Arvo Valton

TIINALE

Arvo Valton

Tiinale

Tallinn 2005

© Arvo Valton, 2005© Kunstnik Piret Räni, 2005

Väljaandja Kirjastuskeskus

Trükitud trükikojas Greif

ISBN 9985-9652-5-6

5

*Su peale vaatan

krahvipreilisind pole päriselton saladus su virvendavas varjukujus

sa oled alatikui sind ei ole

on sügavus ses ruumiavassind polekui sa oledpime vili kuumas pühassu voolu usaldan ja tunnenkrahvipreili sajanditest läbituleviku piltja mälestus, mis sünnib

sind rohkem onkui aimata võiks keegi

6

*Oled veel siin

kui sind jälle ootaniga tundmil mu mõte on vabasu tulekut näen

mitme tuleku rõõmusmind on kaua ja palju

kaugenev jadapakitseb valusat õrnust

sa hetkegi ei viibi ära

7

*Langen ikka veel langen

su lõhnade sissesõnatu väliainus võbelev rakk

ootad õrna üht puudetainumas läviavali loodadmind sulgeda ringiimbuda salakambrisse sissesu küpsuses lahendubvabalt liikuvaks hooks

see ääretu väli

8

*See kadakaväli

kuhu suubub su armastuspruunid hirvesilmad lapselik küsimusesimene viimane kapriis

kõrge kaldapealnemiski ei näita tuulthallilt kõigub merita peaks nagu olema midagi muudaga ei ole pole endaga rahulliiga madalal lahes siit pangaltliiga kaugel vastu taevast

kadakad sammuvad maa sisemussealla lohku kivide vahele kadakad paekivi rohi sinna vahele armastus meeleliigutusalgav pikk ja õnnelik tungrahu hõõrdumine pisarateni rõõmkadakaväli alustab ja seob ühte mida hoitud kiivalt

9

põhjamaa ööd kodumaa valu võõras vaenmõnitused paepealse armastuse eest

siit veel leiad need hirvesilmadlohutad ennast

loodad lastesse tallele panna oma armu ja viha

kasvatada hoidma oma mõtet oma kidurat välja paekivist aedu

ootama ootama ootama

10

kas tegudekski veelkas veel valmisküll ootama ei-tea-mitu põlve

et hõõguks ja ise lööks lõkkeleammu su kontrolli alt väljasent toimib su seemetoimib ja hoiab kõik pikaealisemille külge su südameniidid on seotud

selleks see hirvesilmarglik veel puudutuskallistuseks kasvav

selleks tunne ja turvkadakaväljasse paisuv tung

armastus jonn tulevikulootus

11

*Kaotasin ära su pilgu

alles jäi tulikaotasin ära su keha

nõtke pihlakas jäiähmaseks muutus vaim

pikk ja konarlik teekond oli me päralt

*Üks on mul tuju veel

üks on veel soovvaikida sinuga koos

õhkõrnalt puutudaõlaga vastu su õlgavaadata üheskoos ehatunda vaadata laotuses miljonist ühtsama tähteei käsi ei mõtevastu ei puutukauge see sillerdusvere rütmi ei suuna

vaikida üheskoos pikaltja pillata lõpuks üks lausemida kumbki ette ei tea

lause mis vaikuse lõhub

et aeg surnuks ei venitaksja siis tallele pannamälestuste lattusee vaikimishetk ja see läheduset kord uuesti sünniks

ja mõista mõistetamatut koos

vajadusistuda õlg õla kõrval

14

*Kord pühin varjud sinu palgelt

ja naeru silmakurdudesse toonsu ette laotan õied valgedja tulevikust kangast koon

Kord hommikul su juurde tulenet päevaks julgustada sindsiis püstitun su maastikuleet näidata kus kindel pind

Kord õõtsume koos elulainelkesk sünkjaid laukaid armsas soosoh jätkuks siduvaid neid aineidmis hoiaks koos meid ajaloos

15

*Need tähed seal ülal

on ju sinu säravad silmadsu pilvedekoormadtoovad mul ilusat ilmaKõik mis iganes juhtubmu segases elus maisesjagan ma sinugaoo aegade naineMerelained mu jalgade allon su hoolitsev hoovusselles et õnnestund olenon sinu töökus ja loovus

