EELK Misjonikeskuse sõbraleht nr 9 10.12.2006EELK MisjonikeskusTehnika 115, 10139 Tallinn, Estoniatelefon 6464 760, tel&faks 6464 761e-post mk@eelk.eekodulehekülg www.eelk.ee/mk

Annetused välismisjonäride ja Misjonikeskuse töö heaks:Hansapank 1120254269Eesti Ühispank 10602016015008

Kalender2007

Pääsemine Titanicult

lk 2

Valguse kandjadlk 3

Bartholomäus Ziegenbalg

lk 4-5

Usaldades Jumalat ja inimesi

lk 6

Külalislahkuslk 7

Misjonireisil Ameerikas

lk 8-9

Pärast Ida-Siberit

lk 10

Hõimurahvaste aeglk 11

Kiviteel Petserisselk 12-13

Lähedalt ja kaugeltlk 14-15

KOOLITAMINEKASVUAEG kogudusekool, ilmik-sõnakuulutajate koolitus

SUVESEMINARkoguduse töötegijatele, lektor prof. Robert Kolb

PIIBEL KAANEST KAANENIpiiblikursus tööpäeviti Pereraadios kl 17.30, 6.00 ja 12.30, Raadio7 kl 20.30

KUULUTAMINEMISJONIKOOR kuulutustöö muusikas ja sõnas,misjoniajaloo etendus Meie Misjon

MISJONIPÜHA 28. oktoobril 2007

MISJONIÜRITUSED

DIASPORAATÖÖeestlaste vaimulik teenimine endise Nõukogude Liidu aladel ja Soomes

LÄKITAMINEVÄLISMISJONÄRID koostöös välispartneri-tega

perekond Keskinen Rael Leedjärvperekond TuovinenAnu ja Juha Väliaho

TUGIKOGUDUSTE töö: side misjonäridega, eestpalve, materiaalne toetus, misjonisekretäride koolitus

EELK Misjonikeskuselt ilmunud

artiklikogumik Abiks kiriku kaastöölistele, mille on koostanud

Andres Põder, Tiit Salumäe, Urmas Viilma, Joel Luhamets ja Leevi Reinaru, aitab igal kristlasel kujundada oma kogudust avatud ustega koduseks paigaks.

Eesti Piibliseltsi, EEA Evangelismi- ja Misjonitoimkonna ning EELK Misjonikeskuse ühisprojekti Hõimurahvas-te aeg raames saab toetada misjonitööd soome-ugri rahvaste seas:

Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse viitenumber 0013 Rahvuslike töötegijate väljaõpe piiblikoolides viitenumber 0026 Misjonitöö hantide, manside, komide ja udmurtide hulgas viitenumber 0039Misjonitöö maride ja eestlaste kogukondades Venemaal viitenumber 0042

Annetused Eesti Piibliseltsi arvele Hansapangas 221031291214 või SEB Ühispangas 10220055771015. Palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber ja selgituse lahtrisse oma isikukood (et saada tulumaksusoodustust tehtud annetuste osas) ja postiaadress.

KÖIDALAHTI!

� M-failid nr 9 �M-failid nr 9

Inimestena me vajame valgust, nii loodusval­gust kui ka hingevalgust, viimast eriti. Loodusval­gust oleme õppinud juba jäljendama, asendades selle leiutatud küünalde ja elektriga, mis valgustavad pimedaid õhtuid. Nõnda otsides ja leides hädava­jalikule valgusele asendus­aineid oleme end sageli tundnud tublide väikeste loojatena, võimekate toi­metajatena.

Ent hingevalgus on see, mida me ise ei saa kuidagi tekitada ega ühe­legi inimesele oma jõust ja tahtest hoolimata tuua. Seda saab anda meile vaid üks – valguse allikas Jeesus Kristus ise. Johan­nese evangeeliumis nime­tab Jeesus end maailma valguseks. Jesaja raamatu prohvetki räägib lugeja­le suurest valgusest, mis pimeduses paistab, nõnda et neile, kes elavad surmavarju maal, paistab valgus. See oodatud ja tulnud valgus säras Jeesuse tegudest ja sõnadest nendele, kes olid Tema ümber. Ka meie saame täna Jumala valgu­sest osa: Pühakirja luge­des, jumalateenistusel osaledes, teiste kristlas­tega suheldes ja nendega osaduses olles.

Valguses käimine on Kristuse järgijate jaoks väga oluline. Igat kristlast on kutsutud olema Jumala saadikuks siin maailmas, olema Looja käepikenduseks seal, kuhu Tema neid viib. Sellised käepiken­dused on saanud oma Ülemuselt volitused, ent ka kohustused esin­dada Juhi mõtteid, ideid ja ettepa­nekuid. Seda ootab Jumal meiltki, keda Ta on enese omaks tunnista­nud. Jumala tahe meid kutsudes

on, et me jääksime ustavaks Tema Sõnale ja kutsele järgida Jeesust ning kanda siia armastuse­ ja hoo­livusepuudust kannatavasse maa­ilma edasi Jeesuse toodud soojust ja valgust.

Olla valguse kandja on suursu­gune ja üllas ülesanne, mida pole tänapäeval lihtne täita. See nõuab meilt suurt pingutust. Nii sageli üritame ise oma tarkusest korda saata midagi, mis käib silmnähta­valt üle meie inimliku väeti jõu...

Pahatihti satume sel juhul igasugustesse raskustesse ning kättetulnud problee­mide puntrast ei pruugi igaüks väljapääsu nähagi. Ent kui oleme tõeliste eluraskuste keskel, on Jumal tõotanud siiski olla meiega ka halvas. Just see ongi meie võit: olla Temaga koos, käia Tema juhatusel ning viimaks väsinuna pugeda enda imelist eesõigust kasuta­des Tema peopesa sisse puhkama.

Valgust oma ellu ei pea inimene kaugelt otsima: Jumala valgus süttib seal, kus loetakse Tema sõna, lastakse seda oma süda­mepõldudel idaneda ning jagatakse valminud Vaimu vilju teistega. Valgus, millega Jumal on meie sü­dame pimedamaid soppe valgustanud ja meie hin­ge puudutanud, on antud meile selleks, et me seda edasi kannaksime, lastes vaka alt lahti päästetud ja süttinud lampi lambijalal kaugele särada, et see puudutaks teisigi.

Nõnda paistku meiegi valgus inimestele, et nad meie häid tegusid nähes ülistaksid meie Isa, kes on taevas. Kunagi ei või me ette aimata ega teada,

millal ja mis oludes võib keegi hä­daline, armastusepuudust kanna­tav inimene meist paistva valguse mõjul kohtuda oma Loojaga. See imeline kohtumine muudab meie ligimese elu aga kindlasti!

Jõudu ja indu meile kõigile aasta kõige pimedamal ajal särada elava Jumala lastena!

Kaisa Kirikal

Nõva koguduse õpetaja

(M:) saateks

Inimesed päästepaatidesEELK Misjonikeskuse sõbraleht nr 9 10.12.2006

Toimetaja: Piret Riim Keeletoimetaja: Annika KilgiKalender: Kaisa Kirikal Korrektor: Ester PaenurmKüljendus: Hermo Sakk Trükk: OÜ Vali Press Trükiarv: 1500Esikaanel misjonärid (kellaosuti suunas): Leonhard Blumer, Esther Sirotkin, Aleksandra Liblik ja Melita Marley, Else ja Martin Meedar, Richard Hoffmann, Aleksander Eisenschmidt, Evald Ovir, Carl Hugo Hahn. Kollaaž: Kirsti Malmi

Välismisjoni juubeliaasta teise lehenumbri kaanepilt viitab veel mine­viku misjonäridele. Lugeda on siin aga eelkõige tänapäeva üsna tavalis­test inimestest, kes on keeranud päästepaadi nina uppujate suunas – kui laenata juhtkirja autori võrdpilti.

“Kui imelised on Issanda teed ja teod meis, inimestes,” on võinud imestada Elmet. “Kuskil kaarduvad suured sillad, mis ootavad minejaid,” on kogenud Maarja. “Tundsin selle rahvaga lähedust,” kinnitab Küllike. “Jumal jätkab hoolitsemist,” on veendunud Pille.

“Meie töö on ühe suure töö algus,” näeb Jaan. “Me ei saa anda Juma­lale talenti ilma kasutamata tagasi,” paneb südamele Leevi. “Misjonitöö ei tule iial tühjalt tagasi!“ julgustab Laine.

Päästepaat pole tavaline, ta küljel on rist koos nimega Jeesus Kristus. 300 aastat tagasi astus sellisesse esimene luterlik misjonär. Paadid on alati ootel. Sõudkem julgelt!

Piret Riimtoimetaja

(M:) vaimulik sõna

Foto: internet

Foto: internet

(M:) juhtkiri

TitanicIlmselt oleks oluline arutleda selle üle, mis määrab kiriku kvalitee-

di. Võiksime igaüks ka enda puhul mõelda sellele, mis näitab minu ja mu usuelu kvaliteeti. On selleks õiged õpetuslikud seisukohad, hea piiblitundmine, laitmatud eluviisid, edukus, aktiivsus kogudusetöös, teistest inimestest hoolimine või on selleks armastus Jumala vastu ja aktiivne misjonitöö. Varem öeldi misjonitöö kohta kaunimalt – hinge-de päästmine.

Ajalugu mäletab traagilisi sündmusi. Uppumatuks peetud reisilae-val Titanic ei korraldatud õppehäireid, need oleks reisijaid häirinud. Esialgu kavandatud 44 päästepaadi asemel oli laeval neid vaid 20. Selline kokkuhoid andis reisijatele kõvasti jalutusruumi juurde. Laeva suurus ja kiirus tegid ootamatu ohu korral pidurdamise võimatuks. Nii juhtuski, et 37 sekundit pärast seda, kui vahimadrused jäämäge märkasid, toimus juba kokkupõrge.

Paate hakati vette laskma. Esimeses 65-kohalises paadis lahkus 28 reisijat: inimesed ei riskinud ära minna kindlamana näivalt laevalt.

