Kilingi-Nõmme Gümnaasium

Jessika Ots

11. klass

Märtsiküüditatute mälestused Siberi kodust

Uurimistöö

Juhendaja Helle Berg

Kilingi-Nõmme 2014

2

Sisukord

Sissejuhatus .................................................................................................................................................... 3

1. Märtsiküüditamine ..................................................................................................................................... 4

1.1. Kulakuks tegemine kui märtsiküüditamise ettevalmistav samm ......................................................... 4

1.2. Väljasaatmisele kuuluvad inimesed .................................................................................................... 5

1.3. Inimeste teelepanek Siberisse .............................................................................................................. 5

1.4. Naasmine kodumaale .......................................................................................................................... 7

2. Siberi kodu ................................................................................................................................................. 9

2.1. Leida Lepiku mälestused ..................................................................................................................... 9

2.2. Salme Vassiljevi mälestused .............................................................................................................10

2.3. Maie Nõmme mälestused ..................................................................................................................11

2.4. Linda Taltsi mälestused .....................................................................................................................13

2.5. Elsi Saksoni mälestused ....................................................................................................................14

2.6. Vaike Gustavsoni mälestused ............................................................................................................16

Analüüs ........................................................................................................................................................18

Kokkuvõte ....................................................................................................................................................20

Summary ......................................................................................................................................................21

Allikaloend ...................................................................................................................................................22

Lisad .............................................................................................................................................................24

Lisa 1. Salme Vassiljevi pildid .................................................................................................................24

Lisa 2. Maie Nõmme pildid......................................................................................................................25

Lisa 3. Elsi Saksoni pildid ........................................................................................................................26

3

Sissejuhatus

Mälestusi on palju - mõned jäävad, mõned tuhmuvad. Osa mälestusi on aga sellised, mis pole

olulised ainult indiviidile endale, vaid kogu ühiskonnale, riigile ja tervele maailmale.

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on jäädvustada märtsiküüditatute mälestused Siberi kodudest.

Täpsemalt hõlmab see läbisaamist kohalikega, Siberi loodust ja küüditatute suhteid kodumaaga.

Ajalisi raame ümber pannes on uuritavaks perioodiks ajavahemik 1949-1958. Märtsiküüditamist

ja sellega kaasnevaid läbielamisi on varem uuritud, kuid igal inimesel on rääkida oma lugu, mis

ei ole identne varem kirjapanduga. Mälestuste jäädvustamine on vajalik selleks, et sarnane

olukord ei saaks enam korduda ning et inimesed oskaksid hinnata oma elu prioriteete.

Käesoleva töö uurimuslik peatükk osaleb konkursil „Siberi kodu“. Konkursi eesmärgiks on anda

välja raamat küüditatute mälestustest sealse eluolu kohta. Konkursi korraldajad on

Okupatsioonide Muuseum, Eesti Memento Liit ja MTÜ Siberi Lood. Konkurss on jätk 2010/2011

aastal Eesti Memento Liidu korraldatud võistlusele, mille käigus koguti 69 huvitavat

mälestuslugu teemal “Küüditatute koolilood”. Töödest on koostatud raamat “Siberi karm kool“.

Töö on jaotatud kaheks suuremaks peatükiks rõhuasetusega viimasel, kus asuvad intervjuud

küüditatutega. Esimene peatükk on referatiivne ja põhineb erinevatel teostel, mis käsitlevad

märtsiküüditamist. Autorid ja teosed on järgmised: „Uuemaid aspekte märtsiküüditamise

uurimisest“ Olav Liivik ja Hiljar Tammela 2009; „Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud

tänases päevas“ Ene Anderesen, Kadi Girchin, Terje Hallik, Merike Ivask ja Mari-Liis Sepper

2004; „Eesti Ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“ Sulev Vahtre 2005; „Teavitaja“

Ahti Seller 1998. Referatiivne osa annab ülevaate märtsiküüditamise protsessist ning aitab

paremini mõista küüditamise tagamaid. Refereeritud raamatud ei kirjeldanud märtsiküüditatute

elukohti, läbisaamist kaaslastega ega uusi töid, mis tuli ära õppida. Sellest tulenevalt otsustas töö

autor hankida need endistelt küüditatutelt intervjuude abil. Oma mälestusi olid nõus jagama Leida

Lepik, Salme Vassiljev, Maie Nõmm, Linda Talts, Elsi Sakson ning Vaike Gustavson. Intervjuud

on läbi viidud ajavahemikul november kuni detsember 2013.

Töö autor tänab oma juhendajat Helle Bergi, kes juhendas töö koostamist ning intervjueeritavaid

Leida Lepikut, Salme Vassiljevit, Maie Nõmme, Linda Taltsi, Elsi Saksonit ja Vaike Gustavsoni.

4

1. Märtsiküüditamine

Eestis on olnud kaks suuremat küüditamist. Selles töös vaadeldakse 1949. aasta

märtsiküüditamist.

1.1. Kulakuks tegemine kui märtsiküüditamise ettevalmistav samm

Nõukogude võimu maaühiskonna ümberkorralduse meetmeks oli märtsiküüditamine.

Märtsiküüditamine järgnes mitmele etapile, mille eesmärgiks oli kokkuvõttes maarahva

allutamine uuele režiimile. Maareform aastatel 1944-1947 ning kolhooside moodustamine ja

kulakute nimekirjade koostamine 1947. aastal olid neist märkimisväärseimad. 1949. aastal

moodustasid kulakud enamiku Eestist küüditatud inimestest. Seega oli kulakuks tegemine oluline

ettevalmistav samm märtsiküüditamisele. (Frei 2009: 34)

Valla täitevkomitee ja külaaktiiv olid asutused, kelle võimuses oli talupidaja kulakuks

kuulutamine. Paljudel talupidajatel olid teenijad ning samuti olid nad välja laenutanud

põllumajandustehnikat. Tegeldi ka kaubitsemisega. Neid tunnusjooni saab pidada taluniku

kulakuks kuulutamise aluseks. Valla täitevkomitee kirjutas iga talu kohta iseloomustuse, mis

saadeti omakorda edasi maakonna täitevkomiteele koos kulakute nimekirjaga. Viimaseid esialgu

kohandati: mõnes maakonnas vähendati, teatud kohtades aga tõsteti kulaklike talude arvu.

