Kaarel Tarand eesti filmi suveräänsusest • Timo Diener eesti filmi turundusest • Kairi Prints "Naistest" ja "Hoorade hiilgusest" • Wim Wenders • "Prometheus" • "Cherbourg'i vihmavarjud" • "Kõik mendid on m*nnid" • "Ära kustuta tuld"

bernardobertolucci

№ 4 / 2012 (20)

di

Xi

Toimetaja: Joonas von Niinive. Keel: Pille Sepp. Kujundus: Rokk&Roll. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi.

Suur aitäh: Andri Allas, Indrek Kasela, Aivar Laan, Kristel Lipand, Katrin Maimik, Märt Potter, Tiina Savi, Laura Talvet, Katrin Tamm, Aigi Vahing.

K i n o l e h t l a S t r a d a

nipernaadiSuvel 1990 tegi mu 12-aastane

naabripoiss Margus küla kõuriku-tele ahvatleva ettepaneku: "Vahetan teie rublad üks ühele Soome mar-kade vastu." Tema jutu järgi pidi lähe-dalasuvas rannakülas suvitama pere-kond, kellel on nii palju raha, et nad on kaotanud igasuguse reaalsustaju, ning neil polevat sooja ega külma, mis kursiga raha vahetada. Marguse jutus ei kahelnud keegi. Poisid olid näinud selle pere uhket sibularohe-list, toonklaaside, sametistmete ja Roadstari makiga varustatud Toyota Hiace'i bussi.

Peab ütlema, et raha tolle aja tiine-katel ikka oli: kes käis kohalikus kalu-rikolhoosis lihtsamaid töid tegemas, kes äritses tühjade õllepurkide või kleepsudega. Kusjuures kleepeka-äri oli tulus. Eriti hästi läksid kaubaks sinimustvalged kleepsud, mis kinni-tati jalgratta esiosa külge, sinna, kus muidu asetses metallist plönn kirjaga "Školnik", "Aist" või "Desna". Kui tahtsid õigete meeste hulka kuuluda, siis tuli kirillitsas "pugejamärk" maha raiuda ning asendada kolme kauni rahvus-värviga. Sõrmeküünesuuruse kleepsu eest tuli köhida terve rubla.

Olin isegi Marguse pakkumisest huvitatud. Rääkisin diilist emale,

isale ja vanavanematele, kuid paraku ei saanud ma investoreid taha ning mulle jäi vaid vaatleja roll. Siim ja Pets andsid Margusele kumbki paarsada rutsi ning jäid ootele. Möödus nädal, möödus kaks. Kolmandal soetas Mar-gus endale kahtlase päritoluga, kuid see-eest läikiva ketaspiduriga Iž Pla-neta viie. Kui sädet oli, pläristas sellega ringi ning andis poistele lootust, et raha on iga hetk saabumas. Põhjused, miks rikas pere pole veel finantste-hinguni jõudnud, olid Margusel väga detailselt läbi mõeldud ja seetõttu ka usutavad. "Ilus vale maksab rohkem kui karm tõde." Toomas Nipernaadi, eks ole. Siim ja Peeter säilitasid rahu, sest hõlptulu oli ootamist väärt.

Suve lõpuks olid mu head kamraadid juba päris närvis. Lootus hakkas kus-tuma. Asja tegi keerulisemaks see, et pidevalt pealinnas äriasju ajamas käi-nud 12-aastane finantsgeenius pandi mingite jamade tõttu koduaresti.

Ja siis ühel päeval tuli ärimiis akna peale ja teatas, et papp on kohal. Ta

ütles, et raha on viie kilomeetri kau-gusel mahajäetud heinaküünis plekist karbi sees, ning andis poistele roman-tilised juhtnöörid, et minna tuleb enne südaööd ja selleks, et keegi midagi ei kahtlustaks, peita mopeed eemalolevasse metsatukka suure kivi taha. Poisid panid mopile hääled sisse. Terve küün pöörati pahupidi, kuid mida polnud, seda polnud.

Kuidas lugu lõppes? Siim ja Pets said oma rublad tagasi. Hilissügisel Mar-guse ema käest. Kohalik udumeis-ter-nipernaadi oli andnud härradele sedavõrd korraliku õppetunni, et mõlema mehe ärid õitsevad ka prae-guse majanduslanguse ajal. Margus aga seikleb edasi ning kuulda on, et temanimelise elukooli on lõpetanud nii mõnigi lend.

JaaK leer

Märtsis küsis Jan Kaus mult raadio-saate "Kultuurikaja" jaoks mõnd provokatiivset mõtet eesti filmi

juubeli puhul. Ta on ise jõudnud mu toona-sele mõttekäigule juba Postimehes vastata ("Eesti filmi iseseisvusest", 16.06.2012), aga räägin selle siiski suuremate muutusteta uuesti ära.

eSiteKS ketserlik väide, et eesti kultuur on täiesti ettekujutatav ilma filmikunstita. Kuigi see kultuuri kogurikkust mingil mää-ral ehk vähendaks, oleks see umbes nagu miljardärilt rahakotis olevate müntide ära-võtmine. Solvav, kuid vähimalgi määral mitte elutähtis kaotus.

Miks nii? Sest liikuvate piltide tootmine ja näitamine on üks visuaalkunsti uus teh-nika, mis on sajandikese olemas olnud. Kuid mis on üks sajand inimkultuuris? Vaid silmapilk. Mõistagi võib selle aja jooksul sündida ka mõni tüvitekst, kuid kas eesti film tervikunagi suudab me kul-tuuris tüviteksti rolli täita? Kümmekond aastat tagasi tähistati meil Kreutzwaldi aastat seoses tema 200. sünniaastapäe-vaga. Juttu tüviteksti "Kalevipoeg" ümber jätkus terveks aastaks ja seal oli ainest ehk sama palju kui me filmis kokku. Aga rah-vuseepos isegi pole me filmikunsti siiani arvestatavat jälge jätta suutnud. Kumb neist siis kultuuri äärealadel hulgubki, kui kokku ei saada?

teiSeKS, et olla oluline, olla osa tüvest või vähemasti mõni põhioks võras, peab olema originaalne. Kui palju on originaale nende tekstide hulgas, millele on loo-dud eesti mängufilm? Ma ei eita, neid on, ja mõni lausa väga hea, kuid märkimis-väärne osa eesti filmi paremikust toetub siiski ilukirjanduse tähtteoste töötlemisele. Neid võib olla hästi töödeldud  – olgu siis kõne all "Nipernaadi", "Kõrboja peremees", "Sügisball" või Oskar Lutsu teosed. Need on

väärtuslik lisa kirjaniku ja tema loomingu elujõule, illustratsioon ehk, kuid mitte selle loomingu asendaja.

Kehvakesest raamatust, näiteks Albert Kivi-kase "Nimed marmortahvlil", on aga väga keeruline ka head filmi välja pigistada. Aga milline originaalstsenaarium, filmiks vändatud lugu võiks paigutuda nende tekstide ritta, mis on meie enesetunne-tuse keskmes, mis räägivad eestlase ole-mise ja vaimu kesksetest probleemidest? Oma küündimatuses ei suuda ma ühtki nimetada.

KolmandaKS, kui vaadata saja aasta kogutoodangut, siis tuleviku seisukohalt kõige väärtuslikum osa liikuvaist piltidest on ajakirjanduslik: kõik need vaba Eesti ja okupeeritud Eesti kroonikafilmid, aga ka dokumentaalžanri pikemad teosed, üliolulised portreed me rahvuslikest suur-kujudest, aga ka nende taustal jäädvusta-tud paigad, loodus, olud ja inimesed. Seal elab edasi see kandev idee, millele kunagi, umbes samal ajal kui Johannes Pääsuke hakkas filme väntama, rajati Eesti Rahva Muuseum. Seetõttu võibki ehk öelda, et hoolimata sellest, et eesti filmi dokumen-taalne osa ei kuulu institutsionaalselt ERMi juurde, on see siiski ka ERMi ideoloogia osa – küll oma tehnoloogilisel platvormil, mis pidevalt areneb ja muutub (sealhul-gas ühest servast professionaliseerudes, aga teisest otsast populariseerudes, sest harrastuskaamera on tänapäeval ju iga-mehe tööriist), kuid põhiülesandelt sama – koguda ja säilitada kõike, mis annab meile, me rahvale ja kultuurile tema oma näo.

Dokumentalistika voorus on seegi, et seda ei pea vaatama ega võigi vaadata ainult kriitiku pilguga, vaid sellesse saab suh-tuda nagu Hurda rahvaluulekogusse, mille teoseid ei tohigi lõikuda tänapäeva luule-teooria nugadega. Pääsukese esimesed

filmid muutuvad iga aastaga väärtusliku-maks ajaloolase kullakaevanduseks, kuigi nende tehniline kvaliteet ja kompositsioon jäävad tänapäeva miinimumnõuetest aina kaugemale.

nelJandaKS, omal alal ületavad meie joonis- ja nukufilmi globaalsed saavutu-sed kaugelt mängufilmi omi. Arvangi, et dokumentalistika kõrval on need žanrid eesti filmikunsti tõsine osa, ja on mõne-võrra ebaõiglane, et ka juubeli tähistamisel läheb enim auru mängufilmi imetlemisele. Mängufilm, nagu ta eestikeelne nimigi ütleb, ei ole ju tõsine asi, vaid mäng. Meil ei ole kirjanduse alaliigina mängukirjan-dust või muusikas mängumuusikat. Aga näe, filmis on. Meile öeldakse, et toimuv on "mängult". Las ta siis olla, kuid see ehk ongi mängufilmi suurim nõrkus – see jätab kujutlusvõimele sõnas, pildis ja helis hoo-pis vähem ruumi, kui kujutlusvõimelisele kunstitarbijale vaja on, ja on sellisena oma-moodi ahistav.

Ja lõpuKS, eesti mängufilm ei ole veel jõudnud olulises osas sinna, kus on inime-sed oma tegelike probleemidega. Kuni vii-mase ajani on ka eesti mängufilm otsinud ainest ja keskkonda maastikult, maalt ja nn maarahva elust. Aeg oleks tähele panna, et vahepeal on maarahvas saanud hea hari-duse ja kolinud tegutsema linnakeskkonda (noor Karl Ristikivi pani seda tähele juba enne sõda ja kirjutas oma Tallinna-triloo-gia), kus olemine ja mured-rõõmud, aeg ja keskkond on hoopis teistsugused. Eest-lastest on saanud kultuurrahvas oma kõrg-kultuuriga, aga linnastumise ja rahvusliku haritlaskonna tekke- ning arengulugu pole veel filmikunsti jõudnud. Eesti filmi teisel sajandil on vältimatu selle oluliseni jõuda, vastasel korral kujuneb kogu pidu ainult raharaiskamiseks.

Kaarel tarand

EESTi filmi SuvErÄÄNSuSEST

Esmaspäeval, 2. juulil kell 21 avatakse Pärnu Uue Kunsti Muuseumi suures saalis rahvuSvaheline doKumentaal- Ja antro poloogiafilmide feStival, mis toimub tänavu juba 26. korda.

Lisaks traditsioonilisele põlisrahvaste ja kaduvate kultuuride tutvustamisele on tänavuse festivali suureks teemaks "elu venemaal" – eesmärgiga luua pilt tavainimeste mõttelaadist teisel pool Peipsi järve.

Eesti filmikunsti 100. aasta-päeva puhul hindavad rah-vusvahelise võistlusprog-rammi 21 nominenti eesti dokumentalistika elavad klassikud Andres Sööt, Enn Säde, Mati Põldre, Valentin Kuik ja Arvo Iho.

Ühtlasi linastub eesti dokumentalistika retrospektiiv, kus näitamisele tulevad And-res Söödi "Reporter" (1981), Mati Põldre "Antsla. Sügis 1993", Enn Säde "Nelli ja

Elmar" (1998), Valentin Kuigi "Lend" (1995), Arvo Iho "Sireniki kroonika" (1991) ja Rein Marani "Nõialoom" (1981).

Eesti filmi juubeliaasta puhul saab näha ka aastal 1913 valminud esimest dokfilmi Pär-nust ning hilisemaidki liikuvaid pilte kuu-rortlinna ajaloost: president Päts avamas uut silda, supelsaksad rannaliival jne.

Festivali videoteegis on avatud sektsioon Eesti kõigi aegade saja parima dokfilmiga.

Festival kestab Pärnus püha päeva, 8. juulini. Auhin-nad jagatakse Uue Kunsti Muuseumis välja laupäeval, 7. juulil kell 22.30.

Edasi näeb festivalifilme kuni pühapäeva, 22. juulini Viljandis, Heimtalis, Ote-

pääl, Haapsalus, Kihnus, Manijal, Vormsil ja Toomanina võrgukuuris.

Lisainfo: www.chaplin.ee

KiNOKalENDEr Neljapäeval, 20. juulil jõuab meie kino-desse Kanada kino grand old mani david cronenbergi ("Kärbes", "eXistenZ", "Oht-lik meetod") uus draama, Don DeLillo romaanil põhinev "coSmopoliS". Mais Cannes'is esilinastunud filmi peaosatäitja on Robert Pattinson ("Videvik", "Bel Ami").

Reedel, 27. juulil, nädal pärast Ameerika esilinastust linastub siinsetel ekraanidel christopher nolani ("Memento") lavas-tatud ülieduka Batmani-triloogia viimane osa "pimeduSe rüütli taaStuleK" ("The Dark Knight Rises"). Peaosas endi-selt Christian Bale ("Võitleja", "Terminaator: lunastus").

ee

St

i a

Si

Mis võib selle taga olla? Miks Eesti ini-mene ei taha minna kinno vaatama omaenda maal tehtud filme?

