E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 3 (84) 2015

Ukraina raskerelvadon venelastelekõva pähkel

Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD!

Siil turritas okkaid

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

33 / 2015

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Milleks kaitseväele kompetentsikirjeldused?NATO riikides on alustatud tegevväelaste soovituslike õppekavade koostamisega ning Euroopa Liidu sõjakoolides kirjeldatak-se nooremohvitseride kompetentse.

10 Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras: pärast Siili töö jätkubIntervjuu kaitseväe juhatajaga õppuse Siil esmastest kokkuvõtetest.

13 Edukas Siil – kahekümneaastase väeloome magusad vilja1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus jagab intervjuus esimesi mõt-teid pärast suurõppust.

16. Open Spirit 2015 – ajaloo edukaim miinitõrjeoperatsioon Balti riikidesMaikuu teisel poolel Eesti vetes toimunud miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 2015 käigus leiti 210 lõhkekeha.

19 Kes teie müüte vintsiga Nissan Patrolit?Räägime, kuidas õppusel Siil 2015 markee-riti hüpoteetilise vastase infooperatsioone ja kuidas end nende vastu kaitsta.

23 Soome maavägi uuendab lahingutegevuse aluseidÜlevaade tänavu Soome riigikaitses raken-dunud muudatustest, millega säilitatakse muutunud oludes riigi senine kaitsevõime.

25 Kaitseväe jäähokimeeskond kutsub hokit mängimaLühiülevaade kaitseväe hokimeeste senis-test võitlustest.

26 Ukraina raskerelvad on osutunud venelastele kõvaks pähkliksJätkame ülevaadet jaanuari lõpus Tartus peetud konverentsil räägitud Ukraina sõja senistest kogemustest.

32 Ameeriklaste Abramsi tank sisendab aukartustVaatame lähemalt, mida kujutab endast ni-

mekas ja nüüdseks kolmanda põlvkonnani jõudnud lahingutank, mis juba mõnda aega ka Eesti pinnal ringi vurab.

38 Venemaa Föderatsiooni uue põlvkonna põhitank T-14 ArmataLühiülevaade Venemaa Föderatsiooni uue põhitanki T-14 Armata loomise eelloost, taktikalis-tehnilistest omadustest ja tulevikuperspektiividest.

42 Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD!Kes on õhutulejuhid ja mida need nn õhu- jalaväelased maaväe üksuste juures teevad.

47 Tsiviil-sõjaline koostöö ehk kellel on põhjust olla esimesena lahinguväljalÕppustele eelnevad ja neile järgnevad kok-kupuuted sõjaväelaste ja tsiviilisikute vahel on Eesti kaitsejõudude ja NATO liitlaste koostöö toel arenemas uuele tasemele.

52 Näed probleemi – leia lahendusRiistvaratalgutel Garage48 elektroonilise

lasketreeneri HitaFly loonud kaitseväela-sed kirjeldavad, kuidas ideest sai töötav prototüüp.

55 Kaitseressursside ameti osa riigikaitsesKaitseressursside ameti peamine ülesanne on kümme aastat olnud riigikaitsega seotud meeste/naiste üle arvestuse pidamine ning Eesti kodanike riigikaitsekohustusega seotud probleemide lahendamine.

58 Vahipataljon – sõjaväepolitsei ja presidendi kaardivägiVahipataljon on kolinud oma uude asukohta Tallinna Miinisadamas ning teinud läbi ka mitu olulist muutust.

62 Admiral Sergei Gorškovi meresõjanduslikud vaatedAjal, kui Venemaa taas merevõimu üles ehitab, tasub meenutada, millised olid Nõukogude Liidu laevastikuadmiral Sergei Gorškovi meresõjanduslikud vaated Nõukogude mereväe kõrgajal aastatel 1956–1985.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922Toimetaja Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

65Toimus fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“Fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“ tõi kokku olulist visuaalset jäädvustust Eesti inimeste teenistusest kaugel võõrsil.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

4 EESTI UUDISED

Kaitseväe keskpolügoonil näita-sid 30. aprillil oma tulejõudu Ameerika Ühendriikide tankid M1A2 Abrams. Lahinglask-

misel osalenud kolm tanki lasid kokku kuuskümmend 120-kaliibrilist mürs-ku poole kilomeetri kaugusel asunud sihtmärkide pihta. Tankimeeskonnad alustasid tulistamist kaitsepositsioonilt, hävitasid nende liikumist takistanud vas-tast imiteerivad sihtmärgid ning liikusid edasi järgmistele positsioonidele, jätkates tulistamist juba uute sihtmärkide pihta.

Abramsi tankid lasid esimest korda kaitseväe keskpolügoonil

Tankirühm kuulub Ameerika Ühendriikide maaväe 3. jalaväediviisi 1. brigaadi 7. rügemendi koosseisu. Ük-suse paiknemine Eestis on osa Ameerika

Mai teisel nädalal kaitseväe õppust Siili inspekteerinud 27 Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni

(OSCE) vaatlejat 17 riigist hindasid Eesti seni suurima õppuse korraldust läbipaistvaks ja selliseks, mis võiks olla eeskujuks teistelegi Euroopa riikidele.

OSCE sõjalised vaatlejad jälgisid Eesti kaitseväe õppusel esimest korda, sest varem pole Eestis nii suuri õppusi olnud, mis eeldaks Euroopa julgeole-ku- ja koostööorganisatsiooni vaatlejate kohalolu. OSCE reeglistiku järgi tuleb

Siilile tulnud OSCE vaatlejad hindasid õppust avatuks ja läbipaistvaks

rohkem kui 13 000 osalejaga õppuste korral saata kutsed kõikide ühenduse liikmesriikide vaatlejatele.

Siili õppusel osalesid vaatlejad Ameerika Ühendriikidest, Austriast, Georgiast, Hollandist, Itaaliast, Nor-rast, Poolast, Portugalist, Rootsist, Rumeeniast, Saksamaalt, Soomest, Šveitsist, Tšehhist, Ungarist, Valge-venest ja Venemaalt. Vaatlejad kü-lastasid õppust mitmes paigas. Eriti huvitatud olid vaatlejad sellest, kui efektiivne on Eesti ja liitlaste üksuste vaheline koostöö.

Eesti jalaväerühm ja staabi-ohvitserid osalesid 27. mail ÜRO rahuvalvemissiooni UNIFIL baasis peetud Ees-

ti lipu heiskamise tseremoonial ning hakkasid sama päeva õhtul oma vastu-tusalas patrullima. Suurema osa Eesti kontingendist moodustab rühma-suurune üksus ja selle toetuselement, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni A-kompanii baasil. Eesti jalaväerühm kuulub Soome kait-seväe üksuse koosseisu, mis on osa

500-mehelisest Soome–Iiri ühispatal-jonist FINIRISHBATT. Pataljoni juht-riik Soome panustab üksusesse kahe jäägrikompaniiga, staabiohvitseride ja toetusüksusega, kokku umbes 350 kaitseväelasega. Iirimaa panustab ühe jalaväekompanii, staabiohvitseride ja toetusüksusega.

Eesti jalaväerühm teenib Soome–Iiri pataljoni vastutusalas ÜRO rahu-valvemissiooni UNIFIL läänesektoris Iisraeli piiri ääres koos Itaalia, Ghana, Lõuna-Korea, Malaisia ja Tansaania

kaitseväelastega. Eesti jalaväerühma ülesanneteks on vaadelda, patrullida ja mehitada kontrollposte ning täita muid rahuvalvealaseid ülesandeid. Samuti teevad Eesti kaitseväelased koostööd Liibanoni relvajõududega.

Eesti jalaväelased teenisid Liibanonis ka aastatel 1996-1997, siis koos nor-ralastega. Riigikogu andis 18. veebruaril mandaadi kuni 50 kaitseväelase lähe-tamiseks ÜRO rahuvalvemissioonile UNIFIL Liibanonis. UNIFIL-i operat-sioon kestab alates 1978. aastast.

Liibanonis heisati Eesti lipp

Ühendriikide heidutusmeetmete operat-sioonist Atlantic Resolve Kirde-Euroo-pas, mille eesmärk on NATO julgeoleku-meetmeid tugevdada.

ARD

I HAL

LISM

AA

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

5

NATO allveelaev EestisTallinnas peatuvate NATO 2. alali-se mereväegrupi ja NATO 1. alalise miinitõrjegrupi laevadega ühines 30. mai hommikul Saksa allveelaev U34. Allveelaeva U34 komandöri Saksa mereväe vanemleitnant Stephan Pfeifferi alluvuses teeniv meeskond hakkab toetama NATO 2. mereväegrupi operatsioone Läänemeres.

„Liitlaste allveelaevad on kriitilise tähtsusega NATO liitlaste kollektiivkait-ses ja see visiit näitab NATO pühen-dumist kollektiivkaitsele,“ ütles NATO allveelaevastiku ülem USA mereväe kontradmiral Matt Zirkle, kes allveelae-va Tallinnas külastas.

Liitlasvägede eriväelased har-jutasid Balti riikides koostöödLeedus lõppes 29. mail eriüksuste õppus Flaming Sword, millel kahek-sa liitlas- ja partnerriigi eriväelased harjutasid tavatu sõja pidamist nii maal kui ka merel rahvusvahelise kriisi tingimustes. Õppuse ajal harjutasid eriüksuslased Leedust, Lätist, Poolast, Ameerika Ühendriikidest, Norrast ja Rootsist mitmel pool nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. Eestis mai keskel peetud erioperatsioonide väejuhatuse õppus Dagger oli õppusega Flaming Sword ti-hedalt seotud. Esimene õppus Flaming Sword peeti Leedus kolm aastat tagasi, kuid seekordne õppus oli suurem nii mahult kui territooriumilt, kaasates ka tsiviilstruktuure.

Ukraina meedikud tutvusid Eesti sõjameditsiinigaUkraina meedikud õppisid juuni esimesel nädalal kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofi-meditsiini keskuses lahingukannatanu käsitlemise printsiipe.

Kursusel osaleva Ukraina sõjaväe-arsti sõnul ootab ta kursuselt eelkõige teadmisi Eesti sõjaväemeditsiini süs-teemi toimimisest. „Siiani olen õppi-nud eelkõige väikeseid detaile,“ ütles Ukraina sõjaväes helikopterimeediku-na töötav Tetjana. „Näiteks eile saime Maarjamõisa haiglat külastades teada, et teil on erinev taktika vereülekannete tegemisel.“ Samuti erinevad ukrainlase sõnul Eesti ja Ukraina sõjaväemeditsiin ka selle poolest, et Ukrainas ei ole standardsüsteemi veel kokku lepitud.

Kaitseväe ühendatud õppeasutus-te meditsiinikeskus koolitas Ukraina sõjaväemeedikuid teist korda.

Lätis Ādaži polügoonil läbi viida-vat õppust Sabre Strike külasta-sid 11. juunil NATO kõrgemad kaitseväelased ja Balti riikide

kaitseväe juhatajad, et jälgida Balti pa-taljoni väljaõpet.

„Mul on hea meel näha, et kolme riigi üksused on Scoutspataljoni juhti-misel integreerunud Balti pataljoniks, mis suudab tõhusalt tegutseda. Balti rii-gid panustavad ühise jõuna meie julge-olekusse ja me tugevdame Eesti, Läti ja Leedu kaitsealast koostööd veelgi,“ ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras.

Eestist osaleb õppusel nii Lätis kui ka Leedus ligi viissada kaitseväelast, neist enamiku moodustavad Scouts-

Veteranipäeval, 23. aprillil avas kaitseväe juhataja kindralleit-nant Riho Terras Eesti Sõja-muuseumis ekspositsiooni,

mis kujutab erinevate esemete ja fotode kaudu Eesti kaitseväelaste 11-aastast teenistust Afganistanis.

Ekspositsiooni keskmes on Helmandi provintsis Camp Bastionis asunud saun, mis toodi Eestisse tagasi komplektsena ning ehitati Sõjamuuseumi tehnikahallis

uuesti koos terrassiga üles. Lisaks saab näitusel tutvuda kaitseväelaste kasutuses olnud tehnika, relvastuse ja varustusega. Näitusel on fotod, mis kajastavad Ees-ti kaitseväelaste teenistust ja eluolu nii Camp Bastionis kui ka väiksemates pat-rullbaasides ja kontrollpunktides.

Ekspositsioon on Sõjamuuseumi tehnikahallis Viimsis Vehemaa teel kuni sügiseni nädalavahetustel avatud kõigile huvilistele.

Sõjamuuseumis on Afganistani-teemaline näitus

Kaitseväe kaplaniteenistus tähis-tas 10. juunil Tallinna Root-si-Mihkli kirikus kontserdi-tänu jumalateenistusega oma

20. taasloomise aastapäeva.Pärast teenistust peakaplani vastuvõ-

tul tänas kaitseväe juhataja kindralleit-nant Riho Terras kaplaneid teenistuse eest ning andis tänutäheks oma lipu raa-mitud miniatuuri kaitseväe kaplanitee-nistuse taasloojatele – kindral Aleksan-

pataljoni võitlejad, kes on Balti pataljoni tuumiküksus.

1.–19. juunini Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas korraldatud Saber Strike on Amee-rika Ühendriikide Euroopa väe juhatuse õppus, mille eesmärk on ühisoperatsioo-nideks harjutada üksuste koostööd. Erili-ne rõhk on tänavu pandud Balti pataljoni hindamisele ja üksuste staapide väljaõp-pele rahvusvahelise operatsiooni raamis-tikus. Õppusel osales üle 6000 kaitseväe-lase Kanadast, Taanist, Eestist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Norrast, Poolast, Sloveeniast, Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest.

Sabre Strike’i on korraldatud alates 2010. aastast ning selle põhitegevus toi-mub igal aastal erinevas Balti riigis.

Kaplaniteenistus tähistas taasloomise aastapäeva

der Einselnile, endisele kaitseministrile Hain Rebasele, kolonel Michael Gustav Viisele ja endisele kaitseväe peakapla-nile kolonel Tõnis Nõmmikule. Lisaks autasustas kaitseväe juhataja isikliku teenistuse ja kaplaniteenistuse toetami-se eest Eesti kirikute nõukogu presiden-ti, EELK peapiiskop emeeritus Andres Põtra kaitseväe teenetemärgiga. Pidu-päeval oli kaplaniteenistust õnnitlemas ka EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Kindralleitnant Terras: Balti pataljon on hästi integreerunud

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

6 MAAILM

2 NATO kiirreageerimisjõud vajavad kiiremaid otsuseid

NATO kavandatavad kiirreageerimisjõud vajavad 28 liitlasriigilt palju kiiremat otsus-tusprotsessi, ütlevad NATO diplomaadid. Hollandi suursaadik NATO juures Marjanne de Kwaasteniet ütles 6. mail Brüsselis toimunud NATO paneeldiskussioonil, et uue kiirreageerimisvõimekuse puhul tuleb hakata otsuseid tegema tugeva surve all ning osalise informatsiooniga. NATO kiirrea-geerimisjõudude loomises leppisid NATO liikmesriigid kokku 2014. aastal Walesi tippkohtumise ajal. Ametlikult rakendatakse see 2016. aastal. Esialgu kuuluks kiirreagee-rimisjõududesse 5000-liikmeline maavägi, millele lisanduvad õhutoetus, mere vägi ja erioperatsioonide väed. Järgneva kolme aas-ta jooksul loodetakse vägede arv kasvatada 30 000-ni. Kiirreageerimisjõudude loomise põhjus on otseselt Venemaa agressioon Ukraina vastu. Paneelil osalenud Saksamaa föderaalse julgeolekupoliitika akadeemia direktori Karl-Heinz Kampi sõnul võib paraku poliitika hakata kiireid otsuseid segama, ise-gi kui Põhja-Atlandi Nõukogu otsustusprot-sessi osas tehakse radikaalseid reforme. Ta

K rõlovi riiklik uurimiskeskus on Venemaal välja töötanud uue mitmeotstarbelise lennuki-kandja kavandi, mis kannab

nime Projekt 23000E ehk Štorm. Lae-va mudelit tutvustatakse 1.–5. juulini toimuval mereväemessil Peterburis. Projekt 23000E lennukikandja luuak-se eesmärgiga opereerida kaugetel

1 Venemaa arendab välja superlennukikandjat

lisas, et samas mõistavad kõik NATO liitlased, et Vene agressiooni tõttu on NATO artikkel 5 taas päevakorras.

3 Saudi Araabia hakkab ehitama An-32-tüüpi lennukeid

Ukraina lennundusettevõte Antonov sõl-mis koostööleppe Saudi Araabia investee-rimisgrupiga uuendatud An-32 tüüpi trans-pordilennuki arendamiseks ja tootmiseks. Antonovi esindajate sõnul aitab Saudi Araabia investeerimisgrupile kuuluv len-nundusettevõte Taqnia uuendada lennuki kokpiti, kuhu lisatakse kõrgetasemelised Ameerika päritolu navigatsiooniseadmed. Uus lennuk nimetatakse ümber An-132-ks ning Saudi Araabia investorid saavad lennuki kujunduse intellektuaalse omandi endale. Ehkki Ukraina ja Saudi Araabia vahel sõlmiti esialgsed lepped juba 2013. aastal, andis selle tehingu jõustumisele tõuke 2014. aastal alanud Ukraina kriis. Saudi Araabia hangib tavaliselt oma relvad ja varustuse Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika turgudelt ning tegu on esimese korraga, mil hangitakse endiselt kommunismimaalt.

4 Türgi liigub kaitsealase iseseisvuse suunas

60% Türgi vägede antud varustusest oli 2014. aastal kohalikku päritolu. Vaid 15% varustusest hangiti USA-lt ja 9% Hispaa-nialt. Lisaks oma vägede varustamisele üritab Türgi edendada ka kaitseeksporti ning 2014. aastal eksporditi militaarvarustust 1,47 miljardi euro ulatuses. Aastaks 2023 kavatseb Türgi kasvatada kaitseekspordi 23 miljardi euroni. Peamised ekspordiartiklid on soomussõidukid, raketid ja elektroonilised süsteemid. Üks suurem projekt on aga Altay tankide ja viienda põlvkonna hävitajate too-mine. Lisaks oma varustuse tootmisele loo-detakse saada leping Lockheed Martin F-35 Lightning II tüüpi hävitajate hoolduskeskuse loomiseks Türki. Türgi tööstus hakkab tootma ka Sikorsky S-70 Black Hawki koptereid nii siseturule kui ka välismaailmale.

5 Poola valis Ameerika õhutõrjesüsteemi

Poola valis oma Wisla keskmaa õhu- ja raketitõrjesüsteemiks USA Patriot-tüüpi ra-ketisüsteemi. Poola kaitseministri asetäitja Czeslaw Mroczeki sõnul valiti Patriot tehni-listel, tööstuslikel, sõjalistel ja poliitilistel põhjustel. Raytheoni Patrioti konkurent Poola hankele oli Eurosami süsteem SAMP/T. Wisla on osa Poola mitmekihili-sest õhutõrjesüsteemist „Poola kaitsekilp“ ning tulevikus saab see osaks NATO õhu- ja raketitõrjesüsteemist. Mroczeki sõnul oli Ameerika päritolu süsteemi valik Poola jaoks julgeoleku seisukohalt parim ning samuti aitab see täita Poola kui liitlase kohustusi. Poola ja USA valitsuse vahelise kokkuleppe järgi garanteerib USA Poola õhuruumi kaitsmise 1-2 aastaks USA enda õhutõrjesüsteemidega, kuni Wisla süsteem kohale tuuakse. 2025. aastaks peaksid paigas olema kaheksa patareid, millest igaüks on varustatud kolme tuleüksusega. Tuleüksused hakkavad kasutama PAC-2 GEM-T ja PAC-3 MSE-tüüpi rakette. Leping sõlmitakse ilmselt 2015. aasta teisel poolel ning läheb Poolale maksma suurusjärgus 2,9–3,9 miljardit eurot.

ookeani aladel, tegutseda nii maismaa- kui ka meresihtmärkide vastu, tagada mereväe tegevuse stabiilsus, kaitsta maabuvaid vägesid ning tagada õhutõr-je. Kavandi järgi kaalub alus 90 000 – 100 000 tonni, on 330 meetrit pikk, 40 meetrit lai ja selle meeskonda peaks ku-luma 4100–5000 liiget. Laeva pardale peaks mahtuma 80–90 lennukit.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (mai–juuni 2015)

6 Türgi ja Ukraina sõlmisid kaitsetööstusealase

kokkuleppeUkraina riiklik kaitsetööstusettevõte Ukroboronprom teatas, et sõlmis Türgiga laiaulatusliku kaitsetööstusealase kokku-leppe. Lepe katab koostööd lennunduse, soomukite tootmise ja kosmosesüsteemide valdkondades. Leppe järgi saavad Ukraina raketi-, kosmose- ja kaitsetööstusettevõtted osaleda Türgi tööstusega ühistes projek-tides. Üheskoos hakatakse muu hulgas arendama lennukimootoreid, radari- ning kommunikatsioonisüsteeme, soomussõi-dukeid ning Ukraina kaitsetööstus osaleb Türgi Altay-tüüpi tanki tootmisprogram-mis. Enne 2014. aastal alanud konflikti oli Ukraina Venemaaga kokku leppinud mitmes laiaulatuslikus koostööprogrammis. Kui konflikti alguses suhted katkesid, siis keskendus Ukraina võitluses Vene väge-de ja separatistide vastu ennekõike oma senise varustuse hooldamisele. Nüüdseks on hakatud otsima võimalusi oma kaitse-tööstuse ja eksportide ümbersuunamiseks, seda tähistab koostöölepe Türgiga. Lisaks on hakatud liikuma NATO-põhise standardi-seerimise ja kodifitseerimise suunas. Siiski läheb aastaid, enne kui jõutakse sõjaeelse kaitseekspordi tasemeni.

7 Saksamaa toob Leopardid tagasi

Saksamaa otsustas tagasi teenistusse tuua umbes sada Leopard 2A4-tüüpi tanki, teatas riigi kaitseministeerium. Nimelt kasvatati Leopardite arv 225-lt 328-ni. Otsuse taga seisneb Ukraina kriis ja Vene ohu kasv Ida-Euroopas. Pärast külma sõja lõppu on Saksamaa oma tankide arvu massiliselt vähendanud. Ligi 2000 Leopardist konser-veeriti pea 90%. Suur osa neist on moder-niseeritud ja eksporditud. Nüüd kavatseb Saksa valitsus oma tööstuselt 103 tanki tagasi osta. See läheb valitsusele maksma 22 miljonit eurot. Pärast tagasiostmist hak-kab bundesveer neid alates 2017. aastast järkjärguliselt uuendama. Bundesveer ei kasuta enam 2A4 varianti oma Leopard 2-st,

vaid suuremalt jaolt uuemat 2A6 varianti. 2014. aastal saadi Krauss-Maffei Wegman-ni ettevõttelt esimesed 20 Leopard 2A7 tanki. Veel pole otsustatud, kas vanad 2A4 Leopardid uuendatakse tasemele 2A6, 2A7 või veelgi uuemale tasemele.

8 Leedu soovib suurtükke ostaLeedu kaitseministeeriumi teatel

soovitakse osta Saksamaalt 12 Panzer-haubitze 2000 (PzH 2000) tüüpi 155 mm isepöörlevat suurtükisüsteemi. Uudis tuli välja siis, kui Leedu kaitseminister Juozas Olekas külastas oma Saksa kolleegi Ursula von der Leyenit ning uuris suurtükkide ostmise võimalust, millele sai ta positiivse vastuse. Lisaks soovib Leedu muretseda Saksa päritolu ARTEC Boxer 8 × 8-tüüpi soomukeid. Kui võimalik Boxerite ost on ettenähtav – nendega vahetatakse välja riigi vananenud M113-tüüpi soomukid –, siis PzH 2000 soetamine annab Leedu kaitseväele täiesti uue võimekuse. Seni on Leedu relvajõududel 105 mm M101-tüüpi pukseeritavad haubitsad ning 60 mm ja 120 mm miinipildujad.

9 Venemaa arendab Arktika jaoks roomikutega Pantsire

Venemaa arendab välja spetsiaalset Arktika oludeks sobivat roomikutega 96K6 Pant-sir-S1-tüüpi õhutõrjesüsteeme. Kui tavaline Pantsir-S1 on ehitatud ratastega šassiile, siis sügavas lumes on selle manööverda-misvõime oluliselt piiratud. Selleks toodab Išambaiski masinatehas erilise roomikutega Pantsir-S1 versiooni. Praegu käivad tootmise kohta uuringud ning kavandatakse masina katsetamist polaaraladel. Lisaks kavatsetakse parandada masina vastupidavust ekstreem-setele ilmaoludele. Selleks parandatakse šassii ning erinevate õlide ja energiavedelike vastupidavust jäätumisele. Tavaline ratastel Pantsir on Vene sõjaväes väga hinnatud masin ning seda pakutakse ka välismais-tele klientidele. Praegu kaitsevad senised Pantsirid niigi riigi põhjapiiri, kuid täiustatud masinad peaksid taluma temperatuure alates 50 külmakraadist kuni 50 soojakraadini.

4,2% võrra kasvab Austraalia kaitse-eelarve 2015/2016. eelarveaastal. Austraa-lia uue kaitse-eelarve maht on 22,4 miljardit eurot ja moodustab 1,92% SKP-st. Austraalia loodab saavutada kaitse-eelarve kasvu 2%-ni SKP-st 2023/24. eelarveaastaks.

150uut helikopterit tellis Poola, lisaks juba 50-le senitellitud Airbus H225-tüü-pi kopterile. Hanke nimel hakkavad konkureerima Agusta Wetsland / TAI T-129, Boeing AH-64E Apache ja Airbus EC 665 Tiger.

56%võrra kasvas India kaitseimport viimase kolme aastaga. Viimase kolme aasta jooksul on imporditud 11,95 miljardi euro eest militaarvarustust.

13,75 miljardit eurot oli Venemaa kaitseeks-portide maht 2014. aastal. Venemaa kaitsetöösturite hinnangul jääb see ka 2015. aastal samasse suurusjärku, vaatamata sanktsioonidest tulenevate-le raskustele.

9800 Ameerika sõdurit jätab USA president Barack Obama 2015. aastaks Afganis-tani. Järgmisel aastal hinnatakse taas vajaliku isikkoosseisu hulka ning 2017. aastal tuuakse suur osa neist koju tagasi.

2% klubiga liitub Poola, kasvatades järg-mise aasta kaitse-eelarvet 18% võrra, mille abil tõuseb Poola kaitse-eelarve 2%-ni SKP-st. Kui sel aastal on Poola kaitsekulutuste maht 7,8 miljardit eurot, siis järgmisel aastal juba 9,3 miljardit.

12

3

45

67

8

9

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

8 ARVAMUS

Kaitseväe ühendatud õppe asutuses toimub igal aastal õppetöö üle 30 eri sisu, mahu ja kes-tusega taseme- (kutse-, rakenduskõrgharidus-

ja magistriõppe) ning täiendusõppe õppe- või ainekava alusel. Struktuu-riüksusena on KVÜÕA kahtlemata suurim kaitseväe väe- ja relvaliigiülene koolituskeskus. Väljaõpe ulatub sõja-välisest väljaõppest keelekursuste ja sõja- ja katastroofimeditsiiniõppeni ning iga-aastane erinevate kursuste lõ-petajate hulk küündib üle tuhande te-gevväelase-töötaja-reservväelase-part-nerkõrgkooli üliõpilase.

ÕPPEKAVADE KOONDPILT – PAISUV PUSLEÕppekavad on õppe läbiviimise alus-dokumendid, mis määravad muuhulgas õppe mahud, ülesehituse, sisu, eesmär-gid ja oodatavad väljundid. Taseme õppe õppekavade koostamiseks annavad üldised raamid haridusalased õigus-aktid, millega on seatud näiteks kutse- ja kõrgharidusõppekavade nominaalne õppeaeg ja maht ainepunktides, üldis-tatult lõpetaja teadmiste ja oskuste tase ning nõuded praktikale. Analoogsed üldnõuded on nüüdseks haridus- ja tea-dusministeerium välja töötanud ja eel-nõu faasis ka täiendusõppe õppekavade koostamise alus. Ent üldiste raamide kõrval on oluliselt tähtsam õppekava-de sisu ehk see, mida ja millises mahus ühe või teise õppekava alusel õpetatak-se, milleks õppekava läbinu peab olema võimeline, mida teadma või oskama ja miks.

KVÜÕA on siin ühest küljest väga soodsas seisus – kindel tööandja ja nišš ning tihe koostöö erinevate väe-

ja relva liikide esindajatega võimaldab üsna paindlikult ja kiirelt reageerida kaitseväe kui tööandja õppekavade ja väljaõppe vajadustele. Teisest küljest leiab aga õppeasutus end tihtipeale küsimuste ees: kui pikk, milliste ees-märkide ja väljunditega ning millise sisuga õppekava tuleks koostada. Sa-mad küsimused laienevad pisut teis-tes nüanssides õppekavade arendusse. Isegi kui õppekava eesmärgid ja väl-jundid on kirjeldatud ja õppekavaks vormistatud, maht ja sisu täies ulatuses planeeritud, tekivad probleemid kohe, kui esitatakse soov õppekava täienda-miseks uute teemade või kompetent-sidega. Kust ja mille arvelt kärpida? Kuidas muuta õppekava nii, et varem kokku lepitud ja seatud väljundid ik-kagi saavutatakse? Ning mis peamine –

kes ja mille alusel otsustab, et esitatud täiendusettepanekud on just selle konk-reetse õppekava lõikes otstarbekad, va-jalikud, õigustatud?

KAITSEVÄE KUTSESTANDARDITE KIDUMINEÜldine tava ja nõue Eesti hariduses on, et õppekavad põhinevad lisaks haridus-alastele standarditele ka kutsestandardi-tel ning seda nii kutse- ja kõrgharidus-õppes1 kui tulevikus ka täiendusõppes. Kutsestandardi kui dokumendi kasu, millega on kirjeldatud kutsetegevu-seks ehk vastavaks kutsetööks vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid, nähakse erinevatele sihtgruppidele. Lisaks õppe-asutustele, kus need on abiks tööandjate vajadusi täitvate õppekavade koosta-misel, võimaldavad kutsestandardid tööandjal värvata kompetentsipõhiselt töötajaid, koostada ametijuhendeid, planeerida täienduskoolitusi; töötajail kavandada oma karjääri ja täiendus-õpet. Lisaväärtusena lubavad kutsestan-dardid sarnaseid ametikohti ja õppe-kavasid võrrelda ning tagavad vajaliku läbipaistvuse, sh rahvusvaheliselt.2

Kaitseväes on olukord praegu selline, et 2005. aastal maaväe allohvitseridele ja ohvitseridele ning 2006. aastal õhu-väe ja mereväe ohvitseridele kinnitatud kutsestandardid on kehtivuse kaotanud. Haridusalastes õigusaktides on sõjaväe-listele õppekavadele loodud erisus, mis sätestab kutsestandardi nõude õppeka-vade koostamise alusena vaid olemas-olul. Kehtivad funktsioonikirjeldused, ja sedagi vaid nooremohvitseride tasemel, on olemas vaid mereväel. Ühest küljest võib öelda, et kaitsevägi kui suletud or-ganisatsioon ei vajagi kutse standardeid, sest kaitsevägi ei väljasta kutseid ning selleks puudub ka otsene vajadus – te-

Milleks kaitseväele kompetentsikirjeldused?

Nele Rand KVÜÕA ÕPPEKAVADE

ARENDAMISE NÕUNIK

Kuigi tegevväelaste kutset ja selle tasemeid pole Eestis justkui kellegi ega millegagi võr-relda, on NATO tasandil tegeletud liitlasriikidele soovituslike õppekavade koostamisega ning Euroopa Liidus kirjeldatud sõjakoolide lõpetajatelt oodatavad kompetentsid.

Kokku lepitud kompetent-sidele tuginevalt koostatud õppekavadega on tagatud, et üks või teine õppekava ei ole n-ö ühe mehe või väike-se kildkonna ettekujutus, vaid kõikidele üheselt aru-saadav ja kaitseväe vajadusi täitev tulem.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

9

gevväelaste kutset ja selle tasemeid pole kellegi ega millegagi Eestis võrrelda. Rahvusvahelistumise kontekstis, kus kutsete süsteem on abiks sarnaste kom-petentside riikideüleseks võrdluseks, puudub samuti vajadus kutsete and-mise järele. Pole just levinud praktika, et Eesti allohvitser või ohvitser liiguks teenistusse teise riigi rahvus vägedesse, mis vajaks teenistusse võtmisel sihtriigis tema pädevuste hindamist. Nii tundub kutsestandardite koostamine tarbetu ja bürokraatlik tegevus, millel pole prakti-list väärtust.

Viimastel aastatel on kaitseväe välja-õppe- ja karjäärisüsteemi korrastami-seks uuendatud kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppeeeskirja, kehtestatud tegevväe-laste sõjaväelise väljaõppe nõuded ning allohvitseride hariduse ja sõjaväelise väljaõppe üldnõuded, kuid nendest jääb õppekavade koostamise ning arendami-se mõttes siiski väheks. Nii näiteks ei ole õppekava koostamisel ammendavaks abiks teadmine, et väljaõppe eesmärk on kompaniiveeblite ettevalmistamine või et sõjaväelise väljaõppe II tase vas-tab KVÜÕA magistriõppe õppekavale. Vaja läheb täpsemat kirjeldust sellest, mida kompaniiveebel teeb, millised on tema ülesanded, tema vastutuse määr, kas räägime sõja- või rahuajast, kas väeliikideüleselt või spetsialiseerumis-järgselt jne. Kompetentside tõlgenda-mine õppekava kaudu on kõverpeeglis ainuüksi seetõttu, et pidevalt muutuvad õppe kavad peaksid ise tuginema kutse-ala keskselt kirjeldavatele ja pidepunk-tina toimivatele kompetentsikogumite-le, mitte vastupidi. Kõik need ja paljud teised näitajad hakkavad lõpuks õppe-kava detailides määrama. Seda, milli-seid teemasid ja milliste õppemeetodi-tega õpetatakse, sõltub sellest, kas tegu peaks olema teadmiste, oskuste või koguni kõrgemal tasemel pädevustega nagu hinnangute andmise, seoste loo-mise, erinevate mõjuritega arvestamise jne oskus ehk teisisõnu – milliste päde-vustega siseneb õppekava läbinu (taas) kaitseväkke. Õppekavati sõltuvad nime-tatust ühtlasi õppekava või -ainete ma-hud ja ülesehituslik optimaalsus, et õpe ei veniks ülemäära pikaks ega muutuks ressursimahukaks.

KARJÄÄRILOOME VERSTAPOSTJust siin seisnebki kutsestandardite, või siis vähendatud kujul kompetent-si- või funktsioonikirjelduste, esmane kasutegur. Lisaks üksikute õppekavade koostamisele võimaldavad kompetent-

sikirjeldused luua hariduse ja väljaõp-pe terviksüsteemi, kus erineval tasemel kursused paigutuvad oma vahel suhes-tatuna kindlatele astmetele. Kirjeldatud kompetentsid, mis katavad auastmete, staaži ja ametikohtadega arvestava hie-rarhia alates sõdurist lõpetades all- või kõrgemate ohvitseridega, annavad või-maluse väeliigiüleste ja suuremahuliste õppekavade koostamiseks, mille kül-ge saab omakorda oluliselt lihtsamalt pookida väiksemaid kursuseid jätku-õppena omandatavate kompetentside hoidmiseks, värskendamiseks või suisa uuele tasemele liikumiseks. Kokku le-pitud kompetentsidele tuginevalt koos-tatud õppekavadega on tagatud, et üks või teine õppekava ei ole n-ö ühe mehe või väikese kildkonna ettekujutus, vaid kõikidele üheselt arusaadav ja kaitse-väe vajadusi täitev tulem. Samuti on nii tagatud läbipaistvus, kus uue õppekava vajaduse korral ei ole vaja otsida või ha-kata leiutama õppe lähet või nullpunk-ti, sest teada on madalamale ja kõrge-male tasemele paigutuv ning nende kaetus väljaõppedokumentidega.

Ühtlasi võimaldaks kompetentsi-de kirjeldamine sedastada praegusest paremini pädevused, mida on vaja erinevatel tasemetel väe- ja relvaliiki-de üleselt ning määratleda kõik need valdkonnad, mis jäävad spetsiifilise-ma erialaõppe pärusmaaks. Kaitseväe ametikohtade ja ülesannete ampluaa on tervikuna äärmiselt rikas, mistõttu tuleb mõista, et kõikide erialade spet-siifilised vajadused tasemeõppesse liht-salt ei mahu. Paratamatult peab paljude erialaoskuste õpetamine jääma täien-dusõppe kanda.

Teiseks on kompetentsikirjeldustest kindlasti laiemalt kasu tegevväelaste karjääriplaneerimisele, sh taseme- või täiendusõppe kavandamisele ja koo-litamisele. Neid saab ühtlasi kasutada hinnangu andmisel välisriigis läbitud kursuste vastavuse kohta Eesti kaitse-väe õppekavadele. Ning miks mitte näha ja kasutada kompetentsikogumeid

iga-aastastel hindamistel või ametikoh-tadele selekteerimisel.

Kolmandaks ja vähetähtsaks ei saa pidada kompetentside mõju õppetöö kavandamisele ja kvaliteedile. Mida täpsemalt on seatud eesmärk ning kir-jeldatud soovitud lõpptulem ehk see, mida ühelt või teiselt kursuselt ooda-takse, seda kergem on kavandada õpet, valida sobivaid õppemeetodeid ning kujundada taotletavaid pädevusi. Selgus tasemete sisus võimaldab senisest enam pöörata tähelepanu õppekavade või -ai-nete, laiemalt õppetöö lõimimisele, olgu siis läbiviimise, õppejõudude, kasutata-vate õppevahendite ja materjalide vmt kujul. Suure tõenäosusega avaldub selle positiivne mõju lõpuks alati puudu ole-va õpetava personali töö ja aja kokku-hoiu osas.

Neljandaks, vaatamata sellele, et klassikalises mõttes pole tegevväelaste ametikohtadele rahvusriikide vahel-konkurentsi, on rahvusvaheline koos-töö tegevväelase elukutsesse siiski sisse kodeeritud. Kuulumisega NATO-sse ja Euroopa Liitu kaasneb teenistus eri-neva tasandi üksustes ja ülesannetes, kus koostegutsemisvõimet mõjutavad läbitud väljaõpe ning omandatud kom-petentsid. Ka rahvusvahelisel tasandil tegutsemiseks on vaja liitlasriikidega võrreldavaid ja omavahel seostuvaid teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis või-maldavad üksteist paremini mõista ning koostegutsemist tõhustada. Ega muidu ole NATO tasandil tegeletud liitlasriiki-dele soovituslike õppekavade koostami-sega ega tehtud algust EL-i sõjakoolide nooremohvitseridelt oodatavate kom-petentside kirjeldamisega.

Kokkuvõtlikult – kompetentside kirjeldamine ei ole kindlasti lihtne töö, kuid nende olemasolust, tsentraalsest ja perioodilisest ülevaatamisest tõuseb pikemas perspektiivis rohkem kasu kui kahju. Ükskõik mis õppeasutuse seisu-kohast lähtuvalt on kompetentsikirjel-dused oluline, kui mitte hädavajalik abi õppekavade koostamisel ja arendamisel. Ka KVÜÕA õppekavade sisukus sõltub sellest, kui hästi oleme suutnud kirjel-dada eri tasandi kompetentsid ning kui täpse sisendi oma soovide ja vajaduste osas on andnud väe- ja relvaliigid.

1 Vt kutseõppestandard. 26. august 2013 – RT

I, 28.08.2013, 13 ja kõrgharidusstandard. 18.

detsember 2008 – RT I, 29.07.2014, 17.

2 Vt kutsestandardite kohta lähemalt Kutsekoja

koduleheküljelt www.kutsekoda.ee.

Kompetentside kirjeldamine ei ole kindlasti lihtne töö, kuid nende olemasolust, tsentraalsest ja perioodili-sest ülevaatamisest tõuseb pikemas perspektiivis rohkem kasu kui kahju.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

10 FOOKUS

Härra kindral, millised on olulisemad tähele-panekud vahetult pärast esimeste kok-kuvõtete tegemist re-servõppekogunemisest

Siil?Esimene tähelepanek on see, et õp-

pus läks korda. Kõikide valdkondade esindajad on kinnitanud, et vähema-te-suuremate puudustega, aga eesmär-gid saavutati ja saavutati paremini, kui olime eelnevalt arvanud. Loomulikult on asju, mis vajavad eraldi tähelepanu. Tehakse põhjalik analüüs, et sõnastada Siililt saadud õppetunnid, ja kaitseväe peastaabi väljaõppeosakond peab lähi-tulevikus jõudma ka tulemuste kirja-panemiseni, ehk mis me Siilist õppi-nud oleme ja kuidas tulevikus oma asju muudame.

See reservil põhinev armee, mida me oleme 20 aasta jooksul püüdnud välja arendada, toimis, ehk üksuste formeeri-mine ja mobilisatsioon läks suures plaa-nis korda. Edasi saab seda n-ö peenhää-lestada, aga põhimõttelisi muutusi oma plaanides tegema ei pea.

Kas seoses õppuse Siil ettevalmista-misega kaasati riigikaitsesse ka teiste ministeeriumide haldusalas olevaid eluvaldkondi?

Siilil polnud see eesmärk, siin me pöörasime põhitähelepanu esiteks mo-bilisatsiooni formeerimise osale ja tei-seks 1. jalaväebrigaadi lahinguvalmi-duse kontrollile. Kuid organisatsioonid siiski tegid koostööd. Siseministeeriu-mis läbi viidud hädaolukordade lahen-damise õppus CONEX 2015 oli sama stsenaariumiga ja toimus vahetult enne Siili. Kaitseliidu õppused Siili ajal või enne ja pärast Siili olid ju ka palju roh-kem seotud tsiviilstruktuuridega. Seda kasutati ära, aga eesmärk see polnud.

Õppus Siil oli piisavalt arvukas, et tuua kohale rahvusvahelised vaatle-jad. Mida me saime neile näidata?

Me tegime seda, mida näevad ette kontrollid Viini dokumendi raames ja OSCE kontrollid. Nad tulid kohale, nä-gid õppust, küsisid küsimusi, said vas-tuseid, olid rahul, kohtusid inimestega erinevates õppuse punktides ja tunnis-tasid, et õppus on läbi viidud vastavalt nendele kokkulepetele, mis Eesti on sõl-minud OSCE ja Viini kokkulepetega.

NATO liitlaste osalus meie õppusel oli märkimisväärne. Mida me sellest koostööst õppisime?