Hiljem tuli pooltühjana lahkunud paatidest tagasi uppujaid päästma üksainus. Vaid 20 miili kaugusel olev reisilaev California ei reageerinud Titanicu kuuele appi-kutsele. Ei äratatud isegi kaptenit. Siiski võttis appikut-se vastu liinilaev Carpathia, mis asus Titanicust 58 miili kaugusel ja jõudis sündmuskohale kaks tundi pärast seda, kui Titanic oli juba vee alla kadunud. Titanicu pardal oli 2228 inimest. Nendest päästeti ainult 705.

Tänapäeva maailm sarnaneb Titanicuga ja kõige sellega, mis seal ümber toimus. Ollakse vaimustatud edust, uutest saavutustest ja elatustaseme tõusust. Hukkumisele ja hukkaminemisele ei mõelda. See teema tundub olevat labane. Kui uskuda, siis uskuminegi peab olema kuidagi tänapäevane, peen ja noobel. Päästjast ja päästmisest rääkimine ei ole populaarne, ometi on see kõige olulisem sõnum, mida jagada. Titanicul oli tõesti võimalus ka õnnelikult üle ookeani jõuda. Patu, kuradi ja surma käest pääsemiseks on vaid üks võimalus – see on Jeesus Kristus.

Päästmist ei vaja mitte ainult meeskonnaliikmed ega asjast rohkem huvitatud. Päästmist vajavad kõik inimesed. Maailma me muuta ei saa, kuid ma loodan, et meie kirik ei ole nende paatide sarnane, kes sõuavad pooltühjana ranna poole, uppujatele mõtlemata. Ehk ei jää meile märkamata ka need lõputud SOS-signaalid, mis kõikjalt meie poole kajavad. Maailm vajab Päästjat.

Kasutagu siis Issand meid kõiki hingede päästmises.

Joel Luhametsassessor

Jeesus ütleb:

“Teie olete maailma valgus!”

Foto: Jukka Repo

� M-failid nr 9 �M-failid nr 9

(M:) misjoniajalugu

300 aastat luterliku misjonitöö algusest

Aastal 1706 saabus Kagu-Indiasse Bartholomäus Ziegenbalg (1682–1719), kes jõudis oma sealviibimise ajal tõlkida suure osa Piiblist ja muud usukirjandust, koostada tamili keele grammatika ja sõnaraamatu, kirjutada traktaate tamili kirjanduse ja kultuuri kohta ning ehitada kiriku ja vaimuliku seminari.

PietistPietism, luterluse individuaalsemat

usuelu taotlev suund, mille kõrgaeg oli 18. sajandi esimene pool, väärtustas muu­hulgas vagast südamest tulevat isiklikku usuelamust, põhjalikku piibliuurimist, lihtrahva usulist äratamist ja rahvakeelse vaimuliku kirjanduse levitamist. Teiste seas asus Halles, pietistliku liikumise keskuses, 1703. aastal teoloogiat õppima Bartholo­mäus Ziegenbalg.

Bartholomäus Ziegenbalg sündis Pulsnitsi linnake-ses Saksamaal. Ta oli nõder ja kidur lapsuke, ja vaevalt võis temast loota, et tema suurte asjade toimetami-seks oli kutsutud. Juba väga vara pidi tema isast ja emast maha jääma. Lapse eestkostjad panivad ta kooli. Aga seal ei olnud temal kaua jäämist. Lapse tervis oli väga vaene. Pealegi ütlesivad kooliõpetajad, et temal ei olla õppimiseks vaimu andi. Aga et Bartholomäu-sel see suur ja kallis anne oli, piibli vara uurida, seda ei mõistnud ei tema sugulased ega kooliõpetajad. Ka tema koolivennad pilkasivad ja teotasivad teda sagedaste tema unitsemise pärast. Nõnda õppis noormees juba vara oma Issanda pärast risti kandma.

MisjonärPärast mõnd õpinguaastat Halles vastas

Ziegenbalg Taani kuninga Frederik IV üles­kutsele minna India kolooniatesse evan­geeliumi kuulutama. 9. juulil 1706 jõudis 24­aastane Ziegenbalg koos õpingukaas­

lase Heinrich Plütschauga Tarangambadi kolooniasse Kagu­Indias. Nad olid esime­sed protestantlikud misjonärid Indias.

Sel ajal ei olnud veel mitte aurulaevu, siis pidivad noored missionarid 7 kuud mere peal sõitma.

Kuuluta rahvale rahva keeles! Seda tundis ka Ziegenbalg tähtsa seaduse igale missionarile olevat. Sellepärast hakkas

tema oma sõbraga suure hoolega Tamuli keelt uurima. Tranke-

bari linnas oli üks koolmeis-ter, kes lapsi lugema ja kirjutama õpetas. Selle

juure läksivad mõlemad missionarid, istusivad kooli laste hulka ja hakkasivad lugemist ja kirjutamist õppima.

Raskustega võit-leja

Nii kõrgema kasti hindud kui ka kohali­

kud Taani võimud olid Ziegenbalgi tegevuse vas­

tu. Valitsejad ei soovinud, et evangeelium rahu rikuks.

Vastumeelsust äratas misjo­näride kuulumine pietistide sekka,

kes propageerisid spontaanset palvet ja in­tensiivset piiblilugemist. Aastail 1708–1709 tuli Ziegenbalgil neli kuud vanglas veeta, sest tema kuulutustööd peeti mässule õhu­tavaks. Misjonäri ei takistanud mitte ainult võimude vaenulikkus, vaid ka kehv tervis, kuumus ning vaesus. Kõigile raskustele vaatamata otsustas ta siis, kui Heinrich Plütschau viie aasta pärast Saksamaale naasis, ise igaveseks Indiasse jääda. Enne, kui Ziegenbalg 37­aastasena suri (1719), jõudis ta palju korda saata ning nii mõnes­ki asjas esimene olla.

Euroopa maale pidi missionar sa-gedaste omast tööst aru andma. Ja Ziegenbalg tegi seda rõõmuga, et ka siin enam osavõtmist selle tööle äratada. Ka ise reisis tema kord kodumaale. Daani kadeda väeülema kaebdusi pidi tema tagasi lükkama. Ja pealegi võis tema loota, et suusõnaline tunnistus enam südamid saab äratama kui kirjad ja kirjalik aruandmine. Daani kuningas vastas kõikide kaebduste peale seega, et tema Ziegenbalgi praustiks nimetas.

EhitajaMisjonär ei teeninud mitte ainult

sõnade, vaid ka kätega. Ziegenbalg rajas koole, esimese neist lausa kolm kuud pärast Indiasse jõudmist. Seda hoolima­ta asjaolust, et koolide ülalpidamiseks Taanist eraldi raha ei antud ning selle eest tuli tasuda oma palgast. Hiljem asutas ta muuhulgas esimese India tütarlastekooli ja seminari ko­halike vaimulike ettevalmistami­seks. Ziegenbal­gi ja ta abiliste ehitatud Uue Jeruusalemma kirikut (1718) kasutatakse siiamaani. Kui raamatuid enam millelegi trükkida polnud, rajasid nad paberi saamiseks India esimese sae­veski (1715).

Igal esmaspäeval läks Ziegenbalg maale paganate sekka, oma kooli lapsed võttis ta kaasa, laskis neid üht laulu laulda ja pidas kooli paganate kuuldes, kes igalt poolt kokku tulivad, vaatama ja kuulma, mis uudist seal küll pidi olema.

KeelemeesTöökas, kohalikust rahvast hooliv ja

keeleliselt andekas misjonär õppis tami­

Tänavusel misjonipühal, 22. oktoobril etendati Rapla koguduse pastoraadis kuuendat korda Eesti misjoniajaloo näidendit Meie Misjon. Pildil Misjonikoori näitetrupp.

Foto: Veiko Ilus

EELK Misjonikeskus kutsub kogudusi üles tähistama igal aastal oktoobri neljandal pühapäeval misjonipüha, et mõelda erili-se tänuga kunagistele misjonäridele, kes tõid kord Jumala sõna meieni, ning paluda Issandalt juhatust ning väge, et rõõmusõ-numit Jeesusest Kristusest edasi levitada.

(M:) misjonipühali keele aasta ajaga selgeks ega jätnud omandatut kasutamata. Kaks aastat pärast saabumist hakkas ta tõlkima Uut Testamenti. Saadud keeleteoreetilised teadmised andis ta edasi tamili keele grammatikas, mis ilmus aastal 1716 ja tegi Ziegenbalgist maailma esimese dravidoloo­gi ehk draviidi keelte uurija. Keele tundma­õppimise eesmärk oli vahendada kohalikele ristiusu põhitõdesid. Ziegenbalg tõlkiski tamili keelde Uue Testamendi (1715), Vana Testamendi kuni Ruti raamatuni (lõpunitõl­gitud Piibel ilmus 1723) ja Lutheri väikese katekismuse (1715). Veel avaldas ta lauliku (1715), mis sisaldas nii tõlgitud kui ka omaloodud laule. Ta tõlkis ka tamili tekste saksa keelde ning kirjutas tamili kultuurist, kirjandusest ja religioonist. Ziegenbalg soovis nimelt, et säiliks kohalike kristlaste rahvuslik omapära. Et Uus Testament oli esimene pikem tamilikeelne proosatekst, on Ziegenbalgi nimetatud tamili proosa isaks. Ziegenbalgi tööst ja selle edasiaren­dustest on alguse saanud ka tänapäevane Tamili Evangeelne Luterlik Kirik ja osa Lõuna­India Kirikust.

“Kuis on mu silmade ees valge! Jumala päike paistab sisse!” Need olivad ustava Jeesuse tunnistaja viimsed sõnad. 4 kuud pärast “Jerusalemma kiriku” sisse õnnistamist jättis ta oma kogudust, mis 250 hinge suur oli, Jumalaga. Siis heitis tema hinge! Missionar Gründler pidas leina jutlust kirja sõna põhjal (Joh 3.30) “Tema peab kasvama, aga mina pean vähenema.” Ziegenbalgi kohta on see kirja sõna tõeste maksev. Issanda riigi töö on vägevaste kasvanud, ehk küll selle töötegija pidi äranärtsima. Kui 50 aastat oli mööda läinud, siis tegivad Ziegenbalgi töö põllul juba 7 missionari tööd ja ristituid oli juba mitu tuhat.

