LÄHTE ÜHISGÜMNAASIUM

Gümnaasiumi noorte arusaamade võrdlus haridusest ja kooli korraldusest.

Uurimistöö

Koostaja: Kristel LauritsJuhendaja: Anti A1lasi

11h

Lähte 2009-2010Sisukord

Sisukord.....................................................................................................................................2

Sissejuhatus................................................................................................................................3

1. Hariduse erinevad vormid....................................................................................................4

1.1 Mis on haridus?.....................................................................................................................4

1.2. Formaalne, mitteformaalne ja informal haridus...................................................................6

1.2.1. Mitteformaalne õppimine noorte valdkonnas...................................................................8

1.3. Kooli rollid...........................................................................................................................8

2. Proaktiivne ja reaktiivne e. passiivne inimene...................................................................9

2.1. Proaktiivsus ja reaktiivsus....................................................................................................9

3. Noorteorganisatsioonid Eestis............................................................................................11

3.1. Eesti Noorteühenduste Liit.................................................................................................11

3.2. Eesti Õpilasesinduste Liit...................................................................................................13

3.3. Noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis T.O.R.E........................................................14

3.4. Maakondlikud Noortekogud..............................................................................................15

4. Tsentraliseeridud ja detsentraliseeritud haridussüsteemid............................................16

4.1. Tsentraliseeritud ja detsentraliseeridud haridussüsteemid.................................................16

4.2. Euroopa riikide ja USA haridussüsteemide näited.............................................................19

4.2.1. Soome haridussüsteem....................................................................................................19

4.2.2. Prantsusmaa haridussüsteem...........................................................................................20

4.2.3. USA haridussüsteem......................................................................................................21

4.2.4. Eesti haridussüsteem.......................................................................................................22

5. Kooli korraldusega seotud probleemid: hindamine ja õpetamine koolis......................23

5.1. Hindamine koolis...............................................................................................................23

5.2. Õpetamine koolis...............................................................................................................24

6. Gümnaasiumi noorte küsitluse analüüs............................................................................26

6.1. Uurimis metoodika.............................................................................................................26

6.2. Uuringu eesmärk................................................................................................................26

6.3. Uurimisinstrument ja uurimisküsimused...........................................................................26

6.4. Valim ja analüüs.................................................................................................................26

6.5. Küsitluse analüüs...............................................................................................................27

Kokkuvõte................................................................................................................................41

Kasutatud kirjandus...............................................................................................................43

Lisa 1 küsitlus..........................................................................................................................45

Lisa 2 diagrammid..................................................................................................................48

Sissejuhatus

Üha selgemaks saab, et Eesti hariduskorraldus ei vasta tänapäeva ühiskonna nõudmistele ja

järjest enam kerkib esile valusaid probleeme. Praegune maailm vajab inimesi, kes on valmis

kiiresti tarkust ja kogemusi omandama. Tööturul ei aita meid koolis pähe tuubitud faktid, kui

me ei osaka neid fakte omavahel seostada reaaalsete juhtumitega maailmast. Hetkel

eksisteeriv õppekava on 2002. aastal kinnitatud 1996. aasta õppekava minimaalsete

muudatustega variant. Nende aastatega on ühiskond meie kõrval muutunud ja mõjutanud

suurel määral ka meie õpilasi.

Kuna autor on Eesti Õpilasesinduste Liidu Avaliku Poliitika töögruppi liige ja huvitub

erinevatest haridussüsteemidest ja õpilaste arusaamadest haridusest, siis tuli ka idee teha

uurimustöö „Gümnaasiumi noorte arusaamad haridusest ja koolikorraldusest“ kohta.

Noorteorganisatsioonid, keda töös käsitletakse on Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti

Noorteühenduste Liit, Tugiõpilaste Oma Ring Eestis ja maakondlikud noortekogud

Uurimistöö eesmärgiks on saada ülevaade noorte arusaamadest ja arvamusest hariduse ning

koolikorralduse kohta. Selle juures, aga võrrelda ka aktiivsete ja passiivsete noorte arusaamu

uurimistöös käsitlevate teemade kohta. Uurimistöös käsitletakse Eestis tegutsevaid

noorteorganisatsioone, et võrrelda küsitluse kaudu proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete

noorte arusaamu.

Hüpotees: Noorteorganisatsiooni liikmetel, kes omakorda jagunevad proaktiivseteks ja

aktiivseteks noorteks, on haridusest ja kooli korraldusest kujunenud kindel arusaam ning

ettekujutus, mis ei ole kooskõlas hetkel eksisteeriva haridussüsteemiga.

Passiivsetel noortel seda, aga ei ole ja nad ei mõtle sellele. Nad lepivad sellega, mis on ja ei

mõtle sellele, mis võiks olla.

Uurimistöö metoodikana kasutas autor nii referatiivset materjali kui ka küsitlust, mis on läbi

viidud interneti teel mitmetes noorteorganisatsioonide liikmete seas ja üle eesti erinevate

gümnaasiumi noorte seas.

Uurimistöö koosneb kuuest erinevast peatükist, millest kuues on siis küsitluse analüüs.

Referatiivse materjali jaoks on kasutatud erinevaid teema kohaseid raamatuid,

internetilehekülgi ka ingliskeelseid, artikkleid ja organisatsioonide põhikirju.

Autor tänab seoses uurimistöö valmimisel eelkõige igati abiks olnud juhendajat Anti Alasit ja

oma vanemat õde Heddi-Liis Lauritsat. Suured tänud ka uurimistöös käsitlevatele

noorteorganisatsioonidele, et lubasid oma listides küsitlust reklaamida ja kõiki teisi küsitlusele

vastjaid. Autor tänab ka komisjoni uurimistöö valmimise käigus ette tulnud

komplikatsioonidele mõistva suhtumise eest

1. Hariduse erinevad vormid

Käesolevas peatükis on toodud ülevaade erinevatest arusaamdest haridusest läbiaegade.

Käsitledes mitmete haridusteadlaste ja -uurijate seisukohti ning ühiskonnas kindlaks

kujunenud arusaamu. Tuuakse näiteks kõrvale ka mitteformaalne-, informaalne- ja

formaalneharidus. Haridusele lisaks saab ülevaate ka erinevatest kooli rollidest ühiskonnas.

1.1. Mis on haridus?

Hariduse puhul on levinud hulgaliselt ekslikke ja eksitavaid seisukohti. Räägitakse hariduse

andmisest- võtmisest, rahastamisest, kättesaadavusest jne. Haridust aga ei ole kuskil olemas;

haridust ei ole võimalik anda ega võtta, osta, müüa ega vahetada! Haridus ei ole teenus.

(Pärnu postimees 2003) „Haridus on subjekti üks karakteristikaid, nagu näiteks usk, armastus,

töökus, ausus. Haridus on inimese kvaliteedi näitajatest üks. Haridus on valmisolek end

elukestvalt täiendada ja toime tulla kõigega, mis ette tuleb.“ (Pärnu Postimees 2003). Sellise

seisukoha võib leida Eestlasest haridusteadlase Ülo Vooglaidu artikklist Pärnu Postimehest.

Bernt Gustavsson käsitleb oma teoses "Haridus kaasajal" läbi aegade välja toodud erinevaid

seisukohti haridusest. Järgnevalt tookski välja mõned atraktiivsemad arusaamad.

Teelemine, seiklus, teekond ja kojujõudmine on haridusidee tavalisemaid metafoore.

Näiteks müüt Odysseusest kõneleb teelemiekust, teekonnast ja kojunaasmisest. See on ka

lugu, mis pidevalt kordub euroopa haridusidees ning on selle aluseks. Kooskõla iseendaga,

teissugusest, seiklustest ja kojunaasmisest ongi haridus. Selles vaatepunktis on haridusideel

sügavam tähendus, hõlmates endas kõige laiemas mõttes elulisi küsimusi, mida inimene on

endale esitanud, et mõista inimeseks olemise tähendust ja tingimusi. Mõte, et inimene peab

end hülgama, et end leida on selle haridusidee sügavaim olemus.

Hariduse põhiideed võib väljendada nii, et teadmised ja õppimine algab minus endas,

liiguvad maailma ja lõpevad taas minus endas, Nii omandab inimene senitundmatu,

kujundades sellest tuntu. Me kõik seletame ja mõistame uut, lähtudes sellest, mida oleme

varem ära tundnud ja mõsitnud. Lähtepunkt asub tuntus ja äratuntavas. Haiduse põhiline idee

on, et teadmised, õppimine, arusaamine ja tõlgendamine on liikumine tuntu ja tundmatu

vahel.

Kahe eelneva seisukoha võib kokku võtta järgnevalt: Haridus tähendab, alatakse endast,

liigutakse endast välja ja ületatakse end, et siis naasta pidvas liikumises hästituntu ja tundmatu

vahel. Inimene ütleb endast lahti, ületab enda ja oma piirid, et leida end täielikumalt ja

terviklikumalt. See on haridusidee läbiv tuum. (Gustavsson 2000, 12-26)

Saksa filosoofi Hans- Georg Gadamer käsitleb haridust oma filosoofilises põhiteoses „Tõde ja

meetod“ (1960) kui 20. sajandi kõige tähendusrikkavamaid ideid. Gadamer ütleb, et haridus

pole mitte ainult teadmiste, vaid ka olemise viis. Haridus ja õppimine on tema arvates pidevalt

jätkuv protsess, millel polegi lõppu. Puudub kindel eesmärk ja seetõttu ka

absoluutneteadmine, milleni inimene võib jõuda. Gadameri jaoks pole haridusel mingit

eesmärki peale iseenda. (Gustavsson 2000, 20)

Bertn Gusstavsoni enda arvates tähendab haridus suutlikkust eri perspekiivide ja eluvormide

alaste teadmiste abil konkreetsel ja spetsiifilisel juhul otsustada, milline viis toimimiseks on

õige. Teadmised hõlmavad viisi olla, toimida kui mõelda. harivad teadmised ületavad seega

tänapäeva ühiskonnas toimuvat teadmiste redutseerimist instrumendiks ja ekspertteadmisteks

ning kritiseerivad seda. (Gustavsson 2000, 30)

Tavapärasem arusaama järgi tähendab haridus erinevate kultuuriliste hüvede tootmist, mida

õpitakse kodus ja eriti koolis ning mis võimaldab õpilasel toime tulla isiklike ja sotsiaalsete

probleemidega. Levinud on maailma eri paikades nii vanade kui noorte seas sõnum "oluline

on hea haridus." (Leirman 1996 ,11)

Eesti Vabariigi põhikooli ja gümnaasiumi seaduse järgi on haridus „õppeprogrammidega

ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida

ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. Hariduse eesmärgiks on luua soodsad

tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna

majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri

kontekstis; kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi; luua igaühele eeldused

pidevõppeks.“ (Eesti Vabariigi haridusseadus, 1992, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?

id=13198443)

Antiik-Kreekas peeti haridust heade kodanike kasvatamiseks. Sellegi poolest erines kogu

süsteemist üks linnriik, milleks oli Sparta. Kui Ateenas oli rõhk intellektuaalses, moraalses ja

füüsilises mõttes tasakaalukate isiksuste kasvatamisel ning riik ei sekkunud sellesse eriti,

samas kui Spartas keskenduti füüsilisele treeningule, käsitööle ja sõjaväelisele distsipliinile

ning valitsus oli tugevasti tsentraliseeritud. (Leirman 1996, 15)

Kõikidest ajaloolistest suurtest mõtlejatest on tähelepanuväärne Platoni arusaam ja seletus

haridusest. Oma traktaadis "Seadustest" annab ta otsese vastuse hariduse tõelise tähenduse

küsimusele, mis kõlab järgmiselt: "Kui sa küsid, miks on haridus hea, siis vastus on lihtne:

haridus loob häid inimesi ja head inimesed käituvad suuremeelselt." Selle järgi on haridusel

eetiline alus. (Leirman 1996, 16)

Autori arvates on haridus elukestev ja -hõlmav valmisolekute kujunemise jada. Haridus on

võimalus anda inimestele omandamiseks kogu elu vältel uusi teadmisi ja oskusi, nii et nad

saaksid ühiskonnas hästi toime tulla ja kohaneda pidevalt muutuvate nõudmistega.

1.2. Formaalne, mitteformaalne ja informal haridus

Kaasaegses Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimise ja hariduse jaotamine

kolmeks: formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks õppimiseks. Kuigi need mõisted ei

ole vanad, ei ole selle jaotuse näol tegemist uute suundadega. Tänapäeval saavad enam

tähelepanu formaalhariduse kõrval ka mitteformaalne ja informaalne õppimine – rõhutatakse,

et õppimine toimub kõikjal. Saamaks aru, et mida tähendab mitteformaalne õppimine, on vaja

teada ka selle erinevusi võrreldes formaalse ja informaalse õppimisega.

Formaalõpe toimub enamasti kooli keskonnas, mis on õpimiseks ja õpetamiseks

ettevalmistatud. Formaalõpe on eesmärgistatud, õpetajad on sageli spetsiaalselt

ettevalmistatud, sageli kvalifikatsiooniga. Õpieesmärgid seatakse enamasti väljaspoolt,

õppimisprotsessi jälgitakse ja hinnatakse. Sageli on suur osa formaalharidusest teatud

tasemeni kohustuslik. Ühesõnaga on formaalõpe see, mis leiab aset meil koolis.

Informaalne õpe on õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub

igapäevaelu situatsioonides, nt perekonnas, töökohas, vabal ajal ja mujal. Sellel on tulemused,

kuid need ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad ja neid tunnustatakse harva.

Informaalse õppe eest ei anta tunnistust, samuti ei arvestata seda tihti hariduslikel,

koolituslikel ega tööalastel eesmärkidel.

