Mälestused Siberist1949-1950, luulevormis

Leida Koppel (Pärnamets)

Kaane kujundanud Mikk RätsepToimetanud Meeli Kurikjan ja Mikk Rätsep

Korrektor Leida Rätsep

ISBN: 978-9949-33-082-9© 2013 Meeli KurikjanKõik õigused kaitstud

Leida Koppel (Pärnamets) 75-aastasena

Eessõna

! Meenutades ema, meenub mulle see eriline side, mis meil omavahel oli.! Kui olin kolmene, jäin raskesti haigeks. Ema palus jumalat, et võtku temalt kõik, kuid jätku talle alles tütar. Nii juhtuski. Saatus võttis kõik, kuid mina jäin alles.! Ema töötas tol saatuslikul ajal Nõmme miilitsas, postilauas. Ta sai teada, et tuleb küüditamine. Viis minu sõbranna juurde, ja ise läks mujale. 25-ndal meid ei tabatud, kuid meil oli üks tuba välja üüritud ühele noorpaarile. Neid ei lubatud kodunt lahkuda, kui nad ei ütle, kus ema on. Vastasel juhul oleks neid meie asemel ära viidud. Ema võeti tänavalt kinni, olid tuttavad. Emal oli vaja teha väga raske otsus, kas minna koos minuga, või jätta mind saatuse hooleks. Otsustas siiski minna koos minuga. Kuna küüditajad olid emale tuttavad, aitasid nad asju pakkida ja lubasid emal ka sae kaasa võtta ning ka riideid rohkem, kui oli ettenähtud kaasa võtta.! Õde Ilmi kes oli tolajal 12 aastane jäi kodumaale vanaema juurde. Ta õppis Porkunis kurtide koolis ja ei olnud meiega. Kuigi ka teda käidi veel hiljem mitu korda meie korterist otsimas.! Veel viimased pilgud oma kallile kodule ja viimased viiped saatjatele ning sõit läks lahti teadmata kuhu.! Loomavagunis oli üle 30-ne inimese, kõige noorem oli kahenädalane tüdruk, kes pidevalt nuttis. Meiega koos oli oli ka Jaan Poska vennapere, naine ja kaks tütart Pärje ja Maret.

! Vagunis tualett puudus. Tualetis käisime käsu korras, konvõi saatel, vaguni kõrvale. Emal oli kaasas saag, millega saagisime vaguni põrandale augu, varjasime linadega ja igaüks sai oma hädast vabaneda.! Sõitsime 2 nädalat. Osa vaguneid haagiti varem lahti, kuid meie vagun jõudis lõppjaama - Uzuri. Seal aeti meid jälle autodele ja pilusilmse püssimehe saatel läks sõit läbi kõrbe Jenissei äärde Durskisse, mis oli rajooni keskus. Seal oli ka rahvamaja, kuhu meid siis maha kallutati. Siin teatati meile ka otsus, et meid on saadetud asumisele teadmata ajaks. Maret Poska läks klaveri taha ja mängis Eesti hümni. Kõik seisid püsti ja nutsid.! Siis tulid Daurii rajooni kolhooside esimehed ja hakkasid omale inimesi valima. Paremad kolhoosid said võtta rohkem inimesi, kuid meie emaga, ema oli siis 36-aastane, mine 9 a. ja veel 2 prouat, üks 63-aastane, teine 45-aastane sattusime Derbinosse. Derbino asus 25 km Jenissei teiselpool kaldal. Meid pandi ühte tuppa, kus oli plekist pliit, mida tuli terve päev kütta, et sooja saaks. Puid ei olnud, tuli metsast hagu tuua.! Juba saabumise päeval hakkasid kohalikud meid vaatamas käima. Tulid lihtsalt sisse, seisid, vaatasid, mida me teeme ja millised need fašistid siis välja näevad.! Küla oli meestest tühi, kõik mehed olid saanud sõjas surma. Ainuke mees oli ühe jalaga esimees, kes hobuse seljas ajas igal hommikul rahva tööle. Kohalikud olid väga vaesed - vatikuub ja lubjavildid olid nende põlisvarandus. Igas peres oli lehm, kes oli veoloomaks ja andis ka veidi piima.

