Riigikaitse.EEIlmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress Nr 14 / 19. september 2013EESTI EKSPRESS

Kas ajateenistus on naistele raske? Reportaaž Kuperjanovi pataljonist

Ümarlaud:kaitseväes loevad juhi-omadused, mitte sugu

Õrnem sugu Soome kaitseväes

Naised, keda mäletab Eesti sõjaajalugu

3põhiteema

FOT

O D

ELFI

, TA

NEL

MEO

S

Vabadussõja kangelane Peeter Ronk teenis 1. ratsapolgu sidekomandos, võttis osa lahin­gutest Võrumaal ja Põhja­Lätis. Munamäe all

üles näidatud isikliku vapruse eest autasustati teda II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Peeter Ronk oli tegeli­kult naine. Tema kodanikunimi oli Anna Marie Vares. Anna Marie Varesel ei olnud muud võimalust, kui tol­laseid tavasid ja reegleid eirates minna meheriietes ja valenime all Vabadussõtta. Ta tahtis, relv käes, oma riiki kaitsta.

Kuigi oleme naistest seoses sõjandusega harju­nud mõtlema pigem ühenduses staabiteenistuse või toetavate tegevustega, nagu meditsiin, näiteks halas­tajaõena haavatud sõdurit sidumas, on Eesti naiste tahe oma riiki just relvaga kaitsta olnud olemas läbi aegade ja on ka tänapäeval.

Tänavu kehtima hakanud uue kaitseväeteenis­tuse seadusega anname võimaluse seda tahet prak­tikas paremini realiseerida. Seadusemuudatuses ei ole midagi revolutsioonilist, see on ühiskonna loo­muliku arengu tulemus. Seni käsitles kaitseväetee­nistuse seadus ajateenijatena mehi ja naised said kaitseväes teenida vaid kokkuleppel väeosa ülemaga. Nüüd saavad ajateenistusse asuda ka 18–27aastased Eesti kodanikest naised, kes vastavad tervisenõuete­le ja omavad vähemalt kuueklassilist haridust. Neile kehtivad ajateenistuses meestega võrdsed võimalu­sed ja kohustused. Tuleb arvestada, et ajateenistusega kaasneb kaitseväekohustuse võtmine ja seega tuleb reservis oleku ajal osaleda õppekogunemistel.

UUE SEADUSE ALUSEL ON PRAEGU teenis­tusse asunud viis noort naist, kaks korda rohkem nai­si liitub kaitseväega sügisel. Aastas läbib teenistuse umbkaudu 3200 noort Eesti kodanikku.

Kuigi naiste ajateenistus on riigikaitse üldistes huvides, ei ole selle otsene eesmärk saada juurde rohkem sõdureid. Meie riik loob võrdsed võimalused kõigi kodanike jaoks.

VÕIB ARVATA, ET VABATAHTLIKULT tee­nistusse asudes on motivatsioon sellega kaasnevaid ülesandeid täita suurem ning vabatahtlik on aktiivne riigikaitses osaleja ka pärast ajateenistust. Riik saab hea ja motiveeritud reservväelase või elukutselise te­

gevväelase. Ja mida saab ajateenistuse läbinud noor naine ellu kaasa? Senised uuringud on näidanud, et ajateenistuse läbinud on lisaks saadud praktilistele oskustele enesekindlamad, saanud väga hea mees­konnatöö­ ja juhtimiskoolituse, distsipliinitun­netuse. Nad oskavad paremini kasutada aega ja taluda stressi. Need oskused ja omadused tulevad kasuks nii eraelus kui ka tööjõuturul.

SOOMES ON NAISTE vabatahtlikuks aja­teenistuseks olnud võimalus alates 1995. aas­tast. Seda võimalust kasutab aastas 300 soom­lanna ringis. NATO liikmesriik Norra astus aga tänavu suvel veel sammu edasi ja seadustas mõlemale soole ajateenistuseks täiesti võrdsed kohustused ja võimalused. Minu Norra kolleeg, kaitseminister Anne­Grete Stroem­Erichsen kommenteeris asjakohast seadusmuudatust, et kui täna küsitakse sõjaväeteenistusse astuvatelt nais­telt, miks nad seda teevad, siis tulevikus peaks pigem olema loomulikuks küsimuseks, et miks nad ei soovi läbida sõjaväeteenistust.

NII NAGU MUUDES eluvaldkondades, ei ole ka kaitseväes meeste või naiste ülesandeid – on kaitse­

väelase ülesanded. Täna teenib Eesti kaitseväes juba naisohvitsere, kes on läbinud sõjaväelise väljaõppe vanemohvitseri tasemel ja on võimelised juhtima pataljoni. Naiskaitseväelased on osalenud rahvus­

vahelistes sõjalistes operatsioonides ja mitte ainult toetusallüksustes, vaid ka lahinguväljal. Naine sõ­javäelise juhina strateegilisel tasemel ei tohiks olla haruldasem kui ettevõtte või riigiasutuse juhina. Eestlanna Tiiu Kera jõudis Ameerika Ühendriikide õhuväes teenides kindralmajori auastmeni. Millal on meil Eesti kaitseväes naissoost kindral ja kaitseväe juhataja?

Alates kevadest on naistel Eestis õigus meestega võrd­setel alustel kaitseväes aega teenida. Seekord teeme Riigikaitse sooliselt väga ebvõrdse lugemisena – kir­

jutame ainult naistest. Nendest “sõjarditest”.Miks on kaitseväe naisküsimus üldse oluline?Eluliselt tähtis on see teema ilmselt naisõiguslastele, kes

loevad diskirimeerivaks asjaolu, et ainult mehed saavad sõja­väes aega teenida. Neil on hea põhjendus, et aeg on edasi läi­nud – laste kasvatamine (aga kahjuks mitte rinnaga toitmine) ei ole enam ainult naiste pärusmaa ning mitte ainult mehed ei vii prügikaste välja ega remondi autosid. Nojah...

Võrdõiguslikkuse aspektist, nagu paljude asjadega, on seda küsimust väga kergesti võimalik ka absurdiks keerata: pärast kaitseväeteenistuse seaduse muutmist on ju ebavõrd­sesse olukorda sattunud hoopis mehed, kellele ei ole antud võimalust 90 päeva jooksul laiguline vorm varna riputada ja tsiviilellu naasta, kui ei meeldi.

Väikesele hulgale naistele on tähtis kaitseväelase karjäär. Mõni lihtsalt teab juba lasteaias, et see on tema rida.

Samas näitab Soome kogemus, kus naistel on olnud võima­lik aega teenida juba 18 aastat, et kaitseväkke pürgib stabiil­ne, kuid väga väike osa riigi õrnemast soost. Umbes pooltuhat naist aastas.

Seda Riigikaitset kokku pannes reisisin USAs ja Kanadas ning töötasin välja hoopis uue hüpoteesi, miks on sõjavägi daamidele kasulik.

Reisil jäid eriliselt meelde kaks naistüüpi. Üks neist is­tus sõbrannadega lennukis minu eesistmel – ta oli umbes 30ndates, tumedanahaline üleslöödud daam, küljes igasugu aksessuaarid, kulinad ja viled. Enne õhku tõusmist vaatas ta hoolikalt läbi kõik oma sõprade Facebooki postitused ning maandumise järel sukeldus kärmesti taas virtuaalmaailma. Vahepeal oli ta sõbrannadega kokku leppinud, et Las Vega­sesse jõudes ajavad parimad kleidid selga ja suunduvad kohe linnamellu, tehes Facebooki uued sellekohased sissekanded. Mõtlesin: mis elu sel daamil küll on?

Hoopis teistsugust daami trehvasin Kanadas, keset ürg­set metsa. Malbe 27­aastane neiu, välimuselt näitlejatar Nicole Kidmani teisik, kuid oli turistide jaoks sertifi tseeritud grisli­karude tuurigiid. Ta oli looduse vastu väga sõbralik, kuid võis üksi metsas mootorsaega terveid aakreid maha võtta ning kogus hobi korras metsaelanike pealuid.

Vähemasti sel hetkel tundus, et naine, kelle võid metsa ühest otsast sisse saata ja ta tuleb teiselt

poolt elusalt välja, ning kes võib grisli­müraka ees seistes öelda “rahu, karu,

ainult rahu”, on vahva, asjalik ja ratsionaalne naine.

Äkki kehtib sama ka suvel Kuperjanovisse teenima asunud maarjamaa neidude kohta?

Riigikaitse.EENeli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigi kaitset kajastav erilehtVäljaandja: AS Eesti AjalehedErilehe väljaandmist fi nantseerib kaitseminis teerium

Riigikaitse.EESõjardid ja kaunitarid

Toivo Tänavsuu,tegevtoimetaja

Urmas Reinsalukaitseminister

LK 16

FOT

O T

IIT

BLA

AT

Esikaanel 2011 Estcoy 12 teenistus Helmandi provintsis. Foto Karin KanarikVeebis www.riigikaitse.eeTegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, e­post toivo@ekspress.eeKujundaja Anneliis AunapuuTrükikoda Printall

Naine võib juhtida nii ettevõtet kui ka pataljoni

Naiselgi tuleb arvestada, et ajateenistusega kaasneb kaitseväe kohustuse võtmine ja seega tuleb reservis oleku ajal osaleda õppe-kogunemistel.

LK 8–10

LK 4–6

Õrnem sugu?!Kaptenmajor Ingrid Mühling, kolonelleit-nant Margot Künnapuu ja Kärt Praks jagavad ümarlauavestluses mõtteid, miks nad kaitseväkke tulid ning kellele ja mida nad seda tehes tõestama pidid.

Eesti seadustas 1. aprillil 2013. aastal naiste ajateenistuse meestega võrdsel tasemel. Norra astus aga juba järgmise sammu.

Ajateenistus on kui lapsemäng?Reporter Mari Mets veetis nädal aega Kuperjanovis koos esimeste ametlike naisajateenijatega. Selgus, et see teenistus on isegi liiga lihtne.

Naised Soome sõjaväesRiigikaitse käis Soomes uurimas, kuidas on sealne ühiskond ja soomlannad ise vastu võtnud 1995. aastast kehtestatud naiste vabatahtliku ajateenistuse.

Uus relvTutvustame kaitseväe uusimat

snaipripüssi Hecate II.

LK 12–13

FOT

O J

ASS

U H

ERT

SMA

NN

FOT

O R

IIG

IKA

ITSE

.EE

5reportaaž4 reportaaž

FOT

OD

JA

SSU

HER

TSM

AN

N, M

AR

I M

ETS

Mari Mets Eesti Ekspress

Kuperjanovi pataljoni jalgpalliväljakusuuru­sena näivalt riviplatsilt

avanev vaatepilt on militaar­kaugele naisterahvale õõvastav. Ühtlastes rivides marsivad ro­heliselaigulisse riietatud sõdu­rid; kuklad pöetud, pilk surm­tõsine. Nii kaugele, kui silm ulatub, paistavad ainult rivid ja sõdurid. Nende trampimine as­faldil kostab hirmsa mürinana. Lauldakse morbiidseid sõduri­laule. Kõik meenutab Põhja­Ko­read kujutavat filmi, mis näib tänapäeva eurooplasele ühtaegu hirmus, koomiline ja elukauge.

Esmaspäeva hommikul kell kaheksa valmistuvad niiviisi Võru külje all männimetsa taga Kuperjanovi pataljoni ligi 300 ajateenijat nädala uhkeimaks sündmuseks. Kõigepealt pataljo­niülema, kolonelleitnant Hando Tõevere tervituse­manitsuste kuulamine ning siis silmapaist­vamate sõdurite tunnustamine.

On juuli keskpaik ning hoo­limata varajasest kellaajast küündib termomeetri näit juba 25 kraadini, päike lõõskab. Pak­

sud sõdurisaapad hõõruvad, turjad umbsete frentšide all kuumavad. Noormeestel ja viiel naisel algab ajateenistuse kol­mas nädal.

