Lars Svenssoni tekst ja kaardid

Killian Mullarney ja Dan Zetterströmi pildid ja seletused

Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja

Linnumääraja

Pühendusega Peter J. Grant’le

Roots i keeles t tõ lk inud Olav Renno

Originaali tiitel: Fågelguiden. Europas och Medelhavsområdets fåglar i fältBonniers, Stockholm, 2009Teine ümbertöötatud väljaanne

© Bonnier Facta 2009 © 1999, 2009 Lars Svensson (tekst ja kaardid)© 1999, 2009 Killian Mullarney ja Dan Zetterström (pildid ja selgitused)

Kujundus: Lars Svensson Kaas: Kerstin Nord Kaanepildid: Dan Zetterström (randtiir), Killian Mullarney ja Dan Zetterström (turteltuvi ja punarind)

ISBN 978-91-7424-039-9 (rootsi k)ISBN 978-9985-2430-1 (eesti k)

© Tõlkinud ja Eesti andmetega täiendanud. Olav Renno, 2012Tõlke toimetanud Anu Sillaots

Kirjastus VarrakTallinn, 2012www.varrak.ee

Sisukord

Head linnuhuvilised! 6Tänusõnad 6Autorite eessõna 7Sissejuhatus 8Liikide kirjeldused 14–409

Luiged Cygnus 14Haned ja lagled Anser, Branta 16Ujupardid Anatini 24Sukelpardid Aythya, Somateria jt 30Vartide värrad 34Hahad, vaerad, aulid, sõtkad Somateria, Melanitta jt 36Kosklad jt Mergus jt 44Haruldased partlased 46Püülased ehk metsislased Tetraonidae 48Faasanlased ehk kanalased Phasaninae 52Kaurlased Gaviidae 60Pütlased Podicipedidae 64Merelindude vaatlemine 67Tormilinnud, tormipääsud jt Procellariiformes 68Suulalased, pelikanlased Sulidae, Pelecanidae 76Kormoranlased Phalacrocoracidae 78Toonekurelised Ciconiiformes 80Flamingolised Phoenicopteriformes 86Kullilised ehk haukalised Acciptriformes 88Raisakotkad Gypaetus, Neophron, Gyps jt 89Kotkad Aquila, Circaetus 94Harksabad, loorkullid Milvus, Circus 102Viud Buteo 106Herilaseviud Pernis 110Haukad Accipiter jt 112Pistriklased Falconidae 116Ruiklased Rallidae 124Kurglased Gruidae 128Traplased Otididae 130Kahlajad Charadriidae ja Scolopacidae 132Tüllid, plüü Charadrius, Pluvialis 138Rüüdad, kiivitajad Pluvialis, Vanellus 144Rüdid jt Calidris jt 148Tildrid jt Tringa jt 154Vigled, koovitajad jt Limosa, Numenius jt 158Kahlajad-eksikülalised 162Änlased Stercoraridae 174Kajaklased Laridae 178Tiirlased Sternidae 198Viired Chlidonias 206Alklased Alcidae 208

Vurillased Pteroclididae 212Tuvilased Columbidae 214Kägulased Cuculidae 220Kakulised Srigiformes 222Öösorlased Caprimulgidae 234Piiritajalased Apodidae 236Vaenukägu, jäälindlased Upupa, Alcedinidae 238Mesilasenäplased, siniraaglased Meropidae,

Coracidae 240Rähnlased Picidae 242Lõolased Alaudidae 248Pääsulased Hirundinidae 258Västriklased Motacillidae 262Vesipapp, siidisaba, paindpuulind Cinclus,

Bombycilla, Hypocolius 272Raatlased Prunellidae 274Rästaslased Turdidae 276Kivitäksid jt Oenanthe jt 282Rästad Turdus 294Põõsalindlased Sylviidae 302Pöialpoisid, käblik Regulus, Troglodytes 336Kärbsenäplased Muscicapidae 338Tihaslased Paridae jt 342Puukoristajalased Sittidae 348Kaljuklutlased Tichodromadidae 350Porlased Certhiidae 350Õgijalased Laniidae 352 Pagulindlased Malaconotidae 356Bülbüllased, nektarilindlased Pycnonotidae,

Nectarinidae 358Vilbaslased Timaliidae 360Vareslased Corvidae 360Kuldnoklased Sturnidae 368Peoleolased Oriolidae 370Varblaslased Passeridae 372Vintlased Fringillidae 376Käbilinnud Loxia 386Tsiitsitajalased Emberizidae 392Põhja-Ameerika värvulised 404Juhukülalised 408Üliharuldased eksikülalised 418Sissetalutud haudelinnud (mittelooduslikult levinud

liigid) 422 Eestikeelne kirjandus ja teised allikad 426Muukeelne kirjandus ja teised allikad 427Linnunimetuste register 429Kasutatud lühendid 445

Tänusõnad Seda määrajat ei oleks saanud teha, kui ei oleks olnud nii palju abilisi, kes sisestasid materjali ja leidsid ornitoloogilisest kirjandusest ning internetist uusi ja põhjapanevaid andmeid. Määraja esimese väljaande puhul meie sõprade lähiringile lausutud tänusõnad kehtivad tänagi ja neid on seal lugejate ette toodud pikk rida. Raamatu autoritena tahaksime siin veel eriti mainida neid, kes abivalmilt hoolitsesid ka selle väljaande läbivaatamise eest.

Lars Svensson. on tänulik José Luis Copetele, Andrew Las-seyle ja Hadoram Shirihaile, kes kõik kolm olid korduvalt mitte üksnes head retkekaaslased, vaid jagasid lahkelt ka oma aukartustäratavaid teadmisi ja kogemusi. Palju tänu ka Per Alströmile, Vladimir Arhipovile, Oleg Beljalovile, Martin Collin-sonile, Pierre-André Crochet’le, Alan Deanile, Pete Dunnile, David Erteriusele, Andrew Grievele, Marcel Haasile, Magnus Hellströmile, Guy Kirwanile, Hans Larssonile, Norbert Kefrancile, Klaus Malling Olsenile, Eugeny Panovile, David Parkinile, Mike Pearsonile, George Sangsterile, Jevgeni Šergali-nile ja Mike Wilsonile abi, nõuannete ja mitut laadi toetuse eest. Suuremeelselt võimaldasid pääsu mitmete haruldase-mate liikide salvestiste juurde Richard Ranft ja Briti häälte-arhiiv. Alati lahked ja abivalmid olid külastatud muuseumide töötajad – palav tänu neilegi.

Killian Mullarney on eriti tänulik Mark Constantinele tema tugeva toetuse, hindamatute nõuannete ja kauaaegse sügava sõpruse eest. Samuti on sõbrad Paul Archer, Arnoud van den Berg, Richard Crossley, Dick Forsman, Hanno Jännes, Lars Jonsson, Ian Lewington, Pat Lonergan, Aidan Kelly, Dave McA-

dams, Richard Millington, Colm Moore, René Pop, Magnus Robb, Cornelia Sakali, Alyn Walsh ja Pim Wolf mitmeti abista-nud ja olnud head välitöökaaslased. Palju tänu ka Per Alströ-mile, Derek Charlesile, José Luis Copetele, Andrea Corsole, Michael Davisele, Paul Dohertyle, Annika Forstenile, Magnus Hellströmile, Paul Holtile, Hans Larssonile, Antero Lindholmi-le, Bruca Maclavishile ja Frank Zinole nende mõtterikaste soovituste ja/või väga kasulike fotomaterjalide hankimise eest. Hulga lahkete „larofiilide” erakordne pühendumine suurkaja-kate keerukate vanusetunnuste selgitamisele ja määramisele oli kasuks ja tohutuks abiks raamatus esitatud uudse käsitluse ettevalmistamisel. On võimatu õiglaselt hinnata nende tehtut, ent Ruud Altenburgi, Chris Gibbinsi, Hannu Koskise, Bert-Jan Lujendijki, Ies Meulmeesteri, Mars Muusse, Theodoor Muus-se, Rudy Offereinsi ja eriti Visa Rauste kaastöö on eriti tänu-väärne.

Dan Zetterström tänab Ian Andrewsi, Stefan Askerit, Ar-noud van den Bergi, Christen Brostamit, José Luis Copetet, Andrea Corsot, Göran Ekströmi, David Fisherit, Annika Forste-rit, Fares Khouryt, Markus Lagerquisti, Lars Larssoni, Dan Mangsbot, Bill Zetterströmi ja Frank Zinot nende abi ja lahke toetuse eest.

Oleme väga tänulikud oma igat moodi pingutanud sugulas-tele ja sõpradele, samuti ka meie kirjastajatele kannatlikkuse ja toetuse eest.

L. S., K. M., D. Z.

Head linnuhuvilised! Teie lauale (ja välitaskusse) on nüüd jõudnud uus linnumää-raja, mille seltsis on võimalik retkelda terves Euroopas ja pisut kaugemalgi. 30 aasta eest alustas Rootsi ornitoloogi, Uppsala ülikooli audoktori ja praegu Euroopa ühe parima linnutundja Lars Svenssoni eestvõttel tööd nelik, kelle eesmärgiks oli koostada ja kujundada uut tüüpi välimääraja. Ühistöö viljana ilmus üle 850 linnuliiki tutvustav raamat esmatrükis Rootsis 1999. aastate alul ja tõlgiti lausa lennult teistesse, kokku 13 keelde. Kümne aasta kestel täiustati välimäärajat mitmeti ja kevadeks 2009 ilmus selle 2. väljaanne, mis ongi nüüdseks eestindatud ja Eesti andmetega täiendatud. Selles on kirjelda-tud 70 liiki rohkem kui esitrükis ja lisatud vastav hulk pildi-tahvleid.

Eesti linnuvaatlejaid peaaegu pool sajandit teeninud Eerik Kumari „Eesti lindude välimääraja” 4 trükki (1953, 1959, 1974 ja 1984) muutusid iga väljaandega täielikumaks, seda ka seetõttu, et nende 30 aastaga suurenes Eestis kohatud linnu-liikide arv 35 võrra (282-lt 317-ni), kellest määrajas käsitleti vastavalt 248 ja 285. Et järgnenud 15 aastaga lisandus meie linnustikku 23 uut liiki, siis oli meie linnuhuvilistele teretul-nud uus, Lars Jonssoni välimääraja tõlge „Euroopa linnud” (2000, 2004, 2008), milles leiame 687 linnuliiki. Järgmisel kümnendil lisandus Eestisse uskumatult palju uusi liike – 37, nii et 2011. aasta lõpu seisuga on Eesti lindude nimestikus 377 loodusliku levikuga liiki ja peale nende pool tosinat linnupar-kidest pagenut.

On otse loomulik, et iga uue liigi avastamine nõuab kont-rollimist-tõestamist. Nii peabki selline leiuteade saama kinni-tuse Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjonilt, kelle hulka kuulub kümmekond meie kogenenumat linnu-tundjat. Haruldustest teatamise soovitused leiate aadressilt: http://www.eoy.ee/hk .

Meie linnuhuvilisi ühendab üle 90 aastase ajalooga Eesti Ornitoloogiaühing, kuhu kuulub oma pooltuhat liiget. Oma-aegse Eesti linnuatlase (ilmus 1993) andmete kogumisel oli 450 kaasalööjat, veerand sajandit hiljem osales samalaadses töös 800 linnutundjat. Kindlasti on uue määraja najal ka äsja lindude vastu huvi tundma hakanuil hõlpsam määrata Birdwatch’i, jõulu- ja munapühadeaegsetel loendustel silma-tud linde, aga eelkõige loodame temast abilist mistahes loo-duskäikudel. Samuti võiks linnumääraja kaasas olla ekskur-sioonidel kaugemal Euroopas, mille loodus pakub nii põhjas kui lõunas, ulgumerel ja mäestikes kohtumisi lindudega, keda Eestis ilmselt kunagi ei nähta.

Teie käes olev Euroopa lindude välimääraja tohiks peale selle, et aitab senistel linnusõpradel oma meelisolevusi kind-lamalt ära tunda, olla ka uute huviliste äratajaks ja julgustajaks meie rikkaliku looduse ühe huvitavama tahuga tuttavaks saa-misel.

Määraja eestindaja Olav Renno, Eesti Ornitoloogiaühingu auliige

Autorite eessõna

Meie rõõmuks ja rahulduseks on linnumääraja eelmist välja-annet saatnud suur edu alates tema ilmumisest 1999. aastal. Seda on avaldatud vähemalt 13 keeles ja müüdud kokku umbes 700 000 eksemplari. Meil on olnud suur au näha selle määraja rohket kasutamist vaatlusretkedel, ükskõik kus me Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas rännanud ka oleme. Määraja positiivsed arvustused ja isiklik tagasiside näitavad, et meie valitud põhimõtted olid õiged, vastates hästi sellele, mida linnuvaatlejad ühelt 21. sajandi välimää-rajalt ootavad.

