Olivia Saar

•

Hetked endasMõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990–2015

Olivia Saar

MõtteMõlgutusi ilMast, iniMestest, iseendast

aastatel 1990–2015

5

•

Su naer kui naerukajaka lend,mis riivab taevast ja taevaseid tuuli,mil kukub ta alla maa peale?

7

•

Nendes ülestähendustes leiad tundmuste, arusaamade ja tõdemuste peegeldusi ning kohati kumab neis kirjakildudes kurbus.

Ma ei tahaks mitte mingil juhul teha sellest eluetapist kurbuse kivikalmet, see oleks võlts ja väär ning mitteminulik. Kuid selle tooni on andnud üksindus- ja mureviivud, mida ma kellegagi jagada pole soovinud, vaid hetke ajel paberile olen pannud.

Rõõmust pole ma nii väga kirjutama kiirustanud, rõõmu olen ikka teistega jagada püüdnud.

Usun, et rõõm ootabki jagamist, ja jagatud rõõm on ilus.Üksikutes ülestähendustes on kilde sündmustest, ilmast,

inimestest ja iseendast. Iseendast antud hetke emotsioonides, aga emotsioonid, nagu teame, on vahelduvad ja sageli üsna vastukäivad.

8

9

•

Olen paaril korral päevikut alustanud ja jälle lõpetanud, mõeldes, miks peaks inimene oma mina-maailma nagu palaka laiali laotama, kartes, kas pleegitab selle päike, peksab räbalaiks rahehoog või lendavad linnud ja teevad selle täis.

•

Sageli demonstreeritakse külalisteraamatuga, et vaadake vaid, kes meil on käinud: direktor see ja see, doktor see ja see, žurnalist see ja see. Ainult katlakütjast Karla pole miskipärast raamatusse endast jälge jätnud.

•

Maalid on kaunid kaugemalt, siis pole märgata krobelisi värvipindu ega jämedaid pintslilööke, siis sulandub kõik ühtlaseks värviharmooniaks.

Kas ka inimeste puhul on nii?

•

Minu perepuul on olnud palju harusid, kuid tormid on teda kõvasti räsinud. Nüüd on ta ajaarmides ühe oksaharuga vana puu, kes ikka veel kuldnokki ootab.

•

Ööd on juba pimedad, kuid praegu veel sametiselt pehmed.Öö peidab värvid, kuid laotab pillavalt lõhnu. Selles lõhnade-

meres on õunte, flokside ja kastese rohu hõngu, millesse seguneb piparmündi mõrkjaskirbet aroomi.

10

•

Pole tähtis, kas veenire jõuab suuremasse veekogusse lühemat või pikemat teed pidi, peaasi, et ta sinna jõuab.

•

Inimesel on kaks suurt vaenlast – üksindus ja tegevusetus.Üksindus tegevuses on talutav, aga tegevusetus üksinduses on

hävitav.

•

On olemas loojate põlvkond ja on olemas loobujate põlvkond.Lihtne on loobuda sellest, mida sa ise pole loonud.

•

Eks pisut headust,pisut kurjustmeis kõigis segi paisatud.Ja ainult musta,ainult valgetei ole iial raisatud.

•

Mulle ei tee raskust andestust paluda, mulle on rängaks koormaks see, kui käeulatamisega on hiljaks jäädud.

•

Kahtlus kisub kiiva.Kindlus kiidab tegijat.

•

Loobumine loob vabaduse.

11

•

Tühi on tühermaaluulest ja leludest –valuta südant nii palju, kui saad;maailm tuikab miljoneist eludest,igaüks otsib jalatäit maad.

•

Lapsepõlvega seostub mulle riidepampude pakkimine, leiva-kuivikute kuivatamine ja koletu hirm automürinat kuuldes.

•

Sirge seljaga kandamit kanda on kergem kui selle all küürakil käia.

•

See, mis tuleb südamest, ei leia alati teed südamesse.

•

Otse minna,ümber käia –igati on riski.Mõõdad küll,kuid mõõdustikuskisub kiiva miski.

•

Tulevik on olevikus alanud etendus, mille sisu ega tegelasi me ei tea ega tunne. Ja nagu igas lavastuses, on ka lõpplahendus etteaimamatu.

•

Kas valus tõde või ilus vale?Üks piitsutab, teine pimestab.

