kinoleht la strada nr 6

7. kunsti jäljed lumel / DOCPOINT on taas Tallinnas!Midagi enamat kui “Paljad luud” / BANKSY ja Martin Saar tegutsevad jälle10 küsimust kinopidajale: sõbralik intervjuu Tiina Saviga / Autori ja iseenda varjus - Euroopa filmilemmikud 2010 / Dokumentaalfilm muutuvas maailmasMis toimub? Street Art ja talgud

Täna lehes

Nr 6 jaanuar 2011

DocPointi eri

Foto

pär

ineb

Kim

Lon

gino

tto

film

ist “

Roos

ad s

arid

”

Film

ikoo

l

KINOKUNST JA TÄNAPÄEV Käes on uus aasta. Eelmises La Strada numb-ris keskendusime põhiliselt 1960ndatel sün-dinud uuendusliku ja palju furoori tekitanud filmikunstivoolu lahkamisele – uuele lainele. Seekord tahame uurida, mis iseloomustab vii-mase aastakümne kinokunsti: milliseid laineid või voole võib selles leida, kas neid üldse enam defineerida saab või tuleks selle asemel arut-luse alla võtta sootuks teistest kategooriatest pärinevad elemendid... Selleks esitasime kolm küsimust kolmele ajakirjanikule. Ja saime kolm üsna erinevat vastust. Igaüks leiab oma!

Küsimus nr 1.Mitmeid aastakümneid tagasi oli kinomaail-mas domineerivaid tendentse palju lihtsam defineerida kui praegu: järjest tulid areenile uued filmikunstivoolud, näiteks uus laine, neorealism jne. Kus oleme me praegu, 2011. aasta algul? Kas on veel võimalik tuua välja mingeid tendentse või on kõik võimalik, kõik on „moes”?

Vastab Léo Soesanto, kes filmiajakirjanikuna kirjutab muuhulgas Prantsuse kaas-aegse kultuuri ajakirjas Les Inrockuptibles (www.lesin-rocks.com) ning on ühtlasi

Cannes’i filmifestivali sektsiooni La Semaine de la Critique (Critic’s Week) programmi üks koos-tajatest:

Filmikunstivoolud, mida küsimuses mainisite, mõjutavad filme endiselt ka tänapäeval. Kui ma peaksin joonistama mõttelise kaardi maa-ilma kinokunsti praeguste tendentsidega, siis põhineks see pigem geograafial – ilmselt teen sellise valiku lähtudes oma professionaalsest suunitlusest. On olemas maailma filmikunst. Kui lihtsustada, siis saaks paigutada USA üle-jäänud maailma vastu, mille sisse mahub omakorda Prantsuse, Rumeenia, Itaalia, Korea jt kinokunst, mida kõiki iseloomustab erineval määral klassitsism, uus laine jne... Prantsusmaa on endiselt veel kinni uues laines, Filipiinide kaasaegne (või festivali-) kino on neorealistli-kum, paljudes riikides on kommertsfilme, mis kõõritavad (halvas mõttes) USA poole. Kui aga rääkida ikkagi „filmikunstivooludest”, siis pigem puudutab see igavesest ajast igavesti kestvaid vastasseise nagu kommertskino vs väärtkino, suur eelarve vs väike eelarve, suured stuudiod vs iseseisev kino, narratiiv vs narratiivita kino. Niisiis on kõik võimalik maailmas, kus eksistee-rivad ühelt poolt suured Hollywoodi autorid ja teiselt poolt keskmiste autorite filmid, mis püüavad tähelepanu eelkõige festivalidel.

Vastab Julien Abadie, fil-mikriitik kaasaegsele pop-kultuurile pühendunud Prantsuse veebiajakirjas Ch-ronicart (www.chronicart.com):

Kaasaegne kinokunst on minu arvates prae-guse maailma nägu – see on käsitlematu. Ma ei näe enam suuremaid toimivaid esteetilisi filmikunstivoole, 7. kunsti kartograafia on pi-devas teisenemises. Tegelikult võikski seesama teisenemine seda ka iseloomustada, tendents, mida iseloomustab piltide režiimide omavahel segamine, pildi staatuse uuesti küsimuse alla seadmine, ent see kõik kehtib vaid mõnede populaarsete avangardfilmide puhul, mis on

enamasti kas Ameerika või Aasia päritolu (mõ-ned näited viimase 10 aasta filmidest: „Speed Racer”, „Time and Tide”, „Avalon”, „Hulk”, „Avatar”, „Domino”, „Miami Vice”, „24 City”, „Inland Em-pire”...). 3D-kino paikneb täna uuel esteetilisel maastikul, piirdudes siiski hetkel vaid mõne fil-miga siin ja seal („Avatar” ja „Sexy Dance 3D” on parimad teoreetilised näited). Teeksin väikese peatuse ka Ameerika mainstream komöödia-žanril, mis on viimase 10 aasta jooksul saa-vutanud enneolematu menu. Kogu Apatow’ galaktika on seda žanrit sisemiselt uuendanud niivõrd palju, et sellest on saanud omaette es-teetiline mudel. Samas on Judd Apatow selle-le ise punkti pannud julge ja liigutava filmiga „Naljakad inimesed” („Funny People”).

Euroopas ei ole enam midagi selgelt identifit-seeritavat, välja arvatud tavapärased „lained”. Räägitakse Rumeenia uuest lainest (Christian Mungiu), uuest Saksa kinost („Der Räuber”, „Everyone Else”...), on usutud ka Inglise (Neil Marshall) ja Hispaania (Balaguero) kinokunsti uuendajatesse, kuid lõppude lõpuks jäävad nad kõik pigem geograafilisteks elementideks, kujutamata endast kindlalt defineeritavaid filmikunstivoole. Ja tegelikult ei ole ma kuigi kindel, et see viimane üldse väga tähtis on. Need samad voolud (neorealism, uus laine jne) toimisid omal ajal eelkõige sellepärast, et kehastasid kontseptsioone, mis tookord „müü-sid”. Täna on alles vaid filmid, nende autorid ja üks küsimus: mille poolest nad meie tänapäe-va maailma kehastavad? Just see viimane küsi-mus ongi oluline.

Vastab Margit Tõnson, Eesti Ekspressi (www.ekspress.ee) filmitoimetaja ja Eesti Filmi-ajakirjanike Ühingu esimees (www.filmikriitik.ee):

Ei maksa unustada, et neidsamu uusi kino-voole aitasid tihti sõnastada inimesed, kes ise filme tegid. Teooria ja praktika käisid käsikäes. Praegu paistab mulle, et praktikud nokitsevad rohkem omaette ja teoreetikud üritavad mee-leheitlikult leida ühist nimetajat nähtustele, mis ühise nimetaja alla mahtumast tõrguvad. Tekk on liiga väike, ikka on kas varbad paljad või peanupp väljas. Mulle juhtus hiljuti ette ühe kreeklanna kirjutatud raamat postklassikalisest kinost. Et viimane kümnend on tema meelest ületanud klassikalise narratiivi, nn klassikalise kinomudeli, mis kõige enam domineerib Hol-lywoodi toodangus (aga mis on mõjutanud väga oluliselt meie arusaamu kinost kui niisu-gusest). Aga ei ole midagi uut siin päikese all – postklassikalisest Hollywoodi kinost kirjutati näiteks juba 60ndatel, mil tulid välja filmid nagu „Bonnie ja Clyde”, „The Graduate” jt.

Tajutav on ka soov teooria poole pealt mitte nii väga trende ja voole kaardistada, vaid essentsi tabada – üksteise järel sünnivad mõisted nagu filmosoofia, animasoofia jms. Nii et kui ma ütlen, et on üks suur kinovool, mis kärestikes on arthouse’i nägu ja tasandikel peegeldab mainstream’i, ja ta voolab üle kogu maailma, sest vähe on järel neid kohti, kus nokitsetakse vaakumis ega tajuta dialoogi kogu ülejäänud filmiilmaga, siis ma ilmselt väga mööda ei pane. Sõltuvalt sellest, millise kalda peal uurija paras-jagu istub, on ka vaatepilt erinev. Hea on uuri-da n-ö surnud kino – nõukogude kino näiteks,

mida enam ei tehta ja millel on väga konkreet-sed tunnusjooned –, aga elava kino lahkamine on oluliselt keerulisem ettevõtmine.

Küsimus nr 2Räägime kinokunstist kui 7. kunstist. Kas kino on ikka endiselt kunst või läheneb see mitte niivõrd kunstilistele kategooriatele (näiteks televisioon)?

Léo Soesanto: Alguses oli kinokunst tõeline kunst, mis sisaldas endas ka kõiki teisi kuns-tiliike (maalikunst, muusika, teater, jne) ning mis puudutas väga suurt arvu inimesi. Praegu on kino kui kunsti põhiline probleem see, et sellega konkureerib piltide ja ekraanide kül-lus (televisioon, klipid, reklaam, internet jne). Televisioon ei ole kino tapnud, ent tänapäeva paradoks on see, et televisioonil on rohkem võimalusi kui kinol – ma olen tihti öelnud, et mõnedes Ameerika teleseriaalides on rohkem filmilikkust kui mõnedes filmides (näiteks „24”, „The Wire”, „Mad Men”, „The Sopranos”, „Boar-dwalk Empire”). Nende suur eelis seisneb nen-de pikkuses ja tegelaste pidevas arengus – igal juhul on seda seal rohkem kui filmides. Inime-sed kiinduvad seriaalidesse, elavad nendega ühes rütmis. Teine paradoks on see, et tegelas-te areng lähendab neid kirjanduslikele tegelas-tele, psühholoogilisele keerukusele, mis esineb suurtes romaanides ja „Suures Ameerika Ro-maanis”, mida kõik kirjutada ihkaksid. Niisiis on kinokunstil konkurendid, ent ma usun ikkagi (natuke) kinosaalides toimuvasse ühisesse ko-gemusse, mida võib võrrelda missal kogetuga. Aeg-ajalt leiavad kinostuudiod elemente, mil-lega inimesi kinosaalidesse meelitada – on see siis „maailma kalleim film” („Titanic”), naljakas koguperefilm ja ühiskondlik fenomen („Welco-me to the Sticks”) või 3D („Avatar”). See toimib tsüklite kaupa.

Julien Abadie: Minu teine vastus on seotud esimesega. Ainuke tõeline esteetiline liikuvus peitub tänapäeval teisenemise idees, mida laenatakse kõikjalt ja kõikjal. Küsimus, kas kino on veel kunst, oleks sama mis küsida, kas Daft Punk või Chemical Brothers teevad veel muusi-kat või ei. Nagu teised kunstižanridki, on kino-kunst muutunud suureks sampler’iks ja just sel-les suhtes kehastab ta väga hästi oma ajastut. Olgu see siis Tarantino oma minevikukinoga, Michael Mann oma digitaalse esteetikaga, Jia Zhang Ke dokumentaalžanriga või Tony Scott televisuaalse hullusega... Kõik nad konstrueeri-vad tervikliku teose, saades inspiratsiooni põ-hiliselt juba eelnevalt kasutatud materjalist. Ma arvan, et kunsti ja mittekunsti vastandamine on juba minevik. Isegi sellised seriaalid nagu „Lost”, „The Shield”, „The West Wing” või „24”, ükskõik kui televisuaalsed nad ka ei oleks, ka neil on 7. kunsti templis oma kindel koht.

Margit Tõnson: Filmikunsti on sisse kodee-ritud samasugune lepitamatu vastuolu nagu tarbekunstnike ja nn tõeliste kunstnike vahele. Ühed teevad midagi, mis on kasulik (meelela-hutus aitab aega viita), teised väljendavad en-nast. Ega kunsti ja meelelahutuse tegijaid oma-vahel lepitada ei anna. Kõik algab eesmärgi püstitamisest – kas ma tahan kedagi kõnetada, kes see on, keda ma kõnetada tahan, kas ma tahan kasumit teenida või ma tahan lahenda-da mingisugust iseenda jaoks olulist problee-mi, vahet pole, kas keegi seda vaadata tahab.

