(foto: Gennadi Baranov)

Vive Tolli (sünd 28. VII 1928) on keskseid isiksusi Eesti estampgraafika tõusus, mis algas 1950. aastate keskpaiku, mil asutati mitmeid rahvusvahelisi graafikabiennaale. Peale rohkete ja sageli auhinnatud esinemiste rahvusvahelistel näitustel (üle saja) kõneleb Tolli mainest ka 1970. aasta Moskva Puškini-nimelises Kujutavate Kunstide muuseumis toimunud isiknäitus. Murranguliste 1960-ndate uue kunstiideaali sisu oli kaasajale adekvaatselt reageeriv graafiline vorm ja kunstniku eneseväljenduse intensiivsus. Mõlema komponendi olemasolu ja ilus tasakaal ongi põhjus, miks Tolli kuulub 1960-ndate „tuumiku tuumikusse”, miks selle kümnendi historiograaf Boris Bernstein on kirjutanud monograafia just temast.

Vive Tolli romantilisus on 1970. aastatel olnud selgemalt rahvusromantilise ilmega (n-ö „Eesti asja ajamine”). 1970-ndatel – stagnatsioonikümnendil – hakkas esiplaanile nihkuma rahvuslik identiteet, juurteotsimine haaras eri kunstialasid. Vive Tolli osa selles protsessis nähti eelkõige rahvaluuleainese kaasaegses tõlgendamises, mida tema loomingu puhtgraafiliste väärtuste kõrval peeti silmas ka talle 1978. aastal Kristjan Raua aastapreemia määramisel rahvakalendri tähtpäe-vadele pühendatud sarja eest.

Kunstniku illustreeritud raamatuid on alates 1957. aastast kokku ligi poolsada, see on sama oluline osa tema loomingust kui vabagraafika. Siin vaid mõned näited: Anna Haava

„Nõmmelilled”, August Annisti poeemitriloogia „Lauluema Mari” (1966), „Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood” (1970) ning „Udres-Kudres, Päeva poeg” (1990). Eesti raamatugraafika kullafondi kuuluvad võluvad joonistused alates Ellen Niidu „Pille-Riini lugudest” (1963) ja lõpetades Tiia Toometi raamatuga „Lapikirja-lastekirja” (1984). Täiesti eriline suhe on kunstnikul Marie Underi luulega, kunstniku loomingut on mõjutanud ka Debora Vaarandi ja Friedebert Tuglase looming. Illustratsioonide eest on Vive Tolli saanud mitmeid auhindu, nende seast peab kõrgeimaks „Eesti rahva muinasjuttude” illustratsioonide eest saadud „Kuldõuna” rahvusvahelisel BIB näitusel. Mainimata ei saa ka jätta, et ligi 400 miniatuurset meistriteost – eksliibrist – on toonud kunstnikule arvukalt auhindu rahvusvahelistelt näitustelt.

Sügavalt eestiliku kunstnikuna on Vive Tolli olnud ühtaegu avatud ja vastuvõtlik maailmakultuurile. Läänes süvenev huvi Ida kultuuride vastu on leidnud vastukaja temagi loomingus („Püha puu mäe varjus”). Lehes „Theodorakise laulud” (1970) on meie ees Kreeka kaardi taoline kujund, tihedalt täis tipitud kunsti ja looduse imesid tähistavaid märke. Vive Tolli viimase aja looming on kaugenenud mütoloogiast, on rohkem eneseväljenduslik ja abstraktsem. Ta on pidanud 15 aastat Kunstiakadeemias pedagoogiametit, seepärast on ka paljudel noorema põlvkonna Eesti graafikutel au nimetada Vive Tollit „oma” õpetajaks.

Üks huvitav ajalooline seik on seoses Vive Tolli emapoolse vanaisaga. Nimelt oli ta ema isa Timotheus Kuusik, kõneosav kirjamees, tõlkija ja sõnaraamatute autor ning laulukoori juht, samuti seotud meie Tallinna Issanda Muutmise kirikuga ja ka Sinodi liige 2. koosseisus 1920. aastatel.

Vive Tollit on autasustatud 2001. a Valgetähe III järgu teenete medaliga (Eesti Vabariik) ja Rüütli I klassi Valge Roosi ordeniga (Soome Vabariik).

(Kasutatud materjal: Mai Levin, Vive Tolli loomingust 2004. aasta kataloogis)

Art of Vive Tolli

An art of very fruitful and loved Estonian artist Vive Tolli. She’s born on 28. VII 1928, studied in Estonian State Institute for Arts and was professor of that same university. Her personal exhibitions have travelled in Estonia as well in Russia, Finland, Latvia, Sweden, Canada, France, Germany and Denmark. Vive Tolli has got several prices, her works are exhibited in the Museum of A. Pushkin and Tretyakoff Gallery in Moscow, Portland Museum in USA, Dr. Ludwig Museum in Cologne, Germany, etc.