väljarändajate põhjendused ja muutuv kuuluvus

LÕKSUDEST VÄLJA? S A E E S T I KO O S T Ö Ö KO G U

[Tallinn 2015]

EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014 / 2015

EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/20152

SISSEJUHATUS 6

Eesti koht inimarengu indeksi järjestuses / Raivo Vetik 7

I. Heaolu kasv, selle mõju ja perspektiivid / Toimetaja Erik Terk 9Sissejuhatus / Erik Terk 9

1.1 Heaoludünaamika ja heaoluprobleemid majanduskriisi aegsel ja järgsel perioodil Anu Toots, Erik Terk, Kairi Kasearu & Avo Trumm 11

1.2 Eesti heaolupoliitika uuemate heaoluküsitluste taustal / Triin Lauri & Anu Toots 20

1.3 Eesti elanike tajutud sotsiaalne tõrjutus majanduskriisi eelsel ja järgsel perioodil (2004– 2012) / Kairi Kasearu & Avo Trumm 26

1.4 Teadmusmajandus kui Eesti eesmärk: kas läheneme sellele või mitte?Kadri Ukrainski & Urmas Varblane 36

1.5 Kultuur ja loovus kui majandusmudeli kujundajad: loomemajanduse perspektiivist Eestis Külliki Tafel-Viia & Silja Lassur 47

1.6 Eesti arengumudeli tulevik: mis meid edasi viiks? / Erkki Karo, Rainer Kattel & Veiko Lember 57

Kokkuvõte / Erik Terk 67

II. Sotsiaalne sidusus / Toimetaja Ellu Saar 69Sissejuhatus / Ellu Saar 69

I alaosa: Haridus

2.1 Sotsiaalse tausta roll õpitulemuste kujundamisel / Kristina Lindemann 71

2.2 Haridusturgude peidus pool – koolidevahelise ebavõrdsuse süvenemine koolivaliku tõttuKaire Põder & Triin Lauri 78

2.3 Eesti haridussüsteem kaasava keskonnana venekeelsete noorte vaatevinklist / Jelena Helemäe 86

2.4 Täiskasvanuhariduses osalemine: kumulatiivsus ja nõudluse olulisus / Ellu Saar 93

EIA 2014/2015

SISUKORD

EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 3

II alaosa: Ränne

2.5 Tööränne Eestis / Anu Tõnurist 100

2.6 Nüüdisaegne väljaränne: ulatus, põhjused ja mõjud Eesti arengule / Tiit Tammaru & Raul Eamets 109

2.7 Väljarände põhjendused ja rändajate muutuv kuuluvus / Maarja Saar & Mari-Liis Jakobson 118

2.8 Eesti elanike välismaal töötamine / Siim Krusell 124

Kokkuvõte / Ellu Saar 132

III. Keskkond ja inimene / Toimetaja Mihkel Kangur 135Sissejuhatus / Mihkel Kangur 135

3.1 Ökosüsteemiteenused ja tasakaalu hoidmiseks vajalikud looduslikud aladJaanus Terasmaa & Raimo Pajula 137

3.2 Loodusressursside tarbimine / Liisa Puusepp, Margus Pensa, Martin Küttim & Mihkel Kangur 147

3.3 Jääkained / Tiit Vaasma, Egert Vandel & Margus Vetsa 160

3.4 Keskkond, tervis ja heaoluKati Orru, Antti Roose, Mare Ainsaar, Ronald Gutmann, Martin Gauk & Hans Orru 171

3.5 Eesti elanike keskkonnateadlikkus ja -käitumine / Tiiu Koff & Arko Olesk 180

Kokkuvõte / Mihkel Kangur 187

IV. Eesti kultuuriruumi areng / Toimetaja Marju Lauristin 189Sissejuhatus / Marju Lauristin 189

4.1 Eesti keele kestlikkus / Martin Ehala 191

4.2 Eesti kultuuri levik maailmas / Peeter Vihalemm 199

4.3 Kultuuritarbimine kultuuriruumi elujõulisuse näitajana / Peeter Vihalemm, Marju Lauristin 205

4.4 Laulupidu eestiliku kultuuriruumi sümbolina / Marju Lauristin 217

4.5 Kultuur visualiseerub ja rikastub / Indrek Ibrus 222

4.6 Digitaalkultuur Eesti kultuuriruumi osana 2004-2014: hetkeseis ja tulevikuprognoosMarin Laak & Piret Viires 226

Kokkuvõte / Marju Lauristin 236

EIA 2014/2015 / SISUKORD


V. Jätkusuutliku poliitika kujundamine / Toimetaja Georg Sootla 239Sissejuhatus / Georg Sootla 239

I alaosa: Poliitikakujunduse koordineerimine

5.1 Jätkusuutliku poliitika kujundamise eeldused üleilmastuvas väikeriigis / Georg Sootla 240

5.2 Valitsuskeskus poliitikaprotsessi koordineerijana / Annika Uudelepp & Külli Sarapuu 244

5.3 Efektiivse riigihalduse otsinguil: riigipidamise kava / Külli Taro 250

5.4 Riigi eelarvestrateegia roll fiskaalpoliitika teostamisel / Ringa Raudla 255

II alaosa: Avatud ja tõenduspõhise poliitika suunas

5.5 Õppiv euroopastumine Eesti hariduspoliitikas / Anu Toots, Krista Loogma 259

5.6 Huvipõhine poliitika: võimalused, ohud ja tasakaalud / Ott Lumi 265

5.7 Organiseerunud kodanikualgatuslik tegevus ja ühiskondlik sidusus: koostöö perspektiivErle Rikmann & Marko Sõmer 271

5.8 Institutsionaalse konteksti roll valdkonnapoliitikas rahvatervise regionaalkorraldusereformimise näitel / Laura Aaben 279

5.9 Innovatsioon ja ühtne valitsemine: kelle asi on teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni poliitika Eestis? / Erkki Karo, Rainer Kattel & Veiko Lember 284

5.10 Jätkusuutlik ja demokraatlik valitsetus: Säästev Eesti 21 visiooni teostumise võimalikkusest / Georg Sootla 289

Kokkuvõte: Georg Sootla 293

Kokkuvõte. Eesti arengumudel post-2015 / Raivo Vetik 294

EIA 2014/2015 / SISUKORD

EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 5

ümne aasta eest koostatud ja Riigikogus vastuvõetud pikaajalisse arengustrateegiasse „SäästevEesti 21“ võib suhtuda mitmeti. Ühtedele on see

olnud konkreetse rakenduskavata, veidi idealistlik (järe-likult eluvõõras!) ja pealegi liiga pika perspektiivigaunistamine. Teistele (loodetavasti enamikule) on seestrateegia juhatanud kätte edasiliikumissuuna olukor-ras, kus Eesti astus Euroopa Liidu liikmena oma esimesisamme ja igaüks nuputas vastust keerulisele küsimusele,kuidas Eesti saaks üha kiiremini globaliseeruvas maail-mas ja lõimuvas Euroopas parimal viisil iseendaks jäädaehk kuidas säilitada maailma ja Euroopa osana Eestiomapära, mis meid riigi, rahva, elukeskkonna ja ühis-konnana teistest heas mõttes eristab.

Kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et korraks aegmaha võtta ning vahepealsete sündmuste ja kogunenud

tarkuse toel Säästva Eesti sihtidele ja strateegiateletagasi vaadata. Süvaanalüüsiks ei ole paremat formaatikui tänavu oma 20. juubelit tähistav Eesti inimarenguaruanne, mis suudab päevapoliitilisest survest vabanatoonaste tõdemuste kestlikkust mõtestada. Veelgi enamaga loodan, et sellest aruandest saab kese, mille ümberpuhkev sisuline arutelu ergutab meid langetama tule-vikku suunatud otsuseid.

Vist esimest korda pärast iseseisvuse taastamistmuutub Eesti aeglasemalt kui meid ümbritsev maailm.On muutusi, mis ei sisenda optimismi. Nii pikaajalistekui ka viimasel aastal kerkinud riskidega toimetulekuksläheb Eestil heade liitlaste kõrval vaja eelkõige läbimõel-dud ja globaalseid trende arvestavaid otsuseid. Nendekaante vahelt vaatab vastu hulk analüüsitööd. Headlugemist ja kaasamõtlemist! ■

Vabariigi PresidentTOOMAS HENDRIK ILVES

4. mail 2015 Kadriorus

Hea lugeja!

K

SISSEJUHATUS | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/20156

lates 1990. aastast ÜRO Arenguprogrammigakasutusele võetud inimarengu indeks koosnebkolme eluvaldkonna näitajatest: eeldatav eluiga,

koolis käidud aastate arv ja sissetulek. Sellisel viisilmoodustatud indeks kujutab endast üldistust, mis jätabküll kõrvale paljud teised võimalikud inimarengu mõõ-dikud, kuid põhineb intuitiivselt usutaval eeldusel, ettervis, teadmised ja majanduslik heaolu on inimestejaoks põhilised oma elu korraldamise ressursid.

Inimarengu indeksi eelised on nii selle lihtsus kui kaüldistusaste: see on ühelt poolt kõigile arusaadav, teiseltpoolt aga pakub ka meetodit, mille alusel riike oma-vahel võrrelda. Tuleb siiski arvestada, et indeksi kolmkomponenti mõõdavad suhteliselt pikaajaliste sot-siaalsete protsesside tulemusi. Seega ei saa nende põhjalteha otseseid järeldusi vastava riigi vahetus minevikusrakendatud poliitikate tulemuslikkuse kohta.

Globaalne inimarengu aruanne 2014 järjestab inim-arengu indeksi alusel 187 maailma riiki. Eesti on sellespingereas 33. kohal, st kuulub väga kõrge inimarengugariikide sekka. Eesti inimarengu indeks on 0,890. Seemoodustub keskmise oodatava eluea (74 aastat), kesk-mise koolis käidud aastate arvu (12 aastat) ning võrrel-davates hindades SKP ühe elaniku kohta (23 387 USAdollarit) osaindeksite alusel.

Toome globaalsest inimarengu aruandest väljaainult mõned faktid, et Eesti näitajad laiemasse pers-pektiivi asetada. Näiteks selgub, et rohkem kui 15%maakera elanikkonnast ehk 2,2 miljardit inimest elabvaesuses või vaesuspiiril (vaesuspiiriks on sellises arves-tuses võetud 1,25 dollarit päevas). Kui tõsta piir 2,5 dol-larini, kuuluvad vaeste sekka juba peaaegu pooled maa-kera elanikud. Globaalne aruanne toob välja ka selle, et12% maakera elanikest kannatab kroonilise nälja käes ja80%-l puudub adekvaatne sotsiaalkaitse.

Taoliste faktide rida võiks jätkata väga pikalt, kuidjuba öeldust nähtub, et globaalses võrdluses kuulub Eestitõepoolest väga kõrge inimarenguga riikide sekka. Entriikide koht inimarengu indeksi edetabelis mitte ainultütleb, vaid ka varjab midagi. Et tegemist on agregeeritudnäitajaga, siis varjab see riikidevahelisi erinevusi kolmeskomponentvaldkonnas. Kui püüda seostada inimarenguindeksi edetabelis kõrvuti asetsevaid riike, toob see tea-tud üllatusi. Näiteks on edetabelis kolm Eestile eelnevatriiki Brunei Darussalam, Katar ja Küpros ning kolm

järgnevat riiki Saudi Araabia, Leedu ja Poola. Kui viimasekahe puhul annab nende koha võrdlus Eesti omaga üsnapalju infot, siis võrdlus ülejäänud neljaga tekitab pigemsegadust, sest need riigid on oma olemuselt Eestist nii-võrd erinevad.

Globaalse inimarengu aruande 2014 katusteema oninimeste, kogukondade ja ühiskondade haavatavus ühakiiremini globaliseeruvas maailmas ning riikide prak-tika, kuidas sellega toime tulla. Ühiskondade võimekustmuutuvate oludega edukalt kohaneda tähistab aruannemõistega säilenõtkus (resilience). Säilenõtkus on glo-baalses aruandes üldistavalt defineeritud kui inimeste,kogukondade ja ühiskondade võimekus ületada uuteoskuste või institutsioonide väljaarendamise kaudutakistusi, mis ei ole neil seni lasknud oma eelistusi javalikuid ellu viia.

Ühiskonna haavatavuse ja säilenõtkuse seostamiseloogikast lähtub ka Eesti inimarengu aruande 2014/2015lähteülesanne, üldistades neid mõisteid kogumikukokkuvõttes sotsiaalse lõksu ja arengu võimestamisemetafooride kaudu. Nii globaalne kui ka Eesti inim-arengu aruanne eeldavad, et ühiskondade jätkusuut-likkust pärssivate probleemide aluseks on ühelt pooltteadmiste ja oskuste vähesus, teiselt poolt aga mitte-adekvaatsed poliitikad ja sotsiaalsed institutsioonid. Niiglobaalne kui ka Eesti aruanne viitavad poliitika javõimu dimensiooni senisest oluliselt tugevama arves-tamise vajadusele ühiskondade jätkusuutlikkuse mõtes-tamisel, sest pahatihti edendatakse ühe grupi huvisidteise grupi arvelt.

Globaalne inimarengu aruanne toob esile fakti, etenamiku maailma riikide inimarengu indeks on viimasepaarikümne aasta jooksul tõusnud. See kehtib ka Eestikohta. Meie asetus inimarengu indeksis on olnud püsi-valt 30. koha piirimail (2010. aastal aluseks võetud arvu-tusmeetodi järgi), liikudes aeg-ajalt paar kohta üles-alla.Tekib küsimus, kas me oleme jõudnud inimarenguindeksi edetabelis oma laeni või on meil tõusuvõi-malusi? Mis meid takistab ja mida tuleks teha, et Eestiinimarengut edendada ja oma positsiooni parandada?Need ja analoogsed küsimused ongi selle aruande tuum,ja neile vastamise kaudu viimase kümne aasta arengu-trendide lõikes püüame me kaasa aidata Eesti inim-arengu ja jätkusuutlikkuse arutelu edenemisele. ■

SISSEJUHATUS. Eesti koht inimarengu indeksi järjestuses� RAIVO VETIK

A

1 Norra 81.5 12.6 17.6 63.909 0.9442 Austraalia 82.5 12.8 19.9 41.524 0.9333 Šveits 82.6 12.2 15.7 53.762 0.9174 Holland 81.0 11.9 17.9 42.379 0.9155 USA 78.9 12.9 16.5 52.308 0.9146 Saksamaa 80.7 12.9 16.3 43.049 0.9117 Uus-Meremaa 81.1 12.5 19.4 32.569 0.9108 Kanada 81.5 12.3 15.9 41.887 0.9029 Singapur 82.3 10.2 15.4 72.371 0.90110 Taani 79.4 12.1 16.9 42.880 0.90011 Iirimaa 80.7 11.6 18.6 33.414 0.89912 Rootsi 81.8 11.7 15.8 43.201 0.89813 Island 82.1 10.4 18.7 35.116 0.89514 Ühendkuningriigid 80.5 12.3 16.2 35.002 0.89215 Hong Kong 83.4 10.0 15.6 52.383 0.98116 Lõuna-Koera 81.5 11.8 17.0 30.345 0.89117 Jaapan 83.6 11.5 15.3 36.747 0.89018 Lichtenstein 79.9 10.3 15.1 87.085 0.88919 Iisrael 81.8 12.5 15.7 29.966 0.88820 Prantsusmaa 81.8 11.1 16.0 36.629 0.88421 Austria 81.1 10.8 15.6 42.930 0.88122 Belgia 80.5 10.9 16.2 39.471 0.88123 Luksemburg 80.5 11.3 13.9 58.695 0.88124 Soome 80.5 10.3 17.0 37.366 0.87925 Sloveenia 79.6 11.9 16.8 26.809 0.87426 Itaalia 82.4 10.1 16.3 32.669 0.87227 Hispaania 82.1 9.6 17.1 30.561 0.86928 Tšehhi 77.7 12.3 16.4 24.535 0.86129 Kreeka 80.8 10.2 16.5 24.658 0.85330 Brunei Darussalam 78.5 8.7 14.5 70.883 0.85231 Katar 78.4 9.1 13.8 119.029 0.85132 Küpros 79.8 11.6 14.0 26.771 0.84533 EESTI 74.4 12.0 16.5 23.387 0.84034 Saudi Araabia 75.5 8.7 15.6 52.109 0.83635 Leedu 72.1 12.4 16.7 23.740 0.83436 Poola 76.4 11.8 15.5 21.487 0.83437 Andorra 81.2 10.4 11.7 40.597 0.83038 Slovakkia 75.4 11.6 15.0 25.336 0.83039 Malta 79.8 9.9 14.5 27.002 0.82940 Araabia Ühendemiraadid 76.8 9.1 13.3 58.068 0.82741 Tšiili 80.0 9.8 15.1 20.804 0.82242 Portugal 79.9 8.2 16.3 24.130 0.82243 Ungari 74.6 11.3 15.4 21.239 0.81844 Bahrein 76.6 9.4 14.4 32.072 0.81545 Kuuba 79.3 10.2 14.5 19.844 0.81546 Kuveit 74.3 7.2 14.6 85.820 0.81447 Horvaatia 77.0 11 14.5 19.025 0.81248 Läti 72.2 11.5 15.5 22.186 0.81049 Argentiina 76.3 9.8 16.4 17.297 0.808

SISSEJUHATUS | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 7

TABEL. Inimarengu indeks ja selle alusnäitajad valitud riikides. 2013

*andmed viitavad aastale 2012 või viimasele olemasolevate andmetega aastale

VÄGA

KÕR

GE IN

IMAR

ENGU

TASE

Järje

kord

Ooda

tav

elui

ga s

ünni

hetk

el20

13 (a

asta

tes)

Kesk

min

e ko

olia

asta

te a

rv

(aas

tate

s) 2

012*

Eeld

atav

koo

liaas

tate

arv

(a

asta

tes)

201

2*

RKT

inim

ese

koht

a (2

011.

a US

A do

llarit

es

ostu

jõu

parit

eedi

alu

sel)

2013

Inim

aren

gu in

deks

i vä

ärtu

s 20

13

PEATÜKK 1 | HEAOLU KASV | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 9

okumendis „Säästev Eesti 21“ (SE21) käsitletiheaolu kasvu kui üht sihti teiste ühiskonna jaoksoluliste sihtide (ökoloogiline tasakaalustatus,

kultuuriruumi elujõulisus ja sotsiaalne sidusus) kõrval.Dokumendi autorid nentisid, et vaatamata toimunudarengule valitseb Eestis heaolu, eelkõige majanduslikuheaolu defitsiit. Eeldati, et see defitsiit jääb tõenäoliseltvalitsema veel küllalt pikaks ajaks, kujutades endastkorraga nii arengustiimulit kui ka takistust (Eestisäästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21”heakskiitmine 2005). Dokumendi autorid rõhutasid:heaolu kasv on hädavajalik selleks, et Eesti oleks katulevikus koht, kus tahetakse elada. Seoses piiride ava-tusega on see rõhuasetus eriti oluline.

Heaolu (hüvang) on kompleksne nähtus, mida uuri-vad mitmete teadusalade esindajad. Kõige üldisemaltsaab seda defineerida kui inimeste materiaalsete, sot-siaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldatust. Heaolukätkeb endas võimalusi inimeste eneseteostuseks aga kakindlustunde, et ollakse piisavalt kaitstud võimalikeriskide eest. Üldmajandusteaduslikus käsitluses kaldu-

takse heaolu tihti samastama lihtsalt ühiskonna majan-dusliku jõukusega. Ehkki majandusteadlased tunnis-tavad, et ühiskonna koguprodukti suurus elaniku kohtakui tavaline nende poolt kasutatav heaolu mõõt eipruugi peegeldada mitmeid olulisi asju, mida inimesedheaoluga seostavad (nt tervis, haridus, usaldus ühiskon-nas, vaba aja hulk jne) piirduvad nad tavaliselt nentimi-sega, et SKP kõrge tase loob kõikide nende positiivseteeesmärkide suunas liikumiseks paremad eeldused(Mankiw 2001). Samas heaoluökonoomika kui majan-dusteaduse ühe haru esindajad peavad väga oluliseks kaseda, kuidas tagada teatud heaolu elementaartase kakehvemas seisus olevatele elanikerühmadele. Seetõttuon nende tähelepanu keskmes varade ja sissetulekutejaotus, avalikud hüvised ja avalikud teenused. Lähtu-takse sellest, et toetuse tagamine majanduslikult keh-vemas seisus olevatele inimestele on oluline nii ühis-konnas kehtivate eetiliste standardite seisukohalt kuiaitab tagada majanduskasvuks vajaliku sotsiaalse sta-biilsuse. Ebaõnnestunud heaolupoliitikad aga võivadmuutuda ühiskonnale koormaks ja majandusarengule

HEAOLU KASV, SELLE MÕJU JA PERSPEKTIIVID

SISSEJUHATUS

1[ E E S T I I N I M A R E N G U A R U A N N E 2 0 1 4 / 2 0 1 5 ]

� ERIK TERK

D

PEATÜKK 1 | HEAOLU KASV | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/201510

takistuseks. Viimati nimetatud teemadega tegelevad(eelkõige heaoluühiskonna ja heaoluriigi paradigmaderaames) ka sotsioloogid ja poliitikauurijad. Subjektiivneheaolutunne (õnne- ja rahulolutunne) huvitab sotsiaal-psühholooge ja psühholooge, ent viimasel ajal üha enamka majandusteadlasi (Easterlin 2009).

SE21 dokumendis eristati heaolu mõistes küll kolmekomponenti (majanduslik jõukus, turvalisuse tase ja või-maluste mitmekesisus), kuid kõige suuremat tähelepanupöörati siiski heaolu majanduslikule komponendile:kuidas tagada Eesti edasiseks arenguks sobiv majanduseja ettevõtluse struktuur, kuidas rajada tuleviku majan-duskasv rohkem hariduses ja teaduses peituvate või-maluste kasutamisele ning kuidas parandada riigi jaerasektori koostööd.

Selle Eesti inimarengu aruande peatüki koostamisellõid kaasa nii sotsioloogid, poliitikauurijad kui majan-dusteadlased. Peatükis võib eristada kahte fookust. Esi-mene keskne teema on inimeste hakkamasaaminemuutuvates majandusoludes ja selle tagamiseks kujun-

datud heaolupoliitikad. Analüüsitakse Eesti peredemajandusliku olukorra dünaamikat ja selle erisusi pere-tüüpide kaupa. Püütakse leida selliseid heaolupoliitikarõhuasetusi, mis annaksid tulemusi mitte ainult lähi-tulevikus, vaid soodustaksid hakkamasaamist ka pike-mas perspektiivis. Teiseks fookuseks on Eesti majandusekui terviku kvalitatiivse muutumise perspektiivid. Eestimajanduse arengut käsitletakse liikumisena kahel „tel-jel“: teadmusmajanduse suunal (see suund oli küllaltkesksel kohal ka SE21 dokumendis) ja loomemajandusesuunal. Käsitletakse ka Eesti majandusliku arengu-mudeli ideoloogilisi aluseid ja Euroopa Liidu arengutegaseostuvat fooni. Eestis rakendamiseks sobivate aren-guideede leidmiseks vaadeldakse ka väljaspool Euroo-pat kasutamist leidnud arengumudeleid.

Eespool nimetatud kaks fookust – heaolupoliitika jamajanduspoliitika – ei saa eksisteerida teineteisestisoleerituna. Peatüki kokkuvõtvas osas püütaksepakkuda välja mõningaid arusaamu, kuidas neid fookusiintegreerida ja mis seda takistab. ●

Easterlin, R. (2009). Lost in transition: Life Satisfaction in the Road to Capita-lism. Journal of Economic Behaviour and Organisation, 27, 35–47.

Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21” heakskiitmine(2005)https://www.riigiteataja.ee/akt/940717.

Mankiw, G. (2001). Principles of Economics. Fort Worth: Harcourt CollegePublishers.

VIIDATUD ALLIKAD


eaolu problemaatikat ja Eesti teed heaoluriigisuunas on analüüsinud mitmed inimarenguaruanded. EIA 2010/2011 rõhutas, et Balti riigid

peavad heaolu tõusuteel liikudes hakkama saamatopeltülesandega – leevendama siirdeajast pärandunudsotsiaalseid hädasid (vaesus, kõrge töötuse määr) ja tege-

lema ka selliste 21. sajandi probleemidega nagu välja-ränne, pereinstitutsiooni nõrgenemine, rahvastiku vana-nemine ja üleilmne tihenev kaubanduskonkurents(Aidukaite 2011). EIA 2012/2013 võttis heaoluteemadkäsile senisest märksa laiemas võtmes, liikudes tradit-sioonilisest majandusliku jõukuse, selle jaotuse

Heaoludünaamika jaheaoluprobleemid majandus-kriisi aegsel ja järgsel perioodil

1.1� ANU TOOTS, ERIK TERK, KAIRI KASEARU & AVO TRUMM

H1.1.1 Mitmepalgeline heaoludünaamika

JOONIS 1.1.1 Tegeliku individuaalse tarbimise tase ostujõu pariteedi alusel (2013. aasta, EL28=100)

0

140

120

100

80

60

40

20

Luxe

nbur

g

Saks

amaa

Aust

ria

Taan

i

Soom

e

Root

si

Ühen

dkun

ingrii

k

Holla

nd

Belgi

a

Pran

tsus

maa

EL18

Itaali

a

EU28

Iirim

aa

Küpr

os

Hisp

aania

Portu

gal

Kree

ka

Malta

Leed

u

Slove

enija

Poola

Tšeh

hi

Slova

kkia

Eest

i

Läti

Unga

ri

Horv

aatia

Rume

enia

Bulga

aria

Norra

Šveit

s

Islan

d

Allikas: Eurostat (2014).


(riskigrupid, vaesus) ja sotsiaalkaitse kulude teemadeltedasi, võttes vaatluse alla ka inimeste endi hinnangudoma elukvaliteedile ja rahulolule. SE21 strateegiadoku-mendis oli heaolu käsitletud kolmest komponendistkoosnevana. Lisaks materiaalsele heaolule (mida on või-malik mõõta rahvamajanduse tasandil koguproduktigaelaniku kohta, indiviidi tasandil aga sissetulekuga pere-liikme kohta või individuaalse tarbimisega) olid eraldi

heaoluelementidena välja toodud ka turvalisus ja eluatraktiivsus (mitmekesisus, huvitavus). SE21 dokumendikoostamisel eeldati, et esialgu domineerib inimestemotiivides veel taotlus suurendada materiaalset heaolu,kuid materiaalse heaolu paranedes hakkavad eeldata-vasti tugevnema kaks ülejäänud motiivi. Kolmanda ele-mendi väärtustumine seostub tugevalt nn postmate-rialistlike väärtustega: loomingulisust nõudvate elukut-sete esiletõus, piiri hägustumine töise ja vabaajatege-vuste vahel jms. Siit tuleneb ka loomemajanduslikuelemendi tähtsuse tõus tulevikus.

Majandusarengu osas seati SE21 dokumendis ees-märgiks jõuda aastaks 2030 SKP per capita tasandilt80%-ni ELi tolleaegsete liikmesriikide keskmisest. Eel-dati, et see oleks ka tasand, mille puhul materiaalseheaolu defitsiit peaks liikuma tagaplaanile. Selle ees-märgi saavutamise mehhanismidena nähti sektoriaalseltmitmekesise eksportorientatsiooniga majandus- ja ette-võtlusstruktuuri loomist ja üleminekut innovatsiooni-põhisele teadmusmajanduse mudelile.

Reaalsuses on Eesti areng, eriti majandusareng,olnud SE21 dokumendi vastuvõtmisele järgnenudkümne aasta vältel heitlik. Nendesse aastatesse on mah-tunud nii kiire majanduskasvu periood (2004–2007) kuika peamiselt globaalsetest teguritest, aga ka Eesti eel-nenud perioodi liiga siseturukeskse majandusmudelijätkusuutmatusest põhjustatud ulatuslik majanduskriis(2008–2010) ja järgnenud stabiliseerumisperiood.

Kui mõnda aega võis rääkida Eesti majanduse kiirestkasvust ja ka kiirest konvergentsist ELi nn vanadeliikmesriikide majandustega, mille tulemusena vahe SKPper capita’s Eesti ja rikkamate maade vahel jõudsaltvähenes, siis järsk majanduslangus muutis olukorda.Tervikuna saame aastatest 2008–2012 rääkida kui peri-oodist, mil majanduslikku konvergentsi ei toimunud.Praeguseks on majandus stabiliseerunud, kuid majan-duskasv madalavõitu. Ehkki ELi riikidega võrreldes SKPper capita 80% saavutamist aastaks 2030 ei saa praegugipidada ebarealistlikuks, eeldab see majanduse arengu-mudeli tõsist muutust. Peame arvestama ka sellega, etkui Eesti majandus SKP per capita’s mõõdetuna peakslähemas tulevikus jõudma tasandile 75 % ELi omast, siisväheneb ELi tugifondide panus Eestile (saabub nn facingout periood) ning meie edasine majanduse ja heaolukasv peavad praegusest enam tuginema meie endi jõu-pingutustele. Tuleb leida ka sobiv viis heaolumudelikaasajastamiseks sotsiaalpoliitika ja majandusarenguparema seostamise mõttes, et heaoluühiskonnale oma-sed toetused mõjuksid majandusarengule stimuleerivalt,mitte ei lämmataks seda kompenseerivat laadi toetustepideva suurenemise kaudu.

2011

0

10

20

30

40

50

60

70

80

90

100

SKP per capita

2012 2013

Tegelik individuaalnetarbimine per capita

59

39

63

38

65

Aasta

JOONIS 1.1.2 Eesti jõukuse ja heaolunäitajadsuhtena EL28 keskmisse ostujõu pariteedialusel, EL28=100

9,000.00

8,000.00

7,000.00

6,000.00

5,000.00

4,000.00

3,000.00

2,000.00

1,000.00

0.00

€

Aasta

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

EL 15 Eesti

2012

JOONIS 1.1.3 Sotsiaalkaitsekulud inimese kohtaostujõu pariteedi (PPS) alusel




Selgub, et heaolu võrdlevat taset ja sellega seotud pro-portsioone iseloomustab kaunis suur inerts. MitmetestEesti heaolu seisu ja arengut käsitlenud raportitest (EIA2010/2011; EIA 2012/2013; Bertelsmann SGI 2013) ilmneb,et heaolutasemega seostuvad probleemid on enam-vähem samasugused kui enne kriisi. Meie leibkondadesissetulekud ja ostujõud lähenevad ELi keskmisele üprisvisalt. Reaalse tarbimise alusel, mis sisaldab kõiki, ka riigipoolt pakutavaid kaupu ja teenuseid (nt haridus, ter-vishoid), jääb Eesti endiselt Euroopa kõige vaesemasseossa. Ostujõu pariteedi järgi saavad eestimaalased tarbidavaid 65% EL28 keskmisest (vt joonis 1.1.1).

Veelgi suurem on lõhe sotsiaalkaitse kuludes, mismoodustavad Eestis ühe inimese kohta alla 40% ELikeskmisest. Pikemat ajalist perspektiivi vaadates selgub,et sotsiaalkaitse kulud inimese kohta on Eestis aastatel2003–2009 kasvanud, hiljem on kasv aga peatunud, kuigimajandus on järk-järgult taastunud. See trend eristabEestit Lääne Euroopa (EL15) maadest, kus sotsiaalkaitsekulude maht on oma ostujõult pidevalt kasvanud (vt joo-nis 1.1.3).

Mis puutub turvalisusesse, siis kahtlemata tõi majan-duskriis kaasa inimeste turvatunde vähenemise seosestöö ja ka elamispinna kaotuse riski suurenemisega. Entkriminaalsuse dünaamika on Eestis olnud kiiduväärseltlanguses (Crime, violence …, SILC). Ka elu atraktiivsuse

ja mitmekesisuse näitajate enamiku puhul saab Eestisrääkida pigem positiivsest dünaamikast. Näiteks ini-meste kultuuritarbimine ei vähenenud peaaegu üldse karasketel majanduskriisi aastatel (vt alapeatükki 1.5).

1.1.2 Kulud ja sissetulekud

Eesti ELi keskmisest oluliselt madalam tulude ja tar-bimise tase ajendab pöörama tähelepanu meie leibkon-dade tarbimiskulude struktuurile. Kas hädapärastekulutuste kõrval jääb ressursse ka vaimseks ja sot-siaalseks arenguks? Eestimaalastel kulub teiste riikidegavõrreldes proportsionaalselt rohkem toidule ja vähemvabale ajale ning kultuurile (joonis 1.1.4). Nt kui Hol-landis kulub 1000 ostuvõime ühikust toidule 100 ja Sak-samaal 116, siis Eestis 233. Tõsi, ajalises mõõtmes onEestis asjad liikunud paremuse poole, sest 1999. aastalmoodustas toit kolmandiku leibkonna väljaminekutest.Aastatega on natuke suurenenud ka vaba aja, transpordija eluasemega seotud tarbimine. Kahe viimase puhul onsiiski raske hinnata, kas tegemist on sundkuludega võivabadusega valida endale meelepärane elustiil.

Et asuda analüüsima Eesti heaolumudeli edasiaren-damise variante, jaotame joonisel 1.1.5 kulutused kahte

0 200 400 600 800 1,000

Madalmaad

Saksamaa

Taani

Iirimaa

UK

Rootsi

Soome

Poola

Eesti

alkohol, tubakas riided, jalatsidtoit, joogid eluase tervis

transport vaba aeg, kultuur restoranid, hotellidside

JOONIS 1.1.4 Tarbimiskulude struktuur eri riikides ÜRO tarbimiskulude klassifikaatori järgi



gruppi: sundkulud ja investeerimiskulud. Nagu näeme,on sundkulude osatähtsus siiski mõnevõrra vähenenudja investeerimiskulude osatähtsus tõusnud.

Nii majanduskasv kui ka -kriis on mõjutanud erileibkondi ja elanikerühmi erineval moel. Järgmises ala-peatükis püüamegi selgusele jõuda, millised leibkonnadon majanduskriisi võitjad või kaotajad ja millised tegu-rid on tinginud nende edu või ebaedu. Järgneva analüüsialuseks on Eesti Sotsiaaluuringu (ESU) aastate 2005–2011andmed. ESU on osa üle-euroopalisest sissetulekute jaelutingimuste uuringust EU-SILC, mis võimaldab ana-lüüsida Eesti elanike heaolu ja selle muutumist ninghinnata vaesuse, materiaalse ilmajäetuse ja sotsiaalsetõrjutuse taset. ESU on olemuselt paneeluuring, kus ühteja sama leibkonda küsitletakse neljal järjestikkusel aastal(vt metoodika kohta täpsemalt Statistikaamet 2010).Vaadeldava perioodi andmed jagunevad nelja paneelivahel: 2005–2007, 2006–2009, 2007–2010 ja 2008–2011.

Analüüsi on kaasatud kõik leibkonnad, kes osalesidajavahemikus 2005–2011 kolmel (esimene paneel) võineljal järjestikusel aastal. Analüüsimisel ja tulemuste tõl-gendamisel tuleb aga arvestada asjaoluga, et ESU sisse-tulekuandmed on kogutud retrospektiivselt eelmiseaasta kohta, mis sisuliselt tähendab, et 2005. aastaandmed kajastavad tegelikult olukorda 2004. aastal,2006. aasta andmed olukorda 2005. aastal jne.

Leibkondade sissetulekute muutust analüüsitakseekvivalent-netosissetuleku alusel, mille arvutamiseks onrakendatud tarbimis- ehk ekvivalentsuskaale. Tarbimis-kaalude rakendamise aluseks on eeldus, et osa sisse-tulekutest kulutatakse leibkonna peale ühiselt, osa aga

on iga leibkonnaliikme individuaalsed kulutused, missõltuvad tema vanusest. Eesti Sotsiaaluuringus (ja käes-olevas analüüsis) on kasutatud Eurostati soovitatudmodifitseeritud OECD tarbimiskaalusid, mis annavadesimesele täiskasvanud liikmele kaalu 1,0, igale järgmi-sele täiskasvanud liikmele 0,5 ning kõigile 13-aastasteleja noorematele 0,3.

Jooniselt 1.1.6 on näha, et kõikides leibkonnatüüpi-des on sissetulek ühtlaselt kiirenevas tempos kasvanudkuni 2008. aasta lõpuni – kõige kiiremini tööeas lastetavõi 1–2 lapsega kahe täiskasvanuga leibkonnas, kõigeaeglasemalt aga üle 65-aastastel üksi elavatel eakatel.2009. aasta tõi kaasa sissetulekute vähenemise kõigisleibkonnatüüpides; vaid üksi elavate eakate rühmas onsissetulek mõõdukalt kasvanud. 2011. aastast hakkasidsissetulekud taas kiiremini kasvama, ainus erand onsissetulekute mõningane vähenemine üksikvanema-leibkondades (2012. aastal 2011. aastaga võrreldes).

Septembrist 2008 kuni detsembrini 2012 kasvastoimetulekutoetuste saajate arv 2,5 korda, väljamakstudtoetuste kogusumma 3 korda. Loomulikult suurenesidhüppeliselt ka töötuskindlustushüvituste ja töötu abi-rahade väljamaksed. Sotsiaalkaitsesüsteemis tervikunamajanduskriisi ajal olulisi muutusi ei tehtud.

Analüüsides leibkondade heaolu muutumist sisse-tulekute dünaamika alusel, tuleb arvestada ka vastavaperioodi tarbijahinnaindeksit, mis näitab saadud tuluostujõu muutumist aja jooksul. Nii näiteks kasvas tar-bijahinnaindeks aastatel 2005–2007 enam kui 11%, aas-tatel 2007–2009 kümnendiku võrra ja kogu vaatlus-perioodi (2005–2011) jooksul enam kui 30%.

2010

Sundkulud riided Sundkulud alkohol

0 100 200 300 400 500 600 700 800 900

1999

31 40 240 233 11 32 52 97 84

40 70 180 340 10 20 40 60 70

Sundkulud toit Sundkulud eluase

Investeerimiskulud tervis

Investeerimiskulud haridus

Investeerimiskulud transport Investeerimiskulud side Investeerimiskulud vaba aeg, kultuur

JOONIS 1.1.5 Tarbimisstruktuuri muutus Eestis 1999–2010 ÜRO tarbimiskulude klassifikaatori järgi

Allikas: Eurostat, autorite arvutused.


1.1.3 Majanduskriisi võitjad ja kaotajad

Millised leibkonnad tulid kriisiga paremini toimening kelle jaoks tähendas see sissetulekute ja majan-dusliku toimetulekuvõime vähenemist (vt joonis 1.1.7)?Et leibkonna struktuuri muutumine mõjutab ka ekvi-valentsissetulekut, vaadakem esmalt, kuidas muutusnende leibkondade sissetulek, kelle koosseis vaadeldudperioodil jäi samaks.

Ilmneb, et võrreldes 2007. aastaga on oma sisse-tulekuid suutnud enim suurendada pensioniealised.Järgnevad lasteta paarid, kus vähemalt üks liige ontööealine, ja tööealised täiskasvanud lastega inimesed.Suurimad kaotajad on aga alaealiste lastega leibkonnad,üksikvanemad ning üksikud tööealised inimesed. Ala-ealiste lastega leibkondadest kaotas oma sissetulekutes45% ühe lapsega leibkondadest ja 53% kolme lapsegaleibkondadest.

JOONIS 1.1.6 Leibkondade aastase sissetuleku muutus 2005–2012 (läbilõikeandmed)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

0

2000

4000

10000

6000

8000

12000

Kokku

Üheliikmeline leibkond Üksik alla 65-aastane Üksik 65-aastane ja vanem Lasteta alla 65-aastaste paar

Täiskasvanu ja laps(ed) Ühe lapsega paar Kahe lapsega paar Vähemalt kolme lapsega paar

Allikas: Statistikaamet.

100%

90%

80%

70%

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

Üksik, alla 65

suured võitjad, kasv üle 20%

suured kaotajad, kahanemine üle 20%

stabiilsed, -5 kuni 5% võitjad, kasv 5-20%

kaotajad, kahanemine 5-20%

65 ja vanemleibkond (paar+ üksik)

paar, üks vähemaltalla 65

üksikvanem alaealiste lastegapaar

täisealiste lastegapaar, muu

kokku

26,7

12,0

9,3

20

32

6,35,28,9

20,8

58,9

15,8

9,6

14,0

18,4

42,1

21,2

18,2

12,1

9,1

39,4

30,9

13,0

9,7

17,1

29,4

25,0

9,8

11,3

15,7

38,2

21,5

10,3

10,5

17,7

40,0

JOONIS 1.1.7 Ekvivalent-netosissetuleku muutus 2007–2010 leibkonnatüüpide kaupa (%)

Allikas: ESU.


2007-2010 muutus leibkonna koosseis 17% kõigistanalüüsitud leibkondadest. 40% juhtudest tõi see kaasasissetulekute vähenemise, pisut enam kui pooltes leib-kondades suurenesid aga sissetulekud vähemalt 5%.Leibkonna struktuurist tulenev sissetuleku suurenemineoli 30% puhul seotud paarisuhte alustamisega (sh ka ük-sikvanem), neljandikul aga laste täisealiseks saamisega.Leibkondades, kus sissetulekud vähenesid, oli see enam

kui viiendikul juhtudel tingitud leibkonnaliikmete arvuvähenemisest (täisealised lapsed kolisid välja või jäiinimene üksikuks), kolmandikul juhtudest aga seotudleibkonna suurenemisega (üksiku staatusest lastegapaarisuhtesse liikumine, laste arvu suurenemine jms).

Kuidas mõjutas võitjaks või kaotajaks kujunemistleibkonna rahvuseline koosseis ning leibkonnapea sugu,haridus ja sotsiaalne seisund?

Leibkonnad on liikmete rahvuse alusel jagatudkolme gruppi: (1) leibkonnad, kus kõik liikmed on eest-lased; (2) leibkonnad, kus on vähemalt üks eestlane jaüks mitte-eestlane ning (3) leibkonnad, kus kõik liikmedon mitte-eestlased. Kui vaadata nende kolme grupi sis-setulekute dünaamikat, võib öelda, et kuigi eestileibkondade seas on sissetulekuid kasvatanud leibkondi5 protsendipunkti võrra rohkem (vt joonis 1.1.8), onleibkonnaliikmete rahvuse alusel esile tulevad erine-vused suhteliselt väikesed. Kui aga vaadata nende rüh-made ekvivalent-netosissetuleku mediaane aastatel2007 ja 2010, siis 2007. aastal oli eesti rahvusest liikme-tega leibkondade mediaan 78 670 krooni, eri rahvusestliikmetega leibkondade mediaan 86 266 ning mitte-eestirahvusest liikmetega leibkondade ekvivalent-netosisse-tuleku mediaan 68 597. Aastal 2010 olid vastavad näita-jad sellised: eestlastest leibkondadel 81 823 krooni,segarahvusest leibkondadel 86 189 ja mitte-eestlastestleibkondadel 68 118. Mitte-eesti leibkondade sissetule-kute langus tuleneb suuresti suuremast töötuse määrastmajanduslanguse ajal: 2010. aastal oli ligi viiendikulmitte-eesti leibkondadest leibkonnas vähemalt ükstöötu. Ilmselt põhjustas sellise olukorra ka mitte-eest-laste suurem hõivatus sekundaarsektoris, mis majan-duslanguse ajal tugevamini kannatas.

Üldiselt on rahvusvahelistes uuringutes leitud, etnaised on meestega võrreldes majanduslikult haavata-vamad (Gradin jt 2010; Barcena-Martin, Moro-Egido2013), nende materiaalne ilmajäätus on suurem (Halle-röd jt 2006) ning ka töötamine ei pruugi naiste vaesus-riski vähendada (Crettaz 2013). On leitud, et vallalisedtööealised naised on suuremas vaesusriskis kui vallali-sed mehed (Wiepking, Maas 2005; Barcena-Martin,Moro-Egido 2013). Siiski kinnitavad Eesti andmed, et ma-janduskriis mõjutas rohkem pigem mehi kui naisi. 2008.aastal oli iga töötuskindlustushüvitist saava naise kohta0,74 meest, 2010. aastal aga juba 1,10. Töötuskindlus-tushüvitise saajate arv oli kasvanud ligemale 3,9 korda.

Vaatame nüüd, kuivõrd oluline on leibkonna sisse-tuleku dünaamika kujunemisel leibkonnapea sugu.Vaatluse all on ainult ühe täiskasvanuga leibkonnad.Ilmneb, et tööealiste üksikute meeste (võrreldes üksi-kute naistega) hulgas on rohkem neid, kelle sissetulek

JOONIS 1.1.8 Leibkondade sissetulekute dünaa-mika leibkonnaliikmete rahvuse järgi 2007–2010

100%

90%

80%

70%

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

vaesed

1 aasta 3 aastat2 aastat 4 aastat

rikkad

10,1

10,8

26,4

52,7

8,8

14,5

26,8

49,9

JOONIS 1.1.9 Leibkondade jagunemine kõige väiksema ja suurema sisse tulekuga tulu-rühmadesse kordade arvu järgi (%)

Allikas: ESU.

100%

90%

80%

70%

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

eesti leibkond

suured võitjad, kasv üle 20%

suured kaotajad, kahanemine üle 20%

stabiilsed, -5 kuni 5%

võitjad, kasv 5-20% kaotajad, kahanemine 5-20%

sega leibkond mitte-eesti libkond

21,3

10,5

9,4

16,9

41,9

24,1

13,8

13,8

12,1

36,2

25,0

12,0

9,3

36,1

17,6

Allikas: ESU.


suurenes: vastavalt 56 ja 47 protsenti. Samuti on meestehulgas sissetuleku säilitanute osakaal suurem kui naistehulgas.

1.1.4 Vaesuse ja jõukuse püsivus

Kuidas kajastus majanduskriis sissetulekuskaala kõigeäärmuslikumates osades – kõige jõukamates ja kõigevaesemates leibkondades? Erinevad uuringud on näi-danud, et kõige stabiilsemad on just kõige väiksema jakõige suurema sissetulekuga inimeste tulud. Vaesematelühiskonnaliikmetel puuduvad ühiskondlikud võimalu-sed ja individuaalne võimekus oma olukorda parandadaning sotsiaalsel redelil kõrgemal tõusta, jõukamatel ini-mestel on aga piisavalt ressurssi ennast mitmesugusteriskide eest kaitsta ning oma saavutatud positsiooni jasissetulekutaset kindlustada.

Kasutame rikkuse ja vaesuse määratlemiseks tulu-rühmade meetodit, lugedes 20% kõige väiksema sisse-tulekuga leibkondi vaeseks ja 20% kõige suuremasissetulekuga leibkondi jõukaks. Jooniselt 1.1.9 näeme,et väga üldistes piirides on nii vaesus kui ka jõukusligikaudu pooltel juhtudest „ajutine ühekordne koge-mus“, ligikaudu 10% juhtudest on see aga kogu vaatlus-perioodil olnud väga püsiv ning 10–15% puhul kestnudvähemalt kolm aastat.

Leibkonnatüüpide lõikes on püsivaesust (püsivaltkõigi aastate jooksul) kogenud leibkondade osakaalkõige suurem alla 65-aastaste ühe liikmega leibkondades(33% kõigist vaesust kogenud leibkondadest ja 18%kõigist sarnase struktuuriga leibkondadest) ning üksik-vanemaga peredest (vastavalt 28% ja 17%), kõigeajutisema iseloomuga on vaesus aga alaealiste laste jakahe täiskasvanuga leibkonnas (15% vaesust kogenudperedest ja 4% kõigist).

Näeme, et püsivalt jõukamasse tulugruppi kuulu-mine on iseloomulikum alaealiste lastega täisperedele(32% vähemalt korra vaatlusperioodi jooksul jõuka-masse tulugruppi sattunud leibkondadest ning 13%kõigist alaealiste lastega peredest) ning ilma lastetatööeas paaridele (vastavalt 31% ja 15%).

1.1.5 Heaolutase ja positsioon tööturul

Enamik analüüse kinnitab, et tänases Euroopas onmadala heaolutaseme ja vaesuse peapõhjus töötus võika vilets positsioon tööturul. Seepärast keskendumegiEesti heaolutaseme hindamisel tööhõivega seotud indi-

kaatoritele (vt joonis 1.1.10). Võrreldes „vana” Euroo-paga on Eesti tööturg parema tervise juures – hõivetaseon kõrgem ja töötust on vähem. Siiski ei ole Eestisbuumiaegne hõivetase taastunud. 20-64-aastastest eitööta kolmandik. Majanduse arengukiirenduse saami-seks on see ilmselt liiga kõrge näitaja.

Sarnaselt teiste Euroopa maadega vähendavadhõivemäära noored, kes ei õpi ega tööta ja kelle hulgaspikaajaline töötus on ligi kolm korda kõrgem kui noortehulgas keskmiselt.

Hõivet saab parandada kaht moodi – kas tuua töö-tud tööturule tagasi või laiendada töötavate inimestehulka juba varem kõrvalejäänute arvelt. Eesti on suut-nud saavutada edu peamiselt töötute tagasitoomiseltööturule. Selles võib oma osa olla ka aktiivse hõive-poliitika meetmetel, mille seas töötute koolitamine onolnud üks prioriteete. Mitteaktiivsete inimeste osaluskoolitustes ja elukestvas õppes on märksa väiksem jaaastatega muutunud vähe. Euroopa keskmiste näitajatetaustal on Eestis töötute osalusprotsent koolituseskeskmisest kõrgem, mitteaktiivsete inimeste oma agamadalam (eriti suur erinevus viimases näitajas on meilPõhjamaadega). Puudega inimeste tööturule toomisereform (töövõimereform) peaks tulevikus olukordaparandama.

Hõive kvantitatiivsete näitajate kõrval muutub ühaolulisemaks hõive kvaliteet. Igasugused töökohad igahinna eest ei taga ühiskonna jätkusuutlikku arengut.Kui nn nutikad töökohad (smart jobs) on kaugem

90.0

80.0

70.0

60.0

50.0

40.0

30.0

20.0

10.0

0.0

Aasta

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

Hõivatud (EL15) Hõivatud (Eesti)

2012

2013

Töötud (EL15) Töötud (Eesti)

JOONIS 1.1.10 Tööhõive ja tööpuuduse määrEestis ja Lääne Euroopa riikides 2003–2013(20–64aastased hõivatud ja 25–74 aastasedtöötud).

Allikas: Eurostat, ELFS.


strateegiline eesmärk, siis juba täna peab töötamineavaldama positiivset mõju inimeste heaolutasemele.Milline on selles plaanis olnud Eesti senine areng? Kõigeüldisemalt näitab statistika, et tööturul hõivatute sisse-tulek on märgatavalt kõrgem kui neil, kes tööturul eiole. Majandustsükli langusfaas mõjutab küll nii neid, kestöötavad kui ka neid, kes ei tööta, kuid erineval määral.

Kõige paremini on majanduse võngete eest kaitstudpensionärid, kelle heaolutase on tõusnud teistega võr-reldes küll aeglasemalt, ent stabiilsemalt (joonis 1.1.11).

Tänapäeva tööturg on mitmekesine; lisaks tarkadeleja kõrgelt tasustatud töökohtadele on seal ka palju liht-said, rutiinseid ja vähetasustatud töid. Sellele kirjususelelisanduvad sellised töö nappusega seotud hõivevormidnagu pealesunnitud osaajatöö või töötamine füüsilisestisikust ettevõtjana. Tagajärjeks on palgavaesus, feno-men, mida 1960–70-ndate aastate Lääne-Euroopa vaevutundis (vt joonis 1.1.12 ja 1.1.13).

Põhjusena, miks töötamine piisavat sissetuleku eitaga, mainitakse sageli ebapiisavat või ebaadekvaatsetharidust. Üldise reegli kohaselt on sissetulekute taseharidustasemega korrelatsioonis. Kuigi see reegel peabpaika ka Eesti puhul, on siin näha ka spetsiifilisi mo-mente. Esiteks iseloomustab Eestit suurem vaesusriskivolatiilsus olenevalt majanduse tsüklist (eriti põhi-haridusega töötajate puhul). Teiseks kasvab Eestis kõrg-haridusega inimeste palgavaesus. Viimane võib ollaseletatav muuhulgas tööturu vertikaalse kokkusobima-tusega, mis on Eestis üks EL kõrgemaid ja millele osun-das ka EIA 2012/13 (Toots, Lauri 2013: 34).

Lisaks haridusele on Eestile iseloomulik ka palga-taseme eripärane seos töötajate vanusega. Kui Euroopaspalgatase vanuse kasvades tõuseb, siis Eestis on seepigem vastupidi. Siingi võib olla tegu hariduslikumõjufaktoriga, sest elukestvas õppes osalemine onEestis selles vanusegrupis väga vähene (4,7% võrreldes

12,000

10,000

8,000

6,000

4,000

2,000

0

Aasta 2005

hõivatud mittehõivatud pensionärid

2007 2009 2011 2013

JOONIS 1.1.11 Netosissetuleku mediaan sot-siaalsete gruppide kaupa (ostuvõime indeksigakorrigeerituna, €)

Allikas: Eurostat, SILC.

Aasta 2005

põhiharidus keskharidus kõrgharidus

2006 2009 2011 2012

18,0

16,0

14,0

12,0

10,0

8,0

6,0

4,0

2,0

0,0

2007 2008 2010 2013

JOONIS 1.1.12 Palgavaesuse risk Euroopa Liidus(EL15) haridustasemete järgi (Vaesusriski piirikson võetud 50% riigi mediaansissetulekust)


Aasta 2004

põhiharidus keskharidus kõrgharidus

2006 2008 2010 2012

18

16

14

12

10

8

6

4

2

0

JOONIS 1.1.13 Palgavaesuse risk Eestis haridus-tasemete järgi



JOONIS 1.1.14 Oma tervist halvaks ja väga hal-vaks pidavate inimeste osakaal 2012

Aidukaite, J. (2011). „Balti heaoluriik“ pärast kahtkümmet muutuste aastat. Kogu-mikus Eesti inimarengu aruanne 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aas-takümmet., 71–75. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Barcena-Martin, E. & Moro-Egido, A. I. (2013). Gender and Poverty Risk in Eu-rope. Feminist Economics, 19 (2), 69–99.

Bertelsmann SGI: Bertelsmann Sustainible Governance Indicators 2013.http://www.sgi-network.org.

Crettaz, E. (2013). A State-of-the-art Review of Working Poverty in AdvancedEconomies: Theoretical Models Measurement Issues and Risk Groups. Journal ofEuropean Social Policy, 23 (4), 347–362.

Eesti Koostöö Kogu (2011). Eesti inimarengu aruanne 2010/2011 (EIA 2010/2011).Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Eesti Koostöö Kogu (2013). Eesti inimarengu aruanne 2012/2013 (EIA 2010/2011). Eestimaailmas. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Statistikaamet (2010). Eesti Sotsiaaluuring. Metoodikakogumik. Statistikaamet.

European Union Labour Force Survey (ELFS) andmekogu. http://ec.europa.eu/eurostat/web/microdata/european-union-labour-force-survey.

European Union Statistics on Income and Living Conditions (SILC) and-mekogu. http://www.eui.eu/ Research/Library/ResearchGuides/Economics/Sta-tistics/DataPortal/EU-SILC.aspx.

Eurostati andmekogu. http://ec.europa.eu/eurostat.

Gradin, C., del Rio, C. & Canto, O. (2010). Gender Wage Discrimination andPoverty in the EU. Feminist Economics, 16 (2), 73–109.

Halleröd, B., Larsson, D., Gordon, D. & Ritakallio, V.-M. (2006). Relative Depri-vation: a Comparative Analysis of Britain, Finland and Sweden. Journal of Euro-pean Social Policy, 16 (4), 328–45.

Labour Force Survey (LFS) andmekogu. http://ec.europa.eu/eurostat/web/lfs/data.

Toots, A. (2013). Kokkuvõte: Eesti elukvaliteedi paradoksid. Kogumikus Eesti inim-arengu aruanne 2012/2013. Eesti maailmas, 134–136. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Toots, A. & Lauri, T. (2013). Haridus. Kogumikus Eesti inimarengu aruanne 2012/2013(EIA 2010/2011). Eesti maailmas, 27–36. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Wiepking, P. & Maas, I. (2005). Gender Differences in Poverty: A Cross-NationalStudy. European Sociological Review, 21 (3), 187–200.

15,6% ELis keskmiselt). Soomes, kus koolituse osatäht-sus vanusegrupis 50+ on küllalt suur (13%), on kamadalapalgaliste osakaal selles vanusegrupis väga väike.

Suhe tööturuga mõjutab mitte ainult sissetulekuid,vaid ka mitmeid teisi tähtsaid heaolu aspekte nagutervis, rahulolu eluga ja sotsiaalne kaasatus ühiskonda(vt joonis 1.1.14). Riikidevahelised erinevused mitte-

VIIDATUD ALLIKAD

pensionärid töötud töötavad

0 10

Rootsi

Soome

Poola

Madalmaad

Iirimaa

Eesti

Saksamaa

Taani

20 30 40 50

Ühend-kuningriigid


töötavate kategooriate lõikes on siin väga suured. Eestipaistab silma pensionäride halvema olukorraga (võr-reldes töötutega ja teiste ELi maadega).

Kokkuvõtteks

Eestis on heaolu toetavad ja nõrgendavad teguridjäänud aastatega jämedates joontes samaks. Põhimuredon jätkuvalt sissetulekute ja tarbimisvõime mahajäämusELi keskmisest ning selle tundlikkus majanduse tsüklisuhtes. Majanduskriis mõjutas eelkõige tööturulosalevaid inimesi, nende palga- ja ettevõtlustulu,seetõttu vähenes kõige enam just tööealiste liikmetegaleibkondade sissetulek.

Mitmete rahvastiku keskmiste näitajate poolest onEesti areng olnud „tubli keskmine”, ent sotsiaalsetegruppide kaupa on dünaamika erinev ja sellest tule-nevalt varieerub ka gruppide heaolutase. Püsiproblee-mideks Eestis on hariduse vähene mõju tööturult saada-vale vastutasule ning eakate inimeste halvem olukordmitmete heaolu komponentide osas. See näitab vajadusttervikliku vanuripoliitika ja majandusega pareminilõimitud holistliku hariduspoliitika järele. Positiivsetetulemuste kontole võib panna viimaste aastate hõive-poliitika, mis on aidanud alandada üldist töötuse tasetja parandada töötute heaolu (potentsiaali) mitmetesparameetrites (sh tervis, koolitus). ●


aar viimast aastakümmet on heaoluriigi väl-javaadete debatti pidevalt üleval hoitud. Euroopavajab praegu majanduskasvu rohkem kui kunagi

varem, ent traditsiooniliste käsitluste kohaselt ei oleulatuslik heaoluriik ja majanduskasv ühildatavad.Varem võetud pensionide maksmise ja töökohtadekaitsmise kohustused seovad valitsused vajalike refor-mide tegemisel käsist-jalust.

Vaatamata pessimistlikele stsenaariumidele leiabenamik teadlasi siiski, et heaoluriik on mitmed stres-sikatsed talutavalt läbinud ega näi kuhugi kaduvat.Mõned (Hay 2012; Van Kersbergen, Vis 2014) ütlevadkoguni, et kui 1980ndatel peeti heaoluriiki majandus-kriisi põhjustajaks, siis nüüd, hiljutise globaalse majan-duskriisi kontekstis nähakse temas seisakust välja-tuleku lahendust. Seega ei ole heaoluriigi võtmeküsimuspraegu, kuidas kaotada vaesus, vaid kuidas toetadamajanduse jätkusuutlikkust?

Heaoluriigi kontseptuaalne uuenemine on alles„tärkav paradigma“, mille paljud seisukohad on vaiel-davad või katsetusjärgus (Morel jt 2012). Uue paradigmakeskne idee on tõdemus, et jätkusuutliku heaoluriigi võtiei ole selles, kui suur osa rikkusest ümber jagada, vaidselles, kuidas võetud kohustuste kõrval toetada ka sot-siaalseid investeeringuid ja parandada inimeste toime-tulekuvõimekust. Nii ongi heaoluriigi jätkusuutlikkusemõõt mitte niivõrd selle kulukus, vaid kulude struktuurja sihtgrupid ehk 1) mil määral suunatakse kulutusi kom-pensatsiooniks ning mil määral võimekuse suurenda-miseks ja 2) mil määral on kulud seotud nn vanade

sotsiaalsete riskidega (vanadus, töötus, invaliidsus) ningmil määral uute riskidega (vähene või mittesobiv haridus,üksikvanemlus, immigratsioon ja emigratsioon).

Tutvustame kõigepealt 21. sajandil aset leidnudparadigmaatilist pööret jaotavalt ja kompenseerivaltheaoluriigilt investeerivale ja võimestavale riigile ninganalüüsime, kuivõrd Eesti areng nendele vastab. Vaat-leme kompenseerimist ja investeerimist peegeldavatenäitajate jagunemist Eestis ja kaheksas Euroopa riigis,mis on olnud heaoluriigi ümberehitamise esireas. KuiIirimaast on räägitud kui „keldi tiigrist“, siis Poola onsaamas uueks „Balti tiigriks“; Madalmaid on peetud jubaalates 1990ndatest edukaks heaoluriigi reformijaks,Saksamaa on sellesse liigasse astunud 2000ndatel; Skan-dinaavia on majandusšokke edukalt talunud, kuid vii-masel kümnendil on senine regionaalne ühtsus vähe-nenud ja erisused Põhjala riikide vahel kasvanud;Ühendkuningriigiga lähendavad Eestit neoliberaalsedarusaamad heaolupakkumisest, mis on kaasa toonud kasarnasust sotsiaalse ebavõrdsuse võtmenäitajates (ntvaesuse määr). Peatükk lõpeb hinnangutega Eestiheaolupoliitika jätkusuutlikkusele ja kohanemisvõimele.

1.2.1 Sotsiaalinvesteeringute paradigma sünd

1990ndate jutud heaoluriigist kui liikumatust mam-mutist, mida ei saa valijate pahameele kartuses muuta,ei ole tänase Euroopa reformide kontekstis enam

Eesti heaolupoliitika uuemateheaolukäsitluste taustal1.2� TRIIN LAURI & ANU TOOTS

PSissejuhatus


asjakohased. Samas ei tähenda see, et heaoluriigiga olekskõik hästi. Miks ja millises suunas peaks heaoluriikmuutuma? Teadlaste hulgas valitseb suhteline üksmeel,et võti peitub sotsiaalpoliitika ja majanduspoliitika nuti-kas seostamises. Ajalooliselt on siin eristatavad kolmpõhimõttelist lähenemist– keinsiaanlik, neoliberaalne jasotsiaalsete investeeringute lähenemine (tabel 1.2.1).

Nagu näha, ei ole heaoluriigi ja majanduskasvu seoskaugeltki uus probleem. Samas on arusaam heaoluriigirollist selles muutunud. Keinsiaanlus näeb heaoluriigismajanduse tasakaalustajat ning kasvu stimuleerijat,neoliberaalses lähenemises saab heaoluriigist koorem jakulu, sotsiaalse investeeringu võtmes on heaoluriigipeamine roll toetada majanduse konkurentsivõimet.Majanduskasvu toetamine saab aga reaalsuseks üksneskvaliteedi-, mitte kulupõhise konkurentsieelise korral(Hay, Wincott 2012). Kvaliteedipõhise konkurentseelisepuhul ei rõhuta võimalusele saavutada eelis töötajatelihtsama palkamise-vallandamisega, vaid vajaduseletegelda ettevõtte tasandil pidevalt innovatsiooniga jaselleks stabiilselt investeerida nii inim- kui ka füüsilissekapitali. Sellise lähenemise korral ei osutu heaolukulu-tused koormaks, vaid konkurentsitingimustes tegut-semisega kaasnevaks möödapääsmatuks vajaduseks.

Investeerimisparadigma tõus ei tähenda siiski seda,nagu oldaks neoliberaalsetest ideedest täielikult loobu-tud. Pealegi on neoliberaalse- ja investeerimisparadigmalähenemine makromajandusele sarnane, vastandudeskeinsiaanlikule. Näiteks tööturupoliitikas pooldavad niineoliberaalid kui ka investeerimisparadigma esindajad

töötajate ja töötute aktiveerimist, mitte nende kaitset.Peamine argument on, et tänapäevale iseloomulikkustruktuurset tööpuudust ei saa ravida töötuskindlus-tusega, mis oli mõeldud hoopis majandustsükli võngetepehmendamiseks (Hemerijck 2012: 52). Sobiva „ravimi“otsimisel lähevad aga neoliberaalse ja investeerimis-paradigma arusaamad lahku. Neoliberaalide arvatesaitab töötuse vastu sund võtta vastu töö iga hinna eestkoos töötuabi tingimuste karmistamisega. Investeeri-misparadigma kohaselt peaks riik küll teatud meetmetestagasi tõmbuma, kuid vaid selleks, et teha võimalikuksuued, tulevikus efekti andvad kulutused. Struktuurnetööpuudus vajab tööjõu struktuuri ja oskuste muutmist,ehk teisisõnu koolitust, ümberõpet, paindlikke hõive-vorme.

Investeeringutega on tarvis jõuda nende sotsiaalsetegruppideni, kelle riske senised töötajaid kaitsvadheaoluprogrammid ei ole üldiselt arvestanud – emad,üksikvanemad, noored, migrandid (Esping-Andersen1999). Need uued sotsiaalsed riskid, mis tulenevadpostindustriaalsest tööhõivest või demograafilistest jasotsiaalsetest muutustest ning millega kaasnevad sisse-tuleku- ja teenusekaotused, on tänapäeval heaoluriigiüks oluline muutmisajend (Jenson 2012: 33). Postindust-riaalse majanduse üks keerulisemaid probleeme onmadalapalgalise teenindussektori osakaalu kasv käsi-käes kõrgenevate nõuetega nn targa töö tegijatele. Seetoob kõrgete oskusnõuete kõrval heaoluriigi vaateväljamadala kvalifikatsiooniga töötajad, kelle heaolu sõltusvarem majanduskasvust, kuid kes nüüd on sageli kas

Keinsiaanlik paradigma1950-70ndate I pool

Neoliberaalne paradigmaalates 1970ndate lõpust

Sotsiaalinvesteeringute paradigma alates 1990ndatest

Nõrk majanduskasv ja vähene nõudlus Töö piiratud pakkumine heaoluriigi tõttu

(kõrged tööjõukulud; liiga kaitstud töösuhted)

Ebapiisavad oskusednutikate töökohtade jaoks

Positiivne:sotsiaalkindlustus stimuleerib kasvu

Positiivne: kui sotsiaalpoliitika investeeribinimkapitali ja suurendab teadmuspõhisemajanduse jaoks vajalikku hõivevõimet

Sotsiaalne võrdsus,töö kõigile (meestele),

lahtikaubastamine

Sotsiaalne kaasatus,kvaliteetsed töökohad,

võimekuse suurendamine,võimaluste võrdsus

Nõudlust toetavad tegutsemisviisid; sotsiaalkindlustus sissetuleku säilita-miseks; avaliku sektori laiendamine töökohtade ja teenuste loomisega

Võimestav riik; investeerimine;heaoluriigi rollide ümberjaotamine.

Probleemide ennetaminenende parandamise asemel

Inimkapitali investeeriv poliitika hõive-võime parandamiseks;tööturgu ja hõivet

edendav sotsiaalpoliitika (lastehoid, elukes-tev õpe ja kõrgharidus); paindlik turvalisus

Töötuse tekitaja

Sotsiaalpoliitikaseos

majandusega

Negatiivne: heaoluriik on kulukas japõhjustab majandussurutist

ning inflatsiooni

Võtmeväärtused

Riigi sekkumis-strateegia

Võtmeinstrumendid

Monetaristlik majanduspoliitika inflatsiooni ohjamiseks; tööturu dereguleerimine;

sotsiaalteenuste erastamine; tööjõu aktiveerimine

„Suur” riik;keskne planeerimine;

heaoluriigi laiendamine;riskide kompenseerimine

Õhuke riik;dereguleerimine

heaoluriigi kärpimine;riskide minimaalne kompenseerimine

Individuaalne vastutus; mis tahes töökohad, aktiveerimine

Allikas: Morel, N., Palier, B. & Palme, J. (2012). Towards a Social Investment Welfare State? Ideas, Policies and Challenges. 12–13.

TABEL 1.2.1 Heaoluriigi ja majanduskasvu seos eri paradigmade kohaselt


tööta või palgavaesed. Teine oluline surve muu-tusteks tuleneb rahvastiku vananemisest, millegakaasneb vajadus naiste ulatusliku tööhõive järele(Esping-Andersen 2009; Häusermann 2012). Seenõuab aga osa- või paindliku tööajaga hõivevõi-malusi ning perepoliitikat, mis kombineerib raha-lised hüvitised kvaliteetse lastehoiuga.

Uued sotsiaalsed riskid ohustavad nooremaidrahvastikukohorte enam kui klassikaliste heaolu-riigi meetmete kaitse all olevaid eakaid, mistõttuheaoluriigi ressursse tuleks vanadelt noorteleümber paigutada, et arendada lastehoidu, pere-teenuseid, tööturukoolitust, õppetoetusi jmt. Põhi-sõnum ei ole siiski ressursside ümberjagaminepõlvkondade vahel, vaid heaoluriigi väljavenita-mine üle kogu elukaare. Just selle keerulise ülesandetäitmiseks on meil vaja nn uut heaoluriiki (Esping-Andersen 2002).

Elukaarepõhine heaoluriik ei tähenda, et nnvanade riskidega, mida seni on maandatud, eituleks tegelda. Pigem on küsimus, kas ja kuidas onvõimalik heaoluriigi kulustruktuuri ümber kujun-dada nii, et see suudaks samal ajal 1) kärpida senistkulubaasi, 2) tagada vajaduspõhised toetused,3) leida investeeringuressursse. See tähendab mit-mekesiseid meetmeid kõigis valdkondades. Jätku-suutlikkuse saavutamiseks peaks eelistus olemapigem teenustel kui toetustel (näiteks kvaliteetne jakättesaadav varajane lastehoid lastetoetuste ase-

mel) ning pigem võimekust loovatel kui ümberjagavateltoetustel (nt õppetoetused töötu abiraha asemel (Greve2013).

Sotsiaalse investeeringu paradigma on sedavõrd uus,et ei olegi veel selget arusaama, kuidas hinnata riikideedukust selle rakendamisel või kuidas täpselt arvestadasotsiaalse investeeringu kulusid. Hemerijck (2013) soovi-tab eristada võimekust parandavate teenustega seotudkulusid ja kompenseerivaid tulusiirdeid. Esimesse kuu-luvad näiteks lastehoid, haridus ja teadus, aktiivne töö-turupoliitika, puuetega inimeste taastusravi.

TABEL 1.2.2 Heaoluriigi ja majanduskasvu seos eri paradigmade kohaselt

19.0

17.0

15.0

13.0

11.0

9.0

7.0

5.0

5.0

Kompenseerivad sotsiaalkulud

7.0 9.0 11.0 13.0 15.0 17.0 19.0

TaaniInglismaa

RootsiIirimaa

Soome

Saksamaa

Eesti

Poola

Holland

Inve

stee

rivad

sot

siaa

lkul

ud

JOONIS 1.2.1 Investeerivate ja kompenseeri-vate kulugruppide võrdlus fooniriigiti

Allikas: Niklolaj (2012), autorite kohandused.

� MÄRKUS: joonis kajastab vaid peamisi tabelis 1.2.3 toodudsotsiaalkulude gruppe ja avalikest vahenditest tehtud ku-lutusi.

KOMPENSEERIMISMEETMED MAANDATAVAD RISKID INVESTEERIMISMEETMED

Töötoetused Töötus Aktiivsedhõivemeetmed

VanaduspensionidVanadus

Töö- või sotsiaalkindlustusestaaži vähesus või puudumine

Fondipension

VanemluskoolitusedPere- ja lastetoetusedVanemahüvitised

Lastega perede toimetulek

vajavate pereliikmete tõttu

Ebatüüpilise hõive soodustamine

Laste- ja omastehoolduse teenused

Toimetulekutoetused

Haigushüvitised, ravimite kompenseerimine

Töövõimetus- ja kutsehaiguste hüvitised

Haigus

Puuded ja tervisehädad

Kvalifikatsiooni mittesobivus

PalgavaesusHaridus, täiendkoolitus ja ümberõpe

Rahvatervise programmid

Ennetav tervishoid, töötervishoid

Väiksem hõivevõime hooldust

Allikas: Niklolaj (2012), autorite kohandused.


Kompenseerivad tulusiirded on pensionid, töö-võimetus- ja töötutoetused. Selline jaotus lihtsustabparaku tegelikkust, sest mitmed (näiteks tervisega seo-tud) heaoluprogrammid jäävad analüüsist välja võileiavad käsitlemist pinnapealselt (nt hariduse käsitle-mine liiga üldiselt, ilma jaotuseta koolieelseks hari-duseks, kõrghariduseks, kutsehariduseks, elukestvaksõppeks). Lisaks, nagu tabel 1.2.2 näitas, sisaldavadmitmed sotsiaalpoliitika valdkonnad nii kompenseeri-vaid kui ka võimestavaid meetmeid. Selline on ka üksheaoluriigi kulukamaid valdkondi – tervishoid, millepuhul ei ole lihtne otsustada, millal töövõimetuse kom-penseerimine läheb üle töövõime arendamiseks. Võima-lik, et just seetõttu ei ole senised investeerimispara-digma empiirilised analüüsid (Hemerijck 2013; Nikolai2012) tervise komponenti oma mudelitesse lisanud.

1.2.2 Kas paradigmaatiline nihe on jõudnud poliitikasse?

Inspireerituna investeerimisparadigma loogikast jasenistest katsetutest selle juurdumist mõõta, kaardis-tame järgnevalt Eesti ja fooniriikide asjassepuutuvatarengut. Seejuures täiendame seniseid mudeleid, lisadesinvesteerimismeetmete hulka ka tervishoiu.

Tabel 1.2.3 jagab peamised avaliku sektori heaolu-kulud kompenseerivateks ja investeerivateks. Ootus-päraselt on suurim kompenseeriv kulu pensionikulu;

riikides, kus varem on võetud suuri pensionide maks-mise kohustusi ja rahvastik kiirelt vananeb, on ka pen-sionikulud kiiremini kasvanud. Investeerivatest kulu-dest tasub kindlasti tähele panna perepoliitika kuludesuurenemist. Mitmetes riikides lähenevad need haridus-kuludele ja on juba jõudnud ette tööturupoliitika kulu-dest. See on kindlasti üks märgiline muutus, mis näitabet „uus heaoluriik“ ei ole jäänud vaid akadeemilise ideetasandile.

Nagu nähtub jooniselt 1.2.1, domineerivad foonirii-kide olulisimates kulugruppides investeerivad kulud.Kuid jõukat ja majanduslikult edukat riiki, kes olekspanustanud valdavalt kompenseerivatele kuludele ja jät-nud investeerivad unarusse, joonisel ei esine. Küll agaon riikidevahelised erinevused, sh jõukate heaolumaadevahel, märkimisväärsed. Angloameerika maad paistavadsilma investeerivate sotsiaalkulude kõrge ja kompen-seerivate kulude madala tasemega. Sellist jaotust mõju-tavad nende väiksemad pensionikulud ja suuremadperepoliitika kulud võrreldes teiste riikidega. Skandi-naaviale on iseloomulik nii investeerivate kui ka kom-penseerivate sotsiaalkulude kõrge tase, kuid mõnevõrraüllatavalt on distants Soome, Taani ja Rootsi vahelmärkimisväärne. See annab tunnistust 1970ndate ühtsePõhjala heaolumudeli murenemisest ja rahvuslikultspetsiifilistest valikutest heaoluriigi arendamisel. Vähemjõukad Eesti ja Poola asetuvad vaatamata ühisele polii-tilisele lähiminevikule kompenseerimis-investeerimis-dilemmas samuti üksteisest kaugele. Kui Eesti võiksjõukuse tõustes läheneda angloameerika mudelile või

KOMPENSEERIVAD KULUD INVESTEERIVAD KULUD

Pension Tööturg Toitja kaotus KOMP. Pere Haridus Tööturg Tervishoid INVEST. (passiivsed) pension KOKKU (aktiivsed) KOKKU

Eesti 6.9 0.3 0.1 7.3 2.3 4.8 0.2 4.5 11.8

Madalmaad 6.2 1.5 0.2 7.9 1.6 4.9 1.1 7.9 15.5

Iirimaa 4.7 2.7 1.1 8.5 3.9 5.6 0.9 5.8 16.2

Inglismaa 6.1 0.4 0.1 6.6 4.0 5.3 0.4 7.7 17.4

Poola 9.0 0.2 1.9 11.1 1.3 4.2 0.4 4.5 10.4

Rootsi 9.4 0.4 0.4 10.2 3.6 5.4 1.2 6.7 16.9

Saksamaa 8.6 1.2 2.0 11.8 2.2 3.9 0.8 8.0 14.9

Soome 10.6 1.7 0.9 13.2 3.2 5.9 1.0 5.7 15.8

Taani 8.4 2.2 0.0 10.6 4.0 6.1 2.2 6.7 19.0

TABEL 1.2.3 Heaoluriikide peamised kompenseerivate ja investeerivate kulude grupid, % SKPst, 2011

Allikas: OECD SOCX.


Madalmaadele, siis Poola suund on pigem soomepäranevanade riskide maandamine. Majanduse arengutempolton Poola viimasel perioodil olnud Eestist edukam; samason Poola innovatsioonivõimekus ja üldise konkurentsi-võime indeks oluliselt kehvemad kui Eestil (The GlobalCompetitiveness Report 2014-2015). Seega on risk, etkui Eesti läheks sotsiaalkulude struktuuri muutmiseln-ö Poola teed, ei pruugi see tagada majandusedu pike-mas perspektiivis.

Riikide asetus investeerimis-kompenseerimistel-jestikul on vähemalt osalt heaolupoliitika reformidetulemus. Ka poliitikareforme saab kuvada kahe mõõtmeteljestikus, mis eristab nii vanad ja uued sotsiaalsedriskid kui ka nende karmistamis- ja laienemistrendi.Dimensioonide kombineerimisel kujuneb heaoluriigiarendamise neli põhistrateegiat: protektsionism, karmis-tamine, ekspansionism ja võimestamine (Häuserman2012). Kui protektsionismi strateegia võimaldab heaolu-taset säilitada, siis tulenevalt majanduse ja rahvastikuarengusuundumustest ei saa see strateegia olla jätku-suutlik. Heaolu võiks suurendada ekspansionism ehklaienemisstrateegia, ent siingi ei ole jätkusuutlikkustagatud, kuni ei ole selge, kust tuleb vanade ja uutepoliitikate laiendamiseks vajalik raha. Võimestamis-strateegia näib heaoluriigi tulude poolele küll rohkemmõtlevat, ent siin ei ole jällegi kindel see, kas võimes-

„UUTE” POLIITIKATE LAIENEMINE

„UUTE” POLIITIKATE KARMISTAMINE

„VAN

ADE”

POL

IITIK

ATE

LAIE

NEM

INE

„VAN

ADE”

POL

IITIK

ATE

KARM

ISTA

MIN

EEKSPANSIONISM VÕIMESTAMINE

PROTEKTSIONISM KARMISTAMINE

Vanaduspensioniregulaarnetõstmine

Töötus-kindlustuse

seadus 2002

Vanema-hüvitis 2004

Haiguspäevadeväiksem

hüvitamine

Ravikindlustusebatüüpilistele

hõivatutele 2014

Lastehoiu-teenuse mitme-

kesistamine2015

FIEde mittetööta-vate abikaasaderavikindlustusekaotamine 2012

Tööhõivereform2016

Tööturutoetuste ja —teenuste seadus

2006

Töötutoetuste sidumine tööotsimis-

kavaga 2009

Töötute koolitus-kohustus 2009

JOONIS 1.2.2 Eesti heaolureformide asetus moodsate heaolureformide strateegilistel väljadel: helelillaga – rahalised toetused; halliga – teenused

Allikas: teljestik Häusermann 2012; Eesti reformide paigutus autoritelt.

tamismeetmed tagavad inimesteni jõudva heaolu kasvu.Niisiis on tulevikku vaatav sotsiaalpoliitika vältimatultmitme mõõtmega ning oskusest eri mõõtmeid tasa-kaalustada saab heaoluriigi valitsemise võtmeülesanne.

Joonis 1.2.2 näitab Eesti viimaste aastate sotsiaal-poliitika reforme selles teljestikus. Karmistamise stra-teegiat on rakendatud suhteliselt vähe, sest erinevaltküpsetest heaoluriikidest ei olnudki Eestis heldeid toe-tusprogramme, mida kärpida. Üpris jõuliselt on pildileakate sissetulekute kompenseerimisele suunatud pen-sionipoliitika; ent aktiveeriv vanuripoliitika realiseerubEestis väga aeglaselt. Kõige enam on tulevikusuunagareforme tehtud tööhõive valdkonnas, kus meetmeid onvõetud mitmel strateegilisel väljal.

Üldiselt torkab silma seos reformiaktiivsuse ja polii-tika triivimise vahel. Triivima lastud poliitikates (pen-sionid, tervishoid) on tegeldud vaid klassikaliste instru-mentide kärpimise (tervisekindlustus) või laiendamisega(pensionid), kuid uute riskidega ei ole suudetud tegelda.Ka ajafaktor näib reformistrateegiates rolli omavat.Mõned reformid, mis omal ajal näisid edumeelsena (ntvanemahüvitise sisseviimine 2004) on praegu arengulejalgu jäänud: ei aita lahendada emade-isade tööhõive-probleeme ja on oma jäikusega üks võimalikke palga-lõhe taastootjaid. Enamik viimasel paaril-kolmel aastaltehtud seadusemuudatustest aitab õnneks muuta


heaoluriiki paindlikumaks ja mahutab sinna ka uuteriskide vajaduse. Tervikuna saab Eesti muutusidefineerida kui mitmesuunalisi: nad sisaldavad teatudhüvitiste kärpimist ja karmistamist paralleelselt uutevõimaluste loomisega.

Kokkuvõtteks

Suuresti samadel põhjustel nagu ka teised ELi maad(elanikkonna vananemine, traditsioonilistele heaolu-kuludele katte leidmise raskused) peab Eesti oma hea-olusüsteemi moderniseerimisel liikuma investeeriva javõimestava heaoluriigi mudeli suunas. Samas ei saakeskenduda ainult investeeringutele, mis toodavadtagasi alles tulevikus, sest tänaste riskide tähelepanutajätmine võib viia vaesuse ja tõrjutuse suurenemiseni. Onväidetud ka seda, et ressursside ümbersuunamine jao-tamiselt investeerimisele kaldub tugevdama Matthew’efekti (ehk heaoluteenused ja -toetused lähevad kaldujõukamate gruppide poole; Morel jt 2012: 15). Eestistöötab selles suunas näiteks kehtiv vanemahüvitise süs-teem. Õnneks näitab eelmises alapeatükis esitatud em-piiriline materjal, et hiljutine majanduskriis ei viinudkõige sügavamale alla neid elanikerühmi, kelle puhuljaotamise-kompenseerimise tee oleks peaaegu ainuvõi-malik toetamissuund (pensionärid) vaid eelkõige palga-saajaid (töö kaotamise kaudu). Seetõttu tundub, etpraegu on liikumisel investeeriva-võimestava mudelisuunas perspektiiv Eestis põhimõtteliselt olemas.

Mõnes mõttes on pööre investeerivale paradigmalesarnane ülesandega, mis tõstatus pensionireformi puhul,kus tuli säilitada nii esimene sammas (pay-as-you-go) kuika ehitada juurde kogumispensionisambad. Siin on mas-

taap aga oluliselt laiem, mistõttu ka lisaraha vajadus onsuurem. Kust seda võtta? Seni on Eesti käinud kahteteed: siiranud töötuskindlustuse raha võimestavatehõivereformide elluviimiseks ning kasutanud ELi tõuke-fondide vahendeid haridus- ja hõivepoliitika reformi-deks (nt kutsehariduse moderniseerimine, tööturu-reformid, karjäärinõustamine). 1980ndate Delore’i ajastuprintsiipide lõhkumist töövõimereformi rahastamiselvõib pidada strateegiliselt heaks (sest reform suurendabhõivevõimet ja heaolu kaugemas perspektiivis), kuidhetkel sotsiaalset õiglust riivavaks (sest töötuskindlus-tuse sissemakseid ei kasutata nende tegijate hüvanguks).Uute sotsiaalpoliitikate rahastamist ELi tõukefondidevahenditest on keerulisem hinnata. Nagu märgib Riigi-kontroll (2014), lähevad riigi omatulud valdavalt fik-seeritud kulude katmiseks ning pikaajalisse arengussepanustavad investeeringud jäävad välisrahastuse kanda.See suurendab Eesti sõltuvust ELi otsustest ja seab ohtuuute poliitikate jätkumise pärast ELi toetuste lõppemist.Ilmselt ei ole juhus, et võimestamisstrateegiast kantudreforme on kõige enam tehtud hõivepoliitikas, misEuroopa Komisjonile on sotsiaalpoliitikatest vaielda-matult tähtsaim.

Sõltumata sellest, kas tegemist on Eesti või Euroopamaksumaksjate rahaga, saab seda heaoluriigi paradig-maatilise pöörde teostamiseks eraldada vaid riik omaotsustusega. See on aga väga keeruline, kuni domineeribmonetaristlik doktriin, mis näeb igat sotsiaalpoliitikavaldkonna rahaeraldist kui puhast tarbimist, mis on per-manentses vastuolus makromajandusliku stabiilsusekindlustamise ülesandega. Seega tuleks alustada sellest,et võtta avameelsele ja enesekriitilisele arutelule heaolu-riigi ja majanduskasvu seos eespool väljatoodud kolmepõhiparadigma raamistikus. ●

Esping-Andersen, G. (1999). Social Foundations of Postindustrial Economies. Oxford:Oxford University Press.

Esping-Andersen, G. (2002). Why We Need a New Welfare State? Oxford: Oxford Uni-versity Press.

Esping-Andersen, G. (2009). Incomplete Revolution: Adapting Welfare States to Women'sNew Roles. Polity Press.

Greve, B. (2013). Future of the Welfare State. Greve, B. (ed), The Routledge Handbookof the Welfare State, 433–439. London: Routledge,.

Hay, C. & Wincott, D. (2012). The Political Economy of European Welfare Capitalism.Palgrave MacMillian.

Hemerijck, A. (2012). Two or Three Waves of Welfare State Transformation?Morel, N., Palier, B. & Palme, J. (eds), Towards a Social Investment Welfare State? Ideas,Policies and Challenges. Bristol: Policy Press.

Hemerijck, A. (2013). Changing Welfare States. Oxford: Oxford University Press.

Häusermann, S. (2012). The Politics of Old and New Social Policies. Bonoli, G. &Natali, D. (eds), In The Politics of the New Welfare State. Oxford: Oxford UniversityPress.

Jenson, J. (2012). Redesigning Citizenship Regimes After Neoliberalism: MovingTowards Social Investment. Morel, N., Palier, B. & Palme, J. (eds), Towards a Social InvestmentWelfare State? Ideas, Policies and Challenges. Bristol: Policy Press.

Morel, N., Palier, B. & Palme, J. (2012). Towards a Social Investment Welfare State? Ideas,Policies and Challenges. Bristol: Policy Press.

Nikolai, R. (2012). Towards Social investment? Patterns of Public Policu in theOECD World. Morel, N., Palier, B. & Palme, J. (eds), Towards a Social Investment Wel-fare State? Ideas, Policies and Challenges, 91–116. Bristol: Policy Press.

Riigikontroll (2014). Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilitamisest 2013–2014. aastal.Riigikontrolli aruanne Riigikogule. Tallinn: Riigikontroll.

The Global Competitiveness Report 2014-2015, Word Economic Forum, Geneva.

Van Kersbergen, K. & Vis, B. (2014). Comparative Welfare State Politics: Development,Opportunities and Reform. Cambridge University Press.

VIIDATUD ALLIKAD


ünaamilised muutused, mis toimusid majandus-keskkonnas viimase 10 aasta jooksul peegeldusidloomulikult ka ühiskonna heaolu mõõtvates

indikaatorites (joonis 1.3.1). Kriisile eelnenud perioodil(2004–2007) oli keskmine palk kasvanud ka ostuvõimetarvestades üle 1,8 korra, töötus kahanenud ligi kakskorda. Kriisi jooksul (2008–2010) kolmekordistus töö-tuse määr ning keskmine palk kahanes ligi kümnendikuvõrra; 2012. aastaks on suudetud taastada palkade jasisemajanduse kogutoodangu kriisieelne tase.

Kiire majanduskasvu tingimustes kahanes abso-luutse vaesuse määr1 poole ja materiaalse ilmajäetusemäär2 kolmandiku võrra; majanduskriisi ajal kasvaspeaaegu kõikides elanikkonnarühmades kiiresti niiabsoluutne vaesus kui ka materiaalne ilmajäetus.Eelkõige vähenesid majanduskriisi ajal leibkondade või-malused tasuda õigeks ajaks üüri- ja kommunaalmak-seid ning leida rahalisi vahendeid võimalike ettenäge-matute kulutuste katteks (Laes 2013).

Mitmed autorid (Degutis jt 2010; Easterlin 2009) onoma uuringutes välja toonud tugeva seose ühiskonnajõukuse (mõõdetud sisemajanduse koguprodukti alusel)ja üldise eluga rahulolu vahel. Eesti puhul majandus-keskkonna järsud muutused elanikkonna üldist rahul-olu siiski oluliselt ei mõjutanud. Seletus võib peitudaselles, et riigi jõukuse suurenemise ja elanike rahuloluvaheline seos ei pruugi olla lineaarne ja sõltub mit-metest täiendavatest teguritest (Veenhoven 1997; Eas-terlin 1995). Layard’i (2005) uuringu kohaselt pidurdub

eluga rahulolu keskmise taseme edasine kasv siis, kuiriigi sisemajanduse koguprodukt ühe inimese kohtaületab 12 000 dollari piiri (Eesti ületas selle taseme1990ndate lõpul). Eluga rahulolu üldine tase on seotudka sissetulekute jaotuse ebaühtlusega – mida suurem onmateriaalse ebavõrdsuse tase, seda suuremad on ka ma-teriaalsed riskid ning lõppkokkuvõttes ka väiksem elugarahulolu (Sanfey, Teksoz 2007). Eestit iseloomustabpüsivalt suhteliselt kõrge materiaalse ebavõrdsuse tase,mida joonisel peegeldab suhtelise vaesuse määr. Sta-biilselt kõrge ebavõrdsuse tase võib osaliselt seletada kakeskmiste rahuloluhinnangute ajalist stabiilsust. Ühis-konna tasandi protsessidest on subjektiivse heaoluvarieeruvust vaadeldud veel seoses inflatsiooni ja töö-tuse määraga ning on leitud, et mõlemad pigem vähen-davad eluga rahulolu (DiTella jt 2001). Majandusarengupidurdumisega kaasnev tööhõive vähenemine ja töötusekasv võib vähendada inimeste sotsiaalset turvalisustning kahandab eluga rahulolu.

Eesti elanike tajutud sotsiaalne tõrjutus majandus-kriisi eelsel ja järgsel perioodil (2004–2012)

1.3� KAIRI KASEARU & AVO TRUMM

D1.3.1 Muutuv elujärg ja eluga rahulolu

1 Absoluutse vaesuse määr on nende inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek onabsoluutse vaesuse piirist väiksem. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, miskatab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsesttoidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest(k.a eluasemekulutused).

2 Materiaalse ilmajäetuse määr näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldadavähemalt 3 komponenti 9st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soo-jana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendegasamaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasi-nat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.


Keskmine netopalk

2004 2006

0

1,5

0,5

1

2

SKT 1 in kohta PPS Töötuse määr 15-74a

2008 2010 2012

Eluga rahulolu Suhtelise vaesuse määr (%) Absoluutse vaesuse määr (%)

Materiaalse ilmajäetuse määr (%)

1,41

1,73

1,55

1,87

0,99

1,65

0,540,58

1,33

1,85

1,75

1,94

JOONIS 1.3.1 Eesti majanduskeskkonda iseloomustavate ning elanike elujärge kajastavate indikaatorite dünaamika 2004–2012 (2004=1)


1.3.2 Sotsiaalne tõrjutus ja sidus ühiskond

Ühiskonna vähene sidusus ja selle liikmete vähene kaa-satus suurendavad vaesusriski ja sotsiaalset tõrjutust.Kui vaesust määratletakse kõige sagedamini materiaalsepuuduse ja põhivajaduste rahuldamatuse kaudu, siis sot-siaalset tõrjutust on tunduvalt keerukam defineerida.Seda võib üldiselt määratleda kui mitmesugusteheaolupuudujääkide ja nendest tulenevate sotsiaalseteprobleemide kuhjumise protsessi, mis põhjustab ühis-kondliku osaluse vähenemist, jõuetus- ja pettumistundesüvenemist ning ühiskonnaelust eemaldumist (Trumm2010; vt ka Kutsar 2010; Trumm 2011). Sotsiaalne tõrju-tus tähendab sotsiaalsete sidemete purunemist, prot-sessi, mille käigus on inimesed või grupid täielikult võiosaliselt välja jäetud ühiskonnas osalemisest (Eurofound1995). Tõrjutuse uurijad (nt Kronauer 1998; Atkinson,Davoudi 2000; Pirani 2013) on leidnud, et sotsiaalne tõr-jutus väljendab sotsiaalse integratsiooni puudumist,ühiskonna liikmete suutmatust osaleda poliitilistes, ma-janduslikes ja sotsiaalsetes struktuurides. Room (1990)iseloomustab sotsiaalset tõrjutust kui situatsiooni, kusinimesed on halvemas olukorras puudujääkide tõttuhariduses, tööstaatuses, majanduslikes ressurssides, elu-kohas jne ja ligipääs peamistele sotsiaalsetele institut-

sioonidele on piiratum ning need puudused on ajas pü-sivad. Sotsiaalse tõrjutuse mõiste ühendab paljusid sot-siaalseid ja majanduslikke probleeme: vaesust, ebavõrd-sust, ruumilist suletust ja tõrjutust, diskrimineerimist,vähest sotsiaalset kapitali, usalduse defitsiiti, väärtus-hinnangute ja käitumismallide sobimatust, abitust ava-like teenuste kasutamisel jne.

Käesolevas alapeatükis huvitabki meid, kuidas onviimase kümne aasta sotsiaalmajanduslikud muutusedmõjutanud Eesti ühiskonna üldist sidusust ja ühiskon-naliikmete sotsiaalset kaasatust. Kas kriis on suurenda-nud tõrjutust või pigem ühiskonnaliikmeid liitnud?Kuidas on muutunud sotsiaalse tõrjutuse olemus sot-siaalse tõrjutuse indeksi alakomponentide mõttes? Mil-lised on sotsiaalse tõrjutuse riskirühmad sotsiaalsete jademograafiliste kategooriate lõikes ja kuidas need on ajajooksul muutunud?

1.3.3 Sotsiaalse tõrjutuse mõõtmine

Sotsiaalse tõrjutuse mõõtmisel on lähtutud objektiiv-setest karakteristikutest, mis iseloomustavad juurde-pääsu mitmesuguste valdkondade võimalustele jaressurssidele. Näiteks Eurostati koostatud mitmemõõt-meline sotsiaalse tõrjutuse indeks (Eurostat 1998)


sisaldab tunnuseid, mis väljendavad (1) rahalisi toime-tulekuraskusi, (2) põhivajaduste rahuldamatust, (3)keskmiselt halvemaid elamistingimusi, (4) vajalikekestuskaupade puudust, (5) halba tervislikku seisundit,(6) ebapiisavaid sotsiaalseid kontakte ning (7) üldisteluga rahulolematust. Hilisemad uuringud on toonud

esile subjektiivsete indikaatorite olulisuse sotsiaalse tõr-jutuse mõõtmisel (Böhnke 2001a, 2001b, 2004; Robila2006; Bude, Lantermann 2006). Näiteks Robila (2006)mõõdab sotsiaalset tõrjutust sellega, kuivõrd inimesedtajuvad, et nad on ühiskonnast välja jäetud ja et nendesuhtes on ebaõiglaselt käitutud. Sotsiaalse tõrjutuse

2004 2006 2008 2010 2012 SKAALA

VAESUS – vaene 44,5 30,4 28,6 29,5 35,7

Praeguse sissetulekuga on raske/väga 44,5 30,4 28,6 29,5 35,7 1 – hästi hakkama saav ...raske hakkama saada (%) 4 – väga raske hakkama saada

INSTITUTSIONAALSE USALDAMATUSE 39,2 26,3 42,4 35,8 43,4 0 – usaldan täiesti … 10 – ei usalda üldseindeks – ei usalda usaldamatusena on defineeritud

hinnangud 6–10

Ei usalda Riigikogu 52,2 45,3 57,1 49 55,8

Õigussüsteemi 40 38,1 42 35,3 39,6

Politseid 27,6 29,9 22,4 20,8 24,2

Poliitikuid 68,6 63,8 67,2 62 67

Erakondi 73,6 64,2 69,1 64,9 69,3

SUBJEKTIIVSE HEAOLU indeks – 18,1 11,5 13,1 10,8 14,3 Ebapiisav heaolu – hinnangud 6–10vähene rahulolu

Õnnelikkusele antud hinnang – 17,2 10,2 11,2 10,2 11,5 0 – väga õnnelik … 10 – väga õnnetuõnnetu

Eluga rahulolu – vähene rahulolu 23,8 17,9 19,4 15,6 21,2 0 – väga rahul … 10 – täiesti rahulolematu

INIMESTEVAHELISE 26,6 26,5 23,3 18,6 21,5 Usaldamatus – hinnangud 6–10USALDAMATUSE indeks

Inimesi ei saa usaldada 31,7 28,3 27,8 24,4 27,7 0 – inimesi saab usaldada … 10 – tuleb olla ettevaatlik

Inimesed püüavad teisi ära kasutada 29,8 26,7 24,6 21,7 24,2 0 – enamik inimesi on õiglased … 10 – enamik püüab teisi ära kasutada

Inimesed seisavad vaid enda 41 43,3 39,4 31,6 34,7 0 – inimesed püüavad olla abivalmid … isiklike huvide eest 10 – enamik seisab oma huvide eest

ISOLATSIOONI indeks – on isolatsioonis 42,2 35,9 39,1 46,4 47,6 Isolatsioonina on defineeritud hinnangud 4–6

Suhtleb vähe sõprade/ 32,7 23,8 30 36,2 35,3 1 – iga päev … 7 – mitte kunagisugulaste/eakaaslastega

Võrreldes eakaaslastega 51,3 52,4 48 51,6 53,3 1 – palju rohkem kui enamik … osaleb harvem üritustel 5 – palju vähem kui enamik

TAJUTUD DISKRIMINEERIMINE 9,8 14,5 8,6 6,1 11,3

Inimene peab ennast kuuluvaks diskri- mineeritavasse sotsiaalsesse gruppi

SOTSIAALSE TÕRJUTUSE indeks 27,6 20,8 20,7 19,9 25,7 6 eelnimetatud riskist esineb vähemalt 3

TABEL 1.3.1 Sotsiaalse tõrjutuse indeksi komponendid üksiktunnuste lõikes koos skaalade ja keskmiste väärtustega (% elanikkonnast)


puhul on oluline rõhutada suhtelisuse aspekti, nimeltsotsiaalselt tõrjutud ollakse võrdluses teistega, ühis-konna peavooluga; seega sotsiaalset tõrjutust mõjutavadtegurid võivad varieeruda sõltuvalt kohast ja ajast(Atkinson, Davoudi 2000; Pirani 2013).

Eestis mõõdeti sotsiaalse tõrjutuse riski esimestkorda 1990ndatel (Kutsar 1997). Hiljem on sotsiaalsettõrjutust ja eluga rahulolu käsitletud mitmetesuurimustes (Kasearu, Trumm 2008; Trumm, Kasearu2009). Analüüsid on näidanud, et Eestis on peamisedsotsiaalset tõrjutust mõjutavad sotsiaal-demograafilisedfaktorid sugu (naistel on suurem sotsiaalse tõrjutuserisk), vanus (tõrjutus on iseloomulik vanemaealistele),rahvus (mitte-eestlaste sotsiaalse tõrjutuse risk on kõr-gem kui eestlastel) ja haridus (alg- ja põhiharidusega ini-meste sotsiaalse tõrjutuse risk on ligi kaks korda kõrgemkui kõrgharitutel).

Käesolevas alapeatükis analüüsime sotsiaalset tõrju-tust Euroopa Sotsiaaluuringu 2004.–2012. aasta andmes-tike alusel.3 See andmestik võimaldab sotsiaalset tõrjutustmõõta kuue alakomponendi kaudu: eluga rahulolematus,vaesus, institutsionaalne usaldamatus, inimestevahelineusaldamatus, tajutud diskrimineerimine ja isolatsioon. Iganimetatud alakomponendi mõõtmiseks koostati vastavindeks (vt tabelit 1.3.1). Indeksite väärtused teisendatitunnuse jaotust arvestades kahepunktiliseks, milles väär-tus 0 tähistab vastava komponendi (nt vaesus) riski puu-dumist ja väärtus 1 selle olemasolu. Sotsiaalse tõrjutusekoondindeks moodustati alakomponentide liitmise teel(0 – ei ole ühtegi riski … 6 – tõrjutud kõigi alakompo-nentide lõikes (vt joonist 1.3.2)). Edasise analüüsi jaoksdefineeriti tõrjutuna need inimesed, kellel esines kuuesttõrjutuse riskist vähemalt kolm.

1.3.4 Sotsiaalse tõrjutuse muutumine 2004–2012

Eespool kirjeldatud sotsiaalse tõrjutuse indeksi aluselmõõdetud sotsiaalse tõrjutuse tase on vaadeldaval aja-perioodil majanduskeskkonna dramaatilist muutumistarvestades muutunud suhteliselt vähe. Kõige kõrgem oliühiskonnas tõrjutuse tase vaadeldava perioodi algul2004. aastal, st enne majandusbuumi algust. Tõrjutuidoli siis üle neljandiku elanikkonnast; majanduskriisialguseks oli tõrjutuse määr kahanenud viiendikuni.Üllatuslikult ei suurendanud ega vähendanud majan-duskriis üldist tõrjutuse taset, veelgi üllatuslikum on agatõrjutuse taseme märkimisväärne kasv majanduskriisijärgsel perioodil.

Inimesed võivad ühiskonnas olla rohkem või vähemtõrjutud-kaasatud, sõltuvalt sellest, kui palju esineb neilprobleeme-vajakajäämise eri komponentide kaupa.Joonisel 1.3.2 on Eesti elanikud jagatud tõrjutuse tasemealusel nelja kategooriasse: kaasatud, kellel sotsiaalse tõr-jutuse riske ei esine või esineb vaid ühe alakomponendilõikes, vähemkaasatud (2 riski), vähemtõrjutud (3 riski)ja tõrjutud (4 või enam riski).

Kõige enam oli ühiskonda täiel määral kaasatuid2010. aastal – peaaegu 60%; kõige vähem 2004. aastal –

3 Euroopa Sotsiaaluuring (The European Social Survey) on rahvusvaheline sotsiaaluuring,mille üldine eesmärk on kaardistada ja seletada muutusi Euroopa poliitilistes, majandus-likes struktuurides, rahvastiku käitumises ja inimeste hoiakutes. Uuring on ellu kutsutudEuroopa Komisjoni 5. ja 6. Raamprogrammi ja Euroopa Teadusfondi toel. Uuring korral-dati esimest korda 2002 aastal. Järgnenud on viis küsitluslainet (vt. www.europeansocial-survey.org). Andmete arhiveerija ja väljastaja Norwegian Social Science Data Services(NSD).

100%

90%

80%

70%

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

2004

kaasatud tõrjutudvähemkaasatud vähemtõrjutud

2006 2008 2010 2012

49,1

23,3

23,1

4,5

56,9

22,3

17,5

3,3

55,9

23,4

17,7

3

58,3

21,8

17,8

2,1

52,2

22,4

21,2

4,2

JOONIS 1.3.2 Eesti elanikkonna jaotus sotsiaalse tõrjutuse/kaasatuse taseme järgi


pisut alla poole elanikest; vähemalt nelja alakompo-nendi lõikes tõrjutuid on ühiskonnas alla 5%, kõigeenam perioodi algul ja lõpus.

Kas ja kuidas on muutunud aga sotsiaalse tõrjutusestruktuur? Selleks vaatleme järgnevalt tõrjutust üksi-kute alakomponentide kaupa.

Subjektiivne heaolu koondab endas nii õnnelikkusekui ka eluga rahulolu hinnangut. Võrreldes 2004. aastagaon vähenenud inimeste hulk, kes hindavad oma heaoluviletsaks. Sotsiaalse tõrjutuse alakomponentide esine-missageduse alusel saab eristada kolme perioodi: 2004–2006 sotsiaalse tõrjutuse vähenemine (peamiselt tänusubjektiivse heaolu kasvule, institutsionaalse usaldusesuurenemisele ja isoleerituse vähenemisele). Hoolimata2008. aasta majandussurutisest jäi tõrjutute osakaal aas-tatel 2008–2010 muutumatuks. 2008. aasta alakompo-nentide võrdlus toob esile, et kuigi subjektiivne elugarahulolematus ja usaldamatus institutsioonide vastukasvas, vähenesid diskrimineerimine, tajutud vaesus jausaldamatus inimeste suhtes. 2010. aastal on tõrjututeosakaal kõige väiksem. Majanduskriisist väljumine väl-jendub ka suuremas institutsioonide usaldamises ja sub-jektiivse heaolu kasvus. Seevastu 2012. aasta andmedkinnitavad taas sotsiaalselt tõrjutute arvu kasvu. Mär-gatavalt on suurenenud rahulolematute osakaal, usal-damatus institutsioonide vastu, isoleeritus ja majandus-raskused.

Järgnevalt vaatame, milline alakomponent panustabenim sotsiaalse tõrjutuse kujunemisesse. Joonisel 1.3.3on esitatud sotsiaalse tõrjutuse indeksi korrelatsioon-seosed indeksi alakomponentidega. Enim panustavadsotsiaalse tõrjutuse kujunemisesse usalduse puudumine

institutsioonide vastu, õnnelikkuse ja eluga rahulolumadal tase ja rahalised raskused. Kui 2004. aastal panus-tas sotsiaalse tõrjutuse kujunemisesse enim väheneeluga rahulolu, siis majandussurutise perioodil muutusolulisemaks usaldus institutsioonide vastu. Majandusestabiliseerudes aga muutus taas olulisemaks inimeseenda majanduslik olukord. Inimestevahelise usaldama-tuse olulisus sotsiaalse tõrjutuse ühe komponendina onaga võrreldes 2004. aastaga vähenenud.

Kõige nõrgemalt on teiste alakomponentidega seo-tud tajutud diskrimineerimine ja isolatsioon. Seegavõime siit järeldada, et inimene võib küll tajuda, et tedadiskrimineeritakse, kuid see ei pruugi veel väljendudasotsiaalse tõrjutusena. Võiks eeldada, et isolatsioon ehkteiste inimestega vähene suhtlemine ja inimestevahe-line usaldus on omavahel tugevalt seotud, kuid meieanalüüsist ilmneb pigem väga nõrk seos.

1.3.5 Sotsiaalse tõrjutuse sotsiaal-demograafilised riskitegurid

Inimese sugu ja vanus on olulised sotsiaalse heaoludeterminandid. Varasemad uurimused (vt Dolan jt 2008)on toonud esile, et subjektiivne heaolu varieerub vanus-gruppide lõikes ja on U-kujuga ehk siis nooremad javanemaealised hindavad oma heaolu kõrgemaks kuikeskealised. Siiski võiks eeldada, et majanduskeskkonnamuutuses on suuremas tõrjutusriskis sotsiaalselt haava-tavamad sihtrühmad. Kuigi varasemad uurimused ontoonud esile, et noorte hulgas on töötuse määr kõrgening paljud noored ei õpi ega tööta (vt Kasearu, Trumm

0,7

0,6

0,5

0,4

0,3

0,2

0,1

Aasta 2004

Institutsionaalne usaldamatus

Inimestevaheline usaldamatus

2006 2008 2010

Madal rahulolu

Isolatsioon

Vaesus

Diskrimineerimine

2012

JOONIS 1.3.3 Alakomponentide korrelatsioonseosed sotsiaalse tõrjutuse näitajaga perioodil 2004-2012


2013), ei tunne nad ennast sotsiaalselt tõrjutuna. Vaadel-dud perioodil varieerub sotsiaalselt tõrjutute osakaalkõige vähem 15–25-aastaste hulgas (joonis 1.3.4). 26–35-aastaste jaoks vähenes sotsiaalse tõrjutuse risk majan-duslanguse perioodil, kuid aastaks 2012 on see taaskasvanud. Võib öelda, et kõige vähem on viimastel aas-tatel muutunud sotsiaalselt tõrjutute osakaal 36-45-aastaste seas. Kui teistes vanusrühmades on majandus-langusele järgnenud stabiliseerumisfaasis sotsiaalselttõrjutute osakaal pigem kasvanud, siis selles vanusrüh-mas on jäänud see püsima samale tasemele. Vanuserüh-made võrdluses on majanduslanguse perioodi nn võitjadpensioniealised inimesed. Nende jaoks oli tõrjutus kõigemadalamal tasemel 2008.–2010. aastal. Kõige enam onsotsiaalsest tõrjutusest ohustatud aga vanem keskigaehk 56–65-aastased. Tundub, et see vanusrühm on ma-janduskeskkonna muutuste suhtes kõige tundlikum.

Kui vaadata lähemalt tõrjutuse alakomponentidevarieeruvust vanusrühmade kaupa (joonis 1.3.4), ilm-neb, et noorte jaoks tuleneb sotsiaalne tõrjutuspeamiselt usaldamatusest institutsioonide suhtes jateisel kohal on rahalised raskused. Vanemaealiste puhulon aga olulised rahaline olukord ja subjektiivne heaoluning alles kolmandal kohal on usaldus institutsioonidevastu. Iseenda olukorda, heaolu, sotsiaalset ja majan-duslikku võimekust hinnatakse võrdluses teiste inimestevõi ühiskondadega (vt nt Fahey, Smyth 2004). Lahatessotsiaalse tõrjutuse alakomponentide muutust vanus-rühmade kaupa, ilmneb, et 66-aastaste ja vanemate ini-meste sotsiaalse tõrjutuse risk vähenes majanduslanguseperioodil tänu nende positiivsemale hinnangule omamajanduslikule olukorrale. Teisisõnu: keerulistes ma-

jandustingimustes tajuti ja hinnati oma majanduslikkuvõimekust paremaks – osaliselt seetõttu, et nt tööea-liste inimeste olukord (suurenenud töötus, raskusedlaenude tagasimaksmisel jne) muutus keerulisemaks.Teisalt jääb kõnealusesse perioodi keskmise vanadus-pensioni kasv: kui 2006. aastal oli statistikaameti and-metel keskmine vanaduspension 175 eurot, siis 2010.aastal juba 304 eurot. Vanaemaealiste inimeste majan-duslik olukord pigem paranes, mis selgelt väljendubmadalama sotsiaalse tõrjutuse tasemena selles vanus-rühmas. Teiste vanusrühmade jaoks pöördus keskmisesissetuleku kasv pärast 2008. aastat langustrendi ja ma-janduskriisi eelse taseme taassaavutamiseks kulus paaraastat. Siiski on just majanduskriisi alguses ehk 2008.aastal majandusraskustes olevate 36-aastate ja vanemateinimeste osakaal kõige väiksem ja ka vanusrühmadevahelised erinevused kõige väiksemad. Ilmneb, et kuni35aastate jaoks jõudis kriisi mõju kiiremini kohale: võr-reldes 2006. aastaga kasvas 2008. aastaks majanduslikkutoimetulekut keeruliseks hindavate nooremaealisteosakaal 6 protsendi võrra, samas kui 36-aastaste ja vane-mate inimeste vaesuses olevate osakaal vähenes5,3 protsendi võrra. Majanduskriis suurendas usaldama-tust institutsioonide vastu pigem keskealiste hulgas(36–55-aastased) ja inimeste abivalmiduses hakkasidrohkem kahtlema 56–65-aastased. Siiski on inimeste-vahelise usalduse puhul vanusrühmade hinnangutevarieeruvus aasta-aastalt vähenenud. Seevastu vanus-rühmade subjektiivne heaolu kriisiaastatel pigemühtlustus, kuid varieeruvus suurenes uuesti 2012. aastal– peamiselt seetõttu, et võrreldes 2008. aastaga on üle46-aastaste inimeste subjektiivne heaolu väiksem, samas

40

35

30

25

20

15

10

5

0Aasta 2004

15-25 46-55

2006 2008 2010

66 ja vanem36-45 56-6526-35

2012

JOONIS 1.3.4 Sotsiaalselt tõrjutute osakaal vanusrühmade lõikes, 2004–2012


kui alla 25-aastaste heaolu hinnangud on muutunudpositiivsemaks. Kokkuvõtlikult saame nentida, et ma-janduskriis ühtlustas vanusrühmade vahelisi lõhesidpeamiselt kahel põhjusel. Esiteks: nooremaealised olimajanduskriisile eelneval perioodil paremas olukorras,kuid majanduskriis mõjutas nende majanduslikku kind-lustatust rohkem. Teiseks: majanduse stabiliseerumis-faasis on nooremate inimeste materiaalne kindlustatusja heaolu paranenud, kuid eakamate hinnangul onnende olukord pigem halvenenud.

Haridus on sarnaselt varasemate uuringutega endi-selt üks oluline sotsiaalse tõrjutuse determinant (vt Kut-sar 1997; Fahey, Smyth 2004), kõrgema haridustasemegainimesed on sotsiaalselt vähem tõrjutud (joonis 1.3.5).Võrreldes 2004. aastaga on tõrjutute osakaal vähenenudkõigil haridustasemetel. Aastatel 2006–2010 püsis sot-siaalselt tõrjutute osakaal haridustasemeti suhteliseltmuutumatu. Kuigi võiks eeldada, et majanduskeskkonnaebastabiilsus tähendab suuremat individuaalset riski justmadalama haridusega inimestele, siis meie käsutusesolnud andmetele tuginedes seda küll kinnitada ei saa.

Sotsiaalse tõrjutuse dünaamika on meeste ja naistepuhul suhteliselt sarnane. Aastatel 2006–2010 oli naisteja meeste risk olla sotsiaalselt tõrjutud võrdne, ent kahelaastal, mil tõrjutute osakaal on suurem, tuleb see pea-miselt meeste arvelt. Meeste ja naiste sotsiaalse tõrju-tuse dünaamikat tuleb vaadata seoses nende sotsiaal-majandusliku staatusega.

Nii nagu subjektiivne heaolu on kõige madalam töö-tute hulgas, kaasneb töötusega ka suurem sotsiaalse tõr-jutuse risk (joonis 1.3.6). Töövõimetuspensionäride jahaiguslehel viibivate inimeste hulgas on proportsio-naalselt rohkem sotsiaalselt tõrjutuid kui ühiskonnas

keskmiselt. Võrreldes töötavate inimestega on vanadus-pensionäride hulgas küll rohkem sotsiaalselt tõrjutuid,kuid erinevused ei ole suured (varieeruvad aastate kaupa6–11 protsendipunkti vahel). Vaatlusalusel perioodiltuleb esile, et staatuseti olid erinevused kõige väikse-mad aastatel 2006 ja 2008.

Seoses kodakondsuse ja koduse keelega tõi 2007.aasta Eesti inimarengu aruanne esile, et 2000ndate aas-tate esimeses pooles sotsiaalne lõhe eestlaste ja mitte-eestlaste vahel pigem süvenes, seda mittekodanikesuurema riski tõttu olla sotsiaalselt tõrjutud (Kasearu,Trumm 2008). Ilmneb, et majanduskriis on avaldanudeestlaste sotsiaalse tõrjutuse määrale vähem mõju kuimitte-eestlaste omale (joonis 1.3.7).

Aastaks 2012 on sotsiaalselt tõrjutute osakaal vene-keelse elanikkonna hulgas kasvanud võrreldes 2008.aastaga 1,3 korda. Venekeelsetest mittekodanikest onaastal 2012 sotsiaalselt tõrjutud enam kui pooled. Millesttuleneb venekeelse elanikkonna suurem sotsiaalne tõr-jutus? Viimaste aastate tõrjutuse kasvu peamised tegu-rid mitte-eestlaste seas on suurenenud usaldamatusinstitutsioonide vastu (kasv 12 protsendipunkti), taju-tud diskrimineerimine (kasv 10 protsendipunkti) jausaldamatus inimeste suhtes (kasv 7 protsendipunkti).Kui eestlaste sotsiaalse tõrjutuse põhikomponent onhinnang oma majanduslikule hakkamasaamisele, siisvenekeelse elanikkonna hulgas on see pigem usalda-matus institutsioonide suhtes ja tajutud diskriminee-rimine.

Kes on Eestis sotsiaalsest tõrjutusest enim ohustatudja kuivõrd see muster ajas püsib? Kui võrrelda eespoolnimetatud sotsiaaldemograafiliste tegurite alusel väljajoonistuvaid sotsiaalseid gruppe omavahel, ilmneb, et

35

30

25

20

15

10

5

0Aasta 2004

Põhiharidus

2006 2008 2010

KõrgharidusKeskharidus

2012

JOONIS 1.3.5 Sotsiaalselt tõrjutute osakaal haridustasemeti, 2004–2012


kõige suurem tõrjutuse risk on mittekodanikel, madalaharidusega inimestel ja töötutel. Võrreldes eestlastegaon töötamisega kaasnev positiivne mõju mitte-eestlastejaoks väiksem. Töötuks olemine võrreldes töötamisegasuurendab eestlaste jaoks sotsiaalse tõrjutuse riski 4,8korda, mitte-eestlaste jaoks aga vaid 1,8 korda. Kui eest-laste puhul tulevad selgemalt esile vanuserühmadevahelised erinevused, siis mitte-eestlaste puhul onvanuserühmad sotsiaalse tõrjutuse esinemise poolesthomogeensemad. Lisaks haridusele, vanusele ja sot-siaalmajanduslikule staatusele kontrollisime ka seda,kuivõrd oluline on partneri olemasolu. Nii eestlaste kuika mitte-eestlaste jaoks on abikaasa või elukaaslaseolemasolu sotsiaalse tõrjutuse riski vähendav tegur.

Et teada saada, kuivõrd ühiskondlik kontekst mõjutabühe või teise sotsiaalse grupi tõrjutuse riski, tegime aas-tate arvestuses regressioonanalüüsi. Vaatlusaluse peri-oodi alguses tulenes sotsiaalne tõrjutus suuresti inimesesotsiaalmajanduslikust staatusest ja hariduse mõju olitugevam kui majanduskriisi ajal. Rahvuste järgi oliderinevused aga 2000ndate esimeses pooles väiksemadkui praegu, mil suureneb venekeelse elanikkonna sise-mine polariseerumine kodakondsuse alusel. Kui needtegurid on arvesse võetud, ilmneb, et vanusrühmadevahelised erinevused ei ole enam nii olulised. Seega tea-tud vanusrühmade suurem sotsiaalse tõrjutuse risktuleneb nende sotsiaalmajanduslikust staatusest ja hari-dustasemest.

70

60

50

40

30

20

10

0Aasta 2004

töötab

2006 2008 2010 2012

õpib töötu haige/töövõimetu pensionil kodune

JOONIS 1.3.6 Sotsiaalselt tõrjutute osakaal sotsiaalmajandusliku staatuse aluses, 2004-2012

60

50

40

30

20

10

0Aasta 2004 2006 2008 2010 2012

Venekeelne kodanikEestikeelne kodanik Venekeelne mittekodanik

JOONIS 1.3.7 Sotsiaalselt tõrjutute osakaal koduse keele ja kodakondsuse olemasolu alusel, 2004–2012


1.3.6 Sotsiaalse tõrjutuse psühholoogiline hind

Mida tähendab sotsiaalne tõrjutus inimese psühho-loogilisele/emotsionaalsele heaolule? 2006. ja Euroopa2012. aasta sotsiaaluuringutes sisaldus personaalse hea-olu erimoodul, milles muuhulgas küsiti ka sotsiaalse tõr-jutuse psühholoogiliste aspektide ja inimeste tuleviku-väljavaadete kohta. Mõlemal aastal ilmneb, et sotsiaal-selt tõrjutud on suurema tõenäosusega sagedaminimasenduses, tunnevad elust vähem rõõmu, on pigemnegatiivselt meelestatud oma tuleviku osas ning taju-vad suuremat võimaluste piiratust oma oskuste ja või-mekuse realiseerimiseks kui mittetõrjutud (tabel 1.3.2).Samuti näevad nad tumedamates toonides ühiskonnaüldist heaolu ja arenguvõimalusi.

Enam kui pooled tõrjututest on maailma tulevikusuhtes pessimistlikud. Kui võrrelda aastaid 2006 ja 2008,on ilmne, et hinnangud individuaalsete heaolu aspek-tide kaupa varieeruvad vähem kui ootused ühiskonnaarengu suhtes. Teravalt tuleb esile nii tõrjutute kui kamittetõrjutute ootuste muutumine negatiivsemaks Eestieluolu koha pealt. Kui 2006. aastal leidis 45% tõrjututestja 20% mittetõrjututest, et Eestis läheb elu pigem halve-maks, siis kuus aastat hiljem on vastavad näitajad 49%ja 80%. Siin võib näha ka seost majandustsüklitega: 2006.aasta peegeldab majandusbuumi algusaja ootusi ja see-tõttu on üldine optimism ka sotsiaalselt tõrjutute hul-gas suurem. Kuigi meil puuduvad andmed majandus-kriisi perioodi kohta, näitab 2012. aasta küsitlus, etmajanduskriisiga kaasnevad hirmud on alles jäänud japigem ollakse tuleviku suhtes ettevaatlik.

Kokkuvõte

Meie analüüs näitab, et toimunud majanduslike muu-tuste mõju inimeste sotsiaalse tõrjutuse tasemele olisuhteliselt tagasihoidlik: kasvubuumi keskel aastal 2006,majanduskriisi sisenedes aastal 2008 ja sellest väljumiselaastal 2010 on tõrjutuse määr enam-vähem võrdne(20%) ning hakkab tõusma alles stabiliseerumisperioo-dil, jõudes 2012. aastal 25 protsendini. Küll aga ilmnes,et majanduskeskkond mõjutab tõrjutuse sisemist struk-tuuri selle kompleksse nähtuse üksikkomponentidearvestuses. Majanduskasv parandab inimeste üldist ma-teriaalset heaolu, kuid kasvatab ebavõrdsust ning pärsibinimeste vahelist ja institutsioonilist usaldust ja soli-daarsust; suureneb diskrimineerimisoht. Raskematelaegadel majanduslik heaolu küll kahaneb, kuid inimesteühtekuulustunne ja abivalmidus näib hoopiski kasva-vat.

Tõrjutuse risk ei ohusta kõiki ühiskonnaliikmeidvõrdselt. Analüüs näitab, et püsivalt on suuremas sot-siaalse tõrjutuse riskis pigem vanemaealised, madalamaharidustasemega, mittetöötavad ja vene keelt peamisesuhtluskeelena kasutavad elanikud. Majanduskriisi tin-gimustes kasvas parimas tööeas olevate inimeste tõrju-tuse risk, samal ajal vähenes see aga eakate hulgas; olu-korra stabiliseerumine suurendas taas eakamate ühis-konnaliikmete tõrjutusriski.

Sotsiaalne tõrjutus väljendub peamiselt inimesteväiksemas seotuses ühiskondlike struktuuride ja teisteinimestega, kuid toob endaga kaasa ka emotsionaalseidja psühholoogilisi probleeme. Sotsiaalselt tõrjututel on

TABEL 1.3.2 Hinnangud oma heaolule ja tulevikku suunatud ootustele sotsiaalse tõrjutuse riski arvestades aastatel 2006 ja 2012 (%)

2006 2012

Sotsiaalse Ei ole sotsiaalse Sotsiaalse Ei ole sotsiaalsetõrjutuse riskis tõrjutuse riski tõrjutuse riskis tõrjutuse riski

Oli masenduses (suurema osa ajast + peaaegu kogu aeg) 15,6 5,1 18,4 4,7

Tundis elust rõõmu (üldse mitte + väikese osa ajast) 56,9 29 52,6 21

Ma olen alati oma tuleviku suhtes optimistlik (ei ole nõus + üldse ei ole nõus) 27 8,8 22,5 8,3

Vähe võimalusi näidata, kui võimekas ma olen (nõus + täiesti nõus) 41,9 22,6 47,5 24,7

Enamiku inimeste jaoks läheb elu Eestis pigem halvemaks kui paremaks (nõus + täiesti nõus) 44,8 20,5 80,1 49,3

Asjade praeguse seisu juures on raske olla lootusrikas maailma tuleviku suhtes (nõus + täiesti nõus) 60,7 40,4 69,8 43


Atkinson, R. & Davoudi, S. (2000). The Concept of Social Exclusion in the Eu-ropean Union: Context, Development and Possibilities. Journal of Common MarketStudies, 38, 427–448.

Bude, H. & Lantermann, E.-D. (2006). Soziale Exklusion und Exklusion-sempfinden. Kölner Zeitrichft für Soziologie und Sozialpsychologie, 58 (2), 233–252.

Böhnke, P. (2001a). Nothing Left to Lose? Poverty and Social Exclusion in Comparison.Empirical Evidence on Germany, Discussion paper FS III 01-402 (Social Science Re-search Centre Berlin).

Böhnke, P. (2001b). Reporting on Social Exclusion: Standard of Living and Social Partici-pation in Hungary, Spain and Germany, Discussion paper FS III 01-407 (Social Sci-ence Research Centre Berlin).

Degutis, M., Urbonavicius, S. & Gaižutis, A. (2010). Relations Between GDP andLife Satisfaction in the European Union. Ekonomika, 89 (1), 9–21.

DiTella, R., MacCulloch, R. & Oswald, A. (2001). Preferences Overinflation andUnemployment. Evidence from Surveys of Happiness. The American Economic Re-view, 91 (1), 335–341.

DiTella, R., MacCulloch, R. & Oswald, A. (2003). The Macroeconomics of Hap-piness. The Review of Economics and Statistics, 85 (4), 809–827.

Dolan, P., Peasgood, T. & White, M. (2008). Do We Really Know What Makes UsHappy? A Review of the Economic Literature on the Factors Associated withSubjective Well-being. Journal of Economic Psychology, 29, 94–122.

Easterlin, R. A. (2009). Lost in Transition: Life Satisfaction on the Road to Cap-italism. Journal of Economic Behavior and Organization, 71, 130–145.

Easterlin, R. (1995). Will Raising the Incomes of All Increase the Happiness ofAll? Journal of Economic Behaviour and Organization, 27, 35–47.

Eurofound (1995). Public Welfare Services and Social Exclusion: The Develop-ment of Consumer-oriented Initiatives in the European Union. Dublin: Euro-pean Foundation for Improvement of Living and Working Conditions.

Eurostat (1998). Recommendations on Social Exclusion and Poverty Statistics, DocumentCPS 98/31/2, (Luxembourg).

Fahey, T. & Smyth, E. (2004). Do Subjective Indicators Measure Welfare? Evi-dence from 33 European societies. European Societies, 6, 1, 5-27.

Kasearu, K. & Trumm, A. (2013). Noorte tõrjutus, väärtused ja rahulolu eluga.Noorteseire aastaraamat 2012. Tallinn: SA Poliitikauuringute Keskus Praxis, 57–71.

Kasearu, K. & Trumm, A. (2008). Mitte-eestlaste sotsiaalmajanduslik olukord.Heidmets, M. (toim), Eesti Inimarengu Aruanne 2007, 47–54. Tallinn: EestiKoostöö Kogu.

Kronauer, M. (1998). Social Exclusion and „Underclass“: New Concepts for theAnalysis of Poverty. Andress, H.J. (ed). Empirical Poverty Resarch in Comparative Per-spective, 51–75. Aldershot: Ashgate.

Kutsar, D. (2010). Vaesus Eestis. Tallinn: Statistikaamet.

Kutsar, D. (1997). Multiple Welfare Losses and Risk of Social Exclusion in theBaltic States during Societal Transition. Aasland, A., Knudsen, K., Kutsar, D. &Trapenciere, I. (eds) The Baltic Countries Revisited: Living Conditions and ComparativeChallenges. The NORBALT Living Conditions Project, 79–104. Fafo Report 230.

Laes, T.-L. (2013). Materiaalsed elamistingimused. Sotsiaaltrendid 6, 17–35. Tallinn:Statistikaamet.

Layard, R. (2005). Happiness: Lessons from a New Science. London: Penguin Press.

MacDonald, G. & Leary, M. R. (2005). Why Does Social Exclusion Hurt? The Re-lationship Between Social and Physical Pain. Psychological Bulletin, 131 (2), 202–223.

Pirani, E. (2013). Evaluating Contemporary Social Exclusion in Europe: a Hier-archical Latent-class Approach. Quality and Quantity, 47, 923–941.

Robila, M. (2006). Economic Pressure and Social Exclusion in Europe. The SocialScience Journal, 43, 85–97.

Room, G. (1990). Observatory on National Policies to Combat Social Exclusion (Synthesisreport). Bath: University of Bath.

Rose, R. (2000). How Much Does Social Capital Add to Individual Health? A Sur-vey Study of Russians. Social Science and Medicine, 51 (9), 1421–1435.

Sanfey, P. & Teksoz, U. (2007). Does Transition Make You Happy? Economics ofTransition, 15 (4), 707–731.

Trumm, A. (2010). Kuidas vaesust mõista, määratleda ja mõõta? Kutsar, D. (toim),Vaesus Eestis, 6–21. Tallinn: Statistikaamet.

Trumm, A. (2011). Poverty in the Context of Societal Transitions in Estonia. Dis-sertationes Sociologicae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tartu University Press.

Trumm, A. & Kasearu, K. (2009). Individuaalse elukvaliteedi muutumine, 1994-2008. Lauristin, M. (toim), Eesti Inimarengu Aruanne 2008, 55–63. Tallinn: EestiKoostöö Kogu.

Veenhoven, R. (1997). Advances in Understanding Hapiness. http://www2.eur.nl/fsw/research/veenhoven/ Pub1990s/97c-full.pdf

Veenhoven, R. (2000). Well-being in the Welfare State: Level Not Higher, Dis-tribution Not More Equitable. Journal of Comparative Policy Analysis: Research andPractice, 2, 91–125.

mittetõrjututega võrreldes kaks korda vähem võimalusitunda elust rõõmu ja rakendada oma võimeid, nadkogevad enam kui kolm korda rohkem masendust,samuti on nad oluliselt pessimistlikumad ühiskonnaarengu suhtes. Mitmed uurimused (MacDonald, Leary2005; Rose 2000 jpt) on selgelt tõestanud sotsiaalsetõrjutuse seotust paljude terviseprobleemidega.

Ühiskonna terviklikkus ja sidusus ei sõltu üksnesmajanduse arengust. Suurema sidususe saavutamine jaühiskonnaliikmete sotsiaalse tõrjutuse vähendamine

nõuab sihipärast teadlikku tegutsemist. 2005. aastal vas-tuvõetud Eesti säästva arengu strateegia „Säästev Eesti21“ määratleb sidusa ühiskonna üheks arenguees-märgiks, mille saavutamine eeldab ühiskonnaliikmetesuuremat kaasatust, regionaalselt tasakaalustatudarengut ja tugevat kodanikuühiskonda. Olukord, kusveerand Eesti elanikest on sotsiaalse tõrjutuse riskis(peaaegu samapalju kui 2004. aastal), annab tunnistustsellest, et kümne aasta jooksul ei ole püstitatud ees-märgile kuigipalju lähemale jõutud. ●

VIIDATUD ALLIKAD


ajanduse ja üksikute ettevõtete tulemuslikkussõltub nii senise teadmuse (knowledge) jagamise,levitamise ja kasutamise tõhususest kui ka uue

teadmuse loomise ja levitamise kiirusest. Väidetakse, etväärtusloome ja kasumi peamine allikas on nihkunudfüüsiliselt tööjõult ja käelistelt oskustelt intellektuaal-oskustele ja teadmusele. „Kõige olulisem ressurss mod-ernses majanduses on teadmus ja sellest tulenevalt onka kõige olulisem protsess õppimine’’ (Lundvall 1992: 1).

Selles alapeatükis vaatleme teadmusühiskonna aren-guks vajaliku intellektuaalse toe kujunemist ja teadmusekasutamist majanduses viimase kümne-viieteistkümneaasta jooksul. Formuleerime lühidalt, mida strateegia-dokument SE21 nägi teadmusmajandusele üleminekusammudena ja püüame selgitada, kas Eesti on sinna-poole liikunud.

1.4.1 Teadmusmajanduse eri aspektid

Teadmusmajandus on OECD määratluse järgi majandus,„mis baseerub otseselt teadmuse ja informatsiooni toot-misel, levitamisel ja kasutamisel“ (OECD 1996: 7). Taolistüldisevõitu definitsiooni aitab muuta toimivamaksSmith’i (2002: 8) pakutud nelja teadmuse aspekti eris-tamine.1. Teadmus kui sisend igasugusele tootmisele ja majan-damisele. Teadmussisend on muutunud järjest olulise-maks nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi mõttes.2. Teadmus kui kaup. Majanduses suureneb teadmusemüügiga tegelevate valdkondade osatähtsus. See seostub

eelkõige teadmusmahukate äriteenuste ja kõrgtehno-loogiliste majandusharudega.3. Kodifitseeritud teadmus versus nn varjatud ja koge-muslik teadmus. Esimese osatähtsus tõuseb, aga ka teinejääb oluliseks.4. Info-ja kommunikatsioonitehnoloogiad kui üliolu-line vahend, mille kasutamine loob uusi teadmuse juh-timise ja levitamise võimalusi. Siia kuuluvad nt tead-muse vahetamise platvormid, elektroonilised teadmusejuhtimise süsteemid jmt.

Sageli peetakse nii akadeemilises kirjanduses kui kapraktikas (ka Eestis) teadmusmajanduse all silmas eel-kõige teadmusmahukaid majandusharusid. See vaade onaga liiga kitsas, sest see eirab teadmuse rakendamisegakaasnevat universaalset problemaatikat ning kogemus-liku teadmuse olulisust. Viimane on väga tähtis näitekstraditsioonilistes (kesk- ja madaltehnoloogilistes) haru-des (Cooke jt 2007), aga ka avaliku sektori teenustepakkumise kujundamisel (Pärna 2014).

Tavapäraselt rõhutatakse väikeriikide arenguvõi-malusi uurivates artiklites (nt Walsh 1988) ressursi-piiranguid, väikesi valikuvõimalusi jm tegureid, mistakistavad tehnoloogiate mitmekesist arendamist. Sel-lest tulenevalt olevat väikeriigil valida vaid kahe halvaalternatiivi vahel – kas kodumaiste ressursside kur-namine või sattumine paljurahvuseliste firmade hooli-matu meelevalla alla (Davenport, Bibby 1999).Tulenevalt aga sellest, et teadmus on ressurss, mis ka-sutamisel ja ülekandmisel ei kao, vaid pigem kasvab jaareneb, ning maailmamajanduse integratsiooni ja tead-miste „lekkimise“ kasvust väidab Griffith (2007) hoopis,

Teadmusmajandus kui Eesti eesmärk: kas lähenemesellele või mitte?

1.4� KADRI UKRAINSKI & URMAS VARBLANE

M

Sissejuhatus


1,6

1,4

1,2

1

0,8

0,6

0,4

0,2

0

Aasta

EL-keskmine Eesti

20012000 20032002 20052004 20072006 2008 2009 2010 2011 2012 2013

JOONIS 1.4.1 Ettevõtete TA kulutuste osakaal (%-na SKPst) Eestis võrrelduna ELi keskmise tasemega

Allikas: autorite arvutused EUROSTATi andmete alusel.

et kui väikeriik suudab koguda piisava hulga teadmustja oskusi, siis võib ta majandus olla mitmekesine jaatraktiivne ning pakkuda huvi sellistele välisinvesto-ritele, kes on huvitatud just nimelt tekkinud teadmuserakendamisest. Võita võiksid sellest kõik pooled. Riigiväiksus ei ole ainult miinus; see annab teadmiste juh-timisel ja rakendamisel ka rea eeliseid. Neid tulekspüüda TA ja innovatsioonipoliitika kujundamiselarvestada (Roolaht 2012). Taoliste võimaluste üle arut-letakse täpsemalt alapeatüki lõpus.

Vaatleme SE21 eesmärkide kaupa neid peegeldavateindikaatorite dünaamikat, et selgitada Eesti arengutteadmusmajanduse suunal, mh ka rahvusvahelisesvõtmes.

1.4.2 Esimene rõhuasetus: teadmus kui tootmissisend

SE21 (2005: 69) nägi ette mitut sammu teadmusmahukamajanduse suunas liikumiseks. Esimene neist seisnesteadus- ja arendustegevuse (edaspidi TA) kulutuste vii-mises 3%-ni SKPst (nn Lissaboni strateegia eesmärgitäitmine). Sellist eesmärgipüstitust on kritiseeritudpõhjusel, et see ei sobi TAga (baas- ja rakendusteadusning katse- ja arendustööd) mitteseotud uuenduslikutegevuse peegeldamiseks (nt disain, uue tehnoloogiahankimine ja rakendamine, mittetehnoloogilised uuen-dused jne). Siiski on TA kulutuste tase ühe peamisenäitajana eri riiklikes ja ELi strateegiates kasutuselka praegu.

Võrreldes teiste ELi riikidega on Eesti liikunud selleeesmärgi suunas suhteliselt kiiremini. Kiire kasv (kuidka hiljutine langus) on tulnud eelkõige erasektori TAinvesteeringute kaudu (vt joonist 1.4.1). Samas on siiskipidevalt kasvanud ka avaliku sektori TA investeeringud.Positiivse trendi tunnustamise kõrval on Eesti arenguleette heidetud, et TA investeeringud on liiga suuressõltuvuses struktuurivahenditest, nt 2011. aastal tuli TAavalikust rahastusest sel viisil 64% (ERAC Peer-Review2012).

10000 20000 30000 40000 50000 60000 70000

4,5

4

3,5

3

2,5

2

1,5

1

0,5

0

Korea

IisraelSoome

RootsiTaani

Jaapan

SaksamaaSloveenia

Austria ŠveitsUSAIsland

OECDAustraalia

Tsehhi

Norra

EestiHiina

Euro-alaPortugal

Ungari

Türgi

LAV

Mehhiko Tšiili

KreekaSlovakkia

Venemaa

UK

Itaaliad

IirimaaKanada

Holland

Hispaania

Poola

JOONIS 1.4.2 Riikide TA kulutuste osakaal (% SKPst) vertikaalteljel ja SKT (PPP, tuh USD)horisontaalteljel. 2012. aasta andmed



Ettevõtete teadus- ja arendustegevus on vägagikontsentreeritud. Ka rahvusvahelises võrdluses on väljatoodud, et Eestil on raske teadmusmajanduses edukasolla, kui vaid 10% ettevõtetest tegeleb TAga (EuropeanCommission 2012). Meie arvutused (Eesti Statistika-ameti andmetel) näitavad, et see kontsentratsioon onajas isegi kasvanud. 2009. aastal moodustasid 50 suu-

rema ettevõtte kulutused 30%; 2012. aastal 85% TAkogukulutustest. Teisiti öeldes: TA kulutuste kiire kasvutaga Eestis on vaid väheste ettevõtete investeeringud.

Kuigi TA investeeringud on majanduse tulemus-likkusega (mõõdetuna SKP tasemes ja kasvus) suhteliselthästi korreleerunud, on siiski mitmeid riike, kelle tule-muslikkus on võrreldes investeeringutega kehvem

Rootsi

Sloveenia

Poola

Norra

Korea

Iisrael

Iirimaa

Saksamaa

Soome

Eesti

Taani

Tšehhi

0 5 10 15 20 25 30

2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006

2007 2008 2009 2010 2011 2012

JOONIS 1.4.3 Teadustöötajaid tuhande töötaja kohta (valitud riikides)

Allikas: autorite arvutused OECD andmete alusel.


(näiteks Soome, Rootsi, Taani, aga ka Eesti) või ka parem(näiteks Saksamaa, Holland, Iirimaa, Austria) (Cooke jt2007).

Paremat tulemuslikkust on põhjendatud individu-aalsete majandusagentide suurema tõhususega, kuid kainnovatsioonisüsteemi suurema sidususe ja kokku-sobivusega (Cooke jt 2007; Lundvall 1992; Edquist 2005).Tuleb tunnistada, et Eesti innovatsioonisüsteem eisuuda veel piisavalt tõhusalt TA kulutusi teadmusma-janduse tulemuseks pöörata (seda kinnitavad ka mitmedteised selles alapeatükis toodud indikaatorid).

Teadmusmajanduse kõige olulisem sisend on kõrgeltharitud inimeste hulk ja nende teadmiste-oskuste kvali-teet. Lähtudes kõrgharitud inimeste osakaalust ühiskon-nas jätab Eesti rahvusvahelises võrdluses hea mulje. Kuiaga vaadata TAga tegelevate inimeste osatähtsust kogutöötajaskonnas (joonis 1.4.3), selgub, et vaatamata sellenäitaja kasvule jääb Eesti alla Soomele, Rootsile ja

Taanile üle nelja korra, ning kordades jääme alla kaSloveeniale ja Tšehhi Vabariigile (Poola on siiski veelEestist madalamal tasemel). Taani on võrdlusriiginaväga huvitav just seetõttu, et seal on palju teadmus-mahukat väike- ja keskmise suurusega ettevõtlust.Joonisele on valitud veel Lõuna-Korea kui väga kiireteadustöötajate arvu kasvuga riigi näide ja Iirimaa kuinäide riigist, kus välisinvesteeringud on toonud kaasaka teadustöötajate arvu kasvu.

Doktorikraadiga inimeste hulk on Eestis kasvanudeelkõige TA valdkonnas, ehk suures osas avaliku sektoriteadussüsteemis (joonis 1.4.4). Samal ajal on doktori-kraadiga inimeste hulk töötlevas tööstuses, äriteenustes,telekommunikatsioonis ja tarkvaraarenduses pikaajalisetrendina küll kasvanud, kuid viimastel aastatel siiskiveidi tagasi läinud. Siin on põhjuseks ilmselt viimaselajal toimunud TA-mahukate teenuste või ka tootmisepaigutamine Eestist välja.

0 100 200 300 400

2013

2012

2011

2010

2009

2008

2007

2006

2005

2004

2003

2002

2001

2000

1999

1998

Energeetika KaubandusTöötlev tööstus Muud äriteenused

Finantsteenused Telekommunikatsioon/tarkvara

Muud

Teadus- ja arendustegevus

JOONIS 1.4.4 Doktorikraadiga töötajate arv Eestis tegevusalade kaupa

Allikas: autorite arvutused Eesti Statistikaameti andmete alusel.


Väljaspool TA valdkonda töötab Eesti majandusessadakond doktorikraadiga inimest (võrdluseks: ülikoo-lides on igal aastal doktorikraadi saajaid ligikaudu 150 jastrateegiline siht on 300 uut doktorit aastas). Kui vii-mati nimetatud numbrid peegeldavad teadussüsteemijätkusuutlikkuse tagamise probleeme ehk doktoriõppetulemuslikkust n-ö pakkumise poole pealt, siis tööta-vate teadlaste ja inseneride hulk (joonis 1.4.3 ja joonis1.4.4) peegeldab selgelt, et majandus (ja ka ühiskondlaiemalt) ei suuda kõrgelt haritud spetsialiste rakendada.See on asjaolu, mis mõjutab omakorda paljudes vald-kondades doktoriõppe tulemuslikkust, sest motivat-sioon kraadi kaitsta on nõudluse või rakendusvõima-luste puudumise tõttu väike.

Kuigi seni on suur osa doktoriõppe väljundist läinudteadussüsteemi enda laienemiseks, on tunnusmärke, etsee trend võib murduda. Nimelt on TA tööjõukulud töö-taja kohta ettevõtluses kõrgharidusest ette läinud. Seeon muutnud ettevõtted TA töötajate jaoks atraktiivse-maks tööandjaks (joonis 1.4.5).

Teine valdkond, kus on kasutamata potentsiaaliteadmusmahukuse kasvatamiseks, on avalik sektor kuiteadmusmahukate toodete ja teenuste tellija. Riigieel-arve panus arendustegevusse on seni jäänud võrreldesELi keskmisega tagasihoidlikuks, kuigi suur hulkressursse investeeritakse ELi struktuurivahendite toel.Riigi TA kulutused elaniku kohta on kasvanud umbespooleni ELi keskmisest tasemest (joonis 1.4.6).

Metodoloogilises mõttes ei ole esitatud andmed(joonis 1.4.6) riigiti päris korrektselt võrreldavad, kuidmingeid järeldusi teha on siiski võimalik. Eesti teeb kul-tuuriga seotud valdkondadesse, transporti, põllumajan-

dusse ja haridusse TA kulutusi rohkem kui EuroopaLiidus keskmiselt. Energeetika TAsse (mis on ka üksprioriteete) investeeritakse aga ELi keskmisega võrreldespoole väiksemas proportsioonis ja võrreldes Soomegakordi väiksemas proportsioonis (Ukrainski jt 2013). Kateistele Ida-Euroopa riikidele on teadlased soovitanudTAI poliitikas fookustatumat lähenemisviisi (nt Chang2002; 2006), samuti on nii rahvusvaheliselt kui ka Eestiomad teadlased näidanud riigi kui targa tellija mitme-suguste tööriistade senisest suuremaid kasutusvõi-malusi, et ergutada innovatsioonivõimekust nii avalikuskui ka erasektoris (Romanainen jt 2014; Pärna 2014).

1.4.3 Teine rõhuasetus: suurem koostöö ja teadmuse levik

Teine SE21 pakutud teadmusmajanduse suunas liikumisesamm on seotud informeerituse ja motivatsiooni,aga ka koostöö arendamisega. Innovatsioonipoliitikakujundamisel keskendutakse tihti vaid teadusest tule-nevale tõukeimpulsile ja selle ärakasutamisele (Molas-Gallart, Davies 2006; Tiits jt 2008). Mingil määral võibtaolist lähenemist ka mõista, sest ettevõtete võimekusolla TA tõmbejõud on majanduse investeerimispõhisesarengufaasis vähene. Tuleb arvestada sellegagi, et nnüleminekuühiskondades on usalduse tase suhteliseltmadal. See takistab keerulisemate ja paljusid partnereidhõlmavate uuendusprotsesside toimimist.

Mitmetes uuringutes on siiski näidatud selliseteadusest tuleneva tõukeimpulsi keskse käsitluse liigsetlihtsustatust – nii tehnoloogia arengu kui ka teaduse

1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

40.0

35.0

30.0

25.0

20.0

15.0

10.0

5.0

0.0

Aasta

Kõrgharidussektor Ettevõtlussektor

JOONIS 1.4.5 TA tööjõukulude dünaamika kõrghariduses ja ettevõtlussektoris (tuhandetes eurodes töötaja kohta)



arengu selgitamisel. Võrgustikuteooria väidab, et ette-võtted on harva võimelised eraldatuna uuendusi tegemaning ei tee seda mitte kunagi suhte- või infovaakumis.Ettevõtete või organisatsioonide vahelise koostöö ka-sulikkus seisneb eelkõige ressursside baasi ja kompe-tentsi laiendamises. Seega võib järeldada, et ettevõtteuuendusvõime paraneb teadmisbaasi, kulude ja riskilaiemal jagamisel koostöös teiste subjektidega (nt tarni-jate, klientide, konkurentide, ülikoolide jt koostööpart-neritega). Üha enam on hakatud rääkima innovatsioonisüsteemsest ja avatud olemusest: see hõlmab lisaks tead-musele ka osalejaid ja võrgustikke ning institutsioone,mis neid mõjutavad.

SE21 nägi võimalust, kuidas suurendada teadlastehuvi panustada rakenduslike probleemide lahendamisse,arenduskeskuste loomises (2005, 69: „Praegune Eestiteadusvaldkondade killustatus teaduspersonali ja finant-seerimise vähesuse tõttu ei taga soovitud tulemusi. Al-gatatud arenduskeskuste loomise kaudu on oluliseltreaalsem motiveerida erinevaid teadusrühmitusi aren-dusväljundi nimel ühiselt tööle ning tõestada ettevõt-jale/investorile rakendusliku väljundi võimalikkust.“).Tuleb tunnistada, et praegu oleme üsna sama probleemiees: võrreldes teiste riikidega toetab Eesti teadussüsteemmajanduse uuenduslikkust suhteliselt vähe (joonis1.4.7). Sellel on hulk põhjusi. Esimene põhjus on meieteaduse rahastamissüsteemi ja teadlaste karjääri orien-teeritus kõrgtasemel publitseerimisele (mis on lihtsamkui rakendusuuringutelt publitseerimine). Siin oleksmeil vaja õppida 1980ndatel aastatel Põhjamaadestehtud reformist, mis suunas teadlasi rohkem ühiskonnavajadusi uurima. Nende teadussüsteemide teadusliktulemuslikkus seeläbi ei kannatanud.

Teine põhjus on Eesti ettevõtete vähene innovat-sioonivõimekus ja nii nende kui ka avaliku sektorivähene motiveeritus koostööks ülikoolidega. Mitmeduuringud näitavad, et Eesti ettevõtted käituvad vägapragmaatiliselt: eeskätt tehakse koostööd nende sidus-rühmadega, kelle puhul koostööst saadud efekt onotseselt rahas mõõdetav ja kohe saavutatav. NäiteksEesti puidutööstus kasutab väga vähe ülikoole kuiinnovatsiooni allikaid (Varblane jt 2008). 40% Eestimasinatööstuse uuringus osalenud ettevõtetest väitis, etteadusasutustega tehtava vähese koostöö põhjus onettevõtetepoolne koostöövajaduse mittetunnetamine(Varblane jt 2011).

Nii poliitikakujundajad kui ka ülikoolid on mõist-nud ettevõtete ja ülikoolide koostööd seni väga kitsalt– enamasti kui rakendusuuringute tegemist. Kuidnäiteks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaokson väga oluline ka ülikoolidelt konsultatsiooniteenuse

tellimine, täiendusõppes osalemine, praktikantide kaasa-mine jm. Positiivne samm selle mõtteviisi muutmisesuunas on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse raken-datud innovatsiooniosaku meede. See on väga paindlikning sobib ettevõtete ja ülikoolide koostöö esimesekssammuks. Kuid sellele väikesemahulise toetusinstru-mendile on vaja lisaks välja kujundada teised, keeruka-mad ettevõtete ja ülikoolide koostööd toetavad meet-med. Praegu on selleks peamiselt tehnoloogia-aren-duskeskuste (TAKide) programm, kuid vastavalthiljutisele Riigikontrolli auditile on see meede aval-danud koostööle vaid vähest mõju (Riigikontroll 2014:24). EAS algatas 2015. aasta kevadel arendusosakumeetme, mis loodetavasti hakkab täitma lünka inno-vatsiooniosaku ja TAKide vahel.

SE21 (2005: 23) pidas oluliseks ka teaduse ja majan-duse lõimumist hariduskoostöö kaudu. Ettevõtete jaülikoolide vahelises koostöös vajab rohkem tähelepanuühistegevus õppetöö kvaliteedi arendamisel. Väga headeteadmiste, oskuste ja aktiivse eluhoiakuga tööjõu ole-masolu on teadmusmajanduse alus. Seni on Eesti ette-võtete osalemine kõrgkoolide õppekavade kujundamiselja elluviimisel olnud väga tagasihoidlik.

Hiljutine uuring (Rõigas jt 2014) näitas, et eksporti-vad ja välisosalusega ettevõtted valivad oma koostöö-partneriks pigem välisülikooli, sest kodumaised üli-koolid ei suuda neile vajalikku teadmust pakkuda. Ko-dumaiste ülikoolidega koostöö tegemisel osutus kõigisriikides oluliseks valitsusepoolne toetus. See suurendaskoostöö tõenäosust 12 riigis 14st (Rõigas jt 2014).

EL keskmine Eesti

0 50

2001

2010

2009

2008

2007

2006

2005

2004

100 150 200

JOONIS 1.4.6 Valitsuse eelarveliste TA kulu-tuste tase elaniku kohta Eestis võrrelduna ELikeskmise tasemega (eurodes)



1.4.4 Kolmas rõhuasetus: teadmusesuurem rahvusvahelistumine

Kolmas SE21 väljapakutud arengusuund oli Eesti majan-duse ja ühiskonna suurem rahvusvahelistumine, etvältida isolatsiooni teadmiste osas ja tagada võimalikulttänapäevase teadmuse kasutamine.

Teadmismahukas majandus eeldab rahvusvaheliseltkonkurentsivõimelist TA- ja innovatsioonisüsteemi (TAIsüsteemi), mis looks (ja väikeriigis veelgi olulisem funk-tsioon – vahendaks) kodumaise majanduse tarbeksrahvusvaheliselt kvaliteetseid teadustulemusi. SE21keskendus selles osas protsessi mõjutamisele (mobiilsusja avatus). Eesti Statistikaameti andmetele tuginedes

Soome

Saksamaa

Ungari

Sloveenia

Itaalia

Portugal

Tšehhi

Austria

Norra

EL

Belgia

Slovakkia

Prantsusmaa

Hispaania

Rootsi

Kreeka

Iirimaa

Läti

Poola

Taani

Bulgaaria

Luksenburg

Rumeenia

Island

Leedu

Holland

Suurbritannia

Eesti

Malta

Küpros

2010 2008 2006 2004

0,0 0,2 0,4 0,6 0,8

JOONIS 1.4.7 Ülikoolide ja kõrgharidusasutustega innovatsioonikoostööd teinud ettevõtete osakaal kõigist eri laadi uuendusmeelses koostöös osalenud ettevõtetest



võime nentida, et Eesti kõrgharidussektoris on välis-teadlaste arv ELiga ühinemisele järgnenud kümneaastaga kaheksakordistunud. See loob hea potentsiaaliedasiseks rahvusvahelistumiseks ja aitab arendada kateadustöö taset.

Eesti on olnud rahvusvahelises teaduskoostöössuhteliselt edukas. Viimaste aastate andmed (nt raam-programmide taotluste hulk ning koostööpublikat-sioonid) näitavad siiski, et koostöö ei ole viimasel ajalenam nii aktiivne kui varem (Ukrainski jt 2014). Ükspõhjusi võib siin olla see, et ELi struktuurivahenditesuure sissevoolu tingimustes on rõhuasetus integrat-siooni toetamisele Euroopa teadusruumis jäänud vara-semaga võrreldes tagaplaanile.

1.4.5 Neljas rõhuasetus: kaasaaita-mine sotsiaalsele innovatsioonile

SE21 neljas fookus oli sotsiaalse innovatsiooni aspekt,mis rõhutas vajadust leida ühiskonna ees seisvate üles-annete lahendamiseks uusi lähenemisviise. Nii Eestis kuika ELis on see valdkond veel suhteliselt vähe läbi töö-tatud. Siin nähakse aga võimalusi väga erinevate vald-kondade jaoks alates tervishoiust ja lõpetades avalikuhaldusega (Jenson, Harrisson 2013). Eestil peaks olemavõimalus kasutada sotsiaalse innovatsiooni vallas väike-riigi eeliseid. Kui väikeriik on oma nišis tehnoloogilineliider (nt e-riigi teenused), on tal häid võimalusi valit-suste partnerluste ja strateegiliste liitude loomisel.Väikeriigi võimalus on olla ka eksperiment- ehki katse-turg (living lab) (Davenport, Bibby 1999; Lepik jt 2010).

Innovatsiooni puhul on oluline tegevus tegutsemis-viiside ja mõõdikute süsteemne arendamine. Hea abi-mees on siin juba SE21s märgitud Euroopa Liidu inno-vatsiooni tulemuskaart Innovation Union Scoreboard(IUS), mis püüab peegeldada kogu majanduse uuendus-meelsust (joonis 1.4.8), olles innovatsiooni sisendite javäljundite koondnäitaja. Jooniselt on näha, et Eesti onsel mõõdulaual aastatel 2006–2013 pidevalt parandanudoma kohta teiste Euroopa riikide seas.

Eesti indeksis on tavapäraselt kõige nõrgemad vald-konnad olnud intellektuaalomandit, teadussüsteemi jainnovatsiooni majanduslikku tulemuslikkust kirjelda-vad osad. Need on viimastel aastatel küll kasvanud, kuidsiiski veel teistest komponentidest nõrgemad (joonis1.4.8).

1.4.6 TAI eelistused ehk arengu võtmevaldkonnad

SE21 nimetatud võtmevaldkonnad olid kolm geneerilisttehnoloogiat, mida nähti Eesti arengumootorina:• kasutajasõbralik infotehnoloogia (IT) ja

infoühiskonna areng,• biomeditsiin,• materjalitehnoloogiad.

Need valdkonnad pakuvad teadmusmajandusemõttes huvi nii teiste valdkondade teadmusmahukusesuurendajana mitmesuguste rakenduste kaudu kui kaiseseisvate teadmusmahukate tootmis- ja teenusevald-kondadena.

Kasutajasõbralik infotehnoloogia ja infoühiskonna

15

4,5

4

3,5

3

2,5

2

1,5

1

0,5

0

2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Ettevõtete investeeringud

Majanduslikud tulemused Intellektuaalomand Koostöö ja ettevõtlusInnovaatorid

Aasta

Teadussüsteem InimressurssFinantseerimine

JOONIS 1.4.8 Eesti IUS koondindeksi ja selle komponentindeksite dünaamika aastatel 2006–2013

Allikas: autorite arvutused Euroopa Komisjoni andmete alusel.


areng on Eestis toimunud kiiresti just tarkvaralahen-duste ja e-teenuste osas. Tiits ja Rebane (2009) toovadEesti IKT sektori kõige tugevamate rakendusaladenavälja finantsteenused, küberturvalisuse ja e-valitsemise.Viimase viie aasta jooksul on Eesti IT-valdkonna ette-võtted suutnud välja pakkuda uued tooted-teenused,mida saab müüa rahvusvahelisel turul (Fortumo mobii-limaksed, globaalne insenerilahenduste võrgustik Grab-CAD, TranferWise online valuutavahetus jne).

Need edulood ei ole juhuslikud. Nende taga on IT-spetsialistide pakkumise suurendamine. Olulist rolli onmänginud ka õppe ümberkujundamine – senisest suu-rem rõhk ettevõtlusõppele ja ettevõtlikkusele. ÜheksEesti arendustegevuse lipulaevaks peetavas valdkonnas– tarkvaraarendus, konsultatsioonid jmt tegevus – ondoktorikraadiga inimeste osatähtsus aga kahanenud(joonis 1.4.9).

Biotehnoloogiaga seotud majandusharude oodatudarenguedu ei ole tulnud, kuigi n-ö pakkumispoolseinnovatsioonipoliitika meetmetega on riik seda vald-konda tugevasti turgutanud. Erinevalt IT valdkonnaston Eesti biotehnoloogiaga haakuv haridus akadeemiliseorientatsiooniga (koolitatakse teadlasi). Ülikooli ja ette-võtluse vahel on mitmesugustel põhjustel äärmiseltpuudulik koostöö ja riik ei näe oma rolli selle koostöötugevdamisel, sest puudub üldine tulevikuvisioon (kuigivaldkond on prioriteetne) (Tomson 2013). Biotehno-loogia puhul vajame ilmselt nii teadussüsteemi aren-damise kui ka majanduse ja teaduse parema sidumiseveidi keerukamaid lahendusi (eri tüüpi biotehnoloogialon erinevad võimalused panustada meditsiini, põllu-majanduse jt rakendusvaldkondadesse). Empiirilised

analüüsid (nt Kiessling jt 2009) näitavad, et teadmuseolemasolu spetsialistide tasandil (millele oleme sellesektori ülesehitamisel keskendunud) ei ole piisav egataga tulemuslikkust ettevõtete tasandil. Biotehnoloogiason seni valitud väga investeeringutemahukas pealiiniarengusuund. Väikeriigil on sellise arengusuuna rahas-tamine väga raske, lausa üle jõu käiv. Seetõttu on pigemvaja leida nišivaldkonnad, kus meie väikesed biotehno-loogiaettevõtted suudavad konkureerida rahvusvahe-lisel turul. Sel juhul on nad strateegilise koostöö partne-ritena atraktiivsemad ka suurtele rahvusvahelistele ette-võtetele.

Materjalitehnoloogiatega seonduvat ei ole Eestisküll palju uuritud, kuid soomlaste tehtud uuring(Kauhanen jt 2011) tõi siin välja mitmed hea potent-siaaliga nišivaldkonnad: mitmesugused kõrgtehnoloo-gilised materjalid ja nende kasutusvõimalused energia-tehnoloogiates ja elektroonikas ning nende materjalidekatsetamise ja mõõtmisega seotud valdkonnad. Leiti, etvastava valdkonna teadusgrupid on hästi rahvusvahe-listunud, samuti on neis valdkondades olemas kaüksikud kõrgtehnoloogilised ettevõtted. Suurimakstakistuseks peeti Eesti traditsiooniliste majandusharudevähest teadmusmahukust, mistõttu materjalitehnoloo-giates peituvat potentsiaali on raske ära kasutada. Eestimaterjalitehnoloogia spetsialiseerumine on suhteliseltsarnane naaberriikide omaga. Probleem on selles, etettevõtetes ei tööta piisavalt vastava valdkonna spet-sialiste, kes oleksid partnerid teadusgruppidele. Järe-likult on ka siin tarvis alustada ülikoolide ja ettevõtetehariduskoostööd.

1000

800

600

400

200

0

Kõrghariduseta Magistrikraad DoktorikraadKõrgharidus

2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

JOONIS 1.4.9 TA töötajate jaotus haridustasemeti programmeerimise, konsultatsioonide jmt valdkonnas



Kokkuvõte

Enamiku teadmusmajandust peegeldavate indikaatoritepuhul võib nentida, et nihked on toimunud õiges suu-nas, teiste riikidega võrreldes ka küllalt kiiresti.Resümeerigem: seni me siiski alles läheneme teadmus-majandusele, kuid ei ole veel väljunud investeerimis-põhisest arengufaasist.

Oleme just viimastel aastatel arengukiiruses järeleandnud ja mitmetes valdkondades on näha isegi tagasi-minekut. Majanduskriisi negatiivset mõju teadmusma-janduse poole liikumisel võib täheldada paljude ette-võtete puhul, TA investeeringute üldistatud statistikasaga on see olnud varjutatud üksikute suurettevõtete TAinvesteeringute hüppelisest kasvust. Eesti kui väikeriigipuhul on väga oluline probleem just TA investeerin-gute väga kitsas toetuspind.

Teadussüsteem ei panusta veel piisavalt teadmus-majanduse arengusse, sest praegune rahastamismudel eitoeta majandust nii sobiva inimressursi kui ka uue tead-muse ülekande puhul. Selles osas on SE21 eesmärgidjäänud teostumata.

Kas oleme suutnud kasutada väikeriikide eeliseidteadmuse juhtimisel ja vastavate õppeprotsesside kor-raldamisel? Püüame järgnevalt Eesti senist arengut japotentsiaali nende eeliste võtmes kokku võtta.

Kui väikeriigi eeliseks peaks olema üldine majan-duse juhtimise lihtsus, vähem valitsustasandeid ja ins-titutsioone, bürokraatiat ja sellest tulenevalt kiiremadotsustusprotsessid, siis Eesti arenguid vaadates ei oleseda potentsiaali väga hästi realiseeritud. Tunda annabvajaliku teadmuse puudumise avalikus sektoris, väliseteadmuse kaasamise protsessid on korraldatud oska-matult. Karo jt (2015) väidavad: „Sellise arengumudelikujundamise esimesteks sammudeks peaks olematehnoloogiapõhiste kompetentside arendamine riigi-valitsemises.” Samuti eeldab võtmevaldkondadel (täna-ses käsitluses nutika spetsialiseerumise valdkondadel)baseeruva innovatsioonipoliitika elluviimine pidevatriigi, ülikoolide ja ettevõtete suhtlust (Karo jt 2014)

Eestis on see kogemus veel väga nõrk, kuid väikeriigison potentsiaal saavutada kiire kommunikatsioon riigisees võrgustike, logistika jmt kaudu ning kasutada ula-tuslikumalt mitteformaalseid võrgustikke. See on olu-line, et leida probleemidele kiireid lahendusi ja saadaoperatiivselt tagasisidet. Väikeriigis peaks olema või-malik ühendada suhteliselt lihtsamalt teadussektoriteadlased ja insenerid teiste ühiskonna osadega nagutööstus, haridus, ministeeriumid jne.

Väikeriigi jaoks on väga oluline luua rahvusvahe-liste suhete kaudu ulatuslikud välisvõrgustikud. Teadus-süsteemis on see rahvusvahelistumine toimunudküllaltki hästi. Eesti peaks kujundama siin juhitud rändepoliitika kolmandate riikide suhtes, mis aitaks kaasamajanduse teadmusmahukuse arendamiseks.

Ekspordis saab väikeriik reageerida nõudluse muu-tustele kiiremini ning domineerida niššides, mis ei olehargmaistele korporatsioonidele ja suurriikidele atrak-tiivsed. Eesti asukoht Euroopa turgude lähedal või-maldab säilitada konkurentsivõime ka traditsioonilistesmajandusharudes, kombineerides suure tarnesageduse,väikese partiide suuruse ja teadmusmahukad toetavadteenused (nt logistika jmt).

Ka võtmetehnoloogiates on võimalik konkureeridarahvusvahelisel turul, kui valida sobiv fookus (nt e-lahendused IKTs, küberturvalisus vmt), olla liidertehnoloogilistes niššides ja kasutada riigina nii diversi-fitseerimise strateegiat (selline nišivaliku potentsiaal onrealiseerunud eelnimetatud valdkondadest IKTs, kuidmitte biotehnoloogias ja materjalitehnoloogiates).

Innovatsioon võib väikeriigis tugineda suhteliseltvähem baasteadusele (ehk kapitalimahukamale TAle)ja olla seetõttu vähem kulukas, kui kasutatakse ärateadmuse hankimist väliste võrgustike kaudu. ELitoetused (nt koostöö ergutamiseks suunatud jmt) onolnud suhteliselt soodsamad väikeriikidele ja Eesti onneid hästi ära kasutanud. Eestil on siin suur potentsiaalolla sotsiaalsete innovatsioonide valdkonna eksperi-mentaal- ehki katseturg. ●


Chang, H-J. (2002). Kicking Away the Ladder – Development Strategy in Historical Per-spective. Anthem Press, London, UK.

Chang, H-J. (2006). The East Asian Development Experience – The Miracle, the Crisis, andthe fFtuure. Zed Press, London, UK.

Cooke, P., de Laurentis, C., Tödtling, F. & Trippl, M. (2007). Regional KnowledgeEconomies: Markets, Clusters and Innovation. Edward Elgar Publishing.

Davenport, S. & Bibby, D. (1999). Rethinking a National Innovation System: TheSmall Country as 'SME'. Technology Analysis & Strategic Management, 11 (3), 431–462.

Edquist, C. (2005). Systems of Innovation – Perspectives and Challenges. InFagerberg, J., Mowery, D. & Nelson, R. (eds), The Oxford Handbook of Innovation, 181-208. Oxford: Oxford University Press.

Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21”. (2005). RT I 27.09.2005,50, 396.

European Commision (2012). Position of the Commission Services on the Development ofPartnership Agreement and Programmes in ESTONIA for the Period 2014-2020 EuropeanCommission. Brussels, 20. oktoober 2012.

European Research Area Committee (ERAC) (2012). Peer-Review of the Estonian Re-search and Innovation System. Steady Progress Towards Knowledge Society. European Re-search Area Committee http://www.mkm.ee/public/ ERAC_EE_Peer-Review_Report_2012.pdf.

Griffith, W. H. (2007). Caricom countries and the irrelevance of economic small-ness. Third World Quarterly, 28 (5), 939-958.

Jenson, J. & Harrisson, D. (2013). Social innovation research in European Union. Ap-proaches, findings and future directions. A policy review. EU.

Karo, E., Kattel, R., Lember, V., Ukrainski, K., Kanep, H. & Varblane, U. (2014).Nutikas spetsialiseerumine: kas Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitikakuldvõtmeke aastail 2014-2020. Riigikogu Toimetised, 29, 116 - 136.

Karo, E., Kattel, R. & Lember, V. (2015). Eesti arengumudeli tulevik: mis meidedasi viiks? Vetik, R. (toim), Käesolevas kogumikus, artikkel 1.5. Tallinn: EestiKoostöö Kogu.

Kauhanen, L., Ristinen, T., Heino, M., Kuusisto, M. & Ojapalo, A. (2011). Feasi-bility Study for an Estonian Materials Technology Programme. Innovation stud-ies, 15 Ministry of Economic Affairs and Communications.

Kiessling, T. S., Richey, R. G., Meng, J. & Dabic, M. (2009). Exploring KnowledgeManagement to Organizational Performance Outcomes in a Transitional Econ-omy. Journal of World Business, 44 (4), 421–433.

Lepik, K.-L., Krigul, M. & Terk E. (2010). Introducing Living Lab Method asKnowledge Transfer from One Socio-institutional Context to Another. Journal ofUniversal Computer Science, 16 (8), 1089–1101.

Lundvall, B.-A. (1992). National Systems of Innovation: Towards a Theory of Innovationand Interactive Learning. London: Pinter.

Molas-Gallart, J. & Davies, A. (2006). Toward Theory-led Evaluation the Expe-rience of European Science, Technology, and Innovation Policies. American Jour-nal of Evaluation, 27 (1), 64–82.

OECD (1996). The Knowledge Based Economy. Paris: OECD/GD.

Pärna, O. (2014). Managerial and Contextual Factors Influencing Innovation in Informa-tion Technology-based Public Sector Services: an Exploratory Cross-national Study. Tartu:Tartu University Press.

Riigikontroll (2014). Innovatsiooni toetusmeetmete mõju ettevõtete konkurentsivõimele.Aruanne Riigikogule 1. Detsember 2014.

Romanainen, J., Eljas-Taal, K., Rigby, J., Edler, J., Cunningham, P., Izsak, K.,Männik, K., Angelis, J., Kosk, K. & Vallistu, J. (2014). Teostatavusuuring inno-vatsioonipoliitika nõudluspoole meetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseksEestis. Innovation Studies, 23, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

Roolaht, T. (2012). The Characteristics of Small Country National Innovation Systems. InInnovation Systems in Small Catching-Up Economies, 21-37. Springer New York.

Rõigas, K., Seppo, M., Varblane, U. & Mohnen, P. (2014). Which Firms Use Uni-versities as Cooperation Partners? – The Comparative View in Europe. Universityof Tartu Faculty of Economics and Business Administration, Working Paper Series, 93, 1–28.

Smith, K. H. (2002). What is the 'Knowledge Economy'? Knowledge intensity and distrib-uted knowledge bases. Doctoral dissertation, United Nations Univeristy, Institute forNew Technologies.

Tiits, M., Kattel, R., Kalvet, T. & Tamm, D. (2008). Catching up, forging ahead orfalling behind? Central and Eastern European development in 1990–2005. Inno-vation: The European Journal of Social Science Research, 21 (1), 65–85.

Tiits, M. & Rebane, K. (2009). Future Outlook in Information and Communication Tech-nologies in Estonia ´EstIT@2018´, Tallinn: Estonian Development Fund.

Tomson, K. (2013). Ülikooli roll inimvara tootjana Eesti biotehnoloogia sektori näitel.Magistritöö. Tartu.

Ukrainski, K., Kanep, H. & Masso, J. (2013). Eesti teaduse rahastamise rahvusvahelinevõrdlevanalüüs. http://www.tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3561.

Ukrainski, K., Masso, J. & Kanep, H. (2014). Cooperation Patterns in ScienceWithin Europe: the Standpoint of Small Countries. Scientometrics, 99 (3), 845–863.

Varblane, U., Mets, T. & Ukrainski, K. (2008). The Role of the University-In-dustry-Government Linkages in the Innovation Processes of the Small Catch-ing-up Economy. Industry and Higher Education, 22 (6), 373-386.

Varblane, U., Espenberg, K. & Varblane, U. (2011). Eesti masinatööstuse hetkeseis jaarengusuunad. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Walsh, V. (1988). Technology and the Competitiveness of a Small Countries:Review. In Freeman, C. & Lundvall, B.-A. (eds), Small Countries Facing TechnologicalRevolution, 98–110. London: Pinter.

VIIDATUD ALLIKAD


eaolu taseme tõusuga seostatakse nii inimestetarvete struktuuri ja prioriteetide kui ka ma-janduslike toimijate tegevussfääride ja motii-

vide muutusi. Heaoluühiskondades materiaalsete vaja-duste rahuldamiseks järjest väheneva aja arvelt kasvavvaba aja hulk on suurendanud nõudlust selliste teenusteja toodete järele, mis pakuvad inimestele huvitavat jamitmekülgsemat elu, meelelahutust ja eneseteostust(Jensen 2000).