Mitteformaalne õpe võib toimuda väga erievates keskkondades, mille puhul õpetamine ja

õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve. Mitteformaalne õpe on samuti

eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka

nt vabatahtlikud või omaealised. Enamasti iseloomustavad mitteformaalset õpet järgmised

tunnused:

· „Eesmärgipärasus ja kavatsuslikkus. Nagu ka formaalneõpe ei leia ka see aset

juhuslikult; õppimisel on teatud eesmärgid, õppimis käik on neile vastavalt

organiseeritud ja struktureeritud;

· Vabatahtlikkus. See saab aset leida ainult õppija vabast tahtest;

· Õppijakeskus. Õppimisprotsessi ülesehitus tugineb õppija eelnevatele kogemustele ja

teadmistele ning enesetäiendamise vajadustele;

· Paindlikkus, kuid struktureeritud moel. Paindlik lähenemine on vajalik nii

mitteformaalse õppimistegevuse protsessi, struktuuri, keskkonna kui meetodite

väljatöötamisel;

· Kättesaadavus kõigile. Ideaalis on mitteformaalne õppimine kättesaadav ja jõukohane

kõigile, olenemata varasematest õpikogemustest, oskuste-teadmiste tasemetest,

majanduslikust olukorrast jms;

· Individuaalse ja sotsiaalse õppimise tasakaal.“

Erinevad õppimise viisid ja kohad on inimese elus ja ühiskonna arengus võrdväärselt olulised

ning ideaalis teinetesit täiendavad. Tegelikus elus on neid raske üksteisest eristada – enamikes

õpisituatsioonides on elemente nii informaalsest, formaalsest kui mitteformaalsest haridusest.

Koolides soositakse aina enam interaktiivset ja õppijakeskset lähenemist õueõppe ja muude

meetodite näol; palju õpitakse üksteiselt informaalselt, vaheaegade ja kohvipauside ajal jne.

(Euroopa Noored eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?mid=7)

1.2.1. Mitteformaalne õppimine noorte valdkonnas

Mitteformaalne õppimine on mitmekesine valdkond. See on õppetegevus, mis on ette võetud

teadlikult, eesmärgiga end arendada, uusi oskusi, teadmisi ja kogemusi hankida väljaspoolt

traditsiooniliselt mõistetavat kooliharidust.

Mitteformaalne õppimine on oluline igas vanuses, eriti aga noorte valdkonnas- väga palju

inimese edasist elu ja otsustusi mõjutavad hoiakud, tõekspidamised ja väärtused kujunevad

välja noorena. Mitteformaalne õppimine soodustab maailmapildi ja vääryuste kujunemist ning

kodanikuks kasvamist. Ehkki mitte kõik noorsootöös toimuv ei ole mitteformaalne õppimine,

on noorsootöö siiski olulisemaid valdkondi, mis toetab noorte õppimist väljaspool kooli.

Eestis avaldub mitteformaalne õppimine noorte valdkonnas mitmeti: huvikoolid ja

huvialaringid arendavad noorte kultuurilise eneseväljenduse ja maailmapildi kujunemist;

avatud noortekeskustes ja noorteorganisatsioonites tegutsemine toetab noorte omaalgatuse ja

vastutuse arengut, võimaldades õppimisvõimalusi kõikidele noortele, olenemata võimetest,

oskustest, senistest teadmistest ja rahalistest võimalustest. Samu jooni kannab endas noorte

omaalgatuslik tegutsemine regristeerimata (sõprus) gruppidena.

(Euroopa Noored Eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?file=284)

1.3. Kooli rollid

Kooli tööd saab näha kolmel erineval viisil: rekonstruktsioonina, ümberkohanemisena ja

reproduktsiooniga või mõnes kombinatsioonis eel nimetatutega. Ka mitmed riiklikud,

rahvusvahelised ja regionaalsed komisjonid on väljendanud oma mõtteid, mida haridus peaks

tagama õpilasele, sellisel viisil. Järgnevalt annabki autor ülevaate kolme ühiskonnas enam

levinud kooli rolli kohta

Kui kool edastab üksnes rahvuse kultuurilist pärandit noortele, siis on tegemist

reproduktsiooni rolliga. Vastavalt sellele, mis rolli on kool endale valinud peab vastama ka

õpetatud aine sellele. Seega peab õppeaine olema selline, mis on läbi aegade õpetamisel vastu

pidanud. Et täita reproduktsiooni funksiooni kaalutleb õpetaja, et kas õpetatav aine on vastu

saanud aastate jooksul ühiskonnas toimunud muutustele või mitte. Õppekavas peaks olema

säilinud olulise materjali kõrval ka väheoluline, mida on läbi aegade õpetatud. Selle juures

peab õpetaja tegema otsuse, et kas varem olulised ained on piisavalt tähtsad ka tänapäeva

noorele. Otsuse tegemise juures tuleneb aga mitmeid probleeme, mis on seotud pideva

teadmiste kasvuga meie ühiskonnas.

Reproduktsiooni näol on tegemist traditsiooniliste teadmiste edastamisega, pidevalt uuenevate

teadmiste kõrval uuele põlvkonnale. Lisaks vanadele teadmistele, mida on harjutud koolis

edasi andma, on ka uusi teadmisi, mis õigustvad igati oma vajalikkust õppekavas.

Reproduktsiooni puhul on õppimine sama: teadmine, mis on oli oluline eile, jääb oluliseks ka

täna.

Vastupidiselt reproduktsioonile on rekonstruktsioon, mille eesmärgiks on läbi noortele

antavate teadmiste ühiskonda muuta. Kui reproduktsioon väärtustab vanu teadmisis ja üritab

inimest läbi nende ette valmistada eluks, siis rekonstruktsioon püüab muuta ühiskondlikult

mõtlemist ja tegevust. Rekonstruktsiooni rollis ei võta kool siis ainult endale kohustust

valmistada noori inimesi ette tulevikuks, vaid üritab tuleviku valmistada ette noorte inimeste

jaoks. Selles rollis on kooli eesmärk muuta ühiskonda, muutes noori inimesi. Õppekava

kujundamiseks peab õpetaja olema teadlik kõikidest ohtudest ja ekstreemsetest lähenemistest,

mis võivad muutuse pärast ohverdada nii minevikus kui ka praegu käsil olevad traditsioonid,

huvid ja väärtused ühiskonnas.

Kolmandaks ehk viimaseks uurimistöös käsitlevaks kooli rolliks on ümberkohandamine.

Ümberkohandamise eesmärk on õpilasele elus toime tulekuks vajalike teadmiste ja oskuste

õpetamine. Õppekava, mis järgib ümberkohandamist, tegeleb õpilase ettevalmistamisega

iseseisvaks eluks tänapäevases ühiskonnas. Rõhk on pandud kodanikuväljaõppele ja sotsiaalse

vastutuse kujunemisele. Õppekava peab olema kooskõlas sotsiaalse kasulikkuse ja

efektiivsusega. Ümberkohandamine nõuab, et kool säilitaks mineviku osad. Samas aga

soovib, et kool teeks kindlal hulgal ümberkorraldusi, et kohaneda praeguste vajadustega.

(Johnson, J.A., Dupuis, V.L., Hall, G.E., Gollnick, D.M. (1996). Introduction to the

foundation of American Education. Boston: Allyn and Bacon. lk 432-433)

2. Proaktiivne ja reaktiivne e. passiivne inimene

II peatükk hõlmab noore inimese tegevuste erivorme: proaktiivsust ja reaktiivsust. Kirjeldades

mõlema inimese valikuvabadust, mõjutegureid, initsatiivi ja keelekasutust.

2.1. Proaktiivsus ja reaktiivsus

Proaktiivsuse harjumus on väga efektiivse inimese põhiline harjumus igas keskkonnas. Sõna

proaktiivne võib küll olla juhtimisalases kirjanduses täiesti tavaline, kuid paljudest

sõnaraamatutest sellele vastet ei leia. Proaktiivsus kui harjumus ei tähenda vaid esimeste

sammude astumist, vaid palju enamat. See tähendab, et inimolenditena vastutame me ise oma

elu eest. Proaktiivse inimese käitumist suunavad tema otsused, mitte tingimused, ta suudab

tundeid allutada väärtustele, neil on vastutust ja algatusvõimet, et asuda tegutsema. Väga

efektiivsed inimesed tunnistavad vastutust, mis tähendab võimet valida oma vastus,

reageering. Neid iseloomustab see, et nad ei süüdista, valides oma käitumist, tingimusi ega

olukorda. Proaktiivse inimese käitumine on tema endi väärtushinnangutel põhinev valiku

tulemus, mis on tehtud teadlikult, mitte tunnetel põhinevate tingimuste tulemusel.

Inimene on loomult proaktiivne, kuid kui tema elu määravad ikkagi tingimused ja

kohandumine, siis seetõttu, et ta on teinud kas ebateadlikult või teadlikult otsustades teinud

valiku, millega andis õiguse neil asjadel ennast kontrollida. Sellise valiku korral muutub

inimene aga reaktiivseks, keda mõjutab sageli nende füüsiline keskkond. Ilusa ilma korral

tuntakse end hästi ja halva ilma korral mõjutab see nende käitumist ja tegutsemist. Samal ajal

kui proaktiivsed inimesed kannavad oma ilma endaga kaasas. Olgu tegu halva või hea ilmaga,

nende jaoks pole vahet. Proaktiivseid inimesi juhivad väärtused. Kui nende väärtuste hulka

kuulub ka oma töö hästi tegemine, siis ei sõltu see sellest, kas on hea või halb ilm.

Reaktiivseid inimesi mõjutab ka neid ümbritsev sotsiaalne keskkkond. Kui inimesed

kohtlevad neid hästi, tunnevad nad end hästi; kui koheldakse halvasti, tõmbuvad nad kaitse

positsiooni. Reaktiivsed inimesed annavad teiste inimeste nõrkustele voli ennast kontrollida,

kuna rajavad oma emotsionaalse elu teiste inimeste käitumisele. Proaktiivsed inimesed

iseloomustab see, et nad allutavad impulsi väärtushinnangutele. Samal ajal kui reaktiivseid

inimesi juhivad tunded, tingimused, olukorrad ning neid ümbritsev keskkond. Proaktiivseid

inimesi juhivad hoolikalt läbi mõeldud, sissejuurdunud ja nende enese valitud

väärtushinnangud. Siiski pole ka proaktiivsed inimesed kaitstud väliste mõjutegurite poolt,

neid mõjutavad, kas siis füüsilised, psühholoogilised või sotsiaalsed stiimulid.. Kuid nende

reaktsioon stiimulile on väärtushinnangutel põhinev valik või reaktsioon, olgu siis teadlik või

mitteteadlik.

Proaktiivseid ja reaktiivseid inimesi eristab ka initsatiiv asi ära teha. Kui proaktiivsed

inimesed, kellel on probleemidele lahendused olemas ja kes pole ise probleemid, haaravad

inisatiivi, et teha kõik vajalik õigete printsiipidega kooskõlas, selleks et töö saaks tehtud.

Samal ajal kui reaktiivsed inimesed ootavad, et midagi juhtuks või et keegi nende eest

hoolitseks. Proaktiivsed inimesed kasutavad oma leidlikkust ja inistsatiivi.

Üheks heaks võimaluseks võrrelda proaktiivseid ja reakiivseid inimesi on võrrelda nende

keelekasutust. Kui reaktiivsete keelekasutus vabastab neid vastutusest, siis proakiivsete oma

aitab leida lahendusi. Näitena mõned reaaktiivsete ja proaktiivsete keelekasutusest:

Reaktiivne keeleasutus Proaktiivne keelekasutus

"Mina ei saa sinna midagi teha." "Vaadakem alternatiive."

"Just selline ma olengi." "Ma võin valida teissuguse lähenemise."

"Ta ajab mu hulluks." "Ma kontrollin oma tunteid."

"Ma ei saa." "Ma valin."

Proaktiivsed inimesed tegutsevad selle kallal, millele saavad mõju avaldada. Nad

keskenduvad sellele, mida nad saavad muuta. Nende energia on positiivne, suurendav ja

avardav. Reaktiivsed inimesed keskenduvad aga teiste inimeste nõrkustele, ümbruskonna

probleemidele ja olukordadele, mille üle neil pole kontrolli.Sellise keskendumisega kaasneb

negatiivne energia, mis kombineerub tegemata jätmisega neis valdkondades, kus saaks midagi

ära teha. (Stephnen R. Covey, tõlkinud R. Vällo, A. Kons, K. Kruusimäe (1999) Väga

efektiivse inimese 7 harjumust: tagasipöördumine eetika juurde. Tallinn: Ilo lk 56-75)

3. Noorteorganisatsioonid Eestis

III peatükis annab autor lühi ülevaate neljast Eestis tegutsevast noorteorganisastsioonis.

Ülevaate saab Eesti Õpilasesinduste ja Noorteühenduste Liidust kui ka Tugiõpilaste

organisatsioonist ning maakondlikest noorekogudest. Kirjeldades nende loomist, praegust

tegevust ja liikmeskonda. Valitud said just need organisatsioonid, kuna nende liikmed osalesid

nii pilootküsitlusel kui uurimusetöös analüüsitavas küsitluses.

3.1. Eesti Noorteühenduste Liit

Eesti Noorteühenduste Liit (edaspidi ENL) loodi 19. mail 2002 aastal, mil leidis aset

organisatsiooni asutav kogu Tallinna Inglise Kolledžis. Seal allkirjastasid 25 noorteühenduse

esindajad asutamislepingu ning võeti vastu põhikiri. Eesmärgina nimetati eeskoste pakkumist

liikmesorganisatsioonidele, noorteorganisatsioonide omavahelise koostöö tihendamist ning

noorte omaalgatuse propageerimist ühiskonnas.

Põhikirja kohaselt võib liikmeks olla noorte või noorsootööga tegelev kasumit mittetaotlev

juriidiline isik või seltsing, mis on tegutsenud vähemalt ühe aasta. Enne liikmeks saamist võib

olla ka vaatlejaliige, kes peab vähemalt kahe aasta jooksul liikmesaatust taotlema. Kodulehe

seisuga on täna ENLil 50 liiget ja 1 vaatlejaliige.

Täna on ENLi missiooniks: seista arvestava tegijana noorteühenduste huvide eest ja

soodustada nende igakülgset koostööd, et noorte osalus ja aktiivsus oleks ühiskonnas

väärtustatud. Kaugem visioon on järgmine: „Iga tee saab alguse unistusest. Meie unistame

tugevatest ja teovõimelistest noorte-ühendustest. Näeme palju tegusaid noori, kes mõjutavad

ja muudavad ühiskonda paremuse suunas. Teame, et noortevaldkonda puudutavaid otsuseid ei

tehta noorte eest, vaid nende osalusel. Soovime, et ükski noorte hea idee ei läheks raha-, huvi-

ega oskuste puudusel kaduma. Tahame, et meie noorte hääl kõlaks kaugele üle Eesti piiri.

Unistame, et unistamine ei saaks iialgi otsa.“

Eesti Noorteühenduste Liit on partner riigile noorte arvamuse ja soovide esindamisel.

