PLL-is ei ole kunagi igav

Kuidas jaanalind endale nime sai?

Neti kohtab Jumalat

Jeesuse jüngriks loomaaias

500 koolikoti teekond

3/2015Hind 1.80€

2

3/2015ISSN 1736-4442EEKB Koguduste Liidu väljaanne koostöös Eesti Metodisti Kiriku ja Avatud Piibli Ühinguga

Trükk: AS RebellisKujundus: Ülle Kalvik (ELM)Keeletoimetaja: Helena Uleksin

Toimetuse kolleegium: Einike Pilli (EEKBKL), Meeli Tankler (EMK), Mari Vahermägi (APÜ)Toimetuse töörühm: Pille Havakats, Egle Hollman, Margit Ehandi, Oliver Õunmaa

Ajakirja ilmumist toetab Eesti Kirikute Nõukogu.

Toimetuse aadress: Päikesekiir, Koskla 18, 10615 Tallinn Tel 670 0698paikesekiir@ekklesia.ee www.lnk.ee

3

Esikaane foto: © wip-studio - Fotolia.com

Sisukord2 .... Kes on misjonär?

3 .... Huvitavad kohtumised

4 .... Koolikotilood

6 .... Miks tema aitas?

7 .... Kas Anna teab?

8 .... Miks nad nii tegid?

8 .... Aed

9 .... Neti kohtab Jumalat

10 .. Stopp: Hea majapidaja?

12 ... Loomaaias

13 ... Vahtralehed

14... Seenemõistatus

15 ... Kuidas jaanalind endale nime sai?

17 ... PLL – koht, kus kohtutakse Jumalaga

18 ... Jumal sai Anna laagris kätte

19 ... Mentorajad võluvad Marko Martinit

20 .. Kristlikud koolid tegid Tallinnas palverännaku

TELLIMINE!Aasta tellimus 7.20€ Üks number 1.80€Päikesekiir ilmub 4 korda aastas

(aprill, mai, september, detsember).

Maksa panka: Eesti EKBK Liit

EE47220000 1120173874

Selgitus: tellija nimi ja postiaadress.

Jael on misjonär. Ta ei ole tavaline eestlane,

kes elab Eestis. Ta elab siin väga vähe, vahel mõne kuu, vahel ainult mõne nädala aastas. Jael ei ole ka tavaline eesti tüdruku nimi. Aga Jael on ilus pikkade tumedate juustega naine, kes elab hoopis Bosnia ja Hertsego-viinas. Tema perekonna- nimi on Puusaag, mis ei ole ka väga tavaline eesti

Kuidas sul suvi läks? Kellega sa kohtusid? Mis sulle kõige rohkem meeldis? Aa, augusti ilusad suvised ilmad

meeldisid! Mulle ka. Ma käisin palju laagrites ja sõitsin palju ringi mööda Eestimaad. Oh, meie maa on ikka nii ilus! Kas tead, et juba 800 aastat tagasi nimetas paavst meie maa Maarjamaaks. Nii ilus nimi, eks ju! Ta ütles seda Jeesuse ema Maarja järgi. Ja tead, et kristlikud koolid tegid selle tähtpäeva tähistamiseks palverännaku. Ligikaudu 300 last ja õpetajat käisid Tallinnas palverännakul. Kas sa oled kunagi palverännakul käinud? Tallinnas toimunud palveränna-kust saad lugeda ajakirja tagakaanelt.

Ma soovitasin sul minna ka piiblilugemis-laagrisse. Kas käisid? Marko Martin ja Anna igal juhul käisid. Nad kirjutasid ka mulle, kuidas neil seal läks ja mis nende emad nende kohta ütlevad. Nii põnev, saad ise lugeda. Kohtasin veel mõnda last, kes alguses kartis natuke minna, aga kui laagris ära käis, siis oli nii rahul ja õnnelik, et käis.

Nii vahva suvi oli, et nüüd tahan sulle kõigest sellest siin kirjutada. Aa, veel üks asi, mis juhtus enne suve. Kohtusin Jaeliga, kes on misjonär Bosnias ning räägib sealsetele inimestele Jumala armastusest ja tegudest. See on nii tore, kui keegi

aitab abivajajat. Jaeliga võid tuttavaks saada kõrvallehel. Tema kirjutab veel toredaid kooli- kotilugusid ka. Need on natuke kurva alguse, aga väga rõõmsa lõpuga.

Jõudu koolitöödes ja trennides!Sinu Päikesekiir

Kes on

Misjonär on inimene, ke

s räägib

oma elu ja sõnade ka

udu

Jeesusest teiste

le, kes

Jumalast ja Te

ma tööst veel

midagi pole kuulnud.

Võrreldes Eestiga elab Bos-nias peaaegu sama suurel maa-alal üle kolme korra rohkem inimesi. Bosnia ja Hertsegoviina

Eesti

Pealinn Sarajevo TallinnPindala 51 000 km2 45 000 km2

Elanike arv 4,6 miljonit 1,3 miljonit

Jaelist saad lugeda ka inter-netist. Vaata http://lasteleht.ee/misjonikalender_kuud/armastuse-teod artiklit “Kui-das elavad lapsed Bosnias?”. Sealt saad natuke rohkem teada Bosnia ja ka Jaeli kohta.

misjonär?

nimi. Jael ei olegi tavaline eesti inimene, sest ta elab kodust väga kaugel ja armastab neid inime-si, kelle keskel ta elab ja töötab. Jael on misjo-när.

Misjonär on nagu amet või töö, aga natuke rohkemgi kui töö. Sest mis- jonäriks saamiseks on vaja kutsumust. See tähendab, et Jumal ise on teda kutsunud. Jael palvetas ja Jumal kutsus – isegi võiks öelda, et saatis – ta misjonäriks Eestist väga kaugele Bosnia ja Hertsego-viinasse. Jael on Eesti välis-misjonär, kes elab juba üle kümne aasta teise

rahva keskel. Ta lõpetas ülikooli

ja siis saigi Ju-malalt kutse minna

Bosniasse. Ta õppis ära sealse rahva keele,

et saaks neile rääkida Jumalast.