See polnud sugugi suurim osalus. Erinevatel Kevadtormidel on liitlasi kohal olnud rohkemgi. Näiteks polnud seekord Läti ja Leedu kompaniisid. Tä-navune õppus Siil oli selline, mille me suunasime põhiliselt endale ja välis-maalaste kohalolu oli suurem eelkõi-ge õhuväel. Maa peal oli küll Amee-rika kompanii, mis on siin püsivalt, ja Ühendkuningriigid olid teist korda kompaniiga kohal. Samuti belglased, kes vajavad sellist õppust, sest neil en-dil pole Mistrali raketisüsteemi juhti-mismooduleid ja nad peavad kasutama meie omi. Oma õhutõrjega olid kohal poolakad ja sakslased ning fookus oli seekord õhukaitsel. See oli kavva võetud Siili planeerimisest hiljem, see läks kor-da ja oli paljudele väga põnev. Kordaläi-nud asju oli veelgi. Küllap oli lennukite lendamine põnev ka reservväelastele ja ma loodan, et nad said ka aru, et amee-riklased oma A10-te ja britid oma Haw-kidega lendasid siin ringi formeerimise katteks.

Kui Kalevipojale soovitas siil lüüa lauaga serviti, siis millised soovitusi andis tänavune Siil Eesti riigile ja tema rahvale?

Soovitas, et me peame jätkama oma riigikaitse arendamist, sest meil on veel palju teha. Meie inimesed saavad hak-kama, nad on oskuslikud ja tahavad seda teha. Nüüd tuleb vaadata, kuidas me saame neile kätte anda ka selle õige vahendi, millega ülesannet saaks täita. Et see löömine ikka serviti õnnestuks, kui vaja on.

Õppusele tulnud üksused said kätte uue varustuse, mis on just selle üksuse oma. Me avastasime, et sõdurid tõm-bavad end palju rohkem trammi, kui varustus on korralik. Veeblid panid kor-duvalt tähele, et kui reservväelased said selga tuliuued killuvestid, olid nad kohe ka palju rohkem sõdurid.

Meeste mobiliseerimine mõjutab igal juhul ühiskonnaelu. Kui palju on meil õppida sõdiva Ukraina kogemu-sist oma riigikaitseliste tegevuste kavandamisel?

Selle sõja taktikalist läbiviimist ning kasutatavaid taktikaid saame päris palju vaadata. Ukraina armee põhiprobleem oli see, et asjad, mida meie siin prae-gu teeme, olid neil tegemata. Ukraina kaitse vägi oli pikalt alafinantseeritud. Aga me peame aru saama, et 40-miljo-nilise rahvaarvuga riik suudab ka ilma igasuguse ettevalmistuseta välja panna küllalt arvestatava sõjalise jõu, mida nad praegu ka teevad ja seetõttu pole neid õnnestunud päris põlvili vajutada. Ma ei näe praegu, et Venemaa suudaks seal sta-tus quo’d muuta ilma otsese sõjalise sek-kumiseta. Majanduslik põlvilisurumine on võimalikum. Riik peab ise suutma finantseerida sellist rasket majanduslik-ku katastroofi nagu sõda. Riigi jaoks on sõda katastroof, nii tehnogeenne, huma-

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras: pärast Siili töö jätkub

Ivar Jõesaar MAJOR

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

11

nitaarne kui ka looduskatastroof – kõik korraga ühes kohas. Seda on riigil raske üle elada ja selleks peab mobiliseerima kõik oma jõud, mitte üksnes sõjaväe. Ka meie oleme sellele koosmõjule viimastel aastatel laiapindset riigikaitset arendades palju tähelepanu pööranud.

Ukraina sündmused näitavad, et sotsiaalmeedia on tulnud sõjaväljale ning kaasab kõiki mõttesõtta. Kuidas parimal moel kasutada õppusel Siil uuendatud sotsiaalseid suhtlusvõr-gustikke meie tegev- ja reservväelas-te vahel?

Püüdsime ka sel õppusel juba natu-ke kaasata sotsiaalmeediaruumi, luues erinevaid situatsioone ja jälgides, mida inimesed teevad. Teine osa sellest on n-ö psühholoogiline sõda, sõda küber-ruumis. Sellega tuleb tegeleda ning seda kaasata kõikidesse õppustesse.

Teine pool küsimusest on, kuidas loo-dud võrgustikud toimivad. Mina arvan,

et kontakti ja sideme hoidmine reserv-väelaste ja tegevväelaste vahel igal aastal ja päeval on oluline, neid võrgustikke tuleb laiendada ja kasutada. Ka reser-vväe juhtidele on mõistlik teha õppe-kogunemisi nii, et neid ei kutsu alati kok-ku mitmeks kuuks või nädalaks, vaid ka päevaks või paariks, et üksuste tasemel säiliks vahetu suhe. See on väga oluline ja hakkamegi mõtlema, kuidas see kõige paremini toimib. On see siis Facebooki või mõne muu kanali kaudu. Sel juhul peavad inimesed ka arvestama, et tegu on avaliku kanaliga, ja jälgima, mida rää-givad. Seda kontrollida või keelata pole mõtet, pigem mõistlikult suunata.

Milline sõnum on teil nüüd, Siili ko-gemuse võrra rikkamana, öelda oma kolleegidele NATO-s?

Siili õppust demonstreerisin ka NATO kolleegidele. Meie põhisõnum on see, et iga riik peab panustama oma riigi kaitsmisesse, nii nagu ütleb NATO

lepingu artikkel 3. Artikkel 5 ehk kol-lektiivne kaitse on võimalik vaid siis, kui riigid üksikult võetuna on panustanud riigikaitsesse, nii nagu nad on seda lu-banud. Eesti on seda teinud 2% ulatuses oma riigi sisemajanduse kogutoodan-gust ja teised võiksid seda samamoodi tegema hakata. Seda ma olen öelnud oma kolleegidele nii omavahelistes vest-lustes kui ka suurtel foorumitel. Me saa-me näidata, et meie teeme. Ka SACEUR ehk NATO Euroopa vägede kõrgeim ülemjuhataja lubas rääkida meie Siilist oma poliitikutele.

Kohe hakkame taas tegelema järg-mise kümne aasta arengukavaga. Mis on peamised arengu alused selles plaanis, arvestades ka geopoliitilist olukorda ja Siili tulemeid?

Esiteks tuleb vaadata, kui palju me praegusest 10 aasta plaanist oleme suut-nud ellu viia, kui palju selles on olnud vigu ja vigaseid arvestusi. Vahest oluli-

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras sõitis õppuse Siil ajal maha sadu kilomeetreid, et oma silmaga veenduda reservväe mobilisatsiooni toimumises.

SAN

DER

ILV

EST

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

12 FOOKUS

sim valdkond, millele seekord tahame eriti keskenduda, on personal ehk ini-mesed. Vaatamata erinevatele meetme-tele, mida oleme rakendanud, ei suuda me väga kasvatada oma tegevteenistuses olevate kaitseväelaste hulka ja see piirab kõikide võimete arengut. Seetõttu on sellele teemale pööratud meie eriline tä-helepanu. Lisaks tulevad järgmise küm-ne aasta plaanis uuesti lauale teemad, mis ikka on päevakorras olnud, nagu keskmaa õhukaitse ja miks mitte ka tan-kid, kui selleks võimet on. Selge vajadus tankide järele on ju tuvastatud ka Siilil.

Millised on kolm kõige põletavamat teemat, millega kaitsevägi vastakuti seisab?

Personal, nagu öeldud, on kindlasti kõige suurem katsumus. Ka ohvitse-ride-allohvitseride koolitus, selle üm-bervaatamine, ohvitseride koolituse suunamine, KVÜÕA tegevus terviku-na, Scoutspataljoni mehitamine, nende kohapeal hoidmine ja operatsioonidel osalemine, elamumajandus jne.

Teine põletav teema erinevalt vara-semast on liitlaste kohalolu. Selle suu-rendamine, sellele kuluv inim-, aja- ja raharessurss. Eesmärk on suurendada kohalolu märgatavalt.

Kolmas teema on ikkagi see, et pea-me õppima üha rohkem raha lugema ja aru saama, et asjad, mida me hangime, peavad ka toimima ja püsima töökorras hankimise hetkest kuni elutsükli lõpuni, kui need maha kantakse ja hävitatakse, see omakorda maksab midagi. Tendents

ei saa olla, et vanad asjad, mis kuskile ei kõlba, antakse Kaitseliitu remontida, vaid asjade elutsükkel peab olema jao-tatud nii, et raha eraldatakse neile al-gusest lõpuni, selle asemel, et osta asjad ära ja loota, et nad toimivad.

Siili üks väga positiivne tulem oli kinnitus, et meie liikuvtehnika, vaata-mata sellele, et see on mingitest mobi-lisatsioonivarudest soetatud, töötab ja toimib. Keskmine sõidukite läbisõit oli 200–250 km ja kahest poolest tuhandest ühikust ainult kaheksa läksid kapitaal-remonti. Suur kummardus meie kõigi tasandite logistikutele, et selline asi õn-nestus! Aga ikkagi rõhutan, et elutsükli haldus tahab väga süvendatud lähene-mist ja arusaamist. See, mis juhtus killu-vestidega, on rahvusvahelistel hangetel täiesti tavaline protseduur, kaevatakse kohtusse, firmad teevad vari- ja ala- ja ülefirmasid. Aeg on jõudnud nii kauge-le, et oleme hakanud neist asjadest aru saama ja sellele tähelepanu pöörama.

Siil näitas, et reservväelane on väga valmis õppustel osalema, kuid endi-selt on probleemiks kutsete kättesaa-davus, kutsete saatmine ja nendega opereerimine. See on lausa eelmise sajandi jäänuk. Millised sammud pea-me astuma, et see süsteem nii rahu- kui ka kriisiajal õlitatumalt töötaks?

See on veel väga lahkelt öeldud, et eelmisest sajandist. Ma olen siin mai-ninud, et see süsteem, kus ratsahobu-sel kuller toob kutse kohale, pärineb üle-eelmise sajandi Preisi armeest. Ol-

gugi jah, hobune on nüüd ratastel, aga põhimõtteliselt on see süsteem tõepoo-lest ajast ja arust.

Esiteks – inimesed tulevad õppustele. Need, kes ei taha tulla ning kümne küü-ne ja nelja jalaga vastu punnivad, maks-ku oma trahv ära ja sellega asi lõpeb. Aga õppus näitas, et inimesed tahavad tulla ja tulevad, kui on vaja riiki kaits-ta. Nendega kontakti hoidmine meil oli juba teemaks. Tähtis on kasutada 21. sajandi vahendeid, et teavitamise kord toimiks, aga selleks on vaja seadustikku muuta ja ka muid vahendeid. Seega on järgmiste aastate fookuses, kuidas pan-na süsteem niimoodi tööle, et ei peaks enam kasutama kullerposti. Meil on igaühel mobiiltelefon või kaks või kolm ja igal reservväelasel on mobiiltelefon. Me saadame SMS-e, pilte, tekstifaile. Peab olema võimalik saata mobiilile ka kutse nii, et selle saab registreeritult vas-tu võtta ja sellega loetakse kutse välja-saadetuks. See pole raketiteadus.

Milline on teie sõnum Siilil osalenutele?

Soovin öelda tänu kõigile, kes osale-sid. See oli suur töö, kuid nüüd ei tohi end lõdvaks lasta. Esimest brigaadi tu-leb edasi arendada, teine brigaad saada lahinguvalmis ja muretseda sinna va-rustus, relvastus, laskemoon. Läbi tuleb töötada kontakti hoidmine reservväe-lastega. Mobilisatsiooniõppusel saime aru, et esimestel tundidel ja päevadel olid tegevväelased ülekoormatud, nad polnud suutnud oma tööd jagada ja seda polnudki nii lihtne teha, sest nad pidid tegelema nii formeerimise kui ka väljaõppega. Soovin, et igaüks teeks saadud õppetundidest ka enda jaoks järelduse.

Kõik said hakkama erinevatel ta-sanditel: brigaadi juhtkond oma tasan-dil, suurtükiväelastel oli esimene täis-lahinglaskmine, pioneeriüksused tegid oma trikke. Jalaväelastel oli ajateenijate täislahinglaskmine kõigi etappidega, sellega saadi hästi hakkama. See tä-hendab, et tegevväelastel tekkis ühtne hingamine. Ka reservväelastest sõjaväe-politseinikud mõjusid ja tegid oma tööd täiesti adekvaatselt, täitsid ülesannet väga hästi. Olen intervjuudes palju kor-ranud, et Siilil oli üha raskem vahet teha reservväelasel, ajateenijal, kaitseliitlasel, tegevväelasel, sest kõik nägid välja nagu sõdurid, käitusid nagu sõdurid ja te-gid tihti ka asju nagu professionaalsed sõdurid.

Iga okas loeb!

Kindralleitnant Riho Terrasele avaldas muljet, et reserv-väelased olid väge täis ja neid oli hoiakult ja tegutsemis-vilumuselt sageli raske tegevväelastest eristada.

SAN

DER

ILV

EST

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

13

Härra kolonel, õppus Siil tõi esmakordselt kok-ku 1. jalaväebrigaadi täiskoosseisus. Milli-ne oli tunne seda väge juhtida?

Võimas! Võimas oli ka kõike seni õpitut korraga praktiseerida. Selline jõud. Korraga kümnel suunal tegutseda, kui iga pataljon, iga kompanii tegutses vastavalt oma plaanile.

Kindlasti oli see ka katsumus ja mitte ainult brigaadiülemale, vaid ka pataljoni ülematele, kompaniiülematele ja staabile. Seda väge on vägev juhtida.

Mõnes mõttes lõppes õppus meie jaoks siis, kui üksused olid formeeri-tud. See osa õppusest, kui üksused juba tegutsesid, oli pigem rutiin: on juba taktika küsimus, kummalt poolt puud minna. Formeerimine ja lõpurivistus näitasid reaalsust. Ma arvan, et kohal-olijad said kümne päevaga selgeks, mis tunne on, kui sinust vasakul on mehed ja ka sinust paremal on mehed. Lõpurivis-tus andis selge sõnumi isegi skeptikuile, kes ütlesid, et seda väge pole võimalik kokku saada. Üks pilt lennuväljale ri-vistunud brigaadist kõneles rohkem kui tuhanded sõnad skeptikute artiklites ja sotsiaalmeedia sõnavõttudes.

Reservõppekogunemist oli kaua ette valmistatud. Kas üksuste formeeri-mine-lahtiformeerimine läks plaani-päraselt või tuleb midagi järgmisteks kordadeks ümber teha?

Suur kontseptsioon töötas, pole kaht-lust. Seda näitas see vägi, kes kokku tuli ja kokku töötama hakkas. Parandada, parendada, arendada saab alati. 1. jala-väebrigaad on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Kindlasti saabub aeg täpsemateks mõtisklusteks paari lä-hema kuu jooksul, kui esimesed mõtted on laagerdunud ja teesid-hüpoteesid läbi arutatud.

Kuid üks oluline asi, mis kohe silma

jäi, on see, et meie riigi tiigrihüpe võiks jõuda ka armeeni ja armeesse. Ennekõi-ke tuleb väljaspool kaitseväge ära teha eeltöö, mis puudutab ID-kaartide ja biomeetriliste passide lugejaid ja e-ter-viseandmetele juurdepääsu jne, see liht-sustaks formeerimisprotsessi bürokraa-tiat. Nende asjade rakendamiseks pole vaja oodata süvaanalüüsi. Üksikasju tuleb muidugi täpsustada, aga õppused andsid väga selgelt märku, et ka formee-rimine tuleb tuua e-ajastusse. Ehkki see ei vähenda inimfaktori väärtust: kui sõ-duril dokumenti kaasas ei ole, siis tuleb tema eelmine rühmaülem kohale kutsu-da tuvastama, et mees on sama näoga, kelle ta ütleb end olevat.

Rahuaja õppekogunemised teeme ikkagi rahuaja regulatsioonide kohaselt, sõjaajal käiks see detailides teistmoodi ja järsemalt. Nii peaksid siiski ka tiigri-hüppega kaasas käima maamehe mõis-tus ja samm. Kui süsteem ära kaob, siis ei tohi jääda tühi koht. See on mõtteaine.

Reservõppekogunemisele eelnes jõuline teavituskampaania „Iga okas loeb!“. Kui tõhus see teie hinnangul oli, mil määral mõjutas kohaletulnud reservväelaste hulka ja teadlikkust?

Teadlikkus saab alati parem olla. Ini-mestel on erinevad infokanalid, kust nad oma informatsiooni saavad. Tead-likkusele oli oma mõju sellel, et võt-meisikud sai läbi helistatud ja küsitud, kas nad ikka tulevad. Aga küllap teavi-tuskampaania ikkagi mõjus ja kohale jõudis, sest kui mehed saabuvad Amee-rikast, Austraaliast või Nepalist, rääki-mata Euroopast, siis kindlasti polnud see seadusekirves, mis neil kukla kohal hõljus, vaid soov ja tahe olla osa oma meeskonnast.

Teadlikkust pole kunagi ülearu. Eri-ti tänapäevases info ülekülluses, kus on vaja selekteerida oluline ebaolulisest. Kindlasti saab ka reservväelastele suu-natud infovälja haldamist igati paranda-da, aga see on olnud parem kui eelmistel kordadel.

Tänavune kevad on toonud Eesti kaitse väele esmakordse kogemuse tegutseda kodumaa pinnal koos tanki-dega. Milline on tagasiside?

Väga hea. Saime reaalselt proovida, millised on plussid ja miinused meie üksuste, eriti tankitõrjeüksuste välja-õppel. Seda nii tankitõrjekompaniides kui ka tavalistel jalaväelastest tankitõr-jujail. See oli ainulaadne kogemus ja võib-olla oli selle lisandväärtus, et nad polnud lahinguväljal üksi, vaid tegutse-sid koostöös pioneeride ja liitlaste õhu-väe tulejuhtidega. Jalaväelane tanki vas-tu ei võidelnud ega pidanudki võitlema, sest liitlaste õhuvägi tegi selle töö põllu peal ära. Jalaväelasel oli vaja tanki tulles pea madalal hoida, et tanki soojuskaa-merad ja muud tehnilised võimalused tema asukohta ei paljastaks. Tööjaotus oli paigas: jalaväelased ootasid tanki taga tulevat vastase jalaväge ning tanki-tõrjujad olid mujal ja ootasid tanke. Sel-line kogemus peaks saama jalaväelastele rutiiniks. See sõltub aga meil roteeruva-test liitlastest. Pikas perspektiivis lahen-dame selle ülesande, kui meil tulevad kasutusele CV90-d. Siis paraneb igati ka meie igapäevane väljaõpe nii tankide kui ka soomukitega koostegutsemisel.

Kuidas peavad sellisele koormusele vastu Tapa linnak ja keskpolügoon?

Keskpolügoon on brigaadile kitsas. See on pataljoni harjutusala ja seda-gi selgete piirangutega. Keskpolügoon pole võluvits 1. jalaväebrigaadi all-üksuste väljaõppe tarbeks. Sinna mahub maksimaalselt kompanii, nii et nad saa-vad teha ka laskeharjutusi, aga pataljo-ni mõistusepärasteks manöövriteks on see ala väike. Laiema pilguga tuleb seda probleemistikku vaadata ka selle pärast, et vastasel juhul on 10 aasta pärast meie tegevohvitseridele pähe jäänud

Ivar Jõesaar MAJOR

Edukas Siil – kahekümneaastase väeloome magusad viljad1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus jagab intervjuus esimesi mõtteid pärast suurõppust.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

14 FOOKUS

iga keskpolügoonil kasvav puu, see aga jätab juba jälje nende taktikalisele mõt-lemisele. Eesti sõdur peab teadma ikka iga Eestimaa nurka. Pealegi, kui me ole-me rahvaarmee, siis peame olema rahva juures ja seda mitte ainult kaks korda aastas paraadi pidades. See suhe ei saa olla jõupositsioonilt, kaitsevägi peab olema valmis rahvast kaitsma ja kohalik omavalitsus või maavaldaja peab olema valmis koostööks. Ma usun, et viimas-te aastate Kevadtormide käigus on see tasa kaalupunkt leitud.

Kindlasti on meie väljund ka meie liitlased. Neid on järjest rohkem ja me peame hakkama vaatama, kuidas tädi Juuli ja tädi Maali suudaksid nende-ga, kes nende põllu peal tegutsevad, ka inglise keeles suhelda, et ei tekiks kommunikatsioonilünki.

1. jalaväebrigaadil ja eriti Scouts-pataljonil on pikaajaline koostööko-gemus erinevate NATO riikide üksus-tega. Kuidas sujus koostöö liitlastega Siilil?

Seekord oli Scoutpataljonil kooste-gutsemine liitlastega viidud miinimu-mini. Kui varasematel Kevadtormidel on sõditud koos liitlastega ajateenijate pataljoni vastu, siis seekord oli asi vas-tupidine ning skaudid sõdisid liitlaste üksuste vastu. Ja väga hästi sõdisid. Va-rasem koostegutsemise oskus on hästi

üle kandunud vastutegutsemisoskuseks. Nad tunnevad liitlaste plusse ja miinu-seid ja see on praegu nende eelis.

Milline oli elukutseliste sõdurite motivatsioon sellel reservväelastele keskendunud õppusel?

Siin muutusi pole, tegevkoosseis res-pekteerib meie reservväelast. Arvesta-des, et meie reservväelased olid viima-se kahe-kolme aastakäigu mehed, oli äratundmisrõõmu palju. Omad mehed tulid tagasi.

Kuidas on kaitsevägi suutnud hoida sidet reservjuhtidega, kelle tegevus-valmidusest sõltub reservüksuste õppustel ju päris palju?

Minu hinnangul on siin vaja teha üsna suur hüpe. Sisuliselt me ärkame al-les enne reservõppekogunemist. Sideme hoidmine on osalt üksusesisene asi, ehk iga kompanii, iga pataljon peaks seda tegema ise. Samas on tunne, et kaitse-väeüleselt on see muster selgelt välja joonistumata ja sõltub üksustest liiga palju. Tuleks kaitseväeüleselt paika pan-na, millised on peamised infokanalid ja kuidas me neid ajakohastame. Praegu arvestame ühelt poolt, et tegevväela-sel pole juurdepääsu Facebookile, aga teisalt nõuame, et ta peab hoolitsema sealse suhtluse eest. Ühelt poolt ei peaks kaitseväelane tegelema oma tööarvutis

sõpradega, teisalt peaks reservväelaste-ga suhtlemine käima ka läbi kaitseväe meiliaadressi. See on mõtlemise koht. Väeosa saab olla väljundiks siis, kui re-servväelasele saadetav kiri on valmis ja tuleb postitada, aga kogu kontseptsioon peaks olema kaitseväes ühtsemalt läbi mõeldud. Taktikaline kommunikat-sioon oma taktikaliste ülematega koos inimliku suhtlemisega ei saa seostuda vaid reservõppekogunemisega, vaid peaks olema elukestev. Kui soovime meest riigikaitsesfääris hoida, peame te-maga ka suhtlema.

Kas meie ajateenistuse rühmaülemad on suutnud piisavalt hästi edasi anda sõnumit, et kui isamaa kutsub, on reservväelane valmis välja astuma?

Mina näen siin selget tõusu. Alati on küsimus isikute sotsiaalses kompetent-sis, mida kompetentsemad ülemad, seda paremini sõnum edasi läheb. Siin on erinevaid meetodeid. Üks on kvaliteetse ajateenistuse kaudu, mis äratab sõduris huvi ja usku tagasi tulla, kui vaja. Tei-ne on armee kui terviku kuvand, selle hoidmine, muutmine, parendamine, arendamine. Kolmas on elukestev õpe, elukestev suhtlus. Kas me unustame reservi arvatud sõduri ära või jätkame temaga tööd, ja seda mitte ainult vahe-tult enne õppekogunemist. Väheoluline pole ka see n-ö informatsiooninui, mil-

1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aaron Kalmus oli õppuse lõpurivistusel täismehitatud brigaadi tervitades uhke oma ohvitseride ja allohvitseride tubli töö üle, mis võimal-das sellel võimsal vaatepildil teoks saada.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

15

lega me teda pähe lööme, kui ta reservi läheb. See on kaitseväe värbamiskam-paania, aga need on ühtlasi selged juhi-sed tema reservteenistuse kohta, kogu pakett: reservteatis, kogunemiskoht jne. Kõik sõltub sellest, kui adekvaatselt ja asjakohaselt suudame seda teha.

Minu hinnangul tagab n-ö raadio-side tegevväelase ja ajateenija vahel lõppkokkuvõttes ikkagi praktiline väl-jaõpe, need kaheksa või üksteist kuud teenistust või üks-kaks nädalat reserv-kogunemist, et tal jätkuks elukestvas re-servis motivatsiooni tulla tagasi siis, kui teda kutsutakse. Õpetada noori juhte, et nad oleksid oma ajateenijatega suhtle-misel sotsiaalselt pädevad, pole kunagi liiast, sest ajaga muutuvad inimesed ja väärtushinnangud. Ennekõike peavad kõrgemad ülemad suutma muutustega kaasa minna. Kui noored ülemad mõis-tavad sotsiaalset keskkonda, milles aja-teenijad elavad, siis vanem kontingent kohati ei oska enam noori juhendada. Tuleb mõista, et polegi enam mõtet õpetada noortele kõike seda, mida ise paarkümmend aastat tagasi õppisid ja oluliseks pidasid. Sellest arusaamiseks on väga oluline säilitada sotsiaalne ühis-konna lugemise võime. Siin, ma arvan, on meie õppeasutustel väga palju teha.

Kui palju rakendati õppusel Siil hüb-riidsõja kogemusi?

Minu isiklikul hinnangul seda tahe-ti teha, aga see polnud päris kooskõlas reaalsusega. Üksikud telefonikõned, rämpspost või aedade läbilõikamine ei anna tegelikku pilti hübriidsõjast. See on tõrvatilk meepotis, mille suhtes ma olen üsna kriitiline. Tahtsime pare-mat, kuid päris selleni ei jõudnud. See osa õppuse ülesehitusest tuleb kriitili-se pilguga ümber vaadata. See ei anna reaalset pilti teostajatele ega ka väekaitse meetmeid rakendavatele üksustele.

Selles valdkonnas oleme maha jäänud ja natuke primitiivsed. Tegime siin esi-mese sammu ja võimalik, et nii oligi õige, aga see on siiski kaugel tegelikkusest. Olukorra kuvamisel ja korraldamisel, niisamuti üksustel selle vastu võitlemises on teha veel suur töö. Julgen väita, et see on üks kohti, kus ma pole kindel, et me sel õppusel oma eesmärgi saavutasime. Teisalt ma mõistan, et see oli alles pinna sondeerimine. Siin on vaja veel suur töö ära teha, et üksused tunnetaksid kogu survet, mida hübriidsõjas on võimalik avaldada. Praegu ei tulnud adekvaatset reageeringut, sest polnud, millele reagee-rida, olid vaid üksikud pisted.

Kuidas suhtute mõttesse, et selliseid suuri reservõppekogunemisi võiks korraldada iga 4-5 aasta tagant?

Väljaõpet pole kunagi üleliia palju. Muidugi tuleb kaaluda ka maksumaks-ja rahakotti ja arutleda, kui palju me panustame põllu peal jooksmisele ja roomamisele ning kui palju suudame hankida nüüdisaegset varustust tule-nevalt riigikaitse arengukava rakenda-mise vajadustest ja põhimõtetest. Meie koormus kasvab niikuinii seoses liit-lastega. Siil peab jääma, aga selle inter-vall sõltub ikkagi rahakotist ja üksuste tootmise plaanist. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtkonna analüüs selgitab, kui suur on planeeritav ressurss ja mis on tegelik ressurss; mis number seisab Siili hinnalipikul ja kuidas mõjutavad seda elukalliduse ja muud koefitsiendid. On otsustamise koht, millises mahus ja millistele üksustele. Aga meie kiir-reageerimisüksuste tsentraliseeritud kokkuvõtmine, nende formeerimine ja mobilisatsioonivalmiduse testimise peaks kindlasti jääma ja seda suuremas mahus kui seni Kevadtormil, mis on ju siiski suunatud hinnatavatele pataljo-

nidele, kellele on lisatud mõne üksuse reservkogunemine.

Siil on läbi ning uued õppused tulekul. Millele on veel põhjust tähelepanu juhtida?

Siil andis väga selget tagasisidet, et meie ajateenijad ja reservväelased on väga hästi ette valmistatud. Sama tähtis on pilt, millest juttu alustasime, ehk kõigile skep-tikutele vastu väites: mobilisatsioon on tehtav! On tehtav veelgi kiiremini!

Siin on vaja tunnustada brigaadi te-gevväelasi, sest kõik õppuse plaanid tegime nullist alustades. See on toimiv süsteem vähemalt 1. brigaadi kontekstis. Algul kartsime, et võtame ette liiga suure tüki. Alternatiiv oli ehitada suure õppuse plaan üles vanale, pisut kõikuva põhjaga alusele. Siis oleks olnud suur risk, et ka pealisehitus jääb kõikuma. Seega oli kõi-ge nullist üles ehitamine teadlik otsus, mis pigistas meie meeskonnast küll kõik mahlad välja, aga mille tulemus on seda maitsvam ja seeditavam.

Brigaadiülemana võin öelda, et mul on oma pataljoniülematelt ja pataljoni-de staapidelt palju õppida.

Üks pilt, mis räägib rohkem kui tuhandete skeptikute sajad netikommentaarid.

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

16 MEREVÄGI

Tänavu 15.–29. maini kest-nud rahvusvahelisel miini-tõrjeoperatsioonil osa-les 15 riiki, 18 laeva ja 7 tuukrimeeskonda. Tegu oli käesoleva aasta suurima

miinitõrjeoperatsiooniga Balti riikides, millel osales kokku üle 800 mereväelase. Peamised eesmärgid olid Eesti veeteede puhastamine maailmasõdade-aegse-test lõhekehadest ning operatsioonil osalevate üksuste omavahelise koostöö harjutamine.

Miinitõrjeoperatsioonist võtsid osa Ameerika Ühendriigid, Belgia, Eesti, Holland, Kanada, Leedu, Läti, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Ühendkuningriigid. Miinisadamas asunud operatsiooni-staabi koosseisu olid kaasatud nii liit-laste esindajad kui ka partnerid Rootsist Läänemere lõhkekehade ohutusnõu-kogust (Baltic Ordnance Safety Board – BOSB), kes aitasid leitud lõhkekehasid laevadelt saadud info ja piltide põhjal identifitseerida.

ÕPPUSE KOLM TEGEVUSKOHTAEesti mereväe juhitud operatsioonil oli kolm tegevuspiirkonda – Tallinna laht, Irbe väin ning Muhu ja Saaremaa rannik. Tallinna lahes ja Irbe väinas te-gutsesid miinitõrjelaevade grupid, kelle ülesanne oli avastada, kaardistada või teha kahjutuks nende tegevuspiirkon-nast leitud lõhkekehad.

Muhu saarel Lõunaranna sadamas paiknes miinituukrite laager ja sealt vii-di läbi miinituukrite operatsioon Saare-maa ja Muhu saare rannikuvetes. Sellest võtsid osa seitsme riigi miinituukrite meeskonnad Ameerika Ühendriikidest, Eestist, Kanadast, Rootsist, Saksamaalt, Poolast ja Lätist. Miinituukrite operat-siooni toetas Eesti mereväe laevastiku tuukri- ja toetuslaev Tasuja. Aasta-aas-talt on tuukrite tähtsus väga madalatest

rannikuvetest lõhkekehade otsimises ning kahjutuks tegemises suurenenud.

Open Spiriti miinitõrjeoperatsiooni ettevalmistamise või läbiviimisega oli seotud pea terve Eesti mereväe isik-koosseis ning sõjalaevastik. Rakendatud olid kolm mereväe laeva neljast – ope-ratsioonist võtsid osa miinijahtijad Ad-miral Cowan ja Sakala ning tuukri- ja toetuslaev Tasuja.

Lisaks ligikaudu sajale Eesti mere-väelasele võttis miinitõrjeoperatsioonist osa ka kümmekond Tallinna maleva meredivisjoni kaitseliitlast, kes andsid oma panuse staabiohvitseridena ope-ratsioonistaabis, laevaohvitseridena mereväe laevadel ning läviohvitseridena liitlaste laevadel.

Operatsioonil osalesid oma laeva-de ja meeskondadega NATO 1. alaline miinitõrjegrupp SNMCMG1 ja Balti mereväeeskaader Baltron. Kokku osales operatsioonil 18 laeva 12 riigist: Lobelia (Belgia); Admiral Cowan, Sakala, Tasuja (Eesti); Willemstad (Holland); Skalvis, Kursis (Leedu); Virsaitis (Läti); Rau-ma, Maaloey (Norra); Mewa (Poola); Eridan (Prantsusmaa); Sturkö, Kullen (Rootsi); Donau, Auerbach (Saksamaa); DEN M/V Blue Capella (Taani) ja HMS

Quorn (Ühendkuningriigid). Lisaks laevadele kasutati lõhkekehade avasta-miseks ka viite pealveedrooni.

Tänavu täitus ühtlasi ka 20 aastat rahvusvahelistest miinitõrjekoostööst Balti riikides. Esimesena ulatasid Bal-ti riikidele oma abistava käe Rootsi mere väelased, kes 1995. aastal Paldiskis koostöös Eesti mereväega esimese ühise miinitõrjeoperatsiooni läbi viisid.

Tallinna lahe ja Naissaare ning Aegna saare ümbrusesse jäävas operatsiooni-piirkonnas tegutses NATO 1. alaline miinitõrjegrupp Hollandi mereväela-sest ülema kaptenleitnant Peter Bergen Henegouweni juhtimisel kokku kümne laevaga. Lisaks NATO 1. alalise miini-tõrjegrupi laevadele Lobelia, Willem-stad, Skalvis, Rauma, Mewa, Eridan, Auerbach, Donau ja HMS Quorn oli kaptenleitnant Henegouweni grupi koosseisu operatsiooni ajaks liidenda-tud ka taanlaste Blue Capella koos kahe pealveedrooniga. Kolme pealveedrooni opereeris piirkonnas ka sakslaste laev Auerbach.

Irbe väina operatsioonipiirkonnas tegutses seitse laeva Balti mereväe-eskaadri Baltron juhtimisel. Lisaks eskaadri enda lavadele Virsaitisele ja Kursisele oli nendega liidendatud Ad-miral Cowan, Sakala, Sturkö, Kullen ja Maaloey.

Operatsiooni esimesed päevad ree-dest pühapäevani kulusid laevade ko-gunemisele ja meeskondade ning ko-mandöride informeerimisele eelseisvast tegevusest. Kuna kõigi laevade jaoks jäi mereväebaas Miinisadamas kitsaks, paigutati osad laevad kõrvalasuvasse Hundipea sadamasse. Laevad täien-dasid oma varusid ning meeskonnad said enne merele suundumist puhata ning Tallinnaga tutvuda. Esmaspäe-va hommikul suundusid laevad oma operatsioonipiirkondadesse.

Open Spirit 2015 – ajaloo edukaim miinitõrjeoperatsioon Balti riikides

Aivo Vahemets LEITNANT

MEREVÄE TEABE­

OHVITSER

Maikuu teisel poolel toimus Eesti vetes Baltimaade suurim miinitõrjeoperatsioon Open Spirit 2015, mis osutus leitud lõhkekehade arvu poolest seniste Baltimaades läbiviidud miinitõrjeoperatsioonide seas kõige edukamaks. Kokku leiti kaks nädalat väldanud ope-ratsiooni käigus 210 lõhkekeha.

Tänavu täitus ühtlasi ka 20 aastat rahvusvahelistest miinitõrjekoostööst Balti riikides.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

17

ESIMENE JA ÜLEJÄÄNUD 209 LÕHKEKEHAEsimese lõhkekeha leidmise au tä-navusel Open Spiritil läks Hollandi mereväe laevale HNLMS Willems-tad, mille meeskond leidis Esimesest maailma sõjast pärit Vene meremiini M08 Aegna saarest põhjapool.

Lõhkekehade leidude poolest oligi kõige tulemuslikum Naissaare ja Aeg-na saare ümbruse piirkond, kust leiti operatsiooni jooksul 165 meremiini ja 8 lõhkekeha, millest tehti kahjutuks vas-tavalt 34 ja 4. Selle operatsioonipiirkon-na kõige tublim laev oli Poola mereväe Mewa, kes sattus kahele seni teadmata miiniliinile ning leidis paari päeva jook-sul üle saja meremiini.

Muhu ja Saaremaa rannikuvetest leidsid seitsme riigi miinituukrid ope-ratsiooni vältel kokku 16 meremiini, neist tehti kahjutuks 12.

Irbe väinast Saaremaa lähistelt lei-ti 19 meremiini ja 2 lõhkekeha, millest tehti kahjutuks 14 meremiini. Esime-se meremiini piirkonnast leidis Eesti mere väe miinijahtija Sakala, mille ko-mandör vanemleitnant Toomas Auväärt on Saaremaalt pärit.

„Kuna Saaremaa on mu kodusaar, siis on mul hea meel, et saan Saaremaa ümbrust ja veeteid ohutumaks muuta,“ ütles vanemleitnant Auväärt. „Ma olen oma meeskonna ja laeva üle väga uhke, seni on tehtud head tööd ja kõik on ke-nasti hakkama saanud,“ lisas vanemleit-nant Auväärt.

Sakala ligi 40-liikmelises meeskon-nas tegutsesid koos kaadrimereväe-lastega ka 11 ajateenijat, 3 kadetti ja 1 Tallinna maleva meredivisjoni kaitse-liitlasest reservohvitser. Ajateenijad said operatsiooni käigus sonarioperaatori erialaväljaõpet.

Vanemleitnant Auväärti sõnul sujus koostöö liitlastega operatsiooni jooksul väga ladusalt, sest paljude meeskonna-liikmetega on varem koos tegutsetud NATO miinitõrjegrupis ja teineteise-mõistmine on tänu sarnastele tööprot-seduuridele väga hea. „Miinitõrjekom-muun maailmas on nii väike, et kõik tunnevad kõiki ja saavad erinevatel operatsioonidel või õppustel kokku,“ lisas ta.

Operatsioonist sai ülevaate kaitse-väe juhataja kindralleitnant Riho Ter-ras, kes külastas operatsioonistaapi Miinisadamas ja kellele mereväeülem mereväekapten Sten Sepper andis ülevaate operatsiooni käigust ning tulemustest.

Kaitseminister Sven Mikser külastas miinijahtijaga Sakala Naissaare ja Aegna saare operatsioonipiirkonda, kus NATO 1. alalise miinitõrjegrupi ülem kapten-leitnant Peter Bergen Henegouwen võt-tis kaitseministri oma grupi lipulaeva Donau pardal vastu. Kaitseminister sai miinijahtija Sakala pardalt jälgida ka Teise maailmasõja aegse 550 kilogram-mi lõhkeainet sisaldanud mere miini õhkimist.

„Eesti mereväelased on end suure rahvusvahelise operatsiooni käigus näi-danud eeskujulike miinitõrje asjatund-jatena ja mereväe juhtkond on veelkord tõestanud võimekust juhtida edukalt suurt rahvusvahelist mereoperatsioo-ni,“ ütles kaitseminister Sven Mikser miinijahtijal Sakala. „Tänan meie ning

NATO ja Euroopa liitlasriikide mere-väelasi Eesti vete ohutumaks muutmise eest.“

TEISED LEIUD MERE PÕHJASTMiinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 2015 käigus leiti kokku 200 meremiini ja 10 lõhkekeha, neist tehti kahjutuks 60 meremiini ja 4 lõhkekeha. Kogu ope-ratsiooni vältel tehti tihedat koostööd keskkonnaametiga ning keskkonna-tundlikes piirkondades tehtud lõhkami-sed kooskõlastati nendega. Õhkimata jäänud lõhkekehad olid liiga lähedal merekaablitele või muudele rajatistele ning nende transport ohutumasse kau-gusesse ei olnud võimalik, mistõttu jää-vad nad oma leiupaikadesse, kuid mere-väel on teada nende täpne asukoht.

„Tänan kõiki osalenud mereväelasi eeskujuliku töö eest. Eesti veeteed on selle panuse võrra veelgi ohutumad,“ ütles Open Spirit 2015 üldjuht, Eesti mereväe ülem mereväekapten Sten Sep-per operatsiooni lõpul.

Ta rõhutas, et lisaks leitud ja kahju-tuks tehtud lõhkekehadele on operat-siooni oluline tulemus ka põhjalikud merepõhjaandmed, mis suurendavad Eesti mereväe olukorrateadlikkust ja võimaldavad vajadusel kiiresti andmeid kontrollida.

Naissaare ja Aegna saare ümbruse piirkonnas oli kõige tublim laev Poola mereväe Mewa, kes sattus kahele seni teadmata miiniliinile ning leidis paari päeva jooksul üle saja meremiini.

Naissaare ja Aegna saare lähistelt leitud Teise maailmasõja aegse ja 550 kilogrammi lõhkeainet sisaldanud meremiini õhkimine miinijahtija Sakala pardalt jälgituna.

RIC

HAR

D K

UU

SK

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

18 MEREVÄGI

Lisaks lõhkeainele leiti operatsiooni käigus ka seitse vrakki, millest enamik asusid Saaremaa ja Muhu saare ümb-ruses. Esialgsete andmete põhjal leiti Saare maa ja Muhu saare ümbrusest allveelaev, Teise maailmasõja aegne len-nuk, kaubalaev, maabumisalus ja veel kaks vrakki, mille otstarvet tuvastatak-se. Lisaks leiti Tallinna lahest ühe purje-laeva vrakk. Merevägi edastas vrakilei-dude info meremuuseumile.

Eesti meremuuseumi teadur Vel-lo Mäss ütles ajalehele Saarte Hääl, et mere väelt saadud informatsioon on väga huvitav. „Kõik on seni tundmatud vrakid. Kõige huvitavam leid on kind-lasti allveelaeva vrakk Liivi lahe põh-jaosas, Suure väina suul,“ ütles Mäss. Allveearheoloog ei teadnud praegu sel-le vraki päritolu ega hukulugu. „Pakub mõtteainet, kuid küllap saame selgust selleski loos,“ lubas ta.

Lisaks leitud ja kahjutuks tehtud lõhkekehadele on operatsiooni oluline tulemus ka põhjalikud merepõhjaandmed, mis suurendavad Eesti mereväe olukorrateadlikkust ja või-maldavad vajadusel kiiresti andmeid kontrollida.

alguse aastal 1995 ning esimene neist viidi läbi Eesti merealadel aastal 1998, käesolev Open Spirit oli Eestis seitsmes.

