1

Katrin Olenko Anu Toots

Ühiskonnaõpetus

Gümnaasiumi õpik

2

Haridus- ja teadusministeerium kinnitab: ……………………………

Retsenseerinud Riina Raja ja Rein Ruutsoo

Konsulteerinud Tiina Kilumets

Kujundus ja küljendus:

Toimetanud Kärt Jänes-Kapp

1. trükk

Tallinn, 2005

ISBN ………………………………………………………….

© Katrin Olenko, Anu Toots, 2005

© Kirjastus Koolibri, 2005

Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku eelneva kirjaliku nõusolekuta pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil.

Postiaadress: AS Koolibri, pk 223, 10503

Asukoht: Lehola 8 / Hiiu 38, Tallinn

www.koolibri.ee

3

Sisukord Sisukord .........................................................................................................................................................3 1. Nüüdisühiskonna kujunemine ja tunnusjooned ......................................................................................5

1.1. Tööstusühiskonnast teadmusühiskonda..........................................................................................6 1.2. Heaoluriik.........................................................................................................................................12 1.3. Demokraatia levik ...........................................................................................................................14 1.4. Ühiskonna jätkusuutlikkus.............................................................................................................18

2. Ühiskonna sidusus...................................................................................................................................23 2.1. Ühiskonna mõiste ja põhikomponendid ........................................................................................23 2.2. Avalik ja erasektor ..........................................................................................................................24 2.3. Kodanikuühiskond ..........................................................................................................................27 2.4. Ühiskonna kihitus, sotsiaalne staatus ja sotsiaalne roll ...............................................................30 2.5. Võim ühiskonnas .............................................................................................................................35 2.6. Poliitilised ideoloogiad ....................................................................................................................38 2.7. Individuaalne ja kollektiivne heaolu..............................................................................................42

3. Kodanikud, huvid ja demokraatia...........................................................................................................46 3.1. Demokraatia kui rahva võim..........................................................................................................47 3.3. Peamised valimissüsteemid.............................................................................................................53 3.4. Valimiskäitumine ja valimistulemus..............................................................................................57 3.5. Erakonnad tänapäeva poliitikas ....................................................................................................65 3.6. Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised kui huvide vahendajad ...................................................68 3.7. Sidususe mehhanismid – poliitiline kultuur ja kodakondsus ......................................................70

4. Valitsemine ja avalik haldus ...................................................................................................................75 4.1. Parlamentaarne ja presidentaalne valitsemine.............................................................................76 4.2. Seadusandliku võimu ülesehitus ....................................................................................................80 4.3. Parlamendi ülesanded ja töökorraldus .........................................................................................83 4.4. Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüsteemis.........................................................................86 4.5. Avalik haldus ja bürokraatia .........................................................................................................90 4.6. Kohtuvõim........................................................................................................................................95 4.7. Regionaalne ja kohalik valitsemine ...............................................................................................98 4.8. Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus...........................................................................................102

5. Majandus ja poliitika.............................................................................................................................106 5.1. Riigi majandusressursid ...............................................................................................................106 5.2. Majanduse koguprodukt ja majandusareng...............................................................................108 5.3. Inflatsioon.......................................................................................................................................112 5.4. Majandusarengu planeerimine – makromajanduspoliitika......................................................115

4

5.5. Tööturg ja hõivepoliitika ..............................................................................................................119 5.6. Sotsiaalpoliitika .............................................................................................................................124 5.7. Hariduspoliitika.............................................................................................................................128 5.8. Välismajanduspoliitika .................................................................................................................130 5.9. Euroopa Liidu ühtne majandusruum..........................................................................................134

6. Tänapäeva maailm ................................................................................................................................136 6.1. Maailma ühtsus ja mitmekesisus .................................................................................................136 6.2. Riigid ja identiteedid maailma mitmekesisuse kandjatena .......................................................139 6.3. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid ..................................................................144 6.4. Peamised julgeolekuorganisatsioonid..........................................................................................148 6.5. Inimõigused mitmepalgelises maailmas ......................................................................................152 6.6. Postmodernne ühiskond................................................................................................................157

Sõnaseletusi ...............................................................................................................................................161 Kasutatud kirjandus ..................................................................................................................................173

5

1. Nüüdisühiskonna kujunemine ja tunnusjooned Ajalooteadus tavatseb koondada sajandid pikemateks ajastuteks, mida iseloomustavad teatavad ühiskonnasuhted, elukorraldus ja majandus. Sarnaseid üldistusi kasutab ka sotsiaalteadus, piirdudes küll enamasti lähema ajaloo süstematiseerimisega.

Nüüdisühiskond vormus käsikäes rahvusühiskondade ja rahvusriikide moodustumisega 19. sajandil. Samal ajal kujunesid välja ka ühiskonna kolm põhilist sektorit – turumajandus, avalik ehk valitsussektor ning kodanikuühiskond. Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.

Tänapäeva ühiskond on mitmetahuline, mistõttu kasutavad teadlased selle iseloomustamiseks mitmesuguseid oskussõnu. Kui huviorbiidis on valitsemine, räägitakse demokraatiast ja diktatuurist. Kui uuritakse majandust ja tehnoloogiat, kasutatakse mõisteid tööstus- ehk industriaalühiskond, postindustriaalühiskond, infoühiskond, teadmusühiskond. Sotsiaalset võrdsust ja õiglust analüüsitakse heaoluriigi mõiste varal. Sotsiaalfilosoofid tarvitavad mõisteid modernsus ja postmodernsus, seades sellega tähelepanu keskmesse väärtused, maailmatunnetuse ja inimsuhted.

JOONIS: Ühiskonna areng viimase kahesaja aasta jooksul

Umbkaud-ne algus

Majanduslik ja tehnoloogiline areng

Sotsiaalse heaolu areng

Poliitiline ja õiguslik areng Vaimne areng

Perioodi üldnimetus

2000

1980 teadmusühiskond postmodernism postmodernne ühiskond

infoühiskond

1960 postindustriaalne ühiskond demokraatia lai levik

1950 heaoluriik

modernism modernne ühiskond

1900 tööstus- ehk industriaalühiskond

rahvusriigid

1800

6

1.1. Tööstusühiskonnast teadmusühiskonda MEENUTA Mida räägiti tööstusrevolutsiooni kohta ajalookursuses?

Tööstusühiskonna põhijooned

Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.

Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed töökojad ja manufaktuurid asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Vabrikutöö viis töölised pikaks ajaks (tööpäev kestis 12–14 tundi) keskkonda, kus kõik määras vabriku töörütm. Töödtegemine pidi olema võimalikult ratsionaalne, omanik pidas ranget arvestust ning jälgis, et tööline kasutaks aega otstarbekalt. Kui agraarühiskonnas sõltus töötegemine ilmastikust, rahvakalendri tähtpäevadest ja usupühadest, siis tööstusajastul polnud see enam nõnda. Ütlus „Aeg on raha!” kujunes juhtmotiiviks.

Ratsionaalsus sai märksõnaks, mis iseloomustas tööstusühiskonda üldisemaltki. Tootmine kujunes ratsionaalsemaks tänu konveieritöö ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtule, asisemaks muutusid võimusuhted ning argielu. Vähenes tunnete ja kommete roll, kasvas kiretute riigiametnike ning kirjalike normide tähtsus. Ametnike võim ehk bürokraatia tugevnes just koos tööstusühiskonnaga, millele oli omane praktiline mõtlemine ja igakülgne kaalutlemine.

Tööstusajastul hakkas tööaeg domineerima puhkeaja üle. Tööpäev oli pikk ning tööl veetis inimene lõviosa oma ajast. Palgatöö määras ühiskonnas valitsevad väärtused ja elurütmi. Üksluise ja üdini ratsionaalse tööelu korvamiseks hakati otsima meelelahutust, mis esitaks otsekui väljakutse kainusele ja pidevale arvepidamisele. Linnades levisid kasiinod, kabareed, loteriid ja õnnemängud. Kui agraarühiskonnas pidutseti mingi suurema tööperioodi lõpul ja pidu oli omamoodi jätk töisele tegevusele, siis tööstusühiskonnas eraldusid töösfäär ja puhkesfäär teineteisest selgesti.

Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Täpsemalt öeldes muutusid

• tööhõive majanduse põhivaldkondades,

• linna- ja maarahvastiku suhtarv,

• leibkonnamudelid.

Tööstustööliste ja linnainimeste osakaal kasvas ning põllupidajate arv kahanes. Linnades kasvas ametnike, poodnike, arstide, rätsepate ning advokaatide arv, sest tööstuse arenedes tõusis järk-järgult elatustase, mis omakorda suurendas teenuste tarbimist.

Varase tööstusühiskonna linnad olid ülerahvastatud ning olme- ja sanitaarolud neis äärmiselt viletsad. Modernne linnatsivilisatsioon arenes välja alles 19. ja 20. sajandi vahetusel. Siis kujunes linn progressi sümboliks, sest seostus suuremate sissetulekute, moodsate side- ja transpordivahendite (tramm, metroo), suure kaubavaliku ja mitmekülgsete puhkevõimalustega (kinod, kabareed, kohvikud).

Linnastumine ja tööstuslik areng muutsid ka leibkonnamudelit. Agraarühiskonnas olid ülekaalus suured pered, mis ühendasid mitu põlvkonda. Suurpere olemasolu ei tinginud mitte niivõrd majanduslik kitsikus, kuivõrd põllumajanduslike tööde omapära. Mida rohkem leidus talus töökäsi, seda edukamalt oli võimalik majandada. Talutöö oli mitmekesine, mistõttu oli talus võimalik rakendada ka lapsi ja vanureid. Hoolitsemine väikelaste ja vanurite eest oli agraarühiskonnas pere ülesanne. Tööstusühiskonnas, kus elujõulised mehed ja naised läksid linna tööd otsima, kujunes peamiseks leibkonnatüübiks väikepere. Üheskoos elasid vaid vanemad ja alaealised lapsed, vanavanemad jätkasid elu maal.

SKEEM: Hõive muutumine ühiskonna arenedes; vana õpik lk. 9.

7

Postindustriaalse ühiskonna erinevus tööstusühiskonnast

19. sajandil kujunenud tööstusühiskond omandas 20. sajandi viimaseks veerandiks sedavõrd palju uusi jooni, et hakati rääkima uuest ühiskonnatüübist – postindustriaalsest ehk tööstusjärgsest ühiskonnast. Sotsioloog Daniel Belli pakutud termin märgistas kõrgeltarenenud tööstusühiskonda, millele olid omane kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Kuivõrd postindustriaalne ühiskond on tööstus- ehk industriaalühiskonna jätk, iseloomustatakse seda sageli võrdluses tööstusühiskonnaga.

Suurim nihe ühiskonna arengus puudutas tootmistegevust. Tertsiaar- ehk teenindussektori osatähtsus kasvas kiiresti hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Majandusressursid hinnati ümber. Sellest tulenevalt lähtutakse riigi majandusliku võimsuse hindamisel erinevatest kriteeriumidest – tööstusühiskonna puhul peetakse tähtsamaks tööstustootmist ja tootmisvõimsust, postindustriaalses ühiskonnas aga teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Tööstusajastul oli eesmärgiks võimalikult suure kaubahulga tootmine. Seetõttu hinnati ka riike selle järgi, mitu tonni sütt ja rauda või mitu miljonit paari jalatseid seal toodeti. Postindustriaalset ühiskonda kirjeldavad aga sellised näitajad nagu insenertehnilise personali ja teenindussektori osakaal tööjõus. Kui tööstusühiskond vajas rohkesti konveieritöölisi, siis postindustriaalne ühiskond vajab hoopis teistsugust tööjõudu – haritud spetsialiste, kes on saanud tehnoloogilise, administratiivse ja juhtimisalase koolituse.

Bell analüüsis ka tööstusjärgse ühiskonna juhtimist, leides, et see peab olema tsentraliseeritum ja paremini kooskõlastatud kui tööstusühiskonnas. Viimases koordineeris riik ainult poliitikat ja õiguskorda, nüüd peab aga valitsus hea seisma ka majandusarengu eest. Et ühiskonna juhtimine oleks efektiivne, peavad poliitilised liidrid lubama valitsemisinstitutsioonidesse ka tehnokraate, kes lähtuvad otsuste tegemisel majanduslikust otstarbekusest, mitte poliitilisest või ideoloogilisest eelistusest. 1970. aastatel uskusid paljud, et tehnoloogiline progress suudab lahendada kõik ühiskonnaprobleemid, sealhulgas vähendada vaesust ja poliitilisi erimeelsusi.

Tegevjuhtide mõju tugevnemine majanduses vähendas järk-järgult juriidilise omaniku rolli ettevõtetes, aga ka ühiskonnas tervikuna. Niisugune areng oli sedavõrd üldine, et hakati rääkima koguni mänedžeride revolutsioonist. Kujunes keskklass – kõrge kvalifikatsiooni ning kindla ja suhteliselt kõrge sissetulekuga inimesed, kes töötasid ametnikena büroodes ja pankades, pakkusid haridus-, tervishoiu- või nõustamisteenuseid.

Tehnoloogiline progress lähendas ka inimeste elustiile. Tööstusühiskonda iseloomustas maa ja linna, proletaarlase ja kodanlase elustiilide suur erinevus. 20. sajandi keskpaiku aga inimeste eluolu ja tarbimine ühtlustus. Selle majanduslikuks eelduseks oli elatustaseme üldine tõus, kuid erilist rolli mängis masstootmine ja massikultuur. Raadio, televiisor, telefon ja külmkapp polnud eurooplastele ning ameeriklastele enam mingid luksuskaubad. Nende omamine oli jõukohane enamikule. Ka kultuuritarbimine ühtlustus tänu heli- ja videotehnika kiirele arengule. Massimeedia kujunes postindustriaalse ühiskonna lahutamatuks tunnusjooneks. Raadio- ja televisioonisaadetel oli üks auditoorium, kuhu kuulusid peaaegu kõik, lihttöölisest jõuka ärimeheni.

Industriaal- ja postindustriaalse ühiskonna võrdlus

Võrdluse alus TÖÖSTUS- EHK INDUSTRIAALÜHISKOND

TÖÖSTUSJÄRGNE EHK POSTINDUSTRIAALNE ÜHISKOND

Põhiressurss Masinad Teadmised

Põhiinstitutsioon Firma Ülikool

Põhiotsustajad Firmaomanikud Eksperdid, ärikorraldajad

Võimu alus Varaline rikkus Oskusteave

Valitsuse roll Tagada piiranguteta turumajandus Turumajandus, kuid mõõduka riigipoolse planeerimisega

Allikas: Kivisto, p. 44

8

Teadmusühiskonna kujunemine

Postindustriaalne majandus arenes tänu uue tehnoloogia ulatuslikule kasutusele kiiresti, ettevõtted uuendasid pidevalt toodangut ja tegelesid innovatsiooniga. Senisest olulisemaks muutus suutlikkus kiirelt hankida ja töödelda informatsiooni. Teave oli mõjukas mitte ainult majanduskonkurentsis, vaid ka argielus. Inimesed tarbisid infot rohkem, sest nad olid haritumad ning teave muutus üha hõlpsamini kättesaadavaks. Kuna info kujunes oluliseks kõigis elusfäärides, hakati arenenud postindustriaalset ühiskonda nimetama ka infoühiskonnaks.

Teabe edastamise võimalused avardusid tänu satelliit- ja kaabeltelevisioonile, mobiiltelefonidele ja internetile. Tänapäeval hästi tuntud lühend www (ingl world-wide web – ülemaailmne võrgend) annab hästi edasi põhimõttelist muutust info edastamisel. Teateid saab tänu arvutitele edastada sekundite jooksul üle kogu maailma, mis muudab ümbritseva ühiskonna tajumist. Kui varasematel sajanditel hinnati ühiskonda, lähtudes kriteeriumist „siin, enne ja praegu”, siis nüüd on võrdluskriteeriumiks „praegu, siin ja seal”. Kui varem kõrvutasid inimesed oma elatustaset vanavanemate omaga, siis praegu kõrvutavad nad seda eeskätt endataoliste inimeste eluga teistes maades.

Esialgu pandi rõhku infotehnoloogia ja kommunikatsioonivahendite arendamisele, et info muutuks tõeliselt massiliseks ja kergesti kättesaadavaks. Peagi aga taibati, et igasugune teave ei ole veel teadmine. Selleks et ühiskond või ettevõte oleks edukas, tuleb osata teavet valida ja rakendada. Teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine muutuvad olulisemaks; nii poliitilised kui majanduslikud otsustused peaksid tuginema uuringutele ja teaduslikele analüüsidele. Seda tüüpi ühiskonda, kus infot majanduses ja poliitikas pidevalt ning oskuslikult kasutatakse, nimetatakse teadmusühiskonnaks.

Teadmusühiskond, nagu eelnevadki ühiskonnatüübid, muudab samuti töö iseloomu. Tööstusajastule tunnuslik konveieritöö asendub paindlikuma ning vabama töökorraldusega. Oluline on loovus, oskus töötada meeskonnas ja rakendada oma teadmisi. Ülemuse ja alluva roll pole enam nii rangelt määratud, üha rohkem tekib töökohti, kus töötaja peab oma tegevust ise kavandama ja korraldama. Kui tööstusajastul hinnati töölist, kes oskas kiirelt ja täpselt sooritada üht detailset operatsiooni, siis teadmusühiskonnas eelistatakse laiapõhjalist ettevalmistust ja põhioskusi, mida saab loovalt rakendada pidevalt muutuvates töö- ja konkurentsitingimustes.

Teadmusühiskond kannab endas ka ohte. Eeskätt on need seotud tootmise ja tehnoloogia mõjuga loodusele ning keskkonnatasakaalule. Näiteks võimaldavad teadussaavutused nuumata lihaloomi üha kiiremini, kasvatada üha suuremad maasikaid, saada aastas mitu saaki. Aga millise hinnaga? Teine ring ohte seostub eetiliste probleemidega. Kui teadus suudab kõike, siis kas kõik on ka eetiliselt vastuvõetav? Kas inimese kloonimine on õigustatud lahendus, et korvata rahvastiku vähenemist arenenud maades?

Täna kutsuvad need probleemid esile elavaid avalikke arutelusid, ka mõned valitsused on võtnud vastu asjakohaseid otsuseid, näiteks muundatud toiduainete ja geenitehnoloogia rakendamise osas.

9

10

Lisalugemist

Sotsiaalteadlased tööstusühiskonnast

Tööstusühiskond tekitas elavat huvi teadlasringkondades. Tolle ajastu suurmeestest on mitmedki nimed jäänud tänaseni filosoofia ja sotsioloogia klassikuteks.

Adam Smith vabaturumajandusest

Inglise majandusteadlane Adam Smith propageeris kujunevaid turumajandussuhteid, olles veendunud nende paremuses. Ta rõhutas, et väärtusi loob majanduses inimtöö (nn tööväärtusteooria). Inimesed on oma majanduslikus tegevuses küll egoistlikud ja lähtuvad erahuvidest, ent turumajandus suudab neid huve tasakaalustada, sest indiviidid peavad oma kasu suurendamiseks osutama üksteisele teenuseid, ostma ja müüma kaupa või tööjõudu. Niisiis toimib turumajandus lõppkokkuvõttes kõigi hüvanguks. Vabaturumajanduse toetajad väitsid, et turg juhib majandust, mistõttu riigil pole tarvis majandust reguleerida. Näiteks mõistsid nad hukka väliskaubanduse piirangud ja riikliku protektsionismi ning toetasid vabakaubandust.

Karl Marx kapitalistlikust tootmisest ja klassisuhetest

Karl Marx oli ehtne valgustusajastu mõtleja, kes uskus, et tunnete ja traditsioonide asemele peab asuma mõistuspärasus. Just seetõttu analüüsis ta tööstusühiskonda majandusest lähtudes. Kapitalism tähendas Marxi jaoks niisugust tööstusühiskonda, kus tootmisvahendid (masinad, tehased, tooraine) ja toodang kuuluvad ühe klassi – kapitalistide ehk kodanluse eraomandisse. Teine ühiskonna põhiklass – töölised ehk proletariaat – on vaba küll õiguslikult, kuid mitte majanduslikult. Omandi puudumine ei võimalda töölisel toota ja luua rikkusi enesele, vaid sunnib teda müüma oma tööjõudu. Kuigi Marx kritiseeris teravalt proletariaadi olukorda 19. sajandi tööstusühiskonnas, oli ta kapitalismi tuline pooldaja. Paljuski jälle seetõttu, et kapitalism oli igati ratsionaalne ja efektiivne. Oma põhiteoses „Kapital” (1. köide 1867) tõi Marx välja kapitalistliku tootmise kaks põhijoont – vältimatu vajaduse toota kasumit ja püsida konkurentsis. Kasumijanu toob küll kaasa halastamatu ekspluateerimise ja konkurents laostab paljud ettevõtted, kuid samas sunnib selline keskkond pidevalt tootmist täiustama. Niimoodi on efektiivsuse hoovad Marxi meelest kapitalistlikku tootmisse lausa sisse programmeeritud.

Max Weber kapitalistliku tootmisviisi vaimsetest eeldustest

Maailma nimekamate sotsioloogide hulka kuulub vaieldamatult Saksa mõtleja Max Weber. Ühes oma kuulsamas töös „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” väidab ta, et nendes kristlikes maades, kus toimus reformatsioon, arenes kapitalistlik tootmisviis jõudsamalt kui katoliiklikes või mittekristlikes maades. Weber uskus, et protestantlikud väärtused soosivad selliste turumajandusega hästi sobivate iseloomujoonte kujunemist nagu tööarmastus, kokkuhoidlikkus, ausus ning arvepidamine.

