Reede, 7. oktoober 2011 | nr 40 (054) www.tallinn2011.ee

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid Tasuta kultuuriväljaanne

MUUSIKA

FOTOKUU

FILMONLINE-FESTIVAL

4. oktoobril avati aadressil www.neunow.com kunsti-festivali Neu/Now online-keskkond, kus esitletakse 23 riigi 135 noore tulevikuta-lendi kunstiprojekti.

Eestist pääses festivalile üheksa tööd. Novembris toimub Tallin-nas ka Neu/Now live-festival.

«Online-keskkonna kaudu kõ-netab Neu/Now festival suurear-vulist publikut, laiendades seega oluliselt ürituse rahvusvahelist mõõdet. Usun, et Eestis loob tao-line festivali formaat võimalusi mitte ainult noortele kunstnike-le, vaid ka uute publiku gruppide kaasamisele,» ütles EMTA vä-lissuhete prorektor ja Neu/Now festivali rahvusvahelise žürii liige Marje Lohuaru.

Eesti noortest kunstnikest näeb Neu/Now online-festivalil Sander Saarmetsa tööd «Pram Tak Mir», Anna-Liisa Elleri tööd «Taaslei-

tud kannel» (Kannel revisited), EMTA ooperistuudio tööd «Ri-naldo», Stella Salumaa tööd «Elu kilukarbis»(Packed like Sardines; pildil), Lauri Hirvesaare tööd «Elektriline pakiveomopeed» (Electric Cargoscooter), Kristi Kongi tööd «Turbulents kui mee-tod» (Turbulence as a method), Age Veeroosi tööd «Võrk» (Grid),  Malle Maltise tööd «Polyvox» ja Svetlana Grigorjeva tööd «Keda ma täna tantsin?»(Whom will I dance today?).

Neu/Now live-festival toimub 17.–20. novembril ja toob Euroo-pa kaasaegseima kunsti Tallinna vanalinna. Esitletakse 17 riigi 35 parimat kunstiprojekti. Live-fes-tivalile pääsenud projekte saab näha ja kuulda Kinomajas, Kanuti Gildi saalis, Kullo galeriis, Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning Must-peade maja valges saalis.

Neu/Now festivalil osalemi-seks kandideeris kokku 231 tööd

27 riigist. Eestist kandideeris 16 tööd, millest live-festivalile valiti viis ja online-festivalile üheksa. Projektid valiti viies kategoorias: visuaalne kunst, disain, film, tea-ter ja tants ning muusika ja heli.

Festivalile said kandideerida kõik lõpetavad või äsja lõpeta-nud kunsti- ja muusikaerialade tudengid ülikoolidest, mis kuu-

luvad ELIA (European League of Institutes of the Arts) võrgustik-ku. ELIA on alates 1990. aastast tegutsev sõltumatu koostöövõr-gustik, mis ühendab 350 Euroo-pa kunsti- ja muusikakõrgkooli. Eestist kuuluvad ELIA-sse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool.

Alanud on Neu/Now online-festival

Kaamerakunsti festival Tallinna Fotokuu

Rainer Sarneti mängufilm «Idioot» võidab paras-jagu südameid ühel Aasia suurimal A-kategooria filmifestivalil Lõuna-Koreas Busanis. Peagi jõuab linateos ka Eesti vaatajateni.Loe lk 3

Tallinna Fotokuu näitused, loengud ja filmid vää-rivad kuulamist-vaatamist. Tutvu kaamerakunsti festivali kavaga!Loe lk 4–5

Lasnamäel resideeruv ja Kadriorus elav helilooja Urmas Sisask esitleb peagi üldhariduskoolide või-malikku hümni. Kui tudengitel on «Gaudeamus», siis miks ei võiks õpilastelgi oma hümn olla?Loe lk 6

Marlo Pascual. Nimeta, 2010. 2 digitaalset värvifotot. 78,1 x 84,8 cm. Kuulub Saatchi galeriile Londonis.

2 ARVAMUS Reede, 7. oktoober 2011

Ajaleht KultuuripealinnVäljaandja: SA Tallinn 2011Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 TallinnMaarja-Liis Arujärv, peatoimetajaAnneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.eeAndreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.eeLiina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.eeEuroopa kultuuripealinna infokeskusRotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinntel: +372 6594 113e-post: infokeskus@tallinn2011.eee-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

KULTUUR KUTSUB

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

AINULT KAKS KÜSIMUST

Euroopa kultuuripealinna-de korraldajad on üsna iseäralikud inimesed. Nad on tihtilugu pidanud kul-

tuuri kaitsmiseks läbi käima nii mõnestki vasktorust ja on seetõt-tu hingelt hellad, aga vaimujõult nagu buldooserid. Muidugi on ka erandeid.

Mõtlesin Euroopale aastal null

Suur hulk selliseid inimesi oli septembri lõpus Tallinnas, kui siin kogunesid Euroopa kultuu-ripealinnade võrgustiku osalised.

See võrgustik loodi 2007. aas-tal eesmärgiga vahetada kultuu-ripealinna ja selle programmi juhtimise kogemusi, sest ehkki konkreetsed olukorrad on igas linnas isesugused, on üldised probleemid – kuidas kaasata lin-

nakodanikke, kuidas kohalikke kunstitegijaid, kuidas navigeerida läbi poliitilistest miiniväljadest, kuidas planeerida rahvusvahelist koostööd – siiski tihtilugu väga sarnased.

Kultuuripealinnade võrgustik on küll täiesti ametlik, kuid toimib kõige paremini just tänu usaldus-likele erialastele suhetele, ilma liigsete formaalsusteta, õhustikus, kus professionaalid räägivad pro-fessionaalidega. Nii on asjast kõige rohkem praktilist kasu.

Nagu selgus vestlustest asja-osalistega üle Euroopa, on endi-selt väga oluline eneseusu küsi-mus.

Niisiis viibisid septembri lõpul Tallinnas peaaegu 30 Euroopa kul-tuuripealinnade esindajat. Kohtu-sime Eesti Kirjanike Liidu mus-ta laega saalis. Kohal oli külalisi Marseille’st, Stavangerist, Ruhrist, Wroclawist ja San Sebastianist.

Kõndisime mööda udust Tal-linna vanalinna, vaatasime jaa-pani arhitekti verivärsket instal-latsiooni Kadrioru pargi puude vahel ja ma mõtlesin Euroopale aastal null. Nimelt viimasele suu-rele sõjale järgnenud ajale, mida ma küll isiklikult sünniaasta tõttu mäletada ei saakski, kuid mil sai – tõsi, esialgu küllalt ettevaatli-kult – alguse ühinenud Euroopa. Selles ajas on minu arvates peidus õppetund. Lubage, ma seletan oma mõttekäiku.

Niisiis, 1940‒1950. aastate Euroopa. Minu kujutluses kaine ja sihikindel. See pärastsõjaaegne

Euroopa, mis Marshalli plaani ja Ameerika sõjaväe kohalolu hei-dutaval toel (ja neid tegureid ei maksa meil Eestis unustada, kui meid vahel siin ida pool ikka veel väike heaolukadedus tabab) on saanud Euroopaks nii, nagu me teda kõigi ta rõõmude ja hädade-ga praegu tunneme.

Et vältida mineviku-konfliktide räigust

Teiseks, Euroopa sündis tar-kade inimeste peades. Omaaeg-set algset ühinemist eestvedavad hinged olid teatavasti vanad me-hed – Monnet, Schumann ja kes kõik veel. Neil oli visiooni ja veel polnud ka ajad, mil visioonide puhul arsti poole soovitati pöör-duda, nagu hiljem naljatades üt-les Helmut Schmidt.

Vanad mehed, kes ei püüelnud mitte niivõrd ühinemise kui ar-kaadia, vaid kui võimaluse poole vältida minevikukonfliktide räi-guse kordumist. Nii-öelda ette-hooldus.

Ometi oli üks aga. Selle nimi oli ja on endiselt bürokraatlik võ-lusõna „kaasamine“. Paljud on avaldanud arvamust, et ühinenud Euroopa on tekkinud ülevalt kant-seliitlikest kõrgustest allapoole ja just seepärast olemegi praeguses ebakindlas olukorras, mida paar-ikümneminutilise tähelepanuvõi-mega internetimeedia sekundi pealt päev-päevalt kajastab.

Nii mõtlesin sellel vaiksel ree-deõhtul, kui läbi piiskade kuma-

sid värvilised kohvikutuled ja oli tunda, et kultuuripealinna aastal on Eesti pealinnas tajutavalt min-gi uus atmosfäär.

Mõtlesin ka Jack Langile ja Melina Mercourile, kes tuntud legendi kohaselt Euroopa kultuu-ripealinna tiitli ühel hommiku-poolikul 1980. aastate keskpaiga lämbes Ateena lennujaamas hili-nevat lennukit oodates välja mõt-lesid. Ettehooldusena või nii.

Aga et liha tuleks luudele nii Euroopa kultuuripealinna kui Euroopa ühtsuse jaoks, on vaja kaasamist.

Tundes, et aasta hakkab lõppema

Sel sügiseselt juba pisut jahedal õhtul Tallinnas – kui oli tunda, et aasta, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, hakkab peagi lõppema – mõtlesin koos kul-tuuripealinnade korraldajatega sammudes, et tegelikult on kõige olulisem just see, kuivõrd mingi linna elanikud usuvad, julgevad uskuda endasse kui Euroopa kul-tuuripealinna.