Viimastel aastakümnetel on kultuuri- ja majandus-sfääris ilmnenud mitmed olulised ja omavahel vastas-mõjuga suundumused. Loovust ei nähta enam ainultkultuurivaldkonna pärusmaana, vaid tunduvalt laiemalt(Potts 2011): näiteks disaini roll tööstuses, kunstiteraapiaperspektiivid meditsiinis, loovate praktikate kasutamineteistes majandussektorites. Traditsioonilise tööstusetaandumine ja nn teenusemajanduse tõus domineerivalepositsioonile on suurendanud oluliselt vajadust inter-distsiplinaarsete ja komplekssete oskustega tööjõu järele(Kuosa, Westerlund 2012), see kiirendab loovate prak-tikate ülekannet ühest tegevussfäärist teise. Paljudelevaldkondadele on iseloomulik lõppkasutaja osaleminetoote loomisel, mis mõnel puhul võib kaasa tuua tootjaja tarbija sulandumise (nn prosumer’i teke) (Toffler, Tof-fler 2006). Loovuse ja loome tähtsus ettevõtlusevõtmetegurite hulgas tõusevad. On hakatud ümbermõtestama ettevõtlusega alustamise motiive ja ettevõttekasvuperspektiive (kasv versus elustiili-ettevõtlus) (Cur-ran, Blackburn 1994), samuti muutusi (ettevõtlus)kompetentsides, sh sotsiaalses (Putnam 1993) ja kultuu-rilises kapitalis (Bourdieu 1998).

Need ja ka mitmed teised sotsiaalmajanduslikud nihkedon suurendanud kultuuril ja loovusel põhinevate tege-vussfääride tähtsust, sh nende olulisust majandusres-sursina: väärtuse ja töökohtade looja, teiste majandus-valdkondade lisandväärtuse kasvataja, mainekujundajaja (keskkonna atraktiivsuse suurendamisega) ka inves-teeringute ligimeelitaja.

Mõtestame selles alapeatükis loovusel ja kultuurilpõhinevat majandusmudelit – loomemajandust. Loome-majanduse käsitlused on hajali mitmetes teadusdistsi-pliinides, varieerudes sektorikesksetest (Howkins 2002)ja sotsiaalse klassi põhistest lähenemistest (Florida2002) linnade konkurentsivõime kesksete (Florida 2002;Landry, Bianchini 1995) ja loovuspõhise majandusekäsitlusteni (Sacco 2011). Püüame selgitada loome-majanduse arenguperspektiive, võttes vaatluse allaloomevaldkondade suhestumisvõimalused majandusekui tervikuga.

1.5.2 Loomevaldkondade suhestu-mine majandusega – eri mudelid

Kasutame Pottsi ja Cunninghami (2011) nelja mudelipõhist lähenemist. Need neli mudelit illustreerivad erinägemusi loomevaldkondade majanduslikust tähtsu-sest. Nimetatud autorite järgi võib see olla kas nega-tiivne, neutraalne, positiivne või kumuleeruv.

Esimest mudelit nimetavad Potts ja Cunningham(2011) heaolu mudeliks (the welfare model). Selle

Kultuur ja loovus kui majandusmudeli kujundajad:loomemajanduse perspektiivist Eestis

1.5� KÜLLIKI TAFEL-VIIA & SILJA LASSUR

H

1.5.1 Heaolu ja loovus


lähenemise puhul eeldatakse, et loomevaldkonnad tar-bivad majanduslikku väärtust enam kui seda juurdeannavad. Loomevaldkondi käsitletakse ühiskondlikkehüvesid pakkuva (merit good) sektorina, mis pakub kul-tuurilist väärtust ja suurendab seeläbi heaolu, ent missuudab (majanduslikult) toimida üksnes muust majan-dusest ülekantavate ressursside najal. Teisisõnu: kultuu-rikaupadel nähakse kõrget kultuurilist, ent madalatturuväärtust. Kultuurituru puhul eeldatakse, et nõudluson seal väiksem kui pakkumine (Throsby 1994) ninglahendust nähakse avaliku sektori sekkumises.

Teise mudelina käsitlevad Potts ja Cunninghamloomevaldkondi kui lihtsalt teatud majandussektoreidteiste hulgas ( just another industry). Erinevalt esimesestlähenemisest ei loeta loomevaldkondi a priori iseseisvaltmitte hakkama saavateks, nende panust hinnatakse agalihtsalt käibe või ekspordinumbrites ja lisanduvatestöökohtades. Mingite spetsiifiliste väärtuste kandjatmuu majanduse jaoks neis ei nähta. See mudel haakubloomemajanduse sektoripõhise käsitlusega (Howkins2002) ja kerkis päevakorda siis, kui hakati aru saama, etvähemalt teatud loomevaldkonnad on ka majandus-likult olulised toimijad ning et nendes valdkondadesteenitav raha või nendega kaasnev tööhõive võivad ollakohaliku majanduse jaoks olulise suurusega. Samas einähtud aga loomevaldkondadel teistest sektoritestoluliselt erinevat panustamisvõimekust innovatsiooni,tootlikkuse kasvu või tehnoloogilisse arengusse. Sellekäsitluse puhul eeldatakse, et nõudluse ja pakkumisetasakaalu probleemid lahendab turupõhine konkurents,mistõttu ei ole põhjust toetada loomemajandusvald-kondade arengut kuidagi eriliselt; kui üldse, siis vaidmajanduspoliitika üldiste hoobade kaudu.

Kolmas mudel, kasvumudel (growth model), rõhutabloomemajandusvaldkonna kasvu ja majanduse üldisekasvu vahelist positiivset seost. Loomemajandustkäsitletakse selles mudelis majanduse kasvu allikana –sarnaselt näiteks töötleva tööstusega 1950.–1960. aasta-tel ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasektoriga1980.–1990. aastatel. Tema panus majanduskasvutoetamisse võib väljenduda nii nõudluse kui pakkumisekaudu: kas majanduskasvust tulenev suurenev nõudlusloomevaldkondade teenuste järele või loomevaldkon-dades tekkivate uute ideede ülekandmine teistesse sek-toritesse. Loomemajandust peetakse oluliseks eelkõigetema võimekuse tõttu võimestada teisi majandus-harusid. Sellel baseerub ka avaliku sektori sekkumise va-jadus ja põhjendus: loomemajandussektori spetsiifilisedtoetusmeetmed on vajalikud, et toetada teiste sektoritearengut, mitte loomemajanduse arengut iseenesest.

Neljandat mudelit nimetavad Potts ja Cunningham

loova majanduse mudeliks (creative economy model). Sellesmudelis loobutakse üldse loomemajanduse käsitlemi-sest eraldi majandussektorina – selles nähakse kogu ma-jandust läbivat uuendavat elementi. Tõstetakse esileloomemajanduse võimet mõjutada uute ideede teket,tehnoloogiate ja organisatsiooniliste toimimismudelitearengut, võimet kutsuda esile muutusi. Loomemajanduson selles käsitluses (uus) fundamentaalne element inno-vatsioonisüsteemis (Scott 2006) ja tal on sarnane rollteaduse, hariduse ja tehnoloogiaga innovatsioonisüs-teemis (Potts, Cunningham 2011). Loomemajanduspanustab majanduskasvu arenguks vajalike tingimustelooja ja soodustajana. Kultuuri tähtsustatakse avalikukaubana selle dünaamilise olemuse tõttu: see on uueteadmuse looja, kandja ja omaksvõtja. Selline lähene-mine tingib vajaduse muuta avaliku sektori sekkumisepõhjendust, võrreldes eelmiste mudelitega loomemajan-dust soodustav poliitika peaks toetama majanduskasvueelkõige selle innovatsiooni genereeriva rolli tõttu jakaudu.

Järgnev Eesti loomemajanduse olukorra ja potent-siaali käsitlus ongi üles ehitatud eespool kirjeldatudneljale mudelile.

1.5.3 Kultuuritarbimine Eestis

Loomemajandussektori tähtsuse hindamine kultuuri-tarbimise ja kultuuris osalemise kaudu haakub eelkõigePottsi ja Cunninghami esimese mudeliga. Kultuurisektoron oluline iseväärtusena ühiskonna arengus. Tõsi, samasloob kultuuritarbimine loomemajanduse kui majandus-haru arenemisbaasi koos kõigi sellega kaasnevate otsesteja kaudsete efektidega.

Üldjuhul tõdetakse, et suurem kultuuritarbiminekaasneb majandusliku heaolu kasvuga: esmaste kulu-tuste osakaal leibkonna eelarves väheneb ning kultuuri,meelelahutuse jms tarbimiseks jääb rohkem vahendeid.Eesti puhul on selle seose tõlgendamine keerukam. Kul-tuuritarbimine Eestis on sama aktiivne kui mitmetesedukates heaoluriikides (vt lähemalt alapeatükki 4.3Kultuuritarbimine kultuuriruumi elujõulisuse näita-jana). Valdkonniti on pilt siiski erinev. Teatri ja etendus-kunstide külastamise poolest on Eesti Euroopa riikideseas esirinnas. Ka muuseume külastatakse meil aktiiv-selt. Kehvemad lood on aga kinos ja raamatukoguskäimisega. Eeskujuks võiks olla Soome, kus raamatu-kogude külastamist käsitletakse üldise kultuurilise ak-tiivsuse olulise komponendina ja sellest lähtudes sedaka oluliselt toetatakse.


1.5.4 Loomemajandussektori koosseis ja osatähtsus Eesti majanduses

Eesti enam kui kümneaastase loomemajanduse diskur-suse jooksul domineerivaks olnud lähenemine haakubPottsi ja Cunninghami (2011) teise mudeliga ehkloomemajanduse käsitlemisega tavalise allsektoritestkoosneva majandussektorina, mille puhul huvitutakseallsektorite käibest, kasumist ja tööhõivest. Suurbritan-niast üle võetud (ja kohandatud) käsitlusest lähtudessaab loomemajandust käsitleda majandussektorina, mispõhineb individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskus-tel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu jatöökohti intellektuaalomandi loomise ja kasutamisekaudu (Eesti loomemajanduse olukorra... 2013).

Eestis arvatakse loomemajanduse hulka 13 vald-konda: 1. arhitektuur, 2. film ja video, 3. ringhääling,4. disain, 5. etenduskunstid, 6. kirjastamine (raamatud,ajalehed-ajakirjad, kataloogid, kaardid jm), 7. käsitöö,8. muuseumide tegevus, 9. raamatukogude tegevus,10. kunst (nii kujutav kui ka tarbekunst), 11. meele-lahutustarkvara tootmine, 12. muusika (loomine, esita-mine, muusikaga seotud kirjastamine, fonogrammi-tootmine jms, muusikafestivalide korraldamine),13. reklaam.

Alates 2003. aastast, kui Eestis püüti esimest kordamõõta loomemajanduse mahtu, on loomemajanduseosakaal majanduse kogutoodangust püsinud samana,jäädes natuke alla kolme protsendi SKPst (Eesti loome-majanduse olukorra... 2013). See on võrreldav sellisemajandussektori osatähtsusega nagu finantsvahendus(3,4% 2012) ja on suurem kui näiteks majutus- ja toitlus-tussektoril (1,7% 2012) või mäetööstusel (1.3% 2012 Sta-tistikaameti andmed). Loomemajandussektoris tööta-vate inimeste arv on mõnevõrra suurenenud (2003.aastal töötas seal alla 20 000 inimese, 2011. aastal juba

üle 29 000 inimese). Mõnevõrra hoogsamalt on suure-nenud sektori ettevõtete ja organisatsioonide arv.

Kas ei tuleks, arvestades kultuuritarbimise kõrgettaset Eestis ja seda ka teiste Euroopa riikide võrdluses,lugeda meie loomemajanduse osatähtsust liiga mada-laks? Eestit tabelis 1.5.1 rea fooniriikidega võrreldes eisaa väga ühest järeldust siiski teha. Loomemajanduseosatähtsuselt SKPs jääme küll natuke maha nii ELikeskmisest (mis oli Euroopa Komisjoni andmetel1 3,3%)kui ka enamikust tabelis esindatud foonimaadest,loomemajanduses hõivatute osatähtsuselt aga mitte.Tuleb arvestada, et Suurbritannias, erinevalt Eestist,arvatakse loomemajandussektori hulka kogu IT-sektor,mitmetes riikides ka turism ja toitlustamine restorani-des ja kohvikutes2. Näiteks kultuurikaupade ekspordiosakaalult kogu ekspordis oli Eesti 2010. aastal Suur-britannia järel teisel kohal Euroopas. Tuleb märkida, ettabelis 1.5.1 nimetatud riigid peale Eesti on suurriigid janende loomemajandussektori arengut toetab märki-misväärselt suurem koduturg.

Rõhutame, et need arvud näitavad ainult loome-majanduse otsest majanduslikku mõju, arvestamatakõrvalmõjusid ja positiivset (majanduslikku) efekti teis-tele sektoritele.

1.5.5 Loomemajandussektor teiste sektorite võimestajana

Loomemajandussektori otsesed ja kaudsed sotsiaal-majanduslikud kõrvalmõjud, mida arvestab Pottsi jaCunninghami kolmas mudel, avalduvad mitmeti: teistele

1 Vt http://ec.europa.eu/dgs/connect/en/content/creative-industries-promoting-inno-vation.

2 Sisuliselt tähendab see loomemajanduse käsitluse lähendamist nn elamusmajanduse(experience economy) kontseptsioonile (Pine ja Gilmore 1999).

3 Kultuurikaupade eksport sisaldab: raamatud, ajalehed, CD, DVD, muusikainstrumendid,kunstitööd. Ei sisalda litsentse ja autoriõiguste müüki. Ekspordis ei arvestata ELi--sisestkaubavahetust.

MÄRKUS: *Eesti puhul on kasutatud 2009. a kaardistuse andmeid, teistel riikidel 2008. a andmed** Ekspordi näitajad pärinevad aastast 2010

TABEL 1.5.1 Loomemajanduse osakaal tööhõivest, SKTst ja ekspordist Eestis ja valitud Euroopa riikides

EESTI* SUURBRITANNIA PRANTSUSMAA SAKSAMAA ITAALIA HISPAANIA

% hõivatutest 4,3% 5,4% 3,7% 4,1% 3,6% 3,5%

% SKPst 2,9% 6,2% 4,9% 4,2% 3,8% 3,6%

% kogu ekspordist** 0,7% 1,8% 0,6% 0,5% 0,3% 0,4%

Allikad: Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus (2009).; Tera Consultants (2010). Eurostat Newsrelease 55/2011, 14 April 2011. Culture in the EU27. Cultural statistics in the spotlight.; Tera Consultants (2010). Building a Digital Economy: The Importance of Saving Jobs in the EU’s Creative Industries. http://www.droitechnologie.org/upload/dossier/doc/219-1.pdf.


sektoritele turu loomises, nende toodete ja teenustelisandväärtuse suurendamises, avaliku ruumi atraktiiv-suse suurendamises ning piirkonna mainekujunduses(Tafel-Viia jt 2011b). Loomemajandussektori allvald-kondade võimekus teiste sektorite arenguid toetada onküllalt erinev (Eesti loomemajanduse potentsiaal2009b). Disaini, arhitektuuri ja pärandi valdkonnad tõu-sevad esile teistele, loomemajanduse hulka mittekuulu-vatele majandussektoritele otsese majandusliku või-menduse pakkujatena. Kui disain annab lisandväärtusttööstus- ja teenindusettevõtetele ning arhitektuur ehi-tussektorile, siis pärandivaldkonda (käsitöö ja muuseu-mid) nähakse olulisima turismisektorit võimestavavaldkonnana. Oluline on loomevaldkondade võimekusmuuta elukeskkond atraktiivseks oma inimestele ningmeelitada ligi talente, turiste ja investoreid; märkimis-väärne potentsiaal on eeskätt arhitektuuril ja pärandi-valdkonnal ning vitaalsust loovatel esitluskunstidel.Oluline roll mitmekesise ja kvaliteetse ruumi tekitamiselon ka mitmesugustel kunstidel.

TNS Emori (2013) Eesti ettevõtete disainikasutuseuuringus on hinnatud otsest majanduslikku mõju teis-tele sektoritele. Tulemused näitavad, et viimasel kahelaastal kasutas mingit liiki disaini 63% küsitletud 400ettevõttest. Samas ilmnes selgelt, et ettevõtted ei kasutaära kogu disainis peituvat potentsiaali, sest vaid 15%ettevõtetest on kaasanud disainereid läbivalt kogu aren-dustöö protsessi. Kõige sagedamini kaasataksegi disai-nereid millegi uue väljatöötamisel viimase lihvi andmi-seks või turundusfaasis. Disainist saadavat kasu nähtiaga klientide suuremas rahulolus (43%) ja ettevõtte

kasvanud konkurentsivõimes (40%). Vähemalt neljan-dikul ettevõtetest väljendus see ka käibe, kasumi jaekspordi kasvus (vastavalt 29%, 25% ja 23%).

Kultuurisündmuste ja kultuuriasutuste külastami-sest tulenevat mõju teistele sektoritele on võimalikmõõta külastajate kulutusi analüüsides. Kultuuriasu-tuses või sündmuskohas tehtud kulutuste ehk kultuuri-asutuste ja/või loomeettevõtete tulude kõrval pakuvadsuurt huvi kultuuritarbimisega seotud kaudsemad kulu-tused, millest võidavad majutus-, transpordija toitlus-tusfirmad (vt tabel 1.5.2). Seda käsitletakse loome-majandusega kaasneva kõrvalmõju ehk nn spillover-efek-tina. Elanikkonna kultuuritarbimise mooduluuringutulemused näitavad, et kõige suuremat tulu saavadteised sektorid sellest, kui inimesed külastavad spordi-võistlusi ja muuseume/kultuurimälestisi. Kõige enamteenivad sellelt transpordifirmad. Iga kultuurisündmusekülastuse puhul saavad teised sektorid keskmiselt kolmkuni kuus eurot tulu. Näiteks 100 inimese kinoskäikannab transpordi-, toitlustus- jt sektoritele tulu umbes300 eurot, sama hulga inimeste spordivõistluse külastusaga juba ligi 600 eurot.

Eesti Konjunktuuriinstituudi 2012. aasta spordi- jakultuurisündmuste kõrvalmõjude hindamise uuringandis tulemuseks, et kultuuri- või spordiürituste toi-mumine regioonis kasvatas sealsete ettevõtete käivet42%. Suurem müügitulu väljendus ka kasumi kasvus.Uuring näitas, et iga ürituse korraldamise eelarvessepanustatud euro tõi piirkonda keskmiselt neli eurot.

Lisaks kultuurisündmustest tekkivale majandus-likule kõrvalmõjule tekitavad kultuuriasutused ka teist

TABEL 1.5.2 Keskmised kulutused kultuuriasutust külastades ühe inimese kohta, eurot


kulutus asutuses sees* 18.15 23.57 8.48 7.61 12.98 14.69

kulutus asutusest väljas** 9.40 11.36 7.45 11.09 12.64 9.35

kõigi, sh kulutusi mitteteinud külastajate kulutus asutusest väljas 4.39 4.74 2.98 4.67 5.99 5.08

kõigi külastajate, sh kulutusi mitteteinud külastajate keskmine kulutus kokku 20.72 19.96 12.43 9.87 12.08 13.72

TEATRI, OOPERI-, KONTSERT KINO MUUSEUM, SPORDI- MUUBALLETI- VÕI KUNSTINÄITUS VÕI VÕISTLUS KULTUURI-

TANTSUETENDUS KULTUURIMÄLESTIS SÜNDMUS

MÄRKUS: * Kulutused asutuses sees näitab kultuuriasutuses/sündmuspaigas kulutusi teinud külastajate keskmisi kulutusi inimesekohta. Siia kuuluvad kulutused piletitele, kavadele, teavikutele, suveniiridele, söögile-joogile (asutuse kohvikus või muu toitlus-tuskohas), keepidele või muule sellisele.

** Kulutused asutusest väljas näitab kultuuriasutusest/sündmuspaigast väljaspool kulutusi teinud külastajate keskmisikulutusi inimese kohta. Siia kuuluvad kulutused transpordile (sh parkimisele, trahvidele ja muule), söögile-joogile (sh tubaka-toodetele), majutusele, muule (näiteks lilledele, keepidele, riietele, juuksurile vms)

LOOMEETTEVÕTE MUUD VÄIKE- JA KESKMISED ETTEVÕTTED


TABEL 1.5.3 Loomeettevõte võrrelduna teiste ettevõtetega

Allikas: autorite koostatud.

Sotsiaalsete väärtuste selge teadvustamine ja/võiesiletõstmine on pigem erandlik. Nende olemasolupuhul räägime kas eri tüüpi ettevõtlusest nagusotsiaalne ettevõtlus, roheline ettevõtlus või siisesinevad laiemad väärtused suuremate ja nnliiderettevõtete puhul teadliku mainekujunduseelemendina.

Enamik muid VKEsid ei soovi organisatsiooniliseltlaieneda. Ettevõtluspraktika mitmekesistumisetõttu on järjest enam mitmekesistunud ka teisteVKEde kasvustrateegiad.

Valdav on toote kasulik väärtus. Sellest tulenevalton toote/teenuse väärtus (hind) kergemini määra-tav. Tihti annab hinnataseme võimaliku vahemikuette sarnaste toodetega turul olijate konkurents;tänu tootmise standardsusele on selgem kaomaenda tootmiskulude struktuur.

Väikeettevõtte puhul tihti ühe ettevõtja keskne.Vabadust ja paindlikkust tähtsustatakse, aga sel-lest hoolimata on võimujaotus ja rollid meeskon-nas enamasti paigas. Organisatsiooni kasvadeskasvab struktuuri ja formaalsuse osatähtsus.

Asukoha ja keskkonna olulisus sõltub ärivald-konnast ja klientuurist. Mitmekesise keskkonnaolemasolu on olulisem vaid teatud spetsiifilisteleettevõttegruppidele (nt kõrgtehnoloogiaettevõt-ted).

Omane sotsiaalsem väärtusmudel, mis tähendab,et (majandusliku kasu saamise kõrval) võivadeesmärkideks olla kultuurilise mitmekesisusesuurendamine, ruumi atraktiivsuse suurendaminejmt. Tegutsemise olulised motivaatorid on mitte-rahalised: sõltumatuse ja eneseteostuse tähtsus-tamine kasvu ja kasumi teenimise kõrval. Tähel-datud on ka nende suuremat keskkonnasõbra-likkust võrreldes teiste ettevõtjatega.

Organisatsioonilise laienemise kõrval (asemel)pigem kasv tänu lisandväärtuse suurenemisele,toodete/teenuste paremale kvaliteedile, rahvus-vahelistumisele, võrgustike ja allianssidega liitu-misele.

Toode seostub pigem sümbolväärtusega. Süm-bolväärtuse tajumine on suurel määral subjek-tiivne, mistõttu loomeettevõtted kauplevad eba-määrase väärtusega toodetega. Toote hinda oneelnevalt keeruline prognoosida. See sõltub sel-lest, kuidas sümbolväärtust kujundatakse, aga kavõrgustikest, mille kaudu tooteid luuakse ja tead-vustatakse, ning referentsgruppide (kliendid,turustajad jt) tagasisidest.

Indiviidikesksete struktuuride domineerimine japrojektipõhise toimimise paljusus, samuti mitte-hierarhiliste ja informaalsete suhete (võrgustikeja struktuuride) tähtsus. Võrgustikupõhine orga-nisatsioonimudel tähendab ühtlasi ka võrgus-tikupõhist ettevõtlusmudelit.

Tegutsemiskeskkond ja „teiste samasuguste“ ole-masolu on väga oluline. Seetõttu koondutaksesageli kultuurikvartalitesse ja loomeklastritesse.Eelistatakse elu- ja töökeskkonda, mis võimaldabnautida mitmekesist kultuurielu, pakub võimalusiosaleda mitmesugustes tegevustes ning onavatud atmosfääriga (multikultuurne, tolerantne,kultuuriliselt mitmekesine).

Oluline on ka teistpidine seos: loomeettevõtjatekohalolu viitab loova miljöö olemasolule, misomakorda tõmbab ligi tegutsejaid teistest, seal-juures teadmismahukatest valdkondadest.

EESMÄRKIDE SPEKTER

TOOTE/TEENUSE VÄÄRTUS

KASVUSTRATEEGIAD

ORGANISATSIOONILINE PRAKTIKA

KESKKONNA TÄHTSUSTAMINE


liiki kaudsemaid mõjusid. Näiteks võib kultuuriasutusevõi spordirajatise lähedus mõjutada kinnisvara hindu.78% Eesti inimestest elab enda hinnangul mõne kultuu-riasutuse või spordirajatise lähedal (linnas 10 minutijalutuskäigu, maal 10 minuti autosõidu kaugusel).Rohkem kui pooled inimesed ei oska nende rajatistemõju oma kinnisvarale hinnata, 45% leiab aga, et see onnende eluaseme hinda pigem tõstnud. Ainult 1% ringison neid, kes arvavad, et kultuuri- või spordirajatise lähe-dus on nende kinnisvara väärtust kahandanud.

1.5.6 Loomeettevõtete roll majan-duse ja ettevõtluse ümber-kujundajana

Selles alapeatükis lähtume Pottsi ja Cunninghami nel-jandast mudelist: käsitleme loomeettevõtteid kui teistessektorites võimalikke kvalitatiivsete muutuste esilekut-sujaid. Loomeettevõtteid peetakse mitmesuguste eri-päraste ettevõtluspraktikate esindajaiks ja neid käsit-letakse tuleviku-ettevõtluse kehastajana (The WorkFoundation 2007), eeldades neis kohatava eripäraülekandumist ka teistele valdkondadele. Mõnede au-torite arvates võiks seda tõlgendada kui tulevikusenamiku majanduse muutumist loomemajanduseks.

Et loomeettevõtted on valdavalt väike- või kesk-mised ettevõtted (VKEd), on nende eripära selgitamiseksmõttekas võrrelda neid n-ö tavaliste VKEdega. Loome-ettevõtte puhul on asjakohane rääkida viiest suuremasteripärast Need on: ettevõtte sotsiaalsete eesmärkidetähtsus (majanduslike eesmärkide kõrval) (CurranBlackburn 1994), kasvustrateegiate mitmekesisus (Bil-ton 2006; Tafel-Viia jt 2011a), toote/teenuse sümbol-väärtus, võrgustikupõhine organisatsiooniline tegut-semisviis (Neff, Stark 2003; Barabasi 2002) ning kesk-konna tähtsustamine (Florida 2002; McGranahan,Wojan 2007; Wedemeier 2010). Vt tabelit 1.5.3.

Ettevõtlusega alustajaid võib liigitada kas võimalus-või vajadusettevõtjateks6. Eesti ettevõtluses tervikunaon võimalusettevõtjate hulk olnud viimased kümmeaastat ELi keskmisest väiksem ja vajadusettevõtjate hulkELi keskmisest suurem. Uuringutulemused (vt Tafel-Viia jt 2011a; 2012) näitavad, et loomeettevõtjad onvaldavalt võimalusettevõtjad; uuringutes intervjueeri-tud 51 loomeettevõtjast 39 (ehk enam kui ¾) pidas endvõimalusettevõtjaks. Sealjuures mitte ükski intervjuee-ritud loomeettevõtjatest ei alustanud ettevõtlusegaüksnes vajadustest ajendatuna.

Motivatsioonimustrite erinevused ilmnevad veelgitäpsemalt ettevõtlusega alustamise motivatsioonitegu-

rite üksiknäitajates. Nagu näha tabelist 1.5.4, onloomeettevõtjate jaoks väga olulised motiivid enese-teostus ning võimalus töötada endale meeldival viisil jasobivas rütmis. Kui eneseteostus ja sõltumatus on tege-likult väga olulised motiivid enamikule väikeettevõt-jatele7, siis võimalus valida endale meeldivat töötamiseviisi ja rütmi on eriliselt iseloomulik just loomeettevõt-jatele. Nende puhul on (võrreldes teiste ettevõtjatega)oluline ka soov panustada ühiskonda. Selle põhjal võibrääkida keskmisest sotsiaalsemast väärtusmudelist.Sissetulek on oluline ka loomeettevõtjatele, kuid sisse-tuleku suurusest olulisem on soov, et sissetulek ja sellesaamiseks tehtud pingutused oleksid kooskõlas.

Terav vaidlusküsimus on, kas loomeettevõte peabendale ilmtingimata eesmärgiks seadma kasvamise?Tegelikult on küsimus, kui kiiret kasvu soovitakse, üks-kõik millise valdkonna väikeettevõtjate puhul küllaltkomplitseeritud. 2009. aasta Eurobaromeetri VKEdeuuringus kõikide ELi riikide vastanutest 74% soovitaksaeglast (või üldse mitte) kasvamist, 17% aga leidis, etettevõtet tuleks kiiresti kasvatada. Muide, Eesti asetussiin keskmisest suurema kasvusooviga gruppi: ligi kol-mandik (29%) vastanud VKEdest soovitaks ettevõtetkiiresti kasvatada. Loomeettevõtete puhul on kasvu-soovi määratlemine keerukam. Eesti loomeettevõtetekasvuperspektiivi analüüs (vt Tafel-Viia jt 2011a; 2012)näitas, et üheselt kasvuettevõtteks pidas ennast 24%küsitletud loomeettevõtjatest. Täiendav 22% vastanu-test leidis, et ehkki nende ettevõte on oma olemuseltelulaadiettevõte (st kasv ei ole peamine), on teatudkasvutaotlus olemas. Loomeettevõtjate suhtumist ette-võtte kasvu näitavad täpsemalt nende hoiakud üksikutekasvu näitavate tegurite lõikes (vt joonis 1.5.1), midakasutatakse kasvu- ja elustiiliettevõtete eristamiseks(Getz, Petersen 2005).

Nagu jooniselt 1.5.1 nähtub, domineerib Eestiloomeettevõtjate seas enamike kasvu näitavate teguritepuhul pooldav suhtumine, kuid see suhtumine ei oleväga sirgjooneline ega ühene. Sellega, et „ettevõtettuleks (pidevalt) kasvatada“ nõustub täiesti 22% vas-tanuist; kui lugeda juurde aga ka variant „pigem nõus“,saame kasvu pooldajaid kokku soliidse 60%. Ollaksenõus sellega, et ettevõtet tuleb hoida kasumis, samas eiolda väga veendunud, et ettevõtet tuleb juhtida puhtalt

6 Võimalusettevõtja (opportunity-based entrepreneur) loob ettevõtte avastatud ärivõimaluseärakasutamiseks; vajadusettevõtja (necessity-based entrepreneur) on ettevõtlusse n-ö tõu-gatud, sest puudusid muud töövõimalused või esines oht lähitulevikus töö ja sissetulek kao-tada (Jürgenson 2010).

7 Flash Eurobarometer 354. ENTREPRENEURSHIP IN THE EU AND BEYOND; Flash EB Se-ries #283. Entrepreneurship; Flash EB Series #192. Entrepreneurship Survey of the EU(25 Member States), United States, Iceland and Norway; FLASH EUROBAROMETER 160.Entrepreneurship; FLASH EB N°146 «Entrepreneurship».


ärilistest kaalutlustest lähtudes. Strateegia luua ettevõteeelkõige selleks, et see hiljem kasuga maha müüa, ei oleselgelt loomeettevõtjate stiil.

Loomeettevõtete kasvustrateegia analüüs näitabettevõtte kasvatamise mõiste mitmetahulisust ning seabküsimärgi alla kasvu- ja elustiiliettevõtte kategooriatejäiga eristamise vajaduse. Kasvuettevõtte ja elustiili-ettevõtte tunnused esinevad loomeettevõtete puhultihti ühel ajal. Võib püstitada hüpoteesi, et tulevikusvõib see hakata üha enam kehtima loomeettevõtete kõr-val ka teistes valdkondades.

Keskmine Eesti VKE peab oma tugevaimateks külge-deks häid suhteid klientidega, paindlikkust klientidevajadustele reageerimisel ning toodete-teenuste headkvaliteeti. Küllalt olulisel kohal on aga ka konkuren-

tidest madalam hind (Kaarna jt 2012). Eesti loome-ettevõtjate konkurentsieeliste esikolmik kujunes agaselliseks: koostöö ja eri kompetentside kombineerimine,kvaliteet, unikaalsus. Kui muud Eesti VKEd mainisidenim püsiklientuuri olemasolu ja paindlikku reagee-rimist klientide soovidele ning madalamat hinda, siisloomeettevõtjatest olid need asjad olulised vaid üksi-kutele. Loomeettevõtete toodete väärtus on teisteVKEde omaga võrreldes subjektiivsem, kuivõrd hinna-põhist konkurentsi on loomeettevõtete seas vähem ningunikaalsusel ja omanäolisusel põhinevat konkurentsirohkem.

Lisaks on loomeettevõtetele omane kalduvustähtsustada kõrgelt loomingulist ja mitmekesistkeskkonda ning paiknemist „omasuguste“ läheduses.

VÄIDE UURINGUS VASTAJAID %

Vältida töötuks jäämist / töötu olemist 6 12

Saavutada vajalikku sissetulekute taset 3 6

Teenida sissetulekut, mis oleks võrdväärne pingutusega 10 20

Panustada ühiskonda 10 20

Ennast teostada 33 65

Töötada endale meeldival viisil ja sobivas rütmis 31 61

Olla oma tegemistes sõltumatu 17 33

0 10 20 30 40 50 60 70

täiesti nõus pigem nõus ei ole üldse nõus pigem ei ole nõus

ärilistest alustest lähtuvalt

võimalikult hea hinnaga maha müüa

Oluline on hoida ettevõtet kasumis

Ettevõtet peaks (pidevalt) kasvatama

Minu strateegia on ettevõte lõpuks

Mulle meeldib võtta riske

Ma katsetan pidevalt millegi uuega

Ettevõtet tuleb juhtida puhtalt

6135

38

422

10 31

1445

2 8 3753

1249

35418

45316

40

JOONIS 1.5.1 Eesti loomeettevõtjate suhtumine ettevõtlusesse ja ettevõtte arendamisse (% vastajatest; N=50)

Allikas: Tafel-Viia, K., Viia, A., Terk, E., Ibrus, I. & Lassur, G. (2011a). Väike- ja mikroloomeettevõtete arengutsükkel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut. www.tlu.ee/User-Files/Eesti%20Tuleviku-uuringute%20Instituut/loomemajandus/loomeettevotluse%20uuring_loppraport _TLY%20ETI_2011.pdf.; Tafel-Viia, K., Lassur, S., Ibrus, I., Viia, A. & Terk, E. (2012). Au-diovisuaalvaldkonna klasterdumise perspektiivid. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut. www.tlu.ee/UserFiles/Eesti%20Tuleviku-uuringute%20Instituut/loomemajandus/AV%20uuring_raport.pdf.

TABEL 1.5.4 Ettevõtlusega alustamise motivatsioonitegurid Eesti loomeettevõtjate seas

Allikas: Tafel-Viia, K., Viia, A., Terk, E., Ibrus, I., Lassur, G. (2011a). Väike- ja mikroloomeettevõtete arengutsükkel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut. www.tlu.ee/User-Files/Eesti%20Tuleviku-uuringute%20Instituut/loomemajandus/loomeettevotluse%20uuring_loppraport _TLY%20ETI_2011.pdf.; Tafel-Viia, K., Lassur, S., Ibrus, I., Viia, A., Terk, E. (2012).Audiovisuaalvaldkonna klasterdumise perspektiivid. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut. www.tlu.ee/UserFiles/Eesti%20Tuleviku-uuringute%20Instituut/ loomemajan-dus/AV%20uuring_raport.pdf.


Loomeettevõtete koondumine n-ö ühisruumi meelitabligi kõrgtehnoloogiaettevõtteid ja teisi uue majanduseesindajaid. See viitab loomeettevõtete võimekuselesuurendada linna/regiooni konkurentsivõimet. Viimaseväite tõestamiseks tehtud empiirilised uuringud on kin-nitust leidnud mitmete USA linnade puhul (Florida2002). Ka hiljutise Euroopa riikide võrdleva loomema-janduse ruumilist paiknemist käsitlenud uuringu tule-mused näitavad loomeettevõtete oluliselt suurematruumilist kontsentreerumist võrreldes teiste sektoriteettevõtetega (Boix jt 2013). Eesti loomettevõtete uurin-gud näitavad loomeettevõtete koondumist Tallinna –ligi 2/3 ettevõtetest on koondunud Tallinna ja Harju-maale8 –, sealjuures omakorda ülekaalukat kontsent-reerumist Tallinnas kesklinna9 piirkonda (Silm jt 2006;Eesti loomemajanduse kaardistus 2009). Vaatamata sel-listele näidetele nagu Guggenheimi muuseumi rajamisemõju Bilbao arengule (vt lähemalt Plaza, Haarich 2013),on Euroopa kontekstis suudetud loovklassi koondumiseja majandusliku konkurentsivõime vahelist seost siiskituvastada vähem kui USAs (Cooke 2007; Martin-Brelotjt 2010; Andersen jt 2014). Küsimusele, millisel kujul seeseos avaldub Eesti kontekstis, vastuse andmine eipruugi sõltuda mitte ainult Tallinnast ja Tartust, vaidnäiteks ka Viljandist, kus sealse pärandkultuuri ja tra-ditsiooniliste tehnoloogiate klastri väljakujundamisepuhul on näha nii loomevaldkondade tõmbepotent-siaali kui ka kõrvalmõjusid (spillover efects).

Loomeettevõtete eripära ilmnemine (võrdluses teisteVKEdega) annab aluse püstitada hüpoteesi, et loomema-jandus võib tekitada nihke praeguses majandusmudelis.Eriti kui arvestada, et eri loomevaldkonnad kannavadinnovatsiooniprotsessi etappides (idee loome-, leviku-ja kinnistumisfaasis) – erisugust rolli (Potts 2009).Eespool käsitletud uuringute tulemuste valguses võikskiloomeettevõtete tegutsemismustrite uuenduslik mõjuteistele sektoritele avalduda: 1) unikaalsust taotlevatetoodete ja teenuste kaudu (mis aitaks läbi lüüa järjesttihenevas konkurentsis); 2) oskusega luua järjest visu-aalsemas maailmas pildilisi, mõtestatud sõnumeid;3) atraktiivse, muutustega kohaneva keskkonna kujun-damisega, et oleks hea elada ja huvitav tegutseda.

1.5.7 Vajalikud nihked

Eesti loomemajanduse fookustatud arendamise enamkui kümneaastase protsessi viimasel perioodil (alatesaastast 2009) toimunu (Tafel-Viia jt 2014) analüüsnäitab mitmeid positiivseid nihkeid nii poliitikakujun-damises kui ka sektori majandusliku tugevnemise

mõttes. Loomemajanduse osakaal SKPst ei ole aga siiskikasvanud. Loomevaldkonnas tegutsevate ettevõtete arvon küll kasvanud, ent ei ole selge, kui palju seepeegeldab ettevõtlusaktiivsuse suurenemist ja kui paljuhoopiski loomeettevõtluse killustumist. Hea on, etloomemajandussektor on varasemaga võrreldes oluliseltrahvusvahelistunud ja rahvusvaheliselt tuntum. Sedanäitavad mitmete festivalide (PÖFF, Tallinn MusicWeek) rahvusvaheline tunnustamine ja loomeettevõteterahvusvahelised edulood. Viimasel ajal on oluliselttugevnenud loomemajanduspoliitika tugiinstitutsioo-nide võrgustik: loodud on loomeinkubaatoreid ja aren-duskeskusi (Tallinna loomeinkubaator, Tartu loome-majanduskeskus jne) ning riigi tasandil on välja töö-tatud loomemajanduse arengut toetavaid meetmeid.Oluliselt on suurenenud ka loomemajandussektori esin-dajate endi tegutsemis- ja koondumisaktiivsus. Sedanäitab mitmete loomemajanduse valdkondlike aren-duskeskuste teke ja uute (kogukondlike) algatustetärkamine Eesti eri paigus. Olulist nihet on märgata kaloomemajanduse käsitluses: sektoripõhise lähenemisekõrval arvestatakse üha enam loomemajanduse laiematmõju. Loomemajanduse arendamisel domineerivaloomeettevõtluse-keskse lähenemise kõrval on järjestenam hakatud tähtsustama loomemajanduse potent-siaali suurendada teiste sektorite lisandväärtust. Selleleviitab ka Euroopa Liidu struktuurivahendite järgmiseperioodi toetusmeetmete rõhuasetus: tähtsustatud onloomemajanduse ja teiste sektorite koostöö arendamist.Loomemajandussektori arengut Eestis on ühelt pooltpärssinud üldine majandusstruktuur, teisalt aga seninelähenemine loomemajandussektorile.

Allhanke-keskne majandus ei loo loomemajandus-sektori potentsiaali esilekerkimiseks ja ärakasutamisekskuigi häid eeldusi. Lõpptarbijale keskendunud tootmis-ja teenuseettevõtete suurem osakaal pakuks enampõhjust ja võimalust kaasata loomemajandusvaldkondi(nt disain) toodete ja teenuste arendamisse, sest eksis-teeriks vajadus mõelda tervikprotsessist lähtuvalt jakasutaja/lõpptarbija-keskselt. Teisisõnu: nende kategoo-riate keskselt, mis arvestaksid toodete ja teenuste otse-seid ja kaudseid kõrvalmõjusid, mille võimendamistpakuks just loomemajandussektor.

8 Tallinna ja lähiümbrusse on kõige enam koondunud kommertssuunaga loomemajandus-valdkonnad. 87% filmi ja videoettevõtetest, 81% muusikaettevõtetest, 80% reklaami-ettevõtetest ja 77% arhitektuuribüroodest on Harjumaal, sh suures osas Tallinnas. Vaidpärandkultuuri valdkonna ettevõtted ja töötajad on jaotunud ühtlasemalt üle Eesti (EestiKonjunktuuriinstituut 2009a).

9 Põhja-Tallinna arengut arvestades võib eeldada, et Põhja-Tallinna osakaal on tänaseksoluliselt suurenenud.


Eestis on valdav olnud loomemajandussektori liigatraditsiooniline käsitlus. Seda on võetud nagu iga teistsektorit: kui ettevõtted näitavad organisatsioonilistkasvu, on mõtet neid toetada, muidu mitte. Sedamooditoimimine annab vähe võimalust käsitleda loome-majandust kui nihke tekitajat. Sektorikeskne potent-siaali suurendamine on piiratud: Eesti väike siseturg eivõimalda loomemajandussektori mahtu märkimisväär-selt kasvatada. Kui loomemajandussektori potentsiaalihindamisel piirdutakse selle sektori alla koondatudtegevusalade osatähtsusega majanduses kui tervikus javastavate traditsiooniliste kasvunäitajatega (käive,lisandväärtus, tööhõive jne), saadakse poolik pilt, püsti-tatakse ebareaalseid ootusi ja mõistetakse arengusuundavildakalt.

Pottsi ja Cunninghami (2011) järgi tuleb rõhutadaloomemajandussektori eripära: võimet võimestada teistesektorite arengut. Kui käsitleme loomemajandust teis-tele valdkondadele sisendi andja ja nende võimekusesuurendajana, võime näha loomemajandussektoripotentsiaali (sh majanduslikku potentsiaali) oluliseltsuuremana. Uuringud on näidanud olulisi kõrval-mõjusid teiste sektorite nõudlusele ja pakkumisele: kul-tuuri tarbimise ja kultuuris osalemisega seotud muudkulutused, loomeettevõtete panus teiste sektorite lisand-väärtuse suurendamisel, nende võimekus tõmmata ligikõrge lisandväärtusega sektoreid jne.

Eespool käsitletud neljanda mudeli realiseerumineeeldaks olulist nihet mitte ainult loomemajandussektorikäsitlemises, vaid ka laiemates arusaamades arengust jainnovatsioonist. Loomeettevõtluse eripära ilmneb nen-de oluliselt sotsiaalsemas ettevõtluse eesmärkide spekt-ris, ettevõtjate suuremas sõltumatusesoovis, elustiili jakasvuettevõtte tunnuste põimumises, toodete subjek-tiivse väärtuse rõhutamises ja nn loovklassi ruumilise

koondumisega seotud võimendusefektis. Kuivõrd loo-meettevõtteid võib pidada omamoodi ettevõtluspio-neerideks, annab see põhjuse loota muutusi ka teistesmajandussektorites. Küsimus on, kuivõrd meie majan-duspoliitika seda vastavate meetmetega toetab. See võibotsustada kui mitte lausa taoliste trendide käivitumisevõi mittekäivitumise, siis vähemalt taoliste muutusteasetleidmise kiiruse.

Kokkuvõtteks

Loomemajanduse areng Eestis vajab vähemalt kahteeltingimust. Esiteks: loomemajanduse senisest laiematkäsitlemist, st loomemajanduse ja teiste sektorite seni-sest tugevamat seostamist ning kõrvalmõjude arves-tamist ja hindamist. Kui käsitleda loomemajandus-sektorit tavapärase majandussektorina, on teiste sek-toritega tehtavas koostöös ilmneda võivate võimen-dusefektide teke pidurdatud. Võimendusefekt saabtekkida siis, kui nähakse võimalust arendada spetsiifi-lisi meetmeid, mis oleksid fookustatud teiste sektoritearengu toetamisele loomemajandussektori kaudu.

Teiseks: et loomemajanduse potentsiaal Eestis saaksrealiseeruda, on vaja muuta majanduse üldist struktuuri,liikuda eksport-tootmisel allhanke-tootmiselt rohkemlõpptarbija otsesele teenindamisele. Loomemajandus-sektor võidab sellest ning saab ka ise sellisele nihkeleoluliselt kaasa aidata, tugevdades koostööd teiste vald-kondadega ja toetades neid omatoodete ja -teenustearendamisel. Majandusstruktuuri ja -mudelite üleüldistteisenemist, loovuse kasvavat tähtsustumist ning tar-bimis- ja käitumismudelite individualiseerimist arves-tades ei tohiks taolise nihke tekitamise vajadusest Eestimajandusmudelis mööda vaadata. ●

Andersen, K. V., Bugge, M. M., Hansen, H. K., Isaksen, A. & Raunio, M. (2014).One Size Fits All?: Applying the Creative Class Thesis to a Nordic Context. InMellander, C., Florida, R., Asheim, B. T. & Gertler, M. (eds), The Creative Class GoesGlobal (Regions and Cities). New York: Routledge.

Barabasi, A.-L. (2002). Linked: The New Science of Networks. Perseus, Massachusetts.

Bilton, Ch. (2006). Creative Systems: Implications for Management and Policy inthe Creative Industries. In Management and Creativity: from creative industries to creativemanagement. Oxford: Blackwells.

Boix, R., Lazzeretti, L., Capone, F., de Propris, L. & Sanchez, D. (2013). The Ge-ography of Creative Industries in Europe: comparing France, Great Britain, Italyand Spain. In Lazzeretti, L. (ed), Creative Industries and Innovation in Europe. Concepts,measures and Comparative case studies, 23-44. Routledge.

Bourdieu, P. (1998). Practical Reason. Cambridge: Polity Press.

Cooke, P. (2007). Technology, Talent and Tolerance in European Cities: A ComparativeAnalysis: Full Research Report ESRC End of Award Report. RES-000-23-0467. Swindon:ESRC.

Curran, J. & Blackburn, R. A. (1994). Small Firms and Local Economic Networks: TheDeath of the Local Economy. London: Paul Chapman.

Eesti loomemajanduse kaardistus ja analüüs (2009). Tallinn: Eesti Konjunk-tuuriinstituut.

Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus (2009a). Tallinn: EestiKonjunktuuriinstituut.

Eesti loomemajanduse potentsiaal ja arenguks vajalikud riiklikud toetus-meetmed (2009b) Uuringu raport.Eesti Tuleviku-uuringute Instituut, TLÜ EestiHumanitaarinstituut http://www.tlu.ee/UserFiles/Eesti%20Tuleviku-uurin-gute%20Instituut/ loomemajandus/loomemajanduse%20potensiaali%20uur-ing_loppraport.pdf.

VIIDATUD ALLIKAD


Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus (2013). Tallinn: Eesti Kon-junktuuriinstituut.

Eestis toimuvate kultuuri- ja spordisündmuste regionaalse majandusliku mõjuhindamine ning analüüs (2012). Tallinn: Eesti Konjunktuuriinstituut.

Eurostat (2011). Culture in the EU27. Cultural statistics in the spotlight. Newsrelease55/2011 form 14 April 2011.

Florida, R. (2002). The Rise of the Creative Class. And How it’s Transforming Work, Leisure,Community and Everyday Life. New York: HarperCollins.

Getz, T. & Petersen, D. (2005). Growth and Profit-oriented EntrepreneurshipAmong Family Business Owners in the Tourism and Hospitality Industry. Hos-pitality Management, 24, 219–242.

Howkins, J. (2002). The Creative Economy. How People Make Money from Ideas. London:Penguin Books.

Jensen R. (2000) Unelmate ühiskond. OÜ Fontese Kirjastus, Tartu.

Jürgenson, A. (2010). Ettevõtlusega tegelemise motiivid ning nende muutumine ettevõttekäivitusfaasis, Tartu: Dissertatsioon magister artium kraadi taotlemiseks Majan-dusteaduses.

Kaarna, R., Masso, M. & Rell, M. (2012). Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete aren-gusuundumused. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Kuosa, T. & Westerlund, L. (2012). Service Design. On the Evolution of Design Ex-pertise. Lahti University of Applied Sciences Series A, Research reports, Part 16.

Landry, Ch. & Bianchini, F. (1995). The Creative City. Demos.

Martin-Brelot, H., Grossetti, M., Eckert, D., Gritsai, O. & Kovacs, Z. (2010). TheSpatial Mobility of the “Creative Class”: A European Perspective. InternationalJournal of Urban and Regional Research, 34 (4), 854–870.

McGranahan, D. & Wojan, T. (2007). Recasting the Creative Class to ExamineGrowth Processes in Rural and Urban Counties. Regional Studies, 41 (2), 197–216.

Neff, G. & Stark, D. (2003). Permanently beta – Responsive Organisation in theInternet Era. In Howard, P. & Jones, S. (eds), The Internet and American Life, 173–188.Thousand Oaks, CA: Sage.

Pine, J.II & Gilmore, J. H. (1999). The Experience Economy: Work is Theatre & EveryBusiness a Stage. Cambridge, MA: Harvard Business School Press.

Plaza, B. & Haarich, S. N. (2013). The Guggenheim Museum Bilbao: Between Re-gional Embeddedness and Global Networking. European Planning Studies,DOI:10.1080/09654313.2013.817543.

Potts, J. (2009). Why the Creative Industries Matter to Economic Evolution. Eco-nomics of Innovation and New Technologies, 18 (7), 663-73.

Potts, J. (2011). Creative Industries and Economic Evolution. UK: Edward Elgar.

Potts, J. & Cunningham, S. (2011). Four models of the creative industries. In Potts,J. (ed), Creative Industries and Economic Evolution, 141–151. Edward Elgar.

Putnam, R. D. (1993). The Prosperous Community: Social Capital and Public Life.The American Prospect, 4 (13), 11–18.

Sacco, P. L. (2011). Culture 3.0: A new perspective for the EU 2014–2020 structural funds pro-gramming. Produced for the OMC Working Group on Cultural and Creative In-dustries, April 2011.

Silm, S., Aasa, A. & Ahas, R. (2006). Tallinna loomemajanduse andmebaasi es-mane ülevaade: loomemajandussektori struktuur, mahud ja ruumiline paikne-mine. Tartu: Tartu Ülikool, Geograafia Instituut. http://loomemajandus.edicypages.com/files/tallinna_loomemajanduse_andmebaasi_esmane_ylevaade_2006.pdf.

Tafel-Viia, K., Viia, A., Terk, E., Ibrus, I. & Lassur, G. (2011a). Väike- ja mikroloomeet-tevõtete arengutsükkel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Insti-tuut. www.tlu.ee/UserFiles/Eesti%20Tuleviku-uuringute%20Instituut/ loome-majandus/ loomeettevotluse%20uuring_loppraport_TLY%20ETI_2011.pdf.

Tafel-Viia, K., Viia, A., Purju, A., Terk, E., Keskpaik, A. & Lassur, G. (2011b). Cre-ative industries spillovers, ESSnet Culture Project. Tallinn: Tallinn University EstonianInstitute for Futures Studies. www.tlu.ee/UserFiles/Eesti%20Tuleviku-uuringute%20Instituut/loomemajandus/creative%20industries% 20spillovers_EIFS_2011.pdf.

Tafel-Viia, K., Lassur, S., Ibrus, I., Viia, A. & Terk, E. (2012). Audiovisuaalvaldkonnaklasterdumise perspektiivid. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute In-stituut. www.tlu.ee/UserFiles/Eesti%20Tuleviku-uuringute%20Instituut/loome-majandus/AV%20uuring_raport.pdf.

Tafel-Viia, K., Terk, E., Lassur, S. & Viia, A. (2014). Loomemajandus maailmas ja Eestis:dilemmad ja võimalused. Riigikogu Toimetised, 29, 137–159.

Tera Consultants (2010). Building a Digital Economy: The Importance of Saving Jobs inthe EU’s Creative Industries. http://www.droitechnologie.org/upload/dossier/doc/219-1.pdf.

The Work Foundation (2007). Staying Ahead: the Economic Performance of theUK’s Creative Industries. http://www.theworkfoundation.com/assets/docs/pub-lications/176_stayingahead.pdf.

Throsby, D. (1994). The Production and Consumption of the Arst: A View ofCultural Economics. Journal of Economic Literature, XXXII (March), 1–29.

TNS Emor (2013). Disainikasutus Eesti ettevõtetes ja sihtasutustes.

Toffler, A. & Toffler, H. (2006). Revolutionary Wealth. Knopf.

Wedemeier, J. (2010). The Impact of the Creative Sector on Growth in GermanRegions. European Planning Studies, 18 (4), 505–520.


innangud Eesti arengumudeli edukusele on siia-ni olnud erinevad: oleme küll integreerunudSkandinaavia ja ka globaalsete innovatsiooni ja

tootmisvõrgustikega, kuid rahvusvahelistes väärtusahe-lates ülespoole liikumine on osutunud oodatust aegla-semaks. Seetõttu on ka üksikute ettevõtete ja sektoriterahvusvahelise edu kõrval tõusetunud laiemad debatidmeie majandusarengu ja heaolumudeli ajakohasusest jasobilikkusest. Lisaks presidendi juba klassikaks saanudtõdemusele: „Mis toond on meid siia, see enam edasi eivii,” nenditakse ka Tööandjate Manifestis (2014), etEesti arengu lähiaja suurimad väljakutsed tulevad sel-lest, et: „Oleme ühiskonnana jõudnud nii kaugele, etodavat tööd me enam teha ei taha, aga kallist veel eioska. Keskmise sissetuleku lõksuna tuntud olukorrastväljamurdmine on Eesti uue arenguetapi suurim väl-jakutse.“ Hiljutine majanduskriis tõi need vastuolud sel-gelt välja. Samal ajal muutis kriis ka Euroopa arusaamumajandus- ja regionaalpoliitikast. Ka Eesti on hakanudneid muutunud arusaamu üle kandma oma poliiti-katesse ja strateegiatesse, näiteks nutika spetsialiseeru-mise põhimõtte rakendamisega uute ELi struktuuri-vahendite kasutamisel (vt alapeatükki 5.9). Ent needmuutused on olnud meie hinnangul pigem kosmee-tilised kui Eesti ja Euroopa arengumudeleid struk-tuurselt ümbermõtestavad.

Keskmise sissetuleku lõksu kontseptsioon rõhutab,et väga vähesed riigid suudavad pikalt (rohkem kui ühepõlvkonna) kasvada ja areneda ilma oma arengumudelit

muutmata. Arengumudeli ümbermõtestamine on vaja-lik, et kohaneda majandusarenguga tekkiva uue polii-tilise ja majandusliku normaalsusega (vt Kharas, Kholi2011).

Riigi suutlikkus oma arengumudelit ümber mõtes-tada (ehk muutumisvõime) on üks olulisemaid konku-rentsivõime allikaid – mitte ainult keskmise sissetulekulõksu ületamiseks, vaid ka pidevate tehnoloogilis-majandusliku arenguga kohandumiseks (Perez 2002) –mida aga majanduspoliitika debattides tihti eiratakse.Tänased populaarsed lahendusedki kipuvad olemasuhteliselt staatilised, sest nad tuginevad eelkõige rii-kide majandusstruktuuride ja nende ülevõtmise ana-lüüsidele (vt nt Lin, Chang 2009). Arengumudeliteanalüüsimisel ja nende mõistmisel oleks aga vaja kes-kenduda mitte ainult sellele, milliseid tehnoloogiaid,turge, poliitikainstrumente jms eri mudelites eelista-takse, vaid ka sellele, kuidas on riigi ja ettevõtete suhetening avaliku sektori sisemise töökorralduse kaudunende valikuteni jõutud (vt ka Karo, Kattel 2014).

Eesti arengumudeli tulevik:mis meid edasi viiks?1.6� ERKKI KARO1, RAINER KATTEL & VEIKO LEMBER

H

Sissejuhatus

1 Kontakt: [email protected]. Artikli aluseks olevat uurimistööd on rahastanud EestiTeadusagentuuri grandid IUT19-13, ETAG13160, ETF9404 ning Teadus- ja innovat-sioonipoliitika seire (TIPS) programm (uuring 5.3 TAI poliitika kujundamise ja juhtimisesüsteemi analüüs). TIPS on aastatel 2011-2015 Euroopa Sotsiaalfondist rahastatav pro-gramm, mida viib ellu Tartu Ülikool koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga (vt kawww.tips.ut.ee). Artiklis esitatud seisukohad ja järeldused on artikli autorite isiklikudseisukohad ega väljenda uurimistööd rahastanud organisatsioonide ametlikke seisukohti.


Antud alapeatükis püüame mõtestada lahti Eestiarengumudeli muutmise võimalusi meie poliitilises jamajanduslikus nn uues normaalsuses: kõrvutame Eestiarengumudelit teiste Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikideomadega2, analüüsime 2008+ muutunud majandus-keskkonna ja pidevalt areneva/kasvava ELi-poolsemajanduspoliitika koordinatsiooni tähendust KIE aren-gumudelitele ning otsime maailmast võimalikke töö-tavaid alternatiivseid arengumudeleid, mida Eestis võiksarutada oma arengumudeli ümbermõtestamiseks. Olu-korras, kus ühelt poolt on pelgalt üksikutele makro-majandusindikaatoritele tuginemine osutunud Eestisliialt üldiseks teejuhiseks, et mõista eri majandussek-torite arenguprobleeme, aga kus teisalt on riikidelglobaalsete väärtusahelate domineerimise tõttu üharaskem mõjusaid ja kõikehaaravaid lokaalseid meetmeidvälja töötada, tuleks Eesti lähiaja võtmeteemana nähasuuremat riigi võimekust eksperimenteerida ning omaarengumudelit jooksvalt ja pidevalt ümber mõtestada.Artikkel lõpeb tõdemusega, et sellise muutuse ellu-kutsumine eeldab uute eksperimentide aheldamistmõne üldtunnustatud sümboli, väärtushoiaku või aren-gunarratiivi ümber, mis võimaldab ühiskonna osalisimuutusteks mobiliseerida. See eeldab muidugi ka muu-tumisvõimelist majanduspoliitikat rakendavat büro-kraatiat ning bürokraatia ja ettevõtluse hästitoimivaidoperatiivseid suhteid.

1.6.1 Balti neoliberalismist Euroopa Liidu neoliberalismi?

Kõigi KIE riikide järelejõudmise (catching-up) arengu-mudelite keskne suund on olnud poliitiline ja majan-duslik integratsiooni Euroopa ja läänega. See peakspakkuma nii poliitilist stabiilsust kui võimekust kut-suda majandusstruktuuris esile kvalitatiivseid muutusija parandama seeläbi ka inimeste heaolu. See on endagakaasa toonud KIE riikide arenguja majanduspoliitikateeuroopastumise. KIE riigid on nii kohustusliku kui kavabatahtliku poliitika ülevõtmise kaudu üha enam läh-tunud ELile omasest majanduspoliitilisest loogikast.Siiski on erinevad KIE riigid säilitanud ka endale oma-seid tunnuseid. Kapitalismi süsteemide uurijad on KIEriike ja neid arengumudelite variatsioone püüdnudkategoriseerida nii poliitilise kui ka majandusloogikaalusel.

Bohle ja Greskovits (2012) on keskendunud eelkõigearengumudelite poliitilisele loogikale ning nad eristavadKIE riikides kolme gruppi: neoliberaalsed Balti riigid,n-ö põimitud (embedded) neoliberaalsed Visegrádi riigid(Poola, Tšehhi Vabariik, Ungari, Slovakkia) ja neokor-poratiivne Sloveenia. Neoliberaalset mudelit iseloomus-tab teiste mudelitega võrreldes väiksem ja formaalsemhuvigruppide kaasatus poliitikate kujundamisse (lihtsa-koelisem ja polariseeritum demokraatia), pigem hori-sontaalsed valdkondlikud poliitikad (nt ühtse kesk-konna loomine välisinvesteeringute ligimeelitamiseksvs investeeringute sihipärane riiki toomine maksueri-suste, toetuste jms soodustustega) ning eelnevast johtuvvähene motiveeritus tasakaalustada majandusarengugakaasnevat ebavõrdsust (toetada kaotajaid heaoluriigikombel).

Myant ja Drahokoupil (2012; 2015) keskenduvadoma võrdlevates analüüsides KIE arengumudelite ma-janduslikule küljele (ja kaudselt ülalmainitud poliitiliseloogika mõjudele). Nad näitavad (vt ka tabelit 1.6.1), etneoliberaalsete Balti riikide arengumudel on põhinenudeelkõige finantsialiseerunud majanduskasvul ning lõi-mumine globaalsete tootmis- ja innovatsioonivõrgus-tikega on toimunud eelkõige odava, väheseid oskusinõudva allhanketöö kaudu. Erandiks on üksikud välis-investorite loodud kõrgtehnoloogilise(ma)d enklaavid,millel puudub tugev side (loe: teadmiste-oskuste üle-kanne) kohaliku majandusega. Teisisõnu, nende väitelei ole Balti riikide majanduse ja heaolu kasv ning põi-mumine lääne majandusruumiga toimunud mitte tänumeie teadmiste ja oskuste arengule ja paremale läänegasobitumisele, vaid pigem läänest meile saabunud speku-latiivse(ma)te investeeringute (kinnisvarasse, tarbimisse)ning lühiajaliste ja mitte väga jätkusuutlike finants-kalkulatsioonide (pidevalt väheneva tööjõu kulueeliseärakasutamine) tõttu. See on omakorda päädinud ma-jandusarengu järskude tsüklitega, mis tsükleid tasa-kaalustavate poliitikate puudumise tõttu lõhuvad visalttekkivaid ja arenevaid väärtusahelaid, võimekusi ningõppimisvõrgustikke.

Visegrádi riikides ja Sloveenias on aga domineerinudlõimumine, majandusareng ja heaolu kasv tänu pare-mini suunatud (ja valivamale) välisinvesteeringupolii-tikale (st vähem finantsialiseerumist, v.a Ungaris) ningkomplekssemate toodete ekspordile (nt farmaatsiatöös-tus). See koos poliitilise süsteemi erinevustega onomakorda toonud vähem-järsud majandustsüklid jasotsiaalselt tasakaalustatuma, stabiilsema majandus-arengu.

Liitumine ELiga ja 2008+ majanduskriis on kõiki KIEmudeleid ka tugevasti lähendanud: Visegrádi riikide ja

2 Siin artiklis käsitleme koos Eestiga ELi astunud riike: Eesti, Läti, Leedu, Poola, TšehhiVabariik, Ungari, Slovakkia, Sloveenia.


Sloveenia arengumudelid on nii poliitilise kui ka majan-dusloogika seisukohast pigem neoliberaliseerunud võineoliberaliseerumas (vt nt Stanojevic 2014).

KIE riikide liikumist suhteliselt sarnase kapita-listliku majandusmudeli suunas näeme eriti siis, kuivõrdleme neid riike Lõuna-Euroopa perifeersete ma-jandustega ning mõlemat riikide gruppi omakordaPõhja-Euroopa riikidega. Kui Põhja-Euroopa on suut-nud viimasel kümnendil eksportida rohkem kui impor-tida, siis nii KIE kui ka Lõuna-Euroopa riikide olukordon vastupidine. Joonistel 1.6.1 ja 1.6.2 näemegi nenderiikide tööjõu tootlikkuse ja majanduse struktuuriarengut. Viimase kohta kasutame siin tingliku näitajanann õppivate organisatsioonide hulka kõikide ettevõteteseas. Õppivateks organisatsioonideks nimetame neidettevõtteid, kus töötajate otsustusvabadus probleemidelahendamisel on väga suur, tööülesandeid mitmekesisedja vähe üksluised ning töötajate autonoomia väga laial-

NEOLIBERAALSED PÕIMITUD (EMBEDDED) NEOKORPORATIIVNEBALTI RIIGID VISEGRÁDI RIIGID SLOVEENIA

TABEL 1.6.1 KIE riikide arengumudelid 2000ndate keskpaigani

Mittesekkuv riik, kus arenguks va-jalik dünaamika ja oskused tulevadvälisinvesteeringute kaudu.

Välisinvesteeringute meelitaminening teadmiste ja oskuste arenda-mine horisontaalsete keskkondakujundavate tegutsemiskavadekaudu (see tähendab ka horison-taalset ja eelkõige rahvusvahelistteadmiste ülekandel põhinevat mit-teaktiivset innovatsioonipoliitikat).

Horisontaalse vaatega bürokraatia,mis keskendub majanduskeskkon-na ja finantssüsteemi üldiste reeg-lite kehtestamisele ja rakenda-misele.

Finantsialiseerunud kasvumudel;lõimumine globaalsete tootmis- jainnovatsioonivõrgustikega kesiseidoskusi nõudva allhanketöö kaudu,killustatud majandus; tugevastiväliskeskkonnast mõjutatavad ma-jandustsüklid.

Pigem tugevalt koordineeriv, kuidavatud riik, mis on püüdnud are-neda ajalooliste oskuste/spet-sialiseerumise pideva arenda-mise teel.

Teadlik tööstuspoliitika (oma teh-noloogilise ja tootmisvõimekusesäilitamiseks) pluss aktiivne jasuunatud välisinvesteeringuteligimeelitamise poliitika (riigi ma-janduse arendamiseks).

Spetsialistide sektoripõhine büro-kraatia, mis keskendub nii üldisemajanduskeskkonna kui ka konk-reetsete sektorite vajaduspõhi-sele arendamisele.

Tootmispõhine kasvumudel; lõi-mumine globaalsete tootmis- jainnovatsioonivõrgustikega tänukomplekssemate toodete eks-pordile, väliskeskkonna väiksemja tasakaalustatud mõju majan-dustsüklitele (erandiks tugevfinantsialiseerumine Ungaris).

Tugevalt koordineeriv riik, mison püüdnud areneda ajaloolisteoskuste/spetsialiseerumiste pi-deva arendamise teel.

Välisinvesteeringute kontroll javalik ning teadlik tööstuspolii-tika (sh ettevõtete suurim rollKIE riikides rakendusuuringuterahastamisel ja elluviimisel).

Spetsialistide sektoripõhine bü-rokraatia, mis keskendub eel-kõige konkreetsete sektoritevajaduspõhisele arendamisele.

Tootmispõhine kasvumudel; lõi-mumine globaalsete tootmis- jainnovatsioonivõrgustikega tänukomplekssemate toodete eks-pordile; väiksemad ja pareminitasakaalustatud väliskeskkon-na mõjud.

ARENGUMUDELI LOOGIKA

KESKNE POLIITIKA-KUJUNDAMISE LOOGIKA

KESKNE POLIITIKATE ELLUVIIMISE LOOGIKA JAVÕIMEKUS

ARENGUMUDELI MAJANDUSLIK MÕJU

Allikas: Autorite koostatud.

dane.3 Nimetame neid õppivateks organisatsioonideks,sest nad on väga kohanemisvõimelised ja see toetab katootlikkuse kasvu.

Joonised 1.6.1 ja 1.6.2 kajastavad olukorda viie aastavahega, mõlemal näeme aga küllaltki sarnast pilti: KIEriikide ettevõtluses on suhteliselt suur õppivate organ-isatsioonide osakaal – erinevalt Lõuna-Euroopa perifee-riast; kuid viimane on endiselt märgatavalt tootlikum.Olukorda kujundav keskne tegur on Põhja-Euroopaettevõtete tugev kohalolek KIE riikides. Nagu eespoolväitsime, on KIE riikide tootlikud struktuurid laias laas-tus Põhja-Euroopa väärtusahelate osad. Sellega on sele-tatav ka ettevõtete töökorralduse ja juhtimisviisideülekandumine.

3 Organisatsioonide taksonoomiat on arendanud Lundvall jt (vt nt Holm et al. 2010). Nadkasutavad oma taksonoomia loomisel Euroopa tööjõu-uuringuid.


Teisalt võib neid jooniseid üle-euroopalises konteks-tis tõlgendada ka kui senise integratsiooni (osalise)läbikukkumise näidet. 1980ndatel liitunud Lõuna-Euroopa ei ole suutnud Põhja-Euroopa riikidele kuigi-võrd järele jõuda, ja KIE riikide märkimisväärselt kiiredmuutused majanduse struktuuris ei ole toonud loodetudtootlikkuse kasvu.

Kui me ise nimetame ennast tihti KIE edulooks (jatunnustame meiega nõustuvaid väliseksperte), siis teis-test (KIE) riikidest pärit majandusarengu uurijad näe-vad meie arengumudelis tihti ka pigem meie poliitilisestja majanduslikust ajaloost, demokraatia toimimise eri-pärast jms johtuvat omapärast erandit. Majandusestruktuuri ja dünaamika lahtimõtestamisele keskendu-jad näevad Eesti ja Balti riikide viimase majanduskriisieelse majanduskasvu taga hoopis olulisema tunnusenaarengumudeli osalist läbikukkumist. See tuleneb oluliselmääral heaolumudeli suhtelisest läbikukkumisest:heaolumudel ei ole investeerinud piisavalt ei dünaa-milise võimekuse arendamisse ega ka selle säilitamisseväikeriigile omases kiiresti muutuvas majanduskesk-konnas (vt ka alapeatükki 1.2).

1.6.2 KIE arengumudelite tulevik 2008+ Euroopa Liidus4

ELiga liitumisel avaldus KIE arengumudelite lähene-mine eelkõige üksikute poliitikavaldkondade kaudu.Ühtse turu tingimustes (inimeste ja kaupade vaba liiku-

mine, riigiabi jms) liikus Sloveenia ja Visegrádi riikidesenine sektoripõhine tööstuspoliitika horisontaalseinnovatsioonipoliitika suunas, välisinvesteeringuteselektiivne koordineerimine ja erinev finantspoliitikaasendusid ühtse reeglistikuga jne. Balti riikides tõi ELigaliitumine kaasa varasema mittesekkuva ja mitteselek-tiivse poliitikakujundustava kinnistumise (vt ka Karo,Looga 2014).

2008+ majanduskriisi järgses ELis hakkasid toimimahoovad (nii ELi poliitilistes kokkulepetes kui ka raken-damise tasemel), mis lähendavad veelgi KIE riikidearengumudeleid pigem neoliberaalsete tunnustega kapi-talismimudelile. Nende suundumuste põhjus ei ole mitteniivõrd Balti riikide edukus ja mudeli levik (vt ka Som-mers, Woolfson 2014), kuivõrd see, et EL ise on liikunudläbi Lissaboni Agenda ja sellega esile kerkinud konku-rentsivõime-retoorika, Euroopa 2020 strateegia ning2008+ majanduskriisile leitud lahenduste sotsiaalseturumajanduse arengumudelilt pigem neoliberaalsealternatiivi poole. Kuivõrd see tendents jätkub või eijätku ka uue (st praeguse) Euroopa Komisjoni ametiajal,seda näitab aeg.

2008+ majanduskriisi loodud Euroopa-üleses polii-tilises ja majanduslikus uues normaalsuses määravadKIE riikide arengumudelite tulevikku kaks olulistarengutrendi.

4 See osa põhineb osaliselt Karo jt (2014).

0 10 20 30 40 50

65

55

45

35

25

15

Sloveenia

Rootsi

TaaniHolland

KreekaLeedu

SoomeSaksamaaEesti

Ungari Itaalia

Läti Poola

TšehhiSlovakkia

Hispaania

Portugal

Õppi

vate

org

anis

atsi

ooni

de o

saka

al kõ

ikid

est e

ttevõ

tete

st, %

Tööjõu tootlikkus töötatud tunni kohta (euro)

JOONIS 1.6.1 Õppivad organisatsioonid ja toot-likkus valitud Euroopa Liidu riikides 2005

Allikad: Autorite koostatud Holm et al. (2010) (õppivate organisatsioonide andmed)ja Eurostati andmete baasil.

0 10 20 30 40 50

60

55

50

45

40

35

30

25

20

Sloveenia

Rootsi

Taani

Holland

Kreeka

Leedu

Soome SaksamaaEesti

UngariItaalia

Läti

Poola

TšehhiSlovakkia Hispaania

Portugal

Tööjõu tootlikkus töötatud tunni kohta (euro)

Õppi

vate

org

anis

atsi

ooni

de o

saka

al kõ

ikid

est e

ttevõ

tete

st, %

JOONIS 1.6.2 Õppivad organisatsioonid ja toot-likkus valitud Euroopa Liidu riikides 2010

Allikad: Autorite koostatud Holm et al. (2010) (õppivate organisatsioonide andmed)ja Eurostati andmete baasil.


Esiteks: ELi 2011+ majanduspoliitika koordinatsioon(nn Euroopa semester, tugevdatud kasvu- ja stabiilsus-pakt) tähendab liikumist fiskaalpoliitika föderaalsekorralduse suunas. See tähendab, et lisaks finants-poliitika lähenemisele (mis enamiku KIE riikide jaoksrealiseerus sisuliselt 2000ndate keskpaigas) ja föde-raliseerumisele algas ka fiskaalpoliitika föderaliseeru-mine. Rõhutatakse kasinust ja kontrollitakse-koordi-neeritakse tugevamini eelarvetasakaalu (või struktuursedefitsiidi) reeglitele vastavust. Sellises kontekstis onoluliselt lihtsam järgida pigem mittesekkuvaid arengu-mudeleid, sest komplekssematel, rohkem siseriiklikkuja sektorite vahelist koordineerimist eeldavatel tege-vuskavadel põhinevate arengumudelite tööriistapagason piiratud. Ka KIE riigid ise on oma poliitiliste valiku-tega n-ö kaasa aidanud koordineeriva (siseriiklikustähenduses) majandusmudeli hääbumisele finantsee-rides strateegilisi investeeringuid üha rohkem (eriti ma-janduskriisi ajal tehtud kärbete tasakaalustamiseks) EListruktuurifondidest (vt nt Myant jt 2013; Kattel, Raudla2013).

Teiseks: majandusarengut toetavate harupoliiti-kate puhul tuleb pärast 2011+ majanduspoliitika koordi-natsiooni tugevdamist arvestada selgete n-ö kvaasi-föderaalsete tendentside ilmnemisega (vt nt Bickertonjt 2014; Bruszt, McDermott 2011). Nimelt langes 2008+majanduskriis ja uute ELi majanduspoliitika koordinat-sioonisüsteemide väljatöötamine kokku ka Euroopa2020 strateegia ning 2014–2020 struktuurivahendite ja(oluliselt teadmiste- ja innovatsioonipõhise kasvuloogikale tugineva) regionaalpoliitika väljatöötamisega.Mitmed selle innovatsioonipõhise kasvu elemendid(eriti mis puudutab KIE jaoks äärmiselt olulist struk-tuurivahendite regionaalpoliitikat) on saamas ELi-keskse majanduspoliitika osaks.

Üks majanduspoliitika uusi koordineerimisvahen-deid on nn nutikas spetsialiseerumine: KIE riigid onkohustatud (ex ante tingimus) kasutama struktuuri-vahendeid majandusarengu hüvanguks, järgides ELiettekirjutusi.5 Samamoodi mõjutab Eesti teadus- ja inno-vatsioonipoliitika suundumusi ELi Euroopa 2020 stra-teegia keskmes olevate piiriüleste sotsiaalmajanduslikeväljakutsete (grand challenges) sõnastamine ning nendekaudu teaduse ja innovatsiooni toetamine (vt Karo jt2014; Karo, Kattel 2015).

Sisuliselt on ELi arengusuundade mõjul tekkimasuus KIE riikide ülene arengumudel, mis põhineb neo-liberaalse arengumudeliga kaasnevate poliitiliste vali-kute (kasinus, tasakaalus eelarve jms) ning majandus-loogika (ühtsete reeglitega üha laienev ühisturg ja tegut-

semisviiside koordinatsioon) omaksvõtul. Kuid sellinemudel eirab suuri majandusstruktuuri erinevusi Euroo-pa tsentris ja perifeerias (vt nt Reinert, Kattel 2014)ning võimekuste erinevusi arengumudelite kohanda-misel nende põhimõtetega. Võib karta, et mudeli tege-lik mõju võib osutuda oodatule vastupidiseks: riikidevõime kujundada kontekstipõhiseid poliitikaid võibpigem väheneda ning seega võib väheneda ka üle-euroopalise majanduspoliitika eduka koordinatsioonitõenäosus.

Siin avaldubki selle arengumudeli kõige olulisemparadoks KIE riikide kontekstis: ELi poliitikainstru-mendid võiksid töötada kui arengumudeli ümber-mõtestamise olulised vahendid, kuid see eeldabpoliitikakujunduses avatud ja (ettevõtlust, teadlaskonda,muid huvigruppe) kaasavat käitumist. Seda aga ei olehorisontaalsete poliitikatega neoliberaalsetes arengu-mudelites kunagi tähtsustatud ning seetõttu ei ole seeka tugevasti välja kujunenud. Sisuliselt on EL-i 2011+arengutrendid kinnistanud Balti riikides ja surunudpeale ka teistele KIE riikidele arengumudelit, mis ei oskaennast hästi ümber mõtestada. Seetõttu võivad ka mit-med uued ja teistmoodi ideed sattuda vanade või puu-duvate poliitikakujunduse rutiinide ja tavade lõksu.Nutika spetsialiseerumise protsessi kui uue majandus-ja innovatsioonipoliitika põhilise fookuse koordinee-rimise tõsised probleemid enamikus KIE riikides tun-nistavad selle ülesande keerukust (vt Karo, Kattel 2015).

Eesti teadus- ja innovatsioonibürokraatia tegutsebpraegu aktiivselt, et sellele keerukale ülesandele võima-likult häid lahendusi leida (vt alapeatükki 5.9). Toimi-vaid lahendusi tasuks aga otsida ka mujalt kui ELimaadest ja Euroopast.

1.6.3 Töötavad arengumudeli alternatiivid?

Kunal Sen (2013) on nn järelejõudvate riikide ana-lüüsimisel tuvastanud, et alates Teisest maailmasõjaston 13 maailma riiki suutnud hoida jätkuvat kõrget ma-janduskasvu (keskmiselt vähemalt 7% sissetuleku kasvuvähemalt 25 aasta jooksul). Nendest riikidest on Hong-kong, Lõuna-Korea, Singapur, Taiwan ja Malta jõudnudtööstuspõhiste arenguriikide tasemele, st nad on edukalt

5 Vt nt ELi soovitusi Eestile töötada välja tugevam nutika spetsialiseerumise strateegia(Council Recommendation 2014).

6 Teised riigid selles nimekirjas on Botswana, Brasiilia, Hiina, Indoneesia, Malaisia, Omaanja Taimaa. Nendes riikidest käsitletakse näiteks nii Brasiiliat kui Malaisiat keskmise sis-setuleku lõksus debattides.


ületanud nn keskmise sissetuleku lõksu.6 Sisuliselt ongiIda-Aasia riigid lähiajaloos ainsad näited nii töötavastalternatiivsest arengumudelist kui ka riigi ja ühiskonnavõimest oma arengumudelit umber mõtestada ehk lii-kuda arendava riigi (developmental state) mudelilt (midanad suutsid edukalt rakendada) innovatsioonipõhise jaettevõtliku riigi mudelile.

Joonisel 1.6.3 näeme KIE, Ida-Aasia, Põhjamaadening Ladina-Ameerika innovatsioonipõhise majandusearengu kulgu viimasel 20 aastal (enne 2008+ kriisi).Võtame innovatsioonipõhise arengu näitajateks tööt-leva tööstuse lisandväärtuse elaniku kohta, mis laiaslaastus näitab ekspordisektori konkurentsivõimet (midakõrgem lisandväärtus, seda keerukamad tooted) ningtasud, mida ettevõtted ja riigid maksavad intellek-tuaalomandi kasutamiseks ja mida nad samadest alli-katest teenivad (näitab teadmismahukuse kasvu). Needkaks näitajat moodustavad justkui arenguredeli: midasuurem on lisandväärtus, seda suurem peaks teoreeti-liselt olema ka teadmismahukus.

Näeme, et Ladina Ameerika eristub selgelt kõikidestteistest: näeme ainult minimaalset lisandväärtuse kasvu;samuti ei ole märkimisväärselt kasvanud teadmis-mahukus. Balti ja Visegrádi riigid kinnitavad joonistel1.6.1 ja 1.6.2 näidatud arengut: teadmismahukus onselgelt kasvanud, samuti lisandväärtus. Ometi on nenderiikide kasvutempo märkimisväärselt aeglasem kuiPõhjalas ja Lõuna-Koreas, kus eelkõige lisandväärtusekasv on olnud väga kiire, aga seda saadab ka pidevteadmismahukuse kasv. Lõuna-Euroopa perifeeriariigidtammuvad paigal nii lisandväärtuse kui teadmistemahukuse kasvus. Võime öelda, et Balti ja Visegrádimajandused ei ole (veel) suutnud arengutrepist ülesronida ja vahe Ida-Aasia ning Põhjalaga tegelikultkasvab. Lõuna-Euroopa ja Ladina Ameerika riigid jää-vad omakorda maha KIE riikidest, eriti teadmis-mahukuses (mis on seletatav KIE ettevõtete integree-rumisega Põhja-Euroopa ja Saksamaa tootmisvõr-gustikesse).

Tööstuse lisandväärtus elaniku kohta (2000 aasta konstantsed USD)

Baltiriigid

1000 2000

Visegrád Sloveenia

3000 4000 5000

Skandinaavia Ladina Ameerika Lõuna Korea

Hispaania, Kreeka, Portugal

2

1.8

1.6

1.4

1.2

1

0.8

0.6

0.4

0.2

0

6000

Litse

nsee

rimis

- jm

s ta

sud

ja m

akse

d, %

SKP

st

Allikas: Autorite arvutused Maailmapanga WDI online andmebaasi alusel.

JOONIS 1.6.3 Majanduse teadmiste mahukus ja tööstuse lisandväärtus valitud riikides,1990-2008


1.6.4 Arendava riigi ja innovatsiooni-põhise riigi arengumudelid Ida-Aasias kui eeskuju Eestile?

Kuigi majandus- ja sotsiaalteadustes ei ole ühtset seisu-kohta ei Ida-Aasia arendava riigi mudeli sisus ja sellehomogeensuses ega ka selles, millises ulatuses riiklikpoliitika on regiooni arengus üldse tõhus ja olulineolnud, on siiski vähemalt enamik Ida-Aasia riikideuurijaid nõustunud, et Ida-Aasia majandusarengus onriigi katsed seda suunata ja mõjutada olnud silmnäh-tavad (hea ülevaade debattidest on Haggard 2004).1990ndate ja 2000ndate liikumine innovatsioonipõhisearengumudeli suunas on riigikesksust küll vähendanud,kuid mitmeid vana mudeli tunnuseid leidub ka täna-päeval (vt Karo, Kattel 2014; Wong 2011; Yeung 2013).

Mõlemad Ida-Aasia arengumudelid on nii neolibe-raalsest Balti ja esilekerkivast ELi mudelist kui ka teiseäärmusse paigutuvast Ladina-Ameerika impordi asenda-mise põhise industrialiseerimise mudelist (import substi-tution industrialization) mitme olulise poliitilise ja majan-dusliku loogika elemendi poolest erinenud.

Esiteks: geopoliitilisest reaalsusest tulenevalt on ma-jandusarengu mudelite keskmes on olnud rahvuslik jul-geolek (see rõhuasetus on olnud omane ka läänetööstusriikidele – vt nt Weiss 2014). Ida-Euroopa majan-duspoliitikas ja arengumudelites ei ole rahvuslikul julge-olekul alates 1990ndatest praktiliselt mingit rolli olnud.Ladina-Ameerika mudelites oli rahvuslik julgeolekmõtestatud pigem majandusliku sõltuvuse vähenda-misega lääne hegemoonidest. Selleks tuli asendada välis-valuutal põhinev import kodumaise tööstuse võimekuseparandamise ja siseturu kaitsmisega.

Teiseks: riikide suhteline väiksus on tinginud seda,et arengumudelites on pööratud tähelepanu rahvuslikujulgeoleku tagamisele läbi ekspordipõhise majanduse(millele Singapur ja Hongkong on lisanud kauba- jafinantsvahenduse). Teisisõnu, eksport ei ole olnud ees-märk omaette, vaid see on olnud julgeoleku suuren-damise vahend kahel viisil: läbi naabritest ja geograa-filisest asukohast sõltumatuse suurendamise ning läbitööstusliku ja tehnoloogilise võimekuse arendamise,millega panna arenenud riigid endast sõltuma (nt glo-baalsete standardite kehtestamine mitmetes IKT vald-kondades). Poliitikakujunduse mõttes on see tähen-danud näiteks (aeg-ajalt) valikulist ja suunatud välis-investeeringute poliitikat, fiskaal- ja maksupoliitikaallutamist tööstus- ja tehnoloogiapoliitika eesmärkidele

jne. Chalmers Johnson (1982) tõlgendas algul sellearengumudeli loogikat plaani-ratsionaalse lähene-misena (mis vastandus neoliberaalsele turuideoloogi-lisele ja kommunistlikule plaani-ideoloogilisele lähene-misele). Viimased kaks ideoloogilist vaadet ja eelkõigeratsionaalse/pragmaatilise kesktee puudumine on suu-resti iseloomustanud lääne ühiskondade majandus-mõtlemist nii külma sõja ajal kui ka pärast seda. Seetõttuon neoliberaalsed Balti riigid olnud erinevates konku-rentsiedetabelites peaaegu alati pigem plaani-ratsio-naalsusele lähenevate Visegrádi riikide ja Sloveeniagasamaväärsel tasemel või nendes oluliselt eespool (kuigijoonised 1.6.1–1.6.3 viitavad, et vahed ei ole väga suu-red või on isegi vastupidised).

Kolmandaks: arendava riigi mudelist kasvas väljatööstuspoliitika domineerimine sotsiaalpoliitiliste küsi-muste üle: ehk siis kõigepealt pidi tulema majandus-areng (ja turvalisus) ja alles seejärel heaoluriik. Sarnaseltneoliberaalsete mudelitega lükati majandusarengus kao-tajaks jäänute kompenseerimine tulevikku. Innovat-sioonipõhises arengumudelis (ja demokraatliku(ma)riigikorralduse tingimustes) on selle institutsioonilisekorralduse ja kompromissi asemel esile kerkinud nötehnorahvuslus (technonationalism), mis aktsepteerib riigi-poolset riskide võtmist tehnoloogilisteks eksperimen-tideks ja uutele tehnoloogilistele turgudele sisenemiseks(et säilitada ekspordivõimet ja sellest tulenevat julge-olekut), väärtustab ja sisustab loogiliselt loodus- jatäppisteaduste keskset õppimist ja oskusi, riigi ja ette-võtete koostööd ning koordinatsiooni oskuste ja tead-miste arendamisel jms. Teisisõnu: võime rääkida võimes-tava heaolumudeli esilekerkimisest kui demokraatlikuinnovatsioonipõhise riigi arengumudeli eeldusest jatoetajast (vt ka alapeatükki 1.2).

Lihtsustatult võib öelda, et Ida-Aasia arengumude-lite muutumisvõime on tulnud kahest teineteist täien-davast institutsioonilisest tunnusest, mis on sidunudriigi ja ettevõtluse väga dünaamilisse koordinatsiooni jakoostöö keskkonda (vt Evans 1998).

Esiteks, väga hea ja võimekas sektori- ja tehno-loogiabürokraatia (muu poliitikakujundamise võime-kuse kõrval), mis on suutnud välja töötada ja ellu viiaväga detailseid poliitikaid ja suhelda ettevõtjatega mitteniivõrd ettevõtluse raamtingimuste ja majanduskesk-konna arendamise terminites, vaid sektori- ja tehnoloo-giapõhiste probleemide baasil. Sellise bürokraatia aren-damine on olnud suhteliselt eksperimenteeriv tegevus:alates kõrge palga strateegiast Singapuris kuni avalikusektori prestiižil põhinevate mudelite ja autonoomsete


arenguagentuuride loomiseni, mis tänu sellele, et nadon igapäeva tähelepanu alt väljas, on seniseid poliitika-kujundusrutiine murdnud. Eriti tehnorahvuslikesarengumudelites (eelkõige Taiwan) on olnud oluline katehnoloogia- ja insenerihariduse ning -kogemusegainimeste töötamine nii poliitikas kui ka avalikus teenis-tuses. Just innovatsioonipõhises riigis on see väga olu-line pidevate tehnoloogiliste muutuste ja läbimurretemõistmise ning operatiivse arengumudeli ümbermõtes-tamise allikas.

Teiseks, nii arendava kui ka innovatsioonipõhiseriigi mudel põhineb väga tugeval koostööl ettevõt-lusega. See on poliitika oluline tagasisideallikas (mistöötab ja mis mitte; vrd üldiste makromajanduslike näi-tajate kui tagasisidemehhanismide kasutamisega Eestis),kuid samal ajal ka oluline partner (uuendaja ja ekspor-tijana) riiklike julgeolekueesmärkide täitmisel. See ontähendanud seda, et riik tagab strateegilistes valdkon-dades tugeva ettevõtluse, innovatsiooni ja ekspordi-võimekuse kas oma ettevõtteid toetades (finants-instrumentidest riiklike rakendusuuringute süsteemi-deni), ise ettevõtlust arendades (kui kohalikke ettevõt-teid ei ole) või valikuliselt väliskompetentsi sisse tuues(kui puuduvad ka kohalikud oskused). Seega on Ida-Aasia eri riikides nii arendava riigi kui ka innovat-sioonipõhise riigi detailne mudel (nii tervikuna kui kasektoriti) kohanenud turusituatsiooniga, olles nii tervi-kuna kui ka sektoriti kas rohkem riigikeskne (Taiwan)või ettevõtluse võimekusele ja selle arendamisele toe-tuv (Lõuna-Korea). Riigi majanduspoliitika on muu-tunud ühes taktis ettevõtete (ekspordi)võime ja pea-miste eksporditavate tehnoloogiate arengutasemega.

Kokkuvõttes on Ida-Aasia suutnud ainsa regiooninaenam-vähem edukalt vältida nn keskmise sissetulekulõksu (sotsiaalse võrdsuse probleemid on siiani suurestilahendamata). Sealse mudeli üheks aluseks on toimiv,pragmaatiline riik, millel on poliitiline legitiimsus võttariske uute tööstusharude, turgude ja sektorite aren-damisel ja toetamisel ning kus riigi, teaduse ja ette-võtluse vaheline koostöö ja koordinatsioon tõesti toi-mib. Nii poliitilistes kui ka institutsioonilistes lahen-dustes on pragmaatiliselt ühendatud valikud, mis läänekultuuris jäävad maailmavaateliste ja ideoloogiliste bar-jääride taha. Tõsi, alates 1990ndate lõpu Aasia kriisist onIda-Aasia riigid üha enam hakanud (Maailmapanga,IMF jms soovitustel ja mõjul) kopeerima läänelikke-euroopalikke riigivalitsemise mudeleid. See on hakanudpiirama ka nende dünaamilisust ja muutumisvõimet,sest riskivalmiduse asemel domineerivad nüüd ühaenam minimaalse riigi ja kulutõhususe kalkulatsioonid(vt nt Ginsburg 2001; Hall 2003; Cheung 2005).

1.6.5 e-Eestist tehnoloogia-Eestisse?

Üldistatult võib väita: Ida-Aasia maade kogemusepeamine õppetund Eesti jaoks seisneb selles, et need rii-gid on suutnud jätkata oma edukäiku just eksperimen-teerides ja oma majanduspoliitikat muutes. Sellinevõimekus aga baseerub omakorda mingi selge idee võinarratiivi olemasolul, mis võimaldab ühiskonda muu-tusteks mobiliseerida ja tugineb muutumisvõimeliselemajanduspoliitika bürokraatiale ning bürokraatia jaettevõtluse toimivatele ja operatiivsetele suhetele.

Vaatamata siseriiklikult tärkavale arusaamale Eestitänase arengumudeli võimalikest puudujääkidest, viitabeelnev arutelu sellele, et ELi majandus- ja fiskaalpolii-tika areng võib meie jaoks heade ja sobivate lahendusteleidmist mõneti takistada. Seega on arengumudeliümbermõtestamiseks vajalik mingi muu ühtne siseriik-lik kultuuriline sümbol või väärtushoiak, mis aitakspoliitikuid, ettevõtjaid, teadlasi, ametnikke ning koda-nikke kui valijaid ja tarbijaid ühtse idee ümber koon-dada. Oma senise kogemuse põhjal ning tänase Eestipoliitilise ja majandusliku olukorra kontekstis on meilvalida vähemalt kahe vastandliku narratiivi vahel.

Üks võimalus oleks siduda rahvusliku julgeolekuküsimused innovatsiooni- ja majanduspoliitikagaküber-, energia-, bioloogilise jms turvalisuse kaudu.Põhimõtteliselt tähendaks see mingi selgelt tajutavamissiooni seadmist arengupoliitika vankri ette, milleümber saaks riik koondada mitmesugused meetmed(subsiidiumidest ja maksusoodustustest riigiettevõtetevalitsemispoliitika ümbermõtestamiseni). Kaitse- jajulgeolekupoliitika eripära tõttu oleks tegemist vägariigikeskse ja mitte just kuigi läbipaistva mudeliga, misEestis põhineks nii siseriiklikul kui ka välispoliitiliselvastandumisel. Lisaks eeldab see riigi äärmiselt suurivõimeid, mida aga neoliberaalse taustaga Baltimaades eiole arendatud ja mille arendamiseks ei ole ka ELi nnuues normaalsuses palju ruumi. Sisuliselt saab see ollaainult laiema arengumudeli üks spetsiifiline osa.

Muutustele avatum ja dünaamilisem oleks tõe-näoliselt meie oma juba eksisteeriva tehnorahvusluse –e-Eesti – laiendamine sarnaselt Ida-Aasiaga tehno-loogia-Eesti narratiiviks. Majanduse pelgalt IT-põhisearengu korral on riikidel üha keerulisem arengut endalesoovitud suundades mõjutada (vt nt Zysman, Breznitz2012). Laiema tehnoloogia-Eesti arengumudeli keskneloogika oleks aga majandusarengu (ja ka ülalmainitudrahvusliku julgeoleku) toetamine läbi kõikide “ressurs-side” (maavaradest, teadmiste, tootmise ja tarbimisenining sealt kaudu ka nt jäätmete käitlemise, haigustega


võitlemise ja rahvastiku vananemisega kohanemisenijms) teadliku “väärindamise” tehnoloogilise arendus-tegevuse baasil. Nende tegevuste eesmärgiks oleks niipakiliste kohalike probleemide lahendamine kui ka Eesti“suuremaks tegemine” läbi süsteemse ekspordivõime-kuse kasvatamise ja laiendamise.

Sellise arengumudeli kujundamise esimesed sammudpeaksid olema tehnoloogiapõhise kompetentsi rakenda-mine riigivalitsemises (inseneri moodi mõtlemisesttehnoloogilise eripära mõistmiseni nt küpsete ja uutetehnoloogiate arendamise toetamisel jne), kohalikutehnoloogiapõhise ettevõtluse ärakuulamine ühiskond-likus debatis ning seeläbi riigi ja ettevõtluse vahelistesuhete ja koostöösidemete uue normaalsuse leidmine.See tähendaks eri valdkondade arengu lahtimõtestamisttehnoloogia ja seotud sotsiaalsete muudatuste võtmes:kuidas üks või teine uus lahendus jõuab konkreetsesvaldkonnas kasutusse, mida selles valdkonnas saakstehnoloogia leviku kiirendamiseks ette võtta ning mil-liseid probleeme üldse me peaksime tehnoloogiategakonkreetsetes valdkondades lahendama?

Teisisõnu, meie majanduspoliitika peaks sisult muu-tuma väärtusahelakeskseks. Me peaksime oskama mõõ-ta ja hinnata eri sektorites valitsevate väärtusahelatedünaamikat (kas tehnoloogia elutsüklitel on pikemarengupotentsiaal kui paar aastat?) ning panust majan-duslikku (lisandväärtuse) ja sotsiaalsesse (tööhõive, pal-kade) kasvu ja sisulisse arengusse. Näiteks praegu üha

tulisemaks muutuvad vaidlused põlevkivienergeetikaküsimustes saaksid siis, kui põlevkivisektori väärtus-ahel ratsionaalselt lahti mõtestada ning sealseid tehno-loogilisi ja arenguvõimalusi hoolikalt analüüsida, tõe-näoliselt palju konstruktiivsema raamistiku ningloodetavasti Eesti majandusarengut ja meie heaoluparemini toetava lahenduse.

Sisuliselt tähendaks see ka täna ELi ettekirjutatudnutika spetsialiseerumise ja väljakutsepõhise innovat-sioonipoliitika (mis praegu on laiemas majanduspolii-tika raamistikus suhteliselt nišipoliitika) kohandamistkohaliku poliitikakujunduse reaalsusega ja selle muut-mist majanduspoliitika keskseks teljeks, allutades sellelepragmaatilise arusaama (ELi reeglistiku sees) kõikidesttoetavatest poliitikatest – maksuküsimustest immigrat-sioonini. Ka heaolumudeli arendamisega seotud tööjõu-maksude alandamise ja ettevõtete kasumi maksustamiseküsimused võiksid sellises raamistikus saada lahtirikaste vs vaeste eelistamise ideoloogilisest taagast ningleida selgema suunise ja loogika, kus mõne ettevõtja,sektori või väärtusahela maksudega mängimine onhoopiski nutikas poliitika.

Poliitilisel tasandil eeldab see tehnoloogilise arenguja seda mõista aitavate näitajate esiletõstmist ja rõhu-tamist, mis omakorda tähendab seda, et Eesti peabolema valmis seletama oma edulugu endale tavapära-seid näitajaid (riigieelarve tasakaal, valitsusvõla suurus,SKP dünaamika) kasutamata. ●

VIIDATUD ALLIKAD

Bickerton, C. J., Hodson, D. & Puetter, W. (2014). The New Intergovernmental-ism: European Integration in the Post-Maastricht Era. Journal of Common MarketStudies, doi/10.1111/jcms.12212.

Bohle, D. & Greskovits, B. (2012). Capitalist diversity on Europe’s periphery. Ithaka,New York: Cornell University Press.

Bruszt, L. & McDermott, G. A. (2012). Integrating Rule Takers: Transnational In-tegration Regimes Shaping Institutional Change in Emerging Market Democ-racies. Review of International Political Economy, 19 (5), 742–778.

Cheung, A. B. L. (2005). State Capacity in Hong Kong, Singapore and Taiwan:Coping with Legitimation, Integration and Performance. In Painter, M. & Pierre,J. (eds), Challenges to State Policy Capacity: Global Trends and Comparative Perspectives,225-252. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Council Recommendation (2014). COUNCIL RECOMMENDATION of 8 July 2014on the National Reform Programme 2014 of Estonia and delivering a Councilopinion on the Stability Programme of Estonia, 2014. http://ec.europa.eu/eu-rope2020/pdf/csr2014/csr2014_council_estonia_en.pdf. (13.11.2014).

Drahokoupil, J. & Myant, M. (2015). Putting Comparative Capitalism Research inits Place: Varieties of Capitalism in Transition Economies. In Ebenau, M., Bruff,I. & May, C. (eds), New Directions in Critical Comparative Capitalisms Research, ilmumas.Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Eurostat andmebaas. http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/eu-rostat/home/. (13.11.2014).

Evans, P. (1998). Transferable Lessons? Re-examining the Institutional Prereq-uisites of East Asian Economic Policies. The Journal of Development Studies, 34 (6),66–86.


Ginsburg, T. (2001). Dismantling the ‘Developmental State’? Administrative Pro-cedure Reform in Japan and Korea. The American Journal of Comparative Law, 585–625.

Haggard, S. (2004). Institutions and Growth in East Asia. Studies in Comparative In-ternational Development, 38 (4), 53–81.

Hall, R. B. (2003). The Discursive Demolition of the Asian Development Model.International Studies Quarterly, 47 (1), 71–99.

Holm, J., Lorenz, E., Lundvall, B.-A. & Valerie, A. (2010). Organizational Learn-ing and Systems of Labor Market Regulation in Europe. Industrial and CorporateChange, 1–33.

Johnson, C. (1982). MITI and the Japanese Miracle: The Growth of Industrial Policy. Stan-ford: Stanford University Press.

Karo, E. & Kattel, R. (2014). Public Management, Policy Capacity, Innovation andDevelopment. Brazilian Journal of Political Economy, 34 (1), 80–102.http://dx.doi.org/10.1590/S0101-31572014000100006.

Karo, E. & Kattel, R. (2015). Economic Development and Evolving State Capaci-ties in Central and Eastern Europe: Can ‘Smart Specialization’ Make a Differ-ence? Journal of Economic Policy Reform (ilmumas).

Karo, E. & Looga, L. (2014). Understanding Institutional Changes in EconomicRestructuring and Innovation Policies in Slovenia and Estonia. Journal of Inter-national Relations and Development, doi:10.1057/jird.2014.23.Kattel, R. & Raudla, R. (2013). The Baltic Republics and the Crisis of 2008–2011.Europe-Asia Studies, 65 (3), 426–449.

Karo, E., Kattel, R. & Raudla, R. (2014). The Future of CEE Capitalisms: the 2008+Policy Paths in Estonia, Slovenia and the Czech Republic. Artikkel EAEPE2014 aas-takonverentsil.

Kharas, H. & Kohli, H. (2011). What is the Middle Income Trap, Why Do Coun-tries Fall Into it, and How Can it Be Avoided? Global Journal of Emerging MarketEconomies, 3 (3), 281–289.

Lin, J. & Chang, H. J. (2009). Should Industrial Policy in Developing CountriesConform to Comparative Advantage or Defy it? A Debate Between Justin Linand Ha-Joon Chang. Development Policy Review, 27 (5), 483–502.

Maailmapanga WDI Online andmebaas. http://data.worldbank.org/data-cata-log/world-development-indicators. (13.11.2014).

Myant, M. & Drahokoupil, J. (2012). International Integration, Varieties of Cap-italism and Resilience to Crisis in Transition Economies. Europe-Asia Studies, 64 (1),1–33.

Myant, M., Drahokoupil, J. & Lesay, I. (2013). The Political Economy of CrisisManagement in East–Central European Countries. Europe-Asia Studies, 65 (3), 383–410.

Perez, C. (2002). Technological Revolutions and Financial Capital: The Dynamics of Bub-bles and Golden Ages. Cheltenham, UK: Edward Elgar.

Reinert, E. S. & Kattel, R. (2014). Failed and Asymmetrical Integration: The Balticsand the Non-financial Origins of the European Crisis. In Sommers, J. & Woolf-son, C. (eds), The Contradictions of Austerity. The Socio-Economic Costs of the NeoliberalBaltic Model, 64 - 86. New York: Routledge.

Sen, K. (2013). The Political Dynamics of Economic Growth. World Development, 47,71–86.

Sommers, J. & Woolfson, C. (2014). The Contradictions of Austerity. The Socio-EconomicCosts of the Neoliberal Baltic Model. Routledge.

Stanojevic, M. (2014). Conditions for a Neoliberal Turn: The Cases of Hungaryand Slovenia. European Journal of Industrial Relations, doi: 0959680113515609.

Zysman, J. & Breznitz, D. (2012). Double Bind: Governing the Economy in an ICTEra. Governance, 25 (1), 129–50.

Tööandjate Manifest. (2014). Tööandjate Manifest: Eesti Tööandjate Keskliidu et-tepanekud riigile, tööandjatele ja tööinimestele. http://www.tooandjad.ee/images/pdf/Tandjate_Manifest_2015.pdf. (13.11.2014).

Weiss, L. (2014). America Inc.?: Innovation and Enterprise in the National Security State.Ithaka, New York: Cornell University Press.

Wong, J. (2011). Betting on Biotech: Innovation and the Limits of Asia’s DevelopmentalState. Ithaka, New York: Cornell University Press.

Yeung, H. W. (2013). Governing the Market in a Globalizing Era: DevelopmentStates, Global Production Networks and Inter-firm Nynamics in East Asia. Re-view of International Political Economy, 21 (1), 70–101.


iimasel aastakümnel pidurdas heaolu kasvuoluliselt hiljutine majanduskriis. Nüüdseks onkriisi mõjud taandunud ja võiks eeldada, et on

tekkinud uus, kriisieelsest oluliselt erinev olukord. Tege-likult aga näitab analüüs, et suur osa probleeme ja dis-proportsioone on osutunud üllatavalt püsivaks, esinedesvarasemaga suhteliselt sarnasel moel. Mitmed prob-leemid ja takistused, mida on mainitud juba kümneaasta vanuses SE21 dokumendis, on praegugi aktuaalsed.Selline olukord annab märku vajadusest poliitikatevärskendamise ja uute lähenemiste järele.

Vaja on uuendada nii majandusarengu stimuleeri-mise ideestikku kui ka sotsiaalpoliitikaid ning seostadategutsemisviisid nendes kahes valdkonnas nii, et nadteineteist ei takistaks, vaid et nende vahel tekiks posi-tiivne võimendus.

Püüdes määratleda Eestile heaolu suurendamiseksvajalike sotsiaalpoliitikate suunitlust, rõhutatavadpeatüki autorid vajadust tugevdada heaolupoliitika neidmeetmeid, mis seostuvad investeerimisega inim- ja sot-siaalsesse kapitali ning nende kapitalide võimestami-sega nii riigi kui ka ettevõtete ja inimeste endi poolt.Selline rõhuasetus aitab vältida nn heaoluriigi lõksu, kus(eriti elanikkonna vananemise tingimustes) tuleb eral-dada üha suurenevas mahus raha mitmesugusteks kom-pensatoorseteks makseteks. Lõppkokkuvõttes pärsikssee majanduse edasise arenguvõime. Välja pakutudvõimestava heaolupoliitika mudel peaks vähemaltideaalis andma majanduse edasiseks edukaks arenguksadekvaatsema sisendi. Õnneks ei toonud möödunudmajanduskriis kaasa nii tugevaid negatiivseid sotsiaal-seid tagajärgi, et nende kõrvaldamine või kompensee-

rimine nõuaks sedavõrd suuri summasid, et uut tüüpivõimestavate meetmete jaoks vahendeid lihtsalt üle eijääks. Et mitmed meie sotsiaalpoliitikad on aga „lastudtriivima” (kärbitakse või tugevdatakse olemasolevaidinstrumente ega asuta uute riskide kallale), on nendeümberorienteerimisega küllaltki kiire. Ümberorienteeru-mist takistab vananenud arusaam, et sotsiaalpoliitikadon oma olemuselt vaid kulupoliitikad, mitte arengu-ressursi loomise poliitikad.

Majanduse arengumudelitega tegelevate alapeatük-kide (1.4–1.6) autorid soovitavad orienteeruda selliselearengustrateegiale, mille puhul edu eelduseks ei peetaniivõrd ärikeskkonna odavdamist ja lihtsustamist, vaidpigem just inim- ja sotsiaalse kapitali kvaliteedi paran-damist, innovatsiooni ja loovuse eelduste loomist ningmõtestatud koostöö edendamist, ühendades selleks era-ja avaliku sektori jõupingutused. Nii sotsiaalpoliitilisekui majanduspoliitilise vaatenurga puhul jõutakse väljaEesti edasiste arenguvajaduste asjus üpris lähedastelearusaamadele. Peame liikuma võimalikult lihtsatelt jaühetaolistelt, suuresti keskkonnamuutustele reageeri-miseks mõeldud poliitikatelt enam fookustatutele,proaktiivsetele ja eksperimenteerivatele. See kehtib niisotsiaalpoliitikate vallas (kus erineva vajadusega sot-siaalsete gruppide ja eri eesmärkide olemasolu eeldabsenisest mitmekesisemaid vahendeid) kui ka majan-dusarengut aitama kutsutud meetmete suhtes (kus erimajandusvaldkondade arenguvajadused samuti tuge-vasti erinevad). Nende arusaamade realiseerimine eeldabaga juba tõsiseid nihkeid senises poliitikakujundamiseüldises ideoloogias ja praktikas. ■

KOKKUVÕTE� ERIK TERK

V

PEATÜKK 2 | SOTSIAALNE SIDUSUS | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 69

äesolev peatükk on pühendatud strateegia„Säästev Eesti 21” ühele neljast Eesti arengu-eesmärgist, nimelt sidusale ühiskonnale. Stratee-

gia kohaselt on teiste arengueesmärkide saavutaminevõimalik vaid siis, kui nendest eesmärkidest tulenevaidhüvesid naudib enamik elanikkonnast. Vähemalt osaleEesti ühiskonnast seostub see termin ilmselt poliitilisesatiirisarja „Riigimehed“ peategelase sotsiaalse sidususeministriga, kes nn intervjuus „Eesti Ekspressile” räägib,et kui tema ei tegeleks sotsiaalse sidususe teemadega,siis ei oleks Eestis üldse sotsiaalset sidusust. Tegelikulton sotsiaalne sidusus ja kaasatus Euroopa Liidu poliitikakesksed mõisted ja ühiskonnapoliitika olulised eesmär-gid. Kõik liidu liikmesriigid püüdlevad ühiskonna suu-rema sidususe saavutamise poole. Euroopa Nõukogudefineerib sotsiaalset sidusust kui „ühiskonna võime-kust tagada oma kõigi liikmete heaolu, vähendada eri-nevusi ja vältida polariseerumist; sidus ühiskondkoosneb üksteist toetavatest vabadest inimestest, kessaavutavad oma ühiseid eesmärke demokraatlikult“(Council of Europe 2004). Sotsiaalset sidusust saab

määratleda kui ühiskonna omadust, mis väljendub selleliikmete omavahelistes suhetes ja nende suhete oma-vahelises seotuses (jagatud väärtused ja tõlgendused,ühine identiteet, kogukonnakuuluvuse tunne ja usaldus)(OECD 2012).

„Säästev Eesti 21” nimetab sotsiaalse sidususe korralkolm alaeesmärki:

1. sotsiaalne kaasatus;2. regionaalne tasakaal;3. tugev kodanikuühiskond.

Peamiste ohtudena Eesti ühiskonna sidususele nime-tatakse muuhulgas majandusliku ebavõrdsuse kõrgettaset, Eesti regionaalse tasakaalustamatuse ja perifeer-sete elupiirkondade väljasuremise jätkuvat trendi, mit-mete marginaliseerunud elanikkonnarühmade jõudmistolukorda, millest tagasitulek aktiivsesse ellu ei ole enamvõimalik, tekkivat ajude äravoolu trendi, kolmanda sek-tori vähest suutlikkust ühiskonna huvide esindamisel,aga ka töökohtade loomisel ja teenuste pakkumisel.

SOTSIAALNE SIDUSUS

SISSEJUHATUS


� ELLU SAAR

K

PEATÜKK 2 | SOTSIAALNE SIDUSUS | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/201570

Peatükk jaguneb kaheks suuremaks osaks. Esimeneon pühendatud haridusele, sest strateegias „Säästev Eesti21” pakutud sünteesistsenaariumis „Eesti kui tead-musühiskond” peetakse hariduse kujunemist elukest-vaks õppeks selle mudeli käivitumise üheks olulisekseelduseks. Hariduse osas on vaatluse all sotsiaalse taustaroll laste õpitulemuste kujunemisel, koolivaliku prob-leemistik ja selle seotus koolide ebavõrdsuse süvene-misega. Kolmas alapeatükk on pühendatud problee-midele, mis seostuvad venekeelsete keskkoolide üle-viimisega eestikeelsele õppele ja sellele, milline mõju onsellel üleminekul olnud ühiskonna sidususele. Neljas javiimane alapeatükk hariduse osas vaatleb eri sot-siaalsete gruppide osalemist elukestvas õppes ja seda,millist mõju on osalemisele avaldanud nõudmise, st töö-turu pool.

Migratsioonist räägitakse Eesti ühiskonnas ainarohkem. Muretsetakse, et inimesed lahkuvad küladestlinna, Eestist välismaale. Teine suurem osa peatükistongi pühendatud migratsioonile. Esimene alapeatükkkäsitleb Eesti-sisest tööalast pendelrännet: tuuakse väljatõmbekeskused ja nende mõjualad ning antakse pen-delrändajate sotsiaal-demograafiliste karakteristikuteülevaade. Teine alapeatükk vaatleb Eestist väljarännet,selle ulatust ja põhjusi, kirjeldab väljarändajate portreedning väljarände mõjusid Eesti arengule. Kolmandas ala-peatükis antakse ülevaade sellest, millised on väljarän-dajate kaalutlused Eestist lahkumiseks ja kuidas välja-rändajad ise mõtestavad oma seost Eestiga. Migratsiooniviimane alapeatükk keskendub Eesti elanike välismaaltöötamisele: kirjeldatakse nende sotsiaaldemograafilistprofiili, sihtriike ja vaadeldakse välismaal töötamiseeripärasid. ●

Council of Europe (2004). New Strategy for Social Cohesion.http://www.coe.int/t/dg3/socialpolicies/socialcohesiondev/source/RevisedStrategy_en.pdf

OECD (2012). Perspectives on Global Development 2012: Social Cohesion in a ShiftingWorld. OECD Publishing. doi: 10.1787/persp_glob_dev-2012-en.

VIIDATUD ALLIKAD


Sotsiaalse tausta roll õpitulemuste kujundamisel2.1� KRISTINA LINDEMANN

renenud riikides on laialdast aktsepteerimist leid-nud seisukoht, et võrdsus hariduses pigem soo-dustab õpilaste kõrget teadmiste taset. Rahvus-

vahelised haridusuuringud on järjekindlalt näidanud, etõpilaste teadmised võivad olla väga head riikides, kusseos sotsiaalse tausta ja õpitulemuste vahel on nõrk(OECD 2013).

PISA 2012 uuringust selgus, et Eestis mõjutab sotsi-aalne taust õpilaste õpitulemusi vähem kui enamikusteistes riikides (OECD 2013). OECD kasutab sotsiaalsetausta analüüsimiseks spetsiaalset ESCS indeksit1, misvõtab kokku ühte näitajasse õpilase kodu kultuurilisekapitali ja materiaalse heaolu ning vanemate hariduse jaametipositsiooni. Kuid milline on täpsemalt Eesti õpi-laste sotsiaalne taust võrreldes meie naaberriikidega?

Varasemad analüüsid Eesti kohta on viidanud, etkodusel kultuurilisel kapitalil on suur roll õpitulemustekujundamisel, samas kui materiaalne heaolu on vähemoluline (Lindemann 2013). Antud alapeatüki eesmärk onuurida põhjalikumalt sotsiaalse tausta eri tahkudeomavahelisi seoseid ja nende mõju õpitulemustele,pöörates tähelepanu eriti kodusele kultuurilisele kapi-talile. Lisaks otsitakse vastust küsimusele, kuidasseostub sotsiaalne taust kooliga. Kas parema sotsiaalse jakultuurilise taustaga õpilased õpivad sagedamini õpilasivalivates koolides? Kuidas see mõjutab õpitulemusi?Analüüs põhineb OECD korraldatud PISA 2012 uuringul,millega mõõdeti 15aastaste noorte oskusi matemaatikas,loodusteadustes ja lugemises.

A 2.1.1 Õpilaste kultuuriline ja sotsiaalne taust

Indiviidi tasemel kujundavad omandatud haridustasetnii õpitulemused koolis kui ka haridusvalikud. Õpitule-mus sõltub lisaks koolile õpilase varajasest sotsiali-seerumisest, kodusest keskkonnast ja vanemate toetu-sest, aga ka geneetilistest teguritest (Boudon 1974). See-juures on paljud uuringud kinnitanud koduse kultuu-rilise kapitali olulisust (nt ülevaade Jæger 2011).Sotsioloogilistes uuringutes laialdaselt kasutatav kul-tuurilise kapitali mõiste pärineb Pierre Bourdieu kul-tuurilise taastootmise teooriast (nt Bourdieu 1977). Vägaüldistatult eeldab see teooria, et indiviidid ja perekon-nad omavad kultuurilist kapitali, mida kantakse edasijärgmisele põlvkonnale ja mis oluliselt aitab kaasa lasteedukusele haridussüsteemis. Kultuuriline kapital varus-tab indiviidid haridussüsteemis toimetulemiseks vaja-like teadmiste, praktiliste oskuste ja mängureeglitetundmisega, mida tunnustavad nii õpetajad kui kakaasõpilased (ibid.).

Kvantitatiivsetes sotsiaaluuringutes saab mõõta kul-tuurilise kapitali olemasolu ainult lihtsustatud indikaa-

Sissejuhatus

1 ESCS (index of economic, social and cultural status) indeksi eesmärk onkoondada õpilaste kodune olukord ühte muutujasse sarnaselt kõigis uuringus osa-lenud riikides. Oluline on märkida, et õpilased ise vastavad küsimustele vanemateja koduse tausta kohta. PISA uuringus ei küsita vanemate sissetulekut, seetõttusisaldab indeks ainult kaudselt rahalistele võimalustele viitavaid mõõdikuid (ntmobiiltelefonide arv kodus).

HARIDUS


torite kaudu (nt osalemine kultuuriüritustel). Nendestindikaatoritest kõige sagedamini kasutatav on raa-matute arv kodus. PISA 2012 andmed näitavad, et Eesti15-aastastest õpilastest pooltel on kodus vähem kui 100raamatut. Veerandil õpilastest on kodus vähem kui 26raamatut. Võrreldes naaberriikidega on Eesti kodudekultuurilise kapitali näitaja suhteliselt hea. Jooniselt2.1.1 selgub, et raamatute arv Eesti õpilaste kodudes sar-naneb Soomele. Samas on meil mõnevõrra enam raa-maturohkeid kodusid kui näiteks Lätis ja Venemaal.

Sageli on raamatute arv ainuke lapsepõlvekodu kul-tuurilisele kapitalile viitav näitaja, mida sotsiaaluu-ringutes mõõdetakse. Siiski küsitakse PISA uuringusõpilastelt põhjalikumalt, kas neil on kodus kirjandus-klassikat, luuleraamatuid või kunstiteoseid. Nende küsi-muste põhjal koostab OECD kultuurilise vara indeksi(index of cultural possessions). Üldiselt olid Eesti ja naaber-riikide kultuurilise vara indeksi erinevused väikesed.Oodatult on raamatute arv tugevasti seotud kultuurilisevara indeksiga kõigis neljas riigis. Seega võib järeldada,et Eesti kodude kultuurilise tausta näitajad ei erinemärkimisväärselt meie naaberriikide omadest.

Kultuuriline kapital seostub nii vanemate haridus-taseme kui ka ametiga. Raamatute arv on suurim pere-kondades, kus vähemalt üks vanem on omandanudakadeemilise kõrghariduse (37% kodudes oli rohkem kui200 raamatut ja 13% kodudes vähem kui 26 raamatut).Seevastu oli ainult keskharidusega vanemate lastestvähemal kui viiendikul kodus üle 200 raamatu japeaaegu kolmandikul oli kodus vähem kui 26 raamatut.Soomes, Lätis ja Venemaal selguvad sarnased suundu-mused, kuigi suure raamatute arvuga kodusid on

akadeemilise kõrghariduse omandanud vanemate seasmõnevõrra vähem (ligikaudu 30%). Siiski on Eestisainult keskharidusega vanemate kodune kultuurilinekapital suurem kui Venemaal, kus keskhariduse oman-danud vanemate lastest peaaegu pooltel on kodus vaidkuni 25 raamatut. Oluline on märkida, et õpilasi, kellemõlemad vanemad on omandanud ainult põhihariduse,oli Eestis ja meie naaberriikides üksnes mõni protsent.

Vanemate ametipositsioon ja kodune kultuurilinekapital on tugevasti seotud. Jooniselt 2.1.2 selgub, etkõige enam on raamatuid nende Eesti õpilaste kodudes,kelle isa või ema töötab tippspetsialistina. Juhtide lastekodune kultuuriline kapital varieerub aga oluliselt. Kuikolmandikul neist on kodus rohkem kui 200 raamatut,siis koguni viiendikul on vähem kui 26 raamatut. Niisinikrae kui ka teenindaja ja ametnikuna töötavatevanemate kultuurilise kapitali näitaja jääb kõigemadalamaks – ligi kolmandikul on kuni 25 raamatut.Siiski on Eestis sinikrae positsioonil töötavate vanematelaste koduse kultuurilise kapitali näitaja kõrgem kuiLätis ja Venemaal, kus peaaegu pooltel sinikraede lastelon kodus vähem kui 26 raamatut. Võrreldes Soomegaaga olulisi erinevusi ei ole.

Oluline on märkida, et Eestis ei ole mõlema töötuvanema või töötu üksikvanemaga perede kultuurilisekapitali näitaja oluliselt madalam kui kodudes, kusmõlemad vanemad töötavad. Eestist erineb suurestiVenemaa, kus 42% töötute vanemate kodudes on vähemkui 26 raamatut.

Vanemate ametist ja töökoha olemasolust sõltubperekonna jõukus. Et õpilased ei pruugi vanematesissetulekut täpselt teada, kasutatakse PISA uuringus

kuni 10 11-25 26-100 101-200 201-500 üle 500

35

0

5

10

15

20

25

30

Soome LätiEesti Venemaa

JOONIS 2.1.1 Raamatute arv õpilaste kodudes, %

Allikas: OECD 2013.


indeksit, mis näitab jõukusele viitavate asjade olemas-olu kodus (nt telerite, autode või mobiiltelefonide arv).PISA 2012 uuringu põhjal järeldub, et materiaalse heaoluja raamatute arvu vaheline seos on pigem nõrk.

Kokkuvõtvalt võib öelda: kuigi Eestis seostuvadvanemate kõrgem ametipositsioon ja haridustase suu-rema raamatute arvuga kodus, on kultuurilise kapitalierinevused sotsiaalsete gruppide vahel Eestis siiskitagasihoidlikumad kui Venemaal ja Lätis. Üldiselt agavõib õpilaste koduse kultuurilise kapitali erinevusi sõl-tuvalt sotsiaalsest taustast pidada loomulikuks. Olulineküsimus on, kas need erinevused mõjutavad koolisomandatavate teadmiste taset.

2.1.2 Õpitulemused ja sotsiaalne taust

Kuigi Eestis on sotsiaalse tausta mõju õpilaste tule-mustele väiksem kui paljudes teistes riikides, on siiskiolemas selged erinevused sotsiaalsete gruppide vahel.Järgnevas analüüsis uuritakse sotsiaalse tausta seostmatemaatikatulemustega, sest see valdkond oli 2012.aasta PISA uuringu fookuses.

Mil määral seletavad sotsiaalse tausta näitajad erine-vusi õpilaste teadmistes? Tabel 2.1.1 annab ülevaatekoduse raamatute arvu, vanemate ameti, hariduse jatööalase staatuse ning jõukuse olulisusest matemaatika-tulemuse varieeruvuse seletamisel2. Selgub, et raamatutearv kodus omab olulist rolli tulemuse kujunemisel niiEestis kui ka naaberriikides. Seega võib järeldada, et kodukultuuriline kapital mõjutab oluliselt koolis omandatudteadmisi.

Peale koduse kultuurilise kapitali mõjutab Eesti õpi-laste matemaatikatulemust ka vanemate amet, kuigiselle roll on mõnevõrra vähem oluline. Vanemate hari-dusel ja tööalasel staatusel on nõrgem mõju ning jõukusei seostu matemaatikatulemusega. Soome näitajad sar-nanevad Eestile. Seevastu Lätis on vanemate ameti mõjuulatus samaväärne koduse raamatute arvu mõjuga ningmärkimisväärne on ka vanemate hariduse roll.

Suurem raamatute arv kodus seostub kõrgemamatemaatikatulemusega (joonis 2.1.3). Eestis said õpi-lased, kel on kodus kuni 10 raamatut, ligi 92 punkti keh-vema tulemuse kui nende eakaaslased, kelle kodudes on201–500 raamatut. See vahe võrdub rohkem kui kahekooliaasta jooksul omandatavate teadmistega. Nendekahe grupi erinevus ei ole väiksem ka Soomes (98punkti), Lätis (86 punkti) ja Venemaal (96 punkti).

Kõige parema matemaatikatulemuse saavutasidtippspetsialistide lapsed, nõrgima aga sinikraede omad(lihttöölised on arvatud sinikraede alla). Eestis on nendekahe grupi erinevus 57 punkti (võrdub pooleteise kooli-aastaga). See vahe on väiksem kui paljudes teistesriikides (OECD 2013). Võrdluses naaberriikidega selgub,et Soomes on erinevus 53 punkti, Lätis 70 punkti jaVenemaal 64 punkti.

Kuid mil määral on vanemate ametist tulenev vaheõpitulemustes tingitud erinevast kultuurilisest kapita-list? Jooniselt 2.1.4 selgub, et Eestis said raamatu-rohketest kodudest pärinevad õpilased suhteliselt häid

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Juht

Tippspetsialist

Keskastme spetsialist

Teenindaja ametnik

Sinikrae

26-100 101-2000-25 üle 200

49,1

23,3

23,1

4,5

18

11

20

29

34

29

27

37

35

34

20 33

23

22

39

21

19 17

15 16

JOONIS 2.1.2 Raamatute arv kodus vanema kõrgeima ametipositsiooni lõikes, %

Allikas: autori arvutused PISA 2012 andmebaasi põhjal.

2 Lisaks tabelis 2.1.1 esitatud mudelitele arvutati välja ka regressioonanalüüsimudel kõigi sotsiaalse tausta tunnustega. Olulisema tulemusena selgus, et raa-matute arvu ja vanemate ametipositsiooni mõju matemaatikatulemusele ei oleseletatav teiste sotsiaalse tausta tunnustega.


tulemusi ka siis, kui nende vanemad töötavad sinikraena.Vahe sarnase kultuurilise kapitaliga tippspetsialistidelastega on 33 punkti ehk veidi vähem kui üks õppeaasta.Soome suundumused sarnanevad Eesti omadele. SeevastuVenemaal ja Lätis said raamaturohketest kodudest päritsinikraede lapsed tunduvad nõrgema matemaatikatule-muse kui sarnase kultuurilise kapitaliga tippspetsialistidelapsed (vahe oli vastavalt 68 ja 81 punkti).

Teisalt selgub, et kui kodus on vähe raamatuid, siisei suuda vanemate hea ametipositsioon õpitulemusioluliselt tõsta. Eestis said tippspetsialistide lapsed, kellekodus on vähe raamatuid, 26 punkti kõrgema tulemusekui sinikraede lapsed. Raamatute arvu ja vanemateametipositsiooni mõju ei ole seletatav teiste sotsiaalsetausta tunnustega. Järelikult tõstab kõrge kodune kul-tuuriline kapital õpilaste õpitulemusi ka siis, kui nendevanemate ametipositsioon on madal. Parimaid tulemusisaavad raamaturohketes kodudes elavad tippspetsialis-tide ja juhtide lapsed.

2.1.3 Selektiivsed koolid ja sotsiaalne taust

Sotsiaalse tausta mõju õpitulemustele võib suureneda,kui kõrgema ja madalama sotsiaalse taustaga lapsedkoonduvad õppima eri koolidesse. Teatud erinevusedkoolide sotsiaalmajanduslikus koosseisus on loomu-likud, sest vanemate sotsiaalne taust erineb piirkonniti,kuid õpilaste valimine koolide poolt võib segregeeru-mist süvendada.

PISA uuringus küsiti koolijuhtidelt, kas nende koolivalitakse õpilasi akadeemiliste tulemuste või sisseastu-mistesti põhjal3. Samuti küsiti, kui oluline on õpilaste

JOONIS 2.1.3 Raamatute arvu seos keskmise tulemusega matemaatikas

3 Ankeedi küsimuses ei täpsustatud, kas kool peaks vastamisel lähtuma õpilastevalimisest esimesse klassi või gümnaasiumi. Ligi 37% Eesti õpilastest õpibkoolides, kus õpilasi alati valitakse. Samas märkisid mitmed neist koolidest, etvalivad alati õpilasi piirkonnas elamise järgi. Selektiivsemate koolide väljasel-gitamiseks loeti õpilasi valivateks koolideks ainult koolid, millel ei ole selgetpiirkonnakooli rolli ehk kus elukoht on valiku tegemise aluseks ainult mõnikordvõi ei ole mitte kunagi.

kuni 10 11-25 26-100 101-200 201-500 üle 500

600

400

450

500

550

Soome LätiEesti Venemaa

Allikas: OECD 2013.

Juht Tippspetsialist Keskastme spetsialist Teenindaja, ametnik Sinikrae

26-100 101-2000-25 üle 200

580

440460480500520540560

600

Kesk

min

e tu

lem

usm

atem

aatik

as

JOONIS 2.1.4 Eesti õpilaste keskmine tulemus matemaatikas sõltuvalt vanema ametist ja raamatute arvust kodus

Allikas: Autori arvutused PISA 2012 andmebaasi põhjal.

0% 20% 40% 60% 80% 100%

26-1000-25

49,1

23,3

16

21

22

25

24

31

35

22 39

21

17

29

30

21

Selektiivne kool

Tavakool

Selektiivne kool

Tavakool

29

20

üle 200101-200

Tallin

nM

uu E

esti


valimisel elukoht kooli piirkonnas. Järgnevas analüüsisloeti õpilasi valivateks ehk selektiivseteks koolideksneed koolid, kuhu sissesaamine otsustatakse alati õpi-lase hinnete või sisseastumistesti põhjal ning mittekunagi ei võeta või ainult mõnikord võetakse arvesseõpilase elukohta. 2012. aastal õppis sellistes selektiivseteskoolides viiendik Eesti õpilastest. Nendes koolides olikeskmine matemaatikatulemus 538 punkti, mis on 22punkti rohkem võrreldes tavakoolide keskmisega.Selektiivsetes koolides õppivate õpilaste osakaal onkõrgeim Tallinnas. Samuti on õpitulemuste vahed suu-rimad Tallinnas, kus õpilasi valivate koolide keskminetulemus oli 555 punkti ja tavakoolidel 525 punkti.

Selektiivsete koolide õpilaste sotsiaalne ja kultuuri-line taust on võrreldes tavakoolidega kõrgem. Kodusekultuurilise kapitali tase on kõrgeim nendes Tallinnakoolides, mis valivad õpilasi (joonis 2.1.5). Ligi 39%Tallinna selektiivsete koolide õpilastest elab raamatu-

rohkes kodus. Siiski õpib ka nendes koolides noori (16%),kel on kodus vähem kui 26 raamatut.

Tallinnas on õpilasi valivates koolides õppivate lastevanemate ametipositioon ja haridustase kõrgem kuitavakoolides (joonis 2.1.6). 80% selektiivsete koolideõpilaste vanematest on kõrgharidusega, tavakoolides onkõrghariduse omandanud 65% õpilaste vanemad.Õpilasi valivatesse koolidesse asuvad sagedaminiõppima juhtide ja tippspetsialistide lapsed ja vaid kol-mandiku õpilaste vanemad ei tööta kõrgel ametiposit-sioonil. Seevastu Tallinna tavakoolides õppivate õpilastevanematest on vähem kui pooled juhid või tipp-spetsialistid. Teistes Eesti piirkondades ilmnevad mõõ-dukad erinevused selektiivsete ja tavakoolide õpilastekultuurilises taustas, kuid mitte vanemate ametiposit-sioonis ja haridustasemes.

Mil määral on õpilasi valivate koolide head tulemu-sed tingitud õpilaste kõrgemast sotsiaalsest taustast?


JOONIS 2.1.5 Raamatute arv õpilasi kooli selektiivsuse ja asukoha lõikes, %

Raamatute arv kodus Vanemate amet Vanemate haridus Jõukus Tööalane staatus

EESTI 0,14 0,07 0,03 0,00 0,02

SOOME 0,13 0,06 0,04 0,00 0,03

LÄTI 0,11 0,12 0,06 0,03 0,01

VENEMAA 0,09 0,08 0,07 0,01 0,02

TABEL 2.1.1 Matemaatikatulemuse sõltuvus vanemate taustast: ühe sõltumatu tunnusega lineaarse regressioonanalüüsi mudelite kirjeldusvõime (R2)


MÄRKUS. Erinevate sõltuvate tunnuste võime kirjeldada matemaatikaoskust on leitud eraldi regressioonanalüüsi mudelitega. Et sotsiaalsettausta näitavad tunnused on omavahel seotud, siis ei saa eri mudelite kirjeldusvõimet kokku liita, et leida sotsiaalse tausta kogu mõju.


Ühest vastust sellele küsimusele ei ole võimalik anda,kuid sotsiaalse tausta olulisusele viitab tabelis 2.1.2esitatud Tallinna koolide matemaatikatulemuste ana-lüüs. Selgub, et selektiivsete koolide hea matemaatika-tulemus on osaliselt seletatav õpilaste sotsiaalse taus-taga (mudeli 1 ja mudeli 2 võrdlus). Kui õpilaste sot-siaalne taust oleks sarnane, siis oleks selektiivsetekoolide paremus tavakoolide ees ligi 20 punkti.

Õpikeskkonna kujunemisel koolis võib mängidaolulist rolli kaasõpilaste sotsiaalne taust. Võib eeldada, etõpilased kujundavad koolikeskkonda lähtudes pare-

mustest ja puudustest, mida nad kodust kooli toovad(Sampson jt 2002). Seetõttu on analüüsi kaasatud kõigikoolis õppivate õpilaste sotsiaalmajanduslik taust. Sel-gub, et õpilaskonna sotsiaalmajanduslikul koosseisul onoluline mõju õpitulemusele ning see seletab selektiivsetekoolide paremust. Teisisõnu: kui selektiivsete ja tava-koolide sotsiaalmajanduslik koosseis oleks sarnane, siiseeldatavasti oleksid erinevused nende õpitulemustesminimaalsed.

Tallinnas on selektiivsete koolide seas nii vene kuika eesti õppekeelega koole. Analüüs näitab, et kuigi vene

0% 20% 40% 60% 80% 100%

tippspetsialistjuht

31

15

14

25

19

15 9

18

13

17

22

25

Selektiivne kool

Tavakool

Selektiivne kool

Tavakool

25

16

Tallin

nM

uu E

esti

keskastme spetsialist

21

32

26

25

18

13

sinikraeteenindaja, ametnik

JOONIS 2.1.6 Vanemate kõrgeim ametipositsioon kooli selektiivsuse ja asukoha lõikes


0 10 20 30 40

13

Mudel 1: punktide vahe arvestamata õpilaste taustaga

25Mudel 2: punktide vahe kui arvata maha õpilaste

sotsiaalsest taustast tulenev paremus

Mudel 3: punktide vahe kui arvata maha nii õpilaste individuaalsestsotsiaalne taustast kui ka kooli sotsiaalsest koosseisust tulenev paremus

Mudel 4: punktide vahe kui arvata maha õpilaste jakooli sotsiaalsest taustast ning õppekeelest tulenev paremus


MÄRKUSED. Kõigis mudelites kontrollitakse sugu. Õpilaste keskmine sotsiaalne taust koolis on arvutatud OECD ESCS indeksi põhjal. Mudelisse4 on kaasatud ka kakskeelsed koolid, kuid nende valimi väiksuse tõttu eraldi tulemusi ei esitata. Mudelis 1 on koolide erinevus oluline nivoolp < 0,01; mudelis 2 nivool p<0,1; mudelis 3 ja 4 ei ole statistiliselt olulist erinevust.

TABEL 2.1.2 Õpilase ja kooli taustakarakteristikute mõju matemaatikatulemustele Tallinnas, kahetasandilise lineaarse regressioonanalüüsi koefitsiendid


0-25 26-100 101-200 üle 200

Selektiivne kool Tavakool

580

440460480500520540560

600

Kesk

min

e m

atem

aatik

atu

lem

usJOONIS 2.1.7 Keskmine matemaatikatulemus sõltuvalt õpilase kodus olevate raamatute arvust

selektiivsetes ja tavakoolides


Boudon, R. (1974). Education, Opportunity, and Social Inequality: Changing Prospects inWestern Society. New York: Wiley.

Bourdieu, P. (1977). Reproduction in Education, Society, Culture. Beverly Hills, CA: Sage.

Jæger. M. (2011). Does Cultural Capital Really Affect Academic Achievement?New Evidence from Combined Sibling and Panel Data. Sociology of Education, 84 (4),281–298.

Lindemann, K. (2013). Eesti õpilaste heaolu kodus ja koolis ning selle mõju tead-mistele. Tire, G. (Toim.). PISA 2012 Eesti tulemused. Tallinn: Haridus- ja Teadus-ministeerium, lk 113–125.

OECD (2013). Excellence through Equity: Giving Every Student the Chance to Succeed.Volume II. Paris: OECD.

Saar, E., Aimre, K.-A. (2014). Unequal educational transitions in Estonia: track-ing and family background. European Societies, 16(5), 694–716.

Sampson, R., Morenoff, J. ,Gannon-Rowley, T (2002). Assessing 'NeighborhoodEffects': Social Processes and New Directions in Research. Annual Review ofSociology, 28, 443–78.

VIIDATUD ALLIKAD

õppekeelega koolide tulemused on nõrgemad, ei seostuselektiivsete koolide edukus õppekeelega.

Kas tugevamaid õpilasi valiv kool suudab tasandadaõpilaste sotsiaalsest taustast tulenevaid erinevusi?Tallinna koolide analüüs näitab, et sotsiaalne taustmõjutab õpitulemusi nii selektiivsetes kui ka tava-koolides. Raamaturohketest kodudest pärit õpilasteõpitulemused on paremad vaatamata kooli selektiiv-susele (joonis 2.1.7). Teisisõnu: suure kultuurilise kapi-taliga õpilased saavad ka tavakoolides väga häidtulemusi. Vähese kultuurilise kapitaliga kodudest tule-vate õpilaste tulemused on kehvemad isegi siis, kui nadõpivad õpilasi valivas koolis. Sellest järeldub, et kuigiselektiivses koolis õppimine tähendab kõigile õpilasteleparemaid õpitulemusi, on need koolid sotsiaalsest taus-tast tulenevate erinevuste võrdsustamisel või kom-penseerimisel sama edukad kui tavakoolid.

Kokkuvõtteks

Eesti hariduse üheks tugevuseks peetakse tugevat jaühtset põhikooli. Kuigi Eestis on sotsiaalsel taustal õpi-tulemuste kujundamisel suhteliselt väike roll, joonistu-vad ka meil välja selged sotsiaalsete gruppide erine-

vused. Seejuures on eriti kodusel kultuurilisel kapitalilpositiivne mõju õpitulemustele – ka siis, kui õpilasevanemad töötavad sinikrae või teenindaja ametikohal.Seega võiks koolis veel enam tähelepanu pöörataebavõrdsest kultuurilisest taustast tulenevate erinevustetasandamisele.

Kõige suuremat kultuurilise kapitali ja vanemateressursside koondumist võib täheldada Tallinna selek-tiivsetes koolides, mille head tulemused on suures osasseletatavad õpilaste soodsa koduse taustaga. Oluline onmärkida, et ressursside koondumine neisse koolidesseei suurenda ega vähenda nende edukust õpilaste sot-siaalsest taustast tulevate erinevuste tasandamisel –kehvema sotsiaalse taustaga õpilaste teadmised on teisteõpilaste teadmistest nõrgemad nii õpilasi valivateskoolides kui ka tavakoolides.

Head õpitulemused on üks oluline eeldus, et ollaedukas hilisemal haridusteel, kuid olulised on ka noorteharidusvalikud pärast põhikooli ja keskkooli. Pikaajalisisuundumusi analüüsivad uuringud näitavad, et Eestison sotsiaalsel taustal olnud püsivalt tugev mõju kesk-haridustüübi valikule ja kõrgkooli õppima asumisele(Saar, Aimre 2014). Samas vajab Eestis veel vastamistküsimus, mil määral sõltuvad haridusvalikuid õpitule-mustest ja mil määral sotsiaalsest taustast. ●


Haridusturgude peidus pool –koolidevahelise ebavõrdsusesüvenemine koolivaliku tõttu

2.2� KAIRE PÕDER, TRIIN LAURI

apsevanemate roll ja võimalused oma lapsele koolivalimisel on viimastel aastakümnetel oluliseltsuurenenud isegi nendes riikides, kus aastaküm-

neid on tuntud uhkust ühtluskooli põhimõtete üle(näiteks Soome ja teised põhjamaad). See tähendab, etsenise valdava kodukohapõhise koolimääramise asemelon üha rohkem koolivalikut. Õigustuseks kasutatakseretoorikat, kus valiku põhjuseks on võrdsuse taotlemineehk võimalus erakoolidesse pääseda või elukohajärgsesegregatsiooni vähendamine, aga ka efektiivsuse taotle-mine ehk jalgadega hääletamise võimalus eesmärgigatõsta nii hariduse taset kui ka suurendada lapsevane-mate osalust ja rahulolu.

Lisaks eelnevale peetakse nii Eestis kui ka mujalhariduspoliitilise tööriistana vajalikuks OECD võrdlevatraamistikku. Viimane sisaldab edetabelite loomist jaesiletoomist (näiteks PISA testide alusel), koolide tule-mushindamist ning teiste mõõdikute rakendamist. Kui

L koolid (ja riigid) toodavad erinevaid haridustulemusi,saab haridusest võrreldav ehk positsioonikaup, st eel-datakse, et koht pingereas (punktid) näitab hariduseväärtust. Selline mõõtmis- ja võistluskeskne haridus-korraldus mõjutab nii hariduse tähendust kui ka eripoolte rolli selles.

Haridustulemuste „tootmist” seletav teoreetiline jaempiiriline teadmine on vastakas. Küll aga ollakseüksmeelel, et haridustulemuste taga on oluline roll perel(vanemate taustakarakteristikutel), õpetajal, klassil(kaaslased ja klassi suurus), õppekaval jne. Tihti on neednäitajad kas omavahel seotud või teistest teguritestpõhjustatud. Viimane tähendab, et näiteks õpetaja efektavaldub väga erinevalt klassis, kus on sarnase tausta japiisava vanemliku toetusega õpilased – võrreldes klas-siga, kus õpilased tulevad väga erinevatest kodudest jakus paljud ei saa oma perelt toetust. Sama kehtib kakaaslase efekti puhul: üldjuhul tõmbavad paremini

Sissejuhatus

HARIDUS


motiveeritud kaaslased kaasa ka nõrgemaid. Üha enamollakse veendunud, et need haridustulemust kaasloovadnäitajad on oluliselt mõjutatud sellest, kuidas kooli-kohti jagatakse. See seletab, miks koolivalikupoliitikadning nende mõju hariduse sisule ja tulemustele leiavadharidusuuringutes üha laiemat kõlapinda. Meiegi argu-ment on, et koolide ja laste „paaripaneku” reegelmõjutab oluliselt laste haridustulemusi, sest see või-mendab (või pärsib) indiviidi võimetele vastavaid tule-musi ja on seega oluline haridusõiguslik küsimus.Moodsas hariduskäsitluses peetakse õiglaseks sellistharidussüsteemi (koolivaliku eeskirja), mis ei võimendavanemate sotsiaalse tausta mõju haridustulemustele.Vanemate mõju haridustulemustele jääb kindlasti alles,aga ühtluskooli printsiip peaks tagama sarnased klassi,kooli, õpilase ja ainete spetsiifikast tulenevad efektidsõltumata vanemate sissetulekust või nende sotsiaal-majanduslikust staatusest (SES). Seega on probleemi keseselles, kuidas ühildada alapeatüki alguses viidatudvalikuvõimaluste avardumine haridusvõimaluste võrd-susega ehk milline koolivaliku korraldus võimaldaksarvesse võtta mitmekesisust nii lapsevanemate eelis-tuste kui ka koolisüsteemi tasandil ning ohjata valikugakaasnevat ebavõrdsusprobleemi. Viimane on empiiriliseskirjanduses laialdaselt kinnitust leidnud.

Meie eesmärk on koolivaliku mõju uurimineTallinnas 2012. aastal tehtud lapsevanemate uurigu põh-jal ning siinse koolivalikupoliitika olemuse ja tulemusteasetamine laiemate valikupoliitika arengute konteksti1.Meie uurimus tõukub Eestis üldisemalt ja Tallinnas kit-samalt levivast praktikast testida õpilasi esimesse klassiastumisel. Tallinnas on need testid koolipõhised ehk nnkoolikatsed, mis nõuavad lastelt lugemise, arvutamise jtmittesotsiaalsete oskuste demonstreerimist. Meid huvi-tab koolikatsete mõju ehk see, kas katsed tekitavadkoolide vahel laste sotsiaalse tausta põhist ebavõrdsust.Uurime seost nn selektiivsetesse koolidesse sissesaamiseja vanemate sotsiaalse tausta (õpilaste taustakarakte-ristikute) vahel ja võrdleme nende seoste võimalikkemuutusi Tallinna koolivaliku eeskirjade lõikes. Ala-peatüki teises osas asetame siinse kogemuse muumaailma koolivalikute konteksti ja vaeme ebavõrdsustohjava valikupoliitika kujundamise võimalusi.

2.2.1 Eesti hariduse kaubastumise näide: Tallinna koolivalik

Eestil on – võrreldes nii Ida-Euroopa kui ka paljudeLääne-Euroopa maadega – haridusvaldkonnas hästiläinud. Näiteks nii PISA 2009 kui 2012 järgi on Eestikoolide keskmised haridustulemused kõrged ning

Rakenduskõrgharidus Bakalaureus Magister või kõrgemKuni keskharidus

SOTSIAALNE STAATUS

EMA HARIDUS

PERE NETOSISSETULEK ÜHE PERELIIKME KOHTA

KATSEKOOL

TAVAKOOL

Tööline Teenistuja Kesk-keskklass Ülem-keskklass

alla 300 300-500 501-800 801-1300 üle 1300

KATSEKOOL

TAVAKOOL

KATSEKOOL

TAVAKOOL

0 2 17 81

3 19 29 50

5 17 20 58

39 21 13 27

21 32 23 15

27 34 23 12 4

9

JOONIS 2.2.1 Tavakoolide ja katsekoolide laste pereprofiilid

mõõdetud koolidevaheline ja koolisisene sotsiaalnekihistumus suhteliselt väike (Põder jt 2014). Samas onEesti edu raske seletada või siduda hariduskorraldusega.Pigem vastupidi: kui vaadata näiteks valikupraktikaid,läheb rakendatav vastuollu nii mõnegi tavaga, mida Eu-roopa valikupraktikates oluliseks peetakse. Näiteks tau-nitakse valikulist vastuvõttu algkooli, vabatahtlikkeannetusi riiklikus koolisüsteemis, lisaained ja/või tundevaid valikulise vastuvõtuga koolides jms. Probleeme onka õpetajaskonnaga – õpetajate palk on madal, õpeta-jaks õppida soovijaid napib ning Eesti kooli õpilased jaõpetajad paistavad silma rahvusvahelistes uuringutessellega, et tunnevad end koolis õnnetuna (OECD 2013).Põder ja Lauri (2014) spekuleerivad, et sotsialismiajastpäritud ühtluskool on võimaldanud tasandada senikesistest poliitikatest tingitud segregatsiooni, mis suu-rendab erinevusi „heade” ja „mitte nii heade” koolidevahel.

Traditsiooniliselt on Eestis lapsed läinud elukoha-järgsesse kooli. Koolisüsteem on küllaltki ühetaoline:

1 Meie andmed on kogutud Tallinna Haridusametiga koostöös korraldatud internetiküsitluses, mida finantseeris Eesti Teadusfond (Grant ETF-8997).


puuduvad olulised erinevused õppekavades (riiklikõppekava), õpetajahariduses, õpetamispraktikates(mõned Waldorf-koolid) ning erahariduse osakaal onminimaalne. Linnades ja ka paljudes linnalähedastespiirkondades kasvab tendents kooli valida, peamiselthariduse alg- ja gümnaasiumiastmes. Reformid onharidussüsteemis küll pidevad – koolide autonoomia,õppekavade reformid – kuid nende keskmes ei ole olnudteadlik valikupraktikate kujundamine. Pigem väidame,et lapsevanematele valikuvõimaluse tekkimine on olnudnõukogudeaegse nn kallakkoolide idee iseeneslik jahiiliv areng, mida pole suudetud või tahetud teadlikupoliitikaga ohjata.

Meie fookuses on 2011. aasta koolivaliku korraldusemuutus, mis andis igale vanemale õiguse valida omalapsele suvalise kooli (kaotas koolipiirkonnad ja mää-ramise). Kuigi Tallinnas on piirkonnavahelise ja piir-kondliku vastuvõtuga koolidel vahet tehtud jubaaastakümneid (ja isegi sotsialismiajal), on konkurentstihenenud just viimasel kümnendil. Selektiivse vastu-võtuga koolidel (edaspidi: katsekoolidel) on antud õiguskorraldada koolikatseid. Nii katsed kui ka vastuvõtu-eeskiri on nende puhul koolispetsiifilised. Kuigi 2010.aastal muudetud põhikooli ja gümnaasiumiseadus rõhu-tas nii koduläheduse kui ka õdedele-vendadele samaskoolis käimise põhimõtete sisseviimist, on seaduse in-terpreteerimisel lähtutud väga erinevatest nägemustest.Tallinnas tõi see 2011. aastal kaasa eksperimendilaadseolukorra, kus peredel oli võimalus valida kõikide koolidevahel. Meie huvi on suunatud eksperimendiaasta ja sel-lele eelnenud pooltsentraalse koolimääramise (üksikudpiirkonnata ja enamasti piirkondlikud koolid) mõjudeuurimisele. Meid huvitab, kuidas koolivaliku eeskirjamuutus on mõjutanud katse- ja tavakoolide vahelistsotsiaalset stratifikatsiooni vanemate taustakarakteris-tikute alusel.

Lisaks eelnevale on meie huviorbiidis ka vanemate

TABEL 2.2.1 Selektiivse ja tavakooli õpilaste profiilid vanemate taustakarakteristikute ja käitumuslike erinevuste alusel

Laps käib selektiivse vas-tuvõtuga koolis (n=305)

Laps käib tavakoolis(n=504)

88%

50%

73%

41%

67%

10%

29%

52%

41%

4%

93%

90%

10%

15%

19 min

15 min

64%

43%

Kõrgharidusegaema

Kõrgharidusegaisa

Laps käis eel-koolis mõnes

selektiivse vas-tuvõtuga koolis

Läheb koolijala

Elab kesklinnas

Elab Tallinnas

Kodus on vaidüks vanem

Keskmine kooli-minekuks kuluv

aeg

Laps sõiduta-takse vajadusel

kooli autoga

Kommentaar: kõik erinevused grupiti on statistiliselt olulised vähemasti 5% usaldusnivool.

käitumuslik pool – laste ettekoolitamine koolikatseteks.Tallinnas on koolispetsiifilised katsed toonud kaasakoolikatseteks valmistumise eelkoolides. Sellised eel-koolid on valikulise vastuvõtuga koolide korraldatavadkoolikatseteks harjutamise tasulised kursused. Meieuuringu kohaselt on ligi pooled Tallinnas 2008–2011kooliteed alustanud lastest osalenud katsekoolide kat-setel, kolmandik on osalenud katsekoolide eelkoolis.

Kui kirjeldada meie andmeid kahes grupis –tavakoolide ja katsekoolide õpilased (joonis 2.2.1), saamejäreldada, et valikulise vastuvõtuga koolide pereprofii-lid (sissetulekud, ema ja isa haridus ning sotsiaalne staa-tus) on mitmekesisemad. Katsekooli õpilaste tausta-tunnused on jaotunud kõikide joonisel 2.1.1 kujutatudmõõdikute puhul kategooriate ülemise väärtuste poole.

Tabelis 2.2.1 on toodud võrdlus selektiivse vastuvõ-tuga koolide ja tavakoolide õpilasi iseloomustavate te-gurite alusel. Kõikide näitajate puhul on erinevus grupitistatistiliselt oluline, ehk katsekoolide lapsi sõidutatakserohkem kooli autoga, neil läheb kooliminekuks kauemaega (ehk nad ei pruugi käia kodulähedases koolis), nadelavad reeglina kesklinnas, ligi kolmveerand nendest onläbinud elitaarse eelkooli, neil on kõrgharidusega vane-mad jne.

Järgnevalt uurime, kui paljud tunnused mõjutavadkatsekooli saamise tõenäosust valikueksperimendiaastal (2011) ja sellele eelneval perioodil (2008-2010), milkehtis pooltsentraalne koolimääramine (vt joonist2.2.2). Peamine järeldus on, et koolivaliku korraldus, missundis peresid kooli valima, pigem vähendas vanematetaustatunnuste mõju katsekoolidesse sissesaamisel.Analüüs näitas, et bakalaureusekraadiga ema positiivneja statistiliselt oluline mõju võrreldes põhiharidusegaemaga säilis. Lisaks võib eeldada, et sissetuleku ja vane-mate hariduse kaudne mõju toimib läbi eelkoolitamise –keskklassil on selleks suurem tung või võimalus. Samasei saa olla kindel, kas koolivalik sunnib teatud tüüpi


vanemaid (neid, kes elavad katsekoolide piirkonnas)oma lapsi eelkoolitama või on ettekoolitamine tõestikeskklassi uks valikulistesse koolidesse.

Joonisel 2.2.3 keskendume ema hariduse mõjudehindamisele katsekooli sissesaamisele juba konkreetsepereprofiili puhul. See profiil on keskklassi kuuluv pere,kes ei ela kesklinnas. Meid huvitab ema hariduse mõjusuurus eliitkooli eelkoolis käimise (ülemised joonised)ja mittekäimise korral (alumised joonised) ning pool-tsentraalse jagamise perioodil 2009-2010 (parempoolnepaneel) ja detsentraalsel valikuaastal 2011 (vasakpoolnepaneel). Tulemus näitab, et nüüd on ema haridusemõju statistiliselt oluline. Võrreldes omavahel parematja vasakut paneeli, näeme, et ema hariduslik mõju onsuurem pea kogu vasema paneeli ulatuses ehk 2011.aastal on ema haridusel suurem mõju just bakalaureuse,mitte sellest kõrgema hariduse korral. Eelkoolitamatalaste ema hariduse mõjud erinevatel perioodideloluliselt ei erine ning avalduvad vaid bakalaureuse- jamagistrikraadi puhul.

Uurime lähemalt sissetuleku mõjusid. Võtamealuseks ülemkeskklassi kuuluva pereprofiili, kus ema onkõrgharidusega ja laps ei ole elitaarses eelkoolis käinud.Meid huvitab lisaks perioodi mõjule ka sissetulekutemõju nii kesklinnas elamise kui ka mitteelamise korral.Võib täheldada, et sissetuleku mõju on turuaastal vähe-nenud. Samas, mõneti üllatuslikult, on kesklinnaselamise mõju jäänud väga oluliseks – igal tulutasemelon sellise profiiliga kesklinna lapsel väga suur tõenäosusvalikulise vastuvõtuga kooli sisse saada.

Eelnevast võime järeldada, et keskmiselt on pii-ranguteta koolivalik (2011. aasta) algharidusele ligipääsuja koolide vanemate taustatunnuste alusel kihistumise

seisukohalt eelistatum kui 2008-2010 kehtinud seganemehhanism, mis oli turupõhimõtete (ülenõudlusegakatsekoolid), elukohapõhise vastuvõtu ja veel mõnekoolijuhi valikul põhineva ning vanematele raskestimõistetava vastuvõtueeskirja hübriid. Üllatuslikult onaga turuaastal ema roll katsekooli sissesaamisel kas-vanud vaid teatud profiilides – turuolukorras tagabkeskklassi lapsele edu bakalaureusekraadiga ema ja n-öõige ettevalmistusstrateegia (eelkool). Ehk: turg ei pruu-gi vähendada (ega ka mitte suurendada) kihistumistkõikide pereprofiilide puhul. Pigem viitavad Tallinna2011. aasta vastuvõtutulemused kõrgharidusega vane-mate ja keskklassi hariduse taastootmisele valikulisevastuvõtuga koolis.

2.2.2 Koolivalikureformide põhjused ja tulemuslikkus

Kuigi liikumine suurema valiku suunas on valdav prak-tika ning meie empiiriline analüüs viitab, et koolivalikon ebavõrdsusloome seisukohalt eelistatum kui juhuslikja/või hiiliv poolvalik, jäävad nii sotsiaalse mobiilsusekui ebavõrdse ligipääsu teemad endiselt päevakorda. Kason paremaid praktikaid kui täielik vabadus kooli vali-da? Meid huvitavad eelkõige Rootsi ja Soome vastavadkogemused ja nende võimalikud õppetunnid Eestile.Rootsi on huvitav, sest see on üks julgemalt valiku

JOONIS 2.2.2 Vanemate taustakarakteristikute ja haridusstrateegiate mõju selektiivse vastuvõtuga koolidesse sissesaamise tõenäosusele

2011 2008–2010

Keskmine mõju 95% usaldusnivoo

Kõrgharidusega ema

Kõrgharidusega isa

Elab kesklinnas

Osales eelkoolis

Kodus üks vanem

Kõrgem keskklass

Autoga kooli

Kõrgharidusega ema

Kõrgharidusega isa

Elab kesklinnas

Osales eelkoolis

Kodus üks vanem

Kõrgem keskklass

Autoga kooli

Keskmine mõju 95% usaldusnivoo

-0,1 0 0,1 0,2 0,3 0 0,2 0,4 0,6

MÄRKUSED. Paremas paneelis on andmed aastatel 2008-2010 javasemas paneelis eksperimendiaastal 2011. Mõju suurused näi-tavad selektiivse vastuvõtuga kooli sissesaamise tõenäosust(nullist üheni) tunnuse esinemise korral.


ja mitmekesisuse suunas haridust reforminud riikeEuroopas. Soome toomine reformiriikide nimekirja võibtunduda esmapilgul arusaamatu, sest selget valikulesuunatud reformi ei ole Soomes toimunud. Soome puhulsaame rääkida vaid nn hiilivatest koolivaliku praktika-test, mis eelkõige seisnevad nn kallakuga klasside se-lektiivses vastuvõtus elukohajärgse koolisüsteemi sees.Olulise pöörde valikupõhise haridussüsteemi suunastegi Rootsis sotsiaaldemokraatlik valitsus 1988. aastal.Paari aasta jooksul delegeeriti koolide juhtimisõigus ko-halikele omavalitsustele ning tutvustati universaalseteharidusosakute ideed. See tähendab, et koole rahas-tatakse riigi poolt võrdsetel alustel, sõltumatakooli omandivormist. Laiendas valikuvõimalust kaerakoolidele. Universaalsete haridusosakute reform tõiomakorda kaasa suure erakoolide loomise laine. Nüüd-seks on nende osakaal kerkinud 12%ni (Böhlmark,Lindahl 2012). Kui esimesed loodud koolid olid pigemharidusentusiastide algatus (pakkusid võimalust raken-

LAPS, KES ON KÄINUD ELITAARSES EELKOOLIS 2011

LAPS, KES EI OLE KÄINUD ELITAARSES EELKOOLIS 2011

LAPS, KES ON KÄINUD ELITAARSES EELKOOLIS 2008-2010

LAPS, KES EI OLE KÄINUD ELITAARSES EELKOOLIS 2008-2010

Tõen

äosu

s saa

da se

lektiiv

sess

e koo

li

Tõen

äosu

s saa

da se

lektiiv

sess

e koo

li

Tõen

äosu

s saa

da se

lektiiv

sess

e koo

li

Tõen

äosu

s saa

da se

lektiiv

sess

e koo

li

Tõenäosus 95% usaldusnivoo Tõenäosus 95% usaldusnivoo

Tõenäosus 95% usaldusnivoo Tõenäosus 95% usaldusnivoo

0

0,1

0,2

0,3

0,4

0,5

0,6

0,7

0,8

0,9

0

0,1

0,2

0,3

0,4

0,5

0,6

0,7

0,8

0,9

0

0,1

0,2

0,3

0,4

0,5

0,6

0,7

0,8

0,9

0

0,1

0,2

0,3

0,4

0,5

0,6

0,7

0,8

0,9

1 2 3 4 5 1 2 3 4 5

1 2 3 4 5 1Ema haridus

Ema haridusEma haridus

Ema haridus 2 3 4 5

JOONIS 2.2.3 Tõenäosus katsekooli sisse saada ja ema haridus(Ülemistel joonistel on mõeldud last, kes on käinud elitaarses eelkoolis ja joonistel last, kes ei ole elitaarses eelkoolis käinud)

MÄRKUSED. Näites on kasutatud keskklassi last, kes ei elakesklinnas (peres on kaks last, kaks vanemat, keskmine sisse-tulek pereliikme kohta on 500–800 eurot, vanem loeb kultuuri-ajakirju ja käib lapsega vähemalt aastas korra kulutuuriüritusel).Haridustasemete kategooriad: 1 – põhiharidus, 2 – keskharidus,3 – rakenduskõrgharidus, 4 – bakalaureus, 5 – magister või enam.

Paneel A: 2011 Paneel B: 2008–2010

dada alternatiivpedagoogikat ja toimisid mittetulun-dusühingutena), siis hilisemad on pigem koolijuhtide, -õpetajate ja koolikorporatsioonide initsiatiiv ja nadtegutsevad äriühingutena (ibid.). Niisiis iseloomustabRootsi valikureformi see, et valikuvabaduse rõhutaminekäib käsikäes koolisüsteemi mitmekesisuse rõhutamiseja selle tekkimiseks vajalike ajendite loomisega. Nendekäikudega loodeti suurendada konkurentsi avaliku jaerasektori koolide vahel ning tõsta nii koolide majan-duslikku kui ka pedagoogilist tõhusust (Bunar 2010).Ühtlasi taheti vabaneda senise süsteemi bürokraat-likkusest ning vastata seeläbi paremini lapsevanemate


soovidele ja nõuetele (Lundahl 2002; Arnesen, Lundahl2006).

Soomeski on viimastel kümnenditel detsentralisee-rimisele ja autonoomiale suunatud reformid toonudkaasa selektiivsuse ja lapsevanemate valiku (Kalalahtijt 2014). Viimane toimub sarnaselt Eestiga avalikuskoolisüsteemis, kus reformide tagajärjel on kaotatudsenine koolipiirkonna mõiste ja lapsed määratakse koolielukoha läheduse alusel. Detsentraliseerimise kaaspro-duktina on tekkinud nn kallakuga klassid, mis sarnaseltmeie nõukogudeaegsete nn eriklassidega püüavad spet-sialiseerumisega eristuda. Selline eristumine võib alataeri tasemetel (nii kooliea alguses kui ka hiljem) ja sel-listesse klassidesse pääsemine on sageli katsetepõhine.Uuringud näitavad (Kalalahti jt 2014; West, Ylönen2010), et kallakuga klassidesse pääsemine on eelkõigelinnaliku keskklassi püüdlus, kus näiteks Helsingispüüavad ligi pooled 12–13aastastest saada kallakugakooli või klassi (Seppänen 2003). Sel kallakuga klas-sideks nimetataval nähtusel on teatavaid valikupoliitikajooni – koolide horisontaalse erisuse algatamine koolideja õpetajaskonna autonoomia toel. Samas ei ole aga lap-sevanema valiku suurendamist kui üht valikupoliitikapeaargumenti Soomes kuidagi julgustatud. Standardi-seeritud eksamid ja nendest johtuvad koolide edetabelidon Soomes keelatud, need on asendatud koolide valimi-põhise hindamisega. 1990ndate alguse autonoomia- jamitmekesisuspüüdluste peamine käivitusajend ei olnudmitte niivõrd usk konkurentsi, vaid pigem usk peda-googilisse vabadusse ja õpetajate arengusse (Sahlberg2007).

Meid huvitab eelkõige valikupoliitika mõju haridus-likule ebavõrdsusele, aga ka see, millised võivad ollareformide kõrvalmõjud ning õnnestumise kaastingi-mused.

Rootsi koolivaliku problemaatikat on suhteliseltpalju uuritud. On mitmeid (nt Bunar 2010), kes arvavad:tänaseks on piisavalt tõendeid, et valik on toonud kaasasuurenenud sotsiaalse ja kultuurilise segregatsiooni ningkoolidevahelise koostöö kadumise. On suurenenudnende laste arv, kelle tulemused jäävad allapoole baas-taset ning probleeme on ka varaste väljalangejatega.(Ibid.) On neidki (Böhlmark, Lindahl 2012, 2007; Sand-ström, Bergström 2005; Lindbom 2010; Ahlin 2003;Böhlmark jt 2006), kes väidavad, et koolivaliku seos-tamine nende probleemidega on meelevaldne ning lei-dub arvestatavaid tõendeid, et valiku ja võistluslikkusesissetoomine on kaasa toonud Rootsi haridustulemusteparanemise. Valiku soosijad väidavad, et positiivne mõjuei avaldu mitte ainult erakoolide paremates tulemustes,vaid ka nende piirkondade haridustulemuste parane-

mises, kus on koole loodud ehk kus koolidel on olnudtarve oma atraktiivsust lapsevanemate silmis tõsta(Lindbom 2010).

Soome on põhihariduse tasemel üks maailma tip-pusid, vähemalt selliste rahvusvaheliste võrdlusuurin-gute põhjal nagu PISA ja TIMSS. Nende kohaselt lähebSoomel suurepäraselt nii kõrge keskmise skoori kui kaõpilaste tausta ja haridustulemuste nõrga seose mõttes.Pooleldi naljatledes on viidatud, et Soomest on saanudOECD musterriik, kuigi ta ei ole ise OECD antud polii-tikasoovitusi arvesse võtnud (Varjo jt 2013). Samas ei saaöelda, et Soome haridusmaastik oleks reformidest puu-tumata. On väidetud (näiteks Rinne jt 2004), et hariduseglobaalsetest suundumustest johtuv võistluslikkus onSoomes eeskätt riigija majanduseliidi retoorika ninget valdav osa lapsevanemaid on pigem kantud haridus-võrdsuse ideest. Siiski leidub empiirilisi uuringuid, misviitavad selektiivsusest tulenevale võimalikule ebavõrd-susohule ka Soome haridusmaastikul. Näiteks Kalalahtijt (2014), Seppänen (2003) ning West ja Ylönen (2010)näitavad, et märkimisväärne osa keskklassi lapsevane-matest on tekkinud koolivaliku võimalustega kaasaläinud. Et kallakuga klassidel on õigus korralda lastevastuvõtuks katseid ja kuigi regulatsioonid kohustavadeelistama läheduses elavaid lapsi, ei ole suudetud nnkooreriisumist vältida.

2.2.3 Järeldused ja poliitikasoovitused

Valikupõhise avaliku poliitika kõige suurem kriitika onseotud sellega kaasneva ebavõrdsusohuga. Mõnede au-torite (Woessmann jt 2009; Le Grand 2007; Betts, Love-less 2005; Hirsch 2002) arvates on võrdseid võimalusisoodustav valikupoliitika võimalik. Nende autoritehinnangul on sellise poliitika edukaks toimimiseks vajasilmas pidada vähemasti kolme olulist kriteeriumi:(1) pedagoogiline mitmekesisus, (2) kooreriisumise väl-timine ja (3) informeeritud valikute toetamine. Meidhuvitab, kuidas meie kaasuste koolivalikupoliitikadnendele tingimustele vastavad ja kuidas Eesti vastavpoliitika selles valguses silma paistab.

Esiteks, konkurentsi- ja valikuprintsiibid peaksidlaienema kitsast ülenõudlusega koolide ringist väl-japoole, konkurents peab olema tõeline (Le Grand 2007).OECD hariduspoliitika rõhutab, et raha peab järgnemalapsele – suurem nõudlus toob kaasa ka kooli suuremadtulud. Neid õpetussõnu on enamik Euroopa riike järgi-nud ja nn avalikust rahastamisest täielikult sõltuvaderakoolid on just säärase omandivormi piire kaotava


hariduspraktika märk. Rootsi valikupraktika ongikooskõlas soovitatuga – sõltumata kooli omandivor-mist rahastatakse koolikoht universaalse osakuga.(Böhlmark, Lindahl 2012). Paraku on soovitusi ka teisititõlgendatud (sealhulgas Eestis). Hea kooli tunnusekspeetakse seda, et lisaks võimele rohkem riiklikku pea-raha hankida on lapsevanemad nõus annetuste võiõppemaksuna oma laste haridusse juurde panustama.Selliste ülespoole kaldu rahastamissüsteemide eest koo-livaliku alane kirjandus (Musset 2012) pigem hoiatab.Tuleks vältida koolivaliku ja lisaraha küsimise segune-mist.

Teine kriteerium on vajadus piirata haridusepakku-jate vabadust õpilasi valida, et nn koore riisumist välis-tada. Koolide autonoomse valikuõiguse asemele onsoovitatud kontrollitud valikut (Cobb, Glass 2009). Seetähendab tsentraalselt disainitud vastuvõtuprintsiipe jaka osalisi kvoote piirkonna lastele ning haavatavateleperedele (kehv sotsiaalmajanduslik taust, üksikvanem,kodune keel erineb kooli keelest jms). Lisaks võib aidatanõrgemaid koole rahastada näiteks suurem pearahakoolidele, mis on vastu võtnud viletsama sotsiaal-majandusliku taustaga õpilasi. Rootsis rakendataksekoolikohtade jagamisel tsentraalseid mehhanisme.Tallinna näide, kus mõnede koolide selektiivne vastu-võtt toimub avaliku süsteemi sees ja koolid on au-tonoomsed nii katsete korraldamisel kui ka nendepõhjal laste valimisel, on Põhjala kontekstis unikaalne.

Kolmas oluline kriteerium on lapsevanemate toeta-mine informeeritud valikute tegemisel (Le Grand 2007).See tähendab, et nõustatakse koolivalikul ja luuaksetoetavaid teenuseid (koolibuss, pikapäevarühm, hu-viringid). Kui mitmekesise, eripäraseid pedagoogilisipraktikaid pakkuva koolisüsteemi puhul ei ole info-jagamise olulisuses kahtlustki, siis vastupidisel juhulkipub säärane info muutuma standarditud eksamipõhi-seks koolide edetabeliks. Viimane aga pigem soodustabkoolivaliku stratifitseerivat mõju, sest ajendab kooleorienteeruma tulemustele ja vanemaid eelistamanimekirja tipus olevaid koole. Eestiski triumfeerivadselektiivsed koolid selliste edetabelite tipus. Vanemadon valmis positsioonikauba saamiseks tegema pingutusi– eelkoolides ettekoolitamisest on saanud teatud grup-pides norm või kohustus saada katsekooli.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks: koolivalikust on saanud tänapäevasepõhihariduspraktika loomulik osa. On riike, kus lapse-vanematele valiku andmine on sajandite pikkune tra-ditsioon (Holland), kuid on ka neid, kus see on viimastekümnendite selge hariduspoliitiline suund ja eelistus(Rootsi). Soome ja Eestisse on koolivalik tulnud hiilivalt.Eestis on selle kaasa toonud nii paindlikkus kooli-määramise eeskirjades, konkurentsi ja võrdlemisesoodustamine kui ka surve lapsevanematele lapseharidusteel osaleda. Ka lapsevanemate nõudlikkus kooli-hariduse taseme osas. Soomes on selektiivsete klassidefenomen paljuski kohalike omavalitsuste autonoomia jakoolipiirkondade kaotamise tagajärg. Empiiriline kir-jandus on täheldanud, et valikuga kaasnev ebavõrdsus-probleem on samuti päevakorral. Nagu näitab Tallinnakogemus, võib juhuslik poolvalik olla võrdse kohtlemiseseisukohast ebasoovitavamgi. Koolivalik kipub olemaharidusringkondi lõhestav teema, tõestusmaterjali jagubnii vastastel kui ka pooldajatel. Üks valiku jõulistest vas-tuargumentidest on seotud vastumeelsusega haridusekaubastumise suhtes (vt nt Ball 1998). Olukord, kuskoolid peavad õpilaste pärast võistlema, sunnib koolekäituma äriettevõttena, kusjuures rõhutatakse juhtimis-ja turunduskompetentsi olulisust. See on toonud kaasaõpetajate hirmu, et viimane tuuakse sisse pedagoogilisekompetentsi arvelt. Selline võistluslikkus ei soosi kooli-devahelist koostööd ja partnerlust, mis võiks toetadaheade praktikate jagamist ja professionaalset arengut.Tugev rõhk tõhususele koos kesksete tulemusnäitajateja kontrollimehhanismidega võib kaasa tuua ühetaoli-suse ohu, sest mõõtmis- ja efektiivsussurve sunnibkitsama, instrumentaalse haridustähenduse suunas egasoosi mitmekesisust. Ent valiku soosimine ilma hori-sontaalse mitmekesisuseta on küllaltki sisutühi. Ülal-viidatud kirjandus ja Tallinna tulemused annavad alustarvata, et Eesti koolivaliku korraldamisel on arengu-ruumi, et vältida nii kooreriisumist, ebavõrdsuse kumu-leerimist kui ka ühetaolisust suurendavat tulemusteleorienteeritust. Ühetaolises süsteemis aga ei ole valikulmuud kui tulemustele orienteeritud sisu. ●


Ahlin, A. (2003). Does school competition matter? Effects of large scale school choice reformon student performance. Department of Economics Working paper series, 2, Upp-sala University.

