Anne Plichota ja Cendrine Wolf

Viimane lootus

OksaPOllOck

7

PROLOOG

Poisi korral oleks igasugune võimalus olnud välistatud. Poleks olnud vähimatki lootust.

Pavel Pollock tõusis murelikult ja teatava tõsidusega püsti ning et äre-vust peita, kummardus hälli kohale, milles magas tilluke tüdruk. TEMA TÜTAR. See, kellest olenes kõik – ta teadis seda, ja juba see vaevas teda. Sünge ärevus täitis ta südame, kuid ikkagi pani õnn isaks saamise üle ta silmad särama. Niiskete silmadega pöördus ta oma naise poole. Marie Pollock naeratas. Kas Pavel ei võiks vähem muretseda? Vähem ärrituda? Siiski pidi naine tõdema, et just sellisena ta oma meest armastaski.

Äkitselt pani hällist kostev nutt neid püsti kargama: väike tüdruk andis endast hämmastavalt valju häälega märku. Silmad pärani püüdis ta end oma nõrgukestele beebikätele upitada, kuid vaatamata kõigile jõupingutustele vajus tema siidiste pruunide juuksekiharatega pea järje-kindlalt padjale tagasi. Isa lähenes ja hakkas südame kloppides tüdrukut sülle võtma.

„Kas see käib nii? Kas ma olen väga kohmakas? Ega ma talle haiget tee?” küsis ta naiselt, kulmud murelikult kipras.

„Ära muretse, just nii see käib,” vastas naine õrnalt. „Näe, kes tuleb! Tere, Dragomira!”

Kõik, mida Paveli ema tegi, paistis silma teatava ekstravagantsusega, ja see päev ei olnud sugugi erand: varjunud kõige fantastilisema lille-kimbu taha, mida iial nähtud, kandis Dragomira lisaks suuri vikerkaa-revärvides kingikotte.

„Oksa!” hüüdis ta. „Mu väike ime, sa oled ärkvel! Kui õnnelik ma olen, lapsed!” ütles ta Marie ja Paveli poole vaadates ja neid kordamööda emmates.

„Oi, ma arvan, et peab mähet vahetama!” avastas Pavel ahastusega, mõeldes, et see ülesanne võib temale langeda.

„Mina tegelen sellega!” vastas Dragomira kärmelt. „Kui sa muidugi lubad, Marie,” lisas ta naise poole pöördudes.

Mõned sekundid hiljem siputas väike Oksa mähkimislaual, samal ajal kui vanaema ta riietamisega vaeva nägi. Pavel jälgis väga tähelepane-likult iga ta liigutust. Mitte miski ei jäänud talle märkamatuks.

8

„Oksa ... Meie viimane lootus,” sosistas Dragomira nii vaikselt, et seda ei olnud peaaegu kuuldagi.

Pavel tõmbus eemale. Tema pahast nägu varjutas kahtlus. Ta lasi oma emal lapse uuesti riidesse panna ja kutsus ta seejärel sünnitusmaja koridori.

„Ema!” surus ta vihaselt läbi hammaste. „Sa kohe ei saanud end vaos hoida. Jah, see on tugevam kui sina! Kas sa arvad, et ma ei kuulnud, mida sa ütlesid …”

„Mida sa kuulsid, Pavel?” küsis Dragomira, puurides poega oma siniste silmadega.

„Ma tean, mida sa mõtled. Ma tean, mis teil kõigil mõttes on! Aga teie lootus põhineb tõenäosusel, mis on sama ebakindel kui tuulehoog!”

„Aga tuul võib osutuda väga kasulikuks ja aidata laevu üle mere,” säh-vas Dragomira vaiksel häälel vastu. „Me ei kaota mitte kunagi lootust, Pavel, mitte kunagi …”

„Minu tütart sa sinna ei vii!” raius Pavel, toetudes vastu seina. „Ma ei lase sul seda teha! Saa sellest ükskord aru! Mina olen tema isa ja ma tahan, et mu tütar kasvaks normaalselt. Nii n o r m a a l s e l t kui võima-lik,” kordas ta nägu krimpsutades.

Nad põrnitsesid teineteist vaikides, märkamata piki haiglakoridori mööduvaid õdesid ja hommikumantlites patsiente, kes vaatasid vargsi sõjakalt meelestatud naist ja meest. Nad olid sedasi mitu head minutit, keskendudes teise pilgule, püüdes teineteist vastastikku veenda. Drago-mira oli see, kes pingelise vaikuse lõpetas.

„Kulla poeg, ma armastan sind südamest, kuid tuletan sulle meelde, et sinagi oled meie maaga seotud. Ja kas sa tahad või ei, seda on ka Oksa. Selle vastu sa ei saa. Võid kindel olla, et kui eksisteerib vähimgi võimalus koju tagasi pöörduda, siis me haarame sellest kinni. Võlgneme selle neile, kes sinna jäid ja elavad alates Suurest Kaosest Kurjuse mõjuvõimu all!”

„Armas ema,” vastas Pavel vihaga, mida oli raske alla suruda, „ma aus-tan sind, aga sa ei tea, milleks kõigeks ma olen võimeline, et oma tütart säästa. Me peame selle unustama – nüüd on juba liiga hilja. Kõik on läbi.”

„Pavel, ma kardan, et saatuse vastu me ei saa,” lõpetas Dragomira sää-rase kindlusega, mis teda ennastki üllatas. „Me võime end piinata palju tahame, aga lõpuks on see ikkagi tema, kes otsustab.”

9

1Üldmobilisatsioon

Kolmteist aastat hiljem. Bigtoe väljak, London

Oksa laveeris kolimiskastide vahel, et kuidagimoodi oma toa aknani jõuda. Ta tõmbas aknakatte eest ja surus nina vastu külma klaasi. Äreval ilmel püüdis ta koondada tähelepanu väljakut haaranud hommikusele sagimisele. Seejärel ohkas ta sügavalt.

„Bigtoe väljak ... Ma pean sellega harjuma,” sosistas ta, kivihallide sil-made pilk kauguses ekslemas.

Perekond Pollock – esimene, teine ja kolmas põlvkond – oli mõne päeva eest Pariisist Londonisse tulnud, ja seda suuresti tänu Oksa isa Pavel Pollocki äkkmõttele. Pärast tundidepikkust arutelu, millest Oksa kõrvale jäeti, oli Pavel sellest uudisest talle iseloomuliku tõsidusega tea-tanud: kümme aastat oli ta töötanud peakoka ihaldusväärses ametis ühes Pariisi tunnustatud restoranis, kuid nüüd on talle lõpuks ometi saabunud võimalus avada isiklik restoran Londonis. Sellest p i s i a s j a s t teatas ta toonil, nagu oleks see midagi ebaolulist, ning Oksa arvas kohe-maid, et ta oli valesti aru saanud.

„Kas sa tahad öelda Londonisse ... Inglismaale?” küsis ta pärast paa-risekundilist kahtlemist.

Tema isa oli silmanähtava rahuloluga noogutanud ning seejärel tüd-ruku pahviks löödud ilmet nähes hoo maha võtnud. Muidugi, kui tema naine ja tütar kolimisest keelduksid, siis ta austaks nende soovi ... Isegi kui tegu on unistuste võimalusega.

„Selline võimalus avaneb inimesel vaid kord elus,” rõhutas ta.Marie Pollock ei mõelnud kaua: abikaasa oli viimasel ajal väga närvi-

line ning tema arvates tuleks üks põhjalik muutus kindlasti kogu perele kasuks. Aga kas Oksal siin üldse mingit sõnaõigust oli? Kolmeteistaas-taselt ei otsusta sa mitte midagi. Ta ei tahtnud tegelikult Pariisist lah-kuda, veel vähem tahtis ta jätta maha oma vanaema ning parimat sõpra Gusi. Ta ei saaks ilma nendeta elada. Ent kui vanemad talle selgitasid, et

10

Dragomira ja perekond Bellanger tulevad neile Londonisse järele, hüp-pas Oksa rõõmust lakke. Kõik talle kallid inimesed saavad sellest seik-lusest osa!

Olles mõnda aega mõtlikult väljaku ümber toimuvat sagimist jälgi-nud, eemaldus Oksa aknast. Ta vaatas käed puusas ringi ja lasi kuulda-vale pika vile.

„Viuuu … Milline segadus! Selle kõige lahti pakkimine võtab kuid! On alles nuhtlus ...”

Kümned pappkastid hõivasid tubades selle vähesegi ruumi, mis veel mööblist täidetud ei olnud. Elamine oli väiksem kui Pariisis, kuid Polloc-kitel oli kõvasti vedanud: nad leidsid Inglismaale tüüpilise punastest tel-listest viktoriaanliku maja koos kõrge esitrepi, kaarakende ja imetillu-kese hooviga, mis oli ümbritsetud sepistatud rauast aiaga, mille vahelt paistsid keldrikorruse aknad. Esimesed kaks korrust olid Oksa ja tema vanemate päralt, kolmas kuulus vanaemale Dragomirale, kes oli – nii kaua, kui Oksa mäletas – alati nendega koos elanud. Ta vaatas lakke. Mida see vanaema seal nüüd teeb? Kas ta hüppab hüppenööriga? Olgu, küllap pean ennast valmis panema, kui ma ei taha hiljaks jääda! Ta võttis end kokku ja liikus riidekapi poole. Esimesel päeval hiljaks jääda – see veel puuduks! Täi-e-lik õudus.

