horisont 5/2013

I N I M E N E L O O D U S U N I V E R S U M

www.h

orisont.ee

5 / september 2013Hind 3.50

Vostoki järv ja teaduslik-poliitiline võidujooks Antarktises

horisontMaomürkTAPAB JA RAVIB

Kopeer-raamatud ajalooarhiivi

kogudes

MereökoloogJonne Kotta globaalne

eksperiment

autoriõigus MTÜ Loodusajakiri

Õ N N E L I K I N I M E N E V A A T A B T A E V A S S ET E L E S K O O P J A O B S E R V A T O O R I U M , I D E E S T L A H E N D U S E N I

Helista: 5 2 8 9 8 9 5Kirjuta: [email protected]

E-pood:www.teleskoop.eu

Suur päikeseloide H-alfa valguses Kuu eri faasides

LCD ekraanigamikroskoop40-1600xPealt- ja alt-valgustus,mikromeetriline alus.Sobilik koolile ja

uudishimulikule 209€

MikroskoopScience TRM-301 40x-1000xSobilik uurimis- ja teadustööks,üliõpilasele ja laborisse;rikkalik lisa-varustus tumevälja kondensoristkaamerani

790€

Bresser MessierAR-102 EXOS 2

ø102 mm, F=1000 mm, F/10Hea platvorm astro-

fotograafiaga alustamiseks549€

Bresser MessierNT-130 EXOS 1

ø130 mm, F=1000 mm, F/7,7Eesti populaarseim teleskoop

alustavale astronoomiahuvilisele459€

Bresser MessierAR-90 EXOS 1

ø90 mm, F=900 mm,EXOS 1 ekv. monteering

Hea hinna/stabiilsuse suhe359€

Bresser Jupiter70/700 mmLapsele sobiv

199€

Mikroskoop Biolux NVSuurendus 20x-1280xKohver ja vajalikud tööriistad, PC okulaar, mikromeetriline alus, pealt- ja altvalgustus Sobilik koolile!

99€

Sky Shed Pod kergelt paigaldatavad vaatluspaviljonid, alates 3600 €

Automatiseeritud observatoorium

Meade LX800 StarLockø130, 254, 301, 350 mm, F/8kõige täpsem monteeringGPS, 2 kaamerat, autogiid jnealates 9999€

Meade LS ACFø152, 203 mm, F/10kõige automaatsemteleskoopGPS, 26 mm okulaar jnealates 1949€

Meade LX90 ACFø203, 254, 305 mm, F/10optimaalne hind/stabiilsusGPS, 26 mm okulaar jnealates 2549€

LX80 Eq/Az monteeringja teleskoop ø115, 152, 203, 254 mmKolm monteeringut ühes mehhanismisalates 1549€

Coronado SolarMax IIpäikeseteleskoopø60 mm, F=400 mmKitsas lainepikkuse vahemik vesiniku alfajoone ümbruses (656,3 nm) võimaldab vaadelda päikese „pinna“ granulatsiooni, loiteid ja muid detaile.

alates 1999€

Bresser Lyraø70/900Lapsele sobiv

219€UUS HIND!

UUS HIND!


Leho LõhmusNõmme postkontori sajand 48Tänavusest suvest vuravad Nõmmeluued rongid. Huvitaval kombel onNõmme raudteejaama areng käinudikka käsikäes kohaliku postiteenis-tuse arenguga ning tosinkond vii-mast aastat töötab Nõmme post-kontor taas Nõmme jaamahoones.

Jüri KamenikPildile jäänud pilved 50Horisont toetab blogi „Ilm ja inime-sed” korraldatud fotovõistlust„Pilvepiir 2013”. Seekord avaldamekuus publikuhääletusel enim häälisaanud pilti. Üldvõitjad selguvadoktoobriks.

HORISONT KÜSIB

Üksainus küsimuskaladest kuival 4Vastab Tallinna Tehnikaülikooli teadur Elga Mark-Kurik.

Intervjuu 24Eksperimenteerides evolutsioonija ökoloogia piirimail

Merebioloog Jonne Kottaga rääkisLäänemere tundlikku elusüsteemimõjutavatest võõrliikidest ningmuudest merebioloogia aktuaalse-test uurimissuundadest Ulvar Käärt.

Mina & teadus 58Kuidas on teadus mõjutanud tema elu, selle üle mõtiskleb filmi-režissöör, lavastaja, teatrikunstnik ja muusik Hardi Volmer.

5/2013s e p te m b e r

SIIT- JA SEALTPOOLT HORISONTI

Jüri Ivask. Vabana sündinud planeedid ja Päikese teisikud 3

Siret Saar. Parimaks peeti eluslõksu 6

Tiit Kändler. Mustad augudja uneaugud 8

Akadeemia ajad ja rajad: 101991–2000

Jüri Engelbrecht. Teerajaja ja 12innustaja

OLÜMPIAAD

Oleg Košik Kuumal ja päikeselisel kohvimaal 56

PRAKTILIST

RaamatMart Lätte. Jäälahingu müüte murdes 59

Heino Arumäe. Raamat, milleta ma oma eriala ette ei kujuta 60

Jonne Kotta. Lugemiselamus ja e-maailm 61

EnigmaTõnu Tõnso Lülide ühendamine 62

Ristsõna 63

Mälusäru 64Nuputamist pakuvad mälu-mängijad Indrek Salis ja JevgeniNurmla.

SELLES NUMBRIS

Ene Siigur, Jüri SiigurMadu ja maomürk – tapja ja ravija 14Maod on võlunud, lummanud ja tekitanud kartust läbi ajaloo.Tänapäeval oskame maomürgist valmistada antiseerumeid, aga mao-mürke kasutatakse ka ravimprepa-raatides, mis kas vaigistavad valu,alandavad vererõhku, ennetavad võilagundavad trombe. Maomürgid on kasutusel ka diagnostikas ningnende koostise põhjal võib isegi hinnata keskkonna radioaktiivsetsaastatust. Oma panuse maomürkideuurimisse on andnud ka Eesti teadlased.

Rein VaikmäeJärvede maa, Antarktis!? 32Hetkel, mil teadusmaailm järvedeolemasolu Antarktise jääkilbi all ametlikult aktsepteeris, algas võidu-jooks au nimel saada sealt esimesedproovid. Tuntuim Antarktise järve-dest on kahtlemata Vostok, millestVene puurimismeeskonnal õnnestus2012. aastal võtta ka esimene proov.Sellest hoolimata tõde Vostoki järveelustiku kohta alles oodatakse.

Ulvar KäärtHilkka Hiiopiga kunsti konserveerimise kambrites 40Tallinnas Kadrioru veerel KUMU hoones asub muu hulgas EestiKunstimuuseumi kolmeteistkümnetöötajaga kunsti konserveerimiseosakond.

Jaan LehtaruEnne kserokoopiate võidukäiku 42James Watti leiutatud kopeermasinaja kopeerimismeetodi levik oli kindlasti revolutsiooniline sündmus.Ka rahvusarhiivi ajalooarhiivi kogusiduurides võib leida märkimisväärselhulgal Watti kopeertehnikas tehtudkopeerraamatuid 19. sajandi teisestpoolest ja hilisemastki ajast.

40

42

47. A A S T A K Ä I K

14

48


http://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/horisont/

2 Δ horisont 5/2013

Ilmub aastast 1967. 6 numbrit aastas.• Toimetus: Endla 3, Tallinn 10122 / tel 610 4107 / faks 610 4109 / e-post: [email protected] Peatoimetaja: Kärt Jänes-Kapp, [email protected]: Ulvar Käärt, [email protected], ja Toomas Tiivel, [email protected]: Signe Siim, [email protected]: Kersti Tormis

• Väljaandja: MTÜ Loodusajakiri, Endla 3, Tallinn 10122 / e-post: [email protected] väljaandja: Indrek Rohtmets, [email protected]: Elo Algma, 610 4106, [email protected]

• Tellimine: 610 4105, [email protected]

ISSN 2228-3471 (e-luger)Autoriõigus: MTÜ Loodusajakiri, Horisont, 2013Trükitud trükikojas Kroonpress

Toimetamistest jää, vee ja põranda allSeptember on lapsed taas kooli toonud. Sel puhul on õige meelde tuletada, et ka uuel õppe-aastal jõuavad loodusajakirjad – Horisont, Eesti Loodus, Loodusesõber ja Eesti Mets – ningnende lisaväljaanded sarjast „Looduse raamatukogu” igasse kooli, et rikastada nii õpetajatekui ka õpilaste lugemislauda.

Koolitöös on asendamatu tänapäevalgi veel raamat. Üht omapärast raamatut põhi-liselt ülemöödunud sajandist – kopeerraamatut – tutvustab ajalooarhiivi konser-

vaator Jaan Lehtaru. Saame aimu, kuidas on arenenud teabe kopeerimise meetodid ja kui leidlikud on olnud inimesed info kopeerimisel veel enne

seda, kui ilmusid moodsad paljundusmasinad. Aga koopiaid on olnud vajateha läbi sajandite – väidetavalt mõtles ka aurumasina arendaja ja täiustajaJames Watt oma kopeerimismasina ja -meetodi välja eeskätt isiklikustvajadusest, sest tal oli vaja paljundada omaenda plaane ja jooniseid. Teisalt jagub loos näiteid sellestki, et kaugel Euroopas välja mõeldudkopeerimismeetod ei jäänud tundmatuks ka Eestimaal, kergendades siin-

sete arve- ja arhiivipidajate elu.Septembris võib seeneline või marjuline metsas käies sattuda veel ka

mõnele rästikule, kes talvituma asumisega ei ole kiirustanud. Jüri Siigur jaEne Siigur kirjutavad selles numbris mitte ainult kodumaa ainsast mürkmaost

harilikust rästikust, vaid madudest laiemalt, ja tegelikult mitte niivõrd madudestendist, kui sellest, kuhu ollakse tänapäeval jõutud maomürkide uurimisega. Sellessegi

valdkonda panustavad meie oma teadlased.Eesti teadlased uurivad ka Läänemerd, ja seda mitmest vaatenurgast. Horisondi lugejale

peaksid olema hästi tuttavad meie laineuurijate tegemised, seekordse pika intervjuu teemaon aga hoopis merebioloogia, milles Eestil on Läänemere mastaabis samuti olulisi saavutusi.Jonne Kotta nimetab viimastel aastatel Läänemere idaosas toimuvat lausa erakordseks, sest kui varem jõudsid meie rannikumerre vaid üksikud võõrliigid, siis alates üheksa-kümnendatest invasioonitempo hoogustus. Ent rõhutab ühtlasi, et ega meri polegi staatiline,vaid pidevas muutumises.

Kui suhteliselt hästi läbiuuritud Läänemeregi põhjaloomastikku alles kaardistatakse, siisseda enam on läbi uurimata kõik see, mis peidus Antarktise jääkilbi all. Vastupidiselt Lääne-merele on Antarktise puhul põnev just see, et jääkilbi alused järved, seega ka seal leidudavõiv elustik, on tõenäoliselt olnud atmosfäärist isoleeritud ning arenenud miljoneid aastaidilma keskkonna ja kliimamuutuste mõjutusteta. Mõni ime siis, et Vostoki ümber on kired lõõmamas ja avastustest kiputakse teatama ennatlikult, nagu tänavusel kevadsuvel. GeoloogRein Vaikmäe, kes temaatikat tutvustab, on toimuvat võrrelnud mõneti kunagise võidujook-suga esimesena Kuule jõudmise pärast.

September ja sügisilmad võivad kõige muu kõrval tähendada sedagi, et kõrv kuuleb toaslaste vadina vahele ka hiirte krõbistamist seina taga või põranda all. Vahendeid, mille abilvanarahvas hiirte-rottidega jõudu katsus, tutvustab septembrikuu „Eesti asja” lugu. Kui eluslõks ehk looduse looming kass välja arvata, siis eks kajastu ju ka hiirelõksus leiutajatenutikus ja meisterdajate inseneriosavus. ●

ww

w.

ho

ri

so

nt

.e

e

ESIKAANEL: Kobra. FOTO: CORBIS / SCANPIX

TOIM

ETUS

E VE

ERG

Ajakiri ilmub Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel

PÕHJ

AMAADE ÖKOMÄRGIS

541 787

Trükitoode

SCA

NPI

X


horisont 5/2013 Δ 3

Globuletid Roseti udukogus Ükssarviku tähtkujus.

Päikese-sarnase tähe elutsükkel.

SIIT

- JA

SEAL

TPOO

LT H

ORIS

ONTI

Linnutee galaktikas võibolla kuni 200 miljarditvabalt hõljuvat planeeti.Seni on astronoomidarvanud, et niisugusedhulkurplaneedid on väljaheidetud eksisteerivatestplaneedisüsteemidest.Uued uuringud viitavad,et mõned neist võivadolla ka ise tekkinud.Rootsi ja Soome astronoomidekollektiiv kasutas mitmeidteleskoope (raadiolainealas, sub-millimeeter-lainete piirkonnas jainfrapunaalas), et uurida Rosetiudu – hiiglasuurt gaasi- ja tolmu-pilve Ükssarviku tähtkujus Maast4600 valgusaasta kaugusel. Projektijuhi Gösta Gahmi sõnulon Roseti udu koduks rohkemkui sajale pilvele, mida nadnimetavad globulettideks. Needon väikesed, läbimõõduga, mison vähem kui 50-kordne Päikese

Vabana sündinud planeedid ja Päikese teisikud

ja Neptuuni vahemaa. Varase-mate andmete kohaselt peetinende pilvede massi võrrelda-vaks planeetide massiga, sedapeeti väikesemaks kui 13-kordneJupiteri mass. Uus uurimus andisusaldusväärseid andmed nendeobjektide massi ja tihedusekohta ning õnnestus ka mõõta,kui kiiresti need ümbritsevakeskkonnaga võrreldes liiguvad.

Globuletid osutusid vägatihedaks ja kompaktseks ningpaljudel neist tuvastati väga tihetuum. Sellest võib järeldada, etpaljud neist kollapseeruvad omamassi mõjul ja moodustavadvabalt hõljuva planeedi. Kõigesuurematest võivad moodustudapruunid kääbustähed, midanimetatakse mõnikord ka eba-õnnestunud tähtedeks – need

on taevakehad, mille mass onplaneetide ja tähtede vahe-pealne ning liialt väike, et käivi-tuksid termotuumareaktsioonid.

Selgus ka, et nimetatudväikesed pilved liiguvad suurtelkiirustel – umbes 80 000 kilo-meetrit tunnis – Roseti udustvälja. Arvatakse, et pilved on endrebinud vabaks pikkadest tolmu-gaasisammastest, mille on vor-minud noorte tähtede inten-siivne kiirgus. Seejärel kiirenda-takse need tänu udukogukeskmes asuvate kuumade täh-tede kiirgusele udukogust välja.

Linnutee ajaloos on lugematuarv udukogusid läbinud oma õitsengu ja hääbunud. Kõigisneist peavad olema formee-runud sellised globuletid. Neidpilvi on nii palju, et need võivadolla viimastel aastatel avastatudvabalt hõljuvate planeetidemärkimisväärne allikas.

Päikest on teleskoopide-ga vaadeldud üksnes 400aastat – murdosa Päikesevanusest, mis on 4,6 mil-jardit aastat. Nii on raskemeie tähe ajalugu ja eda-sist arengut tundma õppi-da. Seepärast jahitaksetähti, mis on peaaegunagu Päike, ent läbimaseri eluetappe. Astronoo-mid ongi identifitseerinudtähe, mis on sisuliseltidentne Päikesega, aga 4miljardit aastat vanem –peaaegu nagu tegelik versioon relatiivsus-teooriast tuntud kaksi-kute paradoksist.São Paulo ülikooli astronoomiJorge Melendeze sõnul onPäikese teisikuid otsitud aasta-kümneid. Esimene taoline avas-tati 1997, kuid kokkuvõttes onneid leitud väga vähe. Nüüd onEuroopa LõunaobservatooriumiVäga Suure Teleskoobiga (VLT)saadud suurepärase kvaliteedigaspektrid, mis võimaldavad uuridaPäikese teisikuid äärmise täpsu-sega.

Astronoomid uurisid kahtePäikese teisikut – ühte, mis arvati

olevat noorem kui Päike (18Scorpii), ja teist, mis arvati olevatvanem (HIP 102152). Selgus, etHIP 102152 Kaljukitse tähtkujuston vanim seni teadaolev Päikeseteisik, hinnanguliselt 8,2 miljarditaastat vana. HIP 102152 tundma-õppimine lubab seega ennus-tada, mis võib juhtuda, kui Päikenii vanaks saab. Teisalt osutus 18 Scorpii tõepoolest nooremakskui Päike, olles hinnanguliselt 2,9 miljardit aastat vana.

Uurijaid huvitas ka Päikesekoostis – kas see on tüüpiline jamiks sisaldab Päike nii vähe lii-tiumi. Liitium, kolmas elementperioodilisuse süsteemis, tekkisSuures Paugus koos vesiniku jaheeliumiga. Astronoomid poleaga suutnud seni ära seletada,miks mõnedes tähtedes on liitiu-mi vähem kui teistes.

Päikeses on praegu alles üks-nes 1 protsent liitiumist, mis oliPäikese moodustanud aines.Päikesest nooremate teisikuteuurimine on andnud vihjeid, etnood sisaldavad märkimisväär-selt rohkem liitiumi. HIP 102152leiti aga olevat väga madalaliitiumisisaldusega. Niisiis onnüüd üsna kindel, et tähed kui-dagi hävitavad vananedes oma

liitiumi ja Päikese liitiumisisalduson normaalne.

Lisaks selgus, et HIP 102152keemiline koostis erineb natu-kene enamikust teistest Päikeseteisikutest, ent sarnaneb Päikeseomaga. See vihjab tugevalt asja-olule, et HIP 102152 ümber võibtiirelda Maa-tüüpi planeete.

„Nii uudis ematäheta sündi-vaist planeetidest kui ka teavePäikesele väga sarnasest tähestkuuluvad praegusaja astronoo-mia meelisteemade rubriiki.Mõlemad avardavad tausta, millesuhtes saame hinnata toimuvaidja tulevikus ette võetavaid pin-gutusi eluks kõlblike eksoplanee-tide ülesleidmiseks. Ühest küljeston kodutud eksoplaneedid (kuigi

neid on Linnutee galaktikas hin-nanguliselt sama palju kui tähti!)väga suure tõenäosusega elu-tud, sest neil puudub ematähtkui soojusallikas. Teisalt on teisik-päikeste identifitseerimine vägavajalik just Maa-tüüpi „elusate”planeetide otsimispaikade välja-valimiseks. Lisaks osutab 8,2 mil-jardi aasta vanune teisik, et kameie Päikese pinnatemperatuurei pruugi lähimate aastamiljar-dite jooksul veel suureneda, niiet liigne kuumus võiks siinseleelule ohtlikuks saada,” kommen-teerib Tartu Observatooriumiastronoom Indrek Kolka.

• Jüri Ivask

CHA

LMER

S U

NIV

ERSI

TY O

F TE

CHN

OLO

GY

ESO

/ M

. KO

RNM

ESSE

R

HIP 102152Päike18 Scorpii

Vanus (miljard aastat)

0 2,9 4,6

8,211



Kui haruldased on Narva karjäärist Devoni kihtidest tänavusaadud kalaleiud?Kui rühm Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi tea-dureid saabus Narva põlevkivikarjääri, oli neil kavas lahen-dada mitmeid sealse paelasundi probleeme. Kuumal juuni-kuu päeval sarnanes tuulevaikne karjäär pigem põrgu ees-kojaga. Kuid samas ootas geolooge ees üllatus, mille väärtustteadis ainult üks sellest välitööst osavõtja. See oli instituuditeaduskogude kuraator Ursula Toom, kes tundis nimetatudkivimurdu varasemast ajast ning hoopis teisest küljest. Nimeltkogus ta üliõpilasena siit põlevkivist märksa noorematest,Devoni kihtidest kalakivistisi.

Selgituseks nii palju, et Kirde-Eestis Narva jõgikonnas lei-dub väheldasel alal Devoni ladestu kihte. Viimased on hoopisenam tuntud Lõuna-Eestist, umbes Pärnu-Mustvee joonestlõuna pool. Devoni paljandeist on tuntumad nn Tori põrgu,Tamme paljand Võrtsjärve idakaldal, Taevaskoja kaldakaljudPõlvamaal, liivakivi paljandid Võhandu ja Piusa jõel. Devonikihtide iseärasuseks Kirde-Eestis on nende lasuvus märksavanemal, Ordoviitsiumi ladestu lubjakivil, milles leidubkipõlevkivi. Ordoviitsiumi ja Devoni kihtide teket lahutabumbes 70 miljoni aasta pikkune ajavahemik. Devoni kivi-meid (dolokivi ja liivakivi) sealses karjääris ei kasutata ningneed moodustavad tohutu suure ja järsu varikalde. Kihid, mispaljanduvad Narva karjääris, on olulised selle poolest, et needmaapinnal peaaegu ei avane. Kuuluvad need Narva lademeVadja alamlademesse, mille paksus on viidatud piirkonnasligikaudu 16 meetrit.

Esimesele kalaleiule varikaldes järgnes vilgas fossiilideotsing, millest kõik geoloogid õhinal osa võtsid. Kogujad, kel-lel „kala näkkas” eriti hästi, olid Tarmo Kiipli, Gennadi Bara-nov, Liina Paluveer ja UrsulaToom.

Neid üllatas eeskätt fos-siilide säilivus. Nii leitimitmel kivilahmakalsuuri kalasoomuste ko-gumikke. Taoline kivis-tiste säilivus ongi see,mis teeb Narva kar-jääri leiud era-kordseks.

ÜKSA

INUS

KÜS

IMUS

kaladest kuival

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli teadur

ELGA MARK-KURIK

GEN

NA

DI B

ARA

NO

V, T

TÜ G

I

ERA

KOG

U

Otsingud Narva põlevkivikarjääris.


Muidugi on lisaks tore mainida, et mitmed suured soo-muskatte eksemplarid ning nendega koos esinevad kolju- jateised välisskeleti luud kuuluvad tõenäoliselt uuele lihasuim-sete kalade (Sarcopterygii) liigile perekonnast Glyptolepis. Või-malik, et siin esineb veel teinegi uus liik, sedapuhku rüü-kalade (Placodermi) hulgast. Varem on samast karjäärist leitudmitmeid rüükalu – ühe Eestis senitundmatu perekonna esin-daja ning teise, tuntud perekonna uus liik.

Kui varasemad leiud sellest karjäärist koosnesid üksi-kutest kalade skeletiosadest, siis tänavuse saagi hulka kuu-lusid mitmed lihasuimsete kalade soomuskatte osad, pikku-sega kuni 30 cm. Kalajäänused helehallis peeneteralises liiva-kivis on valkjad, meenutades pisut värsket kalagi. Eesti alus-põhjast on seni teada üksnes paar kalade soomuskatte leidu,mis on aga hoopis väiksemad ning kuuluvad psammosteiidi-dele, st lõuatutele kaladele alamklassist Agnatha.

Seega on Narva karjääri kalaleiud meie Devoni kihtidestüliharuldased. Nende kuju ei ole märkimisväärselt moon-dunud, mida võib täheldada teistest piirkondadest, näiteksSaksamaalt ja Šotimaalt leitud kalafossiilidel.

Veel tuleb mainida, et kalaleiud meie Devoni kihtidest ontegelikult kõik haruldased. Nii paljandite kui ka puursüda-mike andmetel esineb mitukümmend meetrit pakse kihte,mis on n-ö tühjad. Seda näitas kujukalt kalakivististe otsingAhja jõe äärsetes arvukates suurtes paljandites, mille tule-museks oli ainult üks soomus Suurest Taevaskojast. Samaäpardus tabas geolooge paar aastat tagasi uue Koidula raud-teejaama süvendis, milles paljandus sadu meetreid Devonikihte. Sealtki saadi saagiks ainult poolik kala lõualuu. Mulje,et meie aluspõhjas on rohkesti Devoni kalu, põhineb suurtelkogudel. Need on pärit peamiselt mõnest rikkalikust leiu-kohast ning saadud aastaid kestnud kaevamiste tulemusena.

Loodusjõud toimivad nagu tohutu veski ning meid lahu-tab ajast, mil need kalad elasid, ligi 400 miljonit aastat. ●


GEN

NA

DI B

ARA

NO

V, T

TÜ G

I

Tänavu Devoni ladestu kihtidest leitud mitmed lihas-uimsete kalade soomuskatte osad olid kuni 30 cmpikad. Kalajäänused helehallis peeneteralisesliivakivis on valkjad, meenutades pisut värsket kalagi.

5 cm

TOO

MA

S PÄ

ÄSU

KE

☺horisont



EEST

I ASI

Parimaks peeti elus lõksuERM-i kogude hiirelõksud (kasutatud ka nimetusi lausk, lauts, lõuk, lõudas) on tänapäeva mõistes väga suured (pikim 57 cm), nende valmistamisega ei olemärkimisväärselt vaeva nähtud, need on robustsed ning vähese viimistlusega.

Lõksude valmistamisaeg jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandialgusesse – vanim on aastast 1812, noorim 1981. Materjalinaon enamasti kasutatud puitu ja metalli. Paariks erandiks onkastlõksud, kus külgedel klaasruudud.

Lisaks esemetele on ERM-is lõksudest etnograafilisi jooni-seid, huvitavaid fakte saab ka arhiivis olevatest korrespon-dentide vastustest.

Ootuspäraselt peeti parimaks elus lõksu ehk kassi. Lisakssellele, et kass pidi aeg-ajalt kambris kassihaisu tegema,soovitati kõrvalhoonete tarvis kassiauku: „Ei ole kuulnud egateata midagi eri abinõu, mis oleks takistanud hiirte aita pääsemist,küll aga jäeti aida uksele alla tagumisse nurka auk sisse, kust kassläbi mahuks pugema, et aita minna hiiri hävitama.”

ERM

A 3

90:6

RÕ

UG

E

FOTO

D: A

RP K

ARM

Selle riistaga on püütud hiirimesilastarust. „Lipatsile” pandileib söödaks. Vedru on tehtudvanast vikatirootsust. Kogutud1933. aastal, valmistaja JaanKõva Rõuge kihelkonnast.

➊ Languksega kastlõksud, kuhu närilised jäid elusalt sisse.Kui rott siseneb lõksu, vajub tema raskuse tõttu laua tagumine ots alla javõimaldab rotil siseneda esimese võre alt võredevahelisse ruumi lõksutagaosas. Pärast seda tõuseb laua tagumine ots uuesti üles ja suleb rotile tagasitee.

Museaale on keeruline jäigalt liigitada, agatinglikult on hiirelõkse 3 tüüpi.

ERM

A 5

58:1

6 O

TEPÄ

Ä

ERM ARVUDESEesti Rahva Muuseumi

kogus on 22 hiirelõksu ja

15 rotilõksu.



SIIT

- JA

SEAL

TPOO

LT H

ORIS

ONTI

HORISONT 9/1973, LK 20–23.

Toonasest numbrist leiame tõlkeartikli, kus Jelena Kretšetannab ülevaate vanimast materjalist, millel inimkond omakunstiannet on ilmutanud, klaasist. Seda liivast valmistatavat

ainet tundsid juba vanad egiptlased ja hiinlased ning Süüria ja Bütsantsi meistrid.„Klaasisseppade peamine tööriist puhumispiip leiutati meie aja-arvamise algul Süürias. Oletatakse, et foiniikia kaupmehed, tolle-aegsed Vahemere avaruste kündjad, viisid selle Itaaliasse. Vajalikkutoorainet liiva leidus nähtavasti Rooma, Aquileja ja Concordia ümbruses. Kuid juba 5. ja 7. sajandi vahel pidid kohalikud elanikudoma linnad maha jätma põhja poolt lähenevate rändrahvaste kartusel ja otsima ohutumaid paiku ranna läheduses. Just tollal tulidesimesed asukad Aadria mere laguuni saartele, ühtlasi ka Muranole,paikkonda, kus hiljem tekkis Veneetsia linn.

Võib arvata, et ümberasujate hulgas leidus rohkesti klaasipuhu-jaid, sest õige pea said Veneetsia ja Murano klaastoodete poolest tuntuks. Esialgu tehti ainult pudeleid, mistõttu sealseid ametimehikutsuti fiolerus’teks, s.t pudelitegijateks (keskaja ladina keeles fiala – pudel).

HORISONT 9/1983, LK 27

Horisont tutvustas saja aasta tagust tehnikaimet. Väga vahva,kui mõni füüsikaõpetaja võtaks vaevaks seda tarkusekuultaaselustada. Või olla mõnel uudsel moel inspireeriv.„„Philadelphia Elektrinäituse külastajate tähelepanu köit-

miseks tuli Edisoni Elektrivalgustuse Kompanii algupärasele mõttele:lasta jagada oma aadressikaarte suurt kasvu neegril, kes kandis kiivritsellele kinnitatud Edisoni lambiga. Kiivri peal olev lamp ühendati kahe juhtmetraadiga, mis olid peidetud neegri rõivaste alla ning viisidkahe vaskplaadini tema saapakontsade all. Teised maapinda sängi-tatud vaskplaadid olid ühendatud valgustussüsteemi jaoks kasutatavadünamomasina poolustega. Kui neeger seisis mõlema kontsaga kahemaapinda sängitatud plaadi peal, võis ta vaevaltmärgatava liigutusegaühendada või katkestada elektrivoolu pääsu oma pea peal asuvasselampi, niiviisi lampi põlema süüdates või seda kustutades. Samal ajal olid tema käed ametis aadressikaartide jagamisega.”

HORISONT KIRJUTAS

40aastat tagasi

30aastat tagasi

HORISONT 7/1993, LK 3

Toonane Horisondi kiri lugejale oleks nagu tänasel päeval kirjutatud:„/…/ Veel mõne aasta eest, iseseisvuse taastamise keerises,ei jätnud ükski kihutuskõneleja kinnitamata, et haridusest

ja kultuurist saavad vaba Eesti suurimad paleused. Tänases, just nagualgdarvinistlike ideede kohaselt kulgevas olelusvõitluses, pöördu-takse paleuste poole üha harvemini. On kõigesööjate aeg, ning turultehakse panus ikka pakendile, mitte sisule. /…/

Tänapäevases keerukas maailmas on väga raske toime tulla mitmekülgsete teadmisteta. Arenenud maades on üheks olulisemaksniisuguste teadmiste hankimise allikaks üldhuvitavad ajakirjad.HORISONT on Eesti ainus üldhuvitav aimeajakiri.

Praegu on paras aeg tellida Horisont.”

Horisont on jätkuvalt ainus eesti teadust populariseeriv eesti ajakiri.Telli: www.horisont.ee

20aastat tagasi

Põnevad teated pärinevad Pühalepa kihelkonnast: „Hiirteaita tungimist takistati järgmiselt: valmistati väikesed tiivad, miskinnitati varda otsa. Varda teises otsas oli tuulde sihtija, mis tiivadalati tuules hoidsid. Keset varrast läbis nael, mis jälle kinnitatudpika kepi külge. Nael pidi nii kergelt puud läbima, et see vabalt siiaja sinna pöörata võis. Pikk kepp oli jällegi kahelt poolt harkpuudegakinnitatud aida seina külge. Kui nüüd tuul tiivad käima ajas, kuul-dus aidas põrgumüra, mis hiired minema peletas. Tihti tarvitatipuutiibade asemel ka plekktiibu ja nelja asemel kuus, mis rohkemmüra sünnitasid.”

