TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Andra Stražev

Fototerminoloogia ajakirjas Cheese

Bakalaureusetöö

Juhendaja: doktorant Margit Maran

Tallinn 2015

Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kõik selle kirjutamisel kasutatud teiste autorite

tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on

viidatud.

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS .............................................................................................................. 3

1. Terminoloogia ........................................................................................................... 5

1.1. Termin ja selle liigitamine .................................................................................. 6

2. Fotograafia ................................................................................................................. 8

2.1. Fotograafia terminoloogia ................................................................................ 11

2.2. Fotokirjandus Eestis 2007.–2010. aastal .......................................................... 12

3. Ajakirja Cheese tutvustus ........................................................................................ 18

3.1. Cheese’i toimetaja terminivaliku põhimõtted ................................................... 19

3.2. Cheese’i võrdlus sarnaste samal ajal ilmunud ajakirjadega ............................. 20

4. Oskussõnavara Cheese’is ........................................................................................ 24

4.1. Sõnastiku ülesehitus .......................................................................................... 25

KOKKUVÕTE ............................................................................................................... 28

Kasutatud kirjandus ........................................................................................................ 30

English summary ............................................................................................................ 35

LISA 1. Fototerminite sõnastik ....................................................................................... 37

LISA 2. Terminite jagunemine mõistegruppidesse ........................................................ 86

3

SISSEJUHATUS

Käesoleva töö eesmärk on uurida fototerminoloogiat ajakirjas Cheese. Eesti

keeleteadlane Tiiu Erelt on öelnud, et iga arenev rahvuskeel ning kõik praktilised

tegevusalad, kus keelt kasutatakse, vajavad hästi väljaarenenud terminoloogiat (Erelt

1982: 8). Cheese on küll tänaseks ilmumise lõpetanud (tegutses 2002.–2010. aastal),

kuid sellest leiab nii põhjalikke fotokunsti-, -teooria-, -ajaloo- ja -tehnikaalaseid

käsitlusi kui ka kodu- ja välismaiste fotograafide portfoolioid. Nii lai ampluaa nõuab

mitmekesise oskussõnavara kasutamist.

Iga valdkonna tundmisel on esmatähtis üldise teooria ja sõnavaraga tutvuda, mistõttu on

ka bakalaureusetöö koostamisel lähtutud asjaolust, et kõik pole antud valdkonna

spetsialistid. Siinse töö läbivateks teemadeks on terminoloogia ja fotograafia ning see

koosneb järgnevatest peatükkidest:

1) terminoloogia,

2) fotograafia,

3) ajakirja Cheese tutvustus,

4) oskussõnavara Cheese’is.

Kõik teooriat täiustavad näited on süsteemselt kaldkirjas esitatud. Esimeses osas

tutvustatakse terminoloogia ja termini tähendust, teises püütakse selgeks teha

fotograafia olemus, kirjeldada selle terminoloogiat ning anda ülevaade fotokirjandusest

nimetatud perioodil Eestis. Kolmandas peatükis tutvustatakse täpsemalt Cheese’i,

põhjendatakse ajakirja toimetaja terminivalikuid ning võrreldakse seda sarnaste

väljaannetega. Neljandas osas kirjeldatakse Cheese’i oskussõnavara ning koostatud

fotosõnastiku aspekte.

Bakalaureusetöö praktilise osa moodustab Cheese’i 2007.–2010. aastakäikude põhjal

koostatud fototerminoloogia sõnastik (Lisa 1). Kogutud mõisted ja terminid on jaotatud

kaheksasse mõistegruppi (Lisa 2). Praktilises pooles käsitletakse enamasti tänapäevast

digitaalfotograafiat, kuid ajakirja omapära tõttu on sellele lisandunud ka

analoogfotograafia-, kunsti- ja järeltöötlusalast sõnavara. Välja jäid sealjuures loodus-

ja reisiteemalised ning tehnikaspetsiifilised reklaamipoolsed kirjutised, kuna nendes

4

polnud piisavalt uuritavat terminoloogiat või kattus see muudes artiklites leiduva

oskussõnavaraga.

Siinne töö on rakendusliku suunitlusega, kuna valminud fotosõnastikust leiab huviline

nii erialast terminoloogiat kui oskusteavet. Enne sõnastiku esitamist on lühidalt välja

toodud ka selle ülesehituse põhimõtted. Terminid on esitletud koos määratlustega,

kusjuures võimalusel on kasutatud algallikas kirjeldatud mõisteselgitusi. Lisaks

põhidefinitsioonile on osade terminite juures taandreaga eristatud ka sellekohane

lisateave, kust nii fotoamatöörid kui tavalugejad leiavad termini või mõiste kohta

kasulikku lisateavet.

Fotosõnastiku koostamisel on tuginetud põhiliselt „Foto- ja filmientsüklopeediale”

(1988), Garretti & Harrise fotograafia õpperaamatule (2008), Linnapi visuaalkultuuri

leksikonile (2011) ja Tom Angi käsiraamatutele (2008, 2012). Terminite

mõistegruppidesse jaotamisel lähtutakse Cheese’is olevatest põhilistest fototeemalistest

käsitlustest, Neil Guy (2008) fotosõnastikust, Elerin Klukase bakalaureusetööst (2011)

ning siinse töö autori varasematest sellealastest teadmistest.

5

1. TERMINOLOOGIA

Sõna terminoloogia on käibel mitme tähendusena, mistõttu on selle defineerimiseks ka

mitu erinevat võimalust. Eesti õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2013) järgi tähendab

terminoloogia oskuskeeleõpetust või -sõnavara. Uno Mereste eristab terminoloogiat

neljas eri tähenduses. Selleks on ta kõigepealt eristanud terminoloogiat ontoloogilises

ehk esemelises tähenduses, mis on mingil erialal või kõigil mistahes erialadel kokku

tarvitatavate oskussõnade hulk. Gnoseoloogilist ehk tunnetuslikku tähendust

mõistetakse terminoloogias aga kui õpetust oskussõnadest, nende tuletamist,

korraldamist ja tarvitamist. (Mereste 2000: 57−62)

Mereste eristab terminoloogiat ka rakendusala ulatuse järgi. Kitsamas mõttes hõlmab

terminoloogia ainult oskusmõistele vajalike keeleliste ekvivalentide leidmist,

kinnitamist jms. Laiemas mõttes käsitleb terminoloogia ka nende tarvitamise stiililisi ja

muid momente, näiteks: rektsioon, sõnajärjestus, lubatavad sünonüümid, lühendid,

rangelt erialase sisuga lausete sõnastamine, lubatud elliptilisus jms. Seega tähistab

Mereste terminoloogiat neljas tähenduses: oskussõnavara ontoloogilises ja kitsamas

mõttes, oskuskeel ontoloogilises ja laiemas mõttes, oskussõnaõpetus gnoseoloogilises ja

kitsamas mõttes ning oskuskeeleõpetus gnoseoloogilises ja laiemas mõttes. (Mereste

2000: 59)

Kõiki terminoloogia määratlusi ühendab mõiste oskuskeel, milles kasutatakse

valdkonnale omast sõnavara. Rein Kulli järgi on oskuskeele sõnavara stiililiselt

neutraalne ning järgib hoopis teisi keelenõudeid kui üldkeel. Oskuskeeles on oluline

säilitada sisuline ja mõisteline täpsus. (Kull 2000: 141–156) Üldkeel ei ole nii täpne kui

oskuskeel. Näiteks üldkeelset sõna pilt ei ole soovitatav oskuskeeles kasutada, sest ta

võib tähendada nii fotot, maali, mälupilti, kui ettekujutust, olukorda vm. Oskuskeeles on

selliste keeleliste varjundite tarvitamine piiratud ning terminit tuleks kasutada üldiselt

vaid ühe kindla eseme või nähtuse tähistajana. Oskussõnavara aluseks on teadlikult

valitud ja sihipäraselt korrastatud mõistesüsteem. (Kull 2000: 12–13, näide autorilt)

Üld- ja oskuskeele vahel ei ole selget ega püsivat piiri, vaid toimub pidev

mõlemasuunaline liikumine. Ühelt poolt inimesed uurivad ja saavad kõigest midagi

teada, teisest küljest peavad spetsialistid oma teadmisi üldsusele jagama. See tähendab,

6

et üha enam saadakse tuttavaks erialaste terminitega, mille tõttu liigutakse oskuskeelest

üldkeelde. Samas võib selline liikumine kaasa tuua ka mõningaid probleeme, näiteks

sõna tähenduslikke nihkeid. Teisalt, kuna erialad pidevalt arenevad, tuleb juurde üha

uusi mõisteid, seega üks viis uusi termineid hankida on üldkeelsele sõnale uue erialase

tähenduse andmine. Näiteks peatumiseks antav käsklussõna stopp on fotograafias

tuntud kui valgushulga mõõtmise ühik. Sel juhul liigutakse üldkeelest üle oskuskeelde.

(Kasik jt 2011: 143–144, näide autorilt)

1.1. Termin ja selle liigitamine

Terminoloogia põhiüksus on termin ehk oskussõna, mis on mingisuguse valdkonna

üldmõiste sõnaline tähis (EVS-ISO 1087-1: 2002: 8). Tiiu Erelti järgi jagunevad termini

nõuded klassikalise semiootika süsteemi järgi semantiliseks, süntaktiliseks ja

pragmaatiliseks. Semantilised nõuded käsitlevad termini ja tähistatava suhteid. Ühele

semantilisele objektile peab vastama üks semantiline termin. Süntaktiliselt peab see aga

olema süsteemne ehk vastama teatud normidele ning andma võimalikult palju tuletusi.

Pragmaatilistest parameetritest on olulised termini lühidus, kordumatus, kerge

hääldatavus ja tõlgitavus (Erelt 1982: 12–13). Mereste on lisanud põhitunnuste hulka ka

lakoonilisuse, see tähendab et mitmesõnaline termin võib hõlmata ka ainult mõiste

olulisemad tunnused, muutumata selle definitsioonile lähenevaks kirjelduseks. Näiteks

terminist etnograafiline fotograafia saaks kasutada ka lühemat varianti etnofotograafia.

(Mereste 2000: 65, näide autorilt)

Terminid ei pea olema ainult nimisõnad, vaid need võivad olla ka tegu-, omadus-, või

määrsõnad. Terminilisus on tüve omadus ning termini kvaliteediga tüvi kujundab

vajaduse korral enda ümber terve moodustuspesa. Näiteks nimisõna pilt ümber

moodustuvad sõnad: pildistama, pildistamine, pildistus, pildistatav, piltlik, pildiline,

pildistav, pildiseeria, pildikeel, valguspilt jne. Oluline on sealjuures, et mõistete

seesmise või välise analoogia põhjal tehtud tähendusülekanne oleks tabav ja annaks

mõistest õige pildi. Seetõttu on terminoloogid huvitatud ka terminitest kui sisuüksusest,

nende piiritlemisest ja nimetamisest. Nimetusüksus on seejuures oskussõna ehk termin,

mida ei saa paika panna mõistet tundmata. Ka eesti terminoloogiatöös on mõistest

lähtumine loomulik nõue. Uuritakse eelkõige seda, mida on tarvis väljendada. (Kasik jt

2011: 144–145, 138; näide autorilt)

7

Mõisted on alati mingil moel teiste mõistetega seotud, moodustades omavahel

struktuurse mõistesüsteemi (Raadik 2005: 9−10). Oma olemuselt on see mõistete hulk,

mis on vastavalt mõistete suhetele struktureeritud. Samuti on terminoloogias. Termineid

võidakse küll keeliti erinevalt tähistada, ent nende mõisted on ühiselt kokku lepitud

ning kõiki mõisteid tähistatavad terminid moodustavad koos terminisüsteemi. (Erelt

2007: 44−45, 64−65)