Aga enesega rahuloluks pole täit alust. Kohe pärast esimese väljaande avaldamist sai selgeks, et uus määraja vajab juba ülevaatamist. Seda kahel põhjusel. Esiteks võttis esimese väl-jaande viimistlemine kaua aega ning kavatsust toda raamatut välja anda 1980. aastate hakul või keskel segas paljude uute asjaolude ilmnemine või vanade muutumine. Ilmumiseni kulunud ligi 15 aasta jooksul ei saanud kõiki muutusi käigu pealt siluda. Sarnanevate lindude eristamise uued meetodid on kogu aeg edasi arenenud ja hea välimääraja peaks olema võimalikult tänapäevane. Mõnigi asi võttis rohkem aega kui arvati ja seepärast tuli uued käsitlused jätta hilisemate väljaan-nete tarbeks.

Teine põhjus, mida oli raske ette näha, kui me määraja esimest väljaannet koostama hakkasime, oli see, et lindude süstemaatika tegi pärast pikka suhtelise stabiilsuse perioodi suure hüppe – vahetult enne 1999. aastat ja eriti hiljem. Uued uurimused ja osalt uus lähenemine süstemaatikaküsimustele geneetilisi meetodeid kasutades tõid kaasa paljude varem alamliikidena käsitletud taksonite ümberhindamise. Teadmis-te edenemise alusel on hulk varem polütüüpseks peetud liike, kes hõlmasid mitmeid vaevueristatavaid alamliike, lahutatud kaheks või enamaks liigiks. Need uued liigid on loomult ja välimuselt sageli üsna sarnased oma lähemate sugulastega, ent nad moodustavad huvitavaid, erineva eluviisiga asurkondi ja on väärinud omaette liigikirjeldusi praeguses väljaandes koos eristamisjuhenditega nii sõnas kui ka pildis.

Et mahutada vastseid liike ja uut informatsiooni, suurenes meie raamatu maht 12% võrra. Püüdsime siiski, et raamat oleks kaalult kerge ja välioludes mugav kasutada ning et tast kujuneks linnuretke vajalik abiline.

Üks muudatus võib esimese väljaandega tutvunud lugejat veidi häirida – sugukonnad on järjestatud teisiti. Hiljuti aval-datud geneetilised uurimused näitavad, et kaks kõige vanemat linnurühma on hanelised (Anseriformes) ja kanalised (Gal-liformes), keda koos nimetatakse Galloanserinae. Kuna su-gukonnad on selles raamatus järjestatud põhiliselt traditsioo-nilise süstemaatika kohaselt (vanemad rühmad asetsevad noorematest eespool), siis algab määraja luikede, hanede ja partidega, kellele järgnevad püüd, faasanid jne. Alles siis tule-vad kaurid, pütid, tormilinnud jt, keda varasemates määraja-tes tavatseti paigutada esimeste hulka.

Linnurühmad, milles on hiljaaegu toimunud rohkem süstemaatilisi muutusi ja mis on mõjutanud määraja uuenda-tud väljaannet, on hanelised, tormilinnud, suurkajakad, räs-tad, põõsalindlased, kärbsenäpid ja vintlased. Praegune mää-

raja käsitleb lisaks varasemale vähemalt 41 uut liiki, kellest 33 on n-ö tekkinud süstemaatiliste muudatuste tulemusena, paljusid alamliike vaadeldakse aga sügavamalt. See on saavu-tatud (võrreldes eelmise väljaandega) 24 uue pilditahvli lisa-mise, paljude vanade pilditahvlite ümberkujundamise ja il-lustratsioonide uuendamise teel.

Süstemaatika pole mingi paigalseisev teadus. Uued uuri-mused kajastavad järjest uusi sugulussuhteid ja õigemaid paigutusi. Mõnd ettepandud muudatust, mille üle on viimastel aastatel ka vaieldud, pole sellesse väljaandesse siiski sisse võetud, kuna oleme otsustanud ära oodata edasisi uurimustu-lemusi ja muudatuste laiemat tunnustamist. Küllap lülitub nii mõnigi neist meie järgmistesse väljaannetesse. See kehtib eriti värvuliste osas, kelle puhul võivad lugejad tulevastes väl-jaannetes leida põhjalikult muutunud järjestuse. Vanemate rühmadena seisaksid selles eesotsas õgijad ja peoleod, siis tuleks tihaste, põõsalindude, bülbülide, lõokeste, roohabekate ja pääsukeste koondrühm; rästad ja kärbsenäpid peaksid tihe-dasti koos olema, kuna kiurud ja hänilased tuleks panna varblaste ja vintide vahele. Et taoline käsitlus on veel „toores”, me seda selles raamatus ei kasutanud. Praeguses väljaandes rakendatud muudatuste eesmärk oli määramise hõlbustami-seks täiustada nii teksti kui ka pilditahvleid, isegi kui pole toi-munud olulisi süstemaatilisi muutusi. Toetudes oma ja teiste linnuhuviliste arvukatelt retkedelt saadud kogemustele, ole-me kajastanud selles raamatus suuremat osa nüüdisarenguist linnumääramise valdkonnas. Mõne rühma puhul, mis olid eelmises väljaandes liiga üksikasjaliselt kirjeldatud (tuvid, rästad, põõsalinnud, õgijad), oleme nüüd piirdunud nende mõõdukama käsitlusega.

Kõik kaardid on üle vaadatud. Ehkki küll väikesed, on nad täpsed ja tänapäevased. Viimasel ajal on ilmunud uusi linnuat-lasi ja liiginimestikke ning on avaldatud uusi ülevaateid sellis-te oluliste riikide, nagu Alžeeria, Tšehhi Vabariigi, Prantsus-maa, Kreeka, Maroko, Poola, Hispaania, Rootsi ja Türgi, samuti Uurali piirkonna kohta. Oleme nende varal oma and-mestikku täiendanud. Tuleb arvestada, et väga kitsalt alalt saadud pesitsemisandmeid ja piiratud aega kestnud asustust pole kaartidel tihtipeale meelega kajastatud, kuna kaartide eesmärgiks on pigem tavaliste ja väljakujunenud pesitsusala-de näitamine, mitte aga uute esinemispaikade esitamine. Mõne liigi puhul, kes on levinud väga piiratud alal, oleme ka-sutanud suurema mõõtkavaga kaarte.

Selle määraja esimese väljaande kavandamisel ja etteval-mistamisel oli jõuliselt tegev Peter J. Grant (1943–1990). Kahjuks pidime üle elama suure kaotuse – Peter J. Granti traagilise surma, mis katkestas tema osavõtu raamatu edasi-arendamisel. Me pühendame oma teose tema mälestuseks ja tunnustuseks saavutuste eest lindude välimääramisel.

Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström,august 2009

EsinemistähisedEt hõlpsamini teada saada, kas mingi liik esineb Eestis tavali-sena või on ta siin üsna haruldane eksikülaline, esitatakse lii-gikäsitlustes linnunimetusest paremal esinemisstähis (vt järg-nevat tekstikasti). Kui olete oma aias näinud tund ma tute lindude salka, võib osutuda ajaraiskamiseks, kui loete põhjali-kult sellise liigi kohta, keda selles piirkonnas ei esinegi.

Staatus Eestis

Hp haudelind-paigalindHr haudelind-rändlindHp+r haudelind, kes on osalt paigalind, osalt rändlindHp (r) haudelind, põhiliselt paigalind, ent vähemus on

rändsed

Arvukusehinnang. Järgneb määratlusele (arvu järel on sulgudes pesitsusarvukus Eestis, vastavalt Hirundo, 2009, nr 1 avaldatud Eesti Ornitoloogiaühingu andmetele):1 – väga sage (hinnanguliselt >1 miljon paari)2 – sage (hinnanguliselt 100 000–1 miljon paari)3 – tavaline (hinnanguliselt 10 000–100 000 paari)4 – üsna sage (hinnanguliselt 1000–10 000 paari)5 – vähearvuline (hinnanguliselt 100–1000 paari)6 – harv või lokaalne (hinnanguliselt 10–100 paari)7 – haruldane (hinnanguliselt < 10 paari)

T talvitaja (tavaline)L läbirändaja (tavaline). Nendele võib olla lisatud

arvukusehinnang (nagu pesitsemise puhulgi); tähis käib aga isendite, mitte paaride arvu kohta.

E eksikülaline. Sellele on lisatud sagedusetähis:

* iga-aastane, mõned isendid.

** ainult üks või paar kohtamist aastas või mõne aasta jooksul

*** ainult üks või mõni kohtamist kümnendi jooksul (nn kolme tärni haruldus)

S suvilind (võimalik pesitseja) ( ) ebaregulaarne (haudelind, läbirändaja, talvitaja)[ ] juhuslik (haudelind, talvitaja) [E] pole kohatud tõelise või inimabita eksikülalisena

või on alati kohatud vangistusest pagenuna; kohtamised, mille põhjus on jäänud selguseta.

– pole Eestis kohatud.

Sissejuhatus

Määraja käsitleb kõiki linnuliike, kes pesitsevad või regulaar-selt esinevad Euroopas, Põhja-Aafrikas põhja pool 30° pl ning Iisraelis, Palestiinas, Jordaanias, Süürias, Türgis, Armeenias, Gruusias ja Aserbaidžaanis, hõlmates suurt osa Lähis-Idast. Hõlmatud on Kanaari saared, Madeira ja Siinai poolsaar. (Mõne üksiku liigi puhul on nimetatud ka Assoore, Rohe-neeme saari, Iraaki, Iraani ja Kesk-Aasiat.) Euroopat piirab idast Uurali mäestik, Uurali jõgi ja Kaspia meri.

Raamatu põhiosa kirjeldab 713 liiki. Mainitud on ka 59 juhukülalist. Veel puudutatakse 32 liiki, kes on kas ilmselt puurist või linnuparkidest pagenud või algselt piirkonda sisse talutud ja kes nüüd taasmetsistunult pesitsevad ilma inimese abita. Lisaks on põgusalt loetletud 118 liiki väga harukordseid eksikülalisi teistelt mandritelt.

Süstemaatika ja nimetusedEestikeelsete linnunimetuste aluseks on Eesti Ornitoloogiaühingu linnunimetuste komisjoni poolt kinnitatud nimetused. Paljude teiste riikide omakeelsete linnunimetuste osas kehtib mõnikord mitmeid võimalikke standardeid ning nende vahel otsustamine sõltub autori eelistusest (see aga ei tarvitse järgida moodsaimat süstemaatikat). Kuna aga just süstemaatika on pidevalt arene-mises nagu nomenklatuurgi, siis on ebareaalne nõuda kõikide ornitoloogide täielikku üksmeelt ja ühte moodi mõtlemist.

Linnu teaduslik liiginimetus kirjutatakse kursiivis (ehk kaldkirjas), see on ladinakeelne (või latiniseeritud) ja koosneb kahest sõnast: perekonnanimest (suure algustähega) ja liigi-epiteedist (alati väiketähega); need kaks sõna koos moodusta-vad liiginimetuse. Näiteks on linavästriku teaduslik liiginimi Motacilla alba.

Määramaks liigisiseseid geograafilist erinevusi, erinevaid asurkondi (alamliike – ssp., või rasse), kasutatakse kolmandat sõna – alamliigi epiteeti (nt asendab tõmmu-linavästrik – Mo-tacilla alba yarrellii– Loode-Euroopas mujal Euroopas levinud Motacilla alba alba’t). Selle raamatu maht võimaldab mainida ja tutvustada vaid kõige selgemini eristatavaid alamliike. Rohke-matest üksikasjadest huvituv lugeja peaks uurima mõnd enam-hõlmavamat käsiraamatut, nagu BWP (Cramp jt, 1977–94) või Vaurie’t (1959, 1965). Eestikeelsete linnunimede loomine ja kinnitamine võimalikult kõigile tänapäeval maailmas esinevatele linnuliikidele võtab aega veel aastaid, ent Euroopas ja enamjaos Palearktises leiduvad liigid said „ristitud” juba 2000. aastaks. Nii ladina-, inglise kui ka eestikeelsed linnunimetused on leitavad aadressil http://www.eoy.ee/node/11.

Ehkki raamatus kasutatud linnujärjestus põhineb peami-selt nn looduslikul süsteemil, mis paigutab primitiivsemad (vanemad) rühmad ettepoole, oleme teinud mõned väikesed kohaldamised perekondade ja aeg-ajalt ka sugukondade sees. Nende kõrvalekaldumiste ainus siht on viia kokku liigid, kes ilmutavad suuremat sarnasust ja seeläbi kergendavad võrdle-mise kaudu määramist.

Oleme teadlikud, et nüüdisaegsed molekulaaruurimused on heitnud uut valgust liikide sugulusele ja paremale paikne-misele süsteemis; siiski arvame, et pigem vajatakse liikide järjestuse radikaalseid muudatusi selle raamatu (võimalikes) edaspidistes täiendatud väljaannetes.

