KLIINILISE PSÜHHOLOOGIA konspekt

MARIA TEIVERLAUR, Ph.D

KLIINILINE PSÜHHOLOOGIA on interdistsiplinaarne teadusharu, meditsiini ja psühholoogia piirimail.KLIINILISE PSÜHHOLOOGIA AINEKS on meditsiiniteoreetilised ja praktilised küsimused, mis on seotud psühholoogiaga – haigete psühholoogilised küsimused, mis on seotud nende diagnostika, ravi ja profülaktikaga. Kliiniline psühholoogia uurib psühholoogilisi seaduspärasusi, mis on seotud haiguse ja tervisega ning rakendab seaduspärasusi inimese tervise tõhusamaks kaitseks ja taastamiseks. Kliinilise psühholoogia konkreetsete küsimuste ring on lai ja haarab tervishoiu kõiki valdkondi.KLIINILISE PSÜHHOLOOGIA STRUKTUUR: patopsühholoogia (sümptomatoloogia, etioloogia, prognoos, klassifikatsioon, epidemioloogia), psühhodiagnostika, psühholoogiline interventsioon, psühhosotsiaalne tervishoid.Kliinilise psühholoogia ÜLESANNE on täiustada meditsiini teooriat ja praktikat psühholoogiliste teadmiste ja oskustega, aidata kaasa haiguste ennetamisele, ravile ja inimese kohanemisele oma haiguste ja puuetega.KLIINILISE PSÜHHOLOOGIA MEETODID on vaatlus, anamnees, vestlus, eksperiment, küsimustikud, projektiivtestid.Uurimismeetodeid võib jaotada veel kasutatava sfääri järgi:Tähelepanu ja sensomotoorsete protsesside, mälu, mõtlemisprotsesside, intellekti ja isiksuse uurimismeetodid.

KLIINILISE PSÜHHOLOOGIA AJALUGUEELAJALOOSTKreeka müütides peeti psüühikahäirete põhjuseks jumalate viha ja kättemaksu. Vana-Egiptuse arstid kasutasid psüühiliselt haigete ravimisel üht riskantset kirurgilist võtet – haige pealuusse puuriti avaus, lootuses, et halb vaim sellest välja tuleb. Ka peruu inkade juures kasutati analoogseid mooduseid.VANAS INDIAS oli meditsiin juba 2000 a e.m.a. kõrgel tasemel. Haigusi hakati seostama kehamahlade koostisega. Arvati, et inimeses on 5 kehamahla, mis vastavad 5 põhielemendile välismaailmas: maale, veele, tulele, õhule, eetrile. Vanas-Indias nähti emotsioonide tähtsust haiguste tekkes.VANA-KREEKA silmapaistvam esindaja meditsiinivallas HIPPOKRATES (460 – 377 a. e.m.a.) leidis, et inimesel on 4 mahla: veri, must sapp, kollane sapp ja lima. Sellest ka erinevused iseloomudes. Haigused tekivad tema arvates kehamahlade ebaharmooniast. Ta oli esimene arst, kes väitis, et psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.Platon tõi psühikahäirete tekkes esile intensiivsemaid psüühilisi elamusi (427 – 347 e.m.a.)Vanas Roomas GALENOS (131 – 200 m.a.j.) leidis, et kehalised haigused võivad mõjutada psüühilist tervist.