Ehk aitavad seda seletada järgmised märk-sõnad: külm, sombune, kaamos, depressiivne, midagi ei saa aru, mis on lugu, milles on asi, jättis külmaks, ei huvita, tahaks rohkem teada, kellele see lugu mõeldud on, tüüpiline eesti dep-rekas, koeralohistamine...

Nii kõlas osa kommentaaridest erinevail elu-aladel tegevailt ja reeglina filmidest huvitu-vailt inimestelt, kellele ma näitasin viimaste aastate eesti filmide reklaammaterjale.

Tekib küsimus, miks on meil vaja nii palju sompu, depressiivsust ja uimasust, kui me elame geograafilises piirkonnas, mille kliima toob inimese kinosaali eskapismi otsima, mitte saama depressiooni topeltlaksu, et see-järel veel rohkem muserdatuna külma, udu-vihma ja lõõtsuva tuule kätte naasta.

Sel taustal ei ole "Vasaku jala reede" suures menus midagi imestamisväärset. Nappis seal hülgehalli merd, tuule käes õõtsuvaid later-naid ja isikupäraseid silmi, raagus puudest rääkimata. Milles see film aga väga edukas oli  – ta teadis täpselt oma sihtgruppi ning kõnetas seda otse ja sina-vormis. Ja sihtgrupp premeeris filmi vääriliselt.

Preemiast rääkides: võtame "Vasaku jala reede" vaatajanumbrid nädalavahetuste lõi-kes (6 esimest nädalavahetust): 3649, 2990, 2853, 2292, 2154, 1894.

Mitte just tavapärased numbrid kinomaa-ilmas ja üldse mitte tavapärased eesti filmi tavapärase vaadatavuse taustal. Mis tahes Hollywoodi kassahiti tegijad ja levitajad on rõõmsad, kui teise nädalavahetuse langus-protsent jääb alla viiekümne. Statistika ütleb, et kaks esimest nädalat koguvad tavaliselt kuni 85% filmi kogukassast. Mõistagi on eran-deid. James cameroni filmid ja veel mõni... ja "Vasaku jala reede". Miks siis?

Vaatame reklaammaterjale – igast nurgast õhkus nooruslikku uljust, tegemisrõõmu, oma eeskujude suunas kummardamist. Pole midagi sellist varem näinud, polnud üldse eesti filmi moodi. Neist kahest kommentaarist pii-sab, et öelda: filmitegijad olid ilmselt millegi jälile saanud.

Noortele pakuti kaamose keskel filmi, mis kõnetas neid otse. Filmi, mida oodata. Selles vallas konkurents puudus. Treiler juba algab intrigeerivalt, põnevalt ja humoorikalt. Kui vaadata eestlaste kinoharjumusi läbi aas-tate, siis kaheks lemmikžanriks on alati olnud komöödia ja märul. "Vasaku jala reede" treiler lubas mõlemat.

nii riskantseks filmiks, et otsustas selle heaga Eestimaa kinolevist maha tõmmata...

Eestlaste võit rokipeeružanris on mitme-kümnekordne.

Sääraseid näiteid on palju ja see kinnitab, et vahel võiks ka välismaiste filmide turun-dus veidi parem olla. See on aga pikaajaline protsess, mille vilju alles viimasel ajal lõikama oleme hakanud.

Viisteist aastat tagasi ei oleks sellised filmid nagu "127 tundi", darren aronofsky "Must luik" või Alexander Payne'i "Järeltulijad" ("The Descendants") Eesti kinodesse jõudnudki. Vii-mane kogus Eesti kinodest 24 tuhat vaatajat, kusjuures lavastaja eelmine film, nagu mäle-tame, sai 6800. Siit võiks teha ühe järelduse – george clooney aitab alati. (Või siis peaaegu alati: "Ohtliku mehe pihtimus" ("Confessions of a Dangerous Mind") – 5300 vaatajat, "Süriaana" – 3100, "Head õhtut ja õnn kaasa" ("Good Night, and Good Luck") – 1250, "Sola-ris" – 2500...)

Selle kõige taustal paistab eesti filmide vaadatavus, mille üle on muret tuntud, uues valguses.

Igal filmil on oma publik ja kõige tähtsam on see publik ka üles leida. Vähemalt esmapil-gul tundub, et nii lähebki. Mitu vaatajat me siis soovime saada setokeelsele filmile? Või Dostojevski-töötlusele ajal, mil nooremale põlvkonnale on üha raskem selgeks teha, mis imeloom see raamat säärane on?

Muuhulgas saab iga uus eesti film aukartust-ärataval hulgal meediakajastust. Arvustusi kir-jutatakse üksteise võidu, ilmuvad mitmelehe-küljelised intervjuud filmitegijatega jne. Siis jõuab film kinodesse ja järgmisel hetkel laiu-tatakse käsi – vaatajaid tuli vähem kui loodeti.

Kui midagi kritiseerida, siis reklaamikampaa-niate ajastatust. Või selle puudumist. Jahti kinopublikule alustatakse tihtilugu lootu-setult hilja. Hullematel juhtudel ei ole isegi veel kaks-kolm nädalat enne filmi linastu-mist kinodes plakateid ega treilereid. Need kaks asja on aga juba aastakümneid olnud iga kampaania tugitalad. Ekstravagantsed müügi nipid on kosmeetika, plakat ja treiler on selgroog.

Ja kui treiler lõpuks jõuabki ekraanile, siis rohkem kui kord on ette tulnud, et see ei kõneta sihtgruppi, kelle jaoks film on tehtud. Mis veelgi hullem – vahel ei saa kindel olla, et filmitegijad isegi teavad, kes nende filmi pea-miseks sihtgrupiks on.

Tuleb tõele au anda ja öelda, et turundami-sega põrutakse ka filmimekas Holly woodis.

Aga, aga, aga... Miks me üldse nutame ja halame, et meie filmid lähevad kinodesse haledalt põruma? Kas ikka lähevad? Vaada-kem asju kontekstis. Kas meie viimase aja filmide vaatajanumbrid annavad muretsemi-seks põhjust?

"Idioodil" üle 11 000 vaataja. "Ühel mu sõb-ral" ligi 8000 vaatajat. "Kuhu põgenevad hin-ged"  – enam kui 17 000. "Taarka" – 10 000. Ja nõnda edasi.

Kui neid numbreid kaine pilguga kaeda ja suurde pilti mahutada, siis on need šokeerivalt head. Võrdluses paljude

prestiižsete auhinnafilmide ning menulavas-tajate loominguga jääb mulje, et halal pole suuremat mõtet.

Vendade coenite "Tõeline visadus" ("True Grit") – 5500 vaatajat, danny boyle'i "127 tundi" ("127 Hours") – 11 000 vaatajat, J. J. abramsi "Super 8" – 13 000, alexander payne'i "Kõrvalteed" ("Sideways") – 6800, clint eastwoodi "Saladuste jõgi" ("Mystic River") – 6800 ja "Miljoni dollari tüdruk" ("Mil-lion Dollar Baby") 9200 vaatajat, Jonathan daytoni ja valerie farise kahe Oscariga auhinnatud "Väike Miss Päikesepaiste" ("Little Miss Sunshine") – 6300...

Või mida arvata neist numbritest: Steven Spielbergi "München" – 5600 vaatajat, mar-tin Scorsese Oscari võitnud "Kahe tule vahel" ("The Departed") – 15 000 vaatajat. Ärge tulge mulle ütlema, et viimase puhul oli asi selles, et originaalversioon oli parem.

Niisiis – Martin Scorsese on pidanud alla van-duma rainer Sarnetile, Steven Spielberg mart Kivastikule.

Toome veel ühe näite, uurides asja ühe žanri piires: "Kormoranid ehk Nahk-pükse ei pesta" ja selle 39 000 vaatajat.

Esmapilgul võib paista, et publikumenu jäi soovitust väiksemaks. Oli ju Tolgi-Maimiku tandemi eelmist filmi "Jan Uuspõld läheb Tar-tusse" vaatamas käinud 65 000 eestimaalast.

Aga vaatame nüüd numbreid, mida kõlbab samasse patta panna. Võtame rokkmuusi-kast pajatavad filmid. Padukomöödia "Roki-peer" ("The Rocker"), mille lavastajaks "Püksid maha" autor peter cattaneo – 1800 vaatajat.

Ülikõva näitlejaansambliga "Rokkivad raadio-piraadid" ("The Boat That Rocked"), mille stse-naristiks-lavastajaks richard curtis ("Notting Hill", "Bridget Jonesi päevik", "Mr. Bean") – 1600 vaatajat.

cameron crowe' stsenaariumi eest Oscari võitnud "Almost Famous" – null vaatajat. Just nimelt null, sest stuudio pidas seda omal ajal

Ja palju räigemalt. Käesoleva aasta üks eel-datavaid suurfilme  – "John Carter"  – suutis tekitada stuudiole 200 miljoni dollari suuruse miinuse ning stuudiojuhi pea läks pakule. Kuigi turundus oli täistuuridel töötanud algu-sest peale – enne kui kaamerast polnud läbi jooksnud meetritki filmi.

Nii jääb vaid korrata kaht põhitõde, mida filmimaailmas kõik teavad, aga mida teps mitte kõik endale ei tunnista: "keegi ei tea midagi" ja "silmanägemine on kõige tera-vam tagasi vaadates".

Mida siis soovitada omalt poolt eesti filmile ja eesti filmide tegijatele meie filmi sajandal aastal?

pange paika oma keskne sihtgrupp ja jääge sellele lõpuni truuks. Pendeldamine ja kõigi püüdmine hägustab sõnumit ning kohale ei jõua see enam kellelegi.

pead tööle ja promokaamerad surisema juba enne võtteperioodi algust või hilje-malt selle ajaks. Pole olemas sellist asja nagu liiga palju materjali. Internetti mahub kõik ära, väitku Mart Laar mida tahes.

Kaaluge katselinastuste korraldamist. Nende kaudu õpite sihtgruppi tundma ja saate tagasisidet, millel võib olla kulla väärtus. Teie film saab seeläbi muutuda üksnes pare-maks ja sihtgrupile südame lähedasemaks.

heanaaberlikud suhted. Eesti filmil on kalduvus tulla rahva ette kobarate kaupa. Tükk aega pole ühtegi filmi ja siis tulevad kõik koos suhteliselt lühikese aja jooksul. Võtame näiteks tänavuse sügise: ots tehakse lahti 7. septembril "Puhastusega" ja kui jõuame det-sembrikuusse, filmi "Elavad pildid" juurde, siis on vahepeale mahtunud "Seenelkäik", "Eest-lanna Pariisis" ja "Deemonid".

Viimastel andmetel käib eestlane kinos 1,8 korda aastas. Konkurents on tihe. Kui inimene vaatab juba perega "Jääaja"

ära, siis millise eesti filmi kasuks ta veel otsus-tab? Kas ta valibki eesti filmi?

Lootust, et eesti filminduses hakkavad puhuma uued tuuled, igatahes on. Uued näl-jased tegijad on tulemas. Varsti näeme loo-detavasti kinodes plakateid, kust paistavad kaugele sellised nimed nagu tanel toom, andrew bond või tamm ja Kõpper.

Mis te arvate  – kas Eestis on olemas tänulik sihtgrupp, kes tuleb rõõmuga kinno, kui trei-ler ja plakat hüüavad: "Uus film "Vasaku jala reede" tegijailt"?

timo dienerForum Distribution

viimasel ajal on ajakirjanduses ja filmiringkondades kuulda olnud palju

nõutust ja nurinat selle üle, et eesti filmid tuleksid kinno justkui üksnes selleks, et seal

suure pauguga põruda ning vaikselt kaduda.

eeSti filmi publiKuotSingud

VASA

KU J

ALA

REE

DE

Mitme elutööpreemiaga pärjatud, 1941. aastal sündinud itaalia režis-sööri Bertolucci karjääris ei puudu

vastuolud: tema filme on süüdistatud seksis-mis, need on šokeerinud publikut ja põhjusta-nud erimeelsusi näitlejatega; hilisemale loo-mingule on aga ette heidetud kerglust, mis ei vastavat režissööri varasemale tasemele.

Kriitika kohatist kehtivust tuleb tunnistada, ehkki aastakümned, mis Bertolucci skan-daalseimaid filme praegusest vaatajast lahu-tavad, on nende jahmatamisvõimet tublisti lahjendanud. Aga kahtlemata sisaldab Ber-tolucci looming palju muudki kui skandaal-seid seksistseene. Tema tugevamad teosed tõusevad esile erakordse visuaalse stiili ning meisterlike marxismi- ja freudismimõjuliste stsenaariumide poolest.

Nimeka itaalia poeedi Attilio Bertolucci pojana kasvas Bernardo üles kultuuriinimeste seltskonnas ja astus esialgu isa jälgedes, olles juba kahekümneselt tunnustatud kirjamees. Filmindusse jõudis Bertolucci teise nimeka itaallase pier paolo pasolini "Hulkuri" ("Accattone", 1961) juures assisteerides.

Aasta hiljem valmis Pasolini soovitatud tee-mal Bertolucci esimene mängufilm "Vikati-mees" ("La commare secca", 1962). Kriitikute sooja vastuvõtu pälvinud debüüt otsib lahen-dust Rooma prostituudi brutaalsele mõrvale, analüüsides samas Itaalia töölisklassi eluolu marxistlikust perspektiivist.