Talunikul oli õigus otsust maakonna täitevkomitees ühe kuu jooksul vaidlustada. Pärast kaebuse

saamist oli täitevkomiteel aega kaks nädalat, et otsus vastu võtta. Kui täitevkomitee otsust ei

muutnud, oli talunikul võimalik pöörduda ühe kuu jooksul Eesti NSV Ministrite Nõukogu poole,

kus võeti vastu lõplik otsus. (Frei 2009: 35-36)

Kulakustaatusest sooviti vabaneda. Selle peamiseks põhjuseks oli kõrge maksukoorem, mida ei

suutnud talunikud tasuda. 1947. aastast maksud tõusid märkimisväärselt. Näiteks 1947. aastal oli

Tartu maakonnas 785 kulaklikku talu, millest iga talu maksis aastas 9537 rubla

põllumajandusmaksu. 1948. aastal oli selliseid talusid aga 445 ning maksma pidi 19 676 rubla

aastas. (Frei 2009: 36)

5

1.2. Väljasaatmisele kuuluvad inimesed

Eesti NSV aladelt olid sunnitud igaveseks lahkuma kulakud koos perekondadega, bandiidid ehk

metsavennad koos peredega ning nende abistajad. Lisaks kuulusid väljasaadetute hulka end

varjavad natsionalistid. Selle väljasaatmise pani paika 1949. aasta 29. jaanuaril välja antud

määrus, mis oli koostatud NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt. (Rahi-Tamm 2004: 22)

Vaja oli välja selgitada perekondade suurus ja elukoht. Nende andmetega sai arvestada transporti

ning kavandada operatiivgruppide tööd. Mida kiiremini jõudis operatiivgrupp küüditamisele

määratud perekonna juurde, seda suurem oli tõenäosus, et pere ei ole veel põgenenud.

(Kahar 2009: 47)

Andmete kindlakstegemise tulemused vormistati õienditena. Dokumendid, mis kajastasid

majanduslikku olukorda ja elukohta, sisaldasid küüditatute süütegu, majapidamissuurust, hoonete

ja loomade arvu, põllutöömasinate omamist ja informatsiooniallikat. Õiendid anti osakonna

juhtkonna esindajale, kes andis need omakorda spetsialiseerinud operatiivtöötajale.

(Kahar 2009: 47-49)

RJM-i (Riigi Julgeoleku Ministeerium) eesmärgiks oli nõutud perede arvestustoimikutega

õigeaegselt valmis jõuda. Küüditamise alusena ei kasutatud teiste elanike kaebusi. Samuti ei

saanud nimekirjade koostamisel kaasa lüüa kohalik täitevkomitee. Töötegijaks oli ainult RJM,

mille tegevus tugines enda kogutud andmetel. (Kahar 2009: 51-57)

1.3. Inimeste teelepanek Siberisse

Tühjad kaubarongid jõudsid inimeste laadimispunktide asukohta 25. märtsil kell 21.00-5.00.

Küüditamine algas 25. märtsil kell 5 hommikul Tallinnas siseministeeriumi operatiivkoosseisu ja

Eesti NSV RJM-i osavõtul. Sellest sai alguse üle-eestiline inimeste Siberisse viimine.

(Vahtre 2005: 277)

Operatiivgrupid koosnesid kahest kuni kolmest valvesõdurist, ühest kuni kahest operatiivtöötajast

ning kahest parteitöötajast. Nende ülesandeks oli jõuda kahe või enama etteantud aadressini. Nad

6

viisid väljasaadetavad pealelaadimispunktidesse ning andsid üle RJM-i töötajatele, kes pidasid

täpset arvestust varem koostatud nimekirjade põhjal. Parteiaktiivi ülesandeks oli aga

küüditatavate isikute vara ülestähendamine. Inimeste paigutamine rongidesse kestis kuni 29.

märtsi õhtuni, mil väljus viimane rong Siberisse. Inimeste teelepanekuga tekkis ka probleeme,

mille tõttu osa inimesi saadeti tagasi. Kõige kiiremini toimus ärasaatmine Tallinnas, aeglasemini

aga Keilas ja Paldiskis, kus tuli väljasaadetute pagasit mitu korda ümber laadida. Toimus ka

palju vastuhakke: mürgivõtmised, avariid veoautodega, õnnetusjuhtumid, relsside eemaldamine,

relvastatud vastuhakk Virumaal. Julgeolekuorganid pidid tugevdama piirivalvet, et ära hoida

põgenemisi Rootsi või Soome. (Vahtre 2005: 277-278)

29. märtsi hilisõhtul edastati Eesti NSV siseministrile, Resevile kokkuvõte, mille seisuga oli

rongidele pandud 7488 peret 20 535 isikuga, neist mehi oli 4579, naisi 9890 ning lapsi 6066

(Joonis 1). Operatsiooni käigus eraldati 1169 vagunit, millest teele asusid 1057. Eesti NSV

siseministeeriumi andmetel saadeti aga Eestist välja eriasumisele 20 723 elanikku, millest 20 601

inimest jõudsid Siberisse: Novosibirski, Omski ja Irkutski oblastisse või Krasnojarski kraisse.

Täpne küüditatute hulk on tänaseni määratlemata. (Vahtre 2005: 278)

Saarde vallast küüditati 338 inimest. Kilingi-Nõmme linnast 23 inimest. (Lepp 1998)

Joonis 1. Siseministrile esitatud kokkuvõte küüditatud naiste, laste ning meeste osakaalust

(Vahtre 2005: 278)

7

1.4. Naasmine kodumaale

5. märtsil 1953. aastal suri diktaator Jossif Stalin. Algas sisepoliitiline sulaaeg, mille üheks

tunnusjooneks oli inimestele tekitatud ülekohtu heastamine. Üks osa sellest on märtsiamnestia

ehk hulgaline armuandmine. (Vahtre 2005: 296)

1953. aasta sügiseks oli Eestisse naasnud 9260 küüditatut, millest enamiku moodustasid Tallinna

elanikud. See amnestia puudutas aga vähe eriasumisele saadetuid, kellest enamik olid eestlased.

Uuesti käsitleti eriasumisele saadetute saatust 1954. aastal, kui võeti vastu otsus, mis andis loa

minna kodumaale isamaasõjas osalenutele, kellel oli medal või orden; perekonnaliikmetele, kelle

lähedane oli langenud sõjas; õpetajatele ning invaliididele. 1959. aasta lõpuks oli tagasi jõudnud

üle 30 000 küüditatu ja vangistatu. 1960. aasta 1. jaanuari andmetel viibis eriasumisel Siberis veel

377 inimest. (Vahtre 2005: 297-298)

Arvulised andmed küüditatute kohta käivad nii 1941. aasta küüditamise kui ka 1949. aasta kohta.

Täpseid andmeid eraldi märtsiküüditatute naasmisest pole.

Vabastatud võisid asuda elama enda poolt vabalt valitud Nõukogude Liidu territooriumil, aga ei

tohtinud naasta eelmisesse kodukohta. Erandiks olid invaliidid, kui nende eest olid nõus hoolt

kandma sugulased. Samuti anti allkiri, et ei nõuta tagasi oma vara, elumaja ega muid hooneid.