Termini liigierisuse määrab selle leviku kitsus ja spetsiilisus, funktsioon (kas termin

nimetab, väljendab, selgitab või kajastab) ning semantilised iseärasused. Sealjuures ei

sõltu tähendus kontekstist, konstitutsioonist ega suhetest teiste märkidega. Selle määrab

termini või mõiste objektiivne sisu ning subjektiivne alge, mille toob sisse teadlane, kes

seda uurib ja piiritleb. (Erelt 1982: 25–30) Sarnaselt Ereltile on Krista Kerge leidnud, et

termini sisuline ulatus, sellega hõlmatav seosevõrk ja liigendatus ala tähendusruumis

oleneb tekstimoodustuse eesmärgist ning tähistusviis keelesüsteemist. Tähtsustub

eelkõige see, kui mahukat osa valdkonna „keelsuseta” tähendusruumist hõlmab

konkreetne keel. Mida sügavamad on ala teadmised keelekandjate hulgas, seda suurem

tähtsus on mõistesüsteemi hierarhias igal elemendil ja seda detailsemaks süsteem

muutub. (Kerge 2004: 26)

Termin on alati arbitraarne ning talle antakse teadliku määratluste ja seletuste abil

tähendus. Samas ei tohi ta olla keeleliselt kohatu ehk keelesüsteemiga vastuolus või

seda koormata. Termin on eelkõige oskusmõiste, mille kehaks ja edastajaks on

kokkuleppeline tähistaja: sõnatüve kaudu seotud sõnapesa, valdkonnas või teatud alal

kindla freimiga ning seega piiratud kasutuskontekstiga sõna või väljend. (Kerge 2004:

27–28, 43)

Terminoloogia põhiüksus termin on seega oskuskeele osa, mis on teatud eseme,

tegevuse või nähtuse kokkuleppeline tähistaja. Terminit saab defineerida mitmeti, ent

see toimib vaid kindlate keelenõuete järgi, näiteks peab see olema üheti mõistetav,

läbipaistev ja lühike. Omavahel sarnased terminid moodustavad terminisüsteemi. Nii

tekibki teatud valdkonna oskussõnavara ehk terminoloogia.

8

2. FOTOGRAAFIA

Fotograafiat peetakse tänapäeval väga laialdaseks vabade kunstide valdkonnaks, mis on

tihedalt tehnoloogiaga seotud ning nõuab valdkonnast arusaamiseks erialaste terminite

tundmist. Järgnevalt on püütud selgitada fotograafia mõistet ning anda ülevaade selle

olemusest ja seosest teiste valdkondadega.

Mõiste fotograafia tuleneb kreekakeelsest sõnast phos + graphen, mis otsetõlkes

tähendab valgusega kirjutama. Tänapäeva kontekstis sobib see pildistamisprotsessist

kõige enam kirjeldama digitaalseid ja klassikalisi ehk analoogseid järeltöötlustehnikaid.

(Macleod 2008: 8)

Märksõnale fotograafia annab eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS 2006: 167) selgitavaks

vasteks päevapildistus. Näitena on välja toodud mustvalge, digi- ja värvifotograafia.

Seda võib sisuliselt käsitleda kui üldist määratlust, kus fotograafia jaguneb kolme

allrühma: mustvalge-, digi- ja värvifotograafia.

Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS 2009: 387) on aga fotograafiale antud laiem

tähendus. See on menetlus, mis on mõeldud keemilisel teel optiliste kujutiste

jäädvustamiseks, ent tähendab ka päevapildistust. Definitsiooni järel on välja toodud

järgnevad olulisemad valdkonnaga seonduvad märksõnad: aero-, allvee-, amatöör-,

digi-, dokumentaal-, harrastus-, kutse-, makro-, mikro-, tarbe- ja värvifotograafia. Need

saab omakorda jaotada mitmesse mõistegruppi lähtudes nii žanrist (allvee-,

dokumentaal), autorist (amatöör-, kutsefotograafia) kui tehnoloogiast (digi-,

värvifotograafia) jne.

Fotograafia arengu algusaastatel peeti seda eelkõige tehniliseks leiutiseks (Linnap 2013:

11). Täpsemalt on fotograafia segu mitmest erinevast tehnikast. Prantsusmaal, kus

fotograafia leiutati, rõhutati, et foto on eelkõige abivahend pildilisel kujutamisel,

dokumenteerimisel ja teaduses argumentide loomisel. Mitmed katsed fotograafia vallas

1830ndatel on aga näidanud fotograafia tähtsuse suurenemist nii ühiskondliku kasutuse

kui ka tehnoloogiliste uuenduste tõttu ning see jätkab pidevat arenemist. (Maynard

2000: 3)

Fotograafia pärineb algupärasest camera obscurast ehk pimekambrist. Esialgselt peeti

seda looduse võimeks iseennast salvestada. Pimekamber on oma olemuselt ruum, kus

valgus läheb läbi väikese ava ning loob valgustatud esemetest kujutise, mis on valgele

9

paberile kinnipüütavad. Paberil kujutatu nähtub inimsilmale loomulikes värvides, kuid

kujutised jõuavad kaamerasse ümberpööratult, mis on tingitud valguskiirte ristumisest.

(Linnap 2013: 20)

Fotograafia puhul on seega väga tähtis osa ka meediumil kui loomeprotsessi vahendil ja

hõlbustajal. Fotograafia keskseks seadmeks on fotokaamera. Mitte üheski teises

meediumis peale fotograafia ei ole instrumendil loomeprotsessis nii suur osa. Esimesest

fotost alates on inimene-masin-arutlustes kõigest hoolimata domineerinud diskussioonid

fotograafia meediumi olemuse ja staatuse üle. Üha uutes konstellatsioonides

(„subjektiivne-objektiivne”, „kunstiline-dokumentaalne”, „romantism-realism” jne) on

need kaks mõistet pidanud iseloomustama suhtumist fotograafiasse. [--] Kaamera kui

institutsioon on seega rea erinevate impulsside ja huvide ristumiskoht. (Lundström

1991: 1229–1230)

Fotograafia loomus peitub aga hoopis sügavamal. Pildistamise idee on eeskätt

sotsiaalne fantaasia, mille raames kunstnikud unistavad sellest, et maailm ennast ise

kujutaks. Fotograafia areng pole seega niivõrd „tehnika ajalugu”, kuivõrd just sotsiaalse

fantaasia ning ühiskondlike vajaduste ajalugu. (Linnap 2013: 11–12)

Alles 20–30 aastat tagasi oli fotograafia meil imetletav vaid üksikute kutseliste

pildistajate nii-öelda nõiakunstina, kuid tänapäeval leiab see rakendust juba väga

mitmel moel. Võib vast öelda, et enam ei ole ühtegi teadusala, kus fotograafia puuduks

– tehnika, kunst, sõjandus – kõik need rakendavad fotograafiat. (Lepik 1937)

20. sajand avaldas fotograafiale eriti suurt mõju. Olulise muutusena jagunes fotograafia

üldjoontes neljaks: amatöör- (mis võis igaühest fotograafi teha), reklaam- (tekitas

erinevaid soove vaatajas), ajakirjandus- (teadvustas ja lõbustas vaatajat) ning

dokumentaalfotograafia (jäädvustas tegelikku eluolu). (Garner 2007: 187)

Kõik ühiskondliku teadvuse vormid, nagu fotograafiagi, peegeldavad ühiskondlikku olu

ning mõjutab ühtlasi aktiivselt selle arengut. Hea foto mõjub kõigepealt kaemuslikult.

Vaataja võtab fotol esitatu omaks (või mitte) ning hakkab mõtlema ja tegutsema autori

poolt määratud suunas. Seega võib fotograafiat pidada objektiivse maailma tunnetamise

protsessiks, mis erineb klassikalistest kunstidest maailma peegeldamise ja

ümberkujundamise poolest. Fotograaf loob kunstiteoseid üksnes dokumentaalsuse

kaudu, mistõttu võib öelda, et antud žanr jääb suures osas alati dokumentaal-

kunstiliseks. (Reinsalu 1976: 131–132, 135)

10

Kaamerast saadud tõepärase kujutise ehk foto keskse tunnusena käsitletakse huvitatuse

kategooriat: pole olemas „erapooletut” pildilist dokumenti, neutraalset uudisraportit,

suhtumiseta portreed ega „läbipaistvat” maastikku. Iga pildilise esitluse taga on alati

kellegi huvid, kas siis personaalsed, klassikuuluvuslikud, visuaal- või

poliitökonoomilised vm. (Linnap 2007: 17) Sarnasel seisukohal on ka Christian Metz,

kes väitis oma essees „Fotograafia ja fetiš” (Metz 1990: 155–166), et just foto

spetsiifilised omadused, näiteks nagu sarnasus, portatiivsus, korduv vaadatavus,

eristavad fotot muudest kujutamisvahenditest ja teevad sellest ideaalse subjektiivses

ajas edasi-tagasi rändamise vahendi. (Linnap 2006: 15–16)

Fotograafiat võib käsitleda ka mõnevõrra poeetilisena, kuna tegeletakse nii pildistamise

abil „mäletamise” kui asjade, olendite ja inimeste ajatuks muutmisega. Samas on neis

vähe analüütilist elementi ning põhitähelepanu on seotud pigem foto peidetud kui

kontekstuaalsete parameetitega. Fotograafia teoreetilist poolt peetakse aga oma

olemuselt hübriidseks, kuna selle aines ega meetodid pole täpselt määratletud. (Linnap

2007: 13–14)

Ajatut jäädvustamist on analüüsinud ka Prantsuse kultuuriteoreetik Philippe Dubois

teoses „L’Acte Photographique” (Dubois 1988), kus ta leidis, et pildistamist võib

määratleda minevikuga tegeleva kunstina, fotografeeritut võrdsustada „juba surnuga”

ning fotot nimetada koguni thanatographiaks ehk surmakirjelduseks. (Linnap, 2006:

15–16) Fotograafiat uuriva fenomenoloogi Vilém Flusseri järgi sarnaneb pildistamine

kui tegevus hoopis jahiga, kusjuures „jahti peetakse” kultuurilistele objektidele või

nähtustele ja selle eesmärk on infot saada (Flusser 1984: 27).

Fotograafiat käsitlevast kirjandusest nähtub, et sel alal on paarikümne aasta jooksul

suuri edusamme tehtud. Kui algusaastatel seostati seda teatavate loodusjõududega ja

peeti pigem keerukaks tehnoloogiaks, siis tänapäeval käsitletakse fotograafiat

tavapärase nähtusena, mis on nii kunsti kui tehnoloogiaga seotud ning üha rohkemates

valdkondades kasutatav. Fotograafia on seega universaalne meedium, mis on väga

tihedalt tehnika ja kunstiga seotud. Muuhulgas on tähelepanuväärne fakt, et üldkeelt

reguleerivad sõnaraamatud (ÕS 2013; EKSS 2009) on fotograafia defineerimisel

rõhutanud päevapildistust, mis oli aktuaalne viimati fotograafia arengufaasis

1930ndatel. See näitab, et keel ei jõua tihti tehnikaarengule järele, samas kui erialased

käsiraamatud jms (s.h fotoajakirjandus) selle poole püüdlevad.

11

2.1. Fotograafia terminoloogia

Fotograafia terminoloogia tähistab põhiliselt erialaseid termineid, mis on pildistamise

protsessi, tehnika, järeltöötlemise, arhiveerimise ja kunstilise poolega seotud. Põhilisi

fotograafiatermineid leiab juba Nõukogude Liidu aegsest erialakirjandusest, milles

fotograafia oli alles arenemis- ja avastamisjärgus. (Klukas 2012: 6) Tänapäeval on

sellele, nüüdseks juba mõneti aegunud kirjanduskäsitlustele, juurde lisandunud

digitaalfotograafiaalased käsiraamatud (nt Weston 2006, Ang 2008, Garret & Harris

2008, Frost 2009, Freeman 2011), mis on valdavalt inglise keelest tõlgitud. Sisult on

need pigem amatöör- või hobifotograafidele suunatud kirjandus, mis annavad edasi

praktilisi fotograafiaalaseid nõuandeid.