Traditsioonilise majanduse tingimustes oli oluline aeg mööda saata ja hiljem oma töö tulemusi nautida, näiteks korraldada pidustusi viljakoristuse lõppedes. Kapitalismi ajal muutus juhtmõtteks rikkuse kogumine, enesedistsipliin ja ratsionaalsus. Kapitalist ei naudi töö tulemust, vaid paigutab selle uuesti tootmisesse, et jõukust veelgi suurendada. Mõnes mõttes sarnaneb kapitalist mungaga, kes loobub maistest rõõmudest ja elab askeedina. Erinevalt mungast imetleb kapitalist aga mammonat, jõukust. Seda nähtust seletas Weber protestantismi levikuga, sest protestantism omistas ilmalikele ametitele samasuguse väärtuse nagu vaimuliku tööle. Seega võis ametialane edukus valmistada jumalale sama suurt heameelt kui usin palvetamine.

Émile Durkheim solidaarsuse ja väärtusnormide rollist ühiskonnas

Kuulsa Sorbonne’i ülikooli professorit Émile Durkheimi peetakse sotsioloogiateaduse üheks rajajaks. Tööstusühiskonna puhul huvitas teda eeskätt vaimuelu ja sotsiaalse solidaarsuse areng.

Agraarühiskonnas elasid inimesed väikestes kohalikes kogukondades, mis üksteisest kuigi tugevasti ei sõltunud. Tööstusühiskonnas seevastu on ühiskondlik tööjaotus rohkem arenenud, mistõttu kujuneb ka keerulisem ja läbipõimunum ühiskonna struktuur. Inimeste vastastikune sõltuvus muutub ühiskonna kooshoidmisel üha olulisemaks. Durkheimi meelest ongi tööjaotuse põhifunktsioon sotsiaalse solidaarsuse

11

hoidmine. Samas nägi ta ka mitmeid ühiskonnasuhete ulatuslikust muutusest tulenevaid ohte, mis seda solidaarsust võivad kõigutada. Tööstusühiskond suurendab individualismi, mistõttu traditsioonilised institutsioonid, nagu perekond, kirik ja naabruskond, kaotavad oma rolli normide kehtestamisel. Selle tulemusel ohustab tööstusühiskonda anoomia ehk üldtunnustatud väärtuste ja normide puudumine. Anoomia ja sotsiaalsete sidemete purunemine võib põhjustada enesetappe, sest indiviidil puudub vaimne tugi, et oma probleemidega hakkama saada. Durkheim rõhutab, et ühtviisi ohtlikud on nii inimsuhete üleliigne regulatsioon kui ka üleliigne autonoomia. Ülim regulatsioon ja isiksuse allasurumine on iseloomulik usufanatismile, tööstusühiskonda ähvardab aga just egoism, mis võib viia ühiskonna koostlagunemiseni. Durkheimi tõestus, et enesetappude määr sõltub mitte bioloogilis-psühholoogilistest, vaid sotsiaalsetest teguritest, pälvis suurt tähelepanu.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Tööstusühiskonda on kujutatud paljudes ilukirjandusteostes ja filmides. Tooge näiteid. Kuidas avalduvad neis teostes tööstusühiskonna tunnused, ajastu positiivsed ja negatiivsed küljed?

2. Milline oskussõna sobib tänase Eesti ühiskonna iseloomustamiseks kõige paremini – kas postindustriaalne ühiskond, infoühiskond või teadmusühiskond? Kaitske oma seisukohta.

3. Millisel õpilase tüübil läheb koolis sujuvamalt, kas tööstusajastu tüüpi konveieritöölisel, või teadmustöölisel? Arutelu eeltööna püüdke nende töötajatüüpide iseloomujooni rakendada tänapäeva kooliõpilasele esitavatele nõudmistele.

12

1.2. Heaoluriik Majanduse ja tehnoloogia areng avaldab suurt mõju inimeste elukorraldusele ja nende heaolule. Nii nagu tehnoloogia valdkonnas, nii toimusid ka heaolus muutused samm-sammult, kuid samas pidevalt.

Heaoluriigi kujunemine

19. sajandi lõpuks oli Lääne-Euroopas aset leidnud kaks põhjapanevat ühiskonnamuutus. Esiteks, tööstusrevolutsioon oli muutnud vabrikutöö valitsevaks, muutes varasemaga teistsuguseks ka inimeste elustiili. Üha rohkem inimesi elas linnades ja töötas vabrikutes. Vajadus elatist teenida sundis ka naisi palgatööle. Lapsed ja vanurid jäid sageli omapäi ning vajasid toimetulekuks üha enam ühiskonna abi. Varem, agraarühiskonnas, riik pidi riik tagama korra ja turvalisuse ning kaitsma maad välisvaenlaste eest, sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja hariduse vallas tal alalisi ülesandeid ei olnud. Neid kohustusi kandsid kirik ja perekond, mõnikord ka küla- või vallarahvas. Ühesõnaga, tööstusühiskonnas ootasid inimesed riigilt enamate ülesannete täitmist.

Teise muutuse tingisid kodanlikud revolutsioonid, mille tulemusel kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisrežiimid, samuti kujunes välja kodanikuühiskond. See sotsiaalmajanduslik ning poliitiline olukord tingis erilise ühiskonnatüübi – heaoluriigi kujunemise.

Heaoluriigi kujunemine vältas aastakümneid. Saksamaal võib heaoluriigist rääkida alates 1880. aastatest, Põhja-Euroopas 20. sajandi esimesest aastakümnest. Põhja-Ameerikas seondub heaoluriigi sünd alles 1930. aastate ja Franklin Delano Roosevelti uue kursi poliitikaga

Heaoluriigi olemus ja ülesanded

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasidki Lääne-Euroopa riigid tegelema ka sotsiaal-majanduslike probleemidega. Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse. Ta pakub teenuseid (nt haridus ja tervishoid), millest turg pole huvitatud, ning pehmendab turukonkurentsist ja inimese elukaarest tulenevaid riske. Näiteks ei suuda inimene oma elu algus- ja lõpuperioodil ise endale elatist teenida, samuti võib igaüks kaotada töö või jääda haigeks. Siis aitabki heaoluriik tal toime tulla.

Heaoluriik täidab niisiis lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele (seadusloome, õiguskord, riigikaitse) ka sotsiaalseid ülesandeid ning reguleerib majandust. Heaoluriik sekkub aktiivselt majandusse – jagab maksupoliitika abil ümber tulusid ning korraldab haridust, tervishoidu ja perepoliitikat. Heaoluriik ei saa olla sajaprotsendilise tururegulatsiooniga ühiskond, kus kehtib täiskonkurents ning üleüldine ostmise-müümise põhimõte. Majanduslikku tõhusust kõrvutatakse heaoluriigis alati sotsiaalse õiglusega. Kas ja kuidas tõhusust ning õiglust tasakaalustada? Selle üle vaidlevad jätkuvalt liberalistliku ning sotsiaaldemokraatliku ühiskonnanägemuse pooldajad. Nii arvavad parempoolsed (liberaalid), et sotsiaaltoetusi saab suurendada alles siis, kui majanduskasvuga on kogutud selleks piisav varu. Vasakpoolsed (sotsiaaldemokraadid) väidavad, et majandust ei tohi edendada inimarengu arvelt.

Heaoluriigi oluliseks eesmärgiks peetakse ka ühishüvede pakkumist. Võttes enda kanda niisuguseid teenuseid ja riske, millest turg huvitatud ei ole, tõstab heaoluriik kaudselt ka turumajanduse efektiivsust.

Skeem: Heaoluriigi peamised meetmed (vana õpik lk. 18; originaal N.Barr. The Economics of the Welfare State)

Heaoluriigil on kaks põhilist tunnust. Esimene neist avaldub nimetuses ülekandeühiskond, mida heaoluriigi kohta ka vahel kasutatakse. See on üpris täpne, kuna ressursside ülekandmine on sedalaadi ühiskonnale tõepoolest omane. Ressursse, eeskätt rahalisi, võib üle kanda valdkonnast valdkonda (nt väliskaubandusest kaitsepoliitikasse või tervishoidu), samuti rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt vaesematele. Ülekande ulatus on riigiti erinev ning on üheks aluseks, millest lähtudes tuuakse välja

13

heaoluriigi mudelid. Teiseks annab heaoluriigist tunnistust asjaolu, et umbes pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks. Majandamis- ja maksutulusid võib riik ju kulutada mitmel otstarbel: kasumi võib suunata majandusse, võib suurendada sõjalisi kulutusi, ehitada transpordi- ja sidekanaleid. Ka neil juhtudel on tegu ühiskonna huvidele vastava tegevusega, ent selline riik ei pruugi veel olla heaoluriik.

Joondiagramm: Heaolukulude osakaal riikide SKP-s

Allikas: Eliassen, Kooiman. (2002) avaliku sektori juhtimine

Heaoluriigi arenguetapid ja tulevik

Laia leviku saavutas heaoluriik 20. sajandi keskpaigaks. Algul arvati, et riigi ulatuslik sekkumine majandusse ja sotsiaaltoetuste maksmine kestab niikaua, kuni riigid on II Maailmasõja hävingust taastunud. Paraku läks areng teistmoodi – 1960.–1970. aastatel teenused ja toetused hoopis suurenesid. Lääne-Euroopas läks sotsiaalkuludele juba kolmandik või enam riigieelarvest, pensioni- ja tervisekindlustus oli umbes 90 protsendil elanikest. Heaoluriigist oli saanud niisugune ühiskonnakorraldus, mille hüvesid ja teenuseid tarbis praktiliselt kogu elanikkond. Kuna maailmamajandus kasvas, siis olid ka riigi tulud suured ning toetuste maksmisega probleeme ei tekkinud. Kõik paistis olevat sedavõrd hästi, et 1960-70-aastaid hakati kutsuma „heaoluriigi kuldajaks”.

1980-ndatel aastatel, kui naftahindade tõus maailmaturul oli majanduskasvu alla surunud, muutus heaoluprogrammide rahastamine raskemaks. Makse laekus vähem, ent samas oli töötuid ja vaesunud inimesi, kes abi vajasid rohkem. Mitmetes riikides tekkis riigieelarve defitsiit ja hakati rääkima heaoluriigi kriisist. Parempoolsed kriitikud väitsid koguni, et heaoluriik ongi kõikides hädades süüdi, kuna kulutab liiga palju ja paisutab riigibürokraatiat. Ometigi näitas areng hoopis vastupidist. Need riigid, kus rahva heaolule tehti jätkuvalt suuri kulutusi riigieelarvest, suutsid 1980-ndate aastate majanduslangusest kiiremini välja tulla ning asuvad täna maailma edetabelite tipus nii inimarengu näitajate kui majandusliku konkurentsivõime poolest. Selliste maade hulk kuuluvad näiteks Soome, Taani, Norra, Kanada.

Heaoluriigi suuri kulutusi kritiseeritakse tänagi, kuid heaoluriigi olulist kokkutõmbamist pole kuskil toimunud. Pigem püütakse heaoluriiki ümber korraldada, muuta seda tõhusamaks ja paindlikumaks. Selle saavutamiseks üritatakse jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandja, mittetulundussektori ning kodanike vahel. Sotsiaalsed õigused ei saa eksisteerida ilma vastutuseta ning igaühe enda panustamiseta oma heaolu tagamisse. Enamikus Euroopa maades ongi sellesuunalised reformid käimas.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kas tänapäeva Eestit võib pidada heaoluriigiks? Põhjendage.

2. Sageli väidetakse, et heaoluriik muudab inimese laisaks. Leidke argumente, millega seda väidet tõestada või ümber lükata.

14

1.3. Demokraatia levik MEENUTA

Millised on peamised valitsemisrežiimid? Nimeta nende tunnused.

Kuidas on mõjutanud maailma ümberjagamist maailmasõjad ja kolonialism?

Majandusarengu ja demokraatia vahekorrast

1950.–1960. aastatel peeti lääne ühiskonda ideaaliks ning arvati, et kõik ülejäänud maailma regioonid peaksid liikuma samasuguse ühiskonnakorralduse poole. Demokraatia arengu vältimatuks tingimuseks peeti majanduslikku progressi, seepärast andsid lääneriigid arengumaadele ulatuslikku majandusabi. Arvati, et vaeses ühiskonnas pole demokraatia võimalik, kuna just heaolu ning rahva haritus loovad eeldused demokraatlike väärtuste ja käitumisnormide kujunemiseks. Nii üritatigi Aafrikas ja Aasias juurutada läänelikku demokraatiat, arvestamata nende maade kultuurilise ja usulise eripäraga.

Need seisukohad peegeldasid 1960. aastail valitsenud ülioptimismi majandusliku ja tehnoloogilise arengu suhtes. Majanduslikus jõukuses nähti justkui võluvitsa, mis lahendab kõik ühiskonnaprobleemid. Paraku ei toonud tehnoloogia ning kaupade tarnimine vähearenenud riikidesse kaasa ainult positiivset, vaid ka negatiivset – sagenes korruptsioon ning arengumaade võlg arenenud riikidele kasvas tohutuks, massimeedia mõjutas elustiili ja väärtuste kujunemist, poliitikas muutus oluliseks raha. Samuti ei kujunenud mitmetes kiire majandusarenguga Aasia ja Ladina-Ameerika riikides demokraatiale omast laia keskklassi ega laienenud kodanikuõigused ja -vabadused. Niisiis osutus kapitalismi ja demokraatia suhe üpriski vastuoluliseks.

1980.–1990. aastail loobuti lääne ühiskonna matkimisest ning keskenduti reformidele, mis viidi läbi kohalikke olusid arvestades. Sotsioloogid jõudsid järeldusele, et kultuur mõjutab demokraatia arengut enam kui majandusareng. Nüüdismaailmas on väga rikkaid riike, mida valitsetakse autokraatlikult ja inimõigused pole seal tagatud (nt Kuveit, Singapur, Saudi Araabia). Teisalt leidub vaeseid riike, kus tunnistatakse poliitilisi vabadusi ja tunnustatakse rahva osalemist ühiskonna asjades (nt Mali, Botswana).

Niisiis pole majanduse ja demokraatia suhe tänapäeval kaugeltki ühene. Kuigi majandus mõjutab poliitikat, on ühiskonna arengus olulised ka teised faktorid, nagu demokraatlikud väärtused (tolerantsus, usaldus inimeste vahel, koostöövaim) ning poliitiline kultuur tervikuna.

Demokratiseerumise lained

Viimaste diktatuuride kokkuvarisemine Lääne-Euroopas 1970. aastail ning Nõukogude bloki kollaps 1980.–1990. aastate vahetusel tõstatasid uuesti küsimuse, millised on demokraatia leviku seaduspärasused. Ühest küljest laienes demokraatlike maade ring pidevalt, teisalt käis see läbi tõusude ja mõõnade. Just seda iseärasust märkaski Samuel P. Huntington, kes tõi välja demokratiseerumise lained.

Demokratiseerumise esimese laine (1826 –1922) lõpetas fašismi võimulepääs mitmes Euroopa riigis. Teise maailmasõja lõpp andis tõuke uueks lühikeseks demokratiseerumislaineks: Lääne-Euroopas taastati demokraatlik valitsemiskord ning stalinismi kokkuvarisemine aastail 1953–1956 suurendas mõnevõrra vabadust ka Ida-Euroopas. 1960.–1970. aastatel kaugenes maailm demokraatiast taas. Kolmas laine algas diktatuuri langemisega Portugalis 1974. aastal, sellele järgnes õige pea autoritaarse korra kukutamine Hispaanias ja Kreekas. Kolmandasse lainesse mahub ka Nõukogude Liidu lagunemine, mille tagajärjel vabanesid totalitaarsetest režiimidest Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning Nõukogude satelliitriigid Aafrikas. Just kommunistliku bloki lagunemine muutis demokraatia ja diktatuuride vahekorda maailmas, kus veel 1980. aastate lõpul olid ülekaalus autoritaarsed režiimid.

Erinevalt varasematest demokratiseerumislainetest ei ole kolmandale lainele siiani järgnenud tõsist tagasilööki ning demokraatia levik on olnud 20. sajandi viimase veerandi võimsaim ülemaailmne suundumus. Kui 1970. aastate alguses oli demokraatlikke maid umbes 40, siis 20. sajandi lõpuks nende arv kolmekordistus. Umbes 40 protsenti maailma rahvastikust elab täna demokraatlikes riikides.

15

Samas tuleb tõdeda, et viimasel kümnendil pole demokraatlikke riike maailmakaardile lisandunud. Nii on Araabia maailmas jätkuvalt ülekaalus monarhiad ja diktatuurid, demokraatia pole suutnud end kindlustada kõikides Nõukogude Liidu järglasriikides, ebastabiilsus püsib Ladina-Ameerikas. Uue demokratiseerumislaine saabumise lähiajal teeb küsitavaks vajalike eelduste puudumine regioonides, kus siiani valitseb diktatuur. Kesk-Aasias, Sahara-Aafrikas ja Araabia maades on autoritaarsusel pikad traditsioonid, reeglina on neis riikides elatustase madal ning sagedasti tuleb ette etnilist ja religioosset vägivalda. Seega kujuneb lähimate aastakümnete tõenäoseks põhitrendiks demokraatia kindlustumine, mitte aga levimine.

1.3 Demokraatiariikide juurdekasv maailmas (1974-2000)

Aasta Demokraatiate arv Riikide arv Demokraatiaid kõigist riikidest (%)Igaaastane demokraatiate juurdekasv (%)

1974 39 140 27,5

1988 66 167 39,5

1990 76 165 46,1

1991 91 183 49,7 19,7

1992 99 186 53,2 8,1

1993 108 190 56,8 8,3

1994 114 191 59,7 5,3

1995 117 191 61,3 2,6

1996 117 191 61,8 0,9

1997 117 191 61,3 -0,9

1998 117 191 61,3 0

1999 120 192 62,5 2,6

2000 120 192 62,5 0

Allikas: Comparing Democracies 2, lk 211

Siirdeühiskond

Demokraatia kindlustamine kulgeb järkjärguliste ning kõiki eluvaldkondi hõlmavate ümberkorralduste kaudu, mis võtavad aastaid. Seda perioodi, mille jooksul üks valitsemiskord vahetub teisega tuntakse kui ülemineku- ehk siirdeperioodi. Siirdeperiood algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega, üleminekuaja lõppu on aga keerulisem määratleda. Üleminekuaega võib lugeda lõppenuks kui demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnaelu valdkondades ja suhetes.

Siirdeühiskonna ümberkorraldused on eripärased ja keerukad, mõnes mõttes midagi reformide ja revolutsiooni vahepealset. Ühest küljest avaldab rahvas võimule pidevat survet, teisest küljest on reformid ikkagi õiguspärased, st tuginevad parlamendi poolt vastu võetud seadustele ning valitsuse määrustele.

Siirdeühiskonna ees on mitmeid ohte, millest jagusaamiseks tuleb poliitiline julgus ja mõõdukus hoida tasakaalus. Rahvas nõuab tihti kiireid lahendusi ja elujärje paranemist ning demokraatia näib mõnigi kord liiga aeglane (ebaefektiivne) ja ebamäärasust tekitav valitsemismudel. Seetõttu võivad populaarseks muutuda autoritaarse valitsemise ja nn kindla käe loosungid. Üleminek ühelt valitsemiskorralt teisele toob reeglina kaasa ka majanduskriisi, mille tagajärjel elatustase esialgu hoopis langeb. Niisugustes oludes on

16

noor valitsus otsekui sundseisus – kas valida nn šokiteraapia ja kiired majandusreformid või anda rahva rahulolematusele järele ning võtta vastu populistlikke, majanduse toimimise põhitõdesid eiravaid otsuseid. See võib mõjuda hukutavalt rahandussüsteemile, mille tulemusel elanike elujärg halveneb veelgi.

Siirdeühiskonna probleemiks on kujunenud ka reformide ebaühtlane tempo. Põhiseaduse reform ja vabad valimised õnnestuvad tavaliselt kiirelt, demokraatlik poliitiline kultuur juurdub aga aeglaselt, ametnikud ja poliitikud pole veel piisavalt asjatundlikud, esineb korruptsiooni ja väärtusvaakumit. Analüütikute arvates kujuneb demokraatliku ühiskonna kujundamisel võtmeküsimuseks just reformide tasakaalustamine.

Demokraatia tunnusjooned

Demokraatia kujunemine kulgeb erinevates maades erinevalt. Sellele vaatamata on demokraatia põhijooned ühesugused. Demokraatia on valitsemiskord, mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents, hääleõigus ja kodanikuõigused.

Demokraatia küpsusaste on riigiti erinev. Näiteks demokraatia miinimumnõue on vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Kus valimisi ei toimu, seal pole ka demokraatiat. Samas on valimised ainult üks demokraatia tunnus. Demokraatia „kvaliteet” sõltub ka vabaduse ja pluralismi tunnustatusest, võimude seaduslikkusest ja aruandekohustuslikkusest. Täielik liberaalne demokraatia peab lisaks vabadele valimistele evima järgmisi tunnuseid.

• Kodanikuvabaduste tunnustamine

• Õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees

• Võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus

• Kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite (keskvalimiskomisjon, keskpank, riigikontroll) poliitiline sõltumatus

• Vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus, mis pakuvad mitmekesiseid kanaleid huvide väljendamiseks

• Vähemuste õigustega arvestamine

• Tsiviilkontroll relvajõudude üle

Nende tunnuste ellurakendumine eeldab omakorda põhiseaduse ja mitmesuguste valitsemisinstitutsioonide olemasolu. Põhiseaduslikke norme ja demokraatlikke väärtusi peavad pooldama nii poliitiline eliit, ametnikkond kui ka rahvas. Alles siis, kui kõik tunnustavad demokraatiat, kui nad toimivad demokraatlike normide järgi ja usuvad, et ka nende partnerid ning isegi vastased käituvad samamoodi, on demokraatia ühiskonnas kindlalt juurdunud.