Mis enne on olnudja läinud mis möödaja mis praegu on ümbersinuga mõõdan

16

17

*Sa kood üht mustrit minu hingest

nii vaiksel töökal moelja loovad kauni pingeneed juhuslikud värvid koelOn tänuväärne loodan sulle mu hingeaine lõimkuis allutav on mullesu loodud mustri harras võim

Nii kirjatud su töökaist kätestma uhkelt ringi käin

su armukunsti lätemind üle ujutab nii näib

18

*Sa oled õun

mis öösel võetud on huupi sirutatud käegapatu rahumeelselt puultSa oled mahlane ja maitsevja ikka taastuvnagu rahalaegasEgiptuse kord teelKui olen hammustand sind korraei mõtle teistelekes varem tundnud onsu magusat ja haput

19

Sa oled õun ses ilmapuus miseikellelegi kuulu

sa igast Aadamast jääd süütuksSu mahl ja suhkurvalmis pandud sekset igavesti kestaks

elu maitse

*Sa tunnistada luba

et pilkudestmis vilksamisi pakud

ma toitun aastaid jubaMu väljadele valgust heidabüksainus välgatusja kui sa oma leegikord tulemerre peidadmul algab öö nii pimeet ellujäämineses näljas pilkases

vast oleks ime

22

*Kui saaksin sinust vabaks

siis vabadust mul enam polekskui keelad sulle mõeldakiduvad mu mõtted kõikKui lahkud peeglite sa tahaja enam sind ei näemüün silmad harjuskileja tumma seina põrnitsenKui ei kuule ma su hingamistsiis parem oleksin just kurt

Kes tõlgiks küll mu armastusesu keerulisse keelde

23

*See loss on su varjude keskel

üks ahelais vabadustsoonSu sammude kaja orkestertaas muusikalumma mind toob

Ses lossis ma elada soovikset kuulda su hingamishäältSiit kaugelt küll usun ei prooviksma iialgi pageda säältSu vari mis polegi paistevmu kindluseks saanud on nüüdsiit pelgun eest taevaste-maistema vaevade kirjatud rüü

Siis selgub ei seinad ei väravkoos hoia mu rahutut ööd

vaid libisen varjudest ärakui veidigi põlema löön

*

24

Naine mu kõrval hingabhaprate unede hirmu

olen ärkvel ja ootan ta

armastust

26

vahel veel mööda seinaüles roninvahel tornidest kukun

aga maailma seinseisab me vahel

üksinda võitlebsee habras ja tugev nainemu kõrvalhingamisrütmis

olen ärkvel ja ootanseinu lõhkuvat armastust

*Kui mind armastad elu ajal

siis pärast surmatulen sulle kollaseks hobuseks

Tunnen urniski mõnukui ratsutad mu laudjalsurud soojad reiedribisid vastu

sasid lakkaja patsutad vetruvat kaela

28

Selle teadmise valgeltasub lõpuni olla ja oodata...

Hellitan suursugust piltikuis kenuskaelaga ratsupruuskab kirgeeelmisest elatud elustSeepärast kuniks mul mahtitahan kitkuda karvu su säärteltüheskoos kihistada naeruja vaadata tähtede taha

Kurat sest elust ja surmastkuni sina mu kallis oled veel sina

29

*Veel väreleb su keha mu sõrmede all

veel imbub erutust õhku ja hingeTuksed läbivad elu järelmänguahnus on igihaljasKaldpinnal libisedes siiskienam ei leia kannale tugeHobused korskavadtahavad laadalt koju meid viia

Veel ringi ei vaata mavõtan pihku su rinnadtunnen ikka ja jälle neid tukseid

30

*Näperda veel mind sealt

pikenda ootuse mõnumis on käes see lõpeb peagimis tulemas tuleb igavestiVihm trummeldas vastu katustsuur ahi õhkas soojustreas seisid mõtlikud raamatudkutsusid targutuste maale

