inimest. Algselt oli see seakasva-tustalu, kus olid ka hobused ja mõned lehmad. Farm saaditagasi pärast Berliini müüri langemist ja alustas tegevustaktsiaseltsina. Praegu on prioriteediks piima- ja sööda-tootmine ning noorkarjakasvatus. Eelmise aasta keskminepiimatoodang oli 9612 kg. Kolmekordne päevalüps lisabperemehe Hans Heinrich Pitschi sõnutsi kuni 10 kg päe-vas ja sobib suurepäraselt suuretoodangulistele lehmade-le, tagades parema udara tervise ja pikaealisuse. Perefar-mides lüpstakse tavaliselt kaks korda päevas, sest lisatöö-jõu kasutamine on väga kulukas.

Piima eest saavad Saksamaa farmerid 0,26 eurot, mistootjate arvates on viimane piir. Lehma ja rohumaade toe-tusi ei maksta. Ainsaks on hektaritoetus teraviljale – 260eurot hektari kohta aitab veidigi investeerida.

Seejärel sõideti Deutche Holstein Verband näituseleOldenburgi. Näitusel olid esindatud piimakarjaga seotudfirmad mitmest valdkonnast. Oksjonil kujunes 95-päeva-se vasika hinnaks 20 000 eurot, mis Eestimaal võrduks 80lüpsilehma hinnaga lihakombinaadis. Säärast summatpidasid isegi sakslased ülikõrgeks.

Pühapäeva naelaks oli holsteini näitus-konkurss, kusesitleti pullide tütarde gruppe ja toimus võistlus kauni-mate lehmade vahel erinevates vanusegruppides. Muljet-avaldav on osavõtjate rohkus ning osalejate innukus jauhkus olla farmer. Õhtuks kutsus GGI kõiki oma välis-külalisi Clopperburgi ajaloolisesse lossi, et tähistada kor-daläinud näitust ja edukat GGI pullide tütarde esitlust.

Esmaspäeval algas Euroopa Holsteini Konverents.Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistut esindasid seal juhatu-se esimees Tanel Bulitko ja nõukogu liige Andres Tamm.

Reisiprogramm jätkus Verdenis. Verdeni RPN-seemen-dusjaamas korraldati meile õppepäev, mille raames saimeülevaate Verdeni andmetöötluskeskuse tööst, aretusväär-tuse arvutamise süsteemist, tõuraamatu organisatsioonistning kohaliku seemendusjaama tegemistest ja aretusprog-

rammist. Külastasime ka seemendusjaama. Verdenistsõitsime Bremeni lähedal asuvasse farmi. Tegemist oliperefarmiga, mida peavad ema, isa ja poeg. 120 hektariston 85 ha põllumaad, 35 ha rohumaad ja 10 ha kesa.Külvatud oli 40 ha maisi, 40 ha teravilja ja silo tehakserohumaalt. Lehmad saavad väljas olla ainult 3...4 tundipäevas, kuivõrd seal piirkonnas on probleeme kärbestega,kes lehmade udaratele liiga teevad. Karja keskmine vanuson 5,1 aastat. Farmis on 275 veist, neist 110 lüpsilehma jalisaks veel 58 siga. Karja keskmine toodang oli 10 000 kg3,75% rasva- ja 3,30% valgusisaldusega piima. Lehmilüpstakse kaks korda päevas.

Viimasel päeval oli meie reisijuhiks GGI direktor UweBranding, kelle väitel on tal Eestiga erilised suhted. Eestioli esimene välisriik, kuhu teda lähetati GGIst müügi-mehena. Meil õnnestus külastada kolme farmi. Alustasi-me anglite farmist. See oli hea näide, kuidas väikefarmilaiendada, sest 1976. a alustas Niemanni pere 22 lehmaga.Praeguseks on karjas 60 lehma ja 70 noorveist. Kasutatak-se 54 ha maad, sealhulgas 22 ha on eraomand. Rohumaaall on 32 ha, karjamaad 19 ha, silo kasvatatakse 14 ha, 6 haon nisu all ja 2 ha on kesa. Söödaratsioonis oli 70% maisi-ja 30% rohusilo. 2002. a oli 55 lehma keskmine toodang8475-4,63-392-3,45-293. Farmis lisatööjõudu ei kasutata,kõik tehakse oma perega. Angli tõug on väikese populat-siooniga tüüpiline just Schleswig-Holsteini piirkonnale.

Punasekirjute holsteinide farmis oli meie jaoks ettevalmistatud ilusamad lehmad, keda peremees KlausJürgen Wichmann meile ka esitles. Mitmed loomad pälvi-sid lausa aplausi. 60 ha suurune maa oli jaotud: 37 harohumaad, 7,5 ha maisi all, 7,5 ha nisu ja 8 ha metsa.Söödaratsioonis oli 50% maisisilo ja 50% rohusilo, lisakssoja, rapsi ja jõusööta. Karjas kokku 140 veist, neist 42lehma. 2002. a keskmine piimajõudlus oli 9640-4,36-420-3,51-338. Noorperemees oli vallaline. Saksamaal polepiirkonniti ligi 30% noorfarmeritest abielus, sest vägaraske on leida naist, kes loobuks tööst pangas või õpetaja-ametist ja tuleks ära maatööle.

Mustakirjute holsteinide suurfarmi peremees VolkerWehde on oma piirkonnas tuntud kui väga ettevõtlik noorfarmer, julge riskima ja investeerima. Abilistena palkabkahte praktikanti. Kasutatakse 185 ha maad, millest 66 haon nende oma ja 119 ha rendimaa. 70 ha kogu maast onrohumaa, 45 ha on maisi all, 25 ha nisu, 15 ha taliotra,20 ha rapsi ja 10 ha kesa. Lehmi on talus 157, lisaks neileveel 120-pealine noorkari ja 61 pulli. Eelmisel aastal oliWehde talu karja toodang 10 200-3,80-387-3,36-343-730.

Saksamaa talumehed tundsid meie külaskäigust siirastrõõmu ja olid uhked, et nii kaugelt tuldi nende tegemisivaatama ja nende käest õppima.

Eestimaa farmeril ei ole vaja häbeneda: meie loomad,laudad, piima- ja olmeruumid ei jää sugugi välismaistelealla. Loodame, et iga osaleja sai sellelt reisilt kaasa hulgamõtteid, kuidas oma majapidamises leida see parim jamajanduslikult otstarbekas tootmisviis. Jõudu ja edukõigile.

31


32


Toimetus:

Olev Saveli (peatoimetaja), 07 313 455Eha Lokk (toimetaja), 07 313 416Aadress: Kreutzwaldi 1, 51014 TartuKeeleline korrektuur: Silvi SeesmaaKüljendus: Alo Tänavots

Ajakiri ilmub 4 korda aastas:märtsis, juunis, septembris ja detsembris.Internet: http://www.hot.ee/etll/

Kallid tõuaretajad!

Suur tänu üksmeele, mõistmise,edasiviivate diskussioonide ja

eduka aretustöö eest!

Edu ja tervist perele!

Eesti Tõuloomakasvatuse Liit

Prof Dr Olev Saveli

tõuloomakasvatus 2003/3

Documents