Skeem: Kas riikide asetus Freedom House indexi järgi või Demokratiseerituse seos HDI-ga. (Viimane võtta Comparing Democracies 2. p.4)

Polüarhia – pluralistlik valitsemine

Nägemus sellest, milline on küps demokraatia on ajapikku täienenud. Seaduste ülimuslikkus (õigusriik) ja võimuorganite valitavus on küll olulised tunnused, kuid nad ei ava demokraatia üht väga olulist tahku – arvamuste ja organisatsioonide pluralismi ehk paljusust.

Demokraatia pluralistlikku külge on rõhutanud eeskätt politoloog Robert Dahl (sünd 1915). Tema arvates erineb nüüdisdemokraatia 19. sajandi liberaalsest esindusdemokraatiast just suurema arvu poliitiliste organisatsioonide, erakondade ja huvigruppide poolest. Tänapäeval jagatakse võim mitmete gruppide vahel, sest ükski neist pole piisavalt tugev selle monopoliseerimiseks. Nii peavad nad otsima endale liitlasi ning minema kompromissidele, et saavutada oma huvide arvestamist poliitikas. Seetõttu nimetabki Dahl nüüdisdemokraatiat polüarhiaks (kr polyarchiā – paljude võim), mis vastandub monarhiale kui ainuvõimule. Iga demokraatliku valitsemisega riik pole veel polüarhia, selleks on vaja, et jagatud ning

17

tasakaalustatud riigivõimuga kaasneks aktiivne ning tegus kodanikuühiskond. Polüarhia olulised tunnused on alternatiivsed infoallikad, vabadus esineda eriarvamusega ja kritiseerida valitsuse poliitikat.

Skeem Polüarhiast: Vana õpik, lk. 27, originaal: Guide to modern social & political theorists, p.49

Küsimusi ja ülesandeid

1. Uurige ja meenutage ajaloost, millised poliitilised sündmused sobivad iseloomustama kolme demokratiseerumise lainet (ja tagasilööke), mida eristas Huntigton. Koostage asjakohane tabel.

2. Millised ohud kaasnevad siirdeprotsessiga? Kui edukalt on Eesti nende ohjamisega toime tulnud?

3. Kas Teie arvates on tänane Eesti demokraatia või ikka veel siirdeühiskond?

4. Uurige veebilehelt www.freedomhouse.org, kuidas on Eestis ja meie naaberriikides valitsevat demokraatiat hinnanud Freedom House. Kas olete Freedom House’i hinnanguga nõus?

18

1.4. Ühiskonna jätkusuutlikkus MEENUTA Mis on teadmusühiskond?

Jätkusuutlikust arengust hakkasid esimesena rääkima rohelise mõtteviisi esindajad, kes juba 1970. aastail viitasid ülemaailmsetele keskkonnaprobleemidele. Rooma Klubi oli üks esimesi, kes osundas oma ettekannetes, et maailmamajanduse kasv ohustab kliimat ning loodust. Tollal peetigi jätkusuutlikust arengust rääkides silmas eeskätt ühiskonna ja looduse harmooniat. Ökoloogiline tasakaal pole oma tähtsust minetanud tänapäevalgi, ent selle kõrval on hakatud arutlema ka ühiskonna enese jätkusuutlikkuse üle. Enam ei vaielda, kas valida majanduskasv või keskkonnahoid, selle asemel püütakse neid kahte ühitada. Arutelu keskpunkti on tõusnud inimene koos oma arengu- ja elukeskkonnaga. Neid suundumusi väljendab ka üks enamlevinud definitsioone, mille kohaselt jätkusuutlik areng on niisugune arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.

Tänane ettekujutus jätkusuutlikkust arengust rõhutab, et vaja on hoida ühiskonna kui süsteemi terviklikkust. Teisiti öeldes – ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Näiteks ei taga jätkusuutlikust selline strateegia, mis seab eesmärgiks ainult majandusliku kasumi tõstmise ja unustab, et kiire majanduskasv mõjutab sotsiaalset võrdsust ja keskkonda. Keerukus seisnebki selles, et need eesmärgid on ise mõnevõrra vastuolulised, õigemini – võimendatud liikumine ühe eesmärgi suunas pärsib teise saavutamist.

19

Jätkusuutlik valitsemine

Valitsemine on tihedalt seotud võimu kasutamisega. Võim tähendab aga võimulolijate tahte ning otsuste pealesurumist ka teistele. Võimulolijad ei saa aga valitsetavate arvamust siiski täielikult eirata, sest terrori abil on nüüdismaailmas üha raskem võimul püsida. Järelikult peab võim korraldama valitsemist niimoodi, et rahvas võimu tunnustaks ning võimu kehtestatud reegleid ja seadusi täidaks. Teisiti öeldes peab võim olema legitiimne ehk õiguspärane. Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis, kui võimulolijad hindavad samu väärtusi, mida rahvas.

Legitiimsus tugineb pigem tunnetele kui mõistusele. Legitiimne on näiteks ka võim, kes lihtsalt suudab panna rahva uskuma, et olemasolev valitsemiskord on hetkel parim, kuigi tegelikult on poliitika lühinägelik ning kahjulik. Nii olid paljud Nõukogude inimesed sõjajärgsel perioodil lojaalsed diktaator Stalinile, kuigi tema majanduspoliitika viis riigi sügavasse kriisi, rääkimata terroritegudest oma rahva vastu. Sarnane olukord valitses Saddam Husseini ajal ka Iraagis. Niisugune propagandaga saavutatud petlik legitiimsus ei püsi kaua ning pole seega jätkusuutlik.

Viimastel aastatel on sotsiaalteadlased kasutusele võtnud mõiste hea valitsemine. Lisaks legitiimsusele pean niisugune valitsemine olema efektiivne (tulemuslik), läbipaistev ja kodanikke kaasav.

Valitsemise efektiivsus näitab, kui edukalt suudab võim valitseda ja rahuldada erinevate sotsiaalsete gruppide (nt väikeettevõtjate, põllumeeste, lastega perede) põhihuvisid. Hea valitsemise tunnuseks on see, kui ühegi grupi huve ei tähtsustata pikka aega teiste arvelt, vaid huvide rahuldamine käib tasakaalustatult, mitmesuguste poliitiliste meetmetega.

Efektiivse valitsemise korral kaasatakse huvigruppe poliitikasse juba õigusaktide ja otsuste kujundamise algstaadiumis. Kaasatus pole tähtis mitte ainult seepärast, et oleks võimalik arvestada erinevaid huvisid. Äärmuslike ja mässumeelsete gruppide kaasamine poliitiliste otsuste tegemisse muudab nad kaasvastutajaks, mis tavaliselt vähendab nende nõudmiste käremeelsust ning võimaldab sündmustel

20

areneda rahumeelselt. Näitena tuuakse siin sageli Euroopa roheliste parteid, kes pärast rahvusparlamentidesse jõudmist on oma keskkonnapoliitilised nõudmised ümber hinnanud, nii et neid saab rakendada riigi majanduspotentsiaali oluliselt kahjustamata.

Heaolu kasv

Üldlevinud arvamuse kohaselt on majandusareng ja sellele ehitatud heaolukasv kõige kiirem, kui riik ei sekku turumajandusse. Niisuguseid ideid propageerisid juba 19. sajandi poliitökonomistid; majandusse mittesekkuva riigi edulisuse näitena tuuakse ka Kagu-Aasia riikide 20. sajandi teise poole majandusedu. Tõepoolest, liigne bürokraatia pärsib ettevõtlust ja vähendab välisinvesteeringuid. Samas on viimasel kümnendil hakatud teisiti suhtuma ka nn sotsiaalsetesse investeeringutesse. Täna rõhutavad isegi mitmed vabaturumajandust pooldavad organisatsioonid, nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (ingl International Monetary Fund – IMF), et kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte koorem, vaid investeering. Sotsiaalmaksud, mida tööandjad maksavad, toetavad pikas perspektiivis haritud ja asjatundliku tööjõu taastootmist. Mida enam materjalimahukas tootmine asendub teadmis- ja innovatsioonimahuka tootmisega, seda enam sõltub pikaajaline majandusedu inimressursist.

Taasiseseisvumise järel tõid mitmed välisfirmad oma tootmise Eestisse, kuna siin oli Aasia maadest kvalifitseeritum tööjõud ja Lääne-Euroopast madalamad maksud. Sellel suunal püsimine oleks Eesti jätkusuutlikkusele hukutav, kuna kokkuhoid sotsiaalmaksu arvelt vähendaks arstiabi kättesaadavust ja sotsiaaltoetuse eraldamist abivajajatele.

Majandusarengu sotsiaalsete mõjurite arvestamine ei tähenda, justkui poleks majandusliku rikkuse kasv oluline. Rikkus võimaldab ühiskonnal investeerida võtmevaldkondadesse, arendada infrastruktuuri, pakkuda ühishüvesid, tagada julgeolekut. Ka leibkondade majanduslik elujärg on tähtis, sest loob kindlustunde ja aitab kaasa inimressursi taastootmisele. Nii Eestis kui Euroopa riikides läbi viidud uuringud kinnitavad, et majanduslikult heal järjel olev inimene usaldab rohkem avalikke institutsioone ja näeb ühiskonna arengut helgemas valguses. Ka Eesti euroreferendumil mõjutas inimeste otsust majandusliku kindlustatuse küsimus.

Tabel, mis näitaks jõukamate inimeste suuremat usaldust, suuremat rahulolu vmt. Otsi Saar Poll või Kirch &Kirch, 2002

Demograafiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus

Majandusliku heaolu kasvust tähtsam on küsimus, kuidas jaotub see heaolu inimeste vahel. Prantsuse valgustusfilosoof Charles de Montesqieu rõhutas, et demokraatlikuks ei tee ühiskonda mitte see, palju riigil rikkust on, vaid see, kuidas riik rikkust ühiskonnaliikmete vahel jagab.

Arenenud riikidele on jätkusuutlikkuse tagamisel majanduslikust heaolust tähtsamaks kujunenud rahvastikutaaste probleemid. Rahvastik vananeb ja väheneb. See on paljusid riike sundinud võtma vastu võõrtööjõudu, et suurendada töötavate inimeste osakaalu ühiskonnas ja tõsta maksulaekumisi. Kui 1960. aastail oli Euroopas keskmiselt 0,5 vanurit ühe töötava inimese kohta, siis praegu on selleks suhtarvuks kujunenud 1,2. Pensionärid moodustavad Euroopa Liidu maades umbes 20 protsenti rahvastikust, nende osakaal suureneb pidevalt madala sündimuse ja keskmise eluea pikenemise tõttu.

Eesti rahvastiku olukord on samuti keeruline – sündimus jääb alla suremusele, lisaks oleme Euroopa kõige kiiremini vananeva rahvastikuga ühiskond. 2003. aastal moodustasid pensionärid 27 protsenti Eesti rahvastikust. Prognoosi kohaselt on keskmine eestlane 2050. aastal 53 aastat vana. Need negatiivsed suundumused on toonud kaasa rahvastiku vähenemise. Demograafilise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks suurendada sündimust sel määral, et sündide arv ületaks surmade arvu. Lihtsa matemaatika põhjal peaks enamikul abielupaaridel olema kaks-kolm last, et säiliks praegune rahvaarv. Teine võimalus on sisserände soosimine. Näiteks USA-s, kus sisserändepoliitika on aastakümneid olnud leebe, pole rahvastikuvananemise probleemi.

21

Sama oluline kui rahvaarv, on ka rahvastiku kvaliteet – inimeste haridustase, tervis, tööpotentsiaal, kaasatus ühiskonda. Inimarengu mõõtmisel arvestatakse näiteks kinnipidamisasutustes olevate inimeste osakaalu, vägivaldseid surmasid, töötuse määra, krooniliste haiguste levikut, sotsiaalhoolekandeasutustes elavate inimeste hulka, koolist väljalangevust. Need näitajad annavad ettekujutuse, kuidas ühiskond inimressurssi kasutab. Ka väikese rahvaarvuga ühiskond on jätkusuutlik, kui igal lapsel on võimalus toituda tervislikult, kasvada puhtas keskkonnas, saada hea haridus, arendada oma võimeid, kujuneda ühiskonnaasjades osalejaks.

Eesti sotsiaalteadlased tõdevad strateegias „Säästev Eesti 21”, et lähenemas on kriitiline piir: inimressursi kvantiteedi ja kvaliteedi halvenemine ohustab Eesti jätkusuutlikkust enam kui teised strateegilised valdkonnad (hea valitsemine, majanduskasv, keskkonnatasakaal).

Ühiskonna jätkusuutliku arendamise põhimõtted

• Majanduse ja keskkonna ühendamine: majanduslike otsuste langetamisel tuleb arvestada nende mõju loodusele.

• Kohustus tulevaste põlvkondade ees: silmas tuleb pidada praeguste majanduslike ja poliitiliste otsuste pikaajalist mõju järgmistele põlvedele.

• Sotsiaalne õiglus: kõikidel inimestel on õigus puhtale keskkonnale.

• Keskkond: keskkonnakaitse.

• Elukvaliteet: inimväärika sissetuleku, eluaseme ning kultuuritarbimise võimaldamine kõigile.

• Osalemine: erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad poliitiliste otsuste tegemisel.

• Kultuur: mitmekesisuse väärtustamine.

• Ressursid: lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel.

Kuidas jätkusuutlikkust tagada?

Jätkusuutlikkuse tagamine eeldab arengu planeerimist pikema perioodi peale. 1992. aastal Rio de Janeiros peetud ÜRO arengu- ja keskkonnakonverents võttis vastu ülemaailmse keskkonnastrateegia „Agenda 21” ning soovitas igal riigil koostada rahvusliku arengustrateegia. Paljud riigid ongi seda soovitust järginud ja analüüsinud järgmise 20–30 aasta võimalikke arenguteid. Strateegia põhineb hetkeolukorra teaduslikul analüüsil, millest lähtudes tulevikustsenaariumid luuakse. Reeglina pakutakse välja mitu alternatiivset teed, näidates ära igaühe tugevused ja ohud.

Lisaks rahvuslikele strateegiatele koostatakse ka valdkonnastrateegiaid umbes kümneaastaseks perioodiks. Näiteks Eestis on vastu võetud riiklik lastekaitse strateegia aastani 2015, narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012 ja mitmeid teisi.

Strateegiate koostamisele kaasatakse lai ring asjast huvitatud inimesi – teadlasi, eksperte, kodanikuühendusi, ametnikke. Kuna strateegiate elluviimine mõjutab väga paljude, isegi kogu ühiskonna elu, siis on tähtis, et need dokumendid kajastaksid erinevaid huve. Samas toob niisugune mudel kaasa oma ohud – võrdse partnerluse ja laia kaasatuse oludes võtab otsuste kooskõlastamine kaua aega, vahel ei õnnestu konsensusele jõudmine kuidagi. Kodanikeühenduste koostatud strateegiate puhul tekib raskusi ka ideede teostamisel. On ju vajalikud ressursid siiski riigi käes ning valitsus ei pruugi lihtsalt kodanikeühenduste seisukohtadega nõustuda.

Iga strateegiaga peaks kaasnema ka tegevuskava, kus on kirjas vastutavad institutsioonid, vajalike rahaliste ressursside maht ja allikad ning ajakava. Vastasel juhul jääb kavandatu vaid paberile.

Küsimusi ja ülesandeid

22

1. Riigivõimul on seaduslik õigus kasutada korra tagamiseks sundi ja vägivalda. Kuidas seostub vägivalla rakendamine võimu legitiimsusega? Kas ajaloos leidub tõendeid selle kohta, et ohter vägivalla tarvitamine võib suurendada võimu legitiimsust? Põhjendage.

2. Kuidas (milliste mõõdupuudega) saaks mõõta linna/valla arengu jätkusuutlikkust? Lahendage ülesanne oma kodukoha näitel.

3. Kas teie koolil on olemas arengukava? Tutvuge sellega ja uurige direktorilt, kuidas käib arengukava elluviimine.

23

2. Ühiskonna sidusus 2.1. Ühiskonna mõiste ja põhikomponendid MEENUTA Mis on süsteem? Miks saab ühiskonda nimetada süsteemiks?

Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Selleks, et mõista kuidas ühiskond toimib ja areneb, tuleb tunda ühiskonna üldist ülesehitust ehk struktuuri.

Ühiskonda saab osadeks jagada mitmel moel. Tavaliselt räägitakse poliitika-, majandus- ja sotsiaalsfäärist. Ühiskonnateadlased kasutavad peamiselt avaliku ja erasektori mõisteid, millele nüüd on lisandunud kolmas sektor. Teaduskeelest on need oskussõnad jõudnud ka laiemasse kasutusse, näiteks ajakirjandusse ja poliitikute sõnavarasse.

Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit:

esimene ehk avalik sektor (riigi- ja omavalitsusasutused)

teine ehk erasektor (eraettevõtted)

kolmas ehk mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused).

SKEEM: ÜHISKONNA SEKTORID JA NENDE SEOSED (vana õpik lk. 31, revideerida nii, et 3 sektorit joonistuks välja)

Pilt ühiskonna ülesehitusest jääks poolikuks, kui see ei haaraks inimesi, kes ühiskonnas elavad. Inimesed erinevad üksteisest jõukuse, varaliste ja vaimsete ressursside, maailmavaate ja elulaadi poolest. Need tegurid muudavad ühiskonna mitmepalgeliseks.

Mitmekesisus ehk pluralism on ühiskonnale loomulik. Ühiskond, kus kõik inimesed on ühesugused – võrdselt vaesed, ühte usku või ilmavaadet, on tavaliselt vägivaldse poliitika tagajärg. Mao-aegse Hiina, Nõukogude Liidu ja tänase Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (Põhja-Korea) ajalugu kinnitab, et ühetaolisus hävitab ühiskonna arenguvõime. Kuid elujõetuks võib osutuda ka erinevusi liigselt rõhutav ühiskond. Pidevad vastuolud sotsiaalsete gruppide vahel ning ühisosa puudumine oluliste eesmärkide ja väärtuste, aga ka kohustuste ja õigluse küsimuses ei soodusta ühist tegutsemist.

Erinevused suurte inimgruppide vahel on aluseks ühiskonna sotsiaalsele struktuurile ehk kihistumusele. Kihistumus omakorda mõjutab inimeste positsiooni ühiskonnas, suhteid erinevate gruppide vahel ning laias laastus kogu ühiskonna arengut. Ühiskonna elujõu seisukohalt ongi oluline, et suudetaks erinevusi tunnistada, tasakaalustada ja erinevatesse gruppidesse kuuluvaid inimesi lõimida. Samasugune põhimõte kehtib ühiskonna kolme sektori arendamise kohta. Tulutu on vaielda selle üle, kas kõige tähtsam on tugev riik, tugev majandus või õnnelikud inimesed. Ühiskonna edukuse määrab oskus juhtida harmooniliselt kõigi valdkondade arengut.

24

2.2. Avalik ja erasektor

Avalik sektor

Riik – avaliku sektori tähtsaim osa

Avaliku sektori tuumaks on riik – institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Nendest eesmärkidest ja ülesannetest tulenevad ka riigi tunnused:

• Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu.

• Riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning need on kõigile siduvad.

• Riik omab kontrolli kindla territooriumi üle.

• Riigi institutsioonid on avalikud; nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest.

Riigi institutsioonid

Tänapäeva riigile tunnuslik valitsemisinstitutsioonide süsteem on kujunenud sajanditepikkuse arengu tulemusel. Nagu kogu ühiskonnas, toimus tööjaotus ka valitsemises. See tähendas ülesannete jaotamist institutsioonide vahel. Juba Rooma vabariigis kujunes välja iseseisev kohus – seaduslikkuse järelevalve institutsioon. Valgustusajal omandas suure kõlapinna John Locke’i ja Charles de Montesquieu idee võimude lahususest. Montesquieu arvas, et võim tekitab alati kiusatuse seda üha rohkem ja rohkem tarvitada, mis lõpuks võib viia kuritarvitusteni. Seetõttu on vajalik, et seadusandlik ja täidesaatev võim oleksid eraldiseisvad. Kohus ja keskpank peaksid omakorda olema sõltumatud neist mõlemast. Lisaks kohtule ja korrakaitseorganitele on tänasele riigile iseloomulikud veel mitmed järelevalveinstitutsioonid, nagu riigikontroll, inspektsioonid ja ombudsmanid ehk õigusvahemehed.

Valitsemisinstitutsioonid erinevad koosseisu ja ülesannete poolest, kuid kõigil neil on mõned ühesugused, igale riigiasutusele iseloomulikud tunnused:

• neil on kindel sisemine struktuur ja hierarhia;

• nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks;

• nad saavad oma tegevuseks raha riigieelarvest;

• nende töötajaskonna moodustavad palgalised riigiametnikud (avalikud teenistujad).

Valitsemine ja haldus – avaliku sektori põhiülesanded

19. sajandil oli riigi ülesanne valitseda selle sõna otseses mõttes. Riik andis välja seadusi, tagas korra ja turvalisuse, kogus makse oma ülesannete teostamiseks. 20. sajandil laienes seoses heaoluriigi väljakujunemisega hoogsalt võimu täidesaatev haru. Lisaks keskvalitsusele tugevnesid kohalikud ja regionaalsed valitsused, ministeeriumidesse lisandus ametnikke, osakondi, nõukogusid ja büroosid. Lisaks mõistele riigivalitsemine hakati üha sagedamini kasutama oskussõna avalik haldus või ka haldusjuhtimine. Halduse all mõistetakse laiemas mõttes kindla objekti (maja, mõisa) või valdkonna (hariduse, põllumajanduse) igakülgset plaanipärast korraldamist. Avalik haldus on seega riigi ja omavalitsuste plaanipärane igapäevane tegevus, et ellu viia poliitikas püstitatud eesmärke. Nüüdisajal ongi tõusnud esikohale avalikku haldust korraldavad institutsioonid (sotsiaalkindlustusamet, maksuamet), samas kui klassikalised, riigi sisemist ja välist julgeolekut tagavad struktuurid (sõjavägi, politsei, vanglad) pälvivad valitsemises väiksemat tähelepanu.