Fotograafia, nagu mistahes teise erialagi mõisted, kuuluvad Erelti järgi kindlasse

mõistevälja, mis moodustavad omavahel mõistesüsteemi. Näiteks makro, fiks- ja

telesuumobjektiiv tähistavad küll eraldi mõisted, kuid kuuluvad kindlasse

mõistesüsteemi objektiiv, mis omakorda kuulub laiemasse mõistevälja fotokaamera

lisatarvikud. (Erelt 2007: 44–45, näited autorilt)

Terminid on tavaliselt kindla kasutuspiirangu ja tähendusega. See tähendab, et

mingisuguses valdkonnas rakendatav termin ei ole alati üldkeeles kasutav. Ideaalis on

termin võimalikult täpne ja ühemõtteline – st et ühele terminile vastaks vaid üks mõiste

ja vastupidi, ühele mõistele üks termin. (Erelt 2007: 64, 93) Näiteks ei ole olemas

üldkeelset mõistet katik, fotograafias aga tähistab see seadeldist, mis võimaldab kindla

aja jooksul sensorit valgustada (Klukas, 2012: 11–12).

Terminid võivad olla kas ühetüvelised ehk lihtterminid (nt foto, statiiv), kahetüvelised

ehk liitterminid (nt fiksobjektiiv, välklamp) või fraasid ehk ühendterminid (nt anamorfne

kaamera, ära põletama). Sõnaliigilt võivad need olla nii nimi- (ava, gamma), tegu-

(fookustama, koloreerima) või ka omadussõnalised (afektuaalne, monokroomne).

(Raadik 2005: 12, näited autorilt)

Fototermini määratlemisel peab seda lähima mõiste ja kirjelduse kaudu tegema.

Enamasti on terminid motiveeritud ehk nende sisu on sõnaosiste kaudu etteaimatav.

Näiteks lainurkobjektiiv on vastava nimetuse saanud kaadrihõlmatavuse tõttu, kuna

selle objektiiviga on vaateväli tavaobjektiivist laiem. (Weston 2006: 49).

Paljud fotograafiaalased terminid on üle võetud võõrkeelest, mistõttu ei ole alati mõiste

nii läbipaistev. Cheese’is esinevad mõisted ja terminid on kas laenatud (foto) või eesti

12

keelde mugandatud (site > sait). Suurel hulgal esineb ka võõrkeelekujuliselt üle tulnud

mõisted (nt foto-lobbyit peetakse fotograafias tegevuseks, kus ümbrust pildistades saab

esile kutsuda positiivseid muutusi keskkonna- ja looduskaitsepoliitikas (Järva 2007:

65)).

Eeltoodust tulenevalt võib öelda, et fotograafia terminoloogia rikastamiseks saab

kasutada nii laensõnu, võõrkeelseid termineid ehk tsitaatsõnu kui ka mugandada neid

võimalusel eesti keelde. Vormiliselt on need nii liht-, liit- kui ühendterminid, mis

sisulises plaanis moodustavad omavahel mõistegruppe. Terminid on üldjuhul sõnaliigilt

kas tegu- või nimisõnad, kuid need võivad olla ka omadussõnalised. Ka uuritavas

ajakirjas Cheese on kasutatud sarnaseid keelelisi võtteid.

2.2. Fotokirjandus Eestis 2007.–2010. aastal

Fotoajakirja Cheese’i käsitluse ja fototerminoloogia parema ülevaate saamiseks on

järgnevalt kirjeldatud Eestis 2007.−2010. aastal ilmunud fotoalast kirjandust1. Vastav

ajavahemik valiti välja fotokirjanduse ülevaateks just seetõttu, et ka Cheese’i

terminoloogiakasutust on siinses töös samal perioodil käsitletud.

2007. aastal tõlgiti eesti keelde inglise fotograafi Mike Crawfordi käsiraamat „500

Photoshopi nõuannet ja töövõtet”, milles jagatakse nõuandeid, kuidas

fototöötlusprogrammi oskuslikult kasutada. Tegemist on väga praktilise raamatuga, mis

käsitleb digifotograafiat ja järeltöötlustehnikaid. Fotode parema resultaadi

saavutamiseks jagatakse rohkelt illustreerivat materjali ja kasulikke nippe. Teos on

lihtsa keelekasutusega, sobib nii algajale kui edasijõudnud fotohuvilistele.

Samal aastal tõlgiti sarnase struktuuri ja käsitlusega raamat (Ashford 2007), milles

selgitatakse lihtsaid valgustuse ja valgusega seotud mõisteid ning õpetatakse õiget

fotovarustust valima ja kasutama. Samas antakse ka nõu, kuidas nii stuudios, vabas

õhus kui ka hämaras valguses fotosid teha. Hõlpsasti jälgitavad projektid annavad

ülevaate valgustite seadistamisest ning selgitavad, kuidas saab arvutiprogrammi abil

kerge vaevaga erinevaid järeltöötlusefekte luua. Lisaks leiab raamatust hulganisti

vastuseid valgustehnikate kohta.

1 Antud ajaperioodi fotokirjanduse kirjeldamisel on muuhulgas abiks võetud raamatute esi- või tagakülgedel olevaid teoseid tutvustavaid reklaamtekste.

13

2007. aastal on samuti Cheese’i mitme ajakirjanumbri kaasautor ning fotokunsti

silmapaistev uurija, tõlgendaja ja propageerija Peeter Linnap välja andnud

fotokirjandusliku teose „Silmakirjad”, mis koosneb 1986.−2006. aasta fotograafia- ja

visuaalkultuuriteemalistest kirjutistest. Need on kantud nii ajastu- kui

generatsioonikesksest ideestikust. Ülevaade antakse nii autori kunstiliste hoiakute ja

arusaamade kohta kui ka laiemalt kunstimõtte muutusest ning kunstimõistmise uue

mudeli juurdumisest. Kogumikus leidub uurimuslike artiklite kõrval poleemilisi, aga ka

teravalt päevakajalisi, peamiselt ajalehtedes avaldatud mõtteavaldusi ning intervjuusid

mitmete tänapäeva kunstiteooria suurtegijatega. (Linnap 2007)

2007. aastal anti välja maailma tippfotograafide töödest koosnev raamatusari „Metsik

loodus” (Hope 2008), kuhu on koondatud neljakümne maailma parima loodusfotograafi

kaadrid loodusest. Raamatus on esitatud autorite pildistamislood ning nende kaunid

jäädvustused maailma eri paigus elavatest isenditest ja ka kõikvõimalikest asualadest.

Erialase terminoloogia poolest sari lugejale huvi ei paku.

Samal aastal on tõlgitud veel moe- ja reklaamiteemaline käsiraamat (Keaney 2007),

milles leidub moe- ja reklaamifotograafiaalaseid praktilisi nõuandeid ja fotosid

tunnustatud meistrite näpunäidetega. Trükises on esitatud mitmete kuulsate fotograafide

loomingut. Samuti saab lugeda põhjalike fotograafidega tehtud intervjuusid, mis

võimaldavad heita pilgu nende töömeetoditele ja loomefilosoofiale ning annavad edasi

väärtuslikke praktilisi teadmisi.

2008. aastal avaldati tõlketeos „Digitaalfotograafia käsiraamat” (Ang 2008), mis

tutvustab klassikaliste fototehnikate parimaid külgi ja annab põhjaliku ülevaate

digitaalfotograafiast. Raamatust leiab pildistamiseks praktilisi juhtnööre ning selgitusi

digifotograafia arengu, pilditöötlustehnika ning fotokunsti aegumatute põhitõdede

kohta. Peale selle tutvustatakse ka kaamerate, arvutite ja nende lisaseadmete

käsitsemist, selgitatakse ulatuslikult pilditöötlusprogrammi töövõtteid ning esitletakse

fotograafist autori pilkupüüdvaid fotosid. Raamatus on palju tehnilist teavet, kuid

erialaterminoloogiaga ei ole liialdatud, mistõttu sobib see fotoalaste teadmiste allikana

nii algajale fotohuvilisele kui kogenumale fotograafile. (Ang 2008)

2008. aastal ilmus eesti keeles trükis „Eesti Vabariigi fotokuningad Kuninga tänavalt”

(Ester-Väljaots 2008), mis on seotud Tallinna Fotomuuseumi samanimelise näitusega.

Teoses antakse ülevaade vendade fotograafide Johannes ja Peeter Parikase elulugudest

ja tööst fotograafia alal. Raamatus on esitatud rohkelt nende tehtud fotosid ning lisatud

14

teemakohaseid tekste. Tänu vendade Parikase piltidele saame ettekujutluse noore Eesti

Vabariigi inimestest, linnadest, looduslikust miljööst jms.

Veel samal aastal ilmus samuti näitusega seonduv trükis (Lamboo 2008), milles

esitletakse 1998.–2008. aasta ülesvõtteid Eesti kunstnikest. Tegemist on tõlketeosega,

kust leiab Hollandi fotokunstniku Wim Lamboo fotosid 94 kunstnikuisiksusest, mille

juurde on lisatud teemale vastavaid tekste. Tähelepanuväärne on ka fakt, et enamus

trükise fotod on tehtud linna äärealadel või muudes mitte väga esinduslikes paikades.

2008. aastal ilmus veel lastele ja noortele mõeldud käsiraamat (Haan 2008), kus antakse

fotode tegemiseks ja piltide arvutis töötlemiseks lihtsaid nippe. See on ristsõnaajakirja

Ripsiku toimetuse koostatud väike raamat fotograafiast, mis annab üldkeelse ülevaate

pildistamisest ja selle erinevatest võimalustest.

Samal aastal ilmus ka Linnapil fotokunsti käsitlev teos „Fotoloogia” (2008), mis on

2006. aasta doktoritöö täiendatud trükk. Selles antakse põhjalik ülevaade eesti

fotokunsti filosoofilistest ja teoreetilistest lähteteadmistest ja suundadest. Autor uurib ja

analüüsib sellised fotokunstikeskseid nähtusi ja teemasid nagu: fotoaparaat, pildistamise

protsess, fotograafiline pilt, fotode levitamine ja tõlgendamise metoodikad, sh eriti

fotograafia aines semiootika objektina. Teose eesmärk oli fotograafia märgilisust uurida

ning sealjuures esmakordselt eesti keeles esitleda süstemaatilist „fotolingvistikat” ja

fotograafia kui kunsti käsitlust. Lugejatele vahendatakse maailma tuntumate

fotograafide, fotokunstiteadlaste ning semiootikute teooriaid ja seisukohti, mis võivad

algajale fotohuvilisele kohati keerulised tunduda. (Linnap 2008)

2008. aastal avaldati ka järeltöötlust käsitlev sari (Macleod 2008), mis kätkeb endas

must-valgete kujutiste töötlust, kompositsiooni, valguse nägemise oskusi ja teisi

edukate fotode tegemise meetodeid. Tegemist on inglise keelest eesti keelde tõlgitud

raamatuga, mis annab praktilisi fotoalaseid nõuandeid ning selgitab, kuidas luua

võimalikult häid must-valgeid fotosid. Juttu on ka nii klassikalise kui digitaalse pimiku

tehnikatest. Samuti antakse nõu portfooliote käsitlemise ja esitlusoskuse kohta.

Raamatus on rohkelt illustratsioone, jooniseid, selgitusi, nõuandeid ning muud

lisateavet, mis aitavad kõik tähelepanelikul lugejal jõuda mitmete ülimalt huvitavate ja

mõnikord isegi ootamatute tulemusteni. (Macleod 2008)

2009. aastal ilmus Eesti fotograafia suurkuju Heinrich Tiidermanni fototeoseid

tutvustav raamat „Estonica” (Liibek & Sähka 2009), mis annab eesti- ja ingliskeelse

15

ülevaate 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eestlaste eluolust (ajal, mil fotograafia

hakkas Eestis levima). Teos jaotub suures osas kaheks – esimeses tutvustatakse

Tiidermanni, antakse ülevaade päevapildi tegemisest ja kirjeldatakse eesti talurahva

jäädvustamist 19. sajandil ning teises osas esitletakse Tiidermanni fotokogu. Selles

leidub rohkem kui sajandivanuseid fotosid, ülesvõtteid on tehtud nii rahvariietes

inimestest, taluhoonetest, tarbeesemetest kui ka linnavaadetest jms. Igal pildil on

täiendavat teavet nii üla- kui alapealkirjas. Fotograafi eesmärk oli aga jäädvustada

võimalikult ulatuslikult hääbuvat eesti talurahvakultuuri.

Samal aastal avaldatud käsiraamat „500 kompositsioonivõtet ja nõuannet

fotograafidele” (Frost 2009) on tõlketeos, mis sarnaneb Crawfordi (2007) ja Ashfordi

(2007) raamatutega. Selles käsitletakse kõiki kompositsiooni puudutavaid tehnilisi ja

loomingulisi aspekte, mida kasutatakse nii pildistamisel kui järeltöötluses. Samuti

antakse kompositsiooni kohta rohkelt nõuandeid ja soovitusi, selgitatakse fotograafia

levinumate žanrite kompositsiooni põhireegleid ning kasutatakse sealjuures rohkelt

illustratsioone. Veel leiab raamatust kaamera ja objektiivide ostmise ning nende

kasutusvõimaluste kohta kasulikku teavet. Selgitusi jagatakse ka selle kohta, kuidas

järeltöötluse käigus täiuslikku kompositsiooni saavutada ning valmistöid parimal moel

vaatajatele esitleda.

2009. aastal ilmus pildistamist käsitlev tõlketeos „Rajud kaadrid”, milles antakse

lihtsaid selgitusi heade fotode salvestamiseks ning selgitatakse kaamera põhitõdesid.

Raamatu lihtne käsitlusviis aitab järge pidamata lehitseda erinevaid fotosid ja teada

saada nende tekkelugusid ning vajadusel seda ka ise järele proovida. Muuhulgas

selgitatakse nii kompositsiooni reegleid, säritust ja säriaega, ava ja välja sügavust ning

fotoaparaatide tüüpe. (Meredith 2009)

Samuti tõlgiti tollal fotograafia õpperaamat „Täielik fotograafiakursus” (Garrett &

Harris 2009), mis on mõeldud nii algajale kui kogenumale fotograafile. Teosest leiab

asjalikke nõuandeid heade fotode tegemiseks, samas antakse ülevaade ka

fotovarustusest ja pilditöötluse viimastest nippidest. Õpetatav teave on sõltumata

oskustest või kogemustest jõukohane ja arusaadav kõigile. Iga õppetükk koosneb

raskuse järjekorras esitatud harjutustest ning õpetab sealjuures kindlama käega

fotoaparaati kasutama. Peateemadeks on nii fotokaamera üldkomponendid (säritus, ava

jm), selle tarvikud (objektiivid, filtrid), aga ka järeltöötlus, valgus ning värvid. Raamatu

on üldjuhul praktilise suunitlusega ning selle sihtrühmaks on peamiselt asjahuvilised,

16

kes tahaksid paremaks fotograafiks saada, kuid ei soovi takerduda

lehekülgedepikkusesse tehnilisse informatsiooni. (Garrett & Harris 2009)

2010. aastal ilmus Linnapil veel teinegi fotokunsti käsitlev teos „Silmakirjad 2”, mis on

esimene Eesti tõlkekogumik, kuhu koondati filosoofilise mõttega tõlketekste

visuaalkultuurist, nüüdiskunstist ja fotograafiast. Teos koosneb kahekümne kahest

maailma esimese suurusjärgu kunstiteadlaste kirjutistest, mille temaatika ulatub

nüüdiskunsti problemaatikast visuaalkultuuri kesksete küsimusteni. Kogumiku tuuma

moodustavad Tartu Kõrgema Kunstikooli 2007. aasta rahvusvahelise konverentsi

„Pildid ja Hirm” osalejate tekstid. Neile lisaks on tõlgitud uurimusi, mis määravad

kindlad raamid fotograafia teoreetilise ja ajaloolise mõtestamise jaoks. Teose

sihtrühmaks on pigem kogenud fotohuvilised või asjatundjad, kuna keelekasutus on

võrdlemisi fotokunstipärane ja filosoofiline. (Linnap 2010)

Samal aastal on ilmunud ka värvifotograafiat käsitlev teos „Pildistus loomulikes värves”

(Sähka 2010), mis oli esimene omalaadne raamat Eestis. Selles käsitletakse lühidalt

varajast Eesti värvifotograafiat (alates 20. sajandi algusest), kirjeldatakse värvifoto

ajalugu, olulisemaid muutusi, selle põhiomadusi, peamisi pildistusobjekte jms. Samuti

antakse lühiülevaade värvifotograafia kujunemisperioodist mujal maailmas. Teoses

leidub hulgaliselt fotosid nii tuntud vaatamisväärsustest kui igapäevastest

situatsioonidest jne.

Peale fotograafia käsiraamatute, tõlke- ja fotokunstiteoste, ilmus eelnimetatud

ajavahemikul mitmeid akadeemilisi tekste. Näiteks valmis Tõnis Liibekil doktoritöö

(2010), mis käsitles 1839.–1895. aasta fotograafiakultuuri Eestis. Selles uuritakse

muuhulgas fotot kui ajalooallika kasutamise võimalust ning kirjeldatakse 19. sajandi

fotograafiat käsitööharu ja sotsiaalse praktika kujundajana. Teos on oluline ka seetõttu,

kuna selles on esmakordselt avaldatud täpsemad andmed 19. sajandil Eestis tegutsenud

fotograafide ja ateljeede kohta ning võetud lähema vaatluse alla nende piltnike looming

ja mobiilsus. (Liibek 2010)

Liibekile lisaks on 2007.–2010. aastal ilmunud teisigi fotograafiaalaseid uurimusi.

Näiteks valmisid fotoseeriaid käsitlev seminaritöö (Eidast 2008), aga ka

bakalaureusetöö (Rosenthal 2007), kus vaadeldakse fotot kunsti kontekstis 1990ndatel

Eestis. Sel ajal ilmus ka mitu magistritööd (Raamat 2007; Monko 2008; Naar 2009),

kus käsitleti Eesti fotograafiat sotsiokultuurilisel taustal, 19. sajandi hüsteeriateemalisi

fotosid ja selle mõju kunstile ning fotograafiat õppeainena huvikoolis.

17

Fotokirjanduse ülevaatest nähtub, et 2007.–2010. aastal Eestis ilmunud fotoalased

teosed olid sisult ja käsitluselt väga mitmekülgsed ning mahukad. Enamiku neist

moodustasid inglise keelest eesti keelde tõlgitud käsiraamatud, mis andsid nii algajale

kui professionaalile pildistamiseks vajalikke praktilisi nõuandeid ning tehnilisi

põhiteadmisi. Samas ilmus ka põhjalikke fotokunstikogumikke, akadeemilisi uurimusi

ja fotograafi loomingut tutvustavaid teoseid. Keelekasutuselt oli enamik teoseid

üldkeelsed, arvukalt lisati selgitusi ja praktilisi nõuandeid. Oskussõnavara ning

erialakeelt kasutasid enim Peeter Linnap ja Tom Ang, kellest viimase teoses leidus ka

põhjalik erialaterminite sõnastik. Võrdlemisi vaese erialase keelekasutusega olid Sähka

(2010) ja Haani (2008) teosed, kus kasutati pigem üldtuntud fototermineid, millel

puudusid täiendavad selgitused või definitsioonid. Tippfotograafide töödest koosnevas

raamatusarjas aga (Hope 2008) oli terminoloogia kasutus väga minimaalne, sealjuures

toodi lugejateni vaid üldkeeles kõnekate fotode saamise edulugusid.

Terminoloogialt ja keelekasutuselt võivad algajale keerukamad tunduda Peeter Linnapi

teosed, mis sisaldavad rohkelt nii keelekujundeid, metatekste, tehnilisi erialatermineid

kui ka filosoofilisi mõtisklusi. Oskussõnavara poolest oli kõige praktilisema ja

ülevaatlikuma käsitlusega Tom Angi käsiraamat (2008). Enim teoseid andsid aga

nimetatud perioodil välja Linnap ja Liibek. Sisulised käsitlused olid teostes võrdlemisi

laiahaardelised – räägiti nii fotograafia žanritest, tehnilisest teabest kui ka fotograafia

põhikäsitlusest teatud ajavahemikul ning praktilistest nõuannetest või piltnike

loomingust. Üldjuhul ei määratud teostele kindlat sihtrühma, vaid püüti võimalikult

paljude lugejateni jõuda ning praktiliseks kasutuseks teavet edastada.

18

3. Ajakirja Cheese tutvustus

Cheese on fotoajakiri, mis ilmus 2002.−2010. aastal kolm kuni kuus korda aastas ning

on 70−96-leheküljeline A4-formaadis väljaanne. Ühes ajakirjanumbris oli ligikaudu

11−17 artiklit. Cheese’i esiknumber oli Tiit Lepa Tartu Kõrgema Kunstikooli

fotograafiaosakonna lõputöö ning Lepp suutis ajakirja väljaandja ja peatoimetaja olla

kuni selle ilmumise lõpuni (Hanson 2005).

Kunstikriitik Anders Härmi arvates oli tegemist laiapõhise ajakirjaga, mille peamised

teemad väljaandes seostusid fotoajaloo, -tehnika, -kunsti ja -teooriaga, kuid oluline roll

oli ka erinevatel fotograafiaga seotud persoonidel, fotostiilidel ning tolleaegsetel

aktuaalsetel sündmustel. Ajakirja eesmärk oli eelkõige fotokunsti ja fotograafiaga

tegelevatele isikutele anda võimalus end tutvustada ning lisaks algajate seas fotoalaseid

teadmisi arendada. (Härm 2005)

Keelekasutuselt oli fotoajakiri valdavalt üldkeelne, mistõttu oli see võrdlemisi laiale

lugejaskonnale arusaadav, kuid leidus ka hulgaliselt erialast terminoloogiat, millest ei

pruugi kõik lugejad aru saada. Ajakirjas oli kahte tüüpi kirjutisi: ühed, kus domineerib

visuaalne pool (nt fotograafide portfooliod), ning teised, kus on dominantne teave (nt

fototeooria tutvustus). Sisult on ajakirja rubriikides kajastatud nii aktuaalseid

fotoalaseid teemasid (näitused, konkursid, projektid), intervjuusid ja olemuslugusid,

ajaloo-, fotožanri- ning teooria- ja tehnikatutvustusi kui ka muu meediaga (nt kunst,

film) seonduvaid lugusid.

Cheese’i haaret kirjeldab kõige paremini mõiste fotokunst ehk tehnikal põhinev

kunstikäsitlus, kus saavutatakse tulemusi kunstiliste, fotospetsiifiliste ja

kinematograafiliste väljendusvahenditega (Linnap 2013: 351). Seetõttu ei saa ka

fotoajakirjas vaid ühe kindla valdkonnaga teemasid piiritleda, millest järeldub, et

fotograafia on universaalne meedium, kus on ühendatud nii kunst, kinematograafia kui

ka tehnika.

Ajakirjas oli lisaks rikkalikule teemakäsitlusele ka rohkelt pildimaterjali – seda nii

autorite portfoolios, näidistena teooria selgitustes kui ka nt projektide ning näituste

tutvustamisel. Piltide suurus võis ulatuda koguni üle leheküljegi. Cheese oli omapärane

ka selle poolest, et artiklite lõppu oli lisatud ingliskeelsed annotatsioonid ehk lühikesed

sisukokkuvõtted, mille tõttu jõudis ajakiri võõrkeelsete lugejateni. Väljaanne oli

19

suunatud kõigile fotograafiast huvitujatele ning võis olla n-ö fotopraktika foorum, kus

ajalehefotograaf võib juhtuda lugema mõnda akadeemilist teksti ja kus algajad saavad

tehnoloogilises plaanis targemaks (Härm 2003).

Cheese’i olemust on hästi tabanud kunstnik Rael Artel, kes võrdleb seda kultuurilehes

Sirp muu ajakirja kontseptsiooniga. Tavaliselt juhib lehe tegemisi turg või

ministeerium, kuid Cheese algatati ja püsis elus kogukonna häälekandjana ning eelkõige

ühiseid huve ja vaateid jagades. Seetõttu oli Arteli arvates fotoajakiri kujunenud

omamoodi platvormiks eestikeelsele fotohuvilistest kogukonnale, mis massilise

digifotograafia leviku tõttu üha suurenes. Samas oli ajakirja nõrgaks küljeks tõik, et

autorid ei osanud väljaannet kindlalt juhtida, vaid kirjutasid sellest, mis teema parasjagu

kättesaadavam tundus, sellepärast leidus mõnikord refereeritavat teksti rohkem kui seda

oleks võinud olla. (Artel 2006) Suurimaks plussiks peeti aga seda, et teooriat

selgitatavate akadeemiliste ja analüütiliste käsitluste (nt Epneri, Luuki, Arteli ja Linnapi

rubriikides) kõrval esines näpunäiteid ka hobifotograafidele (Härm 2003).

3.1. Cheese’i toimetaja terminivaliku põhimõtted

Cheese’i terminivaliku tausta uurimiseks küsitleti selle ajakirja toimetajaid e-kirja teel.

Ajapuuduse või mõne muu segava faktori tõttu laekusid vastused vaid tehnikarubriigi

toimetajalt Jaan Sokilt, kes tegeles ajakirjas enamasti fototehnikat ja

-teooriaid puudutavate tekstidega. Lühiuuringuks saadeti osalejale küsimustik, mis

koosnes kaheksast terminoloogia- ja toimetamisalasest küsimustest. Uuriti nii

oskuskeele kasutust kui ka teema- ja terminivalikut. Lühiintervjuu käigus vastas

intervjueeritav vaid küsimustele, mis puudutasid ajakirjatoimetuses tema

tegevusvaldkonda.

Väikesest küsimustikust selgub, et vastaja polnud kõikide fotoajakirja toimetamise

nüanssidega kursis, vaid lähtus üksnes enda vastutusalast. Ajakirja temaatika ning

terminoloogia kujunes toimetaja sõnul üldjuhul pigem juhuslikult kui kindlapiiriliselt.

Ühe ajakirjanumbri raames oleks konkreetsemat ja kindlapiirilist materjali olnud väga

keeruline toota. Samas näitas selline käsitlusviis ka fotograafia valdkonna

mitmekülgsust, kuna ei keskendutud ühele kindlale alateemale, vaid käsitleti mitmeid

fotograafia rakendusalasid.

20

Küsimustiku vastustest nähtus veel, et termineid kasutati Cheese’is kindla põhimõtte

järgi. Juhul, kui kirjutistes leidus ingliskeelseid termineid, millele oli keeruline piisavalt

korrektset eestikeelset vastet leida, siis püüti pigem säilitada selle algupärane kuju.

Üldine eesmärk oli toimetaja sõnul ingliskeelsele terminile luua vastavalt oskuskeele

kontekstile ja olemasolevale terminile eestikeelseid vasted. Kui see puudus või oli

tõlgituna sihtkeeles arusaamatu või segane, asendati see tsitaatsõnaga ehk

originaalkeelse vastega, mis Cheese’is oli üldjuhul ingliskeelne.

Fotoajakirja artiklitesse valiti termineid eelkõige arusaadavuse ja üheti mõistetavuse

järgi, nagu ka keelereeglid ette näevad. Küsimustiku vastaja väitel oli prioriteet igal

võimalikul juhul tekstidesse eestikeelseid termineid tuua, mis paraku küll alati

erinevatel põhjustel ei õnnestunud. Samas on aga suudetud terminite kasutamisel ühest

joont hoida.

Küsimustiku vastuseid analüüsides selgus, et Cheese’i terminikasutus on valdavalt

kakskeelne. Fotoajakirjas on kasutatud rohkelt inglisekeelseid annotatsioone ehk

kokkuvõtteid, mistõttu võib öelda, et tegemist võib olla sihipärase eesti ja inglise keele

põimumisega. Taolise keelekasutuse võib tingida asjaolu, et tänapäeval praktiliselt

puudub eluala, kus inglise keelt ei kasutataks, mistõttu ongi sealt enamik uudissõnu

eesti keelde tuletatud või üle võetud. Võõrterminid ei jõua tihti ka eesti keelde

tehnoloogia kiire arengu tõttu muganduda, kuna keeleprotsessid võtavad tunduvalt

kauem aega, samas kui uusi keerulise nimega tehnikavidinaid leiutatakse juurde üha

kiiremini. Sel põhjusel on ka emakeelne terminikasutus justkui mõnevõrra ajast maas,

kuna keel ei jõua alati nii kiiresti tehnoloogiale järele. Fotograafia valdkond ja

terminoloogia on selle ilmekaks näiteks.

3.2. Cheese’i võrdlus sarnaste samal ajal ilmunud ajakirjadega

Eesti fotoajakirjandust uurides koostati antud töö käigus Cheese’ist parema ülevaate

saamiseks ja sarnaste ajakirjade võrdlemiseks informatiivne tabel (Tabel 1). Selle

põhilisteks vaadeldavateks uurimisaspektideks olid: ilmumisaeg, toimetus, maht,

teemad, eripära ja eesmärk. Tabel koostati käesoleva töö autori seisukohti arvesse võttes

ning ajakirjade Cheese, Positiiv, LoFo ja [digi] Fotokool sisust lähtudes.

21

Tabel 1. Fotoajakirjade võrdlus

V

A

A

T

L

U

S

E

A

S

P

E

K

T

I

D

AJAKIRJA

NIMI Cheese Positiiv LoFo

[digi]

Fotokool

Ilmumis-

aeg

2002.−2010. a,

4−6 korda aastas

2010.−...

4 korda aastas

2007.−2009. a

4 korda aastas,

al 2011−2012. a

veebiajakirjana

Sept−nov

2008. a, kord

kuus (ilmunud

vaid 3 korda)

Maht 76–96 lk Keskmiselt 96

lk

Keskmiselt

100 lk 32 lk

Toimetus

Peatoimetaja

Tiit Lepp,

toimetajad Jaan

Sokk ja Ahto

Külvet ning

keeletoimetaja

Mait Pütsepp.

Peatoimetaja

Anti Kuus,

toimetajad

Maarja Mõttus,

Margit Tõnson,

Heiki Kähr. Al

2013. a märtsist

peatoimetaja

Kristel

Schwede,

tegevtoimetajad

Maarja Mõttus

ja Kaarel

Mikkin,

korrektor Eveliis

Saar ning kujun-

daja Piret Frey.

Peatoimetajad

on eesti

tunnustatud

fotograafid Jaak

Põder ja Sven

Zaćek, keele-

toimetaja Eda

Muts. Kaasa

teevad

fotograafid ja

loodusteadlased,

nt Urmas Tartes,

Margus Muts,

Remo Savisaar,

Fred Jüssi, Alari

Kivisaar jt.

Toimetaja

Kristjan

Kaljund,

kujundaja Siim

Saidla,

keeletoimetaja

Piret Reidla

Teemad

Põhiteemad

seonduvad

tehnika, teooria,

ajaloo ja

fotokunstiga.

Tutvustatakse ka

eesti ja välismaa

fotograafe.

Kunstipärased

persoonilood,

praktilised nõu-

anded

töötlemise ja

trüki-

valdkonnas.

Loomade/lindu-

de tegevuste

vaatlused,

autorite koge-

mused looduse

pildistamisel

ning arutelud

loodus-

teemadel.

Fotograafia

põhitõdede ja

terminoloogia

selgitamine

piltide ja

näidetega ning

praktiliste

nõuannete

jagamine.

22

Tabelis kõrvutati nelja võrdlemisi samal ajal (2002.−2010. aasta vahemikus) ilmunud

fotoajakirja, mis erinevad eesmärgi ja omaduste poolest, kuid kattuvad mõneti sisult ja

vormilt. LoFos leidus väga minimaalselt teoreetilist käsitlust, kuid

Omapära

Eri ideede ning

lähenemisviiside

jagamine;

akadeemilised,

analüütilised

fotokunsti

käsitlused;

rohke

pildimaterjali ja

laiahaardeliste

teemade

esitlemine.

Teave on nii

eesti- kui

ingliskeelne

ning on kohane

harrastajale ja

professionaalile.

Käsitletakse

erinevaid

fotoalaseid

teemasid, esile

tuuakse eelkõige

autorid. Annab

artiklist hea

esmaülevaate

juba sisukorras

(sisaldades

juhtlõiku ja

teemakohast

pilti)

Eelkõige

loodus-

fotograafiat

tutvustav ajakiri,

kus on rohkem

pilte kui sisulist

teksti. Artikleid

kirjutavad

mitmed

fotograafid ja

loodusteadlased.

Igas

väljaandes on

pühendutud

erinevale foto-

käsitlusele:

esimeses

numbris

fototeooriale,

teises

loodusfotograa

fiale,

kolmandas

inimese

pildistamisele.

Eesmärk

Anda edasi

fototeooria,

-ajaloo-,

-tehnika-,

-kunstialaseid

teadmisi;

tutvustada eesti

ja välismaa

fotograafe ning

nende

loomingut, aga

ka esitada

võimalikult

palju pilte.

Tutvustada eesti

kunstnikke ja

fotograafe ning

nende

loomingut.

Lisaks anda

põgus ülevaade

fotokäsitlustest,

kuid sealjuures

eelkõige

visuaalsele

poolele rõhudes.

Kirjeldada

loodusest saada-

vaid emotsioone

visuaalse

vahendi kaudu.

Üldkeeleliselt

ja praktiliste

nõuannete abil

selgitada

algajatele

fototeooriat ja

põhitõdesid.

23

[digi] Fotokoolis oli see võimalikult lühidalt ja lihtsalt selgitatud. Kõige põhjalikum

teoreetiline käsitlus oli Cheese’is, kus anti teadmisi edasi nii fotograafia põhitõdede kui

ka ajaloo, tehnika ja terminoloogia kohta. Positiiv keskendus rohkem fotokunsti

tutvustamisele, teooriat käsitleti sealjuures väga minimaalselt.

Cheese oli selles ajavahemikus kõige sagedamini (4−6 korda aastas) ilmunud ja sisult

kõige laiahaardelisem ajakiri, mis sisaldas nii fototeooriat, fotokunsti käsitlusi kui ka

praktilisi nõuandeid. Teised väljaanded (LoFo ja Positiiv) ilmusid keskmiselt 4 korda

aastas, ent kõige vähem, vaid 3 korda, anti välja [digi] Fotokooli.

Cheese’iga kõige sarnasem (nii sisult kui vormilt) on ajakiri Positiiv, mõlemad

tutvustasid nii fotokunstnikke kui kajastasid päevakajalisi fotoalaseid projekte ja üritusi.

Positiiv on kohati ka pärast Cheese ilmumise lõpetamist selle funktsiooni üle võtnud.

Cheese’iga on vormilt üsna lähedane ka LoFo, kuid selle läbivaks teemaks on

loodusfotograafia ning kõik sellega seonduv. Kõige väiksema tiraaži ja mahuga oli

[digi] Fotokool, mis sisaldas 32-leheküljelist ülevaatlikku fotoalast teavet ning ilmus

kokku vaid kolm korda. Samas oli see algajatele väga kasulik ajakiri, sisaldades

praktilisi fotoalaseid nõuandeid ning lühidaid ja kergesti arusaadavaid terminiselgitusi.

Tabelis 1 esitatud fotoajakirjade võrdlusest on näha, et Cheese on vanim väljaanne,

mille ilmumissagedus ja teemakäsitlused on olnud kõige põhjalikumad. Samas olid kõik

uuritud fotoajakirjad praktilise suunitlusega ning suurel määral panustati ka

pildimaterjalile. Cheese erineb teistest eelkõige seetõttu, et on suutnud kakskeelselt nii

algaja kui professionaalini tuua huvitavaid fotokunsti teemasid ja teooriakäsitlusi.

24

4. Oskussõnavara Cheese’is

Cheese’i sõnavara on üldiselt arusaadav nii algajale kui professionaalile, kuid tekstis

leidub ka hulgaliselt fototermineid, mida kõik asjahuvilised ei pruugi teada. Siinse töö

praktilise tulemusena valminud ajakirja fototerminite sõnastik on välja selekteeritud

enamasti fototeooria (nt Peeter Linnapi teooriakäsitlustest või rubriigist „Tehnika”) ja

fotožanrite (nt loodus- ja ajalehefoto) tutvustusest. Ülejäänud terminid valiti artiklitest,

kus tutvustatakse näiteks projekte (koolitused, näitused), fotograafe (olemuslood,

intervjuud) või muud meediat (nt film, graafika). Ajakirjas ei ole alati kõigile

terminitele piisavalt selgitusi antud, mistõttu on käesolevas töös nende defineeerimiseks

kasutatud ka lisamaterjale.

Terminoloogia uurimisel jäid välja oskussõnad rubriigist „Uudised”, mille eesmärk oli

uusimat fototehnikat tutvustada, kuid tulenedes nende sisust olid need enamasti

reklaamiks mõeldud. Samuti ei uuritud loodusteemalise rubriigi ning reisitutvustuste

termineid, kuna nendes kasutati enamasti üldkeelseid väljendeid või selle terminivalik

oli kesine.

Väljaandes esinevate terminite definitsioonid on üldjuhul sujuva kirjeldusena ülejäänud

teksti seotud. Näiteks kui artikkel räägib zenitoloogiast, tutvustatakse kõigepealt termini

tähendust (siinkohal seost nõukogudeaegse filmikaameraga Zenit) ning alles seejärel

kirjeldatakse artikli eesmärki ja räägitakse teemast täpsemalt. Tolleaegsete aktuaalsete

jm teemade puhul on ajakirjas esitatud ka täiendavaid selgitusi ja pilte.

Lähemal uurimisel selgus, et teatud osa terminitest korduvad artiklist artiklisse ja

ajakirjast ajakirja. Nendeks olid põhiliselt fototehnilised (nt säri, ava), lisatarvikutega

seotud (nt objektiiv, välk), järeltöötluse (nt Photoshop) ja kunstilised (nt kompositsioon,

triennaal) terminid. Ühtlasi on suurel määral kasutatud võõrkeelseid (nt transparency,

clone stamp), aga ka slängilisi ning lühendatud termineid (nt snäp, kompa). Nendest

viimastele on selguse mõttes lisatud ka teine üldlevinud nimetus (nt reproduktsioon,

repro) ning see põhiterminist komaga eraldatud. Esikohal on sealjuures alati korrektsem

või levinum vaste. Seega võib järeldada, et Cheese’is avaldus sellele iseloomulik

fotograafiaalane oskussõnavara.

Ajakirja terminid olid valdavalt kakskeelsed. Enamik neist olid nimi- või tegusõnad, ent

leidus ka omadussõnalisi termineid. Termini valimisel ei peeta rangelt keelenormidest

25

kinni, kuna seda pole ühtlaselt kasutatud (esineb slängilisi või kõnekeelseid lühendeid

või vasteid jms). Nt tuleks eesti keele käsiraamatu järgi eraldada sidekriipsudega sõna

fine-art-photography, kuna nii tehakse kokkukirjutistes, mille üks osadest on

tsitaatsõna, täht, täheühend või sõnaosa (EKK 2009). Tsitaatsõnu leiab samuti ajakirjas

rohkelt, enamasti on need ingliskeelsed, mida pole eesti keelde kohandatud ega nende

definitsiooni eesti keeles kirjeldatud. Sellised keelevariandid eraldati ülejäänud tekstist

kursiiviga.

Cheese’is kasutatavate terminite hulk tuli nelja aasta kohta küllaltki suur, ent selgus, et

mitmed fototerminid hakkasid ka numbrite lõikes korduma. Põhiliselt jaotuvad

väljaselekteeritud terminid järgnevatesse suurematesse gruppidesse: fotograafia; foto;

foto kujutamisvõttestik; järeltöötlus; fotokaamera, selle osad ja tarvikud;

analoogfotograafia; foto tehnilised võtted ja andmed ning fotode eksponeerimine.

Terminoloogia mõistegruppidesse jaotamisel lähtuti Cheese’is (2007–2010) olevatest

fototerminite sisust, Neil Guy fotosõnastikust (2008), Elerin Klukase bakalaureusetööst

(2011: 40−45) ning antud töö autori varasematest teadmistest.

Termini defineerimisel kasutati Cheese’is leiduvaid selgitusi, eesti keele seletava

sõnaraamatu (EKSS) veebiväljaannet, „Foto- ja filmitehnika entsüklopeediat” (1988),

Reinsalu fototeoseid (1976 & 1987), fotograafia õpperaamatuid (Garrett & Harris 2008;

Porri jt 2012), Peeter Linnapi fotokunsti ja visuaalkultuuri käsitlevat sarja „Silmakirjad”

(2007 & 2010), Tom Angi digitaalfoto teoseid (2008 & 2012) ning mitmeid praktilisi

fotoalaseid õppe- ja käsiraamatuid (Ashford 2007; Frost 2009; Kolari & Forsgård 2012;

Langford 2000; Lezano 2002; Macleod 2008 & 2009; Probert & Cope 2005; Weston

2006) ning autori eelnevaid fotoalaseid teadmisi.

4.1. Sõnastiku ülesehitus

Fototerminite sõnastik on deskriptiivne ning koosneb fotoajakirjas Cheese esinenud 274

terminist. Selekteeritud terminid kuuluvad kaheksasse suuremasse mõisterühma, mis

omakorda jagunevad alarühmadesse. Terminid jaotuvad järgmiselt kaheksasse

mõistegruppi:

1) fotograafia, mis omakorda liigitub alagruppi: fotograafia teooria, fotograafia

žanrid ja fotograafid;

26

2) foto, mis jaguneb alarühma: foto ja selle omadused, foto liigid;

3) foto kujutamisvõttestik, mis omakorda rühmitub: valgus, värvus, kompositsioon;

4) järeltöötlus, mille alarühmad on: töötlemine, digitaalfoto järeltöötlus,

analoogfoto järeltöötlus;

5) fotokaamera, selle osad ja tarvikud;

6) analoogfotograafia;

7) foto tehnilised võtted ja andmed, mis jaotub omakorda alagruppi: tehnilised

võtted ja andmed, foto vorming, võtterežiimid;

8) fotode eksponeerimine, mis liigitub omakorda: näitusetegevus, audiovisuaalne

meedia, muu meedia.

Loendist nähtub, et mõistegrupid on jaotunud sisu järgi kaheksasse mõistegruppi, mis

liigituvad omakorda alarühmadesse. Seetõttu võib väita, et Cheese’is on väga

mitmekülgselt fotograafia valdkonda käsitletud ning ka erialast terminoloogiat on

ulatuslikult ja oskuslikult kontekstis kasutatud. Ajakirja sõnavara koosnes põhiliselt

digifotograafia terminitest, mille hulka lisandus uuenduslikke fotokunsti ja

järeltöötlusega seonduvaid eesti- ja võõrkeelseid termineid kui ka vanemaid

analoogfotograafiat käsitlevaid mõisteid. Kõige rohkem oli oskussõnu foto

mõistegrupis, aga ka rühmas fotokaamera, selle osad   ja tarvikud. Kõige väiksema

mõistegrupi moodustas analoogfotokaamera.

Terminid on sõnastikus esitatud alfabeetilises järjekorras, eeldades, et lugeja ei ole

fotograafiat käsitleva mõistesüsteemiga kursis. Sellist jaotust on Eestis valdavalt

kasutatud ning leksikograafid on selle kohta varasemalt öelnud, et tähestikuline järjestus

on kõige korrektsem korrastus. (Erelt 2007: 360−361)

Cheese’is puuduvad terminiesitlusel ranged reeglid, mistõttu võib öelda, et neid on

käsitletud pigem vabas vormis. Siinses töös on lähtutud asjaolust, et kõik

ajakirjalugejad ei tea erialaseid lühendeid või slängilisi mõisteid, mistõttu on sõnastikus

esitatud põhiterminile lisaks ka rööpterminid. Esikohal ehk esmamainitud on sealjuures

termin, mis on keeleliselt korrektsem ja/või levinum sõnaühend. Üldjuhul on

rööpterminid omavahel väga sarnased, enamasti on tegemist sõna lühikujulise või

grammatilise variandiga. Rööpterminid (v.a lühikujulised) on alfabeetilises reas omal

kohal ja viitavad põhiterminile. Nt termini kolmjalg määratlusse on märgitud: vt statiiv,

selle põhitermini juurde omakorda: statiiv,   kolmjalg. Lühikujulisi keelendeid pole

27

sõnastikus eraldi välja toodud, kuna see on põhiterminist väljaloetav (nt kompositsioon,

kompa) ning asetseks põhitermini vahetus läheduses.

Põhiterminite valikus esineb nii eesti- kui võõrkeelseid termineid. Viimased neist on

raskesti tõlgitavuse või sobimatu eesti keelse täpse vaste tõttu esitatud muutmata kujul

tsitaatsõnana ning muust tekstist kaldkirjaga eristatud. Kõik sõnastikus esinevad

terminid on märgitud paksus kirjastiilis. Määratlustes esinevad terminid on muust

tekstist eristamiseks märgitud Cambria kirjastiili ning kursiiviga.

Oskussõnavara defineerimisel on lähtutud arusaadavuse ja praktilise teabe edastamise

põhimõttest. Lisaks põhidefinitsioonile on taandlõiguga ära toodud sisuline lisateave,

mis on algajale fotohuvilise või tavalugejale kasulik teave, kuna sealt leiab nii

konkreetset nõuandvat infot kui ka muid terminiga seonduvaid ajaloolisi jm olulisi

fakte. Näiteks on mõiste autopotree määratluse juures lisaks selgitatud selle levikuala

(kujutav kunst, fotograafia) ja alaliike (peidetud-, grupi- ja üksikisiku autoportree).

Mõnele definitsioonile on lisatud täpsustavaid jooniseid või kirjeldavaid näiteid.

28

KOKKUVÕTE

Bakalaureusetöö esimeses peatükis selgitati terminoloogia ja termini olemust. Teises

peatükis vaadeldi lähemalt fotograafiat, kirjeldati fotograafia terminoloogiat ning anti

ülevaade 2007.–2010. aastal ilmunud fotokirjandusest Eestis. Kolmandas peatükis

tutvustati uuritavat ajakirja Cheese, toodi välja ajakirjatoimetaja terminivaliku

põhimõtted ning võrreldi väljaannet sarnase perioodikaga. Teoreetilise osa viimases ehk

neljandas peatükis kirjeldati terminoloogiatöö aspekte ja fotoajakirja põhjal loodud

fotosõnastiku koostamise põhimõtteid, ülesehitust ning allikaid.

Siinse töö rakendusliku osana valmis Cheese’ist valitud 274 termini põhjal originaalne

sõnastik, mis on välja toodud Lisas 1. Sõnastik on koostatud mõistepõhiliselt ning

esitatud alfabeetilises järjekorras, eeldades, et selle kasutaja võib olla amatöör või

erialakauge huviline. Terminid on jaotatud kaheksasse kategooriasse ehk mõistegruppi,

millest selguvad terminite taga olevate mõistete omavahelised seosed.

Cheese’i oskussõnade määratlustes on põhidefinitsioonile lisaks taandreana ära toodud

sisukohane lisateave, mis aitab lugejal erialatermini sisu paremini mõista.

Rööpterminite puhul on selle lühendatud variandi määratlusse lisatud täpsustav viide (vt

või vt lisaks), mis juhatab põhitermini juurde. Definitsioonides võib esineda ka teisi

sõnastikus määratletud termineid või mõisteid, mistõttu on need üldisest tekstist

kaldkirja ja erineva kirjastiiliga eraldatud.