Lisaks elumajale ja kõrvalhoonetele püüti hiiri-rotte kamesitarudest.

• Siret SaarEesti Rahva Muuseumi koguhoidja

➌ Metallvedruga lööklõksud.Vanemat tüüpi vedrulõksu pealislauale andis suurema löögijõu vedruna keerdu väänatud nöör.Lõks on väljastpoolt neljakandiline, seest ümmarguse õõnega. Torupealmises küljes avapoolsest otsast 1,3 cm kaugusel on pilu, samastotsast 4,5 cm kaugusel kaks auku. Samasugused augud samas kohas ka toru alumises, vastasasuvas küljes. Pilu kohal toruõõne seintes ringsoon, mis vastab terasvedru otsas asuvale traatrõngale.

ERM

A 6

02:4

6 LÜ

GA

NU

SEA

493

:326

OSM

USS

AA

RE

➋ Raskusega surmavad langlõksud – sööta haarav loom vabastab tema kohal oleva raskuse sulusest.Sööt asus kahe laua vahel liistakul. Kui liistakut puudutada, langeb ülemine laud kokku ja lömastab hiire. Raskuseks pandi peale kivi.Valmistatud 1867. aastal Lüganuse kihelkonnas.



Unega on teine asi. Keegi ei oska pidadajuubelit selle siiani mõistatuslikuks jäänud,kuid hädavajaliku ilmingu võrrandite välja-nuputamise puhul. Siiski on siingi puhumasuusi tuuli. Nimelt on selgunud, et uni aitabasju meeles pidada.Miks mõni sündmus jääb paremini meeldekui teine? Sellepärast, et mälu kordab neid,kui magate või jalutate. Kui infol, midatahate meeles pidada, on suur väärtus, jääbsee ka paremini meelde – seda harjutate kas unes või ilmsi. Northwesterni ülikooli

Äärepealt oleksime maha maganud üheolulise juubeli. Nimelt möödus juulis 50 aastat mustade aukude müsteeriumilahendamisest.Nõnda elame juba pool sajandit, teades, etmustale augule ei tohi läheneda, meie Linnu-tee keskmes on must auk ja võib-olla onvaakum tillukesi musti auke täis tuubitud.

1963. aasta juulis rehkendas Uus-Mere-maa matemaatik Roy Kerr välja, et mustadeaukude suurust ja pöörlemist saab kirjeldadaüksnes kahe arvuga: massi ja pöörlemis-kiirusega. Igaüks Universumi miljarditestmustadest aukudest on kirjeldatav taoliselihtsa, Einsteini võrrandite matemaatiliselahendusega. Kerri töö on viimase pool-sajandi tähtsaim avastus üldrelatiivsuse valdkonnas ning vaatlused on tõestanud, et tal oli õigus.

Nobeli preemiat pole mees siiski veelsaanud, kuid vähemasti Max Plancki gravitat-sioonilise füüsika instituut ehk Albert Einstei-ni instituut pühendas Roy Kerrile 4. ja 5. juulilPotsdamis peetud kongressi.

Potsdami astrofüüsika observatooriumidirektoriks oli Karl Schwarzschild, kes leidisseal Albert Einsteini väljavõrrandite lahen-duse ning avastas nähtuse, mida me praegumustaks auguks kutsume – mateeria ühen-duse, mille gravitatsioon on nii tugev, etisegi valgus ei suuda sealt välja pääseda. •

psühholoog Delphine Oudiette pani püstieksperimendi, milles osalejad pidid meenu-tama objektide asukohta arvutiekraanil. Iga objekti meelespidamine ühendatirahalise preemiaga. Iga objektiga kaasnes ka iseloomulik heli.

Mõni väheväärtuslike objektidega seo-tud heli mängiti kas une ajal või ärkvel etteeraldi pildist, et väheväärtuslikke objektemeeles pidada. Selgus, et osalejad mäle-tasid väheväärtuslikke objekte paremini, kui nende helid une jooksul ette mängiti.Oudiette oletab, et une ajal ette mängitud

helid aktiveerisid nende objektide mälujäl-jed uuesti ja nõnda jäid need ka pareminimeelde. Asjade meeldejätmiseks peameneid kordama. Ja suur osa proovidesttoimub just une ajal, spekuleerib Oudiette.Siiski ei ava töö selektiivse mälu olemust –seda, miks mõnda sündmust saab mälustammutada, mõnda aga mitte.

Kuid une sügavus, seega siis ka mäle-tamise kvaliteet, sõltub valgusest, mille käesmagatakse.

Hamstreid uurides jõudsid Ohio osariigiülikooli neuroteaduste professor Randy

UUED

TUU

LED

2 Mälu pikendamise retsept: nähke unes

Mustad augud ja uneaugud

1 50 aastat musta augu võrrandit

TIIT KÄNDLER

Potsdamitelegraafimäelseisab tänaseni1924. aastalvalminud Einsteinitorn. Selleteleskoobiga uuriti Einsteinirelatiivsusteooriakehtivust. Tornesindab arhitektErich Mendelsohniekspressionistlikkuloomestiili. Ein-stein tornis tööta-nud ei ole, kuidkülastanud sedapärast valmimist,vaikinud ta mõnitund ja öelnud siis arhitektile:„Orgaaniline.”

TIIT

KÄ

ND

LER



Maa pöörlemine loob päeva ja öö, aga sunnib igaööpäevased rütmid peale igaleelusolendile. Imetajatel toimib ajus tsirkadiaankella nimeline siseminemehhanism, mis kontrollib ööpäevarütme:und ja ärkvelolekut, söömist ja aineva-hetust ning paljusid teisi loomulikke asju.Ajukella mehhanism on keeruline ja sellemolekulaarsed mehhanismid on jäänudlõpuni mõistmata. Nüüd on astutud sammuke edasi.Concordia ja McGilli ülikooli teadlased aval-dasid ajakirjas Neuron artikli, mis võtabkokku nende uurimused tsirkadiaankellaalal. Nad uurisid, kuidas keha tsirkadiaankellmõjutab sellist fundamentaalset bioloogilistprotsessi nagu valgusüntees. Shimon Amir ja kaasautor Nahum Sonenberg leidsid kellas ühe allasuruva ehk repressiivse valgu.Kui nad selle eemaldasid, kella töö üllatus-likult paranes.

Eksperimenteeriti hiirtel, kuid sama-laadsed tsirkadiaankellad on kõigil imetaja-tel. Uuriti mutantset hiirt, kel puudus erilinevalk nimega 4E-BP1, mis blokeerib valgu-sünteesi tähtsat astet. Selgus, et taoline hiirtalub oma tsirkadiaankella ebakorrapärasusipalju paremini. See tähendab, et ta suudaksparemini ületada lennukil Atlandi ookeani,töötada öövahetuses või maa all ning ka uni oleks sellisel hiirel korrapärasem. Tead-laste sõnul kohandus selline hiir ajavöönditevahelise reisi simulatsiooni korral tavahiirestkaks korda kiiremini. Säherdusel hiirel tekkiska enam üht pisikest, ajukella töö tarbeksvajalikku valku VIP. Nõnda selgus, et

geneetiliste manipulatsioonidega saabtsirkadiaankella käiku korrastada, mis annabehk võimaluse ravida sisemise kella häire-tega patsiente. Teadlased kuulutasid kogunivälja, et säherduste manipulatsioonidegavõiks aeglustada vananemist, kuid sedaväidet tuleks võtta pigem reklaamitrikina.

Keskmise depressiooni all kannatavadinimesed alahindavad oma võimeid. Hertfordshire’i ülikooli vastsed uurimistule-mused näitavad, et depressiivne inimene onaja hindamisel täpsem. Sageli kaldub tamoonutama fakte ja näeb oma elu nega-tiivsemana kui mittedepressiivne inimene.Lootusetuse, abituse, kasutuse tunne ondepressiooni tunnuseid. Aeg tundub temajaoks kulgevat aeglaselt – aeg näib venivat.Kuid vahel näeb ta reaalsust tõepärasemaltkui tema õnnelikumad sõbrad, kes vaatavadelu läbi roosade prillide.

Matemaatilise psühholoogia professorDiana Kornbrot võttis uuringutulemusedkokku: depressiivsed isikud hindasid aegaõigesti, nende mittedepressiivsete kaaslastehinnangud olid „liiga kõrged”. Nähtusel onoma nimigi: depressiivne realism.

Vabatahtlikud hindasid suuliselt ajavahe-mikke kahest 65 sekundini ja lõid ka oma-enese ajaintervalle. Mittedepressiivsed katsealused hindasid intervalle liiga pikaks,ise aga lõid liiga lühikesi. Depressiivne rahvas oli ses osas täpsem. Kuidas see tead-mine depressiooni ravile kaasa võiks aidata,on iseasi. Mittedepressiivsed hindaksid, et üsna pea, depressiivsed oleksid ehk realistlikumad ja ütleksid, et millalgi tule-vikus võib-olla … •

UUED

TUU

LED

3 Ajataju sõltub geenidest ja depressioonist

UUED TUULED on rubriik, kus teaduskirjanik TIIT KÄNDLER vaatab üle viimase paari kuujooksul ilmunud markantsemad teadusuudised ja valib sellest hulgast ühisosaga alam-hulga. Need uudised on loodetavasti kestvad ja põnevad ning kannavad teaduse vaimu:huvitu, aga kahtle.

UUED TUULED

Nelson ja tema kolleegid järeldusele, et kuiloomakesi öösel valgustada sinise valgusega,on nad järgmisel päeval depressiivsemad kui punase valguse paistel mööda saade-tud öö järel.

Kõige paremini tundsid end öö pimedu-ses veetnud hamstrid, sinise valguse mõjulelähenes valge valgus. Tulemus võib ollakehtiv ka öövahetuses töötavate inimestepuhul, oletab Nelson. Punane valgus mõjubneile valgest paremini.

Teadlased uurisid võrkkesta valgustund-likke rakke, millel pole tähtsust nägemisel,vaid ööpäevarütmide korraldamisel.

Oletatakse, et nood rakud sätivad kameeleolu ja tundeid. Need rakud reagee-rivad eri lainepikkusega valgusele erinevatundlikkusega: tundlikumalt sinisele ja

vähemtundlikult punasele. Siberi hamstreidvalgustati igal öösel nelja nädala jooksul eri-nevalt. Seejärel testiti nende depressiooni-sarnaseid sümptomeid erilistes katsetes.Näiteks jõid sinise valguse hamstrid vähemsuhkruvett, mis näitab nende kehva tuju.Muutunud oli ka sinise valguse käes öömööda saatnud hamstrite aju hipokampus.Selle rakkudel oli tavalisest tunduvalt vähem teistele rakkudele keemilisi signaale saatvaid karvasarnaseid moodustisi.

Pole siis ime, et Kuu und mõjutab.Mõned inimesed kurdavad unetuse ületäiskuu ajal. Baseli ülikooli psühhiaatria-professor Christian Cajochen ja temarühm uuris 30 vabatahtliku und laboris.Une ajal seirati kahe vanuserühma aju-mustreid, silmaliikumisi ja hormoonide

eritumist. Tuli välja, et tänapäevalgi sõltubinimese uni Kuu rütmidest. Täiskuu ajalvähenes sügava une kestus kolmandikuvõrra ja magama jäädi viis minutit hiljemning uni kestis 20 minutit vähem. Ka oli une ja ärkveloleku tsükleid reguleeriva melatoniini tase madalam.

Teadlased peavad seda iidsete aegadepäranduseks – näiteks mõjutab kuuvalgus

mereloomade paljune-miskäitumist.

Võib-olla on aga teguhoopis kuuvalgusevärviga – on see ju sinakam kuikeskmine päeva-

valgus? •

CORB

IS /

SCA

NPI

X



Nikolai Alumäe oli silmapaistev mehhanikateadlane, kes, ollesaastal 1960 üks Küberneetika Instituudi asutajatest, pani aluse mitmete uute teadussuundade arengule Eestis ja lõi seal eluterveakadeemilise õhkkonna, mis on säilinud tänaseni. Tema üks tees oli:„Kui teil on probleem, mida te ei oska kohe lahendada, siis oleteõnnelik inimene. Teil on, millest mõelda.”Nikolai Alumäe (12. september 1915 – 27. märts 1992) sündisTallinnas kooliõpetajate perekonnas. Tallinna Tehnikaülikooli lõpetasta ehitusinsenerina. Õpingute aega jäi ka teenistus Eesti sõjaväes.

Teise maailmasõja keeris viis Nikolai Alumäe Venemaale, kus tal tagalas õnnestus jätkata õpinguid ja teadustööd. Kandidaadi-kraadini (tollane PhD) jõudis ta 1945. aastal. Järgnes paar aastatõppejõuna Tallinna Polütehnilises Instituudis. Edasi viis tee dokto-rantuuri Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia MehaanikainstituutiMoskvas ning oma doktoritöö (DSc) kaitses ta 1951. aastal. NikolaiAlumäe mõlemad väitekirjad käsitlesid koorikute teooriat. Miks?Legendiks on saanud jutt Tallinna Tehnikaülikooli õppejõust AugustKomendandist, kes olla üliõpilastele maalinud hirmuäratava pildikoorikute teooriast, mis olevat jõukohane üksnes paarile inimeselemaailmas (need olid aastad vahetult enne Teist maailmasõda!).Seda juttu olevat kuulnud ka Nikolai Alumäe ja sellest tema valik.August Komendant, kes lahkus Eestist okupatsiooni alguses, sai ise laias maailmas kuulsaks ehitusinsenerina, hästi tuntud ontema koostöö samuti Eestist pärit arhitekti Louis Kahniga.

Õhukesed objektid ja teravmeelsed lahendusedKoorikute teooria on mehaanika valdkond, kus mehaanika põhi-võrrandite rakendamisel tuleb arvestada ühe mõõtme (kooriku paksuse) olulise väiksusega võrreldes ülejäänud kahe mõõtmeganing kooriku pinna geomeetrilise geomeetriaga. Rakendused on ehituses, masinaehituses, laeva- ja lennukiehituses, rakettides jmehk teisisõnu – igal pool, kus tegemist õhukeste objektidega.Matemaatilisest küljest on tegemist kõrgemat (kuni kaheksandat!)järku osatuletistega diferentsiaalvõrranditega, mis tihti on veellisaks kõrgetele järkudele ka mittelineaarsed.

Nikolai Alumäe teadustulemused koorikute teooria analüüsilhaarasid koorikute tasakaalu ja dünaamikat, nende omadusi

kriitilise staadiumi järel (st pärast võimalikku mõlkumist) ning terav-meelseid meetodeid pingeolukordade lahutamisel. Ta kujunes tollases Nõukogude Liidus selle valdkonna üheks juhtkujuks.Alumäe kolleegid Moskvast, Leningradist, Jerevanist ja mujalt olidsuurepärased teadlased, kellega lävimine mõjutas oluliselt kamehaanika kui teadusvaldkonna arengut Eestis.

Eestis kujunes välja terve koorikute teooria koolkond, kelle kohtaütles Alumäe hea sõber, akadeemik Heinrich Laul, kes ise tegelesraudbetoonkoorikutega: „Asja alguses asus Alumäe.” Kui NikolaiAlumäe esitati Akadeemia korrespondentliikme kohale, kirjutas tollane akadeemik Ottomar Maddisson tema tööde analüüsis:„Väga iseloomustava nähtena avaldub töödes autori sihikindel püüematemaatilisele rangusele ja selgusele.” Publikatsioonid olidparaku sellel ajal, möödunud sajandi teise poole alguses, vene keeles. Nõukogude Liidu juhtiv ajakiri Prikladnaya Matematika iMekhanika (Rakendusmatemaatika ja mehaanika) siiski oli ja on ka praegu rahvusvaheliselt väga kõrgelt koteeritud.

AKAD

EEM

IK A

KADE

EMIK

UST

AKADEEMIK JÜRI ENGELBRECHT AKADEEMIK NIKOLAI ALUMÄEST

Teerajaja ja innustaja

Nikolai Alumäetehnikateadlane ja küberneetikakadeemik 30. juunist 1954

● sündis 12. septembril 1915● õppis 1934–1936 Tartu Ülikoolis ja 1938–1941 Tallinna PolütehnilisesInstituudis● aastast 1945 tehnikateaduste kandidaat, aastast 1951 tehnika-teaduste doktor● töötas 1960–1969 Küberneetika Instituudi direktorina, 1977–1987 samas vanemteadur● aastast 1965 professor● 1964–1977 Teaduste Akadeemia asepresident● Nõukogude Eesti preemia 1970● hobid: klassikaline muusika, orienteerumine

FOTO

D: A

KAD

EEM

IA



Legendaarne juba eluajalJuba Nikolai Alumäe eluajal liikusid suust suhu legendid temaütlemistest ja tegemistest. On teada, et igas väitekirjas peab olemapaar rida, mille eest tegelikult teaduslik kraad saadakse. Valiku-vabaduse korral tuleb ainult intrigeerivate ja raskete probleemidegategeleda ning kui raskele probleemile kohe lahendust ei leia, siissee ongi õnn, sest siis on, mille üle mõtelda.

Tal endal oli suurepärane intuitsioon ja sisemine vajadus intel-lektuaalseks tööks. See lõi välja ka tema huvides, eriti muusika-huvis. Oli raske temaga kõnelda muusikast, kui kõnealuse teosepartituurist aimu polnud. Tema eriliseks lemmikuks oli Šostakovitš.Meenub seegi, kuidas ta oma meeleliigutust varjas, kui talle üheltvälisreisilt Tubina 5. sümfoonia plaadi tõin.

Nikolai Alumäe eeskuju on loonud eetilised väärtused paljudesteadusinstitutsioonides, mille töös ta kas juhina, juhendajana võikonsultandina osales. Kompromissitus ja maksimalism teadusesolid ehk tema kõige olulisemad jooned. Tema arhiivimaterjalidestTeaduste Akadeemias leidsin üllatava kirja Akadeemia Üldkogule1961. aastast, kui uute täisliikmete kandidaatide hulgas oli katema nimi. Ta palus luba keelduda kandideerimast, sest tema lähe-mad kolleegid Moskvas ja Kiievis polnud veel akadeemiku tiitligapärjatud! Üldkogu siiski tema avaldust kuulda ei võtnud ja juba1954. aastal korrespondentliikmeks valitust sai 1961 Akadeemiatäisliige.

Eesti Mehaanika Rahvusliku Komitee korraldusel viiakse kahe-aastase intervalliga läbi Nikolai Alumäe loenguid, mida peavad meie mehaanikateadlased. Eesti Teaduste Akadeemia autasustabNikolai Alumäe medaliga väljapaistvaid teadlasi informaatika jatehnikateaduste alal. Veelgi olulisem on aga see, et Nikolai Alumäeväärtushinnanguid kantakse edasi. ●

Jüri Engelbrechtmehaanikateadlane akadeemik 4. aprillist 1990

● sündinud 1. augustil 1939● õppinud 1957–1962 Tallinna Polütehnilises Instituudis● töötab aastast 1968 Küberneetika Instituudis● aastast 1968 tehnikakandidaat, aastast 1982 füüsika-matemaatikadoktor● aastast 1984 professor● aastatel 1994–2004 Teaduste Akadeemia president, aastast 2004 asepresident● Eesti Vabariigi teaduspreemia 1992 ja 2008● mitmete riikide akadeemiate välisliige ja ülikoolide audoktor● hobid: suusatamine, klassikaline muusika, inglise keel

Sügav jälg Eesti teaduselusVõiks öelda, et tegutsemine oma teadusvaldkonnas ongi teadlaseelus oluline fookus. Nikolai Alumäe lõi Eesti Mehaanika RahvuslikuKomitee, algatas mehaanikaalaste seminaride ja konverentsideseeria Eestis ning tema mõju on tunda tema järglastes. Aga Nikolai Alumäe tegevus oli tunduvalt laiem, millega ta jättis hoopis sügavama jälje Eesti teadusellu. Lühidalt on selle jälje nimiKüberneetika Instituut ja kõik, mis sellega seotud.

Küberneetika Instituudi tekkeloos mängisid olulist osa kaksmeest – vastuoluline Gustav Naan, kes leidis õige mooduse saadaMoskvast vajalikud allkirjad uue instituudi loomiseks, ning NikolaiAlumäe, kes oskas vaadata kaugemale kui teised. Ja nii loodiaastal 1960 TA Küberneetika Instituut, mis tollases NõukogudeLiidus oli tegelikult väike ime – olid ju küberneetika, geneetika jt„kapitalistlikud” teadussuunad selle ajani põlu all.

Nikolai Alumäe kujundas direktorina Küberneetika Instituudi näovaba teadusmõtte ja uute ideede viljelejana. Tema sihiseadmine jatöötahe nakatasid kõiki, kes neil aastatel Küberneetika Instituudistöötasid. Probleemid olid kahtlemata põnevad – kuulus M-3 ehkesimene Eesti elektronarvuti, juhtimisprotsesside automatiseeri-mine ja programmeerimine, mis poole sajandi eest kõlas peaaegunagu geenitehnoloogia täna – piiramatute võimaluste maa.

Innustaja ja uste avajaTuleks küsida, mis pani need möödunud sajandi kuuekümnendateaastate helged pead tegelema probleemidega, mis jätkusuutlikunateaduse ja tehnoloogia arengu seaduspärasuste kaudu on meidtoonud tänasesse päeva. Kuidas on operatsioonanalüüs, dia-loogsüsteemid, tehisintellekt jm suunad transformeerunud arvuti-teaduseks ning teiselt poolt süsteemitarkvara ja instrumentaaltark-vara arenenud tänasteks rakendusteks? Ning protsessijuhtimiseanalüüs ja projekteerimine on nüüdisajaks arenenud proaktiivse-teks süsteemideks, kus põhirõhk kandunud situatsiooniteadlikele arvutusmudelitele. Ja kuidas on mittelineaarne koorikute teooria,see Nikolai Alumäe meelisteema, arenenud komplekssüsteemideanalüüsiks? Kuidas on membraanpingete eksperimentaalnemääramine koorikutes viinud tensorvälja tomograafiani?

Kõiges selles oli Nikolai Alumäel ideeline osa, mitte et ta iseoleks nimetatud valdkondades otseselt tegev olnud, vaid innus-tades, uksi avades, kontakte luues, noori inimesi õppima suunates.Tema särav eeskuju nakatas ja kui me nüüd tagasi vaatame, siis on selge, miks Küberneetika Instituudis on kaks Eesti teaduse tipp-keskust – Arvutiteaduse tippkeskus ja Mittelineaarsete ProbleemideAnalüüsi tippkeskus. Eraldunud AS Cybernetica tegutseb tõhusaltrakenduste vallas ning tegijaid on jätkunud IT valdkonnas igalepoole. Küberneetika Instituudi kõikide aegade töötajate nimekiri onpikk ja sellest võib leida 13 akadeemiku nimed. Nendest 5 töötavadka tänapäeval Küberneetika Instituudis. Eks need faktid räägivadiseenda eest. Aastal 2013 võeti Euroopa Liidus vastu Aarhusideklaratsioon ekstsellentsusest teaduses. Kui lugeda selle põhi-mõtteid – anda andekatele teadlastele vabad käed, luua parimadtingimused uute ideede arendamiseks, läbimurreteks teadmistes,mis loovad aluse homsetele rakendustele, siis oleksid need nagumaha kirjutatud Nikolai Alumäe põhimõtetest.

Pilti Nikolai Alumäest tuleb veel lisada kirjeldus tema rollistTeaduste Akadeemias, kus ta asepresidendina palju aastaid(1968–1977) tegev oli, ja Tallinna Teadlaste Majas, mis temaeestvedamisel 1966. aastal loodi. Seal leidsid rakendust NikolaiAlumäe oskus suhelda ja inimesi kokku viia. Akadeemias olitegemist ka keeruliste olukordadega, sest tolleaegse võimu survevabale mõtlemisele oli suur. Ise ta märkis näiteks ühes omaakadeemikuaruandes, et sattus ühel aastal sügavasse konfliktiAkadeemia presidendiga, ja lisas enesekriitiliselt: „mispärast malõpuks ei meeldinud eneselegi”.



ENE SIIGUR, JÜRI SIIGUR

Madu ja maomürk –tapja ja ravija

I Maod on võlunud, lummanud ja tekitanud

kartust läbi ajaloo. Tänapäeval kasutataksemaomürke väga väikeses doosis ravimsalvides

ja paljudes maades ka süstelahusena. Otse loomulikult valmistatakse maomürgistantiseerumeid, aga ka valu vaigistavaid, vere-

rõhku alandavaid ning trombe ennetavaid ja

lagundavaid preparaate. Lisaks ravile on mao-

mürgid kasutusel diagnostikas ning nendekoostise põhjal võib isegi hinnata keskkonna

radioaktiivset saastatust.Oma panuse maomürkide uurimisse on andnud

ka Eesti teadlased, eeskätt KBFI vastav uurimis-

rühm.



Uus-Meremaal, Hawaiil ja Uus-Kaledoo-nias. Eestis, ka Põhja- ja Kesk-Euroopasning Põhja-Venemaal, elutseb ainultüks mürkmadu – harilik rästik (Viperaberus).

Erinevalt teistest madudest on räs-tikul võimalik värvuse järgi sugu mää-rata. Isane rästik on reeglina hallikas,emane tumedam pruunikas või isegimust. Rästik on eluspoegija, kelle po-jad kooruvad munadest juba ennesündi emaslooma kehas.

Madu kui lemmikloomLäänemaailmas ja ka Eestis peetaksemõnda madu lemmikloomana ningneid on hakatud lemmikuna isegi are-tama. Koduloomana on madu suhte-liselt vähenõudlik, kuna ei võta paljuruumi ja vajab ka toitu harva – tavali-selt kord 5–14 päeva jooksul. Õigestihooldatuna võib mõni madu eladaisegi 40-aastaseks. Vangistuses areta-tud maod sobivad lemmikloomadeksparemini kui nende loodusest püütudanaloogid.

Eestis tegeleb mürkmadude kasva-tamisega kümmekond inimest, kellesttuntuim on Pärnu MiniZoo omanik

K ristlikus kultuuriruumis on maduolnud sageli kurjuse ja õelusekehastus, mis on seotud Piibli

allegooriaga Aadamast, Eevast, õunastja maost. Teistes kultuurides on aasta-tuhandeid usutud madude ravivasse,parandavasse toimesse.

Maod on võlunud, lummanud jatekitanud kartust läbi ajaloo. IidsesEgiptuses kasutati kobra kujutist sõja-laevadel, madu kaunistas Rooma impe-raatorite kroone ning vanas Kreekasoli puu ümber keerdunud madu me-ditsiini jumalus. Madu on täninimeditsiini sümbol ja üks farmaatsia-firmade meelislogosid. Maiade ja as-teekide kalendris nimetati nädalaviiendat päeva maopäevaks.

Maa põlisasukadMaod on ühed vanimad Maa asukad.Viimase aja uuringud on näidanud, etmaod põlvnevad merisisalikest mosa-saurustest ja lahknesid 120–200 mil-jonit aastat tagasi. Madusid esineb kõi-gil kontinentidel, välja arvatud Antark-tika ja enamik saari.

Maod kuuluvad Reptilia klassi,Squamata seltsi ja Ophidia alamseltsi.Tänapäeval eristatakse 15–20 madudesugukonda 450–460 perekonna ja2900–3000 liigiga. Madude nimetusi jaklassifikatsiooni on viimastel aastatelsageli muudetud seoses geeniuuringu-tega. Kahjuks ei ole senini veel ühegimürkmao genoomi andmeid avalda-tud – kuningkobra genoomi järjesta-mine on alles lõppjärgus, küll järjes-tati hiljuti mürgitu püütoni genoom.

Maod on väga erineva suurusega,alates 10 sentimeetri pikkusest niit-maost kuni 7,6–10 meetri pikkuse ana-kondani. Nende sugu on välimuse järgiraske eristada, kuna mao suguorganidei ole nähtaval. Maod võivad olla kasmunejad või poegijad, kusjuures mürk-maod on mürgised juba vastsündinu-na. Enamik madudest siiski mürkmaodei ole ja neil puudub ka spetsiifilinemürginääre.

MürkmaodMürkmaod klassifitseeritakse tänapäe-val nelja sugukonda:

● Atractaspididae (atraktaspidiidid)● Colubridae (kolubriidid)● Elapidae (elapiidid, mürknastiklased)● Viperidae (viperiidid, mürkrästik-

lased).

Erinevatel andmetel on teada 600–725liiki mürkmadusid. Mürkmadusid eiole seni leitud Tšiilis, Madagaskaril,

CORB

IS /

SCA

NPI

X

CORB

IS /

SCA

NPI

XKristlikus kultuuriruumis seostub madusalakavaluse ja kurjusega.

CORB

IS /

SCA

NPI

X



Peeter Põldsam. Nii MiniZoos kui kakodus kasvatab ta kümneid mürkma-dusid.

Mürkmadude, eriti just võõrasteliikide lemmikloomana pidamine võibaga olla väga ohtlik lihtsalt seetõttu, etjuhuslik maohammustus võib lõppedasurmaga, kuna vastav antiseerum polekiiresti kättesaadav.

Esimene kobramürgist tingituddokumenteeritud surmajuhtum onilmselt olnud Kleopatra surm.

Seerumiga salvamise vastuSeni on kõige tõhusamaks raviks mao-mürgi vastu antiseerumid, mida saa-dakse mao või madude mürgiga töö-deldud loomade verest. Esimese anti-seerumi kobra (Naja kaouthia) mürgivastu valmistas prantslane Albert Cal-mette 1894. aastal. Sama sajandi lõpulvalmisid antiseerumid maomürkidevastu ka Austraalias ja Brasiilias. Esi-mene bivalentne ehk kahe mürgi vastukasutatav antiseerum tehti valmis1929. aastal Lõuna-Aafrikas.

Kõige laialdasemalt kasutataksemaailmas maomürkide vastu hobuse-seerumit, samas kui kõige väiksematekõrvalmõjudega on kaameliseerum.Viimasel ajal on leitud, et mõistlik onantiseerum valmistada mürgi kõigetoksilisemate komponentide vastu, sestmürgis on hulk komponente, mis ini-mesele toksilised ei ole.

Kuna maomürkide vastaste anti-seerumite tootmine pole tulus äri, onarengumaades – eriti Aafrika riikides –

tekkinud vastumürkidest terav puu-dus. Samas teatasid viimasel, 2011. aas-ta septembris Valencias peetud rahvus-vahelise toksinoloogia ühingu (Inter-national Society on Toxinology, IST)Euroopa sektsiooni kongressil külalis-tena osalenud Mehhiko teadlased, etnende firmad on hakanud tootma mit-mevalentseid antiseerumeid Aafrikariikide tarbeks ja vajaduse korral või-vad seda teha ka Euroopale.