ARAABIAS toetuti Hippokratese õpetusele. RHAZES (865 – 923 m.a.j.) organiseeris 1. spetsiaalse osakonna psüühiliste haigete jaoks, kus kasutati nii somato- kui psühhoteraapiat. Pärimuste järgi on Rhazes see, kes võttis kasutusele psühhoteraapia mõiste.ABU ALI ibn SINA e. AVICENNA (980 – 1037 m.a.j.) nägi psüühiliste häirete põhjusena materiaalseid ja psühholoogilisi tegureid. Ta hakkas jälgima emotsioonide seost kehaliste funktsioonidega.Araabias suhtuti humaanselt psüühilistesse haigetesse.KESKAJA-Euroopas pidas kirik haigete ravis tähtsaks jumala vaimu abi. Piiblidogmad pidurdasid arstiteaduse arengut (näit. laiba lahkamine oli keelatud). Keskaja kuulsamaid arste A: VESALIUS (1513 – 1564) siiski julges lahata surnuid ja tuleriidast pääses vaid kuninda armu läbi.Preestrid ja mungad hakkasid aga uurima psüühikat. 3. sajandil (m.a.j.) loodi katoliku kiriku juures deemonite väljaajaja ehk eksortsisti ametikoht.Arvati, et inimesse tunginud deemonid tekitavad psüühilisi häireid.VENEMAAL saadeti 9 – 10. sajandil psüühiliste häiretega inimesi kloostrisse ravile ja hooldamisele. Venemaal ei võtnud nõidade hukkamised nii massilist ulatust kui Euroopas. 1723.a. nõudis Peeter I oma määrusega vaimuhaigetele spetsiaalsete varjupaikade ehitamist, mis jäi ellu viimata. Ilmalike varjupaikade loomine toimus Moskvas, Peterpurgis ja Novgorodis 18. sajandil.Kogu keskaja Euroopat varjutas inkvisatsiooni mõju, mis pidurdas psühholoogia ja psühhiaatria arengut.16. sajandil hakkas Euroopas võitlus inkvisitsiooni vastu.PRANTSUSMAAL arst P. PINEL (1745 – 1826) rajas varjupaigad psüühilistele haigetele, viis n.ö. “hullumeelsed vangide seisusest üle haigete seisusesse”. Oma kliiniliste tähelepanekute alusel jaotas ta psüühilised haigused 4 liiki: melanhoolia, maania, dementsus, idiootia. F. A. MESMER (1734 – 1815) oma “fluidumi”, “loomse magnetismi” uuringutega tõestas sugestiooni võimsa mõju inimesele.Pineli reforme aitas täiendada tema õpilane J. E. ESQUIROL (1772 – 1840), kes oli haigetesse humaanse suhtumise propageerija ja uuris eelkõige meelepetteid.KLIINILISE PSÜHHOLOOGIA TEADUSLIK ALGUSXIX sajandi lõpp kui WILHEIM WUNDT asutas Leipzigis eksperimentaalse psühholoogia instituudi. Kliinilise psühholoogia mõiste võttis kasutusele L.WHITMER (1867 – 1956). Viimati nimetatu rajas 1896.a. Pennsylvanis ülikooli juures esimese psühholoogilise kliiniku (psychological clinic) ja 1907.a. ajakirja „The Psychological Clinic”. 1917.a asutati Ameerikas kliiniliste psühholoogide assotsatsioon, mis 1919.a. liitus Ameerika psühholoogide assotsatsiooniga(kliinilise psühholoogia sektsioonina). Kõrvuti kliinilise psühholoogia mõistega võeti kasutusele mõiste „abnormal psychology” ja 1907 aastal hakkas ilmuma ka Journal of Abnormal Psychology.Suure panuse kliinilise psühholoogia arengusse on andnud ka E.KRAEPELIN (1856 – 1926). Ta keeldus spekulatiivsetest meetoditest ja pooldas eksperimente. Alahinnata ei tohi SIGMUND FREUDI osatähtsust kliinilise psühholoogia arengus. Teened ka A.ADLERIL. A.BINET aitas oluliselt kaasa psühhodiagnostika arengule.Venemaal V: SABLER (1797 – 1870) vabastas 1832.a. psüühilised haiged köidikutest, viis sisse pideva arstliku kontrolli haigete seisukorra üle, organiseeris tööteraapiat.

2

1832.aastal avati Peterburis uutele põhimõtetele vastav psühhiaatriahaigla, kus hakati igakõlgset tähelepanu pöörama nii inimese kehale kui hingele.Kuna kliiniline psühholoogia on tugevalt seotud psõhhiaatria arenguga, tuleb mainida, et psühhiaatria õppetool loodi Tartu Ülikooli juures 1872.a. ja selle juhatajaks sai 1880.a. Emminghaus, Moskva Ülikoolis anti psühhiaatria 1888.aastal Korsakovi hoole alla.1863.a. ilmus Venemaal füsioloog I. SETŠENOVI (1829 – 1905) teos “Peaaju refleksid”, mis mõjutas oluliselt meditsiinipsühholoogia arengut. I. PAVLOV (1849 – 1936) oma kõrgema närvitegevuse füsioloogia ja patofüsioloogia uurimisega on andnud suure panuse kogu meditsiiniteaduste arengule.C: WERNICKE (1848 – 1905) avastused näitasid, et psüühikahäired on seostatud kindlate anatoomiliste struktuuridega ajus. S: KORSAKOVI (1854 – 1900) uuringud näitasid, et kogu psühhopatoloogia on taandatav aju ja kogu närvisüsteemi patoloogiale.Kindlasti tuleb mainida V: KANDINSKI (1849 – 1889) tähtsust, kes esimesena andis ülevaatliku kirjelduse psüühilistest automatismidest. M: CHARCOT (1825 – 1893) selgitas hüpnoosravi põhimõtteid. E. KRAEPELIN (1856 – 1926) tõi psühhiaatriasse ja kliinilisse psühholoogiasse selguse sümptomite, sündroomide ja haiguste diferentseerimise osas. Ta rõhutas ka haiguste dünaamikat. V. M. BEHTEREV (1857 – 1927) andis suure panuse psühhoteraapia arengule, lõi kesknärvisüsteemi funktsionaalse anatoomia. E. BLEULER (1857 – 1939) arendas edasi teadmisi skisofreeniast. 1932.aastal I. H. SCHULZ töötas välja autogeense treeningu põhimõtted. 1930.-ndatel aastatel võeti kasutusele 3 uut ravimeetodit psüühiliste haiguste osas: insuliinravi, elektrikrampravi, kirurgiline ravi. 1950-ndad aastad on tähtsad eelkõige psühhofarmakonide avastamise poolest. H. SELYE (1907 – 1982) kirjeldab üldist adaptatsiooni e. kohenamissündroomi.A. LURIA (1902 – 1977) teened kõrgemate psüühiliste protsesside häirete uurimises aju lokaalsete kahjustuste korral. Kindlasti tuleb rõhutada W. B. CANNONI. P. ANOHHINI, K. LEONHARDI, S. HAYNESI, S. R. HATHAWAY ja J. C. MCKINLEY, A. LITŠKO, H. RORSCHAHI, H. MURRAY, C. MORGANI ja teiste teeneid kliinilise psühholoogia arengul.