Mängi seda mängu ära väsiootus saab tasutud küllaga

täiuslik kavatsus taevas on kirjaslohakas liigutus karjub pattuPraeahjust lõhna leviseksitas võitlejate meeli

maailmas alati midagi juhtuspäevased lehed olid lugemata

31

*Kümme päeva olen oodanud hetke

mis saabub kümne minuti pärastpikki tunde loonud selle hetkeüksikasjukorranud ja korranud samapisut vaheldusid värvid kontuurid

Oled täius mu meelteskardan su meeleolu

tühine juhus võib paisata kuristikkunii pika karavani

Nürista taevas nii erksaid meelilase naasta ka märgatavalt hälbeltvii kokku kujutletud ekstaasisühtmoodi mõlemad

32

*Loon sind kujutluses ikka ja jälle

kord ennemuiste elasidkui surnud ei ole elad praegusu õilsad teod on ülistust väärteeskuju ei nakata kuid pakkuma peabsäilita saladust et ei pettukssu keha sujub kui langev tilkmõtted lengerdavad tavatulthing evitab sööbivat armastust

pea vastu ole muinasjuttkahe jalaga maas

33

*Mängi mängi mu keha

aimad ju muusikatviiul nutab su süütustklarnet oigab su mõnuöiseid hääli kord summutab vokaliis

liha tõuseb ja vajubveri tekitab kutsutud tulva

rinna sügavast majastväljub pärilik kunsttühjal uulitsal kiiabotsib tunnete tõdekannustet ainukordsusest

tahad meistriks saadaharjuta kaua

kehadel keerukas ehitus

muusika keerulisem veel

34

*Omaette ümina salaviis

salajaste mõtete paradiisõhulossi hunnitu vürstitarihaleja maitsele vürtsikasunistuste roosakad väravadunedesse ilmsigi säravadmehemeelselt õndsusse siseneksühismõnu lootused pidemekshingepilgar peoruumi vallutabõnnekeha teorohkelt allutab

õnnestatud lahkuvad väsinulthingeliselt mitte kuid räsitult

tegu kui ei õnnestu varjataõnnelikke las neil siis sarjata

35

*On sirelite õitsemine

üks tuntud asi ammuaegukuid hetk see ikka imelinekui näen neid õitest tulvil aeduja vaadates on hing nii elevet tahaks peatada need viivudning luua oode kevadelejah ehtsa vaimustuse tiivulKuid lugeda ei mõista sirelmu luuletuste kulund ridutal tähtsam iga vetenireja päikene on tema piduta putukaile lõhna laotabet hüüda tolmutajaid ligiei elulootust iial kaotavaid igavesti ikka sigiks

*Nii sageli üks mõte lihtne uje

kui rändaks ühest teisessekooskõlas tuntud tunded väiksed leiudvõi kahtlustused ilma asjuson kokku sulatanud pooled

Küll inimmälu liigub isepäi

täis lapsepõlvest pärit nükkeid

kui armastatut aina loekskui oleks raamat lugeja ning kõiksushetküks jagamatu tervik

ja siit-sealt kogutud häid teadusikuid kõrvu kulgenudon vajadused askeldusedsuur muusika ja öeldud naljadEi harjumusi tekita vaid aastadsel teel kus kummardades lilli nopimevaid tundlik taju sünnib ajapikku

kui armastatut aina loekskui oleks raamat lugeja ning kõiksushetküks jagamatu tervik

38

*Sa sageli küsid

mis värvi on armastusja ainuski vastussind iial ei rahulda

Eks sulle vist meeldikskui vastust ei olekski

et küsida saaksid ikka ja uuestiEi taha ma targem juolla su kahtlustestsind usule võitaei minulgi õnnestu

39

Kuid miks oma teadmistvarjama peaksinkõigile tõde meelsasti kuulutan

et sügise värvi on praegu mu armastus

mil segamets kirjukui ainuke vahtraleht

40

*Ehk sulavad kord jälle tõkked

meie ümber meie seeskui jahe täht on süüdand lõkkekahes väsind südamesÜks ülalt langend vanik põimubkrooniks paturaskel maaltõusev leek on võtmas võimukaugest helgist kuumus saab