SKEEM: Riigi struktuuriüksused, nende funktsioonid jaotus klassikalisteks ning sotsiaalmajanduslikeks funktsioonideks- esialgu kõrvale jätta

TABEL: Valitsussektori kulude kasv 1960-1996 valitud riikides.

25

Allikas: C.Crouch, 1999, p.180

§2.2 keskmine avaliku sektori suurus aastatel 1965-1990 18-s OECD liikmesriigis (protsendina SKPst)

1965 1990

Avaliku sektori kulutused kokku 31,8% 47,7%

Riigiaparaadi ülalpidamiskulud 14,0% 18,1%

Riigiteenistuse osa tööhõives 14,9% 19,7%

Allikas: Adolino, Blave. (2001) Comparing Public Policies

Miks avalik sektor on laiem mõiste kui riik?

Tänapäeva riigi ülesanded on muutunud nii ulatuslikuks, et riigil pole enam otstarbekas nende lahendamist üksnes enda käes hoida. Riik tagab haridus- ja tervishoiuteenused, annab välja mitmesuguseid dokumente, peab registreid ja andmebaase, edendab kultuuri. Samas ei tähenda tagamine seda, et just riigiasutused ise peaksid kõike seda tegema. Paljud taolisi ülesandeid täitvad avalik-õiguslikud asutused ei allu otseselt riigile (nt mõnele ministeeriumile), vaid korraldavad oma tööd iseseisvalt. Samas säilitab riik kontrolli nende tegevuse üle, eraldades neile selleks raha ja tellides neilt teenust, nagu näiteks riiklik koolitustellimus ülikoolidele. Euroopa riikides, sh Eestis kuulub sedalaadi institutsioonide hulka enamik raviasutusi, ülikoole, samuti avalik-õiguslik ringhääling ja TV. Seega koosneb avalik sektor riiklikest ja avalik-õiguslikest institutsioonidest.

Erasektor

Erasektori põhijooned ja eesmärgid

Nüüdisaegsete riikide majandus on üles ehitatud turumajanduse põhimõtetele. Konkurents ja ettevõtlusvabadus on viinud selleni, et enamik ärilisi ettevõtteid kuulub erakapitalile. Siit tuleneb ka sektori nimetus – erasektor. Erasektori ettevõtted erinevad oma õigusliku vormi (täisühingud, osaühingud, aktsiaseltsid jne), suuruse ja ka tegevusala poolest. Kõigi nende ühisjooneks on aga kasumi taotlemine ja eraomandus. Mõnikord nimetataksegi erasektorit ka tulundussektoriks või ärisektoriks.

Erasektori osakaalu ühiskonnas mõõdetakse erakapitalile kuuluvate ettevõtete või nendes hõivatud töötajate hulga järgi. Eestis on erasektoris hõivatud umbes kaks kolmandikku ja avalikus sektoris kolmandik palgatöötajatest. Keskmiselt on arenenud riikides avalikus sektoris tööl umbes viiendik kogu tööjõust.

Erasektori ja riigi suhted

Nagu eelmise õppetüki juures olevalt skeemilt näha, ei eksisteeri ühiskonna sektorid isoleeritult, vaid sõltuvad üksteisest. Erasektoril tuleb arvestada avaliku sektori, täpsemalt riigi ettekirjutustega maksude, tegevuslubade, kauplemise, keskkonnahoiu või muude küsimuste kohta. Lisaks õiguslike normide kehtestamisele sekkub riik majandusse, et pehmendada turutõrkeid, koguda makse ja jaotada neist saadava tulu abil rikkust ringi, samuti selleks, et planeerida ühiskonna majanduslikku arengut.

Majandusteadlased on palju vaielnud selle üle, kui ulatuslikult peaks valitsus majandusse sekkuma. Laias laastus võib eristada kahte vastandlikku seisukohta – ühed pooldavad riigi jõulist sekkumist majandusse, teised on aga selle vastu. Viimased, vabaturumajanduse pooldajad väitsid, et turg juhib majandust justkui nähtamatu käega, mistõttu riigil pole tarvis majandust reguleerida. Need, kes pooldasid aga riigi

26

aktiivsemat rolli majanduses väitsid aga, et vigadeta toimivat turgu ja konkurentsi pole reaalsuses olemas. Kuna esinevad turutõrked, siis peabki riik sekkuma, et neid puudusi kõrvaldada.

Tänapäeval ei ole arenenud tööstusmaade hulgas ühtki niisugust, kus riik majandusse ei sekkuks. Turutõrgete olemasolu tunnistatakse kõikjal, erinevus on pigem selles, kui palju turutõrgetest tulenevaid probleeme jäetakse inimeste endi lahendada ja kui paljude eest kannab hoolt valitsus. Euroopas, eriti Skandinaavias, on valitsus aktiivsem, USA-s aga peetakse inimest ennast põhivastutajaks oma käekäigu eest.

REGULEERIMIS-TEOORIAD VABA ETTEVÕTLUSE TEOORIAD

Peamine teoreetik John Maynard Keynes Milton Friedman

Kapitalistlik majandus on loomult…

…ebastabiilne …stabiilne

Enamik majandusprobleeme on seotud…

…mitteküllaldase nõudlusega …mitteküllaldase pakkumisega

Majanduspoliitika peamine eesmärk on…

…täistööhõive …isereguleeruvad hinnad

Nõudlust… …tuleb reguleerida, et tõsta tööhõivet

…ei tohi mõjutada, sest see rikub majanduse iseregulatsiooni

Majandustsükleid põhjustavad…

…tarbimise ja investeerimise kõikumised

…rahamassi kasvutempo kõikumine

Investeeringute kasvu tagab…

…intressimäärade reguleerimine …rahamassi kasv

ALLIKAS: Valner Krinal. Majandusteaduse ajaloost. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 382 (lisa).

Küsimusi ja ülesandeid

1. Uurige, milliseid valitsemise struktuuri muutvaid reforme on Eestis viimasel kümnendil läbi viidud. Millist võimuharu on kõige rohkem reformitud? Milliseid järeldusi võib selle põhjal teha?

2. Kuidas mõjutab valitsus erasektori käitumist oma regulatsioonide, maksude ja dotatsioonidega? Kas valitsuse sekkumist tunnetab ka tarbija?

3. Kas tänapäeva valitsused kipuvad tegelema liiga paljude asjadega? Arutlege selle üle Eesti valitsuse näitel.

27

2.3. Kodanikuühiskond

Olulised oskussõnad

Ühiselu valdkond, kus inimeste tegevuse eesmärgiks pole valitseda või teenida kasumit, on tuntud kui kodanikuühiskond. Selles mõttes eristub kodanikuühiskond riigist ja turumajandusest. Ta on omamoodi vahelüliks avaliku sektori, ärisektori ja inimeste eraelu vahel. Siin pole nii palju kohustusi, kirjalikke reegleid ja norme nagu riigivalitsemises, samas edendab kodanikuühiskond avalikke, paljude ühiskonnaliikmete jaoks olulisi asju.

Kodanikuühiskond on muutunud laialt kasutatavaks moodsaks sõnaks, erinevad autorid panevad sellesse aga erineva sisu. Ühiskonna arengut käsitlevates töödes vastandatakse kodanikuühiskonda barbaarsele, vähearenenud või ka totalitaarsele ühiskonnale. Näiteks tuuakse välja, et kodanikuühiskonna kujunemise eeltingimusteks on seadustele tuginev valitsemine ning kodanikuõiguste ja –vabaduste tunnustamine.

Nüüdisdemokraatia analüüsides võib eristada kahte peamist lähenemisviisi. Esimene tõlgendab kodanikuühiskonda poliitilises tähenduses. See rõhutab, et tõeline demokraatia vajab lisaks valimistele ja erakondade tegevusele veel teisigi kanaleid rahva kaasamiseks otsustamisse. Mitmesugused seltsid, ühingud, ühistud, liidud ja rahvaalgatused pakuvad selleks häid võimalusi.

Teine lähenemisviis peab silmas kodanikuühiskonna majanduslikku mõõdet. Sellisel juhul kasutatakse tavaliselt oskussõnu mittetulundussektor või kolmas sektor. Need aitavad paremini mõista kodanikuühiskonna paiknemist riigivalitsemise (esimese ehk avaliku sektori) ning ärimajanduse (teise sektori) vahel. Samamoodi nagu kodanikuühendused ei sea oma eesmärgiks võimule tulekut, pole ka kasumi teenimine nende eesmärk.

Mõnikord peetakse kolmandast sektorist rääkides silmas selle koostisosi – kodanikualgatuslikke organisatsioone. Eestis on neid kolme liiki – mittetulundusühingud (MTÜ-d), sihtasutused (SA-d) ja seltsingud. MTÜ-de asutamine ja asjaajamine on kõige lihtsam, seetõttu on neid ka kõige rohkem. Seltsingud on mitteformaalsed ühendused, mida ei registreerita, seetõttu puudub ülevaade nende hulgast või tegevusest. Tänapäeval võib seltsinguteks pidada ka virtuaalseltsinguid – postiliste, kuhu on koondunud ühesuguste probleemide või valdkonna vastu huvi tundvad inimesed.

Millega kodanikeorganisatsioonid tegelevad?

Tänapäeval täidavad kodanikeorganisatsioonid ja -ühendused väga eripalgelisi ülesandeid. Nad mõjutavad poliitilisi otsuseid, aitavad lahendada sotsiaalseid ning majanduslikke probleeme, pakuvad erinevaid teenuseid ja loovad töökohti.

Kodanikuühiskonna aluseks on inimeste eneste pealehakkamine ja algatus, mis on vaba riigipoolsest sunnist või reeglitest. Tegutsemine seltsides, ametiliitudes, usuühingutes, keskkonnakaitse organisatsioonides, korteri-ja suvilaühistutes on vabatahtlik. Inimesed osalevad neis selleks, et tunda end aktiivsena ja teda puudutavate küsimuste otsustamisel sõna sekka öelda, või lihtsalt veeta sisukalt vaba aega.

Kolmanda sektori organisatsioonid ei tohi kasumit teenida (täpsemini – kasumit oma liikmetele välja jagada), mis siiski ei tähenda, et nad majandustegevusest üldse kõrvale hoiduksid. Tänapäeval on kolmas ehk mittetulundussektor oluliseks tööandjaks paljudes maades, eriti Suurbritannias, Saksamaal, USA-s. Eestis on kolmandas sektoris hõivatud hinnanguliselt 4–5 protsenti tööjõust. MTÜ-dest on meil umbes pooled korteri-, suvila- ja garaažiühistud; arvukalt tegutseb kodanikeühendusi ka koolituses, sotsiaalhoolekandes ning puhkemajanduses. Nüüdisaegne kolmas sektor on seega majanduslikult tegus ja

28

mitmekülgne. Vale oleks seda kujutada pelgalt kui üle Eesti laiali pillutatud paarisadat memmede käsitööringi või laulukoori.

Kodanikuühiskonna asend ühiskonna struktuuris

Kodanikuühiskonna ja riigi suhted

Ühiskonna iga koostisosa toimib ja areneb, elab oma elu. Samal ajal on nad omavahel seotud ning sõltuvuses. Nõnda ei moodusta ühiskonda ainult kolm sektorit, vaid ka suhted sektorite sees ja vahel. Riigiametite töömaht kasvaks, kui nad ei saaks vastastikku kasutada elektroonilisi andmebaase. Majandus ei toimiks, kui ettevõtted ei kasutaks üksteise toodangut uute kaupade tootmiseks või kui kauplemine (raharinglus) üldse puuduks. Teadmispõhine majandus vajab koostööd ülikoolide ja uurimisinstituutidega, aga ka haridussüsteemiga, et saada ettevõtetele vajalike kutseoskustega tööjõudu. Väikesed kodanikuühendused ei suudaks ilma koostööta viia oma huvisid poliitikasse.

Viimastel aastakümnetel on üha süvenenud arusaam, et ka demokraatlik võimukorraldus vajab kodanikuühenduste ja -organisatsioonide kaasamist valitsemisse. Seepärast tunnustavad arenenud demokraatlikud riigid kodanikuühendusi oma partneritena. Riik kaasab neid seadusloomesse, toetab neid rahaliselt, aitab luua infrastruktuuri ja tugivõrgustikke. Seejuures ei seata toetuse tingimuseks poliitilist ustavust valitsusparteile, vaid ainult kodanikuühenduse asjatundlikkust oma tegevusvaldkonnas.

Partnerlus avaliku ja kolmanda sektori vahel omab erinevates maades erinevaid vorme, ent põhimõtted, millest riigi ja kodanikuühenduste suhted peaksid lähtuma, on sarnased.

29

• Kodanikuühiskond on ühiskonna mitmekesisuse hoidja, sest selle kaudu leiavad väljundi erinevad huvid ja ühiskonnagrupid. Arenenud kodanikualgatus võimaldab neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasakaalustada, luua koalitsioone. See väldib võimu monopoliseerimist ning stabiliseerib ühiskonda.

• Kodanikuühiskond täiendab parteide tegevust ega lase neil otsuste tegemisel liigselt domineerida. Kodanikuorganisatsioonid mõjutavad poliitikat osaledes seaduseelnõude väljatöötamisel ja avaldades oma seisukohti valitsuse poliitika kohta. See annab rohkem võimalusi niisugustele gruppidele, kellega parlamendierakonnad tihti arvestada ei taha (nt puudega inimesed, noored, vähemused).

• Kodanikuühiskond kasvatab demokraatiale vajalikke väärtusi, nagu sallivus, koostöövõime, omaalgatus. Kogemus, mida annab töö Seltside ja ühingute töös omandatud kogemused tulevad kasuks poliitilises konkurentsis ja vaidlustes. Just kodanikuühendustest on alanud mitme hilisema poliitilise liidri karjäär.

• Riik, mis toetab kodanike aktiivsust, pälvib nende lugupidamise. Monopoolne, kodanikuühiskonda tauniv valitsemine seevastu kahandab usaldust ja suurendab rahva ükskõiksust poliitika vastu.

Kodanikuühiskonna temaatika aktiivne käsitlemine meedias võib jätta mulje, et kodanikuühiskond lahendab kõik ühiskonna ees seisvad mured – kui kodanikuühiskond on tugev, võib riik olla nõrk ja majandus ebaefektiivne. Paar aastakümmet tagasi propageerisid parempoolsed poliitikud riigi kokkutõmbamist ja lauserastamist. Tänaseks on sellest loobutud, sest oodatud tulemust ei saavutatud. Seega pole õige arvamus, justkui suudaks üks sektor lahendada kõik probleemid. Igal sektoril säilivad ka tänapäeval tema põhifunktsioonid, olgugi et vajadus koostöö järele on suurenenud.

ILLUSTRATSIOONID

Foto: Kodanikuühenduste ümarlaud

Küsimusi ja ülesandeid 1. Leidke ja loetlege Eestis tegutsevaid kodanikuühendusi. Looge saadud kogumi põhjal kolmanda sektori

organisatsioonide liigitus. Selgitage, milline kriteerium on teie jaotuse aluseks ning miks tegite just selle valiku.

2. Tutvu ülemaailmse kodanikuorganisatsioone ja aktiviste koondava ühenduse Civicus kodulehega http://www.civicus.org/new/default.asp Millega Civicus tegeleb? Miks tasuks ühel eestimaalasel olla aktiivne sellises rahvusvahelises võrgustikus?

30

2.4. Ühiskonna kihitus, sotsiaalne staatus ja sotsiaalne roll MEENUTA Milliseid rahvastikku iseloomustavaid näitajaid olete õppinud geograafias? Millised on need näitajad

Eestis?

Missugused rahvastikumuutused toimuvad tööstusühiskonna asendumisel postindustriaalsega ja omakorda postindustriaalse ühiskonna asendumisel teadmusühiskonnaga?

Kihituse mõiste

Erinevad ühiskonna jaoks olulised tunnused jagavad inimesed kihtidesse ehk teisti öeldes toimub ühiskonna sotsiaalne kihistumine. Näiteks majandusressursside alusel kihistub ühiskond klassideks. Elustiili, väärtusorientatsioonide, aga ka päritolu baasil kujunevad staatuskihid nagu eliit ja massi.

Kihitus mängib olulist rolli ühiskonna korrastamisel ja sidumisel, sest paigutab iga inimrühma kindlale positsioonile.

Sotsiaalne kihistus muutub tavaliselt aegapidi, aastakümnete või -sadade jooksul. Vaid revolutsioonid toovad järske muutusi ühiskonna klassistruktuuri. Nüüdisajal ühiskonna üldine arengutempo kiireneb, tuues rohkem liikuvust ka kihistumusse. Teisiti väljendudes suureneb sotsiaalne mobiilsus. Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste või tervete rühmade liikumist ühest ühiskonnakihist teise. Selline liikumine võib olla horisontaalne (ühest linnast teise, ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks, keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalne mobiilsus peegeldab ühiskonna avatust ja arenguvõimet. Tugevate traditsioonidega ühiskonnas (nt India, Prantsusmaa) pole liikumine ühest kihist või klassist teise nii suur kui mõnes tugevaid sotsiaalseid vapustusi üle elanud ühiskonnas (nt Ida- ja Kesk-Euroopa).

Klassid ja staatused

Varasemate ühiskondade iseloomustamisel kasutati enamasti jaotust klassideks majandusliku positsiooni alusel. Nüüdisühiskonnas räägitakse sotsiaalsest klassist, mille puhul pole ainumäärav enam omandisuhe, vaid arvestatakse ka elustiili tunnuseid. Sotsiaalse klassi üheks tüüpiliseks näiteks on keskklass, keda iseloomustab sarnane elatustase ning hõivatus kõrget kvalifikatsiooni nõudva tööga.

Nüüdisühiskonna tunnusjooneks on kujunenud kihistumise seotus inimeste haridusnäitajatega. Väheharitud inimesed kuuluvad madalamatesse kihtidesse, sest nad on sunnitud tegema kehvemini tasustatavat tööd, mis omakorda vähendab nende võimalusi parandada oma elatustaset. Väljavaate ülespoole tõusmiseks (vertikaalseks sotsiaalseks mobiilsuseks) annaks neile just õppimine ja enesetäiendamine.

Teiseks ühiskonna kihistumuse mõjutajaks sai vabameelsuse ning võrdsuse ulatuslik väärtustamine. Üldine arusaam inimeste sünnipärasest võrdsusest olenemata päritolust, nahavärvist, soost või rahvusest muutis klassidevahelised piirid ületatavaks ja tõstis seega sotsiaalset mobiilsust. Samuti kasvas põlvkondadevaheline mobiilsus, mis tähendab, et lapsed valisid teistsuguse elukutse ning vahel ka teistsuguse väärtussüsteemi kui oli nende vanematel.

Vaatamata sellele, et ühiskonna kihitus muutub paindlikumaks, on see endiselt säilitanud oma hierarhilisuse. Teisisõnu – ühed inimgrupid omavad ühiskonnas kõrgemat positsiooni ehk staatust kui teised. Kõrge sotsiaalse staatusega grupid kuuluvad ülemistesse kihtidesse, nad omavad seda, mida antud ühiskonnas peetakse väärtuslikuks (rikkust, maad, soovitavat päritolu või nahavärvi jms). Niisuguse kõrge staatusega gruppe nimetatakse ka eliidiks või kõrgklassiks. Eliidi üheks tunnuseks on juurdepääs riigivõimule, kuid laiemalt tähendab võim mõjukust üldse. Näiteks võib vaimueliit olla ühiskonnas autoriteetne ja lugupeetud, kuid ei pruugi olla kaasatud valitsemisse.

31

Eliidist eristub mass, kõnekeeles ka tavalised inimesed või tavakodanikud. Mass ei oma iseenesest halba tähendust, üldjoontes on see ühiskonna enamik. Siia kuulub näiteks keskklass, aga ka sinikraed. Kõige madalama sotsiaalse staatusega inimgruppi nimetatakse alamklassiks, ning sellel mõistel on omamoodi põlastav alatoon. Madala staatusega inimesed on ühiskonnas tõrjutud seisundis, sest nad teevad lihtsat tööd, saavad vähe palka, nende haridustase ja kultuursus on madalamad kui selles ühiskonnas kombeks.

SKEEM: vana õpik lk. 24 Stratifikatsioonistruktuur n-ö banaanivabariigis ja postindustriaalses demokraatlikus ühiskonnas. Sotsiaalse kihistumuse põhjal saab hinnata ka ühiskonna demokraatlikkust. Demokraatlikes ja inimarengut väärtustavais riikides moodustab keskklass proportsionaalselt suurima kihi. Diktaatorlikes või vähearenenud riikides on suur osa jõukusest koondunud kõrgklassi kätte, kellele vastanduvad vaesed rahvamassid. Argikeeles kutsutakse niisuguse kihistusega ühiskonda „banaanivabariigiks”, mis kaudselt vihjab faktile, et taolise kihistumusega ühiskonnad on levinud troopilistes regioonides – Lõuna- ja Ladina-Ameerikas ning Okeaanias.

Sotsiaalsed rollid

Tõsiasi, et eliidist räägitakse alati positiivselt, massist aga sageli negatiivselt (nt hall mass), näitab, et staatus on inimeste poolt kujundatud ja hinnanguline. Staatused on alati sotsiaalsed, sest nad omandavad tähenduse vaid ühiskonnas ja inimestevahelises suhtlemises. Samas ei anna staatus hinnangut ainult inimgrupile, vaid ka üksikisikule.

