mõlgutusi etnograafilise foto asjus(“juri vella laager. juri vaatab aknast välja”) on...

227 Mäetagused 26Mäetagused 26Mäetagused 26Mäetagused 26Mäetagused 26

Mõlgutusi etnograafilise foto asjus

Foto on ühtaegu nii reaalsuse otsene representatsioon kui kaäärmiselt subjektiivse valiku tulem (Sapir 1994).

Ei vaja vast tõestamist, et visuaalne antropoloogia seostub eesti kultuu-rikontekstis esmajoones filmi, täpsemalt etnograafilise filmiga.

Siiski võib visuaalse antropoloogia definitsiooni pidada tunduvalt laial-dasemaks, vaat et piirini, mis määratlemise mõttetuks muudab. Tea-dusliku distsipliinina on visuaalne antropoloogia [kultuur- (resp. sotsiaal-)antropoloogia eriharu, mis kasutab visuaalseid meetodeid nii uurimistööskui ka andmete presentatsioonil (Banks 2001). Need meetodid võivadolla üsna mitmekesised – vaevalt, et uurijad oma kirjatöödesse diagrammekoostades või powerpoint’i esitlusi tehes teadvustavad, et tegemist onvisuaalse antropoloogiaga.

Samuti paistab suhteliselt tundmatu olevat ka fotoetnograafia kuivisuaalse antropoloogia üks alaliike. Kuigi kuni viimase ajani on fotoapa-raat olnud etnograafile küll pea et kohustuslik välitööde kaaslane, siiskivõib kahtlustada, et enamik fotosid on tehtud illustratiivsetel kaalutlustel,kaasnema üleskirjutatud materjaliga. Visuaalse antropoloogia suurmeheAsen Balikci sõnutsi1 kiputakse fotot ja videot pahatihti kasutama tõen-dusena, et on eksootilises kohas käidud, pilt peaks andma kaalu kirjalikuletekstile.

Alljärgnevalt püüan arutleda, millised on hea etnograafilise foto tun-nused ja mida võis näha Eesti Rahva Muuseumi fotonäitusel “Välitöödeltpõhjarahvaste juurde”.

Etnograafilist fotot hinnates peaks esmajoones jälgima, kas, kuidasja missugune (etnograafiline) informatsioon on kaadrisse saadud ja mis-sugusel tasemel talletatud info on “loetav”, s.t milline on kommenteerivateksti vajadus ja maht. On paratamatu, et foto tabab kultuuri mittever-baalseid elemente, aga mis väärtus oleks tal kontekstita, laiema informat-sioonilise taustata? Äärmuslik väide on, et hea foto räägib ise enda eestning kommentaar võib pigem moonutada. Teatud tingimustes võib seeisegi tõepärane olla, eriti etnograafilise filmi juures, mil sündmuste dünaa-mika vaatajale lisainfot annab. Kuid foto iseenesest on siiski ajavoolustväljarebitud hetk ja vajab tausta, konteksti. Pilt ja saatetekst peaksidolema tasakaalus ja mitte varjutama teineteist, olema ühe terviku kakspoolt.

Kui tahta eristada etnograafilist fotot kunstfotost, peaksime küsima,milliseid hetki otsib etnograaf ja mida fotokunstnik, ning kas ja millineon erinevus nende piltides või etnograafilise informatsiooni mahus – niipildil kui ka kaastekstina. Samas, miks ei võiks etnograaf kunstfotograa-

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr26/uudis.pdf

228www.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagused

UUDISED Janno Simm

Neenetsid kaluritepäeval külaklubi ees. Edgar Saare foto.

Kristina, Raja ja Veera said uued kleidid. Janno Simmi foto.


fiasse kalduda? Minugi kogemus on, et vahel ajavad kaunid vaated väli-töötaja pea segi ja vajadus antropoloogilist informatsiooni jäädvustadataandub hetkeseisundist tingitud kunstiliste ambitsioonide ees. Liigagisageli olen leidnud, et palju filmiminuteid ja fotokaadreid on kulunudpäikeseloojangute ja pilvevärvide püüdmisele.

Eesti Rahva Muuseumis 10. maist 13. juunini toimunud näitusel võisnäha fotosid seinast seina. Kõigilt seintelt võis saada ülevaate erine-vatest lähenemisviisidest, mida üheksa2 eri aegadel põhjarahvaste juurestöötanud etnoloogi on kasutanud. Ses mõttes tuleb näituse kuraatoriteleLaur Vallikivile ja Kaur Mägile au anda, et nad julgesid vaataja ette tuuaka fotosid, mis esmapilgul ebaõnnestununa tundusid (“Pildistamiskatsekõikuvas helikopteris”), julgesti nigelaks kunstilise taotlusega amatöör-fotoks liigitusid (mida etnograafilist võib leida päikeseloojangus järvejääl,mille peale on tagatipuks joonistunud pildistaja vari?), poseeritud perepilte(“Kristina, Raja ja Veera said uued kleidid”), etnograafilise filmi ajaloogaseonduvaid (Lennart Meri võtterühm võtetel), juhuslikena näivaid klõpsejõerannalt (“Kooliinspektor A. V. Demidov kaasaegses linnarõivastuses”).Ülekaalukas enamuses muidugi sügavamast kultuuriteadmisest kantudtegevus(t)e jäädvustusi, tõelist fotoetnograafiat. Esimest korda näituselesattudes püüdsin poolenisti teadvustamatult fotosid kategoriseerida, kuidõige pea sain aru oma tegevuse lootusetusest. Liiga erinevad fotod. Liigaerinevatest ajastutest (varaseimad fotod 1970ndate teisest poolest, hili-seimad käesoleva aasta algusest) ja erinevatelt autoritelt.

Laias laastus tundub, et kui varasematelt fotodelt paistab silma ten-dents portreteerimisele, staatilistele kaadritele (mis kannab toonase asja-põhise lähenemise märki), lausa lavastuslikkust (talveriietuses tegelanesuvisel maastikul ei mõju just kõige veenvamalt), siis hilisemad pildista-jad on enam tähelepanu pööranud dünaamikale, tegevusele, sotsiaalselesuhtlemisele ning etnograafi ja aborigeeni vahelisele kontaktile.