LevikukaardidPeale sagedustähiste on enamiku liikide kohta esitatud leviku-kaardid, mis võimaldavad kiiresti otsustada, kas on alust arva-ta, et teie määratud lind võib selles paikkonnas ja antud aasta-ajal viibida. Kuigi kaardid tuli teha väikestena, peaksid nad siiski andma vajaliku ülevaate tavaesinemisest. Erinevalt pal-

judest teistest raamatutest, näitavad need kaardid ka seda, kus linnud sügis- ja kevadrände kestel tavaliselt viibivad – kuivõrd see on teada. Kaardid on püütud esitada võimalikult nüüdis-aegsete ja selgetena. On võetud arvesse kõikide maade viima-sel kümnendil avaldatud liiginimestikud ja neid piirkondi kä-sitlevad atlaseandmed. Senini aga puuduvad linnustiku nüüdiskaardistamise materjalid, sh haudelindude levikuatla-sed, paljude oluliste piirkondade kohta (näiteks suurema osa endise Nõukogude Liidu alade kohta).

Linnu suurusIga liigi kirjelduse alguses antakse linnu arvmõõdud. Pikkus (P) näitab väljasirutatud linnu ulatust nokatipust sabatipuni ja väljendatakse sentimeetrites. Enamus lindude kohta, keda võib tihti lennul näha, antakse ka tiibade siruulatus (SU).

Mistahes liigi normaalse suuruse muutlikkuse määrami-seks on alati esitatud mõõtude vahemik, mitte keskmine näit. Paljud linnuvaatlejad ei tea seda tavalist suuruse kõikumise ulatust ja nõnda on hõlpus sattuda valele järeldusele, kui määramisel arvestatakse suurust liiga rangelt. Pikkusmõõ-dud on enamasti võetud hästiprepareeritud linnutopistelt-nahkadelt ja mõnel juhul äsjasurnud või elavatelt lindudelt. (Haruharva on kasutatud käsiraamatute abi.)

Siruulatust mõõdetakse tiibade suurima võimaliku laiuta-mise järgi, mida linnud lennul ise saavutavad. (Pisut suure-ma näidu võib saada, kui elus linnul tõmmata tiivad hoosul-gedest hoides päris pingule, kuid sellisest ebaloomulikust mõõtmisest tuleks hoiduda.) Kirjanduses leiduvad arvand-med on enamasti tõepärased. Meie raamatus esitatu toetub suuremjaolt elusate lindude mõõtmistulemustele. Neid on täiendatud nahkadelt ja fotodelt saadud mõõtudega.

Terminoloogia ja tähised Et teha see raamat lindudest ja loodusloost huvituvale laiale kasutajaskonnale hõlpsalt käsitatavaks, oleme viinud erialase sõnavara miinimumini. Kuid siiski on vaja teatud oskussõnu tunda ja kasutada, sealhulgas termineid erinevate sulestike ja vanuste kohta (esitatud allpool). Lisaks siintoodule on enamik suleväljakuid, kehaosi ja linnu topograafiat puudutavaid oskus-sõnu esitatud veel eraldi, kaane siseküljel.

SULESTIKUD JA VANUSEDJuv. (juvenile) – noor lennuvõimeline lind esimeses pärissules-

tikus (noorussulestikus), kuid ei ole veel kordagi sulginud.Postjuv. (postjuvenile) – kõik sulestikud ja vanused pärast ju-

veniilset ajajärku.Noorlind – ebatäpne termin, mida tavaliselt kasutatakse juve-

niilse ja/või 1. talve linnu kohta, neid kaht eristamata.

Imm. (immature) – teistsugust sulestikku kui vanalinnu (ad.) oma kandev lind, üldiselt „noorlinnu” raamidesse mahtuv.

1. sügis (1.sg) – lind oma esimesel sügisel, 2–5 kuu vanune. See näitaja käibib ea, mitte sulestiku kohta.

1. talv (1.t) – vanusejärk, mida tavaliselt kasutatakse juveniilse-le sulestikule järgneva kohta ja mis saadakse osalise (mõnel liigil täieliku) sulgimise teel 1. kalendriaasta hilissuvel/sügisel ja mida kantakse kuni järgmise sulgimiseni 2. kalendriaasta kevadel.

1. suvi (1.s) – vanusejärk, mille sulestikku kantakse tavaliselt ligikaudu ühe aasta vanuselt ja mis on omandatud 1.t sules-tiku osalise (mõnel liigil täieliku) vahetumise või suleääriste kulumise teel hilistalvel/kevadel; kantakse kuni järgmise sulgimiseni, tavaliselt sama aasta hilissuve/sügiseni, kui see vahetub 2.t sulestikuga.

2. talv (2.t) – vanusejärk, mida kasutatakse 1.s sulestikule järgneva sulestiku kohta, mis tavaliselt omandatakse täieliku (mõnel liigil osalise) sulgimise teel 2. kalendriaasta hilissu-vel/sügisel ja kantakse kuni järgmise sulgimiseni 3. kalendri-aasta kevadel.

2. suvi (2.s) – vanusejärk, mida tavaliselt kasutatakse ligikaudu kahe aasta vanuselt kantava sulestiku kohta. See järgneb 2.t sulestikule ja kantakse kuni järgmise sulgimiseni; vt ka 1. suve juurest.

Subad. (subadult) – peaaegu vanalind (ad.), mitte päris defini-tiivses (väljakujunenud) sulestikus; ebatäpne termin, mida sageli kasutatakse, kui täpset vanust on raske kindlaks teha, nt suurkajakate ja röövlindude puhul.

Ad. (adult) – vanalind definitiivses sulestikus. Mõnel liigil on sama välimus nii suvel kui ka talvel; teistel on erinev sulestik: vanalind suvirüüs (ad.s) või vanalind talirüüs (ad.t);

Hundrüü – tavaliselt omandavad paljud linnud, esmajoones isased värvikama sulestiku suleääriste kulumise või kevadise (partidel sügisese) sulgimise teel,

Puhkerüü – tavaliselt samane vanalinnu talvesulestikuga, ena-ma varjevärvusega sulestikku kannavad sesoonse sulgimise-ga liigid sügisel, talvel ja varakevadel; seda terminit kasutatak-se sageli ka varakult, koguni suvel kulunud sulestiku kohta (vrd hundrüü).

Siirderüü – emaslinnulaadne sulestik, mis isastel kujuneb su-vel, mil siirdesulgimise käigus hoosuled välja langevad ja nad lennuvõimetutena varjevärvust vajavad (vrd puhkerüü);

1.a, 2.a (1. aasta, 2. aasta) jne – vanusemäärangud, mis osun-davad jõudmisele esimesse, teise jne eluaastasse, suvest su-veni;

kal.a (kalendriaasta) – lind oma esimesel kalendriaastal kooru-misest kuni sama aasta 31. detsembrini, oma teisel kalendri-aastal 1. jaanuarist 31. detsembrini jne.

PÕHITERMINOLOOGIA

Alamliik (subspecies, ssp.) – morfoloogiliselt (värvuse ja suuruse poolest) keskmisest märgatavalt erinev, geograafiliselt piiritletud asurkond liigi koosseisus. Jutumärkide kasutamine alamliigi nime juures näitab, et see vorm on kas kaheldav või küsitav või kehtetu (nt „omissus”). Sünonüüm: rass. „Aken” – heledamate ja läbikumavate seespoolsete laba-hoo-

sulgede nimetus, nt osal kullilistel ja noorematel kajakatel.Albinism – kaasasündinud pigmendipuudus, tavaliselt sulgede

värvuses, millest johtub osaliselt või täielikult valge sulestik.

S I S S E J U H A T U S 9

Pesitsusala, mis talveks hüljatakse

Pesitsus- ja talvitusala

Ala, kus liiki võib kohata rändel

Talvitusala

Peamine rändesuund (ei ole kindel rändetee)

Fennoskandia – Norra, Rootsi, Soome ja Koola poolsaar.Haberiba (malar) – tavaliselt kitsas triip, sageli tume, mis

kulgeb alanoka tüvikust piki põse allserva.Hoosuled – pikad jäigad tiivasuled (laba- ja küünra-hoosuled).Hoosulgede üleulatuvus – hoosulgede osa, mis kokkupandud

tiival ulatub küünra-hoosulgedest tahapoole.Jalgade üleulatuvus – jalgade (sh jooksmeosa) lennu ajal sa-

batipust tahapoole ulatuv osa.„Jizz” – esmamulje linnu kuju ja kulgemise kohta, tema eri-

pärasus. Sünonüüm: imidž.Jookse (tarsus) – linnu jala alumine, kokkukasvanud kanna-

ja pöialuudest toesega osa.Kaenlasuled (axillares) – kaenlaalust katvad suled.Kulmutriip – tavaliselt kontrastne hele triip silma kohal lauba

juurest kiiru servani.Küünar – sama mis sisetiib, tiiva tiivanukist kere pool olev osa

koos küünra-hoosulgede ja -kattesulgedega.Küünra-hoosuled – küünarvarrele kinnituvad hoosuled.Laba-hoosuled – tiivalabale kinnituvad hoosuled.Labatiib ehk tiivalaba – sama mis välistiib, tiiva osa tiivanukist

väljapool (sh laba-hoosuled, nukktiib ja laba-kattesuled).Lahuriba – tavaliselt hele triip tumeda haberiba ja tumeda

lõuariba vahel.Laurõngas – silmarõngast sissepoole jääv ring ümber silma.Leutsism – kaasasündinud pigmendivaegus, mis tekitab kah-

vatu, justkui mahapestud värvidega sulestiku.Liik (species, sp.) – põhiline süstemaatikaüksus, mis lühidalt

öeldes on rühm looduslikke asurkondi, mille liikmed võivad vabalt sigida, ent on sigimisel lahus teistest taolistest rühma-dest (st teistest liikidest). On ka teisi liigidefinitsioone.

Lõuariba – kitsas riba, sageli tume, kulgeb piki kurgualuse külge allpool haberiba.

Mantel – eesselga kattev suleväli.Melanism – kaasasündinud tumeda pigmendi (eriti melanii-

ni) üleküllus, mis põhjustab sulestiku normaalsest tumeda-maks, mõnikord koguni mustaks muutumise.

Morf – vt vorm. Nasar (gonys) – pisut ülespoole painutatud alanoka osa tipu

eel, nt kajakatel.Nokalahk – paljas nahk suunurga juures.Nominaatvorm – liigi sees esimesena nimetatud alamliik ja

kellele on vastavalt zooloogilise nomenklatuuri reeglitele antud sama alamliigi epiteet, nagu on liigi oma, nt Motacil-la alba alba.

Nukktiib (alula) – tiivanuki ligidal tiiva eesserval pöidlaluu külge kinnituv sulekimp.

Palearktiks – Euroopat, Põhja-Aafrikat (lõuna suunas kuni Saharani), Aasiat (lõuna suunas Pakistanini), sageli tervet Araabia poolsaart, Himaalajat ja Kesk-Hiinat hõlmav biogeo-graafiline üksus (looduspiirkond).

Paneel – ornitoloogias sageli kasutatav termin pikerguse kontrastse värvilaigu kohta (vrd tiivapaneel).

Randmeliiges – sama mis tiivanukk.Randmevööt – tavaliselt tumedam vööt piki sisetiiva eesserva

randmeliigesest (tiivanukist) kere pool.Rappelend – õhus paigalpüsimine tiibade kiire lehvitamisega.Reviir – tavaliselt haudepaari poolt hõlvatud ja kaitstav maa-

või veeala.Ristand – sama mis hübriid; kahe eri liiki kuuluva isendi

järglane.

Silmarõngas – paljas sulgedeta naharing ümber silma. Mõni-kord jääb temast sissepoole laurõngas.

Silmatriip – tavaliselt kontrastselt tumedam triip läbi silma, kulgeb nokatüviku ligidalt kuni kuulmeavani.

Siruulatus (SU) – vahekaugus laialiaetud tiibade otste vahel.Sisetiib – vt küünar.Säär (tibia) – jala keskmine osa ülalpool jookset, vahel pee-

takse ekslikult reieks.Sulgimine – sulestiku uuenemise looduslik protsess, mil va-

nad suled välja langevad ja uued asemele kasvavad.„Sõrmed” – pikkade välimiste labahoosulgede laialihoiduvad

tipud laiatiivalistel lindudel, nn hõljulindudel, nt kotkastel, toonekurgedel, kurgedel.

Taiga – lai ja ulatuslik, valdavalt okasmetsade (boreaalne) vöönd Põhja-Euroopas.

Teisend – eri vorm asurkonna sees (vrd morf); kodulindudel vastab sellele tõug.

Tertsiaalid – kerepoolseimad, pisut erinevat kuju ja laadi hoosuled, mis katavad-varjavad kokkupandud tiiba. Suure-matel lindudel kinnituvad tertsiaal-hoosuled õlavarrele, väiksematel küünarvarrele (siis polegi need „päristertsiaa-lid”, vaid seespoolsed küünra-hoosuled).

Tiivaküüdus – silmatorkav läikiv laik küünra-hoosulgede peal.

Tiivalaik – hele laik hoosulgede tüvikuosas tiiva üla- või ala-poolel, nt kullilistel ja ännidel.