Kanad olid talvel toas, kuid sead ja lehmad olid talvel aias, heinakuhi oli ka seal, sõid, millal soovisid. Sead pugesid külmaga heinte sisse.! Kui vähegi aega oli, võttis ema pliiatsi ja paberi ning läks Jenissei kaldaveerele ja kirjutas oma luuletusi. Paljudele tuntud viisidele tegi sõnad ja siis kõik koos laulsime.! Vanemad kaks prouat jäid haigeks, nad ei jõudnud rasket tööd teha ja nad viidi rajooni keskusesse.! Me jäime Derbinosse emaga kahekesi. Ema jäi nii kõhnaks ja haigeks, viidi haiglasse, mis asus 10 km kaugusel. Ma jäin üksi ilma söögita. Olin siis 10-aastane. Teiselpool tänavat elas naine kolme lapsega, kes võttis ka minu enda juurde. Tal oli lehm, jõime piimaga teed ja sõime kartulaid sibulaga. Polnud viga midagi. Ema oli 2 nädalat haiglas. ! Ema kirjutas siis Stalinile kirja, et sai aasta eest kolhoosis töötamisest 16 kg kaerajahu ja jäi veel 25 rubla võlgu. Stalinilt tuli vastus, et võlg kustutada ja viia koos lapsega üle rajooni keskusesse, kus oli juba 20 eestlast. Ema sai tööle kombinaati, kus oli ka õmblustöökoda, mille direktor oli kunagi kunagi Peterburgist välja saadetud. Ta suhtus küüditatuisse väga hästi. Seal töötas sakslasi, leedukaid, lätlasi ja eestlasi. Kuigi ema polnud varem õmblustööd teinud, õppis ta rätsepaks. Siin läks elu veidi paremaks, panime kartulid ja juurikaid maha, kõik kasvas hästi. Sügisel korjasime metsast marju (sõstrad ja vaarikad), seeni. Kodumaalt saime ka tädidelt pakke. Nälga enam ei tundnud. Siin oli eestlasi rohkem, sai suhelda. Mina õppisin ruttu vene keele ära, käisin

koolis. Kõik eesti lapsed õppisid hästi. Õpetajad suhtusid meisse väga hästi. Laps harjub kõigega palju kiiremini. Emal oli kindlasti väga raske, kuid kunagi ta ei kaotanud lootust, et tuleb aeg, mil Toompeal lehvib lipp sini must valge ja me astume jälle kodumaa pinnale. Lapsed rehabilideeriti peale Stalini surma ja mina tulin üksi Eestisse, olin 15 aastane. Elasin mitme sugulase juures. Ema sai tagasi 2 aastat hiljem. See oli minu õnne päev!

NB!! Ema töötas Nõmme miilitsas ainult mõned kuud, seni kuni isa vangistati, siis ta vallandati.! Kui meid viidi üle Daurskisse elasime me koos mitu aastat ühes toas proua Kuksi ja tema kahe pojaga - Mardi ja Jaaguga.! Mardi ja Jaaguga me tulime ka Siberist tagasi, Mart oli 6-aastane ja Jaak 12-aastane, mina 15-aastane. Jaak Kuks oli hiljem ka Riigikogus. Nüüd elab ta oma isakodus Viitna järve kaldal.

! Emal oli südames väga suur valu. Peale kodumaa, kodu ja kõige muu kaotuse, kaotas ta ka oma armastatud mehe, kes oli parteilane ja oli kõrgel kohal. Kartis oma elu pärast ja ei kirjutanud emale ühtegi kirja.! Seepärast kaduski ta tihti üksi Jenissei kaldale ja leevendas oma valu kirjutamisega.

Derbino 24. aprill 1949

Me elame Siberis, kus pori põlvinija onnid madalad nad lagund onöö pikk ja pimedus ja kaugel kodumaast,sest terve eluaeg ei näe me Sind.!! Oli õigus juttudel mis ammu räägiti,! et rahvast Siberi jälle vii! meilt võeti vabadus jäi järel mälestus! ja hinges igatsus oma kodumaast.

Mu väike kodumaa palju õnne soovin SulSind tabas saatus karm Sinu õitsengul.Kui oled vaba Sa meid ära unusta,sest meie südames oled ainnult Sa.!! Oh Siber, Siber Sa, Sinu tühjad paljad mäed! oh Siber, Siber Sa, siin eestlasi Sa näed.! Ja nüüd siin Siberis me Eestist lahutatud! meil saatus külm ja karm peame alluma.

! ! ! !

Derbino 15. mai 1949

Kaugel võõrsil vihm ja porikotike seljas, kirves vööl,hallis vatis veab jalgu ori,nii ruttavad kiiresti tööl.!! Mäest üles ja alla orgu viib tee! on jõudu, või oled Sa virel! siin armu ei tunta, viga on see,! kuid kodumaal õitseb meil sirel.

Puhuvad tuuled, puhuvad tormidhall on taevas, lumised mäed.Eluseadused siin on nii karmidkodumaa poole sirutaks käed.