Arnesen, A.-L. and Lundahl, L. (2006). Still Social and Democratic? InclusiveEducation Policies in the Nordic Welfare States. Scandinavian Journal of EducationalResearch, 50(3), 285–300.

Betts, J. R. (2005). (2005). Economic Theory of School Choice. In Betts, J. & Love-less, T. (eds.), Getting Choice Right: Ensuring Equity and Efficiency in Education Policy, 14–39. Washington, D.C.: Brookings Institution Press.

Böhlmark, A., Hsieh, C., & Lindahl, M. (2006). Did school choice in Sweden improve stu-dent achievement? Institute for Social Reserach (SOFI), National Bureau of Eco-nomic Reserach (NBER).

Böhlmark, A. & Lindahl, M. (2007). The Impact of School Choice on Pupil Achievement,Segregation and Costs: Swedish Evidence. IZA (Institute for the Study of Labour) Dis-cussion paper series, 2786.

Böhlmark, A. & Lindahl, M. (2012). Independent Schools and Long-run Educa-tional Outcomes Evidence from Sweden’s Large Scale Voucher Reform. IFAU,Independent Schools and Long-run Educational Outcomes, 19.

Bunar, N. (2010). Choosing for Quality or Inequality: Current Perspectives on theImplementation of School Choice Policy in Sweden. Journal of EducationPolicy, 25 (1), 1–18.

Cobb, C. D. & Glass, G. V. (2009). School Choice in a Post-Desegregation World.Peabody Journal of Education, 84 (2), 262–278.

Hirsch, D. (2002). What Works in Innovation in Education School: A Choice of Directions.OECD/CERI Working Papers.

Kalalahti, M., Silvennoinen, H., Varjo, J. & Rinne, R. (2014). Education for All?Parental Attitudes Towards the Universalism and Selectivism of Comprehen-sive School System. In Seppänen, P., Carrasco, A., Kalalahti, M., Rinne, R.,&Simola, H. (eds.), On Contrasting Dynamics in Education Politics of Extremes: School Choicein Finland and Chile.

Le Grand, J. (2007). The Other Invisible Hand: Delivering Public Services Through Choiceand Competition. Princeton University Press.

Lindbom, A. (2010). School Choice in Sweden: Effects on Student Performance,School Costs, and Segregation. Scandinavian Journal of Educational Research, 54 (6),615–630.

Lundahl, L. (2002). Sweden: decentralization, deregulation, quasi-markets –and then what? Journal of Education Policy, 17(6), 687–697.

Musset, P. (2012). School Choice and Equity: Current Policies in OECD Countries and a Lit-erature Review. OECD Education Working Papers, 66.OECD (2013). PISA 2012 Results: What Makes Schools Successful? Resources, Policies andPractices (Volume IV), PISA, OECD Publishing. http://dx.doi.org/-10.1787/9789264201156-en.

Põder, K., Lauri, T. & Veski, A. (2014). Swedish, Finnish and Estonian Schools: FamilyBackground and Moderating Effect of School Level Choice Policy. TUT Research PapersSeries, No 3. http://www.ttu.ee/public/k/kaire_poder/TUTECON_WP_2014-3.pdf.

Põder, K. & Lauri, T. (2014). When Public Acts Like Private: The Failure of TallinnSchool Choice Mechanism. European Educational Research Journal, 13 (2), 220–234.

Rinne, R., Kallo, J., & Hokka, S. (2004). Too Eager to Comply? OECD EducationPolicies and the Finnish Response. European Educational Research Journal, 3(2), 454–485.

Sahlberg, P. (2007). Education Policies for Raising Student Learning: the FinnishApproach. Journal of Education Policy, 22 (2), 147–171.

Sandström, F. M. & Bergström, F. (2005). School Vouchers in Practice: Competi-tion Will Not Hurt You. Journal of Public economics, 89(2–3), 351–380.

Seppänen, P. (2003). Patterns of 'Public-school Markets' in the Finnish Compre-hensive School from a Comparative Perspective. Journal of Education Policy, 18 (5),513–531.

Varjo, J., Simola, H. & Rinne, R. (2013). Finland’s PISA Results: an Analysis ofDynamics in Education Politics. In Meyer, H.-D. & Benavot, A. (eds.), PISA, Power,and Policy: the emergence of global educational governance, Oxford Studies in ComparativeEducation.

West, A. & Ylönen, A. (2010). Market Oriented School Reform in England andFinland: School Choice, Finance and Governance. Educational Studies, 36 (1), 1–12.

Woessmann, L., Luedemann, E., Schuetz, G. & West, M. R. (2009). School Ac-countability, Autonomy, and Choice Around the World. Cheltenham, UK: Edgar Elgar.

VIIDATUD ALLIKAD


tniline mitmekesisus seab ühiskonna sidususe ettekaks olulist väljakutset. Kui etnilise mitmekesi-suse väljund on ebavõrdsus, õõnestab see inimeste

ja gruppide õiglustunnet ning kaasatust. Kui alusväär-tused kattuvad vaid piiratud ulatuses, avaldab see mõjuka ühiskonnas valitsevatele suhetele ja kahandab koos-töövõimet ühiste eesmärkide nimel (vt nt Reitz, Baner-jee 2007). Mõlemad väljakutsed on olulised, nendeaktuaalsus sõltub paljudest asjaoludest, sh ka haridus-süsteemi tõhususest. Haridussüsteemi otsesed ülesandedon nii teadmiste jagamine kui ka väärtuste kujunda-mine. Nende ülesannete täitmise tulemusena osutubharidussüsteem oluliseks nii võimaluste võrdsuse taga-jana (ühiskondades, kus inimeste edukus peaks sõltumanende endi panustamisest ühiskonna edusse) kui kaebavõrdsuse tekitajana (parem haridus loob eeldusitõhusamaks panustamiseks ühistesse eesmärkidesse jaseetõttu ka soodsama positsiooni saamiseks ühiskon-nas). Kui haridussüsteemi tulem osutub nii haridusedukui/või aktiivsete ja kriitiliselt mõtlevate kodanike sot-sialiseerimise mõttes etniliselt kallutatuks, võib seeühiskonna sidusust oluliselt nõrgendada.

Euroopa riikide teise põlvkonna immigrantide (edas-pidi välispäritolu noored) uuringutes lähtutakse ühaenam asjaolust, et riigis sündinud noored erinevadnende mujal sündinud vanematest, sest neil puudubmigratsioonikogemus. Need noored on ühiskonna liik-

med alates oma sünnist. Seega vajadus leida oma kohtühiskonnas tuleneb neil (nagu ka selles riigis sündinudvanematega eakaaslastel) noorusest, mitte vanemate(välis) päritolust.

Võrdlevad uuringud on kinnitanud, et Euroopaharidussüsteemid erinevad olulisel määral selle poolest,kuidas nad noori ühiskonda integreerumisel toetavad.Erinevused ilmnevad nii haridussüsteemide ülesehituse,õpetamise praktikate kui ka vanemate eeldatava panus-tamise poolest. Crul (2012) on leidnud, et välispäritolunoorte haridussaavutuse mõttes osutub kõige sood-samaks kaasav haridusliku integratsiooni keskkond.Sellises keskkonnas sõltub noorte edukus (sh nendejuurdepääs akadeemilisele haridusele) eelkõige nendevõimekusest; vanemate ressursi maht ei ole oluline edutegur. Sellistes haridussüsteemides alustatakse kooliteedüsna vara (nt lasteaias), valik üldharidusliku ja kutse-hariduse vahel tehakse suhteliselt hilja. Nii võimal-datakse noortele piisavalt teadmisi-oskusi (ja ka aega)iseseisvate haridusvalikute tegemiseks. Borgna jaContini (2014) jõudsid aga järeldusele, et välispäritolunoorte õpitulemused sõltuvad suuresti sellest, kuivõrdneed noored on koondunud hariduse vähemedukatessesegmentidesse. Just marginaliseerivates ühiskondadesmuutuvad probleemseks nii hiline koolitee algus kui kavarajane haridusrööpmetesse jagamine. Marginalisee-rimise põhjusteks võib olla nii haridusasutuse kihistu-

Eesti haridussüsteem kaasavakeskkonnana venekeelsetenoorte vaatevinklist2.3� JELENA HELEMÄE

E2.3.1 Kaasav haridussüsteem kui sidusa ühiskonna eeldus

HARIDUS


mine (stratifitseeritus), koolide eraldatus (segregatsioon)kui ka haridussüsteemi madal standardsuse (nõueteühtlustamise) tase.

Eesti haridussüsteemil on nii sotsiaalset kaasamistkui ka välistamist soodustavaid jooni. Hariduslikkuvõrdsust (sh ka etniliste rühmade vahel) soosivad lastelaialdane koolieelses õppetegevuses osalemine, hiline(pärast põhihariduse omandamist) süsteemi hargnevusakadeemiliseks vs. kutsehariduslikuks rööpmeks. Kaasa-misele töötavad vastu haridussüsteemi kitsaskohad (nttihe konkurents kõrghariduses), mis soodustavad hari-dusvõimaluste sõltuvust vanemate ressurssidest (Saar,Aimre 2014). Oluline väljakutse kaasamisele ja ühis-konna sidususele on Nõukogude Liidu ajast pärinevEesti haridussüsteemi jagunemine õppekeelel põhine-vateks harudeks. Õpilaste selekteerimine kooli poolt(nagu ka koolide valik vanemate ja õpilaste poolt)toimubki eelkõige õppekeele harude piires. Õpingudmitteemakeelses harus osutuvad võimalikuks eelkõigesiis, kui vanemad panevad lapsed sinna õppimavarakult; selle võimaluse kasutamine sõltub otseseltvanematest ja on tegelikult vastuolus kaasava haridus-süsteemi põhimõtetega. Uuringud ongi näidanud, etvene (ka eesti) rahvusest noorte hariduslik edu on suu-resti vanemate kätes. Nii üleminekul põhikoolist güm-naasiumi kui ka gümnaasiumist kõrgkooli loevadeestlastel vanemate ametigrupp ja haridustase, mitte-eestlastel aga vaid vanemate haridustase (Lindemann,Saar 2011). Osaliselt on selline lapsevanemate ressurs-side rahvuseti erinev tulemuslikkus järelkasvu haridus-liku edu tagamisel seletatav ajalooliste põhjustega: EestiVabariigi taasiseseisvumisega langes praeguste mitte-eestlastest noorte isade-emade staatus. Tegemist eiolnud mitte niivõrd üksikisikute ebaõnnestumiste, kui-võrd (etnilise kuuluvuse, majandusliku segmendi jmsalusel määratletud) grupi alaneva mobiilsusega.

Eesti haridussüsteem on üsna tugevasti standardi-seeritud. Haridustee kulgemise võimalused olid ja on agakeeleliselt määratud ning sõltuvad muuhulgas ka hari-dussüsteemi stratifitseerituse astmest, st kummagi õppe-keele alasüsteemi proportsioonidest nii keskhariduse(õppekohtade suhtarv üldhariduslikes keskkoolides, kut-sekoolides ja keskeriõppeasutustes) kui ka keskharidus-järgsete haridusasutuste tasemel (vt Helemäe jt 2000).

Eesti haridussüsteemi puhul on leitud, et noorteharidusteed eristuvad vastavalt etnilisele päritolule.Pärast põhikooli, mis on esimene oluline haridusteehargnevuspunkt, kulgeb mitte-eestlastest noorte hari-dustee eestlaste omast suurema tõenäosusega kutsekooli.Paljuski selle tulemusena jõuavad noored mitte-eestlasedkõrghariduseni väiksema tõenäosusega kui nende eest-

lastest eakaaslased (vt Lindemann, Saar 2012). Sellinestsenaarium erineb kaasava hariduse mudelist, kus kõrg-kooli jõudmine on suhteliselt tõenäone ka kutsekooli(mitte vaid gümnaasiumi) kaudu. Olulist rolli mängivadka kohaliku keelelise keskkonna mõju (nt Tallinn vs. Ida-Virumaa vs. muu Eesti) ning kohalikud haridus-võimalused ja -praktikad (vt Hallik 2010).

Võrreldes Lääne-Euroopaga on Eestis välispäritolunoorte puhul haridusvalikute tegemisel väiksem riski-tegur emade-isade väidetav suutmatus orienteerudakohalikus haridussüsteemis. Taasiseseisvunud EestiVabariigis reformitakse haridussüsteemi pidevalt; selleüksikasjades ei pruugi orienteeruda ka eestlastest lapse-vanemad. Ka venekeelse haridusharu olemasolu tõttu eitohiks vajaliku info hankimine ja haridustöötajategasuhtlemine mitte-eestlastele üle jõu käia. Küll aga sõltubharidussüsteemi keelelise segmenteerituse tingimusteseesti keele omandamine venekeelses koolis hoopis ena-mal määral vanemate ressurssidest, nende valikust (kasvene- või eestikeelsesse kooli) ja nende toetusest lastele(sõltumata sellest, millises koolis lapsed eesti keelt õpi-vad). Uuringud on näidanud, et parema eesti keeleoskuse ja kõrgema haridustaseme suudavad tagada omalastele just kõrgharidusega vanemad – isegi siis, kui nadise eesti keelt ei oska (Lindemann, Saar 2012). Vene-keelsed vanemad muretsevad laste toimetuleku pärastrohkem kui eestlased, palkavad abiõpetajaid jne (vt ntSakk 2013).

2.3.2 Üleminek eestikeelsele õppele

Taasiseseisvunud Eesti hariduspoliitilised otsused onolnud suunatud nn venekeelse haru eestikeelsemaksmuutmisele. Kaasava keskkonna kujundamine oleks eel-danud õppekeele reformide alustamist süsteemi alg-tasemest, st lasteasutustest. See võimaldaks lastele (janende vanematele) aega süsteemiga kohaneda, et ollavalmis pädevaid haridusvalikuid tegema. Nii tehakse ntkaasavana tunnustatud Põhjamaade haridussüsteemides(vt nt Siiner, Vihalemm 2013). Üleminekut eestikeelseleõppele alustati aga hoopiski kõrgharidusest. Vene õppe-keelega koolide üleminek eestikeelsele aineõppele toi-mus aastatel 2007−2012. Selle tulemusena õpib 88%tudengitest eesti keeles. Õppekeelel põhinevate harudevastastikune sotsiaalne integreerumine ühiseid demok-raatlikke väärtusi kujundavaks ühtseks haridussüs-teemiks jäi aga hoopiski tahaplaanile.

2007. aastal alanud riiklikku eestikeelsele õppeleülemineku mudelit on järginud kõik vene õppekeelegakoolid (Metslang jt 2013). Aastal 2014 on jõutud tõde-

dele seostasid nad üleminekut eestikeelsele õppele või-maluste ebavõrdsemateks muutumise ja oma konku-rentsivõime kahanemisega. Võimaluste ebavõrdsuspaistab omakorda olevat venekeelsete noorte puhul olu-line argument oma tuleviku kavandamisel ja selleEestiga suhestamisel.

Uuringus ilmnes iseloomulik loogika, millest läh-tudes noored hindasid üleminekut eestikeelsele õppele.Seda illustreerib tera 2.3.1 esitatud väljavõte gümnaa-siumiõpilaste arutelust. Metslang jt 2013 uuringu aru-andes esitatud tulemused on sellise noorte arutlus-loogikaga kooskõlas.

1. Eestikeelne aineõpe aitab kaasa eesti keele pare-

male omandamisele. Kuivõrd positiivseks peavadseda noored, sõltub juba suuresti tuleviku-plaanidest, ehk siis sellest, kas haridusteed kavat-setakse jätkata Eestis ja/või kas kavatsetakse jäädaEestisse elama.

2. Noored arvavad, et aine sisu omandamine ilmselt

kannatab, sest eesti keele ebapiisava valdamisetõttu esitatakse neile ainete sisuline materjal paljulihtsamal kujul ja piiratud mahus. Konkurentsiti-hedas maailmas tähendab see kohe oluliselt suure-mat kaotusriski. Seda peeti reformist tulenevatestnegatiivsetest tagajärgedest üheks olulisemaks.Domineeris ebakindlustunne nii oma keelelistevõimete kui ka sisuliste teadmiste kvaliteedi puhul.


museni, et koolid on lõpetanud ülemineku eestikeelselegümnaasiumiõppele (Raport 2014). Protsessi on uuritudnii üleminekuperioodil (nt Tartu Ülikooli uurimis-projekt „Vene õpilane venekeelse üldhariduskoolieestikeelses õppes”, 2008−2011; TNS EMORi 2008. ja2011. aastal korraldatud uuring „Eestikeelne aineõppevene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmes: mitte-eestlaste teadlikkus ja suhtumine”) kui ka vahetultpärast üleminekut (nt Tallinna Ülikooli Eesti Keele jaKultuuri Instituudi uuring „Kakskeelne õpe veneõppekeelega koolis” 2012–2013; Raport 2014). Seegaoleme jõudnud ootuste sõnastamisest ja muutuste ta-kistuste tuvastamisest esimeste kogemuste mõtestami-seni ja astutud sammude tõhususe hinnanguteni.Tõhususele antud hinnangud on olnud valdavalt eestikeele omandamise kesksed. Hoopis vähem näib olevatfookuses reformi deklareeritud eesmärk: „Muukeelsetekoolide osalisele eestikeelsele aineõppele üleminekueesmärk on tagada neile õpilastele, kelle emakeel ei oleeesti keel, võrdsed võimalused kutse- ja kõrghariduseomandamiseks ning tööturul toimetulekuks, mis oma-korda suurendaks muukeelsete elanike lojaalsust jaühiskonna sidusust.” (Üldharidussüsteemi arengukavaaastateks 2007–2013, lk 11).

2013. aastal Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasu-tuse Meie Inimesed (MISA) projektis „Lõimumisvald-konna sotsiaalsete gruppide uuring“ korraldatudfookusrühmade arutelude materjalid võimaldavad avadaka reformi laiemate mõjude tagamaid. Gümnaasiumisõppivate venekeelsete noorte rühmaintervjuud tehtikolmes linnas, mis esindasid Eesti kolme keelelistkeskkonda: multikultuurset (Tallinn), eestikeelset(Tartu) ja venekeelset (Narva). Rühmaintervjuud kutse-koolinoortega toimusid Tallinnas ja Jõhvis.

2.3.3 Reformis osalemise kogemus ja haridusvõimaluste ebavõrdsus

Integratsiooni Monitooringute (2008, 2011) andmeteston järeldatud, et erinevalt eestlastest on venekeelsedvastajad olnud haridusvõimaluste etnilise võrdsusesuhtes üsna kriitilised (vt nt Kallas jt, 2012). Kõige suu-remat ebavõrdsust tajusid venekeelsed vastajad justkõrghariduse puhul. Oluline on seejuures, et isiklik eduei kallutanud hinnanguid: etniliste rühmade haridusvõi-malusi pidasid ebavõrdseks nii edukad kui ka vähemedukad venekeelsed vastajad (Saar 2008).

Ka 2013. aasta lõimumisvaldkonna sotsiaalsete grup-pide uuringus osalenud gümnaasiumiõpilased olid etni-liste rühmade võimaluste võrdsuse suhtes üsna pessi-mistlikult häälestatud. Kontrastina reformi eesmärki-

TERA 2.3.1„Alguses oli raske, aga kui on vaja eesti keelesõppida, siis sa ikka õpid. Pean enda jaoks plus-siks, et mulle õpetatakse aineid eesti keeles.Võib-olla nüüd ma ei valda (ei tunne) neid aineidnii hästi, kuid eesti keelt oskan palju paremini.Aga võib-olla just see oligi peamine mõte? Muvanemad mõtisklesid selle üle ... Et see võib-ollaoligi tehtud selleks, et vene õpilased õpiksidmitte neid aineid, vaid eesti keelt. Selleks, etnad oleksid vähem konkurentsivõimelised võr-reldes eestlastega. Jah, me oskame pareminieesti keelt, aga küsitagu meie käest geo-graafiat või ajalugu n-ö kiiduväärsel tasemel –me ei oska vastata, sest meile õpetataksegineid aineid palju lihtsamal tasemel …”


3. Sama haridussüsteemi paralleelses harus oman-

davad eestlased (nn konkurendid) teadmisi n-ötäies mahus ja emakeeles. Üksmeelselt arvati, etemakeeles omandatud gümnaasiumiharidus onvõõrkeeles omandatust igal juhul kvaliteetsem. Siitka järeldus, et haridusvõimalused on etnilisest as-pektist ebavõrdsed ja tajutakse enda kuuluvustmarginaliseeritud haridussegmenti.

4. Noored rõhutasid, et selline ebasoodsana ja

ebavõrdsena tajutud olukord ei ole olnud nendeoma valik – emakeelest erinevas keeles õppimisekohustuse seadsid võimud vaatamata paljudelevastuhäältele ja ka õpilaste endi arvamusaval-dustele. Noored on mitmel viisil väljendanud omasuhtumist reformi selle algusetapil – kes aktiivse-malt, kes passiivsemalt. Suhtumist oma arvamussetajuti aga sarnaselt („Keda meie arvamus huvi-tas?“). Sellega seostusid pessimistlikud kommen-taarid oma seisukohtade kuuldavaks tegemisevõimatuse teemal.

5. Valikuvõimaluse puudumise tajumine: kui tahad

gümnaasiumiharidust omandada, tuleb võimulealluda.

6. Lojaalsust kui hääle puudumist seostati laiemalt

usalduse puudumisega riigivõimu vastu.

7. Kõige enam erinesid arvamused selle kohta, kuidas

olukorraga toime tulla, st mida teha.

2.3.4 Kas jääda Eestisse?

Keskne küsimus, mille vastusest sõltuvad vene õppe-keelega kooli õpilaste tulevikustrateegiad, sh (ka eestikeele) õppimise motiveeritus, on: „Kas jääda Eestisse?“.Ka Metslang jt (2013) jõudsid järeldusele, et vastajateeesti keele õppimise motivatsiooni peamine mõjur ongijust oma tuleviku seostamine Eestiga. Nõrgalt on mo-tiveeritud õpilased, kes tahavad pärast gümnaasiumilõpetamist Eestist lahkuda. Kõige nõrgemini on mo-tiveeritud need, kes soovivad välismaale õppima minnaega mõtle Eestisse tagasi tulla.

Võimaluste ebavõrdsuse tajumine („Mulle tundub, eteestikeelsetel on tulevikus rohkem perspektiivi siiajääda, aga vene noortel ei ole selliseid võimalusi kuiEesti kodanikel”) ei ole ainus Eestist lahkumise ajend.Peetakse ju õppimist ja töötamist välismaal üheks või-malikuks väljapääsuks venekeelseid noori häirivastolukorrast Eestis (kus „püsib võitlus kahe keele vahelning ühiskonda jagatakse pidevalt eestija vene-keelseks“). Intervjuudest järeldub, et vastus küsimusele

„Kas jääda Eestisse?“ on paljuski kantud subjektsusepuudumise tajumisest, st „siin-me-ei-saa midagi-muuta“tundest.

Üsna laialdaselt levinud suundumus lahkuda Eestiston üksjagu retoorilise iseloomuga. Oli ka selliseid noori,kes tegid vahet domineeriva mõttemalli versus reaalsetevõimaluste ja ratsionaalsete valikute vahel. Realistliku-mad noored on hoopis ebakindlamad: kaheldakse kaoma konkurentsivõimes välismaal, sest sealsed eduväl-javaated võivad ju osutuda müüdiks. Jaatav vastus sel-lele noori painavale Eestisse jäämise küsimusele eipruukinud tähendada, et Eesti poolt oleks olnud paljupositiivseid argumente. Eestisse jäämist esitati ka sund-valikuna, põhjenduseks just eestikeelsele õppele üle-mineku tulemusena viletsamad teadmised olulistesainetes, aga ka inglise keele nõrgavõitu valdamine(„Meie õpime seda kolmanda keelena, eestlastel on agaemakeeles õppimise tõttu võimalik õppida inglise keeltpõhjalikumalt – teise keelena“).

Vastus küsimusele „Kas jääda Eestisse?“ on oma-korda seotud vanemate ressursside ja võimalustegatoetada last nii Eestis kui ka välismaal ning nende pooltlastes kujundatud ambitsioonidega. Ka Tartu Ülikoolisotsioloogide uuring näitas, et haridusmuutuste suhtesolid kõige kriitilisemad just kõrgharidusega vanematelapsed (Kello jt 2011).

2.3.5 Mis seob Eestiga?

Kuuluvustunne (Eesti oma koduna tajumine) varieerub,sh piirkonniti, sõltuvalt keskkonna etnilisest koossei-sust ehk sellest, kas fookusrühma intervjuu toimusTallinnas (multi-etnilises keskkonnas) või Narvas (kusarvulises ülekaalus on venekeelne elanikkond) võiTartus (kus domineerivad eestlased). Kõigis kolmeskesk-konnas olid rühmaintervjuudes esindatud noored,kes pidasid Eestit (tervikuna) oma koduks. Regioonitiaga varieerus viis, kuidas noorte enesemääratlus põimusetnilis-kultuurilise kuuluvusega. Oli noori, kellekodu-(maa)tunnetus osutus lokaliseerituks vastavaltetnilis-kultuurilisele enesemääratlusele (näiteks Tallin-nas: „Eestis olen kodus venekeelses keskkonnas”). KaIda-Virumaal toimis piirkondlik identiteet riigitasandiidentiteedi täpsustusena (koduks peetakse just seda Ees-timaa osa). Oli ka noori, kes pidasid riiki ja etnilis-kultuurilist enesemääratlust suhteliselt iseseisvatekskuuluvustunde allikateks („Venemaad kui riiki ... ei peama üldse ei koduks ega teiseks kodumaaks. Aga venekultuuri... võtan vastu kui oma”).

Osalejate hulgas oli noori, kelle arusaam kodumaast


oli väga kitsalt piiritletud: mõnele oli selleks sõna otse-ses mõttes kodu, mõnele aga eelkõige või koguni ainultperekond. Kas Eesti Vabariigi kodakondsus seob inimestEestiga? Ühelt poolt nõustuti arvamusega, et koda-kondsus aitab kodutunde tekkimisele kaasa. Mõnedpooltargumendid olid väga pragmaatilised (arutelu selleümber, kus on millise passiga mugav reisida). Arvati, etisegi Eesti kodakondsuse saamine ei kindlusta vene-keelsetele noortele ühtekuuluvustunnet Eesti riigiga,sest ühiskonnas eksisteerib etnilis-keeleline eraldatus.Ka eesti keele oskus ja suhtumine selle omandamisse eiole Eestit kodumaana tajumisega üheselt seotud. Eestitkodumaaks pidavate Tallinna gümnasistide seas oli eestikeelt üpris erinevalt oskavaid noori. Venekeelsetenoorte Eestist lahkumise plaan ei pruugi olla otseseltseotud kodu(maa)tunde või eestlastega ühiste väärtustepuudumisega, pigem esitatakse ajendina hoopis rat-sionaalsemaid kaalutlusi (tihti just etnilise päritolupiiratud võimaluste tõttu).

2.3.6 Kodanikuks kujunemine

Haridusreformi kulg osutus oluliseks kodanikuks(mitte)kujunemise kooliks. Tajutakse, et venekeelsetenoorte arvamusega poliitilisel tasandil ei arvestata. Polii-tilist tegevust ja oma seisukohtade avaldamist peetaksemõttetuks. Sotsiaalse osaluse ja eestlastega kontaktidemustrid on mitmekesisemad. Gümnaasiuminoorte season selliseid, kes osalevad üsna aktiivselt ühiskonnaelus,olles kaasatud skautlusesse, noorteorganisatsioonidevabatahtlikku tegevusse ja muudesse koolinoorte ette-

võtmistesse. Üldiselt valdavad need noored teatudmääral (suhtlustasandil) eesti keelt. Suheldakse kaeestlastest eakaaslastega (eriti Tallinnas ja Tartus).Sellised noored suhtlemise tasandil tõrjutust eriti ei taju(vt tera 2.3.1).

Teisalt on ka selliseid, kes annavad oma olukorralepessimistliku hinnangu, öeldes, et nad tunnevad endfüüsiliselt ja vaimselt aheldatuna ega suuda ennastühiskonnas teostada. Arvatakse, et venekeelsete kooli-noorte kaasamine riigija linnataseme ettevõtmistesseei ole kuigi hästi õnnestunud. Samas tuntakse vajadustosaleda. Vähem aktiivsed nimetavad ka keelebarjäärioluliseks põhjuseks, miks vene ja eesti noored ühisüri-tustel piisavalt kokku ei puutu. Osa gümnaasiuminoorihäbeneb (tunneb ennast ebamugavalt ja isegi kardab)suhelda eestlastest eakaaslastega– osaliselt ka ühiskon-nas juurdunud hoiaku tõttu, et riigikeelt võib kasutadavaid siis, kui suudad seda teha korrektselt ja peaaeguaktsenditult (vt ka Siiner, Vihalemm 2013). Koostöödtakistavad etnilised barjäärid ei ole aga ületatavad pel-galt eesti keele omandamisega. Sellest kõneleb ka asja-olu, et eesti rahvusest sõpruskonna puudumist mainitiisegi Tartu vestlusringis.

Haridusreformi kulg seab piiranguid ühiskonnasidususele kui koostööle ühiste eesmärkide nimel (ehkkodanikuks kujunemisele) veel seetõttu, et reformifookus on olnud venekeelse gümnaasiumi eestikeelseksmuutmisel, ent õppekeelel põhinevate haridusharudeintegreerimine on jäänud tahaplaanile. Rühmainterv-juudest selgus, et venekeelsed noored tunnetavadvajadust pideva keelepraktika järele. Nad sooviksidsaada seda eestlastest eakaaslastega suheldes – nii indi-viduaalsel kui ka kollektiivsel tasandil (kontaktide toe-tamine nii riigi kui ka MTÜde poolt, s.o ühisürituste,talgute, festivalide jne korraldamine). Eesti keelt ema-keelena kõnelevate noortega koos õppimine oleks agakõige loomulikum kõnepraktika saamise viis. Etnilistebarjääride ületamise potentsiaalist kõneleb rühmain-tervjuudes avaldatud arvamus, et nende põlvkonnal onnoorte eestlastega hoopis rohkem ühist kui vanemapõlvkonna eestlastega, kellel on venelasi raskem mõista.

2.3.7 Veel üks kaotatud põlvkond?Ehk: mida annaks õppida kutsehari-duse eestikeelsele õppele üleviimisetarvis?

„Integratsiooni monitooring 2011“ kokkuvõtetes osu-tavad autorid kahele mitte-eestlaste põlvkonnale, kelleootusi ja ambitsioone senine lõimumispoliitika ei

TERA 2.3.2

„Probleemi pole eestlaste javenelaste vahelises suhtlemises.

Probleem on vene rahva ja valitsusevahel, sest see surub meid väga

tugevalt. Nagu seegi, et gümnaasium tehti nüüd

eestikeelseks.”


täitnud. Üks neist põlvkondadest kujuneb noortest, keson lõpetanud kooli Eesti Vabariigis ja omandanud siinnii keele kui ka kodakondsuse, kuid ometi puutunudkokku „klaaslae“ fenomeni ning „tõrjuva ja usaldamatuhoiakuga tööturul, ametiasutustes, poliitilises kõnepruu-gis ja eestikeelses meedias“ (Integratsiooni monitooring2011: 254). Ka nende 1980ndatel ellu astunud vanemaidpeavad autorid pettumust kogenud mitte-eestlastepõlvkonnaks, kelle võimalusi kärpisid oluliselt välis-maalaste seadus ning keele- ja kodakondsuspoliitika jakelle ebaedu kujunes kontrastiks eestlastest eakaaslasteehk nn võitjate põlvkonna edule. Viimased uuringudkõnelevad selle poolt, et ka praegu venekeelsetes güm-naasiumides õppivad noored, kes isiklikult kogevadühiskondliku kokkuleppe puudumisest tulenevaid prob-leeme ja vastuolusid eestikeelsele õppele üleviimisel,vaevalt et suudavad pettumuste nõiaringist läbi murda.Eestis ei ole see nende arvates võimalik. Kontrast eesti-keelsele õppele üleviimise võimaluste võrdsustamiseeesmärgi vahel ja reformis osalemise tulemusena tekki-nud ebakindluse vahel isiklikus konkurentsivõimessoodustab nende noorte puhul nii ebavõrdsuse terav-datud tajumist kui ka umbusku reformi teostajate(laiemalt Eesti riigi ja tema institutsioonide) suhtes.Neid noori iseloomustab Integratsiooni monitooringutekäigus tuvastatud usaldamatus Eesti riigi ja selle insti-tutsioonide suhtes. Tajuvad ju noored seda, mida Siinerja Vihalemm (2013) nimetasid karistuseks riigi tegematatöö eest eelkooli ja põhikooli tasandil.

Samas kõneles kõigi arutelude õhkkond soovist ollaaktsepteeritud kui Eesti ühiskonna loomulik osa, kellehäält kuulatakse ja kuuldakse. Lõimumisvaldkonnasotsiaalsete gruppide uuring näitas selgesti, et sellepõlvkonna potentsiaal panustada koostöösse Eestiühiskonna paremaks muutmiseks on alakasutatud, tei-sisõnu: ühiskond ei suutnud etnilise mitmekesisuse väl-jakutsele sobivat lahendust leida. Üsna reaalne on oht, etneed noored osutuvad „kaotatud“ põlvkonnaks kas sõnaotseses mõttes (Eestist emigreerumise tõttu) või ülekan-tud tähenduses (loobudes aktiivsest osalemisest koos-töös Eesti elu edendamiseks). Võimalik kahju Eestiühiskonnale on seda suurem, et viimasel kümnendil onsuurenenud just kõrgharidusega venelaste Eestist lahku-mise tõenäosus (Anniste jt 2012).

Seda olulisem on arvestada reformi õppetundidegakutsekeskkoolide üleviimisel eestikeelsele õppele. Kõigesuuremaks ohuks ühiskonna sidususele võib pidada uuepettunud põlvkonna kujunemist – nüüd siis 2020. aas-tatel keskharidust omandavate eesti keelest erinevaemakeelega noorte puhul. Kõige olulisem eeldus sedaohtu ära hoida on ühiskondliku kokkuleppe saavuta-

mine eestikeelse õppe eesmärgi ja juhtimise osas. Kutse-koolide eestikeelsele õppele ülemineku meetmetekavandamisel tuleks arvestada sellega, et juba praeguilmneb mitte-eestlastest noorte polariseerumise märkenende eesti keele oskuse alusel. MISA võrdse kohtlemiseprojektis korraldatud rühmaintervjuust jäi kõlama eestikeele õpetaja tähelepanek, et „lõhe nõrkade ja tugevateõpilaste vahel süveneb“. Sellele aitab kaasa haridussüs-teemi selektiivsus: pärast põhikooli lõpetamist jätkavadtugevamad, vanemate ressursidega enam toetatud, ene-sekindlamad ja ka parema eesti keele oskusega nooredõpinguid gümnaasiumis. Kutsekoolis jätkavad aga vilet-samate hinnete, ka viletsama eesti keele oskuseganoored, kelle vanemad polnud võimelised toetama omalaste õpinguid ning kelle käekäik on otseselt sõltunudharidussüsteemi enda tõhususest. Et kutsekoolis peavadnoored lisaks üldhariduslikele ainetele omandama kaeriala, siis kipub eesti keele õpe kutsekoolis olema kesi-sem kui gümnaasiumis. Kutsekoolis õppinud noorteriigikeele valdamise tase jääbki oluliselt tagasihoidliku-maks kui gümnaasiumi lõpetanutel. See aga vähendabveelgi nende haridustee jätkamise väljavaateid, sest Eestiharidussüsteemi üleminek eestikeelsele õppele ontoimud n-ö ülevalt alla (kõigepealt kõrgkoolis). Lõhemitte-eestlastest nõrkade ja tugevate õpilaste vahel eestikeele õppes kipub kattuma lõhega tasemeõppes, kavanemate ebavõrdsete võimalustega toetada laste õpin-guid. Tendentsi süvenemise korral võib tulemuseks ollamitte-eestlastest noorte polariseerumine. Teisisõnu:kutsekoolidesse siirdunud noortel on „ülemineku“ kesk-konnaga hoopis raskem kohaneda.

Ka lõimumisvaldkonna sotsiaalsete gruppide uurin-gus korraldatud intervjuudest aimus, millist ebakind-lust on kutsekoolide noortes tekitanud venekeelsegümnaasiumi üleminek eestikeelsele õppele. Osa õpilasisuunduski kutsekooli just hirmust, et nad ei tule eesti-keelse õppega toime. Gümnaasiumis toimunud üle-minekukogemuse kriitikavaba analüüs ehk selle koge-musega mittearvestamine võib suurendada niigi suurtväljalangevust kutsekoolidest. Seega siis süvendada eba-võrdsust ühiskonnas.

Olulised haridusreformi edu ja laiemalt ühiskonnasidususe eeldused on kindlasti ka eesti keele õpetaminejuba eelhariduse andmise faasis ning elukestva stratee-giaga ettenähtud eesti keele õppe tõhustamine põhikoo-lis. Seejuures tuleks arvestada ka koolide reaalsetevõimalustega, sh õpilaste sotsiaalmajandusliku ja kul-tuurilise taustaga, mis mõjutab oluliselt õpitulemusi (vteesti keele õppe puhul Klaas-Lang jt 2014). Keele oman-damise protsess peaks olema läbi põimunud teisteühiskonnaelus osalemiseks vajalike teadmiste ja oskuste


Anniste, K., Tammaru, T., Pungas, E. & Paas, T. Emigration after EU Enlargement:Was There a Brain Drain Effect in the Case of Estonia? Tartu: University of Tartu, Fac-ulty of Economics and Business, Administration, Working Paper Series, 87, 1–20.

Borgna, C. & Contini, D. (2014). Migrant Achievement Penalties in Western Eu-rope: Do Educational Systems Matter? European Sociological Review, 30 (5), 670–683.

Crul, M., Schneider, J. & Lelie, F. (2012). The European Second Generation Compared.Does the Integration Context Matter? Amsterdam: Amsterdam University Press.

Crul, M., Schneider, J. & Lelie, F. (2014). Super-diversity. A New Perspective on Integra-tion. Amsterdam: Amsterdam University Press.

Hallik, K. (2010). Koos pole lihtne, aga eraldi ei saa: Eesti rahvussuhete teemal. Tallinn:Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Helemäe, J., Saar, E. & Vöörmann, R. (2000). Kas haridusse tasus investeerida? Hariduseselekteerivast ja stratifitseerivast rollist kahe põlvkonna kogemuse alusel. Tallinn: TeadusteAkadeemia Kirjastus.

Eesti uhiskonna integratsiooni monitooring 2011. Koostajad: Praxis, TNS Emorja Tartu Ülikool. Tellija: Kultuuriministeerium. (http://www.kul.ee/webedi-tor/files/integratsioon/Integratsiooni_monitooring_2011.pdf ).

Kallas, K., Mihkelsoo, I. & Plaan, K. (2012). Lõimuv Eesti 2000–2011. IntegratsiooniMonitooringute analüüs. Tartu: Balti Uuringute Instituut.

Kello, K., Masso, A. & Jakobson, V. (2011). Uurimisprojekti „Vene laps venekeelse üld-hariduskooli eestikeelses õppes” koondaruanne. Tartu: Tartu ülikool. http://www.cur-riculum.ut.ee/sites/default/files/sh/vene_6pilane_koondaruanneest.pdf.

Üldharidussusteemi arengukava aastateks 2007–2013. Tartu: Haridus- jaTeadusministeerium. (http://www.hm.ee/index.php?03236).

Klaas-Lang, B., Praakli, K., Peedisson, A. & Lašmanova. A. (2014). Arvamusi ja hin-nanguid riigikeele õppe korraldamise kohta vene õppekeelega koolides. Uuringu lõpparuanne.Tartu: Tartu Ülikool.

Lindemann, K. & Saar, E. (2011). Ethnic Inequalities in the Educational Career. InVerik, R. & Helemäe, J. (eds.) The Russian Second Generation in Tallinn and Kohtla-Järve:The TIES Study in Estonia (59–92). Amsterdam: Amsterdam University Press.

Lindemann, K. & Saar, E. (2012). Ethnic Inequalities in Education: Second-generation Russians in Estonia, Ethnic and Racial Studies, 35 (11), 1974–1998.

Metslang, H., Kibar, T., Kitsnik, M., Koržel, J., Krall, I. & Zabrodskaja, A. (2013).Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis. Uuringu lõpparuanne. Tallinn: Tallinna Ülikool,Eesti Keele ja Kultuuri Instituut.

Raport Vene õppekeelt kasutatavate gümnaasiumide õppe tulemuslikkusesteestikeelsele (vähemalt 60% kohustuslikest kursustest) gümnaasiumiõppeleüleminekul. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. 2014.http://www.hm.ee/sites/default/files/raport_uleminek_viimane_0.pdf.

Reitz, J. & Banerjee, R. (2007). Racial Inequality, Social Cohesion, and PolicyIssues in Canada. In Courchene, T., Banting, K. & Wuttunee, W. (eds.), Belonging?Diversity, Recognition and Shared Citizenship in Canada, 489–545. Montreal: Institutefor Research on Public Policy.

Saar, E. & Aimre, K.-A. (2014). Unequal Educational Transitions in Estonia: Track-ing and Family Background. European Societies, 16(5), 694–716.

Saar, E. (2008). Haridus. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2008. Tallinn: Integratsiooni Sihtasutus ja Rahvastikuministri Büroo.

Siiner, M., Vihalemm, T. (2013). Jätkusuutlik keelepoliitika: kas ja kuidas? Keel jaKirjandus, 2:81–94.

VIIDATUD ALLIKAD

omandamisega (Siiner ja Vihalemm 2013). Eriti olulineeeldus on aga kahe õppekeelepõhise haridusharu tihe-dam koostöö ja integreerumine, mis lisaks eesti keeleõppele soodustab ka suhtlemist ja ühistegevust. Rahvus-rühmadeülest koostööoskust peetakse aga oluliseks

supermitmekesises (super-diversity – Steven Vertovec2008 termin) maailmas, kus juba praegu ei ole suure-mates linnades etnilist enamusrühma ja kus kõik pea-vad vastastikku integreeruma, st arvestama-kohanemakõigiga (vt Crul jt 2014). ●


NESCO 1970. aastate algul tõstatatud elukestvaõppimise idee on tänapäeval pälvinud niiakadeemiliste ja poliitiliste ringkondade kui karahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu.

Arusaam õppimisest kui noorte kohustusest ja privi-leegist ei vasta kiiresti muutuva moodsa maailma nõud-mistele. Euroopa Liit on aktiivselt asunud edendamatäiskasvanute õppimist ja seadnud oluliseks prio-riteediks suurendada elukestvas õppes osalemist. Kasäästva arengu strateegia „Säästev Eesti 21“ rõhutabelukestva õppe olulisust ühiskonna sotsiaalse sidususesuurendamisel. Samas on paljudes uuringutes ilmnenud,et elukestvas õppes osaleb ebaproportsionaalselt paljuneid, kes on juba niigi kõrgemalt haritud ja kelle os-kused on paremad (OECD 2003). Seetõttu on olulinemõista, miks teatud grupid osalevad elukestvas õppesrohkem kui teised ja kuidas saaks erinevate ühiskon-narühmade võimalusi võrdsustada.

Nii täiskasvanuõpe kui ka elukestev õpe laiemalt onühiskonnas seotud mitmete protsesside ja institut-sioonidega. Neid mõjutavad haridussüsteem, tööturg jaselle struktuur, sotsiaal- ja hariduspoliitika ning eri hu-vigruppide huvid. Seega tuleks täiskasvanuõpet vaadatajust selle laiemas kontekstis, püüdes arvesse võtta sellemõjusid elukestvas õppes osalemisele. Eestit võrreldakse

siin nii OECD riikide keskmise kui ka Soomega.Rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring

PIAAC (Programme for the International Assessment of AdultCompetencies) mõõtis lisaks haridustasemele ka kolmeliiki oskusi (funktsionaalset lugemisoskust, matemaa-tilist kirjaoskust ja probleemilahendusoskust tehno-loogiarikkas keskkonnas) ja mitmesuguste oskuste ka-sutamist tööl. See annab võimaluse analüüsida, milmääral mõjutavad elukestvas õppes osalemist nn pakku-mise poole karakteristikud, st inimeste oskused jaharidustase, ning kuivõrd olulised on nn nõudlustiseloomustavad näitajad (eelkõige töö oskusmahukus).

Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimisejaotamine formaalseks, mitteformaalseks ja infor-maalseks õppimiseks. Käesolevas osas keskendume justmitteformaalõppes osalemise analüüsimisele. Mittefor-maalõpe on vabatahtlik eesmärgistatud õpe, millel onkonkreetne läbiviija ning mida iseloomustab paind-likkus ja õppijakesksus.

2.4.1 Gruppide vahelised erinevusedmitteformaalõppes osalemisel

Eestis on mitteformaalõppes osalenud umbes pooledtäiskasvanutest (vt joonist 2.4.1). Võrreldes 2007. aasta

Täiskasvanuhariduses osalemine: kumulatiivsus ja nõudluse olulisus

2.4� ELLU SAAR

U

Sissejuhatus

HARIDUS


täiskasvanute koolituse uuringu andmetega on osale-jate protsent Eestis kasvanud umbes 10 protsendipunkti.Hakkab silma, et nendel, kes on juba ühes koolitusesosalenud, on suurem võimalus osaleda ka edasisteskoolitustes. Seega kipuvad koolitust saama ühed jasamad inimesed, st toimib nn Matteuse efekt.2 Järelikultpeaks eesmärk olema tuua koolitusse need, kes ei oleseal seni osalenud.

Et Eestis on nende inimeste osakaal, kes tunnevad, etnad vajaksid praeguste töökohustustega toimetulekukskoolitust, oluliselt kõrgem kui PIAACis osalenud OECDriikides keskmiselt, ilmnevad koolitusvajaduse ja tege-liku koolituses osalemise vahel käärid. 68% neist, kellearvates koolitus on vajalik praeguste töökohustustegaparemaks toimetulekuks, on eelneva aasta jooksul kooli-tuses osalenud. Seega ei ole ligi kolmandik neist, kes ar-vavad, et koolitus on vajalik, küsitlusele eelnenud aastajooksul siiski õppinud.

Eestis ilmneb tendents, et õppes osalevad vähemneed sotsiaaldemograafilised grupid, kes seda teistestoskustes mahajäämuse vähendamiseks just rohkemvajaksid. Mitteformaalõppes osalemist mõjutavad Eestisoluliselt inimeste vanus, kodune keel (venekeelsedosalevad oluliselt vähem), haridustase, hõivestaatus,ametigrupp (valge- ja sinikraede osalemise erinevus onEestis oluliselt suurem kui näiteks Soomes), majandus-haru (rohkem osalevad inimesed, kes töötavad hariduse,teaduse ja tervise valdkonnas), mõnevõrra ka ettevõttesuurus.

Kui Soomes osalevad õppes rohkem pigem kolme-või neljakümnendates eluaastates inimesed ja vähene-mine algab vanusegrupist 50–54 (selline muster ilmnebka OECD keskmises), siis algab Eestis oluline vähene-mine veidi varem, juba vanuses 45–49 (vt joonist 2.4.2).Silma hakkab 40–49-aastaste mitteformaalõppes osa-lemise suur erinevus Eestis ja Soomes. Nende riikideandmete võrdlus näitab, et Eestis mõjutab haridustase40–49-aastaste osalemist märgatavalt rohkem kuiSoomes: kui Soomes osalevad kõrge haridustasemeomandanud mitteformaalõppes 1,8 korda sagedaminikui madala haridustasemega inimesed, siis Eestis on eri-nevus nende kahe haridusgrupi osalemisel 2,5kordne.Seega on vaeslapse osas eelkõige just madalama haridus-tasemega inimesed, kelle osalemist tuleks soodustada.Eestis peavad koolitusi mõttetuks just madalamaharidustasemega inimesed, seepärast tuleks ehk mõeldaelukestva õppe sisukusele ja eesmärkidele, et muutaõpet sellele grupile atraktiivsemaks. Sellesse vanuse-gruppi kuulunute ja mitteformaalõppes mitteosalenutevõrdlus Eestis ja Soomes näitab ka seda, et Eestis onmärgatavalt olulisem mitteosalemise põhjus õpingutemaksumus.

Mitteformaalõppes osalemisel ilmnevad sõltuvaltkodusest keelest olulised erinevused: kodus eesti keelt

PIAAC 2011 TKU 2007

0

10

20

30

40

50

60

70

EESTI SOOME OECD

0

10

20

30

40

50

60

70

80

25-29 30-34 35-39 40-44 45-49 50-54 55-59 60-65

Eesti Soome OECD

JOONIS 2.4.1 Osalemine mitteformaalõppes 2007. ja 2011. aastal, 25–65 aastased1, %

JOONIS 2.4.2 Osalemine mitteformaalõppes vanusegrupiti, %

1 TKU 2007. aasta andmete korral on vanusegrupp 25–64.

2 Matteuse efekti mõiste sõnastas sotsioloog Robert K. Merton 1968. aastal esi-algu teaduslikus maailmas toimiva seaduspärasuse kohta, milles sellele tead-lasele või ülikoolile, kelle teadustöö tulemused on juba staatust ja kuulsusttoonud, kuhjub ajapikku tunnustust aina juurde, samas kui teised teadlased jaülikoolid, kes või mis ei olnud küündinud tunnustuse „aja jooksul aina või-menduvasse” ringlusse, kaldusid jääma üha kindlamalt tunnustuse piirist alla-poole. Täiskasvanute koolituse korral osalevad koolitustel sagedamini needinimesed, kes on seal juba varem osalenud.

Allikas: PIAAC 2012. Allikas: PIAAC 2012.

SOOME

EESTI

OECD

Töötu MitteaktiivneHõivatu

72

46

22

59

32

13

56

35

17

0 20 40 60 80

JOONIS 2.4.4 Osalemine mitteformaalõppes hõivestaatuseti, 25–65 aasta-sed, %


kõnelejate seas on õppes osalenute osakaal märgatavaltsuurem kui nende seas, kelle koduseks keeleks on venekeel. Kui võrrelda kodus eesti ja vene keelt kõnelevateinimeste töökoha oskustevajadust, hakkab silma, et os-kusmahukatel ametikohtadel töötab pool kodus eesti javaid 32% vene keelt kõnelejatest. Seevastu kodus venekeelt kõnelejad töötavad eestikeelsetega võrreldessagedamini keskmise oskusmahukusega sinikraedeametikohtadel (vastavalt 37% ja 25%). Edasine analüüsnäitab, et töökoha oskusmahukus on oluline mittefor-maalõppes osalemist mõjutav faktor ja et kodus venekeelt kõnelejad on märgatavalt sagedamini märkinudmitteosalemise põhjuseks koolituse hinna. Samas ei olekahe rahvusgrupi vahel erinevusi selles, kuivõrd vaja-likuks nad koolitust peavad.

Piirkondade arvestuses osalevad mitteformaalõppesenam Põhja-Eesti elanikud (õppijaid on üle poole 25–65aastastest täiskasvanutest). Mõnevõrra vähem on mit-teformaalõppes osalenud Lõuna- ja Kesk-Eestis elavadinimesed ning kõige vähem on mitteformaalõppesõppijaid Kirde-Eestis. Jällegi on ilmselt osaliselt erine-vuste põhjuseks töökohtade struktuur: kui Põhja-Eestison ülekaalus oskusmahukad ametikohad, siis näiteksKirde- ja Kesk-Eestis on rohkem keskmise oskusmahu-kusega sinikraede ametikohti. Samuti on neis piirkon-dades protsentuaalselt mõnevõrra rohkem väheseoskusmahukusega ametikohtadel töötajaid kui teistespiirkondades.

Õppes osaletakse seda rohkem, mida kõrgem onomandatud haridustase (vt joonist 2.4.3). Eestis jaSoomes on haridustasemete vahelised erinevused sar-nased ja samal tasemel OECD keskmisega3. Eesti puhulhakkab silma, et keskharidusega inimesed osalevad mit-teformaalõppes märgatavalt vähem kui näiteks Soomes.Sealjuures ei ole Eestis erinevusi kutsekesk- ja üld-keskhariduse omandanute mitteformaalõppes osale-mises: mõlema hulgas on ka jaotus eri oskusmahukusegaametikohtadele suhteliselt sarnane.

OECD riikides osalevad mitteformaalõppes kõigeenam hõivatud, neile järgnevad töötud ja mitteaktiivsed(vt joonis 2.4.4). Hõivatute puhul ei ole riikidevahelisederinevused väga suured. Erandina võib siin välja tuuaSoome, kus õppes osalemise määr on teistest riikidestkõrgem. Töötute puhul on osalus mitteformaalõppes niiEesti kui ka OECD keskmisest kõrgeim Soomes: kuiEestis ja OECD riikides osaleb mitteformaalõppeskeskmiselt kolmandik töötutest, siis Soomes on vastavnäitaja 46%. 2007. aastal tehtud täiskasvanute koolituseuuringu ja PIAAC andmete võrdlus näitab küll, et Eestison töötute osalemine mitteformaalõppes nelja aastajooksul oluliselt paranenud, kuid Soome vastavast näi-

tajast jääme siiski maha. Eestis on Soomega võrreldesoluliselt rohkem töötuid märkinud mitteosalemisepõhjusena koolituse maksumuse (Eestis vastavalt 31%,Soomes vaid 14%). See võib seotud olla sotsiaalhoole-kande ja erinevate sotsiaalsete riskide maandamisega.Mitteaktiivsete hulgas on suurim osalusprotsent mitte-formaalõppes Soomes (osaleb umbes viiendik), misületab ka OECD keskmise näitaja. Eestis osaleb mitte-aktiivseid õppes oluliselt vähem. Eelnevad tulemusedon näidanud ka seda, et Eestis on vahed eri hõive-gruppide mitteformaalõppes osalemises suhteliselt

0 20 40 60 80 100

SOOME

EESTI

OECD

Keskharidus KõrgharidusPõhiharidus

30

59

81

24

41

67

22

41

63

JOONIS 2.4.3 Osalemine mitteformaalõppes haridustasemeti, 25–65 aasta-sed,%

3 Võrdluses on lähtutud põhi– ja kõrgharidusega täiskasvanute osalemisprot-sentide suhtelisest erinevusest.

Allikas: PIAAC 2012.



suured (vt. ka Roosmaa, Saar 2010). Mitteaktiivsetepuhul on Eestis oluline mitteosalemise põhjus koolitusemaksumus, eriti võrreldes Soomega.

PIAAC uuringus mõõdeti mitmeid oskusi: funkt-sionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust japrobleemilahendusoskust tehnoloogiarikkas keskkon-nas. Funktsionaalne lugemisoskus (literacy) defineeritiPIAAC uuringus kui oskus mõista, hinnata ja kasutadakirjalikke tekste ning tegelda nendega selleks, etühiskonnas edukalt toimida, saavutada oma eesmärkening arendada oma teadmisi ja võimeid. Matemaatilinekirjaoskus (numeracy): oskus hankida, kasutada, tõlgen-dada ning edastada matemaatilist teavet ja matemaati-lisi ideid selleks, et tegelda ja tulla toime elus ettetule-vate matemaatilisi teadmisi nõudvate olukordadega.Probleemilahendusoskus tehnoloogiarikkas keskkonnas(problem-solving in technology-rich environments) tähistas os-kust kasutada digitaalset tehnoloogiat, kommunikat-sioonivahendeid ja arvutivõrgustikke selleks, et hankidaja hinnata infot, suhelda ja täita praktilisi ülesandeid(Halapuu, Valk 2013). Lisaks uuriti PIAACis, kuivõrdneid erinevaid oskusi tööl vajatakse.

Nii funktsionaalse lugemisoskuse4 kui ka tehno-loogiarikkas keskkonnas probleemide lahendamise os-kuse puhul saab öelda, et üldjuhul osaletakse õppes sedarohkem, mida kõrgem on oskustase. Eesti erineb Soo-mest eelkõige selle poolest, et keskmise oskustasemegatäiskasvanud osalevad mitteformaalõppes harveminikui vastav grupp Soomes. Nii madala kui ka kõrge os-kustasemega gruppide osalus Eestis ja Soomes ei erine.Probleemilahendusoskus tehnoloogiarikkas keskkonnasdiferentseerib mitteformaalõppes osalemist nii OECDriikides kui ka Eestis märgatavalt vähem kui funkt-sionaalne lugemisoskus. Eestis eristuvad teistest vaidneed, kes ei lahendanud ülesandeid arvutis, ja halvimaprobleemilahendusoskusega täiskasvanud, kes osalevadmitteformaalõppes vähem.

2.4.2 Töö- ja ametikoha mõju

OECD riikides keskmiselt osalevad mitteformaalõppeskõige rohkem tippspetsialistid, kellele järgnevad juhidja keskastme spetsialistid. Veidi väiksem on osalus amet-nike5 seas, neist omakorda veel vähem on õppes osale-jaid teenindus- ja müügitöötajate, oskustöötajate jaseadmeoperaatorite hulgas. Kõige vähem osalevad õppespõllumajanduse oskustöötajad ja lihttöölised (vt. tabel2.4.1). Üldjoontes on sarnane muster ka Eestis, kuigierinevused gruppide vahel ei tule nii selgelt esile. Eestison valge- ja sinikraede õppes osalemise vahel suhteliselt

suur erinevus. Eesti ja Soome võrdluses hakkab agasilma suur erinevus sinikraede osaluses. Eestis on võr-reldes Soomega sinikraede hulgas märgatavalt enamneid, kes märkisid mitteosalemise põhjusena koolitusemaksumuse, ja oluliselt vähem neid, kelle koolituse eeston tasunud tööandja. Samas vajaks aga üle kolmandikuEesti sinikraedest tööülesannetega paremaks toime-tulekuks täiendavat koolitust (Soomes on vastav prot-sent kaks korda väikesem). Seega tunnevad Eestisinikraed vajadust koolituse järele, kuid nende mitte-osalemise oluline põhjus on koolituse maksumus ja ilm-selt ka tööandjate väiksem finantstoetus.

Osalemine on suurem avaliku sektori töötajate hul-gas. Sealjuures on Eestis eri sektorite töötajate osalemiseerinevused kõige suuremad. Üks põhjus on ilmselt see,et teatud ametigruppide (nt õpetajate ja ametnike)osalemist toetab riik (vt ka Saar jt. 2013). Et erasektorison tööandjate finantstoetus koolitusele Eestis mõne-võrra väiksem kui näiteks Soomes, võib ka see olla ükssektorite vaheliste suurte erinevuste põhjus.

Õppes osalevad kõige rohkem hariduse ja teaduse,tervise, äri- ning muu teeninduse valdkonnas töötajad,kõige vähem aga põllumajanduses ja tööstuses töötajad.Eesti ja Soome võrdluses hakkab silma suur erinevustööstuses ja äriteeninduses töötavate inimeste mitte-formaalõppes osalemisel. Tööstuses hõivatute puhul onnii suurte erinevuste üks põhjus ilmselt see, et oskus-tase, mida vastavad ametikohad nõuavad, on Soomesmärgatavalt kõrgem kui Eestis. Teine põhjus on jällegikoolituste kättesaadavus: Eestis on koolitustes osalemiseoluline barjäär märgatavalt väiksem tööandjate poolnefinantstoetus ja koolituste maksumus. Äriteenindusepuhul ei ole põhjuseks mitte niivõrd nõutavate oskustetase, kuivõrd peamiselt just kättesaadavus (st Eestis onoluline barjäär tööandjate pakutav väiksem finantstugija koolituse maksumus). Ent nii äriteeninduses kui katööstuses hõivatud tunnevad Eestis ise märgatavaltsuuremat vajadust täiendava koolituse järele kui vas-tava valdkonna töötajad Soomes.

Osalus õppes sõltub ka ettevõtte suurusest: üldisemustri kohaselt osalevad suuremates ettevõtetes töö-tavad inimesed mitteformaalõppes rohkem. Soome jaEesti erinevad üldisest mustrist selle poolest, et õppesosalemine enam kui 50 töötajaga ettevõtetes ettevõttesuuruse kasvades ei suurene. Eestis takistab just väikse-

4 Analüüsiti ka matemaatilist kirjaoskust, kuid et tulemused sarnanesid funktsionaalse lugemisoskuse tulemustega, neid ei näidata.

5 Ametigruppide võrdlemisel on kasutatud ISCO ametialade klassifikaatorit.Ametnike all peetakse silmas nii riigiametnikke kui ka kõiki rutiinse kon-toritöö tegijaid.


mate ettevõtete puhul õppes osalemist koolituse mak-sumus. See on kahtlemata ka üks põhjus, miks väike-ettevõtetes on mitteformaalõppes osalemine harvem.Väga suur osa Eesti ettevõtetest ongi kuni 10 töötajaga.

2.4.3 Õppes osalemist mõjutavad tegurid

Joonisel 2.4.5 on esitatud riskisuhted, mis võimaldavadvõrrelda omavahel kahe grupi õppes osalemise šansse.Kõiki küsitluses osalenud täiskasvanuid hõlmav analüüsnäitab, et oluliselt mõjutavad õppes osalemist nii sugu,vanusegrupp, laste olemasolu ja noorima lapse vanusning haridustase kui ka funktsionaalse lugemisoskusetase. Meeste tõenäosus osaleda mitteformaalõppes onvõrreldes naistega väiksem. Siiski on soo mõju pigemkaudne: mehed osalevad mitteformaalõppes naistestvähem seetõttu, et nad töötavad majandusharudes jatöökohtadel, kus osalemine ongi väiksem. Erinevusedilmnevad ka vanusegrupiti: võrreldes 35–44-aastastegaon nooremate (25–34 -aastaste) inimeste tõenäosus osa-leda mitteformaalõppes veidi suurem ja vanemate (45–65 -aastaste) oma veidi väiksem. Oluline tegur on kapiirkond: Kesk- ja Lõuna-Eesti elanikud osalevad mitte-formaalõppes veidi vähem. Võrreldes kodus eesti keelträäkijatega on kodus vene keelt rääkijate mittefor-maalõppes osalemise tõenäosus väiksem, kuid ka kodu-keele korral on mõju pigem kaudne, st kodus vene keeltkõnelejate väiksem osalus on tingitud sellest, kus ja kel-lena nad töötavad.

Haridustase mõjutab oluliselt mitteformaalõppesosalemise tõenäosust: suurim on see kõrgharitutel javäikseim vaid põhiharidusega piirdunutel. Haridus-taseme mõju on funktsionaalse lugemisoskuse tasememõjust olulisem. Seega on koolituses osalemise või-malused seotud rohkem haridustaseme kui omandatudoskustega. Mitteformaalõppe puhul näib toimivatThurow’ (1975) kirjeldatud järjekorra mudel, st haridus-tunnistusel on tööandja jaoks signaaliv roll, mille alusel

Teenindus- OskustöötajadTipp- Keskastme ja müügi- Põllumajanduse ja seadme-

Juhid spetsialistid spetsialistid Ametnikud töötajad oskustöötajad operaatorid Lihttöölised

70 82 71 59 60 38 37 31

84 87 82 72 67 47 57 55

66 75 68 56 49 36 42 32

TABEL 2.4.1 Osalemine mitteformaalõppes ametigrupiti, %

ta valib, kellele koolitust pakkuda. PIAAC andmeteanalüüs on näidanud, et see reegel kehtib ka hõive japalga puhul, st tööandjad hindavad pigem omandatudharidustaset kui oskusi (Halapuu, Valk 2013). Samas eipruugi inimese tegelik oskustase olla otseses seosesharidustasemega: ühest küljest sõltub see haridusekvaliteedist, teisalt võib inimene omandada elu jooksuluusi oskusi ja oma oskustaset tõsta, aga ka varasemaidoskusi minetada.

Tööandjat ja töökohta kirjeldavad muutujad mõju-tavad ka mitteformaalõppes osalemist oluliselt. Võr-reldes keskmise suurusega (10–50 töötajaga) ette-võtetega on väikeettevõtte töötajate tõenäosus osaledamitteformaalõppes väiksem ja rohkema kui 50 töötajagaettevõtete töötajate oma suurem. Õppes osalemine eri-neb ka majandusharuti: põllumajanduse, tööstuse jatranspordi ning isiku-, äri- ja muu teeninduse valdkon-nas töötajad täiendavad end kaks korda väiksematõenäosusega kui haridus-, teadus- ja tervishoiutööta-jad. Mitteformaalõppes osalemine erineb ka sõltuvaltsellest, kuivõrd oskusmahukal ametikohal inimenetöötab. Sõltuvalt inimese subjektiivsest hinnangust töölvajalikule funktsionaalse lugemisoskuse tasemele eris-tub ka mitteformaalõppes osalemise tõenäosus: midavajalikum see on, seda tõenäolisem on õppes osalemine.Töökohtadel, kus see vajadus on suur, on mitteformaal-õppes osalemine mitmeid kordi tõenäolisem kui võrd-luse aluseks olevatel vähest funktsionaalset lugemis-oskust nõudvatel töökohtadel. Tuleb silmas pidada, etoskusmahukus ei ole sama, mis oskuste vähene võipidev kasutamine. Paljuski need ilmselt küll kattuvad,aga definitsiooni järgi on oskusmahukus paika pandudISCO peakategooriate ja oskuste kasutussagedus inimesesubjektiivse hinnangu alusel.

Õppes osalemise võimalused on suuremad inimes-tel, kelle haridus- ja/või oskustase on kõrge. Seega ilm-neb täiskasvanuõppes osalemise korral kumulatiivnemõju, mis pigem suurendab osalemise ebavõrdsust(rohkem osalevad need, kellel on niigi head oskused,kõrgem haridustase ja ametipositsioon), mitte eivähenda seda.

EESTI

SOOME

OECD

SUGUNaisedMehed

VANUSEGRUPP35-4425-3445-5455-65

KODUNE KEELEestiVene

HARIDUSKeskharidusPõhiharidus

RakenduskõrgharidusKõrgharidus

LUGEMISOSKUSE TASE1. tase ja alla selle

2. tase3. tase

4. ja 5. taseETTEVÕTTE SUURUS

10-50Kuni 10Üle 50

MAJANDUSHARUHaridus, teadus, tervishoid

PõllumajandusTööstus, transport

IsikuteenindusÄriteenindus

TÖÖKOHA OSKUSTEMAHUKUSOskustemahukad

Keskmine, valgekraedKeskmine, sinikraed

VäheneLUGEMISOSKUSE KASUTUSSAGEDUS TÖÖL

Üldse mitteVähesel määral

Mõningal määralSuurel määral

Väga suurel määralHINNANG TÄIENDAVATELE OSKUSTEVAJADUSELE

EiJah

11,1

11,1

0.90.7

1

0.9

11,1

1,31,5

1

0,7

1,21,5

1

10,40,4

0,50,6

10,8

0,50,4

11,4

2,12,1

2,7

11,4

1,2

1,4

0 0.5 1 1.5 2 2.5 3


JOONIS 2.4.5 Mitmesuguste gruppide mitteformaalõppes osalemise tõenäosuste võrdlus, 25–65 aastased, riskisuhted

MÄRKUS. Riskisuhe on sageduste suhe kahe võrreldava grupi jaoks. See võimaldab võrrelda omavahel kahe grupi õppes osalemisešansse. Riskisuhe alla 1 näitab, et grupi võimalused õppes osaleda on võrreldes võrdlusgrupiga väiksemad. Väärtus üle 1 näitab, et grupiosalusvõimalused on paremad. Kõigi joonisel esitatud gruppide osalemise tõenäosus eristub taustagrupi omast. Võrdlusgrupiks ongrupp, kelle puhul riskisuhe on 1.


Desjardins, R., Rubenson, K. (2011). An analysis of skill mismatch using direct measuresof skills. OECD Education Working Papers No. 63.

Halapuu, V. & Valk, A. (2013). Täiskasvanute oskused Eestis ja maailmas. PIAAC uuringuesmased tulemused. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

Hall, P. A. & Soskice, D. (2001). An Introduction to Varieties of Capitalism. InHall, P. A., Soskice, D. (Eds.), Varieties of capitalism. The institutional foundations of com-parative advantage. Oxford: Oxford University Press.

OECD (2003). Beyond rhetoric: Adult learning policies and practices. Paris: OECD Pub-lishing.

Payne, J. (2007). Skills in context: what can the UK learn from Australia’s skillecosystem projects? SKOPE Research Paper No. 70.

Roosmaa, E.-L. & Saar, E. (2010). Employees’ participation in training. In Eston-ian Human Development Report 2009. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Saar, E., Roosalu, T., Roosmaa, E.-L., Tamm, A. & Vöörmann, R. (2013). Devel-oping Human Capital in Post-Socialist Capitalist: Estonian Experience. In Saar,E., Ure, O. B., Holford, J. (Eds.). Lifelong learning in Europe: national patterns and chal-lenges. Cheltenham: Edward Elgar Publishing, 372–396.

Thurow, L. C. (1975). Generating inequality: Mechanisms of distribution in the U.S. Econ-omy. New York: Basic Books.


Kokkuvõtteks

Analüüsi olulisim tulemus on järeldus: Eestis mõjutavadtöö sisu ja töökoha karakteristikud elukestvas õppesosalemist olulisemalt kui inimese enda karakteristikud(sealhulgas tema haridus- ja oskustase). Seega on õppesosalemisel olulisem just nõudluse pool; koolitusest võiõpingutest saadavatel uutel oskustel ja/või kõrgemalharidustasemel ei ole ilma rakendusvõimaluseta iseseis-vat väärtust. Kuigi oskused on olulised, sõltub nendeväärtus õppes osalemise tagajana ikkagi sellest, kas neidtööturul ka vajatakse. See tulemus viitab ka varemtehtud järeldusele (Desjardins, Rubenson 2011), et töösisu ja iseloom on märgatavalt olulisemad õppesosalemist mõjutavad faktorid kui töötaja oskused jaharidustase. Nagu näitas PIAAC andmete esmaneanalüüs (Halapuu, Valk 2013), jääb Eesti tööl kasutata-vate oskuste poolest rahvusvahelisele keskmisele alla.Eestis on inimestel oskusi rohkem kui tööturg neilerakendust pakub. Seega ei pruugi inimeste oskustasemetõus kaasa tuua nende aktiivsemat osalemist täiskas-vanuõppes (nagu eeldab näiteks inimkapitali teoorianing millest lähtuvad mitmed poliitikadokumendid javastavad programmid). Kui tööturul puudub reaalnenõudlus oskuste järele, siis on ka täiskasvanuõppes osa-lemine vähene. Ainult pakkumise poole (indiviidi os-kuste ja hariduse) arvestamine jätab vaatluse alt väljastruktuursed faktorid (töökohtade oskusmahukuse), mis

mängivad õppes osalemisel olulisemat rolli. Kui ei olepiisavalt oskusmahukaid töökohti, ei ole tööandja-tel vajadust õpet pakkuda ja töötajatel vajadust oman-dada täiendavaid oskusi. Seega madala oskustasemegainimeste oskus- ja teadmistaseme tõstmise programmtuleks tingimata siduda töökohtade innovatsioonile(töökultuur, töö organiseerimine jne) suunatud prog-rammidega.

See tulemus kinnitab varasemate teistes riikidesoskustaseme tõstmise programmide tulemuste analüüsipõhjal tehtud järeldust: inimeste oskustaseme tõstmineei pruugi nende jaoks kaasa tuua paremaid võimalusitööturul, kui neid oskusi seal ei vajata ja kui majanduson orienteeritud pigem madala oskuste tasemega jamadalapalgalisele tööjõule (vt Payne 2007). Polarisee-runud tööturg, kesiselt tasustatud ja madalat oskustasetnõudvate tööde domineerimine, töötajate oskuste ala-kasutus ettevõtjate poolt ja ettevõtjate püüd lükata töö-tajate ettevalmistamisega seotud vastutus vaid riigi jainimeste endi õlule tähendab, et selline töötajate oskus-taseme tõstmise programm jääb vaid ühekordseks egatoo kaasa pikemaajalisi muutusi. Vaja on integreerivatlähenemist, mis ei käsitle töötajate ettevalmistust lahuskogu majandus- ja tööturupoliitikast. See kriitika onkooskõlas kapitalismi variatiivsuse käsitlusega (vt Hall,Soskice 2001), mis rõhutab just institutsioonide ja polii-tikate omavahelist seotust. ●

VIIDATUD ALLIKAD


esti tööjõu geograafiline mobiilsus kasvab aasta-aastalt – nii riigisiseselt kui ka välisriikide suu-nal. Tööga seotud mobiilsus ei tähenda niivõrd

kolimist, vaid on tihedamini seotud pika ajaperioodijooksul suurte vahemaade läbimisega kodust tööle jõud-miseks (Landesman, Seward 2013). Praegu on tööalanependelränne niivõrd levinud, et rohkem kui kolmandikkõigist Eesti hõivatutest töötab elukohast erinevasomavalitsusüksuses või pendeldab tööle välisriiki. Eesti-siseselt pendeldavad inimesed enamasti tööle maaltlinna. Töökohtade defitsiit maapiirkondades suurendabmaal elava tööjõu sõltuvust linnade tööturust (Partridgejt 2010). 1990ndatel alanud eeslinnastumine tõmbab ühasuuremat hulka inimesi igapäevasesse töörändesse.

Tööalane pendelränne on nii indiviidi kui ka ühis-konna tasandil oluline teema. Ühelt poolt mõjutab seeinimeste subjektiivset heaolu, teiselt poolt võetakse ini-meste eelistused elu-, töökoha ja muude tegevusruu-mide valikul aluseks riiklike strateegiate ja plaanidekoostamisel. Seetõttu on oluline uurida pendelrändemustrites toimunud muutusi – millised on tänasesEestis tõmbekeskused ja tööjõuareaalid ning millisedsotsiaal-demograafilised omadused iseloomustavad töö-ja elukoha vahel liikujaid.

Järgnev töörände analüüs põhineb peamiselt 2011.aasta rahva- ja eluruumide loenduse andmetel, kuidvõrdlusena kasutatakse ka eelmise, 2000. aasta loendusetulemusi. Alapeatükis käsitletakse pendelrändena tööl-

käimist elukoha omavalitsusüksusest erinevas oma-valitsusüksuses. Pendeldajaks on loetud ka mobiilsetöökohaga inimesed, kui neil oli ankeeti märgitudtöökoha asukoht omavalitsusüksuse tasemel.

2.5.1 Tõmbekeskused

Eestis on suuremad tõmbekeskused püsinud pikka aegamuutumatuna. Need on enamasti olnud regiooni- jamaakonnakeskused (Tõnurist 2013; Ahas, Silm 2013;Raagmaa 2011; Tammaru 2001). Viimase rahvaloendusetulemuste järgi võib öelda, et Eestis on 19 tõmbekeskust1.See tulemus kattub küllaltki hästi Ahas jt (2010) mobiil-positsioneerimise andmetel põhinevas uuringus leitu-ga, mille kohaselt Eestis on 18 keskuslinna. Suurimamõjuga tõmbekeskus Eestis on mõistagi pealinn Tallinn,mis on peamine pendelrände sihtkoht 43 omavalitsuse,sh kõigi Harju maakonna valdade, lisaks ka naaber-maakondade valdade ja mõningatele suhteliselt kaugelasuvatele linnade (Pärnu, Valga, Kärdla) inimestele.Tallinna ulatuslik mõjuala näitab, kuivõrd atraktiivnetöökohtade koondumiskoht võib väikeses riigis ollapealinn. Kaugemalt pärit inimesed ei pendelda mõistagiiga päev töö ja kodu vahet. 19% maakonnaülesespendelrändes osalejatest elab osa ajast teises elukohas,

Tööränne Eestis2.5� ANU TÕNURIST

ESissejuhatus

1 Tõmbekeskuseks hinnati linnad, mis olid peamised töörände sihtkohad vähemalt kolme omavalitsusüksuse inimestele.

RÄNNE


KAART 2.5.1 Tõmbekeskuste tööjõuareaalid, 31.12.2011

> 45% 31%-45% 21%-30% 16%-20% < 16%

Tõmbekeskuse tööjõuareaali mittekuuluv omavalitsusüksus

TALLINNTALLINN

HAAPSALUHAAPSALU

KÄRDLAKÄRDLA

KURESSAAREKURESSAARE

PÄRNUPÄRNU VILJANDIVILJANDI

PÕLTSAMAAPÕLTSAMAA

JÕGEVAJÕGEVA

TARTUTARTU

ELVAELVA

VALGAVALGA

VÕRUVÕRU

PÕLVAPÕLVA

MUSTVEEMUSTVEE

NARVANARVAJÕHVIJÕHVI

KOHTLA-JÄRVEKOHTLA-JÄRVE

KIVIÕLIKIVIÕLI

RAKVERERAKVERE

RAPLARAPLA

PAIDEPAIDE

Rändeintensiivsus linnaregiooni (protsenti)

Tõmbekeskus Pendelränne tõmbekeskusesse Pendelränne

Allikas: Rahva ja eluruumide loendus, 2011.

samas maakonnas elavatest ja töötavatest inimestestvaid 10%. Eksisteerib ka seos teises elukohas viibimiseaja ja pendeldamise vahel – võrreldes maakonnasiseseltpendeldajatega on maakonnaüleses töörändes osalejateseas rohkem neid, kes veedavad teises elukohas 3–6kuud (vastavalt 27% ja 31%) ja üle 6 kuu (vastavalt 6%ja 26%). Niisiis võib teise elukoha omamise üks põhjusolla ka elukohast kaugel asuv töökoht.

Lisaks Tallinnale on Eestis olulised tõmbekeskusedveel Tartu, Pärnu, Kuressaare, Rakvere, Viljandi ja Võrulinn (vt ka Tammaru 2001, Ahas jt 2010). Väiksema tõm-bejõuga on aga maakonnakeskused Kärdla, Haapsalu,Rapla, Paide, Valga, Põlva, Jõhvi, Jõgeva, lisaks ka Põlt-samaa, Elva, Kohtla-Järve ja Kiviõli linn. Jõgevamaa onainus maakond, kus maakonnakeskus ei vasta formaal-selt tõmbekeskuse tingimusele. Jõgeva linn on peaminetöörände sihtkoht vaid Torma ja Jõgeva valla inimestele.Põltsamaa on olulisim pendelrände sihtkoht Pajusi, Põlt-samaa ja Kõo valla hõivatutele. Põltsamaa tugevamatstaatust Jõgeva linna ees näitab ka kõrgem positsioonkohalike omavalitsusüksuste võimekuse indeksi aluselkoostatud pingereas (Noorkõiv, Ristmäe 2014). Jõgeva-maal kerkib tõmbekeskusena esile ka Mustvee, mis onpeamine sihtkoht Kasepää, Avinurme ja Lohusuu vallainimestele. Arvestades, et Jõgeva linna käib mujalt töölerohkem kui 800 ja Mustvee linna rohkem kui 130 ini-

mest, on selge, et reaalsuses on Jõgeva täna kindlastitugevam keskus kui Mustvee.

Eestis on ka üksjagu valdasid, mida võib pidada ko-halikeks väikesteks tõmbekeskusteks, sest sealsed ette-võtted pakuvad tööd suurele osale kodukoha ja lähi-ümbruse hõivatutele. Sellised on näiteks Helme valdValgamaal, mis on peamine pendelrände sihtkoht Põd-rala valla ja Tõrva linna hõivatutele, Vastseliina vald,mis varustab töökohtadega Meremäe ja Misso vallaelanikke, Orissaare vald, kuhu käivad tööle Muhu jaPöide valla hõivatud ning Koeru vald, kuhu liiguvadtööle Järva-Jaani ja Rakke valla inimesed (kaart 2.5.1).

Linna tugevust tõmbekeskusena näitab ka see, kuipaljudele elanikele ja väljastpoolt tulijatele linn töödpakub. Drobne jt (2012) osutavad, et kui tõmbekeskusestöökohtade arv ületab seal elavate hõivatute oma, võibtõmbekeskust pidada välistööjõule keskendunuks, vas-tasel juhul aga elanikele orienteerituks. Eesti kontekstisnäeme siin mõneti üllatavaid tulemusi. Kõige suuremtööjõupotentsiaal on Jõhvi vallasisesel linnal. Jõhvi lin-nas töötavate ja seal elavate hõivatute suhtarv 1,31näitab, et tööl käijate arv ületab oluliselt linnas elavatehõivatute arvu. Järelikult suudab Jõhvi töökohta pakku-da ka paljudele muude omavalitsusüksuste inimestele(joonis 2.5.1). Hea tööjõupotentsiaal on tõmbekeskustestveel Tartul, Põlval, Rakverel, Tallinnal, Pärnul ja


Kuressaarel. Kõigis nimetatud linnades on töökohtirohkem kui seal elab hõivatuid. Need on linnad, mis va-javad töökäsi väljastpoolt, et katta kõigi ettevõtete töö-jõuvajadus. Kõige nõrgema tööjõupotentsiaaliga Kohtla-Järve linnas (0,61) on küll palju hõivatud elanikke, kuidvähe linnas töötajaid. Kohtla-Järve erineb teistest: kuiüldjuhul on linnades tööajal rohkem inimesi, siis sellestlinnast liigutakse ulatuslikult väljapoole. Selle tendentsimõistmiseks tuleb pöörata tähelepanu Ida-Virumaa töö-kohtade struktuurile. Maakonnas on peamised tööand-jad põlevkivi kaevandamise ja töötlemise ning elektri-energia tootmisega tegelevad ettevõtted, mis enamastiasuvad aga suurtest linnadest väljas.

2.5.2 Tööjõuareaalid

Tõmbekeskuse mõjuala, kuhu kuuluvad keskusegatöörände kaudu seotud omavalitsusüksused, nimeta-takse tööjõuareaaliks. Selle osad on linnaregioon, tõm-bekeskuse tagamaa ja ääremaalised alad. Kõige tugevamside tõmbekeskusega on linnaregiooni kuuluvatelomavalitsusüksustel, kust käib keskusse tööle üle 30%Eestis hõivatuist. Iga tõmbekeskuse ümber ei pruugitekkida linnaregiooni, kuid kõigil neil on olemas taga-maa. Tagamaa omavalitsusüksused on keskusega nõrge-mini seotud – nende Eestis hõivatuist käib keskuslinnatööle 16–30%. Sõltuvalt sellest, kui suur osa linna võivalla elanikest tõmbekeskusesse pendeldab, võib selleliigitada kas lähi- või kaugtagamaaks. Ääremaaks loe-takse omavalitsusüksused, kust käib keskusesse töölevähem kui 16% Eestis hõivatutest.

Eesti linnaregioone võib üldjuhul käsitleda mono-tsentrilistena. See tähendab, et regioonis domineerib ükssuurem linn, mille ümbruses ei ole keskuslinnaga võr-reldavas suuruses konkureerivaid tõmbekeskusi ningsuuremate linnade tagamaad ei põimu üksteisega (Ahas2010: 19). Suurimad linnaregioonid tekivad EestisTallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi linna ümber (Kaart2.5.1). Üle poole hõivatuist käib Tallinna tööle Viimsi,Harku, Kiili, Rae, Saue, Jõelähtme ja Saku vallast ningSaue linnast; Pärnusse liiguvad tööajal rohkem kuipooled Sauga ja Paikuse valla hõivatud ning Tartussepaljud Ülenurme, Tähtvere, Luunja, Haaslava ja Tartuvalla hõivatutest. Nii Tallinna kui ka Tartu linna-regiooni piirid ulatuvad üle maakonnapiiride. Tallinnalinnaregiooni osaks on Rapla maakonna Kohila valdning Tartu linnaregiooni kuulub Jõgevamaa Tabiverevald.

Töökohtade puhul tõmbekeskusest sõltuvaid linna-regiooni omavalitsusüksusi ei saa enam ammu nimetada

maa-asulateks. Sisuliselt on tegemist eeslinnadega, misjagavad teatud funktsioone (nt töökohad, ostuvõi-malused jm) keskusega. Põhja- ja Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias peetakse eeslinnastumisealgusajaks 1960ndaid, mil rahvaarv mitmekordistus justlinnade tagamaal (Champion 2001). Eestiski on inimesteeluasemevaliku võimaluste avardumine ja subjektiivseheaolu kasv viinud selleni, et paljud väärtustavad rahu-likku ja puhast elukeskkonda ning eelistavad kodu-kohana pigem linnamürast eemal asuvat asulat, mis üht-lasi paikneb mugavas kauguses keskuslinnas tööl käimi-seks. Linnalähedaste valdade elanike jaoks on tegevus-ruumide (töö, perekondlikud ja vabaajategevused)jagamine tõmbekeskuse ja elukoha omavalitsusüksusevahel harjumuspärane. Ory jt (2004) lisavad, et ka tööleja tagasi koju sõitmine ei ole inimestele mitte alati vas-tumeelne tegevus. Paljud kasutavad seda aega mõt-tetegevuseks, muusika kuulamiseks, lugemiseks, maga-miseks vm kasulikuks (ibid.). Elukoha omavalitsusük-sustele on selline olukord isegi kasulik – elanikemaksuraha eest on võimalik arendada taristut, ehitada

Jõhvi vs linn

Tartu linn

Põlva linn

Rakvere linn

Tallinn

Pärnu linn

Kuressaare linn

Viljandi linn

Kärdla linn

Rapla vs linn

Elva linn

Võru linn

Jõgeva linn

Paide linn

Haapsalu linn

Põltsamaa linn

Kviõli linn

Valga linn

Mustvee linn

Kohtla-Järve linn

Tööjõupotentsiaali näitaja = omavalitsusüksuse töökohtade arv / omavalitsusüksuse hõivatute arv

0,0 0,2 0,4 0,6 0,8 1,0 1,2 1,4

JOONIS 2.5.1. Tõmbekeskuste tööjõupotentsiaal

Allikas: 2011. a rahva ja eluruumide loendus, autori arvutused.

> 45% 31%-45% 21%-30% 16%-20% < 16%

Tõmbekeskuse tööjõuareaali mittekuuluv omavalitsusüksus

TALLINNTALLINN

HAAPSALUHAAPSALU

KÄRDLAKÄRDLA

KURESSAAREKURESSAARE

PÄRNUPÄRNUVILJANDIVILJANDI

PÕLTSAMAAPÕLTSAMAA

JÕGEVAJÕGEVA

TARTUTARTU

ELVAELVA

VALGAVALGA

VÕRUVÕRU

PÕLVAPÕLVA

MUSTVEEMUSTVEE

NARVANARVAJÕHVIJÕHVI

KOHTLA-JÄRVEKOHTLA-JÄRVE

KIVIÕLIKIVIÕLIRAKVERERAKVERE

RAPLARAPLAPAIDEPAIDE

Rändeintensiivsus linnaregiooni (protsenti)

Tõmbekeskus Pendelränne tõmbekeskusesse Pendelränne


koole ja lasteaedu, pakkuda elanikele mitmesuguseidvaba aja veetmise võimalusi, ja kinnistada elukeskkonnaarendamisega inimestes soovi oma elu pikaajaliselt val-laga siduda. Samal ajal on aga elanikele töökohtadepakkumise funktsiooni linnaregiooni kuuluvatelt asu-lalt üle võtnud lähedal asuv tõmbekeskus.

Linna tööjõuareaali osa on ka tagamaa, kuhu kuulu-vad omavalitsusüksused asuvad tavapäraselt tõmbe-keskustest veidi kaugemal, väljaspool linnaregiooni, ja/võiei ole pendelrände kaudu keskusega väga tugevalt seo-tud. Üldjuhul kuuluvad keskuse tagamaale omamaakonna omavalitsusüksused, kuid Tallinna ja Tartulinna puhul on näha tagamaa ulatumist märksa kauge-male. Pealinna tagamaa osaks on ka mitmed Rapla jaLääne maakonna vallad. Tartu tagamaa piirid ulatuvadJõgeva- ja Põlvamaale. Nõrgema tõmbejõuga linnades(Põltsamaa, Jõgeva, Mustvee, Rapla, Paide ja Kiviõli) puu-dub linnaregioon sootuks, ent tagamaa on siiski olemas.Näiteks kuuluvad Paide lähitagamaale Paide ja Väätsavald ning linna kaugtagamaale Roosna-Alliku, Kareda jaTüri vald. Rapla vallasisese linna lähitagamaa osaks onRaikküla ja Kehtna vald. Kiviõli linna lähitagamaalekuuluvad Lüganuse, Maidla ja Sonda vald (kaart 2.5.1).

Ääremaalisi valdu, mis on tõmbekeskusega töörändekaudu nõrgalt seotud, on Eestis küllaltki palju, kuid neid

kõiki ei saa käsitleda tüüpilise ääremaana. Klassikaliseltloetakse ääremaaks kahaneva ja vananeva rahvastikugavallad, kus suure osa elanikkonnast moodustavad kastööturul mitteaktiivsed ja/või töötud. Kivilaiu ja Ser-vinski (2013) koostatud omavalitsusüksuste elujõulisuseindeksi väärtusi ja nende muutusi ning rahvaloendusependelrände andmeid kõrvutades võib tüüpiliste ääre-maa valdade näidetena nimetada Hanila, Lihula, Varbla,Koonga, Käru, Kõo, Laekvere, Koeru, Roosna-Alliku,Aseri, Laheda, Antsla ja Taheva valda (kaart 2.5.1). Entääremaa alla kuulub ka valdasid, mis ei ole tõmbe-keskusega töörände kaudu tugevalt seotud, sest koha-pealsed ettevõtted suudavad elanikele töökohti pakkudaja inimesed ei pea töö leidmiseks kodukohast väljapooleliikuma. Sellised teistest omavalitsusüksustest sõltu-matute valdade näited on Imavere vald Järvamaal,Värska ja Räpina vald Põlvamaal, Koeru vald Järvamaalja Otepää vald Valgamaal. Nimetatud valdades töötabkohapeal vähemalt 69–73% Eestis hõivatutest. Osaomavalitsusüksusi liigitub ääremaaks, sest sealt välja-poole suunatud pendelränne ei ole seotud ühe konk-reetse tõmbekeskusega, vaid jaguneb mitme oma-valitsusüksuse vahel. Näiteks Põlva maakonna Lahedavalla inimeste peamine töörände sihtkoht on Põlva linn,kuhu käib tööle 13% hõivatutest. Kohapeal leiab

KAART 2.5.2 Tõmbekeskuste tööjõuareaalid, 31.03.2000

Allikas: Rahva ja eluruumide loendus, 2000.


rakendust 37% valla hõivatutest. Valla jaoks olulisedpendelrände sihtkohad on veel Võru linn ning Võru jaKanepi vald.

Kui linnaregioonist tõmbekeskusesse pendeldaminetuleneb inimese võimalusest hoida elu- ja töökoht ruu-miliselt üksteisest eraldatuna, siis vahemaa poolest kau-gel asuvast tagamaa või ääremaa omavalitsusüksusesttõmbekeskusesse töölkäimine tuleneb selgelt vajadusest –kohapealne tööturg ei vasta elanike ootustele. Põhjuseksvõib siin olla kas üldine või struktuurne tööpuuduselukohas või lootus teenida suuremat töist sissetulekut.Maapiirkondade ettevõtete tegevusalade struktuur pakubmadalama taseme kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti jasunnib kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu otsima töödsuuremates linnades (Partridge jt 2010).

Pendelränne on kaugetest asulatest inimeste jaoksnii materiaalselt kui ka emotsionaalselt kulukas ette-võtmine. Stutzer ja Frey (2008) on Saksamaa näitel leid-nud, et töö tõttu liikumine tähendab enamiku inimestejaoks stressi, füüsilist ja vaimset koormat ning subjek-tiivse heaolu langust. Miks siis valitakse kolimise asemelpendelränne? Majanduslikust aspektist vaadatuna onpendeldamine inimese üks paljudest ratsionaalsetestvalikutest: selle kasuks otsustakse, kui liikumiskuludkompenseeritakse kas parema töökoha või elamuturuolukorrast saadava kasuga (Stutzer, Frey 2008). Teisestküljest hoiab inimesi kodukohast püsivalt lahkumastsotsiaalne võrgustik, sugulussuhted ja nn kodutunne –emotsionaalne side elukohaga. Olgugi et pikkade vahe-maade läbimine vähendab oluliselt aega, mis jääbsõprade ja perekonnaga veetmiseks ning vabaajatege-vusteks, ei taheta kolida. On hinnatud, et iga töörändelekulutatud kümme minutit vähendab tema sotsiaalseidsuhteid 10% võrra (Putnam 2000). Subjektiivsete jamajanduslike aspektide võrdlemisel võib leida paradoksi,mille Stutzer ja Frey (2008) võtsid kokku nii: „Pendel-damine hõlmab stressi, mis ei tasu end ära2” ehkratsionaalsed ja majanduslikud kasud ei seleta kõikipendeldamisotsuse mõjutegureid.

Võrreldes tänaseid töörändemustreid aastaga 2000,mil toimus eelmine rahvaloendus, on näha eeslinnastu-mise trendi süvenemist. Eeslinnastumise trendid saidalguse juba pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui ula-tuslikud poliitilised ja majandusreformid viisid töökoh-tade kadumiseni maapiirkondadest ja põllumajandus-sektorist (Puur 1997). 2011. aastaks on suurte linnadelinnaregioon ja tagamaa veelgi kasvanud: aastal 2000ei ulatunud Tartu ja Tallinna linnaregioon üle maa-konna piiri (kaart 2.5.2). Samuti on suurenenud Pärnuja Rakvere linnaregiooni kuuluvate omavalitsuste arv.

Ajaloosündmuste (okupatsiooniaastad, taasiseseis-

vumine, Euroopa Liiduga liitumine jm), rahvastiku- jamajandusprotsesside ning asustussüsteemi arengu mõjulon tõmbekeskuste nimekirjas ja mõjualade ulatusestoimunud muutusi. Võrreldes paarikümne aasta taguseajaga, kui Nõukogude Liit lagunes, on tänaseks omatähtsuse töökohtade pakkujana ümberkaudsetele val-dadele kaotanud mõned tööstuslinnad Ida-Viru maa-konnas, nt Püssi ja Sillamäe. Töökohtade koonduminepõllumajanduse ja tööstuse asemel pigem teenindus-sektorisse on viinud suuremate linnade tugevnemiseni.Tallinna mõjuala laienemine on kahandanud Raplalinna tähtsust tõmbekeskusena. Tartu laienemine agakahandanud Jõgeva mõjuala. Samas tõusevad tõmbe-keskustena pildile paar väiksemat linna, Elva ja Põlt-samaa, mille tööjõuareaal viimaste rahvaloendustevahelisel ajal veidi laienes.

Tõmbekeskuste tugevust ja nende mõjualade ulatustmõjutab üha enam ka rahvastiku vananemine (tööealisijääb maakondades aina vähemaks), inimeste Eesti-siseneränne (kolitakse linnadele ja seega ka töökohtadele lähe-male), välisränne (parema töö ja töise tulu lootuses min-nakse elama välismaale, tihti koos perekonnaga). Nime-tatud muutused rahvastiku koosseisus mõjutavad jasaavad mõjutusi ka ettevõtlusmaastikul toimuvast.Paljud väikesed linnad on tänaseks oma tõmbejõukaotanud, sest sealt kadusid töökohad. Töökohad agakaovad, sest puudub kas ettevõtjale sobiv tööjõud jataristu või kohapealne teenuse ja toote tarbija. Suur mõjuon olnud ka Euroopa Liiduga liitumisel, millega seoseslihtsustusid välisriigis töötamise tingimused. Viimaserahvaloenduse andmetel käib välismaal tööl rohkem kui4% riigi hõivatutest ehk ligikaudu 25 000 inimest.

2.5.3 Ajakulu tööle jõudmiseks

Alates 1990ndate algusest kadus maapiirkondadeslühikese ajaga üle 80% töökohtadest (Raagmaa 2011:178). Seoses linnadesuunalise siserändega on mõistetav,et ka tulevikus tuleb arvestada majandustegevuse koon-dumisega tõmbekeskustesse ja nende ümbrusse, kus onolemas ettevõtetele vajalik tööjõud, klientuur teenusteja toodete müügiks ning taristu logistika ja toodete jao-tuse korraldamiseks. See omakorda tähendab maalelavate töötajatele pikemat töökoha ja kodu vahelistdistantsi.

Stutzer ja Frey (2008: 341) toovad välja, et keskmine

2 Ingliskeelne väljend: „Commuting seems to encompass stress that does not pay off “.


pendelrändele kulutatav aeg on EU15 riikides 37,5minutit ja USAs 48,8 minutit. Eesti paigutub riikidevõrdluses Ungari, Rumeenia, Ameerika Ühendriikide jaLäti järel 47,1 minutiga viiendale kohale (ibid.). Eesti„Üleriigilises planeeringus 2030+“ leitakse, et opti-maalne aeg kodust tööle jõudmiseks on pool tundi. Enttäpsustamata jääb liikumiseks kasutatav transpordi-vahend (auto, ühistransport, rong vms) ja kas ajakulusarvestatakse ka linnaliiklust. Tööjõu siseriikliku mobiil-suse uuringust selgub, et üle poole Eesti inimestest ka-sutab töölejõudmiseks autot (RAKE 2011). Ajakulu töölejõudmiseks jääb 46% vastanute puhul alla 15 minuti ja25% puhul 15–29 minuti vahemikku (RAKE 2011: 39).Seega jõuab kokku 71% vastanutest tööle poole tunniga(ibid.). Ent neid tulemusi ei saa üldistada kogu Eestile,sest uuringusse ei kaasatud Harju ja Tartu maakonnaomavalitsusüksusi. Just nende maakondade kaugetestasulatest liigutakse tööle suurtesse tõmbekeskustesse,kusjuures lisaajakulu tekitab ka linnaliiklus.

Maakonnakeskuste 30 minuti autosõidu raadiusestjäävad välja peamiselt hõreasustusega ääremaalised

vallad, kuid mitte ainult nemad, vaid ka ka üksjagu tihe-asustusega alasid suuremates maakondades (kaart 2.5.3).Kõige teravam on probleem Harju, Ida-Viru ja Pärnumaakonnas, kus pooletunnise sõidu raadiusest jäävadvälja kõige suuremad alad. Saaremaal jäävad Kuressaaresõidualast kaugemale Orissaare, Pöide ja Muhu vald,Läänemaal Lihula ja Hanila vald ning osa Kullamaa vallasuure asustustihedusega asulatest, Raplamaal maakon-nakeskusest kaugel asuv Vigala vald. Lääne-Virumaal eijõua Rakverre 30 minuti autosõiduga Tapalt, Laek-verest ja Rakkest tööl käijad ning osa Väike-Maarja ningVinni valla elanikest. Viljandisse ei jõua poole tunnigatööle maakonna lõunapiirilt (Karksi, Abja vald, Mõisa-küla linn). Jõgeva- ja Tartumaal jääb katmata osa tihe-asustusega Peipsi-äärsest piirkonnast (Kallaste linn,Peipsiääre ja Pala vald). Väiksemates maakondadeshõlmab 30 minuti autosõiduala peaaegu kogu maakonnaterritooriumi. Poole tunniga maakonnakeskusesse töölejõudmine ei ole suuremale osale elanikkonnast prob-leemiks Hiiu, Valga, Põlva (v.a Värska vald), Võru jaPaide maakonnas.

KAART 2.5.3 Poole tunni autosõiduga maakonnakeskusse jõudmise alad

Kuressaare

Pärnu

Tallinn

Põlva

VõruValga

Tartu

Paide

Viljandi

HaapsaluKärde

Rakvere

Jõgeva

Narva

Rapla

Rahvastikutihedus, inimest km kohta

01-910-4950 v

Sõiduaeg on arvestatud linnapiirist. Maanteel on sõidukiiruseks 90 km/h, kruusateedel 70 km/h ja asulast läbisõidul 50 km/h.

2Maakonnakeskus

Maakonnapiir

50km30 minuti autosõidu ala linna piirist

Allikas: Maa-amet. Rahva ja eluruumide loendus, 2011.


Ometi ei ole pikk vahemaa ja sellega kaasnevadsõidukulud ainsad tegurid, mille põhjal inimesed pen-deldamisotsuse langetavad (Partridge jt 2010). Töörändesihtkohaks valitakse tihti pigem suurem linn (nn ma-janduskasvu mootor) kui lähedal asuv väikelinn (ibid.).Inimeste valik läbida pikki vahemaid võib lisaks lihtsalttöökoha leidmisele olla motiveeritud ka võimalusestteha suuremas tõmbekeskuses karjääri, saada oskustelesobivam või tasuvam töökoht, samal ajal säilitades tur-valine, rahulik ja ilus elukeskkond maal (vt ka Partridgejt 2010, RAKE 2011). Samasugune tendents kehtib kaEestis ning seda ilmestab Tallinna ja Tartu tööjõu-areaalide laienemine ja paljude väiksemate linnadetöökohtade koondumispaiga rolli kahanemine.

Asustussüsteemi tasakaalustatud arengu eeldus onkeskuse ja tagamaa parem transpordiühendus (Eestiregionaalarengu strateegia 2020). Inimeste mobiilsusekasvu arvestades peaks tulevikuperspektiivis pikenemaka tööle jõudmiseks läbitav vahemaa 30 km-lt 40 km-le(suurlinnadesse pendeldatakse 50 km raadiusest),kuid ajakulu peaks tänu parematele teedele ja ühistrans-pordile jääma samaks – 30 minutit (Üleriigiline pla-neering 2030+). Seega on maakonnakeskustest kaugelasuvate asulate ühendamine tõmbekeskustega tasakaa-lustatud regionaalarengus üks võtmetähtsusega tee-madest.

2.5.4 Pendeldajate sotsiaal-demograafilised põhijooned

Pendelrände mustrid erinevad rahvastikurühmadekaupa. Üldiselt on varasemates uuringutes läbivalt lei-tud, et pendeldavad pigem noored ja kõrgharitud ini-mesed ning et mehed pendeldavad naistest pikemaidvahemaid (Crane 2007, White 2001, Tammaru 2005).Võib öelda, et ka Eestis peavad samasugused tendentsidsuuresti paika. Selles analüüsis võrreldi sotsiaaldemo-graafiliste põhijoonte järgi üksnes peamisse pendelrändesihtkohta liikujaid.

SuguEestis silmatorkavaid soolisi erinevusi pendelrändeintensiivsuses ei ole. Peamisse pendelrände sihtkohta lii-kujate seas on naisi veidi rohkem kui mehi (53% vs.47%). Ent mehed läbivad tööle jõudmiseks üldjuhulpikemaid vahemaid, naised töötavad kodule lähemal.Naised on võrreldes meestega arvulises ülekaalus neispendelrände voogudes, mis suunduvad linnaregioonikuuluvatest omavalitsusüksustest tõmbekeskustesse

ning neis, kus liigutakse elukohast naabervalda. Meesteülekaal iseloomustab tagamaa omavalitsusüksustest(eriti kaug-tagamaalt) tõmbekeskusse suunduvaid jasuuremaid linnu ühendavaid pendelrändevoogusid.

Eestis võib olla mitmeid pendelrände mustritesooliste erinevuste põhjusi. Esiteks: küllaltki tradit-siooniline ühiskonnakorraldus, millega kaasneb naistesuurem roll koduste tööde tegemisel ja laste kasvata-misel ning mehe roll perekonna ülalpidajana. Paremateenistuse nimel on mehed nõus pikema vahemaaläbimise ja ajakuluga. Naised seevastu valivad töö japereelu ühitamise nimel töökoha kodu lähedal. Crane(2007) toob välja, et abielus mehed läbivad tööl käimi-seks pikemaid vahemaid kui vallalised mehed. Abielusnaised aga pendeldavad lühemaid vahemaid kui valla-lised naised (ibid.). Üheks seletuseks pakub autor abi-eluga lisanduvaid perekonnakohustusi, mis nõuavadnaistelt kodule lähedal olekut ja meestelt vastupidist.Kui perekond peab valima, kas kaugemal käib tööl meesvõi naine, siis saab tihti määravaks ka naiste ja meestepalgalõhe – naiste madalam palk ei õigusta pikkadevahemaade läbimist (Crane 2007).

VanusEri vanuses inimesi iseloomustavad erinevad, selgelteristatavad ja iseloomulikud pendelrändemustrid. Tam-maru (2005) leidis Tallinna ja selle lähiümbruse töörän-des osalejaid hõlmavas analüüsis, et pendeldajad onüldiselt nooremad kui kohapeal töötajad ja et vanusekasvades tõenäosus pendeldada kahaneb.

Noori, 20–29-aastasi, iseloomustab töölkäiminetõmbekeskusest kaugemal asuvast maa-asulast suure-matesse linnadesse. Selline liikumismuster selgitabnoorte valikuid: atraktiivseks peetakse suurtes keskustesasuvaid töökohti isegi siis, kui elukoht on linnast kaugel.Noored liiguvad ka suurte linnade vahel (vt ka Ahas jt2010). Näiteks on Tartust Tallinna liikujatest 36%, Pär-nust Tallinna liikujaist 35% ja Valgast Tallinna liikujaist30% kahekümnendates eluaastates.

Kolmekümnendates eluaastates pendelrändajateliikumismuster erineb oluliselt nooremate omast ja selleoluliseks tunnuseks võiks pidada liikumist linnaregioonikuuluvast omavalitsusüksusest keskusse. Tallinna jaTartu lähivaldadest tõmbekeskusse liikujate seas on30–39-aastased võrreldes teiste vanuserühmadega enimesindatud. Linnalähedastes uuselamupiirkondades ela-vad Eestis ennekõike nooremad tööeas perekonna-inimesed, kelle töökoht asub keskuses.

Paljudes omavalitsusüksustes moodustavad nelja-kümnendates eluaastates töörändajad võrreldes teiste


vanuserühmadega suurima tõmbekeskuste suunal liiku-jate voo. See on loogiline tulemus, arvestades, et paljudesomavalitsusüksustes on ka hõivatuid kõige enam justselles vanuses inimeste seas. Kui noortele oli omane lii-kumine suurtesse linnadesse ja linnade vahel, siis vane-maid, neljakümnendates eluaastates inimesi iseloo-mustab liikumine maa-asulatest väiksematesse tõmbe-keskustesse. Eesti kontekstis tähendab see pendeldamistnii maakonnakeskustesse (v.a Tallinn ja Tartu) kui kamõningatesse tugevama tõmbejõuga valdadesse.

HaridustaseÜldine tendents, et pendelrändes osalejate seas onkõrgharitute osatähtsus kõrgem kui kogu rahvastikus(Sandow 2010), kehtib ka Eestis. Peamisse pendelrändesihtkohta liikujatest on 44% omandanud kõrghariduse,kogu Eesti rahvastikust moodustavad kõrgharitudligikaudu 30%. Kutseharidusega pendeldajaid on 28%,keskharidusega 18% ja põhi- või sellest madalamaharidustasemega 10% kõigist peamisse sihtkohta liiku-jatest.

Kõrgharidusega töötajatele on iseloomulik liikuminesuurte linnade vahel ja suunal. Näiteks on 54% TartustTallinna ning 44% Pärnust Tallinna tööl käijatestkõrgharitud. Palju on kõrgharidusega hõivatuid kalinnaregiooni ja tõmbekeskuse vahel liikujate seas.Näiteks 64% Viimsi vallast, 59% Harku vallast ja 55%Rae vallast Tallinnasse liikujatest on kõrgharidusega.

Tammaru (2005) toob välja, et lähiümbruse valda-dest Tallinnasse töölkäijate seas on kõrgharituid rohkemkui kohapeal töötajate hulgas. Samuti on nende seasrohkem valgekraedena töötajaid (ibid.). Autor seletabtulemusi sobiva töö puudumisega eeslinnastunud val-dades: eeslinnastunud valdadesse koonduvad tegutsemalinnast väljapoole kolinud tööstusettevõtted, kus raken-duse leidmine ei ole kõrgharitud ja valgekrae ametitpidavale töötajale atraktiivne. See tingibki nende töö-tamise Tallinnas. Tammaru kirjeldatut võib laiendadaka teistele eeslinnastunud piirkondadele Eestis, näiteksTartu ja Pärnu linna ümbrusele.

Kokkuvõte

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti inimeste töögaseotud mobiilsus oluliselt suurenenud. Kõige selgeminiväljendub see Tallinna ja Tartu aina laienevatestööjõuareaalides – suurtesse linnadesse liigutakse töölenii maakonna kaugematest omavalitsusüksustest kui ka

linna lähedalt uuselamurajoonidest. Asustussüsteemihierarhia on küll Eestis püsinud praktiliselt muutu-matuna pikka aega, kuid väiksemaid muutusi on niiajaloosündmuste, rahvastiku- kui majandusprotsessidemõjul siiski toimunud. Peamised tõmbekeskused onTallinna ja Tartu kõrval veel maakonnakeskused jamõned väiksemad linnad. Võrreldes seekordse rahva-loenduse tulemusi töörände osas eelmisega, on selgeltnäha suurte keskuste tööjõuareaalide aasta-aastastlaienemist. Mõnede väikelinnade ja nõukogude-aegsetetööstuslinnade tõmbejõud aga väheneb.

Pendelrändes osalejate sotsiaal-demograafilisedpõhijooned sarnanevad nii Eestis, Euroopas kui USAs.Eestis on peamisse pendelrände sihtkohta liikujate seasveidi enam naisi kui mehi, kuid nagu mujal maailmas,läbivad ka Eesti mehed võrreldes naistega töölkäimisekspikemaid vahemaid. Kodust kaugel töölkäimineiseloomustab veel noori, kahekümnendates eluaastatesinimesi. Pereloomiseas (kolmekümnendates) inimestepuhul peegeldavad pendelrände mustrid osaliselt tead-likku valikut ja soovi hoida kodu ja töö tegevusruumi-dena lahus: töötatakse linnas, kuid elatakse linnastväljas. Pendeldajate seas on rohkem kõrgharituid kuirahvastikus keskmiselt. Kõrget kvalifikatsiooni nõud-vate ja hästi tasustatud töökohtade koondumine tõm-bekeskustesse tingib ka kõrgharitud inimeste töörändesinna.

Kuigi riiklikes dokumentides on seatud eesmärgikssäilitada ka järgmistel aastakümnetel olukord, kus ko-dust tööle jõuaks 30 minutiga, võib töökohtade jätkuvkoondumine tõmbekeskustesse ja nende lähedussetähendada, et maakonna äärealadelt linna liikuvad ini-mesed sellise ajakuluga hakkama ei saa. Tuleviku jaoksvõiks eesmärgiks seada linna ja maapiirkondade paremaintegreerimise. See seisneb ühelt poolt inimeste elu-keskkonna parandamises, teisalt aga elanikele tööl-käimise võimalikult mugavaks muutmises. Et juba tänaon paljude inimeste eelistus elada linnast eemal kaunis,rahulikus asulas, tuleb ka edaspidi teha pingutusiinimeste kodukoha võimalikult atraktiivseks muut-miseks, väljendugu see kergliiklusteede ehitamises, vabaaja veetmise võimaluste loomises, aktiivse kogukon-natöö edendamises vms. Samal ajal tuleb tagamaa jaääremaa omavalitsusüksused siduda transpordiühen-duste ja teedevõrgu kaudu tõmbekeskustega, ettöölkäimine oleks kiire ja mugav. Sel viisil on võimalikelamist maal ja töölkäimist linnas lõimida. ●


Ahas, R; Silm, S; Leetmaa, K; Tammaru, T; Saluveer, E; Järv, O; Aasa, A; & Tiru,M. (2010). Regionaalne pendelrändeuuring. Lõpparuanne. Tartu Ülikooli inimgeograafiaja regionaalplaneerimise õppetool. https://www.siseministeerium.ee/public/Re-gionalne_pendelrndeuuring_11.06.2010.pdf. (01.10.2014).

Champion, T. (2001). Urbanization, Suburbanization, Counterurbanization andReurbanization. Paddison, R. (ed.), Handbook of Urban Studies (143–161). London:SAGE Publication.

Crane, R. (2007). Is There a Quiet Revolution in Woman’s Travel? Revisiting theGender Gap in Commuting. Journal of the American Planning Association, Vol. 73, No. 3(Summer 2007), 298–316. Academic Search Complete: EBSCO Host. (10.11.2014).

Drobne, S; Bogataj, M. & Lisec, A. (2012) Dynamics and local policy in labourcommuting. Business Systems Research, Vol. 3, No. 2. (September 2012), 4–26. AcademicSearch Complete: EBSCO Host (10.11.2014). Business Source Complete: EBSCOHost. (10.11.2014).

Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020. Siseministeerium.https://www.siseministeerium.ee/public/Eesti_regionaalarengu_strateegia_2014-2020.pdf. (07.10.2014).

Kivilaid, M. & Servinski, M. (2013). Elujõulisuse indeks. Narusk, E. (toim), Eestipiirkondlik areng (59–90). Tallinn: Statistikaamet.

Landesman, J. & Seward, R.R. (2013). Long Distance Commuting and CoupleSatisfaction in Isreal and United States: An Exploratory Study. Journal of Com-parative Family Studies, Vol. 64, No. 6 (Nov-Dec 2013), 765–781. OmniFile Full TextSelect (H.W. Wilson): EBSCO Host. (10.11.2014).

Noorkõiv, R. & Ristmäe, K. (2014). Kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse indeks 2013.Metoodika ja tulemused. Konsultatsiooni- ja koolituskeskus Geomedia.https://www.siseministeerium.ee/public/KOV_voimekuse_indeks_2014_Loppversioon.pdf. (13.11.2014).

Ory, D.T; Redmond, L.S. & Collantes, G.O. (2004). When is Commuting Desirableto the Individual? Growth and Change, Vol. 35, No. 3 (Summer 2004), 334–359. BusinessSource Complete: EBSCO Host. (10.11.2014).

Partridge, M.D; Ali M.K; Olfert M.R. (2010). Rural-to-Urban Commuting: ThreeDegrees of Integration. Growth and Change, Vol. 41, No. 2 (June 2010), 303–335. Busi-ness Source Complete: EBSCO Host. (10.11.2014).

Putnam, R.D. (2000). Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community.New York: Simon and Schuster.

Puur, A. (1997). Emergence of unemployment: Evidence from Estonia 1989–1995.Trames, Vol. 1, No. 3, 247–276.

Raagmaa, G. (2011). Mitmest tükist koosneb Eesti? Narusk, E. (toim), Eesti piir-kondlik areng (173–180). Tallinn: Statistikaamet.

Sandow, E. (2010). Till Work Do Us Part – the Social Fallacy of Long-distance Commuting.Conference Paper: ERSA-NECTAR Special Session on Commuting, Migration,Housing and Labour Markets: Complex Interactions, Jonköping, Sweden.

Stuzter, A; Frey, B.S. (2008). Stress that Doesn’t Pay: The Commuting Paradox.Scandinavian Journal of Economics, 110(2), 339–366. Business Source Complete: EBSCOHost. (10.11.2014).

Tammaru, T. (2001). Eesti linnade mõjualad ja pendelränne. Lõpparuanne. Tartu: TartuÜlikool, Rahvastikuministri büroo.

Tammaru, T. (2005). Suburbanisation, employment change, and commuting inthe Tallinn metropolitan area. Environment and Planning A, vol. 37(9), 1669–1687.

Tõnurist, A. (2013). Tööränne Eestis. Narusk, E. (toim), Eesti piirkondlik areng (116–146). Tallinn: Statistikaamet.

Tööjõu siseriikliku mobiilsuse uuring. Lõppraport. (2011). Tartu Ülikooli sotsi-aalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. http://www.sm.ee/sites/de-fault/files/contenteditors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Toovaldkond/pendelr2nde_l6ppraport_11.11.2011.pdf. (13.11.2014).

White, M.J. (2001). Sex Differences in Urban Commuting Patterns. (1986). Amer-ican Economic Review, Vol. 76, No. 2 (May 1986), 368–272. Business Source Complete:EBSCO Host. (10.11.2014).

Wrede, M. (2013). Heterogenous skills, migration, and commuting. Papers in Re-gional Science, vol. 92 No. 2 (June 2013), 345–360.

Üleriigiline planeering Eesti 2030+. (2013). Vabariigi Valitsuse korraldus30.08.2012 nr 368. Tallinn. http://eesti2030.files.wordpress.com/2014/07/-eesti2030.pdf. (7.10.2014).

VIIDATUD ALLIKAD


Nüüdisaegne väljaränne: ulatus, põhjused ja mõjud Eesti arengule

2.6� TIIT TAMMARU, RAUL EAMETS

Sissejuhatus

estis on vist vähe neid teemasid, mis inimestelesedavõrd korda lähevad kui tänane ulatuslik jaigal aastal kasvav väljaränne. Lahkumise põhju-

sed on erinevad ning seotud nii pettumuse, töö, pere,õpingute, maailma avastamise, uute ja põnevate koge-muste otsimise kui ka muude teguritega (Anniste 2014;Anniste, Tammaru 2014; Tammaru jt 2010). Nagu mehästi teame, asetub Eesti ränne seejuures laiemalt idastläände suunduva rände konteksti Euroopas (Castles,Miller 2009; Cook jt 2011; Ivlevs 2013). Selle rändemõistmisel on olulised kaks struktuurset tegurit: Ida-Euroopa riikide demograafiline koosseis ja elatus-tasemete erinevus. Eesti ja Läti puhul lisandub kolman-da struktuurse tegurina nõukogude aja suur sisseränne.Nii pole üllatav, et rändepiirangute vähenemine, eritiseoses Euroopa Liidu (EL) laienemisega Ida-Euroopasse,on märkimisväärselt kasvanud ka ränne Ida-EuroopastLääne-Euroopasse. Sellele rändele andis uut hoogu 2008.aastal alguse saanud majanduskriis, mis tabas Ida-Eu-roopat (ja Lõuna-Euroopat) eriti valusalt. Majanduskriislanges ajale, mil ühelt poolt oli palju tööturule sisenejaidja teiselt poolt töökohti kokku tõmmatud ka nendejaoks, kes juba olid tööturul. Nii oligi Ida-Euroopas käesrände aeg (vrd Castles ja Miller 2009).

Kuigi ränne Ida-Euroopast, sh Eestist, Lääne-Eu-roopasse on olnud ulatuslik, ei ole selle täpne mõõtminesiiski lihtne ülesanne (Raymer jt 2011). ÜRO alalise

elukohavahetuse definitsioon on küll selge: inimeneloetakse uues riigis alaliseks elanikuks/püsielanikukskui ta on seal elanud või kavatseb seal elada vähemalt 12kuud. Samas liiguvad paljud inimesed pidevalt kahe jaenama riigi vahel ehk lisaks alaliselt teise riiki elamaasumisele on tekkinud ka mitmeid teisi ruumilise mo-biilsuse vahevorme, kus inimeste elu toimub rööbitimitmes riigis. Seda mitmes riigis paralleelset elatavat eluon hakatud nimetama hargmaisuseks ning pidevat kahevõi enama riigi vahel toimuvat rännet riigipiiride üle-seks pendelrändeks (Vertovec 1999). Selge piirjoonetõmbamine pendelrände, ajutise rände ja alalise rändevahele on suhteliselt keeruline. Kõige sagedasem ontööalane pendelränne. Ka Eesti näitel on palju selliseidinimesi, kes töötavad Soomes ja elavad nädalavahetuselEestis pere juures. Ka sellise levinud juhtumi jaoks onpüsielukoha määratlus olemas – inimeste püsielukohtamäärab pere elukoht, milleks on käesolevas näites Eesti,kuid tegelik elu on juba märksa mitmekesisem. Inimesevaatenurgast võib olla kas kasulik või vajalik ennast uueriigi elanikuks registreerida, mis hõlbustab mitmeidasjaajamisi, sh töö saamist (Anniste 2014). Lisaks on veelhulk inimesi, kes elavad rööbiti mitmes riigis, näitekstudengid. Kuigi ka nendele kehtivad nii 12 kuu kuipere elukoha reeglid, on just noored inimesed need, kel-lel ei ole neid kahte kriteeriumi võimalik üheselt raken-dada. Eesti ja Soome on üks tiheda riikidevahelise

E

RÄNNE


pendelrände ala Euroopas (Silm jt 2012), Eesti ja Soomepealinnad on nende ühise tööareaali tõttu ristitud lausauue nimega: Talsinki või ka Hellinn.

Eesti rahvaloenduse ja rahvastikuregistri andmedannavad väljarändest mõnevõrra erineva pildi. Seetõttuei ole tegelikkuses võimalik üheselt ja täpselt määrat-leda sedagi, kui palju inimesi on Eestist alates 1991. aas-tast lahkunud. Selge on siiski see, et peamiselt Soome jateistesse Euroopa riikidesse väljarännanute arv on suurning mitmesugustele andmeallikatele tuginedes on või-malik väljarände ulatust hinnata. Käesoleva artiklieesmärgid on 1989., 2000. ja 2011. aasta rahvaloendusteandmetest lähtuvalt (a) selgitada välja Eestist väljarändeulatus, kasutades lihtsat bilansimeetodit, ja võrreldasaadud tulemust teiste andmeallikatega, (b) esitadaEestist väljarändajate portree ning (c) analüüsida,milline on väljarände võimalik mõju Eesti rahvastikuja tööturu arengutele. Alustuseks asetame aga tänaseväljarände kahe varasema — 19. sajandi lõpus, 20. sajandialguses (demograafilisest üleminekust tingitud väl-jaränne) ning Teise maailmasõja aegse (suure põgene-misega seotud väljaränne) — suure väljarände lainekonteksti.

2.6.1 Eestist väljarände varasemad lained

Kui jätta kõrvale massiküüditamised, mis moodustavadomaette kurva peatüki Eesti rahvastikuloos, on välja-ränne Eestist toimunud kolme suure lainena. Neist esi-mene algas 19. sajandi keskpaigast ja kestis kuni ise-seisva Eesti riigi loomiseni. Rändelaine tulenes rah-vastiku arengust, täpsemalt Eestis tollel ajal aset leid-nud demograafilisest üleminekust (suremus väheneskiiresti, sündimuse vähenemine järgnes ajalise nihkega)ning maapiirkondades (enamik eestlastest elas siis maal)tekkinud väljarändesurvest. Kalev Katus (1989) on sedamuutust illustreerinud alljärgneva näitega. Enne demo-graafilist üleminekut sündis peredes keskmiselt viis last,kellest kaks elasid täiskasvanueani. Statistiliselt võttesoli üks neist poiss ja teine tüdruk, ja nii püsis maal rah-vastiku tasakaal. Demograafilise ülemineku käigusvähenes suremus ehk sündinud viiest lapsest neli elastäiskasvanueani. Statistiliselt võttes olid kaks neistpoisid ja kaks tüdrukud. Maarahvastiku tasakaal kadus,st maal tekkis väljarände surve. Kuigi samal ajal linnadesalanud tööstuse areng tekitas seal palju uusi töökohti,täideti need suures osas sisserändajatega Venemaalt.

Ülerahvastatusest põhjustatud rändesurve maal ningpiiratud võimalused linnas tööd saada vallandasid nii

esimese suure väljarände laine, mille ajal lahkus Eestistligikaudu 200 000 inimest, peamiselt Venemaale, kus olirohkesti vaba maad (Rosenberg 1998). Tekkis Venemaaeestlaste kogukond, mida me täna nimetame Eesti ida-diasporaaks. Need 200 000 inimest moodustasid 20%eestlastest, teisisõnu: Eestist lahkus iga viies eestlane(Kulu 1992). Tänaseks on Venemaa eestlaskond vähe-nenud 20 000 inimeseni, kusjuures ligikaudu poole sel-lest vähenemisest on andnud tagasiränne Eestisse, teisepoole punaterror ja sulandumine vene ühiskonda (Tam-maru jt 2010; Tiit 1993).

Teine suur väljarände laine oli põhjuste ja geograafiamõttes hoopis teistlaadne. 1944. aasta sügisel lahkusEestist teistkordse nõukogude võimu taaskehtestamiseeel ligikaudu 80 000 inimest; seda väljarände lainetnimetatakse suureks põgenemiseks (Andrae 2005;Kumer-Haukanõmm 2012; Reinans 2006). Lahkujateseas oli palju tolleaegse eliidi esindajaid, peamise osaväljarändajate koguarvust moodustasid aga noored ningrannikualadel elanud inimesed. Suuremad põgenikekogukonnad tekkisid Rootsis, Ameerika Ühendriikides,Kanadas ja Austraalias (Kulu 1992). Täna tunneme sedaosa väljaspool kodumaad elavatest eestlastest lääne-diasporaaks. Nende tagasiränne Eestisse ei ole olnudkuigi ulatuslik (Kulu, Tammaru 2000) ning sellepõhjused on mõistetavad. Raudne eesriie külma sõjaaegses maailmas välistas tagasirände, Eesti iseseisvusetaastamise ajaks olid aga kunagised väljarändajad eakadja nende võõrsil sündinud lapsed oma juured sügavaltuue kodumaa mulda ajanud. Samas on võimatu alahin-nata lääne-diasporaa rolli nii Eesti riigi taastamisel kuiEesti riigi taasiseseisvumisele järgnenud arengus. Vaidüks näide sellest on asjaolu, et riigi mitmeid tähtsaidametiposte on täitnud Eestisse naasnud eestlased.

2.6.2 Nüüdisaegse väljarände ulatus

Eestist väljarände kolmas suurem laine langeb iseseis-vuse taastamisele järgnenud aega. Ühtekokku on natukeenam kui kahe aastakümnega Eestist lahkunud ligi-kaudu 200 000 inimest ehk umbes sama palju kui esi-mese, demograafilise ülemineku aegse väljarändega(tabel 2.6.1). Ühe väikese riigi kohta on see väga suurrahvastikukadu, mis jääb suhtarvudes väljendatuna allavaid esimesele väljarändele (Eesti rahvaarv on vahepealkasvanud).

Uusväljaränne Eestist kasvas pärast Eesti liitumistEuroopa Liiduga ja hoogustus veelgi 2008. aastal glo-baalse majanduskriisi vallandudes. Majanduskriisistmöödunud viie aasta jooksul on Soomes elavate


inimeste arv lausa kahekordistunud, umbes 20 000inimeselt 2008. aastal ligikaudu 40 000 inimeseni 2013.aastal.

2.6.3 Väljarände põhjused

Esimene nüüdisaja ulatusliku väljarände mõjutegur onkahtlemata nõukogude aja suur sisseränne. Kui nõu-kogude aastatel eristus Eesti (ja ka Läti) teistest Ida-Euroopa riikidest suure sisserände poolest, siis need-samad sisserändajad kujundavad oluliselt määral tänaseväljarände ulatust. See aitab osaliselt seletada Eestioluliselt suuremat rändekadu võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega (joonis 2.6.2).

Seejuures on oluline tähele panna, et nõukogude ajalsaabunute tugev panus Eestisse rändeprotsesside kujun-damisel ei piirdu üksnes 1990ndate aastate tagasirän-dega. 2011. aasta rahvaloenduse tulemused näitavad, etka 2000ndatel on muudest rahvustest elanike nega-tiivne väljarände saldo suurem kui eestlastel.

Kui nõukogude aja sisseränne väljarände mõjutajanaon Eesti ja Läti eripära, siis kaks teist struktuursettegurit – demograafiline koosseis ja elatustasemeteerinevus Lääne-Euroopaga – on Ida-Euroopa riikidessarnased. Demograafiline koosseis tähendab eelkõigeseda, et peamises rändevanuses (20ndates eluaastates)on kõikjal Ida-Euroopas, sh Eestis, suured 1980ndatelsündinud põlvkonnad. Sündimus oli siis kõikjal Ida-Euroopas kõrge. Need 1980ndatel sündinud noored onnüüd tööturule sisenemise vanuses. Teisisõnu: nii po-tentsiaalseid tööotsijaid kui ka lahkujaid on Eestis jamujal Ida-Euroopas praegu hästi palju. Lääne-Euroopa

vananeb aga kiiresti: suurimad põlvkonnad sündisidmitu aastakümmet varem, pärast Teist maailmasõda jajõuavad praegu pensioniikka. Lühidalt: kui Ida-Euroopason praegu palju tööturule sisenejaid, siis Lääne-Eu-roopas on palju tööturult lahkujaid. Elatustasemete eri-nevus riikide vahel „suunab“ aga mitmesugustel põhjus-tel (olgu see töö saamine või õppima asumine) inimesivähem jõukamatest jõukamatesse riikidesse. Viimaseviie aasta majanduskriis on Eesti väljarändejõe vägakiirelt voolama pannud.

Selliste negatiivsete põhisuundumuste varjus onväikeseks lohutuseks siiski see, et muist lahkujaid tulebEestisse ka tagasi. Seejuures on sisseränne nii rahva-loenduse (tabel 2.6.1) kui registriandmetel väga sarnane:aastatel 2000–2012 on Eestis elukoha registreerinud (seeon peamiselt tagasiränne) 29 000 inimest. Eestissesaabujate arvu sees on lisaks tagasirändajatele ka teisteriikide kodanike sisseränne Eestisse. Tagasirände ulatu-tus Soomest on hinnanguliselt neljandik väljarändaja-test (Anniste, Tammaru 2014). Lisaks on olulinemärkida, et tagasiränne toimub alati aegnihkega. Nii onhuvitav tõdeda, et viimasel viiel aastal on Eestissetagasirändajad oluliselt rohkem kui oli Eestist väljarän-dajaid aastatel 2000–2005. Tagasirände osas jääb Eestisilma ka kõigi teiste Euroopa riikide, mitte üksnes Ida-Euroopa riikide võrdluspeeglis. Nimelt ilmneb Euroopasotsiaaluuringu 2008. aasta andmetest, et kui võttakõikide Euroopa riikide puhul aluseks vastavas riigisündinud inimesed, siis on Eestis kõige suurem välis-maal töötamise kogemust omavate inimeste osakaal.Jutt on inimestest, kes on mõnda aega elanud ja töö-tanud välismaal kuid elavad ja töötavad nüüd kodumaal.Eesti elanike tihedad tööalased sidemed Soomega on

TABEL 2.6.1 Rahvaarvu muutuskomponendid1989–2000 ja 2000–2011

Allikas: Statistikaameti andmed.

1989–2000 2000–2011

Rahvaarv perioodi alguses 1 565 000 1 370 000

Rahvaarv perioodi lõpus 1 370 000 1 294 000

Rahvaarvu muutus –195 000 –76 000

Loomulik iive –40 000 –33 500

Rändesaldo (jääk)* –155 000 –42 500

Sisseränne 14 500 28 000

Väljaränne (jääk)* 165 500 70 500

* Sisaldab ka rahvaloenduste alakaetuse erinevust.

45000

40000

35000

30000

25000

20000

15000

10000

5000

0

2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Inim

este

arv

Aasta

JOONIS 2.6.1 Eesti pärit sisserändajate arvu muutus Soomes, 2000–2013

Allikas: Soome Statistikaameti andmed.


kindlasti üks oluline tegur, mis võimaldab nii lihtsaltvälismaale tööle minna kui sealt mõne aja pärast taaskodumaale naasta.

Kui vaadata praegust olukorda pikemaajaliste suun-dumuste taustal, siis on viimase kümne aasta kokku-võttes võõrsil elavate eestlaste arv ühelt poolt märga-tavalt kasvanud, kuid teiselt poolt jääb nende osakaal(u 15%) tagasirände tasakaalustava mõju tõttu siiski vii-mase 100 aasta keskmisele tasemele. Kodumaale toobinimesi tagasi eelkõige üks ja väga lihtne põhjus: kodu-maal on parem kui võõrsil, oma keel ja kultuur (Kulu,Tammaru 2000) ning varem või hiljem jõuavad selleäratundmiseni paljud, kuid loomulikult mitte kõiklahkujad, eriti eestlased (Anniste, Tammaru 2014).

2.6.4 Väljarändajate portree

Rändeprotsessidele on alati iseloomulik selektiivsus, stlahkujaid ei ole sugugi mitte kõikides rahvastikurüh-mades võrdselt, vaid esile kerkivad teatud rühmad.Sageli on rändes ülekaalus mehed, kes asuvad võõrsiletööle ja kes hiljem kas naasevad kodumaale või kellelejärgneb pere. 2011. aasta rahvaloenduse andmed Eestist2000–2011 lahkujate kohta näitavad aga seda, et väl-jarändajate seas on ülekaalus naised (tabel 2.6.2). Soomerännanute analüüs näitab, et töörände kõrval on lahku-mist põhjustanud väga suurel määral ka pereränne (vrdAnniste, Tammaru 2014). Üldse on perede taasühine-mise kõrval uue kasvava rändeliigina tekkinud Euroopaspereloomeränne (abiellutakse välismaalasega), milleoluliseks osaks on naiste üleesindatus rändes Ida-Eu-roopast Lääne-Euroopasse (Niedomysl jt 2010). Ootus-pärane on aga see, et lahkujate seas on selgelt üle-esindatud noored. Küll on aga mõnevõrra üllatav lasteväga suur osakaal väljarändajate seas, kellest omakordasuurim rühm on üle 15-aastased noored. Üldine rändeseaduspära: mida nooremalt lahkutakse, seda väiksemon tagasirände tõenäosus. Samuti näeme, et lahkujateseas on rohkesti lastega leibkondi. Kuigi abielus olevaidinimesi on väljarändajate seas vähem kui Eestissejäänute seas, võib arvata, et väljarändajate seas on paljulastega paare. Laste suur osakaal väljarändajate seas onkahtlemata ohu märk. Nemad saavad oma haridusevälismaal, võõrsil koolis käies tekivad sõbrad, saadaksesuurepärane keeleoskus ja õpitakse selgeks uue kodu-maa kirjutamata reeglid, mis kõik hakkavad pärssimasoovi Eestisse tagasi tulla.

Nii Eestist väljarände kui laiemalt ida-lääne rändearutelu teemaks Euroopas on ajude väljaränne (Olofs-son 2013; Olofsson ja Malmberg 2010). Ida-Euroopast

kipuvad lahkuma kõrgelt haritud inimesed, kes sageliasuvad tööle ametites, mis ei vasta nende kvalifikat-sioonile. Eesti eristub selles osas jõuliselt paljudest teis-test Ida-Euroopa riikidest: lahkujate seas on ülikooli-haridusega inimesi vähe ja põhiharidusega inimesi palju.Selle põhjus on rändajate vanuses: nagu eelnevaltnägime, on paljud Eestist lahkunud lapseeas. Aga Eestieripära ilmneb siiski ka täiskasvanute osas. Seda näi-tavad andmed ameti alusel. Nimelt on väljarändajateseas vähe esindatud juhid ja tippspetsialistid, ülekaalu-kalt aga teenindustöötajad ja töötud. Viimane tähendabühtlasi, et väljaränne vähendab survet Eesti sotsiaalsüs-teemile. Eestist väljarännanute analüüs Soomes toob

PüsivaltPüsielanikud lahkunud

2000 2000–2011

SUGU

Mees 45 39

Naine 55 61

VANUS

0–19 31 57

20–29 15 24

30–39 15 12

40–49 15 6

50+ 24 1

LEIBKONNA SUURUS

1 9 5

2 22 15

3+ 69 80

PEREKONNASEIS

Abielus 49 23

Muu 51 77

HARIDUS

Ülikooliharidus 14 7

Keskharidus 51 43

Põhiharidus 35 50

TÖÖALANE STAATUS

Juhid 11 8

Tippspetsialistid 12 8

Keskastme spetsialistid 13 12

Ametnikud 5 6

Teenindus- ja müügitöötajad 11 18

Põllumajanduse oskustöölised 2 1

Oskus- ja käsitöölised 14 12

Seadme- ja masinaoperaatorid 10 8

Lihttöölised 9 7

Töötud 13 19

EMAKEEL

Eesti 69 65

Muu 31 35

TABEL 2.6.2 Eestist väljarändajate profiil (%)

Allikas: REL 2011.


välja veel ühe huvitava tahu: nimelt peavad ka Eestistlahkunud juhid ja tippspetsialistid võõrsile jõudes lep-pima madalama ametipositsiooniga kui Eestis, kuid seekaotus tehakse kiiresti tasa (Anniste,Tammaru 2014).Nii jõutakse ühelt poolt tagasi sama ametipositsioonininagu viimati Eestis ning teiselt poolt ei erine eestlasteametialane jaotus Soomes palju soomlaste ametialasestjaotusest ehk Eestist väljarändajad on Soomes edukad.

Väljarändajate hulgas on eesti emakeelega inimesimõnevõrra vähem kui püsielanike seas, kuid erinevusedteiste rahvustega ei ole suured. Küll on aga, nagu eespoolmainisime, suured käärid tagasirändes. Ehk: kui paljudeeestlaste jaoks on lahkumine siiski ajutine, siis teisterahvuste jaoks pigem lõplikuma iseloomuga sündmus.Väljarändajate geograafiline jaotus Eestis on kirju, lah-kutakse nii Tallinnast ja teistest suuremates linnadestkui Eesti äärealadelt (joonis 2.6.3). Peamisteks siht-riikideks on lisaks Soomele veel teisedki Põhjamaad,Ühendkuningriigid, Saksamaa ja Venemaa (joonis 2.6.4).

2.6.5 Väljarände mõjud Eesti arengule

Praeguse väljarände ulatuse taustal tekib loomuli-kult küsimus – kui kaua saab selline olukord kesta?Praegu kombineeruvad majanduslikud ja demograafi-lised tegurid nii Eestis kui ka teistes Ida-Euroopa riiki-des selliselt, et ulatuslik väljaränne on väga ootuspärane.Majanduskriis on väljarännet võimendanud. Väljarän-dele aitab kaasa elatustaseme jätkuvalt suur (kuigi1990ndate aastatega oluliselt vähenenud) vahe Ida- jaLääne-Euroopa riikides, samuti majanduskriisi tugevammõju Ida-Euroopa riikidele, eriti võrreldes Põhjamaa-

dega. Neil majanduslikel teguritel ei oleks aga suurtmõju, kui praegu ei oleks peamises rändeeas (nii Eestiskui ka kogu Ida-Euroopas) suured rahvastikupõlvkon-nad, kes sündisid 1980. aastatel. Kuigi Eestist lahkubväga erinevas eas inimesi, on valdav osa väljarändajat-est vanuses 20–39 ning need vanuserühmad (ja nendelapsed) on Eestis praegu väga suured. Järgneva 5–10aasta jooksul olukord aga muutub ning alates käesolevakümnendi teisest poolest jõuavad peamisse rände-vanusesse juba 1990. aastate väikesed sünnipõlvkonnad.Teisisõnu: praegu ja täna on käes rände aeg Ida-Euroo-pas, ulatuslik väljaränne nii majanduslikel kui ka demo-graafilistel põhjustel. Kolmas oluline võti tänaste rände-protsesside mõistmisel: võib eeldada, et rahvastikupõlv-kondade suurusest lähtuv mõju väljarändele edaspidiväheneb ning loodetavasti väheneb ka majandustegu-ritest johtuv kontrast, vähendades väljarände ulatust.

Samas võib arvata, et välismaal õppimine ja tööta-mine muutub iga järgneva põlvkonnaga tavapärase-maks. Kui 100 aastat tagasi oli enamiku inimestetegevusruumiks oma küla ja veel 20 aastat tagasi riik(Eesti puhul kindlustas selle raudne eesriie), siis täna onjärjest raskem inimeste tegevusruumi ühe riigi piiridessemahutada – eriti sellises väikeses ja avatud riigis naguEesti. Sellest tuleneb, et inimeste elu kulgeb üha enamkas ühel ajal (nt elukoht ühes riigis, töökoht teises rii-gis, Eestis on selliseid inimesi 2011. aasta rahvaloenduseandmetel 30 000) või eri eluetappidel eri riikides. Soomelähedus ja kättesaadavus on kujundamas Põhja-Eestist jaLõuna-Soomest ühtset majandusruumi, kus inimesedaktiivselt edasi-tagasi pendeldavad.

ELi üks olulisim aluspõhimõte on tööjõu vaba liiku-mine, Eesti riigi toimimise aluspõhimõte on aga eestikeele ja kultuuri säilitamine. Lõpetuseks peaksime küsi-ma, kas need kaks aluspõhimõtet on vastandlikud?Esmapilgul tundub, et ilmselt on. Kuid samas võiksimemõelda, kui suur osa eestlastest peaks Eestis elama sel-leks, et Eesti areneks ja tunneks ennast kindlalt iseseisvariigina? Kas Eesti riigi teostamise seisukohalt on ide-aalne, kui kõik eestlased elavad Eestis? Võib-olla on nii,et 10–20% eestlaste võõrsil elamine (nii, nagu see viima-sed 100 aastat on olnud) ongi optimaalne – annab pide-vaid impulsse Eesti arengule, tagab oskuste ja teadmisteliikumise ja paranemise, võrgustikud, kontaktid jne?Kuidas oleks Eesti arenenud viimase 20 aasta jooksul,kui meil ei oleks olnud võimalik toetuda väljaspool ko-dumaad elavatele eestlastele või kui kodumaal töökaotanud ei oleks leidnud alternatiivina võimalusttöötada välismaal, peamiselt Soomes?

Väljarände puhul võib lisaks negatiivsetele kõrval-mõjudele siiski välja tuua terve rea positiivseid aspekte.

4

0

-4

-8

-12

-16

-20

Ränd

esal

do, %

Aasta 1991

1992

1993

1994

1995

1996

1997

1998

1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

Eesti Ida-Euroopa

JOONIS 2.6.2 Välisrände saldo 1000 inimese kohta Eestist ja Ida-Euroopast, 1991–2011

Allikas: Sakkeus, Puur, Tammaru 2013 alusel.

Rändeintensiivsus (promilli) 27,3 – 43,3 23,2 – 27,2 18,7 – 23,1 14,8 – 18,6 0 – 14,7

VÄLJARÄNNE OMAVALITSUSTEST 2000-2011


Näiteks suurendab väljaränne omakorda riigisisest mo-biilsust. Kui bussijuhid lähevad Tallinnast Soome tööle,siis tähendab see seda, et nende asemele tulevad ini-mesed mujalt Eestist. Kui Ida-Virumaa bussijuht asubtööle Tallinna, siis võib mõni töötu kaevur saada bussi-juhiks Ida-Virumaal jne.

Ajutine töötamine välismaal või õpiränne (välismaalomandatakse haridus ja siis tullakse koju tagasi)parandab Eesti elanike inimkapitali: omandatakse uusioskusi, teadmisi, õpitakse tundma teisi kultuure, õpi-takse selgeks keel. Huvitav on näiteks see, et Soomemineku puhul ei ole õppimine üldse mitte olulinepõhjus, Soomes on aga õppinud ja ennast täiendanudväga paljud Eestist lahkunud inimesed (Anniste, Tam-maru 2014). Õpirände puhul on positiivne seegi, etväheneb vajadus ise teatud valdkonna inimesi väljaõpetada. Väljaränne on olnud ilmselgelt puhver töö-tusele, sest väljaränne vähendab koormust Eesti sot-siaalsüsteemile. Alahinnata ei saa ka välismaal töötavateeestlaste rahaülekandeid kodumaale, samuti saadud rahakulutamist Eestis, näiteks kodumaal käies mitmesugu-seid teenuseid kasutades. Maailmapanga andmetelsaadetakse Eestisse aastas keskmiselt 350–400 miljonitdollarit. Natuke üllatuslikult oli esimesel kohal Vene-maa 155 miljoni dollariga, Soomest saadeti Maailma-panga andmetel Eestisse „ainult“ 45 miljonit dollarit.

Järgnevad Rootsi ja USA (World Bank 2014). Valdav ena-mus välismaale lahkunud (eriti Soome läinud) eest-lastest on kokkuvõttes jätkuvalt väga tihedalt Eestigaseotud (Anniste 2014; Anniste ja Tammaru 2014).

Samas võib välismaal teenitud raha Eestis kasuta-mine suurendada inflatsioonilist survet, eriti Tallinnas,kus välimaal teenitud raha arvelt võivad tõusta nii es-matarbekaupade kui kinnisvara hinnad. Ettevõtjatepoole pealt vaadates on lisaks negatiivne tõik, et tööta-jate väljaränne võib teatud erialadel tekitada surve pal-gatõusuks. Näiteks suurenes Eestis ehitussektori palk2007 aastal umbes 30%. Lisaks kinnisvarabuumile oli üksselle põhjusi kahtlemata ka asjaolu, et paljud töötajadlahkusid Soome ehitama ja nende paigal hoidmiseks võitagasi meelitamiseks tuli lihtsalt oluliselt palka tõsta.

Negatiivne on kahtlemata haritud ja heade oskus-tega töötajate lahkumine. Ajude väljavool (brain drain) oneriti tuntav väikeses riigis, kus iga kõrgelt kvalifitsee-ritud töötaja on hinnas. Pikemas perspektiivis toobselline protsess kaasa nii tootlikkuse kui ka riigikonkurentsivõime vähenemise. Et väljaränne suurendabriigisisest Tallinna-suunalist liikumist, süvendab väl-jaränne ka regionaalset ebavõrdsust Eestis. Ääremaa, kusnagunii on vähem töökohti ja kus elanikkonna vanane-mine on kiirem, kaotavad välismaale tööle minejatetõttu rohkem kui keskused, sest vahe keskustega

KAART 2.6.1 Väljarändajate viimane elukoht Eestis

Allikas: REL 2011.

Lahkujate sihtkohad (protsenti) 8+ 3-9 1-3 0,-1 0


KAART 2.6.2 Väljarändajate sihtriigid Euroopas

Allikas: REL 2011.


suureneb. Negatiivne rändesaldo võimendab veelgi rah-vastiku vananemisest tulenevaid probleeme, sest äralähevad eelkõige noored, parimas pereloomeeas olevadinimesed. Nagu eespool mainitust selgub, läheb Eestisära väga palju lapsi. Välismaal töötamine tekitab ka sot-siaalseid probleeme: sageli jäetakse lapsed vanavane-mate kasvatada või päris omapead, perekonnad lähevadlõhki jne. Kindlasti on omaette probleem, et kasvavaväljarände puhul hakkavad toimima ka tasakaalustavadtööturumehhanismid ehk siis suureneb sisseränne.Lõuna-Euroopa riikide näide 1990ndatest aastatestannab tunnistust, et väljarände asendumine sisserän-dega võib olla kiire ja väga ulatuslik. Arvestades seda, etEestis on väljarände varjus aasta-aastalt kasvanud kasisseränne, on igati loogilised tänased arutelud Eesti sis-serändepoliitika põhimõtete üle, sh see, kuidas peaksEesti ennast positsioneerima nn globaalses talendijahisharitud ja kõrgete oskustega tööjõu järele.

Kokkuvõte

Demograafiliselt on paljud Ida-Euroopa riigid jõudnudajajärku, kus tööturule sisenevad ja peamisse rändeikkajõuavad 1980ndatel sündinud rohkearvulised põlvkon-nad. Vanas Euroopas, vastupidi, lahkuvad tööturult1950ndate beebibuumi ajal sündinud inimesed. De-mograafiline surve koos märkimisväärsete sissetuleku-erinevustega ongi üks peamine ida-lääne suunaliserände põhjus. Lisaks mõjutab rännet 2008. aastal algusesaanud ülemaailmne majanduskriis ja selle tulemusenakiiresti kasvanud tööpuudus. Tänase väljarände teineoluline põhjus on nõukogude aja sisseränne. Eesti puhulsaame suures osas rääkida ajutisest rändest: paljudSoome tööle läinud võtavad seda kui ajutist abinõudenda ja oma lähedaste elujärje parandamiseks.

Kui vaatame ajalooliselt tagasi Eesti rändestatis-tikale, eristuvad selgesti kolm suurt rändelainet. Esi-mene algas 19. sajandi keskpaigas ja kestis Eestiiseseisvumiseni. Teine laine toimus peamiselt 1944. aas-tal ja selle tulemusena lahkus Eestist ligikaudu 80 000inimest. Kolmas laine jääb teise iseseisvusperioodi ningviimase kahekümne aastaga on Eestist lahkunud umbes200 000 inimest. Esimese ja kolmanda väljarände puhulon täheldatav suhteliselt arvukas tagasiränne (sama käibka küüditamiste kohta). Taasiseseisvuse ajal lahkunud230 000 inimesest moodustas väga suure osa (umbes 170000) muukeelne rahvastik. Tooni annavad siin üheksa-kümnendate alguses lahkunud Vene armeega ja sõja-tööstusega seotud inimesed. Viimase kahe rahva-

loenduse andmetel on eestlaste rändesaldo negatiivne42 500 inimesega. Eesti väiksust arvestades on tegemistsuhteliselt suure numbriga.

Käesoleva töö aluseks on võetud 1989., 2000. ja 2011.aasta rahvaloenduse tulemused ning see keskendusnüüdisaja väljarändele. Väljarännanutest 40 000 on en-nast tänaseks sisse seadnud Soomes. Kui vaadata rahva-loenduse numbreid, siis ajavahemikus 2000–2012 lahkusEestist 70 500 inimest ja saabus 28 000 inimest. Nendesuhteliselt suurte väljarändenumbrite taustal on posi-tiivseks sõnumiks kasvav tagasiränne. Soomest ontagasi Eestisse tulnud umbes iga neljas (Anniste, Tam-maru 2014).

Keskmist Eestist väljarändajat iseloomustab kõigeenam see, et tegemist on pigem noore ja pigem vallalisenaisterahvaga, kellel on valdavalt põhi- või keskharidus.Väljarändajate seas on selgelt enim esindatud teenin-dustöötajad ja töötud.

Kui lühidalt võtta kokku väljarände mõjud Eesti ma-jandusele, võib positiivsetest mõjudest välja tuua välis-maal teenitud ja koju saadetud või Eestis kulutatud raha.Maailmapanga andmetel moodustas see raha ligikaudu1,5–1,8% Eesti SKPst. Väljaränne suurendab kodumaistsiserännet ja vähendab õpirände puhul vajadust teatuderiala inimesi ise välja koolitada. Ajutine väljaränneparandab inimeste tööoskusi ja töökultuuri ning kaharidust. Positiivsed kogemused suurendavad sallivustteisest kultuuriruumist inimeste suhtes ja annavad tead-misi võõrkeeltest.

Kui majanduslikus mõttes on rändel positiivseidmõjusid, siis demograafilises ja sotsiaalses plaanis onmõjud pigem negatiivsed. Eesti-suguses väikeses riigison ulatuslik väljaränne kahtlemata probleem. Viimaseviie aasta jooksul kahekordistunud Soomes elavate Eestiinimeste arv on ohu märk. Ka ajutine väljaränne võibkaasa tuua sotsiaalseid probleeme, perede lahkumine-kuid, vanavanemate hoole alla antud lapsi jne. Samassellist poliitikavaldkonda nagu väljarändepoliitika väl-jarände piiramise mõttes ei ole. Rändepoliitikaga saabkas väljarännet suurendada ja konkreetsetesse siht-riikidesse suunata või siis sisserännet mõjutada. Tänaseulatusliku väljarände reguleerimiseks jäävad parakusiiski vaid kaudsed poliitikad, eelkõige need, mis onsuunatud elatustaseme erinevuste vähendamisele. Onoluline märkida, et kui Eesti kui terviku elatustase jääbELi keskmisest veel oluliselt maha, siis Tallinnas on ela-tustase ELi keskmisest kõrgem. Aeg näitab, kas millalpraeguse ulatusliku väljarände selgroog murdub ja mil-lises suunas rändejõgi voolama hakkab. ●


Andrae, C.G. (2005). Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943–1944 [Sweden and the GreatExodus from Estonia in 1943–1944]. Tallinn: Olion.

Anniste, K. (2014). East-West migration in Europe: The case of Estonia after regaining in-dependence. University of Tartu. Doktoritöö.

Anniste, K. & Tammaru, T. (2014). Ethnic differences in integration levels and re-turn migration intentions: A study of Estonian migrants in Finland. DemographicResearch, 30(13), 377–412.

Castles, S. & Miller, M.J. (2009). The age of migration. London: Palgrave Macmillan.

Cook, J., Dwyer, P. & Waite, L. (2011). The Experiences of Accession 8 Migrantsin England: Motivations, Work and Agency. International Migration 49(2): 54–79.

Ivlevs, A. (2013). Minorities on the Move? Assessing Post-enlargement Emigra-tion Intentions of Latvia‘s Russian Speaking Minority. The Annals of RegionalScience 51(1): 33–52.

Katus, K. (1989). Eesti demograafiline areng läbi sajandite [Estonian demographicdevelopment throughout the centuries]. EKDK Rahvastiku-uuringud. Seeria B:9.

Kulu, H. (1992). Eestlased maailmas: ülevaade arvukusest ja paiknemisest [Estonians in theworld: The size and distribution of the diaspora]. Tartu: Tartu University Press.

Kulu, H. & Tammaru, T. (2000). Ethnic Return Migration from the East and theWest: The Case of Estonia in the 1990s. Europe-Asia Studies, 52(2), 349–369.

Kumer-Haukanõmm, K. (2012). Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste proble-maatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel. Doktoritöö.

Raymer, J., De Beer, J. & Van der Erf, R. (2011). Putting the Pieces of the PuzzleTogether: Age and Sex-Specific Estimates of Migration Amongst Countries in

the EU/EFTA, 2002–2007, European Journal of Population, 27 (2), 185–215.Reinans, A. (2006). Eesti põgenikud Rootsi statistikas [Estonian exodus to theWest during World War II]. In Kumer-Haukanõmm, K., Rosenberg, T. & Tam-maru, T. (eds.), Suur põgenemine 1944. Eestlaste põgenemine läände ja selle mõjud, 13–38.Tartu: Tartu University Press.

Rosenberg, T. (1998). Eestlaste väljaränne 19. sajandil ja 20.sajandi alul: taust javõrdlusjooni naabritega [Estonian emigration in the 19th and early 20th century:Background and comparisons with neighbouring countries], in Tuisk, T. (ed.)Eesti kultuur võõrsil. Loode-Venemaa ja Siberi asundused, 34–59. Tartu: Eesti Kirjandus-muuseum.

Silm S., Ahas, R. & Tiru, M. (2012). Spatial Mobility between Tallinn and Helsinki inMobile Positioning Datasets. Statistical overview. Research report available at:http://www.euregio-heltal.org/wp-content/uploads/2011/03/Spatial-Mobilitybetween-Tallinn-and-Helsinki-in-Mobile-Positioning-Datasets.pdf.

Tammaru, T., Kumer-Haukanõmm, K. & Anniste, K. (2010). The formation anddevelopment of the Estonian diaspora. Journal of Ethnic and Migration Studies, 36 (7),1157-1174.

Tiit, E.-M. (1993). Eesti rahvastik ja selle probleemid [Estonian population andits problems], Akadeemia, 5 (8), 1654–1679.

Vertovec, Steven. (1999). Conceiving and researching trransnationalism. Ethnicand Racial Studies, 22 (2), 447-462. doi: 10.1080/014198799329558. World Bank 2014.www.Worldbank.org/migration.

Weeks, J. (2013). Population. An Introduction to Concepts and Issues. 11. edition.Belmont, CA: Wadsworth Publishing Company.

VIIDATUD ALLIKAD

Tänusõnad

Täname Annika Väikot rahvaloenduse andmete ettevalmis-

tamise ja prof Ene-Margit Tiitu rahvaloenduse tulemuste

kommenteerimise eest. Käesoleva artikli aluseks on Teadus- ja

Haridusministeeriumi rahastavad institutsioonilised uurimis-

stipendiumid IUT 2-17, UT 20-49 ja Eesti Teadusfondi stipen-

diumi 8774 toel tehtud uurimistöö.

uigi väljaränne on näidanud kasvavat trendi jubaviimased kümme aastat, on see avaliku debatiteemaks kujunenud alles viimasel ajal. Teemat on

päevakorda tõstnud nii ajakirjandus (vt nt Vengerfeldt2009, Rosin 2013) kui ka poliitikud. Erakondade arusaa-mad, miks inimesed lahkuvad, on üsna vastukäivad.Keskerakond, kes käis Soome väljuvate laevade sadamasvalimiskampaaniat tegemas (ERR 2014a) ja EKRE, kesasutas oma haruüksuse Soomes (Postimees 2014), näe-vad väljarännanuid ennekõike kui seniste valitsustesisepoliitika ohvreid. Alternatiivset positsiooni esindashiljuti meedias palju diskussiooni tekitanud TõnisLukase arvamus, et praegused migrandid on enamastikas lodevus- või mugavuspagulased, kes ei soovi eluEestis paremaks muuta, vaid on valinud lihtsama vastu-panu tee (ERR 2014b). Reformierakondlased on väljen-danud pigem seisukohta, et väljaränne on üksikisikuvaba valik, mis riigi sisepoliitikale probleeme ei tekita(ERR 2010). Pigem on nende seisukoht, et rändajad naa-sevad pärast välismaal kogemuste omandamist Eestisse(Sippola 2013).

Et käimasolevaid debatte sisulisemalt mõtestada(lisaks üsna põhjalikult uuritud meediaperspektiivile),anname kvalitatiivsetele uuringutele tuginedes lühikeseülevaate sellest, millised on väljarändajate kaalutlusedEestist lahkumiseks ja kuidas nad mõtestavad oma seostEestiga. Selle kaudu püüame ühtlasi uurida, mis võiks

motiveerida neid tagasi pöörduma või seoseid Eestigaelavdama.

Nagu öeldud, tugineb ülevaade ennekõike Eestistväljarände teemal tehtud kvalitatiivsetele uuringutele.Kesksed allikad on Euroopa Komisjoni 7. raamprog-rammi projekt Trans-Net (vt nt Jakobson jt 2012), millesuuriti Eesti-Soome hargmaist ruumi, ja intervjuudInglismaale rännanud kõrgelt kvalifitseeritud Eesti im-migrantidega (Saar 2015). Statistikaameti andmetel onSoome ja Suurbritannia mõlemad eestlaste väljarändesihtkohtade pingerea tipus, ehkki atraktiivsed pigem eritüüpi migrantidele. Soome on Eestile geograafiliseltküllalt lähedane sihtmaa ja ühtlasi ka egalitaarne hea-oluriik, Suurbritannia põhilist tõmbekeskust Londonitvõib iseloomustada kui suurte eneseteostusvõimalus-tega metropoli.

2.7.1 Rändekaalutlused

Lihtsustatult saab Eestist lahkumise põhjusi kirjeldadalineaarsel skaalal (tabel 2.7.1). Skaala ühte äärmusse kuu-luvad need, kellele migratsioon on pigem sundvalik,teise aga inimesed, kelle jaoks migratsioon pakub uusivõimalusi ja avastamisrõõmu.

Üks n-ö majandusmigrantide populaarseid siht-kohti on Soome (Randveer jt 2010). Soome emigreeru-jate on üldse palju ja esindatud on kõik ränderühmad

Väljarände põhjendused ja rändajate muutuv kuuluvus2.7� MAARJA SAAR, MARI-LIIS JAKOBSON

KSissejuhatus


RÄNNE


TABEL 2.7.1 Väljarände põhjused rühmiti

(vt nt Jakobson jt 2012). Trans-Netis intervjueeritutehulgas oli inimesi, kes ei pidanud lahutuse või lesestu-mise tõttu Eesti palkade ning sotsiaalsüsteemi juurespere toimetuleku tagamist võimalikuks, mõned interv-jueeritud nimetasid põhjuseks käendatud laene (ibid.).N-ö sundmigrantide hulka kuuluvad tõenäolisemalttöölised, mehed, mitte-eestlased ja vanemad inimesed(vt Saar 2015).

Teine rühm, kelle jaoks migratsioon on pigem või-malus, mitte sundus, on enamasti kõrgelt haritud janooremapoolsed inimesed. Tihtipeale on migratsioonneile vaid üks võimalik viis paljude hulgas, mille kauduennast arendada. Enesearenguna nähakse tihtipeale või-malust oma karjääri edendada, maailma avastada võiennast proovile panna. Erinevalt n-ö sundrändajategrupist meenutab enesearengule orienteeritud rända-jate rühma motivatsioon pigem kõrge inimarengu tase-mega riikidest pärit väljarändajatele omaseid rände-kaalutlusi. Nimelt on nende hulgas majanduslikelpõhjustel migreerujate hulk arusaadavatel põhjustelvähenenud. Populaarseks põhjuseks on saanud soovkogeda teisi kultuure. Eriti noortel kaasneb sellega kaaja maha võtmine – aega välismaal nähakse kui viimastvõimalust nautida kohustustevaba elu. Näiteks paljudharitud uusmeremaalased kolivad Londonisse selleks, etnautida kohalikku miljööd, reisida jne. Kuigi nad tihtitöötavad ka oma erialal, ei ole karjääritegemine mig-reerumise põhjus (vt Conradson, Latham 2005).

Eesti enesearengule orienteeritud rändajate ja Lää-neriikidest pärit rändajate sarnasus on üksnes osaline.Inglismaal kõrgharitud migrantidega tehtud interv-juude põhjal võib väita, et erinevalt eelkirjeldatud uus-meremaalastest on Eesti päritolu enesearengukaalutlustega väljarändajad rohkem karjäärile orien-teeritud. Neil on kolimiseks tihti konkreetne põhjus, mison seotud töö või õpingutega. Mitmed noored lähevadvälismaa ülikoolidesse õppima erialasid, mida Eesti

ülikoolid ei paku. Inglismaale minejate hulgas onnäiteks palju loomeinimesi, kelle jaoks Londoni tööturgon oluliselt avaram. Nii mõneski valdkonnas võimaldabsuurematesse riikidesse minek enam spetsialiseeruda.Eesti tööturu tingimustes peavad aga paljud kõrgeltharitud töötama kohtadel, mis ei vasta nende kitsale eri-alasele väljaõppele. Sealhulgas ei pruugi need kõrgeltharitud inimesed olla oma töökohtade jaoks ülekvali-fitseeritud, vaid pigem omandanud väljaõppe teistsugu-sel erialal, mille jaoks Eestis töökohti napib.

Lisaks kahele äärmuspositsioonile võib täheldada kakolmandat rühma rändepõhjusi, mille kandjaid võiksüldistatult nimetada elukvaliteedi-migrantideks (vtSaar, 2015). Lähtuvalt sellest, kuidas elukvaliteeti mõtes-tatakse, on väljarände põhjendused küllalt erinevad:elukvaliteedina nähakse lisaks palgale ka paremaidelamis- ja töötingimusi. Kõnealusesse rühma kuuluvateväljarändajate seas võib täheldada mõningaid erinevusiseoses sellega, kas minnakse perega või üksikuna.Näiteks tööränne kui pere suhtelise vaesuse leeven-damise meede tähendab enamasti ühe pereliikme (sageliperepea) välismaale minekut. Nii mõnelgi juhul töötabpere meespool Soomes sooviga tõsta oma Eestis elavapere suhtelist elatustaset. Uudebergi (2012) uurimusesttuleb välja, et Soomes töötamine on viis, kuidas makstatagasi kodulaenu, soetada peresse teine auto, kogudaraha remondiks või kodumasinate ostmiseks ja pakkudalastele materiaalselt kindlustatumat elu. Selline pendel-rändamine võib aga lõppeda ka sellega, et perekondläheb lõpuks samuti Soome.

Mida heaoluühiskonnas elamine pakub? Tihtipealeleidub Põhjamaadesse migreerunute hulgas peresid(sh nt Eestist Soome elama asunud ingerisoomlasteseas), keda ahvatleb muu hulgas just nimelt turvalisemühiskond. Ent elukvaliteet ei pruugi väljenduda üksnessaadavates materiaalsetes hüvedes. Maripuu (2012)uurimusest selgub, et paljud kõrgharitud eestlased

ENESETEOSTUSLIKUD ELUKVALITEEDIRÄNDAJAD SUNDRÄNDAJADRÄNDAJAD

RÄNNE KUI VÕIMALUS

Ränne kui elukogemuse rikastamise meede

Ränne kui sihtriigipehmete väärtuste

adapteerimise strateegia

Tööränne kui peresuhtelise vaesuse

leevendamise meede

Ränne kui võimalusparandada elukvaliteeti

sihtriigi sotsiaalsetegarantiidega

Ränne kui absoluutsevaesuse leevendamise

meede

RÄNNE KUI SUND


otsustavad sihtkohta jääda, sest nende elustandard hal-veneks Eestisse naasmisel oluliselt – mitte üksnes ma-teriaalselt, vaid ka näiteks kultuuritarbimisvõimalustevähenemise või Eesti suhteliselt konservatiivse jamaterialistliku väärtuskonteksti tõttu. Elukvaliteedi-migrantide hulka kuuluvad lisaks etnilistele eestlasteleka mitte-eestlased. Tõenäoliselt on põhjuseks (vähemaltosaliselt) diskrimineerimine Eesti tööturul või ühis-kondlikud eelarvamused (vt nt Aptekar 2009). Just venekeelt emakeelena kõnelevate kõrgharitud noorte hulgason selliste väljarändajate arv suur.

Eespool mainitud rändepõhjused ei ole kahtlematakõikehõlmavad. Näiteks saab eraldi kategooriana käsit-leda pererännet. Peremigrandid kas järgnevad oma kaas-maalasest partnerile või lahkuvad selleks, et kolidakokku võõramaalasest partneriga. Ka osa Inglismaalerännanud intervjueeritutest oli sinna läinud või jäänudperekondlikel põhjustel. Peremigrantide puhul vääribmainimist, et üks sagedasemaid probleeme on uuesasukohas erialase töö leidmine. Tihtipeale on eritikõrgharitutel keeruline leida sama kvalifikatsioonigatööd ja nad peavad tegema muud kui erialast tööd võialustama oluliselt madalamalt positsioonilt. Soome näi-tel võib aga öelda, et eeskätt kõrgelt kvalifitseeritudspetsialistide puhul on pereränne muutunud pisutpaindlikumaks. Intervjuud andsid tunnistust, et teine-kord asuvad paarisuhtes inimesed koos ühte riiki elamaalles pärast seda, kui mõlemad partnerid on suutnudleida endale seal erialase palgatöö. Siiski ei ole see alatijätkusuutlik strateegia, sest järgmise töökoha leidmine(nt pärast lapsehoolduspuhkust, ettevõtte restruktu-reerimise vms tõttu) ei pruugi enam nii lihtsalt minna.

Kõik migrantide grupid on vähemal või rohkemalmääral mõjutatud Eestis valitsevast neoliberaalsestideoloogiast ja avalikust diskursusest. Üks olulisemaidmõjureid on kahtlemata materiaalsete väärtuste ihal-damine. Olenevalt vanusegrupist on materiaalsete väär-tuste olulisus küll erinev, ent näiteks võrreldeskaheksakümnendatega on nende tähtsus kasvanud (vtVihalemm, Kalmus, 2008). Materiaalsete väärtusteolulisus tõusis järsult esiplaanile üheksakümnendatel.Võib väita, et kuigi võitjate põlvkond on ehk kõigerohkem saavutustele orienteeritud, on ka edasisedpõlvkonnad suhteliselt materialistlikud. Intervjuudestkõrgharitud migrantidega Inglismaal selgus, et niimõnegi jaoks oli Inglismaal töötamine seotud posit-siooniga. Välismaal heal kohal töötamist peeti edukusetundemärgiks: eeldati, et sealsel tööturul samaväärsetpositsiooni saavutada on oluliselt keerukam kui Eestis.Näiteks mainis üks intervjueeritav, et on uhke omatöökoha üle, sest paljud Inglismaal elavad eestlased töö-

tavad lihttöödel. Tõenäoliselt peetakse välismaal heatöökoha olemasolu tunnustust väärivaks ka selle tõttu,et NSV Liidu ajal olid piirid pikalt suletud. Seetõttu onläände migreerumine omandanud eksootilise varjundi,ja et välismaale reisimine oli tollal peaaegu võimatu,käsitletakse seda ikkagi veel pisut kui privileegi. Mõle-mad – nii positsiooni tähtsustamine kui ka migratsioo-nis proovikivi nägemine – viitavad riigisisestele diskur-sustele, mis selliseid väärtusi oluliseks peavad. NäiteksPõhjamaades peeti olulisimaks väärtuseks isiklikku har-mooniat, samal ajal kui Eesti inimeste jaoks olid kõigeolulisemal kohal saavutused (vt Vihalemm, Kalmus,2008). Ka nende elukvaliteedi-migrantide puhul, kellemigreerumise põhjuseks on soov raha koguda, võib mär-gata, et elukvaliteedi all peetakse silmas pigem peremateriaalseid võimalusi, mitte näiteks perega koosveedetud aega. Tuleb mainida, et osa migrante lahkubEestist just nimelt mittemateriaalse elukvaliteedi kaa-lutlustel – nii õhukese riigi kui ka ühiskondliku väär-tuskliima tõttu. Mitmed Soome migreerujad (aga kaEestis elanud ja Soome tagasipöördumist kaaluvadsoomlased) rõhutasid olulise faktorina Soome riigipakutavaid sotsiaalseid garantiisid, avalikke teenuseidja elustiile, mida need harrastada võimaldavad (Jakob-son jt 2012). Mõned migrandid rõhutasid Soome puhulsealset väärtuskeskkonda ja tunnet, et inimestest hooli-takse. Neile oli rahalistest kasust olulisem turvalinesotsiaalne keskkond.

2.7.2 Kuuluvustunne ja hargmaine eluviis

Valdavast osast eelnevalt viidatud uuringutest järeldub,et enamasti ei kaaluta väljarännet kui jäävat meedet –minnakse pigem kindlaks perioodiks, nt tähtajalisetöölepinguga, õpingute läbimiseks ettenähtud ajaks jne.Ent sageli saab kindlalt piiritletud periood välismaalendale mitu järge, kujuneb algselt planeeritust hulgapikemaks ja ka tagasipöördumise otsustamine muutubkeerulisemaks. Seniste uuringute põhjal võib väita, etvaldaval osal väljarännanuist säilib side Eestiga – kaspere, sõprade, teabevälja või töö kaudu või muul viisil(Jakobson jt 2012). Sellist piiriülest kuuluvus- jasuhtevõrgustikku on hakatud nimetama hargmaisekseluviisiks (vt nt Vertovec 2009). Seega ei ole väljarän-nanud mitte lõplikult Eestist lahkunud, vaid säilitavadoma seose Eestiga ka piiri taga elades. Aja jooksul võibselle intensiivsus küll muutuda ja kodumaaga seotumadperioodid vahelduvad seoste poolest hõredamatega(Foner 1997).

Seos säilib ka üldisemate kuuluvuskategooriate


kaudu. Mobiilne elukäsitlus ei ole avaldanud olulisthargmaistavat mõju sellistele kuuluvuskategooriatelenagu rahvus ja kodakondsus. Soomes elavate eestlasterahvuskäsitlus on küllalt põlistav: eestlus on kaasasün-dinud omadus, see tähistab juuri ja see ei muutu, hooli-mata sellest, et võidakse aastakümneid elada mõnesteises ühiskonnas. Teatud määral püütakse ka inte-greeruda Soome ühiskonda, pidades oluliseks soomekeele omandamist ja enamasti ka ühiskondlike käitu-mismallide ülevõtmist, ent viidates ärkamisaegselelaulusalmile kinnitati ikka, et „eestlane olen ja eestlaseksjään“ (Jakobson jt 2012).

Kui võrrelda Eesti ja Soome osalusstatistikat, ilmneb,et sageli jäädakse eestlaslikult passiivseks ka ühiskond-likus osaluses. Kuigi mitmed vastanud kuulusid Soomesvähemalt ühte ühendusse, oli see kuuluvus enamasti pas-siivne. Iseäranis tunnistati passiivset liikmeksolekutametiühingutes, kuhu kuulumine on mitmete sotsiaalsetehüvede saamise eeldus (ibid.). Soomes elavate eestlastevähest ühingutesse kuuluvust on tõdenud ka varasemadkvantitatiivsed uuringud (Liebkind jt 2004). Samuti oliküllalt vähene ka intervjueeritud eestlaste valimisaktiiv-sus nii siin- kui ka sealpool lahte. Mitmed intervjueeri-tud ei olnud oma õigusest osaleda Soome kohalikelvalimistel isegi teadlikud. Eesti valimistel osalemist kom-menteeriti reservatsioonidega: oli vastajaid, kes leidsid, etneil ei ole moraalselt õigustki Eestis valimistel osaleda,sest nad ei pea hiljem valitute tehtud reeglite järgi elama.Ent enam leidus vastajaid, kes tunnistasid, et valimaskäimine (saatkonda minek) on pingutust nõudev tegevusja tunnistasid, et ei oskakski valida, kelle poolt hääletada.

Eesti kodakondsust säilitatakse, viidates ELi koda-kondsusele ja võimalusele lükata sünnijärgsest koda-kondsusest loobumise keerulist otsust edasi. Soomekodakondsusstatistika näitab, et Soome kodakondsusevõtmine on eestlaste hulgas pärast Euroopa Liidugaliitumist märkimisväärselt vähenenud. Aastaks 2004 oliEesti kodakondsusest Soome kodakondsusse minejatehulk kasvanud 690 inimeseni aastas. Siis kahanedes seeaastaga poole võrra (291) ja kahanemistrend jätkus ma-janduskriisi mõjude avaldumiseni kümnendi vahetusel.(Tilastokeskus 2013). Ka Trans-Netis intervjueeritudtõid välja, et kui 1990. aastate algul oli see ihaldusväärneobjekt, mida „kõik kangesti tahtsid“, siis pärast 2004.aastat Soome läinute seas ei olnud Soome kodakondsusenam oluline teema. Kodakondsust peetakse instru-mentaalseks kategooriaks („kodakondsus määrab, mil-line riik peab sinu eest vastutama“) (Jakobson 2014).Kodakondsuse vahetamise taas päevakorda tõusmistaastatel 2012–2013 Trans-Neti aastatel 2009–2010kogutud andmed mõistagi selgitada ei võimalda.