Rivisamm on veel kergelt tönts, selgitab minu militaar­teejuht ja ­kombestiku kiir­kursuse tegija nooremleitnant Jaanika Ojakõiv. Selle aja peale võiks juba parem olla. Jälgides toimuvat plätudes ja õhukes­tes suveriietes, tundub mõte nädalast siin mundris higis­tamas rusuvana. Püüan mind uudistavatele sõduritele mitte otsa vaadata ja tabada rohelise nokkmütsi all kuklal pilguga mõnd patsi. Kusagil siin peaks leiduma viis naist, kellega koos marssima, laulma ja higistama hakkan. Esimesed kaks blondi krunni on tõeline äratundmis­rõõm.

Olen maailma aeglaseim inimeneKristyna, Sandra, Ave­Triin, Kaisa ja Cätlyn võtavad mind sõbralikult vastu, hoolimata mu lõpututest küsimustest sõduri­elu lihtsate asjade kohta. Saan ülemise nari. Naiste magala meenutab lapsepõlvest tuttavat laagrituba. See pole selline nagu meeste magala, kus puudub ka­hekümnekesi koos elades mis tahes privaatsus. Elame kuue­

kesi koos, igaühel oma kapp ja tool, viimane kustutab õhtul tule. Lemmikbändide postreid ega koduloomade pilte keegi seinale ei kleebi, juturaamat on kapis, mitte padja all. Küpsised selleks ette nähtud riiulil.

Tüdrukud tulevad kehalisest kasvatusest, sahmivad viis mi­nutit oma tabalukkudega sule­tud metallkappide kallal ja juba nad jooksevad, rakmed seljas ja relvad käes, järgmisse tundi. Sa­mal ajal kohmitsen mina alles oma nööpide kallal – põlvetas­kud, rinnataskud, püksitaskud, frentšinööbid. Magalast väl­judes ei tohi olla avatud ükski nööp. Siseruumides peab müts olema põlvetaskus, kuid selle sinna mahutamine tundub al­guses lausa võimatuna. Kaht­lustan, et minu minimundril on poole väiksemad taskud kui teistel.

Rivis on minu koht kolman­das reas ja see tuleb meelde jät­ta. Teistest ajateenijatest pea jagu lühemana ja kuus numb­rit väiksema jalaga kipun rivis marssides tempost maha jääma. Õnneks tagumised lükkavad siis mulle delikaatselt hoogu juurde, et mitte mulle otsa komistada. Teen võimalikult vähe, et või­malikult vähe ka eksida. Kohe esimesel päeval ei tasu oma rühma ühe saamatu uustulnu­

ka pärast boonuskätekõverdus­tega õnnistada.

Kätekõverdusi tehakse enne igat sööki, norm on veerandsa­da. On iseenesest mõistetav, et põlved ei tohi olla maas isegi mitte naistel. Kätekõverdusi te­hakse ka lihtsalt austusest oma relva vastu, kui südametunnis­tus või leitnant peaks ütlema, et sõdur pole oma automaadi­ga piisavalt hellalt käitunud. Kolmandaks päevaks on kõhu­lihased juba kummardadeski valusad ning peopesad mar­raskil. Aga mulle jääb vähemalt meelde, et kreemitatud kätega ei tasu kiviklibusele asfaldile kätekõverdusi tegema minna.

Kui pataljoni aia taga tun­dus mulle veel, et kõnnin, loen ja räägin kiiresti, siis sõjaväes võtab peagi maad tunne, et olen maailma aeglaseim inimene. Venin kõiges: alates saabaste jalga saamisest, nööpide kinni­panekust ja voodi tegemisest, lõpetades relvade käsitsemi­se, söömise, duši all käimise ja muidugi päevaplaanist aru saa­misega.

Kahe väriseva käega relva kallaleEsimene relvatund on hirmus. Ajaloomuuseumides olen rel­vakambritest alati ringiga möö­da kõndinud, õhupüssiga aias konservipurkide tulistamine on alati tundunud tobeda mee­lelahutusena. Nüüd on minu ümber 30 päris relva kahenäda­lase väljaõppega inimeste käes. Ja mõni kurdab, et oleks endale teenistusrelvaks tahtnud AK4 asemel Galili.

Naised on koos teiste sõdu­ritega rivi keskel kõhuli maas, harjutades relva laadimist ning sihtimist. “Kaugus 500, vastane kell 11, tuld!” kõlab leitnandi käsk. Meeldivaks üllatuseks ei algagi tunnid sõjaväes enamas­ti karjumise, kamandamise ja alandamisega, vähemalt relva­õppes. Kahe nädalaga pole taga­lakompaniisse määratud me­hed­naised relvadega veel päris sinasõpradeks saanud ning rüh­maülemast leitnanti ei näi see ülemäära häirivat. Kõik küsimu­sed saavad ammendava vastuse, olgu kui lollid või lihtsad tahes.

Hirmsa kolina saatel algab vinnastamine. Hea, et ma olen vasakukäeline, sest just seda kätt on tarvis viimaseks jõu­liseks liigutuseks selles prot­seduuris. Tüdrukutel käib see üpris vaevaliselt. Tirin esialgu lausa kahe käega, sest ühega ei jaksa. Kohe esimese vinnasta­misega tõmban nimetissõrme veriseks. Aga katsu sa relva vin­nastada viis korda minutis!

Kuigi esimesel päris tulista­misel õhupüssist teeb päeva pa­rima tulemuse kõikide meeste ees just nimelt Sandra, on naiste

käed kohmakalt suure AK4 jaoks ebamugavalt lühikesed. Salvest tuleb kinni hoida, aga see läheb kõmmutamise peale kole kuu­maks. Samal ajal kipub lai kiiver silmile vajuma. Ometi ei nurise nende nüansside üle keegi, sest relvatund on kõikide tüdruku­te arvates päeva põnevaim osa ning seda oodatakse pikisilmi.

Üpris üksluises tunniplaa­nis annab nädala jooksul relva­tunni kõrval tooni ka sõjatopo­graafi a. See kõlab põnevalt, kuid tegelikkuses meenutab seits­menda klassi geograafiatundi, kus õpetaja jagab klassile mal­lid­kompassid­kaardid, et oma asukohta kaardilt otsima asuda. Liiatigi annab seda tundi sama leitnant kes relvatundigi. 45mi­nutilised tunnid ja üks univer­saalne õpetaja kõigi ainete jaoks meenutab juba lausa algklasse.

Meditsiinitund on seevastu proua leitnandi pärusmaa. Igas tunnis vajab ta klassi ette vaba­tahtlikke, näiteks vigastatule la­hase paigaldamise demonstree­rimiseks. Kui muidu pole klassi ette vabatahtlikuks minek sõja­väes eriti popp, siis tema ei jää kunagi hüüdja hääleks kõrbes. Tema poole pöördutakse alatasa kui „härra leitnant“, sest kõikide ülejäänud tegevväelaste puhul on see kombinatsioon sõduritel juba pähe kulunud. Oi kui palju on siis piinlikkust!

Tüdrukud pole kunagi viimasedOotan huviga seda osa kaitse­väest, mis sõjaväest rahva seas müüte loob ning mida noor­mehed arstliku komisjoni ees trikitades vältida püüavad: lõ­putut jooksmist ebamugavates saabastes, roomamist mudasel takistusrajal, hüppamist üle ebamaiselt kõrgete tõkete – tei­sisõnu, pidevat füüsilist valu ja kannatust.

Minu päeva rekordiks ku­juneb 135 kätekõverdust. Kõige kauem kestvaks hommikujook­suks kulub napp viis minutit(!), seejärel võimlemine maksi­maalselt kümme minutit – ja ongi kogu päeva sport. Ootasin, et ajateenistuses käib pidev ras­simine, jooksmine ja takistus­radade läbimine. Tegelikult on võimlemine seal nagu lasteaia hommikuring!

Ühe tegevväelasest leit­nandi poolt “naiste klubiks” nimetatud tüdrukute tuba käib “iseseisva õppe­ ja sportliku tegevuse ajal” õhtuti vabataht­likult jooksmas ning jõusaalis, sest sportlikumatel neidudel käiks füüsiline vorm kaitseväes muidu lihtsalt alla!

Kuuest hommikul algava päeva jooksul tekib uimasevõitu loengute tulemusel õhtuks suur tahtmine end rohkem liigutada ja teha midagi ise, mitte kõigi

teistega koos ning ühtemoodi rivis. Spordiplatsile minek on ühtlasi vabastav võimalus vahe­tada südasuvises kuumuses saa­pad ja munder lühikeste pükste ja tossude vastu. Unustada seal männimetsa jooksurajal het­keks, et oled sõjaväes, kust pole kusagile pääsu.

Ja ometi – nii veider kui see ka pole – ei lähe minu ootused nädalasest spordilaagrist kau­geltki täide. Ma ei näe mitte üh­tegi kehalise tundi! Üks neist oli esmaspäeva hommikul, kui ma alles kostüümilaost väikseimat mundrit otsisin, teine reedel, kui juba lahkusin.

Naised on ühel meelel, et nad ei pea kunagi muretsema, et on spordiharjutustes kõige kehvemad. Alati on mõni mees neist aeglasem või väsib kiire­mini. Hinnaalandust õrnemale soole ei tehta. Erandiks olid vaid esimesed lõuatõmbed, kui nais­tel lubati kolm tükki meestest vähem teha.

Samas tuli neiudel end mööda ronimispuu posti üles tõmmata, sest nad ei ulatunud postini maapinnalt hüpates. Noormeeste füüsiline vorm näib ajateenistuses enamasti küll paranevat, kuid väljaspool metsalaagreid kedagi liialt ei piitsutata. Suitsupausid on hoo­likalt päevakavasse planeeritud ning hommikuti mõeldakse ka kohvijoojatele.

Õõvastavad öised külalisedÕhtune rivistus seisneb riviplatsi ühest otsast teise või ümber selle marssimises, eri kohtades seismi­ses ning hümni laulmises (ena­masti vähemalt kaks korda, sest leitnandid pole rahul). Seejärel vaatavad sõdurid üheskoos “Ak­tuaalset kaamerat”. Kui tüdruku­tega telerituppa siseneme, läheb seal korraga hirmsaks müdinaks. “Tehke, et naistel oleks toolid,” kõ­lab otsekohene hüüatus. Kõik sol­datid hakkavad korraga siblima, meie ees on hetkega umbes küm­me vaba tooli. Valin suure piinlik­kusega kõige tagumise nurga.

Kohustus vahtida kamraa­didega igal õhtul ERRi uudis­tesaadet on sõduritele üsna vastumeelne. Samas on see ai­nus regulaarne võimalus end välismaailmas toimuvaga kur­sis hoida. Napp tund vaba aega iga päev kulub pere ja sõpradega suhtlemiseks. Uudiste jälgimi­seks ei jätku naljalt aegagi. Näod venivad pikaks, kui teatan relva­vendadele, et suvel on AK saade lühem kui sügisel. See tähendab, et sügise saabudes jääb ajatee­nijatele vähem aega hammaste ja pesu (mida pestakse käsitsi) pesemiseks.

Öörahu algab kell kümme. Pärast seda ei hiili koridoris mitte keegi. “Naiste klubis” langevad pead patjadele isegi

Naisedaega teenima?

see on lihtne nagu lasteaia hommikuring!VABALT –

SÕDURI KAPIS POLE JUHUSLIKKUST: Kõik asjad on paigutatud kapiuksel rippuva joonise järgi õigetele riiulitele, joondatud riiuliäärega kohakuti, riided volditud terve riiuli laiuselt.

Elu tagalakompanii “naiste klubis” ehk kuidas Riigikaitse Kuperjanovi pataljonis koos Eesti esimeste ametlike naissõduritega nädal aega aega teenis.

RIVIDRILL: Marsisammu harjutati esialgu väikestes salkades, uhke­matel hetkedel ka koos relvaga.

PROUA LEITNANT ÕPETAB: Lahastamiseks ja köntide sidu­miseks läheb lahinguväljal siis, kui sõdur eksib kuldreegli vastu: ära käpi, näpi ega topi!

6 7kommentaarreportaaž

Kuidas said naised kaitseväes daamilikud rõivad?

kümme minutit varem, sest magamaminek on paratamatult iga sõduri päeva lemmikosa. Ent väljas on valge, linnud laulavad ja mina vähkren voodis. Enne keskööd jõuan vaevu suigatada, kui järsku tormab kõige magu­samal unetunnil tuppa keegi sõge sõdur taskulambiga, suu­nates valgusvihu kõikidele ma­gajatele otse näkku!

Kas see on kardetud ööhäi­re? Ei. Sõdur tormab minema ja naaseb öö jooksul veel ka­hel korral. Iga kord olen krapsti ärkvel, olles vahepeal näinud natsiteemalist õudusunenägu end varjavate juutide otsimisest taskulambiga. Hiljem selgub, et öine häirija kontrollis, ega kee­gi pole öösel juhtumisi põgene­nud.

Ent äratus on ikka kell kuus. Ja riidesse panekuks antakse minut, mitte rohkem.

Miks siia vabast tahtest tulla?Meeleolud meeste ja naiste lee­ris on kaitseväes kardinaalselt erinevad. Noormeestele on kol­mandaks nädalaks lõplikult ko­hale jõudnud, et nad elavad veel peaaegu aasta marsisammu rüt­mis. Keegi neist ei tunnista, et on siin hea meelega.

Mehed ei mõista, mis oli küll neil viiel vapral naisel arus, et nad vabatahtlikult ajateenistus­se tulid. Samas on meestel hea meel, et naised seltsis on. Nais­tel on kaitseväes õigus pärast 90 päeva täitumist ehk sõduri baaskoolituse lõppu ajateenis­tus katkestada. Ent viie Kuper­janovi neiu näost ei loe küll välja, et nad seda võimalust ka­sutavad. Nad ei kibele isegi lin­naloale, vaid naudivad kaitseväe elu täiega.

“Kodus peaksin ma üüri maksma ja süüa tegema, siin saan ma lihtsalt “tšillida” ja trenni teha,” teatab Kaisa elurõõmsalt. Ta õppis füsio­terapeudiks ning töötas kaks aastat sellel alal. Ühel het­kel aga tundis, et ei kannata enam kaheksast viieni tööd ning otsustas eriala vahetada – kaitseväkke minna. Tagalakom­paniis on tal hinnatud terapeu­dikogemused, iga valuga pöör­dutakse ikka esmalt Kaisa poole, kes lahkelt aitab.

Ave­Triin tuli kaitseväkke otse keskkoolist. Oma klassist kõige esimesena. Tal on hea meel, et just tema aastast alates saavad naised ka ajateenistuses osaleda, sest muidu oleks ta pi­danud selleks muid võimalusi otsima. Tulemata poleks mingil juhul jätnud. Emale­isale hak­kas Ave­Triin juba paar aastat varem vihjama, et teda selline väljakutse paelub. Et vanemad ei oleks šokis, nähes tütart aja­teenistusse astumas. Õpinguid plaanib ambitsioonikas noor daam jätkata sõjakoolis.

Sandra õppis kunstiakadee­mias sisekujundust, kuid mõis­tis, et see ala pole tema jaoks. Ajateenistus oli talle hea alter­natiiv. Varem kaitseliitlasena juba Kevadtormilgi osalenuna teadis Sandra hästi, millesse end mässib.

Kristyna isa on veebel ja sõ­javäeline kasvatus on teda saat­nud alates lapsepõlvest. Juba mõnda aega sõjakoolis õppinu­na on talle elementaarsed sõ­duriteadmised ja ­oskused juba selged, nii et esimesed nädalad ajateenistuses pole just ülemää­ra põnevad. Mulle on Kristyna asendamatu giid militaarmaa­ilmas. Ta seletab kannatlikult ja

põhjalikult, kuidas kulpi visata, mütsi voltida, voodit teha, sel­jakotti pakkida ja rividrilli välja kannatada.

Cätlyn jättis töö mõneks ajaks kõrvale, võttis aastaks aja maha ja tuli ajateenistusse. Ta tahtis teada, mida mehed nii hirmsasti kardavad, et massi­liselt väeteenistusest kõrvale hiilivad.

Isegi õhtujutud Kuperjano­vi “naiste klubis” ei veere tsi­viilradadele. Kui noormehed arutavad enne meditsiinitundi detailselt raamatu “Viisküm­mend halli varjundit” sisu üle, siis naised räägivad oma lem­mikrelvadest (Galil), sellest, kuidas relvaõli frentšikäiselt maha saada (see on vaevali­ne), kuidas punupats üheksa sekundiga gaasimaski sisse mahutada (see on võimatu), kuidas nädal metsas “vastiku” kuivtoiduga üle elada (karm dieet).

Lõppeks on tore veenduda, et sõjaväes pole naiste jaoks midagi võimatut või ületa­matut. Nendest viiest vaprast naisest, kes juba kannatama­tult telkmantlite ja katelokki­dega nädalaks metsa minekut ootavad, on tulevikus Eesti riigile ilmselt kordades roh­kem kasu kui armeest kõrva­le puiklevatest ja viilivatest meestest, kes alles viimases hädas end ajateenistusse näo­le annavad.

Aga veel toredam on tüdru­kutelt laenatud beebipuudriga tupsutatud jalad umbsetest sõdurisaabastest nädala lõpus välja tõmmata ning jalutada tsiviilmaailma, kus on ka muid värve peale rohelise.

Naised on kaitseväes teeninud selle taas-loomisest. 2013. aas-tal moodustab naiste osakaal kaitseväes 11,4 protsenti.

Alates 1. aprillist 2013 saavad naised kait-seväekohustust võtta vabatahtlikult – omal soovil –, et oleks taga-tud naistele võrdsed karjäärivõimalused meestega. Varem oli kaitseväekohustus seaduse järgi vaid meeste pärusmaa.

Vabatahtlikult saab kaitseväekohustu-se võtta naine, kes on Eesti kodanik ja vanuses 18–27. Selleks tuleb teha kaitseressursside ametile vastav taot-lus. Arvestada tuleb aga sellega, et kait-seväekohustusega kaasnevad ülesanded kuni 60. eluaastani, sealhulgas kohustus ilmuda reservõppeko-gunemistele.

Kui kohustus on kord juba võetud, ei saa sellest enam loobu-da. Seega tuleb otsus enda sidumiseks kaitseväe ja riigikait-sega põhjalikult läbi mõelda.

Vabatahtlikult ajatee-nistusse astumiseks peab olema vähemalt põhiharidus, ei tohi olla kriminaalkorras karistatud vabadu-sekaotusega. Oluline on hea tervis, sellele annab hinnangu arst-lik komisjon. Naised peavad lisaks teistele arstidele külastama ka naistearsti.

Naised võetakse ajateenistusse kait-seressursside ametile esitatud avalduste järjekorra alusel. Kait-seminister kehtestab igal aastal määrusega ülejärgmisel aastal ajateenistusse võe-tavate naiste arvu, nende teenistusse

kutsumise tähtajad, teenistuse kestuse (8 või 11 kuud) ja naiste arvulise jagunemise kaitseväe üksustes.

Naisi teavitatakse ajateenistusse võtmi-se otsusest vähemalt 90 päeva enne teenis-tuse algust, märkides otsusel ära ajateenis-tusse ilmumise aja ja teenistuskoha. Kui naine ei asu ettenäh-tud ajal teenistust lä-bima, siis puudub tal hiljem võimalus uue avalduse esitamiseks.

Ajateenistuses kohel-dakse naisi meestega võrdselt – mõlemal on samad õigused ja kohustused. Erinev on naistel meestega võr-reldes vaid see, et neil on õigus 90 päeva jooksul teenistusse asumisest teenistu-sest loobuda.

Naisajateenijate välimusele laienevad naistegevväelaste välimusele esitatud nõuded. Pikemad kui õlgadeni juuksed tuleb tagasihoidliku kinnitusvahendiga korrektselt kinni panna. Soeng peab võimaldama kanda vormimütsi ja teisi peakatteid. Küüne pikkus võib olla kuni viis millimeetrit üle sõrmeotsa ning küünevärv tagasi-hoidlik. Välivormiga on keelatud kanda ehteid, välja arvatud abielusõrmus, samuti on keelatud kanda kulmu-, nina-, keele- ja hambakaunistusi. Vormiriietust ei tohi kanda ilma ettenäh-tud eraldusmärkideta ega koos tsiviilriiete-ga.

Naistel on võimalik Eestis karjääri teha ka tegevteenistuja ehk professionaalse kaitseväelasena.

Allikas: Kaitseväe peastaap

Naised ja Eesti kaitsevägi

Toomas Boltowsky Logistikakeskuse vanemstaabiohvitser, kolonelleitnant

Kui 1992. aastal asuti Eesti kait­seväele sõjaväevormi looma, mõeldi loomulikult üksnes

meeste vajadustele. Suur osa esialgsest tööst kulges “õige Eesti vormi” otsingu­te tähe all, ent kriisilähedases olukorras, kus iga hangitud riideese läks kellelegi selga.

Ihaldusväärseks eeskujuks pee­ti ennesõjaaegse kaitseväe kunagist uhket stiili. Paraku oli seda 20. sajandi lõpukümnendisse võimatu importida – maailma militaarmood oli vahepeal pool sajandit edasi arenenud. Kaotanud suu­rema osa tarbetust hiilgusest ning muu­tunud praktilisemaks ja sportlikumaks.

Esimesena tehti valmis suvine ja selle järel talvine välivorm, mis vaese aja tõttu olid võimalikult lihtsad ja oda­vad. Eeskuju võeti meie idanaabri sõdu­rivarustuselt, sest lääneriikide moodsad materjalid olid meile kättesaamatud. Kui esimene tulekahju oli kustutatud, hakati mõtlema ka lipsuga kantavale vormiülikonnale, et elukutselised kait­seväelased oma igapäevatöös esindus­likud välja näeks. Auastmetunnused paigutati tumerohelisel kuuel tulipu­nastele kraelõkmetele, peakatteks valiti kõrvaklappidega pilotkakujuline nokats – ainus, mida oli võimalik enam­vähem kvaliteetselt toota. Esimene kaitseväe vormiülikond ristiti irvhammaste poolt „metsavahivormiks“ ja naiste versiooni sellest ei tehtudki.

1993. AASTAL MÄÄRATI esime­seks kaitseväe juhatajaks Aleksander Einseln, kellele senine välivorm ab­soluutselt ei meeldinud, kuna sellest ei nähtunud taastatud Eesti Vabariigi järjepidevust. Sedamaid algas peastaa­bis uus loova arendustöö tsükkel ees­märgiga taastada kaitseväe 1936. aasta vormiülikond nii lõike, värvuse kui ka eraldusmärkide osas.

Selsamal murrangulisel ajal tek­kisid mehisesse kaitseväelaste perre naissoost kolleegid – tugiteenistuste töötajad (raamatupidajad, sekretärid, laohoidjad, arstid ja sanitarid), kes ot­sustati ühtsuse ja alluvussuhte selguse huvides vormi riietada. Seejärel ilmusid ka esimesed naisohvitserid ja ­allohvit­serid. Tekkis küsimus, missugune peaks olema nende vormiriietus. Ennesõja­aegses kaitseväes naisi polnud, sestap puudus ka ajalooline eeskuju (ainuke sõjaväelise hõnguga vorm, mida naised kandsid, oli kaitseliidu naiskodukaits­

jate hallikas kittelkleit valge põlle ja pearätiga). Nõukogude relvajõud ja ka miilits olid naisi küll laiemalt raken­danud ning mehises vormis naisseltsi­mehed ei olnud nõukogude inimestele võõrad, ent need ajad olid vastumeelsed. Kõige õigem tundus pöörata pilk NATO riikide relvajõududele, kus naised juba pikemat aega täieõiguslike sõduritena teenisid. Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa ja USA vägedes kandsid nai­sed ka üsnagi pilkupüüdvaid, naiselik­kust rõhutavaid vormiülikondi. Kuid oli ka teisi eeskujusid, mida üks demo­kraatlik ja võrdõiguslikkust hindav riik võinuks arvestada – näiteks Rootsi ku­ninglikus armees kandsid (ja kannavad) mehed ja naised põhimõtteliselt ühesu­gust mehelikku vormi.

