LOODUS- JA

KULTUURMAASTIKUD

(MAISTUD)

Maastike üldkursus ja tüploogia

Kaija Käärt

METSAMAASTIKUD (MAISTUD)

Metsaks nim. maastiku osa, mille aluseks on kooslusi

moodustav puurinne, mis mõjutab ümbritsevat keskkonda

suurema või väiksema ulatusega ruumis.

Inimesele võib mets olla elukeskkonnaks ja

tootmisvahendiks.

Mets on taastuv looduvara, mille globaalne funktsioon on

biomassi moodustamine ja atmosfääri koostise

reguleerimine.

Metsamaa osa piirkonna (riigi) üldpindalast nim. metsasuseks

ja väljendatakse %.

Metsas kujunevad omapärased keskkonna tingimused.

Metsas on väiksemad (kui avamaal):

• päikese kiirguse intensiivsus;

• maapinna soojuskiirgus;

• tuule kiirus.

Sellest tingitult on väiksemad ka:

• õhutemperatuuri ja niiskuse kõikumine;

• auramine maapinnalt.

Mets peab kinni sademeid, pidurdab vee äravoolu, erosiooni

ja tuulekannet (deflatsiooni) ja metsas moodustub

metsakõdu (varis ehk O horisont).

Nüüdisajal kasu. metsi puidu ja teisejärguliste

metsamaterjalide saamiseks (puukoor jm.), samuti ka on

tähtis metsa kõrval-kasutus (marjad, seened, pähklid jm.).

Kasu. veel jahinduseks, keskkonnakaitseks, kultuurilistel,

esteetilistel, tervistavatel eesmärkidel; teaduslikel,

õpetuslikel ja eriotstarbelistel eesmärkidel.

Metsad jaotatakse nende majandamisviisi järgi kolmeks:

• Hoiumetsad – siia kuuluvad reservaadid ning muud erilist kaitset ja pikemaajalist säilitamist vajavad metsaosad. Neid majandatakse hooldusraietega ning uuenevad looduslikult.

• Kaitsemetsad – täidavad mitmeid kaitsefunktsioone. Majandamine toimub hooldusraiete või lõppraietega (männikutes ja kõvalehtpuit 121-140 a.; kuusikud 101-120 a., haavikud 51-60 a., hall-lepp 41-50 a.). Uuenevad looduslikult või kultiveerimise teel.

• Tulundusmetsad – puitu tootvad metsad. Metsade uuendamisel eelistatakse kultiveerimist.

Mets on elupaigaks mitmetele organismidele:

üle 10 000 liigi selgrootuid; 150 liiki selgroogseid; üle 2500 seene liigi; üle 100 samblaliigi; u. 500 samblikuliiki; u. 450 soontaimeliiki jne.

Elustik sõltub metsa- puistu liigilisest koosseisust. Erinevates keskkonnatingimustes kuju. erinevad metsakasvukohatüübid.

Metsad jaotatakse 2 klassiks:

1. Arumetsad – mineraalmuldadega metsamaad, kus turbahorisont

puudub või on alla 30 cm.

Jaguneb omakorda 7 tüübirühmaks:

1.1. Loometsad – maapinnalähedasel, alla 30 cm paksusel mullakihiga

pael olevad metsad. Esineb 3 kasvukohatüüpi: leesikaloo, kastikuloo,

lubikaloo.

1.2. Nõmmemetsad – kuivadel toitainetevaestel liivmuladel kasvavad

männikud. 2 kasvukohatüüpi: sambliku ja kanarbiku.

1.3. Palumetsad – nimi pohlast (palukas), muld liivane ning kuiv kuni

ajutiselt liigniiske. 2 kasvukohatüüpi: pohla ja mustika.

1.4. Laanemets – muld viljakas, domineerib kuusk. 2 kasvukohatüüpi:

jäneskapsa, sinilille.

1.5. Salumets – kõige viljakamatel muldadel, lehtpuude enamus. 2

kasvukohatüüpi: naadi ja sõnajala.

1.6. Soovikumets – perioodiliselt liigniisketel turvastunud

huumushorisondiga muldadel. 3 kasvukohatüüpi: osja, tarna ja angervaksa.