Uurimise esimesed sammudEsimese teaduspublikatsiooni mürk-madudest avaldas 1664. aastal Itaaliaarst Francesco Redi. Toksinoloogia ter-min võeti kasutusele 1962. aastal, kuiloodi rahvusvaheline toksinoloogia

SCA

NPI

X

Enamikul võtab jala,paljudel ka eluSeni teadaolevast kuni 725 mürkmao liigist250 on võimelised surmama inimese ühe-ainsa hammustusega. Igal aastal kannatabmaohammustuste tõttu umbes 2,5 miljonitinimest, kellest 125 000 sureb. Neist oma-korda pooltel juhtudel saab saatuslikuks justkobraliste mürk. Ligi 400 000 inimesel tulebmürkmao salvamise tõttu amputeerida jäse.

Suur osa surmajuhtumitest leiab asetAafrika, Ameerika ja Aasia hõredasti asus-tatud troopilistes ning subtroopilistes piirkondades. Austraalias, kus on kõige toksi-lisema mürgiga maod, sureb maohammus-tuste läbi keskmiselt üks inimene aastas, mis näitab meditsiinisüsteemi võimekust. Samas tiheda asustusega Indias sureb 50 000 inimest aastas. ●

ühing. Toksinoloogia on teadusvald-kond, mis uurib toksiine, mida toode-takse elusorganismides või kogutakseelusorganismidest. Alates 1967. aastasttunnustatakse selle ala väljapaistvaiduurijaid iga kolme aasta tagant ühingukongressidel Redi auhinnaga.

Eestis alustati maomürkide uuri-misega üle poole sajandi tagasi TartuÜlikoolis Tullio Ilometsa algatusel. Esi-mesed kursuse- ja diplomitööd olidseotud rästiku mürgiga, hiljem uuri-misvaldkond laienes. Põhjalikumalt te-geldi kobra mürgiga, millest arenes kaEesti esimene maomürkidega seotudkandidaaditöö. Edasi kandus maomür-kide uurimine Küberneetika Instituu-di biokeemia sektorisse ning Keemi-lise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi(KBFI) asutamisega 1980. aastal sellebioorgaanilise keemia laborisse.

Maomürgi koostise uurimisele onoluliselt kaasa aidanud nano-HPLC ehknano-kõrgsurve-vedelikukromatograa-fia ja mass-spektromeetria meetoditeareng viimastel kümnenditel ningnende rakendamine valkude ja peptii-dide (proteoomika, mürkide korralvenoomika-mürkoomika) uuringutes.

Kahjuks ei ole senini veelühegi mürkmao genoomiandmeid avaldatud – kuning-kobra genoomi järjestamineon alles lõppjärgus, küll järjestati hiljuti mürgitu püütoni genoom.



Maailma serpentaariumidesSuurimad maokasvandused on Brasiilias, USA-s, Hiinas, Indias. Euroopas onserpentaariumid Inglismaal, Prantsusmaal, Šveitsis. Maomürgi komponentetootev Šveitsi firma Pentafarm saab mürgi Brasiiliast. Tallinna Farmaatsia-tehast varustab hariliku rästiku mürgiga Novosibirski serpentaarium.

Suurim ja tuntuim madude ja nende mürkide uurimisega tegelev asutuson 1901. aastal asutatud Butantani instituut São Paulos Brasiilias. Butan-

tani instituudil oli ka suurim madude kollektsioon (umbes 80 000 isendit).Kahjuks hävis see unikaalne kollektsioon 2010. aasta mais tulekahjus.Madusid säilitati kergestisüttivas säilitusvedelikus, mis takistas tollal kakustutustöid. Õnneks suudeti päästa serpentaariumis elavad maod.

Seni teadaolevatest madudest on hiirele kõige toksilisem Austraaliaselunev sisemaataipan (Oxyuranus microlepidotus). Kõige enam inimestedokumenteeritud surmajuhtumeid on põhjustanud eefa (Echis carinatus).Kõige agressiivsemad on kuningkobra ja must mamba. ●



Mürgine sülgMaomürk sekreteeritakse ja säilitatak-se mürginäärmes. See sisaldab rikkali-kult bioloogiliselt aktiivseid aineid,mida madu vajab saaklooma tapmi-seks ja seedimiseks. Madu hammustabohvrit ja mürk liigub ohvrisse mürgi-hammastes olevate kanalite või vagudekaudu – mehaaniliselt meenutab prot-seduur süstimist.

Kõige paremini arenenud mürgi-hambad on rästiklastel ja lõgismadu-lastel. Kui rästiku suu on suletud, paik-nevad mürgihambad horisontaalselt.Kui madu suu avab ja hammustamahakkab, lükkavad vastavad lihasedhambad vertikaalselt ette. Mürknastik-laste mürgihambad on lühikesed jaasendit ei muuda.

Maomürki on kahesuguse toimega.Rästiklaste ja enamiku lõgismadulastemürk on hemotoksiline. Organismisattudes lõhub mürk vererakke, vere-komponente ja veresooni. Iseloomu-likud on valu, verevalumid hammus-tuse piirkonnas, sisemised verejook-sud ja tromboos.

SCA

NPI

X

Mürknastiklaste – näiteks kobrade,mambade ja korallmadude – ning meri-madulaste mürk seevastu on neurotok-siline, mõjudes eeskätt närvisüstee-mile. Hammustuse kohas enamastiturseid ja verevalumeid ei teki ningohver sureb hingamiskeskuse halva-tuse tagajärjel.

Leidub siiski madudest toituvaidloomi ja linde, kellele maomürk sur-mav ei ole, nagu näiteks siil, mangust,meemäger ja sekretärlind. Ka siga onmaomürgi suhtes vähetundlik, misvõib olla tingitud paksust nahaalusestrasvakihist.

Kuni 1000 komponentiMaomürgi koostis erineb nii liigiti kuika liigisiseselt, sõltudes mao vanusestja soost, aga ka aastaajast ja geograafi-lisest piirkonnast.

Mürk on enamasti kollaka värvu-sega või värvusetu, sõltuvalt riboflavii-ni sisaldusest. Värskelt kogutud mürkei ole stabiilne ja tuleb bioloogiliseaktiivsuse säilitamiseks kuivatada.Seejuures sõltub mürgi kvaliteet kakuivatamise viisist.

Maomürk on keeruline segu ensüü-midest, valkudest ja peptiididest, mismoodustavad 90–95 protsenti mürgikoostisest. Ülejäänud komponendidmaomürgis on aminohapped, nukleo-tiidid, lipiidid, süsivesikud ja valkude-ga seotud metallid. Kokku võib mao-mürgis olla 200–1000 komponenti.

Aktiivsed valgud, mis lõhuvad rakkeMaomürkides leidub rohkesti mitme-suguseid ensümaatilise aktiivsusegavalke (seriin- ja metalloproteinaasid,

Kui salvaja on kodumaine rästikEestis elava rästiku hammustus üldjuhuleluohtlik ei ole. Kui rästik on hammustanud,peaks kannatanu panema lamavasse asen-disse ja andma talle palju juua – teed, vettvõi kohvi, mis aitavad mürki kiiremini orga-nismist välja viia. Ringijooksmine soodus-taks mürgi kehas laialikandumist.

Kindlasti ei tohi hammustatud jäsetkõvasti kinni siduda, samuti ei maksa proo-vida mürki välja imeda. Esmaabi andmisejärel tuleks lamavas asendis haige toime-tada tohtri juurde. ●

ANGIOGENEES – uute veresoonte moodus-tumine.

APOPTOOS – organismile vajalik programmee-ritud rakusurm.

DISINTEGRIINID – väikeste valkude perekond(40–84 aminohapet) viperiidsetest mürkidest,mis takistavad vereliistakute agregatsiooniehk kokkukuhjumist ja integriinidest sõltuvatrakkude adhesiooni ehk kokkukleepumist.

FIBRINOGEEN – verevalk (340 kDa), mida sünteesitakse maksas. Trombiini toimelmoodustub fibrinogeenist fibriin, mis on vere hüübimisprotsessi lõpp-produkt.

FÜLOGENEES – loom- ja taimorganismide rühmade, samuti elundite või elundkondadetekkimine ja arenemine, põlvnemiskäik.

HEMORRAAGIA – verejooks, mis on tingitudproteolüütiliste ensüümide, nn hemorra-giinide mõjust veresoonte seintele. Verejooksvõib olla sisemine, kui veri väljub veresoonestkeha sisemusse, või väline, kui veri väljubkehaõõnsuste või naha kaudu.

HEMOSTAAS – inimese organismi vastus veresoone vigastusele ja verejooksule.

HÜÜBIMISTEGUR – hüübimisprotsessi käivita-mises osalevad verevalgud ja kaltsiumioon.

INTEGRIINID – rakkude pinnal olevad retsep-torid, mis vahendavad raku ja seda ümbrit-seva koe seostumist. Nad osalevad ka raku signaaliülekandes ja sellega reguleerivad raku kuju, liikuvust ja rakutsüklit.

LEKTIIN – taime seemnetes ja looma kudedesleiduv proteiin, mis toimib immunoloogiliseantikeha taoliselt, ehkki ei ole antikeha.

NEUROTROFIINID – valgud, mis reguleerivadnärvirakkude eksistentsi, arengut ja talitlust.

NÄRVI KASVUFAKTOR – valk, mis tagab sümpaatiliste ja embrüonaalsete sensoorseteneuronite säilimise ja diferentseerumise.

PROTEAAS – valku lõhustavate ensüümidekoondnimetus.

PROTEINAASID – ensüümid, mis lõhustavadpeptiidahelaid nende keskosas paiknevatepeptiidsidemete katkestamisega.

PROTEOOMIKA – teadusharu organismivalkude, mida kodeerib DNA, formeerumisestja funktsioneerimisest (proteoom – valkudekogum).

PROTROMBIIN – II hüübimistegur; veres leiduvproteiin, mille lõhustudes tekib trombiin.

TROMBIIN – vere hüübimist põhjustav ensüüm.

MIS ON MIS

?

Kuivatatud maomürk.

Harilik rästik (Vipera berus), kõige laiemalevikualaga madu.

SCA

NPI

X



ERA

KOG

U

fosfolipaasid, nukleaasid – fosfodieste-raasid, fosfomonoesteraasid, 5’-nukleo-tidaasid, ribonukleaasid, desoksüribo-nukleaasid, L-aminohapete oksüdaa-sid, hüaluronidaasid, atsetüülkoliine-steraas jt), samas ei pruugi kõik mür-gid kõiki neid valke sisaldada.

Kui maol aitavad ensüümid saak-looma seedida, siis imetajatele, seal-hulgas inimesele, on need tsütotoksi-lised ehk rakumürgised (rakke hävita-vad). Näiteks proteaasid lõhuvad valkeja peptiide, hüaluronidaasid aga kata-lüüsivad teatavat lagunemisreaktsioo-ni, soodustades mürgi komponentidelevikut organismis. Maomürgis sagelisisalduvad fosfolipaasid lõhuvad raku-membraanide fosfolipiide (näiteks let-sitiini lüsoletsitiiniks ja rasvhappeks),kuigi on ka müotoksilisi fosfolipaase,millel puudub ensümaatiline aktiiv-sus. Nende protsesside tulemusenatekivad salvatasaanul tursed, villid jakudede kärbumine.

Üheks enimuuritud ensüümideklassiks maomürgis on metallopro-teinaasid, mis on fülogeneetiliselt ehkpõlvnemise poolest lähedased inimeseADAM (A Disintegrin And Metallopro-teinase) valkudele. Neid proteinaasenimetatakse ka reprolüsiinideks. Nime-tus tuleneb sellest, et esimesena mää-rati adamalüsiin II struktuur roomajamürgist ja teised sama perekonna val-gud leiti isaslooma paljunemiselun-ditest. ADAM-perekonna valkude hulkakuuluvad näiteks ka fertiliinid 1 ja 2

(ADAM-1 ja -2), mis on olulised inimesespermatosoidi ja munaraku ühine-misel.

Ühendid, mis halvavad närvisüsteemiMürknastiklaste mürgi põhikompo-nendid on madalmolekulaarsed neuro-ja tsütotoksiinid, sealhulgas kardiotok-siinid. Kobra mürgi peamine toime-aine kobrotoksiin, ründab koliinergi-lisi neuroneid, blokeerib atsetüülkolii-ni retseptori, põhjustades kangestustja täielikku halvatust. Kardiotoksiinid,mis kahjustavad otseselt südame lihas-rakke, takistavad südamelihase kokku-tõmbeid, põhjustades arütmiat võisüdame seiskumist. Rakke hävitavad kaelapiidide mürkides sisalduvad fosfoli-paasid, mis lagundavad rakumembraane.

Texase korallmao mürgist on avasta-tud uut tüüpi valutekitav toksiin, misaktiveerib somatosensoorseid ehk omakeha aistingutega seotud neuroneid(Nature, 17 Nov 2011).

Komponendid, mis mõjutavad vere hüübimistRästikuliste mürgid, nagu juba öel-dud, on tugeva hemotoksilise toimega.Nii võib näiteks gürsa (Vipera lebetina)hammustus viia kas vere kiire hüübi-miseni või hoopis verejooksuni, sestmürk sisaldab nii tugevaid koagulanteehk vere hüübimist soodustavaid kuika vastupidise toimega ehk hüübimis-protsessi lõpp-produkti fibriini lõhku-

vaid ensüüme. Verejooks võib tekkidaka eriliste proteolüütiliste ensüümide,hemorragiinide toimel, mis lõhuvadveresoonte seinu. Lisaks sisaldavad pal-jude madude mürgid ka trombideteket takistavaid aineid, disintegriine.Tromb nimelt kujutab endast vere-klompi, mis koosneb fibriinist ja agre-geerunud ehk kokkukuhjunud vere-liistakutest, disintegriinid aga takista-vad vereliistakute liitumist.

KBFI uurimisrühmal on õnnestu-nud gürsa mürgist eraldada preparaatlebetaas, mis lüüsib fibriini ja samalajal takistab vereliistakute kokkukuh-jumist, omades seega kahekordsettrombidevastast toimet. Ülevaade vas-tavaist uuringuist ilmus 2013. aastalväljaandes „Handbook of ProteolyticEnzymes”. Osa lebetaasi uuringuid ontehtud Fogarty grantide toel koostöösColorado riikliku ülikooliga (professorAnthony Tu). Analoogne rekombinant-ne preparaat alfimepraas, mis on disai-nitud rästiklase Agkistrodon contortrixcontortrix mürgist eraldatud ensüümfibrolaasi baasil, jõudis Ameerikas klii-niliste katsetuste kolmandasse staadiu-mi, kuid tootjafirma otsustas katsetu-sed lõpetada, kuna preparaat ei osu-tunud piisavalt efektiivseks.

Teisalt sisaldavad maomürgid kalektiinilaadseid aineid, mis omakordapõhjustavad vereliistakute agregatsioo-ni. Calloselasma rhodostoma (Agkistrodonrhodostoma) mürgist eraldatud rodo-tsütiini vereliistakuid aktiveeriva toime

KBFI teadur Heiki Vija analüüsimas gürsa mürgi ensüüme.


Vere hüübimine ja seda mõjutavad maomürgi komponendid



uurimine Jaapani, Inglismaa ja Saksa-maa laborites on viinud uut tüüpi ret-septori CLEC-2 avastamisele inimesevereliistakutel. 2011. aasta juulis Kyo-tos peetud 23. ülemaailmsel tromboosija hemostaasi ühingu kongressil de-monstreeris professor Katsue Suzuki-Inoue oma ülevaateloengus, et CLEC-2ekspresseeritakse ka paljudes teistesrakkudes, sealhulgas vähirakkudes, jasee võib osutuda märklaudvalguksuute tromboosija vähiravimite disai-nimisel. Vereliistakutel on oluline rollvähi metastaaside korral, vähirakudvõivad põhjustada vereliistakute agre-gatsiooni ja seega tekitada trombe.

Koostisosad, mis panevad õlgu kehitamaMitmed mürgis sisalduvad komponen-did panevad aga õlgu kehitama. Üksselliseid on näiteks närvi kasvufaktor(nerve growth factor, NGF) – valk, mis onvajalik loote arengu teatud etappidelnärvisüsteemi väljakujunemiseks. See-juures on maomürk isase hiire sülje-näärme kõrval üks rikkamaid närvikasvufaktori allikaid. Ka selle avasta-mise lugu on omamoodi põnev. VictorHamburger ja Rita Levi-Montalcini leid-sid 1948. aastal, et kasvaja sarkoom 180

rakud põhjustavad kana embrüo gang-lionid suurenemist ja neuriitide välja-kasvu. Selle efekti põhjustava, puhtalkujul isoleerimata aine nimetasid nadnärvi kasvufaktoriks. Et kindlaks teha,kas on tegemist valgu või nukleiinhap-pega, otsustati kasutada maomürgifosfodiesteraasi, et lõhkuda nukleiin-

happed. See töötlus suurendas oluli-selt neuriitide väljakasvu ganglionidest.Maomürgist eraldatud preparaat oliumbes 2500 korda aktiivsem kui sar-koomist eraldatud ekstrakt. Uurijadleidsid, et fosfodiesteraas sisaldas li-sandit, mis põhjustas jätkete kasvu. Niileiti uus närvi kasvufaktori allikas.

1986. aastal pärjati NGF-i avastajadRita Levi-Montalcini ja Stanley CohenNobeli preemiaga meditsiini ja füsio-loogia alal. Olgu märgitud, et Rita Levi-Montalcini suri eelmise aasta detsemb-ris vanima Nobeli preemia laureaadinaehk siis 103-aastasena.

Maomürkide NGF-i on uuritud kaEestis Jüri Siiguri uurimisrühmas koos-töös Toomas Neumani ja Mart Saar-maga. Oleme leidnud, et ka mittemür-giste madude sülg sisaldab närvi kasvu-faktorit. Esialgu plaanivälisest tööstalguse saanud neurotrofiinide uurin-gud jätkuvad väga edukalt akadeemikMart Saarma juhtimisel Soomes jaTõnis Timmuski laboris Tallinna Tehnika-ülikoolis. Need uuringud on viinuduute neurotrofiinide – närvirakkudeeksistentsi, arengut ja talitlust regu-leerivate valkude – avastamisele.

Maomürgist, sealhulgas gürsa omast,on leitud ka vaskulaarse ehk vere-soone-endoteeli kasvufaktor (vascularendothelial growth factor, VEGF).

Maomürk võib olla ka radioaktiivne1993. aastal ilmus ajakirjas Naturelühiteade maomürgi radioaktiivsusekohta. Nimelt olid Venemaa tolliametni-

kud konfiskeerinud kõrge radioaktiiv-suse tõttu 2-kilogrammise rästikumür-gi saadetise.

Venemaal kõige levinuma harilikurästiku toitumisala on väga väike. See-tõttu võib rästiku mürgi radioaktiiv-suse järgi hinnata ka keskkonnaradioaktiivset saastatust. Radioaktiiv-selt saastatud piirkondades kontsent-reeruvad toitumisahela kaudu mao-mürki radioaktiivsed isotoobid Co60,Sr90 ja Cs137.

Maomürgid vanemates ja uuemates ravimitesMaomürke ja madusid on kasutatudiidses Hiina meditsiinis. Maorasva, missisaldab omega-3 rasvhappeid, kasutativanas Egiptuses (ja kasutatakse ka täna-päeval Egiptuse külades) reumaatilistevalude vastu. Vene rahvameditsiinislasti vastsündinud rästikupoegadel ham-mustada radikuliidi käes vaevlejaid.

Tänapäeval kasutatakse maomürkeväga väikeses doosis ravimsalvides japaljudes maades ka süstelahusena. Tal-linna Farmaatsiatehas valmistab näi-teks rästiku mürgi baasil Viprosali,mida tarvitatakse välispidiselt valuvai-gistava vahendina liiges- ja lihasvaludekorral. Hiinas on kasutusel trombelagundav patenteeritud maomürgipreparaat SVATE, mis on segu erineva-test mürgi komponentidest.

Esimene mürgi komponendi aluselvalmistatud suu kaudu manustatavvererõhku alandav ravim Captopril di-sainiti 1975. aastal. Tegu on vererõhkutõstva ensüümi (Angiotensin Converting

Neuriitide väljakasv 8-päevase kana embrüost eraldatud ganglionil pärast 24-tunnilist inkubeerimist gürsa mürgist eraldatud NGF-ga.

Naja naja atra mürgist eraldatud kardiotoksiini molekuli mudel.

WIK

IMED

IA C

OM

MO

NS



Enzyme-ACE) inhibiitoriga. See ensüüm(ACE) muudab angiotensiin I angio-tensiin II-ks, mis tõstab vererõhku.Captopril on disainitud Brasiilia maoBothrops jararaca mürgist eraldatudpeptiidi struktuuri alusel.

Integriliin (Eptifibatide) on lõgismao(Sistrurus miliarius barbouri) mürgisteraldatud disintegriini baasil disaini-tud heptapeptiid, mida USA toidu- jaravimiamet on lubanud kasutadatrombe ennetava ravimina.

Ensüümi ancrodi baasil loodud ra-vim tootenimega Viprinex on proteo-lüütiline ensüüm, mis on eraldatudMalaia lõgismao Agkistrodon rhodostomamürgist. Seda preparaati on USA toidu-ja ravimiamet lubanud kasutada näi-teks ajurabanduse korral. Ancrod ontrombiini sarnane ensüüm, mis erine-valt trombiinist muudab fibrinogeenistruktuuri selliselt, et ei saa tekkidaristseotud fibriini.

Katsetamise staadiumis on veelmitmed valuvaigistava toimega kom-ponendid kobraliste mürkidest.

Maomürgiga vähi vastu?Maomürkidest on leitud valke ja pep-tiide, mis mõjutavad erineval viisil pal-jude vähivormide arengut. Mürgi kom-ponendid võivad takistada vähirak-kude paljunemist, käivitada apoptoosiehk rakusurma, pärssida rakkude liiku-vust ja uute veresoonte moodustumist.On näidatud, et erinevat tüüpi vähi-rakkudele mõjuvad rakusurma käivi-tavalt disintegriinid, kardiotoksiinid,L-aminohapete oksüdaasid, mõningadfosfolipaasid, lektiini-sarnased valgud.

Enim on uuritud erinevat tüüpi dis-integriinide mõju vähirakkudele. Räs-tiklase Agkistrodon contortrix contortrixmürgist pärit kontortrostatiin takistabrinna-, eesnäärme-, põievähi, glioomija melanoomi arengut loomkatsetel.Kontortrostatiini alusel on disainitudkimäärne monomeerne vikrostatiin,mida toodetakse rekombinantsena jamis oma toimelt on sarnane loodus-likuga.

Maomürkide disintegriinid on olnudaluseks tsilengitiidi sünteesil, millegaon tegelenud Müncheni tehnikaüli-kool koostöös firmaga MerckKGaA. Tsi-lengitiid on II faasi kliinilistes uurin-gutes toiminud kui angiogeneesi inhi-biitor glioblastoomide korral. Erinevattüüpi vähivorme viib apoptoosi ja pi-durdab angiogeneesi protsessi Viperalebetina obtusa mürgist eraldatud disin-tegriin obtustatiin. Lõuna-Koreas onleitud, et Vipera lebetina turanica mürk

soodustab rea vähi rakuliinide apop-toosi. Meie uurimisrühm näitas, etka hariliku rästiku mürgist eraldatudL-aminohapete oksüdaas põhjustabapoptoosi HeLa (inimese emakakaelavähi rakuliin) ja K562 (inimese müe-loidse leukeemia rakuliin) rakkudes.Hiljuti eraldasime gürsa mürgist ees-näärme kasvaja (PC-3) rakkude palju-nemist pidurdava valgu.

Maomürkide panus diagnostikasse ja bioloogilis-meditsiinilistesse uuringutesseMaomürkide vere hüübimisprotsessemõjutavaid ensüüme ja polüpeptiidekasutatakse nende protsesside uurimi-sel. Näiteks rästiklaste hulka kuuluvaeefa mürgi üks komponent – ekariin –aktiveerib protrombiini, ning trom-biinisarnased ensüümid (krotalaas,ancrod, reptilaas) muudavad fibrino-geeni – erinevalt trombiinist – fibriinilahustuvaks vormiks. Seda erinevustkasutatakse verekeemia laborites koagu-latsioonitestides.

Šveitsi firma Pentafarm toodabmaomürkide baasil diagnostikas kasu-tatavaid vere hüübimistegurite X ja V

aktivaatoreid (RVV-X ja RVV-V), valgu Caktivaatorit jt. Samas ei ole seni neidsaadud rekombinantsena. Me leidsi-me, et gürsa (Vipera lebetina) mürgisteraldatud hüübimisteguri X aktivaator(VLFXA) on keerulise struktuuriga me-talloproteinaas, mille molekul süntee-sitakse kolmelt erinevalt geenilt. Neidtulemusi on kolleegid USA-s maomür-kide metalloproteaaside klassifikat-siooni juures edaspidi arvestanud.Mõni aasta hiljem leidsid Taivani tead-lased, et ka Vipera russelli hüübimis-teguri X aktivaator sünteesitakse kol-melt eri geenilt.

Lektiinisarnastest valkudest onenim kasutust leidnud konvulksiin,mida rakendatakse vereliistakute uuri-misel.

Kobra mürgi neurotoksiine kasuta-takse närvisüsteemi protsesside uuri-misel, kobra mürgi faktorit immuun-süsteemi uuringutes.

Maomürgi uurimine aitab mõistamürgistumisega seotud protsesse jaleida vastumürke. Maomürk ja mürgikomponendid leiavad rakendust anti-seerumite valmistamisel, närvisüs-teemi ja hemostaasiga seotud uurin-gutes ning on kasutusel diagnostikasja ravis.

Maomürgi komponendid on alu-seks ka uute ravimite disainimisel,mitmed maomürkide koostisosad onleidnud kasutust molekulaarbioloogi-listes uuringutes ja biotehnoloogias. ●

ENE SIIGUR (1944) on Keemilise ja BioloogiliseFüüsika Instituudi vanemteadur. Lõpetanud 1967Tartu Ülikooli keemikuna, aastast 1975 keemia-kandidaat. Rahvusvahelise tromboosi ja hemostaasiühingu ja rahvusvahelise toksinoloogia ühingu liige.Eesti riiklik preemia teaduse ja tehnika alal 1987.Tegeleb maomürkide keemia ja molekulaar-bioloogiaga.

JÜRI SIIGUR (1941) on Keemilise ja BioloogiliseFüüsika Instituudi bioorgaanilise keemia laboratooriumi juhataja. Lõpetanud 1964 TartuÜlikooli keemikuna, aastast 1971 keemiakandidaat.Rahvusvahelise toksinoloogia ühingu liige. Eesti riiklik preemia teaduse ja tehnika alal 1987. Uurimisvaldkond – toksinoloogia, proteoomika.

AUTORIST

Δ Toxins and Haemostasis. From Bench to Bedside. Editors: R.Manjunatha Kini, Kenneth J. Clemetson, Francis S. Markland,Takashi Morita. Springer, 2010. – Raamatus on ka Ene ja Jüri Siiguri kirjutatud peatükk (Chapter 26): Activation of Factor Xby Snake Venom Proteases.Δ Handbook of Venoms and Toxins of Reptiles. Edited by StephenP. Mackessy, CRC Press, 2010.

LOE VEEL

SCA

NPI

X


horisont 5/2013 Δ 23autoriõigus MTÜ Loodusajakiri


INTE

RVJU

U

Eksperimenteerides



INTE

RVJU

U

SELL

ES N

UMBR

IS: J

ONNE

KOT

TATulite äsja Saaremaa kandi vetest välitöödelt. Mida sealtegite?Tegime eksperimentaaltöid. Paar aastat tagasi tuliEesti rannikumerre sisse üks uus ja huvitav liik –Harrise mudakrabi, Rhithropanopeus harrisii. See onainuke krabiliik, kes suudab meie vetes sigida. Varemtaolist funktsiooni rannikumere ökosüsteemides eiolnud. Tegemist on suure ja aktiivse elukaga, kes onpotentsiaalselt võimeline kogu tasakaalu mingissuunas paigast nihutama.

Esimest korda leiti mudakrabi Pärnu lahe kirde-osast 2011. aastal, kuid juba mullu esines liiki prak-tiliselt kogu Pärnu lahes. Eelmisel aastal tegimemudakrabi eksperimentaalpüüdmisi. Tekitasimekunstlikke riffe: sidusime kärgtellised kokku ja pa-nime need plastkastidesse. Seejärel lisasime riffidele

evolutsiooni ja ökoloogia piirimail

Kui augusti esimesel pühapäeval mereja jõe piirimail Pirita jõe ääres kohviku-laua taha istume, juhib Tartu ÜlikooliEesti Mereinstituudi juhtivteaduristmerebioloog Jonne Kotta tähelepanumenüüle. „Mis siin valesti on?” küsibta. Pearoogade rivis torkab silma sõnasinimerekarbid. Teadmata täpselt,kuhu koer on maetud, pakun, et sellega on midagi nihu. Ongi. JonneKotta selgitab kohe, et tegemist ontavalise, meiegi vetes eluneva söödavarannakarbiga (Mytilus trossulus), kelle nimi poodide ja söögikohtadeeestikeelsesse teksti enamasti ingliskeelsest nimest blue musselmiskipärast otse ja sestap ka valestitõlgitakse. Õiendades selle levinudapsaka, räägib Jonne Kotta pikemaltLäänemere tundlikku elusüsteemimõjutavatest võõrliikidest, meie vetest teadusele seni tundmatu liigi avastamisest, enda globaalsest eksperimendist, merebioloogia aktuaal-setest uurimissuundadest ning põgu-salt ka isiklikumatel teemadel.

Küsitlenud Ulvar Käärt.

FOTO

D: V

ALL

O K

RUU

SER

/ EE

STI A

JALE

HED



JONNE KOTTA

● Sündinud 7. juunil 1972. aastal Tallinnas.● Kooliteed alustas Tallinna 9. Keskkoolis ja jätkas Tallinna 3. Keskkooli bioloogia eriklassis.● 1989. aastal asus õppima Tartu Ülikoolis bioloogia erialal. 1993. aastal alustas magistriõpet, mille lõpetas 1996. aastal. Samal aastal astus doktorantuuri ning 2000. aastal kaitses edukaltToomas Saadi juhendatud doktoritöö teemal „Eutrofeerumise jabioloogiliste invasioonide mõju põhjaloomastiku koosluste struktuurile ja elutegevusele”.● Tartu Ülikoolis tudeerimist alustades asus Jonne Kotta insenerina leiba teenima Eesti Mereinstituudis. Mõne aja pärast sai temast juba nooremteadur. 1995. aastal töötas teadurina Pariisi loodusmuuseumis, kus tegeles troopiliste merede vabaelu-viisiliste ümarusside süstemaatikaga. 1996. aastal tegeles Taanikeskkonnauuringute instituudis karpide toitumise eksperimen-taalsete mõõtmistega. Veel on ta Turu ülikoolis uurinud bentose- japlanktonikoosluste vahelisi interaktsioone ning nii Helsingi kui kaStockholmi ülikoolis tegelenud invasiooniökoloogiaga. Aastatel 2008–2012 viibis mitmekuuliste tsüklite raames Lääne-Austraalia ülikoolis, kus uuris korallide ja makrovetikate produkt-siooni. Arvukatele väliskomandeeringutele vaatamata pole Jonne Kotta side Eesti Mereinstituudiga katkenud. 2001. aastal sai temast vanemteadur ning tänavusest aastast alates töötabinstituudis juhtivteadurina.● Jonne Kotta on olnud lektor Euroülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegune Tallinna Ülikool).Tema juhendamisel on kaitstud kolm doktoritööd ja kaks magistritööd.● Jonne Kotta on enam kui 150 teaduspublikatsiooni autor või kaasautor.● Muud tegevused: The Scientific World Journali toimetaja, Estonian Journal of Ecology peatoimetaja, Euroopa MerebioloogideNõukogu (EMBS) teadussekretär, Läänemere kaitsega tegelevaHelsingi Komisjoni ehk HELCOM-i põhjaloomastiku töörühma esindaja, ICES-i (International Council for the Exploration of theSea) uute liikide töörühma liige, Eesti Malakoloogia Ühingu liige,Eesti Mereinstituudi teadusnõukogu liige.● Abielus, peres kasvab kolm poega – Emil, Mihkel ja Kaur.

mudakrabi lemmikelupaiku, austrite kodasid. Aseta-sime sellised rifid Pärnu, Haapsalu ja Muuga lahte.Kui Haapsalu ja Muuga laht olid mudakrabist veeltühjad, siis Pärnu lahes polnud enam kohta, kusteda polnud.