PSÜHHODIAGNOSTIKA JA RAVI KÜSIMUSED KLIINILISES PSÜHHOLOOGIASTestimine ulatub kaugetesse aegadesse. Juba 2200.a. e.m.a. uuris Hiina imperaator iga 3 aasta tagant ohvitsere ja laskis neil läbida teste. Aegade jooksul on tavakujutlus testist ja teaduslik arusaamine testist üha enam lahknenud. Kaasaegne testimise ajalugu algas F. GALTONIST, kus ta mõõtis reaktsiooni kiirust. D. CATTELL nägi esimesena testides vahendit psüühika mõõtmiseks ja võeti kasutusele nõuded ja võeti kasutusele nõuded, et testitavaile antakse ühesugused instruktsioonid jne.BINET (1857 – 1911) töötas välja esimese IQ testi (Binet – Simoni skaala). Suure panuse psüühika korrektseks mõõtmiseks andis W. WUNDT, E. KRAEPELIN, D. WECHSLER.

Käesoleval ajal areneb telemeditsiin, mis võimaldab diagnoosimist arvutite, videopildi, fiiberoptika, elektroonilise informatsiooni ja telekommunikatsioonide vahendusel. Praeguses mõttes kasutati TELEMEDITSIINI esmakordselt 1968.aastal Rootsis. Üheks telemeditsiini kitsamaks kasutusalaks on elektrooniline haiguslugu. Kodune

3

telemonitooring tähendab patsiendi ravi, nõustamist ja jälgimist patsiendi kodus telekommunikatsioonivahendeid kasutades.

ANAMNEES tähendab haiguslugu. Psühholoogilise anamneesi võtmine algab lapsepõlvest.Kliinilisel psühholoogil on õigus läbi viia psühhoteraapiat kui ta on saanud vastava ettevalmistuse.

PSÜHHOTERAAPIA tähendab inimese psüühilist mõjutamist. Kaudse psühhoteraapia puhul mõjutatakse haige psüühikat positiivselt keskkonna kaudu (tegevus, reziim, ruumid jms.). Otsese psühhoteraapia korral mõjutatakse haige psüühikat sõnaga. Maailmas on väga palju erinevaid psühhoteraapia liike.

PSÜHHOHÜGIEEN - kliinilise psühholoogia haru. Uurib inimese vaimset tervist mõjutavaid tegureid ja nende toimet ning otsib võimalusi ja vahendeid, et parandada vaimset heaolu. Põhilised uurimisvaldkonnad on perekond, kool, töö, olme, inimsuhted. Oluline on arvestada nii ainelisi, bioloogilisi kui ka psüühilisi ja emotsionaalseid tegureid. Psühhohügieeni eesmärk on psüühikahaiguste profülaktika ning psüühilisest või kehalisest haigusest kahjustatud närvisüsteemiga inimestele sobiva elukoha kujundamine.

PSÜHHOPROFÜLAKTIKA on abinõude kogum, mille eesmärk on vältida soovimatuid nähtusi ja kaitsta ning tugevdada inimese tervist ning luua talle soodne töö ja olme. Profülaktika teoreetilise aluse loob hügieen. Eristatakse individuaalset profülaktikat (isikliku hügieeni nõuete järgimine) ja üldprofülaktilist tööd - riiklikud, ühiskondlikud abinõud, mille eesmärk on kõrvaldada tervist kahjustavad tegurid, vältida haigestumist, suurendada töövõimet.

PSÜHHOPATOLOOGIA on õpetus psüühika patoloogiast, tema muutustest, mis on haiguslikul tasemel.

PATOPSÜHHOLOOGIA uurib inimese psüühikat mitte ainult haiguste korral, vaid ka terves seisundis.Patopsühholoogia uuringud toetuvad psühholoogilistele teooriatele ja meetoditele. Psüühilised häired ei ilmne ainult vaimuhaiguste, vaid ka neurooside jms. korral.

PSÜHHOPATOLOOGIA on õpetus psüühika patoloogiast, tema muutustest, mis on haiguslikul tasemel.

ETIOLOOGIA pöörab tähelepanu haiguste ilmnemise põhjustele ja PATOGENEES nende kulule.

PATOMORFOOS näitab haiguse iseloomu püsivat ja olulist omaduste ja ilmingute muutumist. Vaimses sfääris on oluline patomorfoos toimunud eelkõige hüsteeria, skisofreenia osas.

4

SOMAATIKA JA PSÜÜHIKA vaheline seos on olnud diskuteeritavaks probleemiks seni ajani teadlaste hulgas. Vaieldamatu on aga fakt, et kehaline seis mõjutab psüühikat ja vastupidi.

NOSOLOOGIA on õpetus haiguse vormidest, klassifikatsioonist.

SÜMPTOOM on ühe psüühilise funktsiooni hälve. See on patoloogiline tunnus. Mitte igasugune tunnusjoon ei ole sümptoom. Sümptoomid jagatakse “+” ja “-“.Positiivsed sümptoomid on seotud patoloogilise produktsiooniga (luul, hirm jt.), negatiivsed sümptoomid kujutavad progresseeruvat väljalangemist, defekti (apaatia, amneesia jt.).

SÜNDROOM kujutab endast teatud seaduspärasuste alusel seotud sümptoome. Sündroomid jaotuvad lihtsateks ja keerulisteks.

HAIGUS on ühtse tekke, kulu, ilmingute ja lõppega protsess või seisund.