Tiivanukk – kämbla ja küünarvarre vaheline liiges.Tiivapaneel – ebatäpne termin tiival oleva kontrastselt värvu-

nud ristkülikukujulise laigu kohta.Tiivatriip – kontrastse värvusega, sageli heledam triip tiiva

peal, tihti kujunenud kattesulgede valgetest tippudest.Tiivavööt – pealtiiva kontrastse värvusega ala, sageli keskmiste

ja väikeste kattesulgede tipuosal (heledam nt loorkullidel ja tormipääsudel, tumedam noortel väiksematel kajakatel).

Tiiva üleulatuvus – tiiva osa, mis kokkupandud tiivast küünib istuval linnul üle sabatipu.

Tipulaik ehk „peegel” – väike valge (või hele) laik pikemate laba-hoosulgede tipul (nt kajakatel).

Vahanahk (cera) – paljas nahk mõne linnurühma (nt hauka-liste) nokatüviku ja sõõrmete ümber.

Valjasriba (lorum) – ala silma ja ülanoka tüviku vahel.Varieteet (var.) – vt teisend.Vimpelsuled – pikenenud keskmised või välimised sabasuled.Vorm – mingi liigisisese ilmingu variant, mis pole geograafili-

selt piiritletud (vrd alamliik); sellesama kohta öeldi varem sageli faas (või värvusfaas).

Õlasulestik – õlavarrele kinnituvad pealtiiva kattesuled (vähe-masti enamus neist).

TÄHISED JA MÄRGID

♂, ♂♂ isaslind, isased;♀, ♀♀ emaslind, emased;♂ ♀ haudepaar;> enam kui, suurem kui;< vähem kui, väiksem kui;± enam-vähem, vahelduval määral;+ lisaks.Raamatu tekstides kasutatud muid lühendeid vt raamatu lõpus registri järel lk 445.

10 S I S S E J U H A T U S

Häälitsuste kirjeldamineRuuminappusel ning lihtsuse ja selguse mõttes, eriti algajate huvides, on kirjeldatud vaid tavalisi ja selgelt tajutavaid häälit-susi. Hulk tavaliste suhtlemis- ja hoiatushüüdude arvukaid vähemkuuldavaid teisendeid on välja jäetud.

Kuigi linnuhäälte kirjapildis edasiandmine on vältimatult ebatäpne ja sõltub kirjeldajast, on siiski tehtud katset edasi anda igale häälitsusele kõige iseloomulikumat, püüdes kasu-tada sobivaimaid tähti ja kirjapilte. Kogemuste najal teame, et on väga suur abi, kui saab lugeda sobivat linnulaulu kirjeldust, eriti kohe pärast mingi häälitsuse kuulmist. Me ei jaga arva-must, et häälte ülestähendused oleksid nii subjektiivsed, et nad kaotaksid teiste jaoks väärtuse.

Kus iganes te kuulete tundmatut linnuhäält, ärge peljake üles märkida, mida või keda see esmahetkel meenutab, olgu see teine lind või midagi hoopis seostumatut. Esimene mulje on kindlasti seesama, mis teile meenub sama linnulaulu järgmisel korral kuuldes. Teie oma mulje võib nõndaviisi saada oluliseks täienduseks raamatus leiduvale hääle-trans-kriptsioonile.

Häälitsuste transkriptsioone esitatakse jutumärkides. Pool-paksus kirjas silbid on rohkem rõhutatud kui teised. Väga järskude või ägedate hüüdude lõppu pannakse hüüumärk.

Kaashäälikute valik aitab näidata, kas helid on kalgid või pehmed: „tik” on hoopis kalgim kui „gip”, „kük” algab kalgi-malt kui „bjük”. „zz” näitab kalgimat ja elevamat sisistavat tooni kui „tss”. Kaksikkonsonant tähistab enamasti lühemat heli kui ühekordne.

Täishäälikud on valitud, püüdmaks viidata mingile suhte-lisele helikõrgusele, ehkki see pole kuigi kerge. Helikõrgus madalamast kõrgema tooni suunas kulgeb järjestuses: u, o, ö, a, ä, e, ü, i.

Kaksikvokaal tähistab pikemat heli kui ühekordne: „viit” on rohkem venitatud kui „vit”, „tüü” on pikem kui „tü”. Kui häälitsuse lõppu pandud täishäälikule järgneb „h”, nt „tüh”, siis on see heli lõpus mõnevõrra venitatum, justkui „välja-hingatud”.

Kirjutamismoodus näitab, kui kiiresti silpe esitatakse. „ki...ki...ki...” on väga aeglane, „ki,ki,ki” tähistab ühtlast rütmi, „ki, ki ki” on pisut kiirem, kuna „ki-ki-ki-...” on kiire sädistamine ja „kikikiki...” on väga kiire (täristamine). Veelgi kiirem on „kr’r’r’r’r’r...”, mis tähendab vibreerivat põristavat heli. Neid põgusaid juhendeid aeg-ajalt meenutades saamegi selgeks linnuhäälte „lugemise”. (Selles tõlkeraamatus kasutatakse linnuhäälte edasiandmisel enamasti eesti keelele omaseid hääldusi. – Tõlkija)

PilditahvlidEeskätt algajate abistamiseks, et nad leiaksid pilditahvleid vaadates rikkalikult esitatud väikeste kujutiste seas õige tee, oleme 1) kasutanud ühesugust mõõtkava kõikide ilmingute jaoks, mis pole kaugmaalt nähtavad; 2) esitanud isaste ja emaste vanalindude, noorlindude jne puhul ühesugust sei-sangut (poosi) ja paigutust pilditahvlil (suvirüüs isased alati all paremal, noorlinnud vasakul jne); 3) kajastanud väikejoonis-te ja pisemate kaugvaadete abil iseloomulikke elupaiku, ole-kuid ja käitumist ning iga liigi paistmist kaugmaalt ja kehvas valguses (nii nagu nad looduses sageli silma hakkavad); 4) andnud näpunäiteid ja kokkuvõtlikke tekste eriti vajalike juhtnööride tähelepanemiseks, mis teeksid pilditahvlid kerge-

mini „loetavaks”. Seega oleme andnud selgeid juhiseid, et raamatu kasutaja saaks pilditahvlite rohkete jooniste seast kiirelt ja täpselt liike eristada.

Tuleb siiski rõhutada, et kuigi oleme kujutanud lindude tüüpilisi seisanguid ja sulestikke, näevad mõned teie poolt silmatud linnud välja hoopis teistsugustena. Mõnel linnul on kulunud või määrdunud sulestik, mõni on jälle kehvas vormis ja seisab ebaloomulikus asendis, või on hoopis heas seisus, kuid on üsna veidras poosis, mida pole tahvlil kujutatud. Ka valgus võib kõiki värvusi moonutada või muuta mustreid vä-hemkontrastseks. Seega tuleks illustratsioone võtta kui juhen-deid, mitte aga oodata, et iga seisang või sulestiku üksikasi teie poolt vaadeldava linnuga kokku sobiks – loodus pakub roh-kem võimalusi.

Sulgimine ja sulestiku kulumineNiipea kui sulg on lõpuni kasvanud, muutub ta surnud keha-osiseks. Päike pleegitab ja hõõrumine kulutab sulgi vähehaa-val ning viimaks halveneb nende talitlus sedavõrd, et nad ei suuda tagada lennuvõimet, veepidavust ja soojusregulatsiooni. Suled ei uuene järjest nagu karvad ja küünised, vaid asendu-vad tavaliselt iga-aastase protsessi käigus, mida nimetatakse sulgimiseks.

Sulgimise teine põhjus, eriti pea- ja keresulgede osas, on lindude ühiselus oluline märguandefunktsioon, mis väljen-dub paljude liikide sulestikuvärvustes ja mustrites; eri aasta-aegadel vajatakse erinevaid märguandeid.

Rändeajal on põhjalik sulgimine sobimatu (sageli halveneb sellega lennuvõime), nagu paljudel liikidel ka pesitsusajal (nii pesitsemine kui ka sulgede kasvamine võtavad palju energiat). Seetõttu sulgib enamik liike nende kahe elujärgu vahele jääval ajal.

Pesitsusajale järgnevat, s-o sügisrändele eelnevat aega kasutavad paljud liigid täissulgimiseks. Teised, eriti need, kes

S I S S E J U H A T U S 11

Kiivitaja eredas päikesevalguses (vasakul), nagu ta on kujuta-tud pilditahvlil lk 147, ja kössitamas sombuse ilmaga (pare-mal) – tegemist oleks nagu täiesti erinevate liikidega.

Hõbekajakas sügisel iga-aastase täissulgimise lõpul: üksnes välimised hoosuled kasvavad veel. See muudab linnu näivalt tömbitiivaliseks, kusjuures enamus mustast tiivatipust on veel välja kasvamata!

talvitavad troopikaaladel, läbivad oma iga-aastase täissulgi-mise talvituspaikades.

Paljudel hilissuvel täielikult sulgivatel liikidel on osaline sulgimine ka varakevadel, mille käigus asenduvad mõninga-sed keresuled ja tiiva-kattesuled (kuid mitte hoosuled). Tal-vise täissulgimisega kaugmaaränduritel uuenevad mõned keresuled kas enne sügisrännet või enne kevadrännet.

Väga suurtel lindudel, kes sõltuvad kahanematust lennu-võimest ja kes teevad sageli purilendu, nt suured röövlinnud, toonekured ja pelikanid, asenduvad hoosuled aeglaselt, suuremal osal aastast. Kuna uus hoosulg kasvab vaid 5–10 mm päevas, vajab hoosulg uuenemiseks aega kuni kaks kuud (suurte kotkaste ja pelikanide omad koguni 2,5 kuud). 10–11 laba-hoosule ja 15–22 küünra-hoosule täielik asen-dumine nende suurte lindude kummalgi tiival kestab 3–4 aastat, et vältida lennuvõimetust.

Partidel ja hanedel langevad hoosuled välja üheaegselt. See toimub suvel, tavaliselt pärast pesitsemist või pisut enne selle lõppu. Nad jäävad lennuvõimeta 3–7 nädalaks (mida suuremad linnud, seda kauemaks). Ellujäämiseks hoiduvad nad veetaimestiku varju või eemalduvad hoopis avamerele.

Paljudel partidel on mõneti omapärane ja keerukas sulgi-misstrateegia. Isaste hundsulestik kujuneb tihti hilissügisel, kuna pardid heidavad paaridesse tavaliselt talvel. Suvel, mil teiste lindude isased on kõige enam rakkes, saavad isaspardid endale hoopis emaselaadse, varjevärvusega puhkesulestiku, et paremini maskeeruda, kui jäävad ajutiselt lennuvõimeta.

Sookurg on maismaalindude hulgas ainulaadne selle poolest, et tal langevad suvel kõik hoosuled samaaegselt välja nagu partidelgi. Sulgimine toimub ilmselt üle aasta või veelgi pikema vahega. Sulgiv lind püüab end hõredates soometsa-des või roostikes varjata, kuni saavutab sügisrände eel jälle lennuvõime.

Nagu nendest näidetest selgub, on sulgimises märkimis-väärseid erinevusi ja peaaegu igal liigil on sulgkatte uuenda-miseks oma strateegia. Et neid kõiki mõista, on vaja eritead-last, ent põhitõed on hõlpsalt arusaadavad. Neid on kasulik teada, kuna võimaldavad teil määrata lähimaalt piisavalt hästi vaadeldud lindude vanust, isegi liikidel, kelle erinevad vanuserühmadel on ühesugune sulestik. Õige vanusemää-rang toetab liigimääramist ja on mõnikord isegi selle vajalik

eel tingimus. Linnu vanuse hindamisest veelgi olulisem on tema soo kindlakstegemine. Paljudel liikidel on täiskasvanud emaslindude ja noorte isaslindude sulestikud väga sarnased (nt sarviklõokesel, mõnel rästaslasel, kuldnokkadel, paljudel vintlastel ja tsiitsitajatel, ent kui õnnestub vanus määrata, saab neid kaht soorühma eristada.

Kui noored linnud lennuvõimestuvad, siis on neil värsked hoo- ja tüürsuled, kuna aga vanalindudel on kulunud suled, sest need on neil kasvanud kuus kuud kuni peaaegu terve aasta. Varsti pärast seda hakkavad paljude liikide vanalindu-del täissulgimise käigus hoo- ja tüürsuled vahetuma ning peatselt on pilt vastupidine – enam-vähem hilissuvest alates on vanalindude tiivad ja saba „värskemad” kui noorlin-dude omad. Kuna noorussulestiku vastupidavus on mõne-võrra kehvem ning järelikult allub see kergemini luitumisele ja kulumisele kui hilisemad sulerüüd, muutub erinevus sü-gise ja talve kestel silmanähtavaks.

Paljude liikide noorlindudel on ka keresulestik veidi ko-hevam ja tuhmim ning nende hoo- ja tüürsuled ja osa katte-sulgi on sageli pisut kahvatumad ja vähema läikega ning ka kitsamad ja teravatipulisemad, kuna vanalindudel on pisut tumedamad, läikivamad ja laiemad suled ning suletipud on rohkem ümardunud. Aeglasemalt uuenevate hoosulgedega liikidel, nt suurtel kullilistel, võib noorlinde sageli ära tunda ühetaoliselt värskete (või kulunud) hoo- ja tüürsulgede järgi, kuna vanemaid linde võib eristada pikkuse, tumeduse ja kulumisastme poolest pisut ebaühtlaste hoosulgede järgi.