! Puhuvad tuuled paitavalt õrnad,! kodumaa kallastel vaikne voog.! Inimeste pilgud pole nii kurjad! jõus ja tahtes on hoog.

Kuid vaata mis pasitab kiiresti ruttab?Vaibuvad tormid ja tuuled,hellasti paitab tunne nii tuttavkutset nii armast Sa kuuled.

!! See on mu kodumaa, üllas ja armas! Su kutset ma ootan rutta nüüd Sa! jätan selle, mis mulle nii võõras,! rõõmuga ruttan Su rüppe siis ma!

!

Derbino 25. mai 1949

Jenisei kiire vahune vooganna mul jõudu milles on hoog.Kuule mu palveid, kanna ka hoolttervita kõike mis on mu poolt!!! Pilveke miks pilk Sul kuri,! palveid Sul saadab tasuta ori.! Tuulehoog vaenulik öölda Sul tahaks,! purusta pilved kurjad tuhaks.

Tomingas õites on, valgendab võsalaske mind sinna kus pärit mu isa.Lõpmata mäed, tormisel teellootus, torm käib ilusate ilmade eel.

Derbino 28. mai 1949

Kauge tee.

Kevade, õnneaeg üürike olipisaraid palju mu teele tuli.Jutustada kõike tahan täna,meelestub see mis kaotatud ära.

! Elasin kodumaal töötasin palju,! tuleviku lootus, kindel kui kalju.! Omasin kõike mis ihaldas süda,! tahan kõike rääkida seda.

Koduke ilus, mu mure ja vaevkõik mult rõõviti, südames raev.Küsida tahaks, kes öölda võiks?Kas kurjus jääb teele veel kauaks?

! Tuhanded selliseid küsimusi seavad,! ka tuhanded sellest ju teavad,! armuta, hirmuga kaugele tee -! iial ei unune meelest meil see.

Südames valu, kui kõik seda teaksküsimusi paljju siis ette ma seaks.Pisarais saatjad, kui lahkusin makaugele siia, kus armuta maa! Viimse pilgu Su poole saatsin! tee pealt veel kord tagasi vaatsin.! Kodu armas, kust lahkuma pidin,! kurgus hängitsev, lämmatav kõdin!

Autode mürinad , pakkide virnal,tuhanded läksid, lootuse hinnad.Märtsikuu päike sulatand lumetulevik ees meil lõpmata tume.

! Viimast kord seisin kodumaa pinnal! lahkusin koduse taeva sinal.! Sõit läks edasi rongiga itta! kuhu ei tea, kuhu nii rutt tal?

Möödusid päevad , nädalat paar,kaugele jäänud kodumaa kaar.Autode mürinal jälle läeb sõit,usus, et siiski kord meile jääb võit.

! Traktori abiga ülesse mäest! söömata, joomata, nälginud tõest.! Iial ei unune meelest meil see, ! kui lõpmata hirmus oli see tee!

Mägedest orgudest, jõgedest läbitudvintsutatud, kurnatud lõpmata häbistud.Tolmus, vihmas, külmas pori,nüüd teile jutustab tasuta ori!

Derbino 31. juuli 1949

Meeletu soov.

Päikese loojangul Jenise kaldalistun jutustan Jetehaljal.Loojuva päikese kullased kiiredsaadavad veel oma läiked viimased.!! Vetel peegeldub kaljune kallas,! elu on ainult vete vallas.! Lainte harjadel punetav kuma,! hämaruses näha veel taevasina.

Vetekohinas kutset kuulen,tahaksin tulla, silmad sulenlaintes, mõnus puhata sääl,kaugele kostab kaebe hääl.

! Südames palju soove olnud,! kurbust palju teele tulnud.! Kiiresti ruttab vahutav voog,! võta mind kaasa, viimane soov.

Mägede taha päikene vaob,pilve rünkail peegeldub kaob.Kaod Sina ühes päikesegasõnad tuulest kuukumaga.

! Ei meelita mind vetevoog! minu väike tüdruk mind vajad Sa veel! Sind kaitsen seni, kuni kurjus kaob teelt! tagane kurbus, nõrkuse hoog.

Derbino 21. august 1949

Sügis

Möödus kevad täis usku ja lootust,kadusid lilled, suvi täis ootust.Juba kiiresti sammub meil sügis,põllul lokkab, kolletab rukkis.

! Paistis päike õitsesid lilled,! vaikisid tormid, vaikisid tuuled.! Kuid minu südames siin ikka, ! ainult tunda võib sügiset ikka.

Ei soenda siin päikese sära,ainus soov, kuidas saaks siit ära.Ei meelita lilled ei lindude laul,mägede veerul, kaskede salul.