SÜMPOOMIDE SÜSTEMAATIKA

TAJUMISE JA MÕTLEMISE HÄIRED TEGELIKKUSE TUNNETAMISE HÄIRED

TUNDEELU, TAHTEELU JA INSTINKTIDE HÄIRED

HÄIRED TEGELIKKUSELE REAGEERIMISES

INTELLEKT JA MÄLU HÄIRED HÄLBED VÕIMETE TASEMESTEADVUSSEISUNDI HÄIRED MUUTUSED PSÜÜHILISE

TEGEVUSE AKTIIVSUSE TASEMES

PSÜÜHILISTE HAIGETE RAVI PÕHILIIGID:ETIOLOOGILINE – haiguse põhjuse kõrvaldamine;PATOGENEETILINE – organismis toimuvate haiguslike nihete kõrvaldamineSÜMPTOMAATILINE – haiguse sümptomite kupeerimine

PSÜÜHILISTE HAIGETE RAVI PÕHIVORMID:1. SOMATOTERAAPIA2. PSÜHHOTERAAPIA

PSÜHHOFARMAKONID:Trankvilisaatorid – ärevust ja hirmu kõrvaldavad;Neuroleptikumid – KNS mõningaid talitlusi pärssivad, tajumis- ja mõtlemishäireid kõrvaldavad;Stimulaatorid – peaaju mõningaid talitlusi ergutavad;Antidepressandid – haiguslikku kurvameelsust kõrvaldavad;Nootroopsed – mälu ja mõtlemisvõimet soodustavad;Psühhodüsleptikumid – psüühikahäireid põhjustavad

PLATSEEBO EFFEKT

5

Platseebo mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast PLACERE ja tähendab “meeldima, rahuldama”. Arstiteaduses tähendab platseebo ainet või terapeutilist protseduuri, ilma spetsiaalse mõjuta ravitava haiguse suhtes (kuid avaldab subjektiivset mõju inimesele, mille kaudu võivad paraneda mõned objektiivsed näitajad). Tuleb eristada platseebo effekti.Teraapia ajalugu ongi põhiliselt platseebo ajalugu, kus on kasutatud mitmesuguseid antud haigust objektiivselt mitteravivaid aineid (krokodilli sõnnik, rasv jne.)Platseebole reageerib 35 – 80% inimestest. Platseebo võib mõjutada mitte ainult psühhogeensete vaid ka orgaaniliste haiguste sümptoome. Platseeboeffekti suurendavad ka usalduslikud suhted haige ja arsti vahel. Positiivse reageerimise tõenäosus on seda suurem, mida suurem on mure ja halvem enesetunne. Platseebo on seega mõjus, kõige levinum ja kõige odavam ravivahend.

KLIINILINE DIAGNOOS:1.telg –kliiniline psühhiaatriline sündroom2.telg – isiksuse- ja arenguhäired3.telg – kehalised häired ja seisundid4.telg – psühhosotsiaalsed stressorid5.telg – isiksuse kohastumise aste

NORMAALSUST ON VAADELDUD:1. kui statistilist kontseptsiooni;2. kui vaimse tervise ideaali;3. kui teatud käitumisviisi olemasolu.

Erinevate autorite arvates eeldab NORMAALSUS piisavat enesekontrollivõimet autonoomsust reaalsustaju olemasolu vastutustunnet eneseaktualiseerimist ideaalide olemasolu vastupidavust stressile kompetentsust

EBANORMAALSUSE KRITEERIUME: psühhiaatriline diagnoos psühhiaatriahaiglas viibimine, ravi halb kohanemine subjektiivne ebaõnnestumine või reaalsusele mittevastav õndsuse tunne

PSÜÜHILINE HAIGUS on laiem, amorfsem mõiste kui PSÜÜHILINE HÄIRE.TERVIS ei tähenda haiguse puudumist, vaid täielikku füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu.NOSOTSENTRISM viib haiguste hüperdiagnostikale.NORMOTSENTRISM viib hüpodiagnostikale.

6

KERBERGI SÜSTEEM määratleb psüühilisi haigusi vastavalt funktsioneerimise ja ego tunnetuse astmele.

7

KAASAEGSED PARADIGMAD PSÜHHOPATOLOOGIAS JA –TERAAPIAS1. FÜSIOLOOGILINE PARADIGMA - ebanormaalne ehk patoloogiline käitumine

on esitatud meditsiinilise ehk haigusliku mudelina, kus esiplaanil on füsioloogilised defektid.

2. PSÜHHOANALÜÜTILINE PARADIGMA - rõhutab isiksuse arengut läbi erinevate psühhosex staadiumite, teadvuse ja alateavuse osatähtsust ning kaitsemehhanismide mõju kohanemises ümbritsevaga normaalsel või ebanormaalsel tasemel.

3. ÕPPIMISE PARADIGMA - toob esile, et patoloogiline käitumine on õpitud nagu iga teinegi käitumise viis, minimiseeritakse füsioloogiliste faktorite osatähtsust.

4. KOGNITIIVNE PARATIGMA - tõestab, et mõtlemine mõjutab emotsioone ja käitumist

5. HUMANISTLIK PARATIGMA - normaalne areng vajab eneserealisatsiooni. Ebanormaalsuste põhjuseks on eelkõige liigne tundlikkus teiste otsuste suhtes ja oma individuaalse loomuse eitamine ja seega eneseteostuse piiramine.