Mõni staatus rajaneb tunnustel, mis on päritud või mille üle inimesel puudub kontroll. Näiteks ei saa muuta oma vanust, ka soo ja rassi muutmine on võimalik vaid keeruka arstliku sekkumise abil. Muutumatut tunnust nimetatakse omistatud staatuseks, sest sellega seotud positsioon on inimesele omistatud sõltumata tema enese soovist või pingutusest. Näiteks 11-aastasel on ühiskonnas lapse staatus, mis keelab tal teatud asju teha. Iga kuningatütar on printsess, meeldib see talle või mitte.

Vastupidiselt omistatud staatusele on saavutatud ehk omandatud staatus teatavate valikute, teenete või pingutuste tulemus. Abikaasaks olemine on isikliku valiku tulemusena saavutatud staatus. Elu jooksul teeb inimene palju tema staatust mõjutavaid otsuseid – kui kaua ja mida õppida, millist töö- või ametikohta valida.

Tänapäeval omab inimene mitut staatust, kuna ta on üheaegselt kaasatud mitmetesse erinevatesse tegevustesse. Enamikul inimestel on pere ja lapsed, abielunaise/abielumehe ja ema/isa positsiooniga kaasneb ka teatud sotsiaalne staatus. Lisaks töötavad inimesed ettevõtetes ja organisatsioonides, kus neil on samuti kindel positsioon olenevalt ametikohast – juhtivtöötaja on kõrgema staatusega kui lihttööline. Kõik inimese staatused ei ole võrdse tähendusega, mõnda neist peetakse olulisemaks ja eeldatakse, et see peamine staatus tingib ka teisi karakteristikuid. Näiteks nunnad on vallalised ja karsklased, ning raske on ette kujutada nunna mõne erakonna peasekretäri või parlamendiliikme positsioonis.

Inimese sotsiaalne staatus tähendab seega, et ühiskond ootab temalt teatavat käitumist. Igale staatusele vastab teatud sobiliku käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Pole olemas staatust ilma rollita ega rolli ilma staatuseta. Näiteks eeldatakse, et firmajuht käitub oma äripartnerite ja alluvatega teatud stiilis. Pulmas on pruudil ja peigmehel üks roll, aga isemehel hoopis teine.

Asjaolu, et ühel inimesel on samaaegselt mitu staatust ja ta peab täitma nendega kaasnevaid sotsiaalseid rolle, võib põhjustada rollikonflikti. Rollikonflikt on olukord, kus staatustega kaasnevad nõudmised ei sobi omavahel kokku. Koolis tuleb näiteks ette, et õpetaja on ka mõne õpilase ema. Lapsevanema roll eeldab, et ta oleks hoolitsev ja tähelepanelik, õpetajana ei tohi ta aga pöörata oma lapsele rohkem tähelepanu kui kõigile teistele. Organisatsioonis, kus töötajaskonna hulka kuulub ka mõni perekonnaliige, võivad rollikonfliktid kujuneda väga keerukateks.

32

Sotsiaalsed erisuste mõju ühiskonna stabiilsusele

Kihitus toob kaasa inimgruppide eristumise üksteisest.

Eristumise alused võivad olla mitmesugused:

• varanduslikud

• regionaalsed (sh linna ja maa või pealinna ja provintsi vahel);

• rahvuslikud

• ideoloogilised (sh usulised).

Tõenäoselt soostub valdav osa inimestest tõsiasjaga, et erinevuste olemasolu ühiskonnas on normaalne. Mitmekesisus mängib positiivset rolli, see rikastab ja pakub uudseid arenguteid. Samas on ühiskonna stabiilsuse huvides oluline, et mõni erinevus ei kasvaks nii suureks, et jagab inimesed vastandlikesse leeridesse. Niisugune olukord on kujunenud näiteks Iisraelis, kus usuline kuuluvus varjutab kõik teised sotsiaalsed tunnused, nagu päritolu, varanduslik ja perekondlik seisund, maailmavaatelised väärtused ja elulaad. Ohtlik on ka situatsioon, kus mitu erinevat lõhet kattuvad ja üksteist võimendavad. Näiteks võib etniline vähemus elada koos ühes piirkonnas, mis on samas ka majanduslikult mahajäänud.

Tugevaks osutuvad niisugused ühiskonnad, kus on küll mitmeid erisusi (st ühiskond on pluralistlik), ent ükski neist ei domineeri (nt USA).

Tervikuna rikastab sotsiaalne kihitus ja mobiilsus ühiskonda ning oskusliku poliitika korral suurendab selle arenguvõimet. Oskamatu poliitika korral viivad sotsiaalsed erisused ning staatusklasside vastuolud ühiskonna kriisi või koguni relvakonfliktini.

33

34

Küsimusi ja ülesandeid

1. Uurige välja oma vanemate, vanavanemate ja vanavanavanemate tegevusala/amet ning elupaik (linn või maa). Üldistades oma klassi õpilaste andmeid, tehke järeldusi a) vertikaalse mobiilsuse, b) horisontaalse mobiilsuse kohta Eesti ühiskonna kihistumises viimase saja aasta jooksul.

2. Leidke maailmast mõni ühiskond, mille kihitus a)sarnaneb Eestiga, b) erineb Eestist oluliselt. Kinnitage oma näiteid arvandmetega.

3. Kas olete nõus Eesti sotsiaalteadlastega, kes väidavad, et peamiselt varanduslike erisuste alusel on kujunenud n-ö kaks Eestit? Kas see võib ohustab ühiskonna sidusust?

4. Viimastel aastatel on Euroopa kuningakodadele peavalu valmistanud kroonipärijate käitumine. Norra prints abiellus problemaatilise minevikuga üksikemaga, Ühendkuningriikide prints Henry riietus maskiballil natsimundrisse. Mida arvate teie printsi ja printsessi rollist kaasaegses maailmas?

35

2.5. Võim ühiskonnas MEENUTA Mis võivad olla võimu sümboliteks?

Võimu võib leida pea kõikidest inimsuhetest ja ühiskonnasfääridest. Näiteks ei ole ka väga üksmeelses peres kõik selle liikmed absoluutselt võrdsed, vaid kellelgi, näiteks vanaisal või emal, on suurem mõjuvõim. Poliitikat ja poliitikas tehtud otsuseid pole võimalik analüüsida võimu küsimust kõrvale jättes. Tulenevalt võimusuhte laiast levikust, on tal väga erinevaid avaldumisvorme.

Võimu olemus ja võimu ressursid

Võimu tuntuimaks teoreetikuks on saksa sotsioloog Max Weber. Ta määratles võimu kui inimese või grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine. Niisiis kujutab võim endast teatud laadi suhet inimeste vahel. Võimusuhte üheks eripäraks on see, et ta on inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Mõni inimene või grupp omab otsuste tegemisel alati suuremat sõnaõigust kui teine. Seepärast kasutatakse võimusuhete kirjeldamiseks ka mõistet domineerimine ehk valitsemine, ülekaalus olemine.

Kuna võim jaguneb inimeste vahel ebavõrdselt, kerkib küsimus, mis on need omadused või ressursid, mis võimaldavad inimestel võimupositsioonile asuda?

Võimu ressursid võivad olla nii ainelised kui ka vaimsed. Esimeste hulka kuuluvad näiteks omand ja kapital, teiste alla aga teadmised ja kogemused. Ühiskonna arenedes on võimuressursside tähtsus muutunud. Kapitalismi-eelsetel aegadel olid maavaldus ja päritolu peamised tegurid, millest võim sõltus. Just nendele tugines feodaalide ning mõisnike võim. Nüüdisajal on lisaks päritolule ja ainelisele kapitalile (maa, raha, kinnisvara) tähtsaks kujunenud ka inimkapital (teadmised-oskused) ja sotsiaalne kapital (suhted, usaldus ja koostöö teiste ühiskonnaliikmetega).

Võimu teostamise meetodid

Kõrvuti võimu jaotumisega on oluline ka see, kuidas võimu teostatakse. Milliseid meetodeid kasutatakse, et tagada kuuletumine võimule?

Põhimõtteliselt võib eristada kahte tüüpi meetodeid – autoriteeti ja sundi. Sunni korral kuuletuvad inimesed võimule hirmust vägivalla või karistuse ees. Teatud mõttes väljendavad ka seadused õiguslikku sundi, sest nende mittetäitmine toob kaasa karistuse – trahvi, ametist vallandamise, vabaduse võtmise.

Kui võim on autoriteetne, siis kuuletuvad inimesed mitte hirmust, vaid veendumusest, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad.

Kuningavõimule alluti vanasti sageli traditsioonide jõul. Dünastia, kes maad juba sajandeid oli valitsenud, evis rahva hulgas ka autoriteeti. Sellist ühe konkreetse valitseja või isiksusega seotud võimutruudust võib kohata tänapäevalgi. Niisuguseid juhte, kes omandasid ülimusliku autoriteedi tänu oma juhitalendile ja liidrioskustele, nimetatakse karismaatilisteks liidriteks. Karismaatiline võim on ajaloos omandanud mitmesuguseid väljundeid, karismaatiliste poliitikute näitena nimetatakse Leninit, Hitlerit, Churchilli, Castrot, Mahatma Gandhit, Martin Luther Kingi.

Nüüdisühiskonnas on liidri karismast olulisemaks võimule kuuletumine põhjuseks mõistuslikud kaalutlused. Näiteks maksavad peaaegu kõik kodanikud ja firmad ausalt oma makse, sest nad mõistavad, et saadavat tulu kasutatakse olulisteks vajadusteks (korrakaitse, teede- ja sidevõrgud, haridus- ja tervishoid)

Tänapäeval on pea võimatu leida niisugust ühiskonda, kus riigivõimu teostatakse kas ainult sunni või ainult autoriteedi najal. Tavaliselt on kasutusel nii üks kui teine. Vajadus rakendada sundi kerkib tavaliselt üksikutel juhtudel või üksikute ühiskonnaliikmetega seoses. Näiteks tuleb riigil tegeleda maksupetturitega ja nende suhtes ka sundi rakendada.

36

ILLUSTR. Karikatuur, foto või anekdoot Lennart Merist kui karismaatilisest liidrist

Allikas: Meie Lennart.

Riigivõimu eripära

Võimusuhted on ühiskonda kuulunud selle algusest peale, sest mõeldamatu on ühiskond, mida üldse ei suunata ega reguleerita. Ürgühiskond rajanes vanemate võimule laste üle ning usujuhtide ja hõimupealike võimule kogukonnakaaslaste üle. Võimu teostamisel tugineti tollal autoriteedile ja traditsioonidele, erilisi võimuasutusi, palgalisi ametnikke ja kirjalikke seadusi veel polnud. Mida enam võim arenes, seda rohkem hakkas võim vajama asutusi, mille kaudu valitseda, ja inimesi, kelle abil valitseda. Lühidalt, võim vajas riiki. Riigivõimul on mitmed tunnused, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed. Nende tõttu on riigivõim ühiskonnas ülimuslik teiste võimuliikide suhtes.

• Riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist.

• Riigivõimul on ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle.

• Riigivõimul on seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks.

• Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele.

• Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises.

• Riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia.

Riigivõim on kirjalike õigusnormidega rangemini korraldatud kui majanduslik võim, rääkimata avalikust arvamusest ja traditsioonidest. Nii on riigivõimu puhul alati selge, milline võimuinstitutsioon on kõrgeim, kelle otsused on ülimuslikud, ning see hierarhia on püsiv. Võimusuhete muutmine eeldab kas põhiseaduse reformi või põhjalikke ühiskonnamuutusi – revolutsiooni või riigipööret. Riigivõimu rangest korraldusest annavad tunnistust ka tema komponendid, milleks on

• spetsiaalsed asutused ja institutsioonid, mille kaudu võimu teostatakse (seadusandja, valitsus, kohus, korrakaitsejõud);

• inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks (riigibürokraatia);

• kirjalikud õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka võimuinstitutsioonide ja rahva vahel.

Majandusliku võimu puhul on mõni firma ja kompanii teistest küll mõjukam, ent nende juhtpositsioon oleneb majanduslikust edukusest. Äriedu võib aga muutuda palju kiiremini kui seadustega paika pandud riigivõimu korraldus. Majandusvõimu keskused omavad pigem sümboolset kui kohustavat tähendust. Näiteks börsimaailma keskuseks peetav Wall Street New Yorgis omab vaieldamatult majanduslikku võimu, kuid ükski ärimees pole kohustatud astuma samme tulenevalt aktsiakursside kõikumisest. Kui aga riigivõimu esindav Keskpank võtab vastu mingi pangandust puudutava otsuse, siis peavad antud riigis tegutsevad erapangad seda täitma.

Kultuuri valdkonnas on võimu tunda ja näha veelgi raskem. Siin saab rääkida pigem populaarsusest, autoriteedist ja prestiižist. Kuuletumine on kultuuri vallas vabatahtlik, mitte kohustuslik, nagu riigivõimu puhul. Isegi kui autoriteetne moeajakiri teatab, et sel hooajal on moes punane ja mini, ei tähenda see sugugi, et kõik naised peaksid hakkama kandma ainult punaseid miniseelikuid.

37

Partnerlus ja võrgustikud kui alternatiiv hierarhilisele võimule

Klassikaline riigivalitsemine lähtus võimu hierarhilisusest ehk ülevalt-alla sõltuvusest. Üldjoontes tähendas see bürokraatlikku valitsemist. Iga osaleja tegutsemispiirid ja pädevused olid rangelt paigas; ülevalpool olevate asutuste ja juhtide otsused olid alati tähtsamad, olenemata nende tegelikust väärtusest. Samuti oli selgelt (enamjaolt õigusaktidega) fikseeritud see ringkond, kes võimu teostamises üldse said osaleda.

Niisugune võimukorraldus toimis suhteliselt tõhusalt, kuna ülesanded ning vastutus oli eri tasandite vahel selgelt jagatud. Nüüdisaegses mitmekesiste huvide ja sotsiaalsete erisustega ühiskonnas kujunes aga probleemiks see, et huvigrupid ei olnud võimu teostamisse kaasatud. Niisiis hakatigi hierarhilise võimumudeli kõrval väärtustama sotsiaalset partnerlust. See tähendas, et seaduse või mõne muu õigusakti väljatöötamisse kaasati peale riigiametnike ka neid huvigruppe, keda kavandatav poliitika puudutas. Tüüpiliseks näiteks sotsiaalpartnerlusest on tööandjate ning ametiühingute kaasamine töötuskindlustuse ja miinimumpalga aruteludesse. Partnerlusele rajatud võimusuhe toimib tavaliselt kahe või ka kolme osapoole vahel, ning riigivõimu esindav organ on siin ikka lõpliku otsuse formuleerija. Näiteks kui parlament partnerite poolt kooskõlastatud seaduseelnõud vastu ei võta, siis see ka seaduseks ei saa.

Tänapäeval on partnerluse idee laienenud ja jõudnud paljusid osapooli koondavate võrgustikeni. Võrgustikuvalitsemisest on saanud moesõna; selle abil loodetakse muuta valitsemine pandlikumaks ja kodanikele lähedasemaks. Võrgustikuidee levikule aitasid kaasa mitmed muutused nüüdisühiskonnas nagu piiride hägustumine avaliku ja erasektori vahel ning sotsiaalse kihituse kirjumaks muutumine. Nõtkete piiridega ühiskond nõudis ka samasugust võimukorraldust.

Erinevalt jäigast hierarhiast rõhutab võrgustikuvalitsemine, et valitsemine ei peaks olema ülemuste ja alluvate, vaid võrdsete osalejate suhe. Võrgustiku tugevuseks on selle paindlikkus, võimalus kasutada iga osalise tugevaid külgi ja saavutada niimoodi parem lõpptulemus. Võrgustikus osalejad ei ole üksteise suhtes domineerival positsioonil ega alluvusvahekorras, vaid vastastikuses ressursisõltuvuses. See tähendab, et üks osaleja ei saa jõuda oma eesmärgile partnereid ignoreerides.

Reaalpoliitikas kohtab võrgustikke peamiselt kodanikuühiskonnas, aga ka kodanikuühiskonna ja riigi partnerlusena. Võrgustiku klassikaliseks vormiks on ümarlaud, tänapäeval leidub laialt ka foorumeid ja virtuaalseid võrgustikke.

Skeemid hierarhiast, sotsiaalpartnerlusest ja võrgustikust.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kuidas avaldub võim koolielus? Milliseid võib teostamise meetodeid võib siin avastada?

2. Kas teate mõnda võrgustikku, mis tegeleb ühiskondlike probleemide arutamise või lahendamisega? Kas nende tegevus on olnud tõhus?

38

2.6. Poliitilised ideoloogiad

Ideoloogia mõiste ja roll

Ideed ühiskonnaelu korraldamisest ja hinnangud sellele mängivad olulist osa ühiskonna arengus. Nad võivad arengut edasi viia või pidurdada, jagada ühiskonda vastasleeridesse või vastupidi, kokku lõimida. See, kui tugeva mõju mingi ideede süsteem omandab, oleneb pakutavate ideede sobivusest oma aegruumi, aga ka oskuslikust teavitustööst. Laia leviku saavutavad need ideoloogiad, mis pakuvad lahendusi paljude jaoks olulistele probleemidele. Näiteks muutus roheline ideoloogia populaarsuseks 1970. aastatel, mil kiire tööstuskasv tõi loodushoiu probleemid selgelt nähtavale.

Ideoloogia on korrastatud ideekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi. Seega pole ideoloogia erapooletu seletusviis, vaid peab ühtesid nähtusi ja suhteid soovitavateks, teisi aga taunitavateks.

Kõik ideoloogiad pole seotud valitsemise ja ühiskonnakorraldusega, seega ei ole iga ideoloogia poliitiline. Selliste mittepoliitiliste ideoloogiate näiteks on budism, feminism, asketism, sürrealism.

Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus, annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Poliitiline ideoloogia seletab, kuidas võiks korraldada majandust ja sotsiaalseid suhteid, kaasata rahvast valitsemisse, lahendada toimetuleku ja võrdsuse küsimusi.

Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed. Need aga, kelle jaoks on tähtsam avalik sektor ja võrdsus ühiskonnas, on vasakpoolsed.

Parempoolsed ideoloogiad

Levinumad parempoolsed ideoloogiad on liberalism, konservatism ja kristlik demokraatia.

Liberalism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust. Ühiskond peab olema nii kujundatud, et luua maksimaalne vabadus indiviidide tegutsemiseks. Riigi peamist rolli näevadki liberaalid just vabaduse kindlustamises seaduste ja sõltumatu kohtusüsteemi abil.

Vabaduse ideest lähtuvad ka kõik teised liberaalide vaated. Majanduses pooldavad nad vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist. Kõrged maksud ja rohked seadused ning eeskirjad pärsivad nende meelest ettevõtluse arengut.

Liberaalide sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga tihedalt seotud. Nii lähtutakse heaolu tagamisel samuti vabaduse, konkurentsi ja individualismi põhimõtetest. Kuigi sünnilt on kõik inimesed võrdsed, sõltub igaühe elujärg isiklikest jõupingutustest. Nagu öeldakse, on igaüks oma õnne sepp. Seepärast pole õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega. Inimesele peab jääma võimalus otsustada, kas ta kulutab teenitud raha toidule, eluasemele, lõbustustele, haridusele või oma tulevikupensioni kindlustamisele. Riik ei peaks tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vaid motiveerima inimesi rohkem töötama.

Kaasajal pooldab osa liberaale mõõdukamat seisukohta riigi heaolukohustuste suhtes. Need sotsiaalliberaalid tõlgendavad vabadust kui isiksuse arengu tingimust, mitte kui omaette eesmärki. On oluline, et inimesel oleks oma vabadust võimalik mõistlikult millegi jaoks kasutada. Nii ei vasta sotsiaalliberaalide ideaalile sugugi töötu, kel pole kohustust minna ei tööle ega tööturuametisse, kuid kel pole oma vabadusega ka midagi peale hakata. Sellest tulenevalt peaks riik ikkagi majandust reguleerima ja looma sotsiaalpoliitika, mis toetaks igaühe arengut.

Konservatism kujunes välja liberalismi vastandina 18. sajandil. Konservatiivide arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Seepärast pooldavad nad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kuigi kollektiiv (rahvus, kogukond, suguvõsa) on tähtsam kui

39

üksikisik, ei tähenda see sugugi võrdsuse ülistamist. Pigem vastupidi – konservatiivid pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui ka varanduslikul alusel.

Majanduses on konservatiivid sarnaselt liberaalidele riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Erinevus seisneb aga selles, et konservatiivid kaitsevad eeskätt rahvusliku kapitali ja ettevõtja huve. Nad suhtuvad tõrjuvalt avatud majandusruumi ning võivad pooldada kaitsetollide ja -kvootide kehtestamist. Näiteks ei toetanud Suurbritannia konservatiivsed valitsused euro käibelevõttu ega Euroopa Liidu ühist põllumajanduspoliitikat.

Sotsiaalse heaolu tagamisel peavad konservatiivid esmatähtsaks traditsiooniliste koosluste – suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli. Kohusetundlikult tööl käiv inimene peaks teenima piisavalt, et kindlustada nii enda kui ka oma pere toimetulek. Riik maksab abirahasid ja toetusi peamiselt neile, kel puudub perekonna tugi. Tervikuna peaks riik tegelema pigem inimeste füüsilise turvalisuse kui sotsiaalse turvalisusega. Kohtusüsteemi ja korrakaitse arendamine on seetõttu ikka olnud konservatiivsete valitsuste prioriteet.