Eesti merealadel alates 1994. aastast läbi viidud ajalooliste lõhkekehade ot-simise ja kahjutuks tegemise käigus oli enne tänavust Open Spiritit kokku po-sitiivselt identifitseeritud pea 900 vee-alust lõhkekeha, millest ca 800 on olnud meremiinid ning 100 muud lõhkekeha. Neist veidi üle 400 on avastatud ja iden-tifitseeritud Open Spiriti operatsiooni-de käigus.

Viimati Eesti merealadel läbi vii-dud Open Spirit 2012 käigus avastati ja identifitseeriti kokku 132 ajaloolist lõhkekeha. Lisaks on ajaloolise lõhke-materjali otsimisele ja kahjutuks tege-misele suunatud tegemiste käigus avas-tatud ja identifitseeritud üle 8000 muu loodusliku või inimtekkelise põhja-objekti.

Open Spirit on Balti riikide mere-vägede korraldatav miinitõrjeoperat-sioon, mis toimub kord aastas rotat-siooni korras Eestis, Lätis või Leedus. Viimati toimus Open Spirit Eestis 2012. aastal, järgmine operatsioon toimub tuleval aastal Leedus. Open Spirit sai

FOTO

D R

ICH

ARD

KU

USK

Muhu saarel Lõunaranna sadamas paiknes miinituukrite laager, millest võtsid osa seitsme riigi miinituukrite meeskonnad Ameerika Ühendrii-kidest, Eestist, Kanadast, Rootsist, Saksamaalt, Poolast ja Lätist.

Kaitseminister Sven Mikser külastas miinijahtijaga Sakala Naissaare ja Aegna saare operatsioonipiirkonda. Pildil (vasakult) miinijahtija Sakala komandör vanemleitnant Toomas Auväärt, mereväe ülem mereväekapten Sten Sepper ja kaitseminister Sven Mikser.

Open Spiriti käigus leiti ka seitse vrakki, millest enamik asusid Saaremaa ja Muhu saare ümbruses. Esialgsete andmete põhjal on vasakpoolsel pildil maabumisalus ja parempoolsel kaubalaev. Merevägi edastas vrakileidude info meremuuseumile.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

19TAKTIKA

Soome kaitseväes on käimas uuendused. 2015. aasta alguses muutus maaväe juhtimisstruktuur, sõjaväe-läänid kaotati ja maaväe-ülemale hakkasid alluma

väeüksused (brigaadid), kes tegelevad lisaks operatiivüksustele ka ringkondli-ke (aluelliset joukot) ja piirkondlike ük-suste (paikallis joukot) ettevalmistamise ning juhtimisega. Lisaks uuendatakse maaväe taktikat. Artiklis käsitletaksegi ringkondlikke üksuseid ja nende takti-kat kui maaväe uuenduse keskset osa.

VÄHEMAGA ROHKEMMaaväe reformi käigus on eesmärk saavutada tasakaal Soome kaitsevõi-me ülevalhoidmise ja arendamise va-hel. Kaitse jõudude sõjaaja koosseisu vähenedes omaaegselt 500 000 sõdu-rilt 230 000 sõdurini kahaneb maaväe suurus märkimisväärselt – 150 000 sõ-durini. Suurema osa maaväe üksustest moodustavad kaitseväe reformi järel ringkondlikud ja piirkondlikud üksu-sed (2/3 kogu koosseisust). Nende üle-valhoidmise ja arendamise probleem on see, et suur osa kaitse väe varustusest vananeb lähiaastatel ja kaotatavate või-mete asendamiseks on vähe vahendeid ning ressursse. Kogu riiki on vaja siiski kaitsta, sest ohumudelites ja kaitseväe ülesannetes ei ole märkimisväärseid muutusi. Soome lähtekoht on jätkuvalt kogu riigi kaitsmine, ringkondlik kaitse ülesehitus ja üldine ajateenistus.

Sõja kuvandi ja lahinguviisi muutu-misega seonduvalt on maaväe üksuste struktuure arendatud vastama tänapäe-vastele sõjapidamise nõuetele ja põhi-mõtetele. Maaväe üksused jagunevad operatiivseteks, ringkondlikeks ja piir-kondlikeks üksusteks. Ringkondlikud ja piirkondlikud üksused moodustavad maaväe organisatsiooni alusraamistiku,

millega tagatakse kogu riigi kaitstus. Nende üksuste tegevusega luuakse eel-dused maismaal pealetungi tõrjumiseks ning operatiivsete üksuste tegevuseks.

Soome kaitseväe „Maaväe uuenda-tud lahingupidamine 2015“ (Maavoi-mien uudistettu taistelutapa 2015) aren-damise alus oli, et uuendatud taktikat ja lahingutehnikat kasutades luuakse väiksemate üksuste hulgaga piisav tõrje-võime vaenlase rünnaku seiskamiseks. Ringkondlike üksustega kulutatakse vastast sügavuses, seotakse lahinguga ja seisatakse edenemine nii, et teda on võimalik purustada/lüüa. Lisaks hoitak-se ringkondlike üksustega riiklikult ja territoriaalselt tähtsaid alasid.

Lahingupidamise põhimõtteid ja struktuure uuendatakse esimeses eta-pis ringkondlikel üksustel. Pärast seda on järjekorras piirkondlikud üksused ja seejärel operatiivüksused, milliste tege-vuses rakendatakse samu põhimõtteid. Hoolimata sellest, et uuendus puudutab esimeses faasis ringkondlikke üksuseid, säilib operatiivsete üksuste tähtsus ka tulevikus. Aastakümne jooksul ülesehi-tatud valmidusbrigaadide kontseptsioo-ni peetakse jätkuvalt kasutuskõlblikuks ja toimivaks. Suures valmiduses opera-tiivseid brigaade ollakse valmis jätku-valt kasutama kogu riigi alal. Need on

jätkuvalt maaväe kõige sooritusvõimeli-semad üksused, millega luuakse lahin-gutes raskuspunkt.

UUS JA VANA KÕRVUTIMaaväge arendatakse ühtse terviku-na. Peastaabi antud suuniste põhjal on koostatud maakaitsekontseptsioon, kus määratletakse riigikaitse sooritus-võime kriteeriumid. Sooritusvõime kriteeriumite põhjal töötatakse välja üksuste struktuurid, mis on arendus-programmide ja üksuste tootmise alus. Maaväe juhtimissüsteemi, taristut ja tegevust arendatakse nii, et tervik toi-miks sooritusvõime kriteeriumitele vastavalt. Maaväe planeerimise alus on ohumudelid, mis olulises osas lähi-ajal ei muutu. Sõjatehnoloogia areneb pidevalt, mistõttu relvajõudude luure-võime, relvasüsteemide efektiivsus ja täpsus arenevad pidevalt. Soome kaitse väes läbiviidud uurimused näi-tavad, et „Maaväe uuendatud lahingu-pidamine 2015“ arendamisprogrammi raames väljatöötatud struktuuride ja taktikaga jõutakse varasemast parema-te tulemusteni.

Üksuste arvu vähenedes kasutatak-se sooritusvõimete ühismõju endisest kontsentreeritumalt kogu vastutusala sügavuses ja eesmärgistatult. Väiksema arvu üksustega on vaja tagada rohkem võimeid. Taktikat ja varustust arenda-takse käsikäes. Jätkuvalt ei ole võimalik üsna suures osas reservist moodusta-tavatele üksustele hankida täiesti uut varustust. Suurem osa varustusest on vana, klassikaline, kuid ka tulevikus kasutuskõlblik. Eluea lõpus olevate relvasüsteemide sooritusvõimed peab asendama, kontsentreerides vähesed arendusressursid sellistesse materja-li- ja varustusehangetesse, millel on suurim tähtsus ühissooritusvõime sei-sukohast. Sellised võimed on maaväes eriti juhtimise ja mõjutamisega liitu-vad hanked.

„Maaväe uuendatud lahingupida-mise 2015“ taktika eesmärk on teki-tada vastasele sellised kaotused, et see ei oleks enam võimeline eesmärkide

Soome maavägi uuendab lahingutegevuse aluseidArtiklis antakse ülevaade tänavu Soome riigikaitses raken-dunud muudatustest, millega tahetakse muutunud oludes säilitada riigi senine kaitsevõime.

Allan Parv KOLONELLEITNANT

Soome lähtekoht on jätku-valt kogu riigi kaitsmine, ringkondlik kaitse ülesehi-tus ja üleüldine ajateenistus.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

20 TAKTIKA

saavutamiseks rünnakut jätkama ilma suuremate pingutusteta. Efektiivne kaotuste tekitamine eeldab eri relvalii-kide mõju koondamist hävitusaladele. Uuendatud maaväe lahingupidamises siirdutakse jäigast maa-alade hoidmisel põhinevast taktikast paindlikuma tak-tika suunas, millega tahetakse tekitada vastasele maksimaalselt kaotusi oma lahinguvõimet säilitades. Ründajal on alguses initsiatiiv ja ülekaal põhipin-gutuse suunal. Kaitsjal peab olema või-me alustada lahingut ja siduda ründaja kõigil suundadel ning kontsentreerida sooritusvõimete ja üksuste ühismõju otsustavatele suundadele.

KOGU LAHINGURUUMI RAKENDAMINEUuendatud lahingupidamises on olu-line aktiivsus, algatusvõime, mobiilsus ja paindlikkus. Üksused võivad sama-aegselt ülesande täitmiseks kasutada erinevaid lahinguliike. Lahinguruumi ettevalmistamisel on kesksel kohal tõ-kestamine, kindlustamine ja oma te-gevuse varjamine. Tulekasutuse ja ül-latavate löökidega tekitatakse vastasele kaotusi, lagundatakse tema lahingu-rivistust ja sunnitakse teda muutma oma plaani. Tegevus toimub samaaeg-selt kogu vastutusala sügavuses. Sidudes ründajat lahinguga lahinguruumi süga-vuses väheneb tema jõud ja ta on seotud oma tegevuse ja ühenduste kaitsmisega. Lõpuks ründaja edenemine seiskub.

Uuendatud lahingupidamises üksu-seid hajutatakse lahinguväljal varase-mast rohkem. Vastutusalad kasvavad kõigil tasemetel. Üksuste ülesanded on mitmekesisemad. Kaitse on aktiiv-sem. Vastast üritatakse mõjutada sü-gavuses lühikeste ja kiirete löökide-ga, mille eesmärk on teda kulutada, aeglustada tema edenemist, tekitada kaotusi ja lõpuks peatada tema ede-nemine. Lahing võib koosneda tule-üllatustest, varitsustest ja löökidest. Üksused on varasemast iseseisvamad – juhitakse ülesandekeskset taktikat sil-mas pidades. Initsiatiivil ja üllatusel on varasemast suurem tähtsus. Üksusel, mis lahinguolukorras vastast üllatab, on hetkeliselt mitmekordne ülekaal. Täpsuspüssi või TT-relvaga ootamatust suunast ettevalmistatud positsioonilt sooritatud lasu tabamistõenäosus on suurem kui vastase tule all. Suurtükiväe esimestest mürskudest tekivad suuri-mad kaotused. Esimesena plahvatav TT-miin tekitab kaotusi ja peatab vastase. Mida rohkem on ootamatuid varitsusi,

Üllatuse ja ka väikese edu kasutamisega tekitatakse vastasele kaotusi ja piiratak-se tema tegutsemisvabadust. Aktiivne tegutsemine lahingu kõigis etappides ja eri tasemetel on eriti oluline. Uue-mad lahingupidamisvahendid nagu UAV-d, juhtimis- ja sidepidamisvahen-did, seiresüsteemid, öövaatlusseadmed ja erinevad lõhkelaengud võimaldavad mõjutada parema olukorrapildi põhjal. Teised väeliigid ja kaitseväe ühised soo-ritusvõimed nagu õhukaitse, eriüksu-sed, kaugmõjutamine ja elektrooniline sõja pidamine toetavad maaväe lahin-gut. Tähtsaid objekte ründaja sügavuses hävitades ja maha surudes luuakse eel-dused kaitselahingute õnnestumiseks.

Sidudes ründajat lahinguga lahinguruumi sügavuses väheneb tema jõud ja ta on seotud oma tegevuse ja ühenduste kaitsmisega.

Soome vana ja uuendatud maaväe lahingupidamine.

Pataljoni lahingugrupi koosseis.

Ülem  

Staap  

Staabi-­‐  ja  sidekompanii  

1.–4.  jäägrikompanii  

Miinipilduja-­‐patarei  

Pioneeri-­‐kompanii  

Tagala-­‐  kompanii  

Suurtüki-­‐pataljon  

VAREM  

MAA-­‐ALA  HOIDMINE  POSITSIOONIKAITSEGA  

VASTASE  PEALETUNG  SEISKUB  

UUENDATUD  LAHINGUPIDAMISES  ON  

KESKNE  ROLL  MANÖÖVRIL  JA  MÕJUTAMISEL  

esimesi mürske ja plahvatavaid miine, seda rohkem tekitatakse vastasele kao-tusi ja segatakse tema tegevust. Parima efektini jõutakse traditsioonilisel tõkes-tamise, kaudtule ja otselasketule ühis-mõjuga. Oluline on, et üllatusega saa-vutatud edu kasutatakse maksimaalselt ära ja vastase vastutegevust välditakse.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

21

Operatiivtaseme tulekasutuse spetsiaal-laskemoonaga võidakse üllatavates olu-kordades mõjutada kiiresti ka vastase kõvasid ja poolpehmeid sihtmärke.

Ringkondlike üksuste lahing põ-hineb oluliselt maastiku pakutavate võimaluste kasutamisel ja selle tund-misel. Ajateenistuse käigus õpetatakse üksused välja tulevasel tegevusalal, kus väljaõppe käigus tutvutakse tõenäolis-te tegevuspiirkondadega. Lahingus on oluline lisaks maastiku tundmisele ka lahinguruumi ette valmistada. Lahingu-ruumi ettevalmistamise tähtsaimad te-gurid on üksuste kindlustamine ja teede tõkestamine. Kindlustamise eesmärk on lisaks üksuste kaitstuse suurendamise-le üleküllastada vastase luuret mitme vahetus-, varu- ja pettepositsiooniga kasutades elementkindlustusi, pette-seadmeid ja maskeerimisvõrke. Kind-lustamiseks rakendatakse varasemast rohkem tsiviilettevõtete professionaal-sust ja ressursse.

JUHTIMISOTSUSTE EMANTSIPATSIOONVastutusalade kasvades suureneb eri juhtimistasemetel ülematel varasemast rohkem vajadus iseseisvalt otsuseid vastu võtta ja ülesandekeskset juhtimist (teh-tävataktiikka) rakendada. Ülematele an-takse tegutsemiseks eesmärk, ülesanne ja ressursid, pärast seda ta otsustab, kuidas tegevusi ellu viiakse. Ülematelt ja üksi-kutelt sõduritelt oodatakse julgusele ja

initsiatiivile lisaks ka nupukust. Ka allu-vatele antakse endisest rohkem vastutust ülesannete planeerimisel ja täitmisel.

Uuendatud lahingupidamise juhti-mise tagamiseks on välja töötatud uus juhtimissüsteem, mis toetab varase-mast paremini olukorrapildi loomist ja võimaldab üksuseid jälgida üksikmehe tasemeni välja. Lahingujuhtimissüs-teem viiakse rühma, jao ja raskerelva tasemeni. Rühmaülem on võimeline juhtima reaalajas olukorrapildile/GPS-ile tuginedes jagusid ja -gruppe raadio abil ning juhtimine ei eelda nägemis- ega kuulmis ühendust allüksuste vahel. Eesmärk on jaoülemad samuti varusta-da raadioga ja GPS-i-/positsioneerimis-infole tugineva olukorrapildi edastamist võimaldavate seadmetega. Selline la-hendus võimaldab lahingu olukorra-pilti edastada erinevatele tasemetele.

Juhtimissüsteemi ja raadiote uuenemi-ne parandavad märkimisväärselt side-ühendusi rühma sees, see parandab olukorrateadlikkust ja lahingujuhtimise võimalusi.

Uued juhtimisvahendid kergendavad rühma juhtimist erinevates tingimustes: hoonestatud alal, kinnisel maastikul ja tegutsedes suurel alal. Uute koosseisu-de ja varustuse pakutavad võimalused saab niimoodi efektiivselt ära kasutada. Rühm võib vajadusel tegutseda jagude kaupa või jaguneda vajadusel isegi kuni kümneks kolme võitlejaga grupiks, ol-les siiski rühmaülema juhtimise all. Li-saks juhtimissüsteemidele varustatakse suurtükiväe ja raskete miinipildujate tuleüksused relvakohase tulejuhtimis-süsteemiga, mis võimaldavad hajutada tulepositsioone ja seeläbi parandada la-hinguvõime säilitamist. Tagamaks juh-timiseks vajaliku informatsiooni saada-vuse, tõhustatakse luure- ja seirevõimet UAV-de, sihtmärgiosutussüsteemide ja öövaatlusseadmetega. Uuendatud la-hingupidamises kasutatav erivarustus, nagu sidevahendid ja öövaatlussead-med, esitavad uusi nõudmisi juhtidele ja meeskonnale.

Mobiilsuse arendamine on üks uuen-datud lahingupidamise, lahingutehnika ja taktika nurgakivi. Üksuste kasutami-ne erinevatel tegevusaladel Lapimaalt lõunarannikuni eeldab tulevikuski roomikmasinate, soomustatud trans-portööride, jalaväelahingumasinate ja

Uuendatud maaväe lahingu-pidamises siirdutakse jäigast maa-alade hoidmi-sele põhinevast taktikast paindlikuma taktika suunas, millega tahetakse tekitada vastasele maksimaalselt kaotusi oma lahinguvõimet säilitades.

jagu   rühm  kompanii   lahingugrupp  

3-­‐4  ×  rühm  

juh4misrühm  

miinipildujarühm  

tagalarühm  

juhtkond  –  tulejuhid  –  autojuhid  

3  ×  jagu  

jaoülem,  täpsus-­‐laskur,  sidemees  

pioneer,  kuuli-­‐pildur,  laskur  

jaoülema  abi,  kuuli-­‐pildur,  meedik  

3-­‐4  ×  jalaväekompanii  

staabikompanii  

sidekompanii  

miinipildujapatarei  

tagalakompanii  

pioneerikompanii  

suurtükipataljon  

Pataljoni lahingugrupi test-struktuur.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

22

tankide ning teiste maastikuvõimeliste masinate kasutamist. Selleks hangitak-se juurde ja remonditakse olemasolevat soomustehnikat. Selliselt säilitatakse võime võidelda ründaja otselasketule ja kaudtule all kohtumislahingus. Suure-ma muutusena väikeüksuste koosseisus tegutsevatel allüksustel on see, et nen-de taktikalist mobiilsust üritatakse pa-randada suurendades näiteks ATV-de kasutamist.

LAHINGUGRUPIDPõhiosa ringkondlikest üksustest or-ganiseeritakse jalaväepataljonist ja suurtükipataljonist koosnevateks la-hingugruppideks, mille struktuur ja varustus komplekteeritakse vastavalt ülesandele. Ringkondlikel lahingugrup-pidel ja pataljonidel on hea lähivõit-lusvõime – võime tõrjuda soomukeid keskmaatõrje kaugustele ja üsna tugev kaudtuletoetus. Lahingugruppi toeta-takse operatiivse tulekasutusega ja teiste kõrgema juhtimistaseme sooritusvõi-metega. Osa üksustest, nagu hoonesta-tud aladel võitlevad pataljonid, jätkavad tegutsemist pataljoni koosseisus. Ük-suste valikut täiendavad eriülesandega üksused. Need on näiteks hajutatult võitlevad kompaniid, luurekompaniid ja TT-raketikompaniid.

Jalaväe lahingus vajaminev tulejõud peab olema seal, kus grupp, jagu ja rühm võitlevad. See tähendab võimet hävita-da tanke ja kergelt soomustatud sõidu-vahendeid aastaajast sõltumata. Lisaks vajatakse piisavat võimet mõjutada siht-märke väikesekaliibriliste relvade tule-ulatusest väljapool. Pataljoni lahingu-grupis on selleks struktuuris 12 rasket miinipildujat ja 18 suurtükki, kompanii struktuuris on TT-raketirühm ja kolme relvaga kerge miinipildujarühm, mis loovad tuletoetuseks head eeldused. Juurde hangitakse TT-raketisüsteeme pikale distantsile laskmiseks ning ras-keid lähi-tankitõrjerakette (NLAW) ja kergeid TT-relvi lühikestele distantside-le laskmiseks.

Uuendatud maaväe lahingupidami-sel on üksuste struktuuride väljatöö-tamisel eesmärk modulaarsus, et võtta arvesse erinevaid ülesandeid ja tege-vuskeskkondi. Mõned pataljonid va-rustatakse ja õpetatakse välja võitlema hajutatult, teised rohkem kaitseliselt või ründavalt ja osa üksustest õpetatakse ja varustatakse Põhja-Soome tingimustele vastavalt. Põhja-Soomes varustatakse lahingugruppide löögi üksused roo-mikautodega. Lõuna-Soome osadele

ringkondlikele üksustele jätkub soo-mustatud sõidukeid ja maastikuveoau-tosid, aga põhiosa liiguvad rekvireeri-tud sõiduvahenditel.

Pataljoni lahingugrupi lahinguvõime tugineb eri relvaliikide toetatud kompa-niide lahingutegevusele ja nii tekkivale koostoimele. Pataljoni lahingugruppi kasutatakse osana jalaväebrigaadi lahin-gust või kõrgema juhtimistaseme otse-alluvuses. Lahingugrupi lahingutegevus koosneb kogu vastutusala sügavuses elluviidavatest eri lahinguliikide ja ha-jutatud lahinguviisi paindlikust kom-binatsioonist. Lahingugrupi lahingu-tegevusega kulutatakse kaitses vastase jõude ja üritatakse ta suunata liikumi-se peatamise seisukohast soodsatesse maastikukohtadesse.

Pealetungivates tegevustes põhineb pataljoni lahingugrupi sooritusvõime soomustatud sõidukite liikuvusel ja jala-väevõitlejate lähilahinguvõimel, mida toetavad teised relvaliigid. Ründavat lahingugruppi kasutatakse kas koonda-tult või hajutatult vasturünnakuteks või tugevdamaks ala eest vastutava brigaadi lahingut.

Kõikides lahinguliikides põhineb lahingutegevus jalaväe käsitulirelvade, TT-relvade, tõkete ja kaudtule varase-mast paindlikumale kasutamisele kogu lahingugrupi vastutusalal.

UUS ÜLESANDEPÕHINE JAOTUSRingkondlike jalaväeüksuste koossei-sudes on üle mindud peamiselt neljaks jagamise põhimõttele, mis ulatub kom-paniitasemele. Jalaväe lahinguvõim-sust ja lahingulist jätkusuutlikkust on suurendatud kasvatades meeste arvu jao-, rühma- ja kompaniitasandil ning mitme kesistades, lisades jao- ja rühma-tasandil jao ning rühma relvastust ja varustust. Rühma võib ka tulevikus pi-dada lahinguüksuste tuumikuks. Jala-väelahingus ühenduvad otselasketuli, kaudtuli ja tõkete kasutamine. Rühm

TAKTIKA

peab olema võimeline mõjutama vas-tast varasemast paindlikumalt eri kau-gustelt ja seda saab teha mõjutades vastast miinide ja laengutega, TT-rel-vadega ja kaudtulega, sidumata ennast kulutavasse lähilahingusse. Teisalt on vaja valmis olla mõne meetri kauguselt peetavaks lähilahinguks, mis on tüüpi-line Soome kinnisel maastikul ja hoo-nestatud alal. Võtmerollis on maastiku ja ala tundmine ning selle efektiivne kasutamine. Õnnestunud maastiku ka-sutamine mõjutab üksuse mobiilsust, manöövrit, kaitstust ja tulepositsioo-ni valikut ning ka relvade efektiivset kasutamist.

Varem olid jaod kompaniis organi-seeritud lahingupaarideks. Uue kom-panii rühmade jaod koosnevad sarna-sel põhimõttel üksikutest võitlejatest, aga jao lahingutegevus põhineb eraldi tegutsevatel gruppidel. Jagu koosneb kolmest grupist ja igal grupil on jao sees oma ülesanne. Gruppide koossei-su ja varustust võib vastavalt ülesan-de iseloomule muuta. Jao relvastusse kuulub kaks kerget kuulipildujat ja täpsuspüss ning ühekordseid TT-las-ke ja külglaenguid. Jaoülemal on või-malus raadio teel juhtida suurtüki- ja miinipildujatuld. Relvastuse ja tulejõu suurenemine võimaldab rühmadel ja jagudel iseseisvalt tegutseda eraldi suundadel.

Kokkuvõtvalt võib esile tuua, et Soo-me kaitseväe maaväe uuendus loob jalaväele varasemast laiemad kasutus-võimalused ja paindlikkuse rakendada väljaõpetatud üksusi mitmekesisemalt. Kuigi tulevikus nähakse lahinguvälja pi-gem IT-põhiste relvasüsteemide vaheli-se võitlusena, peab löögiüksuse võitleja kohtama vastase relvade mõju ja vastast lähidistantsilt. Jalaväelahing kontsent-reerub varasemast enam üksiku võitleja olukorrateadlikkuse, liikuvuse ja tule-jõu ümber.

Eesti kaitseväe seisukohast peame kindlasti jälgima, kuidas Soome kaitse-vägi oma uutes arengutes edeneb. Meil on nendelt võimalik saada oma tegevus-te planeerimiseks ja arendamiseks mitu huvitavat ja ka meil toimivat lahendust, sest oma olemuselt ning ülesehituselt on meie kaitseväed väga sarnased.

Kasutatud allikad:

www.puolustusvoimat.fi

„Suomen sotilas“

„Ruotuväki“

„Sotilasaikakauslehti“

Uuendatud lahingupidamise juhtimise tagamiseks on välja töötatud uus juhtimis-süsteem, mis toetab varase-mast paremini olukorrapildi loomist ja võimaldab üksust jälgida üksikmehe tasemeni välja.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

23

Siili teise päeva, 6. mai hom-mikul sai hulk koondu-misaladele jõudnud kaitse-väelasi järgmise SMS-i:

Kaitseväelase õnneloosKV personaliosakond

loosib välja 10 komplekti profisõduri varustust (Goretexi saapad, hingav alus-pesu, digilaiguga vorm, seljakott, rak-med, magamiskott, vöönuga).

Loosis osalemiseks saada numbrile xxxxxxxx oma isikukood ja allüksuse nimi. Vastata on aega 48 tundi.

Räägi ka kamraadile!

PERSONALIOSAKONNA NAISEDMingit loosimist tegelikult ei olnud. SMS-i saatis välja võimaliku vastase info operatsioone matkiv Siili infooperat-sioonide meeskond. Tegevuse eesmärk oli näidata üksuste juhtidele, et ka seesu-guste rünnakutega tuleb arvestada ning nende tagajärgedega tuleb tegeleda.

Üldiselt reageerisid üksuste juhid nagu peab. Üks aspirandist rühmaülem kirjeldas hiljem oma tegevust järgmi-selt: „Ütlesin mehele, et pea maha, kui sellele SMS-ile vastad. Parem üldse, kui lülitate telefonid õppuste ajal välja. Te-gin ettekande pataljoni staapi. Hiljem pataljoni staabikoosolekul rääkis patal-joniülem, et selliseid operatsioone te-hakse ja nendes t tuleb ette kanda.“

Ühest brigaadist laekus Siili mängu-keskusesse järgmine ettekanne:

EKSITAVA SISUGA SMS (saadetud numbrilt xxxx, 06MAI15 kella 0930 ajal)

SMS-is sisu umbes selline: „10 õnne-likku saab võita professionaalse sõduri varustuse paketi (järgnes varustuse ni-mekiri). Selleks saada oma nimi, isiku-kood ja üksus alljärgnevale numbrile xxxxxxx.“

Hetkel puudub ülevaade sellest, kui paljud sõdureid on selle SMS-i saanud (praegune taktikaline tegevus ei võimal-da täiusliku pildi loomist).

Samas oli võitlejaid, kes saatsid tund-matule numbrile lahkelt oma isiku-koodi ja üksuse nime. Infooperatsioo-nide meeskond oli värvanud esimesed agendid.

KAS TEIE MÜÜTE AUTOT?Siili eelviimasel päeval tuli juhtimis-tegevustega hõivatud brigaadiülemale kõne tundmatult numbrilt.

„Kuulen.“„Kas teie müüte musta Opelit?“„Ei müü, teil on valeühendus.“Peagi tuli veel üks samasugune

kõne ja siis veel üks. Selle peale lülitas brigaadi ülem telefoni välja. Õigesti tegi, kuna autoportaalis jõudis hilisõhtul kahe tunni jooksul hea hinnaga kuulu-tust vaadata 143 inimest ja helistamis-huvilisi oli veel.

Järgmisel hommikul tabas sama-

sugune telefonikõnede rahe ühte patal-joniülemat. Seekord tunti huvi väikese läbisõiduga vintsiga Nissan Patroli vas-tu. Kuulutus jõudis portaalis üleval olla vaid kaks tundi ja seda vaadati enam kui 200 korda.

Ka selle ulakuse taga oli Siili infoope-ratsioonide meeskond. Siht oli ülema-tele näidata, kui lihtne on ummistada kõnedega telefone ja segada nii üksuste juhtimist.

INFOOPERATSIOONID SIILIL JA UKRAINASNende kahe operatsiooni vahele mahtus veel palju muid tegevusi. Osadele võit-lejatele anti SMS-iga teada, et päevaraha maksmisega on tehnilisi probleeme ja asja selgitamiseks on vaja ühendust võtta pataljoni juhtkonnaga. Nad võtsid ja said käsu telefonid õppuste ajaks välja lülitada.

Kuid kui samadele võitlejatele pakuti mõne päeva pärast SMS-iga võimalust pärast kella 22.00 tellida taksoga „teada-gi mida“, siis oli üksjagu neid, kes tagasi helistasid. Küll mitte selleks, et „teadagi mida“ tellida, vaid selleks, et SMS-i saat-ja läbi sõimata ja teda ähvardada. Eks on ka põhjust tigetseda, kui sind selliste SMS-idega pommitatakse. Kuid infoope-ratsioonide meeskond oli ikka saavuta-nud selle, mida soovis – võitlejad helis-tasid ja lõid kontakti. Küll oskaja teab, kuidas loodud kontakti edasi arendada!

Teised said teateid, et kusagil lähedal on särasilm-Inese kontsert. Kolman-daid kutsuti registreeruma bussidele, mis viivad rahvast võidupüha puhul Tallinna pronkssõduri juurde lilli viima. Registreerujaid polnud, kuid oli neid, kes vastasid, et võidupüha on juunis, mitte mais. Aga vahet pole – kes juba vastab, see on ennast reetnud.

Neljandad said lendlehe või SMS-i vastase kindrali allkirjaga, kes teatas, et alustab kohe pealetungi ja selle tule-musena saavad paljud inimesed surma. Ja siis järgmisel päeval uue sõnumi, kus sama kindral teatas, et on oma päe-vaeesmärgid saavutanud ja kahjuks said paljud tõesti surma. Ning lisas, et ta jät-

Kas teie müüte vintsiga Nissan Patrolit?Räägime pisut, kuidas õppusel Siil 2015 hüpoteetilise vastase infooperatsioone läbi viidi, mida tehti, kuidas infooperatsioone üles ehitada ja kuidas nende vastu on võimalik võidelda.

Aavo Kokk RESERVLEITNANT

ÕPPUSE SIIL MÄNGUKES­

KUSE STAABIOHVITSER

Tegevuse eesmärk oli näidata üksuste juhtidele, et ka seesuguste rünnakutega tuleb arvestada ning nende rünnakute tagajärgedega tuleb tegeleda.

ÕPPUS

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

24 ÕPPUS

kab pealetungi ja hõredalt paikneva-

tel kaitsjatel on viima-ne aeg tagasi tõmbuda.Mõistagi oli see kõik

mänguline. Tõelised infoope-ratsioonid on hoopis karmi-

mad, nagu seda näitab ka Ukrainas toimuv. Mehed saavad sõnumeid, et naaberüksused on juba positsioonilt lahkunud. Mehed heituvad ja jätavad positsioonid, naaberväeosa jääb kotti ja notitakse maha.

Või tuleb kõne, et kodustega on mi-dagi juhtunud. Mees hakkab rapsima, helistama ja kõike muud tegema. Ta ree-dab oma asukoha, võib avaldada luurele muud olulist infot ja mis peamine – ta seob oma ülemuse aega, kes ka nüüd teemaga peab tegelema.

Kodused saavad teate, et Ukraina ar-mees napib lahingumoona. Helistavad võitlejale, küsivad. Võitleja vastab, et moona on küll ja kirjeldab detailselt, kus ladu täpselt on. Salakõrv kuulab pealt ja paneb moonalao asukoha kirja jne.

INFOOPERATSIOONIDE LAHINGUTANNERRahuaegsel õppusel Siil ei olnud või-malik teha sellise sisuga infooperat-sioone nagu neid hakatakse tegema tõelise konflikti puhul. Kuid ka eespool kirjeldatud mänguliste sõnumitega oli võimalik demonstreerida infooperat-sioonide mehhanismi.

Sellised operatsioonid on alati või-malikud, kui vastasel on sidekanal, mille kaudu on võimalik jõuda üksik-võitlejateni. Juba mitusada aastat on selline kanal ja infokandja olnud lend-lehed. Neid kasutati juba Napoleoni ajal ja kasutas ka Siili infooperatsiooni-de meeskond. Ning nad toimivad ikka hästi.

Olemuslik põhjus on selles, et en-nast positsioonil sisse seadnud võitle-jal on palju aega. Ta ei tea liiga palju suure pildi kohta. Nõnda on ta tänulik

igasuguse infokillu üle, mida jagatakse. Olgu jagajaks omad või vastased. Ta loeb ise ja arutab kamraadiga.

Näiteks oli vastase kindrali nime alt saadetud lendlehtedel kirjas, et vas-tane kavatseb esimese hooga tungida Purtse jõeni. Lendlehe saanud sõdurid vaatasid kaarti ja nägid, et Purtse jõgi on 15 kilomeetri kaugusel nende selja taga. Järelikult on oodata taandumist. Kui sõdurid on omavahel juba aruta-nud taandumise asjaolusid, on nende ülemal hiljem mõnevõrra keerulisem ergutada neid rünnakule.

Uuemal ajal on infooperatsioonide läbiviijate käes veel kaks kanalit – mo-biiltelefon ja internet. Kõik uuema aja konfliktid on osundanud, et vaatamata ülemate pingutustele hoiavad võitlejad mobiiltelefonid sees ning käivad inter-netis uudiseid hankimas.

Seda arvestades on infooperatsioo-nide läbiviijal asi küllalt lihtne – saa-da SMS-iga mõni uudishimu äratav sõnum ning kutsu inimene midagi tegema, näiteks internetis mõnda asja vaatama. Seal sa saad juba teemat edasi arendada ja temalt infot välja pumbata.

KUIDAS END KAITSTA?Infooperatsioone takistada ei ole või-malik. Võitlejatele võib anda korralduse telefonid välja lülitada, kuid ikka lähe-vad nad vabal hetkel internetti uudiseid või postitusi vaatama ning lähedastele helistama. Sellest vastasele piisab, et kontakt luua.

Nagu öeldud, on võitleja igasuguse-le infole vastuvõtlik, kuna ta on reeg-lina ennast positsioonil sisse seadnud ja ootab korraldusi. Tal pole kunagi nii head ülevaadet olukorrast kui ülemus-tel. Aga tervikpildi loob ta oma peas ikka. Kui ta oma ülemustelt infot ja tõlgendust ei saa, siis mõtleb ta selle ise välja või kasutab vastase pakutud versiooni.

Ainus võimalus vastase infooperat-sioonidele vastu astuda on nende mõju vähendada. Selleks peavad üksuste ju-hid leidma aega, et meeskonda suure-mast pildist informeerida. See sisendab võitlejatesse kindlust, et ülemustel on asjad kontrolli all.

Samas peavad üksuste juhid tagama, et igasugused vastase infooperatsiooni moodi tegevused jõuavad kohe ettekan-netesse. See annab võimaluse analüüsi-da vastase infooperatsioonide fookust ning ette valmistada selgitavaid vastu-tegevusi.

Kui sõdurid on omavahel juba arutanud taandumise asjaolusid, on nende ülemal hiljem mõnevõrra keerulisem ergutada neid rünnakule.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

25

Kaitseväe jäähokimeeskon-na ajalugu sai alguse juba eelmise aasta alguses, kui veebruaris toimusid Lätis esimesed Balti sõjaväes-pordi talimängud. Idee

korraldada ka jäähokiturniir leidis po-sitiivse vastukaja nii Leedu kui ka Eesti kaitseväelaste poolt ning nii suunduski Lätti kiiresti kokkupandud kaadrikaitse-väelastest ja ajateenijatest koosnev mees-kond, mis teadaolevalt jõudis enne sõitu ka ühe trenni teha. Tagasi tuldi 12 : 0 kao-tusega Lätile ja 3 : 2 kaotusega Leedule.

Käesoleva aasta sõjamängude turnii-riks otsustati valmistuda pisut põhjali-kumalt. Ajendi andis selleks Euroopas baseerunud Kanada kaitseväelaste soov septembris Eestis jäähokiturniir korral-dada ning mängida nii võõrustajate kui ka Läti ja Leedu tiimidega. Eesti mees-kond alustas treeningutega augusti lõ-pus, kuhu kutsuti nii kõik Lätis käinud koondise liikmed kui ka luureinfo põh-jal väljaselgitatud teised kaitseväelastest hokihuvilised.

Et treeningud oleksid sisukamad ja tulemuslikumad, paluti meeskonda ju-hendama pikaaegne Eesti jäähokifunkt-sionäär Toivo Viinapuu, kes koos abitreener Rainer Komiga ülesande vas-tu võtsid. Esimeses trennis augusti lõ-pus oli üle kahe kümne mängija ning pilt oli lubav, eriti tänu mitmele ajateenijale, kes jäähokiga noorest saati tegelenud nii noortekoondise kui ka meistriliiga tasemel.

Infot levitati ning peagi liitus mees-konnaga ka mitu kaitseliitlast. Hooaja lõpuks käis trennidest läbi ligi 50 aja-teenijat, tegevväelast ja kaitseliitlast reamehest kuni kindralini välja. Geo-graafiline spekter oli samuti lai – män-

gijaid oli nii Tallinnast, Virust, Tapalt kui ka Tartust.

Et nii kanadalased kui la leedulased pidid Tallinna turniirist loobuma, pida-sid eestlased septembris Tondiraba jää-hallis kaks sõpruskohtumist lätlastega – esimene mäng lõppes 5 : 5 viigiga, järg-misel päeval toimunud korduskohtumi-se võitsid lätlased 7 : 9. Eestlased jätkasid seejärel treeningute ja ettevalmistumise-ga talvisteks sõjaväemängudeks.

TALVEMÄNGUDE KATSUMUS24.–27. veebruaril toimunud 2. Balti sõja väespordi talimängudele Leetu sõi-deti optimistlikus meeleolus – etteval-mistused olid sujunud plaanipäraselt ning spordirühma ajateenijatest hoki-mängijate toel oli paberite järgi koos tugev aim meeskond, mida kaitsevägi lähiaastatel kokku panna saaks.

Leedulased olid hokiturniiri toi-mumispaigaks valinud suurepärase Elektrėnai jäähalli, mis asub Kaunase ja Vilniuse vahel. Mängud kahjuks Eesti kaitseväekoondisele väga edukaks ei ku-junenud – Lätile kaotati 3 : 1 eduseisust 5 : 7 ning Leedult tuli vastu võtta kuiv 0 : 6 kaotus. Turniiri võitis Läti, teine oli Leedu ja kolmas Eesti.

Mai lõpus pidas kaitseväe jäähoki-võistkond Tallinnas lõpuks ka sõprus-kohtumise Kanada, tõsi küll, hoopis teise võistkonnaga. NATO 2. mereväe-grupi koosseisus Tallinnas peatunud Kanada laeva HMCS Fredericton ko-mandör kaptenleitnant Jeff L. Murray mainis viisakusvisiidil kaitseväe ju-hataja asetäitja brigaadikindral Artur Tiganiku juures, et tal on laeval terve hokivõistkond. Kaks päeva hiljem, püha päeval, 31. mail toimus Tondiraba jäähallis sõpruskohtumine, mille võitsid kanadalased seisuga 8 : 13.

Kaitseväe jäähokikoondis jätkab treeningutega jälle augustis, kõik hu-vilised on teretulnud liituma. Peetakse plaani osaleda sügisest ka harrastajate hokiliigas. Trenniga liituda soovijatel palume ühendust võtta võistkonna esin-dajaga veebel Ivan Korpaniga aadres-sil ivan.korpan@mil.ee või telefonil 5918 9563.

Kaitseväe jäähokimeeskond kutsub hokit mängimaAlates eelmise aasta septembrist toimuvad Tallinnas Tondi raba jäähallis igal nädalal kaitseväe jäähokimeeskon-na treeningud. Neil saavad osaleda kaitseväe teenistujad ja kaitseliitlased ning kõik oma oskusi proovile panna soovi-jad on teretulnud liituma.

Aivo Vahemets LEITNANT

MEREVÄE

TEABEOHVITSER

Kaitseväe jäähokikoondis Balti sõjaväespordi talimängudel Leedus 2015. a.

SÕJAVÄESPORT

IVO

PET

JAR

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

26 KONFLIKT

2 014. aasta märtsis, kui Vene-maa alustas Krimmi annek-teerimisega hübriidsõda Ukraina vastu, kummitasid kõiki Ukraina väeliike ühed ja samad probleemid – puu-

dus oli töökorras tehnikast ja asjatund-likust elavjõust, samuti olid kõikjale imbunud äraandjad ja sabotöörid. Vaba-tahtlike pataljonide komplekteerimine alles kogus hoogu. 2014. aasta suvel käi-vitatud terroritõrjeoperatsiooni ehk ATO käigus hakkas olukord kiiresti paranema.

UKRAINA ÜKSUSTE JUHTIMINE JA SIDESuurem osa Ukraina armees kasutusel olevast sidetehnikast pärineb nõukogu-de ajast ja sellestki hävines palju sõja alg-faasis, sest tegu polnud mobiilsete side-jaamadega, mida kaudtule või rünnaku

korral oleks võimalik kiiresti ohutumale positsioonile vedada. Nii lõid terroristid Ukraina kontrollposte rünnates sellised jaamad rivist välja või hävitasid.

Sõja edenedes asusid Ukraina üksused kasutama satelliitsidet. Vastava võimeku-se tagasid kommertskanalid, sest sõjalise otstarbega satelliite Ukrainal pole.