1.7. Rabastuv mets – happelisel liigniiskel mullal, rohkesti esineb turba- ja

karusammalt. Dom. mänd. 2 kasvukohatüüpi: sinika ja karusambla.

2. Soometsad – 25-30 cm turbalasundiga metsamaad.

Jaguneb omakorda 3 tüübirühmaks:

2.1. Rohusoomets – turbalasund koosneb peamiselt rohttaimede ja

puujäänustest. Puurindes: sookask ja sanglepp. 2 kasvukohatüüpi: lodu ja

madalsoo.

2.2. Samblasoomets – isel. vähelagunenud sfagnumiturbakihi esinemine

vähemalt lasundi ülaosas. Dom. turbasamblad, puurindes mänd. 2

kasvukohatüüpi: siirdesoo ja raba.

2.3. Kõdusoomets – isel. intensiivselt kuivendatud soomuld metsakõdu ja

hästi lagunenud kõduturbahorisondiga. Puurindes peamiselt mänd ja

kuusk. 2 kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo.

Protsessid metsamaastikes tulenevad loodusest endast ja on inimese põhjustatud.

Looduslikest häiringutest tähtsamad on metsatulekahjud. Selle tulemusena mood. põlendikud on elupaigaks sekundaarsetele kooslustele.

Inimese poolt suurim häiring on metsade majandamine. Kuigi mets on taastuv loodusvara, esineb ka pöördumatuid muutusi – mets asendub tehismaastikuga ja samuti metsakuivendus.

Inimtegevuse intensiivsuse põhjal eraldatud metsad on:

1. Inimtegevus puudub või on madal

• ürgmets (puutumatu mets)

• põlismets (järjepidev, märgatavate inimmõjudeta mets)

• loodusmets (järjepidev, häilude ja üksikute puude valikraiega majandatud mets).

2. Keskmise aktiivsusega inimtegevus

• parkmets (iidne hiis, kaitsemets)

• karjatatav mets

• puisniit

3. Kõrge aktiivsusega inimtegevus

• kultuurmets (mitmesuguse metsamajanduslike võtetega

kuju. tulundusmets)

• raiesmik

• metsakultuur

• võsamets (sekundaarne metsasuktsessioon põllu- ja niidu

ala)

• park (inimese poolt rajatud)

Kõik inimmõjuga metsabiotoobid on kujunenud ürgmetsast.

Metsa väärtus ja selle hindamine seostub metsade kasutusviisi ja kaitse-

eesmärgiga.

Metsade kaitse laiem eesmärk on metsa kui meie

traditsioonilise elukeskkonna säilitamine, sealhulgas tema

tootlikkuse tagamine. Intensiivselt majandavate

tulundusmetsade liialt suur osakaal võib viia kogu

metsakeskkonna tervise ja tootlikkuse halvenemisele.

Metsa looduskaitseväärtus on põhjendus

metsaökosüsteemide kaitsmiseks, sobiva kaitsekorra ja

hooldusmeetmete määramiseks. Maastikulise

mitmekesisuse kaitse eesmärgiks on vajalik säilitada

metsaökosüsteeme ja elupaikade maastikule omast

varieeruvust.

Kaitsemetsi tuleb majandada nii, et nad mood. looduslikke

ühendusteede võrgustikku range kaitse all olevate

metsaalade vahel ning puhveralad vahetult nende ümber.

Kaitsemetsadel on eriline tähtsus tulundusmetsade intensiivse

majandamise negatiivse mõjukompenseerimisel.

Maastikulise mitmekesisuse säilitamiseks:

• säilitatakse metsatüüpide looduslikku mustrit;

• erilisi võtmeelemente, nagu veekogusid, märgalasid, kivikülve kaitstakse ja säilitatakse;

• metsi ei rajata erilise väärtusega avatud või võsastuvatele niitudele;

• loodusliku struktuuriga metsaservad säilitatakse 25 m laiuselt puutumatutena.

Maastikulise mitmekesisuse peab tagama bioloogilise mitmekesisuse kaitse!

Metsataimestiku käekäik sõltub paljuski valgusoludest. Tihedaks kasvanud metsas hääbuvad poolvarjutaimed. Samas pärast raiet taanduvad aga varjutaimed.