Jael aga ainult ei räägi Jumalast, vaid teeb ka seda, mida Jumal talle teha annab. Tavaliselt on vaja teisi aidata.

Bosnias on palju vaesust ja ini-mestel on raske. Mõnedel inimestel

ei ole isegi talvepuude jaoks raha, siis Jael aitab organiseerida neile

talvepuid. Kui lapsed lähevad kooli, siis ei ole neil võimalik koolitarbeid osta nagu meil, et

lähed poodi ja ostad. Poodi võib isegi minna, aga asjad on kallid ja paljudel peredel ei ole

raha, et neid osta. Sellel aastal korraldas Jael koos teiste misjonäridega koolikoti projekti. Sel-

lest saad täpsemalt lugeda leheküljelt 4 ja 5.

Huvitavad kohtumised

Pildid erakogu

54

Uus kooliaasta algas Bosnia ja Hertsegoviina lastel 1. septembril nagu Eesti lastelgi. Suve jooksul jõudis juba tulla igatsus oma

klassikaaslaste järgi ja täitsa tore oli uuesti kokku saada! Mitmete emmede-isside jaoks oli see aga murelik päev, sest

oli vaja oma lapsele koolitarbeid osta, aga raha selleks ei olnud. Ranitsad ja seljakotid on kallid, tööd ei ole ja raha on vähe. Eelmi-sel aastal oli Bosnias ka veel suur õnnetus: kahel korral toimusid suured üleujutused, paljud kodud jäid vee alla ning pered kaotasid kõik, mis neil oli. Kuidas siis lapsi kooli saata?

Meie misjonäride rühmal on Austrias ja Šveitsis head sõbrad, kes toovad meile igal aastal koolikotte. Meie kogume raha ja osta-me siis vihikuid, pliiatseid ning muud koolikaupa. Täidame iga koti asjadega ning lisame neile kirja sõnumiga, et Jumal neid armas-tab. Seejärel alustavad meie koolikotid teekonda laste kodudesse.

oolikoti lood

Kallis väike sõber, Taevaisa armastab sind ka! Olgu see kooli-aasta Sulle tore, täis rõõmu ja põnevaid üllatusi! Sinu koolikotil on aasta lõpus ka kindlasti palju toredaid lugusid sellest, mis Sinu elus sel aastal juhtunud on!

Sind tervitab kaugelt-kaugelt Jael Puusaag, Eesti EKB Koguduste Liidu misjonär Bosnia ja Hertsegoviinas

Merima pere elab kaugel väikeses külas. Iga päev võtab Merima isa Ahmed oma pere ja naabrite lapsed traktorikäru peale ning viib nad mitme kilomeetri kaugusel olevasse kooli. Ta-gasi tulevad lapsed jala, olgu ilm milline tahes. Ermin on väike poiss, kelle isa on surnud

ja ema Mehida ei käi tööl. Erminil on veel õde ja vend ning nad kõik käivad koolis. Eelmise aasta kevadel jäi nende kodu ka vee alla ja vesi rikkus kõik nende asjad.

Septembri algus lähenes, aga Ermini emal ei olnud üldse raha, et lastele kooliasju osta. Ta oli väga murelik, nuttis ja palvetas, et Taevaisa aitaks tema peret.

Korraga ta kuulis, et nende linnas on üks väike kogudus, kes jagab lastele koolikotte. Mehida rõõmustas väga!

Nad läksid kogu perega kogudusemajja ning kõik kolm last said omale uhiuued koolikotid, mis olid uusi koolitarbeid täis!

Nüüd olid Mehida silmis rõõmupisarad: Taevaisa hoolitses nende vajaduste eest! Erminil oli samuti väga hea meel: nüüd ta võis minna kooli, kartmata, et teised naeravad tema vana ja katkise koolikoti üle!

Sellel aastal on

üheksas Bosnia linnas kokku üle 500 lapse, kes alustavad kooliteed

meie kottidega.

Ühel päeval oli Merima just koolist koju jõudnud, kui nende uksele ilmusid ootamatud külalised: Merima pere jaoks täiesti võõrad inimesed, kes pakkusid kõigi kooliealiste laste jaoks täi-detud koolikotte!

Ahmed oli algul umbusklik: „Kes te olete ja mida te tahate?“ Võõrad selgitasid, et nad on naaberlinnast ning jagavad tasuta koolikotte sellepärast, et Jumal armastab Ahmedi küla inimesi ning tema peret. Kõik lapsed tulid seda kuuldes õhinal nende auto juurde ning said valida just sellise koolikoti, mis neile meeldis.

See päev jäi Merimale ja ta sõpradele kauaks ajaks meelde!

K

Pildid erakogu

6 77

Üks inimene oli pättide käest peksa saanud, tema vara oli

ära röövitud ja teda oli jäetud teele lebama. Mitmed inimesed läksid temast mööda, aga mitte keegi ei aidanud teda. Mõned ei aidanud ilmselt sellepärast, et nad arva-sid, et maaslamaja on surnud ja seadus ei lubanud teatud posit-siooniga möödujal surnuga kokku puutuda.

Tegelikult, ega see päris selge ei olnud, kas teel lamaja oli juba surnud või siiski mitte. Aga kuna seadus oli mööduja jaoks tähtsam kui inimene, siis ta kuuletus sea-dusele, mõeldes võib-olla nii, et no igaks juhuks ei lähe teda puutuma.

Siis läks mööda teed samaarla-ne. Samaarlased olid põlatud rah-vas ja keegi nendega tegemist ei tahtnud teha. Temast ei oleks ükski kohalik midagi head oodanud, ammugi veel seda, et tema võiks aidata. Vähemalt kohalikud ise ei oleks samaarlast küll aidanud.