VÄLIVORM PIDI NIIKUINII olema nii mees­ kui naiskaitseväelastel ühe­sugune, sest selle funktsioonid on uni­versaalsed (taskutesse peab mahtuma määratud hulk varustust). Lahinguväl­jal pole ka vaja eriti vahet teha eri soost võitlejate vahel. Vist ainult Nõukogude punaarmees on naised välivormiga ka seelikut kandnud, ent see pole kuigi otstarbekas. Hoopis teisiti on aga iga­päevase staabitööga, rääkimata pidu­päevadest, kus naisterahvad soovivad siiski valdavalt naiselikud välja näha.

1996. aastal oli terve kaitseväe vor­mimajandus enam­vähem paika lok­sunud. Vormide põhjalik arendustöö, milles lõid kaasa kõik väeliigid, leidis väljundi samal aastal toimunud riigi­kaitsemessil “Kaitstud kodu”, kus kor­raldati koostöös piirivalveametiga tõeli­ne moešõu. Sellel torkas silma, et õhu­ ja merevägi ei järginud maaväe rõivastus­

stiili, vaid otsisid tavavormi osas uusi ja paremaid lahendusi.

1996. aastal kinnitatud maaväe ta­vavorm, samuti paar aastat hiljem kinnitatud mere­ ja õhuväe vormid on üldjoontes käibel tänaseni. Komplekt koosneb vormikuuest ja viigipükstest, nokkmütsist, suvemütsist (pilotka), talvemütsist, pikkade ja lühikeste var­rukatega vormisärkidest, valgest piduli­kust triiksärgist, rohelist ja musta värvi lipsudest, villasest mantlist (sinelist), kootud pulloverist ja kapuutsiga talve­jopest.

Naiste puhul on komplekt täpselt samasugune, ainult veidi erineva te­gumoega. Näiteks maaväe naiste kuub tehti esialgu kaherealine ja sisselõiga­tud küljetaskutega erinevalt meeste suurtest lõõtstaskutest, mis oleksid või­nud mõne rinnakama või puusakama daami fi guuri iseärasusi pahatahtlikult rõhutada. Mööndusena naiselikule riie­tumiskultuurile lisandus loomulikult ka seelik. Pika lipsu asemel kannavad naiskaitseväelased lühikest ristlipsu. Laia põhjaga nokkmütsi ei peetud kui­gi daamilikuks peakatteks. Selle asemel oleks moeloojad hea meelega näinud kübarat, mida kantakse enamikus NATO relvajõududes. Laiaääreline viltkübar tuligi ametlikult kasutusele 1998. aastal.

NAISTE KAHEREALINE mantel oli lõike poolest meeste omaga võrdlemi­si sarnane, ent selle õlgadele riputati romantikahõnguline lühike peleriin. Naiste talvemütsil puudub lakknahast nokk.

Õhuvägi eelistas teistsuguse lõikega naistekuube – üherealist, sisselõigatud küljetaskutega, rinnal üksnes dekora­

tiivsed taskuklapid. Üherealine oli ka naisõhuväelaste mantel, mille nööbid olid peidetud nööbiliistu alla. Peakat­teks valiti võrdlemisi iseäraliku lõikega kangast kübar, millel läbitepitud ääris oli üles käänatud. See kadus siiski peagi tarvituselt. Mereväe naiste vormikuub ja talvemantel said meeste omaga sar­nased, kuuel oli vaid üks nööbipaar vähem. Peakatteks valiti riidest õm­meldud kübar, mille pealagi on suviselt valge. Hiljem on väeliikide vormilõikeid naiste osas mitut puhku ühtlustatud.

1998. AASTAL LISANDUS kaadri­kaitseväelaste garderoobi musta värvi pidulik frakilõikeline õhtuvorm. Kujun­dades meeste vormi, mis valmis esime­sena, lähtuti võrdlemisi üksikasjalikult 1936. aasta kaitseväe vormi kirjeldusest. Kuub sai lühike siidrevääridega spenser, mille all kanti frakisärki siidist ristlip­suga, vesti, lampassidega frakipükse ning jalavarjudena eelistati klassikalisi lakk­kingi. Õhtukomplekti naiste jaoks kohandades asendati püksid pika maani seelikuga, vest aga volditud õhtuvööga. See õhtuvorm on ühtne kõikide väelii­kide kaadrikaitseväelastele.

Ja ometi pole kaitsevägi üllatusli­kult 20 aasta jooksul avaldanud ühtegi ametlikku vormiriietuse kirjeldust koos illustratsioonide ja kandmisjuhendite­ga, nagu seda tehti enne teist maailma­sõda. Kaitseväelastele, kes Riigi Teatajat ei loe, oleks säärasest materjalist iga­päevases teenistuses palju abi. Tänapäe­val on raske isegi vormikandjatel sotti saada, milline embleem on ametlikult käibel, milline kuulub nii­öelda iseha­kanute kilda.

 KUPERJANOVI “NAISTE KLUBI” OMA KASARMU EES: Kristyna, mina, Sandra, Ave­Triin, Kaisa ja Cätlyn.

8 9ümarlaudümarlaud

palju inimesi, kes loeksid üle kogu seda varustust, mis Ees­tisse jäeti. Kolme kuuga tekkis mul piisavalt suur huvi, esime­sel võimalusel hakkasin ajama pabereid, et sõjakooli eksameid teha. Sel ajal tõesti ei olnud nai­si ajateenistuses, see ei olnud võimalik, ei vaba­tahtlikult ega sunniviiis­liselt.

Te sattusite juhuslikult kaitseväkke ja siis sel-gus, et olete sattunud õigesse kohta?KP: Minu valik oli väga teadlik. Praegu on see muidugi palju lihtsam kui 20 aastat tagasi, aga isegi möödu­nud sügisel, kui astusin ajatee­nistusse, ei olnud veel seadust, et naised võivad astuda sinna meestega võrdsetel alustel.IM: Mina alustasin piirivalvest, olin peene nimega ametnik – välissuhete spetsialist, käisin välismaalastega ringi ja rääki­sin inglise keelt. Aga palju hu­vitavam tundus see valdkond ise, tahtsin sellega tegeleda põhjalikumalt. Nägin, mis vahe on tsiviilil ja kaitseväel, ja mul­le meeldis kaitseväe pool palju rohkem.

Mille poolest need kaks erine-sid? IM: Arvan, et see on kuuluvuse teema – oled tugeva organisat­siooni liige ja saad teha vahvaid asju.MK: See on ühtekuuluvustunne ja distsipliin. Distsipliini ei su­ruta peale, selle järele lihtsalt on vajadus: alates sellest, millised relvad meil käes on, lõpetades sellega, et peame vastutuse võt­ma 18aastaste poiste eest, kes tulevad teenima 8–11 kuuks. Meie vastutus on kujundada sellest kambast tiim, kes töö­tab koos ja kes lõpuks moodus­tab suurema üksuse. Tsiviilisik võib kõrvalt vaadata ja öelda: oi, kui äge teil seal on, aga tema jaoks on see “äge” kaheksa tundi, mil ta tööl on. Kui oled kompaniiülem, siis pead olema kättesaadav ja valmis olukordi lahendama 24 tundi ööpäevas. Seda on tõsiselt raske seletada

väljas seisvale inimesele. Tsi­viilis töötad koos inimestega, kes sulle meeldivad, üritad olla kohtades, mis sulle meeldivad. Aga kui hakkad kaitseväes juh­tima komplekti inimesi, siis sa ei saa öelda, et need inimesed ei

kõlba sulle, sinu asi on tiim töö­le panna – see on hoopis teine fi losoofi a ja paratamatus, mille kaudu muutud ka ise paremaks.

Kaitsevägi pole kindlasti ametikoht, mis pakub mugavat kodulähedast tööd.IM: Ühtekuuluvustunne, ühi­sed väärtused – samal põhjusel jäävad pikaks ajaks suhtlema ka reservväelased.MK: Just kohustuste võtmine on see, mis eristab kaitseväelast tsivilistist: kas sa oled laigulis­te mehikeste hulgas või nende hulgas, kes võivad rahulikult õhtul endale tsiviilriided selga tõmmata ja öelda, et tänaseks on tööpäev läbi.

Kellele ja kuidas te pidite tões-tama, et teie soov kaitseväkke astuda on tõsiseltvõetav?

KP: Mul võttis paberite täitmi­ne väga­väga kaua aega, polnud ka ühtegi sellist head tuttavat, kelle kaudu lihtsamini pääseda.

Naised pääsevad ajateenistusse tutvuse kaudu?KP: Kindlasti oleks olnud ker­gem, kui mul mõni onu oleks pataljoniülem olnud. Mul soovi­tati astuda kõigepealt sõjakooli ja kui saan sisse, saan võimaluse ka ajateenistusse tulla. MK: Tutvusest oleks olnud kasu ses mõttes, et varem ei olnud seaduslikku alust naisi ajatee­nistusse võtta: kui seadus ütleb, et kaitsevägi on meestele, siis on väga raske seda teisiti luge­da. Aga me püüdsime leida või­malusi. Tütarlapsele tänavalt oli

tõsine katsumus ajateenistusse üldse pääseda.IM: See käis kokkuleppel väeosa ülemaga, tuli leida sobiv ülem ja teda nii kaua veenda, kuni ta nõusse jäi. Sest ka ülem võttis endale vastutuse. On väeosasid,

kus isegi olmetingimu­sed ei võimaldanud nai­si sinna vastu võtta.

Polnud eraldi duširuu-me jne?MK: Mitte ainult duši­ruume. Kui kasarmu­ruumi napib, siis on näiteks väga raske kuue inimese tuba eraldada

kahele­kolmele inimesele.KP: Minul kasarmukohaga probleemi polnud, sest kaader oli väga vastutulelik, sain enda­le eraldi toa ja seetõttu jäi üks kaadrikaitseväelane oma kabi­netist ilma.

Teenisitegi üksi, ühtegi sõbran-nat polnud kaasa võtta?KP: See pole koht, kus ütled sõb­rannale: oleme igasugu hulle asju koos teinud, tule minuga sõjaväkke ka!

Kas oli hetki, kus mõtlesite, et ei tule toime?KP: Ei olnud. Küll oli hetki, kui polnud kellegagi õhtul päe­vasündmusi arutada, sest ini­mesed väljastpoolt ei saa sõja­väelase elust aru. MK: Kui õppisin sõjakoolis, siis meid alustas üle kümne tüd­ruku. Meie kursusega lõpetas kaks kaitseväelast, kaks piiri­valvurit – väljalangemise prot­sent oli küllaltki suur. Kooli ajal olid meil tütarlaste toad, meid oli palju koos, aga välilaagrites olin üksi. See tekitas olukorra, kus pidin ise endaga hakkama saama, polnud õlga, mille najal nutta. See jääbki ilmselt nii, sest naisi on alati vähem.

Kui raske on naisterahval end kaitseväelasena kehtestada?MK: Ennast kehtestama peab ka poejärjekorras, pole vahet, kas oled kaitseväes või tsiviilis. Naised, kes tulevad teenima va­batahtlikult, ei pea tõestama, et nad pole nõrgemad, sest reeg­lina nad ei ole kõige nõrgemad

Naine kaitseväes: loevad juhiomadused, mitte suguEesti Kaitseväes teenib sama palju naisi kui suuremas osas lääneriikidest, kus ligikaudu iga kümnes kaitseväelane on naine. Kuidas Eesti naised ajalooliselt välja kujunenud meeste pärusmaal hakkama saavad, räägivad professionaalsed naiskaitseväelased.

Kaptenmajor Ingrid Muhling –

IM kaitseväe staaž

19 aastat, Kaitseväe Peastaabi

pressijaoskonna ülem, üks laps

Kapral Kärt Praks –

KP kaitseväe staaž 1,5 aastat, värskelt Scoutspataljonis

See on uks neid teemasid, mis avalikkuse tähelepanu tõmbab tunduvalt rohkem, kui me ise sellele tähelepanu pöörame.

Kolonelleitnant Margot Kunnapuu –

MKkaitseväe staaž 20 aastat, Kaitse-

väe Ühendatud Õppeasutuste Täiendus õppe Keskuse ülem,

üks esimesi Eestis sõjalise kõrghariduse saanud

naisohvitsere,nelja lapse ema

Paljudes valdkondades pole vahet, kas seda teeb mees või naine. Inimeste juhtimine ja õpetamine nõuavad juhilt teatavaid oskusi ja isikuomadusi, mis ei ole eri organisatsioonides väga erinevad.