PSÜÜHIKAHÄIRETE TEKKEPÕHJUSED:1. GENEETILISED (pärilikud) Näiteks: Downi tõbi2. LOOTEEA JA SÜNNIKAHJUSTUSED Näiteks: reesuskonflikt, ema alkoholism,

sünnitrauma, kukkumised jne.3. ÜMBRITSEVAST KESKKONNAST TINGITUD KAHJUSTUSED4. KEHALISED PÕHJUSED Näiteks: rasked infektsioonid, südame-

vereringehaigused, neeruhaigused jne.5. PSÜÜHILISED PÕHJUSED – äge psühhotrauma, krooniline stressiseis

AJU JA PSÜÜHILISED REAKTSIOONIDPsüühika on kesknärvisüsteemi funktsioon ja väljendub nii objektiivselt (verbaalse, motoorse käitumisena) kui ka subjektiivselt (tunded). Tõde, et inimene on biopsühhosotsiaalne tervik, on alles hiljutine. Aju funktsiooniks on, et paremini kohaneda keskkonnaga. Kui aju tegevus on häiritud, tekivad kõrvalekalded ka psüühikas. Pikaajalised ja ka ägedad lühikese kestusega haigused häirivad aju tegevust.Närvisüsteem jaguneb kesk- ja piirdenärvisüsteemiks. Kesknärvisüsteem kuulub pea- ja seljaaju. Närvisüsteemi tegevust juhib ajukoor. Viimase paksus on vaid mõned millimeetrid, kuid ta koosneb 7 kihist ja 14-15 miljardist närvirakust.Närvitalitluses toimivad erutus- ja pidurdusprotsessid. Nende aluseks on keerukad keemilised ja bioelektrilised protsessid. Erutuse levimise kiirus inimese närvikoes on suur – kuni 120 km/sek (100 – 200 km/sek). Hapnik ja suhkur on aju peamiseks “kütuseks”. Ajul on suured kompensatoorsed võimed (üks aju osa saab teise osa tööd üle võtta). Aju areng pole olnud seotud ainult massi suurenemisega vaid ka keerulisemaks muutumisega. Elu jooksul närvirakkude arv väheneb, suurenb seoste arv, närvikiudude arv. Ajukoores võime eristadasensoorseid ja motoorseid, primaarseid, sekundaarseid ja tertsiaalseid piirkondi. Ajus võime eristada 4 sagarat: lauba, kiiru, oimu ja kukla sagarat.Inimese ajupoolkerad erinevad. Esineb asümmeetrilisus. Vasak poolkera on seotud rohkem loogilise, analüütilise info töötlusega, parem ajupoolkera mittelineaarse, intuitiivse info töötlusega. Vasaku ajupoolkera kahjustus kutsub esile negatiivseid

8

emotsioone, parempoolse ajukahjustusega kaasnevad põhjendamatud positiivsed emotsioonid.Mida suurem on mingi ärritaja tähtsus organismi tegevuses, seda suurem “esinduspind” on sellel ajukoores. Näiteks sõrmede “esindus” on ajukoores suurem kui varvastel.Psüühiliste protsesside omapära juures etendab suurt tähtsust ka pärilikkus. Näiteks skisofreenia ja MDP haigestumise juures on pärilik eelsoodumus väga tähtsal kohal. Kahe skisofreeniahaige lastest haigestub samasse haigusesse 50%. Skisofreeniahaige sugulastel leitakse keskmisest enam ka muid psüühikahüireid. Skisofreeniasse haigestumise pärilikku osa hinnatakse koefitsendiga 0,6 ja kasvu ning elutingimuste osa 0,4. Pärilikud on ka närvisüsteemi taluvus- ja kompensatsioonivõime.

TEADVUSE PROBLEEM KLIINILISES PSÜHHOLOOGIASTeadvuse funktsioon: orienteerumine maailmas.Teadvus on kõrgemat liiki peegeldusprotsess ja kui erineva info ühendaja ajus. Olulise panuse teadvuse uurimisse on andnud Hans BERGER (1875.a.) seoses (EEG) elektriliste potentsiaalide registreerimisega ja Francis CRICK, kes uuris DNA-d. Crick oli teadlane, kes esitas küsimuse, kus asub teadvus? Nimetatud teadlane leidis, et ajukoore 5 kihi püramiidrakud on seotud info sidumisega. Ühendamise ehk sidumise põhimõtted on ajastamine ja korrelleerimine. Näiteks kui üks neuron annab märku punasest värvist, teine ruudu kujust ja kui impulsid jõuavad ajju ühel ajal, tekib teave, et kaks omadust kuuluvad ühele asjale. Igasugune teadvustamine on seotud teatud tahtelise pingutusega. Juba W. James 1890.aastal kirjutas:

mitte kõik ajus toimuvad sündmused ei jõua teadvusse; teadvus eeldab mälu (et milleski teadlik olla, tuleb seda mingi aeg mälus

säilitada); teadvus on tihedalt seotud tähelepanuga, mida iseloomustab esmajoones valivus.