Metsaloomastik enamus inimpelglikud. Kevad ja suvi on lindude ja loomade pesitsusaeg, inimene ei tohi neid siis häirida. Nt. mitmed rähniliigid on muutunud metsanduse survel haruldasteks. Lendorav, elab ainult põlismetsas.

• Metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast. Metsa näol

on tegu ühe suurima Eesti rikkusega nii looduslikus kui ka

majanduslikus mõttes. Suuremale osale Eestis elavatest

ohustatud liikidest on koduks just vanad metsad.

• 21. saj. algul oli Eesti ainus riik Euroopas, kus metsade

raie ületas puidu juurdekasvu. Eestis raiuti isegi kaks korda

enam metsa ühe ha kohta, kui seda tehti metsatööstuse

poolest kuulsas Soomes.

• Range kaitse all olevatest metsadest ei piisa ohustatud ja

haruldaste liikide kaitsmiseks. Seega peab ka majandavates

metsades säilitama sobilikud elupaigad ohustatud liikidele.

KULTUURMAASTIKUD (MAISTUD)Pool-loodulikud kooslused

Kasutatud: Toomas Kuke

Heiki Luhamaa materjale

Pool-looduslikeks kooslusteks nimetatakse loodusliku

elustikuga kooslusi, mida on kestvalt niidetud, karjatatud või

muul viisil mõõdukalt majandatud. Nende tekkes ja püsimises on

kõrvuti looduslike tingimustega etendanud olulist osa inimene.

Pool-looduslike koosluste ilme ja väärtused on kujunenud tänu

pikaajalisele säästvale majandamisele.

Nende alade maahooldus kätkeb sajanditepikkusi töötraditsioone,

mis on läbipõimunud rahvuskultuuriga. Neid alasid nimetatakse

pärandkultuurmaastikeks ja siinseid taimekooslusi

pärandkooslusteks.

Põllumajanduses nimetatakse neid kooslusi looduslikuks

rohumaaks, mida kasutatakse heinamaana või karjamaana

Pool-looduslikud kooslused on väga olulised:

esteetilisete väärtuste säilimisel Eesti kultuuris ja

maastikupildis,

loodusliku mitmekesisuse säilitamisel.

Eestis on pool-looduslikeks kooslusteks – puisniidud,

loopealsed, ranna-, lammi-, aru- ja soostunud niidud ja

puiskarjamaad. Nad on enamasti sekundaarsed, harva

primaarsed.

Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana,

vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik

kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.

Poollooduslikud niidud, on silmapaistvad :

•oma liigilise mitmekesisuse poolest

•on väärtuslikeks elupaikadeks paljudele ohustatud ja

haruldastele taime- ja loomaliikidele.

Eesti puisniidud on silmapaistvad oma suure soontaimede

liigirikkusega: ühelt Eesti puisniidu ruutmeetrilt on omalaadse

maailmarekordina leitud 76 liiki soontaimi.

Lagled

Hall käpp

Luha- ja rannaniitude ning alvarite ühiseks jooneks on nende

lagedus. Seetõttu moodustavadki nende loomastikus

peamise osa avamaastikuloomad.

Eestis on kahte liiki suurimetajaid, kes on kohastunud eluks

avamaastikul - halljänes (Lepus europaeus) ja metskits

(Capreolus capreolus).

Rannaniitude ja alvarite linnustik on liigirikas. Suurema osa

liikidest moodustavad lagedate alade liigid - eriti iseloomulik on

mitmekesine kurvitsaliste fauna. Kurvitsalised ka lammimiitudel.

Roomajatest on teada arusisaliku (Lacerta vivipara), nastiku,

rästiku (Vipera berus) ja vaskussi (Anquis fragilis) esinemine.

Kahepaiksetest kärnkonna, rohukonna (Rana temporaria) ja

rabakonna esinemine. Rannarohumaadel oluline juttselg

kärnkonn e. kõre (Bufo calamita)

20. sajani I pool 20. sajandi lõpp

KÕRE

(Bufo calamita)

Puisniidud on metsavööndi üheks vanimaks inimese ja looduse

vaheliste vastasmõjude tulemusel tekkinud ökosüsteemiks.