12

13

•

Ilus tihti on petliknagu meelitav lant,temas sirab ja särabiga kumerus, kant.Ikka valime ilu,tema peibutusjõu,pärast oleme hädasja küsime nõu.

14

•

Armastus on muutunud enesearmastuseks, ja sellest kõik arusaamatused algavadki.

•

Südamevalus inimene on nagu mahatallatud taim, ta kas ajab ennast aralt sirgu või närbub hoopis.

•

Inimese üle ei tohiks otsustada tema vigade põhjal, vaid selle järgi, kuidas ta neid vigu parandada püüab ja suudab.

•

Maid on alati jagatud. Maailm on nagu suur riidetükk, mida on tükkideks lõigatud, uuesti kokku traageldatud ning mis ikka ja jälle hargnema kipub.

•

Aus poliitik on suur ime. Ta on nagu valge vares mustas linnuparves, kus kõik tema sulgi katkuma kipuvad.

•

Kriitik peaks olema aednik, mitte puuraidur.Puuraidurist kriitik saeb puu maha, ja ongi kõik. Aednikust

kriitik aga korjab ära kuivanud raod ja vesivõsud ning paneb puule pookoksad, et head saaki saada.

•

Kus on kirves,seal ei laula laas.

15

•

Tühine mure on nagu kuum, põletav kartul, mis ruttu jahtub.

•

Tahta ei tähenda veel suuta.Me tahame palju, kuid suudame vähe.

•

Ühed ülehindavad, teised alahindavad ennast.Esimestel on gaas põhjas, teistel pidevalt pidurid peal.

•

Õnnes on kurbuse aimus.

•

Olen oodanud sõprust sealt, kus teda pole, ja jätnud märkamata seal, kus ta tõeliselt olemas.

•

Valud valuta üksi,rõõmud jaga teistega.

16

17

•

Ööde unetus.Talve lumetus.Teede libedus.Meele kibedus.Vaimu tühisus.Elu lühidus.

18

•

Maailm on lõpmatu. Aeg lõppematu. Ainult inimesele antud aeg on lõppev.

•

Perekond on oaas keset kõledat kõrbeliiva, ainult seal leiab janune hing kosutust.

•

Lootus on miraaž. Sa usud teda nägevat, kuid temani ei jõua.

•

Me oleme pikki piinavaid aastaid liikunud pimedas tunnelis, oodates maapealsesse valgusesse pääsemist.

•

Kodukalmistul õitsevad valged võõrasemad.On emadepäev. Mäletamise hell-valus ajahetk.

•

Aiaotsa kaskedealused on ülastest valevad, sinna sekka on siginenud sillade säravat sinist. Ja puud on kui pelglikud pruudid, õrn leheloor õlgadel hõljumas.

•

Ema valutab lapse valu.Ema rõõmustab lapse rõõmu.Mitmekordselt.

•

Kui sageli ma küsisin oma emalt, kuidas sul läheb, mis sulle muret teeb?Harva, üsna harva.Mida ma nüüd siis ise ootan?

19

•

Mis oli, on ammugi läinud,olnut iialgi kätte ei saa,me oleme käsikäes käinud,ja kellukaist kumises maa.

Miskit jäädavat pole siin elus,hetk mööduv kui liblikalend,meie päevade meeletus meluskerge kaotada iseend.

20

•

Kui seisad kahe vahel ja oled kahevahel, kumba valida, siis valid ikka selle, kellest oleks tulnud eemale hoida.

•

Vastuvoolu ujuda on raskem kui vooluga kaasa minna, sest siis polekski muud teha, kui lasta end voolul kanda.

•

Kui sageli tuleb meil enesele öelda – peab!Me olemegi elanud peab-elu, kippudes unustama mõisted tahan

ja soovin.

•

Praegu on igas päevas mitme päeva sündmusi. Sündmustejõgi on tammi tagant vabanenud ning vool kihutab täies jõus edasi, aina edasi.

•

Kahtlastes oludes optimist olla tähendab tõelisusest mööda vaadata.

•

Praegu on asjade ajastu. Asjad, mis muutuvad koliks, kodinaiks, rämpsuks.

On ainult üksikuid esemeid, milles tajud aegade hingust ja esivanemate käte soojust.

Need asjad elavad.

