tiina maltsev - ena.ee

TIINA MALTSEV: unistan, et teeksime kõike kvaliteetsemalt

Eesti õdede ja ämmaemandate aasta

ÕDEDE PUUDUS EI LAHENE

ISEENESEST

ÕE PALK JA TÖÖTINGIMUSED PÕHJAMAADES

ALLERGIAD JA KUIDAS NENDEGA TOIME

TULLA

Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne | Aprill 2020 | 1/4

3 Õdede puudus on Eesti julgeoleku küsimus 4 Teated 6 Õdede puudus ei lahene iseenesest10 Digitaalne õppevahend suurendab ravimi- ja patsiendiohutust11 Üks küsimus12 Vaimne tervis nõuab suuremat tähelepanu16 Õdesid on liiga vähe, et töötada vanamoodsate vahenditega18 Tiina Maltsev: unistan, et teeksime kõike kvaliteetsemalt22 Välismaalt: õe palk ja tingimused Põhjamaades23 Medicumi õdede meeskond on abivalmis ka rasketel aegadel24 Eutanaasia – tabuteema, millest rääkimist ei saa edasi lükata26 Muutused tervishoiusüsteemis nõuavad läbimõeldud lähenemist28 Tööstressi saab leevendada koostööga30 Kõige olulisem on väljendada kaastunnet32 Allergiad ja kuidas nendega toime tulla35 Õde Eesti kunstis35 Suunurgad muigele

SISUKORD

Ajakiri: Väljaandja: Eesti Õdede Liit

Vastutav toimetaja: Jaanika Palm Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Linda Jürisson, Tiina Sildver-Kikas, Tiina MaltsevKoostaja: PR Partner OÜ Keeletoimetaja: Hille Saluäär Küljendus: Kristiina Ojala Toimetuse e-post: [email protected]

Esikaanel: Tiina Maltsev Esikaane foto: Meeli KüttimKaastööd palume saata toimetuse aadressile [email protected] Eesti õde on trükitud loodust säästvalt toodetud kriidivabale paberile.Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates 1996. aastast.

TIINA MALTSEV: ÕE TÖÖ JUURES ON KÕIGE OLULISEM SUHTLUS. LK 18

Eesti Õde | Aprill 2020 | 1/4


Tervishoid on iga riigi alusmüür. Eesti elanikkond vana-neb, aga vajadus tervishoiuteenuse järele seetõttu suureneb. Tervishoiusüsteem ei ole piisavalt paindlik, sest meil ei ole piisavalt raha, piisavalt inimesi, piisavalt koostööd, et teenida Eesti inimest maksimaalselt.

Õdede puudusest on saanud Eesti julgeoleku küsimus. Kriis, milles täna oleme, näitab hästi, kus on alusmüüris mõrad. Õed Eestis on mures inimese tervise pärast, kuid mure on ka iseenda ja oma kolleegide pärast, kes haigestuvad või ületöötamise rasku-se all murduvad. Õde kardab suurenevat töökoormust, sest inimvõimetel on piirid. Ees-ti riik peab tõsiselt mõtlema, kuidas tagada täna ja tulevikus tervishoiutöötajate ja abivaja-vate inimeste turvalisus. Kriis on kohal juba täna, inimeste kriis.

Ligi 10 aastat tagasi oli Ees-tis teada, et palju rohkem õde-sid on vaja juurde koolitada, et tulevikus mitte hätta jääda. Nüüd on käes aeg, kus tuleb tõdeda

– õdede puudus on suur. Ohus on nii teenuse kättesaadavus kui ka edasine õendusteenuste areng.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 2020. aasta õdede ja ämmaemandate aastaks, et üle maailma teema olulisusele tähelepanu suunata. Eesti Õdede Liit kutsus kokku eri osapooled, et teemat riigi tasandil arutada ja üheskoos lahendusi leida. Tervis-hoiukõrgkoolid ei ole rahul olemasoleva rahastamisega, sest see ei võimalda enam õdede õpet kvaliteetselt korraldada, töötajad tervis-hoiusüsteemis ei ole enam rahul praktikantide tasuta juhendami-sega, sest töökoormus on niigi suur. Raha on vaja õendusteenuse arendamisse juurde. Lahendus tuleb aga üksnes siis, kui kõigil on

soov selleni jõuda ning eriti valitsuse tasandil hakatakse hoomama olukorra tõsidust.

Suurem osa tervishoiutöötajatest on õed. Eesti patsient usal-dab õde: eelmisel aastal pöörduti õe vastuvõtule 2,6 miljonit korda. Õdede panus on aga tegelikkuses suurem, kui arvudes väljendada saame. Enamik õdesid töötab haigla osakondades ja just haiglas tajume õdede puudust enim. Paljudes osakondades on täitmata ametikohti: kui keegi õdedest ootamatult haigestub või soovib minna koolitusele, on tema asendamine keeruline ja tihti tulebki

ühel õel teha sisuliselt ka teise õe tööd. Õed töötavad sageli korraga mitme tööandja juu-res, mis omakorda soodustab 24-tunniseid valveid. Tööst vaba aega on vähe ja pereelu kannatab. Väsimus süveneb, töörõõm väheneb, läbi põle-takse heleda leegiga. Kui oled väsinud, siis eksid kergemini ning ohtu satub nii patsient kui ka õde ise.

Eesti president ütles vabariigi aastapäeva kõnes: „Riigina suhtu-me oma tulevikukatsumustesse ikka nagu rohutirts, kes talvevaru kogumise asemel muretult siristab.“ Ka tugevamad meie seast väsi-vad rohutirtsu pirinast, sest õdede puudusesse ja ületöötamisse ei suhtuta kui Eesti julgeoleku küsimusse. Abi ei saabu, kui ei tehta tulevikku vaatavaid otsuseid õdede juurdekasvu, õdede õiguste ega õdede töökoormuse kohta. Õed on ootamisest väsinud. Kui varem lahkusid õed peamiselt Soome, siis nüüd minnakse õendusest liht-salt ära. Ajal, mil meil ei ole võimalik kaotada ühtegi õde.

Eesti inimese tervis ei ole mänguasi. Eesti õe mure ei ole tühine ja Eesti julgeolek on Eesti õdede kätes. Ilma õdedeta ei ole tervis-hoiuteenust, vähemalt mitte sellist, mida Eesti inimene vajab.

ÕDEDE PUUDUS ON EESTI JULGEOLEKU KÜSIMUS

Foto

: Kall

e Mül

ler

Gerli LiivetEesti Õdede Liidu asepresident

3

Ligi 10 aastat tagasi oli Eestis teada, et palju rohkem õdesid on vaja juurde koolitada, et tulevikus mitte hätta jääda. Nüüd on käes aeg, kus tuleb tõdeda – õdede puudus on suur.

Eesti Arstide Liidu, Eesti Õdede Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliiduga on kollektiivlepingu perioodi 2021–2022 läbi-rääkimisteks liitunud kliinilised logopeedid ja kliinilised psühholoogid. Lisaks tunnita-sude tõstmisele arutatakse meetmeid, mis parandaksid töötajate töötingimusi, toetak-sid öötööd ja vähendaksid läbipõlemise riski.

„Statistikaameti märtsis avaldatud arvud

keskmise palga kohta teevad murelikuks. Õe töötasu on 1. aprillist 8 eurot tund, mis teeb normtundide juures kuupalgaks 1380 eurot. See jääb kahjuks keskmisele palgale alla. Peame ikkagi jõudma olukorda, kus teiste inimeste elude eest vastutav inimene saab Eestis keskmisest palgast selgelt kõr-gemat töötasu,“ rääkis Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus.

Eurot

Keskminebrutokuupalk,2009–2019

2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019

0

350

700

1050

1400

1750

Allikas:Statistikaamet

Foto

: Uns

plas

h

ALANUD ON KOLLEKTIIVLEPINGU LÄBIRÄÄKIMISTE

ETTEVALMISTUSED

EESTI ÕDEDE LIIT KUTSUS KOKKU HOOLDUSTÖÖTAJATE ÜMARLAUA

Eesti Õdede Liit algatas ümarlaua, kus aru-tatakse hooldustöötajate pädevuskooli-tu se, kutsestandardite ning õiguste ja vas- tutuse küsimusi. Aruteludesse on kaa-satud Sotsiaal minis tee riu mi, Sotsiaal-k i n d l u s t u s a m e t i , Eesti Sotsiaal töö A s s o t s i a t s i o o n i , õ e n d u s j u h t i d e , hooldustöötaja te, Eesti Haige kassa, Haridus- ja Teadus-minis teeriumi ning tervishoiu kõrgkoo-lide esindajad.

Kahe esimese ümarlaua tulemu-sena on selgunud, et hool dustöötaja töö spetsiifika on

sotsiaalvaldkonnas ning ter vis hoiuvaldkonnas erinev, kuid ettevalmistus ehk koolitused nii tervishoiu kõrgkoolides kui ka kutsekoolides on suhteliselt ühetaolised. Jätkub arutelu sel-le üle, kas vajame koolituses ja õigusaktides

erisusi ja täpsustusi, millisel tasemel ja millise ettevalmistu-sega hooldustööta-jad saavad töötada meeskonnas ja milli-sed iseseisvalt. Piirid õe ja hooldustöötaja tegevuse vahel tuleb samuti selgemalt pai-ka panna.

Eesmärk on kõigil ühine – et inimene saaks parimat abi või-malikult kompaktselt.

ESITATUD ON TAOTLUS

ERIÕE TEENUSE RAKENDAMISEKS

Eelmise aasta novembris esitas Eesti Õdede Liit tervishoiutee-nuste loetelu komisjonile taotlu-se eriõe teenuse rakendamiseks. Taotlus on läbinud esimese luge-mise ehk teenuse aruteludega lii-gutakse edasi. Samal ajal jätkuvad arutelud eriõe ja õe üld pädevuste kirjeldamiseks.

EESTI ÕDEDE LIIDU MEENEID SAAVAD NÜÜD

TELLIDA KÕIK SOOVIJAD

Eesti Õdede Liidu volikogu otsu-sega on meenepood avatud kõi-gile soovijatele. Tutvu toodetega ning tee tellimus koos kolleegi-dega, siis on saatekulud väikse-mad. Lisaks külasta sel kevadel meenepoodi sagedamini, aprillis ootavad ees allahindlused ning maikuust lisanduvad poodi uued meened.

Lisainfo: www.ena.logo.ee/et

EESTI ÕDE UUES KUUES

Eesti Õdede Liidu ajakiri Eesti Õde, mis ilmub aastast 1996, on läbinud uuenduskuuri.

Ajakiri ilmub neli korda aastas. Eesti Õdede Liidu volikogu otsu-sega koostab ajakirja PR Partner OÜ.

Toimetus ootab kaastöid, eri-ti praktikutelt ja uurijatelt, kes soovivad oma teadmisi ja head praktikat kolleegidega jagada. Lisa info kirjutajale: www.ena.ee/index.php/eol-ajakirjad

4

t e at e d


Sotsiaalkindlustusamet koos Eesti Õdede Liiduga korraldab kuni detsembrini iga kuu õdede täiendkoolituse, mis annab õiguse väljastada põetus- ja hooldusabivahendite ning lihtsamate liiku-misabivahendite tõendeid.

„Eelmisel aastal läbis selle täiendkoolituskursuse 204 õde, mis näitab, et õed olid seda võimalust oodanud. Patsiendile tähen-dab see, et abivahend saadakse kiiremini ja mugavamalt. Õige abi õigel ajal,“ sõnas Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet.

Koolitus koosneb 14 akadeemilisest tunnist, millest 2 tundi on kontaktõpe, 8 tundi aktiivõpe e-õppekeskkonnas ja 4 tundi ise-seisev töö. Kontaktõpe toimub videokoolitusena ning iseseisvaks tööks on personaalse tagasiside läbitöötamine. Kontaktõppeks kohale tulema ei pea.

Koolituse läbinule väljastatakse e-tunnistus.„Eelmisel aastal õdedele antud õigust vastava täienduskoo-

lituse läbimisel väljastada abivahendeid arutatakse edasi. Eesti Õdede Liidu eestvedamisel toimus aasta alguses arutelu Sot-siaalkindlustusameti ja tervishoiu kõrgkoolidega, et järgmisena lisada vastav koolitus õe põhiõppe õppekavva, et tagada kõrgkooli lõpetavale õele abivahendite väljastamise õigus,“ selgitas Gerli Liivet edasisi plaane.

Koolitusele saab registreerida Sot siaal kindlustusameti kodu-lehel.

Foto

: Pex

els

VASTUVÕTT TARTU ÜLIKOOLI ÕENDUSTEADUSE

MAGISTRIÕPPESSEÕppekavale saavad kandideerida kõrgharidusega õed, äm-maemandad, füsioterapeudid, tegevusterapeudid, tervise-kaitse spetsialistid, terviseedendajad, bioanalüütikud ja ra-dioloogiatehnikud. Kirjaliku kodutöö küsimused avaldatakse instituudi kodulehel juunis, suuline erialakatse toimub juulis. Avalduse saab sisseastumise infosüsteemis (SAISis) esitada juba praegu kuni 1. juulini 2020. Õppekava ja õpingutega saab varem tutvuda õendusteaduse õppetooli avatud uste päeval 30. aprillil või tudengivarjuna loenguid-seminare kuulates.

Tudengivarjuks saab registreerida lingil www.ut.ee/et/tudengi-vari. NB! Klõpsa nupul „Registreerun tudengivarjuks II õppeastmel“.

TULE EESTI ÕDEDE LIIDU LIIKMEKS!

Eesti Õdede Liit on kut-seorganisatsioon ja ame-tiühing, kuhu on koon-dunud juba ligi 4000 tervishoiu valdkonnas töö-tavat inimest.

Liikmeskonnale korral-datakse erinevaid arene-misvõimalusi pakkuvaid koolitusi ja ühisüritusi. Liikmetel on võimalik liituda liidus tegutsevate erinevate erialaseltsingutega.

Samuti pakuvad Eesti Õdede Liidu koostööpart-nerid liikmetele mitmesu-guseid soodustusi.

Lisaks õendusalatööta-jatele on liituma oodatud ka õdedega kõrvuti inimese tervise nimel tegutsevad teised tervishoiuspetsialistid, hooldustöötajad ning tervis-hoiu erialade üliõpilased.