Eesti võimuorganid pidid aga kinnitama iga isiku tagasituleku, mis andis neile kontrolli

soovimatute isikute üle. (Vahtre 2005: 297)

Raskusi oli enda erialase töökoha leidmisel. 1956. aasta andmetel töötas enamik tagasitulnutest

tööstuses ja põllumajanduses. Mitmed olid aga sugulaste ülalpidamisel või töötud. (Joonis 2)

(Vahtre 2005: 297)

8

Joonis 2. Küüditatute tööstaatus ja tegevusala 1956. aastal (Vahtre 2005: 297)

Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949 ning kestis 29. märtsi õhtuni. Väljasaatmisele kuulusid

kulakud koos perekondadega, bandiidid ehk metsavennad koos perekondadega ja nende abistajad

ning natsionalistid. Kulakuks tegemist peetakse märtsiküüditamise ettevalmistavaks sammuks,

sest sellise staatusega inimesi oli küüditatute seas kõige rohkem. Siseministeeriumi andmetel

saadeti teele 20 723 elanikku, kellest 20 601 jõudis sihtpunkti. Kõige rohkem oli küüditatute seas

naisi ning lapsi. Naasmine kodumaale algas peale Jossif Stalini surma 1953. aastal. Eesti

võimuorganid pidid kinnitama iga isiku tagasituleku, mis võimaldas kontrolli soovimatute isikute

üle. Tagasitulnutel oli raskusi erialase töökoha leidmisel. Enamus nendest töötas tööstuses või

põllumajanduses.

9

2. Siberi kodu

Käesolev peatükk koosneb küüditatute mälestustest. Intervjueeritavateks on Leida Lepik, Salme

Vassiljev, Maie Nõmm, Linda Talts, Elsi Sakson ning Vaike Gustavson. Intervjuud viidi läbi nii

kirjalikult kui ka suuliselt. Neljal juhul vastasid intervjueeritavad küsimustele kirjalikult ning

kahel juhul suuliselt. Intervjueerimine toimus novembri keskpaigast detsembri keskpaigani 2013.

Esitatud küsimused olid järgmised: kuidas oli teie nimi siis, kui olite Siberis; mis piirkonnas Te

Siberis elasite; milline oli uus kodu/ kuidas see erines kohalike kodudest; mille poolest erines

Siberi loodus ja kliima, kuidas selles kohaneti; kes olid naabriteks/ uuteks mängukaaslasteks;

milline oli läbisaamine kohalikega; kuidas hoiti omadega kokku ja peeti lähedastega sidet;

millised olid uued tööd ja tegemised; kuidas saite teate tagasi tulemise kohta; mis ootas ees

kodumaal.

2.1. Leida Lepiku mälestused

Leida Lepik, endise nimega Leida Nõmmik, küüditati Šarõpovi külla Šarõpovi rajooni

Krasnojarski kraisse, kui ta oli 13-aastane. Tüdruk viidi sinna koos vendade Eevaldi, Raimondi

ning emaga. Isa oli selleks ajaks juba vangilaagris. Pigem alevit meenutavas Šarõpovi külas elas

umbes kümme Eesti perekonda. Lepik elas rajooni keskuses, kus oli olemas haigla ja polikliinik.

Uus kodu oli kahe korrusega puust maja, kuid seal elas palju perekondi. Leida lausus: “Ühes toas

oli meid kokku üheksa inimest. Kui õhtul kõik magama heitsime ja kui keegi tahtis välja minna,

siis tuli üle magajate astuda“. Uues elukohas pidi kohe tööle minema. Naine sõnas: “Nägin hästi

täiskasvanud välja.” Leida oli traktoril haakija. Traktorijaamast maksti neile natukene raha ning

normipäevade eest said nad nisu. Kolhoosis peeti ka mesilasi, tänu millele said nad ka

normipäevade eest mett. Esimesed aastad osutusid väga rasketeks, kuid aja möödudes olukord

kergenes tänu kohanemisvõimele.

Loodus oli seal lummav. Küla läbis väike jõgi. Eemal olid mäed, mis olid kaetud rikkaliku

taimestikuga. Kevadel õitsesid mägedes pojengid, toomingad ja paljud teised lilled. Suvel sai

metsast korjata mustsõstraid ja maasikaid.

10

Kohalike elanikega saadi väga hästi läbi. “Nad andsid kas või kõik oma hinge tagant ära,”

meenutas naine, “ kuid neil endal ei olnud ka midagi süüa.“ Šarõpovi külas käisid ka eestlased

teistest küladest, sest see oli keskuseks ning see andis võimaluse hoida omadega kokku.

Leida sai vabaks 1958. aastal. Teate sellest sai ta komandatuurist. Naine võttis Siberist kaasa

konteineritäie nisu ja tünni soolatud sealihaga. Eestisse jõudes selgus, et kodu, kus varem naine

elas, oli hõivatud külanõukogu poolt. Naise perele anti aga maja tagasiostmisvõimalus, millest

nad ka kinni haarasid. Leidale ei meeldinud algselt elu Eestis ning ta soovis minna tagasi, sest

noorena tundus talle Siberis elamine väga lõbus. Aja möödudes harjus ta Eestiga ning jäi ikkagi

kodumaale. Lõpetuseks sõnas Leida, et Siberis olid tema elu kõige ilusamad aastad. (Lepik 2013)

2.2. Salme Vassiljevi mälestused

Salme Vassiljev, endise nimega Salme Tiitus, küüditati Troitski külla Hakaskaja autonoomsesse

oblastisse Krasnojarski kraisse. Ta oli siis 10-aastane ja vend Leo 16-aastane. Nad viidi algselt

rongijaama kahekesi, sest ema varjas end. Pärast toodi Salme ema järele, aga rongis ei

õnnestunud neil kokku saada. Seega elasid Salme ja Leo ühe suve kahekesi. Sügisel, kui lubati

perekondadel kokku kolida, sõitsid lapsed ema juurde Tagani külla Tšanovski rajooni

Novosibirski oblastisse.

Esimene kodu, kuhu lapsed algselt küüditati, oli tavaline venelik maja - ristnurkadega palkmaja,

kus oli kaks tuba. Ühes toas elas Salme vennaga ning teises pererahvas Eestist. Kokku oli seal

majas kuus inimest: Salme, Leo ja neli eestlast. Tagani külas ehitasid nad endale ise maja, mis

koosnes ühest toast. See oli samuti palkmaja, kuid muldkatusega.(Lisa 1. Pilt 1) Külas elas vähe

eestlasi - 4 peret. Noored ei hoidnud väga kokku, kuid vanemad inimesed küll. Naabriteks said

kalmõkid, kes olid samuti välja saadetud. Kodustega pidas ta sidet kirja teel. Salme pidi sügisel

uues elukohas kooli minema - ta läks uuesti teise klassi. Alguses ta vene keelt ei osanud, kuid

peagi sai see selgeks. Eestlased olid head õppijad, sest hinded olid neljad-viied. Salme lõpetas

seal seitsmenda klassi.