Kodakondsust vahetanud intervjueeritud põhjen-dasid kodakondsuse vahetust enamasti sellega, et nadon Soomes paikseks jäänud. Mõnel puhul on see pere-kondlik strateegia – kõik pereliikmed vahetasid koda-kondsust korraga. Ent oli ka neid, kes kahetsesidomaaegset kodakondsuse vahetust emotsionaalsetelpõhjustel („tunnen end justnagu reeturina“) ja neidkiend pikaajalisemalt Soomega sidunud inimesi, kes soo-visid säilitada Eesti kodakondsust kui perekonnas edasiantavat meenutust seostest Eestiga.

Ehkki valdavalt formaalset kodakondsusstaatust eimuudeta, tekivad eestlaste jaoks mitmed paralleelsedseotuskategooriad. Trans-Neti uuringust ilmnes, etSoome rännanutele on omane paralleelne lojaalsus:ühtaegu tuntakse end seotuna Eesti maa, rahva ja teatudmääral ka ühiskonnaga, ent samas ollakse lojaalneSoome riigile, olles tänulik võimaluste ja hüvede eest,mida uus asukohariik on pakkunud (Jakobson 2014).Lojaalsust Soome riigile väljendasid intervjueeritudenda sõnul näiteks seaduste täitmisega ja maksude(automaks, telerimaks, astmeline tulumaks) maksmisega,ehkki märkisid, et oma hargmaisuse tõttu oleksid nadEesti maksusüsteemis saanud neid vältida.

Trans-Neti uuringu fookuses olnud eestikeelsedväljarändajad erinevad kuuluvuse kategooriates selgeltvenekeelsetest väljarändajatest. Viimaste puhul on välja-rände otsus enamasti oluliselt püsivam ning leigustEesti riigi suhtes asendab solvumine Eestis kehtivateeksklusiivse kodakondsus- ja keelepoliitika ning rah-vuselise kihistumise ja vähemuste marginaliseeritusepärast (Hughes 2005, Aptekar 2009).

2.7.3 Tagasipöördumine ja selle alternatiivid

Kokkuvõtvalt võib öelda, et paljudel väljarännanutelsäilivad ja teatud eluperioodidel ka süvenevad kontak-tid Eestiga. See võiks panna neid kaaluma ka Eestissetagasipöördumist. Samas jäävad alles väljarändepõhjustega seonduvad praktilised kaalutlused. Elukvali-teedi erinevused meil ja mujal on üsna suured, ja see ontagasipöördumise oluline takistus. Seejuures ei tähendaneed üksnes palgavahet Soomega, vaid ka näiteks töö-turu eripära (kas Eestis on võõrsil edukalt karjääriteinud kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistil võimalikleida meelepärast tööd?), väärtuste ja kultuuritarbimisetasandit (kui suuri mööndusi tuleb teha oma elustiilis,et Eesti võimaluste ja normidega kohanduda).Tagasipöördumine oleneb teatud määral ka karjääri-positsioonist. Näiteks mingil alal (finants, IT) töötava


inimese elukvaliteeti võib Eestisse tagasikolimineparandada, loomeerialadel võib see olla aga vastupidi.Selline olukord viib paradoksini, kus ühed ühiskonna-grupid pöörduvad Eestisse tagasi just siinse elukvali-teedi pärast, samal ajal kui teised otsustavad elu-standardi parandamiseks lahkuda.

Tagasipöördumise soodustamine ja hõlbustamine eipruugi olla ainus tee, kuidas võõrsil asuvate eestlastegakontakti hoida. Lisaks üksikisikute hargmaisele eluvii-sile on hargmaistumine võimalik strateegia ka riigipoliitikas (Kalev, Jakobson 2012, 2013). Mitmed riigidkaasavad oma väljarännanuid riiklike poliitiliste ees-märkide saavutamiseks (diplomaatiliste ja kaubandus-suhete edendamine võõrsil, toimimine teadmiste jaoskuste ülekandemehhanismina) või luues võõrsil elava-test inimestest konsultatiivorganeid (nt Soome rahvus-kaaslaste parlament). On riike, mis on andnud omadiasporaale eraldi esindusdemokraatliku mandaadi sõl-tumata kodakondsusest (nt Itaalia), kehtestanud eraldimakse (nt Haiti), pakkunud topeltkodakondsust(nt Soome, Läti jpt) või loonud võõrsil elavatele ini-mestele muid õiguslikke staatusi (nt India).

Eestis praegu kehtiv rahvuskaaslaste programm, mison meil diasporaapoliitikale kõige lähedasem dokument,on seni keskendunud ennekõike keele ja kultuuri õpeta-misele väljaspool Eestit. See on oluline lapsevanematele,kes soovivad, et nende lapsed ka praeguses asukohariigiseesti keele- ja kultuuriruumiga kokkupuuteid omaksid.Hargmaised eriala- ja majandusvõrgustikud on aga are-nenud pigem informaalselt, riiklikest poliitikatest lahus,mis tähendab, et ka nende hõlmamine riikliku poliitikaeesmärkide saavutamisse on küsitav. Samas võimaldaksaga Eesti majade (ja teiste Eesti diasporaaühenduste) võr-gustik kindlasti enamat. Uuringute põhjal võib järeldada,et eestlaste seotustunne oma maa ja rahvaga on säilinud;küsitavam on, mida nad on valmis oma riigi heakstegema. Aktiivsem, laiema kandepinnaga diasporaapoli-itika näitaks ka Eesti riigi hoiakut võõrsil elavate eest-laste suhtes ning ehk aja jooksul muudaks seda suhtumist.

Kokkuvõte

Eelnev arutelu näitas väljaränderühmade mitmekesi-sust ning seda, kuidas väljarände- ja tagasipöördumis-otsust mõjutab eri tegurite (millest senine poliitilinediskursus on hõlmanud vaid mõningaid) üsna mitme-kesine kombinatsioon. Neoliberaalne käsitlus rändestkui oma võimaluste maksimeerimisest peab paika, enthõlmab vaid üht väljarännanute segmenti. Väljarända-jate seas on nii jalgadega hääletajaid kui ka neid, keskasutavad rännet lihtsalt kui võimalust paranda isik-likku heaolu. Isegi kui väljarände põhjuseks on valitsusepoliitilised otsused, nagu väidavad opositsioonierakon-nad, ei tunnetanud väljarändajad neid uuringute and-metel tingimata Eesti valitsuse süüna. Samas ei väljen-danud väljarändajad ka otsest lojaalsust või Eesti riigilevõlgu oleku tunnet, pigem seostatakse end rohkem Eestimaa ja rahvaga ja tegutsetakse individualistlikult. Eestikodakondsusest väljarännanud enamasti loobuda eisoovi, samuti ei välistata kunagi tulevikus tagasipöör-dumist.

Kuigi väljarändajate seas on neid, kes hindavad uueasukohariigi puhul just sealset heaolu ja sotsiaalset tur-valisust, on väljarände mugavusvalikuks nimetaminekindlasti ennatlik, sest ümberasumine toob endagakaasa ka olulisel määral ebamugavust. Harjumist vajabuus keelekeskkond, töö- ja teenindussfäär, suhtlemiskul-tuur (mis isegi üsna lähedases Soomes Eestist oluliselterineb), selgeks tuleb saada kohalikud õigusnormid –rääkimata võimalikust diskrimineerimisest või sellest,et tööturul tuleb sageli alustada senisega võrreldesoluliselt madalamalt positsioonilt. Kuigi üldjoontes onrändega seotud teemade tõstatumine Eesti avalikussfääris oluline, võib seni paiguti lahmiv stiil mõjudavõõrsile läinud eestlaste tagasipöördumiskavatsustelehoopis destruktiivselt. Nemadki kuuluvad enamastiendiselt Eesti meedia tarbijate hulka. ●


VIIDATUD ALLIKAD

Aptekar, S. (2009). Contexts of Exit in the Migration of Russian Speakers fromthe Baltic Countries to Ireland. Ethnicities, 9 (4), 507–526.

Conradson, D. & Latham, A. (2005). Escalator London? A Case study of NewZealand Tertiary Educated Migrants in a Global City. In Journal of Contemporary Eu-ropean Studies, 13 (2), 159–172.

Kahu, O. (2010). Pevkur: Väljaränne pole probleem. 03.11.14. http://-uudised.err.ee/- v/majandus/a8ab52f2-06e2-4fff-af22-4b649b58ccdc.

Hughes, J. (2005). Exit’in Deeply Divided Societies: Regimes of Discrimination inEstonia and Latvia and the Potential for Russophone Migration. JCMS: Journal ofCommon Market Studies, 43 (4), 739–762.

Kalev, L. & Jakobson, M-L. (2012). Transnational Spaces as Challenge for Governance. InNemec, J. & de Vries, M.S., Public Sector Dynamics in Central and Eastern Europe, 161–176.Bratislava: NISPA.

Kalev, L. & Jakobson, M-L. (2013). Governing Transnationalisation and Transformationof State Sovereignty. European Consortium for Political Research 7th General Con-ference, 4-7.09.2013, Sciences Po Bordeaux.

Jakobson, M-L., Järvinen-Alenius, P., Pitkänen, P., Ruutsoo, R., Keski-Hirvelä,E. & Kalev, L. (2012). The Emergence of Estonian-Finnish Transnational Space. InPitkänen, P., çduygu, A. & Sert, D., Migration and Transformation: Multi-Level Analy-sis of Migrant Transnationalism, 159-205. Dordrecht: Springer.

Liebkind, K., Mannila, S., Jasinskaja-Lahti, I., Jaakkola, M., Kyntäjä, E. & Reuter,A. (2004). Venäläinen, virolainen, suomalainen. Kolmen maahanmuuttajaryhmänkotoutuminen Suomeen. Helsinki: Gaudeamus.

Maripuu, L. (2012). Naiste ja meeste rände motiivid ja ajastamine pererände kontekstis.Tallinn: Tallinna Ülikool.

Männi, M. (2014). Konservatiivide erakond tahab aktiivseid Soome eestlasi koondada.17.11.14. http://www.postimees.ee/2931277/konservatiivide-erakond-tahab-aktiivseidsoome-eestlasi-koondada

ERR (2014a). Kerstin-Oudekki Loone toob „Kalevipoegi” koju tagasi. Valimised. err.ee,19.05.2014.

ERR (2014b). Lukas: praegused Eestist lahkujad on mugavus- ja lodevuspagulased. Uud-ised.err.ee, 20.08.2014.

Foner, N. (1997). The Immigrant Family: Cultural Legacies and Cultural Changes.International Migration Review, 31 (4), 961–974.

Randveer, M., Raudvere, K. & Rõõm, T. (2010) Migration Structure in Estonia: Survey-Based Evidence. 17.11.14. http://www.eale.nl/conference2009/programme/PapersF/add101801_NRunQDDHpo.pdf.

Rosin, H. (2013). Välja- ja tagasirände representatsioon Postimehes ja Eesti Päevalehes 2008.ja 2013. aastal. Tartu: Tartu Ülikool.

Saar, M. (2015, ilmumas) The Impact of Social Group on People’s MigrationMotivation: The Case of Estonia. European Societies. [käsikiri]

Sippola, M. (2013). The Awkward Choices Facing the Baltic Worker: Exit or Loy-alty. Journal of Baltic Studies, 44 (4), 451–473.

Tilastokeskus. (2013). Suomen kansalaisuuden saaneet 1990–2013. 17.11.14https://www.tilastokeskus.fi/tup/suoluk/suoluk_vaesto.htmlhttp://193.166.171.75/database/StatFin/vrm/kans/kans_fi.asp.

Uudeberg, T. (2012). Suhteline puudus ja emigratsioon: Virumaalt lähtuva rahvusvaheliserände motiividest. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Vengerfeldt, E. (2009). Eestlaste välja- ja tagasirände meediarepresentatsioon 2004-2008.Tartu: Tartu Ülikool.

Vertovec, S. (2009). Transnationalism. London: Routledge.

Vihalemm, T. & Kalmus, V. (2008). Mental structures in transition culture:Differentiating patterns of identities and values in Estonia. East European Politics& Societies, 22 (4), 901–927.


esti rändesaldo on olnud alates 1990. aastatestnegatiivne. Koos negatiivse iibega tähendab seeEesti rahvastiku jätkuvat vähenemist. Väljarän-

del võib olla mitmeid põhjusi ja need võivad olla seo-tud näiteks pere ja isikliku elu, parema elukeskkonna jasobivama kliimaga, kuid väga paljudel juhtudel on väl-jaränne seotud tööga. Töötamine välismaal aga ei pruu-gi tähendada tingimata ka välismaale lõplikult elamaasumist. Tihtilugu on keeruline hinnata piiri, mis lähebpelgalt välismaal töötamise ning juba välismaale elamaasunute vahel. Eesti elanik peaks residendistaatuse säili-tamiseks viibima aasta jooksul Eestis vähemalt 183päeva, kuid kontrollitavate piiride puudumine EuroopaLiidu riikide vahel muudab selle fikseerimise keeru-liseks. Samuti ei saa Eestist väljarännanut automaatseltpidada n-ö kadunud hingeks, sest üsna arvestatav osaväljarännanutest pöördub Eestisse tagasi isegi pärastmitme aasta pikkust eemalviibimist. Näiteks 2013. aastaloli enam kui pooltel Eestisse elama asunutest Eestikodakondsus.

Välismaal töötajaid saab defineerida ka kui piiriüle-seid pendeltöötajaid. Tegemist on inimestega, kes töö-tavad ühes riigis, kuid kelle alaline elukoht on teisesriigis (Nerb jt 2009). Siinses analüüsis on piiriülese pen-delrände puhul kasutatud mõistet „välismaal tööta-mine“. Välismaal töötamise puhul on rõhutatud selleajutist iseloomu võrreldes migreerumisotsusega (Nerb

jt 2009). Samas on välismaal töötamine migreerumis-otsust soodustav tegur ning lisaks võib arvestatav osavälismaal töötajatest olla migreerumisotsuse jubateinud, kuid see ei ole veel jõudnud lõplikult kinnistudaei sihtriigi ega ka lähteriigi arvepidamises, olles nn hal-lis tsoonis. Käesoleva analüüsi puhul eeldame, et hallistsoonis olevaid inimesi on arvatavasti vaid marginaalneosa. Peamine põhjus on see, et rahvaloendus ei lähturahvastikuregistrist, vaid vastanute või nende leibkon-naliikmete ütlustest selle kohta, kas pereliige on jubavälismaale välja rännanud või siiski ainult töötab seal.

Neoklassikalises makroteoorias lähtutakse sellest, etmigrandid on tööjõu pakkujad. Eeldatakse, et migrat-siooniotsused tulenevad peamiselt tööjõu pakkumise janõudmise erinevusest kodu- ja sihtriigis. Tööjõu liiku-mist põhjustavad riikidevahelised palgaerinevused, miskujunevad tööjõu pakkumise ja nõudluse erinevusetõttu (Russell 1995). Varasemad uuringud Euroopas onnäidanud, et migratsiooni toimumiseks peab sissetule-kute erinevus olema vähemalt kahekordne (Hadler2006). Nii töö eesmärgil migreerumise kui ka välismaaltöötamise põhjusi on mitmeid ning eriti just majandus-like teooriate puhul ei ole põhjust arvata, et need olek-sid põhimõtteliselt erinevad. Mõlemal juhul saab rääkidatööjõu mobiilsusest, mille tõukejõuks on ennekõike töö-tajate soov saada majanduslikku kasu (Eliasson jt. 2003).Jättes kõrvale põhjused, on vaid välismaal töötajate ja

E

Eesti elanike välismaal töötamine2.8� SIIM KRUSELL

Sissejuhatus

RÄNNE


sinna juba lõplikult elama asunute ja töötavate vaheltoonud välja erinevusi Nowotny (2014): näiteks tuleksvälismaal töötajate puhul arvestada sellega, et suurt osasaadud tulust ei tarbita mitte töökoha asukohariigis,vaid kodumaal.

Hoolimata mõningatest erinevustest on igal juhulpõhjust arvestada välismaal töötamist analüüsides kaseniseid rände- või sihtriigis väljakujunenud etnilisivõrgustikke puudutavaid käsitlusi. Sihtriigis tekkinudvõrgustike mõju osas on eriline koht Soomel kui Eestiühel peamisel rände ja välismaal töötamise sihtpunktil.

Antud alapeatükis antakse ülevaade töörände põh-justest, tõukejõududest, väljakujunenud sotsiaalsete võr-gustike rollist. Põhirõhk on välismaal töötajate profiililja nende tööturupositsioonil välismaal töötades. Peami-selt on võetud fookusesse lähiaastad nii rahva ja elu-ruumide loenduse REL 2011 kui ka Eesti tööjõu-uuringuETU 2011–2013 andmete alusel, kuid võimaluse korralon võrreldud nimetatud aastaid ka REL 2000 andme-tega. Põhjalikult on käsitletud lisaks üldistele trendideletöötamist ja sellega seonduvat Soomes – kas Soome eris-tub teistest sihtriikidest ja millises osas ta seda teeb.

2.8.1 Välismaal töötajate profiil ja nende sotsiaaldemograafiline iseloomustus

Eurobaromeetri (2011) järgi on Euroopa Liidus 7% ini-mestest välisriigis töötamise kogemus, 3% töötas sealka uuringu ajal. Eestis oli vähemalt 15aastaste seas 15%kas parasjagu välisriigis töötavaid või vastava koge-musega inimesi. Meie lähinaabritest oli Leedus vastavnäitaja 12%, Lätis aga 11%. Eestist välisriikidesse töölesuundunute kohta on esitatud mitmesuguseid arvulisihinnanguid. Paar aastat enne REL 2011 toimumist esi-tasid Nerb jt (2009) Eestist pärit piiriüleste pendeltöö-tajate koguarvuks 20 500; see paigutab Eesti Euroopakaardile ühe olulisema pendeltöötajate päritoluriigina– 15,8 pendeltöötajat tuhande elaniku kohta (Viira2010). REL 2011 põhjal oli välismaal töötajaid ligi 25 000– kordades rohkem kui REL 2000 kohaselt (vt tabel2.8.1). Põhjusi, miks selline hoogne kasv on aset leidnud,võib olla mitmeid ja need on omavahel koosmõjus.Euroopa Liidu liikmeks astumine ja sellega seosespiiride kadumine ning teiste riikide tööturgude avane-mine, peamiste tööalase pendelrände sihtriikide oluliseltkõrgem palgatase, geograafiline lähedus, hea transpordi-ühendus ning Soome puhul ka keelelis-kultuurilisedsarnasused.

Ajaliselt REL 2011 lähedase allikana saab võrdluseks

kasutada ka Eesti tööjõu-uuringul põhinevat hinnangut(2011–2013). See uuring andis välismaal töötavate ini-meste üldarvuks samuti suurusjärgus 25 000 inimest.Hoopis teistsuguseid numbreid pakub aga Krzywacki(2013), kelle järgi oli ainuüksi Soomes töötavaid Eestielanikke 2012. aastal suurusjärgus 30 000. Kas võib ollanii, et Eesti allikad alahindavad välismaal töötajate arvutublisti? Hinnangute erinevuse põhjus on siin siiskieelkõige erinev uuringumetoodika. Krzywacki (2013)hinnang puudutab kõiki aasta jooksul Soomes töö-tanuid, aga näiteks REL 2011 ainult hetkel ja kindlalsuhteliselt lühikesel perioodil välismaal töötanuid.Välismaal töötamine ei pruugi paljude jaoks tähendadapikaajalist töösuhet: töötatakse näiteks kolm kuud jatullakse kodumaale tagasi.

Nerb jt (2009) toovad välja, et Euroopa Liidus onvälismaal töötajad ülekaalukalt mehed ja et enamikvälismaal töötajatest on vanuses 25–45 eluaastat. Ka aas-tatel 2003–2008 välisriigis töötanud ja praegu töötavateEesti residentide sotsiaaldemograafilises profiilis domi-neerisid pigem mehed ja nooremad inimesed (Krusell2009). Nii 2011. kui ka 2000. aasta rahvaloendus näitassamuti meeste ülekaalu ning 2011. aastal oli naisi välis-maal töötajatest koguni alla viiendiku. REL 2011 järgitöötasid välismaal rohkem üle kolmekümnesed kuinooremad. See on sarnane pigem Nerbi jt antud Eu-roopa Liidule iseloomuliku pildiga. Võrreldes REL

2011 2000Arv % Arv %

VÄLISMAAL TÖÖTAJAD 24 907 4,4 2646 0,6

SUGU

Mehed 20 727 83 1728 65

Naised 4180 17 918 35

VANUS

15–29 6862 28 1095 41

30–49 13 943 56 1291 49

50– 4102 16 258 10

EMAKEEL

Eesti 18724 75 1852 70

Muu 6181 25 794 30

TABEL 2.8.1 Välismaal töötavad Eesti elanikudsoo, vanuse ja emakeele järgi, 2000, 2011

Allikas: REL2011

MÄRKUS: Töökoha asukoha puhul on esitatud vaid kindlalt

fikseeritud asukoht.


2000ga näitas REL 2011 suuremat eesti keelt emakeelenakõnelejate osatähtsust välismaal töötajate seas. Samution kümne aastaga kasvanud nooremate osatähtsus.

Eurobaromeetri järgi avaldavad Euroopa Liidusvälismaal töötamiseks valmisolekut pigem kõrgemaharidustasemega inimesed. Nende jaoks oli näiteks või-malik keelebarjäär takistusena palju vähem oluline kuimadalama haridustasemega inimeste jaoks (Eurobaro-meeter 2011). Samas on Tarum (2014) Eesti kohta väljatoonud, et kõrgharidusega inimeste seas oli potentsi-aalsete väljarändajate hulk oluliselt väiksem. REL 2000näitas, et välismaal töötajate seas oli kõrgharidusegainimeste osatähtsus peaaegu sama kui Eestis töötavateinimeste puhul, kuid REL 2011 ajal olid tulemused hoopisteistsugused. Nimelt oli kõrgharidusega inimeste osa-tähtsus välismaal töötajate seas oluliselt vähenenud jaoli vaid 23%. Ainult põhiharidusega inimeste osatähtsusoli aga suurenenud 6%lt 16%ni ja koos keskharidusegaka kutset omavate osatähtsus 27%lt 36%ni (joonis 2.8.2).Välismaal töötavate kõrgharidusega inimeste üldarv oliaga siiski suurenenud. Kui Soome analüüsist kõrvalejätta, on välismaal töötajate hariduslik jaotus sarnaneEesti vastava jaotusega. Vahest märkimisväärseim eri-nevus puudutab kõrgharidusega töötajaid. Kui Soomestöötanutest oli kõrgharidusega vaid 14%, siis Soometkõrvale jättes ulatus kõrgharidusega töötajate osatäht-sus 38%ni. Madalam kui keskharidus oli muudesse rii-kidesse tööle suundunutest vaid kümnendikul võrreldesneljandikuga Soome puhul (joonis 2.8.1).

2.8.2 Välismaal töötamise sihtriigid

Välismaal töötamise peamised sihtriigid on nii REL2000 kui ka REL 2011 järgi Eesti lähinaabrid Soome,Rootsi ja Venemaa. Välismaal töötamine on rohkenenudkõigis peamistes sihtriikides, eriti hoogsalt aga Soomes.Mõneti üllatav on REL 2011 andmetel väga väikese-arvuline töötamine näiteks Iirimaal ja Austraalias. Iiri-maa puhul võib olla tegemist sellega, et väheseks onmuutunud just riigiülene pendelränne, st Iirimaal töö-tajad on sinna ka püsivalt elama jäänud. Austraaliapuhul võib olulisemat rolli mängida suurem alakaetusvõi siis ka teisi riike puudutavalt see, et on asutud n-öhallis tsoonis. See tähendab, et rahvastikuregistris onsiiani elukoht Eestis, kuid tegelikkuses ollakse end sisseseadnud juba mõnes välisriigis. Riigiüleste pendelrän-dajate arvu alakaetust REL 2011 puhul võrreldes REL2000ga vähendas kindlasti võimalus ennast ise ülelugeda, kuid tõenäoliselt on alakaetus välismaal tööta-vate inimeste puhul jäänud siiski suuremaks kui Eestistöötavate inimeste puhul. Välismaal töötamise mõttes

saab eriliseks pidada Soomet ja see väärib eraldikäsitlemist kas või juba seepärast, et üle poole välismaaltöötajatest töötab Soomes (tabel 2.8.2).

Soome populaarsus töötamise sihtriigina ei olevarasemaid uurimusi arvestades üllatus. Veidemann(2010) tõi välja, et nii 2006. kui ka 2009. aastal eelistasjuba pool potentsiaalsetest väljarändajatest Soomet.Mõtsmees (2012) on ka tegelikult välismaal tööl käijatepuhul hinnanud Soomes töötajate osatähtsuseks 2009.aastal umbes pool. Ka aastatel 2003–2008 välismaal kastöötanud või küsitlushetkel töötavatest umbes pool töö-tas Soomes (Krusell 2009).

Võib öelda, et Soomes töötamine mõjutab välismaaltöötajate sotsiaalmajanduslikku profiili märkimisväär-selt nii soo, emakeele, hariduse kui ka ametiala jaotuse

JOONIS 2.8.1 Haridustase töökoha asukoha-riikide järgi, 2011, %

0 10 20 30 40 50

Muud riigid

Soome

Eesti

Muud riigid

Soome

Eesti

3238

2011

2000

183

9

3914

20

20

2843

193

8

2738

253

6

2932

265

8

2836

225

9

6

Üldharidus on keskharidus ja kutseharidus on olemas

Kõrgharidus

Üldharidus on alla keskhariduse ja kutseharidus on olemas

Üldkeskharidus, kutseharidus puudub

Üldharidus on põhiharidus või alla selle, kutseharidus puudub

Allikas: REL2011


TABEL 2.8.2 Välisriigis töötamine peamiste sihtriikide järgi, 2000, 2011

2000 2011

SOOME 662 15140

NORRA 47 1872

ROOTSI 192 1532

VENEMAA 696 1357

SUURBRITANNIA 71 732

SAKSAMAA 202 616

HOLLAND 25 290

BELGIA 34 257

LÄTI 165 234

USA 156 183

Allikas: REL2011.

puhul. Seda näitasid selgelt REL 2011 andmed. Suurederinevused tulevad esile just soo korral: naisi töötasSoomes umbes 2000, mehi aga 12 000; suurem osa neistolid 30–49-aastased. Soomes töötamine muutis välis-maal töötajate soolist jaotust veelgi enam meestekasuks. Vanuse puhul Soomel teiste välisriikide kesk-miste näitajatega võrreldes olulisi erinevusi ei olnud –ka teistes välisriikides töötasid rohkem vanuserühma30–49 kuuluvad Eesti elanikud. Tervelt 86% Soomestöötavate inimeste emakeel oli eesti keel. Kui kõigi töö-tamise sihtriikide arvestuses oli eesti emakeelega töö-tajate osatähtsus suurem kui vastav osatähtsus Eestis,siis Soome kõrvalejätmine muudaks selle tulemuse

vastupidiseks. REL 2011 järgi oli (Soomet välja jättes)välismaal töötavate eesti keelt emakeelena kõnelevateinimeste osatähtsus 57%.

2.8.3 Välismaal töö saamise viisid

Töö saamiseks võib olla mitmesuguseid viise, sotsiaal-võrgustike kasutamisest internetiportaalideni või kahoopis oma äri alustamiseni. Granovetter 2005 on vii-danud sellele, et sotsiaalvõrgustikud ei ole oma ole-muselt ja eesmärgilt suunatud töövahendamisele, kuidoluline osa võrgustikes liikuvast infost puudutab katöövõimalusi. Mida tihedamad on migrantide võrgus-tikud sihtriigis, seda tõenäolisemalt suureneb migrat-sioon. Võrgustiku teooria puhul on räägitud sellest, etpiisavalt tugev võrgustik taastoodab ennast ja koos sel-lega liigub info vabadest töökohtadest ning neid paku-takse oma sugulastele või tuttavatele. Tugevas võrgusti-kus tekivad ka võrgustikusisesed ettevõtted, kes vär-bavad töötajaid peamiselt oma võrgustikust. See viib kasetnilise majanduse (Light, Karageorgis 1994), etnilisteenklaavide (Portes, Bach 1985) või etniliste niššidetekkeni (Waldinger 1997). Duaalse turu teooriaga seoseson Portes jt (1985) kirjeldanud protsesse ja mehhanisme,mis määravad tööturu olemuse etnilistes enklaavides,kus tööturu toimimise aluseks on tööandjate ja töötajateühine rahvus. Seal võib välispäritolu rahvastik koondu-da teatud ametitesse, mistõttu kujuneb välja nn ameti-alane nišš (Portes jt 1985). On toodud välja ka vähemus-te sage tööleasumine madalapalgalistele ametikohtadele,mis ei nõua kõrget haridustaset (Wilson 1999).

2000 2011Muud Muud

Eesti Soome riigid Eesti Soome riigid

Juhid 13 6 14 11 3 8

Tippspetsialistid 14 14 13 19 3 10

Tehnikud ja keskastme spetsialistid 14 13 14 16 5 14

Ametnikud 6 2 3 6 1 3

Teenindus- ja müügitöötajad 13 15 18 14 3 9

Põllumajanduse, metsanduse, jahinduse ja kalanduse oskustöötajad 3 6 4 2 2 1

Oskus- ja käsitöölised 15 18 19 13 59 30

Seadme- ja masinaoperaatorid ja koostajad 12 13 10 11 14 19

Lihttöölised 11 14 6 8 9 6

TABEL 2.8.3 Välismaal töötamine ametiala järgi, 2011, %

Allikas: REL2011.


Võib öelda, et enamik välismaale tööle suundunudon kasutanud tööle saamiseks sotsiaalseid võrgustikkeehk siis saanud oma töö tutvuste kaudu, Soome puhulnäiteks üle 70% seal tööle asunutest. Niiviisi töösaanute osatähtsus oli oluliselt kõrgem kui Eestis.Mitmesuguste vahendajate või otsekontaktide kasuta-mine mängis välismaal töö saamiseks märksa väikse-mat rolli kui Eestis. Töökoha saamine tänu töötaja endakonkurentsivõimele ei olnud kuigi kaalukas argumentei Eestis ega ka välismaal töö saamise puhul. Samas olisee näitaja Eestis asuvate töökohtade puhul oluliseltkõrgem. Konkurentsivõime tähendab kõnealusel juhulseda, et töötajale pakuti paremat töökohta või töösaamine tähendas ettevõtlusega alustamist.

2.8.4 Välismaal töötavad inimesedameti ja tegevusala järgi

Milline on Eestist pärit töötajate ametialane struktuurvälismaal? Kas kuulutakse pigem Piore (1979) kirjel-datud teisesele tööturule ega suudeta leida töökohta,mis vastaks omandatud haridusele? Kahe rahvaloen-duse ametialase jaotuse võrdlus näitab esmalt seda, etkui REL 2000 järgi oli välismaal töötajate ametialanestruktuur sarnane ametialase jaotusega Eestis, siis REL2011 puhul see enam nii ei ole. Aset on leidnud olulinenihe sinikraede kasuks. Kui näiteks REL 2000 ajal töö-tas oskus- või käsitöölisena 19% välismaal töötajatest,siis 2011. aastal oli vastav protsent koguni 47. Samas

langes tippspetsialistide osatähtsus 12%lt 5%ni. Tulebaga märkida, et kuigi valgekraede osatähtsus välismaaltöötajate seas REL 2011 ajaks oluliselt vähenes, suurenessiiski nende üldarv – ennekõike tänu sellele, et välis-maal töötajate üldarv oli oluliselt suurenenud. Kui vaa-data välismaal töötamise sihtkohti eraldi, on selge, etulatuslikus sinikraede osatähtsuse kasvus 2011. aastaksoli peamiselt „süüdi“ Soomes töötajate ametialane jao-tus. Muudegi riikide puhul oli sinikraede osatähtsusoluliselt suurem kui Eestis, kuid ka näiteks juhtide jatippspetsialistide osatähtsus ulatus ligi viiendikuni.Soomes töötajatest moodustasid juhid/tippspetsialistid2011. aastal vaid 6%. Oskustöötajate ja käsitööliste osa-tähtsus oli koguni 59%, seadme ja masinaoperaatoreidoli 14% (tabel 2.8.3).

Sinikraede osatähtsuse suurenemist välismaal töö-tavate inimeste seas võis prognoosida ka muutuste

TABEL 2.8.4 Kõrgharidusega töötajad ameti-ala ja töökoha asukohariigi järgi, 2011, %

Muud Eesti Soome riigid

Juhid 16 5 17

Tippspetsialistid 38 18 26

Tehnikud ja keskastme spetsialistid 18 11 24

Ametnikud 5 2 4

Teenindus- ja müügitöötajad 8 7 8

Põllumajanduse, metsanduse, jahinduse ja kalanduse oskustöötajad 1 3 1

Oskustöötajad ja käsitöölised 5 35 11

Seadme- ja masinaoperaatorid ja koostajad 4 11 7

Lihttöölised 4 10 3

Allikas: REL2011

0 20 40 60 80 100 120

Muud riigid

Soome

Välismaal töötajad

Eesti

Muu

Konkurentsivõime

Vahendajad, otsekontaktid tööandjaga

Töö tutvuste kaudu

kokku

JOONIS 2.8.2 Töö saamise viisid riikide kaupa,2011–2013, %

Allikas: Eesti tööjõu-uuringud 2011, 2012, 2013.

MÄRKUS. Konkurentsivõime tähendab siin seda, et töötajalepakuti paremat töökohta või töö saamine tähendas ettevõtlusegaalustamist.


0 20 40 60

Avalik haldus ja riigikaitse; haridus; ...

Finantsvahendus; kinnisvara, rentimine ja ...

Hulgi- ja jaekaubandus; hotellid ja restoranid; ...

Ehitus

Mäetööstus; töötlev tööstus; elektrienergia, ...

Põllumajandus, jahindus ja metsamajandus; ...

Soome Eesti Muud riigid

JOONIS 2.8.3 Töötajad tegevusala ja töökoha asukohariigi järgi, 2011, %

kaudu hariduses ehk siis näiteks kõrgharidusega ini-meste osatähtsuse vähenemise kaudu välismaal tööta-jate seas. Alati ei pruugi selline loogika aga kehtida.Currie (2008) on Poola näitel välja toonud, et ajudeväljavool ei tähenda sageli samaväärset töökohta, vaidet kõrgharidusega inimesed on asunud tegema tööd,mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud. Eesti ei ole siintänast seisu arvestades erand. Mõtsmees (2012) on leid-nud, et Eestist välismaale tööle siirdunud meestestliikus karjääriredelil ülespoole 14%, naistest aga 23%.Allapoole liikujaid oli aga märksa enam – meestest 42%ja naistest 34% (Mõtsmees 2012). Ka REL 2011 järgi tegidkõrgharidusega inimesed välismaal tihtilugu haridus-tasemele mittevastavat tööd. Nii näiteks töötas Eestiskõrgharidusega töötajatest tippspetsialisti ametikohal38%, välismaal töötajatest aga vaid 22%. Oskustööliseametikohal töötas Eestis 5% kõrgharidusega töötajatest,välismaal töötajatest aga 20%. Oluliselt teistsugused olidtaas Soome näitajad, mis erinesid Eesti vastavast jao-tusest veelgi enam. Vaid 18% kõrgharidust omavatestSoomes töötavatest inimestest töötas tippspetsialistina,enamik oli pigem hoopis oskus- või käsitöölise ametis.Kümnendik Soomes töötavatest kõrgharidusega ini-mestest olid ametis lihttöölisena; ka see näitaja ületasmitmekordselt Eesti jaotust. Seega kujundab Soomeväga olulisel määral välismaal töötavate kõrgharidusegainimeste keskmist ametialast jaotust. Kui Soome analüü-sist kõrvale jätta, ei erineks kõigi teiste sihtriikide arves-tuses kõrgharidusega töötajate ametialane jaotus enamniivõrd palju Eesti vastavast jaotusest. Olulised erine-

vused küll säilisid (väiksem osatähtsus tippspetsialistideosas, samuti suurem osatähtsus sinikraede seas), kuidjaotus oli juba märksa sarnasem Eesti keskmise jao-tusega (tabel 2.8.4, joonis 2.8.3).

Tegevusalade puhul on Euroopas toodud välismaaltöötajate seas populaarsete harudena esile ehitustöös-tust, hotelli- ja teenindussfääri ning tootmist. Erand-likult domineerivad mõnes riigis põllumajandus jatervishoid ning sotsiaaltöö (Viira 2010). Potentsiaalsedvälismaale tööle minna soovijad ei ole Eestis oluliseltteistsugused kui mujal Euroopas. Välismaale tööle soovi-jaid on olnud kõige enam töötlevas tööstuses (20%) jaehitusvaldkonnas (17%). Suuruselt kolmas grupp onolnud hulgi- ja jaekaubanduses töötavad inimesed (14%kõigist minna soovijatest, vt Järv 2007). REL 2011 järgion populaarseimad tegevusalad välismaal sarnased sel-lega, kuhu potentsiaalselt on tahetud tööle minna.Siiski tuli teistest enam esile ehitusvaldkond. Kui Eestishõlmasid ehitusvaldkonna töötajad alla 10% kõigist hõi-vatutest, siis välismaal töötajatest töötas ehituses üle40%. Et ligi pool välismaal hõivatutest töötas ehituses,jäi kõigil teistel tegevusaladel hõivatute osatähtsus väik-semaks kui samadel aladel Eestis. Eriti märkimisväärneoli ehitusvaldkonnas töötamine Soome puhul. Üle pooleüldse Soomes töötajatest töötaski ehituses, ja kui vaa-data ametialast kuuluvust tegevusalade järgi, siisenamik oskus- ja käsitöölistest töötas just ehitusvald-konnas. Võiks küsida, kas Soomes töötavate ehitajatearv ületab juba Eestis töötavate ehitajate arvu. Päris niisiiski ei ole, enamik (umbes 35 000) ehitusvaldkonna

Allikas: REL2011.


töötajaid töötas REL 2011 ajal jätkuvalt Eestis. Suuremaosatähtsusega kui Eestis oli Soomes ka töötamine veon-duses ja laonduses, samuti haldus- ja abitegevuste vald-konnas. Üsna minimaalne oli töötamine aga sellisteltegevusaladel nagu info ja side, finants- ja kindlus-tustegevus. Kui Soome analüüsist kõrvale jätta, tõusidkõigi teiste riikide arvestuses esile hulgi- ja jaekauban-dus, hotellid ja restoranid, kuid ka ehitusvaldkonnastöötavate osatähtsus oli jätkuvalt suurem kui Eestikeskmises jaotuses.

Kokkuvõte

Ei ole põhjust kahelda, et ka Eesti puhul kehtivad senimigratsiooniteooriates või riigiülest pendelrännet puu-dutavates käsitlustes esitatud rändepõhjused. Esma-joones siis oluliselt madalam palgatase Eestis, teiseksvälismaal töötamisega seotud kulud nii ajalises kui karahalises mõttes. Lisaks kultuurilis-keelelised sarnasusedja arvestatav ees ootav kogukond. Selline komplekt onolnud kõige nähtavam Soome puhul, millest ongi väljakujunenud kõige põhilisem töörände sihtriik.

Light jt (1999) on toonud välja etnilise majandusemõiste: kindlast etnilisest grupist sisserändajatest ette-võtjad võtavad tõenäolisemalt tööle samuti samastgrupist inimesi. Soome puhul on märke sellest eelkõigeehitusvaldkonnas. Soomes töötavatest inimestest olidREL 2011 järgi suurusjärgus 4% palgatöötajatega ette-võtjad. Esmapilgul ei tundu number kuigi suur, kuidnäiteks Eestis on palgatöötajatega ettevõtjate osatähtsustäpselt samas suurusjärgus. Ehk siis Eesti ettevõtjadpalkavad eelkõige Eestist pärit töötajaid. Senised uurin-gud ja statistika näitavad Ida-Euroopast n-ö rikastesseEuroopa riikidesse kas püsivalt elama läinute või töölesuundujate puhul tendentsi asuda pigem tööle sini-kraena ja et kindlad tegevusalad/sektorid annavad teis-test oluliselt enam tooni. Samuti on Ida-Euroopast pärittöölised märkimisväärselt hõivatud hooajatöödega.Seega Eestist välismaale tööle suundujate asuminepigem sinikrae ametikohale ei erine põhimõtteliseltteiste Ida-Euroopa riikide kogemusest. Ka ilma Soometaoli ülejäänud sihtriikides ametialane jaotus kaldusinikraede poole.

Sageli on rõhutatud Eesti elanike kõrget haridus-taset, sh kõrgharidusega inimeste suurt osatähtsust kanäiteks Euroopa Liidu riikidega võrreldes. Kõrgharidusannab küll eelised Eestis, kuid osutub halvasti vasta-vateks ametikohtadeks konverditavaks, kui soovitakseminna tööle välismaale. Peamine põhjus ei pruugi olla

sisuliselt halvem erialane ettevalmistus, vaid nagu kaPortes jt (1985) on välja toonud, just hea keeleoskusepuudumine ning ikkagi ka primaarsel tööturul vajaliketugevate sotsiaalsete võrgustike nõrkus.

Käesolevas analüüsis oli eesmärgiks võetud analüü-sida nii välismaal töötamist iseloomustavaid näitajaidtervikuna kui ka eraldi Soomet kui kõige populaarse-mat sihtriiki. Põhjalikku käsitlust ülejäänud riikidekohta ei olnud eesmärgiks seatud ning enamiku puhulseadis omad piirangud ka väikesearvuline valim. Siiskisaab nimetada, et leidus riike, kus tooni andsid pigemvalgekraed – näiteks Belgia ja USA. Valgekraedel jakõrgema haridustasemega inimestel on seal suurem osa-tähtsus, sest neis riikides paiknevad rahvusvahelisedinstitutsioonid. Teistest riikidest eristusid veel Aust-raalia ja Venemaa. Austraalias töötavad ülekaalukaltnooremad inimesed, Venemaa aga eristus teistest see-tõttu, et seal töötavate inimeste emakeel on valdavaltvene keel. N-ö Soome profiiliga olid üsna sarnased tege-likult ka teised Põhjamaad – just seal töötavate suhte-liselt madala haridustaseme, meeste ja sinikraedeülekaalu tõttu.

Välismaal töötamisse ei saa suhtuda üheselt, hin-nates seda vaid negatiivselt või positiivselt. Nagu ikka,on mündil kaks poolt. Hea on, et välismaal töötamineon paljude jaoks võimalus nii töötust vältida kui kaenese ja pere majanduslikku heaolu parandada. Või-malus välismaale tööle siirduda aitas oluliselt vähen-dada kriisi ajal kõige enam kannatanud ehitussektoristöötanute töötusriske. Kindlasti on boonuseks ka uuedkogemused ja oskused nii tööalaselt kui ka näitekskeeleõppimise mõttes. Varjupooleks on aga peresteemaloleku tõttu tekkiv paradoksaalne olukord: peremajanduslik seis küll pigem paraneb, kuid omavahelisedsidemed võivad nõrgeneda, mis jällegi tähendab suure-mat ohtu, et pere võib laguneda.

Välismaal töötamine otseselt Eesti demograafilistolukorda ei mõjuta, küll aga suurendab tõenäosustjäädagi välismaale, ja sel juhul võib muidugi mõjusträäkida. Et Eestist lahkujaid on enam nooremate hulgas,võib väljaränne oluliselt mõjutada näiteks sündide arvuEestis. Avatud tööturg ja piirid tähendavad seda, etkedagi enam väevõimuga Eestis ei hoia. Paljud on pärastvälismaal töötamist või õppimist ka Eestisse tagasi tul-nud. Üle pooltel 2013. aastal Eestisse sisserännanutestoli Eesti kodakondsus. Kõik neist ei liigitu tagasipöör-dujate hulka, kuid suurem osa küll. Õnneks teeb piiridekadumine lisaks äraminekule võrdlemisi lihtsaks katagasituleku. ●


Curry, S. (2008). De-Skilled and Devalued: Labour Market Status and Experience in the UK.Migration, Work and Citizenship in the Enlarged European Union. Ashgate.

Eliasson, K., Lindgren, U., Westerlund, O. (2003). Geographical Labour Mobility:Migration or Commuting? Regional Studies, Vol. 37.8, pp. 827–837, November 2003.Carfax Publishing.

Eurobaromeeter (2011). Special Eurobarometer 363. Free Movement of Workers and Reg-ulated Professional. Internal Market: Awareness, Perceptions and Impacts. European Com-mision.

Demireva, N. & Kesler, C. (2011). The Curse of Inopportune Transitions: TheLabour Market Behaviour of Immigrants and Natives in the UK. InternationalJournal of Comparative Sociology 52, 306.

Granovetter, M. (2005). The Impact of Social Structure on Economic Outcomes.The Journal of Economic Perspectives, 19 (1), 33–50.

Hadler, M. (2006). Intentions to Migrate Within the European Union: A Chal-lenge for Simple Economic Macro-Level Explanations. – European Societies, 8(1),pp. 111–140.

Järv, K. (2007). Eesti tööealise elanikkonna väljarände eelistused. Sotsiaalminis-teeriumi toimetised nr 8/2007, lk 4–20. Sotsiaalministeerium.

Kogan, I. (2011). New Immigrants — Old Disadvantage Patterns? Labour MarketIntegration of Recent Immigrants into Germany. International Migration, 49 (1).

Krusell, S. (2009). Eesti residentide välismaal töötamine. Eesti statistika kvartalikiri[Quarterly Bulletin of Statistics Estonia], 2 (9), 46-62. Statistikaamet.

Krzywacki, J. (2014). Suomessa työskentelee jo lähes 60 000 vierastyöläistä.Hyvinvointikatsaus 3/2013.

Light, I. & Karageorgis, S. (1994). The Ethnic Economy. In Smelser, N. & Swed-berg, R. (eds.), The Handbook of Economic Sociology, 647-671. Princeton: Princeton Uni-versity Press and New York: Russell Sage Foundation.

Light, I., Bernard, R.B. & Kim, R. (1999). Immigrant incorporation in the gar-ment industry of Los Angeles. International Migration Review, 33 (1): 5–25.

Mõtsmees, P. (2002). Välismaal töötamise mõju edasisele töökarjäärile. Tartu Ülikool.Ettekanne peetud Eesti Pangas, 17.09.2012.

Nerb, G., Hitzelsberger F., Woidich A., Pommer S., Hemmer S. & Heczko, P.(2009). Scientific Report on the Mobility of Cross-Border Workers within the EU. EuropeanComission.

Nowotny, K. (2014). Cross-border Commuting and Migration Intentions: TheRoles of Risk Aversion and Time Preference. Contemporary Economics, 8 (2), 137–156.

Portes, A. & Bach, R. (1985). Latin Journey. Berkeley: University of California Press.

Piore, M. J. (1979). Birds of Passage: Migrant Labour and Industrial Societies. Cambridge:Cambridge University Press.

Russell, S. (1995). International Migration: Implications for the World Bank. The WorldBank. Human Resources Development and Operations Policy Working Papers. 54.[www] http://www.worldbank.org/html/extdr/hnp/hddflash/workp/wp_00054.-html (14.04.2009).

Tarum, H. (2014). Eesti tööealise elanikkonna väljarändepotentsiaal aastal 2013.Sotsiaalministeeriumi toimetised nr 2/2014.

Veidemann, B. (2010). Eesti tööealise rahvastiku väljarände-potentsiaal aastal 2010. Sot-siaalministeeriumi toimetised nr 8/2010.

Viira, A. (2010). Kui mehed on kaugel tööl ehk piiriüleste pendeltöötajate pered Eestis.Bakalaureusetöö. Juhendaja: PhD Leeni Hansson, Tallinna Ülikooli rahvusvahe-liste ja sotsiaaluuringute instituut.

Waldinger , R. (1997). Social Capital or Social Closure. Immigrant Networks in the LabourMarket. Working Paper No. 26 in the series. School of Public Policy and SocialResearch.

Wilson, F. D. (1999). Ethnic concentrations and labor-market opportunities. InBean, F.D. & Bell-Rose, S. (eds.), Immigration and Opportunity: Race, Ethnicity, and Em-ployment in the United States, 106-140. New York: Russell Sage Foundation.

VIIDATUD ALLIKAD


elles peatükis oli vaatluse all ühiskonna sidusus.Haridus mängib Eesti teadmusühiskonnaks kuju-nemise eelduste loomisel ning elanikkonna sot-

siaalse kaasatuse ja ühiskonna sotsiaalse sidususe taga-misel olulist rolli. Seepärast alustasime selles peatükisanalüüsi just haridusest. Eesti haridussüsteemil on niisotsiaalset kaasatust soodustavaid kui ka vähendavaidjooni. Positiivseks tuleks pidada suhteliselt hilist harg-nemist akadeemiliseks ja kutsehariduslikuks rööpmeks.Üldised trendid Eesti hariduses on pigem positiivsesuundumusega. Eesti koolinoored kuuluvad oma os-kuste ja teadmiste poolest Euroopa paremate hulka(vt ka Lindemann 2013). Sotsiaalse tausta mõju õpitule-mustele on väiksem kui Euroopa Liidu riikides kesk-miselt. Eesti täiskasvanute peamised infotöötlusoskusedon paremad kui PIAAC uuringus osalenud riikideskeskmiselt (Valk, Halapuu 2013). Viimasel aastakümnelon suurenenud kõrghariduse omandanute osakaal, enamosaletakse elukestvas õppes. Vaid põhiharidusega õpin-gud katkestanute protsent on mõnevõrra vähenenud jajääb alla Euroopa Liidu keskmisele.

Hariduse puhul on aga ka küllaltki palju arengu-ruumi. Juba alghariduse tasemel hakkab silma mõõtmis-ja võistluskeskne hariduskorraldus, mis suurtes linnadesväljendub koolide diferentseerumisel tavakoolideks jakoolikatsetega õpilasi valivateks koolideks. Sellise dife-rentseerumisega kaasneb laste ettekoolitamine ja eba-võrdsuse kumuleerumine. Peatükis esitatud analüüsnäitas, et põhihariduse tasandil ilmneb eelkõige Tallinnaselektiivsetes koolides kultuurilise kapitali ja vanemateressursside koondumine, mis viitab sotsiaalsele taas-tootmisele. Nende koolide paremate tulemuste taga oneelkõige võimalus õpilasi valida ja seetõttu õpilastesoodne kodune taust. Siiski ei suuda selektiivsed koolidtasandada õpilaste kodusest taustast tulenevaid õpitule-muste erinevusi. Madalamatel haridustasemetel ilmnevebavõrdsus kandub ka kõrgharidusse. Põhjamaade koge-mused näitavad, et eelharidusel on erineva materiaalseja kultuurilise kapitaliga laste edasiste haridusvõima-luste võrdsustamisel väga oluline roll (vt Esping-

Andersen 2006). Suurem panustamine eelharidusetaseme ühtlustamisse aitaks kaasa ka sotsiaalse taas-tootmise ja halvemuse kumuleerumise vähendamisele.

Nõukogude prioodist pärit Eesti haridussüsteemijagunemine õppekeelel põhinevateks harudeks on endi-selt Eesti hariduse üks kitsaskohti. Noorte haridusteedkeskhariduse tasandil eristuvad Eestis vastavalt etnili-sele päritolule. Osaliselt on sellest tingitud seegi, etmitte-eesti noorte kõrghariduse omandamise tõenäosuson eestlaste omast väiksem. Mitte-eesti noorte puhulilmneb ka klaaslae fenomen. Üheksakümnendatel aas-tatel alanud reformid on olnud suunatud venekeelseharu eestikeelseks muutmisele. Paraku ei ole needaidanud kaasa kaasava keskkonna kujundamisele, sestalustati kõrgharidusest, mitte aga süsteemi algastmest,st lastaedadest. Vene õppekeelega koolide üleminekulosalisele eestikeelsele aineõppele on ilmnenud mitmeidprobleeme, millega on kaasnenud polariseerumisesüvenemise oht mitte-eestlastest noorte seas sõltuvaltnende eesti keele oskusest, mis omakorda kipub kat-tuma vanemate ebavõrdsete ressurssidega. Paraku onõppekeelel põhinevate haridusharude integreerimine jakoostöö jäänud praegu tagaplaanile.

Ka elukestvas õppes osalemise puhul ilmneb kumu-latiivsus: õppes osalevad rohkem ressursirikkamadgrupid, vähem aga just need sotsiaalsed grupid, kes sedakõige rohkem vajaksid. Silma hakkab seegi, et paljudkõrgharitud on meie tööturu jaoks ülekvalifitseeritud:nende teadmised ja oskused ei leia rakendust jahakkavad pärast lõpetamist hoopiski kaduma. Eesti jääbtööl kasutatavate oskuste poolest rahvusvaheliselekeskmisele alla, st inimestel on tegelikult rohkem os-kusi kui tööturul neile rakendust. Seetõttu sõltub kaelukestvas õppes osalemine mitte niivõrd inimeste os-kustest, vaid pigem töö iseloomust ja karakteristikutest.

Ühiskonna sotsiaalse sidususe oluline näitaja onränne – nii Eesti-sisene kui ka väljaränne. Eesti elaniketööga seotud mobiilsus Eestis on viimastel aastateloluliselt suurenenud. See viitab regionaalse tasakaalus-tamatuse suurenemisele ja väljendub suurte keskuste

KOKKUVÕTE� ELLU SAAR

S


(Tallinn, Tartu ja maakonnakeskused) tööjõuareaalidelaienemises. Paljude jaoks ei ole pendeldamine vabavalik, vaid üldisest või struktuursest tööpuudusest tin-gitud sund. Sealjuures võib rääkida ka kõrghariduse lõk-sust: pendeldajate seas on ülekaalus just kõrgharidusegainimesed, kes ei leia väiksemates kohtades hariduselevastavat tööd. Sümptomaatiline on ka asjaolu, et Eestison keskmine pendelrändele kulutatav aeg oluliselt suu-rem kui EL15 (ehk enne 1. maid 2004 liitunud) riikideskeskmiselt.

Eesti-sisese pendelrände suurenemise kõrval onoluliselt kasvanud ka väljaränne. Viimase kahe rahva-loenduse vahelisel perioodil on rändesaldo olnudnegatiivne rohkem kui kahe väikelinna mahus (üle42 000 inimese). Lahkumise põhjused ei ole sugugi alatimateriaalsed, muist inimesi on lahkunud mittemate-riaalse elukvaliteedi kaalutlustel. Neid on ajendanudEesti omast erinev ühiskondlik väärtuskliima, paku-tavad sotsiaalsed garantiid, avalikud teenused ja tur-valisem keskkond. Oluliselt on suurenenud välismaaltöötavate Eesti elanike protsent. Paraku ilmneb ka Eestipuhul Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele iseloomulik ten-dents: hariduse vähene konverteeritavus, teisisõnu: tihtitehakse välismaal haridustasemele mittevastavat tööd(see tendents hakkab eriti silma just Soomes tööd leid-nute puhul). Kui migratsiooni majanduslikud mõjud on

pigem positiivsed (puhver töötusele, inimkapitali paran-damine, rahaülekanded Eestisse jne), siis demograafi-line ja sotsiaalne mõju on valdavalt negatiivne: sellegakaasnevad perede lahkuminek, nn pangakaardi-lapsed(lapsed, kelle vanemad töötavad välismaal ja kes on jäe-tud kas siis sugulaste või iseenda hooleks) jne. Posi-tiivseks tendentsiks saab pidada tagasirände kasvu.Eestis on seni keskendatud põhitähelepanu tagasirändesuurendamisele. Ehk tasuks rõhuasetus sarnaselt mit-mete teiste riikidega pöörata pigem sellele, kuidas säi-litada hargmaisuse tingimustes kontakt välismaaleläinutega?

Peatükis esitatud analüüs võimaldab teha mituolulist järeldust. Esiteks: Eesti ühiskonnas on täheldatavhalvemuse ja paremuse kumuleerumine (eriti hariduseomandamisel). Lõhe n-ö teadmisvaeste ja teadmisrikastevahel on jäänud püsima. Teiseks: osa inimeste potent-siaal on Eesti ühiskonnas alakasutatud: nad kas lahku-vad Eestist või jäävad väärtuste loomisest kõrvale jatunnevad end sotsiaalselt tõrjutuna. Seega ei ole suude-tud haridust täielikult rakendada Eesti ühiskonna sot-siaalse sidususe suurendamiseks. Kolmandaks: piirkond-like lõhede laienemine on kaasa toonud keskuste japerifeeria üha selgema eristumise ja sellega kaasnevaväljarände. ■

VIIDATUD ALLIKAD

Esping-Andersen, G. (2006). Social inheritance and equal opportunity policies.In Lauder, H., Brown, P., Dillabough, J.-A. and Halsey, A. H. (Eds.), Education,Globalization & Social Change. Oxford: Oxford University Press, pp. 398–407.

Halapuu, V., Valk, A. (2013) Täiskasvanute oskused Eestis ja maailmas. PIAACuuringu esmased tulemused. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

Lindemann, K. (2013) Eesti õpilaste heaolu kodus ja koolis ning selle mõju tead-mistele. Tire, G. (Toim). PISA 2012 Eesti tulemused. Tallinn: Haridus- ja teadus-ministeerium, lk 113–125.

PEATÜKK 3 | KESKKOND JA INIMENE | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 135

nimkond kasutab loodusressursse määral, mis onmeie elukeskkonda oluliselt muutnud. Tänutehnoloogilisele arengule on 20. sajandi jooksul

suurenenud haritava maa pind 2 korda, veekasutus 8korda, energiakasutus 16 korda ja tööstustoodang 40korda (McNeill 2000). Sellega on kaasnenud olulisedmuutused inimeste elukvaliteedis: eluea pikenemine,hariduse kättesaadavus, majanduse areng ja üldineheaolu kasv. Paraku on see aga kaasa toonud kliima-muutustega üheselt seostatavad tugevad muutused at-mosfääri koostises (IPCC 2013), ligikaudu ¼ maapinnadegradeerumise (FAO 2011), puhta vee varude (JMP 2011)ja bioloogilise mitmekesisuse (MEA 2005) kiire vähene-mise. Globaalsel skaalal mõjutavad ökosüsteemi tasa-kaalu kõige enam just need neli komponenti ja nendekvaliteedist sõltub kõige otsesemalt inimkonna tule-vane heaolu. Kuigi Eestis ei ilmne sellised muutusedkõige teravamalt, ei ela me isoleeritud maailmas. Glo-baalsel tasandil toimuvad muutused mõjutavad ka meieheaolu ja meie tegevus muudab globaalset keskkonna-seisundit. Seetõttu vaatame käesolevas aruandes jätku-

suutliku arengu majanduslike, sotsiaalsete ja kultuu-riliste komponentide kõrval ka Eesti looduskeskkonnaarengusuundi.

Strateegia Säästev Eesti 21 (SE21) esitab riigi jätku-suutlikkuse ühe tingimusena Eesti looduses ökoloogilisetasakaalu säilitamise. See on omakorda jaotatudkolmeks: loodusvarade kasutamine viisil ja mahus, miskindlustab ökoloogilise tasakaalu; saastumise vähen-damine; loodusliku mitmekesisuse ja looduslike aladesäilitamine. Eesmärk on saavutada olukord, kus kesk-konda käsitletakse tervikliku ökosüsteemina, mille osaon inimene koos oma sotsiaalmajanduslike suhetega.

Strateegia eesmärgiks seatud tasakaalus ökosüs-teemid suudavad tagada inimese heaoluks vajalikkeökosüsteemide teenuseid. Tuleb aga jälgida, et inim-tegevus ei kahjustaks oluliselt looduslike süsteemidetoimimist. Majanduslik areng on jätkusuutlik vaid siis,kui säilib looduslike ökosüsteemide produktiivsus, taas-tumine ja mitmekesisus. Loodushoid peab korragatagama nii ökosüsteemide isetaastumise kui ka inimesteeksistentsiks vajaliku. Jätkusuutlikkuse printsiipidest

KESKKOND JA INIMENE

SISSEJUHATUS


� MIHKEL KANGUR

I

PEATÜKK 3 | KESKKOND JA INIMENE | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015136

lähtuvalt on Eesti kui terviklik ökosüsteem tasakaalus,kui sellest võetavate taastuvate loodusressursside kogu-sed ei ületa nende taastekkevõimet, kui inimese pooltökosüsteemi lisatavate ainete kogused ei ületa kesk-konna vastuvõtuvõimet ning kui nende mõlema mõjupuhverdamiseks ja süsteemi looduskomponentidefunktsioneerimiseks on säilinud piisavalt looduslikkekooslusi ja liike. Selline definitsioon ei käsitle taastu-matuid loodusressursse. Üldiselt on inimene ainus sel-liste loodusvarade kasutaja ning nende tarbimine eikahjusta otseselt teiste liikide heaolu. Küll aga kaas-nevad nende hankimise ja kasutamisega looduslike elu-paikade osaline või täielik hävimine või ümberkujun-damine ning keskkonda paisatavad jääkained, missamuti mõjutavad ökosüsteemide tasakaalu. Taastu-matute loodusvarade kasutamine inimeste heaolu

tagamiseks on põhjendatud, kuid pikemas perspektiivisei saa sellega tagada ühiskonna jätkusuutlikkust. Kuikauaks taastumatuid varasid jätkub, sõltub majandus-otsustest. Alternatiivid tuleb aga leida enne varudelõplikku ammendumist.

Kuigi ökosüsteemide teenuste mõiste ei olnud SE21dokumendi valmimisel Eestis veel laiemalt kasutusel,on keskkonnapeatükk koostatud neist põhimõtetestlähtuvalt. Ökosüsteemide teenustena saab käsitleda niiökosüsteemi toimimiseks vajalike looduslike ja loodus-lähedaste alade olukorda ning keskkonnast hangitavaidressursse kui ka keskkonna võimet sinna paisatavaidinimtegevuse jääkprodukte vastu võtta. Kõige otsesemamõjuna tajub iga inimene ökosüsteemide teenuseid isik-liku heaolu ja tervise kaudu. Inimese suhte loodusegamäärab ühiskonna üldine keskkonnateadlikkus. ●

FAO (2011). The State of the World’s Land and Water Resources for Food and Agriculture(SOLAW) – Managing Systems at Risk. Food and Agriculture Organization of theUnited Nations, Rome and Earthscan, London.

IPCC (2013). IPCC Climate Change 2013: The Fifth Assessment Report of the Intergovern-mental Panel on Climate Change. Cambridge University Press, Cambridge, UnitedKingdom and New York, NY, USA.

JMP (2011). Drinking Water: Equity, Safety and Sustainability. World Health Organiza-tion and UNICEF.

McNeill, J.R. (2000). Something New Under the Sun: An Environmental History of theTwentieth-Century World. W. W. Norton & Company.

MEA (2005). Millennium Ecosystem Assessment, Ecosystems and Human Well-being:Synthesis. Island Press, Washington, DC.

VIIDATUD ALLIKAD


koloogilise tasakaalu üks eesmärke on loodus-liku mitmekesisuse ja looduslike alade säilita-mine. SE21s on selle eesmärgi mõõtmiseks välja

pakutud järgmised indikaatorid: traditsioonilistemaakasutusviiside osakaal, liigilise mitmekesisuse in-deks, kaitse- ja Natura-alade osakaal Eesti territooriu-mist (mitte alla 10%), majanduslikust kasutusest väljasoleva ala osakaal territooriumist (aastaks 2010 vähemalt5%); pärandmaastike osakaal; investeeringud keskkon-nakaitsesse ja keskkonnaharidusse (% SKPst).

Paljud SE21 püstitatud eesmärgid on Eesti ja EuroopaLiidu seadusandluses ja arengukavades reaalsuseks muu-tumas. Näiteks on pärast SE21 vastuvõtmist oluliseltmuutunud keskkonnatasude süsteem ja kaitsealadekorraldamisega seotu.

Et ökosüsteemid suudaksid kompenseerida inimesepoolt keskkonnast võetavaid ressursse ja tasakaalustadakeskkonda paisatavaid jäätmeid, on oluline, et säilikspiisavalt looduslikke kooslusi ja liike. Ökosüsteemi-teenuste tagamise eeltingimus ongi looduslike aladesuur osakaal ja pärismaiste liikide laialdane levik ningnende hea seisund.

3.1.1 Ökosüsteemiteenused ja looduslik mitmekesisus

Strateegia SE21 eeldas, et Eestis tuleb välja töötada ma-janduslikult ja ökoloogiliselt optimaalsed loodusressurs-side kasutusskeemid. Esimene samm on kõiki loodus-varasid hõlmavate registrite koostamine. Praegu hakkabsee muutuma reaalsuseks: on mõistetud, et ökosüsteemidon nii inimese elutegevuse kui ka majanduse toimimisealus. Nii „Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020“kui ka „Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2020“seavad eesmärgiks loodusliku mitmekesisuse, sealhulgaselupaikade hea seisundi ning liikide ja geenide rohkuse.Selle eesmärgi saavutamiseks on soovitatud rakendadaökosüsteemiteenuste põhist lähenemist. Ökosüsteemideaastatuhande aruanne (Millennium Ecosystem Assess-ment 2005) võtab loodusliku mitmekesisuse olulisuseinimese jaoks kokku lihtsa skeemiga (joonis 3.1.1).

Ökosüsteemiteenuste kontsept seob omavahelökoloogia ja majanduse ning lähtub inimkesksest maa-ilmavaatest, mis keskendub kasule, mida inimene loo-duselt saab. Praegu kasutatakse ökosüsteemiteenustest

Ökosüsteemiteenused jatasakaalu hoidmiseks vajalikudlooduslikud alad

3.1� JAANUS TERASMAA, RAIMO PAJULA

ÖSissejuhatus

LOODUSLIK MITMEKESISUS ÖKOSÜSTEEMI SEISUND ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED INIMESE HEAOLU

JOONIS 3.1.1 Loodusliku mitmekesisuse seos inimese heaoluga. Nooled näitavad põhjuslikku seost

Allikas: Millenium Ecosystem Assessment 2005.


rääkides nelja alajaotust (Millennium EcosystemAssessment 2005; Sall jt 2012):

� varustusteenused (toit, vesi, energia, tooraine, genee-tiline ressurss jne);

� reguleerivad teenused (kliima, vee, õhu kvaliteedi,kahjurite regulatsioon, vee puhastamine, tolmelda-mine jne);

� kultuuriteenused (rekreatsioon, esteetilised, hinge-lised ja religioossed väärtused, haridus, teadus jne);

� tugiteenused (fotosüntees, aine- ja veeringe, mul-lateke jne).

Üks olulisi ökosüsteemide funktsioneerimise ja ini-meste elukvaliteedi aluseid on elurikkus. Eesti elurik-kuse e-andmebaasis (iris.ut.ee/elurikkus) on 2014. aastaseisuga registreeritud 31 041 liiki, kuid nende tegelik arvvõib küündida enam kui 40 000ni. Mida rohkem on eriliike ja nendele sobivaid elupaiku, seda rikkamad oleme.Inimese poolt Eestis enim kahjustatud ökosüsteemid onseotud veega ‒ eelkõige sood ja siseveekogud, kuid kaLäänemere ökosüsteem tervikuna on jätkuvalt halvasseisundis (Rahandusministeeriumi 2012. aasta „Eestisotsiaalmajanduslik analüüs: ülevaade poliitikavald-kondade hetkeolukorrast“). Eesti vooluveekogumiteston veerand ja maismaa seisuveekogudest kolmandikrahuldavas või halvas seisundis. Suurem osa Eestimadalsoodest on 20. sajandi jooksul muudetud põllu-maaks või kuivendatud ja metsastunud, rabad on mõju-tatud kuivendamisest ja turba kaevandamisest. Tegemiston aga nii loodusliku mitmekesisuse kui ka inimeseheaolu ja tervise seisukohast äärmiselt oluliste ökosüs-teemidega. Seetõttu on Keskkonnaministeerium alga-tanud Euroopa Majanduspiirkonna toetuste programmi„Integreeritud mere ja siseveekogude majandamine“ toelprojekti „Mere ja siseveekogude ökosüsteemiteenustemääramise ja kaardistamise metodoloogia väljatööta-mine“. Projekti eesmärk on aidata kaasa veekogudeelurikkuse vähenemise ja ökosüsteemide kahjustamisepeatamisele Euroopa Liidus ning toetada ökosüsteemideja nende teenuste säilimist ja taastamist Eestis.

Üldiselt on Eestis omaks võetud arusaam, et loo-duslike ökosüsteemiteenuste kadumine nõuab kulukaidalternatiive. Looduse elurikkus hoiab inimeste tervist jaheaolu, pakub puhkamis- ja lõõgastumisvõimalusi ningaitab parandada kohalikku elujärge ja piirkonna mainet(Euroopa Komisjon 2009). Ökosüsteemiteenuste arves-tamisel tuleb meeles pidada, et nende hind oleneb väär-tushinnangutest. Turumajandusele omaselt sõltub tootevõi teenuse hind sellest, kui oluliseks inimesed sedapeavad. Keskkonnal ja loodusväärtustel on inimeste

elukvaliteedi tõstmisel tähtis osa, kuid ökosüsteemidekaitsel ei ole olulised pelgalt indiviidi isiklikud soovid,vaid ka avalik huvi. Üks avaliku huvi toetamise ja väär-tushinnangute kujundamise sisendeid on inimestelekeskkonda puudutavale teabele juurdepääsu tagaminening õigus osaleda otsuste tegemises (vt ka alapeatükki3.5). Vastavalt Keskkonnaministeeriumi korraldatuduuringule (Eesti inimeste keskkonnateadlikkus 2014)nõustus enamik vastajatest (90%) väidetega, et kesk-konna olukord on otseselt seotud elukvaliteediga ningloodust säästmata ei saa majandust järjepidevalt aren-dada. Eesti inimesed nõustuvad, et pikas perspektiivisaitab investeerimine meie looduslikku kapitali ja öko-süsteemide hea seisundi kindlustamisse riigil rahakokku hoida ja inimeste heaolu paremini tagada.

Ökosüsteemiteenuste rahalise väärtuse leidmist ras-kendab asjaolu, et tegemist on avaliku hüvega, millelpuudub turuhind ja seetõttu võivad need jääda sagelialahinnatuks (Sall jt 2012). Ökosüsteemiteenustele raha-lise väärtuse leidmine aitaks aga mõista, et majanduse jaheaolu kasv on siiani tulnud looduskeskkonna arveltning kui seda ei kaitsta, muutuvad ökosüsteemide paku-tavad teenused kallimaks. Ühtlasi loob see ka võimaluseleida tasakaal konkureerivate vajaduste vahel ja jõudajätkusuutlikumate lahenditeni (Euroopa Komisjon2009).

3.1.2 Ökosüsteemide seisundi hindamine ja selle säilitami-seks vajalikud meetmed

Ökosüsteemide seisundile ei saa anda hinnangut ük-sikute näitajate põhjal, vaid tuleb kasutada terviklikkukeskkonnanäitajate süsteemi. Selleks on Eestis kasu-tusele võetud Euroopa Keskkonnaagentuuri DPSIR-raamistik (Eesti Keskkonnaindikaatorid 2014). DPSIR-raamistik on keskkonnaindikaatorite süsteem, mis koos-neb viiest omavahel seotud näitajaplokist:

� vallapäästvad jõud (D – driving forces);� survenäitajad (P – pressures);� seisundinäitajad (S – state);� mõjunäitajad (I – impact);� meetmenäitajad (R – response).

Nende näitajate omavahelisi suhteid kujutatakseenamasti ringina, milles iga eelnev näitaja on järgnevapõhjus. See loob võimaluse vaadelda keskkonnasei-sundit ja selle muutust tervikuna, kuigi küllaltki


lihtsustatud võtmes. Sidudes DPSIR-raamistiku ökosüs-teemiteenuste kontseptiga, saame tulemuseks veelgipõhjalikuma omavaheliste seoste kogumi (joonis 3.1.2)(Kandziora jt 2013; Haines-Young, Potschin 2010;de Groot jt 2010).

Vallapäästvast jõust (D) lähtub surve keskkonnale(P), mis toob kaasa seisundi (S) muutuse. See avaldubmuutustena ökosüsteemis ja mõjutab seal toimuvaidprotsesse, üldist terviklikkust ja funktsioone, mis paku-vad inimesele teenuseid. Kui ökosüsteemiteenused kao-tavad inimese jaoks oma väärtust, kannatab inimeseheaolu, mida saab mõõta mõjunäitajate (I) abil. Kui niiökosüsteemi seisundi muutused kui ka nende mõju ontuvastatud, loob see aluse meetmete (R) kasutuselevõ-tuks, et leevendada algsest vallapäästvast jõust tulene-vat keskkonnasurvet. Selline tsükkel võimaldab öko-süsteemiteenuste väärtusel taastuda, nii et hüved saak-sid kasvada.

Ökosüsteemi hea seisundi tagamise põhimeetmenaon Eestis seni kasutatud keskkonnamakse ja -tasusid.Praeguse maksusüsteemi arengupõhimõtted sõnastati2005. aastal Vabariigi Valitsuse kinnitatud dokumendis„Ökoloogilise maksureformi lähtealused“. Ökoloogilinemaksureform tähendab maksusüsteemi ümberkorral-damist selliseks, et maksustatakse rohkem loodusvarade

tarbimisega kaasnevat keskkonnakahjulikku tegevust javähendatakse eelkõige tööjõu maksustamist. Paraku eiole areng soovitud suunas olnud nii kiire kui algseltloodeti ja ökoloogiline maksureform on takerdunudkompromisside otsimise taha. Keskkonnamaksude ees-märk on motiveerida tarbijaid keskkonda vähem kasu-tama: rakendatakse kütuseaktsiisi, elektriaktsiisi,pakendiaktsiisi, raskeveokimaksu ja mootorsõidukiakt-siisi. Keskkonnatasud erinevad keskkonnamaksudestselle poolest, et neid maksavad tootjad, seega arves-tatakse need toodete ja teenuste tootmiskuludesse.Eesmärk on motiveerida ettevõtteid rakendama toot-mise keskkonnamõju vähendamise meetmeid. Keskkon-natasud omakorda jagunevad loodusvara kasutusõigusetasuks (ressursitasu) ja saastetasuks (joonis 3.1.3).

2012. aastal tehtud keskkonnatasude mõjuanalüüsi(Lahtvee jt 2013) üks järeldusi oli, et senise keskkonna-tasude tõusuga ei ole võimalik selgelt seostada üheskimajandusharus toimuvaid suuremaid tegevusvaldkonnaarenguid. Pigem on ettevõtete jaoks tähtsamad üldisedkeskkonnanõuded ja lubatud saastekoguste piirmäärad,millest sõltub tegevusloa olemasolu ja reostustrahvidemaksmine. Keskkonnatasudel on olnud keskkonnatead-likkuse tõstmisel kindel roll: tegemist on riigi selgesignaaliga ettevõtetele (Eesti Keskkonnaülevaade 2013).

INIMESE HEAOLU

VÄÄRTUS

• Olulisus inimese jaoks

HÜVED

• Sotsiaalne- ja majanduslik heaolu, tervis

ÖKOSÜSTEEMITEENUSED

• Varustusteenused• Reguleerivadteenused

• Kultuuriteenused• Tugiteenused

ÖKOSÜSTEEMIFUNKTSIOON

• Ökosüsteemi terviklikus

BIOLOOGILISED- JAFÜÜSIKALISED PROTSESSID

• Ökosüsteemi omadused

ÖKOSÜSTEEM JA LOODUSLIK MITMEKESISUS

ImpactMõjunäitaja

Driving forceVallapäästvad jõud

ResponseMeetmenäitaja

StateSeisundinäitaja

PressureSurvenäitajad

JOONIS 3.1.2 Keskkonnaindikaatorite DPSIR-raamistiku seos ökosüsteemiteenustega

Allikas: Eesti Keskkonnaindikaatorid 2014; Kandziora jt 2013.


Kuigi keskkonnatasude mõjuanalüüsi (Lahtvee jt2013) järgi ei ole keskkonnatasude mõju keskkonnaka-sutusele ja keskkonnakvaliteedile otseselt täheldatav, onStatistikaameti andmetel paljud näitajad ökoloogilisetasakaalu ja keskkonna sidusvaldkondades muutunudpositiivses suunas. Siiski on Eesti mitmete ökoloogilisetasakaalu ja ressursikasutuse näitajate põhjal EuroopaLiidu liikmesriikide seas tagasihoidlikul kohal – peami-selt energiatootmisest johtuva suure keskkonnakoor-muse tõttu.

Kuigi mitmete saasteainete heitmed ja ressurssidekasutus on viimasel aastakümnel vähenenud, on vald-kondi, kus keskkonnakasutus suureneb või saab prog-noosida suurenemist kas ressursside (nt liiv, savi japõlevkivi) nappuse või maailmaturu hindade tõttu (ntfosforiit). Keskkonnatasude määrade kergitamise kõrvalon oluline võtta majandusarvestuse alustesse sisse kaloodusväärtused, nagu ökosüsteemiteenuste kontseptette näeb. On tähtis, et riik ei haldaks oma ressurssemitmesuguste arengukavade ja planeeringute kaudu

eraldiseisvate, üksteisest sõltumatute üksustena. Vajalikon kõigi ressursside riiklikul tasandil kompleksne hal-dus. Lisaks teadaolevatele maavaradele tuleb olulisteressurssidena kaasata näiteks ka vesi, mullastik ja elus-tik. Alles seejärel on võimalik otsustada, millises mahusja kuidas ühte või teist ressurssi selliselt kasutada, et säi-liks tasakaal.

3.1.3 Looduslikud alad

Looduslike alade ehk puhveraladena kõige laiemasmõistes võib käsitleda ökosüsteemide osa, milles on val-davad looduslikud protsessid ning domineerivad päris-maised liigid oma loomulikus keskkonnas (looduslikeselupaikades). Ka traditsiooniliselt majandatavad pool-looduslikud kooslused (niidud, puisniidud, loopealsed jakarjamaad) kannavad olulisi ökoloogilisi väärtusi ningloetakse puhveralade hulka, samuti suurem osa met-samaadest ja kasutusest välja langenud põllumajandus-maadest. Looduslikele liikidele elupaikade pakkujana onolulised funktsionaalse tähtsusega puhveralad ka pargid,metsikumat tüüpi aiad ja osaliselt mahepõllunduse alad.Linnakeskkonnas on bioloogilise mitmekesisuse seisu-kohast olulised ka jäätmaad, mille hulk linnaruumidekorrastamisega järjest väheneb. Puhveralad kannavadolulist osa ökosüsteemi teenustest, (taas)toodavad ini-mese heaoluks vajalikke loodusressursse ning puhver-davad keskkonnale avalduvaid inimmõjusid. Loodusli-kud alad hoiavad alal looduslike liikide asurkondi,ökoloogilisi seoseid ja Eestile iseloomulikke kooslusitervikuna ning tagavad loodusliku aine- ja energiaringe.Ühtlasi hoiavad sellised alad Eesti tervikliku ökosüs-teemi säilenõtkena.

SE21 ökoloogilise tasakaalu üks kolmest eesmärgistoli loodusliku mitmekesisuse ja looduslike alade säili-tamine, mille indikaatoritena tõi strateegia välja pool-looduslike koosluste pindala, kaitsealade pindala, soodepindala ning kaitstava metsamaa pindala. Et kaitsealadepindalast moodustavad suurema osa sood, metsamaadja poollooduslikud kooslused, siis kattuvad need indi-kaatorid omavahel ning nende kasutamine sellise kom-binatsioonina ei ole otstarbekas.

3.1.4 Kaitstavad alad

Looduslikus või sellele lähedase seisundis ökosüs-teemide kogupindala ja säilimispotentsiaali kajastavintegreeritud näitaja on kaitstavate alade üldpindala.Kaitstavate alade üldpind suurenes hüppeliselt 2004.aastal seoses Eesti liitumisega Euroopa Liiduga ning

2009 2010 2011 2012

KeskonnamaksudKeskonnatasud

0

100

200

300

400

500

600

Mln

€

JOONIS 3.1.3 Makstud keskkonnatasud- ja maksud Eestis aastatel 2009−2012

Allikas: Eesti Keskkonnaülevaade 2013.


Natura 2000 loodusalade ja linnualade võrgustikumoodustamisega. Kaitstavad alad on looduskaitsealad,rahvuspargid, maastikukaitsealad, hoiualad ja kait-sealuste liikide püsielupaigad. Samaaegselt kuulub ena-mus kaitstavatest aladest loodusaladena ja linnualadenaüle-Euroopalisse Natura 2000 alade võrgustikku. Kuigikaitstavad alad hõlmavad ka kultuurmaastike ja asulaid,on seal valdavad looduslikud või looduslähedasedökosüsteemid, mis pakuvad kaitstavatele ja ohustatudliikidele elupaiku. Erinevalt näiteks majandusmetsadestvõi kultuurmaastikest tagab kaitstavatel aladel kehtivkaitserežiim sealsete loodusmaastike püsivuse ja lasebökosüsteemidel varasematest häiringutest taastuda ningareneda looduslike protsesside toimel. Kõigi kaitstavatealade pindala kokku oli 2014. aastal keskkonnaregistrijärgi 15 500 km2 (joonis 3.1.4).

Looduslike alade ja liikide seisundi jaoks on lisakskaitstavate alade hulgale oluline ka nende kaitsekorral-dus. Paljud väärtuslikud elupaigad vajavad säilimiseksja hea seisundi saavutamiseks passiivse kaitse kõrval kataastamis- ja hooldustegevusi. Suur osa kuivendusemõjuga sooelupaiku vajab taastamistöid (kuivendus-kraavide sulgemist, võsa ja tihenenud puurinde piira-mist), niiduelupaigad nõuavad aga pidevat niitmist võikarjatamist. Kaitse korraldamine konkreetsetel aladelpeab ELi regulatsioonide kohaselt tuginema alapõhistelkaitsekorralduskavadel. Vaid vähestel kaitsealadel olikaitsekorralduskava kuni 2009. aastani, mil algatatiEuroopa regionaalarengu fondi finantseerimisel kait-sekorralduskavade koostamise protsess eesmärgigakoostada 2015. aastaks need kõigile kaitsealadele. Seosessellega on kiirelt kasvanud kaitsekorralduskavadegahõlmatud kaitsealade arv (joonis 3.1.5) mis kokkuvõttesannab aluse elupaikade ja liikide tõhusamaks kaitseksning parema seisundi saavutamiseks.

2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Kehtivate kaitsekorralduskavade arv

0

30

60

90

120

150

2328 29

52

70

126

147

JOONIS 3.1.5 Keskkonnakorralduskavade valmimise statistika

Allikas: Keskkonnaülevaade 2013.

1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

2012

% Eesti maismaast Keskonnastrateegias määratletud siht

0

7,5

15

30

22,5

% Eesti veealast

JOONIS 3.1.4. Kaitsealused alad Eestis 1999‒2012

Allikas: Keskkonnaregister.


3.1.5 Uute kaitsealade moodustamine

Alates kaitsealuse pindala hüppelisest suurenemisest2004. aastal on kaitsealade pind püsinud suhteliseltstabiilsena ning suurenenud kokku vähem kui prot-sendipunkti võrra. Samal ajal on moodustamisel hulkkaitsealasid, mille alal on kehtestatud ajutised (kuni 28kuud) majandustegevuste piirangud. Keskkonnaregistriandmebaasi projekteeritavate kaitsealade andmekihisleiduvate kavandatavate kaitsealade ja olemasolevatealade laienduste üldpindala 2014. aasta seisuga on1367 km2 ehk tervelt 8,9% olemasolevate kaitsealade üld-pindalast. Töös on ka hulk kaitsealade piirimuudatusi,millega arvatakse kaitsealadest välja sinna mittesobi-vaid alasid. See on loomulik, sest looduskaitse on dü-naamiline protsess, milles vastavalt kaitsevajadustemuutustele ja liikide elupaikade dünaamikale tulebümber kujundada ka kaitstavate alade võrgustikku.Koos kaitsealuse pindala suurenemisega ja kaitsekorral-duse tõhustumisega tuleb arvestada ka looduskaitsegaseotud kulutuste kasvuga. Poollooduslike kooslustehooldamise näol on praegu tegemist suures osas vaidtoetusetel põhineva majandustegevusega.

3.1.6 Looduslike elupaikade pindala

Looduslikus seisundis alade pindala iseloomustab kõigeparemini ELi Loodusdirektiiviga kaitstavate elupaikade

(nn Natura elupaikade) kogupindala. Hõlmates metsa-,soo-, niidu-, vee- ja rannikuelupaiku on selle indikaa-toriga kaetud peaaegu kõik looduslikus seisundis jakõrge ökoloogilise väärtusega alad Eestis. Loodusdirek-tiivi elupaikade üldpindala oli esimesel aruandeaastal(2007) 7502 km2 ja viimasel aruandeaastal (2013) 8806km2.

Mitmete kooslusetüüpide puhul (nt metsad ja sood)võib andmetest siiski järeldada elupaikade pindalavähenemist (joonis 3.1.6). Soode puhul on pindala vähe-nemist põhjustanud metsastumine kuivenduse mõjul,aga ka uute turbakaevandusalade rajamine looduslikessesoodesse. Metsaelupaikade pindala on vähenenud põhi-liselt majandusmetsades toimunud raie ja osalt ka aren-dustegevuste tõttu.

Elupaikade andmestiku puhul tuleb arvestada asja-oluga, et 2007. aastal olid mitmed elupaigatüübid veelinventeerimata ning andmed seetõttu osaliselt hinnan-gulised. Rannikuelupaikade pindala kahekordistumineon näiline, sest rannikumere elupaigad olid 2006. aastalveel kaardistamata. Magevee-elupaikade ala suurene-mine on samuti tingitud algselt hinnanguliste andmetetäpsustumisest inventuuride ja elupaikade kaardistamisetulemusel.

3.1.7 Looduslike elupaikade ja liikideseisund

Looduslike elupaikade üldine seisund on kõikidetüüpide keskmisena mõnevõrra paranenud. Oluliselt on

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

3500

Elupaikade pindala 2012. aastalElupaikade pindala 2006. aastal

sooelupaigad metsaelupaigad rannikuelupaigad, luited, niiduelupaigad magevee-elupaigad kadastikud

JOONIS 3.1.6 Looduslike elupaikade pindala (km2) Eestis 2006 ja 2012

Allikas: Loodusdirektiivi 2006. ja 2012. aasta aruanded.


olukord paremaks läinud magevee-elupaikade osas,mille kõigi elupaigatüüpide seisund on paranenud ühekuni kahe seisundiklassi võrra. Magevee-elupaikadeseisundi paranemine on suuresti saavutatud tänu reos-tuse vähendamisele ja veekvaliteedi parandamisele ELirahastuse toel (vt ka alapeatükki 3.3). Olulisel määral onparemaks muutunud niiduelupaikade seisund, sest ELiloodushoiutoetused on võimaldanud niitusid ja puis-niitusid taastada ja taaskasutusse võtta. Siiski ei olepoollooduslike koosluste puhul saavutatud keskkonna-tegevuskavas 2007–2013 seatud eesmärki – 30 000 hahooldatavaid alasid (poollooduslike koosluste põhja-likum ülevaade on alapeatükis 3.2). Soode, metsade jarannikuelupaikade seisund on jäänud üldjoones samaks.

Ökosüsteemide funktsionaalsuse aluseks olevatlooduslikku mitmekesisust kajastab ka ohustatud liikideseisund. Üle-euroopalise tähtsusega liikide looduskait-seline seisund on viimase viie aasta jooksul oluliseltparanenud. Kui 2009. aastal oli soodsas seisundis vaid24% peaaegu sajast liigist, siis 2013. aastal hinnati sood-sas seisundis olevaks juba 54% liikidest. Oluliselt onvähenenud ka nende liikide arv, kelle seisund vajabuurimist: 2009. aastal oli selliseid liike 27%, kuid 2013.aastal ainult 11%. Kahjuks on aga ikka veel veidi üle kol-mandiku liikidest halvas või ebapiisavas seisundis janende asurkondade elujõuline säilimine ei ole tagatud(Keskkonnaülevaade 2013).

Koos kaitsealuse pindala suurenemisega ja kaitsekor-ralduse tõhustumisega kasvavad ka looduskaitsega seo-tud kulutused. Suurima osa kaitsealadel olevate elu-paikadega seotud kulutustest moodustavad poolloodus-

0

1

2

3

4

5

6

7

Natura 2000 erametsatoetus, mln € Poolhoolduslike koosluste hoolduse toetus, mln €

2007 2008 2009 2010 2011 2012

JOONIS 3.1.7 Poollooduslike koosluste hooldustoetuse ja Natura 2000 metsatoetuse kogusummaEestis 2007–2012


like koosluste hooldustoetused ja Natura 2000 metsa-toetused. Natura metsatoetuste eesmärk on säästalooduslikke metsaelupaiku raiest ja muust metsamajan-duslikust tegevusest ning korvata metsaomanikelesaamata jääv tulu. Nii poollooduslike koosluste hooldus-toetuste kui ka Natura 2000 metsatoetuste kogusummadon koos toetusaluse pindala kasvuga üldisel tõusukursil(joonis 3.1.7).

3.1.8 Eesti ökosüsteemide seisundi võrdlus muu maailmaga

Yale’i ülikooli (Yale Center for Environmental Law andPolicy (YCELP)) ja Columbia ülikooli (Center for Inter-national Earth Science Information Network (CIESIN))koostöös on alates 2001. aastast koostatud riikidekeskkonnaalase tulemuslikkuse indeksit (Environmen-tal Performance Index, EPI; Hsu jt 2014), mida algseltnimetati keskkonna jätkusuutlikkuse indeksiks (Envi-ronmental Sustainability Index, ESI). Selles indeksis võe-takse arvesse üheksasse peamisesse kategooriasse paigu-tatud 20 näitajat alates loodusressursside kasutamisestja haldamisest kuni inimeste tervise ja riigi ning ette-võtete valmiduseni keskkonnaolukorda parandada. EPI2014. aasta aruanne koondab 178 riigi tulemused ninghõlmab globaalselt 99% inimkonnast, 98% kogupind-alast ja 97% SKPst (Hsu jt 2014).

Et EPI on metoodilises ja lähteandmete mõttesarenev ja täpsustuv, siis arvutatakse tulemuste kõrvu-


tamiseks eri aastate kaupa alati ümber ka riikide varase-mate aastate näitajad. EPI 2012 aruande järgi oli Eestisuhteliselt kehval kohal (132 riigi seas 54. kohal jakeskkonnaalase tegevuse tulemuslikkuselt viimasel aas-takümnel 128. kohal). See põhjustas eri poolte diskus-siooni ka Eesti ajakirjanduses ja keskkonnaministrilesuunatud arupäringu riigikogus. Põhijäreldus oli, etpeamiselt on probleem meie põlevkivitööstuse suureskeskkonnamahukuses ja metoodika ebatäiuslikkuses.EPI 2014 aruande järgi on Eesti olukord juba tunduvaltparem: praegu oleme 20. kohal (joonis 3.1.8) – eespoolsarnase ajalooga lähinaabritest (Läti on 40., Leedu 49.,Venemaa 73.) ja mitte kaugel Skandinaavia maadest(Soome on 19., Rootsi 9. ja Norra 10.). Ühtlasi on Eestikoos Sloveeniaga üks kiireima arengu teinud riike Eu-roopas viimase 10 aasta keskmisena: muutus positiivsessuunas on 16%. Üldise edetabeli tipus troonivad Šveits,Luksemburg ja Austraalia, edetabeli lõpus on valdavaltväga vaesed arengumaad (Somaalia, Mali, Haiti, Afga-nistan jne).

Lisaks üldisele keskkonnaalase tulemuslikkuse in-deksile on Eesti olukord ka ökosüsteemi elujõulisuse(Ecosystem Vitality) ning elurikkust ja elupaiku (Biodi-versity and Habitat) kajastavate näitajate puhul para-nenud (joonis 3.1.9).

Näiteks elurikkuse ja elupaikade näitaja saavutasEesti puhul 2008. aastal maksimumväärtuse. Selle näi-taja puhul on tegemist suhtelise skaalaga, milles 100%lävend on see, kui 17% territooriumist on võetud kaitsealla. Et Eesti on selle lävendi ületanud, ei ole kõnealuneindeks viimase viie aasta jooksul trendide näitamiselenam informatiivne olnud. Riikide edetabelis jagab Eestisellega 1.‒9. kohta. Ökosüsteemi elujõulisuse järgi onEesti samuti kõrgel 15. kohal (joonis 3.1.10). Üldjuhuldomineerivad enamiku näitajate puhul tabeli ülemisesotsas ühed ja samad riigid, kes on saavutanud stabiil-suse juba mõnda aega tagasi (nt Šveitsi viimase kümneaasta keskmine muutus on vaid 0,8%).

Aasta

0

90

80

70

60

50

40

30

20

10

100

Šveit

sLu

ksem

burg

Aust

raali

aSin

gapu

rTš

ehhi

Saks

amaa

Hisp

aania

Aust

riaRo

otsi

Norra

Holla

ndÜh

endk

uning

riik

Taan

iIsl

and

Slove

enia

Uus M

erem

aaPo

rtuga

lSo

ome

iirim

aaEe

sti

Slova

kkia

Itaali

aKr

eeka

Kana

daAr

aabia

Ühen

demi

raad

idJa

apan

Pran

tsus

maa

Unga

riTš

iiliPo

olaSe

rbia

Valge

vene US

AMa

ltaSa

udi A

raab

iaBe

lgia

Brun

ei Da

russ

alam

Küpr

osIis

rael

Läti

Bulga

aria

Kuve

itLõ

una-

Kore

aKa

tar

Horv

aatia

Taiva

nTo

nga

Arme

enia

Leed

uEg

iptus

JOONIS 3.1.8 Maailma esimesed 50 riiki keskkonnaalase tulemuslikkuse indeksi alusel

Allikas: Environmental Perfomance Index 2014.


40

50

60

70

80

90

100

30

20

10

0

2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2013

Keskonnaalase tulemuslikkuse indeks (EPI) Ökosüsteemi elujõulisus Looduslik mitmekesisus ja elupaigad

JOONIS 3.1.9 Muutused Eesti keskkonna-alase tulemuslikkuse, ökosüsteemide elujõulisusese ning loodusliku mitmekesisuse ja elupaikade indeksis aastatel 2002−2013


0

90

80

70

60

50

40

30

20

10

Šveit

sLu

ksem

burg

Tšeh

hiSa

ksam

aaAu

stra

alia

Singa

pur

Itaali

aAu

stria

uus M

erem

aaHo

lland

Hisp

aania

Slove

enia

Slova

kkia

Poola Eest

iRo

otsi

Serb

iaNo

rraÜh

endk

uning

riik

Taan

iAr

aabia

Ühen

demi

raad

idsIsl

and

Kree

kaPo

rtuga

lIir

imaa

Soom

eVa

lgeve

neKi

ribat

iUn

gari

Jaap

anTš

iiliKa

nada

Egipt

usKu

vait

Pran

tsus

maa

Läti

Arme

enia

Aser

baidž

aan

Leed

uSa

udi A

raab

iaTo

nga

Lõun

a-Ko

rea

Zimba

bwe

Brun

ei Da

russ

alam

Belgi

aKe

sk-A

afrik

a Vab

ariik US

AJa

maika

Bhut

an Lõ

una-

Aafri

ka Va

barii

k

JOONIS 3.1.10 Maailma esimesed 50 riiki ökosüsteemide elujõulisuse alusel



Kokkuvõte

Alates SE21 vastuvõtmisest on Eesti seadusandluses,keskkonnatasude süsteemis ja kaitsealade korraldamisespaljugi paremaks muutunud – nii siseriiklikult kui kavõrdluses muu maailmaga. Näiteks keskkonnaalase tule-muslikkuse indeksi ökosüsteemi elujõulisuse näitajaalusel on Eesti maailmas 15. kohal. Oluliselt on protsessemõjutanud Euroopa Liiduga ühinemisel harmoniseeri-tud seadusandlus ja suurenenud investeeringud kesk-konnasektorisse, samuti 2005. aastal alguse saanudökoloogilise maksureformi idee. Kahjuks on selle ellu-viimine siiski takerdunud. Alahinnata ei saa üldistkeskkonnateadlikkuse muutust nii kodaniku kui ka riigi

tasandil: rikkust ei nähta mitte enam ainult majandus-likus edus, olulisele kohale on tõusmas ka sotsiaalsed jaloodusväärtused. Eestis levib üha enam arusaam, etloodusalade kahjustumine ja sellest tulenev ökosüs-teemiteenuste kadu on pikas perspektiivis palju ku-lukam kui võimalik lühiajaline kasum. Lisaksloodusressursside kättesaadavuse tagamisele hoiab ül-dine ökosüsteemi elurikkus ka inimeste tervist jaheaolu, pakub lõõgastumisvõimalusi ning aitab paran-dada piirkonna mainet. Kohalikud kogukonnad onaktiveerunud, kuid kodanikeühenduste argumendid jää-vad teiste poolte jaoks nõrgaks. Siin tuleb appi ökosüs-teemiteenuste väärtuse arvestus, millega saab konku-reerivate huvide ja vajaduste vahel tasakaalu leida. ●

VIIDATUD ALLIKAD

de Groot, R.S., Alkemade, R., Braat, L., Hein, L. & Willeman, L. (2010). Challengesin Intregrating the Consept of Ecosystem Services and Values in Landscape Plan-ning, Management and Decision Making. Ecological Complexity, 7, 260–272.

Eionet. European Topic Centre on Biological Diversity. http://bd.eionet.europa.eu/article17/reports2012 (10.12.2014).

Euroopa Komisjon (2009). Ökosüsteemi kaubad ja teenused. Keskkond, 9

Haines-Young, R. & Potschin, M (2010). Proposal for a Common International Classi-fication of Ecosystem Goods and Services (CICES) for Intregrated Environmental and Eco-nomic Accounting. Background document. Report to the EEA.

Hsu, A., Emerson, J., Levy, M., de Sherbinin, A., Johnson, L., Malik, O., Schwartz,& J., Jaiteh, M. (2014). The 2014 Environmental Performance Index. New Haven, CT:Yale Center for Environmental Law and Policy. http://www.epi.yale.edu

Kandziora, M., Burkhard, B. & Müllerm, F. (2013). Interactions of EcosystemProperties Ecosystem Integrity and Ecosystem Service Indicators - a Theoreti-cal Matrix Exercise. Ecological Indicators, 28, 54–78.

Keskkonnaülevaade 2013 (2014).http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php/et/component/content/article/887 (10.11.2014).

Lahtvee, V., Nõmmann, T., Runnel, A., Sammul, M., Espenberg, S., Karlõseva, A.,Urbel-Piirsalu, E., Jüssi, M., Poltimäe, H. & Moora, H. (2013). Keskkonnatasudemõjuanalüüs. SEI Tallinna väljaanne 23.

Millennium Ecosystem Assessment (2005). Ecosystems and Human Wellbeing:Synthesis. Island Press. Washington, DC.

Sall, M., Uustal, M. & Peterson, K. (2012). Ökosüsteemiteenused. Ülevaade looduse paku-tavatest hüvedest ja nende rahalisest väärtusest. SEI Tallinna väljaanne, 18.

METSASUS KAITSE- JA HOIUMETSI METSA ÜHE INIMESE KOHTA OKASMETSA OSAKAAL(%) (%) (HA) (%)

Taani 12 20,8 0,1 65

Norra 21 14,5 1,4 71

Rootsi 66 12,3 2,6 91

Soome 57 7,2 3,7 92

Loode-Venemaa 33 10,7 1,9 78

Eesti 51 25,4 1,7 64

Läti 42 19,5 1,3 61

Leedu 27 18,7 0,5 55

Valgevene 40 29,8 0,9 52

Poola 29 37,0 0,2 48

Saksamaa 31 36,6 0,1 11


trateegia SE21 üks eesmärke on saavutada aas-taks 2030 loodusvarade kasutamine viisil jamahus, mis kindlustab ökoloogilise tasakaalu.

Enamasti mõeldakse loodusvarade all maavarasid,eelkõige põlevkivi ja ehitusmaavarasid, kuid siia kuulu-vad ka teised heaolu ja majanduskasvu huvides kasu-tatavad loodusressursid. Loodusvarade tarbimisegakaasnevad aga looduse häiringulised muutused. Nendemõju sõltub häiringu intensiivsusest ja kestusest ningkeskkonna seisundist enne häiringut. Loodusressursitarvitamisega kaasneva muutuse kestusest või inten-siivsusest olenemata mõjutab see inimese heaolu ja riigikui terviku arengut. Käesolevas artiklis käsitletakseressursside tarbimist järgmistes valdkondades: metsan-dus; põllumajandus; veekasutus; kalandus; maavarad.

3.2.1 Metsandus

ÜRO metsade definitsiooni järgi on mets maatükk pin-dalaga 0,5 ha ja enam, puudega üle 5 m ja võrastiku liitu-sega enam kui 10%, või puudega, mis on võimelisedvastama neile kriteeriumidele tulevikus (Global ForestResources Assessment 2005). Euroopa kõige metsasem(48% maismaast on kaetud metsaga) piirkond on Lääne-mere regioon (tabel 3.2.1). Eesti metsamajanduse aren-gukava aastani 2020 kohaselt mõistetakse jätkusuutlikumetsanduse all metsade majandamist viisil ja ulatuses,mis tagab nende elustiku mitmekesisuse, tootlikkuse,uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali praegu javõimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamatatäita ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid funkt-sioone kohalikul, riigi ja maailma tasandil.

Loodusressursside tarbimine3.2� LIISA PUUSEPP, MARGUS PENSA,

MARTIN KÜTTIM, MIHKEL KANGUR

SSissejuhatus

Allikas: Eesti metsad 2010 (Adermann 2012); Ministry of Forestry of the Republic of Belarus; Nordic Family Forestry; State of Environment Norway.

TABEL 3.2.1 Metsasus Läänemere-riikides


Metsad katavad Eesti alast ligikaudu 50% (2,2miljonit hektarit) ja ELi pindalast umbes 42% (Metsan-duse jätkusuutlikkuse hindamine, 2009), seega onmetsaökosüsteemid mõlemas mastaabis olulisel kohal.Nii Eestis kui ka ELis tervikuna laieneb metsamaa pide-valt – mõlemal puhul on metsade pindala suurenenudviimase 20 aasta jooksul umbes 5% võrra. Eesti on sel-lega viimase 300 aasta kõrgeimale tasemele jõudnud(Metsanduse jätkusuutlikkuse hindamine). 20. sajandialguseks oli Eesti maismaa metsasus ligikaudu 14% (Hal-lanaro, Pylvänäinen, Randla 2001). Seejärel on metsa-maa pindala Eestis suurenenud eelkõige põllumaa jakuivendatud soode arvelt (Keskkonnaülevaade 2013,Eesti metsanduse arengukava aastani 2020). Lääne-meremaadest ongi metsasuse kasv olnud suurim Eestis,kus see on viimase 50 aastaga kahekordistunud (Statis-tikaamet). Tänapäeval on Eesti metsavaru stabiilne jaka puiduvaru pindalaühiku kohta 50 aasta jooksul ülekahe korra kasvanud, seda nii tänu investeeringutele kuika metsamajanduslikele võtetele (Metsanduse jätku-suutlikkuse hindamine, 2009) (joonis 3.2.1).

Iga metsamajanduslik võte on metsaökosüsteemilepikaajalise mõjuga häiring. Ehkki metsade majandamineei hävita kogu ökosüsteemi, on selle koondmõju Eestimetsade pindala arvesse võttes võrreldav põlevkivi-tööstusest tuleneva mõjuga. Olulisimad inimmõjud onraided, mis suunavad metsade liigilist ja ealist koosseisuning tihendavad metsamasinate raskuse tõttu substraati,samuti ka kuivenduskraavide võrgu loomine liigniis-ketesse metsadesse, mis muudab oluliselt metsamuldade

õhustatust, elustikku, hüdroloogilist ja toiterežiimi.Põhja-Euroopa metsades on puurinde liigiline koos-

seis 20. sajandi jooksul oluliselt muutunud. Lehtpuu-metsade osakaal on Põhjamaades vähenenud, Balti-maades aga suurenenud. Põhjamaades on okaspuidaktiivselt soositud ja istutatud, Balti riikides on raielan-kidele ja söötis põldudele kasvanud heitlehised pioneer-puuliigid. Seetõttu on 69% Eesti hall-lepa enamusegapuistutest salu- ja laanemetsad, mida võiks kasutada niimajanduslikult kui ökoloogiliselt väärtuslikumate puu-liikide, eelkõige kuuse ja laialehiste puuliikide kasvata-miseks (Eesti metsanduse arengukava aastani 2020).

Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud maareformi käi-gus läks suur osa metsamaast erakätesse ja metsa ma-jandamine intensiivistus. 2010. aasta seisuga on 61% Eestimetsadest eraomanduses (Eurostat). Eesti suurima met-saomanikuna kuulub riigile ligi 40% kogu Eesti metsast(Riigikontroll). Riigimetsade raie ja turustamisega tege-leb Eestis valdavalt Riigimetsa Majandamise Keskus(RMK). RMK kanda on Eestis ka puiduturu tasakaalus-taja, metsakeskkonna kaitsja ning igaüheõiguse pakkujaroll (Eesti metsanduse arengukava aastani 2020). Pärast2008. aastal toimunud RMK struktuurireformi võeti ka-sutusele kinnitatud langetustraktorid, mis võimaldavadraie ajal puidu kogust täpselt mõõta. Selle tulemusenajõuab raielangilt lattu keskmiselt 17% rohkem puitu –varem läks see tarneahelas kaduma (Riigikontroll). Sel-legipoolest tuleb Riigikontrolli hinnangul tootmistveelgi tõhustada ja tagada tarneahela suurem läbi-paistvus.

Metsamaa pindala, mln ha

1942 1958 1975 1988 1994 2000 2005 2010

0

0,5

1

1,5

2

2,5

3

3,5

4

4,5

5

0

50

100

150

200

Mln h

a; 10

0 mln

m3

3m

/ha

Metsa tagavara, 100 mln m Puistute keskmine hektaritagavara m/h

JOONIS 3.2.1 Metsade pindala ja varu ning puistute keskmise hektarivaru muutused



Aastatel 2005–2013 raiuti Eestis keskmiselt vaid 8,4miljonit kuupmeetrit puitu (joonis 3.2.2) (Statistika-amet), ehkki metsastrateegia kohaselt on optimaalne12–15 miljonit kuupmeetrit (Eesti metsanduse aren-gukava aastani 2020). Ühelt poolt tähendab see puidukvaliteedi langust liiga pikalt seismise tõttu, teisaltmetsasektori väiksemat panust tööhõivesse ja riigikas-sasse. Ehkki Eesti metsasektori osa töötleva tööstusetoodangus on küündinud viimasel kümnekonnal aastalüle 20% ja seitsme aasta jooksul (2003–2010) on toot-likkus kahekordistunud, jääb metsatööstuse tööviljakusveel Põhjamaadele 3–4 korda alla (Tamm, Tiits 2012)(joonis 3.2.3).

Hoiu- ja kaitsemetsi on Eestis kokku 562,4 tuhat

hektarit (25,4% metsamaast). Eesti on sellega Põhja- jaBaltimaade seas esikohal (Adermann 2012). Väärtuslikkeloodusmetsi on Eestis aga vaid 2,3% metsamaast, ehkkiEesti metsanduse arengukavas aastaks 2020 on ees-märgiks seatud 10% metsamaa pindalast range kaitsealla võtta ja majandamisest välja jätta (Eesti metsan-duse arengukava aastani 2020). Primaarsed metsa-kooslused moodustavad Eesti metsamaast 43%.Loodusdirektiivi elupaikade kriteeriumidele vastab veel12–16% metsa-maast, kuid Eesti metsamaastik on vägakillustunud ja säilinud loodusmetsad ei ole enne 20. sa-jandit toimunud metsade hävitamisest tingitud välja-suremisvõla kompenseerimiseks piisavad (Kohv jt 2009).Suurem osa Eesti metsadest on mono- või bikultuursed

Raiepindala, ha

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

160 000

0

2000

4000

6000

8000

Raie

pind

ala,

ha

Raiemaht, tuhat m3

10 000

12 00019

91

1993

1995

1997

1999

2001

2003

2005

2007

2009

2011

2013

Raiem

aht,

tuha

t m3

JOONIS 3.2.2 Eesti metsamaa raiemahtude dünaamika 1991–2013


0

10

20

30

40

50

60

70

80

90

Tuha

t eur

ot

2003 2004 2005 2006 2008 2009 2010

Soome

Saksamaa

Rootsi

EL-27

TaaniEesti

NorraLäti Leedu

2007

JOONIS 3.2.3 Tööjõu tootlikkus lisandväärtuse alusel valitud riikide puidu-, paberi- ja mööbli-tööstuses aastatel 2003–2010 (tuhandetes eurodes töötaja kohta)

Allikas: Eurostat.


majandusmetsad ja neid kasutatakse n-ö puidutoot-misetehastena, jättes ülejäänud metsaökosüsteemideteenused suuresti tähelepanuta. Metsaökosüsteemideteenuste järele on Eestis küll oluline nõudlus, kuid sedaon Eestis vähe uuritud (Ehrlich 2011).

Vähe on tähelepanu pööratud ka metsamuldadeolukorrale, see aga on oluline nii kasvusubstraadi kuielurikkuse seisukohast. Lisaks on metsad olulisimadsüsihappegaasi kui suurima koondmõjuga kasvuhoone-gaasi sidujad Eestis. Ühes metsade laienemisega on suu-renenud ka selle biomassis seotud süsiniku kogus.Metsamuldades paikneb Eesti muldade orgaanilise süsi-niku koguvarust u 52% ehk 308,8 Tg (Keskkonnaüle-vaade 2013). Et metsa poolt seotud süsinikukogus onligikaudu võrdeline metsapuude juurdekasvuga, on olu-line hoida metsi maksimaalselt tootlikena (Eesti met-sanduse arengukava aastani 2020).

3.2.2 Põllumajandus

Põllumajandus on läbi aegade olnud Eesti elanikkonnaleoluline tegevusvaldkond. Praegugi ületab põllumajan-dustoodete eksport importi (Põllumajandus arvudes2013) ja Eestis kasutusel olev põllumajandusmaa osa-kaal elaniku kohta (0,7 ha) on üks Euroopa kõrgemaid(Eurostat).

Termini põllumajandusmaa alla koondatakse kasu-tatavad, kasvatatavate ja kõigi koristatavate kultuurideja kesa all olevad maad ning rohumaad. Siia koondub kamahepõllumajandusmaa, mis hõlmab serditud ja loodus-likult puhtale tootmisele (mis on loodusliku ainering-luse ja tasakaalu põhimõtteid arvestav tootmisviis)tuginevaid põllumajanduslikke maid. Selline süsteempeaks suutma ise taastada tarvitatud mulla toitaineid(Eesti mahepõllumajanduse arengukava aastateks2014−2020). Just mahepõllumajanduslike alade pindala(ha) loetakse üheks riigi jätkusuutlikkuse näitajaks.

Euroopas kasvas aastatel 2006–2012 mahepõlluma-jandusmaa osakaal 1,54 korda. 2012. aastal oli mahemaadkokku 11,2 miljonit hektarit (The World of OrganicAgriculture 2014). Aastal 2013 oli Eestis põllumajandus-maana registreeritud 965 907 hektarit; 2005. aastal olisama näitaja 833 891 hektarit (Põllumajandus arvudes2007−2013). Positiivset trendi näitab mahemaa osakaalkogu põllumajandusmaast. Mahepõllumajanduslike näi-tajate poolest on Eesti Euroopas selgelt eesrindlik (joonis3.2.4) – 2013. aasta andmete põhjal on mahemaad kogupõllumajanduslikust maast enam kui 16% (joonis 3.2.5)(Mahepõllumajandus Eestis 2013). ELi keskmine näitajaoli 5,4% (The World of Organic Agriculture 2014).

Mahepõllumajanduse põhimõtetest lähtuvalt lisa-takse mulla (millest kõneldes unustatakse tihti, et tege-mist on taastumatu loodusvaraga) viljakuse säilitami-seks ja suurendamiseks sinna piisavalt orgaanilist ainet(liblikõieliste seotud lämmastiku ja orgaaniliste väetis-tega), soodustatakse mulla bioloogilist aktiivsust, hari-takse seda sobival viisil ja optimaalsel ajal ning takis-tatakse toitainete kadu. Mineraalset lämmastikväetistei kasutata, valdavalt kasutatakse ennetavaid, loodus-likel protsessidel põhinevaid umbrohu- ja kahjuritõrjemeetodeid (Mahepõllumajandus Eestis 2013). Samas ek-sisteerib olukordi, mil ainult mahepõllumajanduslikkevõtteid kasutades jätkusuutlikult tegutseda ei saa. Põllu-majandusmaa osakaal on Eestis viimase kümne aastagasuurenenud 1,16 korda, mineraalväetiste kasutamine agaoluliselt enam – 2005. aastal 78 kg/ha, aastal 2013 agajuba 135 kg/ha (Põllumajandus arvudes 2007; 2010;2013). Samas ajavahemikus võib täheldada ka orgaa-niliste väetiste enamat kasutamist. See on toimunudeelkõige suurenenud mahepõllumaa arvelt – orgaanilistväetist kulub pindalaühiku kohta sama palju (28 kg/ha),

0 10 20 30 40

Liechtenstein

Austria

Rootsi

Eesti

Šveits

Tšehhi

Läti

Itaalia

Slovakkia

Soome

MAHEMAA OSAKAAL KOGU PÕLLUMAJANDUSMAAST %

JOONIS 3.2.4 Suurima mahepõllumajandus-liku maa osakaaluga riigidEuroopas aastal 2012

Allikas: The World of Organic Agriculture. Statistics & Emerging Trends 2014.


kuid orgaanilise väetiste koguhulk Eestis on kasvanudkahelt miljonilt tonnilt 2,5 miljoni tonnini (Põlluma-jandus arvudes 2007; 2010; 2013).

Uuringud kinnitavad, et Eestis on mahepõllumajan-duse arengu üks oluline takistus mahetöötlemise ja katurustamise vähene areng ja vähesed investeeringudtehnoloogiatesse, mis aitaksid saagikust suurendada(Mahepõllumajandus Eestis 2013). Ka on praegusedtootjate toetusmäärad võrreldes paljude teiste riikidegaväiksemad ja fookuses on pigem suurtootjad, mis ras-kendab konkureerimist teiste riikide toodanguga. EestiKeskkonnastrateegia aastani 2030 visiooni järgi domi-neerib 2030. aastal põllumajanduses mahepõllundus jataluturism.

3.2.3 Poollooduslikud kooslused

Eestis asuvad ühed maailma liigirikkaimad poolloodus-likud kooslused, mida on kestvalt kasutatud karja- jaheinamaadena ning kujundatud puittaimestiku harven-damisega. Nende koosluste säilimiseks on oluline mõõ-duka inimtegevuse jätkumine. Puisniitude ja teiste loo-duslike rohumaade pindala oli Eestis suurim 19. sajandilõpus (ligikaudu 1/3 maismaa pindalast), ligilähedaneolukord kestis 1940ndate aastateni (Talvi, Talvi 2012).Nende kadumine hoogustus 20. sajandi keskel. Viimaselkümnendil on poollooduslikke kooslusi hakatud riigi ja

EL toetusel taastama ning (taas)kasutusele võtma. Kooskaitstavate loodusobjektide pindala suurenemisega saabseda pidada Eesti panuseks elurikkuse kaitsmisel ja säili-tamisel (Põllumajandusministeeriumi aastaraamat 2013).

Alates 1990ndatest on rakendatud maade hoolda-mise toetusskeeme, mis aitavad hüvitada poollooduslikekoosluste majandamise lisakulutusi ning intensiivtoot-misest loobumisel saamata jäävaid tulusid. 2007. aastastalates on põllumajandusministeeriumi koordineerimiselmaaelu arengukava põllumajandusliku keskkonnatoe-tusega toetatud poollooduslike koosluste niitmise, kar-jatamise ning ilme ja liigilise koosseisu säilitamisekstehtavaid töid (Põllumajandusministeeriumi aastaraa-mat 2013). Kui esimestel toetusaastatel oli toetatavatealade pindala 15 000 hektarit, siis iga aastaga on toetus-alune pind suurenenud ja 2013. aastal sai toetust juba üle26 000 hektari (joonis 3.2.6). Keskkonnategevuskavasaastateks 2007–2013 seati eesmärgiks, et aastas hool-datakse 30 000 hektarit poollooduslikke kooslusi. Sedaeesmärki ei suudetud saavutada. Uues kavas (Poolloo-duslike koosluste tegevuskava 2014–2020) on plaanis,et aastaks 2020 on hooldatuid alasid kokku 45 000, aas-taks 2030 aga 60 000 hektarit (Põllumajandusminis-teeriumi aastaraamat 2013).

Pärandkoosluste pindala suurendamine eeldab seni-sest veelgi suuremas mahus investeeringuid infrastruk-tuuri arendamiseks. Tööjõudu ja vahendeid napib niihooldustöödeks kui ka ligipääsuks aladele. Kohalikel

Mahemaa, ha

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

160 000

180 000

Mah

emaa

, ha

Mah

emaa

osa

kaal

kog

u põ

llum

ajan

dusm

aast

, %

0

2

6

8

10

12

14

16

18

20

4

Osakaal kogu põllumaast

JOONIS 3.2.5 Mahepõllumajanduse kasutuses olev maa (ha) ja osakaal põllumajandusmaast Eestis aastail 2005–2012

Allikas: Mahepõllumajandus Eestis 2013; Research Institute of Organic Agriculture.


inimestel puudub huvi ja nad ei tunne ka õigeid töövõt-teid ja nõudeid. Kuigi taastamise, hooldamise ja inves-teeringute jaoks on loodud toetusskeemid, peetakse neidliialt keerukateks. Taastamine loodushoiutoetuse abiltoimub üheaastaste lepingute alusel, mis ei taga taas-tamistööde järjepidevust. Toetuste süsteem ei ole ülesehitatud jätkusuutlikult, sest aastatel 2007–2013 kehti-nud toetusmäärad määratleti 2006. aasta hinnatasemealusel. Poollooduslike koosluste tegevuskavas aastateks2014–2020 tõdeti, et riiklikul tasemel jätkusuutlikkuseseisukohast äärmiselt oluliste alade puhul puudub ülerii-giline hooldusplaan, mistõttu mõnede niidutüüpide(eelkõige loopealsed ja puisniidud) hooldusvajadus onjäänud tähelepanuta. Suure ruumilise killustatuse ja eri-neva motiveeritusega maaomanike tõttu tekivad endisteterviklike niidualade asemele üksteisest eraldatud väik-semad alad. Killustamisega kaasneb servaefekti nega-tiivse mõju suurenemine ja väheneb niidualade sidusus.Ajapikku viivad need muutused liigikoosseisu muutu-mise ja elurikkuse vähenemiseni.

Poollooduslike koosluste seisundit jälgitakseeelkõige elupaikadega seotud liikide seisundi muutustekaudu. Seire keskendub vaid olulisematele elupaiga-tüüpidele, seirealasid on suhteliselt vähe ja seiresammpikk (6 a). Lisaks ei kattu seirealad toetust saanud pool-

looduslike aladega. Seetõttu on hooldamise tulemusikeeruline hinnata. 2013. aastal korraldatud seisundiseirepõhjal on mitmete alade olukord halvenenud või jätku-valt ebasoodne. Seepärast on oluline jätkata panustamistkoosluste taastamisse (nii teavitus- kui ka rahastamis-võimalused), jälgida alade sidusust teiste (hooldatavate)aladega ja kaaluda keskkonnaministeeriumi riiklikukeskkonnaseire optimaalsemat planeerimist. Üks või-malus on soodustada nendel aladel karjatamist, naguplaanitud maaelu arengukavas 2014–2020 ja makstakarjatamisega alasid hooldavatele tootjatele suuremattoetust.

3.2.4 Kalandus

Kalapopulatsioonid on heas seisus, kui kalavaru suudabtöönduspüügi survest hoolimata end looduslikult taas-toota. Kalapüük avaldab ökosüsteemile negatiivsetmõju, kui püütakse alamõõdulisi isendeid, kahjustataksekalade elupaiku, häiritakse kudemisrahu ning kuipüünistes hukkuvad mereimetajad ja -linnud. Eestikeskkonnastrateegia aastani 2030 järgi on kalandusestrateegiline eesmärk tagada kalapopulatsioonide heaseisund ja kalaliikide mitmekesisus ning vältida kala-püügiga kaasnevat negatiivset mõju ökosüsteemile.

Eesti olulisemad kalavarud paiknevad Läänemeres.Paraku on Läänemere ökoloogilist olukorda juba aastaidhinnatud väga halvaks. Mere-elupaiku ohustab toit-ainete rohkus ja otsene reostus, intensiivne laevaliiklusja merre ehitamine. Kuigi põllumajanduse vähenemisetõttu on toitainete ärakanne Läänemerre 1980ndate aas-tatega võrreldes vähenenud rohkem kui kaks korda, eisaa rääkida olukorra paranemisest (Eesti kalanduse stra-teegia 2014–2020). Niivõrd häiritud ökosüsteemi puhulüllatab, et majanduslikult tähtsamate kalaliikide (räimeja kilu) varude seisundit Eesti majandusvööndis hin-natakse heaks. Samas on Läänemere eri rannikualadekalavarude olukord hinnatud halvaks või väga halvaks.Seda on põhjustanud eespool nimetatud mõjurite kõrval1990. aastate alguse ja keskpaiga kalapüügi optimaalsestsuurem intensiivsus mõnes piirkonnas ja mõne kalaliigipuhul. Näiteks on Eesti rannikulähedaste kalaliikide(ahvenlased, meriforell jt) varud piiratud ja nende popu-latsioon väheneb (Eesti kalanduse strateegia 2014–2020).

Kalapüük on Eestis tervikuna vähenenud peamiseltLäänemeres toimuva püügi languse tõttu – 2008. aastalpüüti Läänemerest 83 575 tonni, 2013. aastal aga 54 558tonni kala (joonis 3.2.7) (Statistikaameti aastaraamat2014). Läänemere avaosa räimevaru ekspluateerimiseintensiivsust ei saa viimastel aastatel (peamiselt suure

2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

00

100100

200200

300300

400400

500500

600600

700700

800800

900

1000

00

50005000

10000 10000

1500015000

2000020000

2500025000

3000030000

Toet

use

saaj

ate

arv

Pind

ala,

ha

Toetusesaajate arv Toetatud pind, ha

JOONIS 3.2.6 Toetusi saanud poollooduslike koosluste pindala ja toetuse-saajate arv

Allikas: Põllumajandusministeeriumi aastaraamat 2013.


kalastussuremuse tõttu) kestlikuks lugeda. See tendentson hakanud paranema. Eesti majandusvööndis võibkiluvaru lugeda heaks, samas kui Läänemere lõunaosason viimaste aastatel toimunud biomassi vähenemine.Soome lahe lõhe looduslike populatsioonide seisund onparanenud, kuid enamik neist on endiselt kehvas seisus(Eesti kalanduse strateegia 2014–2020).

Räim, kilu ja tursk ning ka lõhe on rahvusvaheliseltreguleeritud kalaliigid, mille püügierisused on kehtes-tatud ELi määrustega. Euroopa Komisjoni Läänemerekalapüügivõimaluste läbirääkimistel 2014. aasta lõpusjõuti kokkuleppele, et järgmisel aastal suurenevad Eestijaoks oluliselt räime püügivõimalused (Eesti Keskkon-naministeerium). Kilupüüki kärbiti 11% ja Läänemereavaosa lõhe püügikvooti kärbiti 10%. Ka tursapüügikvoote vähendati. Selline püügimahtude korrigeeri-mine annab võimaluse taastada kalavarusid ningsoodustada ökosüsteemi paremat toimimist. Oluline onsealjuures vähendada toitainete juurdevoolu Lääne-merre.

2012. aastal oli kogupüük sisevetest 2968 ja 2013.aastal 2850 tonni (Eesti statistika aastaraamat 2014).Kogupüügist 32% oli ahven, järgnesid latikas (24%) jakoha (23%). Ülekaalukalt enim püüti Peipsi, Pihkva jaLämmijärvest – 87% kogu sisevetest püügist (joonis3.2.7). Järvede kalavarud on viimastel aastatel ühavähenenud (Kalavarude uuringud Peipsi, Lämmi- ja

Pihkva järves). Võrtsjärves looduslikult esinevate kala-liikide (koha, haugi, latika jt) varud on suhteliselt head,kuid kogusaak sellest järvest on viimastel aastatelvähenenud (Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eestiangerjamajandamiskava täitmise analüüs 2014).

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030 järgi on ka-landuse strateegiline eesmärk tagada kalapopulat-sioonide hea seisund ja kalaliikide mitmekesisus ningvältida kalapüügiga kaasnevat negatiivset mõju ökosüs-teemile. Mitmete kalavarude kasutamist on hinnatudebaratsionaalseks. Kahju teevad alamõõdulise kala väl-japüüdmine (kaaspüügina või kas teadmatusest võiteadlikult liigväikese võrgusilmaga), mitmete kalaliikideülepüük ja ebasobivad kudemistingimused. Olukorraparandamiseks (nii rannikumeres kui ka sisevetes) oleksvaja pöörata senisest rohkem tähelepanu ja eraldadaressurssi kudemispaikade taastamisele, rändetõketelikvideerimisele, kalapääsude rajamisele ja teadmiste-põhisele varude kasutamisele, sh püügikoormuse opti-meerimisele rannapüügil. Lisaks on kalade taasasusta-misega veekogudesse võimalik rikastada ja taastadaveekogude kalakooslusi. Ent toitja saasteainevoovähendamiseta veekogudesse ei saa kalavarude olukorraparanemist loota. Keskkonnastrateegia näeb muuhulgasette, et inimtegevuse tulemusena sisse toodud võõr-liigid peavad jääma sellisele tasemele, millel ei oleksnegatiivset mõju ökosüsteemile.

2009 2010 2011 2012 2013

0 0

500500

10001000

25002500

15001500

20002000

30003000

Välja

püük

sis

evet

est,

t

Välja

püük

Lään

emer

est,

t

0 0

1000010000

3000030000

4000040000

5000050000

6000060000

7000070000

8000080000

9000090000

2000020000

Väljapüük Peipsi ja Lämmijärvest, t

Väljapüük Võrtsjärvest, t

Väljapüük sisevetest kokku, t

Väljapüük Läänemerest

JOONIS 3.2.7 Kala väljapüügikogused Läänemerest ja Eesti sisevetest aastatel 2009–2013

Allikas: Statistikaameti aastaraamat 2014; Kalavarude uuringud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves; Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs.


3.2.5 Veekasutus

Eestis on mageda vee varud tänu klimaatiliste tingi-muste ja väikesele elanike arvule piisavad. Magevettesineb nii põhjaveekihtides kui ka pinnaveekogudes.Kuid meilgi on piirkondi, kus vett napib ja on vee kvali-teediprobleeme – eelkõige tööstus- ja intensiivpõllu-majanduse piirkondades, kus saastekoormus on suur (vtalapeatükk 3.3) ja/või kus vee tarbimine ei ole kõige ots-tarbekam.

Enamiku Eesti tarbijate veevajaduse katab põhjavesi.Tallinnas ja Narvas, samuti mõnes tööstusettevõtteskasutatakse peamiselt pinnavett. Veevõtt (siin ei ole vee-võtu hulka arvatud kaevandusvett, soojus- ja elektrijaa-mades jahutamiseks kasutatud vett ning kalatiikidevett) nii põhjaveeladestustest kui ka pinnaveekogudesthakkas Eestis vähenema 1990. aastate algul. 2012. aastaloli see umbes kolmandik 1992. aasta kogusest, viimastelaastatel (2008–2012) põhjavee puhul keskmiselt 46,4 japinnavee puhul 53,8 miljonit kuupmeetrit (Keskkonna-agentuur). Veekasutamise vähenemist põhjustas üheltpoolt 1990. aastate alguse majanduslangus, teisalt mõju-tasid edasist vähenemist majanduslik-poliitilised meet-med, mis suunasid vett säästvamalt kasutama. Muutu-nud majanduspoliitiline olukord omakorda hoogustas

vee korrektset mõõtmist ning torustike ja sanitaar-tehnika uuendamist. Võrreldes ülejäänud Euroopa riiki-dega on Eestis veevõtt keskmisel tasemel – 77 kuup-meetrit elaniku kohta aastas (joonis 3.2.8). Kui aga lisadaveekasutuse juurde kaevandusveed ning soojus- ja elek-trijaamade jahutusveed, siis on Eesti Euroopa suurimateveetarbijate hulgas elaniku kohta.

Veekasutus jaguneb nelja suurema valdkonna vahel– olme- ja tööstusvesi ning põllumajanduses ja ener-geetikas kasutatav vesi. Üldiselt on nii olmes kui katööstuses kasutatava vee hulk pigem väike. Aastal 1992kasutas iga inimene olmevett keskmiselt 188 liitritpäevas, 2007. aastal 83 (Keskkonnaülevaade 2013) jaaastal 2012 82 liitrit (Statistikaamet). Tööstuses kasu-tatava vee hulk on viimastel aastatel kõikunud, olles2005. aastal üle 40 miljoni kuupmeetri ja alates 2009.aastast alla 30 miljoni kuupmeetri (joonis 3.2.9). Vee-kasutuse vähenemine tööstuses aastatel 2008–2010on arvatavasti põhjustatud majandussurutise-aegsestvähemast tarbimisest. Tööstuses kasutatakse vähem vettkui olmes (kui välja arvata energiasektoris kulunud vesi).AS Narva Elektrijaamade Balti ja Eesti elektrijaamadvõtavad oma jahutusvee Narva jõest või veehoidlastilma selle keemilist koostist muutmata. Elektrijaamadasetsevad jõe suhtes järjestikku, mistõttu vesi on sisu-liselt korduvkasutuses. Kaevandustest või karjääridest,

0

160

140

120

100

80

60

40

20

Veev

õtt e

lani

ku ko

hta,

m3

JOONIS 3.2.8 Veevõtt elaniku kohta Euroopa riikides 2011. aasta näitel



kust tööala kuivendamiseks on vaja sinna kogunev vesivälja pumbata, pärineva kaevandusvee maht sõltubpeamiselt sademete hulgast ja on suletud kaevandustearvel vähenenud. Seosed kaeveõõnte veega täitumise jakaevandusvee hulga vahel on keerulised ning kuiven-damise tõttu on teatud piirkondades paljud kaevudkuivanud (Keskkonnaagentuur).

2013. aasta andmete kohaselt on põllumajanduseskasutatud 3,9 miljonit kuupmeetrit vett, mis moodustab4–5% Eesti veekasutusest. Suurimad veetarbijad põllu-majanduses on katmikalad, avamaa-köögiviljakasva-tused ning loomafarmid, eelkõige sea- ja linnukasva-tused. 2013. aasta seisuga on niisutatavaid alasid 326hektarit, mis on ainult 0,03% kogu kasutuses olevastpõllumajandusmaast (Eesti maaelu arengukava 2014–2020). Aina rohkem on hakatud kasutama vee kahe-poolset reguleerimist, st seadedrenaaži ehitamist, misvõimaldab tagada taimedele kuivadel perioodidel pii-sava veehulga (Eesti maaelu arengukava 2014–2020).

Et kirjeldada, kui säästlikult riigis veevaru kasu-tatakse, võrreldakse ühe aasta jooksul võetud veehulkapikaajalise aasta keskmise äravooluga. Nende andmete

põhjal arvutatakse välja veekasutuse indeks (%) (Kesk-konnaagentuur). Siinjuures arvestatakse elanike ja toot-mise veekasutust ning kaevandustest ja karjääridestvälja pumbatud vett, kuid jäetakse välja Narva elektri-jaamade jahutusvesi. Veekasutuse indeks iseloomustabinimese poolt veevõtmisega veevarule avaldatavatsurvet. Veekasutuse indeks Eestis on väike (<4%) ja jääballa kriitilise veevaru kasutuspiiri (Keskkonnaülevaade2013). Seega saab Eesti kohta väita, et olmes ja tööstuseskasutatakse vett ratsionaalselt. Energeetikasektoris oneriti põlevkivi kaevandamisega seotud vee kasutami-sest lähtuvad keskkonnaküsimused täpsemalt läbi ana-lüüsimata; viimased kompleksuuringud Kirde-Eestistehti 1980ndatel aastatel.

3.2.6 Maavarade kaevandamine

Maavaraks loetakse sellist maapõues leiduvat orgaanilistvõi mineraalset ainet, mille omadused on välja selgi-tatud ja mille kasutamiseks on vajadus ja võimalused

Olme

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

0

10

20

5050

30

4040

6060

0

200

600

800

1000

1200

1400

1600

1800

400

Veek

asut

us o

lmes

, töö

stus

es ja

põl

lum

ajan

duse

s, m

ilj m

3

Veek

asut

us e

nerg

eetik

as, m

ilj m

3

Tööstus Põllumajandus Energeetika

JOONIS 3.2.9 Veevaru kasutamine olmes, tööstuses, põllumajanduses ja energeetikas aastatel 2005–2012



(Reinsalu 2011). Maavarade kaevandamise ja kasutamiseõiguslikud alused on sätestatud maapõueseaduses jakaevandamisseaduses. Maavara keskkonnaregistris arve-le võetud lasundit või lasundi osa nimetatakse maard-laks. Maardla piiritletakse üldgeoloogilise uurimistöövõi geoloogilise uuringu tulemuste põhjal.

2014. aasta seisuga on Eesti maavarade registrismaardlatena arvel 12 maavara lasundid, mille kogupin-dala on 603 693 hektarit. Kõige suurema pindala hõl-mavad turbamaardlad, järgnevad põlevkivi- ja fosforii-dimaardlad (tabel 3.2.2). Kompaktsemad maardlad paik-nevad riigi kirdeosas, kus asuvad põlevkivi- ja fosforiidi-leiukohad; turbavarud on ühtlaselt levinud kogu riigis.Kaevandamislube on välja antud üheksa maavara kae-vandamiseks ja eraldatud mäeeraldiste1 pindala onkokku 81 427 hektarit. Suurem osa Eesti maavaradestkaevandatakse pealmaakaevandustes, erandiks on veealt kaevandatavad järve- ja meremuda ning allmaa-kaevanduste põlevkivi. Suurima pindalaga mäeeraldisedpaiknevadki põlevkivimaardlas, kus 17 379 hektaril kae-vandatakse pealmaakaevandustes ja 15 857 hektaril all-maakaevandustes. Teiste maavarade puhul on mäe-eraldiste pindalad kordi väiksemad (tabel 3.2.2).

Aastatel 2000 kuni 2012 on kõige enam suurenenudpõlevkivi aastane kaevemaht. Kasvanud on ka dolomii-di kaevemaht, ülejäänud maavarade puhul on kaeve-mahud 2008. aastal alanud majanduskriisi järelvähenenud (joonis 3.2.10). Et põlevkivi kaevemahud üle-tavad mitu korda teiste maavarade kaevemahtusid,

TABEL 3.2.2 Eesti maavarade maardlate pindalad 2014. aasta seisuga, neis arvel olev maavaravaru 2013. aasta lõpu seisuga ning kaeveloaga eraldatud mäeeraldiste pindalad ja kaevemahud 2013. aastal

saame rääkida maavarade kaevandamise üldisest inten-siivistumisest 12 aasta jooksul.

Kooskõlas maavarade üldise aastase kaevemahu suu-renemisega on suurenenud ka mäetööstusmaa2 pindala,mis aastal 2002 oli 35 000 hektarit ja 2013. aastal 43 000hektarit (Statistikaamet). Vastavalt maavarade ammen-dumisele kaevandusplokkides toimub ka mäetööstus-maa korrastamine, mille tulemusena maakasutusesihtotstarve muutub (peamiselt maatulundusmaaks).Mäetööstusmaa korrastamise eesmärk ongi maa uuestikasutuskõlblikuks muutmine; ulatuslikumalt korras-tatakse eelkõige pealmaakaevanduste alasid. Allmaa-kaevanduste puhul seisneb mäetööstusmaa korras-tamine üldjuhul kaevandusrajatiste (hoonete) likvideeri-mises või neile muu otstarbe leidmises.

Kui varem leidis mäetööstusmaa pärast kaevandamistkasutust peamiselt metsamaana, siis viimastel aastatel onlisandunud ka teisi kasutusviise, nt tuulegeneraatoriterajamine ja Aidu veespordikeskus endises põlevkivikar-jääris või kaitseväe harjutusala Sirgala põlevkivikarjäärisuletud osas. Riiklikus statistikas puuduvad andmed igalaastal korrastatava mäetööstusmaa kohta.

Ökoloogilise taastamise põhimõtteid (nt kaevanda-miseelsete elupaikade mitmekesisuse arvestamine ja

Maavara Maardla pindala (ha) Varud 2013. aasta lõpus Mäeeraldiste pindala (ha) Kaevemaht 2013. aastal

Põlevkivi 164 747,09 4 750 412,00 tuh T 53 934,42 19 169,9 tuh T

Fosforiit 37 469,44 2 935 735,00 tuh T - -

Lubjakivi 10 998.55 963 768,2 tuh m3 1356,72 2271,9 tuh m3

Dolokivi 3844,69 368 189,3 tuh m3 448,43 668,5 tuh m3

Kruus 4480,53 149 579,4 tuh m3 1797,04 1580,6 tuh m3

Liiv 13 060,11 945 187,8 tuh m3 3869,37 4366 tuh m3

Turvas 358 592.1 1 605 089,5 tuh T 21 077,49 994,1 tuh T

Savi 8074,30 297 643,3 tuh m3 119,46 303 tuh m3

Kristalliinne ehituskivi 1915,48 2 968 994,0 tuh m3 - -

Meremuda 280,08 3021,1 tuh T 32,46 0,2 tuh T

Järvemuda 157,8 2661,7 tuh T 25,96 0,5 tuh T

Järvelubi 72,86 10 708 tuh T - -

Allikas: Maa-amet ja maavarade koondbilanss.

1 Mäeeraldis on kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa.

2 Mäetööstusmaa on mäetööstuses kasutatavate kaevanduste, karjääride ja turbaväljade alune ning nende teenindusmaa.


selle taastamine; vt ka Society for Ecological Resto-ration 2004) mäetööstusmaa korrastamisel Eestis eirakendata. Et enamiku kaevanduste mäetööstusmaapindala on väike, puudub selleks ka tungiv vajadus.Üksnes põlevkivi pealmaakaevanduste puhul, kus algneelukooslus täielikult hävib, tuleks enam tähelepanupöörata elupaikade mitmekesisuse taastamisele. Ees-kujuks võiks olla ökoloogilise taastamise põhimõtetekatseline kohaldamine mõnede ammendatud turbaväl-jade korrastamisel eesmärgiga vähendada kuivendatudturbaväljadelt eralduva CO2 kogust (Ilomets 2011). Igamaatükk, mis Eesti looduslikes tingimustes inimkasu-tusest välja jääb, metsastub. Seega taastub metsakooslusmäetööstusmaal pärast inimtegevuse lõppemist pikemavõi lühema aja jooksul nagunii, sõltumata korrastami-sest (Sepp, Pensa, 2007). Seetõttu ei saa väita, nagu tooksmäetööstusmaana kasutusel olnud maade pindala suu-renemine ilmtingimata kaasa Eesti jätkusuutlikkusevähenemise või ökoloogilise tasakaalu halvenemise.Olulisem on jälgida, kuidas maavarade kaevandaminesuhestub Eesti eluslooduse mitmekesisuse ja inimesteheaoluga ning kuidas ühiskond oskab maavarade kasu-tamisest saadavat tulu uute väärtuste loomisse suunata.

Maavarade kaevandamisest eluslooduse mitmekesis-usele tulenevat mõju käsitlevates teaduslikes uurimustestuuakse peamiste ohuteguritena välja elupaikade hävi-mist ja keskkonna saastumist (Secretariat of the Con-vention on Biological Diversity 2010). Eestis üldiselt eipeeta maavarade kaevandamist eluslooduse mitme-

kesisusele suureks ohuks (Eek 2008), kuid lokaalsemaltvõib ka Eestis looduskaitse eesmärkide ja maavarade kae-vandamise vahel tekkida terav vastuolu, nagu see näiteksoli Nabala ja Tuhala piirkonnas (Sepp, Tartes 2014).

Spetsiifilisemalt, kuid siiski väga pealiskaudselt onEestis käsitletud põlevkivi kaevandamisest tingitudsurvetegureid, mis võivad avaldada mõju elusloodusemitmekesisusele (Pensa 2013). Et põlevkivi kaevanda-mine toimub nii peal- kui ka allmaakaevandustes, onpõlevkivi kaevandamisega seotud survetegurid aktuaal-sed ka teiste sarnaselt kaevandatavate maavarade puhul,kuigi ehkki nende olulisus on põlevkivi kaevandamisegavõrreldes väiksem. Pealmaakaevanduste pindalad Eestison siiski väikesed (v.a põlevkivi pealmaakaevandustel),mistõttu võime eeldada, et nende osa piirkonna elus-looduse kujundamisel on võrreldes näiteks põlluhari-mise või metsade intensiivse majandamisega pigemtühine. Samas sõltub pealmaakaevandamise mõju kestus(st aeg kaevandamise algusest kuni hetkeni, mil uuselukooslus saab hakata kujunema) kaevandatavastmaavarast. Põlevkivi puhul kasutatava vaalkaevanda-mise korral liigub vesi horisontaalsuunas suhteliseltkiiresti edasi ja uus elukooslus tärkab juba mõni aastapärast kaevandamist (Pensa jt 2005). Turba, liiva jakruusa korral võib aga kaevandamine ühes kohas kestaisegi aastakümneid ja siis jääb mäetööstusmaa pikaksajaks elukooslusele kättesaamatuks.

Allmaakaevandamise puhul hävivad elupaigad üks-nes kaevanduse maapealse taristu rajamisel ja mõju

4000

3500

3000

2500

2000

1500

1000

500

0

18000

16000

14000

12000

10000

8000

6000

4000

2000

0

2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kaev

emah

t (v.

a põ

levk

ivi)

Põle

vkiv

i kae

vem

aht

Dolomiit, tuhat m3

Kruus (kruusliiv), tuhat m3

Järvemuda, tuhat tonni Liiv, tuhat m

Lubjakivi, tuhat m

3

3Meremuda, tuhat tonni Savi, tuhat m

Turvas, tuhat tonni Põlevkivi, tuhat tonni

3

JOONIS 3.2.10 Maavarade kaevandamise maht aastatel 2000–2012



elusloodusele sõltub algsete elupaikade iseloomust.Olemuselt on tegemist ehitiste rajamisega. Algse elus-looduse mitmekesisuse seisukohast ei ole suurt vahet,kas maastikule rajatakse maavarade kaevandamisegaseotud või muu otstarbega rajatis (nt uus elamurajoonvõi sõidutee).

Energiaressurssidena kasutatavaid maavarasid võibpidada tänapäeva inimese esmavajaduste rahuldamiselhädavajalikeks. Maavarade poolest vaestena sõltumenende kasutamisest väga tugevasti. Enam kui 80%Eestis tarbitavast elektrienergiast toodetakse põlev-kivist. See annab riigile küll energiasõltumatuse, kuidvähendab ühiskonna jätkusuutlikkust, sest suur osa ma-jandustegevusest tugineb taastumatutele varudele.Enamik Eesti maavaradest on kaevandatavad peaaegukadudeta; ka kaevandusjäätmeid peaaegu ei tekigi (tur-vas, liiv ja kruus on näiteks jäätmeteta kaevandatavadmaavarad). Suur erand on aga taas põlevkivi, mille puhulon allmaakaevandamisel kadudeta kaevandaminepraegu võimatu ja mille rikastamisel tekib kasutamatajääki ligi neli miljonit tonni aastas (Keskkonnaregister).Sisuliselt on tegemist lubjakiviga, millele ei ole leitudmõistlikku rakendust.

Maapinna lausalise ja pöördumatu kahju vältimisekskasutatakse põlevkivi allmaakaevandamisel kamber-kaevandamise meetodit, mis tähendab, et maa alla tulebjätta ligi 40% kaevandatavast põlevkivivarust. Kahjuksei anna ka selline kadu maapinna püsivuse koha pealttäielikku kindlust, mistõttu maa kasutamine põlevkiviallmaakaevanduste kohal on piiratud. Et kaevandajallasub kohustus likvideerida kaevandamisest tingitudkahjusid kuni kümne aasta jooksul pärast kaevandamiselõppu, läheb vastutus neis piirkondades, kus kaevandatiaastakümneid tagasi, üle riigile. Maavarade kaevanda-misega seotud nn pärandprobleemide lahendamine onpraegu jäetud maaomaniku või kohaliku omavalitsusekanda.

Mõistagi on maavarade kaevandamisega seotud kateistsugused negatiivsed mõjud inimeste heaolule. Müraja reostuskoormuse puhul saab mõjusid reguleeridakeskkonnanormide seadmisega. Muud elukorraldusemuutumisega kaasnevad ebameeldivused peaks kor-

vama kaevandamisest piirkonda laekuv tulu, eelkõigeressursitasu. Üha enam tuleb kaevandajatel arvestada,et pelgalt riiklikult kehtestatud normide järgimine eipruugi kaasa tuua kohaliku kogukonna positiivset suh-tumist kaevandamisse. Vastastikuse mõistmise saavu-tamine ja sotsiaalse litsentsi saamine eeldab kohalikeinimeste suuremat kaasamist otsustusprotsessi (Prno2013).

Kokkuvõte

Loodusvarade tarbimisega kaasnevad looduses sagelihäiringulised muutused. Näiteks põlevkivi kaevan-damise mõju on suhteliselt lühiajaline, kuid äärmiseltintensiivne. Pärast kaevandamise lõppu taastuvadvarasemad elukooslused ja mullaviljakus looduslikeprotsesside tulemusena. Monokultuursed ja intensiivseltväetatavad põllumassiivid mõjutavad loodussüsteemeaga tunduvalt pikema aja vältel, vähendades loodus-likku mitmekesisust ja mulla viljakust. Mida enam onmahe- ja intensiivpõllumajanduslike võtete rakenda-mine tasakaalus ning kontrollitud ja raiutakse metsinende juurdekasvuga samas tempos, seda jätkusuut-likumalt tegutsetakse. Neis asjus liigutakse Eestis kül-lalti jõudsalt jätkusuutliku majandamise suunas. Kuikalavarude puhul tunnetatakse puudujääke ja nähakseintensiivses väljapüügis probleemi, siis veest kui loo-dusvarast räägitakse oluliselt vähem. Kuigi Eestis jääbveekasutuse indeks alla 4%, mis viitab riigi jätkusuut-likule veetarbimisele, on põlevikivi kaevandamisegaseotud veekasutuse küsimused paljuski läbi analüüsi-mata. Siin tuleb aga silmas pidada, et mitte kõik inim-tegevusega esile kutsutud häiringulised muutused ei olenegatiivse mõjuga. Mitmete pikaajaliste tegurite mõjullooduskeskkonnale on mõnedes ökosüsteemides kuju-nenud omapärane, mitmekesisust tagav tasakaaluasend– näiteks on pideva niitmise ja/või karjatamise tagajär-jel kujunenud liigirikkad poollooduslikud kooslused.Nende säilimise nimel tuleb nüüd jätkata nende aladehooldamist. ●


VIIDATUD ALLIKAD

Adermann, V. (2012). Eesti metsad 2010. Metsavarude hinnang statistilisel valikmee-todil. Tallinn: Keskkonnateabe Keskus.

Eek, L. (2008). Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni IV riiklik aruanne. Tallinn:Keskkonnaministeerium.

Eesti kalanduse strateegia 2014–2020. (2013).http://www.agri.ee/sites/default/files/public/juurkataloog/KALAMAJANDUS/EKS/2014-2020/strateegia-eks-2014.pdf (10.11.2014).

Eesti maaelu arengukava (MAK) 2014–2020. (2014).http://www.agri.ee/et/eesmargid-tegevused/eesti-maaelu-arengukavamak-2014-2020 (26.11.2014).

Eesti Keskkonnaministeerium. www.envir.ee.

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030.http://www.keskkonnainfo.ee/failid/viited/strateegia30.pdf (10.11.2014).

Eesti maaelu arengukava (MAK) 2014–2020. (2014).http://www.agri.ee/et/eesmargid-tegevused/eesti-maaelu-arengukavamak-2014-2020 (26.11.2014).

Eesti mahepõllumajanduse arengukava aastateks 2014−2020. (2014).http://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/arengukavamahepollumajandus-2014.pdf (10.11.2014).

Eesti metsanduse arengukava aastani 2020. (2010).http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/mak2020vastuvoetud.pdf (10.11.2014).

Ehrlich, Ü. (2011). Kas metsa ökosüsteemi teenuste järele on maksujõulistnõudlust?http://www.metsaselts.ee/failid/File/visioonikonverents/2011/Ehrlich.pdf (10.11.2014).

Eurostat. http://epp.eurostat.ec.europa.eu.

Global Forest Resources Assessment 2005.http://www.fao.org/docrep/008/a0400e/a0400e00.htm (10.11.2014).

Hallanaro, E., Pylvänäinen, M. & Randla, T. (2001). Põhja-Euroopa loodus –Bioloogiline mitmekesisus muutuvas keskkonnas. Helsingi: Edita.

Ilomets, M. (2011). Tingimuste loomine. Kogemusi Eestist. Paal, J. (toim), Jääk-sood, nende kasutamine ja korrastamine, 130-138. Tartu: Keskkonnaministeerium.

Kalavarude uuringud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves. (2014). http://kik.ee/et(27.11.2014).

Keskkonnaagentuur. http://www.keskkonnainfo.ee.

Keskkonnaregister. http://register.keskkonnainfo.ee.

Keskkonnaülevaade 2009. (2009). http://www.keskkonnainfo.ee/publica-tions/4245_PDF.pdf (10.11.2014).

Keskkonnaülevaade 2013. (2014).http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php/et/component/content/article/887 (10.11.2014).

Kohv, K., Palo, A. & Viilma, K. (2009). Kas loodusmetsadel on lootust? EestiMets 2, 22–29.

Mahepõllumajandus Eestis 2013. (2014).http://www.agri.ee/sites/default/files/public/juurkataloog/TRUKISED/2014/trykis-2014-mahepollumajandus-2013.pdf (20.11.2014).

Metsanduse jätkusuutlikkuse hindamine. (2009).http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/metsandusejatkusuutlikkusehindamine.pdf (10.11.2014).

Ministry of Forestry of the Republic of Belarus. http://www.mlh.by/en.

Nordic Family Forestry. http://www.nordicforestry.org/facts.

Pensa, M. (2013). Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise mõju elusloodusele.Johvi: TLU Okoloogia Instituut.

Pensa, M., Luud, A., Karu, H. & Vaht, R. (2005). Taimkatte taastuminepõlevkivikarjäärides: istutatud ja looduslikult uuenenud puistute võrdlus.Sammul, M. & Lõhmus, A. (toim) Ökoloogiline taastamine. Eesti Loodusuurijate Seltsiaastaraamat 83, 96–112. Tartu: Eesti Loodusuurijate Selts.

Poollooduslike koosluste tegevuskava 2014–2020. (2013).http://www.keskkonnaamet.ee (10.11.2014).

Prno, J. (2013). An Analysis of the Factors Leading To the Establishement of aSocial Licence To Operate in the Mining Industry. Resources Policy, 38, 577–590.

Põllumajandus arvudes 2007; 2010; 2013. (2008; 2011; 2014). Statistikaamet,Tallinn: Ofset.

Põllumajandusministeeriumi aastaraamat 2013. (2014).http://www.agri.ee/sites/default/files/public/juurkataloog/TRUKISED/2014/trykis-2014-aastaraamat-2013.pdf (10.11.2014).

Reinsalu, E. (2011). Eesti mäendus. Tallinn: TTU kirjastus.

Research Institute of Organic Agriculture.http://www.organic-europe.net/europe-data-tables.html. (26.11.2014).

Riigikontroll (2011). Arvestus riigimetsast raiutud puidukoguste üle. Riigikontrolli aru-anne Riigikogule, Tallinn, 3. juuni 2011.

Secretariat of the Convention on Biological Diversity (2010). Global BiodiversityOutlook 3. Montreal: CBD.

Sepp, K. & Tartes, U. (2014). Miks Nabalast saab kaitseala? Eesti Loodus, 1, 57–58.

Sepp, M. & Pensa, M. (2007). Mis saab maast pärast kaevandust: Küttejõu kar-jääri lugu. Eesti Loodus, 9, 62–65.

Society for Ecological Restoration (2004). SER International Primer on EcologicalRestoration. http://www.ser.org/resources (12.12.2014).

State of Environment Norway. http://www.environment.no/Topics/Biological-diversity/Protected-areas/ (10.11.2014).

Statistikaamet. http://www.stat.ee.

Statistikaameti aastaraamat 2014. (2014).http://www.stat.ee/72570/?highlight=aastaraamat (20.11.2014).

Talvi, T. & Talvi, T. (2012). Poollooduslikud kooslused. Kaitse ja hooldus.http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/poollooduslikud_kooslused.pdf(26.11.2014).

Tamm, D. & Tiits, M. (2012). Eesti metsa- ja puiduklastri ülevaade. Eesti metsa- japuidutööstuse sektoruuring 2012. Uuringu lõpparuanne. Tallinna Tehnikaulikool,Tartu.

The World of Organic Agriculture (2014). Statistics & Emerging Trends 2014.https://www.fibl.org/fileadmin/documents/shop/1636-organic-world-2014.pdf(28.11.2014).

Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerja majandamiskava täitmiseanalüüs. (2014).http://www.envir.ee/sites/default/files/v6rtsj2rvekalavarudearuanne2013.pdf(27.11.2014).

kosüsteemi paisatavad jääkained võib jagada ka-heks: silmaga nähtavad (nt jäätmed) ja nähta-matud (nt heitgaasid). Kui esimene neist on

otseselt tajutav probleem, siis teisel võivad olla kaudse-mad, pikema viibega negatiivsed mõjud. Samuti eristabneid mõjupiirkond: kui prügi on lokaalse ja veereostusregionaalse iseloomuga, siis gaaside heide on globaalsemõjuga. Seetõttu tuleb ka nendele probleemidele lähe-neda mõnevõrra erinevalt. Lokaalseid ja regionaalseidprobleeme saab ohjata riigisiseselt, kuid õhusaastegategelemisel on oluline ka rahvusvaheline koostöö.

SE21 toob ökoloogilise tasakaalu ühe näitajana väljakasvuhoonegaaside emissiooni ja sidumise suhte. Lisaksemissioonide vähendamisele on oluline ka kasvuhoone-gaaside sidumise maht ökosüsteemides ja selle osakaalusuurendamine. Välisõhu saastatuse indikaatoriteks onvalitud toksiliste ainete heitkogused ja mainitud onmüra kahjulikkust elusloodusele. Lisaks on SE21s saas-tumise vähendamise indikaatoriteks määratud jäät-memajanduse tase (jäätmete sortimise ja käitlemise aste(vähemalt 75% jäätmetest)), pakendimaksu osakaaltoodangu maksumuses; jääkide osa toodangust; korduv-kasutataval toorainel põhineva toodangu osakaal; kogutoote elutsükli keskkonnamõju aste jne.

Eesti jäätmehoolduse tase ja selle muutumise kiirussõltub ennekõike Euroopa Liidu jäätmepoliitikast. Eestiliitumisega Euroopa Liiduga 2004. aastal aktsepteerisimejuba varem seatud jäätmemajanduslikud eesmärgid.


3.3.1 Kasvuhoonegaasid

Eesti kuulub piirkonda, kus aasta keskmine õhutempe-ratuur on viimastel aastakümnetel tõusnud 1,0–1,7 ºC(Jaagus 2006), mis tuleneb peamiselt kõrgematest tem-peratuuridest jaanuarist maini. Suurenenud on talvistetormipäevade arv, jääkatte kestus on vähenenud jatalvine keskmine õhurõhk langenud (Kont jt 2011). Selletagajärgedeks võivad olla sagedasemad ja mastaapsemadüleujutused rannikualadel, kaudsem on mõju saagi-kusele põllumajanduses.

Kliimamuutusi põhjustavad valdavalt Maale jõudvapäikeseenergia looduslikud muutused, kuid suurt rollimängivad ka kasvuhoonegaasid atmosfääris. Järjest kõr-genevad kasvuhoonegaaside kontsentratsioonid atmos-fääris on tingitud nii looduslikust kui ka inimtekkelisestemissioonist, mis ületab kasvuhoonegaaside sidumisemahtu. Eesti kasvuhoonegaaside summaarsest heit-kogusest moodustab suurima osa süsinikdioksiid (CO2),mille osakaal ulatub peaaegu 90%ni (joonis 3.3.1).

Järgnevalt annab suurima panuse metaan, mille osa-kaal on ligikaudu 5%. Kuigi globaalselt on metaaniheitkogused kordades väiksemad kui süsinikdioksiidiheitkogused, on metaanil siiski tähtis roll (tema arvelekirjutatakse umbes 20% kasvuhoone-efektist). Et erikasvuhoonegaasidel on erinev kasvuhoone-efektipotentsiaal, mõõdetakse nende kogust CO2 ekvivalent-tonnides. Metaani puhul on see 21, teisisõnu: tonn

Jääkained3.3� TIIT VAASMA, EGERT VANDEL, MARGUS VETSA

Sissejuhatus

Ö


metaani vastab 21 tonni CO2 kasvuhoone-efekti põhjus-tavale võimele (Keskkonnaministeerium 2014). Peamis-teks antropogeenseteks allikateks loetakse metaanipuhul põllumajandust, olmeprügilaid, loodusliku gaasitootmist ning heitvett.

Ka dilämmastikoksiidi (N2O) osakaal Eesti kasvu-hoonegaaside emissioonis on umbes 5%. Kuigi heit-kogused on väikesed, tuleneb selle osakaal kõrgestkasvuhoone-efekti potentsiaalist, mis on 310 kordasuurem kui süsinikdioksiidil (Keskkonnaministeerium2014). Inimtegevusega seotud N2O allikaks loetaksepeamiselt põllumajandust, kuid oma osa annavadfossiilkütuste põletamine transpordisektoris ja tööstus-sektor.

Olulisel kohal on ka f-gaasid, mille heitkogused onEestis küll väga väikesed, kuid oma äärmiselt kõrgekasvuhooneefekti põhjustava potentsiaali tõttu (23 900),moodustavad nad tänapäeval ligikaudu 1% Eestikasvuhoonegaaside emissioonist. F-gaase eraldub pea-miselt külmutusseadmete, aerosoolide ja õhukondit-sioneeride kasutamisel. F-gaaside osakaal on Eestispidevalt kasvanud, sest osoonikihti kahandavad ainednagu CFC-d, HCFC-d ja haloonid on suures ulatusesasendatud f-gaasidega (külma- ja kliimaseadmetes).F-gaasid muudab ohtlikuks ka nende inertsus(Keskkonnaministeerium 2014).

Et kliimamuutused on globaalne probleem ja etkasvuhoonegaaside emissioonid ei tunne riigipiire, on

kasvuhoonegaaside koguheite pidurdamiseks vajarahvusvahelisi kokkuleppeid. Eesti allkirjastas ÜROkliimamuutuste raamkonventsiooni 1992. aastal ja liitusKyoto protokolliga 1998. aastal. Sellega seoses võttisEesti endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaasideheitkoguseid 1990. aastaga võrreldes 8%. Kasvuhoone-gaaside koguheide oli 1990. aastal väga suur, ulatudes40,8 miljoni CO2 ekvivalent-tonnini (Antso, Hermet2012). See oli veel tugevasti tingitud Nõukogude Liiduoludest. Eestil ei olnud raske täita lubadust vähendadaoma kasvuhoonegaaside emissiooni 8% võrra, sestpärast Nõukogude Liidu lagunemist plaanimajanduseltturumajandusele üleminek tõi tööstuses ja kasvuhoone-gaaside emissioonis kaasa järsu languse. Madalseis oli1995. aastal, mil emissioonid moodustasid vaid 30% 1990.aasta kogustest (joonis 3.3.1).

Alates 1995. aastast on CH4 ja N2O koguemissioonidolnud kuni 2012. aastani üsna stabiilsed (joonis 3.3.1).Metaani emissioon jäätmekäitluses hakkas vähenema(Statistikaamet 2014) seoses 2001.–2002. aastal algusesaanud väikeste tavajäätmeprügilate sulgemisega (157stjäi alles 59), mis jätkus kuni 2009. aastani (joonis 3.3.8).Samal ajal on toimunud emissioonide rohkenemine põl-lumajandussektoris. Ka N2O mõningased kõikumised onpeamiselt seotud emissioonidega põllumajandussektoris,mis annavad 80–90% selle kasvuhoonegaasi koguemis-sioonist (Statistikaamet 2014). Pidevas tõusvas trendison olnud f-gaaside emissioonid, mis asendavad järjest

Süsinikdioksiid kokku

Metaan kokku

Dilämmastikoksiid kokku

1990

1992

1991

1993

1995

1994

1996

1998

1997

1999

2001

2000

2002

2004

2003

2005

2007

2006

2008

2010

2009

2011

2012

0

10000

15000

30000

25000

5000

20000

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

3500

4000

4500

5000

CO2

(tuha

t ton

ni)

CH4,

N20

, F-g

aasi

d (C

O2 e

kviv

alen

t, tu

hat t

onni

)

F-gaasid (HFC-d, PFC-d, SF6) kokku

35000

40000

Süsinikdioksiid kokku (v.a sidumine ökosüsteemide poolt)

JOONIS 3.3.1 Kasvuhoonegaaside heitkogused kasvuhoonegaasi tüübi järgi aastatel 1990‒2012

Allikas: Statistikaamet 2014.


enam tööstuses kasutatud osoonikihte lagundavaidaineid.

CO2 osakaal on olnud kasvuhoonegaaside emis-sioonist alati suurim (joonis 3.3.1). See on tingitud Eestienergiatööstusest, kus valdav osa elektrienergiast too-detakse põlevkivist. CO2 emissiooni järsk vähenemineoligi tingitud tööstuse energiavajaduse järsust vähene-misest 1990. aastate alguses. Uue aastatuhande algusesCO2 emissioon kasvas, ulatudes 2001. aastal üle 20miljoni tonni. See tõus oli tingitud CO2 sidumismahtudevähenemisest. Kui vaadata kasvuhoonegaaside heit-koguseid sektorite kaupa (joonis 3.3.2), siis on näha, etkuni 2000. aastani toimus erinevates mahtudes (kuni 10

000 tonni) CO2 sidumine ökosüsteemide poolt.Järgnevalt aga muutus trend vastupidiseks. See oli seo-tud suurte raiemahtudega metsanduses, mis ületasidarvestuslikku looduslikku CO2 sidumisvõimet (Antso,Hermet 2012). Edasised CO2 emissiooni kõikumised onseotud peamiselt muutustega CO2 sidumises ökosüs-teemide poolt (joonis 3.3.2). Kui vahetult pärast töös-tuse langust 1990ndate alguses sidusid Eestis öko-süsteemid isegi kuni 50% kogu kasvuhoonegaaside hul-gast, siis olenevalt metsaraie intensiivsusest on seevähenenud ja viimastel aastatel (2011-2012) jääb sidu-mismaht veidi üle 10% (Statistikaamet 2014).

Suurima panuse kasvuhoonegaaside emissiooni

sidumine ökosüsteemide poolt põllumajandus ja maakasutus jäätmekäitlus

1990

1992

1991

1993

1995

1994

1996

1998

1997

1999

2001

2000

2002

2004

2003

2005

2007

2006

2008

2010

2009

2011

2012

-10000

10000

20000

40000

0

30000

Tuha

t ton

ni C

O2 e

kviv

alen

ti

lahustite ja toodete kasutus tööstuslikud protsessidkütuse põletamine

JOONIS 3.3.2 Kasvuhoonegaaside heitkogused ja sidumine sektorite kaupa aastatel 1990−2012


0

500000

400000

300000

100000

Saks

amaa

Suur

brita

nnia

Pran

tsus

maa

Itaal

ia

Pool

a

Hisp

aani

a

Holla

nd

Tšeh

hi

Rume

enia

Belg

ia

Kree

ka

Aust

ria

Portu

gal

Soom

e

Unga

ri

Bulg

aaria

Root

si

Iirim

aa

Taan

i

Slov

akki

a

Horv

aatia

Leed

u

Eest

i

Slov

eeni

a

Luks

embu

rg Läti

Küpr

os

Malta

200000

600000

700000

800000

900000

tuha

t ton

ni C

O2 ekv

ival

enti

9286

95

5627

53

4900

10

4866

01

4057

41

3458

87

1950

64

1352

77

1215

14

1201

46

11472

8

8276

1

6931

7

6686

1

6603

4

6599

6

6075

4

5775

0

5651

8

4469

8

2854

2

2168

0

2048

4

1946

3

1212

5

11140

9682

3027

JOONIS 3.3.3 Euroopa Liidu liikmesriikide kasvuhoonegaaside koguemissioonid 2011. aastal

Allikas: Eurostat 2014.


annab kütuste põletamine (joonis 3.3.2) ehk valdavaltpõlevkivil põhinev energeetika sektor, mis andis 2012.aastal umbes 88% koguheitmest. Sama aasta seisugamoodustas kasvuhoonegaaside koguemissioon vaid 53%1990 aasta heitkogusest, ehk teisisõnu on Eesti rahvus-vaheliste kokkulepetega võetud kohustused selles osastäitnud.

Eesti kasvuhoonegaaside emissioon Euroopa Liiduliikmesriikide võrdluses on vaevu märgatav (joonis3.3.3), jäädes Euroopa Liidu keskmisest kaheksa kordaalla. See tuleneb riigi väikesest pindalast ja väikesestrahvaarvust.

Kui vaadata ELi liikmesriikide emissioonide hulkarahvaarvu suhtes (joonis 3.3.4), siis ei ole olukord niipositiivne. Sellises võrdluses on Eesti teisel kohal 15,4CO2 ekvivalent-tonni emissiooniga ühe elaniku kohta,mis on 1,6 korda kõrgem ELi keskmisest. Alla jääme vaidLuksemburgile. Põhjus on meie energeetikas, mis põhi-neb valdavalt põlevkivi põletamisel. Põlevkivi on Eestistrateegiline maavara, mis võimaldab mahukat energia-tootmist ja tagab energeetilise sõltumatuse, kuid samason tegemist suhteliselt madala kütteväärtusega fossiilsekütusega, mille kasutamisel tekib rohkelt tahkeid jagaasilisi heitmeid.

Kliimamuutuste leevendamisel on peaeesmärkkasvuhoonegaaside emissioonide vähendamine. Pike-mas perspektiivis on siht jõuda CO2 puhul null-emis-sioonini, teisisõnu: inimtegevuse tõttu emiteeritud süsi-happegaasi hulk ei tohi ületada ökosüsteemides seota-vat. Energeetikast lähtuvat emissiooni saab vähendadaolemasolevate tootmisbaaside keskkonnanõuetega vas-tavusse viimise ning taastuvate ja muude alternatiivsete

energiaallikate kasutuselevõtuga (Saul, Antso 2014).Eestis on taastuvate energiaallikate osatähtsus vii-

mase aastakümnega oluliselt kasvanud. Kui näiteks2003. aastal oli sel viisil toodetud elektri osa kogutar-bimises vaid 0,6%, siis 2013. aastal oli see 13,2% (Statis-tikaamet 2014). Hüppeliselt on kasvanud hüdro- jatuuleenergia tootmine, mis 1990. aastate alguses olinullilähedane, kuid 2013. aastal ulatus juba ligikaudu2000 teradžaulini (Statistikaamet 2014). Tõusnud ontaastuvenergia osatähtsus energia kogutarbimises (2013.aasta seisuga 15,3%) ja primaarenergia tootmises (2013.aasta seisuga 22,1%) (Statistikaamet 2014). Valdava osaEesti taastuvenergiast moodustab elektrienergia toot-mine jäätmetest, biomassist ja biogaasist (Antso,Hermet 2014). Taastuvenergia tootmisele on kaasaaidanud taastuvenergia toetus, mille määr on 2014 aastaseisuga 0,0537 Euro/kWh (Elektrituruseadus 2003).Samas tuleb arvestada, et kasutades taastuvaid energia-allikaid nagu puit (mis moodustab suure osa taastuv-energia tootmiseks kasutatavast biomassist), võivadsuureneda raiemahud ning väheneb looduses seotavkasvuhoonegaaside hulk.

Kuigi hetkel täidab Eesti kõik endale rahvusvahe-liste lepingutega võetud kohustused, tuleks ikkagi edasiliikuda emissioonide vähendamise suunas. 2014. aastalvastuvõetud ELi energia- ja kliimaraamistikus aastani2030 (2030 framework for climate and energy policies2014) on eesmärgiks seatud vähendada kasvuhoone-gaaside emissioone 40% võrra (võrreldes 1990. a.seisuga). See eesmärk on Eestil juba praegu täidetud,kuid siiski mitte sihipärase emissioonide vähendamise,vaid ülisuurte emissioonide tõttu baasaastal.

0

25

20

15

5

Luks

enbu

rg

Eest

i

Tšeh

hi

Iirim

aa

Soom

e

Holla

nd

Küpr

os

Saks

amaa

Belg

ia

Pool

a

Kree

ka

Taan

i

Aust

ria

Slov

eeni

a

Bulg

aaria

Suur

brita

nnia

Slov

akki

a

Itaal

ia

Pran

tsus

maa

Hisp

aani

a

Malta

Leed

u

Horv

aatia

Unga

ri

Portu

gal

Root

si

Rume

enia

Läti

10 tonn

i CO2

ekv

ival

enti

23.7

15.4

12.9

12.6

11.7

11.5

11.4

10.9

10.5

10.3

10.2

9.9 9.5 9.0 8.9 8.3 8.2

7.5 7.4 7.3 7.1 6.6 6.6 6.5

6.0

5.4

12.4

6.7

JOONIS 3.3.4 Euroopa Liidu liikmesriikide kasvuhoonegaaside emissioonid per capita 2011. aastal



3.3.2 Õhuheitmed

Nii nagu kliimamuutused, on ka õhusaaste piiriülenevaldkond. Õhu kvaliteedi halvenemine avaldab olulistrolli veekeskkonnale eutrofeerumise, muldadele hap-peliste ühendite sadestumisega jne. Välisõhu saastatusavaldab ka olulist mõju elanike tervisele (WHO 2013).

Elujärje paranemine suurendab tööstustegevust jaenergia tarbimist, põhjustades omakorda primaarener-gia tootmise suurenemist. Kuna aga majanduskasv toobkaasa investeeringute suurenemise ja seda ka keskkon-nasäästlikesse meetmetesse, ei pruugi see tähendadasaastamise tõusu. Teoreetiliselt peaks keskkonna saas-tamise vähendamist ja vältimist motiveerima ka saaste-tasud. Pärast 2006. aastat, mil kahekordistati enamikeõhusaasteainete tasumäärasid (joonis 3.3.5), on näiteksSO2 määrad tõusnud igal aastal 20% ja alates 2010. aas-tast rohkemgi (Keskkonnatasude seadus 2005 alusel).

Oluliseks õhusaaste heitmete allikaks on mitmesu-gused tööstuslikud protsessid, mistõttu on peamisedõhusaasteprobleemid keemia-, metalli-, paberitööstusejt ettevõtete paiknemise piirkondades aga ka liiklusestpärinevate heitmete tõttu suuremate linnade keskustes.Eesti üldine õhusaastamine on alates 1990. aastast oluli-selt vähenenud (joonis 3.3.5). Õhu saastamine energiatootmisel sõltub eelkõige tarbitavast kütusest, kasu-

tatavatest põletustehnoloogiatest ja saasteainete heit-koguseid piiravate abinõude efektiivsusest. Õhusaasteheitmetest ligi 90% pärineb paiksetest saasteallikatest,nagu elektrienergia tootmine, tööstus jne (Kohv jt 2014).Enam keskkonda saastavaks on energia tootmine fos-siilsetest kütustest, mis on peamised antropogeensepäritoluga SO2 ja NOX heitkoguste, samuti peente osa-keste allikaks. Kütuse mittetäielikul põlemisel tekib CO,lenduvaid orgaanilisi ühendeid (LOÜ) ja polütsüklilisiaromaatseid süsivesinikke (PAH) (Liblik, Karu 2004).

Aastatel 1990-2012 on vääveldioksiidi heide vähe-nenud umbes 85,2%, mis on suuresti põhjustatud ener-gia tootmise langusest (põlevkivi tarbimine peamisekütusena Eestis langes 231 PJ 1990 - 156 PJ 2012). Viimaneomakorda oli tingitud majanduse ümberstruktureeri-mist. Kohalike kütuste (kaasa arvatud puit, põlevkiviõli)ja maagaasi kasutamine on alates 1993. aastast pidevaltkasvanud, samas kui raske kütteõli kasutamine soo-jusenergia allikana on vähenenud. Ka väiksema väävli-sisaldusega kütuste kasutamine on SO2 heitmetelanguse põhjuseks (Kohv jt 2014). Eesti ja Balti elektri-jaamades on viimastel aastatel renoveeritud mõningadenergiaplokid, minnes üle tolmpõletustehnoloogialtkeevkihttehnoloogiale, kusjuures vähenes tarbitavapõlevkivi kogus ja vähenesid märgatavalt SO2 heited(Antso, Hermet 2012). Sellest hoolimata oleme ELi

1990

1992

1994

1996

1998

2000

2002

2004

2006

2008

2010

2012

0

100

150

300

250

50

200

0

20

40

60

80

100

120

140

160

Heitk

ogus

ed (t

uhat

tonn

i)

Saas

teta

sum

äära

d (e

urot

/ t)

2014

Vääveldioksiid Lämmastikoksiidid Süsinikoksiid

Peened osakesed Lenduvad orgaanilised ühendid

JOONIS 3.3.5 Õhusaasteainete heitkogused Eestis ja nende saastetasumäärad alates 2006. aastast

Allikas: Statistikaamet 2014 ja Keskkonnatasude seadus 2005 alusel.


mastaabis inimese kohta suured õhureostajad (joonis3.3.6 (Eurostat 2014)).