Ülemisel korrusel, kus elas Dragomira Pollock, oli õhustik hoopis ebaharilikum. Kuldpruunide seinavaipadega kaetud barokses elutoas valitses täielik korralagedus. Maagilised olendid andsid endast parima, et segadust külvata. Kuldsed linnukesed aitasid sellele elavalt kaasa ... pärast rõõmuküllaseid prooviringe kroonlühtri ümber lendasid nad raevukalt nagu hävituslennukid kimbutama üht karvast kartuli moodi tegelast, kes veeres purpurpunasel villasel vaibal.

„Maha limukate diktatuur!” skandeerisid tillukesed linnud. „Me ei taha enam elada orjuses! Sõbrad, võidelgem aktiivselt molluskite impe-rialismi vastu!”

„Eh! Mul võivad olla lühikesed jalad, aga ma ei ole mingi mollusk! Ma olen Getorix! Ja mul on paganama lahedad juuksed,” vastas olend oma pisikest rinda kummi ajades ja nimetatud juukseid kõrvale heites.

„Heitke pommid alla! Elagu rõhutud rahva vabadus!” tõid linnud vastuse asemel kuuldavale.

11

Ja nende solvangute peale lasevad nad oma ohtlikud mürsud valla, olgugi et tegu on kümnekonna päevalilleseemnega, mis põrkavad kõne-aluse Getorixi seljalt tagasi.

„Ise räägite rõhutud rahvast,” pomises ta seemneid üles korjates, et neid krõbistama hakata. Taimed, kes on sellisele mürale väga tundlikud, nihelesid aktiivselt oma pottides ja kaeblesid. Üks neist, asetatud vanale kuldsele lillealusele, närvilisem kui teised, oli kogu oma lehestiku longu lasknud ja paistis värisevat.

„AITAB NÜÜD!” hüüdis Dragomira. „Vaadake, millisesse stressi te Goranovi olete viinud!”

Vanadaam korjas oma lopsaka lillast sametist kleidi kokku ja toetas ühe põlve maha. Õrna meloodiat ümisedes mudis ta hirmunud ja hale-dalt ohkava taime lehti.

„Kui niimoodi edasi läheb,” jätkas ta, vaadates ainiti mõningate tüli-tekitajate otsa, „olen ma sunnitud teid oma venna juurde pensionile saatma. Ja te teate, mida see tähendab: väga pikka sõitu!”

Nende sõnade peale jäid olendid ja taimed otsekohe vait. Kõigil oli eelmisest reisist veel valusaid mälestusi, kui Dragomira selle tormaka kolimise ette võttis – mis nende silmis paistis täiesti absurdne. Kõigil neil oli transpordivahendite ees kabuhirm. Rong, laev, lennuk, auto – kuratlikud leiutised, mis on mõeldud sisikonda segi pöörama ... Linnud olid peaaegu kogu tee oksendanud ja taimede klorofüll oli muutunud justkui tilgastanud piimaks, mis oleks nad peaaegu mürgitanud.

„Kõik marss ateljeesse!” käsutas Dragomira. „Ma pean minema, täna on minu väikese tüdruku esimene päev siin. Foldingotid, teie tulge mulle appi!”

Kaks iseäralikku sinistesse tunkedesse riietatud olendit jooksid kööberdades tema poole. Üks neist oli pontsakas, pealael mõned ebe-med, teine aga nagu piitsavars, peas sidrunkollane juuksetutt. Kuid neil oli ka sarnaseid jooni: väike kasv – kaheksakümmend sentimeetrit –, ümar nägu ja suured sinised silmad, millest võis välja lugeda täielikku abivalmidust.

„Meie Armulise käsk on meile ääretu nauding, te võite meie abile ja ustavusele kindel olla,” ütlesid nad väga tõsisel ilmel.

Dragomira läks suure, teisel pool tuba seina vastas seisva kontrabassi-kasti juurde. Ta tegi selle lahti: kast oli tühi. Ta pani peopesa kasti puust

12

põhjale ja otsekohe avanes kasti tagaosas midagi ukse sarnast. Dragomira kummardus ja ronis kasti, et pääseda keerdtrepile, mis viis edasi tema pööning-ateljeesse. Talle kuulekalt järgnedes võtsid mõlemad Foldingo-tid endaga ühe taime ja vedasid kaasa ka teised olendid, kes kõik üksteise järel iseäralikku läbikäiku sisenesid. Kui kogu see väike seltskond ateljees oli, tõmbas Dragomira enda järel kasti ukse kinni.

13

2Pollockite klann

„Tere, paps! Tere, mamps!”Marie ja Pavel Pollock istusid köögilaua ääres, tõsised ja asjalikud.

Oma tütart kuuldes tõstsid nad üheaegselt nina aurava teetassi kohalt ja jäid suu ammuli vaatama.

„Jah, ma tean,” ohkas Oksa. „Mind ei ole enam võimalik ära tunda.”„Noh tõepoolest. Välja arvatud sinu väikest pead!” ütles isa tüdrukut

uudishimulikult silmitsedes. „Mul on raske uskuda, et tegu on sellesama kartmatu ninja’ga, keda mina tunnen. Aga ma pean ütlema, et see stiili-muutus on ... võluv. Äärmuslik, aga võluv.”

„Kui täpne olla, siis on see ikka äärmuslik,” pomises Oksa.Tema vanemad purskasid naerma, kui nägid tüdruku pahast nägu.Ta vaatas neid võimalikult etteheitvalt ning vastas teraval toonil: „Minu elu lagunes just koost ja teid ajab see naerma? Kas te üldse

nägite, mis nägu ma olen?„Üks tõeline inglise kooliplika,” vastas ema pehmel toonil, rüübates

sõõmu teed. „Ja mulle näib, et see sobib sulle vägagi hästi!”Oksa vaatas end veel kord kahtlevalt turtsatades. Kes oleks osanud

mõelda, et ühel päeval on ta võimeline kandma avalikult volditud seeli-kut, valget särki ja meresinist bleiserit? Igatahes mitte tema.

„Kui mind oleks hoiatatud, et ma pean tundides koolivormi kandma, siis ma poleks olnud üldse nõus Inglismaale tulemagi,” porises ta viha-selt, harutades lahti oma tulevase kooli värvides sinise ja tumepuna- sega lipsu.

„Ah, palun, Oksa,” ohkas ema, vaadates tüdrukut oma ilusate kas-tanpruunide silmadega. „See on ainult kooli ajal! Mujal võid sa kanda oma teksasid ja suuri tosse nii palju, kui tahad!”

„Jah, olgu, olgu!” andis Oksa alla, kaks kätt üleval. „Aga ma ei unusta kunagi, et te ohverdasite mind oma karjääri nimel. Ja vanemate poolt, kes ütlevad, et armastavad oma ainsat tütart, ei ole see sugugi ilus ... Ärge tulge siis halama, kui mul on lõpuks sellest kõigest rasked psühholoogi-lised tagajärjed.”

14

Vanemad, harjunud Oksa tulihingeliste kõnedega, vaatasid teineteist naerdes. Marie Pollock tõusis, kallistas tütart ja nad jäid hetkeks teine-teise embusse. Oksa tundis, et ta on liiga vana selliste tundepuhangute jaoks, kuid oma sisemuses ta jumaldas seda. Nii pani ta õrnalt näo oma ema pikkadesse kastanpruunidesse juustesse.

„Ja mina ka!” segas Pavel Pollock neile vahele, näol teeseldud süü-distus. „Minu peale ei mõtle keegi mitte kunagi. Mitte kunagi! Mitte ühtegi musi minu habetunud põsele. Mind ei hellita keegi. Mind jäe-takse oma nurka, üksi ja kurvalt nagu hulkuvat koera!”

Pavel oli tugevate näojoontega, mis liikusid vahetpidamata. Tema tuhmjad juuksed ja hallid silmad pehmendasid seda ilmet, kuid need, kes teda tundsid, teadsid, et tema piinad, mis pärinesid traagilisest lap-sepõlvest, olid niisama sügavad kui kustutamatud. Isegi tema naeratus paistis kurvana. Marie Pollock selgitas oma abikaasa iseäralikku sarmi, rääkides hellusega nüpeldada saanud koera lummavast pilgust. „See on minu elus miski, mis on täiesti väljakannatamatu,” vastas mees tavaliselt, sest tal oli oma emalt päritud iseloomujoon: tugev huumorimeel, mida ta kasutas kõigis olukordades, kas nalja pärast või meeleheitest, seda ei teadnud tõeliselt keegi.