Ka on hilisema põlvkonna etnograafide pildiallkirjades rohkem infotpildil kujutatu kohta. Võiks spekuleerida, et kui varem peeti pilti illust-ratsiooniks põhjalikumale etnograafilisele tekstile, siis uuemal ajal onpilt “asjaks iseeneses”, omandanud suurema tähtsuse informatsioonikandjana ning tekst on saanud täienduseks pildile, mitte vastupidi. Põhja-liku – vahest liigagi? – kaastekstiga paistavad positiivselt silma EvaToulouze’i fotod.

Nii mõnegi vanema foto kaastekst on pealiskaudsem, nt “Neenetsidkaluritepäeval külaklubi ees”, jättes vaatajale mõistatada, kes ja mikson klubi ette kogunenud. Säärased fotod tunduvad kandvat rohkem seisun-dilist kui etnograafilist infot. Seda ei saa neile pahaks panna – eks sei-sundifotosid ole näitusel teisigi. Art Leete “Vaade, mis avaneb Klimovitepüstkojas lebajale” – mäletan, kuidas toona Võl-Posli külas Artiga aruta-sime, et selline vaade peaks traditsiooniliste kultuuride maailmapildile

Janno Simm UUDISED


omane olema… Ja miks ei peaks selliselt pildilt hoomatav atmosfääraitama teist kultuuri paremini mõista. Seisundifoto võib kas õnnestudavõi mitte – Juri Vella läbi palkonni akna põhjapõdraga tõtt vahtimas(“Juri Vella laager. Juri vaatab aknast välja”) on kaheldamatult imeheatabamus. Sama autori pildil, millel väidetavalt autos kaht põhjapõtraHantõ-Mansiiskisse viiakse, on näha peaasjalikult auto tagaiste ja allespõhjalikumal otsimisel paistab kusagilt ka põdra kõrv ja natuke selga.Sihuke peitepilt.

Ei suutnud muud põhjendust sellistele piltidele leida, kui et küllap onnäituse kuraatorid tahtnud mahendada rohkem või vähem intensiivsetinimtegevust kujutavate piltide domineerimist looduse vaikse esteetikaga.

Omaette ja olulise kategooria moodustavad fotod välitööde protsessist.Ka need, millel etnograaf ise kaadrisse sattunud on. Omaenda kogemusesttean, kui tähtis võib kohalikele olla etnograafiga jagatud tegevuse jääd-vustamine – ühine söömaaeg värskelt tapetud põhjapõdra juures või mõnikäeline tegevus, näiteks kalapüük triivvõrguga. Nii sageli paluti mul foto-aparaat või videokaamera käest ära anda ja kaadrisse astuda. (Siit edasihargnev audiovisuaalteose jagatud autorluse teema väärib vast lähematlahtikirjutamist mõnes teises tekstis).

Eriti tugevad on pildid, mis näitavad etnograafi ja jäädvustatavatesuhet – “7. brigaad vaatab päeva jooksul filmitud materjali” Liivo Nigla-selt, ennekõike.

UUDISED Janno Simm

Nganassaani šamaan Demnime taob trummi. Aado Lintropi foto.


Oli näitusel ka selliseid pilte, mille puhul ajastuhõng fotodele väärtuseannab – näiteks Aado Lintropi pildid šamaan Kosterkinist ja LennartMeri võttegrupist. Lintropi fotod tunduvad üldse natuke erinevad teistest –ajaarvamise poolest vanema generatsiooni hulgas, kuid vormilt noorusli-kud. Nagu ka enamik Kaur Mägi ja Laur Vallikivi fotodest, mis paistavadsilma protsessi, tegevuse kujutamise poolest ja on sellistena nooremapõlvkonna häädeks esindajateks.

Peab tunnistama, mulle meeldivad sundimatud fotod, võimalikult häi-rimata tegevust jäädvustavad. Et ei jääks meeltesse mõru maiku – etfoto ei jääks vaid ajavoolust väljarebitud katkeks, et vaataja mõistaks:elu läheb ka pärast klõpsu tegemist omasoodu edasi. Et kehtiks ameerikavarasema koolkonna fotoetnograafi Dorothea Lange väljaöeldud mõte:Mida ma ka ei pildistaks, ma ei tülita ega võltsi ega lavasta... Püüan pilditeha osana ümbritsevast, nagu oleks tal juured. Püüan asja näidata, naguoleks tema koht minevikus või kaasajas (Nakamura 2002/03).

Poseeritud piltidega sellist tunnet ei teki. Kuskil peab olema kompro-miss sundimatu jäädvustamise ja fototehniliselt küündiva teostuse vahel.

Kuuldavasti ei ole eelkirjeldatud näitus mitte pöördumatult kaduva teeleläinud, vaid jätkab pärast eksponeerimist Eesti Rahva Muuseumis omaelu rändnäitusena. Loodan, et nende ridade lugejal on võimalus neile pilti-dele lähedale astuda – ja kujundada oma arvamus etnograafilisest fotost.Ehk oli siinne tekst sel puhul väikeseks abimeheks.

Janno Simm

Kommentaarid1 Seminaril “Traditsiooniline kultuur ja audiovisuaalsed fiksatsioonid – väli-tööde märkmeist kunstilise filmini” III Vene antropoloogiafilmide festivali käigusSalehardis 30. aug– 5. sept 2002.2 Autorid: Edgar Saar, Kalju Konsin, Aado Lintrop, Art Leete, Liivo Niglas, EvaToulouze, Kaur Mägi, Laur Vallikivi, Janno Simm.

KirjandusBanks, Marcus 2001. Visual methods in social research. London: Sage.

Sapir, J. David 1994. On Fixing Ethnographic Shadows. American Ethnologist,Vol. 21, no. 4.

Nakamura, Karen: http://www.photoethnography.com/photoethnographers.html(külastatud 17.08.2004)

Janno Simm UUDISED


Eestlaste Austraalia

Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalisavati keset Eestimaa suve, ent RoheliseMandri talve (8. juulist 4. septembrini2004) Andres Kuperjanovi ja Mare Kõivanäitus “Talvemaastikud II: Võõrastetähtede all”. Näitus – fotod ja intervjuu-dest litereeritu – tutvustab Austraaliaeestlaste eluolu. Fotod (autor AndresKuperjanov) on tehtud valdavalt koduseskeskkonnas, sest tegemist on välitöödelsilma jäänuga, kuid neisse mahtus kamuud kohalikku vaatamisväärset.