Loodus oli Siberis imeilus. Tasasel pinnasel kasvasid ainult lehtpuud kask ja haab. Kasesalud

vaheldusid niitude ja põldudega. Metsas sai ämbrite viisi korjata mustsõstraid ja metsmaasikaid.

Küla asus kalarohke järve ääres. Salme lausus: “See järv oli hästi madal ja nüüdseks olevat see

11

järv täiesti ära kuivanud.” Muld oli väga viljaks ning seetõttu ei pidanud ka väetist kasutama.

Salme pere kasvatas kartuleid, kapsast, kurke ja tomateid. Töötegemisel kasutati härgasid.

(Lisa 1. Pilt 2)

Pärast Stalini surma, 1953. aastal, läks elu vabamaks. Enam ei pidanud igal kuul käima

komandandi juures allkirja andmas, et anda märku oma kohalviibimisest. 1956. aastal lubati alla

16-aastastel noortel tulla tagasi Eestisse. Sellest kuulis Salme komandandi käest. Salme kasutas

selle võimaluse ära, sest Eestis oli kodu alles, kus elasid vanaema, vanaisa ja noorem vend. Sama

aasta sügisel sõitis 16-aastane Salme koos teise tütarlapsega tagasi Eestisse. 1958. aastal sõitsid

Salmele järele ka vend. Ema ning isa, kes saabus nende juurde asumisele pärast kümneaastast

vangisolekut. Kodumaal ei olnud lihtne. Salme lausus: “Haridust ei olnud ja edasiõppimise

võimalust ka mitte. Pidin tööle minema.” (Vassiljev 2013)

2.3. Maie Nõmme mälestused

Maie Nõmm (Lisa 2. Pilt 1), endise nimega Maie Martu, küüditati koos venna ja emaga Kuragino

rajooni Krasnojarski kraisse. (Lisa 2. Pilt 2) Küüditamise ajal oli Maie 9-aastane. Kuraginosse

(Lisa 2. Pilt 3) jõudsid nad 11. aprillil 1949.

Majad olid enamasti viilkatustega ning puidust. Akende ümber olid aknaraamid. Enamasti

koosnes maja ühest toast või köögist ja toast. Mööblit palju ei olnud. Majast võis leida laua,

taburetid, pingi ja põhkmadratsiga raudvoodi. Rikkamatel oli aga voodil sulgedest madrats.

Voodil oli ka pitsidega päevatekk ning padjad. Vene ahi oli igal majal olemas, kuid sellel ei

olnud lõõre. Maie ema ehitas aga ise lõõridega pliidi, millest võtsid kohalikudki õppust. Ahjulael

magasid tihti lapsed, sest seal oli soe. Majal oli ka eeskoda, kus oli sahver. Maja ees asetses väike

lilleaed ning taga kasvatati kartulit, mis pandi maha käsitsi.

“Loodus oli haruldaselt ilus,” lausus Maie. Ümberringi asetsesid mäeahelikud. Lumi tuli maha

juba novembri alguses. Lumekiht oli nii paks, et see ulatus vööni. Temperatuur -25°C kuni -35°C

oli tavaline. Kliima oli kuiv, seega ei hakanud talvel väljas kõndides külm. Lumememme ei

saanud teha ning aknaklaasidel oli paks jää, mille tõttu ei näinud välja. Kevadel sulas lumi

mäenõlvadelt, kus kasvasid krookused ja anemoonid. Suured sulaveed olid 25. märtsi paiku.

Liiliad kasvasid kõrgemal mägedes ning see lillesort oli ainuke, mis lõhnas. Orgudes õitsesid

12

pojengid ning kaskede all orhideed ja madalad iirised. Soistes kohtades kasvasid oranžid

kullerkupud. Metsikult kasvasid oja kaldal mustsõstrapõõsad. Kõige rohkem kasvas pajusid ja

kaski. Tänava ääres olid paplid, taigas aga suured seedrid ja nulud. Looduses oli palju toiduks

kõlblikku. Maie sõnas: “Pojengidel söödi õisikuid, aga väga maitsvad olid ka sügisel toominga

marjad, mida kuivatati ja jahvatati.” Peamisteks viljadeks olid nisu ja kaer. Seentest kasvasid

Kuraginos kaseriisikad, mida hapendati. Huntide ulgumist oli küla läheduses tihti kuulda ning

pimedas võis näha ka nende helendavaid silmi. Koduloomadeks olid enamasti sead, kanad,

haned, koerad, kassid ja lehmad.

Maiel oli kohalikega väga hea läbisaamine. Koos sai mängitud Laptat - vene kurika- ja

pallimängu. Samuti käidi ka Tuba jões ujumas ja nätsutati seedrivaha. Maie suhtles rohkem

poistega ning oli liidriks. Koolis mõistsid lapsed tihti ise kohut ning koos sai ka varas kinni

püütud. Maie lemmikuks õpetajaks oli bioloogiaõpetaja, sest ta oli alati õhinal, kui sai ainet ka

praktiseerida. Nimelt kasvatas Maie tema juhendamisel maisi. Kohalikega koos toimus ka

Rahvakunstiõhtu, mille juhiks oli Maie ema. Seal tantsiti naerupolkat akordioni saatel.

Maie ema teenis raha õmblejana. Maie ütles: “Läksin magama - ema õmbles, tegin öösel silma

lahti - ema õmbles, ärkasin hommikul üles - ema ikka õmbles.” Juba 10-aastaselt oli Maie õlul

kogu majapidamine. Ta pidi pesema käsitsi valget voodipesu, mida talviti tuli loputamas käia

jääaugus. Samuti valmistas ta sööki, milleks oli enamasti kartul ja liha või, kui liha oli otsas, siis

ainult kartul. Ta saagis ja lõhkus koos vennaga ka küttepuid.

Kodumaaga oldi ühenduses kirja teel. Eesti keele oskus säiliski tänu kirjavahetusele. Maie sai ka

Eestist lisaks kleidiriidele mõne raamatu. Koduseks keeleks oli eesti keel, väljas aga rääkisid

eestlased omavahel vene keeles.