Enam kui tuhat aastat on nad olnud maarahvale oluliseks

elatusallikaks.

Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks

piisas mõnest aastakümnest.

Puisniidud on liigirikkad, seda soodustavad

hõredalt kasvavad puud - kasvab nii metsa kui ka niidutaimi.

Näiteks kaitsealusel Laelatu puisniidul on loendatud 465

erinevat taimeliiki.

L. Laasimer (1965 “Eesti NSV taimkate) eristas pärast II

maailmasõda geobotaanilisel rajoneerimisel:

.(I) Lääne-Eesti mandriosa ja saarte niitude ja puisniitude rajooni

. (II) Loode-Eesti ja Põhja-Eesti rannikuvööndi aruniitude

rajooni.

.(IV) Pedja jõe basseini soode ja lamminiitude rajoon

(VII) Emajõe alamjooksu ja Peipsi järve edelaranniku

lammisoode rajoon

Puisniit, mida kasutati heinamaana

Puisniitude kadumise olulisteks põhjusteks

•1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine -

suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst

loobumine.

Traktoriga on võimatu niita soostunud ja puude tukkadega niite.

Samasugune intensiivsemale põllumajandusele üleminek on

olnud puisniitude kadumise peapõhjuseks ka

Lääne-Euroopas.

Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus.

Kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt

"niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks".

Ulatuslikumalt esinenud nad Lääne-Eesti rannikualadel ja

saartel.

Ulatuslikum esinemisaeg 18. sajandist kuni 1940 aastani.

Puisniitude ja teiste looduslike rohumaade pindala oli Eestis

maksimaalne 19. sajandi lõpul (ligikaudu 1/3 maismaa

pindalast),

Ligilähedane olukord kestis 1940-ndate aastateni.

Puisniitude maksimaalseks pindalaks hinnatakse

kuni 850 000 ha ehk 19 % Eesti pindalast.

Nende kadumise põhjuseks:

maaelu areng ja majandamisviisid

20 saj II poole kollektiviseerimine, mis tõi kaasa enamus

alade kasutusest välja jätmise. Nad kas

võsastusid, kasvasid kinni, metsastusid

muudeti haritavaks maaks

Hävis mitmekesine ja mosaiikne talumaastik.

1953-1973 vähenes Eesti looduslike rohumaade pindala.

Arvel 435 000 hektarit, sellest

hariti üles 130 000 ha

ülejäänud võsastusid

Oluliselt vähenes arukarjamaade pindala.

Metsamajandile anti üle 120 000 ha endisi rohumaid.

1978-1981 oli arvel kasutuskõlblikke rohumaid 303 117 ha,

nendest enamus võsastunud.

Võsa katvusega alla 10% oli 178 590 ha

Tänapäeval on alles

• ligikaudu 500 ha liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis

• mitte enam kui 300 ha liigivaeseid lammi-puisniite Eesti muudes

osades.

Enamikus on need väikesed, kuni 5 ha suurused ühe-talu

heinamaad.

Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200 ha, kusjuures

Saaremaal kuni 30 ha.

Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega

tuhat korda.

Eesti esinduslikumad puisniidud on:

o Vahenurme puisniit (Halingas Pärnu mk)

239 soontaime liiki, nendest 22 kaitealust

o Tagamõisa puisniit (Saare mk)

219 soontaimeliiki, 14 kaitsealust

o Koiva puisniit- kaunimaid lammipuisniite

Läti piiri ääres. Puisniitu ilmestab vanade puude rohkus.

Pool-looduslike koosluste uurimisel, hooldamisel ja

taastamisel palju ära teinud:

Eestimaa Loodus Fond

Pärandkoosluste Kaitse Ühing

Talgulaagreid korraldatakse ka Euroopa Liidu LIFE

programmi poolt rahastatava projekti

“Poollooduslike niitude taastamine ja majandamine

Soomes, Rootsis ja Eestis” raames.

Laelatu puisniit

PUHKEMAASTIKUD (MAISTUD)

Puhkemaistu (-maastik) – puhkajate teenindamiseks ja

viibimiseks kohandatud maistu (maastik).

Rekreatiivala – antud planeeringu mõistes linnaga külgnev

avalikus kasutuses olev tehniliselt ja looduslikult

ettevalmistatud aastaringselt kasutatav spordi- ja

puhkemaastik.

Mõistega rekreatsioon ( ingl. re-creation) peetakse silmas

eelkõige inimese töövõime ja tervise taastamist, aktiivse

puhkamisega ning enamasti rekreatsiooniks rajatud või

kohandatud puhkeala.

Puhkeala – rekreatsiooniks soodsate looduslike tingimustega

(kaunis, eelistatavalt metsane ja veekogudega) ala.

• Tasandikulisel pinnamoel oluline vee – järved, jõed, meri;

olemasolu.

• Pinnamoe liigestusega nende osatähtsus suureneb.

• Kõrgmäestikes muutub oluliseks reljeef.

Puhkeala kasutusrežiim tagatakse asjakohaste rajatistega

(telkimisplatsid, kämpingud, teed, õpperajad jm.) lähtudes

maastiku külastustaluvusest.

Turismimajanduse üks suuremaid vastuolusid on, et

loodusel ja kultuuril, mis enamasti motiveerib inimesi

reisisihi valikul, pole selget hinda.

Loodus ja kultuur ei maksa enamasti midagi, sest sellel

pole omanikku, see on nn. kõigile kättesaadav ressurss.

Reisi maksumuse mood. transport, toit, magamine jne.

TURISM ON MAJANDUSHARU, ÄRI!

Turismiarendaja nim. loodust ressursiks, mis tuleb enda

teenistusse rakendada. Turist tuleb, naudib ja maksab

teenuste eest. Ressurss – loodus – on teenindajaile justkui

tasuta.

Ökoturism on suundumus turismimajanduses, mis teadlikult

väärtustab ja arvestab ümbritseva looduse ja keskkonna

ning kohaliku inimkogukonna vahel pikaajaliselt

väljakujunenud suhteid, ning püüab selles eluruumis

heaperemehelikult majandades tõsta kohalike elanike

heaolu.

Ökoturism on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus-

ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu.

Tähendab kultuuri- ja loodusressursside ning –väärtuste

(s.h. bioloogilise mitmekesisuse) säästvat kasutamist tulu

saamise eesmärgil.

Kõige kiiremini, 15-40 % aastas on viimasel ajal maailmas

kasvanud nn. ökoreiside läbimüük.

TÖÖSTUS- JA

KAEVANDUSMAASTIKUD (MAISTUD)

Kultuurmaistule (-maastikule) vastandatakse akultuurmaistuid

(-maastikud).

Neid tuleb kohati vaadata kui degradeerunud maastikke, mida on

põhjustanud kas maavarade kaevandamine, suure linna või

mürgiseid heitmeid andva tööstusettevõtte või

soojuselektrijaama saastus (saastatud õhk ja pinnas, uus

pinnakate).

Degradeeritud maistutel peaks inimene tegema kõik, et ei läheks

reostavad ained ringlusse ning seal peaks looma sellised

tingimused, et ala saaks taimestuda, seega tegeleda

intensiivselt maastikuhooldusega.

Tööstusmaastikku ei saa käsitleda mingi ühtse territoriaalse

maastikuregioonina, vaid üksikute kogumikena põllu- ja

metsamaastikul.

Enamasti on nad keskkonnaohtlikud. Tööstusmaastikus esinevad

tööstusettevõtted, laod, jõujaamad, veepuhastusseadmed jt. rajatised.

Tootmiskompleksid ohustavad keskkonda peamiselt sealt leviva

põhjavee-, pinnavee- ja õhureostusega. Või esineb ka radioaktiivne

kiirgus, soojus, müra jne.

Vajalikud igakülgsed kaitsemeetmed ja abinõud.

Maastikukujunduslike võtetega saab kaasa aidata või tõkestada nii õhu

kui ka pinnavete reostust. Oluline puude ribade rajamine, oluline nende

tihedus, kõrgus jne.

Kaevandusmaastik

Selle moodustab mingi maavara kaevandamisala koos vastavate

rajatistega, aherainekuhjatised, veepuhastusseadmed jm.