Samas kukkus mudakrabi peamise toidusedeli,balti lamekarbi biomass Pärnu lahes mullu ajaloomiinimumini. Arvestades, et Pärnu lahte on uuritudpool sajandit, on see tähelepanuväärne muutus.Seda enam, et 2011. aastal oli balti lamekarbi bio-mass olnud maksimumis. Loomulikult võib see ollajuhus ning suurte klimaatiliste protsesside tagajärg.Täpselt me seda ei tea.

Et mudakrabi potentsiaali toiduahelas ära mää-rata, viisimegi läbi eksperimendid. Saaremaa eks-perimendi esimese etapi eesmärk oli uurida, kuipaljusid eri liike suudab mudakarbi süüa ja keda



eelistab. Viimase katsega, mille tegemiselt just tulin,tahtsime määrata, kus mudakrabi elab – milliseidelupaiku asustab ja kas elupaiga valik sõltub toiduküllusest ning ka isendite rohkusest. Selgus, etmudakrabi – õiget eestikeelset nime tal tegelikultveel polegi – ei olegi nagu mudakrabi. Kui tal on vali-da mudase, liivase või kivise merepõhja vahel, eelis-tab mudakrabi kive.

Toitumiskatse näitas aga selgelt, et ta sööb hullumoodi. Kõik valget värvi karbid, nagu liiva uurik-karp, söödav südakarp ja balti lamekarp, pistetaksenahka. Samamoodi ka liikuvad loomakesed, nagukirpvähid. Näiteks akvaariumis sõi mudakrabi öögaära kõik sadakond kirpvähki, hommikuks polnudjärel kedagi.

Võiks ju mõelda, mida niisugune kahesenti-meetrise läbimõõduga loom ikka teha suudab, kuidselliste toitumismahtude juures pole võimatu, etbalti lamekarbi langus ongi otseselt seotud muda-krabi pealetungiga.

Kindlasti toob mudakrabi kaasa veel eriskumma-lisi tagajärgi, millest me veel teadlikud ei ole.

Räägitakse, et kui varem tuli meie vetesse kümmekonnaaasta jooksul 1–2 uut liiki, siis nüüd leitakse juba 3–5 uutliiki aastas?Jah, see kehtib mitte kogu Läänemere, vaid meierannikumere kohta. Teisisõnu – midagi on Lääne-mere idaosas tõepoolest toimuma hakanud. Eksminu võõrliikide-lembust mõjutaski asjaolu, et kuitööle tulin, toimusid ökosüsteemides väga võimsadmuutused: mõne liigi arvukus tõusis lakke, mõnedjälle kadusid. Kuna kolmkümmend-nelikümmendaastat oli kõik olnud stabiilne, kahtlustati paljudeljuhtudel koguni, et äkki on eksitud mõõtmisel. Kõiknumbrid olid lihtsalt niivõrd absurdsed.

Kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnen-date alguses juhtus midagi suurt. Tõenäoliselt siisglobaalselt, mis lokaalselt mõjutas ka meie olusid.Kui varem jõudsid meie rannikumerre vaid üksikudvõõrliigid, siis üheksakümnendatel ja 2000. aastatealguses invasioonitempo hoogustus. Praegu toimuvon erakordne.

Võib spekuleerida, millega see seotud on. Üks või-malik põhjus, mis pähe tuleb, on firmade globali-

INTE

RVJU

U

seerumine. Võtame või Balti laevaremonditehase,mis on ostnud mitmeid tehaseid ümber Läänemereja ka väljaspool seda. Pole välistatud, et kui firmakasutab teatud tüüpi märgdokke ja liigutab neidühest kohast teise, tulevad nendega kaasa ka dokkeasustavad loomad ja taimed. See on muidugi hüpo-tees.

Inimmõju kõrval on võõrliikide globaalset levikutsoodustamas klimaatilised muutused. Näiteks onmeil sagenenud väga tugevad läänekaaretuuled. Tea-tavasti satuvad võõrliigid Läänemerre kanalite jajõgede või siis Taani väinade kaudu. Tugevad lääne-kaaretuuled kannavad läbi Taani väinade mitteainult soolast merevett, vaid ka ohtralt mereelus-tikku. Enamik võõrliike, kes meie vetest on leitud,avastatakse eelnevalt Läänemere lõuna- või lääne-osast. Vaid väga üksikud leitakse esmakordselt meievetest.

Näiteks eelmisel aastal leidsime Pärnu lahest uue,männiokast meenutava hulkharjasussi, keda teadus-raamatutes polegi veel olemas. Praegu kutsume tedatinglikult Laonome’iks, kuid ma pole sugugi kindel,kas see liik sellesse perekondagi kuulub. Tegime põh-jalikud geneetilised analüüsid ja selgus, et lähimtänapäeval tuntud liik jääb temast saja-paarisajanukleotiidi kaugusele. Olemasoleva geneetiliseinformatsiooni alusel võime aimata, et see liik tulisiia tõenäoliselt Aasiast või Austraaliast.

Liigi teaduslik määratlemine veel käib, kaasatudon maailma parimad selle rühma tundjad. Hulkhar-jasussid on tavaliselt nii merelised loomad kui vähe-gi olla saab ning nende väljailmumine vaid kahe-kolme promillise soolsusega lahesopis on väga kum-maline. See ei saanud kuidagi juhuse või tormituul-tega juhtuda, vaid ikka inimese kaasabil. Pärnussesaabus ilmselt mingi laev ja poetas oma ballastvettPärnu lahte, mis osutus liigile sobivaks keskkonnaks.

Tänavu kevadel korraldasime uue ekspeditsiooni,et uurida, mis neist uutest hulkharjasussidest onsaanud. Sügisel oli neid miljoneid, kuid kevadel tun-dus juba, et liik on õnneks – sest ega võõrliigid ena-masti midagi head kaasa ei too – välja surnud. Agasuvel oli neid siiski paaris proovis jälle sees. Talv olineile ilmselt karm ja võttis arvukuse alla. Mida nadsiin korda võivad saata, seda me muidugi ei tea.

See on nii ju kõikide võõrliikidega, et me ei teagi tege-likult, kas ja kuidas nad meie mereökosüsteeme mõju-tavad?Näiteks villkäppkrabi, kellest mõni aasta tagasi paljuräägiti, ei suuda meil sigida. Ses mõttes on ta riski-vaba. Villkäppkrabi muutus meil arvukaks tänu sel-lele, et liigi asurkonna tsentris, Põhjameres, oli

Võiks küsida, kus on teaduse progress? Aga midagi pole teha, maakera on lihtsalttohutu suur ja teadlased elavad ju suures osas üksnes Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Merikilk (Saduria entomon) – viimase jääaja saadik Läänemeres, kes on samuti üks Jonne Kotta meelisuurimis-objekte.



INTE

RVJU

U

Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi mereökosüsteemide juhtivteadur, ökodünaamika osakonna juhatajaHENN OJAVEER:

Alustasin Jonnega Eesti Mereinstituudis umbes samal ajal(1990. aastate alguses), mil vana (Nõukogude) süsteemenam ei töötanud ja uut veel ei olnud. Seega, kõik tuliuuesti algusest peale paljuski endal luua, kusjuures nnuutele tingimustele vastavaid kogemusi enamjaolt jukellelgi ei olnud. Jonne on uue, tänapäevase süsteemiloomisega väga edukalt hakkama saanud. Selle käigustuli eelkõige ise õppida ning väljastpoolt tarkust ja kogemusi hankida.

Jonne väga olulised iseloomuomadused, mis on võimaldanud tal oma valdkonnas tippu rühkida, on ülimsihikindlus, absoluutne usaldusväärsus ja maksimaalnepühendumus. Jonne on tegelikult üks väga väheseid Eestimereökolooge, kellega võiks täiesti vabalt luurele minna.Kogemus mitmete teadusprojektide raames kinnitab, etkui Jonne midagi lubab, siis saab lubatu alati parimal võimalikul moel ka tehtud. Ning kui ilmnevad takistused,siis sellest absoluutselt kohe räägitakse ja uuele olu-korrale leitakse ka lahendus. Tegelikult ei ole selliste isikuomadustega inimesi rahvusvahelises mereökoloogiatippseltskonnas ülemäära palju.

Eesti mereteaduses on sisuliselt üks põlvkond vaheltpuudu. Seetõttu on Jonne-põlvkonna teadlaste kohustu-seks juba suhteliselt pikka aega olnud teadustöö korral-damine ja järelkasvu koolitamine. See algas, tingitunameie lähiajaloost, tegelikult natuke liiga vara, aga samason võimaldanud kohandada uurimistemaatika oma käejärgi. Jonne on vaieldamatult meie edukaim mereöko-loog teadusrahade saamisel (nii siseriiklikud, Euroopa kui ka näiteks Austraalia grandid). Kusjuures ta teadustöötulemused, muu hulgas uute meetodite kasutamine,lõimides nii välivaatluste kui ka laborkatsete tulemused,on juba praeguseks jätnud väga sügava vao rahvus-vahelise mereteaduse põllule. Ning senist arengukõveratvaadates ei ole kahtlust, et vao sügavus lähiajal üksnessuureneb. ●

KOLLEEGI KOMMENTAAR liikide puhul, muutub haruldaseks, jäädes siiskiökosüsteemi omi asju ajama.

Näiteks 2003. aastal tuli meile sisse veidi üle senti-meetri pikkune Ameerika päritolu vööt-kirpvähk.Juba 2005. aastal oli ta vallutanud kogu Saaremaalõunaosa rannikumere. Kuna liigi arvukus suurenesniivõrd plahvatuslikult – neid on praegu pea igalpool – hakkasime uurima, mida ta korda võib saata.Tegime eksperimente, uurisime konkurentsisuhteid,toitumist, elupaiga valikut. Katsed näitasid selgelt,et vööt-kirpvähk on võimeline toitumise ja agres-siooni abil välja tõrjuma kohalikke liike. Kuna vööt-kirpvähi järglaste hulk ületab kümne-kahekümne-kordselt kohalike liikide oma, suudab ta teisi kasigimissurvega välja tõrjuda.

Kohtades, kus vööt-kirpvähk end hästi tunneb, onkohalikud liigid kadunud. Taolist asja pole Lääne-meres peaaegu olnudki. Paljudel juhtudel pole tähel-datud isegi kohalike liikide arvukuse tuntavat lan-gust. Vööt-kirpvähk on aga selgelt liik, kes suudabsüsteemi tasakaalu nihutada.

Vööt-kirpvähk elas aastakümneid Läänemere lõu-naosas ja sealt edasi ei liikunud. Mingi uuringukohaselt paikneb tema soolsuse taluvuse optimum8–12 promilli juures, mistõttu arvati, et vööt-kirp-vähk meie rannikuvette tõenäoliselt ei tulegi. 2003.aastal aga juhtus midagi. Tema arvukus suurenesplahvatuslikult ja kirpvähk oli meil äkitselt kohal.

Kuidas ta siis ikkagi siia sai tulla? Geneetikud onsuutnud sellele küsimusele piisavalt adekvaatselt vas-tata. Euroopasse oli vahetult enne liigi levila laiene-mist saabunud sama liigi täiesti teistsugune geno-tüüp. Päritolumaal need genotüübid omavahel kokkuei puutu, kuna on ruumiliselt üksteisest lahutatud.Meil sattusid need genotüübid aga kokku, mille tule-musel tekkis ristumisi, mis tekitas liigile võimekusetungida veelgi madalama soolsusega piirkondadesse.

Üks Teile südamelähedane teema on ka põhjaloomastik.Oma doktoritöös käsitlesite kliimamuutuste ja bioloogi-liste invasioonide mõju põhjaloomastikule. Millised põhi-järeldused sellest välja koorusid?See oli juba nii ammu (Kotta kaitses doktoritöö 2000.

aastal – U. K.), mistõttu ma jätaksin sellele küsimu-sele praegu täpselt vastamata. Tol ajal üritasin maEestist välja saada. Noore inimesi asi. Igal maal onmingisugused uurimissuunad ja -meetodid ningkoolkonnad. Ma tahtsin näha, mida mujal tehakse.

Kui doktorantuuri läksin, olime just väljunudNõukogude ajastust ja sisenenud Eesti Vabariiki.Olukord oli teadusmaastikul võrdlemisi segane – niirahastamise kui ka paljude muude asjadega. Siiskiavanes meil haruldaselt hea võimalus minna kuhuiganes. Nii võtsingi ette ja käisin Põhjamaades ningPrantsusmaal. Vaatasin, kuidas inimesed seal töö-tavad. Nokkisin enda jaoks üles valdkonnad ja mee-todid, mis mulle tundusid väga innovaatilised. Neidsamu meetodeid katsetasin Eesti ja mitte ainultmeie rannikuvetes ning sellest kooruski doktoritöö.Doktoritöö temaatika võib-olla polnudki peamine.Pigem oli oluline proovida erinevaid lähinaabrus-konna ja Euroopa Liidu metoodikaid.

olnud väga edukas sigimisaasta. Aasta-paarise nihke-ga jõudis see suur laviin lõpuks meile.

Ümarmudilaid, kes hiljuti teleuudistes laineidlõid, pole aga mitte ainult Muuga lahes, vaid liik onvallutanud pea kogu Läänemere idaosa.

Võõrliiki iseloomustab algusaastatel lühem võipikem peiteperiood, mil ta otsib meres n-ö omakohta. Seejärel hüppab arvukus lakke ning siis, sõl-tuvalt liigist, jääbki ta arvukaks või, nagu suure osa


INTE

RVJU

U


Kui palju põhjaloomastikust on meil üldse tänaseks kaar-distatud? Selles vallas pidavat veel palju avastamisrõõmuolema?Meil on olnud päris palju Eesti ja Euroopa Liidurahastatud projekte, mille eesmärk on olnud põhja-koosluste kaardistamine. Seda erinevatel eesmär-kidel – kas siis sadamate või meretuuleparkide ehi-tusele eelneva keskkonnamõju hindamine või loo-duskaitseliselt väärtuslike Natura-alade kaardista-mine. Selles mõttes võib öelda, et pole hullu – suurosa merealadest on kaardistatud.

Aga liites reaalselt kokku alad, kus inimene võirobot on käinud vee all merepõhja uurimas, on asiteine. Uuritud proovipunkte summeerides saametegelikult väga väikese ala, väiksema kui see kohviksiin.

Viimaste kaardistamiste käigus oleme kogunudkümneid tuhandeid proove, millest leidsime ka Eestijaoks uusi liike. Ometi räägitakse Läänemerest kuimaailma ühest enim uuritud ökosüsteemist. Ehk siisavastamisrõõmu on meil siin tõesti veel palju.

Peame ka arvestama, et meri pole staatiline, vaidpidevas muutumises. Täna on meil üks võõrliik,homme teine ja võib-olla kolmaski. Kunagi võivadtulla ka liigid, kes praegu ei suuda meil elada. Näi-teks tugevate läänekaaretuultega, mil merevee sool-sus peaks suurenema, on tee paljudele lahti.

Kunagi oli Läänemeri ju Litoriinameri. Sellinenimetus pärineb ühelt teolt, ranniklaselt, kes onpraegu arvukas soolases Põhjameres, kuid Lääne-meres ammu unustatud. Kui soolsus peaks siin jälleoluliselt suurenema, tuleks ranniklane tagasi. Kuidühes temaga tuleks veel tuhandeid uusi liike.

Kliimauurijad siiski ennustavad, et Läänemeresoolsus peaks lähitulevikus hoopis umbes veerandivõrra vähenema. Siit jõuamegi ühe teise asjani, mil-lega hetkel tegelen: üritan tõlkida erinevad kliima-stsenaariumid merebioloogiasse. Teisisõnu – kuiatmosfäärifüüsikud ütlevad, et läänekaaretuuledhakkavad domineerima ja keskmised temperatuuridnihkuvad suvel ja talvel üles, ning merefüüsikud väi-davad, et oodata on olulist soolsuse vähenemist, siismida see bioloogias tähendab. Kui palju suurenebtaimne hõljum ning kuidas muutuvad liikide levi-lad? See on praegu väga kuum ja huvitav uurimis-teema.

See haakub ka Teie nn globaalse eksperimendiga, midameie kirjavahetuses mainisite? Rääkige sellest veidilähemalt.Globaalse tegevuse alustamisel oli kaks põhjust.Esiteks, kui ma viis aastat tagasi võrdlesin eri piir-kondade teadustulemusi, siis eristusid kõigist teis-test selgelt Lõuna-Ameerika ja Austraalia. Tärkasküsimus, kas teadlased teevad seal uurimistöödkuidagi teisiti või siis on ökosüsteemid teistsugused.Kas klassikaline teooria, mis on mereökosüsteemidetoimimise kirjeldamiseks välja mõeldud, ei pea sealpaika?

Viimasel aastakümnel on ökoloogias meele-heitlikult otsitud vastust küsimusele, kas onolemas üldist teooriat, valemit või mudelit,mis kõike seletab. Vastus on, et ilmselt ei ole.

Jonne Kotta 2007. aasta jaanuaris Tenerifel.

ERA

KOG

U



Teatavasti on selle teooria suuresti välja mõelnudPõhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlased ning ka-sutatud alusandmed olid loomulikult nende kodu-õuelt kogutud proovid. Võib-olla nad ei pääsenud ligiteadmistele selle kohta, mis toimub Lõuna-Amee-rikas ja Austraalias? Või suunab ühiskonnakord meiealateadvust nägema vaid piiratud kategooriates?Lühidalt – kui mina oleksin Austraalias oma Põhja-Euroopa taustaga uurimusi läbi viinud, siis võib-ollaoleksin saanud hoopis teise teadustulemuse?

Ühelt poolt avaldub selles eksperimendis nooremehe vaimustus kaardistada maailma. Teiselt pooltsoovin teada saada, kas maailma ökosüsteemidtoimivad erinevalt.

Viimasel aastakümnel on ökoloogias meeleheit-likult otsitud vastust küsimusele, kas on olemasüldist teooriat, valemit või mudelit, mis kõike se-letab. Vastus on, et ilmselt ei ole. Just bioloogilistesüsteemide keerukuse pärast. See ongi üks põhjus,miks ma merevetikaid Austraaliasse mõõtma läksin.

Ühelt poolt on Austraalia meeletult suur. Teisalteraldus see manner nii ammu, et Austraalia liigid onvõrreldes teiste ookeanide ja kontinentidega vägaerinevad. Mitmeid miljoneid aastaid on Austraaliatiseloomustanud stabiilsus. Merevee temperatuur onmuutunud kahe-kolme miljoni aastaga vaid paarikraadi võrra, paljudes kohtades ilmselt isegi mittenii palju. Mõtleme võrdluseks Läänemerele, kus Väi-nameres võib veetemperatuur suvel küündida 30

plusskraadini ja olla talvel samas ainult 4–5 kraadi.Viimasel jääajal, millest pole ka palju aega möödas,polnud Läänemerd veel olemaski.

Eksperimentide käigus uurin, kuidas sarnasedorganismide rühmad reageerivad erinevates kesk-kondades – näiteks Austraalias ja Läänemeres – klii-mamuutustest tingitud keskkonnamuutustele. Aust-raalias on temperatuuri tõus olnud viimastel aasta-tel tunduvalt suurem kui meil, aga tänu ajalooliseletaustale on sealsed organismid palju vähem kohane-misvõimelised. Eksperimenteerides üritan saada vas-tust küsimusele, kas organismid, kes on evolutsioo-nis olnud püsivamates tingimustes, saavad kliima-muutustega viletsamalt hakkama kui need, kes onolnud väga ebastabiilsetes tingimustes.

Mõtlesin välja standardkatse, mida on lihtne läbiviia kas või näiteks mõne rahvusvahelise konverentsiajal. Viimaste aastatega olen ära katnud mitmedpõnevad piirkonnad maakeral. Järgmisel aastal onjuba kindlasti võimalik teha ka esimesi järeldusi,kuidas erinevad protsessid mõjutavad globaalseltkoosluste arengut ja nende stabiilsust ning kuidaskliimamuutustest tingitud häiringud kooslusi mõju-tavad.

Mis parameetreid Te mõõdate?Mõõdan põhjataimestiku primaarproduktsiooni ehksiis seda, kui palju päikeseenergiat biomassiks seo-takse. Kui taimset hõljumit uuritakse päris paljuning seda on võimalik ka satelliitidelt kaardistada,siis põhjataimestiku juurdekasvu pole looduses õietiuuritud. Enamik teadlasi võtab väikese tüki taime javiib selle laboratooriumisse või siis mõõdetakse tai-metükki kohapeal. Aga seda, et mingile alale tõm-

matakse sisuliselt kilekott peale ja uuritakse, mil-lised protsessid kooslustes toimuvad, tehakse harva.Seda on lihtsalt raske teha, kuna meri ei ole üldjuhulvaikne. Ilusa ilmaga päevi on harva, eriti ookeanis.Nii uuritaksegi enamasti tõusu-mõõna piirkondi japaradoksaalselt pole paljud merebioloogid isegi veeall käinud. Vaatamata tehnoloogia kiirele arenguleon vee all tehtud üllatavalt vähe katseid.

See peaks viitama tõsiasjale, et tegelikult teame maailma-mere kohta õige vähe?Eesti mered on päris hästi uuritud, aga Läänemerestvälja minnes on asi teine. Näiteks Austraalia loode-osas paikneval Ningaloo korallrifil leidsime eksperi-mentaalmõõtmiste käigus mitte ainult uusi koralli-liike, vaid ka seni kirjeldamata perekondi. Arvesta-des asjaolu, et austraallaste jaoks on Ningaloo teada-tuntud piirkond, oli see üllatav.

Ka Indoneesia on minu arvates teadusele täiestitundmatu maa.

Mõned aastad tagasi lõppes uurimisprogrammCensus of Marine Life (rahvusvaheline kümme aastatkestnud projekt, milles osales üle 80 eri riigi – U. K.).Projekti eesmärgiks, nii üllatav kui see ka pole, olimaailmamere elustiku kaardistamine. Täpselt naguseda omal ajal tegid Charles Darwin ja teised kuul-sad loodusteadlased. Võiks küsida, kus on teaduseprogress? Aga midagi pole teha, maakera on lihtsalttohutu suur ja teadlased elavad ju suures osas üks-nes Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Merebioloogia aktuaalsetest uurimissuundadest rääkidesei saa tavalise kaardistamise kõrval vist kuidagi möödavaadata kliimamuutustest?Tavaline kaardistamine on aktuaalne juba seetõttu,et teada, kes meres elavad. Kliimamuutused onkahtlemata suur teema, mille kohta on küsimusirohkem kui vastuseid. Kümme-kakskümmend aastattagasi vaadati maismaa- ja mereökoloogias domi-neerivalt erinevaid tasakaaluolekuid ja seda, kuidassüsteemid ümber tasakaalupunkti keerlevad. Täna-päeval vaatame häiringuid. Teadlaste teadvusesse onjõudnud teadmine, et me ei ela tasakaalulises maa-ilmas, vaid ökosüsteemid on allutatud erinevatelehäiringutele. Kliimamuutused on üks häiringu näide.

Me tegelikult ei tea, mis meil lähiaastatel on juh-tumas. Pärast režiiminihet varem kehtinud seadusedenam ei toimi. Põhjus-tagajärg seoseid tundmata eioska me väljapoole hetkeolekut mõistlikult ennusta-da. Veel mõned aastad tagasi oli seis selles osas pärisnutune. Osalesin ühes Euroopa Liidu projekti taot-luses, kus üritasime liidule selgeks teha, et model-leerimine on vahva, aga kui me ei tea süsteemi ele-mentide vahelisi seoseid, siis pole mudelid eriti väär-tuslikud. Projekt ei saanud rahastust, kuna väide-tavalt oli selles ikkagi liiga vähe modelleerimist jaliiga palju bioloogiat. Aga mis mõtet on modelleeri-da, kui modelleerimise eeltöö on bioloogidel tege-mata?

Kui küsida, millises olukorras on tänane mere-bioloogia, võib vastuseks tuua sellise võrdluse. Mejalutame metsas ja näeme ainult puud, aga mitte

INTE

RVJU

U



Senini ei teata päris täpselt, kas globaalne tasand mõjutab lokaalset või võib lokaalselt tasandilt alguse saada globaalnemuutus.

metsa. Veekeskkond pole meile loomuomane. Ena-mik mõõtmisi toimub nii, et saadame vette mingiinstrumendi. Võtame tükikese merepõhjast väljaning nende üksikute „puude” põhjal üritame järel-dada, milline on mets.

Kindlasti on vaja uusi meetodeid. Mereökoloogialiigubki praegu selles suunas, et leida meetodeid,kuidas lokaalmõõtmiste pealt n-ö maastiku pealeminna.

Väga võimas perspektiiv on ka evolutsiooni jaökoloogia vaheliste seoste väljaselgitamine. Sedavaldkonda pole praktiliselt uuritud. Me ei tea, kuidasevolutsioonilised protsessid kujundavad populat-sioone ja vastupidi – kuidas populatsioonis kulgevadprotsessid mõjutavad evolutsiooni. Senini ei teatapäris täpselt, kas globaalne tasand mõjutab lokaalsetvõi võib lokaalselt tasandilt alguse saada globaalnemuutus.

Kas Eesti on laiemas plaanis mereteaduse vallas arvestatavtegija?Viimase paarikümne aastaga on näiteks Eesti Mere-instituudi kompetents kasvanud meeletult. Tulimeju välismaailma jaoks sisuliselt eikuskilt, kuid tund-sime väga hästi liike, mis oli väga tugev aluspõhi.

Oleme mere uurimises arendanud interdistsipli-naarset suunda, proovides optikute, füüsikute, ge-neetikute ja paljude teiste valdkondade esindajategakoostööd teha just piirialadel, kus tavaliselt ini-mesed omavahel kokku ei puutu. Läbi selle osu-tusime väga edukaks.

Läänemere mastaabis on Eesti ja Taani mere-bioloogilistes uuringutes juhtivad riigid. ViimasestEuroopa Liidu Läänemere uurimisele suunatud tea-dusprojektide erimeetmest Bonus rahastati mitme-sajast projektist seitset. Eesti Mereinstituudi osalu-sega projektid olid seal esireas. See on tugev signaal,mis ütleb, et oleme sellesse valdkonda ennast tuge-valt sisse söönud ja meie pakutav innovatsioon onsee, mida Euroopa Liit meilt ootab.

Lähme natuke isiklikumaks. Merebioloog sai teist ikkatänu merebioloogist isale?Jah, nii see oli. Kui kahe-kolmeaastane laps saabkodus mudaseid proove nokkida ja sealt vahvaidelukaid välja võtta ning hilisemas elus kuuleb, etselle tegevuse eest antakse veel raha ka, siis ...

Isa puhul on eeskujuks tema pühendumus: tallepole kunagi tähtis olnud, mis projektis ta midagiteeb, primaarne on idee. Kui idee on piisavalt hästipakendatud, siis ega raha pole ju maailmast kadu-nud. Nõukogude ajal oli asi vist lihtsam. Kui sul oliteadlase koht olemas, siis said rahulikult nokitsedaja oma asja ajada. Polnud ka mõõdikuid, kuidasteaduse kvaliteeti hinnata. Tänapäeval peab tead-lasel olema administratiivne võimekus. See on üksväheseid asju, millega mulle ei meeldi oma tööjuures tegeleda. Samas on see vajalik, et ennast maa-ilmale arusaadavaks teha. Juba selle pärast, et meilon väga suur kuulajaskond – teadlased, ajakirjandus,erasektor, mereplaneerijad, looduskaitsjad. Kõik nadräägivad erinevas keeles. Kui me ei suuda mõtelda

erinevates keeltes, on meie tegevus mõttetu. Minuisa valdab oskust kõikide inimestega väga hästirääkida.

Minu ema on aga matemaatik, teoreetilise suunaesindaja. Sealt ka minu väike armastus mudelitevastu. Tihtipeale ju bioloogid kardavad matemaa-tikat, sest see on võõras maailm. Matemaatika onsuurepärane tööriist, kuid üritan sellega mitte liialeminna.

Ökoloogia on üks väga vahva valdkond. Kuivaatame täheteadust, võtame näiteks Päikesesüstee-mi, siis objekte on selles niivõrd vähe, et süsteemisaab valemitega kirjeldada suhteliselt lihtsalt. Kuivõtame keemilise reaktsiooni, siis seda on võimalikosakeste rohkuse tõttu jälle väga täpselt kirjeldadastatistilise tõenäosusega. Ökoloogia jääb kusagilesinna vahepeale, statistika ja klassikalise füüsikapiirimaile. See on liiga keeruline, et seda lihtsatevalemitega kirjeldada. Hädapärast võib-olla me isegimõtleme mingi valemi välja, mis kirjeldab süsteemistoimuvaid protsesse. Kuid sellest valemist pole min-git kasu, et öelda, mis täpselt juhtuma hakkab. Va-lem annab üksnes aimu tulevikus juhtuvatest või-malustest. Täpse tulemuse määravad ikkagi ökosüs-teemi algtingimused.

Pariisi loodusmuuseum, Taani keskkonnauuringute insti-tuut, Helsingi, Turu ja Stockholmi ülikool olid vist loomu-likud arenguetapid Teie teadlaseks kujunemisel?Kõik algas sellest, et mul oli väga suur ambitsioon jaotsisin endale õpetajaid. Teadlasekarjääri alustadespolnud mul võimalust endale korüfeesid koju kutsu-da, kellel olekski. Seetõttu pidin nende kontorid iseläbi käima.

Siinkohal oleks paslik rääkida sellest, kuidas toi-mub näiteks Austraalias instituudi kokkupanek.Eestis on tavaks, et ametikoha täitmiseks korral-datakse instituudis konkurss, millest tõenäoliseltväljaspool keegi suurt teada ei saa. Selle tagajärjelsäilitavad teadlased ametikoha ja aastatega tekibkoha ümber mõnus rahulolumull. Austraalias ha-katakse niisugusel puhul maailmas ringi vaatama.Kõige mõjukamatele inimestele tehakse pakkumi-sed, millest nad ei taha või ei saa keelduda. Tagajär-jeks on see, et näiteks Lääne-Austraalia ülikoolis, kusma sageli töötan, on maailma sajast oma ala pari-mast eksperdist kohal kümme. See on meeletultkõrge geeniuste kontsentratsioon ning päris rumalon jätta selles seltskonnas aeg-ajalt viibimata.