Lämmastikoksiididest (NOX) on õhu saastamiselolulisemad NO ja NO2. Lämmastikoksiidid tekivad val-davalt põlemisel, nende peamised inimtekkelised allikadon energia tootmine ja liiklus. Neist lähtuvalt on kameie koormus õhule inimese kohta üpris suur (37 kg2012. a (Eurostat 2014)). Lämmastikoksiidid hapenduvadatmosfääris lämmastikhappeks (HNO3), mis omakordapõhjustab happelisi sademeid. Lämmastikoksiidide osa-võtul leiavad aset reaktsioonid, mis viivad toksilise foto-keemilise sudu ja maapinnalähedase osooni moodustu-miseni. Inimese tervise seisukohast on NOX ohtlik kunavähendab organismi vastupanuvõimet hingamisteedenakkustele (gripp, kopsupõletik). Lämmastikdioksiidvõib põhjustada kahju ka muule elustikule pidurdadestaimede kasvu ja põhjustades lehekahjustusi (Liblik,Karu 2004).

Ammoniaagi (NH3) heitkogused on võrreldes 1990.aastaga 56,3% vähenenud – peamiselt loomade arvu javäetiste kasutamise vähenemise tõttu (Kohv jt 2014).ELi riikide seas jäävad meie heitkogused inimese kohtakeskmise väärtuse lähedale (joonis 3.3.6). Maantee-transport on andnud 1,8% NH3 heitmetest, kuid seeprotsent on sõiduautode hulga suurenemise tõttutõusutrendis. Umbes 2% lendub ka tahketest kütustest

(põlevkivi avakaevandamine, õhkamistööd). Tööstuse jajäätmekäitluse osatähtsus on umbes 1,3% kogu ammo-niaagiemissioonist (Kohv jt 2014). Õhus toimib NH3 küllhapete (HNO3 ja H2SO4) neutraliseerijana, kuid maa-pinnale sadestudes on see potentsiaalne hapestaja. Läm-mastikuühendite liigne depositsioon võib põhjustada kaeutrofeerumist. See põhjustab enamasti fütoplanktoni jakõrgema taimestiku suurenenud produktsiooni, mis toobsageli kaasa hapnikupuuduse ja vee kvaliteedi halvene-mise. Maismaal võib see põhjustada väga toitainevaestestingimustes tekkinud kooslustes (nt rabad), liigirikkusevähenemist, mis omakorda võib tähendada ka peremees-või toidutaimede kadumist (Liblik, Karu 2004).

Lenduvad orgaanilised ühendid soodustavad muu-hulgas maapinnalähedase osooni teket ja on ka foto-keemilise sudu allikas. LOÜde heitmetelt välisõhusinimese kohta oleme paraku Euroopa Liidu riikide võrd-luses teisel kohal (joonis 3.3.6) (Eurostat 2014 põhjal).

Transport mõjutab keskkonda nii õhusaaste kui kamüra kaudu. Siin on lahendus ühistranspordi ja kerg-liiklusteede arendamine. Ühistransporti kasutavate ini-meste arv on viimase kahe aasta jooksul kasvanud. Kas-vamist jätkab aga ka sõiduautode arv (2005. aastal 493800 vs. 2013. aastal 628 500 registreeritud sõiduautot).Transpordisektor annab üle 40% NOx heitmetest, lisaksveel vingugaasi (CO) ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid

SO2

0

10

20

40

70

Heitk

ogus

ed pe

r cap

ita (k

g)

NOX NH3 LOÜ

Aust

ria

Belg

ia

Bulg

aaria

Eest

i

Hisp

aani

a

Holla

nd

Horv

aatia

Unga

ri

Iirim

aa

Itaal

ia

Kree

ka

Küpr

os

Leed

u

Luks

embu

rg Läti

Mal

ta

Pool

a

Portu

gal

Pran

tsus

maa

Root

si

Rum

eeni

a

Saks

amaa

Slov

akki

a

Slov

eeni

a

Soom

e

Suur

brita

nnia

Taan

i

Tšeh

hi

30

50

60

80

90

PM10

JOONIS 3.3.6 Euroopa Liidu liikmesriikide õhusaaste heitkogused per capita



(LOÜ) (Statistikaamet 2014). Autotransport on kapeente osakeste kõrge sisalduse põhjustajaks linnadevälisõhus. Oluliseks PM10 allikaks on ka nö tolmusedtööstusettevõtted, eramajade piirkondades ka kütminepuiduga ja kodumajapidamisjäätmetega eramute rajoo-nides. Peaaegu kolmandikku Euroopa linnaelanikestohustab peente osakeste ülemäärane kontsentratsioonõhus (Euroopa Komisjon 2012). Ka Eestis on linnaõhuprobleemiks jätkuvalt PM10 sisalduse kõrge tase hooli-mata sellest, et aastatel 2000-2012 on peente osakesteheitkogused vähenenud üle 50% (joonis 3.3.5 (Statis-tikaamet 2014)). Ka EL-is hakkame silma suure PM10emiteerimisega inimese kohta välisõhku ja seda koosLuksemburi ja Lätiga (joonis 3.3.6) (Eurostat 2014 põh-jal).

Energia tootmisel satub õhku ka mitmeid raske-metalle (kaadmium, elavhõbe, nikkel, vanaadium, arseenjt). Elusorganismidesse jõuavad raskmetallid õhu, vee,mulla või toidu kaudu, ja et nad kuhjuvad organismis,on nende kontsentratsioon eriti kõrge toiduahela tipus.(Liblik, Karu 2004).

Paljud osoonikihti kahandavad ained (OKA) on kogumaailmas suures osas kasutuselt kõrvaldatud, ent omapikaealisuse tõttu põhjustavad nad endiselt probleeme.OKAde asemel on hakatud kasutama osoonikihile ohu-tuid, kuid väga suurt kasvuhooneefekti tekitavapotentsiaaliga aineid (fluorosüsivesinikke (HFCd)).Osoonikihti kahandavate ainete kasutamine Eestis on90% ulatuses lõpetatud (Keskkonnaministeerium 2014).

3.3.3 Reovesi

Tänu klimaatilistele tingimustele ja geograafiliseleasendile on Eestis suured mageveevarud. Kuigi mage-veekogude seisund võib aja jooksul ka looduslikultmuutuda, on seda viimase sajandi jooksul põhjustanudpeamiselt inimtegevus. Tähtsamad veekogude toitelisu-se tõusu põhjustavad ained on fosfor ja lämmastik.Tähtis näitaja on ka biohapniku tarve, teisisõnu: kuipalju on vees orgaanilisi ühendeid, mis lagunedes tar-bivad veest hapnikku. Kõiki kolme nimetatud näitajaton veekogudes jälgitud juba üle kahekümne aasta(joonis 3.3.7). Võrreldes 1992. aastaga on olukordmärkimisväärselt paranenud. Reoainete koormus oli90ndate alguses väga kõrge. Suurim langus toimuskipaari aasta jooksul, kui nii üldfosfor, naftasaaduste kuika BHT7 koormus vähenes ligikaudu 50%. Algne olu-korra paranemine on seotud Nõukogude Liidu lagune-mise järgse tööstustootmise vähenemisega. Ka hiljem onreostuskoormus olnud pidevas vähenemises, kuid pigem

on see olnud seotud suurte investeeringutega Eestiveemajandusse. Investeeringute ettevõtmist on kindlastitugevasti mõjutanud eksponentsiaalselt kasvanud kesk-konnatasud (Keskkonnatasude seadus 2005). Peaaegukõigi suuremate asulate reoveepuhastid ja enamik väike-puhasteid on kas rekonstrueeritud või on rajatud uuedmoodsad puhastid (Antso, Hermet 2012). Viimasedandmed (2013) näitavad, et võrreldes 1992. aastaga onBHT7 reostuskoormus vähenenud 92,8%, üldfosforil90,1% ja üldlämmastikul 78,2%. Naftasaaduste kogusedon olnud rohkem fluktueerivad; viimaste aastate kohtaandmed puuduvad.

Heitvee puhastamise kvaliteedi ja kvantiteedi tõusunäitavad puhastatud vee koguse suhe puhastamist va-java vee kogusesse. Kui 1994. aastal puhastati 95%puhastamist vajavast veest, siis 2013. aastal oli vastavnäitaja 99,6%. Samuti on vähenenud ebapiisavalt puhas-tatud heitvee osa, mis 1994. aastal moodustas 7,8%puhastamist vajavast veest. Juba 2005. aastal oli see 1,5%(Statistikaamet 2014).

Toitained võivad jõuda veekeskkonda ka põlluma-janduses kasutavate väetiste tõttu. Kuigi 90ndatealguses hakati väetisi kasutama säästlikumalt (Statisti-kaamet 2014), on viimasel aastakümnel hektari kohtakasutatava mineraalväetise hulk pidevalt tõusnud –2005. aastal 78 kg/ha, aastal 2013 aga juba 135 kg/ha(Põllumajandus arvudes 2007; 2010; 2013).

Hiljem pinnaveekogudesse juhitavat kaevandusvettvõetakse aastas umbes 167 miljonit kuupmeetrit (Statis-tikaamet 2014). Väljapumbatav vesi võib oluliselt mõju-tada eesvoolude hüdroloogilisi ja hüdrokeemilisi näita-jaid, aga ka põhjaveetasemeid ja selle kaudu pinnavee-kogude veetasemeid ning nende ökoloogilist seisundit.Näide: Ida-Virumaal avalduv põlevkivikaevandustemõju. Estonia ja nüüdseks juba suletud Viru kaevandusevesi juhitakse läbi mitme Kurtna järvestiku järve, mis-tõttu on muutunud nende järvede keskkonnaseisund(Terasmaa jt 2014). Samuti on põhjustanud samas piir-konnas põhjaveevõtust tingitud järvede veetasemetelangus ökoloogilise seisundi muutusi ja haruldaste vee-taimede kadumist (Vandel jt 2014).

Saab öelda, et enamiku Eesti põhjaveekogumiteseisund on hea. Eristub aga ordoviitsiumi Ida-Virupõlevkivibasseini põhjaveekogum oma kõrge sulfaatidesisalduse, mineraalsuse, kareduse ning ohtlike ainete(fenoolid ja naftasaadused) sisalduse poolest. Põhjaveepiiratud ulatusega reostumist esineb ka kaitsmatapõhjaveega siluri-ordoviitsiumi põhjaveekogumites jakvaternaari põhjaveekogumites üle Eesti. Alates 2006.aastast on nitraatide sisaldus Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal intensiivse põllu-


majandustootmise ja olenevalt aastast ka ilmastiku-oludest tingituna suurenenud.

Eesti rannikumere seisund on uuringute põhjal hin-natud valdavalt kesiseks. Aeglast veevahetust arvestadesei ole seisundi kiiret paranemist oodata. (Antso,Hermet, 2012). Läänemere rannikuvesi on tugevastieutrofeerunud. Põhjus on nii Eesti territooriumilt kuika naaberriikidest pärinev toitainete koormus, samutiaastakümnete jooksul Läänemerre talletunud reostus.Lämmastiku ja fosfori juurdekanne merekeskkondasõltub sademete hulgast ja valgala majandustegevusekeskkonnasõbralikkusest.

Ligikaudu 19% (2251 km) kehtestatud Eesti voolu-veekogumitest on tunnistatud inimtegevusest tuge-valt mõjutatud vooluveekogumiteks ning lisaks 3%(391 km) - tehisvooluveekogumiteks (Lode jt 2011).Enamik vooluveekogusid on heas või väga heasseisundis. (Antso, Hermet, 2012). Ökoloogilise seisundijärgi on aga väheste vooluveekogude seisund väga hea(Peetri, Kaave, Punapea ja Rõngu jõgi ning Valgejõealamjooks). Viimastel aastatel on Eesti jõgede veekvali-teet paranenud valdavalt rajatud ja rekonstrueeritudkanaliseeritud reoveesüsteemide tõttu. Märgata on againtensiivsema põllumajandusega piirkondade jõgedemõningast lämmastikusisalduse suurenemist.

Eesti seiratud väikejärvedest on ligikaudu ²/³ kas

heas või väga heas ökoloogilises seisundis. Peamiseltliigsest toitelisusest tingituna on kolmandik väike-järvede veekogumitest kesises seisundis. Peipsi ja Pihkvajärve seisund on toitainete rohkusest tingituna halb.Suur osa toitaineid kantakse Pihkva järve Velikaja jõest,ja see mõjutab omakorda ka Peipsi Suurjärve. Otsesestkoormusest olulisemat rolli mängib aga põhjasetetestvabanev fosfor, mille hulk on võrreldes sissekandegakordades suurem (Antso, Hermet 2012). Kuigi olukordvõiks parem olla, on Eesti veekogumite seisund võr-reldes Euroopa teiste riikidega paremustabelis siiskiesimese kümne hulgas (Saul, Antso 2014).

3.3.4 Jäätmed

SE21 strateegia eeldab, et jäätmemajanduse taset tulebjäätmete sortimise ja taaskasutamise suurendamisegaoluliselt tõsta. Samas tundub aastaks 2030 kirjeldatudsoovitav seisund liiga väheambitsioonikas.

Strateegiale SE21 ja selle alusel omakorda koostatudEesti keskkonnastrateegiale aastani 2030 kui juhtdoku-mentidele viidatakse ka 2014. aastal valminud riigi jäät-mekavas. Viimasena mainitud strateegia leiab jäätme-kavas kritiseerimist: arvestades Euroopa jäätmepoliitika

Üldfosfor

0

2

4

6

8

10

12

0

0.1

0.2

0.3

0.4

BHT7

ja ü

ldlä

mm

astik

(tuh

at to

nni)

Naftasaadused

0.5

0.6

1992

1994

1996

1998

2000

2002

2004

2006

2008

2010

2012

2013

Üldf

osfo

r ja

nafta

saad

used

(tuh

at to

nni)

1993

1995

1997

1999

2001

2003

2005

2007

2009

2011

0.7

0.8

BHT7 Üldlämmastik

JOONIS 3.3.7 Pinnaveekogudesse juhitud puhastamist vajava vee reostuskoormus reoainete järgi



kiiret progressi tõhusama ressursikasutuse suunas jäät-metekke vältimise ja taaskasutuse, sh ringlussevõtukaudu ning Eestis avardunud käitlusvõimalusi (olme-jäätmete masspõletust ja mehaanilis-bioloogilist töötle-mist) on jäänud keskkonnastrateegias seatud eesmärktulevikku silmas pidades nõrgaks.

Eesti jäätmehoolduse tase ja selle muutumise kiirussõltub ennekõike Euroopa Liidu jäätmepoliitikast ja sel-lest lähtuvatest juhistest. Euroopa Liidus 2005. aastalvastu võetud jäätmetekke vältimist ja jäätmete ringlus-sevõttu käsitlevas temaatilises strateegias on seatudpikaajaline eesmärk saada jäätmeid ringlussevõtvaksühiskonnaks, kes püüab vältida jäätmeteket ja kasutabneid ressursina (Euroopa Komisjoni aruanne EuroopaParlamendile 2011). Alates 2005. aastast on EL teinudressursisäästlikuks n-ö ringlussevõtu-ühiskonnakssaamisel olulisi edusamme. Selle strateegia hiljutine aru-anne märgib, et üldised taaskasutusmäärad on para-nenud, prügimägedele viidavate jäätmete hulk vähene-nud ja ohtlike ainete kasutamine (eriti elektri- ja elekt-roonikaseadmetes) vähenenud. Märkimisväärne hulknõuetele mittevastavaid prügilaid ja jäätmepõletus-rajatisi on suletud või muudetud Euroopa standarditelevastavateks.

Millised on siis olnud tegelikkuses Eesti jäätme-hoolduse olulisemad edusammud viimase kümne aastajooksul, alates siis SE21 vastuvõtmisest? Kindlasti onnendeks märkimisväärne nõuetele mittevastavate

prügilate sulgemine ja tavajäätmete ladestamiskesksestjäätmekäitlusest väljumine ning, pingutused ja tule-mused jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutamise aren-damisel.

Juba aastal 2001-2002 alguse saanud väikeste tava-jäätmeprügilate sulgemine (oli 157, alles on 59) jätkuskuni 2009. aastani (joonis 3.3.8). Võib välja tuua, et kui2005. aastal lendus prügilatest atmosfääri veidi üle 300000 tonni CO2-ekv, siis aastaks 2015 peaks see hinnan-guliselt vähenema umbes 60% võrra, jäädes suurusjärku135 000 tonni CO2-ekv (Keskkonnaministeerium 2013).Olulise emissioonide vähenemise mõjutajana tulebnimetada Iru Elektrijaama jäätmeenergiaploki kasu-tuselevõttu aastal 2013.

Keskkonnatasude muutmine aastatel 2005 ja 2009 onandnud kindlust investeerida jäätmepõletus- ja jäätme-kütuserajatistesse. Ilma nende muudatusteta ei oleks Eestiilmselt täitnud ka talle kohalduvaid ELi nõudmisi.

Uuringutele tuginedes võib väita, et eestimaalastejäätmekäitlusharjumused on muutunud positiivses suu-nas – 70% vastanutest kinnitab, et viib sageli oma oht-likud jäätmed ettenähtud kogumiskohta ja sordib prügi;20% teeb seda küll harva ja ainult <10% ei ole seda teinudmitte kunagi (Elanikkonna loodusteadlikkus 2014). 2007.aasta andmetel ei sortinud oma igapäevajäätmeid 25–50%ja mõnikord tegi seda 20–25% vastanutest (joonis 3.3.9).

Olmejäätmete liigiti kogumise üheks kriitilisekseduteguriks võib pidada jäätmetekitajale motiveeriva,

Tavajäätmeprügila

2003

0

5

10

15

20

25

30

35

40

Püsijäätmeprügila Ohtlike jäätmete prügila

2005 2011-2013 2010 2009 2008 2007 20062004

JOONIS 3.3.8 Prügilate arvu muutus 2003‒2013

Allikas: Riigi jäätmekava 2014-2020.


laiaulatusliku ja silmapaistva ning keskselt koordinee-ritud ja finantseeritud tagasivõtulahenduse olemasolu.Ühe sellise näitena võiks tuua Eestis edukalt ellu kut-sutud ja suurepäraselt töötavat pakendite tagatisraha-süsteemi ja selle tulemusi pakendite tagasivõtul ja taas-kasutusse suunamisel.

Sarnaselt pakendite tagatisrahasüsteemile (joonis3.3.10) toimib ka teiste jäätmeliikide puhul tootjavastu-tuse printsiip, mille kohaselt tootja vastutab toote eestalates selle valmistamisest kuni hetkeni, mil tootesttekkinud jäätmed on lakanud olemast jäätmed. Eelkõigetähendab see seda, et tootja vastutab toodetest tekkinudjäätmete kogumise ja käitlemise eest, kandes sellega seo-tud kulud. Nii on tarbijatel võimalik loovutada jäätmeidnende kasutuselt kõrvaldamisel ilma tasu maksmata. Seeon materjalide ringlussevõttu märkimisväärselt kasva-tanud.

Riigikontrolli (2014) aruanne näitab, et põlevkivi ka-sutamise riiklikus arengukavas seatud eesmärke –vähendada põlevkivi kaevandamise ja kasutamise kesk-konnamõju ning suurendada kaevandamise ja kasu-tamise efektiivsust – ei ole õnnestunud saavutada.Põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel tekkivad jäät-med moodustavad umbes 70% tava- ja üle 82% ohtli-kest jäätmetest. 2012. aastal tekkis põlevkivisektorisvõrreldes 2007. aastaga absoluutkogustes rohkem niipõlevkivi koldetuhka (kasv 12%) lendtuhka (8%), pool-koksi (2%) kui ka aherainet (41%). Tekkinud suurtele

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

Sorteerin harva Sorteerin Ei sorteeri

2007 2014

70%

80%

90%

100%

JOONIS 3.3.9 Elanikkonna jäätmekäitumine 2007 ja 2014

Allikas: SEI 2008 ja Elanikkonna loodusteadlikkus 2014.

JOONIS 3.3.10 Pandipakendite tagastusmäär liigiti

0.00%

20.00%

40.00%

60.00%

80.00%

100.00%

120.00%

Klaas PET Metall

2006 2008 2010 20122005 2007 2009 2011 2013

jäätmekogustele ei ole aga edukalt rakendatavaid taas-kasutusvõimalusi seni leitud. Keskkonnatasud ei oleettevõtjaid piisavalt vähem saastama ega loodusres-sursse säästlikumalt kasutama motiveerinud. Energia-,sh põlevkivisektoris tehtavad muudatused peavadolema põhimõttelised ja sisulised, et Eesti ka tegelikultliiguks keskkonda vähem saastava ja ressursse väärtus-tava, sh energiatõhusama majandusstruktuuri aren-damise poole. Uue arengukava koostamisel peaks riikterviklikult hindama uute põlevkivivarude kasutusele-võtuga kaasnevaid väliskulusid.

Kokkuvõte

Kasvuhoonegaaside heitmed kokku on Eestis (võrreldesrahvusvahelistes kokkulepetes sätestatud baasaastaga)tunduvalt vähenenud. Viimase kümne aasta jooksul onheitkogused kõikunud peamiselt ökosüsteemide seotavamahu muutuste tõttu. Viimasel kümnendil on märga-tavalt kasvanud taastuvenergia tootmine ja tarbimine,mis oli ka SE21 üks olulisi eesmärke ökoloogilise tasa-kaalu saavutamisel. Õhu kvaliteeti halvendavate heit-mete kogused on sarnaselt kasvuhoonegaasidele alates1990. aastast märgatavalt vähenenud. Vee reostuse vald-konnas on edusammud olnud muljetavaldavad: rajatudja rekonstrueeritud on palju reoveepuhastusjaamu. Vee-varu seisukohast võib välja tuua, et üldiselt on enamikuEesti põhjaveekogumite seisund hea, välja arvatudmõned probleemsed piirkonnad. Siseveekogude seisund

Allikas: Eesti Pandipakend.


on meil valdavalt hea, kuid murekohaks jääb Peipsi järv.Sarnaselt Peipsile mõjutab ka rannikumere seisunditaastakümnete pikkune reostus, mis on visa kaduma.Tekkinud suurtele tööstusjäätmekogustele ei ole seniedukalt rakendatavaid taaskasutusvõimalusi leitud.Keskkonnatasud ei ole ettevõtjaid piisavalt vähem saas-

2030 framework for climate and energy policies (2014). http://ec.europa.eu/clima/policies/2030/index_en.htm.

Antso, K. & Hermet, I. (2012). Eesti keskkonnanäitajad 2012. Tallinn, Keskkonna-teabe Keskus.

Eesti Pandipakend (2014). Tagastuse statistika üldvaates (e-kiri: 19.11.2014).

Elanikkonna loodusteadlikkus. (2014). Keskkonnaministeerium, 2014:http://www.envir.ee/sites/default/files/uuring_eesti_elanike_keskkonnateadlikkus.pdf (24.11.2014).

Lode, E., Ilomets, M., Marksoo, P., Ratas, U. & Tammik, H. (koost-d) (2011).Metoodika väljatöötamine ja lähteülesande koostamine ning kooskõlastaminemärgalade seisundi hindamiseks ja määramiseks. Koondaruanne. Tallinn,Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut: http://www.envir.ee/sites/default/files/margalade_seisund_koondaruanne.pdf.

Elektrituruseadus (2003). RT I 2003, 25, 153. §59.

Euroopa Komisjon (2012). Euroopa Komisjon, Pressiteade, Brüssel, 24. september 2012.http://europa.eu/rapid/press-release_IP-12-1002_et.htm (26.11.2014).

Euroopa Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa ma-jandus- ja sotsiaalkomiteele ning Regioonide komiteele jäätmetekke vältimiseja jäätmete ringlussevõtu temaatilise strateegia kohta. (2011).

Eurostat (2014). http://ec.europa.eu/eurostat/data/database (25.-26.11.2014).

Jaagus, J. (2006). Climatic changes in Estonia during the second half of the 20th century inrelationship with changes in large-scale atmospheric circulation. Theoretical and AppliedClimatology,83, lk 77-88.

Keskkonnaministeerium (2013). Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madalasüsinikuga majanduse suunas aastaks 2050.

Keskkonnaministeerium (2014). http://www.envir.ee (25.-27.11.2014).

Keskkonnatasude seadus (2005). RT I 2005, 67, 512 ja RT I, 14.03.2011, 39.

Kohv, N., Heintalu, H., Mandel, E. & Link, A. (2014). Estonian Informative InventoryReport 1990-2012. Tallinn, Estonian Environment Agency.

Kont, A., Jaagus, J., Orviku, K., Palginõmm, V., Ratas, U., Rivis, R., Suursaar, Ü.& Tõnisson, H. (2011). Natural Development and Human Activities on SaaremaaIsland (Estonia) in the Context of Climate Change and Integrated Coastal ZoneManagement. Schernewski, G., Hofstede, J. & Neumann, T. (eds). Global Changeand Baltic coastal zones, 117‒134. Springer.

Liblik, V. & Karu, H. (2004). Piire ületav õhusaaste. Tallinn, Keskkonnaministeerium,Tallinna Pedagoogikaülikooli Ökoloogia Instituut.

Põllumajandus arvudes 2007; 2010; 2013 (2008; 2011; 2014). Statistikaamet,Tallinn: Ofset

Riigi jäätmekava 2014 2020. http://www.envir.ee/sites/default/files/riigi_jaat-mekava_2014-2020.pdf (24.11.2014).

Riigikontroll (2014). Riigi tegevus põlevkivi kasutamise suunamisel. Riigikontrolli aru-anne Riigikogule, Tallinn, 12. märts 2014.

Saul, M. & Antso, K. (2014). Eesti keskkonnaindikaatorid - arendustöö ja tulemused.Tallinn, Keskkonnaagentuur.

Statistikaamet (2014). http://www.stat.ee/ (24.‒28.11.2014).

Terasmaa, J., Mikomägi, A., Vandel, E., Vaasma, T., Vainu, M. & Heinsoo, M.(2014). Hydrotechnogenical Influence of the Oil Shale Mines to the WaterQuality of the Natural Lakes in the Kurtna Lake District, Estonia. In Gâştescu,P., Marszelewski, W. & Bretcan, P. (eds). Water Resources and Wetlands: 2nd Interna-tional Conference “Water Resources and Wetlands” 11-13 September, 2014 Tulcea (Roma-nia), 181–188. Transversal Publishing House, 2014.

Vandel, E., Vaasma, T., Terasmaa, J., Koff, T. & Vainu, M. (2014). Effect of HumanInduced Drastic Water-level Changes to Ecologically Sensitive Small Lakes. InGâştescu, P., Marszelewski, W. & Bretcan, P. (eds). Water Resources and Wetlands: 2ndInternational Conference "Water Resources and Wetlands" 11-13 September, 2014 Tulcea (Ro-mania), 2004-2011. Transversal Publishing House, 2014.

WHO (2013). Review of Evidence on Health Aspects of Air Pollution – REVIHAAP Project.Technical Report. WHO Regional Office for Europe, Copenhagen.

Terviseamet 2014. Joogivee kvaliteet 2013. aastal. http://www.terviseamet.ee/keskkonnatervis/vesi/jarelevalve-tulemused.html (28.11.2014).

VIIDATUD ALLIKAD

tama ega loodusressursse säästlikumalt kasutama moti-veerinud. Positiivne on, et olmejäätmete teke elanikukohta on viimastel aastatel languses. Olmejäätmete lii-giti kogumine vähendab olmejäätmete ladestamist jasuurendab taaskasutamist. ●


strateegia seab heaolu mõõtmeks ma-teriaalsete, sotsiaalsete ja kultuuri-liste vajaduste rahuldatuse. Nagu

strateegia möönab, võib heaolu kasvu tagamisega kaasaskäia suurenev surve keskkonna kvaliteedile, mis oma-korda kätkeb ohtu tervisele. Elupiirkonna füüsilised jakeemilised omadused, sealhulgas reostus, õhusaaste jamüra võivad aja jooksul avaldada mõju inimeste ter-visele ja heaolu näitajatele. Heaolu on traditsiooniliseltseostatud inimese sotsiaalmajandusliku olukorra, ter-visenäitajate, tööga hõivatuse, aga ka rahuloluga valit-suse ja demokraatia toimimisega (Dolan jt 2008;Graham 2009). Uuringud näitavad, et Eestis seostubeluga rahulolu nii individuaalsete kui ka elukeskkonnanäitajatega (Ainsaar 2011). Eesti inimeste eluga rahuloluon võrreldes 2004. aastaga oluliselt paranenud, järgidesüldisi majandusarenguid (joonis 3.4.1). Tervis on ma-jandusliku toimetuleku kõrval teine oluline inimesteeluga rahulolu mõjutaja Eestis. Objektiivsetest tervise-näitajatest on inimeste eluiga viimase kümne aasta väl-tel suurenenud veidi enam kui viie aasta võrra. Seega olijuba aastaks 2013 täidetud SE21 strateegias seatudeesmärk, et keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel oleks2030. aastal 77 eluaastat. Kuigi tervena elada jäänud aas-tate arv aastatel 2004–2009 suurenes, siis viimaselneljal aastal on see näitaja vähenenud ja kogukasv onviimase dekaadi vältel olnud 3,3 aastat. Seega: inimesedelavad küll kauem, kuid terviseprobleemideta eluperi-ood on suhteliselt lühem. On leitud, et valdav osa elueapikenemisest tuleneb laste ja noorte suremuse vähene-

misest, mitte aga tänu pikemale elueale eakana (Kiivet2013). Samuti ei ole 10 aasta jooksul paranenud inimestesubjektiivne hinnang oma tervisele (joonis 3.4.1).

Viimastel aastatel on hakatud tähelepanu pööramakeskkonna kvaliteedi mõjule inimeste tervisele jaheaolule. Ökosüsteemiteenuste käsitlus osutab seostelekeskkonna, tervise ja heaolu vahel. Joonisel 3.4.2 on näi-datud, kuidas need teenused panustavad inimeste hea-olu põhikomponentidesse. Teenused on eelkõige oluli-sed inimese turvalisuse ja igapäevaste füüsiliste vaja-duste rahuldamiseks, kuid need kujundavad ka meieenesetunnet ja hinnanguid rahulolule. Puhta õhu ja joo-givee kättesaadavus on igapäevase ainevahetuse ja ter-vise alus. Ligipääs rohealadele (pargid, aiad jne) on eritioluline linnades, kus need lisaks esteetilisele naudingulepakuvad nad suhtlemis- ja sportimisvõimalusi, puhas-tavad linnaõhku, juhivad ära üleliigse vihmavee ningaitavad toiduvarusid kindlustada (Demuzere jt 2014).

Keskkonnategurite olukord mõjutab inimese rahul-olu hinnanguid kaheti. Ühelt poolt mõjutavad õhu-saaste, ebakvaliteetne joogivesi, müra ja ekstreemsedkliima- tingimused inimese tervist ning saaste tõttu hal-venenud tervis alandab inimeste hinnanguid oma hea-olule (Silva jt 2012). Epidemioloogilised uuringud onnäidanud õhusaaste, viletsa joogivee, müra, kliimaeks-treemsuste, radooni ja toidu kvaliteedi olulist mõju ini-meste tervisele (Bowen jt 2013; van Kamp, Davies 2013).Teisalt mõjutab keskkonnategurite tõttu kõrgendatudfüsioloogiline stress otseselt meie närvisüsteemi,põhjustades ärritust ja häiritust ning alandades meie

Keskkond, tervis ja heaolu3.4� KATI ORRU, ANTTI ROOSE, MARE AINSAAR,

RONALD GUTMANN, MARTIN GAUK, HANS ORRU

SE21

Sissejuhatus


hinnanguid oma psühholoogilisele heaolule (Stenlundjt 2009; Dvatra jt 2013).

3.4.1 Füüsilise tervise näitajad ja keskkond

Järgnevalt käsitleme kolme keskkonnaterviseindikaa-tori – õhusaaste, joogivee ning rohealade kättesaadavusemuutust viimasel 10 aastal.

ÕhukvaliteetEestis on kõige olulisem õhu saasteaine peened osakesed(PM10), mille peamised allikad on liiklus (nii heitgaasidkui ka teekatte ja rehvide kulumisel tekkivad osakesed)ning olmekütmine, eelkõige ahiküte (Loosaar jt 2008;Orru jt 2008; Maasikmets jt 2012). Tööstusettevõtete jasuurte keskkütte katlamajade roll on üldiselt väike, väljaarvatud Ida-Virumaal (Maasikmets jt 2013). Kohapealtekkinud saastele lisandub teistest piirkondadest ja rii-kidest tulev õhusaaste (Laan jt 2014).

Välisõhu saasteainete sisalduste osas on Eesti vii-mastel aastatel täitnud Euroopa Liidus seatud kriteeriu-mid: saasteainete piirväärtuste ületamiste arv on jäänudlubatud piiridesse (vastavalt määrusele on mõnede saas-teainete puhul lubatud ületada ööpäevakeskmist piir-väärtust aasta jooksul teatud arv kordi) (Saare jt 2014).Saasteainete sisalduste muutuste jälgimiseks peaksimevaatlema eraldi ajavahemikke 2004–2008 ja 2008–2013,

sest seoses mõõtemetoodika ühtlustamisega EuroopaLiidus ei ole need perioodid omavahel võrreldavad. NiiPM10 kui NO2 puhul on näha langustendents perioodil2004–2008 (joonis 3.4.3, joonis 3.3.4), ent aastatel 2009–2013 on peente osakeste sisaldus õhus stabiliseerunud jaNO2 puhul isegi mõnevõrra suurenenud. Linnadest onkõrgemad saastetasemed Tallinnas kesklinnas ja Põhja-Tallinnas ning PM10 puhul ka Kohtla-Järvel ja Narvas(NO2 tasemed on Ida-Virumaa linnades madalad väik-sema liiklusintensiivsuse tõttu). Rahvastiku tervisearengukavas 2009–2020 on seatud eesmärgiks viia PM10

aastakeskmine sisaldus Eesti linnades aastaks 2012 alla18 μg/m3 ja aastaks 2016 alla 14 μg/m3. Aastatel 2012ja 2013 jäid peente osakeste tasemed küll allapoole18 μg/m3, kuid paljudes linnades olid need oluliseltsuuremad kui 14 μg/m3.

Hoolimata reostuse mõningasest vähenemisest onõhusaastel siiski oluline mõju elanike tervisele. Uuringus„Välisõhu kvaliteedi mõju inimeste tervisele – peentestosakestest tuleneva mõju hindamine kogu Eesti lõikes”leiti, et ülipeened osakesed välisõhus põhjustasid 2010.aastal Eestis hinnanguliselt keskmiselt 600 (95% usal-duspiirid CI=155–1061) varajast surma aastas (Orru jt2011a). See tegi kokku 8312 (95% CI=2234–14 608) kao-tatud eluaastat aastas ja keskmine eeldatava eluea kao-tus elaniku kohta oli ligi viis kuud. Suurim oli eeldatavaeluea vähenemine suuremates linnades nagu Tallinn,Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve ning mõnevõrrakõrgem Ida-Virumaal üldiselt (Orru jt 2011a). Ülipeente

80

75

70

65

60

55

50

45

40

8

7

6

5

4

3

2

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Ooda

tav

elui

ga ja

terv

ena

elat

ud e

luaa

stad

Terv

ise

enes

ehin

nang

(1-5

) ja

elug

a ra

hulo

lu (1

-10)

Oodatav eluiga Tervise enesehinnangTervena elatud eluaastad Eluga rahulolu

JOONIS 3.4.1 Eeldatava eluea ja tervena elada jäänud aastate arv, eluga rahulolu (kümnepalli-skaalal) ja tervise enesehinnang (viiepalliskaalal) perioodil 2004–2013 (Andmed: Euroopa Sotsiaaluuring ja Sotsiaalministeerium)

Allikas: Joonis põhineb Euroopa Sotsiaaluuringu ja Sotsiaalministeeriumi kogutud andmetel, autorite arvutustel.


osakeste mõjule lisandub maapinnalähedase osoonimõju, kuid see on ligi kümme korda väiksem kui osa-keste tekitatav tervisemõju (Orru jt 2013).

Epidemioloogilistes uuringutes on näidatud seosliiklusest tulenevate peente osakeste ja südamehaigustevahel (Orru jt 2009) Tartus ning suuremat haigestumiseriski elamisel suure liiklustihedusega teede lähedal(Pindus, Orru 2013). Samas on „Hingamisteed ja tervis”kohordis näidatud seoseid ka ahiküttest tuleneva peenteosakeste saaste ja hingamisteede kaebuste vahel Tartus

(Orru jt 2011b). Hiljutine PM10 aegridade uuring aastatel2004–2011 Tallinnas näitas, et pärast õhusaaste-episoode (eriti kõrge saastetasemega päevi) on suremusmõnevõrra suurem kui teistel päevadel (Läll jt 2013). Kahingamisteede haigustega (mis sõltuvad oluliselt seotudõhu kvaliteedist väljas ja siseruumides) seotud surma-juhtumid on üldise langustendentsi taustal alates 2011.aastast jälle rohkenenud, jõudes 2013. aastaks tagasi2004. aasta tasemeni (44 surmajuhtumit 100 000 elanikukohta aastas).

ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED HEAOLU KOOSTISOSAD

PakkumineToit, magevesi, puit, kütused...

OhjamineVeepuhastus, üleujutuste ja haiguste ohjamine

kliimaregulatsioon...

KultuuriloomePuhkevõimalus, esteetiline,

vaimne nauding, õpetlikkus...

TurvalisusIsiklik turvalisus, ressursside kättesaadavus,

puutumatus õnnetustest

Materiaalne baasPiisav toit, peavari,

tarbekaupade kättesaadavus

TervisÜldtugevus, hea enesetunne,

puhta õhu, vee jms. kättesaadavus

Head sotsiaalsed suhtedSotsiaalne sidusus,

usaldus ja abivalmidus

LIIGILINE MITMEKESISUS

JOONIS 3.4.2 Ökosüsteemi pakutavate teenuste, tervise ja heaolu seosed. Noole tugevus näitabpanuse tugevust

Allikas: kohandatud Millennium Ecosystem Assessment’i järgi.

40

35

30

25

20

15

10

5

0

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Sisa

ldus

(mg/

m )

Tallinn, Kesklinn Tallinn, Põhja-TallinnTallinn, Õismäe Kohtla-Järve

3

TartuNarva

PM10

JOONIS 3.4.3 Peente osakeste (PM10) aasta keskmised sisaldused Eesti linnades 2004−2013

Allikas: Joonis koostatud Eesti Keskkonnauuringute Keskuse andmete põhjal.


Joogivesi

Joogivesi on tänu suurtele investeeringutele infrastruk-tuuri parandamiseks viimastel aastakümnetel oluliseltparemaks muutunud. Aastate kaupa on indikaatornäi-tajate (raua-, mangaani- või ammooniumisisaldus, misei ole terviseohtlik) ja keemiliste näitajate poolest mitte-vastavate ühisveevärkide osakaal vähenenud (joonis3.4.5). Terviseameti andmetel oli Eestis 2013. aasta sep-tembrikuu seisuga veel 177 veevärki (umbes 10% ühis-veevärgi vee tarbijatest), mille veekvaliteet ei vastanudkehtestatud nõuetele. Rahvastiku tervise arengukavas2009–2020 seatud eesmärk tagada aastaks 2016 nõuetelevastava joogiveega varustatute osakaaluks kontrollita-vates veevärkides 88% saavutati juba 2012. aastal.

Peamised terviseriskid kontrollitavates ühisvee-värkides on kõrge nitraatide sisaldus (nitraaditundlikealade joogivees), liigne fluoriidide sisaldus ja radionuk-liidid. 2000. aastatel tarbis optimaalse fluoriidisisal-dusega vett vaid 38% Eesti elanikest. Normist suuremafluoriidisisaldusega joogivett sai 4% elanikest, peamiseltPärnu-, Lääne-, Rapla- ja Tartumaal. Nendel inimestelon kõrgem hambafluoroosi risk, mis leidis kinnitust hai-guse suuremas levimuses Tartus (Indermitte 2010). Tänupuhastussüsteemide moderniseerimisele on liigsetelefluoriididele eksponeeritute hulk vähenenud enam kuipoole võrra (Indermitte jt 2014).

Eestis on kaks kõrgema põhjavee radioaktiivsusegapiirkonda: Tallinn koos Harjumaaga ja Lääne-Virumaapõhjapoolne osa. Olenevalt piirkonnast võib nendest

joogivee horisontidest pärineva vee tarbimine andakogudoosi 0,02‒0,95 mSv/a (Kiirguskeskus 2005). Kuigisee jääb allapoole ohtlikku taset, võib elamuõhus levi-vast radoonist tuleneva kiirgusdoosi lisandumisel kogu-doos ületada tervisele ohutu taseme 1 mSv/a. Sellineväike doos ioniseerivat kiirgust lisab ühe vähijuhu17 000 inimaasta kohta. Võrdluseks 2006. aastal oli Eestisstandarditud haigestumuskordaja 17 000 inimaastakohta vastavalt meeste puhul 61,1 ja naiste puhul 39,5vähijuhtu (Mägi, Aareleid 2009).

Ühisveevärgid on olnud Euroopa struktuurifondiderahade investeerimisel prioriteet, ent küsitav on, kui-võrd jätkusuutlik on saavutatud kvaliteeditase (Orru,Rothstein 2015). Ühekordsete investeeringute toel uuen-datud puhastussüsteemid vananevad ja amortiseeruvad.Praeguses demograafilises olukorras on väikeasulatesprobleemiks vee-ettevõtete väike tarbijaskond, kelleltekib tõenäoliselt raskusi uuendatud, ent tihti üledimen-sioneeritud süsteemide korrashoiu kinnimaksmisega.

Võrreldes riikliku kontrolli all olevate ühisvee-värkidega on erakaevude joogivee kvaliteet vähemtähelepanu pälvinud. Suurtele ühisveevärkidele kes-kendunud joogiveemäärus ei nõua järelevalvet erakae-vude ja vähem kui 50 inimese teenindavate veevärkideüle, mistõttu puuduvad nende kohta süstemaatilisedandmed ja terviseriske on keeruline hinnata. Varasemaston teada, et 1997. aastal ei vastanud Tartu linnas 79%salvkaevude vesi mikrobioloogilistele nõuetele (uuriti678 erakaevu) (Saava, Raud 1998). Suurem nitraadisisal-dus on olnud probleem madalate salvkaevude puhul ja

40

35

30

25

20

15

10

5

0

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Sisa

ldus

(mg/

m )

Tallinn, Kesklinn Tallinn, Põhja-TallinnTallinn, Õismäe Kohtla-Järve

3

TartuNarva

NO2

JOONIS 3.4.4 Lämmastikdioksiidi (NO2) aasta keskmised sisaldused Eesti linnades 2004−2013

Allikas: Joonis koostatud Eesti Keskkonnauuringute Keskuse andmete põhjal.


nitraaditundlikel aladel. 1997. aastal oli piirmäärast(üle 50 mg/l) rohkem nitraate 427 Tartu äärelinnasalvkaevus 678st (63%) (Saava, Raud 1998). Et väljaselgitada erakaevude vee kvaliteet ja võimalikud tervi-seriskid Eestis, on Terviseamet algatanud uuringu „Joo-givee kvaliteedi ja terviseohutuse hindamine salvkae-vudes ja isiklikes veevärkides“.

Ligipääs rohe-puhveraladele linnades

Linna rohealade ökosüsteemid pakuvad olulisi teenu-seid ja keskkonnahüvesid vaimse ja füüsilise tervisehoidmiseks, sotsiaalseks suhtluseks ning kliima- ja teistekeskkonnamuutustega kohanemiseks (Demuzere jt2014). Rahvatervise uuringud on näidanud, et hea ligi-pääs rohealadele on seotud inimeste suurema füüsiliseaktiivsusega ning väiksema tõenäosusega olla ülekaalu-line ja kannatada hirmu või depressiooni all (Maas jt2009).

Linna rohealad summutavad müra, parandavadvälisõhu kvaliteeti (Escobedo, Nowak 2009) ja suuren-davad elurikkust (Fuller jt 2007). Rohealade mõju linna-ökoloogiale ja inimtervisele algab teatud suurusest jaruumilisest sidususest. Näiteks lihtsad puude või põõ-saste barjäärid teede ääres peavad küll teataval määralkinni liiklusreostuse tahmaosakesi, kuid ei takista tee-tolmu ja gaasiliste saasteainete (N2O ja lenduvad orgaa-nilised ühendid) kandumist inimesteni (Brantley jt 2013).Võib olla ka nii, et mingid roheribad võivad õhuvooludeliikumist ja puhtama õhu ligipääsu hoopis takistada.

Ehkki Eestis on rohevõrgustiku põhimõtteid pla-neerimispraktikas rakendatud üle kümne aasta, puudubtäpsem arusaam linnastumisprotsesside, eeslinnastu-mise, maakasutuse muutuste ja elamuarenduse survestrohealadele (Roose jt 2013). Ka küsimus, kuivõrd sot-siaalsed, virgestavad ja tervistavad on maakasutuseintensiivistumises seni üsna laialdased rohealad, on senivastuseta. Objektiivselt võttes on Eestis ligipääs rohe-aladele väga hea: 57% väiksema ja keskmise suurusegalinnaliste piirkondade elanikest elab rohealadest jalu-tuskäigu kauguses (400 m). Suurtes linnades Tallinnasja Tartus on tihedama asustusmustri tõttu rohelasidvähem, kuid seoses 2000. aastatel hoogustunud valglin-nastumisega on ligipääs rohealadele paranenud. KuiSuur-Tallinnas elas 2000. aastal rohealast jalutuskäigukaugusel 38% elanikkonnast, siis 2011. aastal juba 47%(joonis 3.4.6). Kiire eeslinnastumine on toimunud kaTartu ümbruses, kus rohealade jalakäiguvööndis elavateinimeste osakaal on suurenenud 33%lt 37%ni (joonis3.4.6).

Võttes aluseks uute eluruumide arvu ja keskmiseleibkondade suuruse rohealas ja seda ümbritsevas 400meetrise jalakäigu vööndis, on näiteks Tartus aastatel2000–2013 rohealadele ja nende lähistele linna haldus-piirides täiendavalt elama asunud umbes 4500 inimest,eeslinnavööndis umbes 3600 inimest. Kokku on juurde-pääs puhkealadele paranenud 6,7% Tartu linnapiirkonnaelanikest. Ühtlasi on viimastel aastatel linnalähistvirgestus- ja liikumiskeskkonda parandanud kergliik-lusteede rajamine rekonstrueeritud maanteede äärde(Kõrveküla, Lähte, Lohkva, Külitse, Ihaste, Ülenurmetee), mis puhkepäevadel ja pärast tööpäeva on võrdle-misi intensiivselt spordiharrastajate kasutuses.

Eelkirjeldatud linlaste n-ö rohelusse kolimise ten-dents võiks inimeste tervisele, isiklikule heaolule jaelukvaliteedile positiivselt mõjuda. Teisalt toimuvad agaelamuarendused muuhulgas rohealadel, mis lõhub linnaenda ja seda ümbritsevat (seni üsna hästi kaitstud) ro-helist vööndit. Näiteks Tartu linna rohealadel on aasta-tel 2000–2013 välja arendatud 229 elamukrunti 31 hekta-ril (u 10% uuselamutest) ja eeslinnas 193 elamukrunti 66hektaril (u 8% uuselamutest). Tartu kesklinnas ja miljöö-väärtuslikes linnaosades käib hoonestuse tihendamine,mis üldjuhul „tihendab“ ka keskkonnaprobleeme ja sur-vestab rohealasid. Linnas on rohevõrgustiku säilitamiselkriitilised lülid just rohekoridorid, iseäranis Emajõekaldariba ja magistraaltänavate laiendamisel kitsenda-tud haljastus (Riia tänav). Eeslinnaski on kahandatud jahakitud põhiliselt Emajõe rohekoridori (joonis 3.4.6),aga ka linnalähiseid metsatukkasid.

JOONIS 3.4.5 Piirnormidele mittevastavate ühisveevärkide osakaal aastatel2004‒2013

Allikas: Joonis koostatud Terviseameti andmete põhjal.

0

5

10

15

20

25

30

35

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2012 Mikrobioloogilised näitajad Keemilised näitajad

2011 2013M

ittev

asta

vate

vee

värk

ide

osak

aal (

%)

Indikaatornäitajad


3.4.2 Keskkonnast häiritus ja psühholoogiline heaolu

Inimeste psühholoogilise heaolu ja keskkonnaseisundivahelised seosed on komplekssed. Keskkonnastressiuuringud näitavad, et kokkupuude kemikaali, müra võimuu häiriva teguriga põhjustab ärrituse tagajärjelak-tiivsust autonoomses närvisüsteemis ja ajus, mõju-tades meie füsioloogiat ja emotsioone. Olenevalt ini-mese tundlikkusest (tervise üldseisund, vanus, sugu)kujuneb ärritus, mis alandab rahulolu hinnanguid.Näiteks kõrge õhusaastega piirkondade elanikud kanna-tavad suurema tõenäosusega psühholoogiliste häirete,sealhulgas hirmu ja depressiooni all (Evans, Cohen 2004;Marques, Lima 2011).

Euroopa riikides on leitud negatiivseid seoseidvääveldioksiidi (SO2) saaste ja heaolu vahel (Ferreira jt2013), Iirimaa eri regioone analüüsides on leitud samaseos ka PM10-ga (Ferreira, Moro 2010). Eesti uuringus(Orru jt 2015) testiti õhusaaste ekspositsiooni seoseidindividuaalsete heaoluhinnangutega. Analüüsis kombi-neeriti aastatel 2010 ja 2012 Euroopa Sotsiaaluuringusosalenud inimeste sotsiaalseid näitajaid (perekonnaseis,

tööhõive, usaldus inimeste ja institutsioonide vastu)modelleeritud PM10 aasta keskmiste tasemetega nendeelukohas.

PM10 aasta keskmised tasemed Eesti vastajate eluko-has olid keskmiselt 8,3±3,9 μg/m3, mis on üsna madalvõrreldes näiteks Iirimaa tulemusega (20,8±3,7 μg/m3).Ent tavapäraseid inimeste heaolu hinnanguid mõju-tavad tunnuseid (perekonnaseis, hõive või usaldus-likkus) arvesse võttes, oli Eesti õhusaaste suhteliseltväikestel näitajatel ikkagi statistiliselt oluline nega-tiivne mõju eluga rahulolu hinnangutele. PM10 tasemetõustes 1 μg/m3 võrra vähenes heaolu hinnang 0,017punkti (10-punktilisel skaalal). Isegi analüüsi eraldi ter-vise tunnuse kaasamise korral jäi õhusaaste mõjuheaoluhinnangutele ikkagi oluliseks. See viitab asjaolule,et õhusaaste mõju ei avaldu üksnes tervise kaudu, vaidõhusaaste on seotud ka otseselt heaoluga.

Reostuse tunnetamine ja hirm mõjude eeskui terviserisk

Lisaks saastega kokkupuutele ja füsioloogiast tingitudärritusele mõjutab subjektiivne riskitunnetus ja hirmkeskkonnategurite tervisemõjude ees inimeste psüh-holoogilist heaolu ja tervist. On leitud, et saaste ja ter-viseriski tunnetamine ennustavad võrreldes tegelikureostuse ja ekspositsiooni tasemega oluliselt pareminitervisesümptomite teket (Stenlund jt 2009; Claeson jt2013). Näiteks õhusaaste tunnetamisel ja saastega seo-tud terviseriskide kõrgeks pidamisel võib olla õhusaasteotseste füsioloogiliste mõjudega võrreldes olulisemgitervisemõju.

Eesti elanikud suhtuvad keskkonna tervisemõju-desse veidi rahulikumalt kui Euroopa Liidus keskmiselt,ent hirmud on suurenemas. Kui veel 2005. aastal hindaskeskkonnareostusest tulenevat tervisekahju tõenäosustsuureks või üsna tõenäoliseks 47% küsitletud Eestielanikest, siis 2010. aastaks oli neid juba 51% (Euro-barometer 2006; 2010). ELis keskmiselt pidas kahjutõenäoliseks stabiilselt 61% vastanutest. Võimendunudhirmud keskkonnatervise mõjude ees võivad olla seo-tud ajavahemikus 2004–2012 üldiselt suurenenudtähelepanuga elukeskkonna turvalisusele (väärtustavateinimeste osakaalu kasv 15%st 21%ni) ja keskkonnasthoolimisele (kasv 26%st 31%ni) (Euroopa Sotsiaal-uuringu andmed).

Eesti Terviseuuringu (2006) põhjal tehtud analüüsistkajastub, kuivõrd häirivad on mitmesugused keskkon-nategurid inimeste jaoks (joonis 3.4.8). Kõige enam olidinimesed häiritud tänavamürast, halvast joogiveest ja

0%

2%

4%

6%

8%

10%

12%

25-34 35-44 45-54

Liiklusmüra Õhusaaste liiklusestTööstusmüra

55-64

Muu õhusaasteHalb joogivesi

16-24 65-74 75-85

14%

16%

18%

JOONIS 3.4.8 Häirivate keskkonnategurite tunnetamine vanusegrupiti

Allikas: Eesti Terviseuuring 2006 andmetel.


liiklusest tulenevast õhusaastest, sealjuures oli häirituidkõige enam vanusegrupis 35–44 eluaastat.

Keskkonnariskide tunnetamine sõltub inimeste üldi-sest sotsiaalmajanduslikust staatusest ja haavatavusest(Olofsson, Rashid 2011; Orru, Orru 2014). Kehvemas ma-janduslikus olukorras, nõrgema ühiskondliku seostatuseja tervisega inimesed on nii sotsiaalmajanduslikest kuika keskkonnariskidest haavatavamad ja seepärast tun-netavad neid mõjusid teravamalt. Teisalt näitavadmõned uurimused, et just heaolu kasvu tingimustes oninimestel mahti pöörata tähelepanu keskkonna puudu-jääkidele. Eesti Terviseuuringu (2006) andmete kohaselton ükskõik millistest keskkonnateguritest enam häiri-tud väiksemates leibkondades elavad inimesed (1–2 lii-get). See võib viidata väiksema sotsiaalse seostatusemõjule inimeste suuremale häiritusele või ka veel pere-konnata noorte suuremale terviseteadlikkusele ja saas-tatusest häiritusele. Ootuspäraselt on linnaelanikudvõrreldes maa-asulate elanikega keskkonnateguritestenam häiritud, sest ilmselt on maal vähem häirivaidtegureid. Joogivee seisundist on häiritud pigem väikse-

mate ja vaesemate leibkondade inimesed nii maal kui kalinnas. Õhusaastest (nii liiklusest kui muud allikad) häiri-tust esineb oluliselt enam linnas ja see ei sõltu oluliseltleibkonna suurusest. Väiksema sissetulekuga inimesedon häiritud muudest allikatest pärinevast õhusaastest.

Eesti Terviseuuring 2006 põhjal tehtud analüüsnäitab olulist seost keskkonnast häirituse ja tervisekae-buste vahel. Enamate häirivate keskkonnategurite ole-masolu ennustab oluliselt mitmete krooniliste tervise-kaebuste sagedasemat esinemist. Võrreldes nendega, kel-lel ühtegi häirivat keskkonnategurit, raporteeriti ühehäiriva teguri lisandumisel enam silma- ja seedeelunditehaigusi ning psüühikahäireid. Need, kellel oli kolm võienam häirivat keskkonnategurit, raporteerisid enamseedeelundite-, lihasluukonna- ja kuseelundite haigusining allergiat. Häirivatest keskkonnateguritest ilmnesidolulised seosed liiklusest tingitud õhusaastest häiritusepuhul psüühikahäirete, vereringeelundite haigustegaja allergiaga ning halvast joogiveest häirituse puhulseede-, kuseelundite haiguste ja allergiaga.

Legend

Uushoonestatud elamumaa krundid

Hoonestamata elamumaa krundid

Vana hoonestusega elamumaa krundid

Puistud

Riikliku, regionaalse ja kohaliku tähtsusega rohealad

0 0,25 0,5 10,1km

Tallinn Tartu

Rahinge

Vorbuse

Veibri

JOONIS 3.4.6 Tüüpilised konfliktalad elamuarendusest rohevõrgustikus Tartu eeslinnavööndis


Kokkuvõte

Säästva Eesti 21 strateegias sätestatud keskkonnatervisemõjurite olukord on viimase 10 aasta jooksul paranenud:õhusaaste on mõningal määral vähenenud, kvaliteetsejoogiveega varustatute hulk on suurenenud ja ligipääsrohealadele on paranenud. Nende positiivsete arengutekõrval tuleb aga näha ka probleeme.

Esiteks ei pruugi need positiivsed arengud kajastudainimeste tervises ja heaolus. Kuigi inimeste eluiga onpikenenud, siis hinnangud oma tervisele ja heaolule eiole paranenud, tervena elada jäänud aastate arv ei olesuurenenud eeldatava elueaga samavõrra. Kinnitustleiab läänemaailmas juba varem täheldatud tendents, etsotsiaalmajandusliku heaolu paranedes kasvab nõud-likkus keskkonnakvaliteedi suhtes. Hoolimata õhusaastepiirnormide täitmisest ilmnevad olulised mõjud ter-visele ja inimeste rahulolu hinnangutele. Seni on vähetähelepanu pööratud neile tervisemõjudele, mis jäävadriiklike nõudmiste alt välja: väikeste veevärkide kvali-teedikontroll ja tervisemõjud on kuni viimase ajani jäe-tud tarbijate hooleks. Inimeste rohealadele lähemaleliikumise (eeslinnastumise ja maakasutuse intensiivis-tamise) sotsiaalsed, tervistavad ja ka ökoloogilisedmõjud vajavad põhjalikumat hindamist.

Teiseks näitavad eespool nimetatud trendid kesk-konna- ja sotsiaalsete riskide võimalikku kuhjumistüldiselt haavatavamatesse ühiskonnagruppidesse (shkrooniliselt haiged, vanurid ja lapsed). Keskkonnategu-ritest on enam häiritud väiksema ühiskondliku seosta-tuse ja kehvema tervisega inimesed, kes on nii sotsiaal-majanduslike kui ka keskkonnariskide suhtes enam haa-vatavamad ja seepärast tunnetavad neid mõjusid tera-vamalt. Tuleks tähelepanu pöörata sellele, et keskkonna-probleemid võivad süvendada juba olemasolevaid sot-siaalseid probleeme.

Kolmandaks, ühiskondlikud arengud, sealhulgaslinnastumine ja inimtegevusega kaasnev suurenev surverohealadele, ühiskonna vananemine ja kaasnev krooni-liste haiguste osakaalu kasv (sellega seoses ka tundliku-mate ja keskkonnast enam ohustatud isikute osakaalusuurenemine) võivad keskkonnatervise tegurite nega-tiivseid mõjusid võimendada. Pikemaajalise strateegiliseplaneeringuta linnaliste alade kiire laienemine teeblinnadest paljude keskkonna- ja terviseprobleemidekeskpunktid. Seetõttu tuleb linnade ja nende tagamaadeplaneerimisel arvestada eri ühiskonnagruppide heaolu-ja tervisevajaduste ning ökosüsteemiteenuste pak-kumisega. ●

Ainsaar, M. (2011). Subjektiivse heaolu muutus Balti riikides 1990−2009.

Lauristin, M., Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaksaastakümmet, (82–87). Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Bowen, KJ., Ebi, K., Friel, S. & McMichael, AJ. (2013). A Multi-layered GovernanceFramework for Incorporating Social Science Insights Into Adapting to theHealth Impacts of Climate Change. Global Health Action, 10, 21820.

Brantley, H,. Hagler, G., Deshmukh, P. & Baldauf, R. (2013). Field Assessment ofthe Effects of Roadside Vegetation on Near-road Black Carbon and ParticulateMatter. Science of The Total Environment, 468−469, 120−129.

Claeson, AS., Lidén, E., Nordin, M. & Nordin, S. (2013). The Role of PerceivedPollution and Health Risk Perception in Annoyance and Health Symptoms: aPopulation-based Study of Odorous Air Pollution. International Archives of Occu-pational and Environmental Health, 86, 367−374.

Demuzere, M., Orru, K., Heidrich, O., Olazabal, E., Geneletti, D., Orru, H., Bhave,AG., Mittal, N., Feliu, E. & Faehnle, M. (2014). Mitigating and Adapting to ClimateChange: Multi-functional and Multi-scale Assessment of Green Urban Infra-structure. Journal of Environmental Management, 146, 107–115.

Dolan, P., Peasgood & T., White, M. (2008). Do We Really Know What Makes UsHappy? A Review of the Economic Literature on the Factors Associated withSubjective Well-being. Journal of Economic Psychology, 29(1), 94–122.

Escobedo, FJ. & Nowak, DJ. (2009). Spatial Heterogeneity and Air Pollution Re-moval by an Urban Forest. Landscape and Urban Planning, 90, 102–110.

Eurobarometer. (2006). Special Eurobarometer 238. Risk Issues. European Commission.

Eurobarometer. (2010). Special Eurobarometer 354. Food-related Risks. European Com-mission.

Evans, GW. & Cohen, S. (2004). Environmental stress. Encyclopedia of applied psy-chology (1, 815–824). NY: Elsevier Inc.

Ferreira, S. & Moro, M. (2010). On the Use of Subjective Well-being Data forEnvironmental Valuation. Environmental and Resource Economics, 46(3), 249–273.

Ferreira, S., Akay, A., Brereton, F., Cuñado, J., Martinsson, P., Moro, M. & Nin-gal, TF. (2013). Life Satisfaction and Air Quality in Europe. Ecological Economics, 88,1–10.

Fuller, R.A., Irvine, KN, Devine-Wright, P., Warren, PH & Gaston, K.J. (2007).Psychological Benefits of Greenspace Increase With Biodiversity. Biology Letters,3, 390–394.

Graham, C. (2009). Happiness Around the World. The Paradox of Happy Peasantsand Miserable Millionaires. NY: Oxford University Press.

Indermitte, E., Saava, A. & Karro, E. (2014). Reducing Exposure to High Fluoride

VIIDATUD ALLIKAD


Drinking Water in Estonia – A Countrywide Study. International Journal of Envi-ronmental Research and Public Health, 11, 3132–3142.

Indermitte, E. (2010). Exposure to fluorides in Drinking Water and Dental Fluorosis RiskAmong the Population of Estonia. Tartu: Tartu University Press.

Kiirguskeskus. (2005). Joogivee radioaktiivsusest põhjustatud terviseriski hinnang. Tallinn:Kiirguskeskus.

Kiivet, R. (2013). Tervis. Heidmets, M., Eesti Inimarengu Aruanne 2012/2013. Eesti maail-mas, (37–42). Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Loosaar, J, Kask, Ü, Kask, L, Parve, T & Link, S. (2008). Hinnang eramute kütmisestvälisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste kohta Eestis. Tallinn: TTÜ.

Laan, B., Komsaare, K., Kaasik, M. & Hõrrak, U. (2014). Estimating the Origin ofBackground Aerosol Pollution in Estonia. In Mitto, T., Fallmann, J., Mikolajczyk,U., Suppan, P., Singh, V. & Sokhi, R. (eds), Proceedings of Abstracts 9th InternationalConference on Air Quality Science and Application: 9th International Conference on Air Qual-ity Science and Application Garmisch-Partenkirchen, 24–28 March 2014, (247). Hatfield:University of Hertfordshire.

Läll, K., Raag, M. & Orru, H. (2013). Abstracts of the 2013 Conference of the Interna-tional Society of Environmental Epidemiology (ISEE), the International Society of ExposureScience (ISES), and the International Society of Indoor Air Quality and Climate (ISIAQ),(4177). Research Triangle Park, NC: Environmental Health Perspectives.http://dx.doi.org/10.1289/ehp.ehbasel13.

Maas, J., Verheij, R., De Vries, S., Spreeuwenberg, P., Schellevis, F. & Groenewe-gen, P. (2009). Morbidity is related to a green living environment. Journal of Epi-demiology and Community Health, 63, 967–973.

Maasikmets, M., Saare, K., Arumäe, T., Lehes, L., Viidik, A. & Ebber, A. (2013). Lin-nade välisõhu kvaliteedi kompleksse hindamise analüüs. Tallinn: Eesti Keskkonna-uuringute Keskus OÜ.

Maasikmets, M., Teinemaa, E. & Arumäe, T. (2012). Emission Measurement of PMSize Distribution From Road Wear. In: Digital Abstract Book and Conference Handbook Eu-ropean Aerosol Conference, 2–7 September 2012. Granada: European Aerosol Assembly.

Marques, S. & Lima, M.L. (2011). Living in Grey Areas: Industrial Activity andPsychological Health. Journal of Environmental Psychology, 31(4), 314–322.

Mägi, M. & Aarelaid, T. (2009). Vähihaigestumus ja selle muutused Eestis. EestiArst, 88(10), 635–640.

Olofsson, A. & Rashid, S. (2011). The White (Male) Effect and Risk Perception:Can Equality Make a Difference? Risk Analysis, 31, 1016–1032.

Orru, H., Kaasik, M., Antov, D. & Forsberg, B. (2008). Evolution of Traffic Flowsand Traffic-induced Air Pollution Due to Structural Changes and DevelopmentDuring 1993–2006 in Tartu (Estonia). The Baltic Journal of Road and Bridge Engineer-ing, 3, 206–216.

Orru, H., Jõgi, R., Kaasik, M. & Forsberg, B. (2009). Chronic Traffic-inducedPM Exposure and Self-reported Respiratory and Cardiovascular Health in theRHINE Tartu Cohort. International Journal of Environmental Research and PublicHealth, 6, 2740–2751.

Orru, H., Teinemaa, E., Kesanurm, K., Kaasik, M., Tamm, T. & Lai, T. (2011a).Väisõhu kvaliteedi mõju inimeste tervisele – peentest osakestest tuleneva mõju hindaminekogu Eesti lõikes. Tartu: Tartu Ulikool.

Orru, H., Jõgi, R., Maasikmets, M., Kaasik, M., Loot, A. & Kukk, E. (2011).Effects of Chronic PM Exposure from Local Heating on Self-reported Respira-tory and Cardiovascular Health in the RHINE Tartu Cohort. Epidemiology, 1,S225–S226.

Orru, H., Andersson, C., Ebi, K.L., Langner, J., Aström, C. & Forsberg, B. (2013).Impact of Climate Change on Ozone-related Mortality and Morbidity in Europe. EuropeanRespiratory Journal, 41, 285–294.

Orru, K., Orru, H., Maasikmets, M., Hendrikson, R. & Ainsaar, M. (2015, esi-tatud). Wellbeing and Environmental Quality: Does Pollution Affect lLfe Satisfaction?Quality of Life Research.

Orru, K. & Orru, H. (2014). Keskkonnatervis: arusaamine riskidest ja motivatsioon ter-visemõjude vähendamiseks. KesTeRisk projekti raport. Tartu Ulikool, Terviseamet,Keskkonnatervise Uuringute Keskus.

Orru, K. & Rothstein, H. (2015, vastu võetud). Not Quite 'Dead Letters', Just 'BlindEyes': The Europeanisation of Drinking Water Risk Regulation in Estonia and Lithuania.Environment and Planning A.

Pindus, M. & Orru, H. (2013). Proximity of Busy Road Increases the Prevalence of HeartDisease – Results from RHINE Tartu Cohort. Abstracts of the 2013 Conference of the Inter-national Society of Environmental Epidemiology (ISEE), the International Society of Expo-sure Science (ISES), and the International Society of Indoor Air Quality and Climate(ISIAQ), (4388). Research Triangle Park, NC: Environmental Health Perspectives.http://dx.doi.org/10.1289/ehp.ehbasel13.

Roose, A., Kull, A., Gauk, M. & Tali, T. (2013). Land Use Policy Shocks in thePost-communist Urban Fringe: a Case Study of Estonia. Land Use Policy, 30 (1),76–83.

Saare, K., Kabral, N., Maasikmets, M. & Teinemaa, E. (2014). Välisõhu seire lin-nades. Õhusaaste kauglevi seire ja uuringud 2013. aastal. Tallinn: Eesti Keskkonna-uuringute Keskus OÜ.

Saava, A. & Raud S. (1998). Tartu salvkaevude sanitaarne seisund ja vee kvaliteet.Tartu.

Silva, J., De Keulenaer, F. & Johnstone, N. (2012). Environmental Quality and LifeSatisfaction: Evidence Based on Micro-data. OECD Environment Working Papers.http://doi:10.1787/19970900.

Stenlund, T., Lidén, E., Andersson, K., Garvill, J. & Nordin, S. (2009). Annoy-ance and Health Symptoms and Their Influencing Factors: a Population-basedAir Pollution Intervention Study. Public Health, 123, 339–345.

Van Kamp, I. & Davies, H. (2013). Noise and Health in Vulnerable Groups: aReview. Noise Health, 15, 153–159.


estlaste omamüüt, mida viimasel ajal on kirjan-duslikult võimendanud Valdur Mikita, kõnelebmeist kui rahvast, kes on loodusega säilitanud

erilise sideme. See alaosa vaatleb eestlaste keskkon-nateadlikkuse ja –käitumise alast andmestikku ninganalüüsib keskkonnateadliku käitumise edendamiseksloodud meetmeid. Järelduste alus on viimastel aastatelEesti elanike seas tehtud keskkonna-alaste uuringutetulemused, aruanded ja arutelud riiklikus õppekavassätestatud läbiva teema „Keskkond ja säästev areng“ellurakendamise kohta ning kaasamispraktikate ana-lüüs. Kaardistatakse mitmesuguseid keskkonnatead-likkuse edendamise projekte, samuti hinnataksekodanikuühiskonna aktiivsust ja kaasatust.

SE21 strateegia on seadnud üheks eesmärgiks, etEesti tasakaalustatud jätkusuutliku arengu eeldus peabolema kõikide ühiskonnakihtide, eriti aga üldpoliitilisteotsuste tegijate ja ametnike loodusteadusliku mõtte-viisi süvendamine, rõhutades, et haridus on paljude stra-teegias välja toodud eesmärkide saavutamise vahend.Siiski keskendub strateegia pigem ühiskondlikuletasandile ega pühenda tähelepanu üksikisiku rollile.Selle alapeatüki fookuses on aga nimelt üksikisikutehoiakute ja käitumise ning neid kujundavate tegurite ja

tegevuste küsimused.

3.5.1 Mis on keskkonnateadlikkus?

Säästva Eesti Instituudi (2014) koostatud sõnastik defi-neerib keskkonnateadlikkust kui inimeste faktilisi tead-misi keskkonnaseisundist ja -murest; inimese jakeskkonna vahelise suhte ja mõju mõistmist ningvalmisolekut neid oma tegevuses arvestada. Määratlusrõhutab, et keskkonnateadlikkus ei tingi alati keskkon-nahoidlikku tarbimist: inimesed võivad küll olla tead-likud näiteks autokasutuse mõjust keskkonnale jatervisele, kuid ei pea oma autokasutust negatiivseks või

ei paku ühiskond võimalusi keskkonnahoidlikke vali-kuid teha.

Lähedane mõiste on keskkonnateadvus (environmen-tal consciousness), mille kujundamise põhilise vahendinanähakse keskkonnaharidust. Keskkonnateadvuse allmõistetakse inimeste arusaamist keskkonnaseisundist,selle väärtustest ja seostest nende heaoluga. See ei pruu-gi sisaldada terviklikku ettekujutust keskkonnaseisundieri tahkudest ning põhjustest ja tagajärgedest. Keskkon-nateadvus on otseselt seotud valmisolekuga tarbidakeskkonnahoidlikult (SEI 2014). Tavakasutuses hõlmabkeskkonnateadlikkuse mõiste ka keskkonnateadvust,kuid täpsema analüüsi huvides on nende eristaminekasulik.

Kuigi neis määratlustes viidatakse pelgalt keskkon-nahoidlikule tarbimisele, laieneb see ka keskkonna-sõbralikule käitumisele üldiselt. Senini kujutataksekeskkonnakäitumist sageli ette lineaarse ahela mude-lina, kus keskkonnaalastele teadmistele järgnevadhoiakud, mis viivad seejärel keskkonnasõbraliku käitu-miseni. Kujutlus ahela sellisest toimimisest on muuhul-gas paljude teadlikkuskampaaniate lähtekoht, ja needkampaaniad keskenduvadki faktide jagamisele, eeldades,et see viib automaatselt käitumise muutuseni (Kollmuss,Agyeman 2002). Uuringud on näidanud, et selline line-aarne mudel on ekslik. Teadlikkuse ja käitumise vahelvalitsevat lõhet selgitada püüdvad uuringud on jõud-nud isegi väiteni, et faktidel põhinevatel ja inimeste rat-sionaalsusele panustavatel lähenemistel ei ole käitumi-sele olulist mõju. Teadlikkuse asemel hinnatakse käitu-mise olulisemaks mõjutajaks emotsionaalsusega seon-duvat teadvust, kuigi ka selle puhul võib endiselt ollapalju käitumise muutust tõkestavaid barjääre, teiste seasfaktiteadmiste puudumine või mittekättesaadavus. Sel-lest tuleneb ka, et inimeste faktiteadmiste uurimine eipruugi anda pilti nende tegelikust käitumisest ja etkeskkonnahoidliku käitumise murekohtade selgitamiseltuleb pöörata tähelepanu hoiakutele ja käitumistsoodustavatele või takistavatele tingimustele.

Eesti elanike keskkonna-teadlikkus ja -käitumine3.5� TIIU KOFF, ARKO OLESK

ESissejuhatus


3.5.2 Eesti elanike keskkonna-teadlikkus ja -käitumine

Eestlaste keskkonnateadlikkuse (ja -teadvuse) kohta onkaks järjepidevamat allikat: Keskkonnaministeeriumi jaKeskkonnainvesteeringute Keskuse tellitud ning Turu-uuringute ASi korraldatud üle-aastane küsitlus, mida ontehtud aastatel 2010, 2012 ja 2014, ning Eurobaromeetriuuringud „Attitudes of European citizens towards theenvironment“ (2004, 2007, 2011, 2014).

2014. aasta Eesti elanike keskkonnateadlikkuseuuringu kohaselt peab väga suur osa (90%) vasta-jaskonnast ennast keskkonnateadlikuks, sh 20% koguniväga teadlikuks. Eesti elanikkonda tervikuna peabkeskkonnateadlikuks 67% vastajatest – see arvamus onaasta-aastalt paranenud (Turu-uuringute AS 2014).Vahetu looduskogemus on aga eestlaste seas taandunud:varasemaid küsitlusi arvestades on alates 1983. aastastvastajate arv, kes käivad enda hinnangul looduses sagelivõi mõnikord, vähenenud umbes ühe protsendipunktivõrra aastas (Tago 2014).

Mõlemad tänapäevased uuringud käsitlesid ka seda,kuidas inimesed tajuvad oma elu ja keskkonna vahelisiseoseid. Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringuskasutatud väide oli üldisem („Keskkonna olukord on ot-seselt seotud inimeste elukvaliteediga“) ja sellega olinõus 90% küsitletutest ehk märgatavalt rohkem kuikaks aastat varem. Eurobaromeetri uuringus kasutatudväide kõlas „Keskkonnaküsimustel on otsene mõju Teieigapäevasele elule“ ning sellega nõustus 75% küsitletudeestlastest (ELi keskmine 77%).

Eesti keskkonnaseisundit hindasid eestimaalasedmeie kohalikus uuringus pigem heaks (81%), väga hal-vaks ei pidanud seda keegi. Ka probleemide nimetamineon aastatega kahanenud. Kõige enam soovisid küsitle-tud, et rohkem tähelepanu pöörataks mere puhtusele,metsadele, loodusressursside säästlikule kasutamisele jaõhu puhtusele. Kui Eesti uuringus ei olnud sõnastatud,kes peaks neile teemadele rohkem tähelepanu pöörama(vaikimisi eeldusena siis ilmselt riik), siis Eurobaro-meetris kasutatud küsimus oli taas isiklikum: palutinimetada viis keskkonnaküsimust, mille pärast küsitle-tav ise enim muret tunneb. Siin oli eestlaste suurimmureallikas kasvav prügikogus (52%, ELi keskmine43%), millele järgnesid kemikaalide mõju tervisele ningvee- ja õhureostus. Neist viimase, õhureostuse, osas oliEesti küll Euroopa Liidu riikidest viimaste seas – kesk-miselt peeti seda Euroopa Liidus kõige murettekitava-maks probleemiks (Special Eurobarometer 416).

Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu kohaselton levinuimad keskkonnahoidlikud käitumised toidu-

ostmine arvestusega, et ei tuleks midagi ära visata (73%),ohtlike jäätmete ettenähtud kohta viimine (71%), prügisortimine (65%) ja kaupluses kodunt kaasa võetud kotikasutamine (69%, vt joonis 3.5.1). Vastajate prügiga seo-tud tegevuste puhul on peamine ajend keskkonnasõbra-lik mõtlemine, planeeriva toiduostmise puhul dominee-rivad aga teised ajendid. Keskkonna ajendid on olulisedka keskkonnahoiuga seotud ühistegevuste puhul, kuidvaid 11% vastajatest ütleb, et tegeleb nendega sageli.

Eurobaromeeter esitas vastajatele teistsuguse tege-vuste nimekirja ja küsis, milliseid asju neist on vastajadteinud viimase kuu jooksul. Selle kohaselt on eestlasedEuroopa Liidus kõige ükskõiksema vee- ja energiasääs-tukäitumisega rahvas (energiasääst 33%, veesääst 18%),üle ELi keskmise oli keskkonnasõbraliku transpordiviisivalik ja kohalike toodete eelistamine. Levinuim käitu-misviis on prügi sortimine, kuid ka selle protsent on vii-mase, 2011. aastal aset leidnud küsitlusega võrreldes lan-genud.

Võrreldes teiste eurooplastega arvavad eestlasedkõige vähem, et kodune energiasääst ja suurte ostudepuhul keskkonnaaspektiga arvestamine peaksid nendekoduriigi elanike igapäevaelus olema tähtsad viisid,kuidas keskkonda kaitsta. Suurimat rõhku pandi hoopisprügi sortimisele ja toidu säästmisele (Special Euro-barometer 416).

Parima keskkonnaprobleemide lahendamise meet-mena nähakse suuremat teavitamist. Euroopas kõigevähem (53%) usutakse siin, et keskkonnakaitse aitabkaasa majanduskasvule. Kliimamuutustele pühendatudEurobaromeetri uuring näitas, et kõige vähem ELispeavad seda tõsiseks probleemiks just eestlased (SpecialEurobarometer 409).

Mitmesuguste uuringute tulemustest on näha, eteestlased eelistavad tegevusi, mille mõju on kõige vahe-tumalt tajutav ning on passiivsemad ja probleemivähem tunnistavad abstraktsemate ja globaalsematekeskkonnahädade korral. Edusammud tajutavamatetegevuste vallas (näiteks prügi sortimine või koristus-talgud) võivad olla põhjus, miks Eurobaromeetri küsit-luses on kasvanud arusaam (+11 punktiga 33%ni), etkodanikud teevad keskkonna kaitseks piisavalt.

Inimeste käitumist mõjutab usk sellesse, kas nendetegudel on mõju. Eurobaromeetri küsitluse kohaseltusub 76% eestlastest, et üksikisikuna on neil roll kesk-konna kaitsel. See on ELi üks madalamaid näitajaid. Kuivõtta näitena veekaitse, on tulemused nukramad.Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi (2015)2014. aastal Balti riikide elanike seas korraldatudveekaitse-alaste hoiakute uuring näitas: veekaitse val-las on inimeste usk sellesse, et nemad isiklikult midagi


Läänemere kaitseks teha saavad, üsna väike (27%). Kuiküsida neilt, milliste tegevustega saavad nad kodukohaveekogudega seotud probleeme ennetada, ei oska umbes25% midagi nimetada ja teine 25% arvab, et nemad eisaagi midagi teha.

Kõige olulisemate tegutsejatena Läänemere kaitselnähakse valitsusi ja tööstust (vt joonis 3.5.2). Elanikudise hindavad oma kohustust aktiivselt tegutseda kõigeväiksemaks (TLÜ Kommunikatsiooni Instituut 2015).

Keskkonnaministeeriumi tellitud keskkonnaõigusealase teadlikkuse uuring (Klaster 2013) leidis, et kesk-konnainfot on iseenesest palju, ent see ei ole tõhusaltkättesaadav, selle sisu ei ole tavakodanikele arusaadavega tekita soovi osaleda. Vastustest ilmnenud suhtumisekoondnimetajaks kasutati osalusheitumuse mõistet,tähistades seisundit, kus inimene küll soovib midagiteha, ent on niivõrd kaua ebaõnnestunud, et ei usu enamoma võimalusse seda saavutada. Uuringu autorid soovi-

tavad heitumuse vähendamiseks tegeleda samal ajal niiteadlikkuse tõstmise, tõhusate osalusvõimaluste suu-rendamise kui ka positiivsete osaluskogemuste tekita-misega. Kuivõrd osalusheitumus on Eestis probleemerisuguste keskkonnakäitumise vormide juures, vajabveel uurimist.

3.5.3 Eesti õpilaste üldine keskonna-teadlikkus ja vastutus säästvaarengu eest 21. sajandil

Jenseni (2002) sõnul tuleb keskkonnaprobleemidelahendusi otsida nii ühiskondlikul kui ka isiklikul elu-stiili tasandil. Et üksikisikud saaksid probleemi lahen-damisse panustada, peavad nad olema suutelised eritasandite põhjuseid tuvastama ning leidma viisid,kuidas neid mõjutada ja muuta. Tema sõnul on koolidelkohustus aidata ühiskonnaliikmetel varustada ennast

KUI SAGELI TE ...

* Käitumist määrab enim keskonnaajend “Sageli” vastanute protsent

0 10 20 30 40 706050 80

Osalete keskkonnahoiuga seotud ühistegevustes *

Ostate ökomärgisega või mahepõllumajandustooteid

Soetate kasutatud riideid ja tarbeesemeid

Ostate võimalikult pika kasutusega tooteid

Eelistate liigelda jalgsi / jalgrattaga / ühistranspordiga

Sorteerite prügi *

Kasutate poes kodust kaasa võetud kotti *

Viite ohtlikke jäätmeid ettenähtud kogumiskohta *

Planeerite toidu ostmist, et ei peaks ära viskama

KAS OLETE VIIMASE KUU JOOKSUL KESKKONNAKAALUTLUSTEL ...

„Jah“ vastanute protsent

0 10 20 30 40 706050 80

Vähendanud auto kasutamist

Ostnud keskkonnasõbraliku märgistusega tooteid

Vähendanud tekkiva prügi hulka

Valinud kohalikke tooteid

Valinud keskkonnasõbralikuma liikumisviisi

Vähendanud vee tarbimist

Vähendanud energia tarbimist

Sorteerinud taaskasutuse jaoks suure osa enda prügist

ELi keskmineEesti

JOONIS 3.5.1 Eesti elanike tegevused keskkonna kaitseks

Allikas: Turu-uuringute AS 2014 ja Special Eurobarometer 416 2014.


vajalike teadmiste ja pühendumusega, et võtta vastuisiklikult tähenduslikke otsuseid ning tegutseda nii elu-viisi kui ühiskondlike tingimustega seatud probleemidelahendamiseks. „Sellest tulenevalt on koolides keskkon-nahariduse üldine eesmärk arendada õpilaste võimeidtegutseda isiklikul ja ühiskondlikul tasandil,” kirjutabJensen.

2002. aastal lisandus Eesti koolide riiklikku õppe-kavasse läbiv teema „Keskkond ja säästev areng”. Seelähtub põhimõttest, et kujundatakse mitte ainult tead-misi, vaid ka demokraatlikkust, kodanikuaktiivsust, mo-tivatsiooni ning oskusi ise oma elukeskkonna hüvan-guks ning parandamiseks midagi aktiivselt ette võtta(Henno 2003). See tähendab õppimist, kuidas ette nähaoma tegevuse tagajärgi ja kavandada mitmesuguseidvõimalikke jätkusuutlikke arenguvisioone. Õpilasedpeavad omandama teadmised, milliseid samme tulebastuda nende visioonide elluviimiseks.

Üks võimalus õppekava ellurakendumise edukusthinnata on rahvusvaheline õpitulemuslikkuse võrd-lusuuring PISA. 2006. aasta uuringus osutus Eesti õpi-laste keskmine keskkonnateadlikkus kõrgemaks kuiuuringus osalenud keskmisel õpilasel. Eesti ja veneõppekeelega koolide õpilaste keskkonnateadlikkusevahel ei ilmnenud olulist statistilist erinevust. Eestiõppekeelega koolide õpilased tähtsustasid aga keskkon-naprobleeme enam kui vene õppekeelega koolide õpi-lased. Eesti õppekeelega koolide õpilased tundsidrohkem muret õhusaaste, energianappuse ja veepuudusepärast, vene õppekeelega koolide õpilased aga tuuma-jäätmete käitlemise pärast (Henno 2009).

Veel suurem erinevus ilmnes õpilaste arvamustes,kas järgneva 20 aasta jooksul keskkonnaprobleemidsüvenevad või vähenevad. Kui eesti õppekeelega koolideõpilaste arvates õhusaaste, veepuudus ja energianappussüvenevad märkimisväärselt, siis vene õppekeelegakoolide õpilased ilmutasid võrreldes OECD keskmisegaäärmuslikku optimismi. Et saada ettekujutust, milmääral õpilased tunnetavad loodusressursside säästvatarbimise vajadust, küsiti, kas nad nõustuvad välja-pakutud säästvat arengut toetavate meetmetega. Murettekitab tõsiasi, et nii eesti kui ka vene õppekeelegakoolide õpilaste säästva arengu alane vastutustunne oliväiksem kui OECD küsitluses osalenute keskmine.

Seega näitas koolilaste uuring sama mustrit, miskehtib ühiskonnas üldiselt: õpilaste keskkonnatead-likkus on kõrge, kuid see ei peegeldu samaväärselt käi-tumistavades ja väärtushinnangutes. Tulemuseks onküll õpilaste laiaulatuslikud teadmised, kuid igapäevaelupuudutavaid otsuseid tehes eelistavad koolilõpetajadiseenda ja oma huvirühma vajadusi ühiskonna omadele(Henno 2010). Henno tõdeb, et vene õppekeelega koolid

pööravad läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ellurakendamisele nüüdisaegses tähenduses vähemtähelepanu.

Sama autori 2003. aastal avaldatud uuringust ilmnes,et enamik Eesti õpetajaid kuulub „normatiivse keskkon-nahariduse“ esindajate gruppi, milles tõlgendataksekeskkonnahariduse eesmärki enamasti kitsalt ökoloo-gilise jätkusuutlikkuse kontekstis: rõhk on keskkonna-teadmiste andmisel ja säästvat arengut reguleerivateseaduste tundmisel.

2012. aastal korraldatud keskkonnahariduse uurin-gus (Põim jt 2012) nimetasid õpetajad ja koolitajadkeskkonnahariduse peamiste eesmärkidena loodushoiduja inimeste hoiakute kujundamist säästva arengu suu-nas. Oluliseks peeti õpilaste vaatlus- ja mõtlemisvõimearendamist, kodukandi ja kohaliku looduse tundmistning õpilastes seoste loomise oskuse kujundamist koo-lis õpitu ja reaalsuse vahel. Kokkuvõttes toob uuringsiiski välja, et praegune keskkonnaharidus ei suudatoetada inimeste hoiakute kujundamist, sest program-mid on enamasti lühikesed ega ole sageli väärtuskasva-

KUI OLULISEKS PEATE JÄRGNEVATE TEGUTSEJATEVASTUTUST LÄÄNEMERE KAITSEL?

Elanikud

Mittetulundusühingud

Omavalitsused

Euroopa Liit

Tööstus, ettevõtted

Läänemere-äärsete riikide

0 10 403020

28

29

30

39

42

42valitsused

„Väga oluline” vastanute protsent

JOONIS 3.5.2 Tegutsejate vastutus Läänemerekaitsel

Allikas: TLÜ Kommunikatsiooni Instituut 2015.


tusele keskendunud; sihtrühmadega saab tegelda ena-masti ebaregulaarselt. Enamasti piirduvad keskkonna-hariduslikes programmides pakutavad külaskäigudtaimede või loomade näitamisega vastavalt retkejuhiisiklikule võimekusele. Seega on uuringus osalejate arva-tes keskkonnahariduse programmide puhul tarvis para-digma nihet väärtuskasvatuse suunas.

Uuringu tulemusena selgusid ka erinevused õppe-astmete vahel. Koolieelsete lasteasutuste õpetajate jaklassiõpetajate jaoks ei ole keskkonnahariduse andmineüldjuhul probleem, sest nad õpetavad tervikut, mittekitsalt ühte ainet. Üldhariduses on olukord ebasoodsam:õpetamine läheb aineõpetajate kätte, kellele on õpetatudja kes õpetavad akadeemilisi aineid, horisontaalseidteemasid aga harilikult ei käsitleta. Õppekavas jäävadläbivad teemad n-ö vaeslapse ossa, sest hindamine onainepõhine ja õpetatakse õpiku põhjal, kus keskkonna-haridust on kajastatud lünklikult. Puudus on läbivatestteemadest õpikutes ja õpetajaraamatutest.

Probleemid ilmnevad juba õpetajakoolituses ning kaTallinna ja Tartu erinevustes. Tallinna Ülikoolis pööra-takse enam tähelepanu ülddidaktikale ja metoodikalening vähemalt pooled õpetajakoolituses osalejatest läbi-vad ka keskkonnahariduse aine. Tartu Ülikoolis onõpetajakoolitus ainekeskne ja selle eest vastutavad eriteaduskonnad.

Viimastel aastatel on tugevalt panustatud mittefor-maalse keskkonnaõppe edendamisse. Muuhulgas onmitu linna saanud atraktiivse loodusmaja. Euroopa LiiduEuroopa Regionaalarengu Fondist toetatava meetme„Keskkonnahariduse infrastruktuuri arendamine” toelon mitmesuguseid projekte rahastatud rohkem kui 22miljoni euro eest, et ühtlustada keskkonnaharidusekättesaadavust sobiva infrastruktuuri arendamisekaudu. Veebikeskkond Keskkonnaharidus.ee, mille tun-nuslause on „Kujundab mõtteviisi“, loetleb sada kesk-konnaharidusega tegelevat keskust ja tutvustab kakeskkonnahariduse bussi.

Muu huviharidusega võrreldes on loodushariduseolukord siiski tagasihoidlik: 2012. aasta andmetel oliEestis 76 995 huvikoolide töös osalevat last, kuid vaid2434 neist (3,16%) loodus- ja tehnikavaldkonnaõppekavadel (Tuisk 2013).

Riikliku õppekava läbiv teema „Keskkond ja säästevareng“ ja teised keskkonnahariduse programmid on võt-nud keskmesse väärtuskasvatuse ja keskkonnateadvusearendamise. Uuringud näitavad aga, et teema edukalrakendamisel on barjääre, mis on seotud peamiseltõpetajate hoiakute, hariduskorralduse ja seda toetavateaspektidega. Haridus- ja Teadusministeeriumil puudubpraegu selge roll ja positsioon keskkonnahariduse võr-

gustikus. HTMi põhiroll peaks olema strateegilistesuundade näitamine. Tuleks kriitiliselt ümber hinnataka Säästva Eesti 21 arengustrateegia, mis praegusel kujulei innusta üksikisikuid.

3.5.4 Keskkonnateadlikkuse arendamise tegevused

Vajadust muuta nii elanikkonna väärtushinnanguid kuika käitumisharjumusi on püütud arvesse võtta EuroopaSotsiaalfondist (ESF) toetatud Keskkonnateadlikkuseprogrammi meetmega, mis kinnitati aastal 2011. Kesk-konnateadlikkuse kõrval toetab Keskkonnainvestee-ringute Keskus samast allikast veel keskkonnahariduseinfrastruktuuri ja keskkonnahariduse arendamist, kuhukuuluvad ka mitmed eelmises peatükis loetletud tege-vused. Programmi elluviija on Keskkonnaamet ningselle rahaline maht on 3 195 582 eurot, millest 85% onESFi vahendid.

Toetatud projekte analüüsinud Mariliis Tago leidis(2014), et suurem osa neist keskendub üksnes sihtgrup-pide teavitamisele, loomata juurde toetavaid tingimusi,mis aitaksid sihtrühmal käitumist keskkonnasäästliku-maks muuta. Tema sõnul viitab sellele juba programminimi „Keskkonnateadlikkuse programm“, mis seabkesksele kohale teadlikkuse (mitte käitumise) ja suunabseeläbi taotlejaid. Aastatel 2011–2013 rahastatud 658 pro-jekti seas oli teadmiste kasvatamisele suunatud taotlusi361 ja käitumise muutmise keskseid 217.

Peamiselt kasutati sihtrühma teadmiste ja käitumisekujundamiseks õuesõpet, väljasõite ning koolitusi.Peamiseks sihtrühmaks olid koolieelikud ja -ealised(kolmandiku projektide sihtrühm) ning „elanikkond”.Tago hinnangul toetavad edukad teavitustegevused küllinimeste käitumise muutumist, kuid üldjuhul seda eitingi, sest inimesed ei muuda oma käitumist üksnes rat-sionaalsete otsuste tagajärjel. Inimeste käitumise muu-tumisel on kõige olulisemal kohal inimeste igapäevasedkäitumisharjumused (nt liikumisviis, poodlemine), mittenende teadmised. Käitumispraktika muutmiseks tulebmõista inimeste igapäevaseid käitumisharjumusi, sot-siaalset ja ruumilist keskkonda ning neid tarviduselümber kujundada (Tago 2014). Lisaks on projektipõhinerahastamine probleemne juba oma olemuselt ega pruu-gi sobida muutuse loomiseks.

3.5.5 Meedia

Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu (Turu-uuringute AS 2014) kohaselt on teabekanalitest olulisim


televisioon (Aktuaalne Kaamera ja saade Osoon), siisajalehed (Postimehe vaheleht Looduse Hääl, artiklisari„Meie elukeskkond“). Veebilehti kasutavad vähesed.Märkimist väärib, et arvamusliidrid ei ole aastate jook-sul oluliselt muutunud: need vastajad, kes kedaginimetavad, ütlevad kõige sagedamini nimesid Fred Jüssi,Vladislav Koržets ja Mati Kaal.

Eesti meediat keskkonnaküsimuste kajastajana uuri-nud Maie Kiisel jt (2011) leiavad, et põhivoolu meedia-kanalite keskkonnakäsitlust iseloomustab võimetushoida pikemaajalist dialoogi, poliitilise arutelu puudu-mine, juhtimis-majandusliku ja tarbijaliku vaatenurgapealetung ning nende vaatenurkade täiendav võimen-dumine siduskeskkondades. Samuti on keskkonna-teemade käsitlus muutunud lokaalsemaks. Keskkonna-meedia väljaannete arv on oluliselt suurenenud, kuidlugejaskond on kahanenud.

3.5.6 Kodanikuühiskonna kaasamine

Aktiivne osalemine keskkonnahoiutegevustes onküsitluste kohaselt eestlaste seas vähelevinud. Ühe suureerandiga: 2013. aastal osales 61% vabatahtlikuna tegut-senutest heakorratöödel, koristus- ja ehitustalgutel võiremonditöödel, tehes keskkonnakaitsest, loodushoiustja säästvast eluviisist kõige populaarsema vabatahtlikutegevuse valdkonna (Uus jt 2013). Enam kui viiendikuleestimaalastest seostub vabatahtlik tegevus esmalt just„Teeme ära!” liikumise ja koristustalgutega.

Sellised vahetud kogemused nagu „Teeme ära!” onkäitumise mõjutajana ja teadvuse kujundajana kahtle-mata äärmiselt olulised. Tuleb aga märkida, et suur osatalgutel osalenuist on ühekordsed vabatahtlikud, nendeaktiivne tegevus piirdub ühe aktsiooniga ja enamasti eikuulu nad regulaarset tegevust korraldavatesse organi-satsioonidesse. Raske on hinnata, kas ja kuidas onühekordselt aktsioonilt saadud kogemus üle kandunudosalejate igapäevapraktikasse ja kas see väljendub kateistes keskkonnahoiu valdkondades peale prügi.

Huvigruppide aktiivsust oodatakse üha enam kaerisuguste keskkonda puudutavate otsuste langetamisel.Selle edendamiseks on juurutatud kaasamismehhanismeja tehtud juhendmaterjale, näiteks „Head keskkonna-otsused“ (Kõnnusaar jt 2010), mis on käsiraamat ees-märgiga kaasa aidata heade keskkonnaotsuste tegemi-sele omavalitsuste arendustegevustes. Kaasamist puu-dutab Tõnis Põdra käsiraamat „Keskkonnamõju jakeskkonnariski hindamine: Käsiraamat” (2005).

Nende põhimõtete rakendamine on siiski olnud vas-tuolulisem ja tekitab pooltes umbusku. 2008. aastal kir-jeldas Taavi Kelder kohalike aktivistide tehtud

intervjuude põhjal arendajate negatiivset suhtumistkeskkonna-alasesse kodanikualgatusse: arendajad suh-tuvad sellesse kui takistavasse nähtusse ja kohalikesseelanikesse kui tülikatesse segajatesse. Omavalitsusteesindajate poolt kohtab arendajatega sarnast suhtumistvõi ükskõiksust, mis viitab sellele, et omavalitsus ei tajuelanike probleeme omadena (Kelder 2008).

Vahepealsetel aastatel on kaasamist hakatud rohkemväärtustama. Seda kinnitab Katre Liivi 2014. aastalKurtna maastikukaitseala näitel tehtud analüüs, milleskõik pooled rõhutavad suhtlemise olulisust. Samas osu-tab artikkel, et edukal kaasamisel on endiselt palju bar-jääre, teiste seas püsiv usaldamatuse foon ja riigiasutusteviljeldav ühesuunaline ja tagasisidestamata kommu-nikatsioon. Avaliku sektori esindajad ootavad initsia-tiivi aga eelkõige huvirühmadelt ja elanikelt endilt (Liiv2014).

Avalikkuse ette on jõudnud just konfliktsemad jaebaõnnestunud kaasamise juhtumid. Vähem on räägi-tud headest näidetest, mis saavad kaasamispraktikateinnustajaks. Linnade asumiseltsid on edukamad elukesk-konda puudutavates küsimustes, looduskeskkonnaalaste edulugude näiteid aga napib.

3.5.7 Ühiskondlikud praktikad

Keskkonnasõbraliku käitumise väärtustamiseks jagabKeskkonnaministeerium igal aastal Aasta Keskkonna-teo ja Aasta Keskkonnasõbraliku Ettevõtte auhinda. Ees-timaa Looduse Fond annab välja Läänemere-sõbralikupõllumajandustootja nimetust. Vastustundliku Ette-võtluse Foorum koostab jätkusuutliku ettevõtluse in-deksit ning jagab vastavaid kvaliteedimärgiseid.

Näiteks 2014. aasta keskkonnasõbralike asutustekonkursil auhinna pälvinud Pärnu Ülejõe lasteaiaspüüeldakse keskkonnasäästu poole, pöörates tähelepanunii vee säästmisele, prügi sortimisele kui ka säästlikuleinfovahetusele. Lasteaed ostab keskkonnasõbralikkepuhastusvahendeid ja lasteaiatöötajad suutsid leidakauplustest isegi liimipulgad, mis on tehtud 90 prot-sendi ulatuses taaskasutatavatest materjalidest (Tam-mela 2014). Töötajate ühtsete keskkonnasäästlike aru-saamade kujunemisele aitasid lasteaia direktori sõnulkaasa väärtuskõnelused, saavutatud on ka lapsevane-mate toetus keskkonna-alastele ja tervist edendavatelepõhimõtetele.

Paljud ettevõtted on ettevõtte sotsiaalse vastutuse(Corporate Social Responsibility, CSR) raamistikus väl-jendanud vastutust oma tegevuse mõju eest ümbritse-vale. Ettevõtte sotsiaalne vastutus koosneb kolmest


valdkonnast: ühiskondlik, keskkondlik ja majanduslikvastutustunne. Selline ettevõte integreerib hoolimisesotsiaalsest ja looduslikust keskkonnast oma äritege-vusse ja suhtlemisse sidusgruppidega.

Võib tuua positiivseid näiteid rahvusvahelistest fir-madest, millel on Eestis haruettevõtted. Näiteks Heidel-berg Cement Northern Europe, mis on eesmärgiksseadnud jätkusuutliku ehitamise ja panustab sellesse niitehnoloogiate arendamisel koostöös ülikoolidega kui kaõpilaste kaasamise ning kohaliku kogukonna huvidegaarvestamise ja nende toetamisega. Selline hoiak ei olesiiski üldlevinud. Keskkonnaalast vastutustunnet onAudentese Ärikooli magistritöös vaadelnud Riinu Lepa,käsitledes keskkonnateadlikkust kui väärtust Eesti ehi-tusettevõtete juhtimises. Töös leidis ta, et ettevõtted eipea ettevõtte sotsiaalse vastutuse kontseptist lähtuvat„seadusandlusest ja nõuetest kaugemale minekut” mõist-likuks ega vajalikuks. Ettevõtted ootasid riigi initsiatiivikehtestada sellised regulatsioonid ja tingimused, et ette-võtted oleksid võrdselt suunatud keskkonnasõbralikumategevuse poole (Lepa 2008). Põllumajandussektoristehtud uuring näitas, et peamine keskkonnasõbralikutegutsemise ajend on siiski rahaline toetus, millelejärgneb oma huvi (Alamets, Selge, 2008). Mahetootjaidmotiveerib keskkonda säästvale tegutsemisele rohkemomaenda huvi.

Kokkuvõte

Eestlased hindavad oma keskkonnateadlikkust kõrgelt,kuid teatud hoiakute ja käitumise poolest jääme paljudenäitajatega siiski ELis viimaste sekka. Üks keskkon-

nasõbraliku käitumise peamisi barjääre ei näi olevatmitte info puudus probleemide olemuse kohta, vaid usupuudumine isiklikku panuse mõjusse ja sellest tulenevvõimalike käitumisviiside valik. Seejuures hindavadeestlased kodumaa keskkonna seisundit valdavalt heaks,mis tingib ilmselt ka selle, et probleeme tajutakse (võr-reldes naabermaadega) vähem või väiksemana.

Käitumise muutmisel on edu saavutatud vahetulttajutavate probleemide (näiteks prügi) puhul. Eduloonakerkib esile „Teeme ära!“ liikumine. Mitte aga sedavõrdotseselt tajutavate asjade puhul, mis tegelikult on ula-tuslikumad (nt Läänemere seisund, elurikkus, kliima-muutused) on eestlaste valmisolek probleeme tunnis-tada ja nende nimel oma käitumist muuta väiksem.

Valdav osa üksikisikutele suunatud keskkonna-alastest tegevustest keskendub teadmiste jagamisele, stkeskkonnateadlikkuse tõstmisele, mitte niivõrd kesk-konnateadvuse arendamisele. Hariduses, ennekõikeõppekavu läbivas teemas „Keskkond ja säästev areng“,on eesmärgina küll sõnastatud käitumise ja hoiakutekujundamine, kuid see põrkab mitmete barjääride vastu,mis on seotud peamiselt õpetajate hoiakute, haridus-korralduse ja seda toetavate aspektidega. Inimeste käi-tumise muutumise soodustamine peaks olema rohkemfookuses ka rahastatud projektide ja mitteformaalsehariduse programmide puhul.

Oluline on luua terminoloogiline selgus kõigi pooltejaoks, sest praeguse seisuga ei ole keskkonnaharidusesisu ja olemus kõikidele ühtmoodi mõistetav. Keskkon-naharidus on tarvis laialdasemalt lahti mõtestada kuisäästva arengu haridus: terviklik käsitlus majandusest,keskkonnast, kultuurist ja sotsiaalvaldkonnast. ●

Alamets, K. & Selge, I. (2008) Keskkonnateadlikkus tõuseb. Maamajandus, mai 2008.

Henno, I. (2003). Säästvat arengut toetav haridus ja Eesti õpetajaskonna käsitused sellest.Magistritöö. Tallinn, Tallinna Pedagoogikaülikool.

Henno, I. (2009). Eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste keskkonnateadlikkusning keskkonnalased hoiakud PISA 2006-s. Runnel, K., Keskkond õpetab. Tartu-maa: Tartu Keskkonnahariduse Keskus, 32–41.

Henno, I. (2010). Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” käsitlemisepõhimõtted. Laani, J., Luisk, Ü., Läbivad teemad õppekavas ja nende rakendamine koo-lis. Tartu: Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.

Jensen BB. (2002). Knowledge, Action and Pro-environmental Behaviour. Envi-ronmental Education Research, 8(3), p 325–334.

Kelder, T. (2008). Kohalike keskkonna-organisatsioonide hinnang kodanikualgatusele.Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduskond, Ajakirjanduse ja kommu-nikatsiooni instituut.

Kiisel, M., Õuemaa, T., Helemäe, E., Jürma, K., Peedoson, E. & Eek, M. (2011).Meedia keskkonnaküsimuste kajastajana: trükimeedia uuring. Tartu: Ökomeedia, TartuÜlikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.

Klaster (2013). Eesti elanike keskkonnaõigusealase teadlikkuse uuring. Tartu: Klaster.

Kollmuss, A. & Agyeman, J. (2002) Mind the Gap: why do people act environ-mentally and what are the barriers to pro-environmental behavior? Environ-mental Education Research, 8 (3), 239–260.

Kõnnusaar, A., Keerberg, L., Vaarmari, K., Kiisel, M. & Kivinukk, E. (2010). Headkeskkonnaotsused. Tallinn: Ökomeedia, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Mitte-tulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.

Lepa, R. (2008). Keskkonnateadlikkus kui väärtus Eesti ehitusettevõtete juhtimises.Magistritöö. International University Audentes, Ärikool.

Liiv, K. (2014). Poolik kommunikatsioon võib ohustada keskkonnaseisundit. Kaja,16, 33–35.

Põder, T. (2005). Keskkonnamõju ja keskkonnariski hindamine: Käsiraamat. Tallinn.

Põim, M., Urb, J. & Laan, M. (2012). Mitteformaalse keskkonnahariduse spetsialistidetäienduskoolituse vajadus ning õppevahenditega varustatus: uuringu lõpparuanne. Tallinn:OÜ Cumulus Consulting.

Special Eurobarometer 409 (2014). Climate Change.http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_409_en.pdf.

Special Eurobarometer 416 (2014). Attitudes of European Citizens Towards the Envi-ronment. http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs /ebs_416_en.pdf.

Säästva Eesti Instituut (2014). Säästva arengu sõnaseletusi.http://www.seit.ee/sass/?ID=1.

Tago, M. (2014). Kuidas kujundada edukamaid keskkonnaalaseid sotsiaalse muutuse pro-gramme? Magistritöö, Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, Ühiskon-nateaduste instituut.

VIIDATUD ALLIKAD


liimamuutused, mullastiku seisundi ja puhta veekättesaadavuse halvenemine ning bioloogilisemitmekesisuse vähenemine on 21. sajandil inim-

konna jätkusuutlikkuse seisukohast ühed olulisemadprobleemid. Need neli elu alal hoidvat ökosüsteemi-teenust on omavahel tihedalt seotud ja nende kvaliteedilangus muudab inimeste heaolu tagamise üha keeruka-maks. Globaalsel tasandil toimuvad keskkonnamuu-tused mõjutavad ka Eestit; meie huvi ja kohustus onaidata keskkonnariske ennetada ja kõrvaldada.

Globaalsete probleemide taustal eristub Eesti omapuhta loodusega. Tänu looduslikele tingimustele javäikesele rahvaarvule on Eesti keskkonnaseisund vägahea. Ulatuslik osa meie territooriumist on kaitse all;looduslähedases seisundis olevate ökosüsteemide hulkon piisav, et võimaldada inimtegevusega tekitatavatemõjude puhverdust ja tagada kogu süsteemi säilenõtkus.Mitmete näitajate osas on viimase kümnendi jooksulEesti keskkonnaseisund oluliselt paranenud. PeamiseltEuroopa Liidu seatud nõuete tõttu ja ka nendega koha-nemiseks antud toetuste abil oleme oluliselt vähen-danud keskkonda paisatavate jäätmete koguseid. Pööra-me rohkem tähelepanu looduse kaitsmisele. Puhta joo-givee ja rohealade kättesaadavus elanikkonnale on para-nenud. Koos keskkonna seisundi üldise paranemisegaon paranenud ka meie inimeste tervisenäitajad.

Inimtegevus on osa looduse üldisest aineringest.Loodusressursside tarbimise ja keskkonda paisatavatejäätmetega kaasnevad paratamatult muutused ökosüs-teemides. Jätkusuutliku arengu küsimus on leida kesk-konnas toimuva ja majanduslike eesmärkide saavuta-mise tasakaalustatud suhe. Tänu investeeringutele onheas looduslähedases seisundis olevate puhveralade jajäätmemajanduse olukord Eestis viimasel kümnendiloluliselt paranenud. Keskkonda paisatavatele jäätmeteleja ressursside hankimisele kehtestatud piirmäärad onandnud ettevõtete käitumise muutmisel positiivseefekti. Samas ei ole aga keskkonnatasude muutminesoovitud mõju kaasa toonud.

Üha enam levib arusaam, et meid ümbritsev elurikasökosüsteem pakub mitmesuguseid teenuseid, millekvaliteet on pikemas perspektiivis inimeste heaolutagamiseks olulisem kui toorainest saadav lühiajalinekiire kasum. Ökosüsteemide teenuste hinna määratle-mine ja arvestamine majanduse korraldamisel aitab leidakompromisse otseste majandushuvide ja rahaliseltraskemini mõõdetavate väärtuste vahel. Ökosüsteemidevarustusteenustele on võimalik määrata turuväärtust(näiteks puit kui tooraine). Tugi-, kultuuri- ja regulee-rivate teenuste (näiteks mets kui aineringe osa, puhkealaja kliima reguleerija) väärtuse määratlemine eeldabsügavamaid teadmisi süsteemi terviklikkusest ning sõl-tub ka inimeste hoiakutest ja väärtushinnangutest.

Eestlased peavad ennast kõrge keskkonnatead-likkusega ja loodusega eriliselt seotud rahvaks. Enthoiakute ja käitumise poolest jääme mitmete näitajatepoolest ELi rahvaste seas viimaste hulka. Inimestelesuunatud keskkonnaharidustegevused keskenduvadpeamiselt teadmiste jagamisele, kuid ei aita kaasa loo-dushoidlike väärtushinnangute kujunemisele. Olemeedu saavutanud käegakatsutavate probleemide lahen-damisel (näiteks on prügi sortimise vajadus enamikulekergesti mõistetav, kuid paljudele ka ainus keskkon-nateadlik tegevus). Globaalsete ja abstraktsemate prob-leemide puhul (näiteks kliimamuutused) puudubinimestel usk isikliku panuse andmise vajadusse jamõjusse ning valmisolek käitumist muuta on seegaväiksem.

Viimase kümnendi jooksul on Eesti teinud keskkon-nahoidliku ja loodust säästva eluviisi korraldamiselsuuri pingutusi ning paljudes sektorites võime saavu-tatuga rahule jääda. Puhas ja elurikas looduskeskkondmuutub maailmas üha haruldasemaks, kuid selle väär-tustamine ei ole eesti inimestele piisavalt omasekssaanud. Hea keskkonnaseisund ja puhas loodus annavadmeile suurepärased lähtetingimused kujundada jätku-suutlik riik, millega võiksime muule maailmale ees-kujuks olla. ■

Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituut (2015). Balti riikide elanike seas läbiviidud veekaitse alaste hoiakute uuring. Tallinn: ilmumas.

Tammela, A. (2014). Keskkonnasõbraliku tiitliga lasteaed. Pärnu Postimees, 13.02.2014.

Tuisk, T. (2013). Teaduse populariseerimine – huvi tekitamisest teadushuvi süs-teemse arendamiseni. Millised on teadushuviliste võimalused täna ja kuidasminna edasi? Kikas, Ü. & Saart, K. Teadushuvihariduse konverentsi kogumik. Tallinn,Tartu: SA Eesti Teadusagentuur.

Turu-uuringute AS (2014). Eesti elanike keskkonnateadlikkus: Eesti elanikkonna uuring.http://www.envir.ee/sites/default/files/uuring_eesti_elanike_ keskkonnatead-likkus.pdf

Uus, M., Hinsberg, H., Mänd, T. & Batueva, V. (2013). Vabatahtlikus tegevuses osa-lemine Eestis 2013. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

KOKKUVÕTE� MIHKEL KANGUR

K

PEATÜKK 4 | EESTI KULTUURIRUUMI ARENG | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 189

iigikogus 2005. aastal vastu võetud Eesti arenguriiklikus strateegias „Säästev Eesti 21“ (SE21) onjätkusuutlik areng määratletud tasakaalustatud

liikumisena nelja omavahel seotud eesmärgi poole: ini-meste heaolu kasv, sotsiaalne sidusus, Eesti kultuuri-ruumi jätkuv elujõulisus (ehk kestlikkus) ja ökoloogilinetasakaal (Oras 2012: 45–46). Käesolevas peatükis vaat-leme, kuidas on viimase aastakümne arengud mõju-tanud Eesti kultuuriruumi kestlikkust. Eesti kultuuri-ruum iseendast ei ole teaduslikult rangelt määratletav,olles pigem metafoor, mille lätteks on põhiseadusepreambulis sõnastatud Eesti riigi eesmärk tagada eestirahva ja kultuuri kestmine läbi aegade. SE21s on kultuu-riruumi mõiste lahti mõtestatud kui ühiskonnaelu kor-raldus, mille kandjaks on ennast eestlastena määrat-levad ja eesti keeles suhtlevad inimesed. Eesti kultuuri-ruumi iseloomustavad niisiis eesti traditsioonil põhi- nevad tavad käitumises, suhetes, elukorralduses. Eestikultuuriruum on materialiseerunud eestilikus loodus-ja elukeskkonnas, samuti eestilikus märgilises keskkon-nas: suhtluskeeles, sümboolikas, isiku- ja kohanimedes,värvieelistustes, ehitus- ja kodukujundustavades, üld-tuntud kunsti- ja kirjandusteostes ning ajaloolistes tege-lastes, ajaloolistes tähtpäevades ja kalendris jne (Stra-teegia Säästev Eesti 21).

Kultuuriruumi elujõulisus on eesmärgina, pealegiarengu põhieesmärgina, Eesti jätkusuutliku arengu stra-teegiale ainuomane. Selle valdkonna iseloomustamisekson statistikaameti näidikutes kasutatud rahvaarvu dü-naamikat (eesti rahva säilimist), eesti keele kasutamist jakultuuris osalemist (Statistikaamet 2009: 12–25). Statis-tikaamet kogub pidevalt andmeid kultuuriasutusteltteatris, muuseumis, raamatukogus, kinos ja muuseu-mides käimise kohta. Võrdlusandmeid teiste EuroopaLiidu riikidega pakuvad Eurobaromeetri uuringud aas-tatest 2007 ja 2013. Nende statistiliste näitajate aluselsaab otsustada, kuidas muutub eesti keele kasutamine,kultuuriüritustel osalemine, kultuuripärandi olukord,kultuurisektori töötajaskond. Nii näeme, et eesti keelekasutamine, eriti eesti keele rääkimine võõrkeelena onviimastel aastakümnetel kasvanud (Statistikaamet2009: 12-15), samuti on Eesti Euroopas esirinnas niikultuuriürituste külastatavuse kui kultuurisektoris hõi-vatute poolest (ibid., 18-21). Tuleb siiski lisada, et kul-tuuritöötajate osakaal tööhõives on viimastel aastatellangenud 3,2%-lt 2,7%-le, jäädes siiski 0,3% suuremaksEuroopa Liidu keskmisest (2,4%). Halvem on olukordkultuuripärandi kaitsega, kus halvas ja avariilises seisu-korras olevate mälestiste arv on kasvanud 30%-ni(Statistikaamet 2011: 14-17).

EESTI KULTUURIRUUMI

ARENG

SISSEJUHATUS


� MARJU LAURISTIN

R

PEATÜKK 4 | EESTI KULTUURIRUUMI ARENG | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015190

SE21 raames on eeldatud, et eesti rahvuskultuurikestlikkuse aluseks on eesti keele kasutuse ulatuse ningfunktsionaalse mitmekesisuse püsimine või isegi suu-renemine ning eestikeelse kultuuriloome ja selle tarbi-mise jätkuv aktiivsus, eestilike kultuuritraditsioonideedasikandumine põlvkondade vahetumisel ning eesti-keelse kultuurivaramu rahvusvaheline levik ning kätte-saadavus järjest olulisemaks muutuvas digitaalses kesk-konnas. Selline kvantitatiivne käsitlusviis on parata-matult piiratud usaldusväärsete andmete olemasoluga,mis on kättesaadavad riiklikust ja rahvusvahelisest sta-tistikast või spetsialiseeritud uuringutest. Sestap jäävadalljärgnevast käsitlusest välja kultuuriprotsesside kva-litatiivset analüüsi eeldavad probleemid. Samuti eipüüta mittesõnaliste kultuurivormide puhul eristadanende rahvuslikku päritolu, vaid lähtutakse nende kuu-luvusest Eesti kultuurikeskkonnda. Ka meie kultuurirahvusvahelise leviku vaatlemisel lähtutakse Eestist kuipäritolumaast, mitte loojate rahvusest.

Strateegia „Säästev Eesti 21” vastu võtmisest möö-dunud kümnendil on Eesti kultuuriruum tänu EuroopaLiitu kuulumisele kiiresti rahvusvahelistunud. Digi-taalkultuur on toonud kaasa järjest uuenevaidtehnoloogilisi võimalusi nii kultuuri tarbimiseks kuiloomiseks, mis on tugevasti mõjutanud eriti nooremapõlvkonna kultuuritarbimise harjumusi. On põhjusträäkida põhimõttelisest kultuurinihkest trükisõnakeskselt kultuurilt internetikesksele kultuurile (vt Lau-ristin 2012, Runnel jt 2013). Selles kontekstis võibpidada Eesti kultuurilise järjepidevuse kõige markantse-maks ilminguks laulu- ja tantsupidude traditsiooni po-pulaarsust digitaalkeskkonnas kasvavate noorte seas.

Eesti kultuuriruumi kestlikkuse proovikiviks ongivõime luua sildu rahvuskultuuri traditsiooniliste väär-tuste ning uues globaalses keskkonnas kujunevate digi-taalsete eneseväljendusvahendite ning kultuuris osale-mise võimaluste vahel.

Eelnevast lähtudes püüame allpool1 vastata järgmisteleküsimustele:

• Milline on eesti keele positsioon maailmas ja Eestis?(alapeatükk 4.1)

• Milline on Eesti kultuuri võimekus rahvusvaheliselareenil? (4.2)

• Kui aktiivselt osaleb Eesti elanikkond kultuurielus?Kui suured on erinevused erinevate elanikkonna rüh-made kultuuriaktiivsuses? Kuidas muutub kultuuri-tarbimine põlvkondade vahetudes? (4.3)

• Kui püsikindel on rahvusvahelistumise ja digitaalsepöörde mõjude suhtes Eesti kultuuri üks kesksemaidja omapärasemaid vorme, laulu-ja tantsupidude tra-ditsioon? (4.4)

• Kuidas mõjutab Eesti kultuuri audiovisuaalse kultuuriesiletõus? (4.5 )

• Kuidas toimub eestikeelse kirjavara ja muu Eesti kul-tuuripärandi kättesaadavaks muutmine digitaalsesmaailmas? (4.6)

Lauristin, M. (2012). Eestlaste kultuurisuhte muutused liikumisel siirdeühiskon-nast võrguühiskonda. Aarelaid-Tart, A. (toim), Nullindate kultuur I: teise laine tule-mine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Oras, K. (2012). Säästva arengu näitajad arenevad suurema lõimitavuse suunas.Eesti Statistika Kvartalikiri, 3, 45-54.

Runnel, P., Pruulmann-Vengerfeldt, P., Viires, P. & Laak, M. (2013). The DigitalTurn: User's Practices and Cultural Transformations. Frankfurt am Main: Peter LangVerlag.

Statistikaamet (2009). Säästva arengu näitajad. Indicators of Sustainable Development.Tallinn: Statistikaamet.

Statistikaamet (2011). Säästva arengu näitajad. Indicators of Sustainable Development.Tallinn: Statistikaamet.

Strateegia Säästev Eesti 21. Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21”heakskiitmine. https://www.riigiteataja.ee/akt/940717.

VIIDATUD ALLIKAD

1 Käesoleva peatüki alaosad 4.2 ja 4.3 on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimistoetuse IUT20-38 ning alaosa 4.6 uurimistoetuse IUT22-2 toel.


esti keele arendamise strateegia seadis 2004.aastal pikaajalise eesmärgi, et „eesti keel oleksEesti territooriumil areneva tänapäevase kõrg-

tehnoloogilise ning avatud paljurahvuselise ühiskonnapõhiline suhtlemisvahend” (Haridus- ja Teadusminis-teerium 2004: 11). Eesti keel on praegu kindlasti enim-kasutatav keel Eestis, kuigi mitte kõigis Eesti piir-kondades ega kõigis inimtegevuse valdkondades. Eestikeele jätkusuutlikkuse võtmeküsimus on seega riigi jaühiskonna suutlikkus eesti keele positsiooni üldisesuhtluskeelena säilitada ja tugevdada. See sõltub põhili-selt kolmest tegurist: esiteks sellest, kui suur on eestikeele kõnelejaskond absoluutarvudes, teiseks sellest, kuisuure osakaalu nad moodustavad Eesti elanikest ja kol-mandaks sellest, millised on Eesti elanike hoiakud eestija teiste keelte (eeskätt inglise ja vene keele) õppimise jakasutamise suhtes.

Kõik kolm tegurit on omavahelises vastasmõjus:mida rohkem on kasutajaid ja mida suurem on nendeosakaal piirkonnas, seda kõrgem on kõigi piirkonnaelanike motiveeritus seda keelt osata. Mida rohkem ini-mesi keele omandab, seda suurem on kasutajaskond.Mida arvukam kasutajaskond, seda kergem on tagadakõrge tasemega haridust ja kultuurielu. Mida rikkalikumon kultuurielu ja kõrgetasemelisem haridus, seda posi-tiivsemad on hoiakud selle keele põlvkondlikuksedasiandmiseks.

Et mainitud tegurid keele kestlikkust toetaksid, onvajalik kasutajaskonna kriitiline mass niihästi absoluut-arvudes kui ka osakaaluna elanikkonnast. Kestlikkuseksvajalik kasutajaskonna kriitiline mass on iga keele puhulerinev, sõltudes majanduslikest, ühiskondlikest, geo-graafilistest ja kultuurilistest teguritest igal konkreetsel

ajaloolise arengu perioodil eraldi. Mõningast hinnangutkriitilisele massile võimaldab anda võrdlus teiste maa-ilma keeltega.

Järgnevas analüüsis on vaatluse all ülalmainitudkeele kestlikkust mõjutavad tegurid: kõnelejaskonnasuurus võrdluses teiste maailma keeltega, osakaal Eestirahvastikus; eesti ja teiste keelte oskus ja kasutus kest-likkuse jaoks olulistes valdkondades ning hoiakud eestikeele suhtes.

4.1.1 Eesti keele seisund maailma keelte seas

Maailma keelte andmebaasi Ethnologue (www.ethno-logue.com) andmetel on 2014. aasta seisuga maailmas7106 elavat keelt (Lewis jt 2014). Ethnologue liigitabneed vitaalsuse alusel 11 kategooriasse, mis moodus-tavad pingerea. Kõige kõrgemasse, nullkategooriassekuulub kuus rahvusvahelise levikuga keelt: araabia,hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keel. Esimessekategooriasse kuuluvad riigikeeled, st ametliku staa-tusega rahvuslikud kirjakeeled, mida on maailmas 96.Teise kategooriasse kuuluvad nn provintsikeeled, mil-lel on ametliku keele staatus vaid riigi ühes osas; kol-mandasse laiema levikuga piirkondlikud suhtluskeeled,millel ei ole ametlikku staatust, ja neljandasse keeled,millel ei ole küll ametlikku staatust, kui mida siiski ka-sutatakse koolides hariduse andmise keelena. Pingereaesimese viie astme (0–4) keeli kutsutakse institutsio-naalseteks keelteks, rõhutamaks asjaolu, et riiklik jaühiskondlik korraldus toetab nende kestlikkust.

Eesti keele kestlikkus4.1� MARTIN EHALA

ESissejuhatus


Pingerea viiendas kategoorias on nn arengukeeled:st keeled, mille kasutajaskond on demograafiliselt jätku-suutlik, kuid mis alles rajavad oma kirjakeelt ja kirja-kultuuri. Kategooria 6a hõlmab nn püsikindlaid keeli,millel puudub kirjakeel, kuid mis demograafiliselt onjätkusuutlikud ja mida antakse loomulikul viisil põlv-konnalt põlvkonnale edasi. Kategooriasse 6b kuuluvadnn ohustatud keeled, mida iseloomustab kahanev kõne-lejate arv. Seitsmendas kategoorias on nn kaduvadkeeled, mida täiskasvanud küll kasutavad, kuid midavanemad on lakanud oma lastele edasi andmast. Ka-heksandas kategoorias on keeled, mida kõneleb vaidvanavanemate põlvkond. Üheksas kategooria puudutabkeeli, mida suhtluskeeltena enam ei kasutata, kuid mistäidavad mõningaid identiteedile olulisi rituaalseidülesandeid. Kümnendas kategoorias on lõplikult hääbu-nud keeled, millega keegi oma identiteeti enam ei seosta(Lewis jt 2014).

Kui hinnata eesti keele seisundit sellel skaalal, siiskuulub see esimesse klassi, st tegemist on riigikeele staa-tusega rahvusliku kirjakeelega. Selliseid on maailmasEthnologue’i andmetel 96, s.o vähem kui 1,4% maailmakeeltest. Ka kõnelejaskonna arvukuse poolest kuulubeesti keel suurte keelte hulka. Ethnologue’i andmetel onmaailmas 393 keelt, mida emakeelena kõneleb üksmiljon või rohkem inimest. See on 5,5% maailma keeltearvust. Viimase, 2011. aasta rahvaloenduse andmetelkõneleb Eestis eesti keelt emakeelena 887 216 inimest.Eesti keelt emakeelena kõnelejate hulka väljaspool Eestiton keeruline hinnata, eriti praegu kiiresti rohkenenudrände olukorras. Enne suurema rände algust hinnatieestlaste hulka väljaspool Eestit 160 tuhandele (Kask,Tammaru 2006), praeguseks on nende arvukus ilmseltkasvanud. Ka üsna pessimistliku hinnangu alusel peakseesti keelt emakeelena kõnelejaid olema maailmaskokku vähemalt üks miljon. Seega kuulub eesti keelkõnelejate arvukuse poolest maailma keelte tippu.

Ethnologue on koostanud maailma keelte kest-likkuse väljendamiseks diagrammi (vt joonist 4.1.1).Selle püsttelg kajastab kõnelejate arvu kümmeastmetesja horisontaaltelg kestlikkusklasse. Iga graafikul olevtäpp kujutab üht keelt. Kui sama punkti peale satubrohkem kui üks keel, on täpp tumedam. Iga keele posit-sioon vertikaalteljel kujutab selle kõnelejate arvu Eth-nologue’i andmebaasi põhjal, horisontaalteljel on keeledpaigutatud vastavalt Ethnologue’i kestlikkushinnangulekahele poole kestlikkusklassi väärtust. Ühe klassi piireson paigutus horisontaalteljel juhuslik (klasside piirid onselgelt nähtavad nt 5 ja 6a klassi vahel). Mida kõrgemalvasakul nurgas keel paikneb, seda kestlikum see on. Eestikeele asend on joonisel kujutatud lilla punktina.

Nagu jooniselt ilmneb, on eesti keel maailma are-nenud keelte juhtgrupis. Jooniselt nähtub ka, et eestikeel ei ole riigikeelte hulgas (klass 1) kõnelejate arvukusepoolest sugugi kõige väiksem.

Eesti keelest väiksemad riigikeeled on näiteks maltakeel 390 000 kõnelejaga, kusjuures malta keele kõnele-jaskond on kakskeelne inglise või prantsuse keeles;maldiivi keel (330 000 kõnelejat India ookeani saartel),mis on hariduskeelena üsna vähe kasutusel ja ka islandikeel, mida räägib 330 000 inimest. Kõik need keeled onsaareriikide keeled, st nende kõrget positsiooni on toe-tanud suhteline geograafiline isoleeritus. Geopoliitiliseltebasoodsamas mandrilises paiknemises ei ole eesti kee-lest väiksemad keeled suutnud riigikeele staatust saavu-tada ega hoida.

Seega on rõõmustav, et eestlased on rahvuskultuu-riliselt ja poliitiliselt suutnud eesti keelele tagada kind-laima positsiooni, mis kõnelejate arvukust ja asenditarvestades on võimalik. Tuleb aga arvestada, et eesti keelesimese kestlikkusklassi keelena on oma väiksuse tõttusiiski piiripealne, mistõttu ei saa saavutatut võtta ise-enesestmõistetavusena – see on olnud pideva sihikindlakultuurilis-poliitilise ülesehitustöö tulemus, mida ontoetanud ka paras annus head õnne.

Ethnologue’i skaala puhul tuleb arvestada sedagi, etkestlikkusklassid ei välista teineteist. Klassifikatsioonarvestab kahe teatud määrani teineteisest sõltumatutunnusega: keele staatuse ja kõnelejaskonna püsikind-lusega. Kui keel kaotab kõnelejaid, siis kuulub see ohus-tatud keelte hulka (6b), ja kui alanud on keelevahetus(7), siis kaduvate keelte hulka. Eesti keele kui emakeelekõnelejaskond Eestis on kahe viimase rahvaloendusevahel 3,8% kahanenud, seega kaotab eesti keel kõnele-jaid ja võiks olla paigutatud ka kategooriasse 6b.Joonisel 4.1.1 näeme, et kategooriates 6b ja 7 on kamiljoni ning enama kõnelejaga keeli, kuigi suuremal osalohustatud keeltel on vähem kui 100 000 kõnelejat. Seegaon eesti keele kõrge positsioon tagatud vaid siis, kuieesti keele kasutajaskond ei kahane.

4.1.2 Eesti keele kasutajaskond

Eesti keele kasutajaskonnast ülevaate saamiseks on heavaadelda kaht näitajat: kui palju on Eestis eesti keeltemakeelena kõnelejaid, kus nad elavad ja milline onnende osakaal eesti elanike hulgas tervikuna ning kuipalju on eesti keele kui teise keele kõnelejaid. Olulineon nii hetkeseisu fikseerimine kui ka arengusuundu-muste hindamine. Selleks annab võimaluse 2000. ja 2011.aasta rahvaloenduse andmete võrdlus.


Eesti emakeelega elanike osakaalu alusel joonistubEestis välja neli keelekeskkonda (vt joonist 4.1.2): Ida-Virumaa linnad ja vallad (rahvaarvult 12% eestielanikkonnast); Suur-Tallinn (lisaks Tallinna linnale kaMaardu linn ning Harku, Kiili, Rae, Saue ja Viimsi vald);muud Eesti linnad (v.a Suur-Tallinn ja Ida-Virumaa lin-nad) ning maapiirkonnad (v.a Ida-Virumaa vallad). Kaksviimast keelekeskkonda moodustavad kokku veidi ülepoole eesti rahvastikust.

Eesti emakeelega elanikkonna osakaalu muutusedkahe rahvaloenduse andmete põhjal neis neljaskeelekeskkonnas ja Eestis tervikuna on esitatud tabelis4.1.1. Tabeli esimeses veerus on näidatud kogu ela-nikkonna arvukuse muutumine rahvaloenduste vahel.Kui Eestis tervikuna on rahvastik kahe rahvaloendusevahel vähenenud 5,5%, siis maal on kahanemine olnudpoole kiirem (keskmiselt 11,7%). Ida-Virumaal on rah-vastik kahanenud veelgi kiiremini – 17%, millega Ida-Virumaa asetub Eesti viie kõige kiiremini tühjenevamaakonna hulka. Linnades jääb rahvastiku kahanemineEesti keskmise lähedale. Ainsana on elanike arv suure-nenud Suur-Tallinnas (5,7%).

Vaadeldes eesti emakeelega elanikkonna osakaalusid2000. ja 2011. rahvaloenduse andmete põhjal, ilmneb, etniihästi Eestis tervikuna kui ka kolmest keelekeskkon-nas neljas on toimunud mõningane kasv. Erandiks onIda-Virumaa, kus eesti emakeelega elanikkonna osakaalon kahanenud 1,4 protsendipunkti võrra. Võib tunduda,et see on suhteliselt väike nihe, aga arvesse tuleb võttaka Ida-Virumaa elanikkonna kiiret kahanemist üldiselt.Eesti keelt emakeelega kõnelevate inimeste hulk Ida-Virumaal on vähenenud 32 000lt 24 000le ehk 23,2% –kuus korda kiiremini kui Eestis keskmiselt. Eriti kiirestion see toimunud Ida-Virumaa linnades, kus 10 aastagaon eestlaste hulk kahanenud 17 000lt 12 000le ehk ligi29%. Veelgi suurem on kahanemine olnud Ida-Virumaateiste (st muude kui eesti ja vene) emakeeltega elanikehulgas: 7300lt 2700le ehk veidi üle 67%. Muid keeli ema-keelena kõnelejate arvukuse kahanemise üks põhjusi(madala loomuliku iibe ja rände kõrval) on ka üleminekvene keelele. Muid keeli emakeelena kõnelejate arv onkahanenud ka Eestis tervikuna kiiremini kui eesti ja

10

10

10

10

10

0 1 2 3 4 5 6 a 6 b 7 8 a 8 b 9 1 0

Emak

eele

na k

õnel

ejat

e ar

v

0

2

4

6

8

Kestikkusklassid

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.................

.................

.................

.................

.................

.................

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.................

.................

JOONIS 4.1.1 Eesti keele asend kestlikkusskaalal

12%

26%

25%

37%

Suur-Tallinn LinnadIda-Virumaa Maakohad

JOONIS 4.1.2 Eesti keelekeskkondade osa-kaalud rahvastiku arvukuse alusel

Allikas: http://www.ethnologue.com/cloud/ekk.

Allikas: 2011. aaasta rahvaloendus.


vene emakeelega kõnelejate arv – ligi 31% (32 000lt 22000le). Seejuures võib arvata, et erinevalt Ida-Virumaaston eestikeelse kõnelejaskonna enamusega maapiirkon-dades ja linnades kahanemine suures osas toimunudülemineku tõttu eesti keelele.

Eelnenu kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis toimubaeglane, kuid ilmne piirkondlik segregeerumine: Ida-Virumaal suureneb vene keele osatähtsus, ülejäänudEestis eesti keele osatähtsus. See on siiski vaid pildi üksosa. Et mõista eesti keele seisundit terviklikumalt, tuleblisaks emakeelsusele analüüsida ka eesti keele kui teisekeele oskuse taset eesti eri keelekeskkondades (tabel4.1.2).

TABEL 4.1.2 Eesti keele kui teise keele oskajateosakaal mitte-eestlaste hulgas

2000 2011 kasv (%-punkti)

Ida-Virumaa 20,1% 25,8% 5,8

Suur-Tallinn 42,4% 48,4% 5,9

Linnad 54,8% 61,7% 6,8

Maakohad 51,9% 59,2% 7,3

Eesti kokku 37,4% 43,7% 6,3

Andmed: Statistikaamet.

Tabelist 4.1.2 ilmneb, et rahvaloenduste vahelisel ajal oneesti keele kui teise keele oskajate osakaal mitte-eest-laste hulgas mõnevõrra kasvanud (arvestada tuleb, ettegemist on inimeste enda hinnanguga oma keeleos-kusele, mitte testimise tulemustega). Ilmneb ka, et nii-hästi eesti keele oskajate hulk kui ka nende kasvu kiirussõltub keelekeskkonnast. Kõige madalamad on mõlemadnäitajad Ida-Virumaal ja kõige kõrgemad eestikeelseelanikkonnaga linnades ning maapiirkondades. Suur-Tallinnas on eesti keele oskajate hulk oluliselt suuremkui Ida-Virumaal, kuid keeleoskuse paranemine sar-

naneb pigem Ida-Virumaa kui ülejäänud Eestiga.Keeleoskajate kasvunäitajad ei erine eri keskkondadeskuigi palju, mis tähendab, et hinnang oma eesti keeleoskusele on paranenud üsna ühtlaselt kogu Eestis.

Eesti keele oskuse hetkeseisundi eri keelekeskkon-dades võtab kokku joonis 4.1.3, millel on kujutatud eestikeelt emakeelena kõnelejate, teise keelena kõnelejate jaeesti keelt mitteoskavate inimeste osakaalud rahvas-tikus 2011. aasta rahvaloenduse andmete põhjal.

Arvestades et linnad ja maapiirkonnad hõlmavadveidi üle poole Eesti elanikkonnast ja üle 90% territoo-riumist, võib tõdeda, et lõviosal Eesti territooriumist oneesti keel kujunenud kõigi seal elavate inimeste loomu-likuks igapäevase suhtluse keeleks. Ka Suur-Tallinnasläheneb eesti keele oskajate osakaal 80 protsendile. Võibarvata, et senise arengu jätkumisel eesti keele positsioonneis kolmes keelekeskkonnas igapäevase suhtluskeelenatugevneb. Näiteks 2014. aastal tehtud uuringu „Mina.Maailm. Meedia” andmetel on vene emakeelega inimestenooremates vanuserühmades eesti keele oskuse määrväga kõrge (üle 63% vastanuist hindab seda väga heaksvõi suurepäraseks, MeeMa 2014), samas kui noorte eest-laste vene keele oskus on suhteliselt tagasihoidlik (vtjoonist 4.1.4). Samas uuringus nimetas 5,4% mitte-eest-lasi oma emakeelena eesti keelt, kusjuures 15–18aastastevanuserühmas oli neid üle 18%. Seega on tõenäoline,et põlvkondade vahetudes täieneb eesti emakeelegakõnelejaskond eesti keelt teise keelena kõnelejate arvelt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui kolmes suuremaskeelekeskkonnas on eesti keele positsioon tugevnenudja see areng suure tõenäosusega jätkub, siis Ida-Viru-maal eesti keele seisund pigem halveneb kui paraneb.Kui 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Ida-Viru-maa linnades eesti emakeelega inimesi 10,8%, siis 2011.aasta rahvaloenduse andmeil kõigest 7,5%. Arvestadatuleb sedagi, et rohkem kui 60% piirkonna elanikest eioska üldse eesti keelt.

Koos eestlaskonna kahanemisega nõrgenebparatamatult ka eesti keele positsioon Ida-Virumaal,

Keelekeskkonnad Elanike arvu muutus Eesti emakeelega inimeste Eesti emakeelega elanikerahvaloenduste vahel (%) osakaal elanikkonnas (%) arvu muutus (%)

2000 2011

Ida-Virumaa –17,0 17,8 16,4 –23,2

Suur-Tallinn 5,7 53,7 56,4 10,8

Linnad –7,2 81,7 83,7 –4,9

Maakohad –11,7 92,8 93,7 –10,9

Eesti kokku –5,5 67,3 68,5 –3,8


TABEL 4.1.1 Eesti emakeelega elanikkonna muutused eri keelekeskkondades


hoolimata sellest, et keeleinspektsioon püüab seda kõigioma käsutuses olevate vahenditega tagada. Näitekskontrolliti 2013. aastal niihästi Ida-Virumaa meditsiini-töötajaid, õpetajaid kui ka politseinikke. Ida-Virukeskhaiglas ei vastanud 41% arstide eesti keele oskusnõutud tasemele, politseinikest oli vajaliku C1 keele-taseme saavutanud ainult 11% kontrollituist (kuigi sel-liseid, kes üldse eesti keelt ei osanud, ei olnud üldse).Vene õppekeelega koolides ei vastanud 89% kontrolli-tud õpetajate eesti keele oskus nõutud tasemele (Keele-inspektsioon 2014). Vaatamata sellele, et keeleõpetoimub intensiivselt, ei suuda kursuse läbinud valdavalt

venekeelses töökeskkonnas oma saavutatud keeletasethoida (Ernits 2014). Kõige selle tulemusel ei ole imes-tada, et eesti keel on Ida-Virumaal vene ja inglise keelejärel alles kolmandal positsioonil (Rannut 2014).

Olukorra muudab tundlikumaks asjaolu, et 2011.aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti kodanike osa-kaal Ida-Virumaa linnades kõigest 49,8%. Kuigi Eestikodakondsusega isikute juurdekasv rahvaloendustevahelisel ajal oli ligi kümme protsendipunkti, oli Vene-maa kodakondsusega isikute kasv sama kiire. Viimaseidon 2011. aasta seisuga Ida-Virumaa linnades 31,2%. Ar-vestades, et vaid 20% Ida-Virumaal elavatest Eesti

Eesti keel II keelena Eesti keel emakeelenaEesti keele oskuseta

Ida-Viru Suur-Tallinn Linnad Maakohad Kogu eesti

100%

90%

80%

70%

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

62% 23% 6%3%

18%

22%

21%

10%4%

14%

69%

94%

84%

56%

16%

JOONIS 4.1.3 Eesti keele oskajate osakaalud eri keelekeskkondades 2011. aastal


15-19 20-29 30-44 45-54 55-64 65-74 75-79

70

60

50

40

30

20

10

0

Venekeelsed vastajad: eesti k väga hea või suurepärane Eestlased: vene k väga hea või suurepärane

% va

nuse

rühm

ast

Vanus

JOONIS 4.1.4 Eesti ja vene keele oskus vene (V) ja eesti (E) emakeelega vastajate seas. Väga hea ja suurepärase keeleoskusega vastajate protsent vanuserühmades

Andmed: MeeMa 2014.


kodakondsetest on rahvuselt eestlased ja et eestlasteosakaal piirkonnas kahaneb, ei ole Eesti kodakondsusegainimeste vähese juurdekasvu jätkumisel välistatud, etVenemaa kodanikud võivad selles piirkonnas tulevikussaavutada arvulise ülekaalu.

4.1.3 Inglise keele kasutamine

Sellevõrra, kuidas taasiseseisvunud Eestis on vähenenudvajadus vene keelt kasutada ja kahanenud vene keeleoskajate osakaal noorema põlvkonna hulgas, on para-nenud (eriti eesti keelt emakeelena kõnelevate noorte)inglise keele oskus (vt joonis 4.1.5).

MeeMa 2014 uuringu kohaselt väidab ligi 64%keskkooliealistest eestlastest, et valdab inglise keelt vägahästi või vabalt. Inglise keele oskuse tase langeb oluliseltalles 45aastaste ja vanemate seas, jäädes 20% ja 30% va-hele. Üsna kõrge on ka keskkooliealiste vene emakeelegavastanute hinnang oma keeleoskusele (50%), kuid vane-mates vanuserühmades on see väga madal.

Noorte hea inglise keele oskus on tingitud niihästiseotusest rahvusvahelise ingliskeelse noortekultuurigakui ka järjest suurenevast vajadusest kasutada inglisekeelt igapäevaelus. MeeMa 2014 andmetel kasutab veidiüle 35% eesti emakeelega ja veidi üle 15% vene ema-keelega nooremaid kui 30aastasi inglise keelt pidevalt,iga päev. Igapäevase ingliskeelse suhtluse paratamatuson juba olulisel määral mõjutanud eesti keele kasutustmõnedes valdkondades, eeskätt teaduses, kõrghariduses,meelelahutuses ja elektroonilistes suhtlusvõrgustikes.

Valdav osa Eesti reaalteadlaste tulemustest aval-datakse inglise keeles; sotsiaal- ja humanitaarteadlasedavaldavad oma töid ka eesti keeles (Klaas-Lang 2012).Teadustulemuste avaldamisest tingituna kirjutatakse kaenamik doktoritöid inglise keeles. Näiteks Tartu Ülikoo-lis, kus kaitstakse pooled Eesti doktoritöödest, oli aas-tatel 2000–2010 eestikeelsete doktoritööde osakaal16,3% (Klaas-Lang 2012), 2013. aastal 15,3%. Eestis ter-vikuna oli 2013. aastal avalik-õiguslikes ülikoolideskaitstud doktoritöödest 18% eesti keeles. Viimase 15aasta jooksul ei ole doktoritööde keeles suuri nihkeidtoimunud. Seega võib arvata, et teadustegevuse keel onsuuresti stabiliseerunud: inglise keel on valdav reaal-teadustes ja eesti keelel on säilitanud oma positsiooniteaduskeelena humanitaarteadustes.

Hariduses on eesti keele olukord oluliselt tugevam.Vaid doktoriõpe on Eesti avalik-õiguslikes ülikoolidesülekaalukalt eesti-inglise kakskeelne, magistri- ja baka-laureuseõpe on valdavalt eestikeelne: Tartu ülikoolis oninglise keeles 15 magistriõppe ja kaks bakalaureuseõppe

kava; Tallinna tehnikaülikoolis 17 magistrikava jaTallinna ülikoolis seitse magistri- ja viis bakalaureuse-taseme õppekava (andmed ülikoolide kodulehtedelt).Kuigi inglise keele kasutus magistri- ja bakalaureuse-õppes on vähehaaval suurenenud, moodustab see Eestikõrghariduses siiski vaid väikese osa.

Samas tuleb arvestada, et gümnaasiumi lõpetajatehulk väheneb ja nendestki läheb arvestatav osa õpin-guid jätkama välismaa ülikoolidesse: 2013. aastal 6%Tartu abiturientidest ja 8,3% Tallinna omadest, vt Aljas(2014). See sunnib Eesti ülikoole tõenäoliselt otsima või-malusi suurendada välisüliõpilaste hulka, mis aga eeldabingliskeelse õppe osakaalu suurendamist magistri- jabakalaureuseõppes.

Gümnaasiumiastmel on valdav osa üldharidusest kaseesti- või venekeelne. Alates 2009. aastast võib Eestikoolides gümnaasiumi kahes viimases klassis õpetadaka rahvusvahelise bakalaureuseõppe kava järgi, mis oningliskeelne. Praegu saab rahvusvahelise bakalaureuse-õppe kava järgi õppida neljas eesti õppekeelega üld-hariduskoolis, lisaks töötab Eestis kolm inglise õppe-keelega rahvusvahelist kooli. Niisiis, kuigi ingliskeelneharidus on Eestis põhimõtteliselt võimalik ka munitsi-paalkoolides, on see üldhariduses seni siiski üsna mar-ginaalne.

Lisaks teadusele on inglise keelel tugev mõju ka moe,disaini, massikultuuri ja elustiili valdkondades – eritiTallinnas, kus „kaubandus- ja teenindusasutused eelis-tavad võõrkeelset teavet ja reklaami ning võõrkeelseidettevõttenimesid” (Eesti Keelenõukogu, Haridus- jaTeadusministeerium 2013: 47). Inglise keele mõju neisvaldkondades tuleneb ingliskeelse massikultuuri kõrgestmainest, aga kindlasti ka sellest, et tänapäeva maailmason elustiil ja mood üsna kosmopoliitne valdkond, kuson ilmselt kergem edu ja tunnustust saavutada inglisekeele vahendusel, kuigi enamik tarbijaid ja lugejaid onpärit Eestist.

See seab näiteks moe ja elustiili valdkonna blogijadkeerulise keelevaliku ette. Eesti neljateistkümne popu-laarsema moeblogi (vt Kulper 2015) keelekasutuse ana-lüüsimisel ilmneb, et valdkonnas on välja kujunemasoma keelekasutusnorm: enamik blogijaid (6) kirjutabkõik tekstid paralleelselt eesti ja inglise keeles, vägakaalukas osa (5) üksnes eesti keeles ja vaid kolm ainultinglise keeles. Vaieldamatult nõuab kahes keeles teksti-loome rohkem aega ja energiat, seetõttu on väga tun-nustusväärne, et valdkonna juhtiv tuumik järjekindlalttoetab eesti keele kasutust ka selles suhteliselt üle-ilmastunud tegevusvaldkonnas.Sotsiaalvõrgustikes on samuti osa suhtlust ja sisuloometvõõrkeelne, olenevalt sellest, kui suur osa inimese


15-19 20-29 30-44 45-54 55-64 65-74 75-79

90

80

70

60

50

40

30

20

10

0

Venekeelsed vastajad: ingl k väga hea või suurepärane Eestikeelsed vastajad: ingl k väga hea või suurepärane

Vanus

JOONIS 4.1.5 Inglise keele oskus eesti ja vene emakeelega inimeste eri vanuserühmades

Andmed: Meema 2014.

aktiivsest sõpruskonnast ei oska eesti keelt. On inimesi,kes kirjutavad peaaegu kõik oma postitused kahes kee-les ja on neid, kelle postituste keel varieerub teemastlähtuvalt. On üsna kindel, et mida enam hakkab eest-laste virtuaalsetesse suhtlusvõrgustikesse lisandumaselliseid olulisi kontakte, kellega eesti keeles suhelda eisaa, seda enam kasvab ingliskeelsete postituste hulk.Võtmeküsimuseks kujuneb, kas selle tulemusena võivadka eestlased omavahelise suhtluse üha enam inglis-keelseks muuta. See sõltub suuresti eestlaste hoiakutest.

4.1.4 Keelehoiakud

Hoiakuid eesti ja inglise keele kasutuse, tähtsuse ja tule-viku suhtes on uuritud 2003. aastal (Ehala, Niglas 2004)ja 2011. aastal (Tammemägi, Ehala 2012). Vaatluse all olidkeskkooliõpilased, sest selle vanuserühma hoiakudmõjutavad kõige otsesemalt eri keelte kasutusvõimalusitulevikus.

Andmete võrdlus näitas, et üheksa aastaga suurenesolulisel määral nende noorte osakaal, kes on nõus puhtpragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt eelistama inglisekeelt eesti keelele – näiteks kui on valida, kas ostakallim telefon, millel oleksid ka eestikeelsed menüüd võiodavam, ainult ingliskeelsete menüüdega; või kui eesti-keelsetest subtiitritest loobumine muudaks kinopiletiveerandi võrra odavamaks. 2003. aastal valinuks 54%vastanutest odavama, ilma eesti keele toeta kauba; 2011.aastal oli nende osakaal tõusnud 63 protsendini. Roh-kem on ka neid, kes eestlastest koosnevas kollektiivis

oleksid nõus kasutama töökeelena inglise keelt, kui seemuudaks suhtlemise muukeelsete ülemuste ja koostöö-partneritega ladusamaks. Aastal 2003 oli neid 32%,aastal 2011 aga 45%. Analüüs näitas sedagi, et inglisekeele eelistamine sellistes pragmaatilistes suhtlusolu-kordades on seotud kasutusintensiivsusega: midarohkem noor kasutab igapäevaelus inglise keelt, sedatõenäolisemalt on ta valmis seda eesti keelele eelistama(Tammemägi, Ehala 2012).

Mõlemas uuringus oli vastanute hulgas väga palju(üle 72%) neid, kes leiavad, et Eestis peaks olema või-malik saada eestikeelse kesk- ja kõrghariduse kõrval kaingliskeelset ja et riik peaks ka ingliskeelset haridustrahastama. Stabiilselt on püsinud ka hoiakud oma tule-vaste laste hariduskeele suhtes, 41% oleks valmis andmaoma tulevastele lastele eestikeelse asemel ingliskeelsehariduse. Ilmnes ka, et inglise keele eelistamine eestikeelele oli seotud arvamusega, et eesti keelel tõenäoliseltei ole vastaja tulevaste laste täiskasvanuks saamise ajalenam tööelus praktilist tähtsust (Tammemägi, Ehala2012).

Kuigi eesti noored ei hinda eesti keele väljavaateidkeskpikas perspektiivis heaks ja arvavad, et inglise keeltõrjub eesti keele kõrvale, väärtustavad nad suhteliseltkõrgelt eesti keelt rahvusliku identiteedi kandjana. 2011.aastal nõustus 83% vastanutest, et kui nende tulevaneabikaasa või elukaaslane ei ole eestlane, siis peaks eestikeel olema siiski kodune keel, mida peaksid oskama nii-hästi lapsed kui ka teisest rahvusest abikaasa. 2003.aastal oli samade hoiakutega noori veidi rohkem, 86%.Ilmnes ka keskmise tugevusega negatiivne korrelatsioon


(r = 0,33) ingliskeelse hariduse tähtsustamise ja eestikeele väärtustamise vahel segaperekonnas: mida rohkemväärtustatakse ingliskeelset haridust, seda vähem väär-tustatakse eesti keele kasutamist oma tulevases pere-konnas, kui elukaaslane ei ole eestlane. 2011. aasta and-mete klasteranalüüs näitas, et selliseid noori, kes ei väär-tusta eesti keelt identiteedikandjana ja on väga kindlaltorienteeritud inglise keele eelistamisele hariduses jaigapäevaelus, on valimis 18%. Nende hulgas on keskmi-sest enam nn eliitkoolide õpilasi ja neid, kelle pere sisse-tulek on keskmisest suurem (Tammemägi, Ehala 2012).

Vaieldamatult on 18% noorematest vanuserüh-madest kõnelejaskonnas väga arvestatav hulk. Isegi kuipooled noored käituksid tulevikus oma väljendatudhoiakute kohaselt, tooks see endaga kaasa eesti keelekõnelejaskonna olulise kahanemise keelevahetuse tõttu.

4.1.5 Üldhinnang

Ükskõik millise keele kestlikkuse üks põhimuutujaid onkõnelejaskonna hulk. Kuigi isoleeritud tingimustes(näiteks saartel) võivad jätkusuutlikuna püsida ka vägaväikesed keelekogukonnad, vajab tänapäeva arenenudühiskonnas kasutatav keel jätkusuutlikkuse tagamiseksarvestatavat kõnelejaskonda, sest omakeelse teaduse,hariduse ja kultuuri arendamine nõuab niihästi inim-ressurssi kui ka raha. Praeguse demograafilise arengujätkudes kahaneks eesti keelt emakeelena kõnelejatehulk sajandi keskpaigaks 800 000 lähedale (Puur, Rahnu2014), mis ei pruugi olla piisav, et tagada eesti keelefunktsioneerimine eri valdkondades praegusel tasemel.Seega on kahanev rahvastik 21. sajandil eesti keelejätkusuutlikkuse põhiline ohutegur.

Kui eestlased jätkuvalt intensiivselt kultuuri tarbi-vad, ei pruugi kõnelejaskonna kahanemine eestikeelsekultuurikeskkonna rikkalikkust oluliselt kahjustada.Tunduvalt keerulisemasse olukorda satub eestikeelnekõrgharidus. Kui ülikooli astuvate eestlaste hulk vähe-neb jätkuvalt niihästi kahanevate sünnipõlvkondadetõttu kui ka seetõttu, et märgatav tudengitest alustabülikooliõpinguid väljaspool Eestit, on ülikoolid sunni-tud kõrghariduse taseme ja erialase mitmekesisuse hoid-miseks olulisel määral suurendama välisüliõpilastehulka. See ei ole reaalne ilma ingliskeelset õpet suuren-damata. Otsustuskoht on, kas tagada välisüliõpilasteleka hea eesti keele oskus ja anda võimalus jääda Eestissealaliseks.

Tõenäoliselt muutub sisserände toetamine lähemapaarikümne aasta jooksul paratamatuseks. Sellele lisan-dub tagasiränne, kusjuures välismaal kasvanud põlv-konna eesti keele oskus ei ole alati emakeele tasemel.Nooremates põlvkondades suureneb nende hulk, keseesti keele põlvkondlikku edasikandmist välismaaleabielludes oluliseks ei pea. Kestlikkust hakkab mõjutamaka virtuaalne suhtlus diasporaas elavate sugulastega,kelle noorim põlvkond ei pruugi eesti keelt osata. Kõiksee kokku võib muuta praegu üsna habrast tasakaalueesti, vene ja inglise keele kasutamisel igapäevaelus.

Eesti keele kestlikkuse võtmekeskkonnaks kujunebilmselgelt mitmerahvuseline Suur-Tallinn, kus eestikeelt räägib praegu emakeele või teise keelena 77%elanikest. Kindlasti jääb suurem osa avalikke ja era-sfääris osutatavaid teenuseid Tallinnas kättesaadavaksnii eesti, vene kui ka inglise keeles – kõigi nende keeltekasutajaskond on piisavalt suur, et turgu mõjutada.Küsimuseks kujuneb suhtluskeele valik siis, kui uus-immigrantide osakaal linnas hakkab kasvama. Kuisuhtlus nendega jääb teenindussfääri tasemele, siis ei olesellel eesti keele kasutusele erilist mõju. Kui eestlastel,diasporaaeestlastel ja uusimmigrantidel kujunevadühised isiklikud suhtlusvõrgustikud, on inglisekeelsesuhtluse sagenemine eestikeelse arvel paratamatu.

Arvatavasti jätkub eestlaste osakaalu ja eesti keeletähtsuse kahanemine Ida-Virumaal. Selle piirkonnasidumiseks eesti keele ja kultuuriruumiga ei piisaks ilm-selt vähemast kui pealinna kolimisest Narva. Tõenäo-lisem on siiski, et avalike teenuste tagamiseks hakatakseseal tulevikus kasutama tõlkide ja keeletehnoloogilisterakenduste kombinatsiooni. Üldiseks suhtluskeeleksjääb Ida-Virumaal vene keel, ja kui piirkonnas peaksalgama märgatav majanduslik areng, siis tõstab seepigem inglise kui eesti keele osatähtsust.

Kokkuvõtteks võib öelda, et eesti keele kestlikkusevõtmeküsimus on kõnelejaskonna väiksus, ja see mõju-tab otseselt eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkust.Tõenäoline on ka uusimmigrantide ja välismaalasteosakaalu suurenemine keelekeskkonnas ning suhtlus-võrgustikes, mis võib kaasa tuua ingliskeelse suhtlusekasvu avalikus ruumis. Samas on eestlaste rahvuslikidentiteet tugev. See tähendab, et eesti keel säilitab omatugeva positsiooni kodus ja hariduse madalamatel ast-metel. Kas ja millisel hetkel võib ingliskeelse suhtluseosakaalu tõus hakata mõjutama eesti keele põlvkond-likku ülekannet, on praegu raske ennustada. ●


Aljas, R. (2014). Välismaa ülikoolidesse läheb üha rohkem noori. Eesti Päevaleht, 18. oktoober. http://epl.delfi.ee/news/eesti/valismaa-ulikoolidesse-laheb-uha-rohkem-noori?id=69968641.

Eesti Keelenõukogu, Haridus- ja Teadusministeerium (2013). „Eesti keele arengukava 2011–2017” elluviimise vahearuanne (2011–2012).Käsikiri. http://ekn.hm.ee/node/57, vaadatud 01.12.2014.

Ehala, M. & Niglas, K. (2004). Eesti koolinoorte keelehoiakud. Akadeemia, 10, 2115–2142.

Ernits, Ü. (2014). Riigikeele oskusest Ida-Virumaal. Postimees, 6. juuni.http://arvamus.postimees.ee/2819252/ulle-ernits-riigikeele-oskusest-ida-virumaal.

Haridus- ja Teadusministeerium (2004). Eesti keele arendamise strateegia. Tartu:Haridus- ja Teadusministeerium.

Keeleinspektsioon (2014). Keeleinspektsiooni 2013. aasta tegevuse aruanne.http://www.keeleinsp.ee/?menu=30&news=1051.

Klaas-Lang, B. (2012). Eesti keele käekäik 21. saj alguses, Études finno-ougriennes,http://efo.revues.org/882; DOI: 10.4000/efo.882.

Kulper, K. (2015). Moekuulutajad arvutiekraanilt. Postimees. Arter. 3. jaanuar.

Lewis, M. P., Simons, G. F & Fennig, C. D. (2014). Ethnologue: Languages of the World,Seventeenth edition. Dallas, Texas: SIL International. Online version: http://www.ethnologue.com.

MeeMa (2014). Keeleoskus ja võõrkeelte kasutamine Eestis eestlaste ja mitte-eestlaste seas.TÜ Ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogiline uuring „Mina. Maailm. Meedia“. Saar Poll.

Puur, A. & Rahnu, L. (2014). Sisserändest ja sisserändajate kohastumisest Eestis.Ettekanne seminaril «Demograafia ja eesti keel. Eesti keel rändeveskis: oht või väljakutse?"27. novembril 2014. http://www.uttv.ee/naita?id=20896#.

Rannut, M. (2014). Ida-Virumaal on eesti keel alles kolmandal kohal. Delfi. 7. november. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/keeleteadlane-ida-virumaal-on-eesti-keel-alles-kolmandal-kohal?id=70106501.

Tammemägi, A. & Ehala, M. (2012). Koolinoorte keelehoiakud 2011. aastal. Keel ja Kirjandus, 4, 241–260.

VIIDATUD ALLIKAD

iimastel aastatel on Eesti kultuuri tutvustaminemaailmas jõudsalt edenenud. Meil ei ole aga ter-viklikku ülevaadet kultuurikontaktide laiene-

misest ja süvenemisest eri maadega, sest sellekohasteandmete kogumise võimalused ja traditsioonid on erivaldkondades erinevad. See inimarengu aruande ala-peatükk püüab anda mõningase ülevaate Eesti kultuurirahvusvahelisest levikust peamiste valdkondade kaupaja tutvustab katseid kultuurikontakte teiste maadegaempiiriliselt uurida.

4.2.1 Eesti kirjanduse rahvus-vaheline levik

Eesti ilukirjanduse tõlkimine võõrkeeltesse on viimastelaastatel tugevalt rohkenenud. 2001. aastal loodud EestiKirjanduse Teabekeskuse andmetel ilmus 2001. aastaleesti kirjandust tõlgituna teistesse keeltesse kokku 12

raamatut viies keeles, 2009. aastal 46 raamatut 17 keeles,järgmistel aastatel isegi veidi rohkem (vt tabel 4.2.1).Rahvusvahelise leviku seisukohast on oluline, et Eestiraamatuid tõlgivad välismaalastest tõlkijad ja annavadvälja väliskirjastused, sest üldjuhul ei jõua Eestis võõr-keeltes väljaantud raamatud välismaa raamatupoodi-desse ja raamatukogudesse ja nendest ei räägita kavälismeedias.

Et eesti keele rääkijaid on teistes maades vähe, levibkeelepõhine kultuur aegamööda, nõuab vahendajateaktiivset tegevust ja jõuab harva suure publikuni.Menukas tõlge mõnda enamlevinud keelde aitaboluliselt kaasa raamatu tõlkimisele ka teistesse keeltesse.Ilmekas näide on Andrus Kivirähki „Mees, kes teadisussisõnu“. Pärast 2013. aastal ilmunud tõlget prantsusekeelde on Eesti Kirjanduse Teabekeskuse andmeteltekkinud huvi kõnealuse raamatu vastu paljudes riiki-des: Hollandis, Horvaatias, Iisraelis, Itaalias, Portugalis,

Eesti kultuuri levik maailmas4.2� PEETER VIHALEMM

VSissejuhatus

TABEL 4.2.1 Eesti ilukirjanduse väljaandmine välismaal

2001 2007 2009 2011 2013

Tõlgitud raamatute arv 12 36 46 66 58

Keelte arv, millesse tõlgitud 5 10 17 18 21

Allikas: Eesti Kirjanduse Teabekeskus.


Saksamaal, Soomes, Suurbritannias, Taanis, Ungaris,USAs. Prantsusmaal on seda müüdud rohkem kui 17 000eksemplari ja sellest on välja antud neli trükki. Oma osaon kindlasti olnud Prantsuse fantaasiakirjanduse auhin-nal Le Grand Prix de l’Imaginaire, mille Kivirähk saiaastal 2014.

Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhataja Ilvi Liiveütles mullu raadiointervjuus, et suur õnnestumine onkindlasti olnud Tammsaare „Tõe ja õiguse” kõigi viieköite hiljutine ilmumine prantsuse keeles, samuti„Kalevipoja“ värsstõlge hindi keelde. Tammsaare unis-tas, et „Tõde ja õigus“ tõlgitaks inglise keelde. Tänavuaprillis ilmuski esmakordselt esimese köite tõlge (Liive2014). 2013. aasta kevadeks olid kõik „Tõe ja õiguse”köited juba olemas soome keeles.

Viimaste aastate suursaavutuseks võib pidada„Kalevipoja” uue tõlke ilmumist inglise keeles. Kirjan-dusteadlane Sirje Kiin tõstab esile veel mitmeid suuriõnnestumisi: Juhan Liivi jõudmine soome ja hispaaniakeelde; Kristiina Ehini lausa mituteist ingliskeelset (janüüd ka briti auhindadega pärjatud) luuleraamatut tänukongeniaalsele tõlkijale Ilmar Lehtperele; ThomasSalumetsa ingliskeelne, Kanadas ilmunud sügav psühho-analüütiline Jaan Kaplinski biograafia, mis tõstab eestiluuletaja maailma mastaabis eriliseks mõtlejaks ja sõna-maagiks; Elin Toona-Gotschalki autobiograafiline dra-maatiline teos „Into Exile“ (mille ajakiri The Economistkuulutas mullu üheks 2013. aasta paremaks raamatuks);Indrek Hargla põnevate keskaegsete kriminullide jätkuvedukäik maailma raamatumessidel (Kiin 2015).

Aastatel 2010–2014 ilmus Eesti Kirjanduse Teabe-keskuse andmetel eesti ilukirjandust kõige rohkemsoome keeles, 65 tõlget. Järgnesid vene keel 58, inglisekeel 37, läti keel 27, prantsuse keel 20, ungari keel 13 jasaksa keel kaheksa tõlkega.

Võrdluseks on huvitav vaadelda teistest keeltest tõl-gitud raamatute ilmumist Eestis. Tõlkeraamatuid onEestis viimastel aastatel ilmunud (rahvusraamatukoguandmetel) ligikaudu 1200 nimetust aastas. Vene keelesttõlkimise domineerimine nõukogude ajal asendus kohepärast taasiseseisvumist inglise keele domineerimisega:aastal 2013 moodustasid tõlked inglise keelest (taasrahvusraamatukogu andmetel) 64% kõigist tõlgitud raa-matutest. (Tegelikult oli suhtarv tolleks ajaks isegimõnevõrra vähenenud, 2009. aastal oli see 71%.)Järgnesid saksa keel (7%), vene keel (5%), prantsuse keel(5%), soome ja rootsi keel (mõlemad 4%).

4.2.2 Teater

Kultuuriministeeriumi andmetel andsid meie teatrid1995. aastal välismaal 61 etendust (Lauristin, Vihalemm1997: 324). 2007–2013 on see arv olnud ligemale 100või üle selle ja lähenenud mõnel aastal isegi 200le (vttabelit 4.2.2).

Eesti Teatri Agentuuri andmetel on nii viimaselkolmel aastal kui ka 2004–2013 kokkuvõttes kõige enamkülalisetendusi antud Saksamaal, Soomes ja Venemaal.Kõige enam andsid aastail 2002–2013 etendusi Kanuti

2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Välisriikides etendusi andnud teatrite arv 14 13 17 17 20 21 19

Aasta jooksul külastatud riikide arv 17 20 19 27 15 28 23

Eksporditud lavastuste arv 36 36 37 43 55 50 47

Välisriikides antud etenduste arv 111 115 91 100 129 187 117

Etendusi vaadanute arv (tuhandetes) 27 17 15 24 36 66 26

TABEL 4.2.2 Eesti teatrid välismaal 2007-2013

Allikas: Eesti Teatri Agentuur.


Gildi Saal, Von Krahli Teater ja NO99. Enim vaatajaidkogusid lastelavastused „Jussikese seitse sõpra“ (Nuku)ning „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ (Estonia) 2012.aastal Hiinas: 16 etendusel käis kokku 19 000 vaatajat.

2004–2013 andis Eesti Teatri Agentuuri andmetel 30Eesti teatrit 1055 etendust hinnanguliselt 280 000 vaata-jale 45 riigis, kaugematest maadest lisaks ülalmainitudHiinale ka USAs, Austraalias, Jaapanis, Indias ja Iraanis.Eesti teater on välismaal leidnud üldiselt väga hea vas-tuvõtu. Näiteks 2014. aasta suvel Tampere teatrifestivalilosalenud teatrid (NO99, R.A.A.A.M., Cabaret Rhizome,Rakvere Teater) said palju positiivset tähelepanu. YLEUutiset rõhutas, et Eestis tehakse praegu julget teatrit.Publik on Soomestki entusiastlikum (1,3 miljoni elanikukohta miljon teatrikülastust aastas, umbes 500 lavastust,6000 etendust). Teatrifestivali kunstilise juhtkonna liigeMikko Kannineni hinnang: „Eestis tehakse palju ekspe-rimentaalset, söakat teatrit. Eesti teatris on kunstilisesmõttes toimumas kindlasti midagi suurt. Kõik lavas-tused on uute, noorte truppide tööd. Eesti uuel põlvkon-nal on oma hääl” (Pedaru 2014).

Oluline rahvusvaheline tunnustus Eesti teatri healetasemele on NO99 lavastuse „Mu naine vihastas“ vali-mine 2015. aasta suvel toimuva Avignoni teatrifestivalipõhiprogrammi. Varem ei ole Eesti teatrid seal esinenud.

4.2.3 Muusika

Arvulist koondülevaadet Eesti muusikute esinemistestvälismaal ja Eesti muusika levikust teistes maades ei oletehtud, muusikaesituste ja heliloomingu andmeid esitabregulaarselt Eesti Muusika Infokeskus, vt www.emic.ee.Üldine visioon Eesti muusika levikuvõimaluste kohtamaailmas on kirjas Eesti Muusika Arenduskeskusekoostatud ekspordikavas aastateks 2012–2013. Doku-mendis tõdetakse, et klassikalise ja levimuusika levikupotentsiaal on suur, kuid see on suuresti kasutamata.Mõlemas valdkonnas soovitakse eksporti suurendada,sest Eesti turg on liiga väike ja arenemisvõimalused pii-ratud. Eestis ei ole ekspordiga tegelevat institutsiooni,mis kataks kogu muusika valdkonna; kontakte luuaksepigem isiklike võrgustike kaudu. Samas on näiteks klas-sikalise muusika puhul Euroopas olemas sajandite-vanused agentuurid(Konjunktuuriinstituut 2013a: 35).

Eesti levimuusika peamised levikualad on EestiMuusika Arenduskeskuse hinnangul eelkõige Põhja-maad ja Läänemere regioon, klassikalise muusika osasaga Saksamaa, Venemaa ja Holland (ibid., 36).

Eesti klassikalise muusika suure levikupotentsiaalikujundavad tuntud dirigendid, heliloojad, koorid ja

interpreedid: Arvo Pärt, Erki-Sven Tüür, Neeme Järvi,Eri Klas, Andres Mustonen, Eesti Filharmoonia Kam-merkoor jt. Arvo Pärt oli aastal 2014 juba neljandat aas-tat järjest maailmas kõige enam esitatud helilooja;rohkest rahvusvahelisest tunnustusest võib nimetadakas või Jaapani Kunstiühingu auhinda Praemium impe-riale, mille sügisel 2014 andis talle üle Jaapani printsHitachi. Suursündmused olid ka mais ja juunis 2014teoks saanud Tallinna kammerorkestri ja filharmooniakammerkoori ülimenukad Arvo Pärdi muusikagakontserdid New Yorgis ja Washingtonis, sealhulgasCarnegie Hallis, kus Eesti muusikud ei olnud kunagivarem esitanud kogu õhtut täitvat Eesti muusikakava.

Eesti muusika tutvustamise suurprojektiks kujunesmitmenädalane Balti muusika festival Hiinas oktoobris-novembris 2014, kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor,kellade ansambel Arsis, tšellokvartett C-JAM ja pianistRein Rannap andsid Hiina suurlinnade keskseteskontserdisaalides 20 kontserti.

Levimuusika rahvusvaheline levik tugineb üksi-kutele edukatele ansamblitele või solistidele. NäiteksEwert And The Two Dragons esinesid aastatel 2012 ja2013 välismaal paarisajas Euroopa ja Põhja-Ameerika lin-nas, sõlmisid suurte agentuuridega kirjastamise ja rah-vusvahelise plaadilevi lepinguid ja kokkuleppeid (Sildna2014). Kerli Kõiv on artisti ja laululoojana andnud väljamitmeid plaate ja singleid Ameerikas rahvusvahelistekirjastajate kaudu. Näiteks iTunes’i veebipoes on temasinglit „Walking in Air“ nädalas alla laaditud enam kui500 000 korda (Konjunktuuriinstituut 2013: 37).

Popmuusikute välisesinemiste arv on tugevastisuurenenud. 2014. aastal esines teistes maades ligi 30Eesti esinejat umbes poole tuhande kontserdiga, turneedlähiriikides on saanud professionaalse elu normaalseksosaks. „Oleme end üles töötanud rahvusvahelise huviorbiidile: Eesti popmuusikat teatakse, siit oodataksemidagi uut ja unikaalset” (Sildna 2014).