Seistakse noorteühenduste huvide eest nii seadusloome kui ka rahastamisvõimaluste

parandamisel osaledes ja ettepanekute tegemisel. ENL osaleb ka Noortepoliitika Nõukogu

töös, mis annab nõu haridus- ja teadusministrile noorteühendusrte rahastamise ja

noortepoliitika küsimustes. Osaletakse erinevates riiklikes ja kohalike komisjonides,

ümarlaudades ja töögruppides. ENL abistab ja toetame noorte osaluskogude loomist valdades

ja linnades. ENLi suuremateks projektideks on iga aastase Rahvusvahelise Noortepäeva

tähistamine 12. augustil eri Eesti linnades, noorsootöö infolehe Akna väljastamine, mille

eesmärgiks on kajastada olulisi küsimusi ja sündmusi, mis on Eesti noorsootöö maastikul aset

leida. Loomulikult oma liikmetele suve- ja talvekooli korraldamine.

(Eesti Noorteühenduste Liit http://www.enl.ee/et/Organisatsioonist)

3.2. Eesti Õpilasesinduste Liit

Eesti Õpilasesinduste Liit (edaspidi EÕEL) on vabatahtlik demokraatlik ühendus, mis

ühendab Eesti üld-, kutse- ja erihariduskoolide õpilasesindusi. EÕEL on suurim õpilaste

esindusorganisatsioon Eestis, esindades oma liikmete kaudu üle 100 000 õpilase. 2004. aasta

seisuga koondas EÕOL enda alla 187 õpilasesindust

EÕELi loomis aastaks võib lugeda 1998. aasta oktoobrit, mil leidis aset üldkogu Tallinna

Pedagoogika Ülikoolis, kus otsustasid õpilasesindajad luua õpilasomavalitsuste regionaalseid

alaliite ühendava mitteformaalse katusorganisatsiooni. Peale kahte aastat tegutsemist

vormistati Eesti Õpilasesinduste Liit mittetulundusühinguks, et neil oleks õpilaste hääle edasi

kandmisel suurem vabadus.

2006. aastal muuteti üldkoosoleku otsusega Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu nimi Eesti

Õpilasesinduste Liiduks. Nime muutus sai alguse eelnõus, mille koostas üks liikmeskooli

õpilasomavalitsus. Eelnõus väideti, et õpilased ei valitse kellegi üle vaid esindavad kõigest

oma klassi õpilasi ja nende arvamusi.

(Eesti Õpilasesinduste Liit http://www.escu.ee/ajalugu.htm )

EÕELi missiooniks on esindada Eesti õpilasi, seista nende huvide eest, kaitsta nende õigusi

ning edendada õpikeskkonda ja koolielu. EÕEL seisab õpilasesinduste järjepidevuse eest ning

toetab nende arengut. Visiooni järgi on EÕEL Eestis ja rahvusvaheliselt tunnustatud, Eesti

õpilaskonda esindav tugeva liikmeskonnaga järjepidev õpilasorganisatsioon.

Hetke seisuga on Liidul neli erinevat valdkonda – avalik poliitika, avalikud suhted,

rahvusvahelised suhted ja liikmelisuse valdkond. Iga valdkonna juurde on loodud töögrupp,

mis koosneb vabatahtlikest õpilastest. Varem on eksisteerinud ka ISIC noorte panagakaardi ja

Õpilaslehe valdkonna töögruppid.

EÕELil on käsil mitmeid projekte aastaringselt. Hetkel võib EÕELi kodulehelt leida

järgnevate projektide loetelu: "Hariduspoliitika õpilase intregeeritud eestvedamisel, "

"Noortest lähtuv tervisekasvatus", "Koolidevõrdlustabel" ja "Õpilaskondade võimekuse

arendamine".

Loomulikult on EÕELil ka palju traditsioonilisi üritusi nt "101 Last Toompeale", koostöös

Laste Kaitse Liiduga, Koolirahu lepingu allkirjastamine, Suvekool ja aastas kaks korda aset

leidev Liidu üldkoosolek, kus võetakse vastu otsuseid ja valitakse korra aastas uus juhatus.

Veel väljastas EÕEL 2007-2009 üle- eestilist õpilaslehte, mis jõudis korra kuus tasuta igasse

liikmeskooli. Hetkel on õpilaslehe väljaandmine ressursside tõttu ajutiselt peatatud.

(Eesti Õpilasesinduste Liit http://www.escu.ee/organisatsioon.htm )

3.3. Noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis (TORE)

Tugiõpilasliikumine on Eestisse tulnud Soomest, kus 1972. aastal alustati ameeriklaste

eeskujul põhikooli õpilaste koolitamisega narkopreventiivse programmi raames ennetava

selgitustöö tegemiseks. 1996. aastal alustati Eestis soomlaste eeskujul projekti OMA RING

raames esimeste tugiõpilaste koolitusega.

TORE liikmeks vastuvõtmist võib taotleda iga ühingu põhikirja tunnistav ja ühingu

eesmärkide saavutamisele aktiivselt kaasa aitav riigi-, era- või munitsipaalkool või iga

füüsiline isik, kes on läbinud või kellel on läbimisel tugiõpilaste põhikoolitus, täiendkoolitus,

koolitajate koolitus või mõni muu ühingu poolt korraldatud koolitus.

Tugiõpilasliikumise sihiks on suurendada selliste õpilaste hulka koolis, kes oskavad ning

tahavad leevendada kaaslaste muresid, parandada kooli õhkkonda. Tugiõpilane peaks

märkama täiskasvanutele varjatuks jäävaid kaasõpilaste probleeme (isiklikud mured,

kiusamine, uimastite kasutamine jm) ning oskama sekkuda delikaatselt ning lahendusi

otsivalt. Sihiks on inimsõbraliku, õppimist ja õpetamist soodustava, vaimset ja füüsilist

vägivalda tauniva, üksteist toetava ja erinevusi salliva, koostööd soodustava kooliõhkkonna

kujundamine õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamise kaudu. Tugiõpilane on noor, kes tahab

ja oskab murelikele toeks olla, et probleem ei kasvaks üle pea ehk noor inimene noorte

hulgast. Tugiõpilane väärtustab head kooli õhkkonda ja koostööd täiskasvanutega. Nad on

mõistvad ja sallivad nii enda kui teiste suhtes ning oskavad teha koostööd raskuste ületamisel.

Tugiõpilase tegevuse vorme koolides on mitmeid nt sekkumine konfliktidesse, individuaalne

toetus tõrjututele, kiusamise ohvritele ja murelikele. Tugiõpilaste rühm võib tegeleda mõne

konfliktse klassiga, viia läbi koolitusi noorematele õpilastele vajalikel teemadel nt kiusamine,

meelemürgid, tervislik eluviis jne.

Tugiõpilaste töö koolis sõltub suurelt aga juhendajast, kes peab olema selle kooli õpetaja ja on

läbinud spetsiaalse koolituse. Juhendaja töö on tagada tugiõpilaste töö järjepidevus ja see, et

TORE juhtimine koolis ei toimuks ebastabiilselt ja formaalselt, vaid eesmärgipäraselt ja

süstemaatiliselt.

TOREL leiavad pidevalt aset tugiõpilas- ja juhedajate koolitused ning mitmed erinevad

motiveerivad ürituse, kuhu tulevad kokku üle Eesti tugiõpilased.

(Tugiõpilaste Oma Ring Eestis http://www.tore.ee/index.php?id=20)

3.4. Maakondlikud Noortekogud

Noorte osaluse edendamiseks maakondlikul tasandil on Eestis maavalitsuste juurde alates

2006. aastast  loodud maakondlikud noorte osaluskogud – maakondlikud noortekogud.

Maakondlikel noortekogudel puudub üldjuhul juriidiline staatus ning nende koosseisu on

valitud või delegeeritud noored. Noortekogu eesmärgiks on võimaldada noortel osaleda

otsustusprotsessides ning kaitsta enda huvisid neid puudutavates valdkondades maakondlikul

tasandil. Noortekogu peab tagama noortele võimaluse rääkida kaasa otsustusprotsessides ning

olla rohkem kaasatud otsuste tegemisse, mis puudutavad noorte elu, omada võrdseid

võimalusi ning aktiivsemalt osaleda ühiskonnas ja ühiskondlikus elus. Noortekogu peab

olema sidevahend noorte, maavalitsuse ja omavalitsuste vahel.

Maakondliku noortekogu liikmeteks võivad olla kõik konkreetse maakonna haldusüksuste

territooriumil registreeritud noored vanuses 15-26 aastat. Noortekogu liikmeteks võivad olla

nii organisatsioonide esindajad kui üksikisikud.

Maakondliku noortekogu tegevuse korraldamiseks on mitu töövormi, iga noortekogu leiab

endale sobivaima vastavalt konkreetsele ülesandele ja tegevusele. Selleks, et

otsustusprotsessides oleks noorte hääl kuulda, osaletakse komisjonides ja töörühmades nii

maakondlikul kui ka valla/linna tasandil nt hariduskomisjon, kultuurikomisjon,

noorte/noorsootöö komisjon, sotsiaalkomisjon jne. Mitmed noortekogud korraldavad

erinevaid konkursse nt foto-ja kirjandikonkursse, aasta noore valimine jne. Loodud on ka

mitmeid maakondlikke noorteportaale, mis pakub uuenevat noorteinfot noorele ja konkreetse

noortekogu kohta. Enamasti korraldavad noortekogud väga erinevaid sündmusi. Korraldadake

nii noortefoorume, konverentse, infopäevi, laagreid, festivale, heategevusüritusi, osaletakse

talgudel jne.

2009. aasta seisuga on Eestis 12 aktiivselt ja järjepidevalt tegutsevat noortekogu.

(Eesti Noorteühenduste Liit, Käsiraamat "Noorte kaasamine ja osalus" detsember 2009

http://noortekogud.ee/upload/file/NKde_kasiraamat_7MB.pdf)

4. Tsentraliseeritud ja detsentraliseeridud haridussüsteemid

Käesolev peatükk käsitleb tsenraliseerimise ja detsentraliseerimise positiivseid ja negatiivseid

külgi haridusmaastikul, tuues näiteid erinevatest haridussüsteemides. Kuna küsitluses käsitleti

ka gümnaasiumi noorte arusaamu haridussüsteemi juhtimisel, siis selles peatükis annabki

autor ülevaate kahest erinevast haridussüsteemi juhtimisviisist- tsentraliseeritud ja

detsentraliseeritud juhtimisest, tuues kõrvale näiteks ka Euroopa ja USA haridussüsteeme,

võrreldes Eesti omaga.

4.1. Tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud haridussüsteem

Avalikus halduses on enamasti levinud kaks juhtimismudelit, üks neist on tsenrtaliseeritus ja

teine detsentraliseeritud mudel. Esimese puhul on otsustusõigus koondatud kõrgema

ametiasutuse kätte, Eesti puhul siis Vabariigi valitsuse. Vastupidiselt esimesele on

detsentraliseerituse puhul otsustusõigus ära jaotatud erinevate institustsioonide vahel nt riik,

kohalik omavalitsus ja maavalitsus. (Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduskond avalike halduste

osakond "Detsentraliseerimine avalikus sektoris, selle eelised ja puudused riigi

kutseõppeasutuste lahtiriigistamise näitel Eestis" Meelis Aunap)

Haridus kui üks olulisimaid avaliku sektori poolt pakutavaid teenuseid on eelpool käsitletud

detsentraliseerimise-tsentraliseerimise debatis väga tähtsal kohal. Küllalt palju räägitakse

üldises mõttes haridussüsteemide detsentraliseeritusest, aga mõningal määral siiski ka

erinevate haridusliikide ja -tasemete detsentraliseerimise vajadusest.

Tugevalt tsentraliseeritud süsteemis sekkub keskvõim ulatuslikult koolide haldamisse, õppe

sisusse ning personalipoliitikasse (Toots, 2000). Kohalikud omavalitsused on antud süsteemis

pigem keskvalitsuse käepikendused. Näitena võib tuua Prantsusmaa, mis on ajalooliselt väga

tsentraliseeritud riik. Tsentraliseeritud süsteemi põhilisteks puudusteks on selle jäikus ja liigne

bürokraatia. Süsteemi jäikus võib kergesti viia selleni, et probleemide erinevus erinevates

omavalitsustes ei võimalda leida kõiki osapooli rahuldavat üleriiklikku lahendust, rääkimata

kuhjunud probleemide lahendamise efektiivsusest. Eesti näitena võiks tuua õpetajate riiklikult

kehtestatud palgad – see, mis mõneski vallas ületab kaks kohalikku keskmist, jääb Tallinnas

keskmisele kõvasti alla (Aaviksoo, 1998).

Kuigi tänapäeval liigutakse pigem detsentraliseerimise suunas, võib välja tuua

tsentraliseerimise positiivsed küljed:

1. Kesktasand säilitab majandusliku ja poliitilise kontrolli kogu süsteemi üle

2. Kesktasand säilitab kontrolli piiratud ressursside kasutamise üle (mastaabiefekti

olemasolu)

3. Saab ära hoida piirkondlikke sotsiaalsete ning majanduslike erinevuste tekkimist, mis

võivad viia sotsiaalsete ja poliitiliste pingeteni

4. Ühtse korraldusega ja tasemega haridussüsteem, mis seisneb selles, et üleriigiliselt on

kehtestatud haridusele ühtsed ja detailsed nõuded (riiklikud õppekavad,

kutsestandardid, õpetajate kvalifikatsiooninõuded jne)

Põhisõnum on, et viimasel ajal levinud haridussüsteemide detsentraliseeritud juhtimine

võimaldab paremat ligipääsu hariduse omandamisele ning kõigi soovijate vajadustega

arvestamist, aga ka paremat kvaliteeti, mida senine kohmakas tsentraliseeritult ülereguleeritud

süsteem nii hästi tagada ei suuda. Üha olulisemaks on muutunud subsidiaarsusprintsiip, mis

tähendab, et otsustamine viiakse inimestele võimalikult lähedale ja kohalikke avalikke

teenuseid peaks osutama avaliku halduse väikseim üksus (Eesti puhul siis kohalik

omavalitsus). Subsidiaarsusprintsiibi rakendamist nõuab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse

harta, mille Eesti ratifitseeris 1994. aastal. (Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond

Riigiteaduste osakond "Kohalike omavalitsuste hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli

Anderson 2006)

"Detsentraliseeritud haridussüsteemi positiivsed küljed:

1. Paindlikkus ja kohalikke eripärasid arvestav

2. Haridusteenus on rohkem inimsõbralikum

3. Väiksemad administratiivkulud, informatsioonikulud

4. Efektiivsem aruandlus ja monitooring"

(Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond Riigiteaduste osakond "Kohalike omavalitsuste

hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli Anderson 2006)

Haridussüsteemi detsentraliseerimise puuduseks võib lugeda ebaühtluste tekkimist erinevate

omavalitsuste vahel, sest koolivõrgu finantseerimine sõltub täiel määral omavalitsuse

maksubaasist ja võimalustest. Linnakoolid on enamasti paremini rahastatud kui maakoolid.