Viimane, muuseas, võib mõnikord osutuda nii-võrd universaalseks probleemiks, et kõnetab väga suurt hulka vaatajaid ja toob filmitegijale ka raha sisse.

Filmikriitik Pauline Kael kirjutas kunagi, et fil-mid on harva erakordsed, nii et kui inimesed ei suuda hinnata paska, siis pole mõtet kinno minnagi.

Filmikunstiga on alati kaasas käinud tunnetus, et mis see siis ära pole, igaüks võib filmi teha (nagu ka raamatu kirjutada). Tegelikkuses aga eeldab kaameratöö, näitlejatöö, montaaži, he-lirežii kui terviku hoomamine ikka väga suuri oskusi. Digiajastul on suhtumine, et filmitegu on käkitegu, veelgi süvenenud. Käkitegu on eesti keeles kahetähenduslik väljend. Ja mis mind mõnikord Eesti filmi juures kurvastab, et just see käsitööoskuse puudulikkus – kujutage ette näiteks sokimüüjat, kes seletab teile, et ta küll kanda kududa ei oska ja varba jaoks ei jät-kunud lõnga, aga sääris on ju igati OK ja sokk see ju lõppude lõpuks on, mis sest, et auku-dega. Meil on kahjuks filmitegijaid, kes täpselt seda teevadki – väidavad, et lõng (lugu) on ju olemas, mis sest, et tulemus just päriselt sokki (filmi) ei meenuta.

Teisest küljest on nende filmitegijate õnneks Eestis visuaalne lugemisoskus kahjuks ka veel trükitähtede tasemel – väga suur osa vaataja-test ei tee vahet telesaate ja dokumentaalfilmi, mängufilmi ja telesarja vahel.

Teie lemmikfilmid aastal 2010?

Léo Soesanto:

• David Fincheri „The Social Network” (kaas-aegne fenomen, millest jutustatakse klassitsist-likult, teeb sellest tegelikult kaasaegse Howard Hawksi);• Brillante Mendoza „Lola” (aasta Melodraama suure M-iga);• Athina Tsangari „Attenberg” (väga destabili-seeriv, väga külm, ent samal ajal väga tundlik käsitlus, möödunud aasta kõige parem Fass-binderi mantlipärija).

Julien Abadie:

• Tony Scotti „Unstoppable”: suurepärane film keha suhetest kiirusega, teisisõnu, inimese suhtest kaasaegse maailmaga. • David Fincheri „The Social Network”: See on parem kui lihtsalt üks film Facebookist, parem kui Zuckerbergi biograafia, parem kui ne-tokraadi manifest. See on elutruu ning seega ka traagiline portree ajastust, mis üritab edasi liikuda, vajutades nuppu F5.• Jon Chu „Keelatud tants 3D” („Sexy Dance 3D”): 3D esteetika ei muuda seda filmi reaalse-maks, vastupidi, ta võtab sellelt reaalsuse ära, asetades osavalt ühe simulatsiooni (3D) teise simulatsiooni (kinokunst) peale.

Margit Tõnson:

Kuna Eestisse jõuavad „aasta” filmid siiski veel väikese hilinemisega, siis on siin loetelus ka 2009 valminud filme. Atmosfääri ja omailma-ga võlusid Spike Jonze „Where the Wild Things Are”, Wes Andersoni „Incredible Mr. Fox”, Adam Ellioti „Mary and Max”. Indie-lippu hoidsid kõrgel vendade Safdie’de „Daddy Longlegs”, Sophia Coppola „Somewhere” ja Gaspar Noé „Enter the Void”. Filmikunsti panid taas uskuma „Inception”, „Shutter Island” ja „Mr Nobody”.

Sisemised liikumisedMa tean, et ühiskond nõuab minult aktiiv-sust, ka interaktiivsust. Oluline on kunsti-teoses või loomingulises protsessis osale-mine, kaasa rääkimine, rolli sisse elamine. Mulle hakkab siiski üha enam tunduma, et valides 2011. aastal vabatahtliku passiivsu-

se, valides mitte osalemise kasuks, on isegi suurem väljakutse kui alguses tundub. See puudutab ka filmikunsti(-teost), kinos käi-mist. Andes end ära selleks pooleteiseks või kaheks tunniks, suutmata enda ees olevat pilti edasi ega tagasi kerida või pausile vaju-

tada... ma valin paratamatuse. Ja see meel-dib mulle. See haarab mind endasse, ma ei saa üldjuhul selle eest põgeneda. See on kindlasti suurem väljakutse kui minna koju, võtta tekk ümber, panna DVD arvutisse ja valida endale meelepärane chapter. Nii on mul võimalik filmi manipuleerida täpselt nii, nagu ma tahan. Aga sel juhul olen ma üksi. Üksi filmi ja enda ees. Kinosaalis ma olen küll passiivsem, ent mitte kunagi ei ole ma

päriselt üksi. Käesoleva kinolehe „Filmikoo-li“ rubriigis ütleb prantsuse ajakirjanik Léo Soesanto midagi üsna tabavat: „ma usun ik-kagi (natuke) kinosaalides toimuvasse ühi-sesse kogemusse, mida võib võrrelda missal kogetuga.“ Ma usun ka – sest isegi kui ma olen pealtnäha passiivne, siis kusagil toimu-vad sisemised liikumised. Tulge kinno!

Laura Talvet

BANKSY–geenius kingipoes

Rahvusvaheliselt tuntud briti tänavakunst-niku Banksy debüütfilm „Exit Through the Gift Shop” (mis esilinastus eelmise aasta Sundance’i filmifestivalil) teeb mustvalgelt selgeks, kuidas on võimalik kunstimaailma orbiidile sattuda ning kunstnikuametist en-dale täisväärtuslik karjäär teha.

Noor ja värske filmilavastaja ise on peami-selt küll Inglismaal tegutsev kunstnik, kel-le poliitikast laetud terava sõnumiga töid näevad väga tavalised kodanikud ülimalt ebatavalistes kohtades (näiteks on tema lemmik „lõuendiks” iisraellasi ja palestiinlasi eraldav West Banksi müür). Tema identiteet on pärast aastakümneid kestnud tegutse-mist jäädavalt tundmatu, kuna seadustest kõrgemal seisvad nõrgamõistuslikud ei tee ikka veel vahet kunstil ja kuritööl. Minu jaoks on Banksy vabaduse sümbol, ta ei ole nagu mina, kes ma oma noorusrumaluse tõttu muutusin peagi etturiks kunstimaa-ilma eliidi ja oksjonipidajate käes. Praegu võin öelda, et kui mulle antaks uuesti valida, siis valiksin Banksy tee...

Esimene asi, mis mulle Banksyga seoses meenub, on Steven Spielbergi 1993. aas-ta filmi „Schindleri nimekiri” legendaarne rõdustseen. Tegelane Amon Goeth (Ralph Fiennes) – keda juudid oma mälestustes meenutavad muide kui tõelist hullumeel-set, kes aknast inimeste pihta tulistades lõbusat viisikest vilistas – saab oma lemmik-meelelahutuse tõttu karmi kriitika osaliseks

peategelase Oskar Schindleri (Liam Neeson) sõnade läbi, kes lausub: „Power is when we have every justification to kill and we don’t. That’s power. That’s what the emperors had.” Jah, eks Banksy puhul võib ju esitada küsimusi à la miks ta seda teeb? Kas see on sõltuvus adrenaliinist, mis pätti tehes keha ründab? On see sotsiaalne närv, mis ei lase ilma oksendamise ja öökimiseta hommikusi ajalehti sirvida? „Kas siis, kui mina vaikin, ei räägi neist asjadest keegi?” Või on tal lihtsalt igav? Mina arvan, et asi on ikkagi imperaa-tori seisuses, mis teadagi kohustab ning seetõttu ta lihtsalt peab.

Tagasiteed ei ole ja seepärast tuli leida väl-japääs ning sündis EXIT ehk kohe ka kinos Sõprus linastuv „Banksy: elevant kingipoes”, mis on märkimisväärne ja esimene edukas katsetus kunstimaailma telgitaguseid hu-moorikalt ja teravalt rahvani tuua. Tundub, et Michael Moore ja Morgan Spurlock on saanud endale uue tugeva konkurendi, kes pealtnäha lihtsate meetmetega suudab vaatama panna ka kõige teemakaugema inimese.

Kiirelt kriitikute ja rahva suure soosingu võitnud film teeb lavastaja hoopis kurvaks, sest „omade” seas on ta sellega enda popu-laarsust kõvasti kahandanud ja teatud pa-hameelt tekitanud. Nimelt pole ju tänava-kunstnikel, vastupidiselt filmi promomisele, meedia tähelepanu vaja ning nüüd nimeta-taksegi teda sell out’iks ehk väljamüüduks.

Mis teha, kõigile ei saagi meeldida. Kellele ei meeldi, läheb ära ja soovitavalt läbi taga-ukse.

Õnneks eiras Banksy sõprade soovitusi ja pühendus korraks jäädvustamisele, sest teadagi eemaldatakse kõik tema teised tööd võimuorganite poolt esimesel võima-lusel ning nende realiseerimisaeg on edas-pidigi väga napp. Pealegi arvab ta, et kui Michelangelo ja Leonardo da Vinci oleksid täna elus, siis nad mitte ei maaliks kirikute lagesid, vaid teeksid hoopis järgmist „Avata-ri” osa. Tema enda jaoks on ta kunst nagunii ainult mõned üksikud stoppkaadrid peas keerlevatest filmidest ning pealegi on aus rääkida inimestega selles keeles, millest aru-saamiseks nad ei pea palju pingutama – pa-rim valik juhul, kui soovid maailma muuta, mitte seda kaunistada.

Palju kõmu on tekitanud jutud, et filmi pea-osaline, amatöörvideo tegija Thierry Guetta (keda mängib filmis muidugi Thierry Guet-ta ise, nii nagu Banksyt mängib Banksy, Jay Lenot Jay Leno jne.) on väljamõeldis, aga Banksy on oma intervjuudes üllatunud ini-meste skeptitsismist ja väidab, et filmis juh-tunu on 100 protsenti tõsi – mine tea...

Tõesti on kohti, kus võiks filmi korraks kin-ni pidada ja vaadata, et tüübil on liiga palju häid ideid ja kvaliteetset toodangut liiga lü-hikese aja kohta. Thierry, kes on ennast Mr. Brainwashiks kutsuma hakanud, väidab, et tema tegelaskuju ei olegi päris, vaid filmi

käigus tallegi üllatusena tekkinud persoon. Ta peab ennast lihtsaks koduvideomeheks, kes tänavakunstnikega lävima hakates lei-dis oma õige kutsumuse kunstis. Fakt on aga see, et praeguseks on Mr. Brainwashil olnud hulgaliselt näitusi, mis on üle miljoni dollari sisse toonud ehk siis oma teoste väl-japanekutega teenib ta oma kunstiga raha ning kes siis veel ennast päris kunstnikuks nimetada saaks?