Teadvuse norm seisund on virgeseisund. Viimases toimuvad kõik psüühilised seisundid norm aktiivsusega ja on omavahel kooskõlastatud. Ööpäeva jooksul inimese virgeseisund kõigub VIRGESEISUND – UNESEISUND.Ülivirguse seisundis on inimene võimeline vastu võtma suurema hulga ärritajaid, need jõuavad teadvusse kiiremini, seostatakse elavamalt ja neile reageeritakse kiiremini. Teadvuse selguse alanedes:

tegelikkuse analüüs ja süntees nõrgenevad; desorienteeritus ajas, kohas, ümbritsevates isikutes; mõtlemine ebajärjekindel, fragmentaarne, laialivalguv; jooksvate muljete meeldejätmine mällu on puudulik.

TEADVUSE SELGUSE HÄIRED obnubilatsioon somnolent soopor kooma

TEADVUSE KVALITATIIVSED HÄIRED: deliirium amentsia hämarolek oneroid

9

UNI on pidurdusprotsessi levimine üle kogu suuraju koore. Une sügavus oleneb pidurduse levimise astmest.Täielik pidurdatus ei ole uni, vaid surm.UNEFAASID:1. aeglane ehk sügav uni. Bioelektriline aktiivsusmadal.2. kiire ehk paradoksaalne ehk REM ehk aktiivne uni.REM une ajal EEG lähedane ärkvelolekule, siis näeb inimene ka und. REM uni kordub öö jooksul 4-5 korda. Esimene REM une faas algab 90-120 min. pärast uinumist. Aktiivses unes on aju metabolism 2 korda intensiivsem ärkveloleku tasemest. Aktiivse une faas kestab ligikaudu 10 min. ja moodustab kogu unest 20-25%.Ligi 30% täiskasvanutest kannatab unehäirete all.Pinnalinbe uni toob kaasa virgeseisundi defitsiidi.HÜPNOOS on kitsalt lokaliseerunud uni.Tihe seos on une sisu ja alateadvuse vahel.ENESETEADVUS on üks osa inimese teadvusest. Selleks, et tajuda iseennast, olla MINA ise, tuleb suhtuda maailma kui millegisse välisesse, tuleb osata ennast jälgida ja kõrvalt vaadata.ENESEHINNANG – kitsam mõiste kui eneseteadvus ja tähendab hinnangut mingi kindla spetsiifilise isiksuse tunnuse suhtes.Inimese minatunne on väga kirev: tal on oleviku, tuleviku, mineviku, fantaasia jt. mina. Mida suurem on reaal- ja ideaalmina vahe, seda vähem on inimene rahul iseendaga ja tal esineb kohanemisraskusi.Psüühilise haigestumise korral häirub kõige pealt eneseteadvus ja alles hiljem esemeline teadvus.MINA nõrgenemise korral aktiviseerub isiksuse kaitsesüsteem (eitus, allasurumine, projektsioon jne.)

ENESETEADVUS

adekvaatne ebaadekvaatne kõrgenenud madaldunud (hüpomania, mania) (depressioon)

TAJUMISE KVANTITATIIVSED HÄIRED:ANESTEESIA – analüsaator pärsitudHÜPERESTEESIA – analüsaatori ülitundlikkusHÜPOSTEESIA – analüsaatori alatundlikkus

TAJUMISE KVALITATIIVSED HÄIRED:MEELEPETTED – tajuelamus ei vasta tegelikule objektilePSÜHHOSENSOORSED HÄIRED – üksikaistingute süntees häiritud, sellest objektide terviklikkuse peegeldus moonutatud.

10

MEELEPETTED:ELEMENTAARSED (moonutatud on üksikanalüsaatori aistingud)KOMPLITSEERITUD (moonutatud on objekti taju)

KOMPLITSEERITUD MEELEPETTED ↓ ↓ILLUSIOON HALLUTSINATSIOON(eksitaju) (ebataju) ↓ ↓ TÕELINE PSEUDO HALLUTSINATSIOON HALLUTSINATSIOON

Tõeline hallutsinatsioon omab haige jaoks realiteedi väärtuse.Pseudohallutsinatsioon – haige eristab reaalse objekti tajust.Esineb nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitse-, puute-, kehatunde hallutsinatsioone.Hüpnangoogne hallutsinatsioon esineb uinumisel.Hüpnopompiinne hallutsinatsioon esineb unest ärkamisel.Haige suhtumine hallutsinatsioonidesse võib olla intellektuaalne, emotsionaalne.DEREALISATSIOON – häiritud on ümbruse tajumise süntees.DEPERSONALISATSIOON – häiritud on enda isiku tajumise süntees.

MÕTLEMISE HÄIRED:1. VORMILISED e. KVANTITATIIVSED HÄIRED

mõtlemise tempo häiredmõistete häiredmõtlemise seoslikkuse häiredmõtlemise sihipärasuse häired

2. SISULISED e. KVALITATIIVSED HÄIREDsundmõttedülekaalukad mõttedluulumõtted

Mõtlemine kui tegelikkuse abstraktne ja üldistatud tunnetamine häirub mitmesuguste psõõhika häirete korral. Assotsatsioonid e. mõtteseosed olenevad inimese elukogemusest aga ka emotsionaalsest seisundist.INTUITSIOON peegeldab alateadlikku kogemust.Kui ilmnevad mõtlemise sisulised häired, siis moondub ka reaalsuse taju.ÜLEKAALUKAS MÕTE on inimese teadvuses domineerivam kujunenud mõte, mis pole reaalse situatsiooniga seotud ja mis tõrjub mõtlemises tagaplaanile tegeliku elu kajastuse.SUNDMÕTE on teadvuses vastutahteliselt korduv mitteadekvaatne mõte, mille ekslikkusest või tarbetusest inimene ise aru saab.LUULUMÕTE – haiguslik ekslik veendumuslik otsustus, mis ei allu mõistuslikule korrektuurile