USA-s on detsentraliseeritud koolisüsteem, mis on kaasa aidanud osa kohalike omavalitsuste

välja suremisele, mis seisneb selles, et nõrk omavalitsus ei suuda ülal pidada keskklassile

vastuvõetavat kooli ja seega ei asuta muude võrdsete tingimuste korral sinna ka elama

(Aaviksoo, 1998). Eriti esineb finantsprobleeme just väikestes omavalitsusüksustes. Veel on

detsentraliseerimise üheks ohuks kujunenud asjaolu, et kui riik delegeerib teatud ülesanded

kohalikule tasandile, siis täiendavaid rahalisi vahendeid ei kaasne. Seega on äärmiselt oluline,

et uute ülesannetega kaasneksid ka täiendavad tulud (näiteks maksudest).

Detsentraliseerimist propageeritakse veel kui võimalust vähendada ühikukulusid, eriti näiteks

juhtudel, kui keskorganisatsioonid leiavad end olukordades, kus neil tuleb teha otsuseid

väikestes asjades kaugel asuvate koolide kohta. Sellegi poolest on mõned

detsentraliseerimisalgatused ostunud hoopis kulusid suurendavateks, kuna nõuavad täiendavat

koordineerimist ning inimestega varustamist. Institutsionaalsel tasandil propageeritakse

detsetraliseerimist hariduses tavaliselt seetõttu, et see laseb koolidel paremini sidustuda

ühiskonnaga, milles nad tegutsevad ning annab lapsevanematele ja teistele huvigruppidele

suuremad võimalused kaasa lüüa. (Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond Riigiteaduste

osakond "Kohalike omavalitsuste hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli Anderson 2006)

Üheks kriitilisemaks küsimuseks osutub, milliseid haridussüsteemi funktsioone on

sobivaimad täitma missugused valitsustasandid? Vastus varieerub kahtlemata sõltuvalt riigist

ja konkreetsest ajahetkest, küll on näiteks ühe võimaliku üldisemat laadi vastuse sellele

küsimusele andnud Fiske (1996, lk 11, viidatud Bray ja Mukundan 2003, lk 12 vahendusel):

„keskvõim peaks keskenduma eesmärkide püstitamisele, ressursside genereerimisele, nende

suunamisele erinevate vajaduste rahuldamiseks ning üldise süsteemi toimimise seirele, samas

kui igapäevanekoolide tegevuse juhtimine tuleks üle anda madalama tasandi võimuasutustele

ning haridusinstitutsioonidele endile.” Haridussüsteemide detsentraliseerimine nõuab

erinevate alamliikide kooskõla – eraldi põhi-, kesk-, kõrg ning mitteformaalses hariduses.

Küsimused, kui kaugele keskvalitsusest anda otsustamine kõigis neis alamliikides ning

kellele, on jätkuvalt debati teemaks. Üksmeel näib praegu valitsevat selles, et kolmanda

taseme haridus ning spetsiifilised funktsioonid nagu näiteks õppekavade kujundamine ja

nõutavad standardid on parem jätta tsentraliseeritult korraldatuks. Teise ja esimese taseme

hariduse andmist tuleks aga delegeerida nii kaugele (madalale) kui võimalik, kohaliku tasandi

osalemine kooli juhtimises parandab aruandekohustuslikkust, vastutust ja reageerimisvõimet

ning edendab vahendite mobiliseerimist.

Ei ole võimalik kinnitada, et kõik hariduse detsentraliseerimise katsed oleksid olnud edukad

või hästi läbi mõeldud ning mitmetel juhtudel on lõpuks pöördutud tagasi endise

tsentraliseeritud juhtimise juurde. Seega tuleks igal konkreetsel juhul püüda leida optimaalne

tasakaalukoht detsentraliseeritud ja tsentraliseeritud korralduse vahel, arvestades antud riigi

ning haridusliigi eripärasid. (Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduskond avalike halduste osakond

"Detsentraliseerimine avalikus sektoris, selle eelised ja puudused riigi kutseõppeasutuste

lahtiriigistamise näitel Eestis" Meelis Aunap)

4.2. Euroopa riikide ja USA haridussüsteemide näited

Järgnevalt on toodud lühiülevaade teatud Euroopa riikide hariduskorraldusest, et illustreerida

erinevaid haridussüsteeme. Soome kohalike omavalitsuste süsteem on detsentraliseeritud,

Prantsusmaa on väga tsentraliseeritud riik. USAs sõltub kõik jällegi osariigist ja Eesti

haridussüsteemi saame pigem lugeda detsentraliseerituse alla.

4.2.1. Soome haridussüsteem

Soomes vastutab kohalik omavalitsus päevahoiukeskuste ja üldhariduskoolide eest.

Kutsharidus- ja polütehnilised koolid on enamasti ühe või mitme kohalike omavalitsuste või

eraomanike omand. Riik finantseerib vaid koole erivajadustega lastele ning ülikoole.

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on pakkuda koolikohustuslikus eas lastele õppimisvõimalusi

algkoolis vastavalt nende võimetele. Peaaegu kõik algkoolid peetakse üleval kohalike

omavalitsuste poolt. Peale selle on kohalik omavalitsus vastutav ka õpilaste sotsiaalse heaolu

eest. Kohalik omavalitsus peab vajadusel kindlustama ka transporditeenuse neile, kes seda

kooliskäimiseks vajavad. Õpilaste sotsiaalse heaolu tagamise alla kuulub ka tasuta koolisöök,

tervishoiuteenus koolis, hambaarstiteenus ja koolipsühholoogi teenus.

Keskkoolid on enamasti munitsipaalinstitutsioonid. Kohalik omavalitsus ei pea organiseerima

õpet üldhariduskeskkooli tasemel ega kutsekoolide tegevust, kuid on kohustatud aitama seda

finantseerida. Soomes on kaks erilist piirkonda, kus kehtivad teised reeglid, sh ka teised

haridusseadused – rootsikeelne regioon Åland ning saamide kultuuriautonoomia Põhja-

Soomes.

Alates 1999.a. jaanuarist toimib Soome haridussüsteem mõnevõrra uute seaduste järgi.

Varasemat detailse haridusseaduse teksti muudeti ühetaolisemaks hariduse eesmärkide, sisu,

haridussüsteemi tasemete ja hindamise osas, samuti õpilaste õiguste ja vastutuste osas.

Haridussüsteem jäi põhiliselt samaks, kuid uus seadusandlus suurendas sisuliselt kohalike

omavalitsuste ja koolide enda tehtud otsuste mõjujõudu.

(MTÜ Ökomeedia http://www.bioneer.ee/eluviis/vaimsus/article_id-457)

4.2.2. Prantsusmaa haridussüsteem

Prantsusmaal on haridussüsteem traditsiooniliselt olnud väga tsentraliseeritud.

Detsentraliseerimise tendentsid on alguse saanud 1982.a. kui osa riigivõimu delegeeriti

kohalikule omavalitsusele. Riigil on siiski praeguseni tähelepanuväärne roll hariduselu

korraldamisel - riik peab kindlustama üldised haridusvõimalused, otsustab õppekava ja

vastutab personali töölevõtmise, koolitamise ja juhtimise eest. Riigivõim ja kohalik võim on

jaganud omavahel koolide administreerimise. Iga territoriaalvõimu institutsioon on vastutav

erineva taseme haridusasutuste eest. Peale detsentraliseerimist kannavad algkoolide

võrgustiku eest vastutust kommuunid, departemangud vastutavad kolledžite ja regioonid

lütseumite ja teiste spetsialiseeritud haridusasutuste eest. Koolivõrgustiku planeerimine on

nüüd organiseeritud nii, et see arvestab ka territoriaalsete võimude otsustusi vastavalt sellele

tasemele, mille eest nad vastutavad. Iga kooli ehitus, ümberehitus, ka näiteks kooli

laiendamisega seotud küsimused on samuti territoriaalsete võimude otsustada. Riik vastutab

eelkõige õppimisega seotud kulude ja õpetajate palkade eest aga ka koolitöö ajakava ja

õppekava eest. Koolid on paljudes otsustustes autonoomsed, kuid see autonoomia on iga

haridustaseme õppeasutuses riigi poolt üsna hästi kontrollitud. (Prantsuse Kultuurikeskus

http://www.ccf.ee/tid-Ihy1pl4S5W/est/l/haridus/haridussusteemid/cat-656/article_id-1585)

4.2.3. USA haridussüsteem

USAs ei tegele föderaalne valitsus riigis pakutava hariduse juhtimisega. Pole ka ühtset riikliku

hindamissüsteemi, õppekavasid ja kehtestatud standardeid. Seega on USA oma

detsentraliseeritud hariduspoliitika poolest kogu maailmas vägagi unikaalne.

Koolihariduse kättesaamisega, juhtimisega, kontrollimise ja rahastamisega tegeleb iga osariik

iseseisvalt. Osariik on omakorda selle edasi delegeerinud kohalikele omavalitsustele. Koolide

tegevust finatseerib, aga endiselt osariigi valitsus. Võimalus on paluda toetust ka USA

föderaalsest eelarvest, seda ainult suursuguste ja tähtsate projektide puhul.

Kohaliku omavalitsuse kui koolipiirkonna ülesandeks on tegeleda hariduse andmise ja kõige

sellega seomduva juhtimisega. Seega jääb koolipiirkonna ülesandeks haridusasutuste

koordineerimine, õppekavade arendamine, metoodiline töö jne. Üks kohustus siiski on

osariikidel sama, nimelt peavad nad tagama tasuta üldhariduse (põhi-ja keskharidus)

kooliealistele noortele, kellel on kas alaline elamisluba või on USA kodanikud. Üldiselt on

igal omavalitsusel oma nõukogu, mis juhib maakonna või linna piires üldhariduspoliitikat.

Nõukogu liikmed nimetab tavaliselt kohalik omavalitsus. Ühe kooli piires on juhiks siiski

kooli direktor. Põhi- ja keskkool kestavad kokku 12 aastat. Üldhariduse jagunemisel on

levinud mitmed variandid nt: 6-2-4 (6 aastat põhikooli, 2 aastat junior high keskkooli ja 4

aastat senior high keskkooli), 8-4 süsteem, kus põhikool kestab 8 aastat ja keskkool 4 aastat;

7-2-3 süsteem - põhikool 7, junior high 2, senior high 3 aastat; 6-3-3, 6-6 jne. Õppekavade

alusel õpitakse põhikoolis üldaineid ja keskkooli astmes peab õpilane juba spetsialiseeruma.

Õpilased, kes soovivad jätkata õpinguid kutsekoolides (vocational schools), on võimalus

valida teatud eriala või elukutsega seotud õppeaineid. Ülikooli minevad õpilased valivad

üldisemaid aineid, kuid ka siin tuleb silmas pidada seda eriala, mida soovitakse ülikoolis

õppida. Ülikooli sisseastumisel võib olla nõudmine, et keskkoolis on läbitud teatud kursused.

USA haridussüsteemi suurimaks erinevukseks on see, et keskkool ei lõpe lõpueksamitega.

Selleks, et lõpetada keskkool on õpilased kohusttud läbima nelja viimase aasta jooksul 18-20

kursust. Kui üks kursus on tavaliselt 180 tundi, siis ühe aastaga läbitakse tavaliselt 5 kuni 7

kursust. Valikainete kõrval on lookulikult ka kohustuslikke kursuseid nt Ameerika ajalugu,

matemaatika jne. Kuna koolipiirkonnad on õppeakavde koostajad, siis on neil õigus nõuda

veel teatud erikursuste läbimist. Selleks, et kooli lõputunnistus kätte saada peavad olema nii

kohustuslikud kui ka valik kursused olema edukalt läbitud.

(Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskus http://www.eac.ttu.ee/index.php?

option=com_content&view=category&layout=blog&id=16&Itemid=7&lang=et)

4.2.4. Eesti haridussüsteem

Eestis on juhtimine põhiliselt viidud maakonnakeskuste tasanditele. Kõrgem juhtorgan on

haridusministeerium, kust siis otsused tulevad allapoole Haridusosakondadesse. Sealt aga

omakorda koolidesse. Kohalikel omavalitsustel on Eesti oludes küllaltki suured volitused.

Kohalik omavalitsus võtab tööle koolijuhid. Ütleb oma sõna sekka ka õpetajate valikul.

Kohaliku omavalitsuse heldusest sõltub kooli majanduslik külg. Eestis vastutab kohalik

omavalitsus alg-, põhi- ja keskkooli ülalpidamise eest, kattes eelpoolnimetatud asutuste

tegevuskulud (hoonete remont, inventari ning õpikute soetamine jm).  Alg-, põhi- ja keskkool

on kohaliku omavalitsuse poolt hallatavad asutused. Paralleelselt munitsipaalkoolidega esineb

veel riigi poolt hallatavaid koole (mõned eriala-, huvi- ja keskkoolid), mille tegevuskulud

kaetakse üldjuhul Haridusministeeriumi poolt. Seega kui on tegu heal järjel piirkonnaga ning

kohalik omavalitsus on seadnud hariduse edendamise eelisjärjekorda, siis elab kohalik kool

kah hästi, kui aga on tegu vireleva omavalitsusega, siis pole ka kooli majanduselus suurt

midagi loota. Seega lasub Eesti kohalikel omavalitsustel põhivastutus üldhariduse

kättesaadavuse eest, koolikohustuse täitmise eest, koolieelsete lasteasutuste ja koolide

ülalpidamise eest. Üldhariduse omandamine on avalikes koolides tasuta. Era ja avalikke koole

võrreldes valitseb siiski arusaam, et üldhariduse andmine peaks olema korraldatud eelkõige

avalikes õppeasutustes tagades seeläbi kõigile ühiskonnaliikmetele võrdse juurdepääsu

haridusele, mis suurendaks sotsiaalset koherentsi ühiskonnas. Eestis ei ole erahariduse

toetamine üldhariduse tasemel riikliku hariduspoliitika eesmärgiks (Aaviksoo, 1998, lk ).