•

Kui edule järgneb ebaedu, alles siis taipad, mida oled omanud.

21

•

Üleliigset tagasihoidlikkust võidakse valesti mõista – seda saab samastada ükskõiksuse, hoolimatuse, unustusega.

•

Inimesed, kes ise midagi ei tee, tegelevad tegijate mahategemisega.

•

Tõde pole võimalik mõõta ega kaaluda, tõest võib olla igaühel oma arusaamine. Kuid ometi on olemas tõdede tõde, milleni ainult vähesed jõuavad.

•

Kui olid sõbrad, polnud kohta, kuhu neid kutsuda. Nüüd, kui on koht, pole enam sõpru, keda kutsuda.

•

Osata näha – see on oskus.Osata ette näha – see on tarkuste tarkus.

•

Praegu otsitakse kunstis midagi uut, midagi seninägematut. Ometi on sageli see nõndanimetatud uus tundmatuseni moonutatud vana.

•

Kunstiloomingu nautimine on reaalsusest mööda vaatamine – seda ilusat ja õilsat, mida kunstis leitakse, reaalsus pahatihti ei paku.

•

Looming, õigemini loomine on nagu tõkkejooks, kus pidevalt tuleb ületada takistusi.

22

•

Krookus nõgesepuhmas on määratud hääbumisele, kuid nõgesed krookuste keskel lokkavad nii mis hirmus.

•

Vabadus võtab meilt võimaluse igas hetkes ja olukorras vaba olla ja vabana tunda.

Vabadus muudab meid valvsaks.

•

Meri pole puhas. Taevast sajab saasta. Mullas on mürki.Inimene on pandud elama katselaboratooriumi.Kauaks?

23

•

Meile jäänud vaid usk, mida hoiame hinges,ja lootus kui tärkav, õrnuke taim,kuigi elatud elu on ootustepinges,vaid vabadust vajab me ärganud vaim.

24

•

Kaevanduskäigud kui hiigelloomad roomavad mu kodukalmistu all maapõues, ja maa oigab.

Isegi siin, mu vanemate puhkepaigas, pole vaikust ega rahu.Miks otsida seda siis mujal?

•

Mul oli kunagi armas vana tare tiibusirutava tuuliku, vaskjuustega näkist tuulelipu ja uhkete graatsiliste luikedega lahel.

Oli!Nüüd näen seda vaid ajalinti tagasi kerides ning pildivärvid

hakkavad juba tuhmuma.

•

Ei tohiks olla lootusetu, kui sul on lapselapsed, sest nendes on põlvkondade side, aegade pide ning millegi lõppeva lõpmatus.

•

Minu armsad muhkinid Kristjan ja Laura on väikesed sidistavad-sädistavad linnupojad, kelle tiibades väsimatu lendamistuhin ja silmades lapsemaailma kõikehaarav uudishimu.

•

Mu ema usaldas mind, ta ei kartnud, et ma oma kohustusterajalt eksida oleksin võinud, ja see oli hea kindel tunne.

See oli vähene, mida talle anda suutsin.

25

•

Viisin emale lille ja süütasin küünla. Ilm oli soe ja päikeseline, lausa südakevadine, kuigi oli aprilli algus, ema sünnipäev.

Põldude kohal lõõritasid lõokesed. Ma polnud ammu enam sellist lõotrillerit kuulnud – puhast, sillerdavat, südantsoojendavat.

Liiga säravat selle paiga jaoks.

•

Siin, minu kodukalmistul puhkavad ridamisi ristideta haudades sõdima sunnitud võõramaa sõdurid – lapseeas noorukid.

Siin, minu kodukalmistul sunniti ridamisi ristidega haudadelt riste maha tõmbama noorukiks sirguvaid koolilapsi – minu koolivendi.

•

Kuri leiab kurja.Headust ei leia pahatihti otsideski.

•

Vaatasin eemalt oma kaotatud isakodu.Kuusk, mille ema oli istutanud, on kuivanud. Ainult pihlapuu

keldrimäel eretas valuspunaselt, põletavalt.Mõttedki võivad põletada …

26

27

•

Veel tühjas majas sooja leiva hõngu,kuid läinud see, kes olnud jagaja,veel korvipõhjas pehmeid kindalõngu,memm ammu mustas mullas magaja.