11

TUNDMUSTE AVALDUSKUJUD:1. EI ALLU TAHTELISELE KONTROLLILE

subjektiivne psüühiline elamustundmuste vegetatiivne komponent

2. ALLUVAD TAHTELISELE KONTROLLILEtundmuste motoorne komponenttundmuste sõnaline väljendamine

TUNDEELU HÄIRED1. tundeelu taseme muutused2. meeleolu muutused3. emotsionaalse reaktiivsuse muutused

TUNDEELU TASEME MUUTUSED1. tundeelu regress (kõrgemad tundmused kaovad)2. tundeelu progress (ülekaalu omandavad kõrgemad tundmused)

MEELEOLU MUUTUSED1. meleolu alanemine (depressioon, düsfooria jne.)2. meleolu kõrgenemine (hüpomaniakaalne meeleolu, eufooria, ekstaas jne.)

EMOTSIONAALSE REAKTIIVSUSE MUUTUSED1. Kvantitatiivsed muutused

emotsionaalne labiilsusemotsionaalne tuimus

2. Kvalitatiivsed muutusedemotsionaalne väärastumine

TAHTEELU AVALDUSKUJUD1. Tahteaktiivsuse tase

motiivide genereerimineotsuste langetamine ja nende realiseerimise intensiivsus

2. Tahte sihipärasusjärjekindlus ning visadus tehtud otsuse realiseerimisel.

TAHTEELU REALISEERUMISE TASANDID: üksikliigutus terviklik motoorne akt tegevusühik terviklik tegevus bioloogiline funktsioneeriminesotsiaalne funktsioneerimine olevikus sotsiaalse funktsioneerimise planeerimine tulevikus

12

TAHTEELU HÄIRED

1. TAHTEELU KVANTITATIIVSED HÄIREDtahteaktiivsuse tõustahteaktiivsuse alanemine

2. TAHTEELU KVALITATIIVSED HÄIREDtahteaktiivsuse väärastumine

TAHTEAKTIIVSUSE HAIGUSLIK TÕUS ehk HÜPERBUULIA1. rahutus2. agressiivsus3. valikuline hüperbuulia4. hüperkineesia

TAHTEAKTIIVSUSE ALANEMINE1. osaline 2. täielik

TAHTEAKTIIVSUSE VÄÄRASTUMINE1. kajanähud2. negativism3. impulsiivsus4. automatismid5. parakineesia

INTELLEKTI HÄIRED1. vaimne alaareng e. nõrgamõistuslikkus e. oligofreenia2. Vaimse taseme tagasilangus e. nõdrameelsus e. dementsus

DEMENTSUS:progresseeruvregresseeruvstatsionaarne

Lakunaarene e. partsiaalne e. koldeline e. osaline dementsus – inimese intellektuaalne tase on langenud, uue kogemuse üldistamine on puudulik, kuid vana kasutamise võime on säilunud ja isiksuse tuum on kahjustamata.Globaalne e. difuusne dementsus e. täielik nõdrameelsus – kahjustatud inimese võime elementaarseid elu vältel omandatud kogemusi ning oskusi kasutada ning puudub uue kogemuse omandamise ja üldistamise vüime.

INSTINKTIDE HÄIREDInstinktid on keeruka struktuuriga tingitud refleksid, mis vallanduvad kindlate väliste ja sisemiste ärritajate toimel.Inimese käitumises osalevad peamiste instinktidena:

orienteerumisinstinkt;

13

enesekaitseinstinkt; toitumisinstinkt; suguinstinkt

ORIENTEERUMISINSTINKTI HÄIRED Kvantitatiivsed

intensiivistuminepidurdumine

Kvalitatiivsednõutusuurimisrefleksi suundumine ebaadekvaatsele objektile

TOITUMISINSTINKTI HÄIRED Kvantitatiivsed

intensiivistuminepidurdumine

Kvalitatiivsedväärastunud toitumisinstinkt

ENESEKAITSEINSTINKTI HÄIRED Kvantitatiivsed

intensiivistuminepidurdumine

Kvalitatiivsedautoagressioon

SUGUINSTINKTI HÄIRED Kvantitatiivsed

intensiivistuminepidurdumine

Kvalitatiivsed (väärastumised)

SUGUINSTINKTI VÄÄRASTUSED Sex sättumuse väärastused Sex sihi väärastused

MÄLU HÄIRED Kvantitatiivsed

liig- ja vaegmälu Kvalitatiivsed

mälupetted e. paramneesiad

KVANTITATIIVSED MÄLUHÄIRED:1. Hüpermneesia e. liigmälu

14

2. Hüpomneesia e. vaegmälufiksatsioonihüpomneesiareproduktsioonihüpomneesia

3. Amneesia

MÄLULÜNK1. Lihtne mälulünk2. Tagasihaarav mälulünk3. Edasihaarav mälulünk4. Edasi- ja tagasihaarav mälulünk