Koolikohustus õpilastele algab alates 7. elusaastast ja kestab kuni 18. eluaastani. Kohustuslik

on õpilasel läbida põhikool, peale mida saab vabatahtlikult suunduda edasi õppima kas

kustekooli või gümnaasiumi, kus sammuti toimub õpilasele õpe tasuta. Koolis antavat

haridust reguleerib Põhikooli-ja gümnaasiumiseadus ning riikilk õppekava, millega peavad

kooskõlastatud olema kooli õppekavad. Põhi- ja keskhariuse kätte saamisek peab õpilane

edukalt sooritama riigi Eksamis- ja Kvalifikatsioonikeskuse poolt koostatud eksamid.

Põhikooli lõpus peab õpilane sooritama eesti keele, matemaatika ja ühe valikeksami.

Gümnaasiumi lõpus peab õpilane sooritama viis eksmit, millest kolm peab vähemalt olema

riikliku eksamikeskuse poolt koostatud. Riigieksamitel peab õpilane läbisaamiseks saama

vähemalt 20 punkti. Edasi saab õpilane jätkata oma õpinguid ülikoolis, kõrgkoolis või

kutsekoolis. ( Euroopa Komisjon

http://eacea.ec.europa.eu/education/eurydice/documents/eurybase/eurybase_full_reports/

EE_ET.pdf)

5. Kooli korraldus: hindamine ja õpetamine koolis

Järgnev peatükk käsitleb kooli korraldust seoses hindamise ja õpetamine koolides. Välja

tuuakse hindamise puhul väljundid ja eesmärk ning õpetamise puhul erinevad vormid.

5.1. Hindandamine koolis

Üks olulisemaid eesmärke, mida õppega tahetakse saavutada on teadmiste-oskuste

omandamine ja säilitamine. Tagasiside pakkumine õpilasele vastuse/tegevuse korreksuse või

eba korreksuse kohta ongi üheks võimaluseks seda eesmärk realiseerida. Seetõttu ei tohiks

hindamine jäta ükskõikseks ühtegi õppe- ja kasvatusprotsessiga tihedalt seotud osapoolt –

õpilasi, nende vanemaid ja õpetajaid.

Asjakohase hindamisega võib luua positiivset õpikeskkonda ning toetada õpilaste tahet

õppida. Kuid samas võib ka väita, et suur osa õppeprotsessis esile tulevaid konflikte on

otsesemalt või kaudsemalt seotud hindamisega. Samuti aitab sobimatu hindamine kaasa

õpiraskuste süvenemisele ning loob pinnase õpilaste käitumisprobleemide tekkimiseks.

Keerukaks teeb hindamisprotsessi asjaolu, et õpetajal tuleb omavahel oskuslikult ühitada

mitmed erinevad, kohati ka vastandlikud hindamise funktsioonid.

· Hindamise abil peab õpetaja saama tagasisidet selle kohta, kas ja millisel määral on

õpilased õpitulemused saavutanud. See on hindamise kontrollifunktsioon, mis on eelkõige

suunatud õpetaja tegevuse korrigeerimisele.

· Hindamisega peab kaasnema sisulise tagasiside andmine õpilasele. Sisulise tagasiside

andmise funktsiooni järgimine hindamisel loob eeldused, et õpilased saaksid enda õppimist

juhtida ja võtta vastutust õppimise eest ning on suunatud õpilase tegevuse korrigeerimisele.

· Hindamine võimaldab õpilase õppimist väärtustada, võrreldes tema saavutusi standardi või

miinimumnõuetega. Õppimise väärtustamise funktsiooni järgimine annab hindamisele teatud

objektiivsuse mõõtme, ning võimaldab otsustada õpilase valmisoleku üle õpingute

jätkamiseks või mingi taseme saavutamiseks. Nimetatud hindamise funktsiooni täitmine on

oluliselt seotud mõõtmisvahendite korrektsusega.

· Üks olulisemaid hindamise funktsioone on õppija motiveerimise funktsioon. Eriti oluline on

see tänases kontekstis, kus esiplaanile on tõusnud elukestva õppimise printsiipide

rakendamine kogu ühiskonnas. Õppija motiveerimise funktsiooni elluviimine sisaldab endas

vältimatult õppija võimete arvestamist, kuid samas on konfliktis õppimise väärtustamise

funktsiooniga. Keerukaks teebki õpitulemuste hindamise õpetaja suutlikus hindamise erinevad

funktsioonid ühitada nii, et oleks täidetud õppeprotsessi peamine eesmärk: tekiks ja säiliks

õpilase tahe õppida. (Talvik 2009, lk 19, 30, 57)

Eesti koolides peab õpetaja hindama vastavalt haridusministri määrusele "Õpilaste hindamise,

järgmisse klassi üleviimise ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord".

Seal on kirjas, et lähtuvalt kooliastme ja õppeaine eripärast tuleb arvestada hindamisel

järgmisi asju:

1. "Omandatud teadmiste ja oskuste ulatust, õigsust, esituse täpsust ja loogilisust;

1. Iseseisvust ja loovust teadmiste ning oskuste rakendamisel;

1. Oskust oma teadmisi ja oskusi suuliselt ja kirjalikult väljendada;

1. Vastuse õigsust, vigade arvu ja liiki;

1. Praktilise töö teostust" (´Põhikooli-ja Gümnaasiumiseadus, 1993)

5.2. Õpetamine koolis

Õppimine on elukestev protsess- inimene õpib kogu elu. Tavaliselt käsitletakse õppimist kui

indiviidi suhteliselt püsivat muutumist, mis on saavutatud kogemuse tulemusena. Peamiselt

on õppimise aluseks seoste loomine. Seda võib defineerida ka veel kui uute kogemuste

omandamise protsessi, mille tulemuseks on edasise käitumise organiseerimine varasemate

kogemuste alusel. Suhteliselt püsiv varasemast kogemusest sõltuv muutus käitumises või

käitumuslikus potentsiaalis (Pedagoogiline psühholoogia, Kikas.E., Tallinna Ülikool,

20.10.2009). Kui nüüd minna õppimise juurde koolis, siis see erineb paljuski tavalisest

õppimisest. Õppetöö koolis enamasti kontseptuaalne-abstraktne (õppimine läbi lugemise,

kuulamise ja teoreetiliste seletuste).

Tutvustaks lähemalt sellist teooriat nagu kognitiivne õppimisteooria. Kognitiivses

õppimisteoorias [Kognitsioon (cognition) = teadmine kui tegu või protsess, nii teadlikkus kui

ka arusaamine (Merriam- Webster Online, http://www.m-w.com/home.htm)] on palju olulisi

kontseptsioone. Nende põhjal on võimalik hinnata, kas õppimine on assimilatiivne

(assimilative), akommodatiivne (accommodative), konvergentne (convergent) või divergentne

(divergent). Assimilatiivse õppe puhul lõimitakse uued õppeained õppija olemasolevate

struktuuridega. Olemasolevaid kognitiivseid struktuure saab parendada ja mitmekesistada

tasakaalustatud ja progressiivses keskkonnas. Ent siin on tegu lisaõppega. Lõviosa kaugõppe

teel omandatavast haridusest on assimilatiivne. Akommodatiivse õppe puhul lõhutakse

olemasolevad kognitiivsed struktuurid ja luuakse uued. Tegu on hoopis teistsuguse

õppeprotsessiga, mida iseloomustavad restruktureerimine ja lammutamine. Olemasolevad

kognitiivsed struktuurid ei pruugi aga olla konkreetse olukorra jaoks piisavad ja õppija peab

ennast ületama. Kohandavat õpet võib nimetada takistusi kõrvaldavaks õppeprotsessiks. Tegu

on õppega, mille puhul õppija edasiminek avaldub kõige selgemalt. Akommodatiivsed

protsessid võivad olla lühiajalised ja järsud, ent ulatuda ka pikemale perioodile, mil õppija

näeb teatud küsimuse kallal ränka vaeva ja omandab järk-järgult uue arusaama.

David A. Kolb võttis oma raamatus "Experimental Learning", mis ilmus 1984. a., kasutusele

sellise teooria nagu kogemusele tuginev õpe. Antud õpet nimetatakse kogemustele tuginevaks

seepärast, et selle puhul rõhutatakse kogemuse keskset rolli õppeprotsessis. Kolbi käsitluses

on õppimine: protsess, mitte lõpptulemus; koherentne protsess, mis tugineb kogemusele;

terviklik maailmakäsitlus, mis hõlmab mõtlemist, tunnetamist, tajumist ja tegutsemist; rotsess,

mis arendab kognitsiooni. Õppijad võivad omandada infot kahel viisil: kogemuste või

olemasolevate kontseptsioonide abil. Infot saab muuta kahel viisil: mõtlemisega ja

tegutsemisega.

Üldiselt teab iga üks meist, mida õppimine tähendab, kuid samas on see kõigil erisugune. Ühe

jaoks tähendab see sõna oskust teadmisi rakendada, kuid teisele hoopis oskust seoseid luua.

Kuid õpime me kõik, kogu aeg!

6. Gümnaasiumi noorte arusaamade küsitluse analüüs

Järgnev peatükk koosoneb uurimistöö jaoks läbiviidud küsitlusest Internetis ja selle

analüüsist.

6.1. Uurimis metoodika

Tegemist on empiirilise uurimusega, mis sai läbi viidud gümnaasiumi noorte seas Internetis.

6.2. Uuringu eesmärk

Uuringu eesmärgiks on saada ülevaade gümnaasiumi astme noorte arusaamadest ja

arvamusest hariduse ja koolikorralduse kohta, proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte

küsitluse vastuseid võrreldes.

6.3. Uurimisinstrument ja uurimisküsimused

Uuringus kasutati google keskkonda, kus küsitlus oli üleval 7 päeva. Küsitlus koosneb 12

küsimusest (vaata lisa 1)

6.4. Valim ja analüüs

Valim koosnes 218 keskharidust omandavast noorest Eestis, kellest 148 vastajat kuulub

noorteorganisatsiooni ja 70 vastajat ei kuulu. Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored osalevad

kas Eesti Õpilaseinduste Liidu, maakondlike noortekogude, Tugiõpilaste Oma Ring Eestis

T.O.R.E või Eesti Noorteühenduste Liidu tegemistes. Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

jagunevad omaette veel aktiivseteks ja proaktiivseteks ning mitte kuuluvad noored

passiivseteks ja aktiivseteks. Proaktiivseid noori vastas kokku 119, akiivseid 63 ja passiivseid

38.

Analüüsis jaotatakse noored viite erinevasse rühma:

1. Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored;

1. Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored;

1. Proaktiivsed noored- noor, kes kuulub organisatsiooni ja osaleb juhtimise või ürituste

korraldamisel.

1. Aktiivsed noored- noor, kes kuulub organisatsiooni aga ei osale juhtimises või ürituste

korraldamises; noor, kes veedab oma vaba aega spordiga, muusika/kunsti kooliga,

huvialaringidega jms tegeledes.

1. Passiivsed noored- noor, kes ei kuulu organisatsiooni ega osale ka ürituste

korraldamises; noor, kes ei veeda vaba aega spordiga, muusika/kunsti kooliga,

huvialaringidega jms tegeledes, vaid veedab seda nt Internetis või sõpradega koos.

Võrreldakse eraldi noorteorganisatsiooni kuuluvaid ja mitte kuuluvaid noorte vastuseid ja

proaktiivseid, aktiivseid ning passiivsete noorte vastuseid.

6.5. Küsitluse analüüs

Analüüsis tuuakse välja iga küsimuse vastused nii protsentides kui vastajate arvuna,

noorteorganisatsiooni kuuluvate, mitte kuuluvate, proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete

noorte seas.

1. Küsimus: Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni?

Valimist kuulub noorteorganisatsiooni 68% vastanutest e. 148 õpilast ja ei kuulu 32% e.

70 õpilast. Vaata lisa 1.1

Küsimuse tulemusel jaotati vastajad noorteorganisatsiooni kuuluvateks ja mitte kuuluvateks.

2. Küsimus: Kui sa kuulud mõnda noorteorganisatsiooni, siis kas sa osaled juhtimises,

ürituste korraldamisel?

Noorteorganisatsiooni kuuluvate seast osaleb juhtimisel ja ürituste korraldamisel 80%

vastajatest e. 119 noort ja 20% e. 29 noort kuuluvad küll noorteorganisatsiooni aga ei osale

juhtimisel ega ürituste korraldamisel. Vaata lisa 2.2

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate seast osaleb ürituste korraldamisel 7% vastajatest

e. 5 noort. Vaata lisa 2.2.1

Selle küsimuse tulemusel selgitati välja proaktiivsed ja aktiivsed noored. Proaktiivsete noorte

all peab autor silmas neid, kes kuuluvad mõnda noorteorganisatsiooni ja osalevad juhtimise

kui ka ürituste korraldamisel. Aktiivsed noored on need, kes kuuluvad organisatsiooni, kuid ei

pruugi osaleda juhtimises ja ürituste korraldamises.

3. Küsimus: Kui sa ei kuulu mõnda noorteorganisatsiooni, siis miks?

Noorteorganisatsiooni mitte kuulujate vastused jaotusid järgmiselt:

Nagu diagrammist näha ei kuuluta noorteorganisatsiooni aja puuduse tõttu.

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate aktiivsete noorte vastused jaotusid järgmiselt:

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate passiivsete noorte vastused jaotusid järgmiselt:

Antud küsimusest selgus, et kui aktiivsed noored ei kuulu organisatiooni aja puuduse tõttu,

siis passiivsed noored kurdavad ka selle üle, et keegi pole kutsunud aja puuduse kõrval.

Diagrammist selgub ka see, et aktiivsed noored on noorteorganisatsioonidest teadlikumad kui

passiivsed noored.

Muude varjantide all tõid passiivsed noored välja mitte kuulumiseks järgmised põhjused: ei

huvita; pole leidnud sellist, mis huvi pakuks, tunduvad liiga formaalsed; ei leia mõtet neis

olla.