Astu liikmeks: www.ena.ee/index.php/astu-liikmeks

TÄIENDKOOLITUS ABIVAHENDI VAJADUSE

TUVASTAMISEKS JA TÕENDI VÄLJASTAMISEKS

5

t e at e d

Enamasti lähtutakse õdede vajaduse arvutamisel statistikast – mitu õde on riigis 1000 elaniku kohta –, ja võrreldakse eri riikide tulemu-si. Sama suhtarv on aluseks võetud ka kehtivas Eesti rahvatervise arengukavas, kus on seatud eesmärgiks jõuda järele Euroopa Liidu (EL) keskmisele ehk tagada 9 õde 1000 elaniku kohta. Eestis on praegu 6,3 õde 1000 elaniku kohta. Sotsiaalministeeriumi tervi-sesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialisti Vootele Veldre sõnul tuleb enda võrdlemisel teiste riikidega arvestada, et õe vastu-tuspiirid on erinevad. Ta toob näite, et Põhjamaades loetakse õde-deks ka sellised töötajad, kellele Eestis vastavad kvalifikatsiooni omandanud hooldustöötajad.

Õdesid on vaja üha rohkem

Kuigi pole üheselt selge, kui palju õdesid tervishoiusüsteem juurde vajab, on Veldre sõnul suund õdede arvu suurenda-miseks kindlasti õige. „Täpne arvuline vajadus õdede järele muutub õdede pädevuspiiride muutumisega. Teadusuuringud näitavad, et kui õde tegeleb vahetuse jooksul kuni kuue patsiendiga, on ravi kvaliteet oluliselt parem kui näiteks kaheksa või enama patsiendiga tegeledes,“ ütleb ta. Seega peaks tema sõnul vaatama kaugemale õdede suhtarvust tuhande elaniku kohta ja uurima, kui mitme patsiendiga õde vahetuse jooksul tegeleb. Eesti-siseseid võrreldavaid arvutusi praegu veel ei ole. „Kindlasti püüame õdede vajadust täpsemalt hinnata haiglavõrgu arengukava analüüsi raa-mes,“ ütleb Veldre.

Tervishoiusüsteem areneb ja õdede tegevuspiirid laienevad pide-valt, mistõttu on ka vajadus õdede järele üha suurem. Eesti Õdede Liidu presidendi Anneli Kannuse sõnul on õed valmis rohkem vastutust võtma, kuid kuna õdede puudus on nii suur, on keeruline leida aega koolitusteks, mis selleks võimaluse annaks. „Õed töötavad tihti ülekoormuse ja läbipõlemise piiril, mis vähendab nii motivat-sioon kui ka võimalusi enesetäiendamiseks,“ kommenteerib Kannus.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla õendusjuhi Aleksei Gaidajenko sõnul on õdesid praegu varasemast rohkem vaja ka seetõttu, et

osa inimesi ei soovi täiskohaga töötada. „Inimeste väärtused on muutunud pere ja vaba aja kesksemaks. See on iseenesest mõistlik, sest õe töö on inten-siivne ja raske ning nõuabki korralikku taastumist, et saaks pakkuda kvaliteetset tervishoiu-teenust,“ selgitab Gaidajenko.

Veldre sõnul on teiste riikide kogemusele toetudes väga väike tõenäosus, et jõuame järgmise kümnendi jooksul olukorda, kus õdesid on piisavalt või ülegi.

„Selleks et pakkuda võimalikult kvaliteetset tervishoiuteenust,

on mõistlik õdesid rakendada võimalikult laialdaselt, kahandades samas nende koormust,“ võtab Veldre vajaduse kokku.

Enim tuleb õdesid juurde kõrgkoolidest

Õdesid saab tööturule juurde tuua sisuliselt kolmel viisil – tase-meõppest, välisriikidest värvates ja õeks õppinud, ent mujale tööle

Õdede puudus ei lahene iseenesest

Praegu on Eestis täitmata umbes 500 õe töökohta. Need on miinimumametikohad, mida oleks vaja igapäevaseks toimetulekuks, patsientidele elutähtsate teenuste osuta-miseks. Samal ajal on selge, et vajadus õdede järele on te-gelikult palju suurem. Milline aga oleks päriselt optimaalne õdede arv ja kuidas see ka reaalselt tagada, on väga keeruli-sed küsimused, millele on ühest vastust hetkel pea võimatu

anda.

Tekst: Karoli Noor

6

fo o k u s t e e m a

Sotsiaalministeeriumi peaspetsialisti Vootele Veldre sõnul on majanduslikult

kõige efektiivsem tervishoiutöötajate n-ö röövellik sissetoomine võõrriigist, sest siis

jäävad koolituskulud teiste kanda. Eesti riik sellist nurjatut lahendust ei kasuta.


läinud inimeste sektorisse tagasi toomise kaudu. Sotsiaalministeeriumi peaspetsia-listi Vootele Veldre sõnul on majanduslikult kõige efektiivsem tervishoiutöötajate n-ö röövellik sissetoomine võõrriigist, sest siis jäävad koolituskulud teiste kanda. Eesti riik sellist nurjatut lahendust ei kasuta. Küll aga on loodud võimalused neile, kes omal alga-tusel Eestisse tulevad. Anneli Kannuse sõnul toob võõrtööjõu sissetoomine kaasa hul-ga probleeme, sest riikide õeõppe tase on erinev. Ühtlustamiseks on vaja hulgaliselt lisainvesteeringuid ning juhendamist prak-tiseerivate õdede poolt. „Peamine mure on keeleküsimus. Väga keeruline on pakkuda head teenust ilma patsiendi emakeelt hästi kõnelemata,“ selgitab Kannus.

Õendusvaldkonda iseloomustab ka ter-vishoiusektorist lahkumine – kes läheb spaateenindajaks, kes välisriiki, kes hoopis mujale. Täpsed andmed sektorist lahkujate kohta puuduvad, samuti pole selge, miks nad lahkuvad. Üks hüpotees on, et mujale tõmbab kõrgem palk. „Algatasime Majan-dus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga koostööprojekti, milles uurime eri regist-rite andmete põhjal, kui suur on õe kutse omandanud, kuid muudes valdkondades töötavate inimeste palk,“ tutvustab Veld-re uut uuringut. Selliselt on võimalik välja selgitada, kas õe töö hülgamise põhjuseks on palk või üldised töötingimused. „Kui sel-gub, et palgaerinevused on väiksed, saame täiendavat tõendusmaterjali, et tööandjad peavad üle vaatama pakutavad töötingimu-sed,“ selgitab Veldre. Eesti Õdede Liit on seisukohal, et peamine põhjus, miks ini-mesed sektorist lahkuvad, on töötingimuste ja -tasu suhe.

Sektorisse tagasi toomiseks on algatatud programm „Õed tagasi tervishoidu“, mis annab kunagi õe kutse omandanud, kuid vahepeal muud tööd teinud inimestele või-maluse läbida täiendusõpe ja liikuda taga-si tervishoiusektorisse. „Sellega on tulnud sektorisse tagasi umbes 100–120 õde. See on juba suur väärtus, aga selline lähene-mine pole kindlasti võluvits,“ räägib Veldre programmist. Kõige rohkem oleneb kutse-esindajate arv siiski tasemeõppes koolita-tutest.

Viimastel aastatel on tasemeõppes kooli-tatute arv tänu konsensusleppe-le oluliselt suurenenud. See tõus ei saa aga lõputult kesta. Hari-dus- ja Teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Haidaku sõnul on ter-vishoiukõrgkoolide suurenenud vastuvõtt olnud erakordne, kuna ülejäänud kõrgharidussüstee-mis on üliõpilaste arv esimesel astmel olu-liselt vähenenud.

Vastuvõtu järjepidavat suurendamist pii-rab 2000. aastatel madalseisu jõudnud sün-

dimus. „Õppeaastal 2009/2010 võeti Eestis kõrgkoolide esimesse astmesse 14 962 üli-õpilast, õppeaastal 2019/2020 aga 8694 ehk

42% vähem,“ selgitab Haidak. Samuti ei saa Haidaku sõnul tööjõu nõudluse probleemi lahendada vaid haridussüsteemiga. „Tihti pole küsimus pakutava õppe mahus, vaid

vaadata tuleb ka, kas palk ja töötingimused on sellised, et sektor on inimestele atrak-tiivne,“ ütleb ta.

Ootused uuele konsensusleppele on erinevad

„Õe õppest ligi poole moodus-tab praktika, mille juhenda-mise raske töö on töötavatele

õdedele suur lisakoormus,“ toob välja Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus. Praktika juhendamist aga enamasti ei tasustata, sest konsensuslepingu alusel

„Uus põlvkond ei ole valmis töötama oma tervise ja heaolu arvelt,“ selgitab Anneli Kannus.

ru b r i i k

7

Õdede puudus tähendab, et süsteem on töötanud aastaid ohu ja kurnatuse piiril. Paljud õed töötavad suure ülekoormusega ja neid ähvardab läbipõlemine.

Foto

: Pex

els

võtavad tööandjad praktikante juhendada ilma kõrgkoolidelt sel-le eest raha küsimata. Seni kehtinud konsensuslepe hakkab aga lõppema ja uue tingimused pole veel selged. PERHi õendusjuhi Aleksei Gaidajenko sõnul peab uus konsensuslepe olema tööand-jatele motiveeriv. „Praktika juhendamise tasu peab tulema,“ ütleb ta resoluutselt.

Sotsiaalministeerium aga loodab uue leppe sõlmida eelmisega samadel tingimustel ehk ilma praktikabaasidele praktikatasu maksmata. Sotsiaalministeeriu-mi esindaja Vootele Veldre sõnul tähendaks praktikate tasusta-mine riigile umbes 1,5 miljoni-list iga-aastast lisainvesteerin-gut. „Majanduse jahenemise tingimustes on väike tõenäosus riigieelarvest olulisi summasid juurde saada,“ selgitab ta.

Haridus- ja Teadusminis-teeriumi esindaja sõnul ei saa nemad suunata teise ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate asutuste töö- või palgakorraldust. „Kogemus näitab ja hariduspo-liitiline teadmine kinnitab, et – sõltumata erialast – õppetöö on kvaliteetsem ning vastab paremini tööturu nõuetele, kui tööandjatel on selles oma roll ja kohustused,“ selgitab Margus Haidak. Tema sõnul kannavad tööandjad kogu maailmas praktikaga seotud kulu-sid, sest see on ka tööandjatele kasulik. Samas toob ta eeskujuks Maaeluministeeriumi, kes on määrusega sätestanud praktikatoetu-se, millega hüvitatakse osaliselt põllu- või maamajandusvaldkonna ja veterinaaria õppekava praktikantide juhendamise kulud. Milliseks konsensuslepe kujuneb, näitab aeg.

Mida saaksime veel teha?

Õdede juurde koolitamine on oluline aspekt õdede puuduse leeven-damisel, kuid mõelda tuleb ka sellele, kuidas olemasolevaid töötajaid hoida ja tööd võimalikult efektiivselt korraldada. Üks viis motivee-rimiseks on kindlasti palk. „Mujal maailmas on standard selline, et arst saab kaks keskmist, õde ühe keskmise,“ räägib Vootele Veldre.

Eestis saab õde riigi keskmise palga kätte aga siis, kui teeb ületunde või töötab korraga mitme tööandja juures.

Eesti Õdede Liidu presi-dendi Anneli Kannuse sõnul ei saa palgast rääkida ilma, et see töötingimustega seotaks. Alek-sei Gaidajenko on sama meelt. Ta toob näite, et kuigi Haige-kassa arvutab igal aastal välja tervishoiuasutuse ravijuhtude keskmise raskusastme (case mix

index), ei arvestata seda töötasude arvutamisel. Samuti on küsimus selles, kuidas motiveeritakse töötama öösiti ja nädalavahetuseti.

„Uus põlvkond ei ole valmis töötama oma tervise ja heaolu arvelt,“ selgitab Kannus.

Samuti ootab täpsustamist töökorraldus asutuste sees. „Tuleb läbi rääkida, milline töö jääb arstile, milline õele, milline ilma kut-sealaste teadmisteta abipersonalile,“ ütleb Gaidajenko. Ta pakub töökoormuse vähendamiseks meditsiinilise assistendi positsiooni loomist tervishoiusüsteemi. „Assistent saaks tegeleda aruandluse ja paberimajandusega, et õdedel jääks rohkem aega, mida patsien-tidele pühendada,“ selgitab Gaidajenko.

Inimlikku hoolt ja nõustamist, mida õed pakuvad, ei ole võimalik asendada ravimitega.


Foto

: Uns

plas

h

Õdesid saab tööturule juurde tuua sisuliselt kolmel viisil – tasemeõppest, välisriikidest värvates ja õeks õppinud, ent mujale tööle läinud inimeste sektorisse tagasi toomise

kaudu.


Ehkki õdede arv 1000 elaniku kohta ei ole ainus näitaja, mille alusel õdede vajadust tervishoiusüsteemis hinnata, on see siiski kõnekas näitaja.Allikas: OECD

2.103.3

4.6 5.1 5.7 5.7 6.2 6.5 6.7 6.7 6.87.7 7.8 8.1 8.5 8.8

9.9 9.9 10 10.3 10.8 10.911.7 12.2

12.9

17.8

Türgi

KreekaLäti

Leedu

Tšehhi

TaaniUus-M

eremaa

Rootsi

OECD keskmine

Venemaa

EestiUngari

PoolaSlovakkia

Sloveenia

Kanada

USAIiri

maaSaksa

maaNorra

Prantsusm

aa

Portugal

Itaalia

Austria

Ühendkuningriik

Hispaania

ÕDEDE PUUDUS ANNAB ERIOLUKORRAS VALUSALT TUNDA

Anneli KannusEesti Õdede Liidu president

Eesti kiirabi on üles ehitatud õdedele, kel-le töö on igal ajal esimesena reageerida. Järgmisena toetab perearstisüsteem, kus samuti tegutseb õdesid rohkem kui arste. Kolmas etapp on haiglad. Eriolukorras tuli kõikjal töö ümber organiseerida. Korraldada nii, et jaguks vahendeid ja inimesi viiruse leviku tõkestamiseks ning kõigile vajaliku abi andmiseks.

Esimeseks tõsiseks väljakutseks sai küll isikukaitsevahendite nappus, kuid õdede puudus lõi valusasti juba esimesel nädalal. Õnneks tulid esmatasandile appi koolide koduõppele suundumise järel vabanenud kooliõed. Teisel nädalal kut-suti koduõdedele appi pensioneerunud õed. Praegu veel hoitakse riskigrupis ole-vad õdesid haiglatööst eemal, kuid pole selge, kui kaua seda teha saab. Kui seni täitis üks õde vahel isegi kaks töökohta eri asutustes, siis nüüd on mitmel kohal töötamist vähendatud, et mitte kanda vii-rust ühest asutusest teise.