! Süda ei tunne, silm ei näe,! kuigi välja sirutan käe.! Murda üht lille, mis ehtis! maad mis murda mind tahtis.

Jätta kõik mis ühendust tõi,maaga mis valu südames lõi.Purustas elu, muret ja vaeva,pole üht hinge, kellel kõik kaeba.

! Tule ja vaata sügise ruttab,! minu hinges tunne nii tuttav.! Las olla sügis kõikjal, kõikidega,! mitte üksi minus - tormidega.

Derbino 15. august 1949

Orjus

Kaovad päevad, kaovad kuudraske elu, rasked tööd.Luud ja liikmed, valus vaevas,kurjus õelus, elu laevas.

! Kadus päike, ka kuu kahvatu,! kadus elu nii vallatu.! Muret, piina, elu raske öö,! pihuga kaerajahu tasub Su töö.

Mõelda, et sajandil kahekümnendal,rahvaste ühtsuse, õigluse maal.Tõotatud maa mis vilja kannab,tasuta orjad, tööd vaid annab.

! Traktor künnab, maa mustendab! vili võrsub, umbrohi lämmatab.! Lokkavad põllud tõotatud saaki! annavad vaid ainult praaki.

Inimväärtus millest räägitud paljumille kohta ka seadus nii valju.Halastust, armu ei kellegil anta.aastaid kas või kuuskümmend Sul kanda.

! Brigadir kepiga hoogu vaid annab,! keegi ei küsi kas jõud veel kannab.! Kuid ise ta kõrt ei kõveraks murra,! Sina võid koormaga nõrkeda surra.

Tasu millest linnule vaevalt jätkubtoita Sul pere, lisa ei antud.Kuigi raugemas juba on jõud,ümbruses ikka veel nälja põud.

! Vahel ka brigadir erilist tööd,! millest vaikinud seni kõik suud,! pakub mis pole mitte nii lihtne, ! kuid ära võtab Sul elutahte.

Aega järele mõelda ei antakäsitsi kallale, et võssa Sind kanda.Lõbu mis tõotab paremust toob,orja elugi uueks vast loob.

! Kuid kahjuks polnd arvestatud seda, ! valinud välja selleks keda, tormid! ja tuuled karastand juba ja! vaba Eesti kasvatand teda.

Kes orja elu peab taluma,kuid orjana end tunda ei saa.Ka raskemas orjaöö ikkes.Pea püsti valmis võitluseks.

Derbino 01. oktoober 1949

Ainuke soov

Ei ole ununend, pole muinaslugu,kui eluõigust nautis iga sugu.Võisid igal ajal kõikjal tundavabadust, elus ja südames kanda.

! Praegu vaid igatsus unistus see,! kaugel ja võõras on tee.! Meel ja mõistus kuigi teab! suu ei räägi, vaikima peab.

Linnuke metsa pesa teeb.Sinna vaenu eest varjule poeb.Igale loomale kaitse on antudkuigi raskusi peale on pandud.

! Kuid kuhu panna võiks pea! inimlaps - keegi seda ei tea?! Küsida, abi ei kusagilt saa,! neetud sugu, armuta maa.

Töörahvale õnne, vabadust tõotab,olnud vabadust kindlasti kaotad.Õnnele vastu, traadita vangla,tasuta orjadel ära teeb kindla.

! Piirab tuhandeid, miljoneid müür! pisarais, punab taeva müür.! Nende ohkeid karjeid kuulen, ! sest ise ka süüta süüdlane olen.

Pilgus valu südant lõhestab kurbuskui mõelda, see õitsengu algus.Suur rahvaste vangla püsima jääbmis siis küll meist õnnetusist saab?!! Usk, lootus jõudu meil annab,! tuulehoog palved kaugele kannab,! vast ehk siiski päikese sära! hävitab kurjuse maa päält ära.

Derbino 12. november 1949

Lapsepõlv

Sääl kus taeva kaunil sinalkasesalus, murumättal haljalmuretult ma ringi jooksinlapsepõlve mööda saatsin.

! Iga kivi, puu ja põõsas! lapse hinges, silmis selge sära! armsaks saanud kasesalu! haljas muru, kodu talu.

Hommik nurmel, kasteheina luhasojakene voolas, kristall selge puhas.Karastas mind päikse kullashüpates, hullates veteväljas.

! Kanarbiku õite-mere hellas kumas! jooksin ma veel veel õhtueha punas.! vilgas mesilaste sumin tihti ! une laugele tõi salamahti.