Ei ole ühtegi kohta, kuhu inimene võiks minna ja mõelda, et seal on Jumala armastus otsa lõppenud. Samas, kui inimene valib mitte uskumise

Jumalasse, siis teeb see Jumala väga kurvaks. Aga Jumal ei anna kunagi alla. Sest Tema on armastav Isa ja ootab

kannatlikult, millal inimesed pöörduvad Tema poole. Päeval ja öösel on Ta valmis kutsuma oma lapsi nimepidi, aga alati inimesed ei kuule, kui Jumal

neid kutsub. Jumal on väga rõõmus, kui keegi kuuleb Tema häält. Veel rohkem rõõmustab Ta, kui inimene pöördub Tema poole.

Piibel ütleb selle kohta: „Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast,

kes meelt parandab.” (Luuka 15:10)

Kas Anna Teab?Miks tema aitas?Leia piltidelt 10 erinevust.

Ühenda numbrid, et leida koht, kuhu halastaja samaarlane viis peksa saanud inimese.

Aga ometi oli samaarlane see, kes kõiki üllatas. Ta jäi seisma ja läks aitama inimest, kes oli pea-aegu surnuks pekstud. Ta saatis mehe lähimasse võõrastemajja ja maksis kinni ka kõik kulutused ehk tema ravimid ja öömaja.

Samaarlase jaoks oli tähtis ini-mene – ligimene, keda tuli alati aidata. „Ei ole tähtis, mis rahvusest keegi on, kui ta vajab abi, siis tuleb alati aidata,“ oli tema elu mõte.

Tema kohta öeldakse Piiblis, et ta oli “halastaja samaarlane”.

Loe Piiblist Luuka 10:25–37.

Kas Jumal armastab ka neid inimesi, kes on otsustanud mitte uskuda Temasse?

Meelt parandama tähendab oma suhtumist

muutma. Näiteks, kui enne kiusasid kedagi ja nüüd enam mitte, siis see tähendab, et sa

parandasid oma meelt või muutsid oma suhtumist paremaks. Sa ei tee enam halba, vaid tahad rohkem head teha. Sa võid meelt

parandada paljudest halbadest asjadest, harjumustest, laiskusest, rumalasti rääkimisest, teistest mitte hoolimisest ehk kõikidest asja-

dest, milles on võimalik saada paremaks.

Aga Jeesus ütleb: “Armastage oma vaenlasi ja

palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa

lasteks – Tema (Jumal) laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada

õigete ja ülekohtuste peale!” (Matteuse 5:44–45)

Jah, Jumal armastab kõiki inimesi ja see ei sõltu

sellest, kas nad usuvad Temasse või mitte.

Sellepärast, et Jumal on armastav isa.

Mitte kunagi ei ole hilja pöörduda Jumala juurde. Sa võid olla kümneaastane või sajaaastane. Jumal ootab

alati.

8 9

Seekord oli Neti juba teist korda piiblilaagris. Eelmisel aastal

oli ta seal kõige väiksem ja peale Kaspari ta seal kedagi ei tundnud. Tänavu palus Neti Jumalalt, et ta saaks endale laagris head sõbrad.

Mitu aastat laagrites käinud las-tel oli komme pärast sööki män-gida „Kivi-paber-käärid“ mängu, et välja selgitada, kes lisaks enda nõudele ka teiste nõud puhtaks peseb.

Nõude mahamängijad läksid päris hasarti, kui nad kärarikkalt oma mustadest taldrikutest-tassi-dest lahti üritasid saada, ning see meenutas kangesti kasiinot.

Laagri teisel päeval aga kaotas keegi õnnetu laps mängus kõigile ja pidi hiigelhunniku nõusid üksi ära pesema.

Sel ajal, kui ta nukrutses, kõlas aga kutsuv muusika ning kõik lapsed jooksid söögilaudade juurest suurde saali Jumalat ülistama, nen-dega koos ka see laps, kes pidi üksi nõusid pesema.

Siis aga küsis laagri juhataja, et kes jättis suure hunniku nõusid pesemata. Kõik lapsed olid vait ega öelnud midagi. Paljud pol-nud isegi tähele pannud, et kes viimasena mängima jäi. Viimane aga ei julgenud ise kogu saali ees tunnistada, et tema kõigile kaotas ja nõud lohakile jättis.

Laagri juhataja sai paha-seks ja ütles, et „Kivi-paber-käärid“ on muidu tore mäng, aga kui lapsed seda mängu juba nõude peale mängivad, peavad nad arvestama, et

võivad kaotada ja kaotaja peab nõud puhtaks pesema. Muidu ta seda mängu enam ei luba ja iga laps peseb oma nõud ise.

Netile meeldis hirmsasti ema kodustes töödes aidata, sest teda peeti siis tubliks ja teda kiideti. Nüüd tõstis ta käe ja pakkus, et võib need nõud kõik ise ära pesta. Selle peale tõstis käe üks teine tüdruk, Kertu, kes ütles, et tal on kodus nõudepesumasin ja ta pole kunagi saanud ise nõusid pesta. „Ma tahaks seda ka väga teha!” ütles Kertu.

Ka kolmas tüdruk, kelle nimi oli Kelly, ütles, et soovib teistega

Loe Piiblist 1 Moosese 37:12–36 ja saad teada, kelle müüsid tema vennad maha 20 hõbetüki eest? Vihjeks on see, et piiblilugemislaagrites räägiti ka tema elust.

Miks nad nii tegid?Ühenda numbrid.

Neti kohtab Jumalatkoos nõusid pesta. Neti ja Kertu juurde tulles tunnistas ta vaikselt neile, et tema oligi see, kes „Kivi-paber-käärid“ mängu kaotas ja ta tänas teisi tüdrukuid, et need talle appi tulid.

Nüüdsest pesid tüdrukud pärast igat söögikorda kõikide laste nõud puhtaks ja teised lapsed ei mängi-nud enam nõudekasiinot. Mängul polnud lihtsalt enam mõtet.

Netil, Kertul ja Kellyl oli koos väga lõbus. Neist said head sõb-rad ning nõudepesu oli aeg, kus nad said ümbritsevast saginast hoolimata omavahel olla.