Kui minult küsitaks, et miks peaksid inime-sed seda filmi vaatama, siis ma ütleks, et ei peagi ja ei tohigi. Ma tahaks, et keegi seda ei näeks, sest siis omaks ainult mina seda in-formatsiooni, mis praegu Banksy poolt kõi-gile avalikuks tehtud on. Siiski on mul hea meel, et läbi selle filmi saavad inimesed roh-kem aru loomeinimeste mõttemaailmast ja sellest, et ka elus kunstnikud võivad muga-vat ja head elu elada. Nii mina kui Thierry Guetta sisenesime kunstimaailma läbi taga-ukse (küll pisut erinevatest ustest, aga uks on uks) ning ka meie silmad avanesid sama suure pauguga – jälgijaid on palju, aga tegi-jaid on vähe, sest kardetakse kriitikat. Bank-sy oma geniaalse anonüümsusega jätab nii kiitjad kui kritiseerijad iseenda t..a imema, sest kui sa ei tea, kelle pihta tulistada, siis pole mõtet kuule raisata.

Martin SaarKunstnik

Film linastub kinos Sõprus alates 31. jaanuarist 2011.

Ameerika indie-kino on viimaste aastate jooksul sedavõrd mandunud, et rääkida sellest kui mingisugusest alternatiivist Hol-lywoodi klišeede soole on juba põhjenda-matu. Heaks näiteks kas või PÖFFi eelmise aasta avafilm „(500) suvepäeva”, mis kätkes endas kõike, mida selle liikumise puhul üldse vihata on võimalik – ülemäärast nun-nudust, üleskriptimist, „armsalt veidraid” tegelaskujusid ja loomulikult indimuusika saundträkki, mis tundub olevat lausa ko-hustuslik. Liikumise juuri pole vaja kaugelt otsida, olgu siis nende filmide vaimseks isaks kas või näiteks Hal Hartley.

Tänaseks on Ameerika indie-kino nunnu vaimsus leidnud oma koha ka Oscarite ja-gamisel, kus igal aastal on tõsiste konku-rentide kõrvale pandud kirja ka üks film, mis esindab nii-öelda alternatiivset kino. Siit reast leiame sellised nimed nagu „Little Miss Sunshine” (2007), „Juno” (2008), „Precious” (2010). Sinna vahele jääb aasta 2009, mille kohta pole lihtsalt mitte midagi öelda. Miks me sellest kõigest räägime? Aga selleks, et kui kogu see Ameerika alternatiivne kino tundus olevat juba täiesti pöördumatult sur-nud (kui Harmony Korine’i tegemised välja arvata), siis Debra Graniki „Paljad luud” on midagi sellist, mis keskendub taas olulisele, suurele, inimlikule kinole, kasutades lihtsat sümbolismi, käsikirja kontrollorganite poolt pehmendamata kompromissituid tegelas-kujusid ja tugevat, ent mitte pealesurutud sotsiaalset kommentaari.

Pimeduse süda

Surutud tingimustes on Ree Dolly’ (Jennifer Wallace) isa hakanud tegelema amfetamiini valmistamisega ning nüüd otsib teda šerif. Mees on aga kadunud ja maja panti pan-nud ning kaht väikest õde-venda ülalpidav Ree peab oma maja säilitamiseks isa üles leidma, maksku mis maksab. Järgneb kum-mituslik tripp läbi Kesk-Ameerika vaesunud maastike ja lagunenud majapidamiste, kus Ree põrkub kirjutamata seaduste vastu, mil-le on paika pannud inimesed, kes on juba ammu minetanud tunded ja empaatiavõi-me. Kesk-Ameerika sotsiaalne kangas on lä-binisti mäda ja tegelased, nagu Little Arthur, Stump ja Teardrop on „Paljastes luudes” just sellised nagu nende nimed oletada lubaksid – Ameerika hapuks läinud superkangelase-koomiksi karakterid, kellega päriselus koh-tumist üritaks vältida igal võimalikul moel.

Reel ei jää üle muud, kui oma isa otsides apelleerida veresidemetele (“meis on veidi ühist verd, kas see siis enam midagi ei loe!”), et tumedad saladused saaksid oma lõppla-henduse.

Ree enda retk Ameerika pimeduse süda-messe avab noores, 17-aastases tüdrukus küljed, mida tal enne ehk polnud vaja näi-data. Olukorras, kus midagi kaotada ei ole, näitab Ree sihikindlust, mis võiks olla ees-kujuks kogu Kesk-Ameerika majanduskriisis vaevlevate regioonide kustuvatele lootus-tele.

Siis ja praegu

Ree retki saadavad detailid, mis räägivad oma vaikset lugu sama ilmekalt kui tegelas-te poolt lausutud sõnad. Kummuti peal vilk-satab sõdurimundris poja portree, koridoris on kulunud punased naiste kauboisaapad ja viimasel bandžol oskab viimast lookatket mängida viimane mees. Pärast teda ei tule enam midagi. Või õigemini, midagi sellest „vanast heast” Ameerikast 50 aastat tagasi, kus bensiiniliitreid ei loetud ja dollar oli raha sünonüümiks.

„Paljaste luude” foon on lootusetu postin-dustriaalne tühermaa – kaotatud tööde, pankrotistunud ettevõtete ja vaesunud inimloomade igapäevane argipõrgu. Ai-nukese helge hetkena näitab Granik üles-võtteid vanast fotoalbumist – ereroheline muruväli kunagisel fotol pakub ainukese kontrasti filmi hallidele toonidele ja naerata-vad vennad-poisikesed kauboikostüümides on valgusaastate kaugusel samadest ven-dadest, kes narkosõltuvuse käes vaeveldes oma elu mõttetult päev-päeva järel õhtusse saadavad. Paljad luud, ühiskonna skelett, millelt ripub kollakas nahk.

Aga nagu ütles Tarkovsky, et kunstniku üli-maks omaduseks on „näha hommikutundi kõige pimedamal ööl”. Täieliku hävingu ajal näeb ka Granik lootusekiirt, teed sellest anarhiast välja. Ree südikus kogu sootsiu-miga konflikti minekus sulatab ka neis tun-detutes loomades midagi lahti ja Graniki arvates saab seega kriisile, põhja puuduta-misele, järgneda vaid uus tõus ja uus lootus, aga siis saab kõik olema hoopis teisiti. Neil vaesunud ja oma juuri järk-järgult unusta-vatel inimestel saavad olema elus teised valikud kui minna sõtta (mida püüab 40 000 dollari nimel teha ka Ree) või hakata nar-kootikume tootma.

Ma armastan Ameerikat

Kuigi „Paljaste luude” tegevus toimub Ozar-ki regioonis Kesk-Ameerikas (Ozark kui tu-letus prantsuskeelsest fraasist aux Arks ehk Arkansase juures), on see vabalt laiendatav ka kogu sellele Ameerikale, mis jääb suurlin-nadest väljapoole.

Lootusetus, tööpuudus ja väljapääsmatud olukorrad on igapäevane nähtus ning sel-liseid lugusid (loodetavasti mitte küll nii graafilisi) nagu Ree oma, leiab ilmselt igal sammul. Kui Harriet Beecher Stowe’ „Onu

Tomi onnike” astus 19. sajandi keskpaigas teravalt välja mustade diskrimineerimise vastu Ameerikas, siis tänase päeva repres-seeritud on just needsamad keskmaa val-ged hariduse ja tulevikuta ameeriklased, tühermaa hillbilly’d, onu Sami orjad, kellelt ebapädev majandamine on kõik röövinud. Kogu seda teemaderingi on huvitaval kom-bel kõikvõimalike nurkade alt üritanud sel aastal avada ka Ameerika dokumentalistika – juttu on olnud haridussüsteemi täielikust anarhiast („Waiting for Superman”) kui vae-sumise otsesest põhjustajast, Wall Streeti börsikrahhi süüdlastest ja tagamaadest („In-side Job”, „Client 9”).

Kõik need filmid küsivad põhimõtteliselt sama, mida küsisime meie 80ndate lõpul Nõukogude Liidult: kuidas on ühel nii suurel ja võimsal maal võimalik nii halvasti elada?

Fakt, et Debra Granik suudab oma filmiga panna vaataja nende eemaletõukavate ini-meste probleemidele kaasa mõtlema, on iseenesest märkimisväärne saavutus. Varem on Ameerika kurjad maainimesed tekitanud ainult pidurdamatut vihkamist ja tapahimu („Deliverance”, „Texas Chainsaw Massacre”, „Breakdown”, „Southern Comfort”). Granik on aga suutnud oma hämaratele tegelas-tele anda inimlikud jooned ja muuta nende elud arusaadavaks. „Paljad luud” on inimlik ja ilustamata lugu ühe tsivilisatsiooni alla-käigust ja ühe tahte võidust võimatute olu-de vastu.

Tristan PriimägiFilmikriitik

ONU SAmI ONNIKEDebra Graniki „Paljad luud” („Winter’s Bone”) kinos Sõprus

Ameerika naisrežissöör Debra Gra-niki filmi „Paljad luud“ („Winter’s Bone”) aluseks on Daniel Woodrelli samanimeline romaan ning film on võitnud palju mainekaid auhindu, sealhulgas Grand Jury Prize 2010. a. Sundance Festivalil.

Film linastub kinos Sõprus seni, kuni rahvast jätkub. Jaanuari lõpuni kindlasti.

Dokumentaalfilmmuutuvas maailmasLa Strada küsimustele vastab JAANIS VALK- dokumentalist ja Eesti Kinoliidu liige Mida tähendab dokumentaalfilm kui žanr tänasel, 21. sajandi filmimaastikul? Milli-ne on tema koht, tema roll?

J.V.: Dokumentaalfilm on aasta-aastalt saa-vutanud, mitte ainult filmimaastikul, vaid ka maailmapildi loomisel üldse, üha suureneva rolli. Siin on küllap oma osa mängida ka glo-baalsetel muutustel maailmas. Üha rohkem märkavad dokumentalistid nii poliitilisi kui ka sotsiaalseid muutusi ja teadvustavad neid oma vaatajale. Vaatajanumbreid koguvad loomulikult need dokumentaalfilmid, mis kõnetavad suuremat osa maailma rahvasti-kust ning mis väljuvad oma kitsa riigi piiri-dest. Olgu siis teemadeks keskkonnakaitse, relvastus, humanism või diktaatorlus. Küllap näitab see ka inimeste suuremat teadlikust maailmaasjadest. Mis omakorda tuleneb sellest, et maailm on jäänud NII väikeseks – seda tänu uute meediumite võidukäigule (sotsiaalmeedia jne) kui ka rahvastike em-paatiavõime suurenemisele.

Tundub, et viimastel aastatel on dokfilm hakanud muutuma järjest populaarse-maks, paljud mängufilmid sarnanevad dokkidele kas varjatult või mitte, sest dokis on justkui „kõik võimalik”, samal ajal kui mängufilmis on justkui rohkem klišeesid. Kuidas kommenteerid?

J.V.: Tegelikult vaidleksin hea meelega vas-tu. Dokumentaalfilmi võlu ei ole inimeste jaoks mitte selles, et „kõik on võimalik”, vaid hoopis selles, et vaatajate jaoks on doku-mentaalfilmis „kõik tõde”. Selline arusaa-mine dokumentaalfilmist on aga tegelikult nii ohtlik kui ka vale. Ohtlik seetõttu, et see paneb dokumentalistide õlule suure koor-ma: dokumentalistid peavad omama tu-gevaid eetilisi tõekspidamisi, et mitte „liiga teha” oma tegelastele ja teemadele, mida nad filmis kajastavad. Vale seetõttu, et do-kumentaalfilm pole ju tegelikult kunagi ob-jektiivne, vaid ikka ja alati looja või loojate subjektiivne tõde.

Mida või keda on vaja hea doki tegemi-seks? Kuidas saavutada see, et portretee-ritav kaameraga harjuks. Ja millise hinna-ga?