„Oh! Näed, suure vene traagiku Pavel Pollocki tagasitulek!” puhkes Oksa ema säravalt naerma. „Te olete mu ära hellitanud.”

Oksa vaatas oma vanemaid hella pilguga. Ta armastas nende mah-lakaid jutuajamisi, mis liigutasid ja lõbustasid teda üheaegselt. Paveli mobiiltelefoni helin segas neile vahele, andes kärarikkalt märku, et kell on seitse kolmkümmend. Oli aeg lahkuda.

„Vanaema! Me ootame ainult veel sinu järele!” hüüdis Oksa trepil, mis viis maja kolmandale, tervenisti vanaema päralt olevale korrusele.

Dragomira Pollock ilmus koridori, pälvides imetlushüüdeid. Ta oli märkimisväärne naine ja lähikonnas nimetati teda auväärselt vana-ema Pollockiks. Ta seisis alati väga sirgelt, peaaegu et tikksirgelt. Tema näos, mis polnud kaugeltki upsakas, oli pidev erksus, tema värvitud põsesarnad ja kõrge laup tõid esile tugeva inimese tumesinised silmad. Blondid pea ümber palmikusse põimitud juuksed, milles oli veidi halli, lisasid tema välimusele väheke slaavi hõngu. Kuid täna hommikul ei tekitanud elevust mitte need omadused, vaid tema rabav riietus.

15

„Ma olen valmis, mu kallikesed!” ütles ta kuningliku kõnniga trepist alla tulles. Mustadest pärlitest emahirve kujutistega pikk lilla kleit laine-tas tema ümber nagu õiekroon.

„Vanaema, sa oled nii ilus!” hüüdis Oksa rõõmsalt tema käte vahele hüpates.

Tuhinas ei pööranud ta tähelepanu kahele väikesele rõõmsale hüüa-tusele, mis pärinesid Dragomira kõrvarõngastest. Hoolikalt õrre kujuga tehtud kõrvarõngastel istusid kaks tibatillukest vaevalt kahe sentimeetri pikkust kuldset linnukest, kes jutustasid vaikse, ent väga kõrge häälega oma hävituslennuki juhtimise alastest saavutustest.

„Oih! Ma unustasin ... Andke mulle veel üks minut, ma tulen kohe tagasi!”

Vaevalt need sõnad lausunud, pööras Dragomira kannapealt ümber, läks tagasi oma korterisse ja pani ukse enda järel kahekordselt lukku.

26

püüdes teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Kuid asjata. Üks õhu-mull oli tema rinda kinni jäänud. Nii jube suur mull, et seda oli või-matu ära ajada. Oksa läks paanikasse ja tegi oma koolivormi lipsu sõl-mest lahti.

„Jah, preili Pollock, ma usun, et me saime teie nimest kenasti aru, me kuulame teid.” täpsustas õpetaja veel kord selgelt kärsitumal toonil.

Tema sametine hääl jõudis vaevalt Oksani. Tüdruk ei saanud hin-gata, vähesest õhust lõhkus tema süda nagu hullunud hobune. Seejärel tundis ta veel tugevamalt väljakannatamatut valu, nagu oleks talle viru-tatud tugev rusikahoop otse kõhtu. Oksa vaatas enda ümber, lootes, et keegi tuleb talle appi. Asjata. Kõik teised õpilased vaatasid tema poole ega paistnud mõistvat, millises hädas ta oli. Ja mida nad siis teha oleksid saanud? Viimase jõuvaruga haaras ta Gusi käest ja varises põrandale.

27

5Hirmus päev

Juba väikesest peale oli Oksal harjumus õhtul pärast tunde vanaema vaatamas käia. Tema vanemad olid tööga nii hõivatud ja Dragomira oli niivõrd vaba! Oksa võis tema peale alati kindel olla! Nad vestlesid siis ühest ja teisest, mis päeva jooksul oli juhtunud. Mõnikord ka tõsisema-tel teemadel, Oksa muredest, mis teda piinasid või rõõmudest. Aga see õhtu oli hoopis ebatavaliste killast. Kui ta pärast seda hirmsat päeva – üht hullemat ta elus – koju jõudis, leidis ta eest tühja maja ja oli pisut pahane.

„Ema? Isa? Kas te olete siin?” küsis ta, südames juba ette pettunud.Ohates viskas ta koti trepimademele. Muidugi ei olnud nad siin ...

Nad olid restoranis. Keset sisseseadmist. Lõpuks ometi leidis ta end Dra-gomira nii korrapäratus, rokokoolikus, kuid niivõrd koduses elamises. Ta oli seda hetke terve päeva oodanud. Nagu tavaliselt pommitas Dra-gomira teda küsimustega:

„Kuidas siis läks? Jutusta mulle, ma tahan kõike teada!”Ta oli valmistanud hõrgu eine kõige sellega, mis Oksale meeldis: koo-

gikesed värskete vaarikate ja ürditeega – spetsiaalne majaretsept. Nüüd, vanaema juures, võis Oksa end lõpuks lõdvaks lasta. Ta potsatas tuhk-halli lemmiktugitooli, milles talle meeldis ennast kerra tõmmata. See asus ilmatu suure seina vastas, kus olid maast laeni riiulid täis purke, karpe, kastikesi ja raamatuid, mille paikaseadmine oli võtnud Dragomi-ral terve päeva.

„Hästi läks, vanaema, väga hästi,” ütles ta, teeseldes entusiasmi, mida ta kaugeltki ei tundnud.

„Aga milline hirmus ilme sul on, mu dušenka! Sul on väsinud nägu ... Liiga palju koduseid töid juba esimesest päevast?”

Ja seejärel otsustavalt teemat vahetades:„On sul kõht tühi?”„Ma olen näljast nõrkemas,” vastas Oksa, hammustades aplalt maits-

vat šokolaadiküpsist.„Söö ja jutusta mulle kas või täis suuga, ma suren uudishimust!”

28

„Noh ... Seest on kool tõesti muljetavaldav, see on uskumatu koht, sulle see meeldiks. Meie klassijuhataja on härra McGraw ja tema on ka matemaatika ja füüsika õpetaja. Ta on m e g a range, temaga tuleb valvas olla. See pole sugugi meelakkumine.”

Valitses pinev vaikus. Dragomira ootas lisa. „Ja?”„Ja paremast kui Gusiga ühes klassis olemisest ei oleks ma osanud

unistadagi! Sa ei kujuta ette, kui rahul ma olen … Muidu ei midagi eri-list,” lisas Oksa, püüdes pahameelt, maksku mis maksab, peita. „Gus ja mina saime ühe väga toreda poisiga tuttavaks. Tema nimi on Merlin, ta elab Londonis juba viis aastat ja ta paistab hästi tark. Teised õpilased on ka lahedad, peale ühe tüdruku, kes meenutab lõukoera. Tal on kindlasti vaid kaks närvirakku alles.”

„Tule,” ütles Dragomira tüdrukut tähelepanelikult uurides – see väline muretus teda väga ei veennud.

Ta võttis tüdruku käest kinni ja viis ta majesteetliku punasest same-tist diivani juurde, mille ta kiirelt seal olevast puhtaks tegi.

„Oota üks sekund.”Dragomira läks toa teise otsa, kus oli üks ilmatu suur täistuubitud

riiul ja suur hööveldatud puust tööpind, kus ta pühendus oma kirele botaanika ja ravimtaimede vastu – Dragomira oli peaaegu kolmküm-mend aastat ravimtaimedega tegelenud. Ta võttis ühe käevõru küljes rip-puva võtme ja avas läbipaistmatute klaasidega raamaturiiuli. Raamatute asemel olid seal ridadena sajad ampullid. Dragomira võttis ühe ja sulges ukse.

„See teeb sulle head, mu väike. Üks spetsiaalne r a s k e p ä e v a õli.”„Aga vanaema, päev ei olnud raske.”„Tšš ... ei ühtegi sõna enam.”Oksa kuulas sõna ja usaldas oma meelekohad vanaema kosutavale

massaažile. Tema pilk jäi pidama viirukilõhnalistele arabeskidele, mis põlesid toa neljas nurgas, mis oli täidetud nipsasjakeste, postamentide ja karmiinpunasest või tuhmkuldsest sametist diivanitega. Dragomi-ral ei olnud õigus: päev polnud raske. Ei. Lihtsalt Oksa ise oli olnud talumatu! Värsked mälestused sellest esimesest päevast hoidsid temast endiselt kinni. Armutult viisid need tüdruku kaks tundi ajas tagasi, klassiruumi ...

29

Kui Oksa teadvusele tuli, lamas ta klassipõrandal, laup kaetud higiga ja veri raevukalt soontes tuksumas. Talle tundus, et ta kukkus oma tooli otsa, sest ta tundis kõhus teravat valu. Tema kohal üleval oli palju nägu-sid. Gus kükitas murest murtuna tüdruku kõrval. Merlin sosistas talle äreval ilmel:

„Ära muretse, ära üldse muretse.” Tema pinginaaber Zelda, sügava silmavaatega ilus tüdruk, põlvitas samuti, kuid ei teadnud, mida Oksa heaks teha.

