10 4. märts 2006 Nädaline

TEATRIKÜLJED

Andres Ehin spetsiaalselt Teatrikülgedele

Olen näitleja

Olen haiglane kadekops,

aga olen ka see, keda kõik kadestavad.

Olen salakaval mürgitaja

ja inimarmastuse etalon.

Olen kõige hullem ihnuskoi

ja mõõdutundetu pillaja.

Olen Hamleti isa vaim

ja Paabeli hoor.

Olen vürst Mõškin

ja Juhan Julm, kes tapab oma poja.

Oskan olla

nii Vestmann kui ka Piibeleht.

Loon Suure Valevorsti

täiesti usutava kuju.

Olen vaga jumalasulane

ja kuradi enda käsilane.

Olen täna õhtul Toots

ja homme õhtul kas Julk-Jüri või Kiir.

Olen täna õhtul hunt

ja homme õhtul Seitsmes Kitsetall,

kes poeb kellakappi.

Täna olen nutikas Saabastega Kass,

aga homme olen loll kui saabas.

Täna olen oma unistuste kangelane,

aga homme olen nii vastik tüüp,

et see mu enesegi lava taga

oksele ajab.

Olen sihuke pujään,

kes laval kõigile sõrad vastu ajab,

aga tegelikult ometi targa lavastaja

kõiki käske kuulda võtab.

Olen korraga härra Hyde ja doktor Jekyll.

Olen Näitleja.

Rakvere teatri näitleja jalavastaja Toomas Suu-mann (fotol), kes sa olek-sid teatris, kui sa polekssee, kes oled?Vastus küsimusele, mis oniseenesest õudne! Ära iialküsi mehelt, kes kaua teat-ris olnud (küsi naistelt, egama tegelikult ei tea, mis nadvõiksid vastata), mis tateeks siis, kui poleks, keson?! Sest esiteks - ta ju on,kes on!

Ja edasi - hulganisti teat-ris veedetud aastate jooksulsee paik, teater nimelt, ko-duseks ja armsaks küll eimuutu! Või õigemini, kuimuutub, siis on kehvasti.Siis on aeg ümber. Siis onkodu ja kampsunid jatoasussid ja kergelt peeru-hõngune jõuluõhtu. Siis on -igav!

Teatris oled ikka nagu ar-mukese juures rõdul, tollelon mees ootamatult kojutulnud, aga sina oled ihu-alasti ja väljas on kaks-kümmend viis kraadi külmaja korrus on kahekümne kol-mas.

Ja kui sa nüüd sellele taus-tale toetudes ikka suudadveel märgata, kuidas Lin-nutee särab pea kohal - siison teater, veel!

Muidugi on üks oluline töö,ilma milleta oleks kõik üle-jäänud teatritegeminetäiesti mõttetu - see on ollapublik, olla vaataja! VAA-TAJA! See, kes vaatab! See,kes näeb etendust!

Loomulikult pole etendu-sed vaatajatele tehtud,miks see nõnda on, ei ütleükski tegijaist, kuigi ehkteabki. Ja pole ka kolleegidsama ebausu pärast minu-ga nõus ja neil on õigus - misseal ikka torkida!

Leppigem - etendusi ei teh-ta näitlejate pärast, egavaatajate pärast, ega rahapärast, ja lööge maha noodilkujad, kes kuulutavad: no-jah, need teevad ju kunstipärast! Lööge maha nad!

Teatrit ei tehta kunstipärast! Miks siis, võidakseküsida - minu suu on lukus.Igatahes aga on vaataja sel-les võimalikus vastuses, la-henduses, näitlejast la-hutamatu! On näitaja ja onvaataja ja on elamus. Kui on.

Ja kui on, tahaksin kind-lasti olla vaataja, kui mapoleks, kes olen.

Margus Mikomägi

Kuusteist aastat Eesti

teatrit pildistanud Raplas

elav fotograaf Harri

Rospu ütleb, et teatri-

pildistamisega on nii

nagu kõigega siin ilmas,

millise eesmärgi, üles-

ande, enesele sead.

Teater on kaduv kunst, ta

kaob kohe ära. Sellele

sententsile saab vastu

vaielda, ei kao ta ühtigi,

ta muutub parimatel

hetkedel teiseks kunstiks.

Muutub fotokunstiks.