J.V.: Kui ma oskaksin sellele küsimusele üheselt vastata, siis oleksin kindlasti juba

ammu Oscarite gala punasel vaibal. Kindlalt võin väita, et hea dokumentaalfilmi retsepti juurde käib tugev lugu, tugev meeskond ja autori teadmine, kuidas ja mida ta tahab ju-tustada. Mis puudutab tegelaste harjumist kaameraga, siis võin väita, et kõik algab loo jutustajaga harjumisest. Mis omakorda tä-hendab dokumentalisti lugupidamist filmi-tava suhtes. Mis omakorda tekitab usaldu-se...

Dokumentaalfilmi saab kinos vaadata harva – DocPointi festival annab selleks peagi võimaluse. Miks peaks inimene dok-ki just kinosaalis vaatama? Kus üldse on ideaalne dokfilmi vaatamise koht?

J.V.: Meeletult raske küsimus. On kaks asja maailma – ideaalmaailm ja reaalsus. Prae-guse hetke ideaalvariant oleks, et Eesti vaa-tajatel oleks võimalus nii maailma parimaid dokfilme kui ka kõiki valmivaid Eesti dokfil-me vaadata kinosaalis. Ideaalis oleks see nii. Reaalsus on see, et Eesti vaataja kahjuks pole harjunud dokumentaalfilme kinos vaatama. Mis omakorda tähendab produktsioonifir-madele lisakulusid, mis praeguse kultuuri-rahastuse valguses on tihti enesetapp. Seda just eriti väikefirmade ja madalaeelarveliste filmide puhul. Samas ei hakkagi siinkohal

pikemalt peatuma kinosaalide võimaluste juures luua paremat atmosfääri, viia inime-ne koos „naha ja karvadega” filmi teemasse sisse jne. See on niivõrd elementaarne.

Tihti balansseerib dokfilm tabude ja ee-tika piirimail. Kas on filme, mida ei peaks näitama või ei tohiks näidata? Miks?

J.V.: Dokumentaalfilmi balansseerimine ta-bude ja eetika piirimail on ainult tervitatav nähtus. Tegelikult sooviks, et seda eksistee-riks isegi rohkem. Rääkides kas või Eesti do-kumentaalfilmidest läbi aja, siis eredamad sähvatused on ikka need, mis on just seal eespool nimetatud kohtades balanssee-rinud – olgu selleks siis Nõukogude ajal tehtud eesti dokumentalistika paremik või hilisemad filmid. Kahjuks aga on globalisee-rumisega üha vähemaks jäänud ka tabusid. Mis omakorda paneb dokumentalistid üha enam otsima väljakutseid ning mis eeldab dokumentalistidelt head maailmatunne-tust/nägemust, ning eetilisi norme. Näidata võib kõike, kui näidatav on looja poolt sel-gelt ja arusaadavalt põhjendatud ning läbi-tunnetatud.

Fook

uses

on

La Strada: Mis on DocPoint? Kuidas see al-gas ja mis on selle eesmärk?

Erkko Lyytinen: Hea küsimus. Võiksin mui-dugi kõigepealt öelda, et see on üks suuri-maid dokumentaalfestivale Skandinaavias (toimudes üheaegselt nii Soomes kui Ees-tis), kuid algselt oli selle eesmärgiks leida võimalusi näidata Soome dokumentaal-filme Helsingi kinopublikule. Niisiis 2002. aastal, kui toimus esimene DocPoint, oli see lausa „liikumine“ Helsingi dokumentalistide seas, kes otsisid meeleheitlikult kohti, kus

oma filme näidata. Minagi olin siis noor fil-mitegija ja sel ajal oli Tampere ainuke koht, kus dokumentaalfilme näidati.

Nüüd, mil DocPointil on juba 10. aastapäev, on eesmärk ikkagi sisuliselt sama – näidata dokumentaalfilme Helsinki kinopublikule. Vahe on selles, et nüüd on meil olemas kind-lad kohad, kus seda teha. Minu jaoks on see ausalt öeldes täielik ime, et need võimalus-ed tekkisid, sest 10 aastat tagasi oli olukord tõepoolest väga ebakindel. Nüüd meeldib DocPoint nii paljudele inimestele ja olen

aru saanud, et ka Tallinnas on see väga po-pulaarne ning et Tallinnas ei olnud eelmisel aastal sugugi raske leida kinopublikut.

See viibki mind järgmise küsimuseni – mil-line on DocPointi publik ja kas on ka kind-laid sihtgruppe?

E.L.: Jah, ikkagi on see mõeldud kõigile nei-le, kes armastavad dokumentaalfilme. Kui vaatame, kes need inimesed on, siis nende seas on palju tudengeid, ent ka järjest enam üle 50- ja 60-aastaseid inimesi. See näitab, et tegelikult on vanuseskaala päris suur.

Mida sa arvad sellest, et dokumentaalfilm on saamas järjest populaarsemaks ning et paljud mängufilmid proovivad olla dokfilmi sarnased?

E.L.: See on tõsi. See on jällegi viimase 10 aasta muutus, dokumentaalfilm ja mängu-film sulavad järjest enam ühte, mitte ainult mängufilmid ei püüa olla dokumentaalfil-mide sarnased vaid ka vastupidi – paljud dokumentaalfilmid on mõjutatud ka män-gufilmidest. Nii et viimasel ajal on tõesti te-gemist sellise segunemise fenomeniga.

Miks see nii on? Ma arvan, et inimesi mõju-tab ennekõike miski, mis on „päriselt“ ole-mas või juhtumas. Me teame, et mängufilmis juhtuv ei toimu „päriselt“. Tundub, et me ole-me huvitatud oma „päris“ reaalsusest, ma ei teagi, kes seda täpselt seletada oskaks. Kee-gi ütles kunagi, et võib-olla inimeste elud

on muutumas nii sürrealistlikuks, et nad ot-sivadki mingit „reaalsemat reaalsust“. Selles on oma iva. Ma arvan, et Eestiski ilmselt on inimeste elu viimase 20 aastaga päris sürre-aalselt muutunud, see on lausa uskumatu, kui palju on selle ajaga kõik teisenenud. Või näiteks Soomes, kus inimesed töötavad igapäevaelus palju ja „reaalsus“ paistab sel-gemalt teiste inimeste eludest tehtud filmi-dest. Jälgides teiste inimeste elu saab enda elu ka kuidagi selgemaks, reaalsemaks.

Kas soomlased on dokifännid?

E.L.: Kindlasti! Aga nagu ma juba ütlesin, siis see kõik on viimase 10 aasta jooksul toimunud suur muutus. Praegu on tõesti dokumentaalfilme, mis on Soomes väga populaarsed. Näiteks „Steem of life“ - seda vaadati palju nii kinodes kui ka DVD-delt. Just nädal aega tagasi ma juhtusin nägema, et seda DVD-d on müüdud juba 40 000 ek-semplari! See on väga kummaline. Ma väga loodan, et see kestab veel mõnda aega. Do-kumentaalfilmide suhtes on alati riskantne, mis võib laiemat publikut huvitada ja mis mitte, mis võib olla järgmine blockbuster... Viimane populaarne dokumentaalfilm Soo-mes oli „Farenheit 9/11“, millal see välja tuli-gi, vist 7 aastat tagasi? Jah, seda ei juhtu nii tihti.

Suur aitäh! Jõudu ja inspiratsiooni uutes ettevõtmistes!

E.L.: Aitäh sullegi!

Räägib Tristan Priimägi, DocPoint Tallinn üks korraldajaidKülastasime seda toredat Docpointi festiva-li esimest korda 2009. aastal ja siis Kiasma kohvikus, kus olime mina, Kaarel Kuurmaa, Erkko, Dagmar Reinolt ja Meelis Muhu,

tekkiski idee, et äkki saaks sellist asja Ees-tis ka korraldada. Meile programm väga meeldis – kaasaegne, sotsiaalne, dünaa-miline – ja meile tundus, et Tallinnas pole ehk piisavalt võimalust neid filme näha. Meid huvitas hea ürituse korraldamine, neid

laienemine teise riiki ja nagu põhjamaalas-te puhul ikka, käis asi kiirelt ja konkreetselt. Aasta pärast, 2010. jaanuaris saigi alguse Docpoint Tallinn. Muuseas, Docpoint peaks nüüd olema ainus dokifestival, mis toimub niimoodi kahes linnas korraga.

Kuidas tuli DocPoint

Tallinnasse?

KOMMENTAAR

ERKKO LYYTINEN (37) on Soome dokitegija, tänu kellele suuresti on DocPoint täna ka Tallinnasse jõudnud. Ta on ise mitmete dokumentaalfilmide režissöör ning alates 2008. aastast on ta olnud Doc-Pointi programmidirektor. Täna, 2011. aastal on ta veidi kurb ja samas ka rõõmus – see on Lyytineni viimane aasta DocPointi meeskonnas, sest ta jät-kab oma karjääri produtsendina YLE-s. Küsisime Erkko’lt, mis või kes see DocPoint õieti on.

Fook

uses

on

27.-30. jaanuarini 2011 toimub kinos Sõprus ja KUMU auditooriumis juba teist aastat Eestis aset leidev dokumentaalfilmide festival Docpoint Tallinn. Kavas on kokku 28 filmi, La Strada toob neist siinkohal ära valiku. Täieliku programmi ja kõikide filmide pealkirjad leiate kinolehe tagakaanelt. Head kino!

LemmyUSA | 2010 | 117min R: Greg Olliver, Wes Orshoski

“Lemmy on väljasureva liigi viimane esindaja”, vastavad filmi autorid Olliver ja Orshoski küsimusele, miks teha dokfilmi Motörheadi legendaarsest lauljast Lemmy Kilminsterist. Kuu-lujutte à la Lemmy sööb corn flakes’e kinnitavad või kummu-tavad ümber teiste hulgas Metallica, Ozzy, Slash, ja paljud tei-sed. Pange kõvemaks!

kinos Sõprus 29.01 kl 22.00

Cubaton /El Medico The Cubaton StoryKuuba, Rootsi, Eesti, Soome | 2011 | 88 minR: Daniel Fridell

Kaunil Kuuba saarel tunneb üks noor arst, et tema tegelikuks kutsumuseks on muusika. Ta võtab endale artistinimeks el Medico ja asub tegema reggaetoni. Mängu sekkub aga pro-dutsent Michel, kes näeb muusikas viisi kiireks rikastumiseks... Kas el Medico valib kommertskarjääri, sõnumiga muusika või saab temast taas arst?

Festivali avafilm, kinos Sõprus 27.01 kl 19.00 ning 30.01 kl 22.00

marcelaTšehhi | 2007 | 80 minR: Helena Třeštíková

Portreefilm Marcelast, mis algab tema 1980. aasta pulmavi-deoga ning lõpeb 2009. aastal, vahepeale jäävad peategelase elus toimunud sündmused. Helena Třeštíková üle dekaadide ulatuvate portreede triloogias on Marcela esimene ja mõnes mõttes ka kõige mõjuvam – eksistentsialistlik tour de force, mis paneb uskuma, et kõik meie poolt meile enestele eluks välja mõeldud plaanid võivad osutuda täiesti ülearusteks.

KUMU auditooriumis 29.01 kl 14.00

ReneTšehhi | 2008 | 83 minR: Helena Třeštíková

Juba sotsialistliku Tšehhoslovakkia aegadest peale on pisisuli Rene Plasil käinud vanglatest sisse ja välja. Oma kriminaalse karjääri jooksul on Rene’le tekkinud huvitav omadus – täielik hoolimatus iseenda, oma ligimeste ja laiemalt ka ühiskonna suhtes. Helena Třeštíková triloogia keskmine film on ehk kol-mest kõige tuntum, võites nii Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinna kui Leipzigi festivali peaauhinna.