Konservatismi pehmemaks haruks on kristlik demokraatia, mis kujunes Mandri-Euroopas Teise maailmasõja järel. Kristlik demokraatia pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori ülesanne on seda leevendada. Kristlik demokraatia on väga populaarne Saksamaal, kus sõjajärgsetel aastatel viidi ellu ka selle ideoloogia ühiskonnaideaal – sotsiaalne turumajandus (ühiskonnakord, mis ühendab endas vabaturumajanduse ning avaliku sotsiaalturva süsteemi).

Skeem: Ideoloogiate kujunemine aegteljel (vana õpik, lk. 60, nüüdisajastatult)

Vasakpoolsed ideoloogiad

Vasakpoolsetest poliitilistest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia

Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina.

Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus, täpsemalt võrdsed võimalused kõigile. See tähendab, et ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõigused, võimaluse saada haridust ja arstiabi, omandada elukutse ja leida tööd. Edasi sõltub heaolu juba sellest, kuidas keegi suudab ühiskonna poolt pakutavad väljavaated realiseerida.

Majanduses pooldavad sotsialistid segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil, mis peab vältima suuri toimetulekuerisusi ühiskonnakihtide vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Laekuv raha kasutatakse eeskätt kohalike omavalitsuste, hariduse ja sotsiaalvaldkonna edendamiseks. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Nende arvates peaksid nii rikkad kui vaesed, põliselanikud kui immigrandid nautima tasuta meditsiini- ja haridusteenuseid, samuti peaks neil olema õigus taotleda abirahasid.

Vasakpoolsus on aastakümnete vältel kujundanud Skandinaavia ühiskondade iseloomu Kuigi nüüd kärbitakse sealgi sotsiaalkulutusi ning karmistatakse immigratsioonipoliitikat, on Põhjamaad jätkuvalt vasakpoolsuse heaks näiteks.

Moodne vasak- ja parempoolsus

Poliitilised ideoloogiad pole mingid jäigad tõekspidamised (dogmad), mis ühiskonna arenedes ise ei muutuks. Tänapäevased ideoloogiad ei orienteeru enam selgelt kas töölisklassile (vasakpoolsed) või

40

omanikele (parempoolsed) nagu tööstusühiskonna ajastul. Vasak- ja parempoolsus on üksteisele lähenenud, laenates ja segades oma põhimõtteid ning seisukohti.

Näiteks on nii vask- kui parempoolsed hakanud inimõiguste ja kodanikuvabaduste kontekstis rohkem rõhutama aktiivse kodaniku ideaali. Kodanikul pole ainult õigused, vaid ka kohustused; demokraatiat pole võimalik kindlustada passiivse kodanikkonna abil.

Teine oluline muutus puudutab suhtumist heaoluriiki. Ka siin on seisukohad lähenenud. Kui 19. sajandi liberaalid eitasid heaoluriiki üldse, siis tänapäeva uusparempoolsed küll kritiseerivad seda, ent nõustuvad selle möödapääsmatusega. Samas püüavad nad laiendada turumajanduse põhimõtteid (konkurents, valikuvabadus, kuluefektiivsus) ka sotsiaalteenustele. Uusparempoolset poliitikat illustreerivad suurepäraselt Margareth Thatcheri reformid 1980.–1990. aastaist.

Uusvasakpoolsus, mida tuntakse ka kolmanda teena, leiab samuti, et heaoluriik peab muutuma paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist. Avalik sektor pole enam ainus, kes vastutab rahva heaolu eest, heaolu tuleb tagada koostöös era- ja kolmanda sektoriga.

Erinevused vask- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse. Uusparempoolsed on selles osas üpris karmil seisukohal, väites, et elatustaseme peab määrama indiviidi isiklik pingutus. Uusvasakpoolsed aga väidavad, et riik peab looma töökohti, tegema kättesaadavaks tööturul nõutava hariduse, kontrollima palgapoliitikat.. Töö leidmine ei ole ainult inimese enda, vaid ka riigi mure.

Klassikalise sotsiaaldemokraatia, uusparempoolsuse ja kolmanda tee võrdlus

Klassikaline sotsiaaldemokraatia

Neoliberalism ehk

Uusparempoolsus

Kolmas tee

(vasaktsenter)

Orientatsioon töölisklassile Orientatsioon ettevõtjatele Selge klassiorientatsioon puudub, kodanikuideoloogia

Klassikaline segamajandus Rohkem turgu, vähem riiki Uus segamajandus (MTÜ-d, avalike teenuste ostmine erasektorilt)

Riik domineerib kodanikuühiskonna üle

Minimaalriik Uus aktiivse kodanikuosalusega demokraatlik riik

Internatsionalism Konservatiivne rahvuslus Kosmopoliitne rahvuslus

Tugev heaoluriik kõigile Turvavõrk abivajajatele Positiivne heaolu ehk sotsiaalsete investeeringute riik

Olof Palme, Willy Brandt Milton Friedman, Friedrich Hayek

Anthony Giddens, Tony Blair

1960. aastad 1980. aastad Millenniumivahetus Allikas: Giddens, 1998; Best, 2002

41

Küsimusi ja ülesandeid

1. Propaganda on ideoloogia lihtsustatud, reklaamiks mõeldud variant. Valige üks eespool tutvustatud ideoloogia ja püüdke sõnastada mõned loosungid, mis edastaksid moonutamata selle põhilisi ideid.

2. 1970. aastail levis USA-s deideologiseerimise teooria, mis väitis, et nüüdisühiskonnas pole poliitilistel ideoloogiatel enam otstarvet ning nad hääbuvad. See tees ei pidanud paika – ideoloogiad püsivad siiski. Vaadake üle ideoloogia funktsioonid ja arutlege nende asjakohasuse üle tänases Eesti ühiskonnas.

42

2.7. Individuaalne ja kollektiivne heaolu MEENUTA

Mis on ühishüvis?

Mis on heaoluriik ja millal see kujunes?

Mis on jätkusuutlik areng? Kuidas see mõjutab tänapäeva heaolutaset?

Nüüdisaegsele arenenud ühiskonnale on iseloomulik arusaam, et inimese toimetulek pole ainult tema eraasi, vaid mõjutab kogu ühiskonna toimetulekut ning arenguvõimet. See oli üks asjaolu, mis tingis heaoluriigi sünni ja sotsiaalpoliitika tähtsuse tõusu. Tänapäeval on kõik arenenud demokraatlikud riigid heaoluriigid, kuid heaolupakkumise korraldus võib erineda. Siiski pole iga riik täiesti unikaalne, pigem võib rääkida heaolurežiimidest, mis koondavad sarnase heaolukorralduse ja -põhimõtetega riike.

Peamised heaolurežiimid

Heaoluriik ei ole külluseriik, kus kõigil oleks muretu elada. Ka heaoluühiskond peab korraldama oma elu piiratud võimaluste juures. Seepärast ei ole kõik ühiskonnagrupid ühegi heaolumudeli puhul võrdselt soositud. Erinev võib olla ka avaliku ja erasektori vahekord heaoluteenuste pakkumisel ning teenuste kaubastatuse aste, st kui palju teenuseid saab tasuta, kui palju tuleb osta raha eest. Üldjoontes tuginevad poliitilised otsused mingile kindlale ideoloogiale, olulist mõju avaldavad ka kultuuri- ja ajalootraditsioonid.

Peamised heaolurežiimid

Ideoloogia

SOTSIAAL-

DEMOKRAATIA

KONSERVATISM LIBERALISM

Hüviste jagamise printsiip

Kõigile Peamiselt palka teeninutele palka ja staaži arvestades

Ainult vaestele

Keskne heaolu eest

vastutaja

Riik Tööandja ja töövõtja, pere

Igaüks ise

Näidisriigid Rootsi, Taani, Soome Saksamaa, Prantsusmaa

USA, Ühendkuningriik

Konservatiivne heaolumudel on ajalooliselt vanim. Sellele pani aluse Saksamaa kantsleri Otto von Bismarcki 1880. aastate sotsiaalkindlustusreform. Paljud Bismarcki poliitika põhijooned on tänaseni säilinud. Konservatiivne heaolumudel orienteerib eeskätt töötavatele inimestele, kelle palk ja sotsiaaltagatised peaksid katma ka ülalpeetavate pereliikmete vajadused. Inimese tööpanus ongi peamine, mis määrab tema heaolutaseme, kuna enamik sotsiaalhüviseid toimivad kindlustuse põhimõttel. See tähendab, et töötaja, kes on maksnud pikka aega kõrgeid sotsiaalkindlustusmakseid, saab vanaduse, töötuse ja haiguse korral ka kõrgemat kompensatsiooni.

Selle heaolurežiimi tunnusjooneks on sotsiaalpartnerluse tugevus. Tööandjate ühendused ja ametiliidud korraldavad mitmete sotsiaalkindlustusskeemide haldamist, valitsusele jääb pigem järelevalve roll. Näiteks pole mõeldav, et Prantsusmaa või Itaalia valitsus saaks ellu viia pensionireformi, ilma et sellele oleks eelnevalt saadud tööturu osapoolte toetuse.

Mudeli konservatiivsed jooned väljenduvad üpris vanamoodsas suhtumises perekonda ja naistesse. Naises nähakse pigem koduhoidjat kui võrdset konkurenti tööturul, seetõttu pole riiklik lastepäevahoid kuigi arenenud. Samuti on vanurid enamjaolt oma suguvõsaliikmete hoole all või siis elavad tasulistes hooldekodudes.

43

Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel seostub tänapäeval eeskätt Skandinaaviaga. Selle mudeli märksõnaks on solidaarsus, mis tähendas et sotsiaalhüviseid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest. Õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust või arstiabi on samasugune kodanikuõigus nagu õigus valida või pöörduda kohtusse.

Peamiseks heaolu pakkujaks on sotsiaaldemokraatlikus heaolumudelis riik (valitsus). Et rahastada haridus- ja tervishoiusüsteemi ning teha väljamakseid pensionideks, abirahadeks ja lastetoetusteks kehtestatakse kõrged maksud. Lisaks majanduslikele vajadustele täidab progresseeruv tulumaks ka teist ülesannet – selle abil vähendatakse varanduslikke erinevusi, mis on kogu poliitika üheks eesmärgiks. Skandinaaviamaade jõukad inimesed on siiski nõus maksma kõrgemaid makse, kuna nemadki saavad tasuta tarbida mitmeid sotsiaalseid hüvesid – kvaliteetset arstiabi ja tasuta haridust. Pensionide ja lastetoetuste puhul on sellel heaolumudelile tunnuslik igaühele tagatud baasosaku olemasolu. Nii saab iga laps lastetoetust, ükskõik milline on perekonna majanduslik seis. Iga pensioniikka jõudnu omab õigust rahvapensionile isegi siis, kui ta pole oma elu jooksul palgatööl käinud ega sotsiaalkindlustuse sissemakseid teinud. Sellist solidaarsuspõhimõtet ei poolda konservatiivne ega ka liberaalne heaolumudel.

Liberaalse heaolumudeli etaloniks peetakse õigusega USA-d. Ühendriikide sotsiaalpoliitika lähtub liberalismi põhiväärtustest, milleks on inimese vabadus ja võrdõiguslikkus ning minimaalriik. Minimaalriigi ülesandeks pole heaoluteenuste osutamine, vaid kõrge tööhõive tagamine ning konkurentsi ja valikuvabaduse kindlustamine kõigis valdkondades. Haridus, tervishoid ja eluase on liberaalide arvates samasugused kaubad nagu puhkusereis või toiduained. See tähendab, et inimese võimaluse saada arstiabi ja haridust määrab suuresti tema rahakoti paksus. Liberaalid väidavad küll, et turukonkurents viib hinnad alla, ent paraku pole see kõigis valdkondades nii juhtunud. Näiteks on tervishoiuteenus USA-s maailma kallimaid; ülikoolide õppemaks kõigub suuresti ja sõltub kooli kuulsusest. Nagu turumajanduse puhul ikka, saab vähese raha eest vaid kehva kvaliteediga kaupa.

Parempoolne liberaalne režiim pooldab madalaid ja võrdelisi või nõrgalt astmelisi makse. Niimoodi saavad inimesed kätte lõviosa palgast, kuid nende vastutus oma elu korraldamisel on märksa suurem kui Euroopa heaolumaades. Igaüks peab arvestama, kas ta kulutab raha igapäevamõnudele või laseb end ravida, kindlustab oma vanaduspäevad või hoolitseb selle eest, et lapsed saaksid hea hariduse. Karjäär ja läbilöögivõime tööturul on selle heaolumudeli puhul väga olulised. Mida kõrgemad kutseoskused, seda kõrgem on palk. Seda kõrgem on ka firma huvi oma töötaja tervise kindlustamise või tema koolituskulude katmise vastu. Enamik tervisekindlustuslepinguid sõlmitakse USA-s just töökohtade kaudu. Riik pakub sotsiaalturva vaid vaestele ning pensionieas inimestele. Ka toetus lastega peredele põhineb sissetulekukontrollil, erinevalt Euroopa riikidest ei maksta USA-s näiteks lapsetoetust ning puudub tasustatav sünnitus- ja lapsehoolduspuhkus.

Liberaalne heaolumudel seab raskesse olukorda madalapalgalised ning tööta inimesed, kuid edukatele pakub see mitmekesiseid võimalusi oma elatustaseme kindlustamiseks. Paraku kipub individuaalse heaolu eelistamine poliitikas varjutama üldist rahva heaolu tagamist.

Sotsiaalne tõrjutus

Mitmesugustele sotsiaalpoliitika meetmetele vaatamata pole ükski heaoluriik suutnud vaesust likvideerida, kuigi selle vähendamisel on edu saavutatud. Mida ulatuslikum on riigi sekkumine tulu- ja sotsiaalpoliitkasse, seda tõhusamalt on vaesust leevendatud. Siin võib vastandlike näidetena tuua liberaalse USA ning sotsiaaldemokraatliku Skandinaavia. Ameerika Ühendriikides elab alla vaesuspiiri pidevalt 15–18 protsenti rahvastikust, sh 27 protsenti vanuritest ja 20 protsenti lastest, Skandinaavias on need näitajad ainult 2–3 protsendi ringis. Kuivõrd Eesti on jälginud liberaalset arengumudelit, siis on meilgi vaesus kui sotsiaalse tõrjutuse üks näitaja murettekitavalt kõrge. Allpool vaesuspiiri elas 2002. aastal 23 protsenti leibkondadest ja 34 protsenti lastest.

Tänapäeval ei ole vaesus ehk elatusvahendite puudumine ainuke sotsiaalse tõrjutuse näitaja. Üha enam rõhutatakse ka sotsiaalsete sidemete ja sotsiaalse kaasatuse tähtsust. Puudega inimene võib küll omada rahalisi vahendeid toimetulekuks, aga kui ta oma liikumisvõimetuse tõttu ei saa käia avalikes kohtades ega osaleda üritustel, siis on ta sotsiaalselt tõrjutud.

44

Sotsiaalse tõrjutuse põhjused on niisiis mitmesugused. Peamine on nende hulgas kindlasti töötus. Euroopa riikides, kus kehtib miinimumpalk ning sotsiaalsed tagatised haiguse ja töötajäämise korral, on legaalse töökoha olemasolu kindlaim väljapääs nii ainelisest kui sotsiaalsest tõrjutusest. Just seepärast on enamiku Euroopa riikide sotsiaalpoliitikas esikohal programmid, millega püütakse tuua töötud tagasi tööturule ning suurendada tööotsijate konkurentsivõimet. Näiteks korraldatakse ümberõpet ning täiendkoolitust. Teiseks vahendiks on mõjutada tööandjaid, et nad oleksid huvitatud töötajate koolitamisest ning väiksema jõudlusega inimeste (noorte, väikelaste emade, puuetega inimeste) töölevõtmisest.

Tõrjutust võib põhjustada ka erivajadus või kuulumine vähemusrühma. Need tegurid võimendavad sageli ka majanduslikku tõrjutust (vaesust). Näiteks ei leia puudega inimene tööd, või keeldub firmajuht sekretäri kohale võtmast 55-aastast meesterahvast. Euroopa Liidus on sedalaadi tõrjutuse vältimiseks kehtestatud õigusnormid. Nii peab meestele ja naistele maksma samaväärse töö eest võrdset palka, riigi põliselanikust töötajat tuleb kohelda samaväärselt migrantöölisega jne. Euroopa Liidu õigusnormidest on ajendatud ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus. Bioloogilistest ja kultuurilistest erinevustest tuleneva tõrjutuse likvideerimiseks ei piisa paraku ainuüksi seadustest, muutuma peavad ka väärtused ja avalik mõtteviis.

Kolmandaks tõrjutuse põhjustajaks võivad olla piirkondlikud tulude ning infrastruktuuri erisused. Kaugete äärealadel, kus asustus on hõre ja ettevõtlus nõrk, on ka inimeste sissetulekud ning läbikäimisvõimalused viletsamad.

Regionaalne tõrjutus ei kaasne sugugi ainult ulatusliku territooriumiga, olgugi et Hiinas ja Venemaal on see tõsiseks probleemiks. Eestistki leiab näiteid tõrjutuse regionaalsest mõõtmest – nii on väikesaare elanikel kehvemad kommunikatsioonivõimalused, samuti püsib juba aastaid suur lõhe Harjumaa ning teiste maakondade elanike sissetulekutes. Kuigi moodsad sidevahendid, eeskätt internet, aitavad kaasa piirkondliku tõrjutuse vähenemisele, nõuab olukorra põhjalik parandamine ka riiklikke toetusprogramme äärealade arendamiseks.

Sotsiaalne kodakondsus ja positiivne heaolu

Heaolu saavutamine sõltub inimese ja riigi ühistegevusest. Kui 1980. aastail suurenes mitmetes heaoluriikides töötus ja sellest tulenevalt ka vaeste osakaal, hakkas kostuma väiteid, et heaoluriik on ise need hädad põhjustanud. Ühiskondlik hoolitsus ja abirahade maksmine võtvat ära motivatsiooni töötada ja probleemidele lahendusi leida. See kriitika oli suunatud eeskätt vasakpoolse sotsiaalse kodakondsuse idee pihta, mis väitis, et õigus sotsiaalturvale peab automaatselt kuuluma igale kodanikule. Tõenäoselt oli nii parem- kui vasakpoolsetel kuigivõrd õigus, millest annavad tunnistust ka kõikides Euroopa heaolumudelites täna aset leidvad sotsiaalpoliitika reformid. Nende ühisjooneks on kujunenud just inimese enese panuse ja vastutuse suurendamine. Näiteks on kõikjal riiklikule pensionile lisatud kohustuslik kogumispension, töötu abiraha saamise tingimuseks on seatud kohustus käia ümberõppekursustel ja vastu võtta iga pakutav töökoht, lühendatud on abiraha maksmise kestust.

Sellised suundumused ilmnevad vahest kõige selgemini Briti viimaste aastate sotsiaalpoliitikas, mida on ellu viinud peaminister Tony Blair. Oma osa on selles mänginud ka üks kuulsamaid nüüdisaja sotsiolooge ja nn kolmanda tee teoreetikuid Anthony Giddens (sünd 1938). Giddens rõhutab vajadust liikuda seniselt traditsiooniliselt heaolupoliitikalt, mis tegeles inimhädade tagajärgedega, nende ennetamisele. Selle asemel, et korvata haiguse tõttu saamata jäänud tulu, peaks motiveerima terveid eluviise; selle asemel, et maksta töötu abiraha, peaks haridussüsteem pakkuma niisugust koolitust, millega tööturul hätta ei jää. Giddens rõhutab sedagi, et heaolu pole mitte ainult majanduslik, vaid ka psühholoogiline mõiste. Näiteks võib töötu saada nõustamisest olulisemat tuge kui napist abirahast. Niisuguste ennetavate poliitikate kompleksi nimetab Giddens positiivseks heaoluks, kus sotsiaalsed investeeringud ehk inimeste võimete arendamine ja panustamine tema tervisesse asuvad tähtsal kohal.

Foto: Itaalia/Prantsusmaa ametiühingute korraldatud meeleavaldused pensioniea tõstmise vastu (2003 sügis) või Itaalia meedikute streigid 2004. aasta alguses.

45

Tulpdiagramm: vaeste osakaalust erinevates heaolumudelites.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Millise heaolumudeliga on Eestil kõige rohkem sarnasusi?

2. Kuidas motiveerida inimesi osalema heaoluprogrammides? Pakkuge erinevaid skeeme, arvestades Eestis eksisteerivaid meetmeid (teenuseid, toetusskeeme).

3. Töötu abiraha on püsinud 400 krooni tasemel alates 1999aastast. Ühed leiavad, et niisugune poliitika on valitsust häbistav, teised aga arvavad, et töötu abiraha ei tohikski elamiseks piisav olla, kuna siis ei taha abiraha saajad enam tööle minna. Kumba argumenti ja miks toetate teie?

46

3. Kodanikud, huvid ja demokraatia Oma pika arengu vältel on demokraatlik valitsemine oluliselt muutunud. Teisenenud on sotsiaalne keskkond, kus poliitikat tehakse, muutunud on ühiskonna kihitus ja põhiväärtused.

Klassikalisele valijate suhtlemisele oma rahvasaadikuga on tänapäeval lisandunud mitmeid poliitika mõjutamise kanaleid. Uusimad neist on seotud e-demokraatiaga – nii saab interneti vahendusel jälgida parlamendi istungeid, suhelda poliitikutega, avaldada arvamust seaduseelnõude kohta ja hääletada. Samas on endiselt olulised poliitiliste huvide traditsioonilised vahendajad – erakonnad ja survegrupid. Valimised on jätkuvalt demokraatliku valitsemise kõige olulisem poliitikasündmus.

47

3.1. Demokraatia kui rahva võim MEENUTA

Millised on demokraatia peamised tunnused?

Milliseid demokraatlikke maid väljaspool Euroopat oskate nimetada?