Nõusid pestes laulsid nad laag-ris õpitud ülistuslaule ning kiitsid

ja tänasid Jumalat üksteise ja ägeda laagri eest. Vahel

olid nad läbimärjad. Mitte ainult sellepärast, et lahe

oli üksteist pritsida, vaid ka seepärast, et Jumalat kiites kippusid pisarad iseenesest silma tulema, hoolimata sel-

lest, et tüdrukute südamed lausa hüppasid rõõmust.

Alguses see hirmutas, kuid siis taipasid tüdrukud, et see

on Jumal, kes neid niimoo-di rõõmsalt nutma paneb.

Ja tunne oli tegelikult väga hea. Pealegi said nõud said nii puhtaks, et tüdrukud ise

ka imestasid.Pärast laagrit koju jõudes oli Neti nii õnnelik, et kep-

sutas tantsu. Siis aga jäi ta mõtlikuks ja rääkis vanema-

tele: „Teate, see laager oli parim asi, mis minuga kuna-gi juhtunud on. Ma kohtasin

seal Jumalat.”Oliver Õunmaa

Elas kord poiss, kes oli loomult väga kärsitu ja riiakas. Ühel

päeval andis isa talle kotitäie naelu ja haamri. Isa ütles poisile, et iga kord, kui ta kellegagi tülitseb, peab ta ühe naela lööma aialipi külge.

Esimesel päeval lõi poiss 37 naela aia külge. Järgmiste nädalate jooksul õppis poiss ennast valitsema ja lööda-vate naelte arv vähenes päev-päevalt. Pikapeale märkas poiss,

et palju lihtsam oli kontrollida oma käitumist kui lüüa naelu aialippi-desse. Viimaks tuli päev, kui poiss ei löönud ühtegi naela. Ta läks isa juurde rõõmsast uudisest rääkima.

Isa läks pojaga aia juurde ja ütles: “Mu armas poeg, sa oled käitunud väga hästi! Vaata nüüd seda aeda ja seal olevaid nael-te auke. Aed ei ole enam selline nagu enne, augud

on sees. Kui sa tülitsed

kellegagi ja ütled

talle väga halvasti, jätad temasse sellise haava. Sa võid lüüa teise inimese sisse sõnadega terava haava. Sa võid mitu korda andeks paluda, haav paraneb, aga arm jääb. Sõnaline solvamine teeb samamoodi paha kui füüsiline.

Tundmatu autor

Aed

Heamajapidaja?

10 11

6

Joonista siia üks maja koos aiaga. Sina elad koos oma perega selles majas ja te tahate olla üksteisele head ning selle maja eest hästi hoolitseda. Kirjuta maja juurde sinu enda ja teiste pereliikmete ka kõige väiksemad oskused, mida te saate kasutada, et

maja ja aed korras oleks ja teie perel hästi läheks.

Robin oli väga andekas poiss. Ta oskas imeliselt laulda, luuletada, puust kõikvõimalikke asju meisterdada, kitarri ja flööti mängida ning ümb-

ruses tähele panna kõiksugu pisiasju, mida teised ei märganudki.

Aga … talle meeldis oma imeilusa häälega laul-da vaid lorilaule (rumalate sõnadega naljalaulud) ja luuleandi kasutas ta meelsasti tuntud laulude sõna-de rumalaks muutmiseks. Puust nikerdas Robin vaid siis, kui keegi talle selle eest raha andis või kui ta sai oma nikerduse laadal kalli raha eest maha müüa.

Tulemas oli ema sünnipäev ja ema õhkas, et Ro-bin võiks talle sünnipäevaks teha samasuguse puust köögiriistade komplekti, nagu ta viimati laadal maha müüs. Ema sünnipäevale eelnevad päevad aga veetis Robin hoopis arvuti taga ja mingit kingitust ei teinudki. Ta lihtsalt ei viitsinud end ilma rahata liigutada.

Kitarri mängis Robin peamiselt tähelepanu võitmiseks ja teiste jahmatamiseks, sest ta oli väga osav pillimees. Kui aga muusikakoolis tahtsid õpetajad teda ka teisi lugusid män-gima panna, siis ta varsti enam muusika-kooli ei läinud. „Võin kuulmise järgi vabalt mistahes bändi lood selgeks õppida. Mul pole selleks muusikakooli vaja!” kiitles ta vanema-tele. Flööt sai tema jaoks täiesti mõtte-tuks pilliks, mille ta sügavale sahtlisse unustas.

Ka oma tähe-lepanelikkust kasutas Robin teisiti – nimelt selleks, et kedagi nae-ruväärseks teha. Näiteks karjus ta üle õue kõikide kuuldes, et naabripoiss Mardil on juba kolmas kord püksilukk lahti. Või et nägi aknast, kuidas klassikaaslane Kärt salaja oma taldrikut lakkus. Robin lootis, et kui ta teisi naerualuseks teeb, siis hakatakse teda eriti lahedaks pidama. Aga mida rohkem Robin selliselt tähelepanu võita üritas, seda kaugemale teised temast hoidsid. Ka ilusa

häälega ja rokkiva kitarri saatel esitatud rumalate sõnadega laule ei tahtnud lõpuks enam mitte keegi kuulata. Viimaks ei rääkinud ega mänginud Robiniga enam keegi.

Robin oli käinud ka pühapäevakoolis. Kui ta oma käitumisega kõik sõbrad kaotas, proovis ta viimaks palvetada, et Jumal paneks teised temaga mängi-ma. Aga midagi ei muutunud. Ta ei mõistnud, kuidas ta ise oli teistele haiget teinud või mida peaks teisiti tegema. Ta oli oma uhkes üksinduses üsna õnnetu.

Robini klassi tuli uus poiss Karl, kes oli ülihäbelik ega julgenud teistega rääkida. Karl ei teadnud mida-gi Robini ja teiste laste vahelisest tülist. Robin lootis vaikselt, et äkki saab ta lõpuks ometi endale sõbra. Igaks juhuks ta isegi palvetas ta selle pärast. Järg-misel päeval läks ta julgelt Karli juurde, näitas talle koolimaja ja selle ümbrust ning lubas, et kui Karlil mõni mure, võib ta julgelt sellest Robinile rääkida.