Tihti emake mind hellalt kandissüles koju, pehme voodi andisväike väsind tüdrul uinushommik, päikse kiirtes virgus

! Praegu pilved katnud päikese! võõrad tuuled, tormid toonud äikese! vapraid poegi jäänud meile! usus kindlas lootke neile.

!!

Ema Leida tütar Meeliga

Derbino 15. jaanuar 1950

Eesti süda

Võõras ike mulda kurnabsüdameid ta purustabarmastust ja õnne vihkabEesti kodu hävitab

! Eestimaa Su liivakünkad! laiad lainetavad veed,! seni kallast uhuvad! kuni koju toovad teed.

Läänest idast igalt kaarelt,kuulda südamete hüüd.Kaugelt põhjamere saarteltigatsus ja koju püüd

! Eesti muld ja Eesti süda! armuta on Sinu tee! tahaks ära kustutada! Sinu valu silmavee!

Võtaks päikse säravakahvatu kuu kumaga.Lille nurmelta kaunimaneid kõidaks ühes Sinuga.

! Kõidaks ühte värvidega! Sini, musta, valgega.! Kõidaks rõõmu päevadega! mure mataks mullaga.

Kord raputa vaenu aheladEesti kodu kurnajadHävitada meid nad püüdvadise kurva lõpu leidvad.

! Jälle künnab Eesti mulda! Kalevite kange rahvas! Eesti laulu kõla kuulda! oma poegi mäletab.

Kaunis Eesti iidne talujälle omaks nimetadläinud võõramaine kaduEesti kodu kaunistad.

Eestlaste kokkutulek Krasnojarski

Derbino 24. veebruar 1950

Tormilaps

Teeveerul lumetuisus üksindama istun kaugel kodust koduta.Tuul rebinud on rätiku mul peastmu juukseid sasib, nii mõtlen möödund aast.

! Las tuiskab mõllab armu heitmata! end kodus tunnen, kuigi koduta,! nii hinges rahu, kui tormitseb maailm! ja südames mul tormidega siin

Tuul puhub jäätanud laubal lundkuid silmis särab jälle eluhind.Mu hinges kodu, sääl tormidel on randoh tuiska, mõlla hävita see pind.

! Kuid mälestusis mõlgub kodurand! sääl ainult hõisata saab Eesti rind!! Mu kodu sääl kus kaunis emakeel! kus kodumetsad, kodutalu teed.

Derbino 4. aprill 1950

Lenda, lenda tuuleke!

Lenda, lenda (tuuleke) kiiresti,tuuleke hoogsasti!Armsamale tervitusi siit,kuule minu laulu viit.

! Elab kaugel mägedes! piiratud on jõgedest.! Eluasemeks on mulla hütt! millest rääkis muinasjutt.

Kuri kuningate võimtoidupalaks toores sõim.Valupisar laugeb muldamillest kaevatakse kulda.

! Õitseb sirel õunapuu! rõõmsalt laulab linnusuu.! Kaugel unistuste maal,! minu kodu asub sääl.

Lenda, lenda tuulekekoduranna vetessepaiska mässama kõik veedvabadusse vii mu teed!Derbino 15. veebruar 1950

Süüdistus

Fasistid õudsaid tegusid teinudnii ajalehe veergudelt lugend.Kapitalistid töölisi poovad,süütuid seina äärde seavad.

! Lapsed ja naised orjadeks veavad,! ilma kohtuta süüdlaseks teevad.! kuid keegi ei küsida julge,! kuis lugu meil, see kõigile selge.

Meil töötajate vaba maa,kus igal õigus tööle ka.Nii kirjutavad kirjamehed,ja pajatavad ajalehed.

! Meil rahvakohtud sisse seatud.! See kõigile on teatud,! kuid keegi küsinud ei ole! kas süüta, süüdlane ma olen.

Kuid üleöö ma süüdlasekssain vangidele kaaslaseks.Küsinud olen miks on see nii?Keegi ei vasta mul senini.

! Öö pimeduse katte all! on iga isik hirmul.! Autode mürin ja laste nutt,! näib neil kõigil on rutt.

Haiged, raugad kes ei suudakõndida, raamiga kanda.Autosse, orjade karvan teelepüssimees valvab Sind teel!

II

Päev, päeva kõrval tööd rühkisinlaualt lausa higi pühkisin,pihuga mõru haganane kaera leibtöö ja vaeva eest leidus.

! Nii kätte jõudis sügis! kolhoosi juhtkond koostas aruandluse.! Tööpäevi mul sada, poolteist,! kuid võlgnen rubla sadakaksteist.

Eks aastaid õppind inseneriksdiplomi saanid kätteoma alal töötamiseksdiplomi, mitte vaatamiseks.