Uskuda, et nad on erakord-ne kild selles erakordses mo-saiigis, mida nimetatakse Euroopaks, ja et seekord on nen-de kord ja et kui usud, siis on – nagu teadis too Tammsaare tege-lane.

Ilma selleta on Euroopa vaid kumisev vasknõu või kõlisev kul-jus. Või sõna krabiseval europa-beril.

Euroopa on eneseusu küsimusTegelikult on kõige olulisem just see, kuivõrd mingi linna elanikud julgevad uskuda endasse kui Euroopa kultuuripealinna.

Laur KaunissaareTallinn 2011 programmi koordinaator

9 Ehtekunstnik Maarja Niine-mägi, mida kujutab endast rah-vusvaheline ehtekunstinäitus «UltraMarine»?

See on Merle Kasoneni, Kertu Tubergi, Julia-Maria Künnapi ja minu korraldatud värskema eh-tekunsti näitus, mis kestab 6. no-vembrini.

Näituse põhirõhk on fotolavastus-tel ‒ jutustustel ehetest ja merest. Fotod, mida kasutasime, on hästi narratiivsed. Merle oli fotograaf.

Pind näituse jaoks sai spet-siaalselt Noblessneri sadama ala-le loodud. Valukotta polnud kerge näitust teha, tegemist pole näitu-sepinnaga, pealegi asub see kesk-linnast väljas. Loodame siiski, et inimesed jõuavad näitusele.

Kultuuripealinna teemaks on «Mereäärsed lood». Niisiis soovi-sime, et näitusepaik ja nimi olek-sid seotud merega. Ultramarine märgib ultramariini, värvipigmen-ti, mis on sinisem kui meri. Samas tuleneb see ladinakeelsest väljen-dist ultra marinus, mis tähendab «üle mere».

Kunagi jõudis haruldane ja kal-lis värvitoon, mida on tuhandeid

aastaid eraldatud ühest vanimast ehtekivimist lasuriidist, Euroo-passe just üle mere, Kesk-Aasiast meritsi Veneetsia kaudu.

Näituse kujundus on seotud mereääre ja Tallinna vaatega, li-saks ruumiga, kus näitus toimub. Tallinnal on ju hästi pikad mere-vaated, kus linnatuled tekitavad põnevaid siluette. Näitust saab vaadata neljapäevast pühapäeva-ni kella 12‒18.

9 Mis teeb selle ehtekunstinäi-tuse eriliseks?

Näitusel on esindatud 51 kunst-nikku Eestist ja välismaalt, igalt autorilt on väljas kaks-kolm tööd.

Ehtekunst on praegu suisa möllama hakanud, rohkelt tu-leb peale nooremaid tegijaid. Nii suurt ehtekunsti näitust, kus oleks esindatud ka noorem põlv-kond, pole varem Eestis korral-datudki.

Kunstnike valimine näituse jaoks oli raske, sest häid kunst-nikke on tohutult. Kaugemalt tu-lijad on suisa Austraaliast ja Jaa-panist, nende töid pole siin varem nähtudki.

Rahast ja baleriinidestKes ei mäletaks parempoolse majandusteadlase Andres Arraku

lajatamist kultuuriinimeste pihta kohe majanduskriisi puhkedes.«Ma ei jõua seda masu ära kiita… Nüüd saavad isegi luule-

tajad, kirjanikud ja baleriinid aru, et raha tuleb ikkagi ainult majandusest,» lausus Arrak, jagades inimesed oma «tõsitea-dusliku» lähenemisega kahte leeri. Puhhi-tüüpi inimesed olla ettevõtlikud ja Notsud mitte.

Hiljem pillas ka majandusminister Juhan Parts lause, et ha-ritlasi ei huvitagi, kust raha tuleb.

Tegelikkuses peab looja mõtlema iga ihurakuga eelkõige loomingule. Olen korduvalt lahkunud mõnelt teatrietenduselt, sest näitlejad ei ole keskendunud, saali levib pealiskaudsuse ehk raha hais... Ja tõeline looja – kunstnik, ERSO orkestrant või kultuuritöötaja ‒ pole ju kartlik Notsu.

Julgus rahale mitte mõelda sünnitab enamasti suuremaid kunstilisi väärtusi kui kohandumine massimaitset propageeri-vate turundusjuhtide diktaadiga.

Sovjetlik viha «mitteproduktiivsete» kultuuritöötajate vastu on tänases Eestis ühinenud uusliberaalse ja monetaarse raha-kummardamise ideoloogiaga. Valitsus teatas samuti äsja, et kultuuritöötajate palgatõusuks neil taas raha pole, kuigi kait-seministeeriumi eelarve suureneb viiendiku võrra.

Isegi karm ärileht Äripäev hüüatas selle peale juhtkirjas: «Kas rahvas peab tõepoolest kartulikoori sööma hakkama, et meil oleksid veel mõned mittelendavad helikopterid?»

TALO ehk ametiühingute esindajad nentisid, et kultuuritöö-tajate madalate töötasumääradega jäädakse alla isegi lihttöö-del tegutsejatele.

Fakt on see, et maailma majan-dus- või õigemi-ni rahanduskriisi ja ka Eesti riigi kroonilise raha-puuduse juured ei peitu ei bale-riinide ega õpe-tajate «hirmkõr-getes» palkades. Nemad ei juhi riigi majandus- ega rahanduspoliitikat.

Kriisi loojateks olid teatavasti needsamad «teadjameestest» majandusmehed, kes justkui pidanuks teadma, kust raha tuleb ja kuidas «raha teha». Ometi salgasid nad kaua nii kriisi kui selle tegelikke põhjuseid.

Rahanduskriiside käivitajaks on finantsmaailma dereguleerimist toetanud rahandusjõud, kes on teinud poliitikute seas aktiivset lob-by-tööd, et rahandusmaailm saaks piisavalt vabaneda vastutusest ja piirangutest, teenides samas meie kõigi pealt hiigelkasumeid. Majanduskriis on teatud rahandusringkondadele isegi tulutoov.

Eesti riigi kroonilise rahapuuduse taga on ka täielik mak-sualane kultuuritus ja võhiklikkus – võimetus luua normaalset maksubaasi, maksustada kapitali ja jõukust, koguda ressursse hariduse, tervishoiu ja kultuuri rahastamiseks.

Juba kolmandat nädalat protestivad New Yorgi Manhattani fi-nantskvartalis tuhanded inimesed finantsoligarhide omavoli, suur-firmade ja 1% ülirikaste ahnuse vastu. Isegi rahausku ameeriklased on aru saanud, kust kala tegelikult mädanema on hakanud.

Nii et enne, kui kohalikud «majandusgeeniused» baleriine tümitama hakkavad, võiksid nad rääkida rahandusmaailma rollist majanduskriisi tekkes ning pakkuda töötavaid retsepte riigieelarvesse pidevate rahavoogude tekitamiseks, et saaks maksta korralikku palka nii baleriinidele kui ka õpetajatele.

«Eesti kroonilise ra-hapuuduse juured ei peitu baleriinide või õpetajate «hirmkõr-

getes» palkades.»

Piret Potisepp

Linlaste ja külaliste kujundatud vanalinna kaarti vaadates hakkas id silma kolm domineerivat soo-vi. Suurim neist oli, et vanalinn oleks kaetud ühtlase tasuta inter-netivõrguga.

Ettepanekute esikolmikusse mahtusid veel autode sõidukeeld vanalinnas ja jalgrattateede raja-mine ning rataste kinnituskoh-tade paigaldamine. Kogukond soovib autode asemel vanalinnas näha liiklemas jalakäijaid ja jalg-rattureid.

Inimestele tegi muret ka ava-like tualettide puudumine. Tõsi, vanalinnas on mitmesuguseid toitlustusettevõtteid, kuid vaja-dusel nende tualettide külastami-ne ei ole lahendus.

Kõige rohkem avaliku tualeti sümboleid paigutati Vabadu-se väljakule ja Raekoja platsile. Soovitud tualetid peaksid olema kasutatavad ka invatualettide ja mähkimisruumidena.

Nii kohalikud kui ka turistid

tundsid puudust kauplustest, kus pakutaks meeneid ja kaupu, mida toodetakse Eestis ning mis on seotud Eesti traditsioonide ja sümboolikaga.

Turistide põhiprobleem oli puudulik transpordiinfo. Sooviti süsteemset Tallinna linna ühis-transpordi kaarti, mis oleks lisa-tud Tallinna linna kaardile.

Vanalinna sooviti toidu- ja esmatarbekauplusi ning ööpäeva-ringselt avatud esmaabipunkte.

Autode asemel sooviti vanalinna jalgrattaid ja tasuta internettiDisainiöö festivalil paigutati projekti «Cities For All – Tal-linn For All» raames 19. septembril Vabaduse väljakule 40 m² suurune vanalinna kaart ‒ Gulliver Map. Iga mööduja sai võimaluse kaarti täiendada.

Foto: Ehtekunstistuudio Gram

3FILMReede, 7. oktoober 2011

Liina Luhatsliina.luhats@tallinn2011.ee

Filme võib konstrueerida iga-sugustest kirjandustekstidest. Režissöör Rainer Sarneti sõnul pakkus talle huvi just klassika, kuna sellel on tavaliselt meeldiv omadus olla ka enda staatuse vääriline.

Loomulikult on kõigil raama-tust oma ettekujutus ja võib tek-kida küsimus, kuidas keegi üldse julgeb filmitegemiseks niisugust teost ette võtta. Sarnet aga klas-sikat ei karda.