Varsti Karl tuligi, sest ta oli saanud koduseks üles-andeks flöödiloo, mis tal millegipärast kuidagi välja ei tulnud. „Näita nooti!” nõudis Robin. Karl näitaski noodilehelt kõige raskemat kohta. Robin ümises natukene ja küsis siis: „Näita, kuidas sa mängid!” Kui Karl mängida püüdis,

märkas Robin korraga sõrmeviga, mida Karl tegi. „Näe, proovi

hoopis nii,” ütles Robin ja mängis nüüd ise Karli-

le ette, “see ei ole tegelikult üldse raske.” Karl proovis

paar korda ja varsti hakkas kee-ruline koht aeglases tempos juba

välja tulema. Karli kergendus oli suur ja ta tänas

Robinit kogu südamest. Sel hetkel koges Robin üllatusega esimest korda, et teise aitamine teeb talle palju enam rõõmu kui nende üle naermine. Veel paar korda mängisid nad koos Karlile antud lugu ning teenisid nende juur-de seisma jäänud õpilastelt tugeva aplausi.

Loe 1 Peetruse kirjast 4:10.

Arm on teenimatult saadud soosing või kingitus. Just nii kingib Jumal meile väga erinevaid an-deid. Jumal on kõikvõimas ning Tema oskab

kõike väga hästi. Ta on kõige andekam! Oma kõik-võimsuse ja oskustega aitab Jumal ka meid ega hoia andeid ainult endale.

Võib-olla ei ole sa paduandekas spordis või muu-sikas, kuid võid olla täiesti kindel, et Jumal on sulle andnud mingid anded. See võib olla näiteks teiste eest hoolitsemine, inimeste abistamine, heade plaa-nide tegemine, vastupidavus raskustes, arvutamine, julgus ja jõud või oskad olla heaks sõbraks kellelegi, kes on raskustes.

Anded on sinu omad ja sa ise otsustad, kuidas neid kasutada. Sa võid oma andeid raisata – neid mitte arendada ega kasutada, neist mitte hoolida või kasutada neid ainult enda kasu saamiseks. Oma andega saab isegi kurja teha.

Jumal on aga väga selgelt öelnud, et Tema ootab, et teenid oma annetega teisi inimesi. Sa oled otse-kui oma annete haldusjuht Jumala suures firmas. Kui kasutad oma andeid Jumala sõna kuulates, võid avastada endas andeid, mille kohta sa ei teadnudki, et need sul on, või Jumal lisab sulle andeid. Kindlasti aga saad kogeda rõõmu ja ka õnnistust palju rohkem kui vaid enda asja ajades.

ØMis sa arvad, miks peale Robini esimest palvet kohe teised temaga sõbrustama ei tulnud? ØKas ta oleks pidanud peale palvetamise veel midagi tegema? ØVõi oli Jumal tõesti väga vihane tema peale? ØMillal Robini õnnetu olukord muutus?

Mida sina hästi teha oskad? Kirjuta siia nii palju oma andeid, kui sulle meelde tuleb. Täna Juma-lat nende annete eest!

Pea järgmise nädala jooksul aitamispäevikut, märkides igal päeval ära, kas ja kuidas said kedagi aidata.

Ole tähelepanelik märkama, kus abi vajatakse, aga võid ka lausa küsida, milles keegi abi vajaks. Loe Piiblist kirjeldusi, kuidas inimesed seda teinud on. • Apostlite teod 27:3; • 1 Saamueli 30:26; • Õpetussõnad 17:17; • Luuka 11:5–8.

Leia pikast tähtede-reast neid

omadusi mär-kivaid sõnu, mis aitavad sul teistega sõber olla. Tõmba õigetele sõna-dele ring üm-ber. Kas leidsid viis head sõna?SUURTUSTA-VUSKALASÕB-RALIKKUS-TIGEAUSUS-HOOLIVUSLI-GEABIVALMI-DUSÜLBUSKI-LERIIAKUS

Avatud Piibli Ühing

Loomaaias

12 13

Tuul mängis vahtralehtedega ja

keerutas need aianurka kokku.

Mitu lehte on lehekuhjas?

Suvehommik. Tundsin läbi une mingit erilist lõhna – vabadus,

suvevaheaeg! Nuusutades tun-dus, et see polnud üksnes vaba-duse lõhn, vaid pannkookide hõrk aroom, mis ukseprao vahelt meie tuppa immitses. Ema on öelnud, et tegelikult piisab kuuest lõhna-molekulist, et meeldiv toidulõhn sind ärkvele raputaks. Ma küll ei tea, kui palju neid minu ninna trügis, aga korraga olin ma ärkvel väikesest varbast kuni jonnakate krussis juuste otsteni. Mu vend oli juba ammugi köögis toimetamas. Esiteks, ta on meie pere lõoke. See tähendab, et ta ärkab alati enne teisi. Teiseks, talle meeldib väga süüa teha.

Riided selga tõmmatud, tor-masin teise tuppa. Ema naeratas oma pühapäeva naeratust. Hmm, oli ju alles teisipäev ja paluti pannkooke sööma nagu tavaliselt pühapäeval!

Tavaliselt süüakse pannkooke moosiga, aga meie peres käib see nii: mina söön majoneesiga, vend maasikamoosiga, ema hoopiski jogurti või meega ja isa soola-se täidisega. Peale söögipalvet kahanes pannkookide virn kiiresti. Ema viskas õhku idee loomaaeda minna. Olime rõõmuga nõus.

Loomaaeda jõudes jagas ema meile paberid ja pliiatsid. Hakkasi-me mängima mängu, kus pidime kirja panema oma lemmiklooma-de nimed ja jätma meelde nende kohta vähemalt ühe fakti.

Kaljukotkas – tal on 2-meetri-ne pesa, elab 50-aastaseks ja on oma paarilisega koos kogu oma elu. Kotkapojad kooruvad ükshaa-val ja kõige noorem poeg tavali-selt sureb, kuna ei suuda teistega toidusaamisel konkureerida.