Pärast rida Jean-luc godard'i loomingust mõjutatud eksperimentaalsemas vormis pro-jekte asus Bertolucci käsitlema fašismijärgse Itaalia südametunnistust. alberto moravia romaanil põhineva "Konformisti" ("Il Con-formista", 1970) stsenaariumiga kandideeris Bertolucci esmakordselt Oscarile. Film pälvib tähelepanu nauditava pildilise poolega, kus hiiglaslikud ruumid rõhutavad indiviidi tühi-sust sõja ajal ja hirmu pealekaebamise ees.

Avameelsete intiimstseenidega poleemikat põhjustanud "Viimane tango Pariisis" (1972) ja Itaalia lähiajalugu analüüsiv eepiline "XX sajand" (1976) tagasid režissöörile rahvusva-helise edu.

viimane tango pariiSiSPatrice Chéreau "Intiimsuse" ("Intimacy", 2001) ja Steve McQueeni "Häbi" ("Shame", 2011) taoliste kirefilmide eelkäija "Viimane tango Pariisis" ("Ultimo tango a Parigi") kuju-tab äsja lesestunud keskealise Pauli (marlon brando) ning noorukese Jeanne'i (maria Schneider) sadomasohhismi kalduvat sõltu-vussuhet. Psühholoogilise ja füüsilise domi-neerimistahte uurimise kõrval tegeleb film kunsti ja elu ning indiviidi ja ühiskonna vahe-korraga – teemad, mis on Bertoluccit huvi-tanud kogu karjääri vältel. Pauli ja Jeanne'i lihalikus eheduses teostatud sotsiaalsete normide hülgamine vastandub Jeanne'i kih-latu Tomi (Truffaut' "400 löögist" / "Les quatre cents coups" tuntud Jean-pierre léaud) ponnistustele jäädvustada omaenese suured tunded filmilindile.

XX SaJandBertolucci oli ühes mitmete põlvkonnakaas-lastega haaratud Itaalia kommunistliku par-tei asutaja antonio gramsci filosoofiast, mis pakkus teoreetilisi vahendeid sõjajärgsete poliitiliste olude kriitiliseks analüüsiks. Pärast 1968. aasta sündmusi Prahas ja Pariisis ning rahutuste jõulist mahasurumist tuli Gramsci pärand uue aja tingimustes ringi töötada. Sellega tegeleb kunstilises vormis suurfilm "XX sajand".

Eesti keeles tõlkimisraskusi valmistav novecento tähistab nii aastat 1900, mil filmi peategelased Alfredo Berlinghieri (robert de niro ja paolo pavesi) ning Olmo Dalcò (gérard depardieu ja roberto maccanti) sündisid, kui ka aastasada, milles möödus nende elu. Bertolucci paigutab filmi tege-lased erinevaisse sotsiaalseisse oludesse, eksponeerides ühiskonna mõju indiviidile ning tuues välja nii põllumeeste allakäigu kui aadelkonna fašismiga kaasaminemise tagamaad.

Kuu"Kuu" ("La luna", 1979) on küllap Bertolucci kõige selgemalt freudistlike ideedega tege-lev film. Pärast võõrasisa surma püüab heroii-nisõltlasest teismeline Joe Silveri (matthew

barry) pääseda primadonnast ema Caterina (Jill clayburgh) vaimse mõju alt ja leida oma tegelikku isa. Ema ja poja intsesti piirile jõud-vas suhtes paljastub Caterina jõuetus igapäe-vaelu murede ees ning rangelt kontrollitud kunsti eelistamine.

"Kuu" kutsub paralleele tõmbama aasta varem valminud Ingmar Bergmani meistri-teosega "Sügissonaat" ("Höstsonaten", 1978), kus samuti harutatakse kauni klassikalise muusika saatel hingesügavustesse peidetud pereprobleeme.

viimane KeiSerÜheksa Oscariga üle kullatud "viimane keiser" ("The Last Emperor", 1987) on val-guse, värvide ja luksuslike dekoratsioonide abil maalitud suurejooneline lugu Hiina keisri Pu Yi (John lone) elust. Bertolucci oli esimene võõramaalane, kes sai loa filmida mängufilm Pekingis keelatud linnas. Tänu sellele tõm-bab film vaataja juba avakaadritega ainulisse maailma, kus Pu Yi elu avaldub tagasivaadete kaudu – keisriks pühitsemisest kodusõja ning Mao Zedongi reformideni. "Viimane keiser" tõi taas õnnestunult kokku Bertolucciga juba "Konformisti" juures töötanud operaatori vit-torio Storaro ja kujunduskunstniku ferdi-nando Scarfiotti.

Tonaalselt on vastandatud endise keisri hal-lisegune olevik ja kullakarraline minevik – luhtunud suitsiidikatsest kraanikaussi valguv veri juhatab sisse keisri sünni, tema lapsepõlv möödub oranžide kangaste keskel, nooru-kiiga kollases keisripalees. Visuaalia eheduse kõrval häirib mõnevõrra Oscarite määramis-tel otsustavat rolli mänginud ingliskeelsus, mis näitlejate tugeva aktsendi tõttu mõjub üksjagu kunstlikult.

Bertoluccile omaselt ei idealiseeri film ühtki ajastut ega eelista üht valitsemisviisi teisele. Vaataja ei pea valima Pu Yi ja Mao vahel – Ber-tolucci näitab inimlikke eksimusi ja korrupt-siooni ka kõige üllamate ideaalide keskel. Suure raha, 25 miljoni dollari eest valminud film teenis tegijaile tagasi ligi 44 miljonit ning kinnistas lõplikult Bertolucci koha suurte režissööride seas.

KuldSe paletigaühiSKonnaKriitiK

bertolucci

bernardo bertolucci viib vaataja eksootilistesse paikadesse, oluliste ajaloosündmuste keskele ja põnevate isiksuste seltsi, otsides lõunamaise kirega lahendusi keerulistele psühholoogilistele ja ühiskondlikele probleemidele.

Filmi pealkiri kuulutab lisaks keisrite ajastule lõppu ka ligi 19 000 statistiga suurfilmide ajastule – praegu juba nii kaugena tunduvale ajale enne digitaalpööret, mis lubab arvuti-hiirega hiiglaslikke masse Sarumani rõdu ette kokku võluda.

KaitSva taeva all"Kaitsva taeva all" ("The Sheltering Sky", 1990) on "Viimase keisri" järel teine film Bertolucci niinimetatud orienditriloogias, mille lõpe-tab "Väike Buddha" ("Little Buddha", 1993). Justkui kõrbepäikeses pleekinud filmis reisib ekstsentriline ameerika abielupaar Port (John malkovich) ja Kit Moresby (debra Winger) Põhja-Aafrikas, püüdes taastada käest lastud teineteisemõistmist ning leida Läänes kadu-nud "autentsust". Võõras manner ei paku aga lihtsaid lahendusi ja rännaku kulgedes mässi-takse end üha lootusetumasse olukorda.

"Kaitsva taeva all" sisaldab paraja annuse individualismikriitikat ning näitab Läänes sündimise eesõiguslikku staatust – helilooja, kes ei komponeeri, ja kirjanik, kes ei kirjuta, tegelevad lõputute luidete taustal jõudsalt vaimse enesemääratlemisega. paul bowlesi postkolonialismi kõledust kirjeldavast auto-biograafiast on saanud ekraniseeringus siiski pigem melodraama, mis tekitab küsimusi ettevõtmise sügavama sõnumi osas. Seda lunastab aga tugev näitleja- ja kaameratöö (taas Vittorio Storaro) ning ülev muusika, mille eest hoolitseb ka "Viimase keisri" ja "Väi-kese Buddha" heliribal kaasa löönud igisärav ryuichi Sakamoto.

SüütuSt näpateS"Süütust näpates" ("Stealing Beauty", 1996) märgib Bertolucci naasmist rahvusvaheliste suurprojektide juurest kodumaale Itaaliasse. Toscana idüllilises õhustikus otsib noor Lucy Harmon (liv tyler) oma esimest armastust ning püüab lahendada ema päeviku sala-dust. Filmi hoiabki koos peamiselt Liv Tyleri osatäitmine, mis pakub rollile vastavalt nii tütarlapselikku haprust kui noore naise imet-lusväärset iseseisvust. Lisaks ei ole Jeremy ironsi surmahaige ossa palkamine kunagi üleliigne abinõu.

Sarnaselt paljudele Itaaliat romantiseeriva-tele filmidele nagu Audrey Wellsi "Toscana päikese all" ("Under the Tuscan Sun", USA 2003), on "Süütust näpates" hea lihtne vaa-tamine, mis erilist mõttesügavust taga ei aja. See ei ole selle filmi puhul üldsegi mitte etteheide – erinevalt "Kaitsvast taevast", mille ambitsioonid olid selgelt kõrgemad kui meel-diva äraolemise pakkumine.

piiramiSrõngaSKindla käega lavastatud "Piiramisrõngas" ("Besieged", 1998) näeme taas Bertolucci tun-tumaist filmidest tuttavat tähenduslikku ava-tust, mis ei püüa vaatajat ühe selge sõnumi ohjes hoida. Aafrika erivajadustega laste koole kujutavad avastseenid – laia naeratu-sega lapsed karkudel ja ratastoolis – saavuta-vad sümbolile vajaliku üldistusvõime. Pärast naispeategelase Shandurai (thandie new-ton) abikaasa ebaõiglast vangistamist Aafri-kas jätkab film aga hoopis teises keskkonnas, Itaalias, kuhu naine pärast läbielamisi kolib. Shandurai õpib võõras linnas arstiteadust ning töötab teenijana erakust inglise pianisti Jason Kinsky (david thewlis) juures, kes pii-rab noort naist pidevate lähenemiskatsetega. "Piiramisrõngas" loob kunstilise vastanduse Kinsky klassikalise muusika ja Shandurai aaf-rika rütmide vahel ning uurib nende kahe võimalikku resonantsi.

uniStaJad"Unistajad" ("The Dreamers", 2003) jälgib kolme noore Pariisi boheemlase sõprust, mille taustal puhkevad 1968. aasta üliõpilasrahutu-sed. Film vaatleb sümpaatia ja irooniaga rikka

Kl

aS

Si

K

"Viimane tango Pariisis" ("Ultimo tango a Parigi", Prantsusmaa-Itaalia 1972, 136 min). Režissöör Bernardo Bertolucci. Stsenaristid Bernardo Berto lucci, Franco Arcalli, Agnès Varda ja Jean-Louis Trintignant. Operaator Vittorio Storaro. Osades Marlon Brando, Maria Schneider jt.

Nelikümmend aastat tagasi esili-nastunud ja kõigist maailma äär-test tsensuurireitingud saanud

"Viimane tango" on hea näide filmi taju-piiride märkamatust nihkumisest. Kuigi briti tsensorid ei pidanud filmi porno-graafiliseks, kaebas üks endine pääste-armee töötaja levitaja seal pärast linas-tumist kohtusse. Režissööri kodumaal Itaalias jõudis film ekraanidel püsida kuus päeva ning teenida omas ajas rekordilise summa, enne kui see aastateks keelati. Bertolucci karistuseks pornograafia eest jäi neli kuud tingimisi vangistust.

Lisaks distantseerisid end filmist mõle-mad peaosatäitjad, nii marlon brando kui maria Schneider. Viimane süüdis-tas hiljemgi režissööri oma elu rikku-mises. Alles pärast naise surma möönis Bertolucci möödunud aastal, et tal võis mõnes osas õigus olla. Ent filmi edu kas-vamist üle igasuguste piiride ei osanud keegi ette näha. Bertolucci kaitses end radikaalsete süüdistuste eest: "Olen alati arvanud, et see on väga romantiline film."

Omaaegne šokk tulenes peamiselt võrd-lemisi toorest anaalseksistseenist. Kaas-aegne film on tajupiire piisavalt liiguta-nud, et too stseen tänapäeval "Viimase tango" tervikus enam kedagi kulmu ker-gitama ei pane. gaspar noé loomingu vägivaldne seksuaalsus on vaid üks näide, kuidas seksi kujutamisega ekraanil ümber käia. Noé provotseerib halastamatumalt, hoides vaatajat ühtaegu vastikuse ja nau-dingu piiril, lubamata eristada, mida me samaaegselt naudime ja jälestame.

Noé "Pöördumatu" ("Irréversible", 2002) tooremais stseenides saab vaataja sellest vastuolust teadlikuks. Mehelik seksuaal-sus võib sisaldada varjatud raevu, mis on seotud elu edasikandmise võimest ilma-jäetuse ja kontrolli puudumisega selle üle. Täieliku kontrolli vägivaldne, ehkki ajutine ja näiline saavutamine koos nau-dinguga paistab olevat Noé tabueksperi-mentide üks põhimõtteid.

Samalaadseid piire kompas ilmselt Berto-lucci, toimides muidugi oma aja moraal-sel horisondil. Ent nagu tema hilisemad filmid näitavad, oli siin märksa vähem

Endiselt võlub rõhumine tegevusetusele. Selles on ebakindlust, tõelist ükskõiksust oleviku ja tuleviku suhtes, mis on samas just parasjagu õrnalt lavastatud. Tänagi on "Vii-mane tango" loetav ühe ajastu portreena, katsena üldistada vaibuva mässumeelsuse ja vastu tahtmist võimu käest andva autoriteedi vastasseisu. Jeanne'is, kelle trauma taustaks ja seksuaalsusega seotud isaotsingute lähte-kohaks on ohvitserist isa surm, kehastub see selgelt.