Fotode ja litereeringute valik oli teh-tud ilmselt selliselt, et vaataja saakspildi eestlaste elust Austraalias ja etlitereeringute fragmentidesse mahuksvärvikaid mälestusi. Loomulikult oneksponeeritavatel fotodel olevad inime-

sed laias laastus üle keskea. Mälestuste koguja pidas ilmselt silmas, etjutustajad mäletaksid Austraaliasse tulekut ja nende eesti keel olekssäilinud muutumatuna. Lood on kõnekeelsed, sest me ei kõnele ju üldjuhulnii, nagu kirjutame. Siinkohal väljavõte ühe keeleteadlasest Austraaliaeestlanna jutust.

Ma mõtlesin, et ma olen igasuguseid õppekavasid koostanud, miksma ei saa siis koostada ühte õiget õppekava, mis oleks efektiivne eestikeele õpetamiseks niisugustes tingimustes, nagu me seda õpetame –paar tundi nädalas, kus kodus ei saa võib-olla mingisugust abi. Vahelnad räägivad kodus ingliskeelt. Puhteestlased. See on väga sagedane.Iga aastaga rohkem ja rohkem. Nojaa, aga ei, ei saand. Ei saandkoostada. Siis ma mõtlesin, et noh, et ma lähen ja...

Keeleküsimus on Austraalia eestlastel loomulikult väga olulisel kohal.Seda tõendavad ka näituse väljapanekud, nagu kohapeal väljaantavadajalehed ja teatmikud, mis valgustavad eestlaste elu ja tegevust Austraa-lias, kuid keele elushoidmine ei piirdu ainult sellega. Eksponeeritakse kaAustraalias trükitud eestikeelset luulet. Mingil määral võib eestluse hoid-mise märgina tõlgendada ka käsitööd ja maale, mida on fotodel jäädvus-tatud. Ka on sealsed eestlased näituse tarvis eraldanud omavahelisekokkuhoidmise märgiks üksteisele saadetud kirju ja fotosid, kus üheskoosposeeritakse. Väljapanekus leidub ka kodueestlastele saadetud kirju, foto-sid ja jõulukaarte. Need kõik on eksponeeritud omaette vitriinides.


Olulisel kohal on loomulikult Eesti Maja kui rahvuslik sümbol. Foto-delt selgub, et see ei ole sugugi ainus eesti rahvuslik sümbol kängurumaal,vaid on olemas Thirlmere Eesti küla, kus on supermarket eestipärasenimega Kungla, eesti kirik ja muud ühishooned. Seega on rõõmustav tõde-da, et väikerahvas polegi nii väike, kui igapäevase masstoodangu taustaltunnetatakse, vaid on suutnud end aktsepteeritaval tasemel esindada kamaakera teises otsas.

Arvestades, et eestlased olid põgenikud, on näitusel esindatud ka põge-nemislood. Vilma Kivivälja kodus on pildistatud tema päeviku lehekülgi,kus on lapsekäekirjaga päevade kaupa kirja pandud, kus millal viibiti jakuhu edasi mindi. Ka iseloomustas päevikut märksõna ‘ärevus’. Arvestades,et enamasti saabuti Austraaliasse pärast 1944. aastat Saksamaa kaudu,ei ole see sugugi imekspandav. Kuigi põgenedes arvatavasti palju asjukaasa võtta ei saanud, oli samal naisel siiski fotosid, mis olid tehtudenne sõda.

Et fotodel nähtavad kodud, niipalju kui portreefotodelt näha, vasta-vad küllaltki eesti maitsele, siis on seeläbi tunnetatav, et põgenemine oliikkagi pigem midagi sunnitut kui võimalus heaolu saavutada.

Leidus ka eestlasi, kellele Eesti Maja oli esimeseks peatuspaigaksuuel kodumaal. Oluline on märkida, et eestlasi oli Austraalias juba enneTeist maailmasõda, nagu selgub ühe mehe kirjeldusest, mille siinkohalvälja toon.

Glory Toom. Andres Kuperjanovi foto 2001.

Maarja Villandi UUDISED


Siis tulime Sydneysse. Oli väga iluspäiksepaisteline talvepäev, kahe-kümne viies juuni. No ja seal olidmeil kaks inimest selleaegsest Eestiabistamise komiteest, nendest, kedame kutsusime vanaeestlased, noh,need varem siia tulnud, vastas.Eestlane tunneb ikka eestlase ära,nii et pandi meid siis autodesse javiidi Eesti Majja. Seal oli üks suurtuba, mida sel ajal kutsuti piljar-dituba, sest seal oli piljardilaud.Seal olid juba mõned, kes olid kasamasuguses korras saabunudpaar päeva varem, ja seal oli terveselle suure – võiks öelda, peaaegukogu saali põrand oli kaetudõlgedega – ja seal olid siis kõik

naised, lapsed ja mehed segamini, tähendab päeval ja öösel, ja seal eiolnud mingisuguseid vaheseinu või linasid ega midagi. Seal me siisniimoodi olime ja sel päeval – see oli laupäevane päev – seal oli jaani-päevapidu [---].

Möödapääsmatu on ka võõral maal tööleidmise teema. Tööd leida polnudsugugi kerge ja tihti tuli leppida tööga, mis ei vastanud tööotsija erialale.Siinkohal toon näiteks ühe naise värvikalt kirjeldatud käekäigu, midasai näitusesaalis lugeda.

Meil oli Austraalias majanduskriis ja töökohti ei olnud saada, nii etkui meie Sydneysse jõudsime, siis ei olnd võimalik Sydneys üldsetööd saada. Mida teha? Siis oli niisugune võimalus, et sai maale suur-taludesse tööle, aga maataludesse vajati kokkasid ja lambatapjaid,ja niisugusi, aga me ei olnud ju midagi sellist teind. Aga me läksimesinna tööametisse ja küsiti, et – see on cook and groom, see on koheniisugune paariskäiv amet. Cook and groom.