Kui kotkaste puuride vahel silmad sulgesime, siis tundus, et oleme sattunud karjamaale, sest meieni kostusid otsekui lehma- ja lambahääled. Muidugi olid need hoopis raisakotkad, merikotkad ja habekotkad, kes selliseid häälitsu-si tegid.

Äkki kostus häälte sekka nutva karjuse hääl. Silmi avades leid-sime enda lähedusest kibedasti nutta tihkuva 4-aastase tüdruku. Küsisime temalt: “Miks sa nutad?” Tema aga ainult nuuksus. Proovi-sime taas temaga rääkida: “Mis su nimi on?” Tüdruk aga hüüdis ainult: “Emmme, issssiiiii!” Küsisime siis:

“Kas otsid oma vanemaid?” Nuuksudes suutis ta siiski natuke midagi öelda: “Jänest tahtsin ... jooksin ... ei leia!”

Saime kohe aru, et ta on laste-loomaaiast plehku pannud. Nüüd aga ei suutnud ta rahva seast oma vanemaid üles leida.

Minu vend Saamuel võttis asjaajamise enda kätte ja läksime koos tüdrukuga loomaaia väravas-se. Teatasime, et ta on oma vane-mad kaotanud. Loomaaia töötajad ütlesid, et vanemate leidmisega võib minna aega.

Viisime ta kohvikusse ja taas oli mu vennas see, kellele tuli hiilgav idee, kuidas lõputu nutujoru pea-

tada. Hakkasime mängima, et tüdrukul on sünnipäev. Meie

ema ostis talle koogi koos küünlaga ja me laulsime

talle ”Õnne soovime sul!”.

Kui juba umbes kümnendat kor-da seda laulsime, kargasid koh-vikusse hirmust kahvatud vane-mad. See oli nagu märulifilmides, kus vanemad kohtuvad

oma kadunud lapsega ja kukuvad teda kallistama.

Tüdruk teatas vanematele, et tal on sünnipäev, ja küsis, kus on kingitused. Vanemad said asjast aru alles peale meie selgitusi. Lapse isa pakkus meile 20 eurot lapse leidmise eest. Meie loomuli-kult keeldusime.

Imelik, minu ema ütleb küll, et meid ei saa osta kogu maailma vara eest, aga see tüdruk maksis vaid 20 eurot. Nii tore, et meie va-nemad ikka kõige kallimad lapsed endale said!

Läksime edasi oma mängu mängima. Me muudkui kirjutasi-me oma lemmikloomi ja üritasime nende kohta fakte juurde lisada.

Olime parajasti madude majja sisenemas, kui nägin kilekotti, mis kängurute puuri poole lendas, suu avatud kui neelamisvalmis lohel. Kohe meenusid mulle koledad Youtube’i videod, kus näidatakse kilekotti takerdunud loomi, kes enam hingata ei saa.

Nii ma siis tormasin metsiku kiirusega kilekotti püüdma. Õnne-tuseks komistasin ma asfaldil ja känguru päästmise asemel kuk-kusin katki nii püksipõlved kui ka oma isiklikud põlved.

Veriste põlvedega ennast püsti ajades avastasin, et ka kilekott oli pidama jäänud meie pool aeda, kust mu ema selle väärikalt prügi-kasti viis.

Seejärel puhastas ta mu jala ja viis meid lohutuseks hambur-gerit sööma. Olgu teile teada, et hamburgereid saame me paar korda aastas, nii et see oli tõsine lohutus katkiste põlvede eest. Mis meie kõht ja keha sellest arvasid, sellest me täna ei räägi.

Loo kokkuvõtteks võiks öelda, et tahtsin head, aga juhtus nagu alati...

Siiski pidime tõdema, et me suutsime päeva jooksul Jeesuse jüngrid olla ja viperustele vaata-mata saime inimestele Jeesuse armastust jagada, tegudega ja mitte sõnadega.

Matri Joosua Hollman

Selleks, et lihtsam loendada oleks, võid lehed järjest ära värvi-da. Saad ilusa sügisevärvi pildi.

ahtralehedV

Autor: Margit Ehandi

14 15

• Mitu seent sai Liisa kokku?• Mitu männiriisikat korjas Hanna? • Mitu kukeseent sai Hanna? • Mitu seent oli kahel tüdrukul

kokku?

Ammusel ajal arvati Eestimaal, et kõik linnud oskavad lenna-

ta, sest mis linnud nad muidu on. Seepärast ei uskunud ühte Tallin-na trahterisse kogunenud noored mehed kahe meremehe imepä-rast juttu. Meremehed kõnelesid, et nad nägid kaugel soojal maal inimesesuurust lindu, kes mööda maad imelise kiirusega jooksis ja tiibu lehvitas, kuid lendu tõusta ei suutnud. Meremehed, keda kutsu-ti Antsuks ja Jüriks, kinnitasid küll jumalakeeli, et nad tõtt räägivad, kuid neid ei usutud.

“Nii suuri linde ei ole olemas,” ütles voorimehe ametit pidav Mart. “Sind, Jüri, tunnen ma lapsepõl-vest saadik, ja see luiskamise viga on sul kogu aeg küljes olnud.”

“Te vast ei jõudnud Soome-maast kaugemale, aga selleks, et end tähtsaks teha, ajate meile puru silma,” pilkas kalamees Vid-rik, kelle lootsiku oli torm ükskord Soome ajanud ning kes end see-tõttu suureks rännumeheks pidas.

Kogu laudkond hakkas nüüd meremeeste üle naerma, nii et neil suurest pahameelest ja häbist pisarad silma tulid.

“Kuule, Ants,” sosistas Jüri sõbrale, kui naer pisut vaibunud oli, “me veel näitame neile, et me mingid kiidukuked ei ole. Toome järgmise reisiga selle suure linnu sulgi kaasa, küllap nad siis juba usuvad, et me tõtt räägime.”

Ja tõepoolest! Varsti munster-dasidki Jüri ja Ants end madrus-teks uhkele purjelaevale “Agnes”, mis just sinna soojale maale pidi sõitma, kus meremehed neid suuri linde näinud olid. Kui nad kohale jõudsid, hakati ühe oja suudmes laeva mageda vee varusid täien-dama ning Ants ja Jüri pääsesid kaldale.