Algustiitrite taustal kasutatakse Francis Baconi maale, millel näod on moondunud, vaevu inimestena äratuntavad. Samuti on mitmed stseenid filmitud läbi lainelise klaasi, mis muudab tegelased anonüümseiks, ker-gelt vormituiks. Anonüümsuse ja võõrandu-mise defineerimine ühe kaasaegse filmi tee-mana on selgelt pärit samast ajast. Muuseas, väike roll on filmis napilt pealt kahekümnesel catherine breillat'l, kelle enda hilisem loo-ming tegeleb seksuaalsuse avastamisega märksa süvenenumalt ja otsivamalt.

"Viimane tango" on tänaseks lahutamatu oma vastuolulisest retseptsioonist. Seda on keeruline näha lihtsalt filmina, mis poleks juba laetud erinevatest arvamustest, oma-aegsest kriitikast ja avalike institutsioonide tülgastusest. Milline saaks olla "Viimase tango" sõltumatu mõõdupuu omas ajas? Teravalt vihatud Itaalia ühiskonnakriitik pier paolo pasolini pidas Bertolucci filme tarbi-jaile suunatud kommertsiks.

"Viimast tangot" aga kritiseeris filmikriitik pauline Kaeli ülistava arvustuse järel kirja-nik norman mailer. Režissöör robert alt-man arvas, et pärast sellist äärmuseni vii-dud ausust pole tal enam mõtet ühtki filmi teha. ingmar bergmani jaoks omandanuks film mõtte alles siis, kui Jeanne'i tegelaskuju olnuks mees.

Ja tõepoolest, esialgu kavatseski Bertolucci teha filmi meesarmastajaist, kuid muutis lugu, sest avalikkus polnud selleks valmis. Sel juhul võib "Viimast tangot Pariisis" näha kui esimest edukat geifilmi, mis esitati kompro-missina heteroseksuaalse suhte kaudu.

Karlo funK

Bertolucci retrospektiiv linastub Tallinnas Katusekinos 16. –22. juulini ja Pärnus

Rannakinos 23.–29. juulini.

mõtlemist seksuaalsuse üle ja rohkem ausat kuuekümnendate vaimus epateerimist. Nii "Süütust näpates" ("Stealing Beauty", 1996) kui "Unistajad" ("The Dreamers", 2003) taas-toodavad romantilise naiseliku seksuaalsuse avalikke norme, mille piires võib küll otsida ja eksida, kuid eelkõige selleks, et olla valmis ühiskonda sulanduma. Sedalaadi akordiga lõpeb ka "Viimane tango Pariisis". Brando juurteta, nimetu, toores, teadlikult asot-siaalne ja ükskõikne tegelaskuju on aga otse-kui loodud selleks, et õigluse ja üldise hüve nimel tapetud saada.

Kui jätta kõrvale vastasseisud, millel põhi-neb "Viimase tango" maine kinoajaloos, avaneb film omamoodi huvipakkuva

tähisena muus mõttes. Prantsuse uue laine impulsiivne õhustik ja ülesehitus olid muu-tumas normiks ega mõjunud enam intrigee-rivalt. Filmi peavool oli valmis need uuendu-sed endasse haarama. "Viimane tango" seob staarid uuendusliku vormiga, otsib tasakaalu-punkti ja viisi, kuidas uus jutustamisviis tava-lise kinopublikuni viia. Kuigi lugu on esitatud fragmentaarsete kohtumistena, peitub siin kaunitari ja koletise arhetüüpne süžee ilma muinasjutulise lõputa.

keskklassi võsukesi, kes arutlevad luksusli-kust kesklinnakorterist lahkumata päevad läbi kinokunsti ja revolutsiooni olemuse üle. Maiuspalana filmifriikidele on Bertolucci pik-kinud siia ohtralt viiteid maailmakino klassi-kale nagu Tod Browningu "Ebardid" ("Freaks", 1932) ning Howard Hawksi ja Richard Rossoni "Arminägu" ("Scarface", 1932). Vaimselt ja füüsiliselt intensiivses suhtes noored jõuavad keeruliste küsimusteni: kas armastus tahab alati teist muuta, kas veri jääb paksemaks kui vesi, kas ideaalide nimel tuleb ühel hetkel ka reaalselt võidelda.

bertolucci Korduvad motiividBertolucci poole sajandi pikkust loomingut pole lihtne paari lausega kokku võtta, kuid mõned läbivad jooned saab siiski esile tõsta.

Bertolucci filmides esineb tihti leitmotiive. Muusikalised motiivid toetavad enamasti ühtset filmitervikut ja pööravad tähelepanu olulistele hetkedele. Teatud visuaalsed süm-bolid korduvad aga filmist filmi.

Üks neist on õhuke rippuv kangas, mis on sageli seotud tegelase lapsepõlvekogemus-tega, aga ülekantud tähenduses tähistab ka Bertolucci üht läbivat teemat – süütust. Jacques derrida tabas hüümeni paradok-saalset olemust väitega, et see pole lihtsalt miski, mis korraga ühendab ja lahutab, vaid miski, mis on põhimõtteliselt kahevahel, vas-tandustega haaramatu.

"Viimases keisris" tähistavad kangad Pu Yi jaoks ema ja amme, kellest ta lapsepõlves vägisi lahutati. Hiljem katavad sarnased siidi-linad tema seksuaalpartnereid. See, mis muu-dab tajutavaks mineviku, lahutab olevikust; lina puutub ja ei puutu asjasse, olles kõrva-line ja peamine ühes.

Kangaste kõrval on teiseks ambivalentseks elemendiks prillid, mis tähistavad nii lähe-dusetaotlust kui sellega kaasnevat hirmu haavatavuse ees. Filmis "Kaitsva taeva all" võimaldavad päikeseprillid abikaasadel kõr-betingimustes teineteist näha, samas pilku varjates. "Viimases keisris" aitab noore valit-seja prillikandmine korrumpeerunud õukon-nast üle kasvada ning annab talle julguse taas naistega kontakti otsida. Bertolucci filmi-des on tegelaste eraldatus ja andunud lähe-dusepüüe tihti kantud paradoksaalsusest, mis paistab Derrida mõtet kinnitavat; üheste lahenduste vältimine võib olla režissööri ainus viis jääda vaataja vastu lõpuni ausaks.

Tegelaste sisemaailma visualiseerimisel on Bertolucci väga leidlik, hoides tihti korraga kaadris mitut tegelast erinevais ruumilistes oludes – kontrasteeruvad külmad sinised ja leekivad punased jne. Freudismist-lacanis-mist on mõjutatud läbiv peeglite kasutamine ja unenägudest jutustamine, mis viitab sel-lele, et kõik ei pruugi olla nii nagu esmapilgul tundub, ning iga tähenduse taga võib olla veel üks tähendus. Psühhoanalüüsist tuleneb ka filmi sidumine vuajerismiga, kino kui teiste eludesse piilumine. "Sa oled kino jaoks liiga puhas," ütleb Isabelle (eva green) "Unistajais" kahemõtteliselt Matthew'le (michael pitt).

Hilisemais filmides loobub Bertolucci töölis-klassi otsesest kujutamisest, kuid mitte marxistlikust ühiskonnakriitikast, käsitledes tihti ebavõrdsust veelgi üldisemal tasemel, jälgides rikaste ja vaeste riikide elanikke. Osalt on see aga Kalevipoja mõõk, mis kipub oma-niku kallale. Bertoluccit oleks lihtne süüdis-tada edward Saidi tähenduses orientalismis – tema filmid näitavad kultuurilist Teist tihti eksootilise, ent kõnevõimetu barbarina. Kuid ei orientalismitriloogia ega enamiku teiste fil-mide puhul ei saa Bertoluccile ette heita tahte puudumist avada uusi dialoogivõimalusi.

teet teinemaa

Kl

aS

Si

K

Armastus & anaalseks

Paul (Marlon Brando).

Jeanne (Maria Schneider).

Mägisel, kivisel tühermaal astub rampväsinud sammul mees, punane võidunud nokkmüts päikesevarjuks

silmile tõmmatud, päevinäinud tolmune üli-kond kaitsmas janust kõhna keha kurnava kuumuse eest. Kaamera panoraamib mägede ahelikku ja haletsusväärsesse olukorda sattu-nud tibatillukest kuju. Järgmises kaadris otsib röövlind uut ohvrit.

Nõnda algab 1945 sündinud Wim Wendersi üks tuntumaid töid  – Cannes'i žürii üks-meelsel otsusel Kuldse Palmioksaga pärjatud "Paris, Texas" (1984), kus väljendub ehk kõige piltlikumalt filmi-, foto- ja maalikunstiga tegelenud režissööri suhe ruumi. Muidugi ei defineeri see film Wendersi ruumikäsitlust. Mingit kindlat definitsiooni sel polegi. Arvu-kalt intervjuusid andev ja ka ise palju kirjutav Wenders polegi seda lõplikult sõnastanud. Ega ta muidu poleks hakanud uurima 3D või-malusi kinokunstis ja teinud selles tehnikas tantsufilmi "Pina".

"Paris, Texase" juures on ehk Wendersi filmi-dest kõige enam tunda lavastaja kiindumust sellistesse vesternižanri kuldaja, viie-kuue-kümnendate meistreisse nagu John Ford, Anthony Mann või Raoul Walsh. Wendersit ei köida vesterni juures kapitalistlikku hundi-moraali või kristlikke väärtusi kinnitav süžee ega kivinäoliste kangelaste enesekindlus, vaid piiritu vabadus, mis on sisse kirjuta-tud rikkumata preeria avarusse ja kanjonite suursugususse.

Artiklikogus "Emotion Pictures" (1986) tun-nistab Wenders, et imetleb vesternimeistrite oskust anda vaatajale võimalus kulgeda filmi kangelaste ja looga ühes ruumis, võtta omaks ruumi ja narratiivi rütm ning tunda end selle osana. Wenders ei armasta kiiret montaaži, vägivalda pildi kallal ega ekraanil. Kui vägi-vald sinna siiski satub, on see ootamatu ja pöördumatult midagi lõpetav nagu kinokrii-tilises mängufilmis "Asjade seis".

Märuleile omase meeliköitva tegutse-mise asemel näitab Wenders kulgu, liikumist kusagilt kuhugi, otsingut.

1974. aasta filmis "alice linnades" ("Alice in den Städten") otsib frustreerunud ajakirja-nik koos üheksa-aastase tüdrukuga tolle vanaema, kellest tüdrukul on vaid mälestus. "Asjade seisus" otsib lootust kaotav režissöör rahaga kadunud produtsenti, et lõpetada pooleliolev film. "Paris, Texases" otsib pea-tegelane Travis oma naist, et saada tagasi hingerahu ja viia taas kokku ema ja poeg.

Wenders ise on otsinud läbi oma loomingu viise, kuidas suhestada vaatajat ja suhestuda ise vaadeldava objektiga. Tema üks esimesi mängufilme "Alice linnades" ja viimane dokk "Pina" on sel otsingul sobivaks ajaliseks tel-jeks. "Alice linnades" tähendas Wendersile oma käekirja leidmist, oma filmikeelt, "Pina" aga läbimurret uude väljendusvormi – kolme-mõõtmelisse kinno, kus ruumi sügavust antakse edasi hoopis teistsuguste vahendite ja lähenemisega kui seni filmikunstis ja foto-graafias tavaks on olnud.

Juba "Alice'is" ilmneb Wendersi loomingu olulise tahuna huvi fotograafia vastu. Wen-dersi fotodes, mida ta on sarnaselt "Alice'i" kangelasele Philip Winterile (Rüdiger Vog-ler) teinud põhitöö kõrvalt, peegelduvad viisakalt, võib-olla isegi aupaklikult distant-silt vaadatud hooned, maastikud, inimesed. Wenders ei sekku vaadeldavasse, vaid jälgib toimuvat ning laseb lool end ise avaldada

ning avada. Lugu võib peituda luuderohtu mattunud maja seinale hooletult toetatud jalgrattas, merele vaatava vanamehe seljas või määratus räämas hotellikompleksis, mis apokalüptilise monstrumina tühjade akna-koobastega vetevalda seirab. Lood on pei-dus ka maakaardis ning seda veresoontena liigendavates teedes ja kohanimedes. See on ruumi inspireeriv mõju, mis justkui kutsuks endas peituvaid lugusid esile tooma.

Wenders on tunnistanud, et jääb lugude jäädvustamisel alatasa elule alla. "asjade sei-sus" ("Der Stand der Dinge", 1982) esineb fil-mis vändatava filmi režissöör Friedrich Munro (Patrick Bauchau) töötasu ootavaile näitle-jaile lühikese sõnavõtuga, teatades, et läheb rahastajat otsima, ja märkides teadmatusse jäävate kaaslaste lohutuseks, et lood eksis-teerivad vaid lugudes. Samal ajal läheb elu mööda, tundmata vajadust end looks muuta.

Wenders teeb "Asjade seisus" huvitava katse teha filmi filmitegemisest, et seeläbi teha filmi elust  – justkui

tühistades aksioomi, et kino on suurem kui elu. "Asjade seis" on sedapidi mõeldes film sellest, kuidas elu hävitab filmi, reaalsus üle-tab kunsti. Ulmefilmi võtted jäävad pooleli, sest lõpeb filmilint ja lõpeb raha, et uut osta. Näitlejaile jääb kastide kaupa joomata alko-holi ja dekadentlik tondiloss sooja ookeani ääres. "Asjade seis" on õigupoolest kummar-dus filmikunstile, selle füüsilisele kandjale fil-mile ja vaimseile kandjaile – filmitegijaile.