Seesama ülikool võttis endale direktoriks Euroopamõjukaima mereteadlase. Samas ei kujuta ma ette,et näiteks Tartu ülikool võtaks endale rektoriksmõne USA oma ala tipu. ●



REIN VAIKMÄE

I Hetkel, mil teadusmaailm järvede olemasolu Antarktise jääkilbi all ametlikult aktsepteeris, algas tõeline võidujooks au nimel saada sealt esime-sed proovid. 2012. aasta 5. veebruaril kell 23:21 jõudis Vene puurimismees-kond 3769,3 meetri sügavusel Vostoki järve pinnani. Järvevee esimeste analüü-side tulemused, mille järgi sisaldas vesi senitundmatute bakterite geene, avalikustati 2013. aasta märtsis. Rahvusvaheline teadusüldsus on tulemustesuhtes siiski skeptiline. Tõde Vostoki järve elustiku kohta oodatakse pigemtänavu võetud jääpuursüdamiku analüüsidest ning järve veest ja põhjasetetestvõetavatest proovidest, milleni Vene teadlased loodavad jõuda 2014. aastaveebruaris.

Järvede maa,Antarktis!?


tõrgub argimõistus uskumast, et sellehiiglasliku jäämassiivi all võiks olla vettja mingit elustikku. Tänaseks on selgu-nud, et nii väiksemaid kui ka suure-maid järvi, millest paljud on omavahelühenduseski ja moodustavad hüdro-graafilise võrgustiku, on seal peidus vä-hemalt 360. Neis võib olla ka elustik,vähemalt mikroorganismide näol, sar-naselt oletatava elustikuga, mis võibpotentsiaalselt olla kapseldunud Jupi-teri kuu Europa jäisesse kesta. Antark-tise jääkilbi alused järved on tõenäoli-selt olnud atmosfäärist isoleeritud ningseega arenenud miljoneid aastaid ilmakeskkonna ja kliimamuutuste mõju-tusteta.

T uhande järve maa on teadagiSoome ning Antarktise rääkidesmeenub epiteedina pigem „jäine

kontinent”. Viimaste aastakümneteuuringud Antarktikas on aga näidanud,et see raskesti ligipääsetav ja seni ikkaveel suhteliselt vähe uuritud kontinenton rikas ka järvede poolest, millest ligi-kaudu 360 on peidus kohati nelja kilo-meetri paksuse jääkilbi all.

Sadu järvi ja järvekesi on Antarktiseoaasides, st mandri jääkilbi ja merevahelistes jäävabades piirkondades.Nendest suurimad epišelfijärved – osa-liselt või täielikult mageveelised mere-ga seotud järved – on 90 ruutkilomeet-rise pindalaga ja 400 meetri sügavuneBeaveri järv Jetty oaasis ning 450 ruut-kilomeetrise pindalaga ja 110 meetrisügavune Edisto-Cacaponi järv Bungerioaasis. Mõlemast on ka Horisondiskirjutanud meie tuntuim Antarktika-uurija Enn Kaup.

Järvevõrgustik jääkilbi allSeistes mitme kilomeetri paksuselAntarktise jääkilbil, kus ka suvel eitõuse temperatuur enamasti üle miinus40 kraadi ning kus 1983. aasta 21. juulilVostoki polaarjaamas registreeriti Maamadalaim usaldusväärselt mõõdetudtemperatuur – 89,2 kraadi alla nulli,


Vostoki jaama üldvaade 29. juunil 2013.

CORB

IS /

SCA

NPI

X

Antarktise suured ja väikesed järved moodustavad hüdrograafilise võrgustiku.



Vostoki järv ja Andrei KapitsaTõsiasja, et Antarktise jääkilbi all võibtänu kõrgele rõhule, mida tekitab mit-me kilomeetri paksune jäämassiiv,tõusta temperatuur nii kõrgele, et jääsulab, oletas Vene anarhist, filosoof jageograaf vürst Pjotr Kropotkin juba 19.sajandi lõpul. Vostoki järve avastajakspeetakse Vene-Nõukogude geograafiAndrei Kapitsat, kuulsa Vene füüsiku-nobelisti Pjotr Kapitsa poega. Kui And-rei Kapitsa 1956. aastal oma esimeseAntarktika ekspeditsiooni käigus Ida-Antarktise platoo keskel, umbes 1000

kilomeetri kaugusel lõunapoolusest,Nõukogude polaarjaamale Vostok asu-kohta otsis (nimi tuleneb Bellings-hauseni ümbermaailmareisi ühe laevanimest; polaarjaam avati 16. detsembril1957), pani ta tähele, et piirkonnas olijääkilbi pind ebaloomulikult tasane.See viis ta mõttele, et Kropotkini teoo-ria võib paika pidada ning selles kohas

võibki jääkilbi all asuda järv. Kapitsanimetas selle esialgu üksnes oletatavaveekogu Vostoki järveks ning käsitlesselle olemasolu võimalikkust ka oma1958. aastal kaitstud kandidaadiväite-kirjas Ida-Antarktise jääkilbi morfo-loogiast.

Paralleelselt Andrei Kapitsaga jategelikult ka tema ettepanekul hakkas1950. aastate keskel Antarktise jääkilbialuste järvede olemasolu võimalikkustuurima oma teadusliku karjääri algullennundusinsenerina ballistiliste raket-tide atmosfääri sisenemise termilistrežiimi uurinud ja hiljem Antarktisejääkilbi termilise režiimi uurimisegarahvusvahelise tuntuse saavutanud Veneglatsioloog Igor Zotikov, kes asus Kro-potkini teooriat arendama ning kaitsessel teemal 1967. aastal ka oma kandi-daadiväitekirja.

1964 ja 1967 korraldas Andrei Kapit-sa järjekordsete Nõukogude Antarktika-

Andrei KapitsaPjotr Kropotkin

Vostoki järv on järvedest suurimTuntuim ja ka suurim Antarktise järvedeston Ontario järve mõõtu Vostoki järv, misasub Ida-Antarktises otse Vene polaarjaamaVostoki ja ligemale neljakilomeetrise jääkilbi all. Selle pindala on 15 690 ruut-kilomeetrit, maht 5400 kuupkilomeetrit,suurim pikkus 280 ja laius 50 kilomeetrit.Järv on kuni 1200 meetrit sügav. Nendeparameetrite poolest liigitub Vostoki järvmaailma paarikümne suurima järve hulka,kuid asukoht ja päritolu teevad sellest täiesti unikaalse loodusobjekti. Vee tempe-ratuur vahetult jää all on miinus 3,2 kraadija järve põhjas Maa sisemusest pärineva soojusvoo toimel umbes pluss 10 kraadi. ●

ekspeditsioonide käigus Vostoki jaamapiirkonnas seismilisi uuringuid, milletulemuste põhjal arvutas ta jääkilbipaksuseks umbes neli kilomeetrit.Peegeldunud lainete pilti tervikuna oliaga ähmastanud müra ja Kapitsal eiõnnestunud saadud pildi järgi üheseltinterpreteerida jääkilbi ja selle alusekontaktpinna iseloomu. Mõni aeg hil-jem hävis enamik nende mõõtmiste käi-gus saadud andmeid õnnetul kombelMoskva Riiklikus Ülikoolis Kapitsa la-boris puhkenud tulekahjus ning töödselles suunas seiskusid aastateks.

Uurijate ring laieneb1994. aastal kutsuti Andrei KapitsaInglismaale Cambridge’i Scotti polaar-instituuti Antarktika sümpoosionile.Briti teadlased olid nimelt 1970. aastatealgul lennukitelt tehtud radarseire käi-gus Vostoki jaama piirkonnas tähelda-nud raskesti tõlgendatavaid signaale,mis viitasid võimalusele, et jääkilbi allon veekogu. Need tulemused ärgitasidnii Scotti polaarinstituuti kui ka USAteadusfondi (National Science Foundation,NSF) rahastama järgmistel aastatel ra-dariuuringuid Antarktise nii jää pin-nalt kui ka lennukitelt. Need, aga kaMullardi kosmoseuuringute keskusesatelliidipiltide abil tehtud esimesedAntarktise jääkilbi topograafiliseduuringud viitasid samuti terve hulgasuuremate ja väiksemate veekogudeolemasolule jääkilbi all Antarktise kon-tinendi erinevates piirkondades.

SCA

NPI

X



Sümpoosioniks valmistumisel vanuekspeditsioonimaterjale üle vaadatesoli Andrei Kapitsa avastanud, et osatema seismiliste katsetuste andmeidolid tulekahju siiski õnnelikult üleelanud. Cambridge’is nii vanu kui kasuurt hulka uusi andmeid kõrvutadesjõudsid sümpoosionil osalejad üks-meelsele järeldusele, et seni raskestiseletatavaid seismilisi ja radarsignaalesaab tõlgendada ainult veekogude ole-masoluga jääkilbi all. Põhitähelepanukoondus loomulikult Vostoki järvelekui suurimale seni avastatute seas. KoosScotti polaaruurimisinstituudi kollee-gidega publitseeris Kapitsa 1996. aastalka esimese Vostoki järve käsitleva tea-dusartikli ajakirjas Nature. Artiklisviidati võimalusele, et vaatamata ekst-reemsetele tingimustele, sh ka täieli-kule pimedusele, võib oletada, et sealleidub elu, mille uurimine võiks andaunikaalset teavet elu arenemisest Maal.

Võidujooks algabLoomulikult oli arusaadav, et nii uni-kaalsest keskkonnast saab proove võttaüksnes täielikku steriilsust tagava teh-noloogiaga. Seetõttu moodustas rahvus-vaheline Antarktika teadusliku uuri-mise komitee (Scientific Committee onAntarctic Research, SCAR) töörühma, mis

töötas välja erinõuded Antarktise jää-aluste järvede uurimiseks, millega kõiksellistes projektides osalevad Antarkti-ka lepingu osalised riigid pidid nõus-tuma. Hetkel, mil järvede olemasoluAntarktise jääkilbi all oli teadusmaa-ilmas ametlikult aktsepteeritud, algastõeline võidujooks ajaga au nimel saadaesimesena sealt proove.

Suur huvi nende järvede uurimisevastu tuleneb eelkõige asjaolust, ettõenäoliselt on sealt võimalik avastadauusi ebatavalisi eluvorme, mis on koha-nenud sedavõrd ekstreemsete tingimus-tega, evolutsioonimehhanisme. Järvepõhjasetted sisaldavad aga tõenäoliseltinformatsiooni Maa kauge minevikukliima- ja keskkonnatingimuste kohta.

1999. aastal toimus Antarktika tea-dusliku uurimise komitee initsiatiivilCambridge’is järjekordne rahvusvahe-line nõupidamine, et töötada väljaAntarktise jääkilbi aluste järvede kom-pleksse uurimise plaanid. Põhilinehuviobjekt oli jätkuvalt suurim, Vostokijärv, mille puhul oli teadlastel põhjustarvata, et järv on olnud atmosfääristisoleeritud rohkem kui 15 miljonit aas-tat, mõne hinnangu alusel isegi ligi 30

miljonit aastat, st ajast, mil Antarktisejääkilp hakkas moodustuma.

Kogemused kogunevadEelisolukorras järveni jõudmisel oliloomulikult Vostoki jää sügavpuuri-mise projekti meeskond.

1960. aastate algul korraldati USA jaTaani teadlaste initsiatiivil Loode-

Esimest korda teatati laie-male avalikkusele Vostokijärve avastamisest rahvus-vahelise Antarktika teadus-liku uurimise komitee 33. sessioonil Roomas1994. aastal.

Gröönimaal Camp Century polaarjaa-mas esimene jää sügavpuurimine, millekäigus saadud puursüdamiku isotoop-analüüs tõestas Willi Dansgaardi hüpo-teesi, et niisugusel moel on võimalikkauge mineviku kliima- ja keskkonna-muutuste kohta teavet saada. Seetõttukavandati Gröönimaal juba uusi sügav-puurimise projekte ning ameeriklasedplaanisid jää sügavpuurimist alustadaka Lääne-Antarktises Byrdi jaamas.

Nõukogude Liit ei tahtnud sellesvõidujooksus muidugi maha jääda janii alustati 1970. aastal Vostoki jaamasLeningradi Arktika ja Antarktika tea-dusliku uurimise instituudi ning Lenin-gradi mäeinstituudi ühiste jõududegajää sügavpuurimise programmi. Sama-aegselt töötati sügavpuurimise tehno-loogiat välja ning koheselt ka katsetati.

Esimestel aastatel katsetati n-ö kuiv-puurimist, millega 1972. aastal jõuti950 meetri sügavuseni. Siis saadi aru, ettaolisel moel läbi nelja kilomeetri pak-suse jääkilbi puurida ei ole võimalik,sest jää on viskoosne ja voolab. Puuridaoli võimalik üksnes lühikesel Antarkti-ka suveperioodil ja vältimaks puurauguvahepealset hävimist, tuli see täitamittekülmuva puurimisvedelikuga. See-tõttu jätkati järgmistel aastatel puuri-misvedelikku kasutades. Kuna tegemistoli täiesti uue tehnoloogiaga ning töögaeriti keerulistes kliima- ja logistika-tingimustes, katkestati puurimine kor-duvalt küll puuri külmumise tagajärjel,küll kaabli katkemise tõttu, mõnel aas-tal mängisid oma osa finantsraskused.

SCA

NPI

X / A

FP

Vostoki jaam linnulennult.



Uued puurimised otse meie silme allIga uus algus nõudis kas täiesti uuepuurauguga alustamist või siis nutikatinsenerlahendust, et vanas augus katke-nud puurimiskohast mööda puurida.

1980. aastate lõpus alustati koostöödPrantsuse ja Ameerika Ühendriikideteadlastega, rahvusvahelise uurimispro-grammi raames analüüsiti saadud jää-puursüdamikku valdavalt Prantsuselaborites ja Vene teadlased arendasid

edasi põhiliselt puurimistehnikat, ollesselles vallas tänini maailmas ühed liidrid.

Vahelduva eduga puurimist jätkatesjõuti 2009. aastal 3650 meetri süga-vuseni, kust järve pinnani jäi arvutustekohaselt veel umbes sada meetrit. Sel-leks ajaks olid puurimise käigus saadudjääpuursüdamiku kompleksse isotoop-geokeemilise analüüsi ning jää gaasidesisalduse analüüsi andmed võimal-danud teadlastel saada unikaalset infor-matsiooni maakera kliimamuutustestviimasel rohkem kui 400 000 aastal.Just see info on olnud aluseks üha hoo-gustuvale diskussioonile inimtekkelistekliimamuutuste kohta.

SCA

NPI

X / A

P

SCA

NPI

X

2009. aastaks oli Vostokijää puurimise käigus saadud puursüdamiku analüüs võimaldanud teadlastel saada unikaalsetinfot maakera kliima-muutustest viimasel rohkem kui 400 000 aastal. Just see info on hoogustanud diskussiooniinimtekkeliste kliimamuu-tuste kohta.

Senise puurimiskäigu olulisemad etapid ja saavutused Vostoki jaama seinal 29. juunil 2010.

Vene puurimismasin 5-G Antarktises 9. jaanuaril 2007.



Kuigi Vene teadlaste ja juba ka polii-tikute huvi oli jõuda puurimisega või-malikult kiiresti järve pinnani, suhtusrahvusvaheline kogukond üsna skep-tiliselt Vostoki puurimisprogrammi val-misolekusse vältida järveni jõudmiselselle saastamist puurimisvedelikuga.Mitmetel nõupidamistel soovitati Venekolleegidel tempot maha võtta, et tööta-da ühiselt välja teaduslikult veenev jär-veni puurimise tehnoloogia.

Läbimurdeline 2012Peterburi insenerid ja teadlased olidväga intensiivselt panustanud tehnili-se lahenduse leidmisesse ja olles2010.–2011. aasta puurimissesoonigajõudnud 3720 meetri sügavusele, otsus-tasid järgmisel töösesoonil lõpukspuurida Vostoki järve pinnani. Detsemb-ris 2011 puurimist alustades kontrollitiesmalt puuraugu seisundit ning niitemperatuure kui ka jääs salvestunudgaasimullide rõhku mõõtes arvutati, et95-protsendise tõenäosusega jõutaksejärve pinnani sügavusel 3750 kuni 3782

meetrit ning kõige tõenäolisemalt3766,5 meetri sügavusel.

VLA

DIM

IR L

IPEN

KOV

2. jaanuaril 2012 alustati ööpäeva-ringset puurimist, mis kestis ilmavaheajata 6. veebruari hommikuni.Kasutati uut, ilma puurimisvedelikutaelektromehaanilist puuri, lähtudes jää-kilbi alumiste kihtide jää struktuurieripärast. Seal on tegemist liustikupõhja külge külmunud järvejääga,mille puursüdamiku saamiseks tulipuurimise parameetreid töö käigusjooksvalt ja innovatiivselt teisendada.Sellega tuli suurte kogemustega Peter-buri mäeinstituudi insener Nikolai Vas-siljev suurepäraselt toime. Iga n-ö puurikäiguga saadi 50 sentimeetrit jääd, misumbes nelja kilomeetri sügavuselt pin-nale tõsteti. Taolisel moel kujunespuurimise tempoks 1,9 meetrit öö-päevas.

Meeskond teadis, et 6. veebruarilväljub jaamast viimane selle hooajalend, millega on võimalik evakueeruda,et mitte jääda talvituma. Veel jaanuarilõpus ei olnud puurimismeeskond veen-dunud, et nad on võimelised puurimajärvepinnani jääsüdamiku võtmisega jatagavaravariandina oli plaanis läbidaviimased meetrid termopuuriga ilma

jääsüdamikku võtmata. 4. ja 6. veeb-ruari vaheline periood oli eriti närvi-line, sest ilmnesid esimesed märgid veehulga suurenemisest puuraugus.

5. veebruaril külastasid nelja tunnijooksul Vostoki jaama sinna erilennugasaabunud Venemaa loodusvarade jaökoloogia minister ning mõned riigi-duuma liikmed. Puurimine jätkus kanende kohalviibimise ajal. Kui külalisedkohaliku aja järgi õhtul kell 7 lahkusid,otsustas meeskond teha viimase puuri-mise, et seejärel puurauk konserveeridaja asjad äralennuks pakkida. Kell 23:21

näitas puuri peas olev andur kokku-puudet järve pinnaga 3769,3 meetrisügavusel. Järve vesi tungis kõrge rõhuall puurauku ning surus selle ülemisesosas olnud puurimisvedeliku puurimis-ruumi, kus meeskond seda kiirestikoguda püüdis, et vältida keskkonnasaastamist. Tol hetkel puuri hoidvakaabli vintsi juures olnud operaatorreageeris paari sekundiga ning hakkaspuuri üles tõstma. Kui puur kell 2:00

puuraugust välja tõsteti, oli kaheksameeskonnaliikme esmane reaktsioon:„Lõhnab nagu soo!”

Emotsioonid: Aleksei Jekaikini rõõmus-üllatunud ilme viimast, järveveega kokkupuutunud puursüdamikku nähes ja soogaasi ehk metaani lõhna tundes.


Vene puurimismeeskond pärast Vostoki järveni jõudmist 5. veebruaril 2012.


Vene Antarktika-ekspeditsiooni liikmed 20. aprillil 2012 kohtumisel Venemaa peaministri VladimirPutiniga. Keskel Arktika ja Antarktika teadusliku uurimise instituudi asedirektor ning 56. VeneAntarktika-ekspeditsiooni juht Valeri Lukin. Lukini vasakul käel poolprofiilis näha olev mees on üksVostoki jääkilbi puurimise võtmefiguure Vladimir Lipenkov.

Esmase hinnangu kohaselt tõusisjärvevesi puuraugus umbes 400 meetrikõrgusele, kus see pidi hakkama kül-muma ja ootama uut hooaega.

Vaatamata sellele, et rahvusvahelineteadlaste kogukond oli Vene teadlastekiirustamise osas viimastel aastatelsuhteliselt kriitiline, reageeriti teatelepuurimise eduka lõpetamise kohta val-davalt positiivselt ja tunnustavalt. Kõikselles vallas tegutsevad inimesed tea-vad, kui keerulise operatsiooniga olitegu, ja seetõttu osatakse kolleegidesaavutust objektiivselt hinnata.

Puurimismeeskonna saavutust hin-nati kõrgelt ka Venemaa poliitiliseltasandil. 20. aprillil 2012 oli puurimis-

Tänaseks on selgunud, et nii väiksemaid kui ka suuremaid järvi, millest paljud on omavahel ühenduseski ja moodus-tavad hüdrograafilise võrgustiku, on Antarktisejää all peidus vähemalt 360.

SCA

NPI

X / A

FP P

HO

TO/A

RCTI

C A

ND

AN

TARC

TIC

RESE

ARC

H IN

STIT

UTE

PRE

SS S

ERVI

CESC

AN

PIX



REIN VAIKMÄE (1945) on Tallinna TehnikaülikooliGeoloogia Instituudi isotoop-paleoklimatoloogiaosakonna juhataja ja oli aastail 2005–2010 TTÜ teadusprorektor. Lõpetanud 1969. aastalTallinna Polütehnilise Instituudi elektroonika-insenerina. Kaitsnud 1981. aastal MoskvasNõukogude Liidu Teaduste Akadeemia geograafiainstituudis geograafiakandidaadi väitekirja Arktikasademete isotoopkoostise formeerumisest. Peamised uurimissuunad: isotoopmeetodite kasuta-mine globaalsete kliima- ja keskkonnamuutusteuurimisel, paleohüdroloogia ja paleokrüoloogia.1993. aastal valiti Euroopa Akadeemia (AcademiaEuropae) liikmeks klimatoloogia valdkonnas. Tegev jääpuursüdamike teadusuuringute rahvus-vahelise partnerluskonsortsiumi (IPICS) juhtkomi-tees, Euroopa polaaruuringute nõukogus jm.

AUTORIST

Kohtumisel Vladimir Putiniga 10. veebruaril2012 esitles Venemaa loodusvarade ja ökoloo-gia minister Juri Trutnev peaministrile kaesimest Vostoki järvest saadud veeproovi.

Britid Ellsworthi jääl, jänkid WhillansisLähiaastatel on Antarktise jääaluste järvede uurimisel oodata hulganisti uut ja huvitavat infor-matsiooni. Samal ajal kui jätkusid Vostoki järve uuringud, alustas Briti meeskond 12. detsembril2012 puuraugu rajamist Lääne-Antarktises. Neil oli plaan jõuda kolme kilomeetri sügavuselasuva Ellsworthi järveni kõigest paari ööpäevaga, kasutades puuraugu tegemiseks kuuma vett,mis peaks vähendama ka järvevee saastamise ohtu.

Kuna erinevalt Vostoki programmist ei olnud brittide eesmärk puuraugust ühtlasi ka jääpuur-südamik saada, vaid võimalikult kiiresti järveni jõuda, siis võiski nii kiiret puurimist üsna realistli-kuks pidada. Kahjuks tekkis brittidel põhimõtteline tehniline tõrge juba esimesel tööpäeval, kui lakkas töötamast kuumaveeboiler. Mõne päevaga saadi see küll töökorda ja kiiresti puuritiesimene puurauk 300 meetri sügavuseni, kuhu kavatseti sulatada mahukas silinderjas koobas,mille kaudu hakata puurimisvett tagasi pinnale pumpama. Selleks puuriti paari meetri kau-gusele esimesest puuraugust teine. Tollest pidi pärast vahekoopani jõudmist saama põhipuur-auk, mille kaudu kavatseti jõuda järveni.

Ent mingil brittidele arusaamatul põhjusel ei õnnestunud neil ka pärast mitmekordseid pingutusi uue puurauguga kõnealust vahesüvendit tabada ja kuna puurimisvesi hakkas külmu-ma, otsustati tööd selleks korraks lõpetada. Ettevalmistused kõnealuseks puurimisoperatsioo-niks olid kestnud juba 16 aastat ning alla anda britid ei kavatse. Pärast põhjuslikku analüüsi,miks kavandatud tehnoloogia seekord alt vedas, loodetakse lähiaastatel plaan ikkagi teoks teha. Ellsworthi projekti kulgemise käiku on võimalik jälgida veebilehelt www.ellsworthlive.org.uk.

Jänkid omakorda said 2012/13. aasta suvel kätte proovid Whillansi järvest ja uurivad neid praegu. ●

meeskond vastuvõtul peaminister Vla-dimir Putini juures, kus neil oli võima-lik tutvustada eduka operatsiooni käi-ku ja ühtlasi rääkida uuringute jätka-mise ning rahastamise vajadustest.Putin sai kingituseks pudeli puurigaüles tõstetud Vostoki järve vett.

Silmad on aastal 2014Uus hooaeg algas 2012. aasta 28. det-sembril ning kestis 5. veebruarini. Sellekäigus kavatsesid Vene uurijad puuridauuesti järveni koos jääpuursüdamikuvõtmisega, mis seekord oli moodus-tunud juba puurauku tunginud järve-veest, ning viia järve ka eriseadmedproovide kogumiseks nii veest kui kapõhjasetetest. Neid analüüsitulemusion kogu rahvusvaheline kogukondpõnevusega oodanud. Kuigi puuriminekulges üldiselt edukalt, oldi jaanuarilõpus sunnitud tööd nädalaks katkesta-ma, et vahetada aastate jooksul amor-tiseerunud puuri toitekaabel. Seetõttujõuti hooaja jooksul puurida jääsüda-miku võtmisega vaid 122 meetrit japuurimine katkestati 3543,56 meetrisügavusel, kust järve pinnani jääb järg-misel korral puurida veel 227 meetrit. Vostoki uurimisjaama glatsioloogia-

laboratooriumis uuriti põhjalikultjärve veest moodustunud jääpuursüda-miku struktuuri, mõõdeti selle elektri-juhtivust ning võeti proovid jää gaasidesisalduse ning isotoop-geokeemilisteksja bioloogilisteks analüüsideks Vene-maa erinevates laboratooriumides. Eri-lise huviga oodatakse endiselt Vostokijärve vee molekulaarbioloogiliste ana-lüüside tulemusi ja seda just eeldusel,et tänavu õnnestus saada tõepoolestpuurimisprotsessi mõjudest saastamatajärvevee proove. 2012. aasta veebruarisjärveni puurides oli puuri külge kül-munult kätte saadud küll 395 ml vett,millest pärast puurimisvedeliku eral-damist saadi 150 ml teoreetiliselt pu-hast vett. Viimase analüüs PeterburiTuumafüüsika Instituudi krüo-astro-bioloogia laboratooriumis näitas, etpärast keerukaid ja põhjalikke protse-duure, mis pidid kõrvaldama puuri-misvedeliku võimaliku saastava mõju,sisaldas vesi mikroskoopilise koguse(167 rakku milliliitris) maailma geeni-pankades senitundmatute bakteritegeene. Need esimeste analüüside tule-mused avalikustati 2013. aasta märtsisMoskvas Venemaa kosmoseuuringuteinstituudis peetud rahvusvaheliselastrobioloogia nõupidamisel. Paraku onrahvusvaheline teadusüldsus nende tu-lemuste teadusliku adekvaatsuse suh-

Δ Kapitsa, A. P; Ridley, J. K; Robin, G. Q; Siegert, M. J; Zotikov, I. A. A Large Deep Freshwater Lake Beneath the Ice of CentralEast Antarctica. Nature, 381, 684–686. 1996.Δ Zotikov, I. A. The Antarctic Subglacial Lake Vostok: Glaciology,Biology and Planetology. Springer Praxis Books / GeophysicalSciences, 158p.

LOE VEEL

SCA

NPI

X

tes esialgu üsna skeptiline, kuna proo-vide saastatuse oht oli siiski üsna suur.

Seetõttu oodatakse tõde Vostokijärve elustiku kohta ikkagi tänavu võe-tud jääpuursüdamiku analüüsidestning järgnevalt siis juba konkreetseltjärve veest ja põhjasetetest võetavatestproovidest, milleni Vene teadlased jõua-vad loodetavasti 2014. aasta veebruaris.●



Alustame uuringute ruumist. Siin istubtöölaua taga maalide konservaator-restau-raator Alar Nurkse. Mehel on ees fragmentühest 15. sajandi alguse altarimaalist. Nurkse selgitab, et tal on käsil väga olulinetegevus – ajaloolise maali pealmise lakikihieemaldamine ehk, nagu ta ise seda toimin-gut nimetab, kultuurkihi avamine. Temaparemal käel on pudelikesed spetsiaalsetekemikaalidega ning abimehed skalpellid.

Maalide restaureerimise ruumis on molbertil üks õlimaal, millelt on aja jooksul

tumedaks tõmbunud lakikiht osaliselt jubaeemaldatud. Maali vigastustega kohad, kuston värvikihid maha tulnud, on juba krundi-tud. Hiljem toneeritakse need praegu karju-valt valged laigud imepeente pintslitega.

Siiski on vale arvata, et niisama lihtsaltühe maali restaureerimine-konserveeriminekäibki – võtad kätte, eemaldad vanad laki-kihid ja asud vigastusi täitma. Hiiop selgitab,et tegelikult eelnevad iga teose restaureeri-mistööle põhjalikud teaduslikud uuringud.

Põhimõtteliselt tehakse kahte tüüpi

uuringud. Ühed viiakse läbi elektromagnet-kiirguste abil. Näiteks ultraviolettkiirgusesvaatlemine on pinnauuringute üks levinu-maid meetodeid, mille abil on võimalik üks-teisest eristada eri aegadel maali loomiseksja restaureerimiseks kasutatud materjale.Infrapuna reflektograafia abil on aga võima-lik leida jälgi alusjoonistusest ja -maalingu-test. Röntgenkiired, mis läbistavad ja visuali-seerivad teose kõik kihid üheaegselt, võimaldavad maalist läbi vaadata: nähamaali sisestruktuuri, selle varjatud kihte jasäilivusastet.

Teine osa uuringutest on seotud maalifüüsiliste osakeste mikrostratigraafiliste ja -keemiliste analüüsidega. Nn mikroproo-vide abil saavad restauraatorid täpselt teada pildikihi liimistus-, krunt-, värvi- jalakikihtide arvu ning nende koostisained.

Graafika restaureerimise ruumis lebabühel töölaual Eesti üks kuulsamaid pastelle,Ants Laikmaa „Miku”. Aastatega oli see teosklaasi taga raamituna n-ö lainetama haka-nud. Nüüd on meistritel õnnestunud sellepind jälle ilusasti siledaks pingutada. Konservaatorite käe all on uuele eluleärganud ka samas töötoas olevad suure-mõõtmelised Andrus Kasemaa pastellid.Needki olid ühes paberiga lainetamahakanud ja siit-sealt katkigi rebenenud.