Õlg vaevu puutub arga õlgasüles kinni krampund käed

üks otsib mälestustest võlgateine homset valu näeb

Kuid miski ammuolnu alandliigutab end meie seeskui täht veel pingutab ja valabvõrdselt valgust kahesse

41

*Armastasin teda paadis

mis lengerdas lainetesarmastasin teda vaadismis tühjendet ainetestarmastasin mitmes laadisei korrakski kainenendkandsin kaasas tema pilteseal kindluses sisemasregistreerisin ehk pilkeksoma visklemised ma

lootus laskus äkki pilveltkord saabub ise ta

42

*Ta lamab seal teises voodis

nii kaugel nii kaugelsolvunud hinged ehk ootel

kaks meetrit on lõpmatuskes sirutab käekes ütleb ilusa sõnakes mõtleb selle välja

Ta lamab seal teises voodisvägistatud pilkasest unestja teeskluse vaevast

Ma laman siin teises voodissegane solvumistunnelahustubaeglaselt hommikupäiksesse

mõistatan armsama unenäguja lähitulevikku

mis juhtub on teada

aga kuidas

44

*Kui sind ikka ja jälle vaatan

ei saa su süda hanguda kalgiksKui mind aina ja ainiti vaatad

ei saa minagi muutuda kalgiksOn selline tähendus vaatamiselsee kahele usaldussuheMuu maailma kuri laastamineei puuduta meid ja me suhet

Sa kogu eks vaatamiseks jõuduet pehmena säilida ilmas

Ma kogun eks vaatamiseks jõuduet mitte jääda su pilgust ilma

45

*Taevas on palju tähti

aga sinul on ainult kaks silmakord kõiki neid silmadena nähtinüüd neid vaadates olen su kahestki ilmaSu pilgu soojusega harjunud olenneed miljonid näivad ent külmadmulle sest kasu enam ei oleet seest ülikuumad olevat küll nad

Suplen su pilgu malbetes kiirtestaevasse polegi vaadata mahtiveedan aega nii tähti kui su silmi kiitesja aegunud võrdlustest saangi lahti

Lahkelt ümbritsed mind oma mahladegaoma pehmust kingid ohtrastisinu õnnistuse tiigis kahlan sees mahea on kujutletud oht ka nii

püüan puudutada piire lõppemataanda tagasi su ohverdus

pole ammu me ju enam õppematkalküsi kus on hing ja kohver kus

47

*Unes tantsisin sinuga valssi

ilmsi polnud nii hästi see iialsujunud meilme pidude seniseid tantsesegasid kümned detailidväljaspool meidja kümned ehk eneste seesSes unenäo tantsuskõik oli paigasmuusika valgus ja teisedki paaridkeda ei märganud meiga me liigutus sulas kui üheksvõimatud sammud said sooritatudarmastus juhtis me liikumistlõputult võinuks see kesta

48

*Veronas on Julia õu

rahvas tungleb seal käiaigal paaril puperdab põukõik tahaksid noorena näidaOn kuussada aastat möödunud loostmis nüüd legendiks on tehtudkaasaegne ikka on kirgede hoogikka kõik draamad on mängijail ehtsad

Seal nägin ma niisugust stseenivanapaar komberdas pronkskuju ligiasi et tõsine on naise naeratus veenismees pühkis otsmikult salaja higinad embasid teineteist tardusid poositellitud fotograaf pildistas paari kuis kästioli seal eideke täiesti Julia mooditaat aga Romeoks kõlbas veel hästi

49

Teadsin east armastus iial ei küsiuskusin inimsoo kauneimat lelumälestus alguseaegadest püsibläbi ka tülidest täidetud elu

50

*Mu mõtteis oled aina

eriti just siis kui näibet sulle jälle haiget teensu armas kuju painabnägemustes isepäivõi lihtsalt seisab silme eesEks tõesti tuiskanrahutult ma mööda ilmamul selline on kaasa sündind vaimvõi hädapärast luiskanja süü on nähtav silmaskuid siiski rohkem kõik on laim