Palju kasutati ATO tsoonis kaabel-ühendusi ja kommutaatoreid, viimaseks võimaluseks jäi tavaline mobiilside. Mobiilisidet õppisid Ukraina sõja-

väelased kiiresti vältima, sest mobiili-kanalid osutusid ebaturvaliseks ja lisaks oli venelastel võimekus oma tulelööke mobiiliside peale juhtida. Selguse lõid majja kurvad kogemused – kui vane-mad helistasid pojale ja uurisid, kus ta asub, tabas mainitud kohta terroristide miinipildujatuli ja esimese vere hinnaga muutusid otsekohe ka mobiiltelefonide kasutamise harjumused.

Maavägede tegevust toetas küber- ja infosõda, kuid selles vallas lonkas uk-rainlaste tegevus algul mõlemat jalga. Väga raskeks muutsid olukorra infolek-ked, mille kõrvaldamisega tegeletakse siiamaani. ATO alguses otsustasid ük-suste ülemad tihti jooksvalt kohapeal, millist operatsiooni läbi viia ja tegevus kooskõlastati naaberüksustega otse, kui oli alust kahtlustada, et vastav info võib staapi sattudes lekkida. Tegutseti põhi-

Ukraina raskerelvad on osutunud venelastele kõvaks pähkliks

Sverre Lasn

Sellest, kuidas üle aasta kestnud Venemaa agressiooni vastu on mobiliseerunud Ukrai-na suurtükivägi, milline on soomusüksuste, luure ja meditsiinitoetuse tegevus, annavad Ukraina-teemalise hübriidsõja artikli teises osas ülevaate Tartus jaanuari lõpus peetud konverentsil esinemas käinud Ukraina ohvitserid.

Separatistide pidev raske-relvade tuli pole suutnud Ukraina kaitsjaid Donetski juurest eemale suruda ja sagedamini jäävad suurtükiväe duellides võitjaks ukrainlased.

DM

ITRY

LO

VET

SKY

/ AP

PH

OTO

/ S

CAN

PIX

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

27

mõtte järgi – parima tulemuse annab operatsioon, mille algus- ega lõpuhetke vastane ei tea.

2015. aasta alguseks oli suurem osa ATO staapidest infolekitajatest puhas-tatud ja usaldus rindeüksuste ja tagala vahel taastatud.

SUURTÜKIVÄGI TEEB VENEMEELSETE ELU KIBEDAKSUkraina suurtükivägi koosneb iseliiku-vatest suurtükkidest, erineva kaliibriga haubitsatest ja miinipildujatest, tan-kitõrjesuurtükkidest ja raketiväest, sh raketisüsteemidest GRAD. Samas, kui terroristide ja Vene regulaarüksuste analoogsed raketisüsteemid suudavad tabada kuni 40 km kaugusel asuvaid, siis Ukraina omad vaid kuni 18 km kau-gusel asuvaid sihtmärke, sest Venemaa on jõudnud vahepeal oma raskerelvas-tust märkimisväärselt moderniseerida.

Kuna ATO alguses polnud Ukrai-na poolel plaanis üldse raskerelvastust kasutada, viibisid operatsioonitsoonis vaid kergerelvastatud Ukraina üksused. Kui Venemaa toetatud terroristid võt-sid kasutusele raketisüsteemid GRAD, suurtükid, õhutõrjerelvastuse, soomu-kid, tankid ja massiliselt kaasaskanta-vat tanki tõrjerelvastust, tuli ka Ukraina poolel oma taktikat muuta. Juba 2014. aasta juuni keskel tõid ukrainlased ko-hale suurtükiväe, tuletuvastusradarid, sõjalise luure vahendid ja soomusteh-nika. Kasutusele võeti väga mitmekesi-ne laskemoon alates tavamoonast kuni suitsumürskudeni, millest viimastega kaeti näiteks vastase rünnaku puhul oma kontrollposte. Kuigi venemeelsed terro-ristid kasutasid kassettmoona, peab Uk-raina pool väidetavalt rahvusvahelistest lepetest kinni ja kassettmoona kasutusele võtnud ei ole.

Pärast Krimmi annekteerimist tegid Vene üksused poolsaare Ukraina-pool-sel maakitsusel hulga provokatsioone, näiteks imiteerides täies lahingukorras motoriseeritud roodu rünnakut Ukrai-na positsioonidele, mis katkestati vahe-tult enne ukrainlasteni jõudmist, öösiti heitsid tšetšeeni üksused lahinggranaa-te Musta merre ja viisid läbi aktiivset luuretegevust.

Ukrainlastel polnud luba kasutada lahingmoona, kuid saadi luba kasutada õppelaenguid. Pärast üht järjekordset venelaste provokatsiooni avas Ukraina pool suurtüki- ja miinipildujatule ve-nelaste eelpositsioonide ette, mille pea-le nood paanikas põgenesid. Kõikidel rinnetel on venemeelsed terroristid aru

saanud, et ukrainlased võtavad asja tõsi-selt ja on õppinud suurtükiväge tõhusalt kasutama. Pärast esimesi õnnestunud tulelööke sai Ukraina sõjaväe kõrgem juhtkond ülevaate, milleks nende suur-tükivägi suuteline oli ja suurtükiväe kaa-samis- ja juhtimisprobleemid lahenesid.

Kui üldjuhul on Ukraina suurtüki-vägi harjunud hoidma kindlat format-siooni, on hübriidsõjategevuse eripära selles, et ATO ei ole sõdimine klassika-lises mõttes ja vormis. Positsioonisõda pole, rindejoon muutub pidevalt vasta-valt operatsioonide toimumiskohale ja maastikule, sest venemeelsed üksused sooritasid diversiooniakte kõikjal, kus maastiku ja looduse eripärad seda või-maldasid. Tihti paiknesid vastased Uk-raina positsioonide ja kontrollpostide vahetus läheduses. Sellise pideva ohu tõttu on suurtükivägi liidendatud jala-väeüksustega, kes suurtükiväge vastase mobiilse tegevuse vastu kaitseb.

Konflikti alguses oli Ukraina poole luuretegevus nõrk, see andis vastasele võimaluse kohalike elanike abiga suu-nata ja korrigeerida tuld otse Ukraina suurtükiväe pihta. Tavaline oli olukord, kus kohalikud või palgalised diversan-did tulid suurtükiväelastega lobisema ja andsid venelastelt saadud mobiiltele-fonide teel edasi Ukraina positsioonide koordinaadid. Vahel visati mobiiltelefon lihtsalt positsioonide lähedusse maha ja tuld suunati positsioneerimise järgi.

Sellised ohud likvideeriti Ukraina poolt mobiilsete gruppide moodusta-misega, kes paigutati umbes 5 km raa-diusele suurtükiväe positsioonides ja kes kontrollisid kõiki lähedusse sattu-nud isikuid. Üle vaadati mobiilikõnede eristused ja kahtlased isikud arreteeri-ti. Sedasi tegutsedes on suudetud 95% info leketest likvideerida, mis sundis

vastaseid kasutama vaatluspunkte ja elektroonilise luure vahendeid.

Positiivse poole pealt võib välja tuua, et pidevalt suureneb Ukraina suurtüki-väe mobiilsus ja võime avada operatiiv-selt vastutuli. Otsuseid võetakse vastu kiiresti ja juba 30 sekundi kuni minuti jooksul suudetakse vastased tulelöö-giga katta. Pärast tulelööki lahkutakse viie minuti jooksul oma positsioonidelt. Järgmine asukoht tulelöögi andmiseks võetakse sisse öösel täielikus eetrivai-kuses, käsklused antakse edasi lippude, häälkäsklusena või paigaldatakse ajuti-ne otsekaabel.

Kuni viimase ajani oli ukrainlaste jaoks probleemiks moodsate tulejuhti-mis-, side- ja öövaatlusseadmete nappus, kuid 2015. aasta alguses on kohale jõud-nud USA tarnitud tulejuhtimis radarid, mis selle kitsaskoha likvideerisid. Ka-sutusele võeti laserkaugusemõõtjatega binoklid ja koolitati välja tulejuhid, kes suudavad anda üksustesse operatiiv-set infot tulelöögi koordinaatide kohta ja korrigeerida tuld vastavalt saadud tagasisidele.

Ukrainlastel on käsk asustatud punk-te mitte tulistada. Seevastu terroristid kasutavad inimkilpi sageli, seades näi-teks oma GRAD-id ja Uraganid lahin-guvalmis üheksakordsete elumajade või näiteks kiriku kõrvale.

VENEMEELSETE SOOMUSVÄED ON KORRALIKULT PIHTIDE VAHELOn vana tõde, et parim tankitõrjerelv on oma tank. Lahingukogemused näita-sid, et vajati vähemalt kolme-nelja tanki suurust varu, et vastase soomusrünna-kule vastu seista. Kui selline reserv puu-dus, asusid Venemaalt üle Ukraina piiri voorivate soomusvägede vastu võitlus-se jalaväeüksused, kelle kasutuses olid tanki tõrjekompleksid Šturm ja Fagot.

Šturm, mis on küll 3. põlvkonna tankitõrjekompleks, osutus kaitsetuks vastase elektrooniliste segamisseadmete suhtes, need muutsid raketi juhitama-tuks. Terroristidel õnnestus katkestada raadiosignaal, mille abil rakett siht-märgile suunati. Seetõttu pöördusid ukrainlased tagasi 2. põlvkonna tanki-tõrjerakettide juurde, mida juhitakse sihtmärgile jõudmisel traatside abil. Need veidi väiksema tegevusraadiusega relvad on osutunud Vene tankide vastu piisavalt efektiivseteks. Suuri kaotusi venemeelsete soomusvägedele on teki-tatud 122 mm D30 välihaubitsaga.

Probleeme põhjustab 2. põlvkonna

Märtsis 2014, kui Venemaa alustas Krimmi annek-teerimisega hübriidsõda Ukraina vastu, kummitasid kõiki Ukraina väeliike ühed ja samad probleemid – puudus oli töökorras tehnikast ja asjatundlikust elavjõust, samuti olid kõikjale imbunud äraandjad ja sabotöörid.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

28 KONFLIKT

tankitõrjerakettide vanus ja kvaliteet. Lahingutsoonis asuvad Ukraina üksu-sed on tihti kurtnud, et neil õnnestub Fagotti kasutades välja lasta vaid iga kolmas rakett, nii tihti tuleb ette kasuta-miskõlbmatut moona.

2014. aasta sügiseks jõudis sõda järg-misse faasi – põhirõhk langes suurtüki-duellidele. Oli perioode, mil jalavägi ei lasknud päevade kaupa kergerelvadest paukugi, omavahel pidasid duelli vaid vastaspoolte suurtükid. Alles ühe poo-le mahasurumise järel asusid tegevusse jalaväeüksused.

Selliste duellide algusperioodil olid edukamad venelased, nüüdseks on aga ukrainlased hoolimata vastase ülekaa-lust tulejõus rohkem edu saavutanud. Surve alla sattunud venelased on sun-nitud kasutusele võtma peaaegu kogu oma Lõuna sõjaväeringkonna tulejõu, mille juhtimine on tsentraliseeritud, võimaldades sama sihtmärki ühekorra-ga tulistada erinevatelt positsioonidelt.

TERRORISTIDE KAOTUSED JA MÜSTILINE MÜRSKUDE KOGUSKeeruline on hinnata relvastatud terro-ristide ja Vene üksuste kaotusi elavjõus ja sõjatehnikas, sest Venemaa teeb kõik, et selliseid andmeid varjata. Pärast tule-löögi saamist ilmuvad kohale eriväed, kes kõik, mis võimalik, ära koristavad. Sajaprotsendiliselt seda teha pole võima-lik ja nii saab vastaspoole kaotusi hinnata kaudsete märkide järgi – põlenud kohad ja muu spetsiifiline materjal. Ukraina poole hinnangul on ainuüksi 2015. aasta jaanuari jooksul hävitatud 20 terroristide soomukit, 40 ühikut muud sõjatehnikat ja vähemalt 400 võitlejat.

Vene sõduriemade liidu 24. jaanuaril 2015 avaldatud andmete põhjal on rel-vastatud terroristide hulgas hukkunuid 8700 ja haavatuid vähemalt 3100. Prae-guseks on sõduriemade liit muutunud Putini režiimi jaoks nii ebamugavaks organisatsiooniks, et on kantud välisrii-kide mõjuagentide nimekirja ja nende tegevust üritatakse igati piirata.

Kui VICENEWS-i ajakirjanikud püüdsid ajada Venemaalt pärit ja Ida-Ukrainas hukkunud sõdurite jälgi, panid nad peagi tähele, et neid jälitasid eravärvides autod või sportliku keha-ehituse ja lühikese soenguga isikud, kes soovitasid tungivalt selline uurimistöö katki jätta. Sama juhtus ka siis, kui aja-kirjanikud püüdsid saada intervjuusid Ukraina sõjategevuses haavata saanud ja seejärel Venemaa haiglatesse ravile toodud võitlejatega.

Ida-Ukrainas tapetud terroristide ja lahinguis hukkunud Venemaa kodani-ke laipade äravedu lahingutsoonist on organiseeritud ja salastatud väga kõrgel tasemel. Surnud tuuakse Donetski ja Luganski morgidest kogumispunktides-se ehk slängis „do ljentotški“. Nii-öel-da lintide tagant edasi Doni-äärsesse Rostovisse toimetavad laipu eriteenis-tused. Laibad saavad Venemaa Föde-ratsiooni paberid ja surmatunnistused, surmajuhtumid seotakse üle Venemaa erinevate väeosadega ja hajutatakse sel moel. Rangelt on keelatud laipu tuua tsinkkirstudes ja Ukraina-poolsete saatedokumentidega.

/Maha kirjutatud laipade äraveo eest vastutava Vene kõrgema ametniku Jev-geni Anatoljevitš xxx ja Kremli-meel-sete terroristide juhi Viktor xxxxx te-lefonilindistuselt, mille võttis vahelt Ukraina julge olekuteenistuse luure. Lin-distus avaldati 7. veebruaril 2015./

Ukraina sõjaväelased on püüdnud hinnata nende positsioonidele langeva mürsusaju kogukaalu, et aimu saada, kui palju kulub venemeelsete vägede varus-tamiseks laskemoona. Ainuüksi raske-suurtükiväe, iseliikuvate suurtükkide, miinipildujate, tankide ja GRAD-ide laskemoona kaal, mis terroristide poo-lelt suuremate rünnakuoperatsioonide käigus Ukraina positsioonide pihta las-ti, oli umbes 150 tonni päevas (päevas!), sellele lisandus kergerelvade moon, kü-tus, toit ja muu varustus. Sellises kogu-ses lahingumoona pole võimalik laiali vedada vaid nn Vene humanitaarkon-voisid kasutades, vaid suurem osa va-rustust saabub raudteid mööda, liigub edasi suurtesse vaheladudesse ja see-järel lahingutsooni. Ukrainlaste sõnul on see ilmselt põhjus, miks terroristid keelduvad järjekindlalt lubamast OSCE vaatlejaid Donetski ja Luganski oblasti Venemaa-poolsetele piiridele.

DROONID ON MÕLEMA POOLE KOTKASILMADMõlemad vaenupooled kasutavad väga laialdaselt droone, mille abil tehakse õhuluuret ja tagatakse suurtükiväe ja raketisüsteemide tulejuhtimine.

Ukraina armeed asusid kohe sõja al-guses abistama sealse DOSAAF-i vaba-tahtlikud (DOSAAF – Добровольное Общество Содействия Армии, Авиации и Флоту – e k ALMAVÜ ehk armee, lennuväe ja merelaevastiku abis-tamise vabatahtlik ühing), kes andisid üksuste käsutusse mehitamata mini-koptereid ja mudellennukeid, millele

sai kinnitada optika- ja vaatlusseadmed. Aegamööda on amatöörlennuvahen-ditele lisandunud militaarotstarbelised droonid. Eriti tänulikud on ukrainlased sellise abi eest Poolale ja Iisraelile.

Kõik terroristide droonid on Vene-maa päritolu ja neist on moodustatud neljast-viiest lennuvahendist koosne-vad luuregrupid. Venelaste droonid len-davad 500 meetri kuni 6,5 km kõrgusel ja suudavad õhus püsida kuni viis tundi.

Vene droonid on varustatud nelja tüü-pi infokogujatega: foto-, video- ja soojus-kaamerad ning raadiolokatsioonisead-med, mis võimaldab juhtida tuld näiteks mobiilisignaali peale. Ka terroristide käsutusse antud BMP-del on moodsad tulesuunamismoodulid, mis suudavad tuvastada ja kasutada sihtmärgina levi.

Ukraina pool tunnistas, et vastase õhuluure vastu on raske võidelda, sest radariga on droone keeruline avas-tada, väikeste mõõtude tõttu ei taba neid käsi relvadega, ka seniitkahurite ja raske kuulipildujate jaoks lendavad Vene droonid liiga kõrgel.

Juunis 2015 tehtud fotol on näha Ukraina iseliikuvad suurtükid Do-netski lähedal oma positsioonidele liikumas. Kõige rohkem ongi Vene üksused ja terroristid hädas võitlu-ses Ukraina raskerelvade vastu.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

29

Venelased kasutavad Ukraina droo-nide allalaskmiseks elektromagnet-impulsse tulistavaid kahureid, mis ei kahjusta lennumasinat ennast, vaid põ-letavad läbi nende juhtimiselektroonika või kustutavad drooni kaamerate sal-vestatud materjali. Teine venemeelsete terroristide võte on püüe katkestada side Ukraina lennujuhi ja drooni vahel, drooni juhtimine üle võtta ja see enda valduses olevale maa-alale maandada. Sellist vastutegevust aitab vältida auto-noomsel režiimil lendamine – droone ei juhita raadio teel, vaid lennumasinad programmeeritakse lendama ja luure-ülesannet täitma ilma sideühenduseta.

UKRAINA TAKTIKALINE LUURE TÕUSIS TUHASTUkraina taktikaline luure jaguneb kol-meks – üksused, kes suudavad teha luuretegevust umbes 15–20 kilomeetri sügavuselt, iga brigaadi koosseisus olev luurepataljon, mille luurevõimekus ula-tub vaenlase tagalas kuni 100 km sü-gavuseni ja kolmandaks eriluureüksu-

sed, kes suudavad läbi viia luuret kuni 700 km sügavuseni.

ATO alguses olid Ukraina luure-pataljonid alamehitatud, olles komplek-teeritud vaid 30% ulatuses nagu rahuaja pataljonid. Parem olid olukord eriluure-üksustes, kus rivis oli peaaegu täis-koosseis. Hoolimata sellest ei suudetud

luure võimalusi ära kasutada ja töötati ebatõhusalt.

Ukraina presidendi Leonid Kutšma valitsemisajal lõpetati luurajate koolita-mine, mis viis selleni, et luurel polnud reservi ja olulises osas oli puudulik ka luuretehniline varustus. Nii jäid luure-ülesanded sõja algul täitmata täiesti

2014. aasta oktoobris tehtud fotol on näha Donetski lennujaama ees rooste-tamas Moskva-meelsete terroristide pihta saanud tank. Vene üksustel ja neid toetavatel jõududel õnnestus Donetski lennujaama uus terminal vallutada alles siis, kui nad selle õhku lasid.

EVG

ENIY

MAL

OLE

TKA

/ AP

PH

OTO

/ S

CAN

PIX

DO

MIN

IQU

E FA

GET

/ A

FP P

HO

TO /

SC

ANPI

X

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

30 KONFLIKT

pragmaatilistel põhjustel – koosseise al-les komplekteeriti.

Luuretegevuse põhiraskus langes erigruppidele, kes olid mõeldud sü-valuure jaoks. Eriluuregrupid hakka-sid täitma taktikalise luure ülesandeid ja vastase tagala süvaluure jäi katmata. Tihti asus luure tegutsema alles siis, kui väeosadeni jõudis konkreetne fakt mõne vastaspoole operatsiooni kohta, mitte ei avastatud selliseid tegevusi enne nende käivitumist. Tihti ei teadnud ka brigaadi-de juhtkond, millised peavad luurajate ja eriti strateegilise luure ülesanded olema. Tihti rivaalitsesid staabid omavahel ja hoidsid luureinfot kinni, kuid see prob-leem lahenes kiiresti, kui sellised takistu-sed põhjustasid reaalseid kaotusi.

Et eriluuregruppide hulgas olid suured kaotused ja reserve polnud, oli paari kuu-ga rivisse jäänud vaid 10% algsest koos-seisust. Luurajate ettevalmistamine pole masstoodang, vaid vajab pikka väljaõpet ja selleks vajalikku kvalifitseeritud kaad-rit polnud piisavalt. See osutas selgelt, et eriluuregruppe peab kasutama vaid õigel otstarbel, mitte taktikaliseks luureks.

Probleemiks osutus ka luureandmete töötlemine. Info läbis liiga palju järel-töötlemise astmeid ja hakkas staabist staapi liikudes hilinema. Nii ei suutnud lennuvägi ja suurtükivägi õigeaegselt tegutsema asuda ja suurtükiväel pol-

nud vahepeal üldse selgust, kes neile sihtmärgid kätte annab. Mõne kuuga asi lahenes, info hangiti, selle olulisust hin-nati ja edastati peaaegu otsekohe, kulu-tades kogu tsüklile vaid 15–20 minutit.

Järgmiseks luure ülesandeks sai ko-haliku Ukraina vastu meelestatud ela-nikkonnaga koostöö taastamine. Algul kaotati luuregruppe põhjusel, et mõni kohalik andis venelastele infot, kus gru-pid asusid. Keskmiselt 10% elanikkon-nast olid aktiivselt Ukraina riigi vastu ja 10% poolt, 80% jäi passiivseks. Kuigi Vene propaganda üritab välismaailma-le produtseerida uudisvoogu Ukraina vägede vägivallategudest Ida-Ukrainas, oli elanikel tegelikult toimuvast parem ülevaade ja toetus Ukrainale kasvas pi-devalt. 2015. aasta alguseks oli taktika-line luurekoostöö kohalikega taastanud. Läbi suudetakse viia info kogumise, psühholoogilisi ja sõjalisi operatsioone, millel on elanikkonna tugi.

MITMEKÜLGSUS ON SOOMUSVÄGEDE MÄRGUSÕNAVenemeelsete terroristide taktikas oli palju partisanisõjale iseloomulikku. Avatud maastikul püüti Ukraina ük-sustega otsesest kokkupõrkest hoiduda, kuid laialdaselt kasutati miinitõkkeid, varitsusi ja tsiviilisikute hulka sulan-dumist. Terroristid üritasid initsiatiivi

hoida ja algatada ise operatsioone, kus soomustehnika kattis nende jalaväe tegevust või selle liikumist ühelt posit-sioonilt teisele. Ukraina vägede vastu kasutati isevalmistatud lõhkeseadeid ja jäeti tee äärde mineeritud autosid.

Tankid tõid venemeelsed jõud ko-hale siis, kui tekkis vajadus läbi murda või Ukraina kontrollposte hävitada. See oli põhjus, miks Ukraina väed püüdsid esmajärjekorras rivist välja viia vastaste raskema soomustehnika.

Kui terroristid on lisaks tänapäevasele relvastusele Ukraina soomukite vastu ka-sutusele võtnud 1941. aastast pärinevad 14,5 mm kaliibriga Simonovi PTRS-41 tankitõrjepüssid, millele on ilmunud ise-gi optika, siis Ukraina võitlejad kasuta-vad terroristide tankide jälgimisseadme-te purustamiseks edukalt täpsusrelvi, sest purustatud vaatlus- ja jälgimisseadmete-ga tank on sisuliselt kasutu metallkarp.

Vene vägede ja terroristide kasutu-ses olev moodne tankitõrjerelvastus on sundinud ukrainlasi otsima teid oma soomustehnika kaitsevõime suurenda-miseks. Kui sõjategevuse alguses keevi-tati soomukitele tankitõrjerakettide ek-sitamiseks metallaia osadest lisavõresid ja kaitseekraane, siis aasta hiljem saabus lahingutsooni juba soomustehnika, mis on varustatud spetsiaalsete kaitsevõrede ja 3. põlvkonna aktiivsoomusega.

EVG

ENIY

MAL

OLE

TKA

/ AP

PH

OTO

/ S

CAN

PIX

Vabatahtlikud meedikud pakkimas üksikvõitle-jate esmaabikomplekte, mille sisu vastab nüüd juba peaaegu sellele, millised kasutab ka NATO. Meditsiini osas on Ukrainat väga palju toetanud just Eesti vabatahtlikud annetajad.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

31

Tankide ja soomukite vool Vene-maalt Ukrainasse on massiivne. 2015. aasta aprilliks oli Ukraina luure andmeil terroristide käsutuses umbes 700 ühikut tanke ja üle tuhande soomustranspor-tööri. Ukraina poolel on õnnestunud hõivata ja kasutusse võtta mitu terroris-tide Vene päritolu tanki, mille kõigi teh-niline seisukord on väga hea ja ressurss peaaegu kasutamata.

ATO algusajal 2014. aasta suvel püüd-sid Ukraina väed vältida rasketehnika liikumist öösiti, sest soomuskolonne oli kaugelt kuulda ning Slavjanski ja Krama-torski kandis liikus väga palju venelaste diversioonigruppe, kes öiste kolonnide pihta tule avasid. Ukraina poole vastu-tule tõhusus oli minimaalne, sest vas-tast polnud lihtsalt näha, aga tulistamise suunda oli ilma vastavate öövaatlussead-meteta keeruline tuvastada. Selles vallas on olukord totaalselt muutunud. Võitlus-taktika parandamine aitas likvideerida Ukraina tagalas tegutsevad diversandid, soojuskaamerate ja öövaatlusseadmete hankimine aga tagas Ukraina soomus-üksustele pimedas liikumise võimekuse.

UKRAINA MEDITSIINITOETUS ÜLETAS RASKUSEDMeditsiiniabi algab viivitamatust abist lahinguväljal, evakueerimisest mööda maismaad või kopteriga õhu kaudu ja abist välihospidalis. Seejärel jätkub haa-vatuga tegelemine meditsiiniroodus ja tema evakueerimine tagalas asuvasse haiglasse.

Kriitiline aeg abi andmiseks on esi-mesed 10 minutit pärast haavata saa-mist ja sõdurid peavad olema valmis ja oskama ise esmast abi anda. Sõdurid peavad mõistma, millised protsessid toimuvad haavatu organismis, miks ja kuidas sulgeda eluohtlikud verejooksud ja millist viivitamatut abi erinevate vi-gastuste puhul osutada.

Esmaabile järgneb nn kuldne tund, mille jooksul haavatu peaks jõudma la-hinguväljalt meedikute hoole alla, kes talle kvalifitseeritud abi annavad. Meedi-kute tegevusele järgnevad neli kuni kuus tundi on ette nähtud haavatute välihospi-dali evakueerimiseks. Kõik lahingupiir-konna läheduses asuvad haiglad võtavad haavatuid vastu vaikimisi kogu aeg ja kõigile osutatakse viivitamatut abi.

Konflikti alguses selgus, et paljud sõ-durid polnud valmis esmaabi osutama, sest kuigi nad olid head sõdurid, pol-nud mobiliseeritud ega vabatahtlikud kordagi vigastatute abistamisega kokku puutunud. Kriitiline olukord nõudis vii-

vitamatut meditsiinikoolitustega alusta-mist, et viia isikkoosseisu oskused sõja-aja vajadustega kooskõlla. Iga järgmine mobiliseeritute laine on välimeditsiini vallas juba üha paremini välja õpetatud.

Olukorra muutis keerulisemaks hoo-letu suhtumine killuvestide ja kiivrite kasutamisse. Tagajärjed olid karmid – kontrollpostidelt ja lahingutsoonist toodi välihospidalidesse väga palju rindkeresse ja pähe killuhaavu saanud võitlejaid. Nii-pea kui harjuti vastutustundlikult killu-veste ja kiivreid kasutama, vähenes sellis-te vigastuste arv kiiresti.

2014. a suvi näitas, et tegelikult venis nn kuldne tund sageli hoopis 1,5–6 tunni pikkuseks ja järgnev evakuatsioonietapp 4–6 tunni asemel keskmiselt 11,3 tunni pikkuseks. Terroristide õhutõrje tõttu ei saanud lahingutsooni saata meditsiini-koptereid, mis tunduvalt pikendas haa-vatute evakueerimiseks kuluvat aega.

Ka oli peagi selge, et arstide arv ja ette valmistus ei vasta sõjaaja vajadus-tele. Arstid küll mobiliseeriti, kuid pea-aegu kõigil puudus sõjalise meditsiini ehk traumameditsiini praktika. Medit-siiniinstituutides on sõjaaja meedikute koolitamine sisuliselt lõpetatud ja isegi rahuaja leitnandid ja meditsiiniohvit-serid ei olnud saanud korralikku väli-meditsiinialast väljaõpet. Teisalt oli asi ka selles, et anestesioloogid või mingi muu kitsama eriala arstid pidid lahin-gus vigastada saanud inimese seisundit kompleksselt hindama, et määrata vii-sid kõige tõhusamaks abi andmiseks. Meedikuid oli vähe ja raske oli komp-lekteerida neist selliseid meeskondi, kes suudaksid ja oskaksid igakülgset profes-sionaalset meditsiinilist abi anda.

Selle probleemi lahendamiseks võeti eelmise aasta suvel sõjaväeakadeemia-tesse taas tööle õppejõudude kaader ja käivitati meditsiiniõpe, et sõjaväemee-dikutele reservi kasvatada. Palju on abi kohalikest haiglatest, kus arstid on väga kohusetundlikud ja tihti helistavad ise igal hommikul ja uurivad, kui palju, milliste vigastustega ja mis seisundis vi-gastatuid sisse tuleb, et nad saaksid pii-sava ressursi valmis panna.

Konflikti alguses lülitusid vabataht-like pataljonid kohe lahingutegevusse, kuid suur puudus oli kanderaamidest ja üksikvõitlejatel oli väga vähe indivi-duaalseid esmaabipakke. Kui selliseid pakke üldse oli, oli nende sisu pärit nõukogude ajast ja aegumistähtaja üle-tanud. Täisvarustuses välimeedikute seljakottidega on Ukrainat toetanud mitu riiki, sealhulgas Eesti, kus on selle

tarbeks loodud mittetulundusühing, kes annetusi kogub ja laekunud raha eest kõike Ukrainasse saatmiseks vajalikku komplekteerib.

Ukraina meedikute sõidukid olid peaaegu 30 aastat vanad ja pidevalt la-gunevad UAZ-id. Kuid isegi siis, kui va-nad masinad tööle saadi, ei lahendanud see probleemi, sest terroristid tulistasid selgelt punaste ristidega tähistatud sõi-dukeid ja avasid tule ka medkopterite pihta. Seetõttu vajati haavatute lahingu-tsoonist väljatoomiseks soomustatud sõidukeid. Algul tulid appi vabatahtli-kud annetajad, kes oma raha eest evaku-atsioonisoomukeid muretsesid, ja pan-gad, kes eraldasid meedikute jaoks oma soomustatud inkassaatoriautod. Prae-guseks on hakanud saabuma Humme-rid USA-st ja Saxonid Suurbritanniast.

2015. aasta algusest alates käib me-ditsiinitoe lennusalga koostamine, mille koosseisu kuuluvad nii transpordilen-nukid kui ka medkopterid, mida kah-juks on väga vähe.

Kui rääkida numbritest, siis Ukrai-na pool on 2015. aasta jaanuari kesk-paigaks evakueerinud lahingutsoonist 4800 regulaarvägede haavatud võitlejat, kellest umbes tuhande elu ei õnnestu-nud päästa. Kõige rohkem ehk 74,8% on killu- ja kuulihaavadega, kõik ülejäänud vigastused on põhjustatud traumadest, külmumisest ja stressist. 13,5% haava-tuist olid ohvitserid, 63,8% mobiliseeri-tud, 22,1% lepingulised. Haavatute üld-arvust 42% olid kergelt, 47% keskmise raskusega ja 10,4% raskelt haavatud.

Ukraina riik on organiseerinud haa-vatud sõduritele taastumiseks nii head tingimused kui võimalik. Posttraumaa-tilisest stressist taastumiseks ja vigastus-te järgseks rehabilitatsiooniks saadetak-se võitlejad taastuma sanatooriumitesse ja välismaa rehabilitatsioonikeskustesse. Haavatute jaoks on välja töötatud kom-pensatsioonide süsteem, kus vastavad komisjonid hindavad ja määravad toe-tusi vastavalt vigastuse tõsidusele.

Oma Tartu konverentsiettekande lõpetuseks märkisid Ukraina ohvitse-rid, et vangi langenud Vene sõduritele annab Ukraina pool samasugust me-ditsiiniabi nagu oma võitlejatele ja sa-geli vahetavad konfliktipooled raskelt haavatuid omavahel. Sellistest väikestest positiivsetest arengutest hoolimata ei paista kuidagi, et Venemaa ja Ukraina vastasseis võiks lähiajal lahenduse leida, nii erinevad on mõlema riigi kaugemad eesmärgid ja nende saavutamise vahen-did.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

32 RELVASTUS

Otsus täiesti uue tanki väljaarendamiseks võe-ti Ameerika Ühendrii-kides vastu 1971. aas-ta detsembris ja juba järgmisel aastal asusid

prototüübi kallal tööle mitu konstrueeri-misbürood. 1973. aasta juuniks oli sõe-lale jäänud kaks põhiarendajat: Chrysleri relvastusdivisjon ja Detroiti Diesel Al-lison Division. Ühe tanki valmistamise kulupiiriks oli USA kaitseministeerium seadnud 507 000 dollarit. 1976. aasta veebruariks oli konkursi võitja selgunud ja Chrysler sai USA kaitseministeeriu-mi õnnistuse ja loomulikult suure hulga lisa raha – algfaasis saadud 68,1 miljonile dollarile lisandus veel 196,2 miljonit dol-larit, et arendustööd kolme aasta jooksul lõpule viia. Palju aitas uudse tanki välja-arendamise juures ameeriklasi tolleaeg-ne Lääne-Saksamaa.

Esimesed Vietnami sõjas võidelnud USA kindrali Creighton Abramsi järgi nime saanud M1-d veeresid Chrysleri General Dynamics Land Systemsi te-hasest välja 1978. aastal ja anti pärast põhjalikku testimist armeele üle 1980. aastal. Uued Abramsid hakkasid vähe-haaval välja vahetama M60A3 Pattoni tanke, sest viimaseid peeti venelaste T-72-le liiga nõrgaks vastaseks ja just Vene tankivägede areng oligi käivitanud Abramsite väljatöötamise plaani.

Esimese kahe põlvkonna Abramseid tootsid ameeriklased oma tarbeks veidi üle 8000, lisaks valmistati veel 880 tan-ki Egiptusele. 1990-ndate keskel alustati suurejoonelise moderniseerimisprog-rammiga, mille jooksul üle 600 Abrams M1 tanki viidi vastavusse soomus-vägede kasvanud nõudmistega. Taas oli ameeriklaste suurim klient Egiptus, kes 2007. aastal kulutas 1,32 miljardit dol-larit, et muretseda oma armeele 1005 uut Abramsit, millele lisandus hulk uusi tankimootoreid, relvastust ja varuosi.

Kõige arvukamalt oli Abrams-tüü-pi lahingutanke USA armee käsutuses 1998. aastal, kui nende arv küündis 8000-ni. Kümme aastat hiljem oli ri-vis umbes 6000 Abramsit ja tänapäe-val peetakse optimaalseks umbes 2600 moderniseeritud ja M1A2 markeerin-gut kandva tanki lahinguvalmiduses hoidmist.

KAITSE JA SISEMUSAbramsi tankide kere ja tornid on soo-mustatud Chobham-tüüpi komposiit-soomusega, milles kasutatav vaesesta-tud uraan muudab terase tavalisest 2,5 korda tihedamaks. Hoolimata kurja-kuulutavast nimetusest on vaesestatud uraani looduslik kiirgustase väga madal.

Suurbritannias hakati uut tüüpi soo-must välja töötama juba 1960. aastate algul ja kuigi üksikasjad selle modernse kaitse kohta on salastatud, võib ühtteist aimata sõnapaari „keraamiline soomus“

järgi. Ülitugev kaitse saavutatakse keraa-miliste ja terasplaatide kombineerimise tulemusena, mida omakorda eraldavad üksteisest elastsed pehmenduskihid. Soomustuse vahel asuvad elastsed ki-hid aitasid tabamuste pehmendamisele lisaks efektiivselt vähendada mootori tööst ja maastikul sõitmisest tekkivat vibratsiooni.

Sedasi valmis aastaid kestnud testi-de tulemusena soomus, mis peab vastu mistahes tankivastastele mürskudele ja rakettidele, kaasa arvatud võimsatele kumulatiivlaengutele (high-explosive anti-tank rounds ehk HEAT laske-moon). Kuigi uudne soomus arenda-ti välja Suurbritannias Surreys asuvas Chobham Commoni tankiarenduskes-kuses, võeti see esimesena kasutusele just Abramsi tankidel.

Keraamilised komposiitplaadid pak-kusid küll head kaitset üksiktabamuste vastu, kuid probleemiks osutus nende purunemine korduvate tabamuste kor-ral samas piirkonnas. Probleemi lahen-damiseks hakati kasutama võimalikult väikseid plaate ja prooviti läbi erinevad plaadikujud. Lõpuks jäädi pidama hek-sagoonilise vormi juurde.

Abrams tanki sisemus on võrreldes Vene analoogidega ruumikas. Torni pa-rempoolses osas istuvad tanki koman-dör ja laskur, laadur istub tornis vasakul ja juht kere eesosas keskel. Kütusepaagist eraldab meeskonda soomustatud vahe-sein. Ka mürsuvaru ja meeskonna va-hel asub soomustatud liuguks. Kui torn saab kumulatiivlaengu tabamuse, mille tagajärjel ülemine luuk kinni kiilub, on meeskonnal võimalik väljuda varu-väljapääsu kaudu. Varuuks avaneb au-tomaatselt, kui tema lukustussüsteemile ettenähtud surve muutub. Paigaldatud on ka RADIAC-nimeline kiirgusohu tuvastaja ja keemiarelva kasutamisest hoiatav süsteem. Nii radiatsiooni, kee-mia- kui ka bioloogilise relva vastu on

Ameeriklaste Abramsi tank sisendab aukartustEesti pinnal veeresid taas tankiroomikud. Õnneks oli tegu meie Ameerika liitlaste M1 Abramsitega, mis olid tulnud Eestile kaitsealast toetust avaldama. Nimeka ja nüüdseks kolmanda põlvkonnani jõudnud lahingutanki ajaloost räägivad ameeriklased ise.

Sverre Lasn

Uued Abramsid hakkasid vähehaaval välja vahetama M60A3 Pattoni tanke, sest viimaseid peeti venelaste T-72-le liiga nõrgaks vastaseks ja just Vene tanki vägede areng oligi käivitanud Abramsite välja-töötamise plaani.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

33

iga meeskonnaliikme jaoks tanki lisa-varustuse hulgas kaitseülikond.

Tanki juhitakse mootorratta juhtrau-da meenutava T-kujulise rooliseadme abil, mille mõlemas otsas asuva käe-pideme abil saab reguleerida edasiveda-va jõu suurust (vasak vasaku roomiku jaoks ja parem parempoolse roomiku jaoks). Juht saab monitorilt kontrollida vedelike ja kütuse taset, filtrite, elekt-roonika, pidurite ja aku seisukorda ja seda, millal ja milline seade või tehni-line sõlm hooldust vajab. Lahinguolu-korras, kui torni luuk on suletud, saab juht ühe liigutusega avada kolm päeva-periskoopi, millest keskmise saab lü-litada kuvama öövaadet. Lisaks on nii laskuril kui ka juhil võimalik kasutada termovaatlusseadet.

Tanki komandöri võimalused ümb-ruse jälgimiseks on veel avaramad. Ise-gi lahinguolukorras on tema käsutuses kuus kuvarit, mis võimaldavad tal jäl-gida ümbruskonda 360 kraadi ulatuses ehk vabalt igas suunas, laserkaugus-mõõdikud ja mitmekordse suurendu-sega optika. Seadmed analüüsivad ja selekteerivad automaatselt sihtmärke, see lihtsustab komandöril otsustamist, kas ja millise sihtmärgi pihta tuli avada.

Kõige modernsematele Abrams M1A2 SEP tankidele on lisatud siht-märkide positsioneerimise süsteemid, mis suudavad võimalikud ohuallikad avastada kuni 8000 m kauguselt ja tu-vastusviga jääb seejuures alla 35 meet-ri. Et vältida meeskonna pimestamist laserkiirtega, paigaldati tankide andu-ritele laserkiirte filtrid, mille kasutegur ilmnes näiteks Iraagi sõjas.

2006. aastal moderniseeriti 505 Abramsit spetsiaalselt linnalahingute jaoks. Vastasele palju tuska põhjusta-vad uuendused said nimeks TUSK ehk Tank Urban Survivability Kit ja sisal-

dasid näiteks kiiresti paigaldatavat lisa-aktiivsoomust, laaduri lisakaitset, soo-jussihikuid, sidevahendeid spetsiaalselt jalaväe üksustega suhtlemiseks ja termo-kaamerat juhi jaoks tanki tagaosas.

RELVASTUSTäpseks sihtmärkide tabamiseks jääb ai-nult relvastusest väheseks. Modernisee-rimise käigus täiustatigi kõige rohkem Abramsite elektroonikat, tuvastus- ja tulejuhtimisseadmeid. Laskurit abista-vad laserkaugusmõõdik, öövaatlussea-de, infrapunaandur ja soojuskaamera. Kogu teave erinevate sihtmärkide kohta kuvatakse kõrglahutusvõimega kuva-ril ja pilti on võimalik kümnekordselt suumida. Liikumise pealt sihtmärkide sihikul hoidmist hõlbustab güroskoop. Abramsi torni katusel asub tuulemõõt-ja, mille andmed ühendatakse auto-maatselt laserkaugusmõõtja andmetega, mille põhjal korrigeeritakse sihtmär-gi tabamiseks vajalikku laskenurka ja -suunda. Et kindlustada tabamuste veelgi tõhusam toime, on võimalik ar-vutisse käsitsi sisestada infot sihtmärgi omaduste, õhurõhu, laskemoona tüübi ja isegi mürsu temperatuuri kohta.

Pärast esimesi lahingukontakte sai

Kõige modernsematele Abrams M1A2 SEP tankidele on lisatud sihtmärkide posit-sioneerimise süsteemid, mis suudavad võimalikud ohuallikad avastada kuni 8000 m kauguselt ja tuvas-tusviga jääb seejuures alla 35 meetri.

Abramsid on käinud oma hirmuäratava 120 mm pearelva tulejõudu demonstreerimas ka meie keskpolügoonil.

SIIM

TED

ER

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

34 RELVASTUS

kiiresti selgeks, et seni pearelvana kasu-tusse võetud inglaste 105 mm kahur ei suuda piisavalt efektiivselt oma ülesan-deid täita. Uus võimsam 120 mm sile-raudne pearelv telliti Abramsile 1985. aastal Saksamaalt Rheinmetall Waffe Munition GmbH-lt ja seda toodetakse tänapäeval USA põhilises raskerelvastust valmistavas tehases Watervliet Arsenal.