“Ma tahaks näha Vidriku nägu, kui ma sulepuntra kotist välja tõmban,” mõtles Jüri, kui oli suuri linde silmanud.

Aga võta näpust! Linnud jooksid nii kiiresti, et pingutustest hoolima-ta ei jõudnud Jüri ja Ants lindudele ligilähedalegi.

“Kas me tõesti jääme ikka edasi pilkealusteks?!” lõõtsutas Ants ja kukkus äkki täie hoo pealt ninali. Kui ta pea tõstis, märkas ta enda ees naljakalt ühesuurusi muna-kive. Ta tahtis edasi tormata, kuid siis taipas, et oli leidnud midagi paremat kui suled – need olid suure linnu munad.

Pesas oli umbes paarkümmend muna, millest igaüks kaalus ligi kaks kilogrammi. Meremehed võtsid kaks neist kaasa ja läksid rõõmsalt laevale tagasi.

Möödus kolm kuud. Purjelaev “Agnes” pöördus Tallinna tagasi. Kohe esimesel õhtul ruttasid me-remehed tuttavasse trahterisse, kus kalamees Vidrik neid pilkava naeratusega tervitas. Siis aga võt-tis Ants kotist muna ja pani selle keset lauda.

Tekkis vaikus. Viimaks ütles sepasell Karl, keda tema tõsise oleku ja suure jõu tõttu kõik austa-sid: “Võib ju olla, et see lind on nii suure ja raske kehaga ning tiivad ei jõua teda kanda, kuid kuna ta muneb, siis on ta lind.”

“Äkki on see muna puust,” kahtles veel Vidrik, kuid Jüri tegi noaga munale augu sisse, kust nii halba lehka tuli, et kõik pidid trahterist välja jooksma. Muna oli laevas mädanema läinud.

Nüüd pidid kahtlejad oma arva-must muutma. Mehed arvasid, et nii suurel linnul peab ka mingi nimi ole-ma. Kuid kuidas seda teada saada?

Seenemõistatus Kuidas JAANALIND

Liisa korjas metsast 17 männiriisikat ja 5 kukeseent. Hanna korjas 4 männiriisikat vähem kui Liisa, aga kukeseeni kaks korda rohkem.

Kõigepealt käisid mehed mitme Tallinna õpetatud mehe jutul, kuid tulid niisama targalt tagasi, sest keegi neist ei teadnud niisugusest linnust midagi. Siis proovisid nad linnule ise mingi nime välja mõel-da, kuid läksid hullusti vaidlema ja jälle ei tulnud midagi välja.

Korraga tuli ühele kaupmehe-sellile meelde, et tema peremehe juures viibib tihti halli habemega mees, kes alatasa mingeid raa-matuid loeb. Kaupmees kutsub teda rabiks, see pidavat võõramaa keeles õpetajat tähendama.

Mehed läksidki rabi juurde ja esitasid taas oma küsimuse. Rabi kuulas nad ära, lehitses siis üht paksu raamatut ja ütles viimaks mõtlikult: “Pühakirjas on sellest linnust tõesti juttu, Näiteks Iiobi raamatus on teda nimetatud. Tul-ge vaadake!”

Karl, kes hästi lugeda oskas, vaatas seda kohta raamatus, kuhu rabi sõrmega osutas, kuid nägi seal talle arusaamatuid kirjamärke:

endale nime sai?

Autor: Margit Ehandi

16 Oliver Õunmaa pildid ja tekst

“Siin öeldakse, et selle linnu nimi on jaana,” ütles rabi, kui oli Karli küsivat pilku märganud.

Kui mehed taas kõrtsis istusid, ütles Ants: “Kui seda lindu jaana’ks nimetada, ei saa keegi aru, kas ta on loom, lind, putukas või hoopis mingi taim.”

“Paneme jaana’le lihtsalt lind lõppu ja kohe on selge, millega tegu on,” arvas Karl ja see nõu kiideti heaks.

Nii sai jaanalind endale nime.Toomas Jürgenstein

Lugu on raamatust “Tohuvabohu ja teised”

Jaanalinnu muna

on söödav ja sa võid leida

seda ka meie suurtest

toidupoodidest. See

on keskmiselt 17–18

cm pikk, laius 14 cm ja

kaalub 1,4–2 kg. See on

tõesti väga suur muna

ja väga kallis ka.

Jaanalind võib kasvada ligi 3

meetri kõrguseks. Muhu Jaanalinnu talus on nad

inimesest ikka palju pikemad (vaata pilti). Raskuse poolest on

nad kõvasti üle 100 kilo. Keskmine täiskasvanud inimene kaalub umbes

70 kilo.

Jaanalind on võimeline jooksma 70 km

tunnis. Sellise kiirusega jõuab

ta joosta pool tundi järjest. Au-

todki ei tohi asulas nii kiiresti

sõita. Ta võib joosta poole tun-

niga sinu kodukohast 35 km

kaugusele. Näiteks kui elad

Tallinnas, siis jõuab jaanalind

poole tunniga Kehrasse või

Kohilasse. Tartust jõuaks ta Elvasse, Pärnust

Kilingi-Nõmmele.

JumalagaJuba teist aastat toimus sel suvel

suisa kaks Avatud Piibli Ühingu piiblilugemislaagrit (PLL) lastele. Sellepärast kaks, et ühte laagris-se ei mahu ära kõik lapsed, kes sinna minna tahavad.

Esimene laager toimus Tuule talus Viljandimaal ja teine Kuke talus Läänemaal. Tänavustes laagrites tegelesid lapsed usinalt Joosepi looga Piiblist. Mängiti Joosepi-mänge, tehti Joosepi-teatrit, peeti Joosepi-piiblitunde.

Lapsed said teada, kui oluline on ka kõige raskemas olukorras Jumalale loota ning et Jumalal on iga inimese jaoks suur ja vahva plaan.

Laagrireeglid said selgeks, kui üks korraldajatest välismaalast mängis ja kõike valesti tegi. Näiteks suvalises kohas magama heitis.