Karjäärid kuuluvad sageli maavarasid ümbertöötleva ja kasutatava

tööstuskompleksi koosseisu. Sageli tuuaks tooraine ka kaugmalt.

Karjääriviisiline kaevandamine rikub oluliselt keskkonda.

Ammendatud karjääre vaja rekultiveerida ja kujundada. See sõltub

•karjääri parameetitest (sügavus, reljeef, nõlva kalded jne)

•geoloogilis ja hürogoloogilistest tingimustst

•sotsiaalne tellimus (metsamajanduslik, kalamajanuslik jm.)

Rekultiveeritud karjäärid tuleks liita roheliste koridoridena või

puhkealade süsteemi.

Puistangute rekultiveerimine

EESTI PÕLEVKIVI e.

KUKERSIIT

Eesti kõige suuremas mahus

kaevandatav maavara.

Põlevkivi (teaduslikus kirjanduses: kukersiit) Eesti tähtsam

maavara moodustab pidevaid kihte Kirde-Eesti ja naabruses

asuva Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti aluspõhja Uhaku ja

Kukruse lademetes, mis kuuluvad Kesk-Ordoviitsiumisse.

Enam kui 50-st kollakas-pruunikat orgaanilist ainet sisaldavast

kihist ainult 4-7 kihti on piisavalt orgaanika-rikkad ja tüsedad

võimaldamaks majanduslikult tasuvat mäendust arendada.

Need kihid (indekseeritud A-st F-ni) lasuvad lähestikku Kukruse

lademe kõige alumises osas, moodustades üheskoos 1,4-3 m-

paksuse tootmisväärse kihindi.

Põlevkivi on kõige rikkam ja põlevkivikiht kõige tüsedam Eesti

Põlevkivimaardla keskosas Kukruse, Kohtla ja Kurtna

vahemikus.

Karjääride maastikud erinevad täielikult

kaevandamiseelsetest.

Põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega Ida-Virumaal kolm tüüpi

tehisvorme, mis tekivad põlevkivi erinevast kasutamisest ja nende

jääkide ladestumisel

Põlevkivi

Kaevandamine Võtmine Põletamine

Aheraine ja rikastus- Poolkoks Märgtuhk,

jäägid lendtuhk

Aherainemäed nn. terrikoonikud on koonuse- või tüvikoonuse

kujulised (13-35 m kõrged). Lubatud 40 meetri kõrgused, mis

väldib nende isesüttimise.

Poolkoksimäed - põlevkivi termilisel töötlemisel tekkinud jääk

kuhjatakse. Ulatuvad 100 meetrini.

Elektrijaamade tuhaplatood - põlevkivi põletamisel tekkinud

jääkide ladestamine.

Kiviõli poolkoksimägi

Keskkonnaprobleemid

Aheraine ise on keskkonnale ohutu, kuid liiga kõrgetes

puistangutes võib aheraines leiduv kerogeen isesüttida.

Poolkoksist eraldub atmosfääri ohtlikke gaase, samuti

poolkoksimäest nõrguv fenoolirikas vesi valgub ümbritsevale

alale.

Tuhk (tuhašlaki pH 12), mis rikub veekokku ja pinnasesse

sattudes koosluse.

Põlevkivijäägid ei ole leidnud laiemat kasutamist.

Aheraine madalakvaliteediline ehitusmaterjal. Kasutatakse

teedeehitusel.

Terrikoonikute kasutamine suusatajatele - suusahüpped, mäest

laskumine jm. Ekstreemsport.

Eestis kõrgub üle 40 aherainemäe, poolkoksi ja tuhašlaki puistangu.

Võtavad enda alla 3000 ha, kuhu on ladestunud sadades miljonites

tonnides jääke.

Kasutatavat põlevkivi on alles umbes 1–2 miljardit tonni (erinevad

hinnangud). Põlevkivi kasutamisel tekib rohkes koguses

jääkprodukte – tuhka ja poolkoksi. Näiteks Eestis lisandub

praeguse tempo juures umbes 5–7 miljonit tonni tuhka ja miljon

tonni poolkoksi aastas, millest taaskasutatakse ainult väga väikest

osa.

Settebasseinid e „helesinine laguun“

Aidu karjääri veespordikeskus