Mis puutub õpetaja McGraw’sse, siis tema paistis hoopis pahane olevat.

„Te olete väga muljetavaldav, preili Pollock, tõepoolest muljetaval-dav,” ütles ta külmalt.

Et õpetajale ja tema nii südametutele sõnadele vastu vaielda, pingu-tas tüdruk ennast tugevasti ja tõusis püsti, süda keemas vihast, häbist ja meeleheitest.

„Härra, härra, kas te tahate, et me kutsume kiirabi?” küsis üks tüd-ruk meeltesegaduses.

Õpetaja McGraw vaatas põlgusega enda ette, et talle järsul ja teraval toonil vastata:

„Ja miks mitte tervishoiuministeeriumi kriisikomisjoni, kui te juba siin olete? Aga võib-olla peaksime me esitama selle küsimuse preili Pollockile? Kas me peaksime teid haiglasse viima, preili Pollock, või arvate, et olete suuteline taluma seda a h i s t a v a t h o m m i k u t kuni selle lõpuni?”

Hämmeldunult heitis Gus talle etteheitva pilgu. Aga õpetaja ignoree-ris seda. Sõprade abiga istus Oksa kuidagimoodi toolile tagasi, püüdes unustada valutavat kõhtu ja südames kriipivat raevu.

„Kas kellelgi on veel plaanis kokku kukkuda? Jah? Ei? Pole vabataht-likke?” küsis õpetaja.

Tema suureks üllatuseks tõusis üks käsi.„Preili Pollock?”Õpetaja McGraw, kes ei olnud sellist asjade pööret oodanud, paistis

endast väljas olevat. Tema hääl, millest oli kadunud igasugune iroonia, peaaegu et värises. Võib-olla kahetsusest, et ta nii range oli olnud.

„Ma tahaksin oma lause lõpetada, härra.”Oksa hääldas need sõnad välja monotoonselt, ent sellegipoolest sel-

gelt ja kindlalt. Samal hetkel puhus klassiruumi jäine kananahka tekitav

30

tuulepuhang ja pooleldi lahtised aknad kolisesid tuhmilt. Kõik võpata-sid. Kõik peale õpetaja McGraw, kelle pilk jälgis üksiti Oksat.

„Minu nimi on Oksa Pollock,” jätkas noor neiu laskmata end sellest häirida, „ja ma just saabusin Londonisse. Minu lemmikained on füüsika, keemia ja matemaatika. Mulle meeldib astronoomia ja rulluisutamine, ja ma tegelen juba kuuendat aastat karatega, nii nagu Guski. Nii, ma lõpe-tasin, härra.”

Kõik õpilased vaatasid teda, mõned üllatuse, teised imetlusega. Kuid see, mida mitte keegi neist ei näinud, oli sügav rõõm, mida Oksa endas tundis ja mis mõjus talle nagu supersuur annus vitamiine.

„Aitäh, preili,” vastas õpetaja McGraw tundetult. „Jätkame nüüd. Me oleme juba küllalt aega kaotanud.”

Kui kell vahetundi helises tundis Oksa otsekohe kergendust. Pääseda l õ p u k s sellest klassist! Oli ka aeg! Üks minut veel ja ta oleks täiest kõrist kisendama hakanud. See ei olnud üldse tema moodi. Kuid siiski tuli tal see hästi välja. Gus leidis oma sõbra teistest eemal tiibadega ingli kuju juurest kooli hoovis. Tüdruk kükitas kuju ees. Oksa sügavat kur-bust nähes tahtis Gus tal käest kinni võtta, kuid ei julgenud.

„Mis juhtus?” küsis ta vaikselt. „Ma arvasin, et sul jääb süda seisma! Sa olid nagu kivistunud ja kukkusid põrandale. Sa panid mu ikka tõega kartma.”

„Ma pole ennast varem kunagi nii halvasti tundnud. Kõik käis ringi, ma ei saanud enam hingata.”

„Aga kas sul valutas kuskilt? Kas sa pabistasid, et pead klassi ees rääkima?”

Oksa ei vastanud. Gus vaatas teda huviga silmanurgast, teadmata, mida tüdruku rahustamiseks öelda.

Ta mõtles hetke ja ütles siis:„Kuule, ära muretse, sõbrake! Ära mõtle enam sellele, see on nüüd

möödas!”„Jah, sul on õigus,” vastas Oksa. „Muidugi on sul õigus.”

Oksa lamas oma toas voodil, tuled kustus, silmad sihtimas lakke kin-nitatud helendavaid tähti. Neiu püüdis tulemuseta magama jääda. Tema peavalu oli kui õhku haihtunud – Dragomira massaaž oli väga efektiivne olnud – ja kõhuvalu ta enam peaaegu ei tundnudki. Gus oli talle õhtul

31

helistanud, et küsida, kuidas tal läheb. Nad kasutasid võimalust veel kord rõõmustada, et nad ühes klassis olid. Milline kergendus! See telefo-nikõne tegi talle head, ta oli nii rõõmus, et tal oli selline sõber nagu Gus. Aga ikkagi, milline veider päev ... Muidugi, kui kõik nad samasugused ei hakka olema. Kesköö lähenes, aga und ei tulnud. Oksa pani seinalambi põlema, istus voodile ja vaatas murelikult ringi. Kirjutuslaual oli laiali ühe kasti sisu, mille kordaseadmiseks tal ennist aega ei olnud: tühi-tähi, mänguasjad, mida ta enam ei kasutanud, kuid millest ta ka lahti öelda ei suutnud. Ta märkas üht nukku, mis oli mõned aastad varem olnud üks tema lemmikutest, Nukk, see punaste juustega. Ja siiski olid lapse-põlve helged hetked nii kaugele jäänud ... Ta ohkas kurvalt, kehitades õlgu. Ta silmitses veel pooleldi kinni vajunud silmadega nukku, enne kui need täiesti sulgusid. Talle meenusid päeva kõige ebameeldivamad sündmused. Esimese päeva pabin, ärevus, mida ta oli tundnud, mis tal ikka veel halba enesetunnet tekitas ja südant näris. Ta avas taas silmad ja lõi need ehmatusest pärani: nuku pikad juuksed tõusid tema väikese plastmassist pea kohale püsti, nagu neid tõmbaks ülespoole mingi müs-tiline jõud! Oksa pilgutas silmi, et olla kindel, kas ta mitte und ei näe. Ta veendus umbusklikult, et nukk liigutas tema südamelöökide rütmis! Äkitselt tõusis nukk lendu ja jäi keset tuba näoga tema poole hõljuma. Neiu tõusis hüppega püsti, nii et sulgtekk tema selja taha voodile lendas. Käsi ette sirutatud, nägi ta vaid, kuidas üks väike tulekera tema peope-sast lahti pääses ja otse nuku pea suunas sööstis.

„Mis asi see veel on?” paanitses ta.Tema hirmunud silmade all hakkasid leegid nuku sünteetilisi juuk-

seid kärsatama. Tahtmatult haaras tüdruk nukku paljaste kätega. See oli väga halb idee, mida ta otsekohe ka kahetses, kui tundis oma näppu-del tulikuuma plastmassi. Ta lasi valukarjet tagasi hoides nukust lahti, ja sellele järgnes järgmine halb mõte: ta hakkas juustele peale puhuma, mis sellest veel rohkem tuld võtsid. Tuli jõudis kohe ka puuliistudega kaetud seinani, mille külge oli kinnitatud kirjutuslaud, ning ühteaegu paks ja murelikuks tegev toss hakkas levima. Süda rinnas valusalt peks-mas, ei näinud Oksa muud lahendust, kui haaras samal hommikul vana-ema toodud lillevaasi ja tühjendas selle leekidele, summutades sel moel tulekahju. Äsja toimunust jahmununa kukkus ta hingeldades voodile. Ta tundis ennast kohutavalt halvasti ja tema kõht hakkas jälle valu-tama. Ta väänles valust, tundes iiveldust, mis muutus seejärel tugevaks

32

peapöörituseks. Ta sulges silmad ja laskis enesel vajuda teadvusetusesse, mis kandis ta reaalsusest eemale.

„Oh ei,” oigas ta pead padja alla surudes. Oksa suutis vaevalt silmad lahti teha ja esimene asi, mis talle silma alla jäi, oli seesama pisike nukk. Selle ebatavalise öö jooksul oli tema see, kes kõige suuremat lõivu oli pidanud maksma: üks silm oli puudu, vatiiniga polsterdatud keha katki ja – tõeline draama – punased kiharad ei olnud enam muud kui ... kär-sanud kiharad!

„Aga mida ma tegin? Mida ma tegin? Ma küpsetasin Nuku ära!” halas Oksa käsi väänates, teades väga hästi, mis oli juhtunud.