4. Küsimus: Kui sa kuulud mõnda noorteorganisatsiooni, siis miks?

Noorteorganisatsiooni kuulujate seas toodi välja 47% ulatuses e. 67 vastajat põhjusena

kogemuste ja tarkuste saamise, mida koolist ei saa. Maha jäi 30% e. 43 vastajaga soov teiste

jaoks midagi ära teha. 12% e. 17 vastajat andsid, ka oma poolse vastuse, mis jäid kahe

järgmise vahele: enese realiseerimin/tunnustamine; sealt saan kogemusi ja tarkusi ning saan

noortelt viia informatsiooni noori mõjutavate otsuste vastuvõtvate ametnikeni. 11%

vastanutest e. 15 noort kuuluvad sinna ka seltskonna pärast. Vaata lisa 4.1

Proaktiivsetest noortest vastas küsimusele 117 noort, kellest 47% e. 55 noor, kuuluvad

sinna kogemuste ja tarkuste saamise eesmärgil, mida koolist ei saa, 33% e. 39 vastajat soovist

teiste jaoks midagi ära teha. 12% e. 14 vastajat muudel põhjuste, mis sai välja toodud

eelnevalt organisatsiooni kuuluvate gruppi juures ja 8% e. 9 noort kuuluvad sinna seltskonna

pärast. Vaata lisa 4.2

Aktiivseid noori, kes kuuluvad noorteorganisatsiooni vastas küsimusele 29, neist 60% e.

15 noort kuuluvad sinna, kuna sealt saab kogemusi ja tarkusi, mida koolist ei saa, 24% e. 6

vastajat kuulub sinna soovist teiste jaoks midagi ära teha ja 16% e. 4 vastajat seltskonna

pärast. Vaata lisa 4.3

Antud küsimusel ei tulnud välja vastajate seas erinevusi noorteorganisatsiooni kuulumise

põhjuste seas. Küll aga proaktiivsed noored lisasid aktiivsete noorte kõrval ka veel oma

poolseid varjante.

5. Küsimus: Kus möödub enamus su vabast ajast?

Küsimusele vastas 141 noort. Noorteorganisatsiooni kuuluvatel noortel möödub enamus

vabast ajast organisatsiooni heaks tegutsedes (26% e. 37 vastajat). Spordiga tegelemisek

( 18% e. 25 vastajat) kulub 2% vähem kui sõpradega koos (20% e. 28 vastajat) varjandi puhul.

Internetis/arvutis veedab 9% e. 13 vastajat. Oma poolse varjandi pakkusid välja 4 e. 3%

vastajatest. Vaata lisa 5.1

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvatest noortest vastas küsimusele 69 vastajat. Nendest

27% e. 19 noorel möödub enamus vabast ajast sõpradega koos, võrdselt 22% e. 15 vastajat

veedab vaba aja kas spordiga tegeledes või Inernetis/arvutis. 16% e. 11 noort osalevad

huvialaringides ning 13% e. 9 vastajat muusika/kunstiga tegeledes. Vaata lisa 5.2

Antud gruppide erinevus ilmneb kõige kergemini vaba aja veetmise kohta Internetis/arvutis,

kus noorteorganisatsiooni mitte kuulvad noored veedavad seal selgelt rohkem oma vabast

ajast kui organisatsiooni kuuluvad noored.

Proaktiivsetest vastas küsimusele "Kus möödub enamus su vabast ajast" 114 noort.

Nendest 34% e. 39 vastajal möödub enamus vabast ajast noorteorganisatsiooni heaks

tegutsedes. Sõpradega koos möödub 20% e. 23 vastajal enamus ajast ning spordiga tegeledes

16% e. 18 noorel. Huvialaringides veedab 11% vastajatest e. 13 noort ja 10% e. 11 noort

tegelevad vabal ajal muusika/kunstiga. Internetis veedavad oma vaba aega 9% e. 10 noort.

Selle vastuse kõrvale toodi aga põhjendus, et see aeg kulub seal enamasti

noorteorganisatsiooni jaoks kirjadele vastamiseks või õppimiseks. Vaata lisa 5.3

Aktiivseid noori vastas küsimusele 62 tükki. Aktiivsete noorte seas oli ülekaalus spordiga

tegelemine (45% e. 28 vastajat), järgnevalt veedetakse vaba aega huviringides (23% e. 14

vastajat). 10% e. 6 vastajat tegeleb vabal ajal muusika või kunstiga. Võrdselt 8% e. 5 vastajat

veedavad vaba aega koos sõpradega või Internetis. 6% e. 4 vastajat aitab kaasa

noorteorganisatsioonis ürituste korraldamisel. Vaata lisa 5.4

Passiivseid noori vastas küsimusele vaba aja veetmise kohta kokku 36. Nendest 42% e.

15 noorel möödub vaba aeg koos sõpradega ja 36% e. 13 vastajal Internetis/arvutis.

Muusika/kunstiga tegeleb neist 22% e. 8 vastajat. Vaata lisa 5.5

Kui võrrelda proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte vaba aja veetmist, siis erinevus

paistab silma arvutis veedetud aja pealt. Kui passiivsed noored vastavad, et ei kuulu

noorteorganisatsiooni aja puuduse tõttu, siis see puudus tekibki liigselt arvutis veedetud aja

arvelt. Sõpradega koos veedavad kõik grupid üsna palju aega. Spordiga ja huviringides

tegelemisega paistavad silma aktiivsed noored. See-eest möödub proaktiivsete vaba aeg

enamuselt noorteorganisatsiooni heaks tegutsedes.

6. Küsimus: Milline seletus vastab kõige enam sinu arvamusele "haridusest"?

Noorteorganisatsiooni kuuluvaid vastajaid oli selle küsimuse juures kokku 137.

Nendest 51% e. 70 vastajat pidas hariduseks ettenägemisvõimet. Mille käigus haridust

ei saa enda ega võtta, osta, müüa ega vahetada, võimalik on kujuneda haritud

inimeseks. 29% e. 40 vastajat jäi haridusseadustikus antava seletusega rahule. Nende

jaoks on siis haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste,

väärtuste ja käitumisnormides süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille

omandatust ta kontrollib. Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev

jada, seda varjanti pooldas 24 vastajat e. 18% ning 2% e. 3 vastajat pakkusid välja

oma poolse seletuse, mis olid järgmised: "haridus on miski mis peaks sind suuremaks

tegema, kuid see peaks olema tasakaalus rahulolu ja koormusega; hariduse eesmärk on

panna inimene mõtlema, haridus on uks võimalusteni. Mida kergemini selle ukse võti

keerab (ehk siis, mida rohkem on meil haridust), seda rohkem on meil võimalusi;

haridus koosneb kahest: elukoolist ja õppeasutusest- nendest kahest omandame nii

palju kui me suudame ja iga uus asi, mis me õpime teeb meid vaimselt rikkamaks ja

elus tasakaalukamaks ning elurõõmsamaks." Vaata lisa 6.1

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori vastas küsimusele kokku 67. Ka

nende arvates ületas esimene varjant teisi, kus haridus on ettenägemisvõime. Selle

poolt oli 42% e. 28 vastajat. Järgmiseks oli kolmas varjant, kus haridus on protsessina

valmisolekute kujunemise elukestev jada, selle poolt oli 30% e. 20 vastajat. Viimaseks

jäi 24% e. 16 vastajaga haridusseadustikus antud seletus. Omapoolse varjandi

pakkusid välja 4% e. 3 noort, mis olid järgmised: "haridus on kõik elu jooksul

omandatud teadmised kokku; haridus on omadus, mis omandatakse kogu elu jooksul;

haridus on see, mis peale gümnaasiumeid-ülikoole alles jääb." Vaata lisa 6.2

Proaktiivsed noored, keda oli kokku 111, pidasid haridust eelkõige

ettenägemisvõimeks, mida ei saa osta, müüa ega vahetada. Selle poolt oli 49% neist e.

55 noort. 29% e. 32 vastajat pooldas haridusseadustikus kirjas olevat seletust ja 19% e.

21 noore jaoks on haridus protsessina valmisolekute kujunemise elukestev jada. 3% e.

3 noort tõid välja ka omapoolse varjandi, mis said nimetatud juba organisatsiooni

kuuluvate noorte seas. Vaata lisa 6.3

Aktiivseid noori oli kokku 61, kes sellele küsimusele vastasid. Nii nagu

proaktiivsed noored, peavad ka nemad enamuses (44% e. 28 vastajat) hariduseks

ettenägemisvõimet. Kolmas varjant, milleks on hariduse valmisolekute kujunemise

jada protsessina pooldas 23% e. 15 noort ja 28% e. 18 vastajat nõustus

haridusseadustikkus kirjas oleva varjandiga. 3 vastajat e. 5% noortest, kes ei kuulu

noorteorganisatsiooni tõid välja omapoolse vastuse, mis sai juba nimetatud

noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate noorte seas. Vaata lisa 6.4

Passiivsed noored pidasid hariduseks eelkõige ettenägemisvõimet, mille poolt oli

33-st noorest 46% e. 15 vastajat. 27% e. 9 vastajaga jäid teist kohta jagama teine

(Õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja

käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta

kontrollib) ja kolmas (Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev

jada) varjant. Vaata lisa 6.5

Aktiivsete, Proaktiivsete ja passiivsete noorte seas ei tulnud välja mingeid suuri erinevusi

hariduse seletuse osas. Kõiki jaoks oli eelkõige haridus ettenägemisvõime. Seejärel tulid ka

mõned erinevused. Nimelt aktiivsetel noortel oli kolmas varjant, mille kohaselt on haridus

protsessina valmisolekute kujunemise elukestev jada, teisel kohal aga proaktiivsetel

kolmandal kohal. Pasiivsetel noortel jäid kaks viimast varjanti teist ja kolmandat kohta

jagama.

7. Küsimus: Milline on kooli roll sinu jaoks?

Noorteorganisatsiooni kuuluvast 142-st noorest peab kooli rolliks 54% e. 77

vastajat õpilasele eluks toime tulekuks vajalike teadmiste ja oskuste õpetamist.

Traditsiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale peab kooli rolliks 42 e. 30%

vastajatest. 10% e. 14 vastajat arvab, et kooli rolliks on muuta läbi õpilase arendamise

ühiskonda ning 6% e. 9 vastajat tõid välja oma arvamuse, millest silma paistvamad

olid järgmised: "Midagi kõigist eelnevatest vastusevariantidest. Kindlasti on kool koht,

kus õpilase peaksid saama teadmisi ja oskusi elus toimetulekuks, kuigi lisaks koolile

saavad nad seda ka mujalt. Teisalt on kool koht, mille läbi traditsioone säilitada.

Kolmandaks kasutatakse tõepoolest kooli, et muuta ühiskonda, praegu suures osas

näiteks terviseedendus; Kõik, pluss see on koht, kus sa saad endale sõbrad, kes sind

mõjutavad ja kelle kaudu kujuneb sinu isiksus; Kooli roll on kujundada inimestest

tavalised palgatöölised ja laduda telliskivimüüri inimestest, kelle väärtushinnanguid

nad vormivad ühesugusteks.; Edastab ja töötleb noorele arusaadavaks informatsiooni

maailmast ja annab võimaluse teoreetiliselt kujundada oma seisukohti ning saada

tagasisidet nende kohta (ehk arendab eluks vajalikku analüüsivõimet) ja seeläbi

arendab ka ühiskonda; väheste eranditega on teadmised vaid teoreetilised; kool on

õpilasi maailma jaoks ettevalmistav ehk ideaalis õpilased rakendavad iseseisvalt

teoreetilisi teadmisi praktikas." Vaata lisa 7.1

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvatest noortest, keda oli kokku 67, arvas 54% e.

36 vastajat, et kooli rolliks on õpilasele elus toime tulekuks vajalike teadmiste ja

oskuste õpetamist. Kooli rolliks traditsiooniliste teadmiste edastamist uuele

põlvkonnale pidas 24% e. 16 vastajat ja 15% e. 10 noort pidas selleks ühiskonna

muutmist läbi õpilase arendamise. Toodi välja ka oma arvamusi, mida oli 5 e. 7%

vastajatest. Neist märkimisväärsemad on järgmised: "Kohustuslik koht, kus peab

käima. Kui ei käi, siis oled loll. Ka gümnaasium on kuidagi eeldatav ja moraalselt

kohustuslik. Mind see kohustus häirib. Kool arendab inimese võimet õppida.

Silmaringi laiendamine, harjutamine inimesi süvenema, kuulama, tähele panema,

õppima, teistega arvestama... elutähtsad kogemused." Vaata lisa 7.2

Organisatsiooni kuuluvate ja mitte kuuluvate noorte vahel ei tulnud välja mingeid erinevusi.

Võrdselt peeti kooli rolliks esmalt elus toime tulekuks vajalike teadmiste edastamist, seejärel

tradisiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale, ühiskonna muutmist läbi õpilase

arendamise.

Proaktiivseid noori, kes sellele küsimusele vastas oli kokku 116. Üle poole neist

e. 58%, mis teeb 67 vastajat pidas kooli rolliks õpilasele elus toime tulekuks vajalike

teadmiste edastamist. Trditsiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale arvas

kooli rolliks olevat 26% e. 30 vastajat ja ühiskonna muutmiseks läbi õpilase

arendamise poolt oli 10% e. 12 noort. Toodi välja ka muid arvamusi, mis said

eelnevalt nimetatud juba noorteorganisatsiooni kuuluvate noorte seas, neid oli kokku

6% e. 7 vastajat. Vaata lisa 7.3

Aktiivsed noored pidasid sammuti kooli rolliks eelkõige õpilasele elus toime

tulekuks vajalike teadmiste edastamist, selle poolt oli 49% e. 28 vastajat. Kokku vastas

sellele küsimusele aktiivseid noori 58. Kellest järgnevad 22 noort e. 38% pidas kooli

rolliks traditsiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale. Viimaseks jäi

ühiskonna muutmise varjant läbi õpilase arendamise, selle poolt oli 10% e. 6 noort.

Kaks noort tõid välja ka oma poolse nägemuse kooli rollist, mis moodustas 3%

vastanutest. Vaata lisa 7.4

Passiivseid noori vastas küsimusele kokku 36 noort, kellest 19 e. 53% vastajatest

pidas kooli rolliks sammuti nagu kõik eelnevad õpilasele elus toime tulekuks vajalike

teadmiste edastamist. Traditsiooniliste teadmiste edastamise poolt uuele põlvkonnale

oli 22% e. 8 vastajat ja 14% e. 5 vastajat olid ühiskonna muutmise poolt läbi õpilase

arendamise. Tervelt 4 vastajat e. 11% tõid välja oma poolse nägemuse kooli rollist, mis

sai välja toodud juba eelnevalt organisatsiooni mitte kuuluvate noorte poolt. Vaata lisa

7.5

8. Küsimus: Hinne näitab minu jaoks?

Küsimusele, mida hinne näitab sinu jaoks vastas kokku nooreorganisatsiooni kuuluvatest

noortest 144, nendest 53% e. 77 vastajat pidasid hinned koolis õpilase teadmisete taseme ja

mahu kvaliteedi näitajaks. Tagasisideks õpilase teadmiste kohta, et edasi areneda pidas hinnet

47% e. 67 vastajat. Vaata lisa 8.1

Nooreorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori vastas küsimusele kokku 69, kellest 58% e.