Dostojevski koht pole kosmoselaevas

Lavastuslikult pidas Sarnet kõi-ge õigemaks, et klassikalisel teo-sel lastaks jääda oma konteksti. Kõike ei pea kaasajastama, Dos-tojevski kirja pandud tegevusi ei pea viima kosmoselaeva ning vürstist pole tarvis teha kinnisva-

ramaaklerit. Võrdluseks ‒ 1990. aastatel nägi ilmavalgust ekrani-seering, kus «Idioodi» tegevus toimus reiviajastul ja peategelane oli extasy’t tarbiv nooruk.

«Seda vaadates tekkis mul kü-simus, miks mitte teha siis kohe reivifilmi, miks «Idioodi» peate-gelast Mõshkinit sinna üldse vaja oli,» kirjeldas Sar-net oma tundeid. «Ega kõnealune film ju halb olnud, aga samas ei te-gelenud see ka eriti Dostojevski käsitletud teemadega.»

«Idioodi» tegevuse konstruee-rimisel jääb režissöör küll ajastu piiridesse, kuid ei ole keskendu-nud mitte kostüümidraamalikult täpse pildi edasi andmisele, vaid tegelaste olemuse kirjeldamisele.

«Klassika on minu jaoks väga eksootiline ja põnev, leian sealt uut ja värsket,» ütles režissöör.

«Kaasaaeg ümbritseb meid ju nii-kuinii iga päev.

Kuigi tekst pärineb Vene kul-tuurikeskkonnast, mängivad filmis Eesti näitlejad. Kirjaniku lisatud remargid, kus on kirjas äärmiselt ekspressiivne emot-sioonide väljendamine, tuli teha natukene eestlaslikumaks.»

Film sündis raamatust järge ajamata. Sarnet konstrueeris es-

mase teksti vaid mälestuste põh-jal kunagi loetust ning kontrollis ja korrigeeris alles tagantjärgi va-jalikke kohti.

Peamine oli, et tegelaste hinge-elu filmivaatajateni jõuaks. Vürst Mõshkini rolli täidab Risto Kü-bar, näitleja, kes suutis samastuda ühtaegu ülimalt rahuliku ja samas väga närvilise tegelasega.

«Risto sobis rolli hästi. Mõsh-

kin pidi olema inimene, kes kõiki teisi tegelasi köitis, tema vahetu olek pidi jätma sümpaatse, kuid siiski inimlike vigadega isiku mul-je,» kirjeldas Sarnet.

Kõige enam meeldis jaapanlaste tõlgendus

Film on üles võetud Narvas Aleksandri kirikus, Tallinnas do-miniiklaste kloostris ja Mustpea-de majas ning filmitud digikaa-mera asemel filmikaameraga, mis võimaldas olustikku ja tonaalsust hoida kooskõlas Dostojevski ro-maanis kirjeldatuga.

Narva Aleksandri kirik mõjutas õhkkonda ehk kõige enam, hämar valgus ja kuldsed toonid jäid läbi filmi domineerima.

Vähestele tegevuspaikadele ja kindlale tonaalsusele toetumine lõi hea aluse näitlejatööle kesken-dumiseks.

«Tahtsin keskenduda psühho-loogiliste keerdkäikude välja too-misele,» rõhutas Sarnet.

Filmis kuuleb nii vene, itaalia kui ka ingliskeelsest kultuuri-ruumist pärit muusikat, lisaks

helilooja Ülo Kriguli originaal-loomingut.

Teistest raamatu ekraniseerin-gutest pole Rainer Sarnet otseselt šnitti võtnud, kuid oma lemmik on tal nende hulgas küll ‒ Jaapani filmirežissööri Akira Kurosawa versioon 1950. aastatest.

«Seal oli rohkelt Dostojevski vaimu, tegelaste intensiivsus so-bis tekstiga kõige paremini,» kin-nitab Sarnet.

Rainer Sarneti «Idioot» on oma kvaliteeti juba tõestanud, kuna selle maailmaesilinastus toi-mub enne kohalikku esilinastust. Nimelt osaleb “Idioot” oktoobri alguses A-kategooria festivalide hulka kuuluva Busani filmifesti-vali võistlusprogrammis. Lõuna-Koreas toimuvat Busani festivali peetakse Aasia üheks olulisemaks filmisündmuseks, festivali külas-tab igal aastal pea 200 000 ini-mest ning seda hinnatakse kõr-gelt tugeva ja uutele talentidele suunatud filmivaliku poolest.

6.‒14. oktoobril toimuvale fes-tivalile sõidavad filmi esitlema režissöör Rainer Sarnet ja ope-raator Mart Taniel.

Rainer Sarnet klassikat ei kardaEesti uues filmis «Idioot» keskendutakse näitlejatööle ja psühholoogilisele mängule.

14. oktoobrist hakkab Coca-Cola Plaza kobarkinos, kinos Sõprus ja kinos Artis jooksma Rainer Sarneti lavastatud fil-mitõlgendus Fjodor Dostojevski romaanist «Idioot».

«Kaasaeg ümbrit-seb meid niikuinii iga

päev.»

Filmikaaderlik pilt režissöör Rainer Sarnetist (kes-kel) võtteplatsil olukorra üle mõ-tisklmas. Taustal filmis osalevad näitlejad Katariina Unt (vasakus nur-gas), Risto Kübar (paremas nurgas), Roman Baskin ja Kaido Veermäe (ta-gaplaanil).

Foto: Gabriela Liivamägi

Liina Luhatsliina.luhats@tallinn2011.ee

26. septembrist 1. oktoob-rini toimus Tallinnas IV IMC ülemaailmne muusikafoo-rum «Muusika ja sotsiaalsed muutused», kus peaesineja-na võttis sõna ka üleilmselt tuntud artist ja inimõiguste kaitsja Youssu N’Dour.

Youssu N’Dour avaldas pa-hameelt, et majanduskriis on muusika ja kultuuri tarbimisele laastavalt mõjunud. Kõike, mida tahetakse, võetakse raha puudu-mise tõttu interneti vahendusel tasuta ega osata enam näha saa-dava tõelist väärtust.

«Oluline on, et ühiskond ja po-liitilised jõud abistaksid muusi-kuid majanduskriisile vaatamata ega seaks takistusi liikumise pii-ramise ja toetuste olematuse läbi. Ei saa luua, kui kunstnikul pole midagi süüa,» ütles N’Dour.

«Muusikat peab hindama, kuna see lahendab probleeme ja pakub lohutust ka olukorras, kus muud keeled ei toimi.

Mul on meeles kunagi nähtud foto, millel Louis Armstong mängis trompetit piirkonnas, kust sõda oli üle käinud. Tema kõrval seisjatel oli õudsetele kogemustele vaatamata lootusrikas pilk. See on vaid ime-pisike näide muusika jõust, kuid kindel on see, et muusika suudab inimeste hinge kõrgele tõsta.»

Igal teisel aastal toimuv IMC ülemaailmne muusikafoorum on 21. sajandi muusikat ja ühiskon-da käsitlev konverents.

Mittetulundusliku üritusena pakub foorum võimalust amet-nikele, erasektori esindajatele, muusikaelu korraldajatele, ak-tivistidele, teaduritele ja prak-tiseerijatele osaleda kõrgetase-melistes diskussioonides ning kujundada seeläbi tegevuskava tulevikuks.

IV ülemaailmse muusikafoo-rumi korraldamiseks on Rah-vusvaheline Muusikanõukogu ühendanud jõud Euroopa Muu-sikanõukogu, Eesti Muusikanõu-kogu ning Eesti Muusika- ning Teatriakadeemiaga.

Youssu N’Dour: Muusika on keel, mida mõistab kogu maailm

Foto

: Mad

li-Li

is P

arts

Kunstibuss sõidab mööblisalongi

8. oktoobril tutvutakse Kunstibussi järjekordsel väl-jasõidul sisearhitektuuri ja mööblidisaini erialaga.

Mööblidisainerina on kaasas disainer Timo Villak, kellega koos vaadatakse disainmööb-lit mööblisalongis BORG.

Edasi sõidetakse Kadaka teele, et saada aimu pehme mööbli tootmise protsessist, mida selgitab ettevõtte juht Mart Jõhvikas.

Tuuri lõpp on pühendatud sisearhitektuurile ‒ külasta-takse Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu, mille kaasaeg-ne siseinterjöör on üks selle ala eeskujulikumaid näiteid.

Kohtade broneerimine mei-liaadressil kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€

Vt ka kunstibuss.artun.ee, samuti www.facebook.com/kunstibuss

Jutuvestmine tervendab

Jutuvestmissarja «Lugude jutustamine päästab maailma» külaline on 16.oktoobril Inger Lise Oelrich (pildil) Rootsist.

Jutte vestetakse inglise keeles eestikeelse tõlkega Va-nalinna Muusikamajas (Uus 16). 15.00 toimub loeng «Ju-tuvestmine kui tervendamise kunst», 18.00 jutuõhtu «Süda täis lugusid».

Inger Lise Oelrich on olnud teatrilavastaja, luuletaja ja õpetaja. Jutuvestmisega on ta tegelenud nüüd juba ligi 30 aastat, leides sellele rakendust teatris, sotsiaaltöös, tervis-hoius ja ettevõtluses.

Tema südameasjaks on kujunenud jutuvestmine kui tervendamise kunst ning muu-tustele kaasa aitaja. Samuti on ta viimastel aastatel kesken-dunud sellele, kuidas jutuvest-mine ja looming võivad aidata üles ehitada kogukonda ning muuta inimeste koostöö tõhu-samaks.

Piletid saadaval Piletilevis ja kohapeal.