Kas te oskate keeta?Jaa. – Olin uue kokaraamatu ostnud.Siis öeldi minu mehele niimoodi, et kas te oskate lehma lüpsta. Ja

tema oli skaut olnud palju aastaid ja teate, skaudipoisid lähevadmaale, ja kui nad on laagris, lüpsavad niimoodi natukene naabrite

UUDISED Maarja Villandi

Tiiu Salasoo.Andres Kuperjanovi foto 2001.


lehmi või niimoodi. No seda ta oli teinud ja ta teadis, kuidas nisastpiim välja tuleb igal juhul.

Aga huvitav oli see, et siis küsiti, et aa, et mitu lehma te tunnislüpsate.

Ja ta ütles: kuus.Selle peale ütles, et oi, siis te olete küll väga hea lüpsja.Kui oleks öeldud kaksteist, siis oleks olnud rikutud!

Ka lisaksin ühe mehe käekäigu, mis näitab, et võõral maal elu alusta-mine ei kulgenud takistusteta.

Me saime siis korteri kahe vanapoisi juurde ja siis ma vahetasintöökohta sinna lähemale kuskile, aga siis ma olin ikka vabrikutöölineveel. Nii palju võiks veel mainida, et see korterisaamise asjus, siissealt abistamiskomiteest üks daam ütles mulle ka niiviisi: “Noh, teilkaks last ja mõlemad poisid? No kes teid tahab?”

No miks need poisid pidid siis hullemad olema kui tüdrukud?Aga noh, niiviisi oli. Ja sellised laused jäävad eluks ajaks miski-pärast meelde.

Et aga fotodelt vaatavad vastu elurõõmsad näod, on selge, et takistusedon vapralt ületatud. Samuti kumab juttudest läbi, et tänapäeval heaolu-maana tuntud soe Austraalia polnud eestlasele alati kõige sõbralikumega looduslikult kõige vastuvõetavam. Siin on näide sellest, mis tänapäevaAustraalias on ühele väliseesti mehele vastuvõetamatu.

Siinsamas, sellel tänaval me elasime ja paar nädalat tagasi tõmmatisee maja maha. Oli samasugune maja, kui see, aga saivad neli krunti.See oli niivõrd suur krunt, et kui maja oli seal peal, tõmmati see majamaha, sest maa maksab siin praegu tänaval nelisada tuhat dollarit.See on kole lihtsalt.

Näitusel on mitmeid loodusfotosid, mis on kontrastiks Sydney pilvelõh-kujapiltidele – need on ehitatud selgelt rahamentaliteedil põhinevalt.Näib, nagu oleks vähemalt kaks erinevat Austraaliat – üks koaalade jakaljude, teine pilvelõhkujate ja kiirrongide oma. Näitusel nähtu põhjalvõib lisada ka kolmanda – eestlaste ja Eesti Maja oma. Seda viimast võibiseloomustada järgmiselt. Tegemist on meile looduslikult kauge maaga,kus elavad tavadelt ja olemuselt lähedased inimesed. See on segu mood-sast heaolumaast ja vanast heast eesti ajast koos oma traditsioonidega,millest vägagi kinni peetakse. Selline nähtus saab olemas olla tänueestlaste ühistele ettevõtmistele, mida samuti fotodel jäädvustatud on.

Maarja Villandi

Maarja Villandi UUDISED


SIEFi kongress Marseille’s 2004Sektsioon: Kultuuridesisesed ja kultuuridevahelisedvägivallamudelid

Juba konverentsi avapäeval sai selgeks, et Marseille’sse oli kogunenudmärkimisväärses kontsentratsioonis kultuuride vägivallaaspektist huvi-tuvaid antropolooge-folkloriste. Ka geograafiliselt kujutas erinevatestrassidest ja nahavärvidest pulbitsev Marseille diskussiooniks sobivattausta, paiknedes nii-öelda tuum-Euroopa ja “muu Euroopa” piirimail.Seostuvad ju nii mõnegi Vahemeremaaga (nt Türgi, Albaania, Balkanipoolsaar tervikuna) rahvusspetsiifilised stereotüüpsed kujutelmad, nagu“teistsugune”, “vägivaldne”, “seadustele allumatu”, “metsik”, vastandudestuum-Euroopa n-ö kombekatele ja seadusekuulekatele riikidele. Sellisevastandumise tagamaid lahkas sektsioonijuhataja Paul Sant-Cassia.Grupi- ja rahvusstereotüüpidega seostus veel mitu huvitavat ettekannetfolkloriseerunud tõsieluteadete kohta hirmutavatest, kuid väljamõeldud /ülespuhutud kuritegudest, mida on omistatud Vahemeremaade immigran-tidele. Hollandi teadlane Theo Meder käsitles tõsist meediakära tekitanudkahe teismelise tunnistusi grupivägistamistest, mille olid väidetavalttoime pannud ühel juhul Türgi, teisel juhul Maroko noored immigrandid.Uurimise käigus selgus, et mõlemad tüdrukud olid loo ise välja mõelnud.Kuidas sai võimalikuks, et sellised ohjeldamatud fantaseeringud rahvahulgas sedavõrd tõsist kõlapinda leidsid ja leiavad? Mederi arvates oliantud juhul põhjuseks asjaolu, et uudised immigrandikampade kuritegu-dest ainult kinnitasid juba vaikimisi olemasolevat üldlevinud stereotüüpi –neid Vahemere-äärseid moslemi immigrante lihtsalt ei saa usaldada. Nen-diti, et oleks aeg meilgi küsida, millised stereotüüpsed ettekujutused onnendel “ohtlikel” rahvastel omakorda meist.