Õdede ja ämmaemandate aastat välja kuulutades ei plaaninud WHO ilmselt just sel viisil õdede puudusele tähelepa-nu tõmmata, aga pandeemia tuli järsku. Meie siin Eestis oleme tänaseni saanud olukorraga hästi hakkama. Hoiame kõik pöialt, et inimesed oleksid mõistlikud ja

töökoormus haiglates püsiks võimalikult stabiilne. Viiruse laastamistöö kõrval aga ei jää kroonilised haigused ägenemata, ei lõpe kukkumised, luumurrud, diabeet ega südamehaigused. Kõik vajavad tuge.

Õde on samuti inimene, kellegi ema, õde, laps, abikaasa ja tugipunkt, kellele teised praeguses paanikas toetuvad. Õed ise vajavad samuti tuge. Tuge koduõppel olevate lastega tegelemiseks, poes käimi-seks ja muude perekonna asjade korral-damiseks. Psühholoogilist tuge samuti. Headust, mõistmist ja lohutamist. Roh-kem, kui me ette kujutame. Kui me ei hoia oma õdesid, ei ole meil tervishoius-üsteemi.

Õed teevad täna ajalugu, täpselt nii nagu sajandeid tagasi tegi Florence Nightingale. Selleks et seda oleks võima-lik teha, tuleks lähtuda lennukis jagata-vast juhendist: panna hapnikumask kõi-gepealt endale ja seejärel kõrvalistujale. Ärge unustage iseennast!

9


1 0

D i g ita r k

„Üliõpilaste teadmiste ja oskuste puudujäägid farmakoloogias ja ravimite manustamises võivad põhjustada ravimivigasid. Seetõttu algatas Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2018. aastal Erasmus+ programmi rahastatud rahvusvahelise projekti eesmärgiga parandada õe põhi-õppe kvaliteeti, et suurendada ravimi- ja patsiendiohutust,“ selgitas projekti tagamaid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lektor ja projekti juht Ireen Bruus.

Kliinilise õppepraktika digiõppevahend „Farmakoloogia ja ravi-mite manustamise praktikapäevik“ on välja töötatud Turu Ülikoolis ning projektis osalenud Eesti, Läti ja Leedu tervishoiukõrgkoolide õppejõud kohandasid selle vastavaks iga riigi tervishoiu- ja hari-duskorraldusele.

„Patsiendiohutuse tagamiseks ning ravimivigade vältimiseks on vaja ühildada õeõppe teooria ja praktikaõpe. Digitaalse praktika-päeviku kasutamine õppevahendina toetab õe põhiõppe üliõpilasi farmakoloogia ja ravimite manustamise õppimisel ning pädevuse

saavutamisel, võimaldab õppijal kogu õppeaja vältel reflekteerida oma teadmisi ja oskusi, kujundada arusaama ravimite manustami-se olulisusest raviprotsessis ning ennetada võimalike ravimivigade teket,“ rääkis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lektor Inge Paju.

Digiõppevahend võimaldab üliõpilasel jälgida ning hinnata praktikapäevikus süstemaatiliselt oma oskusi ja õpiväljundite saa-vutamist ning selle kasutamine eeldab üliõpilase tihedat koostööd teda juhendava õega.

„Farmakoloogia ja ravimite manustamise õpiülesannete saavu-tamine toimub praktikabaasi juhendaja vastutusel ja järelevalvel kogu õppepraktika vältel ning juhendav õde kinnitab pädevuste saavutamist päevikus,“ selgitas praktika juhendaja rolli Ireen Bruus.

Digitaalne praktikapäevik sisaldab õpiülesandeid farmakoloogia ja ravimite manustamise üldpõhimõtetest ja õe spetsiifilistest erios-kustest ning multiprofessionaalse koostöö, patsiendi õpetamise ja ravisoostumise toetamise ülesandeid.

Digitaalne õppevahend suurendab ravimi- ja patsiendiohutust

Õendusabis puutuvad õed iga päev kokku ravimite manusta-mise ja patsiendi turvalisuse tagamisega. Õe põhiõppe õpin-gute käigus ning tööle asudes peab õde olema omandanud õe ülesannete täitmiseks vajaliku pädevuse farmakoteraa-

pias ja ravimite manustamises.

Tekst: Jaanika PalmFoto: Kadri Külaots


KASUTAJAKOGEMUSTartu Tervishoiu Kõrg-kooli üliõpilane Eliisa Mar leen Metsaste:

Mulle digitaalne prak-tikapäevik meeldis, sest selle abil sain järge pida-da, mida juba olen oman-danud ja mis on veel vaja omandada. Ka see oli mugav, et juhendaja saab kogu aeg jälgida, missu-gused õpiülesanded on tehtud ja pädevused omandatud. Näiteks kui mõne ravimi manusta-mist ei ole veel saanud proovida ja juhendaja ka näeb, et see ülesanne on veel tegemata, siis ta saab pakkuda võimalust ülesande sooritamiseks.

Praktikapäevikus on kogu aeg nimekiri ees, missugused ülesanded tuleb sooritada ja milli-sed õpiväljundid saavu-tada, ning see tagab, et midagi meelest ei lähe. Mugav oli ka see, et eriti

pikalt midagi kirjutama ei pea, vaid pigem tuleb panna linnukesi sobivas-se lahtrisse.

Tartu Tervishoiu Kõrg-kooli üliõpilane Ingrid Rasin:

Digitaalne praktika-päevik on ühest küljest meelespea, aga ta aitab ka seada eesmärke ning lihtsustab õpikogemu-se analüüsimist. Mulle meeldis, et sain farma-koloogiaalaseid teoreeti-lisi teadmisi, kogemusi ja oskusi päevikusse konk-reetselt üles märkida.

Alguses kartsin, et süsteem on keeruline, aga tegelikult on see väga lihtne ja loogiliselt üles ehitatud, kui korraks aega võtta ja süveneda. Ka hirm, et see on aja-kulukas, sest peab kogu aeg jälgima digitaalset keskkonda, oli asjatu.

1 1

Praegune eriolukord puudutab meid kõiki. On teadmatust, abitust, lootusetust, hirmu tuleviku ees, hirmu lähedaste pärast, töö ümberkorraldamise vajadust, kehtestatud liiku-mispiirangud võivad tekitada üksindustunnet, viha. See on kriisi ajal loomulik. Muutustega võib olla raske toime tulla. On hea rääkida üle argised, kuid väga olulised asjad, mis aitavad säilitada vaimset tasakaalu.

Oluline on jätkata rutiinsete igapäevaste tegevustega, püü-da säilitada võimalikult palju oma tavapärast päevakava. See annab käesolevas olukorras kindlus- ja turvatunnet, sest min-gid tegevused on sinu kontrolli all. Tervislikud ja korrapärased eined, piisavalt palju vee joomist, võimaluse korral värskes õhus viibimine, jõukohane füüsiline tegevus ja piisav uni.

Tähtis on suhtlemine lähedaste ja sõpradega, toetavate sotsiaalsete suhete säilitamine. Kui see pole eriolukorra tõt-tu näost näkku võimalik, siis saab hoida kontakti telefoni või interneti teel. Suhtluses on soovitav keskenduda meeldivatele ühistele teemadele, mitte ainult kriisiolukorrale.

Uudiseid ja infot lugedes-vaadates tuleb jälgida, et see oleks pärit usaldusväärsetest allikatest, näiteks praeguses eriolukorras Terviseamet. Infovoogu piirata võimalusel kahele korrale päevas, et mitte liialt keskenduda stressi tekitavatele uudistele.

Alkoholi, suitsetamise või teiste meelemürkidega emotsioo-nide vaigistamine ei ole lahendus, neist peaks hoiduma. Tähtis oleks leida usaldusväärne inimene, kellega oma tundeid jagada.

Kui muremõtted tekitavad ärevust, tuleks leida mõtete eemale juhtimiseks erinevaid meeldivaid tegevusi, näiteks fil-mide vaatamine, lugemine, käsitöö, ristsõnad jne. Et ei tekiks muremõtetega liialdamist, katastrofeerimist, võib kasutada mitmesuguseid eneseabivõtteid, abiks on ka lähedastega oma tunnetest rääkimine. Üks lihtne meetod oma muremõtete kontrollimiseks on järgmine: määra muretsemiseks kindel aeg – näiteks igal õhtul kell kuus tegelen muretsemisega kuni 20 minutit järjest. Kui päeva jooksul tuleb muremõtteid, siis ütled endale: „See on asi, millega tegelen täna õhtul kell kuus oma muretsemise ajal, praegu ma sellega ei tegele.“ Kui seda meetodit iga päev harjutada, muutub see juba kergemaks ja automaatsemaks. Muretsemise aega ära plaani hilisõhtusse.

Paljud meist on lapsevanemad ning praegune aeg, kus jagatakse end kodus õppivate laste aitamise ja töö vahel, võib viia läbipõlemiseni. Leidke aega iseendale, sest kurnatuna kannatate ise kõige enam, samuti ei ole lastel abi ning kan-natab ka töö.

Tähtis on, et need nii-öelda pusletükid, millest me koos-neme, omavahel sobituksid. Kui kusagil on midagi vajaka, mõjutab see kogu tervikut. Kui aga tunned, et ei saa üksi hakkama, otsi kindlasti abi.

KUIDAS ERIOLUKORRAS HOIDA VAIMSET

TERVIST?

„Praktikapäeviku kasutuselevõtmine aitab suurendada Eesti õendushariduse kavaliteeti ning tagab ravimi- ja patsiendiohutuse,“ rääkis Inge Paju.

Testimine ja tagasiside

2019. aasta jaanuaris alustasid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava teise kursuse tudengid praktikapäeviku tes-timist kliinilises keskkonnas. Praktikapäeviku testimisest võtsid osa 30 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilast, 71 P. Stradinis Medical College University of Latvia üliõpilast ja 57 Kauna Kolegija / University of Applied Sciences Leedu õe põhiõppe teise kursuse üliõpilast ning nende kliinilist õppepraktikat juhendavad õed ja õppejõud, kes hindasid praktikapäeviku kasutatavust ja asjakohasust.

„Üliõpilased ja õppepraktikat juhendavad õed leidsid, et praktikapäevik on vajalik õppevahend, mis koondab üldõe farmakoloogia ja ravimite manustamisega seonduva päde-vuse ja toetab nende saavutamist kogu õppeprotsessi vältel. Tagasisides toodi esile ka õppevahendi lihtsat ülesehitust ja kasutatavust ning õpiülesannete asjakohasust ja aru-saadavust,“ rääkis Ireen Bruus. „Üliõpilased ja juhendavad õed märkisid õppevahendi puudustena mõne õpiülesande raskesti mõistetavust ja samuti pidasid nad praktikapäe-viku täitmist ajakulukaks,“ lisas ta.

Õppejõud olid seisukohal, et praktikapäevik sobib far-makoloogia ja ravimite manustamise õppimiseks kliinilisel praktikal. Korrigeerimist vajasid õpiülesannete sõnastus, päeviku interaktiivsus ja kasutajamugavus.

„Praktikapäeviku õppetöösse juurutamisel on vaja kooli-tada ja motiveerida õppejõude ning praktikat juhendavaid õdesid,“ kirjeldas edasisi plaane Inge Paju.

D i g ita r k

VASTAB Pärnu haigla vaimse tervise õde LAURA OISALU

ü k s k ü s i m u s

PERHi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonna õendusjuht Mare Kant

Pärnu haigla vaimse tervise õde Laura Oisalu

1 2

Pärnu haigla vaimse tervise õde Laura Oisalu on õena töötanud viimased kolm aastat. Tema esimene eriala oli aga hoopis met-sakorraldus. Enne õeks õppima asumist jõudis ta juhatada laste mängutuba ning töötada Vändra Tervisekeskuses assistendina. Õeks õppis ta Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, kuid õpingud toimusid projekti „Kool haiglas“ raames tegelikult Pärnu haiglas. Kohe pärast seda alustas Laura vaimse tervise õenduse magistriõpinguid, mille ta aasta alguses edukalt lõpetas.

Millega vaimse tervise õde tegeleb?Vaimse tervise õed aitavad kaasa patsiendi ravile ja jälgivad ravi

kulgu. Viime läbi raviprotseduure ja nõustame nii patsienti kui ka tema lähedasi. Oluline on see, et patsient mõistaks haiguse olemust ja oskaks sellega toime tulla. Samuti jälgime ravi tulemuslikkust ja peame arstidega nõu, et patsient saaks parimat võimalikku ravi.

Milline näeb välja üks tavaline tööpäev?See sõltub, kas olen tööl ambulatoorses või statsionaarses vas-

tuvõtus. Minu nn koduosakond on ebastabiilse remissiooni üksus. Töö toimub 24-tunnistes vahetustes. Korraga on tööl üks õde ja üks hooldaja. Tavaliselt on meil patsiente 10–11 ning nendega me vahetuse jooksul tegelemegi.

Annan patsientidele vajalikud ravimid, valmistan ette tilgad või teen süstid, mille arst on määranud. Suhtlen patsientidega ja jälgin, kuidas ravi neile mõjub. Kui patsiendil ilmneb näiteks ärevus, siis aitan tal sellest üle saada ja õpetan lõõgastustehnikaid, mis aitavad ärevusega toime tulla. Selgitan patsiendile, mida haigus endast kujutab, kuidas sellest jagu saada ning miks tuleb raviga jätkata ka pärast seda, kui ta tunneb ennast juba paremini.

Päeva jooksul käivad patsientide juures nende raviarstid, et

saada ülevaade ravi tulemustest ja teha vajaduse korral otsus ravi muuta. Samuti tuleb suhelda haigla ja omavalitsuse sotsiaaltööta-jatega, kes aitavad lahendada sotsiaalseid probleeme.

Aeg-ajalt olen valves ka depressiooni- ja ärevushäirete üksuses, harvem akuutravi üksuses. Rotatsioon üksuste vahel võimaldab meil näha patsiendi ravi kulgu eri etappides, samuti saame abiks olla psüühikaprobleemidega patsientidele.

Kes teie juurest abi saavad ja kui kaua nad ravil on?Meie juurest saavad abi täiskasvanud. Ravile pöörduvad nii

mehed kui ka naised, nii nooremad kui ka vanemad. Väga raske on öelda tavalist ravi kestust, mõned on meie juures paar kuud, teised paar päeva. Psühhiaatriakliiniku keskmine voodipäevade arv on 20.

Tihti jõuavad samad patsiendid meie juurde korduvalt. Paraku kipuvad probleemid korduma või ei ole raviga jätkatud pärast meie juurest lahkumist. Enamiku haiglaravi vajavate psüühikahäirete kulg on krooniline. Oluline on see, et inimene tuleks meie juurde, sest siis saame teda aidata.

Kuidas mõjutab teie tööd õdede puudus?Eks ikka ootame enda hulka uusi kolleege ja neid on ka tulnud.