4.2.4 Kujutav kunst

Statistikaamet kogub väliskaubanduse statistikat kakunstivaldkonnas, kuid kogutud andmed ei anna üle-vaadet eesti kunstnike teoste levikust teistesse maa-desse. Suure osa maalide väliskaubandusest moodustabHiina päritolu teoste import ja nende edasimüükEuroopa Liidu riikidesse. Ekspertide hinnangul on noor-tel kunstnikel üha enam otsekontakte välismaaga jaEesti moodsal kunstil on ekspordipotentsiaal. Eestigaleriid ei ole olnud suunatud välisturgudele. (Kon-junktuuriinstituut 2013b: 19).


Aastatel 2012–2014 on Eesti moodsa kunsti rahvus-vaheline tuntus tugevasti kasvanud. Eesti KaasaegseKunsti Arenduskeskuse juhi Karin Laansoo sõnul onEesti „selgelt lükanud jala rahvusvahelise kunstimaailmatähtsamate uste vahele, ja mitte pelgalt statistina.Kümne Eesti kunstniku teoseid on ainuüksi rahvusva-heliste tippkunstimesside kontekstis näinud üle poolemiljoni inimese, lisaks rahvusvahelised näitused ülemaailma ning varjusurmast on tõusnud kunsti eksport.Kaasaegne kunst on jõudmas oma tähelepanult jakunstiekspordi võimekuselt samale tasemele kui Eestikaasaegne muusika, mis on olnud senini meie riigituntuim visiitkaart” (Laansoo 2014).

Eesti riigi esinduslikem kunstiprojekt on rahvuslikpaviljon Veneetsia biennaalil, mida toetakse rahaliseltkõigi muude kunstile tehtavate toetustega võrreldessuures mahus. Veneetsia biennaalil 2013 esindas EestitDénes Farkasi näitus „Ilmne paratamatus”, mis on„suuremahuline postkontseptualistlik installatsioon,kus sõna, foto, heli, taimed, raamatud ja mitmesugusedruumilised objektid ühinevad pöörlevaks kogemuseks,mida verbaalselt ei saagi alati vahendada“ (Eesti Muu-seumide Infokeskus 2014). Eesti paviljoni näitustmainiti rahvusvahelises kunstiveebis Art Agenda kuiüht meeldejäävamat (Ramos 2013).

Kuigi Eesti kunstnikud on varasematelgi aastatel pälv-inud rahvusvahelist tunnustust, oli ikkagi vägatähelepanuväärne sündmus Kaido Ole valimine maailma100 nimekama maalikunstniku hulka, kes on esindatud2014. aasta novembris New Yorgis One Art Space’i galeriisavatud näitusel „100 Painters of Tomorrow“. Näitus jätkubLondonis ja sel puhul annab mainekas Thames & Hudsonvälja kataloogi, kus on esindatud ka Kaido Ole tööd. KarinLaansoo sõnul on Kaido Ole valimine näitusele konkursilosalenud 4300 kunstniku hulgast erakordne saavutus.„Sarnased tippkuraatorite ja -kriitikute osalusel korral-datavad globaalsed ülevaatenäitused on tihti oluliseksplatvormiks uute kunstnike leidmisel. Ole edu aitab kind-lasti kaasa Eesti kaasaegse kunsti tutvustamisele maail-mas. Eestit tuntakse innovatiivse e-riigina; miks ei võiksmeid teada kui riiki, kus on tasemel kaasaegne kunst jasuurepärased kunstnikud” (Eesti Kaasaegse Kunsti Aren-duskeskus 2014). Oluline on esile tuua, et tänapäeva maa-ilmas on kõik kunstivaldkonnad omavahel koostöös –muusikafestivalidel on näitused ja kunstinäitustelmuusika- ja filmiprogrammid (Laansoo 2014).

Viimastel aastatel on kiiresti edenenud Eesti disainitutvustamine ja eksport. On toimunud kümmekondesinduslikku välisnäitust ja messi, näiteks suurejoone-line näitus Brüsselis 2014 ning menukas esinemineLondoni messil ja Hoxtoni galeriis (Gurjanova 2014).

4.2.5 Film

Eesti filmid on edukalt esinenud paljudel rahvusvahe-listel festivalidel. Eesti Filmi Instituudi andmetel osales2012. aastal kokku 185 filmi 807 festivalil, millest ülepoole (443) moodustasid esinemised animafilmide fes-tivalidel (Konjunktuuriinstituut 2013c: 12).

Mängufilmidest äratasid mullu rahvusvahelisttähelepanu Ilmar Raagi „Kertu” ja „Ma ei tule tagasi”,mis oktoobri keskpaigaks olid kogunud festivalideltvastavalt seitse ja neli rahvusvahelist auhinda (Pedaru2014b). Euroopa Filmiakadeemia valis „Kertu” 50 paremamängufilmi hulka, mis hakkavad aasta lõpul kandidee-rima Euroopa Filmiakadeemia auhindadele. Auhindu saika Veiko Õunpuu film „Free range“. Eesti-Gruusiaühistöö „Mandariinid” nominatsioon Kuldgloobusele jaOscarile on Eesti mängufilmide puhul enneolematurahvusvaheline tunnustus.

Priit ja Olga Pärna animafilm „Lendurid koduteel”võitis grand prix Norras Fredrikstadi rahvusvahelisel ani-mafestivalil, olles järjekorras 15. Priit Pärna film, midaon saatnud rahvusvaheline edu. Seoses RahvusvaheliseAnimafilmiühenduse 50. sünnipäevaga korraldati 2011.aastal konkurss viimase 50 aasta kõige märkimis-väärsema joonisfilmi leidmiseks. 50 väljavalitu hulgasoli ka kaks Pärna filmi: „Eine murul“ (11. koht) ja „HotellE“ (36. koht) (Vikipeedia Priit Pärn).

„Võib tõdeda, et Eesti filmi rahvusvaheline läbimurreon juba toimunud ja meil on filmitegijaid, kellelt ei oo-data uusi filme mitte ainult kodumaal.“ (Karjatse 2014).

Rahvusvaheline Produtsentide Liitude Föderatsioonkinnitas Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF)alates 2014. aastast rahvusvaheliselt sertifitseeritudvõistlusprogrammiga festivalide hulka. Sellega kaasnebõigus korraldada rahvusvahelist mittespetsialiseeritudvõistlusprogrammi, nagu seda teevad Cannes, Berliin,Veneetsia, Karlovy Vary jt suured filmifestivalid, kedakoos Tallinnaga on 15.

2014. aastal näidati PÖFFil 650 filmi 70 riigist, festi-val hõlmas kolme võistlusprogrammi (rahvusvahelinevõistlusprogramm, Läänemere- ja Põhjamaade debüüt-filmide võistlusprogramm ning Põhja-Ameerika filmidekonkurss) ja kolme festivali (animafilmid, laste- ja noor-soofilmid, lühifilmid).

Tõeliselt suurejooneliseks Eesti kultuuri tutvusta-miseks kujuneb aga Eesti Rahvusringhäälingu ja Eu-roopa ühe tuntuma muusikafilmide tootja AccentusMusicu koostöös valmivat kaks ainulaadset filmi: doku-mentaal- ja kontsertfilm (Aadama passioon).

Dokumentaalfilmi keskmes on helilooja Arvo Pärt jalavastaja Robert Wilson. Neid jälgitakse samanimelise


muusikateatrilavastuse prooviperioodi ja 2015. aastamais toimuva esietenduse jooksul.

Eesti Kontserdi ja Milano tootjafirma Change Per-forming Arts partnerluses lavale toodavast „Aadamapassioonist“ valmib pärast esietendusi ka maailma tur-gudele suunatav eraldi kontsertfilm. Lavastuse muusi-kaks on Arvo Pärdi mõjusamad teosed „Aadama itk”,„Tabula rasa” ja „Miserere”, mis põimuvad spetsiaalseltselleks lavastuseks loodud uue teosega „Sequentia”.„Aadama passiooni“ esitavad dirigent Tõnu Kaljuste,Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammer-orkester, solistid, näitlejad ning teatri- ja tantsukoolideüliõpilased.

Partneriks kutsutud Euroopa ühe tuntuma muusika-filmide tootjafirma Accentus Music asutaja ja filmipro-dutsendi Paul Smaczny kinnitusel jõuavad filmi-versioonid ligi 50 riigi telekanalitesse, kinodesse ningfilmifestivalidele Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Doku-mentaal- ja kontsertfilm esilinastuvad rahvusvaheliseltArvo Pärdi 80. sünnipäeva aegu septembris 2015. Doku-mentaalfilmi prognoositud vaatajate arv on kuni 50miljonit inimest üle maailma (Eesti Rahvusringhääling2014).

4.2.6 Katsed rahvusvahelist kultuuri-ruumi empiiriliselt uurida

1997. aastal põhjaliku andmestiku toel Eesti kunstirahvavälisesinemiste geograafiat analüüsides jõudis Aili Aare-laid-Tart järeldusele, et esinemiste üldarvusid aluseksvõttes ollakse meist kõige enam huvitatud Soomes, see-järel Rootsis ja Saksamaal. Järgmise Eesti kultuuri vastuhuvi tundvate maade rühma moodustavad Euroopa kul-tuuri võimsad alusriigid Itaalia, Prantsusmaa ja Inglis-maa, kolmanda aga Holland, Taani ja Austria. Venemaajääb üllatuslikust maha isegi Hispaaniast. Eesti kultuu-risuhtlus Kesk-Euroopa saatusekaaslaste ja väiksemateläänepoolsete riikidega ei ole kuigi intensiivne; suhtlus-ringist on hoopis välja jäänud Portugal, Malta ja Kreeka(Aarelaid-Tart 1998: 100).

Ka Tartu Ülikooli praeguses ühiskonnateadusteinstituudis on kogutud andmeid kultuurisuhete kohtateiste maadega. Kahel korral, 1995–1997 ja 2001–2003, onnende põhjal püütud määrata maade kultuurilist lähe-dust Eestile rahvusvahelises kultuuriruumis (kõrvutimaade lähedusega poliitilises, majanduslikus ja perso-naalses ruumis) (vt Vihalemm 1999; 2005; 2007). Kul-tuurilise läheduse indikaatoritena kohta kasutati eestikeelde tõlgitud raamatute arvu, välismaiste teatritrup-

pide esinemisi Eestis ja Eesti teatrite esinemisi välismaal,välismaiste muusikute esinemisi Eestis ning meiekolmes üleriigilises telekanalis näidatud välismaistefilmide ja seriaalide päritolumaad. Seega oli kultuuriliseläheduse indeksi arvutamisel suurem osakaal vastavamaa kultuuri tutvustamisel Eestis kui meie kultuurilevikul välismaal. Vastavate andmete puudumise tõttuvõeti Eesti kultuuri rahvusvahelise leviku indikaatoriksainult teatrite külalisetendused teistes maades. Selleindikaatori põhjal oli mõlemal vaatlusalusel perioodilEesti kultuuri levik kõige intensiivsem Soomes, Rootsisja Venemaal. Üldise kultuurilise läheduse indeksi järgiolid 1995–1997 Eesti kultuurikontaktid kõige tugevamadUSAga (Ameerika filmide tugeva domineerimise tõttutelevisioonis), üsna samal tasemel ka Soome, Venemaaja Saksamaaga (vt Vihalemm 1999: 256). 2001–2003 olikultuurikontaktide tugevuselt esikohale tõusnud Sak-samaa, järgnesid Venemaa, Prantsusmaa, Soome, USA,Rootsi ja Inglismaa (Vihalemm 2005: 88).

Muidugi võib vaielda, kas kultuuri rahvusvahelistlevikut saab üldse statistiliselt analüüsida. Veelgi vaiel-davam on see, kas kultuurikontaktide tugevuse indek-sit tasub arvutada ja kuidas seda teha (oma analüüsiskoostasime maade pingerea vastava indikaatori põhjal;pingerea esimene sai 10 punkti, järgmine 9 punkti jne).Kerkib küsimus, mida kasutatud indikaatorid ikkaginäitavad ja mida näitab nende kokkuviimine ühekskoondtunnuseks? Et andmekogumine on pealegi vägavaevaline, oleme hiljem kultuurikontaktide indeksikoostamisest loobunud, nagu ka maade läheduse empii-rilisest määratlemisest majanduslikus ja personaalsesruumis. Avatud kultuuriruumis ähmastuvad rahvuslikudpiirid; eri kultuurid on sageli läbi põimunud. Kultuu-rikontaktide empiiriline analüüs võimaldab aga kind-lasti esile tuua üldisi tendentse ning eri meetoditegasaadud tulemuste võrdlemisel saab järeldusi täpsustadaja kontrollida. Meie analüüsi tulemuste võrdlemine AiliAarelaid-Tardi tulemustega näitab, et kultuurikontak-tid Venemaaga olid 1990ndate keskel siiski tugevamadkui Aarelaid-Tardi uuring seda näitas. Tõlkekirjanduse jatelevisiooni hankeprogrammi sissetoomine võimaldaskultuurikontakte mitmekülgsemalt iseloomustada jaAmeerika tähtsust globaliseeruvas kultuuriruumis esiletuua.

Kokkuvõte

Võrreldes Eesti kultuuri levikut maailmas viimastel aas-tatel 10–20 aastat tagasi kogutud andmetega, on selgeltnäha, et kui 1990ndatel domineerisid Eesti kultuuri


rahvusvahelises levikus lähemalasuvad Soome, Rootsi,Saksamaa ja Venemaa, siis nüüdseks on levik mitmesvaldkonnas tugevasti laienenud.

See ei puuduta üksnes Eesti muusika globaalsetlevikut, edukaid esinemisi USAs, Hiinas ja Jaapanis ningfilmide edu paljudes maades, vaid hõlmab ka Eesti kir-janduse, teatri, kujutava kunsti ja disaini läbimurretjõudmisel rahvusvahelise kultuuripublikuni. Jõulistarengut võib täheldada praktiliselt kõigis kultuurivald-kondades.

Eesti kultuuri rahvusvaheline leviku kiire edene-mine viimasel aastakümnel näitab selgelt meie kultuurielujõudu ja jätkusuutlikkust.

Suvel 2014 Simon Anholti koostatud hea riigi indeksseab 125 riiki pingeritta kuues valdkonnas (vthttp://www.goodcountry.org/overall). Eesti on maail-makultuuri panustamises 6. kohal, kuuludes sellemõõdiku järgi maailmakultuuri tippude hulka (Mikita2014). Oma väiksust arvestades kiirgab Eesti kultuurmaailma erakordselt tugevalt (Kiin 2015). ●

Aarelaid-Tart, A. (1999). Eesti kultuurivahetuse geograafiast. Eesti inimarengu aru-anne 1998. Tallinn: UNDP.

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (2014). Pressiteade 13.11.2014: Kaido Ole 100maailma nimekaima maalikunstniku seas. www.ecadc.ee/kaido-ole-100-maailma-nimekaima-maalikunstniku-seas/.

Eesti Muuseumide infokeskus (2014). Näituse „Dénes Farkas. Ilmne paratamatus” pidu-lik lõpetamine. http://www.muuseum.ee/et/kuum/uudiste_arhiiv?news_id=5044

Eesti Rahvusringhääling (2014). Pressiteade 30.10.2014: Arvo Pärdi ja Robert Wilsonikoostööst valmib kaks filmi. http://etv.err.ee/v/sonumid/375b279b-e417-41c9-9b15-53e445ed0f4b.

Gurjanova, I. (2014). Eesti disain – kultuur või majandus? Sirp, 19.12.

Karjatse, T. (2014). Kodumaine film risttuules või nullpunktis? Sirp, 19.12.

Kiin, S. (2015). Hääde riikide hulgas. http://arvamus.postimees.ee/30412229/sirje-kiin-haade-riikide-hulgas.

Konjunktuuriinstituut (2013a). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. 13.Muusika. Tallinn: Konjunktuuriinstituut. www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/13._Eesti_loomemajanduse_olukorra_(2011)_uuring_ja_ kaardistus_-_Muusika.pdf.

Konjunktuuriinstituut (2013b). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. 11.Kunst. Tallinn: Konjunktuuriinstituut. www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/11._Eesti_loomemajanduse_olukorra_(2011)_uuring_ja_ kaardistus_-_Kunst.pdf.

Konjunktuuriinstituut (2013c). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. 3.Film ja video. Tallinn: Konjunktuuriinstituut. www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/3._Eesti_loomemajanduse_olukorra_(2011)_uuring_ja_ kaardistus_-_Film javideo.pdf.

Laansoo, K. (2014). Eesti kunsti rahvusvahelistumise uus laine. Loov Eesti leht, 8,sügis-talv (Eesti Päevalehe lisaleht).

Lauristin, M. & Vihalemm, P. (2012). Return to the Western World: Cultural and Polit-ical Perspectives on Estonian Post-Communist Transition. Tartu: Tartu University Press.

Liive, I. (2014). Exporting Estonian Literature: an Interview With Ilvi Liive.http://news.err.ee/v/Culture/773ea32c-e131-4020-9f86-734d622592db.

Mikita, V. (2014). Mikroetnos. Sirp, 12.12.

Pedaru, T. (2014a). Eesti Rahvusringhäälingu pressiteade 07.08.2014: Soome meediakirjutab Eesti teatrist. http://kultuur.err.ee/v/teater/arvustus/c012e83d-8285-415e-a895-77f546061c14.

Pedaru, T. (2014b). Eesti Rahvusringhäälingu pressiteade 16.10.2014: Ilmar Raagimängufilmid koguvad tunnustusi. http://kultuur.err.ee/v/film/4e3a13a4-4236-4d13-ab99-3b22d48db783.

Ramos, F. (2013). Venice Biennale Off-Site and Museums. http://www.art-agenda.com/reviews/venice-biennale-off-site-and-museums/.

Sildna, H. (2014). Rahvusvaheline haare. Eesti popmuusikal läheb paremini kuikunagi varem ja see on alles algus. Sirp, 19.12.

Vihalemm, P. (1999). Changing Baltic Space: Estonia and its Neighbours. Journalof Baltic Studies, 30 (3), 250–269.

Vihalemm, P. (2005). How Integrated is the Baltic Sea Region? In Bolin, G., Ham-mer, M., Kirsch, F.-M. & Szrubka, W. (eds), The Challenge of the Baltic Sea Region.Södertörn Academic Studies 29. Stockholm: Södertörn University College.

Vihalemm, P. (2007). Changing spacial relations in the Baltic region and the roleof the media. European Societies, 9 (3), 777–796.

Vikipeedia. Priit Pärn. http://et.wikipedia.org/wiki/Priit_Pärn.

VIIDATUD ALLIKAD


esti elanike kultuuriaktiivsus, mitmesugustekultuurivormide tarbimine on professionaalsekunstiloome kõrval ilmekas kultuuriruumi elu-

jõulisuse näitaja. Lisaks kultuurisündmustes osalemiseleja kultuuriasutustes käimisele on kultuuritarbimise vägaoluline indikaator ka raamatuhuvi, raamatute (eritiilukirjanduse) lugemine ja ostmine. Alljärgnev annabülevaate nii kultuuriasutuste külastamisest kui ka raa-matuhuvist ja üldise kultuuriaktiivsuse tüpoloogiast.

4.3.1 Kultuuriasutustes käimine

Kultuuri ja kultuuritarbimise tähendus ja tähtsus muu-tus pärast Eesti taasiseseisvumist. Nõukogudeaegsesühiskonnas oli emakeelsel kultuuritarbimisel eestlasiühendav ja kompenseeriv funktsioon. Selles avalduskultuuriline vastupanu nõukogulikule poliitikale jaideoloogiale ning sel oli väga oluline osa rahvuslikeväärtuste ja identiteedi püsimajäämisel. Taasiseseisvu-mise järel kultuuritarbimine vähenes, jõudes madalseisu

aastatel 1993–1994. Kultuuritarbimine kasvas 1995–2005,kahanes veidi mitmes valdkonnas majanduskriisiaastatel 2008–2009 ja taastus seejärel uuesti (vt tabel4.3.1).

Kõige enam on rohkenenud muuseumikülastused:1995. aastaga võrreldes oli see arv 2013. aastaks rohkemkui neljakordne. Ligikaudu kolmandiku külastustest onaga viimastel aastatel teinud välisturistid (Eesti statis-tika aastaraamat 2014: 81). Võrreldes 1995. aastaga olikinokülastuste arv 2013. aastal ligi kolm korda suurem,jäädes ometi palju kordi alla 1980ndate taseme. Teatri-külastuste puhul on oluline tähele panna, et statistika-amet esitab riiklike ja linnateatrite külastuste andmed,jättes kõrvale vabateatrid ja -trupid, mille hulk on vii-mastel aastatel tugevasti suurenenud. Eesti Teatri Agen-tuuri andmetel oli 2013. aastal teatrikülastuste koguarvEestis 1 091 000, mis arvestuses 1000 elaniku kohtaületab 1990. aasta taseme.

Väljaantavate raamatute arv on 1995. aastaga võr-reldes tugevasti suurenenud, keskmised tiraažid aga

Kultuuritarbimine kultuuri-ruumi elujõulisuse näitajana4.3� PEETER VIHALEMM, MARJU LAURISTIN

ESissejuhatus

1990 1995 2000 2005 2009 2013

Muuseumid 1235 679 1124 1309 1663 2802

Teater* 791 528 590 532 553 634

Kino 7000 700 780 830 1290 1940

Eesti Kontserdi (Filharmoonia) Eestis korraldatud kontserdid** 183 51 142 180

TABEL 4.3.1 Kultuuriasutustes käimine 1000 elaniku kohta 1990–2013

Allikas: Eesti statistika aastaraamatud 1995, 2006, 2014.

*Alates 1995. a riiklikud ja linnateatrid**Alates 2006. a neid andmeid enam ei koguta


vähenenud (vt Vihalemm 2014). Rahvaraamatukogudekülastuste arv kasvas 1990ndatel kolm korda, seejärel onsee olnud suhteliselt stabiilne.

Eri rahvarühmade kultuuriasutuste külastamistuurides näeme suuri rahvuslikke, soolisi ja hariduslikkeerinevusi (tabel 4.3.2).

Näeme, et eestlaste kultuuriaktiivsus on oluliseltsuurem (mis on kindlasti osalt tingitud suuremast oma-keelsete kultuuriasutuste arvust) ning et seda kannavadrohkem naised ja haritumad inimesed. Kõrgema hari-dusega inimeste oluliselt suurem kultuuriline aktiivsuson ootuspäraselt omane kõigile maadele, kuid naistesedavõrd suurem kultuuriosalus ei ole nii väga üldine.Eurobaromeetri 2007. ja 2013. aasta küsitluste kohaselton naiste hulgas Euroopa Liidu keskmisena vaid 4–5%rohkem neid, kes on viimasel aastal vähemalt korrateatris käinud (European Commission 2007: 16; Euro-pean Commission 2013: 19). Soomes on naised sarnaseltEestiga hoopis aktiivsemad teatriskäijad (Tilastokeskus2011), USAs aga mitte (NEA 2013: 16–17). Meeste ja naistesuured raamatuhuvi erinevused on iseloomulikud niipaljudele Euroopa maadele kui USAle.

Vanuselised erinevused kultuuriosaluses ei ole Eestisväga suured – peale selle, et noored käivad palju sage-damini kinos. Oluline on esile tuua, et kui EuroopaLiidus üldiselt on vanemaealiste kultuuriline aktiivsus

oluliselt väiksem, ei saa seda öelda Eesti puhul. Vane-maealiste raamatuhuvi on isegi suurem kui noorte jakeskealiste oma (tabel 4.3.4).

2011. aastaga võrreldes on kultuuritarbimise aktiiv-sus viimasel aastal veidi vähenenud.

Kultuurielus osalemise passiivsemaks muutumisetendentsi kinnitab ka Eurobaromeetri aastatel 2007 ja2013 tehtud küsitluste tulemuste võrdlemine. Esindus-like küsitlustega koguti andmeid raamatute lugemise jakultuuriasutuste külastamise kohta kõigis EuroopaLiidu maades. Tabeli 4.3.3 andmed näitavad, et kultuuritähtsus ja kultuuriline aktiivsus on Eestis kõigi vaatlus-aluste kultuuriosaluse vormide puhul peale kinos-käimise suurem kui Euroopa Liidu keskmine.

Märkame suurt vahet põhja- ja lõunapoolsemaEuroopa vahel, nagu see torkab silma ka hariduses.Konkreetsetest kultuuriga seotud tegevustest oli Eestisaastal 2007 Euroopa suurim televisiooni ja raadio rollkultuuri vahendajana (93% väitis, et saab kultuurist osaringhäälingu kaudu), samuti on Eesti elanike seas suu-rim kontserdipubliku osakaal (62%) ja suuruselt teineteatrikülastajate suhteline hulk (49%) (vt lähemaltVihalemm 2014). 2013. aastaks oli kultuuriosalusvähenenud peaaegu kõigis Euroopa riikides (pealeRootsi) ja kõigis osaluse vormides peale kinoskäimise.Aktiivsuse vähenemine (peale kinoskäimise) on

Eestlased Mitte-eestl Mehed Naised Alla kesk Kesk Kõrg

Teater (sõnalavastused): vähemalt 1 korra 56 30 49 63 33 54 75

Vähemalt 3 korda 17 4 13 21 6 16 27

Teater (muusikalavastused): vähemalt 1 korra 40 21 33 45 28 37 51

Vähemalt 3 korda 9 5 5 10 6 6 13

Kontserdid: vähemalt 1 korra 67 55 61 72 46 67 80

Vähemalt 3 korda 20 8 17 22 8 19 28

Kino: vähemalt 1 korra 46 44 43 48 36 41 60

Vähemalt 3 korda 22 16 21 23 19 18 30

Kunstinäitused: vähemalt 1 korra 29 27 25 33 13 26 45

Vähemalt 3 korda 8 6 6 9 0 5 14

Muuseum: vähemalt 1 korra 46 30 43 48 30 42 62

Vähemalt 3 korda 10 8 10 11 2 9 17

Raamatukogu: vähemalt 1 korra 55 38 44 65 43 55 64

Vähemalt 3 korda 37 21 28 45 27 37 45

TABEL 4.3.2 Kultuuriasutuste külastamine viimase 12 kuu jooksul rahvarühmade kaupa 2014. a(% rahvarühmast)

Allikas: TÜ ühiskonnateaduste instituudi esinduslik küsitlus „Mina. Maailm. Meedia“ 2014.

RAHVUS SUGU (EESTLASED) HARIDUS (EESTLASED)


iseloomulik ka Eestile, siiski kuulus Eesti ülalnimetatudkolme kultuuriosaluse liigi puhul ka 2013. aastal EuroopaLiidu esimese kolme hulka.

Üldistatud kujul kajastab üldist kultuuriaktiivsustEurobaromeetri indeks. Suure kultuuriaktiivsusega ini-meste osakaalu järgi elanikkonnas moodustatud pin-gereas oli Eesti nii 2007. kui ka 2013. aastal Euroopa viieesimese riigi hulgas (vt joonist 4.3.2).

Joonis 4.3.2 toob vahe põhjapoolse ja lõunapoolseEuroopa vahel eriti selgesti esile. Suure kultuuriaktiiv-suse poolest paistavad silma Põhjamaad (nii Rootsi,Soome kui ka Taani), samuti Holland ja Eesti. Üsnagiaktiivne on kultuuriosalus Suurbritannias ja Prantsus-maal. Läti ja Leedu olid mõlemal aastal veidi ülalpoolELi keskmist, vastavalt 10. ja 12. kohal.

Kuue aasta jooksul 2007–2013 on üldine kultuurisosalemine vähenenud peale Rootsi ja Soome kõigis ELimaades, eriti aga Ungaris, Poolas ja Slovakkias. Kultuu-riaktiivsuse üldist vähenemist võib arvatavasti seletadamajanduskriisiga, mida postkommunistlikes maades on

võimendanud 30–40 aasta taguste tugevate kultuuri-tarbimisharjumuste nõrgenemine, kultuuri osatähtsuseja kõrgkultuurist osasaamise vähenemine ühiskonna-elus, majanduse esiletõus. Kuid kindlasti ei ole majan-duslikud tegurid ainus põhjus, millega muutusi seletada.Lisaks kultuuri eri vormides osalemisele oli nii 2007. kuika 2013. aastal vaatluse all tegelemine mitmesugustekultuuriliste harrastustega viimase aasta jooksul. Üldistkultuuriharrastuste leviku ulatust iseloomustab vastu-sevariant “ei tegele ühegagi nimetatud harrastustest”.Selle vastuse osakaal oli kahe küsitluse puhul väga eri-nev, sest 2013. aasta küsitluses puudusid 2007. aastalülekaalukalt kõige levinumad harrastused: dekoreeri-mine, käsitöö, iluaiandus (36% tegelejaid). Selle asemeloli palju vähem levinud loov arvutikasutus, veebide jablogide loomine (8% tegelejaid). Joonisel 4.3.3 on ELimaade pingerida kultuuriharrastuste üldise leviku järgi2007. ja 2013. aasta keskmisena (vastuse ‘ei tegele ühegaginimetatud harrastustest’ rohkenemise järgi).

Lugenud Käinud Käinud Käinud Käinud Külastanud Jälginud Käinudraamatut teatris kontserdil raamatu- muuseumis ajaloo- kultuuri- kinos

kogus või galeriis mälestisi saateid teles ja raadios

Rootsi 90 53 61 74 76 79 89 74

Holland 86 53 51 45 60 71 84 70

Taani 82 38 60 63 62 73 86 76

Suurbritannia 80 39 37 47 52 65 77 61

Saksamaa 79 30 45 23 44 63 74 54

Eesti 78 45 54 47 46 59 86 46

Luksemburg 76 35 52 17 49 59 81 61

Soome 75 42 47 55 40 47 75 50

EL 27 riiki 68 28 35 31 37 52 72 52

Itaalia 56 24 26 24 30 41 60 53

Poola 56 16 22 26 24 36 61 40

Bulgaaria 55 24 30 18 26 41 71 29

Malta 55 24 32 29 37 53 77 51

Küpros 54 23 30 8 18 31 59 30

Rumeenia 51 15 25 17 21 33 59 20

Kreeka 50 24 23 10 16 22 54 36

Portugal 40 13 19 15 17 27 61 29

TABEL 4.3.3 Kultuurielus osalemine Euroopa Liidu riikides 2013. aastal (teinud nimetatut vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul, % üle 15 aasta vanusest kodanikkonnast, pingerida raamatulugemise alusel)

Allikas: Cultural access and participation 2013.

Mitte ühtki kultuuriharrastust märkinud inimeste % (2007 ja 2013 keskmine)

0 10 20 30 40 50 60 70 80 90

1. Rootsi2. Taani

3. Luksemburg4. Soome

5. Eesti6. Holland

7. Prantsusmaa...

21. Poola22. Ungari

23. Malta24. Kreeka

25. Rumeenia26. Portugal

27. Bulgaaria

15

2425

283232

35

6566

66

68

74

7683

JOONIS 4.3.3 Kultuuriharrastused Euroopa Liidu maades 2007 ja 2013


EL liikmesriikide pingerea 7 esimest ja 7 viimast kultuuritarbimise aktiivsuse indeksi alusel 2007 ja 2013 (kõrge indeksi väärtusega % elanikonnast)

Kõrge indeksiga inimeste % 2013

Kõrge indeksiga inimeste % 2007

0 5 10 15 20 25 30 35 40 45 50

1. Rootsi2. Taani

3. Holland4. Eesti

5. Soome6. UK

7. Prantsusmaa...

21. Bulgaaria22. Itaalia23. Ungari

24. Rumeenia25. Portugal

26. Küpros27. Kreeka

4336

41

3130

1731

28

12

1218

12

12

69

3634

3429

2625

9

87

7

6

56

JOONIS 4.3.2 Kultuuriaktiivsus EL maades 2007 ja 2013

Allikas: European Commission 2007; European Commission 2013.

Allikas: European Commission 2007; European Commission 2013.


Nagu näeme, on kultuuriharrastused mõlemal aastalEuroopa põhjaosas palju rohkem levinud kui lõunaosas.Kultuuriharrastused olid mõlemal aastal kõige rohkemlevinud Põhjamaades, Luksemburgis, Eestis, Hollandis jaPrantsusmaal, aastal 2007 ka Belgias ja Saksamaal ning2013 ka Sloveenias.

Kõige vähem tegeldi mõlemal võrdlusaastal kultuu-riharrastustega Bulgaarias, Portugalis, Rumeenias,Kreekas, Maltal, Ungaris ja Poolas, 2007 ka Sloveenias,Hispaanias ja Leedus, 2013 ka Itaalias. Eesti oli kaheaasta keskmisena ELis koos Hollandiga 5. kohal, Lätiveidi allpool EL keskmist, 15. kohal ja Leedu tugevastiallpool, 19. kohal. Tabelis 4.3.4 on mitmesuguste kultuu-riharrastuste leviku ülevaade 2013. aastal.

Kõigis kultuuriharrastuste vormides peale näitle-mise oli osalejate hulk aastal 2013 väiksem kui aastal2007 (vt 2007. aasta tulemusi Vihalemm 2014). Üldiseharrastustega tegelemise muutust ei ole võimalik väljatuua, kuivõrd üldse mitte harrastustes osalejate osakaaloli suurenenud 38 protsendilt 62 protsendile põhiliselt

just ülalnimetatud muutuse tõttu küsimustikus.Põhja- ja Lõuna-Euroopa kultuurilise eneseväljen-

damise erinevus on Eurobaromeetri andmete põhjalveelgi tugevam kui kultuuriasutuste külastamise erine-vus. Kuidas neid asju tõlgendada? Kindlasti on olulisedklimaatilised erinevused, mis põhjapoolsetes maadespõhjustavad suuremat pühendumist tubastele tegevus-tele, vaimsele aktiivsusele ja suuremale pingutuselevõrreldes lõunapoolsete maadega. Oluline on kindlastika üldine mentaliteet, ratsionaalne või emotsionaalnemeelelaad, orienteeritus edu saavutamisele ja enesepii-ramisele. Max Weber (1905/2007) on seda seostanud rat-sionaalse kapitalismi vaimuga ning näinud viimaselevikus ja arengus ühe olulise tegurina protestantlikueetika, askeetliku protestantismi levikut.

Euroopa maid võrreldes võime öelda, et majandusearengu ja majandustulemuste erinevused on oluliselmääral seostatavad ratsionaalse kapitalismi vaimuleviku erinevustega. Leedu sotsioloog Zenonas Norkus(2012) on protestantliku eetika erinevas levitugevuses

Pillimäng Laulmine Teater, Tants Kirjanduslik Loov arvuti- Film, Kujutav Mittenäitlemine omalooming kasutus, foto kunst, ühtegi neist

veebide, blo- tarbekunstgide loomine

Taani 21 38 5 35 13 23 49 27 26

Rootsi 22 28 9 22 12 26 35 24 32

Soome 16 23 3 15 12 16 19 26 37

Holland 14 17 5 15 9 20 20 23 42

Luksemburg 15 16 3 18 7 9 21 19 43

Sloveenia 9 21 3 21 4 8 22 14 49

Prantsusmaa 10 16 3 21 7 11 20 20 49

Eesti 9 15 4 19 8 12 10 15 50

EL 27 riiki 8 11 3 13 5 8 12 10 62

Rumeenia 4 7 1 14 3 4 7 3 74

Kreeka 3 12 1 17 1 2 4 5 74

Portugal 3 6 1 10 2 2 5 3 78

Ungari 3 5 1 7 1 3 8 4 79

Itaalia 6 4 1 3 2 2 2 3 80

Malta 5 2 4 2 3 2 4 5 82

Bulgaaria 2 5 1 7 1 2 1 2 86

TABEL 4.3.4 Kultuuriharrastused Euroopa Liidu riikides 2013. aastal(teinud nimetatut vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul, % üle 15 aasta vanusest kodanikkonnast; pingerida üldise aktiivsuse alusel, vastuse ‘mitte ühtegi’ rohkenemise järgi)

Allikas: Cultural access and participation 2013.


näinud ühte olulist põhjust selles, miks Eesti majandus-lik areng on olnud edukam kui Lätis ja Leedus. Võrd-luse puhul Lätiga võib protestantismi erineva levikuesiletoomine tunduda üllatav, kuivõrd Lätigi on suurelmääral protestantlik. Norkus toob esile asjaolu, etküsimus ei ole lihtsalt protestantismi, vaid askeetlikuprotestantismi levikus, mis hernhuutliku liikumisena oli18.–19. sajandil Eestis oluliselt ulatuslikum ja tugevamkui Lätis.

Protestantliku eetika tähtsus oletatava mõjutegu-rina avaldub kultuuri valdkonnas, sh kultuuris osale-mises ja kultuuriharrastustes isegi selgemini kuimajanduses.

Võime oletada, et protestantismi vaim, eesti kul-tuuri protestantlik aluspõhi on olnud ja on praegugimeie kultuuri kestlikkuse ja kultuuriruumi elujõu olu-line tegur.

4.3.2 Raamatuhuvi muutumine

Eestlased kuulusid paarkümmend aastat tagasi maailmakõige raamatulembesemate rahvaste hulka – nii välja-antud kui ka loetud, eriti aga koju ostetud raamatutekoguse põhjal.

Ühiskondlike muutuste keerises on täielikult muu-tunud nii raamatuostmine kui kogu kultuurivaldkonnatähendus inimeste elus ja ühiskonna arengus. Inimesedon hakanud palju vähem ilukirjandust lugema, veelvähem ostma. Ilmuv trükisõna on sisult ja vormilt tohu-tult mitmekesisem, tiraažid palju väiksemad.

Raamatutoodangu struktuur on muutunud. Ilukir-janduse osakaal on tõusnud 13 protsendilt 1990. aastal(Järve 2002) 27 protsendini 2000. aastal ja 2007. aastal(Kultuur 1997–2007: 69). Samal ajal on kodumaise kir-janduse osatähtsus kahanenud ja välismaise tõlkekir-janduse osatähtsus kasvanud. Kui nõukogude ajal tõlgitikõige rohkem vene keelest, siis alates 1990ndatest domi-neerib inglise keel (rahvusraamatukogu andmetel oli2013. aastal 64% kõigist tõlkeraamatutest tõlgitud ing-lise keelest).

Paljusid populaarseid raamatuliike (krimi- ja armas-tusromaane, müstilist ja esoteerilist kirjandust) vaadeldinõukogude ajal kui läänelikku rämpsu, trükiti vägaharva, mis ainult suurendas huvi ja defitsiiti. Vähe ilmuska praktilisi tarbe- ja nõuanderaamatuid, nendegitrükiarvud jäid nõudlusele tugevasti alla. Turumajan-duse tingimustes on kõigi nende liikide osakaal trüki-toodangus väga suur.

Lugemishuvi vähenemise kohta ei ole kahjukstäpselt võrreldavaid andmeid. Võib vaid öelda, et kui

1980ndate algul luges meie andmetel 57% eestlastestilukirjandust vähemalt kord nädalas ja 1990. aastal 48%,siis 2011. aastal oli regulaarseid ilukirjanduse lugejaidkaks korda vähem, vaid 24%.

Väga tugevasti on vähenenud raamatute ostmine,milles oma osa on muidugi sellel, et raamatute hind ontõusnud. Regulaarseid raamatuostjaid oli 1980ndatealgul 62%, 2014. aastal kümme korda vähem – 6% eest-lastest. Eestlaste kodused raamatukogud on võrreldes1990. aastaga tugevasti vähenenud; ilmselt on nõu-kogudeaegseid raamatuid kodude kaasajastamisel osaltminema visatud. Koduraamatukogude vähenemine onviimasel aastakümnel jätkunud. Raamatuostjate osakaalon eestlaste hulgas viimastel aastakümnetel kahanenudpeaaegu kolm korda, 91 protsendilt 35 protsendile,venelaste hulgas 76 protsendilt 23 protsendile.

Lugemishuvi aeglane vähenemine on jätkunud kaviimastel aastatel. Meie 2014. aasta küsitluse andmetelon mittelugejate osakaal elanikkonnas 2011. aastaga võr-reldes püsinud samal tasemel (18%), kuid suurte luge-jate ehk üle 10 raamatu aastas läbilugenute osakaalvähenenud 23 protsendilt 19 protsendini. Vähenenud onraamatute ostmine, üldse mitte ostjate osakaal on tõus-nud eestlaste hulgas 30 protsendilt 32le, mitteeestlastehulgas 35 protsendilt 49le.

Võrdluses on raamatuhuvi Eestis siiski suhteliseltsuurem kui paljudes teistes Euroopa maades (vt tabelit4.3.2 eespool). Eurobaromeetri 2007. aasta küsitluse and-metel oli Eestis viimase aasta jooksul raamatuid lugenud79% täiskasvanutest. See tõi meid koos Soomega ELimaade hulgas 7.–8. kohale ja võrreldavale tasemele Sak-samaaga (esikohal oli Rootsi 87 protsendiga). 2013. aastaEurobaromeetri põhjal oli raamatulugemine paljudesELi riikides vähenenud, Eesti oli 78 protsendiga 6. kohal(European Commission 2013). 2007. aastal kõigis ELimaades tehtud täiskasvanute hariduse uuringu kohaseltoli Eesti Soome ja Rootsi järel Euroopa Liidus kolman-dal kohal nende osakaalu poolest, kes olid aasta jooksullugenud rohkem kui 12 raamatut.

Kuidas on raamatulugemine levinuderi rahvarühmades?

Meie viimaste aastate küsitlused on näidanud, et eest-laste ja kohalike venelaste üldine lugemisaktiivsus onsuhteliselt ühesugusel tasemel, kusjuures venelasedon suuremad ilukirjanduse ja väiksemad mitte-ilukir-janduse lugejad. Suured erinevused on raamatute ost-mises ja koduste raamatukogude suuruses (vt tabel4.3.4). Märkimisväärsed kodused raamatukogud on


vähenemistest hoolimata endiselt eestikeelse kultuu-riruumi olulised iseloomustajad. 2007. aastal korraldatudEuroopa täiskasvanute hariduse uuringu kohaselt oli 53protsendil Eesti 25–64 aastastest elanikest kodus üle 100raamatu, millega olime ELi riikide hulgas 4. kohal (esiko-hal Rootsi 57 protsendiga) (Eurostat 2011: 178, 180).

Nagu üldine kultuurihuvi, nii on ka naiste raamatu-huvi oluliselt suurem kui meeste oma. 2014. aastaküsitluse põhjal ei olnud 13% naistest ja 25% meestestviimasel aastal lugenud ühtegi raamatut, suuri lugejaidoli naiste seas 24% ja meeste seas 13%. See tulenebmeeste palju väiksemast huvist ilukirjanduse vastu;regulaarseid ilukirjanduse lugejaid oli naiste hulgas paljurohkem kui meeste hulgas. Huvi- ja tarberaamatutelugemises on erinevused väiksemad, siiski on naisedsiingi meestest aktiivsemad.

Vanemas keskeas inimeste ja vanemaealiste üldinelugemisaktiivsus on tunduvalt suurem kui noorte oma.Eriti selgesti ilmneb see ilukirjanduse puhul. Kõigerohkem on mittelugejaid vanuserühmas 20–44, arva-tavasti seetõttu, et nende inimeste elu on täidetudmuude tegevustega (õppimine, pereloomine, rahatee-nimine) ja neil ei ole kohustuslikku ilukirjanduse luge-mist, nagu on 15–19 aastastel. Huvi- ja tarberaamatuidloevad 15–19-aastased samal tasemel 20–44-aastastega,mittelugejaid on nende seas oluliselt rohkem kui vane-maealiste hulgas.

Enim määrab raamatulugemist haridustase. Kõrg-haridusega inimeste lugemisaktiivsus on palju suuremkui teiste haridusrühmade oma.

Kõige suurem erinevus eestlaste raamatuhuvis võr-reldes paljude teiste maadega on vanemaealiste suurlugemisaktiivsus. Eriti selgesti avaldub see ilukirjandusepuhul: nagu tabel 4.3.4 näitab, on 55–79-aastaste hulgaskaks korda rohkem ilukirjanduse lugejaid kui 20–44-aastaste hulgas. Nii Euroopa Liidus keskmiselt (Euro-pean Commission 2007: 17) kui ka USAs (Zickuhr,Rainie 2014) on tendents vastupidine – noorte lugemis-aktiivsus on kõige suurem ja see väheneb koos vanuselisandumisega. Lugemisaktiivsuse üldise vähenemiseolukorras on vanema põlvkonna püsivalt kõrge raa-matuhuvi kultuurilise visaduse oluline tunnusmärk.

4.3.3 Kultuuriaktiivsuse tüpoloogia

Uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ andmed vastajateosalemise kohta mitmesugustes kultuuritarbimisevormides on aluseks allpool kirjeldatud kultuuriaktiiv-suse tüpoloogiale, mis on koostatud klasteranalüüsimeetodit kasutades. Sellise lähenemise ideestik toetubprantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu kontseptsioonileühiskonna sotsiaalkultuurilisest kihistumisest, mis pee-geldab erisuguste sotsiaalmajanduslike ressurssidega

TABEL 4.3.4 Raamatulugemine eri rahvarühmades 2014 (% rahvarühmast)

RAHVUS SUGU(eestlased)

VANUS(eestlased)

HARIDUS(eestlased)

Mehed NaisedEest-lased

Mitte-eest-lased

15–19 20–29 30–44 45–54 55–64 65–74 75–79 Alla Kesk Kõrg

kesk

Lugenud viimasel aastal (raamatut):

mitte ühtki 18 18 25 13 7 27 23 17 13 12 12 34 17 11

üle 10 19 19 13 24 15 13 14 20 23 27 28 12 18 24

Aeg ilukirjandusele argipäeval:

üldse mitte 49 30 60 39 56 64 62 46 32 32 32 67 47 41

üle 1 tunni 25 22 23 26 15 15 14 21 29 52 57 20 26 25

Aeg huvialastele ja tarberaamatutele argipäeval:

üldse mitte 45 60 50 40 52 52 54 40 35 31 43 65 43 35

üle 1 tunni 14 15 11 16 17 16 7 12 15 22 22 9 16 15Allikas: MeeMa 2014.


inimeste osalust eri kultuurivormides ja samal ajal kaerineva hariduse ja kasvutingimuste mõju inimesteeelistustele kultuuri tarbimises (vt Bourdieu 1984). Eestielanike kultuuriaktiivsuse tüpoloogia aitab näha üldisitendentse kultuurihuvi, kultuuritarbimise ja kultuuri-osaluse seostes sotsiaalmajanduslike, vanuseliste, soo-liste, etniliste jm taustanäitajatega (vt Lauristin 2014).

Võrreldes 2002. ja 2014. aasta andmestike aluselanalüüsitud kultuuriaktiivsuse tüüpe, võib väita, etEestis on tänaseks välja kujunenud suhteliselt stabiilnesotsiokultuurilise kihistumise muster. 2014. aastaküsitlustulemuste alusel tehtud klasteranalüüsi tule-musel jagunesid vastajad kultuuriaktiivsuse tüüpidesseüsna sarnaselt 2002. aastaga (vt joonis 4.3.4). Põhilisedkultuuriaktiivsuse tüüpe eristavad teljed on ühelt pooltkultuuriaktiivsuse tase (kultuuritarbimise või kultuuri-harrastuste pidevus, sagedus, huvitatuse määr), millealusel eristuvad aktiivsed, mõõdukamad või passiivsed,kultuurikauged inimesed, teisalt aga eelistuste sisu, misväljendub teatud kanalite, teemade, kunstivormide, au-torite eelistamises ja mida saab üldistada mitmel alusel:keerukama või lihtsakoelisema teksti, traditsioonilisemavõi uudsema vormi, vahetu osalemise või meedia eelis-tamisena vm.

Nende kriteeriumide alusel eristuvad aktiivsedtüübid A ja B, mille kogukaal vastajate seas on 30–40%(et eri küsitluste puhul ei ole kasutatud täiesti identseidkultuuriaktiivsuse indikaatoreid, ei saa ka kindlastiväita, et 2014. aastal vähenes aktiivsete tüüpide osakaal

nii tugevasti kui seda on näha joonisel). Kuigi mõlemadon aktiivsuse poolest üle keskmise, on nende eelistusedkanalite ja sisu valikul ometi erinevad. Tüüp B on pigemklassikalise humanitaarse suunitlusega: eelistab väärt-kirjandust ning filosoofilisemaid, ajaloo ja ühiskonnaprobleeme käsitlevaid teoseid. Seevastu järjest enamesile kerkiv uus aktiivse kultuuripubliku tüüp A ei oleoma kultuurisuhtelt niivõrd eetiline ja filosoofiline kuipigem mänguline ja tehnoloogiline: huvitub tarbe- jaaimekirjandusest ning tehnika ja majandusega seotudvõi loodusteaduslikest teemadest. Mõlemat aktiivsekultuuriosaluse tüüpi ühendab kõrgema abstraktsioonija keerukusega kultuurivormide eelistamine lihtsa-koelisele ajaviitele. Neile on omane ka kasutatavate kul-tuurikanalite mitmekesisus, sealhulgas digikanaliteaktiivne kasutamine, kuid üks teeb seda eeskätt tööksvajaliku ja uudisinfo hankimiseks, teine aga on uuteinfotehnoloogiliste võimaluste multifunktsionaalnekasutaja.

Kolmanda püsiva omaette rühma moodustab eeskättajaviitelise kultuurihuviga ja praktiliselt kodukesknetüüp C, kes ei ole eriti aktiivne kultuuripublikuna, kuidloeb meelsasti juturaamatuid, vaatab filme ning tegelebmitmesuguste harrastuste ja hobidega. Neljandaks võibvälja tuua küllalt suure rühma kultuurikaugeid inimesi,kelle elus ei ole olulist kohta kultuuritarbimisel egakultuuriga seotud harrastustel. Nende seas eristuvadnoored, kellele on omane arvutite ajastul üha enamleviv uus passiivsus (mis väljendub peaaegu täielikus

E Passiivne traditsiooniline17%

A Uus multiaktiivne 19%

D Passiivnearvutikeskne24%

C Mõõdukas praktiline18%

B Traditsioonilineaktiivne

humanitaarne21,2%

E Passiivne traditsiooniline27%

A Uus multiaktiivne 16%

D Passiivnearvutikeskne20%

C Mõõdukas praktiline22%

B Traditsioonilineaktiivne

humanitaarne16%

JOONIS 4.3.4 Vastajate jaotumine kultuuriaktiivsuse klastritesse 2002 ja 2014 MeeMa uuringus

Kultuuriaktiivsuse klastrid 2002 Kultuuriaktiivsuse klastrid 2014

Allikas: MeeMa 2002 ja 2014.


ükskõiksuses nii ühiskonnaelu kui ka kultuuri suhtes)ning piirdumine arvutimängude ja internetisuhtlusega(tüüp D), aga ka traditsiooniliselt passiivsed, sotsiaalsestsuhtlusest kõrvale jäänud (vanemad) inimesed, kelleainus vaba aja sisustaja kipub olema teler (tüüp E).

Kultuuritarbimise tüüpe eristab ka erinev huvi tea-tud teemavaldkondade vastu. Võrreldes temaatilistehuvide faktoranalüüsi tulemusi kultuuriaktiivsusetüüpide lõikes (joonis 4.3.6), võib märgata, et tradit-sioonilise, n-ö klassikalise kultuuriaktiivsuse jaoksiseloomulik kultuuri ja ühiskonna teemade dominee-rimine on nn uusaktiivsete tarbijate jaoks taandunudmajanduse ja õiguse temaatikale, samas äratab neiskeskmisest suuremat huvi põnevus ja mood, mis

klassikalise kultuuriaktiivsuse puhul jäi keskmisest paljuväiksemaks.

Lähema pildi kultuuriaktiivsuse tüüpide sotsiaalsettaustast saab, kui võrrelda nende levikut elanikkonnaeri rühmades (joonised 4.3.7 ja 4.3.8). Näeme, et ehkkikonkreetsete harrastuste ja kultuurihuvide sisu pooleston naised ja mehed küllaltki erinevad, on naiste jameeste kultuuriaktiivsuse tüüpide levik naiste ja meesteseas suhteliselt sarnane (joonis 4.3.7). Samas torkabsilma eestlaste ja mitte-eestlaste väga suur lahknevusnn mõõduka kodukeskse aktiivsuse osas, näidates, etmitte-eestlastele on omane rohkem linlik ja väheak-tiivne, endassetõmbunud elulaad, milles telerivaataminedomineerib muude harrastuste üle. Eestlaste seas on

1.50

1.00

0.50

0.00

-0.50

-1.00

B Kl

assi

kalin

eak

tiivn

e

Eneseväljendus internetis

uudised internetis

TV vaatamine

Lugemine

Publikuosalus

Kultuuriajakirjandus

C M

õõdu

kas

prak

tilin

e

D Pa

ssiiv

near

vutik

eskn

e

E Tr

adits

ioon

iline

pass

iivne

A Uu

sm

ultia

ktiiv

ne

JOONIS 4.3.5 Kultuuriklastrite kultuurikanalite kasutusindeksite väärtuste erinevus vastajate keskmisest

0.70

0.50

0.30

0.10

-0.10

-0.30

-0.50

-0.70

A Uu

s

B kl

assi

kalin

e

C m

õõdu

kas

D pa

ssiiv

ne

E tra

dits

ioon

iline

Süvakultuur, loodus

Poliitika, ühiskond

Inimsuhted, igapäevaelu

Õigus, majandus, eetika

Tehnika, äri

Ajalugu, globaalarengud

Põnevus, fantaasia

Mood, seltskond

prak

tilin

e

pass

iivne

arvu

tikes

kne

aktii

vne

mul

tiakt

iivne

JOONIS 4.3.6 Kultuuriklastrite teemahuvi faktorite väärtuste erinevus vastajate keskmisest

Allikas: MeeMa 2014.



rohkem neid, kes tegelevad mitmesuguste hobide ja har-rastustega. Samuti on eestlaste seas suurem aktiivse kul-tuurihuviga rühmade osakaal. Osaliselt võivad selletulemuse taga olla eestlaste suuremad võimalused kul-tuurihuvide rahuldamiseks, näiteks emakeelsete teatri-etenduste külastamiseks.

Kõige huvitavam ja tulevikusuundumustele selgestiviitav on aga kultuuriosaluse tüüpide erikaalu muutu-mine seoses vastajate vanusega (joonis 4.3.8), kus onselgesti märgatav viimasel kümnendil toimunud mur-rang kultuuritarbimises.

Kultuuri kestlikkuses olulist rolli täitvaid mitme-külgseid ja aktiivseid A- või B-tüüpi kultuuritarbijaidon kõige vähem (kokku 28%) 20–29-aastate seas.Noored on oma kultuuriosaluse harjumustelt selgestipolariseerunud. Alla 30aastaste noorte seas on juba ülepoole neid, kellel arvutikeskne meelelahutus ja suhtlussotsiaalmeedias on kultuurihuvi peaaegu täielikult väljatõrjunud. Nende seas on kadumas ka kodukeskne, prak-tiliste harrastustega, oma vaba aega filmide ja ilukirjan-dusega täitev mõõdukalt kultuurihuviline tüüp.

Kokkuvõtlikult kirjeldame kultuuriaktiivsuse tüü-pide sotsiaalset koosseisu tabelis 4.3.5. Sellest on näha,et Bourdieu kontseptsioon peab tänapäeva Eestis paika:kultuuriaktiivsuse ja mitmekülgse kultuurisuhte tagaon ka parem ligipääs haridus- ja majandusressurssidele.Suhe vaimse keskkonnaga sõltub tänapäeva Eestis vägatugevasti inimeste soolisest, rahvuslikust ja põlvkond-likust kuuluvusest ning haridustasemest: aktiivsetestüüpides A ja B on valdav enamus vähemalt keskhari-dusega, seejuures üle poole klastrist kõrgharidusega.

Kultuurisuhtel on seos ka enese määratlemisega sot-siaalsel redelil: aktiivsetes klastrites on rohkem neid, kestunnevad ennast kuuluvat ühiskonnaredelil keskmisestkõrgemale astmele.

Kokkuvõtteks

Nõukogudeaegset väga suurt raamatunõudlust ja kul-tuuriasutustes käimist võib vaadelda kui erandlikkunähtust, mis oli põhjustatud mitmest tegurist. Esitekssellest, et omakeelne kultuur toimis eestlaste jaoks inte-greeriva mehhanismina, mis vastandus totalitaarselepoliitilisele ja ideoloogilisele süsteemile. Omakeelseskultuuris osalemine kompenseerides poliitilise ja ma-jandusliku aktiivsuse takistatust ning tagas rahvuslikukestlikkuse ja elujõu. Teiseks: kultuuri prestiiž oli vägakõrge ja hinnad madalad, mistõttu oli kujunenud laial-dane rahuldamata nõudlus, eeskätt raamatute defitsiit.

Pärast iseseisvuse taastamist ja nn normaalse kapi-talismi väljakujunemist astusid tegevusse läänemaadelejuba 20–30 aastat varem iseloomulikud kultuurimehha-nismid: kõrgkultuuri ja popkultuuri tugev eristumine,raamatunõudluse üldine langus, paljude rahvakihtideloobumine lugemisest ja paljude inimeste raamatuhuvipiirdumine vaid meelelahutuslike menukite ja prak-tiliste tarberaamatutega. Eriti tugevasti on kahanenudhuvi tõsisema, nõudlikuma ilukirjanduse vastu.

Kultuuriasutustes käimine on pärast taasiseseisvu-mise järgset langust mitmes valdkonnas uuesti suuresosas taastunud. Seda võib käsitada kultuuriruumi elu-jõulisuse selge tunnusmärgina.

A Uus multiaktiivne B Aktiivne klassikaline humanitaarne

Kõik vastajad

Eestlane

Mitte-eestlane

Mees

Naine

RAHVUS

SUGU

C Mõõdukas kodukeskne D Mõõdukas arvutikeskne

E Passiivne

16 16 22 20 27

20 18 31 19 12

6 10 4 22 59

14 14 21 23 28

16 16 23 18 26

0% 20% 40% 60% 80% 100%

JOONIS 4.3.7 Kultuuriaktiivsuse tüüpide levik kogu elanikkonnas, rahvusrühmades ning naiste ja meeste seas


A B C D EUus Klassikaline Mõõdukas Uus Tradits Kõik

e- aktiivne aktiivne praktiline e-passiivne passiivne vastajad

Rahvus Eestlane 88 80 95 65 30 68

Mitte-eestlane 12 20 5 35 70 32

Sugu Mees 43 43 43 52 47 46

Naine 57 57 57 48 53 54

Elukoht Tallinn 26 34 22 27 40 30

Tartu, Pärnu 20 12 8 15 10 12

Tallinna, Tartu, Pärnu ümbrus 15 8 9 11 5 9

I-Virumaa linnad 5 5 2 11 18 9

Väikelinnad 18 22 37 22 17 23

Maapiirkonnad 17 19 22 14 9 16

Vanus 15-19 4 6 1 14 2 5

20-29 18 11 8 41 7 16

30-44 36 20 20 33 16 24

45-54 24 13 18 9 19 16

55-64 12 30 25 1 28 20

65-74 5 16 18 1 20 13

75-79 1 3 12 0 8 5

Elukoht Linnalised asulad 61 65 54 65 82 66

Maa-asulad 39 35 46 35 18 34

Sotsiaalne kiht Madalkiht 4 9 18 8 34 17

Madal-keskkiht 10 17 20 15 23 18

Keskkiht 24 29 33 23 22 26

Kõrg-keskkiht 32 24 18 28 11 21

Kõrgkiht 29 21 10 26 9 18

Haridus Alla keskhariduse 5 9 15 26 22 17

Keskharidus 40 41 64 50 62 53

Kõrgharidus 55 50 21 24 16 30


TABEL 4.3.5 Kultuuriaktiivsuse tüüpide sotsiaalne koosseis

KULTUURIKLASTRID

Mõtestades eespool esitatud kultuuritarbimisetüüpide mustrit, milles ühelt poolt on klassikaliste kul-tuuriaktiivsuse vormide kõrvale on tõusnud uus inter-netipõhine aktiivne ja mitmekesine kultuuriosalus,teisalt aga laieneb kultuurivõhiklus ja passiivsus, saameviidata seda kultuurinihet põhjustanud kolmele põhi-lisele protsessile. Esiteks: üleminek turumajandusele jakultuuri funktsioonide muutumine ühiskonnas tõi

kaasa kultuuritarbimisega seotud väärtuste nihkumisepoliitika ja ideoloogia väljalt isikliku eneseteostuse väl-jale. Sellega koos vähenes kultuurisfääri normatiivsus,suurenes tarbimiseelistuste vabadus ja mitmekesisus,sealhulgas ka vabadus kultuuriga üldse mitte tegelda võieelistada neid kultuuri vorme, mida enne peetiväheväärtuslikuks, sobimatuks või ebatõsiseks. Vähenesüldine kultuurihuvi, suurenes kultuuritarbimise



Bergström, A. & Höglund, L. (2014). A National Survey of Early Adopters of E-book Reding in Sweden. Information Research, 19 (2). http://informationr/net/ir/19-2/paper621.html.

Bourdieu, P. (1984/2010). Distinction: A Social Critique of the Judgement of Taste. Lon-don & New York: Routledge.

European Commission (2007). Special Eurobarometer 278: European Cultural Values.ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_278_en.pdf.

European Commission (2013). Special Eurobarometer 399: Cultural access andparticipation 2013. http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_399_en.pdf.

Eurostat (2011). Eurostat Pocketbooks: Cultural Statistics 2011 edition. http://epp.euro-stat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-32-10-374-EN.PDF.

Järve, M. (2002). Changes in Reading Culture in Estonia in 1990s. Paper presentedfor the international Writing and Reading Seminar, April 11th-13th, Jyväskylä.www.ies.ee/reading.doc.

Kultuur.Culture 1997–2007. (2009). Tallinn: Statistics Estonia.

Lauristin, M. (2014). Reading As Lifestyle. Lauristin, M. & Vihalemm, P. (eds),Reading in Changing Society. Tartu: Tartu University Press.

NEA (2013). How a nation engages with art. Highlights from the 2012 survey of public par-ticipation in the arts. NEA research report no 57. arts.gov/sites/default/files/high-lights-from-2012-SPPA.pdf.

Norkus, Z. (2012). On Baltic Slovenia and Adriatic Lithuania. Vilnius, Budapest: Apos-trofa, CEU Press.

Tilastokeskus (2011). Ajankäyttötutkimus 2009. http://www.stat.fi/index.html.

Zickuhr, K. & Rainie, L. (2014). A Snapshot of Reading in America in 2013. PewResearchInternet Project 16.01.2014. http://pewinternet.org/2014/01/16/a-snapshot-of-reading-in-america-in-2013.

Vihalemm, P. (2014). Kultuurisuhte muutumine. Kultuuris osalemine ja raa-matuhuvi iseseisvuse taastanud Eestis. Akadeemia, 3, 422–449.

Weber, M. (1905/2007). Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tallinn: Varrak.

A Uus multiaktiivne B Aktiivne klassikaline humanitaarne

15-19

20-29

30-44

45-54

55-64

65-74

75-79

C Mõõdukas kodukeskne D Mõõdukas arvutikeskne

E Passiivne

20 3 55 11

18 51 11

1859

24 1 38

6 30 2 43

VANU

S

4

10

12

10 10

23

22

9

20

13

13

1828

24 11 30

27

46 11 400% 20% 40% 60% 80% 100%

JOONIS 4.3.8 Kultuuriaktiivsuse tüüpide levik vanuserühmade kaupa


polariseerumine ja kihistumine. Teiseks: kultuuriloometja kultuuritarbimist on aina enam mõjutanud info-tehnoloogia areng, mis muudab kultuurikoode ja loobjärjest uusi väljendusvahendeid ning hajutab kultuuri-vormide ja rahvuslike kultuuriruumide piire. Kolmas (jaeespool mainitut võimendav) tegur on põlvkondadevahetus nii kultuuripubliku kui ka kultuuri loojate seas,mis muudab nii väärtuskriteeriume ja huvisid kui ka

kultuurimeediumide eelistamist. Klassikaline, viimasedneli sajandit domineerinud kirjasõna- ja raamatukesknekultuur loovutab oma positsioone nooremate põlvkon-dade jaoks käepärasemale, aina avaramaid võimalusipakkuvale audiovisuaalsele ja digikultuurile. Kuidas seemuutus mõjutab meie rahvuskultuuri toimimist ja kest-likkust, püüame põhjalikumalt selgitada käesolevapeatüki järgnevates osades. ●

VIIDATUD ALLIKAD


aulupeo rolli eestlaste kujunemisel modernseksrahvuseks võib pidada samaväärseks teiseärkamisajast pärineva institutsiooni – eestikeelse

ajakirjandusega. Kui ajakirjandus hakkas eesti keelesajalehte lugevat publikut Eestimaa eri paikades kõne-tama ühise eesti rahvana, kujundades nõnda BenedictAndersoni termineid kasutades n-ö kujutluskogukonda,siis laulu- ja tantsupidu võib Norbert Eliaselt laenatesnimetada ka eesti rahva modernset tsiviliseeritust ku-jundanud protsessiks. Andis see ju eesti rahvale hääle,harjutas karuste protestitunnete valamist mõtestatudharmooniatesse ning õpetas maarahva lapsi toimimakultuuriliselt ja poliitiliselt tegusa kollektiivse subjek-tina. Oma koori- ja tantsurühmade võrgustike, täius-likule kooskõlale püüdlevate harjutuste, rahvuslikke jaigavikulisi tähendusi ühendava repertuaari kaudu onpoolteist sajandit kestnud laulupeotraditsioon lihvinudmeie rahva enesetunnetust ja sisendanud argielus un-unema kippuvaid kõrgemaid väärtusi. Selles võtmespaigutub metafoor laulev revolutsioon õigesse konteks-ti: oli ju ka Balti kett sellesama rahvusliku tsiviliseeri-misprotsessi kaasegne poliitiline väljund, meie sõnumkuulumisest õhtumaisesse tsivilisatsiooni.

Tänapäeva individualistlikus maailmas, kus virtu-aalse reaalsuse väärtust kiputakse üle hindama, kujutabeesti rahvas tänu laulu- ja tantsupeo traditsiooni pide-vusele endast reaalset sotsiaalset kogukonda, mille liik-meid seob elav kultuuriniidistik ja emotsionaalnekoostoimimise kogemus. Loomulikult on selle emot-sionaalse kogemuse saamiseks oluline peokava kunsti-line tase, tippesituste järgsed sajatuhandese publikuvaikusehetked, milles väljendub ühes hingamise ja puu-dutuse maagia. Ent ei ole juhuslik, et usuleigusega Eu-roopas tuntuks saanud rahva liikmed ei häbene oma

laulupeoelamuste iseloomustamiseks kasutada sõnapühalik.

Laulu- ja tantsupidu, selle formaat, korraldus, reper-tuaar, aga ka seda kandev ja selle mõjutatav nn laulu-peoprotsess on pikka aega olnud eesti rahva jaoksmidagi kindlat ja traditsioonilist. Nagu näitas laulu- jatantsupeo uuring (vt Lauristin, Vihalemm 2013), ontegemist eestlaste jaoks emotsionaalselt äärmiselt olu-lise protsessiga, mis seostub rahvusliku identiteediga jatagab kultuurilist järjepidevust. Samas hoiatavad uuri-mistulemused selle kestlikkuse endastmõistetavanavõtmise eest. Pidu ise nii on oma sisus kui vormis ajas kamuutunud ja rahva seas omaksvõetud uuendused onmuutunud ise traditsiooni osaks.

Laulu- ja tantsupeo uuringust1 tuli selgesti välja, etvaldavale enamusele eestlastest on laulu- ja tantsupidumitte niivõrd laulukaare all või tantsuväljakul toimuvkontsert või etendus, kuivõrd just kollektiivne rituaal,milles osaletakse, et väljendada ja taasluua oma rahvus-likku identiteeti. Küsitlus näitas selgelt, et laulu- jatantsupeo traditsioon Eestis on väga tugev ja elujõuline.Absoluutne enamus, 96% küsitletutest pidas piduoluliseks sündmuseks, seejuures 63% väga oluliseks(vt joonist 4.4.1). Uurimus näitas laulu- ja tantsu-pidudega seotud eesti koorilauluja rahvatantsu tradit-siooni olulisust rahvuslike väärtusorientatsioonide jaidentiteedi püsimisel. Uuringu tulemused kõnelevad, etpooled eestlastest (täpsemalt, 49 protsenti küsitletutest)on oma elu jooksul vähemalt korra ise laulu- ja tantsu-peol laulnud või tantsinud. Küsitlustulemusi kõigile

Laulupidu eestiliku kultuuriruumi sümbolina4.4� MARJU LAURISTIN

LSissejuhatus

1 Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse poolt tellitud uuringu andmestik koguti uuringu-firma Saar Poll kaasabil elanikkonna esindusliku küsitlusena. Küsitlus toimus veebruaris-märtsis 2013 ja hõlmas 1301 eestikeelset vastajat vanuses 15–74 aastat.


eestlastele vanuses 15–74 üle kandes võib öelda, et pooleesti rahvast on olnud laulu- ja tantsupeol ise osaline,sealhulgas nii laulu- kui ka tantsupeol 13%, ainult laulu-peol 29% ja ainult tantsupeol 8%. Kaks kolmandikkuküsitletutest olid ka publiku hulgas peole kaasa elanudja 90% jälginud tele- või raadioülekandeid, seejuures15% olid peost osa saanud ainult meedia vahendusel.Ainult 9% küsitletutest ei omanud vähimatki laulu- jatantsupeokogemust. Ka publikupoolel on enamuses isik-liku laulja- või tantsijakogemusega inimesed või need, keson sellega oma lähedastele kaasaelamise kaudu seotud.

Laulupeo tähenduses, nagu ka üldse suhtumisesmodernse ajastu koidikul kujunenud kultuurivormi-desse ja meediumidesse, annab end selgesti tunda põlv-kondlik kultuurinihe. Alla 20-aastaste vastajate seas onpeaaegu kaks korda enam neid, kellel puudus isikliksuhe laulu- ja tantsupeo traditsiooniga. Kuid ka nendelnoortel, kes on ise peol laulnud või tantsinud, oli peoväärtustamisel võrreldes vanemate aastakäikudegarohkem vastakaid hoiakud.

Väidetes laulu- ja tantsupeo tähenduse kohta testitiseda, kuivõrd mõjutab pidu Eesti elu rahvusvahelistu-mine ning majanduskeskne lähenemine kultuurile,samuti seda, kas laulu- ja tantsupidu on säilitanud omarolli rahvusliku identiteedi kandjana või on seda kaota-

mas. Pool küsitletuist oli veendunud, et koorilaulu jarahvatantsu traditsioon on tänapäeva Eestis väga tugev,kestlik, jätkusuutlik. Veidi rohkem kui kolmandik onsiiski tundnud selle nõrgenemise märke; vaid 7% nõus-tub väitega, et see on viimastel aastakümnetel oluliseltnõrgenenud. Täiskasvanud eestlastest 12% tegelebpraegu koorilauluga, 46% on tegelnud sellega varem,42% mitte kunagi. Rahvatantsuga tegeleb 8%, mitte ku-nagi ei ole seda teinud 57%. Küsimusele, kas suurtevabaõhuürituste kõrval on laulu- ja tantsupidu kaota-mas oma populaarsust ja ainulaadsust, vastas 73% küsit-letutest eitavalt. Üldiselt on vanemate osaliste jaokslaulupeo rituaalne ja institutsiooniline raamistik ningrahvuslik tähendus märgatavalt olulisemad kui noortele.Rahvuslike väärtuste kandjana on laulupidu olulineumbes poolele noorematest osalistest, teise poole jaoksaga domineerib sõpradega koos saadav vahetu peo-meeleolu, elamus. Samas on 15–19aastaste hulgas kõigerohkem neid, kes tunnevad noodikirja (noortest 54%,keskmine 39%) ja tegelevad praegu koorilaulu, rahva-tantsu või/ja pillimänguga (25%, keskmine 12%).

Rõhuva enamuse vastajate teadvuses on laulu- jatantsupidu sügavalt juurdunud kui olulisim rahvuslikuidentiteediga seotud rituaal. Vaid väike osa vastanutestvalis väiteid, mis seavad seda kuvandit mingilgi moel

pigem olulineebaoluline

Kõik 15-19 20-29 30-39 40-49 50-59 60-74 Mees Naine

63

väga oluline

80

70

60

50

40

30

20

10

0

%

Kas Teie arvates on laulu- ja tantsupidu oluline sündmus?

52 52

59

64

6973

53

71

33

46

4 5 42 2

52

4044

35

30 29

24

40

27

JOONIS 4.4.1 Laulu- ja tantsupeo olulisus

Allikas: Uuring „Minu laulu- ja tantsupidu”.


kahtluse alla. Seda näitab küsitletute üksmeelne nõus-tumine järgmiste väidetega.� Ootan laulu- ja tantsupeolt rahvuslikke tundeid,

mitte meelelahutust (84%)� Laulu- ja tantsupidu on ja jääb eestlaste identiteedi

väljenduseks (82%)� Laulu ja tantsupidu on meile nii oluline, et väärib

riigi rahastamist ka rasketel aegadel (81%)� Laulu- ja tantsupidu on ainulaadne eesti rahva püha,

mitte turistidele mõeldud huvitav atraktsioon (77%)� Laulu- ja tantsupidu on meie rituaal, mitte kom-

mertsüritus (72%)Küsitluse tulemuste analüüs näitas, et inimeste

arusaamad ja ootused laulu- ja tantsupeo suhtes on oo-tuspäraselt väga erinevad, andes sellega ka peole endaleerineva tähendussisu ning saates tegijatele ja korralda-jatele vastuolulisi signaale.

Peol osalemise motiivide ning peolt saadud meelde-jäävate elamuste faktoranalüüs tõi välja neli põhidi-mensiooni rahva ootustes ja peotraditsiooni tähenduses.1. Pidu kui eestlaste rahvustunnet väljendav ning sellesühist osadust võimaldav rituaal, mis on seotud peo tra-ditsiooniliste sümboolse tähendusega komponentidega(rongkäik, välja- ja sissemarsid, tule süütamine, üldtun-tud isamaaliste laulude kõlamine, „Tuljak“ tantsupeolõpus ja „Mu isamaa“ laulupeo lõpus jms).2. Pidu kui üldrahvalik (riiklik) püha oma liidrite, tsere-mooniate, verbaliseeritud sõnumite ja autoriteetide aus-tamise tavadega.3. Pidu kui laulu- ja tantsukunsti suurfestival, mis pakubkuulajatele-vaatajatele kõrge kvaliteediga esituselekaasaelamise võimalust, kuid on ka osalistele enesteleväljendusrõõmu pakkuv vahetu elamus.4. Pidu kui kogukonna kokkutulek, lauljate ja tantsijate,koori- ja tantsujuhtide, heliloojate, luuletajate, tantsudeautorite, nende perede, sugulaste ja sõprade võrgustiku-line ühendus, mida kannavad ühised väärtused, ühisedmälestused ja elamused.

Üks uuringu olulisemaid küsimusi oli põlvkondadevahetuse mõju laulu- ja tantsupeo traditsiooni kest-likkusele. Ootuspäraselt on vanemate rahvarühmadehuvi laulu- ja tantsupidude vastu suurem ja osale-miskogemus tugevam kui noortel. Vähemasti ühel kor-ral on peos osalenud kõik vanuserühmad ligikaudusamal määral, erinevused vanuserühmade vahel ei ületa13%, ulatudes publiku hulgas kaasaelamise puhul 30protsendini ning ülekannete enamasti või alati jälgimisepuhul 52 protsendini.

Küsisime ka otse, kui oluliseks osaks peetakse omaelus kultuuri. Tähelepanu väärib asjaolu, et selleleküsimusele vastates peetakse kõige nooremas vanuse-

rühmas, 15–19-aastaste seas kultuuri palju vähemoluliseks kui teistes vanusegruppides. Vaid 10% 15–19aastastest vastas, et kultuur on nende elus vägaolulisel kohal (keskmine 23%). Muret tekitab ka noortevastajate keskmisest nõrgem hinnang koorilaulu ja rah-vatantsu traditsiooni kestlikkusele (39% noortest oliseda meelt, et see on kestlik; keskmine oli 50%).

Ootuspäraselt on ka noortel ja vanadel motiivid osa-leda laulu- ja tantsupeol mõnevõrra erinevad, ehkki ül-dine pingerida on suhteliselt sarnane. ENSV-aegseaktiivse laulu- ja tantsupidude kogemusega vanemadvastajad kalduvad tugevamalt väärtustama piduderahvuslik-institutsioonilist tähendust, samas kui noore-mate, oma pidude kogemust vabas Eestis kujundanudvastajate rahvuslik orientatsioon oli pigem institut-sioonilisusest vaba. Neile pole nii tähtis laulupeorahvuslik väärtus kui peomelust osa saamine. Vanemalepõlvkonnale on aga palju olulisemad rahvuslik tradit-sioon ja ühistunne, mida kannavad nii üldine peomeele-olu, peoliste rahvariided kui ka laulukaare all kõlavadisamaalised laulud. Vanemad peolised naudivad rohkemlaulude ja tantsude ettekannete taset ning rõõmustavadtuntud dirigentide ja tantsujuhtide nägemise üle. Nooriosalejaid iseloomustab pigem eneseväljenduslik või kul-tuuritarbijalik hoiak ning soov olla peol koos pereliik-mete ja sõpradega, võimalus jagada peorõõmu küla-listega. Kõige aktiivsem ja mitmekülgsem osa laulupeolosalevatest lauljatest ja tantsijatest tasakaalustab agaedukalt mõlemat nimetatud suunitlust, nii institut-sioonilist kui ka kogukondlikku, järgides samal ajal karahvuslikke ja kunstilisi väärtusi.

Laulupeo ja laulupeoprotsessi korraldajad on iga peoettevalmistamisel silmitsi küsimusega: mida korraldadajuba väljakujunenud mustrite järgi ja mida muuta, ettekiks teatud uudsusmoment, motivatsioon neile, kedalihtsalt vana kordamine ei rahulda, aga samas säilikslaulu- ja tantsupeoolemust kandev, olevikku ja mine-vikku tervikuks siduv koorilaulu ja rahvatantsu tradit-sioon kui eestlastele omane kultuurikood, mis kannabedasi meie rahva ajaloolise kestvuse olulist sõnumit.

Laulu- ja tantsupeo tulevikule mõeldes tuleksvastata küsimusele, kas see rahvuslik traditsioon säili-tab moodsas globaliseeruvas maailmas oma rolli ningrealiseerub laulu- ja tantsupeo formaadis kui loomu-likult kulgeva kultuuriprotsessi osa või vajab püsimisekssenisest enam sihiteadlikku kultuuripoliitilist tuge?Järgneva viieteistkümne aasta jooksul toimuvad Eestiühiskonnas põlvkondade vahetusega seotud muutused,mis mõjutavad oluliselt ka laulupeoprotsessi. Aktiivsesttegevusest astuvad kõrvale senist laulu- ja tantsu-pidude traditsiooni kandnud ENSV–aegse kogemusega


põlvkonnad, kelle jaoks laulupeotraditsioon (koos sel-lele omaste rituaalide ja institutsioonilise raamistikuga)on olnud vaieldamatult üks eesti rahvuse püsimise alus-tugesid. Juhtpositsiooni ühiskonnas saavad uued, ise-seisva Eesti Vabariigi ja turumajanduse oludes kuju-nenud põlvkonnad, kelle jaoks laulupidu rahvuslikuidentiteedi ja väärtustega seotud institutsioon ei pruu-gi enam olla ühetähenduslik ja enesestmõistetav. Kalaulu- ja rahvatantsu harrastajate seas tekitab põlvkon-dade vahetus erimeelsusi ning väärtuskonflikte peo sisuja vormi ning korralduslike põhimõtete suhtes. Võib eel-dada, et järgmisel ning ülejärgmisel laulu- ja tantsupeolon juhtiv roll veel nendel, kes kuuluvad peoliste vane-masse ja keskmisesse põlvkonda, kuid juba 2024. aastastsaavad ülekaalu pärast 1991. aastat sündinud. Põlvkon-dade vahetusega kasvab nende peoliste osakaal, kellejaoks laulu- ja tantsupeo tähendus rahvusliku kestmisesümbolina ei ole enam niivõrd aktuaalne ja kes on senisepeotraditsiooni suhtes kas ükskõiksed või kriitilised,pidades väärtuslikuks küll peol osalemisest saadavatemotsionaalset elamust, kuid mitte niivõrd peo süm-boolset tähendust.

Lisaks põlvkondade vahetumise loomulikule prot-sessile mõjutavad laulupidude traditsiooni jätkumist kamitmed muud laiemad trendid ja tegurid, millest osa on

küllalt selgelt ette nähtavad, teiste võimalik vorm ja ula-tus on aga raskesti ennustatavad. Nn väliskeskkonnamõjudest on olulisemad globaliseerumine (sh ka kultuu-riline), inimeste suurenev mobiilsus, haridustaseme tõusja tõenäoliselt jätkuv linnastumine, ühiskonna edasinefragmenteerumine (eneseteostamisvõimaluste, haridus-ja karjääriteede mitmekesistumine), uued atraktiivsedvaba aja veetmise võimalused. Nimetatud tendentsidvõivad laulupeoprotsessi n-ö õõnestada, kuid on või-malik ka vastupidise reaktsiooni tekkimine: laulupeo jaüldse traditsioonide taasväärtustamine vastukaaluksglobaliseerumisele ja ühiskonna atomiseerumisele, prot-sessidele, millega ei taheta nõustuda. Arvestades asjaolu,et üha suurem osa eestlasi elab tulevikus kas ajutiseltvõi alaliselt väljaspool Eestimaad, tõuseb laulupeo täht-sus sillana, mis seob neid kodumaa ja selle kultuuriga.Ühtlasi tõuseb päevakorda küsimus, mil viisil ja vormissiduda laulupeoprotsessiga Eestis elavad teise etnilisetaustaga inimesed.

Kindlasti tuleb laulupeotraditsiooni arendamiselarvestada sellise Eesti ühiskonda ja kultuuri tervikunamõjutava protsessiga nagu tehnoloogiline uuenemine,eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogias peituvadvõimalused. Traditsiooniline meedia on ettenähtavastulevikus kaotamas laulu- ja tantsuväljakut publikuga

Nõustub väitega, et laulu- ja tantsupidu peab olema avatud muutustele

Kõik 15-19 20-29 30-39 40-49 50-59 60-74

46

Nõustub väitega, et laulu- ja tantsupidu peab jääma truuks traditsioonidele

60

50

40

30

20

10

0

Kas LTP peab jääma truuks traditsioonidele või olema valmis muutusteks? (% vanuserühmades)

32

27

4546

36

44

32

45

34

49

35

54

23

JOONIS 4.4.2 Valmisolek muutusteks on ülekaalus noorema põlvkonna ootustes

Allikas: Uuring „Minu laulu- ja tantsupidu”.


otseülekande kaudu ühtseks emotsionaalseks tervikukssiduvat rolli. Millisel kujul siduda reaalses ruumis toi-muv pidu virtuaalse osalemise võimalustega? See onküsimus, mille üle tasuks mõelda juba praegu.

Laulu- ja tantsupeo korraldajate ja uurijate ringistulevikustsenaariumide üle arutlejad osutasid ohule, etpärast vabariigi 2018. aasta juubelipidustusi (mille raa-mes korraldatakse ju arvatavasti ka tugevate isamaa-liste ülemtoonidega öölaulupidu) ning laulupeo endapooleteisesajandi juubelit tähistavat 2019. aasta üld-laulupidu võib nii korraldajaid kui publikut tabada n-öväärtusväsimus. Võib eeldada, et kui mitte varem, siis2024. aasta peo kavandamise ajal ägeneb arutelu laulu-peotraditsiooni uuendamise teemadel. Selleks ajaks onlaulukaare alt ja tantsuväljakult lahkumas entusiastidevanem põlvkond ja asemele astuvad järjest enam need,kellele traditsiooni hoidmine ja kaitsmine globaalsekommertskultuuri surve eest ei ole enam enesestmõis-tetav väärtus. Väljapool Eestit aga töötab, õpib ja kas-vatab lapsi arvukas uute väliseestlaste põlvkond, kellejaoks laulupeol osalemine võiks ja peaks saama üheksolulisemaks neid eesti kultuuritraditsioonidega ühen-davaks elamuseks.

Arutlustest joonistus välja kolm alternatiivse arenguvõimalust (vt Terk jt 2014). Neist esimene on laulu- jatantsupeo jätkumine võtmetähendusega rahvusliku kul-tuuriprotsessina, mis on oma formaadilt avatum, koos-kõlas ühiskonnas tugevneva vabakondliku algega ningeestlaskonna rahvusvahelistumisega (n-ö Uus-Esto).Peokava kunstilise taseme ja üldrahvalikkuse ühen-damiseks on sellise avatuma võrgustikulise formaadipuhul vaja praegusest suuremat ressurssi, et toetadakoorilaulu- ja rahvatantsukultuuri edendamist nii kodu-maal kui ka väljaspool ja tagada osavõtt võimalikultkõigile ennast peoks ette valmistanud kollektiividele.

Teise võimalusena osutati n-ö loomemajanduslikuleelitaarsemale lahendusele: saavutada meie laulu- jatantsupeo muutumine rahvusvaheliselt tunnustatudkultuurisündmuseks, rahvusvaheliseks brändiks, midaesinduslikud rahvusvahelised meediakanalid (nt Mezzo)kannaksid üle maailma. Selleks tuleks säilitada peo-rituaali sümboolsed võtmeelemendid, pöörata põhi-tähelepanu esituse maailmatasemele, piirata laulu- jatantsupeol esinejate ringi üksnes eriti kõrge kvalitee-diga kollektiividega, kellele oleksid jõukohased ka väga

keerukad suurvormid. Peo rahvusvahelist atraktiivsustsaaks suurendada, kutsudes osalema maailmakuulsaiddirigente, külaliskoore, soliste, tantsurühmi.

Kolmanda variandina kummitab laulu- ja tantsupeoformaati seda popkultuuriga sünteesiv retroüritus (meiljuba on mitmesugused popkooride laulupeod). Nii teinekui ka kolmas variant tähendavad sisuliselt laulupeo kuikultuurilise ühisloome protsessi asendumist laulu- jatantsupeolaadsete kõrgtehnoloogiliste kultuuritoodetetarbimisega. See toob tõenäoliselt varem või hiljemkaasa laulu- ja tantsupeo traditsiooni toitnud koorilauluja rahvatantsu muutumise subkultuuriliseks nišiharras-tuseks.

Kokkuvõtteks

Traditsioonilise laulupeokultuuri vahekord postmo-dernsete kultuurivormidega on ambivalentne. Järjestambivalentsem on ka suhtumine rahvuslikkusesse.Seetõttu on laulu- ja tantsupidude tulevik otseselt seo-tud vastusega üldisemale küsimusele: millises vormistahab eesti rahvas kahekümne esimesel sajandil panus-tada rahvuslikku identiteediloomesse? Kuidas suudab takesta üle aegade omanäolise kultuurikogukonnana?Uuringu põhjal ei saa väita, nagu oleks meil tõsiseidmärke selle kohta, et eesti traditsiooniline kultuur kuiselline on kadumas; pigem on ta võtmas teisi vorme, ko-hanedes nii põlvkondade vahetumise kui tehnoloogi-liste muutustega üsnagi edukalt. Just selles dünaami-lises kohanemisvõimes muutuva keskkonnaga peitubeesti kultuuri kestlikkuse põhiline tagatis. Senise tra-ditsiooni muutumine ei tähenda, et ei taheta omanäolisekultuurikogukonna säilimist. Samas tuleb teadvustada,et põlvkondade vahetudes ja tehnoloogilise arengu kii-ret tempot silmas pidades nõuab laulu- ja tantsupeojätkumine eesti rahvast ühendava kultuuriprotsessinajärjest suuremat hoolt ja tuge. See puudutab nii koori- jatantsujuhtide ettevalmistamist ja peotaristu tehnoloo-gilist arendamist kui ka peoks ettevalmistumise ja peolosalemise võimalusi. Võib olla vääriks meie UNESCOmaailmapärandi nimestikku kuuluv laulu- ja tantsu-pidude traditsioon isegi eraldi seadusega kaitsmist jaoma sihtrahastu asutamist? Arutelu nii pidude formaadikui rahvusliku identiteedi enda suurema avatuse ülepeab kindlasti jätkuma. ●

Lauristin, M. & Vihalemm, P. (2013). Minu laulu- ja tantsupidu. Sotsioloogiliseuuringu aruanne. Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. http://www.laulupidu.ee/wp-content/uploads/2013/10/Laulupeo-uuringu-aruanne-oktoober-2013.pdf.

Terk, E., Lauristin, M. & Weidebaum, S. (2014). Laulupeoprotsessi tulevik: alter-natiivseid stsenaariume. Maatee, A. (toim), Ühesmõtlemine „Laulu- ja tantsupeo puu-dutus ajas“. Tallinn: Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus.

VIIDATUD ALLIKAD


elle peatüki üks läbivaid niite on Eesti kultuuri-ruumi edasikestmine. Ehk küsimus: kas mepeame vastu? Siin on tekste, kus muretsetakse

eesti keele kestmise ja kirjasõnakeskse kultuurimudelitaandumise pärast. Eriti viimases sisaldub eeldus, etvisuaalse kultuuri tõus kirjasõna kõrvale võib tähen-dada ohtu Eesti kultuuri püsimisele selle tuntud ja väär-tuslikuks peetud vormis. Selline arusaamine teksti-modaalsuste hierarhiast ei ole ju kuigi ebatavaline.Enamik meist ei julge vastu vaielda väitele, et lugemineon kasulikum ja tunnustust väärivam tegevus kui näi-teks teleri või netivideote vaatamine. Kirjasõna üldis-tused tähendavad vaimuvalgust, audiovisuaalne pildi-voog pigem meelelahutust. Isegi kui see voog on äratun-tavalt kunstiliste ambitsioonidega, on audiovisuaalsemodaalsuse hetkelisus, vahetus ja konkreetsus justkuiüldistusvõimetu – seda ei tajuta kultuuri põhitüve kuju-nemisse panustavana.

Selline perspektiiv ei ole euroopalikus kultuuris uus.Pildid on siinses kultuuritraditsioonis olnud ikka nee-tud, nende vähesust on peetud kultuursuse ja vaimsusemõõdupuuks. “Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisu-gust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis onall maa peal, ega sellest, mis on maa all vees,” on kirjasteises Moosese raamatus. Koraanis sedastab Muhamed,et inglid ei sisene templitesse, kus on pilte. Ka pildi-põlguritest arvamusliidrid moodustavad läbi aegadeüsna esindusliku seltskonna: Platon, Huxley, Adorno,Baudrillard, Sontag, Bourdieu jpt. Põhjus, miks sellesnimekirjas on tugevalt esindatud n-ö vana kooli kultuu-riteoreetikud, on ilmne – pildilise kommunikatsiooniosakaalu kasv kultuuris ei näi pidurduvat. Tajutakse, etkultuur muutub aina värvilisemaks ja kiiremaks, pare-mini aistitavaks, kuid raskemini tabatavaks. Visuaalne

intensiivsus tekitab ühiskonna eliidis võõrastust, sestselle mõjud on teadmata. Ohutunnet süvendab ka muu-tustega kaasnev põlvkondade konflikt. Hiljutine PeeterVihalemma ja Marju Lauristini kultuuriajakirjanduseauditooriumi analüüs näitas, et tänaste alla 30aastasteseas on küll hulk avatud mõttelaadiga ja kultuuriliseltaktiivseid noori, kuid nende põhiharrastuste sekka kuu-luvad pigem audiovisuaalsed kultuurivormid ningnende kirjanduse tundmine ja kultuuriajakirjanduselugemine jääb vanematele põlvkondadele tugevasti alla.Lauristin ja Vihalemm tõdesid, et tegemist on Eestiühiskonna tingimustes post- või hilismodernset kul-tuuriorientatsiooni esindava grupiga.

Võtan sellest viimasest väitest kinni, eeldades, ettolle nn postmodernse kultuurivormi lahtiharutamineaitab mõista ka visuaalse esiletõusu tähendust kultuurimoodsale arengudünaamikale. Postmodernismi kui kul-tuuriepohhi kujunemine paigutatakse enamiku kom-mentaatorite hinnangul umbes 20. sajandi viimassessekolmandikku. Ent mis leidis sel ajal kultuuris aset? 1970.ja 1980. aastatel toimus riiklike telekommunikatsiooni-võrkude erastamine ning seotud turgude liberalisee-rimine. Esmalt USAs, seejärel Margaret ThatcheriSuurbritannias ning edasi kiirelt juba kogu Lääne Eu-roopas. Sellega kaasnes kaabeltelevisiooni kaudu paku-tavate telekanalite kiire paljunemine ning hiljeminterneti kui eratarbijatuturule suunatud kommerts-teenuse areng. Miks on kaabeltelevisiooni areng siinoluline, eriti just „postmodernistliku konditsiooni“võimaldajana? Sellega tekkis tehniline võimekus va-hendada aina suuremat hulka audiovisuaalseid vooge –määral, mis tingis, et suur osa visuaalset kultuuri läksaina tihedamasse taaskasutusse. Ühest küljest ei olnudmeediatööstus veel võimeline piisaval määral audio-

Kultuur visualiseerub ja rikastub4.5� INDREK IBRUS

S


visuaalset sisu tootma, et kogu uus tehniline ruum uuesisuga täita. Teisalt tähendas meediaökonoomika alus-printsiipide ehk mastaabisäästu (economies of scale) ja mit-mekülgsussäästu (economies of scope) loogikate rakendu-mine, et kogu olemasolev intellektuaalomand pidiminema uute auditooriumide otsinguil taaskasutussening sama sisu ümberpakendamine, pidev kaubamär-kide, teemade, staaride ja kõigi muude representatiivsematerjali sidumine ja ümberkombineerimine sai audio-visuaalses meedias igapäevapraktikaks. Nõnda sai seeüsna uus meediavorm kiiresti tugeva iseenese taastoot-mise funktsiooni: ta hakkas rääkima aina enam iseen-dast, ringlevad tähistajad muutusid kujuneva süsteemienesepeegeldusteks.

Selle taustal ei ole üllatav, et tuntud kriitilinemõtleja Jean Baudrillard hakkas paralleelselt definee-rima postmodernismi kui ajastut, kus tähistajad viita-vadki üha enam vaid teistele tähistajatele ning ainavähem reaalselt olevale – protsess, mis tema järgi pidikulmineeruma tähenduste kokkuvarisemisega (implo-siooniga) ehk võimatusega tegelikkusega mõtestatudkontakti luua. Siin peame aga aru saama, et postmo-dernsus kui kultuuriseisund võrsuski ennekõike justvisuaalse kommunikatsiooni osakaalu kasvust kultuuris.Ehkki ka kirjanduses või trükiajakirjanduses oli süs-teemi eneselesuunatus ja tekstide intertekstuaalsusolnud kultuuri arengu kõiki ajajärke ühendav univer-saalne tingimus, tekitas pildi-info lisandumine sellesseintertekstuaalsesse mängu ootamatult kriisi. Paljudekriitikute meelest oli kultuur oma toimevõimet kaota-mas. Kultuuripessimismi tõigi seega eelkõige visuaalsekommunikatsiooni esiletõus.

Selline kriitika ja skeptitsism oli aga paljuski n-ö in-ternetieelse ajastu tunnus. California hipi-, jupi- jahäkkerikultuuride põimumisest sündinud netikultuurihakkas iseloomustama hoopis optimistlikum suhtuminenii modaalsuste ja tähistajate ümberkombineerimisemängu kui ka lihtsalt visuaalsesse kultuuri. Nagu LevManovich (2013) oma eesti keeldegi tõlgitud teoses „Uuemeedia keel“ ennustas, hakkavad ka interaktiivsete mee-diavormide puhul üha enam domineerima filmilikudrepresentatiivsed konventsioonid. Tõesti, nagu maailmaja ka Eesti meediajuhid tõdevad, on kõigi peaeesmärksuurendada oma netiportaalides audiovisuaalse sisuhulka. Videolood on auditooriumide seas populaarsedja sestap saadab sellist tegevust ka reklaamiandjate toe-tus. Mis meediaväljaannete arendustiime eriti innustab,on vajadus välja töötada mitmesuguste märgisüsteemidekoostoime – millal on videolugu sisuliselt ja funktsio-naalselt põhirollis, millal on see teksti täiendav ningmillal on see suhe vastupidine ja teksti on vaja vaid

kõneka videoloo kontekstualiseerimiseks. Ehk küsimuson selles, kuidas teksti ja videot nii hüpertekstuaalseteskui ka ristmeedialistes ehk platvorme lõimivates ter-vikutes sisukalt kombineerida.

Siit jõuame tõdemuseni, et kuigi visuaalse esiletõuskultuuris on märgatav, on tegemist siiski mitte endistevormide asendamisega, vaid nende kõrvale tõusmisega.Verbaalsel suhtlusel on kultuuris sedavõrd olulisi funkt-sioone, et ära kaduda see ei saa. Ametlik ja ratsionaalne,tõhususele ja täpsusele pürgiv kommunikatsioon käibkirjakeeles („pane see asi mulle meili!“); visuaalse rollselle kõrval on ennekõike näidata: illustreerida või sel-gitada toimunut, näidata keskkondi, kirjeldada suhteidvõi pakkuda vahetuse kogemust, elamusi ja kohati kind-lasti ka unustust. Mis aga ehk veelgi olulisem – visuaal-suse tähtsustumine toob kaasa uusi tõlkevõimalusi ja-vajadusi. Modaalsuste suhestumine tähendab ka vaja-dust tähendusi ühest modaalsusest teise üle kanda. Kuimultimodaalseid tervikuid on üha enam, on samutiaina enam vaja teha nende modaalsuste vahel inter-semiootilist tõlget. Mida see tähendab? Nagu juba JuriLotman osundas, on modaalsuste vaheline täielik tähen-duste kattumine põhimõtteliselt võimatu. Ei ole võima-lik tähendust pildi ja kirjakeele vahel adekvaatselt, ilmasellesama tähenduse muundumiseta üle kanda. Paradok-saalselt peitub selles ka võimalus: iga tekstivormi muun-dumine võimaldab ka uut vaateviisi maailmale, mistähendab ka võimalikku muutust selle maailma mõist-mises. Kui selliseid tõlkeid tehakse kultuuris pidevalt japalju, siis on kultuur kõvasti ametis perspektiividepaljususega ehk nn tähendusinnovatsioonidega. See-tõttu võib öelda, et mida enam on kultuuris multi-, rist-ja transmeedialisust, seda parem on see kultuuri tervi-sele. Sellega seotud põhjustel on näiteks TallinnaÜlikooli Balti Filmi- ja Meediakoolis loodud nn rist-meedia tootmise õppekavad. Nende eesmärk on kooli-tada välja eri märgisüsteemide vahelise tõlke spetsialiste,kes näeksid oma kutsumust meediapiiride ületamises jatagaksid nõnda Eesti kultuuri kohanemisvõime ja dü-naamika ka kiiresti arenevate mitmiktehnoloogiatekeskkonnas.

Tõlkeline intensiivsus ei ole oluline mitte üksnesplahvatusliku uue loomise plaanis, vaid see loob kultuu-ris ka stabiilsust. Tõlked kultuuri eri domeenide vahelloovad tähendussildu ja ühisosi. Kui tõlkeline aktiivsuson kultuuris kõrge, aitab see eriti võrgustikuliselt orga-niseeritud kultuuris (kus vahendusotsuseid teeme mekõik, kes me opereerime võrgustikulise meedia sõlm-punktidena) välja filtreerida väärtuslikku – inimesteigapäevaelus sotsiaalselt olulisi tähendusi. Võib väita, etselline tõlkepraktika panustab kultuuri metatasandil


Ulrich Becki, Anthony Giddensi ja Scott Lashi (1994)kirjeldatud reflektiivse moderniseerumise protsessi, kusühiskond tervikuna sordib läbi dialoogilise praktikavälja oma riskid, nende lahendused ja seeläbi kõikarengusuunad.

Arusaam, et representatiivsete modaalsuste (seal-hulgas visuaalsete vormide) rohkus kultuuris ningnende pidev ümberkombineerimine (st uutlaadi üks-teisele osundavate sidemete loomine nende vahel) onlõppkokkuvõttes kultuuri tervisele hea, erineb põhimõt-teliselt ülal tutvustatud postmodernsest kriitikast. Kuiviimase jaoks tähendas selline audiovisuaalne praktikakultuuri kommunikatiivse võime hävingut, siis kul-tuurisemiootikale tuginevate uuemate nn kultuuri-innovatsiooni teooriate valguses on tegemist otse vas-tupidisega – kultuuri kestlikkust ja kommunikat-sioonivõimet tagava praktikaga.

Hoolimata teoreetiliste arutelude kaudu avanevastpotentsiaalist jääb siiski küsimus: millist sisendmater-jali me neis tõlkeprotsessides igal üksikjuhul kasutadasaame? Hoolimata Eesti ja naaberriikide audiovisuaal-valdkonna ettevõtetele ristmeedia strateegiatega kaas-nevatest uutest võimalustest on siinsetel meedia-turgudel mitmesuguseid struktuurseid takistusi, mis neilvõimalustel teostuda ei lase (Ibrus, Merivee 2014; Ibrus,Ojamaa 2014). Kohati on probleemiks hariduse puudus,lisaks puuduvad institutsioonidel asjakohased stratee-giad ning audiovisuaalvaldkonnas on puudu ka sõltu-matud ettevõtted, kes oleksid võimelised tootmaedukalt erilaadset kvaliteetset ja originaalset sisumitmesugustele platvormidele (näiteks nii televisioonilekui ka võrgupõhistele platvormidele). Kuigi Euroopasveavad rist- ja transmeedia eksperimente ja innovat-siooniprotsesse ennekõike avalik-õiguslikud meedia-institutsioonid, puuduvad neil tihti arusaamad, kuidastoetada selles vallas innoveerida üritavaid väiketootjaid.Sageli on probleemid ka struktuursed – näiteks puudubavalik-õiguslikel kanalitel pahatihti õigus jagada intel-lektuaalomandit väiketootjatega ning toetada nende in-novatsioonipraktikat mitmesugustel võrguplatvormidel.

Aga uuenduslike transmediaalsete meediavormidetootmisprobleemide kõrval on ilmselt veelgi olulisemadneed asjaolud ja poliitikad, mis ühiskonnas laiemaltseonduvad meedia- ja kultuurilise pluralismi tagami-sega. Kui enamik audiovisuaalset sisu tarbitakse võrgu-platvormidel, siis tekib küsimus, millist laadi sisu sealtüldse levima pääseb? Veebis on tekkinud inimkonnaajaloos enneolematu visuaalse info uputus, mis on tin-gitud ennekõike sellest, et nii salvestusseadmed kui kajuurdepääs võrgule on muutunud kättesaadavaks suu-rele enamikule maailma elanikkonnast. Samamoodi on

internet pakkunud uusi levivõimalusi ka professionaalseaudiovisuaaltööstuse väiketootjaile. Võrgustikulineühisloome – kõigi võimalus luua ja üksteise loodut see-järel edasi arendada, remiksida, kommenteerida, edasivahendada jne – on kahtlemata oluline nii loomeprot-sesside demokratiseerimise kui ka laiema ideevahetusening „kvaliteedi“ väljafiltrimise eesmärkidest lähtuvalt.Mitmesuguste trans- ja ristmeedia strateegiate raken-damine väiksemate audiovisuaaltootjate poolt tähendab,et sarnast ühisloomet ja võrgustikulist dünaamikat üri-tavad ära kasutada ka nood väiksemad turuosalised.Vähemalt sellised on tihti nende ootused ja lootused.

Ometi, nagu mitmed uuringud osundavad, on inter-netiga seotud meediaturgutel tegelikult tugevad kaar-did käes ikkagi vaid neil, kel on jõudu investeerida mitteainult kohalolusse kõigil neil tehnoloogiliselt killus-tunud platvormidel, vaid ka oma sisupakkumiste plat-vormide ülesesse turundamisse. Internetiajastul ei ole jumeediaturge defineerivaks piiratud ressursiks enammitte meediasisu, vaid aeg, mida tarbijad saavad mee-diale pühendada. See tähelepanumajanduseks nimetatudprintsiip tähendab, et edu saavutavad need, kes tähele-panu haarata suudavad. Suurte rahakottidega meedia-impeeriumid, mis oma kaubamärke ristmeedias plat-vormide üleselt levitavad ning neile kõigile sobivaidärimudeleid arendavad, on paradoksaalselt ka netiajas-tul eelisolukorras. Sellele lisandub veel nn võrguefekt(network effect) ehk asjaolu, et tarbijad liituvad pigemnende platvormidega, kus teised (võrgustik) juba ees –ehk kus teiste tarbijatega suhtlemise võimalus on olu-line tarbimisotsust mõjutav kaalukeel. Teisisõnu: onmärke, et võrgu- ja ristmeedia ajastul kinnistuvad mee-diaturge klassikaliselt iseloomustavad oligopoolsedstruktuurid veelgi. See aga tähendab edeneva visuaal-kultuuri jaoks riski, et soovitud kultuurilise mitmeke-sisuse asemel saame me pigem rohkem ühte ja sama sisuerinevates meediavormides ehk meediasüsteemi struk-tureeritusega võib kaasneda vähene katsetamisjulgus jasestap ka tagasihoidlik sisuline variatiivsus. Seetõttupeab moodne kultuuripoliitika maadlema ka visuaal-kultuuri puhul üsna klassikalise probleemiga, kuidastagada meedias ja kultuuris laiemalt piisav mitmeke-sisus.

Eesti kultuuriruumi kontekstis on Eesti audiovisu-aalse kultuuripärandi digimine ja vabalt kättesaadavakstegemine üks viise, kuidas sellist mitmekesisust saavu-tada ja uusi visuaalseid ressursse kultuuri juurde tuua.Eesti audiovisuaalvaldkonna institutsioonid on selleeesmärgi nimel koostööd teinud juba üle kahe aasta.Möödunud aasta lõpuks saadi valmis ka detailnefilmipärandi digimise ja kättesaadavaks tegemise kava,


mis hõlmab kõiki tööetappe, vastutusvaldkondi ja koguettevõtmise maksumust. Plaan näeb piisava rahastusekorral ette intensiivset tööd viieks aastaks; lõpptule-musena saaks digitud peaaegu kogu filmipärand (väljaarvatud muusika- ja reklaamfilmid). Telepärandi digi-mise eest vastutab ERR.

Audiovisuaalpärandi kättesaadavaks muutumisel onüsna mitmekesine positiivne mõjuspekter. Näiteks olekssellel kindlasti oma oluline majanduslik potentsiaal. Kuitekib digitaalne videoressurss, saavad mitmesugusedteenusearendajad hakata selle baasil arendama inno-vatiivseid hariduse-, turismi- või meelelahutussektorilekasulikke rakendusi. Kuid kindlasti oleksid sellisel aren-gul ka olulised sotsiaalsed ja kultuurilised mõõtmed. Kuiaudiovisuaalpärand kogu oma rikkuses (kõne all onkokku umbes 50 000 nimetust professionaalselt toode-tud filme ja telesaateid) digitaalsel kujul kättesaadavaksmuutub, on loodud kõik eeldused elanikkonna tead-likkuse kasvuks Eesti audiovisuaalkultuurist, ennekõikefilmikunstist. Inimeste tee rahvusliku filmivarani koguselle täiuses jääks nii vaid mõne internetiklõpsu kau-gusele. Kättesaadavaks tegemise mõte on aga osaliseltka n-ö audiovisuaalkunstide väline. Kõik need filmid kanäitavad midagi – ajaloolisi isikuid, kohti, eluviise jne.Ehk noid objekte ja nähtusi saab filmide abil lihtsaltparemini tundma õppida. Asjaolu, et audiovisuaalsepärandmaterjali realismimäär on kõrgem kui kõigil teis-tel pärandiliikidel, teeb audiovisuaalpärandi väärtus-likumaks, paneb selle toimima „asitõendina“. Võimalussilmaga tunnistada, kuidas elu, olu ja inimesed on eriaegadel olnud, tagab audiovisuaalpärandi laiema atrak-tiivsuse elanikkonna seas.

Audiovisuaalpärandil on ka mitmekesine uuskasu-tusväärtus. Videosisuga saab huvitavamaks teha ena-miku koolide ainetunde – alates kirjandusest, loodus-õppest ja geograafiast ning lõpetades muusikatundi-dega. Rääkimata ajaloost. Tuletagem meelde, et möödu-nud aastal elutööpreemia saanud Peep Puksi üksintrigeerivamaid filme oli Juhan Liivi luule tõlkiminefilmikeelde. Algupäraselt oligi see tehtud õppefilmiks.Niisama hästi on koolitundides kasutavad näteks ReinMarani loodusfilmid ja enamik dokumentaalfilme.

Audiovisuaalpärandi õppes kasutamisega saab veelgiedasi minna: lisaks filmide vaatamisele saab neid kaloovalt rakendada. Palju on räägitud filmidest uuteinteraktiivsete digiõpikute komponentidena. Selle kõr-val võib pärandit mõtestada ka kui loovust laiemaltergutavat demokraatlikku ressurssi. Videomontaažitarkvara muutub ju üha levinumaks ja kergesti käsitse-tavaks. Kujutlegem, et kogu Eesti audiovisuaalpärand –kõik need kümned tuhanded tunnid materjali – on

kooliõpilastel materjalina käepärast, et seda kasutadesetteantud teemal aeg-ajalt nn video-esseid meisterdada.Kuipalju huvitavamaks teeks see õppeprotsessi jakuipalju otsesemaks muudaks see õpilaste suhte mit-mete aineõppe teemadega! Teisisõnu: pärand kuiressurss annab võimaluse mitte ainult seniolnuga tutvu-miseks vaid loob aluse uute lugude rääkimiseks. Tule-museks võiks olla ühiskond, kus kasvab lugude paljususja nende pinnalt peetav ühiskondlik dialoog. Mispeamine: need dialoogid kasvavad välja meie kultuuriajaloost, nõnda et olevik ja tulevik on minevikugaorgaanilises kõneluses. Seega ei saa nõustuda väitega, etmoodsad tehnoloogiad lõikavad meid meie juurtest ära.Pärandi digimine loob uue võimaluse pigem vastupidi-seks arenguks.

Siin saab esile tuua veel ühe paradoksi: audio-visuaalkultuuri kättesaadavaks tegemiseks on just vajaselle mõtestatud koostööd spetsiifiliste kirjakultuuri-vormidega. Sellega seoses võib nimetada digitud pärandimetakirjeldamise metoodikaid, mis on audiovisuaal-pärandi puhul märkimisväärselt keerukamad kui ena-miku muude pärandiliikide puhul. Filmivaldkonnas teebmetakeeleliste taksonoomiate osas väga head tööd EestiFilmi Andmebaas. Kui see töö valmis saab, ehk koguEesti filmipärand saab metakirjeldatud, on kogu Eestifilmipärand hästi otsitav. See on tegelikult kõigi eel-kirjeldatud võimaluste teostumise üks eeldusi. Samas eisaa pärandi märksõnastamise loogika kunagi olla ideo-loogiaväline – ikka teenindatakse spetsiifilisi eeldus-likke otsihuve ja jäetakse teenindamata sellised, mistundmata või mida peetakse ebaoluliseks. Ehk siitjõuame pinge juurde pärandi kureerimise ja vabakasu-tuse vahel. Küsimus on selles, kuidas avada ka pärandimetakirjeldamine avalikkusele ja millist reaalset tulemitsaaks sellest avamisest loota. Kui süsteemne või kõike-hõlmav saab iseorganiseeruv metakirjeldamine olla, kasja kuidas tuleks seda toetada? Tegemist on pärandiuuskasutuseks avamise plaanis keskse küsimusega. Sel-lest omakorda tuleneb veel üks uus asjaolu, mille kul-tuuripärandi digimine kaasa toob: pärandi metakirjel-damine kui kultuuripoliitika uus pingeväli.

Kokkuvõte

Visuaalsete kommunikatsioonivormide esiletõus kul-tuuris saab siiski olla vaid tõusmine seni olnu kõrvale.Tõus, mis mitte ainult ei loo eeldusi uut laadi inter-semiootilisteks tõlkelisteks praktikateks, vaid (nagu kul-tuurisemiootikud on juba kaua osundanud) on sellisesttõlkelisest dünaamikast sündinud. Mida rohkem on


tõlget, mida rohkem esiletõusvaid representatiivseidmooduseid (sealhulgas visuaalseid), seda kommunika-tiivselt võimekam on ühiskond tervikuna. Kommu-nikatiivselt võimekad ja avatud dialoogikanalitegaühiskonnad jõuavad üldjuhul sagedamini heade mõte-teni (vajalike innovatsioonideni) ning need mõtted osu-tuvad lõpuks ka laiemalt jagatuks ja konsensuslikultheaks kiidetuks. Kui hoolitseme selle eest, et visuaalne

sisendmaterjal neisse protsessidesse oleks mitmeküllanening tagaks kultuuri mitmesuguste allhoovuste,mineviku ja oleviku põrkeid ja dialooge, siis saab ehklõppkokkuvõttes tõdeda, et visuaalsuse rolli tõus Eestikultuuris ei pruugi olla probleem, vaid on pigem suurvõimalus. Tuleb leida vaid head viisid, kuidas vastavaidoskusi ja ressursse kõigile avatud ühishüvena väljapakkuda. ●

igitaalkultuur seondub Eesti ühiskonna üldiseliikumisega siirdeühiskonnast võrguühiskonda,kus „digitaalses vormis toimuv kommunikat-

sioon saab valdavaks kõigis eluvaldkondades” (Lauristin2012: 40). Siinses alapeatükis käsitleme lähemalt digi-taalse kultuuripärandi valdkonna arengusuundi viima-sel kümnel aastal (2004-2014) ja seame eesmärgiksvõimaliku ühisosa näitamise digitaalajastu ja võrgu-ühiskonna võimalustega kohanenud kasutaja harju-muste ja vajadustega. Nüüdisaegsesse digitaalkultuurikuulub ka e-raamatute valdkond, mis on kaasa toonudja teravdanud mitmeid digitaalkultuuri arengu spet-siifilisi probleeme. Nii e-raamatud kui ka digitaalnekultuuripärand on tugevasti seotud Eesti hariduselu

ja kultuuriloome tulevikuprognoosidega. Valdkonnaarengu mõistmiseks toome esmalt välja mõned digi-ajastu kõige üldisemad tendentsid kultuuriloomes ja -praktikates.

Mõistet digitaalkultuur kasutame siinses alapeatükistingliku katusmõistena inimkultuuri arengu hüppeliselemuutusele 21. sajandi „arvutiajastul“. Varasematest kul-tuurivormidest eristab digitaalkultuuri kõikide objek-tide/andmete (tekstide, piltide, helide) eksisteeriminenumbriliste koodidena elektroonilistel andmekandjatel,millega kaasneb nende ülikiire töötlus, ülisuurte kogustemahtuvus üliväikesele (füüsilisele) kandjale ningprogrammeeritavus (Manovich 2001; Aarseth 2003: 717–718).

Digitaalkultuur Eesti kultuuri-ruumi osana 2004–2014: hetkeseis ja tulevikuprognoos

4.6� MARIN LAAK, PIRET VIIRES

D

Sissejuhatus

Beck, U., Giddens, A., & Lash, S. (1994). Reflexive Modernization: Politics, Tradition andAesthetics in the Modern Social Order. Polity Press, Cambridge.

Ibrus, I. & Merivee, A. (2014). Strategic Management of Crossmedia Productionat Estonian Public Broadcasting. Baltic Screen Media Review, 2, 96–120.

Ibrus, I. & Ojamaa, M. (2014). What Is the Cultural Function and Value of Euro-pean Transmedia Independents? International Journal of Communication, 8, 2283–2300.

Manovich, L. (2013). Uue meedia keel. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.

VIIDATUD ALLIKAD


Infotehnoloogia arengust tingitud üldised kultuuri-muutused on mõjutanud kultuurivaldkonda mitmeltasandil: räägitud on näiteks tasapinnastumisest, ha-jususest, hüpertekstist, läbilaskevõimest, anarhiast,sünkroonsusest (vt Lister 2003: 13–37; Caldwell 2000:7–8; Livingstone 2003: 212). Hajususest kõneldes pee-takse silmas tekstide tootmise ja tarbimise fragmentee-ritust, mis omakorda on seotud kultuuri detsentrali-seerumise ja individualiseerumisega. Teisalt aga on ha-jusus seotud digikeskkondades levivate uut tüüpi teks-tide hüpertekstuaalse ja interaktiivse olemusega. Digi-keskkond on kaotanud ka tavapärase tsentri ja perifee-ria kultuurimudeli: tekstide omavahelised suhted ei olehierarhilised (kõrge ja madal), kultuuri kese ja äärealaon eristamatud. Tekste on võimalik arendada võr-gustikuna, milles seotakse eri meediumid ja milles igasõlmeke võib olla semantiliselt seotud mistahes teisega(vt Laak 2006: 40–41). Uuteks kultuurilisteks ühikutekson kujunenud „kultuurilised rajad” (ibid., 76).

Subjektiivsemast vaatepunktist on muutused toimu-nud ka inimeste maailmatajus ning tekstide loomise javastuvõtu praktikates. Näiteks taandub kirjalik sõna(multimeediumilise) visuaalkultuuri ees, liigutakse pildi-keskse eneseväljenduse poole (nt luuletuse asemelaudiovisuaalne kompilatsioon).

Digikultuur on lahutamatult seotud rahvusvahelis-tumisega ja kultuuride vahelise konvergentsiga ningtoob fookusse kultuurinähtuste liikumise üle rahvuskul-tuuri piiride sõltumata sotsiaalajaloolistest konteks-tidest.

4.6.1 Muutused kultuuriloomes

Digitaalajastu on kaasa toonud uued eripärased kultuu-rivormid. Kui seni on digitaalkultuuri peamiselt ana-lüüsitud kasutajate ja tarbijate positsioonilt, siis väheon teadvustatud infotehnoloogia mõju loojatele ja kul-tuuriloome protsessidele. Järgnevalt on selliseid aren-guid ja uusi kultuurivorme vaadeldud kirjanduse näitel.

Alates 1980.–1990. aastatest hakkasid tekkimanäiteks hüpertekstikirjandus ja kübertekstid, mida oma-korda on teoreetilisel tasandil mõtestatud küberteksti-teooria abil (Aarseth 1997). Eestis on hakatud seda tüüpitekste nimetama küberkirjanduseks (Viires 2002).

Küberkirjandusel on mitmeid alaliike, aga kõige žan-ripuhtamad on arvutispetsiifilisi võimalusi kasutavadteosed: hüpertekstuaalsed luuletused, kollektiivsed vee-biromaanid, keerulisema struktuuriga programmeeritudkübertekstid, teksti, videot ja heli ühendavad multi-meedia teosed. Eestis on nn klassikalise küberkirjanduse

ehk digitaalse kirjanduse näiteid suhteliselt vähe(vt Sarapik, Viires 2011: 13), kuid neid siiski leidub,näiteks juba 1996. aastal loodud Hasso Krulli hüper-tekstuaalne luuletus „Trepp” (Krull 1996).

Aastatuhande vahetusel toimus arvutitehnoloogiaja interneti arengus oluline pööre. Senine lähenemineveebiruumile, Web 1.0, mida iseloomustasid staatilisedja suhteliselt harva muutuvad veebilehed ja mis domi-neeris põhiliselt 1990. aastatel, asendus uue põlvkonnaveebilahendusega. Selle uue veebidisaini Web 2.0 lahen-dused võimaldavad kasutajatel sisu loomisel osaleda,infovahetust ja koostööd inimeste vahel. Seega loovadWeb 2.0 kasutajad suure hulga veebi sisust ise. Web 2.0ilmingud on näiteks blogid, Wikipedia, Twitter,Facebook, Youtube, üldse kõik sotsiaalmeedia ilmingud,netikommentaarid, foorumid jms.

Web 2.0 suhet kultuuriga on uuritud muuhulgas nnosaluskultuuri (participatory culture) kontseptsioonimõiste kaudu (vt Jenkins 2006), mis vastab kultuuridemokratiseerumisele küberruumis. Osaluskultuuriprotsessis loodud kultuuritekstide puhul on toimunudlugeja ja autori rolli teisenemine, sedalaadi teksteiseloomustab interaktiivus ja fragmentaarsus. Lisaksosaluskultuuri kontseptsioonile saab Web 2.0 suhestadaka digimodernismi mõistega, mis tähistab uut suhetteksti ja arvuti vahel (vt Kirby 2009).

Kultuuriloomes avaldub Web 2.0 mõju kahetiselt:1) piirid professionaalse kultuuriloome ja amatöörkul-tuuri vahel hägustuvad: igast kasutajast võib saada autorja oma loomingut (sõltumata selle kirjanduslikust kvali-teedist) on võimalik avaldada, näiteks blogis; 2) ka pro-fessionaalsed kultuuriloojad on hakatud laialdaseltkasutama Web 2.0 võimalusi: on kirjutatud blogisid, omaloomingut on avaldatud kõigepealt Facebookis jasaadud sealt lugejate tagasisidet; erijuhtum on noorteautorite veebipõhine kirjandusportaal Poogen, kustekste lisaks avaldamisele ka kommenteeritakse ja sealavaldatud teoste põhjal on sirgunud nii mõnigitänapäeva eesti kultuuris tunnustatud autor (vt Kruus2013).

Eelnevat arvesse võttes võiks näha viimase küm-nendi ühe põhilise muutusena kultuuriloomes justtehnoloogilist hüpet, aktiivset Web 2.0 võimaluste kasu-tamist ja osalust võrgumaailmas. Kujundlikult võiksöelda, et 21. sajandi esimeste kümnendite jooksul on kul-tuuriloojaid, eriti kirjanikke, haaranud „digimodernist-lik veebiplahvatus“ (vt Viires 2013). Samas on huvi-tavaks fenomeniks see, et piir võrgumaailma kõike-lubavuse, piiride ja hierarhiate puudumise ning insti-tutsionaliseeritud kultuuri vahel ikkagi eksisteerib.Näiteks kirjanduses tähistab teose raamatuna ilmumine


siiamaani teatud initsiatsiooni, astumist veebimaailmastelitaarsema „päriskirjanduse” hulka.

4.6.2 Digitaalne kultuuripärand

Rahvusliku kultuuripärandi digitaalsel säilitamisel, ava-likkusele kättesaadavaks tegemisel ja e-teenuste loomi-sel on aastatel 2004–2014 toimunud võimas kvalita-tiivne ja kvantitatiivne hüpe. Eesti kultuuripärandihoidmise riiklikku ülesannet täidavad mäluasutused:muuseumid, arhiivid ja raamatukogud. Kui mäluasutustetavapärane missioon on olnud kultuuripärandi kogu-mine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine, siis 21. sa-jandi digiajastu on lisanud pärandi digitaalse kätte-saadavuse nõude, mida kajastab jõuliselt ka 2013. aastanovembris Riigikogus vastuvõetud arengukava „Kul-tuuripoliitika põhialused aastani 2020“ (Kultuuripolii-tika 2014).

Dokumendi peatükk „Kultuuripoliitika kujundamiseja elluviimise põhimõtted“ näeb ette: „Väärtuslikum osakultuuripärandist digiteeritakse 2018. aastaks ja taga-takse selle pikaajaline säilimine rahvusvahelisi stan-dardeid ja kvaliteedinõudeid arvestades. Tagataksekultuurivaldkonna infosüsteemide koostalitusvõimeühtsete kirjelduste ja veebiteenuste abil. Riigi rahastatudja riigi haldusalas olevate institutsioonide digiteeritudteosed on vastava õiguse olemasolul üldjuhul vabaltkättesaadavad. Soodustatakse digiteeritud kultuuri-pärandi kasutatamist e-õppes ning e-teenuste osutami-sel meedia- ja loomeettevõtluse valdkonnale”. (Kultuur2013: 4).

Dokument näeb ette digiteerimise ulatuslikku kasvukõikidel kultuurialadel. Prioriteetidena on esile tõste-

tud audiovisuaalse (filmi, heli), esemelise ja trükipärandidigiteerimine. Oluline on märkida, et kultuuriminis-teeriumi arengukavaga sätestatud eesmärkide ja tege-like võimaluste vahel on suur ebakõla, mis tuleb esile,kui võrrelda Eesti mäluasutustes tehtud küsitluse tule-musi digiteerimismahtude kohta seisuga detsember 2012ja prognoose detsembriks 2020 (vt tabelit 4.6.1).

Tabelist näeme, et arengukavas „Kultuur 2020“ ettenähtud kultuuripärandi väärtuslikuma osa digiteeri-mine aastaks 2018 ei ole realistlik: digiteeritud pärandiosakaal jääb praegu fotode, dokumentide ja trükipärandipuhul alla 10%. Prognooside täideminekul ületatakse50% piir vaid foto- ja kunstipärandi puhul, sedagi allesaastaks 2020. Pealegi seisavad kultuuripärandi digitee-rimise eest vastutavad mäluasutused silmitsi mitmetepõhimõtteliste probleemidega, alustades filosoofilisest(mis on väärtuslik?) ja lõpetades praktiliste küsimustega(kuidas teha valik miljonite väärtuslike säilikute hul-gast?). Järgnevalt keskendumegi digitaalse kultuuri-pärandi valdkonnas toimunud arengu jälgimiselemäluasutuste vaatepunktist. Toome välja kultuuri-pärandi digiteerimise hetkeseisu Eesti mäluasutustes,lahendamist vajavad küsimused ja prognoosid.

Kultuuripärandi mõiste

Mõistel digitaalne kultuuripärand on kaks relevantsettähendust: 1) digivormi viidud varasem materiaalne kul-tuuripärand, 2) digitaalselt sündinud uuem pärand, millepuhul muud (analoog)vormi ei eksisteeri.

Digiteerimisvaldkonna tegevuste koordineerimiseksja teabe vahendamiseks hakkas Kultuuriministeeriumijuures 2004. aastal tegutsema Eesti suuremate mäluasu-tuste esindajatest koosnev digitaalse kultuuripärandinõukogu ja rajati digiteerimisvaldkonna teavet mitmeministeeriumi allasutuste üleselt koondav Digiveeb(http://digiveeb.kul.ee/?id=66234). Nõukogu koosseisuuuendati 2014. aasta kavadel: kaasati haridus- ja teadus-ministeeriumi ning majandus ja kommunikatsiooni-ministeeriumi esindajad, et töötada välja valdkonnatulevikku suunav valdkondlik tegevuskava (vt Talihärm2014). Nõukogu töö tulemusena oli 2014. aasta detsemb-riks valminud „Kultuuripärandi digimise rakenduskava2015–2020”. Vastavalt tüübile on selles dokumendis kul-tuuripärand jaotatud filmi-, dokumendi-, foto-, kunsti-,trüki- ja esemeliseks pärandiks. Jaotuse aluseks onnende pärandiliikide koondumine teatud mäluasutus-tesse, samuti nende liikide eripära, millest tulenevaltvarieeruvad ka digiteerimisega kaasnevad tegevusedalates materjalide valikust kuni mahtude, standardite,kasutajate ja andmebaasideni.

2012 2020 Kasv %

Fotopärand 2,29 57,79 55,5

Dokumendipärand 1,63 2,63 1

Trükipärand 2,12 7,02 4,9

Esemepärand 19,89 31,65 11,76

Kunstipärand 12,46 61,73 49,27

Kaardipärand 12,46 ? ?

Muu 19,6 ? ?

Allikas: Digitaalse kultuuripärandi rakenduskava 2015–2020. Kultuuriministeerium 2014. Versioon 1.3.

TABEL 4.6.1 Kultuuripärandi digiteerimine: olukord 2012 ja prognoosid 2020. aastaks(digiteeritud materjali osakaal, %)


Digitaalse kultuuripärandi valdkonnad

Kultuuripärandi digiteerimistegevuse eripära ja etapidsõltuvad sellest, missuguse päranditüübiga (dokumen-did, fotod, kunst, trükised, filmid, heli, kaardid jm) ontegemist. Tuleb rõhutada, et mõiste digimine on oma-korda katusmõisteks mitmetele tegevustele: 1) etteval-mistamine (eksemplari valik, restaureerimine, konser-veerimine jm füüsilise kandjaga seotud tegevus), 2) digi-teerimine (skanneerimine), 3) digitaalse kandja arhiivee-rimine (säilitamine), 4) kasutusfailide loomine, 5) meta-kirjelduste loomine ja lisamine digiteeritud objektile,6) andmebaasistamine (kättesaadavaks tegemine).

Kultuuriministeeriumi prioriteediks vahendite suu-namisel on viimase kümne aasta vältel olnud audio-visuaalse pärandi digiteerimine analoogkandjatelt EestiRahvusringhäälingu arhiivides. Audiovisuaalne pärandkoosneb filmi-, tele(filmi)-, raadio- ja muusikapärandist,peale Rahvusringhäälingu on selle digiteerimisele kes-kendunud ka Eesti Rahvusarhiivi Eesti Filmiarhiiv. EestiKirjandusmuuseum on keskendunud eesti rahvaluule jakultuuriloolise helipärandi digiteerimisele.

Neist kõige probleemirohkem on filmipärand, 100aasta vältel on professionaalseid filmiteoseid toodetudumbes 3500 tunni ulatuses (16 000 mitmesug ust filmi-teost). Digiteerimist vajab sellest väärtuslikum osa,umbes 1800 tundi. Sealjuures on Eesti Filmi Andmebaa-sis jõutud kirjeldada 20% kõikidest teostest.

Filmide digiteerimise tulemusi saab näha ERRis riik-like telekanalite ETV ja ETV2 viimaste aastate prog-rammides. Filmipärandi valdkonna teine hindamatualgatus on Eesti Filmi Andmebaasi (EFA) ellukutsumine2010. aastal (http://www.efis.ee). EFA arendab järjepide-valt sisu ning loob ja teeb eesti rahvusfilmograafiatkättesaadavaks internetis. Andmebaasi eripäraks jalisaväärtuseks on Eestis loodud filmiteoste kirjeldaminekaadri täpsusega, et pakkuda filmide sisuga seotudteavet Eesti ajaloo, kultuuri, poliitika, majanduse,teaduse, õiguse, halduse ja elukorralduse kohta 100 aastavältel. Lisaks leidub andmebaasis põhjalik märksõnas-tik, isikuleksikon, mitmesuguseid meta- ja kaastekste,filmiteoste loomisega seotud dokumente, käsikirju jafotosid ning filmide kasutuskoopiate vaatamise või-malus. EFA on loonud eeldused rahvusliku filmipärandiaktiivseks uuskasutuseks uute audiovisuaalkunsti teosteloomisel (telesaated, filmid, multimeedia tekstid, uusmeediakunst jm).

Kirjanduskultuuri ja trükipärandi alal on EFAlesarnast sisupõhist teabekeskkonda arendatud Eesti Kir-jandusmuuseumis 2004. aastast (http://kreutzwald.kir-

mus.ee). Teabekeskkond kannab nime „Kreutzwaldi sa-jand: eesti kultuurilooline veeb“ ja integreerib samutimitmest arhiivist eri tüüpi digitaalset kultuuripärandit(fotod, dokumendid, trükimaterjalid, lisatud on isikulek-sikon). Teabekeskkond on ulatuslikult kasutatav ema-keeletundides: 2014. aastal oli ligi 5 miljonit klikki japäevas keskmiselt 836 külastust.

Trükipärandi digiteerimist ja veebis kättesaadavakstegemist alustati Eestis väikeste projektide toel ülekümne aasta tagasi. Esimeseks Eesti raamatukogudeühisprojektiks oli „Eesti trükise punane raamat I”(http://www.nlib.ee/PunaneRaamat/), mis hõlmas 413hävimisohus trükist aastatest 1535–1850 (Maaslieb 2009:208–215). Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatu-kogus alustati 2004. aastal projektis Grafo vanadeaabitsate, kalendrite ja teatmeteoste digiteerimist(http://www2.kirmus.ee/grafo/). Samal ajal alustatikirjandusmuuseumis 19. sajandi lõpu ja 20. sajandialguse eestikeelse ilukirjanduse esmatrükkide süste-maatilist digiteerimist teabekeskkonnas „Kreutzwaldisajand“ (http://kreutzwald.kirmus.ee). Tartu ÜlikooliRaamatukogus arendati projekti EEVA esimeste, 17.kuni 19. sajandi Eestis ilmunud, valdavalt saksa-keelse ilukirjandusteoste kättesaadavaks tegemiseks(http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva).

Silmapaistev tulemus trükipärandi kättesaadavakstegemisel on digiteeritud eesti ajalehtede projekt DEA(http://dea.nlib.ee). Projekt sündis Eesti Rahvusraa-matukogu, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatu-kogu ja Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogukoostöös 2004. aastal. DEA teeb internetis kättesaa-davaks vanema eestikeelse ajakirjanduse perioodil 1821–1944 ning väljaspool Eestit ilmunud väliseesti lehedalates 1944. Ajalehti digitakse mikrofilmidelt (Olonen2014: 82:83). 2014. aasta lõpuks on avalikkusele (pildi-failidena) kättesaadavaks tehtud 380 nimetust eestivanemat perioodikat 1,3 miljonil leheküljel. Aastal 2013registreeriti 300 DEA külastust päevas (Kiisa 2014: 201).Uue projektina alustati Rahvusraamatukogu ajalehtedetrükifailide kättesaadavaks tege-misega tekstide kujul.

Eesti Kultuurikapitali toel alustati 2000. aastatelõpul eesti kultuuri- ja haridusajakirjade („Looming”,„Akadeemia”, „Keel ja Kirjandus”, „Vikerkaar”, „Teater.Muusika. Kino”, „Täheke”, „Muusika”, „Nõukogude Kool”jt) vanemate aastakäikude kättesaadavaks tegemisegaRahvusraamatukogu hoidlas DIGAR ja väljaannetekodulehtede kaudu (tootja: Digira OÜ).

Eesti raamatukogudes hoitava trükipärandi koon-damiseks asutati 1996. aastal raamatukogude vahelineELNET Konsortsium (Estonian Libraries NetworkConsortium), 1998. aastal rakendati 15 suurema raa-


matukogu ühisandmebaasina tööle rahvusvaheline and-mebaasi tarkvara Innopac, 1. jaanuaril 1999 avati lugejalee-kata-loog ESTER (Olonen, 2014: 68-75). Uude etappiviidi ESTER 2014. aastal, kui seni eraldi serverites hoitudTallinna ja Tartu raamatukogude andmebaasid ühendati(http://www.ester.ee). Seisuga 19. jaanuar 2015 sisaldase-kataloog ESTER ca 9 miljonit eksemplarikirjet ja ca3 miljonit bibliokirjet; andmebaas täieneb iga päevaga.E-kataloog ESTER sisaldab peale trükiste (raamatute,perioodika jms) ka nootide, heliplaatide ja -salvestiste,fotode, käsikirjaliste dokumentide ja mitmesuguste teistee-ressursside kirjeid. Üksikkirje tasandil saab eesti ajakir-janduses ja kogumikes ilmunud artikleid otsida ELNETKonsortsiumi andmebaasist ISE (http://-ise.elnet.ee), mil-lesse lisandub päevas ca 200 artiklit (Kiisa 2013: 199).

Eesti rahvustrükiste koguarv (raamatud, perioodika,noodid jm) on umbes 330 000 nimetust (55 miljonit lk).2014. aasta lõpuks oli sellest digiteeritud 2,5%, jõud-lusega ca 4000 väljaannet aastas. Trükipärandi kesknedigihoidla on Eesti Rahvusraamatukogu repositooriumDIGAR. 2014. aasta lõpuks sisaldas see kultuuripärandirakenduskava andmetel kokku 20 000 nimetust ja113 000 väljaannet, ligikaudu 85 000 neist olid kättesaa-davad internetis. Digitaalsel kujul trükiste kasutaminekasvab kiiresti: 2011. ja 2012. aastal külastati DIGARit ca45 000 korda, 2013. aastal aga üle kahe korra enam ehk101 500 korda.

Eesti ülikoolide raamatukogud kasutavad oma väl-jaannete hoidmiseks ja avaldamiseks oma digihoidlaid(Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu E-Ait;Tartu Ülikooli Raamatukogu Dspace ja Tallinna Teh-nikaülikooli digikogu). Senine trükipärandi digiteeri-mise kulg näitab, kuidas ja mis suundades areneb raa-matukogude roll 21. sajandil.

Uusim ülesanne eesti veebilehtede arhiveerimine,mida on edukalt alustanud Rahvusraamatukogu. 2014.aastaks oli Eesti veebis kokku umbes 78 000 .ee lõpugadomeeni ja umbes 20 000 muu lõpuga domeeni (.eu,.com jne). Eesti veebiarhiiv avati Rahvusraamatukogus2013. aasta novembris, aastas on selle kasutajaid olnudligikaudu 7000. Perioodiliselt arhiveeritakse põhjaliku-malt umbes 1000 veebilehte, lisaks erikogud (väliseesti,Eesti kohalikud omavalitsused jms) ja erakorralised vee-bilehed (nt suletavad domeenid), kokku 31 miljonitalamlehte mahus 1,6 TB (http://veebi-arhiiv.digar.ee).

Esemepärandi digiteerimise eest vastutavad Eestimuuseumid, keskseks institutsiooniks on Eesti RahvaMuuseum Tartus. Kultuuriministeeriumi 2013. aastalõpus tehtud küsitluse andmetel vajab digiteerimist508 750 museaali. Muuseumide esemelise ja muu pärandihoidmiseks hakati 21. saj esimese kümnendi keskel aren-

dama ühtset andmebaasi, mis tänaseks kannab nimetustEesti Muuseumide Infosüsteem (MUIS). 2014. aasta lõpulkoondas MUIS 60 Eesti muuseumis ja EnnistuskojasKanut loodud digitaalse kultuuripärandi kohta. Kultuu-ripärandi digitaalne kättesaadavus on mäluasutuste vee-biväravate külastatavust oluliselt määral suurendanud:MUISi kasutajate hulk on 2014. aastal võrreldes 2013.aastaga kahekordistunud. 2014. aasta esimeste kuudekeskmine oli 650 külastust päevas.

Aastatel 2014–2018 on kavas digiteerida ja kirjeldadavähemalt 125 400 Eesti muuseumide kogudes leiduvatmuseaali. Eesti mäluasutuste fotopärandi suurusekshinnatakse Kultuuriministeeriumi 2013. aasta küsitlusepõhjal ligikaudu 1,8 miljonit fotot, 960 tuhat negatiivi ja51 tuhat diapositiivi. Eesti mäluasutuste kunstikogudeson ligikaudu 175 000 teost, millest on digiteeritud 27 195kunstieset.

Dokumendipärandi all mõeldakse peamiselt arhii-vides ja raamatukogudes säilitavaid unikaalseid paber-kandjal arhivaale, (käsikirjalisi) ainueksemplare või väi-kese eksemplaarsusega dokumente ja originaalteoseid.Kesksed dokumendipärandi hoidjad on Haridus- ja Tea-dusministeeriumi haldusalasse kuuluvad Eesti Rahvus-arhiiv (RA), Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti RahvaluuleArhiiv ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv ning Tartu ÜlikooliRaamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osa-kond; väiksemas mahus on dokumente muuseumides.Eesti mäluasutustes säilitatakse arhivaale 13. sajandistkuni tänapäevani, suurusjärgus kokku üks miljard lehe-külge. Dokumendipärandi kogumahust on digiteeritudhinnanguliselt 1,6% ja kõikide prognooside kohaseltsaaks see viie aastaga kasvada kõige enam 1% võrra. Näe-me, et käärid kultuuripärandi digiteerimise arengukavaja tegelike võimaluste vahel on silmapaistvalt suured.

Dokumendipärandi digiteerimist hakkab valdkonnarakenduskava järgi juhtima Eesti Rahvusarhiiv. Kasuta-jatele on juurdepääs avatud digitaalsete dokumentideveebikeskkonna SAAGA ja kasutajakeskkonna AIS kau-du. Saaga alustas 2005. aastal kõige enam huvi pakkunudgenealoogiamaterjalidest (kirikuraamatud jms), aastast2008 on avatud juurdepääs kõikidele Rahvusarhiivis jaTallinna Linnaarhiivis digiteeritud dokumentidele.Detsembris 2014 oli Saagas ligikaudu 149 500 digitud säi-likut (maht 18 TB). Rahvusarhiivi andmebaas AISsisaldab 7,8 miljonit kirjet.

Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivide digiteeritud säi-likute ja metaandmete haldamiseks valmis 2012. aastalfaili failihoidla KIVIKE (Kirjandusmuuseumi VirtuaalneKelder). Detsembris 2014 oli Kivikeses ligikaudu 286 400säilikut (maht 22 TB. Märtsis 2015. a oli sisestatud miljonandmekirjet).


Säilitamine ja arhiveerimine

Kultuuripärandi digiteerimisel järgitakse rahvusvahe-liselt kokkulepitud kvaliteedistandardeid ja arvestatakseoriginaali füüsilist seisukorda, vajaduse korral kaasnebdigiteerimisega konserveerimine, eriti kunsti puhul. Üksvalusamaid probleeme on pikaajaline säilitamine, sestdigiteeritud objektide, suuremahuliste failide nõuete-kohane säilitamine vajab võimsaid servereid ja nüüdis-aegseid andmebaasisüsteeme.

Digiteeritud kultuuripärand arhiivitakse iga liigijaoks keskses digiarhiivis ja kollektsioonide kirjeldusedtehakse kättesaadavaks avaandmetena (open data, vtVallner 2012). Materjali eripärast lähtudes nähaksedigitaalse kultuuripärandi rakenduskavas ette koguEesti digiressursi jaotamist nelja kesksesse ja eelis-arendatavasse hoidlasse: Eesti Muuseumide InfosüsteemMUIS (eseme-, foto- ja kunstipärand), DIGAR (trüki-pärand), SAAGA (dokumendipärand), Eesti Rahvus-ringhääling ja Eesti Filmiarhiiv (audiovisuaalne, eritifilmipärand).

Rahvusraamatukogu DIGAR oli Eestis esimene erivormingus e-raamatute, sh trükifailide hoidla; sellearendamine algas 2000. aastate algul. Kuid lisaksDIGARile rajati peagi Tartu Ülikooli Raamatukogufailihoidla DSpace ja Tallinna Ülikooli AkadeemiliseRaamatukogu hoidla E-Ait. Eesti KirjandusmuuseumiKIVIKE koondab digitaalse digitaalse kultuuripärandieri tüüpe: dokumendid, helid, filmid, fotod ja heli, vähe-mal määral kunst ja film. Seega pole mäluasutuste senisepraktika kohaselt digitaalse kultuuripärandi eri tüüpelahus hoitud. Kesksete hoidlate eelisarendamise stratee-gia rakendumisel hakkaks kogu eesti heli ja filmi,foto, dokumendi ja trükisepärand koonduma nelja hoid-lasse (MUIS, DIGAR, SAAGA, ERR). 2012. aasta lõpuloli kultuuriministeeriumi küsitluse järgi kultuuri-pärandi digitaalsete kasutuskoopiate ja arhiivide mahtkõikide mäluasutuste peale kokku 1,2 PB (petabaiti).Rakenduskava jõustumisel on andmemahu kasvuprognoos 1 PB aastas. Rahvusvaheline standard näebülisuure andmemahu arhiivimisel riskide maandamiseksõnnetusjuhtumite korral ette andmete varundamistmitmes kohas. Selleks kavandatakse lähiaastateluue rakenduse RIIGIPILV loomist. Kindlasti avanevadsellega kaugemas tulevikus uued perspektiivid, samasaga vajaksid arendamist ka senised mäluasutustesuuremad andmebaasisüsteemid ja hoidlad, eriti arves-tades seniseid kulukaid investeeringuid ja suurt and-memahtu.

Digiteerimise prioriteedid ja tulevik

Kümne aastaga on Eesti mäluasutused teinud kultuu-ripärandi digiteerimisel jõudsa sammu, 2014. aasta lõpuksjõutud mäluasutuste vahelise töö hea koostöö ja tege-vuste koordineerimiseni. Digiteerimiseks valikute tege-misel lähtutakse järgmistest põhimõtetest: 1) kasuta-tavuse potentsiaal, 2) riiklik, rahvuslik või kultuuri-looline väärtus; 3) kollektsiooni terviklikkus, 4) meta-andmete olemasolu, 5) autoriõiguste ja isikuandmetekaitse, muude juurdepääsupiirangute puudumine, 6) vee-bipõhise kasutuskeskkonna olemasolu, 7) rariteetsus.

Eesti mäluasutuste suurtest hoidlatest digiteerimi-seks valiku tegemisel on sisuline prioriteet antud märk-sõnale “eestlus”: aastaks 2020 on kavas avaandmetanakättesaadavaks teha materjalid, mis dokumenteerivadEesti riigi kujunemist alates 19. sajandi rahvuslikustärkamisajast kuni esimese Eesti Vabariigi lõpuni 1940.aastal. Eesmärk on pakkuda võimalust siduda e-õppe-vahendite koostamisel tervikuks foto-, filmi-, doku-mendi- ja trükipärand. Digiteerimisel arvestatakse igapäranditüübi eripära: kui trükiste puhul on võimalikautomatiseeritud mass-digiteerimine, siis arhiividoku-mentide, esemete ja kunsti ainueksemplaris hoitavateoriginaalide digiteerimine on käsitöö. Töö toimub seljuhul ka mäluasutuses kohapeal, et vältida arhivaalidekahjustumist transportimisel.

Sama tüüpi andmeid sisaldavate andmebaasiderohkus Eestis on olnud digitaalse kultuuripärandi vald-konna kümneaastase tegevuse tulemusel paratamatu.Kasutaja seisukohast on aga oluline saada vajaminevteave ühest võrguväravast. Eesti teaduse infrastruktuu-ride teekaardi projekti toel alustati 2014. aastal Eestimäluasutuste ülese E-Varamu portaali loomist ELNETKonsortsiumis. E-Varamu kaudu saavad võimalikuksotsingud üle Eesti mälu-, teadus- ja arendusasutustekõikide andmebaaside, see on ühtne e-keskkond, milleeesmärk on pikaajaliselt säilitada ja kättesaadavaks tehaEesti mäluasutuste: raamatukogude, arhiivide ja muu-seumide digiteeritud ressursse; suurendada mäluasu-tuste digiteerimisvõimekust ning tagada Eesti jaoksoluliste kogude säilimine (http://e-varamu.tlulib.ee/E-varamu).

E-varamu võimaldab Eesti digitaalse kultuuripä-randi sidumist üleeuroopalise raamatukoguga Euro-peana ja selle kaudu teiste kultuuripärandi keskkon-dadega nagu asukoha- ja ajastupõhine kaardirakendusGoogle Field Trip (http://www.fieldtripper.com).

Riigi tasandil on rajamisel ka avaandmete portaalOpen Data (http://opendata.riik.ee). Portaali kaudu


tehakse kättesaadavaks kogu digitteeritud kultuuri-pärand ja tagatakse info laialdane publitseerimine erikanalites.

Digiajastu on viimase kümne aasta vältel kvalita-tiivselt uuele tasemele viinud ka teadused. Rahvusva-heliste arengutega on Eestis kiiresti kaasa läinud ja aren-emas uus valdkond – digitaalhumanitaaria hariduses jateaduses. Selle eelduseks on suurte andmemahtude kiiredigitaalne kättesaadavus (nt mitmesugustes tekstikor-pustes ja andmebaasides), mis omakorda loob võima-lused uute meetodite kasutuselevõtuks.

Teiseks digiajastuga kaasnenud protsessiks on 2014.aastal Tartu Ülikooli Raamatukogu algatatud eestiteaduskollektsioonide liitumine rahvusvahelise teadu-sandmega CrossRefference (DOI) andmebaasiga. Selleüheks osaks on avatud juurdepääsuga artiklite andme-baas, millega on liitunud mitmed Eesti humanitaar-teaduslikud ajakirjad nagu Folklore, Mäetagused,Methis, Interlitteraria jt (http://dx.doi.org).

4.6.3 E-raamatud kultuuriruumi osana

21. sajandi digitaalkultuuri lahutamatuid komponenteon e-raamatute levik. Nagu näitavad rahvusvahelisedandmed, tõuseb e-raamatute kasutamine pidevalt:angloameerika kultuuriruumis on e-raamatute osa raa-matuturul olnud 2013. aasta esimeses pooles juba20–30% (Vihalemm 2014: 435). Teadusliku erialakirjan-duse osas on elektrooniliste ressursside, e-raamatute jaavatud juurdepääsuga artiklite andmebaaside kasuta-mine tänaseks 90% künnisel. E-raamatute lugeminesuureneb ka Eestis, kuid aeglasemalt. Tartu Ülikooliühiskonnateaduste instituudi küsitluse „Mina. Maailm.Meedia“ andmetel oli 2011. aastal kasutanud raamatutelugemiseks elektroonilisi seadmeid 5% elanikkonnast,23% oleks tahtnud neid omada (vt Vihalemm 2014: 434).Sügiseks 2014 oli sama küsitluse andmeil lugereid kasu-tanud juba 9% elanikkonnast.

Praegu ei paku e-raamatud trükiraamatutele veelkonkurentsi, ent mõne aasta möödudes võib valdkonnakiiret arengut arvestades olukord olla teine. Tulebrõhutada, et Eesti elanikkonna lugemisharjumuste muu-tusi kajastab e-raamatute tarbimine ainult osaliselt –pikemaid tarbetekste, ilukirjandust ja kultuuriajakirjusaab lugeda ka internetis online, samuti raamatukogudekohtvõrkudes.

Teiseks tuleb tähelepanu juhtida tõsiasjale, et e-raa-matu mõiste ei ole sugugi üheselt tõlgendatav ningon laiem kui Eestis propageeritavad .epub-vormingusilmuvad teosed.

E-raamat kitsamas tähenduses on raamatukogun-duse mõiste: litsentsi alusel kasutatav või vaba juurde-pääsuga digiteavik, milles on ülekaalus otsingutvõimaldav tekst ja mis on trükitud raamatu analoog.Laiemas tähenduses on e-raamat igasugune sõnalinetekst või teos, mis on digitaalselt kättesaadav, sõltumataselle elektroonilisest failivormingust (näiteks .doc, .rtf,.pdf, .html, .epub). Sellises laias tähenduses võib e-raa-matuteks lugeda ka audioraamatuid, mille tekst etteloetakse.

E-raamatud (kitsamas tähenduses) ja paberraama-tud ei erine oma loomise ja ettevalmistamise protsessipoolest: mõlemad eeldavad heal tasemel sisulist jakeelelist toimetamist, üldjuhul ka kujundust, küljendustja korrektuuri. Sellised e-raamatud on loetavad eri-tarkvara toel nii laua- ja sülearvutites kui ka erisead-metes – lugerites. Vastav tarkvara võimaldab elekt-roonilist teksti suurendada-vähendada (suumida),teha sõnaotsinguid, tõlkida, märgendada ja kommen-teerida.

Probleemiks e-raamatute väljaandmisel on piraatlus.Selle kaitseks on välja töötatud tarkvaravahendid(Digital Rights Management ehk DRM), mis rasken-davad või välistavad teose kopeerimist ja trükkimistning tagavad e-raamatu autorikaitse, arvestades eririikides kehtivaid seadusi. Üks võimalus e-raamatutkaitsta on niinimetatud sotsiaalse DRMi ehk vesimärgilisamine. Sellest kindlama kaitse tagavad rahvusvahe-liselt tunnustatud tarkvaralahendused (näiteks AdobeDigital Editions või Adobe DRM), mis ei võimalda e-raa-matu faili ühest seadmest teise tõsta ning (ostetud)raamat avaneb ainult autoriseeritud arvutis ja lugeris.Adobe DRM pakub tähtajalist litsentsi seadistamist –litsentsi aegumisel e-raamat enam ei avane.

E-raamatute loomise, lugemise ja müügivõimalus-test hakati Eestis aktiivsemalt rääkima 2010. aastal.Tekkisid esimesed suured e-raamatute ärilised levitajadEesti Digiraamatute Keskus (EDRK) ja Digira OÜ, keshakkasid aktiivselt tegelema ka e-raamatute loomise jalugerite tutvustamisega. EDRK koduleht reklaamis sedategevust oma kodulehel kui e-raamatute revolutsioo-nina – raamat hiirekliki kaugusel.

E-raamatute levitamisega on kiiresti kaasa läi-nud Eesti raamatukogud. Pioneerina e-raamatute lae-nutamisel hakkas tegutsema Tartu Linnaraamatu-kogu tehnikakirjanduse osakond: e-raamatuid (.epub-vormingus) hakati laenutama koos lugeritega 1. aprillil2011. aastal. Esimesel aastal laenutati lugereid koosvalikuga olemasolevatest e-pubidest kokku 250 korda,kuid huvi lugerite ja e-raamatute laenutamise vastunäitas kasvu tendentsi (Leima 2012).


Tallinna Keskraamatukogu alustas e-raamatutevahendamist spetsiaalse laenutuskeskkonna ELLU raja-misest, mis valmis 2012. aastal. Kui Tartu Linnaraa-matukogu pakkus raamatute laenutamist koos lugeri-tega, siis Tallinna Keskraamatukogu avas võimaluselugeda e-raamatuid ELLU kaudu veebis. Mõlemadraamatukogud laenutasid raamatuid lugejatele kindlatähtaja ja piiratud eksemplaride arvuga. E-laenutusi oliTallinna Keskraamatukogus aastatel 2012–2013 kokku14 037 – 0,6% trükiste laenutustest. Laenutatavate e-raa-matute nimetuste arv on ELLU keskkonnas aastatel2012–2013 kasvanud 412-lt 662-le, lisaks pakutakse kul-tuuriministeeriumi projekti toel valminud tasuta kir-jandusklassikat. E-raamatute laenutamise suuremadprobleemid on seotud litsentsitasudega: uus litsentstuleb omandada pärast 35 laenutuskorda (vt Seppam2014).

On selge, et tänapäeva lugeja peab loomulikukskõikide raamatute, sealhulgas uusima ilukirjandusekättesaadavust ka e-raamatuna. Eesti raamatukogude jalugejate ja vaatepunktist oleks ökonoomne koondadaEesti raamatukogude e-laenutused ühte keskkonda.

Valdkonna arengut tõsiselt takistav tegur on Eestiskehtiv e-raamatute käibemaks. Kui paberraamatulerakendub käibemaksu seaduse alusel 9% maksumäär, siise-raamat on kehtivate seaduste järgi elektroonilineteenus, mille käibemaks on 20%. See ei võimalda müüae-raamatuid paberraamatutest oluliselt odavama hin-naga, kuigi e-raamatute tootmine on trükisest mitukorda odavam. Tootja on sunnitud suurema käibemak-sumäära tõttu ostjalt kõrgemat hinda küsima. E-raa-matu jaemüügihind on keskmiselt 7,53 eurot ehk 68%paberraamatu hinnast. Ostjat see ei rahulda. Kõrgekäibemaks takistab oluliselt e-raamatute levikut ja Eestielanikkonna lugemisharjumuste kestlikkust nüüdis-aegse digitaalkultuuri kontekstis.

Eesti rahvuslikku kultuurimälu kandva eestikeelseilukirjandusklassika tasuta levitamiseks .epub-vormin-gus alustas 2012. aastal tegutsemist kultuuriminis-teerium. Programmi „Eesti kirjandus“ toel kuulutativälja eesti kirjandusklassika ja rahvuskultuuriliseltoluliste teoste digimise projektikonkurss, mis jätkus2013. ja 2014. aastal. Programmi prioriteet on nii-nimetatud koolikirjandus, s.t emakeeletundides nõutavkohustuslik ilukirjandus. Kahe aasta vältel (2013 ja 2014)on kultuuriministeeriumi riiklikul toetusel loodude-pubid suurest osast autorikaitse alt vabast eesti-keelsest ilukirjandusest alates 19. sajandist. 2014. aastalõpuks oli valminud kokku 250 vanemat eestikeelsestkirjandusteost, aastal 2015 projekt jätkub.

Kultuuriministeeriumi projekti toel valminud

e-pubid on tasuta allalaaditavad Rahvusraamatukogudigiarhiivist DIGAR. Projekti rakendumise esimeselaastal (2013) valmis Digira OÜ toodetuna 163 ja järgmisel(2014) Rahvusraamatukogu, Kirjandusmuuseumi jaDigira OÜ koostöös 87 e-pubi 35 kirjanikult. 2013. aastaltehti tasuta kättesaadavaks ka esimesed autorikaitse allakuuluvad eesti kirjandusklassika teosed (autoritelt, kellesurmast on möödunud vähem kui 70 aastat: Betti Alver,Heiti Talvik, Karl Ristikivi, Marie Under, Artur Adson jaFriedebert Tuglas).

Statistiliselt oli 2014. aastal DIGARIST kõige enamalla laaditud A. H. Tammsaare näidendit „Kuningal onkülm“ (2180 korda), August Kitzbergi „Libahunti“ (1753korda), F. R. Kreutzwaldi muinasjuttude kogumikku„Eesti rahva ennemuistsed jutud“ (1574 korda), EduardVilde romaani „Mäeküla piimamees“ (1033 korda), A. H.Tammsaare romaani „Elu ja armastus“ (965 korda),Eduard Vilde naljandit „Vigased pruudid“ (960 korda) jaromaani „Prohvet Maltsvet“ (705 korda), F. R. Kreutz-waldi muinasjuttu „Tark mees taskus“ (700 korda),Matthias Johann Eiseni käsitlust „Eesti muistsed juma-lad ja vägimehed“ (675 korda) ja F. R. Kreutzwaldimuinasjuttu „Julge rehepapp” (600 korda). Kokku laa-diti 2014. aastal DIGARIST tasuta kirjandusklassikae-raamatuid 65 000 korda. Sellele arvule lisandub sa-made e-raamatute null-euroga ostmise võimalus raa-matukettides Apollo ja Rahva Raamatu e-poodide, EestiDigiraamatute Keskuse (EDRK), Digira ja teiste e-raa-matu vahendajate kaudu.

EDRK müügikeskkonnas on 2014 aasta detsembriks1608 nimetust eri liiki raamatuid, ennustatav e-raa-matute müügiarv on aasta lõpuks 60 000. Nelja aastaga(2011–2014) on EDRK kaudu müüdud raamatute arvsuurenenud 12%.

Riiklikult toetatud e-raamatute loomise toetus-programm vajaks koolikirjanduse aspektist sisulistläbimõtlemist – senise nii-öelda vabaturule suunatudprojektipõhisuse asemel. Probleem on ka autorikaitse altvabade ilukirjandusteoste ammendumine 2015. aastal.Riiklikult toel loodavate e-raamatute loomise toetus-programm peaks arvestama tulevikus vajadusega leidaka autorihüvitiste tasumiseks vajalik ressurss: enamikkohustuslikust koolikirjandusest on autorikaitse all.

Mäluasutused ootaksid abi ka riigi litsentsilepin-gute väljatöötamisel ja autoriõiguste hoidjate võipärijate andmebaasi loomisel. Praeguses olukorras onmäluasutused e-raamatute loomisega kaasnevate prob-leemidega üksi jäetud, ent avalikkuse ootused varase-mate, ka nõukogudeaegsete kõrge kunstiväärtusegaeesti ilukirjandusteoste lugemiseks e-raamatuna onsuured.


E-raamatute arvu Eestis suurendab digiraamatuteloomise teenus EOD, mille kaudu saab vastava hinna-kirja alusel tellida paberraamatu koopia. Teenuse välja-töötamise algatas rahvusvahelise koostööprojekti raa-mes Eesti Rahvusraamatukogu. Digitaalkoopia tehakseavalikult e-kataloogis ESTER kättesaadavaks, kui tege-mist on autorikaitse alt vaba teosega. EOD teenusega onnüüdseks liitunud ka Tartu Ülikooli Raamatukogu.

E-raamatute ja trükiste elektrooniline kättesaa-davaks tegemine mõjutab otseselt kultuuritarbimist jalaiendab kultuuris osalemise võimalusi. Seniste tradit-siooniliste trükisõna vormide konvertimine nüüdis-aegsesse digikeskkonda on rahvusliku kultuurimälusäilimise eeldus. 21. sajandi väljakutsena on elektroo-nilise kirjanduse teke, e-raamatute kirjastamine ja levi-mine tekitanud vajaduse mõelda raamatukogu funkt-siooni üle nüüdisaegses ühiskonnas. Raamatukogust kuitrükiste hoiukohast hakkab üha enam kujunema mit-mekülgne teabekeskkond, mis teeb lugejale kättesaa-davaks ka virtuaalsete raamaturiiulite teabe.

KokkuvõteEesti kultuuriruumi osana on digitaalkultuur vahetultseotud teiste suurte kultuuri toimimisvaldkondadega.Kultuuripärandi digiteerimine on rikastanud eesti kul-tuuriruumi, soodustanud teadmiste levikut ning mõju-tanud otseselt hariduse, kultuuri, teaduse ja ettevõtlusearengut Eestis. Sellega on kaasnenud digitaalses kesk-konnas teravdunud autoriõiguste ja andmekaitse prob-lemaatika.

Digiajastu mõju kultuurivaldkonnas avaldub mitmeltasandil ja mitmes suunas. Üks olulisemaid tulemusi onka mäluasutuste ühiskondliku funktsiooni ja rolli muu-tumine: pärandi säilitamise ja kogumise kõrval muutubprioriteetseks pärandi kohta käiva teabe kogumine,jagamine ja internetis kättesaadavaks tegemine avaand-metena. 21. sajandi digipööre on toonud mäluinstitut-sioonidele traditsiooniliste tegevustele (kogumine,säilitamine) lisaks kaasa vajaduse kohaneda nende uutenõuetega, mis on tekkinud digitaalajastuga kaasnenudpõhimõtteliselt uues, aktiivsele osalusele ja kaasloomi-sele orienteeritud kultuurisituatsioonis.

Digitaalse kultuuripärandi kasutamise suurimat jasotsiaalselt kaalukamat potentsiaali võib näha haridus-valdkonnas, nagu inimarengu aruande eelmine ala-peatükk (4.5) selle ilmekalt esile toob. Kui 2011. ja 2012.aastal kõlas „kooli kaasa tassitavate õppevahenditeasendamine riigi rahastatavate e-õpikute ja e-töö-vihikutega” (Felt 2012) ja e-koolikoti vajadus julge

ideena, siis 2014. aastaks on e-õppevara loomine muu-tunud tulevikku suunatud eksistentsiaalseks vajaduseksja riiklikuks prioriteediks.

Digiteeritud kultuuripärandi kõiki eritüüpi mater-jale saab kasutada uue põlvkonna e-õppevara ja digi-taalsete õpikeskkondade loomisel. Digitaalne kultuuri-pärandi-ressurss võimaldab paindlikult arendada õppe-vahendeid eri haridusastmetele ja aitab kaasa õppe-ainete lõimimisel. Digitaalne kultuuripärand, filmi- jakunstivara, ilukirjandusteosed ja nende käsikirjad,ajaloolised dokumendid ja helikandjad võimaldavadluua uut tüüpi mängulisi õppevorme, mis on suunatudmitmekülgsele aktiivsele noorele kasutajale. E-õpperessursi loomine peaks kujunema mäluasutuste digi-teerimisvalikuid suunavaks teguriks (hävimisohus säi-likute digiteerimisvajaduse kõrval).

Mäluasutuste rolli teisenemist viimasel kümnelaastal näitab ka aktiivne osalus info, sealhulgas digi-taalse kultuuripärandi jagamisel ja kättesaadavaks tege-misel vastavalt ühiskonna ootustele – teabe passiivsekogumise asemel. Digitaalse kultuuripärandi-ressursiloomist mäluasutustes ja uute e-teenuste väljatöötamistvõiks toetada selgepiiriliselt suunatud ja teiste riiklikultoluliste valdkondade arengut silmas pidav riiklik telli-mus. Digitaalne kättesaadavus, eriti interneti teel,avardab kultuuripärandi kasutamist ning on otsene kul-tuuri elujõu ja kestlikkuse eeldus.

Eesti mäluasutuste arenevat koostööd arvestadestekib meil potentsiaal kultuuripärandi rahvusvahelisekslevitamiseks ning sidumiseks rahvusvaheliste teabe-keskkondade ja andmebaasidega.

Digitaalse kultuuripärandi kättesaadavaks tegemisekõige suurem takistus Eestis on teoste varaliste õigus-tega seotud seaduste vananemine ja autoritasud. Mõle-mad nõuavad seadusandlikku sekkumist. Nende küsi-muste lahendamist takistab aga autorite kohta kätte-saadava teabe puudumine (pärijad, kontaktid jms),filmiteoste puhul ka vähene teave filmide füüsilise asu-koha kohta.

Hetkel on kõikide kultuuripärandit hoidvatemäluasutuste ühine mure digiteerimiseks vajalikutööjõu palgakulude kate. Tööjõukulude katmist EuroopaLiidu tõukefondidest saadud digiteerimisprojektidetoetuste tingimused üldjuhul ei võimalda. Kümneaastaga on küll oluliselt suurenenud tehniline võime-kus (skännerid, serverid), kuid digiteerimise kuitervikprotsessi läbiviimiseks vajalike tööjõukulude alli-kad on endiselt probleem. Senine töö on toimunudsageli mitmetest muudest allikatest kaetud palgakuludetoel. See ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Digi-taalkultuur on kiiresti arenev valdkond, milles lõhe


kasutajate vajaduste ja ühiskonna ootuste ning mälu-asutuste digiteerimismisvõimekuse vahel parakulaieneb.

Digitaalse kultuuripärandi loomine on toimunudkuni 2014. aastani valdavalt ühekordsete projektidekombineerimise teel. Praegune arengujoon näitab vald-konna arengut üksikprojektidest massdigiteerimisesuunas. See aga eeldaks riikliku kultuuripärandi digi-teerimise läbimõeldud valikuid ja strateegiat, mis oleksvastavuses ka teiste samasuunaliste dokumentidega(infoühiskonna strateegiaga). Kultuuriministeeriumiarengukava „Kultuur 2020“ jääb sellest vaatepunktistpinnapealseks. Kultuuripärandi digimise rakenduskava2015–2020 jõuab mitmete küsimuste lahendamisel edasija jõuab lähemale ka valdkonna arengu võtmeküsi-musele – kultuuriministeeriumi, haridus- ja teadus-ministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooni-ministeeriumi läbimõeldud koostööle.

Praegust ajahetke iseloomustab see, et infotehno-loogia arengu mõju inimtegevusele ja kultuurile onintensiivistunud ning muutuste protsessid on kiire-nenud. Tänu uute tehnoloogiliste platvormide kätte-saadavusele on see kõik ka suure hulga kasutajatenijõudnud. Seega võiks praegune pööre tähendada sellekõrval, et on arendatud uusi tehnoloogilisi vahendeid,ka seda, et neid kasutab järjest rohkem inimesi. Digi-

taalne keskkond on muutunud normaalseks igapäeva-seks keskkonnaks nii sotsiaalses kui kultuurilisesmõttes. Just need muutused annavadki legitiimsuselisada 20. sajandi mitmete kultuuriliste pöörete (vtTamm 2011) ritta ka mõiste “digitaalne pööre”. Sellemõiste tutvustamisel rahvusvaheliselt olid digitaalkul-tuuri uurijad Eestist esimeste seas (vt Pruulmann-Vengerfeldt jt 2013).

Infotehnoloogia mõjul tekkivad muutused ei oleseotud ainult tehnoloogia valdkonnaga, vaid võivadtõsiselt puudutada inimeste maailmataju. Kui jubavarased hüpertekstiteooriad lähtusid seoste loomisestassotsiatiivse mõtlemise eeskujul, siis praegune üldinemultilineaarsete seoste võrgustike domineerimine võibviia selleni, et muutused hakkavad mõjutama inimestemõtlemisviisi. Lineaarne seoste loomise oskus asendukssel juhul killustunud, hüpliku ja vabadel assotsiat-sioonidel põhineva mõtteviisiga. Selles peitub aga oht, etvõib kaduda võime tajuda mitmesuguste protsessidepõhjuse ja tagajärje vahelisi seoseid. Sellisel juhul või-vad kaasneda hoopis sügavamad inimkultuuri muu-tused, mille põhjalikum uurimine seisab ees. Tradit-siooniliste kultuurivormide (uus)esitamine digitaalselkujul, kultuuripärandi digiteerimine ja levitaminenüüdisaegsetes elektroonilistes kanalites aitaks sellistolukorda tasakaalustada. ●

Aarseth, E. (1997). Cybertext. Perspectives on Ergodic Literature. Baltimore, London: TheJohns Hopkins University Press.

Felt, K. (2012). Eesti oma e-raamat. Riigikogu Toimetised, nr 12. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16144&op=archive2 (28.12.2014).

Jenkins, H. (2006). Fans, Bloggers, Gamers. Exploring Participatory Culture. New York,London: New York University Press.

Kiisa, K. (2014). Exciting Reading from the Past: Archiving and Usability of thePeriodicals stored in the Digital Collections of the National library of Estonia.In Lauristin, M. & Vihalemm, P. (eds.), Reading in changing society. Tartu: Tartu Uni-versity Press.

Kirby, A. (2009). Digimodernism: How New Technologies Dismantle the Postmodern andReconfigure our Culture. New York, London: Continuum.

Krull, H. (1996). Trepp. Hüpertekstuaalne luuletus. http://www.eki.ee/kodud/krull/.

Kruus, P. (2013). Nooruse valuuta. „Noorkirjanik“ ja „rühmitus“ nullindatel. Me-this. Studia humaniora Estonica, 11, DOI: 10.7592/methis.v8i11.1001.

Kultuur 2013 = Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020. http://www.kul.ee/sites/default/files/kultuur2020.pdf.

Kultuuripoliitika 2014 = “Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” heaks-kiitmine. RT III, 14.02.2014, https://www.riigiteataja.ee/akt/314022014002.

Laak, M. (2006). Kirjandusajaloo mittelineaarsed mudelid: teksti ja kontekstiprobleeme digitaalses keskkonnas. (Dissertationes litterarum et contemplationis com-parativae Universitatis Tartuensis, 4.) Tartu: TÜ Kirjastus. DOI: 10.12697/IL.2014.19.2.7.

Laak, M. (2013). Heritage, User and the Environment: Rewriting the Narrative ofthe Literary Past in the Digital Space. In Pruulmann-Vengerfeldt, P., Runnel, P.,Viires, P., & Laak, M. (eds.), The Digital Turn: User's Practices and Cultural Transforma-tions. Frankfurt am Main: Peter Lang Verlag.

Lauristin, M. (2012). Eestlaste kultuurisuhte muutused liikumisel siirdeühiskon-nast võrguühiskonda. In Aarelaid-Tart, A. (toim), Nullindate kultuur I: teise lainetulemine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lister, M. (2003). New Media: A Critical Introduction. London, New York: Routledge.

Livingstone, S. (2003). Young People and New Media: Childhood and the Changing MediaEnvironment. London, Thousand Oaks, New Dehli: Sage Publications.

Leima, L. (2012). E-lugerite ristsed möödusid valutult. Tartu Ekspress, 7. juuni.http://www.tartuekspress.ee/index.php?page=1&id=1038t.

Maaslieb, H. (2009). Paberilt baidiks. Varamu lummuses: Eesti rahvuslik arhiivraa-matukogu 100. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

VIIDATUD ALLIKAD


ultuuriruumi mõiste aitab näha kultuuri inim-tegevuse vaimse keskkonnana, väärtuste ja tähen-duste allikana, millest sõltub nii omavaheline

koostöö ja ühiskonna sidusus kui inimeste heaolu jaedukas majandamine, aga ka suhe looduskeskkonnaga.Rääkides Eesti arengu jätkusuutlikkusest, peame eeskättsilmas, kas ja kuivõrd see vaimne keskkond, mis onEestis ajalooliselt välja kujunenud ja mida seostameeesti keele ja traditsioonidega, suudab end taastootaning elule ja asjadele tähendust anda ka tulevastepõlvkondade tegevuses. Eriti aktuaalseks on selleküsimuse muutnud viimase kümne aasta jooksultoimunud kiire liikumine raamatuajastust digiajastusse. Nagu eelpool esitatud andmed ja analüüsid näitavad, oneesti keel ja eestilikku ajaloo- ja elukogemust, keskkon-natunnetust, ilumeelt ja traditsioone väljendav kultuu-riloome tänases Eestis küllaltki tugeval järjel. Uuringuteandmed lubavad loota, et eesti keel suudab end lähe-matel aastakümnetel globaliseeruva maailma ning uutetehnoloogiate pealetungi tingimustes suhteliselt edukalttaastoota ning ka rahvusvaheliselt teostada. Ehkki eestikeelt emakeelena kasutajate hulk Eestis eriti väljarändetõttu kahaneb, on see maailma mõõdus siiski veelsuhteliselt stabiilne. Ka eesti keele kasutamine teiseemakeelega Eesti elanike poolt näitab järjekindlat, ehkkimitte soovikohast juurdekasvu. Samas tungib hariduses,teaduses, internetis, tarbimiskultuuris peale inglise keel

ning eestlaste noorema põlvkonna seas suureneb nendeosakaal, kes nii tööl kui meelelahutuses on hakanudseda eesti keelele eelistama. Vaatamata jõulistelepingutustele tõsta eesti keele oskust teisest rahvustestinimeste seas on eesti keele kasutamine igapäevasesuhtluskeelena ning ka eestikeelses ühiskondlikus jakultuurielus osalemine jäänud oodatust väiksemaks.Erinevate kultuuride kokkupuude, mis teoreetiliseltpeaks olema kultuurielu rikastav, ei näi Eestis eriti hästitoimivat, pigem elatakse erinevates kultuuriruumides.Lõimimisprotsessi vähene edu on Eesti ühiskonnavähese sidususe peamine tegur. Eestlaste arvu kahane-mine nii väljarände kui madala loomuliku iibe tõttu,Eestis elavate teise emakeelega inimeste vähene kaasa-mine eestikeelsesse avalikku ellu, Eestis leviv inglisekeele eelistamine, samuti ka teatud osa Eestist mujalesiirdunute ükskõikne suhtumine oma laste emakeeleoskuse arendamisesse näitab, et keeleliseks muretusekspole põhjust.