Komandöri käeulatuses on 12,7 mm Browning M2 raskekuulipilduja, mis sobib hästi õhusihtmärkide hävitami-seks, samas kui laskuri juhtida jääb lisaks pearelvale veel 7,62 mm M240 kuulipilduja. Olgu öeldud, et lahin-gukomplektis on Abramsis kaasas 11 400 padrunit 7,62 mm kuulipildujale ning raskekuulipildujale jätkub moona 1000 lasuks. M1A1 pearelvale sobivaid 120 mm mürske mahub tanki tornis olevasse hoidikusse 34, lisaks on veel 6 varumürsku kere tagaosas.

Kui tekib vajadus tanki suitsukardina taha varjata, saab seda teha kas moo-torile paigaldatud lisaseadme või tor-ni mõlemal küljel asuva kuuetoruliste suitsu granaatide laskeseadmete abil.

Abrams M1 laaduri elu pole meelak-kumine. Soomustatud lükandukse taga asub toruriiulis laskemoonavaru ja vi-lunud laadur suudab relva laskevalmis seada viie liigutusega, see võtab aega vaid paar sekundit. Ettevaatust aga kao-tada ei tohi, sest tankikahur teeb iga lasu korral laadurist vähem kui paarikümne sentimeetri kaugusel poolemeetrise tagasilöögi.

Kuigi Abramsi jaoks on välja tööta-tud ka punkrite purustamiseks mõel-dud mürsud ja jalaväevastane kild-moon, on Abramsi põhirelva moona kaks kõige tähtsamat mürsutüüpi ette nähtud soomustatud sõidukite ja tan-kide hävitamiseks. Niinimetatud HEAT SABOT-i mürsk kasutab soomuse läbis-tamiseks pikka noolekujulist lõhkepead, mille lennutrajektoor stabiliseeritakse spetsiaalse ümbrise abil, mis pärast oma ülesande täitmist lennu ajal lõhkepeast eraldub. Veel märkimisväärsem on vaesestatud uraani ja vasksüdamikuga kumulatiivmürsk, mis sihtmärki taba-des moodustab mitmetuhandekraadise kuumusega imepeene sulametallijoa, mis end soomusest läbi puurib ja millele järgnev magmajoa plahvatus kõik elava vastase tanki sisemuses hävitab.

NATO liitlaste jaoks on hea uu-dis veel see, et Abramsi pearelva 120 mm moon sobib ka nii prantslaste Leclerci MBT kui ka sakslaste Leopard 2 tankikahurile.

TANKI VÕIMAS SÜDAAbramsi mootori võimekusest pildi saamiseks võime hetkeks pilgu ajaluk-ku pöörata. Esimeses maailmasõja lõ-pus kasutasid värskelt lahingutandrile jõudnud Ameerika tankid Benjamin Holti tehases toodetud Holt Caterpillar 120-hobujõulisi mootoreid. Euroopas toodetud Foster-Daimleri traktori-mootorid, mida samuti tankidel ka-sutati, arendasid üle 100 hj ja suutsid tolleaegseid umbkaudu kümme tonni kaaluvaid sõjamasinaid edasi liigutada 6,5 km/h ehk jalakäija kiirusega. Esi-mene Ameerika 43,5 tonni kaalunud rasketank Mark VIII suutis arendada umbes 10 km/h suurust kiirust ja lä-bida oma kütusevaruga maksimaalselt 80 km, samas kui Teises maailmasõjas kuulsaks saanud 69,5 tonni kaaluva Saksa Tiger II Maybachi V-12-mootori võimsus küündis peaaegu 700 hobu-jõuni, kiirus oli 40 km/h ja käiguvaru 170 kilomeetrit. 1960-ndate keskel tee-nistust alustanud Leopard 1 mootori võimsus oli 830 hj.

Kui nende ajalooliste jõuallikate kõr-vale asetada Abramsi südameks olev 1500 hj gaasiturbiinmootor, on vahe isegi eelmise põlvkonna Leopardiga hiiglaslik. Abramsi tavaliselt diislil või lennukikütusel töötav, kuid hädaolu-korras ka bensiini neelav Lycoming Textron AGT jõuallikas suudab 63-ton-nist Abramsit edasi liigutada kiirusega kuni 67 km/h. Samas näitab selline tipp-kiirus vaid mootori võimekust ega ole tavakasutuses põhimõtteliselt vajalik. Ekspertide hinnanguil, mida kinnitavad ka testitulemused, kasvab tanki veermi-ku ja jõuülekannete, samuti meeskonna vigastamise oht järsult, kui tank sõidab kiiremini kui 45 km/h.

Hõlpsaks on tehtud tanki remondi-tööd, sest kui mootoriga peaks midagi juhtuma, on see võimalik ühes tükis välja tõsta ja uuega asendada vähem kui tunni jooksul. Võrdluseks – Ameerika eelmise põlvkonna tanki M60 mootori-vahetuseks kulus üle nelja tunni. Põhjus,

miks jõuallikaks valiti just gaasiturbiin, aga mitte tavaline diiselmootor, pei-tub turbiini suuremas võimsuses sama kubatuuri juures, lisaks vajab ta palju vähem jahutust ja suudab kasutada eri tüüpi kütuseid.

Abramsi nõrgaks küljeks peetakse tema suurt kütusekulu. Ainuüksi gaasi-turbiini käivitamiseks kulub 38 liitrit kütust ja edasiliikumisel kulutab turbiin kütust iga miili läbimiseks 6,3 liitrit. Et viga parandada, arendab Honeywell In-ternational Engines and Systems ja Ge-neral Electric USA kaitseministeerium tellimuse uut LV100-5 tüüpi kergemat, väiksemat, vaiksema käigu ja nähtama-tute väljalaskegaasidega mootorit. Tes-tid näitavad, et uus mootor, mille aren-damine on veel pooleli, tarbib vanema versiooniga võrreldes sama võimsuse juures kuni 33% vähem kütust.

Abramsi mootori jõud kantakse ve-davatele ratastele üle täisautomaatse käigukasti abil, millel on neli edasi- ja kaks tagurpidikäiku. Märkimisväärselt on aja jooksul täiustatud tanki vedrus-tus- ja amordisüsteeme.

LAHINGURISTSEDKuni 1991. aasta Lahesõjani ei olnud Abramseid lahinguoludes testitud. Ku-veidi vabastamiseks Iraagi vägedest korraldati operatsioon Kõrbetorm, mille käigus tõid ameeriklased kohale 1848 Abrams M1A1 tanki. Iraagi rel-vajõud panid nende vastu välja Nõu-kogude Liidust ja Poolast ostetud T-55, T-62 ja vähesel määral ka T-72 tanke. Just T-72 moderniseeritud versioone pelgasid ameeriklased kõige rohkem, sest kuigi suuremal osal Vene tankidel polnud öövaatlusvõimet ja moodsaid kaugusmõõdikuid, oli Iraagi eliitsoo-musüksustele jõutud muretseda näiteks infrapuna andureid ja veidi ka muid moodsamaid tulejuhtimisseadmeid. T-72 125 mm pearelva tuleulatus oli kuuldavasti kuni 4000 meetrit ja sellega oli võimalik lasta ka juhitavaid tanki-tõrjerakette. Samas ütlesid lääneliitlaste luureandmed, et T-72 suurtüki võimas tagasilöök kippus purustama ka tanki enda jõuülekandeid.

Pärast Kuveidi sõda kaotusi üle luge-des võisid ameeriklased kergendustun-dega ohata, sest kogu lahingutegevuse käigus kaotati vaid 23 Abramsit ja nen-destki seitse nn sõbraliku tule läbi. Li-saks hävitasid kaks liikumisvõimetuks jäänud Abramsit ameeriklased ise, et need vastase kätte ei satuks. Praktikas selgus, et Abrams M1A1 oli võimeline

NATO liitlaste jaoks on hea uudis veel see, et Abramsi pearelva 120 mm moon sobib ka nii prantslaste Leclerci MBT kui ka sakslaste Leopard 2 tankikahurile.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

35

Vene tanke tabama 2500 meetri kaugu-selt, samas kui Vene tankide tuleulatus piirdus umbes kahe kilomeetriga. Nii ei suutnud Iraagi soomusüksused isegi so-bivatele positsioonidele jõuda, enne kui Abramsid nad hävitasid.

Ka aastal 2003–2005 toimunud Iraa-gi sõja ja sellele järgnenud operatsiooni-de käigus näitasid täiustatud Abramsid ennast heast küljest, sest kogu perioodi jooksul langes vastase tule tõttu rivist välja umbes 80 tanki. Tihti oli põhjus varitsusest sooritatud jalaväe rünna-kutes, mille käigus lasti tankitõrje-rakettidega Abramseid ülevalt torni katusesse. Mitu kaotust põhjustas võim-sad IED-d või tankimiinid. Õppust oli võetud Kuveidi sõjas saadud sõbraliku tule kogemustest ja Ameerika tankidele lisatud torni väliskülgedele spetsiaalsed tuvastusseadmed CIP (Combat Iden-tification Panels), mis hõlbustasid tun-duvalt oma tankide eristamist vastase sõjamasinatest.

Lisada võib, et alles 2008. aas-ta maikuus teatati esimesest Abrams M1-st, mis oli saanud viga RPG-29 tandemlõhke peaga raketi tabamusest, kusjuures lõhkepea suutis läbistada nii aktiivsoomuse kui ka selle taga asunud komposiitkaitsekihi. Seni olid analoog-sed tandemlõhkepead tekitanud Ab-ramsitele vaid väliseid kahjustusi.

Praktikas selgus, et Abrams M1A1 oli võimeline Vene tanke tabama 2500 meetri kauguselt, samas kui Vene tankide tuleulatus piirdus umbes kahe kilomeetriga.

MIS HINNANGU ANNAVAD ABRAMSILE AMEERIKLASED ISEMitu USA sõjaväe kokkuvõtet Abrams M1 tankide lahingukogemustest on avalikud. Iraagis aastal 2003 toimunud sõja kokkuvõttes mainitakse esmajärje-korras oma tankivägede tagasihoidlik-ke kaotusi. Mitu Abramsit langes rivist hoopis mehaaniliste rikete, varuosade puudumise või kohalike saboteerimi-se tõttu. Ameeriklaste elu tegi lihtsa-maks ka Vene kolmanda põlvkonna tankitõrje rakettide puudumine Iraagis ja näiteks kardetud Kornet-tankitõrje-rakette ei avastatud kogu sõja jooksul ühtegi.

Abramsi torni tabamustele vastu-pidavuse hindasid ameeriklased suure-päraseks. RPG 7 tabamuste tulemusel tekkinud vigastusi nimetas kokkuvõte „kosmeetilisteks“. Soomustatud liug-uksed laskemoona ja meeskonna vahel

töötasid nii, nagu ette nähtud – isegi süt-tinud laskemoonaruumi puhul evakuee-rus meeskond vigastusi saamata. Indivi-duaalsed kaitsevahendid töötasid hästi ja erilist kiitust pälvisid uued soomusves-tid, mis suutsid kinni pidada ka 7,62 mm käsirelvade tabamusi, kui meeskond oli sunnitud tankist evakueeruma.

Põhirelvale anti samuti kiitev hinnang. Kuigi SABOT-moona kasutati harva, oli selle igal kasutuskorral tulemus vasta-se jaoks katastroofiline. Ka hoonetele ja punkritele oli vastava moona mõju hävi-tav. Meeskonna käsutuses olnud kuulipil-dujad leidsid laialdast ja tõhusat rakenda-mist väga erinevates lahinguolukordades.

Kõige usaldusväärsemaks ja kindla-maks sidepidamisvariandiks lahingu-tingimustes osutus satelliitside.

Raskustest toodi eraldi välja liiva-tormid, mis raskendasid oluliselt siht-märkide avastamist, selekteerimist ja tabamist. Samuti kulus tankiüksuste lii-gutamiseks tunduvalt enam kütust, kui algselt oli ette nähtud. Ette tuli problee-me tankis kasutusel oleva tarkvaraga.

Kokkuvõtteks leiavad ameerikla-sed, et Abramsi tankid on suurepärase manööverdamisvõime, tulejõu ja mees-konna kaitseomadustega sõjamasinad, mis peavad vastu ka ränkades tingimus-tes ja mille ees tunnevad aukartust kõik vastased.

Pärast seda, kui Abramsid olid oma etteaste polügoonil lõpetanud, said kõik kohalviibijad soomuskiskja erinevate süsteemide ja tehniliste nüanssidega lähemalt tutvust teha.

SIIM

TED

ER

�� Meeskonnas 4 liiget�� Tootmist alustati 1980�� Pikkus: 9,83 m�� Laius: 3,65 m�� Kõrgus: 2,88 m�� Kaal: 63 t�� Mootor Lycoming AGT-1500 HP

gaasiturbiin. Kui mootoriga midagi juhtub, on see võimalik ühes tükis välja tõsta ja uuega asendada vähem kui tunni jooksul.�� Täisautomaatne käigukast, neli edasi

ja kaks tagurpidikäiku�� Maksimaalne kiirus 67 km/h�� Tegevusraadius 426 km�� Pearelv 120 mm sileraudne

Rheinmetall M256A1 suurtükk. Suudab efektiivselt hävitada kuni 2,5 km kaugusel asuvaid sihtmärke. �� 12,7 mm Browning M1HB

raskekuulipilduja

�� Kaks 7,62 mm M240 kuulipildujat. Kuulipilduja ümber on paigutatud lisakaitsesoomus.�� 2 × 6 suitsugranaatide laskeseadet�� 7,62mm kuulipilduja

padruneid lahingvarus 11 400, raske-kuuli-pilduja moona 1000, 120 mm mürske tornis olevas hoidikus 34, pluss 6 varumürsku kere tagaosas.�� Tank on USA, Kuiveidi, Egip-

tuse, Austraalia ja Saudi Araabia relvastuses. Abrams-tüüpi lahing-tanke oli 1998. aastal USA armee käsutuses 8000 tk. Tänapäeval on kasutusel 2600 moderniseeritud ja M1A2 markeeringut kandva tanki.

Abrams M1A2

�� RADIAC kiirgusohu tuvastaja ja keemiarelva kasutamisest hoiatav süsteem. Radiatsiooni, keemia- ja bioloogilise relva vastu on iga meeskonnaliikme jaoks kaitseülikond.

�� Juht saab monitorilt kontrollida vedelike ja kütuse taset, filtrite, elektroonika, pidurite ja aku seisukorda. Lahinguolukorras suletud luugi korral on juhti käsutuses kolm päevaperiskoopi, millest keskmise saab lülitada kuvama öövaadet. Laskuril ja juhil võimalik kasutada termovaatlusseadet.

�� Tanki komandöri käsutuses on kuus monitori, mis võimaldavad tal jälgida ümbruskonda 360 kraadi ulatuses, laserkaugusmõõdikud ja mitmekordse suurendusega optika. Seadmed analüüsivad ja selekteerivad automaatselt sihtmärke.

�� Abramsi torni katusel asub tuulemõõtja, mille andmed ühendatakse automaatselt laserkaugusmõõtja andmetega. Arvutisse saab käsitsi sisestada infot sihtmärgi omaduste, õhurõhu, laskemoona tüübi ja mürsu temperatuuri kohta.

�� Abramsi kere ja torn on soomustatud Chobham-tüüpi komposiitsoomusega. Keraamilise soomustuse vahel asuvad elastsed pehmenduskihid.

�� Torni väliskülgedele on lisatud spetsiaalsed tuvastusseadmed CIPs (Combat Identification Panels), mis hõlbustavad oma tankide eristamist vastase sõjamasinatest.

�� Torni parempoolses osas istuvad tanki komandör ja laskur, laadija istub tornis vasakul ja juht ees keskel. Kütusepaagist eraldab meeskonda soomustatud vahesein. Mürsuvaru ja meeskonna vahel asub soomustatud liuguks.

�� TUSK ehk Tank Urban Survivability Kit sisaldab kiiresti paigaldatavat lisaaktiivsoomust, laaduri lisakaitset, soojussihikuid, sidevahendeid spetsiaalselt jalaväeüksustega suhtlemiseks ja termokaamerat juhi jaoks tanki tagaosas.

�� Külgedel asuvad aktiivsoomuse moodulid (plaadid), mida on kerge vajadusel uute vastu vahetada.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

38 RELVASTUS

Moskvas 9. mail toi-munud võiduparaa-dil näitasid Venemaa Föderatsiooni relva-jõud kogu maailmale kauaoodatud uutel

soomustehnikaplatvormidel Armata, Kurganets-25 ja Bumerang põhinevat lahingutehnikat. Suurimat tähelepanu köitis Armata platvormi1 uus põhitank T-14, millest oodati-loodeti midagi revolutsioonilist. Mitme Vene ja väli-maise eksperdi arvamuse kohaselt siis-ki supertanki ei sündinud, kuigi tankil on väidetavalt mitu innovatiivset tak-tikalis-tehnilist omadust, mida Lääne analoogsetel tankidel (M1A2 Abrams või Leopard 2) ei olevat. Samas nõustub enamik eksperte, et T-14 disainifilosoo-fia viitab nihkele Nõukogude-aegselt manööverdusvõimekuselt ja madalalt masina profiililt tanki kaitstavusele ja meeskonna ellujäämisele. See tähendab tegelikult küll pigem Lääne viimase 30 aasta tankiehituse filosoofia ülevõtmist, mitte millegi uue leiutamist.

ARMATA LOOMISLUGUMitu analüütikut (näiteks strateegiate ja tehnoloogiate analüüsi keskuse analüü-tik Ruslan Puhhov) seavad kahtluse alla Venemaa vajaduse uue tanki järele. Lä-hivälismaal (sh Ukrainas) musklite näi-tamiseks sobivat vanemad tankid (näi-teks T-90) küll2. Samas USA ajakirja The National Interest analüütikute arvates on Venemaa Föderatsiooni loodava üha professionaalsema armee jaoks vaja just uut tanki, mis sobiks kasutamiseks uu-tes hübriidsõja tingimustes, kuna oma-aegne Tšetšeenia sõdade ja viimase aja Donbassi kogemus näitas Vene tankide vajakajäämisi väikese intensiivsusega sõdades3. Vene sõjandusajakirjaniku Pa-vel Felgenhaueri sõnul näitas Donbassi kogemus, kuidas tankide T-64 või T-72 puhul otsetabamuse korral tornis olev laskemoon detoneerus ja enamikel juh-

tudel tappis kogu ekipaaži4. Kuigi T-72 ja T-80 tootmine lõpetati, ei muutnud ka T-90 selles osas peale konstruktsioo-ni kallinemise midagi. T-90 ja T-72B3, kuigi varustatud reaktiivsoomusega, jäävad Felgenhaueri arvates muude näi-tajate poolest ajateenistusel põhineva armee ja masstankilahingute aegadesse. Ajakirja The National Interest arvates on Armata platvormil tanki loojad saa-nud kõige rohkem inspiratsiooni Iisraeli tankist Merkava, mis on osutunud väga edukaks asümmeetriliste ohtude korral. Tankil on kõrge profiil ja komposiitsoo-mus – prioriseerides meeskonna ellu-jäämist –, samuti raketitõrjevõimekus. Sarnase taktikalis-tehnilise ülesande said väidetavalt ka Armata loojad.

Uut perspektiivset tanki haka-ti Vene maal välja töötama juba 1990. aastatel tankide T-95 (objekt 195) ja Tšornõi Orjol (objekt 640) projektide alusel. Aastatel 2010-2011 need projek-tid lõpetati ning algasid hoopis reaalsed tööd uue tanki (koodnimega Armata) loomiseks. 2012. a märtsis kiitis Vene kaitseministeerium Armata platvormi heaks ja juba 2013. a septembris näi-dati esimesi Armata-tanki prototüüpe

näitusel Nižni Tagilis varjatult väikese-le ringile inimestele. Tanki tootjatehase Ural vagonzavodi konstruktoritele anti ülesanne: 2015. aastaks peab uus tank olema tootmisliinil. Tanki tüübitähiseks sai T-14 (objekt 148). Väidetavalt val-miski esimene partii tanke (12 tk) juba veebruarikuus. Lähiaastatel kavatsetak-se katsetada umbes 100 tanki, sealhul-gas arktilistes ja kuumades tingimustes. Tanki riiklikud katsetused on planeeri-tud aastasse 2016 ning juba 2018. aastal peaks algama seeriatootmine. Selle tu-lemusena peaks aastaks 2020 valmima kokku umbes 2300 Armata tanki.

TAKTIKALIS-TEHNILISED ANDMEDKa pärast T-14 esitlust laiemale publi-kule on endiselt liikvel palju vastuolu-lisi hinnanguid tanki tehniliste ja tak-tikaliste omaduste kohta. Eriti käib see kõikvõimalike optiliste ja elektrooniliste seadmete kohta, mis väidetavalt mängi-vad T-14 puhul võtmerolli. Tanki tootja Uralvagonzavodi kodulehelt ei leia T-14 kohta midagi muud sisulist peale kons-tanteeringu, et tegu on maailma ainuke-se 3. põlvkonna tankiga, millele eksper-tide arvates „analooge ei ole“. Erinevate ja vastukäivate avalike allikate info tu-lemusena on T-14 taktikalis-tehnilised omadused siiski kokku võetud tabelis 1 (võrdluseks on välja toodud eelmise Vene armee põhitanki T-90 tehnilised näitajad)5.

KERE JA VEERMIKT-14 kere võib jagada kolmeks sekt-siooniks. Kolm meeskonnaliiget asuvad tanki esiosas eraldi soomustatud kaps-lis: juht istub (tagantpoolt vaadates) va-sakul, sihtur keskel ja tankikomandör paremal. Tankikere keskel on mehita-mata kaugjuhitav tankitorn koos relvas-tusega ja automaatlaaduriga ning tanki tagaosas asub mootor. Sellist tanki üles-ehitust võiks pidada esmapilgul Armata ainukeseks unikaalseks lahenduseks ja võib-olla ka üheks eeliseks analoogsete Lääne põhitankide M1A2 Abrams ja Leopard 2 ees. Lääne tankidel on tava-liselt neli meeskonnaliiget, kellest kolm (laskur, komandör ja laadur) asuvad

Venemaa Föderatsiooni uue põlvkonna põhitank T-14 ArmataAnname lühikese ülevaate Venemaa Föderatsiooni uue põhitanki T-14 Armata loomise eelloost, taktikalis-tehni-listest omadustest ja tulevikuperspektiividest.

Peeter Kask ANALÜÜTIK

Mitme Vene ja välimaise eksperdi arvamuse kohaselt siiski supertanki ei sündi-nud, kuigi tankil on väide-tavalt mitu innovatiivset taktikalis-tehnilist omadust, mida Lääne analoogsetel tankidel (M1A2 Abrams või Leopard 2) ei olevat.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

39

tornis ning üks (juht) korpuse esiosas, ning automaatlaadija puudub sootuks.

T-14 kaalub umbes 50 tonni, kuid Ar-mata platvormi veermik toetab umbes 65-tonnist raskust, mis lubab tulevikus tanki veelgi täiustada6. Veermikul on aktiivvedrustus ja see koosneb seitsmest tugirattast (T-90-l on vaid kuus tugira-tast). Kui kaalu mõttes on T-14 võrreldav eelmise Vene põhitanki – T-90-ga, siis masina pikkuseks on mõned blogijad hinnanud 10,8 m koos pearelvaga, mis

teeb selle ühtlasi pikemaks ka Lääne ana-loogidest. Samas on laius jäänud võrrel-des T-90-ga sisuliselt samaks.

Sõjandusajakirjanik Pavel Felgen-haueri sõnul tuleneb Vene tankide ga-bariidi- ja kaalupiirang (maksimum 50 tonni) juba Nõukogude ajal paika pan-dud raudteevägede nõuetest. Kuna tan-ki laius on jäänud samaks, aga soomus paksenenud, on tank seestpoolt ilmselt nii kitsas, et tankimeeskonna liikmed peavad istuma tankis õlg õla kõrval.

Tank on varustatud Tšeljabinski traktoritehases toodetava 1500 hj diisel-mootoriga. Normaalrežiimil töötab mootor vaid võimsusega 1200 hj. Tanki maksimaalne liikumiskiirus on väide-tavalt 80–90 km/h, maksimaalse käigu-varuga 500 km.

Allikates rõhutatakse ka Armata plat-vormi boonusena moodulprintsiipi, mil-le puhul samale veermikule saab ehitada põhitanki, jalaväe lahingumasina või sui-sa suurtüki. Samamoodi on modulaarne ka relvastus ehk relvastust on lihtne tõsta ühelt masinalt teisele. Näiteks algselt väi-detavalt T-14 relvastuses olema pidanud 30 mm automaatkahur on hoopis pearelv Armata platvormil jalaväe lahingumasi-nale T-15. Samamoodi ühilduvad plat-vormisiseselt info- ja juhtimissüsteemid.

RELVASTUS Tanki torn on varustatud uue põlv-konna 125 mm sileraudse kahuriga 2A82-1M koos automaatlaadijaga (32 lasku laaduris, 45 lasku kokku). Lisaks kumulatiiv-, fugass- ja alakaliibrilisele laskemoonale võib kahur lasta ka uusi laserjuhtimisega rakette 7-8 km kaugu-sele (milliseid täpsemalt, ei ole teada). 2A82-1M kahur on mõneti erinev T-90-st ja T-72-st. Näiteks puudub suitsugaa-side eraldaja (kuna meeskonda tornis ei ole). Torni katusel on 7,62 mm kuulipil-duja, mis on integreeritud töötama koos komandöri panoraamsihikuga. Algselt käis meediast läbi, et lisaks 125 mm pearelvale on T-14-l ka 30 mm auto-maatkahur ja 12,7 mm kuulipilduja või kombinatsioon 57 mm granaadiheitjast ja 12,7 mm kuulipildujast. Tegelikult selgus 04.05.2015 Vene kaitseminis-teeriumi kodulehel avaldatud fotodest, et lisaks 125 mm pearelvale on tankil vaid üks lisarelv – distantsjuhtimisega 7,62 mm kuulipilduja.

Kuigi võiduparaadil demonstreeriti Armata-tankidel 125 mm kahureid, siis Vene kaitsetööstust kureeriva asepea-ministri Dmitri Rogozini sõnul on plaa-nis asendada need 152 mm kahuritega,

T-14 T-90 (MS)Pikkus koos pearelvaga 10,8 m 9,5 mKorpuse pikkus 8,8 m 6,8 mLaius 3,5 m 3,7 mKõrgus 3,3 m 2,2 mPearelv 125 mm kahur (2A82-1M) 125 mm kahur (2A46M-5)Lisarelvastus 7,62 mm kuulipilduja 7,62 mm kuulipilduja; 12,7 mm raskekuulipildujaKahuri laskemoon 45 lasku 40 laskuAutomaatlaadija mahutavus 32 lasku 22 laskuLaskmiskiirus 10–12 lasku minutis 8 lasku minutisSihtmärgi avastamiskaugus üle 5000 m 5000 mSihtmärgi tabamiskaugus 7000–8000 m Kuni 12 000 mMootor 1500 hj diiselmootor 1130 hj diiselmootorMaksimaalne mass 48 t 48 tMaksimaalne kiirus 80–90 km/h 60 km/hKäiguvaru üle 500 km 550 kmSoomuse paksus üle 900 mm 800–1600 mmEkipaaž 3 (mehaanik-autojuht, 3 (mehaanik-autojuht, sihtur, komandör) sihtur, komandör)Laskmine liikumise pealt jah jahKomandöri panoraamsihik jah jahTäisvaatekaamera jah jahSoojuskaamera jah jahAktiivkaitsesüsteem Afganit Štora-1Reaktiivsoomus jah (Malahit) jah (Relikt)Automaatne tulejuhtimis- ja sihtimissüsteem jah jahLahinguvälja info- ja juhtimissüsteem jah jahAktiivne miinikaitse (esiosas) jah jah

Tabel 1. Põhitankide T-14 ja T-90MS tehniliste andmete võrdlus.

Ajakirja The National Inte-rest arvates on Armata plat-vormil tanki loojad saanud kõige rohkem inspiratsiooni Iisraeli tankist Merkava, mis on osutunud väga edukaks toimimisel asümmeetriliste ohtude korral.

Kuigi ühel tankijuhil õnnestus uhiuus Armata keset Punast väljakut sedasi välja suretada, et selle äraviimiseks tuli kohale kutsuda spetsialistid tanki-tehasest, on Venemaa moodsaimad lahingutankid ilmne NATO jaoks mõeldud musklidemonstratsioon.

KIRI

LL K

UD

RYAV

TSEV

/ A

FP /

SC

ANPI

X

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

40 RELVASTUS

mille mürsk läbiks meetripaksuse soo-musekihi. See seletab ka, miks T-14 torn on ebatavaliselt kõrge profiiliga (ilmselt peab tulevikus ära mahutama 152 mm kahuri). Ajakirja Arsenal Otetšestvo peatoimetaja Viktor Murahhovski sõ-nul on 152 mm kahurit edukalt katse-tatud tanki T-95 peal, samuti koos uue põlvkonna laskemoonaga7. Vene ajalehe Rossiiskaja Gazeta andmetel töötatakse 152 mm kahurile uue põlvkonna fugass- ja alakaliibrilisi mürske välja Venemaa riikliku aatomienergia korporatsiooni Rosatom spetsialistide abiga. Ajaleht oletab, et kuna nüüdisaegsete tankide reaktiivsoomus on piisavalt efektiivne, siis vajadus perspektiivse kumulatiivse laskemoona järele on üldse kadumas8.

SENSORID NING INFO- JA JUHTIMISSÜSTEEMIDTankil on automatiseeritud vaatlus-, sihtimis- ja infovahetussüsteemid. T-14 on ettenähtud võrgukeskseks sõjapida-miseks – vahetama operatiivseid luure-andmeid teiste tankidega ja kõrgemate staapidega, saama infot olukorra ja sihtmärkide kohta droonidelt, luure-gruppidelt ja maapealsetelt vaatlejatelt.

Uus side-, navigatsiooni- ja juhtimis-aparatuur võimaldab ekipaažil näha kogu operatiiv-taktikalist situatsiooni reaalajas. Ka tulejuhtimine ja laskemoo-na valik käib automatiseeritult. Et mees-kond saaks lahinguväljast täieliku üle-vaate, on korpus ja torn üleküllastatud kõikvõimalike videokaamerate, radarite ja andurite-sensoritega. Näiteks tornile paigaldatud 360-kraadine panoraam-sihik annab tankikomandörile ja sihtu-rile hea ümbruse ülevaate, ilma et torni liikumine segaks. Lisaks on tanki külge-dele lisatud mitu videokaamerat.

Mõnedel andmetel on tankil ka AESA radar (nagu Venemaa Föderat-siooni uuel 5. põlvkonna hävituslen-

nukil T-50), mis suudab üheaegselt kontrollida 40 maapealset ja 25 õhusiht-märki 100 km raadiuses. Mitu eksperti aga sellise kõrgtehnoloogilise seadme T-14-le paigutamisse ei usu, kuna see teeks tanki veelgi kallimaks.

KAITSETanki esiosa on kaitstud täiendava ak-tiiv- ja passiivsoomusega ja tagaosale on lisatud võresoomus RPG-rünnaku-te vastu (sarnaselt T-90MS-iga). Tanki esiosas on näha ka miinitõrjeandureid. Ukraina militaarekspert Andrei Taras-senko arvates näitab esiotsa soomusele liiga suure tähelepanu pööramine, et masin on mõeldud just III maailma-sõja masstankilahinguteks9. Väidetavalt peab soomus lisaks ekipaaži kaitsele vastu pidama ka tuumarelva plahvatu-sel tekkivale lööklainele. Pavel Felgen-haueri sõnul on aga jutud, et T-14 esiosa soomus on läbimatu, bravuuritsemine, kuna Vene relvajõudude arsenalis liht-salt polegi nii võimsat soomustläbistavat alakaliibrilist laskemoona, millega seda usaldusväärselt katsetada. Sarnaselt Lää-ne analoogidega on Armata varustatud raskete komposiit- ja reaktiivsoomuse

Allikates rõhutatakse ka Armata platvormi boonuse-na moodulprintsiipi, mille puhul samale veermikule saab ehitada põhitanki, jalaväe lahingumasina või suisa suurtüki.

7. mail suures isamaasõjas saavutatud võidu auks Moskva Punasel väljakul peetud paraadil sõitsid pealtvaatajate eest läbi T-14 Armata tankid. Venemaa välispoliitika on viimase 15 aasta jooksul üha agressiivsemaks muutunud ja Armata tankide väljatöötamine annab sellistele püüdlustele veelgi hoogu.

GRI

GO

RY D

UKO

R /

REU

TERS

/ S

CAN

PIX

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

41

kihtidega. Külgedel on reaktiivsoomu-se blokid (nagu T-72-l olid mõeldud linnalahinguks), mis on kergesti eemal-datavad raudteeveoks. Boonusena aga olevat Armata soomus kohandatud ka arktilisteks tingimusteks. Lisaks on tan-kil spetsiaalne kattekiht, mis vähendab masina märgatavust soojus- ja radar-kiirguse vaatlusspektrites.

Lisaks pardasoomusele on Armata varustatud ka aktiivkaitsesüsteemiga (APS) Afganit, mis suutvat efektiivse-malt kui varasemad süsteemid (Drozd-2 või Arena) avastada ja hävitada tan-ki suunas lendavaid kumulatiivseid mürske, juhitavaid tankitõrje rakette, noolmürske, tandemlaskemoona jne. Näiteks pärast TT-raketi avastamist tulistavad torni mõlemal küljel asuvad lasketorud (kokku 10 tk) välja granaa-te, mis plahvatades hävitavad raketi tankist mõne meetri kaugusel. Pers-pektiivis peaks süsteem olema suute-line tõrjuma kuni 3000 m/s lendavaid alakaliibrilisi projektiile. Lisaks on torni katusel neli konteinerit suitsu-, aeorosool- ja peegelaganagranaatide-ga. Nende granaatide ülesanne on se-gada vastase sihtimisvahendite tööd tugeva elektromagnetimpulsi abil või tekitades tanki kohale multispektraalse suitsukatte, mis blokeerib infrapuna-, nähtava valguse ja millimeeterlaine kiirguse (sarnaselt T-90-l kasutatava aktiivkaitsesüsteemiga Štora-1).

TULEVIKUPERSPEKTIIVIDKuigi suur osa nii Vene kui ka Lääne eksperte peab mainitud tanke praegu olemasolevatest parimaks, arvab Vene militaaraajakirjanik Aleksandr Golts aga, et T-14 puhul on tegu „uskumatu läbikukkumisega tankiehituses“. Samas on Vene kaitseministeeriumi ühiskond-liku nõukogu liige Igor Korottšenko ar-vates tegu aga „nüüdisaegse tankiehitu-se šedöövriga“.

Teise Vene sõjandusajakirjaniku Pavel Felgenhaueri arvates ei ole T-14 puhul märgata midagi uut: kahur on si-suliselt vana, laskemoon samuti (sellega nüüdisaegset sõda ei pea), samaks jäi juba ammu probleemne automaatlaa-dur. Uuele tankile kleebiti lihtsalt külge mõned moodsad vidinad (kallid senso-rid, radarid jne).

Armata kuvandile ei tulnud kasuks ka vahejuhtum 7. mail võiduparaadi peaproovil Moskvas Punasel väljakul, kui üks tank jäi ühtäkki seisma. Luhtus ka katse tanki väljakult ära pukseerida. Umbes 15 minuti pärast suutis tank

siiski ise omal jõul edasi liikuda (pä-rast seda, kui ajateenijast juht asendati väidetavalt spetsialistiga Uralvagon-zavodist). Kuigi kogu maailm järeldas, et tegu on uue tanki tehniliste problee-midega, leiab enamik Vene analüütikuid ja ka kaitsetööstuse ametnikke, et tanki seiskumise põhjustas lihtsalt ajateenijast mehaaniku-autojuhi oskamatus. Sama väljendas hiljuti ka Vene asepeaminister Rogozin: „vajutati vale nuppu“. Samas ilmus teateid tehnilistest probleemidest tankidega ka aprillis Alabino polügoonil toimunud paraadi harjutuste ajal. Väide-tavalt ilmnesid tankil juba siis problee-mid andurites ja jõuülekandesüsteemis.

Mitu Armata-kriitikut arvavad, et tanki suur hind, väidetavalt lausa 400 miljonit rubla (7-8 miljonit dollarit), võib saada takistuseks selle masstoot-misele praeguses majandussituatsioo-nis ja Lääne sanktsioonide tingimustes. Spetsialistide hinnangul on jutt 2300 Armata-tanki tootmisest 2020. aastaks liialdatud üldistus ja tõenäoliselt plaa-nitakse Venemaa Föderatsiooni relvas-tusse anda 2300 moderniseeritud tanki, millest vaid osa moodustavad Armatad.

Mitu Vene ja Lääne analüütikut leia-vad, et praegu võiduparaadil Armata näi-tamine oli ühest küljest propagandistlik trikk oma rahvale (et vaatamata kõigele on Vene relvastus endiselt võrreldav Lää-ne omaga või sellest isegi parem, kuigi selle ostmiseks relvajõududele tuleb olla valmis ohverdusteks). Teisest küljest aga oli see signaal väljaspoole võimalikele relvaostjatele (et Venemaa Föderatsiooni sõjatööstuskompleks on endiselt valmis tootma konkurentsivõimelist relvastust). Kuigi sõjatööstuskomisjoni esindaja Botškarjovi sõnul tanki vähemalt viie aasta jooksul ei ekspordita, teatas Ural-vagonzavodi peadirektor Oleg Sijenko hiljuti, et ettevõttes arutatakse masina ekspordivõimalusi siiski juba päris tõsi-selt: septembris näidatakse Armatat Niž-ni Tagilis näitusel RAE-2015 Egiptuse sõjaväelastele.

Lääne ajakirjanduses on arutatud ka, kas NATO peaks Vene uut tanki kartma. Järeldatakse, et kui neid ei hakata toot-ma väga suurtes kogustes, siis ei ole küll midagi karta. Teisalt kostavad aga hää-led, et kuigi esialgu ei ole testitud T-14 lahinguvõimekust, peaksid selle tule-vikuvõimalused panema NATO-riigid mõtlema samuti tulevikutanki väljatöö-tamise peale, samuti perspektiivse ala-kaliibrilise laskemoona ja TT-rakettide peale, sest T-14 olevat kaitstud TOW ja Javelini rakettide vastu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et pea-mine uuendus uue tanki juures on meeskonna ruumi asukoht (eraldi soo-mustatud kapsel tanki esiosas), mis peaks suurendama meeskonna ellujää-misvõimalusi erinevate tankitõrjeraket-tide otsetabamuse korral. Innovatiivne on ka Armata-platvormi moodulprint-siip, samuti relvastuse ja juhtimissüstee-mide lihtne vahetatavus platvormi raa-mes. Muud T-14 taktikalis-tehnilised omadused on suuresti sarnased Vene praegu kõige moodsama tanki T-90MS-iga, mis on paraku mõeldud rohkem ekspordiks. Läänest on aga üle võetud arusaam, et tänapäeva väikese intensiiv-susega sõdades on kõige olulisem tanki-meeskonna ellujäämine ja tanki taaska-sutus.

1 Armata universaalsele raskele roomikplatvormile

on loodud või loodamas tank, jalaväe lahingu-

masin (T-15), iseliikuv suurtükk (Koalitsija-SV),

tankitoetussoomuk, evakuatsioonisoomuk, miini-

tõrjesoomuk, sillatank, samuti raske leegiheitja

(Buratino analoog).

2 Matthew Bodner „Is Russia’s New Armata Tank

the Best in the World?“ The Moscow Times, 07

May, 2015 www.themoscowtimes.com/business/

article/is-russias-new-armata-tank-the-best-in-

the-world/520372.html

3 Blake Franko, Nicholas Varangis

„Russia’s Armata T-14 Tank: A Super

Weapon?“, The National Inte rest, 11 May,

2015 http://nationalinterest.org/blog/

russias-armata-t-14-tank-super-weapon-12861

4 Павел Фельгенгауэр „Концепт-кар Т-14

«Армата»“, Новая газета, 15.05.2015

www.novayagazeta.ru/comments/68416.html

5 Võrdluseks on toodud välja T-90MS, ehk T-90

eksportvariant, millele on võimalik lisada mitu

tehnoloogilist uuendust, mis on T-14 puhul juba

standardvarustuses.

6 Technical Specifications of Russia’s T-14,

‘Armata’ Chassied Tank, OE Watch, 3 February

2015 http://fmso.leavenworth.army.mil/

OEWatch/201503/201503.pdf

7 Виктор Мураховский: Почему пушка танка Т-14

«Армата» считается лучшей в мире?, Аргументы

и Факты, 14.05.2015 www.aif.ru/dontknows/file/

pochemu_pushka_tanka_t-14_armata_schitaet-

sya_luchshey_v_mire

8 Сергей Птичкин „Атомные“ снаряды для

„Арматы“, Российская газета, 14.05.2015

www.rg.ru/2015/05/14/armata-site.html

9 Павел Аксенов „„Армата“ без брезента:

эксперты спорят о назначении Т-14“, Русская

служба Би-би-си, 5.05.2015 www.bbc.co.uk/

russian/russia/2015/05/150505_russian_new_

tank_uncovered

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

42 ÕHUVÄGI

Sadakond Talibani võitlejat alustasid rünnakut raske-kuulipildujate, tankitõrje-granaadiheitjate ning miini pildujate toetusel. Orus liikunud ameeriklaste

ja afgaanide segaüksus leidis end maha-surutuna ning igast suunast ümber pii-ratuna. Vastase positsioonid paiknesid mäel ning võimaldasid kontrollida kõiki lähenemissuundi ja tule all hoida ainsat ümbruskonnas kopterite maandumi-seks sobivat platsi – abijõudu saada oli keeruline. Algas 13 tundi kestnud la-hing, mille tulemuse otsustas erinevate õhuründevahendite kasutamine.

Üksuse koosseisus olnud õhutule-juhid tellisid lahingu käigus 14 erinevalt lennuvahendilt kokku 18 õhurünnakut, kasutades vastase mõjutamiseks kõik-võimalikku relvastust alates pardaka-huritest kuni 2000-naelaste (907 kg) täppispommideni. Lahingu algfaasis, kui vastane varitsuse järgselt pealetungi alustas, olid õhutulejuhid sunnitud tuld tellima lähidistantsile (danger close) ning lennukipommid tabasid sihtmärke vaid mõne saja meetri kaugusel omadest ük-sustest. Hävitajad F/A-18, F-15E, F-16 ning lahingukopterid AH-64 olid vaid mõned maaväelastele appi saadetud

lennu vahenditest, mille tulejõudu ja sen-sorsüsteeme kasutades õnnestus olukor-rast ilma kaotusteta välja tulla ning init-siatiiv taas liitlaste kätte võidelda.