Vaimne tervis nõuab suuremat tähelepanu

Mitmekülgsemaks muutuv maailm nõuab aina paremat kes-kendumisvõimet ja oskust muutustega kohaneda. See seab üha suurema surve alla vaimse tervise, mille eest hoolitsemi-ne kipub aina enamatel üle jõu käima. Uurisime vaimse tervi-

se õdedelt, kellele ja kuidas saavad nad abiks olla.

Intervjueeris: Raigo JahuFotod: Maaris Puust, Meeli Küttim

Õ d e o m a tö ö k e s k ko n na s

Eesti Õde | Aprill 2020 | 1/4 1 3

Laura Oisalu peab enesetäiendamist oluliseks, mistõttu on tal hea meel selle

üle, et nende meeskonna liikmed annavad koolitustel

osalemise järel kõigile ülevaate olulisemast ja jagavad

koolitusmaterjale.

ru b r i i k

1 4

Mare Kant tunneb head meelt, et inimesed julgevad

aina enam vaimsest tervisest rääkida ja ka abi küsida.


Õ d e o m a tö ö k e s k ko n na s

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonna õendusjuht Mare Kant lõpetas jaanua-ris edukalt terviseteaduse magistriõppe vaimse tervise õenduserialal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Marel on see juba neljas kõrgkoolidiplom. Saadud teadmisi ei hoia ta endale: peale oma kolleegide õpetamise jagab ta teadmisi ka avalikes loengutes elanikkonnale. Mare sõnul läheb vaimne tervis inimestele üha enam korda.

Millega vaimse tervise õde tegeleb?Vaimse tervise õde tegeleb justkui kõige-

ga, alustades inimese seisundi ja igapäeva-elu tegemiste hindamisest ning lõpetades põhiliste õendustoimingutega. Väga oluline on seejuures abivajaja ära kuulata. Sõltuvalt vaimse tervise probleemist võib abivajaja rääkida kõigile sama juttu mitmeid kordi või igaühele erinevat lugu. Alati tuleb teha meeskonnatööd, et pakkuda inimesele pari-mat abi.

Kes teie juurest abi saavad?Praegu on meie osakonnas peamiselt

noorukid vanuses 12–18. Vajaduse korral anname abi ka noorematele. Tallinnas on meil nii statsionaarne kui ka ambulatoorne vastuvõtt.

Narvas on laste ja noorukite vaimse tervise kabinetiga koostöös ambulatoorne vastuvõtt.

Milline näeb välja teie tavaline tööpäev?Suurema osa ajast tegelen õendusjuhi-

na sellega, et meil oleks igapäevatööks kõik vajalik olemas. Hoolitsen selle eest, et mees-kond oleks komplekteeritud ja rahul ning kõik saaksid endale vabaks need päevad, mida on vaja koolis käimiseks või muudeks tegevusteks. Oma teadmisi vaimse tervise õena kasutan muidugi ka meie noorte pat-sientide aitamiseks.

Kuigi ametlikult algab mu tööpäev kell kaheksa, siis juba aastaid olen alati pool tundi varem kohal, et olla olemas oma kol-leegide jaoks, kes minu abi vajavad. Hom-mikul saan olulist infot selle kohta, kuidas öisel vahetusel läks. Kolleegid saavad toimu-

nust ülevaate anda ja rahuliku südamega koju puhkama minna.

Keda oma meeskonda ootate?Meil on hetkeseisuga kõik hooldajate ja

õdede ametikohad täidetud. Olen praeguse olukorra üle väga õnnelik ja tänulik. Aga alati on vaja häid inimesi juurde – inimesed ju ikka liiguvad, näiteks eri ametikohtade ja osakondade vahel. Nii on ka meilt liigutud teistesse osakondadesse. Mul on väga hea meel, et nii mõnigi on teistes osakondades asunud ka õendusjuhi ametikohale.

Meie osakonna suurust võib hinnata mitmeti. Paberil on ametikohti üks arv, aga meeskonna liikmeid on rohkem, sest hulk kolleege töötavad osaajaga. Valvepersonali koos toetava meeskonnaga on 25. Arvestades juurde psühhiaatrid, arst-residendid, psüh-holoogid, logopeedi, sotsiaaltöötaja, loovte-rapeudi, pereterapeudi, õpetajad ja sekretäri, siis tegutseb meil kokku umbes 40 inimest.

Kuidas motiveerite meeskonnaliikmeid?Kindlasti on oluline roll koolitustel. Kõi-

gil on võimalus koolitustel osaleda ja sätime vastavalt sellele ka töögraafikud. Kolleegid hindavad väga, et saame üheskoos osaleda maijooksul ja sügisjooksul. Regionaalhaigla meeskond on nendel võimsalt esindatud ja meid tunneb ära haigla logoga särkide järgi.

Meil soodustatakse igati sporditegemist. Näiteks saab treeningutel osaleda meie enda klubimajas ja ka Mustamäe korpuses olevas spordiklubis. Lisaks on veel mitmeid eripakkumisi PERHi töötajatele.

Meie patsientidel on soovi korral võima-lus käia klubimajas kinos või kontsertidel.

Sellisel juhul läheb keegi meeskonnast teda saatma ning saab samuti osa kontserdist või filmist.

Töö juures pakume kogu meeskonnale hommikuputru. Toredad on ühisüritused jõulude ajal ja osakonna puhkusepidu suvel.

Millised on teie peamised tööülesanded?Teen vaimse tervise õe ambulatoorseid

vastuvõtte neile, kes vajavad perioodilist ter-viseseisundi jälgimist, hindamist ja õen-dussekkumisi. Aitan noortel nende tervise- seisundit mõista ja annan nõu, kuidas sel-lega hakkama saada. Samuti annan nõu noorte lähedastele, sest nende tugi on vaim-se tervise probleemidega hakkamasaamisel väga oluline. Tihti jagan vaimse tervise nõu ka telefoni teel.

Milliste organisatsioonidega vaimse tervise õed koostööd teevad?

Oluline koostöökoht on vaimse tervise õdede seltsing Eesti Õdede Liidu juures. Olulised partnerid meie töös on eri haig-lad ja osakonnad, vaimse tervise keskused ja koolid. Omavalitsuste peamine kontaktisik on meie osakonna sotsiaaltöötaja-lastekait-sespetsialist.

Vaimse tervise probleemid on muutu-mas järjest olulisemaks. Maailma Ter vi se-organisatsioon on öelnud, et aastaks 2030 on 15% elanikkonnast depressiooniga hädas. See näitab, kui oluline on ennetustegevus. Väga palju saab inimene enda jaoks ise ära teha, et probleemi teadvustada. Näiteks veebilehele peaasi.ee on koondatud oluline info vaimse tervise kohta. Samal lehel saab anonüümselt teha ka mitmeid teste.

Kõige enam tunneme lisatööjõust puudust suuremate haigusperioodide ja ka puhkus-te ajal. Meil on suurepärane üksteist toe-tav meeskond. Selles on 90 liiget – arstid, psühhiaatrid, psühholoogid, õed, hooldajad, tegevusjuhendajad, assistendid, koristajad ja teised.

Vanemõde on töögraafikud suutnud alati koostada nii, et saame osaleda ka täiend-koolitustel ja teaduskonverentsidel. Samuti on meil kolleege, kes käivad õppimas. Mina-gi lõpetasin hiljuti vaimse tervise õenduse magistriõpingud. Poolteist aastat õpinguid tähendas üle nädala kolme pikka õppepäeva Tallinnas ja rohket iseseisvat õppimist kodus. See oli üsna raske periood nii mulle kui ka mu perele, kes mulle sel ajal tuge pakkus.

Kuidas meeskonda motiveeritakse?Mul on toredad töökaaslased ja see moti-

veerib. Mulle meeldib, kui keegi kolleegidest käib koolitusel või konverentsil ning annab siis kogu meeskonnale ülevaate olulisemast ja jagab materjale. Nii õpime kõik, kuidas patsientidele paremini toeks olla. Kuna koo-litused ja konverentsid toimuvad tavaliselt mujal, siis makstakse meile nendel osale-mise eest lähetustoetust.

Aeg-ajalt on keeruline – haigusteperioo-did, palju raskeid haigeid, isiklikud mured, mille tõttu töötajad väsivad, ärrituvad ker-gemalt. Siis aitavad meil oma tööga pare-mini toime tulla ka supervisioonid. Meie meeskonna tugevust iseloomustab seegi, et korraldame tööväliseid ühisüritusi. Näi-

teks lähme peagi üheskoos kosutavale raba-matkale. Need, kellele meeldib sporti teha, saavad kasutada haigla jõusaali. Aeg-ajalt pakutakse haigla töötajatele soodsaid teat-ripileteid, et etendusi vaatamas käies vaim värske hoida.

Meie haiglale on töötajaid toetav suhtu-mine loomuomane. Kui keegi tahab midagi teha, siis seda soositakse. Näiteks sain oma magistritöö raames meie haiglas välja töö-tada õe iseseisva vastuvõtu ravimisõltuvu-sega patsientidele. Alates septembrist teen õe iseseisvat vastuvõttu ravimisõltuvusega patsientide jälgimiseks ja nõustamiseks. Kuna pilootprojekt õnnestus, jätkuvad vas-tuvõtud samas mahus ehk kolm korda kuus ka edaspidi.

1 6

Õ d e d e ja ä m m a e m a n dat e a a s ta s u u r to e taja

Õe töö nõuab laitmatut korda ja suurt täp-sust ka kriitilistes olukordades. Sellele ei aita kaasa tavalised kapid ja riiulid, mida võib kohata igas koduköögis. Eesti mööb-litootja Merianto märkas seda probleemi ja tõi turule meditsiinimööblisarja Merianto Medical, mis vastab tervishoiutöötajate vajadustele.

Merianto juhi Raimo Grichini sõnul tuli inspiratsioon spetsiaalse meditsiinimööb-li tootmiseks juba kümne aasta eest. „Kui Soome suurhaiglate esindajaid kuulasin, sain aru, et tuleb välja töötada oma medit-siinimööbli baaslahendused, mis põhinevad universaalsel ISO moodulsüsteemil. Meie kliendid teavad kõike haigete ravimisest ja nende eest hoolitsemisest, aga mööblit valides tahavad nad vaadata juba väljatöö-tatud lahendusi, mis arvestavad tervishoiu spetsiifikaga ja võimaldavad tööd efektiiv-semalt teha,“ räägib ta Merianto Medicali mööblisarja loomisest.

Läbimõeldud lahendus

Merianto Medicali mööbelilahenduse süda-meks on ISO moodulsüsteem, mis moodus-tab haiglakappidest logistilise terviku, kus iga asi on omal kohal ning kiirelt ja muga-valt kättesaadav. See vähendab ravimite ja tarvikute otsimise ajakulu ning kiirendab ka uute töötajate sisseelamist.

Tallinna Lastehaigla pediaatria osakon-na õendusjuhi Krista Mustkivi tööruumi-desse jõudis Merianto Medicali mööblila-hendus eelmise aasta lõpus ja on tema sõnul äärmiselt mugav. „Kuna meil on kasutusel palju eri mõõdus tarvikuid, on meie jaoks väga hea lahendus, et lahtrite vahesid saab lihtsalt suuremaks ja väiksemaks teha. Nii on võimalik kõik vajalik ilusti ära paiguta-

Õdesid on liiga vähe, et töötada vanamoodsate vahenditega

Õdede nappus ja suur töökoormus panevad otsima võimalusi, mis jätaksid rohkem tööaega patsienti-dega tegelemiseks. Üks lahendus on töövahendeid ja ravimeid paremini organiseeriv meditsiinimööbel.

Tekst: Karoli NoorFotod: Andres Raudjalg



da ning vajaduse korral kiiresti üles leida,“ räägib Krista Mustkivi.

„Tänu süsteemsusele saab ravimitest kiire ülevaate ja inventuurid võtavad palju vähem aega,“ räägib Merianto ekspordijuht Andrus Loit. Ta ütleb, et tore tagasiside tuli ühe Tallinna juhtiva haigla vanemõelt, kes ütles, et hoiab uue kapilahendusega ravi-mite vastuvõtmiselt, kappi paigutamiselt ja inventuuridelt kokku 6 tundi kuus.

Krista Mustkivi sõnul püsivad vahendid nüüd palju paremini korras. „Meie osakon-nas oli vanasti abivahendeid vähe, aga kuna haigete profiil ja ka ravimise viisid on muu-tunud, tekkis vajadus ka uue hoiustamis-süsteemi järele. Uus lahendus tahtis mui-dugi pisut harjumisaega, kuid tänaseks on iga asi sobiva koha leidnud ja ka pakendid on puhtamad, sest pole enam vajadust neid pideva otsimise käigus läbi lapata,“ selgitab pediaatria õendusjuht.

Töö sujub uue vahendiga paremini

Ida-Tallinna Keskhaigla sünnituseelse osakonna ämmaemandusjuht Annaliisa Kruutmann kiidab eritellimusena valmi-nud mööblit väga. „Kapid on täpselt meie soovide järgi tehtud – uksed paistavad läbi, sahtlite suurus vastab meie vahendi-te suurusele ja vajadusel käivad kapid ka lukku,“ toob ta välja mõned erilahenduse head küljed.

Kruutmanni kolleegid osakonnast kii-davad kappe ka hea ligipääsetavuse eest ja ütlevad, et need aitavad kiires olukorras efektiivselt tegutseda.

Merianto Medicali meeskond on oma meditsiinimööblit vastavalt klientide taga-sisidele arendanud ja leidnud aina uusi lahendusi, mis aitavad tööd efektiivselt ja töötajat säästvalt teha.

Vaata lisa www.meriantomedical.com

Meditsiinikappe saab moodulitest komplekteerida vastavalt iga protseduuritoa või

operatsioonisaali vajadusele. Spetsiaalne lahendus võimaldab saavutada kuni 60%

ruumikokkuhoidu. Mööbel on valmistatud kvaliteetsetest ja lihtsalt puhastatavatest

materjalidest. Merianto Medicali klientide seas on Tallinna Lastehaigla, LTKH, ITKH,

PERH, Confido kiirkliinikud, Fresenius Dialüüsikliinikud, Helsingi Lastehaigla

ja Tampere Ülikoolihaigla.

Praktilisuse ja kasutusmugavuse poolest jääb tavapärane riiulisüsteem uuele tuntavalt alla. Kappide riiulid ja sahtlid on võimalik hõlpsasti kapist välja võtta. Kõrgete kappide ülemised sahtlid käivad lahti nii, et vajalike tarvikuteni pääseb ilma redelita. Merianto Medicali lahendus võimaldab lihtsalt jälgida ravimite varu ja säilivustähtaegu.

Tiina Maltsevile toob töö lastega naeratuse näole.