TEAD

LANE

KAB

INET

IS

Hilkka Hiiopigakunsti konserveerimise kambrites

ULVAR KÄÄRT

FOTO

D: A

RNO

MIK

KOR

Tallinnas Kadrioru veerel KUMUhoones asub muu hulgas EestiKunstimuuseumi kolmeteistkümnetöötajaga kunsti konserveerimiseosakond. Osakonna juhataja HilkkaHiiop, kes on ühtlasi ka Eesti Kunstiakadeemia dotsent, tutvus-tab Horisondile veidi lähemalt, millistes töötubades tema ja teisedki oma ala vaieldamatudmeistrid igapäevast tööd teevad.

Maalide restaureerimise toas on pooleliaastakümnetega tumenenud lakikihi eemaldamine.

Raamide restauraator Sirje Säär näitab oma igapäevaseid töövahendeid – raamide kuldamisel kasutatavaid imeõhukesi puhtast kullast lehekesi.



UUED

TUU

LED

Graafika konservaator-restauraator Margit Pajupuu märgib, et täpne viis ja mee-tod, mida iga pastelli puhul kasutatakse, töötatakse välja eelnevate katsetuste käigus,milleks võib kuluda aastaid. Näiteks üheKasemaa teose restaureeris KUMU meistritejuhendamisel magistritöö raames kunsti-akadeemia tudeng, kellel võttis see aegaühtekokku kaks aastat.

Lõpetame raamide restaureerimise toas.Ruum on tulvil erinevaid kullatud ja niker-datud pildiraame, mis kõik enam või vähemkehvas seisus. Raamide restauraator SirjeSäär tähendab, et raami korrastamine onsageli isegi mahukam ettevõtmine kui teose enda restaureerimine. Säär töötab

Eesti Kunstimuuseumi kunsti konserveerimise osakonna juhataja Hilkka Hiiop muuseumi raamide restaureerimise ruumis. Viimase suurtööna oli Hiiop seotud Tallinnas Kaarli kiriku võlvide all oleva Johann Köleri fresko restaureerimisega.

Eesti üks kuulsaimaid pastelle, Ants Laikmaa„Miku” täies „alastuses”. Aastatega klaasi tagalainetama hakanud teos on meistrite käe alluuesti siledaks pingutatud.

nüüdsama toretsevate nikerdustega kulla-tud raami kallal, mis ümbritseb Belgia kunstniku Emile Wautersi pastelli „Madam la Sxx”. Aeg on selle nikerdusi omajagumurendanud ja säratuks muutnud. •

TEADLANE KABINETIS on Horisondi rubriik, kus toime-taja ja ajakirjanik Ulvar Käärt tutvustab ruume, millegameie teadlased on oma töö tõttu tihedalt seotud.

TEADLANE KABINETIS



James Watti meetodil tehtudkopeerraamatud

Enne kserokoopiatevõidukäiku

JAAN LEHTARU

Koopiate valmistamise ajalugu ulatub ilmselt samasse perioodi, kui tekkisid esimesed kirjalikud dokumendid, sest aegade algusest on vajatud dublikaate ja reproduktsioone.Näiteks vanas Assüürias olid juba 1000 aastat eKr kasutusel raamil liikuvad graveeritudsilindrid, millega oli saviplaadile lihtne dublikaate teha. Roomlaste valitsemise ajast kuni peaaegu 19. sajandi keskpaigani kirjutati tekste ümber põhiliselt käsitsi.

Thomas Clayhills & Son firma peakontori kirjavahetuse kopeerraamat aastast 1879. Köite eeslehelt võib leidaHannoveris asuva firma J. C. Köning & Ebhardt Geschäftsbücher-Fabrik reklaami ja õpetuse 1870. aastatelkasutatud kopeerimismeetodi, presside, tindi ja paberi kohta.

EAA

4924

-1-2

778



EAA

187

4-1-

2786

K opeerimise ajaloos tuleb kindlastioluliseks pidada kopeermasinat,mille leiutas šotlane James Watt

1780. aastal. Laialdasemat praktilist ka-sutamist leidis see meetod peamiselt19. sajandi teisel poolel. Arhiivides,raamatukogudes ja muuseumides võibsageli leida eri perioodidel JamesWatti kopeertehnikas tehtud koopiaid,mis sisaldavad olulist infot mitme-sugustest valdkondadest. Eesti keelesja Eestis leiduvaile allikaile tuginedespole teadaolevalt varem seda teematkajastatud, mistõttu võib alljärgnevkirjutis pakkuda mõndagi huvitavat.

James Watti kopeerimispressWatti leiutatud kopeermasina tööpõhi-mõte oli järgmine. Sama päeva jooksulkirjutatud originaaldokumendi lehelepandi peale õhukene liimistusetakoopiapaber. Originaali alla oli eelne-valt paigaldatud õli või vahaga immu-tatud paber või tekstiil. Originaali pealolev õhuke koopiapaber niisutati üht-laselt veega. Liigne vesi kuivatati filter-paberiga. Koopiapaberile asetati pealesamuti õli või vahaga immutatud pa-ber/tekstiil, et vältida niiskuse ja kuju-tise edasikandumist. Seejärel asetatioriginaaldokument koos koopiapabe-riga kolmekümneks sekundiks kunikaheks minutiks pressi, mille käiguskandus originaaltekst läbi koopia-paberi. Sel meetodil oli võimalik ühestoriginaalist valmistada ligi 20 koopiat.

1795. aastal leiutas James Watt por-tatiivse rullpressi-tüüpi kopeerimis-masina, mis aitas oluliselt kaasa sellevaldkonna arengule. Aastal 1811 esitlesleiutaja suurt pressi, mis oli mõeldudkaartide kopeerimiseks, ning kaks aas-tat hiljem publitseeriti kopeerimis-

masina kasutamise juhend „Directionsfor using the patent portable copyingmachines, invented and made by Ja-mes Watt & Co”, mis kirjeldas kopeeri-misprotsessi üksikasjalikult.

Kopeerraamatu sünd19. sajandil hakati spetsiaalselt kopee-rimise tarbeks valmistama kopeerraa-matuid. Need olid peamiselt tekstiil-köited, mille sisuplokk sisaldas ligi tu-hat nummerdatud õhukest koopia-paberi lehte. Nüüd sai kopeerida arveid,kirjavahetust, koosolekuprotokolle jmslehthaaval otse kopeerraamatusse.

Watti kopeerimismeetod muutuseriti populaarseks ja levis laialdaselt19. sajandi teisel poolel tolleaegses asja-ajamises, kirjavahetuses ja arhiivindu-ses. Koopiate peamised valmistajad jakasutajad olid nii eraettevõtjad kui kariigiasutused. Mitmekülgse ja rikka-liku infoallikana vajaksid kopeerraa-matud tänapäeval kindlasti suuremattähelepanu ja uurimist. Eesti filmi aas-ta möödumisega seoses tuleks ilmekanäitena esile tuua Eesti Rahva Muuseu-mi kogudes olevat kopeerraamatut, mil-le abil avastati uusi põnevaid fakte meiefilmindusele aluse pannud JohannesPääsukese tegevusest.

Järgnevalt heidamegi pilgu kopee-rimise köögipoolele ja uurime, milli-seid aineid ja materjale kasutati kopee-rimisel ja selle protsessi täiustamisel.

KoopiapaberKoopiapaber oli õhuke ja absorbeerishästi niiskust. Kopeertindiga kirjuta-tud ja niiskeks tehtud originaaltekstikujutis pidi kanduma kiiresti läbikoopiapaberi nii, et tekst ei valgukskoopiapaberi pinnal laiali.

Koopiapaberist läbiimbunud tekst, mida kasu-tatakse lugemiseks.

Originaaliga vahetus kokkupuutes olnud koopiapaberile kandunud teksti peegelkujutis.


Originaaliga vahetus kokkupuutesolnud paberiküljele tekkinud peegel-kujutis oli reeglina selgemate kontuu-ridega.

Koopiate valmistamiseks kasutatavpaber pidi olema niiskes olekus piisa-valt tugev, et kopeerimisel vastu pida-da. Sellise tugevuse saavutamiseks tulipaberi valmistamisel kiud tampidapeeneks ja ühtlaseks massiks. Kopeeri-misel kasutati enamasti käsitsi valmis-tatud paberit, mis sisaldas peamiseltpuuvillakiudu (ligikaudu 70 protsenti).Võrreldes muu toorainega oli puuvillodavam ega vajanud pleegitamist.Paberi koostisele lisati savi, mis soo-dustas kopeerimise protsessi. Eduka-mad firmad kasutasid oma dokumen-tide kopeerimisel peeneks tambitudkanepikiududest valmistatud paberit,mis oli eriti tugev, ühtlase struktuu-riga ning kallis. Paberitööstuse arene-misel tõrjuti kaltsupaber järk-järgultvälja ning üha rohkem tuli turule pui-dumassist valmistatud koopiapaberit.

KoopiatintTintidest kasutati peamiselt raudgallus-tinte. Raudgallustinti peetakse ühekslevinumaks tindiks Lääne-Euroopas.Juba Vana-Rooma õpetlane Plinius Va-nem (23–79 eKr) kirjeldas eksperimenti,mille käigus ta valmistas galluspähk-litest pigmente. Leotanud papüürust


gallushappes ning seejärel tilgutanudpeale rauasoola lahust, täheldas ta, etrauasoola lahusega tilgutatud kohadmuutusid mustaks. Raudgallustint olikasutusel alates 2. sajandist kuni 20.sajandi esimese pooleni. Tindi söövitavatoime tõttu muutusid tekstid praktili-selt võltsimiskindlaks. Raudgallustindikoostisesse kuulub neli põhikomponen-ti: tanniinid (galluspähklid); vitriol(FeSO4 • 7H

2O või Cu

2SO

4• 5H

2O); la-

husti (vesi, vein, õlu, uriin, äädikas);sideaine (kummiaraabik).

Enamasti olid koopiale iseloomu-likud tekstikujutise ebaselged kontuu-rid, sest tindi koostisained lahustusidvees ning migreerusid kergesti õhuke-ses kopeerpaberis.

Täiendusi ja arendusiMõnigi kord on kopeeritud tekstidraskesti loetavad. Selle põhjuseks võibolla pikk kopeerimise aeg, ülearu märgkeskkond ning originaal- ja koopia-paberi nihkumine pressimise käigus,mis tekitab topeltkujutise. Sageli kan-dusid kopeeritud tekstid hiljem edasikopeerraamatu naaberlehtedele, misraskendas lugemist.

Osa koopiapabereid immutati eel-nevalt tanniini (gallushappe) lahusega,mis muutis teksti paremini nähtavaks.Koopiatintidele ja -paberitele lisati glüt-serooli (alates 1850. aastatest), magnee-

siumkloriidi, suhkrut, mett ja siirupit.Need lisandid parandasid kopeerimis-protsessi kvaliteeti ning pikendasidkopeerimise aega, sest muutsid koopia-paberi elastsemaks, hoides tinti jakoopiapaberit kauem niiskena. Wattikoopiapaberi leotuslahusesse lisati kakaltsiumhüdroksiidi või booraksit, mil-lel on, nagu hiljem selgus, aluselisusereservi tekitav efekt, pikendades olu-liselt dokumentide säilimisaega. Ala-tes 1857. aastast lisati koopiapaberi-tesse kaaliumkromaati või kaaliumdi-kromaati, mis pidi muutma teksti püsi-vamaks. Alumiiniumatsetaati hakati ka-sutama tintide kinnitajana 1863. aas-tast. Hallituse tekkimise ohu vähenda-miseks lisati maarjat, nelki või alkoholi.

Sageli lisati tindi toonimiseks võiintensiivistamiseks looduslikke pig-mente. Ühe tuntuma lisandina kasutatiKesk-Ameerika või Lääne-India troopi-kas kasvavate kampeššipuude ekstrak-tidest saadud pigmente.

Seoses aniliinvärvide sünteesimiseja tootmisega hakkasid nende baasilvalmistatud tindid raudgallustintekopeerimisprotsessis järk-järgult asen-dama. Inglise keemik William HenryPerkin leiutas esimesena sünteetiliseaniliini (sirelililla tooniga värvainemauveine) saamise meetodi 1856. aastalning asutas seejärel Lääne-LondonisGreenfordis maailma esimese süntee-

Raudgallustindi tekstikujutis lähivaates koopiapaberi vastasküljel.

Vahetus kokkupuutes tekkinud raudgallustinditekstikujutis koopiapaberil (peegelkujutis).Detail Tartu ülikooli professori Emil Kraepelinikirjavahetusest.

Näide Tartu ülikooli kliinikumis töötanud professor Emil Kraepelini kirjavahetusest aastatel1883–1888.



tilise värvi tootmise vabriku. Tihenevkonkurents ja kasvav nõudlus kiiren-das aniliinvärvide ja teiste sünteeti-liste värvainete tootmise arendamistInglismaal, Saksamaal ja mujalgi.Näiteks 1861. aastal osati juba valmis-tada metüülvioletti, 1867. aastal nigro-siini (musta värvusega), 1869. aastalalisariinpunast, 1876. aastal metüül-sinist ja 1889. aastal indigot. Aniliin-värvaineid lisati ka raudgallustinti-dele. Indigo ja alisariin andsid koos-mõjus rohelise värvuse, raudgallustin-dile lisades saadi aga musta värvusegatint, mida peeti keemiliselt väga sta-biilseks.

Erksama tooniga aniliinvärvid and-sid koopiatekstidele selgema kujutise,muutes need paremini loetavaks.Samuti oli nüüd võimalik kopeerimistteostada pikema perioodi vältel, sestvõrreldes raudgallustintidega lahus-tusid need vees paremini. Soovituslikkopeerimisaeg pikenes ööpäevalt mõnepäevani. Lisaks peeti aniliintindiga kir-jutatud tekste valguse ja aja toimeletollal vastupidavamaks. Nimetatudpõhjustel kasutatigi aniliintinte kopee-rimisel järjest laialdasemalt.

Üldjuhul sisaldasid koopiatindidrohkem pigmentaineid kui tavalisedtindid ning nende veesisaldus oli kuni40 protsenti väiksem. Selline tindikoostis võimaldas niisutades saavuta-da parema kvaliteediga koopiaid.

Aniliinvärvainete kasutusele võt-mine tõi turule mitmeid uusi tooteid.1870. aastatel hakati valmistamakopeerimispliiatseid, mis leidsid samu-ti aktiivset kasutust koopiate tegemisel.Pliiatsisüdamik valmistati grafiidi, savija aniliinvärvi segust. Mõnikord lisatipliiatsisüdamikku ka sideaineid, näi-teks traganti, metüültselluloosi, polü-sterooli ja polüvinüülatsetaati. Kvali-teetse koopia saamiseks pidi pliiatsi-südamik sisaldama 25–50 protsentianiliinvärvi. Pliiatsiga kirjutatud tekstlahustus hästi vees ja alkoholis.

KirjutusmasinOluliseks sündmuseks kopeerimisearengus kujunes kindlasti itaallase Pel-legrino Turri 1808. aastal leiutatud kir-jutusmasin. Umbes samal sajal sai sel-lega hakkama ka inglane Ralph Wedg-wood. Mõlema mehe leiutise eesmärkoli aidata pimedatel kirjutada. Kuju-

tise saamiseks kasutasid nad söepabe-rit, mille ühele küljele kandsid pints-liga tahma ja õlise nafta segu. Hiljemtöötati välja söepaberi tööstusliku toot-mise meetod.

1873. aastal patenteeris ameeriklaneChristopher Sholes kirjutusmasina, misleidis praktikas laialdasemat kasuta-mist. Teksti ülekandmiseks paberilekasutati tindiga immutatud puuvil-lasest riidest linti. Kirjutusmasina tintkoosnes pigmendi, sideaine, plastifikaa-tori ja lahusti segust. Pigmentidenakasutati peamiselt tahma ja aniliin-värve, mõnikord lisati neile veel karaudgallustinte. Peamiseks sideaineksolid gütseriin, vaseliin, taimsed õlid(näiteks kastroolõli), oleiinhape ja isegivaalaõli. Tindi imendumisvõime paran-damiseks ja laialihõõrdumise vähen-damiseks lisati ultramariini.

Kirjutusmasinal läbi kopeerpaberitehtud koopiad ei saanud siiski popu-laarseks, sest korraga sai valmistadakõigest üks-kaks koopiat. Lisaks ei akt-septeerinud paljud kohtud sel viisilvalmistatud koopiaid oma menetlus-tes. See asjaolu soodustas kirjutusma-sinal valmistatud tekstide kopeerimistWatti märgkopeerpressi meetodil.

Rullpress-kopeerimismasinRiigiasutustes ja firmades kasvas ühaenam vajadus esitada dokumente üksi-kutel lehtedel (mitte köidetult). 1886.

Kopeerraamatud ajalooarhiivi hoidlas.

Eesti kopeerraamatud sisaldavad peamiselt dokumente mõisavalitsuste ja kirikute eestseisuste, mitmete firmade ning riigiasutuste kirjavahetusest, kohtuprotsessidest ja arvepidamisest.



aastal võttis New Yorgi firma Schlicht &Field, Rochester kasutusele uut tüüpirullpressi-kopeerimismasina, mille töö-põhimõte oli võrreldes Watti kopeer-pressiga sama, kuid võimaldas tehakoopiaid kiiremini ja rohkem. Rullidevahele pressitud niisked koopiad lii-kusid spetsiaalsesse kuivatustrumlisse,millele järgnes lõikamine. Uus meetodvõimaldas kopeerida sada lehte (kirja,dokumenti) kahe minuti jooksul.

Watti kopeerimismeetod tõrjuti lõp-likult välja alles 1960. aastal, kui müü-gile jõudis esimene automaatne ksero-koopiamasin Xerox 914.

Ajalooarhiivis leiduvad kopeerraamatudRahvusarhiivi ajalooarhiivi kogusiduurides võib leida märkimisväärselhulgal Watti kopeertehnikas tehtudkopeerraamatuid 19. sajandi teisestpoolest kuni 20. sajandi esimese poo-leni. Arhiivi infosüsteemi AIS andme-tel on ajalooarhiivis ligi tuhat kopeer-raamatut. Kopeerraamatud sisaldavadpeamiselt dokumente mõisavalitsusteja kirikute eestseisuste, mitmete fir-made ja riigiasutuste kirjavahetusest,kohtuprotsessidest ja arvepidamisest.

Samuti võib leida ka mitmete konsu-laatide materjale.

Eraldi väärivad märkimist kuulsasaksa professori Emil Kraepelini(1856–1926) kirjavahetust käsitlevaddokumendid. Aastatel 1886–1891 Tar-tus töötanud teadlast peetakse psüü-hikahaiguste nosoloogilise käsitluse,

Belgia konsulaadi kopeerraamat 1898–1911.

J Korrosioonikahjustus raud-gallustindiga kirjutatud tekstikoopial. Sangaste mõisakopeerraamat 1908–1909.

L Aniliintindiga trükitud teksti koopia Sangaste mõisa protsesside kopeerraamatust1911–1912. Juurdekirjutusedon tehtud raudgallustindi jakopeerimispliiatsiga.

EAA

3340

-1-5

556

EAA

187

4-1-

2797

EAA

1874

-1-2

777

süsteemse ja eksperimentaalse pato-psühholoogia ning moodsa psühhofar-makoloogia rajajaks ja teaduslikulepsühhiaatriale alusepanijaks. Kraepeli-ni välja töötatud vaimuhaiguste klassi-fikatsioon on kasutusel tänini.

Tähelepanuväärsemad kogudSuurematest kopeerraamatuid sisalda-vatest kogudest võib nimetada firmatThomas Clayhills & Son käsitlevat arhii-vi, perekond Bergi isikufondi ja Ühis-panga fondi „Tartu Eesti Laenu- jaHoiuühisus”.

Thomas Clayhills & Son fond sisal-dab arhivaale aastaist 1633–1944. Clay-hillsid pärinesid Šotimaalt ja arenda-sid siin pikka aega ning edukalt omaäritegevust. Eestlastele on ehk kõigerohkem tuntud Suka-Antoni nime allJohann Karl Girard de Soucanton juu-nior (1826–1896), kes oli Kunda tse-mendivabriku ja sadama rajaja. Firma

paigutas oma kapitali pea kõikidessetähtsamatesse tööstusharudesse javabrikutesse nii Eestis kui ka Vene-maal. Kopeerraamatutest võib leidaväga mitmesugust dokumentatsioonikirjavahetuse, arvepidamise ja konk-reetsete äritehingute kohta.

Bergide fondi kuuluvad seda tuntudsuguvõsa kajastavad arhivaalid alates1587. aastast. Bergid olid teatavastiLiivimaa ja Soome mõisnikud, riigi-ametnikud ja sõjaväelased. Kopeerraa-matud hõlmavad eelkõige Sangastemõisaga seonduvat materjali. Nime-tatud fondist võib leida kopeerraama-tuid kuni 1939. aastani. Need sisalda-vad nii valgele kui ka kollasele koopia-paberile tehtud koopiaid käsikirjalis-test ja kirjutusmasinal trükitud teks-tidest. Tekstide kirjutamisel on lisakstraditsioonilistele raudgallus- ja ani-liintintidele kasutatud ka kopeerimis-pliiatseid.



JAAN LEHTARU (1963) on ajalooarhiivi konserveerimis-valdkonna juht, kaitsnud magistrikraadi orgaanilisekeemia alal.

Ühispanga fond „Tartu Eesti Laenu-ja Hoiuühisus” sisaldab arhivaale aja-vahemikust 1872–1944. Ühisus asutatiTartu Eesti Käsitööliste Abistamise Selt-si algatusel. Ühisuse liikmed olid algu-ses peamiselt käsitöölised, kuid 1912.aastast alates võisid liikmeks saada kaTartu lähiümbruse valdade elanikud.Kopeerraamatutes on peamiselt ühi-suse kirjavahetus ja arvepidamine.

Kogudes leidub nii kohalike kuul-sate köitemeistrite (näiteks Tartu Hein-rich Laakmanni köitekoda) kui ka vä-

lismaal, eelkõige Lätis, Soomes, Saksa-maal ja Prantsusmaal valmistatud ko-peerraamatuid. Kuigi ajalooarhiivisesinevad kopeerraamatud on tehtudpeamiselt lihtsas ja praktilises tekstiil-köites, leidub nende hulgas huvitavaidja kaunilt dekoreeritud köiteid, misväärivad eraldi esile tõstmist ning lä-hemat uurimist.

*Kirjutama hakati vähemalt 5500 aastattagasi. Kajastati sündmusi ja lugusid,saadeti sõnumeid ning väljastati

Kopeerimispliiatsiga kirjutatud teksti koopia Sangaste mõisavalitsuse kopeerraamatust1912–1913.

„Tartu Eesti Laenu- jaHoiuühisuse” kopeer-raamat aastast 1937.Köidetud Tartus Carl (Karl) Ungeriköitekojas.

AUTORIST

Δ B. Rhodes, W. W. Streeter. Before Photocopying: The Art andHistory of Mechanical Copying, 1780 to 1938. Oak Knoll Press,US. 1999, pp 498.Δ M. Cook. Towards a History of Recording Technologies: TheDamp-press Copying Process. Journal of the Society of Archivist,2011, Vol 32:1, pp 35–49.Δ J. Lehtaru. Raudgallustindi korrosioon. Renovatum, 2006, lk16–23.Δ S. Titus, R. Schneller, G. Banik, E. Huhsmann, U. Hähner. TheCopying Press Process: History and Technology, Part 1. Restaura-tor, vol 27, nr 2, 2006, pp 90–102.Δ Rahvusarhiivi ja Tallinna Linnaarhiivi andmebaas:http://ais.ra.ee

LOE VEEL

1912

–191

3. E

AA 1

874-

1-27

87

EAA

2548

-1-1

152

arveid. Midagi pole selles suhtes muu-tunud ka täna, sest inimese põhilisedvajadused on samad. Küll aga suure-neb pidevalt info hulk, millega koosarenevad nii kopeerimise, salvestamisekui ka levitamise meetodid. Selle prot-sessi valguses oli James Watti leiutisomal ajal kindlasti revolutsiooniline.Pole kahtlust, et saame veel tulevikus-ki uurida, jälgida ja imestada, kui leid-likud on olnud inimesed info talleta-misel ja edastamisel.

Lõpetuseks pälvib minu tänusõnadkolleeg ja arhivaar Lea Teedema, tänukellele tekkiski huvi kopeerraamatutesügavama uurimise vastu. ●



N õmme kasv ja püsielanikkonnakujunemine tõi läinud sajandialul üha teravamini esile oma

postiteenistuse vajaduse. Kirjade saat-miseks Nõmmelt tuli need viia Tal-linna või anda postivagunisse. Nõmmejäi 19. sajandi lõpul Paldiski-Gatšina,alates 1905. aastast aga Haapsalu-Peter-buri ja Haapsalu-Tapa postivaguni tee-konda. Nõmmele tulev post anti posti-vagunist aga raudteevahi putkasse,kuhu adressaat ise kirjale järele pidiminema.

1908. aastal asutatud Nõmme Hea-korra Selts võttis probleemi lahenda-mise oma südameasjaks. 1911 sai Nõm-me jaam oma pagasiteenistuse.

1912. aasta sügisel astuti suur sammedasi, ametlikes väljaannetes ilmus

lakooniline korraldus, mis eesti keeleskõlab: „1. oktoobrist 1912 avada Loode-raudtee Tallinna-Keila lõigul asuvalNõmme platvormil igasuguste postisaa-detiste vastuvõtt ja väljaandmine.”

Samast päevast hakkas kirjadeleilmuma venekeelne tempel ПЛТФ.НЕММЕ СЕВ.ЗАП.Ж.Д, mis tõlkes tä-hendab: Nõmme platvorm Looderaud-teel. 1912. aastal valmis postkontorileka hoone, Nikolai von Glehni enda pro-jekteeritud nn torniga maja jaama-hoone taga. Mõnedel andmetel paiknespostiteenistus algselt siiski jaamahoo-nes, millele viitab kaudselt ka tekst pos-titemplil. Selleks hakati jaamale ehita-ma isegi teist paviljoni, mis valmis1914. aastal ning kuhu sama aasta 1.

mail asus telegraaf. Aga 1915. aastast

tuli siiski kasutusele uus postitempellakoonilise venekeelse tekstiga HEMME(st Nõmme).

1. detsembrist 1917 sai Nõmme posti-ja telegraafikontori õigused. 22. novemb-rist 1918 oli Nõmme postkontor täie-õiguslik Eesti Vabariigi postiasutus,järgneval aastal tulid kasutusele ka pos-titemplid, kus juba eestipäraselt NÕM-ME kirjutatud.

Torniga majas Jaama 14 tegutsespostkontor ainult veidi üle kümne aas-ta. Kui majja asus Tallinna Krediidipan-ga Nõmme osakond, koliti ajutiselt hoo-nesse praeguse raamatukaupluse kõr-val (Pärnu mnt 87, hilisema numerat-siooni järgi 275, lammutati 1980. aas-tate lõpus).

Kui 15. oktoobril 1930 avati Nõmme

Nõmme postkontori sajandLEHO LÕHMUS

Tänavusest suvest vuravad Nõmmel uuedrongid, Tallinna kesklinnas saab aga igaüks näha, kuidas kunagine postimajamoodsaks ärikeskuseks muundub.Huvitaval kombel on Nõmme raudteejaamaareng käinud ikka käsikäes kohaliku postiteenistuse arenguga ning tosinkondviimast aastat töötab Nõmme postkontortaas seal, kus alustati – Nõmme jaama-hoones.

Nõmme jaamahoone 20. sajandi esimesel kümnendil.

ERA

KOG

U



uus jaamahoone, viidi sinna ka post-kontor. Detsembris 1964 koliti agaNõmme ja Hiiu vahele, aadressile Pärnumaantee 303. Jaamahoonesse jäi esi-algu telefonikeskjaam. 17. juulist 2000

töötab postkontor taas seal, kus alusta-ti – Nõmme jaamahoones.

Aeg läks, Nõmme kasvas nii territoo-riumilt kui elanike arvult, tuli laien-dada ka postiasutuste võrku. Kuna1920.–1930. aastatel allusid nii raudteekui post teedeministeeriumile, oli ots-tarbekas korraldada seda teenust möö-da raudteed, kasutades jaamu ühtlasipostiasutustena. 21. märtsil 1922. aastalvastu võetud postiagentuuride seadussätestaski uute, piiratud tegevusega abi-postiasutuste (agentuuride) asutamise„riigiasutustes ja ettevõtetes”. Sealjuu-res „kohusliselt kõigis raudteejaama-des” ning „võimalikult ka rongide läbi-sõidu ajal”. Postiagentuurides tulilisaks kodu- ja välismaiste liht- ja täht-saadetiste vastuvõtule-väljaandmiselening postmarkide müügile pakkuda kaajalehti.

Selle seaduse alusel avatigi 1925.aasta septembris-oktoobris postiagen-tuurid Pääsküla ja Liiva jaamas. Viima-ne kandis alguses Raudalu nime, kunaLiiva-nimeline agentuur oli HarjumaalRiisipere lähedal juba olemas. See asja-olu tekitas parajat segadust – aadressil

„Liiva jaam” saadetud kirjad sattusidpahatihti Riisiperre, kust need siis jälletagasi tuli saata. 1928. aastal asus tek-kinud probleemi lahendama Nõmmelinnavalitsus, mis tegi ettepanekunimetada Liiva jaam ümber sinna suun-duva tänava järgi Õnne jaamaks ningsamanimeliseks postiagentuuriks. Niikaugele asi siiski ei läinud – 1930. aastalsai segadust tekitanud Liivast Riisiperening sama aasta 1. oktoobrist RaudalustLiiva.

1932. aasta jaanuaris asutati posti-agentuurid ka Rahumäe, Hiiu ja Kivi-mäe jaamas. Uued agentuurid allusidNõmme postkontorile, viimane aga otsePostivalitsusele.

Eesti Vabariigi aegsed Nõmme posti-templid olid kasutusel kogu esimeseNõukogude ja ka Saksa okupatsiooniaja ning osaliselt isegi pärast seda. Vii-mase niisuguse kirja olen ma leidnudkuupäevaga 16.03.1948! Samas tulidparalleelselt kasutusele ka eesti-venesegakeelsed templid. Kas oli see kellegiteadmatus või sihipärane tegevus, agaesimesel kakskeelsel templil, mis tulikasutusele 1945. aastal, üritati taaselus-tada Nõmme tsaariaegset saksa- ja vene-keelset nimevormi „Nömme – Немме”.Õnneks ei läinud see variant läbi.

Pärast sõda tegutses edasi Rahumäe(kuni märtsini 1957) ja Kivimäe (kuni

1960. aastani Kivimäe ning seejärelkuni oktoobrini 1979 Tallinn-15 nimeall) postkontor. Vahepeal suletud Pääs-küla avati taas 1954. aastal Tallinn-9nime all ning 1957 avati sidejaoskondMännikul nime all Tallinn-12. Nõmmenimi kadus postitemplilt hiljemalt 1961.aastal, siis asendas seda Tallinn-16.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tõsta-tus küsimus vanade ajalooliste nimedeennistamisest. Kui ajalooliste tänava-nimede taastamine läks võrdlemisilibedalt, oli postkontorite osas tee pikkja okkalisem. Allakirjutanu esitas üles-kutse ennistada nii Nõmme, Pääskülakui ka teiste Tallinna ajalooliste osadepostinimed juba 1992. aasta märtsisÕhtulehes. Nõmme postkontor sai omanime tagasi 2000. aastal avamisel uues-vanas asupaigas, Nõmme jaamahoones.Sel puhul oli emiteeritud ka postkaartning käibis eritempel. Pääsküla nimiennistati 2001 ning samal aastal sai kaTallinn-12 taas nime Männiku. ●

LEHO LÕHMUS (1953) on Eesti Sõjamuuseumi asedirektor (PhD). Tema huviala on aastaid olnudNõmme ajalugu. Üllitanud Nõmme kohta mitmeid raamatuid, näiteks „Nõmme ajalugu” (2006), „Nõmmekindlusraudtee” (2011), „Ettevõtlik Nõmme” (2012).