PÕGUSALT LÄHIÕHUTOETUSESTNATO terminite sõnastik defineerib lähiõhutoetust kui õhuväe lahingutege-vust sõbralike jõudude lähedal paikne-vate vaenulike sihtmärkide vastu, mis

nõuab iga lennuülesande üksikasjalik-ku lõimimist sõbralike jõudude tule ja liikumisega.

Sõbralike jõudude lähedus ei vii-ta siinkohal kindlale vahemaale oma üksuse ja vastase vahel, vaid määrab kindlaks üldise distantsi, mille puhul on vaja maapealset kontrolli lennuvahendi tegevuse üle, et vältida omatulekaotuste tekkimist. Viimase asjaoluga seondub ka lõimumine sõbralike jõududega. Lisaks mõeldakse selle all manöövri, kaudtuletoetuse ja lennuvahendite te-gevuse integreerimist sellisel moel, et nende kõikide koosmõju vastasele oleks maksimaalne ning samal ajal ei tekiks liigseid piiranguid üksteise tegevusele.

Edukaks lähiõhutoetuseks on vaja maaväe ja õhuväe tihedat koostööd igal tasandil ja nõnda ongi paljude riikide õhuvägedes, mõnel pool ka maaväes välja kujunenud terve hulk erialasid, mis seda toetavad. Lahinguväljal on õhutulejuht see ühenduslüli, kes seob omavahel kahe väeliigi tegevuse, taga-des ülalmainitud üksikasjaliku lõimu-mise. Vastavad spetsialistid on ka Eesti õhuväes olemas ning toetanud meie ük-suseid nii Afganistanis missioonidel kui ka Eestis õppustel.

KES ON ÕHUTULEJUHT?NATO sõnastiku AAP-6 määratluse ko-haselt on õhutulejuht kvalifitseeritud1

Anname ülevaate õhutulejuhtidest ja sellest, mida need nn õhujalaväelased maaväe üksuste juures teevad.

DR Alar Laats ÕHUVÄE TEABEOHVITSER

Õhutulejuht ei tegele ainult tuletoetusega, vaid koordi-neerib ka muud lennuvahen-ditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromeditsiinilist evakuat-siooni jmt.

Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD!

Maandumisplats on ette valmistatud, Afganistan.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

43

isik, kes eesliinipositsioonilt maa peal või õhus juhib lahingulennuvahendi-te tegevust maaväe toetuseks. Õhu-tulejuhid tegutsevad tavaliselt maaväe pataljonide, mõnikord ka väiksemate allüksuste juures ning lisaks ründavate lennuvahendite sihtmärkidele suuna-misele on nende oluline ülesanne maa-väe üksuste ülemaid nõustada kõigis õhusõjaga seotud küsimustes.

Inglise keeles on kaks vastet eesti-keelsele õhutulejuhile. Enam USA-s kasutatav ja kohe ametlikult ka NATO-s kasutusele võetav termin on joint terminal attack controller (JTAC). Siin rõhutatakse õhutulejuhi rolli rün-naku sooritamisel (terminal attack) ning asja olu, et vastava koolituse saanud isik suudab tellida kõikide väeliikide (joint) kaudtulerelvade tuld, sh laevas-tiku tuletoetust. Viimast saavad päri-selt praktiseerida siiski vähesed. NATO kontekstis on siiani räägitud forward air controller’itest (FAC), kuid töö sisu poo-lest erinevusi pole ja terminid on kasu-tusel sünonüümidena.

Õhutulejuht ei tegele ainult tule-toetusega, vaid koordineerib ka muud lennuvahenditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromedit-siinilist evakuatsiooni jmt. Tänapäeval on enamlevinud maa peal tegutsevad õhutulejuhid, kuid õhutuld on võimalik ka õhust tellida. Inglise keeles räägitak-se sel juhul FAC(A)-dest (forward air controller (airborne)). Õhust tegutse-vad (õhu)tulejuhid võivad lennata nii lennukitel kui ka kopteritel.2 Tavalisest õhutulejuhist eristab FAC(A)-d lenduri-kogemus, õhutulejuhtimise protseduu-ride osas on väljaõpe sarnane. Teatud olukordades on just lennuvahendi par-dalt otstarbekam teiste lennuvahendite tuld suunata, kuid viimaste konfliktide praktika on kasutada FAC(A)-d maa-pealse õhutulejuhi käepikendusena. Koostegutsemise korral jagatakse rollid vastavalt taktikalisele olukorrale, aga ta-valiselt jääb kontrolli õigus maapealse õhutulejuhi kätte, kuna tema saab vahe-tult suhelda manööverüksuse ülemaga, kes lahingutegevust juhib.

FAC(A) meeskonna suuruse määrab kasutatav lennuvahend. Kahekohalistes õhusõidukites täidab üks meeskonna-liikmetest piloodi ja teine õhutulejuhi ülesandeid. Viimane on tavaliselt sa-muti kvalifitseeritud piloot ja nii saab meeskonnasiseselt vajadusel rolle va-hetada. Ühekohalistes hävitajates teeb piloot kõike ise, see nõuab keskmisest kogenumaid/parema väljaõppega ini-

mesi. Tänavu märtsis-aprillis toimunud Eesti–USA õhuväe ühisõppusel harjuta-ti ka hävitajal F-16 piloodi-õhutulejuhi tegevust kaitseväe keskpolügoonil.

USA õhuväes on amet, mille üles-anne pole esmalt õhutulejuhtimine, aga kus õhutulejuhtimise oskus kulub marjaks ära. Need on nn lahingukont-rollijad (combat controller, CCT), kelle ülesanne pole juhtida lahingulennu-kite lähiõhutoetust maavägedele, vaid tegutseda lennujuhtidena vastase taga-las ning vajadusel seal ette valmistada maandumisplatse ja lennuvälju oma üksuste vastuvõtuks. Lennuväljade raja-mise, navigatsiooniseadmete paigalda-mise, lennuliikluse juhtimise ja muude vajalike oskuste kõrval kuulub nende kvalifikatsiooni juurde ka õhutulejuh-timise oskus. Samuti peavad nad olema

võimelised toetama erioperatsioone. Lahingukontrolli üksused kuuluvad USA õhuväe erioperatsioonide väe-juhatuse (Air Force Special Operations Command) alluvusesse.

TAKTIKALINE ÕHUTOETUSE ÜKSUS (TACP)Õhutulejuhid kuuluvad NATO vägedes tavaliselt meeskonda, mis on tuntud TACP nime all. See lühend tuleb pike-mast nimest Tactical Air Control Party.

NATO doktriini järgi3 on TACP pea-mine õhuväe koostööelement, mis te-gutseb maaväe manööverüksuste juures pataljonist kuni korpuseni. Korpusest kuni brigaadi tasandini on TACP peami-selt nõustavas ja planeerivas rollis ning põhiraskus sellest langeb õhuväe lävioh-vitseri (air liaison officer, ALO) õlule. Tema ülesanne on nõustada manööve-rüksuse ülemat õhuväe võimekustest ja piirangutest ning aidata vastavat üksust õhutoetuse planeerimisel, taotlemisel ja koordineerimisel. Paljudes NATO rii-kides on ALO mingi suguse õhuründe-vahendi piloodi taustaga ohvitser ja tal on seetõttu head teadmised erinevatest õhuoperatsioonidest.

Pataljoni tasandil ja allpool on TACP-i esmane ülesanne õhurünna-kute läbiviimisel õhuründevahendeid kontrollida ja sellega tegelevad kvalifit-seeritud õhutulejuhid vastavalt olukor-rale kas eesliinil või lahingukeskuses. ALO-del võib, aga ei pruugi õhutule-juhi koolitust olla ja seetõttu koosnebki

Eesti kaitseväes on kogu kaitseväe peale üks õhu-tulejuhtidest koosnev tak-tikaline õhutoetuse üksus, mis tegeleb õhutulejuhtide väljaõppe ja kvalifikatsiooni hoidmisega ning toetab kaitseväge oma erialaste funktsioonidega nii kodus kui ka välismissioonidel.

FAC(A) lennukil Cessna 0-1, Vietnam.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

44 ÕHUVÄGI

brigaadi TACP üldjuhul mõlema ameti esindajatest. Seejuures on brigaadi ALO (BALO)4 brigaadiülema peamine nõu-nik õhusõja küsimustes ning tegeleb tulevaste operatsioonide planeerimise-ga, õhutulejuhid aga toetavad eelkõige käimasolevat lahingutegevust. Kõrge-mad staabid, mis paiknevad otsesest la-hingutegevuse piirkonnast kaugemal, ei vaja õhutulejuhte ja seal koosneb TACP õhuväe läviohvitseridest koos abiperso-naliga, et tagada pidev operatsioonide toetus.

Ilma sideta on lähiõhutoetust praktiliselt võimatu läbi viia ja nii on NATO-s iga TACP lahutamatu osa sidemehed, kes tagavad vajalike side-võrkude olemasolu nii õhuväe erinevate (juhtimis)elementide ja lennuvahendite kui ka maapealsete üksuste vahel.

Eesti kaitseväes on kogu kaitseväe peale üks õhutulejuhtidest koosnev tak-tikaline õhutoetuse üksus, mis tegeleb õhutulejuhtide väljaõppe ja kvalifikat-siooni hoidmisega ning toetab kaitse-väge oma erialaste funktsioonidega nii kodus kui ka välismissioonidel. Süs-teemne lähenemine õhuväe läviohvitse-ride rollile ja olemusele vajab aga alles lahti mõtestamist ja juurutamist.

VEIDI AJALUGUJuba Esimese maailmasõja ajal tehti kat-seid juhtida lennukite lähituletoetust maapinnal paiknevate vaatlejate poolt. Andmaks vajalikku teavet lendureile ka-sutati mitmesuguseid maapinnale laota-tud kujundeid, valgusrakette ja suitsu. Väidetavalt võtsid õhutulejuhtide jaoks määravaks saanud õhk-maa raadioside

esmakordselt kasutusele Austria–Unga-ri lendurid.

Õhutulejuhi institutsioon tekkis siiski alles Teises maailmasõjas. 1941. aastal Põhja-Aafrika kampaania käi-gus rakendasid britid brigaadi tasandil meeskondi, mida võib pidada TACP eelkäijateks. Eriliseks institutsiooniks muutus tulejuhi amet aga veidi hiljem, Itaalia kampaania käigus. Ründelennu-kite rünnakuid planeeriti ette, kuid tihti sihtmärkideni jõudes oli olukord maa peal muutunud ning seetõttu vajasid pi-loodid uut teavet uute sihtmärkide koh-ta. Lendurite informeerimiseks rajasid britid raadiosidevahenditega varusta-tud nn Rover-üksused, mis tegutsesid eesliini lähedal ja mille koosseisus olid nii õhuväe kui ka maaväe kontaktohvit-serid. Need üksused olid mobiilsed ning vajadusel liigutati neid ühe brigaadi juu-rest teise juurde. Ameeriklased leidsid selle eeskujuvääriva olevat ning rajasid samuti tulejuhtide üksuseid. Samasse ajajärku kuulub ka õhutulejuhtide tege-vuse algus lennukitel. Nende kutsungi

„Horsefly“ (parm) järgi on nad tuntud horsefly-õhutulejuhtidena.

Teise maailmasõja edasises sõjatege-vuses nii Euroopa kontinendil kui ka Vaikse ookeani piirkonnas kasutasid liitlased laialdaselt õhutulejuhte. Sõja-ajaloolased arvavad, et Vaiksel ookeanil õhutulejuhi institutsiooni loomisel ei lähtutud Itaalia sõjakäigu eeskujust, vaid toimiti omaenda praktilistel vajadustel.

Pärast suurt sõda vajus õhutule juhi amet peaaegu et unustusehõlma. Uuesti tuli see amet päevakorrale Korea sõja-ga seoses. USA õhutulejuhtide mees-konnad olid esimesed ÜRO üksused, mis Lõuna-Korea armeele appi jõudsid. Need olid Jeepidega varustatud väikesed meeskonnad, mille eesotsas oli piloo-dist õhutulejuht. Peagi selgus, et nen-de meeskondade liikumisvõimalused on Koreas mägise maastiku ja viletsa teedevõrgu tõttu üsna piiratud. Et saa-da adekvaatset ülevaadet lahingu väljal toimuvast, tuli taas kasutusele võtta lendavad õhutulejuhid. Peamiseks len-nuvahendiks kujunes õppelennuk T-6.5 Kutsungi tõttu said nad tuntuks mos-kiitodena. Tulejuhid lennukitel ja maa peal tegutsesid tihedas koostöös. Kuna kogu oluline teave lahinguväljal toimu-vast tuli suures osas lennuvahenditelt, siis maapealsed meeskonnad ei asunud eesliinil, vaid peamiselt rügementide ja diviiside staapide juures.

Vietnami sõjas etendasid olulist rol-li džunglimaastiku tõttu jällegi lennu-vahenditel lendavad tulejuhid. Õhu-tulejuhtide töö tegi seal keerukamaks asja olu, et tolles sõjas polnud rindejoont ning lahingutegevus toimus suures osas tsiviilisikutega asustatud aladel. Tol ajal ei seadnud see asjaolu siiski erilisi pii-ranguid relvastuse valikule ning lähi-õhutoetuseks kasutati ohtralt napal-mi ja muid suure purustusjõuga relvi. Õhutule juhtide oluline lennuvahend oli kerge ründelennuk OV-10. Kasutati aga ka kiireid reaktiivlennukeid nagu F-100 ja F-4. Kui siiani olid õhutulejuhid pea-miselt ohvitseridest lahingupiloodid, siis Kagu-Aasia lahingutes hakkasid õhutuld juhtima juba ka allohvitserid.

Viimaste aastakümnete sõdades on jälle märgatavaks muutunud maapeal-sete õhutulejuhtide roll. Nii Pärsia lahe sõjad kui ka sõjategevus Afganistanis on toimunud keskkonnas, kus vasta-ne sulandus tsiviilelanikkonna hulka ja seetõttu oli teda tihti õhust võimatu tuvastada. Samuti muutus eriti oluliseks õhurünnakutest tulenevate kaaskahjude piiramine ja tsiviilisikute hukkumise

Ebakonventsionaalse sõjategevuse käigus Iraagis ja Afganistanis on välja kujunenud eriline eriüksuste õhutulejuhi amet, tänu neile on eriüksuste tegevus tihe-dalt integreeritud õhuväe lahingutegevusega.

Õhutulejuht õppusel.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

45

vältimine. Sellest ka pealkirjas mainitud 500-naelased (227 kg) pommid, mille kasutamine täppisrelvasüsteemidena võimaldab vastast mõjutada ilma liigset kahju tekitamata.

Viimastel aastakümnetel on õhu-tulejuhid hakanud olulist rolli etenda-ma ka erioperatsioonide üksuste tege-vuses. Viimased võtavad üha rohkem ette operatsioone, kus võib vaja minna lähiõhutoetust ning selleks on vaja ka-sutada õhutulejuhte. Ebakonventsio-naalse sõjategevuse käigus Iraagis ja Afganistanis on välja kujunenud eriline eriüksuste õhutulejuhi amet, tänu neile on eriüksuste tegevus tihedalt integree-ritud õhuväe lahingutegevusega.6

ÕHUTULEJUHI ÜLESANDED JA TEGEVUSÜldjoontes võib ülesanded jagada ka-heks – manööverüksuse ülema nõusta-mine ja sihtmärkide hävitamine õhu-vahenditega. Nendega seondub hulk kaasnevaid tegevusi. Õhutulejuhi töö on segu lennujuhi ametist ning tulejuhi tegevusest. Mõlema ülesande täitmise eeldus on põhjalik olukorrateadlikkus

õhus ja maa peal toimuvast. Alati peab silmas pidama oma jõudude ja tsiviilisi-kute kahjustamise vältimist ning lennu-vahendi ohutuse tagamist. Et õhutule-juhid elavad ja võitlevad koos maaväe üksustega, mida nad toetavad, siis näi-teks ameeriklased räägivad mitteametli-kult neist kui õhujalaväelastest.

Lähiõhutoetus võib olla kas planee-ritud või planeerimata, kui lahingu-olukord nõuab kiiret õhuväepoolset abi. Mõlemal juhul on õhutulejuht see, kes maaväe üksuse ülema kavatsuse ja lahinguidee alusel koostab õhutoetuse tellimused ning edastab need vastavaid kanaleid pidi ülespoole. Taotluses peaks kajastuma vähemalt üldine piirkond, kuhu õhutoetust vajatakse, info siht-märkidest ning aeg, millal toetust va-jatakse.7 Igal juhtimistasandil taotlused prioriseeritakse ning lõpuks selgub, kui paljusid taotlusi õhuvägi reaalselt toeta-da suudab. Kui lähiõhutoetuse taotlus on saanud positiivse vastuse, siis jõuab info mööda samu kanaleid taas õhutule-juhini, kes teavitab manööverüksuse ülemat, milliseid vahendeid mis relvas-tusega on toetuseks oodata.

Kui operatsiooni käigus õhusõiduk läheneb varem kokkulepitud kontakt-punktile, võtab piloot õhutulejuhiga raadioühenduse. Sellest hetkest alates on õhutulejuht pidevas raadiokontak-tis lenduriga. NATO-s on paika pan-dud standardprotseduurid, mida kõik osapooled kasutavad. Kogu suhtlus õhutulejuhi ja lenduri vahel käib selge-te ja lühikeste traditsiooniliste sõnade ja fraaside abil, kuid erinevalt näiteks suurtükiväe kõneprotseduuridest on rohkem võimalust vabas formaadis dialoogiks. On olemas eriline sõna-vara, mille kasutamine on kohustuslik nii õhutulejuhile kui ka lendurile. Töö-keel on rahvusvahelise lennunduskee-lena inglise keel. Esimese asjana tuleb lennu vahend autentida või tuvastada, st õhutulejuht peab veenduma, et tegu on õige lennuvahendiga ning lendur peab veenduma, et tegu on õige õhutule-juhiga. Edasi annab piloot infot oma lennuvahendi kohta – asukoht, relvas-tus, toetuseks ette nähtud ajavahemik jne. Õhutulejuht aga informeerib pi-looti olukorrast õhuruumis ning annab ülevaate maa peal toimuvast.

CH-47 ripplasti haakimas, Afganistan.

46 ÕHUVÄGI

Õhurünnakute läbiviimisel tuleb tagada maa peal paiknevate oma ük-suste ja lahingupiirkonnas olevate tsiviilisikute turvalisus ning lennuva-hendite lennuohutus. Lendurid tuleb varustada teabega maapinnal paikne-vate oma jõudude ning tsiviilisikute kohta. Samuti tuleb piloote teavitada nii oma kui ka vastase õhutõrje- ja kaudtule vahenditest. Oluline ohutegur õhuründevahenditele on kõikvõimali-kud muud õhusõidukid operatsiooniga seotud õhuruumis. Lisaks võtavad suu-re osa õhuruumist ära ka kaudtulerel-vade tule ülesanded, mille puhul mür-sud/miinid läbivad samu õhukihte, kus õhusõidukidki liiklevad. Õhutulejuhi ülesanne on kõikide lennuvahendite omavaheline lahushoidmine ruumi-lises ja ajalises mõttes ning koostöös kaudtule- ja õhutõrjeohvitseridega ning tulejuhtidega koordineerida õhu-ruumi kasutust. Erialases keelepruu-gis räägitakse siin dekonfliktimisest (deconfliction) ehk hajutamisest. Seega peab õhutulejuht (aga ka ülejäänud lähiõhutoetusega tegelevad inimesed) saama aru maa peal toimuvast ning li-saks mõtlema kolmandas mõõtmes.

Rünnakus kasutatava lahingumoona kohta tehakse otsus vastavalt taktikali-sele olukorrale kolmikus õhutulejuht, piloot, manööverüksuse ülem. Eriala-spetsialistidena soovitavad esimesed sobivaimat varianti ning lõpliku otsuse teeb lahingutegevust juhtiv isik. Kasu-tada olev arsenal on hiiglaslik, sest eri-nevatel NATO riikidel on väga mitme-suguseid õhuründevahendeid, millest igaühele saab kinnitada erineva iseloo-mu ja suurusega lahingumoona palju-des kombinatsioonides.

Enne rünnakut koostab ja edastab õhutulejuht lendurile õhutuletellimuse (Close Air Support 9-line), milles on ni-mele vastavalt üheksa rida erineva info-ga nii sihtmärgi kui ka muude rünnaku läbiviimiseks oluliste aspektide kohta. Näiteks paneb ta paika rünnaku lähte-punkti (initial point, IP)8, rünnaku suu-na jm parameetrid.

Väga tähtis on sihtmärgi asukoht määrata ning lendurile edastada. Siht-märkide info võib tulla õhutulejuhilt endalt, erinevatelt lennuvahenditelt või maa peal paiknevatest üksustest.9 Seal-juures ei piisa ainult koordinaatidest. Õhutulejuhi ülesanne on ka ette kuju-tada, kuidas lendur ülalt sihtmärki näeb ja piloot n-ö sihtmärgile rääkida (target talk-on). See protseduur võib olla lahin-guväljal toimuva tõttu väga keeruline,

sest oma üksused ja vastane liigub pide-valt, alal võib olla mitu sarnast objekti, sihtmärgid on õhuvaatluse eest varjatud jmt. Sellisel puhul on abiks mitmesu-gused tipptehnoloogilised vahendid ja sihtmärgi markeerimise meetodid. Võimalusel kasutatakse näiteks erine-vaid pürotehnilisi vahendeid, suitsu, trasseerivat laskemoona, tänapäeval ka lasersüsteeme või elektro-optilisi sead-meid jmt.

Kui piloot on olulise teabe vastuvõt-mist kordamisega kinnitanud, annab õhutulejuht lennuvahendile loa rün-damiseks (clearance)10 ja just võimalus maa pealt kontrollida lähiõhutoetuse kontekstis pilootide tegevust, muudab õhutulejuhi ameti eriliseks ning on põhjus, miks nende puhul järgitakse rangeid kvalifikatsiooninõudeid.11

Lõpuks kuulub õhutulejuhi ülesan-nete hulka ka rünnakul vastasele teki-tatud kahju hindamine. Tema nõuandel toimub vajadusel kordusrünnak või peetakse esimest rünnakut piisavaks.

KUHU EDASI?Õhutulejuhtide tegevust on viimastel aastakümnetel oluliselt muutnud teh-nika areng. Eriti tuleks siin välja tuua kaks tegurit. Tänapäeva lähiõhutoetus on mõeldamatu ilma täpsuslahingu-moonata (precision-guided munitions), st lahingumoonata, mida nt laseri või GPS-i abil juhitakse väga täpselt siht-märgile. See võimaldab õhust vastasele kahju tekitada filigraanse täpsusega. Teine tegur on (õhu)luure- ja seire-ala-se tehnoloogia hüppeline areng, mis on oluliselt muutnud õhk-maa meeskonna tegevust. Tänu satelliitidele, mehitama-ta õhusõidukitele ning mitmesugustele maal ja õhus kasutatavatele sensoritele on nüüd tunduvalt parem ülevaade sel-lest, mis lahinguväljal toimub.

Üha võimsamad arvutid, laserteh-noloogia areng, millega kaasneb sead-mete võimekuse kasv ning mõõtmete/kaalu vähenemine, satelliitside jm kõrgtehnoloogilised sidelahendused, erinevate optroonikavahendite kasu-tuselevõtt, ROVER-süsteemid12 on pi-devalt suurendanud õhutulejuhtidele esitatavaid nõudeid. Kasvav infohulk, suurenevad lennukiirused, vähenevad reaktsiooniajad, suurenev täpsus ja relvade kasvav võimsus nõuavad kvali-fitseeritumaid ja kogenumaid õhutule-juhte. Järjest enam katsetatakse lähi-õhutoetuse läbiviimisel mitmesuguseid digitaalseid lahendusi (Digitally Aided Close Air Support).

Õhutulejuhtide rolli teeb asendama-tuks, vähemalt veel lähitulevikus, asja-olu, et nad on mehed, tänapäeval ka naised, kes kuuluvad kahte eri maailma, tasapinnalisse ja ruumilisse. Tehnika areng ei suuda ilmselt lähiajal eemal-dada nende kahe maailma üsna olulisi erinevusi ning seega säilib vajadus õhu-tulejuhtide kui taeva ja maa ühendus-lülide järele ka edaspidi.

Artikli valmimisele on väga palju kaasa aidanud Eesti õhuväe taktikali-se õhutoetuse üksus. Selle eest suurim tänu.

1 NATO-s on kehtestatud üsna ranged kvalifikat-

siooninõuded, millele õhutulejuht peab vastama

ja nende säilitamiseks peab õhutulejuht igal aastal

sooritama teatud arvu õhutulejuhtimise ülesan-

deid ehk kontrolle.

2 USA õhuväes kasutatakse lennukeid A-10 ja F-16

õhutulejuhtimiseks, USA merejalaväes lennukeid

F-18A/C/D ning AV-8B, USA merevägi kasutab

F-18F-i. Helikopteritest kasutab merejalavägi AH-

1W/Z ja UH-1N/Y.

3 AJP-3.3.2 Allied Joint Doctrine for Close Air

Support and Air Interdiction

4 Diviisi ALO tuntakse lühendi all DALO.

5 Õppelennuki T-6 esimene lend toimus 1935.

aastal. Ta leiab tänapäevalgi mõnesugust kasuta-

mist, näiteks õhuakrobaatikas.

6 Ka Eesti kaitseväe erioperatsioonide üksused on

tegutsenud koos Eesti õhuväe õhutulejuhtidega.

Vt Arvo Jõesalu, Loomingulised eriüksuslased särki

ei rebi ja peaga telliseid ei purusta, Sõdur nr 6

(75), 2013, lk 21.

7 NATO-s kasutatakse lähiõhutoetuse telli-

miseks Joint Tactical Air Strike Request’i ehk

JTAR-formaati.

8 Tavaliselt valitakse rünnaku lähtepunkt 5–15

meremiili kaugusel sihtmärgist. Lennunduse

eripärade tõttu kasutatakse mõõtühikutena just

neid, lisaks antakse suunad kraadides ja kõrgused

jalgades üle merepinna.

9 Mujal maailmas mängivad siin olulist rolli vasta-

va õppe saanud tulejuhid (nn Joint Fires Observer,

JFO), kes tänu lähiõhutoetuse alasele täiend-

õppele saavad õhutulejuhti sihtmärgistamise osas

aidata. Seejuures on piloodile tulekäsu andmiseks

ikkagi vaja kvalifitseeritud õhutulejuhti.

10 Erinevalt pealkirjas toodust, on käibel fraas

„Cleared hot!“ ja kasutatav laskemoon on juba

eelnevalt kokku lepitud ning tulekäsus seda eraldi

täpsustada pole vaja.

11 Näiteks on täiesti normaalne, et majorist või

kolonelleitnandist piloot täidab allohvitserist

õhutulejuhi korraldusi.

12 Remotely Operated Video Enhanced Receiver’i

seadmed võimaldavad piloodil lennuvahen-

di sensorite pilti saata maa peal paiknevale

õhutulejuhile.

47

Eestiga sarnase julgeoleku-olukorraga, kuid majandus-likult ja sõjaliselt võimsama väikeriigi Iisraeli relvajõu-dude lõunaregiooni väe-juhatuse kunagine staabi-

ülem kindralleitnant Moshe Dayan on öelnud tänapäeva sõjapidamise kohta järgmist: „Kuhu küll on kadunud need vanad head ajad, kui väejuht ronis oma hobuse selga, puhus trompetist lahingu-signaali ning lahing algas?“

Eesti on suveräänse väikeriigina üle 20 aasta usinalt õppinud kaitsesõja pi-damist. Seda tuleb jätkata, arvesse võttes uute muutujate tulekuga lahinguruumi, sest lootus jõuda sõdadeta maailma ei ole määratud veel niipea täituma.

NATO PANEB ALUSE TÄNAPÄEVASTATUD TSIVIIL-SÕJALISELE KOOSTÖÖLE1999. aastal vastu võetud eelmine NATO strateegiline kontseptsioon, mis käsitles külma sõja järgset julgeolekuolukorda maailmas, rõhutas vajadust varasemast rohkem pöörata tähelepanu sõjaliste operatsioonidega seotud tsiviil-sõja-liste suhete arendamisele. Allianss viis läbi esimest külma sõja järgset sõjalist operatsiooni Bosnias ja Hertsegoviinas (IFOR/SFOR) ja valmistus järgmiseks Kosovos ning Serbias (KFOR). Sellis-te operatsioonide läbiviimise vajaduse tekitasid relvastatud konfliktid endise Jugoslaavia sotsialistliku föderatiivse vabariigi erinevate etniliste ja religioos-sete gruppide vahel. Nende konfliktide lahendamiseks oli juba ÜRO egiidi all läbi viidud rahuvalveoperatsioon Hor-vaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas (UNPROFOR), mille tulemused või-maldasid saadud kogemustest järeldusi teha.

Vastavalt Daytoni kokkuleppele alustas NATO rahu tagamise operat-siooni Bosnias ja Hertsegoviinas 1995. aastal sügisel. Tolleaegne ÜRO kõrge esindaja Bosnias Carl Bildt juhtis 1996.

aasta mais NATO juhtide tähelepanu järgmisele olulisele detailile: „Sellised operatsioonid, ükskõik kas nimetame neid rahuvalveks või rahu tagamiseks, nõuavad tsiviilorganite kaasamist ja tsi-viil-sõjalist koostööd. Selline koostöö on olnud probleem kõigi varasemate operatsioonide ajal ja seda eriti Bos-nias.” Carl Bildti tollast avaldust võib pidada NATO tänapäevase tsiviil-sõja-lise koostöö (civil-military co-operation, edaspidi CIMIC) stardipauguks, olles kuni NATO strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmiseni 1999. aastal uue käsitlu-se alus ja inspireerija.

Varsti pärast Bildti väljaütlemist rõhutati NATO poliitilise juhtkonna antud suunises, et iga tulevase NATO sõjalise operatsiooni tarbeks antud mandaat on lisaks sõjalisele ka poliiti-lise, majandusliku ja õigusliku aspekti-ga ehk sõjalise komponendi kasutami-ne kriisile reageerimise (CRP – Crisis Response Operation) või rahutagamise

operatsioonides (PSO – Peace Support Operation) on lihtsalt üks poliitiline va-hend. Suunis nägi militaarjuhtidele ette vajaduse luua ja hoida operatsioonide kestel tsiviilstruktuuride ning -organi-satsioonidega jätkusuutlikke suhteid ja eraldada CIMIC-u tarbeks inimesi ja vahendeid.

NATO tsiviil-sõjalise koostöö ra-kendamine militaaroperatsioonides on osutunud sõjaväelastele väga kasu-likuks, kuna aitas saavutada missiooni lõppeesmärke.

CIMIC ON MITMEKÜLGNE TEGEVUSPraegu teeb NATO oma sõjalistes ope-ratsioonides CIMIC-u tegevust kolme peamise funktsiooni kaudu:

Tsiviil-sõjaline suhtlus (civil-mili-tary liaison)

Loob ja tagab järjepideva suhtluse tsiviilvaldkondade kõikide juhtimista-sanditega, aitab kaasa koostööle, üht-lustab informatsiooni jagamist, koos-kõlastab ja integreerib planeerimist ning toetab operatsioonide läbiviimist, sealhulgas:

- tsiviiltegevuses osalejate õigeaegse tuvastamise

- suhtlusvõrgustiku arendamise ja nüüdisajastamise

- CIMIC-u informatsiooni haldami-se ja jagamise

Enda jõudude toetamine (Support to the Force)

Sõjaväe juhid vajavad sõltuvalt asja-oludest tuge oma jõudude tegevusele, et minimaliseerida segavate faktorite mõju sõjalistele operatsioonidele. CIMIC-u roll seisneb segavate faktorite enneta-mises, andes nii panuse operatsioonide planeerimisse ja osalemisse, hõlmates ka koostöö teiste sõjaliste funktsiooni-dega, sealhulgas:

- hangitakse operatsiooni alal infor-matsiooni tsiviilolukorra kohta

- tagatakse tsiviilolukorrast adekvaat-ne ülevaade

- hinnatakse tsiviilolukorda, sh tu-vastatakse võtmeindikaatoreid ja tund-likke faktoreid, mis on operatsioonide

Tsiviil-sõjaline koostöö ehk kellel on põhjust olla esimesena lahinguväljalÕppustele eelnevad ja neile järgnevad kokkupuuted sõja-väelaste ja tsiviilisikute vahel on Eesti kaitsejõudude ja NATO liitlaste koostöö toel arenemas uuele tasemele.

Avo Aljas MAJOR

Kuni siiani on NATO tsiviil-sõjalise koostöö kontseptsioon tervikuna ja selle rakendamine sõjalistes operatsioonides osutunud sõjalistele ülematele vaja-likuks, kuna sellest tulenev efekt on toetanud nende ees seisnud missiooni lõppees-märgini jõudmist.

TSIVIIL­SÕJALINE KOOSTÖÖ

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

48 TSIVIIL­SÕJALINE KOOSTÖÖ

läbiviimisel kriitilise tähtsusega, samu-ti hinnatakse sõjaliste operatsioonide mõju tsiviilkeskkonnale:

- antakse soovitusi, kuidas vähenda-da sõjalise tegevusega kaasnevat mõju tsiviilkeskkonnale

- edendatakse mõistlikku suhtumist sõjalisse kontingenti

Tsiviiltegevuses osalejate ja nende keskkonna toetamine (Support to civil actors and their environment)

Kõikehõlmava lähenemise puhul osutatakse tsiviilvaldkondadele sõja-list abi üldjuhul ainult siis, kui on vaja luua tingimused sõjaliste eesmärkide saavutamiseks kindla mandaadi raa-mes. Sõjaline abi võib hõlmata erine-vaid ressursse, näiteks informatsiooni, isikkoosseisu, materjale, varustust, side-vahendeid, oskusteavet või väljaõpet. Nende ressursside võimaldamine ongi CIMIC-u roll ja seda võib ellu viia mis tahes sõjaline üksus.

KEVADTORM ARENDAB RAHUAJA CIMIC-VALDKONDATänapäeval ei kujuta kaitseväes ja Eesti ühiskonnas keegi enam ette olukorda, et väljaõpe toimub ainult väeosade lin-

nakutes ja väljaõppealadel. Sellele nüüd loomulikuna tunduvale ühiskonda in-tegreeritud väljaõppekorraldusele pani aluse 2002. aastal Balti rahuvalvepatal-joni hindamisõppus Baltic Eagle 2002. Vaatamata tõsiasjale, et Balti pataljon (BALTPAT) kui Eesti–Läti–Leedu ühi-ne sõjaline projekt läks seejärel pea terveks aastakümneks „riiulile“, kandus säärane senisest tunduvalt suuremahu-lisem väljaõppetegevus avalikus ruumis sujuvalt üle Eesti maaväele.

Tolleaegne kaitseväe juhataja viitse-admiral Tarmo Kõuts nentis oma hin-nangus taastatud kaitseväe esimesele

kümnele tegevusaastale, et kaitsevägi vajab veel kümmet arenguaastat. Küm-ne aasta jooksul oli kaitseväes jõutud arusaamisele, et ajateenistuse läbinud üksuste väljaõppe taset tuleb enne re-servi arvamist hinnata ja luua õppus-te läbiviimiseks vastavad tingimused kõikides Eesti piirkondades. Just ük-sustele avalikus ruumis harjutustingi-muste loomist saame lugeda rahuaegse CIMIC-valdkonna arengu alguseks ja selle rakendamine on olnud siiani sõltu-matu muutuja õppuse Kevadtorm jaoks, sest kogu kaitseväe praegune rahuaegne CIMIC-u kogemus on suures osas saa-vutatud tänu praktilisele tegevusele õp-pustel Kevadtorm. (Vaata skeemi.)

CIMIC-üksusest ja spetsialistidest rääkides on välja kujunenud teatud toi-miv muster. Õppusel Kevadtorm juhib kogu valdkonna tegevust tegevväelas-test koosnev ja juhtstaabi (EXCON) koosseisus olev tuumik. Avalikus ruu-mis tegutsevad reaalselt enamikus re-servväelastest spetsialistide meeskon-nad, kes toetavad harjutavaid üksuseid. Seni on CIMIC-grupi ülemana kõige rohkem tegutsenud kapten Viljar Kurg, kes on kaitseväe selle valdkonna prae-gune juht.

Just üksustele avalikus ruumis harjutustingimuste loomist saame lugeda rahuaegse CIMIC-valdkonna arengu alguseks ja selle rakendamine on olnud siiani sõltumatu muutuja õppuse Kevadtorm jaoks.

Joonis 1. CIMIC-u koostöövõrgustiku mudel õppusel Kevadtorm.

!"#

Maa -valitsused

Linna/valla -valitsused

Era/maa-omanikud /sektor

Riigistuktuurid - RMK - Kesk.inspekt - Politsei - Päästeamet - Maanteeamet

CIMIC grupp

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

49

Valdkonnaspetsialistidest võime-kandjate spekter on laiem ja haarab kogu kaitsejõude. Esindatud on reserv/eruohvitseridekorpus, näiteks majorid Toomas Luman, Neinar Seli ja Olavi Tammemäe on osalenud üksuse koos-seisus peaaegu 10 aastat. Pikaajalise panuse on andnud mitu Kaitseliidu lii-get, sh reservleitnandid Alvar ja Viljar Jaamu ja seersant Hannes Reinomägi ning ka Kaitseliidu peastaabi avalike suhete osakonna ülem reservmajor Heiki Arike, kes on olnud korra ka CI-MIC-grupi ülem. Tegevväelastest on praegu selle valdkonna üks kogene-numaid spetsialiste kapten Priit Rööp 1. jalaväebrigaadist.

Tsiviil-sõjaline koostööprotsess algab taktiliselt õppusele sobiva-te maa-alade planeerimisest ja seal harjutavatele üksustele reaalse tege-vusvabaduse kujundamisest, võttes arvesse erinevaid piiranguid. Seejärel informeeritakse õppuse piirkonna tsi-viilametkondi ja avalikkust kaitseväe kavatsusest ning alustatakse kooskõ-lastusfaasi maavaldajate ning -omani-kega. Sisuliselt käiakse luba küsimas kõigilt meestelt, kas nende maadele või metsatukka võib õppuse ajal sõdu-risaabas astuda ja sõjatehnika veereda. Seda tegevust tuleb jätkata ka õppuse aktiivses faasis, kuna esialgne plaan ei õnnestu kunagi täielikult. Sisuliselt on see kaitseväe suhtlus avalikkusega, mis aitab ühelt poolt kujundada mainet ja teisalt reageerida avalikkuse tagasisi-dele ning tekkinud hoiakutele seoses kaitseväe õppusega.

Vaatamata keskkonnakaitsenõuete täitmise jälgimisele kaasnevad kaitse-väe tegevustega alati pinnase, kesk-konna ja infrastruktuuri – peamiselt kohalike teede – kahjustused. Kahjus-tuste kohta informatsiooni kogumine ja likvideerimisprotsessi juhtimine on samuti CIMIC-u ülesanne. Senise praktika kohaselt võivad korrastus-tööd kujuneda üsna mahukaiks, eriti kui õppuste ajal oli ebasoodne ilm. On tõsiasi, et CIMIC-u ülesannete täitmi-seks Kevadtormil tuleb spetsialistidel saabuda esimeste seas lahinguvälja-le ja lahkuda sealt viimastena. Nii on see mõningate variatsioonidega kor-dunud aastast aastasse. Näiteks selle aasta suurõppusel Siil kaasati õppu-se mastaabi tõttu tunduvalt rohkem CIMIC-spetsialiste.

Õppusest Kevadtorm on saanud kaitseväe jaoks protsess, mille aktiivse faasi ehk üksuste kokkuharjutamise ja

hindamise eel ja järel planeeritakse ja valmistatakse katkematult ette. Seega ei ole võimalik, et valdkonnal tekiks liiga pikk tegutsemispaus. Õppus on käinud juba Eesti erinevate piirkondade vahel ringiratast paariaastase tsükliga. See on loonud ja hoiab kestlikuna CIMIC-u tegevuseks ühe olulisema eeltingimuse, mis on kogu Eestit hõlmav suhtlus- ja koostöövõrgustik koostööpartneritega. Arusaadav, et ilma selleta ei suudaks valdkond talle püstitatud ülesandeid efektiivselt täita. Äsja lõppenud õppus Siil tõestas, et kaitsesõjaks valmistumi-se õppimisel oleme valitud mudeli osas õigel teel. Siit ka retooriline küsimus. Milliseks peaks muutuma valdkonna võimeprofiil, juhul kui neid samu ük-susi tuleks toetada olukorras, milleks nad õppusel Kevadtorm ja Siil kokku harjutavad?

TÄIENDAVA VÕIME ARENDAMINEValdkonna senist arengut on omajagu mõjutanud mõned pealtnäha teisejär-gulised asjaolud. Kui kaitseväe struk-tuuriüksusena eksisteeris maaväestaap, kelle kanda oli 10 aasta jooksul Kevad-tormi läbiviimine, määrati pea igal aas-tal CIMIC-u ülemaks uus tegevväelane. Nõuded ülematele olid ühed ja samad, kuid juhil oli alati võimalus tulla välja uute ideedega ja neid ka praktikas ellu viia.

Kui Kevadtorm jõudis 2013. aastal esmakordselt Harjumaale ja Tallinnas-se, tekkis koostöövõrgustiku loomisel tsiviilpartneritega idee väljuda senisest suhteliselt passiivsest koostööformaa-dist. Kaitsevägi tahtis oma partneritele pakkuda midagi sellist, mis looks eel-dused edaspidigi nende kaasamiseks õppusele just viimastele sobivas for-maadis. Koostöös kaitseväe peastaabi, Kaitseliidu peastaabi, maaväestaabi ja 1. jalaväebrigaadi valdkonna võime-

kandjatega korraldati piirkonna tsiviil-partneritele CIMIC-u seminar, kus tut-vustati tsiviil-sõjalist koostööd sõjalise konflikti raames laiemalt. Seminariga saavutati kaks olulist tulemust: jõuti kõi-gi kaitseväe juhtimistasandite valdkon-na võimekandjatega ühise arusaamiseni sõjaaja CIMIC-u võimekuse arendami-se vajalikkusest ja ühtlasi suurendati tsi-viilpartnerite teadlikkust neile sel puhul langevatest täiendavatest kohustustest. Lepiti kokku, et koostööd jätkatakse sa-mas formaadis ja arendatakse välja tase, mis võimaldab edaspidi kaasata tsiviil-struktuure õppusel Kevadtorm.