KLIINILISE PSÜHHOLOOGI KUTSETÖÖ JA VAJALIKUD OSKUSEDKutsetöö eeldab üldpsühholoogilisi ja kliinilisi teadmisi. Viimase all on mõeldud teadmisi meditsiinist, eelkõige psühhiaatriast. Oskused peavad olema nii psühhodiagnostikast kui psühhoteraapiast, nõustamisest. Psühhodiagnostika oskus tähendab kliinilisele psühholoogile eelkõige uuringute läbiviimist, testi tulemuste interpreteerimist konteksti arvestades (ei tööta metoodika, vaid psühholoog metoodikaga).Psühhodiagnostika eesmärgid:

lisaandmed raviarstile, et täpsustada diagnoosi ja psüühilist seisundit; ekspertiiside jaoks (kohtu-, sõjaväe-, töövõime-, teovõime ekspertiisid) ravi efektiivsuse mõõtmiseks (nii bioloogilise kui psühhoterapeutilise) haiguse dünaamika mõõtmiseks patsiendi soovil, et paremini end tundma õppida teaduslike uuringute eesmärgil.

REHABILITATSIOONTervise või töövõime taastamine igapäevaelu rahuldava tasemeni; inimese töövõimeliseks muutumine või saamine pärast haigust või invaliidistumist.Rehabilitatsioonisüsteemis tähtis koht kliinilise psühholoogi tööl.

ERINEVATE PSÜHHOTERAAPIA LIIKIDE RAKENDUSVÕIMALUSED KLIINILISEL PSÜHHOLOOGILKognitiiv-käitumuslik psühhoteraapiaPsühhoanalüüsGeštalteraapiaLahenduskeskne lühiteraapia jt.

ISIKSUS JA “SISEMINE HAIGUSPILT”Nimetatud termini pakkus välja A. Luria, milles ta vaatleb 2 tasandit:

sensitiivne intellektuaalne

Psühhopatoloogia korral esineb tavaliselt 2 tasandit: hüpohondriline (liialdus, kartus) eufooriline (eitades haigust)

B. Karvasarski toob esile järgmised suhtumised oma haigusesse:

15

adekvaatne ratsionaalne hüpohondriline paaniline passiivne eitav

KLIINILISE PSÜHHOLOOGI JA PATSIENDI SUHE RAVIPROTSESSIS:Psühholoog peab täitma patsiendi intellektuaalseid ja emotsionaalseid vajadusi. Rahustavalt mõjuv psühholoog peab olema tugev, tark, sihikindel, sõltumatu ja teda ei tohi häirida patsiendi käitumine. Juba esimesel kohtumisel psühholoogiga tekib patsiendil kujutlus temast. Etalonid arstist ja kliinilisest psühholoogist võivad olla:

muretsev, mittedirektiivne; muretsev, direktiivne emotsionaalselt neutraalne, mittedirektiivne emotsionaalselt neutraalne, direktiivne

Mida rohkem on patsient arsti ja psühholoogiga rahul, seda paremini ta ennast ravib.Meesarsti peetakse rohkem emotsionaalselt neutraalseks, naisarsti aga muretsevaks.

16

IATROGEENIA – arsti või kliinilise psühholoogi ebakohane ütlus või tegu, mille tagajärjel areneb patsiendil neurootiline häire.

KLIINILISE PSÜHHOLOOGI EETIKAEetikale pöörati tähelepanu juba 2000 aastat tagasi. Vt. Hippokratese vanneEETIKA (Kr. ethika ethos komme, harjumus)

1. Teadus moraalist, kõlblusest2. Kogum norme, mis määrab inimeste kõlbelise käitumise

Eetika valdkond nii psühhiaatrias kui kliinilises psühholoogias on lai: mil määral tohib patsiendi käest saadud infot arstile või sugulastele

edastada; kui inimene soovib surra, kas on õige ta soov rahuldada raskete haiguste

korral (eutanaasia probleemid); kas tulevikus on eetiline inimest ja seega ka ta individuaalset omapära

kloonida; eksperimendid inimestega

APA (1981) psühholoogide eetika kood väidab, et info, mis on saadud kliendilt, võib edastada ainult kliendi tahtel.Erandid: Kui klient on ohtlik iseendale ja teistele;Kohtuorganite ja erakorraliste ekspertiiside korral.Kliiniline psühholoog peab olema:

erudeeritud taktitundeline, heatahtlik paindlik erinevaid arvamusi aktsepteeriv, tolerantne tagasiside andmisel ei tohi olla iatrogeeniat tekitav suhetes patsiendiga peab ta jääma distantsi pidavaks

DEONTOLOOGIA – eetika osa, milles käsitletakse kohuse probleeme.DEONTIKA kujutab endast moraaliloogikat, teadus moraalialase mõtlemise vormidest.

PATSIENDI (KLIENDI) ÕIGUSEDVt. Psühhiaatrilise abi seadust (12.02.1997), Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni – WHO – Euroopa kontori deklaratsiooni 121, 25.05.1994Eesti Patsientide Esindusühing patsiendi õigustest:

Õigus privaatsusele ja konfidentsiaalsusele Õigus enesemääramisele Teadev nõusolek Õigus informatsioonile Õigus teisele arvamusele Õigus kaitstusele uurimistöödes Õigus esitada kaebusi Õigus kaebuste sõltumatule hinnangule Õigus kompensatsioonile tekitatud kahju puhul Õigus esindajale

17

Õigus esindajale Õigus vabale suhtlemisele Õigus sotsiaalsele integratsioonile Õigus füüsilisele turvalisusele Õigus inimväärikusele Ligipääs tervishoiuteenustele

18