1 8


Kuidas sündis soov õppida ja saada õeks?Pärast põhikooli lõpetamist tuli mul vali-

da, kuhu õppima minna. Isa tahtis väga, et ma õpiksin arstiks. Mina tahtsin saada õeks. Õigupoolest oli mul kaks sõbrannat, kellest üks ütles, et lähme õpime õeks, ja teine pakkus, et võiksime kokaks õppida. Tolle sõbranna ema rääkis meile, kuidas töö kokana Georg Otsa pardal juba ootab meid. Mind koka elukutse ikka kuidagi ei meelitanud ja nii läksingi laste ravi- ja pro-fülaktikaasutuste meditsiiniõeks õppima.

Pärast õpinguid töötasin 15 aastat Pelgu-linna haigla sünnitusmaja lasteintensiivis ja õppisin töö käigus juurde laste massaaži. Sellele järgnes pea 14 aastat tööd laste mas-söörina Medicumis, kus olen täna taastus-ravi osakonna vastutav õde.

Mis on teie töö juures kõige raskem?Hetkel on üks suuremaid murekohti see,

et õdede koormus on liiga suur. See on tin-gitud paljuski sellest, et tööturul on õdesid puudu. See omakorda kahjuks põhjustab ka läbipõlemise probleeme. Läbipõlemine ei juhtu üleöö – see on pikk protsess, mille jooksul probleem päev-päevalt süveneb.

Õed on harjunud enamasti ikka teiste eest hoolitsema, aga hoolitseda tuleb ka enda ja oma kolleegide eest. Kuidas vältida stressi-rohke töö juures läbipõlemist?

Õdesid on tervishoiusüsteemis praegu liiga vähe, mistõttu pöörame ületöötamisele ja läbipõlemisele väga suurt tähelepanu. Jul-gustame kõiki töötajaid kohe märku andma, kui tekib tunne, et enam ei jaksa või oleks vaja puhkust. Läbipõlemise ennetamisel on

õigel ajal olukorraga tegelemine ülioluline. Väikest stressiallikat võtan kui motivaatorit teha tööd paremini, suurema puhul proo-vin seda endast eemaldada. Mul endal aita-vad kõige paremini taastuda matkamine ja tantsimine.

Mis on olnud kõige meeldejäävam matk? 2016. aastal läbisime abikaasaga küm-

ne päevaga 208 km, et jõuda Ponferradast Santiago de Com-postelasse. Teekond oli emotsionaalselt väga väljakutsuv, sest sunnib sind endasse vaatama ja õpid iseennast paremini tundma. Mul oli sel ajal vaja ka enda jaoks lahti mõelda, kas olen valmis Eesti Õdede Liidus Põhja piir-konna juhiks hakkama.

Kõndimine ja kõigest eemaolek aitab pead korrastada. Ma soovitan kõigile selli-ne matkateekond kord elus läbi teha. 2018. aastal matkasime abikaasaga 280 km ning sihtkohaks oli taas Santiago de Compos-tela, kuid alustasime teekonda Portugalist Porto linnast. Ka siis oli matkamine mulle abiks, sest olin just magistriõppesse mine-mas ning mul oli kahtlusi, kas saan ikka hakkama. Eestis oleme läbi käinud väga pal-ju matkaradasid. Eelmisel aastal oli meil komme, et iga pühapäev käisime matkamas. Võtsime kaasa ka lapselapsed, kellele samuti meeldib looduses matkata.

Kuidas tuli tants teie ellu?Kooliajal käis meile seltskonnatantsu

õpetamas legendaarne tantsuõpetaja Ants Tael ja sealt jäi tantsupisik külge. Mina olen tantsimist alati armastanud, kuid mul kulus 32 abieluaastast 31, et veenda abikaa-sat seltskonnatantsu treeningule tulema. Praegu käime seltskonnatantsu tunnis kaks korda nädalas. See on päris hea füüsiline koormus ja annab hea energialaengu.

Miks on õdedest nii suur puudus? Kas õen-duse eriala ei ole enam popp?

Ei saa öelda, et õenduse eriala ei oleks populaarne, sest õppima ikka minnakse. Pigem on mure see, et kooli ei lõpetata. Pal-jud käivad õppetöö kõrvalt tööl ja praktikal ning loomulikult on see pingeline aeg üks murdumise põhjusi. Usun, et palju annaks veel ära teha just õppetöö korralduses. Üli-õpilastel peaks õppeperioodil olema kindel tunniplaan, mis ei muutuks. Kui näiteks aasta alguses saad ühe tunniplaani ja see muutub, tekib kohe probleem, kas ja kui-das tööl graafikut muuta. Otsustatakse ikka töö kasuks.

Tiina Maltsev: unistan, et teeksime kõike kvaliteetsemalt

Medicumi taastusravi osakonna vastutav õde Tiina Maltsev on oma karjääri jooksul töötanud nii lasteintensiivis kui ka laste massöörina. Rääkisime elukestva õppe usku õega sel-lest, mis teda ikka ja jälle kooliteed ette võtma kannustab ja

millisest maailmast ta õena unistab.

Intervjueeris: Margit PulkFotod: Meeli Küttim

See töö, maja ja inimesed on aastate jooksul muutunud nii omaks ja armsaks, et ma ei kujutaks teistsugust karjääri endale ettegi. Mulle meeldib aidata, on nad siis patsiendid või kolleegid.

1 9

p e r s o o n

Kas pika karjääri jooksul on olnud ka endal nii raskeid hetki, kus tahaks õe tööst üldse loobuda?

Raskeid hetki on olnud kindlasti, aga sellist tunnet, et nüüd lõpe-taks üldse ära, ei ole küll kunagi olnud. See töö, maja ja inimesed on aastate jooksul muutunud nii omaks ja armsaks, et ma ei kujutaks teistsugust karjääri endale ettegi. Mulle meeldib aidata, on nad siis patsiendid või kolleegid.

Mis on olnud teie karjääri eredamad hetked ja mälestused?Ühte kindlat hetke on raske välja tuua, sest lastega töötades on

ere hetk iga kord, kui õpetan last roomama või kõndima ja kui ta siis astub kabineti uksest sisse, nägu naerul ja endaga rahul. Siis võin oma tööst ainult rõõmu tunda.

Massöörina on lastega tegelemine hästi tänuväärne sellepärast, et neid on ju lihtne vormida ja kõik edusammud on kohe silmanäh-tavad. Sa näed, kuidas laps arenema hakkab.

Olete äsja lõpetanud õenduse magistriõppe esimese lennu. Kuidas tekkis mõte taas koolitee ette võtta?

Pean väga lugu inimestest, kes ennast pidevalt täiendavad, ja olen ka ise elukestva õppe usku. Õppimisprotsess on muidugi raske ja aeganõudev, aga see tasub ennast alati ära. Iga kord, kui ma lõpetan kooli, siis tekib korraks tunne, et tegelikult ma tean ju nii vähe. Eks see tunne ongi vist see, mis ikka ja jälle tagasi koolipinki meelitab.

Milliseid teadmisi juurde saite?Poolteist aastat magistriõpet sellisel kujul on uus asi. Esimesed

pool aastat õppest on võrreldav varasema aastase spetsialiseerumi-sega, aga ülejäänud õpe keskendus kvaliteedi juhtimisele tervishoius ja juhtimisteooriatele, mis mulle väga meeldisid ja andsid igapäe-vatööks palju enesekindlust.

Mis teemadel esimesed magistritööd kaitsti?Tehti väiksemaid ja praktilisemaid töid oma asutuste näitel, aga

oli ka suurema kaaluga töid, kus näiteks planeeriti tervisekeskuste tööd, uuendustena koostöölahendusi häirekeskuse ja perearstikes-kuste vahel, et informatsioon paremini liiguks. Samuti koostati juhendeid, mis aitaksid tööd lihtsustada. Osa töid olid sellised, milles pakutud lahendused saab kohe praktiliselt kasutusele võtta, osa teemasid jäi veel idee tasemele ning ootavad tulevikus edasi käsitlemist. Ise tegin arendus-projekti teemal: „Aastavestluse juhendmaterjali väljatöötamine Medicumi kontserni õendustöö-tajatele“, mis on asutuses reaal-selt rakendatav.

Mainisite, et nautisite õpingute juures kõige enam juhtimis-alaseid õppeaineid. Milline on meeskonna ja meeskonnajuhti-mise roll õe töö juures?

Meeskonnajuht peab olema tark ja oskama ära kasutada töö-tajate tugevused osakonna töös ja teenuste osutamisel patsien-dile. Juhi ümber peaksid olema tugevad spetsialistid, kes annak-sid nõu ja teeksid ettepanekuid töö korraldamiseks, et patsienti-del oleksid paremad võimalused teenust saada ja paraneda. Õe töö juures on kõige olulisem suhtlus. Kuna õed töötavad ju vahetustega ja ühe patsiendiga puutub kokku mitu õde, siis on oluline, et üksteisega jagatakse infot. Toon näite elektriravist. Kui tuleb patsient arsti käest saadud diagnoosi ja raviplaaniga, siis õed konsulteerivad omavahel,

millist ravimetoodikat kasutada ja jätavad üksteisele olulist infot. Näiteks, kes millise koha peale magnetravi või ultraheli tegi jne. Info saamine ja jätmine on väga oluline.

Millised isikuomadused peavad heal õel olema?

Kindlasti on oluline pro-fessionaalsus, pühendumine, kohusetundlikkus ja usaldus-väärsus.

On raske leida valdkondi, mida tehnoloogia areng ei oleks mõ-jutanud. Kas robotid ja tehno-loogia on muutunud ka õdede elus igapäevasteks abikäteks?

Kindlasti on tehnoloogia areng mõjutanud positiivselt ka õde-de tööd. Kui taas tuua näide elektriravist, siis aparaadid on palju uuemad ja lihtsamad. Õde peab sisestama vaid diagnoosi, elekt-roodid ravitavale kohale asetama ning ravitöö teeb aparaat juba ise. Kardioloogia koormustestid annavad ühe testiga meile tänapäeval

Medicumi taastusravi osakonna vastutava õe Tiina Maltsevi sõnul usaldab patsient ikkagi lõpuks oma ala eksperti ja teaduspõhist meditsiini.

2 0

Meeskonnajuht peab olema tark ja oskama ära kasutada töötajate tugevused osakonna töös ja teenuste osutamisel patsiendile. Juhi ümber peaksid olema tugevad spetsialistid, kes annaksid nõu ja teeksid ettepanekuid

töö korraldamiseks, et patsientidel oleksid paremad võimalused teenust saada ja

paraneda. Õe töö juures on kõige olulisem suhtlus.


palju rohkem väärtuslikku informatsiooni ja andmeid inimese tervise kohta kui varem.

Kas sellega on suurenenud ka õdede koolitusvajadus?

Koolitama peab kogu aeg sellepärast, et lisaks tehnoloogiale muutuvad ajas ka metoodikad. Isegi kui oled aastaid erialal tööd teinud ja tunned oma valdkonda läbi ja lõhki, tuleb osata ka nõustada patsiente, kes tihtipeale lisaks enda mure rääkimise-le küsivad nõu ka oma pereliikmete koh-ta. Pädev õde peaks oskama alati vähemalt suunata, kelle poole patsient oma murega peaks pöörduma.

Üksteise koolitamine meeskonna sees ja töötajatele koolituste võimaldamine on üks parimaid võimalusi, kuidas kõikvõi-malike uuenduste ja teemadega kursis olla. Meie oleme kasutanud korra kuus näiteks ka sellist koolitusvormi nagu kolleegilt kol-leegile infotund, kus need, kes mõnel kooli-tusel on käinud, jagavad meeskonnaga oma teadmisi.

Internetis haigusi guugeldades võib leida igasuguseid soovitusi. Kui palju peate kokku puutuma olukordadega, kus patsient saabub vastuvõtule doktor Google’i pandud diag-noos näpus?

Sellistel juhtudel on kindlasti kõige parem lasta patsiendil rahulikult kõik ära rääkida, kiita, et ta on informatsiooni otsi-nud ja leidnud. Seejärel tasub patsiendile tuua näiteid mõnest uurimusest ja juhtu-mist. Meil on tööl nii head spetsialistid, et sellise rahuliku dialoogi tulemusena usal-dab patsient ikkagi lõpuks oma ala eksperti ja teaduspõhist meditsiini.

Kui teadlikud on inimesed oma tervi - se seisundist?

Tervisest ja liikumisest räägitakse täna-päeval igal pool väga palju, kuid tundub, et seda võiks teha veel ja veel.

Olime hiljuti teadlikkuse suurendamise eesmärgil Lasnamäel väljas tervisetelgiga ja küsisin ühe inimese käest, et kui palju te päevas liigute. Sain vastuseks: „No ma ju

käin poes.“ See ei ole liikumine. Liikumine tervise nimel tähendab seda, et pulss läheb ikka üles.

Kirjandusest võib lugeda, et regulaarsel liikumise harrastamisel võib langeda pal-jude haiguste risk, näiteks kuni 35% langeb risk haigestuda südame-veresoonkonnahai-gustesse; kuni 50% väheneb risk haigestu-da 2. tüübi diabeeti; kuni 30% langeb risk varakult surra.

Millisest maailmast õena unistate?Ma unistan sellest, et me teeksime kõi-

ke, mida praegu teeme, aga kvaliteetsemalt. W. Edwards Deming on määratlenud kvali-teedi – see on õigete asjade tegemine õigel viisil. Tervishoius tähendab see patsiendi vajadusi ja soove rahuldavate ohutute ja efektiivsete teenuste pakkumist.

Samuti soovin juurde uusi teadmisi ja võimalusi neid rakendada. Kõike selleks, et saaksime ideaalmaailmas kunagi tegeleda valdavalt ennetustööga ning palju vähem haigustega.

2 1

p e r s o o n

Vä li s m a a lt

Põhjamaad koondasid 2017. aastal oma andmed ja tulemus on huvitav. Meie naabritel on samuti tavaline, et palk lepitakse sektoris kokku kollek-tiivlepinguga ning sellest peetakse kinni nii riiklikus kui ka erasektoris. Nagu meilgi, lepitakse läbirääkimistel kokku miinimumpalk.

Seda, et Põhjamaades on palk meie omast kõrgem, ei ole üllatus kellelegi. Et aga Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Fääri saartel ja Islandil on palk struktu-reeritud ning sõltub ka tööstaažist, kõik ehk ei tea.

Töötasu kujunemine

Taanis tõuseb valla või linna hallatavas ehk munitsipaalses tervishoiuasutuses töötava õe põhipalk nelja aasta möödudes ligi 15%, haiglas töötaval õel aga alles kaheksa aasta järel ligi 10% ja sealt edasi kümne aasta täitumise järel veel u 5%.