Sest nüüd, kui ta ärkvel oli, sai selgeks, et ta ei näinudki und. See ei olnud tema ettekujutus, samuti ei olnud ta peast segi läinud: midagi tõesti juhtus, m i d a g i v ä g a g i r e a a l s e t . Kiilakas, armiline, naera-tus plastiku sulamisest väändunud, lamas õnnetu Nukk laual. Oksa vaa-tas tükk aega oma purunenud saatusega vana mänguasja ja tundis mee-letut häbi. Häbi. Hirmu. Ärevust. Imestust. Eelkõige imestust, kui päris aus olla ...

33

6Keeruline hommik

„Oksa, kas sa sööd koos minuga hommikust?”Oksa hüppas püsti: see oli tema vanema, kes just vaikselt kolm korda

uksele koputas. Restoran pidi mõne päeva pärast avatama ning tema vane-mad olid hiliste öötundideni tööl olnud, nemad kindlasti magasid alles.

„Juba tulen, vanaema! Ma kohe tulen!”Ta oli veendunud, et on muutunud koletiseks: Oksa tormas kapi-

uksele kinnitatud peegli juurde ja vaatas end tähelepanelikult, puudu-tades näo iga osa. Tema silmad olid samasugused kui enne, kivihallid. Põsed kõrgete ja esileulatuvate põsesarnadega. Täidlased huuled. Kergelt korrapäratud hambad. Põselohud, mis niipea kui ta naeratas või mossi-tas, näha olid. Sirgelt lõigatud juuksed. Midagi ei olnud võrreldes eil-sega muutunud. Sama väsinud. Ja siiski ... Ta pani kiirelt plisseeseeliku ja pluusi selga. Vannitoas käik võttis vaevalt ühe minuti – aja, mis kulus selleks, et paar korda kammiga läbi juuste tõmmata ja natuke külma vett näole visata.

Ta liikus köögi poole, kui üks mõte ta järsult ümber pöörama pani: milliseks ta oma toa oli jätnud! Keegi ei tohtinud põlenud seina ega kär-sanud nukku näha, see ei tulnud kõne allagi! Närviliselt otsis ta oma musta markerit, mis oli kuskile maandunud, kui ta käega kõik töölaual olnu maha lükkas, et suuremat tulekahju ära hoida. Lõpuks leidis ta selle üles ja tegi papitükist sildi, mille oma toa uksele riputas.

TOAS EHITUSTÖÖDMitte mingil ettekäändel siseneda, karistused on

ÄÄRMISELT karmid!!!

Terve hommikusöögi aja oli Oksa vaikne. Ta oli šokis. Tema, Oksa

Pollock, oli võimeline sellisteks uskumatuteks asjadeks? Ta ei olnud osa-nud sellest isegi unistada ... See oli hämmastav!

34

„Dušenka,” katkestas Dragomira ta mõtted, sidudes tüdruku lip-susõlme, „ma ei taha olla tujurikkuja, aga minu arvates näed sa kohu-tav välja. Kas sa magasid halvasti? Kas sul on muresid? Võib-olla oled sa haige?”

„Ma magasin väga halvasti, vanaema.”„Oota siin, mul on just seda, mida sa vajad!”Dragomira tõusis püsti ja läks kiirustades kolmandale korrusele.

Mõni minut hiljem tuli ta väikese pudeliga tagasi.„Võta seda.”„Mis see on? Veel üks sinu imelik retsept?” küsis Oksa, ikka veel vana-

ema veidrustest hämmeldunud.„See on Betoine’i eliksiir,” vastas vanaema.Ja kogu pudelikese sisu väikesest sõelast läbi valades ümises ta õrnal

häälel.„See on suurepärane vahend, et kustutada need kohutavad kotid sinu

silmade alt,” sõnas ta, ulatades ääreni täis tassi tüdrukule. „Ma garantee-rin, et tänu sellele oled sa kuni õhtuni vormis!”

Selle nimel jõi Oksa vedeliku ühe sõõmuga ära.„Uhh. Ma pean tunnistama, et ma pole mitte kunagi varem midagi

nii vastikut joonud,” ütles ta nägu krimpsutades.„Olgu, söö nüüd oma toit lõpuni, muidu jääd veel hiljaks.”„Ma ei jää kunagi hiljaks, vanaema, sa tead seda väga hästi,” vastas

Oksa.Oksa ei jäänud tõesti kunagi hiljaks, seda lihtsal ja loogilisel põh-

jusel – ta jooksis uskumatult kiiresti. Piisas sellest, kui ta mõtles, et on gasell, kes tahab kiskja eest põgeneda või maagiline tegelaskuju, kellel on muinasjutulised võimed, ja tema jalad muutusid poole tugevamaks ja nobedamaks. Tema lemmikroll oli metsik, üliinimlike võimetega ninja-sõdalane. Ta kujutles, et oli öö jooksul saanud uskumatud või-med: ebatavalise kuulmis- või nägemisvõime, Heraklese jõu või midagi hoopis muud. Tema võimed, mis olid inspireeritud raamatutest ja fil-midest, tekkisid tihti ajendatuna argipäevast: meelepaha, takistused, vaidlused, kõik võis olla heaks põhjuseks, miks Oksa kujutles, et tal on mõni „üleloomulik” anne. Võib-olla ei piisanud sellest, et kõiki maa-ilma probleeme lahendada, aga see oli kasulik abivahend, mis lasi tüdru-kul raskusi ületada ja unistada. Lihtsalt. Ta ei elanud neis virtuaalsetes maailmades, mis võisid sinna sukeldujad reaalsusest ohtlikult eemale

35

viia. Ei! Oksa oli noor ja tark tüdruk, ta teadis vägagi hästi, mis on see unenäoline osa, mille ta oma argipäeva lisas. Kuid sellel hommikul oli kõik eilsega võrreldes hoopis teistmoodi. Unenägu oli sisenenud p ä r i s e l l u – tema näppude põlenud nahk tuletas seda valusalt meelde. Palju kordi oli Oksa soovinud, et ta oleks võimeline selleks, mida ta sel ööl tegi. Soov, mis oli muutunud hirmuäratavaks reaalsuseks, mis tekitas tüdrukus oksele ajava peapöörituse ja pani südame kiiremini tuksuma. Siiski, hetkel tuli Uskumatul-Ninja-Oksal end proovile panna: jõuda kooli vähemasti ülehelikiirusel, kui ta ei taha esimest korda elus hiljaks jääda! Kui ta kergelt hingeldades kohale jõudis, hakkasid teised õpila-sed juba klassi poole suunduma. Oh ... kihlvedu oli võidetud! Oksa otsis klassi nimega Marco Polo, kus toimus päeva esimene tund: ajalootund preili Crevecoeur’iga. Koridoris nägi ta seitsmenda õpilasi, kes sisenesid klassi, mis asus tema oma vastas. Nende juurde jõudes sai ta kelleltki õlaga tugeva müksu.

„Ai!” ei suutnud ta karjatust tagasi hoida.„Kas sa ei näe, kuhu sa lähed, debiil?” ühmas talle poiss, kes Oksat oli

müksanud.„Aga sina tõukasid mind,” vaidles Oksa vastu.„Sa pead lasteaeda tagasi minema, kui otse käia ei oska! Kuku ninali,

jõmpsikas,” nähvas ta tüdrukule uut müksu andes, nii et see vastu sam-baid koperdas.

Poiss möödus Oksast koos oma sõpradega irvitades. Oksa vaatas teda eemaldumas. Tumeda peaga ja üsna kõhn poiss oli Oksast peajagu pikem. Ja oma viisteist kilo raskem ... Poiss pöördus ja vaatas tüdrukut ähvardava ja vihase pilguga, mis teda üllatas. Ta kehitas õlgu ja läks lõpuks klassiruumi.

„No nii, sõbrake, sa magasid tunni alguse maha!” hõikas Gus sõbrale tervituseks. „Esimest korda kuulsa Oksa ajaloos! Ma saan öelda, et mina olin seal enne!”

„Tšau, Gus! Seal oli üks ...” vastas tüdruk õlga hõõrudes.„Mis sul on? Kas sa kukkusid?”„Jah, võib nii öelda küll. Kukkusin ühe seitsmenda klassi poisi otsa,

kes mind lükkas. Ta tegi mulle haiget, ostrogoot selline!”„Ma loodan, et ta ikka vabandas?”„Räägi aga! Ei vabandanud! See lollpea nimetas mind jõmpsikaks,

naeris mu üle.”

36

„Ah, ära mõtle sellele enam,” andis Gus talle nõu.„Sul on õigus. Aga mul on täiega valus!”

Preili Crevecoeur saabus klassi ja alustas tundi. Ta oli sarmikas ja lahke naine. Väikest kasvu, peen nagu piitsavars ja lai naeratus näol. Tema pilk, üheaegselt meeldiv ja läbitungiv, andis tunnistust õrnusest, mis erines radikaalselt õpetaja McGraw’ rangusest, mille värske mäles-tus kooliõpilased värisema pani. Oksa oli esimesest ajalootunnist sõna otseses mõttes võlutud. Kui koolikell kaks tundi kestnud tunni lõpust teada andis, ei olnud Oksa ainus, kes selle üle pahameelt väljendas, ja mis õpetaja naeratama pani.