Teate tagasitulemise kohta sai Maie komandatuurist. Eesti poolt hakkas asju ajama ristiisa ning

Maiel tuli muretseda endale pass. Tagasi tuli Maie koos emaga, vend jäi veel Venemaale.

Ärasaatmisele tulid naabrid ja endised töökaaslased. Kaasa pakkisid nad ainult mõned vajalikud

esemed. Kuraginost sõideti bussiga 100 kilomeetri kaugusel asuvasse Abakani. Seal läks Maie

emaga Moskva rongile, nad sõitsid Leningradi, kus nad vahetasid rongi ja suundusid Eestisse. 29.

jaanuaril 1957. aastal jõudis Maie koos emaga Kiviõlisse. Raske oli Eestis koolidesse sisse saada,

sest Maiel ei olnud eesti keel grammatiliselt selge. Hiljem aga töötas ta matemaatika ja vajadusel

13

ka vene keele õpetajana Mõisakülas, Oandus, Kilingi-Nõmmes ja Tihemetsas. 1967. aastal käis

Maie Kuraginos endistel naabritel ja sõpradel külas. (Nõmm 2013)

2.4. Linda Taltsi mälestused

Linda Talts, endine nimi sama, küüditati Krasnojarski kraisse Atšinski rajooni Zavorki külla, mis

paiknes Sajani mägede jalamil. Linda oli siis kuue aastane.

Uus kodu ei erinenud kohalike kodudest. Eestlasi ootasid ees tühjad majad, sest nende tulek oli

ette teada. Majad olid põhiliselt ühetoalised, kus oli suur vene ahi ja raudpliit. Majad olid

palkidest ja laudkatusega. Sahvriks oli suur muldpõrandaga esik. Talvel kasutati seda

sügavkülmana. Kelder asus aga toas põranda all. Linda lausus: “Mõni maja oli kahetoaline - see

oli luksus.”

Linda mälestuses on Siber ilus ja rikas maa. Kliima oli mandriline. Suvel oli palav ja talvel külm,

kevad ja sügis olid lühikesed. Talvel ulatus temperatuur -40 kraadini ja vahel oli veel külmemgi,

kuid oli tuulevaikus. Suvel oli sooja 25-30 kraadi. Talv oli Linda jaoks omamoodi ka ilus. Ta

lausus: “Lumi krudises jalge all nii kõvasti, et kuulda oli lausa teise küla otsa.” Lumi oli väga

paks ja tihe. Kevad saabus kiiresti ja lumi sulas mõne päevaga ära. Kevadel kõik õitses ja kasvas.

Mäed olid kaetud lilledega. Seal leidus pojenge, liiliaid ja orhideelisi. Paljud lillesordid, mida

Eestis kasvatatakse ilutaimena, kasvasid seal looduslikult. Suvel kasvasid metsas sõstrad, aga

maasikaid ja vaarikaid oli vähe. Tõenäoliselt seetõttu, et kõrge hein varjas päikese ära. Kohalikud

õpetasid eestlastele paljusid taimi söögiks tarvitama. Esimesteks söögitaimedeks olid erinevad

putked ja karulauk. Maa oli väga viljakas. Linda ütles, et tema vanemad unistasid, et Eestis oleks

selline maa. Viljapõllud olid nii suured, et lõppu ei paistnud. Linda sõnas: “Ütlemata rikas maa,

aga inimesed on vaesed.”

Läbisaamine kohalikega oli väga hea, nad õpetasid isegi ellujäämiskunsti. Eestlased olid aga väga

hinnatud töölised. Linda mäletab, et eesti lapsed jooksid koos vene lastega. Eesti lapsed aga olid

koolis targemad kui kohalikud. Elu oli eriti raske esimestel aastatel, aga pärast oli kergem, sest

kohaneti uue elu ja tööga. Linda pere sai suureks sõbraks maride perega. Käidi läbi ka omadega.

Koguneti mõnda suuremasse majja, kus tantsiti ja lauldi eesti tantse ja laule. Pärast hakkasid eesti

14

noored kohalikus klubis pidusid korraldama, kus ei jäetud kõrvale ka Eesti laule, tantse ja

näidendeid. See kõik meeldis venelastele väga. Linda pidas Eestiga sidet kirja teel.

Uusi töid oli palju. Sügisesteks toimetusteks olid viljalõikamine, puupulga ja hargiga kartulivõtt

ja käsitsi linakitkumine. Eestlastel tuli ka käsikivil viljajahvatamine ära õppida. Käsikivi leidus

peaaegu igas majapidamises. Eesti ja Leedu mehed tegid palju uuendusi saeveskis, viljaveskis ja

viljakuivatis. Härjad asendasid hobuseid: nad olid veoloomadeks, kuid nendega oli tunduvalt

raskem hakkama saada. Hobused olid küll olemas, kuid nad olid nõrgemad. Pärast enam härgasid

ei kasutatud, sest tulid kasutusele traktorid. Linda sõnas rõõmsalt: “Öeldakse küll, et eesel on

jonnakas, aga härja vastu ta vist küll ei saa.”

Linda sai Eestisse tagasi pärast Stalini surma. Ta pere kirjutas palvekirja Moskvasse, kust tuli

komandantuuri jaatav vastus ning edasi saadeti see kohalikku külanõukokku ja nende

komandandile. Vabadusteate said nad 25. märtsil 1957. aastal ja siis oli ka kodumaale sõit. Eestis

sai Linda kohe oma koju. Ta läks kohe kohalikku kooli. Algul oli eesti keelega raskusi, kuid

suvel aitas õpetaja tal järele jõuda ning seetõttu järgmisel aastal oli koolis juba kergem.

Linda teatas: “Kodumaa on kodumaa.” Tema arvates on Eesti kõige parem koht ning tal pole

olnud soovi tagasi minna. Kui aga peaks ta tagasi minema, siis ta ei kardaks. Ta ütles lõpetuseks:

“Raske oli, aga tänu vanemate töökusele ja tarkusele saime hakkama. See oli hea, et pere oli

koos.” (Talts 2013)

2.5. Elsi Saksoni mälestused

Elsi Sakson, endise nimega Elsi Sapas, küüditati Kadati külla Šarõpovski oblastisse Krasnojarski

Kraisse. Sõit sinna kestis mälestuste järgi kolm nädalat. Elsi ema tehti kulakuks.