Et diskussioon jätkuks ühtselt aluselt, püüti defineerida, mis on üldsevägivald. Märgiti, et lisaks füüsilisele vägivallale on väga jõuliseks vägi-valla representatsiooniks ka näiteks ühiskonna võtmeisikute laipade,piltide või sümbolesemete rüvetamine, seega sümboolne vägivald. Osutativägivallalugude rollile identiteediloojana ning märgiti, et just eriti kohu-tavad lood on paraku ideaalsed antropoloogi jaoks, kuna nende puhul onidentiteedimudelid selgemini jälgitavad. Terve üks ettekannete paneel(paraku üsna õõvastav) oli pühendatud massihaudade ja ümbermatmistesümboolsele tähendusele. Näidati, kuidas selektiivse informatsiooniesitu-sega püütakse luua stereotüüpset “vaenlase” kuju ning selle varjus juhtidatähelepanu kõrvale nendelt hukkunutelt, kelle surma põhjustasid “omade”poliitilised möödalaskmised.


Sektsiooni teemad hõlmasid äärmiselt erinevaid valdkondi: suurejoone-lised vandenõuteooriad laste väärkohtlejate kohta, mis ühendavad pedo-fiilide sektid, satanistid ja isegi maavälised jõud; kuritegelikud noorte-kambad; vägivallaarhitektuur; terrorismi ja märterluse sümboolsed vahe-korrad; poliitilised konfliktid jt. Polnud üllatav, et enamik ettekandeidpuudutas ka massimeedias kultiveeritavaid vägivallastereotüüpe.

Veronique Campion-Vincent formuleeris ühtlasi stereotüüpsete vägi-vallateadete funktsiooni – need kujutavad endast eksemplilaadseid orien-tiire kaasaja infotulvas ekslevale inimesele. Nagu vanema pärimuse mui-nasjutud, rõhutab tänapäeval meedia dualistlikku eristust oma ja võõra,hea ja kurja vahel. Lisandunud on puändiga süžeed, milles kahtlusta-takse vaenlasi väljaspool ja leitakse nad omaenda grupi liikmete hulgast –kuna motiiv on mõjuv, on see ka väga folkloriseerumisaldis.

Muu hulgas arutleti antropoloogi rolli üle kaasaja ühiskonnas. Ingliseantropoloog Glenn Bowmann märkis, et on asju, mida keegi ei kuule egaolegi võimeline kuulma (nt Palestiina konflikti üksikasjad). Kui antropo-loog need siiski kuuldavaks teeb, siis milline on tema funktsioon, kui taliseenesest puudub poliitiline mõjuvõim, et olukorda muuta? Leiti, et doku-menteerimine, analüüsimine ja kuuldavaks tegemine ise ongi üks antro-poloogi peamisi missioone.

Reet Hiiemäe

Reet Hiiemäe UUDISED

Eesti delegatsioon kongressil. Hans Kuhni foto 2004.


Katre Õim kaitses doktoritöö “Võrdlustestruktuurist ja kujundisemantikast”

14. aprillil 2004 kaitses Eesti Kirjan-dusmuuseumi teadur Katre Õim eestikeele erialal doktoritöö “Võrdlustestruktuurist ja kujundisemantikast”.Doktoritööd juhendas erakorralineprofessor Arvo Krikmann, oponeerisüldkeeleteaduse õppetooli teadur, PhDIlona Tragel.

Töö ilmus monograafiana uuri-mustesarjas Reetor. Viimane kujutabendast Eesti Kirjandusmuuseumi folk-loristika osakonna ning Eesti Kultuu-riloo ja Folkloristika Keskuse ühisväl-jaannet.

Doktoritöö näol on tegemist inter-distsiplinaarse uurimusega, millesvaadeldakse fraseoloogilis-folkloorsetainest (eesti kõnekäändude suurimat ning vormilt homogeenseimat jaselgepiirilisimat alaliiki – võrdlusi), rakendades kaasaegsest keele- jakujundkõneteooriast pärinevaid uurimisviise. Vahetu uurimisainese mahton ligikaudu 50 000 üksust ja uurimuse eesmärgiks välja selgitada eestivõrdluste süntaktilis-semantilised komponendid ning väljendite troobi-tekkemehhanismid.

Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast koosneb neljast peatü-kist. Sissejuhatavas osas keskendub Katre Õim fraseologismide ja kõne-käändudega seonduvaile üldprobleemidele, põhiosas antakse ülevaadeeesti rahvapäraste võrdluste süntaktilisest ja loogilisest struktuurist,leksikaalsest koostisest ja kujundisemantikast.

Sissejuhatavas peatükis “Lähtekohti kõnekäändude käsitlemiseks”keskendutatakse kõnekäändude ja fraseologismidega seonduvaile üld-probleemidele: kuidas eristada nn vabu sõnaühendeid püsiühenditest;milliste kriteeriumide alusel jagada kõnekäänutekstide massiiv eri tüpo-loogilisteks üksusteks. Esitatakse üldisem ülevaade kõnekäändude, shvõrdluste mitmesugustest varasematest liigituskatsetest vormi, funkt-siooni, struktuuri ja tähenduse seisukohalt.

Uurimuse põhiosas, peatükkides “Võrdluste süntaktilis-semantilisedkomponendid”, “Võrdluste leksikaalsed komponendid ja kommunikatiiv-modaalne tähendus” ning “Võrdluste troobitekkemehhanismidest”, an-takse ülevaade eesti rahvapäraste võrdluste süntaktilisest ja loogilisest


struktuurist, leksikaalsest koostisest ja kujundisemantikast. Selgub, etfraseologismide süntaktilis-semantiliste komponentide kindlakstegemineon oluline nii (kõnekäänu)tüpoloogia täpsustamise kui ka väljenditetekkemehhanismide väljaselgitamise seisukohalt.

Võrdluste süntaktilises struktuuris eristab K. Õim kolme põhikompo-nenti: võrdlusobjekt, võrdlusalus ja võrdlusvahend. Nii näiteks võrdlusesmokk kõver nagu mustlase tuleraud on mokk võrdlusobjekt, kõver võrdlusalusja mustlase tuleraud võrdlusvahend. Arhiiviaines annab alust väiteks, etvõrdluste komponentide esinemisjärjekord, samuti võrdlusobjekti ja -alu-se esinemus on suhteliselt vaba. Ilmneb, et kohustuslikult manifesteeritavon vaid võrdluste kõige kujundlikum element – võrdlusvahend. Võrdlus-objekt ei kuulugi tihti väljendi traditsioonilisse koosseisu ega nõua ver-baalset eksplitseerimist. Võrdlusalus on sagedamini eksplitseeritud, kuidselle tähendus võib olla kaude väljaloetav ka võrdluse teistest elementidestja/või kontekstist.