KatkaTšehhi | 2010 | 90 minR: Helena Třeštíková

Alates hetkest kui ta 14-aastasena narkootikume proovis, on Katka elus olnud ainult üks tõeline armastus – heroiin. Poiss-sõbrad peavad arvestama, et ainus võimalus Katkaga koos elada on kolmiksuhe. Liigutav kolmas osa Helena Třeštíková portreelugude triloogiast tegeleb ühtviisi nii inimnatuuri, sõl-tuvuse olemuse kui sotsiaalse kommentaariga. Katka linastus ka 2010. a. Amsterdami dokifestivali programmis.


Surematuse deklaratsioon / Declaration of ImmortalityPoola | 2010 | 31min R: Marcin Koszalka

“Surematuse deklaratsioon” on petlikult lihtne film. Peategela-seks on legendaarne Poola mägironija Piotr Korczak, kes räägib oma elust ning jutu taustaks näidatakse ainulaadselt ilusaid kaadreid tippude vallutamisest. Ühtäkki aga tunneb vaataja paaril korral ärritust Korczaki hääles ja esile kerkivad hoopis uued ja keerulisemad teemad...


Perekonnainstinkt / Family InstinctLäti | 2010 | 58 min R: Andris Gauja

Zanda ootab oma venda vanglast tagasi. Vend Valdis on aga samas ka tema laste isa ja perekonnapea. Kirjade põhjal otsus-tades Zandal vabanemise päeval midagi head loota ei ole. “Perekonnainstinkt” on nagu Läti version “Võsareporterist”, aga erinevalt Eesti teletaeva säravast tähest on režissöör And-ris Gaujal aega oma peategelane ära kuulata ning anda sellele lootusetule inimlikule komöödiale ka inimlik hinnang.


Roheline laine / The Green WaveSaksamaa | 2010 | 80 min R: Ali Samadi Ahadi

2009. aasta suve presidendivalimised Iraanis lõppesid kõigi täielikuks üllatuseks president Mohamed Ahmadinejadi taga-sivalimisega. Nördinud rahvas, kes oli veendunud valmistule-muste võltsimises, tuli tänavatele. Demonstratsioonid suruti maha reas veristes kokkupõrgetes, kaasnesid massilised peks-mised, tapmised, vägistamised ja arreteerimised. “Roheline laine” on osalt animatsioonina teostatud ja kümnetest mobii-lifilmidest ning tweet’idest kokku pandud halastamatu film rohelisest liikumisest ja sellele järgnenud terrorist.


Play GodSoome | 2010 | 39 min R: Teemu Nikki

8 aastat tagasi hakkas Teemu Nikki tegema mängufilmi. Sel-lest pidi tulema maailma kõige rajum splatter-horror-science-fiction-action film, mida üldse kunagi on tehtud. Aga ei tul-nud. Tegijate peas mütoloogiliseks kujunenud film nimega “Play God” jäi igaveseks lõpetamata ja nüüd, aastaid hiljem, proovib Teemu leida rahu teda kogu aja painanud ebaõnnes-tumistundele. Soome vahetu huumoriga ja inimlikult jutus-tatud “Play God” räägib kõigi nende filmide nimel, mis iialgi ei valmi. Ja antud juhul käib seest ehk läbi väike kahetsuse-torge. Mis oleks olnud, kui…?


Salla: vaikus müügiks / Salla: Selling the SilenceSoome | 2010 | 70min R: Markku Tuurna

Salla on väike Lapi küla Venemaa piiri ääres. Režissöör Markku Tuurna veetis koos oma kohaliku sõbra Jyrkiga seal suure osa oma lapsepõlvest kui Lapimaa oli nagu suur looduskaitseala ja inimesed oli õnnelikud ja priid. Nüüd läheb Markku matma Jyrki koera, kes tundub sümboliseerivat ka kogu Lapimaad. Otse meie kõrval hääbub üks kogukond. Kas meie oleme järgmised?


Fook

uses

on

Killuke suve / A Piece of SummerPoola | 2010 | 24 min R: Marta Minorowicz

Marta Minorowici intiimselt tundlik ja rahulikult lahtirulluv lugu on ülesvõetud kesksuvel. On juuli, vanaisa ja lapselaps veedavad koos suvepuhkust imekauni loodusega Poola kir-denurga Karpaatides, Bieszczady mäestikus. See on elektrita ja muude modernsete “elumugavusteta” maailm, kus eriea-lised mehed saavad mõlemad natuke lasta lihtsa elu tege-mistel oma sisemust puhastada. Suveigavlemine selle kõige paremas tähenduses.


Viinavabrik / Vodka FactoryRootsi | 2010 | 90min R: Jerzy Sladkowski

Film leiab aset hallis Zhiguljovski väikelinnas, umbes 1000 km kaugusel Moskvast. 22-aastasel Valentinal on unistus – ta tahab saada kuulsaks näitlejannaks ning lahkuda ükskõik mil-lise hinnaga sellest kolkast, mis ei paku tema „rumalale aga emotsionaalsele“ hingele piisavalt toitu. Peagi muutub filmi peategelaseks hoopis Valentina ema Tatjana, kelle ellu on ilmunud vana armastus ning tundub, et oleks nagu taaskord,

veel üks võimalus... Film pälvis mainekal DOK Leipzig festivalil peaauhinna.


Hingede päästjad / Sielunpelastajat / Saving SoulsSoome | 2010 | 78 min R: Saku Pollari

Nokia Missio on Soome luterliku kiriku sees sündinud karis-maatiline äratusliikumine, mis nüüdseks on oma emakirikust lahti löönud ning tegeleb iseseisvalt oma sõnumi levitami-sega. Selle juhtfiguuriks on endine Nokia koguduse õpetaja Markku Koivisto, kes võitis lümfisõlmevähi ning elas läbi usu-lise ärkamise. Ta on kompromissitu ja elava usuleegiga mees, kes Martin Lutheri kombel kutsub kirikut uuenemisele. Saku Pollari film on põnev ja religioonisotsioloogiliselt täpne teos, mis jälgib edukalt ühe uue usuliikumise tekkimist oma karis-maatilise juhi ümber.


Lahing Barkingi pärast / The Battle for BarkingUK | 2010 | 86 min R: Laura Fairrie

Tõeliselt silmiavav ning rohujuuretasandile viiv poliitdokk, mis jälgib üllatavalt rahuliku ja erapooliku püüdlusega kahe võistleva poole ponnistusi. Hinnaks on kohalik võim ja koht parlamendis Londoni äärelinna Barkingi kaudu. 15 aastat piir-konda esindanud konservatiiv Margaret Hodges saab endale vastaseks meedias pea saatanlikuks kuvatud paremäärmus-liku British National Party ehk BNP liidri Nick Griffini. Film, kust ei puudu pisarad, hirm ega ka füüsiline vägivald, kuid samuti võidurõõm ja kaotajate oskamatu kaotamine.


Boheemi silmad / Boheemi elää / Bohemian EyesSoome| 2010 | 75 min R: Janne Kuusi

Režisöör Janne Kuusi on tuntud Soome näitleja Matti Pellon-pää (1951−1995) vana sõber ning selles filmis püüab ta leida „Peltsi“ silmade lummavat saladust, mida aitavad dekodee-rida kaasnäitlejad, filmirežissöörid, mees- ja naissõbrad eri-nevatest eluetappidest. Vabalt liikuva kaamera ees on kogu kirev Soome filmikultuuri eliitseltskond, kes tunneb end mälestustes sobrades vabalt ja vahetult. Hea tunnetusega ning omapärases ehedas võtmes tehtud eluloodokk, mida võib ilmselt hea vaadata olla ka taevastes lokaalides aega viitval peategelasel.


12th & Delaware / 12th & DelawareUSA | 2010 | 87 min R: Heidi Ewing, Rachel Grady

Kui naine võtab vastu otsuse teha aborti, on see siis kuritegu või mitte? USAs, Delaware’i avenüü ja 12nda tänava ristil asu-vad ühel pool teed pro-life liikumise poolt loodud rasedate hoolekandekeskus, mis eitab aborti, hoolimata raseda pere-konnaseisust, vanusest, tervislikest põhjustest või päritolust. Teisel pool aga abordikliinik, mis viib päevas läbi mitmeid kirurgilisi raseduse enneaegseid katkestamisi. Kummal neist rohkem on õigus eksisteerida ?


Roosad sarid / Pink SarisIndia, UK | 2010 | 96 min R: Kim Longinotto

Kim Longinotto film “Roosa sari” viib meid tolmusesse, vär-videst ja vaesusest ülekoormatud India osariiki Uttar Para-desh. Näidates autentset elu Indias läbi naiste silmade. Filmi peategelaseks on Sampat Pal Devi, sõnakas ja karismaatiline india naine, kes võitleb sealsete naiste õiguste eest, olles Gulabi Gang (Roosa jõuk) nime kandva liikumise liider. Tegu pole niivõrd filmiga, mis räägib naiste oletatavatest volitus-test Indias, kuivõrd tohutust võitlusest, mis toimub tegelikult India osariikide äärealadel naisõiguste eest.


Jose Gonzaleze tavaline ebatavaline elu /The Extraordinary Ordinary Life of José GonzálezRootsi | 2010 | 74 min R: Mikel Cee Karlsson, Fredrik Egerstrand

Film tuntud muusik Jose Gonzálese elust ja mõttemaailmast. Püüdes sõnades ja pildis edasi anda seda, mida argentiina päritolu Rootsis elav muusik oma lauludega tegelikult öelda tahab. Dokumentaalfilmi Jose Gonzalesest tehti üle kolme aasta, põnevaks teeb filmi vaatamise just dokumentalis-tika erinevate tehniliste lahenduste rohkus. Filmi tehes on kasutatud intervjuuvormi, animatsioone, videopäevikut jne. Muuhulgas on dokumenteerimine toimunud Jaapanis, Root-sis, USAs, Argentiinas ja Tšiilis.


Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart meri filmirännakutelt / Dances for the Milky Way. Lennart Meri´s Film JourneysEesti | 2010 | 61 min R: Jaak Lõhmus

Austusavaldus kõigi aegade ühele suurimale eestlasele, kes ei väsinud kunagi oma juuri otsimast. Kirjanik ja filmitegija Lennart Meri (1929 – 2006) oli Eesti Vabariigi president aas-tatel 1992 – 2001. Film käsitleb vaid Lennart Meri filmiloo-mingut ning heidab pilgu kultuurilisele ja ühiskondlikule taustale tema antropoloogilistes filmides

Veelinnurahvas (1970), Linnutee tuuled (1977), Kaleva hää-led (1985), Toorumi pojad (1989) ja Šamaan (1997).


Inventuur /InventoryPoola | 2010 | 9 min R: Paweł Łoziński

Varasuve idüll: inimesed toimetavad midagi rohelises puude-salus. Justkui otsivad midagi. Filmi alguses ei tea vaataja veel, et see suur roheline idüll asub keset suurlinna. Paweł Łoziński näitab oma lühidokumentaaliga taas kõrgtaset ning seda, kui palju elumüsteeriumit võib täpse ja professionaalse töö korral mahutada 9- minutilisse filmi, mis räägib inimkultuuri mälust, jälgede otsimisest, mineviku ja tänapäeva ühekssaa-misest.


Fook

uses

on

Kaarel Kuurmaa: Kõigepealt palju õnne DOK Leipzigi Kuldse Tuvi auhinna puhul! Kui tähtis on teile kui filmitegijale selline autasu?

Jerzy Sladkowski: Alati on oluline saada au-tasu selle eest, mida me teeme. Ilma selleta, eriti mis puudutab filmivaatajate positiivset hinnangut, ei ole film midagi väärt. Iga auta-su muudab meid veidi tugevamaks suhetes

võimalike finantseerijate ja levitajatega ning meie isiklik motivatsioon saab tugevamaks.