Kadriorus on pikad kolmapäevad

Alates oktoobrist saab kol-mapäeviti Kadrioru kunsti-muuseumis, Mikkeli muuseu-mis ja Kumu kunstimuuseumis külastada näitusi ka pärast tööpäeva.

Iga kuu esimesel kolmapäe-val toimub põnev eriprogramm Kadrioru kunstimuuseumis, teisel kolmapäeval Mikkeli muuseumis, kolmandal ja neljandal kolmapäeval Kumu kunstimuuseumis. Kadrioru ja Mikkeli muuseumi kunsti-õhtutel on lastele oma prog-ramm.

Täiendav teave muuseumi-de kodulehtedelt.

4 FOTOKUU Reede, 7. oktoober 2011

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

Kumus avatud Adam Buda-ku kureeritud näitus pee-geldab teatud iha, millega otsitakse olemuslikult või-malikult vabasid vorme, mida ei kammitseks kuns-tiajaloost tulenevad para-meetrid.

Mida kujutab endast kaas-aegse kunsti kuraatori ameti-koht?

Mu viimaste aastate missioon on olnud kuraatoritöö defineeri-mine, selgitamine, mida see üldse tähendab. Seetõttu olen osalenud paljudel kunstisündmustel, mille eesmärk on olnud kuraatoritöö legitimeerimine.

Nende hulka kuulub vastava koolituse andmine (kuraatori-praktika ja teooria magistrikava) Jagiellonia Ülikooli Kunstiinsti-tuudis Krakovis, mille ka ise kuna-gi lõpetasin.

Õpetame tu-dengitele näitu-se korraldamist, seda, mida näitus kui selline endast üleüldse kujutab ja milline on näi-tuse roll näiteks suhtlusvormi või teadmiste loo-mise vahendina.

Selliseid kuraatoriprogramme on maailmas tekkinud üha roh-kem, inimesed on hakanud aru saama, et kuraatoritel on ühis-konnas teatud informatsiooni va-hendamisel väga tähtis roll.

Ma ei leia, et kunst kui selline peaks ennast piiritlema vaid ühe kindla tegevusvaldkonnaga. Näi-teks ei ole ma kunagi õppinud kunstiajalugu, vaid olen kunsti-maailma tulnud läbi teatriring-kondade.

Lisaks olen õppinud filmitege-mist, arhitektuuri ja filosoofiat. Minu jaoks moodustavad need kolm valdkonda hea kaasaegse kunsti näituse aluspõhja.

Näitus sünnib alles siis, kui suudan kõiki neid kolme kunsti-valdkonda kuidagi visualiseerida. Mu nüüdne Eesti näitus ei ole siinkohal erandiks.

Näitusel peaksid vormid «vestlema»

Millest lähtusite Kumu näi-tuse kureerimisel?

Ma ei ole spetsialist ei foto-graafia, skulptuuri ega ka maali valdkonnas, ma näen kunsti kui tervikut. Mind huvitab, kuidas erinevad väljendusvormid oma-vahel suhestuvad, olen alati nau-tinud, kui näituste käigus õnnes-tub tekitada väljendusvormide, materjalide, dimensioonide jms vahelisi «vestlusi».

Fotograafia on vaid üks väljen-dusvormidest.

Seetõttu ongi minu kureeritava näituse nimi «Teisele poole». See peegeldab teatud iha, millega ot-sitakse olemuslikult võimalikult vabasid vorme, mida ei kammit-seks näiteks kunstiajaloost tule-nevad parameetrid, sest neil on oma totalitaarsel viisil kombeks öelda, et skulptuur peab olema just selline või maal teistsugune. Või et see on nüüd fotograafia, kuna see on väljatrükitud kujul ning seda on paljundatud ja raa-mitud.

Ma ei ole sellest huvitatud, sest

otsin viise, minemaks niisugu-sest kunstikäsitlusest kaugemale kuigi me fotodest, skulptuuridest ja muudest käegakatsutavatest teostest siiski lõplikult eemaldu-da ei saa, sest nende abil on või-malik kunstidimensioone erista-da. Sealhulgas ka neid, mida pole suudetud veel päris korralikult määratleda.

Olete õppinud ja töötanud mitmel pool Euroopas ja Amee-rikas. Ehk võrdleksite nende kahe maailmajao kunstielu?

Sellele küsimusele vastata on ühtaegu nii lihtne kui ka raske, eriti mis puudutab võrdluse alu-seks olevate faktide defineerimist.

See on aga vägagi ajakoha-ne küsimus, sest olen parasjagu Ameerikasse kolimas, asun peagi tööle Washington D.C.-sse.

«Teisele poole» jääb mu prae-guseks viimaseks näituseks Euroopas, seetõttu olen natuke ärevil ja täis kahtlusi, nagu ikka enne uude kohta minekut.

Mis puudutab kunsti institut-sionaalset poolt, siis on Ameerika kunstimaastik üsna igav ja kon-servatiivne. Kuid kunstitööstus on seal väga huvitav ja heal tase-mel, eriti mis puudutab kunsti-koole ‒ eeskätt Californias asu-vaid kunstikoole.

Minu arvates on fotograafia Ameerikas tõeliselt heal tasemel, nagu ka kõikvõimalik piltide ka-sutamine ja uuestikasutamine ül-disemalt.

Praegu kunstis laialdaselt ka-sutatav omastamine ja võõranda-mine (inglise keeles «appropria-tion») on leiutatud ju just nimelt Ameerikas ja sellega minnakse üha radikaalsemaks.

Tegemist on nähtusega, kus kunst hakkab üha rohkem iga-päevaeluga segunema, nende kahe vaheline piir hägustub, täp-selt nagu piir koopia ja originaali vahel. Kuidas näiteks piiritleda autoriõigusi?

Kuidas sattus teiesugune nõutud kuraator tööle just Tal-linnasse?

Kuigi ma viimased üheksa aas-tat olen töötanud Austrias, olen

alati huvitunud geograafilises mõttes ebaharilikest paikadest. Kohtadest, mis asuvad keskustest veidi eemal. Päris perifeeriaks ma neid ei nimetaks, pigem hu-

vitavad mind detsentraliseeritud paigad.

Pean ütlema, et Tallinnaga on mul seni olnud väga vastandlikud suhted. Umbes 10 aastat tagasi

Fotokuu näituse kuraator Adam Budak on ühendanud filmi, arhitektuuri ja filosoofiaKunst hakkab üha rohkem igapäevaeluga segunema, nende omavaheline piir hägustub, täpselt nagu hägustub ka piir koopia ja originaali vahel.

Adam Budak Kumus: «Olen parasjagu Ameerikasse kolimas, seetõttu ka natuke ärevil ja täis kahtlusi nagu ikka enne uude kohta minekut. «Teisele poole» jääb mu praeguseks viimaseks näituseks Euroopas.»

Foto: Stanislav Moshkov

Kuni 11. oktoober Hop galeriis (Hobusepea 2) grupinäitus «Kan-tavad pildid: foto + ehe». Foto-graafia kohalolu esitletavates teostes on tihti tinglik, viidates pigem piltidele mälus ja kujutlus-tes.

Kuni 15. oktoober Draakoni ga-leriis (Pikk 18) Epp Kubu ja Maria Aua näitus «Ma olen nii». Näitus suhetest, mis võivad alguse saada unistustest, ning nende purune-misel meid tabada võivast suu-rest pettumusest.

Kuni 16. oktoober Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) Boris Mikhailovi fotonäitus «Mina pole mina». Tallinna Fotokuu raames eksponeeritaval näitusel saab vaadata ukraina päritolu maailmakuulsa fotokunstniku ühiskonnakriitilisi teoseid.

Kuni 17. oktoober Hobusepea galeriis (Hobusepea 2) Iti Kasse-ri isikunäitus «Parvlemisprakti-kad». Autori esimene isikunäitus lähtub abstraktseid ja dünaami-

lisi mustreid moodustava linnu-parve motiivist ja selle käitumis-loogikast.

Kuni 25. oktoober Vabaduse Galeriis (Vabaduse väljak 6) Jaan Klõšeiko isikunäitus «Vabaduse väljak», kus näha saab autori seni avaldamata fotodokumentalisti-kat Vabaduse/Võidu väljakust läbi aegade.

Kuni 30. oktoober Vabaduse väljaku tunnelis Tallinna Fotokuu eksperimentaalgalerii. Optiliste efektidega foto ja polüfoonilise passifoto automaat. Kunstnikud Anu Lilp, Alis Mäesalu ja Reimo Võsa-Tangsoo.

Kuni 31. oktoober Fotomuuseu-mi hoovis (Raekoja 4) Ly Lestbergi kohaspetsiifiline foto- ja video-installatsioon «___ ___ _______». Näituse pealkiri ja seintel aimata-vad mahakriipsutatud luulekat-ked on tsitaat Man Ray 1924. aas-tal avaldatud nimetust poeemist, mida tuntakse ka poema sonoro nime all. See viitab võimalusele

tajuda väljapanekut ka laiemalt kui vaid foto- või videopõhiselt – ehk lihtsalt seisundi, poeemi või helina.

Kuni 31. oktoober Riigiarhii-vis (Maneeži 2) näitus «Nõuko-gude propagandafoto pressis 1944‒1985».

Kuni 4. november Ungari Ins-tituudi galeriis (Piiskopi 2) Buda-pesti fototudengite grupinäitus, esitletakse Moholy-Nagy Kunsti-akadeemia fotograafia õppetooli lõpetanute ja magistritudengite töid.

Kuni 20. november Hektor Lights salongis (Pärnu mnt 158) disainer Dan Mikkini arhitektuu-rifoto näitus «Tosin». Näitus pee-geldab autori subjektiivset vaate-nurka Tallinna linna arengutele ja taandarengutele 12 aasta vältel.

Kuni 12. detsember Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) rahvusvaheline kuraatori-näitus «Teisele poole». Nimeka

kuraatori Adam Budaki poolt kok-ku pandud rahvusvahelise kaa-merakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia eneserefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kon-tekstis.

7. oktoober 15.00 Kumu audi-tooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) Briti kuraatori ja fototeoreetiku Liz Wellsi loeng, millele järgneb ümarlaud näituse «Teisele poole» kuraatori Adam Budaki ja kunst-nike osavõtul.

8.‒22. oktoober galeriis Aat-rium (Harju 6) grupinäitus «Vaata, fokusseeri ja vajuta päästikule». Wim Lamboo (1949), Inge Baauw (1970) ja Nina Potrykuse (1984) tööd annavad rahvusvahelisele publikule edasi seda, mida või-maldab tänapäeva kunstiharidus Madalmaades.

8. oktoober – 31. detsember Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) grupinäitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja

fiktsioon Baltimaades». Näitus toob vaatajateni ülevaate viimase 10 aasta fotograafiast Baltimaa-des, mis on tehtud põlvkonna poolt, kelle lapsepõlv on jäänud n-ö üleminekuaega.

8. oktoober – 4. märts Ees-ti ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) «Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912». Näitus Eesti fotograafia ku-junemisloost alates esimestest, 1850. aas-tatest säilinud fotodest kuni Eesti filmikunsti sünnini 1912. aastal.

12.‒14. oktoober 19.00 fotoprojektsioon linnaruumis «Koht, mis muutis mind». Kunst-nikud on valinud linna-ruumis kohad, mis on nende elus olnud märgilise tähendusega. Igast paigast inspireerituna on sündinud uus teos, mida näida-takse linnaruumis vaid ühel õhtul.

12. oktoobril on Arne Maasik

Vabaduse väljakul, 13. oktoob-ril Reginleif Trubetsky Tatari 21B sisehoovis ja 14. oktoobril Anu Vahtra Estonia pst 15A.

14. oktoober 16.00 kinos Sõp-rus fotofilmide festival. Eesti esimesel fotofilmide festivalil saavad kokku foto ja film ning li-nastuvad fotofilmide konkursi pa-

rimad fotofilmid. Ettekannetega esinevad Eestit sel aastal Veneet-sia Biennaalil esindav kunstnik Liina Siib ja fotofilmi vanameister Gusztáv Hámos Saksamaalt. Eri-nevaist maailma paigust fotofil-

«Nüüd lähevad kõik inspiratsiooni saami-

seks Praha asemel hoo-pis Tallinna.»

Tallinna kaamerakunsti festivali näitused, installatsioonid, loengud, fotoprojektsioonid ja filmid

Fotokuu tunnusvisuaal. Anu Vahtra.

5FOTOKUUReede, 7. oktoober 2011

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

7. oktoobrist 8. jaanuarini saab Kumus Tallinna Foto-kuu raames näha näitust «TEISELE POOLE (Vaata mulle näkku: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti)», kus on väljas 19 kunstniku töid tervest maailmast.

Fotokujutise käitumist ana-lüüsitakse ruumilise praktikana. Seisundid nagu «vahepealne», «teisel pool olev», «paralleelne» ja «rohkem kui» on selle näituse olemuslikud osad, mis keskendu-vad pilditegemise pöördelistele ja kriitilistele lähenemistele ning fotograafia kui meediumi seisun-dile, mis on manipulatsiooni ja väärkasutuse läbi haavatav.

Budak seisab vormide ja kunstide ristteel

Näituse kuraator on tunnusta-tud Poola kuraator Adam Budak (1966), kelle kuraatoripraktika asub kuskil ruumiliste vormide ja performatiivsete kunstide ristteel.

Alljärgnevalt tutvustame lühi-dalt mõningaid näitusel osalejaid.

Californiast pärit John Bal-dessari (1931) on saanud Gug-genheimi stipendiumi (1986) ja granti Riiklikult Kultuurirahas-tult, teda on auhinnatud Oscar Kokoschka ja California kuber-neri auhinnaga elutöö eest vi-suaalsete kunstide alal.

Tema töid on näidatud rahvus-vahelistel isikunäitustel Amster- damis, New Yorgis, Essenis, Houstonis, Californias ja Madri-dis, samuti grupinäitustel Hous-toni Kaasaegse Kunsti Muuseu-mis, Kasselis toimuval festivalil Documenta, Veneetsia Biennaa-lil, New Yorgi MoMa-s, lisaks näiteks Palais des Beaux Arts’is Brüsselis ja Ameerika kunsti-biennaali Whitney muuseumis.

Korea päritoluga, ent Berliinis töötav Sunah Choi (1968) töö-tab fotograafia, skulptuuri, video ja installatsiooni valdkonnas. Tema teosed tegelevad sageli juhuse mõistega ning rajanevad kultuurilist omastamisprotsessi puudutaval debatil.

Ta uurib materjali vormilist ilmet ning vormide tekkimist, luues vormidest kompositsioo-ne ja arranžeeringuid. Tema installatsioonid põhinevad tihti materjali uurimisel ja objekti-de kompositsioonidel, mis (läbi ülevate sekkumiste) kantakse üle teise dimensiooni.

Veneetsia biennaalil Küprost esindanud Haris Epaminonda (1980) hiljutiste ja lähiaja isi-kunäituste toimumiskohta-de nimekiri on muljetavaldav: MoMa, New York (2011), Schirn Kunsthalle, Frankfurt am Main (2011), Museo di Palazzo Poggi & Biblioteca Universitaria, Bo-logna (2010), Level 2 Gallery, Tate Modern, London (2010), Site Gallery, Sheffield (2010), Rodeo, Istanbul (2009), Malmö Kunstihoone, Malmö (2009), Circus, Berliin (2008), Künstler-haus Bethanien, Berliin (2008).

Pilt asendab lugu, ajalugu kummitab

Helena Almeida (1934) Portu-galist on viimase 40 aasta jooksul intiimsuse, sensuaalsuse ja keha piiride uurimisel ühendanud maa-likunsti, fotograafilised kujutised, performance’i ja joonistused.

Kuigi Almeida kasutab alati en-nast modellina, ei ole tema pildid autoportreed. Tema fotodel on

kujutatud üksikasjaliku koreo-graafiaga keerukaid visuaalseid kompositsioone, milles paista-vad ruum ja sirge, samuti suhe kunstniku ja tema töö vahel. Ta on kaks korda esindanud Portu-gali Veneetsia Biennaalil – 1982. ja 2005. aastal.

Elad Lassry (1977) sündis Tel Avivis, ta elab ja töötab Los Angeleses. Lassry ühendab loo jutustamise piltide ja ajaloo kummitustega, mis säilivad fo-todes kaua pärast oma algsest kontekstist eemaldamist.

Lassry tööd jäljendavad rek-laamifotosid. Ometi on esma-pilgul ka kõige vahetumana tun-dunud fotod keerukad kihilised paljastused, milles leidub juhus-likku hägu või mitmekordselt pildistatud negatiive.

Prantsusmaalt pärit New Yorgis elava Alexander Singhi (1980) looming on äärmi-selt mitmekesine, ta kasutab meediumitena kirjandust, vi-deot, installatsiooni, kollaaži ja performance’it.

Oma töödes analüüsib ta tihti ajaloolisi ja narratiivseid tavasid, kõheldes teadmiste ja tõlgen-duste tõesuses. Aastast 2007 on ta isikunäitustega esinenud New Yorgis, Lissabonis, Roomas, San Franciscos, Pariisis ja Berliinis.

Vt ka http://www.fotokuu.ee/programm/teisele-poole/

Vaata mulle näkku: mu nimi on Oleks Võinud OllaSamuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti.

Fotokuu näituse kuraator Adam Budak on ühendanud filmi, arhitektuuri ja filosoofiaKunst hakkab üha rohkem igapäevaeluga segunema, nende omavaheline piir hägustub, täpselt nagu hägustub ka piir koopia ja originaali vahel.

üritasin siin ebaõnnestunult ühe Poola kunstniku näitust korral-dada. Näituse korraldamine ei õnnestunud seetõttu, et skulp-tuurid, mida siia tuua üritasime,

olid lihtsalt liiga suured. See-eest õnnestus mul tutvuda Tallinna Kunstihoone tolleaegse inten-dandi Anu Liivakuga.

Kuid Tallinn on minu jaoks ala-

ti olnud koht kaardi peal, kuhu olen tahtnud endast märgi maha jätta.

1990. aastate keskel, kui ma veel õppisin, oli kombeks öelda, et Praha on korralikult ära ameri-kaniseerunud, kuid on veel kohti, mis on peaaegu unustatud, ja üks koht, mida selles osas kõik mai-nisid, oli Tallinn. Nüüd lähevad kõik Praha-laadsete banaalsete kohtade asemel inspiratsiooni saamiseks hoopis Tallinnasse.

Sattusin üha sagedamini Tallinna

Mida aeg edasi, seda küpse-maks Tallinnaga seotud müs-tilised mõtted mu südames muutusid. Kui olin ühe suure rahvusvahelise kuraatoreid koon-dava ja kord aastas peetavate kongresside näol toimiva orga-nisatsiooni juhatuses, siis tegin kõvasti lobitööd, et Tallinn saaks sellist kongressi võõrustada.

Neli aastat tagasi see kahasse Hel-singiga ka õnnestus – siia kogunes üheks päevaks rohkem kui 100 ku-raatorit üle terve maailma. Tallin-na-osa eest vastutasin mina ja selle läbivaks teemaks oli kuulumine. Laevaga kahe linna vahet sõitmine oli kuidagi sümboolne, tähistades liikumist ida ja lääne vahel.

Kolm aastat tagasi aga kutsus Kumu toonane direktor Sirje Helme mind esinema konverent-sile, mille peateema oli analüüsi-da, mis juhtub maailmaga pärast meid. Seal räägiti säilitamisest, mälust, sellest, kuidas muu-ta meie tehtavat püsivaks, jät-kusuutlikuks, et näitus ei lõppeks pärast kolme kuud, vaid jätkaks teatud kujul edasi elamist.

Ja nii juhtuski äkitselt, et vii-mase paari aasta jooksul olin ha-kanud mitmesugustel põhjustel Tallinnas tihedamini käima. See, mille jaoks ma praegu siia tulin, on seni minu poolt ettevõetust kõige põhjalikum näitus.

Adam Budak Kumus: «Olen parasjagu Ameerikasse kolimas, seetõttu ka natuke ärevil ja täis kahtlusi nagu ikka enne uude kohta minekut. «Teisele poole» jääb mu praeguseks viimaseks näituseks Euroopas.»

Foto: Stanislav Moshkov

mikonkursile «Ajatu lugu» («Still Story») laekunud mitmekümnest võistlusfilmist valib parimad žü-rii, kuhu kuuluvad Ülo Pikkov, Sulev Keedus, Veiko Õunpuu, Mark Raidpere, Anneli Porri, Paco Ulman ja Tiina Savi, samuti firma-de Canon ja Overall Eesti AS ning animafilmide festivali Animated Dreams esindajad.

18. oktoober – 22. oktoober korterinäitused «Sosistavad ruu-mid». Kalevi 18 – Laura Toots, Paavli 3 – Reio Aare, Pebre 8 – Krõõt Tarkmeel, Asula 12 – Tõnu Tunnel, Vana-Posti 2 / Harju 3 – Tiit Sokk. “Sosistavad ruumid” on kohaspetsiifiline projekt, mil-le raames toimub viis näitust Tallinna eri linnaosades asuvates korterites. Korterinäitustel osale-vad kuus kunstnikku, kes kõik te-gutsevad kaamerapõhise kunsti vallas. Kunstnikud töötavad nei-le algselt tundmatutes tühjades ruumides, mis käivitavad neis mitmesuguseid lugusid, mäles-tusi ja seoseid ning tekitavad kunstniku ja koha vahelise dia-

loogi. Nende kasutusse antakse nädalaks Tallinna kesklinnas ja selle lähedal asuvates piirkonda-des tühi korter. Loomeprotsess päädib avatava näitusega, mida saab külastada viie päeva jooksul. Näituste lahtiolekupäevadel toi-muvad kunstnikega vabas vormis teeõhtud, mis avavad vestlusrin-gis kunstniku loomingu ja antud näituste tagamaid.

25. oktoober 18.00 Kumu audi- tooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) dokfilm «Miss Represen-tatsioon». Film, mille stsenarist ja režissöör on Jennifer Siebel Newsom, paljastab, millist rolli mängib peavoolu meedia mõju-kate ja võimupositsioonil olevate naiste väheses esinemises Amee-rika ajakirjanduses.

27. oktoober 16.00 toimub Kumu kunstimuuseumis (Weizen-bergi 34) koostöös Temnikova & Kasela galerii ja Katlaga fotoko-gumise teemaline seminar, mis on suunatud fotokogujatele ja ku-raatoritele.

28. oktoober – 29. oktoober Ro-termanni kvartalis (Rotermanni 8) fotokunsti mess. Tänavu teist korda toimuva fotokunsti messi eesmärk on tutvustada Eesti fo-tokunstnikke ja nende loomingut ning luua sidemeid kohalike kuns-tikogujate ja -ostjatega. Messi kü-lastaja saab ülevaate eesti profes-sionaalse fotokunsti hetkeseisust, aga ka erinevatest fotomeedia vormistusvõimalustest – alusma-terjalidest ja raamidest.

28. oktoober – 29. oktoober 20.00 Rotermanni kvartalis (Ro-termanni 8) «Fotograafia dialoo-gis» ‒ Raadio Ööülikooli avalikud salvestused.

Salvestusi saab hiljem kuulata veebilehel www.ylikool.ee

28. oktoober – 11. detsember Eesti arhitektuurimuuseumis Ro-termanni soolalaos (Ahtri 2) gru-pinäitus Noorderlichti fotofestival esitleb: «Metropol – suurlinnaelu linnaajastul». Linn on kultuuri häll, ent linnakultuur ei ole siiras. «Met-ropol» paljastab suurlinna hinge.

Tallinna kaamerakunsti festivali näitused, installatsioonid, loengud, fotoprojektsioonid ja filmid

Elad Lassry «Elutuba (kardinad)», 2011. Söejoonistus.

Alexandre Singh «Koostamise juhend (Tangentsiaalne loogi-ka)», 2009. Detail installatsioonist.

Helena Almeida «Secret Cut», 1981. Foto lõuendil.

6 MUUSIKA Reede, 7. oktoober 2011

Urmas Bereczki Ungari Instituudi direktor

ARVUSTUSJutuvestmissarja «Lugude jutustamine päästab maailma» sep-tembrikuu külalised olid Ungari jutuvestja András Berecz, muu-sikud-tantsumehed István Berecz ja Gábor Babulka. Lisaks korral-dati Tartus Kirjanduse Majas jutuvestmisseminar, Tallinnas sai kinos Sõprus vaadata filmi ungari luiskelugude vestjatest «See on tõsi, kui seda usud», Muusikamajas toimus ungari tantsuklubi.

Ma ei ole muinasjutuvestjate tegemistega väga kursis, aga kuna nad ujuvad vastuvoolu, on nende tegevus minule iseenesest sümpaatne. Nad ujuvad vastuvoolu, püüdes kiire elutempo ajastul aega maha võtta, pöör-

dudes tagasi ühe aegade hämarusest pärit rahvaluule vormi – mui-nasjutuvestmise – juurde.

Lugusid kuulatakse meeleldiSeda, et jutuvestmise näol on tegemist ka tänapäeva inimesele

meelepärase ja vajaliku tegevusega, tõestab sellistegi raadioeetrist tuntud „ilmalike” jutuvestjate populaarsus nagu Helgi Erilaid, onu Raivo, Hendrik Relve, David Vseviov või Aleksei Turovski.

Võiks oletada, et ühe inimese jutusaade pole interaktiivsel ajastul enam piisavalt atraktiivne, aga statistika näitab midagi muud.

Mainitud raadioesinejad on muidugi kõik sündinud jutuvestjad, kes kasutavad nii spontaanselt kui teadlikult samasuguseid võtteid kui meie külade kunagised muinasjutuvestjad, kelle jutte rahvaluu-lekogujatel veel Jakob Hurda ajal kirja panna õnnestus – viimasel hetkel enne seda, kui „muinasjutukraanid” lõplikult kinni keerati.

Võiks arvata, et kõikjal Euroopas juhtus sama, aga ennäe imet, vähemalt üks koht on meie urbaniseerunud kontinendi südames veel olemas, kus iidne rahvaluuletraditsioon kõige ehtsamal kujul tänase päevani edasi elab.

See koht, kus inimesed jutustavad üksteisele veel lugusid nii viimasest suurest sõjast kui lähiminevikust, asub Karpaatide mäe-ahelikus Transilvaanias (Rumeenia), kus külaühiskond, vana loo-duslähedane eluviis ja kombed on vähemalt riismetena alles enam-vähem samasugusel kujul nagu Eestis viimati sada aastat tagasi.

Berecz oli kui taaskehastusNeil päevil esines Tallinn 2011 raames korraldatud muinasjutu-

vestmisüritusel tuntud ungari muinasjutuvestja András Berecz.Teda kuulates võis ka väike, aga seda südikam eesti publik aimu saa-

da, mida äsjamainitud traditsioon endast kujutab ja kunagi kujutada võis, sest Bereczi muinasjuttude vahel saime kuulata ja näha nii ungari rahvamuusikat kui ka -tantsu, just nagu külas kunagi. Muusikat ja tant-su esitasid kaks noormeest, üks nendest oli peaesineja poeg.

Bereczi muinasjutuesituses nägime ja kuulsime ka seda, kuidas proosa vaheldub kord luuleliste elementide, kord draamaga. Samal moel vaheldus ka aja tajumine ja selle kirjeldamine. Jutustuses võis üks hetk venida vahel nagu aegluubis lõpmata pikaks, teinekord oli tekst aga tihe ja metafoorne, mitmetahuline, sügava filosoofilise sisuga, sealt koorus välja vanarahva elutarkust ja eetilisi väärtushinnanguid.

Bereczi puhul võib rääkida tegelikult omaette fenomenist, sest ta ei ole lihtsalt kaasaegne muinasjutuvestja, kes esitab ungari muinasjutte (mida ta on vähemalt osaliselt ise kogunud juba 1979. aastast alates Transilvaanias ja Rumeenia Moldovas) nii keelekasutuse kui ka kogu metakommunikatsiooni poolest uskumatult autentsel moel.

Ta on oma rolliga niivõrd samastunud, et esindab ka väljaspool lava ellusuhtumist, mis oli omane maailmale, kust ta muinasjutud pärit on, kuigi on ise üles kasvanud kahemiljonilises Budapestis. Ta on muinasjutuvestja nii oma kõnnaku, käitumismaneeri kui kõ-nepruugi, sõnavõttudes väljendatud tõekspidamiste kui kogu oma olemuse poolest. Bereczis ei näinud me mitte ainult iidse tradit-siooni taaselustamist, vaid peaaegu taaskehastumist.

Jutuvestja fenomenTransilvaanias räägitakse lugusid tänini.

Oliver Õunmaa

Igas Tallinna linnajaos elab mõni helilooja, kes on saanud oma teoste kirjutamisel inspirat-siooni kodupaigast.

Seni on kultuuripealinn tutvus-tanud linnaosades resideeruvate heliloojatena näiteks Mirjam Tal-lyt Piritalt, Tatjana Kozlovat Põh-ja-Tallinnast, Märt-Matis Lille Mustamäelt, Piret Rips-Laulu Kristiinest, Tauno Aintsi Haa-berstist ja Erkki-Sven Tüüri kesk-linnast.

Mõne nädala pärast kõlab Lin-dakivi kultuurikeskuses hiljuti Lasnamäe lähedale kolinud Ur-mas Sisaski autorikontsert.

Kirjutab koolile ja universumile

Mis teid Lasnamäega seob?Tegelikult kolisin ma hilju-

ti hoopis Kadriorgu, Vilmsi ja Gonsiori tänava nurgale. Senini polnud ma selle kohaga seotud olnud.

Mis aga mind uue elupaigaga nüüd siduda võiks, on see, et kaks aastat tagasi kohtusin oma noo-rikuga ja saatus pani meid kokku elama siia, väga toredasse kohta.

Kuidas väljendub praegune elupaik teie muusikas?

Siin olen ma aasta jooksul kir-jutanud juba 10 lugu nii välismaa-le kui Eestisse.

Tegemist on inspireeriva paiga-ga, kus on kõik võimalused minu töö tegemiseks. Inspiratsiooni saan ma oma noorikust.

Mis teil resideeruva heliloo-jana käsil on?

Kõik teame ju, et kõrgkoolide ja üliõpilaste hümn on Gaudeamus.

Mina aga tahan kirjutada ühise hümni Eesti üldhariduskoolidele. Igal koolil on praegu oma hümn, kuid üldist õpilaskonna hümni pole.

Aluseks võtan hümni, mille ma 1986. aastal kusagilt tolmu seest välja koukisin.

Villu Kangur kirjutab sellele loodetavasti sõnad ja siis saab sõnad hümnile koos regilauluga sisse pookida.

Esiettekannet hümnist kuuleb 22. oktoobril kell 18 Lindakivi kul-tuurikeskuses minu autorikontserdil.

Esitama tulevad Karl Madis ja an-sambel Karavan, Igor Jermakov bajaanil, Lea Liitma, sopran Ma-ria Šugailo ja Euroopa kultuu-ripealinna segakoor Veronika Portsmuthi juhatamisel.

Lisaks lauldakse Lindakivis minu igihaljaid viise, mis on pla-neetide harmooniast kirjutatud. Samuti kuuleb üht uut teost, kii-dulaulu universumile «Ad Crea-tore Universi» op 131.

Tuntud nii kodus kui välismaal

Kas teie arvates tuntakse Ees-ti heliloojaid piisavalt?

Heliloojatega on nii, et osa on tuntud kodumaal ja osa välis-maal. Mina olen tuntud vähemalt 25 riigis.

Olen nii palju kirjutanud, et minu teoseid lauldakse kõikidel kontinentidel ‒ välja arvatud An-tarktikas, kus kuulajaskonnaks oleksid vaid pingviinid.

Nüüd jõudsin loomingu mõttes otsaga juba Austraaliasse.

Kirjutasin Austraalias Lõuna-

taeva muusikat möödunud sajan-dil. Oma silm on kuningas, mul oli vaja vaadata neid lõunataeva tähtkujusid, millest kirjutasin.

Millest heliloojate tuntus sõl-tub?  

Näiteks helilooja helikee-lest. Tänapäeva inimene tahab saada naudingut heakõlalisest muusikast ja ma olen üks neist heliloojatest, kes seda pakkuda suudab.

Seepärast maailm armastab mind.

Kas tõeline helilooja on heli-looja 24 tundi ööpäevas ja seit-se päeva nädalas?

Jah, absoluutselt. Kuigi näiteks Saksamaal on üle tuhande he-lilooja, kes kirjutavad muusikat teise töö kõrvalt.

Samas professionaalne heliloo-ja nagu mina pühendub kindlale tahtmisele. See on rahva tahtmi-ne.

Ma ei kirjuta partituuri ühe-kordseks ettekandeks, ma kirju-tan partituuri, mida Saksamaal trükib kirjastus Edition-49. Minu õnn on see, et kirjutatu ei jää tol-mu koguma, vaid võetakse palju-des riikides üha uuesti ette.

Kas vaid heliloojatööst ela-mine toob Eestis leiva lauale?

Ega ikka too küll ja leiva peale on vaja ka võid ning sinna peale vorsti. Väljaandefirmad Saksa-maal turustavad minu muusikat ja see turg aitab mul kõhu täis saada.

Paljud kolivad praegu Eestist

ära Soome, Rootsi ja Austraalias-se, sest leiba pole lauale panna. Talendid jooksevad kõik Eestist minema, sest Eestis pole ju raha, aga välismaal natukene on.

Kuid tegelikult ei ole ma pessi-mist, küll see leib ka Eestisse laua peale tulema hakkab.

Minu õel Lea Viikmaal on sead ja lehmad ning piisavalt maad, kus kasvamas nisu ja rukis. Kui selline talumajapidamine Eestis kestab, võib leiva lauale saada ka nii, et inimene pole 5 eurosen-distki näinud.

Ei kirjuta lugusid sahtlisse

Kas te kirjutate ka selliseid lugusid, mida teilt pole telli-tud?

Oma lõbuks pole mul aega kir-jutada. Tellimusi tuleb Iirimaalt, Saksamaalt ja igalt poolt mujalt nii palju peale.

Vahel on tunne küll, et tahaks midagi ka ilma tellimuseta kirju-tada. Kuid tegelikult see, mida ma kirjutan teiste jaoks, on ka minu jaoks.

Ma ei kirjuta ju lugusid laua-sahtlisse.

Millised on teie töövahendid, kas kasutate ka arvuti abi?

Arvutiga ma tööd ei tee, ma ei kirjuta muusikat hiirega. Kui mul on viis olemas, kirjutan selle tin-dipliiatsiga paberile. Minu töö-vahendid on ka šamaanitrumm, pendel ja akustiline klaver. Kui need on olemas, tuleb mult muu-sikat nagu varrukast. Pluss natu-ke minu IQ-d ja TQ-d.

Pendliga kontrollin, kas kõik noodid on õiged. Kui mõni noot valesti läheb, tõmban selle valge markeriga üle ja kirjutan uuesti.

Valmis lood trükib arvutisse väljaandefirma. Mina kontrollin need üle ja nii need lood maailma jõuavad.

Urmas Sisask: Maailm armastab mind!

Muusikat kirjutades vaatab Sisask peaaegu alati üles tähtede poole. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix

22. oktoobril kõlab Lindakivi kultuurikeskuses ka Eesti üldhariduskoolide vastne võimalik hümn.

Helilooja Urmas Sisask eelistab tänapäeval levinud arvutile töövahenditena tindipliiatsit, akustilist klaverit, pendlit ja šamaanitrummi.

«Professionaalne heli-looja pühendub rahva

tahtmisele.»

Laulab jutuvestja András Berecz, tema kõrval karjaseflöödiga Gábor Babulka ja Békéscsaba Soolotantsijate Festivali kuld-sete kannuste kandja István Berecz. Foto: Reet Klettenberg

7FOTOReede, 7. oktoober 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivisEuroopa kultuuripealinnade juhid kogunesid Tallinnas

Viljandi noornäitlejad mängivad Von Krahlis «12Karamazovit»

Reisisadamas esilinastus dokumentaalfilm «Ümbersõit» «Sacred voices» Jaani kirikus

Eelmisel nädalal said ECOC-i ehk Euroopa kultuuripealinnade võrgustiku liikmed kokku Tallinnas, et arutada arenguperspektiive ja vaadata praeguseks juba staažikas kultuuripealinnas veidi ringi. Grupipildi tarvis otsustasid kultuuripealinna võrgustiku liikmed poseerida Tallinna Raekoja ees.

Foto: Rene Pringi

1. oktoobril vallutasid Viljandi noored näitlejad tunnustatud lavastaja Kristian Smedsi käe all Von Krahli teatri lavalauad. Lavale toodi uues kuues «Vennad Karmazovid».

Foto: Ville Hyvönen

29. septembril näidati Tallinnas Reisisadama A-terminalis Euroopa kultuuripealinnade Tallinna ja Turu ühe suurema ühisprojekti tulemusel valminud dokumentaalfilmi «Ümbersõit». Selle autorid Nicolas Pannetier (vasakul) ja Simon Brunel (paremal) sõitsid mitu korda läbi kahe kultuuripea-linna vahelise ala ja tegid pikal retkel kogetust nii kultuuripealinlastele kui teistele huvilistele näitamiseks 80-minutilise tõsielufilmi.

Fotod: Stanislav Moskhov

26. septembril andis 15. tegevusaastat tähistav ansambel Vox Clamantis Jaani kirikus ühiskontserdi tuneesia vokalisti ja udi-mängija Dhafer Youssefiga (parempoolsel pildil).Kavas põimusid gregooriuse laul, eesti helilooming ja Dhafer Youssefi loodu, mis vaheldusid, toetasid ja võimendasid üks-teist.

Fotod: Stanislav Moskhov

8 KULTUURIKALENDER Reede, 7. oktoober 2011

European Capital of Culture

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD:

TOETAJAD:

TALLINN

9 16. septembril Hiiumaal, Tahkuna tuletornis esietendu-nud Lembit Petersoni lavasta-tud ja Jon Fosse kirja pandud lavatükk «Üks suvepäev» kolib oktoobris külmade tuulte eest Theatrumi teatrisaali.

«Käisin etendust vaatamas Hiiumaal väikeses Tahkuna tu-letornis, mille ümber ulus külm tuul ja toas elutses Lembit Pe-tersoni targa käe alla lavastatud ääretult poeetilise, kuid samas nii igapäevast kõnekeelset teks-ti viljeleva John Fosse looming,» meenutab Iir Hermeliin. «Usun, et Peterson suudab Hiiumaal tekkinud sünergia Theatrumi saa-li ümber tõlkida.»

Tegemist on mereäärse looga, naine ja mees lahkuvad linnast, et viia ellu unistus: elada omaet-te ilusas kohas fjordi kaldal, vai-kuses ja rahus, eemal maailmast, selle suhete segapuntrast ja kä-rast. Kuid selgub, et vaikuski võib kanda rahutust.

Liikudes olevikust minevikku, mälestustest tegelikkusesse, käsit-leb Jon Fosse rikkaliku ja poeetilise keele vahendusel selliseid teema-sid nagu armastus ja kiindumus, valgus ja pimedus, aeg ja ruum.

«Jon Fosse «Ühte suvepäeva» lavastades olen hakanud paremini

mõistma mind ümbritsevaid ini-mesi. Ehk ka iseennast. Inimese peamisi vajadusi, mille hulka kuu-lub ka vajadus rahustava vaikuse järele,» sõnastas lavastaja töö käi-gus kangastunud küsimusi.

«Kust seda leida? Eraldumisest maa vaikusesse ja rahusse – üksi või kaksi? Paadiga meresügavus-tel õõtsudes? Inimsuhete korrast? Kui kaugele tuleb minna, et leida see rahu sisaldav vaikus?»

Lembit Peterson luges «Ühte suvepäeva» esimest korda hilis-suvel 2010, kui koduteater Theat-rum oli just lõpetanud «Tuu-lesaarte» etendused Tahkuna tuletornis.

«Võtsin aja lugeda näidendeid, valisin alustuseks Norra näiden-did,» ütleb ta. «Ma ei teadnud siis Fossest tegelikult midagi. Olin nime kuulnud, mingites seostes teadsin seda, kuid kohe ei mee-nunud, mis seosed need olid. Oli seega vaid venekeelses tõlkes tekst ja suveõhtu.

Tasapisi hakkas tekst looma kujutlusi, mis tegid tähelepaneli-kuks, haarasid endasse ja kui lõ-petasin, olin lummuses.»

Jon Fosse on 1959. aastal sün-dinud norra kirjanik ja drama-turg, ühtlasi ka maailmas üks enim mängitud kaasaja näitekir-janikke. Teda on nimetatud Sa-muel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. 2010. aastal pälvis ta rahvusvahelise Ibseni auhinna.

«Ta rääkis minugi salajastest mõtetest, asjadest, mida ma ei teadnud või teadsin kuidagi või polnud neid enesele tunnistanud-ki,» tõdeb Peterson. «Nüüd tun-nistasin. Olen minagi tihti lah-kuja vaikusesse, ära. Me tahame minna ära. Ja ometi tahame olla koos.»

«Üks suvepäev» on omamoodi temaatiliseks jätkuks nii «Tuu-lesaartele» kui «Misantroobile». Võib leida sisulisi haakumisi ka Griškovetsi «Linna» ja «Planeedi» ning isegi Claudeli «Maarja kuu-

lutamisega». Novembris etendub «Üks suvepäev» ka Pariisis kaas-aegset Eesti kultuuri tutvustaval festivalil «Estonie Tonique».

Osades Maria Peterson või Laura Peterson, Eva Eensaar või

Anneli Tuulik, Mare Peterson, Andri Luup või Marius Peterson, Helvin Kaljula või Ott Aardam. Teksti tõlkis Eha Vain, lavakujun-duse tegi Andres Koort, kostüü-mid Laura Pählapuu.

Iir Hermeliin soovitab: etendus «Üks suvepäev»

Iir Hermeliin.Me tahame minna ära. Ja ometi tahame olla koos. «Üks suve-päev» räägib salajastest mõtetest. Foto: Laura Peterson

TEATER7. oktoober 19.00 Teatris NO99 «Three Kingdoms».

7.‒8. oktoober 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23) «Vaata, ma kukun» kaks viimast etendust.

10.‒11., 13.‒14., ja 16.‒17. ok-toober 15.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10) «Karamazo-vid».

11.‒12., 14.‒15., 17.‒18. ja 20.‒22. oktoober Theatrumis (Vene 14) «Üks suvepäev».

MUUSIKA8. oktoober 14.00 Estonia kont-serdisaalis (Estonia pst 4) Tallin-na Reaalkooli juubeli kontsert- aktus «Reaal 130».

8. oktoober 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) «Rahvusvaheli-ne muusikapäev – Ajatud tru-baduurid». Tõnis Mägi, Andres Mustonen ja Hortus Musicus.

8. oktoober 19.00 Estonia kont-serdisaalis (Estonia pst 4) «Bal-tic Concert Express: Barokk». Esineb Sinfonietta Riga barok-kansambel.

8. oktoober 20.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10) «Club 2011: Citysonic».

10. oktoober 19.00 Mustpea-de Majas (Pikk 26) ooperi «La Serva Padrona» kontsert- ettekanne. Itaalia ühendamise 150. aastapäeva puhul esitab Itaalias tegutsev Sinfionietta Roma ansambel Giambattista Pergolesi (1710–1736) ooperi, mis muutis kogu ajastu muusi-kalist maitset.

11. oktoober 19.00 Estonia kont-serdisaalis (Estonia pst 4) «Eliit-kontserdid II – Liszt 200; Ralf Taal». Liszti kogumik «Transtsendent-sed etüüdid».

12. oktoober 19.00 Tallinna Tehnikaülikooli aulas (Ehitajate tee 5) «Andres Valkonen 60». Kontsert keskendub juubilari loomingule alates legendaarse ansambli Väntorel perioodist kuni tänaseni. Peaesinejad on Tõnis Mägi ja Ivo Linna.

13. oktoober 18.00 Lasnamäe muusikakooli (Punane 69) saa-lis oktoobris Lasnamäel resi-deeruva helilooja Urmas Sisas-ki loeng-kontsert «Universiumi muusikast».

KINO7. oktoober kinos Sõprus (Vana-

Posti 8) «Uus Maailm», režis-söör Jaan Tootsen. 7. ja 9. oktoober 21.00 ja 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Goethe!» (režissöör Philipp Stölzl).

8. ja 15. oktoober 17.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Vei-dike teistsugune» (režissöör Andreas Rogenhagen).

8. ja 16. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Al-manya» (režissöör Yasemin Sa-mdereli).

10. ja 13. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Une-tõbi» (režissöör Ulrich Köhler).

11. oktoober 21.00 kinos Sõp-rus Uus Saksa Kino: «Laul mi-nus eneses» (režissöör Florian Cossen).

11. ja 16. oktoober 17.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Kui-das teha raamatut Steidliga» (režissöörid Gereon Wetzel ja Jörg Adolph).

12. ja 15. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Kes siis veel, kui mitte meie» (re-žissöör Andres Veiel).

14. oktoober kinos Sõprus «Idioot» (Eesti 2011, režissöör Rainer Sarnet).

NÄITUSKuni 23. oktoober Kumu kuns-timuuseumi 4. korrus, A-tiib, graafikakabinet (Weizenbergi 34) «Urmas Ploomipuu valge maja».

Kuni 30. oktoober Kumu kuns-timuuseumi 3. korrus, B-tiib

(Weizenbergi 34) «Kaksikport-ree. Flaami sümbolistid James Ensor ja Jules de Bruycker».

Kuni 7. november Noblessne-ri sadama alal rahvusvaheline ehtekunstinäitus «UltraMari-ne».

Kuni 31. detsember Eesti Aja-loomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) «Ajaloo nägu».

MUUKuni 22. oktoober Kadrioru par-gis linnainstallatsioonide festi-vali LIFT11 viimane teos «Rada metsas», mille autor on jaapani arhitekt Tetsuo Kondo. Puude vahel kulgevat 95 meetri pikkust teerada kannab painu-tatud terastoru, mis püsib ise püsti ja nõjatub puude vastu vaid pisut.

Lisainfo telefonil 5306 7669 või veebist: www.rohelinepesumaja.ee

Broneeri aeg juba täna!

Professionaalse tehnika ja väga tõhusate pesuvahenditega saame jagu nii tolmulestadest ja üldisest määrdumusest kui ka muidu raskesti eemaldatavatest rohu-, veini-, vere-, šokolaadi- jm. plekkidest. Tulemus on hügieeniliselt ja visuaalselt puhas ning värske.

SÜGAVPUHASTUST

Pole probleem - pakume vaipade, põrandakatete, pehme mööbli ja madratsite

Vaibal plekid? Diivan määrdunud?

Foto

: Sta

nisl

av M

oshk

ov