Norra munitsipaaltervishoiuasutuses töötaval õel tõuseb põhipalk iga kahe töö-tatud aasta järel ning saavutab kõrgeima taseme 10-aastase tööstaaži täitumisel. Haiglas töötaval õel tõuseb põhipalk veidi pikema sammuga (4, 8, 10 aasta täitu-misel), kuid haiglas on tema põhipalk juba õendusse sisenemise hetkel kõr-gem kui munitsipaalasutuses töötaval õel. Ka 10-aastase staažiga haiglaõel on ligi 400 eurot kõrgem põhipalk. Taa-nis on aga vastupidi – kõrgemat palka saab õde, kes töötab munitsipaaltervis-hoiuasutuses.

Islandil, Fääri saartel ja Soomes käsit-letakse õdesid ühetaoliselt olenemata nende töötamise valdkonnast. Islandil saab õde tööstaažist tulenevalt oodatud põhipalga tõusu alles üheksandal aastal (u 500 eurot), Fääri saartel tõuseb õe põhi-palk iga kahe aasta järel u 200 eurot ning saavutab kõrgeima taseme 10 tööaasta järel.

Soomes tõuseb õel põhipalk kahel korral – viie tööaasta täitudes on tõus 3% ja kümne aasta täitudes 8%.

Ületöö ja palgalõhe

Põhjamaades teevad õed kõige rohkem ületööd Islandil. Keskmiselt töötavad Põhjamaa õed nädalas 37–40 tundi ja Soomes on kõige kõrgem täiskohaga töö-tajate protsent õdede seas. Mujal tööta-takse pigem osakoormusega.

Kõik Põhjamaa riikide õed, v.a Nor-ras, maksavad vähemalt 10% oma pal-gast pensioniks. Norras maksavad õed pensionifondi 2% teenitud palgast, aga tööandja maksab omalt poolt juurde 18%. Kõikides Põhjamaa riikides on nagu meilgi teemaks sooline palga-vahe. Naised saavad sama haridusta-semega meestest keskmiselt 13–17% vähem palka. Kõige suurem on pal-

galõhe Soomes ja kõige väiksem Root-sis. Eestis oleme paraku ka selle näitaja puhul kehvemas olukorras: meil on pal-galõhe ligi 25% naiste kahjuks.

Põhjamaad on saanud oma palga-süsteemi üles ehitada juba mituküm-

mend aastat kauem kui meie. Nad on meile eeskujuks. Eestis oleme teinud viimasel kümnendil suuri edusamme

palga ja töötingimuste kokkuleppimi-sel. Meil on juba üle kümne aasta kehtiv

sektori kollektiivleping, mis lisaks mii-nimumpalgale kehtestab lisapuhkuse päevad tervishoiutöötajatele ja lisatasu öötundide eest. Selle aasta esimesest aprillist on kokku lepitud ka lisatasu

nädalavahetusel töötamise eest.

Artikkel tugineb 2018. aasta septembris avaldatud uuringu „Equal pay and working conditions“ andmetele.

Õe palk ja töötingimused Põhjamaades

Gerli LiivetEesti Õdede Liidu asepresident

2 2

Medicumi nõukogu liige Jaanus Vool tunnustab: „Olen ääretult uhke Medicumi ja Synlabi meeskonna üle! Olen tänulik kõikidele toetajatele ja koostöö-partneritele. Õdede, arstide, tehnikute, abistajate, otsustajate, korraldajatega ühiselt – hoiame Eesti tervist!“

Koroonaviiruse pandeemiaga tek-kinud olukord Euroopas ja Eestis on toonud raskema ja keerulisema aja meditsiinivaldkonda. Kõigest hooli-mata on just meditsiinitöötajad need, kes ei saa lubada endale kojujäämist.

Nende operatiivsus ja valmisolek töö-tada eesliinil annab olulise panuse inimestele vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavusse.

Medicumi ja teiste tervishoiupartne-ritega koostöös valminud uued mobiil-

sed lahendused ning Medicumi õdede tugi ja valmisolek keerulistel aegadel aitab vajalikke lahendusi ellu viia, et säilitada Eesti elanikkonna tervist ja turvalisust.

W W W . M E D I C U M . E E

MEDICUMI ÕDEDE MEESKOND ONABIVALMIS KA RASKETEL AEGADEL!

AS Medicum Tervishoiuteenused

KÕIGEST HOOLIMATA ONJUSTMEDITSIINITÖÖTAJADNEED, KES EI SAA LUBADAENDALE KOJUJÄÄMIST.NENDE OPERATIIVSUS JAVALMISOLEK TÖÖTADAEESLIINIL ANNAB OLULISEPANUSE INIMESTELEVAJALIKETERVISHOIUTEENUSTEKÄTTESAADAVUSEL.

Tekst Katrin RallmanPildid Medicum

COVID-19 VIIRUSE PANDEEMIAGA TEKKINUD

OLUKORD EUROOPAS NING EESTIS ON

TOONUD RASKEMA JA KEERULISEMA AJA

MEDITSIINIVALDKONDA.

Medicumi ja teiste tervishoiu partneritega

koostöös valminud uued mobiilsed

lahendused ning Medicumi õdede tugi ja

valmisolek keerulistel aegadel, aitab

vajalikke lahendusi ellu viia, et säilitada Eesti

elanikkonna tervist ja turvalisust.































2020. aasta märtsis sai alguse COVID-19 testimisprojekt:◼ Esimese kolme päevaga saabus testimiskeskusesse 679 saatekirja 164 perearstikeskusest. Testimise kõnekeskus võttis juba samal päeval

patsiendiga ühendust, et enamik patsiente saaks testitud samal või järgmisel päeval.◼ Seitsmes linnas avati mobiilsed testimisjaamad, kus teiste meedikute hulgas olid abiks tublid Medicumi õed.◼ Tallinnas lauluväljaku ja Mustamäel TalTechi proovivõtupunktis toimetas täies mahus pühendunult Medicumi õdede meeskond.

Medicumi õdedel oli palju tänusõnu esimestel päevadel testima tulnud inimestele, kes käitusid vastutustundlikult ja targalt. Ka patsientidel endal jätkus peegeldusena sooje sõnu ja tunnustust Medicumi proovivõtjate töö kohta!

Medicumi õed Tallinna laulu väljaku koroona viiruse

proovivõtu punktis.

Medicumi õdede meeskond on abivalmis ka rasketel aegadel

Tekst: Katrin RasmannFoto: Medicum


Aktiivne eutanaasia ehk parandamatult haige inimese sur-mamine on pikalt olnud tabuteema, kuigi moodne meditsiin on andnud selleks nii võimaluse kui mõnikord ka vajadu-se. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilane Tiia Tõnismäe koostas lõputööna ülevaate sellest, kuidas õed eutanaasias-se suhtuvad ja mil määral ollakse valmis protsessis osalema.

Meditsiini areng on toonud kaasa terviseseisundeid, mida ei peeta kaugeltki loomulikuks ega soovitavaks ning kus inimesel on elutahe täielikult kadunud, kuid ka surmal ei lasta tulla. Sellised olukorrad sunnivad järjest enam mõtlema meditsiinilise sekkumise alusta-mise või peatamise vajalikkusele, et tagada patsiendi inimväärikus. Ühiskonnauuringute Instituudi andmetel peab 50% elanikkonnast eutanaasiat vastuvõetavaks. Eestis on tervishoiutöötajate suhtumist eutanaasiasse uuritud üsna vähe, kuid 2012. aastal arstide seas läbi viidud uuringus osalenutest 68% olid eutanaasia poolt ja 14% põhimõtteliselt eutanaasia vastu.

Arutelu eutanaasia üle käib kogu maailmas ja õdede hoiakud sel teemal muutuvad üha aktuaalsemaks, sest tihti on just õed need, kes patsiente eutanaasia teemal peavad nõustama.

Hollandis ja Belgias läbiviidud uurimus näitas, et ligikaudu poolel juhtudest olid õed esimesed, kellega patsiendid oma euta-naasiataotlust arutasid. Arstide poole pöördus sama probleemiga vaid veerand patsientidest. Kuna õed töötavad kiirelt muutuvas ja hierarhilises meeskonnas, ei saa nad alati järgida endale olulisi väärtusi ja eetilisi tõekspidamisi. See võib viia tõsise eetilise konf-likti kogemiseni.

Eutanaasiat toetavad raskete haigetega kokku puutuvad õed

Õdede suhtumine eutanaasiasse sõltub suurel määral sellest, mil-lised eetilised põhimõtted on inimene ise omaks võtnud. Kuna õeskond on väga mitmekesine, ei saa üldistada õdede suhtumist eutanaasiasse. Teaduskirjanduses on välja toodud, et suhtumine oleneb eelkõige õe enda elufilosoofiast, kogemustest, teadmistest, professionaalsusest, toetavate seadusaktide olemasolust, religioo-nist ja vanusest. Näiteks on Iisraeli õdedest vaid kolmandik nõus patsiendile manustama surmavat ravimit. Samal ajal Kreekas, kus religioosne taust ei ole nii tugev (mõne religiooniga on seotud 72% elanikest), on eutanaasiat pooldavaid ja selle vastu olevaid õdesid enam-vähem võrdselt.

Mitmest uurimusest lähtuvalt on eutanaasiasse positiivsem suh-tumine õdedel, kes töötavad intensiivravi- ja kirurgiaosakondades, eakate hoolduses, palliatiivravis ja nn raskete haigetega. Islamikul-tuuriga Türgis ei toeta enamik õdesid usulistele veendumustele vii-dates ei passiivset ega aktiivset eutanaasiat, ent intensiivraviosakon-dades töötavate õdede hulgas on eutanaasia pooldajaid enam kui 50%.

Euroopa Liidu liikmesriikide õdede seas läbiviidud uurimus näitas, et 68% vastajate hinnangul peab eutanaasiataotluse alati vastu võtma ja tegema individuaalse otsuse. Euroopa Liidus tegutsevatest õdedest 49% on nõus eutanaasiaprotsessis aktiivselt osalema. Üldiselt on eutanaasiasse positiivsem suhtumine noorematel ehk kuni 45-aas-tastel õdedel. Paljud eutanaasiat pooldavad õed sooviksid olla kaa-satud eutanaasiaprotsessi algusest lõpuni. Soomes on kolmveerand õdedest nõus eutanaasiataotlust teatud olukordades ka ise esitama.

Üldiselt ei leidnud kinnitust oletus, et õdedel puudub soov euta-naasiaprotsessis osalemiseks. Küll aga leiavad õed, et neil peab ole-ma õigus loobuda eutanaasia teostamisest, kui see läheb vastuollu nende isiklike tõekspidamistega. Vaatamata sellele, kas suhtumine eutanaasiasse on positiivne või negatiive, arvas suur hulk vasta-nutest, et eutanaasia ei peaks olema õdede töö. Iraanis poleks 97% õdedest nõus eutanaasiaprotsessis osalema isegi siis, kui see lega-liseeritaks ja sellele annaksid heakskiidu usujuhid.

Poolt- ja vastuargumendid

Eutanaasia vastased ütlevad, et eutanaasia ametlik lubamine võib õõnestada ühiskonna moraalseid alustugesid, sest eutanaasia on omal moel teiselt inimeselt elu võtmine ning selle seadustamine tähendaks otsekui tapmise seadustamist. Eutanaasia vastu olevad õed tõid põhjuseks vastuolu oma südametunnistusega, sest nad usuvad, et meditsiini eesmärk on hoida inimest elus. Samuti ei pidanud nad eutanaasiat eetiliselt õigustatuks. Eutanaasiasse suh-tusid negatiivsemalt õed, kes ei ole hoolitsenud ravimatut haigust põdevate patsientide eest. Teaduskirjandusest selgub, et õed on nõus aitama raskelt haiget inimest, keda ei saa jätta hätta isegi juhul, kui see läheb vastuollu nende enda moraaliga.

Eutanaasia pooldajate seas rõhutatakse vajadust austada pat-siendi autonoomiat. Motiivid eutanaasiaks võivad olla erinevad, kuid otsuse tegemisel ei tohi olla välist survet. Rasket haigust põde-vad patsiendid on tihti vastuvõtlikud välistele manipulatsioonidele ja ärakasutamisele, mis võib mõjutada otsuse vastuvõtmist. Euta-naasia puhul on määrav küsimus, mil määral on lubatud inimest tema elu lõpetamisel aidata, näiteks kas on lubatud ka otsuse lan-getamise toetamine.

Suhtumine eutanaasiasse ei ole aastate jooksul oluliselt muu-tunud. Seda kinnitab suure ajalise intervalliga teadusuuringute kõrvutamine.

Eutanaasia – tabuteema, millest rääkimist ei saa edasi lükata

2 4

Ta r k u s t l õ p u tö ö d e s t


ru b r i i k

Eutanaasia vastu olevad õed tõid põhjuseks vastu

olu oma südametunnistusega, sest nad usuvad, et meditsiini eesmärk on

hoida inimest elus.

Artikkel tugineb Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve filiaali üliõpilase Tiia Tõnismäe koostatud lõ-putööle „Õdede suhtumine eutanaasiasse ning valmisolek protsessis osalemiseks“, mida juhendas õppejõud Argo Soolep. Fo

to: U

nspla

sh

2 6


Uurija viis oma magistritöös kokku muudatuste juhtimise teooria ja tervishoiuasutuste spetsiifika. Eri uuringud on näidanud, et muudatused tekitavad organisatsioonides enamasti vastuseisu ja 75% muudatustest ebaõnnestuvad erinevate inimfaktorite mõjul. Samal ajal ootavad paljud tervishoiusüsteemi osalised süsteemi efektiivsemaks muutvad lahendusi. Seetõttu on nüüdisaegsete muudatuse juhtimise käsitlustega tutvumine ja nendest õppimine ka tervishoiuasutustes vajalik.

Uurimuste kohaselt ei ole tervishoius paremaid teenuseid või-malik pakkuda vaid teadmiste ja oskuste parendamise teel. Pal-ju tõhusam on kasutada osa-de paremat koordineerimist ja ühtlustamist. Integreeritud patsiendikäsitlus (ingl integra-ted care) on kontseptsioon, mis ühendab diagnoosi, ravi, hool-duse, rehabilitatsiooni ja tervise edendamisega seotud teenuste sisendeid, tarnimist, haldamist ja korraldamist. Integratsioo-ni abil saab parandada tervis-hoiusüsteemile juurdepääsu ja selle kvaliteeti, kasutajate rahulolu ja teenuse tõhusust. PAIK on pilootprojekt, millega integreeritud patsiendikäsitluse kontseptsiooni Viljandimaal katsetatakse.

Muudatuste teekond algas edukalt

Teaduskirjanduse järgi on eduka muudatuse elluviimise võtmeele-mendid visiooni edastamine ja kommunikatsioon tõhusa juhtimise osana, töötajate kaasatus ja töötajate eelnev kogemus. Haiglat on

uurijad kirjeldanud professionaalse bürokraatiastruktuuriga or-ganisatsioonina, tuues välja, et muudatuste läbiviimine toimub sellises süsteemis aeglaselt.