Annika Kilgi ja 1906. a Missioni lendleht

Seda päeva 1906. aastal, mil Evange-liumi Lutheruse kiriku missioni tööst 200 aastat täis sai, on vist igal pool maailmas, kus evang. usu rahvas elab, rõõmuga mäletatud ja teretatud, kirjutab Missioni Lendleht aastast 1907.

3.–9. juulil 2006 tähistati Tarangam­badis 300 aasta möödumist luterliku välismisjoni algusest Indias ja ühtlasi kogu maailmas, pidustustel osales ligikaudu 10 000 osavõtjat. Nii 200. kui ka 300. juubeli puhul kuulusid ürituste sekka seminar, pidulik rongkäik, mitu jumalateenistust, mälestuskivi pühitsemine ja muid ettevõt­misi.

Saja-aastane Missioni lendleht küsib:

Kuidas kodumaal missioni püha on

peetud?Tallinna konsistorium on 28. juunil

1906 ringkirja kõikide Tallinnamaa õpe-tajate kätte saatnud ja neid üles kutsunud, igas kirikus tänuga Jumala vastu juubeli päeva pidada, et seega kogudustele uueste meeldetuletada, missugused ristirahva kohused on paganate vastu. Selle järele võib arvata, et kõik Tallinnamaa kogu-dused misjoni juubeli aasta rõõmust on osavõtnud. Liivimaal ei ole seesugust ringkirja mitte olnud, sest et Lõuna-Lii-vimaal väga segased ja rahutumad ajad kiriklikku elu palju takistasid. Ometigi on siin ja seal misjonipühasid toime pandud, iseäranis Põhja-Liivimaal eestlaste seas. Aga mitmes kohas on tähtjas püha tähe-lepanemata mööda läinud ja Tallinnamaa jõuab misjoniarmastuse poolest kaugelt Liivimaast ette. Muud kui seda viga saab parandada, kui kogudused juubeli püha tagajärel peavad ja oma armastuse andeid toomata ei jäta.

Pärimuse kohaselt jõudis ristiusk Indiasse esmakordselt aastal 52 apostel Toomase kaudu.

Tänapäeval on miljardilise rahvaarvu­ga indialastest umbes 80% hindud, 12% moslemid. Ametliku statistika jär­gi on kristlasi 2,3%, aga arvatavalt on neid veel umbes 4%. Luterlaste arvuks loetakse 1,8 miljonit, keda jagub 12 lu­terlikku kirikusse või organisatsiooni. Kagu­India luterlikes kirikutes, piir­konnas, kus misjonärid kunagi maale tulid, toimub praegu tugev misjoniär­kamine.

Tamilikeelse Uue Testamendi tiitelleht aastast 1715. Foto: internet

Leevi Reinaru, oled olnud kogudu-se vaimuliku töö kõrvalt Misjonikes-kuse juhataja alates selle loomisest 1997. aastal.

Kui mind valiti, polnud mul mõjuvat põhjust öelda: ei saa, ei taha. Misjonitee­ma on huvi pakkunud. Alates 1994. aastast olin vastutanud EELK misjonitöö toimkonna tegevuse eest.

Sündinud olen Võrumaal Rõuges, kas­vanud põhiliselt Tallinnas, kus 1975. aastal lõpetasin 4. keskkooli. Ülikooli paberite sisseviimise ajal tuli selgus, et tahan saada kirikuõpetajaks. Kogudusetööle on mind ordineeritud varakult: 1978. aastal Avinur­me koguduse aseõpetajaks.

Noor inimene on piisavalt julge vastu­tust võtma. Võin olla rahulik: mu valikud on seotud Jumala plaani ja mõtetega. Ma pole ise otsinud ülesandeid, need on ette juhatatud.

1998. aastal täiendasid end Soo-mes viiekuulisel misjonikursusel.

Rakendusliku suunaga kursused süven­dasid ettekujutust eelkõige välismisjonist. Õppematerjal tugines Soome Misjoniseltsi ligi 150­aastasel töökogemusel, millest on palju õppida.

Kas oled oma teenimises midagi isa Karl Reinaru pealt “maha kirjuta-nud”?

Ta oli tore isa, mulle kui vaimulikule lisaks tutor, tugiisik, kes mu ära kuulas. Isa oskas inimesi kogudusetöösse kaasata, mis andis kogemusi. Mind pani ta ameti­talitusi pidama ja tunnistusi andma kohe, kui olin 14­aastaselt pöördunud. Tegin isikliku otsuse anda oma elu Jumalale, kui mu kaks aastat vanem vend sai õnnetuse läbi surma. Isa töös ilmnes karismaatiline suund viimastel töökümnenditel ja ta oskas ka mind tuua selle valdkonna juurde. See on olnud mulle praktilises töös eeskujuks ja kasuks, aga oma tee ja olemuse olen leidnud, alustades arengut ja kasvamist kodust kaugel.

Milline on Misjonikeskuse tee?Misjonikeskus pole pearõhku asetanud

evangelisatsioonile, ehkki teeme ka seda. Pearõhk on koguduseliikmete kristlikuks eluks koolitamisel, mille tulemused tulevad nähtavale aastate, kui mitte aastakümne­te pärast. Vastpöördunu maandumiskoht peab olema soodus. Toetame kogudusi, et Jumala poolt äratatud uued inimesed

(M:) misjonikeskus/töötegijad/leevi

Foto: erakogu

(M:) misjon

Külalislahkus30. oktoobrist 2. novembrini 2006 toimus Inglismaal Swanwickis misjonikonverents teemal “Külalislahkus: tee misjoni mõistmiseni”. Lisaks Suurbritannia piiskopkondade ning misjoniorganisatsioonide esindajaile oli kohal külalisi Aasiast, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Skandinaaviast ja Baltikumist. Plenaarettekanded pidasid Cathy Ross Uus-Meremaalt, Rebecca Nyegenye Ugandast, James Tengatenga Malawilt ning Canon Kenneth Kearon Iirimaalt.

Mida külalislahkus tähendab? Konverentsi lõpuks jõuti üksmeelele, et tänapäeval mõistame

külalislahkuse all nii võõrustajaks kui ka külaliseks olemist. Võõ­rustajatena avame tulijaile oma kodu­ ja südame ukse, külalis­tena toome endaga kaasa uued mõtted, teistsuguse kultuuri ja maailmanägemise. Mõlemal juhul tuleb inimesel ületada eneses peituvad piirid ning avada end uudsele. Enese avamine ei olegi alati väga lihtne, eriti veel võõras keskkonnas, tundmatute inimes­te ja kultuuritavade juures.

Iga konverentsipäeva ettekanded juhatati sisse lühikeste elavate näitemängudega Piiblist: Aabrahami ja Saara looga, kus nad võõrustasid kolme teekäijat Mamre tammikus; Marta ja Maarja looga, milles õdedele tuli külla Õnnistegija Jeesus Kristus; kadunud poja ja isa looga, kus isa ootas oma poega tagasi koju; Jeesuse ilmumisega jüngritele Emmause teel. Kõigis neis lugudes on inimesed võtnud aega, et olla koos, olla ühises osaduses, tee­nides üksteist hoolivuse, tähelepanu ja armastusega.

Kellad vs aegÜks delegaat Aafrikast ütles tabavalt: „Teil siin Läänes on kel­

lad, aga meil Aafrikas on aeg!“ See on tõsi. Lääne inimesel ei ole tänapäeval enam palju aega, vähemalt on ta igal päeval sunnitud tõdema: ei ole aega lähedaste jaoks, lugemiseks, puhkamiseks, aega Jumala ega Tema Sõna jaoks. Aega jätkub läänlasel justkui vaid töötamiseks, jooksmiseks ja rabelemiseks ning isegi nõnda tundub sellest puudu jäävat.

Kõneleja rõhutas, et ehkki tegelikult on kellad ka Aafrikas olemas, on seal esmatähtsad ajanäitajad hoopis armastus, ligi­mesed ja Jumal. Vastupidiselt Lääne inimesele, kes on oma elu isandaks võtnud kella ning tormab läbi elu, kujundavad aafriklase aega suhe Jumala ja kaasinimestega, tähelepanu oma ligimese suhtes, külalislahkus, hoolivus,

võõrustamis­ ja tulemisrõõm, üksteisega arvestamine ja kuula­misoskus. Läänes keskendutakse pigem tööle ja rahale, kõneleja kodumaal aga enam inimesele, ainukordsele Jumala kingitusele, ja väärtustatakse aega, mis on antud koosolemiseks just siin ja praegu.

Tule, nagu oledKülalislahkus muudab nii võõrustajat kui ka külalist. See on

Jumala and, mida täpselt defineerida ei olegi võimalik. Külalis­lahkus ja kuulamisoskus on Jumala kingitused oma lastele. Oma südant ja kodu teistele avades saame neid õnnistusi sügavalt ko­geda ja tunnetada. Külalislahkus ei seisne lauale pandud heades andides ega piinlikult puhtas kodus, vaid soojas avatud südames ja osaduses teistega. Me elus ei ole tähtsad asjad, inimesed aga on. Külaline peab tundma, et teda oodatakse ja võetakse vastu just sellisena, nagu ta on, koos kõigi tema vooruste ja vigadega, ta erinevast maailmavaatest ja kultuurist hoolimata. Kohtudes oleme kõik üksteisele üsna tundmatud, kuid ajapikku saab võõras omainimeseks või lausa lähedaseks sõbraks, kes enda tulemise ja olemisega uute kaaslaste elu rikastab.

Kui palju on meil üksteise jaoks aega? Kuidas käitume võõrus­tajate, kuidas külalistena? Kas meis on enam Martat või Maarjat? Kuidas on meie eeskuju Jeesus oma kadunud lapsi vastu võtnud, nende eest hoolitsenud, neid ära kuulanud, nendega koosolemi­seks aega varunud? Usun, et meil kõigil on sel teemal veel palju õppida.

Kaisa Kirikal

Foto: Kirsti Malmi

leiaksid koguduses sooja vastuvõtu ja rakenduse.