51

Neil puhkudel sa oledväitnud nii et kustutadvaid ajuti mind meeltest

kuid usu miski polenõnda hull kui ette kujutad

sa oma haavund meelesMa õnneks tean et ammuenam sa ei kahtle eksmu armastuses ometi

ka mõttes me ju ühte sammuastume on selle tõestuseks

et iga hetk mul püsid meeles nii

52

*Üle lillelise aasa

muudkui käime otse imemille andis eluks kaasaesimene kohtumineHinge samas aimus asus

pikk on ühine me teekondveerandsajand kõik ju tasusmida aimasime seekordVahel unes ootamatusvahel mälust keset päevalilleaas see ette sattusõilistamaks argipäeva

Täna teame kindlalt seisevõnn me üle heitis säraet me kohe teineteisetundsime siis ära

53

*Sa õitsed kaunilt veel ja veel

kui minult langevad kord viimsed lehedma ohvrimeelselt lähen eel

et julgustada sind see viimne tehekord sooritada samal moelkui endastmõistetavalt läksin mina

see sulle viimaseks mu toekson olemise õndsas uduvinas

Sa õitsed uimastavalt veelkui ma su õiele ei enam lendaükskõiksuse sel külmal teelei soovi tunda toda järgmist vendakes mett su õielt korjab siiskui elu teie jaoks veel küpselt kulgebsest aja toimel oma viis

ta maise tunde tarvis luugid sulgeb

54

*Mind pole siis kuid olen ikka

mu varjud künnavad su meelija aimad ju kes seda teebma oma tubli tahtejõugasul seisan risti-põiki ees

sealt kaugelt kaldalt teiseltsul viipan siis kui silmad suled

55

oh ära pelga mind ka nüüdkui enam peo ei silita su juukseid

eks silitan siis erku südantsu tundlikku ja harrast mälu

mind võta mälestuste kaissuja endistviisi hellita

*Kord oli kadakaväli

veerand sajandit sestokaspõõsaste vahel seisiskrahvipreili sajandeist läbi

hirvesilmade pilk vaatasmere sinavat lagendikku

nägi seal seilamas printsivalgete purjede all

veerand sajandit elaskadakas klibusel pinnalavalikku salaelu

purjekas ankrust ei pääsendpreili sai tiitleid juurdelapselapsed kilkasid põõsaste vahel

ootasid rüütliks löömist

58

*On kadakad kasvanud pisut

aastaid möödas on kakskümmend kuuskuid sõnad on säilitand sisunäib et polegi maailm nii uus

meil meenub too südamevärinmillest igavik alguse sai

kus liigesterohud on pärinnüüd vaid julgemalt saabumas mai

veel armastus väljadel laotubveidi harvem lööb särama silmme võidud ei ole veel kaotus

sinust endiselt täidetud ilm

59

*Sinu senist saatust vaagin vaatan

krahvipreili sajanditest läbiolen olnud sulle munk ja saatantoonud rõõmu iharust ja häbiTeisest ilmast aga tulla tahansinu kujutluste rõõska ilmapesta mustad mälestused mahatuua kaunid sädemed su silma

Koos kord pilvelaamal tantsu löömelaulame et kajab taevatänav

õhkamisi jälle priskelt söömeelame ehk enam veel kui täna

60

*Armastan su õhulosse

millesse võin sisenedasüvenen su eluloossevahel sa ju aimad seda

heldin sinu askeldustestlas need peale pisenedajoobun lehvivatest juustestmis mu ilma varjutagusinu kauged siluetidelumõtte pärisjaguolemine ainus eetik

ihud armu harjutagu

61

*Nii hea on koos sinuga

hammustada sama leivatükkija üheskoos tehasada sügavat kükkiolla söönud ja liikunudsombusel päevalmeid ehk inglidkisobivalt näevadarmus ja karskuseskombekaks kiidavad nähtut

eks ühiselu ikkareeglitest lähtu

62

*Sa minu astjas oled

mida pikki aastaid täitnud olensu suule kummardunud olen

et vaadata kui täis sa oledtumma sügavust seal näinud olensalakuminaga vastanud mul oledürgsest savikojast pärit olednõnda oletanud olen

kõik see mis tahtnud olensa kuhjaga mul täitnud oled

et astjana sa olemas mul oled

63

*Ilmas on nii palju rindu

et vaatamisest rasva võid minnajätkuks vaid vaadata induKuid pihku võtad ainsama rinnaselle mis valitud paljustmis ainukordselt armsama jagukõrgemal labaseist naljustja eriline tõesti nagupihkude vahele haaradsuudled seda pruunikat nibukeegi ei asenda Saaratei ükski väljaõppinud libu

kõiki ent asendab temasu eluruumi piiratud alalnaisukest tütart ja emasu kalmule palsamit valab