Eksplitseeritud struktuurikomponentide analüüsi tulemusena eris-tab K. Õim eesti võrdlustes 42 struktuuritüüpi. Eesti võrdluse normaal-struktuuriks võib pidada juhtu, kus võrdlus algab võrdlusobjektiga, järg-nevad võrdlusalus ja -vahend. Samas selliste võrdluste koguhulk, milletraditsioonilisse koosseisu kuuluvad kõik võrdluse põhiliikmed (pea jagabkui koorelahutaja), on ülejäänutega võrreldes minimaalne; kõige rohkemon võrdlusi, mis koosnevad võrdlusalusest, konjunktsioonist ja võrdlus-vahendist (kõht täis nagu isa-ema pulma ajal).

Kirjeldamaks võrdluse ja selle komponentide semantilisi funktsioo-ne, on K. Õim käsitanud võrdlust (elliptilise) lausena. Võrdluste kui lau-sete analüüsil on kasutatud lingvistikas tavalist lähenemisviisi, kus lausekonstituendid jagatakse semantiliseks predikaadiks, mille tüüpideks ontegevus, protsess ja seisund/omadus, ning aktantideks, mille semanti-listeks funktsioonideks on situatsiooni osaliste rollide näitamine. Ana-lüüsi tulemusena selgus, et enamik eesti traditsioonilistest võrdlustestväljendab staatilist situatsiooni, s.o teatavat omadust või seisundit.

Käsitledes eesti võrdluste osade mõistelist jagunemist, lähtub K. Õimseisukohast, et võrdluste leksikaalne struktuur peegeldab võrdluste nnpoolte kuuluvust teatud mõistelisse valdkonda. Üldiselt puudutavadvõrdlustes kõrvutatavad situatsioonid reeglina inimeste tavapärast eluja neid ümbritsevat maailma sarnaselt teiste lühivormidega nagu vana-sõnad ja mõistatused. Kui võrdlused sisaldavad võrdlusobjekti, siis domi-neerivad nende hulgas selgelt väljendid, kus võrdlusobjekt seostub inime-sega, eriti sageli inimese somaatikaga – silmad, pea, nina, käed jm (ntsilmad kui küpsed kartulid ~ vaese mehe võikarbid). Ülejäänud juhtudelfigureerivad võrdlusobjektides võrdse sagedusega loodusobjektid või -näh-tused, elatusalad, majapidamise alale kuuluvad objektid. Võrdlusvahendpärineb sagedamini kolmest mõistevaldkonnast: elusloodus, elatusalad,majapidamine. Kui võrdlusvahendiks on inimene, siis on ta sageli esita-

Anneli Baran UUDISED


tud tegevusala kaudu ning tegijanime vormis, kas siis mingi elukutse/ameti esindajana või normaalse tegevuse sooritajana. Sellise tihtipealehinnangulise tegijanimelise noomeni esinemus võib sageli piirduda vaidvõrdlusevormilisena (nt käib nagu hernekülija).

Võrdluste leksikaalsete komponentide peatükis käsitleb K. Õim lühi-dalt ka võrdluste koosseisus esinevaid sekundaarsema tähtsusega sõna-varaüksusi, täpsemalt rõhuadjektiive, mille funktsiooniks on suurendadaöeldava intensiivsust, emotsionaalsust, pejoratiivsust (nt igavene, suur,vana, va jt).

Sama peatüki lõpus vaadeldakse lähemalt veel ka võrdluste kommu-nikatiivmodaalset tähendust. Nagu igasugused loomulikus kommuni-katsioonis öeldavad lausungid, nii ka fraseoloogilis-folkloorsed ütlused,sh võrdlused, täidavad samaaegselt mitmeid kommunikatiivseid funkt-sioone. Valdav osa võrdlustest on esitatud väitlause vormis, samasugunekommunikatiiv-modaalne tähendus on omane aga ka mõnedele küsi- jakäsklausetele. Võrdluste vaatlemisel aksioloogilisest aspektist selgub,et väärtushinnangu väljendamine on omane enamikule analüüsitud väljen-ditest. Võrdlusse kätketud hinnang sõltub paljuski ka kontekstist, võrdlustajendavast situatsioonist endast. Enamikul juhtudel juhitakse nn hin-nanguliste võrdlustega tähelepanu millelegi halvale. K. Õim toonitab see-juures, et võrdluse kui praegu juba arhailise aine juures võib probleemiksosutuda ka positiivse hinnangu ja iroonia eristamine.

Doktoritöö tähelepanuväärivaim osa kannab pealkirja “Võrdluste troo-bitekkemehhanismidest”. See kujutab endast esmakordset sissevaadeteesti fraseoloogiasse kognitiivse lingvistika vaatepunktist. Võrdlusetroobitekkemehhanismide selgitamisel on K. Õim lähtunud kognitivist-likust metafoorikäsitlusest, kus opereeritakse selliste mõistetega, nagukaardistus, projektsioon, mõistestamine, kategoriseerimine, allikala,sihtala, skeem, mentaalne ruum. Töös refereeritakse lühidalt S. Glucks-bergi ja D. Gentneri uurimisrühmade vaateid küsimustes, mis seniseskujundkõneteoorias on kestvalt olnud vaidlusaluseks probleemiks – nimeltmetafoorse operatsiooni olemus, st kas on tegu analoogiatuvastuse võiuut kategooriat manifesteeriva atributiivse predikatsiooniga, ning sellestsõltuvalt ka metafoori ja võrdluse kognitiivne suhe.