„Me kohtume homme, ma arvan, et kümnest üheteistkümneni, see-kord geograafia tunnis. Seniks teile kõigile ilusat päeva!” ütles ta õpilas-tele rõõmsalt.

Päev oli Oksa jaoks tõesti hea. Vahetunni ajal hakkasid moodustuma juba väikesed grupid. Merlin Poicassé tuli Oksa juurde, et küsida, kui-das ta end tunneb. Tema kõrvalt kutsus Gus kolmikuga liituma Zelda Becki, kes istus üksi ühel pingil, ja pakkus talle šokolaadikooke, mida oli nii palju, et oleks võinud kogu klassil kõhud täis sööta. Zelda naeratas ja võttis kutse tänulikult vastu.

„Ma tunnen end siin natuke kõrvalseisjana, ma ei tunne siin kedagi, me kolisime siia koos vanematega kuu aega tagasi.”

„Minu ja Gusiga on sama lugu!” hüüdis Oksa. „Kas sinu meelest pole imelik, et oled Inglismaal koolis, kus kõik räägivad prantsuse keelt? Nagu me oleksime ikka veel Prantsusmaal. Mul on raske uskuda, et me mujal oleme! Välja arvatud siis, kui ma kahekordset bussi või taksot näen.”

„Jah, mul on ka selline tunne,” vastas Zelda. „See meenutab väga turisti, aga ma satun alati vaimustusse, kui näen punast bussi mööda sõitmas või mõnda politseinikku!”

„Küll me ära harjume,” ütles Gus vahele.„Kindla peale!” rahustas Merlin. „Ja päeval, kui te olete võimelised

hindama neoonrohelist tarretist, olete te minetanud välismaalase staa-tuse ja saanud päris noorteks inglasteks!”

Nad pahvatasid kõik naerma, rõõmustades tekkinud üksmeele üle. Oksa heitis pilgu Gusile, kes talle vastu naeratas. Sõprus oli kindlalt hin-damatu lohutus.

37

7Ülim avastus

Oksa üritas mitu korda päeva jooksul Gusile oma eelmise öö usku-matust kogemusest rääkida. Ta tahtis poissi lõunapausi ajal kõrvale viia, aga puupüsti täis ja kärarikas söögisaal ei olnud kaugeltki sobilik koht saladuste paljastamiseks. Niisiis jätkusid tunnid õhtuni välja ilma et sõb-rad oleksid leidnud ühte minutitki omavahel olemiseks. Ja tegelikult ei olnudki see väga halb, Oksal oli vaja kaks või kolm väikest asja järele uurida. Nii-öelda väikest asja. Nagu sageli juhtus, ei olnud vanemaid kodus, kui Oksa koju jõudis, ja tüdruk oli pahane. Ta veetis osa õhtust Dragomiraga. Vanaema Pollockil oli hea meel näha, et tema pojatütreke tundis ennast palju paremini.

„Sinu tänahommikune eliksiir oli imeline, vanaema! Tead, mul oli terve päev selline nägu peas!”

„Ma tean, dušenka, ma tean.”Oksa põles soovist oma saladusest Dragomirale rääkida. Tema mõis-

taks, see on kindel. Dragomira mõistis alati kõike. Aga see, mis juhtus, oli k e r g e l t eriline. Ei, hetkel oleks kõigile parem, kui ta vaikiks. Minu-tiks kujutles ta, kuidas demonstreerib oma võimeid, ning mõtles siis hir-munult isa reaktsioonile. Tüdruk tundis teda, ta tõstaks sellest tõelise kisa. Šokist ja hirmust. Ta ei tahaks siis enam, et tüdruk välja läheb, tal oleks Oksa pärast pidevalt hirm. Lühidalt, see oleks põrgu ... Ta näksis pärast kooli üht-teist koos vanaemaga ja sõi õhtust vanematega. Siis tuli telefonikõne Gusilt, kes tahtis Oksale head nädalavahetust soovida, ja tüdruk sulges end oma tuppa. Õnneks oli sildil näidatud keelust kinni peetud ja keegi ei olnud nähtavasti tema äraoleku ajal sisenenud. Uhh! Tal oleks olnud keeruline seletada, mis siin oli juhtunud.

Kärmelt – vastavalt pikaajalisele kogemusele – võttis ta sisse ninja positsiooni: käed ees, üks jalg täisnurgas ees kõverdatud ja teine sirgelt taga. Seejärel pööras ta aeglaselt pead, silmad pilukil nagu varitseks vaenlast või ohtu.

„Iijaahhaa,” sosistas ta raevukal ilmel.

38

Kui ülevaatus oli lõppenud, võttis ta niisama äkitselt sisse tavapära-sema asendi.

„Õhk on puhas, kõrgeauline Oksa-san!” tegi ta iseendale kokkuvõtte. „Ja nüüd lähme tõsiste asjade juurde!”

Täis energiat istus ta voodile ja vaatas ainiti toolileenile pandud rii-deid. Ootusärevalt koondas ta tähelepanu, et näha tulemust, mida ta juba ette aimas. Mõni sekund hiljem tõstis nähtamatu jõud riided õhku. Oksa lasi kuuldavale kilke, milles oli ühepalju üllatust ja võidurõõmu. Seejä-rel heitis ta pilgu töölauale: hoolikalt purki reastatud pliiatsid muutu-sid otsekohe rakettideks, põrutades lae poole, millesse need nagu suured naelad kinni jäid. Oksa hoidis jälle ehmatusehüüet tagasi. Kui ta suunas pilgu järgemööda oma asjadele, paiskus veel lahti pakkimata kolimiskas-tide sisu igale poole ja igat moodi laiali. Miski ei pääsenud selle laastava jõu eest ja kõik eelmisel päeval tehtud pingutused korra loomiseks olid mõne sekundiga nullitud.

„Ma kujutan seda ette!” sosistas tüdruk, liigutades nipsasjakesi pel-galt tahtejõuga.

Pärast voodi alt otsimist ja viimastes lahti pakkimist ootavates kas-tides tuhlamist, meenus talle, kuhu ta väikesed multifilmikangelaste kujud oli pannud – sellesse karpi kapi otsas, mis oli pilgeni täis igasu-gust kola. Nendega tahtis ta üht uut maagilist katset teha. Ta tõi oma kirjutuslauatooli lähemale ja ronis sinna peale. Aga isegi end kikivar-vule hiivates ja kätt välja sirutades jäi tal ikkagi oma kümme sentimeet-rit puudu.

„Oh, see karp hakkab mind juba närvi ajama,” torises ta. „Noh, Oksa, HAARA SELLEST oma lihaste jõuga kinni!”

Ühtäkki tundis ta, et kasvab pikemaks, või siis pigem tõuseb nii kõr-gele, et tema käsi ulatab ilma igasuguse raskuseta karbini. Aga ninja’de või musklite võim ei puutunud siin asjasse. Oksa hõljus oma tooli kohal! Ta siples jalgadega ega tundnud midagi rohkem kui tühjust enda jalge all.

„Mis toimub?” hüüdis ta, enne kui põrandale varises.Kujukeste karp oli kukkumisega kaasa lennanud ja selle sisu langes

tüdruku peale laiali.„Ohsa! See on alles vinge!” ütles ta istmikku hõõrudes.Pahviks lööduna ronis ta uuesti toolile ja püüdis kätte saada üht teist

karpi, milleni oli niisama raske jõuda. Ta ulatas käe välja ja koondas

39

tähelepanu eesmärgile. Juhtus sama, mis ennegi: tema jalgu oleks nagu a l t p o o l t lükatud!

„See on põrgulikult lahe!” jõudis ta veel öelda, enne kui uuesti põran-dale prantsatas.

Ignoreerides lööke, mida tema tagumik igal kukkumisel taluma pidi, proovis ta seda katset tosin korda, üritades mõista, mis toimub. Eufoo-rias, omadega täiesti läbi ja tulitavate põskedega vajus ta lõpuks voodile.

„Ma pean sellele mõtlema, ma pean sellele mõtlema ... See on hullumeelsus!”

Aga kuna ta närvid olid pingul, ei suutnud ta keskenduda.„Mul on idee!”Ta tõusis otsekohe püsti ja läks peegli ette.„Ma saan sellega hakkama!”Ta püüdis meenutada, millises meeleseisundis ta oli, kui proovis karpi

kätte saada. Käsi ette, sirutus, pingulduvad lihased, äge soov seda pagana karpi puutuda. Ei, mitte soov. See ei olnud soov. See oli pigem ärritus- ja kärsitustunne. Jah, see oli tõesti VÄGA ärritav, et ta ei ulatunud selle saatana karbini, see ajas ta peaaegu et marru. Oli tarvis, et ta iga hinnaga selleni ulatuks, ainult see oli tähtis. Ta sulges silmad ja kujutles, kuidas ta hõljub, nii nagu hetk tagasi. Mõned sekundid hiljem tundis ta, et ta jalad toetuvad millelegi muule kui põrandale. Ta avas ettevaatlikult silmad, et end peeglist vaadata: Ta seisis püsti, sirgelt, ikka seesama Oksa. Ta oli vaid põrandast meetri kõrgusele tõusnud.