Kõige mõjusam huvi ärataja eesti keele õppimise jakasutamise vastu on eestikeelse kultuuri rikkus ja atrak-tiivsus. Eesti kultuuri saavutused on nii väikese rahva jariigi kohta saavutanud märkimisväärse rahvusvahelisetuntuse ja tunnustuse. Eesti autorite ja interpreetidelooming jõuab üha enam rahvusvahelise publikuni,samuti on eestikeelne kultuur piisavalt paindlik, etkohaneda uute tehnoloogiate pakutavate võimalustega.

Manovich, L. (2001). The Language of New Media. Cambridge (Mass), London: TheMIT Press.

Olonen, R. (2014). Infotehnoloogia kasutamisest Eesti raamatukogudes. Rmt:Raamatukogud ja raamatukogundus Eesti 2002-2012. Koost. M. Volt. Tallinn:Eesti Rahvusraamatukogu, 65–92.

Sarapik, V. & Viires, P. (2011). Üksildus küberruumis: autori individuaalsus jateksti autonoomia. Methis. Studia humaniora Estonica, 8, 7–20. DOI: 10.7592/methis.v6i8.552.

Seppam, T. (2014). E-books in the Tallinn Central Library: First experiences. InLauristin, M., & Vihalemm, P. (eds.), Reading in changing society. Tartu: Tartu Uni-versity Press.

Talihärm, Ü. (2014). Pealelend. [Intervjuu Pille-Riin Larmile.]. Sirp, 21. märts.

Tamm, M. (2011). Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Tallinn: TallinnaÜlikooli Kirjastus.

Vallner, U. (2012). Avaandmed – samm tuleviku internetti. – Eesti infoühiskonna aas-taraamat 2011/2012. Tallinn: Director Meedia OÜ. http://www.riso.ee/et/con-tent/avaandmed-%E2%80%93-samm-tuleviku-internetti#.VOCq8PmsWE0.

Vihalemm, P. (2014). Kultuurisuhte muutumine. Kultuuris osalemine ja raa-matuhuvi iseseisvuse taastanud Eestis. Akadeemia, 3, 422–449.

Viires, P. (2002). Küberkirjandusest meil ja mujal. Looming, 8, 1235–1240.

Viires, P. (2013). Digimodernistlik eesti kirjanik. Methis. Studia humaniora Estonica,11, 9–21. DOI: 10.7592/methis.v8i11.999.

KOKKUVÕTE� MARJU LAURISTIN

K


Eesti laulu- ja tantsupidude rahvusvaheline kuulsuskasvab, kuid veelgi olulisem on see, et selle traditsiooniatraktiivsus on tõusutrendis ka kodumaal, sealhulgas kainternetisuhtlusse uppuva noore põlvkonna hulgas.Suuri jõupingutusi tehakse selle nimel, et Eesti pinnalloodud kultuuriväärtused oleksid nii kodus kui välis-maal virtuaalses keskkonnas kättesaadavad.

Ehkki Eesti riigi kulutused kultuurile kitsamasmõttes, s.o kunstilisele loomingule ja kultuuri kättesaa-davaks tegemisele on Euroopa keskmisest tunduvaltsuuremad, on Eesti avalikkuses tunda muret ja eba-kindlust kultuuri tuleviku pärast ning rahulolematustkultuuri praeguse staatuse ja materiaalse kindlusta-tusega.

Turumajanduse tingimustes on kultuuri roll muu-tunud. Süveneb kultuuri tõrjumine ühiskonnaelu kesk-punktist pelgalt „vaba aja sisutamise” valdkonda.Suureneb kultuuriline kihistumine, süvakultuur tundubjärjest enam korda minevat vaid ühiskonna haritumaleosale. Kultuuri rolli ühiskonna vaimse elu kvaliteediloojana, loovuse, innovatiivsuse, heaolu ja arenguvõimeallikana ei ole piisavalt tunnetatud. Kultuurituru väik-suse tõttu on valdaval enamusel kultuuriloojatest Eestisraske, osalt ka võimatu end oma teoste levitamise kaudumateriaalselt kindlustada. Seetõttu on riiklikul kultuu-ripoliitikal ehk ülemääragi suur mõju kultuuri iga-päevasele toimimisele. Ehkki Eesti Kultuurkapitali onpeetud ka mujal Euroopas silmapaistvalt efektiivsekskultuuri rahastamise mooduseks, on selle poolt hallatavressurss liiga väike, et tagada erinevate kultuurivald-kondade tipptegijatele loominguliseks tööks piisavmateriaalne iseseisvus ja kindlustatus. Selle põhjusekson nii loomeprotsesse häiriv liigne projektipõhisus kuika kultuuritöötajate ja loomeinimeste sissetulekutemahajäämus võrreldes teiste valdkondade spetsialis-tidega. Alarahastatud on ka olulised kultuuriinstitut-sioonid ja tegevused nagu rahvusringhääling, raamatu-kogud, muuseumid, kirjastused, klubid ja rahvamajad,mistõttu professionaalsete kultuuritöötajate sissetule-kute tase on tugevasti alla keskmist.

Erinevalt veel paar aastakümmet tagasi toiminud üht-laselt kõrgest kultuurihuvist, näiteks raamatute jaajakirjade lugemise või kultuuriüritustes osalemiselevikust ka väiksema haridusega inimest seas, kasvabEestis nende inimeste hulk, kes kultuurist kitsamas, pro-fessionaalse loomingu tähenduses üldse osa ei saa ningkelle intellektuaalne areng ja vaimne horisont on see-tõttu kängunud. Osaliselt on selles süüdi nii raamatutekui kultuuriürituste mitmekordseks kasvanud hinnad,mistõttu lisaks sotsiaalsele ja majanduslikule kihistu-misele on põhjust järjest enam kõnelda vaimsest kihis-tumisest. Kuid vaimse kihistumise põhjuseks polesugugi vaid rahapuudus. Väga sageli võib kultuurilistvaesumist kohata ka materiaalselt kindlustatud ring-kondades. Omaette tähelepanu nõudvaks sündroomikson kujunemas noorte seas leviv kultuuriline vaesus.

Üleminek traditsiooniliste kultuurimeediumide tar-bimiselt internetile ja sotsiaalmeedia muutumine noo-rema põlvkonna valdavaks suhtluskanaliks on teravalttõstatanud digitaalse lõhe probleemi, mis ei seisne nii-võrd erinevas ligipääsus arvutitele kui digitaalseteoskuste ja nende kasutamise erinevas ulatuses. Nooremapõlvkonna jaoks juba kehtib reegel: kui seda ei saa lahtiklikkida, siis pole seda olemas. Seetõttu on eestikeelsekultuuripärandi ja ka uusloomingu kättesaadavusinternetis muutunud eesti kultuuriruumi jätkusuut-likkuse otsustavaks tingimuseks.

Kuid kultuuripärandi digitaalkujul jäädvustamiselon ka hoopis suurem tähendus – see on sisuliselt vanadekultuurikoodide tänapäevase tehnoloogia keelde tõlki-mise protsess, mis on Valdur Mikita mõtet kasutades(Mikita 2014) eesti kultuuriliste juurte säilimise jaokssama oluline, kui kunagi oli Jakob Hurda poolt eestrahva suulise pärimuse talletamine rahvaluule arhiivi.

Seega võib tõdeda, et kuigi eesti kultuuri elujõudja arenguvõime on nii väikese rahva kohta väga suur,ei ole selle kestlikkus tänapäeva maailmas iseeneslik,vaid nõuab nii Eesti riigi senisest suuremat hoolt kuika iga eesti keelt kõneleja isiklikku vastutust ja pühen-dumist. ■

Mikita, V. (2014). Hurda tagasitulek ehk kuidas sokutada šamaanile nutitelefon.Postimees. Arvamus ja Kultuur, 1.01. arvamus.postimees.ee/2647364/valdur-mikita-hurda-tagasitulek-ehk-kuidas-sokutada-samaanile-nutitelefon.

VIIDATUD ALLIKAD

PEATÜKK 5 | JÄTKUSUUTLIKU POLIITIKA KUJUNDAMINE | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 239

ellel peatükil on kaks eesmärki. Esiteks: näidatapoliitika kui valitsuse tegevusprogrammide ku-jundamise ja rakendamise eripära tänases Eestis.

Teiseks: analüüsida poliitikastrateegia Säästev Eesti 21(SE 21) kandvate ideede – avatud võrgustikupõhise jaõppiva poliitika – teostumist ja takistusi nende ellu-viimisel.

Peatükk jaotub kaheks osaks. Esimeses osas antakseülevaade poliitikakujundusprotsessi probleemidestvalitsuse tuumiku tasandil.

Peatüki sissejuhatav tekst „Jätkusuutliku poliitikakujundamise eeldused üleilmastuvas väikeriigis” püüabanda vastuse kolmele poliitikakujundamise tuumik-küsimusele, mille abil püütakse mõtestada tänase polii-tikakujunduse kolme keskset trendi: suundumustavatusele, st kõikide poolte kaasamisele ja võimestami-sele; suundumust võrgustiku-tüüpi organisatsioonile(vastukaaluna hierarhiatele) ja lõpuks õppimisele, stvõimekusele kohandada poliitikakurssi muutuvateoludega.

„Valitsuskeskus poliitikaprotsessi koordineerijana“alapeatükk püüab mõtestada, milline poliitikaprotsessikorraldus suudaks tagada väga erinevate poolte toimi-mise ühtse orkestrina ja õppiva organisatsiooninavalitsuse tasandil, tekitamata hierarhialõksu.

Alapeatükis „Riigi eelarvestrateegia roll fiskaalpolii-tika teostamisel“ näidatakse, kuidas toimub koordinat-sioon ja õppimine riigi tuumikpoliitika – rahandus-poliitika – kujundamisel ja millised võiksid siin ollaavatud poliitika eelised. Tõsi, teadlased-eksperdid ei ole

ühel meelel, milline on praegu riigivalitsemise arenguprioriteetne suundumus, sest kahe suure paradigma –traditsioonilise heaoluriigi ja neoliberaalse õõnsa riigi –kriis sunnib otsima uusi tõhusaid väljundeid. Muisteksperte näeb Eestis lahendust valitsetuse (governance)suundumuses: võimalikult autonoomsete, võrgustiku-põhiselt korraldatud asutuste, tasandite ja eri sektoritetoimijate ühildatud ehk koordineeritud valitsemises( joined-up government) ning võimu jaotamises eri valit-semistasandite ja toimijate vahel lähimuslikkuse (sub-sidiaarsuse) põhimõttel, st tegijate endi võimustamisekaudu. Muist aga näeb Eestis ilmnenud riigi ülekoor-matuse probleemi lahendust riigivalitsemise edasisesoptimeerimises (st liigsete tegevuste vähendamises)ning otsustusõiguse ja vastutuse keskendamises asja-tundlikumatele, võimekamatele toimijatele. Alapeatükk„Efektiivse riigihalduse otsinguil: riigipidamise kava“tugineb viimasele seisukohale. Me võimaldaks lugejailosa saada sellest debatist ja hinnata eri strateegilistevisioonide tugevaid ja nõrku külgi.

Enamik selle peatüki teise osa tekste keskendubsellele, kuidas valitsetuse (governance) elemendid Eestivalitsemises juurduvad (küll mitte nii kiiresti kui soo-viksime).

Alapeatükk „Õppiv euroopastumine Eesti haridus-poliitikas“ näitab, kuidas välismaa poliitikate kopee-rimine 1990ndatel transformeerus samm sammultEuroopa soovituste ja teiste kogemuste õppivakskohandamiseks Eesti eripära ja vajaduste järgi.

Alapeatükis „Huvipõhine poliitika: võimalused,

JÄTKUSUUTLIKU POLIITIKA

KUJUNDAMINE

SISSEJUHATUS


� GEORG SOOTLA

S

PEATÜKK 5 | JÄTKUSUUTLIKU POLIITIKA KUJUNDAMINE | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015240

ohud, tasakaalud“ näidatakse, et poliitikaotsuste mõju-tamine võimaldab suurendada nii poliitika tõhusust kuika legitiimsust – siis, kui suudetakse kujundada nendemõjude tasakaalu ja läbipaistvust, milles keskne roll onvalitsusel endal. Niisiis ei tähenda laiapõhjaline avatudpoliitika sugugi valitsuse rolli vähenemist, vaid valit-suse keskendumist funktsioonidele, mida vaid temasuudab täita kõige paremini.

Alapeatükis „Institutsiooonilise konteksti roll vald-konnapoliitikas rahvatervise regionaalkorralduse re-formimise näitel“ demonstreeritakse ehedalt, kuidaskujunevad ja toimivad nn tasakaalustatud hierarhiad javõrgustikud sellise poliitika kujundamisel, kus on paljuosalejaid ja kus teostumine sõltub suurel määral rohu-juure tasandi valitsemisest (kohalikud omavalitsused) jakodanikest endist (tervislik eluviis). Ühtlasi on see hea

näide valdkonnapoliitikast, mille teostamist takistabhaldusterritoriaalse reformiga venitamine.

Alapeatükk „Innovatsioon ja ühtne valitsemine:kelle asi on teadus- ja arendustegevuse ning innovat-siooni poliitika Eestis?“ näitab, et innovatsiooni eel-duseks on valitsemine, kus täitevvõimu asutused peak-sid tulemuste saavutamiseks toimima mitte hierarhiana,vaid pigem horisontaalse võrgustikuna; innovatsioonipooled aga organiseeruvad vastastik-sõltuvate toimijatevõrgustikuna (mitte lineaarse sisendi-tulemuse ahelana).

Peatüki viimane alapeatükk „Jätkusuutlik ja demok-raatlik valitsetus: Säästev Eesti 21 visiooni teostumisevõimalikkusest“ võtab peatüki kokku ühe juhtumi näi-tel, tuues esile, kuidas teostuvad SE 21 kesksed avatud javõrgustikupõhise valitsetuse ideed. ●

oliitikast räägitakse sageli kui huvirühmadevõitlusest eesmärgiga tulla võimule. Vähem hu-vitutakse sellest, mida selle võimuga tehakse:

kuidas võimul olijad jõuavad tulemusteni, mida valijadootavad? Esmapilgul lihtsale küsimusele, mis teeb polii-tika tulemuslikuks, on nii valijate ootuste kui ka tule-muste tõhususe vaatevinklist päris keeruline vastata.Vastusest aga sõltub, kui asjakohaselt me oskame hin-nata oma poliitikute ja ametnike tegevust ja ühiskonnaarengu edukust tervikuna. Võib väita, et nii Eesti vali-jaskond kui ka poliitikud (ja ametnikud) elavad veelpaljuski demokraatia normatiivsete mudelite (ootuste)maailmas. Selliste ootuste kättesaamatus on tinginud

ühelt poolt kodanike pessimismi hinnangutes valitsusetõhususele, teisalt aga poliitikute poolt lihtsamatevalikute eelistamise. Eesti poliitikakujunduse hindamiseloleks nüüd vaja rohkem pragmaatilist realismi. Sellealapeatüki sissejuhatuse eesmärk ongi esitada Eestilugejale kokkuvõtlikult võimalikult realistlik arusaampoliitika kujundamise ja rakendamise võimalustest ningtuua välja tegurid, millest sõltub poliitikakujundamiseprotsessi tulemuslikkus ja tõhusus. Sellest tulenevaltpüüavad peatüki artiklite autorid anda oma hinnangu2004. aastal vastuvõetud strateegia Säästev Eesti 21teostumisele ja perspektiividele.

Jätkusuutliku poliitika kujundamise eeldused üleilmastuvas väikeriigis

5.1

� GEORG SOOTLA

PSissejuhatus

Poliitikakujunduse koordineerimine


5.1.1 Kui palju suudab poliitika ühiskonna asju mõjutada?

Kui palju poliitika kujundajad ja rakendajad suudavadtegelikult mõjutada ühiskonna protsesse, midatahetakse suunata? Mil määral ja missugustel tingimus-tel võib loota, et realiseerub ennekõike valitseja tahe?Mil määral ja missugustel asjaoludel tuleb tunnistada, etprotsessid, mida tahetakse poliitikatega sihipäraseltmuuta, kulgevad tegelikkuses iseenda loogika põhjal,mida mõistetakse halvasti? Nii paradoksaalne kui see kaei tundu, on riigi võimekuse suurenedes 20 sajandi lõpulsuurenenud ka skepsis, kui palju valitseja tegelikultühiskonda soovitud suunas muuta suudab. Mis siistakistab valitsejatel valimast parimat viisi, et mõjutadaarenguid soovitud suunas või valida uus suund, kui ilm-neb, et ollakse valel teel? See on tingitud mitmest tegu-rite kompleksist. Ühest küljest on arenenud demokraa-tiad muutunud avatud ühiskondadeks, suurenenud oneri riikide elu läbipõimumine ja vastastiksõltuvus. Eestiskui väikeriigis toimuv sõltub väga oluliselt väljaspooltoimuvast, sealhulgas valikutest, mida teevad EuroopaLiit ja teised suurriigid. Sarnaselt on suurenenud erivaldkondade vastastiksõltuvus. Näiteks hariduspoliitikaon tihedalt seotud ja sõltuv tööturu-, transpordi- jaregionaalpoliitikast, IKT arengutest, samuti teiste riikidehariduselust. Selles kontekstis on raske ennustada,millise tulemusega tipneb näiteks mingi konkreetneharidusuuendus Eestis.

Teisalt: kui otsuste kujundamist hakati katseliseltuurima, jõuti arusaamisele, et oluliste tunnetuslike jaajaliste piirangute tõttu ei ole poliitikaprobleemi kõikiaspekte ja lahendusi põhimõtteliselt võimalik põhja-likult läbi analüüsida. Mida rohkem poliitikad püüavadesile kutsuda muutusi üksikisikute (kes toimivad tihtiebaratsionaalselt) käitumises, seda suuremad ja põhi-mõttelisemad on need piirangud. Nobeli laureaat, psüh-holoog H. Simon sõnastas piiratud ratsionaalsuseprintsiibi, mille kohaselt saab otsustamisel prioriteediksolla mitte parima lahenduse väljasõelumine, vaid vas-tuvõetamatute lahenduste kõrvaleheitmine ning rahul-dava lahenduse valimine. Kõikehõlmava kaardistamiseasemel (mis on kallis ja aegub kiiresti, kuid mis tänasesEestis on veel väga moodne) tuleks kasutada lihtsus-tavaid analüüsi- ja prognoosimeetodeid: võrdlused eel-nevaga, katse-eksituse meetod, ekspertide ajurünnakudjne. (Parsons 1995).

Kolmandaks ei tohi unustada, et demokraatlik polii-tikakujundamine peaks tuginema erinevatele ja tihtikonfliktsetele maailmavaadetele ja väärtusi kandvatelühiskonnarühmade dialoogile. Seetõttu on poliitiline

otsus tihti mitte parema või halvema alternatiivi valik,vaid vaidlustes kujundatud eri arusaamade ühisosa. Selleühisosa väljaselgitamisel ei ole kriteeriumiks sagelimitte ratsionaalsed argumendid, vaid see, et enamikseda otsust toetaks ja et see oleks teostatav vähimateriskidega ühiskonnale. Poliitilised otsustajad püüavadtugineda pigem möödaniku kogemustele kui leida kõigeoptimaalsemaid lahendusi; samas on need ladusamaltteostatavad, kui neid toetatakse ja mõistetakse. Tõsi,poliitikutel on tihti ahvatlus seada poliitikate valikutetegemisel esiplaanile teatud valijagruppidele meeldi-mine või neist kõvahäälsemate maharahustamine. Sel-line poliitikakujundusstiil on valitsuse nõrkuse tunnus;sellised valitsused sattuvad varem või hiljem sõltuvussemõnest võimsast huvirühmast, mistõttu poliitikadhakkavad süvendama neist kasusaajate ja kaotajate lõhet.Ei tohi aga luua ka ebareaalseid ootusi, et poliitikavaba,ekspertide juhitud poliitikakujundus on võimalik.

5.1.2 Kuidas ja kas valitsus suudab kõige olulisega toime tulla?

Et tänapäeval on kodanikud paremini organiseerunudja aktiivsemad kui kunagi varem, suureneb surve valit-susele tegelda just „meie probleemidega“. See on viinudvalitsuste ülekoormatusele ja toonud kaasa läbikukku-misohu (sarnaselt turu läbikukkumistele). Valitsusteltuleb teha pidevalt raskeid valikuid, millega tegelda jamillega mitte. Väljundipoliitikas tuleb kujundadamehhanismid, mis tasakaalustaksid ühiskonna vajadusija valitsemisvõimekust. Toome välja kolm põhilist filt-rit ja tasakaalustavat mehhanismi.

Probleemide sõelumise filter. Probleemid, mis ei puu-duta piisavalt suuri või aktiivseid ühiskonnarühmi võimille lahendamine on kas kulukas või väga keerukas,jäetakse ootama paremaid aegu. Probleemid, mis eimahu valitseva eliidi huvide ruumi või mille arutaminevõib hakata ohustama poliitilise režiimi stabiilsust, püü-takse tasalülitada. Niisiis, poliitikaprotsessi tähelepanu-väärne element on mitteotsustamine (Bachrach, Barach1963). Poliitikavoolude teooria (Zahariadis 2003) näitas,et enamik poliitikaprobleeme on ammu tuvastatud jaka paljud lahendused on juba välja töötatud. Ootus-päraselt rakendunud poliitikate osakaal aga ei ole suur.Ebaõnnestunud poliitikad taanduvad esialgu reformi-retoorika või jutu tasandile ja seejärel unustatakse(Brunsson, Olsen 1993). Aja möödudes esitatakse neidkui uut poliitikat ja lahendust (Hood 1998). Samuti onilmnenud, et paljud poliitikad on naabritelt laenatud nnmoevoolud.


Poliitika päevakorda lülitamise filter. Praegu ei ole tule-muslike poliitikate võtmeprobleem enam poliitikapro-grammi sisu väljatöötamine, vaid poliitikute veenmine,kui tekib nn võimaluste aken, st kui vajalik on ühe võiteise poliitika lülitamine valitsuse poliitika päevakorda.Kui seda veenvalt teha ei suudeta, rändavad väljatöö-tatud ja ka potentsiaalselt väga tulemuslikud poliitikadtagasi sahtlipõhja. Moodsas poliitikakujundamises onkesksel kohal huvirühmade, ametnike, kodanikuühen-duste, ekspertide jne esindajatest koosnevad poliitika-kogukonnad. Eestis on märkimisväärsed meedikute-arstide, pedagoogide-õpetajate, looduskaitsjate jne polii-tikakogukonnad. Nende käes on valdav osa valdkonnaoskusteabest, nad on hästi integreeritud tänu ühiseleprofessionaalsele taustale ja nad hoiavad silma pealvaldkonna arengutel. Hinnanguliselt moodustavadVabariigi Valitsuse tööplaanis olevatest küsimustest 70–80% need, mille on välja pakkunud mitte poliitikud,vaid poliitikakogukonnad valdkonna ametnike-eksper-tide kaudu. Poliitikate viimiseks valitsuste ja parlamendipäevakorda kasutavad nende liidrid (neid nimetataksepoliitika ettevõtjateks) spetsiifilisi suhtekorraldustak-tikad, mis püüavad esile tuua uute vajalike poliitikateatraktiivseid tahke ja võimalusi. Seega muutub suhte-korraldus (ja ka manipuleerimine) poliitikaprotsessiloomulikuks osaks (Zahariadis 2003).

Demokraatlikes riikides on sihiteadlikult loodudvetopunktide ahel – eri institutsioonide õigus blokee-rida poliitikaettepanek – selleks, et teha võimalikultkeerukaks vähem vajalike ja riskantsete või lihtsalt hal-vasti ette valmistatud poliitikaprojektide jõudmiselõppotsuse faasi. Kõige rohkem on selliseid institutsio-naalseid vetopunkte juurutatud USA (ja teiste Anglo-Ameerika) ning Põhja Euroopa riikide poliitikaprotses-sis. Tulemus: nendes riikides ei jõua paljud poliitika-initsiatiivid lõppotsuseni. Poliitikad, mis selleni jõuavad,on hästi läbi mõeldud ja neil on kõikide poolte kindeltoetus, mis tagab, et need ka ellu rakendatakse. Eestispüüti 1990ndatel selliseid vetopunkte (mitmesugusedkomisjonid, koordineerivad asutused jne) vältida. Tuge-va kollegiaalse valitsuse puhul võimaldas see kiireid jasamas poliitiliselt piisavalt hästi kaalutletud otsuseid.See oligi üks põhjus, miks Eestist sai reformide lipulaev.2000ndate keskel aga hakkas kollegiaalne valitsus trans-formeeruma ministrite nõukogu tüüpi killustatud struk-tuuriks. Selle tulemusena tõusevad poliitikainitsiatiividliiga lihtsalt parteide koalitsioonilepete kaudu valitsusepäevakorda ja nendega tegelemine on olnud koalit-siooniparteide väga tähelepaneliku kontrolli all. Samason kollegiaalse kabineti ja teiste arutlusareenidenõrkuse tõttu kujunenud liiga autonoomsete (killus-

tunud) poliitikavaldkondade muster, mis on hakanudtakistama valdkondade koostööd eeldavate poliitikateväljatöötamist ja elluviimist. (Vt Uudelepa ja Sarapuualapeatükki.) Tõhusate vetopunktide mustri asemele onkujunenud päevakorras olevate poliitikate tasalülitusevõi hääbumise mehhanism. Paljusid otsustusfaasis ole-vaid poliitikaid lihtsalt lakatakse aktiivselt menetlemastnii valimiste ootuses kui ka koalitsiooni vahetumiselvalimiste vahel. Hea näide on avaliku teenistuse seadusemenetlemine rohkem kui 15 aasta vältel. Selline mehha-nism ei vähenda oluliselt valitsemisaparaadi poliitika-kujundamise koormust, kuid vähendab poliitikakogu-konna liikmete (sh ametnikkonna) motiveeritust võttaendale valdkonnapoliitikate kujundamisel aktiivne roll.

5.1.3 Kes vastutab poliitikate tulemuste eest?

Heaoluriigi kriisini 1970ndatel domineerisid arenenuddemokraatiates n-ö universaalsed, kõikidele kodanikelemõeldud poliitikad. Neis eristusid selgelt poliitika tegi-jad (otsustajad), selle elluviijad (ametnikkond) ja pas-siivsed kasusaajad-kodanikud. Kodanike kaasamine olinendes poliitikates pigem demokraatlik žest kui tõhusapoliitika vajalik instrument. Toimijate ring ja nendevastutus oli piisavalt selge. 20 sajandi viimastel küm-nenditel hakati (algul Uue Avaliku Halduse doktriiniraames) oluliselt vähendama riigi ja suurendama ko-danike rolli avalike teenuste osutamisel. Seda stratee-giat arendati edasi demokraatliku valitsetuse prakti-kates (Bevir 2010), mille loosungiks sai väljend: „Riigilepeab jääma roolimehe roll, sõudma peavad kodanikudise!“ (Osborne, Gaebler 1997). Tõhususele ja kodanikeosalusele ehk avatusele suunatud väljundipoliitikassuurenes plahvatuslikult väikeste sihtrühmade vaja-duste ja eelistuste rahuldamisele keskendunud polii-tikate osakaal. Sellega muutub kardinaalselt poliitikasosalejate muster. Ülalt alla poliitikaga rööbiti hakkavadväikestele sihtrühmadele suunatud ja nende endi kor-raldatud poliitikaid kujundama (Sörensen, Tofing 2007)ja rakendama (Hudson 2004) interaktiivsed poliitika-võrgustikud. Poliitikakujundusvõrgustike puhul (milleväljaarendamine oli ka SE 21 keskmes) on oluline vältidakolme illusiooni.

Esiteks: et ükski osaleja ei saa võrgustikes pidevaltdomineerida, rääkimata monopoolsest otsustusõigusest,tekib õigustatult küsimus riigi rollist poliitikavõr-gustikes. Sageli eeldatakse, et traditsioonilised valitsus-institutsioonid loovutavad oma koha alt üles toimi-


vatele võrgustikele. Selline hoiak ilmneb ka SE21 tekstis.Tõsi on, et võrgustike tekkimisega delegeeritakse võr-gustikes toimijatele paljud poliitikakujundamise funkt-sioonid, mida nad suudavad paremini täita (info jaanalüüs, suhtlemine kodanikega, konsensuse saavuta-mine, tehtud otsuste elluviimine sihtrühmade või ko-halikul tasandil). See aga tähendab, et valitsusel onvõimalik keskenduda nendele funktsioonidele, mida tatänu oma autoriteedile kõige paremini täita suudab, stvalitsusest ja poliitikutest saab võrgustikes osalejate au-toriteetne moderaator, tasakaalustaja ja kontrollija (Jes-sop 2011).

Teiseks: võrgustikud ei ole võrreldes traditsioonilisepoliitikakujundusega mingi imevahend, kuigi seda püü-takse väga tihti tõestada. Poliitikavõrgustikud võimal-davad aidata kaasata kodanikke ja lahendada keerukaidprobleeme, kuid nad on ebastabiilne ja vähetõhus valit-semisstruktuur. Võrgustike kujunemisel tekib riigile uusülitähtis roll olla „hierarhia vari“ võrgustike läbikukku-mise korral (Scharpf 1993).

Kolmandaks: poliitikavõrgustikus osaleb piiratudhulk aktiivseid toimijaid. Sageli ei esinda nad isegi mitteoma valdkonda, rääkimata kodanikkonna kui tervikuesindamisest. Seetõttu ei ole neil ka vastutust kodanikeees. Nende kehtestatud suhtlusreeglid on tihti kitsarühma pragmaatilised kokkulepped, mis võivad diskri-mineerida vähem aktiivseid kodanikurühmi (Hughes,Rowe 2007). Seega võivad võrgustikud sattuda vastuolluliberaalse esindusdemokraatia aluspõhimõtetega. Võr-gustike sidumine liberaalse demokraatia väärtuste ja

loogikaga ehk nende „demokraatlik ankurdamine“(Sörensen, Torfing 2005) on jätkusuutliku ja avatudpoliitika üks keskseid väljakutseid.

Kokkuvõtteks

Võib väita, et nii demokraatia edenemise kui ühiskonnakeerukustumise tõttu osaleb tänapäeval poliitikate ku-jundamisel ja mõjutab selle tulemusi palju laiem tegijas-kond. Poliitikakujunduses osalevad üha enam need, kelleprobleeme poliitika lahendada püüab. Praegu on veelvaldav ettekujutus, et tõhusaks ja mõjusaks poliitikakson vaja anda otsustajale probleemi detailne (tõendus-põhine) analüüs, et poliitikud saaksid selle põhjalkujundada parima strateegia. Viimastel kümnenditel onaga jõutud arusaamale, et poliitika sisu ehk küsimus„mida teha?“ valmistab üha vähem probleeme. Kriiti-liseks muutub küsimus „kuidas teha?“ – poliitikaprot-sessi korraldus ja juhtimine. See tähendab, et kriitiliseksküsimuseks on saanud poliitikate jätkusuutlikkus.1

Keskseks teemaks muutub identiteedilt ja huvidelt er-inevate poolte tõhus kommunikatsioon – mitte niivõrdinfo vahetamise, kuivõrd ennast teistele arusaadavakstegemise mõttes (Sootla 2002). ●

Bachrach, P. & Baratz, M. (1963). Decisions and Nondecisions: an AnalyticalFramework. American Political Science Review, 57, 641–51.

Bevir, M. (2010). Democratic Governance. Princeton University Press.

Brunsson, N. & Olsen, J. (1993). The Reforming Organization. New York: Routledge.

Hood, C. (1998). The Art of the State: Culture, Rhetoric, and Public Management. Claren-don Press.

Hudson, B. (2004). Analysing Netowork Patrnetships. Benson-revisited. PublicManagement Review, 6 (1), 75–94.

Hughes, G. & Rowe, M. (2007). Neighbourhood Policing and Community Safety:Researching Instabilities of the Local Governance of Crime, Disorder and Secu-rity in the Contemporary UK. Criminology and Criminal Justice, 7 (4), 317–346.

Jessop, B. (2011). Metagovernance. The SAGE Handbook of Governance(ed Bevir, M).

Osborn, D. & Gaebler, T. (1997). Reinventing Government: How the Entrepreneurial Spiritis Transforming the Public Sektor. Addison-Wesley.

Parsons, W. (1995). Public Policy: An Introduction to the Theory and Practice of PolicyAnalysis. Edward Elgar.

Scharpf, F.W. (1993). Games in Hierarchies and Networks: Analytical and Empirical Ap-proaches to the Study of Governmental Institutions. Boulder, Westview Press//Frankfurtam Main, Campus-Verlag.

Sootla, G. (2002). Jätkusuutliku poliitika mehhanismid ja indikaatorid. Kogu-mikus R. Vetik (toim), Eesti inimarengu aruanne 2002: inimarengu trendid ja poliitika ku-jundamine, 11–15. Tallinn.

Sørensen, E. & Torfing J. (2005). The Democratic Anchorage of Governance Net-works. Scandinavian Political Studies, 28 (3), 195–218.

Sørensen, E. & Torfing, J. (2007). Theories of Democratic Network Governance. Palgrave.

Zahariadis, N. (2003). Ambiguity and Choice in Public Policy: Political Decision Making inModern Democracies. Georgetown University Press.

VIIDATUD ALLIKAD

1 Just „jätkuv suutlikkus“ kohandada poliitikad muutuvatele oludele ehk õppiv poliitika(mitte kestlikkus) oleks kohasem termin.



aasta kevadel ametisse astunudvalitsus seisab silmitsi paljudekeeruliste ühiskondlike ja ma-

janduslike väljakutsetega, mis oma olemuselt ei alluüksikute ministrite jõupingutustele, vaid nõuavad mit-mete asutuste, inimeste ja sektorite koostööd. Kuigi IKTareng on oluliselt kasvatanud riigi võimet poliitika-probleemide kohta infot koguda ja omavahel koostöödteha, ei ole paljukõlanud jutule „ühtsemast valitsemi-sest” järgnenud märkimisväärseid tegusid.

Sellised arutlused võivad poliitikute ja ametnikejaoks esmapilgul kõlada abstraktselt ja vähepraktilisena.Ent igapäevaelust leiame piisavalt näiteid vastuolulis-test ja lünklikest poliitikatest, mille puhul ei kasutataressursse tõhusalt või kus eiratakse mõnda olulistühiskonna probleemi või vajadust. Näiteks ei ole valit-sus aastaid suutnud toimima panna elatisraha sisse-nõudmist lapsevanematelt, kes laste kasvatamisegaseotud kohustusi ei täida. Kuuleme uudised üha uutestlähisuhtevägivalla juhtumitest, mis enne avalikkuse ettejõudmist on peitnud aastatepikkust väärkohtlemist. Sõl-tuvus- ja vaimse tervise probleemide sasipuntra taga-järjeks on igal aastal ligikaudu 480 inimese surm.1 Igaaastaga suureneb töökäte puudus. Statistikaameti prog-noosi kohaselt kasvab ülalpeetavate määr järgmise 20aastaga 55%-st elanikest 66%-ni (Statistikaamet 2014).See nõuab muutusi mitmetes omavahel seotud avalikespoliitikates.

Toodud näited kõnelevad sellest, et keerulisteühiskondlike probleemide lahendamine nõuab teistsug-ust lähenemist kui iga ametkond „oma liistude juurdejäädes“ pakkuda suudab. Vaja on teadlikku ühisteeesmärkide seadmist ja koordineeritud elluviimist. Sar-naste väljakutsetega seisavad silmitsi ka teised Euroopa

riigid. Nagu hiljuti tõdeti Soome, Austria, Šotimaa,Rootsi ja Ühendkuningriigi ühises „tulevikuvalitsuste“projektis (Ministry of Finance of Finland 2013), ei olehorisontaalne koostöö ja koordineerimine koos tõen-duspõhise poliitikakujundamise ja avaliku sektori inno-vatsiooniga mingi hetkemood või luksuskaup. Vastu-pidi, need on hädavajalikud tööriistad, et riik saakstoime tulla rahaliste ressursside nappuse ja üha komp-lekssemate ühiskondlike probleemidega. Poliitikatekujundamisel ja elluviimisel on üha enam vaja ühildadaeri vajadusi ja huve, maandada riske ja kujundada üht-seid arusaamu.

Selles on kriitiline roll riikide nn valitsuskeskustel(centers of government, core executive). Valitsuskeskuste allpeetakse tavaliselt silmas neid üksusi, mille peamisedülesanded on peaministri ja valitsuskabineti kui tervikutöö toetamine ning avaliku halduse üleste horison-taalsete funktsioonide (nt eelarvepoliitika, avalik teenis-tus, õigusloome) täitmine. Enamasti on kõige kaalukamroll rahandusministeeriumil ja valitsuse sekretariaadil(Eestis Riigikantselei), kes peavad tagama valitsuse kä-sutuses oleva haldusorganisatsiooni ja valdkondlikepoliitikate sidumise ühtseks tervikuks. Oluline onküsida, milline roll ja ressursid on neile institut-sioonidele ühtse valitsemise edendamisel Eestis antudja kas praegune rollijaotus suudab tagada piisava koor-dinatsiooni keeruliste ühiskondlike probleemide lahen-damisel?

Valitsuskeskus poliitika-protsessi koordineerijana

5.2

� ANNIKA UUDELEPP & KÜLLI SARAPUU

2015.Sissejuhatus

1 Viimase viie aasta jooksul on igal aastal mürgistustesse (narkootikumid ja alkohol) surnud ligikaudu 250 inimest ja ligikaudu 230 inimest sooritanud enesetapu.http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp.


5.2.1 Valitsuskeskus Eestis

Ajaloolistel põhjustel on Eestis ministeeriumide auto-noomia vaade siiani domineerinud keskse koordinee-rimise vaate üle (Sarapuu 2012). Seetõttu on meil väljakujunenud killustunud valitsemismudel, kus keskne rollpoliitikate kujundamisel ja elluviimisel on haruminis-teeriumidel, kuid rahandusministeeriumile ja riigikant-seleile (ja ka justiits-, majandus- ja kommunikatsiooni-ning siseministeeriumile) on kesksel koordineerimiselette nähtud piiratud roll ja ressursid. Samas on just ha-jutatud otsustamisõigusega süsteemis vaja kesksettasakaalustavat jõudu, mis valdkondlikud vaated ühekstervikuks kokku seob, teisisõnu – mõjusat valitsus-keskust. Ent Eestis nähakse keskset koordineerimistsiiani segava ja dubleeriva tegevusena. Horisontaalsekoostöö lahendused on olnud pigem „pehmed“ ja mitte-struktuursed ning sõltunud sageli üksikute inimesteeestvedamisest ja karismast (vt nt Randma-Liiv jt 2015).

2011. aasta OECD raport Eesti valitsemise kohtatõdes, et meie valitsuskeskus on nõrk. Eestile soovitatikeskse koordineerimise tugevdamist (OECD 2011).Konkreetsed lahendused jäid Eesti enda otsustada.Koordineerimise tähtsuse mõistmine on Eestis siiskikasvanud ning olulist rolli on seejuures mänginud Eu-roopa Liidu otsustusprotsessides osalemine. Valit-suskeskuse võimekus haldussüsteemi integreerimisekson paranenud – strateegilise planeerimise, eelarvepolii-tika kujundamise, avaliku teenistuse koordineerimise,õigusloome arendamise, avalike teenuste ühtsete kvali-teedistandardite, infosüsteemide ühtlustamise jms olu-lisus on saanud märgatavalt selgemaks kui kümmeaastat tagasi. Nähtavamaks on muutunud seegi, kui pii-ratud on kesksete koordinaatorite hoovad avaliku hal-duse süsteemi ja valdkondlike poliitikate ühtlusta-miseks. Riigikantselei ja Rahandusministeeriumi üles-anne peaks olema läbi mõelda, kuidas Eesti saaks samm-sammult liikuda struktuursemate koordineerimis-lahenduste poole ja neid reaalselt töösse panna. Praeguon need ideed Eesti halduskultuurile pigem võõrad, jaselline valitsemiskorralduslik innovatsioon vajab võime-kat eestvedajat.

5.2.2 Võimalikud arengusuunad

Lahenduste otsimine valitsuskeskuse tõhususe suuren-damiseks on edukas vaid siis, kui seda vajadust tead-vustatakse poliitilisel tasandil. Valitsuse perspektiivistvaadatuna on küsimus selles, kas tal on hoovad, misaitavad toime tulla keeruliste, mitut vastutusala hõlma-

vate probleemidega ja täita valijatele antud lubadusi.Koalitsioonivalitsuste olemasolu ei pea tähendama, etministril on oma valdkonnas ainuotsustusõigus jatavaks on mitte sekkuda teiste ministeeriumide tee-madesse. Nii poliitilisel kui ka ametkondlikul tasandilon vaja mõelda, kuidas kujundada selliseid valitsemis-protsesse ja koordinatsiooniinstrumente, mis sihipära-selt vähendaksid ametkonnapõhisust (nn silotorni- võivürstiriigikeskset mõtlemist) ning muudaksid eri amet-kondade koostöös tulemusteni jõudmise lihtsamaks jaloomulikumaks.

Teiste Euroopa riikide kogemus näitab, et ainuõigetlähenemist valitsuskeskuse vormile ja funktsioonideleei ole olemas, need erinevad riikide lõikes üsna palju.(Dahlström jt 2011) Kuigi valitsuskeskus tegutseb hal-duse ja poliitika kokkupuutekohas, ei saa ta ise ollaliialt sõltuv poliitilistest tsüklitest ja lainetustest. Etkoordinatsioon toimiks süsteemselt, peab olema tagatudteatud järjepidevus ja stabiilsus. Enamiku riikide valit-suskeskused on aja jooksul läbi teinud olulisi muutusi.Üldine suund on viimastel aastatel siiski kesksele koor-dineerimisele ja valitsuskeskuste tugevdamisele. Üksselle põhjus on olnud paljude spetsialiseerunud asutustetekkega kaasnenud nn tsentrifuugiefekt (Bouckaert jt2010). Ka Eesti riigiaparaadis on näha samasugust efekti– keskvalitsuse tasandil on poliitikate kujundamise jaelluviimisega seotud rohkem kui kolmsada mitmesugustorganisatsiooni (Eesti Koostöö Kogu 2014). See muudabtervikpildi juhtimise, soovitud ühiskondliku mõjusaavutamise ja poliitiliste prioriteetide tulemusliku ellu-viimise keeruliseks. Tsentrifuugiefekti tasakaalustami-seks on mitmed riigid seadnud sisse täiendavaidkeskseid koordinatsioonihoobasid ning tugevdanudja/või üle vaadanud olemasolevaid (Dahlström jt 2011).Laias laastus võib need jagada kaheks: administra-tiivseteks ja poliitikatega seotuteks. Esimestega ühtlus-tatakse avaliku halduse organisatsiooni nii, et eriametkondades tegutsevad inimesed tunneksid ennastühtse süsteemi osana, jagaksid samu väärtusi ja aru-saamist oma rollist. Teistega tagatakse valdkondlikepoliitikate kooskõla ja lähtumine valitsuse poliitilistestprioriteetidest.

Võib öelda, et valitsuskeskuse käsutuses olevadhoovad peavad aitama tagada valitsuste edukuse läbiriigi strateegilise väleduse (strategic agility). Doz ja Koso-nen (Doz, Kosonen 2014) on sõnastanud strateegiliseväleduse peamised tunnused:

1) strateegiline tundlikkus – tärkavate trendide ja riigiarengut suunavate jõudude varane äratundmine jaseniste trendide katkemise riskide nägemine; võimekus


reaalajas sünteesida ja mõtestada neid trende igapäe-vaste otsuste tegemiseks;

2) ressursside paindlikkus – suutlikkus kiiresti mo-biliseerida ja sujuvalt ümber paigutada strateegilisiressursse (raha, inimesed, oskusteave);

3) kollektiivne pühendumine – võime teha ja ellu viiaotsuseid, mis kaasavad erinevaid osapooli ning koon-davad nende jõud ja ressursid ühiseks tegutsemiseks.

Eestit iseloomustab praegu pigem strateegiline tui-mus, ressursivangistus ja valdkondlik pühendumine.Eesti valitsusjuhid on viimasel kümnendil üsna selge-sõnaliselt maha laitnud tulevikuvisiooni või stratee-giliste prioriteetide sõnastamise. Ministeeriumides käibusin töö ligi 60 strateegia elluviimisel, kuid nende seo-tus valitsuse otsustamisprotsessiga on nõrk (Riigikont-roll 2012). Koalitsioonilepetes sõnastatakse mõne näda-laga detailsed valikud järgmiseks neljaks aastaks, kuigimuutlik ja keeruline tegutsemiskeskkond nõuab pigemstrateegiliste arengusuundade kirjeldamist ning üksik-otsustes kohanemisele ja analüüsile ruumi jätmist.Riigieelarve on väga jäik, selles domineerib endiselt asu-tusepõhine juhtimisloogika ja eelarveprotsess on nõr-galt seotud strateegilise planeerimisega (vt R. Raudla

alapeatükki käesolevas aruandes). Tugiteenuste konso-lideerimisega on algust tehtud, kuid praeguseks ei olesee suurendanud haldussüsteemi integreeritust või või-mekust ressursse paindlikult ümber paigutada (Tammel,Raudla 2014). Organisatsioonilised ümberkorraldusedlähtuvad iga ministeeriumi otsusest, mitte riigi tervik-vaatest (Sarapuu 2013). Riigi personalipoliitikas on toi-munud oluline edasiminek teema mõtestamise osas,kuid kesksed hoovad avaliku teenistuse identiteedi jasidususe edendamiseks on väga piiratud. Kuigi riigiasu-tuste tippjuhtide arendamisega tegeldakse ühtsetestalustest ja väärtustest lähtuvalt, ei ole see edasi kan-dunud järgmiste tasandite juhtideni (Sarapuu jt 2011).Kollektiivse pühendumise asemel näeme nii valitsusekui ka ametnike tasemel ametkondlikku pingpongi jakeskendumist oma valdkonna vaate elluviimisele.

5.2.3 Mida teha valitsuskeskuse koordinatsioonivõimekuse parandamiseks?

Eelneva valguses pakume ideedena välja rea ette-panekuid valitsuskeskuse tugevdamiseks Eestis. Needpuudutavad tööprotsesse ja reegleid, mis mõjutavadvalitsuse terviklikku ja koordineeritud toimimist.

• Ambitsioonikuse kasv ja „kastist väljas“ mõtlemine

• Mitmekesine teadmiste sisend

• Kvaliteetne ja elav dialoog

• Paindlik eelarvestamine

• Ülesannete ümberjagamine

• Integreeritud organisatsioonid

• Integreeritud tugiteenused

• Ühine talendijuhtimine

JOONIS 5.2.1 Strateegilise väleduse võimaldajad (Doz, Kosonen 2014)

STRATEEGILINE TUNDLIKKUS

KOLLEKTIIVNE PÜHENDUMINE

STRATEEGILINEVÄLEDUS

RESSURSSIDE PAINDLIKKUS

• Vastastikune mõistmine ja dialoog

• Jagatud agenda ja algatused

• Õiglased ja läbipaistvad sihid

• Rotatsioon ministeeriumide

vahel


Temaatiliselt puudutavad ettepanekud kahte sorti prob-leeme – administratiivseid tõkkeid, mille puhul on vajaanalüüsida ja ümber kujundada olemasolevaid struk-tuure ning lünkasid, mis alles vajavad täitmist.

Administratiivsete tõkete kaotamiseks tuleb esiteksmuuta strateegilise planeerimise ja eelarveprotsesstoimivaks ettevaatavaks juhtimisinstrumendiks. Seniseasutusepõhise vaate kõrval on tarvis sinna rohkem sissetuua prioriteetide ja eesmärkide vaadet. Strateegilisejuhtimise süsteemi uuendamine on praeguseks käivi-tunud, kuid see vajab elluviimiseks aega, järjepidevattööd ja mitmeid olulisi arendusi – infosüsteemidest and-mete kogumise parandamise ja analüüsivõimekuse tõst-miseni. Riigieelarve kasutamise jäikust tuleb vähendada,luues aastase eelarve jooksva kohandamise võimalused(arvestades vastuvõetud riigieelarve piire), et eri asu-tuste ühistöös eesmärke saavutada.

Teiseks on tarvis täiendada Vabariigi Valitsuseseadust nii, et seal oleks valitsuse ülesandena selgelt sõ-nastatud nii poliitikakujundamise üldine koordinee-rimine, strateegiliste eesmärkide seadmine ja nendesuunas liikumise juhtimine kui ka koostöökohustusmitme ametkonna ühist panust nõudvate eesmärkidetäitmisel. Praegu ei ole seaduses mitte ühegi tippjuhiametikoha (peaminister, minister, riigisekretär, kantsler,peadirektor) ülesannetes mainitud koostööd ja ühisteeesmärkide saavutamisse panustamise kohustust.

Kolmandaks tuleb üle vaadata avaliku teenistusekeskse koolitamise ja arendamisega seotud üksuste(praegu osalt rahandusministeeriumis, osalt riigikant-seleis) ülesanded, prioriteedid ja koostööprotsessid, etriigiasutustes töötavate inimeste oskuste ja võimekusearendamine lähtuks ühtsetest alustest ja toetaks igatiriigi strateegiliste sihtide suunas liikumist. Jätkata tulebka tugitegevuste ühtlustamist, et muuta asutusteühistöö sujuvamaks ja sarnastest alustest lähtuvaks.

Lisaks tõkete kaotamisele on Eestis valitsemise üht-suse edendamiseks tarvis keskenduda ka ühendavateelementide loomisele. Siiani ei ole valitsuskeskuse ko-ordinatsioonivõimekuse arendamisega teadlikult ja süs-teemselt tegeldud. Muuhulgas tähendab see aruteluvalitsuse enda toimimise aluspõhimõtete üle. Need ette-panekud saab jagada kahe laiema teema vahel.

1. Valitsuse, valitsemise ja valitsuskeskuse olemusemõtestamine. Ettepanekud:

1.1. Arutleda laiemalt valitsemise olemuse üle tänaselpäeval ja uuendada Vabariigi Valitsuse seaduse alus-põhimõtteid. Valitsus ei ole autonoomsete ministritekogu, vaid riigi tippjuhtkond, kes loob avaliku hal-

duse organisatsiooni abil Eestis head elu- ja majan-duskeskkonda. See nõuab koordineerimist ja koos-tööd. Tuleks läbi mõelda, milliseid rolle täidavad mi-nistrid, peaminister (mitte istungi juhataja, vaid valit-suse juht ja liider) ning riigisekretär (mitte kantseleijuht, vaid eestvedaja, kelle põhiroll on valitsuse stra-teegilise väleduse võimaldamine).

1.2. Anda suurem roll valitsuskomisjonidele. Valit-suskomisjon peaks olema valitsuse jaoks sisulinetöövorm, kus toimub eri teemade tipptasemel sidus-tamine, probleemidefinitsioonides kokkuleppele jõud-mine, vajalike tegevuste kavandamine ning milles juhiroll ja vastutus tulemuste saavutamise eest on kind-lal ministril. Värsket vaadet vajab see, millistelteemadel luuakse valitsuskomisjone, kelle ülesanne onkonkreetsete tulemiteni jõudmine, mitte üldine soovi-tuslik nõuandmine (näiteks hinnangut andvad rapor-tid koos ettepanekutega ja konkreetsed reformi-kavad).

1.3. Läbi mõelda ja selgelt sõnastada valitsuskeskusening koordineerivate üksuste (eelkõige Riigikantseleija Rahandusministeeriumi, aga ka teiste horison-taalsete funktsioonidega ministeeriumide) roll. Valit-suskeskuse ülesanne on probleemipõhise vaate esin-damine ning vajadusel teiste institutsioonide javaadete sidustamine. Nii saab tasakaalustada minis-teeriumide professionaalsest ja organisatsioonilisestidentiteedist lähtuvat vaatenurka. Strateegilise tund-likkuse suurendamiseks saab valitsuskeskus täitapikemaajalise sihiseadja ja ambitsioonikate eesmärki-de ettevalmistaja rolli ning toetada arutelu riigi stra-teegiliste vajaduste üle. Selleks on näiteks vajajärjepidevalt töötada prioriteetsete strateegilistesuundadega – probleemide analüüsist, tulevikuseiremõtestamisest, eesmärkide ja indikaatorite seadmisesttegelike muutuste ja valitsuse tegevuste mõju seireni.Viimane on omakorda sisend nii mitmesuguste polii-tikadokumentide koostamisse (strateegiad, tegevus-kavad jne) ja õigusaktide ajakohastamisse kui kaeelarveotsuste tegemisse.

1.4. Arendada välja tulevikuseire (foresight, mitte fore-cast; Doz, Kosonen 2014) valitsuskeskuses või selle va-hetus läheduses nii, et seda teadmist järjepidevaltotsustamisel kasutatakse. Tulevikuseire peaks olemaläbinisti avalik ja teenindama laiemat avalikkust,mitte olema üksnes peaministrile ja/või ministritelejagatav teave. Et lõppeesmärk on tarkade poliitikava-likute tegemine, on oluline, et tulevikuseire info


jõuaks nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakon-dadeni. Võimekus pidevalt ja süsteemselt tulevikkuseirata loob hea aluse Eesti vajaduste ja olukorramõtestamiseks ning aitab tuua kõik olulised polii-tikaprotsessi osalised ühtsesse inforuumi. Viimane onoluline ka kollektiivse pühendumise saavutamiseks.

1.5. Valitsuskoalitsiooni moodustamisel võiksid era-konnad võtta peamiseks läbirääkimisteemaks ühis-kondliku arengu strateegilised eesmärgid, millelevalitsuskoalitsioon soovib keskenduda, ning alus-põhimõtted konkreetsemate lahenduste väljatöö-tamiseks (nt kuivõrd üldine maksukoormus võibmuutuda, eelarvepoliitika põhimõtted, riigi sekkumisealused), mitte aga detailidesse minevad üksikotsused.Need saavad omakorda anda sisendi valitsuse põhja-liku tegevusprogrammi koostamisse, mille elluviimi-seks pakub tuge valitsuskeskus – nii jagatud algatusifookuses hoides ja seatud sihtide suunas liikumistanalüüsides kui ka tagasisidet andes.

2. Koostöövormide ja analüüsivõimekuse arendamine.Ettepanekud:

2.1. Luua riigieelarves koordinatsiooni ja ühistöörakendamise rahastamisviisid. Ühelt poolt on vajatagada ühiste töövormide (nt valitsuskomisjon, rakke-rühm vms) rahastamine, et nende kaudu algatada jaeest vedada prioriteetseid reforme ja olulisi uuendus-likke algatusi. Teisalt on tarvis luua riigieelarves sel-lised raha eraldamise viisid, mis suunavad ja stimu-leerivad koostööd. Näiteks võiks teatud rahaeraldisteavanemise eeldus olla poolte ühine tegevuskava võikokkulepe, kusjuures kõik osalejad ei pruugi olla ava-likust sektorist. Need ettepanekud eeldavad praegusteeelarvereeglite täiendamist.2.2. Arendada kaasamise kultuuri ja dialoogi kvali-teeti, et ühiskonna probleemide ja tulevikuvajadusteüle toimuv arutelu oleks elav, kriitiline, avatud ja aus.Oluline on kaasata avalikkust ja huvirühmi (sellesosas on vähemalt teadlikkus kasvanud), ent samavõrdoluline on kasvatada ka dialoogivõimekust ametiasu-tuste vahel. Valitsuskeskus saab nii olulistel teemadeldiskussiooni arendada kui ka protsessituge pakkuda.Oluline osa on selles ka valitsuskeskuse kommu-nikatsioonivõimekusel: vähendada info asümmeet-riat, teadmatusest tulenevaid konflikte ja üksteisestmöödarääkimist. Toimiv kommunikatsioon on eeldus,et eri pooled saaksid lülituda avalikku poliitika-arutellu ning panustada oma teadmiste ja oskustegaühiskondlike probleemide lahendamisse.

2.3. Kasvatada valitsuskeskuse analüütilist võimekust.See väljendub eeskätt sünteesivõimes – mitmekesisesisendi läbitöötamises (statistika, uuringud, tuleviku-seire, erinevate osapoolte vajaduste ja ootuste taju-mine) ja otsustamiseks mõtestamises. Oluline on,millist teadmist valitsuskeskuses luuakse, kuidas sedakasutatakse otsustamisel ja kellega seda teadmistjagatakse. Näiteks on vaja tugevdada riigi eelarve-otsuste ja valikute mõju analüüsi, arvestades nii tule-vikuseire tulemusi kui ka prioriteetseid strateegilisisihte. Valitsuskeskus võiks avaldada oma hinnangud,kuidas kaalumisel olevad eelarvevalikud mõjutavadstrateegiliste eesmärkide täitmist (nt tööhõive suu-rendamine, tootlikkuse tõstmine vms). Strateegilisejuhtimise ja eelarveprotsessi osana tuleb panna tööleka seiresüsteemid, et järjepidevalt juhtida stratee-giliste eesmärkide suunas liikumist ja oluliste alga-tuste elluviimist. Valitsuskeskuse analüüsivõime kas-vatamine tähendab nii olemasoleva meeskonnatugevdamist kui ka püsiva koostöövõrgustiku välja-arendamist koos valitsusväliste ekspertidega.2.4. Analüüsida senist kogemust rakkerühmadega jateisi võimalikke innovaatilisi koostöövorme. Rakke-rühmade2 kui uue koordinatsioonihoova elutsükkelon vaja paremini läbi mõelda, nii et teema käivitamiseetapi lõppedes ühine töö teemaga ei seiskuks. Näitekson vaja kaaluda, kas ja kuidas peaks rühma vormteisenema probleemiga tegelemise ajal, milline peaksolema vastutuse liikumine koostöö eest valitsus-keskuse ja haruministeeriumi vahel ning kuidas kind-lustada teema elluviimise seire pärast rakkerühma töölõppu. Kõigi selliste töövormide puhul peab olematagatud piisav tugi – nii sisulise asjatundlikkuse jaanalüütilise võimekuse kui ka tehnilise teenindamisenäol.2.5. Seada sisse toimivad rotatsiooniskeemid asutustevahel, et suurendada üksteiselt õppimist, toetadavalitsuse ühtset vaadet ja ühistele eesmärkidelepühendumist. Olulist väärtust annaks seegi, kui valit-suskeskuses töötavate inimeste puhul oleks kokkulepitud, et osa neist tuleb teistest ministeeriumidestrotatsiooni korras. Sellised kogemused on olemas.Nüüd on tarvis mõelda, kuidas see tavapäraseks prak-tikaks muuta.

2 Rakkerühmad on tervitatav algatus eeskätt uute teemade, hallide alade või muidu vägakeerukate ja ametkondade vaheliste probleemide lahtimõtestamiseks ja edasise tööjaotuseväljaselgitamiseks. Praeguseks on Riigikantselei juures töötanud kolm rakkerühma: oskusterakkerühm (töötas 2012 – juuni 2014), vigastuste rakkerühm (2013 – detsember 2014),e-tervise rakkerühm (alustas tööd 2014).


Kokkuvõtteks

Võrreldes praeguse olukorraga vajaks eespool loetletudideede teokstegemine oluliselt tugevamat Riigikantse-leid, eeskätt strateegiabürood. Suur osa strateegiabüroopraegusest tööst on valitsusjuhi asjadega kurssi viimineja valitsuse otsusteks vajalike taustapaberite koosta-mine. Nende (kahtlemata vajalike) funktsioonide täit-mist peab tasakaalustama pikema sihiga töö. Samutivajab olulist parandamist valitsuskeskuse kahe peamiseinstitutsiooni – rahandusministeeriumi ja riigikantse-lei – koostöö nii omavahel kui ka teiste horisontaalsevastutusega ministeeriumidega. Süsteemsete koostöö-

hoobade loomine strateegilise juhtimise, eelarveprot-sessi, õigusaktide mõjuanalüüsi, regionaalarengu, riigipersonalipoliitika ja avalike teenuste arendamiseks jaomavaheliseks sidumiseks on hädavajalik, et panna Eestiriik toimima ühtsemal ja mõjusamal moel.

Eelnevat kokku võttes: et Eesti riigi valitsemises eijääkski tükid omaette toimivateks tükkideks, on tarvismõelda laiemalt valitsemise korralduse ja selle alusväär-tuste peale, võtta maha praeguseid koostööbarjääre, luuauusi koostöövorme ja kasvatada valitsuskeskuseanalüütilist võimekust. Nii on valitsustel võimalik as-tuda vastu keerulistele ühiskondlikele väljakutsetelening tagada, et Eesti on elamiseks hea koht. ●

Bouckaert, G., Peters, B. G. & Verhoest, K. (2010). The Coordination of Public SectorOrganizations: Shifting Patterns of Public Management. Basingstoke: Palgrave Macmil-lan.

Dahlström, C., Peters, B. G. & Pierre, J. (2011). Steering from the Centre: StrengtheningPolitical Control in Western Democracies. Toronto, Canada: University of TorontoPress.

Doz, Y. & Kosonen, M. (2014). Governments for the Future: Building the Strategic andAgile States. SITRA studies 80.

Eesti Koostöö Kogu (2014). Avaliku sektori ressursikasutuse analüüs riigi sal-doandmike põhjal aastatel 2006–2012.

Ministry of Finance of Finland (2013). Governments for the Future. Helsinki.

OECD (2011). Estonia: Towards a Single Government Approach. Assessment and Recom-mendations. Paris: OECD.

Randma-Liiv, T., Uudelepp, A. & Sarapuu, K. (2015). From Network to Hierarchy:the Evolution of the Estonian Senior Civil Service Development System. Inter-national Review of Administrative Sciences, ilmumas.

Riigikontroll (2012). Vabariigi Valitsuse tegevus oma töö mõjude hindamisel ja tulemustestaruandmisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule.

Sarapuu, K. (2012). Avalik haldus. Kogumikus R. Vetik (toim), Poliitika ja valitse-mine 1991–2011, 247–277. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Sarapuu, K. (2013). Mapping and Explaining Post-Communist Development of Adminis-trative Structure: the Case of Estonian Public Administration 1990–2010. Doktoritöö.

Sarapuu, K., Uudelepp, A., Randma-Liiv, T. & Metsma, M. (2011). Eesti avalikuteenistuse koolitussüsteemi ja arenguvajaduste analüüs. Praxis ja TTÜ.

Statistikaamet (2014). Eesti rahvastikuprognoos aastani 2040.

Tammel, K. & Raudla, R. (2014). Consolidation of Support Services in Estonia. InLægreid, P., Sarapuu, K., Rykkja, L. H. & Randma-Liiv, T. (eds), Organizing for Co-ordination in the Public Sektor: Practices and Lessons from 12 European Countries, 32–42.Palgrave Macmillan.

VIIDATUD ALLIKAD


aastal toimunud Riigikoguvalimiste ajal kujunes riigi-valitsemine üheks keskseks

diskussiooniteemaks. Enam kui eales varem pakkusiderakonnad oma programmides välja ideid riigihalduseja kohaliku omavalitsuse korralduse parendamiseks.Räägiti mitte ainult sellest, mida riik peaks tegema (ntharidus-, maksu- või sotsiaalpoliitika valdkonnas), vaidkuidas riik peaks toimima. Milliste mehhanismide abilotsuseid ette valmistama ja ellu viima ning kuidas ava-lik sektor olema laiemalt üles ehitatud. Riigihalduseköögipoolest sai oluline avaliku huvi küsimus.

Rahulolematus valitseva olukorraga ei ole olnud ühevõi kitsa ringkonna teema. Teravad sõnavõtud tulidteadlaste, tööandjate ja töövõtjate esindajate, ettevõt-jate, arvamusliidrite, ühiskondlike organisatsioonideeestkõnelejate ja endiste valitsusliikmete poolt. Tuntu-maks arutelu algatajaks oli 2011. aastal Jüri Raidla, kesrääkis kurjast haldusest ja õigusloomelisest asendus-tegevusest (Raidla 2011). Mart Laar leidis, et „meie riigipea on nii suureks kasvanud, et jalad enam kanda eijaksa” (Laar 2012). Ka valitsussektori teenistujad isetunnistasid vajadust edendada koostööd ja koordinee-rimist, parandada mõjuanalüüside kvaliteeti jms (vt ntLemmik 2015). Paljud on veendunud, et midagi oleksvaja ette võtta. Kuid nägemused, mis on Eesti jaoks õigetee, lahknevad oluliselt.

Teiste hulgas esitas Eesti Koostöö Kogu 2014. aastallõpul omapoolse kava, kuidas riigivalitsemist korraldadaselliselt, et see muudaks elu Eestis paremaks, aitaks

Riigikogu ning valitsuse eesmärke parimal viisil ellu viianing tugevdaks demokraatlikku ja parlamentaarsetriigikorda (Eesti Koostöö Kogu 2014). Seejuures püüdesvältida aastatega tekkinud müüte ja harjumusekssaanud usku teatud lahendustesse, mis edu pole toonud.Üks müüt, mis visalt kajastub nii riigihalduse kui koha-liku omavalitsuse korralduse reformiplaanides, on usku-mus, et välisriikide eeskuju järgimine garanteerib edu.Teiseks kumab ettepanekutest läbi veendumus, etmingisugune keskne „sõltumatu” institutsioon või„õige” struktuur lahendaks paljud probleemid.

5.3.1 Väliseeskujud ja rahvus-vahelised konsultandid

„Säästev Eesti 21” ettepanek rahvusliku arenguvõr-gustiku loomiseks tugines suuresti Soome kogemusel.Näitena esitatati ka Singapuri. 2011. aastal valitsuskabi-neti kinnitatud riigivalitsemise tegevuskava põhinesMajanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD)raporti soovitustel. 2014. aastal uuendati sama stra-teegilist alusdokumenti nime all „Haldusvõimekusearendamise ja OECD riigivalitsemise raporti soovitusterakendamise tegevuskava”. Ka haldusreformi kavad ontäis pikitud viiteid muude riikide praktikale.

Teiste riikide kogemusest õppimine on poliitika-kujundamise protsessi loomulik osa. Eesti riigi ülesehi-tamisel on varemgi võetud eeskuju välisriikidest,saadud nõuandeid rahvusvaheliste organisatsioonide

Efektiivse riigihalduse otsinguil: riigipidamise kava

5.3

� KÜLLI TARO

2015. Sissejuhatus



konsultantidelt. See on puudutanud nii üldist riigiõigussüsteemi ja avaliku teenistuse ülesehitust (Madise2003; Randma-Liiv 2005) kui ka valikuid valdkon-napoliitikates (nt pensionisüsteemi kohta loe Tavits2003, hariduspoliitikast kirjutavad Toots ja Loogmakäesolevas aruandes). Nõu on olnud nii nõudluse kui kapakkumispõhine, kuid eeskujuks olevate mudelite vali-mine pole toimunud alati põhjalikult läbi kaalutult(Randma-Liiv 2002; 2005).

Õppimine on vajalik, kuid teiste riikide eeskujurakendamine ei vii alati edule. Poliitikalahenduste üle-võtmised ka ebaõnnestuvad, isegi kui algselt on samadtegevused doonorriigis hästi töötanud. Poliitikauurijadhoiatavad, et igasuguste universaalsete eeskujude sead-misesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Määravaks edutegurikson kogu ümbritsev kontekst, mitte ainult üks konk-reetne poliitikalahendus. Ebapiisav või mittekohanepoliitika ülevõtmine võib lõppeda hoopis ebaõnnestu-misega (Dolowitz, Marsh 2000; Evans 2009). Paljud ava-liku halduse mudelid on aga kujundatud just suurteriikide kogemuse põhjal ja võivad osutuda väikeriiki-desse sobimatuteks (Randma-Liiv 2002; Taro 2013). Igaljuhul tuleks vältida teiste riikide eeskuju liialdatud ilus-tamist (Jacoby 2001).

Kui üldiselt on poliitikate ülevõtmise põhjuseks sar-nastele probleemidele lahenduste otsimine, soov jõudalihtsamalt ja kiiremini töötavate lahendusteni või püüdkaasas käia üldise arenguga, siis teiste riikide näiteidkasutatakse ka retoorilisel eesmärgil, et oma argumen-tatsiooni mõjusamaks muuta (De Jong, Mamadouh2002) või taotleda muid sisepoliitilisi eesmärke. See-juures võidakse informatsiooni esitada tendentslikult jasubjektiivselt. Näiteks OECD-legi on ette heidetud, etlevitatakse kriitikavabalt moevoolusid, mida võiksnimetada pigem „viiruseks” kui raviks (Richardson2001). 2011. aastal Eesti tellitud OECD riigivalitsemiseraport on kantud nn ühtse valitsemise filosoofiast(rahvusvaheliselt tuntud kui „joined-up government” ja„whole-of-government” kontseptsioonid). See kontsept-sioon tekkis vastureaktsioonina uue haldusjuhtimisereformidele (New Public Management (NPM)), milleston lähtunud ka Eesti avaliku sektori mitmed algatused.Sedagi tuginevalt välisriikide eeskujule ja rahvusvahe-liste organisatsioonide näpunäidetele (Nõmm, Randma-Liiv 2012). Just Eestiski aktuaalseid koostöö ja koor-dineerimise probleeme käsitletakse kui NPM reformidetagajärge, sest spetsialiseerumise, autonoomsete agen-tuuride loomise ning poliitikakujundamise ja selle ellu-viimise lahutamise tagajärjel tekkiski avaliku sektorikillustatus. Poliitiline kontroll vähenes, vastutus pidisäilima. Tulemusjuhtimise juurutamine viis asutuste

vahelise võistluslikkuseni ega motiveerinud koostööle.Siiani pole aga suudetud veenvalt tõestada, et ühtsevalitsemise nime all välja pakutud lahendused avaldakstegelikult positiivset mõju koostööle ja poliitika koor-dineerimisele. Õigemini on nende lahenduste mõjukeeruline hinnata (Finnish Ministry of Finance 2013).Seetõtu peetakse ka ühtse valitsemise kontseptsioonisuuresti järjekordseks moevooluks avaliku haldusereformide retoorikas (Christensen, Lægreid 2007;O’Flynn jt 2011).

5.3.2 Usk õigesse struktuuri ja kesksesse institutsiooni

„Säästev Eesti 21“ tegi ettepaneku rahvusliku arengu-võrgustiku loomiseks. Seda nähti püsiva erakondade-välise, poliitiliselt sõltumatu strateegilise arenguplaneerimise keskusena, mis oleks nii pikaajalisi kavasidvälja töötav, eri valdkondade strateegiaid ühildav kui kanende elluviimist jälgiv institutsioon. Ühiskonna stra-teegilist enesejuhtimist vedava „kehandi“ loomist nime-tati teadmusühiskonna suunas liikumise võtmeküsi-museks.

Ihalust sõltumatu ja neutraalse, samas laiapõhjalise„tarkade kogu“ järele peegeldas ka Siim Kallase ideeomamoodi parlamendi teise koja loomisest (Kallas2014). OECD riigivalitsemise raport ja selle edasiaren-dused toovad lauale valitsuskeskuse loomise ja tugev-damise idee, rõhutavad innovaatiliste koostöövormideedasiarendamise vajadust (OECD 2011). Mitmetes era-kondade valimisprogrammides 2015. aasta Riigikoguvalimistel rõhuti samuti valitsuskeskusele, et parandadariigiasutuste koostööd ja koordineerimist. „Õige” hal-dusstruktuuri otsingutest lähtusid ka minister Kiislerihaldusreformi kavad, keskendudes seega pigem haldus-territoriaalsele reformile.

Enamus justkui uudsena välja käidud ideedest ontegelikkuses varem rakendamist leidnud. Ent siiani polepõhjalikumalt lahti seletatud, miks senised keskused jastruktuurid seatud ootusi ei ole täitnud. Pärast säästvaarengu strateegia heakskiitmist loodi 2006. aastal EestiArengufond, mis oleks võinud vastata oodatud „ke-handi“ kriteeriumitele. Riigikantselei juures tegutsebstrateegiabüroo, mitmed rakkerühmad. Valitsuse juurdeon loodud kümneid valitsuskomisjone. Veel hiljuti antiRiigikantseleilt mitmed koordineerivad ülesanded vald-konnaministeeriumitele (nt avaliku teenistuse ja õigus-loome korraldamisel). Nüüd räägitakse uuesti Riigi-kantselei tugevdamise vajadusest ja horisontaalseteteemade keskele koondamise vajadusest.


Kui pöörduda tagasi teiste riikide õppetundide juur-de, siis veenvaid järeldusi juhtimisstruktuuride ja -kes-kuste edukuse kohta juletakse teha vähe. Pigem leitakse,et pole olemas ühte juhtimismudelit, mis sobib kõikjale.Üksnes administratiivsed meetmed, mida ei toeta sama-aegne poliitiline pühendumine ja hea suhtluskultuur, eiole kuigi edukad. Pole ka ühte ja ainuõiget koordinat-sioonivalemit, mis aitaks toime tulla võistlevate huvi-dega ja teha keerulisi poliitikavalikuid. Erinevad katsedkoordinatsioonimehhanismide arendamiseks võivadomada hoopis olulist negatiivset mõju valitsuse vastu-tusele. Vastutus hajub sellistes keerulistes süsteemides(Christensen, Lægreid 2007; Finnish Ministry of Fi-nance 2013; O'Flynn jt 2011).

5.3.3 Riigipidamise kava

Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava lähtub veendu-musest, et praegune riigiasjade ajamise viis on jäänudajale jalgu, koormab riigieelarvet ega lase Eestil parimalviisil, tulemuslikult ja kestlikult osutada ühiskonnaarenguks ja elanike rahuloluks vajalikke avalikke teenu-seid. Tööturult töökäed kaovad, ülalpeetavate arv suu-reneb, ent ootused paremale avalikule teenusele ningefektiivsemale riigile kasvavad. Ka riigiasjade ja koha-liku elu korraldamise viis vajab uut lähenemist.

Reformisoovituste koostamisel on arvestatud vara-semaid uuringuid ja analüüse, neid vajadusel ajakohas-tades ja täites ilmnenud lünki. Riigipidamise kavasõnastas probleemid ja pakkus lahendused viies vald-konnas: arutlev demokraatia (osalemine), kohalik oma-valitsus, riigihaldus, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu.

Demokraatia edendamiseks seatud ettepanekudseadsid eesmärgiks asendada formaalne „kaasamine“huvirühmade sisulise osalemisega. Põimida esindus-demokraatia mudelisse osalusdemokraatia komponente.Vastukaaluks uskumusele, et võimalik on tänase parla-mendi kõrvale panna kokku muu püsiv „tarkade kogu“iga ühiskondliku küsimuse lahendamiseks, lähtub rii-gipidamise kava eeldusest, et erinevate ühiskonna prob-leemide lahendamiseks on vaja erinevat teadmist ja sedaon mõistlik kasutada vastavalt konkreetsele vajadusele.

Riigihalduses määrab tulevikku vajadus väiksemahulga inimestega saavutada sama tulemus, sest kaha-neva rahvastiku tingimustes peab ka avalik sektor töö-jõudu kokku tõmbama, et mitte ühiskonnale liialt koor-mavaks muutuda või erasektorilt täiendavaid töökäsiära võtta (Eesti Koostöö Kogu 2014). Selleks tuleb töödteha teisiti, targemini ja ehk ka vähem.

Riigiteenistujate igapäevane töö on tihti üle koor-

matud tegevustega, mis ei loo Eesti elanikele või ette-võtetele selget lisaväärtust, ei paranda otseselt avalikuteenuse kvaliteeti või kättesaadavust. Poliitiliste prio-riteetide elluviimiseks ja korralikuks ettevalmistamiseksei jagu aega ega ressurssi. Aastaid on tööplaanidessamad projektid, mis ei tehta ära ega ka otsustata mitteteha.

Ministeeriumide tööplaanid tuleks seetõttu kriitilisepilguga üle vaadata ja tarbetu maha tõmmata. Seadusimuuta ja uusi kirjutada vaid siis, kui rakenduspraktikaanalüüs muud võimalused välistab. Sageli piisab seaduseparemaks selgitamiseks asjatundlikust koolitusest jajuhendmaterjalidest. Valitsuse tööplaan peaks lähtumategeliku elu vajadustest: ilmnevate probleemide viivi-tuseta lahendamisest, osalusest EL õigusloomes, valit-suse prioriteetide heast täitmisest. Neid töid ei saa pikaaja peale ette kavandada, ent need on kõige olulisemad.Riigieelarve planeerimise aluseks tuleks võtta eeskättneed ülesanded, mida ainult riik saab ja peab täitma.Pöörata tähelepanu neile inimestele, kes vahetult ava-likke teenuseid osutavad (siseturvalisus, haridus, kul-tuur, tervishoid jne). Riigi põhiülesannete täitmine poleprojektipõhine töö. Senisel tulemusjuhtimise kontsept-sioonil põhinev ühikute kokkulugemine ei soodustakoostöökeskset halduskultuuri.

Ministeerium peab taas saama poliitikakujundamisekeskuseks. Kui aga analüütiline töö ostetakse peamiseltsisse või toimub mujal haldusalas, siis lahkub minis-teeriumist ka pädevus ja vastutus. Sisuline töö ei saa ollatellimuste esitamine ja vastuvõtmine. Hoiduda tuleksuute asutuste ja struktuuriüksuste loomisest, otsustada,et riigi põhiülesannete täitmiseks ei looda täiendavaideraõiguslikke asutusi, mis hägustavad selget juhtimis-ja vastutusliini.

Valitsuse tasandil tõepoolest lonkab ühe ministri võiministeeriumi vastutusvaldkonda ületavate probleemidelahendamine. Teabevahetus ja üksteise abistamine ningtegutsemine ühtse meeskonnana praktikas ei toimi,pealegi ei soodusta seda ametkonna huvidest lähtuv eel-arve koostamise poliitika. Koostöö edukus sõltub agaesmalt sellest, kas kõik osapooled täidavad oma üles-andeid hästi (st neil on nende ülesannete täitmiseksaega ja vajalikud oskused) ning kõiki osalevaid minis-teeriume juhtivad ministrid soovivad ühist eesmärkisaavutada ja on seadnud selle ministeeriumi spetsialis-tide jaoks prioriteediks (mh tööaja planeerimisel ja tule-muste hindamisel). Probleemide lahendamiseks japarema koostöö soodustamiseks tuleks kaaluda andapeaministrile õigus otsustada mitme ministri valit-semisalasse kuuluv küsimus juhul (ja ainult juhul),kui ministrid ei ole omavahel lahenduses, lahenduse


väljatöötamise või elluviimise tähtaegades ja isikulisesvastutuses kokkuleppele jõudnud.

Kohaliku omavalitsuse korralduses aitaks kujunenudummikseisust välja leppimine tõdemusega, et ühtset,võrdsustavat ja õiglast mõõdupuud, et öelda, milline on„efektiivne“ või „õige“ omavalitsus Eestis, ei ole ega tule.Omavalitsuste võimekus jääb ka tulevikus erinema ningenamusele neist kõigi tänaste ülesannete tõhus täitmineüle jõu käima. Sest majandusliku säästu saavutamisekson Eestis lihtsalt liiga vähe elanikke. Seda ka juhul, kuiteha näiteks maakonna suurused omavalitsused (EestiKoostöö Kogu 2014c). Seega saab edukas olla ainult sel-line lahendus, mis võtab arvesse omavalitsuste erinevatvõimekust ning ülesannete erinevat ressursivajadust.Vabatahtlikku ühinemist piirkondades, kus mitu oma-valitsust moodustavad ühise kogukonna ja toimepiir-konna, tuleb toetada, kuid see ei ole lahendus koguEestile ja kõigile omavalitsuste probleemidele.

Omavalitsused tuleks vabastada sellistest ülesan-netest, milles neil tänapäeval sisuline otsustusõiguspuudub või keskvalitsus on nagunii korralduse üle võt-nud. Kohaliku omavalitsuse eesmärk on võimaldada ko-halikul kogukonnal otsustada kohaliku elu küsimusi,mille puhul hea lahendus sõltub kohalike elanike va-jadustest ja vastab kõige paremini kohalikele oludele.Kui teenus tuleb kogu riigis tagada võimalikultühetaoliselt ja detailselt ette kirjutatud reeglistiku järgi,siis pole enam tegemist kohaliku elu küsimusega.Tugevamatele ja võimekamatele omavalitsustele on või-malik lepingu ja eelarvega anda rohkem ülesandeid,sidudes ülesannete täitmise selleks eraldatava rahaga.Riigi ja kohaliku võimutasandi kõrval tuleb üha rohkeminnustada kogukondlikku aktiivsust ja vabatahtlikkutööd.

Olenemata liitumiste intensiivsusest jääb vajadussüsteemsemaks omavalitsuste funktsioonipõhisekskoostööks avalike ülesannete täitmisel. Eeskätt tähen-dab see õigusaktide lünkade täitmist ühisasutusteloomiseks. See on omavalitsustele võimalus ennast iseaidata, kaotamata olemasolu. Nii säilib otsustusõiguskohaliku elu korraldamise üle kohalikus kogukonnas.Otsuste elluviimine korraldatakse selleks majanduslikultotstarbekamal tasandil, kuhu saaks koonduda ka vastavpädevus. Funktsioonipõhine koostöö võimaldab arvessevõtta iga teenuse jaoks konkreetselt sobivat ja vajalikkuteenuspiirkonda. Mõistlikud ülesande täitmise alad onerinevate ülesannete puhul erinevad. Seepärast on ka lii-tumiste korral selliseid asutusi vaja ja liitumised ei kaotaühisasutuste vajadust.

Riigikogu positsioon on suhtes valitsusega aja jook-sul nõrgenenud. Ent just Riigikogu peaks tegema

põhimõttelisi poliitikaotsuseid, tasakaalustama valit-susasutuste tööd ning teostama parlamentaarset järele-valvet. Tugeva valitsuse kõrvale on vaja ka tugevatparlamenti. Vältimaks massilist töötajate arvu suuren-damist, tuleks palgata täiendavaid tippspetsialiste justkomisjonide juurde.

Probleemi võimendavad veelgi Riigikogu liikmetelekehtivad ulatuslikud töökohapiirangud, mis toovadkaasa senise tegevuse jätkamise varjatult või erialatööltkõrvalejäämise koos erialalise kvalifikatsiooni vähene-mise ja kaotamisega. See asjaolu võib pärssida oma eri-alal kogenud ja tunnustatud inimeste kandideerimist.Et võimaldada Riigikogu liikmetel jätkata senist profes-sionaalset tegevust, tuleks ümber korraldada Riigikogutöö: kaotada enamik töökohapiiranguid, jättes alles vaidneed, mis on olulised võimude lahususe ja tasakaalus-tatuse seisukohalt; muuta Riigikogu tööaega paindliku-maks ning kasutada enam kaugtöö ja e-lahendusi.

Kokkuvõte

Kui senipakutud lahendused riigivalitsemise parenda-misel ei ole tuult tiibadesse saanud, võiks otsida muidlahendusi. Kas on mõtet teha veel rohkem midagi, misseni ei ole selgelt edule viinud? Teiste riikide valitudteel sabas sörkimine ei anna meile edumaad. Eestile onedu toonud julged, originaalsed lahendused. Oluline oneristada süsteemseid vigu tegemata või halvasti tehtudtööst. Enne uue struktuuri või keskuse loomist tulekspüüda olemasolev hästi toimima panna. Hea lahendusadresseerib probleemi selgelt ning võtab arvesse Eestileainuomaseid väikeriigi eripärast, ressursinappusest,põhiseaduslikust korrast, geopoliitilisest oludest jnetulenevaid piiranguid.

Muu hulgas ei tasu unustada, et ühtse valitsemiseretoorika, mida Eestile on jõudsalt maha müüdud, onseotud järjekordse avaliku halduse moevooluga, mispüüab parandada eelmiste trendide vigu (tihti isegisamade meetoditega). Kindlasti tuleb tulevikus uusitrende, mida jõudsalt levitama hakatakse. Moevooludaga lähevad üle. Igaühega kaasajooksmine on kulukas.Riigi skelett peab aga igal juhul hästi töötama ja mitteülejäänud ühiskonnale liiga koormavaks muutuma. Kuisee ei toimi ja kui ei jõuta keskenduda igapäevatööedukale tegemisele, ei ole ka moodsatest lahendustestkasu. ●


Christensen, T. & Lægreid, P. (2007). The Whole-of-Government Approach toPublic Sector Reform. Public Administration Review, Nov/Dec, 1059–1066.

De Jong, M. & Mamadouh, V. (2002). Two Contrasting Perspectives on Institu-tional Transplantation. In De Jong, M., Lalenis, K. & Mamadouh, V. (eds), TheTheory and Practice of Institutional Transplantation. Dordrecht, Boston, London:Kluwer Academic Publishers.

Dolowitz, D. & Marsh, D. (2000). Learning from Abroad: The Role of PolicyTransfer in Contemporary Policy-Making. Governance: An International Journal ofPolicy and Administration, 13 (1), 5–24.

Eesti Koostöö Kogu (2014a). Riigipidamise kava. Kättesaadav http://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2013/01/Riigipidamise-kava-terviktekst_final.pdf.

Eesti Koostöö Kogu (2014b). Avaliku sektori ressursikasutuse analüüs riigi saldoandmikepõhjal aastatel 2006-2012. Kättesaadav http://www.kogu.ee/wp-content/up-loads/2014/05/Ressursikasutuse-anal %C3%BC%C3%BCs_l%C3%B5plik_ava-likustatud.pdf.

Eesti Koostöö Kogu (2014c). Omavalitsuskorralduse ja regionaalhalduse trendid ja stse-naariumid. Ettepanekud haldusreformi kontseptsiooni sisustamiseks. Kättesaadavhttp://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2014/11/Omavalitsuskorraldus-ja-regionaalhalduse-anal%C3%BC%C3%BCs_loplik_27.11.14.pdf.

Evans, M. (2009). Policy Transfer in Critical Perspective. Policy Studies, 30 (3), 243–68.

Finnish Ministry of Finance (2013). Governments for the Future. Main report. Kätte-saadav http://verkkojulkaisut.vm.fi/zine/22/cover.

Jacoby, W. (2001). The Imitation-Innovation Trade-Off: Does “Borrowing Dullthe Edge of Husbandry”?. Comparative Political Studies, 34 (3), 263-293.

Kallas, S. (2014). Valimisest ja valitsemisest. Eesti Ekspress, 24.09.

Laar, M. (2012). Kas Euroopa unistus tuhmub?. Postimees, 20.10.

Lemmik. J. (2015). Kõva kisaga kärped või võti tulevikku?. Postimees, 26.01.

Madise, Ü. (2003). Eesti haldusõiguse reformi kandvatest ideedest. Juridica, 1, 38-44.

Nõmm, K. & Randma-Liiv, T. (2012). Performance Measurement and PerformanceInformation in New Democracies: A Study of the Estonian Central Government.Public Management Review, 14 (7), 859–879.

OECD (2011). Estonia: Towards a Single Government Approach. Assessment and Recom-mendations. Paris: OECD.

O'Flynn, J., Buick, F., Blackman, D. & Halligan, J. (2011). You Win Some, You LoseSome: Experiments with Joined-Up Government. International Journal of Public Ad-ministration, 34 (4), 244-254.

Raidla, J. (2011). Eesti riigi pidamise reform. Ettekanne Pärnu Juhtimiskonverentsil,13.-14.10.2011.

Randma-Liiv, T. (2002). Small States and Bureaucracy: Challenges for Public Ad-ministration. Trames, 6 (4), 374–389.

Randma-Liiv, T. (2005). Demand- and Supply-based Policy Transfer in EstonianPublic Administration. Journal of Baltic Studies, 36 (4), 467-487.

Richardson, J. (2001). Government, Interest Groups and Policy Change. PoliticalStudies, 48 (5), 1006–25.

Taro, K. (2013). Mis on väikeriik ehk millest me räägime? Riigimasin. Konverentsi„Eesti kui väikeriik“ eriväljaanne. Eesti Päevaleht, november 2013.

Tavits, M. (2003). Policy Learning and Uncertainty: The Case of Pension Reformin Estonia and Latvia. Policy Studies Journal, 31 (4), 643-660.

VIIDATUD ALLIKAD


elle alapeatüki eesmärk on analüüsida riigi eel-arvestrateegia rolli fiskaalpoliitika kujundamiselja teostamisel Eestis ning teha ettepanekuid,

kuidas seda poliitikainstrumenti mõjusamalt kasutada.Riigi eelarvestrateegia on üks peamisi koordinatsiooni-instrumente eelarvepoliitika kujundamisel (ja ka edas-tamisel) Eesti avalikus sektoris. Eelarvestrateegiaülesehituses ja sisus on viimase 10 aasta jooksul toimu-nud mitmeid muutusi ning ka uus riigieelarve raam-seadus mõjutab eelarvestrateegia rolli eelarve koosta-misel ja täitmisel. Antud peatükk analüüsib lähemaltjärgmisi küsimusi: Kui hästi on riigi eelarvestrateegiaseni täitnud oma eesmärki keskpika planeerimisesoodustamisel ja fiskaalpoliitika kujundamisel? Millisedon olnud selle poliitikainstrumendi olulisemad eelised japuudujäägid? Kuidas võiks tõhustada riigi eelarvestra-teegia rolli fiskaalpoliitikas, arvestades ka teiste riikidekogemusi?

5.4.1 Eelarvestrateegia kui poliitikainstrument

Eelarvestrateegia ehk mitmeaastase eelarveraamistikukasutamine eelarveprotsessis on viimastel aastakümne-tel olnud üks populaarsemaid reforme avaliku sektorifinantsjuhtimise valdkonnas ja on praeguseks kasutuselpaljudes riikides (nt Austraalia, Holland, Prantsusmaa,Rootsi, Soome, Suurbritannia) (Brumby, Hemming 2013;Floden 2013; Harris jt 2013; Schaechter jt 2012). Mit-meaastase eelarveraamistiku kasutamine on soodus-tanud keskpikka planeerimist eelarveressurssidekasutamisel ning võimaldanud paremini arvesse võttamitmesuguste seadusemuudatuste ja poliitikaotsustemõju eelarvele. Haruministeeriumidel on kindlam omategevusi planeerida, kui neil on mitmeaastane vaadesaadaolevatele ressurssidele. Mitmeaastase eelarveraa-

mistiku kasutamine on soodustanud ka fiskaalpoliitikakasutamist majanduse stabiliseerimiseks mõnedes rii-kides (Ljungman 2008). Oluline kitsaskoht eelarvestra-teegia kasutamisel eelarveprotsessis on olnud majandus-like prognooside ebatäpsus. Ebatäpsed kulude, tulude jamuude majanduslike näitajate ennustused võivadõõnestada eelarvestrateegia legitiimsust ning teha sel-lest dokumendi, mida reaalsuses ei jälgita ja millel ei olereaalset mõju (Brumby, Hemming 2013).

5.4.2 Eelarvestrateegia EestisRiigi eelarvestrateegiat (RESi) on Eestis koostatud alates2000. aastast. Ametlikult jõustus kohustus igal aastaljärgmiseks aastaks ja sellele järgnevaks kolmeks aastaks(st rulluval põhimõttel) RESi koostada 2003. aastal (vas-tavalt riigieelarve raamseadusesse tehtud muudatustele).Ka uue, 2014. aastal jõustunud Riigieelarve seadusekohaselt on eelarvestrateegial eelarveprotsessis olulineroll: eelarvestrateegia eesmärk on tuua välja riigieelarvepoliitika põhisuunad, kajastada Vabariigi Valit-suse üldeesmärke ja nende elluviimiseks planeeritavaidrahalisi vahendeid.1 Eelarvestrateegia kinnitab valitsushiljemalt kaheksa kuud enne eelarve aasta algust ja sellepõhjal koostavad riigiasutused riigieelarve taotlused.Vabariigi Valitsus esitab eelarvestrateegia Riigi-kogule kohe pärast selle kinnitamist. Eelarvestrateegia

Riigi eelarvestrateegia rollfiskaalpoliitika teostamisel

5.4

� RINGA RAUDLA

SSissejuhatus

1 Vastavalt 2014. aastal vastuvõetud riigieelarve seadusele peab eelarvestrateegia sisaldamaaastate kaupa:1) riigi eelarvepoliitilisi eesmärke, sealhulgas valitsussektori eelarvepositsiooni ja võlakoor-muse suurusega seotud eesmärke; 2) valitsussektori allsektori või selle üksuste eeldatavat eelarvepositsiooni ja muud fi-nantsinfot koos olulisemate muudatustega finantseerimise ja finantsjuhtimise põhimõtetes;3) makromajandusprognoosist ja rahandusprognoosist lähtuvat riigi majandusolukorraanalüüsi;4) eelarvestrateegia perioodiks ministeeriumi valitsemisalale lubatud maksimaalseid va-hendite mahte.



koostamise protsessi reguleerib riigieelarve raamseadusüsna napisõnaliselt. Seadus sätestab vaid, et eelarvestra-teegia koostab rahandusministeerium ja et „rahandus-ministeeriumil on eelarvestrateegia koostamiseks õigussaada vajalikke andmeid ministeeriumidelt ja valit-sussektorisse kuuluvatelt isikutelt.” (§ 22)

Riigi eelarvestrateegia kasutuselevõtt 2000. aastatealguses oli kindlasti vajalik samm eelarveprotsessimoderniseerimisel: see võimaldas tuua riigi ressurssideplaneerimisse keskpika perspektiivi ja vaadata kauge-male üheaastasest eelarveseadusest. Samuti võimaldassee riigiasutustel õppida eesmärkide sõnastamist, tule-musindikaatorite valimist ja sihttasemete seadmist omategevuste planeerimisel neljaks aastaks.

Viimase 14 aasta jooksul on riigi eelarvestrateegiasisu ja struktuur aastate kaupa märkimisväärselt eri-nenud. See viitab sellele, et toimunud on otsingud, mil-lises vormis oleks RES kõige kasulikum dokument.Kõige olulisemad muutused riigieelarve sisus leidsid aset2008.–2009. aasta kriisi ajal, mil (lisaks muudele avalikusektori kulutustele) kärbiti oluliselt ka RESi teemasid japikkust, eriti selles esitatud tulemusinfot. Tulemusinfokätkeb endas tegevuste eesmärke, tulemusindikaatoreidja sihttasemeid.2 Kriisiaegne ebakindlus, kui palju riigiloli võimalik koguda tulusid, tõi kaasa ebakindluse kakulude planeerimisel, mistõttu seati väga konkreetseteeesmärkide, indikaatorite ja sihttasemete sätestamisemõttekus eelarvestrateegias küsimuse alla. Pärast kriisimöödumist hakati RESis taas rohkem tulemusinfot esi-tama. Näiteks RES 2010–2013 oli vaid 36 lehekülge pikk;RESis 2015–2018 on aga 137 lehekülge.

Sarnaselt teiste riikidega on ka Eestis seni olnudkõige olulisem RESi kui riigi keskse strateegilise doku-mendi probleem makromajanduslike ja sellest tulenevaltka eelarve tulude ja kulude prognooside ebatäpsus. Seeon paljuski johtunud ebastabiilsest väliskeskkonnast,kuid osaliselt kindlasti ka analüütilise suutlikkuse puu-dustest. Prognooside ebatäpsus (eriti enne kriisi ja kakriisi ajal) muutis ressursside reaalse keskpikas pers-pektiivis planeerimise võimatuks. Eelarvet tehti ikkagivaid ühe aasta perspektiiviga, seda kriisi kõrghetkedel2008–2009 isegi mitu korda aastas lisaeelarvete abilümber tehes. Riigipoolne tahtmatus kasutada kogutudreserve ja võtta laenu tähendas, et tulude vähenedes tulikohe kärpida ka planeeritud kulusid. Seetõttu ei olnudministeeriumidel kindlust, kui palju neil ikkagijärgnevatel aastatel ressursse kasutada on.

5.4.3 Diskussioon riigi eelarve-strateegia üle: kas see peaks toimuma laiemal poliitika-kujundamise areenil kui seni?

Seni on eelarvestrateegia koostamine olnud täitevvõimupiirides toimuv suhteliselt suletud protsess. Keskne rollon olnud rahandusministeeriumil, kes on koostanudRESi makromajanduslike prognooside ja valitsemisaladearengukavade põhjal. Et eelarvestrateegia on riigi ükskesksemaid poliitikadokumente, mis puudutab peaaegukõiki, peaks selle koostamine peaks olema oluliselt ava-tum ja kaasavam protsess. Diskussiooni eelarvestratee-gia koostamise üle võiksid olla kaasatud ka sotsiaalsedpartnerid (st ametiühingute ja tööandjate esindajad),vastloodud eelarvenõukogu ning Riigikogu.3

Seni on RESis suhteliselt vähe põhjendatud, miksEestis on valitud üks või teine fiskaalpoliitiline suund.Suurema osalejate ringi kaasamine eelarvestrateegiakoostamisse võimaldaks pidada fiskaalpoliitika põhi-suundade üle põhjalikumat ja mitmekülgsemat debatti.Selle tulemusel võiks RES kajastada mitmesuguseidalternatiive, mida fiskaalpoliitika puhul on kaalutud jaarutatud, ning selgitusi, mille põhjal lõplik valik tehti.Eelarvestrateegia protsessi avatus ning laiema osalejateringi kaasamine selle koostamise protsessi aitaks leeven-dada tendentsi, et fiskaalpoliitika on suhteliselt „auto-maatne“ ja pigem passiivne kui aktiivne. „Automaatne“fiskaalpoliitika on tähendanud, et tulude vähenemisegakaasneb kulude kärpimine (ka eelarveaasta keskel) ningtulude ootamatu suurenemine tipneb positiivsete lisa-eelarvetega (vt nt Raudla, Kattel 2011). See on avaldanudmajandusele protsüklilist mõju (on majandustsüklit või-mendanud ja mitte tasandanud). Aktiivne eelarvepolii-tika tähendab, et riigieelarvega püütakse majandustsüklikõikumisi tasandada, suurendades riigipoolseid kulutusimajanduslanguse ajal ja ohjeldades kulude suurendamistmajanduse ülekuumenemise korral. Aktiivsem fiskaal-poliitika annaks ka riigi strateegilistele arengukavadelereaalsema sisu ja kindluse, et järgmise mõõna ajal eihakata strateegiliste eesmärkide elluviimiseks vajalikkekulutusi kohe taas kärpima ja argumenteerima liigseltlihtsustatud stiilis, et „raha on“ või „raha ei ole“.

Laiema ringi osalejate kaasamine annaks ehk tõukesellele, et eelarvestrateegias on rohkem teavet eel-arvepoliitikast endast ja võimalikest valikukohtadest,

1 Näiteks RES 2015–2018 seab õiguskorra ja siseturvalisuse puhul üldiseks eesmärgiks „Tagada inimeste ja vara suurem turvalisus ning Eesti põhiseaduslik kord, sisemine rahu ja stabiilsus.” Selleeesmärgi puhul kasutatakse indikaatoritena nt selliseid mõõdikuid: „kuriteo ohvriks langenud elanike osakaal“, „Transparency International korruptsiooni tajumise indeksi väärtus”, „ebaloomu-likul teel hukkunute arv“, „keskmised arvestuslikud menetlusajad kriminaal-, tsiviil-, väärteo- ja haldusasjade menetlemisel”.

3 Näiteks Rootsis on sõltumatu eelarvenõukogu mänginud olulist rolli avaliku diskussiooni arendamisel fiskaalpoliitiliste valikute üle ja rikastanud debatti (Floden 2013).


sealhulgas ka sellest, mille jaoks ja millistel tingimusteloleks riigil mõttekas laenu võtta. Näiteks RES 2015–2018näitab küll üldjoontes, kas lähimineviku ja –tuleviku ee-larvepoliitika on protsükliline või vastutsükliline4, kuidpõhjusi, miks need kursid on olnud valitud või kavatse-takse valida, ei ole välja toodud. Senistes eelarvestratee-giates on eelarvepoliitika enda kohta esitatud suhteliseltvähe infot; suurem osa dokumendist on pühendatudvalitsemisalade tulemusvaldkondade eesmärkidele jategevustele. Kindlasti võiks riigieelarvestrateegia andateavet ka pikemaajaliste fiskaalsete riskide kohta japakkuda mitmesuguste riskistsenaariumide võimalikkelahendusi (vt nt Anderson, Sheppard 2009).

Eelarvestrateegiale kui dokumendile tugevama legi-tiimsuse andmiseks võiks see kindlasti olla enne kinni-tamist arutusel Riigikogus ja ideaalis võiks see saada kaRiigikogu kinnituse.5 Seni on Riigikogu olnud eelarve-strateegia passiivne tarbija. Kui eelarvepoliitilised vali-kud ja valitsuse prioriteedid tuleksid käsitlusele Riigi-kogus enne strateegia vastu võtmist, siis saaks eelarve-strateegias esitatud tulemusinfo (nt valitsuse eesmär-kide, seatud sihttasemete ja valitud tulemusindikaa-torite kohta) laiema kõlapinna. Seni on Riigikogu pööra-nud valitsuse esitatud tulemusinfole suhteliselt piiratudtähelepanu – muuhulgas ka põhjusel, et Riigikogu liik-med on tajunud, et kõik eelarvepoliitilised valikudsaavad tehtud eel-arveprotsessi täidesaatva võimu faa-sis ning seadusandliku kogu mõju eelarvele on pigempiiratud (vt lähemalt Raudla 2012).

5.4.4 Eelarvestrateegia kui strateegilise planeerimise instrument?

Riigikogu ja teiste poolte (sh sotsiaalpartnerite ja eel-arvenõukogu) kaasamine arutlusse eelarvestrateegia ülevõimaldaks muuta selle dokumendi „elavaks“ doku-mendiks ning vältida muu hulgas ka seda, et aasta-aastalt „kopeerib ja kleebib“ rahandusministeeriumeelneva aasta eelarvestrateegias esitatud info (eriti justtulemusvaldkondade, nende eesmärkide, sihttasemete jatulemusindikaatorite kohta) järgneva aasta RESi. Ra-handusministeeriumi viimaste aastate reformipüüdlusion iseloomustanud soov fikseerida riigieelarvestratee-gia muutumatu struktuur (eriti just selle jaotus eri-nevateks tulemusvaldkondadeks ja nende eesmärki-deks). Ent nii strateegiliste eesmärkide seadmine kui kaeelarvestamine on oma olemuselt sügavalt poliitilisedprotsessid. Seega püüdlused allutada see protsess jäigaletehnokraatlikule planeerimisele võib muuta eelarve-

strateegia dokumendiks, mis järgib küll aasta-aastaltsama struktuuri ja toob välja samad eesmärgid, kuid eisuuda reaalselt mõjutada ja suunata riigi arenguid.Halvemal juhul võib selline staatiline dokument, kusstruktuuri ja elementide fikseeritust tähtsustakse enamkui selle sisu, õõnestada eelarve ja strateegilise planeeri-mise protsesside demokraatlikkust ning vähendada sellevõimet reageerida muutustele ühiskonna arengutes.Nagu eespool mainitud, oli RESil kriisi oludes hoopisteistsugune formaat. Kuigi aasta-aastalt püsiv eelarve-strateegia struktuur teeks kergemaks selle sisu võrdluseaastate kaupa, ei kaalu võimalikud ohud liigse fikseeri-tuse puhul üles selle kasu.

Viimastel aastatel on RESis väga detailselt esitatudtulemusindikaatorite sihttasemed, mida järgmise neljaaasta jooksul tahetakse saavutada. Näiteks RES 2015–2018 lubab, et keskmine arvestuslik menetlusaeg tsiviil-asjade menetlemisel ei ületa 135 päeva ja et rahva-raamatukogude laenutuste arv aastal 2018 peaks olema11 miljonit raamatut aastas. Kindlasti tuleks eelarve-strateegia rolli edasisel määratlemisel silmas pidada kaseda, et tähelepanu seatud eesmärkide sihttasemetesaavutamisele ei tooks kaasa negatiivseid tagajärgi.Tulemusindikaatorid on paljudel juhtudel defineeritudsuhteliselt kitsalt ja mõõdikud on valitud vastavalt sel-lele, mille kohta statistika on kergemini kättesaadav, agamitte vastavalt sellele, mida sisuliselt oleks mõttekasmõõta. Seega, eelarvestrateegias välja toodud indikaa-toreid tuleks käsitleda pigem kommunikatiivsete ja in-formatiivsete orientiiridena, mitte aga justkui viis-aastaku plaani direktiividena, mille puhul seatud siht-tasemed tuleks saavutada ükskõik mis hinnaga ja teistetegevuste arvelt. Kui sihttasemete saavutamist haka-takse dogmaatiliselt järgima ja ka rahaliselt sanktsio-neerima, on tõenäoline, et tulemusinfo kvaliteettegelikult langeb, sest asutustel on siis motivatsiooninfot manipuleerida (Perrin 1998). Halvemal juhul võibsee viia olukorrani, kus riigiasutused keskenduvadkramplikult vaid seatud näitarvude saavutamisele, kuidjätavad teised tegevused (mis on riigi toimimise kohapealt siiski olulised) hooletusse (vt lähemalt Raudla2013). Seega tuleks vältida eelarvestrateegiasse kirju-tatud sihttasemeid ja indikaatoreid kui kivisse raiutudnäitajaid, mida tuleks jälgida igavesest ajast igavesti.Pigem tuleks eesmärkide seadmisel olla valmis indikaa-toreid muutma, kui see mõistlikuks osutub.

4 RES 2015–2018 väidab, et „Eesti eelarvepoliitika on lähiaastatel vastutsükliline, v.a 2016.aastal, mil SKP lõhe muutub positiivseks (SKP tase on potentsiaalsest kõrgem), kuid eel-arvepoliitika lõdveneb ehk on protsükliline.” (lk 59), kuid ei selgita, mis põhjustel sellinekurss on valitud.

5 Nt Rootsis kiidab eelarvestrateegia heaks parlament (Ljungman 2007).


5.4.5 Siduvad kululaed – kas Eesti konteksti sobiv eelarvereegel?

Oluline muudatus, mille 2014. aastal kehtima hakanudriigieelarve raamseadus kaasa toob, on see, et eelarve-strateegia kehtimise perioodiks kehtestatavad mitme-aastased valitsemisalade kululaed on siduvad. Kuivarasemad riigieelarve strateegiad on esitanud valit-semisealade mitmeaastasi rahastamisplaane, siis eelmineraamseadus ei sätestanud neid kohustuslikuna.

Kululagede kehtestamine on fiskaalsete reeglitevaldkonnas kindlasti üks olulisemaid moevoolusid.Nende reeglite vastuvõtmine nii Eestis kui ka teistesliikmesriikides on olnud mõjutatud Euroopa Liidupoolsetest soovitustest (Schaechter jt 2012). Siin oleks-ki paslik küsida: kui sobivad on siduvad kulureeglidEesti kontekstis?

Ühelt poolt peetakse mitmeaastaste kululagede keh-testamist stabiliseerimisvahendiks, mis võimaldabvältida protsüklilist kulude kärpimist majanduslangusesja kulude hüppelist tõusu majandusbuumi ajal (Ander-son, Minarik 2006; Ljungman 2008; Schaechter jt 2012).Arvestades Eesti senist fiskaalpoliitikat, võikski ehkväita, et kuigi paljudes teistes riikides nähakse kulu-lagesid liigse piiranguna eelarvepoliitikale, siis Eestikontekstis võib neil isegi olla vastutsüklilist fiskaalpolii-tikat mõneti soodustav mõju, st fikseeritud kululaedvõimaldaksid majandustsüklit tasandada ja mitte või-mendada. Kui järgmiseks neljaks aastaks kehtestatudkulutusi valitsemisalade kaupa koheldaks siduvana, siistähendaks see, et majanduse langedes ja maksutuludevähenedes ei hakata kohe kulusid kärpima, vaid otsi-takse muid võimalusi, kuidas kulusid rahastada ja seal-hulgas kaalutakse ka laenu võtmise võimalust.

Tulevikus on kindlasti oluline silmas pidada, et fik-seeritud kululaed täidaksid tõepoolest stabiliseerivatrolli ja et nad ei hakkaks majandustsükli amplituudi või-

mendama, –eriti majanduslanguse kontekstis, kus riigi-poolsed täiendavad kulutused on üldjuhul vajalikud ma-janduse elavdamiseks.6 Riigieelarve seadus sätestab:„Eelmise perioodi eelarvestrateegias esitatud teavet eel-seisvate aastate kohta muudetakse uue eelarvestrateegiakinnitamisel vaid juhul, kui on oluliselt muutunud tule-musvaldkonna üldeesmärk, Vabariigi Valitsuse tegevus-programm, riigi eelarvepoliitilised põhisuunad, makro-majandusprognoos, rahandusprognoos või õigusakt.”Seega tuleks nende aspektide valguses eelarvestrateegiakoostamisel laiapõhjaliselt arutleda, kas paikapandudkulutuste tasemed on majanduse vajadusi arvestadesõigustatud või tuleks neid korrigeerida.

Lisaks vajaks täiendavat diskussiooni see, millisedkulutuste kategooriad peaksid nende nelja-aastaste ku-lulagede alla käima, millised kulutuste kategooriadpigem mitte. Mitmetes riikides, kus siduvad mitmeaas-tased kululaed on kasutusel (nt Rootsi, Soome, Holland),koheldakse investeeringuid mõneti teistmoodi kui muidriigieelarve kulutusi (Ljungman 2008). Ka Eesti kontek-stis võiks kaaluda, kas otsustatud mitmeaastased kulu-laed peaksid tingimata laienema ka investeeringutelevõi võiks neile kululagesid mitte kohaldada. Et inves-teeringuid on üldiselt kergem kärpida kui muid kulu-tusi, võidakse siis, kui kululaed laienevad ka investee-ringutele, hakata muude kulutuste paratamatul suu-renemisel (nt seadustes ettenähtud kohustuslike välja-maksete tõttu) kärpima just investeeringuid. See agavõib nõrgestada Eesti majanduse pikemajalist konku-rentsivõimet.

Senised uuringud kululagede kasutamise kohta eel-arvepoliitikas on rõhutanud, et nende toimimise mõju-sus sõltub väga oluliselt makromajanduslike prognoo-side täpsusest (vt nt Ljungman 2007; 2008). Seega tulekska Eesti kontekstis arendada riigiasutuste suutlikkustprognoosida täpsemalt kulusid, tulusid ja makromajan-duslikke näitajaid. ●

Anderson, B. & Minarik, J.J. (2006). Design Choices for Fiscal Policy Rules. OECDJournal on Budgeting, 5 (4), 159–194.

Anderson, B. & Sheppard, J. (2009). Fiscal Futures, Institutional Budget Reforms,and Their Effects: What Can Be Learned? OECD Journal on Budgeting, 3, 7–117.

Brumby, J. & Hemming, R. (2013). Medium-term Expenditure Frameworks. InAllen, R., Hemming, R. & Potter, B. (eds), The International Handbook of Public Fi-nancial Management. Palgrave Macmillan.

Floden, M. (2013). A Role Model for the Conduct of Fiscal Policy? Experiencesfrom Sweden. Journal of International Money and Finance, 34, 177–197.

Harris, I., Hughes, R., Ljungman, G. & Sateriale, C. (2013). Medium-term BudgetFrameworks in Advanced Economies: Objectives, Design and Performance. InCangiano, M., Curristine, T.R. & Lazare, M. (eds), Public Financial Management andIts Emerging Architecture. Washington, DC: International Monetary Fund.

Ljungman, G. (2007). The Medium-term Fiscal Framework in Sweden. OECDJournal on Budgeting, 6 (3), 1–17.

VIIDATUD ALLIKAD

6 Näiteks Soomes, kus kulureeglid on kasutusel, ei ole majandustsüklist sõltuvad riigieelarve kulutused kaetud kululagedega (Ljungman 2008).


äesolev alapeatükk püüab näidata, kuidas on Eu-roopa Liit mõjutanud Eesti hariduspoliitikat,valdkonda, mida traditsiooniliselt on peetud

rahvusriikide pädevusse kuuluvaks. EL näeb haridus-poliitikat eeskätt instrumentaalselt, seoses tööturu jamajanduse vajadustega, kuid hariduse valitsemiseinstrumendid on aja jooksul teisenenud. Lihtsakoelinekahepoolse mobiilsuse toetamine on asendunud mit-metasandilise süsteemiga, mida suunatakse ilma sidu-vate õigusnormideta, kuid millest lahkumine näib ome-tigi olevat võimatu. Liikmesriikide jaoks on siin kesknedilemma, kas võtta Euroopast tulevad suunised lihtsaltüle või kohandada neid oma riigi eripära ja vajadustega?

5.5.1 Avatud koordinatsioonimeetodehk kiida-ja-laida poliitika hariduses

„Pehmete“ poliitikavaldkondade kohta, mille hulka kaharidus kuulub, ütleb ELi õigus väga vähe, sest liikmes-riikide endi huvid on sedavõrd tugevad, et käsu korras

siduvaid reegleid kehtestada ei ole võimalik. Nii tekkiskiELis vajadus eksperimenteerida, ja täna tuntakse sedavalitsemise eksperimenti avatud koordinatsioonimee-todi (OMC)1 nime all. OMC üks keskseid ideid oli pannaliikmesriigid oma poliitikaid arendama mitte seadusteja direktiivide täitmise, vaid õppimise teel. See tähendab,et ELi suuniseid ja teiste riikide kogemusi tuleks mitteainult arvesse võtta, vaid neid ka oma oludele kohan-dada. Õppimispõhine poliitikate mõjutamine käivitatiametlikult aastal 2000 Lissaboni Ülemkogul ja sealtalates on EL oma poliitikadokumentides näinud õppi-mist kui ELi valitsemise olemuslikku komponenti(Radaelli 2008).

Kuidas suunata liikmesriikide poliitikaõppimist?Teisisõnu, kuidas korraldada asjad nii, et õppimise abilliiguksid liikmesriigid ja EL tervikuna ühiste, Lissabonistrateegias määratletud eesmärkide poole? Sellekskavandas EL terve „töökasti“ valitsemisinstrumente(tabel 5.5.1).

Õppiv euroopastumine Eesti hariduspoliitikas

5.5� ANU TOOTS & KRISTA LOOGMA

K

Sissejuhatus

Ljungman, G. (2008). A Survey: Expenditure Ceilings. IMF Working Paper NoWP/08/282.

Perrin, B. (1998). Effective Use and Misuse of Performance Measurement. Amer-ican Journal of Evaluation, 19 (3), 367–380.

Raudla, R. (2012). The Use of Performance Information in Budgetary Decision-Making by Legislators: Is Estonia Any Different? Public Administration, 90 (4),1000–1015.

Raudla, R. (2013). Tulemuseelarvestamise mõjud ja ohud. Riigikogu Toimetised, 28,81–91.

Raudla, R. & Kattel, R. (2011). Why Did Estonia Choose Fiscal Retrenchment afterthe 2008 Crisis? Journal of Public Policy, 31 (2), 163–186.

Schaechter, A., Kinda, T., Budina, N. & Weber, A. (2012). Fiscal Rules in Response tothe Crisis – Toward the ’Next-Generation’ Rules. A New Dataset. IMF Working PaperNo WP/12/187.

1 inglise keeles tuntud lühendina OMC – Open Method of Co-ordination.

Avatud ja tõendus-põhise poliitika suunas


Et liikmesriikide vajadus oma joont ajada on suh-teliselt suur, siis mõned OMC instrumendid (nt tege-vuskavad hariduspoliitikas, Komisjoni soovitused) kasu-tusel ei ole (Radaelli 2008). See aga ei tähenda, et riigidvõivad ise otsustada, mida pidada parimaks praktikaks.Õppimise raamistiku andsid ette Barcelona Ülemkogul(2002) vastu võetud ELi „Hariduse ja koolituse ühisedeesmärgid” („ET2010”), mida Ülemkogu 2009. aastaljärgmiseks kümnendiks uuendas (ET 2020).

Üldlevinud seisukoht on, et nii ELi õigus kui kaõppimise koordineerimine tingivad liikmesriikide polii-tikate sisu teatud ühtsustumise ehk euroopastumise(Ladrech 2010). Värskemad uuringud tõdevad, et euroo-pastumine võib avalduda ka poliitika tegemise protses-sis, sh valitsemise instrumentide ja toimijate seisu-kohade ühtsustumises. (Radaelli 2008; Graziano jt 2011;Toots 2009; Toots, Kalev 2015). Järgnevalt analüüsimegi,kuidas on toimunud euroopastumine Eesti hariduspo-liitikas viimase paarikümne aasta jooksul. Võtamevaatluse alla kolm perioodi, mida iseloomustab kõige-pealt liikumine kriitikavabalt poliitika ülekandeltdiskursiivsele euroopastumisele ja edasi mõtestatudrefleksiivsele õppimisele.

5.5.2 „Parima“ hariduse maale-toomine kui horisontaalne poliitikaülekanne

Eesti taasiseseisvumise järgne olukord hariduses olipoliitika õppimise seisukohast keeruline, sest uue süs-teemi ülesehitamiseks puudusid sobivad kogemused,asjatundjad, teadmised, raha. 1990ndate lõpus, mil Eestipidas ELiga liitumisläbirääkimisi, ei olnud EL veel omahariduse valitsemise põhimõtteid välja kujundanud.Seetõttu otsis Eesti parimaid praktikaid teistest riikides.Ootuspäraselt püüti õppida ennekõike Soomelt. Üld-

hariduses oli õppimise fookuses uus riiklik õppekava(Ruus 2004). Selle koostamist nõustasid Soome Hari-dusameti eksperdid ning 1996. aasta õppekava (RÕK)sisaldas selliseid soomelikke jooni nagu koolide au-tonoomia oma õppekava loomisel ja õpiväljundite defi-neerimine. Järeltegevusena 1997. aastal võeti Soomelt üleriigieksamite süsteem, mis pidi võimaldama mõõtaRÕKs määratletud õpiväljundeid. Tegemist oli euroo-pastumise mõttes märgilise sündmusega, sest natukehiljem avaldatud Soome Haridusameti ekspertiis Eestiõppekavale (FNBE 1999) ja ka OECD raport (2000) kriti-seerisid meie õpiväljundite laialivalguvat sõnastust, mistegevat õpiväljundite mõõtmise raskeks. Mõõtmisest olisajandivahetuseks saanud haridusvalitsemise üks põhi-instrumente ning EV Haridusministeerium hakkasilmutama üha suuremat tahet sellealaseid välismaiseidsoovitusi järgida.

2000ndate alguses soovis haridusministeeriumSoome õppekava võimalikult puhtal kujul üle võtta(Alajõe, Ginter 2008). Sellele plaanile seisid aga vastuharidusekspertide huvigrupid (nt Haridusfoorum), kellearvates ei õpiks me nii ise õppekava (st poliitikat) looma(Ruus 2005). Plaan Soome õppekava n-ö sisse osta jäikatki muutunud sisepoliitilise agenda ja ELi Lissabonistrateegia vastuvõtmise tõttu. Viimane tähistas uueajastu saabumist hariduse valitsemises, mis muutis polii-tikaõppimise areene ja meetodeid ning lõi aluse amet-nikkonna mõjuvõimu kasvule.

Üldharidusega sarnaseid tendentse võib märgata kakutsehariduses. Aastail 1990–1995 oli valdkonna riigi-poolne koordineerimine üsna marginaalne, sest riiklikultasandil ei olnudki institutsiooni, kes selle eest vastutas(Neudorf jt 1997), sotsiaalsed partnerid olid aga liiga nõr-gad, et sekkuda (Loogma 2004). Kahepoolsed arendus-programmid Taani, Saksamaa ja Soomega olid suunatudkitsalt kutseõpetajate koolitusele, uute kutseõppekavade(nt kommerts, pangandus, elektroonika, arvutigraafika)ülevõtmisele või sõpruskoolide leidmisele.

1990ndate teisel poolel muutus poliitika õppiminekoordineeritumaks. 1996. aastal asutati SA Kutsehari-duse Reform, selle juurde kuuluva Kutsehariduse jaTööhõive Seirekeskusega. Seirekeskus oli osa ELi agen-tuuri ETF (European Training Foundation) loodud sot-sialismijärgseid riike katvast võrgustikust. Lisaksliikmete horisontaalsele infovahetusele korraldas kaETF seirekeskustele koolitusi, seminare ja konverentse,mõjustades sedamoodi kutsehariduse reformi Kesk- jaIda-Euroopas. Seirekeskuse eestvedamisel allkirjastati2000. aasta koostöölepe sotsiaalpartneritega, millegasümboolselt teadvustati sotsiaalpartnerite kaasvastutustEesti kutsehariduse arendamisel.

TABEL 5.5.1 Avatud koordinatsioonimeetodi instrumendid

• ühtsete eesmärkide, indikaatorite ja sihttasemete kehtestamine

• perioodiline edasiliikumise jälgimine ja hindamine sihttasemete

suhtes (benchmarking)

• tublimate ja mahajäävate riikide nimetamine raportites

• parimate praktikate levitamine, sh võrgustike kaudu

• juhtnöörid ja ELi Nõukogu/Komisjoni soovitused liikmesriikidele

• ühtsed tegevuskavad ja rahvuslikud tegevuskavad


Kõrghariduses oli välismaisest kogemusest õppimineveelgi vähem koordineeritud, piirdudes üksikute õppe-kavade arendamisele suunatud ELi doonorprogram-midega (nt Phare). Riiklikult kehtestatud arenguraamis-tikku ei olnud, reformid toimusid kõrgkoolide omaäranägemise järgi (Kübarsepp 2011). 1990ndate algusesvõetud suund neoliberaalsele konkurentsipõhiselekõrgharidusele tõi kaasa avalik-õiguslike ülikoolidemärkimisväärse autonoomia ja erakõrgkoolide loomisebuumi. 2002. aastal oli Eestis 49 kõrgkooli (sh 23 era-kõrgkooli), mis omavahel pigem konkureerisid kui tegidkoostööd. See killustatus muutis kõrghariduse huvi-grupid valitsusele nõrgaks partneriks. Kuid sarnaseltüldharidusele kiirustati ka siin välismaiseid ideid juuru-tama. 1999. aastal kirjutas Eesti haridusminister allaBologna deklaratsioonile, mis ei olnud õiguslikult siduvdokument. Deklaratsioon ühendas kõrgharidussüstee-mid vabatahtlikku võrgustikku, mis seadis eesmärgiksõpirände soodustamise, tööturusõbralikuma õpingutestruktuuri ja kvaliteedi ühtlustamise. Eestis sai Bolognadeklaratsioon aga kiiresti legaalset jõudu omavaks im-peratiiviks, mille alusel koostati 2001. aastal kõrg-haridusreformi kava. Nendest põhimõtetest tulenevaltmuudeti ühe aastaga kõik olulisemad kõrgharidustreguleerivad õigusaktid − ülikooliseadus, rakendus-kõrgkooli seadus ja kõrgharidusstandard. Senikehtinud4+2 aastaga saadav kõrgharidus asendati 3+2 süsteemiga.Bologna deklaratsiooni algatanud Mandri-Euroopa rii-kide jaoks oli 3+2 süsteemi peamine eesmärk muutaülikooliõpingute läbimine paindlikumaks ja kiirendadanoorte siirdumist tööturule. Eestil ei olnud seda prob-leemi toona ega ole ka täna.

Soov olla euroopalik muutus 1990ndatel poliitikaülekandes tasapisi dominantseks ning asendas esialgsesoovi võtta välismaalt üle vaid „parim“ hariduspoliitika.Tervikuna oli 1990ndail tegemist suhteliselt sirgjoone-lise poliitika ülekandega, kus ülekantavat kogemust eikohandatud ja selle headust ei vaidlustatud.

5.5.3 ELi haridusstrateegiad ja diskursiivne euroopastumine

2000. aastal võttis EL vastu Lissaboni strateegia sihigaarendada ühenduse globaalset konkurentsivõimet.Hariduses ja kvalifitseeritud tööjõus nähti konku-rentsivõime olulist võtit. Seetõttu ei olnud üllatav, etüldisele Lissaboni strateegiale järgnesid raamdokumen-did peamiste haridusvaldkondade jaoks (tabel 5.5.2).

Need raamdokumendid seadsid rahvuslikele hari-duspoliitikatele sellised konkreetsed sihid nagu ühtsekvalifikatsiooniraamistiku loomine, hariduse kvaliteeditagamine, aga ka hariduses osalejate ringi laiendamineja osakaalu suurendamine. Bologna, Barcelona ja Kopen-haageni protsesside valitsemine oli rajatud avatudkoordinatsioonimeetodile. Selle mõjul said ka siseriik-liku hariduspoliitika mõjukamateks dokumentideksmitte seadused ja määrused, vaid arenguplaanid, raken-duskavad, käsiraamatud, parimate praktikate kogu-mikud jmt. Nende alusel eraldati ressursse ja mõõdetiedasiminekut; need on toonud käibele ka oma väljen-dusstiili, märksõnad ja väljendid. ELi mõjutusi poliitika-dokumentide sisus ja väljendusstiilis nimetatakse dis-kursiivseks euroopastumiseks (Radaelli 2008), ning justsedalaadi õppimist võib leida ka Eesti 2000ndatehariduspoliitikas.

Kirjanduses on leitud, et uued ELi liikmed kalduvadühenduse seatud eesmärke kiiremini ja kriitikavabamaltüle võtma (Alexiadou jt 2010); samasugust tendentsi onilmutanud ka Euroopa perifeerias asuvad riigid (Gor-nitzka 2006). See näib ka Eesti puhul üldjoontes paikapidavat. Nii näiteks hakkasid HTMi ametnikud toetamaEesti osalust rahvusvahelistes haridusuuringutes, sestET 2010 mitmed indikaatorid (nt madala teadmiste tase-mega õpilaste osakaal, hariduslik lõhe) võeti üle PISA jaIEA uuringutest. Horisontaalne „parimate praktikate“ülevõtmine Soomelt mängis siin endiselt katalüsaatori

AASTA DOKUMENDI NIMETUS MILLIST VALDKONDA PUUDUTAS HILISEMAD OLULISED ARENGUD

1999 Bologna deklaratsioon kõrgharidus Euroopa KvaliteedikindlustuseStandardid ja Juhised, Bergen 2005

2000 Lissaboni strateegia 2000-2010 hariduse ja majanduse seos Jätkustrateegia „Euroopa 2020“

2002 Töökava „Haridus ja koolitus 2010” kõik hariduse Jätkustrateegia ET2020, 2009(ET2010), Barcelona valdkonnad

2002 Kopenhaageni deklaratsioon kutseharidus Euroopa Kvalifikatsiooni Raamistik,Brugge 2010

TABEL 5.5.2 Euroopa hariduspoliitilised raamdokumendid


rolli. Et Soome oli PISA 2003 tulemuste põhjal tõusnudmaailma tippu, jätkusid haridusinimeste ja poliitikaku-jundajate õpireisid Soome veelgi aktiivsemalt (Aarna2005). Ent Soome haridussüsteemist võttis Eesti üle vaidteatud jooni (koolide suurem autonoomia, individuaalnelähenemine õpilastele), samas kui teised, mis Soomeekspertide arvates neile PISA indikaatorite mõttes edutõid, jäeti tähelepanuta (tasuta koolilõunad, sotsi-aalpedagoogiline tugi, väikesed sotsiaalmajanduslikudlõhed). Lisaks Soomele võeti mõned ideed üle ELi doku-mentidest, sest need sobisid hästi Eesti neoliberaalsevalitsemissuunaga (Vanttaja, Rinne 2008), millega suu-deti legitimeerida koduseid (raskeid) otsuseid. Soomeroll poliitika õppimise areenina hakkas 2000ndate kes-kel siiski vähenema ning Brüsseli roll hakkas kasvama.Seega jäi Soome kui Eesti hariduspoliitika euroopastu-mise katalüsaatori roll üpris lühiajaliseks (Toots 2009).

Brüsseli rolli tõus tõi kaasa selle, et ELi strateegilisteraamistike eesmärgid ja sihttasemed kanti üle ka Eestihariduse arengukavadesse ja valdkondlikesse stratee-giatesse. Kutsehariduses oli muutuste pealiiniks Kopen-haageni deklaratsioonist lähtuv suund ühise läbipaistvakutseharidusruumi loomisele. Kui esimeses Kutsehari-duse arengukavas 2001–2004 viidati ELi suunistele veelüsna vähe, siis järgmistes on sõnaselgelt toetutud Lissa-boni strateegias, Kopenhaageni deklaratsioonis ja Maas-trichti kommünikees esitatud põhimõtetele ja eesmärki-dele (HTM 2005). Muu hulgas toimus nihe tööturu-keskselt fookuselt suurema sotsiaalse vastutuse ees-märgile, mis eeldab haavatavate sihtgruppide (nt põhi-hariduse ja erivajadustega õppijad) kaasamist kutse-õppesse.

Ka „Üldharidussüsteemi arengukava 2007–2013”peegeldab ELi kasvavat tähtsust: selles kasutatakse ET2010 eduraportite stiili ja märksõnu ning viidatakse ot-seselt Lissaboni strateegiale (HTM 2006). Aasta hiljemvastu võetud HTMi valitsemisala arengukava „Tark jategus rahvas 2009–2012” teeb veelgi otsesemaid viiteidELi haridusraamistikule ET 2010. Kõrghariduses said re-formide lähtekohaks kvaliteedikindlustusele kesk-endunud Bergeni kommünikee (2005), mis võeti vastuBologna protsessis. Kõrghariduse kvaliteedist oli selleksajaks saanud Euroopa tasandi prioriteet, mis võimaldasEesti poliitikaloojatel Euroopa agenda kodus „alla laa-dida” (Börzel 2002) ja kasutada seda oma reformide legi-timeerimiseks. Reformipakett, mida 2004. aastast ettevalmistati, päädis Eesti kõrgharidusstrateegia (2006) jaEesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegiaga(2006). Mõlemad dokumendid sätestavad riigi jõulisemasekkumise senisesse laissez-faire kõrgharidusmaastikku(sh statistiliste mõõdikute ja sihttasemete kehtestamise

alusel) ning tihedama integreerumise Euroopa Kõrg-haridusruumiga.

2000ndate lõpupoole hakatie ELi hariduseindikaa-toreid koduste poliitikatega rohkem siduma, millegakaasnes ka seni kasutusel olnud indikaatorete ümber-vaatamine. Näiteks keskendus varasem siseriiklik de-batt 6.–8. klassist väljalangenutele, EL kasutas indi-kaatorina aga madala haridustasemega 18–24aastasteosakaalu. Alates arengukavast „Tark ja tegus rahvas“ onkasutusel ELi indikaator. Arengukava koostanud amet-nikud leidsid, et ELi liikmetena peamegi me järgimeühtseid eesmärke ega saa käituda „omal moel“. Indikaa-toreid, mille kujundamisel ka Eesti ametnikud olidosalenud, peeti olulisteks abivahenditeks Eesti asendimääratlemisel (Toom 2007). Niisiis oli poliitika õppi-mine viinud uue, andmekasutusel põhineva administ-ratiivse identiteedi tekkeni (Moreno, Palier 2005; Ozgajt 2011). Kui 1990ndail domineerisid poliitikate ülevõt-misel ideoloogilise sobivuse argumendid, siis 2000ndailtulid esile administratiivse ühildamise argumendid.

Selline kriitikavaba kuuletumine on hakanud taan-duma. 2014. aastal vastuvõetud Eesti elukestva õppestrateegia 2020 (EKÕS2020) näitab juba järgmist tasetpoliitika õppimises. Kui varem oli iseloomulik, et Eu-roopalt võeti üle konkreetseid indikaatoreid või märk-sõnu, siis EKÕS on võtnud üle põhikontseptsiooni,toetudes oma arenguvajaduste analüüsile. Nii ET 2020kui EKÕS 2020 on juba terviklikud strateegiad, mislähenevad hariduse pakkumisele elukaarepõhiselt. Sar-naselt on Euroopa ja Eesti strateegiad sõnastanud kahariduspoliitika üldeesmärgi. Strateegiliste eesmärkide(vt tabel 5.5.3) ja võtmeindikaatorite poolest on doku-mendid aga erinevad.

5.5.4 Euroopastumisega kaasnenudinstitutsioonilised muutused

Euroopa ühtse haridusraamistiku keskne eesmärktagada hariduse ühtlane kvaliteet kajastub ka haldus-institutsioonide arengus. Nagu eespool seoses üldhari-dusega viitasime, oli hariduse kvaliteedi mõõtmiseoskus Eestis algselt äärmiselt kõikuv. Kui üldhariduseslahendati küsimus riigieksamite sisseviimise (1997) ja lii-tumisega rahvusvaheliste haridusuuringutega (IEA2002; PISA 2006)2, siis kutse- ja kõrghariduses tuli ka-sutada teisi instrumente. Nendeks said Euroopa ühtsedkvalifikatsioonistandardid, mis võeti vastu Bergenis(2005) ja Brugges (2010) ning millega juhiti õppekavadeakrediteerimist ja õpetamisõiguse andmist.


Kutsehariduses loodi 2001. aastal Kutsekoda, millest saikohaliku kutsekvalifikatsioonisüsteemi arendaja ningmis täitis ka riikliku info- ja koordineerimiskeskuse rollimitmete ELi standardimismeetmete, nt Europassi ja Eu-roopa kvalifikatsiooniraamistiku rakendamisel. 2003.aastal loodud Innovesse koondati kutsehariduse aren-damise ja seire funktsioonid, sealhulgas koostöö ELi vas-tavate institutsioonidega, nt Euroopa kutseõppe aren-duskeskusega CEDEFOP (mis asendas varasema ETFivõrgustiku). Innove asus koordineerima ka ELi kutse-hariduse ja tööturu edendamise struktuuritoetusteprogramme.

Kõrghariduses võttis kvaliteedikindlustuse süs-teemi, st õppekavade või nende gruppide hindamise lõ-plik väljakujunemine ligi 15 aastat. Aastail 1997–2003koordineeris akrediteerimisprotsessi kõrghariduse akre-diteerimiskeskus, atesteerimisotsuseid tegi ülikooli-taustaga inimestest koosnev kõrghariduse hindamisenõukogu (KHN), ministeerium protsessi otseselt eisekkunud. Kuigi keskus töötas välja üldised juhisedatesteerimisraporti koostamiseks, koostasid ülikoolidraportid oma äranägemise järgi; võrreldavaid standard-seid indikaatoreid ei olnud, sest usaldusväärsed andme-baasid lihtsalt puudusid. Olukord muutus, kui 2004.aastal asutati Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS) ja 2006.aastal Eesti Teaduse Infosüsteem (ETIS). Juba paariaastaga sai neist ministeeriumi hallatavatest andme-baasidest mõjuvõimas tööriist kõrgkoolide hindamisel.Nüüd ei esitanud kõrgkoolid akrediteerimiseks andmeidenam ise, vaid need võeti EHISest ja ETISest. Just and-mete allutamine valitsuse kontrollile tõi välja mitmetekoolide (kvaliteedi) nõrkuse, mille tõttu need pididõpetamise lõpetama. See on avatud koordinatsiooni-meetodi võtteid kasutava haridusvalitsemise hea näide(Ozga 2011). Väikesi erakõrgkoole ei keelatud seadusegaära, vaid seati nii kõrged ja karmid sihttasemed, mis eiolnud neile jõukohased. Siiski olid sellel standardimiselka oma varjuküljed, ja just õppimise seisukohast. Akre-diteerimisprotsess muutus ametnikekesksemaks, aka-deemilised töötajad jäid selles tagaplaanile. Kui akre-

diteerimise esimesel etapil (1997-2003) koostasid enese-analüüsi õppejõud, siis nüüd sai nende rolliks kohtudahindamisekspertidega – kui koolivisiit üldse aset leidis.

Kokkuvõte

Kuidas on Eesti saanud hakkama mitmetasandilisevalitsemise olukorras, kus siseriiklik hariduspoliitikapeab arvestama ELi suundumusi ja suuniseid? Püüdsimeanalüüsida, kuivõrd ELi ja välisriikide ideed ja praktikadkas võetakse lihtsalt üle või tehakse seda oma vajadusiarvestades. Ajaliselt oli analüüsi all periood alates1990ndate keskpaigast. Põhijäreldused võiks kokkuvõtta nii.

Poliitika õppimise iseloom on ajas oluliselt muutunud.1990ndate keskpaigast kuni 2000ndate keskpaigani oliiseloomulik soov kanda Eestisse üle parimat haridus-poliitikat, mida selle headuse eelduse tõttu kriitiliselt eianalüüsitud ega kohandatud. 2000ndate keskpaikaiseloomustab n-ö kuuletuv õppimine (Bulmer jt 2007),kus maksimaalselt kiiresti ja täielikult võetakse üle Eu-roopa suuniseid ja standarte. Ka siin on vähe eneseref-leksiooni, rohkem aga soovi ruttu integreeruda demo-kraatliku Lääne struktuuridesse. 2010ndail on Eestipoliitikaloojate enesekindlus oluliselt kasvanud; Euroo-palt võetakse üle kontsepte ja lähenemisi, detailidkujundatakse aga ise. Siiski on tegemist alles tärkavapraktikaga.

Poliitikaõppimise intensiivsus on olnud otsesesseoses Euroopa tasandi aktiivsusega. Kõige aktiivsemperiood oli 2000ndate keskel, mil Eesti astus EuroopaLiitu ja Euroopa tasandil võeti vastu mitmeid epohhi-loovaid dokumente. Viimased mõjutasid otseselt Eesti

ET 2020 STRATEEGILISED EESMÄRGID EKÕS STRATEEGILISED EESMÄRGID

Muuta elukestev õpe ja haridusmobiilsus reaalsuseks Õppija individuaalsust arvestav õpikäsitlus

Tõsta hariduse kvaliteeti ja parandada tõhusust Pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid

Edendada õiglust, sotsiaalset sidusust ja aktiivset kodakondsust Elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduste vastavus

Täiustada loovuse, innovatsiooni ja ettevõtlikkuse õpet kõigil tasanditel Digipööre elukestvas õppes

Võrdsed võimalused elukestvaks õppeks kõigile

TABEL 5.5.3 ELi haridusstrateegia ja Eesti haridusstrateegia eesmärgid

2 International Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA) liige onEesti alates aastast 2002; esimesed IEA uuringud kus Eesti osales, olid CIVED 1999 ja TIMSS2003.


tolle perioodi kutse- ja kõrgharidusreforme. Mõju üld-haridusele oli (ja on siiani) väiksem, sest õppekavad kuiüldhariduse valitsemise peamine instrument kuuluvadrahvusriikide pädevusse ja EL piirdub siin vaid üksikute(peamiselt kvantitatiivsete) indikaatorite määratle-misega.

Hariduspoliitika pooled on kohandunud õppivaeuroopastumisega erinevalt.Märgatav on täidesaatva võimu institutsioonide aktiiv-sus ja edukas kohanemine. Esiteks on poliitika õppimineviinud uue, andmekasutusel põhineva administratiivseidentiteedi tekkeni; teiseks on ametnikkond kasutanudnende valduses olevat infot ja analüüsikompetentsihariduspoliitika suunamiseks. Avatud koordinatsiooni-meetod kui valitsemismehhanism on aidanud võimen-dada neid ametnikkonna tugevnemise tendentse, midaAllison (1971) ja Niskanen (1971) juba ammu ette nägid.„Ametnike näoga“ poliitika on toonud kaasa suhteliseltjäiga standardiseerimise, kus eksperdid peamiselt legiti-meerivad andmetepõhiseid otsuseid, ent nende või-malus otsuseid mõjutada on jäänud oluliselt väikse-maks.

Euroopa ei ütle ette võidu valemit.Sõltumata sellest, kas tegemist on parima hariduspolii-tika praktika ülekande või üldiste suuniste mõtestatudõppimisega, ei ole õnnestumine tagatud. Euroopa stan-dardite järgimine võib teha Eesti hariduse küll läbi-paistvamaks, arusaadavamaks ja võrreldavamaks, entsee ei pruugi aidata lahendada selliseid sotsiaalselt täht-said haridusprobleeme nagu vastuolu saadud kvali-fikatsiooni ja tööturu nõudmiste vahel, väljalangejate javäheharitute suur osakaal, õpilaste ja õpetajate väheneinnovatsioonivõime. Poliitika edukus ei sõltu mitteainult heast strateegiast, vaid ka sellest, kas poliitikasihtrühmad ja pooled on üldse huvitatud sellisest polii-tikast. Miks peaks õpetaja (või oivik) olema huvitatud,et ka nõrgad õpilased püsiksid koolis? Mida võidab õpi-lane sellest, et tal on pädev koolijuht? Mis vahe onüliõpilase jaoks, kas õppida tähtajatu või tähtajaliseõpetamisõigusega õppekaval? Just sellistele küsimustelevastamises väljenduva omapoolse huvi mõistmisespeitub kodanike kaasamise ja võimestamise tegelik sisu.Strateegiad ja arengukavad, mis ei suuda ärgitada hari-dusprotsessi pooli neisse panustama, jäävad vaid „amet-nike näoga” dokumentideks. ●

Alajõe, S. & Ginter, J. (2008). Educational Reform in a Small Country: The Caseof Estonia. In Mikk, J., Veisson, M. & Luik, P. (eds), Reforms and Innovations in Es-tonian Education: Baltische Studien zur Erziehungs- und Sozialwissenschaft 16, 27–42.Frankfurt: Peter Lang.

Alexiadou, N., Fink-Hafner, D. & Lange, B. (2010). Education Policy Convergencethough Open Method of Coordination: Theoretical Reflections and Implemen-tation in “Old” and “New” National Contexts. European Educational Research Jour-nal, 9 (3), 345–358.

Allison, G. (1971). The Essence of Decision. New York: Little Brown.

Bulmer, S., Dolowitz, D., Humpreys, P. & Padgett S. (2007). Policy Transfer in Eu-ropean Union Governance. Regulating the Utilities. London, New York: Routledge.

Börzel, T. A. (2002). Pace-Setting, Foot-Dragging, and Fence-Sitting: MemberState Responses to Europeanization. Journal of Common Market Studies, 40 (2), 193–214

EKKA (2012). Self-Evaluation Report. External Review of Estonian Higher Education Qual-ity Agency. Tallinn: EKKA. http://ekka.archimedes.ee/wp-content/uploads/EKKA_self_assessment_2012.pdf (vaadatud 02.01.2015).

Euroopa Nõukogu (2009). Teave. Nõukogu järeldused, 12. mail 2009, mis käsit-levad strateegilist raamistikku üle-euroopaliseks koostööks hariduse ja koolitusealal (ET 2020). Euroopa Liidu Teataja, 2009/C 119/02.

FNBE (1999). Hinnang Eesti õppekavale: Kokkuvõte õppekava üldosa ja ainekavade tugeva-test ja nõrkadest külgedest. Helsinki: Opetushallitus.

Gornitzka, Å. (2006). What is the Use of Bologna in National Reform? In To-musk, V. (ed), Creating the European Area of Higher Education. Voices from the Periphery.Higher Education Dynamics,12, 19–41.

HTM (2005). Eesti kutseharidussüsteemi arengukava aastateks 2005–2008. www.hm.ee/index.php?popup=download&id=3812 (vaadatud 03.01.2015)

HTM (2006). Üldharidussüsteemi arengukava 2007–2013. http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=5676#_Toc153693632. (vaadatud 31.12.2014).

HTM (2008). Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala arengukava „Tark ja tegus rah-vas 2009–2012. https://www.hm.ee/sites/default/files/tark_ja_tegus_rahvas_2015_2018_final.pd f (vaadatud 31.12.2014).

HTM (2014). Eesti elukestva õppe strateegia 2020. HTM, Koostöö Kogu, Haridusfoo-rum. https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf (vaadatud10.12.2014).

KHN (2003). Kõrghariduse kvaliteedikindlustamise süsteem Eestis – tagasivaade esimeseleakrediteerimise ringile. Tallinn: KHN, EKAK, Rektorite Nõukogu.

Kübarsepp, J. (2011). Reformid Eesti kõrghariduses läbi kahe aastakümne. Kogu-mikus Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2011: Ettekannete kokkuvõttedteaduskonverentsil, 20. augustil 2011 Tallinnas, 131–165. Tallinn: Kirjastus Välis-Eesti.

Loogma, K. (2004). Töökeskkonnas õppimise tähendus töötajate kohanemisel töömuu-tustega. Dokotriväitekiri, Tallinn: TPÜ kirjastus.

Moreno, L & Palier, B. (2005). The Europeanisation of the Welfare: ParadigmShifts and Social Policy Reforms. In Taylor-Gooby, P. (ed), Ideas and Welfare StateReform in Western Europe, 145–175. Basingstoke, New York: Palgrave Macmillan.

Neudorf, R., Annus,T., Orro, L. & Jõgi, K. (1997). National Observatory Counrty Re-port. Report on the vocational eduaction and training system. Estonia. National Obser-vatory of Estonia/ European Training Foundation.

VIIDATUD ALLIKAD


Niskanen, W. (1971) Bureaucracy and Representative Government. Chicago: Aldine,Atherton.

OECD (2000). Reviews of National Policies for Education. Estonia.

Ozga, J., Dahlen-Larsen, P., Segerholm, C. & Simola, H. (2011). Fabricating Qualityin Education. Data and Governance in Europe. NY: Routledge.

Radaelli, C. (2008) Europeanization, Policy Learning, and New Modes of Gover-nance. Journal of Comparative Policy Analysis, 10 (3), 239–254.

Ruus, V-R. (2004). Eesti õppekavareform 1987–2002. Kogumikus Liimets, A &Ruus, V-R (toim), Õppimine mitmest vaatenurgast, 13–33. Tallinna PedagoogikaülikooliToimetised. A24.

Ruus, V-R. (2005). Millise õppekavaga jätkab Eesti kool? Riigikogu Toimetised, 11,86–94.

Toom, E. (2007). ELi hariduspoliitilised eesmärgid Eesti üldhariduspoliitika kujundajatena.Bakalaureusetöö. Tallinn: TLÜ Riigiteaduste Insituut.

Toots, A. (2009). Brussels comes via Helsinki: the Role of Finland in Euro-peanization of Estonian Education Policy. Halduskultuur, 10, 58–73.

Toots, A. & Kalev, L. (2015). Governing in the Shadow of Bologna: Return of theState in Higher Education Quality Assurance Policy. International Journal of PublicPolicy (forthcoming).

Vanttaja, M. & Rinne, R. (2008). Soome ja Eesti hariduse võrdlus ning EuroopaLiidu hariduspoliitika mõjud. Kogumikus Jõgi, L., Jääger, T., Leppanen, R &Rinne, R. (toim), Eesti ja Soome haridus ning muutused ELi hariduspoliitikas 1990–2000,331–345. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

äesolev peatükk vaatleb Eesti poliitikakujun-damise hetkeseisu ja väljakutseid huvipõhisepoliitika vaatepunktist. Huvide tasakaalustatud

juhtimine on üha rohkem vaadeldav kui demokraatlikupoliitika võtmeväljakutse teadmusühiskonna kontek-stis, milleni jõudmise ideaalstsenaariumi sõnastaskümme aastat tagasi SE21. Teadmusühiskonna keskmekson õppivad organisatsioonid, mis peavad toimimisel japlaneerimisel lähtuma refleksiivsuse loogikast. Nagumärgib Lauristin (Lauristin 2006): massiivsete ja vähe-refleksiivsete klassikalise esindusdemokraatia institut-sioonide roll väheneb, esile kerkivad spontaansed liiku-mised, probleemile orienteeritud töörühmad, dünaa-milised mõttekojad; parlamendipoliitika kõrval hakka-vad ühiskonna arengut üha enam kujundama prob-leemikesksed surverühmad ja liikumised, mittefor-maalsed eksperdirühmad, oma muredele lahendusi otsi-vad kodanikuühendused jne.

Käesolev peatükk püüab näidata, et kümne aastaga onpoliitika mõjutamise arhitektuur ja kaasamispoliitikateolemus oluliselt muutunud. Samas võib tõdeda, etjätkusuutlikku poliitika raamistus on tekkinud uued jasageli ka keerulisemad väljakutsed.

5.6.1 Väljakutsed ja valikud poliiti-kate tasakaalustatud mõjuta-misvälja kujundamisel

OECD 2011nda aasta riigivalitsemise hindamise raportmärgib, et Eesti valitsusel on ühest küljest puuduliksuutlikkus mitmesuguste teabeallikate kasutamisel jasünteesimisel otsustamisprotsessis. Teisalt on valitsuselraskusi kaasata eri huvirühmi, mistõttu tuleb edasi aren-dada nii kodanike ja huvirühmade osalemist poliitikaskui ka tõenduspõhist otsustamist.

Huvipõhine poliitika: võimalused, ohud, tasakaalud

5.6� OTT LUMI

K

Sissejuhatus



OECD kriitika võiks kokku võtta tõdemusega, et meilon puudujääke huvide tõhusal juhtimisel nii poliitikasisendis (kelle formuleeritud probleemide ja millise infoalusel otsustatakse) kui ka väljundis (kes ja kuidas ot-sustab). Üks jätkusuutliku poliitikaprotsessi tuleviku-väljakutseid peitub seega riigi suutlikkuses mõtestadaiseenda ja kaasatavate teisenevat rolli riigivalitsemiseüldises mehhanismis (vt peatüki sissejuhatavat artiklit).Riigi ja tema institutsioonide ülesanne on üha enammetavalitsemine – reeglite kujundamine ja nende järgi-mise tagamine, kuidas ühendused, organisatsioonid jakodanikud saavad poliitikat mõjutada; eri tüüpi organi-satsioonikultuuride omavahelise keele tõlkimine ja tõl-gendamine osapooltele ning võimu mõjutavate osa-poolte omavaheliste jõuvahekordade tasakaalustamine(Jessop 2011).

Nii nagu Lääne-Euroopa poliitika juba viimased 25–30 aastat, on ka Eesti valitsemissüsteem viimasel küm-nendil kogenud seniste hierarhiliste ja suletud valit-semispraktikate murenemist, millega kaasnevalt muu-tuvad nii valitsejate ja poliitika mõjutajate piirid kui karollid. Ühest küljest on oluline, kuidas esindusdemo-kraatia institutsioonid suudavad kohanduda ja ühildudauute diskursusareenidega ja postmodernse demokraatiamehhanismidega. Teisalt peavad üha oskuslikumalt jajõulisemalt toimivate eestkoste- ja huviesindusüksustening otsustajate vahel tekkima uued tasakaalumehha-nismid.

Huvide kandja mõistet poliitikas on üha keerukamüheselt defineerida (Jordan, Maloney 2007). Esiteks onnüüdisaja huvigruppide ja surverühmade kujunemineüha enam valiku- ja vajaduspõhine ning lojaalsuspõhinepikaajaline grupikuuluvus mängib üha väiksemat rolli(Norris 2002). Ka Eesti viimaste aastate poliitika on täisnäiteid, kus poliitiline reaalsus vormib ad hoc kerkinud

probleemidest lähtuvalt tugevaid surverühmi, kes suu-davad mõjutada avalikku arvamust ja panevad valitudesindajad tugeva surve alla. Hiljuti nägime seda 2014.aasta sügisel aset leidnud kooseluseaduse-debatis. Kasuhtluskanalite muutumine mängib huvide mobilisee-rimisel ja kujundamisel tähtsat rolli. Heaks näiteks onviimastel aastatel mõjukaks huvirühmaks kujunenudEesti Taastuvenergia Koda, kes seisab Eesti üleminekueest taastuvenergiale. Selles huviorganisatsioonis on11 asutust ja 3 eraisikust liiget, kuid organisatsiooniFacebooki lehel on peaaegu 1200 jälgijat. Alljärgnevaltvaatleme Eesti eestkoste-ja huvirühmapoliitika peamisiväljakutseid läbi nelja poliitika mõjutamisvälja lihtsus-tatud dimensiooni (vt tabel 5.6.1).

5.6.2 Huvide mobiliseerimine

Optimistlik vaade leiab, et huvide kujundamine on„demokraatia kool“, kus võitjad on alati erinevad; klas-sikaline skeptiline vaade aga eeldab, et selles protsessisdomineerivad kitsad erahuvid alati laiemate avalikehuvide üle, sest kontsentreeritud erihuve (nt ärihuve)on alati kergem mobiliseerida kui hajali kodanikukonnaüldisi huve (Olson 1965).

Kahtlemata on ka Eesti viimase kümnendi poliitikapakkunud hulgaliselt spekulatsioone olukordadest, kusseadusi ja norme on vastu võetud sotsiaalselt kitsaltpinnaselt lähtuvate, kuid dominantsete isikute või rüh-made huvides. Universaalseid lahendusi eri huvikand-jate poliitika mõjutamise suutlikkuse võrdsustamiseksei ole; täielik tasakaal kuulub sotsiaalse utoopia vald-konda. Ühelt poolt peituvad parema tasakaalu või-malused kodanikuühiskonna arengus, kuid ettekujutussellest, et kodanikuühiskonna organisatsioonid võivad

KESKNE VÄLJAKUTSE Ebavõrdsus Ebaproportsionaalsus Läbipaistvus Poliitika hõivang/kinnikiilumine

FOOKUSKÜSIMUS Huvide mobiliseerimine Huvirühmade Otsustusprotsess Poliitika tulemid jajõuvahekorrad edukus

OPTIMISTLIK VAADE Huvirühmad kui loomulik Olulised huvid Avalik arutelu ja avalik Huvide vaheline mõistlik„demokraatia“ kool“ tõusevad alati esile kontroll tagavad avatud tasakaal tagab õiged

poliitika tulemid

PESSIMISTLIK VAADE Osal on suuremad Kõrvalekalle soosib Avaliku poliitika Tugevamad blokeerivad ressursid ja parem eliiti ostetavus muutusi

positsioon

TABEL 5.6.1 Huvide ja mõjujoonte kujunemise protsess poliitikas

Allikas: autori tabel, lähteraamistik Lowery, Brasher 2004.


moodustada ühtse blokina vastasrinna äriringkondadeeestkostele, ei ole siiski mitmel põhjusel realistlik.Paljudel juhtudel ei ole ka ilmne, et kodanikuühiskonnaorganisatsioone saab käsitleda avaliku huvi kandjana.Sageli võivad vormiliselt kodanikuühiskonna organisat-sioonid olla maskeerunud osalejad ärihuvide võitluses.Laiemas plaanis on kaheldav, et huvirühmade seas ava-liku huvi kandjate ja erahuvi kandjate selgepiiriline eris-tamine on üldse võimalik, ja kas ühtesid huve võibkäsitleda teistest kõrgemalseisvana. Eestis hägustabpostkommunistliku jäänukina kodanikuühiskonna kuiärisektori iseseisva tasakaalustaja rolli ka ulatuslikvabasektori riigisõltuvus, mis tähendab, et erinevateMTÜ-de kaudu ei väljendu tihtipeale nn neutraalnekodanikkonna huvi, vaid maskeeritud kvaasiriiklus(Käsper 2014).

Poliitika mõjutamisele suunatud huvide edukas mo-biliseerimine sõltub sellest, kui avatud on poliitikamõjutamise kanalid. Huvirühmade kaasamise tähtsustpoliitika kujundamisse on Eesti viimase kümnendivalitsused ja parlamendid järjepidevalt rõhutanud ningastunud ka rea praktilisi samme kaasamise tõhus-tamiseks. Hetkel määratleb üleriigilistest seadusaktideskaasamist kümme õigusakti (Kübar, Hinsberg 2014).Õiguslik raamistik näeb poliitika kujundamise protses-sis ette küllalt palju sisenemispunkte, mille kaudu hu-virühmad otsustamisprotsessis kaasa rääkida saavad. Kaametnikkond on hakanud üha enam mõistma kaasamisetähtsust ja analüüsima ning arendama kaasamise prak-tikaid (Peipsi Koostöökeskus, Keskkonnainvesteerin-gute Keskus 2008; Riigikantselei 2009).

Siiski ei saa me praegu Eesti puhul rääkida toimivastja tõhusast ning, mis oluline, väikeriigile iseloomulikustkaasamissüsteemist. Keskne väljakutse on saavutadamuutus poliitikakujundajate endi vaates kaasamisele.Täna domineerib arusaam, et kaasamine on poliitika-protsessist eraldine tegevus (Kübar, Hinsberg 2014),mida tuleb teha aeg-ajalt n-ö kohustuslikus korras javalikuliselt. Ka ministeeriumide ja nende allasutustepraktika kaasamisel ja konsulteerimisel on vägagi eri-nev (Praxis 2010). Sageli on kaasamine juba eelnevaltväljavalitud poliitika õiguspärastamise vormiline meh-hanism. Tihti püütakse näidata kaasamisena kitsa jasuletud poliitikakogukonna (näiteks valdkonna ase-kantsleri ja üksikute poliitikateemade arvamusliidrite)poolavatud nõupidamisi. Ka Riigikogu kaasamisprotsesstekitab küsimusi. Riigikogu töö- ja kodukorraseaduskehtestab küll mõned põhimõtted, mis kaasamist soovi-tavad, kuid sellegipoolest on praktika komisjoniti vägaerinev (Korruptsioonivaba Eesti 2014).

5.6.3 Huvirühmade sisemine hierarhia, erinev suutlikkus

See, kes määrab poliitika päevakorra (agenda), domi-neerib ka ülejäänud poliitika kujunemise faasides. Kui-võrd huvirühmad, kes agenda kujundamises konku-reerivad, ei suuda päevakorra kujundamisse võrdseltpanustada, ei pruugi poliitika päevakord kajastadaühiskonna meeleolusid ja hoiakuid õigetes proport-sioonides.

USA ja Euroopa esinduskogude ja valitsuste päeva-kordade ning avaliku arvamuse seoste uuringud kinni-tavad, (Baumgartner, Jones 2002; Jennings jt 2011), etavaliku arvamuse mõju poliitika päevakordade kujune-misel on väga tugev. Siit omakorda tuleneb meedia kuiavaliku arvamuse kujundaja suur vastutus poliitika-kujundusahela käivitamisel.

21. sajandi valitsemissüsteem peab olema orienteeri-tud poliitika päevakorra teadmistepõhisele juhtimiseleja suunamisele (Dunn 2011). See eeldab esiteks valitsustesuutlikkust jälgida huvirühmade „nõrku signaale“(probleeme, mis veel ei ole akuutsed, aga kujunevad sel-liseks), teiseks aga jälgida, et huvirühmadel oleks päe-vakordade kujundamisele tasakaalustatud juurdepääs.

Huvirühmade suutlikkuse erinevust poliitika päe-vakordade kujundamisel mõjutab see, kui avatud ja sel-gelt reguleeritud on poliitikaprotsess. Avatust suuren-daks poliitikakavatsuste kujunemise, menetlemise jarakendamise prognoositavus, reguleeritust aga poliitikamõjude selgepiirilised analüüsid.

Valitsuse hea õigusloome ja normitehnika eeskirinägi ette poliitikate väljatöötamise kavatsuse, kontsept-siooni, mõjude analüüsi ja mõjude järelhindamise kohtasätestatud nõuete rakendamise täies ulatuses 1. jaan-uarist 2014. Siiski, nagu näitavad esialgsed uuringud,tekitab kirjapandud eeskirjade rakendamine reaalsusessageli probleeme (Praxis 2014). Näiteks valitsuse pooltkeskkonnaministeeriumi ettepanekul 2014 aasta sügiselkinnitatud põlevkivisektori keskkonnatasude pikaaja-liste mõjude prognoos ei põhine Riigikontrolli hinnan-gul ühelgi tõsiseltvõetaval analüüsil (Riigikontroll2014).

Omaette ja alati aktuaalne küsimus on see, kui sule-tud (korporatiivne) ja hierarhiline on huvirühmade süs-teem. Kesk- ja Põhja-Euroopas, kus on tugevad korpo-ratiivsed traditsioonid, antakse mõnedele valdkond-likele ja ka erialastele huvide esindamise organisat-sioonidele monopoolne või vähemalt privilegeeritudroll valdkonna huvide esindamisel läbirääkimises riigiga(Eising 2004). Ennekõike soositakse seda teatud baas-


huvide (kapital, tööjõud) paremaks rõhutamiseks jaesindamiseks. Teatud hetkest muutub liigne korpora-tiivsus ehk otsustajate tuginemine vaid üksikute huvi-rühmade ringile avatud valitsemist pärssivaks (Clawson1985: 16–17), sest valitud huvirühmade esindusele raja-tud otsustusprotsessil on suurem oht takerduda tupik-seisudesse ja tekitada nn poliitilist näilisust. Ka Eestiriigivalitsemise traditsioonidel ja tänasel ülesehituselon tugevad neo-korporatiivsete tunnused. Paljudespoliitikavaldkondades on riik kas seadusega või hal-duspraktikas delegeerinud privilegeeritud partneri rolliteatud kategooriakaitse või institutsionaalsetele huvi-gruppidele. See on iseenesest normaalne ja ka EuroopaLiidu poliitikaraamistik üldjoontes soodustab seda.Siiski, avatud valitsemise ideaalide raamistikus ei oleneokorporatiivsete kaasamis- ja konsulteerimisprakti-kate edasine süvendamine perspektiivne poliitikasuund.Näiteks on 2012. aastal algatanud selle suunitlusega ette-paneku parlamendis SDE fraktsioon (seni menetluses),kes sooviks anda Riigikogu komisjonile õiguse validavälja huvirühmi, kellel oleks nn alalise partneri eelis-staatus (Põhiseaduskomisjon 2014).

5.6.4 Poliitikaprotsessi läbipaistvus

Huvirühmade võrdsemat võimekust oma huve poliitikapäevakorda tuua ja nende eest seista tagab poliiti-kaprotsessi suurem läbipaistvus. Eesti kontekstis onselles mõttes aktuaalsed kaks küsimust: erakondade

rahastamise läbipaistvus ja poliitika mõjutamise kokku-leppelised ning õiguslikud reeglid.

Sisuline suurem muudatus Eesti erakondade rahas-tamissüsteemis jõustus 2004. aastal: riigieelarvelisi toe-tusi erakondadele kolmekordistati, kuid samas keelatiettevõtete annetused erakondadele. Stabiilne toetusriigieelarvest on kiirendanud Eesti parteimaastiku ins-titutsionaliseerumist ja olnud ka teatud piirini tõhuskorruptsioonivastane meede. Teisalt on meedia viimasekümnendi jooksul korduvalt tõstatanud varjatud anne-tuste küsimuse. On selge, et regulatiivne raamistik, missoodustab varjatud otsustajate ja huvirühmade vahe-liste suhete kujunemist, ei ole jätkusuutlik. Eriotstar-belise erakondade rahastamise järelevalve komisjoniloomine 2011. aastal olnud kindlasti tubli samm läbi-paistvama poliitika suunas. Jätkusuutliku, huvirüh-madega arvestava poliitika raamistiku seisukohast võiksjärgnevatel aastatel olla üks aruteluteemasid ka ette-võtete ja organisatsioonide poolse erakondade rahas-tamise lubamine teatud ulatuses (võimalik, et koos riigi-eelarvelise toetuse külmutamisega teatud perioodiks),mis võiks kujuneda vastukaaluks erakonnapoliitikakvaasiriigistumisele.

Lobireeglid vajavad samuti laiapõhjalisemat ava-likku arutelu. Põhimõttelised valikud lobitegevuse reg-uleerimisel on sellised (vt tabel 5.6.2): 1. kas piisabeneseregulatsioonist või tuleks rakendada kohustus-likku reguleerimist; 2. kas reguleeritakse poliitika mõju-tajad või otsustajad või mõlemaid; 3. kas reeglidkehtiksid täidesaatva või seadusandliku võimu võimõlema jaoks? Lobi reguleerimise diskussiooni rahvus-

TABEL 5.6.2 Levinud viisid lobitegevuse reguleerimisel

VABATAHTLIK KOHUSTUSLIK

LOBISTID, EESTKOSTJAD Tugevama variandina vabatahtlik register Registrid nii valitsuse kui ka parlamendi juures.

(registreerimine võib anda privileege, näiteks Riiklik atesteerimissüsteem.

juurdepääsu komisjonide istungitele, Järelevalve- ja sanktsioneerimissüsteem.

materjalidega tutvumiseks jne).

Võimalikud registrid nii valitsuse kui ka

parlamendi juures.

Pehmema variandina eestkostjate liitude

käitumisjuhised ja eetikakoodeksid.

OTSUSTAJAD Seaduslikult mittesiduv parlamendi või Raporteerimiskohustus huvirühmadega

valitsuse eetikakoodeks. kohtumistest, huvirühmade heaks töötamise

piirangud pärast ametist lahkumist.

Allikas: autori tabel.


vaheline kogemus: esiteks, diskussioon sel teemal onavalikkuse suurema kontrolli kaudu iseenesest oluline;teiseks, võluvitsa leidmine (ehk see, et ainuüksi mõniregulatsioon tagab huvirühmapoliitika täieliku läbi-paistvuse) on vähe tõenäoline (Greenwood, Clive St1998; McGrath 2008). Samuti ei ole tänaseks väljaku-junenud Eesti poliitikamudelis mõistlik lahendusi kel-legi teise pealt kopeerida. Näiteks on Põhjamaades selgepoliitiline traditsioon, mis ei pea lobi reguleerimisthuvigruppide ja kodanike sõna- ja tegevusvabaduse pii-ramise kaudu õigeks. Teisalt on mitmeid näiteid Ida-Euroopa riikidest, kes on (tõsi, erineva edukusega)anglo-ameerikalikke lobiregulatsioone siiski rakendadapüüdnud (Lumi 2014).

5.6.5 Poliitika protsessi sujuvus vs. hõivamine/halvamine

Keskne poliitikatulemite debatti pikka aega valitsenudküsimus: kas rahaga saab poliitikaid osta? Mitte kor-ruptiivses mõttes, vaid selles mõttes, et jõukamatelhuvirühmadel lihtsalt on suurem võimekus poliitikaidmõjutada. Viimase kümnendi ulatuslikud sotsioloo-gilised uurimused, mis on otsinud seoseid raha jaotsustamise tulemite vahel, on valdavalt jõudnud üht-sele järeldusele, et materiaalsete ressursside poolestjõukad huvirühmad ei ole üldiselt poliitika mõjutamiseledukamad (Baumgartner jt 2014). Eestis taolisi uurin-guid tehtud ei ole, ent need oleksid vajalikud.

Moodsa lääne demokraatia põhiline probleem seis-neb pigem poliitikaprotsesside patiseisundi tekkimisesehk takerdumises nn status quosse. Mida tugevamakssaavad mõne valdkonnapoliitika saavutatud seisunditkaitsvad huvirühmad, seda keerulisem on poliitika-muutusi esile kutsuda. Üldjuhul näeme siiski, et teatudaja jooksul status quo hoidjate ja muutusi nõudva polii-tikakogukonna veenvus ja võimekus võrdsustuvad. Kuidtaoliste huvirühmade laupkokkupõrgete puhul eelis-tavad nii poliitilised kui administratiivsed otsustajadpigem toetada status quod, sest muudatustega kaasnevadriskid ei ole lõpuni prognoositavad. Ka Eesti poliitikason viimasel kümnendil üha selgemalt märgata selliseidpoliitikavaidlusi, kus kehtiva süsteemi hoidjad ja muu-tuste taotlejad on mõlemad võrdselt tugevad pooledning tulemuseks on poliitika kinnikülmumine. Selliseksnäideteks võib pidada juba vähemalt 15 aastat päeva-korras olnud haldusreformi ning kümmekond aastatväldanud apteegituru ja alkoholipoliitika piirangutedebatti.

Järgnevatel aastatel tuleb Eesti poliitikas sellise vald-

konnapoliitika kinnikiilumisega tugevate huvirühmadekokkupõrgete tagajärjel kindlasti üha enam arvestada.Loomulikult ei tähenda see poliitilise süsteemi põhja-likku stagneerumist, sest hulk teisi trende kutsub polii-tikamuudatusi pikema aja jooksul siiski esile. Aeg-ajaltvõivad suuremad poliitikamuutused aset leida nii vali-mistega kaasnevate uute valitsuskavade kaudu kui kahuvirühmapoliitika raamistikus, kus kosmeetiliste polii-tikamuudatuste kõrval toimivad aeg-ajalt ka nn kat-kestatud tasakaalu juhtumid, mille tulemusena status quopooldajate positsioon ootamatult muutub ning toimu-vad põhjalikud muudatused poliitikas (Baumgartner etal 2014).

Kokkuvõte

Poliitika mõjutamise tegurid ja huvikandjate toimimis-väli mängivad moodsas interaktiivses demokraatias ühatähtsamat rolli. Kokkuvõttes kooruvad siin välja polii-tika jätkusuutlikkuse aspektist kaks keskset küsimust:poliitika otsustamise legitiimsus ja kvaliteet. Otsus-tamise legitiimsus on olnud Eesti poliitilise arutelukeskmes kogu Eesti säästva arengu riikliku strateegiaSE21 järgse kümnendi. Traditsiooniliste institutsioonidelegitiimsuse puudujäägid on avalikkusele ilmsed jasaanud nii meedia tähelepanu kui olnud ka avalikuarutelu keskmes. Ennekõike on need väljendunud polii-tiliste parteide ja teiste poliitikamõjutajate vahelises de-batis. Tõsi, see ei ole Eestile ainuomane nähtus. Nnlegitiimsuse debatt (ehk vabakonna süüdistused era-kondade kartellistumise kohta, mis kulmineerusid 2013.aasta Rahvakogu liikumisega) tähistab tegelikult selle-kohase Lääne-Euroopas juba toimunud debati mõnin-gase hilinemisega Eestisse jõudmist (Katz, Mair 1995).Üsna kindlalt võib eeldada, et esindus- ja osalus-demokraatia tasakaalupunkti otsimine Eesti valitsemis-süsteemi nn järeldemokraatia raamistikus (Kalev 2011) japoliitika legitiimsuse huvides jätkub ka järgneval aren-guperioodil. Me ilmselt näeme, et hulk uusi poliitika ku-jundamise formaate on juba tekkinud või tekkimas(näiteks Riigikogu komisjonide tööprotsessi avanemine,nõrgenenud poliitikasse sisenemise barjäärid erakonnaasutamisel, rahvaalgatuse seadustamine jne). Loomu-likult ei asenda uudsed formaadid esindusdemokraatiapoliitikamehhanisme täielikult, legitiimsuse nimel toi-mub lihtsalt praeguste institutsioonide ja toimijaterollide ümberdefineerimine ja uute tasakaalupunktideotsing.

Võib eeldada, et poliitika jätkusuutlikkuse küsimu-sed keskenduvad järgmisel kümnendil üha teravamalt


poliitilise otsustamisprotsessi kvaliteedile. Otsustamisekvaliteedi tagamine (parendamine) eeldab valitsemis-institutsioonide rollide jätkuvat ümbermõtestamisthuvipõhise poliitika kontekstis. Institutsioonid peavadvajaduse korral suutma oma päevakorda kehtestada,poliitikat sõnastada ja ellu viia, seistes vastu tugevate jakonfliktsete huvirühmade survele. Eriti Eesti kui piira-tud inimressursiga väikeriigi kontekstis on hädavajalikleida uusi võimalusi väliste huvirühmade teadmiste jaoskuste sügavamaks integreerimiseks poliitikaprotsessi,et saavutada oluliselt paremaid poliitikatulemeid.

Lõpetuseks: huvirühmapoliitikat on riigi valitsemiseinnovatsiooni valdkonnana seni alatähtsustatud. Läh-tudes e-valimiste, e-maksuameti või teiste e-teenuste jatoimingute edukast rakendamisest võiks eeldada, et justEesti kui infotehnoloogiliselt arenenud väikeriik suudabvälja pakkuda uudseid IT-lahendusi nii kaasamiseparendamiseks kui ka poliitikaprotsessi jälgitavuse jaratsionaalsuse suurendamiseks. Lisaks Eesti siseselepoliitika jätkusuutlikkuse kasvule oleks taolistel eduka-tel rakendustel kahtlemata ka selge piiritaguse tead-mussiirde potentsiaal. ●

Baumgartner, F.R., Berry, J.M., Hojnacki, M., Kimball, D.C. & Leech, B.L. (2014).Money, Priorities and Stalemate: How lobbying affects public policy. Election lawjournal, 13 (1). DOI: 10.1089/elj.2014.0242.

Baumgartner, F.R. & Jones, B.D. (2002). Policy Dynamics. University of ChicagoPress. Chicago.

Clawson, A. (1985). Organized interests and the State.Studies in Meso-Corporatism. SagePublications. California.

Dunn, W.N. (2011). Public policy analyses. University of Pittsburgh.

Eising, R. (2004). Multilevel Governance and Business Interests in the EuropeanUnion. Governance: An International Journal of Policy, Administration, and Institutions,17,(2). Blackwell Publishing.