K.K.: Kas „Viinavabriku” puhul oli algusest peale selge, et see on ema ja tütre lugu – või ootasite te algul midagi muud?

J.S.: Ma ei oodanud eriti midagi. Mul olid alguses mõned variandid. See, et ma valisin Valentina ja tema ema, oli loomulik tagajärg

taustauuringule, mille ma läbi viisin, kuid ema armastuslugu ilmus välja ootamatult ning ma võtsin selle hea meelega vastu. Ma üritan jääda avatuks sellele, milleni reaalsus mind viib, kuni ma leian oma loo ning kui ma lõpuks selle leian, siis ma võtan ta oma haardesse ja kannan endaga kogu aeg kaa-sas.

K.K.: Mis on muutunud dokumentaalfilmi-des ja dokfilmimaailmas nende aastate jooksul, mil te olete filme teinud? Kas mi-dagi on üldse muutunud?

J.S.: Me oleme jõudnud teatud segaduse-ni dokumentaalfilmi definitsiooni osas. On olemas järjest rohkem teleseriaalide tegi-jaid, kes ajavad dokfilmi segamini ajakirjan-duse ja reality show’dega. Dokumentaalfilm on filmikunsti osa ja sellisena on tal õigus olla subjektiivne. Vaadake, mida ma tahan teile öelda, kuid ärge oodake minult, et see oleks absoluutne tõde. See ei pruugi olla objektiivne, see on minu tõde.

K.K.: Millest räägib uus film, mille kallal te praegu töötate?

J.S.: See on lugu NATO laienemise köögipoo-lest. Mingis mõttes poliitiline dokumentaal-film, mis on minu jaoks uueks väljakutseks.

Jerzy Sladkowski on Poola režissöör, kes on Eesti dokisõpradele ilmselt kõige enam tuntud eriliselt helge filmitriloogia („Paradise”, „Swedish Tango” ja „Cabin Fever”) poolest, mis räägib kahe Rootsi va-nainimese Hansu ja Kerstini elurõõmsatest tegemistest. Sladkowski on tootnud ja lavastanud üle 40 filmi, millest põhiosa moodustavad dokumentaalfilmid. Tema põhiliseks huviobjektiks on jäänud inime-ne, eriti selline, kes elab läbi või on läbi elanud kardinaalseid elumuu-datusi või dramaatilisi seiku.

Tänavusel DocPointi festivalil näevad Eesti vaatajad Sladkowski uut filmi „Viinavabrik” („Vodka Factory”), mis pälvis möödunud aasta ok-toobris toimunud mainekal DOK Leipzig festivalil peaauhinna. Kaa-rel Kuurmaa, üks DocPoint Tallinn 2011 korraldajatest, esitas režis-söörile mõned küsimused

K.K.: Teie film „Swedish Tango” on olnud populaarne kogu maailmas ning samu-ti Eesti vaatajate seas. Kas teil on kavas peategelaste Hansu ja Kerstiniga rohkem filme teha? Kuidas neil läheb?

J.S.: Ma olen tegelikult teinud Hansu ja Kerstiniga veel kaks filmi: „Cabin Fever” ja „Paradise”, mõlemad on Rootsis DVD-na kättesaadavad (koos filmiga „Swedish Tan-go”). Kerstin lahkus siit ilmast jäädavalt kaks aastat tagasi. Hans on nüüd 87-aastane ja tal läheb päris hästi, kuid ta igatseb väga Kerstinit ja loodab temaga kohtuda „teisel pool”. Me saime lähedasteks sõpradeks.

Foto

pär

ineb

Jerz

y Sl

adko

wsk

i film

ist “

Viin

avab

rik”

JERZY SLADKOWSKI –DocPointi pärl

mis toimubtänaval?

Mis on Simpel Sessioni filmifestival ja kel-lele on see suunatud?

Liina Ristoja: See on pimedates kinosaalides toimuv vaimusoojendus ekstreemspordi-festivalile Simpel Session ja väärt vaatamine kõigile neile, kes on kunagi tundnud rõõmu ratastel veeremisest. Põhiosa programmist moodustavad rula- ja rattateemalised do-kumentaalid, sekka mõningaid lühifilme ja uuemaid sõidufilme, kus astuvad muu-hulgas üles ka mitmed Tallinna võistlema saabuvad ratturid ja rulatajad. Väga paljud filmid on Ameerika päritolu, samas näeb ka Soome, Leedu, Kanada ja Ungari tegijate käte ja jalgade tööd.

Mis on sõidufilm?

L.R.: See on film, kus on enamasti vähe dia-loogi, narratiivi ja näitlejameisterlikkust, ent rohkelt mõnusat heliriba, leidlikke kaamera-nurki, lõputuid linnamaastikke ja vägevaid trikke. Sisuliselt on tegemist rula, lumelaua või rattasõidule pühendatud linateosega, mis kujutab endast dokumentaalfilmi piire kompavat omaette žanrit, kus puhas ma-

Street Art

Hõissa, talgud!

Mis on filmitalgud kahe sõnaga? Kui seda on võimalik üldse kahe sõnaga seletada?

Mikk Rand: Kõike on võimalik seletada, ise-asi, kas sellest siis ka õigesti aru saadakse. Vastupidiselt „Teeme ära!“ talgutele ei ole filmitalgud mingi välkprojekt, vaid veidi keerulisem, nagu ka filmitegemine ise. See on terve 2011. aasta jooksul kestev prot-sess, mille käigus me tutvustame inimestele filmitegemist. Film on autoritaarne ja talgud demokraatlik vorm - nende ühendamine on ilmselt keeruline, kuid kaasaegse muutuva maailma ehk üks võimalikke trendinäitajaid ja ikkagi võimalik nähtus.

Eesmärgiks on ka teha talgute korras „ul-medokumentaalfilm“. Milline etapp on kä-sil praegu?

M.R.: Andsime huvilistele ette raamistiku, et inimesed saaksid aimu, milliseid ideid ja mõtteid me filmi tegemiseks ootame. Praegu saavad kõik meie foorumi kaudu

terjal on tihtipeale bloopers’itega segamini, ning mille operaatoritöö eeldab ise kor-ralikul tasemel sõiduoskusi. Kui siia lisada objektiive purustavad rulalauad või rattad, sõitmist ja filmimist kimbutavad korrakaits-jad ning muud faktorid, muutub taolise video ülesfilmimine juba ise parajaks ekst-reemspordiks. Eripäraks ongi see, et kaame-rasilm kipub kogu aeg kaasas olema ning videost on saanud see väljund, millega en-dale sel alal tihtipeale nime tehakse.

Mis oleks festivalil näidatavate dokfilmide kolm märksõna?

L.R.: Trekiratas, rula ja BMX, sekka distsip-liinide segunemist ehk rulatajate rassimist maastikurataste seljas ning eepilist lume-laua action’it. Filmid on väga erinevad nii oma sisult kui fookuselt – on nii pilguheite ajalukku, portreesid kui reisilugusid. Prog-ramm on mitmekesine ning seekord on näitamisel päris mitmed filmid, mis peaksid olema põnevad ka neile, kes ise otseselt rula või ratta seljas veeremisega ei tegele.

Uuri programmi lähemalt www.session.ee/2011/filmfestival.

stsenaariumiks ideid anda, seejärel hakka-vad toimuma koolitused ning siis hakkame tasapisi lugu kokku panema. Filmitegemise erinevaid etappe hakkame koordineerima maakondlike esindajate abiga. „Stsenaariu-mi“ etapp kestab aprillini, siis tuleb filmi-proovide etapp ehk casting koostöös ETV-ga, et asi oleks ka praktilisema mõõduga. Mis puutub ulmesse, siis jah, kuna film peaks kajastama Eesti elu 2012. aastal, vaatab see tulevikku ja see ongi omamoodi ulme.

Nii et põhimõte on ikkagi sisuliselt sama, mis kinobussi idee: tuua film inimesele lä-hemale?

M.R.: Just, sest peaaegu kõik meist oska-vad juba lasteaiast saati tantsida ja laulda, film on endiselt kõrge ja kauge. Tahame, et inimesed sellest ise osa saaksid ja näeksid, mida tähendab ise filmitegija olla.

Rohkem infot talgude kohta saab www.filmitalgud.ee

Hiljuti selgus, et lisaks Filmitalgutele on Tallinnas pöördeid võtmas ka street art’i üks sõna otseses mõttes motoorsemaid vorme ehk Simpel Session 11 rula- ja rattafilmide festival. Täpsemalt toimub see 2.–4. veebruaril kinos Artis ja selleks küsitlesime ühte korralda-jatest, LIINA RISTOJAT:

Umbes aasta pärast peaks Eestis ilmavalgust nägema uus ja seninäge-matu ulmedokumentaalfilm. Selle eest hoolitsevad filmitalgud – mis need endast kujutavad? Vastab MIKK RAND, talgute peakorraldaja.

Kuidas kunstiliselt näitlikustada moodsa sot-siaalmajandusliku kliima väljakutset „subjek-tile” või nüüdisaegse populistlik-bürokraat-liku maailmakorra tõelist haaramatust selles (otsekui paratamatult) osalevale üksikisikule? Kuidas tulla toime õõnestamise ja põlista-mise vahelise otsustamatusega, mis saadab tontliku varjuna selles „globaliseerunud” maailmakorras osaleja peaaegu iga näiliselt olulist kriitilist ettevõtmist? Võib-olla oleme me enese teadmata kõik ühel või teisel moel iselaadsed toimekad „variautorid”, kes anna-vad oma anonüümse panuse korporatiivse hiliskapitalistliku maailmasüsteemi eduloo pealtnäha kadestamisväärsesse, kuid tegeli-kult ilmselt võrdlemisi võikasse isetoimivusse, millest üksikindiviid – too alaliselt varju jääv panustaja – paistab oma subjektiivse psüü-hika ja lähiruumiga nüüdseks olevat otsekui suurima võimaliku määrani võõrandatud ja eemaldatud?

Vahest umbes niisuguste küsimuste taustal võiks möödunud aasta detsembris Tallinnas hulga peamisi Euroopa filmiauhindu võitnud Roman Polanski viimane thriller „Variautor” muutuda mõningate laiemate kultuuritunne-tuslike allhoovuste ning neist lähtuvate või-malike paranoiliste tundmuste võrdkujuks. Lugu räägib edukast briti kirjutajast, kes pal-gatakse pärast eelmise variautori surma ühe endise briti peaministri peaaegu lõpetatud („võrdlemisi kesiselt kirjutatud”) autobiograa-fiat viimistlema. Töö teostamise ajal süüdis-tab meedia aga poliitikut inimsusevastastes kuritegudes – loas lasta CIA-l terrorismis kaht-lustatavaid briti kodanikke piinata – ja pärast mõningast uurimist on üksnes „kosmeetiliste kohenduste tegemiseks” palgatud variautoril alust kahtlustada, et nendel süüdistustel võib tõepõhi all olla ning et tema eelkäija huk-kumise tegelikuks ajendiks võis olla endise peaministri ja CIA vaheliste sidemete fakti-

line tõestamine. Siit edasi hakkavad järk-jär-gult kasvama nii peategelase paranoia (tema enese isikliku kaheldava turvalisuse ümber) kui ka otsustamatus (süüdistuste fabritseeri-tuse ja kuritegude faktilise asetleiduvuse vahel), kuniks...