! Nüüd traktoril “pritspsikuks”! “susõlka” peal öövahiks! siin alasi nii väga palju,! kuid seadus me kohta ka valju.

Tööta või ära tööta sa,kuid ikka pead sa kerjama,Paluke leiba mul andkesüdame soovid mult kandke.

!! Inimõigusi ihkan vaid ma! töö, vaeva eest tasu ka! see põlatud, koduta ränduri soov,! et kord veel kõhu täis süüa saaks.

Mõtlen, see vast unenägumaa, mis töötajate jagutöörahva orjusse veabigaüks ta ära neab.

! Miks nii kaugele viis tee?! Nädalat paar kestis see.! Liig kaugele sõitsime! Ameerikasse jõudsime.

Derbino 20, veebruar 1950

III

Eesti me kuldne koduei unustust too aastasadu,kuis õnnelikult ta rahvas elasvabaduse, õnne külas.

! Eesti ema poega hoidis! süles kandis kasvatas! õpetas ta armastama! eesti kodu ehitama.

Nõnda paljud emad usus, hauda läksid teadmises.Oma poja kasvatanudEesti vaimus hingestanud.

! Teadmises, et Eestis pinda! kaitseb kalevite poega! purustab küik võõrad väed! Eestimaale truuiks jääb.

Eesti ema mulla alla,valu pisar lase valla.Siiski kergem kanda säälvalusam kes maa pääl.

! Poega keda hellalt hoidsid! Eesti kasvatuse andsid! kasvatasid juudase! Eesti rahva vaendlase.

Kes ei miskit kalliks peaunustand, et eestlaneoma rahva ära müübmina ise elan nüüd?

! Nüüd lehed täis on kirjutusi! riigimeeste pajatusi ! nad pajatavad jäädvusest! suur venerahva häädusest

Kirjutavad kuidas meilkõrge väärtus töötajail,kuidas inimene hinnasnõnda maal, kui ka linnas.

! Siunavad kuis välismaal! orjaelu töötajail,! kuidas vaene rahvas ägab.! Kapitalist vaid taskuid täidab.

Kuid tegelikult asi nii,lugu hoopis teisiti,nii laiutab end teiste arveljulm, venelane mõõga survel.

! Siin puna terror valitseb! süütuna Sind karistab! elab ainult teatud “Klikk”! teistel elu pole pikk.

Meid ka võõras ike kurnabEesti pojad tütred kurvadleidub sabas sõrkijaidohvri ära märkijad.

! Kes end müünud saatanale! Eesti rahva vaenlasele! kellel omal pea ei tööta! Moskvast käsud Sa vaid oota.

Räägi valgeks, kuigi mustkavatsusel praegu justeesti rahvas välja veakäsust raugelt kinni pea.

! Tasuta meil orje vaja! kõik lapsed, naised kokku aja! inimväärtus on meil hinnas,! tegelikult labakinnas.

IV

Kolhoosi elu jutustankõigest täna pajatankuidas elatakse siinelu siin on päris piin.

! Ei takistada keegi taha! kolhoosnik aina tööd võib teha, ! kuid millega sa katad keha! ja millega sa täidad kõhu?

Selleks ise meister oleomadega välja tule,toida pere maksa maksud,täpselt täida mis on kästud

! Muidu arvestama pead! seda juba ette tead! teatud “klikk” kes valitseb! kanna alla vajutab.

Derbinos 20. veebruar 1950

V

Kolhoosi hobused on uhkedpalun olge neile lahkedteenijaid nad vajavadkes neid üles aitavad

! Siis vast seisab neljal jalal! hobune, kes oma alal! koormaid peaks vedama! kohe hakkab vaduma.

Ise hobuseks siis olehobu ree pääle pane.Rangid kaela rihmad vöölenõnda läheme siis tööle.

! Hobu nõrkes näljast külmast! ise tööta vere hinnast! Kui leidub aitajaid! töö poole näitajaid.

Kallid sõbrad, kes ei tunne, tulevikku, see on tumetulge ise veendugekurjusest siis taandute.

! Inimene kes Sa oled Eestimaal ! kunstnik, luuletaja, tööline või kirjanik,! kes Sa tunned elu nüüd ja muistsel aal! mõistad hinnata ja oled kohtunik

!! Räägid Eestimaast, inimestest, ! Eesti hingest südamest, ! suudad luua pildid elust kõige kaunimad,! saavutatud meie kõrgest elu tasemest! vabadusest, ülistades suurt ja võimsat kodumaad

Kuid lubage ka veidi õelda vabaltEestimaast, inimestest Eesti hingest südamest.Eks ärge sundige mind ridu ettekirjutatult pajatama me kurnajate häädusest ja jäädvusest.