PAIK projekti ettevalmistavas faasis pandi suurt rõhku tervis-hoiutöötajate kaasamisele. Osalejatega tehtud intervjuudest selgus, et seda tajuti ja hinnati kõrgelt. Osalejatele oli selge projekti visioon ja projekti üldine kuvand oli positiivne. Teooriast lähtuvalt kujundab esimene kokkupuude muutusega hoiaku muutuse suhtes, mistõttu võib projekti ettevalmistavas faasis valitud lähenemist hinnata igati

sobivaks.

Projekti teine faas ei olnud enam nii edukas

Intervjuud osutasid, et ehkki alguses tundsid osapooled end kaasatuna, muutus nende suhtumine olu-liselt, kui pro-jekt jõudis teise faa-

si ja tegevus liikus projektimeeskonna sisse. Dokumendianalüüs näitas, et integreeritud abi mudelit sooviti enne põhiprotsessides käikulask-mist arendada ja katsetada. Intervjuudest joonistus välja, et teine faas jättis põhiprot-sessides tegutsejad info-nälga ja teadmatuse tõttu hakkas usaldus projekti

Muutused tervishoiusüsteemis nõuavad läbimõeldud

lähenemistTervishoiusüsteem vajab muudatusi. Otsitakse lahendusi, mis oleksid tõhusamad nii töötajatele kui ka patsientidele. Eraldi küsimus on, kuidas neid saavutada. Üks lahendus on paikkondlik tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreerimise mudel PAIK, mis on praegu väljatöötamisel ja juurutamisel Viljandi haiglas. Viljandi haigla koduteenuste osakonna juhataja Kadri Oras kaitses Tallinna Ülikoolis magistritöö muudatuste juhtimisest oma haiglas. Uurimistöö toimus kvalitatiivse juhtumiuuringuna, mille raames viidi läbi doku-

mendianalüüs, vaatlused ja fookusgrupi intervjuud.

Eri uuringud on näidanud, et muudatused tekitavad organisatsioonides enamasti

vastuseisu ja 75% muudatustest ebaõnnestuvad erinevate inimfaktorite

mõjul.



MUUDATUSE LÄBIVIIMISE SAMMUD ERI TEOORIATE JÄRGI

Kurt Lewini mudel John Kotteri mudel1. Sulata 1. Loo vajaduse tunne võimaluse ümber 2. Loo tugev juhtgrupp 3. Loo veenev visioon

2. Muuda 4. Kommunikeeri visioon 5. Teosta visioon 6. Plaani lühikesi võite

3. Külmuta 7. Kindlusta saavutatu 8. Kinnista muudatused kultuuri

suhtes asenduma pettumuse, isegi iroo-niaga. Puudust tunti teabest nii projekti visiooni kui ka hetkel toimuva suhtes.

Intervjueeritavad ei tunnetanud selles faasis enam oma osa muudatuses ja üldine nägemus projektist muutus negatiivsemaks. On raske üheselt hinnata, kas põhjuseks oli teadmatus, vähene kaasatus või ka eel-nev negatiivne kogemus. Intervjueerita-vad jagunesid varasemate kogemuste alu-sel kaheks – eelnevalt edukaid muudatusi kogenud olid käesoleva muutuse suhtes positiivsemad, eelneva negatiivse kogemuse omajad aga kriitilisemad. Viimased kandsid endaga teadmist, et igasugused muudatu-sed toovad kaasa uusi inimesi ja lisandu-vaid töökohustusi. Varasemad uurimused toovad välja, et reaktsioon muudatusette-panekule ei pruugi pärineda käesolevast

projektist, vaid teadvustamata eba-õnnestunud muudatuskatsetest

minevikus. Need võivad saada nähtamatu-teks takistusteks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et suhtlemine ja konkreetse visiooni edastamine on igas muudatuse etapis ülioluline. Spetsialistide kaasamisele ja nende projektimeeskonnas toimuvaga kursis hoidmisele tuleks pro-jekti kavandades eraldi mõelda. Huvitav oleks edaspidi uurida, kuidas muudatuste juhtimises arvestada minevikukogemuste-ga ja kuidas neid ületada. Samuti ootavad

uurimist Eesti tervishoiusüsteemi teised muudatused.

Artikkel põhineb Kadri Orase Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl „Muudatuste juhtimine Viljandi Haiglas paikkondliku tervishoiu- ja sot-siaalteenuste integreerimise projekti käivitamise näitel“, mida juhendasid Antek Kasemaa ja Liis Ojamäe.

Varasemad uurimused toovad välja, et reaktsioon muudatusettepanekule ei pruugi pärineda käesolevast projektist, vaid teadvustamata ebaõnnestunud muudatuskatsetest minevikus.

2 8

tö ö s t r e s s

Paljudele õdedest tundub, et nad on pärast tööd end täielikult psühho

loogiliselt ammendanud ja neil on raskusi oma töömõtteid tööle jätta. Fo

to: P

exels



Õed puutuvad kokku paljude psühhosot-siaalsete ohuteguritega, nagu konfliktid patsientide ja nende lähedastega, kanna-tused ja surm. Ette tuleb ka väga drastilisi juhtumeid, kus patsient või tema omak-sed on õdede suhtes vägivaldsed. Seejuures puutuvad just õed kõigist tervishoiutööta-jatest kõige enam kokku vägivaldsete pat-sientidega. Sellele kõigele lisaks on õdede töökoormus enamasti suur, sest õdesid on tervishoiusüsteemis liiga vähe.

Töö iseloomust tulenev kõrge stressitase võib mõjutada nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Üks levinumaid terviseprobleeme õdede seas on (ala-)seljavalu, mis võib olla psühhosomaatiline probleem, aga tulene-da ka füüsilisest pingutusest. Uuringud on näidanud, et töötavatel õdedel esineb väsi-muse ja kurbuse perioode, millest on raske toibuda. Paljudele õdedest tundub, et nad on pärast tööd end täielikult psühholoogi-liselt ammendanud ja neil on raskusi oma töömõtteid tööle jätta. Esineb ka unehäireid.

Tööstress mõjub laastavalt

Vaimsel tervisel on otsene seos ka sõltuvus-häirete tekkimisega. Meelemürkide sõltu-vust esineb kõikides ametirühmades, seal-hulgas õdede hulgas. Umbes 10–15% kõigist õdedest võivad kannatada sõltuvushäirete all. Kuigi õed ei ole kõrgemas riskirühmas kui muud avaliku sektori töötajad, on nen-de sõltuvuse muster siiski eriline, sest neil on töökeskkonnas juurdepääs ravimitele. Sõltlasest õendustöötaja on otsene risk patsiendi turvalisusele, seega on suur ka kaastöötajate vastutus. Kaastöötaja peab informeerima ja sekkuma, kui kahtlustab töökaaslase sõltuvust töökeskkonnas.

Sellised stressiga seotud psühholoogi-lised häired nagu läbipõlemise sündroom, ärevus, depressioon, kaastunde väsimine esinevad õdedel teistest tervishoiutöötaja-test sagedamini. Ebaõnnestumised, tõrked töös või ärevus võivad viia läbipõlemise-ni. Läbipõlenud õde kaotab hooliva suh-tumise ja kaastunde patsiendi vastu ning võib hakata teda kohtlema hoolimatult ja mehaaniliselt.

Probleemid ei saa jääda lahenduseta

Üks viis aidata õdede tööstressi vähendada on stressijuhtimise programmis osalemi-ne. Stressijuhtimise programmis õpitak-se lõõgastusharjutusi, enesedistsipliini ja muud taolist. Ühe uuringu alusel kasuta-sid programmis osalenud õed omandatud teadmisi väga edukalt ka programmi lõp-pedes. Osalenud hindasid väga lohutavaks teadmist, et nad ei ole stressis üksi, vaid ka kolleegidel on samad mured ja stressorid.

Mitmesugused koolitus- ja treening-programmid suurendavad õdede tead-likkust tööstressist, nende põhjustest ja sümptomitest ning aitavad seega olukor-raga toime tulla. Toimetulekustrateegiaid on erinevaid, näiteks õpetatakse relaksat-siooni, biotagasisidet ja autogeenset tree-ningut. Enesekaitsekoolitus aitab õdedel tunda end turvalisemalt. Väga tähtis tegur õdede vaimse heaolu säilitamiseks on nii kolleegide ja juhtide kui ka lähedaste toetus. Uuringud on välja toonud, et mida toetava-mad on töökaaslased, seda vähem on töö-stressi ja läbipõlemist. Samuti saab tööand-ja pakkuda tugiteenuseid nagu järele valve ja nõustamine.

Kliiniline supervisioon on tõhus meetod õdede toetamiseks

Eriti tõhusaks tugimeetodiks on osutunud kliiniline supervisioon. Supervisioon on kindlal ajal superviseerija poolt läbiviidud professionaalne toetus ja õpe, mis võimal-dab osalejal arendada teadmisi, pädevusi ja oskusi selleks, et oma tööd paremini teha. Supervisioon kui peegeldav praktika peaks jätkuma kogu professionaalse karjääri jook-sul, arendades personaalset enesehinnan-gut ja arengut.

Soome Kuopio Ülikooli haiglas uuriti kliinilise supervisiooni mõju kolmeaastase perioodi jooksul. Selgus, et õed, kes osalesid selles programmis, olid valmis rohkem vas-tutust võtma, omasid paremat kontrolli töö üle, kogesid paremat tuge oma kolleegidelt ja juhilt ning olid rohkem tööle orienteeri-tud ja lojaalsemad oma organisatsioonile.

Artikli koostas Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Marianne Annion Monika Laubachi lõputöö „Õdede tööst tulenevad terviseprobleemid ja nende ennetamine“ ja Krista Koppeli lõputöö

„Kliinilise supervisiooni toetav mõju vaimse ter-vise õdedele“ põhjal.

Tööstressi saab leevendada koostööga

Õe töö on pingeline ja raske: pidevalt patsientide keeruliste vaevustega tegelemine nõuab õelt nii füüsilist kui ka vaimset jõupingutust. Selleks et vältida negatiivset mõju õe enda ter-visele ja heaolule, selgitasid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse üliõpilased Monika Laubach ja Krista Koppel oma lõputöödes välja õe tööga seonduvad probleemid ja võima-

lused nende ennetamiseks või lahendamiseks.

Kui tööstressi allikaks on töösuhe-test tulenevad probleemid, on või-malik pöörduda Tööinspektsiooni juristide poole, kes aitavad selgitada töölepingut, töö- ja puhkeaega ning puhkust puudutavaid teemasid. Töökeskkonnast lähtuvate murede korral võib abi otsida tööinspektori-telt, kelle pädevusse jääb töökesk-konna hindamine.

Allikas: Tööinspektsioon

3 0

2019. aasta lõpus andis Postimees Kirjastus välja Barbara von Normann-Colemani kol-manda raamatu „Lahti laskmine. Väärikas leppimine paratamatuga“, kus ta kirjeldab hospiitsiõe töös ette tulnud juhtumeid, käsitleb surmaprotsessi eri tahke ja annab nõu nii pereliikmetele kui ka tervishoiu-töötajatele. Eesti keeles on tema sulest il-munud veel raamatud „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldaja-tele“ (2017) ning autobiograafiline „Elu tulvil lootust ja imet“ (2018).

Mis on kõige olulisem aspekt, mida peaks üks hospiitsiõde oma ametis meeles pidama?

Neid on palju. Mulle isiklikult tundub, et kõige olulisem on empaatia ja kaastunde väljendamine, et aidata sureval inimesel tei-sele poole minna. Kaastunde all mõtlen ma tingimusteta armastust ‒ isegi siis, kui ise ei tunne selle inimesega erilist sidet. Tuleb hoolida patsiendist kui inimesest, sõltuma-ta tema taustast, elufilosoofiast või väärtus-test, ja seda talle selgelt väljendada.

Miks ma nii arvan? Hospiitsiõde peaks teadvustama, et need on selle inimese elu

viimased hetked. Tal on nii väga vaja tunda end armastatu, hinnatu ja omaksvõetuna. Pealegi ‒ võib-olla ei ole mitte keegi kunagi varem tema vastu empaatiat, hoolivust või kaastunnet välja näidanud.

Kaastunnet saab väljendada mitmel moel. Inimest tuleb kohelda austuse ja vää-rikusega, isegi kui ta sulle ei meeldi. Isikli-kest tunnetest tuleb üle olla.

Mis on selle elukutse juures kõige ohtlikum?Kaastundeväsimus. See tähendab pat-

sientide ja nende perekondadega liiga lähedaseks saamist, emotsionaalset sidet ja kiindumust. Kui patsient sureb – ja ta igal juhul sureb, sest muidu ta ju poleks hospiitsipatsient – ei tohi hospiitsiõe enda maailm kokku variseda. Sellest räägib ka mu raamatu kõige esimene lugu: kas saab hoolida liiga palju.

Millist väärtust kannab hospiitsiõde ühiskonnas?

Ühiskond on sidus ja lahutamatu tervik, kuhu kuuluvad erineva soo, vanuse, rassi, kuuluvuse, sotsiaalse ja materiaalse taus-taga inimesed.

Kõige olulisem on väljendada kaastunnet

Tekst ja foto: Piret Veigel

Barbara von Normann-Coleman on päritolult ameeriklanna, kes on töötanud 30 aastat hospiitsiõena USAs ja Euroopas ning elab 2012. aastast Eestis. Barbara ütleb, et hospiitsiõe amet ei olnud tema eesmärk ega teadlik valik, vaid vastupidi

‒ see elukutse valis kunagi tema. Kuigi ta on juba pensionieas, on ta suurest armastusest oma töö vastu jaganud ka siinse-tes haiglates oma kogemusi ning esinenud surija hoolduse teemalistel koolituspäevadel. Hoolimata emotsionaalselt ja vaimselt kurnavatest aastatest avaldavad tema teadmised,

kustumatu energia ja elujanu endiselt muljet.


Esiteks aitab hospiitsiõde kõigile oma tööga teadvustada, et surm kuulub lahuta-matult igaühe elu juurde, see on elu harilik osa. Iga viimne kui inimene, kes on kord sündinud, ühel päeval ka sureb.

Teiseks ‒ loodan, et hospiitsiõde saab väljendada ühiskonnale seda, et surma saa-bumise ees ei pea hirmu tundma. Ta saab inimestele selgitada surmaeelseid staadiu-me. Kui hospiitsiõde tutvustab surevale ini-

mesele ja tema lähedastele, mis neid ees ootab, annab see tuge ja kindlust. Uuringud ütlevad, et kõige rohkem peljatakse tund-matut. Teadmatus eesootavast põhjustab suurimat hirmu.

