EDGAR VALTER

Kolme künka ja kolme metsatuka taga, sealpool kõverat kaske ja siinpool kahe ladvaga kuuske oli Ki-Kerikii Kuningriik. Niisugust asja, nagu seal ühel kaunil päeval juhtus, mäletasid ainult kahesaja-aastased inimesed. Neid oli kuningrii-gis kaks ‒ üks ei kuulnud hästi, teine ei näinud hästi.

Aga kindel oli see, et kuningalossi kohal tiirutas lohe. See oli pisuke lohe, aga ikkagi lohe. Sõjapealik tormas sõduritega lossi ülemisele siseõuele ja vaa-tas ruttu kahurid üle. Need olid väga vanad ja polnud mitu inimpõlve pauku teinud. Nägid natuke kehvad välja ka. Kuid üks pisike, paks kahur näis siiski sobilik olema ja sõdurid laadisid selle ruttu ära. Sihtur sihtis, kahuriülem süü-tas püssirohu ... ja käis ka kole pauk. Säärast pauku annab mäletada! Ja suur raudmuna lendas otse lohe poole.

Kahjuks oleks hirmus laeng lohest mööda läinud, poleks lohe ise rutanud raudmuna kinni püüdma ja sellega alla lossiõuele laskuma. Jõudnud päris madalale, laskis lohe raudmunal õuele potsatada ja heitis teises käes olnud, paelaga seotud kirjarulli alla. See kukkus õnnetumal kombel paksu kahuri avatud suhu, mis veel värskest paugust suitses. Kui kohmetunud sõdurid toibusid ja taipasid lõpuks rulli kahuritorust välja õngitseda, oli pool kirja juba söestunud.

Kirjarulli pealt võis lugeda: „Tema majeste ... Ki- ... kii valit ...” Niisiis oli kiri kuningale ja sõjapealik viiski kirja tema kätte.