Algselt kolis Elsi muldkatusega majja (Lisa 3. Pilt 1), kus elas sees ka lehm. Seetõttu tuli maja

teha puhtaks ning elamiskõlblikuks. Maja meenutas rohkem onni ning katus hakkas läbi laskma,

sellepärast koliti vene pere juurde. (Lisa 3. Pilt 2) Peamiselt elasid ümbruses kohalikud ehk

siberlased, kellega oli väga sõbralik läbisaamine. Nad nautisid eestlaste akordionimängu. Vene

keelt Elsi alguses ei osanud, kuid tema ema mõistis seda isegi väga hästi. Elsi lausus: “Tol ajal

olid Eestis sõjavangid, kes viidi taludesse - sealt tuli ka hea keeleoskus.” Naine ei saanud aga

15

koolis käia, sest see asus kodust kaugel. Mõnikord sai Elsi käia tantsuõhtutel, ka seal mängis

muusikaks hinnatud akordion. Üheks akordionistiks oli tema sõbranna, kes oli samuti küüditatud.

Tüdrukud käisid vahel kinos, kuid pileti jaoks raha ei olnud. Elsi sõnas: “Kuna raha ei olnud, siis

andsime kaks kanamuna mehaanikule.” Pidudel ja kinos käimiseks ei jäänud naisel palju aega. Ta

käis mägedes karjas (Lisa 3. Pilt 3), töö eest maksti leivaga, mitte rahaga. Küüditatud töötasid

põhiliselt loomafarmides. (Lisa 3. Pilt 4) Elsi ütles: “Elu ise õpetas kõik nõutavad tööd selgeks.”

Suhtlemine kodumaale jäänutega oli võimalik. Elsi suhtles oma Eestisse jäänud õdedega kirja

teel. Tihti läksid kirjad kaduma ning ei jõudnudki oma sihtpunkti. Saadeti ka pilte, mille peale

õed ehmusid, sest oli näha, et Elsi on Siberi talves külmunud näoga.

Loodus oli väga ilus. Kliima oli karm ja kuiv. Elsi tõi näiteks loo varesest, kes tõusis lendu ning

siis kukkus kohe maha, sest ta külmus. Talvel oli külma -40 ning isegi -50 kraadi. Suvi oli aga

palav. Naisele on meelde jäänud ilusad allikad ning suuri maasikaid ja lilli täis mäed.

Mäenõlvadel kasvasid tulbid ja nartsissid. Loomad liikusid vabalt ringi. Koduloomad ei olnud

ümbritsetud piirdeaiaga ning tihti tulid hundid asustusele väga lähedale või ründasid lambaid.

Vanemad inimesed ei pidanud külmaga vastu. Elsi mäletab, et tal olid jalad tihti külmunud.

Samuti ka põsed valutasid külmast, kuid lumega hõõrudes sai valust lahti. Algul polnud neil

talveriideid, kuid pärast said nad endale vatijope ja vatipüksid.

Pärast Stalini surma sai Elsi teate, et võib naasta kodumaale. 1957. aastal ilmus selleks ametlik

luba, kuid tagasi hakati tulema alles 1958, sest varem polnud sõiduks raha. Siberis oli rahaks vili,

kuid see polnud abiks koju saamisel. Nad müüsid maha oma lehma ning ka õed saatsid Eestist

raha - nii sai aastaga raha kokku. Elsit ei tahetud Siberist ära lasta ning pakuti

edasiõppimisvõimalust, kuid ta keeldus sellest. Elsi sõbranna jäi aga Siberisse, sest ta aimas, et

Eestis oleks raske uut elu alustada - ta õppis edasi metsandust.

Tagasi tuldi rongiga, kuid seekord oli sõitmine mugavas kupees. Moskvas toimus ümberistumine,

kuid Elsi jäi emaga rongist maha. Nad ööbisid raudteejaamas ning järgmisel päeval jätkasid oma

teekonda Eestisse. Balti jaama tuli neile vastu õde koos abikaasaga, kuid pereliikmed ei tundnud

üksteist ära. Elsi kirjeldas olukorda: “Seisime üksteise kõrval, kuid aru ei saanud kumbki, et oma

pereliige.”

Eestis oli ebameeldiv vastuvõtt, sest ei registreeritud sisse oma kodukohta. Nad tahtsid tagasi

Siberisse, kuid sugulased ei lubanud minna. Eesti kodu oleks saadud tagasi, kuid ei olnud kedagi,

16

kes võtaks maksukohustuse enda peale. Lisaks sellele olid ka endisest kodust sünged mälestused.

Elsi läks õhtukooli ja pärast kokaks õppima, sealt edasi ka kaubandustehnikumi. (Sakson 2013)

2.6. Vaike Gustavsoni mälestused

Vaike Gustavson, endise nimega Vaike Kosenkranius, küüditati Zavorki külla Atšinski rajooni

Krasnojarski kraisse koos ema ja õega. Põhjuseks oli see, et Vaike isa oli Venemaal vangilaagris,

sest ta kuulus Saksa valitsuse ajal sundomakaitsesse ja käis valvamas, et partisanid ei laseks

raudteed õhku. Siberisse jõuti seitsmendal aprillil.

Jõudes sihtpunkti, valisid kolhoosi esimehed välja enda asutustesse sobivad töötajad. Tingimused

olid väga kehvad. Kolhoosis anti söögiks rukist või nisu. Vaike pere elas koos kolme

perekonnaga majas, kus oli kaks väikest tuba. Naine lausus: “Köök oli imeväike, vene ahjuga.”

Hiljem ostsid nad endale maja. Lisaks muutustele majapidamises oli ka kliima teistsugune.

Talved olid karmid ning temperatuur ulatus -50 kraadini. Lumi tuli maha oktoobris ja see oli üle

meetri sügav. Suvel olid kuumad ilmad ja vihma ei sadanud.

Uuteks naabriteks olid väga südamlikud venelased. Üldiselt oli nendega läbisaamine hea. Vaike

sõnul oli tore see, et kolhoosnikud ja kolhoosi juhtkond suhtus eestlastesse heatahtlikult.

Omadega saadi kokku päevatööl. Komandandil oli aga küüditatute üle range kontroll. Algul pidid

nad käima kohaloleku kohta allkirju andmas iga kolme päeva järel. Hiljem ainult kuus korra või

iga kahe kuu tagant, sest ei kardetud enam põgenemist. Kodumaaga pidas Vaike sidet kirja teel.

Kodused saatsid Eestist ka raha, kuid loobusid sellest üsna pea, sest kohalikud postiljonid olid

kavalad ja võtsid kirja vahelt raha ära. Kätte saadi ainult kiri.

Uued tööd olid järgmised: kuivatis vilja sorteerimine masinate abil, traktoril töötamine (külv,

künd), randaalimine ja masinatega heina niitmine. Vaike oli tol ajal 17-aastane, seetõttu pidi ta

käima tööl iga päev, ka pühapäeviti. Kevadistel põllutöödel saadeti nad viljapõldudele ohakaid

kitkuma. Kolhoosi põllud olid üle 1000 hektari suured ja need olid kodust üheksa kilomeetri

kaugusel. Kevadel pidid naised küttepuid tegema. Kütteks olid peamiselt haavad, mis tuli

langetada, saagida ja ladustada. Naised töötasid peamiselt karjafarmides ja mehed traktoristidena.