! Juba aastaid kümme Eesti pinnal! ruumi elamiseks vähe eestlasil! muulased ükskõik mis hinnal! kogunevad sinna, saagi ahnusel.

Milleks vara kogumisega end vaevata.maa, kogu rahva varandus on meie.Malka, matta ülejäänud Siberisse saatailmal jutustage me neid päästsime.

!! Meil moe pärast on oma tegelinskid! ka nimetuseks neil antud on ministrid,! kuid tegelikult ainult nöörist tõmmatavad nukud! käsud ainult Moskvast ootame.

Kevade ootel

Peagi saabub kevad vaibuvad tuuledlinnu laulugi juba võib kuuldamesilanegi sumisedes lendabotsib õiekest, asjata valvab

! Vara veel, ei õieke võrsund! lumevallas ei õitsele lõõnd! las päike veel puistab kulda! toob elu ja sigivust mulda

Loodus seadus on ikka nõndatalv loovutab kevadele pinda.Ikka valguse poole kõik püüabtervitusi kevadele hüüab.

! Tüdruk sinisilmne väike! tervitab sind, kevad päike,! rutta meilegi kustuta mured! vii täide me südame soovid.

Emake nii väga Sind ootabtihti palvekski ülesse vaatabtoo vabadust meile, kodumaaletoo õnne, too võitu õiglusele.

Ootel

Südames soovid, astud välja öössepraegu vaja minna pole töösseainult nüüd võib tunda end vabanasüda palves end tabada.

! Taeva laotuses, pimedal ööl! näha tähti tuhandeid sääl! tõuseb kuu, kahvatub tähtede sära! ümbruses vaikinud päevane kära.

Võita raskused, mure ja piin,kaugel kodust, omakseist siinusku lootust, rahu ja õnneka tähtede säras, kui astun õue.

Rändlinnud!

Silmad, kuhu iganes vaatadsügistuul metsi vaid laastab,õhku kullana täidab lehtede sadumärkad kauni looduse kadu.

! Ülal kõrgel, taevapiiril näha! praegu keegi jääda ei või maha! pikas reas kiirel lennul ruttab,! tervituseks hääl, mis ammu tuttav.

Rändlinnud, neil kodu siin ja sääl,kui väsinud puhkavad mägede pääl.Neil kohustus kaugele minna kiirsinna kus lõppeb taeva piir.

! Pisar laugel, tumestab vaate! kaugele siit, üle jõgede saarte! linnuna lendan, võtke mind kaasa,! soovid südamest, huul sosistab tasa.

Raskused, vaevad kanda teel,muret ei sellest tunne meel,jätta vaid selle, murede maa,pesa ei siia iiales saa.

! Mina kui lendan, maha jätan! iial ei tule, koju ruttan.! Kaugelt veel kostab lahkuja hüüd!! Maha jäin üksi, karjatan nüüd!

Südame valu.

Oh kuis valu täis on südaoodata ei enam suuda.Kunas tunda kodupinda,kodu pinnal suud väib anda.

! Nii väike kuid armas oled Sa,! mu üpris õnnetu Eestimaa.! Sinu pikad murepäevad! südames mul valu teevad.

Mind Sa üles kasvatasidoma rüppes õrnalt hoidsidsinuga mind ühte kõitis,elu õnn ja armastus.

! Nüüd mil pikki aastaid juba! kannatuste ühtne tee, ! veel meid rohkem ühte kõidab,! kodumaa mu südant täidab.

Siberi lõputud lumised mäed,siit üle mägede sirutan käed.Mu kodumaa, nii kaunis SaEesti mu õnnetu sünnimaa!

- " -

Vilets on elu, viletsad vaatedpurunend kildudeks kaunimad aated,elu mis häädust õnne tõotas,pettumust, kurjust, hävingut poetas.

! Lahkuma pidin kodumaa Sinust, ! lõhkeda tahtis süda mul valust,! kaugele vaeva ja murede maale! võõrsile, mägede, jõgede raale.

Mõõdusid päevad, isegi kuudvaikima sunnitud südamed, suudkodumaast kaugel, unistus vaidomakseist, kodust, mis purustatud said.

! Mälestus mõõdunust, igatsus elust! usku praegu, selleks veel alust.! Tahtejõudu, kõik raskused siin,! kanda kõik mure, valu ja piin.

Mõõdus kevad, suvi, saabus sügisootustes, lootustes, raskustes püsispilt unistus kodukülast, kasesalustkaunist kodulinnast, liivasest rannast.

! Saabub kord kindlasti, unistus täitub! vale kaob, õiglus püsima jääb.! Kodumaa tervitab tütreid ja poegi,! keda võõras ike vedanud vangi.