Kolmandaks saab hospiitsiõde ühiskon-nale tõestada, et inimene ei pea surema valudes. Hospiitsiõe roll on aidata vältida selliseid sümptomeid nagu valu ja füüsili-sed kannatused, selleks on tänapäeval pal-

ju erinevaid ravimeid. Töises elus oli mu esmaseks ülesandeks patsiendi valu kont-rollida. Kui ta pidi selle või muude vaevuste all kannatama, ei olnud ma oma ülesannete kõrgusel.

Neljandaks aitab hospiitsiõde perel väl-jendada kaastunnet oma surevale lähedase-le, õpetab, kuidas temaga suhelda, kuidas teda toetada, mida talle öelda ning mida mitte.

Viiendaks saab hospiitsiõde anda perele ja lähedastele emotsionaalset tuge, kui ini-mene on surnud. Aidata neil leinata, juhtida neid leinamise protsessis – ka see on väga oluline, et inimesed suudaksid oma eluga edasi minna ja terveneda.

Kas Teie arvates on hospiitsiõed ühiskonnas piisavalt hinnatud? Milline mulje on Teile jäänud Eestist?

Päris kindlasti mitte. Mu 30-aastase kar-jääri alguses oli olukord USAs üsna sarnane tänase Eestiga, aga nüüdseks on see mär-gatavalt parem. Minu elu jooksul on sealse ühiskonna meelsus täielikult muutunud ja sellest on saanud kasu nii eluga hüvastijät-jad kui ka nende pered.

Kõrvaltvaatajana saan öelda, et Eestis on surma ja suremise teema peaaegu tabu, kir-jutasin sellest ka oma raamatus. Eestlastel on suremisest väga keeruline isegi mõelda, rääkimata sel teemal sõnavõtmisest. Isikli-ku kogemuse põhjal võin öelda, et näiteks matuseplaanide tegemine ajal, kui inimene on veel elus ‒ või isegi tema enda osavõtul

‒ on Eestis mõeldamatu. Mõistan suure-päraselt, et see on osa traditsioonidest ja ajalooliselt välja kujunenud komberuumist. Aga paljusid kasutegureid arvestades võiks see ehk pikapeale muutuda. Julgen seda väita iseenda elukogemuse põhjal.

Mida Te sooviksite öelda Eesti õdedele ja hospiitsitöötajatele?

Ärge kunagi kartke väljendada oma pat-sientidele ja nende lähedastele kaastunnet, sest nad vajavad seda rohkem kui ühelgi tei-sel eluhetkel! Samal ajal on oluline, et olete seadnud endale piirid, millest olete teadlik ja peate kinni. Piiride all pean silmas seda, et tööd ei võeta koju kaasa – pidevalt oma lemmikpatsiendile ja tema perele mõtle-mine on keelatud, olen ise kunagi selle vea teinud. Elus peab olema huvialasid ja har-rastusi ning hea tugisüsteem. Olen kindel, et muidu põhjustab stress läbipõlemise.

Vaja on ka üldist elukogemust. Nii USAs kui ka Šveitsis, kus ma samuti töötasin, ei suutnud äsja kooli lõpetanud noored hos-piitsiõed tööelus kuigi kaua vastu pidada. Neil ei olnud veel ei tööalast tausta ega sot-siaalseid oskusi, seepärast töötas enamik hospiitsiõdesid esmalt 10‒15 aastat üldõena. Hingeliselt raske ametiga toimetulek eeldab elukogemust ja vaimset küpsust.

Barbara von NormannColeman on päritolult ameeriklanna, kes on töötanud 30 aastat hospiitsi

õena USAs ja Euroopas ning elab 2012. aastast Eestis.

i nt e rv j u u

3 2

õ d e n õ u s ta b

Mis on allergia ja kuidas see tekib?Allergia on organismi ülitundlikkus mõne organismivõõra teguri

ehk allergeeni suhtes. Allergeenideks võivad olla toiduained, õie-tolmud, olmetolmulestad, ravimid, kodukeemia, prussakad ja veel palju muud. Ühest põhjust allergiahaiguse tekkimisel ei ole ja see avaldub enamasti geenide ja keskkonnategurite koosmõjul.

Kas allergiad on pärilikud?Haigestumise risk on siis

muidugi väiksem, kui peres tea-daolevalt kellelgi teisel allergiaid ei ole, kuid see risk ei ole siiski olematu. Kui ühel vanematest esineb allergiad, siis on nende laste allergiahaigusesse haiges-tumise risk 40–50%. Kui mõlemal vanemal on allergiahaigus, siis sellega suureneb ka haigestumise risk, kuid alati jääb ka 20% või-malus, et lastel sellegipoolest allergiat ei esine.

Milliste allergiaprobleemidega pöördutakse allergoloogi juurde enim?

Väikelastel esineb kõige rohkem toiduallergiast tekkinud naha-lööbeid, nagu atoopiline dermatiit (punane ja põletikuline kare sügelus) ja nõgeslööve (helepunased sügelevad kublad), ning ras-kematel juhtudel anafülaksiat (järsku tekkinud eluohtlik allergiline reaktsioon). Suurematel lastel on sagedasemad allergilise nohu ja

astmakaebused. Allergiahaiguse korral on iga inimese kaebused erinevate sümptomite ja ras-kusastmega. Sama haigus võib väljenduda inimestel erinevalt.

Kuidas saada selgust, kas lööve või mõni muu allergiline reakt-sioon tekib millegi liigtarbi-misest või on tegemist ikkagi nii-öelda päris allergiaga?

Allergiat võib aidata kindlaks teha kahtlusaluse toiduaine ärajät-mine 2–4 nädalaks, mille jooksul on näha, kas kaebus kaob või mit-te. Tänapäeval ollakse siiski seisukohal, et allergia kartuses teatud toitude täielik välistamine igaks juhuks ei ole õige, sest see takis-tab organismi normaalse taluvuse kujunemist teatud toiduainete suhtes. Vahel on tõesti nii, et väiksemat kogust talutakse, aga see

Allergiad ja kuidas nendega toime tulla

Kõik me oleme kas otseselt või kaudselt kokku puutunud al-lergiatega. Kuidas erinevaid allergiaid ära tunda ja millised on ravivõimalused? Vastab Tallinna Lastehaigla allergoloogia-

teenistuse õde Kairi Nigul.

Tekst: Margit PulkFotod: Tiit Veermäe, Pixabay

Kui ühel vanematest esineb allergiad, siis on nende laste allergiahaigusesse

haigestumise risk 40–50%.


kõik on väga individuaalne ja kõiksugustes-se katse-eksitusmeetoditesse tuleks suhtu-da kaine mõistusega. Kõige õigem on, kui allergiat diagnoosib arst.

Kas allergiatest saab ka hoiduda või välja kasvada?

Kui on teada kindel allergeen, mille suhtes allergiline ollakse, siis seda vältides saab allergiakaebusi vähendada või takis-tada allergiahaiguse süvenemist. Allergiast väljakasvamine oleneb sellest, mis allergiaga on tegu ja kui tugev see on. Suure tõenäo-susega kasvatakse paremini välja kergetest toiduallergiatest. Näiteks enamik lapsi kas-vab välja lehmapiimaallergiast. Raskematel juhtudel, mida on umbes 10%, lehmapii-maallergia ei kao.

Milliste meetoditega allergiahaigus kindlaks tehakse?

Allergiat saab välja selgitada nahatorke-testidega, antikehade määramisega vere-proovis ja plaastritestidega. Selleks et nahatorketestid näitaksid ülitundlikkuse olemasolu, peab olema eelnenud kokku-puude allergeeniga. Vastavalt varem ilmne-nud kahtlusalustele (nt toidupäeviku alusel) valitakse testitavad allergeenid. Plaastri-teste kasutatakse siis, kui kahtlustatakse

allergiat keemiliste ainete suhtes. Plaaster allergeenidega asetatakse nahale 48 tunniks.

Millised on tänapäeval võimalused allergia-te raviks?

Allergiate püsiravi mõte on ravida aller-gilist põletikku ja seeläbi hoida haigus-kaebused kontrolli all. Siinkohal mängi-vad olulist rolli lisaks ravimitele (tabletid, inhaleeritavad ravimid ja ninapihustid) ja raviplaani järgimisele ka inimese enda elu-keskkond ja eluviisid.

Näiteks atoopilise dermatiidi tekkes on oluline osa naha ehituslikul omapäral ehk nahk on kuiv ja õrn ning pindmisem kaitse-kiht on õhem kui teistel inimestel. Seetõttu

on nahast suurem veekaudu, nahk muu-tub kuivaks, karedaks ja kergesti ärrituvaks. Kuna kuiva naha mikrolõhede kaudu võib kergemini juhtuda ka see, et inimene aller-giseerub hingamisteede allergeenide suhtes, siis on regulaarne nahahooldus atoopilise dermatiidi puhul väga oluline.

Kohe, kui inimesel kaebused kaovad ja tal hakkab parem, siis kipub raviplaan ja regulaarne püsiravi ununema ja varsti ollakse jälle allergiahaigusega hädas. Seega on järjepidevus allergiate ravis üks peamisi märksõnu.

Lisaks leiab väga palju kasulikke nõuan-deid allergiate raviks ja ennetuseks Allergia-liidu kodulehel www.allergialiit.ee

MIS ON IMMUUNRAVI?Allergeenspetsiifiline immuunravi

on täiendav ravi, mis ei asenda püsira-vi ega sümptomaatilist ravi, kuid selle abil on võimalik patsiendi elukvaliteeti pikemas perspektiivis oluliselt suuren-dada. Allergeenspetsiifiline immuunravi ravib sümptomite asemel selle põhjust.

Allergeeni järk-järgult suuremas koguses organismi viies hakkab immuunsüsteem allergeeni taluma ja organismi ülitundlik-kus allergeeni suhtes väheneb.

Immuunravi saavad teha vaid eriarstid ja ravikuurid võivad kesta 3–5 aastat.

Väikelastel esineb kõige rohkem toiduallergiast tekkinud nahalööbeid.

TULE DOONORIKS JA TEE ELU SUURIM

KINGITUS!

SOBID DOONORIKS, KUI OLED: - 18–60 aastane,

- kehakaaluga üle 50 kg - terve, puhanud ja söönud

Tutvu enne vereloovutust lisainfoga WWW.VEREKESKUS.EE või konsulteeri arstiga. Võta kaasa isikut tõendav dokument.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus Ädala 2, Tallinn Doonorid ja sõbrad Verekeskus



TULE DOONORIKS JA TEE ELU SUURIM

KINGITUS!

SOBID DOONORIKS, KUI OLED: - 18–60 aastane,

- kehakaaluga üle 50 kg - terve, puhanud ja söönud

Tutvu enne vereloovutust lisainfoga WWW.VEREKESKUS.EE või konsulteeri arstiga. Võta kaasa isikut tõendav dokument.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus Ädala 2, Tallinn Doonorid ja sõbrad Verekeskus

3 5

Va at e p u n k t i k ü s i m u s

Arst õele: „Kas haige enne surma ka higistas?“

„Higistas!“Arst mõtlikult: „Ah et higistas. No see

on hea!“

Haigla vastas olev maja põleb.Doktor lausub õele: „Tõmmake palun

kardinad ette, muidu patsient võib ärgates arvata, et on juba põrgus.“

„Õde, kas see ravim aitab?“„Aitab, aitab. Magate ülihästi!“„Kui tihedalt seda võtma peab?“„Õhtul üks kord enne magamaminekut

ja siis iga poole tunni tagant!“

„Õde, mul on raske ja valulik hingata!“„Miks te siis ennast piinate? Ärge hin-

gake!“

Naine toob oma mehe haiglasse.Õde: „Kas teie abikaasal on pidžaama?“Naine: „Ei, arst ütles, et tal on pimesoo-

lepõletik.“

„Kui ma olin väike, ütles õde mulle, et kui sa küünte närimist ei lõpeta, kasvab sinust idioot.“

„Ja miks te siis ei lõpetanud?“

Suunurgad muigele

Maalikunstnik Olev Subbi (1930–2013) on teosel „Hella, Johannes ja Eduard“ kujutanud Vabadussõjas haavata saanud isa Johannes Subbit, teda põetanud haiglaõde Hellat, kel-lega Johannes hiljem abiellus, esiplaanil on aga kunstnik Eduard Wiiralt, Vabadussõjas sõdinud kunstnik, kes siin teosel muutub kõigi Vabadussõjas sõdinute koondsüm-boliks. Olev Subbi ema Hella oli teeninud halastajaõena juba 1915. aastast alates.

Ühel hetkel tuuakse tema hoole alla Tar-tu haiglasse jalga haavata saanud Johannes Subbi, kelle vigastus on nii ränk, et arstid otsustavad jala amputeerida. Ent Hella olevat hakanud hoopis jalga masseerima ning oskusliku tegutsemisega päästnud selle amputeerimisest. Kuigi ülejäänud elu jäi Johannes nõrgalt lonkama, oli tema jalg alles ning ta olevat olnud kogu elu veendu-nud, et halastajaõde Hella päästis tema elu.

Nende kohtumisest tehtud fotot hoidis Olev Subbi oma ateljees ning ka antud maa-li kompositsioon põhineb sellele fotol, kuigi lisatud on Eduard Wiiralt ning vahetatud on foon – haiglast on saanud mõisahoov.

„Ma olin neile selle maali ammu võlgu,“ ütles Subbi ise kord selle maali kommentaariks.

Oma ema ja isa kujutamisel on kunstnik kasutanud pronkspruuni värvi, mis muudab ammu lahkunud skulptuuride sarnaseks, rõhutades veelgi kunstniku lugupidavat suhtumist. Taamal paistavad nii majade varemed kui ka kirikutorn, tüüpilised Ees-

ti maastikku iseloomustavad märgid, mis kõnelevad korraga nii aegadeülesest püsimi-sest kui ka hävingust. Kummastaval kombel on Subbi toonud maali pinnale porilombi, mis torkab silma, kuna on niivõrd erinev varasemaid Subbi maale iseloomustanud

helgetest, harmoonilistest ja estetiseeritud looduselementidest. Ent porilomp ei ole siin midagi sümboliseerimas, tema pind peegeldab sedasama päikest, mis tulvab ka üle kolme maali peategelase, mähkides nad nostalgilisse ning igatsuslikku tooni.

Õde Eesti kunstis

Tekst: Eero Epner

Olev Subbi (1930–2013)Hella, Johannes ja Eduard. 2007. Akrüül, õli, masoniit. 100 x 129 cm

Enn Kunila kunstikollektsioon

tiina maltsev - ena.ee

Documents