külaleht nr. 32
TRANSCRIPT
KÜLALEHT NR.32
November 2012
18. augusti keskpäeval hakkas rahvas
pisitasa Blesta kivi juurde kogunema. Kellel
oli kaasas oma kaup, kellel rahakott - algas
Sulle-mulle laat.
Esialgsed kartused, et äkki inimesi ei
tule või jääb kaupa väheks, hajusid peagi.
Esimese korra kohta oli kõike piisavalt.
Kohale tulid ka viimasel hetkel laadast
kuulnud ja isegi need, kellel polnud
vähimatki aimu, kuhu nad sattusid.
Müüdi erinevaid asju, mis
kodus seisma jäänud, aga ka
oma näputööd, mett ja aia-
saadusi. Kehvavõitu suve
tõttu osutusid aiasaadused eriti
minevaks kaubaks. Samas
selgus tõsiasi, et ostjatel
jagub rohkem raha kui aega.
Seega jäid korjamist vajavad
marjad põõsastele paremaid
aegu ootama.
Juba enne laata anti teada, et soovitakse osta mune.
Seetõttu oli munamüüjaid lausa kolm, kuid üle ei jäänud midagi.
Esimesed munad läksid kohe kasutusele Värava kohvikus, kus
pakuti pannkooke maasikamoosiga.
Superidee elluviijatel on järg-
miseks aastaks juba uued mõtted,
Värava talu poole kiikab aga veel
nüüdki mõni mööduja lootuses, et
ehk on kohvik avatud…
Kes laadast ilma jäid, võivad
sellest osa saada järgmise aasta
augustis. On põhjust talvel näpu-
tööd nokitseda, kevadel aias
kõpitseda ja suvel metsi mööda
kolada, et siis oma kaup järgmisel
Sulle-mulle laadal maha müüa või
hea-parema vastu vahetada.
Kahjuks lõpeb meie laadalugu
viimasel leheküljel.
Fotod Vilve Ennemuist ja Margus Eimre
Väikesed munamüüjad Laimjalast
Märten ja Magnus Toompuu
Vana Kadariku perenaine
Triin kaupa valimas
Tõnis Kirr (keskel) laadamõnusid
nautimas. Vasakul meemüüja Virve Sirp,
paremal Arnold Riis
EEHHAA VVAALLGGUUSS
Vanad inimesed on tõesti targad. Pisitasa püüan ka mina selles suunas tüürida, aga raske on. Ühtegi vanasõna ei saa uskuda ilma isikliku kogemuseta. “Ükski heategu ei jää karistuseta.” on minu poolt taaskord tõestatud.
Võtsin auto peale hääletaja, kes väljudes võttis kaasa meie rahakoti. Meie õnneks oli tegemist puudega noormehega, kes ei taibanud varjata oma reisi sihtpunkti. Meie õnneks hakkas politsei kohe asjaga aktiivselt tegelema ja üsna varsti saadi pikanäpumees Virtsust kätte. Mis on kõige uskumatum: rahakott koos dokumentide ja kogu sularahaga (!) oli alles! Seda juhtuvat politsei sõnul haruharva. Autost väljunud, oli hääletaja mingil imelikul põhjusel maha visanud ühe rahakotis olnud foto ja pooleks murdnud ID kaardi. Võib-olla selleks, et politsei saaks varguse kohta kinnitust? Nii igatahes juhtus.
Mina tegin sellest õppetunnist päris mitu järeldust:
Miski siin ilmas ei juhtu põhjuseta. Tänu sellele vahejuhtumile sai Sõmera hooldekodu tagasi oma “jalutama” läinud hoolealuse. Ja mina jätan ehk järgmine kord peale võtmata hääletaja, kes mulle noa kõrile suruks. Nii et kui te tee ääres vehklete lootuses auto peale saada, siis palun väga vabandust, aga mina sõidan mööda. Tuttava võiks ju võtta, aga ma ei tunne tavaliselt autoroolis olles inimesi ära ja kui tunnen, on juba lootusetult hilja pidurdada.
Turvalisuse poole pealt on ikka hea, et meri jääb meie ja suure maa vahele. On koht, kus kiire märkamise korral nii mõnigi sell rajalt maha võetakse.
Politseinikele oli see arvatavasti üks kergemaid juhtumeid, kuid sellegipoolest kuulub neile meie pere suurim tänu. Minu isiklik seisukoht on olnud juba ammu, et just väikeste pahandustega tuleb tegeleda, et hoida ära suuremad. Aastaid tagasi lubasin Külalehes, et kui keegi veelkord kirjakasti kallal oma suurt jõudu ja väikest mõistust demonstreerib, kutsun politsei. Mõjus. Rohkem pole keegi kirjakasti väänanud ja ei vääna tulevikus ka, sest kirjade puudumise tõttu viis Eesti Post kirjakasti lihtsalt minema.
Mida siis lõpetuseks öelda? Aitäh, Eesti Politsei! Nimeliselt ei oska kõiki tänada, sest tegutsemas olid
vähemalt kahe maakonna inimesed. Kuhu läks esimene kõne numbrile 110, pole õrna aimu.
Aitäh Mäe ja Lillemäe peredele! Nüüd on külaplatsi elektrikaabli raha koos ja kilp seinal. Kes tahab külaplatsil elektrit kasutada, peab pöörduma külavanema poole.
Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8
KÜLALEHT Arveldusarve 102 200 695 120 11 SEB Laimjala vald Saaremaa
Trükiarv: 70 e-post: [email protected]
Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com
Suured ja väikesed Maa tuleb täita lastega
juubilarid ja täita lastelastega… (H. Runnel)
02. oktoober Anna Kristiina Küng 5
01. november Gunnar Reigo 55
03. november Siiri Oviir 65
22. november Vello Rand 65
25. november Andres Aruvee 40
29. detsember Sirje Kull 60
Marko Sammul 28. oktoober
ema: Margit Vana
isa: Margo Sammul
vanaema: Eve Vana
vanaisa: Uudo Vana
Kui kunagi oli küsimärgi all Tulitu paiknemine Saareküla või Rannaküla maadel, siis nüüdseks on
pererahvas Ingrid ja Arnold Rüütel kinnitanud oma kuulumist Saarekülla.
Eelmises Vallalehes oli juttu sellest, et Ingrid Rüütel kinkis Laimjala valla rahvale omakirjutatud
raamatu „Muutudes endaks jääda“. Kui keegi tunneb raamatu vastu huvi, võib pöörduda külavanema poole.
Samuti võib külavanemaga ühendust võtta, kui keegi mäletab vanaemade lauldud laulukesi. Ei ole nii, et
nagunii kõik teavad seda laulu. Ühel päeval istusid Värava köögilaua ümber kolm erinevatest kohtadest pärit
naist. Selgus, et üht ja sama laulukest teadsid kõik pisut erinevalt, mõnda teada-tuntud lugu ei olnud teised
kuulnudki. On tore, kui ka meie külades lauldud laulud jõuavad folklorist Ingrid Rüütlini ja sealtkaudu
ajalukku.
KÜLA KÕLA
Saareküla: vaikne, kena kohakene…
ideaalne peatuspaik kurjategijatele. Nii
tuleb järjekordselt tõdeda, kui oled
mõtetes rännanud tagasi 1990-datesse
aastatesse.
Rehepaksu ümber tiirles seadusega
pahuksis olemise hõng, kuid kas keegi meist oskas arvata,
et tema kodus, endises mõisa aidas peidab ennast veel mõni
mees? Keegi kindlasti teadis, vähemalt üks lastekodu
noormees. Nüüd on see lugu raamatusse kirjutatud ja
tahetakse isegi filmi sisse panna.
Kel asja vastu suurem huvi, lugegu Kunnar Läetsi
elulooraamatut „Maffia raha: Kunnari lugu”.
Nagu kombeks, saabus talv ootamatult,
sel aastal juba oktoobris. Juuresoleva foto tegi Tiiu oma koduõuel 27. oktoobril,
kui lumi oli juba kaks päeva maas olnud.
Tõnis Kirr 06.03.1959 – 14.09.2012
Veneaja lõpuaastatel hakkas endise Kadariku küla Uielu
õuele kerkima uus maja, ehitajaks Saare KEK-i noor töödejuhataja
Tõnis Kirr. Kuna ümbruses kasvas palju sireleid, sai kohanimeks
Sireli. See oli kõrvaline koht, kus Tõnis oma perega ja sageli ka üksi
toimetas. Päris valmis maja ei saanudki. Elu nõudis oma ja muud
tegemised tulid vahele.
Tõnis oli üks
viimastest Sulle-mulle laada külastajatest. Ta tuli kohale
Blesta kivi poolt kostnud lärmi peale, et uurida, mis tema
kodu kõrval toimub.
Tõnis kurtis, et teda ei peeta Saareküla inimeseks,
ta ei tea Saareküla tegemistest midagi ja isegi Külalehte
ei käi. Kuna puudus postkast, kuhu leht panna, leidsime
kompromissi: postkast on olemas internetis ja sinna
hakkab saabuma järgmisest numbrist alates Külaleht.
Keegi ei osanud sel imeilusal augustipäeval
arvata, et sellele aadressile ei saadeta ühtegi lehenumbrit.
Vähem kui kuu aega hiljem leiti Tõnis Saarekülast, oma
kodu lähedalt. Seekord jäi tee Blesta kivi suunas pooleli,
igaveseks.
25. oktoobril toimusid Laimjalas turvalisuse mõttetalgud, millest võtsid osa meie külade inimestest Anu Riis, Ilme Vana, Vilve Ennemuist ja Eha Ennemuist.
Saareküla kaupluse teadetetahvlil ja Saare mõisa bussipeatuses on üleval mõttetalgutelt saadud Saare maakonna infolehed vajalike telefoninumbritega. Olgu siinkohal ära toodud mõned sagedamini vajaminevad:
110 politsei hädaabi 1661 Eesti Posti kliendiinfo 112 hädaabi (tuletõrje, kiirabi) 16106 sotsiaalkindlustus/pensioniamet 1220 perearsti nõuandetelefon 14204 laevaliikluse info (erihind) 1343 Eesti Energia rikketelefon 453 6363 Saaremaa teabeliin (elektrikatkestused) 1545 Eesti Energia klienditelefon 452 0040 Kuressaare haigla infotelefon (elektrienergia müük)
Tõnis koos abikaasa Taimiga
Saarekülas
Kirjad Autor Aleksei Rand
1. novembril möödus 50 aastat Aleksei Ranna surmast. Tema panus kohaliku ajaloo jäädvustamisel on hindamatu ja Vanal jalakal jagub tema lugusid jutustada veel pikaks ajaks.
Pasunapoisid (Härg-Jüri orkester).
Kuigi meie alistumatute, vabadust üle kõige
armastavate esivanemate aktiivne vastupanu
orjastajatele oli muistsel murede ajal julmimate
karistusvõtetega võimatuks tehtud, kestis passiivne
varjatud vastupanu kõikjal kõige mitmesugusemal
kujul ometi lakkamatult.
Sellest on säilinud suur hulk vanasõnu ja
rahvapäraseid kõnekäände, nagu näiteks: „Tark, kes
saksa petab, rumal, kes talupoega tüssab.“ „Aega
härjal, aega orjal.“ „Mõisavargus pole patt.“ „Õnn
võtjal, vili viijal, köis kaebajale kaela.“ „Mõisa köis,
las lohiseb.“
Missuguse hammustava irooniaga alandatud ja
solvatud tööloomade tasemele alandatud teomehed
oma härraskonda siiski solvasid ja kohtlesid, sellest
seegi pisilugu pajatagu.
Saaremõisa õue oli mõisnike ajal kiviaiaga
eraldatud kaheks, saksa- ja teoõueks. Ühel – ja
nimelt päikese poolel asus härrastemaja korrastatud
teede, varjurikka pargi, lillede, lehtlate, tiikide ja
kõige muuga, mis härrasrahvale vajalik. Teisel,
põhjapoolsel, mäeveeru all, kasimata, porine,
sõtkutud teoõue tööloomade talliga ning ühekordse
madala majaga, mille lõunapoolses otsas aidamehe
eluruum ja teisel kaks teotuba, kus teolised
kogunesid hommikuti enne tööle minekut ja halva
ilma ajal söögitundideks. Suvel ilusa ilmaga viibisid
teolised söögiaegadel harilikult tööõuel seda
poolitava lõunapoolse aia ääres, kus pargis
kasvavad vahtrad jahedat varju andsid ja kus oli
säilinud veel sõtkumata muru.
Töö algas hommikul ühes päikese tõusuga ja
lõppes õhtul siis, kui päike loojus. Söögiajad olid
hommikul kell 8 üks tund ja lõuna kell 2, kaks
tundi, sest hobused ja härjad vajasid söömiseks ja
puhkamiseks rohkem aega. Nii jäi teolistelegi lõuna
ajal pikutamiseks tunnike vaba aega.
Oli siis teomeeste hulgas üks vembumees,
hüüdnimega Härg-Jüri, kellest rahvamälu pajatab
järgmise loo:
Teoõuel töötalli kõrval vedelesid vana
kõlbmatuks muutund puutelgedega härjavankri
rattad, umbes kahe jala pikkuste rummudega, mis
seesmiste raudpusside puudumisel olid seestpoolt
hõõrdumise tõttu otsadest lehtõhukeseks
pasunakujuliseks toruks kulunud. Rehvideta
rattapöiad ja kodarad olid pehkinud ja pudedad,
rummud aga hülgerasva ja tõrvaga määrimise tõttu
sarvkõvad ja tugevad.
Ettevõtlikud teopoisid otsustasid Härg-Jürna
algatusel omal viisil ära kasutada need
rattarummudest pasunad, sest et äsja naabri (Oti)
mõisas Peterburist saabunud sakste auks toimunud
pillerkaaritamine linnast kutsutud orkestrite saatel
just elavaks kõneaineks oli olnud.
Saaremõis oli sel ajal Audla mõisniku käes
rendil, kes siinset härrastemaja suvila ja jahilossina
kasutas, viibides siin ainult suveti, et omade ja
võõrastega (Luhina) rannas supelda, merel lõbusõitu
teha ja jahipidusid korraldada.
Siinse majapidamise juhatajaks oli hästi käreda
häälega särtsakas vanapreili, Audla mõisa omaniku
õde; aidamees ja kubjas aga olid siinsed endised
auväärsed ja ustavad
Sättis Jüri siis oma poistega mõne lõunatunni
jooksul teoõue mõisapoolsele vaheaiale
kirsipuhmastikku, mille ääres vahtrate varjus
teelised harilikult ilusate ilmadega lõunastasid ja
leiba luusse lastes pikutasid, parajale kõrgusele
kummuli haavapakust õõnestatud kuivanud
kaevuküna kõlakastiks ja künapõhjale rattarummust
neli pasunat, suunaga mõnekümne meetri kaugusel
asuvale härrastemajale ja pargis asuvale ruumikale
lehtlale, kus saksad harilikult lõunastasid või
niisama olesklesid.
Selguse mõttes vaadelgem veel, millest koosnes
teomehe lõuna.
Meenutagem rahvapärast ütlust: “Aganad on
leivajätku, vesi pikka piimajätku…“ Lisagem
nendele veel puukarbis kägardunud vintsunud
soolasilgud ning koorega keedetud külmad kartulid
ja ongi kõik. Veel tuleb teada, et veega pikendatud
piim oli lähkris loksunud närbunud leige hapupiima
vesi, millelt koor viimse raasuni kõrvaldatud.
Söögivaheajad olid väga pikad, eriti hommiku- ja
lõunasöögi vahe. Kui siis nälg oli kustutatud suure
koguse kõva leiva ja soolasilguga ning see
mahlastatud närbunud hapupiima veega, siis
mõistame, kui suure hingega asus töötama teomehe
seesmine köök, et muuta see lahja kraam
organismile vajalikuks ehitusmaterjaliks ja kui
suure hulga tühja tuult gaasidena organism enda
kaitseks pidi kõrvaldama.
Kui „pillid“ olid hakkamas, tuli varuda õige aeg
„mängu“ alustamiseks, sest ettekanne oli sedapuhku
määratud ainult valitud kuulajaskonnale –
pillerkaaritavale härrasrahvale.
Pargis, kollaste õitega akaatsiate ringis kaeti
neile pidulikku lõunalauda. Seal anti esimese roana
suur lõhekala, mille oli hommikul toonud mõisa
vabadikust kalur vana Sopi Mihkel, et paluda luba
kadakakändude kogumiseks mõisa karjamaalt. Seda
kala oli vanapreili suure hoolega läbi varrega
prillide uurinud, lastes köögitüdrukul kala lõigata
küll sabast, küll silmast, et kas on ikka tõesti see
õige roosa lihaga laksikala. Kui oleks olnud valge
lihaga, siis poleks vastu võetud ega kadakakände
lubatud.
Kui siis see suur sakstepere parajasti sellel roosa
lihaga laksikalal hea laskis maitseda ja veripunase
veiniga teda veel niisutas, siis andis Härg-Jüri
teopoistegal kirsipadrikus enda ja kooriliikmete
lõunasöögi kõrvalsaaduste arvel äsjamoodustatud
„pasunakoori“ esmaetenduse…
Kuigi mängus puudus valitud kuulajaskonna
peenele maitsele vastav litsikataoline kergus,
häälerühmade dünaamiline tasakaal, eksiti
rõhutamises ja eriti just pausides, siiski pääses
ettekanne üle ootuste heade tulemustega täiel
määral mõjule: oli kuulda ümberkukkuvate klaaside
kõlinat, fuihh-fuihh kilkeid, rutakate sammude
müdinat, mõisa paraadukse paukumist ja siis valitses
mõisaõuel enneolematu vaikus. Ainult hakkaja
harakas, kes ärkli taga mulluste takjate vahel
aidamehe kanapoegi oli piilunud, lendas ehmununa
töötalli räästale, ukerdas katusekülge pidi harjale,
küsis ärevalt uudistades kes-mis-kus? Ja selgust
saamata pidas paremaks ka vaikida ja oodata, mis
nüüd järgneb.
Üsna pea sibaski ülalt mõisast kõhetu ja nagu
pulkjalgne vanapreili läbi teoõue, kus tagasihoitud,
hääletu naeru krampides küljelt küljele viskuvad ja
silmi pühkivad teolised, samuti ka pasunapoisid ise,
vahtrate varjus pikutasid, ja jooksis alla ärklituppa
lõunauinakut pidavale aidamehele ja kupjale
juhtunud hirmsast häbistavast sündmusest
teatama…
Nagu aidamehe emanda jutust hiljem selgus, oli
vanapreili põselihaste tõmmeldes kogu kehast
võbisedes umbes järgmist pudistanud: „See… see…
see… teovald… tegema tena meie herrade ja
külaliste pidusöögi aeg nii hirmus ja häbistav maa
heel, see kole jorin. Ta kohe-kohe leheb ja keelab, et
nad mõisa õuel mitte ei likkab, et nad mitte ei
tõukab kui see hirmus maa heel neil tuleb!...“
Kolmekesi mindi siis teovallale kombeõpetust
jagama ja saadi Härg-Jürnalt väga mahedas toonis
teada, et vanade teotavade järgi olla salatsemine
„selles asjas“ kuritegu, mida seltsimehed omakohtu
korras kurjalt ja valusalt karistavad. „Puruke
naeruke – salasitt on riiuke…“
„Maahääle“ tegemise tõeline, kuid peidetud
tagamõte seisis aga selles, et teoliste taga töörindel
nuhkivaid sundijaid eemale „puhuda“, peamiselt just
härrasrahvast, sest kui neid lähedal polnud, siis oli
jälle aega niihästi härjal kui ka orjal.
Selle juhtumi ajal oli mõisnike kepiõigus juba
piiratud ja murdunud jalgadega peksupinkki talli
peale pimedamasse murdesse paremaid aegu ootama
peidetud, mistõttu selle sündmuse lõpptulemuseks
oli vaid see, et teoliste lõunatamise koht ümber
paigutati pargi lähistelt kaugemale ärbli otsa suurte
saarte alla.