- " - kordus

Kevade, õnneaeg üürike oli pisaraid palju mu teele tuli,jutustada kõike tahan tänameelestub see, mis kaotad ära.

! Elasin kodumaal töötasin palju! tulevik, lootus kindel kui kalju.! Omasin kõike, mis ihaldas süda,! tahan kõike rääkida seda.

Koduke ilus mu mure ja vaevkõik mult rööviti südames raevküsida tahaks, kes õelda võiks,kas kurjus jääb veel kauaks.

! Tuhanded selliseid küsimusi seavad,! ka tuhanded sellest ju teavad.! Armuta hirmuga kaugele tee! iial ei unune meelest meil see,

Päike mu kullane, paista kord Saunistab sellest armuta maakuldsete kiirtega armastust külvapilveke abista lõpmata valva.

! Tahaksin elada päikese kullas! tahaksin (elada) puhata kodumaa mullas.! Tahtejõud suur tiivad mul anna! lootuses kodumaa poole mind kanna.

Rändaja

Haava lehis salalik sahinmäeveerul kus puhkasin,lilled lõhnavad, õitsevad kõikjal,mänd kõigub üksik mäejalal.

! Kaugel, kõikjal silmapiiril! virvendaval taeva sinal,! näha vaid kaljused mäed,! Mida Sa kõike veel näed.

Mägede, jõgede, orgude vahel,see mu vabadust piirav ahel,üksik valgenav pilveke ruttu,kaod Sinagi viimaks ka uttu.!!! Linnuke laulab, rõõmustab hüppab,! pesake loodud koju ta ruttab.! Pisi-pesas pojuke sidistab juba! rõõmu hõiskeid täis on tuba.

Kõik elab liigub ja ärkabseda kõike rändaja märkab.Vaba olla vabalt end tunda,siis kergem oleks kõik kanda.

! Kuid rändaja südames vaev! ta ümber on kõikjal vaid vaen.! Inimasulaist kaugele jääda,! tahaks ise ka paremaks saada.

Mets sosistab muinasöös juttuunusta, valu vaikib siis ruttu.Ahelad mis kõidavad praegu, eks need ka kord aegu.

! Kuid igatus endisest elust! praegu pole selleks veel alust! kui puruneks ahelad karmid! siiski jäävad järele armid.

Kodurannal, kodukülas kergemtöö ja vaev, elu seal on helgem,seda kõike purustada saabmälestus kodust, siiski meil jääb.

Perekonna pilt (Leida isa süles)

- " -

Eestimaa Sinuta igatsus sundjõuaks kiiresti kätte see tund.Tervituseks Eestimaa pinnal,tahaksin nutta õnnest Su rinnal.

! Kauge tee, vaev ja mure,! kuid siiski siin võõrsil ei sure,! tahtejõudu, usku ja õnne! Eesti veri veel hirmu ei tunne.

Kaitseks meil vaprate iidsete vaimkõigest sellest kõneleb kaim.Võitluses on püsind see rahvasõigluses, usus ja tahtes vapras.

! Eestimaa pinnale suud tahaks anda! rõõmud ja valud ühes kõik kanda! Eestimaa mulda, päikene kulda,! et soojust ja rõõmu südames tunda.

Igatsus täitub kord, lootusest õeleEesti poegade kangelas jõule,Eestimaa Su tütarde käsi,ka võõrsil siin, iial ei väsi.

Derbino 26. juuli 1950

Viimne lill

Kui ma viimse sügis lille,murdsin nurmelt Sinule.Siis mul ütles lillekene, murra ainult endale.

! Siis veel kaua mõttes seisin,! teise lille nurmelt leidsin.! Selle murdsin kevadel -! lootus õnne radadel.

Viisin koju, onnikesekaunistasin aknakese.Endale ma selle murdsin -südames siis rahu leidsin.

Derbino 15. oktoober 1949

Igatsus

Siin, minu hinges, sala igatsus,väikse Eesti kodukolde mälestus.Liivakünkad, kodurannad, veedunelmates sinna viivad teed?

! Kurja iial pole teinud ma,! et sust kaugel olen sünnimaa! Sinu mured, kurvastused, rõõmud ka,! südames neid tunnen ühes Sinuga.

Kaunist emakeelt ei siin kuule,pühenduseks Sulle igatsuse luuleSinust laulud, mu hinges kõlamasmetsad, nurmedki vastu kajamas!!! Sa õitse ja kasva kaunimaks! me Liidu riikide seas parimaks! mu väike Eestim jõudu seks Sulle! oma südame soovid panen Su sülle!