40

8Rahutukstegev saladus

Nii Pariisis kui Londonis oli Gusi esimene tegevus, kui ta üles ärkas, arvuti välja lülitada. Ta ei suutnud päevagi lõpetada ilma et mängiks vähemasti tund aega mõnda videomängu. Ja kui ta tundis, et uni tuleb peale, olles suurema osa ajast arvutiekraani ees, hüppas ta koomalaadses seisundis teki alla ja jäi otsekohe magama, ekraan toa seintele sillerdavat valgust heitmas.

See Londoni laupäev oli väga imelik. See oli Gusil esimene kord kolida ja see, mida ta täna nägi, oli valgusaastate kaugusel sellest, mida ta oli kartnud. See muutus ei olnud mitte midagi hirmsat ja osutus isegi üsna põnevaks. Ühe nädalaga oli peaaegu kõik muutunud koduseks! Tema, kes oli seda minekut peljanud, kuni selleni välja, et oli haigeks jäänud, tundis ennast nüüd väga hästi. Muidugi ei olnud vaja endale valetada, Pollockite, eelkõige Oksa kohalolek lihtsustas seda tähelennu-list kohanemist. Aga nagu ütles tema ema – igasugune õnn on avasta-mist väärt.

Ta otsustas lõpuks minna hommikust sööma. Tema vanemad olid juba tõusnud ja tegid talle põsele plärtsuga musi.

„Küll te võite alles nunnutajad olla,” märkis poiss neile, teeseldes, et pühib pidžaamakäisega põski.

Pierre Bellanger, keda tema sõbrad kutsusid Viikingiks, oli kogukas mees, alati riietatud musta. Pikk hallikasblond tukk langes tema laubale ja kattis poole ümarast näost. Jeanne’il oli ovaalne ja madonnalikult leebe nägu. Tema sale ja kärme kuju oli täiuslikus kooskõlas erksa näo ja tumedate juustega. Pärast seda, kui nad kolmekümneaastaselt teada said, et nad ei saa mitte kunagi lapsi, oli šokk neile kahele väga suur. Kurbus ja nukrameelsus tungisid Jeanne’i südamesse ning ta ei suut-nudki sellest välja tulla. Mis puutub Pierre’i, siis tema otsis leevendust tööst, tulles koju vaid selleks, et vajuda piinarikkasse unne. Ühel kevad-päeval seisid nad silmitsi valikuga: kas nad lasevad end uppuda julma reaalsusse või siis võtavad midagi ette. Järgmisel päeval hakkasid nad

41

tegelema adopteerimisega. Pärast mitmeid reise Hiinasse, kus nad koh-tasid Marie’d – see, kellest sai hiljem proua Pollock, Paveli parima sõbra naine –, hakkas nende lootus vähehaaval kuju võtma. Kaks aastat hiljem leidsid nad ühest lastekodust Gusi, o m a v ä i k e s e i m e , et ta Prant-susmaale kaasa võtta. Ta oli veidi rohkem kui aasta vanune ja kõik, mida nad temast teadsid oli see, et tema bioloogiline ema oli väga noor shang-hailanna, kes armus hollandlasest üliõpilasse. Kui naine aru sai, et ootab last, oli noormees juba tema maalt lahkunud ja tal ei olnud julgust rase-dust ei katkestada ega oma maal elavale perekonnale juhtunust rääkida. Pärast sündi jättis tüdruk beebi lastekodusse, kuna ei suutnud tema eest hoolitseda. Jeanne ja Pierre Bellanger olid kui taeva kingitus sellele ime-lisele väikesele poisile, kes üksi võrevoodis mängis. Kui taeva kingitus kõigile. Niipea kui Gus neid lastekodus nägi, oli ta Jeanne’i ja Pierre’i poole tormanud oma vaevalt selgeks saadud kõnniga, vadistades „emme, emme”. Lastekodu töötajad olid jahmunud! Esimest korda väljendas see väike mudilane sedavõrd suurt vaimustust välismaalaste vastu. Ja ometi nägid nemad ju palju adopteerimisest huvitatud vanemaid.

Jeanne ja Pierre vaatasid, kuidas nende poeg hommikust sõi. Ta oli suurepärane poiss, Euraasia silmadega, mis olid samaaegselt sinised ja kissis, juuksed tumedad ja sirged nagu vitsad, käed pikad ja peenikesed. Tüdrukutel oli õigus: lasteaiast peale ei jõudnud enam kokku lugeda neid, kes olid temast sisse võetud. See oli peamiselt Oksa, kes selliseid asju märkas, Gus vaidles punastades vastu, kui tüdruk talle mõnest uuesti j u h t u m i s t teada andis.

„Gus, kas sa oled pime või?”„Mida? Mis minus siis nii väga on?” küsis ta siira lihtsameelsusega.Suurema osa ajast eelistas Oksa mitte vastata ja ohkas õlgu kehitades.

Mis Gusis siis oli? Lihtsalt põrgulik välimus, super look ja tagasihoidlik-kus, mis tüdrukute arvates oli i-me-ar-mas. Kuid Oksa jaoks, kes tun-dis teda sedavõrd paremini kui teised, olid tal eelkõige sellised harulda-sed omadused nagu truudus, empaatiavõime, tagasihoidlikkus, lahkus, intelligentsus ... See nimekiri oli pikk, aga seda, kes Gus tema silmis oli, sai lihtsalt kokku võtta kolme sõnaga: tema parim sõber.

Kaks tänavat eemal, väikeses Bigtoe väljaku majas ootas Oksa närvi-liselt telefoni kõrval ja näris küüsi. Oma kolmkümmend sekundit valis

42

ta Gusi numbrit, mis talle selle aja peale juba pähe oli kulunud, ja kat-kestas valimise iga kord enne viimast numbrit. Ta kibeles soovist poi-sile oma uskumatust avastusest rääkida, kuid miski takistas teda. Ta ei kahelnud Gusis, kuid see, mida ta poisile avalikustama kibeles, oli talle endalegi piisavalt rabav. Niisiis, telefoni lähedale jäädes, värisedes vastu-olulistest tunnetest, püüdis ta endale selgeks teha: oli liiga vara, et rää-kida ... s e l l e s t . Ta ei olnud valmis. Ta koondas tähelepanu menüü-kavandile, mille tema ema eelmisel õhtul restoranist tulles kritseldanud oli, ja kui Pavel toast väljudes tüdruku eest leidis, passis too väga närvili-selt telefoni juures.

„Mis sa teed seal, kullake?” küsis ta.Oksa kargas püsti.„Eeh, midagi,” kogeles ta. „Ma ootasin, et keegi soostuks ärkama ja

minuga koos einestama!” jätkas ta, proovides paista nii rahulik kui või-malik. „Ma passin sellel tühermaal juba nelikümmend kaheksa ja pool minutit.”

„See on sinu ema süü!” kaitses Pavel ennast kelmi pilgul. „Mind sa tunned. Kui see oleks minu teha, siis ma oleksin juba koidu ajal jalul!”

Oksa kihistas selle liialdatud enesekindluse peale naerda.„Jah, siis, kui koit oleks umbes kümne paiku hommikul!”Pavel lasi kuuldavale ohke, mis pidi olema hale, kuid tekitas Oksa

näole väikese rõõmsa naeratuse.„Mis toimub? Küll te olete täna hommikul alles rõõmsate

nägudega!”Trepi ülaosale ilmus alles täiesti unine Marie Pollock. „See on mu tütar, kes on rõõmus,” vastas talle Pavel. „Rõõmus minu

piinamisest.”„Vaene mees,” ütles Marie vastu, pilgutades tütrele silma.Kõik kolm läksid kööki, et süüa üks rikkalik hommikusöök õhkkon-

nas, mis oli samavõrra helge kui sellele eelnenu. Kuid väliselt, sest mõt-ted, mis Oksa peas ringlesid olid tinarasked. Kugistades alla kopsakat võileiba tundis tüdruk, kuidas ta sisemuses keeb. Mitmel korral oleks ta peaaegu keelepaelad valla päästnud ja oma saladusest rääkinud. Kas ta pidi püsti tõusma ja piduliku teadaande tegema? Või selle informat-siooni lihtsalt üle huulte laskma, ükskõiksel ilmel, kahe lause vahel? Veel parem: avalikustamine näitliku etteaste läbi!!! Tõsta õhku see käterätt, mis rippus seal kraanikausi kõrval! Anda näpuotsatäis fantaasiamaiku

43

korrapäraselt riiulile reastatud maitseainepurkidele! Idee oli ahvatlev, kuid Oksa ei suutnud seda teha. Ta ei suutnud mitte midagi teha. Mitte kellelegi. Mitte veel.