AUTORIST

Nõmmelt 1914. aasta 31. detsembril postitatud kaart.ERA

KOG

U

SCA

NPI

X



PILV

EPIIR

Pildile jäänud pilvedJÜRI KAMENIK

Horisondi toetusel kuulutasblogi „Ilm ja inimesed” juulialguses välja fotovõistluse „Pilvepiir 2013”. Pilvepilte, mistehtud 2013. aastal, oli võimalusesitada 1. septembrini. 7. septembriks selgusid publikulemmikud, üldvõitjad tehakseteatavaks oktoobris.

Viimastel aastatel on inimeste huvi ilma-nähtuste, sealhulgas pilvede vastu kasva-nud ja sellealane teadlikkus suurenenud.Seda tendentsi on toetanud nii ilmateema-

dega seotud fotovõistlused, mida on korral-danud peamiselt portaal ilm.ee, kui ka populaarteaduslikud artiklid ja ülevaated,(mini)konverentsid, nagu näiteks 2009.aasta novembris Tartus peetud meteoro-loogiaõhtud ja 10. jaanuaril 2013 Tartustoimunud tsüklonaalsete tormide konve-rents, pilve- ja äikeseteemalised grupid sotsiaalvõrgustikus Facebook jpm. Kõigestsellest kasvaski välja idee korraldadaHorisondi toel veel üks pilveteemalinefotovõistlus.

„Pilvepiir 2013” üldvõitjad valib sep-tembri lõpus žürii, mille koosseisu kuulubkäesoleva loo, nagu kogu Horisondi Pilve-piiri-rubriigi autorile lisaks noor vabakutse-line fotograaf Sander Elb ning ilm.ee

toimetaja Ellu Vibur. Septembri alguseskogunesid žürii liikmed ka selleks, et vaada-ta koos üle publikuhääletuse võitjad. Üldisearvamuse võtavad hästi kokku Ellu Viburisõnad: „Kuigi publikuhääletuse tulemusedon alati veidi kaheldavad, on seekord enimhääli saanud päris toredad pildid ja ka ükslausa ideaalne pilvefoto.”

Kõige rohkem publiku hääli kogusid võrd-selt kaks fotot, mille autorid on Riina Kotterja Ardo Noormets. Neile astusid omakordakannale võrdse arvu hääli saanud kaadrid,mille autoreiks Kairo Kiitsak, Kadri Veskioja,Liivi Lang ja Indrek Vendelin. Seetõttu ongilubatud viie publikulemmiku asemel siin-kohal juttu kuuest. ●

Ardo Noormets. Sajujoontega kõrgrünk-pilved (Altocumulus virga).15. juulil 2013 Pärnumaal.

Ellu Vibur: „On näha, etinimene ei käi nina maas jaoskab märgata loodusestoimuvat. Pilti oleks võinudehk pisut lõigata, et kordu-matu pilvemuster pareminiesile tuleks ega jätaks niikaootilist muljet.”

Sander Elb: „Tegemist onväga hea abstraktse fotoga.”

Jüri Kamenik: „Tegu on tõepoolest sajujoontegakõrgrünkpilvedega. Sajujooned näitavad, et kõrgrünkpilved koos-nesid tugevasti allajahtu-nud veetilkadest (–20°…–30 °C), mis jäätu-sid ja langesid sademetenapilvedest välja, ent alus-pinnani ei jõudnud (virga).”



Riina Kotter. Rannas paistis veel päike :). 19. juulil 2013 Lüübnitsas Põlvamaal.

Ellu Vibur: „Ähvardava moega taevaskoduselt mõjuva maastiku taustal püüabalati pilku.”

Sander Elb: „Väga hästi säristatud pilve-pilt, on näha nii pilve ennast kui kamaastikku.”

Jüri Kamenik: „Fotol on rünksajupilved ja kihtrünkpilved. Tol päeval jäi EestiLääne-Venemaal asunud tsükloni taga-lasse, kus valitses jaheda õhumassi juurdevool. Äikest oli hommikul Lõuna-Eestis.”

Kairo Kiitsak. Topeltkrae. 18. juulil 2013 Simunas.

Ellu Vibur: „Meeldivalt talletatudrünkpilvepilt tuhande halli varjundiga.”

Sander Elb: „Väga meeldivatevarjunditega pilvefoto.”

Jüri Kamenik: „Võimas rünkpilv(Cumulus congestus) saatjas-konnaga. Tol päeval jäi Eesti tsükloni sooja sektorisse, kus mõnel pool, sh Simunas, oli äikest.”

Kadri Veskioja. Bright and Shiny.14. juulil 2013 Põlvas.

Ellu Vibur: „Toredad kiired.”

Sander Elb: „Pildil on väga hästivälja tulnud kiired. Väga hea!”

Jüri Kamenik: „Võimsad rünk-pilved (Cumulus congestus) videvikukiirte ja pilveservadeereda säraga (silver lining –difraktsiooninähtus).”



AUTORIST

JÜRI KAMENIK (1988) on Tartu Ülikooli magistrant loodusgeograafia erialal. Ta on teinud ilmavaatlusi 1998. aasta veebruarist, tema lemmikteemad on äikening pilved, mida on põhjalikumalt uurinud viimased kuus aastat. Alates 2009.aastast seotud ilm.ee-ga ning korraldanud üle Baltimaade äikesejahte. 2013. aasta kevadel kaitses Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnageograafia osakonnas bakalaureusetöö teemal „Äikesesademete ajalis-ruumilinejaotus ja pikaajaline muutlikkus Eestis perioodil 1950–2005”.

Liivi Lang. Rünksajupilvedvikerkaarega. 19. juuli 2013 Vana-Kuustes.

Ellu Vibur: „Haruldane jaimeline vaatepilt! Pildi allosas segavad ilu nauti-mast puude ladvad.”

Sander Elb: „Pildi komposit-siooni tabab naelapea pihta. Ruumi on jäetud nii vikerkaarele kui ka pilvedele.”

Jüri Kamenik: „Lamedaterünksajupilvede (Cumulonimbus humilis) allaon tekkinud ere vikerkaar,sest päike, asudes juba selgelt madalamal kui 42°horisondist, paistab vihma-kardinale. Veel kõnelebvikerkaar oma erksusessellest, et vihmapiisad onmitme mm diameetriga.”

Indrek Vendelin. Ilmselt varsti müristab. 12. augustil 2013 Suurupis.

Ellu Vibur: „Võiks ju arvata, et pärast üheksat aastat Pilvejahti ilm.ee por-taalis ja kümneid tuhandeid nähtud pilvepilte enam ükski foto üllatuma ei pane, aga see pani küll ahhetama – igati täiuslik ja ülimalt dramaatilinetabamus.”

Sander Elb: „Väga hea tabamus. Suurepärase kompositsiooni ning töötlu-sega on väga täpselt rõhutatud pilvi. Minu arvates on tegemist konkursiühe parima pildiga, millel on olemas vau-faktor.”

Jüri Kamenik: „Konvektiivne pilvemaastik – alasiga rünksajupilved (Cumulonimbus incus) koos mitmesuguste rünkpilvedega (Cumulus species). Tol päeval valitses Eestis labiilne polaarne mereline õhumass, mis jäi Fennoskandias paikneva mitmekeskmelise tsükloni lõunaserva. Siin-sealoli äikest ja seda üsna tõenäoliselt ka fotol olevas pilves.”


2012. aastal pälvis Eesti Looduse fotovõistluse loomafoto peaauhinna Mati Kose

Eesti Looduse fotovõistlus 2013

Toetajad:

LOODUSKALENDER.EE

TähtajadVõistlusfotod palume üles laadida Eesti Looduse kodulehel 1. septembrist 1. oktoobrini 2013. Võistluse lõpuõhtu aja ja koha saab teada oktoobri lõpul Eesti Looduse kodulehelt www.eestiloodus.ee.

Nõuded fotoleFoto peab olema tehtud Eestis ning sellel jäädvustatud vabalt looduses elavad loomad, taimed või seened üksi või mitmekesi. Fotod inimesega harjunud loomadest või istutatud taimedest võistlevad omaette noorte kate-gooriates (koduloom ja aiataim). Maastikupilte võistlusel ei hinnata, küll aga äratuntavaid kait-sealade pilte (Vikipeedia eriauhind, autor lubab selle kategooria pildid CC SA-BY 3.0 litsentsi alusel Vikipeedia pildipanka Commons).Pildistatud loom, taim või seen peab olema äratuntav ning autoril võimalikult täpselt mää-ratud. Iga foto juurde ootame kindlasti lühikest lugu (100–500 tähemärki), kus ja kuidas pilt on saadud ja kes on pildil.Arvesse lähevad digifotod, mille pikema külje pikkus on vähemalt 3000 pikslit (noortel 2000). Faili vorming peab olema kas vähima tihendu-sega JPG või TIFF. Igat fotot saab esitada ühes kategoorias ning kategooria peab olema mää-ratud õigesti.

KategooriadArvestust peetakse kahes vanuseklassis: noo-red kuni 16 eluaastat (kaasa arvatud) ning täiskasvanud. Välja antakse looma-, taime- ja seenefotode peaauhind ja esimene auhind nii üld- kui ka noorte arvestuses. Ühtlasi jagatakse eriauhindu järgmistes kategooriates: aasta lind, käituv loom, väike loom (lähi- või makrovõte), veeloom, väike taim (lähi- või makrovõte), vee-taim, Eesti kaitsealad (Vikipeedia eriauhind) ja elurikkus (keskkonnaministeeriumi eriauhind). Ainult noorte kategoorias on eriauhind aiatai-me ja kodulooma, sh lemmiklooma pildi eest. Hulganisti eriauhindu jagavad korraldajad.

Fotode saatusKorraldajatel on õigus auhinnatud fotosid tasu-ta avaldada ajakirjades ja teistes trükistes. Kõiki võistlusele saadetud pilte võivad korraldajad tasuta kasutada võistlust tutvustavatel üritustel (näitused, ettekanded jms).

Lisainfo:www.eestiloodus.eee-post [email protected] 742 1143



PILV

EPIIR

I POS

TKAS

T

Optiline uduJÜRI KAMENIK

4. septembri hommikul võisSoontagana maalinna vaate-tornis näha ja kogeda mitmeidhuvitavaid optilisi nähtusi, muu hulgas uduvikerkaart.

Uduvikerkaar on üks vikerkaare vorm. Uduson veetilgad väga väikesed (läbimõõt vähemkui 0,5 mm), mistõttu pole enam jälgitavadgeomeetrilise optika trajektoorid, vaid väga väikesed tilgad difrageerivad valgust, kusjuures eri lainepikkusega valgus n-ömääritakse laiali (st eri lainepikkusega valguskiired kattuvad oluliselt) ning moo-dustub lai valge kaar. Nagu vikerkaare korral ikka, näeb maapealne vaatleja sedaüksnes siis, kui päike asub madalamal kui 42° horisondist, sest muidu jääb ringtervenisti horisondist madalamale. Kunamulle saadetud fotod on tehtud Soontaganavaatetornist, st maapinnast tunduvalt kõrge-mal, on neil näha peaaegu täisringikujulineuduvikerkaar.

Uduvikerkaar tekib oludes, kus päikepaistab läbi udu ehk otsekiirgus jõuabvaatlejani – kas udu on piisavalt hõre ja/või õhukese kihina – täpselt nii on seefotodel. Vaatleja ise peab siiski jääma tervenisti udu sisse, et udukaart näha.

Kõige tüüpilisem aeg ja koht udukaartenägemiseks on hommikune raba, kus tekib

Udukaar, glooria ja Brockeni viirastus – looduslikvarjuteater. Foto: Taimi Raudnagel

Lisaks uduvikerkaarele ja glooriale kirjeldatimulle saadetud teates ka kummituslikku varjude mängu. See nähtus kannab nimetustBrockeni koletis või viirastus (inglise Brockenspectre). Nähtus tuleb paremini esile hõredasudus ja kujutab endast varjude suurendatud projektsiooni udus või pilves. Sealjuures on oluline udu või pilvede hõredus, et valgustatudala ulatus piki valguskiiri oleks piisavalt suur.Ainult siis saab tekkida sügav kontrastne vari.

Kui vaatleja end liigutab, liigub ka suuren-datud vari kaasa ja oletegi osaline looduslikusvarjuteatris. Selline varjuteater võib tekkidapimedal ajal udule või madalatele pilvedele kaprožektorivalguses, ent sel juhul peab valgus-allikas jääma vaatleja taha, sest varjude mängon näha üksnes üsna kitsas alas valgustavatekiirte ümber.

Nimetus Brockeni koletis/viirastus on antudHartzi mägedes asuva Brockeni mäe järgi, sealon alpinistid tõusva või loojuva päikese valgusesmäge ümbritseval udul sageli näinud liikumasviirastuslikke varje, mis on nende endi varjududul ja pilvedel.

Soontagana maalinna vaatetornist avanes päikesevastassuunas suur osa kogu uduvikerkaarest, st peaaegu terve ring.Foto: Anu Tähemaa

läbipaistva taevaga udu praktiliselt alati, kui on vähegi vaiksem ja selgem öö. Paksukinnise taevaga udu korral uduvikerkaart einäe, sest päikese otsekiirgus ei pääsevaatlejani. ●



Udukaare keskel täpselt päikesele vastassuunasasuva ehk antisolaarse punkti ümber on nähavärviline oreool – glooria. Foto: Taimi Raudnage

Glooria tekkemehhanism on lähedane viker-kaare korduvate kaarte tekkele, kuid oma rollietendab protsessis taas asjaolu, et erinevalt vihmast koosneb udu väga väikestest veetilka-dest. Niisugustes oludes muutub tähtsaks valguse laineline iseloom: valgus hajub ja difrageerub kõigis suundades, kuid kõige enamkontsentriliste rõngastena. Sellest ka glooriapuhul eristatavad värvilised ringid.

Põnev pilvemaastik 22-kraadise halo, joonpilvede ja nende varjuga kiudkihtpilvedel. Foto: Taimi Raudnagel

22-kraadine halo on kõige sagedasem halovorm ning tekib tavaliselt kiudkihtpilvedel (kiudpilvede korral saab näha ainultfragmente). Nagu nimetuski ütleb, on selle halo nurkraadius22°. See tekib siis, kui pilvedes või ka maapinna lähedal olevadjääkristallid (teemanttolm) on kuusnurksed prismad ning samalajal segi paisatud. Päikese- või kuuvalgus kaldub jääkristalleläbides umbes 22° võrra kõrvale, aga täpne kaldumisnurk sõltub siiski valguse lainepikkusest. Seetõttu ilmnevad spektri-värvused ja see halo on nõrgalt värviline – ringi sisemine osapunakas, välimine aga sinakas. Üsna sageli on haloringil nähaka ebapäikesed, mis viitavad sellele, et teatud hulk jääkristalleon korrastatud. Antud juhul neid peaaegu ei täheldatud.

Lennuki kondensjälg ehk joonpilv tekib kas põlemisprotsessitõttu õhku lisanduva veeauru arvel (viimane kondenseerubheitgaasides olevatele tahma- jm osakestele) või rõhulangusetõttu õhusõiduki propelleri ja tiibade ümbruses (rõhu vähene-mine põhjustab temperatuurilanguse, mis võib esile kutsudakondensatsiooni ja tekitada pilvetriibu).

Kuna kondensjäljed on üpris teravalt piiritletud ning haju-tavad ja peegeldavad piisavalt valgust, saavad need heita hästi-jälgitava varju, mida sobiva vaatepunkti korral võib näha enamasti kas kiud- ja kiudkihtpilvedel (antud juhul) või siis, kuiõhumass on vines. Selline vari näib nii mõnigi kord ruumiline,sest ei teki tasapinnale, vaid pilvekihile või vines õhule, millelon paksus ja mis on samuti vähemalt osaliselt läbipaistev.



54. rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad peetitänavu juuli lõpus Colombias, Kariibi mere äärsesSanta Marta linnas. Eesti õpilased võitsid kakspronksmedalit ja kolm diplomit, kusjuures esmakord-selt sai medali kaela Eesti tütarlaps.Colombia on varemgi soovinud saada rahvusvahelise matemaatika-olümpiaadi (IMO) korraldajaks, aga et kaheldi riigi võimekuses tagada turvalisus ja nii suur üritus edukalt läbi viia, ei tahetud talleseni korraldusõigust anda. Viimastel aastatel paranenud olukorravalguses tuldi sellele soovile lõpuks vastu.

Santa Marta linn on üks Lõuna-Ameerika vanimaid, linna asu-tasid hispaania vallutajad 1525. aastal. Tolleaegne arhitektuur polekahjuks siiski tänaseni säilinud. Ühtlasi on tegemist kohaga, kussuri lõunaameeriklaste rahvuskangelane Simón Bolívar. Nii toimuspidulik autasustamistseremoonia Simón Bolívari surmapaigas, kuspraegu asub tema mälestuseks rajatud park.

Olümpiaadist osavõtjad olid majutatud suurde mereäärsessehotellikompleksi, mida peetakse piirkonna üheks parimaks. Tänuekvaatorilähedasele asukohale püsib Santa Martas aastaringseltsoe suvine ilm – temperatuur ulatub päeval enam kui 30 kraadiniega lange ööselgi 25 kraadist madalamale.

Kuumal ja päikeselisel kohvimaalOLÜM

PIAA

D OLEG KOŠIK

Kuigi kogu olümpiaadi vältel oli võimalus nautida viibimist mõnu-sas hotellis, jäi selle võrra kahjuks lahjemaks kultuuriprogramm.Ainsaks õpilastele mõeldud ekskursiooniks oli väljasõit SantaMarta ajaloolisse kesklinna (mis asus hotellist kümmekonna kilo-meetri kaugusel), kus lasti paar tundi ringi jalutada. Eesti võist-konna reisigraafik pakkus siiski võimaluse veeta tagasiteel tervepäev Colombia pealinnas Bogotas.

20 aastat hiljemMaailma vanimal ja suurimal rahvusvahelisel olümpiaadil osale-sid sel aastal 527 õpilast 97 riigist. Eesti kuueliikmelisse võist-konda kuulusid Janno Veeorg (Tallinna Reaalkool, õpetaja AndresTalts), Sandra Schumann (Tallinna Reaalkool, õpetaja Andres Talts),Kaur Aare Saar (Hugo Treffneri Gümnaasium, õpetaja Hele Kiisel),Aleksandra Jartseva (Tallinna Tõnismäe Reaalkool, õpetal MihhailGusev), Pärnu Koidula Gümnaasiumi värske vilistlane Kristo Ment(õpetaja Tiia Toobal) ning Tallinna Reaalkooli 11. klassi lõpetanudOliver-Matis Lill (õpetaja Andres Talts). Võistkonna juhendajad olidTartu Ülikooli matemaatika instituudi teadur Urve Kangro ningnende ridade autor.

Rahvusvahelisele olümpiaadile eelnes korralik ettevalmistus-periood. Mai lõpust juuli alguseni peeti ettevalmistuslaagreid

Eesti võistkond Bogotas Monserrate mäe tipus. 3150 meetri kõrgusel merepinnast kuum enam ei olnud. Vasakult: Oliver-Matis Lill, Aleksandra Jartseva,Sandra Schumann, juhendaja Oleg Košik, Janno Veeorg, Kristo Ment. Pildilt puudub Kaur Aare Saar, kes oli juba teel Jaapanisse geograafiaolümpiaadile,ning juhendaja Urve Kangro.

ERA

KOG

U



Kui Tartu oli Läänemerematemaatikapealinn

Tallinnas ja Nelijärve Puhkekeskuses, kokku 12 päeva. Tänamesiinkohal Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Ülikooli, kes pakkusid treeninglaagrite jaoks oma ruume. Treeningus tegid kaasa kamõned nooremad õpilased, kellest loodame tegusat järelkasvujärgnevateks aastateks.

Olümpiaadil tuli õpilastel lahendada kahe päeva jooksul kokkukuus ülesannet, kummalgi päeval anti lahendamiseks neli ja pooltundi. Eesti õpilastest hoolitsesid parima tulemuse eest Janno jaSandra, kes kogusid vastavalt 16 ja 15 punkti 42 võimalikust ning teenisid sellega pronksmedali. Matemaatikas tuleb medalipälvimiseks mahtuda üldparemusjärjestuses esimese poole sisse.Aukirjaga lahkusid Colombiast Kaur Aare, Oliver-Matis ja Kristo.Aukiri määratakse neile, kes medalit ei võitnud, kuid lahendasidvähemalt ühe ülesande maksimumpunktidele.

Oma saavutusega tegi Sandra ajalugu, sest temast sai esimeneEesti tüdruk, kes jõudis rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadilmedalini. Eesti õpilastest on esimesena võitnud medali Peeter Laudtäpselt 20 aasta eest.

Individuaaljärjestuses ei saavutanud maksimumtulemust selaastal keegi, 41 punkti kogusid aga kaks õpilast: hiinlane Yutao Liuja korealane Eunsoo Jee. On huvitav märkida, et Yutao Liu osalesrahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil mullugi, jõudes siispronksmedalile. Võistkondlikult tuli esimeseks aastase vaheajajärel Hiina, kellele järgnesid mullune võitja Lõuna-Korea, AmeerikaÜhendriigid ja Venemaa.

Eesti oli Balti Tee riikidest seekord viies, jäädes lisaks suurelekolmikule (Venemaa, Saksamaa, Poola) alla üksnes Leedule. Nii etkokkuvõttes võib Eesti võistkonna esitust tänavusel IMO-l lugedakordaläinuks.

Matemaatika ja teised ainedLugejatel võib tekkida küsimus, miks võrreldes mõne teise ainegavõidavad Eesti õpilased matemaatikas vähem medaleid. Jättes kõrvale mõningad erinevused medalite jagamise süsteemis, võibmärkida näiteks seda, et kui Eestis alustatakse selliste aineteganagu füüsika ja keemia juba põhikooli lõpus (8. klassis), siis mit-mes riigis ilmuvad need eraldi ainetena alles gümnaasiumis, samaskui matemaatikaga tegeletakse igal pool juba esimesel kooliaastal.Lisaks on matemaatika ja matemaatikaolümpiaad paljudes riikidesväga tähtsal kohal (ka mitte ainult nn suurtes riikides) ning sealseIMO-ettevalmistuse maht ületab tunduvalt Eesti oma. Nii et kuigi me ei võida matemaatikas just väga palju medaleid (ja mitte ka igalaastal), tuleb seda suuremat uhkust tunda meie väikse maa õpi-laste üle, kes selle saavutuseni jõuavad.

Märkimisväärne on ka asjaolu, et Eesti IMO-võistkonda kuulunudõpilasi hinnatakse kõrgelt maailma tippülikoolides. Nii jätkasid aas-tatel 2008–2013 rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil osalenudEesti õpilastest viis oma haridusteed Cambridge’i ülikoolis, kaksHarvardi ülikoolis, üks Oxfordi ülikoolis ja veel üks Yale’i ülikoolis.

Järgmisel aastal toimub rahvusvaheline matemaatikaolümpiaadLõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas. ●

Üks rahvusvahelise matemaatikaolümpiaadi võistlusülesanneNimetame 4027 punkti paigutust tasandil Colombia paigutuseks, kui ta koosneb 2013 punasest ja 2014 sinisest punktist, nii et mittemingid kolm punkti ei asu ühel sirgel. Vaatleme sirgete hulki, misjagavad tasandi osadeks. Sirgete hulka nimetame heaks mingi Colombia paigutuse jaoks, kui järgmised kaks tingimust on täidetud:● mitte ükski sirge ei läbi ühtki selle paigutuse punkti;● mitte ükski tasandi osa ei sisalda mõlemat värvi punkte.Leida vähim selline k väärtus, et iga 4027 punkti Colombia paigutusekorral leidub hea sirgete hulk, mis sisaldab k sirget.

Tagasivaatena väärib märkimist, et rahvusvahelinefüüsikaolümpiaad ei olnud möödunud aastal ainusrahvusvaheline võistlus, mida Eestil oli au korraldada.Hilissügisel, 8.–12. novembrini, võõrustas Tartu 23.rahvusvahelist võistkondlikku matemaatikavõistlustBalti Tee.Balti Tee on võistkondlik jõukatsumine, kus 5-liikmelistele võistkon-dadele antakse nelja ja poole tunni jooksul ühiselt lahendamisekskakskümmend ülesannet. Igal sügisel kogunevad 1989. aasta Baltiketi mälestuseks võistkonnad kõigist Läänemere-äärsetest riikidest,Norrast ja Islandilt. Venemaad esindab Peterburi linn ja Saksamaadpõhjapoolsete liidumaade võistkond. Esimene Balti Tee peeti 1990.aastal Riias, tookord osalesid üksnes Eesti, Läti ja Leedu õpilased.

Võistlust saavad vaheldumisi korraldada kõik osalevad riigid ja2012. aastal oli kord Eesti käes. Eelmisel korral peeti Balti TeeEestis kümne aasta eest, 2002. aasta novembris.

On meeldiv tõdeda, et nii nagu rahvusvahelise füüsikaolümpiaadipuhul, oli ka Balti Tee korraldus igati õnnestunud. Võistkonnad ela-sid Tartu kesklinnas korralikes tingimustes, žürii töö ja võistlus isesujusid hästi, õpilastele pakuti Tartus mitmeid huvitavaid ekskur-sioone ja tegevusi. Eelviimasel päeval toimus juhendajate ja õpilas-te ühine väljasõit Jääaja keskusesse ja Elistvere loomaparki, millelejärgnes pidulik lõpetamine ja bankett Ahhaa-keskuses. Suurel osal

giididest oli kogemus suvel toimunud rahvusvaheliselt füüsika-olümpiaadilt, mis kindlasti hõlbustas nende töö korraldamist.

Eesti võistkond koosseisus Janno Veeorg (Tallinna Reaalkool,õpetaja Andres Talts), Sandra Schumann (Tallinna Reaalkool, õpe-taja Andres Talts), Aleksandra Jartseva (Tallinna Tõnismäe Reaal-kool, õpetaja Mihhail Gusev), Jaan Toots (Tallinna Reaalkool, õpetajaAndres Talts) ja oma viimaseks kooliaastaks Tartusse tulnud KaurAare Saar (Hugo Treffneri Gümnaasium, õpetaja Hele Kiisel) tuliüheteistkümne maa konkurentsis seitsmendale kohale. Võitja ränd-karika sai Peterburi, teiseks jäi seekord Poola ning kolmandaks tuli Leedu.

Peterburi ja Poola on Balti Tee võistlusel kogu aeg väga häid tulemusi näidanud, viimase üheteistkümne aasta jooksul on nadainsana võidurõõmu maitsta saanud.

Täname asutusi ja firmasid, kes panid õla alla Balti Tee edukaletoimumisele: TÜ Teaduskool, Haridus- ja Teadusministeerium, TÜmatemaatika-informaatikateaduskond, Cybernetica, Nortal, Skype,Tartu Kultuurkapital. ●

OLEG KOŠIK (1985) on lõpetanud 2006. aastal Tartu Ülikooli bakalaureuseõppematemaatika erialal ning 2009. aastal Tartu Ülikooli magistriõppe teoreetilisefüüsika erialal. Praegu on Tartu Ülikooli matemaatika instituudi doktorant ja õppe-jõud, Eesti matemaatika- ja füüsikaolümpiaadi žürii liige.

AUTORIST

OLÜM

PIAA

D


MIN

A &

TEA

DUS

KUIDAS ON TEADUS MÕJUTANUD MINU ELU

Teadus nõuab ohvreid

Kuna mul õnnestus sündida Nõukogude Liidu nimelises sõjaväelaagris n-ö õndsaNikita ajal, mil teadusest-tehnikast oli marksismi-leninismi kõrval saanud ametlikreligioon, siis tänu sellele olen ma teadusest üdini läbi imbunud. Olen popu-laarteadusliku maailmavaate produkt. Minu igapäevane keeleruum oli tiine sellis-test väljenditest nagu progress, Nõukogude teadussaavutused jms. Erisus linna ja maa vahel pidi kaduma ning kõrb tuli muuta lilleaiaks, vastavalt „maapealsetöölisparadiisi” pühakirjale. Aga looduse ümberkujundamise kampaania hooghakkas raugema. Näiteks tegid teadlased kindlaks, et jõgede voolusuuna muut-mine käib ka kõige edumeelsemal teadusel üle jõu.

See oli aeg, kus lapse teadvusse kinnistus maagiline sõna – kosmos. Ühelpäikeselisel aprillihommikul ütles meie valmiva kodu ainsa elukõlbuliku toa aknal ilutsev helesinine tehnikaime, transistorraadio, et nüüd on lisaks koertelekosmosesse läkitatud ka maailma vapraim inimene, keegi onu Kagaarin.

Veelgi vapustavama teadussaavutuse olid endale hankinud vanaema-vanaisa.Kollektiivsed televiisorivaatamised muutusid vahvaks rutiiniks. Siis ei mõelnudkeegi, et selle toreda pildikasti näol on sul toanurgas kõige täiuslikum ajupesu-masin. Tegelikult käis ju kogu see nn progressiivse inimkonna tants teadussaavu-tuste ümber eelkõige sõjatööstuskompleksi huvides ja külma sõja hüsteeria-ametkond rääkis vahetpidamata, kuidas kadedad lääne imperialistid meid koheründavad. Kõik kartsid paaniliselt tuumarünnakut ja meie tänava lapsed seisid õhinal ümber poolelioleva kaevuehitise, vihkasid USA-PUSA’t ning arutasid, et see oleks ilmselt kõige tõhusam koht, kuhu pugeda, kui aatomipomm peaks Vana-Pärnusse visatama. Ja miks ei pidanuks, kui otse teispool Sauga jõge pesitsesid Nõukogude teaduse kroonijuveelid – võimsad reaktiivhävitajad, millevaibumatu möirgamine oli mu unelaul.

Aga inimene harjub kõigega ja tuleb tunnistada, et mu lapsepõlv oma inim-näolise sotsialismi ootuses oli ikkagi ilus, vaatamata teaduse ja tehnika progres-sile. Tegelikult oli kõige võikam hoopis ulatuslik mentaalne inimeksperiment, midaNõukogude teadus meie peal sooritas. Nimelt oli neil plaanis aretada täiesti uusinimtõug – Homo soveticus*. Selline unifitseeritud ühisteadvusega õnnelik inim-mass on ju iga käsumajandusliku elukorralduse ideaal. Aga eksperiment jäi teatudpõhjustel venima, kuni kogu laboratoorium kokku kukkus.