40 vastajaja jaoks näitab hinne õpilase teadmiste taset ja mahu kvaliteeti. Tagasisideks õpilase

teadmiste kohta, et edasi areneda pidas hinnet koolis 42% e. 29 vastajat.

Vaata lisa 8.2

Nii noorteorganisatsiooni kuuluvate kui mitte kuuluvate noorte jaoks näitab hinne koolis

rohkem õpilase teadmiste taset ja mahu kavaliteeti kui tagasiside, et õpilane saaks edasi

areneda.

Proaktiivsetest noortest, keda oli kokku 119, pidas hinnet pigem 52% e. 62 vastajaga

õpilase teadmiste taseme ja mahu kvaliteedi näitajaks. Tagasisideks näitajaks pidas hinnet

48% e. 52 noort. Vaata lisa 8.3

Aktiivsetest noortet vastajad pidasi hinnet sammuti õpilase teadmiste tasema ja mahu

kvaliteedi näitajaks 66% e. 39 vastajaga. Kokku vastas aktiivseid noori küsimusele 59 ja

nendest 20 vastajat e. 34% arvas, et hinne näitab tagasisidet õpilase teadmiste kohta, et edasi

areneda. Vaata lisa 8.4

Passiivseid noori vastas küsimusele kokku 37, kellest 20 e. 54% pidas hinnet nagu

eelnevadki õpilase teadmiste taseme ja mahu kvaliteedi näitajaks, 17 noore e. 46% jaoks

näitas hinne jällegi tagasiside, et õpilane saaks edasi areneda. Vaata lisa 8.4

Proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte arusaamades koolis antava hinde osas ei olnud

erinevusi. Kõik pidasid hinnet pigeb õpilase teadmiste taseme ja mahu kvaliteedi näitajaks,

mitte aga tagasisideks, et õpilane saaks edasi areneda, mis tegelikult peaks olema hindamise

eesmärk.

9. Küsimus: Mis motiveerib sind kui õpilast koolis rohkem/paremini õppima?

Noorteorganisatsiooni kuuluvaid noori, keda oli kokku 142, motiveerib kõige enam

õppima soov areneda ja targemaks saada 34% e. 48 vastajat. 29% e. 41 noort motiveerib

õppima head hinded ja 28% e. 40 noort soov omandada hea haridus, mille abil karjääri teha.

Vanemate surve paneb 3% e. 4 noort rohkem õppima ja riigieksamid 6% e. 9 noort. Vaata lisa

9.1

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori vastas küsimusele kokku 69. Kõige enam

motiveerib neid õppima 36% e. 20 vastajaga soov omandada hea haridus, mille abil tulevikus

karjääri teha. Soov areneda ja targemaks saada ning head hinded motiveerivad ühe palju

kumbki õppima 20% e. 14 vastajat mõlemi puhul. Riigieksamisd motiveerivad rohkem

õppima 17% e. 12 noort ja 7% e. 5 noort paneb rohkem õppima vanemate surve. Vaata lisa 9.2

Noorteorganisatsiooni kuuluvate ja mitte kuuluvate noorte jaoks motiveerib kõige enam

õppima soov areneda ja targemaks saada, seejärel hinded ja hea haridus, mille abil tulevikus

karjääri teha. Küll aga erines organisatsiooni kuuluvate ja mitte kuuluvate noorte seas kõige

enam motiveeriv aspekt. Nimelt kui noorteorganisatsiooni kuuluvaid noori motiveerib kõige

rogkem soov areneda ja targemaks saada, siis mitte kuuluvad noori motiveerib hea haridus,

mille abil tulevikus karjääri teha. Seega ühed hindavad teadmisi, teised aga seda mida

nendega teha saab.

Proaktiivseid noori, kes sellele küsimusele vastas oli kokku 115. Neid motiveerib kõige

rohkem koolis õppima soov omndada hea haridus, mille abil tulevikus karjääri teha, selle pool

oli 33% e. 39 vastajat. Järgnevalt motiveeris 30% e. 34 noort õppima head hinded, millest

mõne vastajaga jäi maha soov areneda ja targemaks saada varjant (29% e. 33 vastajat).

Riigieksamid motiveerivad õppima 5% e. 6 noort ning vanemate surve 3% e. 3 vastajat. Vaata

lisa 9.3

Aktiivseid noori vastas kokku 59, nendest 34% e. 20 vastajat motiveerib koolis õppima

soov areneda ja targemaks saada, 24% e. 14 noort soov omandada hea haridus, mille abil

tulevikus karjääri teha. Head hinded motiveerisid õppima 20% e. 12 noort ja riigieksamid

19% e. 11 vastajat. Vanemate surve paneb rohkem õppima 3% e. 2 vastajat. Vaata lisa 9.4

Pasiivseid noori motiveerib kõige enam õppima soov omandada hea haridus, mille abil

tulevikus karjääri teha (37% e. 13 vastajat). Passiivseid noori vastas küsimusele kokku 34.

Järgnevalt motiveerib õppima neid 21% e. 7 vastajaga riigieksamid, 18% e. 6 vastajaga head

hinded, 15% e. 5 vastajaga soov areneda ja targemaks saada ning 9% e. 3 vastajaga vanemate

surve. Vaata lisa 9.5

Proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte erinevus õpimotivatsiooni osas paistab silma

riigieksamite näol. Mida enam passiivsem noor on, seda rohkem motiveerivad teda

riigieksamid. Kui proaktiivseid ja aktiivseid noori motiveerib enam õppima soov areneda ja

targemaks saada, siis passiivseid noori motiveerib see-eest hinded ja riigieksamid. Kuid kõige

enam motiveerib siiski noori õppima soov omandada hea haridus, mille abil karjääri teha.

10. küsimus: Mis on sinu jaoks õppimine?

Noorteorganisatsiooni kuuluvate noorte jaoks on õppimine see, mis toimub igal pool

igapäevaste tegevuste käigus (47% e. 67 vastajat). See, et õppimine on eesmärgistatud,

kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis võib aset leida väga erinevates

situatsioonides ja keskkondades pool oli 26% e. 38 vastajat. Kõigest mõne vastajaga jäi

maha varjant, et õppimine on eesmärgistatud tegevus, mis toimub koolis kindlate

õppekavade alusel, kvalifitseeritud õpetajate juhendamisel ning mille tulemusel antakse

haridust tõendav dokument (25% e. 36 vastajat). Kolm e. 2% vastjatest tõid välja ka oma

poolse arvamuse õppimise kohta, mis olid järgmised: "Õppimine on teadmiste

omandamine ning ka nende teadmiste praktiseerimise käigus õpitakse elu tegelikult

nägema; Õppimine, on enda teadmiste karika täitmine. Ta võib küll paha tunduda, kuid

kunagi tulevikus oled tänulik, et sa oled seda õppinud. Noorena peab ära kasutama

õppimisvõimalusi mida tulevikus on võib olla väga raske kätte võtta; Elu on kitsi - kunagi

ei taha ta noorust ja tarkust anda korraga. tuleb kasutada võimalust, ja anda võimalust

õpetajatele, kes annavad võimaluse sulle kasutada seda võimalust." Noorteorganisatsiooni

kuuluvaid noori vastas kokku 144. Vaata lisa 10.1

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid vastajaid oli kokku 69, kellest 35% e. 24 vastajat

arvab, et õppimine on eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis

võib aset leida erinevates situatsioonides ja keskkondades. Õppimine on eesmärgistatud

tegevus, mis toimub koolis kindlate õppekavade alusel, kavalifitseeritud õpetajate

juhendamisel ning mille tulemusel väljastatakse haridust tõendav dokument pidas

õppimiseks 33% e. 23 vastajat. Õppimine on see, mis toimub igal pool, igapäevaste

tegevuste käigus varjanti pooldas 32% e. 22 vastajat. Vaata lisa 10.2

Kui noorteorganisatsiooni kuuluvad noored pidasid õppimiseks eelkõige seda, et see leiab aset

igal pool, igapäevaste tegevuste käigus, siis mitte kuuluvate noorte pooldasid ennem kahte

eelmist varjanti. Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate noorte puhul ei tulnud välja vastuse

varjantide vahel mingit suurt erinevust, kuna kõigile kolmele varjandile jagus vastajaid enam-

vähem ühe palju. Samas aga noorteorganisatsiooni kuuluvatel noortel ületas üks varjant pea

poole võrra teisi varjante.

Proaktiivseid noori vastas küsimusele kokku 119. Nendest 44% e. 52 noort pidas

õppimiseks seda, mis leiab aset igal pool, igapäevaste tegevuste käigus. Õppimine on

eesmärgistatud tegevus, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis võib aset leida

erinevates situatsioonides ja keskkondades pidas selleks 34% e. 41 vastajat. Õppimine on

see, mis toimub koolis kindlate õppekavade alusel, kavalifitseeritud õpetajate

juhendamisel ning mille tulemusel väljastatakse seda tõendav dokument, selle varjandi

poolt oli 22% e. 26 vastajat. Vaata lisa 10.3

Aktiivsetest noortest vastas küsimusele kokku 58 noort, kellest 40% e. 23 vastajat peab

õppimiseks seda, mis toimub igal pool, igapäevaste tegevuste käigus. Järgmisena 36% e. 21

vastajat peab õppimiseks eesmärgistatud tegevust, mis toimub koolis kindlate õppekavade

alusel, kavlifitseeritud õpetajate juhendamisel ning mille tulemusel andalse haridust tõendav

dokument. Õppimist eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuvaks tegevuseks pidas

24% e. 14 vastajat. Vaata lisa 10.4

Passiivsed noored pidasid õppimist eelkõige (38% e. 14 vastajat) eesmärgistatud, kuid

vabatahtlikkuse alusel toimuvaks tegevuseks, mis võib aset leida erinevates situatsioonids või

keskkondades. Seda, mis leiab aset koolis kindlate õppekavade alusel, kvalifitseeritud

õpetajate juhendamisel ja mille tulemusel antakse haridust tõendav dokument pidas

õppimiseks proaktiivsetest noortest 27% e. 10 vastajat. Õppimiseks pidas 35% e. 13 vastajat

seda, mis toimub igal pool, igapäevaste tegevuste käigus. Passiivseid noori vastas kokku 37.

Vaata lisa 10.5

Proaktiivsed ja aktiivsed noored olid seisukohal, et õppimine toimub igal pool, igapäevaste

tegevuste käigus, kuid passiivsed noored pidasid õppimist eelkõige eesmärgistatud, kuid

vabatahtlikkuse alusel toimuvaks tegvuseks, mis võib aset leida erinevates situatsoonides ja

keskkondades.

11. Küsimus: Kes kannab sinu arvates kõige suuremat osa lastele keskhariduse

võimaldamisel/kätte saamisel? (rahaline, moraalne, otsuste mõjutamisel, kontrollimisel jne)

Noorteorganisatsiooni kuuuvad vastajad arvavad, et kõige suurem roll hariduse

võimaldamisel on koolil (47% e. 68 vastajat), seejärel riigil (33% e. 47 vastajat) ning alles siis

kohalikul omavalitsusel (20% e. 28 vastajat). Kokku vastas noorteorganisatsiooni kuuluvaid

õpilasi 143. Vaata lisa 11.1

Kokku vasttas noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori 67, kellest 44% e. 29 vastajat

arvas, et riigil on hariduse võimaldamisel kõige suurem roll, seejärel koolil (40% e. 27

vastajat) ning kõige väiksem koorem kandub kohalikule omavalitsusele (16% e. 11 vastajat).

Vaata lisa 11.2

Kui noorteorganisatsiooni kuulujad arvavad, et hariduse võimaldamisel on kõige suurem roll

koolil, siis mitte kuulujad arvavad, et see on koolil. Kohalikule omavalitsuse poolt oli

mõlemis gruppis kõige vähem hääli.

Proaktiivseid noori vastas kokku 107, nendest 45% e. 48 vastajat arvas, et hariduse

võimaldamisel ob kõige suurem roll koolil, seejärel riigi (36% e. 39 vastajat) ning alles siis

kohalikul omavalitsusel (19% e. 20 vastajat). Vaata lisa 11.3

Aktiivsetest noortest arvas, et hariduse kätte saadausel mängib kõige suuremat rolli kool

(50% e. 31 vastajat), seejärel riik (37% e. 23 vastajat) ning kohalik omavalitsus (13% e. 8

vastajat). Aktiivseid nooi vastas kokku 62. Vaata lisa 11.4

Passiivseid noori vastas sellele küsimusele kokku 37, kellest 43% e. 16 vastajat arvab, et

hariduse võimaldamisel on kõige suurem roll riigil, seejärel koolil (38% e. 14 vastajat) ning

siis alles kohalikul omavalitsusel (19% e. 7 vastajat). Vaata lsa 11.5

Kui proaktiivsed ja aktiivsed noored arvavad, et hariduse võimaldamisel on kõige suurem roll

kooli ja alles seejärel riigil ning kohalikul omavalitsusel, siis passiivsete noorte arvates on

esmane roll hariduse võimaldamisel riigil ning seejärel koolil ja kohalikul omavalitsusel.

12. Küsimus: Kas koolile ja õetajatele võiks riik anda vabamad käed õpetamiseks (kool

otsustab mida ja kuidas, mitte riik)?