Sellest lubadusest oleme kinni pi-danud ja juba 2014. a korraldasime koostöös KVÜÕA ülema kolonel Martin Heremiga tollases Lõuna kait-seringkonnas CIMIC-u seminari Ke-vadtormi piirkonna tsiviilstruktuuri-dele, mille käigus külastati ka samal ajal toimuvat Lõuna kaitseringkonna staabiõppust. Sama aasta Kevadtormi juhtis juba kaitse väe peastaap ja esma-kordselt sisaldas jalaväebrigaadile ja maakaitsestaabile antud operatsiooni-käsk CIMIC-kontseptsiooni ja ülesan-deid allstruktuuridele. Samuti korraldas Lõuna päästekeskus õppusega paralleel-selt oma staabiõppuse, kus ametkonnad koostöös maakaitsestruktuuriga esi-mest korda harjutasid sõjalise konflikti käigus ettetulevate kriisisituatsioonide läbimängimist. Harjutati kontrollimeet-meid elanikkonnale ja ressurssidele te-kitatud sõjaliste operatsioonide mõjust, näiteks elanikkonna evakuatsiooni ja sõjapõgenikega tegelemist. Kokkuvõttes andis kogetu väärtusliku õppetunni ja selgitas välja vajakajäämised, mis tule-nesid peaasjalikult vastavate CIMIC-u struktuuride puudumisest.

2014. aasta pakkus veelgi uusi või-malusi valdkonna edasiarendamiseks. Tsiviil-sõjalise koostöö jaoskond sai seoses Eesti panustamisega Euroopa Liidu Põhjala lahingugruppi (NBG 2015) ülesande komplekteerida ja ette valmistada CIMIC-u taktikaline mees-kond. Täideti eeltingimus koostada meeskond Kaitseliidu liikmetest. Mees-konna ettevalmistustsükkel hõlmas ko-dust RSOEBEK-i ja koos juhtriigiks ole-va Rootsi CIMIC-u meeskonnaga ühise koostööõppe läbimist, millega saavutati piisav tase, et olla võimelised täitma valdkonna funktsioone ja koostöövõi-melised teiste lahingugrupi üksustega hindamisharjutusel Joint Action 2014. Olenemata asjaolust, et ka sel korral osutus NBG 15 kokkuharjutamine pa-

Tsiviil-sõjaline koostöö algab taktiliselt õppusele sobivate maa-alade planee-rimisest ja seal harjutatava-tele üksustele reaalse tege-vusvabaduse kujundamisest, võttes arvesse erinevaid piiranguid.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

50 TSIVIIL­SÕJALINE KOOSTÖÖ

nustamiseks võimatusse missiooni, sai valdkond tänu meekonna ettevalmis-tusprotsessis osalemisele olulise väevõi-me juurde.

Siinkohal tuleb märkida, et oleme NBG juhtriigiga CIMIC-u võimearen-duses CRO ja PSO samal tasemel ja seega koostöö jätkamisest vägagi huvi-tatud. Kuna kaitsevägi panustab praegu ÜRO juhitavasse UNIFIL-i missiooni, esitasime kaitseväe juhtkonnale idee teha Soome poolele ettepanek järgmise Liibanoni rotatsiooniga kaasata ka Eesti CIMIC-u taktikaline meeskond.

Valdkonna arendamisele on õla alla

Seminariga saavutati kaks tulemust: jõuti kõigi kaitseväe juhtimistasandite valdkonna võimekandja-tega ühise arusaamiseni sõjaaja CIMIC-u võimekuse arendamise vajalikkusest ja suurendati tsiviilpartnerite teadlikkust neile sel puhul langevatest kohustustest.

pannud ka USA liitlased, kelle profes-sionaalsed treeningumeeskonnad on oma siinoleku ajal osutanud meile suurt abi. Seetõttu saime ka tsiviilpartneritele mõeldud nüüdisajastatud CIMIC-u se-minari formaadi, milles USA kolleegid tutvustavad oma CIMIC-u praktikat ja planeerimismetoodikat. Meie osa selles programmis on läbi viia prakti-line planeerimisharjutus, mis põhineb päästeameti koostatud õnnetusjuhtumi stsenaariumil, põhirõhuga elanikkonna ennetaval evakueerimisel.

Praeguse seisuga oleme jõudnud seda teha juba kolmes maakaitsering-konnas neli korda ja sidunud selle õppuse Kevadtorm (tänavu Siil) piir-konnaga. Ühe seminari korraldamise võttis enda kanda ka Kaitseliidu pea-staap koostöös Kaitseliidu Valga male-vaga. Liitlaste treeningumeeskond an-dis oma panuse ka NBG 15 CIMIC-u taktikalise meeskonna missiooni spet-siifilise väljaõppe osas, kus läbisime nii teoreetilise kui ka praktilise osa vahetult enne koostööõpet juhtriigi meeskonnaga.

Alates esimesest Kevadtormist kuni praeguseni on valdkonna arengu eest vastutavad ja võimekandjad koge-nud mõndagi oma senises praktikas ja omandanud sellest piisavat oskus-teavet. Seega on meil juba piisavalt ainest ja selle pinnal tekkinud ka oma tulevikuettekujutus. Aga et valdkon-da kestlikult edasi arendada, tuleb see koondada kõigile arusaadavasse kont-septsiooni. Veel käesoleval aastal peab kontseptsioon ja sellega koos hulk muidki valdkonna juhenddokumente valmis saama.

LÕPUKS ON KÕIK TSIVIIL-SÕJALINE KOOSTÖÖ!Kohtudes esmakordselt NBG 15 la-hingugrupi ülema kolonel Torbjörn Larssoniga, jäi mulle meelde tema ene-sekindlalt väljendatud mõte: „Kõik la-hingugrupis ettevõetu on CIMIC.“ Selle väite tähendusest ei saanudki kohe aru, kuid kuu aega Rootsis viibimist, juhen-ditesse süvenemist ja kogu juhtriigi kor-raldatud väljaõppetsükli läbimist tuli mul koloneliga nõustuda. Lahingugrupi ülem teadis täpselt, millises keskkonnas peaksid tema juhitavad üksused tegut-sema juhul, kui lahingugrupp oleks ak-tiveeritud, ja teadis, kuidas meid selleks ette valmistada.

Kui keegi lugejatest eespool toodud teesidega ei peaks nõustuma, siis sellele vaatamata on praegustel vähestel CI-

Vahel tuleb CIMIC-u meeskonnal endal käed külge panna. Lihtsam on oma jõududega asjad operatiivselt korda ajada. Lipnik Hellar Lill kõrvaldab 9. mai järgselt Viru kaevanduse sissesõiduteele tekkinud venekeelse grafiti tagajärgi.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

51

Koostöö jätkub tsiviil-ametkondadega ja püüame edasi arendada 2014. aastal Lõuna päästekeskuses läbi-proovitud juhtimisõppust ja ka harjutada tegevusi avalikus ruumis.

MIC-u võimakandjatel pea sama selge siht ja motivatsioon eesmärgini jõudmi-seks nagu kolonel Larssonil. Uskuge või mitte, aga selleni viib CIMIC-u inimeste kutsehaigus – koostöötahe.

Säärase sümptomi ja potentsiaali-ga inimesi oleme hakanud märkama kõikjal meie kaitsejõududes, eelkõige Kaitseliidus, kus üllatavalt kiiresti on kasvanud CIMIC-ust huvitatute arv. Selle aasta märtsis ja mais Kaitseliidu-le korraldatud valdkonna väljaõppel osalenute arv ja motiveeritus loob juba lähiajal võimaluse luua vastavad struk-tuurid maakaitseringkondades. Välja lööb vabatahtliku riigikaitseorganisat-siooni fenomen – tuleb vaid toetada vabatahtlikult panustajaid ja imed sün-nivad. Kaitseväe panus on kvaliteetne ja professionaalne väljaõpe, mida teeme koostöös liitlastega.

Kaitseväes seni puuduolevate CI-MIC-u struktuuride loomine ja välja-õpetamine lükkub paratamatult järg-misse aastasse. Loodavad struktuurid plaanime esmaseks väljaõppeks kaasa-ta õppusse Kevadtorm 2016. Koostöö jätkub tsiviilametkondadega ja püüa-me edasi arendada 2014. aastal Lõuna pääste keskuses läbiproovitud juhtimis-õppust ja ka harjutada tegevusi avalikus ruumis.

Praegu tundub, et valdkonda veda-vad ja sellesse vabatahtlikult panus-tavad võimekandjad ei ole oma tööd teinud asjata, sest üha rohkem muutub valdkonna profiil sarnasemaks loo al-guses toodud CIMIC-u funktsiooni kirjeldusega. Võime öelda, et meil on oma missiooni täitmiseks kohuse- ja asjatundlikud tegevväelased, motiveeri-tud kaitseliitlased/reservväelased, koos-töötahtelised tsiviilpartnerid ja liitlased, mis kõik räägib sellest, et oleme teinud koostöövõimes suure arengu.

Siil 2015 käigus olid liitlasvägede üksuste juurde kinnitatud CIMIC-meeskonnad. Pildil vasakult lipnik Hellar Lill, veebel Antti Saarma, leitnant Eero Salmann, lipnik Marko Mei, kapten Viljar Kurg, vanemseersant Hannes Reinomägi ja major Ülo Isberg.

USA liitlaste CIMIC treeningmeeskonna koolitus Põhja maakatsering-konnas valdkonna tegevusest huvitatud kaitseliitlastele selle aasta maikuus.

USA

CIM

IC T

REEN

ING

MEE

SKO

ND

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

52

Peaaegu igal nädalal korral-davad laskespordihuvili-sed KVÜÕA tegevväelas-tele laskeharjutusi. Kõik, kellel on huvi, saavad arendada oma laskeoskust

professionaalsete instruktorite juhti-misel. Just nendel instruktoritel tekkis küsimus, kuidas teha nii, et laskja saaks ennast ise jälgida või saada tagasisidet laskmise ajal tehtud laske- või sihtimis-vigadest. Selline oma tegevuse jälgimis-võimalus hõlbustaks laskja iseseisvat arengut ja võimaldaks tal ennast iseseis-valt treenida. Instruktor ei saa kogu aeg iga laskuri kõrval seista ja juhtida tema tähelepanu tehtud vigadele. Algne idee oli luua päästikule kinnituv sensor, mis mõõdaks survetugevust päästikule ja selle muutumist päästmise käigus.

Kolonelleitnant Sten Alliku läbi vii-dud n-ö eel-Garage48-l pakuti lahen-damist vajava probleemina välja ka see laskesportlaste mure. Kohalolnud inse-neridele ja tarkvaraarendajatele meeldis väljakäidud idee ja selle toimimise kir-jeldus. Arutelu käigus saadi aru, et pääs-tiku survetugevuse mõõtmine soovitava täpsusega ning laskuri jaoks mugava surveplaadi loomine on liialt keeruline. Idee edasise arendamise käigus jõuti arusaamani, et laskuri sooritatav pääst-misviga peaks olema mõõdetav relva liikumisest vahetult enne lasku, kui on olemas piisavalt tundlik andur.

Idee ehitada 48 tunni jooksul valmis esialgne prototüüp tundus tehtav.

GARAGE48Garage48 riistvaralisi tehnoloogia-lahendusi otsiv arendusnädalavahetuse formaat nägi ette, et esimese asjana te-hakse oma idee kohta kolmeminutiline esitlus, mis tähendab lühidalt müügi-kõnet. Kolme minutiga tuleb kohal-viibivatele inseneridele selgitada oma projekti uudsust ja teha see nende jaoks

piisavalt atraktiivseks, et neil oleks huvi sellesse panustada. Ideed esitles kapten Meelis Mandre, kellel laskespordihar-rastajana on suur huvi seda spordiala arendada.

Garage48 esitluste käigus paku-ti arendamiseks välja 38 väga eri-nevat ideed, alates täisautomaatsest hommiku pudru masinast, lõpetades elektrooniliste koertemänguasjadega. Pärast esitlusi pidid kohalviibinud 140 inseneri, tarkvaraarendajat ja loomeini-mest valima idee, mille arendamist nad sooviksid sellel nädalavahetusel oma teadmiste ja oskustega toetada. Selleks et vajalikud arendused jõuaks nädala-vahetuse jooksul ellu viia, pidi reeglite järgi ideed toetama keskmiselt 5–10 inimest. Huvi meie idee vastu oli suur ja tehti ka pakkumisi projekti arendada väljaspool Garage48-t. Huvi tekitamisel oli kindlasti oma osa ka võimalusel puu-tuda kokku tulirelvadega.

Konkurents kohal olnud inseneride

kaasamiseks oli suur. Tehtud 38 esitlu-sest läks töösse vaid 18 ideed. HitaFly meeskonna suurus oli 11 inimest, mis oli kui mitte suurim, siis kindlasti üks suurematest sel korral. Meeskonna taust ja oskused olid väga erinevad. Kaasa-tud olid kaks kaitseväelast, insenerid ja tarkvaaraarendajad nii Eestist kui ka Lätist, disainiekspert, müügi- ja aren-duse ekspert. Kui reede õhtul kell küm-me meeskonnatöö algas, siis tuvastati esmalt meeskonnaliikmete oskuseid, arutati läbi probleemi olemus ja või-malik lahendus. Pärast seda otsustati ühiselt ära igaühe ametikoht. Ametis-se määrati projektijuht ehk kaitseväe keeles staabiülem, tarkvaraarendajad, elektroonika- ja riistvaraarendajad, di-saini eest vastutaja ning turunduse ja reklaami eest vastutaja. Seejärel koos-tati esmane tegevusplaan, kus etappide kaupa määrati kindlaks iga valdkonna arendusplaan koos etappide tõenäolise ajakuluga. Ajagraafik sai väga tihe, sest meeskonnal oli ambitsioon viia läbi ka testlaskmine. Esimese päeva õhtuks teadsid kõik meeskonnaliikmed oma ülesandeid, komplekteeritud olid toote põhiosad, tootele oli valitud nimi ja re-gistreeritud oli ka toote kodulehekülg.

Teisel päeval (laupäev) toimus aktiiv-ne toote arendamine. Kirjutati valmis tarkvara, loodi uus Androidil põhinev mobiilirakendus, prinditi 3D-s välja toote korpus ja sobitati vajalik riist-vara sinna sisse. Kohapeal oli olemas 3D-printimise võimalus. Et meie mees-konna jaoks oli see variant kõige oda-vam ja kiirem, siis valmistasime mitu ümbrist ja seejärel katsetasime kohapeal toote töökindlust ja toimimist.

Samal päeval toimusid ka väiksemad esitlused ürituste korraldajatele, kus nad said kiire ülevaate tehtud tööst ja edasistest plaanidest. Garage48 korral-dajad andsid igale esitlusele tagasiside, nad soovitasid erinevaid insenerteh-nilisi lahendusi ning olid nõu ja jõuga igati toeks. Tartu Ülikooli Physicumis kasutasime katseteks harjutuspüstolit ja gaasipüstolit. Relvade kasutamine tekitas osalejate hulgas suurt huvi. Ga-rage48 läbiviijad, mentorid ja ka teiste meeskondade liikmed, kes käisid meie

Idee edasise arendamise käigus jõuti arusaamani, et laskuri sooritatav päästmis-viga peaks olema mõõdetav relva liikumisest vahetult enne lasku, kui on olemas piisavalt tundlik andur.

Näed probleemi – leia lahendus ehk nutivahend õpetab korralikult päästikule vajutama

Ajakiri Sõdur kirjutas tänavuses esimeses numbris, kuidas kaitseväelased riistvaratalgutel Garage48 elektroonilise laske treeneri HitaFlyga loorbereid lõikasid. Nüüd kirjelda-vad asjaosalised, kuidas ideest sai töötav prototüüp.

Ago Savi KAPTEN

KVÜÕA JALAVÄEKOMPANII TAKTIKAGRUPI

TAKTIKALEKTOR

Meelis Mandre KAPTEN

KVÜÕA KÕRGEMA SÕJAKOOLI 10. KAK KUULAJA

ÜLEVAADE

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

53

projektiga tutvumas, tegid makettidega sihtimisharjutusi, pilte jne. Enamasti oli nende esimene küsimus: kas need on päris relvad? Kõige paremini kirjeldab osalejate suurt huvi toote vastu üks seik enne meeskondade moodustamist – üks ettevõtja, kes osales üritusel oma ideega, tegi pakkumise, et kui me min-gil põhjusel meeskonda kokku ei saa, siis tema firma on valmis projektile õla alla panema.

Teise päeva õhtuks olid meil valmis koduleht, Facebooki konto, samuti oli valmis prototüüp koos vajaliku prog-rammiga, mis liigutas andmeid sini-hamba kaudu telefoni ja esitas seal graa-filiselt. Alustati plaanide ülevaatamisega järgmiseks päevaks. Pühapäevale oli organiseeritud testlaskmine KVÜÕA lasketiirus, tutvustava video filmimine ja kokkulõikamine, toote parendamine ja lõppesitlus.

TESTIMINE LASKMISELLasketiirus soovisime saada toote toi-mimisest tagasisidet. Peamised punk-tid, millele lootsime vastust saada, olid: kas toode kinnitub püstolile kindlalt ja kas elektroonika peab vastu, kas seade mõõdab relva liikumist enne lasku ühe sekundi jooksul, kas sinihamba abil saab nutitelefoniga ühenduse luua, kas

loodud rakendusprogramm töötab ja näitab relva liikumist. Loomulikult teki-tas laskmisvõimalus kõigis põnevust ja ärevust. Aga mis peamine, kõik soovisid teada, kas nii lühikese ajaga valminud prototüüp lasketehnika arendamiseks töötab.

Laskmiseks kasutasime Glock 19 püstolit. Lasketiirus saime kõikidele küsimustele positiivse vastuse, ainuke negatiivne tagasiside oli meil vastupida-vuse osas. 3D-printeriga tehtud korpus

Selleks, et toote ülemaailm-seks turuleviimiseks valmis olla, tuleks valmistada töökindel väikepartii ning seda mitme kuu jooksul reaalselt laskjatega testiga, sealhulgas mõne Ameerika laskeklubiga.

Katsetamine lasketiirus kinnitas, et ollakse õigel teel.

Seadet on lihtne kinnitada kõigile juhtsoont omavatele püstolitele.

KRIS

TJAN

KO

STAB

I

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

54 ÜLEVAADE

Garage48 näitas, et kaitse-väes väljakäidud ideid on võimalik üpris kiiresti töötavaks prototüübiks vormida, kui on olemas sobivad tööriistad ja õige meeskond.

ei pidanud vastu, kuna print oli teh-tud horisontaalselt, mitte vertikaalselt. Pärast testlaskmisi jäi toote esitluseni neli tundi. Selle ajaga prinditi välja uus vastupidavam korpus, parendati raken-dust ja täpsustati tarkvara testlaskmistel saadud andmete põhjal. Lisaks arendus-tööle valmis ka tutvustav video, mis sai Youtube’i keskkonda üles laetud, prae-guseks on sellel olnud üle 1200 vaataja. Meie tegevust kajastas üks liige ka Hit-aFly kodulehel ja Facebookis.

Pühapäeva õhtupoolikusse jäi ka toote esitlus. Esitlusel tutvustasime pro-totüüpi ja näitasime lisaks ka tutvus-tavat videot. Meeskonna tehtud tööd tunnustas žürii esikohaga. Esikolmiku ideid kommenteeris ürituse üks kor-raldajatest Priit Salumaa järgnevalt: „Kõigil esikolmiku meeskondadel on idee ja prototüüp, millega saab kindlas-ti edasi minna ja mis turule tuua. Neil on väga hea tehniline teostus ja suur potentsiaal“.1

Meeskond otsustas kokku jääda ja prototüüpi edasi arendada. Toote arendamiseks vajaliku toetuse saa-miseks oleme osalenud erinevatel konkurssidel ja alustanud läbirääki-misi ettevõtetega, kuid praegu pole õnn meile veel naeratanud. Selleks, et

toote ülemaailmseks turuleviimiseks valmis olla, tuleks valmistada töökin-del väikepartii ning seda mitme kuu jooksul reaalselt laskjatega testiga, sealhulgas mõne Ameerika laskeklu-biga. Koos turunduskuludega nõuaks ülemaailmse müügini jõudmine mitu-kümmend tuhat eurot. Investeeringut oleme otsinud näiteks SEB toetatavast Vega fondist ja Swedbanki toetatavast Prototronist, kuid relvastusega seotud projekt ei ole taolistele programmidele atraktiivne. Eesti kaitse tööstuse liidu klastrist saime positiivse tagasiside, kuid edasiminekuks tuleb oodata järg-mist taotlusvooru, mis on loodetavasti sügisel. Praeguse seisuga jätkab mees-konna tuumik toote arendamist aegla-semas tempos ja enda rahaliste võima-

luste piires. Toote vastu on olemas elav huvi nii kaitseväes kui ka teistel tuli-relvadega tegelevatel institutsioonidel, samuti tutvustasime prototüüpi Tartus füüsikapäevadel.

TULEVIKUPLAANIDPraeguseks ei ole meeskond enam nii suur kui Garage48 nädalavahetusel, üks liige projektis enam ei osale, jäänud on need, kellel on igapäevatöö kõrvalt mah-ti projektiga edasi minna. Meeskond on korduvalt koos käinud ning ära on ja-gatud igaühe roll, valitud on juhtkond. Kohe, kui selleks tekib praktiline vaja-dus, asutatakse juriidiline keha, mis as-tuks kindlasti Eesti kaitsetööstuse liitu. Selleks, et praegu midagi tehtud saaks, oleme otsustanud, et liikmed investeeri-vad projekti oma ressursse. Eesmärk on suve jooksul toota vähemalt 10 testimis-kindlat prototüüpi ja alustada koostöös KVÜÕA-ga toote n-ö valideerimist ehk katseseeriat, määramaks, kui efektiiv-ne on HitaFly toode praktikas. Oleme määranud tingimused, millele prototüüp peab vastama: kiire andmeside, aku (pa-tarei) kestvus peab olema minimaalselt 500 töötundi, seade peab kinnituma püs-tolile kindlalt, olema mõõtudelt väiksem, töökindel ning näitama nutitelefonil rel-va liikumise enne lasku.

Olenemata sellest, et Garage-nädala-vahetus oli meeldivalt kurnav ja töö ei lõppenud ükski päev varem kui keskööl, pakkus 48 tunniga töötava prototüübi loomine rahuldust. Alahinnata ei saa ka saadud kogemust – näha ja kogeda, kuidas loetud tundidega saab ideest reaalne ning toimiv toode, oli väärt igat kulutatud minutit. Garage48 näitas, et kaitseväes väljakäidud ideid on võima-lik üpris kiiresti töötavaks prototüübiks vormida, kui on olemas sobivad tööriis-tad ja õige meeskond.

Garage48 juures avaldas kõige roh-kem muljet osalevate inseneride profes-sionaalsus ja kõrge tase. Meie meeskon-nas oli esindatud nii programmeerija Skype’ist kui ka insener ESTCube’i pro-jektist. Kogu üritusest on muljed väga positiivsed. Garage48 ja analoogsed projektid pakuvad suurepäraseid või-malusi oma ideed ellu viia. Kui kellel-gi on mõni idee, mis on uuenduslik ja võiks kaitseväele või ühiskonnale kasu-lik olla, siis Garage48-laadsed üritused on just õige koht alustamiseks ja oma meeskonna loomiseks.

1 http://novaator.err.ee/v/teadusmaailma_galeriid/

fc4bed1a-85e8-4482-990f-44c589f8eed1

KRIS

TJAN

KO

STAB

I

See Garage48 ajal 3D printeris loodud relvale kinnitatava seadme korpus saab edasise arenduse käigus kindlasti uue ja kasutajasõbralikuma kuju.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

55

Kaitseressursside ameti aja-lugu ei ole pikk – kõigest kümmekond aastat. Amet moodustus 2005. aas-tal neljast piirkondlikust riigi kaitseosakonnast.

Üks eesmärk oli riigiasutusi koomale tõmmata, st koosseise optimeerida ja eelarvekulusid vähendada, ent sama tähtis oli ka ühtlustada valdkonna tegevuspõhimõtteid, juurutada üht-set halduspraktikat ja ajakohastada klienditeenindust.

Ameti esialgne koosseis sai poole väiksem kui varasemates riigikaitse-osakondades kokku, seepärast pööra-ti algusest peale suurt tähelepanu töö efektiivsusele. Mõeldi läbi uued info-tehnoloogilised lahendused, koostati optimeeritud ja paindlikud protsessid, mindi üle valdavalt elektroonilisele asja ajamisele ja muidugi koolitati/aren-dati sealjuures töötajaid, kes kõige selle uuega pidid toime tulema. Mahukas andmebaas – kaitseväekohustuslaste register on 10 aastaga läbi teinud mitu muundumist – ikka nüüdisaegsemaks.

Eraldi asutuse loomise tingis põhimõ-te, et kaitsevägi peab saama tegelda oma põhitegevusega, see on otsene sõjaline riigikaitse. Kaitseväekohustuslaste, kel-leks on kõik mehed 17.–60. eluaastani, üle arvestuse pidamine, meeste ja nüüd ka naiste ajateenistusse kutsumine oleks eraldi funktsioonina teise asutuse päde-vuses. Kui enne KRA moodustamist jäid endised riigikaitseosakonnad tihti hätta piisava arvu kutsealuste saatmisega aja-teenistusse, siis praeguseks on olukord täiesti muutunud. 2006. aastast alates on kaitseministri määruses seatud kutse-aluste arvuline plaan alati täidetud.

Statistikaameti rahvastikuprognoo-si järgi väheneb Eesti rahvaarv senise

trendi jätkumisel negatiivse loomuliku iibe ja väljarände saldo tõttu. Kui ühis-konna jaoks on see vaid prognoos, siis meie jaoks argipäev.

Kui 2004.–2006. aastal lisandus kaitse väekohustuslaste registrisse um-bes 10 000 uut kutsealust, siis praegu on saabunud madalseis ja aastas tuleb re-gistrisse juurde alla 6000 inimese. Trend kajastub tabelis 1.

AJATEENISTUSKOHUSTUSE TÄITMINEVäike sündimus on ajateenistusse kutsu-tavate arvu langemise üks põhjus. Vähem tähtis pole ka väljaränne. Ei saagi täpselt öelda, kui palju kutsealuseid tegelikult välismaal elab, sest need andmed ei ka-jastu alati rahvastikuregistris. Kaitseväe-kohustuslaste registri andmeil moodus-tab välismaal elavate kutsealuste osakaal kutsealuste üldarvust veidi üle 10%.

Ameti igapäevane töö annab aga tun-nistust, et välismaal elavate kutsealuste osakaal on hoopis suurem. Muutuvad olud tingivad vajaduse pidevalt uuenda-

da ja täiustada tööprotsesse. Seda ka jät-kuvalt väheneva kutsealuste arvu ja suu-reneva väljarände kompenseerimiseks.

Kutsealuse ajateenistusse kutsu-mine on protsess, mis hõlmab tema arvele võtmise, terviseseisundi hinda-mise arstlikus komisjonis, vajadusel aja pikenduse, vabastamise taotluse me-netlemise ja viimaks ajateenistuse aja ja koha määramise. Kuigi ajateenistus on Eestis kohustuslik, ei jõua aega teenima siiski kõik kutsealused.

Kaitseväeteenistuse seadus annab hulga võimalusi ajateenistuse edasilük-

Kaitseressursside ameti osa riigikaitsesKümme aastat tagasi loodud kaitseressursside ameti (KRA) peamine ülesanne on olnud riigikaitsega seotud meeste/naiste üle arvestuse pidamine ning Eesti kodanike riigikaitsekohustusega seotud probleemide lahendamine.

Margus Pae KAITSERESSURSSIDE

AMETI PEADIREKTOR

Eraldi asutuse loomise tingis põhimõte, et kaitsevägi peab saama tegelda oma põhitegevusega, see on otsene sõjaline riigikaitse.

ÜLEVAADE

Aasta Kaitseväekohus-tuslasena arvele võtmine

1984 arvele 2001 9702

1985 arvele 2002 9605

1986 arvele 2003 9729

1987 arvele 2004 10 229

1988 arvele 2005 10 210

1989 arvele 2006 10 298

1990 arvele 2007 9566

1991 arvele 2008 8439

1992 arvele 2009 8409

1993 arvele 2010 7385

1994 arvele 2011 6802

1995 arvele 2012 6590

1996 arvele 2013 6630

1997 arvele 2014 5904

1998 arvele 2015 5714

1999 arvele 2016 5805

2000 arvele 2017 6201

2001 arvele 2018 6009

2002 arvele 2019 6089

2003 arvele 2020 6186

2004 arvele 2021 6661

2005 arvele 2022 7037

2006 arvele 2023 7289

2007 arvele 2024 7637

2008 arvele 2025 7846

Tabel 1. Kaitseväekohustuslaste registrisse kandmine.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

56 ÜLEVAADE

kamiseks, teenistusse kutsumata jätmi-seks ja ajateenistusest vabastamiseks. Ehk on neid vabastamise võimalusi sea-dusesse liiga palju saanud?

Kaitsevägi vajab nn eelkutsesse ehk 11-kuulisse teenistusse hea hariduse, juhi omaduste, sõiduki juhtimisõigusega kutsealuseid. Kaitseväeteenistuse seadus märgib, et ajateenijal peab olema läbitud vähemalt põhikooli teine aste, ehk siis kuus klassi. Paraku pole kuue klassi ha-ridusega noormehel enamasti juhioma-dusi ega ka sõiduki juhtimisõigust. Seega pole nad võimelised läbima allüksuse juhi õpet. Pealegi sätestab seadus, et allohvit-seril peab olema vähemalt keskharidus. Praegune seis on Eestis aga niisugune, et väga paljudel noormeestel on ette näidata üksnes põhihariduse tunnistus.

Kuigi amet tegeleb küll pingsalt eel-kutse komplekteerimisega, ei ole väeosad sageli siiski rahul, sest napib väljaõppeks kõige paremini sobivaid noormehi. Sel-lele etteheitele on lihtne ja ühene vastus – KRA saab ajateenistusse saata vaid nii-suguseid noori mehi, kes moodustavad läbilõike ühiskonnast. Just nõnda sport-likud, hea hariduse ja tõsise ellusuhtu-misega on need noored, kes meie seas, kõrval ja kodudes kasvavad.

SOOVID JA VÕIMALUSEDAjateenistuse koha määramisel ar-vestatakse võimalikult palju väeosade väljaõppe spetsiifika ja ülesannetega sõja ajal. Kuidas otsene info väeosade ja KRA vahel paremini liikuma saada? Selleks oleme algatanud regulaarsed kohtumised. Ent siingi on väeosade nõudmine ikka sammukese ees pak-kumise võimalustest, sest leida palju eriharidusega noormehi on keeruline. Olgu siis tegu näiteks geodeedi, met-samasinate operaatori, automehaani-ku, programmeerija või koka eriala-ga. Jätkuvalt on väga nõutud erineva kategooria sõiduki juhtimisõigusega noormehed.

Ajateenistusse tahavad noormehed valdavalt minna kohe pärast gümnaa-siumi lõpetamist ja enne kõrgkooli astu-mist, ent sellel eluetapil ei saagi erialast

haridust omandanud noorte osakaal kuigi suur olla.

Kuigi terminit vabatahtlik kutsealu-ne ei ole üheski seaduses, on see prak-tikas siiski levinud ja ameti igapäevases töös ja suhtlemisel kutsealustega kõigiti kasutatav.

Amet peab vabatahtlikuks kutsealust, kes on ise ilmutanud soovi asuda ajatee-nistusse enne, kui amet on talle saatnud kutse ilmuda tervisekontrolli.

Aasta-aastalt on suurenenud vaba-tahtlikult ajateenistusse minna soovijate hulk, kelle motivatsioon on suur, ehkki neil pole eriharidust. KRA püüab neile võimalusel vastu tulla ja suunata nad nendesse väeosadesse, mida nad ise on eelistanud. Küll ei pruugi see alati kok-ku langeda kaitseväe vajadusega, kuid eeldatavasti on paremini motiveeritud, ehk küll ilma erialata noormees siiski kokkuvõttes parem ajateenija kui eri-alaga, aga väikesema motivatsiooniga ajateenija. Kompromiss tuleb siin teha kutsealuse soovide, kaitseväe vajaduste ja ameti võimaluste vahel.

Vabatahtlike kutsealuste osakaal aja-teenistusse asunute hulgas on samuti kasvav suundumus. Viimasel kolmel aastal (2012–2014) on see osakaal suu-rem kui kolmandik kõigist ajateenistus-se astunuist.

Ajateenistusse kutsumisel lähtub KRA kaitseministri määrusest ajateenis-tusse asumise tähtaegadest ja kutsealuste arvulisest jagunemisest väeosade lõikes. Määrus näeb ette, et kehtestatud kutse-aluste arve võib ületada kuni 5%. Taolise lubatud ülekatte põhjus on praktilised kaalutlused, et tasakaalustada vahetult enne ajateenistust ja teenistusse kutsu-mise ajal väljalangevate kutsealuste osa.

Ajateenistuse kutse kätte saanud ini-mene ei jõua väeossa peamiselt tervise-probleemide tõttu, inimliku eksituse

Ajateenistuse kutse kätte saanud inimene ei jõua väeossa peamiselt tervise-probleemide tõttu, inimliku eksituse (unustamine) või tahtliku kõrvalehoidmise tõttu.

aasta ajateenistuse plaan

asus ajateenistusse ülekate Esitatud täiendavaid taotlusi (tervisekont-roll, ajapikendus jne)

Ei ilmunud ajateenistusse

Määratud korduv tervisekontroll

2006 2389 2432 1,80% 37,4% 7,60% 0

2007 2450 2648 8,10% 33,0% 7,30% 1,3%

2008 2500 2824 13% 28,3% 7,20% 2,0%

2009 2585 2895 12% 32,8% 3,60% 1,0%

2010 2720 3017 11% 16,6% 3,60% 1,3%

2011 3149 3304 5% 16,3% 3,50% 1,0%

2012 3141 3406 8,40% 17,9% 4,50% 1,1%

2013 3191 3342 4,70% 15,2% 5,40% 1,3%

2014 3162 3333 5% 13% 4,60% 0,7%

Tabel 2. Ajateenistusse kutsumine.

Maakond

Harju maakond 15 423

Välismaal 4435

Tartu maakond 3854

Ida-Viru maakond 3756

Põlva maakond 2386

Lääne-Viru maakond 1850

Viljandi maakond 1560

Rapla maakond 1318

Saare maakond 1256

Võru maakond 1127

Valga maakond 967

Järva maakond 957

Jõgeva maakond 945

Aadress teadmata 847

Lääne maakond 765

Pärnu maakond 765

Hiiu maakond 321

Tabel 3. Kutsealuste jaotumine elukoha järgi.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

57

KAIT

SEVÄ

GI

(unustamine) või tahtliku kõrvalehoid-mise tõttu.

Ajateenistusse kutsumise perioo-dil tervislikel põhjustel teenistuskohta saatmata jäänud inimeste osakaal on kõikunud 1-2% vahel kõigist kutsu-mise otsuse saanutest. Ajateenistusest kõrvale hoidjate osakaal on halvematel aegadel olnud peaaegu 8%. Viimastel aastatel on see siiski 4-5%. Täpsema üle-vaate saab tabelist 2.

On selge, et kutsealused ei ela kõik ainult Tallinnas ja Harjumaal. Ülevaate kutsealuste elukohtadest leiab tabelist 3.

Elukohad ja paiknemine üle riigi tingib ameti arstlike komisjonide toi-mumise 14 maakonnas. Eesmärk on, et kutsealusel oleks mugav tulla oma maakonnalinna tervisekontrolli. Ilma tervisekontrollita aega teenima ei pääse. Ameti arstlikud komisjonid koosnevad täpselt samadest arstidest, kes ravivad meid iga päev üle Eesti kas perearsti-de või eriarstidena ja need komisjonid hindavad noormeeste tervise vastavust kaitseväekohustuslastele kehtestatud ter-visenõuetele. Kui vaja, suunatakse noo-red mehed täiendavatele uuringutele, kui vaja, antakse ka tervise kordasaamiseks ajapikendust. Kui arstliku komisjoni ot-suse peale saab noormees teenistusse asumise kutse, võib ikkagi juhtuda, et ta haigestub pärast arstlikus komisjonis käimist, kuid ei teata sellest meile.

Paraku tundub usutavam teine põh-jus – varjatakse tahtlikult oma tegelikku terviseseisundit, sest muidu saabki ajapi-kendust tervise ravimiseks, aga aega tee-nima tuleb seejärel ikkagi minna. Lahen-dus on siin veelgi tihedamas koostöös kaitseväe ja arstlike komisjonide vahel.

Samas tasuks ehk kehtivad tervise-nõuded veelkord üle vaadata ja raken-dada ajateenistuse ühtlustamiskursus. Need, kes ühtlustamiskursust ei läbi,

Üldjuhul on naisterahvad paremini motiveeritud, sest nad on enda jaoks teinud tõsise valiku õppida edasi kõrgemas sõjakoolis, või on nad Kaitseliidu liikmed ja tahavad läbi ajateenistuse panustada riigi kaitsevõime tugevdamisse.

saavad tagalas füüsilist jõudu mittevaja-vate erialade väljaõppe. Küll aga eeldab töö niisuguste noortega laiemat kon-sensust ja olulist panust ka kaitseväelt, eelkõige asjatundlike instruktorite näol.

2013. aastast on seadus andnud või-maluse läbida ajateenistus ka neidudel. Praeguseks on asi alustamise konarus-test üle saanud ja protsess läheb edukalt. Ka neiud läbivad arstliku komisjoni ja kui tervis korras, saabki aega teenima minna. Üldjuhul on naisterahvad pa-remini motiveeritud, sest nad on enda jaoks teinud tõsise valiku õppida edasi kõrgemas sõjakoolis, või on nad Kaitse-liidu liikmed ja tahavad ajateenistuse kaudu panustada riigi kaitsevõime tu-gevdamisse (vt tabelit 4).

Kärmelt ajateenistuse kasuks tehtud otsus on neidude puhul siiski mõnikord ka veidi ennatlik olnud, sest märkimis-väärne hulk naisi siiski loobub.

See, et neidudele kaitseväeteenistuse seadusega niisugune võimalus anti, oli küll igati õige otsus, sest tublisid naisi, kes auga riiki teenivad, on palju.

AJAGA KAASAS KÄIESAmeti loomise algusaastail oli oluline, et ajateenistusse kutsumise otsus kärmelt kutsealusele kätte toimetada. Toona teh-

ti seda valdavalt posti teel. Kuivõrd suur hulk otsuseid nõnda siiski adressaadini ei jõudnud, muutus 2007. aastast alates praktika ja nüüd saab kutsealune arstli-ku komisjoni järel ja kõlblikuks tunnis-tamisel kohe kätte ajateenistuse kutse. Nii läheb ka hoopis vähem kutsealuseid kaduma.

Kümne aastaga on kaitseressursside amet jõudsalt arenenud. Lisandunud on uusi ülesandeid ja töösuundi, olgu selleks siis tegevväelaste värbamine või riigi kaitseõpetuse korraldamine koolides.

Järjest suurema tähtsuse omandab ameti ülesannete seas ka riigikaitseliste sundkoormiste valdkond, milles amet täidab keskset rakendusüksuse ja koor-dinaatori rolli. Kaitseväe riigikaitseliste koormiste koondvajaduse alusel selgi-tatakse välja koormiste määramiseks ja rakendamiseks vajalikke tsiviilressurs-se. Meie ameti eestvedamisel valmib mitme funktsiooniga andmekogu peal-kirjaga tsiviiltoetuse register, mida saa-vad kasutada operatiivplaneerimisega seotud ametkonnad, selleks et selgitada vajalikke tsiviilressursse ja välistada res-sursside topelt broneerimist.

Pidevalt vahetame erialast infot ka äriühingutega, seda peamiselt Eesti kaitsetööstuse liidu kaudu, et sundkoor-miste määramine ja haldamine toimuks sujuvalt ning kooskõlas uuendustega.

Kui omaaegsed riigikaitseosakon-nad kulutasid riigikaitse eelarvest 3%, siis KRA kulutab vaid 1%. Mida vähem kulub raha valdkonna administreerimi-sele, seda rohkem jätkub seda reaalse sõjalise võime suurendamiseks.

KRA on tegus ja tänapäevane riigi-asutus, mille ülesanne on tagada kaitse-väele piisav hulk häid kutsealuseid, kellest saab Eesti kaitsmiseks võitlusvõi-meline reservarmee.

Tabel 4. Naiste arv ajateenistuses.

Aasta Esitatud taotlusi Tervis vastab nõuetele Asus ajateenistusse

2013 55 34 15

2014 43 59 30

KRA on oma põhiülesande täitnud - järjekordsed ajateenijad on jõudnud väeossa.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

58 ÜLEVAADE

Eesti vabariigi valitsuse poolt aastateks 2013–2022 kinni-tatud riigikaitse arengu-kava koostamisel hinnati ka sõjaliste võimete ja ressurs-side vastavust. Arengukava

alusel on läbi viidud ulatuslikke struk-tuurimuudatusi, korrastatud varustust ja taristut. Olulised muudatused on toimunud ka vahipataljonis ja seetõttu on põhjust tutvustada väeosa, mida küll kõik teavad, kuid mis nüüd on tõusnud hoopis uuele tasemele.

VAHIPATALJON PRAEGUVäljaõppe ja teenistuse korraldamisel on vahipataljonis kasutada järjest reaal-sem lahinguvõime sõjaliste ülesannete täitmise harjutamiseks. Allüksuste üle-mad saavad praktiseerida tulejõu ja tak-tikaliste manöövrite erinevaid kombi-natsioone ja kasutada üksuse seest välja kasvanud eksperte.

Vahipataljon koos logistikapataljoni-ga olid viimased väeosad, kes tänapäeva standarditele vastavad kasarmuhooned said. Paranesid ajateenijate ja tegevväe-laste olme- ning teenistustingimused, lisandusid uued laoruumid, mis aitasid tõhustada allüksuste sõjalist valmisole-kut. Paranenud on sõjaväepolitseikom-panii varustatus. Ettenähtud allüksuste uutel alustel formeerimist, sõjalise val-misoleku saavutamist ja lahinguülesan-nete täitmist on koos teiste väeosadega testitud õppusel Siil.

Vahipataljonile on väga oluline tse-remoniaalülesannete ja riviõppe tase-me alalhoidmine, selle mõõdupuu on kordaläinud osalemine Eesti vabariigi aastapäevaparaadil. Üldfüüsilises et-tevalmistuses pole peamine tipptu-lemusi saavutada, vaid isikkoosseisu maksimaalselt kaasata ja spordite-gemise harjumust kujundada. Selle põhimõtte edukust tõestab pataljoni

jõudmine 2014. aasta kaitsejõudude meistrivõistluste sarja üldarvestuses II kohale.