Ehkki „Variautorit” on mitmel pool tõlgen-datud kui kriitilist kommentaari nii mõnegi viimasel aastakümnel rahvusvahelist poliiti-list areeni kujundanud sündmuse või otsuse suhtes (ja tõsi, näiteks analoogia Tony Blairi ja tema „Ühendriikide-sõbralikkusega” on siit selgesti tuvastatav), ei mängi need „välise reaalsusega” tõmmatud vahetud sisulised paralleelid minu arvates filmi üle hinnangu langetamisel peaaegu mingisugust rolli. Sest Polanski filmi juures jääb kaugelt kõige roh-kem, otsekui rahutu unenäo või viirastusliku painena, meelde külm, võõritav ja äärmuseni distantseeriv miljöö, mis vaatajat igal hetkel lakkamatult saadab. See end järjekindlalt kehtestav sidus lainepikkus või „tuju” avaldub peaaegu kõikjal: kasvavat abitust sisendavas hitchcockilikus sündmustearenduses; äär-muslikku isolatsiooni või, vastupidi, lenduvat kohtadevahelist ruumi rõhutavates sündmus-paikades; kõledas ja peaaegu kubricklikult läbitöötatud valgustneelavas visuaalses tek-stuuris; filmi aeglast tempot toitvas sisemises psüühilises intensiivsuses; peategelase mee-leheitlikele kõhklustele ja otsingutele vastan-duvas kõrvaltegelaste automatistlikus ja ene-sekindlas isetoimivuses jne.

Asi pole niisiis mitte nii väga selles, „mis juh-tub” või mida „filmis tehakse”, vaid selles, kui-das see kõik üldmuljena „tundub” või „paistab”. Ilmselt ei kaota „Variautor” oma kunstilises väärtuses midagi olulist pärast seda, kui tema sisulis-temaatiline best before on möödunud, ning see asetab ta ühte ritta näiteks niisu-guste (mõneski osas võrdlemisi samalaadsete)

Suurem oma koostisosade summastRoman Polanski „Variautor” („The Ghost Writer”) – Euroopa Filmiauhinnad 2010 laureaat

Soovimata asju keeruliseks ajada pean tunnista-ma, et Jaco Van Dormaeli fantastiline linateos ni-mega „Mr. Nobody” on üsna keeruline film. See võib teid segadusse ajada viisil, millist te poleks varem ette suutnud kujutadagi. Seda enam on huvitav, et film osutus eurooplaste 2010. aasta lemmikuks, vähemalt selgus nõnda Euroopa Filmiauhindade galal. On selles süüdi padueu-rooplase vaim, kellele võib-olla meeldibki asju keeruliseks ajada? Kas „Mr. Nobody” paralleel-sete alternatiivväljavaadete ahistavas ohtruses peegeldub mingis mõttes satiiriline pilguheit multikultuurse Euroopa ideaalse kokkusobivu-se tehnilisele mittevõimalikkusele? Või ongi elu lihtsalt nii keeruline nagu seda saab olla belgia režissööri ning prantsuse produtsendi inglis-keelne, osaliselt Saksamaal filmitud linateos Ka-nadas elavast briti poisist, keda mängib hispaa-nia päritolu ameerika näitleja?

Ometi algab kõik lihtsalt. Sündimata lapsed tea-vad kõike ette. Valikute lambikese valgusvihk, millega nad peale unustuse inglite vaikimispit-seri vajutust suhtelises teadmatuses oma rada valgustama hakkavad, jätab nad teadmatusse teistest lõpmatult paljudest võrdselt tõenäolis-test radadest, mis jäävad sinnasamma kõrvale, hämarusse ning veidi kaugemale, pimedusse. Kes poleks kas või korra elus mänginud mõt-tega, mida tähendanuks variandi B valimine variandi A asemel? Tagantjärele tundub, et va-riante oli palju, ent kahte erinevatest valikutest tulenevat elu hiljem enam üheks kokku panna ei saa. Või saab? Vähemalt ei saa sellisele lõplikule alternatiivide paljususest tingitud alternatiivse-te perspektiivide ahenemise võimalusele vastu vaielda Van Dormaeli filmi peategelane, 117-aastasena (juba kes teab kui ammu) psühhiaatri uurimisobjektiks sattunud „viimseks surelikuks” tituleeritud Nemo Nobody (Jared Leto). Tema

seljataha on jäänud pikk elu paljude valikutega, millest meenuvad fragmendid justnagu peaksid kokku andma ainult ühe piltmõistatuse, ehkki pärinevad peale vaadates täiesti erinevatest komplektidest. Milliseid valikuid ta tegi? Kas üldse tegi?

Nemo Nobody meenutustest näeb vaataja, kui-das elu ei koosne ainult valikutest, mida inimene iseseisvalt ning sõltumatult teha saab. Nendega käivad alati kaasas paratamatud tagajärjed, mil-le osas valiku tegemise võimalus puudub. Lõksu ei eksisteeri enne, kui keegi sinna sisse langeb. Suvalistest sündmustest saab millegi põhjus alles pärast põhjuse defineerivaks omaduseks oleva tagajärje asetleidmist. Filmi alguskaadri-tes figureeriv tuvi edastab vaatajale ühe põhikü-simuse, püüdes pärast toidupala kättesaamist otsustada, milline tema käitumine sellise kauni sündmuse põhjustas. „What have I done to de-serve this,” edastab tuvi oma käitumise kaudu meeleheitliku küsimuse, soovides oma saavu-tuse kordamist. Igaüks teab, et see küsimus ei ole omane vaid käitumiskatsetes osalevatele tuvidele. Me küsime seda enesestmõistetava õigusega, enesele aru andmata. Ent samamoodi nagu sel küsimusel puudub adressaat, võib sel-lel puududa ka vastus.

„Põhjuseid” valides valitakse ka nende elu lõpu-ni kestvad vääramatud tagajärjed, mis ei kao sel-lest hoolimata, et nende ees hiljem silmi kõvasti kinni pigistatakse, hõõrutakse ning uues lootu-ses avatakse. Ehkki 9-aastasel Nemo Nobodyl ei ole intellektuaalselt mingit võimalust lahku-mineva ema ja isa vahel endale raudteejaamas „õiget” vanemat valida, kujutab füüsilises maa-ilmas ka valik mitte valida enesest reaalset alter-natiivi, millel on reaalsed tagajärjed, mille tingi-vad elu, purunev saapapael või isa hõikav hääl.

Ning nendest sünnivad valiku (mitte)tegija kogu olemust ümber defineerivad ning (eba)sobiliku keskkonnamuutusega kohandavad mõtte- ja käitumismustrid.

Mida meelevaldsem ning südame häälele vas-turääkivam on tehtud valik, seda elukaugemad on elud, kuhu niisuguste valikute põhjustatud veidraid valusid aastakümneid integreeritud on. Tehtud viga kasvab lumepallina, pannes kahtlu-se alla kogu reaalsuse tegelikkuse. Kui täiskasva-nud Nemo on abiellunud vale naisega või kahe vale naisega – või õige naisega, aga vales elus – ei saa ta ühel hetkel enam aru, kas on „päriselt” „elus“ või ei. Tekib veider kahe otsaga, ent selle-gipoolest surnud ring: olles ennast ka iseenda jaoks identifitseerinud mastaapse reaalsustaju moonutamise kaudu, ei ole tal selle vale suurust enam võimalik iseendalegi tunnistada – sama suur nagu on vale, on ka sellega kaasas käiv valu. Identiteet on alati konstrueeritud, ent tõelisele reaalsusele saab see vastata kas adekvaatsemalt või vähem adekvaatsemalt. Mida rohkem jutu-märke panna lausesse „„ta” ei mõista, missugust „elu” ta „päriselt” „elanud” on”, seda kahtlasemaks selle otsene tähendus ning üleüldine millelegi reaalsele vastavus muutub.

117-aastasena ennast live teleseriaalist vaatav Nemo nopib välisel survel oma minevikest aina uusi killukesi, üritades oma identiteeti rekonst-rueerida. Meenutamine seisneb möödunud hetke maailma taaskonstrueerimises meie peas ning võimalik, et täiskasvanud inimese mõistete süsteem oma abitus keerukuses ei võimaldagi enam nõnda lihtsat maailma taasluua, kus ema on lihtsalt ema, isa on lihtsalt isa ning kõik, mida te näete majas number seitse, eksisteerib era-kordselt reaalselt. Küll aga suudab täiskasvanute mõistete süsteem taas ja taas luua ning vähima-

gi näilise jõupingutuseta aastaid käimas hoida illusiooni tervest maailmast, mis eksisteerib ai-nult sellesama ühe inimese peas. Isegi kui kogu tajutud reaalsus on vaid suur vale, usume me seda, mida näeme ja näeme seda, mida soovime uskuda. Iroonia peitub selles, et iseenda reality show ekraanilt jälgimine võibki kokkuvõttes olla raugastunud Nemo ainuke kontakt iseendaga. See on ainuke reaalsus, mida ta ise oma peas ei konstrueeri.

Päästev koolikell tuleb ootamatust kohast, ehkki sellesuunalisi vihjeid tehakse filmi käigus korduvalt. Kujutlegem hetkeks teadlast, kes on ennastunustavalt kogu elu lihvinud teooriat, kuidas universumi igavese laienemise, Suure Paugu tänase päevani kestva järellainetuse vai-budes käivitub selle vastupidine protsess Suur Kokkutõmbumine, mis ühe oma kaasnähuna keerab vastupidiseks aja seni vääramatuna tun-dunud ühtpidise kulu. Iroonilises universumis oleks väga tõenäoline, et viimane kild, mis teoo-ria täielikuks teeb, lisandub just viimasel hetkel enne toda suurt pöördumist. Ent just see pääs-tab ühe 117-aastase mehe oma minevikuga mitte silmitsi seismise kohutavast väljavaatest. Ning ta ei pea enam lõputult küsima, nagu seda enne teda on teinud nii tuvi kui ka paljud teised: what have I done to deserve this?

Lõppsõnana soovin märkida, et aju tunneb, et kontseptuaalselt ning ka tehniliselt oleks kor-rektne, kui Van Dormaeli film peale lõpuni vaa-tamist ka ise vaikselt kaoks – tagasi tulevikku, kust harjumuspärase tempoga, kuid diametraa-lse suunamuutuse teinud aeg meid rahulikult edasi, kaugustes terendava mineviku suunas kannab.

Tanel MälloPsühholoogiadoktor

2010. aastal toimus Tallinnas mitu tähelepanuväärset sündmust. Aprillis avati taas Tallinna vanim repertuaarikino Sõprus, ent samuti toimus Tallinnas Euroopa filmimaailma üks gla-muursemaid üritusi – Euroopa Filmiauhindade auhinnatseremoonia. Meenutades enimauhinnatud filme, analüüsivad kirjandusteadlane Jaak Tomberg ja psühholoogiadoktor Tanel Mällo vastavalt žürii lemmikut, lausa mitmeid auhindu võitnud Roman Polanski thrillerit „Variautor“ („The Ghost Writer“) ja publiku lemmikut, Jaco Van Dormael’i fantaasiarikast draamat „mr Nobody“. Vaadates ainuüksi kahe filmi pealkirju, tundub, et Euroopas on teoksil midagi hämarat... või on see siiski kõik vaid juhus. Vaatame, mida toob 2011. aasta!

haruldustega nagu Coppola „A Conversation”, Frankenheimeri „Ronin” või Polanski enese „Chinatown”. Ka küsimused, mida siinse teksti algul hüpoteetiliselt visandasin, polnud mõel-dud mitte niivõrd selleks, et filmi kultuurilist ja poliitilist „aktuaalsust” kuidagi rõhutada või linateost sisulis-temaatiliselt tähendustega üle laadida, vaid pigem selleks, et anda tunnetus-likult edasi toda jäise kaugendatuse ja abitu ärevuse rõhuvust, mida kiirgab teose vormi-lise tekstuuri ühtsusest, ja iseäranis just sealt. Sest „Variautor” ei paku kirjeldatud empiirilise olukorra – näiteks üksikindiviidi siseilma hap-ravõitu tegelikkuse ja kommunikatsioonivõr-gustikest läbistatud populistlik-bürokraatliku välisilma haaramatuse vahelise äärmusliku kontrasti – leevendamiseks ühtegi sisulist vas-tumürki. Ennemini võimaldab film oma atmo-sfääri kaudu sellele kontrastile üksnes tunne-tuslikku ligipääsu, andes kunstilisel tasandil niimoodi võib-olla mõista, et nüüdisaegses kultuurikeskkonnas on ligipääs ise antidoodile lähim võimalik asi.

