Oliver Orro Vana ja uus Euroopat kutsutakse vahel "vanaks maailmaks". Peaaegu igast kontinendi nurgast võib leida ajaloolisi linnu, mille ainukordset nägu ka looduskatasroofid või sõjad, sealhulgas laastavad I ja II Maailmasõda ei ole suutnud hävitada. Need paigad, kus ajaloolised müürid jutustavad meile varem elanud inimeste soovidest ja vajadustest, mingile ajastule omastest esteetilistest arusaamadest, moraalsetest tõekspidamistest, kommetest ja tabudest, avaliku ja privaatse sfääri vahekorrast, ühiskonna struktureerimise viisidest pakuvad kordumatuid emotsionaalseid elamusi, kuid on samas uurijatele väärtuslikud ka ajalooallikana. Üha enam mõtestame ka 20. sajandi pärandit ajaloolisena, 1960.-70. aastatel rajatud moodsad linnad või linnaosad kuuluvad nüüd juba muinsuskaitsjate huviorbiiti. Tänapäeval ei väärtusta me ainult kirikuid ja kuninagpaleesid, vaid ka ajaloolisi kodanlikke kortermaju, sõjaväeehitisi, tööstuskomplekse, raudteejaamu, kaubanduskeskusi, jäätisekioske, teid ja sildu: kõiki neid jälgi, mida muutuv argielu on mitmekihilisse linnakoesse jätnud. Siiski ei ole ükski linn kunagi lõplikult valmis, koos ühiskonna üldise arenguga liiguvad ka ajaloolised linnad uude arengufaasi. Kuidas tuua uut elu ajaloolistesse hoonetesse, mis oma algse funktsiooni on kaotanud ning kuidas paigutada uusi hooneid varem välja kujunenud linnamaastikule, nii et need ajaloolise linnaruumiga rahulikult koos saaksid eksisteerida - see on kõikjal kujunenud arhitektidele, arhitektuuri konservaatoritele ja muinsuskaitse institutsioonidele viimastel kümnenditel üheks kõige olulisemaks väljakutseks. Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro ettekanne vaatleb viimase 15 aasta jooksul ajaloolistesse keskkondadesse rajatud uusehitisi ja vanadele hoonetele tehtud juurdeehitusi Eesti näitel. Pärast Nõukogude okupastioonist vabanemist Eestis alanud kiire majandustõus, muutused väärtushinnangutes ja ühiskondlikus elus on meid muuhulgas asetanud väga huvitavasse arhitektuurisituatsiooni. See on mõjutanud ka ajaloolist linnaruumi puudutavaid planeerimisotsuseid ning arhitektuurseid lahendusi. Paljud vanadesse linnaosadesse kerkinud uued hooned või ajaloolistele ehitistele lisatud uued osad on tekitanud meie ühiskonnas laialdast diskussiooni ka väljaspool erialaringkondi. Eesti kogemus ajaloolisesse keskkonda ehitamisel on üllatavalt ulatuslik ja mitmekesine ning võiks pakkuda ka rahvusvahelist huvi.