Foorumteatris esitasid laagrimeeskon-na liikmed ühte lugu ja lapsed võisid seda lugu ise paremaks muuta.

Töötubades võisid lapsed õppida näi-teks hiiglaslike seebimullide tegemist.

Laagrirüh-mad võist-

lesid ka, kes laagri-

meeskonna liikmetele

kõige uhkema

näo pähe maalib.

Lapsed said maalida endale ise uhked särgid, mis olid nagu Joosepi kirjud kuued. Kuid siis varastas keegi män-gult särgid ära. Lapsed pidid suures mängus läbima takistusraja ning tagasi võitma särgid, mida kollid köiega kõr-ge puu otsas hoidsid. Kollidest aitas jagu saada õige piiblisalm.

Õhtuti pesid laagrimeeskonna liikmed lastel jalgu.

Lapsed võisid suurele tahvlile märkida, kas nad on parasjagu õnnelikud või kurvad, armastatud või üksi, hirmul või julged, vihased või nad kohtasid laagris hoopis Jumalat. Ainult rühmajuhid said tahvlilt aru, milline laps millises olukorras on. Tahvel aitas rühmajuhtidel mõista, kas lastega on kõik hästi ja Jumalat saab tänada või vajab mõni laps abi ning eestpalvet.

17

PLL – koht, kus kohtutakse

Pildid tegi Pille Havakats Muhu saarel Jaanalinnu talu.

18 19

12-aastane Marko Martin Tali elab Tallinnas ja on piiblilu-

gemislaagris käinud tervelt kuus aastat. „PLLis ei ole kunagi igav, seal saab sõpradega olla ja mängida, aga see on omapärane laager, sest seal õpib Jumalat rohkem tundma.”

Selle aasta laagrist jäi Marko Martinile kõige rohkem meelde metsamäng. „Ka ujumas sai palju käia,” märkis poiss.

PLLis meeldivad Marko Marti-nile väga mentorajad. „Seal saab omale laagritiimist sõbra, kes veedab sinuga iga päev aega ja kuulab sinu muresid ja rõõme,” selgitas poiss. „Mentor on laagris justkui ema või isa asendaja.”

Piiblilugemislaagrites on Marko Martin Jumala kohta palju õppi-nud. „Jumalaga on nagu päikese-ga – me ei näe Teda alati, aga see ei tähenda, et Teda ei ole,” rääkis Marko Martin. „Lihtsalt mõnikord on pilved ees. Ma tean, et Jumal on alati minuga! Teised lapsed peaksid PLLi tulema, sest seal saab Jumalaga tuttavaks. Kindlas-ti leiab seal ka palju sõpru!”

Marko Martini ema rääkis, et piiblilugemislaagri õhkkond ja inimesed alati väga sõbralikud. „Nende aastate jooksul, mil Marko Martin on laagrites käinud, pole ma kordagi kuulnud, et midagi oleks halvasti olnud. Ta tuleb iga kord positiivsete emotsioonidega tagasi.”

Maarja-Liis Mölder

11-aastane Anna Neutal elab Keilas ja ta on piiblilugemis-

laagris ehk PLLis käinud 3 aas-tat. Anna on laagriga alati rahul. „Kogu programm on vahva ja alati hästi põnev,” rääkis Anna. „Korraldajad on ka väga toredad ja sõbralikud, aga eriti meeldi-vad mulle õhtused osad, kus me ühiselt laulame, et ülistada Jumalat. See on aeg, kus saab Talle rohkem pühenduda.“

Anna on PLLis teada saanud, et Jumala juures on hea olla.

Mentorajad võluvad Marko Martinit

Jumal sai Anna laagris kätte„Ta on reaalne, ja kui tõesti usume, siis Ta täidab ka meie palved,” lausus Anna.

Tüdruk on kindel et teised lapsed peaksid kindlasti samuti PLLi tulema.”

Laagris võivad nad päriselt Jumalaga kohtuda ja näha, et see, mida pühapäevakoolis räägitakse, on päris!

Anna ema Anu rääkis, et kui tema tütar PLList tagasi tuleb, on tütre elus alati midagi muutunud. „Laagrilised on eemal oma vanematest ja igapäeva-elust ning Püha Vaim saab nende keskel tegutseda,“ ütles Anu. „Näiteks pärast ühte laagrit toimus Anna õe sünnipäev. See oli planeeritud väliüritusena, aga hommikul nägime, et vihma kallab. Otsustasime koos palvetada, ja esimest korda kogesin, et mu laps tõesti palvetab kogu südamest kaasa. Vihm jäigi järele. Jumal sai ta seal laagris kätte!”

Maarja-Liis Mölder

Pilt erakogu

Pilt erakogu

á Kui mööda mere äärt oli kõnnitud ligi kümme kilomeetrit, jõuti Pirita vanasse kloostrisse, kus võttis palverändurid vas-tu Rooma-Katoliku Kiriku piiskop Philippe Jourdan.

Kristlikud koolid tegid Tallinnas palverännakuLigi 300 õpilast ja õpetajat läksid jalgsi Tallinnas Toompealt Piritale. See on umbes 10 kilomeetrit. Mindi selleks, et paluda õnnistust uuele õppeaastale, abi hädasolijatele ja tarkust riigijuhtidele otsuste tegemiseks.

Viis kristliku kooli pidasid sel moel Maarjamaa 800ndat aasta-päeva. Sest just nii palju aastaid tagasi pühendas paavst Eestimaa Neitsi Maarjale. Sellest ongi tulnud Eestile teine nimi – Maarjamaa. Palverännakul osalesid Püha Johannese kool, Püha Miikaeli kool (Vanalinna Hariduskolleegium), Tallinna Toomkool, Kaarli kool ja Kohila Mõisakool.

Pildid: Sandor Liive

á Lapsed saatis Toomkirikust teele Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma.

á Läbi Tallinna vanalinna peatuti Toompeal suures Neeva Aleksand-ri katedraalis, kus palverändureid õnnistas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Kornelius. Järgmine peatus oli Oleviste kirikus.

ß Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kiriku aias õnnistas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus.