doris kareva

DORIS KAREVA

Kajeli Kroon

Marianne Ots

Manuel Vulp

DORIS KAREVA ELUST

• Sündis 28. novembril 1958. aastal Tallinnas

• Õppis Tallinna 7. Keskkoolis (praeguses Tallinna Inglise Kolledžis)

• Pärast lõpetamist asus Tartu Ülikooli

• Teda tõmmati ülikoolis põrandaalusesse poliitilis-kirjanduslikku afääri

• Sai asenduskorrektorina tööd ajalehes Sirp ja Vasar

• 1992. aastal valiti Doris Kareva UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretäri kohale

• Alates 1997. aastast on Doris Kareva kultuurihäälekandja Sirp kirjandustoimetaja

• Doris kareva on abielus Guntars Godinõiga

• Tal on tütar Maria-Lee ja poeg Ormes

LOOMING

1960.aastate lõpus koolialmanahh

"Trükitähed“

1974 Noorus

Kirjanike Liidu noortesektsioon + Eesti

Televisiooni kirjandussaadete toimetus

= "Noorte kirjandussündmus '76"

"Viis tüdrukut ja kaheksa poissi"

LUULEKOGUD

"Päevapildid" (1978)

"Ööpildid" (1980)

"Puudutus" (1981)

"Salateadvus" (1983)

"Vari ja viiv" (1986)

"Maailma asemel" (1991)

"Armuaeg" (valikkogu, 1991)

"Hingring" (1997)

"Fraktalia" (2000)

"Mandragora" (2002)

"Aja kuju" (2005)

"Lõige" (2007)

"Deka" (2008)

MANDRAGORA järg lavastustele "Armastus ja surm" ning

"Eluküsimus"

esietendus 30.04.2003 Tallinna Linnateatris

Liina-Riin Olmaru, Indrek Sammul, Üllar

Saaremäe, Jaanus Rohumaa

Mandragora officinalis

armumise/armastuse salasus

vaataja alateadvuses peituvatest unelmatest

müstiline maailm

MANDRAGORA

DORIS KAREVA POOLT KOOSTATUD JA TÕLGITUD

"Aastaajad eesti luules" (1999)

"Sina ja mina" (2001)

"Kabir" (2003)

"Väike värsiaasta" (2003)

"Rogha Danta. Seitse iiri luuletari"

(2005)

"Surmapõletaja" (2006)

TUNNUSTUSED Eesti Vabariigi kultuuripreemia

luulekogu "Maailma asemel" eest Eduard Vilde preemia luulekogu

"Mandragora" eest Juhan Liivi luuleauhind (1991) Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001) Eesti Vabariigi kultuuripreemia

luulekogu "Aja kuju" eest (2006) Eesti Kultuurkapitali stipendium "Ela ja

sära" (2007)

LÕPETUSEKS KIRJANDIMÕTE

Inimese elu võib võrrelda paadiga, mille ta varases nooruses endale ehitab ja edaspidi seda üha täiustab või vajadusel parandab. Aega aga jõega, mis seda kannab – kord laisalt voogav, kord rahutult kärestikuline, sula aegu ületulvav ja põua ajal madalaks kuivav. Kriisiaeg sarnaneb keeriskosega, mil juhitamatu force majeur haarab inimese täiesti oma võimusse.

Selles olukorras saab inimene toetuda ainult iseendale, paadile, milles ta istub, ja/või nendele, kellega ta on samas paadis. Paanika, hirm, viha ja valu, enese ja teiste süüdistamine ei aita, vastupidi, mida rahulikumaks jääda, seda rohkem on võimalik tähele panna ning aru saada, mis tegelikult toimub, kuhu vool kisub, millised on ohud, riskid ja võimalused olukorrast välja tulla ja kellele on võimalik abikäsi ulatada. [---]

Täname kuulamast!