Noorteorganisatsiooni kuuluvatest noortest arvas 67% e. 92 vastajat, et koolis tuleks anda

õpetajale õpetamises vabamad käed, kuna siis oleks koolis õpetamine suunatud õpilase

arengule, mitte riigi poolt ettenähtud normide täitmisele ning 33% e. 4 vastajat arvas, et ei

tohiks anda, kuna selle all võib kannatada koolis antava hariduse kvaliteet. Vaata lisa 12.1

Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvatest noortest arvas 72% e, 50 vastajat, et koolis

tuleks anda õpetajale õpetamises vabamad käed, kuna siis oleks koolis õpetamine suunatud

õpilase arengule, mitte riigi poolt ettenähtud normide täitmisele ning 28% e. 19 vastajat arvas,

et ei tohiks anda, kuna selle all võib kannatada koolis antava hariduse kvaliteet. Vaata lisa

12.2

Nii noorteorganisatsiooni kuulujad kui ka mitte kuulujad olid üle kaalukalt seisukohal, et riik

peaks andma koolile ja õpetajale koolis õpetamise vabamad käed, kuna siis oleks koolis

õpetamine suunatud õpilase arengule, mitte riigi poolt ettenähtud normide täitmisele

Proaktiivsedi noori vastas küsimusele kokku 127, kellest 68% e. 79 vastajat arvas, et riik

peaks andma koolile ja õpetajale õpetamiseks vabamad käed, kuna siis oleks koolis õpetamine

suunatud lapsearengule, mitte rig poolt ettenähtud normide täitmisele. Samas arvas 32% e. 38

noort, et ei peaks andma koolis õpetamiseks koolile ja õpetajale vabamaid käsi, kuna siis võib

kannatada seal antav hariduskvaliteet. Vaata lisa 12.3

Aktiivsetest noortest arvas 70% e. 42 vastajat, et koolis tuleks anda koolile ja õpetajale

natuke rohkem vabadust õpetamisel, kuna siis ei oleks koolis õpetamine nii võr suunatud

riiklikke normide täitmisele vaid õpilase arengule. Vastajatest, keda oli kokku 70, arvas 30%

e. 18, et koolis ei tohiks anda õpetajatele ja koolile õpetamises vabadust, kuna selle all võib

kannatada haridskvaliteet. Vaata lisa 12.4

Pasiivsetest noortest arvas 41% e. 11 vastajat, et riik ei tohiks anda koolis õpetamises

koolile ja õpetajale rohkem vabadust, kuna selle all võib kannatada haridusvaliteet. Seda asja

aga pooldas 59% e. 16 vastajat, kuna siis ei oleks koolis õpetamine suunatud nii võrd riiklikke

normide täitmisele kui lapse arengule. Vaata lisa 12.5

Nii aktiivsed, passiivsed kui ka proaktiivsed vastajat pooldavad seda, et riik annaks koolis

õpetamises koolile ning õpetajale rohkem vabadust, kuna siis oleks koolis õpetamine

suunatud pigem õpilase arengule kui riigi poolt ettenähtud normide täitmisele.

Kokkuvõte

Mõistega "haridus" seostub õpilastel enamasti kool, õppimine, hindamine ja eksamid. Kuid

tegelikult on juba vanad filosoofidki hariduse tähendust laiemalt näinud kui lihtsalt kooliga

seonduv. Hariduse tähenduse kui sellise üle on käinud läbi aegade tugevaid debatte, millest on

välja kasvanud erinevaid arusaamu, mis vastandavad kui ka täiendavad üksteist. Õpilaste

puhul tuleneb nende arusaam haridusest ühiskonnas kasutatava mõiste tuletamisest. Kui

meedias räägitakse haridusest, siis mõeldakse eelkõige kooli, mistõttu ei näe ka õpilased selle

sõna sügavust.

Käesolev uurimistöö üritaski välja tuua erinevate noortegruppide arusaamu haridusest kui

millestki enamast, mis toimub koolis. Selle kõrvale aga käsitleti ka kooli korraldusega seotud

teemasid nagu haridusasutuste juhtimine, õpetamine ja hindamine koolis. Kui uurimitöö

eesmärgiks oli saada ülevaade noorte arusaamadest ja arvamusest hariduse ning

koolikorralduse kohta. Selle juures, aga võrrelda ka aktiivsete ja passiivsete noorte arusaamu

uurimistöös käsitlevate teemade kohta. Siis võib öelda, et uurimus täitis eesmärgi edukalt.

Uurimuse jaoks viidi läbi nii pilootküsitlus, millele järgnes pool aastat hiljem ka uuringus

analüüsitav küsitlus. Tänu valik vastustega küsitlusele saada teada enam kui üle kahesaja

noore arusaamade kohta hariduse kui ka kooli korralduse kohta. Küsitlus sisaldas ka vastajate

erinevatesse gruppidesse jaotamiseks küsimusi (vaata lisa 1). Vastajad jaotati esmalt 2 gruppi-

noorteorganisatsiooni kuuluvad ja mitte kuuluvad noored ning siis omakorda juba 3 gruppi-

proaktiivsed, aktiivsed ja passiivsed noored, kelle vastuseid siis võrreldi omavahel.

Kui hüpoteesiks oli, et noorteorganisatsiooni liikmetel, kes omakorda jagunevad

proaktiivseteks ja aktiivseteks noorteks, on haridusest ja kooli korraldusest kujunenud kindel

arusaam ning ettekujutus, mis ei ole kooskõlas hetkel eksisteeriva haridussüsteemiga.

Passiivsetel noortel seda, aga ei ole ja nad ei mõtle sellele. Nad lepivad sellega, mis on ja ei

mõtle sellele, mis võiks olla. Hüpoteesile tõestuse otsimiseks oligi vajalik erinevate gruppide

vastuste võrdlus, mille kaudu siis uuriti, et kas ühte gruppi kuuluvatel noortel on ühesugused

vastused levinud või mitte. Oma kurbuseks peab aga autor tõdema, et uurimistöö algul

püstitatud hüpotees päris paika ei pea. Nimelt tuli iga vastaja grupilt enamus küsimuste suhtes

ühtne arusaam välja. Kuid oli ka küsimusi, kus proaktiivsete ja passiivsete noorte arusaam

erines, kuid seda mitte suurel määral. Näiteks üheks selliseks küsimuseks oli mis motiveerib

õpilast kõige enam õppima kui proaktiivseid motiveerivad teadmised, siis passiivseid

riigieksamid. Samas oli mõlemi grupi puhul välja toodud võrdsel kohal ka see, et õppima

motiveerib õpilast haridus, mille abil tulevikus karjääri teha. Sellised erinevused arusaamades

tulid küsitluses aga üsna vähe välja, mistõttu ei saagi öelda, et hüpotees pidas paika.

Empiirilise osa kõrval on tootud uurimistöö juures välja ka referatiivne osa, mis on kooskõlas

küsitluses olevate küsimuste ja valik varjantidega.

Uurimuse käigus puutus autor kokku ka mõningate komblikatsioonidega, mis aga ei olnud

otseselt autori süü ega temast sõltuvad (tehnika rike ja tervislikud põhjused). See omakorda

viis aga uurimustöö valmimise kordades pikemaks kui see oleks võinud olla.

Kasutatud kirjandus

Aaviksoo, J. (1998) Hariduspoliitika. Eesti Haldusjuhtimise Instituut

Eesti Noorteühenduste Liit http://www.enl.ee/et/Organisatsioonist (12.12.2009)

Eesti Noorteühenduste Liit, Käsiraamat "Noorte kaasamine ja osalus" oktoober 2009

http://noortekogud.ee/upload/file/NKde_kasiraamat_7MB.pdf (19.12.2009)

Eesti Vabariigi haridusseadus, 1992, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13198443

(15.12.2009)

Eest Õpilasesinduste Liit. (2009). http://www.escu.ee/ajalugu.htm (12.04.2009)

Eesti Õpilasesinduste Liidu haridusplatvorm. (2004). Asub Eesti Õpilasesinduste Liidu

esinduses. (05.05.2009)

Eesti Õpilasesinduste Liit. (2009).http://www.escu.ee/organisatsioon.htm (13.04.2009)

Euroopa Noored eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?file=284 (14.09.2009)

Euroopa Noored eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?mid=7 (13.09.2009)

Euroopa Komisjon

http://eacea.ec.europa.eu/education/eurydice/documents/eurybase/eurybase_full_reports/

EE_ET.pdf (17.12.2009)

Gustavsson, B. (2000). Haridus kaasajal. Tõravere: Eesti Vabaharidusliidu Kirjastus

Johnson, J.A., Dupuis, V.L., Hall, G.E., Gollnick, D.M. (1996). Introduction to the foundation

of American Education. Boston: Allyn and Bacon.

MTÜ Ökomeedia http://www.bioneer.ee/eluviis/vaimsus/article_id-457 (19.12.2009)

Prantsuse Kultuurikeskus

http://www.ccf.ee/tid-Ihy1pl4S5W/est/l/haridus/haridussusteemid/cat-656/article_id-1585

(19.12.2009)

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. (1993.) Riigiteataja, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?

id=13156921 (14.03.2009)

Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskus http://www.eac.ttu.ee/index.php?

option=com_content&view=category&layout=blog&id=16&Itemid=7&lang=et) (25.12.2009)

Salumaa, T. & Talvik, M. 2009. Õpitulemuste hindamine koolis. Tallinn: Merlecons ja

Ko OÜ.

Stephnen R. Covey, tõlkinud R. Vällo, A. Kons, K. Kruusimäe (1999) Väga efektiivse inimese

7 harjumust: tagasipöördumine eetika juurde. Tallinn: Ilo (lk 56-75)

Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond Riigiteaduste osakond "Kohalike omavalitsuste

hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli Anderson 2006

Toots, A. (2000) Haridusreform on osa haldusreformist. Riigikogu Toimetised (2/2000)

Tugiõpilaste Oma Ring Eestis http://www.tore.ee/index.php?id=20 (11.12.2009)

Vooglaid, Ü. (2003). Haridus on valmisolek ennast elukestvalt täiendada ja toime tulla. Pärnu

Postimees http://www.koolielu.ee/link.php/6919 (17.05.2009)

Lisa 1 küsitlus

Gümnaasiumi noorte arusaamade võrdlus haridusest ja koolikorraldusest

Tere!

Olen Kristel Laurits Lähte Ühisgümnaasiumist ja teen uurimistööd teemal "Gümnaasiumi

noorte arusaamad haridusest ja koolikorraldusest:"

Seoses sellega oleksin ma väga tänulik, kui Sa võtaksid mõned minutid ja vastaksid

alljärgnevale küsimustele. Tänan!

1. Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni?

1. jah

2. Ei

2. Kui sa kuulud mõnda noorteorganisatsiooni, siis kas sa osaled juhtimises, ürituste

korraldamisel?

1. jah

2. Ei

3. Kui Sa ei kuulu mõnda noorteorganisatsioon, siis miks?

1. Puudub nende kohta informatsioon

1. Tunduvad igavad ja mõttetud

1. Keegi pole kutsunud

1. Pole aega

1. Other:

4. Kui Sa kuulud mõnda noorteorganisatsioon, siis miks?

1. Kuna saan teiste noorte jaoks midagi ära teha

1. Seltskond on väga tore

1. Sealt saab kogemusi ja tarkusi, mida koolist ei saa

1. Other:

5. Kus möödub enamus su vabast ajast?

1. spordiga tegeledes

1. muusika/kunstiga tegeledes

1. sõpradega koos

1. Internetis/arvutis

1. noorteorganisatsiooni heaks tegutsedes

1. Huvialaringides

1. Other:

6. Milline seletus vastab kõige enam sinu arvamusele "haridusest"

1. Haridus on ettenägemisvõime. Haridust ei saa anda ega võtta, osta,müüa ega

vahetada, võimalik on kujuneda haritud inimeseks

1. Õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja

käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta

kontrollib

1. Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada

1. Other:

7. Milline on kooli roll Sinu jaoks?

1. Traditsiooniliste teadmiste edastamine uuele põlvkonnale

1. Õpilasele elus toime tuleks vajalike teadmiste ja oskuste õpetamine

1. Muuta läbi õpilaste arendamise ühiskonda

1. Other:

8. Hinne näitab minu jaoks?

1. Tagasisidet õpilaste teadmiste kohta, et edasi areneda

1. Õpilase teadmiste taset ja omandatud mahu kvaliteeti

9. Mis motiveerib sind kui õpilast koolis rohkem/paremini õppima?

1. Head hinded

1. Soov areneda ja targemaks saada

1. Soov saavutada head riigieksamitulemused

1. Soov omandada hea haridus, mille abil karjääri teha

1. Vanemate surve

1. Other:

10. Mis Sinu jaoks õppimine?

1. Õppimine on eesmärgistatud tegevus, mis toimub koolis kindlate õppekavade

alusel, kvalifitseeritud õpetajate juhendamisel ning mille tulemusel väljastatakse

haridust tõendav dokument

1. Õppimine on see, mis toimub igal pool, igapäevasete tegevuste käigus

1. Õppimine on eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis

võib aset leida väga erinevates situatsioonides ja keskkondades

1. Other:

11. Kes kannab sinu arvates kõige suuremat osa lastele keskhariduse võimaldamisel/kätte

saamisel? (rahaline, moraalne, otsuste mõjutamisel, kontrollimisel jne)

1. Riik

1. Kohalik omavalitsus

1. Kool

12. Kas koolile ja õetajatele võiks riik anda vabamad käed õpetamiseks (kool otsustab mida ja

kuidas, mitte riik)?

1. Jah, kuna siis oleks koolis õppimine suunatud õpilase arengule, mitte riigi

poolt ettenähtud normide täitmisele

1. Ei, kuna selle alla võib kannatada koolis antav haridusekvaliteet

Lisa 2 diagrammid

1.1 Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni: kuuluvad ja mitte kuuluvad

Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni?

148; 68%

70; 32%

Jah

Ei

2.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

2.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

4.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

4.2 Proaktiivsed noored

4.3 Aktiivsed noored

5.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

5.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

5.3 Proaktiivsed noored

5.4 Aktiivsed noored

5.5 Passiivsed noored

6.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

6.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

6.3 Proaktiivsed noored

6.4 Aktiivsed noored

6.5 Passiivsed noored

7.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

7.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

Milline on kooli roll sinu jaoks?

16; 24%

36; 54%

10; 15%

5; 7%Traditsiooniliste teadmisteedastamine uuele põlvkonnale

Õpilasele elus toime tuleksvajalike teadmiste ja oskusteõpetamine

Muuta läbi õpilaste arendamiseühiskonda

Muu

7.3 Proaktiivsed noored

7.4 Aktiivsed noored

7.5 Passiivsed noored

8.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

8.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

8.3 Proaktiivsed noored

8.4 Aktiivsed noored

8.5 Passiivsed noored

9.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

9.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

9.3 Proaktiivsed noored

9.4 Aktiivsed noored

9.5 Passiivsed noored

10.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

10.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

10.3 Proaktiivsed noored

10.4 Aktiivsed noored

10.5 Passiivsed noored

11.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

11.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

11.3 Proaktiivsed noored

11.4 Aktiivsed noored

11.5 Passiivsed noored

12.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored

12.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored

12.3 Proaktiivsed noored

12.4 Aktiivsed noored

12.5 Passiivsed noored