Usus kasvamine pole lihtne. Ristitud, oma otsuse teinud inimese edasises aren­gus on suur roll “ämmaemanda”, vaimuliku isa või ema toetusel. Kristlikes peredes sirgunud on sealt saanud julgustust usku jäämiseks, on aidatud ületada kasvuras­kused ja ­valud. Kui kogudustes valitseb vastutuse kandmise asemel hoolimatus, kaovad uued inimesed ära.

Sinu pojad osalevad vaimulikus töös.

Daniel ja Joel on seotud ansambliga Crux. Samuel oli aktiivne pühapäevakooli töös, pärast leeris käimist on ta noortetöös rühmajuht. See on suur rõõmu põhjus, kingitus ja ime seda enam, et ma pole olnud isana küllalt palju kodus. Kergesti oleks võinud juhtuda, et lapsed ei taha nähagi kirikut ega Jumalat, kes on neilt isa röövinud.

Oled pidanud vaevama pead, kui-das ühendada tööd ja pereelu.

Abikaasa Helle on suutnud olukorraga leppida, mis on väga tähtis. Olen püüdnud jälgida, et mitte töö ei oleks elus kõige tähtsam, vaid lähedased. Kes täna su üm­ber on, kasvavad ja lähevad...

Pole head retsepti: tee nii ja saad oma probleemidele lahenduse. Kui ütleme kristlastena, et loe Piiblit ja palveta rohkem ning asi saab korda, on tegelik sõnum: mul pole sinu jaoks aega, pead ise hakkama saama. Ka raskused võivad olla Jumala an­

tud tee. Inimesel tuleb leida nendega õige suhe. See pole lihtne, aga avatud olek, probleemide tunnistamine ja neist rääkimi­ne aitab raskustest üle saada.

Oma tee otsimine on raske?Iga inimene on Jumala silmis tähtis.

Teistega ei peaks end väga palju võrdlema. Noorel kristlasel ja noorel kirikuõpetajal on vaja eeskujusid. Nii ei saa aga jääda, et järjest tekib uus ja uus eeskuju. Peab olema julgust erineda oma mõtlemiselt, töötegemise viisilt. Võid olla see, kes oled, ka siis, kui teised seda kohe ei hinda. See ei tähenda, et Jumal ei väärtusta su ole­must või teenimist. Ükski töö või and pole teisest tähtsam. Ei saa olla nagu talentide loos, et sain ainult ühe talendi ja annan selle tagasi, ei väärtusta seda.

Sul on silmapaistev delegeerimise, inimeste usaldamise anne.

Olen pidanud kogu aeg delegeerima, mul on olnud palju kohustusi: Lääne­Nigula koguduse õpetaja, kuni selle sügiseni Nõva ja Noarootsi hooldajaõpetaja, abipraost, praostkonna esindaja kirikukogus, kiriku välissuhete komisjoni liige, kiriku esindaja rahvuskaaslaste programmi nõukogus.

Raskeks läheb elu siis, kui enam ei otsi töökaaslast, teist inimest. Võtan aega, helistan läbi neli­viis inimest, kuni sobiv on leitud. Mina saan aja muuks tegevuseks ja kaaslane saab kinnitust, et on töö väärili­ne. Tegema ollakse valmis palju rohkem, kui arvame. Jeesus räägib, et ka viimasel tunnil seisab andekaid inimesi jõude. Selle asemel, et öelda: me ei suuda midagi teha, on tarvis natuke aega võtta ja mõelda, kus on need, kes töö ära teevad.

Kas Misjonikeskuse visioon on seotud paljude töötegijatega?

Visioon on seotud koguduste tööga. Koolitusprogrammid töötavad kümne aasta pärast kordi rohkemates kogudustes. Kooli­tame koolitajaid, kelle kaudu töö laieneb.

Evangelisatsiooni alal jätkame misjoni­päevade ja teiste avalike ürituste korral­damist. Rõhk on oikumeenilisel koostööl teiste organisatsioonidega. Välismisjoni alal loodame, et meil on siis viis misjonäri välis­maal ning praeguse kolme sihtkoha asemel on neid neli või viis.

Leevi Reinarud küsitles

Piret Riim

Usaldades Jumalat ja inimesi

� M-failid nr 9

Pärast jumalateenistust olete oodatud kohvilauda!

konverentsist osavõtja

�M-failid nr 9

� M-failid nr 9 9M-failid nr 9

sid trepil, olid palvetanud kaasa, tahtsid tänada, rääkida, seelikut katsuda, pildistada... Hommikustel jumalateenistustel laul-sime valgeis rõivais, siis polnud ka tantsu.

Ebaluse moment oli pool aastat enne reisi. Janice`ile oli selge, et see on misjonireis, teistele mitte. Ma isegi ei küsinud, kuidas võiksime minna Ameerikasse misjonireisile. See, et taoline mõttekäik oli minu jaoks uudne, näitas mu enese väiksust. Meil pole usujulgust, sebime mingis oma ringis ega oska näha, et kusagil on suured sillad, mis ootavad meie minemist. Polnud visiooni: „Jah, me läheme Ameerikasse usku kuulutama.“ See oli suur usuline kasvamine. Selleks oligi seda reisi vaja.

(M:) kuulutamine/misjonikoor

Kuulutusreis AmeerikasseEELK Misjonikoor veetis lõviosa 2006. aasta juulikuust Ameerika mandril. Reisi ajen­

diks oli osaleda 12.­16. juulil Missoula rahvusvahelisel koorifestivalil USA­s Monta­nas.

Alates 1987. aastast iga 3­4 aasta järel korraldataval festivalil osales tänavu mees­, laste­, noorte­, poiste­, sega­ ja kammerkoore Austraaliast, Tšehhist, Indiast, Slovee­niast, Lõuna­Koreast, Taiwanilt, Suurbritanniast ja USAst.

Üksnes viieks päevaks oli 40 Misjonikoori lauljal kahju nii kaugele lennata. Nii kestis reis tegelikult 5.–25. juulini ning koosnes tinglikult neljast etapist: Ohio, Missoula, Kanada ja New Yorgi piirkond. Külastati 17 linna, Sõna ning muusikaga astuti üles 22 korral. Kuulajaid oli kokku üle 20 000.

Solistid: Siret Lend, Elisabeth Vardja­Solovjov, Annabel Vardja, Bibi Tints, Priidik SoonKlaver: Kristina Teresa KurgKannel: Mai­Liis MäeväliParmupill: Are TintsPlokkflööt: Priidik SoonViiul: Amalie ViinalassHelitehnik: Siim SolovjovVaimulikud sõnavõtud: Linden ja Janice Viinalass, Leevi ja Helle Reinaru, Joel Reinaru, Tiina Võsu, Kadri Lääs, Brita MaripuuLiikumisseade rahvatantsu motiividel oli seadnud Maido Saar

Janice ütles, et läheme misjonireisile. Tal oli algusest peale selge: see on sõnakuulu-tusreis.

Ameerikast pärit Viinalassidel oli etteku-jutus, millise maaga on tegemist, kuidas reis võiks toimuda. Linden rääkis juba enne eelmist festivali sellest võimalusest, aga meie poolt ei olnud mingit tõsiselt-võtmist. Nüüd tõi Linden juba brošüürid. Mina ütlesin: “Vau, tore, läheme muidugi, kui sina organiseerid.” “Organiseeringi,” ütles Linden. Suhtumine läks nende poolt entusiastlikuks. Janice’i vend oma perega elab Montanas, sealt hakkasid kontaktid arenema.

Enamik meist oli esimest korda teisel pool maakera. Kooril tervikuna oli esimene kogemus nii pikalt nii kaugel olla. Iga kord olid uued ruumid, erinevad olud, proovi ei saanud alati teha… Inimlikult oli üle võimete, et meie reisielamused ei tapnud võimet edastada evangeelset sõnumit.

Mitte kusagil, kus laulsime, ei jätnud me kuulajale teatamata, kes me oleme. Kuidas Linden igat laulu sisse juhatas… Tal polnud keele- ega kultuuribarjääri, ta võis vitaalselt, natuke karismaatiliselt, samas väljapeetult kuulajate poole pöörduda: “Mõtle järgmise laulu ajal, milline on su suhe Jumalaga. Mida tunned südames? Jää vaikseks, ole avatud Jumalale.” Linden suutis seda teha nii, et see motiveeris koo-

Huvitav kogemus oli Ameerika kul­tuuris igapäevane nähtus fundraising, raha kogumine. Helistad eraisikutele ja organisatsioonidele, tutvustad end ja oma projekti, selgitad, milleks sul on raha vaja. Hoolikalt pead põhjendama, Ameerikaski ei tule raha niisama liht­salt. Kas soov rahuldatakse, on iseasi, aga küsimist peetakse täiesti loomuli­kuks, kõik teevad nii. Helistasime õh­tutundidel soodsa arvutiühenduse abil eestlaste kogudustele ja organisatsioo­nidele. Väliseestlased tahtsid niisama ka rääkida, küsiti näiteks, kes meil pre­sidendiks saab.

Kadri Lääskoorivanem

rigi, koor hingas kaasa.

Meie poolt oli tingimus, et kui kõlbame sellisena, kes oleme – kiri-kukoorina –, siis miks mitte minna. Festivali jaoks õppisime neli uut laulu; Viinalassid saat-sid Montanasse koori kohta infot ja demo-CD. Tuli vastus: osaleda oli soovinud 150 koori üle maailma ja meie mahtusime 20 väljavalitu sekka.

Meie jaoks kulges asi üksnes usu peal, aga Viinalassidel algas tohutu töö. Linden pani kogu enda ja Janice´i suguvõsa Ameerika mandril liikuma. Näiteks Janice´i õde tegi singli kahe meie lauluga, mida müüs nii, et tulu läks sihtotstarbeliselt reisi toetuseks. Mida kõike ja kus on sellist telgitagust tööd tehtud, ei oska me ettegi kujutada.

Lindeni peale jäi ka kokkuleppimine, kes kuskil ööbib. Ma ei kujuta ette seda organiseerimist: bussid, söögid... Viie fes-tivalipäeva jooksul olid võõrustajad meile pühendunud, sõidutasid, kuhu vaja. Sel-liste motiveeritud perede leidmine nõudis eeltööd. Minu osa – saada koor ühtlaselt musitseerima – oli imepisike võrreldes kõi-ge muuga. Viinalassidel oli enne kogemust Holy Sisters Bandi reisiga, aga neid oli üks autotäis.