Meie praegust ühiskondlikku olemist juhivad paljud selles nurjunud teadus-katsetuses osalenud ja eks see annab vist natuke tunda ka. Enese puhul olen ka teatavaid psüühilisi atavisme täheldanud – mis parata – teadus nõuabohvreid! ●

* Mõningad vene antropoloogid on viidanud, et ositi suudeti siiski välja arendadamingi primitiivne alamliik Homo priduricus (tõlkes vist lihtsalt – rumal inimene).

HARDI VOLMERfilmirežissöör, lavastaja, teatri-kunstnik, muusik

ERA

KOG

U

58 Δ horisont 5/2013autoriõigus MTÜ Loodusajakiri

Jäälahingu müüte murdes

RAAM

AT LUGESIN ÜHT RAAMATUT

goli retkede mõjust Venemaaleüldiselt ning otsesest vallutu-sest kõrvale jäänud Novgoro-dile ja Pihkvale.

Ristisõda või mitte?Edasi arutleb Andres Adamson,kas tegu oli ikkagi Venemaa-vastase ristisõjaga, annab üle-vaate rootslaste sõjakäigustNeevale ja Pihkva vallutamisestliivimaalaste poolt ning järgne-nud sõjakäigust Vadjamaale.Arutlus jättis siinkirjutajalelõpuks mulje, et autor pigempooldab toimunu käsitlemistristisõjana, sest see nihutaskatoliikliku võimuala piirimõneks ajaks ida poole. AntiSelart seevastu on ristisõja toi-mumise kahtluse alla seadnud.Adamsoni arutlust Selartiseisukohtade üle on kohatiraske mõista, samuti vajaks sel-gitust, mida ta mõistab termini„ristisõda” all, eriti rääkidesilma sõjata ristisõjabullade jailma bulladeta ristisõdade üle.Argumenteerides, et Neljas ristisõda oli hoolimata paavstihilisemast hukkamõistust siiskiristisõda, paistab autor unusta-vat, et Neljanda ristisõja algneeesmärk ei olnud Konstanti-noopoli vallutamine. Samution väitluses Venemaa-vastaseristisõja toimumise või mitte-toimumise üle oluline väljatuua, et ainuke sõjakäik otse-selt venelaste vastu oli Pihkvavallutamine, aga see oli pigemliivimaalaste sekkumine Pihkvavõimuvõitlusse sealse trooni-pretendendi Jaroslav Vladimi-rovitši poolel kui misjoniretk.

Sõjakäigud Neevale ja Vadjamaale tehti paganatealistamiseks. Olgugi, et Novgo-rod pidas neid alasid endaomadeks, olid sealsed elanikudristiusustamata. Samas tähen-das ristiusu vastuvõtmine kaalistumist (meenutagem kasvõi sakslaste ja taanlaste nnvõiduristimist Eesti alal). Seegaei olnud vadjalased ega karja-lased otseselt Novgorodi võimuall. 13. sajandi alguses olid kanäiteks liivlased ja latgalid

5. aprillil 1242 peetud Jää-lahing on pikka aega olnudrakendatud Venemaa propa-gandavankri ette. Kuni teatudvanusepiirini on enamik Nõu-kogude Liidus sündinud inime-si arvatavasti näinud ka SergeiEisensteini propagandateost –1938. aasta filmi „AleksanderNevski”. Ideologiseeritud käsit-luse kohaselt lõi Novgorodivürst Aleksander Jaroslavitš1240. aastal Neeva lahingusrootslasi ja sai selle eest lisa-nimeks Nevski. Kaks aastat hil-jem võitis Aleksander NevskiPeipsi järve jääl peetud lahin-gus saksa ristisõdijaid. Nii pandilõplikult paika ida ja lääne piirning tehti lõpp katoliku kirikupüüetele laieneda Vene aladele.

Tegelikult ilmus nimekujuAleksander Nevski allikatessealles 15. sajandil ning läänevas-tase võitluse sümbol ja pea-aegu müütiline tegelane onAleksandrist kujundanud hili-sematel sajanditel. See tipnesasjaoluga, et 2008. aastal valitiAleksander Nevski kõigi aega-de tähtsaimaks venemaalaseks(projekt Имя Россия).

1240.–1242. aasta sõjakäi-kudes on nähtud paavsti alga-tatud ristisõda Venemaa vastuja Jäälahingu kaotuses ristisõjalõplikku läbikukkumist. Ena-masti vene ajaloolased on ku-jutanud Jäälahingut ka suureja otsustavana. Eesti keeles onsel teemal pärast Nõukogudeaja lõppu suhteliselt vähe kirju-tatud – professor Anti Selart

on teemat puudutanud omaLiivimaa ja Vene suhteid käsit-levas uurimuses ja AleksanderNevskit puudutavas Akadee-mia artiklis. 101 olulisema Eestiajaloosündmuse hulka on Jää-lahingu paigutanud Mart Laarning 101 olulisema lahinguhulka Mati Õun ja HannoOjalo, kuid tegu ei ole vägapõhjalike käsitlustega. Tõlgitu-na on ilmunud David Nicolle’ikäsitlus, kuid autor pole koha-like oludega eriti hästi kursis,mistõttu jätab ka käsitlus soo-vida. Käesoleval aastal ilmusAndres Adamsoni põhjalik„1242. Müüti murdes”, milleeesmärk on autori sõnul revi-deerida siiani Jäälahingugaseotud üldlevinud arusaamu.

Elust Liivi- ja VenemaalAdamson põhjendab alus-tuseks teemavalikut, tutvus-tab allikaid ja teemakohast historiograafiat. Järgneb lahin-gule eelnenud sündmuste japerioodi poliitilise olukorraiseloomustus. Liivimaale pü-hendatud peatükk annab üle-vaate Eestist pärast ristiusus-tamist ja misjoni edasisestkulust ning kohalikust võimu-võitlustest. Eraldi alapeatükiskirjutatakse Mõõgavendade ja Saksa ordust. Käsitletakse ka Stensby lepingut, millegaTaanile tagastati 1220. aastatelmõõgavendade poolt valluta-tud Põhja-Eesti ning lepitikokku edasistes vallutustes:Taani kuningas pidi saama kakskolmandikku ja ordu ühe kol-mandiku tulevikus ühiselt val-lutatud aladest. Selle jagamisetõttu on paljud ajaloolasednäinudki leppele järgnevaissündmusis koordineeritud Venemaa-vastast ristisõda.

Järgneb ülevaade olukor-rast Vene vürstiriikides enne japärast Jäälahingut. Kuna Venealasid vallutasid sel ajal mon-golid, käsitletakse ka mongoliimpeeriumi teket ning sõjaret-ki Vene vürstiriikide vastu jaEuroopasse, mongoli sõjamasi-na ülesehitust. Juttu on mon-

MART LÄTTEajaloolane

Andres Adamson1242. Müüti murdesArgo, 2013


Vene vürstiriikide andamiko-huslased, ometi ei räägi keegiLiivimaa misjoni puhul Vene-vastasest ristisõjast. Jääb veelmainida, et ka Kagu-Eesti olimõne käsitluse kohaselt „põli-ne Vene ala”. Ei saa eitada, et Novgorod pidas Karjalat jaVadjamaad oma mõjusfääriks,kuid pole sugugi kindel, etneed piirkonnad väga tugevaltNovgorodi võimu all olid. Sellekasuks räägib ka asjaolu, etVadjamaal toetas osa kohali-kest elanikest sakslasi. See, etVadjamaa ja Karjala praeguVenemaa osad on, ei tähenda,et see tol ajal nii oli.

1242Järgnevalt lahatakse 1242.aasta sündmusi – Pihkva tagasi-vallutamist ja järgnenudrüüsteretke Liivimaale, mispäädiski Jäälahinguga. Vägedesuuruse osas ei nõustu autorseniste käsitlustega ja esitaboma oletused. Huvitav onhüpotees mongoli kontingendiosalemisest lahingus venelastepoolel, juba eelnevates peatük-kides mainib Adamson Aleks-andri ja tema isa sugugi mittehalbu suhteid mongolitega.

Vahelepõikena võib meenu-tada Eisensteini filmi algust,kus Aleksander keeldub mon-golite teenistusse astumast japärast väidab, et ka mongolidtuleb maalt välja lüüa, aga enneon vaja tegeleda saksa ohuga …

Adamson loob pildi vägedekogumisest Liivimaal, milleraames puudutab ka eestlasterolli. Eestlaste sõjateenistusko-hustusi puudutava osaga ei saatäiesti nõustuda. Autor väidab,et igal mehel ei lasunud maa-kaitsekohustust, samas allikateja ka osa uurimuste kohaseltoli see iga mehe kohustus,olgugi, et logistilistel põhjustelalati kõiki mehi sõjaväkke eikutsutud. Nõus ei saa olla kaväitega, et Järvamaa sõjalinekohustus oli 81 sõjameest ninghulga hobuseid ja koorma-hobuseid, sest tollastes allika-tes tähistab ratsamehi tihti



Kunagi ammu, 1950. aastapaiku, juhtus nii, et minust saipooleldi juhuse tõttu ajaloo-lane. Olin 1948. aastal astunudülikooli kindla eesmärgiga õppida raamatukogundust jabibliograafiat, kuid kurikuulsal1950. aastal kõnesolev õppe-suund suleti. Olin juba lapse-põlvest saadik raamatusõber,lugesin kõike, mis kätte juhtus –ajalehtede jutulisadest kuniNobeli preemia laureaatidenivälja. Koidula ja Liivi kaudujõudsin luule mõistmiseni. Misseal salata – praegugi võtanmõnikord riiulist mõne luule-raamatu. Minu harras lugu-pidamine kuulub ikka veelJuhan Liivile – me oleme eri-neval ajal ja erinevates oludessiiski nagu ühel lainel elanud.

Ajaloolane peab paratama-tult palju lugema ning pikaleluteel on kätte sattunud mõnigi hea ja huvitav raamat.Kuid tõelise naudinguga loedsuure meistri teost, mis mingiraskesti defineeritava kvaliteedipoolest erineb tavalise surelikuoopustest. See „midagi” onnähtavasti autorile loodusepoolt kaasa antud kirjanduslikvõimekus ja isikupärane stiil.Üheks selliseks autoriks onHenry Kissinger, kelle 1994.aastal ilmunud peateos „Diplomaatia” ilmus 2000.aastal Henno Rajandi ja KajaTaela tõlkes ka eesti keeles.

RAAM

AT

Henry Kissinger„DIPLOMAATIA”Varrak, 2000

RAAMAT, MILLETA MA OMA ERIALA ETTE EI KUJUTA

1

5

Δ Selart, Anti. Livland und die Rus’ im 13.Jahrhundert (Quellen und Studien zur baltischenGeschichte 21). Köln: Böhlau Verlag, 2007.Δ Selart, Anti. Aleksander Nevski: Märkmeid ühepüha suurvürsti postuumse karjääri kohta. –Akadeemia, 2000, 1, lk 115–148.Δ Laar, Mart. 101 Eesti ajaloo sündmust, Tallinn:Varrak, 2011.Δ Õun, Mati; Ojalo, Hanno. 101 eesti lahingut,Tallinn: Varrak, 2012.Δ Nicolle, David. Jäälahing 1242, Tallinn: Koolibri, 2009.

LOE VEEL

LUGESIN ÜHT RAAMATUT

USA diplomaatia grand oldman käsitleb oma raamatusrahvusvaheliste suhete ja diplo-maatia arengut alates Esimesemaailmasõja eelduste kujune-misest kuni külma sõja lõppe-mise ja Nõukogude Liidukokkuvarisemiseni. Autorikäsitluslaadi väikese näitenaolgu veidi iseloomustatud temahinnanguid Euroopa suurriikidepoliitikale 20. sajandi algul.Kissinger nimetab sõjaeelsetEuroopa diplomaatiat viimse-päeva poliitiliseks masina-värgiks, kusjuures sööst kuris-tikku polnud ühe või teise riigisüü. Tema hinnang kõikideEuroopa suurriikide juhtkon-nale on karm. Saksamaa poliitika oli lihtsalt arutu. KeiserWilhem II käitus Saksamaavõimsusele üldise tunnustusesaamiseks üpris jantlikult.Hooplemise ja sõjaka fraseo-loogia taga peitus tegelikultarglikkus ning sihikindluse jaotsustusvõime puudumine.

Kissingeri hinnangul ei keh-tinud Vene impeeriumi suhtesükski Euroopa traditsioonilinediplomaatiline põhimõte. Oma-des Euroopa, Aasia ja islami-maailma mõjutusi, on Venemaaalati kannatanud vallutusmaa-nia ja missioonitunnetuse käes.Tsaarivõimu tingimustes oliVenemaa lihtsalt lollide para-diis, riigi välispoliitikas puu-dusid kained kaalutlused ningdomineerisid subjektiivsetestemotsioonidest tulenevadotsustused.

Kissinger jagab kriitikat kasuurte kogemustega Briti diplo-maatia aadressil. Kuigi Suur-britannia oli liidus Prantsusmaaja Venemaaga, ajas välisminis-ter Edward Grey sõjaeelsetelkriitilistel päevadel laveerivat jaäraootavat poliitikat. Saksa-maale jäi mulje, et Inglismaavõib sõjast kõrvale jääda ...

Nagu diplomaadid, kukkusidka kindralid oma kavadega läbi,ükski suurriik ei suutnud omastrateegilisi plaane ellu viia.

Kiire ja otsustava võidu asemeloli tulemuseks arutu vere-valamine, mida mingisugusekompromissrahuga polnud võimalik lõpetada.

Samasuguses suveräänseltisikupärases ja kriitilises võiisegi iroonilises laadis on kirju-tatud kogu raamat. Kissingerihinnangul oli Versailles’ rahu-leping liiga karm, et kaotajaidlepitada, kuid liiga leebe, etneid jäädavalt ikkesse panna.Tulemuseks oli igasuguste rahukindlustamiseks kavandatudmeetmete läbikukkumine, Teise maailmasõja puhkemineja selle ootamatud tagajärjed.

Kissinger iseloomustab põh-jalikult rahvusvaheliste suhetearengut sõjajärgses maailmas,külma ja Korea kuuma sõda,Lähis- ja Kaug-Ida probleemis-tikku, Vietnami sõda jne. Ninglõpetab oma teose NõukogudeLiidu lagunemisest tulenevateprobleemide lahkamisega.Kissinger tõepoolest teab,millest ta kirjutab, sest 1970.aastatel oli ta ise rahvusliku julgeoleku nõunik ning võisaastatel 1973–1977 ise USAvälispoliitikat suunata. Seosesläbirääkimistega Vietnami sõjalõpetamiseks sai ta 1973. aastalNobeli rahupreemia.

Mõistagi ei tarvitse kõikKissingeri kirjapandu ollaviimase astme tõde. Küllap lei-dub tema igas mõttes suuresraamatus ka vaieldavaidseisukohti jne, kuid see kõik onkõrvaline ega vähenda temaopus magnum’i väärtust. ●

sõna hobune (equus). Pidadesniisugust kohustust liiga suu-reks, laiendab autor selle kaTartu piiskopkonnale, midasamuti ei saa kohaseks pidada,sest Tartu ja Järvamaa kuulusideri maaisandatele. Lisaks onvarasemates uurimustes tooni-tatud sõjaliste kohustuste suu-remat tähtsust Järvamaal.

Adamson esitab oma näge-muse 5. aprillil 1242 peetudlahingu käigust ja mõlemapoole kaotustest ning huvita-vaid selgitusi, miks võis ajajooksul lahingukirjelduselelisanduda lugu Peipsi jää puru-nemisest põgenevate liivimaa-laste all. Lõpetuseks antakseülevaade ka järgnenud sünd-musist. Adamson väidab, etordu ei küsinud sõja jätkami-seks Preisimaalt abi seal puhke-nud ülestõusu tõttu. See onoluline, kuid peab märkima, etordul on ka Liivimaal tegemistküllaga. Kuni 13. sajandi lõpu-ni jätkus Liivimaa piiride laien-damine ja ordu sõdis kuralaste,semgalite ja leedulastega.

Adamsoni raamat on huvi-tav lugemine. Kas see müütepurustab, jäägu iga lugejaotsustada. Usutavasti on kesk-ajahuviline juba varasemastkursis, et Jäälahing ei olnudtsivilisatsioonide piire iga-veseks paika panev tähtsünd-mus, samas on raamatus laie-male lugejaskonnale kahtle-mata palju uut. Inimestele, kessooviksid teemasse edasi süüvi-da, oleks kasu viidetest ja kasu-tatud kirjanduse nimekirjast.

Autorit tuleb tema töö eesttunnustada – tegu on huvitavalugemisvaraga ajaloost huvitetinimesele. ●

HEINO ARUMÄE ajaloolane


@

Viimase aja põnevaim lugemis-elamus?Turumajanduse ajastul täi-dab igasuguste edetabelitekoostamine peaasjalikultkasumi kasvatamise eesmär-ki, seda eriti kirjanduse,kunsti ja muusika osas. See-tõttu oleks paljude mõtle-vate inimeste arvates ühelugemiselamuse teisest pare-maks reitimisel väikest viisikahtlane kõrvalmaik juures.Hoopis neutraalsem on kir-jutada viimati loetud raama-tust. Õnneks juhtus selleksolema Eesti oma kirjanik.Õnneks seetõttu, et mate-maatilise paratamatusena eipeaks meie kirjanikel tege-likult olema üldse mingitšanssi lugejate lauale jõuda,eriti veel, kui lugejad „eivihka” erinevates keelteslugemist. Ametlik statistikaju näitab, et võõrkeeli me oskame üle Euroopakeskmise.

Mida siis meie omakirjan-duse vohamine raamatulet-tidel tegelikult näitab? Meielugeja omakultuuri lem-bust? Või siis hoopis seda, et eestlased on võõrkeeltesküündimatud ja alateadvu-ses peituvad hirmud hoiavadmeid eemal võõrastest situat-sioonidest ja kultuuriteksti-dest, nii ahvatlevad kui needka poleks?

Tagasi tulles viimaselugemiselamuse juurde, siisoli väga vahva selles plaanislugeda Andrus Kivirähki raamatut „Maailma otsas”. Lühidalt öeldes on raamatläbilõige eesti inimestest,keda mingis eluetapis ühen-dab soov oma piire avardada,kuid juba selle mõtte mõtle-mine on sedavõrd kahtlanetegevus ja suur julgustükk,et kiirelt taganetakse omaharjumuspärasesse maailma.

Mulle meeldis raamatustõhkuv lihtsus, piiritu posi-tiivsus, suuremate hingeliste

LUGEMISELAMUS

E-MAAILM

Andrus Kivirähk„Maailma otsas”Eesti Keele Sihtasutus, 2013

RAAM

AT


malt selleks saada. AndrusKivirähk purustab veenvaltsedasorti illusioonid. Ma eiole kindel, kas meie maine-kujundajad seda raamatutvõõrkeeltesse üldse tõlkidatahaksid, pigem vastupidi.Hirmus kohe mõelda, mil-line arvamus meist välis-maalastele jääb. Kus onpintsaklipslased ja suuredvisionäärid? Mis on tege-likult Eesti Nokia? Kindlastimitte efektiivsus ja avatus.Aga kas see on tegelikultpeamine mõõdupuu? Raamatust selgub, et selleksvõiks olla piirideta usaldusja hoolimine, sõpruskonnadja armastus. Nagu autor ise kirjutab, saab raamatustlugeda pildikesi headeinimeste elust. ●

traagikat ikka ette, aga sedaoskas autor kiiksuga absurdi-huumorisse looritada, misoma teatraalsuses pani unus-tama meie seitsmesaja-aas-tased kannatused. Iga eest-lase jaoks on siin raamatusohtralt avastamisrõõmu –kes me sellised oleme jamiks meil asjad on nii, naguneed enamasti on. Ja veen-dume selles, et pööblit eitohi alahinnata. Elegantsekergusega lahendataksekeerulisi olukordi. Grilli-õhtuks määratud süütevede-lik jäetakse näiteks sääske-dele, et need ennast põlemapaneks, ning seejärel siirdu-takse siseruumidesse jõulu-meeleolu looma.

Meedia on tekitanudmeile ettekujutuse, et suu-rem osa Eesti inimestest ontegijad või soovivad vähe-

Kas internet on Teile olulinekanal, mille abil end erialasteuudiste ja arengutega kursishoida?Mulle meeldib internetistu-mine. Internet on teadlastevõimalusi tohutult avarda-nud, koostööd on võimalikteha mis iganes maa tead-lastega efektiivselt ja hästikiiresti. Varem oli ju mõel-damatu, et tegid koostöödinimesega, kellega pole elusees kokku puutunud.

2009. aastal kirjutasinühe artikli koos ühendriik-lase John Witmaniga, kellegauurisime, kuidas regioonitasandil kulgevad protsessidmõjutavad meres lokaal-tasandil toimuvaid protsesse.Üllitasime teaduskirjastusesSpringer väikese tekstijupi.Senini vahetame aeg-ajalt e-kirju, kuid kohtunud poletänini.

Tänavu kirjutasin jällevööt-kirpvähist ühe artikli,millel olid ka Venemaaltpärit kaasautorid, keda mapole samuti varem kohanud.

Miks on näiteks Austraa-lia kolleegidega internetivahendusel väga hea koos-tööd teha? Kui mul tekibmingi idee, siis saadan neilesinna väikese päringu, kaskellelegi see küsimus üle-üldse pinget pakub. Üld-juhul leian koostööhuviliseja ideega tullakse kiirestikaasa. Mina töötan temaati-kaga hommikust õhtuni jaannan töö Austraalia kollee-gidele üle. Neil on sel ajalhommik. Mina lähen siinmagama, ärkan uuel hom-mikul üles ja selleks ajaks on austraallased juba töössepäeva jagu panustanud.Niimoodi pidevalt raudatagudes on kahe kuni viie

Selles numbris JONNE KOTTA

päevaga toodang valmis. Seeon väga vahva.

Milliseid erialaseid interneti-portaale kõige sagedaminikülastate?Tegelikult piisab enamastiGoogle’ist.

Kas kasutate nutitelefoni, e-lugerit, tahvelarvutit võimuud moodsat elektroonilistinfotehnoloogilist abimeest?Nutitelefoni kasutan, kunasealt saab hõlpsasti e-kirja-dele ligi ning selle kauduvähendan oma arvutikasu-tust. Samuti saab nutitele-foniga suvalises eksootilisespiirkonnas endale kodu-kontori luua.

Muude vidinate tarvis poleaega ja viitsimist. Eelistanoma vaba aega veeta pigemperekonna ringis, kultuuri jamuud taolist nautides. ●

vaevade ja traagika puudu-mine. Vahepeal juba kahtlus-tasin kõigi kodumaa kirjani-ke omavahelist salakokku-lepet, et suur kunst sünnibüksnes läbi hirmsate kanna-tuste ning mõnulemine liht-salt ei saa ilukirjanduse tekkimiseni viia. Viib ikka,lugege raamatut ja veenduteselles ise. Või vähemalt mõistate, et kannatus kesk-pärasusele tiibu ei anna. Geeniuseks lihtsalt tulebsündida. Eks siin-seal tuli


Vastuste ärasaatmise tähtaeg on 10. oktoober 2013.

Lahendused saata aadressil Endla 3, Tallinn 10122 või [email protected].

ENIG

MA

Lülide ühendamine

TÕNU TÕNSO


Ruudustikku on kirjutatud numbreid 0, 1, 2 ja 3. Sobivalt valitud naaberpunkte ühendades tuleb konstrueerida üks iseennast mittepuutuv ja mittelõikav kinninemurdjoon (ehk lülidest moodustada kinnine ahel), kusjuures liikuda tohib ainulthorisontaal- või vertikaalsuunas. Lisaks tuleb liikuda nii, et iga number näitaks, kuimitme sirglõiguga on antud ruut piiratud. Ruutude puhul, kuhu numbrit pole kirju-tatud, ei ole oluline, kui mitu ruudu külge on ahelaga piiratud.

Reeglite selgitamiseks vaatame näidet, mille vasakpoolsel joonisel on toodudmõistatus, mis on õigesti lahendatud parempoolsel joonisel. Ruudud, millesse onkirjutatud „3”, on piiratud ahelaga kolmest küljest; ruudud, millesse on kirjutatud„2”, on piiratud kahest küljest; ruudud, millesse on kirjutatud „1”, on piiratud ühestküljest; ja ruudud, millesse on märgitud „0”, ei ole vahetult piiratud ahela lülidega.Paneme tähele ka seda, et ahel on kinnine ning ei lõika ega puuduta iseennast.

Horisondis 4/2013 ilmunud ülesannete ASENDA TÄHED NUMBRITEGA vastused

1) 9 × 10085 = 1 × 90765 2) 4 × 2178 = 8712 3) 3 × 56941 = 1708234) 2 × 653924 = 1307848 5) 26697500 + 87796500 + 23010500 = 137504500

Asenda tähed numbritega vooru tulemusedKõik ülesanded lahendasid õigesti ja viis punkti kogusid Vladimir Jaanimägi, Taimo Kolsar,

Priit Meos, Allar Padari, Rauno Pärnits, Silver Rebenits, Indrek Ritso, Margot Sepp, Sander

Stroom, Tarmo Tanilsoo, Rein Tikovt, Kuldar Traks, Toomas Vahter, Martiina Viil ja Kevin Väljas.

Tabeliseisu pärast neljandat vooru leiate veebiküljelt www.horisont.ee.

Neljanda vooru auhinna – raamatu sarjast „Looduse raamatukogu” – võitis

Vladimir Jaanimägi. Võitjal on võimalik tutvuda sarjas ilmunud raamatutega veebiküljel

www.loodusajakiri.ee ja anda oma eelistusest teada toimetuse telefonil 610 4105.

2013. aasta parimalenuputajalepakume auhinnaks 100 euro eest

raamatuid Rahva Raamatust.

Vooru võitjasaab kingituseks raamatu sarjast„Looduse raamatukogu”. Valikuvõimalustega tutvu

www.loodusajakiri.ee.

TÕNU TÕNSO (1959) onmatemaatik. Lõpetanud TallinnaPedagoogilise Instituudimatemaatika-füüsika erialal1982. Töötanud koolis

matemaatikaõpetajana. Praegu Tallinna Ülikooli lektor, mitmete matemaatikaõpikute autor. On EestiMatemaatika Seltsi liige.

AUTORIST

Lülide ühendamise üles-andeid lahendades onmõistlik märkida ristikes-tega need ruutude küljed,mida ahel kindlasti ei läbi.

Ülesanded

Näide



Kõigil lahendajatel palume ära märkida ka selles numbris KÕIGE ENAM MEELDINUD KIRJUTISE!

Lahendajate vahel läheb loosi Kuma Kange aastatellimus.

Eelmise ristsõna vastus „Tunnistan, et ei suuda enam hingeliigutuseta mõtelda ka VAPSIKU TEGEMISTELE VÕI ROHTTAIMEDE olelusvõitlusele” viitas 2013. aasta kolmandas Horisondis ilmunud mõtisklusele teatrikunstnik Pille Jäneselt.

„Lemmikristsõnad 4” sai loosi tahtel Urmas Vaarmari.

2013. aasta neljandas Horisondis meeldis ristsõna ja mälusäru lahendajatele kõige rohkem Katrin Saki kirjutis „Müstika piirimail ehk sissevaade vähkkasvajaolemusse”.

RISTSÕNA VASTUSEID ootame aadressil [email protected] või Endla 3, Tallinn 10122.


MÄL

USÄR

U

Arva ära! Monumentide eri

INDREK SALIS, JEVGENI NURMLA

➋ See üks lennunduse pio-neere oli esimene, kes ületas LaManche’i väina lennukil edasi-tagasi ilma vahemaandumiseta.Selle sündmuse auks kavatsetitalle kodulinnas püstitada monu-ment juba eluajal, kuid paraku saitemast 1910. aastal esimene britt,kes hukkus lennuõnnetuses.Monumendi püstitamiseni jõuti1911. aastal. Kes oli see mitme-külgne mees?

MÄLUSÄRU 3/2013 VASTUSED

1. Eugenio Calabi (Calabi-Yauruum). 2. Okotillo (Fouquieria). 3. Edvard Munch. 4. Ra. 5. Turkana.

• Raamatu „Imeline Maa” saavad loosi tahtel endale Ann Kitsnik, Maire Tühis ja Silver Rebenits.

➊ See monument on püstitatudmehele, keda on tagantjärele hakatudpidama oma riigi esimeseks rahvus-kangelaseks. Ta oli kohalik valitseja,kelle juhtimisel peeti võidukas lahingristiusku tooma tulnud välismaalastevastu, mille käigus hukkus ka välismaa-laste juht, kellele on samuti püstitatudmonumente ning kelle järgi on nimeta-tud mitmeid objekte ja ka üks pingviini-liik. Kes oli see lahingus hukkunudtuntud mees?

➌ Kelle mälestuseks rajati originaalse monumendina see1823. aastal valminud ning Suurest Munamäest kõrgem (326 m)küngas? Selle künka kuju järgi sai seitse aastat hiljem nime kaüks tunduvalt kõrgem mägi.

➍ Kelle nimi on kirjassellel monumendil? Seemees, kes on ka kõrvalolevalfotol, ei näinud paraku iseoma kuulsaks saanud elutöövalmimist.

➎ Mis linnas asub tuntudmonumentaalskulptuur„Lusikasild ja kirss”?

VASTUSEIDootame 15. oktoobriks aadressilEndla 3, Tallinn 10122 või [email protected]. Pange kirja ka selles ajakirjanumbriskõige rohkem meeldinud kirjutis.

VASTA JA VÕIDA RAAMAT!Õigesti vastanute vahel loosime väljakolm koguteost „Saaremaa. Ajalugu,majandus, kultuur” kirjastuselt Koolibri.

MÄLUSÄRU rubriiki toetab kirjastus Koolibri.

JEVGENI NURMLA (1959) ja INDREK SALIS (1962) on tunnustatudmälumängurid. Mõlemad on aktiivselt tegutsenud ka sadakonda huvilist ühendavas Eesti Mälumänguliidus, Indrek Salis aastast 1999 juhatuse esimehena.


AUTORITEST

FOTO

D: W

IKIM

EDIA

CO

MM

ON

S


where brains and metal meet...

2013

Robotiteülestõus!

Robotex 2013 toimub

TTÜ spordihoones16. ja 17. novembril

1920

Student Union of Tallinn University of TechnologyTallinna Tehnikaülikooli üliõpilasesindus

ENERGEETIKA TEADUSKOND

Sp

on

sorid

Ku

ldsp

on

sorid

Su

ursp

on

sorid

Pa

rtne

rid

JalgpallICD Grand Challenge Päästemissioon merelMini SumoLEGO Sumo

iRobot SumoJoonejärgimineFolkrace

“ ”

3 kg Sumo

Kui oled mõne innovaatilise ning põneva toote,

teenuse või projektiga seotud, siis ootame meieSind

Tehnoloogianäitusele

www.robotex.ee www.facebook.com/RobotexEstonia

Elektroonikatööstuse seadmed ja materjalid

Kutsume üles kõiki osa võtma järgnevatest võistlustest!

Auhinnafond

MEHAAHIKATEADUSKOND


horisont 5/2013

Documents