Muidugi tuleb stereotuupidega võidelda, aga mida kauem sõja-väes olla, seda enam saab selgeks, et vahet pole, kas su teenistus-kaaslane on mees või naine.

kaitseväe staaž 1,5 aastat, värskelt Scoutspataljonis

Ingrid Muhling –

kätekõverduste tegemisel jne. Kehaliste normide täitmine on väike probleem, selleks on vaja aasta aega teha kõhulihaste jm harjutusi – naisterahval, kes tu­leb vabatahtlikult teenima, on selleks motivatsioon, ta tahab seda teha.IM: Kehaliste normide täitmine võib olla teema ehk sõduri tase­mel, aga mida tase edasi, seda enam tunned puhast rõõmu,

et saab sporti ka teha. Kui sain majoriks, tegime piduliku pere­kondliku istumise. Pereliikmed küsisid: „Mis on olnud kõige raskem, kas kätekõverdused?“ Oleks see siis nii! Kõige raskem on ikka inimeste juhtimine ja enesekehtestamine. Kaitseväe­lase ametisse on enesekehtesta­mine sisse kirjutatud – kui oled ohvitser, siis kehtestad.MK: Aga kaitseväelase ametisse

on sisse kirjutatud ka allumine. Olukorras, kus alluvussuhted on paigas, pole vahet, kas ollakse mees või naine.

Palju räägitakse nn klaaslaest: kuskilt tasemelt naisi ei eduta-ta enam, mingil arusaamatul põhjusel ei jõua naised firma juhatusse või parteiladvikus-se. Kui tajutav on klaaslagi sõ-javäes?MK: Klaaslaed tekitame endale ise. Mina pole tundnud karjää­ris takistusi. Aga võin ka sirge seljaga öelda, et kindralit ei saa minust kunagi, sest teatud aeg lihtsalt kulub mu perele ja ma ei ole nõus peret ohverdama, et ma auastmeredelil kiiremini liiguks. Aga see on minu enda valik, mitte peale surutud. IM: Esimesed naisohvitserid pole teenistuses üldse veel nii kõrgele jõudnud, sest iga järg­mise auastme saavutamiseni kulub teatud kindel aeg.  Saa­me näha, millal esimene nais­ohvitser kindrali auastmeni jõuab.

Ühes uurimistöös selgus, et 43 protsenti meestest leiab, et naistel peaks olema keelatud töötada eri ametitel, eelkõige jalaväes.MK: Tsiviilisikute arusaam sel­lest, mis kaitseväes toimub, on oluliselt erinev sellest, mis seal tegelikult toimub. Kindlasti on kaitseväes ka mehi, kes leiavad, et naiste pärusmaa on ainult K­3 ehk Küche-Kirche-Kinder, aga see, mis ümberringi toimub, räägib teist keelt. On küll teatud eri­alad, kus naistel on raskem hak­kama saada, aga see ei tähenda, et naised ei peaks kaitseväes teenima.

Kui keegi valib endale vaa­ted, mis tänapäevaga kokku ei lähe, on see tema enda prob­leem. Kui noor ohvitser on tee­ninud algusest peale koos nais­tega, siis on tema suhtumine teistsugune kui näiteks vanema põlvkonna Nõukogude armee jalaväelasel.KP: Selle, et mees töötab juuk­suri või lasteaednikuna, on ühis­kondlik arvamus juba omaks võtnud. Miks mina vormis töö­tan, seda pean tihti seletama. IM: Mereväes, kus ma alustasin, oli enamikul rahvusvaheliste õpingute kogemus, oldi õppi­nud riikides, kus naised teeni­sid kaitseväes ja poliitiline kor­rektsus oli au sees. Seal ei olnud

naiste osalemine üldse mingi küsimus. Samas kaitseliit on heas mõttes suhteliselt konser­vatiivne, kui nendega koostööd teha, siis natuke imestamist on.KP: Mina olen naiskodukaitsja. Mu perekonnas öeldi, et nai­ne ei ole kaitseväelane, mine omanda ülikoolis korralik tsi­viilharidus. Nii ma siis astusin

naiskodukaitsesse, lootuses et mu militaarne huvi saab selle­ga rahuldatud. Aga selles orga­nisatsioonis sain just teada, et ma tahan saada kaitseväelaseks, olla iga päev laigulises mundris, tegeleda noorte väljaõppega jne. Naiskodukaitse on väga­väga kihvt organisatsioon, aga tead­sin, et tahan midagi enamat.

Margot Kunnapuu –

kaitseväe staaž 20 aastat, Kaitse-väe Ühendatud Õppeasutuste Täiendus õppe Keskuse ülem,

üks esimesi Eestis sõjalise

MK: Minu teenistus algas erine­valt paljudest teistest asutuses, mida vanem generatsioon mäle­tab sõjakomissariaadina. Alusta­sin reservväelaste osakonnast, haldasin üht suurt kasti, kus oli üle 30 000 perfokaardi, seal olid

peal Harjumaal elavate reservis­tide andmed.

Riigikaitseosakond tegeles sel ajal aktiivselt Nõukogude armee poolt jäetud sõjaväeosa­de, sealhulgas Paldiski ülevõt­misega, komisjonidesse oli vaja

Kui seadus utles, et kaitsevägi on meestele, siis oli väga raske seda teisiti lugeda.

FOTOD TIIT BLAAT

FOT

OD

TII

T B

LAAT

10 11kommentaarümarlaud

Milliste isikuomadustega ini-mene – naine sealhulgas – sobib kaitseväkke tööle?KP: Huumorimeelt peaks ole­ma.MK: Soov areneda ja kannatlik­kus teha seda õiges tempos. Kui ma hiljuti staabikolledži läbisin, tundsin, et see oli väga vajalik õppimine. Kui tahad seda kõi­ke liiga vara, siis ei suuda võtta seda, mida teenistuses vaja on. Inimene peab suutma hinnata korda ja distsipliini. Juhtimine nõuab ka enesedistsipliini, raa­mistikust kinni pidamist, ja see pole soopõhine.

Kord ja distsipliin saab sel­geks ajateenistuse vältel. Kõr­gemasse sõjakooli on võimalik naisterahvastel küll tulla ka ilma ajateenistuseta, aga seda ma kellelegi ei soovitaks.IM: Igal auastmel on teatud va­nus ja ega sa naljalt seda varem välja ei teeni. Peab olema ini­mestele orienteeritud, suutma

anda käske adekvaatselt edasi, nii et sinust aru saadaks. Peab tahtma alluda ja juhtida.

Ameerika Kodanikuvabaduste Liit pöördus nelja USA naissõ-javäelase nimel San Francisco föderaalkohtusse, et vaidlusta-da naistele kehtestatud keeldu osaleda enamiku lahinguüles-annete täitmisel. Kas Eesti naiskaitseväelastel on problee-me, et neil ei lasta kõike teha?MK: Ameeriklastel tekkis prob­leem lahingutegevuses osalemi­sega Iraagis, kus toetusüksused ja lahinguüksused olid koos. Toetusüksuses tohtisid naised olla, jalaväeüksuses ei tohti­nud. Meil ei ole neid piiranguid kunagi olnud, sest Eesti kaitse­vägi on väga õnnelikus olukor­ras. Meie keeles on sõna “tema”, mitte he or she, paljudes asjades pole meil täpsustusi, et seda pole lubatud naistel teha.

Kus on naistel kõige raskem?

MK: Olen eluaeg pidanud ras­keks pioneeriasjandust, samas on meil naisi nii pioneerpa­taljonis kui ka suurtükiväes. Mürskude tassimisega saavad naised hakkama – mürsk ei ole suurt raskem kui viieaastane laps, keda ka tõstma pead. Ma ei näe küll vahet, kas Pasi juht on naine või mees.IM: Olin Iraagis mis­sioonil, kus veoauto Unimog juhid olid Eesti naised. Väga head juhid olid!MK: Need on tehnilised tead­mised, mitte mees või naine olemine.

Olete ise missioonidel käinud – kas oli raske kodus selgeks teha, et nüüd on vaja minna?IM: Ei olnud. Kuigi vaja on väga suurt organiseerimisvõimet ja praktilist korraldamist, et kui­

das asjad sel ajal kodus jookse­vad.MK: Võin oma kogemusest öel­da, et kui sul läheb missioonile mees, siis on täpselt samasu­gune organiseerimine, sest üks

lapsevanem on ikkagi vähem. IM: Kui ma esimest korda mis­sioonile läksin, oli mu laps viie­aastane. Mõtlesin, et küll ma olen kangelasema, lähen lapse kõrvalt Iraaki. Kohapeal selgus, et teiste riikide kaitseväelastel olid väga väiksed lapsed kodus. Mul oli konteinerikaaslane, erialalt jurist, kellel olid kodus aastane ja kahene laps. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui ta üt­les, et on peaaegu aasta otsa ko­dust eemal olnud. Aga neil näeb seadus ette, et neljakuuse lapse juurest võib minna missioonile, ja keegi ei pidanud seda imeli­kuks. Meie seadustes arvesta­takse inimesega väga palju.MK: Mina käisin missioonil enne, kui mul lapsed sündisid. Viimane kord, kui avaldasin soo­vi Iraaki minna, siis kadus ära see ametikoht, kuhu ma oleksin sobinud – sel pole midagi pist­mist mu laste arvuga või naine olemisega. Tõestada, et ma võin nelja lapse kõrvalt missioonile minna, pole mul vaja.

Tüdrukud ei pea nüüd enam ot-sima tagaust, et ajateenistusse

pääseda. Kuidas 1. aprillil kehti-ma hakanud seadusemuudatus teie arvates mõjub – kas kaitse-väkke tuleb rohkem naisi? IM: Värbamisväli, kust leida kaitseväele vajalikke häid juh­

te ja juhipotentsiaa­liga inimesi, muutub nüüd palju laiemaks. Seni polnud stardi­positsioon võrdne. Läbitud ajateenistus annab palju enese­kindlust, laob vunda­mendi alla.KP: Ajateenistus an­

nab selge ülevaate seestpoolt, kas sa tahad seda elu elada.

Mida peaksid praegu lõpuklas-side tüdrukud läbi mõtlema, kui neid huvitab sõjaväelase karjäär?IM: Peaksid arvestama, et re­servväelane ollakse 61. eluaas­tani.MK: See on kohustus kogu eluks. Sind kutsustakse õppus­tele iga kolme või viie aasta tagant. Oled osa meie reserv­armeest. Kui oled 35aastane koduperenaine, siis ei vabanda reserv õppusele kutsumisel see, et sul on 2­ või 5aastane laps kodus. Kui ajutiselt elumuga­vustest loobumine tundub väga hirmus, siis ei tasuks seda sammu teha. Meil on ka oma valikusüsteem – valime hoole­ga inimesi, keda tahame oma allohvitseri kursusele. Vaatame, et nad saaksid adekvaatselt aru, kuhu nad satuvad ja keda meil vaja on. Sõjakool algab kuuajase laagri ehk ühtlustamiskursuse­ga, mille ajal tegeldakse muu hulgas ka juhiomaduste ja koos­töövõime hindamisega.

Kas saad hakkama? TEGEVVÄELASE FÜÜSILISE ETTEVALMISTUSE NÕUDED

Füüsilise ettevalmistuse hindamisel on kohustus osaleda vähemalt kord aastas. Hindamise läbimiseks tuleb sooritada kõik järgmised harjutused:

Harjutus 1 – Kätekõverdamine toenglamangus

Harjutus 2 – Istesse tõus selilila-mangust, käed kukla taga sõrm-seongus (võib asendada istesse tõusuga selililamangust, käed risti rinnal)

Harjutus 3 – 3200 m jooks (võib asendada 500 meetri ujumisega

vabalt või rinnuli stiilis, 20 km maanteerattasõiduga või 10 km murdmaasuusatamisega klassikali-ses stiilis.

Iga harjutuse tulemust mõõdetakse vastavalt punktitabelile kaitseres-sursside ameti veebilehel kra.ee. Füüsilise ettevalmistuse hindamine loetakse sooritatuks, kui tegevteenis-tuja ja kaitseväekohuslane saab igas harjutuses vähemalt 60 punkti või kolme harjutuse summana 190 punkti.

Allikas: kaitsevägi

Mõtlesin, et kull ma olen kangelasema, lähen lapse kõrvalt Iraaki...

Ingrid Muhling

MÕTTEVAHETUS: Elust naisena kaitseväes räägivad Scoutspataljoni kapral Kärt Praks, kolonelleitnant Margot Künnapuu ja kaptenmajor Ingrid Mühling.

Kärt Pärtel

Faktum & Ariko projektijuht

Igal aastal läbib Euroopas sadu tu­handeid noormehi kohustusliku ajateenistuse. Militaarseid organi­

satsioone on alati seostatud mehelikku­sega. Võrreldes teiste institutsioonidega on sõjalised ja poolsõjalised organisat­sioonid liikunud sugude võrdse esinda­tuse ja võrdsete võimaluste poole üsna aeglaselt. Militaarsfääri võiks isegi ni­metada viimaseks endiste aegade mas­kuliinsuse kantsiks.

Terve eelmise sajandi ning üha jul-gemalt võitlesid naised selliste sooliste barjääride lõhkumise nimel, mis olid neil takistanud täielikult osalemast eri vald-kondades. Ka sõjaväes, mis on keeldunud naisi oma mehelikku keskkonda vastu võtmast.

Ajalooliselt on välja kujunenud mehe kui sõdalase kuvand. Naisi pole nii või-mekateks peetud või on neile lihtsalt mää-ratatud ülesanne sõdimise asemel lapsi kasvatada.

Üha rohkem ja laiemalt pööratak-se tänapäevases ühiskonnas tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele. 2000. aasta oktoobris võtsid NATO ja ÜRO Julgeole-kunõukogu vastu resolutsiooni (nr 1325). Sellega tunnistati, et relvakonfliktid teki-

tavad naistele ebaproportsionaalselt suurt kahju ning nähti vajadust võtta konfliktide lahendamisel ja neile järgnevas ülesehi-tustöös arvesse ka sooküsimusi. Samuti pandi ÜRO liikmesriikidele kohustus suu-rendada naiste esindatust rahvusvahelis-tel rahu ja julgeoleku tagamisega seotud ametikohtadel.

Mis sellega muutunud on? Resolut-sioon 1325 mõjuprotsess kindlasti veel käib, kuid eelkõige on naised, konfliktide seni nähtamatu osapool, saanud nähta-vaks.

Üks Eesti viimaseid samme selles osas on 2012. aasta juunis jõustunud uus kaitseväeteenistuse seadus, mille järgi on naistel senisest vabam võimalus lä-bida meestega samaväärne ajateenistus. Sellega läks kaitseväeteenistuse seadus kooskõlla ka soolise võrdõiguslikkuse seadusega. See väärtustab Eesti inimva-ra võimalikult paindlikku ja efektiivset kasutamist ilma soolise kõrvaletõrjumi-seta. Pärast seaduse vastuvõtmist esitas sooviavalduse ajateenistusse astumiseks 43 naist, kellest 5 alustas teenistust Ku-perjanovi jalaväepataljonis.

Naiste osalemist ajateenistuses toetab Eestis 2013. aasta märtsi avaliku arvamu-se ja riigikaitse uuringu järgi 69 protsenti vastanutest.

Euroopa Liidu riikidest on kohustuslik ajateenistus hetkel lisaks Eestile kehtiv ai-nult viies riigis: Austrias, Soomes, Taanis, Kreekas ja Küprosel. Veel möödunud aas-tal oli nende riikide hulgas ka Saksamaa, kus praegu on kohustus peatatud ning mindud palgaarmee teed.

CIA World Factbook’i 2012. aasta andmete järgi kehtib kohustuslik aja-teenistus veel Šveitsis, Norras, Vene-maal, Valgevenes, Ukrainas, Moldovas ja Türgis. Esimene riik Euroopas, mis kohustusliku ajateenistuse kehtestas, oli Prantsusmaa ja seda juba 18. sajandil. Suurbritannia värbas naisi 1941. aastal väeteenistusse ning Norra 1970ndatel – vajadusest ning sõjajärgsest naisliiku-mistest tingituna.

NATO liikmesriike on ni-metatute hulgas kõigest viis ning eelmainitud resolutsiooni 1325 järgi peavad need riigid täitma oma rolli soopoliitika edendamises.

Moldovas, Türgis, Vene-maal ja Valgevenes ei ole nais-

tel võimalik ajateenistuses teenida, kuid liigutakse üha kindlamalt selle poole. Venemaal on selleks alus loodud tegeli-kult juba 1976. aastal, mil naistele avati sõjaakadeemiad.

Euroopas on võrdõiguslikkuse poolest esirinnas Norra, kus vähemalt 40 protsenti riigifirmade juhatuse liikmetest on naised. Kohustuslik ajateenistus on seal praegu 19–35aastastele meestele, kuid 2015. aastaks laieneb aastane teenistuskohustus ka naistele. Sellega saab Norrast ainuke sellise korraldusega riik Euroopas.

Kohustuslik ajateenistus naistele on lähiümbruses vaid Iisraelis, kus see keh-tib juba alates 1949. aastast, mil loodi Iisraeli riik, millel oli ja on siiani vaja armeed.

Norras põhjendati otsust eelkõige kahe argumendiga. Esiteks sellega, et ai-nult meeste ajateenistusse kutsumine ei ole kooskõlas Norra ühiskondliku põhi-mõttega, mille järgi peavad riigi kodani-kel olema samad õigused ja kohustused olenemata soost. Teiseks peavad riigi relvajõud olema suutelised värbama pa-rimaid ja kogu kaitsevaldkonna tegevus vajab mitmekesisust.

Norras räägitakse, et riik ei saa endale lubada, et tervelt pool elanikkonnast jääb värbamisprotsessist välja. Otsus võeti vastu vaatamata sellele, et 2012. aastal hääletas 52 protsenti naistest ja 44 prot-senti üldsusest selle vastu. Samas näitas uuring sedagi, et mida teadlikumad olid norralased oma sõjaväe osas, seda enam oldi sooneutraalse ajateenistuse poolt.

Raske on ennustada, mida niisugune pealtnäha üllas idee tegelikult kaasa toob, kuid Norra samm läheb kindlasti uusaja militaar ajalukku.

Miks on Euroopas 13 riigis veel üldse kohustuslik ajateenistus? Eestis räägi-takse tugevast usust ajateenistusse ning vajadusest riiki turvata. Meil soovib vaid 15 protsenti elanikkonnast kohustusliku ajateenistuse kaotamist.

Soome, Läti ja Leedu kogemus näi-tab, et kohustuslik ajateenistus on pigem kulude kokkuhoid, sest riikidel, kes on valinud palgaarmee, on suuri probleeme värbamisega.

Naiste osalemine aja- ja tegevteenis-tuses on oluline, ent vastakaid arvamusi tekitav küsimus. Tähtis on eesmärk, mida tahetakse naiste kaasamisega saavutada. Selleks võib olla näiteks nn klaaslae efekti (karjääri takistamine soolise diskriminee-rimisega) kaotamine, püüe militaarvald-kond üldsusele veelgi lähemale tuua või hoopiski midagi muud.

Soolises võrdõiguslikkuses esirinnas olev Norra kehtestab 2015. aastast kohustusliku ajateenistuse ka naistele. Venemaal aga näiteks pole naistel üldse võimalik aega teenida.

Euroopa riigid suhtuvad naistesse sõjaväes väga erinevalt

ÜLDSE PUUDUB

NAISTELE VABATAHTLIK

NAISTELE KOHUSTUSLIK

NAISTELE KEELATUD

Ajateenistus Euroopa riikides

Naised, konfliktide seni nähtamatu osapool, on saanud nähtavaks.

GR

AA

FIK

RII

GIK

AIT

SE.E

E

12 13

gemad, kuid meil tuleb kanda samu asju nagu meestel. Vahel on mu seljakott ras­kem kui mina – võib kaaluda isegi kuni 50 kilogrammi. Siis ütlevad poisid, et kannaksid parema meelega seljas mind kui oma seljakotte!”

Juhtub, et vahel kipuvad mehed oma­vahel aasima: “Tuleb naisi kuulata, ne­mad on targad.”

Siis aga teeb rühm väga raskeid har­jutusi, kõik on üliväsinud ja valmis alla vanduma. Aga Kuivalainen ei anna alla ja teeb edasi. Hiljem selgub, et kuna nai­ne oli nii visa, koondasid ka mehed oma lisajõuvarud. Santahaminas on tähel­datud, et kui rühmas on vähemalt üks

naine, siis näitab terve rühm paremaid tulemusi, sest keegi ei taha naisest vilet­sam olla.

Neiud tunnistavad kui ühest suust, et on vajaduse korral valmis vaenlase kahjutuks tegema, sest selleks ju sõdu­reid treenitaksegi. Soome ei võitle üheski konfliktis eesrindel, lahinguüksusi pole kusagile saadetud, kuid neli jäägrirüge­mendi naist soovivad võimaluse korral minna rahuvalvajaks.

Kord aastas kutsub Soome teenistus­se oma riigi õrnema soo esindajaid vanu­ses 18–29. Tingimuseks on hea tervis ning

muud “vajalikud isikuomadused”, samu­ti hinnatakse võimet jätkata teenistust ka reservis.

Kandidaatidega tehakse intervjuud, kus selgub, kui siiras on kandidaadi huvi teenistuse vastu. Ümber mõelda ei pa­luta, aga kui naine on 1,5 meetrit pikk ja kaalub 50 kilogrammi, siis kerkib küsi­mus sobivusest paratamatult esile.

Kolonel Hannu Hyppönen ja kolo­nelleitnant Jukka Parvinen kinnitavad Riigikaitsele, et mehi ja naisi koheldakse Soome ajateenistuses võrdselt.

Välja arvatud see, et neidudele kehtib eriklausel: neil on õigus 45 päeva jooksul teenistus katkestada, tehes selleks oma brigaadi komandörile kirjaliku avalduse. Põhjuseks võib seejuures olla nii vigas­tus, haigus kui ka “ilmne sobimatus”. Pärast 45 päeva möödumist pole enam mingit tagasiteed ega “allahindlust” – siis hakkavad aega teenivale naisele keh­tima samad õigused ja kohustused mis meestele. Neid võidakse kuni 60. eluaas­tani kutsuda reservõppekogunemistele.

Ka rasestumine on mõistagi piisav põhjus ajateenistuse katkestamiseks, ent siis tuleb kunagi oma aeg siiski täis teenida.

Treeningute, õppuste maht ning füüsiline koormus on naistel ja meestel sama. Ja mõlema soo esindajad saavad kandideerida kõikidele sõjalistele eriala­dele kuni lahinguüksusteni välja.

Erinevus on siiski see, et naistel on garnisonis eraldi kasarmuhoone. Küll aga pole neil eraldi majutust välitree­ningute ajal, väliõppustel või mereväe alustel teenides.

Sellise vabatahtliku ajateenistuse mudeli käivitasid põhjanaabrid 1995. aastal, kui kaitseministriks oli Elisabeth Rehn, Soome esimene naiskaitsemi­nister. Rehn lihtsalt ei näinud ühtegi põhjust, miks peaks mehed olema eelis­olukorras näiteks sõjaväeakadeemias õp­pimisel või teenistuse läbimisel. Ka nägi Rehn, et naiste tulek kaitseväkke toob sinna värsket talenti, sest naiste haridus­tase on meeste omast üldiselt kõrgem.

Naised riigikaitselistes ülesannetes ei olnud Soomele iseenesest midagi uut. Juba 1920. ja 1930. aastatel tegutses Soo­mes tsiviilkaitse organisatsioon Lotta Svärd, kuhu kuulus ligi veerand miljonit vabatahtlikku.

Kui Eestis võib nei­dude vabatahtlikuna ajateenistusse võtmise vajadust põhjendada muu hulgas sellega, et mehi lihtsalt ei jätku ja paljud neist praagitak­se arstlikus komisjonis välja, siis Soomes on ko­

lonel Hyppöneni sõnul teine rõhuasetus: riik on ajalooliselt silma paistnud selle poolest, et suhteliselt suur osa meestest läbib ajateenistuse. Ehkki see protsent on kaha nemistrendis – oli 1990ndatel üle 90 –, käib täna armeest läbi siiski hinnan­guliselt 70 protsenti kõigist Soome koda­kondsusega meestest.

Seega ei olnud meeste nappus nais­te ajateenistusse võtmisel määrav. Aga koos naistega tuli Soome kaitseväkke Hyppöneni sõnul uusi talente. 1995. aas­tast alates on ajateenistuse läbinud ligi 7000 soomlannat. Igal aastal kandideerib

ligi pooltuhat naist, vastu võetakse 400 ja teenistuse lõpuni peab vastu 300.

Hyppöneni sõnul on see täiesti nor­maalne, et aega tuleb teenima vaid mõni protsent naisi sihtgrupist.

Kolonelleitnant Parvinen meenutab, et aastatel 1995–1996 juhtis ta Lahtis ko­mandörina üksust, kuhu asusid teenima esimesed naisajateenijad. Ligi 800 soo­viavaldaja hulgast võeti esimesel aastal vastu ainult 25 naist selleks spetsiaalselt loodud üksustesse.

Meediahuvi oli alguses suur, kuid peagi muutusid laigulistes vormides nai­sed tavaliseks. “Soome poisid ja tüdrukud on harjunud käima koos koolis, samas klassis. Nii on selline kooslus ka armees täiesti loomulik,” ütleb Parvinen.

Et teha minek armeesse nii poistele kui tüdrukutele lihtsamaks ja jõukoha­semaks, tuldi Soomes hiljuti välja alga­

tusega MarsMars.fi. Tegu on personaal­se treeningprogrammiga veebis, mille eesmärk on kõik huvilised kolme kuuga kaitseväekõlblikku vormi viia.

Peamise põhjusena ajateenistusse tu­lekul pole soomlannad nimetanud mit­te riigi kaitsmist, vaid juhikogemuste ja oskuste omandamist, et asuda tööle po­litseis, tulerõrjes või mõnes turvafirmas.

Naiste puhul on väga oluline see, et kedagi ei ole laigulisse vormi aetud vä­gisi. Seega langeb automaatselt ära kü­simus, kas neil ikka jagub motivatsiooni ajateenistuse läbimiseks. Kuna teenistus on vabatahtlik, kipub ka motivatsioon teenida olema naistel suurem.

Neli tütarlast, kellega Riigikaitse koh­tus, on igatahes valmis, püss käes, kodu­maad kaitsma. Juba on välja raalitud, et oma esimese naiskindrali võib Soome saada parimal juhul 2030. aastaks.

Igal aastal läbib Soomes ajateenistu­se ligi 300 Soome kodanikust naist, neist arvestatav osa Santahaminas,

Eesti Vahipataljoniga sarnases Kaardi väe Jäägrirügemendis. Selle väeosa peamine ülesanne on treenida sõdureid osale­maks linnalahingutes ja kaitsmaks va­jadusel Helsingit. Ühtlasi on jäägrirüge­ment hüppelauaks noortele, kes tahavad töötada politseis või sõjaväepolitseis. Väeosa täidab ka auvahtkonna esindus­ülesandeid.

Kohtume nelja soomlannaga. Leitnant Marika Nykänen on pärit

Karjalast. Ta on 30aastane, läbis ajatee­nistuse aastatel 2004–2005 Soome õhu­väes ning seejärel õppis neli aastat sõja­

väeakadeemias. Kolme aasta eest asus ta tööle rügemendi jäägrirühma ülemana, praegu on samal ametipostil sõjaväepo­litseis. Armeeteenistuse kõrvalt õpib ta ülikoolis juurat.

Kõige selle juures näib lühikest kasvu Nykänen väga kleenukese, õrna ja naise­likuna.

“Kaitseväes ei mängi sugu mingit rolli. Respekt tuleb välja teenida ja see oleneb inimese iseloomust ja juhivõi­metest.”

Nykänen kinnitab, et sõjaväeline karjäär ei valmista talle mingeid raskusi ning ta pole selle pärast pidanud midagi ohverdama. Selle valiku langetas ta juba kooliajal – miskipärast olid just mehed

need, kes küsisid, kas ta ikka annab en­dale aru, millega end seob – ning pole va­litud teed sestsaadik kordagi kahetsenud.

Nooruke Susan Kälkäinen teenib jäägrirügemendis aega 2013. aasta algu­sest sõjaväepolitsei erialal.

Tema raskeim kogemus on seni rüh­maga veedetud öö metsas õppusel. Õhtul enne keskööd läks rühm Porvoo kandis metsa ja hommikul tuldi sealt välja. Käl­käinen ütleb, et oli harjutuse järel väga väsinud.

“Aga nii õpid oma piire tundma. Nä­gema, milleks sa tegelikult veel võimeli­ne oled. Leidma endast raskes olukorras lisajõudu,” räägib Kälkäinen.

Umbes sama kaua on Santahaminas sõdurileiba söönud Sarianna Lehtinen, kes unistab teenistuse järel politseiniku karjäärist. Ta oli enda sõnul armeesse tulles nii nõrk, et suutis vaevu teha paar kätekõverdust. Ent siin pole midagi hä­beneda. “Ka paljud mehed on väga­väga nõrgad!” ütleb Lehtinen.

“Meil on aeg­ajalt seljas väga suured seljakotid. Ükskord ei saanud ma seda seljast maha. Mehed aitasid. Mulle näitas see, et olen rühma liige ja minuga arves­tatakse,” räägib Lehtinen.

Kapral Laura Kuivalainen kurdab, et

suur probleem on olnud õiges suuruses sõdurisaabaste saamine. Modellivälimu­sega neiu vajab suurust 37, kuid on seni sunnitud käima number suuremate ja­lavarjudega.

Võib ette kujutada, kuidas naistel tuleb ajateenistuses loobuda harjumus­pärastest ehetest, aksessuaaridest ja ilu­vidinatest ning ka tavapärane meik jääb palju tagasihoidlikumaks. Tegelikult ei ole see soomlannade sõnul üldse nii suur ohver. Selgub, et erinevalt meestest, kes aetakse armeesse tulles kiiresti kiilaks, on naistel koguni lubatud kanda juukse­pikendusi.

“See, mida ma kannan, ei ole seotud minu isiksusega,” ütleb Kuivalainen. “Kui oleksin väga tüdrukulik, siis ma ei oleks sõjaväes. Kui mulle oleks tähtis igal hommikul juukseid koolutada ja korralik meik teha, kui mulle oleks vastumeelne telgis magamine, siis poleks ma kunagi siia vabatahtlikult tulnud.”

Kuivalainenil on esimesed sammud ohvitserikoolituses juba läbitud. Testide tulemustes oli ta üks oma rühma pari­maid. Edukalt tehtud testid olid tema jaoks murdepunkt: seejärel võtsid kõik teda tõsiselt. “Teenimine kaitseväes pole võistlus,” ütleb Kuivalainen. “Aga meestega koos pingutades tõestan kas või iseendale, et ma ei ole koorem, sest olen väiksem ega suuda seljakotiga nii kiiresti joosta.”

“Me võime näida väiksemad ja nõr­

mida rohkem neide armees, seda visamad sõdurpoisid

Põhjanaabrite kogemus:

Soomes on naiste ajateenistus 18 aastaga kujunenud nii rutiinseks nähtuseks, et sellest kirjutamist peetakse seal imelikuks. Riigikaitse käis Helsingi lähedal Kaardiväe Jäägrirügemendis uurimas, kuidas hindavad olukorda seal teenivad soomlannad.

kogemus

Igal aastal kandideerib ligi pooltuhat naist, teenistuse lõpuni peab vastu 300.

kogemusSÕDURIKS SÜNDINUD:

Leitnant Marika Nykänen ütleb, et teadis juba

koolipõlves kindlalt, et tahab karjääri teha

armees.

EI PANE KULMUGI KERGITAMA: Naised Santahamina jäägrirügemendi treenin­gutel on täiesti tavapärane vaatepilt.

AJATEENIJA: 22­aastane Susan Kälkäinen unistab karjäärist sõjaväe­politseinikuna

MITTE RASKUS, VAID PUHAS RÕÕM:

Kapral Laura Kuivalainen tuletab meelde olulise

tõsiasja: naised tulevad armeesse vabatahtlikult.

FOT

OD

RII

GIK

AIT

SE.E

E

14 15ajaluguajalugu

Propaganda tehtud kangelaneTeises maailmasõjas sai Nõukogude Lii­du kangelaseks tosinkond eestlast, nende seas ka üks naine – Leen Kullman. Tema nime kandsid tänavad, koolid ja pioneeri­malevad, temast kirjutati ühtelugu. Kuigi see, mida kirjutati, kordus loost loosse.

Noor neiu oli Tartus esimesi pioneeri­juhte ja organiseeris kommunistlike noor­te tegevust Tallinnas. Sõja puhkedes võttis osa Tallinna kaitselahingutest. Astus Pu­naarmeesse ja siis parašütistide kooli. “Kui me kunagi seisame küsimuse ees: “Kas elu või surm?”, siis teame, et meie ees seisab tulevik, mille eest on mõtet võidelda ja mis innustab elama. Ent kui tarvis, peab andma ka elu,” kirjutas Leen oma õele.

Leenist sai Punalipulise Balti Laevasti­ku luuraja, kes visati Eesti kohal langevar­juga alla. “Tal oli kaasas raadiojaam, mil­lega andis luurestaabile teateid fašistide tegevusest, nende väeosade suurusest,” kirjutas Leenist ajakiri Pioneer aastal 1965. Sealsamas on ka Leeni kangelasteo kirjeldus. “Ent siis said fašistid teada Lee­

ni luuretegevusest. Ta vahistati. Fašistide püüded Leeni rääkima panna jäid taga­järjetuks. Vapper luuraja ei reetnud oma kaasvõitlejaid, ei reetnud Nõukogude ko­dumaad. Ta hukkus 2. aprillil 1943. aastal.”

Suure tõenäosusega on Leeni elulu­gu, eriti tema kangelasteo kirjeldus, täis pooltõdesid nagu teistegi punakangelas­te omad. Lahknevusi on mitmeid. Uuema­te vene andmete järgi sai noorempolitruk Leenist luuraja aprillis 1942 ja ta saadeti Eestisse sama aasta 14. septembril. Ta saa­tis andmeid vaenlase garnisonide relvas­tuse ja suuruse, aga ka laevade ja sadama­te kohta.

Ta vahistati Võrumaal Luutsnikul omakaitse poolt 2. jaanuaril 1943. Teda pii­nati ja ta tapeti 6. märtsil 1943 lasuga selga, pärast seda, kui Leen oli ühele omakaitse­lasele näkku sülitanud ja teda lurjuseks nimetanud. Nõukogude Liidu kangelase aunimetus anti talle 8. mail 1963.

Niisiis on naisel juba kaks eri surma­aega. Ent kas Leen üldse hukatigi?

Aastal 2000 kirjutas Postimees, et Leen suri hoopis Saksamaal aastal 1978. Riigiar­hiivi andmeil istus valvur Kuno Püga, kes olevat Leeni maha lasknud, sel ajal hoopis Tartu vangla üksikkongis. Ka välistas ma­halaskmise Omakaitse Võrumaa maleva ülem kapten Ernst Lübek, öeldes: “Kinni­võetu, koos jaamaga, oli väga vastutulelik noor neiu, kes mahalaskmise asemel va­lis elu.” Leen oli kohe vabatahtlikult väl­ja andnud raadiokoodi ja Balti laevastiku luureosakonna sideseansside ajad, mis­peale Saksa vastuluure alustas venelas­tega raadiomängu. “Kuna ta oli oma sele­tustega aus ja vastutulelik, siis jäi ta ellu ja sakslased rakendasid ta tööle oma huvi­des, vist Pihkvas.”

Nii asub vastus Leen Kullmani saatuse kohta ikkagi kusagil Venemaa arhiivides. Ja kui ta tõepoolest Saksamaal suri, peab seal olema ka tema haud. Sõjakangelaste nimistust tuleks Leen Kullman siiski kus­tutada.

Pekka EreltEesti Ekspress

Läbi aegade on olnud naisi, kes sõja puhkedes läksid vabatahtlikuna rindele ega võidelnud oma kodu­

maa eest väiksema vaprusega kui mehed. Oma riiki on Eesti naised saanud kaitsta vaid ühes sõjas – vabadussõjas 1918–1920. Tuntuim selles sõjas osalenud naine oli kahtlemata Alice Kuperjanov, vabadus­sõja legendaarse väejuhi Julius Kuper­janovi abikaasa, kes saatis meest tema lahinguteel. Ent Eesti riigi kõrgeima tunnustuse pälvisid kaks naist, kelle ni­mesid erinevalt Kuperjanovi omast mä­letavad vaid vähesed.

Naine, kes võitles mehena vabaduse eestÜhel 1919. aasta jaanuarikuu päeval pi­das militsionäär Viljandis kinni poisike­seohtu soldati. Kuigi soldat nägi täiesti tavaline välja – vene sinel seljas, papaaha peas ja säärikud jalas –, tundus ta ameti­mehele kahtlane.

“Teie dokumendid,” küsis militsio­näär. Soldat sattus segadusse ja tunnis­tas siis, et tal polegi dokumente. “Ko­mandantuuri!” pahvatas militsionäär ja nii nad sammusidki koos Jakobsoni tänavale.

“Teie nimi?” küsis komandant pal­jakspügatud peaga noormehelt.

“Anna Vares.”Ruumi sigines vaikus. Neiut vaadati

kui ilmutist ja siis pahvatasid kõik naer­ma. Niisugust nalja ei juhtunud iga päev, et 18aastane tütarlaps palub ennast sõ­

durina rindele saata. Aga tagasi koju teda ka ei saadetud, soovitati pöörduda 2. di­viisi staapi. Seal läks Anna kapten Rot­schildi jutule, kes pani neiu kirja. Anna ainuke soov oli, et tema sookuuluvus jääks saladuseks. Rotschild soovitas tal siis võtta endale nimeks Peeter Ronk.

Anna Varesest sai seejärel 1. Ratsapol­gu sidekomando sõdur. Muidugi oli juba mõne päeva pärast teada, et Peeter polegi Peeter. Aga ega relvavendade suhtumine sellest ei muutunud. Anna ülesandeks oli sidepidamine allüksustega, kuhu tuli enamasti hobusel ratsutada. Tema hobu­se nimeks oli Tütar.

“See oli märtsi lõpul või aprilli algul 1919, kui taganesime Volkovo mõisast Pulli­Hinno külla. Punased tungisid äge­dalt peale. Sel ajal pidin igal ööl 5–6 km eemalasuva 1. eskadroniga sidet pidama. Sageli tuli seda vahet läbi metsa ja soo­

de ratsutada öö jooksul mitu korda. Ööd olid vaiksed, tuli teotseda äärmise ette­vaatusega; metsas liikusid punaste luu­resalgad. Päeval selle eest tuli mõnikord kihutada, kuulirahe kannul,” meenutas Anna aastaid hiljem.

Vahvuse eest sai Anna Eesti riigilt Va­baduse Risti II liigi 3. järgu, 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjelduses, mida säilitatakse Riigiarhiivis, esineb Anna ikka Peetri nime all, nii nagu ta Ratsapolgus arvel oli.

“20. märtsil 1919. a. Muna mäe juures, kui vaenlase poolt oli side katkestud, võt­tis Peeter RONK side pidamise oma peale. Kui maruhoog tormas tema vaenlasest läbi, käsku eskadronile ära viies. Tagasi tulles käsuga sattus tema kahe punase ratsanikuga kokku, kes tema kallale tor­masivad. Ronk pani püssi palge ja laskis nende peale, selle järele põgenesid ratsa­

nikud ära. RONK’al läks korda 2 eskadro­ni vahel sidet pidada.”

Ajaloolase Jaak Pihlaku andmeil (“Naised Vabadussõjas aastail 1918–1920”) annetas Nõukogude võim Annale viie lapse sünnitamise ja kasvatamise eest 1946. aastal emamedali, kolm aastat hil­jem aga küüditati ta koos kolme lapsega Siberisse. Tagasi tulles elas Anna Vares (Kukk) Eestis kuni kõrge vanuseni ning suri 1987. aastal, vaid mõni aasta enne Eesti vabanemist, millesse ta kaljukind­lalt uskus.

Luuraja ja sanitarina sõjatandrilTeine vabadussõja naissangar oli Helme kihelkonnast pärit Salme Bergmann. Te­

magi läks vabatahtlikuna rindele. Salme sai tuntuks kui hulljulge luuraja, kes käis läbi rinde punavägede kohta andmeid kogumas. “Tema tavaliseks “spioonivor­miks” olnud vanaeide kuju, kes näruses rõivastuses ja kössivajununa kõmpis rin­gi mööda külateid. Suured isa vildid jalas, vana, jahutolmuga määritud palit seljas ja villane rätik ümber pea, sarnaselt luu­ras 22­aastane neiu enamlaste vahel rin­gi ja hankis teateid, millised kindlustasid meie väeosadele mõnegi tõhusa võidu,” kirjeldas ajakiri Vabadussõja Lood (1936). Mitmel korral tuli Salmel ohtlikke olu­kordi üle elada, surmaga silmitsi seista, kuid alati oli tal õnne. Ka punaste seas oli Salme tuntud ja vihatud, nii et kord luges neiu Tõrvas tänavapostilt plakatilt

omaenese surmaotsust. Sealsamas luba­sid punased tema tabajale suurt rahalist preemiat.

Salme Bergmann täitis ka vastuluu­re ülesandeid rinde tagalas, ent sellega tema tegevus rindel veel ei piirdunud. 3. jalaväerügemendi ridades olles täitis ta ka sanitari kohuseid, evakueerides haa­vatuid lahinguväljalt. Just sanitarina ülesnäidatud vahvuse eest teenis Salme Eesti riigi kõrgeima tunnustuse, Vabadu­se Risti II liigi 3. järgu ning sai samuti 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjeldus on tallel Riigiarhiivis.

“30. juunil 1919 tuli tema vabataht­liselt rooduga lahingusse kaasa ja kui rood Auatkalni talu peale tormi jooksis ja vaenlase maru suurtüki ja kuulipilduja

tule alla sattus, kandis tema ühe surma­valt haavata saanud sõduri tule alt välja; et ta seal juures ise põlvist haavata sai, ei läinud ta mitte ära, vaid töötas lahin­gu möllus külmavereliselt, haavatuid sidudes ja padrunisi järel kandes kuni lahingu lõpuni, sellega üles näidates eeskujulikust vahvust, kannatust, kül­maverelisust lahingu möllus ja kui õige ja kohusetruu isamaa tütar, kes valmis igal ajal ohverdama tervist ja elu oma kalli kodu vaba Eesti eest.”

Ka Salme Bergmannil õnnestus nõukogude repressioonid üle elada. Pä­rast vangilaagrit ja asumist naasis ta 1956. aastal kodumaale. Ta suri 1979. aas­tal Aarike invaliididekodus.

LIBAKANGELANE: Leen Kullman sai Nõukogude Liidu kangelaseks olematu kangelassurma eest.

Eesti naised – sõjakangelasedKes on need Maarjamaa naised, kes lahinguvapruse eest on kandnud kõrgeimat teenetemärki?

VAPPER NAINE: Vabaduse Risti kavaler Anna Vares pärast vabadussõda. Repro

MEHENA SÕJAS: Anna Vares võitles vabadussõjas Peeter Ronga nime all, nagu temast hiljem ka ajaleht Esmaspäev kirjutas. Repro

LAHINGUTE VAHEL: 6. jalaväepolgu võitlejad koos halastajaõdedega vabadussõja ajal juunis 1919 Põhja­Lätis.

REP

RO

REP

RO

FOT

O E

EST

I FI

LMIA

RH

IIV

FOT

O E

EST

I FI

LMIA

RH

IIV

SAI KAKS KORDA HAAVATA: Vabaduse Risti kavaler Salme Bergmann pärast sõda. Temale anti ka Vaba­dussõja mälestusmedal, millel on haavatulint. Repro

REP

RO

16 relvastus

Relv on põhiliselt ette nähtud vastase sõidukite ja muude tehniliste vahendite kahjus­

tamiseks ning vaenlase hävitamiseks pikalt distantsilt. 12,7 mm snaipripüs­se kaitseväel seni ei olnud.

Võrreldes kaitseväes kasutusel olnud 8,6 mm snaipripüssidega Sako TRG 42 on 12,7 mm snaipripüss takti­kaliselt tunduvalt võimsam, suuren­dades efektiivset laskekaugust vastase elavjõu vastu kuni 1500 meetrit ning transpordivahen­dite vastu kuni 2500 meetrit. Ras­ke, umbes 45gram­mine kuul tagab täpsema lennutra­jektoori ning suurema

materjali läbistavuse ja purustuse, parandades sellega üksuste tulevõi­met ja lahingulist efektiivsust.

Eesti soovis snaipripüssid osta mõnelt tuntud tootjalt, kelle relva sõjaväemudel oleks seeriatootmises ning seda kasutataks vähemalt ühe Euroopa või NATO riigi armees. Nõue­tele vastavad snaipripüssid hangiti Prantsuse fi rmalt PGM Precision, kes on oma suhteliselt lühikesest ajaloost

ja väiksusest hoolimata üks tunnusta­tumaid kvaliteetsete snaiprirelvade tootjaid.

PGM Precision asutati 1993. aastal pikema ajalooga Prantsuse­Šveitsi peenmehaanika firma Tessier Tech­nique baasil. Snaiperrelvastuse aren­damine Tessier Technique’is tulenes konfliktist endise Jugoslaavia terri­tooriumil, kui sealsed Prantsuse üksu­sed soovisid end täiendada arsenaliga, millega saaks vastu astuda suureka­liibriliste snaipripüsside tulejõule ja

laskekaugusele. Selline

12,7 mm relv töötati välja aastatel 1995–1997.

Kuigi esialgu töötati snaipripüs­sid välja Prantsuse armee ja politsei

eriüksuste tarbeks, on nad saavu­tanud laiema populaarsuse ja

jõudnud kasutusse paljudes riikides, näiteks Inglis­maal, Jaapanis, Brasii­lias, Itaalias, Šveitsis,

Austraalias, Austrias, Sloveenias, Saudi Araabias, Poolas, Saksamaal, Lätis, Leedus ja ka Eestis.

Et snaiper saaks relva kohanda­da ergonoomiliselt vastavalt oma kehaehitusele ja laskekohale, selleks on tal reguleeritava pikkusega tugi­jalad, kaba õlatugi, kaba tugijalg ning reguleeritava kõrgusega kaba põse­tugi. Standardvarustuses on suudme­pidur, mis vähendab relva tagasilööki kuni 50 protsenti. Selle asemele saab kinnitada ka helisummuti.

Lukukoja peal on picatinny­liist optilise sihiku ja vajaduse korral optilise sihikuga integreeritava val­gusvõimendi kinnitamiseks, mis tagab snaipri öise võitlusvõime. Op­tilise sihiku eemaldamise korral on picatinny­liistule võimalik kinnitada termosihikut. Snaipripüssi trans­porditakse spetsiaalses kohvris.

Omades kuni 24kordse suuren­duse ja suure valgusjõuga optilist sihikut 6­24x72 ZEISS, on Hecate II efektiivne ja täpne relv pikamaa snaipritele pandud ülesannete täit­miseks.

Vaido Hallikula, kaitseväe pearelvuri jaoskonna

spetsialist

Kaitseväe snaipritel moodne Prantsuse sõjariist

Snaipripüss Hecate II põhilised taktikalis- tehnilised andmed:Kaliiber 12,7 mm Kuuli algkiirus 850 m/s Salve mahtuvus 7 padrunitVintraua pikkus 700 mmRelva kaal (ilma sihikuta) 13,8 kgSihiku kaal 1,1 kgRelva uldpikkus 1380 mm Optiline sihik 6-24x72 ZEISS

Kaitsevägi hankis 2008. aastal oma professionaalsetele snaipritele 12,7 mm snaipripüssid Hecate II, millega suurendati oluliselt pikamaa snaiprivõimekust.

FOT

OD

KA

ITSE

VÄG

I, PG

M P

REC

ISIO

N