Uuritav väljaanne oli valdavalt üldkeelne, mis sisaldas fototeooria,

-kunsti- ja -ajaloo- jm teemalisi käsitlusi. Fotoajakirjas vaadeldi fotograafiat kui

visuaalkunsti valdkonda, sellele viitavad kvaliteetne pildimaterjal ja teooria ning

erialane sõnavara. Lisaks fototehnoloogilist terminoloogiat märkivale sõnavarale leidus

Cheese’is ka fotokunsti koolkonda tutvustavat (nt dokumentalistika), fototeooriat

(fotoloogia, fotokunst) ja fototöötlust (Photoshop, clone stamp) kajastavat sõnavara ning

kujutava kunstiga ühist terminoloogiat (vaikeelu, kollaaž), mida tavalistes fotograafia

käsiraamatutes ei leidu.

Cheese oli oma ajastu üks põhjalikumaid trükiseid, mille eesmärk oli eelkõige lugejaid

fotograafia valdkonnas arendada ning sealjuures esitleda nii kohalike kui välismaa

fotograafide töid ja kajastada tolleaegseid visuaalkunstisündmusi. Samaaegsete

fotoajakirjadega võrreldes oli Cheese kõige laiahaardelisema teemakäsitlusega

29

väljaanne, sisaldades lugemist nii amatööridele kui professionaalidele. Struktuuriliselt ei

seatud trükisele kindlaid piire – üks ajakirjanumber sisaldas 6–17 artiklit, milles

erinevad autorid käsitlesid terminoloogiaga liialdamata mitmesuguseid fotoalaseid

valdkondi või tutvustasid oma loomingut.

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli ajakirja Cheese’i põhjal uurida fotograafia

terminoloogiat ning selle tulemusena esitleda erialaseid termineid. Kuna tegemist on

üsna noore valdkonnaga, mille tehnoloogia pidevalt areneb, siis tekib pidevalt vajadus

selle terminoloogiat arendada. Seda vajadust näitavad ka üldkeelt reguleerivate

sõnastike (EKSS 2009, ÕS 2013) määratlused, viidates fotograafiale kui

päevapildistusele, mis oli viimati aktuaalne fotograafia arengufaasis. Uuritud väljaande

põhjal valminud fotosõnastikust ja mõistegrupi jaotusest nähtub, et valdkonda käsitleti

väga mitmekesiselt, mistõttu võib väita, et Cheese oli fotograafia terminoloogia tubli

arendaja.

Tulevikus võiks sõnastikku täiendada järeltöötluse ja analoogfotograafia-alaste

terminitega, mida siinses töös põgusalt käsitleti. Vaatlusobjektiks võiks aga võtta

tänapäeval fotograafiavaldkonnas tuntud ja Cheese’ile sisuliselt sarnase ajakirja

Positiiv. Samuti saaks täpsemalt uurida oskussõnade kasutust, terminite motiveeritust ja

arbitraarsust, keelereeglite erisusi terminimoodustamisel jms.

30

KASUTATUD KIRJANDUS

Ader, Arne; Tartes, Urmas 2009. Loodusfoto lugu ja lumm: loodusfotograafia õpik.

Tallinn: Varrak.

Ang, Tom 2008. Digifotograafia käsiraamat. Tõlkinud Karel Zova ja Meelis Piller.

Tallinn: Koolibri.

Ang, Tom 2012. Digitaalfotograafia samm-sammult. Tõlkinud Olavi Teppan. Tallinn:

Koolibri.

Artel, Rael 2006. Kultuurajakirjanduslik initsiatiiv Tartust. Arvamusartikkel. Ilmunud

ajakirja Sirp veebiväljaandes. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-

kunst/kultuurajakirjanduslik-initsiatiiv-tartust/ (03.05.2015).

Ashford, Rod 2007. 500 valgustamise nõuannet ja töövõtet. Tõlkinud Margus Männik.

Tallinn: Digipraktik.

Cheese 2007−2010. Toimetanud Tiit Lepp. Tartu: Eesti Loova Foto Keskus.

Crawford, Mike 2007. 500 Photoshopi nõuannet ja töövõtet: lihtne, kuid üksikasjalik

teejuht paremate fotode saamiseks Photoshopi abil. Tõlkinud Margus Männik. Tallinn:

Digipraktik.

[digi] Fotokool 2008. Ajakirja [digi] lisaväljaanne. Toimetanud Kristjan Kaljund.

http://www.digi.ee/arhiiv/ (03.05.2015).

Dubois, Philippe 1988. L’acte photographique. Bruxelles: Labor.

EE = Eesti Entsüklopeedia. 6. köide. Tallinn: Valgus, 1992.

Eidast, Ellika 2008. Fotoseeria analüüs: Maari Rossi „Popid idioodid”. Seminaritöö.

Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.

EKK 2009 = Eesti keele käsiraamat.

http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=O_60 (03.05.2015).

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ekss/ (03.05.2015).

EKSS 2009 = Langemets, Margit; Tiits, Mai; Valdre, Tiia; Veskis, Leidi; Viks,

Ülle; Voll, Piret 2009. Eesti keele seletav sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Erelt, Tiiu 1982. Eesti oskuskeel. Tallinn: Valgus.

Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Erelt, Tiiu; Erelt, Mati; Ross, Kristiina 2007. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti

Keele Sihtasutus.

31

Ester-Väljaots, Betty 2008. Eesti Vabariigi fotokuningad Kuninga tänavalt. Tallinn:

Tallinna Linnamuuseum.

EVS-ISO 1087-1:2002 = Terminoloogiatöö. Sõnastik. Osa 1: Teooria ja rakendus.

Eesti standard 2002. Tallinn: Eesti Standardikeskus.

Flusser, Vilém 1984. Towards a philosophy of photography. London: Reaktion Books.

Foto- ja filmitehnika entsüklopeedia 1988. Tallinn: Valgus.

Freeman, Michael 2011. Fotograafi pilk: digitaalsete fotode kompositsiooni ja

kujunduse parendamine. Tõlkinud Virgo Siil. Tallinn: Tänapäev.

Frost, Lee 2009. 500 kompositsioonivõtet ja nõuannet fotograafidele. Tõlkinud Margus

Männik. Tallinn: Digipraktik.

Garner, Gretchen 2007. Photography and Society in the 20th Century. Focal

Encyclopedia of Photography. China: Focal Press.

Garrett, John; Harris, Graeme 2008. Täielik fotograafiakursus. Tõlkinud Urmas

Alas. Tallinn: Valgus.

Guy, Neil K. 2008. The Photographer’s Dictionary : an A to Z of technical terms

explained. Hove: RotoVision.

Haan, Virgo 2008. Õpime Pildistama. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.

Hanson, Raimo 2005. Eesti ainus fotoajakiri ilmub jätkuvalt Tartus. Arvamusartikkel.

Ilmunud ajakirja Postimees veebiväljaandes.

http://tartu.postimees.ee/090105/tartu_postimees/kultuur/154438.php (03.05.2015).

Hope, Terry 2007. Metsik loodus. Tõlkinud Margit Tasmuth. Tallinn: Digipraktik.

Härm, Anders 2003. Cheese ja eestijuustune fotograafia. Arvamusartikkel. Ilmunud

ajakirja Sirp veebiväljaandes. http://www.sirp.ee/archive/2003/02.05.03/Film/film1-

1.html (03.05.2015).

Järva, Jaanus 2007. Loodufoto kui visuaalne sõnum. Cheese 21, 65.

Kasik, Reet; Erelt, Mati; Erelt, Tiiu 2011. Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele.

Tallinn : Emakeele Selts.

Keaney, Magdalene 2007. Mood ja reklaam: Maailma tippfotograafide õpitoad.

Tõlkinud Birgit Soans. Tallinn: Digipraktik.

Kerge, Krista 2004. Terminid leksikaalse ja grammatilise keelendina. Rahvusvaheline

terminoloogiakonverents “Eesti oskuskeel 2003”. Ettekanne. Tallinn: Eesti Keele

Sihtasutus.

Klukas, Elerin 2012. Väike seletav fotosõnastik. Bakalaureusetöö. Tallinn: Tallinna

Ülikool.

32

Kolari, Jukka; Forsgård, Peter 2012. Paremad pildid Canon EOS

digipeegelkaameraga. Tallinn: Printing Partners.

Kull, Rein 2000. Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Lamboo, Wim 2008. Portreed eesti kunstnikest 1998–2008. Tõlkinud Maris Vaga,

Livia Ulman. Holland: Meerkerk.

Langford, Michael John 2000. Fotograafia. Tõlkinud Karel Zova. Tallinn: Koolibri.

Lezano, Daniel 2002. Kompakt- ja digitaalkaamera käsiraamat. Tõlkinud Heiko

Kruusi. Tallinn: Egmont Estonia.

Liibek, Tõnis; Sähka, Merilis 2009. Estonica. Heinrich Tiidermanni fotoalbum.

Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum.

Liibek, Tõnis 2010. Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895. Doktoritöö. Tallinn:

Tallinna Ülikool.

Linnap, Peeter 2006. Fotoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Linnap, Peeter 2007. Silmakirjad. [3] Kirjutisi fotograafiast ja visuaalkultuurist 1986–

2006. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool.

Linnap, Peeter 2008. Fotoloogia. Järeltrükk. Tallinn: Jutulind.

Linnap, Peeter 2010. Silmakirjad. 2, Tõlketekste visuaalkultuurist, nüüdiskunstist ja

fotograafiast. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool.

Linnap, Peeter 2011. Silmakirjad. 5, Väike visuaalkultuuri leksikon. Tartu: Tartu

Kõrgem Kunstikool.

Linnap, Peeter 2013. Silmakirjad. 7, Maailma fotograafia ajalugu. Tartu: Tartu

Kõrgem Kunstikool.

Lepik, August 1937. Foto-spordi käsiraamat. Ilmunud Õpilaslehe kaasandes. Tartu:

Postimees.

Lofo 2007−2009. Loodusfotograafiaajakiri. Toimetanud Jaak Põder ja Sven Začek.

Tallinn: Loofoo. http://lofo.ee/index.php?id=50 (03.05.2015).

Lundström, Jan-Erik 1991. Fotograafia pärast kaamerat. Akadeemia, nr 6, 1227–

1240. Rootsikeelsest käsikirjast „Fotografin efter kameran: Nagra fragor kring

fotografiska bilders framtidsutsikter”. Tõlkinud Ave Roomets.

Macleod, Steve 2008. Järeltöötlus: värvifoto. Negatiivfilmile või digitaalkandjale

jäädvustatud kujutise töötlemine peale salvestusprotsessi. Tõlkinud Margus Männik.

Tallinn: Digipraktik.

33

Macleod, Steve 2009. Järeltöötlus: must-valge. Negatiivfilmile või digitaalkandjale

jäädvustatud kujutise töötlemine peale salvestusprotsessi. Tõlkinud Margus. Tallinn:

Digipraktik

Maynard, Patrick 2000. The Engine of Visualization: Thinking through photography.

New York: Cornell University Press.

Meredith, Kevin 2009. Rajud kaadrid: kuidas teha oma fotodest kunstiteosed. Tõlkinud

Toomas Tähnas. Tallinn: Digipraktik.

Mereste, Uno 2000. Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Artikleid ja lühiuurimusi.

Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Metz, Christian 1990. Fotography and Fetish. Squiers, Carol (ed.) Critical Image:

Essays on Contemporary Photography. Seattle: Bay Press.

Monko, Marge, 2008. Uurimusi kodanlusest: 19. sajandi fotod hüsteeriast ja nende

mõju sürrealistide kunstile. Magistritöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.

Naar, Tiia 2009. Fotograafia ainekava ja õpetaja töökava huvikooli IV kursusele.

Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.

Porri, Anneli; Kask, Margot; Monko, Marge; Huul, Jana 2012. Fotoharidusvihik:

Kuidas lugeda fotot? Tallinn: Fotokunstnike Ühendus.

Positiiv 2010. Toimetanud Anti Kuus. Tallinn: Meediarong.

Probert, Ian; Cope, Peter 2005. Täiuslikud digifotod ühe klõpsuga. Tõlkinud Liisa

Kiik. Tartumaa: Soinaste.

Raadik, Maire 2005. Panganduskeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Raamat, Edyth 2007. Eesti fotograafia sotsiokultuurilisel taustal. Magistritöö. Tallinn:

Tallinna Ülikool.