Kevadel ja suvel oli Vaikel vaja teha põllutöid. Augustist lume tulekuni sidus ta viljavihke.

Hiljem õppis ta traktoristiks, kellena töötas Vaike kaks aastat. Südamelihase põletiku tõttu jättis

17

ta traktoristi ameti. Edasi oli ta kolhoosis kassapidaja arveametnik kuni vabanemiseni. Kolhoos

jõudis jõukale järjele ning venelaste arvates elas Vaike pere jõukalt. Neil oli oma maja, lehm,

kits, haned ja kanad.

Vaike isa vabanes vangilaagrist 1950. aastal ja siirdus elama Pärnusse, kus ta sai tööd Remondi-

ja Ehitusvalitsuses. Vaike hakkas vabastamist taotlema, kuid selle asemel saadeti isa 1953. aastal

nende juurde Siberisse. Rehabiliteerimise teated tulid igal eri ajal. Vaike pere sai teate 1955. aasta

detsembris. Selle tõi neile komandant-julgeolekutöötaja.

Kodumaale saabus Vaike 1956. aasta märtsis. Ta ema jäi Siberisse isa juurde, sest tema isa ei

vabastatud. Koju said Vaike vanemad 1957. aastal, sest ta saatis sagedaid palvekirju vabastamise

kohta. Vaike lausus: “Kodumaal meid ei oodatud.” Nad võisid elada endises kodus, sest seal ei

olnud elanikke. Vaike isa tahtis maja osta, aga talle ei müüdud seda. Vaike asus

sünnitusosakonda sanitarina tööle ja lõpetas õhtukeskkooli. 1958. aastal läks ta Pärnusse vene

keele õpetajaks ning lõpetas Tartu Ülikooli. Vaike õde lõpetas samuti Tartu Ülikooli ja asus

hiljem tööle arstina. (Gustavson 2013)

Intervjuudest tuleb välja, et kõikide mälestused erinevad, isegi kui küüditatud on pärit samast

paigast. Intervjueeritavatel on head mälestused Siberi loodusest. Läbisaamine oli kohalikega hea

ning karmis keskkonnas hoiti omadega kokku. Üllatavaks osutus see, et kõigil on Siberiga head

mälestused ning kahel juhul taheti ka sinna tagasi elama minna. Töö autorit pani imestama ka

kirjavahetus kodumaaga, kuna ta polnud teadlik, et sel ajal oli see võimalik, olenemata halbadest

tingimustest.

18

Analüüs

Analüüsis võrreldakse omavahel intervjueeritavate mälestusi lähtudes küsimuste vastustest.

Märtsiküüditatud asusid Siberi poole teele 25. märtsil 1949. aastal. Kõik intervjueeritud viidi

Krasnojarski kraisse (Pilt 1), kuid erinevatesse rajoonidesse. Majad olid valdavalt ühe- või

kahetoalised ning puidust. Need ei erinenud kohalike kodudest. Töökusega muudeti

elamistingimusi ajapikku paremaks, seega ei piiratud küüditatute võimalusi. Teisest küljest oli

aga kontroll suur, sest komandatuuris tuli käia kohaloleku kinnituseks allkirja andmas.

Loodus jättis mitmele väga erilise ja kustumatu mulje. Asustust ümbritsesid enamasti mäed, mis

olid kaetud lilledega. Mainitumad taimed olid järgmised: pojeng, mustsõstar, maasikas, liilia,

kask ja orhidee. Siberi muld oli väga viljakas ning ei vajanud väetamist. Kliima oli kuiv ning

temperatuur talvel ulatus -25-st kuni -50 kraadini.

Kõikide mälestustes oli kohalikega läbisaamine väga hea. Küüditatud meenutavad neid kui

südamlikke ja lahkeid inimesi. Eesti lapsed mängisid koos vene lastega. Uuteks naabriteks olid

siberlased, kuid kahel juhul oli ka erandeid. Ühel juhul olid naabriteks kalmõkid ning teisel juhul

marid. Omasid ei unustatud ning hoiti kokku. Näiteks koguneti suuremasse majja, korraldati

rahvakunsti- ja tantsuõhtuid ning kokku saadi ka päevatööl. Lähedastega peeti sidet kirja teel.

Siberis tuli selgeks õppida vene keel ning erinevad uued tööd. Need olid järgmised:

viljalõikamine, puupulga ja hargiga kartulivõtmine, käsitsi lina kitkumine, käsikivil vilja

jahvatamine, kuivatis vilja sorteerimine masinate abil ja traktoril töötamine. Lisaks

konkreetsetele töödele tuli harjuda uue keskkonna ja kultuuriga.

Teade tagasi tulemise kohta saadi komandatuurist. Kojunaasmine toimus aastast 1956 kuni

aastani 1958. Viiel juhul mindi Eestis elama endisesse koju, kuid ühel juhul mitte. See on

iseenesest huvitav fakt, sest refereeritud kirjanduses oli selgelt välja toodud, et oma kodukohta

tagasi minna ei tohtinud. Kodumaal uuesti alustada oli keeruline, sest edasiõppimine oli

raskendatud. Kahel juhul kuuest taheti algul minna tagasi elama Siberisse. Olenemata halbadest

tingimustest ja rasketest aegadest, meenutatakse Siberis veedetud aega ilusana.

19

Pilt 1. Intervjueeritavate elukohtade piirkond kaardil (Google Maps 2014)

20

Kokkuvõte

Uurimistöös keskenduti Saarde valla märtsiküüditatute mälestustele Siberist. Referatiivne osa

koosneb märtsiküüditamisele eelneva olukorra ning küüditamise läbiviimise kirjeldusest.

Uurimuslik osa sisaldab intervjuusid endiste küüditatutega. Intervjuudes on peamiselt käsitletud

kohalikke elamistingimusi, läbisaamist kohalikega, uusi töid ja tegemisi ning naasmist

kodumaale. Analüüsis võrreldakse erinevate intervjueeritavate mälestusi.

Uurimistöö eesmärk sai täidetud, jäädvustatud sai kuue märtsiküüditatu mälestused Siberi

kodudest ja sealsest eluolust.