Ent samasuunaline atmosfääriloome ja sel-lega kaasnevad empiirilised küsimused on oma erinevates teisendustes olnud Polanski forté tegelikult juba aastakümneid – mõel-gem näiliselt sujuva sotsiaalse pealispinna alt paljastuvatele ängistavatele psüühilis-tele sisevõitlustele („Repulsion”, „Rosemary’s Baby”) ning paranoilisse vandenõulisusesse („Chinatown”) või satanistlikku müstitsismi („The Ninth Gate”) kalduvatele neo-noir lin-naseiklustele. Niisugusest vaatenurgast ei tähista „Variautor” režissööri enese kunstilises repertuaaris mitte midagi uut või pöördelist, pigem on ainus toimunud nihe vaataja enese tõlgenduslik perspektiivinihe: kui varem, näi-teks seitsmekümnendatel, võis neist filmidest jääda mulje kui äärmusliku situatsiooni radi-kaalsest võimendusest, siis nüüd võib sama-laadne atmosfäär, miljöö või „tuju” mõjuda

juba võrdlemisi realistlikult. Tegu on niisiis kät-teõpitud oskuste vilunud rakendamisega (ja selles mõttes on varasemad temalaadsed oma auhinnad või tunnustuse juba ka tema eest ette kätte saanud). Ent žanris, kus on lavas-tamisel kerge takti- või mõõdutunde vastu eksida ning kus on „loomulikku pinget” harili-kust keerulisem üleval hoida, mõjub Polanski film iseäranis enesekindlalt. Lavastus oleks omaenese psühholoogilises veenvuses, lõpp-tulemuse stilistilises mõjuvuses otsekui ette veendunud. Pikkadest action-stseenidest või hollywoodilikest eriefektidest on siin külma rahuga loobutud tasase ja staatilise, kuid oma aegluses sellevõrra intensiivsema pingekruvi-mise kasuks, mis on paeluv kuni määrani, mil vaataja on vastuväiteta nõus käsikirja mõnin-gatest „loogilistest ebaühtlustest” mööda vaa-tama (umbes nagu loo puhul, mis ei pruugigi „vastata tõele”, kuid on loona nii hea, et ei peagi vastama...). Ja kui, siis just selles võtmes, ning mitte näiteks režissööri hiljutise vangis-tuse poliitilis-institutsionaalses võtmes, võiks tõlgendada Polanski enese sõnu, kui ta ühes tänukõnes ütles, et auhindu pälvis üks tõeli-selt euroopalik film.

Just atmosfäär või tuju, ja mitte kriitiline sõnum või poliitiline „aktuaalsus”, on „Variau-tori” tõeline tugev külg. See miljöö avaldub nii jõuliselt ja kõikjale ulatuvalt, et ei paista lõpuks olevat üheselt taandatav ühelegi konkreetsele kunstilisele kategooriale, mille eest film oma mitmed auhinnad pälvis. Äkki võiks just mil-lekski niisuguseks olla mõeldud parima filmi auhind – puhkudeks, mil kunstiline üldtervik tundub sedavõrd sidus ja homogeenne, ja just sel piisaval määral suurem oma koostisosade summast, et ei vaja enam iseenese tinglikku tükeldamist ega üksikute atribuutide täienda-vat pärgamist?

Jaak TombergKirjandusteadlane

What have I done to deserve this?Jaco Van Dormael’i „Mr Nobody“ – Euroopa Publikulemmik 2010

SÕPRUSÄRATAB!

Ärkamised ja karjed Kino Sõpruse ajaloos

Seekordne äratus- ehk ajaloorubriik ei pöördugi tagasi kaugesse minevikku, vaid piirdub lähiajalooga. Nimelt uurime, kuidas on möö-dunud 2010. aasta - teatavasti kino Sõpruse taasavamise aasta - ühe tubli ja targa kinoperenaise jaoks. Siin ta on, Tiina Savi, kino Sõpruse sarmikas ja särasilmne hing. Esitasime talle 10 küsimust.

10 kiiret küsimust kinopidajale: lühiintervjuu Tiina Saviga

1. Tiina, Sinust sai eelmisel aastal auväärse, taasavatud kino Sõpruse pere-naine. Kuidas Sa ennast uue aasta hakul tunned?

Pea ei valuta, käed ei värise, pilk on selge – tähendab, pohmelli ega eufooriat ei ole. Sõbrad ja perekond on alles – tähendab, väga hea. Rahvas käib kinos aga võiks roh-kem käia – tähendab, tööd peab tegema. Mõnus!

2. Milline näeb välja tavaline hommik kinos Sõprus?

See on võrreldav turbulentse voolamisega. See on selline tööprotsess, kus kõik tööta-jad tegutsevad korrapäratult, aeg-ajalt põr-kudes, ristudes, kukkudes, kõikudes, hõõr-dudes, tekitades sageli keeriseid, pööriseid, purskeid, värinaid, laineid, rõhumuutusi

ning võnkeid. Samal ajal liigub kogu teh-tava töö mass loomulikku kangekaelsust üles näidates järjekindlalt uue filmi linas-tamise suunas. Selline protsess tekib, kuna asjaosalistel on lisaks voolusuunalisele kii-rusele veel voolusuunaga ristisuunaline kii-rus, mida osaliselt võimendab inimloomuse vastuoluline olemus ja täielikult toetab liblikaefekt ehk välissüsteemide etteprog-noosimatu käitumine (nt liblika tiivalöögist tekkivad õhukeerised jmt).

3. ...ja ebatavaline hommik?

Istume kolleegidega rahulikult kohvi rüüba-tes arvutite taga. Kostab klahvide klõbin ja rahulik nohin. Midagi on justkui valesti...

4. Mis või kes on kinopidamise juures kõige tähtsam element?

Filmid, kolleegid, sõbrad, vein, Kasela, kilu-võileivad à la Sirje, huumorimeel (järjekord pole oluline).

5. Milline on see film, mille pärast oleksid nõus terve öö piletijärjekorras seisma?

Ükskõik millise Tarkovski või Béla Tarri filmi 35 mm filmilindilt nägemiseks, aga noh... õnneks on mul kino tagaukse võti.

6. Milline on see filmirežissöör, kellega kohtuma jookseksid kas või, kontsad jalas, üle lume?

Vincent Gallo. Ja mitte ainult filmide pärast :). Aga täpsuse huvides – viimati sai kont-sakingakestega üle lume režissööride eest pigem ära joostud ehk EFA galalt läbi lume-tormi koju teed murtud – silmis, suus ja kõr-vus valge märg ollus. (Miks ei taha taksofir-mad rattal rikkaks saada?)

7. Mitu liitrit kohvi kino Sõprus kinokülas-tajad päevas ära joovad?

62 tassi ehk peaaegu sama palju kui Sõp-ruse töötajad.

8. Mis on esimene asi, mida tahaksid öelda noorele kinokülastajale?

Tere.

9. Mis oli Sinu 2010. aasta kõige suurem elamus kinos Sõprus?

Magus erutus rahvast täis saalis, kui tuled on kustumas ja projektor juba suriseb. Kohe algab film.

10. Millele mõtled kinost koju minnes?

Põhiliselt kahele asjale: kas keegi on koju punast veini toonud ja mis filmi ma koju jõudes vaatama hakkan.

Tiina Saviga vestles Laura Talvet

Kinoleht-La StradaPeatoimetaja: Laura TalvetKaastegevad autorid: Tristan Priimägi, Martin Saar, Jaak Tomberg, Tanel Mällo. Panustavad nokitsejad: Tiina Savi, Indrek Kasela, Andri Allas, Katrin Jakobson Kujundus: Madis KiviKontakt: [email protected] väljaandja: MTÜ Must Käsi

KINO SÕPRUS Vana-Posti 8; 10146 TallinnPileteid saab osta: Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. Pilet seansile maksab 4.15 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.20 €.Rohkem infot: www.kinosoprus.ee

KAVA N 27. jaanuarKino Sõprus 19:00 CUBATON 90’ (R: Daniel Fridell | Kuuba, Rootsi, Eesti, Soome | 2011)

R 28. jaanuarKino Sõprus18:00 MEHED KES UJUVAD 70’ (R: Dylan Williams | UK, Rootsi | 2010)20:00 LAHING BARKINGI PÄRAST 86’ (R: Laura Fairrie | UK | 2010)22:00 JOSE GONZALESE TAVALINE EBATAVALINE ELU 74’ (R: Mikel Cee Karlsson, Fredrik Egerstrand | Rootsi | 2010)

KUMU auditoorium18:00 HUNDI KURK 76’ (R: Pietro Marcello | Itaalia | 2009) 20:00 12TH& DELAWARE 87’ (R: Heidi Ewing, Rachel Grady, | USA| 2010)

L 29. jaanuarKino Sõprus14:00 Soome lühidokid: KUIDAS MARJU KORJATA 19’ (R: Elina Talvensaari) PLAY GOD 39’ (R: Teemu Nikki) KINBAKU-HINGE SÕLMED 29’ (R: Jouni Hokkanen) KAS SA ARMASTAKSID? 15’ (R: Johanna Vanhala)16:00 PEREKONNAINSTINKT 58’ (R: Andris Gauja | Läti | 2010)18:00 BOHEEMI SILMAD 75’ (R: Janne Kuusi | Soome| 2010)20:00 ROOSAD SARID 96’(R: Kim Longinotto | India, UK | 2010)22:00 LEMMY 117’(R: Greg Olliver, Wes Orshoski | USA | 2010)

KUMU auditoorium14:00 MARCELA 80’ (R: Helena Třeštíková | Tšehhi | 2007)16:00 TANTSUD LINNUTEELE 60’ (R: Jaak Lõhmus | Eesti | 2010)18:00 VIINAVABRIK 90’ (R: Jerzy Sladkowski | Rootsi | 2010)20:00 ROHELINE LAINE 80’ (R: Ali Samadi Ahadi | Iraak, Saksamaa | 2010)

P 30. jaanuarKino Sõprus14:00 HELID PÄIKESE ALL 62’ (R: Gints Grube, Davis Simanis | Läti | 2010)16:00 Poola lühidokid: KILLUKE SUVE 24’ (R: Marta Minorowicz) SUREMATUSE DEKLARATSIOON 31’ (R: Marcin Koszalka) INVENTUUR 9’ (R: Paweł Łoziński)18:00 HINGEDE PÄÄSTJAD 78’ (R: Saku Pollari | Soome | 2010 )20:00 INSIDE JOB 108’ (R: Charles Ferguson | USA | 2009)22:00 CUBATON 90’ (R: Daniel Fridell | Kuuba, Rootsi, Eesti, Soome | 2011)

KUMU auditoorium14:00 RENE 83’ (R: Helena Třeštíková | Tšehhi | 2008)16:00 KATKA 90’ (R: Helena Třeštíková | Tšehhi | 2010)18:00 SALLA: VAIKUS MÜÜGIKS 70’ (R: Markku Tuurna | Soome | 2010)20:00 KINSHASA SÜMFOONIA 95’ (R: Martin Baer, Claus Wischmann | Saksamaa | 2010)

Lisainfot vt www.docpoint.ee ja www.docpoint.info

EELI

NFO

kinoleht la strada nr 6

Documents