K. Õim sedastab, et jagades võrdlused võrdlussidesõnale eelnevaks jasellele järgnevaks pooleks ning püüdes kummalgi poolel taastada tra-ditsiooni kuuluvate elementide toel n-ö maksimaalne täisskeem, kõrvu-tataks võrdlustes justkui kedagi/midagi ühes situatsioonis kellegi/mille-gagi teises situatsioonis. Võttes aluseks võrdluste ülalkirjeldatud moodus-tajate põhitüübid, esitab K. Õim oma töös eesti võrdlustele iseloomulikudmoodustusmallid. Need ei pea silmas mitte ainult võrdluste leksikali-seeritud osi, vaid kahe situatsiooni, s.o võrreldava ja võrdlusvahendisesitatu tervikstruktuure, st kasutavad ka suurt hulka üldisemat laaditeadmisi, mille abil toimub kõnekäändude mõtestus ka tegelikkuses.

UUDISED Anneli Baran


Ilmneb, et võrdlustes domineerivad juhud, kus võrdlusobjekt ja -va-hend ei opereeri mitte kahe erineva, vaid ühe ja sama mõistelise vald-konna piires, st on metonüümilist laadi. Töös on analüüsitud mitmeidebamäärase denotatsiooniga sõnu (verukas, mursa jt), mis on headeksnäideteks metafoorsete ja metonüümiliste operatsioonide koostoimestvõrdlustes. Samale suundumusele osutab K. Õim oma töö lõpuosas, ana-lüüsides sünonüümia- ning ühtlasi metafoorsus- ja metonüümilisus-vahekordi võrdlustes, mis kätkevad mõistet ‘kiiresti’. Keskendumine justsellele mõistele on seletatav kuulumisega eesti võrdluste kümne sageda-mini esineva tähenduskomponendi hulka. Ilmneb, et kui võrdluste mõist-misel domineerivad küll enamasti metafoorsed ülekanded, siis võrdlus-vahend on sageli mõistetav ka metonüümiliste projektsioonide kaudu.

Kokkuvõtvalt sedastab K. Õim, et võrdluste analüüs osutab üldist ten-dentsi, et eesti võrdlused on metafoorselt/metonüümiliselt hübriidsed.

Anneli Baran

Magistritöö laulude ja naisuurimise alaltTartu Ülikoolis

Kristiina Ehin. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõima-lusi naisuurimuslikust aspektist.

15. juunil kell 10 koguneti Parrotiauditooriumi Tartu Ülikooli pea-hoones, et osa saada rahvaluulemagistrandi Kristiina Ehini väite-kirja kaitsmisest. Oponendiks olimaailmakirjanduse teadur LeenaKurvet-Käosaar.

Kristiina Ehini magistritöö koosnebneljast artiklist, mis on kirjutatudaastatel 2001–2004:

“Müüdud neiu”. Regilaul kui ajalugu (ilmunud kogumikus “Regilaul– keel, muusika, poeetika” 2001).

Tiiu Jaago UUDISED


Mehed teevad naist: regilaulu “Kuldnaine” tähenduskontuure (ilmu-nud ajakirjas “Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri” nr 1/2, 2002).

Naise identiteedi muutus pärast Esimest maailmasõda – rahvalaulkõneleb (ilmunud kogumikus “Pärimus ja tõlgendus” 2003).

Karksi lauliku Kadri Kuke pärand feministliku uurimise valguses:oma sugupoole valu ja voli (ilmumas Studies in Folk Culture vol. 2, 2004).

Neile lisandub artikleid siduv ja teoreetilist üldistust loov mahukas sisse-juhatus.

Kristiina Ehini väitekirja metoodiline telg on naisuurimus, allikas –eesti vanem ja uuem rahvalaul. Oma töö dünaamikat iseloomustab tajärgmiselt: “Esimeses artiklis on tugevaim ajaloo ja naisteema seos, teiseson esil soo-uurimuslik aspekt, kolmandas naisuurimus pärimusliku ajalookontekstis ja neljandas artiklis feministlike meetodite katsetus rahva-laulude baasil.”

Kristiina Ehini töö on omapärane tervik nähtuste eri pooluste sidusu-sest. Ühelt poolt kasutab ta naisuurimuse võimalusi rahvalaulu tõlgen-damiseks ja teiselt poolt süveneb naisuurimuse teooriasse eesti rahvalaulukaudu. Teaduskeele tasandil otsib ta tasakaalu luulekeele ja teaduskeelevahel. Et iseloomustada ühiskonnas kehtivaid soorolle nende võimusuhe-tes, kasutab ta Karksi lauliku Kadri Kuke keelepruugist inspireeritunamõistet “naise voli”. Samas kasutab ta feministlike teooriate termineid,nagu lähiteooria (low theory) ja kõrgteooria (high theory), mille kaudu taiseloomustab uurija suhet allikasse ja teoreetilistesse konstruktsiooni-desse. Kristiina Ehin väidab, et sattunud juhuslikult lugema regilaule“need laulud kõnetasid mind kui inimest”. Samas tunneb ta varasemateregilaulu-uurijate seisukohti, kohati nende vaateid vaidlustadeski (eritiviimases, Kadri Kuke laule analüüsivas artiklis, kus ta toob esile rahvaluu-lekogumise omaaegse vajakajäämise mitte küsida lauliku enda tunneteja mõtete kohta, kui ta oma laule kogujale laulis). Kristiina Ehin looboma terviku laulikute ja laulu-uurijate, aga ka võõrkeelsete naisuurimustekõnetustest: “Minu üldisem tõlgendusmeetod folklooriuurimises ongi olnuderinevate teooriate ja teatud vahetu lähenemise vahel balansseerimine”(sissejuhatus: lk 5).