Reinsalu, Armult 1976. Hea foto saladus. Tallinn: Valgus.

Reinsalu, Armult 1987. Algajale fotograafile. Tallinn: Valgus.

Rosenthal, Maris 2007. Eesti foto kunsti kontekstis 1990ndate algusest kümnendi

keskpaigani. Probleemid ja käsitlused. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.

Sähka, Merilis 2010. Pildistus loomulikes värves: varajane värvifotograafia Eestis.

Tallinn: Tänapäev.

Tavast, Arvi 2004. Mõiste mõiste: tähendusteooriate mõju oskuskeelepraktikale.

Rahvusvaheline terminoloogiakonverents “Eesti oskuskeel 2003”. Ettekanded. Tallinn:

Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2006 = Erelt, Tiiu; Leemets, Tiina; Mäearu, Sirje; Raadik, Maire 2006. Eesti

õigekeelsussõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

34

ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/qs/ (03.05.2015).

Weston, Chris 2006. 500 digipeegelkaamera nõuannet ja töövõtet. Tõlkinud Margus

Männik. Tallinn: Digipraktik.

35

ENGLISH SUMMARY

Photography terminology in the periodical magazine Cheese

The aim of this thesis is to introduce photography terminology in a periodical magazine

Cheese. As a result of this research a small explanatory photography glossary has been

compiled, which is described in the chapter of „Lisa 1”.

The theoretical part of this thesis consists of four main chapters: 1) Terminology, 2)

Photography, 3) Introduction to Cheese, 4) Terminology in Cheese. The author has

illustrated theoretical part with examples of different photography terms. The glossary

consists of 274 terms.

Cheese is a magazine, that was published from 2002 until 2010 and it was best known

as a phenomenal photography introducer, as it consisted of articles about the theory,

history and genres of photography. This magazine also represented an artistic approach

to photography, it included multiple interviews with both local and foreign

photographers, introductions to their work or descriptions of an artistical event.

The main aim of Cheese magazine was to introduce photographical theory, history and

technology to amateurs, but also relate articles that would interest professional

photographers. Compered to other periodical magazines at that time (LoFo, Positiiv and

[digi] Fotokool) Cheese had a more comprehensive approach to photography, since it

comprised of about 6–8 articles in one magazine written by different photographers and

other art critics.

This Bachelor’s thesis has a practical orientation. In addition to the terms and concepts

being defined in the glossary, additional information is also provided in the paragraphs

indicated.

The glossary is concept-based. Assuming that the user does not know how to orientate

through the terms, there are terms alphabetically ranked. After collecting the terms and

their synonyms, the terms were categorized systematically into eight groups. The

concept system provides the relationship of the concepts, thus simplifying the

compilation of explanations and cross-references.

The theoretical part is mainly based on „Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel” by Rein Kull

and „Silmakirjad” (2008 & 2013), a visual art series, by Peeter Linnap. Presented term

36

descriptions have mostly been collected from Cheese, various (digital) photography

manuals and handbooks, but also from „Foto- ja filmitehnika entsüklopeedia” (1988),

Neil Guy’s „The Photographer’s Dictionary” (2008), Peeter Linnap’s visual art series of

„Silmakirjad” (2007 & 2010) and from author’s previous knowledge and experience.

37

LISA 1. FOTOTERMINITE SÕNASTIK

3D-pilt, 3D – kolmedimensiooniline film või foto, mille eriefektsuse tõttu on pilt

ruumiline ja dünaamiline.

Baseerub normaalse inimnägemise võimel tajuda ümbritsevat ruumi ja objekte

binokulaarselt e kummagi silma võrkkestal tekkivaid kujutisi simultaanselt ning

üheskoos. Ruumilisus tekib tänu silmade vahemaale. Taolise pildi nägemiseks

läheb vaja stereoskoopi.

action-fotograaf – (ingl action photographer) piltnik, kes jäädvustab liikuvaid

subjekte/objekte (nt teeb spordi-, sõjafotosid jms). Action-fotograafi põhieesmärk on

pildistada sündmuseid, kus toimub kiire liikumine või tegevus.

Tehniliste võtete (säriaja ja ava  sättimise) tõttu saab fotograaf kiiresti liikuvaid

objekte fotoaparaadiga jäädvustada. Nt still-‐ või panoraamvõtte abil või

fookustades põhisubjekti, mis näitab uduse tausta tõttu kiiret liikumist. Samuti

on võimalik pika säriajaga liikumist jäädvustada.

Adobe Photoshop, Photoshop – arvutitarkvara ettevõtte Adobe poolt välja töötatud

arvuti pilditöötlusprogramm, mida kasutatakse enamasti reklaami- ja trükitööstuses

pilditöötluse standardina.

Adobe Photoshop Lightroom, Lightroom – arvutitarkvaraettevõtte Adobe poolt välja

arendatud fototöötlusprogramm, mis aitab paljusid fotosid korraga mugavalt ja kiiresti

töödelda.

Sarnaneb kohati Photoshopiga, kuid on kasutajasõbralikum ja mugavam

programm. Võimaldab kiiresti ja kergelt fotosid töödelda, organiseerida ja

levitada. Tööprotsessirakendused on mõeldud nii üksikule kui mitmele pildile

korraga ühesuguste korrektsioonide tegemiseks. Samuti leidub selles

funktsioone digifotode kiireks läbivaatuseks ning vajadusel kujutisele jäänud

puuduste kõrvaldamiseks.

aerofoto – pilt, mille puhul tehakse foto maapinnast tunduvalt kõrgemalt. Nim ka

õhufotoks. Tüüpiline aerofoto meenutab maastikufotot ning kujutab endast vaadet

pilvepiirist all paiknevast maastikust, linnavaatest, maa-alast vms.

38

Aerofotosid kasutatakse ka kartograafia, arheoloogia, filmitootmise ning

keskkonnauuringute otstarbeks. Aerofotosid tehakse enamasti lennukist,

helikopterist, kuumaõhupallist vm lendavast objektist. Esimene aerofoto tehti

Eestis 1858. aastal.

afektuaalne – päevakorral olev, antud ajalõigul tähtis. Iseloomustab fotot, mis kõneleb

päevakajalistest teemadest, nt pressi-‐,  ajakirandusfoto.

ajakirjandusfoto – pilt, mis tehakse uudise otstarbeks ja artikli illustreerimiseks lugeja

kõnetamise eesmärgil. Nim ka pressifotoks. On tänapäeval väga oluline osa uudisest,

võimendab või illustreerib teksti sisu.

Ajakirjandusfotol on kolm olulist tunnust: ajastus, objektiivsus ja narratiivsus

(võimalikult täpne infoedastus). Esimesed ajakirjandusfotod avaldati Eestis 19.

saj lõpul meeleavaldusest ning need olid oluliseks asitõendiks. Foto annab

uudisele palju kõnekama tähenduse ja kontseptsiooni. Annab ka täiendavat infot

sündmuskohalt.

akrediteeritud fotograaf – volitatud piltnik ehk fotograaf, kes esindab

ettevõtet/toimetust, on lubatud mitmesuguseid üritusi pildistama ning saab selle eest ka

tasu.

Tavaliselt tagatakse fotograafile vaba ligipääs sündmuste paremaks

jäädvustamiseks. Akrediteeritud fotograaf on end erialaselt tõestanud vm viisil

fotoalaliselt kõrgelt hinnatud.

aktifoto – pilt, millel kujutatakse subjekti/modelli kehakateteta või poolenisti kaetult.

Aktifotodel kujutatakse modelli tihti ka kontuurina.

Aktifoto tugineb kujutava kunsti traditsioonile, kus naise keha maalimine oli

väga sagedane nähtus. Üks raskemaid portree liike. Modelli keha kasutatakse

üldjuhul kujundina.

alasäri – fotoaparaadi tehnilisest poolest tulenev omadus fotol, kus sensori pinnale on

langenud liiga väike valguse hulk, mistõttu on pildil objektid raskesti äratuntavaid ja

detailid puuduvad või on raskesti eristatavad. Korrektse kujutise saamiseks on

ebapiisavalt sensorit või fotomaterjali valgustatud. Tekib liiga lühikese säriaja või liiga

väkese ava kasutamisel.

39

all servo – autofokusseerimise süsteem, mis võimaldab päästikut ehk fotokaamera

pildistamise nuppu all hoides liikuvaid objekte pildil teravaks jätta.

Kasutatakse enamasti spordifotode tegemiseks.

allveefotograafia – fotograafia haru, kus pildistatav ja pildistaja on veepinnast

sügavamal.

Vees pildistamiseks kasutatakse tavapärasest fotosessioonist erinevat ja

keerukamat fototehnikat. Enne pildistamist on oluline teada veealuse ohutuse

tingimusi: nt rõhu taset vees, valgust jne.

analoogfotograafia – mittedigitaalne fotograafia, hrl mustvalge fotograafia, mis

jäädvustatakse analoog- e filmikaameraga kaadrile.

Analoogfotograafia põhineb nägemispsühholoogilisel põhimõttel ja

kontseptsioonil visuaalsest analoogiast e (välimus)sarnasusel pildistatud objekti

ja kujutise vahel, mis tekib valguse keemilise mõju printsiibil.

Analoogfotograafias pildistatakse valgustundlikule materjalile – nt filmirullile,

klaasnegatiivile, positiivile või slaidile. Materjal ilmutatakse ja selle abil tehakse

laboris valgustundlikule paberile fotod. Kuna negatiiv on valguse salvestis, on

sellel nii heletumedus kui värvid vastupidised. Kujutise suurendamiseks

valgustatakse laboris fotopaberit läbi negatiivi ning saadakse positiiv e

loomulike heletumeduste ja värvidega kujutis paberil. Filmi ja fotopaberit tuleb

pärast valgustamist e säritamist kemikaalidega ilmutada, mille tulemusel ilmub

kujutis nähtavale, ning kinnitada, mille tulemusel muudetakse kujutis püsivaks.

anamorfeerima – (kr anamórphosis e ümberkujundamine, muutmine) tahtlikult

kujutist optiliselt muundama. Nt saab anamorfeerida ringist ellipsi, ruudust ristküliku.

Saavutatakse kas erilise optikasüsteemi abil või eseme- ja kujutisetasandit vastastikku

kallutades.

Kujutise transformeerumist eseme- ja kujutisetasandi vastastikuse kallutamise

teel rakendatakse nt aerofotode kopeerimisel (perspektiivimoonutustest

vabanemiseks).

anamorfne kaamera – fotokaamera, mille puhul on kujutise tasapind „klassikalise”

optilise teljega paralleelne, st tavalise fokaaltasapinnaga täpselt risti. Võimaldavad

40

kujutist mõõtkava horisontaal- ja vertikaalsihilise muutmisega vajalikul viisil kokku

suruda või välja venitada.

arhitektuurifoto – foto, mille põhiobjektiks on hoone(d).

Kõige paremini saab taolist fotot jäädvustada lainurkobjektiiviga, kuna sellega

on võimalik objekti erinevatest vaatenurkadest piisavas kauguses jäädvustada,

sest objektiivi võttenurk ja suur teravusulatus mahutab kaadrisse mitmeid

detaile.

Arhitektuuri pildistamiseks on võimalikud mitu lähenemisviisi. Esimene on

lainurkobjektiivi kasutamine, mille abil mahutatakse kaadrisse terve objekt või

suurem osa sellest. Teisel juhul saab kaameraga lähemale minna ja valida

teleobjektiivi abil pildistamiseks mõned ehitise detailid. Samas võib lähtuda ka

aja perspektiivist, sest päeva jooksul võib ehitis välja näha väga erinev, sõltuvalt

valgusest. Väga oluline on leida õige võttepunkt, vältida tuleks käest

pildistamist, kuna see võib tekitada fotole viltuse silmapiiri.

artefakt – tehiskultuur, -keskkond jm inimese poolt ümberkujundatu. Tähistab

igasugust kõrvalekallet fotol, nt müra.

Enamik artefakte on ebasoovitavad, ehkki müra lisandudes luuakse n-ö teralist

tekstuuri, mis võib teatud fotodel olla tahtli