64

*Antiikse raamatu ma lahti löön

ja sellest vastu vaatad sinaseesama tuunika ja kirju vööja silmades seesama sina

On muistne autor vägev prohvet küllet tagant aegade sind nägikuis taevast loori võiksin võtta üllet täna mulle saaks see vägisind kujutada kaunina mis väärtsa praegu tegelikult oledja puudutada igaviku äärtkus nähteid aeguvaid ei ole

Sa tuhat aastat olnud iginoorveel teine tuhat oled sama

sind ülistab häil sõnul kiidukoorja paneb aja jahmatama

65

*Siis me istusime palmi all

ja muusika mängis idamaist viisija suhu lendasid eksootilised linnudja nende eest tuli makstaroheliste punaste ja siniste kalliskividega

Siis me vaatasime teineteisele silmaja rääkisime igapäevastest asjadestotsisime nende rägastikust romantikatväravate kriuksumist ja täiskuu helki

Siis me sirutasime teineteisele käeaga ei ulatanud puudutamasest veekogu meie vahel oli liiga lai ning paadi põhjas oli auk

Siis me läksime ümber basseinija panime kehad vastamisija madu tahtis pugeda urgu

Siis me hingeldasime selle muusika rütmisja linnud meie suust lendasid välja

Siis matsid palmilehed meid enese alla

66

*On kallima juures üks värav

mis igal moel lahti ei käikui arvad et oledki päralsiis selgub et sulle vaid näibSa avada väravat todavaid headuse abil ehk saadning lahkesti avaneb kodakui tõepoolest nutikas saOn lausetäis ilusaid sõnuvast parimaks võtmeks ta jaokssest väravgi armastab mõnuet riivid kõik langeks ja kaoksKa silitust naudib see väravja õigesti timmitud keeltkui tuim oled minna võid ärakui ausat sa oledki meelt

Romantika hurm on see võiemis värava määrdeks on hea

kui loodus ent avab kord õiesiis sisse ka astuma pead

67

*Kas olen veinist uimas ma või sinust

ei seda iial täpselt teakoos ikka tarvitame sinu linuja punast veini mõrkjat headKüll vahel sinu laualina pealema pillan punast märjukestkui vaimunestet püha kirja realeei tee sa kurjalt välja sestKa vahel tilgutan su rindadelema oma püha vaimustustsaab sellest jumet nahk su meeldiv heleja mina rõõmu rahuldust

Mu jaoks on vein ja sina üks ehk veidinii nüüd kui igavesti ajassu juures olles himustan ka veinikui veini on mul sind on vaja

68

*Ära tule liiga ligi

hoia pisut pisut eemalelõhnab ju me hirm ja higiniigi teineteiselenäha lähedalt on valuskõrva hüüdmist ei saa kuulatamõttepuudutusi talukspeibutusi tuntud lõhnagasaladus sust säilib kaugeltkujust ise kujutlusi loonhalvem hoovus õhus raugebsosinal on õigem toonkaugelt lähedaseks saamevarjukuju õilistab me meelpüstitades õigeid raamepüsime koos armu põndakteel