Kristiina Ehini varasemates artiklites on naisuurimuslikkus ebatead-likum, tagaplaanilisem, võrreldes viimase artikliga, kus ta on asunudteadliku feministliku ideoloogia esindaja ja meetodite kasutaja rolli. See-vastu kasutab ta esimestes artiklites tõlgenduseks vajaliku kontekstiloomisel rohkem muid võtteid, näiteks “Müüdud neiu” analüüsis õigus-ajalooalaseid uurimusi; “Enne ja nüüd” analüüsis pärimusliku ajaloo uuri-misviise. Esimesel juhul aitab õigusajalooline kontekst mõista abiellu-mistavasid varasemates ühiskondades ja neid tavasid kaudselt dateerida.Teisel juhul aitab pärimusliku ajaloo alane kontekst näha konflikte laulikukaasaegsete vaatepunktist. See kujutab endast sidet individuaalsete, isik-

UUDISED Tiiu Jaago


likel kogemustel rajanevate arusaamade ja ettekujutuste ning kollektiiv-sete stereotüüpide vahel. Nende artiklite puhul tõstis oponent esile põne-vaid küsimusi, mida esitab kaitsja kui kirjandusteadlane ja naisuurija.Näiteks, mil määral on võimalik rahvalaulude tähendust mõista laulikuteendi ja omaaegse pärimusrühma tundeid arvestavalt. Vanade lüroeepilistelaulude (siin “Müüdud neiu”) kohta on seda laadi andmeid peaaegu võimatusaada. Nii intrigeeriv kui küsimus neiu sajatuse mõjust oma tegelikulesaatusele või ka laulusajatuse tähendusest tema lauluvälises elus kapoleks, ei saa me midagi sellele küsimusele vastata, sest kõik vastusedon ikkagi tänapäeva vaatepunktist lähtuvad kujutlused (ehk pigem ütlejaarusaamad endast ja laulikust). Omamoodi võimalusi pakub aga sellisteletundeküsimustele vastamiseks lähiajaloost pärit uuem laul “Enne janüüd”. Veel on inimesi ja mälestusi 20. sajandi esimesest poolest, onneid, kes tunnetasid konflikti maanaise (talu perenaise) ja linnanaiseelustiili ja moraali vahel. Nende konteksti loovate lisaandmete abil ontõepärasem ka uurija arusaam ühest konkreetsest laulust ja seal esita-tud naise stereotüübist või õigemini kahe erinevasse keskkonda kuuluvanaise stereotüübi vastandamisest maanaise vaatepunktist. Kristiina seobneed stereotüübid tänapäevaste eelarvamustega naise rollidest, vaidlustabneid, loob järjepidevusi ja katkestusi.

Siinkohal meenub, et Kristiina Ehini esimesi üliõpilastöid käsitlesoma perepärimuse tähenduse otsimist: kuidas oma pärandit kanda. Seeomaaegne proseminaritöö on üks etapp tema teel, magistritöö juba üksjärgmisi, küsimus aga ikka seesama: kuidas oma pärandit kanda. Selleküsimusega asetub Kristiina Ehini töö folkloristikasse kõige üldisemasmõttes: samale küsimusele on vastust otsinud ja oma vastused sõnasseseadnud folkloristid enne väitlejat ja nii jääb see ka edaspidi.

Tiiu Jaago

Tiia Ristolainen UUDISED

Ave Tupits kaitses magistritöörahvameditsiinist

Ave Tupits. Soolatüügaste ravimisviisid eesti ja iiri rahvamedit-siinis Jakob Hurda kogu ja Iiri Folkloori Arhiivi materjalide põh-jal. Magistritöö. Tartu Ülikool. Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool.2004.

Vaatamata pikale ja lohisevale pealkirjale on Ave Tupitsa magistritöösisukas, järgib eesti folkloristika traditsioone ning on esimene eesti ja iirirahvameditsiini ühe alateema võrdlev käsitlus.


Ave Tupits alustab uurimust ülevaateandmisega rahvameditsiinist. Edasi kä-sitleb ta lähemalt soolatüügaste tekkimi-se põhjusi ja ravi eesti ning iiri rahvame-ditsiinis. Töö sisu moodustubki suuresosas soolatüügaste ravi puudutavate iirija eesti käsikirjaliste tekstide võrdlusest.Autori enda sõnul on magistritöö eesmär-giks jälgida eesti ja iiri rahvameditsiinikorreleerumist ühe konkreetse nahahaigu-se näitel, vaadeldes mõlema maa rahva-meditsiini laiemas pärimuslikus konteks-tis. Püstitatud eesmärgi töö ka täidab.

Soolatüükad on olnud tülikas laialtlevinud nakkushaigus, mida on püütud eri-neval viisil mitmete vahendite abil ravida.Haiguse suhteline ohutus on teinud võima-likuks ravivõtetega eksperimenteerimise.Näiteks eesti materjali põhjal ilmneb, etsoolatüügaste vastu aitavad sool, vesi, liha,niit, loitsud jne. Iirlastel on olulisteks abi-vahenditeks tigu, kartul, peekon, vihma-

vesi, niit, loitsud jms. Töö näitab, et kahe maa rahvameditsiinilised ravi-võtted on üsna sarnased. Paljus lähtutakse analoogiamaagiast – sarnaneravib sarnast.

Esmapilgul tekib küsimus, miks võrdlusobjektiks on valitud just iirifolkloor ja kas põhjendus, et mõlemal maal on sarnane ajalooline ja kul-tuuriline taust ning agressiivsete suurriikide valitsemise kiuste on säili-tatud oma keel ja kultuur, on piisav. Pigem on eesti ja iiri materjal võrrel-davad just tänu sarnasele folkloori kogumise ideoloogiale, mis on seotudtaotlusega määratleda oma rahvuslik identiteet traditsioonilise folkloorikaudu, nagu tõi välja ka magistritöö kaitsmisel (15. juunil 2004) oponentmagister Merili Metsvahi.

Tööd lugedes ei saa vastust küsimusele, kas teistes eesti kogudes pea-le Jakob Hurda oma leidub tekste soolatüügaste ravi kohta. Autor onteinud oma valiku, võttes uuritavateks materjalideks Hurda kogu vasta-vad tekstid ning Iirimaalt peamiselt Mayo ja Sligo maakondadest päritteated soolatüügaste tekkimise, nendest hoidumise ja ravi kohta.

Tänapäevaga seob tööd viimane osa, mis on kirjutatud internetis leidu-va soolatüükaid puudutava materjali põhjal. Vastused näitavad, et katänapäeval arutletakse soolatüügastest lahtisaamise üle ning teataksevanu ravivõtteid, kuid reaalses elus domineerib siiski akadeemiline medit-siin, nagu ka muude haiguste puhul. Loodusravi kasutatakse pigem üldravitoetuseks.

Tiia Ristolainen

UUDISED Tiia Ristolainen

mõlgutusi etnograafilise foto asjus(“juri vella laager. juri vaatab aknast välja”) on...

Documents