„Ma lähen vanni, ema!” teatas Oksa.„Mine-mine, kallis.”Kui Oksa kord kuumas vees oli, silmad vaatamas ainiti kahhelkivi-

dega kaetud seina, mis vähehaaval auruseks muutus, püüdis ta oma segas-tes mõtetes veidi korda luua. Ta tundis end üliväsinuna ja samal ajal energiast pulbitsevana. Küll see kõik oli keeruline ...Temaga oli midagi hämmastavat juhtunud, seda mõistis ta selgelt. Ta oli alati unistanud üleloomulikest võimetest. Aga see m i s k i tekitas temas ka kohutavat hirmu. Ta toetas pea vanniäärele ja sulges silmad. Just siis kõlas üks ise-äralik heli. Alguses nõrk ja kauge, siis aga lähenes kiiresti, paisus ja rün-das peagi Oksa trummikilesid. Hirmunult tõusis tüdruk püsti ja värises, mõistes selle heli päritolu, mida ta nüüd nii selgelt tajus: hirmunud naiste karjed! Ta tardus paigale, kõrvad valusad, küsides endalt, kas peaks van-nitoast välja minema või mitte. Kuid mõnest sekundist piisas mõistmi-seks, et karjed ei tulnud majast seest ja isegi mitte väljast. Ei! Karjed tulid t e m a s t e n d a s t ! Need keerlesid tema mõtetes ja allutasid tüdruku pealaest jalatallani, muutes ta jahmatusest liikumatuks. Seejärel need sumbusid ja kadusid niisama kiiresti, kui olid tekkinud. Rabatult vaatas Oksa ringi, seejärel vajus sooja vette, jättes pinnale vaid näo ülaosa. Kui ta märkas udustel kahhelkividel seina peal kuldset peegeldust, hakkas tema süda taas rahulikumalt lööma. Ta liigutas kätt vee all, et kontrollida, kas need peegeldused tulid vannist. Kuid peegeldus, mis kaugeltki ei muutu-nud, säilitas oma uskumatu värvi. Oksa sulges silmad ja kui ta need taas avas, oli helk kadunud. „Ma pean võib-olla rohkem magama,” sõnas ta endamisi. „Kui ma nüüd hallutsinatsioone ka veel nägema hakkan ...”

Ja siiski tundus kõik nii tõeline!„Kas kõik on korras, Oksa, kas sa oled veel elus?”Pavel Pollock oli ukse taga uurimas, kuidas tütrel läheb. Nagu tavali-

selt ... Niipea kui Oksa vanni läks – ja seda alates ajast, kui ta oli piisavalt vana, et seda üksi teha –, küsis isa umbes iga kolme minuti tagant, kas kõik on ikka korras.

„Jah, isa, ma lihtsalt uputan end parasjagu,” vastas ta võltstõsisel too-nil. „Ja siis ma lülitasin fööni sisse, sest ma tahan vannis juukseid kuiva-tada. Aa, ja ma unustasin, ma panin vannivahu asemel vette valgendit!”

44

„Just nii, nori vaese mehe kallal, kes muretseb oma armsa tütre elu pärast!”

„Ah, keeruline, keeruline on väikese armsa tütre elu,” pomises Oksa naeratades.

„Hästi, kutsu mind, kui sul midagi vaja on.”„Jah, isa, ära muretse!”„Ega ma muretsegi!”Oksa ei saanud kuidagi naeru tagasi hoida.„Legendaarne vene liialdamine,” sosistas ta enne, kui uuesti vee alla

vajus.Mõne hetke pärast tuli ta vannist välja. End hommikumantlisse mäs-

sides märkas ta kõhul naba ümber muljetavaldavat sinikat. Oksa küsis eneselt, kust võis ta sellise sinika saada. Tal oli natuke valus, kuid vaa-dates sinika suurust ja värvi, siis ikkagi mitte nii palju! Kas see tuli esi-mesel päeval koolis kukkudes? Pigem oleks võinud öelda, et ta sai kel-leltki rusikahoobi, ja just selline tunne tal oligi vahetult enne kukkumist olnud. Imelik. Ta vaatas lähemalt. Ma pean seda vanaemale näitama. Tal on kindlasti mõni salv, mõtles ta. Ta pani riidesse ja läks üles vanaema juurde. Viimane tervitas teda pikas tumesinisest sametist kleidis, mida kaunistasid eredavärvilised vene tikandid.

„Sa oled nii ilus, vanaema!”„Aitäh, dušenka! Kuidas sul läheb?”„Hästi. Ma tahtsin sind näha, sest mul on kõhu peal suur sinikas, ma

olen kindel, et sul on mõni kreem või õli selle jaoks.”„Näita siia.”Oksa tõstis T-särgi üles. Sinikat nähes pani Dragomira üllatunud

ilmel käe suu ette.„Kui kaua see sul juba on? Miks sa seda mulle varem pole näidanud?

Kas keegi teine on seda näinud?” hüüatas ta ühe kiire hingetõmbega.„Isver! Vanaema, nii palju küsimusi ühe väikse tähtsusetu sinika

pärast! Ei, mul ei ole see pikka aega olnud, ma just nägin seda, aga ma kukkusin kolm päeva tagasi, tegin endale võib-olla liiga. Ee ... Ja mis see viimane küsimus oli?”

Dragomira ei öelnud sõnagi, mis oli niivõrd jutuka loomusega vana-ema Pollocki kohta väga ebaharilik. Ta paistis üheaegselt hämmastunud ja ülirõõmus. Seejärel, silmad säramas, hakkas ta mõmisema arusaama-tuid sõnu, tõenäoliselt vene keeles, mõtles Oksa.

45

„Noh, vanaema? Kas sul on siis kreemi?” kordas ta.Dragomira väljus oma unest, ilme endiselt samavõrra jahmunud, ja

pobises vastu:„Jah, jah, muidugi, dušenka.”

Niipea kui Oksa alumise korruse korterisse tagasi oli jõudnud, naases Dragomira oma rangelt-isiklikku-ateljeesse. Kaks Foldingotti olid para-jasti väikeste tolmuharjadega riiulitelt tolmu pühkimas ja tervitasid oma perenaist lugupidavalt. Dragomira patsutas nende väikseid kortsulisi peakesi eemaloleval ilmel ja istus kirjutuslaua taha. Ta pani arvuti tööle, avas postkasti ja toksis sõrmeotstega ärevalt klaviatuurile:

Leomido, juhtus midagi uskumatut: Märk, pole mingit kahtlust. Tule nii kiiresti kui võimalik! Ma kontakteerun meie sõpradega.

Allakirjutanu: sinu armastav õde

Ta vajutas õhinal nupule „Väga tähtis” ja seejärel „Saada”, süda peks-lemas ja käed värisemas. Tema näos säras naeratus ja silmades sillerdas iseäralik helk. Ta ei suutnud tagasi hoida ohet, mis oli ääretu kurbuse ja juubeldamise vahepeal.

„Kas selles on küsimus, et meie Armuline kannatab tülipiinade käes?” küsisid Foldingotid naise poole kiirustades.

Ainsa vastusena hakkas Dragomira ateljee keskel oleva laua ümber tantsima. Meetri kõrgusel põranda kohal hõljudes pöörles ta käsi kokku lüües ja laulis entusiastlikult. Krimpsus kartuli moodi olend ronis lauale, tatsas energiliselt, lennutades oma pakse juukseid. Taimed liigutasid rüt-miliselt oma lehti, välja arvatud Goranov, kes paistis sellest äkiliselt hul-lusest hirmunud olevat. Peale vanaema Pollocki ei teadnud selle mürgli põhjuseid mitte keegi. Siiski ei kõhelnud keegi emandaga liituda. Atel-jees oli alanud pidu!

„Minu vaprad olendid, mu head Foldingotid, Märk ilmus taas!”„Märk ilmus taas? Märk ilmus taas? Aga mida see tähendab?” küsis

üks kuldsete vuntsidega olend.Teised olendid tõstsid pilgu lakke ja lasid kuuldavale väsinud

ohkeid.„Ma seletan sulle hiljem, Mittetäielik,” pakkus kortsuline Getorix

välja. „Ma seletan sulle hiljem.”

46

„See on ääretu hiilgus!” ütles üks kahest Foldingotist. „Lootus on taas olemas. Kas selles on küsimus, meie Armuline?”

„Ma ei tea,” vastas Dragomira taas mõtlikul ilmel. „Ma ei tea veel. Kuid hetkel on mul olulisi asju teha, seepärast ma palun teil mind mitte segada.”

Olendid läksid otsekohe oma pelgupaikadesse: Dragomira rangelt-isikliku-ateljee seinte sisse seatud õõnsatesse avaustesse. Dragomira istus arvuti ees, avas uuesti postkasti ja saatis kirja oma ristiisale Abakoumile, niisamuti teistele lähedastele sõpradele, kes olid mööda Euroopat igas ilmakaares laiali. See ülesanne täidetud, läks ta mööda kitsast keerd-treppi alla ja väljus kontrabassikasti kaudu, seda enda järel hoolikalt kinni pannes. Seejärel heitis ta tormitseva südamega punasele diivanile, toetades pea kolmele pehmele padjale ja vajus sügavalt mõttesse.