Mõningate liikidel on ka noorlindudel hilissuvine ja vara-sügisene täissulgimine, mis värskendab tiivad ja saba alles mõnekuistel lindudel, nt lõokestel, mustpea-roolinnul, roo-habekal, sabatihasel, kuldnokkadel, varblastel ja halltsiitsita-

12 S I S S E J U H A T U S

Erinevus urvalinnu vana- ja noorlinnu tüürsulgede talvise värvuse ja kuju vahel. Pange tähele vanalinnu sulgede ümaramaid tippe ja värskemaid servi.

Kaks isast kivitäksi kevadel. Vasakpoolsel on mustad tiivad ilma heleda servata ja ta on vähemalt kaks aastat vana. Parempoolsel on tume-hallikaspruunid tiivad (noorlinnu hoosuled) heledapoolsete servadega ja ta on seega ühe aasta vanune.

Kaks kalakotkast sügisel. Ülemisel linnul on tiiva tagaserv pisut ebatasane ja hoosuled pole päris ühetaolised – too on vanalind. Alumisel linnul on hoosuled ühetaoliselt värsked ja isegi pikemad, selgelt valgetipulised – too on noorlind.

mustad tiivad

ad.

1.s.

tume-hallikas-pruunid tiivad

ad.

juv.

selgelt ebatasane tiivaserv

sile tagaserv

ad. talvel 1.t

jal. Pärast seda postjuveniilset sulgimist pole nende liikide vana- ja noorlindude eristamine võimalik.

Kuidas linde määrataÜks tulevase linnuvaatleja tundmusi on avastamisrõõm. Sel-leks aga ei tooda kellelegi midagi kandikul kätte. Läbielatud kimbatused ja eksimused võivad algaja panna pettuma, kuid üldiselt kannustavad need teda uuesti pingutama. Ometi või-vad mõned üldised nõuanded kasuks tulla. Lindude välimää-ramine on iseenesest üsna raske tegevus.

Esimene küsimus võib kerkida, kui kahtlete, kas üle nõm-me lendas karvasjalg-viu või kas aias laskus kase otsa koldvint: „Kas see on võimalik?” Kas see liik võiks meil esineda ja praegusel aastaajal? Vaadake mõne tavalisema liigi kirjeldust (antud juhul isast hiireviud ja rohevinti), kui sagedustähis ja levikukaart seavad nähtud „harulduse” kahtluse alla!

„Kas see elupaik on ikka õige?” Igas liigikirjelduses on viidatud vähemasti mõnele biotoobile, kus selle liigi elu-olu laabub. Kui ei klapi, otsige teisi võimalusi.

„Kas vaadeldud linnu käitumine sobib kokku raamatus kirjeldatuga?” Paljudes kirjeldustes (küll mitte kõigis) viida-takse iseloomulikule lennule ja liigutustele, pelglikkusele, seltsivusele või toitumistavadele. See on tõepoolest uus kinni-tus, kui vaadeldud tunnused ühtivad nendega, mida on kirjel-datud oletatava liigi puhul.

Kui kõik, mida olete vaadelnud, sobib kokku väljavalitud kirjeldusega, on aeg täpsemalt kontrollida linnu välimust. Esiteks tehke kindlaks, mis suurust lind on. Kui suurus sobib, on palju hilisemaid kahtlusi ära hoitud. Seepärast on vaja näha palju vaeva, veendumaks, et suurushinnang ühtib raamatus antuga. Mõnele näib tundmatut lindu määrates olevat tühine ja hõlpus asi hinnata tolle suurust eksimatult. Kuid kogemu-sed näitavad, et nii algajad kui ka kogenud linnuvaatlejad tee-vad tihti vigu. Ja kui te juba olete eksinud linnu suuruse suh-tes, siis on kerge visalt järgida vale juhtlõnga: „Oh-jaa, ta paistis täiesti sarnane punaselg-õgijaga, aga oli tükk maad suurem!”

Eelarvamus linnu suuruse suhtes võib teid viia eksiteele. Aitab järjepidev välipraktika, eriti kui ühitada see raamatus esitatud suuruste hoolsa uurimisega.

Eksituse allikaks, millega linnuvaatlejad mõnikord kokku puutuvad, on optiline suuruseillusioon, mis tekib, kui linnu-parve uuritakse võimsa suurendusega vaatlustoru abil. Kuna vaatlustoru kahandab vaatevälja õige palju, näivad kaugel

eemal olevad linnud suurematena kui eespoolsed liigikaasla-sed, olles tegelikult sama suured.

Suurusetaju mõjutab ka kontrast linnu ja tagapõhja vahel. Reeglina muudab tugev kontrast linnu suuremaks, kuna nõrgem teeb ta näivalt väiksemaks. Tume lind näib tumeda mere taustal väiksemana kui valge lind, kuigi on sama suu-rust. Ja hele lind ei paista heledal taustal nii kogukas kui must.

Pärast seda, kui olete püüdnud hinnata linnu suurust, järgneb rida olulisi küsimusi: „Kas nokk on väike või suur, kiilukujuline või peenike? Kui nokk on pikk ja sale, kas ta on peast pikem? Milline on kehakuju? Kas linnul on pikk või lühike kael ja saba? Kas jalad on silmatorkavalt pikad ja peened või päris n-ö keskmised?” Lahendage sellised küsi-mused kohapeal, lindu vaadeldes, mitte kodus, sest mälu ki-pub tuhmuma ja te pole enam võimelised ebakindlaid üksik-asju kontrollima. Ideaalne oleks, kui teete mõningaid märkmeid ja skitse, kuni lindu näete. Isegi väga kohmakas visand osutub hiljem väga kasulikuks, kui uurite raamatuid või peate sõpradega nõu.

Nüüd vaadake värve ja mustreid ning küsige endalt samu küsimusi nagu linnu kuju puhul: „Millised on ala- ja ülapoo-le peamised värvid? Kas seal on mõni ere ja värvikas laik? Mis värvust on jalad, silm ja nokk? Kas on mõni hele tiiva-vööt või kulmuriba? Kas on mõni tähelepandav muster kurgualusel, rinnal, seljal või kiirul? Kas kere on seljaga sama värvust või hoopis kontrastselt valge? Kas sabal on valge serv või mõni muu muster?”

Kui uurite linnu sulestikku, pidage meeles, et ilm ja valgus mõjutavad värvitaju. Päikesepaistelisel keskpäeval näivad ülapoole värvid tunduvalt heledamatena, aga peenemad nüansid võivad olla hägustunud või kadunud ja alapool on tumedamas varjus. Pilves ilmaga kontrastid kahanevad, ent teisest küljest on õrnad varjud selgemini nähtavad. Hämara-tel ja süngetel päevadel on raske näha nii õigeid värvusi kui ka mustreid.

Lõpuks pidage meeles, et lindude puhul on häälitsused tähtsaks juhtlõngaks. Sarnanevate liikide eristamiseks (näi-teks kahlajate, lõokeste, kiurude ja põõsalindude puhul) on väga tulus võrrelda seda, mida kuulete, raamatus kirjutatuga, tehes seda juba väljas, vaatluspaigal. Proovige kuuldud häälit-susi ka pähe õppida või üles märkida omaenda tõlgendustena ning võrrelge neid märkmeid hiljem kodus helikandjale sal-vestatud linnulauluga.

S I S S E J U H A T U S 13

Sellest, kas valgus on vastu või päri, võib sõltuda linnu kuju tajumine. Vaadates vastu valgust, paistab see hele-tilder saledamana („valgus sööb servad ära”) sellest linnust, keda vaatleja näeb oma tagant lähtuvas valguses.

vastu valgust

Linnu ja tausta vaheline kontrast mõjutab suuruse tajumist. Tume söödikänn näib heleda tüüne mere taustal suuremana kui tumeda ja tormise mere puhul (vrd 2. lind vasakult ja 1. lind paremalt), kuna heledama kaljukajakaga on lugu vastu pidine (vrd 1. lind vasakult ja 2. lind paremalt).

pärivalgust

14

LUIGED Cygnus Väga suured valged veelinnud. Kael pikk, küünitavad selle abil madalvees toidu järele. Jässaka kehaehitusega, vaevaline len-dutõus nõuab vee peal jooksmist ja tugevaid tiivalööke. Kõn-nak kohmakas ja kõikuv. Toiduks pms põhjataimed. Pesa maapinnal või taimekuhilal vesises soos, järvel või kaldal. Paar elab koos kogu elu. Talvel seltsinguline.

Kühmnokk-luik Cygnus olor Hp+r 3 (3000–3500♂♀) L5 T4/3

P 140–160 cm (kere u 80 cm), SU 200–240 cm. Pesitseb mere ääres (ka saartel) ja harvem madalaveelistel roostikuga järve-del. Vastupidav, talvel vajab lahtist vett. Pesa suurel roovarte jms kuhjatisel või randa uhutud mereheidisel. Pole eriti kart-lik, võib olla agressiivne. ♂♂ võitlevad reviiri pärast tiivapladi-naga mööda vett tormates ja pikalt liueldes.

VÄLITUNNUSED Ülisuur. Sulestik valge. Kael väga pikk, pea väike. Saba suhteliselt pikk ja teravatipuline (näha siis, kui luik põhjast toitu küünitab). Nokk oranžpunane, esiletungiva musta laubakühmuga, sõõrmed, nokaservad ja -naast mus-tad. Kaela hoiab kas päris sirgena (nagu laululuik) või ujudes enamasti S-kujuliselt kõverdatuna. Tõrjeseisangus kergitab tiibu nagu purjesid ja hoiab pead madalal selja kohal. Sugu-pooled omavahel sarnased (♂ suurem, suurema nokaküh-muga, eriti pesitsusajal, nokk tumeoranž). Lennul on teda raske kaugelt eristada laululuigest; aeg-ajalt siiski hoiab pead nurkjalt allapoole. – Juv.: hallikaspruun roosaka varjundiga; nokk alul tumehall, siis roosakashall, ilma kühmuta. Erineb noorest laululuigest tumedama ja pruunikama sulestiku poolest. Valge sulestiku omandab 1.s või 2.sg. Haruldane tei-send on puhasvalgena koorunud nn poola luik.

HÄÄLITSUSED Enamasti kuuldub järsku norsatavat või narisevat „hjurr!”. Üksi ujuvad linnud teevad kontakti otsides mõnikord kajakalaadset „ga-oh”. Juv. ja imm. piiksub nõr-galt „büi-büi-büi-...”. Ründehüüd meenutab mao sisista-mist. Lennul on tunnuslik iga tiivalöögiga kaasnev vali vuhisev heli.

Laululuik Cygnus cygnus Hr 4 (70–100♂♀) L3 T5/4P 140–160 cm (kere u 75 cm), SU 205–235 cm. Pesitseb tundraveekogudel ja metsavööndi hõreda taimestikuga väike-järvedel, paisjärvedel ja rabalaugastel. Tüüpiline põhjapoolse-te alade lind, kuid nüüdisajal on levinud lõuna poole, muutu-des vähempelglikuks ja usaldavamaks. Talvitab Loode-Eur avavetel, harva ka Eesti lahtedel; läbirändel seltsinguline. Vastupidav, kevadrändel järgib jää sulamispiiri.

VÄLITUNNUSED Ülisuur. Sulestik valge, kuid kevadel ja suvel on paljudel pea ja kael määrdunudpruun (harva ka kühm-nokk-luigel). Kael pikk, ujudes hoiab selle ülaosa püstiselt. Kõige paremini saab kühmnokk- ja väikeluigest eristada pika

kiilukujulise, ulatuslikult kollase mustatipulise noka järgi. Kollane ala ulatub silmast sõõrmete alla. –Juv.: hall (pruuni varjundiga), selgesti vähem pruun ja pisut heledam kui noor kühmnokk-luik; väga sarnane noore väikeluigega, ent Briti saartel sageli pisut heledam. Nokk on vanalinnu omast eri-nev (musta asemel on roosa, kollane osa on valkjas).

HÄÄLITSUSED Ülimalt häälekas. Valjud trompethäälsed hüüded sarnanevad väikeluige omadega, kuid on tavaliselt valjemad ja meloodilisemad, keskmiselt pisut madalama lõpuga, kolme-neljasilbiline „kluu-kluu-kluu” (väikeluigel üks-kaks lühemat silpi). Tiivalöökide heli on vaevukuuldav sahin, kuid ei ole kühmnoka heliseva tiivavihina taoline.

Väikeluik Cygnus columbianus L3 T7/6 P 115–127 cm (kere u 60 cm), SU 170–195 cm. Meie alamliik bewickii pesitseb Jäämere äärsetes tundrates, talvitab Loode-Eur-s.

VÄLITUNNUSED Väga suur. Sarnaneb laululuigega, on aga väiksem ja pisut lühema kaelaga, suhteliselt suurema pea, jässakama kere ja lühema nokaga; üksikut lindu vaadeldes on neid erinevusi raske märgata. Kindlaim eristamine on nokamustri järgi – väikeluigel on kollane laik pisut väiksem ja (Eur alamliigil bewickii) rombjas või ümmargune, harva kiiljas (meenutab laululuige oma, kuid kollane ei küüni sõõrmetest ettepoole ja must ala on suurem). Kogenud kõr-vale on ka häälitsus hea tundemärk (vt allpool). – Variant: väga harva esineb eksikülalisena P-Am alamliik columbia-nus, keda iseloomustab peaaegu üleni must nokk (üksnes pisikese kollase laiguga silma ees). – Juv.: hallikas (sageli tumedama varjundiga kui laululuik). Nokamuster sama jaotusega kui vanalinnul, kuid musta asemel on roosa, kollase kohal valkjas.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Hüüded sarnanevad laululuige oma-dega, kuid on vähem kõlavad, klähvivalt tuututavad, kesk-miselt vilistavamad ja pehmemad (justkui kaksikvokaal sed). Lennuhäälitsus, vastupidi, on pisut kumedam. Kõik helid on ühe-kahesilbilised, mitte kolm-neli järjestikku.

Lumehani Anser caerulescens E** P 65–75 cm, SU 133–156 cm. Pesitseb Siberi kirdeosas (Wran-geli saarel) ja P-Am-s. Eur-s tõeline eksikülaline või (sageda-mini) vangistusest pagenu.

VÄLITUNNUSED Suur-laukhane kasvu. Kaks alamliiki. – Ad.: nokk ja jalad punakad. Valge teisend on valge, mustade laba-hoosulgedega; tumedal vormil (nn sinihanel) on valged ai-nult pea, eesselg ja sabatipp, kuna muu sulestik on mitut tooni hall, tiibade eesosa ja sabapealne heledam. – Juv.: sulge-deta osad tumehallid. Sulestik kahvatuhall valkja sabapealse ja tumedamate hoosulgedega (valgel vormil) või päris ühetao-liselt tumehall (tumedal vormil). – Võib segi ajada pisema

väike-lumehanega (A. rossii; lk 422), kuid tollel on lisaks väiksemale kasvule palju väiksem nokk.

HÄÄLITSUSED Üsna iseäralik pehme kõrgemalõpuline kaa gatus „kuek”. Hoiatus-hüüd on kume kaagatamine „angk-ak-ak-ak”.

Kühmnokk-luik Laululuik Väikeluik

KM

H A N E L I S E D 15

KÜHMNOKK-LUIK LAULULUIK VÄIKELUIK

LUMEHANI

ad. ad. ad.

colum -bianus(Põhja-

Ameerika)kollane küünib sõõrmete alla

pikk saba

juv.

juv.

juv.

juv.

juv.

1.t (II)

1.t (II)

1.t (II)

kontrastirohke sulestik hajusam kontrast

ad.

ad. (nn sinihani)

ad.

1.t

lumehani grööni suur-laukhanede seas

nokal vähem kollast kui laululuigel

põllul puhkamas paar pesitsusveekogul

kollase ala suurus on mõnevõrra

muutlik

juv. võib paista üllatavalt pikanokalisenaluitunud

kahkjaskollane

silmanähtavalt lühem kael kui laululuigel

Islandi 1.t isendid omanda-vad valge välimuse rutem kui Fennoskandia või Venemaa omad

1.t 1.t

KÜHMNOKK

oranž-punane

iseloomulik külgvaade –

pikem ja sirgem nokk kui

väikeluigel

bewickii(Euroopa,

Siber)

LAULULUIK/VÄIKELUIK

mustad hoosuled eristavad lumehane temaga sarnanevast koduhanest

must

16 H A N E L I S E D

HANED ja LAGLED Anser, BrantaSuured jõulise kehaehitusega hanelised. Veelinnud, kes söövad taimset toitu. Rohusöömisele kohastumuslikult on neil tugevad ja üsna pikad jalad, mis kõndimise hõlbustami-seks paiknevad kere keskosas. Kael on keskm pikkusega, nokk kooniline ja tugev, alanoka serv hambuline. Seltsingu-lised, eriti rände ja talvitamise ajal. Arad ja ettevaatlikud, kuid paigus, kus neid ei kütita ega häirita, võivad nt arktilistest pesitsuspaikadest pärit noorlinnud olla sügisel lausa kartma-tud. Rändsed, järgivad põliseid lennuradu. Rändavad pere-konniti või suurte V-kujuliste või „lainetavate” parvedena. Kaks perekonda: „hallid” (haned – Anser) ja „mustad” (lag-led – Branta). Pesa maapinnal, udusulgedega vooderdatud. Monogaamsed, paarid kogu eluks. Poegi hooldavad mõlemad vanemad. Vanalinnud langetavad sulgides kõik hoosuled korraga ja on u 3–4 nädalat lennuvõimetud, viibides tavaliselt koos alles lennuvõimestumata poegadega.

„HALLIDE” HANEDE ERISTAMINEEhkki teoreetiliselt peaks viie „halli” haneliigi välimääramine olema probleemivaba, osutub praktika teistsuguseks. Haned on tavaliselt arad linnud, kes ei talu lähenemist. Huvipakku-vad isendid on osalt teiste hanede parve sekka või taimede varju peitunud või on oma jalad mudaseks teinud või on lihtsalt puhkama heitnud, enne kui oleme nende noka ja jalgade värvust jõudnud seirata. Isegi mõõdukast kaugusest ja vastu valgust osutub üllatavalt raskeks noka ja jalgade värvust õigesti hinnata. Rabahanel muundub oranžpunane kaugelt või pilvise ilmaga vaadeldes sageli nt tuhmilt tomat-punaseks ja võib mõnikord jätta roosakaspunase mulje. Ka valgusolud võivad hanede eristamist segada. Suuruse hinda-mine osutub mõnikord lõksuks. ♂♂ on suuremad kui ♀♀, vanalinnud kogukamad kui noored. Äärmused võivad sega-dusse ajada, kui nad on seotud segaparvega – ainuüksi suurus vihjab, et nad peaksid kuuluma eri liikidesse. Enim probleeme põhjustab rabahanest, lühinokk-hanest ja suur-lauk-hane noorlinnust koosnev kolmik, keda saab määrata nokka (kuju ja mustrit), suurust ja proportsioone võrreldes ning laia pesitsemislevila ulatuses geograafilisi erinevusi ar-vesse võttes; rabahanel tuleb mängu vähemalt kaks erinevat alamliiki ja ilmselt mõni vähearvukas vorm. Noored ja kogu-ni mõned täisealised lühinokk-haned ei ole mitte alati „tüü-pilise” väljanägemisega ning nii valguse nurk kui ka eelnev kogemus on eksimatuks määramiseks olulised. Mõnel noo-rel suur-laukhanel puudub mitte üksi tume nokaküünis, vaid ka osa tumedaid laike nokatüvikul ja -seljakul ning nad meenutavad esimesel pilgul rabahane. Muidugi on hanede määramisel oluline hinnata nende tõepärast vanust. Hanede

vanusemäärangud on kõigi liikide puhul ühetaolised ja põhi-nevad peente kurdude leidumisel kaelal, teatud sulgede ku-jul ja tipukujul ning selgete valgete tippude olemasolul; sel-lele järgneb enamiku liikide puhul kaudse vanusetunnusena nokaküünise värvus. (Vt all vasemal olevaid jooniseid.)

Suur-laukhani Anser albifrons L3P 64–78 cm, SU 130–160 cm. Pesitseb Eur kirdetundrates (ssp. albifrons), talveks rändab Lääne-, K- ja Kagu-Eur-sse; Gröönimaal pesitsev asurkond (ssp. flavirostris, mõne arvates omaette liik) talvitab Iirimaal ja Edela-Šotimaal.

VÄLITUNNUSED Keskm kasvu, pigem lühikaelaline ja jässa-kas. Jalad oranžpunased. Ad. paistab silma nokatüvikut ümbritseva valge laubaga ja ristipidiste mustade laiku-dega kõhul, mida leidub veel ainult väike-laukhanel, kes aga on märksa pisem. Väljapaistev kollane silmarõngas puudub (vaid mõnel on vähemärgatav kitsas rõngas); tal on tüsedam nokk; valge lauk ei küüni tavaliselt kiiruni ja on külgvaates tublisti püstisem (lauk küünib eeskiiruni väi-ke-laukhanel ja külgvaade on nurkjas). Alamliik flavirost-ris (vt lk 17 tahvlil) on pisut suurem, pikemakaelalisem ja tüsedama nokaga, tumedama sulestikuga (eriti rinnal), oranžkollase (kitsa roosa tipuga) nokaga, mille tüvikul on õige pisut kollast. – Juv.: valge laup ja mustad kõhumärgi-sed puuduvad, nokk tumeroosakas, tumeda küünisega. Kaugelt võib segi ajada rabahanega, kuid erineb nokatüvi-ku ja lauba tumedama halli sulestiku poolest, mis vastan-dub heledale põsele; ka pole ülapoolel kuigi selgelt näha heledaid suleservi ja alanoka tüvik pole laialt must nagu rabahanel.

HÄÄLITSUSED Võrreldes raba- ja hallhanega on hüüded kõr-gematoonilisemad ja kõlavamad või loomult katkelised, mitte nii nasaalsed ja madalad. Sagedam hüüd on kahe-, vahel kolme silbiline „kiü-iü” või „kju-ju-ju”. Osa hüüde on mada-lamad, mõneti suuremate hanede laadi.

Väike-laukhani Anser erythropus L5P 56–66 cm, SU 115–135 cm. Pesitseb boreaalmäestike ma-dalsoodes, lodudel ja rabades, pms paju- ja kasevõsastikes. Linnu arvukus on kahanenud ja ta on nüüd kogu Eur-s harul-dane. Fennoskandias reintrodutseeritud (kannavad värvilisi rõngaid) noorlinnud on programmeeritud rändama talveks edelasse, kus biotsiide kasutatakse vähem ja jahi surve pole nii tuntav, nende kasuvanemateks on valgepõsk- lagled.

VÄLITUNNUSED Pisut väiksem kui temaga sarnanev suur-laukhani, kuid tunnused kattuvad vähe. Kõige paremini nähtav tunnus on hästi väljapaistev kollane silmarõngas (ka noortel); valge laup ulatub kiiruni, valge ala on külg-

ebaselged kurrud

nokaküünis tume

selged kurrud

nokaküünis hele

ebaselged heledad lainelised vöödid, suletipud ümardunud

peened valged ristipidised vöödid

ebaselged lainelised vöödid selged

ristvöödidjuv. ad.

HANEDE VANUSETUNNUSED

Suur-laukhani Väike-laukhani

KM

H A N E L I S E D 17

vaates nurgaga; nokk väike („targailmeline”) ja alati roosa, kuid musti kõhulaike on vähem. Tiivad kitsad, lend hoogne, tiiva löögid kiired. Jalad oranžpunased. – Juv.: meenutab noort suur-laukhane, kuid on mõnevõrra väiksem ja üldiselt

tumedam ning nokaküünis on tavaliselt hele. Siiski on sageli eristatav vaid kollase laurõnga järgi.

HÄÄLITSUSED Suur-laukhane omade sarnased, kuid natuke teravamad, heledamad ja isegi kilavad.

SUUR-LAUKHANI

VÄIKE-LAUKHANI

juv.

1.t

ad.

albifrons(Kirde-Euroopa, Põhja-Siber)

fl avirostris(Gröönimaa)

ad.

pikk, ülekaalukalt oranž(kuid võib paista roosana!)

roosakas

suur-laukhani (ülal) ja rabahani talvel puhkamas

tumedad laigud

rohmakamalt tumedalaiguline

albifrons

albifrons

NB! Rabahanel on mõnikord nokatüvikul valge riba

tume

hele juv.

HALLHANI

albifrons

albifrons

fl avirostris

juv.

RABAHANI, ad.

valge laup kujuneb 1.t lõpuks

tume

juv.

ad.

väike, roosa

valge laup ulatub kiiruni

välja-paistev kollane silma-rõngas kõigis sulestikes

tavaliselt õige vähe kõhulaike

kolm väike-laukhane (esiplaanil) ja kaks suur-laukhane

pikatiivaline, tiivaotsad küünivad üle saba

juv. on tumedam ja ühe toonilisem kui suur-laukhane juv.; kollane silma rõngas on tervenisti nähtav

NB! Mõnel suur-laukhanel ulatub valge laup kuni eeskiiruni ja tal võib olla kitsas kollane silmarõngas

SUUR-LAUKHANIalbifrons

lennul väga suur-laukhane moodi; tal on

pisut lühem kael ning väiksem pea

ja nokk

heledate ääristega

üsna ühetooniline

laialt valge

kitsalt valge

tume

ilma laikudeta

tume

hele tiivavööt pole nii selge kui rabahanel

tumedad laigud

ilma laikudeta

18 H A N E L I S E D

Rabahani Anser fabalis L2 (T7) P 69–88 cm, SU 140–174 cm. Pesitseb kõrvalistel taigaraba-des, jõedeltadel ja järvikutel (taiga-rabahani, ssp. fabalis) või tundra märgaladel (tundra-rabahani, ssp. rossicus); mõle-mad talvitavad Lääne- ja K-Eur-s. Läbiränne kulgeb üle L-Fen-noskandia ja Eesti aprilli teisel poolel ja septembris- oktoobris. Tohutud parved puhkavad ja talvitavad L-Rootsi ja K-Eur mee-lispaikadel, harvem Briti saartel. Pelglik.

VÄLITUNNUSED Keskm kasvu kuni suur, enamasti tume, pika-tiivaline. Seesmised hoosuled ja pealtiiva kattesuled selgete val-gete ääristega. Pea ja kael üsna tumedad. Eristub hall- ja lühi-nokk-hanest oranžide (või tuhmpunaste), mitte roosade jalgade poolest; samuti on lennul tiivapealne üsna tume, mitte silmatorkavalt hele, ka tiivaalune tume (vrd hallhanega). Mõni-kord raske eristada lühinokk-hanest, eriti kaugelt, kui noka ja jalgade oranž sageli paistab lausa tuhmpunasena; selg on niisa-ma tume kui küljed (lühinokal heledam) ja rabahanel on tip-mine valge sabavööt kitsam. Paljudel on nokatüvikul kitsas valge rant; sellised võivad meenutada suur-laukhane (vt toda). – Ökoloogiliselt erinevad taiga- ja tundra-alamliigid eristuvad väli-muselt üsna selgesti. Alamliik fabalis on u sama suur kui hall-hani, ent tal on peenem kael, väiksem pea, saledam nokk ja kere; nokk on tavaliselt pikk ja tüvik pole kuigi madal, üldiselt oranž (või tuhmpunane) värvus seguneb mõne isendi alanokal, nokaseljakul ja -tipul tumedaga, teistel on nokatüvik tublisti tumedam, meenutades nii rossicus’e või lühinokk-hane oma. Alamliik rossicus on pisut väiksem, tal on lühem kael, pea ja kael tumedamad ja vastanduvad heledamale kerele selgemalt kui fabalis’el – kõik need tunnused muudavad ta sarnasemaks lühinokk-hanega. Nokk on lühike, madala tüvikuga ja kolm-nurkne; hele (punakas) laik peaaegu alati väike ning alanoka tüvik on madalam ja kõveram. P-Eur suurtes parvedes näivad mõned linnud olevat vahepealsete tunnustega.

HÄÄLITSUSED Tavapäraseim hüüd on madal, nasaalne pa-sundav kahe- või kolmesilbiline kaagatus „ang-ank” või „kaj-ai-ai”, mis parveliikmete hulgas on pisut erineva kõrgusega. Kogenud kõrv tajub, et hüüded on madalamad kui lühinokk-hanel (muidu sarnased).

Lühinokk-hani Anser brachyrhynchus L5 P 64–76 cm, SU 137–161 cm. Rabahane lähisugulane. Pesitseb Gröönimaa, Islandi ja Teravmägede arktilises tundras ja mäenõl-vadel, talvitab Loode-Eur-s. Pesa maapinnal, mõnikord kaljul.

VÄLITUNNUSED Pisut väiksem ja jässakam kui rabahani (fa-balis), suuruselt ja mõõtmetelt u võrdne tundra-raba hanega (rossicus). Jalad roosad (oluline tunnus), kuid kaugelt või kehvas valguses on üpris raske määrata. Nokk üsna lühike ja kolmnurkne, reeglina enamjaolt must, ainult nokatipu ligi-dal on roosa võru (mõnel on roosat pisut rohkem). Pea ümardunud, kael üsna lühike. Pea (ja ülakael) tume-pruu-

nikashall, vastandudes heledale alakaelale ja kerele. Väga vähestel on nokatüvikul kitsas valge ääris (just nagu paljudel raba- ja mõnedel hallhanedel). Alakael ja kere hele-pruuni-kashallid, ülapool tihti sinakashalli „härmakirmega”, rind roosakaskreemika varjundiga. Kere tumedaim osa on küljed (tumedamad kui selg). Lennul on tiivaalused ja selg väga heledad, selgelt heledamad kui raba- ja suur-laukhanel. (Hallhanel on küll heledam tiiva eesserv, kuid hoopis tume-dam selg.) On kasulik teada, et lühinokk-hanel on saba tipu-vööt laiem kui rabahanel. – Juv.: ea määramist vt lk 16. Meenutab vanalindu, ent vähemalt osa noori on ebaselgete tunnustega, olles pisut tumedamad ja pruunimad, vähema erinevusega pea ja kere värvuses ning neil pole ülapoolel sina-kashalli varjundit; jalgade värvus on tuhmim ega ole nii pu-hasroosa kui vanalindudel.

HÄÄLITSUSED Tavahüüded nagu rabahanel, kuid kogenud kõrvale üldiselt pisut (sageli märksa) kõrgemate toonidega. Võrreldes suur-laukhane häälitsustega on nad madalama tooniga ja kaagatused puuduvad. Vahel kuuldub mahedam „vink-vink”.

Hallhani Anser anser Hr4 (600–700♂♀) L4 (T7) P 74–84 cm, SU 149–168 cm. Pesitseb msg elupaikades, pms märgaladel, alates madalatest roostikuga järvedest ja vesistest soodest kuni saarte, rannikute, nõmmede ning kaljuste nõlva-deni jms välja. Suurbritannias pesitsejad on põhil paigalinnud, mujal rändsed. Eestis on arvukuse tõus peatunud, mujal jät-kub. Suvel ongi meil hanedest arvukalt näha vaid hallhanesid.

VÄLITUNNUSED Suur, kogult kõrvutatav vaid rabahanega, kuid tollest jässakam, jämedama kaela, suurema pea ja tüsedama nokaga, mis on üleni roosakasoranž või roosa. Jalad tuhmroosad. Tiivad laiad, lend raskepärane. Sulestik peaaegu ühtlaselt kontrastideta pruunikashall, pea ja kael üsna heledad. Vähestel on vähemärgatav kitsas valge võru nokatüvikul ja paljudel on kõhul mõned tumedad laigud. Lennul on eestiiva ülaosa silmatorkavalt hele-tuhkhall, tera-valt vastandudes tiiva tumedamale tagaosale ja tumedamale seljale. Tiivaalusel paistab heledam eesserv, mis tumedama tagaosaga teeb hallhane tiivaaluse Eur hanede hulgas ainu-laadselt kahevärvuseliseks. Vaatleja eest lendu tõusnud hall-hanesid võib ära tunda suuruse ja helehalli kere järgi, kontrastina mõjuvad tumepruunid küünra-hoosuled ja selg. – Teisendid: läänepoolsed linnud (ssp. anser, st enamik Eur omadest) on suhteliselt tumedamad, väiksemad ja oranžima nokaga; idapoolsed (rubirostris Venemaal ja Aasias) on hele-damad, suuremad ja neil on roosakas nokk; Ida-Eur haude-linnud näivad olevat vahepealsete tunnustega.

HÄÄLITSUSED Valjud madalad nasaalsed kaagatused, ena-masti kolmest silbist, millest esimene on kõrgetooniline (falseti laadne), venitatud (peaaegu kaheosaline) ja surutum

kui järgnevad kaks: „ngaa-ga- nga-nga-...”. Tavaline on ka sama madal „kaang-ang-ang” (sarnaneb mõneti raba-hane hüüuga). Esitused on mitmekesised: osa hüüde on madalad, osa kilavad, sarna-nedes koduhanede häälitsus-tega.

Rabahani Lühinokk-hani Hallhani

KM

H A N E L I S E D 19

RABAHANI

LÜHINOKK-HANI

HALLHANI

TUNDRA-RABAHANIrossicus (Loode-Siber)

RABAHANIfabalis (Põhja-Euroopa)

ad.

ad.

juv.tuhm-oranž

mõnel fabalis’el on rossicus’e-laadne nokajoonis

pikk mõnel on valge võru

pikk

lühike

tume

üsna lühike, jämeda tüvikuga

väike oranž laik

üsna tume

kitsas valge tipuvööt

pikk

selgeltpaistvad valged äärised

mõnel on valge võru

mõned vanalinnud on pruunimad, mitte sinakashalli „härmakirmega”

tume

roosa laik

hele-sinakas-hall

ad.

juv.

ad.

roosa

hele

lai valge tipuvööt

tume

lühike tumedam kui selg

hele sinakashall „härmakirme”

suur hele pea

juv.

ad.

ad.

anser (Euroopa)

anser

rubirostris(Siber)

kontrastselt heledad kattesuled

palju heledam

tume

jäme

tugev, üleni hele

tuhmroosa

laiad heledad suleäärised

roosakas

lai valge tipuvööt

heledam hall

rohtu sööv pesakond

lühike, tömp

hele

fabalis

tume

ühtlaselt tume

ühetaoliselt tume

roosakas-kaneeljas varjund

NB! Ssp. rossicus meenutab lühinokk-hane, kuid pea ja nokk on märksa suuremad ja jalad oranžid

20 H A N E L I S E D

Kanada lagle Branta canadensis Hr7 (< 5 ♂♀) L [T7/6]P 80–105 cm, SU 155–180 cm (esitatud Eur-s vabalt elavate lindude, põhil ssp. canadensis järgi). Pesitseb mujal järvedel ja vesistes soodes, jõekallastel ja mererannas; Eestis laidudel. Am-st sisse talutud liik; paljudes piirkondades pooltaltsas või vähe-masti pole kartlik. Põhialamliigi kõrval on teisigi, neist mõni pisem (nt parvipes), keda Eur-s on harva ja eksikülalistena.

VÄLITUNNUSED Suur, väga pika kaelaga. Valge laik musta kaela ja pea vahel on ka eskimo ja valgepõsk-laglel, ent ka-nada lagle on nondest palju suurem, pika kaela ja heleda rinnaga, mitte mustaga nagu valgepõsk-lagle; kere on pruu-nikas, alt heledam, kurgul on kuklakülgedeni ulatuv valge laik (valgepõsk-lagle näol on valget rohkem, erinevusi eski-mo laglega vt allpool). Tiivad pikad, tiivalöögid üsna aeglased. – Ad.: kreemikasvalged suletipud moodustavad alapoolel ja kehakülgedel peeni vööte; pea ja kael läikivmustad; kurgu-laik puhasvalge. – Juv.: heledad vöödid alakehal ja külgedel on ähmased ja vähem ühtlased, pea ja kael tuhm-pruunikas-mustad; valge kurgulaik helepruuni varjundiga.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Iseloomulikuim hüüd on vali kahe-silbiline nasaalne „oor-lütt”, mille teine silp on kõrgem. Sageli on kuulda madalaid kaagatusi, nt „oo-aank”.

Eskimo lagle Branta hutchinsii E*** P 60–70 cm, SU 125–140 cm. Nüüdisaja linnusüsteemis on ta kanada laglest eraldatud. Pesitseb Kanada ja Alaska arktilises tundras. Nähtud harva Suurbritannias ja Iirimaal; ilmselt on tegu Kesk-Kanadast pärit alamliigiga hutchinsii. Kaasleb valgepõsk-lagle ja lühinokk-hane parvedega. Eestis on olnud üks vaatlus.

VÄLITUNNUSED Umbes sama suur kui valgepõsk-lagle, olles kanada laglest palju väiksem ja jässakam, palju lühema kaela ja lühemate jalgadega. Pea on üsna kandiline ja järsu-laubaline ning väikese nokaga, mis annab linnule sama-suguse „aruka” ilme nagu väike-laukhanelgi. Määrajates vihja-tav valkjas kaelus musta kaela ja helepruuni rinna vahel võib puududa. Ülapool on üsna hele pruunikashall, heledam kui kanada laglel. Vanusemäärang nagu kanada laglel.

HÄÄLITSUSED Kanada lagle omadest toonilt kõrgemad.

Valgepõsk-lagle Branta leucopsis Hr4 (100–160 ♂♀) L3 P 58–70 cm, SU 120–142 cm. Pesitseb koloonialiselt, pms arktilistel saartel ja rannikutel, eelistab kaljuseid kaldaid ja järske nõlvu; ka tasasel tundral. Alates 1970. aastate keskelt asus pesitsema Läänemere laidudele ja rannikule (1981. aastast Lääne-Eesti laidudel). Rändne, enamik läbirännet X – XI alguseni ja IV–V.

VÄLITUNNUSED Keskm kasvu, kaunis jässakas, lühikese paksu kaela, ümmarguse pea ja väikese musta nokaga. Kael ja rind on mustad, pea enamjaolt valge, alapool hõbevalge, ülapool hall ja mustvalgete vöötidega. Kaugmaalt on valget pead lennu ajal raske näha. Mustlaglest (ssp. bernicla) erista-miseks on parim tunnus tugev kontrast musta rinna ja valkja kõhu vahel; hea määramistunnus on ka pisut heledam tiivapealne. Tiivad on veidi pikemad kui mustlaglel ja tiivalöö-kide sagedus nagu suur-laukhanel, natuke aeglasem kui mustlaglel. Parve kuju sarnaneb sageli ebakorrapärase U-ga (nagu mustlaglelgi). – Juv.: vanalinnuga väga sarnane, erine-des põhil vähem selgete küljevöötide ning mitte nii sügav-musta kaela ja rinna poolest; ülapoolel pole heledad suletipud nii selged kui vanalinnul ning must ja hall toon on rohkem

hägustunud. Valkjas „nägu” on üldiselt vähema kollase var-jundiga kui vanalinnul; selle tumeda laigu suurus on muutlik, kuid pole seotud vanusega.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Põhil vaid üks hüüd: läbilõikav ühesilbiline haugatus „kä” või „nkäu”, mille kõrgus parve hulgas pisut varieerub.

Mustlagle Branta bernicla L3 P 55–62 cm, SU 105–117 cm. Pesitseb arktilistel saartel ja rannikutel, eelistades madalat tasast tundrat mereranna ligi-dal. Rändne, põhil läbiränne IX lõpul – X ja V lõpupoolel, hoidub enamasti traditsioonilistele ränderadadele; kevad-ränne sageli massiline. Käitumine pardilaadne, sageli puhkab tihedas parves avamerel ja toitub madalas vees, küünitades põhjast hankima peamist toitu – meriheina; sööb taimi ka mudalaikudel ja rohumaadel.

VÄLITUNNUSED Mõnevõrra väiksem kui valgepõsk-lagle, sihva-kama kere ja pisut pikema kaela, väiksema pea ja kitsamate tiibadega. Tõmmu, päraalune erevalge. Väike valge poolkuu-laik külgkaela ülaosal on nähtav üpris ligidalt. Lennul paistab sihvakana, veidi tahapoole hoiduvate tiibadega; tiivalöögid aegla-semad kui hahal, ent mõnevõrra kiiremad kui valgepõsk-laglel. Rändeparved on sageli väga suured (eriti kevaditi), parv on kor-rapäratu U kujuline või on selles ahelikud segamini. – Teisendid: nominaat-alamliik bernicla (Venemaa, Lääne-Siber; rändab Läänemere kaudu Loode-Eur-sse) on tumehalli kõhu, pisut heledamate külgede ja tumehalli ülapoolega; lääne-mustlaglel, ssp. hrota (Teravmäed, Gröönimaa; rändab Islandi ja Norra kaudu Taani, Inglismaale ja Iirimaale talvitama), on palju hele-dam, kahvatu-hallikasvalge alapoole (selge kontrastina musta rinna suhtes) ja kreemika varjundiga ülapoolega; kirde-mustla-glel, ssp. nigricans (Ida-Siber, Alaska ja Loode-Kanada; Eur-s harv eksikülaline, ajuti eraldi liigiks arvatud; Eestis 2 vaatlust), on terav piir valkjate külgede ja väga tumeda kõhu vahel ning valge poolkuu külgkaelal on suur, ulatub ettepoole, laienedes mõnikord keskele kokku. – Ad.: ülapool ühtlaselt pruunikas-hall. – Juv.: tiiva kattesulgede tipud kollakasvalged ja moodus-tavad vööte; valge kaelalaik alul puudub, kujuneb X–XI. Kõigi kolme alamliigi noortel on tumedamad küljed kui vanalindudel ning on kõhuga üht värvust, muutes alamliikide määramise raskeks või hoopis võimatuks. – 1.t: ülapoolel valgete vöötide jäljed. Oktoobrist kujunevad hrota’l heledamad küljed, võimal-dades eristamist bernicla’st.

HÄÄLITSUSED Hüüd on kuristav kurguhäälne „prok-prok” või „kr-rop”, helikõrgus parves pisut varieerub.

ESKIMO LAGLEjärsk laup

väike nokk peaaegu kõik tõestatult

kohatud isendid on Euroopa äärealadele saabunud ühe- ja kahekaupa Gröönimaalt koos valgepõsk-lagledega

hutchinsii

ad.

KM

nokk väike

H A N E L I S E D 21

Kanada lagle Valgepõsk-lagle Mustlagle

KANADA LAGLE

VALGEPÕSK-LAGLE

MUSTLAGLE

juv.

ad.

ad.ad.

ad.

juv.

hrota (Teravmäed, Gröönimaa)

bernicla (Venemaa)ad.

hrota1.t

hrota1.t

bernicla1.t bernicla

ad.

ühtlaselt hall

valged viirud

nigricans (Põhja-Ameeri-ka) ad.

hele rind

must rind

ssp. parvipes võib vägagi sarnaneda eskimo lagle nominaat-alamliigiga, seepärast tuleb jälgida pea ja noka kuju

tugev kontrast

peened vöödid

hägusad laigud

mõnel on pea kollase varjundiga

ad.

suur valge kaela-laik

mustjas hrota

juv.

valge

tume

berniclaad.

berniclahrota

tume

helehall

pikk kael

ssp. parvipes – kanada lagle väikseim alamliik

väikesed ümardunud tipuga suled noor-lindudel

22 H A N E L I S E D

Punakael-lagle Branta ruficollis [H] L5 P 54–60 cm, SU 110–125 cm. Pesitseb väikeste kolooniatena arktilises tundras jõekaldail või suudmealadel, sageli koos röövlindudega, et olla kaitstud jäärebase ja teiste röövimetaja-te eest. Rändne, veedab talve tasandikel Mustast merest põhjas ja läänes, kahaneval hulgal talvitab Kagu-Rumeenias ja Kirde-Bulgaarias (XI–III). Väga vähesed siirduvad talveks Lääne-Eur-sse. Eestis harv läbirändaja ja erakordne pesitseja.

VÄLITUNNUSED Natuke väiksem kui mustlagle. Kael lühike ja jäme, pea ümar ja nokk väga väike. Sulestik silmatorkav: sügav pähklipruun-punane, must ja valge. Lähedalt eksima-tult äratuntav, ent kaugelt paistab ebaselgena: tume lind laia valge tiivatriibuga. Lennul eristub väikese kasvu, lüheldase kaela, üleni musta tiivaaluse ja väga tumeda tiivapealse ning musta kõhu ja laia valge kaenlaaluse triibu poolest. – Ad.: kokkupandud tiival vaid kaks hästi nähtavat valget, kattesul-gede tippude kujundatud vööti. Põsel kitsa valge äärisega suur punane laik. – Juv.: kokkupandud tiival 4–5 kitsast valget vööti. (Tuhm)punane, laia valge äärisega väike põse-laik (mõnel puudub).

HÄÄLITSUSED Kime kõrgetooniline „ki-kui” või „kik-uik”.

Ristpart Tadorna tadorna Hr3 (800–1200 ♂♀) L [T]P 55–65 cm, SU 100–120 cm. Pesitseb mererannikul, suurte järvede ja jõgede lähedal; eelistab toituda lagealadel, nagu madalveelistel kaldaäärtel, rohustel rannikutel ja küntud põl-dudel (need võivad paikneda isegi veest kaugel). Põhja ja ida pool rändne. Kogunevad hilissuvel Eur ulatuslikelt aladelt hiigelparvedena Saksamaa Põhjamere-rannikule Padumere (Wattenmeer) ääres. Väikeste salkadena sulgivad mujalgi. Pesitseb urus või tihedas põõsastikus ja hoonete all.

VÄLITUNNUSED Keskm kasvu, hanetaoline, pika kaela ja selgejoonelise sulestikuga part. Kere matsakas, nokk tugev ja märgatava laubakühmuga, jalad üsna pikad. Tiivad pikad ja kaunis terava tipuga, normaalsel lennul kaardus, lennu kii-rendamiseks teeb sügavaid tiivalööke. Rändel tavaliselt üsna väikeste salkadena, lennurivi on madalal veepinna kohal. Su-lestikus on ulatuslikud valged alad, pea tumeroheline, nokk punane, üle rinna lai roostepruun vööt, õlasuled, hoosuled, sabatipp ja keset kõhtu kulgev triip mustad. Vanalinnu jalad on tuhmroosad, noorel hallikad. – Ad. ♂: nokk erepunane, suure (eriti pesitsusajal) punase kühmuga. ♂ suurem kasv tuleb esile, kui paar on koos. – Ad. ♀: nokk sageli tuhmim punane, nokakühm väike. Roostepruunid laigud rinnal ja mustad laigud kõhul kitsamad. – Juv.: laup, nägu, lõua- ja kurgualune ning eeskael valged, kiird ja tagakael pruunikas-hallid. Roostepruuni rinnavööti ega musta kõhutriipu pole. – 1.s: nagu ad., kuid lennul eristub laia valge tiiva-eesserva järgi.

HÄÄLITSUSED Häälekas. Kevadisel pulmaajal laseb ♂ järjest

kuulda kõrget susisevat vilerida „slizz-slizz-slizz...”, millele, kui ♀ lennul on, sageli kaasneb lühike pehmetooniline vilis-tus „piu”, ka kahesilbiline „piu-pu”. ♀ kaagatab valjusti ja järsult, pisut nasaalselt „ag-ak-akakakak...”, sageli lennul; hoiatushüüdena ka kahesilbiline veniv „ah-aank” ja kähe põ-risev „grräh grräh rrää”.

Tulipart Tadorna ferruginea E** P 58–70 cm, SU 110–135 cm. Pesitseb msg sisemaa-elupai-kades: ääretus stepis järvede või soolasoode ääres, jõeorgudes, mägedes(isegi viljatutel kaljustel mäenõlvadel), mõnikord veekogudest eemal. Pesa kalju- ja järsakuurgudes, puuõõntes ja varemetes. Enamasti rändne. Sageli nähakse lendamas hästi kõrgel. Lääne- ja P-Eur-s kohatud isendid on vangistusest pagenud. Tulipart on üldiselt veelinnuaedikutes ja parkides peetav liik, kuid mõnikord esineb ta invasioonilinnuna (nt 1994. aastal), lennates oma pesitsusaladelt lääne ja põhja poole.

VÄLITUNNUSED U sama kasvu kui ristpart (mõnevõrra suu-rem) ja samasugust kuju, õige pika kaela ja jalgadega, tiivad pikad ja üsna kitsad. Kere ere-oranžpruun, pea kahvatu-ka-neelkreemjas, laup ja nägu on eriti heledad. Tagaselg, saba ja hoosuled mustad, osaliselt roheka helgiga. Tiiva eesserv nii pealt kui alt valge. Nokk must. – Ad. ♂: kitsas must kaelus. Selg ja rind tumedamalt oranžpruunid. – Ad. ♀: kaelust pole. Nägu enamasti valge.. – Juv. meenutab ♀, kuid tiiva eesmine osa on hallikasvalge.

HÄÄLITSUSED Tavaline on tugev nasaalne prääksumine. Len-nul vali tuututav „ang” ja kahesilbiline „ag-üng” (meenutab mõneti kanada lagle ja – levialaga kokkusobivalt – kauget eesli häält). Mõnikord kostab ka kumisev-põrisev „arrr”.

Vaaraohani Alopochen aegyptiaca E*** P 63–73 cm. Aafr liik. Metsistunud paikne asurkond L-Inglis-maal (sissetalutud 18. saj), Hollandis, Prantsusmaal jm. Elutseb jõgede, järvede ja soodega pargimaastikul. Eestis 1 vaatlus (ilmselt pagenu).

VÄLITUNNUSED Mõnevõrra suurem kui tulipart, samasugune kahvatupruun suure valge tiivalaiguga. Äratuntav püstja seisangu, kere vähema oranži varjundi, tumeda silmaümb-ruse ja, lähivaates, tuhm-roosakaspunase tumedaservalise noka järgi. Jalad pikad, tuhm-roosakaspunased. Rinnal tu-mepruun laik. Sugupooled ühetaolised. Üsna laia individuaal-se muutlikkusega. – Juv.: tuhmim, puuduvad pruun rinnalaik ja silmaümbrus, kiird on tuhmpruun, mitte valkjas.

Vööthani Anser indicus E* P 68–78 cm. Kesk-Aasia mäestike liik; Eur-s esinevad vangis-tusest pagenud metsistunud isendid.

VÄLITUNNUSED Rabahanesuurune, päris kahvatuhall (len-nul paistab enamasti valkjana).

Lähivaates hakkab silma val-ge, kahe musta vöödiga pea. Tagakael tumehall. Hoosulge-de välislabad tumedad. Jalad ja suhteliselt väike nokk kol-lased.

Punakael-lagle Ristpart Tulipart

KM

ilma kühmuta

H A N E L I S E D 23

VÖÖTHANI

juv.

ad.

ristvöödid puuduvad

ad.

väga hele sulestik

VAARAOHANI

ad.

tume silmaümbrus

pikad, tuhmpunased

sugupooled ühe taolised

ad. ♀

juv.

ad.

TULIPART

ad. ♂

ad. ♂ suvel

ad. ♂

ad. ♀

juv.

juv.

juv.

tiiva valge tagaserv

noka-kühm

♂ jääb talveks musta kaeluseta

PUNAKAEL-LAGLE

kitsad silmatorkamatud vöödid

juv.

sulandub hämmastavalt valgepõsk-laglede

parvega

kaks selgelt paistvat valget vööti lai valge küljetriip

jäme kael

rändamas koos mustlagledega

ad.

ad.

RISTPART