69

*Oli pilkaselt pime

sa tulid ja olidma teadsin ja nägin

kuis punastasid ja kahvatusidoma tulvadesses aegade toaskus oimetuna lebamas arvasid nägevatüht vägagi kujukes olin tead minamu põgus olek ja tükike kehast

sa tulid ja olidega kahelnud üldse

sest vaakumis oli valgustja meie armastuse kõikuvates pingetes

oli üks üliküllane hetk

70

*Mis juhtub siis

kui me enam ei suudaarmastada oma unistust

Kas luhtub siiska kõik see mis elusaks muudabme mälu ja unustust

Kuidas vältida annakslohutu tuimuse nähteses elus tulevases

et me edasi kannaksoma imede tähtetunnete tulvavees

71

*Tunnen su hääle lõhna aastate tahamäletan su liigutuste kõla

ujun veelgi su õnne ookeanistäna kuulan su üminathaistan su puhtust

elust hoiame üheskoos kättpidi kinnihomne heli on peaaegu lõhnatuliigutused saavad kuninglikeks virmalisteks

õnnest ei tea midagioleme sellesse ehk liialt uppunud

72

* Sa ju sosistasid mulle oma himu

ja sosin paisus taevanilaineloksete ja linnukarjete toelsest maal ja merel oli muutuv piir

Sa ju sosistasid mulle oma himuja sosin paisus merenipuudekohina ja tirtsusirina toelsest metsal ja pilvedel oli rändav piirMu kujutluses ja mälus

paisub su sosin mõtete piirinisest olen sinust kaugel

vaid pilved ujuvad üle latvadeüle mere

73

*Toona jõuluõhtul seal kirikus

olin oodanud hetkeja surin püsis mu sees

kõige pühamat hetkekui sajandeid tõestatud muusikaja inglikoor rõdul

Võtsin su käeja valge kiviga sõrmusetorkasin su nimeta sõrme

Mu surin tuli su sissetäitis sind juuste juurteninii hiljem ütlesid korduvaltja ma usun

see surin on sul ikka veel sees

ütled ehk jääbki

74

*Aasta kordub kordub üha

muutes mõnevõrra näguon see igaviku müha

on see lõpmatuse hägumis me sisemusest kostabmis me väreluses elab

mis nii näib ei saagi otsamuudkui sätendab ja helabAasta kordub kordub üha

jälle lõpust algab alguslootus kosub kestab pühahämarusest kumab valgus

sina mina mina sinakahekeskne ilmaratas

tasa tiirleb taevasinashellus argipäeva katab

76

77

Sisukord

Su peale vaatan 5Oled veel siin 6Langen ikka veel langen 7See kadakaväli 8Kaotasin ära su pilgu 11Üks on mul tuju veel 12Kord pühin varjud sinu palgelt 14Need tähed seal ülal 15Sa kood üht mustrit minu hingest 17Sa oled õun 18Sa tunnistada luba 21Kui saaksin sinust vabaks 22See loss on su varjude keskel 23Naine mu kõrval hingab 25Kui mind armastad elu ajal 27Veel väreleb su keha mu sõrmede all 29Näperda veel mind sealt 30Kümme päeva olen oodanud hetke 31Loon sind kujutluses ikka ja jälle 32Mängi mängi mu keha 33

78

Omaette ümina salaviis 34On sirelite õitsemine 35Nii sageli üks mõte lihtne uje 36Sa sageli küsid 38Ehk sulavad kord jälle tõkked 40Armastasin teda paadis 41Ta lamab seal teises voodis 42Kui sind ikka ja jälle vaatan 44Taevas on palju tähti 45Lahkelt ümbritsed mind oma mahladega 46Unes tantsisin sinuga valssi 47Veronas on Julia õu 48Mu mõtteis oled aina 50Üle lillelise aasa 52Sa õitsed kaunilt veel ja veel 53Mind pole siis kuid olen ikka 54Kord oli kadakaväli 56

79

On kadakad kasvanud pisut 58Sinu senist saatust vaagin vaatan 59Armastan su õhulosse 60Nii hea on koos sinuga 61Sa minu astjas oled 62Ilmas on nii palju rindu 63Antiikse raamatu ma lahti löön 64Siis me istusime palmi all 65On kallima juures üks värav 66Kas olen veinist uimas ma või sinust 67Ära tule liiga ligi 68Oli pilkaselt pime 69Mis juhtub siis 70Tunnen su hääle lõhna aastate taha 71Sa ju sosistasid mulle oma himu 72Toona jõuluõhtul seal kirikus 73Aasta kordub kordub üha 74