Wenders kinnitab, et filmi alguses näidatav versioon Allan Dwani B-ulmekast "Kõige oht-likum mees" ("Most Dangerous Man Alive", 1961) sai filmitegijaile isegi südameläheda-semaks kui seda raamiv projekt, mille ees-märk oli jutustada lugu loojutustamise või-matusest kinos.

Filmis Hollywoodi produtsenti otsima läinud režissöör tõmmatakse just elulise loo sisse, mille olemasolu ta viimase hingetõmbeni ei

usu, püüdes teda tulistanud kaaki filmikaa-mera kui püstoliga tabada.

Mustvalge "Asjade seis" on ka režissööri seisu kohavõtt kalleid märulifilme ja vanade lugude taastootmist soosiva kinotööstuse suhtes, mis allub magnaatide kasuahnusele ning hülgab algupärased ja elulähedased lood. Ühtlasi on see viimane läbinisti mono-kroomne töö Wendersilt, kes tolle ajani ülis-tas mustvalge filmi reaalsust elu värvide edasiandmisel.

On ilmne, et Wendersit köitis monokroomse pildi puhul võimalus keskenduda sellele, mida režissöör, operaator või piltnik tähtsaks peab. Kui võtta stseenilt või pildilt värvid, väheneb ka visuaalne müra. Loo edasiandmi se vaate-nurgast muutuvad oluliseks sügavusteravus, kadreering, võttenurk, säriaeg.

"Asjade seisus" jalutab Friedrich lopsakas lilleaias, kuid hetkekski ei hakka silm igat-sema selle tegelikku kirevust. Õite aroom ja värvirikkus kanduvad vaatajani täpselt edasi antud atmosfääri kaudu, läbi kergelt hägusa kaameraläätse.

Kaks aastat hiljem portreteerib Wenders aga Ühendriikide lõunaosa, Texase tühermaad värvifilmis, rikastades sealset

tühja ja suhteliselt igavat värvigammat tehni-liselt. Õhustikult järgib "Paris, Texas" seitsme-kümnendate ameerika filme, kus režissöörid kasutasid romantiliste enese otsingute värvi-miseks sooja õhtupäikest. Mustvalge juurde naaseb Wenders edaspidi vaid sellistel üksi-kuil puhkudel nagu filmis "Taevas Berliini kohal" ("Der Himmel über Berlin", ingliskeelse pealkirjaga " Wings of Desire", 1987).

Mullu linastus Wendersi esimene ja seni ainus 3D-film – dokumentaal "pina" modern tantsu legendist Pina Bauschist. Uue tehnoloogia võimalustes veenis teda James Cameroni "Avatar" (2009), kuid töö dokumentaa-liga Bauschist algas ammu enne "Avatari"

kassarekordeid. 3D sai Wendersile seni puu-dunud lahenduseks, mille abil juba kaks aas-takümmet kavandatud töö lõpule viia. Just selles vastakaid arvamusi äratanud tehno-loogilises võtmes nägi tunnustatud režissöör ainuvõimalikku viisi Pina pärandi sügavuse edasiandmiseks.

Wenders lähtus lihtsast tõdemusest, et tants on kehaline ja ruumiline kunst, mis ühen-dab teatrit ja skulptuuri. "Pinas" ühendab lavastaja omalt poolt tantsu- ja filmikunsti, portreteerides koreograafi trupi ja etenduste kaudu. Kõige mõjuvamaks osaks peab Wen-ders filmis mitte etenduste lavastusi loodu-ses ega linnaruumis, vaid trupi liikmete vaiki-vaid 3D-portreid. Erinevas vanuses tantsijate näod saavad maastikeks, millest igaühes on tallel oma lugu. Koos esitavad tantsijad Pina Bauschiga ühistöös valminud tantsulugusid, millest omakorda saab kokku lugu nende õpetajast, kes suri enne filmivõtete algust.

Wenders on öelnud, et tegi "Pina" neile, kes moderntantsust seni pigem mööda on vaa-danud. 3D polnud valitud mitte sellepärast, et see on uus ja popp, vaid selles peituvate võimaluste pärast viia vaataja kujutatavale veelgi lähemale. "Pina" 2D-versioon on Wendersi sõnutsi teistsugune, distantseeri-tum kogemus.

3D on Wendersile kinokunsti uus võimalus, millest filmitegijad tunnevad seni vaid pealis-pinda. Aeg näitab, kas on õigus sügavusi ja kaugusi armastaval filmimeistril või neil, kelle arvates jääb elitaarne ja kallis dimensiooni-lisus vaid lühikeseks peatükiks kinoajaloos. Wenders igatahes kavatseb 3D võimalusi kat-setada ka mängufilmis.

tõnu KarJatSe

Wim Wendersi filmid linastuvad Tallinnas Katusekinos 10.–12. juulini

ning Pärnus Rannakinos 7. ja 12. juulil.

Kl

aS

Si

K

Wim WenderS näitab kulgu, liikumist kusagilt kuhugi, otsingut – otsides ühtlasi ise suhet näidatava objektiga ja võimalusi vaatajat sellega suhestada.

SügavuSi otSiv

WenderS

ee

ti

Ka

Michael glawoggeri dokfilm "Hoo-rade hiilgus" seevastu ei karda midagi, sest autoril pole mingit isik-

likku eelhäälestust. Film ei otsi sõnumit ega esita küsimusi, vaid vaatleb nii ausalt kui või-malik prostituutide elu erinevates tingimus-tes ja paikades: Bangkoki peenes bordellis, Bangladeshi turul ja Mehhiko kolkalinna La Zona räpasel tänaval. Režissöör hoidub üldis-tustest ja laseb naistel rääkida. Kõik need isik-likud loo(katke)d on väga, väga orgaaniliselt filmi visuaalse ja muusikalise kujundusega läbi põimitud.

Glawogger on loobunud ka igasuguste mustrite ja raamide tekitamisest. See üldis-tustevaba lähenemine neutraalselt pinnalt mõjub ja paneb mõtlema hoopis rohkem kui Szumowska eneseküsitlemine. "Hoorade hiilguses" on rohkem empaatiat kui mõneski suurejoonelises katses mõista prostituutide (eeldatavalt intersubjektiivset) hingeelu.

Näiteks võib tuua veel bertrand bonello "Lõbumaja" ("L'Apollonide", 2011), mis käitub samuti nagu mõis-

taks, aga tegelikult üldistab – ikka need lõbu-naise salasoovid, kannatamine, vägivallamo-ment ja nõnda edasi.

Kuid "Lõbumaja" oli vähemalt visuaalselt üli-kaunis, mida Szumowska filmi kohta öelda ei saa. "Naised" üritab juuksekarva-lähiplaani ja kaameravärina kaudu diibim paista. "Hoo-rade hiilgus" aga ei efektitse üldse. Töötab ainuüksi läbimõeldud stseenide järjestus ja kaamera väljapeetud liikumine. Puudub deli-kaatne objektistamine, ei kasutata "prosti-tuutide välimäärajat".

On teemasid, mille puhul (eelarvamustiinelt kaastundlik) delikaatsus kasuks ei tule. Kui ei kuula ega süvene, siis on igal juhul kanna-tajaks prostituut. Ükski teine amet ei muuda inimest liigi esindajaks. "Mis sa raamatupida-jaist arvad?", "Eks ole, kõik insenerid tegelikult kannatavad?" – kõlab ju imelikult.

Kuni seksuaalteenuse pakkujat käsitletakse haletsevalt toonis "ka prostituut on inimene", seni ei muutu midagi. Selleks et inimene (prostituut), kes vajab abi, seda ka saaks, tuleks ennekõike luua võimalus, kus teine inimene (teine prostituut) saaks elada nagu soovib, ilma et ta end igal sammul (ka ise-endale) õigustama peaks. Selles, et ideaal-maailmas prostitutsioon puuduks, julgen küll sügavalt kahelda.

Kairi printS

"Naised" linastub Sõpruses neljapäevast, 5. juulist.

Prostitutsioon on delikaatne teema, mille üle avalikku arutelu naljalt tek-kida ei saa. On üsna selgelt ette kirju-

tatud, mida sellest arvama peab. Kogu asja nähakse enamasti mustvalgelt nagu Lääne kultuuriruumis kombeks. Teisitimõtlejad tembeldatakse hoolimatuiks monstrumeiks, kellel on endal rämedad lapsepõlvetraumad ja kõikvõimalikud kompleksid.

Alati kerkib esile üks ja sama arvamus: naine, kes müüb seksuaalteenuseid, on ohver, (lap-sena) väärkoheldud / psüühiliselt haige / suitsiidne, vajab abi. Prostituut, kes väidab, et on oma ametiga rahul, vajab veel roh-kemgi abi, sest on omadega juba nii sassis, et ei saa enam isegi aru, kui palju ta tegelikult kannatab.

Ma ei taha väita, et lõbunaise elu on lust ja lillepidu, vaid seda, et prostituut on inimene (mitte "ka inimene"), indiviid. Paraku võe-takse maailma vanimat ametit pidavaid naisi kui mingit (looma)liiki, kel puudub võime ise oma elu üle adekvaatselt otsustada. Varja-tud vastikusega segatud kaastunne, millega prostituutidest räägitakse, on jäle, alandav ja äärmiselt üleolev nende naiste suhtes.

Räägin siin ainult naistest, sest meespros-tituute koheldakse hoopis teisiti, üle-olekuta. Kui tehaksegi kaastundlik nägu

("Huvitav, mida ta sellega tõestada tahab?"), siis pigem on ikkagi tegu teatud austusega mehe kõrge ja pretensioonitu libiido vastu. Naise kõrge libiido väärib austust vaid siis, kui seda kogeb üksainus meesisend. Ning isegi siis leitakse selles tihtipeale midagi kahtlast.

Kõrge libiido on niisiis naise puhul taunimis-väärne asi, millest tema kannatused alguse saavad. Ta ei suuda õppida, normaalset suhet luua, lapsi kasvatada, tööd leida, mida iganes. Ta on ohver. Olenemata sellest, milliseid teid pidi on naine prostitutsiooni juurde jõudnud, Lääne kultuuriruumis käsitletakse teda igal juhul ohvrina. Vigase loomana, keda tuleb ravida, ja kui selleks on juba hilja, siis valutult magama panna.

Muidugi on prostituudist kui ohvrist rää-kimine õigustatud, kui naine on sellele teele sunnitud väga noorelt, vägivalla abil, võltslubadusi jagades. Kuid isegi neist eel-dustest ei saa teha üheseid järeldusi selle kohta, mida naine hiljem oma keha müües tunneb. On ääretult pealiskaudne definee-rida prostituutide hingeelu väljakujunenud

psühholoogilise skeemi järgi: naudib – tege-likult teeskleb; tarbib mõnuaineid – järelikult kannatab; naeratab, aga hinges nutab. Sää-rase hinnangu andja ei huvitu karvavõrdki prostituudi tõelistest tunnetest, vaid peegel-dab iseennast ning üritab tõestada omaenda moraali ja väärtusi alama klassi taustal. Nagu öeldud, on see jäle.

Kes tahab prostituuti (või üldse teisi ini-mesi) tõeliselt mõista, ei võta kunagi analüüsida inimgruppi, vaid inimest.

Aga see on ebamugav ja ohtlik teema, sest teise inimese tõeline kuulamine õõnestab meie jalgealust. Teeb elu raskeks. Teise ini-mese kuulamine sunnib meid mõtlema. See on veel eriti raske.

Sarnast arutlust oleks võinud oodata ka mal-gorzata Szumowska filmist "Naised". Hakka-sin filmi vaatama, uurimata, kes on režissöör. Üsna kiiresti sain aru, et tegemist on nai-sega – ning just sellise naisega, kes on otsus-tanud teha filmi prostitutsioonist, omades lähtepunktina kahjutunde- ja üleolekusegust suhtumist oma keha müüvatesse naistesse. Szumowska on ise filmi peategelase, uuriva ajakirjaniku Anne'i positsioonil, kes imestab, et oi, tuleb välja, et prostituut on ka inimene.

Terve film on üks Ameerika avastamine. Loot-sin sellest klišeede metsast leida vähemalt mõne huvitava taustaliini, mingi üllatuse, aga mida pole, seda pole. Reserveeritud ajakirja-nik-pereema küsitleb prostituute ning hak-kab oma elus ja väärtushinnanguis kahtlema. Saab aru, et kahju peaks tal olema iseendast, mitte neist tüdrukuist, kes müüvad seksuaal-teenuseid ja paistavad oma elu igati nautivat.

Loomulikult on sisse toodud prostituudi-ameti ohud nagu vägivaldne klient. Eks oli teada, et see on tulemas, aga lootsin

ikka, et mõni klišee jääb kaamera vaateväl-jast eemale. Igaüks teab, et prostituudil tuleb oma töös vägivallaga kokku puutuda. Kui puust ja punaseks seda on vaja teha?

Režissööri intervjuu netilehes The Huffington Post hämmastas mind oma puisuses ja puna-suses veelgi enam. Szumowska räägib, kuidas ta üllatus, kui üks Pariisi prostituut jutustas talle oma tööst ega kahetsenud oma valikuid mitte üks teps. Räägib, kuidas talle ei meeldi pornofilmid, aga ta ikka pidi neid vaatama, enne kui oma filmi tegi. Räägib, kuidas ta lisas filmi vägivallastseeni, et vaataja saaks aru, et prostituudile võib sattuda halbu kliente jne.

Ma ei saa aru, kellele "Naised" mõeldud on. Ontlikele pereemadele? Silmaklappidega ini-mestele, kellel film aitab ehk korra oma mul-list välja piiluda? Säärased vaatavad ju hoopis teistsuguseid filme.

"Naised" on üles võetud nagu dokk: närviline käsikaamera ja lähiplaan, lõigatud stseenid, mängimine kiirustega. Neil, kes on harjunud USA meinstriimiga, hakkab pea valutama ja sõnum nagunii kohale ei jõua. Pealegi väidab režissöör samas intervjuus, et sõnumit tal polegi, vaid ta esitab küsimusi. Jällegi eriline Ameerika avastamine.

Klišeede ja stereotüüpide armaada. Ärme unusta Poolast Pariisi õppima tulnud rikaste, aga hoolimatute vanemate tütrekest, kellel suurlinnas raha ja isiklikud asjad ära varasta-takse ja kellel ei jää siis muud üle kui prosti-tuudiks hakata.

Üks tugevus filmil siiski on. Süžee pole küll ei huvitav ega ka usutav. Lubage kahelda, et kaks eri vanuses, eri maail-

mast naist – pereema ja prostituut – hakkavad pärast tilka alkoholi niimoodi bondima ning südant ja seksuaalsust puistama. Aga dialoog on kohati päris peen – mitte ainult verbaalselt, vaid ka vormiliselt: katkendlik, aeglane, sõnalisest sujuvalt pil-diliseks ja tagasi liikuv.

Minu arust parim leid filmis on stseen, kus Anne (Juliette binoche) pärib noo-relt poola prostituudilt Alicjalt (Joanna Kulig) tolle kogemuste koh ta, aga kaamera püsib ajakirjaniku näol. Alicja ei vasta. See näitab vormiliselt lihtsate vahenditega, aga üliveenvalt, kui-das inimesed nagu huvituksid teisest ini-mesest, aga tegelikult esitavad küsimusi ise-endale. Sest päriselt teise inimese terri-tooriumile astuda on ohtlik. Film võiks selle sammu teha, aga kah-juks jäävad jalad liiga lühikeseks.

JÄTKE SEE DEliKaaTSuS

"Naised" ("Elles", Prantsusmaa-Poola-Saksamaa 2011, 99 min). Režissöör Malgorzata Szumowska. Stsenaristid Malgorzata Szumowska ja Tine Byrckel. Operaator Michał Englert. Osades Juliette Binoche, Anaïs Demoustier, Joanna Kulig jt.

"Hoorade hiilgus" ("Whores' Glory", Saksamaa-Austria 2011, 110 min). Režissöör ja stsenarist Michael Glawogger. Operaator Wolfgang Thaler.

"Hoorade hiilgus".

"Naised": Anne (Juliette Binoche).

ul

me

"Prometheus" (USA 2012, 124 min). Režissöör Ridley Scott. Stsenaristid Jon Spaihts ja Damon Lindelof. Operaator Dariusz Wolski. Osades Noomi Rapace, Michael Fassbender, Guy Pearce, Charlize Theron jt.

Pärast "Thelma ja Louise'iga" (1991) rõudmuuvi meestekeskse maailma raputamist ja "Gladiaatoriga" ("Gladia-

tor", 2000) antiigipärandi suurele ekraanile toomise taaselustamist on Scott naasnud vanade liistude – ulme juurde. Oma uusima linateose teema- ja žanrivalikul on Scott pöördunud tagasi päris karjääri algusesse, teise täispika mängufilmi "Tulnukas" ("Alien", 1979) ja sellele järgnenud "Blade Runneri" (1982) manu.

Õudus- ja ulmefilmi ristava "Tulnukaga" tuttavale publikule on "Prometheuses" ära-tundmisrõõmu küllaga: kirev meeskond salapärasel kosmosemissioonil, tugevad naiskarakterid meestega maid jagamas, kahepalgeline tehisintellekt ja nii edasi. Samas ei ekspluateeri Scott üksüheselt varasemat eduvalemit – mis on tänapäeva filmitööstuses ehk ülearu laialt levinud turundusstrateegia –, vaid seob stsena-ristide damon lindelofi ja Jon Spaihtsi abiga linalugude otsad hoolikalt üheks tervikuks.

Scott, kelle filmides leidub tihti interteks-tuaalseid ja allegoorilisi vihjeid, ning Lindelof, kurikuulsalt keerulise teleseriaali "Teadmata kadunud" ("Lost", 2004–2010) looja, on täit-nud "Prometheuse" piisava hulga mõistatus-tega, et anda põhjust vähemalt teistkordseks vaatamiseks.

Maalimist ja disaini õppinud Scott loob koos operaator dariusz Wolski ja otsatu kunsti-osakonnaga pildiliselt usutava ulmemaailma, kus kaunid ja avarad aerovõtted vahelduvad hämarate koridoride ja erksalt helendavate ekraanidega. Tasakaalustatud, selgepiirili-sed ja steriilsed kompositsioonid kollaste, punaste ja siniste kuvaritega toetavad filmi temaatilist telge  – igavest vastasseisu loo-duse ja tehnika, loomuliku ja kunstliku, kaose ja korra vahel. Võrreldes Scotti varasema ulmega, kus osalt tehniliste võimaluste piira-tuse tõttu pildiline külg puhtam oli, on seda virtuaalset virvarri paiguti ehk liigagi palju saanud, ent see on juba maitse küsimus.

"Prometheus" paistab silma mängulise ref-leksiivsusega: 3D-kinos olles näeb vaataja androidi 3D-kino nautimas (mida kõike see meie kohta ütlema peaks), ajaloolised hologrammid pööravad tähelepanu filmi aega tarretavale olemusele ja loomulikult ei puudu juba "Tulnukast" tuttav subjektiivne

Ridley Scotti kunagised ulmefilmid – õudukas "Tulnukas" ("Alien") ja krimka "Blade Runner" – kuuluvad siiani mu

lemmikute hulka. Tema uudisteos, nime-tatutega samast žanrist ammutav, pealis-pinnal suurejooneline "Prometheus" aga jookseb Scotti enda seatud lati alt puhtalt läbi. Oh jah, tahaks öelda midagi netikom-mentaatorlikku ja siis vait olla. Aga arva-mus on arvestatav vaid siis, kui seda toetab argumentatsioon.

eSiteKS on "Prometheust" jälgides näha, et plaanis on järg. Seda enam, et "Prometheus" ise kipub asetuma juba olemasolevasse ritta – näeme justkui "Tulnuka" eellugu, oh jah, uue filmi nimi oleks võinud olla ka "Alien: The Beginning". Scotti 33 aastat tagasi lavastatud algteose närvekõditav müstika on himuraid sõrmejälgi täis tehtud, seosed ei vabasta, vaid labastavad. Mitmed uued otsad aga jäetakse taotluslikult lahti – et oleks, millest järge teha. Mängu on toodud albiinomürakaist inimese eelkäijad, inimkonna loojad. Need olendid on inimestest küll palju targemad, aga kõne-lemise asemel vaid mörisevad  – ohtlik ja

salapärane olend ei oska ju rääkida, olgugi et samas liigutab ta virtuaalset reaalsust. Veel möllavad ringi limased ussi ja kaheksajala ristsugutised. Juba süžeetasandil käib selline "Tulnuka" pealt mahavehkimine, et tahaks kinosaalist Dzeeta Reticuli peale põgeneda. Kui mängu tuuakse android, piimvereline inimmasin, siis peab ta muidugi olema paha ja keegi peab ta muidugi pooleks rebima. Aga rebitagu palju tahes, rebitagu või maks paigast, Ian Holmi nüansirikkalt mängitud Ashi algses "Tulnukas" ei ületa miski.

teiSeKS. Las see tsiteerimine ja varasemal liugulaskmine olla, aga Scott on originaa-litruu tühja koore meetodil – ainult vorm on justkui sama. Ah, seegi on tegelikult üledisai-nitud, ülestiliseeritud, sähviv, plahvatav, rögi-sev, müdisev, kriiskav ja kiiskav. Ajuti lausa naeruväärsuseni.

Kui "Tulnuka" salapäraselt vaikiv võõras kos-moselaev "Prometheuses" kukub, siis see lihtsalt ei lange planeedi pinnale, vaid veereb seal nagu raudkakuke, et oleks kolinat, tolmu, visuaalseid efekte ja lömastumist.

prometheuSe lõputud otSingudridley Scotti "prometheus" võtab käsile sügavad teemad, alustades vastuste otsimist inimkonna sünnihetkest. pine-vas kosmose-ekspeditsioonis põimuvad küsimused usust, loojast ja inimhingest ning võimalikke lahendusi on filmi tähendustasandeile jäetud rohkem kui üks.

kaamera, mis muudab ehmatused eriti efekt-seks, eksponeerides samas filmile eriomaseid jutustusvõimalusi.

Lisaks läbimõeldud visuaalsele küljele ja oskuslikule žanrihübriidsusele on Scotti fil-mid enamasti meeldivalt intellektuaalsed  – kui lubate, siis suisa filosoofilised. Erandiks ei ole ka "Prometheus", mille pealkiri viitab Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud trikste-rile, kes ei tahtnud jumalate sõna kuulata ja väeteile inimestele tule varastas. Üllast aktist sai alguse inimkultuur ühes imelise loovuse ja pideva edasipürgimisega, kuid iseseis-vumisega kaasnes ka välistele vahenditele toetumine ning võõrandumine loodusest. Seega on "Prometheus" just sobiv nimi uuri-mislaevale, mille meeskond otsib lõputus ilmaruumis vastust igikestvaile küsimustele: kust me tuleme, kes me oleme, kuhu me läheme?

Samas väljendab "Prometheus" skepsist sellistele suurtele küsimustele ühese vastuse leidmise osas. Pigem kajastub

filmis (sarnaselt "Tulnukale") hirm liigse uudis-himu ja tehnoloogia võimu ees ning mõtisk-letakse selle üle, kas igasugune areng on tingimata progress – "Prometheusest" alguse saavad tulnukad ei ole ainult julmad elukad, vaid bioloogilised massihävitusrelvad.

Nagu "Tulnukas", kus android Ashi kunstlik-kus tuli üllatusena, ja "Blade Runneris", kus detektiiv Rick Deckardi tegelik olemus jäi lahtiseks, tegeleb Scott "Prometheuses" taas autentsuse teemaga. Suurettevõtja Peter Weylandil (guy pearce) ei ole kuigi läheda-sed suhted tütre Meredith Vickersiga (char-lize theron), keda võiks armutult kalkulee-riva olemuse põhjal ka sünteetiliseks pidada, samas kui abivalmis android David (michael fassbender) on mehele poja eest. "Promet-heus" hoiab ülal küsimusi, mis on alati olnud filosoofia huvikeskmes: kust algab elu ja mis määrab ära inimeseks olemise?

Paistab, et "Prometheus" peab selleks osalt edasipürgimist, inimese ebarat-sionaalset vajadust esitada küsimusi,

millele ei pruugi ammendavat vastust lei-duda. Just see jääb androidile arusaamatuks. "Sa ei mõista, sest sa oled robot ja mina olen inimene," sedastab Elizabeth Shaw (noomi rapace). Sellele järgneval vabandusel on Davidi jaoks vähemalt kolm tähendust: 1) vabandust, et ma panen su pimedasse kotti, 2) vabandust, et ma usun endas olevat ole-muse, mis lubab mul sinuga, kel see olemus puudub, üleolevalt käituda, 3) vabandust, et mu puudulik olemus sunnib mind ebaratsio-naalselt ühes sinuga tundmatusse püüdlema. "Robot" on aga kõik juba ette andestanud.

Teiseks inimlikuks algeks on "Prometheuse" põhjal usk, mis samuti jääb androidile mõiste-tamatuks. Pärast usku proovilepanevaid sünd-musi leiab Shaw endiselt jõudu oma kaelas rip-puvast ristist. Ühel hetkel püüab David Shaw'lt risti ära võtta põhjendusega, et see võib olla nakkusohtlik. Shaw keeldub, öeldes, et kui rist on nakatunud, siis on seda kõik pardalolijad – andes mõista, et usust loobumisel kaob ka lootus. David seevastu ei vaja usku ega lootust ja kui oma otsingutes pettunud Weyland sosis-tab hämmeldunult, et siin ei ole midagi, vastab android talle sõbralikult: "Ma tean." David akt-septeerib elu sellisena nagu see on, niisamuti nagu Rutger Haueri kehastatud android Roy Batty leppis "Blade Runneris" aja lõputu kuluga. Kas elu paratamatuse tunnistamine on masin-lik omadus või filosoofia tõeline eesmärk nagu Sokratesel või Senecal, on juba iseküsimus.

Ehk on erinevaid ideetasandeid "Promethe-uses" liigagi rõhutatult esile tõstetud? Võib-olla tõesti, kuid võrreldes üldise tähendus-ikaldusega, mis kassafilmidega kaasas käima kipub, on see siiski meeldiv vaheldus. Oleks rohkem säärast meelelahutuskino, võiks 3D-gagi leppida.

teet teinemaa

Majesteetlikult üle disainitud üldplaanid pole pooltki nii huvitavad kui kosmoselaeva Nost-romo klaustrofoobilised koridorid või vih-mase ja pimeda tuleviku Los Angelese kopi-tanud suurejoonelisus.

Aga põhiline on siiski tõsiasi, et visuaalselt efektses "Prometheuses" puudub "Tulnuka" ja "Blade Runneri" kangelaste inimlikkus. Film on küll kolmemõõtmeline, aga tegelaskujud mitte. Mis teeb Ellen Ripley ja Rick Deckardi sümpaatseks? See, et nad pole elust üüratult suuremad ideaalid, kes viskuksid igale saada-olevale ambrasuurile ja tulistaksid inimkonda teenides nii suuri sõnu, et kõik maailma viiu-lid mahuksid nende sisse ära. Vastupidi – nii Ripley kui Deckard võitlevad oma koha eest maailmaruumis, lihtsa õiguse eest olla elus. Võib-olla pole see sama õilistav kui kildu rebides end inimkonnale ohverdada, aga ellujäämisinstinkt aitab vaatajal kaasa elada. Paraku on raske samastuda tüübiga, kes mõt-leb meeskonnakaaslaste päästmisele hetkel, mil tema musta ussisodi täis veresooned läbi naha hakkavad tungima.

KolmandaKS – selliste filmide nagu "Tul-nukas" või "Blade Runner" juures on atmo-sfäär sama oluline kui süžee. Nostromos ja

Kui uuS ei ole vana hea 2019. aasta Los Angeleses puudub suure-joonelisus, tegu on lihtsalt metsikult suurte tehiskonstruktsioonidega, millest ühes valitseb vaikus ning teine on kärarikas, täis neoonvalgust ja nuudleid. Mõlema puhul on tegu varjatud nurki tulvil ruumiga, mis paneb vaataja fantaasia tööle, sest talle näidatakse kosmoselaeva või megalopolise imeväikest osa. "Prometheuses" on maastikud ja arhitek-tuur tõmmatud liiga suureks, silmapiir liiga esile, et vaataja fantaasia sedavõrd massiiv-sele visuaalagoraale ära mahuks. Siia tuleb veel lisada isikupäratute, kõiksugu müsti-listest katastroofifilmidest tuntud detailide kasutamine.

Aga ega "Prometheus" pole hullem kui Jean-Pierre Jeunet' kunagine camp-komöödia "Tulnuka taassünd" ("Alien: Ressurrection", 1997). Siingi ajab limaga ülepakkumine aeg-ajalt muigama. Samuti on filmil volüümi nagu supernooval, enamik nüansse pühitakse teelt. Supernoova ise aga hajub laiali ja järele jääb kääbustäht.

Jan KauS

"Prometheus" jookseb Solarises, Plazas ning Tartu Cinamonis.

David (Michael Fassbender). Meredith Vickers(Charlize Theron). Elizabeth Shaw (Noomi Rapace).

mu

uS

iK

al

"Cherbourg'i vihmavarjud" ("Les parapluies de Cherbourg", Prantsusmaa 1964, 91 min). Režis-söör ja stsenarist Jacques Demy. Operaator Jean Rabier. Osades Catherine Deneuve, Nino Castelnuovo, Anne Vernon jt.

Kui keegi mõnes filmis alatasa laulma kipub, siis enamasti teeb ta seda sel-leks, et unustada end ümbritsev kee-

ruline olukord või ebameeldiv keskkond. Kõige loogilisem paik, kuhu reaalsuse eest põgeneda, on loomulikult armastus  – ainus nähtus, mis tänapäeva üdini ratsionaalses maailmas õigustab silmade kinnipigistamist tegelikkuse ees. Vähemalt nii jutustavad meile filmid.

Romantilisis komöödiais väärib vastleitud hingesugulusele panustamine alati argirutii-nist väljamurdmist ning pere, töö ja elukoha hülgamist. Muusikalifilmides keeratakse seda vinti valdavalt veel tublisti rohkem peale. Nende tegevus leiab aset narkomaaniast ja prostitutsioonist läbi imbunud põhjakihti-des (Baz Luhrmanni "Moulin Rouge!", 2001), organiseeritud kuritegevuse kuldaegade kor-ruptsioonipesas (Rob Marshalli parima filmi Oscari võitnud "Chicago", 2002).

Muusikalised vahepalad muudavad roman-tiliseks nii tõestisündinud kannibalismijuh-tumid (Trey Parkeri "Cannibal! The Musical", 1993) kui kõikvõimalikud Romeo ja Julia derivaadid nagu "West Side Story" (Robert Wise ja Jerome Robbins, 1961). Shakespeare'i käsitluses kestab kolmeteistaastase Julia ja mõnevõrra vanema Romeo armulugu kolm päeva ning lõpeb kuue inimese surmaga.

retSitatiiv, KuS mõiStuS allutab tunded

rakendatakse! Juba avakaadreis paistab niru-võitu vihmakesest pisut eemal päikeseloojan-guline sinitaevas peegelsileda abaja kohal. Samasuguse pilvitu kergusega suhtutakse dialoogidesse ja nende laulmisse. Viimne kui üks dialoog "Cherbourg'i vihmavarjudes" esi-tatakse lauldes. Omnilaulmine tekitab kohati päris jaburaks kiskuvaid olukordi, sest iga epi-sood tuleb sõna otseses mõttes ühe lauluga läbi mängida.

Filmi stsenarist ja lavastaja Jacques demy (1931–1990) oli üks kõige kummalisema käe-kirjaga filmitegijaid prantsuse uues laines. Laine harjale kerkinud françois truffaut' ja Jean-luc godard'i ning tagatubade nii-ditõmbaja andré bazini realismi-idealismi asemel soovis Demy ehitada muinasjutulisi fantaasiamaailmu, mis õilmitsesid pöörases,

Lisame väheke laulu- ja tantsunumbreid ja pole midagi tundelisemat kui üks verine gängisõda.

"Cherbourg" võtab asja hoopis rahulikumalt ja mõistlikumalt. Cherbourg, millest nüüd-seks on naaberlinnaga kokkukasvamise taga-järjel saanud Cherbourg-Octeville, oli pool sajandit tagasi väike, väikekodanlikult unine Normandia rannikulinn, tuntud eelkõige selle poolest, et seal tegi pärast Southamptonist väljumist esimese peatuse ekraniseerimis-põhjuste poole teel olev Titanic.

Filmi peategelasteks on lihtsad väikelinna noored, kes Teise maailmasõja järgsele ajale iseloomulikult on kasvanud üles isatult ja ise-tuteks. Noormees, 20-aastane Guy (nino cas-telnuovo), töötab automehaanikuna, unista-des omaenda bensiinijaamast. Geneviève (catherine deneuve) on 17-aastane tütar-laps, kes aitab ema vihmavarjukaupluses, igavleb ja unistab sellest, et midagi juhtuks. Tänapäeva mõistes kujutab film endast rull-nokast prole ja väikekodanlasest tibi vahelist armastuslugu, aga ehk pole Prantsusmaa väi-kelinnad nii depressiivsed kui eestimaised. Igatahes noorte vahel õide löönud romanti-list idülli see ei sega.

Igati siivas, käest kinni jalutamisel põhinev lembus leiab aset tõeliselt pretensioonitus filmikeskkonnas. Kui kasutada veel täna-

päeva terminoloogiat, siis "Cherbourg'i vih-mavarjud" on täiesti alaprodutseeritud. Kui filmi pealkirjas mainitakse vihmavarje, siis on selge, et filmis on oodata sademeid. Nii ongi. Kuid millise muretu lohakusega seda vihma

ehkki pastelses värvikirevuses. Kõrvalisi detaile eimiskiks pidava armunu hajevilolek oligi talle eriomane stiilivõte.

Need fantaasiamaailmad meeldisid nii publi-kule kui kriitikuile. "Cherbourg'i vihmavarjud" võitis 1964. aastal Kuldse Palmioksa ning kan-dideeris Oscaritele nii 1965. kui ka 1966. aas-tal – tõsi, kuldmehikesed jäid mõlemal aastal saamata. Film murdis kohe ka läbi raudse ees-riide. heldur Karmo eestindas selle tuntuima laulu juba 1966 ning seda nukkerhelget lugu on esitanud nii Tiiu Varik koos Kalju Teras-maaga, Uno Loop kui ka Ennupojad.

lauri laaniSto

"Cherbourg'i vihmavarjud" linastub Katusekinos pühapäeval, 29. juulil.

Catherine Deneuve.

võ

im

"Kõik mendid on m*nnid" ("A.C.A.B.: All Cops Are Bastards", Itaalia-Prantsusmaa 2012, 90 min). Režissöör Stefano Sollima. Stsenaristid Carlo Bonini, Daniele Cesarano, Barbara Petronio, Leonardo Valenti ja Stefano Sollima. Operaator Paolo Carnera. Osades Pierfrancesco Favino, Filippo Nigro, Marco Giallini jt.

Kaasaegse meedia tarbijale tõenäoli selt mõjuv, kuid mitte ehmatav sotsiaal-psühholoogiline linateos. Kas ka

mõtlemapanev, ei tea. Itaalia on värvikas ja emotsionaalne maa ning film käsitleb märuli politseinike argipäeva ootuspärase

mentide KaitSeKS

itaallasliku kire ja hollivuudliku kõhedusega, keskendudes inimese ja süsteemi vastuolu-dele. Stsenaariumi autoreid on kokku lausa viis ning küllap on osa neist politseitöö spet-siifikat tundvad konsultandid.

Ma ise selliseid filme vabatahtlikult ei vaata ning enamasti ei soovita ka teistele. Ükskõik-susest sugenevat kurjust ja õnnetuid inimesi on maailmas palju ning pole sugugi kindel, kas selliste nähtuste taaslavastamine mee-dias ikka aitab probleeme likvideerida. Tun-dub, et pigem genereerib neid juurde. Vägi-vald sünnitab vägivalda, visuaalne jõhkrus ka, kuigi tänapäeva mustade uudiste najal üles kasvanud inimene võib olla juba piisa-valt kalestunud, et peksmist, tapmist ja ängi mitte enam südamesse võtta. Kuigi hindak-sin filmi viiepallisüsteemis keskmiselt sabaga kolmele, on tehtust ning teemast põhjust rääkida küll ja veel.

Esiteks neile, kellele tähekombinatsioon A.C.A.B. on tuttav ja juba esimeste õlle-dega sisse imetud. Eelmise sajan di esi-

mesel poolel Briti töölisliikumises tekkinud slogan või omamehemärk liikus loogilisel viisil sub kul tuu ridesse ning on tänaseks au sees nii parem- kui vasakradikaalide seas. "Kõik men-did on värdjad." Justkui igavikuline tõdemus ideeliste maailmaparandajate nahal ja värvi-purgist välja lastud kirjajuppidel.

Mida sellest arvata? Üldplaanis sedasama, mida enamik ühiskonnast – õlgu kehitada ja edasi kõndida. Kuidas tänapäeva ühiskonda selle pahede ja hädadega ilma korrakaitsja-teta ette kujutada, seda A.C.A.B.-tüübid öelda ei oska. Või on nende lahendus lihtne ja siiras: korrahoidmine tuleb enda kätte võtta. No miks mitte, kuid kahjuks on see nüüd ja kohe vägagi hirmutav perspektiiv. Kui ühiskond, nii-öelda laiem sootsium võtakski šerifi-

teenuse igameheasjaks, siis esimesena saak-sid kaika ja kiviga just radikaalid, eelkõige lärmakamad neist.

Nii et A.C.A.B. võiks tähendada ka midagi muud, näiteks "O.H.P.K.T.K.S.K.E.T.I.P.K.P.  – Olen Hilisarenenud Pubekas, Kes Teab Kõike Sellest, Kuidas Elu Tegelikult Igal Pool Käima Peaks".

Film sõidutab vaatajad väikeste sissepõi-getega politseinike eludesse spartalaste lahinguks stiliseeritud lõppvaatusse

ning muutub seeläbi farsiks. Meelelahutus ja analüüs on kehvad kaaslased. Milline iganes võis olla filmitegijate nägemus, algsõnum või motivatsioon, lõpuks on kinolinal ikka klassi-kaline gladiaatorite show.

Jah, Euroopas on liberaalsele kapitalismile vastukaaluks üha kasvav rahulolematus. Jah, paljudes riikides tulenevad ja süvenevad mit-mesugused probleemid migratsiooni tõttu. Ja ilmselgelt on märulipolitsei töö üks ras-kemaid maailmas. Kuid ei usu, et vaatajale nende hädade tõsidus sellises meelelahutus-likus garneeringus kohale jõuab.

Kokkuvõttes on itaallaste pingutus silm-nähtavalt eelkõige rahategemisele suunatud. Subkultuuride ja üldise sot-

siaalse rahulolematuse teemasse on süvene-tud justkui observatooriumis kaugeid tähti uurides. Eks filmide sotsiaalsed konstrukt-sioonid on enamasti klišeelikud, kuid teha oleks siiski andnud enamat.

Märulipolitseinikud võivad filmist leida liht-sat tuge oma märtripositsioonile, nende ideoloogiliselt motiveeritud mõtlev vastas-rinne aga kinno ei lähe või nähtut nagunii tõsiselt ei võta. Huligaanid laamendavad edasi, äng ja surutis otsivad süüdlasi. Kes siis tegelikult süüdi on? Film osundab – küll delikaatselt, aga siiski  –, et süüdlaseks on süsteem. Jõuab see vaatajale kohale? Ja kui jõuab, siis kes neist või meist loobuks oma elamiseks antud ajast ja asjadest parema süs-teemi tekkimise nimel?

roy Strider

"Kõik mendid on m*nnid" linastub Sõpruses neljapäevast, 26. juulist.

Marco Giallini, Pierfrancesco Favino.

"Ära kustuta tuld" ("Keep the Lights On", USA 2012, 101 min). Režissöör Ira Sachs. Stsenaris-tid Ira Sachs ja Mauricio Zacharias. Operaator Thimios Bakatakis. Osades Thure Lindhardt, Zachary Booth jt.

Ei saa salata, et toimetaja palve filmist kirjutada üllatas mind veidi. Ei tea ma ju kinokunstist midagi. Ent seda vaid saa-

tusliku vihjeni, et küllap inimestel oleks huvi-tav lugeda, mida üks gei asjast arvab. Püüan siis vaadata seda filmi veidi "geilikumalt" kui ma ehk muidu asjadesse suhtun.

Arvan tegelikult, et pole olulist vahet, millise seksuaalse orientatsiooniga inimeste armas-tust ja elu kujutatakse. Erinevused on vaid tühistes detailides, sedagi eelkõige füüsilise poole pealt. Ülejäänu sõltub juba osalejate iseloomust. Siit üks positiivsemaid elamusi filmist: peategelaste paar pole eriliselt gla-muurne ega seksikas homomeeste tandem, pigem sellised igapäevased tüübid, kellele tänaval ei pruugiks üldse tähelepanu pöö-rata. Vähemalt mina ei vaataks küll kumma-legi järele, ei niisama trehvates ega ööklubis. Ju siis pole mu geimaitsele sobivad.

Paraku ei teinud film mind kummagi karak-teriga oluliselt tuttavamaks, tüüpideks või koondkujudeks nad jäidki. Seda hoolimata sellest, et thure lindhardt mängib peate-gelase Eriku suhteliselt lonkiva ja allaandliku karakteri nii usutavaks kui see stsenaariumi pinnapealsuses võimalik on. Kui linaloo algul selgus, et Erik on kolmekümnene, kindla tööta "õilis kunstnikuhing", siis ootasin, et film keskendukski looja tahtetuse ja tahte võitlusele maailmaga ning et geiteema oleks lihtsalt kõrvalliin. Nojah, eks seda ole raama-tutegi puhul kogetud, et ei maksa midagi

eelarvamustest lähtudes oodata (Oksase, Kivirähu ja mõne muugi rohkelt kajastatud kirjaniku teostega). Lugu libiseb Eriku kui filmilooja loomingulisest tegevusest kiiresti üle. Sama hästi oleks ta võinud kirjutada aas-tas kaks luuletust või üldse mitte mingeid loomingulisi etteasteid teha.

Eriku armastatu Paul (Zachary booth) on markeeritud läbi advokaadi ameti, mis peab ilmselt tähistama edukat, enesekindlat ja tah-tejõulist inimest. Esmapilgul see Erikuga kõr-vutades nii paistabki. Geidesse enam-vähem sissekodeeritud ebakindlusest ühiskonna ees ma siinkohal filosofeerima ei hakka  – filmis seda pole, ehkki kapiteema Pauli ja kulturisti näitel justkui oleks taustal.

Paul sätib Eriku kraed korrektseks ning kui too selle hoolimatult tagasi üles keerab, tõdeb, et mees on liiga lahe.

Hea võimalus luua argidraama sellest, kuidas vastandlike ametite ja laias laastus ka ellu-suhtumistega inimesed pärast suure armu-mise möödumist omavahel hakkama saavad. Nii oleks saanud mehi kujutada inimlike ja huvitavate isiksustena. Võinuks olla seni vast üsna vähe kasutust leidnud vaatenurgaga geidraama, aga sellesse ei süveneta.

Sachs liigub hoopis narkosõltuvuse rada-dele, tehes sellest armastusloo alguse ja lõpu alguse. Aga ei veennud ega üllatanud mind seegi. Jälle küllalt pinnapealne üle-libisemine koos kõigi selliste kohustuslike klišeedega nagu murekirja ettelugemine ja võõrutusravi. Midagi ei näidata piisavalt selleks, et jõuaks süüvida või kaasa tundma hakata. Pigem jäi emotsioon, et Paul on vigastatud kitseke, hunt murrab ta nii ehk naa. Jäta ta, Erik!

lugu, miS KuSKilt algab Ja KuSKil otSa Saabülimaalilisteks – võte, mida ma mõneski väärtfilmis olen tajunud krampliku püüdena kunsti teha, paistis siin kuidagi pretensioo-nitu ja ehe. Ning muusikavalik oli ületamatu. Kui ma muidu oleksin ehk palju rohkem piin-likkusest nihelenud, siis see salvis ja rahustas (või suunas ka ärevamatele radadele) ülima täpsusega.

Midagi uut või erilist geide või armastuse kohta siit teada ei saa, küll aga on lugu mõnusa pildikeele ja meeleoluga, kõiku-des veidi nukra ja iroonilise piirimail, jää-

des kergelt vastuvõetavaks ja mitte eriti koormavaks.

Mul on isiklik kategooria: kena väike film, mil-letaolisi võib aeg-ajalt vaadata, kui midagi suurt silma ei hakka.

ivar Sild

"Ära kustuta tuld" linastub Sõpruses neljapäevast, 19. juulist.

rannakino.ee

rannakino

Rannakino suurim sõber Rannakino sõber

Avatud juulis iga päev alates 12.00.Tule einestama või dringile!

rannakohvik & baar,PÄikeSeTerraSS

PileTid eelmüügiST: Piletilevist või rannakino.ee

Osta pilet eelmüügist vihmakindlatele soojendusega terrassidele. kohaPeal:

pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi Rannakinos.

Meediapartner

kUUkava 1/7–31/7

Seansside algus 1–15/7 orienteeruvalt kell 23.30 ja 16–31/7 orienteeruvalt kell 23.00. Seansid toimuvad iga ilmaga.

PÄrnUS rannahoone kÕrval

Majutuspartner

HeavenTom Tykwer2002/97min

11/7 kfilmipärl

iron SkyTimo Vuorensola 2012/93min

21/7 lvalitud Huumor

paris, texas Wim Wenders1984/147min

12/7 Nfilmipräl

BarakaRon Fricke 1996/92min

9/7 efilmipärl

Breakfast at tiffany’s Blake Edwards1961/115min

10/7 tkinoklaSSika

la lunaBernardo Bertolucci Retrospective 1979/142min

23/7 ekinoklaSSika

the last EmperorBernardo Bertolucci Retrospec-tive 1987/160min

24/7 tkinoklaSSika

the Sheltering Sky Bernardo Bertolucci Retrospective 1990/138min

25/7 kkinoklaSSika

rubberQuentin Dupieux 2010/82min

17/7kultuSfilm

t

värSkE film

midnight in parisWoody Allen2011/94min

31/7 t

les parapluies de CherbourgPrantsuse Instituut esitleb: Jacques Demy1964/91min

13/7 RkinoklaSSika

manhattanWoody Allen 1979/96min

14/7 lvalitud Huumor

pinaWim Wenders 2011/103min

7/7 lvärSkE film

paris, i love You22 režissööri, Olivier Assayas, Coenid et al2006/120min

22/7 pfilmipärl

rambo: first BloodBad, But Good! Action Special: Ted Kotcheff 1982/97min

18/7 k valitud Huumor

Conan, the BarbarianBad, But Good! Action Special: John Milius 1982/129min

19/7 Nvalitud Huumor

the predatorBad, But Good! Action Special: John McTiernan 1987/107min

20/7 Rvalitud Huumor

JelenaAndrei Zvjagintsev 2011/109min

15/7 pvärSkE film

the Greatest movie Ever SoldMorgan Spurlock 2011/88min

16/7 evärSkE dokk

Casino royaleJames Bond Special: Martin Campbell 2006/135min

5/7kinoklaSSika

N

dr. noJames Bond Special / Focus on Sean Connery: Terence Young 1962/109min

2/7 ekinoklaSSika

We need to talk about kevinLynne Ramsay 2011/112min

1/7 pvärSkE film

GoldfingerJames Bond Special / Focus on Sean Connery: Guy Hamilton 1964/110min

3/7 tkinoklaSSika

thunderballJames Bond Special / Focus on Sean Connery: Terence Young 1965/130min

4/7 kkinoklaSSika

Black Cat, White CatEmir Kusturica 1998/127min

6/7 Rvalitud Huumor

the dreamersBernardo Bertolucci Retrospective 2003/115min

26/7 NkinoklaSSika

last tango in paris Bernardo Bertolucci Retrospective 1972/129min

27/7 RkinoklaSSika

BesiegedBernardo Bertolucci Retrospective 1998/93min

28/7 lkinoklaSSika

Stealing BeautyBernardo Bertolucci Retrospective 1996/113min

29/7 pkinoklaSSika

driveNicolas Winding Refn 2011/100min

30/7 evärSkE film

esitlevad:

the diving Bell and the Butterfly Julian Schnabel2007/112min

8/7 pfilmipärl

ar

ma

St

uS

Mu suurim etteheide ongi, et filmis on kolm suure potentsiaaliga teemat, millest ühele keskendudes oleks

saanud tõsiseltvõetava, detailirohke ja avas-tamisväärse maailma. Praegu jääb vaid killu-kesi koondav diskokera valgussähvatuste ja varjudega, kuigi kumbki peategelastest pole mingi eriline tantsusaalide kuningas, kelle geielu oleks aheldatud kuhugi ööklubi seinte vahele. Konkreetse teema asemel jääb üsna lihtsakoeline armastuslugu, mis kuskilt algab ja kuskil saab otsa. Selliseid lugusid võib kuulda iga päev ükskõik kus.

Ent tegelikult mulle film meeldis, alates äratundmisrõõmust mõne väheolulise detaili üle, mis ei kuulu liiga klišeelike geikli-šeede hulka. Alati on tore kõrvutada. Meel-dis, et oli sisse toodud voodiäpardus  – mis siis, et see annab tea-tavale ringkonnale võimaluse oma põl-gust taas tõestatuks lugeda. Väga meeldis vilksatus kehakultusla-sest, kes tunneb end nii ebakindlalt, et ei luba oma "kaunist" keha puudutada.

Film haaras kaasa selliste joontega nagu algustiitrite kõrval demonstreeritud erootilised vinjetid või valdavalt soojad,

ent selged värvid. Kõneka kujundi, hoiatuse või keelatud koha sümbolina mängis ööklubi punane valgus. Omaenese visuaalse ande-tuse juures üllatas mind, et ma tajusingi, kui-das kaadrid muutuvad sujuvalt igapäevastest

Thure Lindhardt ja Zachary Booth.

katusekino.ee

katusekino

Katusekino suurim sõber Katusekino sõber

Avatud E-R 12-02, L-P 17-02.Tule lõunale või dringile!

katusekohvik & baar,PÄikeseterrassiD

PiletiD eelmüügist: Piletilevist või katusekino.ee

Osta pilet eelmüügist vihmakindlatele soojendusega terrassidele. kohaPeal:

pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi Katusekinos.

MeediapartneridPartner

kuukava 1/7–31/7

viru keskuse katusel

Seansside algus 1–15/7 orienteeruvalt kell 23.30 ja 16–31/7 orienteeruvalt kell 23.00. Seansid toimuvad iga ilmaga.

esitlevad:

A Clockwork OrangeStanley Kubrick Retrospective 1971/136min

2/7kinOklAssikA

e

HeavenTom Tykwer Weekend2002/97min

1/7 Pfilmipärl

full metal jacketStanley Kubrick Retrospective 1987/116min

3/7 tkinOklAssikA

The killingStanley Kubrick Retrospective 1956/85min

4/7 kkinOklAssikA

Barry lyndonStanley Kubrick Retrospective 1975/184min

5/7 NkinOklAssikA

lolitaStanley Kubrick Retrospective 1961/min

6/7 RkinOklAssikA

2001: A space OdysseyStanley Kubrick Retrospective 1968/141min

7/7 LkinOklAssikA

Eyes Wide shutStanley Kubrick Retrospective 1999/159min

8/7 PkinOklAssikA

iron skyTimo Vuorensola2012/93min

9/7 evAliTud HuumOr

faraway, so Close!FOCUS ON: Wim Wenders 1994/144min

10/7 tfilmipärl

rubberQuentin Dupieux 2010/82min

28/7kulTusfilm

L

vAliTudHuumOr

The dictator Larry Charles 2012/83min

30/7 e

värskE film

The ArtistMichel Hazanavicius 2011/100min

31/7 t

There Will Be BloodPaul Thomas Anderson 2007/168min

24/7 tfilmipärl

Black Cat, White CatEmir Kusturica 1998/127min

25/7 kvAliTudHuumOr

reserveeritudLondon 2012 Olümpiamängude avaüritus

27/7 R

les parapluies de CherbourgPrantsuse Instituut esitleb: Jacques Demy 1964/91min

29/7 PkinOklAssikA

The American friend FOCUS ON: Wim Wenders 1977/125min

11/7 kfilmipärl

paris, Texas FOCUS ON: Wim Wenders 1984/147min

12/7 Nfilmipräl

BarakaRon Fricke 1996/92min

14/7 Lfilmipärl

Breakfast At Tiffany’s Blake Edwards 1961/115min

15/7 PkinOklAssikA

la lunaBernardo Bertolucci Retrospective 1979/142min

16/7 ekinOklAssikA

The last EmperorBernardo Bertolucci Retrospective 1987/160min

17/7 tkinOklAssikA

The sheltering sky Bernardo Bertolucci Retrospective 1990/138min

18/7 kkinOklAssikA

manhattanWoody Allen 1979/96min

13/7 RvAliTud HuumOr

The dreamersBernardo Bertolucci Retrospective 2003/115min

19/7 NkinOklAssikA

last Tango in paris Bernardo Bertolucci Retrospective 1972/129min

20/7 RkinOklAssikA

BesiegedBernardo Bertolucci Retrospective 1998/93min

21/7 LkinOklAssikA

stealing BeautyBernardo Bertolucci Retrospective 1996/113min

22/7 PkinOklAssikA

driveNicolas Winding Refn 2001/100min

23/7 evärskE film

Elite squad 2Jose Padilha 2010/115min

26/7 NvärskE film

esitleb:

esitleb: