1. seminar. Perekonna- ja isikuõigus 1. teema: Domitianus ja Agrippina on juba pikemat aega abielus, neil on 2 last Gnaeus ja Antonius ning meessoost ori Stichus ja naissoost ori Helena. Domitianuse ori Stichus ja orjatar Helena näevad juhuslikult oma peremehe naist Agrippinat keskpäeval viinamarja istanduses ühe murdeealise noormehega veini joomas. Mõni tund hiljem avastab orjatar Helena Agrippina murdeealise noormehega Agrippina magamistoas ülemeelikus tujus teineteise embuses voodis magavat. Sama päeva õhtul kohtub Helena oma peremehega aias oliivipuude all ning räägib oma peremehele, mida too oli päeval viinamarja istanduses ja Agrippina magamistoas näinud. Vihane peremees Domitianus küsib seda sama üle ka orjalt Stichuselt, kes tunnistab, et on ka ise Agrippinaga varem koos salaja veini joonud ning intiimsuhtes olnud. Seepeale maruvihaseks saanud Domitianus otsustab oodata kuni Agrippina ise temale oma pattudest rääkima tuleb ja seejärel ta kodust minema saata, esialgu aga ta lahkub kodust ning läheb kauplusesse, kus kohtub seal müüjana töötavat Turiat, kes temale silmapilkselt meeldima hakkab. Järgneva nädala jooksul areneb Domitianuse ja Turia vahel välja armusuhe, mida kumbki ei püüagi varjata. Vahepeal on Stichus omal initsiatiivil jälitanud Agrippinaga aega veetnud noormeest ning ta kinni võtnud. Kaks päeva pärast Stichuse poolt noormehe kinnivõtmist tabab Domitianus Agrippina nende abieluvoodist koos uue murdeealise noormehega. Domitianuse kannatus katkeb ja ta tahab Agrippinat süüdistada (noormeestega toimepandud) tegudes. Agrippina omakorda tahab süüdistada Domitianust (Helena ja Turiaga toimepandud tegudes) ning selles, et Domitianuse ori on tolle noormehe alusetult kinni võtnud.Olete kas Domitianuse või Agrippina esindaja ja peate välja tooma selle, et kas saaksite teist osapoolt milleski süüdistada, kui jah – siis milles. Samuti peate oma esindajat kaitsma vastaspoole süüdistuste eest. Alliktekstid:D. 48.5.2., D. 48.5.4., D. 48.5.5., D. 48.5.6.pr., D. 48.5.6.1., D. 48.5.9.pr., D. 48.5.11., D. 48.5.13., D. 48.5.16.1., D. 48.5.16.2., D. 48.5.21., D. 48.5.23., D. 48.5.24.pr-4., D. 48.5.25., D. 48.5.26., D. 48.5.28.pr-1., D. 48.5.30.pr., D. 48.5.35., D. 48.5.37., D. 48.5.39.pr., D. 48.5.39.4., CJ. 9.9.1., CJ. 9.9.22., PS. 2.26.9., PS. 2.26.11. (Ladinakeelne tekst - Baviera, J. Fontes iuris Romani antejustiniani. II. Firenze, 1940. Ingliskeelne tekst - Scott, A. M. The Civil Law: Including the Twelve Tables, The Istitutes of Gaius, The Rules of Ulpinian, The Optinions of Paulus, The Enactments of Justinian, and The Constitutions of Leo. Vols 1-2. New Jersey, 2006.)O. F. Robinson. The Criminal Law of Ancient Rome. Baltimore, 1996, p 59-61. Anna lahendus ka Eesti õiguse kohaselt, arvestades Perekonnaseadust ja Karistusseadustikku. Tähtsad küsimused: asjaosaliste õiguslik seisund? domitianuse ja agrippina seotus? Struktuur -- osalised ja positsioon. Faktilised asjaolud. Olulised terminid -- stuprum, adulterium, lenacinium, actio noxalis. Kas D-d saab süüdistada abielurikkumises? Kas A-d saab süüdistada abielurikkumises? D-d süüdistada kupeldamises? Kas see, et S pidas A-ga vahele jäänud noormehe kinni oli seaduslik? Kas D vastutab S-i tegude eest? Seminaris lahendatav kaasus: Preetor Gaius Gnaeus korraldas pidusöögi ja andis sel puhul kõigile oma orjadele uued riided.

1. Kas need kuulusid orjade peculium1’i hulka? → arvan, et jah, aga oleneb, kas ta andis need

1 Roman law property that a father or master allowed his child orslave to hold as his own

neile üheks õhtuks või neile päriseks. “D. 15.1.7.4.“Pekuuliumi hulka kuulub iga riietusese, mille isand on andnud orjale alaliseks kasutamiseks ja on andnud selle üle sooviga, et keegi teine seda ei kasutaks ning ori hoiab riietuseset vastavalt neile tingimustele. Riietus, mille isand on andnud orjale kasutamiseks mitte aluselt, vaid ainult teatud ajal teatud eesmärgiks kasutamiseks, kui ta peab teda saatma või lauas teenindama, siis ei ole see pekuuliumi osa.”

2. Kas lugu on erinev juhul, kui Gaius Gnaeus oleks andnud riideid ainult orjadele, kes teenindasid külalisi? → Natuke, sest siis tähendanuks see seda, et riided anti orjadele ainult selleks, et nad esinduslikumad välja näeksid, aga see poleks pekuulium. “Pekuuliumi hulka kuulub iga riietusese, mille isand on andnud orjale alaliseks kasutamiseks ja on andnud selle üle sooviga, et keegi teine seda ei kasutaks ning ori hoiab riietuseset vastavalt neile tingimustele. Riietus, mille isand on andnud orjale kasutamiseks mitte aluselt, vaid ainult teatud ajal teatud eesmärgiks kasutamiseks, kui ta peab teda saatma või lauas teenindama, siis ei ole see pekuuliumi osa.”

3. Kas asjaolud oleks erinevad, kui üks riided saanud orjadest kannataks hallutsinatsioonide all? → alaealisele, ükskõik kas pojale või orjale võib kuuluda pekuulium, kuna, nii ta ütleb, sõltub kõik sellest, milline on isanda korraldus. Järelikult kui ori või poeg muutub hullumeelseks, jääb neile pekuulium. → st et kui poeg läheb hulluks, jääb orjale pekuulium.

4. Kas asjaolud on erinevad, kui ori võtab endale need riided isanda riidekirstust? → Jaa, sest siis see on omavoliline tegu ja pekuulium ei ole see, mida ori eraldi hoiab. Isand peab ise talle selle andma. (Pekuulium ei ole see, mida ori hoiab isanda varast eraldi, vaid see, mille isand ise eraldab oma orjale vastavalt oma soovile. Kuna isand võib orja pekuuliumi täielikult ära võtta, või seda suurendada või vähendada, siis peame tähele panema seda, mida teeb isand, mitte ori, pekuuliumit määrates.)

5. Kas asjaolud on erinevad, kui Gaius Gnaeus annab riided oma kolmele pojale ja mitte orjadele? → Ei ole, saaja on küll erinev, aga vastavalt: “Inst. 2.12.pr.: /…/ + (/…/ ius civile alusel loeti kõik, mida isavõimu all olev isik pekuuliumina omandas, isa vara hulka, nii nagu orja pekuuliumit loeti tema isanda vara hulka kuuluvaks.)” ja see tähendab seda, et kuigi orjad oleksid saanud riided endale, on nad ikkagi isandale kuuluvad. Kui isa sureb, läheb omand (orjad) edasi poegadele ja peculium poegadele.

Eesti lahendus:

AÕS: § 73. Kaasomandi mõttelise osa käsutamine (1) Kaasomanik võib temale kuuluva mõttelise osa ühises asjas võõrandada, pärandada, pantida või seda muul viisil käsutada.PS: --

PKS: § 185. Pärandi või kinkena saadud vara valitsemine (1) Vara, mille eestkostetav saab pärandina või kinkena, valitseb eestkostja kinketehingus, testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste kohaselt. Korraldustega ei saa laiendada eestkostja seadusest tulenevat esindusõigust. Allikatekstid: D. 15.1.4.pr; D. 15.1.7.1.; D.15.1.7.2; D. 15.1.7.3.; D. 15.1.3.4. D.15.1.24.; D.15.1.8.; D.15.1.49.pr. D.15.1.25. D.15.1.4.2. D.41.2.24.Anna lahendus ka Eesti õiguse kohaselt, arvestades Perekonnaseadust ja Asjaõigusseadust ja Põhiseadust. Inst. 2.12.pr.: /…/ iure civili omnium qui in potestate parentum sunt peculia perinde in bonis parentum computantur acsi servorum peculia in bonis dominorum numerantur/…/(/…/ ius civile alusel loeti kõik, mida isavõimu all olev isik pekuuliumina omandas, isa vara hulka, nii nagu orja pekuuliumit loeti tema isanda vara hulka kuuluvaks.) D. 15.1.7.4. Ulpianus libro vicensimo nono ad edictum: In peculio autem res esse possunt omnes et mobiles et soli: vicarios quoque in peculium potest habere et vicariorum peculium: hoc amplius et nomina

debitorum.(Pekuulium võib aga sisaldada igat liiki asju, nii vallasasju kui maad: Pekuuliumis võivad olla ka alluvad orjad (vicarii) ning alluvatele orjadele kuuluv pekuulium, samuti võlglastele antud ja neilt saada olevad võlad.) D. 15.1.25.: Pomponius libro vicensimo tertio ad sabinum: Id vestimentum peculii esse incipit, quod ita dederit dominus, ut eo vestitu servum perpetuo uti vellet eoque nomine ei traderet, ne quis alius eo uteretur idque ab eo eius usus gratia custodiretur. sed quod vestimentum servo dominus ita dedit utendum, ut non semper, sed ad certum usum certis temporibus eo uteretur, veluti cum sequeretur eum sive cenanti ministravit, id vestimentum non esse peculii.(Pekuuliumi hulka kuulub iga riietusese, mille isand on andnud orjale alaliseks kasutamiseks ja on andnud selle üle sooviga, et keegi teine seda ei kasutaks ning ori hoiab riietuseset vastavalt neile tingimustele. Riietus, mille isand on andnud orjale kasutamiseks mitte aluselt, vaid ainult teatud ajal teatud eesmärgiks kasutamiseks, kui ta peab teda saatma või lauas teenindama, siis ei ole see pekuuliumi osa.) D.15.1.4.pr.: Pomponius libro septimo ad Sabinum: Peculii est non id, cuius servus seorsum a domino rationem habuerit, sed quod dominus ipse separaverit suam a servi rationem discernens: nam cum servi peculium totum adimere vel augere vel minuere dominus possit, animadvertendum est non quid servus, sed quid dominus constituendi servilis peculii gratia fecerit.(Pekuulium ei ole see, mida ori hoiab isanda varast eraldi, vaid see, mille isand ise eraldab oma orjale vastavalt oma soovile. Kuna isand võib orja pekuuliumi täielikult ära võtta, või seda suurendada või vähendada, siis peame tähele panema seda, mida teeb isand, mitte ori, pekuuliumit määrates.) D.15.1.7.3. Ulpianus libro vicensimo nono ad edictum: Pupillum autem tam filium quam servum peculium habere posse pedius libro quinto decimo scribit, cum in hoc, inquit, totum ex domini constitutione pendeat. ergo et si furere coeperit servus vel filius, retinebunt peculium.Pedius kirjutab 15 raamatus [edikti kohta], et alaealisele, ükskõik kas pojale või orjale võib kuuluda pekuulium, kuna, nii ta ütleb, sõltub kõik sellest, milline on isanda korraldus. Järelikult kui ori või poeg muutub hullumeelseks, jääb neile pekuulium. Dig. 15.1.3.4. Ulpianus vicensimo nono ad edictum: /…/ furiosi /…/ nam et huius servus peculium habere potest, non si fuerit concessum, ut habeat, sed si non fuerit prohibitum, ne habeat.(ka /…/ hullumeelsete /…/ orjal võib olla pekuulium; mitte et see oleks lubatud, et tal oleks, aga ei ole keelatud seda, et tal ei tohi olla). Dig. 15.1.24. Ulpianus vicensimo sexto ad sabinum: Curator furiosi administrationem peculii et dare et denegare potest tam servo furiosi quam filio.Hullumeelse isiku hooldaja võib nii hullumeelse orjale kui ka pojale anda haldamiseks pekuuliumi, aga ka selle andmisest keelduda. Seminaris lahendatav kaasus: Sextus ja Seia sõlmisid abielu coemptio2 teel. Seia kaasavara hulka kuulub kortermaja, mis on kokku varisemas ja vajab hädasti remonti.

1. Kas Sextus saab nõuda kulutuste hüvitamist lahutamisel, kui ta maksab remondi eest ja hoone säilib? → Ei saa. Ta peaks niikuinii seda vist tegema. Vajalikud on sellised kulutused, ilma mida tegemata kaasavara seisukord, halveneb, näiteks, kui keegi parandab maja, mis on kokku varisemas.

2. Kas Sextus saab nõuda kulutuste hüvitamist lahutamisel, kui ta maksab remondi eest ja hoone variseb igal juhul kokku? → Ei saa. Ja mees peab tegema mistahes kulutusi maatükile ja mees peab need tasuma oma taskust, isegi kui nende kulutuste eesmärk on maaharimine,

2 a ceremony symbolizing the sale of a woman to a man and bringing the woman under the manus of the man usu. (1) as a plebeian marriage but sometimes (2) as a device of the woman to displace her guardian —called also coemptio matrimoni causa,, (2) coemptio fiduciae causa

ja seega ei ole silmas peetud ainult viljade kogumiseks tehtud kulutusi, vaid ka sellised, mis on vajalikud maatüki enda säilimiseks ning mehel ei ole õigust katta neid kulutusi kaasavara arvelt.

3. Kas Sextus saab nõuda kulutuste hüvitamist lahutamisel, kui ta maksab remondi eest ja hoone säilib, kuid hävib tulekahjus? → Nüüd saab. Üldiselt on seisukoht selline, et vajalike kulutuste puhul peab kohtunik mehelt mõistma välja kõik, mis mees on tegemata jätnud selles ulatuses, milles naise huvides oli selliste kulutuste katmine. /.../ Niisiis kui ta peab toestama maja, mis on kokku kukkumas ning kui see põleb hiljem maha, saab ta oma kulutusi tagasi nõuda; aga kui ta ei teinud seda, ja maja põleb maha, ei vastuta ta millegi eest.

Eesti lahendus:

§ 28. Ühisvara ühise valitsemise põhimõtted (3) Ühisvara valitsevad abikaasad lähtuvad abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest. Nad teavitavad teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Allikatekstid: D.25.1.4.; Tit. Ulp. 6.15.; D. 13.6.18.pr.; D.25.1.13.; D.25.1.16.; Vt ka G.1.109-115.Anna lahendus ka Eesti õiguse kohaselt, arvestades Perekonnaseadust ja Asjaõigusseadust. D. 25.1.16.: Et ante omnia quaecumque impensae quaerendorum fructuum causa factae erunt, quamquam eaedem etiam colendi causa fiant ideoque non solum ad percipiendos fructus, sed etiam ad conservandam ipsam rem speciem que eius necessariae sint, eas vir ex suo facit nec ullam habeteo nomine ex dote deductionem.Ja mees peab tegema mistahes kulutusi maatükile ja mees peab need tasuma oma taskust, isegi kui nende kulutuste eesmärk on maaharimine, ja seega ei ole silmas peetud ainult viljade kogumiseks tehtud kulutusi, vaid ka sellised, mis on vajalikud maatüki enda säilimiseks ning mehel ei ole õigust katta neid kulutusi kaasavara arvelt. D. 25.1.13.: Neque stipendium neque tributum ob dotalem fundum praestita exigere vir a muliere potest: onus enim fructuum haec impendia sunt.(Mees ei saa naiselt tagasi nõuda kaasavaraks oleva maatüki tõttu pealt tasutavaid makse ega andamit, need koormised tuleb tasuda maatükist saadavast tulust.) D. 25.1.4.: Et in totum id videtur necessariis impensis contineri, quod si a marito omissum sit, iudex tanti eum damnabit, quanti mulieris interfuerit eas impensas fieri. /.../ itaque si fulserit insulam ruentem eaque exusta sit, impensas consequitur, si non fecerit, deusta ea nihil praestabit.(Üldiselt on seisukoht selline, et vajalike kulutuste puhul peab kohtunik mehelt mõistma välja kõik, mis mees on tegemata jätnud selles ulatuses, milles naise huvides oli selliste kulutuste katmine. /.../ Niisiis kui ta peab toestama maja, mis on kokku kukkumas ning kui see põleb hiljem maha, saab ta oma kulutusi tagasi nõuda; aga kui ta ei teinud seda, ja maja põleb maha, ei vastuta ta millegi eest.) Inst.1.1.10.: Iustas autem nuptias inter se ciues Romani contrahunt, qui secundum praecepta legum coeunt, masculi quidem puberes, feminae autem uiripotentes, siue patres familias sint siue filii familias, dum tamen filii familias et consensum habeant parentum, quotum in potestate sunt. Nam hoc fieri debere et ciuilis et naturalis ratio suadet in tantum, ut iussum parentis praecedere debeat…(Seaduslik abielu sõlmitakse Rooma kodanike vahel, kes on ühinenud vastavalt seadusele, mehel on saanud suguküpseks ja naine on jõudnud abieluikka, on nad siis perekonnapead või perekonnapea võimu all, tingimusel, et võimu all olevatel lastel on selleks perekonnapea nõusolek. Et see peab sündima, nõuavad tsiviilõigusest tulenev mõistlikkus ja terve mõistus ja lausa sedavõrd, et luba peab olema antud enne abielu…) G.1.110: Olim itaque tribus modis in manum conueniebant: usu(s), farreo, coemptione. G. 1.13: Coemptione vero in manum conveniunt per mancipationem, id est per quandam venditionem [venditio]; nam adhibitis non minus quam V testibus [testis] civibus Romanis puberius, item libripende, emit is mulierem, cuius in manum convenit. G.1.111: Usu[s] in manum conveniebat quae anno continuo nupta perseverabat /.../, itaque lege[s] duodecim tabularum cautum est/.../

(Käe alla minnakse kolmel viisil: koos elamisega [igamise põhimõttel], okasnisu [söömise] ja müümise teel. Müümise teel minnakse käe alla mantsipatsiooni tehingu sõlmimise teel, see on sellise müügitehingu teel, mille juures ei või olla vähem kui 5 täisealist Rooma kodanikust tunnistajat, lisaks kaalumees ja nii ostetakse naine, kes läheb käe alla. Faktilise kooselu järel minnakse käe alla, kui terve aasta jooksul ollakse abielus mehe majas /.../, nii on sätestatud ka Kaheteistkümne tahvli seadustes.) Tituli ex corpore Ulpiani 6.15.: Necessariae sunt impensae, quibus non factis dos deterior futura est, velut si quis ruinosas aedes refecerit.(Vajalikud on sellised kulutused, ilma mida tegemata kaasavara seisukord, halveneb, näiteks, kui keegi parandab maja, mis on kokku varisemas.)