Intervjuude käigus selgus, et esialgsed elutingimused olid suhteliselt sarnased, sõltumata

küüditamispiirkondadest. Algsed elamistingimused olid kõigil küüditatutel võrreldes Eesti

tingimustega minimalistlikud, kuid need ei erinenud kohalike elanike tingimustest. Läbi töökuse

üritati ajapikku oma elamistingimusi parandada ning paljuski see õnnestus. Läbisaamine

kohalikega oli väga hea. Karmidest kliimatingimustest hoolimata jättis sügava mulje kohalik

loodus, mis eriti kevadel ja suvel oli väga rikkalik. Sidet kodumaaga peeti kirja teel. Osades

paikades säilitati kodumaa kultuuri läbi erinevate tantsu- ja kultuuriõhtute. Siberis veetsid

küüditatud seitse kuni üheksa aastat. Kuuest intervjueeritavast kaks tahtsid minna tagasi

Siberisse.

Referatiivse osa tegemine oli raskendatud, sest kohalike elutingimuste kohta pole faktilist

materjali raamatutes esitatud. Sellest tulenevalt oli intervjuusid põnev teha, kuna saadud

informatsioon elutingimuste kohta oli uudne.

Vormistamisnõudeid oli raske järgida, sest töö koostajal puudus varasem kogemus ametliku

uurimistöö vormistamiseks.

Antud teemat võiks tulevikus veelgi edasi uurida ning sellekohast informatsiooni koguda, sest

muul juhul võib see info küüditatutega jäädavalt kaduda. Töö autor loodab, et jätkuvad ka „Siberi

kodu“ - laadsed konkursid, mis suunavad õpilasi uurima teemasid, mille kohta on infot seni vähe

talletatud.

21

Summary

The goal of this research is to record the memories of the people deported in March 1949. The

recollections are about their homes in Siberia. Memories about deportations have been researched

before, but each experience is unique in its own way and every person has his own story to tell.

Recording these memories is important so that these events would not happen again and that

people could value their priorities.

This research will be presented to Estonian national competition “Siberian Home”. The goal of

the competition is to publish a book about the memories of deportees regarding the living

conditions in Siberia. The competition is organized by Okupatsioonide Muuseum, Eesti Memento

Liit and MTÜ Siberi Lood. The competition is a follow-up for competition held in 2010/2011 by

Eesti Memento Liit which was named ”The School Stories of the Deportees” and which included

69 interesting stories published in a book ”The Rough Siberian School”.

Research focuses on the memories of the people who were deported from Saarde parish.

Literature review focuses on the preceding situation and on the description how the deportations

were carried out. Research includes interviews with people who were deported. Interviews

mainly focus on living conditions, relations with locals, work related topics and return to Estonia.

Interviews showed that the initial living conditions were relatively similar regardless of the

geographical location to where people were deported. All the initial living conditions were

inferior compared to those experienced previously in Estonia, but they did not significantly differ

from the conditions of local people in Siberia. Through hard work people tried to improve their

conditions and in many cases they succeeded in it. Regardless of rough climatic conditions

people were impressed by the local nature, which especially in the spring and summer was very

diverse. People had to stay in Siberia for seven to nine years. Two respondents out of six even

thought about going back to Siberia afterwards.

The goal of this research was achieved as the memories were recorded. Still the topic could be

researched more extensively in the future and information about it should be recorded, because

otherwise that information could fade out as the people who actually experienced it.

22

Allikaloend

Frei, Lauri 2009. Kulakuks tegemine kui märtsiküüditamise ettevalmistav samm Tartumaa Äksi

valla näitel. - Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest. Olav Liivik, Hiljar Tammela.

Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, lk 34-36.

Gustavson, Vaike 2013. Siberi kodu. Jessika Ots, 30. november (intervjuu talletatud käsikirjas

töö autori erakogus).

Johanson, Karolina 2004. Küüditamised Eestis. - Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases

päevas. Ene Anderesen, Kadi Girchin, Terje Hallik, Merike Ivask, Mari-Liis Sepper. Tartu: FP

Kinnisvara OÜ, lk 7.

Kahar, Andres 2009. Tuvastamine ehk väljasaatmisele kuuluvate perekondade täpsete andmete

kindlakstegemine: eesmärgid ja meetmed. - Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest.

Olav Liivik, Hiljar Tammela. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, lk 47-57.

Lepik, Leida 2013. Siberi kodu. Jessika Ots, 10. november (intervjuu talletatud käsikirjas töö

autori erakogus).

Lepp, Aino 1998. Saarde valla ja Kilingi-Nõmme linna 1949. aasta märtsiküüditatute nimekiri. –

Teavitaja. Uudistaja lehelisa. Toimetanud Ahti Seller. Pärnu.

Nõmm, Maie 2013. Siberi kodu. Jessika Ots, 7. detsember (intervjuu talletatud käsikirjas töö

autori erakogus).

Rahi-Tamm, Aigi 2004. Küüditamised Eestis. - Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases

päevas. Ene Anderesen, Kadi Girchin, Terje Hallik, Merike Ivask, Mari-Liis Sepper. Tartu: FP

Kinnisvara OÜ, lk 22.

Sakson, Elsi 2013. Siberi kodu. Jessika Ots, 29. november (intervjuu talletatud käsikirjas töö

autori erakogus).

Talts, Linda 2013. Siberi kodu. Jessika Ots, 14. detsember (intervjuu talletatud käsikirjas töö

autori erakogus).

23

Vahtre, Sulev. 2005. Eesti Ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa.

Vassiljev, Salme 2013. Siberi kodu. Jessika Ots, 10. november (intervjuu talletatud käsikirjas töö

autori erakogus).

Interneti-allikas:

Google Maps. 2014. [02.04.2014]

Internet: https://www.google.ee/maps/

https://www.google.ee/maps/

24

Lisad

Lisa 1. Salme Vassiljevi pildid

Pilt 1. Meie Siberi maja. 1952. aastal. Salme Vassiljevi erakogu.

Pilt 2. Vett otsimas härjaga. Siberis. 27.08.1956. Salme Vassiljevi erakogu.

25

Lisa 2. Maie Nõmme pildid

Pilt 1. Maie Nõmm. 08.04.1956. Maie Nõmme erakogu.

Pilt 2. Vagun nr 11. Aprill 1949. Maie Nõmme erakogu.

Pilt 3. Kuragino asula, rajooni keskus kuus kilomeetrit pikk. 1954. aastal. Maie Nõmme erakogu.

26

Lisa 3. Elsi Saksoni pildid

Pilt 1. Muldkatusega maja Siberis. Ajavahemikul 1949-1955. Elsi Saksoni erakogu.

Pilt 2. Maja Siberis. Ajavahemikul 1949-1955. Elsi Saksoni erakogu.

27

Pilt 3. Elsi lambakarjas. 1950. Elsi Saksoni erakogu.

Pilt 4. Elsi ema loomadega. 1953. Elsi Saksoni erakogu.