See polnud kristlik festival, vaid lihtsalt koorid üle maailma tulid ja laulsid, eri kultuuridest inimesed tutvusid omavahel. Siiski kuulsime nii festivalil kui ka kogu reisil: te pole mingi tavaline koor, teil on midagi enamat öelda. Ka mittekristlased leidsid: see on Jumala rahvas, kes tuli ja laulis! Muide, Montana on statistiliste näi-tajate poolest sama mittekristlik kui Eesti.

Algul oli plaanis laulda rohkem valgeis rõivais. Aga olime seal siiski Eestimaa kristlased ja nii otsekui kohustatud esitama eesti folkloori. Võtsime repertuaari kolm rahvalaulu koos tantsuseadega. Rahvariie ergastas kõiki. Tihti tõusime hommikul kell 5, temperatuur oli sageli üle 35 kraadi. Pärast kontserti oleksime tahtnud väsimu-sest kuhugi põgeneda, aga kuulajad oota-

Maarja Vardja

Palvekett oli meie koori jaoks täiesti uus asi. Idee tuli äkki ja panime keti paika, nii et kõik jõuaksid palvetada. See kuju-nes hästi loomulikult ja hoidis mõtted ja meeled sellel, et kui meie tegevus pole aktsepteeritud taeva poolt, siis pole sellest kellelegi kasu.

Mu vanemad palvetasid kogu aeg, vedasid iga päev kaardil näpuga järge: kus me oleme, kus laulame. Me polnud reisil üksi, kaasamõtlejaid oli palju-palju. Me ei oska võib-olla kujutledagi, kui vajalik see tagala oli.

Reisi sai ette valmistatud aasta, reaalseks sai sõit inimeste jaoks siis, kui esimesed piletibronee-ringud olid kinnitatud. Pärast laulmist Amblas pidime mõne päeva pärast kohtuma juba Ameerikas. “Kas see on reaalne?” küsisime üksteiselt. Alles kohal olles uskusime.

Viinalassid jäid ettevõtmisega rahule, nad ei pidanud meid häbenema. Linden kom-menteeris pärast, et tundis end kogu aeg õnnistatud olevat. Tema roll oli pingutav: sõnavõtud, viimase hetke korraldused... Mul on meeles ta ülespoole pööratud nägu: õnnistusvihmad! Seda oli armas vaadata.

Lustlikkus, pühendumus, rõõm, kõik kokku… Me pole asjata käinud. Oleme ise palju saanud, aga mitte ainult saanud, vaid ka võinud anda. Sõnum meie südames oli ehe, seda teeselda ei saa.

Jumal teab, milliste kuuljate südamesse jäi see elama. Oli väga suur ime, et avanes võimalus seda jagada.

Meie puudus on, et harjutame koos vähe, kord kuus. Koor on paratamatult veidi harali. USA-s laulsime iga päev mitu kor-da, saime seal terve aasta jao musikaalset arengut.

Üks tingimus minekuks oli, et festival ei oleks konkurss. Ma ei taha piitsutada lauljaid selle nimel, et olla kellestki parem. Need on nii kaduvad väärtused… See ei

tähenda, et mulle ei meeldiks taevalikult kaunis muusika või professionaalsus; see on väga tähtis. Aga olen nõus latti natuke allapoole laskma, kui saan edasi anda sõnumi, mis puudutab igavikulisi väärtusi. Auhinna-kristallvaasi meie ka-piäärel pole, aga ma mõtlen: äkki on see meid pilvepiiril ootamas.

Koorijuht Maarja Vardjareisijutust tegi noppeid

Piret Riim

Kristina Teresa Kurg, Bibi Tints ning Linden ja Janice Viinalass

Fotod: Tiina Võsu

10 M-failid nr 9 11M-failid nr 9

(M:) läkitamine/pille (M:) läkitamine/oikumeenia

Kristlasena Ida-SiberisKaugel võõra kultuuri keskel mõtiskles

Pille tihti kristlaseks ja seega misjonäriks olemise üle.

“Olin üsna üksi paigas, kus tavaline oli ateism, põlisrahvas tegeles šamanismiga ja teenis budistlikes kloostrites. Sõnumit Jumala armust peetakse seal absurdiks. Tundsin aeg­ajalt asjatut süütunnet, et ma pole julge sõnakuulutaja või evangelist, aga ainult kuulutamisest jääb sellistes paikades väheks. Sai selgemaks, et mul on eestpalvetaja­annet. Pool misjonitööst seis­neb palvetamises,” on veendunud pärast kahte Ida­Siberi tööaastat Soome naasnud Pille, kes saab pidevalt eestpalvesoove küll üksikute kristlaste, küll tervete koguduste eest.

Tagasi kodumailErinevalt Eestist ootas Helsingis ees

elupaik. “Juba enne Ida­Siberisse minekut olin mitu aastat viibinud Soomes tuden­gina, kultuur oli tuttav. Olen leidnud tööd Ida­Helsingis Roihuvuori koguduses laste pikapäevarühma juhendaja abilisena ja koristajana. Tulevikus ootavad erinevad ettevõtmised noortetöös.

Rõõmustan väga, et mul on säilinud ühendus Ida­Siberi sõpradega. Lühikese aja jooksul on seal palju muutunud. Kogu­dusel on uus pastor, lisandunud on palju

uusi liikmeid, ka noori. Soomest on läinud uus vabatahtlik töötegija. Unistan, et saak­sin aastavahetusel minna neile külla!

Igapäevane misjonMinu jaoks tähendab misjonitöö iga­

päevase eluga hakkamasaamist. Jõudu ei olegi rohkemaks kui ainult üheks päevaks,” tunnistab Pille. “Tööperiood Siberis kulutas mu jõuvarusid nii, et nende taastumiseks läheb vaja palju aega. Käisin haiguste tõttu Soomes terviseuuringutel, aga midagi ei

leitud. Lõpuks käisin psühhiaatri juures, kes diagnoosis depressiooni, mille haigus­nähud on somaatilised. Olen aru saanud, et miski siin ilmas pole enesestmõistetav. Tervis ei ole enesestmõistetav.

Meie enda elus peab olema usk Jumalasse ja usaldus tema vastu, kõige argisemates hetkedes. Ehkki minust pole siiamaani saanud julget ja innukat evan­geliseerijat, on usk ja usklikuks olemine minu jaoks kõige loomulikum asi. Kui keegi räägib, mille peale tema oma lootuse siin elus paneb, siis sama iseendastmõisteta­valt räägin mina, et usun Jumalasse. Suhe Jumalaga paneb paika muud suhted: kui usun Taeva Jumalat, ei tee ma jumalat ei endast ega teisest inimesest. Igal sammul kohtan inimesi, kes teevad endast või teis­test jumalad. Minu meelest on kogu nende elu vildakas; see on teema, millest on mittekristlastega suhteliselt kerge rääkida.

Usaldus Enda tulevikust ei oska ma midagi

öelda. Ma lihtsalt ei tea sellest midagi, kõik on kulgenud mööda Jumala valmistatud teed. Kord oli ka misjonitöö mulle kauge ja abstraktne asi, millest ma midagi ei tead­nud ja millega ma ei tahtnud üldse kokku puutuda. See aeg kestis sinnamaani, kuni leidsin ennast Ida­Siberist.

Tihti pole mul olnud õhtupalves näidata Jumalale muud kui tühje käsi: täida sina kõik minu vajadused. Piisab sellest, et ma tunnen Jumalat, kes teab tulevikust kõik. Taas ja taas pean tõdema, et Jumal on tõesti olemas ja jätkab minu eest hoolitse­mist. Minu sõbrad ja lähedased on saanud tõdeda sama: Pille Jumal hoolitseb oma lapse eest.”

“Su heldus on suur minu vastu ja sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest!”Ps 86:13

Pille Kruusiga oli kirjavahetuses Piret Riim

Foto: Janne Björninen

Hõimurahvaste aegEesti Piibliselts, Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi­ ja Misjonitoimkond, EELK Misjonikeskus ning Rootsi misjoniorganisatsioon

Ljus i Öster käivitasid 2005. a lõpus misjoniprojekti “Hõimurahvaste aeg”, innustamaks Eesti kristlasi aktiivsemalt osalema hõimurah­vaste misjonis. Toetada saab hantide, komide, maride, udmurtide ja teiste väikerahvaste jaoks Piibli tõlkimist, koguduste töötegijate koolitamist, misjonäride tööd.

Peapiiskop Andres Põder rõhutas seoses projektiga: “Esmane vastutus misjonitöös on meil nende rahvaste ja inimeste eest, kes kuuluvad meiega ühte keel­ ja meelkonda, kellega võime eeldada suuremat vastastikust mõistmist.”

Ajalugu on näidanud, et rahvas, kellel on kasutada emakeelne Jumala Sõna, jääb püsima. Paljudel soome­ugri rahvastel puudub see võimalus tänini. 1993. aastal Tartus misjonikonverentsil panid meie hõimurahvaste esindajad eestlastele südamele: “Ärge unustage meid nüüd, mil olete saanud oma riigi!”

Koostööd õppidesProjekti eestvedajatest suurim oikumeenilise töö kogemus on

Piibliseltsil, mille peasekretär Jaan Bärenson hindab ettevõt­mist järgmiselt:

“Suur osa esimesest tööaastast on kulunud üksteisega tutvu­miseks ja tõdemiseks, et oleme siiamaani tegutsenud kõik üsna sarnaselt. Pole ju olemas luterlaste Piiblit, ortodokside Piiblit, nelipühilaste Piiblit: on üks Piibel, Jumala sõna. Millist traditsiooni rakendavad erinevad soome­ugri rahvad oma jumalateenistustel, on juba kohalike kristlaste otsustada.

Koostööst rääkida on alati väga lihtne. Koos tegutseda nii lihtne pole: oleme erinevad, igaühel on erinev taust, omad huvid ja eesmärgid. Me pole konkurendid, vaid partneritena iseendaks jäädes täiendame üksteist. Ükski organisatsioon või kirik pole nii täiuslik, et kõik töövaldkonnad oleksid kaetud ja tehtu alati perfektne.

Piibliselts ja EELK alustasid hõimurahvaste tööga kumbki eraldi 1993. aastal. Mitu aastat on välja läkitatud EEA misjonigruppe. Nüüd on kuuldunud Eestimaa eri nurkadest hääli: peaksime tege­ma midagi koos. Projekt on vastus tavaliste kristlaste tõstatatud küsimusele: kuidas võime kaasa aidata misjonile soome­ugri rah­vaste juures? Meie poolt pakutav on üheks kanaliks, mille kaudu töö võib laieneda.

Konkreetse projekti tulemusi saame hinnata ehk kolme aasta pärast. Misjonitöö hindamiseks tervikuna nii lühikesi tähtaegu panna ei saa. Usun, et projekt on eelkõige ühe suure töö algus. Kas tänaste osalejate silmad kõiki tulemusi näevadki... Loodame, et algatusega liitub uusi kogudusi ja organisatsioone, kuni hõimu­rahvastel on emakeelne Jumala Sõna, emakeelsed kogudused.

Omaette väärtus on, et eesti kristlased saavad olla tagasi ülemaailmses misjonitöös. Meile on see ühtlasi sallivuse õppimine, maailmapildi avardumine. 21. sajandil on sekulaarne ühiskond nii valdav, et peame leidma eelkõige selle, mis kristlasi ühendab. Kui seda suudame, on kristlikul kirikul tänapäeval piisavalt palju jõudu, et ühiskonda muuta. Vastasel korral võidakse küsida: kas me sellist kirikut tahtsimegi?”

Lähedasi leidesProjektijuht Küllike Evartov lõpetas 2006. aasta kevadel

EMK Teoloogilise Seminari ja jätkab õpinguid Usuteaduse Insti­tuudi religioonipedagoogika magistriõppes. Kui teda aasta tagasi töögrupi koosolekule kutsuti, oli ta väga meeldivalt üllatunud, et tegemist on erinevate kirikute ühisettevõtmisega:

”Pean ääretult tähtsaks asjaolu, et me koos tahame Eestimaa kristlaskonda veel rohkem innustada kaasa aitama hõimurahvaste tööle. On imetlusväärne, kui paljud inimesed on juba näidanud üles huvi meie sugulasrahvaste vastu, lubades palvetoetust ja tehes rahalisi annetusi. Kevadel alustasime misjonitöö võimaluste tutvustamisega väljasõitudel erinevatesse Eesti kogudustesse. Oleme osalenud suurematel üritustel nagu EELK misjonipäevad Haapsalus, konverents Nõmme Rahu kirikus, EKNK misjonipäevad jm. Hiljuti nägi ilmavalgust ajakiri “Hõimurahvaste aeg”, kus on pikemalt juttu Piibli tõlkimisest, misjonäride elust Venemaa väi­kerahvaste seas ja paljust muust. Olen kindel, et töö läheb edasi ja me teadvustame üha enam, kui vajalik on aidata neid, kel pole emakeelset Piiblit ega isegi kogudust, kuhu minna pühapäeval jumalateenistusele.

Isiklik sügavam huvi soome­ugri rahvaste vastu tekkis aastal 2003, kui suvise praktika raames käisime koos õpingukaaslastega Siberis misjonireisil. Viibisime ligi kuu aega peamiselt Obi­äärsetes hantidega asustatud külades.

Handid on šamanistliku religiooniga väike paljukannatanud rahvas, keda aegade jooksul on piirkonnas leiduva nafta tõttu aina rohkem põhja poole surutud. Külades, millevaheline ühendus on pikkade vahemaade tõttu raskendatud, puuduvad kirikud. Kurb oli kogeda, et puuduvad kogudused, kuhu inimesi suunata. Ka õigeusu kirikud on vaid suuremates keskustes ja linnades. Selle tõttu on misjonireisidel osalejate suurim palvesoov, et kohalikud linnakogudused suudaksid oma töötegijad külade jaoks välja koolitada.

Olen Siberi­reisidel käinud kolmel suvel järjest ja tahaksin kindlasti minna veel. Selle aja jooksul on sõlmitud sidemeid palju­de handi peredega, tegeldud laste ja noortega. Tundsin nendega lähedust: eestlastega sarnaselt on handid endassetõmbunud, kuid siiski külalislahke ja kokkuhoidev rahvas.”

Soome-ugri misjonis kaasalöömiseks vt infot tagakaanel.

Tavaline elu misjonärina

Foto: Kirsti Malmi

Luterlased on Ida-Siberis pea-aegu tundmatu vähemus, kogudused asu-vad üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. 2004. aasta sügisel läks kaheks aastaks vabatahtlikule tööle Ida-Siberisse Pille Kruus, kes hoidis soome perekonna lapsi, õppis ülikoolis vene keelt ning kunsti ja lõi kaasa kohaliku luterliku koguduse lastetöös.Tänaseks kodumaile naasnud Pille peab elus olulisimaks Jumala usalda-mist kõige argisemates hetkedes.

Foto: Küllike Evartov

1� M-failid nr 9 1�M-failid nr 9

(M:) diasporaatöö/petseri

Petseri Peetri koguduses on läbi aegade sõna kuulutanud usuteaduse üliõpilane Ernst Puusepp, diakon Her-mann Põder, õpetajad Jaak Taul, Artur Võõbus, Aleksander Hinno, Karl Puusemp, Arvi Vamper, Ago Viljari, Voldemar Ilja, Peep Audova, Villu Jürjo ja Laine Villenthal. Praegu teenivad Petseris loo autor, jutlustaja Elmet Vaaks ja hooldajaõpetaja praost Andres Mäevere.

Killukesi kiviteelt

Jumal näeb kaugemale

1984. aastal, kui olin Pindi kogudu-se õpetaja, määrati mind teenima ka Petseri Peetri kogudust.Pärast Pindi jumalateenistust pidin kiiruga minema jalgsi 3,5 kilomeetrit Husari raudteejaama Valga-Petseri rongile. Juhul, kui rong hilines, oli Petseri jaamast liinibuss enne minu saabumist väljunud ja kirikuni tuli 3 kilomeetrit jalgsi astuda. Õhtul sain Petserist tagasi bussiga, jalgsi tuli minna 1,7 kilomeetrit.Helsingis asuv evangeelne rahvusva-heline ingliskeelne kogudus külastas igal aastal Petseri baptistikogudust. Nad tulid külla ka luterlikule kogu-dusele ja nägid, kuidas käisin: ron-giga, bussidega, jalgsi. Ühel päeval tõid nad mulle kingituseks pruugi-tud Žiguli-Lada. Rõõmuga kaasnes mure: kes hakkab juhtima, kui ise ei oska? Kust saada hoiuruum? Oleksin meelsamini käinud endisel viisil. Jumal juhatas autojuhid, andis varju-aluse. Kaks kuud pärast auto saamist katkestati igasugune rongi- ja bus-siühendus Petseriga. Nüüd taipasin, kui imeliselt oli Issand ennetanud uued takistused.Kuuldes, kui usinalt Petseri eestlased jumalateenistusest osa võtavad, ja nähes, et saan sama autoga ka Pindi koguduse asju ajada, hakkas algul Petseri koguduse teenimisse tõrksalt suhtunud Pindi kogudus asjaga leppima. Ajapikku hakkas Pindi ise Petserit toetama, aitas kõiges, milles suutis, kaasa. Hakkasime kogema imelist tõde: kui tugevam nõrgemat aitab, saab ka tugevam ise nõrgemalt abi. Pindi kogudus ei jäänud Petserit abistades millestki vaesemaks, ei materiaalselt ega vaimselt, vaid hoopiski kasvas endisest väikesest abikogudusest Eesti keskmiste koguduste hulka. Misjonitöö ei tule iial tühjalt tagasi!

Laine VillenthalPetseri Peetri koguduse õpetaja

1984­2003

Näen üht poisikest seismas õhtupoo­likuvalguses linnast välja viiva kivitee ääres. See on Petseri­Võru maantee. On aasta 1955, poisike olen mina. Olen tulnud tooma sisseastumisavaldust Petseri 1. Keskkooli eesti osakonna kaheksandasse klassi. Kuum augustipäev on kulunud pea tervenisti otsimisele ja ootamisele. Võõras linn ja võõras keel, ehkki osatakse ka eesti keelt. Siin elab veel palju eestlasi.

Maalt tulnud poisike on tagasiteel koju mööda viieteistkilomeetrist väga viletsat teed. Ta peaks kiirustama, aga on hoopis peatunud, jalgratas on külili kraaviper­vel. Päiksepaistest üle kullatud kuldsete kirikukuplitega linnas sünnib midagi, mida poisike ei ole varem kogenud. See on Petseri mungakloostri kellademäng: kaunis ja ühtlasi hinge pitsitav helide kokku­ ja lahkukõla, harmoonia ja disharmoonia. Raskete ja aeglaste pimm­pommide vahel kiiremad ja heledamad pimmadi­pomma­did ja siis – nagu karglevate kutsikate kari – killadi­kolladi, killadi­kolladi loendamatu­te väikekellade trall.

Päike on juba üpris madalal. Poiss seisab ja kuulab nagu paigalenaelutatult. Tema silmadest voolavad pisarad. Ta tai­pab: lapsepõlv on läbi, neljateistkümneselt!

Ees ootab uus ja tundmatu elu võõras, siiski juba pisut omases linnas.

Vaadates pool sajandit hiljem oma ko­duõuelt sinnapoole, kus asub kontrolljoone taha loojunud linn, mõtlen mõnikord sellele õhtupoolikule, mis tunnetuslikult oli mu elus määrava tähtsusega. Usun, et siis tai­pasin: keegi kõrgem on hakanud kujundma mu elusaatust.

Kõigekõrgema kätte anti mu elu 20. augustil 1941. Venelased olid Eestist välja aetud, asemele olid tulnud sakslased. Sel päeval panid ema­isa hobused vankri ette ja viisid kolmekuuse inimraasu viieteist­kümne aasta eest pühitsetud pühakotta: Petseri Peetri kirikusse, et anda ta Issan­dale. Diakon Hermann Põder piserdas mu laubale kolm korda ristivett… Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Jeesuse misjonikäsku teostati minugi juures. Tänu Jumalale!

Aseprefekti pärandNeli aastat oma elust veetsin Petseris,

tollal alles võrdlemisi eestilikus, korrasta­tud ja hooldatud linnas. Minu esimeseks koduks sai toakene Kivi tn 12 asuvas tagasihoidlikus majas. Seal elas eestiaeg­se Petseri aseprefekti Otto Pikki abikaasa oma õega. Plankaia jalgväraval oli kaunilt sepistatud link, mis igale sisenejale ja

väljujale kenasti “tere” ja “hääd aega” üt­les. Väravalink oli “hääd aega” ütelnud ka majaperemehele 1944. aasta 11. augustil, päev enne linna tagasivallutamist puna­vägede poolt. Otto oli lahkunud sakslaste väikelennukiga, lubades Saksamaalt tagasi tulla, ja proua Liine ootas teda.

Otto etendas mu elus tähtsat osa. Nimelt oli ta toonud politseiprefektuurist enne venelaste tulekut ära kõik politseile tellitud päeva­ ja maakonnalehed, kok­ku kaksteist aastakäiku. Need korralikult köidetud ja virnastatud lehed olid varjul suure aia nurgas aiamajakese pööningu­kambris. Proua Liine lubas neid tuppa tuua ja lugeda. Ajalehtede kaudu sain mitte­ametlikku kooliharidust: äärmiselt vajalikku ja väärtuslikku, ka keelatut.

Päriskoolis oli hommikupoolik vene õpilaste, õhtupoolik eestlaste päralt. Kooli­maja asus Peetri kiriku vahetus naabruses. Aknaalusest pingist nägin kiriku punastest tellistest seina, tumeroheliste raamidega aknaid, aeda kiriku ümber. Tookord ma veel ei teadnud, et olen mu vaateväl­jas olevas pühakojas ristitud. Ei osanud arvata, et ükskord vaatan jumalateenistust pidades läbi käärkambri akna kunagise klassitoa suunas ja imestan: kui imelised on Issanda teed ja teod meis, inimestes.

“Järgne mulle!”Jõudsin Koidula piiripunkti jõululau­

päeval Anno Domini 2001 kell 9. Tunni aja pärast pidi algama jõulujumalateenistus Petseri kirikus: minu esimene teenistus mu ristikirikus. Oli väga külm, vist ­32°C. Piir oli täiesti tühi. Piirivalvurid imestasid, et ma oma päevinäinud Passati üldse käima sain. Tõsi, olin iga kahe tunni järel tõusnud ja mootorit soojendanud.

Kirikus oli kaksteist kraadi külma. Gaasisoojendid küll töötasid, siiski tundsin keset teenistust, kuidas külm pani käed värisema. Aga see oli hea värin. Vaatlesin kirikuliste nägusid – need olid jõulurõõm­sad. Kirikusse paistis hommikupäike, kauni interjööriga pühakoda kiirgas jõuluvalgust. Olin õnnelik, et mind oli määratud teenima seda kaotatud Eestimaa kogudust.

Minu lähetamine oli üsna ootamatu. Ühel päeval ütles Vastseliina koguduse õpetaja Toivo Hollo, et nad on otsustanud saata mind Petseri kogudusse abiks õpe­taja Laine Villenthalile. Ta ei täpsustanud, kes need “nad” olid: eks ikka praost ja praostkonna nõukogu. Mul polnud põhjust rohkem pärida: kui otsustati, siis otsusta­ti. Ka Jeesus ütles vaid: “Järgne mulle!” Hiljem kuulsin, et kui minu lähetamist peapiiskopiga kooskõlastati, olla Jaan Kiivit küsinud: “Kas ta ka Agenda järgi teenib?” Kui vastati, et jah, siis ütelnud peapiiskop: “Las ta siis läheb.”

Olin selleks ajaks teeninud kaks aastat jutlustajana Vastseliina hooldekodus ja aeg­ajalt õpetaja Hollot asendades Vast­seliina koguduses: Vastseliinas, Missos ja Oraval. Õpetaja Toivo Hollolt olen saanud ka esimesed juhised jutlustajatööks ja pal­jude teenijate käest läbi käinud ja paljusid päevi näinud Agenda (Stockholm 1951).

Väike truu karjakePetseri kogudus on heas mõttes kon­

servatiivne. Ta armastab harjumuspärast: aegade jooksul läbi proovitud ja omaseks saanud liturgiat, üht kindlat mälestuslau­lu, psalmi näol kolmandatki lektsiooni ja musta teenimisrüüd Sõna sulase seljas. Tallinna Jaani koguduse liikmena oli see mulle arusaadav ja mõistetav. Minu õpeta­jad Toomas Paul ja Arne Hiob oma ranguse ja väljapeetusega olid algajale jutlustajale heaks eeskujuks. Teenides püüdsin neid mõnigi kord visualiseerida, et kontrollida ennast nagu peeglist.

Tänu Jumalale, kogudus võttis mu omaks. Tänan Issandat, et tohin teenida seda väikest truud karjakest: kuulutada

Sõna, olla palvekaaslaseks, ka hingehoid­jaks, kui vaja. Saab tehtud teisigi töid: löödud kella, kütetud käärkambri ahju, toodud inimesi kirikusse ja sõidutatud koju. Koguduseliikmed vananevad ja väsivad, mõni lahkub rahuriiki. Need, kelle tervis ja jõud lubab, tulevad igal pühapäeval ja kõigil kirikupühadel kell 16 kohaliku aja järgi, et osa saada Kristuse Jeesuse, meie Issanda rõõmustamisest. Seda sõnumit on kuulutatud Petseris eesti keeles ja luterlikul kombel alates 1897. aastast. EELK ise­seisva kogudusena tegutseb Petseri Peetri kogudus 9. septembrist 1921.

“Kui kaua veel?” küsitakse mõnikord. Olen vastanud: “Seni, kuni Issand Jeesus Kristus tuleb taas.” Seniks aga hoidku Ta ise oma kogudust ja kirikut, ka Petseri Peetri kogudust ja kirikut. Ja meie koos temaga. Aamen.

Elmet Vaaksjutlustaja

Petseri kiriku altar

PiirilVasakult Andres Mäevere, Petseri koguduse juhatuse esimees Mart Kallas ja Elmet Vaaks Fotod: Sirje Semm

1� M-failid nr 9 1�M-failid nr 9

(M:) lähedalt ja kaugelt

Misjonikeskuse suveseminar“Parim koht, kus laadida oma tühjenevaid patareisid,” tunnustati Misjonikeskuse poolt 11. korda korraldatud su-veseminari kiriku töötegijaile, mis sel korral kandis pealkirja “200 aastat misjonitööd Eestist – osa üleilmsest Jumala misjonist”. 14.–16. augustil toimunud kokkusaamise tegi eriliseks toimumispaik, kodune ja rahulik Pirita kloostri kü-lalistemaja. “Rõõmsate ja abivalmis nunnadega kohtumine andis indu edasi mina ja võidelda,” võis lugeda tagasiside-lehelt. Tänu väljendati professor dr Robert Kolbi eest, kes on “rahulik, vaba, sõbralik lektor, kelle loengud on inspireeri-vad.” Meeldivaks üllatuseks osutus, et õpetus polnud ainult Uue Testamendiga seotud, vaid ülevaate misjonikutsest ja –käsust sai alates 1. Moosese raamatust. Oluliseks peeti kiriku töötegijate omavahelist kokkusaamist: “Hea võimalus mõtteid vahetada, vaimselt kasvada.”

Suveseminaril osales mis-jonär Rael Leedjärv.

Foto: Tiina Võsu

Tervitused advendi­eelsest Keeniast!

M­failide toimetus palus, et kirjutaksin teile, armsad lugejad, paar rida sellest, mis on sellel aastal olnud minu töös siin Kee­nias erilist. See on üsna raske ülesanne, sest vahel tundub, et misjonärielu koos­nebki eriolukordadest ning selle ameti saja ja ühe töö keskel on rahulikku töörütmi raske leida.

Mööduv aasta on meile siin Keenias olnud üsna raske. Misjonärid on äganud suure töökoorma all, kuna tegemist on palju, aga töötegijaid jääb üha vähemaks. Uusi misjonäre on olnud raske leida ja selle tulemusel on meie väheste töökoormus pidevalt kasvanud. Kõigis raskustes oleme siiski võinud kogeda, et Jumal on meiega ja annab jõu järjekordne päev õhtusse saata. Oleme õppinud rohkem ja rohkem KÕIKE Jumala hoolde usaldama ja päev­haaval elama. Üha selgemaks saab, et me inimesed ei suuda oma jõuga midagi korda saata – kuigi me seda nii meeleldi endale ette kujutame –, vaid kõik on Jumala käes ja kui töö korda läheb, on see Jumala armuand ning mitte meie võimekus.

Mida suurem on viletsus, seda suurem on usaldus Jumala vastu: seda näeme siin Keenias iga päev. Minu palve ja jõulusoov teile, armsad lugejad, on, et teil jätkuks tarkust, tänulikku meelt ja usku usaldada oma elu Taevaisa hoidvatesse kätesse nii rasketel aegadel kui ka siis, kui elus kõik hästi läheb: kõik hea on Jumala and ja mitte meie endi teene. Osakem olla tänu­likud kõige hea eest, mida Jumal meile on andnud pere, kodu, töö, sõprade ja kõige muu näol; maailmas on nii palju inimesi, kelle elus need asjad puuduvad!

Rahulikku advendiaega ja õnnistatud jõulupühi teile kõigile!

Rael Leedjärv

Aadress: Atemo Mission, P.O.Box 2257, 40100 Kisumu, Kenya

rael.leedjarv@slef.fi

Misjonikonverents“Misjonikonverents 21. oktoobril Tallinnas Nõmme Rahu kirikus läks Jumala abiga korda ja üldine hinnang on positiivne,” märkis korralduse eest vastutanud Maarja Vardja. “Ustava tiimiga on lust tööd teha!”

Konverentsil astus üles uudiskollektiiv: luterlik ülistusgrupp. Foto: Tiina Võsu

MaailmapäevArengukoostöö Ümarlaud, mis koondab kodanikuühendusi ja üksikisikuid, kes püüavad parandada elukvaliteeti ning suurendada ühiskonna ja riigi võimet hoolitseda oma inimeste põhivajaduste eest, korraldas avalikkuse teavitamiseks 16. septembril 2006 teist korda kogupereürituse Maailmapäev, kuhu tänavu kutsuti ka Misjonikeskus. Arengukoostöö hõlmab näiteks vaesuse vähendamist, humanitaarabi, võitlust inimõiguste eest, hariduse andmist vähearenenud riikides ja keskkonnakait-set. Avastus, et Eestis on palju vastutustundlikke ja teotahtelisi mitmesuguste elualade inimesi, kes on pühendunud maailmaparandamisele, mõjus kinnitavalt küllap kõikidele, kes üritusest nii siin- kui ka sealpool infolaudu osa võtsid. Kuul-sime tänusõnu, et ka kristlased on nähtaval, ja rõõmustasime, tundes end eriti tugevalt osakesena laiast maailmast.

Maailmapäeval Tallinnas Tammsaare pargis osales Anu Väliaho.Foto: Tiina Võsu

Jõulud UuralisAnu ja Juha Väliaho on juba 14 aastat

teinud Jumalariigi tööd Volga jõe ja Uurali mägede vahel. 12 aastat kestis põhitöö Marimaal, kus maride kõrval elab palju venelasi ja kus peetakse kristlikke pühi. Praeguses tööpaigas Euroopa ja Aasia piiril Baškiirias on riiklikeks pühadeks islamiusu pühad, elanikkonnast 54% moo­dustavad tatarlased ja baškiirid. Väliahod töötavad siingi peamiselt maride seas.

Anu ja Juha kirjutavad: “Kui 14 aastat tagasi tulime Marimaale

Joškar­Olasse, oli meile armsaks saanud jõuluaeg siin täiesti märkamatu. Jõulukau­nistuste sära sai tänavapildis nähtavaks alles pärast jõulupühi, kui inimesed hak­kasid valmistuma uue aasta vastuvõtuks.

Jõulud on Vene õigeusu kiriku traditsiooni järgi 7. jaanuaril. Üliõpilased keerutavad siis ühiselamutes öösel kell 12 taldrikut ja kutsuvad vaime välja. Tüdrukud püüavad erinevate ennustusviiside abil teada saada tulevase abikaasa nime. Lapsed käivad mardisantide kombel perest peresse õnne ja kordaminekuid soovimas ning saavad pererahvalt pirukaid ja muud suupärast. Täiskasvanud “mardisandid” saavad kos­tiks ka kangemat kraami ja nii käib laul, tants ja pillimäng kodudes ja külatänava­tel varase hommikuni.

Meie väikeses luterlikus koguduses tähistame jõulupühi euroopaliku tradit­siooni järgi. Mullu süütasime esimese advendiküünla vanas, praeguseks juba ah­

jukütteks saetud kogudusemajas. Tänavu saame küünla süüdata uues palkseintega ja lakitud põrandaga kirikusaalis, kuhu toome jõuludeks kuuse. Jumalateenistuse ning jõulupeo kavatseme pidada nii Birskis kui ka Neftekamskis ning mitmetes mari külades. Vana aasta kavatseme ära saata ja uue vastu võtta koguduseliikmetega altari ääres põlvitades, nagu olime aastaid teinud Joškar­Olas.

Soovime siit Euroopa idaservalt kõigile Jõulurahu ­ rahu, mida ainult Jeesus võib anda!”

Aadress: Matrosova 4, 452 452 Birsk, Baškortostan, Russia

valiaho@mail.ru

Advenditervitused Saksamaalt!EELK diakon,

teoloogiamagister Mika Tuovinen or­dineeriti 4.11.2006 Soomes Lapua toomkirikus õpeta­jaks.

Mika koos abikaasa Annega töötab praegu Saksamaale sisse­rännanud türk­laste hulgas. Töö eesmärgiks on üles ehitada türgikeelne luterlik kogudus ning uurida Elrim­religiooniinstituudis (www.elrim.org) islami ja ristiusu vahelisi suhteid.

Aastail 1995­2004 töötas Soome misjonäripaar Eestis

EELK teenistuses. Praegu on nad Tapa koguduse ning EELK Misjonikeskuse misjo­nisaadikud.

“Suur tänu teile, et saame olla teie eestpalvetes,” rõõ­mustab Mika koos abikaasa ning tütarde Sarianna ja Sallama­riga. “Ajalehest Eesti Kirik on hea jälgida, mis toimub meie jaoks armsas kirikus ja riigis ­ ning vahel igatseme Eesti järele.”

Aadress: Starenweg 32, D­68535

Edingen­Neckarhau­sen, Deutschland

anne.tuovinen@sekl.fi, mika.tuovinen@sekl.fiVärske õpetaja koos abikaasaga õnnitlusi vastu võtmas. Foto: erakogu

Külmakarged ja lumised tervitused Omskist!Aasta on jälle ruttu läbi saanud. Sellele tagasi

vaadates näeme meie oma elus Jumala juhtimist – Miriam sündis oodatust varem, aga kõik läks hästi, lapsed on terved olnud ning meie ise ka. Meil on uus kodu, Miriam püüab roomama hakata ja Hanna harjutab ”keeltega rääkimist”: eesti, soome ja veidi ka vene keeles. Hannu käib kü­lades ja teeb diakooniatööd. Mina hoian kodu ja lapsi ning osalen nende kõrvalt ”kaugjuhtimisel” laste­ ja noortetöös, tehes seda, mida on kodus võimalik teha – meisterdada materjale, nõu anda, ideid jagada jne.

Kogudusekodu remont edeneb. Välimine sis­sekäik on valmis, töö käib ühes korteritest, mõne kuu pärast läheb kahe korteri ühendamiseks koos teise korteri remondiga.

Oleme tänulikud ka Sinule selle aasta eest, et oled olemas, et palvetad meie ja meie töö eest

ning oled ehk oma piskust andnud ka misjonitöö heaks. Teieta me oma tööd teha ei saaks.

Mõned eestpalveteemad:­ Palvetage Siberi praostkonna vaimulike eest,

et neil oleks jõudu ja tarkust oma koguduste teenimiseks. Ingeri Kiriku peakontor on kaugel Peterburis, kogudused on üksteisest samuti kaugel ning nii tuntaksegi tihti üksijäetust.

­ Paluge meie lastetöötajate ning laste pärast. Laste hulk on vähenenud, sest ”vanad” lapsed on noorterühmas ja uusi pole juurde tulnud.

­ Uued diakooniatöötegijad Valja ja Valeri alus­tavad õpinguid Kelttos diakooniakursusel. Eriti rõõmustame Valeri eest – mehi on ju kogudus­tes vähe ning Valeri on eriliselt teenimisvalmis.

Rahulikku ja õnnistatud jõuluaega soovides teie Liliann, Hannu, Hanna ja Miriam Keskinen

Fotod: erakogu

Tõdeti, et osavõtjad on peamiselt nn fänn-klubi-inimesed ning koguduste esindajaid on vähe. Kõlas ka päikeselisem nägemus: “Tundkem rõõmu, et kohal on nii palju inimesi ja et tulid just need, kes tulid!”

Aadress: P.O.Box 8508, 644 070

Omsk, Russia keskiset@sekl.fi

EELK Misjonikeskuse sõbraleht nr 9 10.12.2006EELK MisjonikeskusTehnika 115, 10139 Tallinn, Estoniatelefon 6464 760, tel&faks 6464 761e-post mk@eelk.eekodulehekülg www.eelk.ee/mk

Annetused välismisjonäride ja Misjonikeskuse töö heaks:Hansapank 1120254269Eesti Ühispank 10602016015008

Kalender2007

Pääsemine Titanicult

lk 2

Valguse kandjadlk 3

Bartholomäus Ziegenbalg

lk 4-5

Usaldades Jumalat ja inimesi

lk 6

Külalislahkuslk 7

Misjonireisil Ameerikas

lk 8-9

Pärast Ida-Siberit

lk 10

Hõimurahvaste aeglk 11

Kiviteel Petserisselk 12-13

Lähedalt ja kaugeltlk 14-15

KOOLITAMINEKASVUAEG kogudusekool, ilmik-sõnakuulutajate koolitus

SUVESEMINARkoguduse töötegijatele, lektor prof. Robert Kolb

PIIBEL KAANEST KAANENIpiiblikursus tööpäeviti Pereraadios kl 17.30, 6.00 ja 12.30, Raadio7 kl 20.30

KUULUTAMINEMISJONIKOOR kuulutustöö muusikas ja sõnas,misjoniajaloo etendus Meie Misjon

MISJONIPÜHA 28. oktoobril 2007

MISJONIÜRITUSED

DIASPORAATÖÖeestlaste vaimulik teenimine endise Nõukogude Liidu aladel ja Soomes

LÄKITAMINEVÄLISMISJONÄRID koostöös välispartneri-tega

perekond Keskinen Rael Leedjärvperekond TuovinenAnu ja Juha Väliaho

TUGIKOGUDUSTE töö: side misjonäridega, eestpalve, materiaalne toetus, misjonisekretäride koolitus

EELK Misjonikeskuselt ilmunud

artiklikogumik Abiks kiriku kaastöölistele, mille on koostanud

Andres Põder, Tiit Salumäe, Urmas Viilma, Joel Luhamets ja Leevi Reinaru, aitab igal kristlasel kujundada oma kogudust avatud ustega koduseks paigaks.

Eesti Piibliseltsi, EEA Evangelismi- ja Misjonitoimkonna ning EELK Misjonikeskuse ühisprojekti Hõimurahvas-te aeg raames saab toetada misjonitööd soome-ugri rahvaste seas:

Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse viitenumber 0013 Rahvuslike töötegijate väljaõpe piiblikoolides viitenumber 0026 Misjonitöö hantide, manside, komide ja udmurtide hulgas viitenumber 0039Misjonitöö maride ja eestlaste kogukondades Venemaal viitenumber 0042

Annetused Eesti Piibliseltsi arvele Hansapangas 221031291214 või SEB Ühispangas 10220055771015. Palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber ja selgituse lahtrisse oma isikukood (et saada tulumaksusoodustust tehtud annetuste osas) ja postiaadress.

KÖIDALAHTI!