Loomulikult areneb vahipataljon pi-devalt, sest väljaõppe läbiviimiseks ja teenistuse korraldamiseks mõeldud ta-ristu ehitustöö alles sai hoo sisse ja ka varustuse osas jätkub tööd aastateks. Samas vastab pataljonis toimuv jär-jest enam ajateenijate ja reservväelaste ootustele, see omakorda kasvatab usku riigi kaitsevõimesse.

VAHIPATALJONI KUJUNEMISLUGUKuigi vahipataljoni sünnipäevaks loe-takse 11. jaanuarit 1928, mille kinnitas sõjaväe ülemjuhataja käskkiri 1939. aasta 20. mail, hakkas pataljon kujune-ma tunduvalt varem. Juba 1918. aastal nõudis Ajutise Valitsuse sõjaminister kindral Andres Larka Läänemaa kaitse-liitlaste hulgast 600 meest, et panna alus Tallinna vahipataljonile. Hiljem oli pa-taljoni teenistuses 800 Läänemaa meest ja see kuulus 1. jalaväepolgu koosseisu.

1922. aastal vahipataljoni nimetus kaotati ja väeosa liideti loodava 10. jala väerügemendiga. Sõjaväe reformi-mise käigus likvideeriti 1928. aastal omakorda 10. jalaväerügement, mis ja-gati kolmeks üksikpataljoniks: Kalevi, Scouts- ja 10. üksik jalaväepataljon, mil-lest viimane oli vahipataljoni järel tulija. 10. üksiku jalaväepataljoni kasarmu sai pealinna esinduskasarmuks ja hakkas kandma Uuskasarmu nime. Väeosa ter-ritooriumil oli üks suuremaid sõjaväe spordiplatse koos tenniseväljaku, pio-neeririba ja juurviljaaiaga. 1940. aastal paiknes väeosa krundil erinevatele hoo-netele ja rajatistele lisaks 100-meetrine lasketiir.

Väeosa nimi ja tunnusnimeks olev presidendi kaardivägi on kujunenud välja ajalooliselt ja viitab ülesannetele, mida üksus täitma pidi. Kui väeosa 9. jaanuaril 1919 Kaitseliidu ülemäärase pataljoni baasil loodi, oli tema üles-anne ametlikku korda hoida ja Tallin-nas vahiteenistust pidada, aga samuti matuse-, väliskülaliste vastuvõtmise ja ärasaatmise tseremooniatel osaleda. Tolleaegse nimega üksik-vahipataljon pani välja ka Kadrioru lossi vahtkonna, mis oli tunduvalt suurem kui tänapäe-val. Tollal oli vahiteenistus erakordselt raske: ööpäevasesse toimkonda kuu-lus 564 meest. Sõduritel tuli teenistu-ses olla järjest 24 tundi, sellele järgnes vaba ööpäev.

Eesti vabariigi iseseisvuse taastami-se järel sai 1993. aastal taasloodud ük-sik-vahipataljoni ülesandeks Tallinna kaitse korraldamine, sellele lisandus linnavõitlusallüksuste väljaõpetamine. Väeosa koosseisus moodustati sõjaväe-politsei kiirreageerimisrühm, kes pidi arestimajja toimetama korda rikkunud Eesti või veel riigis viibivad Nõukogu-de Liidu sõjaväelased. Tänapäevalgi on vahi pataljoni väljaõppeülesanne sõja-väepolitsei allüksusi ette valmistada, kuid kohustusi on tal tunduvalt rohkem.

Üldsuse jaoks on vahipataljon tun-tud eelkõige presidendi kaardiväena. Ajaloos nimetati kaardiväeks üksusi, kes tagasid valitsejate kaitse. Tänapäe-val kaardiväge sellisel kujul enam ei ek-

Vahipataljon – sõjaväepolitsei ja presidendi kaardivägiVahipataljon, mida rahvas tunneb ka presidendi kaardi-väena, on nüüdseks kolinud oma uude asukohta Tallinna Miinisadamas ning teinud läbi ka mitu olulist muutust.

Kaido Sirman KOLONELLEITNANT

VAHIPATALJONI ÜLEM

Vahipataljonile on väga oluline tseremoniaal-ülesannete ja riviõppe taseme alalhoidmine, selle mõõdupuu on kordaläinud osalemine Eesti vabariigi aastapäevaparaadil.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

59

sisteeri ja ihukaitse ülesandeid täidavad vastavad politseiasutused ja eriteenistu-sed. Vahipataljon jätkab traditsiooniliste ülesannete täitmist – paneb välja ameti-ruumide auvahtkonna riigijuhtidele ja saadab riigipäid erinevatel riiklikel tse-remooniatel. Lisaks tseremoniaalüles-annete täitmisele õpetab vahipataljon välja sõjaväepolitseinikke ja hoiab alal ajaloos väljakujunenud kaardiväelaste põhiväärtusi.

TÄPSUSTATUD ÜLESANDED JA ÜMBERKORRALDUSEDVahipataljoni kaks peamist ülesan-net, mis on paika pandud riigikaitse arengu kavas, on sõjaväepolitseiallük-suste ettevalmistamine ja tseremoniaa-lülesannete täitmine. Enne 2014. aasta 1. augustil jõustunud arengukava õpetas vahi pataljon välja ka jalaväekompanii suurust üksust. Sõjaaja allüksuste ette-valmistamise maht on jäänud kokku-võttes samaks – sõjaväepolitseikompa-nii ja jalaväekompanii ettevalmistamise asemel jätkab vahipataljon aastas kahe sõjaväepolitseikompanii ettevalmista-mist. Lisaks läbivad vahipataljonis aja-teenistuse kaitseväe orkestri ajateenijad. Vahipataljoni autojuhtide väljaõpeta-miseks on moodustatud eraldi rühma-suurune allüksus ja sõduri baaskursuse läbivad mereväe laevastiku ajateenijad. Kokku saab vahipataljonis aastas välja-õppe kuni 340 ajateenijat.

Vahipataljon kuulub sõjaväepolitsei struktuuri ja vahipataljoni ülem sõja-väepolitsei ülema alluvusse. Personali

ettevalmistuse ja teenistuse korraldami-se eest vastutab vahipataljoni ülem, teda toetavad sõjaväepolitsei koosseisus ole-vad personalispetsialistid. Tagala üles-annete täitmist koordineerib endiselt vahipataljoni staap ja ülesandeid täidab mereväebaas: tagab varustuse, toitlus-tab, remondib ja hooldab I ja II liini maismaasõidukeid, osutab meditsiini- ja finantsteenuseid. Toetuse väejuhatuse struktuuriüksused jätkavad vahipataljo-ni taristu haldamist ja arendamist ning III liini maismaasõidukite remonditöid. Sidealaseid ülesandeid koordineerib ja osutab vahipataljon koostöös mere-väebaasi ning staabi- ja sidepataljoniga. Teavitustööd, üldfüüsilist ettevalmistust ja julgeolekualaste ülesannete täitmist korraldab vahipataljon koostöös mere-väe laevastikuga.

Ümberkorralduste tulemusena vä-hendati väeosa teenistujate ametikohta-de arvu 70-lt 34-le, see tähendas ühtlasi ülesannete ümberjagamist ning täiend-

õppe korraldamist juba enne muuda-tuste rakendamist. Täiendõppe korral-damisega jätkati ümberkorraldusi, kuna ametikohtade vähendamisele lisaks muutus ka ühe kolmandiku ulatuses te-gevväelaste isikkoosseis. Väljaõppeüles-annete täitmiseks ja sõjaaja ülesannete täitmise tagamiseks korraldatakse igal aastal taseme- ja täiendõpe vähemalt kümnele teenistujale.

Välismissioonidel võimaldatakse igal aastal osaleda kuni kahel tegevväelasel, selle eesmärk on isikkoosseisu järje-pidevalt erialaselt täiendada ja ülesan-nete täitmiseks vajalikke kogemusi saa-da. Välismissioonidel osalemiseks peab olema läbitud vajalik tasemeõpe ja sõja-väepolitsei erialaõpe. Allüksuste kaupa korraldatakse üks kord kahe kuu jook-sul täiendõpet kõikidele tegevväelastele, et säiliks oskus lasta kõikidest väeosa käsitulirelvadest ja anda esmaabi.

Kõige nähtavamad ümberkorral-dused on toimunud seoses uue taristu kasutusele võtmisega. Käesoleva aas-ta märtsi lõpuks paiknes vahipataljon ümber ajaloolisse Miinisadamasse, kus renoveeritud kasarmus on lisaks välja-õppe- ja majutusvõimalustele olemas ka laod ning lisaväärtusena kasarmu akendest mereriigile kohane vaade mereakvatooriumile.

Käesoleva aasta sügiseks on Miini-sadama linnakus paiknevate väeosade teenindamiseks planeeritud renoveeri-da söökla, järgmisel aastal valmib sõi-dukite remondi- ja hooldushall ning parkla rivisõidukite nõuetekohaseks

Eesti vabariigi iseseisvuse taastamise järel sai 1993. aastal taasloodud üksik- vahipataljoni ülesandeks Tallinna kaitse korralda-mine, sellele lisandus linnavõitlusallüksuste väljaõpetamine.

Eesti vabariigi presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel inspekteerimas oma kaardiväge 08.10.2001 Toompea lossi ees, kus toimus pidulik presidentide vahetuse tseremoonia. President Meri annab üle ametikohustused president Rüütlile.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

60 ÜLEVAADE

hoiustamiseks. Kaugemasse tulevik-ku on kavandatud püstolilasketiiru ja spordi rajatiste valmimine.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on ol-nud justkui uue väeosa ülesehitamisega.

VAHIPATALJONI VÄLJAÕPEAjateenistust, mille pikkus vahipataljo-nis on 11 kuud, korraldatakse jaanuari- ja juulikutse baasil, see tagab pidevalt üksuse võime oma ülesandeid täita. Sõjaväepolitsei allüksuste väljaõpe ja-guneb analoogselt maaväe väeosadega sõduri baaskursuseks, vastavalt valikule eriala- ja nooremallohvitseride kursus-teks, seejärel jao-, rühma- ja allüksuse kursusteks.

Tavalisest sõduri baaskursusest eris-tab teenistus vahipataljonis täiendava nädal kestva aukompanii erialakursuse (AEK) läbimine, mis annab algteadmi-sed ja oskused täita ülesandeid tsere-mooniatel ja Eesti vabariigi presidendi kantselei ametiruumide auvahtkonnas. Õpitakse vahiteenistuse eeskirju, pärga-de asetamist, mastilippude heiskamist ja langetamist, ülesannete täitmist kande-lippude ja auvahtkonna toimkondades. Relvaerialaõppe raames õpitakse täien-davalt tseremoniaalrelvaks oleva M-14 käsitsemist, viiakse läbi laskeharjutusi ja harjutatakse tseremooniatel kasu-tatavaid relvavõtteid ning aupaukude laskmist. Aukompanii drillid toimuvad riviõppe ajal kogu ajateenistuse jooksul

ning täiendav väljaõpe ja drill viiakse läbi enne tseremoniaalülesande täitmist.

Sõduri baaskursuse läbivad vahi-pataljonis veel mereväe laevastiku ja orkestri ajateenijad. Kursuse järel jätka-vad orkestrandid teenistust vahipatal-jonis ja mereväe ajateenijad laevastiku koosseisus.

Sõjaväepolitsei omandab erialaosku-si nooremallohvitseride kursusel, mis alates jaokursusest kestavad ajateenis-tuse lõpuni ja kus läbitakse kõigepealt jalaväe nooremallohvitseri baaskursus, selle järel jätkatakse erialaõpet.

Sõjaväepolitsei erialaväljaõpe on jagatud kaheks mooduliks. Esimese mooduli ajal omandatakse eraldi ja meeskonnas tegutsemise oskused, teine

moodul hõlmab allüksuste eri tasemeid, mille käigus läbitakse eelnevalt jalaväe allüksuste kursused kõikides lahingu-liikides ja omandatakse oskused täita ülesandeid nii jalaväe kui ka sõjaväe-politsei koosseisus. Maaväe väeosadega võrreldes on jalaväe allüksuste drillide maht väiksem.

Sõjaväepolitseikompanii on lahingu toetusüksus, mis koos korrakaitse üksustega osaleb julgeole-ku ja kõrgema üksuse olukorratead-likkuse tagamisel, toetab operatsioone ja täidab üksuste vastutusalas liiku-misvabaduse tagamisega seotud üles-andeid. Sõjaväepolitsei allüksus aitab tagada avalikku korda ja sõjaväelist distsipliini, teeb julgestusoperatsioone või eskordib kinnipeetavaid. Nimeta-tud ülesannete täitmisele vastav on ka väljaõpe. Lisaks vahipataljonis läbivii-davale väljaõppele omandatakse prak-tilisi kogemusi koos elukutselise sõja-väepolitseiallüksusega ja täiendatakse end koostöös teiste kaitse väe väeosade ja Kaitseliidu malevatega. Olulisema-test koostööpartneritest võib nimetada logistikapataljoni, mereväebaasi ja Tal-linna Kaitseliidu malevat.

Sõjaväepolitseiallüksuse väljaõppe lõpetab vahipataljoni tähtsaim õppus Karujälg, mille eesmärk on hinnata all-üksuste taset. Oluline on osaleda kaitse-väe õppusel Kevadtorm ja vastavalt või-malustele ka rahvusvahelistel õppustel.

Käesoleva aasta märtsi lõpuks paiknes vahi-pataljon ümber ajaloolisse Miinisadamasse, kus uues renoveeritud kasarmus on lisaks väljaõppe ja majutus-võimalustele olemas ka laod ning lisaväärtusena kasarmu akendest mereriigile kohane vaade mereakvatooriumile.

03.09.2014 külastas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama Eesti vabariiki.President Obama ja president Ilves inspekteerimas vahipataljoni aukompaniid Kadriorus.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

61

TSEREMONIAALTEENISTUSTaasiseseisvunud Eesti vabariigis taas-tas tseremoniaalülesannete täitmi-se Eesti vabariigi esimene president Lennart Meri, kes enne presidendiks valimist töötas suursaadikuna Soome vabariigis. Seetõttu võetigi tseremoo-niate korraldamisel esialgu aluseks just Soome tseremoniaalüksuste tegevuse põhimõtted.

Eestis alustas tseremoniaalülesanne-te täitmist Kalevi üksik-jalaväepataljon, kelle esimene suurem tseremoonia oli 1992. aastal toimunud Taani kuningan-na Margrethe II visiit.

Tolleaegse kaitseväe juhataja kind-ralmajor A. Einselni käskkirjaga 17. detsembrist 1993 määrati alaliseks aukompaniiks üksik-vahipataljoni A-kompanii, kelle esimeseks ülemaks sai lipnik Sander Kesküla. Algusaastail täitis aukompanii oma ülesandeid tak-tikalises välivormis, sellele lisandusid valge vöörihm ja valged kindaid. Kom-panii relvad olid Hiina päritolu vint-püssid M68. Spetsiaalsed kolme väeliiki esindavad tseremoniaalvormid valmi-sid 1998. aastal ja esmakordselt tõm-mati need selga Sloveenia presidendi visiidi ajal. Nimetatud tseremoonia oli eriline ka aukompanii ülema jaoks, kes esmakordselt kandis ohvitseri mõõka, mis oli Eesti vabariigi algusajal valmis-tatud maaväe nooremohvitseri mõõk. Tseremoniaalrelvad vahetati president Lennart Mere käsul välja siiani kasu-tusel olevate Ameerika Ühendriikides toodetud poolautomaatsete vintpüsside M-14 vastu.

2003. aastal läbiviidud struktuuri-muutuste järel pataljonis eraldi A-kom-paniid enam ei eksisteeri. Tseremo-niaalülesannete täitmisel osaleb kogu vahipataljoni isikkoosseis, nii sõjaväe-politseikompanii ajateenijad kui ka vahi pataljoni tegevväelased.

Tseremoniaalülesanded jagune-vad kolmeks: riiklikud tseremooniad, kaitseväe tseremooniad ja Eesti va-bariigi presidendi ametiruumide au-vahtkond. Riiklikud tseremooniad toi-muvad koostöös vabariigi presidendi kantselei, vabariigi valitsuse, välis- ja siseministeeriumiga, kelle kaudu kor-raldatakse välisriikide presidentide, kuninglike riigipeade, valitsusejuhtide ja -liikmete visiite. Täidetakse riiklik-ke tseremoniaalülesandeid riiklikel tähtpäevadel, näiteks Eesti vabariigi iseseisvuspäeval, võidupühal, leina-päevadel ja matuse talitustel. Kaitseväe tseremooniatel osaleb vahipataljon

Koostööd jätkatakse elukutselise sõjaväe-politseiga, teisel poolaastal asutakse ette valmistama käsitsivõitlusinstruktoreid ja selleski valdkonnas püü-takse teadmised instruktori käsiraamatuks vormistada.

koostöös kaitseväe peastaabi ja kaitse-ministeeriumiga. Kaitseväe tseremo-niaalülesandeid täidetakse välisriikide kaitseministrite, kaitseväe juhatajate ja erinevate riikide ning sõja väeliste or-ganisatsioonide kõrgemate ohvitseride visiitidega seoses. Kaitseväe tseremoo-niateks loetakse ka koos tsiviilpartne-ritega läbiviidud tseremooniaid. Nii on vahipataljon teinud koostööd sel-liste firmadega nagu AS Jüri öö Park, sõjahaudade hooldeliit, Eesti kerge-jõustikuliit jne.

Kõige mastaapsem tseremoonia, kus vahipataljon osaleb, on Eesti vabariigi iseseisvuspäeva paraad ja sellega seo-tud üritused, kus on väljas kogu väe-osa isikkoosseis. Vahipataljon osaleb paraadil nii aukompanii kui ka väeosa paraadkompanii koosseisus, täidab tseremoniaaltoimkondade ülesandeid erinevas Eesti paigus ja osaleb paraadi korraldamisel.

Kolmas tseremoniaalülesannete valdkond on Eesti vabariigi presidendi ametiruumide auvahtkonna mehitami-ne. Selline vahtkond on väljas ööpäev läbi. Tavaolukorras on Kadrioru vaht-konna põhiülesanne auavaldused ehk Eesti vabariigi presidendi ja tema küla-liste relvavõttega tervitamised.

Vahtkond koosneb vahtkonnaüle-mast, kes on üldjuhul ajateenijast noo-remallohvitser, ja reakoosseisu tunni-meestest. Teenistus kestab kella 19-st järgmise päeva 19-ni ja vahtkonna va-hetuse nägemiseks tasub Kadrioru par-ki külastavatel inimestel koguneda lossi ette platsile pool tundi enne seitset õh-tul. Postil on korraga kaks tunnimeest, kelle vahetus kestab kaks tundi. Uus vahetus saabub üldjuhul paaristundidel. Postil olev lahingupaar peab korrektsu-se huvides olema sama kasvu.

Auvahtkonna ülesanne on ka lossi-esisel platsil lippe heisata ja langetada, sellele lisandub lossi katusele lipu heis-

kamine presidendi kohaloleku märgiks ja lipu langetamine presidendi välis-visiitidel viibimise ajaks. Kogu vaht-kond võib kanda kolme väeliigi – maa-väe, õhuväe, mereväe – auvahtkonna vormi ning ühes vahetuses kannab kogu meeskond sama väeliigi vormi.

Ajateenijaid, kes on läbinud au-kompanii erialakursuse, osalenud 20 korda tseremoonial ja olnud 20 korda Eesti vabariigi presidendi auvahtkonna teenistuses ega ole distsiplinaarkorras karistatud, tunnustatakse Eesti vabarii-gi presidendi kaardiväe miniatuuriga. Miniatuurid annab üle vahipataljoni ülem.

Kokku osales vahipataljon 2013. aastal kokku 130 tseremoonial, millest aukompanii koosseisus toimus 52 tsere-mooniat. 2014. aastal osaleti 142 tsere-moonial, millest aukompanii koosseisus toimus 45 tseremooniat. Tseremoniaal-teenistus ei ole vahipataljonile vaid rivi-teenistus, vaid see kannab väeosa iden-titeeti ja ühendab kaardiväelasi, kes on kogu riigi visiitkaart.

TULEVIKUSTEt mahukad ümberkorraldused on vahi pataljoni isikkoosseisule ja teenis-tujatele tähendanud intensiivset tee-nistusperioodi, on käesoleva aasta üks eesmärk nii-öelda töörahu saavutada. Ülesannete ümberjagamine on üle vaa-datud ja täiendatud koosseis saab kes-kenduda väljaõppe läbiviimisele ning arendamisele.

Kõige suurema tööna ootab vahi-pataljoni ees sõjaväepolitsei õpiku koostamine ja olemasolevate õppe-materjalide ülevaatamine. Koostööd jätkatakse elukutselise sõjaväepolitsei-ga, teisel poolaastal asutakse ette val-mistama käsitsivõitlusinstruktoreid ja selleski valdkonnas püütakse teadmised instruktori käsiraamatuks vormistada. Käsitsivõitlus on sõjaväepolitsei elemen-taaroskus, mis parandab sõduri enese-tunnet ja suurendab enesekindlust.

Tegevväelaste ja ajateenijate laske-oskuse väljaõppe tõhustamisel jätka-takse koostööd KVÜÕA lahingukooli tegevväelastega, selle eesmärk on tak-tikalise laskeoskuse ja relvakäsitsemise tõhustamine.

Kaitseväe jaoks on oluline uue rivi-määrustiku koostamine lõpule viia. Riviõpe on valdkond, kus vahipataljon peab olema tasemel. Seega püütakse ka siin initsiatiivi üles näidata ja riviõppe metoodikat ja tseremoniaalvaldkonda edasi arendada.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

62 SÕJAAJALUGU

Venemaa merevõimu areng meenutab Amee-rika mägesid. Tavaliselt on Vene merevägi olnud maaväge toetavas rollis, kuid vahel ka privilegee-

ritud või hoopis unustatud ja ignoreeri-tud. Üks Venemaa / Nõukogude Liidu mereväe ja merevõimu kõrgaegu oli 1970.–1980. aastad, kui mereväge juhtis laevastikuadmiral Sergei Gorškov. Tema juhtimisel loodi senise rannikulaevasti-ku asemel ookeanilaevastik, mis hakkas NATO-le tõsiselt muret valmistama. Muuhulgas ehitati mitu lennukikandjat ja võimas dessantlaevastik. Mereoperat-sioonide toetuseks rajati mereväebaase väljaspool Nõukogude Liitu, näiteks Süürias (Tartus). 1972. aastal oli Nõu-kogude Liidu kaubalaevastik maailmas suuruselt kuues ja kalalaevastik esime-ne. Hoogsalt arenes merede teaduslik uurimine.

MEREVÕIMU NELI VALDKONDASergei Gorškovi kujutluses avaldub merevõim majanduslikus, teaduslikus, juriidilises ja poliitilises (sõjalises) vald-konnas. Majandus ja teadus on poliitili-se või sõjalise merevõimu loomise alus. Ainult heal tasemel teadus ja majandus suudavad luua löögijõulise mereväe. Kauba- ja kalalaevastik on sõja korral ka laevade ja laevameeskondade reserv. Samal ajal on merendus riigi majandu-se oluline valdkond, mis hõlmab mere-kaubandust, laevaehitust, kalandust ja merest muude loodusressursside am-mutamist. Merd peeti 1970. aastatel ammendamatuks toidu- ja maavarade ammutamise allikaks. Lisaks kalade-le ja merepõhjas asuvatele maavarade ammutamisele loodeti, et peagi on olu-lisi tooraineid majanduslikult mõttekas eraldada ka mereveest. Samuti kavatseti energiaallikana kasutusele võtta lai-

neid, hoovusi ja merevee temperatuuri-erinevusi. Teadus loob võimalused eelnimetatud ressursside avastamiseks ja kasutusele võtmiseks. Juriidika seab raamid merealade kasutamiseks ja neil liikumiseks.

Sõjaline merevõim, st merevägi, ta-gab riigi julgeoleku ja huvide kaitsmise merel. Ta on riigi poliitika oluline töö-riist ja diplomaatia tugi. Põhimõtteliselt ei erine meresõda maismaasõjast – mõ-lemad on poliitika jätkuks ja peavad täitma samu eesmärke. Enamgi veel, kuna sõja tulemus otsustatakse mais-maal, tähendavad mereoperatsioonid täpselt nii palju, kui nad mõjutavad te-gevust maismaal.

MEREVÄE ÜLESANDED RAHU JA SÕJA AJALMereväe ülesanded on sõja ja rahu ajal erinevad. Rahu ajal võimaldab laevastik demonstreerida riigi majanduslikku ja sõjalist võimsust väljaspool oma piire. Tänapäevane sõjalaev pole mitte ai-nult kodumaise tööstuse toode, vaid ka näidis. Võimsa nüüdisaegse laevastiku kohalolek võimaldab vastast pelutada ja näidata talle vastupanu lootusetust. Samal ajal loob laevastik ka reaalse kallaletungiohu. Sõpradele sisendab sama laevastik vastupidi julgust. Sõbra-like suhete loomisel mängib suurt rolli laeva meeskondade käitumine ja laeva-del korraldatavad vastuvõtud. Mereväe omapära teiste väeliikidega võrreldes on võime liikuda kriisipiirkonda ilma

riigipiire ületamata ja riikidevahelisi suhteid rikkumata. Laevastik on väga mobiilne ja võib pikka aega püsida teise riigi piiride lähedal valmisolekus, ilma et sellega rikutaks ühtegi rahvusvahelist kokkulepet. Laevastiku abil oskuslikult loodud ähvardus võimaldab saavutada poliitilised eesmärgid reaalset jõudu kasutamata. Selleks, et merevägi saaks edukalt oma rahuaegseid ülesandeid täita, peab tal olema suure autonoom-suse ja tegutsemisraadiusega laevu ning ülemerebaase.

Sõja ajal on mereväe tähtsaim ülesan-ne strateegilise tuumalöögi elluviimine. Tuumarelvade paigutamisel allveelaeva-dele on mitu eelist maa peal paiknemise ees. Strateegilised tuumaallveelaevad on võimalik maailmameredele hajutada. See suurendab nende ellujäämistõenäo-sust pärast vastase esimest tuumalööki ja loob võimaluse omapoolseks vastu-rünnakuks. Kui allveelaevad paiknevad merel laiali, tabavad tuumaraketid vas-tast mitmest eri suunast ja see muudab rakettide tõrjumise raskemaks. Allvee-laevad võivad varjatult sõita vaenlase territooriumile lähemale. Nii on tuuma-rakettide lennuaeg ja vastasele reageeri-miseks jääv aeg lühem.

Totaalse tuumasõja ja rahu vahele paigutas admiral Gorškov lokaalsed sõ-jad. Tavaliselt toimuvad need ebavõrd-sete vastaste vahel ja (vähemalt tugeva-ma poole jaoks) panused on väiksemad kui totaalses sõjas. Lokaalsetes sõda-des toetab merevägi maaväe tegevust transpordi, varustamise, tuletoetuse ja dessantide maandamise abil. Kõige olulisemat rolli mängivad lokaalsetes sõdades merejalavägi ja merelennuvä-gi. Laevastik võimaldab oma vägesid operatsiooni piirkonda viia ilma teiste riikide piire rikkumata.

OPERATSIOONID LAEVASTIKU JA RANNIKU VASTUMereoperatsioonid jagunevad ope-ratsioonideks teise laevastiku vastu ja operatsioonideks ranniku vastu. Teise laevastiku vastu läbi viidavate operat-sioonide eesmärk on üleoleku saavu-tamine merel. Tavaliselt saavutatakse see ühe või mitme merelahingu tule-

Admiral Sergei Gorškovi meresõjanduslikud vaatedNõukogude Liidu laevastikuadmiral Sergei Gorškov oli Nõukogude Liidu merejõudude juhataja aastatel 1956–1985. Sinna jääb ka Nõukogude Liidu mereväe kõrgaeg. Nüüd, kus Venemaa on oma merevõimu jälle üles ehita-mas, tasub tema vaateid meelde tuletada.

Taavi Urb KAPTENMAJOR

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

63

musena. Üleolek merel takistab oluli-selt vastase tegevust ja võimaldab oma laevastikul üsna ohutult tegutseda. See lubab läbi lõigata vastase merekommu-nikatsioonid ja tagab oma merekom-munikatsioonide ohutuse. Üleolek me-rel annab tegutsemisvabaduse ranniku vastu suunatud mereoperatsioonide läbiviimiseks.

Mereväe ranniku vastu suunatud operatsioonidel on märksa suurem tähtsus kui teise laevastiku vastu suu-natud operatsioonidel. Ranniku vastu tegutsedes mõjutab merevägi otseselt sõjategevust maismaal, kus otsustatak-se sõja tulemus. Ranniku vastu tegutsev merevägi võib avaldada sõjategevusele ebaproportsionaalselt suurt mõju. Aja-lugu näitab, et üleoleku saavutamine merel nõuab palju ressursse ja aega, aga saavutatud tulemused ei ole pika-ajalised. Kuigi üleolek merel soodustab mere väe operatsioone ranniku vastu, ei ole seda alati võimalik eelnevalt saa-vutada. Enamgi veel, üleoleku võib saa-vutada rannikuvastast operatsiooni läbi viies või ette valmistades vastasele peale surutud lahingu käigus.

TASAKAALUSTATUD LAEVASTIKAdmiral Gorškov pidas väga oluliseks laevastiku tasakaalustamise küsimust. Ta leidis, et väiksem, aga tasakaalus-tatud laevastik suudab võita suuremat laevastikku, mis ei ole tasakaalustatud.

Tasakaalustatud laevastiku loomisel tuleb lähtuda riigi poliitilistest ees-märkidest, teaduslikust ja majandusli-kust võimekusest. Eelisarendada tuleb neid võimeid, mis aitavad täita täht-said strateegilisi eesmärke sihiga hä-vitada vastase sõjaline ja majanduslik võimsus. Selliseks jõuks on strateegili-sed tuumaallveelaevad. Piisavalt tuleb arendada ka mereväe neid harusid, mis tagavad ja toetavad peamise löögijõu tegevusi: merelennuväge ja pealveelae-vastikku. Koos merejalaväega toetavad merevägi ja pealveelaevastik maaväe tegevust. Pealveelaevastik tagab mere-kommunikatsioonide julgeoleku ja võib piiratud merealal vastase merekommu-nikatsioonid läbi lõigata. Unustada ei tohi ka logistikat ja väljaõpet, sest ainult harmooniliselt arendatud ning hästi välja õpetatud ja varustatud merevägi suudab täita oma ülesanded. Laevasti-ku tasakaalustamine on küsimus, mida tuleb lahendada üha uuesti, sest teaduse ja tehnika areng esitab mereväele uusi nõudmisi ja vanad lahendused pole peagi enam tõhusad. Samas tuleb see probleem lahendada juba rahu ajal, sest

sõja ajal ei jätku laevastiku ümber ku-jundamiseks aega ega ressursse.

Praegu tundub, et Venemaa üri-tab oma vahepeal peaaegu kärbunud merevõimu uuesti üles ehitada. Selle ilmingud on näiteks pretensioonide esitamine aladele Arktikas, Ust-Luuga sadama laiendamine ja, miks ka mitte, gaasitrasside rajamine mere põhja. Vene mere vägi üritab käivitada ambitsiooni-kat sõja-, toetus- ja uurimislaevastiku moderniseerimisprogrammi, mille osa on muuhulgas uute moodsate dessant-laevade, näiteks helikopterikandjate Mistral, hankimine. Vene sõjalaevad tegutsevad nii Vahemerel kui ka So-maalia lähistel. Venemaa teeb suuri dip-lomaatilisi pingutusi, et säilitada oma laevastikubaasid Süürias ja Kuubal. Sel-lises olukorras tasub vene (nõukogude) meresõjandusteoreetikute mõttekäike meeles pidada.

Kasutatud allikad:

Gorshkov, Sergei G. Red Star Rising at Sea. United

States Naval Institute 1974

Gorshkov, Sergei G. The Sea Power of the State.

Pergamon Press Ltd 1979

Nõukogude Liidu laevastikuadmiral Sergei Gorškov.

1960.–1980. aastatel ehitati Nõukogu-de Liidus kokku seitse lennukikandjat. Pildil on lennukikandja Bakuu, mis kan-dis aastatel 1991–2004 nime Admiral Flota Sovetskava Sojuza Gorškov.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

64 AJALUGU

Eesti Sõjamuuseum (ESM) ja MTÜ Fotokeskkond kor-raldasid Afganistanis erine-vatel missioonidel osalenud eestlastele fotokonkursi, mille sihtgrupp oli kaitse-

väelaste kõrval ka päästeametnikud, po-litseinikud, ametnikud, diplomaadid ja tervishoiueksperdid.

Korraldajate soov oli tuua fotode va-hendusel vaatajateni Eesti sõdurite ja teiste Afganistanis viibinute nähtu ja ko-getu ning koondada sellekohane pildiko-gu ESM-i fotokogusse. Konkursile saade-tud tööde põhjal koostatakse rändnäitus.

„Ootame fotosid igapäevateenis-tusest missioonil,“ ütles fotovõistluse väljakuulutamisel Eesti Sõjamuuseu-

ITrotid poolt selleks loodud üleslaa-dimiskeskkonna vahendusel. Žürii koosseisus tunnustatud pressifotograa-fid Erik Prozes, Raigo Pajula ja Rauno Volmar, kaitseväe fotograaf veebel Ardi Hallismaa, samuti Afganistani operat-siooni veteranid major Eero Aija ja noo-remveebel Kristjan Prii, valis välja võit-jad ja selgitas 70 fotost paremiku, mis saab kavandatava näituse tuumikuks. Valikukriteeriumite alus oli vastavus konkursitingimustele, fotode väljendus-rikkus ja emotsionaalsus, kunstiline ja tehniline tase ning erakordsus.

PILDILINE MÄLU SAI TÄIENDUSTRääkides korraldajate nimel ja edastades ka žüriipoolse sõnumi, ütlen, et oleme esitatud tööde hulga ja sisuga väga ra-hul. Saime seda, mida tahtsime. Tegu on vajaliku ja väärtusliku täiendusega meie ajaloolise mälu alalhoidmiseks. Valdav osa töödest on küll inimeste portreed,

Toimus fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“Fotokonkurss „Meie Afganistan 2003–2014“ tõi kokku olulist visuaalset jäädvustust Eesti inimeste teenistusest kaugel võõrsil.

Tõnu Noorits MTÜ FOTOKESKKOND JUHATUSE LIIGE

Tegu on vajaliku ja väärtusli-ku täiendusega meie ajaloo-lise mälu alalhoidmiseks.

mi direktor Hellar Lill, „jäädvustusi lahingu tegevusest ja põrgukuumusest, kodu igatsusest ja emotsioonidest, kõi-gest Afganistaniga seotust.“

Fotokonkurss kuulutati välja 12. märtsil, töid sai esitada 6. aprillini OÜ

III koht Elar Bugajev. „Inglike kesapõllul“ – Estcoy-13 patrullimas patrullbaasi Wahid lähistel. 18.03.2012 kell 11.57.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

65

aga on ka väga dünaamilisi jäädvustusi lahingutegevusest, kohalikust eluolust ja suhtlemisest kohalikega. Need on seda-laadi tööd, mis pressifotograafe kade-daks teevad ... Fotod, mida saavad teha vaid vennaskonna liikmed, kellel on ühte kuuluvustunne, vastastikune usal-dus ja kes on asja sees. Pressifotograafide tööd selles valdkonnas kajastavad üld-juhul vaid kõrvalseisja pilti ja hinnangut. Žürii töö ei olnud kerge ja konsensuseni jõuti pika vaidluse tulemusena.

Kokku esitati konkursile 635 fotot (neist kvalifitseerus 625) sajalt autorilt viiest riigist. Oma töid saatsid Afga-nistanis teeninud kaitseväelased, po-litseinikud, diplomaadid, nõunikud ja eksperdid, aga samuti üks Briti relvajõu-dude eruväelane, kelle tööd küll statuudi-kohaselt näitusele ei kvalifitseerunud, kuid leidsid koha ESM-i fotokogus.

Fotokonkursi võitjad kuulutati välja 23. aprillil, veteranipäeval ESM-i raske-tehnika angaaris toimunud Afganistani ekspositsiooni avamisel ja kolme pare-mat autasustas minister Sven Mikser kaitseministeeriumi auhindadega, mil-leks oli Nikoni fototehnika:

I koht ja peegelkaamera Nikon D5200 – leitnant Kristel Maasikmets;

II koht ja hübriidkaamera Nikon 1 V1 – kadettseersant Aimur Lillak;

III koht ja hübriidkaamera Nikon 1 V1 – nooremseersant Elar Bugajev.

ESM-i eriauhinna andis Sõjamuu-seumi direktor Hellar Lill major Tanel Rütmanile.

Võistlustööd avaldati vastavalt nen-de laekumisele Postimehe online-mee-dia galeriis „Afganistani sõda eestlaste pilgu läbi“ ja veebilehel www.itrotid.ee; valikuline paremik 23. aprilli Postime-

he paberlehes ning ka portaalis news.err.ee. Auhinnatud tööd avaldati lisaks Postimehele ka kaitseministeeriumi, kaitseväe ja ESM-i kodulehtedel ning Facebookis.

Kõik kvalifitseerunud võitlustööd korrastati digitaalselt ja anti salvestatu-na koos vastava infopangaga üle ESM-i fotokogule.

FOTOMÄLESTUSTE KOGUMINE JÄTKUBKuigi konkurss on läbi, võtab MTÜ Fotokeskkond jätkuvalt meelsasti vastu jäädvustusi Afganistanist ja liidab need Sõjamuuseumi fotokoguga. Oma foto-sid koos kaasaskäiva looga (kes, mis, millal, mis sündmus) võib saata aad-ressile tonu.noorits@gmail.com. Oleme ju ühiselt oma ajaloolise mälu loojad ja talletajad ning praegu näiliselt igavad ja vähetähtsana tunduvad fotod (ja ka muud dokumendid) ning ajastuspetsii-filised esemed võivad loetud aastate pä-rast osutuda üliolulise informatsiooni kandjaks.

I koht leitnant Kristel Maasikmets. Pikk ja väsitav päev ajutises kontrollpunktis Leiger Helmandi kõrbealal on seljataga, aga jalaväekompanii Estcoy-14 võitle-jate jaoks ei ole operatsioon veel kaugeltki läbi. 21.07.2012 kell 19.02.

Eesti Sõjamuuseumi eriauhind major Tanel Rütman. Patrullbaasis Jaker. 16.03.2009 kell 17.07.

II koht kadettseersant Aimur Lillak. Sai pikutatud /Estcoy-8/. 10.06.2009 kell 9.55.

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

66 TUTVUSTUS

Selle raamatu koostamisel on ära tehtud suur töö ja kirja pandud 3359 Talve-sõjas ja Jätkusõjas Soome poolel võidelnud Eesti mehe elulood. Ära on too-

dud ka ülevaade nende elukäigust enne ja pärast teenistust Soome armees, sest hulk soomepoistest on silma paistnud väga erinevates eluvaldkondades. Võit-lejate seas oli tuntud kirjanikke, kunst-nikke, teadlasi, insenere, arhitekte, sportlasi, arste, õpetajaid, diplomaate jne. Rohkem kui poolte meeste elu-lugude juures on ka portreefoto ja need

vanad fotod toovad ajaloo igale lugejale veelgi lähemale.

Selle elulugude raamatu koostasid ajaloolane Peep Pillak ja bibliograaf Heini Vilbiks, konsultant oli soome-poiss Vello Salo, tervitussõnad on kirju-tanud Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja Soome vabariigi presi-dent Sauli Niinistö.

Esimestel 11. septembri terroriaktidele järgnenud aastatel osutusid senised väikesõdade pidamise mu-delid Iraagi ja Afganistani paindlike mässajate vastu

võitlemisel muserdavalt ebatõhusaks. Mässajad viisid lääneriikide sõjaväela-sed patiseisu ja sai selgeks, et mittekon-ventsionaalses sõjapidamises vajatakse uut lähenemist.

Maailma üks mõjukamaid mittekon-ventsionaalse sõjapidamise asjatundjaid David Kilcullen kuulub Ühendriikide uuendatud sõjalise strateegia peamiste kujundajate hulka. Kilcullen oli Iraagis kindral David Petraeuse vanemnõustaja ja tema revolutsioonilisest lähenemisest mässutõrjele sai 2007. aasta „sööstu“ vaimne alusmüür.

„Juhupartisanides“ näitab Kilcul-len meid otse tandrile viies uusaja sõja tõelist palet ja vaatleb nii globaalseid katsumusi, näiteks terrorismivastast sõda, kui ka väikesõdu maailma niivõrd erinevates paikades nagu Afganistan, Iraak, Indoneesia, Tai, Ida-Timor ja Pa-kistan. Need „Juhupartisanides“ toodud haaravad kogemused mitmesugustelt

Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda

lahinguväljadelt Kagu-Aasia džungli-test ja küngastikelt kuni Afganistani ja Pakistani piiriala mägede ja Lähis-Ida tolmuste linnadeni muudavad meie arusaamu sõjapidamisest.

Raamatu autor selgitab, et tänapäeva konfliktid kujutavad endast vastuolulis-te suundumuste keerukat hübriidi, mis hõlmab kohalikke sotsiaalseid võrgus-tikke ja ülemaailmseid liikumisi, tra-ditsioonilist ja postmodernset kultuuri ning autonoomiat taotlevaid kohalikke mässajaid ja laiemat terrorikampaaniat.

Ta hoiatab, et kaldudes neid suun-dumusi ühte patta panema ning hägus-tades kohalike ja globaalsete võitluste vahelisi erinevusi, on Ühendriigid meie ees seisvad katsumused äärmiselt keeru-liseks muutnud. Lääs on ekslikult pida-nud piiratud eesmärkide ja õigustatud kaebustega mässulisi – juhupartisane – ühtse ülemaailmse terrorivõrgustiku liikmeteks. Peab õppima neid niidi-kiude üksteise küljest lahti harutama, et luua ülemaailmsetele ohtudele vas-tu astumiseks vajalik strateegia, kuidas kohalikke konflikte võimaluse korral ära hoida ja selliseid konflikte vajadusel võidukalt lahendada.

Soomepoiste elulood. Soome sõjaväes II maailmasõja aastatel teeninud eestlased ja Eesti vabatahtlikud

• David Kilcullen• „Riigikaitse raamatukogu“ sarja 7. raamat. 416 lk, kõvad kaaned.• Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann, toimetanud Jaak Ustal.

• Peep Pillak, Heini Vilbiks• 504 lk, kõvad kaaned

ERIOPERATSIOONIDEGRUPP

Järgmised katsed toimuvad 21.09.–04.10.2015