1990. aastal vajas tolleaegneNoorsooteater fotograafi.„Helistasin. Küsiti, milliseidpilte te teete. Seleta siis tele-fonis. Ütlesin, et ühest servastnatuke heledamaid, teisestservast tumedamaid,“ räägibEesti teatriringkonnas kaht-lemata hinnatud fotograaf.

Teatrifotoaparaati

pole olemas

Kui teater tellib fotograafilttöö, tahab ta saada korralikkepilte. Tavavaataja jaoks onkorralik pilt see, mis poleebakvaliteetne. Pildil on de-koratsioonijupp, valguslaikvõi näitleja. Tähtis on, et piltpoleks praak fototehniliselt.Selline ülesande püstituspole Harri jaoks huvitav.

„Ma ei tee pilti tavalisevaataja jaoks. Võiks jah tehanii, et asjad on näha ja... seeei huvita mind ennast. Teat-rifoto? Loodusfotot saab ju kavõtta teatrina, dekoratsioo-nid ja tegelased, süzee... teh-niline pagas ka, ei ole ju ole-mas teatrifotoaparaati. Kõikalgab ülesandest, mille saendale sead, mis sa teatristteha tahad.“

Pildistamine, teatri pildis-tamine on Harri jaoks töö.„Etendusi on palju ja erine-vaid. Mõni puudutab, mõnimitte, lavastaja mõte võibvahel väga hämaraks jääda.Kui mõte jääb tabamatuks,

siis võib ju ka etendust kire-tult jäädvustada. Paned kaa-mera statiivile, nii et tervelava on üks kaader. Panedaparaadi taimeriga pildista-ma, eeldades, et tükk kestabkaks tundi. Ja aparaat teebteatud intervallidega selle ajajooksul teatud arvu klõpse. Jaongi nii, saak on teatrifotod.Nagu oli, nii on. Kes ütleb, etei ole,“ arutleb Harri. Kasetenduse atmosfäär on taba-tud ja need teised kontsept-siooni küsimused selliseljuhul kõne alla ei tule.

Foto annab edasi

atmosfääri

„Ma kujutan ette, et ideaalisvõiks teatrifoto edasi andaetenduse atmosfääri, pinget,psühholoogilist seisundit.

Pildistada Punamütsikestvõi punase mütsiganäitlejannat, selles on vahe

Teatrikeel tuleb tõlkida foto-keelde. Leida sobivad kujun-did. See tähendab täiesti tead-likku otsingut. Pingsat tööd.Alguses tekstiraamatuga.Jälgid proove, vaatad, misrida ajab lavastaja, midakunstnik teeb, mis valgusegatehakse, mismoodi näitlejadasjasse suhtuvad ja niimoodijärk-järgult jõuad asjale lähe-male. Siis lisad kuigipalju kaennast, et mitte päris kire-tuks jääda.“

Harri sõnastab koha, kustema jaoks algab mäng, kasta teeb pildi tuntud näitlejan-nast, punane müts peas, võiPunamütsikesest. „Tähtis on,kui palju jääb pildile eten-dust. Kas näitlejanna pildilon Punamütsike või on seenäitleja, keda me kõik teame,ainult tal on punane mütspeas. Selles on vahe, minujaoks,“ ütleb fotograaf.

Üks ilmselt kõigi heade foto-graafide unistus jääb HarriRospu jutust kõlama: “Kuifotograaf saaks ise määrata,kuidas ta pilte kasutatakse,kuidas hakatakse kasutama,siis oleks tulemus teine.“

Lõppeva nädala kaks päevaoli Harri pildiarvuti Estoniateatris Ameerika julgeole-kumeeste valve all. „Saansulle pildid valida ja saataalles kolmapäeval,“ ütlebHarri, siis veel ees seisvatGeorge W. Bushi Eestis käikusilmas pidades.

On näitaja ja onvaataja ja on

elamus

Draamateatri etendus “Eesti matus”.

Estonia teatri etendus “Tango”. HARRI ROSPU fotod

JAAK KADARIKU foto Nädalise arhiivist

“Teatris käib stabiilsuse ja dünaamika vastasmäng

mitmel tasandil. Mõelgem näiteks sellele, mis

alusel teater kui kaduv kunst üldse püsib. Lavastus

püsib ju peamiselt vaid trupi ja vaatajate mälus,

mis on üks ebakindel infokandja, nii et selle tule-

musena on ühe lavastuse iga etendus paratamatult

pisut omalaadne.”

Anneli Saro, Sirp 1. detsember 2006