Eesti Taastuvenergia koja koduleht (2014). http://www.taastuvenergeetika.ee

Greenwood, J. & Clive, S.T. (1998). Regulating Lobbying in the Western World.Introduction Parliamentary Affairs, 51, (4).

Hinsberg, H. & Kübar, U. (2014). Kaasamine avalikus sektoris ja vabakonnas. EMSL.

Jennings, W. jt (2011). Effects of the Core Functions of Government on the Di-versity of Executive Agendas. Comparative Political Studies, 44, 1001. Sage Publica-tions.

Jessop, B. (2011). Metagovernance, Handbook of Governance. Chapter 8. TheSAGE DOI:http://dx.doi.org/10.4135.

Jordan, G. & Maloney, W. (2007). Democracy and Interest Groups: Enhancing participa-tion?. Palgrave Macmillan. New York.

Kalev, L. (2011). Post-Communism and Post-Democracy. Studies of Transition Statesand Societies, 1, 92–95.

Katz, R.S & Mair, P. (1995). Changing Models of Party Organization and PartyDemocracy: the Emergence of the Cartel Party. Party politics, 1 (1), 5–28.

Käsper, K. (2014). Eesti mõttetu kodanikuühiskond. Postimees, 12.11.

Korruptsioonivaba Eesti. (2014). Lobitöö Eesti seadusloomes: kes, miks ja kuidas?Tallinn.

Lauristin, M. (2006). Jätkusuutlikkuse poliitiline mõõde. Riigikogu Toimetised 14.Essee.

Lumi, O. (2014). A Comparative Insight Into the Status of the Lobbying Regula-tion Debate in Estonia. Journal of Public Affairs Special Issue: Public Affairs in Centraland Eastern Europe, 14.

McGrath, C. (2008). The Development and Regulation of Lobbying in the newMember States of the European Union. Journal of Public Affairs, 8, 15–32. DOI:10.1002/pa.284.

Norris, P. (2002). Democratic Phoenix: Reinventing Political Activism. New York: Cam-bridge University Press.

OECD (2011). Public Governance Reviews. Estonia. Towards a Single Government Approach.

Olson, Jr., M. (1965). The Logic of Collective Action: Public Goods and the Theory of Groups,Harvard University Press.

Peipsi Koostöökeskus, Keskkonnainvesteeringute Keskus (2008). Avalikkusekaasamise käsiraamat ametnikult ametnikule.

Põhiseaduskomisjoni koduleht. (2014). SDE fraktsiooni eelnõu huvirühmade jakomisjonide koostööst. http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eel-nou&eid=14550965-cf7a-4848-9256-a9b98b2697c5&.

Praxis (2014). Mõjude hindamise metoodika rakendamine EL asjades.

Praxis, Balti Uuringute Instituut (2010). Valitsusasutuste kaasamispraktikate analüüs.

Riigikontroll (2014). Pressiteade seoses põlevkivi sektori keskkonna tasudega.http://www.riigikontroll.ee/tabid/168/amid/557/ItemId/715/language/et-EE/Default.aspx.

VIIDATUD ALLIKAD


Organiseerunud kodaniku-algatuslik tegevus jaühiskondlik sidusus: koostöö perspektiiv

5.7

� ERLE RIKMANN, MARKO SÕMER

Sissejuhatus

odanikualgatuslikku tegevust peetakse oluliseksnii-öelda tiheda koega (thick) ühiskondlike suhetetekkimisel ja taastootmisel. 2014. aastal tegi

Tallinna Ülikooli uurimisrühm üle-eestilise kodaniku-algatuslike organisatsioonide uuringu (vastajaid 1000).Tegemist oli neljanda kordusuuringuga (vt Rikmann jt2010). Uuringut rahastas Kodanikuühiskonna Sihtkapi-tal. Käesolevas artiklis tutvustatakse mõningaid selleuuringu tulemusi, keskendudes organisatsioonide tege-vusele sektoriteülese ühiskondliku sidususe ja koostöö-suhete vaatenurgast.

Akadeemiline huvi ühiskonna eri sektorite vahelisekoostöö vastu sai alguse 1990ndate keskel ja onjätkunud tänaseni (vt Bielefeld jt 2010; Rivera-Santos,Rufin 2004). Sektoritevahelise koostöö all mõistetakseharilikult valdkonnasisest partnerlust, milles osalebkaks või rohkem poolt ühiskonna eri osadest (kodaniku-ühiskond, riik, ärisektor) ning mis toimib ühise eesmärgitäpsustamiseks või taotlemiseks mittehierarhilisel viisil(Van Huijsteea jt 2007). MTÜde koostöösuhteid väär-tustatakse eeldusel, et keerukamate eesmärkide saavu-tamine ühiskonnas vajab eri poolte ja rühmade ühistpingutust ning ressursside koondamist (vt Thomson jt2009; Bollen, Hoyle 1990). Eesmärkide saavutamiselmängivad olulist rolli koostöös loodavad usalduslikudsuhted, ilma milleta omavahel kokkulepitu ei reali-seeruks. Ühistegevuse tulemuste uurimine on keerukasja selleks kasutatakse mitmesuguseid lähenemisi. Koos-tööd võib uurida näiteks kui teadmiste-kogemusteülekandmist (transmissiooni) (Argote jt 2000; Lambooy2004) või käsitleda seda pigem transformatiivse inter-

aktsioonina (Hardy jt 2003), kus ühiselt luuakse ja aren-datakse tähendusi, käitumisviise, kujundades seeläbisotsiaalset keskkonda ja selle sidusust. Viimasestkäsitlusest oleme lähtunud meiegi. Ingliskeelses kirjan-duses on arutletud ka koostööd tähistavate mõistete(näiteks collaboration, cooperation, networking, partnershipjms) tähendusevarjundite üle, mis kõik haakuvad eritüüpi partnerlussuhete ja koostöö väljunditega (Vigoda-Gadot 2003). Eesti keeles on organisatsioonide koos-töösuhted pälvinud seni vähe tähelepanu, eriti koda-nikualgatuslike organisatsioonide perspektiivist.

5.7.1 Eesti MTÜde koostööpartnerid:üldpilt

Koostöösuhted ei ole kodanikualgatuslikus tegevuseseesmärk omaette. Need tekivad vajadusepõhiselt teatudüldisemate sihtide saavutamiseks. Meid huvitas Eestikodanikualgatuslike organisatsioonide koostöö insti-tutsiooniline struktuur. Palusime küsitluses MTÜdelnimetada nende koostööpartnerid: nii püsi- ehk stra-teegilised partnerid kui ka kõik esinenud koostööjuhuduuringule eelnenud aasta jooksul. Selgus, et 82% vas-tanud MTÜdest oli teinud eelneval aastal koostöödmõne teise organisatsiooniga ja 75% MTÜdest on vähe-malt üks pikaaegne koostööpartner. Kui lühiajalisekoostöö puhul on olukord jäänud viie aasta taguse sar-naseks, siis püsipartnerite puhul on toimunud märgatavtagasilangus: võrreldes aastaga 2009 oli aastal 2013 lige-

K



male 20 protsendipunkti võrra vähem neid MTÜsid, kesvõisid raporteerida pikaajalisest koostööst mõne teiseMTÜ või kohaliku omavalitsusega.

Üldiselt on ka praegu MTÜde peamised stratee-gilised partnerid teised MTÜd ja kohalikud omavalit-sused (joonis 5.7.1). Pikaajaliste parterite olemasoluannab poolte käsutusse lisaressursse, sest võimaldabteineteise erinevusi rakendada vastastikku täiendaval jakasulikul viisil. Samuti realiseerub just pikaajalisteskoostöösuhetes nende suhete transformatiivne po-tentsiaal, mis võiks viia sotsiaalse sidususe suurene-miseni.

Püsivate koostöösuhete vähenemine võib olla tingi-tud mitme teguri koosmõjust. Esiteks: selle ja möö-dunudkordse (2009) andmete kogumise vahele jääbmajanduskriis, mille mõju Eesti ühiskonnale avaldubtõenäoliselt ka nendes koostöönäitajates. Teiseks: ko-danikualgatuslikus tegevuses aset leidvate pikaajalisteprotsesside taustal võib öelda, et viimase kümnendiüldised arengud ongi toimunud „projektipõhisema“tegevuse levimise suunas (Papakostas 2003). Projek-tipõhises tegutsemiskeskkonnas ei osutu pikaajalistepartnerite olemasolu enam rentaabliks ja organisat-sioonid kalduvad langetama valikuid pigem lühiajalis-test vajadustest lähtuvalt. Samuti nõuab pikaajalistekoostöösuhte ülesehitamine aega, kogemusi, tahet jtressursse, mida organisatsioonidel Eesti MTÜde kesk-mist noorust ja liikmete arvu arvestades napib. Uuringutulemused kinnitasid, et vanematel ja suurema liikmes-

konnaga ühendustel on nii sektorisiseselt kui ka sek-torite vaheliselt sagedamini püsivaid koostöösuhteid.

Vanematel organisatsioonidel on välja kujunenudstabiilsemad koostöösuhted teiste MTÜde kõrvalsagedamini valitsusasutuste, meedia ja kõrgkoolidega.Kohalik omavalitsus, äriettevõtted ja üldhariduskool onpüsipartnerid samuti pigem keskmise vanusega (kuni 14aastat) ja vanematele MTÜdele, seevastu noorimatelMTÜdel (kuni 5 aastat), kes on koostöös üldiselt vähemvõrgustunud, esineb teistest sagedamini koostööd äri-sektoriga. See viimane, et uued, alles tegevust käivitavadMTÜd teevad keskmisest rohkem koostööd ettevõt-lusega, on samuti uus arengusuund, mida varasematesuuringutes ei ole täheldatud.

Ühekordsete ühiste ettevõtmiste ja koostöö puhulolulist vähenemistrendi ei ilmne: 2013. aastal on teisteMTÜdega koostööd teinud 58% vastajatest ja kohalikeomavalitsustega 52% (2009. aastal oli neid samuti 58%).Vähe on muutunud ka partnerite „pingerida“, mille esi-viisik on: teised MTÜd, kohalik omavalitsus, üldharidus-või kutsekool, äriettevõte ja meediakanal. Enne majan-duskriisi, 2009 aasta uuringust järelduvalt (2008. aastaandmed) tehti veidi rohkem koostööd ärisektoriga javeidi vähem koolidega, 2014. aasta uuringus (2013. aastaandmed) on ärisektor ja koolid sagedustabelis kohadvahetanud.

Kokkuvõttes on viimase viie aasta jooksul MTÜdekoostöötegevus vähenenud peamiselt pikaajaliste ühistetegemiste arvelt. Enim on vähenenud pikaajalised part-nerlussuhted kohaliku omavalitsuse ja teiste MTÜdega.Arvestatav vähenemine on toimunud ka ettevõtete jameedia puhul. Ühekordsed ühistegevused püsipartner-luse arvelt kasvanud ei ole. Põhiosas on näitajad jäänudsarnaseks varasematega, koostöö kohalike omavalit-sustega on mõnevõrra vähenenud.

5.7.2 Ühised tegevused ja koostöö sisu: MTÜde koostöösuundu-muste tüpoloogia

Eesti ühiskonnateadlased on jälginud MTÜde võrgustu-mist ja koostöömustreid alates 1997. aastast (vt Lager-spetz jt 2002; Lagerspetz, Rikmann 2008; Rikmann jt2010). Aastate jooksul mõneti muutunud peamisteuurimisküsimuste taustal on uuringutes oluliseks

0 10 20 30 40 50 60 70

Teine MTÜ

Kohalik omavalitsus

Üldhariduskool või kutsekool

Äriettevõte

Valitsusasutus

Meedia

Kõrgkool või usuühendus

Kogudus või usuühendus

Ametiühing

Poliitiline partei

2010/20092014

3

2

7

14

19

15

23

24

60

5944

42

20

17

13

12

12

6

2

1

JOONIS 5.7.1 MTÜde püsivad koostööpartnerid, %

Artiklis esitatud andmed põhinevad Tallinna Ülikoolis 2014. aastaltehtud uuringul „Kodanikualgatuse institutsionaliseerumineEestis 2014“. Uuringus osalesid lisaks artikli autoritele KristinaLindemann, Eve-Liis Roosmaa, Liisi Keedus jt.


teemaks jäänud kodanikualgatuslike organisatsioonidevõimekus ühiskonda „tihendada“. Ent tänaseni onküsimusi rohkem kui vastuseid. Milliste eesmärkidenimel koostööd tehakse? Missugustes valdkondades võitegevusaladel tekivad koostöösuhted sagedamini, mil-listes harvemini? Kuidas mõjutab juurdepääs mitme-sugustele rahastusallikatele ja teistele ressurssideleorganisatsioonide koostöövõimekust? Neile küsimustelevastamiseks koostasime 2014. aasta uuringu andmetealusel MTÜde koostöösuundumiste tüpoloogia. Tüpo-loogia loob koostöömustrite mõistmiseks ja võrdlemi-seks sisukama aluse kui seda võimaldaks analüüs üksi-kute muutujate kaupa.

Kasutasime koostöösuundade tüpoloogia leidmisekslatentsete klasside mudelit (edaspidi LKM). LKM ana-lüüs võimaldab (sarnaselt klasteranalüüsiga) leidagruppe (klasse), mis teatud tunnuste põhjal on sisemiseltmaksimaalselt koherentsed ja samal ajal üksteisest mak-simaalselt eristuvad. Teisisõnu võimaldab LKM leidasüsteemseid mustreid koos nende aluseks olevate struk-tuuride erinevustega. Mudeli aluseks võtsime üheksakõige levinumat MTÜde koostööpartnerit, ehk nii-öeldakoostöösuunda (lisaks ka koostöösuundade puudumise).Üheksa koostöösuuna olemasolu või puudumise põhjaljoonistus kuus eristuvat koostöösuundade mustrit, miskirjeldavad kuut koostöösuundumuse tüüpi. Tüpo-loogiat on lühidalt kirjeldatud tabelis 5.7.1.

5.7.3 MTÜde koostöösuundumuste tüübid ja koostöö sisu

Hoolimata koostöösuhete vähenemisest kohalikuomavalitsusega on KOV endiselt organiseerunud koda-nikualgatuse jaoks oluline partner. Koostöö kohalikuomavalitsusega iseloomustab mitut koostöösuundu-must, ent kõige olulisemal kohal on see esimest tüüpiesindavate MTÜde jaoks. Kohaliku suundumusega (esi-mese tüübi) koostöö sisuks on ennekõike ühisprojektidkohaliku omavalitsusega ning KOVilt saadud rahaline jatarbeline toetus. Joonisel 5.7.2 on esitatud ühiskonnaüldise edendamise seisukohast olulisi tegevusi ja ana-lüüsitud neid MTÜde koostöösuundumuste tüüpidekaupa. Siingi näeme, et esimest tüüpi (kohalik koostöö)organisatsioonide peamine tegevus on kohaliku eluedendamine. Veel tegeldakse mingil määral oma liikmetehuvide esindamise ja avalike teenuste osutamisega.Taolised koos-töömustrid iseloomustavad veidi vähemkui kolmandikku Eesti MTÜdest. Geograafiliselt tegutsebkohaliku koostöö suundumusega MTÜsid kõige rohkemLääne-Virumaal, Põlvamaal ja Võrumaal, kõige vähem

� ESIMEST tüüpi iseloomustab kõige enam koostöökohaliku omavalitsusega. 100% sellesse gruppikuuluvatest MTÜdest tegi 2013 aastal sellel suunalkoostööd. Mõningal määral tehti koostööd ka teistemittetulundusühingute (50%) ja üldharidusasu-tustega (32%). Ülejäänud koostööpartnereid esi-nes marginaalselt. Kohaliku omavalitsuse koostöö-

suundumuse esindajaid on MTÜde hulgas 29%

� TEINE tüüp on kõige laiahaardelisema koostöösuun-dumusega. Tüüp iseloomustab MTÜsid, kes tegidkoostööd kõikidel käsitletud suundadel, neist suu-rel määral teiste MTÜde (94%), kohalike omavalit-suste (87%), üldharidusasutuste (73%), massi-teabevahendite (67%) ja äriettevõtetega (64%).Vähemal, kuid siiski arvestataval määral (eriti võrd-luses teiste gruppidega) tehti koostööd ka valit-susasutuste (44%) ja ülikoolidega (40%). Laia-

ulatusliku koostöö tüüpi kuulub 24% MTÜdest.

� KOLMAS tüüp on kõige koherentsema, aga samaska kitsaima suunitlusega. Kõiki sellesse gruppikuulujaid iseloomustab koostöö piirdumine üksnesteiste mittetulundusühingutega. MTÜ-keskne koos-

töösuundumus hõlmab 9% MTÜdest.

� NELJAS tüüp on suunatud koostööle äriettevõte-tega (100%), vähemal määral ka kohaliku omaval-itsuse (52%) ja teiste MTÜdega (49%). Koostöö-

suundumus äriettevõtetega iseloomustab 9%

MTÜdest.

� VIIENDA tüübi puhul ei ole võimalik kindlat koos-töösuundumust määratleda. Mitmed erinevad suu-nitlused on keskmisel või vähesel määral esin-datud. See viitab grupile, mille liikmed ei mahukindla koostöömustri alla, vaid koondab mitme-suguseid marginaalseid suundumusi. Siia tüüpikuulub ka MTÜsid, mille koostöösuhted ei olelühikese tegutsemisea tõttu veel välja kujunenud.Uuringu tulemusi esitledes viitame sellele grupilekui eklektilise koostöösuundumuse tüübile. Taolisi

MTÜsid on 10%.

� KUUES tüüp koostööd ei tee. Koostöö puudub 18%

MTÜdest.

TABEL 5.7.1 Koostöösuundumuste tüpoloogia (näitajad on ümardatud täisarvuni)


esineb neid suurtes linnades. Nende organisatsioonideliikmeskonna suurus on püsinud võrdlemisi stabiilsenaja üldjuhul on organisatsiooni kasutada olevate rahalistevahendite summa alla 6500 euro aastas (joonis 5.7.3).

Ligemale neljandikule MTÜdest on omane aktiivneja laiaulatuslik ühiskondlik koostöö (teine tüüp). Seegileiab kõige sagedamini väljundi ühistes projektides ja kaneile MTÜdele on oluline koostööst tulenev rahalinetoetus, mille eest sageli osutatakse avalikke teenuseidvõi jagatakse ekspertteadmisi. Ent sellele tüübile onomane ka proaktiivsus: ühiste seisukohtade väljakujun-damine, uute algatuste väljatöötamine jms. Laiaulatus-likku koostööd esindavad organisatsioonid on omategevuses tugevad ühiskonna lõimeloojad, sidususe suu-rendajad. Et nende tegevus hõlmab nii teisi kodaniku-algatuslikke organisatsioone kui ka ühiskonna eri sekto-reid, siis kujutavad just need MTÜd endast sotsiaalseidtransformaatoreid mitmesuguste teadmiste, käitumis-mustrite, organisatsioonikultuuride ja väärtuste inter-aktsioonis. Laiaulatuslik koostöösuundumus iseloomus-tab keskmisest sagedamini suuremates linnades tegut-sevaid organisatsioone, kuid siiski mitte ainult neid.Selle tüübi esindajaid leidub kõige rohkem Hiiumaal,Pärnumaal, Tallinnas ja Tartumaal. Kõige vähem on neidLääne-Virumaal ja Saaremaal. Enamiku laia koostöö-haardega MTÜde liik-meskond on püsinud viimasel ajalenam-vähem stabiilse suurusega või (umbes viiendikul)veidi kasvanud. Umbes 70% seda tüüpi esindavate orga-nisatsioonide käive on alla 32 000 euro aastas.

Kolmandat tüüpi ehk MTÜ-keskset koostöösuun-dumust iseloomustab peamiselt koopereerumine teisteMTÜdega ühiste projektide elluviimiseks, kohaliku eluedendamiseks või liikmete huvide eest seismiseks. Needorganisatsioonid on võrdlemisi oma liikmete või vald-konnakesksed, suhtlemine teise MTÜga võib piirdudaüksnes valdkondliku katusorganisatsiooniga. Kitsa toe-tusvõrgustiku ja vähese ühiskondlikku tegevusse inte-greerituse tõttu on organisatsioonid võrdlemisi haa-vatavad. Neil on üldiselt vähe tuluallikaid ja väike käive(2/3 MTÜdest alla 6500 euro aastas) ning raskusi liik-meskonna suuruse säilitamisega. Ühiskonna sidususeseisukohast on taolistel organisatsioonidel oluline roll,kuivõrd nad koondavad ja esindavad avalikus ruumisvähenähtavaid ja -kuuldavaid sotsiaalseid rühmi ningaitavad katusorganisatsioonideni vahendada rohujuure-tasandi vahetut kogemust. MTÜ-keskset koostöösuun-dumust tuleb tihedamini ette Tallinnas, maakondadestValgamaal ja Viljandimaal, kus selle tüübi sagdasemesinemine võib tuleneda kohalike omavalitsuste koos-töösuhete vähenemisest viimasel ajal.

Neljas tüüp, koostöösuundumus ärisektoriga, eris-tub oma tegevustes teistest tüüpidest selgema orien-teeritusega materiaalsetele hüvedele. Neil on koostöö-suhetes olulisel kohal rahaliste ja tarbeliste toetustesaamine või vahendamine. Koostöö toimib sageli koha-likul tasandil ja kohaliku piirkonna-kogukonna hü-vanguks. Ärisektoriga tihedamalt läbikäivad MTÜdtegutsevad sageli religiooni, muinsuskaitse, kalanduse/

Äriettevõtetega koostööLaiaulatuslik koostööEklektiline

Kohalik koostöö

11

Kohaliku elu edendamine

Seadusemuudatuse eelnõualgatamises osalemine

Kampaania korraldamine otsustusprotsessi mõjutamiseks

Sihtrühmade ja liikmete huvideeest seismine (huvikaitse ehk eestkoste)

Avalike teenuste osutamine

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Koostöö puudubMTÜdega koostöö

JOONIS 5.7.2 Koostöösuundumuste tüübid ja MTÜde tegevusvaldkonnad. Proportsioonid koos usaldusintervallidega (95% usaldusnivool)


jahinduse või tervishoiu valdkonnas. MTÜde ette-võtlusega põimumist kohtab keskmisest rohkem Rapla-maal, Lääne-Virumaal ja Hiiumaal. Pärnu-, Põlva- jaViljandimaa eristuvad selle koostöötüübi vähese levi-musega. Käibe ja sissetulekute poolest jääb neljas tüüpsummade suuruselt alla laiaulatuslikule koostööle, kuidon siiski stabiilsema tulubaasi esindaja. Sellel tüübil onkeskmi-sest rohkem ehk 2,6 rahastusallikat (joonis5.7.4).

Umbes pooled ärisektoriga koostööd tegevatestMTÜdest tulevad toime vähema kui 6500 euroga aastas;vähem kui 10% käive on suurem kui 32 000 eurot aas-tas (laiahaardelistel oli suurekäibelisi 30%). Liikmes-konna suurus näitab pigem väikest kasvutendentsi.

Tänapäevase elukeskkonna ja väärtuste kujundamiseakadeemilises diskussioonis nähakse kodanikualgatus-liku tegevuse ja ettevõtluse võimalikus sümbioosis ühtevõimalikku lahendust nii globaliseeruva majanduse kuika võõranduva riigi vastu (vt Teegen jt 2004). Üheltpoolt aitab kodanikualgatus kaasa ettevõtluse sotsi-aalsema ja keskkonnateadlikuma palge kujundamisele,teisalt pakub aga ettevõtlus MTÜdele alternatiivseidlisaressursse nende (eriti ühiskonnakriitiliste) funkt-sioonide täitmisel. Nagu näitavad uuringud, sünnivaduued väärtused ja püsivam ühiskondlik mõju partneritevastastikkuse koostöö tulemusena; filantroopia kuiühesuunaline tegevus ei ole sama kestlik ega mõjus(Kourula, Halme 2008).

Eklektiline koostöösuund (viies tüüp) ühendab

mitmesuguseid MTÜsid. Osaliselt paigutub siia noori,alles väljakujunemata koostöövõrgustikuga organisat-sioone, teisalt leidub ka vanemaid, nii-öelda ülemineku-faasis MTÜsid, kelle varasemad koostöösuhted onlagunenud ja kes nüüd otsivad uusi võimalusi. Kolman-daks kuuluvad siia ka projektipõhiselt tegutsevadMTÜd, kes kohandavad oma tegevusliine vastavaltavanevatele rahastusvõimalustele. Kokku on tüüpilisi„eklektikuid“ umbes kümnendik MTÜdest. Neidiseloomustab kaasalöömine mitmekülgsetes tegevustes,uute teemade, küsimuste algatamine, orienteeritus „ava-likule elule“: osalemine eestkostetegevuses, seaduseloo-mes, kampaaniates ja ka teenuste osutamisel. Eklektilisekoostöö esindajaid kohtab MTÜde hulgas enam seal, kusleidub ka mitmesuguseid ühiskonnaelus osalemise või-malusi, ehk siis suuremates linnades. Tegevusvaldkon-dadest esineb „eklektikuid“ sagedamini hariduse/-teaduse, looduskeskkonna, kommunikatsiooni, põllu-majanduse ja tervishoiu alal, kus projektipõhine tege-vus ja rahastamine on väga levinud. Ebastabiilne rahas-tus mõjub negatiivselt MTÜde jätkusuutlikkusele, selletüübi esindajate sissetulekud on keskmisest väiksemadja võrreldavad kolmanda tüübi ehk MTÜ-keskse koos-töösuunitluse omadega. Vaatamata ebakindlale rahas-tusele on nende MTÜde liikmeskond säilitanud omasuuruse. Seda võib tõlgendada mitmeti: kas inimeste en-tusiasmi säilimisena või alternatiivsete tegutsemisvõi-maluste vähesusena nendes üha „projektistuvates“valdkondades.

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Koostöö puudub

Eklektiline

Äriettevõtetega koostöö

MTÜ-dega koostöö

Laiaulatuslik koostöö

Kohalik koostöö

300-6500 € 6500-32 000 €kuni 300 € 32 001-65 000 € 65 001-130 000 € enam kui 130 001 €

JOONIS 5.7.3 Organisatsioonide käibevahemike proportsioonid MTÜde koostöö tüpoloogiate arvestuses


Kuues tüüp ehk koostööd mittetegevad MTÜd onsageli orienteeritud oma liikmeskonna teenindamisele.Sageli tegutseb MTÜ üksnes liikmemaksudest saada-vatest summadest, mõned organisatsioonid ei kogusedagi. Sellesse tüüpi kuuluvate organisatsioonide käiveon kõige madalam, ainult 11% ulatus see üle 6500 eurot.Koostööd mittetegevaid MTÜsid on kokku veidi vähemkui viiendik üldkogumist. Mõnes maakonnas on nendeesinemissagedus keskmisest märgatavalt suurem. Näi-teks Saaremaa MTÜdest on koguni 35% ja Harjumaa(Tallinn välja arvatud) MTÜdest 24% sellele tüübileomaste tunnustega. Ilmselgelt on koostööd mittetege-vad MTÜd teistest vähemate ressurssidega. Samas, kuianalüüsida liikmeskonna suuruse muutumist viimastelaastatel, ei ole nende liikmeskond märkimisväärseltkahanenud. Seega kõneleb koostööd mittetegeva grupiolemasolu kodanikualgatusliku tegevusvälja mitme-külgsusest, kus leidub nõudlust ka taoliste sissepoolesuunatud organisatsioonide järele.

5.7.4 MTÜde koostöösuundumuste tüübid organisatsioonide orientatsiooni perspektiivist

Soovisime analüüsida ka MTÜde üldiste tunnuste ehkorientatsioonide seost koostöö tüüpidega. Meid huvitasküsimus, milliste tunnustega MTÜsid võib kohatakoostöö mustrites-tüüpides. Kasutasime selle uurimi-seks faktoranalüüsi. Tabelis 5.7.2 on kirjeldatud faktor-mudelisse kaasatud tunnused ja nendest moodustunudsummatunnused ehk orientatsioonid. Analüüsi tule-

musena eristus neli MTÜsid iseloomustavat orientat-siooni.

Joonisel 5.7.5 on kujutatud MTÜsid iseloomustavateorientatsioonide (faktorskooride) erinevus koostöö-suundumuste tüpoloogia lõikes. Kõige selgemini eris-tusid MTÜde koostöö tüübid professionaalsuse jakogukondlikkuse poolest. Mõlemad orientatsioonidiseloomustavad laiaulatusliku koostöö tüüpi, kusjuureslaiaulatusliku koostöö grupi kogukondlikkuse orientat-sioon on teistest märkimisväärselt suurem. Orienteeri-tus professionaalsusele on suur ka eklektilise koostöötüübil, oluliselt väiksem aga kohaliku koostöö tüübil jagrupil, kes ei tee kellegagi koostööd. Tüübid, mida ise-loomustavad koostöö teiste MTÜdega ja äriettevõtetega,jäävad professionaalsuse poolest keskväärtuse piiresse.

Orientatsioon kogukondlikkusele on lisaks laiaula-tusliku koostöö tüübile silmatorkav ka kohaliku koos-töö tüübil. Kõikidel teistel tüüpidel on see summa-tunnus väiksem. Grupp, kes ei tee kellegagi koostöödning üksnes teiste MTÜdega koostööle suunatud tüüperistuvad ka kogukondlikkuse poolest.

Mastaapsuse ja aktiivsuse puhul ei ole eristu ükskikoostöösuundumuse tüüp olulisel määral. Vaid koostööpuudumise grupp on mõlemas orientatsioonis teistestoluliselt allpool.

Seega näeme, et MTÜde parima koostöövõimekusetagab professionaalsuse ja kogukondlikkuse kombinat-sioon. Üksnes professionaalsusele rõhuv organisatsioonkaugeneb oma tekkepõhjusest ja allikast. Liigselt kogu-kondlikkusele ja lokaalsele koostööle toetuv organisat-sioon muutub sellest sõltuvaks ega suuda piisavaltiseseisvuda.

Sotsiaalse sidususe vaatenurgast on organisatsioo-nide professionaalsus vajalik interaktsiooni (eriti inter-sektoriaalse) amplituudi suurendamiseks ja oma seisu-kohtade esitamiseks ühiskonnas laiemalt. Kogukond-likkus on aga oluline nende seisukohtade ning alus-identiteetide-motivatsioonide kujundamiseks.

Kokkuvõtteks

Kodanikualgatuslik tegevus on oluline komponenttänapäeva ühiskonna ja riigi toimimisel ning sidususetagamisel. Selle saavutamise põhimehhanism on ühis-konna liikmete ja rühmade kaasamine nende vahetuelukeskkonna kujundamisse. Läbirääkimiste, erisustegaarvestamise ja koos tegutsemise tulemusena kasvab üks-teisemõistmine ja tunnetatud ühtekuuluvus. See aga eitule iseenesest, kõik võtab aega ja energiat, eriti suheteloomise ja käivitamise järgus. Koostöö on lähemal

0

1

2

3

4

5 K

ohal

ik k

oost

öö

Koo

stöö

puu

dub

Ekl

ektil

ine

Ärie

ttevõ

tete

ga

MTÜ

dega

koo

stöö

Laia

ulat

uslik

koo

stöö

koos

töö

JOONIS 5.7.4 Keskmine rahastusallikate arv koostöö tüüpide kaupa. Usaldusintervallid 95% usaldusnivool


vaatlusel keerukas ühiskondlik protsess, mis hõlmabuute struktuuride loomist, valikute tegemisi igapäe-vategevusest väljuvatel teemadel ja ühise tegevuse ku-jundamist ees seisvate ülesannete lahendamiseks. Sellekstuleb luua koostöö reeglistik ja panna paika näiteks ni-isugused küsimused: kellel on õigus teha otsuseid, mil-

lised tegevused on lubatud, millised piiratud, millineteave tuleb esitada ning kuidas jagada kulusid-tulusid.Kodanikualgatuslikus tegevuses, eriti ühiskonna eri sek-torite vahel, on organisatsioonide koostöö keeruline niitraditsiooniliste tegevuse koordineerimise mehhanis-mide (hierarhia, väljakujunenud töövõtted-standardidjms) puudumise tõttu intersektoriaalsel väljal kui kaerinevate töö- ja koordineerimismustrite olemasolutõttu eri tüüpi organisatsioonides. Lisaks veel osalejatevabatahtlikkus, vähemalt osaline sõltumatus üksteisest(Huxham, Vangen 2005).

Koostöösuhe on pikk õppimise protsess. Just sellelepikale ja pidevat reflektiivsust nõudvale partnerluselevõib omistada teatud sidususväärtuste loomist, midakodanikualgatust usutakse ühiskonnas üldiselt gene-reerivat. Koostöö tulemlikkust mõjutab ju see, kuidaspotentsiaalselt konfliktsed osapooled-olukorrad, teisitiöeldes partnerite erinevused, suudetakse komplemen-taarsuse huvides tööle rakendada.

Eesti kodanikualgatuslike organisatsioonide hulgason märgata uusi arengusuundi. Need avalduvad praeguennekõike püsivate-pikaajaliste koostöösuhete märga-tavas vähenemises. Suurimad äralangejad on MTÜdeharjumuspärased koostööpartnerid: kohalikud oma-valitsused ja teised kodanikualgatuslikud organisat-sioonid, kel on ehk kõige otsesem kokkupuutepindrohujuuretasandi probleemide lahendamisega. Need ten-dentsid on märgatavamad vähem tegutsenud ja allesasutatud organisatsioonides, ent hõlmavad ka vanemaidja väljakujunenud koostöövõrgustikke. Vanad suhted la-gunevad, uusi tuleb asemele vähem ja need on sageda-mini suunatud ärisektorile, kujutades endast paljuskiühesuunalisi taotlusi materiaalse toetuse saamiseks.

ORIENTATSIOONID TUNNUSED

Professionaalsus Tegutseb kõrgemal kui kohalikul tasandil;Koostöö valitsusasutustega;Palgalised töötajad.

Kogukondlikkus Koostöö KOViga,Regulaarsete koostöösuhte hulk.

Mastaapsus Liikmeid üle 30;Katusorganisatsiooni olemasolu;Paljud liikmed on aktiivsed.

Aktiivsus Juhatuses on ka alla 30 aastased inimesed;Üldkogu enam kui kord aastas;Elektrooniline suhtlusvahend.

TABEL 5.7.2 MTÜde orientatsioonid ja vastavad alustunnused

MÄRKUS: peakomponentide meetod polükoorilise korrelatiooni-maatriksi põhjal (polychoric correlation). Pööramise meetodiksoli mitte-ortogonaalne Oblimini meetod.

TUNNUSTE KODEERIMINE: kõik tunnused, välja arvatud regu-laarsete koostöösuhete hulk, on binaarsed.

-2

-1,5

1

-0,5

0

0,5

1

1,5

kogukondlikus mastaapsusprofessionaalsus

Kohalik koostöö Laiaulatuslik koostöö MTÜdega koostöö Koostöö puudub Äriettevõtetega koostöö Eklektiline

aktiivsus

JOONIS 5.7.5 MTÜsid iseloomustavate orientatsioonide (faktorskooride) keskmised koostöö tüüpide järgi


Argote, L. jt. (2000). Knowledge Transfer in Organizations: Learning from theExperience of Others. Organizational Behavior and Human Decision Processes,82 (1), 1–8.

Bielefeld, W., Perry, J.L., & Thomson, A.M. (2010). Reluctant Partners? NonprofitCollaboration, Social Entrepreneurship, and Leverage Volunteerism. Handbookof American Bureaucracy, 421–446. Oxford: Oxford University Press.

Bollen, K.A. & Hoyle, R-H. (1990). Perceived Cohesion: A Conceptual and Em-pirical Examination. Social Forces, 69, 479–504.

Hardy,C. jt. (2003). Resources, Knowledge and Influence: The Organizational Ef-fects of Interorganizational Collaboration. Journal of Management Studies, 40(2), 321–347.

Huxham C. & Vangen S. (2005). Managing to Collaborate: The Theory and Prac-tice of Collaborative Advantage. London: Routledge.

Kourula, A. & Halme, M. (2008). Types of Corporate Responsibility and Engage-ment with NGOs: an Exploration of Business and Societal Outcomes. CorporateGovernance: The International Journal of Business in Society, 8 (4), 557–570.

Lagerspetz, M., Rikmann, E. & Ruutsoo, R. (2002). The Structure and Resourcesof NGOs in Estonia. Voluntas: International Journal of Voluntary and NonprofitOrganizations, 13 (1), 73–7.

Lagerspetz, M. & Rikmann, E. (2008). Civil Initiative and Voluntary Organizing.In Heidmets, M. (ed), Estonian Human Development Report 2007, 32-39. Tallinn:Eesti Ekspressi Kirjastus.

Lambooy, J. (2004). The Transmission of Knowledge, Emerging Networks, andthe Role of Universities: an Evolutionary Approach" European Planning Stud-ies, 12 (5), 643–657.

Papakostas, A. (2003). Mer organisation med färre människor och mänga or-ganisationer med fä frägor – en essä om politiska partier och frivilliga organi-sationer, Stockholm: Score Rapportserie.

Rikmann, E., Lagerspetz, M., Vallimäe, T., Keedus, L., Sepp, M., Jesmin, T. &Hinno, K. (2010). Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis 2009/2010.Research Report. URL: http://kysk.ee/sisu/10_14138226_Uuringuraport_Ko-danikualgatuse_institutsionaliseerumine_Eestis_20092010_uuringu_teostaja_Kodanikeuhiskonna_uurimis-ja_arenduskeskus_Tallinna_Ulikool.pdf.

Rivera-Santos, M. & Ruf�n, C. (2004). Odd Couples: Understanding the Gover-nance of Firm–NGO Alliances. Journal of Business Ethics, 94 (1), 55–70.

Teegen, H., Doh, J. & Vachani, S. (2004). The Importance of NongovernmentalOrganizations (NGOs) in Global Governance and Value Creation: an Interna-tional Business Research Agenda. Journal of International Business Studies. 35,463–483.

Thomson, A. M., Perry, J. L. & Miller, T. K. (2009). Conceptualizing and Measur-ing Collaboration. Journal of Public Administration Research and Theory, 19,23–56.

Van Huijsteea, M., Franckenb, M. & Leroyc, P. (2007). Partnerships for Sustain-able Development: a Review of Current Literature. Environmental Sciences, 4(2), 75–89.

Vigoda-Gadot, E. (2003). Managing Collaboration in Public Administration: ThePromise of Alliance Among Governance, Citizens, and Businesses. USA: Green-wood Publishing Group.

VIIDATUD ALLIKAD

Kõige haavatavamad oma liikmeskonna ja organi-satsioonilise jätkusuutlikkuse kontekstis on MTÜd, kelon ambitsioon ühiskondlikes asjades kaasa rääkida, entkel puudub partner väljastpoolt kodanikualgatuslikkutegevusvälja. Nende organisatsiooniline areng ei suudaületada professionaalsuse lävepakku, seda taset, mis onvajalik kodanikualgatuslikust tegevusest kaugemaleulatuvate partnerlussuhete loomiseks ja alalhoidmiseks.Vajaka jääb transformatiivsetest impulssidest. Geograa-filiselt puudutab koostöö vähenemine kõige valusamaltmaapiirkondades kohalikul tasandil tegutsevaid orga-nisatsioone, kelle võimalused uute koostööpartneriteleidmiseks on napid. Niisiis rebeneb sidusus sealt, kusvajadus selle järele oleks suurim.

Teise olulise ohutegurina võib välja tuua MTÜde„oma näo“ kadumise „projektistuvas“ ja pidevalt teistepooltega kohanemist nõudvas ühiskonnas. See oht näibolevat tugevam enamasti materiaalsete väärtustekesksete koostöösuhetega MTÜdel, kuid ohustab ka ek-lektilise ja üksnes sektorisisese koostööga piirduvaid

organisatsioone. Ühesõnaga, kõiki neid, kes de facto eiole oma identifikatsiooniprotsessis piisavalt sõltumatud.Projektist projektini tegutsemine võib küll viia orga-nisatsiooni tehniliste oskuste paranemiseni, ent sellearvelt kannatavad kokkutulemise algpõhjus ja omahuvide esindamine.

Kodanikualgatuslike organisatsioonide orientat-sioonide analüüs näitas, et sotsiaalse sidususe kontekstisoluliste kestlike ning laiaulatuslike koostöösuhetetekkimisel on määrava tähtsusega organisatsiooni pro-fessionaalne areng, mis käib käsikäes tema identiteedija tegevusmotivatsiooni tugevdamisega. Teisisõnu:vajalikud on nii kuuluvus kui ka oskused. Üksnes pro-fessionaalsusest või kohalikust koostööst (rohujuure-tasandi toetusest) ei piisa. Kodanikualgatuslik tegevus,mis toob ühiskonna liikmed kokku rohujuuretasandil,edendab kindlustunnet, usaldust, ühiseid väärtusi javastastikku kasulikke tegutsemisviise ning aitab tege-vuse professionaliseerudes liita ka ühiskonna eri sek-toreid ning kasvatada üldist sidusust.●


Institutsioonilise konteksti rollvaldkonnapoliitikas rahva-tervise regionaalkorralduse reformimise näitel

5.8

� LAURA AABEN

Sissejuhatus

ui täna sünnib Ida-Virumaal laps, siis on tema eel-datav eluiga viis aastat lühem kui lapsel, kes sün-nib Tartumaal. Põlvamaal sündinud lapse prog-

noositav tervena elatav eluiga on 42 eluaastat, seevastuSaaremaal sündinu elab tervelt kuni pensionieani ehk23 aastat kauem (Tervise Arengu Instituut 2012). Needfaktid kinnitavad märkimisväärselt tervise suurt regio-naalset ebavõrdsust Eestis. Rahvastiku tervis ei paraneega halvene iseenesest: seda mõjutab tugevasti sotsiaal-majanduslik, füüsiline ja institutsiooniline keskkond,milles inimesed elavad. Keskkond peab pakkuma ini-mestele võimalusi oma tervise hea seisundi säilitamiseksja piirama mõjureid, mis võivad tervist halvendada.Seega: kui otsime vastust küsimusele, millest sedavõrdsuured piirkondlikud tervise-erinevused on tingitud,tuleb lähemalt uurida demograafilist ja sotsiaalmajan-duslikku olukorda eri maakondades ning kohalikeomavalitsuste (KOV) võimekust.

KOV võimekus on rahvastiku tervise edendamiselkriitilise tähtsusega, sest mitmeid tõhusaid rahvatervisepoliitika instrumente ei ole võimalik riigi tasandilrakendada. Näiteks riiklik alkoholipoliitika võib sea-dusega keelata alaealistele alkoholi müügi, kuid järele-valvet, kas kohalikud kauplused keeldu ka reaalseltjärgivad, on tõhusam korraldada kohalikul omavalit-susel koos kohaliku konstaabliga. Et sellist ülesanneteselget jaotust Eestis praegu ei ole, tuleb meil tõdeda, etüle 70% alaealistest saab alkoholi poest kätte, ilma etneilt vanust tõendavat dokumenti küsitaks (TerviseArengu Instituut 2011). Nii mõjutavad riigi ja kohaliku

omavalitsuse vahel ülesannete jaotamise probleemidparatamatult ka rahvastiku tervisenäitajaid.

Regionaalne ebavõrdsus, rahvastiku tervise viletsadnäitajad ja omavalitsuste ebapiisav võimekus on Eestijaoks olulised probleemid, millele viidatakse ka Eestisäästva arengu strateegias (E21) ning rõhutatakse, etnende probleemide lahendamine on Eesti arengu-eesmärkide saavutamiseks kriitilise tähtsusega (Rii-gikogu 2005). Samuti märgitakse strateegias, et enamikEesti arengut takistavaid kitsaskohti on omavaheltihedalt seotud. SE21 autorid soovitavad Eesti elu aren-damisel aluseks võtta teadmuspõhise Eesti arengu-mudeli, mille sisuks on mh teadmistel ja analüüsiltuginev juhtimine, rahvusvahelise parima kogemuse jadialoogipõhine arengustrateegiate kavandamine, sõl-tumatute ekspertide, omavalitsuste ja vabaühendustekaasamisel toimuv seadusloome jms. Selles alapeatükiskirjeldamegi, kuidas SE21 põhimõtete järgimine rah-vatervise regionaalkorralduse reformimisel Eestis onõnnestunud. Artikli aluseks on Tervise Arengu Insti-tuudi spetsialisti kogemused uue rahvatervise seaduseeelnõu väljatöötamisel.

5.8.1 Rahvatervise poliitika lähtepõhimõtted

Rahvastiku tervis on riigi arengu jaoks strateegiliseltoluline valdkond, sest selle valdkonna tegevuste edustvõi ebaedust sõltub paljuski see, kui palju on riigis

K



terveid ja töövõimelisi inimesi (sh maksumaksjaid). Ini-meste tervena elatud eluea pikendamine on rahvater-vise valdkonna keskne eesmärk ning selle märgib ära kaEesti rahvastiku tervise arengukava 2008-2020 (Sot-siaalministeerium 2008). Kuigi eesmärk on oma sõnas-tuses väga selge ja lihtne, on selle saavutamine keerukas,pikaajaline protsess, mille edu sõltub paljude toimijatekoostöövõimekusest.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), deklareerisjuba 1978. aastal, et rahvastiku tervises positiivsete muu-tuste saavutamiseks on vaja tegutseda ka teistes vald-kondades kui tervishoid (World Health Organization1978). Näiteks uimastitarvitamise vähendamine sõltubnii korrakaitse-, tervishoiu- ja haridussektori koordi-neeritud tegevusest kui ka laste- ja perepoliitika eduku-sest ehk vähemalt 4–5 ministeeriumi koostöövõimeku-sest. Teine hea näide on vigastus- ja õnnetussurmade(uppumiste, liiklusõnnetuste, tulekahjude, enesetappude,kukkumiste, mürgistuste) ennetamine, mis nõuab vägapaljude asutuste omavahelist koordineeritud tegut-semist.

Eestis (ja Euroopas laiemalt) on selle tõdemuse tead-vustamiseni jõutud alles viimase kümnendi jooksul.Tõuke selleks andis Soome Euroopa Liidu eesistumine2006. aastal, mil formuleeriti põhimõte „Tervis kõigispoliitikates“ (health in all policies) (Ståhl jt 2006; Ollila jt2006). Soome eesistumine aitas tõsta rahvaterviseteemad Euroopa Liidu poliitilises agendas kõrgemalening kujundada otsustajate seas uut mõttemudelit, millekohaselt sektoriülene koostöö on rahvastiku tervisesmuutuste saavutamise eeldus. Tänaseks on põhimõte„Tervis kõigis poliitikates” sisse kirjutatud peaaegukõikidesse Euroopa Liidu ja WHO rahvatervise võtme-strateegiatesse.

Teine oluline rahvatervise põhimõte on tõendus-põhine poliitikakujundamine. Teisisõnu: otsuste tegemi-sel tuleb alati tugineda objektiivsetele faktidele. Tege-vusprioriteedid peavad lähtuma reaalsest vajadustestning rakendada tasub vaid selliseid tegevusi, mispõhinevad vettpidavatel teooriatel ja/või mille tule-muslikkus on tõendatud mõju-uuringutega. Eestis onselle põhimõtte kohalikul tasandil rakendamiseks väljatöötatud terviseprofiili metoodika, mis võimaldabomavalitsusel süsteemselt ja faktipõhiselt analüüsidaelanike tervist mõjutavaid tegureid oma piirkonnas ningteha sellele tuginedes tegutsemisotsuseid.

Kolmas põhimõte on kogukonna kaasamine javõimestamine (community empowerment). Selle eesmärk onsuurendada kogukondade valmisolekut ja oskusi omaelukeskkonda ja heaolu ise arendada. Kogukond võibolla nii territoriaalne kui ka huvipõhine (kogukonnaks

saab pidada nii ühes omavalitsuses elavaid inimesi kuika kõiki Eesti puuetega inimesi). Rahvatervise pro-grammid on edukamad siis, kui nende väljatöötamissening elluviimisesse on kaasatud kogukonnad, kelleleneed on suunatud. Praktikas tähendab see elanike,vabaühenduste, teenusepakkujate, KOV ametnike jaotsustajate võrgustikupõhist koostööd – põhiline töö eitoimu ametnike kabinetis, vaid seal, kus koostööpart-nerid kohtuvad.

Nimetatud põhimõtteid on arvesse võetud ka rahva-tervise regionaalkorralduse reformimisel Eestis ja uuerahvatervise seaduse eelnõu koostamisel. Vastust onotsitud eelkõige küsimusele, kuidas soodustada koha-likes omavalitsustes eri valdkondi integreerivat poliiti-kat, mis on sihistatud kogukonna spetsiifilistele vaja-dustele. Selles artiklis kirjeldatud juhtum võimaldabanalüüsida, millised on teadmuspõhise poliitikarakendamise võimalused ja probleemid rahvatervisepraktikas.

5.8.2 Hetkeolukord

1995. aastal võeti vastu rahvatervise seadus, mille para-grahvid 8 ja 9 on säilinud muutumatuna tänaseni. Nen-des peatükkides on sätestatud maavanema ja kohalikuomavalitsuse ülesanded rahvatervise valdkonnas mõneväga üldise lausega (Riigikogu 1995). Seaduse jõustu-misele järgnenud ajal on maavalitsustesse loodud ter-visega tegelevate spetsialistide töökohad ja moodus-tatud maakondlikud eri sektorite spetsialiste kaasavadtervisenõukogud. Korraldatud on mitmeid täien-duskoolitusprogramme ja igal aastal on eraldatud maa-valitsustele ka raha rahvatervise tegevusteks.

Kohalikud omavalitsused seevastu on jäetud taha-plaanile. Enamasti on piirdutud riigipoolsete rahvater-vise teemaliste koolituste pakkumisega ja süsteemitultrahastatud mõnekümne omavalitsuse väikesemahulisiprojekte. Omavalitsuse ülesanded on kehtivas rahvater-vise seaduses sõnastatud sedavõrd üldiselt, et raske onmõista, millised on riigi konkreetsed ootused omavalit-susele või kuidas on see ülesanne seotud KOV teisteülesannetega.

Sellele, et Eestis tuleks kohaliku omavalitsuse üle-sanded rahvatervise asjus selgemalt määratleda, onviidanud ka rahvusvahelised eksperdid. Uue rahva-tervise seaduse üks eesmärke ongi sätestada kõigi poolteselgepiirilised kohustused ja vastutusalad rahvastikutervise kaitsel (Sotsiaalministeerium 2013). Vas-tavasisuliste muudatusettepanekute koostamiseks tegiTervise Arengu Instituut mitu kvantitatiivset ja


kvalitatiivset uuringut. Nende tulemuste analüüs näi-tas selgelt, et kõige olulisemad probleemid on struk-tuursed: ebapiisav seadusandlus, ebastabiilne rahasta-missüsteem ja kohalike omavalitsuste madal võimekus.Madal võimekus väljendub eelkõige vähestes stratee-gilise planeerimise oskustes ja kogemustes, spetsialis-tide ja rahaliste ressursside puuduses ning omavalit-suste väheses koostöös.

5.8.3 Jätkusuutliku arengustrateegia otsinguil

Sobivaimate arenguvõimaluste otsimisel lähtuti põhi-mõttest, et seaduse muudatusettepanekud ei saa sün-dida mõne üksiku ametniku kabinetis, vaid need sünni-vad koostöös inimestega, keda muudatused reaalseltpuudutavad ja kelle ülesanne on tulevikus seaduse-muudatusest tulenevaid tegevusi ellu viia. Lisaks sot-siaal- ja siseministeeriumi ametnikele osalesid arut-eludes aktiivselt Eesti Maaomavalitsuste Liidu, EestiLinnade Liidu esindajad, maavanemad, maakondlikeomavalitsusliitude esindajad ning mitmed omavalit-susjuhid ja -spetsialistid. Lisaks kaasati Poliitikauurin-gute Keskuse Praxis ja OÜ Geomedia spetsialistid, kellelon riiklike süsteemide strateegiate arendamisel ja hin-damisel pikaajaline kogemus. Oluline on märkida, etkaasamisprotsessis hoiduti teadlikult n-ö formaalsestkaasamisest. Seda soodustas arutelusid juhtivate spet-sialistide veendumus, et omavalitsuste reaalset olukor-da tunnevad omavalitsused ise kõige paremini ja seegaoskavad nad anda vajalikku sisendit. Eesmärk oli jõudasellise seaduseni, mida omavalitsused oleksid reaalseltmotiveeritud ja võimelised ellu viima.

Teadmuspõhise Eesti arengumudel näeb ette ana-lüüsidele ja rahvusvahelisele parimale kogemusele tugi-nemist. Aruteludel järgiti neid põhimõtteid: muudatus-ettepanekute aluseks olid Tervise Arengu Instituuditehtud põhjalikud analüüsid, sh teiste riikide kogemustevõrdlev analüüs (Tervise Arengu Instituut 2011). Võrd-luseks said valitud riigid (Rootsi, Taani, Suurbritannia,Kanada, Austraalia), kus rahvatervise valdkond on hästiarenenud ja paljudes aspektides selline, mille poole siinEestis pikas perspektiivis püüdleme. Paraku tuli tõdeda,et keeruline oli leida riike, kellel oleks Eestiga sarnaneregionaalkorraldus ja omavalitsuste võimekus, ent kel-lel oleks ka rahvatervise korralduse eduka rakendamisekogemus kohalikul tasandil. Nii tuligi tõdeda, et Eestilesobivaima lahenduseni peame jõudma iseseisvalt.

Analüüsi ja arutelude käigus selgus, et kohalikeomavalitsuste põhimõtteline valmisolek rahvatervises

aktiivsema rolli võtmiseks on olemas, kuid puudu on niiselleks vajalikest ressurssidest (personal, tegevusrahas-tus) kui ka oskustest (pikaajaliste strateegiate loomise,kulutõhusate ja tulemuslike tegevuskavade koostamiseja valdkonnaülese koostöö oskused jms). Nimetatudkitsaskohad ei ole omased ainuüksi rahvatervise vald-konnale – ressursside ja oskuste puudumine on üsnasuur probleem paljudes kohaliku omavalitsuse tegevus-valdkondades.

Rahvatervise regionaalkorralduse mudeli jätkusuut-likkuse tagamiseks sooviti selle väljaarendamine ühil-dada maa- ja omavalitsuste üldiste arengusuundadega.Ilmnes aga, et Eesti halduskorralduse ja regionaalarenguarengusuunad on väga ebamäärased.

Uue seaduseelnõuga seotud aruteludesse olid kaa-satud ka siseministeeriumi ametnikud. Nende panus jäioodatust märksa tagasihoidlikumaks, sest neilgi eiolnud kindlust, millises suunas haldussüsteemi ümber-korraldus Eestis liigub. Kui 2013. aasta lõpus olid regio-naal- ja siseministeerium välja töötanud ja valitsuseleesitanud haldusreformi kava, siis valitsuse vahetusega2014. aasta märtsis pandi see taas riiulisse ning tulileppida teadmatusega, mis saab edasi. See andis tunnis-tust, et haldusreform sõltub siiani tugevasti ennekõikepoliitilistest kaalutlustest, mitte ei keskendu tegelikeleprobleemidele lahenduste otsimisele. Marju Lauristin onnimetanud seda riske eitavaks poliitiliseks käitumi-seks (Lauristin 2006).

Maavalitsuse arenguperspektiivid osutusid veelgihägusemaks. Sarnaselt omavalitsustele ei olnud pika-ajalist nägemust ka maavalitsuste tulevikust, midaseadusmuudatuste kavandamisel aluseks võtta. Aru-teludel analüüsiti ka selliseid rahvatervise piirkondlikukorralduse mudeleid, mis tugineksid näiteks maakond-likele omavalitsusliitudele või maakondlikele aren-duskeskustele. Võimalik, et need mudelid oleksid Eestijaoks jätkusuutlikumad, kuid need otsustati kõrvalejätta. Eelkõige seetõttu, et puudus teadmine, kuidas sel-lised mudelid sobituksid pikas perspektiivis üldisesseEesti regionaalhaldussüsteemi.

Tupikseisu jõuti ka omavalitsuste rahvatervise tege-vuste finantseerimismudeli väljatöötamisel. Tuli arves-tada, et kohalikud omavalitsused on suure tõenäosusegavalmis seadusmuudatuse eelnõu kooskõlastama vaidsiis, kui neile kaasneb sellega riiklik lisarahastus.Seetõttu otsustati, et lisarahastuse taotlemine on vaja-lik, kuigi kõik protsessis osalevad ametnikud olid veen-dunud, et lisarahastuse tõenäosus on väga väike. Põhjus:omavalitsuste rahastamisotsused on olemuselt poliit-ideoloogilised ja ametnikel on neid keeruline mõjutada.


5.8.4 Lahendused ebamäärases institutsioonilises kontekstis

Võttes arvesse halduskorralduse arengute ebamäärasust,soovitas Tervise Arengu Instituut seadusmuudatuseettepaneku koostamisel võtta lähtekohaks praegunemaa- ja omavalitsuste olukord ning eeldus, et hal-duskorraldus lähema 5–10 aasta jooksul oluliselt eimuutu. Arutelude käigus jõudsid kõik pooled ühiselearusaamisele, millised võiksid olla kohaliku omavalit-suse ülesanded rahvatervises. Need on eelkõige rahva-tervise poliitikate käsitlemine arengukavas, oma piir-konna rahvatervise olukorra analüüs ja rahvatervisekomisjonide loomine.

Lisaks rahvatervise seaduse muutmise aruteludeleon maa- ja omavalitsuste ülesanded arutelu teemaksvõetud ka teistes eluvaldkondades. Põhjuseks on asjaolu,et aina enam on mitmed riiklikud strateegiad suunanudennetustöö fookust kohalikule tasandile. Paljudes uutesstrateegiates on ette nähtud varasemast enam tegevusi,mis on suunatud kohalike omavalitsuste ennetustöö-alase võimekuse suurendamisele (vt nt siseturvalisusearengukava, laste ja perede arengukava). Sellest tule-nevalt teevad mitmed ministeeriumid ka struktuurseidümberkorraldusi. Näiteks siseministeerium on hakanudjuurutama kogukonnapõhise korrakaitse mudelit, sot-siaalministeerium aga plaanib riskilaste programmiskohalikele omavalitsustele regionaalseid tugiüksusi.Nendegi muudatuste eesmärk on suurendada omavalit-suste võimekust lahendada mitmesuguseid heaoluprob-leeme. Nii nagu rahvatervise puhul, on ka mitmetesteistes valdkondades jõutud arusaamisele, et positiivsetemuutuste saavutamiseks Eesti inimeste heaolus on vajakohalike omavalitsuste panust, kuid napi haldusvõime-kuse olukorras on seda keeruline saada. Seega pidurdabläbimõeldud haldusreformi edasilükkamine väga palju-des valdkondade arengut.

Teisalt on see olukord aidanud kokku tuua eri riigi-asutuste spetsialistid ühe laua taha mõtlema, kuidas sel-lise ebamäärasusega ühiselt toime tulla. Selle tulemusenaongi tänaseks moodustunud eri riigiasutuste ametnikestkoosnev võrgustik (sise-, sotsiaal- ja justiitsministee-rium, Tervise Arengu Instituut, Maanteeamet, Pääste-amet, Politsei- ja Piirivalveamet jt), mille regulaarsetelkohtumistel on otsitud ja leitud võimalusi ühildada eriasutuste tegevusi ennekõike maa- ja omavalitsuste rollikujundamisel, et ennetustöö riiklikke poliitikaid tõhu-samalt ellu viia.

Kokkuvõtteks

Rahvatervise seaduse muudatusettepanekute väljatöö-tamise protsessi käigus sai selgeks, et riigi ja kohalikuomavalitsuse ülesannete ebamäärasus raskendab oluli-selt pikaajaliste ja jätkusuutlike strateegiate loomistmitmetes Eesti jaoks olulistes eluvaldkondades. Üheriiklikult olulise struktuurse probleemi liigne poli-tiseerimine ja poliitika päevakorrast pidev väljaarva-mine takistab oluliselt ka muude riigi jaoks olulistepoliitikate pikaajalist planeerimist. Selles artiklis käsit-letud rahvatervise seaduse eelnõu koostamine on vaidüks näide paljudest.

Kui regionaalarengu probleemid ja omavalitsustevõimekuse suurendamine ei tõuse poliitilise agendaprioriteediks, ei ole ka alust arvata, et Eesti eri paiguselavate inimeste tervisenäitajad lähiaastatel ühtlustu-vad. Põhjus on selles, et suur osa omavalitsusi ei suudakavandada ja ellu viia tõhusaid ennetustegevusi. Stra-teegilise planeerimise üldine võimekus on napp kateistes rahvastiku tervist mõjutavates valdkondades, shsotsiaal- ja majanduspoliitikas.

Praegused Eesti inimarengu tendentsid annavadalust arvata, et ka kümne aasta pärast on Ida- ja Kagu-Eestis sündinute tervena elatav eluiga ligikaudu 20 aa-stat lühem kui mujal Eestis. Võimalik, et erinevused onisegi suurenenud, sest sotsiaalmajanduslik ja demograa-filine olukord neis piirkondades on veelgi halvenenudning elanikkonna enamiku moodustavad eakad javiletsa tervisega tööealised. Sellistes tingimustes onolukorda keeruline leevendada, sest suure tõenäosusegaon tervemad ja hakkajamad lahkunud parema eluotsingutel mujale Eestisse või välismaale. TööandjateIda- ja Kagu-Eestisse meelitamine ja töökohtade loo-mine on raskendatud, sest seal ei ole piisavalt (tervet)tööjõudu ning omavalitsuste inim- ja raharessursidkuluvad suuresti elanike hoolekandega tegelemisele.Nii võib omavalitsusest saada pigem hoolekande-teenuse osutaja kui piirkonna arengu vedur.

Selleks, et tervemad ja hakkajamad jääksid nendessepiirkondadesse, on kohalikel omavalitsustel vaja olu-liselt paremaid oskusi, et teha jätkusuutlikke pikaaja-lisi arengukavasid ning asjatundlikumaid ametnikkeja suuremat rahastust, et kavandatud tegevused võima-likult tulemuslikult ellu viia. Kohalike heaoluteenustearendamine, töökohtade loomise ja ettevõtluse soo-dustamine ning turvalise ja meeldiva elukeskkonna


kujundamine on omavalitsuse ülesanded, millega tule-vad paremini toime võimekamad piirkondlikud üksused.Praegu ei suuda enamik Eesti omavalitsusi neid üles-andeid rahuldavalt täita. Paratamatult mõjutab sellinevõimetus ka rahvastiku tervist ja teisi riigivalitsemisevaldkondi.

Rahvatervis on valdkond, mille olemusse on kodee-ritud vajadus teha koostööd teiste valdkondade ja toi-mijatega. Kuigi SE21 teadmuspõhise Eesti arengumudelipõhimõtted on võetud rahvatervise poliitikate kujun-damise lähte-eelduseks, ei ole riigivalitsemise insti-tutsioonilise konteksti arengu ebamäärasus võimal-

danud vormida selle baasil jätkusuutlikku poliitikat.Alapeatükis analüüsitud juhtum on selle hea näide.Praegu on vara hinnata, millised on selles juhtumisanalüüsitud rahvatervise piirkondliku ümberkorraldusereaalsed ja võimalikud tulemused ja mõju. Seda saamehinnata aastate pärast. Seni tuleks pingutada mitte üks-nes selle nimel, et sarnaseid põhimõtteid järgitaks kateiste valdkondade poliitikate kujundamisel, vaid enne-kõike selles suunas, et valitsemise üldise institutsioo-nilise konteksti arengu ebamäärasus ei oleks ka edaspidivaldkondade jätkusuutliku poliitika peamine pidur. ●

Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21” heakskiitmine (2005).Riigikogu, RT I 2005, 50, 396.

Lauristin, M. (2006). Jätkusuutlikkuse poliitiline mõõde. Kogumikus Ruusing, H.,Riigikogu Toimetised, 14, 9–18. Riigikogu Kantselei.

Ollila E., Ståhl T., Wismar M., Lahtinen E., Melkas T. & Leppo K. (2006). Healthin All Policies in the European Union and its Member States. http://ec.europa.eu/health/ph_projects/2005/action1/docs/2005_1_18_frep_a4_en.pdf. (22.11.2014).

Rahvatervise seadus (1995). Riigikogu, RT I 1995, 57, 978.

Sotsiaalministeerium (2013). Rahvatervise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus.(26.09.2013).

Sotsiaalministeerium (2008). Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020.

Ståhl T., Wismar M., Ollila E,. Lahtinen E. & Leppo K. (2006). Health in All Poli-cies. Prospects and Potentials. Ministry of Social Affairs and Health and EuropeanObservatory on Health Systems and Policies. Helsinki.

Tervise Arengu Instituut (2011). Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõi-malused Eestis. Eesti senise süsteemi analüüsist ja rahvusvahelisest praktikast tulenevad ette-panekud. Tallinn.

Tervise Arengu Instituut (2011). Eestis küsitakse noortelt alkohoolseid jooke ostes doku-menti vähem kui kolmandikul kordadest. http://www.tai.ee/et/instituut/pressile/uu-dised/3253-eestis-kusitakse-noortelt-alkohoolseid-jooke-ostes-dokumenti-vahem-kui-kolmandikul-kordadest. (22.11.2014).

Tervise Arengu Instituut (2012). Tervis ja heaolu Eesti maakondades 2000–2010.Tallinn.

World Health Organization (1978). Declaration of Alma-Ata.

VIIDATUD ALLIKAD


Innovatsioon ja ühtne valit-semine: kelle asi on teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni poliitika Eestis?

5.9

� ERKKI KARO1, RAINER KATTEL & VEIKO LEMBER

Sissejuhatus

eadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni(TAI) poliitika kõige uuem suundumus on avatudja kaasav innovatsiooni ökosüsteemi valitsemine,

mis peaks tagama selle parema toimimise ning suuremasotsiaalmajandusliku mõjususe. Euroopa Liidu (EL) po-liitikates 2014–2020 väljendub see probleemipõhises(challenge-oriented) lähenemises ja nutikas spetsialiseeru-mises (smart specialization). Esimene neist tähendab kes-kendumist ühiskonna ees seisvatele nn megaproblee-midele (nt vananemine, kliimamuutustega kohanemine,energiajulgeolek ja keskkonnamõjud). Teise puhul püü-takse TAI poliitikat ümber mõtestada kohaliku teaduseja majanduse võimekuse parema koordineerimise jaärakasutamise kaudu.

Need suundumused erinevad arengutest, mis on vii-masel 20 aastal toimunud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides(KIE) ja ka mujal ELis. Siin on viljeletud vähesekkuvatning majanduskeskkonna raamtingimusi mõjutavat TAIpoliitikat, mis on olnud kitsalt majandus- ja teadus-ministeeriumide ülesanne. Nendel institutsioonidel eiole aga otsest võimu mitmete instrumentide üle (ntmaksupoliitika, haruministeeriumide eelarved ja kom-petentsid jne), mis võiksid suurendada TAI poliitikamõjusust.

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia 2014–2020 Teadmistepõhine Eesti (VabariigiValitsus 2014; edaspidi TE-3) on omaks võtnud ELi uueretoorika ning seab üheks eesmärgiks koostöö aren-damise haridus- ja teadusministeeriumi (HTM), majan-dus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM), haru-ministeeriumide, ettevõtete ja ülikoolide vahel.

Alapeatükis anname ülevaate TAI poliitika institut-sioonilise korralduse arengust ja sellega kaasnenud

poliitikakujundustavadest või rutiinidest viimase kümneaasta jooksul. Näitame, et Eestis on tekkinud võrdlemisiasümmeetrilised ja killustunud TAI poliitika võrgusti-kud, mis takistavad poolte koostööd ning innovatsiooniökosüsteemi terviklikku valitsemist. Seejärel arutamenende tavade muutmise võimalusi TE-3 strateegias sõ-nastatud eesmärkide võtmes.

Poliitikakujunduse tava või rutiini all peame silmasTAI valdkonnas ja selle üksikutes organisatsioonideskujunenud igapäevaseid arusaamu, käitumismustreid jatavasid, mis on kasvanud välja poliitikate kujundamiseja elluviimise kogemustest. Need arusaamad ja tavadmääratlevad kesksed otsuste tegemise ning nende ellu-viimise fookused. Me ei keskendu aga üksikutele reeg-litele, struktuuridele ja institutsioonidele, vaid püüamelahti mõtestada nende koosmõju kogu TAI poliitika jaorganisatsioonide toimimisele ning nende poliitikatemõjususele (vt ka Karo 2014a; 2014b).

5.9.1 Kelle asi on olnud TAI poliitika?

Säästev Eesti 21 (SE21) seadis kümme aastat tagasi Eestipeamiseks eesmärgiks teadmusühiskonna arendamise.Teadmusühiskond tähendas SE21 puhul nii teatud väär-tusi (teadus- ja teadmistepõhisust, innovatsiooni) kui kauut tüüpi riigivalitsemist ja strateegilist juhtimist.

T

1 Kontakt: [email protected]. Selle artikli aluseks olevat uurimistööd on rahastanud ETAGigrant IUT19-13, ETF grant 9404 ning Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogramm(TIPS), mis on ajavahemikus 2011–2015 Euroopa Sotsiaalfondist rahastatav programm,mida viib ellu Tartu Ülikool koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga (vt ka www.tips.ut.ee).Artiklis esitatud seisukohad ja järeldused on artikli autorite isiklikud seisukohad ning eiväljenda uurimistööd rahastanud organisatsioonide ametlikke seisukohti.



Teadmuspõhise ja tagasisidestatud juhtimise keskmes eiole riik või üksik ministeerium, vaid on ettevõtete, riigija kodanikuühiskonna õppivad võrgustikud (n-ö rah-vuslik arenguvõrgustik).

Selle kümne aasta jooksul on püütud rakendada mit-meid SE21 ideid, mis on olnud aluseks juba kolmele TEstrateegiale. Näiteks on käivitunud Eesti Arengufond,mille tegevuste (tulevikuseire ja arenguvõrgustike aren-damine) üle arutleti just SE21 rahvusliku arenguvõr-gustiku ideed arendades. Mitmed väliskeskkonna tegu-rid (ennekõike majanduskriis ja samal ajal ELi struktuu-ritoetuste osakaalu oluline kasv Eesti TAI poliitikas)koos meie teaduse, ettevõtluse ja riigivalitsemise aren-guga on aga loonud TAI poliitikas tavasid, mis on muut-nud SE21 ideede järgimist ja eesmärkide täitmist ühakeerukamaks.

5.9.1 TAI poliitika kesksed tavad2

Esiteks, Eesti TAI poliitika retoorika on viimasel küm-nel aastal põhinenud süsteemsel TAI käsitlusel, kuskesksel kohal on riigi ja turu pidev vastastikune õppi-mine kui peamine poliitikate tagasiside allikas. SeevastuTAI poliitika elluviimine on meetmete, regulatsioonide,tulemusindikaatorite jms tasandil põhinenud pigemlineaarsel arusaamal, et innovatsioon saab alguse alus-uuringutest, millele järgneb rakendusuuring ning selleuute praktiliste lahenduste rakendamine ettevõtetes jamajanduses.

Selline vastuolu avaldub tegelikult enamiku Euroopariikide ja ka ELi poliitikates. Lineaarse käsitluse püsimiston soodustanud suhteliselt piiratud arusaam riigi rol-list teaduses ja innovatsioonis, mis eeldab vähesekku-vat ning peamiselt majanduskeskkonna raamtingimusimõjutavat kõrgtehnoloogilise arengu keskset TAI polii-tikat. Selline poliitika põhineb ka horisontaalsetel hal-duspoliitika meetmetel, mille keskmes on ühtsed reeglidja instrumendid kõikidele majandus- ja tehnoloogiasek-toritele. Lineaarne käsitlus eeldab ka traditsioonilist(hierarhilist) TAI poliitika kujundamise ja elluviimisesüsteemi, kus on selged rollijaotused ja vastusalad ningkus „teaduslikul“ staatilisel tulemuste ja mõjude hin-damisel, statistilistel analüüsidel jms on olulisem rollkui poliitikate elluviimisel tekkival osapoolte (ettevõt-jad, teadlased, riigiasutused) otsesel tagasisidel (vt kaKaro jt 2014b).

Teiseks, seda lineaarset käsitlust on TAI poliitikaosapoolte seas mõistetud märkimisväärselt erinevalt.Tulemuseks on asümmeetrilised ja killustunud poliitika-võrgustikud.

Ühelt poolt on nii teadlased kui ka HTM kesken-dunud peamiselt rahvusvahelisel oivalisusel põhinevateaduse arendamisele. Selle üks olulisi tunnuseid onolnud HTMi valitsemisalasse kuuluva teadus- ja aren-dustegevuse süsteemi juhtimine ning oluliste otsustetegemine teadlaskonna enda poolt (rahastamise hin-damisnõukogude ja autonoomsete ülikoolide kaudu).Selline fookus on sisuliselt karistanud kohaliku majan-duse jaoks lühiajaliselt oluliste teemadega tegelemist,sest sellise uurimistöö väljundid ei ole publitseeritavadja patenditavad (mis on oivalisusel põhinev teadusepeamine tulemusnäitaja).

Teisalt, ettevõtjad ja MKM on aga keskendunud line-aarse loogika teisele äärmusele. Nad eeldavad, et TAIsüsteemis peaksid teadus- ja arendustööl põhinevad la-hendused olema ettevõtlusele kohe kättesaadavad ja etettevõtted on võimelised iseseisvalt teostama rahvus-vahelist teadmus- ja oskussiiret. Viimane on küll osa-liselt toiminud, kuid Eesti majanduse tootlikkuse kasvunäitajad viitavad, et taoline teadmus- ja oskussiire ei oleolnud piisav.

Kui teadlaskond on oma rolli ja arusaamu TAI polii-tikatest arendanud ja need on institutsionaliseerunudjuba alates 1990ndatest, siis innovatsioon ja ettevõteteteadmispõhise arengu küsimused kerkisid päevakordaalles TE strateegiatega 2000ndatel. Selle tulemusena onteadlaskond saavutanud võrdlemisi suure mõjuvõimuTAI poliitikate üle. Ettevõtlusele suunatud innovat-sioonipoliitika debatid on olnud teaduspoliitika debat-tidest suhteliselt lahus (Karo 2011).

Kolmandaks, HTMi ja MKMi poliitikakujundus-tavasid on peale teadlaskonna ja kohalike ettevõtjateisegi rohkem mõjutanud ELi Lissaboni ja Euroopa 2020strateegiad ning struktuurivahendid, mis on eelkõigealates majanduskriisist olnud Eesti TAI süsteemi rahas-tuse peamine stabiilsuse tagaja (või kärbete piiraja).

ELi TAI poliitikad on seejuures legitimeerinud EestiTAI poliitika suundumusi, isegi kui kaasnevat poliiti-kavõrgustike killustatust ning teaduse ja ettevõtluseväheseid sidemeid on probleemina nähtud kõigi kolmeTE strateegia kujundamise debattides. Struktuuri-vahendite haldamise reeglid on omakorda eeldanud sel-get halduspoliitika kujundamise ja elluviimise erista-mist, mis aga on poliitikakujundamise võrgustikkeveelgi killustanud (Suurna, Kattel 2010).

Nende kahe teguri mõjul on Ettevõtluse ArendamiseSihtasutusest ja Eesti Teadusagentuurist saanud peami-sed ettevõtjate ja teadlastega suhtlejad. Neis ei ole aga

2 Põhineb Karo jt (2014a).


teadlikult arendatud valdkonnapõhist võimekust ja võr-gustikke. Seetõttu on poliitika peamiseks tagasiside-mehhanismiks jäänud pigem teadussüsteemi arenguidja ettevõtete finantsnäitajaid kirjeldav üldine statistika(nt publikatsioonide arv, lisandväärtus töötaja kohta),mitte aga süsteemse TAI poliitika aluseks olev teadlaste,ette-võtjate ja nende ühenduste ning haruliitude tihe jatoimiv võrgustikupõhine koostöö, mis keskendub tead-mistepõhisele arengule, tehnoloogilisele õppimisele jms.Neljandaks, haruministeeriumide (kes teadus- ja aren-dustegevuse korralduse seaduse alusel peavad osalemaoma valitsemisala TAI poliitika arendamisel) vajadusedon TAI poliitikates alaesindatud ja rakenduslik uuri-mistöö nende haldusalas on jäänud vaeslapse ossa.Rakendusliku uurimistöö rahastamist ei ole enda kandavõtnud ka ettevõtted, kes on välismaiste ettevõteteväärtusahelate osad või kel puudub võimekus finant-seerida ja korraldada pikaajalist uurimistööd ja koos-tööd teadlastega.

5.9.2 TAI poliitika keskne paradoks

Eesti teadlaskond on neile seatud mängureegleidjärgides olnud väga edukas (vt Allik 2011). Praegu onteaduspoliitika peamised probleemid osaliselt seotudsüsteemi enda edukusega: järjest rohkem teadlasi vastabrahvusvaheliste hinnangute alusel oivalise teaduse kri-teeriumidele ja peaks saama rahastust, kuid riigieelarvesei ole selleks piisavalt vahendeid.

Samuti saab öelda, et Eesti ettevõtted on muutunudinnovaatilisemaks ja teadmispõhisemaks – odava all-hanke tegijad on kasvanud järjest nutikamaks glo-baalsetes väärtusahelates edasipürgijaks. Põhiproblee-miks on aga saanud globaalsetes ja konkurentsitihedatestootmis- ja innovatsioonivõrgustikes kvalitatiivsetehüpete tegemine, mis eeldab tugevamat võimekust jaoskusi väärtusahelates edasi liikuda.

Selliste probleemide lahendamine eeldab teaduse jaettevõtluse sisukamat koostööd, mis peaks olema mõle-ma poole huvides ja millest on räägitud juba kolmes TEstrateegias. Senised TAI poliitika tavad on kinnistanudsuhteliselt killustunud TAI süsteemi.

• Ettevõtted rahastavad ligikaudu 4% avaliku sektoriteadus- ja arendustegevusest ning avalik sektor ligi-kaudu 10% ettevõtete tegevusest (vt Vabariigi Valitsus2013). Riigi ja ettevõtete prioriteetides on vähe ühiselttähtsustatud teadusteemasid (vt ka Karo jt 2014c).• Kuigi Eesti ettevõtted on rahastanud sõltuvalt aas-tast umbes 50–60% Eesti TAI investeeringutest (kus-

juures hinnanguliselt ligikaudu 50–60 ettevõtet teeb90% Eesti ettevõtete TAI investeeringutest), siis pea-miselt rahastatakse iseenda sisemist eksperimenteerivatarendustegevust. Alusuuringuid ja rakendusuuringuidtehakse aga peamiselt ülikoolides ja teistes teadus- jaarendusasutustes ning riigi ja ELi rahastamisel (vt EAS2014; OECD MSTI andmebaas).

Eelneva põhjal võib sõnastada Eesti TAI korraldusekeskse paradoksi. TAI rahastamise suurendamiseks jaselle ühiskondliku staatuse parandamiseks on vajateaduse ja ettevõtluse sidemete tihendamist ning raken-dusuuringute senisest suuremat rahastamist ja tellimistennekõike erasektori poolt. Alus- ja rakendusuuringuterahastamisel ning ülikoolide ja teadlaste käitumistavadesuunamisel etendab aga kõige suuremat rolli riik.Seetõttu saab just riik oma TAI poliitika kaudu suunatateadlaste, ülikoolide ja ka ettevõtete käitumistavasid sel-liselt, et rakenduslik TAI muutuks nii laiemale hulgaleteadlastele kui ka ettevõtetele oma konkurentsieelisteja võimekuste arendamisel huvitavaks ja kasulikuks.

Kokkuvõttes eeldavad TE-3 kesksed eesmärgid TAI tä-naste tavade põhjalikku auditit. See ei peaks kes-kenduma ainult rahastamise uute allikate otsimisele jaseniste rahapottide ümberkujundamisele, vaid süsteem-sele eesmärkide, rollide ja käitumistavade lahtimõtes-tamisele ning ümberkujundamisele. Lihtsustatult peakseesmärk olema nii riigi kui ka teadlaskonna suuremtähelepanu rakenduslikkusele ja ettevõtluse veelgi suu-rem tähelepanu teaduslikkusele. Need muutused ei saaaga toimuda ilma avatud ja kaasavate poliitikakujun-dustavade ja ka riigi õppimisvõime arengu (nt mak-supoliitika, regulatsioonide, riigihangete jms) kasuta-mise ja katsetamiseta. See aga eeldab TAI poliitika jainnovatsiooni ökosüsteemi laiemat ja avatumat valit-semist.

5.9.3 Kelle asi peaks olema TAI poliitika?3

TE-3 strateegias nähakse, et TAI süsteemi sotsiaal-majandusliku mõjususe suurendamine saab toimuda nu-tika spetsialiseerumise ning haruministeeriumide suu-rema rolli ja võimekuse arendamise kaudu. Viimane saab

3 Järgnev arutelu põhineb Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi (TIPS) raamestehtud uuringul (Uuring 5.3 TAI poliitika kujundamise ja juhtimise süsteemi analüüs), mispõhines poliitika-analüüsidel, osalusvaatlustel, intervjuudel ja aruteludel poliitikakujun-dajatega. Vt Karo E. jt (2014a)


toimuda kui siseriiklik eksperimenteeriv protsess Eestienda kogemuste baasil. Nutikas spetsialiseerumine onaga ELi eeltingimus aastate 2014–2020 struktuuri-vahendite kasutamisel, mis ei sobitu hästi paljude KIEriikide tänasesse majanduskeskkonda ja ka nende polii-tikakujundustavadega (vt Karo jt 2014c; Karo jt 2014b).Teisisõnu, mõlemad suundumused eeldavad poliitika-kujundustavade muutust: TAI poliitika peaks muutumasenisest avatumaks ja kaasavamaks nii avaliku sektorisisemise koordinatsiooni kui ka riigi ning ettevõtluse/-ühiskonna suhete aspektis. Kuidas on neid muutusi püü-tud saavutada ning millised võiksid olla esimesedhinnangud nendele katsetele?

5.9.4 Haruministeeriumide roll

Praeguseks on kujundatud kaks uut lahendust, millegatagada TE-3 sõnastatud lubadus, et riik on rakenduslikeuuringute ja arendustööde tark tellija ning et sotsiaal-majanduslikel eesmärkidel tehtavate uuringute korral-dus on tõhus.

Esiteks, HTM on ELi vahendite toel rahastamasmõnedes haruministeeriumides (keskkonnaministee-rium ja sotsiaalministeerium) teaduskoordinaatoritetööd. Nende ametnike ülesanne oli aidata kujundadaparemaid valdkondlikke arusaamu TAI rahvusvahelis-tumise küsimustes. Praegu on nende kanda üha stra-teegilisemad ülesanded haruministeeriumide TAI uutepoliitikameetmete kujundamisel.

Teaduskoordinaatorite ametikohad on praegu kesk-astme ametnike tasemel (planeerimis- ja analüüsiosa-kondade nõunikud). Senine kogemus näitab, et haru-ministeeriumide TAI poliitika võimekuse arendamine eitaandu lihtsalt raha ja tegevuste ümberplaneerimisele.Rahalised vahendid asuvad ja sisuline valdkondliknõudlus TAI jaoks tuleb praegu pigem valitsemisala asu-tustest kui ministeeriumidest, mistõttu nende asutustesuunamine ja mõjutamine vajab koordinaatori tugeva-mat legitiimsust.

Haruministeeriumide võimekuse arendamine eeldabTAI rolli teadvustamist ja innovaatilise mõtlemise aren-damist kogu ministeeriumi valitsemisalas. Tuleb ümbermõtestada valitsemisala poliitika kujundamine ja ellu-viimine alates nõuandvate võrgustike loomisest kuniTAI käsitlemiseni võimaliku vahendina ministeeriumipõhiülesannete elluviimisel. On loomulik, et kulutõhu-susele suunatud avalikus sektoris on selliste uute tavadejuurutamine pikk ja vaevaline protsess.

Teiste ministeeriumide töö rahastamine HTMi poolton ettevõtlik samm koostöö ja muutuste algatamisel

ning tegevuste koordineerimisel. Kuid haruministee-riumid peaksid sellele vastama proaktiivse käitumi-sega, andes TAI küsimustele oma ministeeriumides stra-teegilise tähtsuse, ja teadlikult arendama oma vald-kondlikke poliitikakujundust toetavaid võrgustikke, ntrakkerühmalaadsete TAI või innovatsiooninõukogudeloomine (vt ka OECD 2011); või ka TMi Teadus- jainnovatsioonipoliitika seireprogrammi kogemustestõppides.

Teiseks, eelnev soovitus on veelgi olulisem, arves-tades, et TE-3 seab ka ülesandeks luua ministeeriumidevahelised koostöövormid TAI lisarahastamiseks ja pare-maks korraldamiseks valitsemisalades, lähtudes põhi-mõttest, et põhivastutus TA eest lasub valdkonna eestvastutaval ministeeriumil. ELi vahendite käimalükka-misel aastatel 2014–2020 planeerib HTM oma poliiti-kakujundustööriistu veelgi enam teiste ministeeriumidekasutusse anda – kavandatud on valdkondliku teadus-tegevuse võimekuse parandamise alameede, mis peakskaasrahastama haruministeeriumide TAI tegevusi.

Tegemist võib olla jällegi olulise võimalusega muutaTAI poliitika tavasid, kuid selle eeldus on, et haruminis-teeriumides tekib strateegiline vaade TAI-le ja et süllekukkuvat raha ei kasutata praeguste kuluridade kat-miseks. Valdkondlikud TAI poliitika võrgustikud võik-sid pakkuda olulist tuge ministeeriumide TAI poliitikatavade ning TAI nõudluse arendamiseks. Need võimal-daksid ka kontrollida, et HTMi antud võimalust ei kuri-tarvitata. On aga oluline, et nendes võrgustikes jaharuministeeriumide TAI süsteemide arendamisel eidomineeriks vana tava esindajad ehk teadlased, kes onharjunud toimetama oivalisusepõhise konkurentsimaailmas.

Lisaks peaksid haruministeeriumid ise looma selgeidja usaldusväärseid valdkondlikke ning rakenduslikufookusega TAI poliitika initsiatiive. Need võiksid ollaeksperimentaalsed ja probleemipõhised TAI program-mid, mis pakuksid nii teadusasutustele kui ka ettevõt-lusele pikaajalist kindlust ja motivatsiooni rakenduslikufookusega võimekuse ja tavade arendamiseks. Üksi-kutest lühiajalistest projektidest selliseid tavasid ei teki,sest muu TAI rahastamine on eriti teadus- ja arendus-asutustes rahvusvahelise oivalisusepõhine ning toimibsilmatorkavalt erineval viisil.

Kokkuvõttes loovad need kaks HTMi poliitikauuen-dust sisuliste muutuste võimaluse TAI poliitikas ninglasevad seda vähemalt avalikus sektoris kaasavamaks jaavatumaks muuta. Sotsiaalministeeriumi katsed kujun-dada tervishoiuvaldkonna TAI strateegia lähtudes TE-3eesmärkidest ja ministeeriumi enda vajadustest võibosutuda selle heaks näiteks (Tervishoiu T&A 2014).


5.9.5 Nutikas spetsialiseerumine

TE-3 näeb TAI sotsiaalmajandusliku mõjususe suuren-damise teise olulise tegurina, et nutika spetsialiseeru-mise meetodil valitud ja juhitud TAI investeeringudsoodustavad kasvuvaldkondade arengut ennaktempos.Selleks on aastateks 2014–2020 planeeritud rakendusu-uringute programm ja mitmeid seotud meetmeid(stipendiumid tudengitele, nõudluspõhise innovat-sioonipoliitika arendamine jne).

Nutika spetsialiseerumise teemat on siiani vedanudEesti Arengufond. Seda on seni suhteliselt palju kriti-seeritud (vt ka Karo 2014). Oma algusaastatel oli Aren-gufond Riigikogule aruandev organisatsioon ja EestiTelekomi aktsiate valitseja. See politiseeris organisat-siooni valitsemist (nõukogu) ja distantseeris organisat-siooni TAI poliitika igapäevasest kujundamisest ja ellu-viimisest, mis toimus MKMi ja HTMi valitsemisalas.Samas, kuna Arengufondi võeti algselt tööle ennekõikeavaliku sektori taustaga inimesi, oli fondil oma formaal-sele autonoomiale vaatamata väliste osapoolte jaoksüsna keskvalitsuse “nägu”, mistõttu ka olulisi TAI polii-tika muutusi ei olnud tunda.

Viimastel aastatel on Arengufondis toimunud per-sonali ja strateegilise fookuse muutused. Organisat-siooni on toodud erasektori taustaga inimesi, onkeskendutud järjest rohkem ettevõtluse (ennekõike idu-firmade) probleemidega tegelemisele. Sellega on vähe-malt esialgu loodud eeldused riigi ja ettevõtete vahelistevõrgustike arendamiseks.

Nutikas spetsialiseerumine eeldabki TAI poliitikaidtagasisidestavate võrgustike loomist mitte avaliku sek-tori sees, vaid ennekõike koostöös erasektori ettevõte-tega. Nutika spetsialiseerumise õnnestumiseks on agavajalik ka avaliku sektori sisene vertikaalne ja horison-taalne koostöö ning koordineeritus. Ühelt poolt selleks,et tagada eri meetmete kooskõlastatus, teisalt aga sell-eks, et haruministeeriumides ja nende valitsemisala asu-tustes tõeliselt tähtsustataks määratletud nutikaspetsialiseerumise valdkondi ja vajadusi.

Arengufond on TAI poliitika koordineerimiseks ava-liku sektori üleselt selle igapäevasest toimimisest endi-selt liiga kaugel ja tal on ka liiga vähe võimu ja koge-musi, et teisi osalejaid mõjutada. Arengufondi juhtimiselpraegu toimuv nutika spetsialiseerumise protsess võibsattuda vanade tavade pärandi ja ELi vahendite raken-damisest tuleneva ajasurve lõksu. Uusi poliitikakujun-dustavasid oleks tarvis arendada ja kinnistada nii

avaliku sektori üleselt kui ka suhtluses ettevõtlusega.Ent nüüd on liigutud pigem kiire spetsialiseerumiseradadel, otsides kohe nutika spetsialiseerumise nnõigeid vastuseid (millele ja millises ulatuses spetsiali-seeruda). Selles ilmneb endiselt lineaarse poliitika-kujunduse loogika. See on iseloomulik enamikule Kesk-ja Ida-Euroopa riikidele just seetõttu, et EL on asetanudoma soovitustes ja suunistes rõhu protsessi tulemustele,mitte aga sellele, milliseid poliitikakujunduse rutiini-muutusi nutikas spetsialiseerumine eeldab (Karo jt2014b).

Kokkuvõte

ELi finantsperioodi 2014–2020 alguses on Eesti TAIpoliitikas endiselt mitmeid SE21 strateegias tõstatatud,kuid tänaseni lahendamata probleeme.

Innovatsiooni ja rakendusliku uurimistööga seotudpoliitikakujundustavad ja -võrgustikud on endiseltnõrgemad ja killustatumad kui teaduspoliitikas. Endi-selt on oluline ülesanne riigi, ettevõtluse ja teadlasteühiste arenguvõrgustike loomine. Nende võrgustikearendamisel tuleks üha rohkem keskenduda mitteainult avaliku sektori sisemiste tavade muutmisele jaarendamisele, mis on viimasel ajal olnud HTMi jateaduspoliitika fookuses. TAI poliitika probleemidesõnastamisel ja lahenduste väljapakkumisel (vt täpse-malt soovitusi Karo jt 2014b) tuleb anda suurem rollennekõike ettevõtlussektorile (haruliitude kaudu).

Eesti TAI poliitikal on praegu üsna murrangulisedvõimalused. Võib isegi öelda, et Eestis on algamaseksperimentaalne TAI poliitika kujundamine. Artiklislühidalt analüüsitud haruministeeriumide võimekusearendamise ja nutika spetsialiseerumise korraldamisekogemused näitavad, et probleemide iseseisev sõnasta-mine ja lahenduste otsimine kohalikus TAI süsteemisloob palju suuremaid võimalusi TAI poliitika ja süsteemitavade jätkusuutlikuks muutmiseks kui väliste ideedeja ELi ettekirjutuste kiire omaksvõtt, ilma et neid koha-peal lahti mõtestataks ja paindlikult kohandataks.

Tärkav eksperimenteeriv TAI poliitika vajab kõigeenam (nagu ka SE21 puhul mõisteti) toetavat poliitilistkeskkonda ja ühiskonna toetust, mis võimaldab eksperi-mente (mis võivad ka läbi kukkuda) ja töötavate lahen-duste eelarvamustevaba aktseptimist ning järjest tuge-vamaid valdkondlikke poliitikakujunduse võrgustikke,mida on samm-sammult ka arendama asutud. ●


Allik, J. (2011). Estonian Science Estimated Through Bibliometric Indicators. InEngelbrecht, J. (ed), Estonian Science. Present and Future, 456–469. Tallinn: EestiTeaduste Akadeemia.

EAS (2014). Ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitika vahehindamine. http://www.eas.ee/images/doc/sihtasutusest/uuringud/ettevotlus/ettevotlustoetuste-vahehindamine-2014.pdf.

Karo, E. (2011). Evolution of Innovation Policy Governance Systems and PolicyCapacities in the Baltic States. Journal of Baltic Studies, 42 (4), 511–536.

Karo, E. (2014). Kuidas teha Arengufondist Eesti Sitra? Nurkse instituudi Ideedepank.http://nurkseschool.tumblr.com/post/97826524266 (13.11.2014).

Karo, E. jt. (2014a). Eesti teadusfinantseerimise instrumendid ja teaduse rakendatavus ma-janduses: poliitikaanalüüs tänase TAI süsteemi väljakutsetest ja võimalustest. TIPSi uuring5.1. http://tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id =3637 (13.11.2014)..Karo, E. & Kattel, R. (2014a). Public Management, Policy Capacity, Innovationand Development. Brazilian Journal of Political Economy, 34 (1), 80–102.http://dx.doi.org/10.1590/S0101-31572014000100006.

Karo, E., Kattel, R., Kalvet, T. & Tõnurist, P. (2014b). Teadus-arendustegevuse jainnovatsiooni indikaatorid kui kasulik tagasiside poliitikakujundajatele?Tehnoloogia ja valitsemine: Ragnar Nurkse instituudi poliitikaanalüüsid, 4. www.ttu.ee/nurkse/analyys (13.11.2014).

Karo. E., Kanep, H., Ukrainski, K., Kattel, R., Varblane, U. & Lember, V. (2014c).Nutikas spetsialiseerumise: kas Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitikakuldvõtmeke aastal 2014–2020? Riigikogu Toimetised, 29. http://www.ri-igikogu.ee/rito/index.php?id=16667 (13.11.2014).

OECD MSTI andmebaas. http://www.oecd.org/sti/msti.htm (13.11.2014).

OECD (2011). OECD raport: Ühtsema riigivalitsemise suunas. https://riigikantselei.ee/et/oecd-riigivalitsemise-raport (13.11.2014).

SE21. Eesti säästva arengu riikliku strateegia Säästev Eesti 21. https://www.riigi-teataja.ee/akt/940717 (13.11.2014).

Suurna, M. & Kattel, R. (2010). Europeanization of Innovation Policy in Centraland Eastern Europe. Science and Public Policy, 37 (9), 646–664.

Tervishoiu T&A. (2014). Tervishoiu T&A ning innovatsiooni strateegia. http://tervishoiuak.edicy.co/ (14.12.2014).

Vabariigi Valitsus (2013). Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia 2007–2013 Teadmistepõhine Eesti. Aruanne strateegia eesmärkide jarakendusplaani täitmisest 2012. aastal. http://hm.ee/sites/default/files/tai_strate-gia_aruanne2012.pdf (13.11.2014).

Vabariigi Valitsus (2014). Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia 2014–2020 Teadmistepõhine Eesti. http://hm.ee/sites/default/ files/tai_strateegia.pdf (13.11.2014).

VIIDATUD ALLIKAD

seadis Eesti arengueesmärgiksteadmusühiskonna ja riigi stra-teegilise arengujuhtimise mehha-

nismide kujundamise. Sellena nähti kolme põhiliseõhtumaa poliitilise ideoloogia – neoliberalismi, konser-vatismi ja sotsiaalse partnerluse (sotsiaaldemokraatia)– baasil konstrueeritud sünteesi. SE21 pakutud sünteesivstrateegia tugineb eeldusel, et tänapäeva poliitikad ku-junevad enamasti suhteliselt suure ebamäärasuse(keerukuse) ja muutlikkuse (riskiühiskonna) kontekstis,mis eeldab nende legitimeerimist avatud poliitikavõr-gustike kaudu. SE21 tõdeb: „alljärgnevalt on pakutud

visioon institutsioonilisest süsteemist, mille abil ühakeerukamaks muutuva väliskeskkonna ja omavahel vas-tuoluliste arengueesmärkide ruumis võimalikult jätku-suutlikult navigeerida” (SE21: 23).

SE21 keskne idee on, et riigi valitsemine tuleb seni-sest enam rajada kodanikuühiskonna kaasamisele.Selline idee vastab hästi poliitikakujundamise mood-satele trendidele, ennekõike demokraatliku valitsetuseparadigmale (vt alapeatükki 5.1). SE21 toetab otseseltmitmeid demokraatliku valitsetuse põhimõtteid: nega-tiivne tagasiside otsustamisel (piiratud ratsionaalsus),poliitikate legitiimsus nende arusaadavuse mõttes ja

Jätkusuutlik ja demokraatlikvalitsetus: Säästev Eesti 21 visiooni teostumise võima-likkusest

5.10

� GEORG SOOTLA

SE21Sissejuhatus



kommunikatsiooni olulisus. SE21 rõhutatakse, et „tead-musühiskond on ainus arengumudel, mis põhinebühiskonna ja riigi refleksiivsel teadmuspõhisel kohane-misel muutustega nii sise- kui ka väliskeskkonnas”(SE21: 22), mille tulemusena „laieneb inimeste ja insti-tutsioonide kriitilise refleksiooni võime” (SE21: 21).

Taolise strateegia elluviimise käsitlus tugineb agaSE21-s lihtsakoelisel järjestikuste etappide ehk lineaarselarengukäsitlusel (vt ka alapeatükki ja alapeatükki 5.9).

SE 21 oleks pidanud veenvamalt näitama, kuidas ükspoliitika kujundamise vorm (st avatud poliitikavõrgus-tikud) kasvab välja traditsioonilistest esindusdemo-kraatia institutsioonidest ja täiendab neid. Selle asemelseadis SE21 sihiks „asendada eri partnerite huvidepõhinedispuut teadmistepõhiste otsuste” (SE21: 21) ja „stra-teegilise arengujuhtimisega”. Seega, SE21 tugineb eel-dusel, et praegused esindusdemokraatia mehhanismidja institutsioonid, (nt poliitikasisendi andmine huvi-rühmade või parteide kaudu) ei ole enam piisavad. Sel-lega võib ka nõustuda. Samas, kuigi SE21 näitab ära kamõned konkreetsed sammud esindusdemokraatia insti-tutsioonide arendamiseks, nt arengukomisjoni loomineRiigikogu juurde (SE21: 26), jääb lootus asendada huvi-depõhine ja konkurentsil rajanev poliitika sellise lähe-nemisega, mille aluseks on kodanikuühiskonna keskne„terviklike ideede ja visioonide võrdlemine ja ühita-mine“ (SE21: 20), mõnevõrra lihtsakoeliseks ootuseks.

SE21 tugineb eeldusele, et „teadmusühiskonna ideaa-liks on oma arengut ratsionaalselt kavandav ja kavan-datut kooskõlastatult realiseeriv ühiskond“ ning et tulebsaavutada „poliitiliste otsuste allutamine ratsionaalselekalkulatsioonile ja tagasisidestatud analüüsile“ (SE21:20). Sellel eesmärgil moodustav rahvuslik arenguvõr-gustik peab saama uueks otsuste väljatöötamisekeskuseks, kes kaasab protsessi ka esindusdemokraatiainstitutsioonid. Selline esindusdemokraatia ülene stra-teegilise arengujuhtimise (SE21: 24) idee püüab ühtesiduda nn arenduskeskse riigi, ratsionaalse valiku jaavatud võrgustikupõhise valitsetuse loogikat. Need onaga eri paradigmad, mis põhinevad erinevatel väär-tushoiakutel. Teadmusühiskonna ideaal SE21-s ei olemitte eri vaatenurkade süntees, vaid pigem soov andaotsustusvõim ratsionaalselt ja üldiste hüvede terminitesmõtlevale uuele strateegide eliidile. Sellega seoses tulekstähelepanu juhtida ka asjaolule, et ka ELi Lissaboni stra-teegia (2000) luua Euroopas teadmuspõhine ühiskond,millest ilmselgelt lähtus ka visioon Säästev Eesti 21, jäipaljuski ainult retoorikaks. Seega on jätkusuutliku polii-tikakujundamise mehhanismi kujundamise ülesannepalju keerukam kui omal ajal arvati.

5.10.1 Demokraatliku valitsetuse võimalused Eesti poliitika-kujundamises: juhtumiuuring

Pärast Euroopa Liitu astumist on Eesti poliitikakujun-damine arenenud SE21 visiooniga võrreldes pigem vas-tupidises suunas. Seda kinnitab muuhulgas hiljutiesitletud Riigipidamise kava (Eesti Koostöö Kogu 2014;vt ka alapeatükki 5.3). Sellise suuna valikul on olnudsuur roll ELi halduspraktika ja -kultuuri, eelkõige Mand-ri-Euroopa halduskultuuri ülevõtmisel ning ka EListruktuurivahendite haldamise praktikal. Samuti kuju-tab see endast reaktsiooni poliitikate koordineerimisenõrkusele 1990ndatel, mida rõhutas näiteks ka OECD ra-port 2011. aastal. Nüüdseks on kollegiaalse kabinetimuster, mis 1990ndatel tagas poliitikakujundamises kül-laltki tõhusa koordineerituse ja rõhuasetuse institut-sioonipoliitikatele (siit Eesti kui eduka reformiriigimaine), asendunud haldusriigile omase killustunudministrite nõukogu mustriga. Demokraatlikule valitse-tusele iseloomulike horisontaalsete tasakaalude ja ad-ministratiivse detsentraliseerimise asemel on Eestispüütud probleeme lahendada administratiivse hierarhia(tsentraliseerimise, asutuste ühendamise) ja legalistlikeinstrumentidega. See on võimaldanud piirata kulusid jasuurendada tõhusust üksikutes lõikudes, kuid samas sul-genud mitmed ressursi genereerimise allikad. Hea näideon 2010. aasta politseireform, mis püüdis asutuste ühen-damise ja tsentraliseerimisega parandada organisat-siooni funktsionaalset tööjaotust. 2014. aasta politsei-reform võttis aga suuna demokraatliku valitsetusepõhimõtete rakendamisele, mille käigus on keskendu-tud valdkonna poliitikakujundamise suutlikkuse välja-arendamisele, politsei territoriaalsete baasüksuste (jaos-konna) juhtimise detsentraliseerimisele ja nende kogu-konnaorientatsiooni suurendamisele.

Alljärgnevalt keskendume kohaliku omavalitsuse jaregionaalarengu mõttekoja loomise, tegutsemise jahääbumise õppetundidele, et demonstreerida raskusi,mis tekivad traditsioonilise ülalt-alla poliitikakujun-damise loogika ümberkujundamisel avatud ja kaasavapoliitikakujundamise loogikaks.

Kodanikualgatus lõi mõttekoja väljaarendamise eel-dused, kuid kohe, kui protsessi sisenesid võimuinstitut-sioonid, hakkas see ilus kontsept murenema. Kohehakkas koalitsiooniprogrammi nimetatud punkti rea-liseerimist mõjutama Eesti valitsuskabinettidele ise-loomulik valdkondade poliitikate jäik sidumine niiparteide kui ka nende ministrite valdkondliku „omandi-õigusega“. Sisend tuli Reformierakonnalt, kes valdas


teemat kõige paremini, kuna juhtis oluliselt tähtsa riik-liku küsimuse arutelu ettevalmistust Riigikogus 2010.Kuid pärast koalitsiooni moodustamist sai see teemaIRLi pärusmaaks, kellele taoline algatus tuli ootamatultja kel puudus selge visioon mõttekoja võimalikest rol-lidest. Tänu kodanikuühiskonna toimijate aktiivsuselehakati pärast konsultatsioone juunis 2011 kavandamanõukoja loomist. 26. septembril 2011 otsustatigi Riigi-kogu Kohaliku Omavalitsuse ja Regionaalarengu toe-tusrühma esimesel koosolekul luua toetusrühma juurdenõukoda. Peagi aga hakkas probleemide arutamistraamistama koalitsioonipartnerite poliitiline vastandu-mine, tulenevalt vajadusest noppida poliitilisi võidu-punkte. Kuigi nõukoda pretendeeris üksnes poliitikatähendusruumi kujundaja ja sisendi avardaja rollile, eisuutnud parlamendifraktsioonid ja poliitikud muutanõukoda avatuks ja nende tööd toetavaks poliitika-

areeniks, mis tagaks autoriteetse arvamussisendi ühis-konnast. Toetusrühma pooldajad nägid Nõukojas mittepartnerit, vaid oma allstruktuuri.

Erinevalt nõukoja kesksest ideest keskenduda insti-tutsioonipoliitika teemadele (nt kesk- ja kohaliku võimutasakaalustamine või kohalike maksude roll), nägi toe-tusrühm Nõukojas n-ö eksperte, kes peaksid neid aitamaväga konkreetsete küsimuste ettevalmistamisel (näitekskalakasvanduse arendamine maakondades või piirkond-liku bussitranspordi korraldamine). Nõukoja asutavistung toimus 12. detsembril 2011, põhiliselt kodaniku-ühiskonna toimijate algatusel. Sai üha selgemaks, etRiigikogu liikmed ei näinud sellise poliitikasisendivajadust.

Konsultatsioonid regionaalministriga algasid sep-tembris 2011. Minister kutsus oma nimekirja alusel kokkumõttekoja, mille esimene istung toimus 31. oktoobril 2011.

TERA 5.10.1

Kohaliku omavalitsuse reform on olnud päevakorras juba

alates 1993ndast aastast, mil valimiseelsel perioodil kiiruga

vastu võetud seadus ei jõudnud jätkusuutlike lahendusteni

(Kama 1993). KOV süsteemi uuendamise katsete ajal alates

1996, aastast (neid on olnud vähemalt seitse) suudeti küll

sõnastada uuenduste stsenaariumid, kuid nõrga poliitika-

sisendi tõttu ei jõudnud need valitsuse päevakorda – välja

arvatud 2000–2001 toimunud reformi katse, mis aga

peatati.

23. septembril 2010 arutati Riigikogus oluliselt tähtsa

riikliku küsimusena eelnõud „Riigi ja kohaliku omavalitsuse

partnerlust“, mille kodanikuühiskonna poolt valmistasid

ette üle-eestilised omavalitsusliidud koostöös ülikoolidega

ja MTÜga Polis (OTK 2010). Kodanikuühiskonna esindajate

ettekande põhijäreldus oli: „KOV ja riigi suhete jooksvate

küsimuste arutamine ja väiksemate uuenduste tegemine,

kus on palju vastuolusid ja poliitilisi erimeelsusi, tuleks

eraldada KOV poliitikastrateegia võtmeküsimuste arutami-

sest ja luua vastavaid areene, kus on võimalik teha valikud

ratsionaalse valiku põhimõttel. Siit kokkuvõtvalt ettepane-

kud kujundada alaline kohaliku omavalitsuse ja regionaal-

arengu mõttekoda, mis ühendaks teadlasi, poliitikud, tipp-

ametnikke ja omavalitsustegelasi.“ Mõne kuu pärast toimu-

nud Riigikogu valimised võitnud Reformierakonna ja IRLi

valitsusliidu tegevusprogramm seadiski üheks eesmärgiks

„arendada ja finantseerida omavalitsuste arengu mõtte-

koda, kus kohtuvad teadlased, ametnikud, poliitikud oma-

valitsejad ja vabasektor“.

23. augustil 2011 toimus mõttekoja idee arutamine MTÜ

Polis suveseminaril Lagedil. See oli foorum, kus osalesid

kõikide Riigikogu fraktsioonide esindajad, kuid pigem KOV

teema arvamusliidrite rollis. Mõttekoja arendamise stratee-

gia sai osalejate (sh tipp-poliitikute) toetuse ja huvi selle

protsessiga ühineda väljendasid ka mitmed uued toimijad

(Praxis, KÜSK jt) mööndusega, et see kujuneb tõepoolest

konstruktiivseks koostööareeniks ega hääbu jututoaks.

Seminari lähteülesande kohaselt pidi mõttekojast saama

„pidevalt toimiv ja laiapõhjaline, struktureeritud, sihipära-

selt (pikaajalise kava alusel) tegutsev diskursusareen, mis

tagaks KOV ja regionaalse arengu kesksete probleemide ja

perspektiivide võimalikult adekvaatse kajastuse ja võima-

likult konstruktiivse diskussiooni nendel teemadel. /../

Mõttekoda ei otsusta ega püüa vahetult mõjutada otsuseid,

vaid kujundada võimalikult selge pilt KOV arengust ja

seisukohtadest selle osas.“ Dokumendis peeti vajalikuks

„kaasata KOV valdkonna arengutegevusse olemasolev

oskusteave, administratiivne, poliitiline ja kommunikat-

siooniressurss, mis moodustaks paindliku võrgustiku“ ja

„juhtida võimalikult tõhusalt seda diskursust ja ressurssi,

tagada takistamatu sisend nii kõikidele olulistele seisu-

kohtadele kui ka oskusteabele selleks, et saavutada ole-

masoleva oskusteabe ressursi baasil sünergia.“ (Lähteüles-

anne 2011) Nendes seisukohtades konkretiseerus avatud

poliitikakujundamise võrgustiku kontsept ning see juhtum

tervikuna illustreerib asjaolusid, mis aitavad kaasa või

takistavad sellise võrgustiku kujundamisele ja toimimisele

tänases Eestis.


Mõttekojas oli esindatud küllaltki lai toimijate spekter,mis andis ministrile tugeva infosisendi. Kuid erinevaltmõttekoja idee algatajate arusaamadest olid seal polii-tikud alaesindatud ja ametnikud üleesindatud. Välja jäidselle poliitikakogukonna mõned tuntud esindajad, eel-kõige 1993. aasta reformi ja hilisemate reformikatsete liid-rid. Sellega vähenes aruteluareeni legitiimsus, insti-tutsiooniline mälu ja võime mõjutada avalikku arvamust.Minister ei sundinud peale oma päevakorda ja andisdiskussiooni teemadele üpris laiad raamid. Arutelu kes-kendus ühele suurele teemale – omavalitsuste ühen-damise reformile. Mõttekoda transformeerus sellegalaiapõhjaliseks ministeeriumikomisjoniks.

Mõttekojast kujunes üsna avameelsete aruteludeareen. Muuhulgas arutati märtsis 2012 toimunud Eesti-maa Linnade ja Valdade üldkogu lõppdokuenti, mis suh-tus valitsuse poliitikasse küllaltki kriitiliselt. KOVreformipakett esitati oktoobris 2012 (12.10.2012) mittekui valmistoode, vaid kui ülesandepüstitus analüüsiksja valikuteks kuue võimaliku stsenaariumi (sh väikeval-dade säilitamise perspektiivi) hulgast. Minister loobusmõttekojas toimunud arutelude käigus algsest reformiajakavast, millega taheti oktoobri alguses esitatud eel-nõu seadustada juba jaanuaris 2013 ja teostada 2013.aasta oktoobriks. Selle asemel saadeti reformistsenaa-riumide pakett pärast põhjalikke arutelusid mõttekojaskõigepealt üldiseks aruteluks maavalitsustesse ningmaakondlikesse ja üleriigilistesse omavalitsusliitudesseja nendega seotud pooltele, sh ministeeriumidele ja üli-koolidele. Nende arvamuste ja ettepanekute põhjal, misvõeti kirjalikult kokku ja tagasisidestati ettepanekutetegijaile mais 2013, hakkasid mõttekoja töörühmadkoostöös ministeeriumi ametnikega arutama uute oma-valitsuste institutsioonilisi vorme. Et eelistus anti tõm-bekeskuste stsenaariumile, pidid maavanemad koostöösomavalitsusliitudega esitama maakonna tõmbekeskusteanalüüsi. Reformikava saadeti pärast 14 kuud kestnudkonsultatsioone tegijatega ametlikule kooskõlastus-ringile jaanuaris 2014. Protsess hääbus märtsis 2014, kuikoalitsioon lagunes.

Niisiis, mõttekoja kui uut tüüpi aruteluareeniloomisega tehti katse avardada ja tugevdada valdkonna

poliitikasisendit. Kuid mõttekoja formaat ei taganudprotsessile piisavat legitiimsust ja järjepidevust. Ministrijuurde loodud aruteluareen lakkas olemast koos temaerruminekuga. Millised on selle juhtumi õppetunnid?

Esiteks võib väita, et viimase kümne aasta jooksulon Riigikogu transformeerumas tööparlamendist, misseab esiplaanile seadusandluse algatamise ja eelnõudepeenhäälestamise, kõnede parlamendiks, mis seab esi-plaanile riigivalitsemise kursi määramise ja legitimeeri-mise, jättes vastavate instrumentide kujundamise valit-suse hooleks. Seetõttu ei tundu mõttekana idee kujun-dada täiesti uus üleriigiline arengujuhtimise võrgustik.Pigem tuleks muuta strateegiliste sihtide arutelu parla-mendis senisest avatumaks, kujundades tõhusamadtaolist arutelu legitimeerivad ja kommunikeerivadareenid. Ennekõike tuleks riiklikult tähtsate küsimustearuelud viia loogilise lõpuni ja aktseptida nende põhjalkoostatud strateegilised lepped poliitikadokumendina.

Teiseks näitas kirjeldatud juhtum, et avatud mõtte-koda ei tohiks olla ühe ametliku institutsiooni keskne. Seepeaks olema võrdväärsete toimijate aruteluareen, misannaks arvamussisendi kõikidele institutsioonidele, etkujundada konkreetses valdkonnas legitiimne tähendus-ja sõnumiruum. Mõttekoja formaat, kus domineerivadvõimukandjad ja nende parteipoliitilise võitluse argu-mendid, ei võimalda poliitikasisendit avardada, et viia seeeemale igapäevapoliitika liiga tugevast mõjusfäärist. Agajust poliitikasisendi avardamine oleks liikumisel uuen-dusliku ja jätkusuutliku valitsemise suunas kõige tähtsam.

Kolmandaks, niisugused autonoomsed aruteluaree-nid nagu KOV mõttekoda ei pürgi võimule. Poliitika-kogukonnad toetavad, mitte ei asenda esindusdemo-kraatia institutsioone; nende ülesanne on pakkuda jalegitimeerida poliitika alternatiive ja mobiliseerida omavaldkonna inimressurss.

Kokkuvõtteks

Tänane poliitikakujundamine ei saa enam tugineda tra-ditsioonilise valitsemise ja halduse loogikale. Vaja onpaindlikumaid lähenemisviise, mis tuginevad demo-kraatliku valitsetuse paradigmale. ●

Eesti Koostöö Kogu (2014). Riigipidamise Kava. http://www.kogu.ee/wp-con-tent/uploads/2013/01/Riigipidamise-kava-terviktekst_final.pdf.

Polise suveseminari lähteülesande projekt: lähteülesanne (2011). Lagedi,20.08.2011.

Kama, K. (1993). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse esimene lugemine.Riigikogu stenogramm. http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand= steno-gramm&date=735390000#pk1900000560.

Oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu Riigikogus – OTK (2010). Riigi ja ko-haliku omavalitsuse partnerlus, 23.09.2010 http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1285225500#pk6916.

Säästev Eesti 21 – SE21. https://www.riigiteataja.ee/akt/940717.

VIIDATUD ALLIKAD


ee peatükk näitas, kui raske on tänases keerukasmaailmas kujundada tõhusat ja jätkusuutlikkupoliitikakujundust. Tihti ootame me poliitika-

tegijatelt enamat kui nad on põhimõtteliselt võimelisedsaavutama. Eesti poliitikakujundamises on praegu väljajoonistunud selged üldist laadi probleemid ja vastu-rääkivused, mis on levinud ka paljudes teistes demo-kraatlikes riikides. Ainuüksi nende parem teadvus-tamine võimaldaks oluliselt suurendada mõnegi tegut-semisviisi tõhusust. On ilmne, et Eesti valitsemissüsteemvajab sihipäraseid ja nutikaid muutusi, sest valitsusevähene soov või suutlikkus algatada institutsioonipolii-tikat on hakanud pärssima mitmete eluvaldkondadearengut. Kui seni on tähelepanu ja kriitika koondunudomavalitsusreformiga venitamisele, siis vähemalt samavajalik (kui mitte aktuaalsemgi) on valitsuse ja temaaparaadi koordineerimisvõimekuse suurendamine.Valitsemise killustumisel Eestis on lisaks muule ka puhtpoliitilised põhjused: parteide püüded seada esiplaanileenda saavutused ja pisendada teiste omi. Praegune valit-sustuumiku kui institutsiooni ülesehituse muster onilmselgelt puudulik, et tegutsemisviise ühiskonna ja riigikorraldamisel tõhusalt ühildada. See on muuhulgas väljaöeldud ka OECD 2011 aasta raportis, mille soovitusterealiseerimisel ei ole seni erilist aktiivsust ilmutatud.Riigireformi debatis on esitatud liiga lihtsustatudretsepte (parlamendi liikmete, ametnike, ministeeriu-mide arvu vähendamine), mis ei arvesta demokraatiainstitutsioonide mitmekesiseid rolle ja võivad viiapigem valitsemise tõhususe vähendamiseni. Demokraa-tia valitsemisinstitutsioonid ei ole nii lihtsad, et pelgaltnende mehaaniline kärpimine või suurendamine lahen-daks väga keerukad, erisuunalise mõjuga probleemid.Ei ole mõtet diskuteerida ideaalsete võidu valemite

tasandil, mille juurutamine on poliitiliselt ebareaalne.Institutsioonipoliitikas tuleb märgata olemasolevaidvõimalusi ja neid ära targalt kasutada. Peaaegu kõikidesselle peatüki artiklites näidati võimalusi, mille tõhusarakendamise mõjud võivad olla ootamatult suured jakutsuda esile positiivseid muutusi.

Praegu rõhutavad parteid näiteks omavalitsus-reformist rääkides oma erimeelsusi. Sügavam pilguheitvõimaldab näha nendes justkui alternatiivsetes ideedeska olulist ühisosa. Et seda ühisosa süvendada, tuleksoluliselt avardada poliitika sisendit, st eri poolte võima-lusi mõjutada poliitikakujundamist ja muutuda sellegaprotsessi täisväärtuslikeks partneriteks. Kaasamine,millest palju räägitakse, on vaid üks (ja mitte kõigemõjusam) poliitikasisendi tõhustamise viis. Pealegi sõl-tub kodanikuühiskonna organiseerumine veel liiga paljuriigist, st poliitikat arutama või teostama kutsujast.Poliitikakujundamise võimekus ühiskonnas saab suu-reneda ennekõike eri poolte mõju tõhusas tasakaalusta-mises, mille tulemusena koorubki välja avalik, st meiekõikide ühine huvi.

Nimetatud probleemid kajastuvad ka poliitika eu-roopalikuks muutumisel. Püüdsime peatükis näidata, etkuigi õppiva euroopastumise osakaal suureneb, onpraegu liiga palju Euroopa Liidu poliitika otsest ülevõttuja et enam tuleks arvestada Eesti eripära ja huve. NeedEesti poliitikakogukonnad, kus domineerivad ametni-kud, püüavad ELi soovitusi kasutada sageli oma spetsii-filiste vaatenurkade legitimeerimiseks. See kahandabpoliitika kohandumisvõimekust muutustega ja toobkaasa n-ö kinnikülmumise. Peatüki artiklite autoriteenamiku arvates on tõhusaim rohi selle vastu otsustesuurem avatus ja interaktiivne otsustusstiil. ■

KOKKUVÕTE� GEORG SOOTLA

S

KOKKUVÕTE | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015294

ügisel 2015 möödub kümme aastat hetkest, milRiigikogu võttis vastu strateegilise arengukava„Säästev Eesti 21“ (SE21) ja sõnastas sellega Eesti

ühiskonna pikaajalised eesmärgid seoses inimesteheaolu kasvu, ühiskonna sotsiaalse sidususe, loodus-keskkonna kestlikkuse, kultuuriruumi arengu ja demo-kraatia toimimisega. Käesolev aruanne analüüsibki Eestiviimase kümnendi arengut SE21 eesmärkide ja mõõdi-kute lõikes, esitades mahuka arvandmestiku ja tava-pärase sotsiaalse analüüsi kõrval ka eksistentsiaalseidküsimusi: kes me oleme ja kuhu me läheme ning mis onmeie jaoks oluline ja mitteoluline?

Sedalaadi teemapüstituse eesmärk on panustadaEesti arengumudeli teemalisse ühiskondlikku arutellu.Vajadust muuta Eesti senist arengumudelit onrõhutanud paljud mõjukad poliitika- ja majanduselupraktikud, alustades Jüri Raidla algatatud riigireformidebatiga (Raidla 2013) ja lõpetades Eesti TööandjateKeskliidu manifestiga (ETK 2014), Eesti Koostöö Koguriigipidamise kavaga (EKK 2014), riigikontrolli ülevaa-tega (RK 2014), valitsuse konkurentsivõime kavaga„Eesti 2020” (EV valitsus 2014) ja presidendi kõnedega(Ilves 2014). Seda kokkuvõtet tuleb vaadelda eelkõigekui katset avada Eesti sotsiaalsete trendide ning sedamõtestavate enesekirjelduse keelte loogikat, millestEesti post-2015 arengumudeli valik kõige enam sõltub.

Sotsiaalsete muutuste mõtestamine

Eesti ühiskonna jätkusuutlikkust mõjutavad enim kaksfundamentaalset sotsiaalset muutust – rahvastiku kiirekahanemine ja vananemine ning Eesti avatus maailmaprotsessidele. Demograafid teavad päris täpselt prog-noosida Eesti elanikkonna koosseisu kümne ja ka-hekümne aasta pärast (Eurostat 2014). Need paigutišokeerivad ennustused, kõige reljeefsemal kujul Rein

Taagepera sulest (Taagepera 2005), toidavad muu hulgaska arutelusid Eesti hääbumisest. Selle kõrval on siiskijäänud domineerima argumendid hääbumise väldita-vuse kohta, tuues kõnepruuki sõnapaari kestlikkahanemine (Kõomägi 2011, Luik 2013, Kiin 2014).Et selliselt sõnastatud termin võib viia mõtte Achilleuseja kilpkonna võidujooksule, kus vaatamata erinevalekiirusele nende vahemaa justkui jääbki kestvaltkahanema, siis tuleks kaaluda pigem mõiste säilenõtkekohanemine (resilient adaptation) kasutamist (vt Walker2006).

Eesti avatus maailma mõjudele väljendub näiteksmitme valdkonna kiires arengus viimasel kümnendil,mis tulenebki peaasjalikult osalemisest rahvusvahelistesvõrgustikes. Selle kõrval jääb püsti küsimus: mil määralja millise tulemuslikkusega suudavad Eesti inimesed jainstitutsioonid uue rahvusvahelise keskkonnaga koha-neda? Kuidas saavutada Eestile senisest kõrgem kohtüha konkurentsitihedamas rahvusvahelises väärtus-loomeahelas? Kuidas vältida tööjõukadu olukorras, kuspiirid on lahti, ent meie elatustase püsib rikkamatenaaberriikidega võrreldes oluliselt madalamal? Kuidassäilitada eesti keele elujõudu suurtes digitaliseeruvateskommunikatsioonivõrgustikes?

Vastuseid nendele küsimustele raamivad kaks sellearuande eri osadest võrsuvat metafoori: sotsiaalsed lõk-sud ja arengu võimestamine. Lõks viitab üldistusenaEesti ees seisvate probleemide tüübile, võimestamineaga annab võtme lahenduse otsimiseks. Nimetatudmetafooride sissetoomise eesmärk ei ole pilkupüüdvatesõnadega üle korrata aruande põhitekstis öeldut, vaidanalüüsida Eesti arengutrende väljateoreetilises pers-pektiivis.

Klassikaline sotsiaalteooria eristab sotsiaalse muu-tuse analüüsis kahte alusdimensiooni ning tegevus-strateegiat – ühelt poolt ühiskonna hierarhiasuhetening teiselt poolt kuuluvussuhete taastootmist või

KOKKUVÕTE EESTI ARENGUMUDEL POST-2015

� RAIVO VETIK

S

KOKKUVÕTE | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 295

nende muutmist. Hierarhiasuhete sisuks on võrdsuse/ebavõrdsuse proportsioon ühiskonnaelu eri valdkon-dades ning selle legitiimsus inimeste silmis. Kuuluvus-suhete puhul vaadeldakse ühiskonna eri gruppeühendavaid või lahutavaid huve ja väärtuseid ning sellekäigus kujunevaid meie-nemad ja püha-argise vahe-kordi. Kui Max Weberi traditsioon analüüsib sotsiaalsetemuutuste tagajärjel kujunevate ühiskondlike hierar-hiate taastootmist, siis Émil Durkheimi suund tuginebnn sotsiaalse reintegratsiooni mõistele. Esimene toobhierarhiate analüüsil sisse sotsiaalse staatuse mõiste, vii-mane aga eeldab ühiskonna killustumise leevendami-seks uute institutsioonide kujunemist, mis taassidus-taksid sotsiaalset süsteemi.

Lisaks klassikalisele sotsiaalteooriale toetume me kaväljateoreetilise kultuurisotsioloogia ja Tartu kultuuri-semiootika ideestikul, millel on potentsiaal anda olulinesisend Eesti ühiskonna arenguloogika mõtestamiseks.Võib väita, et Saussure’i keelesüsteemi mõiste, millestlähtuvad ja mida arendavad edasi nii kultuurisotsio-loogia kui ka kultuurisemiootika on olemuslikult seotudDurkheimi sotsiaalse fakti mõistega (Culler 1977).Mõlema puhul on tegemist sarnase metateoreetiliselähtekohaga, mis annab sotsiaalse muutuse analüüsilteistsuguse perspektiivi, võrreldes jätkusuutliku arenguseniste käsitlustega.

Alates Brundtlandi raportist „Meie ühine tulevik“aastast 1987 loobuti jätkusuutliku arenguga seotud riik-likes poliitikadokumentides samm-sammult RoomaKlubi algsetest ideedest, mis rõhutasid looduse kaitsmisevajadust majanduskasvu piiramise kaudu (Meadows1972). Sotsiaalteaduslikus kirjanduses nähakse selliseloobumise alusel kujunenud jätkusuutlikkuse käsitlustküsitavana (Tellegen 2006). Kui väljateoreetiline mõtle-mistüüp eeldab jätkusuutlikkuse analüüsil mitte ainultjätkumist, vaid ka muutumist, siis vastavad stratee-giadokumendid piirduvad reeglina vaid esimesega. Sel-lises raamistikus taandub jätkusuutlikkus sageli vaidretoorikaks, millega kõik on väliselt nõus, kuid mis eiole tõlgitav reaalsesse poliitikakujundamise keelde,jäädes lihtsalt heade soovide tasemele.

Viimase kümnendi akadeemilises kirjanduse ontehtud katseid mõtestada jätkusuutlikkus ümber süs-teemi säilenõtkuse mõiste kaudu, mida muuhulgas ka-sutab ka 2014. aasta „Globaalne inimarengu aruanne“(United Nations 2014). Süsteemi säilenõtkust võib defi-neerida kui süsteemi võime taluda keskkonnast tule-nevaid negatiivseid mõjusid, säilitades oma funktsioo-nid, struktuuri, tagasisidevõimekuse ning seega identi-teedi (Walker et.al 2006). Kirjanduses käib elav debattjätkusuutlikkuse ja säilenõtkuse mõistete ja praktikate

vahekordade üle (Benson & Craig 2014, Rees 2014) ningtervikuna tundub, et viimasel on teatud eelised, sest seeon protsessikeskne (Redman 2014). Nende ühiseksnõrkuseks jääb, (sarnaselt jätkusuutlikkuse strateegia-dokumentidele) võimu ja poliitilisusega seotud teguriteebapiisav arvestamine, mis tuuakse enamasti sisse vaidüleskutsete „Hakkame elama sõpradena!” vormis. Välja-teoreetiline kultuurisotsioloogia eeldab, et kui poliitikatteevad need, kelle käes on võim, ja võimu omajate huvion enamasti status quo (st oma võimupositsiooni) säili-tamine, siis sellistest moraliseerivatest üleskutsetest eipiisa.

Sotsiaalsed lõksud

Üks selle aruande põhilisi tunnussõnu on lõksu meta-foor. Tähelepanelik lugeja leiab siit keskmise palgalõksu, heaoluriigi lõksu, klaaslae lõksu, vaesuse lõksu,kõrghariduse lõksu, rutiinide lõksu jne. Võib jääda mulje,nagu koosnekski Eesti sotsiaalne ruum meid kõikjalümbritsevaist ning just meie tarvis üles seatud lõksu-dest. Tegelikkuses kirjeldab enamus nimetatud lõksu-dest aga üht ja sedasama nähtust – sotsiaalse süsteemitagasiside nõrkust. Üldistatult kokku võetuna märgistablõksu sattumine indiviidi või grupi võimetust paran-dada oma positsiooni sotsiaalses hierarhias mis tahespingutuste kiuste. Metafoor rõhutab sotsiaalse süsteemitoimimise ülemäärast formaliseerumist ja ritualiseeru-mist, seades kahtluse alla selle kohanemisvõime muu-tuvate oludega, sest süsteemi elementide omavahelistesuhete jäigastumine raiskab ressursse ning takistabkohanemiseks vajalikke muutusi.

Keskmise palga lõksu ohver tervikuna on Eestimajandus, mille teekond rahvusvahelise väärtusahelajärgmistele astmetele kulgeb vaevaliselt. Eesti püsimistodava allhankemaa staatuses kirjeldab tabavalt EestiTööandjate Keskliidu viimane manifest: „Vaeste riikidehulgast oleme ära spurtinud, aga enne rikastele järelejõudmist on hoog raugenud /.../ Odavat tööd me enamteha ei taha, aga kallist veel ei oska (ETK 2014).Inimarengu aruandest tuleneb, et Eesti majandusesuhteliselt madal positsioon rahvusvahelises väärtus-ahelas on jäänud viimase kümnendi jooksul laias laastussamaks. Majandusstruktuuri muutused pole tootlikkustloodetud ulatuses kasvatanud, pärssides koos sellega kavõimalusi lahendada riigisiseseid sotsiaalseid probleeme.Näiteks sotsiaalkaitsele kulutab Eesti jätkuvalt elanikukohta alla 40% Euroopa Liidu keskmisest. Sotsiaalse tõr-jutuse määr ei ole Eestis viimasel kümnendil kahanenud,tõrjutuse riskigruppi kuulub veerand elanikest. Iga kol-


mas tööealine inimene on tööturult väljas ning ostujõupariteeti arvestades küündib Eesti elanike tarbimis-võime vaid 65 protsendini Euroopa Liidu keskmisest.

Sotsiaalsete lõksude üks põhitunnus on nende relat-sioonilisus, mis ilmneb eriti selgelt rände valdkonnas –kui ühest kohast tullakse ära, siis teise kohta minnaksejuurde, kui üks kaotab väljarändaja, siis keegi teinevõidab juurde sisserändaja. Viimase kahe rahvaloendusevahelisel perioodil on Eesti rändesaldo olnud negatiivneenam kui 40 000 inimese ehk peaaegu Pärnu linnaelanikkonna jagu. Ränne põhjustab ka teisi ja üksteistvõimendavaid sotsiaalseid lõkse. Nii näiteks paistabEesti rahvusvahelises võrdluses silma sellega, et paremharidus ei kindlusta paremat palka. Majanduse struk-tuurist tulenevalt jäävad kõrgema haridustasemega töö-tajad sageli piisava rakenduseta. Selle tulemusenapõhjustab Eesti-sisest rännet muude asjaolude kõrvalkõrghariduse lõks: rändajate seas on ülekaalus kõrg-haridusega inimesed, kes ei leia väiksemates kohtadesoma haridustasemele vastavat tööd. Välisrände puhulootab enamikku eestlasi, vastupidi, madalamat haridus-taset eeldavate töökohtade lõks, kus sageli tehakse omaharidusele mittevastavat tööd.

Haridussüsteem on ühiskonna jätkusuutlikkusekeskne instrument ning nõuab seega erilist tähelepanu.Eesti haridussüsteemi aluseks on ühtne põhikool ningõpilaste sotsiaalse tausta mõju õpitulemustele on rahvusvahelises võrdluses suhteliselt väike. Samas aga toobkäesolev aruanne esile, et näiteks elukestvas õppes osa-lejate hulgas napib neid, kes seda kõige rohkem vajak-sid.

Kõige tõsisemad haridussüsteemi lõksud on seotudvenekeelse kooliharidusega. Kui Eesti koolisüsteemi kuiterviku keeleline ühtlustamine on olnud möödapääs-matu, siis selle läbiviimise viis ja eriti eestikeelsele õp-pele ülemineku alustamine alles gümnaasiumitasemelon tekitanud probleeme, mis oleksid olnud välditavad.Selle tulemusel on tekkinud nn klaaslae lõks, mis väl-jendub venekeelsete noorte võimetuses jõuda tööturuleestlastega samaväärsete kohtadeni (Lindemann 2011,Helemäe ja Saar 2015). Üldistades tuleb nentida, et venekooli reformikavas on eesti keele õppimist käsitletudmitte osana venekeelsete noorte eluks ettevalmistusest,vaid pigem asjana iseeneses, mis on lõpuni läbi mõtle-mata. On tekkinud olukord, kus piisavaks keeleoskuseksgümnaasiumis õppimiseks on ekspertide hinnangul C1tase, seadus nõuab vaid B1 taset, kuid reaalsuses eisaavuta paljud isegi seda (Ossinovski 2014). See ontüüpiline sotsiaalne lõks: kui põhikoolis jääb õpilaseleesti keel piisaval tasemel omandamata, võib ta güm-naasiumis pingutada palju tahes, kuid jõuda sellise

keskhariduseni, mis oleks tööturul konkurentsivõime-line, on väga raske.

Vene kooli reform ja ühiskonna lõimumise valdkondtervikuna seondub kõige otsesemalt Eesti riigi julgeolekuküsimustega. Käesolev aruanne toob eesti keeleruumituleviku analüüsil esile prognoosi, et seniste trendidejätkumisel võivad tulevikus moodustada Ida-Virumaalinnade elanikest üle poole Venemaa kodanikud. Sõl-tumata põhjuste tõlgendamisest, on sellisel arengulVenemaa suurriiklike ambitsioonide kasvu olukorras,mis kohati omandab maailmalõpulisi mõõtmeid (vtnäiteks Dugin 2014), ka julgeolekupoliitiline tähendus.Näiteks Graham Allison ja Dimitri K. Simes toovadajakirjas „The National Interest” esile fakti, et Ukrainakriisi kontekstis on Venemaa ühiskondlikus teadvusessuurenenud loosungi „Rossiya ne brosayet svoikh” („Vene-maa ei hülga oma inimesi”) populaarsus (Allison & Simes2015). Kui omad või võõrad on eestivenelased praeguseVenemaa silmis?

Järeldus eelnevast on, et Eesti vajab senisest oluliselttõhusamat lõimumispoliitikat, milles panustataks sel-listesse tegevustesse, mis liidaksid kõiki Eesti inimesining tugevdaksid nende riigiidentiteeti (vt ka Raag,2015, Vetik 2015). Sellega seoses vääriks analüüsi järg-mine küsimus: kas Eesti riigi julgeolekupoliitika olekskuluefektiivsem, kui osa kaitse-eelarvest suunata ühis-konna lõimumisele (võrdle näiteks Trumm 2015)? Tao-line küsimus lähtub eeldusest, et Eesti riigi puhtsõjalisekaitsevõimekuse suurendamine on väga oluline, kuidsiiski vaid osa julgeoleku probleemi lahendusest. Eri-nevalt õpetaja Lauri soovitusest Tootsi koolitükkideosas ei tohiks Eesti riigi julgeoleku kindlustamineainult poole rehkendusega piirduda. Teine, lõimumisepool, tuleks lahendada esmajärjekorras, sest see sõltubmeist endist, mitte välistest otsustajatest.

Sotsiaalse lõksu metafoori kaudu pakutava teo-reetilise üldistuse mõte on asetada esmapilgul erinevadprotsessid ühe nimetaja alla, luues sellega võimaluseavada nende aluseks olev sotsiaalne loogika ning vas-tastikused seosed. Mitmed kirjeldatud lõksud tõstavadesiplaanile Eesti seesmiste protsesside sõltuvuse rahvus-vahelisest ja üha enam globaliseeruvast väliskeskkon-nast. Eesti majanduse odavavõitu sisend rahvusvahelisseväärtusahelasse osundab, et kellegi teise sisend onkallim; kui Eesti kaotab väljarände tõttu inimesi, siiskeegi võidab nad endale; kui rahvusvähemused Eestiriiki ei usalda, siis usaldavad nad kedagi teist. Selles kon-tekstis tuleb tervitada avalikkuse huvi keskmise palgalõksu teema vastu, sest just selle teema puhul oleme mekaotajatena kõik ühes paadis ja seega psühholoogiliseltvalmis minema koos probleemi tuumani.


Keskmise palga lõksul on hiirelõksuga vähemalt üksoluline sarnasus – kumbki ei ole loodud ohvri välja-päästmiseks, vaid sees hoidmiseks. Lõksust välja tahabsaada ainult hiir, teised asjaosalised panustavad pigemlõksu töökindlusele. Järelikult tuleb ümber mõtestada,mida kujutab endast rahvusvahelise väärtusahela mada-lama lüli staatus – see on üks positsioon terviklikus süs-teemis, millesse tsentri ja perifeeria erinevus on sissekodeeritud. Seega, keskmise palga lõks ei ole kõrvale-kalle normist, vaid relatsiooniline mehhanism, millekaudu süsteem kui selline töötab, kujundades poolteerinevaid käitumisstrateegiaid. Süsteemi kõrgemate ele-mentide seisukohast tähendab lõksu töökindlus soovi-tavat ideaali, sest taastoodab nende domineerimist.Süsteemi madalamad elemendid tahaksid aga muutust,mis võimaldaksid neil oma positsiooni parandada.

Keskmise palga lõksu mõtestamisel tuleks teadvus-tada, et me oleme osa süsteemist, mille eri elementidehuvid on erinevad (tulenevalt nende erinevast rollistterviksüsteemis). Neoliberaalse kaanoni põhiline nõrkusEesti seisukohalt vaadates on tsentri- ja perifeeriariikidehuvide erinevuse eiramine, mis sisuliselt tähendab asja-de nägemist hierarhilise süsteemi kõrgema elemendi (stmitte Eesti) mätta otsast. Tulemusena rõhutatakse küllmaha jäävate riikide majanduse progressi võimalikkust,kuid eeldatakse, et see põhinevat justkui ainult nendeendi töökusel ja kasinusel. Viimane jätab kahe silmavahele süsteemi kui terviku loogika ning paneb vastu-tuse ilmnevate probleemide eest ainult nõrgemalepoolele, st meile. Taolise süsteemi loogikat kirjeldabtabavalt riigikontrolör Alar Karis: „Eesti välise konku-rentsi edukus kipub sõltuma peamiselt sisemise vilet-suse säilimisest“ (Riigikontroll 2014). Seega toimibkeskmise palga lõks nokk kinni, saba lahti põhimõttel,millest aga omakorda tuleneb järeldus, et Eesti majan-duse uus lendutõus eeldab pigem senise tegevusmalliümberhindamist, mitte aga vahelduvat noka ja sabamaast lahti kangutamist.

Järeldus Eesti post-2015 arengumudeli kujundamiseseisukohast on lihtne: me ei tohiks neoliberaalsetkaanonit võtta kingitud hobusena, mille suhu ei vaa-data. Nimetatud kaanon innustab meid jätkuvalt justkuioravarattas pingutama ka sellises olukorras, kus seeenam ei toimi. Just sellele viitab Eesti majanduse taker-dumine keskmise palga lõksu viimase kümnendi aeg-ridade võrdluses, mida võib tõlgendada keskuse-peri-feeria süsteemse loogika osana. See loogika ütleb, etainult püksirihma pingutamisega väärtusahela madala-mast positsioonist välja ei pääse, vajalik on kvalita-tiivne hüpe. Järelikult tuleb esitada kantilik küsimus: kuime oleme riikidevahelisel tasandil tekkiva keskmise

palga lõksu puhul nagu üks mees hiire poolt, kas siis eituleks võtta sama hoiak ka riigisiseste hierarhialõksudemõtestamisel, st tõlgendada sotsiaalseid probleeme kahierarhia nõrgema poole perspektiivist vaadatuna?

Arengu võimestamise ressursid

Väljateoreetiline lähenemine mõtestab ühiskonnajätkusuutlikkuse mitte „Las jääda kõik, mis hea!” põhi-mõttel, vaid süsteemi tagasisideme toimimise kaudu.Lisaks kvaliteetsele tagasisidemele sõltub süsteemijätkusuutlikkus ka tema võimest leida piisavalt aren-guressursse. Sellega on seotud antud aruande teinekõige sagedamini korduv märksõna: võimestamine.Näiteks leiab lugeja siit sellised sõnapaarid nagu võimes-tav riik, võimestav heaoluriik, võimestav sotsiaalpolii-tika, võimestav loomemajandus, võimustatud kodaniku-ühiskond, võimustatud poliitikakogukonnad jne. Kuilõksu metafoor näitab ära süsteemi kinnikiilumisepõhjused, siis võimestamise märksõna kaudu toome meesile süsteemi dünaamika allikad.

Mitmete aruandes analüüsitud võimestamisstratee-giate kõige laiem ühisnimetaja on innovatsioon. Loo-duse tasakaalu peatükis seondub see eelkõige uute öko-süsteemi teenuste väljaarendamise vajadusega. Alates1970ndate majanduskriisist on loodushoiu imperatiivjäänud majanduskasvu omaga võrreldes vaeslapse rolli.See on otseselt seostatav viimastel kümnenditel toimu-nud muutustega planeedi Maa tervises, mida väljen-davad kliimamuutused, maapinna suureulatuslik degra-deerumine ning puhta vee varude ja loodusliku mit-mekesisuse kiire vähenemine (Biermann et al. 2012). Sel-lises olukorras suureneb surve minna juba lähiajal tagasiRooma Klubi looduse kaitset rõhutavate ideede juurde,sest loodusressurss ei ole ammendamatu ja inimkond eipea samamoodi jätkates enam kaua vastu. Samas toobkäesolev aruanne esile, et Eesti looduse kvaliteedinäita-jad on võrreldes enamuse teiste riikidega erakordseltkõrged. Meid on õnnistatud looduslähedases seisundisolevate arvukate ökosüsteemidega, mis võimaldavadpuhverdada inimtegevusest tulenevaid mõjusid ningtagada süsteemi säilenõtkuse. Eesti looduses on väge,mis saab aidata inimesi ja ühiskonda (vt ka Mikita 2013).

Kõige lennukam arengu võimestamise käsitlus sellesaruandes on tehnoloogia-Eesti idee. Nimetatud ideeelluviimine põhineb tehnoloogiliste oskuste ja teadmisteeelisarendamisel ning valmisolekul toetada riiklikultvastavaid eksperimente. Tehnoloogia-Eesti esindabinnovatsioonipõhise riigi mudelit, mille võimalik-kust tõestab mitme Ida-Aasia riigi tõus rahvusvahelise


väärtusahela tippu. Ka tehnoloogia-Eesti mudel soovi-tab investeerida eelkõige valdkondadesse, mis paran-daksid Eesti positsiooni rahvusvahelises tööjaotuses.Kahaneva rahvastiku ja suureneva välissõltuvuse olu-korras tundub panustamine tehnoloogilisele edene-misele päästva lahendusena, samas jääb üles küsimus,kuidas kindlustada sellele avalik toetus, kui inimesed onkõiksugu reformidest juba väsinud? Kuidas muuta ma-janduslik ja tehnoloogiline proosa inimesi mobiliseeri-vaks poeesiaks?

Üks selle küsimuse võimalik vastus sisaldub aruandeheaolupoliitikate alaosas, mis näeb lahendust ühiskon-nasüsteemi erinevate elementide suhete targas korral-damises. Autorid võtavad Eesti viimase kümnendi aren-gute analüüsi aluseks sotsiaalsete investeeringute para-digma, mis kujutab endast hiljuti tekkinud uut heaolu-poliitika mõtestamise teoreetilist suunda. See eeldab, etriigi sotsiaalpoliitikaid ei tohiks näha mitte lihtsaltkuluna, vaid arenguressursi loomise võtmes. Tegemiston katsega ületada seni ainuvõimalikuna tundunudsotsiaalpoliitiliste mudelite – heaoluriigi ja neolibera-lismi – ühekülgsus, pakkudes nende teatud elementidenutika seostamise kaudu välja uue sünteesi. Samas onka sellel ideel nii oma tugevad kui ka nõrgad küljed:ühelt poolt tundub, et ei ole midagi mõistlikumat, kuiuue arenguressursi otsimine hegellikus sünteesis, teiseltpoolt ei ole selge, kuidas selleni ikkagi jõuda.

Sellele küsimusele vastamise võtme võib leidakäesoleva aruande kultuuripeatükist. SE21 erineb teisteriikide vastavatest strateegiatest selle poolest, et lisaksinimeste heaolule, ühiskonna sidususele ja looduskesk-konna säilimisele on siin sisse toodud ka kultuuriruumikestvuse eesmärk. Selline lisandus tulenes murest eestikeele ja kultuuri säilimise pärast üleilmastuvas maail-mas, kuid tabas naelapead ka ühiskonna toimimisesisemisel mõtestamisel, sest just kultuuris peitub ühis-konna edenemise keskne ressurss (Lauristin 2006). Kul-tuur on Herakleitose isekasvav logos, mida tulekstõlgendada mitte lihtsalt kaunite kunstide tähenduses,vaid tema rolli kaudu sotsiaalses süsteemis, mille liiku-mapanev jõud on sotsiaalne positsioneerumine teatudvalikuvabaduse olukorras (Bourdieu 1977, Davies &Harre 1990).

Sotsioloogilise kultuurikäsitluse seisukohast olinäiteks Kristjan Jaak Petersoni „Kas siis selle maa keel…” sõnastamise hetkel mitte lihtsalt ilus luulerida, vaideelkõige uue subjektipositsiooni kujundamine Eestiühiskonnas. See pani aluse ühele kahest kesksest eest-luse enesekirjelduse (st sümboolse positsioneerimise)keelest, sütitades väikese rahva suureks saamise lootuseläbi vaimse pingutuse. Taolise sotsiaalse subjektiposit-

siooni sõnastamine tähendas automaatselt ka sellelevastanduva positsiooni võimalikkuse loomist, millestaja jooksul ongi kujunenud teine põhiline eestluse ene-sekirjelduse keel. Selle sisuks on eesti rahva ja keeleväiksusest tulenev ohustatuse tajumine, mis rõhutabvaimse enesekaitse vajadust. Kaitse kõige käepärasemvorm on endassetõmbumine, mida eestlased oskavadvist paremini kui keegi teine.

Kahe kultuurikeele vastastikuse positsioneerimisepingeväljas tekkiv arengu võimestamise potentsiaalongi selle aruande kultuuriruum-peatüki keskne idee.Näiteks analüüsitakse siin viimastel aastakümnetel asetleidnud visuaalkultuuri jõulist tõusu kirjakultuuri kõr-vale ja kohati ka asemele, mis on tekitanud nii hävita-vat kriitikat kui ka imetlust. Pilte on ajaloos ikkapurustatud ja ilmselt purustatakse ka edaspidi; selle üksvorm on kirjakultuurile omistatud kõrge vaimsuse jadigitaalsete pildivoogudele jäetud madala meelelahutus-likkuse vastandamine. Nii uskus Jean Baudrillard, etpostmodernsuse ajastule omane käegakatsutava reaal-suse asendumine kujutluspiltidega tekitab tühje simu-laakrumeid ja viib tähenduste plahvatuslikule kokku-varisemisele.

Visuaalkultuuri võimestava väe nägijad aga tõlgen-davad kultuurilist plahvatust mitte purustamise tähen-duses, vaid innovatsiooni allikana Tartu kultuuri-semiootika võtmes. Selles mõttes kujutab visuaalkul-tuuri rolli suurenemine ühiskonnas endast makroa-jaloolist muutust, toetades teist tüüpi mõtlemis- jamälutüübi kujunemist võrreldes kirjakultuuril põhinevamõtlemise ja mäluga (võrdle Lotman 1999b), Interneti-ajastul edendab taolisel mõtlemistüübil põhinev sot-siaalne praktika jõuliselt ka innovatiivset hariduslikkuja ärilist rakendust. Võib eeldada, et kui miski on niikasumlik nagu internetiäris keskse rolli omandanudvisuaalkultuur, siis tagasiteed kirjakultuuri peaaegumonopoolsele õigusele hea ja kurja ning püha ja argisesõnastamisel enam ei ole. Kirjakultuuri ajastul tekkinudnormide ja rituaalide kõrvale tekivad uued, mis onomased visuaalkultuurile. Ei ole välistatud, et tulevikukümmet käsku ei kirjutata, vaid maalitakse.

Pühalikkusega seotud rituaalide muutust Eesti ühis-konnas avab põlvkondliku lõhe analüüs laulupidudetraditsiooni mõtestamisel. Aruande autorid küsivad:kas me tahame oma laulupidusid näha eelkõige seniserahvusliku traditsiooni jätkumise või ka uuendustevõtmes? Nende analüüsid näitavad, et päris ühestvastust siin ei ole ja ilmselt ei saagi olla, sest põlvkon-dade elukogemused on erinevad. Vanem põlvkondtähtsustab pigem traditsiooni, noored aga läheksidmeelsamini kaasa ka mitmesuguste uuendustega.


Vanema põlvkonna jaoks on laulupidu püha rituaal,millesse on sisse kodeeritud ka vaimse vastupanumõõde. Just vastupanu ja selle aluseks olevad kanna-tused annavad laulupeole kui rahvusliku identiteediühele allikale võimsa sotsiaalse kapitali, luues selleümber pühaduse oreooli.

Nooremal põlvkonnal sarnane vastupanukultuurikogemus puudub, sest Eesti on vaba ning eestlased tun-nevad end peremeestena omaenda maal. Kui vastupanu-kogemust ei ole, siis rahvusel põhinev pühadus ühis-konnas paratamatult taandub, asendudes samm-sam-mult uute pühaduse allikatega. Nende puhul võivad kul-tuse objektiks saada näiteks loodus või rokkstaarid(Altnurme 2001). Urmas Viilmaa on viidanud Eestigümnaasiuminoorte usulist maailmapilti uurides, etnoored usuvad näiteks ka vanematesse, sõpradesse, ise-endasse ning armastusse (Viilmaa 1998). Seega kandubpühaduse alus religioosse usu või ühiskonna ühtsusekindlustamise tasandilt ka indiviidi isikliku elu ja ene-seväljenduse tasandile ning pühaduse toimimine ühis-konnas muutub komplekssemaks.

Püha ja argise vahekordi eestluse mõtestamisel avabkõige ilmekamalt ajakirjas „Looming“ toimunud aruteluRein Veidemanni poolt pühalikuks kirjutatud eksis-tentsiaalse-Eesti metafoori üle (Veidemann 2010; Loo-ming 2011: nr 6-12). Tegemist on säravate esseedega, misnäevad eestluse olemusena kas rahvuslikku ellujäämis-instinkti või igapäevast sotsiaalset praktikat. Esimeseseisukohalt on väikerahva püha kohus teha metafoornehüpe väiksusest suurusesse, mida uuemas eestluse deba-tis kirjeldavad sellised mõttefiguurid, nagu katkestus(Hasso Krull), absurd (Jaan Undusk) ja eksistents (JüriTalvet, Rein Veidemann) (vt. Pilv 2011). Viimasenanimetatud mõttefiguur tõlgendab väikese rahva ja keelemarginaalsust lähtuvalt Juri Lotmani semiosfääri teoo-rias sõnastatud piiri mõistest, püüdes sellele anda uuetähenduse ja tähtsuse – marginaalsus on uute tähen-duste reservuaar ja loovuse allikas, see on midagi täht-sat, mida suurtel ei ole, aga meil on.

Eksistentsiaalse hüppe vajadusel põhinevale tõlgen-dusele vastandub eestluse kui igapäevase sotsiaalsepraktika käsitlus, mis rõhutab selle aluseks olevate kul-tuurikeelte ideoloogilisust. Näiteks Aare Pilv, Tiit Hen-noste, Hent Kalmo ja Märt Väljataga leiavad omaLoomingu esseedes, et eksistentsiaalse-Eesti hoiakusisuks on mitte kõiki rahvuskaaslasi haarav orgaanilineühistunne, vaid pigem üks võimalik subjektipositsioonsotsiaalsel väljal (Pilv 2011, Hennoste 2011, Kalmo 2011,Väljataga 2011). Eksistentsiaalse-Eesti mõistes kipuvadnende arvates segi minema mõiste olemasolu kaks eritähendust – ühelt poolt rahvuse ellujäämine ning teiselt

poolt ülemeeleline olemine, mis vastandub ühisole-musele. Eksistentsiaalse-Eesti käsitluses antakse üle-meelelise olemise funktsioon Looduse, Idee või Jumalaasemel rahvusele, tõstes selle pühaduse staatusse.

Sellises rollis muutub rahvus inimeste jaoks niivõrdtähtsaks ja samal ajal iseenesestmõistetavaks, et meil onraske mõista, millest me räägime, kui me räägimerahvusest. Mõistmine asendub usuga, mis oma iga-päevases sotsiaalses praktikas taastoodab ja võimendaberinevuses ja määramatuses tajutavat rahvuslikkuohutunnet, marginaliseerides selle kaudu konkureerivadsubjektipositsioonid (vt ka Altheide 2007). Seega,rahvuse pühadus täieneb sotsiaalse positsioneerimisepraktikas sujuvalt päevapoliitiliste eesmärkidega, millesaavutamise tööriistaks on erinevuse ja teisitimõtlejatetasalülitamine. Hennoste vastandab sellele teist tüüpieestluse tõlgenduse, mida iseloomustab püüdlus pööratameie olemine loovuse ja originaalsuse kaudu positiiv-seks (Hennoste 2011). Tema käsitlus mõtestab eestlustmitte transtsendentaalse olemise ja seda väljendavatetüvitekstide, vaid Bahtini dialoogi ja Lotmani tekstimõiste kaudu, tuues esile seda moodustavate keelekoo-dide osalise vastastikuse tõlkimatuse ja kõneprotsessidemääramatuse kui kultuurisüsteemi dünaamika allika(Lotman 1999a).

Kõige kõnekam toodud kahe enesekirjelduse keelevõrdluses on asjaolu, et mõlemal on paljuski ühine alus.Ilmneb, et sõltumata kultuurikeelest on meil vajadusöelda kõige tähtsamaid asju enda kohta Juri Lotmanisõnadega. Vastandlikud tõlgendused põhinevad ühelterviklikul alusel, ning vastupidi, üks tervik võib viiatäiesti erinevate edasiarendusteni. Raske oleks leidaparemat kinnitust kultuurisemiootika alusseisukohale,mille kohaselt kultuurikeelte erinevus ja nende kand-jate vastastikune positsioneerimine mitte lihtsalt rikas-tab, vaid on keskne ühiskonna arengu impulss.

Pilk tulevikku

Selle inimarengu aruande analüüsiobjekt on kohanemi-ne – nii Eesti kohanemine üleilmastuvas maailmas kuika mitmesuguste sotsiaalsete gruppide ja üksikindi-viidide kohanemine muutuvate olude ja teineteisega.Kui tervikuna on Eesti areng taasiseseisvuse perioodilolnud erakordselt kiire ja paljude teiste saatusekaas-lastega võrreldes ka väga edukas, siis viimase kümnenditrendide analüüs toob välja ka meie nõrgad kohad jahaavatavuse. Sellel on kaks allikat – ühelt poolt koge-muste ja oskuste vähesus, teiselt poolt sotsiaalse süs-teemi toimimise loogika. Kui esimene on põhimõt-teliselt ületatav ning meil ongi palju suurepäraseid


edulugusid, siis teise puhul on riskid ja haavatavusolemuslikud (Beck 1992). Neid täielikult vältida ei saa,võimalik on vaid leevendamine.

Süsteemi toimimisest tuleneva haavatuse leeven-damine eeldab adekvaatset tagasisidet. Paraku toovadmitmed selle aruande analüüsid välja tõsiasja, et mõnedolulised ühiskonna tagasisidemehhanismid Eestis eitööta, tekitades sotsiaalseid lõkse. Lühike ja tabav diag-noos sellise seisundi jätkusuutmatusele leidub presi-dendi kõnes EV 95. aastapäeva tähistamisel: „Mis toondon meid siia, see enam edasi ei vii“ (Ilves, 2014). See aru-anne näitab, et Eesti jätkusuutlik kohanemine niiglobaalsete kui ka sisemiste muutustega eeldab majan-duslikku, sotsiaalset ja kultuurilist innovatsiooni. Sellesvõtmes pakutakse siin välja tehnoloogia-Eesti, sot-siaalsete investeeringute ja visuaalkultuuri edendamiseideed, mis kujutavad endast võimalikke strateegiaidEesti arengu võimestamiseks.

Innovatsioonil põhineva sotsiaalse arengu võimes-tamise üks eeldusi on kultuurikeelte paljususe, osalisevastastikuse tõlkimatuse ja sellel põhineva sotsiaalsepositsioneerimise nägemine mitte kõrvalekaldena japrobleemina, nagu suletud rahvuslus seda teeb, vaidarenguressursina. Antud võtmes tuleks tõlgendada kaviimaste aastate vaidlusi Eesti arengumudeli üle, millesvõib näha kaht vastandlikku tendentsi. Esiteks, eripoolte arvamused lahknevad kohati väga tugevasti, sestlähtuvad sotsiaalse välja vastandlikelt positsioonidelt.On täiesti mõistetav, et ametiühingud ning tööandjadvõivad näiteks palgapoliitika küsimusi näha erinevalt.Erinevused tulevad sisse isegi ühisel kavandamiselpõhinevates koostööprojektides – näiteks ka käesolevaaruande eri tekstides on väljendatud kohati suhteliselterinevaid arusaamu Eesti majandusarengust, riigi-reformist, kultuurist, poliitikakujundamisest jmt.

Teiselt poolt on Eestis tekkinud ka üllatavaid koa-litsioone. Näiteks pärast viimaseid riigikogu valimisi esi-tasid tööandjate keskliit, kaubandus-tööstuskoda jaametiühingud riigikogule ühise riigireformi tegevus-kava, nähes ka majandusküsimusi samalt positsioonilt(Ühisavaldus 2015). Majanduslike kapitalide väljal onnende positsioon vastandlik, kuid siin langeb kokku.Sellele eelnenud Tööandjate Keskliidu manifesti oktoob-rist 2014 väljendab samasugust hoiakut, seades oma sot-

siaalpartneri arvestamise võtmes eesmärgiks mitteainult Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsi-võime, vaid ka töötajate heaolu ning lõpetades platon-liku riigiteooria vaimus ja võib olla isegi liiga pidulikuüleskutsega, et vaja on valitsejate, tööinimeste jatööandjate ühist pingutust (ETK 2014).

Kuidas selliseid üleskutseid tõlgendada? Kas asjadongi nii, nagu näivad, või on see pigem vaikus ennetormi? Kumb neist tendentsidest saab Eesti post-2015arengumudelis domineerivaks? Võib eeldada, et vastusneile küsimustele sõltub mitte ainult ühiskonna erihuvigruppide või poliitiliste parteide vahekordadest,vaid ka käimasolevate sotsiaalsete muutuste ulatusestja sellega kaasnevate väljakutsete suurusest. Kui välineoht ületab süsteemi valuläve, siis pannakse seljad kokku,sest terviku kohanemine nõuab seda. Laulev revolut-sioon annab meile aimu sellise ühtsustunde tekkimiseloogikast (Selg ja Ventsel 2009). Stabiilsema arengu javäliskeskkonna vähemvalulise mõju tingimustes aga onsüsteemile kasulikum hoida tagataskus erinevaid tege-vusstrateegiaid, mille kindlustab eriarvamuste olema-solu. Samas on paratamatu, et eri rühmade eriarva-mused muutuvad teineteise suhtes seda ebasõbraliku-maks ja ründavamaks, mida vähem on ühiskonnalressursse ja rohkem suid laua ümber. Sellise stsenaa-riumi puhul jääb idüllilistest ühisavaldustest vaid ilusmälestus.

Lõpetuseks

Eesti ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete- ja kultuuri-muutustega edukas kohanemine eeldab ajastutüübilevastavat mõtlemistüüpi. Ühiskonna terviklikkust ja tra-ditsiooni pühadust rõhutav konservatiivne mõtlemis-tüüp on eestluse elujõu üheks allikaks. Seda ei tohiksalahinnata, sest – botaanilist võrdlust kasutades – õitse-miseks on vaja ka juuri. Samas võimaldab erinevusi jaloomingulisust rõhutav mõtlemistüüp vastata kõrgemääramatuse astmega sotsiaalsete muutuste perioodiväljakutsetele paremini. See mõtlemistüüp tõuseb järg-nevatel kümnenditel paratamatult esiplaanile, sest enamei ole nii tähtis, mis värvi mõtlemistüüp on, vaid kuidassee aitab muutustega kohaneda. ■


Allison, G. & Simes, D. K. (2015). Russia and America: Stumbling to War. The Na-tional Interest, 19.04. http://nationalinterest.org/feature/russia-america-stumbling-war-12662.

Altheide, D. (2002). News and Construction of Fear. Transactions Publishers.

Altnurme, L. (2001). Eesti koolinoorte püha mõistest. Usuteaduslik Ajakiri, 1, 103–124.

Ametiühingute Keskliit, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon TALO,Kaubandus-Tööstuskoda & Tööandjate Keskliit (2015). Ühisavaldus. Postimees,05.03.

Beck, U. (2005). Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole. Tartu: Tartu Ülikooli Kir-jastus.

Benson, M. H. & Craig, R. K. (2014). The End of Sustainability, Society and Nat-ural Resources. An International Journal, 27 (7), 777–782.

Biermann, F. jt. (2012). Navigating the Anthropocene: Improving Earth SystemGovernance. Science, 335 (6074), 1306–1307.

Bourdieu, P. (2003). Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tallinn: Tänapäev. Culler, J.(1977). Ferdinand de Saussure. Penguin Books.

Dugin, A. (2014). Martin Heidegger. Viimane jumal, Akadeemiline projekt (vene keeles).

Eesti Tööandjate Keskliit (ETK) (2014). Manifest. http://www.tooandjad.ee/ im-ages/pdf/Tandjate_Manifest_2015.pdf.

Davies, B. & Harre, R. (1990). Positioning: The Discursive Production of Selves.Journal of the Theory of Social Behaviour, 20, 43–63.

Eesti Koostöö Kogu (2014). Riigipidamise kava. http://www.kogu.ee/wp-con-tent/uploads/2013/01/Riigipidamise-kava-terviktekst_final.pdf.

Eesti Vabariigi (EV) valitsus (2014). Konkurentsivõime kava ’Eesti 2020’. https://ri-igikantselei.ee/et/konkurentsivoime-kava-eesti-2020.

Eurostat andmebaas. http://ec.europa.eu/eurostat.

Helemäe, J. & Saar, E. (2015). Tööturg ja sotsiaalmajanduslik integratsioon, Inte-gratsiooni monitooring 2015.

Hennoste, T. (2011). Heroism ja eksistentsialism. Looming, 8. http://www.loom-ing.ee/index2.php?archive_mode=article&articleid=719.

Ilves, T. H. (2013). Vabariigi presidendi kõne Eesti Vabariigi 95. aastapäevakontsertaktusel Estonias 2013. aastal. http://www.president.ee/et/ ametitege-vus/ koned/8664-2013-02-24-16-31-56/index.html.

Kalmo, H. (2011). Eestlus kui bioloogiline imperatiiv. Mõttevahetus: Eesti eksis-tentsiaalsusest. Looming, 11. http://www.looming.ee/ index2.php? archive_mode=article&articleid=789.

Kiin, S. (2014). Väikeste sammude revolutsioon. Postimees, 21.12.

Kõomägi, A. (2013). Hea firma. Kirjastus Jumalikud ilmutused.

Lauristin, M. (2006). Riigikogu Toimetised, Jätkusuutlikkuse poliitiline mõõde.– Riigikogu Toimetised 14, lk 9–18.

Lindemann, K. (2011). Explaining Different Returns from Human Capital in theLabour Market. In Vetik, R. & Helemäe, J. (eds), The Russian Second Generation inTallinn and Kohtla-Järve. Amsterdam University Press.Lotman, J. (1999a). Semiosfäärist, kogumikus Semiosfäärist. Tallinn: Vababund.

Lotman, J. (1999b). Mõned mõtted kultuuritüpoloogiast, kogumikus Semiosfäärist.Tallinn: Vagabund.

Luik, H. H. (2013). Kestlik kahanemine on see, mida Eesti vajab. Eesti Päevaleht,07.01.

Meadows, D. (1972). Limits of Growths. Universe Books.

Mikita, V. (2013). Lingvistiline mets, Välgi metsad.

Ossinovski, J. (2014). Mida me vene koolist õigupoolest tahame. Postimees, 20.10.

Pilv, A. (2011). Olemasolu-Eesti. Eksistentsiaalse Eesti kontseptsioonist. Looming, 6, 843–855.

Raag, I. (2015). Kas riik võib rääkida. Postimees, 07.01.

Raidla, J. (2013). Edukas Eesti januneb riigireformi. Äripäev, 10.10.

Redman, C. L. (2014). Should Sustainability and Resilience be Combined or Re-main Distinct Pursuits? Ecology and Society, 19 (2), 37.

Rees, W. E. (2014). Sustainability vs. Resilience. Resilience.org, 16.07.

Riigikontroll (2014). Riigikontrolli aruanne 2014: Eesti kestliku arengu väljakutsed.www.riigikontroll.ee/Portals/0/.../Eesti_kestliku_arengu_valja-kutsed.odt.

Selg, S. & Ventsel, A. (2009). Semiootilise hegemooniateooria suunas: Laclau jaLotman dialoogis. ACTA SEMIOTICA ESTICA, VI, 120–132.

Taagepera, R. (2005). Demograafiline vetsupott. Eesti Päevaleht, 30.07.

Tellegen, E. (2006). Sociology and Sustainable Development. CIMO.

Trumm, A. (2015). Inimressurss ja jätkusuutliku arengu väljavaated. Strateegilisejätkusuutlikkuse kompetentsikeskus.

United Nations (2014). Global Human Development Report. http://hdr.undp.org/sites/default/files/hdr14-report-en-1.pdf.

Veidemann, R. (2010). Eksistentsiaalne Eesti. Kogumikus Eksistentsiaalne Eesti, 179–191.

Vetik, R. (2015, ilmumas). Riigiidentiteet: eestivenelaste kuuluvustunne ja eestlastekaasamisvalmidus. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2015.

Viilmaa, U. (1998). Gümnaasiuminoorte usuline maailmapilt. Postimees, 15.11.

Väljataga, M. (2011). Katkestuse kultuur, enesekolonisatsioon, eksistentsiaalneEesti. Mõttevahetus: Eesti eksistentsiaalsusest, Looming 12, 1725–1734.

Walker, B. H., Anderies, J. M., Kinzig, A. P. & Ryan, P. (2006). Exploring Resiliencein Social-Ecological Systems Through Comparative Studies and Theory Devel-opment: Introduction to the Special Issue. Ecology and Society, 11 (1), 12.http://www.ecologyandsociety.org/vol11/iss1/art12/.

VIIDATUD ALLIKAD

AUTORITE LOEND | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015302

Laura Aaben, Tervise Arengu Instituut

Mare Ainsaar, Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja Haridus-teaduskond, Ühiskonnateaduste Instituut

Raul Eamets, Tartu Ülikool, Majandusteaduskond

Martin Ehala, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond,Eesti ja üldkeeleteaduse Instituut

Martin Gauk, Tartu Ülikool, Loodus- ja Tehno-loogiateaduskond, Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maa-teaduste Instituut

Ronald Gutmann, Tartu Ülikool, Arstiteaduskond,Tervishoiu Instituut

Jelena Helemäe, Tallinn Ülikool, Rahvusvaheliste jaSotsiaaluuringute Instituut

Indrek Ibrus, Tallinna Ülikool, Balti Filmi- ja Meedia-kool, Kultuuriministeeriumi audiovisuaalvaldkonnanõunik

Mari-Liis Jakobson, Tallinna Ülikool, RiigiteadusteInstituut

Mihkel Kangur, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Instituut

Erkki Karo, Tallinna Tehnikaülikool, Ragnar NurkseInnovatsiooni ja Valitsemise instituut

Kairi Kasearu, Tartu Ülikool, Sotsiaal- jaHaridusteaduskond, Ühiskonnateaduste Instituut

Rainer Kattel, Tallinna Tehnikaülikool, Ragnar NurkseInnovatsiooni ja Valitsemise Instituut

Tiiu Koff, Tallinna Ülikool, Ökoloogia InstituutSiim Krusell, Eesti Statistikaamet

Martin Küttim, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Instituut

Marin Laak, Eesti Kirjandusmuuseum

Silja Lassur, Tallinna Ülikool, Eesti Tuleviku-uurin-gute Instituut

Triin Lauri, Tallinna Ülikool, Riigiteaduste Instituut

Marju Lauristin, Europarlamendi liige, Tartu Ülikool,Sotsiaal- ja haridusteaduskond, ÜhiskonnateadusteInstituut

Veiko Lember, Tallinna Tehnikaülikool, Ragnar NurkseInnovatsiooni ja Valitsemise Instituut

Kristina Lindemann, Frankfurti Ülikool, SotsioloogiaInstituut

Krista Loogma, Tallinna ülikool, KasvatusteadusteInstituut

Ott Lumi, Tallinna Ülikool, Riigiteaduste Instituut

Arko Olesk, Tallinna Ülikool, KommunikatsiooniInstituut

Hans Orru, Tartu Ülikool, Arstiteaduskond, TervishoiuInstituut

Kati Orru, Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja haridusteadus-kond, Ühiskonnateaduste Instituut

Raimo Pajula, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Instituut

EIA 2014/2015

AUTORITE LOEND

AUTORITE LOEND | EESTI INIMARENGU ARUANNE 2014/2015 303

Margus Pensa, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Instituut

Liisa Puusepp, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Instituut

Kaire Põder, Tallinna Tehnikaülikool, Majandus-teaduskond, Rahanduse ja Majandusteooria Instituut

Ringa Raudla, Tallinna Tehnikaülikool, Ragnar NurkseInnovatsiooni ja Valitsemise Instituut

Antti Roose, Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogia-teaduskond, Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja MaateadusteInstituut

Erle Rikmann, Riigikogu Kantselei

Ellu Saar, Tallinna Ülikool, Rahvusvaheliste ja Sot-siaaluuringute Instituut

Maarja Saar, Sördertöni Ülikool

Külli Sarapuu, Tallinna Tehnikaülikool, RagnarNurkse Innovatsiooni ja Valitsemise Instituut

Georg Sootla, Tallinna Ülikool, Riigiteaduste Instituut

Marko Sõmer, Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaar-instituut

Tiit Tammaru, Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogia-teaduskond, Ökoloogia- ja Maateaduste Instituut

Külliki Tafel-Viia, Tallinna Ülikool, Eesti Tuleviku-uuringute Instituut

Külli Taro, Eesti Koostöö Kogu

Jaanus Terasmaa, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Insti-tuut

Erik Terk, Tallinna Ülikool, Eesti Tuleviku-uuringuteInstituut

Anu Toots, Tallinna Ülikool, Riigiteaduste Instituut

Avo Trumm, Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja Haridusteadus-kond, Ühiskonnateaduste Instituut

Anu Tõnurist, Eesti Statistikaamet

Kadri Ukrainski, Tartu Ülikool, Majandusteaduskond

Annika Uudelepp, Poliitikauuringute Keskus Praxis

Tiit Vaasma, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Instituut

Egert Vandel, Tallinna Ülikool, Ökoloogia Instituut

Urmas Varblane, Tartu Ülikool, Majandusteaduskond

Raivo Vetik, Tallinna Ülikool, Riigiteaduste Instituut

Margus Vetsa, Tallinna Ülikool, Matemaatika ja Loo-dusteaduste Instituut

Peeter Vihalemm, Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja Haridus-teaduskond, Ühiskonnateaduste Instituut

Piret Viires, Tallinna Ülikool, Eesti Keele ja KultuuriInstituut


Peatoimetaja: Raivo VetikTehnilise teostuse koordinaator ja projektijuht: Keiti KljavinTehnilise teostuse assistent: Teele RajaKujundus: DisainikorpKeelekorrektuur: Wiedemanni TõlkebürooIllustratsioonid: Karel KorpVäljaandja: SA Eesti Koostöö KoguAutoriõigused: autorid ja SA Eesti Koostöö Kogu

ISSN 1406-5398

väljarändajate põhjendused ja muutuv kuuluvus

Documents