Demokraatia tähendab otsetõlkes rahva võimu. Paraku jääb see tõlgendus liialt ebamääraseks. Parema iseloomustuse on andnud Abraham Lincoln, kelle sõnul on demokraatia rahva valitsemine, mida teostab rahvas enese huvides (government of the people by the people and for the people). Lincolni sõnad rõhutavad kolme olulist joont. Esiteks, rahva valitsus osundab, et kõigil on juurdepääs poliitikale. Teiseks, võimu teostamine rahva poolt rõhutab avalikkuse kaasatust otsustamisse. Kolmandaks, valitsemine rahva heaks tähendab, et otsused peavad lähtuma avalikest, mitte kildkondlikest huvidest.

Otsene ja esindusdemokraatia

Otsene ehk vahetu demokraatia oli iseloomulik Antiik-Kreekale, kus vabad Ateena linnakodanikud otsustasid avaliku elu küsimusi vahetult, rahvakoosolekul. Ajalooliste juurte tõttu nimetatakse otsest demokraatiat ka klassikaliseks demokraatiaks. Tänapäeval leiab otsest demokraatiat põhiliselt kohalikus omavalitsuses, kus rahva vahetu kaasamine poliitikasse on lihtsam. Riigi tasandil on otsese demokraatia teostamise peamine viis referendum ehk rahvahääletus. Viimastel aastakümnetel on referendumite korraldamine sagenenud, mis näitab, et vahetu demokraatia pole oma rolli tänapäevalgi minetanud.

Nüüdisdemokraatia peamine vorm on siiski esindus- ehk vahendatud demokraatia. Kuna see kujunes koos liberalismi levikuga, kasutatakse sünonüümina ka mõistet liberaalne demokraatia. Esindusdemokraatia tuumaks on esindajate valimine, kes rahva nimel võimu teostavad. Kodanikkond (rahvas) ise ei osale vahetult ja alaliselt otsustamises, ta on oma õigused delegeerinud saadikutele. Seega piirdub rahva osavõtt valitsemisest hääletamisega teatud aja järel toimuvatel valimistel.

Esindusdemokraatia põhiküsimus on see, kuidas hoida usaldusväärset ja toimivat sidet valijate ning valitute (rahvasaadikute) vahel. Selleks ühendavaks seoseks on mandaat – saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve. Ühest küljest tähendab mandaat saadiku kohustust arvestada otsuste tegemisel inimestega, kes ta saadikuks valisid. Teisest küljest annab mandaat saadikule või erakonnale õiguse tegutseda ning oma valimisprogrammi ellu viia. Valitsusparteid väidavad reforme tehes sageli, et kuna kodanikud valimistel nende poolt hääletasid, andsid nad sellega poliitikutele mandaadi, st kiitsid heaks just niisuguse poliitika. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mandaat reguleerib valitute ja valijate vahelisi suhteid ning piirab valitute tegutsemist. Demokraatlik poliitiline kultuur nõuab, et saadik käituks mandaadile vastavalt.

Osalus- ja elitaardemokraatia

Rahva kaasatust võimu teostamisse saab analüüsida ka osalus- ja elitaardemokraatia vaatevinklist. Osalusdemokraatiat iseloomustab kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. Seega on osalusdemokraatia justkui otsese demokraatia täiuslikum variant. Kui otsese demokraatia puhul seisneb rahva roll ainult poolt- või vastuhääletamises, siis osalusdemokraatia puhul on kodanikel võimalus osaleda ka küsimuste arutamisel ja otsuste vormimisel. Osalusdemokraatia ei tähenda ainult ühekordseid massiaktsioone või kampaaniaid. Siia kuulub ka mitmesuguste kodanikefoorumite, ümarlaudade ja võrgustike tegevus.

Osalusdemokraatia on kindlamini juurdunud seal, kus on traditsiooniliselt tugev kohalik omavalitsus (Skandinaavias) või kohalik kodanikualgatus ja ühistegevus (USA-s).

Internet lisab võimalusi osalusdemokraatia arendamiseks ka laiemalt kui ainult ühe kooskonna või omavalitsuse tasandil. Moodsad tehnoloogilised lahendused võimaldavad kodanikel ametiasutuste ja

48

poliitikutega vahetult suhelda. Samas näib, et internetile pandi liiga suuri lootusi, sest rahva poliitiline aktiivsus pole e-demokraatia tõttu märgatavalt tõusnud.

Elitaardemokraatia keskpunkti moodustab huvide esindamise ja mandaadi valdamise põhimõte. Võib öelda, et elitaardemokraatia on esindusdemokraatia suund. Elitaardemokraatia ei tähenda ei rahva huvide eiramist ega eliidi vastandamist kodanikkonnale. Pigem püüab see ümber lükata idealiseeritud ettekujutust demokraatiast kui üleüldisest õnnest ja harmooniast. Ka demokraatlikus poliitikas valitseb konkurents huvide elluviimise ja võimule saamise nimel. Võimule saab vähemus (eliit), kuid demokraatlikku eliiti iseloomustab just oskus arvestada enamuse (rahva) huvidega, vaagida neid ja olulisemaid ellu viia.

Elitaardemokraatia ei tähenda, et kui poliitik on kord rahvalt mandaadi saanud, siis sellega on talle antud ka täielik otsustamis- ja tegevusvabadus. Need, kes väidavad, et valijad ärgu segagu, sest nad „ei saa nagunii millestki aru”, pole kindlasti demokraadid.

Demokraatia võimalused ja ohud

Demokraatia võimalused

Kaitseb üksikisikut võimu eest ja kaitseb tema vabadust, kuna valitsemine on seadustega piiratud.

Edendab haritust ja sotsiaalset kapitali, võimaldades inimestel olla informeeritud ja osaleda poliitikas.

Tugevdab inimeste ühtekuuluvust ja solidaarsust, kuna kõigil on õigus osaleda otsustamises.

Edendab ühist ja individuaalset heaolu, eeldusel et valitsuse poliitika peegeldab laiade rahvahulkade huve.

Tagab poliitilise stabiilsuse, kuna poliitikud peavad valimistel korrapäraselt aru andma, kuidas nad on oma lubadusi täitnud.

Demokraatia ohud

Kõik inimesed pole võrdselt haritud, seega võib üldine valimisõigus tuua võimule harimatu massi.

Enamuspõhimõte võib põhjustada „51 protsendi türannia”, kus enamuse nimel tallatakse vähemuse huvid jalge alla.

Kollektiivsete huvide tähtsustamine suurendab liigselt riigiaparaati ja valitsuse sekkumist ühiskonnaellu.

Pole välistatud diktatuuri kehtestamine demagoogide poolt, kes pääsevad võimule masside instinkte ja alateadvust ära kasutades. Allikas: A. Heywood (2000). Key Concepts in Politics. Macmillan Study Guides, p.127.

TABEL: Referendumi kasutamine riikide demokraatiapraktikas. Allikas: Comparing Democracies 2.

IEA karikatuur pluralismist. Teksti all küsimus: Mis on selle pildi sõnum?

Foto: Rahvasaadik valijatega kohtumas

49

Küsimusi ja ülesandeid

1. Püüdke leida igapäevaelust näiteid, mis illustreerivad tänapäeva Eestit kui a) osalusdemokraatiat, b) esindusdemokraatiat, c) otsest demokraatiat..

2. Tutvuge Eesti e-riigi portaalidega ja hinnake kodaniku virtuaalse osalemise võimalusi poliitikas.

3. Analüüsige tabelit, mis võtab kokku demokraatia tugevused ja nõrkused. Milliste väidetega nõustute? Mida peate kõige ohtlikumaks demokraatiale? Tehke realiseeritavaid ettepanekuid positiivsete joonte tugevdamiseks ja puuduste pehmendamiseks

4. Analüüsige tulpdiagrammi referendumite kasutamisest. Kuivõrd teie arvates referendumite rohkus näitab demokraatiat? Mõelge ka Eestis lähiajal korraldatud referendumitele.

50

3.2. Vabad valimised MEENUTA Mille poolest erinevad valimised demokraatlikus ja totalitaarses riigis?

Millal said naised Eestis valimisõiguse? Kas see toimus teiste Euroopa riikidega võrreldes vara või hilja?

Valimiste funktsioonid

Valimisi peetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks põhitunnuseks, selle järgi antakse esimene hinnang režiimi demokraatlikkusele. Ajalooliselt on võitlus demokraatia eest seotud just valimisõiguse kättevõitmise ning laiendamisega.

Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Kuna valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes, siis nimetatakse neid korralisteks. Parlament ja kohalikud volikogud valitakse tavaliselt iga nelja, president iga 4–6 aasta tagant. Valimised võivad leida aset ka sagedamini, aga ainult põhiseadusega määratud viisil. Selliseid valimisi nimetatakse erakorralisteks. Erakorraliste valmiste tüüpiline põhjus on parlamendi laialisaatmine. Valimiste ärajäämine või edasilükkamine ilma mõjuva põhjuseta (nt sõda) hoiatab, et riik on demokraatlikult arenguteelt kõrvale kaldumas.

Valimistulemused määravad, millised parteid ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustuskogudesse; kes arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi. Seega on valimiste teine funktsioon – vahendada võimudele kodanike nõudmisi.

Valimised on ka rahva usalduse heaks indikaatoriks. Madal osalusprotsent tunnistab, et riigivõimu legitiimsus tervikuna on madal, valitsuspartei lüüasaamine näitab aga kodanike eitavat suhtumist senisesse poliitilisse liini. Suhteliselt kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust ka demokraatia kindlusest. Näiteks osaleb Lääne- ja Põhja-Euroopas valimistel tavaliselt umbes kolmveerand hääleõiguslikest kodanikest, noortes Ida-Euroopa demokraatiates aga oluliselt vähem. Erakordsetes oludes võib osalus tõusta korraks väga kõrgele. Nii käis Gruusias 2004. aasta jaanuaris toimunud erakorralistel presidendivalimistel hääletamas 83 protsenti kodanikest, mõned kuud varem aset leidnud korralistel parlamendivalimistel aga vaid 61 protsenti.

Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega. Mõnede politoloogide arvates pole see funktsioon tänapäeval küll enam nii oluline, sest infoühiskonnas on uudistetarbimine niigi enamiku inimeste harjumuspärane tegevus, samuti tehakse poliitilist reklaami pea pidevalt.

Vabade valimiste põhimõtted

Valimisi hinnatakse eeskätt selle järgi, kas nad on demokraatlikud või mitte. Mittedemokraatlikud valimised võivad toimuda totalitaarses riigis, kus kogu poliitilist elu kontrollib ainupartei ja järelikult on ka valimised vaid n-ö poliitiline tsirkus. Demokraatlike valimiste eelduseks on vaba ühiskond, seepärast nimetatakse demokraatlikke valimisi ka vabadeks valimisteks.

Valimised on vabad, kui valimiste korraldamisel ning valimisõiguse andmisel nad järgitakse teatud põhimõtteid. Reeglid tähendavad paraku ka teatud piiranguid. Valimisõigus on üldine.

Demokraatia arenedes on hääleõigus üha laienenud. 19. sajandil oli see ainult valgenahaliste majanduslikult kindlustatud kirjaoskajate meeskodanike privileeg, 21. sajandil omavad hääleõigust pea kõik täiskasvanud elanikud, v.a. kriminaalkaristust kandvad ja teovõimetud isikud. Enam ei rakendata inimõigusi rikkuvaid piiranguid, mis tuleneksid soost, usust või rassist.

Varanduslik piirang oli iseloomulik 19. sajandi Euroopas. Selle kehtestamist põhjendati vajadusega saada riiki valitsema vastutustundlikud inimesed. Leiti, et riigimees, kel isiklikku vara kaotamise ohtu pole, võib ka riigi rahaga mõtlematult ringi käia ning kriisi korral lihtsalt „jalga lasta”. Valimisõigus puudus tollal ka

51

vaestel, kes hoolekandest abi said. Nüüdisajal ei määra inimese valimisõigust tema rahakoti paksus ega saadavad sotsiaaltoetused. Saadikute vastutustunnet ning täpsust rahaasjades peetakse siiski endiselt tähtsaks. Seetõttu peab saadik esitama iga-aastase majanduslike huvide deklaratsiooni, kus on kirjas tema vara, väärtpaberid, tulud ja makstud maksud.

Arusaam demokraatiast kui rahva oma valitsusest on tinginud kodakondsuspiirangu. Kõnealuse seisukoha järgi peab valimisõigus olema vaid antud kogukonda kuuluvatel inimestel. Kohalikul tasandil loetakse kogukonna liikmeteks kõik vastava paikkonna alalised elanikud; kas nad on riigi kodakondsed või mitte, pole kohaliku elu korraldamisel väga oluline.

Parlamendivalimistel on aga kodakondsuse nõue endiselt jõus. Parlamendi- ja presidendivalimistel võib hääletada ka kodanik, kes ei ela oma kodakondsusmaa territooriumil. Näiteks Eestis elavad Vene Föderatsiooni kodanikud saavad osaleda Venemaa Riigiduuma ja Venemaa presidendi valimistel.

Euroopa Liit on kodakondsuspiirangut oluliselt leevendanud. Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus seada oma kandidatuur üles mõne teise liikmesriigi kohalikel valimistel ja osaleda valimistel hääletajana. Ka europarlamenti võib kandideerida, omades ükskõik millise EL-i liikmesmaa kodakondsust. Paraku kasutatakse neid õigusi harva, sest kandidaatide ülesseadmist juhivad erakonnad, mistõttu kuulumine erakonda on tähtsamgi kui kodakondsus.

Kõige püsivamad on olnud valija vanusega seotud nõuded. Vanuspiirang kehtib nii hääleõiguse (aktiivse valimisõiguse) kui ka kandideerimisõiguse (passiivse valimisõiguse) puhul. Enamikus riikides võib hääletada alates 18. eluaastast, kandideerimise vanuspiirid on erinevad. Eesti põhiseadus lubab kohalikku volikokku kandideerida 18-aastaselt, Riigikokku ja europarlamenti 21-aastaselt ning presidendi kohale 40-aastaselt.

Tabel: Naiste osalus poliitikas.

Allikas: A& O, 2003, lk. 268-269

Valimistel on vaba konkurents

Konkurents ja õigus teha oma valik sõltumatult kuuluvad avatud ühiskonna kõikide valdkondade juurde. Valimiste korraldamisel tähendab see vabadust kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumuste järgi, kartmata survet või tagakiusamist. Hääletajat ei tohi bülletääni täitmisel mõjutada. Reeglid ei luba isegi pereliikmetel valimiskabiinis aru pidada, niisugused vaidlused peavad olema selleks hetkeks juba vaieldud. Valimiste päeval on keelatud igasugune valimispropaganda, valijate hirmutamine või meelitamine.

Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada. Iga erakond otsustab, kui palju kandidaate, keda ja millistes valimisringkondades ta üles seab. Riikliku valimiskomisjoni ülesandeks on ainult kontrollida esitatud dokumentide vastavust seaduse nõuetele. Tavaliselt tegutseb riigis 4–5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid, mis loobki konkurentsi erakondade vahel. Erinevalt mittedemokraatlikest valimistest konkureerib siin ühele saadikukohale mitu erinevate vaadetega kandidaati. 1999. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ühele kohale 19 inimest, 2002. aasta kohalike volikogude valimistel võistles ühe saadikukoha pärast keskmiselt 5 kandidaati.

Valimised on ühetaolised ehk võrdsed

Valmiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada, seepärast on oluline tagada kõigile kandideerivatele parteidele ja üksikkandidaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Selleks reguleeritakse õigusaktidega valimispropaganda tegemist ja valimiskampaania rahastamist. Avalik-õiguslikes tele- ja raadiokanalites antakse kõigile kandidaatidele võrdselt tasuta eetriaega. Lisaks võivad nad reklaamiaega ja -pinda ka juurde osta, mis loob ebavõrdsuse jõukamate ja vaesemate vahel. Riigi ülesandeks ongi jälgida, et need erinevused poleks sedavõrd suured, et mõjutavad

52

valimistulemusi. Levinuim riikliku sekkumise viis on rahaliste annetuste ja kampaaniakulude ülempiiri kehtestamine.

Valimiste ühetaolisus seisneb ka selles, et kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on ainult üks hääl (v.a mõned spetsiifilised valimissüsteemid). Et valimised on salajased ning bülletäänid anonüümsed, pole võimalik häälte lugemisel pidada presidendi eelistust tähtsamaks juuksuri või pensionäri omast.

Vabade valimiste kirjeldatud põhimõtted kehtivad ühtviisi kõigis demokraatlikes riikides, lahknevusi esineb vaid rakendussätetes. Näiteks kehtib kohalikel valimistel kõikjal paiksustsensus, aga kui mitu aastat peab isik valimisõiguse omandamiseks antud paikkonnas elama, määrab juba riigi valimisseadus.

FOTO: Venemaa Riigiduuma valimiste järjekord Vene saatkonna ees Tallinnas 2003. aastal.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Millised valimispiirangud võiks Eestis (taas)kehtestada või milliseid muuta? Missugused oleksid nende muutuste võimalikud tagajärjed?

2. Mille poolest erinevad avaliku arvamuse küsitluste populaarsuse reitingud valimistulemustest? Võrrelge sotsioloogiliste küsitluste ja valimiste korraldust, osalejaskonda ning tulemuste tähendust.

3. Kujutlege, et olete otsustanud kandideerida ühe Rootsi omavalitsuse esinduskokku. Millised sammud oleksid kohustuslikud ja millised soovituslikud, et see plaan teoks teha?

53

3.3. Peamised valimissüsteemid MEENUTA Milliseid võimuorganeid on Eestis viimase paari aasta jooksul valitud?

Kes kandideerisid? Nimetage nii erakondi kui isikuid.

Valimissüsteemi peaksid tundma nii hääletajad kui kandideerijad. Hääletajad suudavad sel juhul paremini mõista, miks just üks või teine inimene valituks osutub, kandidaadid ja erakonnad saavad aga oskuslikumalt planeerida oma kampaaniat. Valimissüsteemi hea tundmine võib märgatavalt suurendada partei valimisedu. Lisaks mõjutab valimissüsteem ka valimiste tulemust, näiteks seda, kui mitu erakonda tavaliselt valitsuse moodustab.

Majoritaarne valimissüsteem

Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem on kõige vanem, seda rakendati Inglismaal juba enam kui 500 aastat tagasi. Tänapäeval kehtib see ka mitmetes endistes Briti asumaades – Uus-Meremaal, Indias, USA-s ja Kanadas.

Enamusvalimiste süsteemis moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. See tähendab, et igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Ühes ringkonnas kandideerib tavaliselt 4–6 inimest, kes esindavad erinevaid parteisid, valituks osutub igas ringkonnas vaid üks kandidaat – see, kes kogub kõige rohkem hääli, st saab enamuse. Majoritaarse süsteemi puhul on tähtis tulla esimeseks, sest teine ja kolmas koht ei anna midagi. Just seepärast iseloomustatakse lihthäälteenamuse süsteemi väljenditega võitja saab kõik (ingl winner takes all).

Majoritaarsete parlamendivalimiste puhul kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimõte, st et saadikukoha võitjal on lihtsalt rohkem hääli kui teistel kandidaatidel. Majoritaarsete presidendivalimiste puhul (aga ka näiteks Prantsusmaa parlamendivalimistel) rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet. Nagu nimetus ütleb, tuleb valimisvõiduks koguda häälte absoluutne enamus ehk 50 protsenti pluss üks hääl. Kui ükski kandidaat nii palju hääli ei saa, korraldatakse valimiste teine voor. Teise vooru pääsevad vaid suurema toetuse kogunud isikud ja seal piisab võiduks lihthäälteenamusest. Kahe valimisvooru korraldamine on kulukas ja töömahukas, seetõttu rakendataksegi absoluutenamuse süsteemi peamiselt presidendivalimistel.

Majoritaarse süsteemi peamine pluss on selle selgus ja lihtsus. Igaühele on arusaadav, kes ja kuidas parlamenti pääseb. Teisalt pole see süsteem vaba ka puudustest. Näiteks annab see eeliseid juhtivatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid. Suurparteidel on parlamendis rohkem kohti, kui neile valijaskonna üldise toetuse põhjal peaks kuuluma. Väiksemad erakonnad, keda võib toetada koguni kuni kümnendik valijaist, saavad majoritaarses süsteemis väga vähe kohti.

Teiseks probleemiks lihthäälteenamuse puhul on kaotsiläinud hääled. Kujutlegem, et Suurbritannias osutub ühest ringkonnast valituks konservatiivide partei kandidaat. Nende valijate hääled, kes eelistasid teiste erakondade kandidaate, lähevad aga „raisku”, neid ei kanta kellelegi üle ega võeta mingil muul kombel arvesse. Kas aga tooride partei liige hakkab saadikuna seisma ka leiboristidest valijate huvide eest, sõltub tema isiklikest tõekspidamistest.

Niisiis ei peegelda lihthäälteenamuse printsiibil valitud parlament päris täpselt valijaskonna eelistusi.

54

KIIL:

Kuidas enamusvalimiste süsteem soosib juhtparteid?

Briti leiboristid said 2001. aasta valimistel 62,6 protsenti parlamendikohtadest, kuigi neid toetas ainult 40,7 protsenti valijatest. Teiste sõnadega tähendab see, et 62,6 protsendis valimisringkondadest kogus leiboristide kandidaat kõige enam hääli. Seevastu Briti tugevuselt kolmanda, liberaalide partei kandidaadid suutsid tulla võitjaks vaid 8 protsendis valimisringkondadest, mille tulemusel nende esindatus parlamendis on palju väiksem rahva üldisest toetusest parteile (18,3 protsenti).

Allikas:

Proportsionaalne valimissüsteem

Proportsionaalne valimissüsteem on laialt levinud. Seda peetakse õiglasemaks, kuid kahjuks on proportsionaalne süsteem seetõttu ka keerukam kui enamusvalimiste oma.

Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt neile antud häältega. See tähendaks, et partei, mis kogus 7 protsenti valijate häältest, omandab 100-kohalises parlamendis 7 kohta. Tegelikkuses on häältejagamine keerulisem ning valimisseadusega on võimalik seda võrdelisust muuta, kas siis soodsamaks suur- või väikeparteidele.

Proportsionaalse süsteemi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Äärmuslikul juhul moodustab kogu riik vaid ühe ringkonna, tavalisem on teatud hulk 5–15-mandaadilisi valimisringkondi. Näiteks Eesti on europarlamendi valimistel üks valimisringkond, Riigikogu valimised viiakse aga läbi 12 ringkonnas.

Proportsionaalse valimissüsteemi kolmas tunnus seisneb selles, et kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Seega tuleb valijal eelistada pigem üht või teist erakondlikku programmi kui üht või teist isikut. Mõnedes riikides (nt Hollandis) saabki hääletada vaid nimekirja (st erakonna), mitte aga konkreetse isiku poolt.

Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel. Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber: suurema toetuse kogunud kandidaat tõuseb nimekirjas ettepoole. Seega sõltub pääs parlamenti valijate toetusest. Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustata; kodanike tahe mõjutab vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb. Kes need personaalselt on, sõltub erakonna otsusest, st sellest, kelle on partei paigutanud nimekirja etteotsa.

Proportsionaalse süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade puhul. Näiteks võib parlamenti pääseda inimene, kelle poolt on hääletanud vaid sadakond valijat. Süsteemi niisuguste vigade vastu kehtestatakse sageli teatav häälte alampiir, mille kandidaat peab saavutama.

Kritiseeritakse sedagi, et valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, mida asendab üldsõnaline erakondlik positsioon. Teisest küljest ei lähe tänu ülekandmisele hääled kaduma nagu majoritaarse süsteemi puhul. Lisaks sellele nimetatakse proportsionaalse süsteemi plussina parteide võrdsemaid šansse saada parlamendis esindatud. See on eriti oluline noores demokraatias, kus erakondi on palju ning nad esindavad oluliselt erinevaid sotsiaalseid huve. Tervikuna tagab proportsionaalne valimissüsteem pluralismi valitsemises paremini, mis ilmselt ongi üks selle laialdase leviku põhjusi.

Valimissüsteem Eestis

Proportsionaalset valimissüsteemi kasutatakse Eestis nii europarlamendi, Riigikogu kui ka volikogude valimistel. Tüüpiliselt proportsionaalsele süsteemile moodustatakse mitmemandaadilised

55

valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas. Kus on rohkem valijaid, seal on ka rohkem mandaate. Riigikogu valimistel tuleb ühe ringkonna kohta keskmiselt kaheksa mandaati. Ühtekokku saab mandaate olla samapalju, kui on valitavas kogus saadikukohti (nt Riigikogu valimistel on 101 mandaati)

Kandidaadid seatakse valdavalt üles partei valimisnimekirjades, kuid pole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt niipalju hääli, nagu seadusest tulenevalt on kehtestatud. Seda häälte miinimumnormi nimetatakse kvoodiks. Need hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi, kantakse üle tema nimekirjakaaslastele. Häälte ülekandmise põhimõte on samuti üks proportsionaalse süsteemi tunnus, mis rõhutab erakondliku koostöö tähtsust. Populaarne kandidaat saab toetada erakonnakaaslasi, kellel endal kvoodist puudu jääb, ning suurendada niimoodi kogu erakonna esindatust volikogus või parlamendis. Häälte piirnorm kehtib ka erakondadele. Näiteks pääsevad Riigikokku ainult need erakonnad, kes saavad vähemalt viis protsenti valijate häältest üle Eesti. Seda protsendimäära nimetatakse valimiskünniseks. Valimiskünnist kasutatakse mitmetes riikides, et vältida parlamendi liigset killunemist kümneteks pisikesteks parteifraktsioonideks.

Eestis on palju vaieldud selle üle, kas kasutada avatud või suletud nimekirju. 2004. a kehtivate seaduste järgi on Riigikogu valimistel kasutusel nii avatud kui suletud nimistute põhimõte, kuid Europarlamendi ja kohalike volikogude valimistel ainult avatud nimistu printsiip.

Hübriidsed valmissüsteemid

Hübriidne valimissüsteem ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtteid. Tavaliselt jagatakse niisugusel juhul pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise süsteemi alusel. Ka igal valijal on kaks häält: ühe annab ta majoritaarsuse põhimõttel ühele neist kandidaatidest, kes on üles seatud tema regioonis (valimisringkonnas), teise aga proportsionaalsuse põhimõttel ühe erakonna üleriigilise valimisnimekirja kandidaadile. Näiteks saab Vene Föderatsiooni kodanik Ivanov endale niimoodi Riigiduumas kaks esindajat – proua Sidorova, kes esindab Krasnojarski kraid, ja härra Žirinovski, kes esindab Vene Liberaaldemokraatlikku Parteid. Lisaks Venemaale on hübriidne valimissüsteem käibel ka Itaalias, Saksamaal, Leedus ja Ungaris. Selle peamiseks eeliseks teiste valimissüsteemide ees peetakse asjaolu, et erakondlikud ja regionaalsed huvid on paremini tasakaalus.

Majoritaarne ja proportsionaalne valimissüsteem

Võrdluse alus MAJORITAARNE VALIMISSÜSTEEM

PROPORTSIONAALNE VALIMISSÜSTEEM

Ringkondade arv Võrdub parlamendikohtade arvuga

Üks kuni paarkümmend

Mandaatide arv ringkonnas Üks Mitu

Mandaadi saamise tingimus Kandidaat kogus enim hääli Kandidaat ületas kvoodi

Kandidaatide ülesseadmise vorm

Personaalne Erakonna valimisnimekirjas

Parteide arv parlamendis Väike (2–3) Mõõdukas või suur (üle 5)

Väikeparteide šanss pääseda parlamenti

Väike Arvestatav või hea olenevalt mandaatide arvutamise põhimõttest ja künnisest

Valimiskünnis Puudub Reeglina 2–3 protsenti

Näiteid kasutamisest Suurbritannia, Kanada, USA, Prantsusmaa

Soome, Rootsi, Eesti, Holland, Itaalia, Taani

56

Foto: Erakonnad Eesti valimiskomisjoni ukse taga. Tekst seletab, miks nad sinna juba eelmisel õhtul sappa võtavad.

Tabel: Eesti Keskerakonna valimisnimekiri enne ja pärast häältelugemist. www.vvk.ee

Küsimus aruteluks: Kas kriitika suletud nimekirjade ebademokraatlikkuse osas on õigustatud?

Väljavõte Eesti Keskerakonna kandidaatide üleriigilisest nimekirjast 2003. aasta Riigikogu valimistel.

Jrk.nr Kandidaadi nimi hääli kvoot Mandaadi tüüp

1. Edgar Savisaar 12960 2,399 isikumandaat

2 Siiri Oviir 2631 0,468 ringkonna

3 Peeter Kreitzberg 2541 0,588 ringkonna

4. Sven Mikser 1327 0,256 ringkonna

5. Toomas Varek 1221 kompensatsiooni

8 Küllo Arjakas 415 kompensatsiooni

9 Ain Seppik 3216 0,703 ringkonna

10 Mihhail Stalnuhhin 4626 1,156 isiku

11 Vilja Savisaar 5919 1,112 isiku

12 Evelyn Sepp 292 kompensatsiooni

14. Mailis Rand 925 kompensatsiooni

24. Enn Eesmaa 3295 0,587 ringkonna

49 Toomas Alatalu 1384 0,307 ringkonna

52 Marika Tuus 4028 0.844 ringkonna

104 Robert Lepikson 4496 0,880 ringkonna

Kogu nimekirja (samuti teiste erakondade nimekirju) saab vaadata Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehelt www.vvk.ee

Kokku sai Keskerakonnast Riigikokku 28 kandidaati, neist 3 isikumandaadiga, 19 ringkonnamandaadiga ja 6 kompensatsioonimandaadiga. Arutle: Kas kriitika suletud nimekirjade ebademokraatlikkuse osas on õigustatud?

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kas Eestis tasuks üle minna majoritaarsele valimissüsteemile? Kas selleks on tarvis mingeid sotsiaalseid või poliitilisi eeldusi? Milline oleks selle mõju Eesti demokraatiale?

2. Riigikokku ei ole kunagi pääsenud ainuski üksikkandidaat. Miks see nii on? Kasutage analüüsiks teadmisi Riigikogu valimiste süsteemi kohta.

3. Leidke Eesti Vabariigi valimiskomisjoni veebilehelt (www.vvk.ee) Riigikogu valimise seadus ja uurige järele, mitu protsenti ringkonnas antud häältest peab iga kandidaat isiklikult koguma, et konkureerida kohale Riigikogus. Milline on Riigikogu valimistel kehtiv künnis erakondadele?

4. Mis muutuks suure tõenäosusega Riigikogu koosseisus, kui valimiskünnist alandatakse? Analüüsige selle muutuse plusse ning miinuseid.

57

3.4. Valimiskäitumine ja valimistulemus MEENUTA

Kui vanalt saab Eesti kodanik aktiivse ja passiivse valimisõiguse?

Mida tähendab, et valimised on võrdsed ja ühetaolised?

Riigi ülesanded valimiste läbiviimisel

Valimiste ettevalmistus algab õigusliku baasi loomisest. Parlament võib täiendada või muuta valimisseadust kampaania rahastamise reegleid; keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslike kodanike arvu ja korrastab valijate registri. Valimiskomisjon registreerib kandidaadid, kelle dokumendid vastavad nõuetele. Registreerimise käigus kontrollitakse näiteks, kas tal on kodakondsus, kas ta on kandideerimisealine, ega ta ei kandideeri samaaegselt mitmes ringkonnas või valimisnimekirjas jmt.. Paljud riigid on kehtestanud omamoodi distsiplineeriva „filtri” nendele, kes kavatsevad kampaaniasse lülituda vaid huvi pärast. Nii registreeritakse presidendikandidaat vaid siis, kui ta on kogunud teatud hulga toetusallkirju, parlamendivalimistel nõutakse kandidaatidelt kindla rahasumma ehk kautsjoni maksmist. Kui kandidaat osutub valituks, makstakse talle kautsjon tagasi, vastasel korral kantakse see riigi tuludesse. Valimisnimekirjades üles seatud kandidaatide eest tasub kautsjoni erakond.

Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni (valimisbülletäänid, protokollivormid, nimekirjad), tagab infosüsteemide ja andmebaaside töövalmidus, rahastab riigieelarvest kõiki valimiste läbiviimisega seotud toiminguid. Tänu arvutite ja interneti kasutamisele selguvad valimistulemused täna palju kiiremini kui kümmekond aastat tagasi. Kui varem kulus sellele päevi või koguni nädal, siis nüüd on valimiste mitteametlikud tulemused teada juba 3–4 tundi peale jaoskondade sulgemist. Ametlikud tulemused saadakse pärast seda, kui on läbi vaadatud ka kõik laekunud apellatsioonid või on möödunud nende esitamise tähtaeg.

Näiteid kautsjonist ja toetusallkirjadest

• Presidendikandidaat peab registreerimiseks koguma USA-s 700 000 toetusallkirja, Eestis aga 10 000

• Parlamendivalimiste kautsjon on Suurbritannias 1000 naela, Jaapanis 2 000 000 jeeni, Eestis 50 protsenti Riigikogu liikme palgast.

Viimastel aastakümnetel on valimiskampaaniatele kulutatud üha rohkem raha, mida põhjustab reklaami tähtsuse kasv kõigis valdkondades. Valimisreklaame tellitakse elukutselistelt spetsialistidelt, üha rohkem kasutatakse reklaami- ja suhtekorraldusagentuuride teenuseid kampaania korraldamises. Raha kasvav tähtsus valimiskampaanias sunnib riiki erakondade kulusid tähelepanelikult kontrollima. Valimiste lõppedes peavad kõik erakonnad ja üksikkandidaadid esitama valimiskomisjonile oma tulude ja kulude aruande. Aruanded on avalikud, Eestis saab nendega tutvuda valimiskomisjoni veebilehel www.vvk.ee.

58

Valimiskampaaniad kallinevad Kampaaniakulud on eriti järsult tõusnud viimase veerandsajandi jooksul.

USA-s kulutas Abraham Lincoln 1860. aastal oma presidendikampaaniale 100 000 dollarit. 2004. a presidendikandidaadid Bush ja Kerry kulutasid kumbki umbes 250 milj. dollarit, mis on kaks korda enam 2000. a kampaaniakuludest.

Kandidaadid, kes 1994. aastal osutusid valituks USA Senatisse, panid valimisreklaami keskmiselt 4,5 miljonit dollarit.

Eestis kulutasid erakonnad 2003. aastal Riigikogu valimisteks 60 miljonit krooni, mis on üle kahe korra rohkem kui 1999. aastal. Need erakonnad, kes rohkem kulutasid, said ka rohkem saadikukohti.

Mis mõjutab valijate käitumist?

Laias laastus peetakse valimiskäitumist sõltuvaks hääletaja sotsiaalmajanduslikust olukorrast, aga ka massimeedia sõnumitest. Arvatakse, et kindlaid seisukohti omavad kodanikud teevad oma otsuse hääletamise osas aegsasti enne valimisi, samas kui ebakindlate hoiakutega valijad otsustavad viimasel hetkel, kas ja kelle poolt hääletada.

Klassikuuluvust, mis seostub sotsiaalmajandusliku positsiooniga, peeti Euroopa hääletusmustritele omaseks kuni 1970.–1980. aastateni. Väideti, et töölisklass hääletab valdavalt vasakparteide, jõukamad kesk- ja kõrgklassi inimesed aga paremparteide poolt. Hääletamist mõjutas ka inimeste seotus põllumajanduse või kirikuga. 20. sajandi lõpupoole ei ole valijate eelistused enam nii selgepiirilised; ka rikaste hulgas on vasakparteide toetajaid, oluline osa sinikraedest hääletab paremradikaalsete rahvuslaste poolt.

Nende muutuste taga on paindlik sotsiaalne struktuur ning ühtlustuv elatustase ja elustiil. Oma mõju avaldavad ka erakondade programmid, mis on muutunud sarnasemaks ning hägusemaks. Seetõttu lähtuvad valijad tihti erakonna suhtumisest mingisse konkreetsesse probleemi (maksureformi, perepoliitikasse), aga mitte programmist või ideoloogiast tervikuna.

Massimeedia mõju osas pole teadlased veel kindlale seisukohale jõudnud. Ühed usuvad, et telesaated, ajaleheartiklid ja reklaam tõstavad valijate huvi poliitika vastu ning panevad hääletama. Teised väidavad, et meedia kaudu avalikustatud skandaalid, vastastikune mustamine ja „poriga loopimine” tõukavad valijad hoopis poliitikast eemale. Kolmandad ütlevad, et massimeedia tugevdab eeskätt olemasolevaid hoiakuid. Need, kes on poliitikast huvitatud, tarbivad valimiste perioodil veelgi rohkem infot, passiivsed kodanikud jätab kampaania ükskõikseks. Selle seisukoha pooldajad osundavad ka tõsiasjale, et vastupidiselt ootustele ei ole internet toonud kaasa hääletusaktiivsuse tõusu.

Niisiis on massimeedia mõju valijate käitumisele väga keeruline; raske on tõestada, et ühe või teise tulemuseni viis just meediaefekt, aga mitte muud tegurid.

Otsuse tegemise hetk on seotud nii grupikuuluvuse kui massimeedia tegevusega. Pikaajalises demokraatias mõjutavad hääletamist perekonnatraditsioonid ja isiklik kogemus. Samas on ka valmiskampaanial oma mõju: USA-s langetab umbes kolmandik valijaist oma otsuse viimasel nädalal; Eestis on olukord enam-vähem samasugune.

59

Hääletusvalikut mõjutavad tegurid (A. Campbelli hääletuskanal). Ideaalis oodatakse igalt valijalt tasakaalustatud ning läbimõeldud käitumist. Reaalsuses mõjutab kodaniku eelistusi hulk faktoreid. Mõned nendest on pikaajalise toimega ning püsivad, teised aga hetkelised, kuid väga järsu efektiga. Skeem annabki ülevaate hääletusvalikut mõjutavatest teguritest. Tunneli laiemas otsas olevad tegurid – sotsiaalne ja majanduslik struktuur ning ajaloolised tavad – on pikaajalise vahendatud mõjuga. Mida kitsamaks muutub tunnel, seda järsem ja vahetum on faktori mõju. Nii võib mõni valija teha oma otsustuse valimispäeva eelõhtul nähtud televäitluse põhjal.

Hääletamine ja valimistulemused

Tänapäeval kasutatakse laialdaselt eelhääletamist, st et valida saab ka umbes nädal enne valimispäeva nii posti teel kui valimisjaoskondades. Eelhääletamise levikut põhjustab vajadus kindlustada maksimaalselt paljude kodanike osavõtt, nii muudetaksegi reegleid üha paindlikumaks. Eelhääletuse tulemused avalikustatakse koos kõigi häältega valimispäeva lõppedes.

Valimistulemus on iga kord ainuomane, kuid see määrab valitava võimuorgani koosseisu või järgmise presidendi isiku. Pikemaajalist tähtsust omab mitte ühele või teisele kandidaadile antud toetus, vaid hääletamas käinud inimeste osakaal ning selle muutumine aastate lõikes.

Maailma demokraatiaid võrreldes paistavad silma valimisaktiivsuse märgatavad erinevused. Mõnedes riikides osaleb 90 protsenti, teistes aga vähem kui 50 protsenti valijatest. Ühest küljest annab osalusprotsent kindlasti teavet demokraatia tugevusest vaadeldavas riigis. Teisest küljest ei tohiks nende arvude põhjal teha ennatlikke järeldusi. Nimelt on mitmetes maades (eeskätt Ladina-Ameerikas, aga ka Belgias ja Kreekas) valimas käimine kohustuslik, mis viibki osalusprotsendi väga kõrgele. Teistes riikides tuleb kodanikul end iga kord registreerida valimistel osalemiseks. Kes pole seda teinud, ei saa valimispäeval ka hääletama minna. Selliste reeglite tõttu ei küüni näiteks USA-s osavõtt valimistest kunagi sama kõrgele kui Argentiinas või Austraalias (vt tabel lk …).

Eestis on valimisaktiivsus väiksem kui enamikes Euroopa maades. Meiega sarnane, st 60 protsendi läheduses kõikuv osalus, iseloomustab Ungarit, Leedut, Portugali, Venemaad, Suurbritanniat, aga ka

60

Kanadat ja Indiat. Populaarne on valimas käimine Taanis, Rootsis, Austrias, Saksamaal ja Itaalias, kus oma kodanikuõigust kasutab üle 80 protsenti valijatest.

Mõned analüütikud väidavad, et valimised pole tänapäeval enam nii populaarsed kui pool sajandit tagasi. Tõepoolest, osalus on mõnevõrra langenud, kuid see ei ületa 2–3 protsenti. Ka noorte hulgas läbi viidud sotsioloogilised küsitlused kinnitavad, et valimised on nende jaoks olulised. Peamiseks hääletusprotsendi mõjutajaks on riigi poliitiline kultuur – seal, kus valimas käimise traditsioon on sügavalt juurdunud, püsib osalusprotsent kõrge ka tänapäeval.

61

3.4 Hääletusstatistika

Osavõtjate arv viimastel valimistel (%)

Riik Kohustuslikud valimised Tööpäev/ puhkepäev Parlamentaarne Presidentaarne

Austraalia Jah Puhkepäev 96,1 AP

Austria Ei Puhkepäev 80,4 74,4

Belgia Jah Puhkepäev 90,6 AP

Brasiilia Jah Puhkepäev 78,5 78,5

Eesti Ei Puhkepäev 58,0 AP

Kanada Ei Tööpäev 61,2 AP

Tšehhi Vabariik Ei Mõlemad 73,8 AP

Taani Ei Tööpäev 86,8 AP

Soome Ei Mõlemad 65,3 76,8

Prantsusmaa Ei Puhkepäev 67,9 74,8

Saksamaa Ei Puhkepäev 82,2 AP

Kreeka Jah Puhkepäev 75,0 AP

Ungari Ei Puhkepäev 56,3 AP

Iisrael Ei Tööpäev 78,7 62,0

Itaalia Ei Mõlemad 81,4 AP

Leedu Ei Puhkepäev 55,9 73,7

Poola Ei Puhkepäev 47,9 61,1

Venemaa Ei Puhkepäev 61,9 68,6

Lõuna-Aafrika Ei Tööpäev 86,5 AP

Rootsi Ei Tööpäev 79,7 AP

Šveits Ei Puhkepäev 43,4 AP

Suurbritannia Ei Tööpäev 59,4 AP

USA Ei Tööpäev 51,2 51,2

Uruguay Jah Puhkepäev 91,7 91,8

AP- andmed puuduvad

Allikas: Comparing Democracies, lk 12

62

Hääletusprotsent Riigikogu ja volikogude valimistel, europarlamendi valimistel ning referendumitel (1989–2004)

Valimisaktiivsus Eestis,1990-2004

0102030405060708090

1989

/90

1992

/93

1995

/96 1999

2002

/03 2004

Riigikogu valimisedVolikogude valimisedEuroparlament

63

Riigikogu valimised Eestis 1990–2003

* erinevalt varasematest aastatest sätestas valimisseadus ülempiiri ühe erakonna poolt ülesseatavate kandidaatide arvule.

** valimisliidud polnud enam lubatud

1990 1992 1995 1999 2003

Valijaskonna suurus

1.164.603 661.074 791.957 857.270 859.714

osaluse % 78,2 67,8 68,9 57,4 58,2

kandidaate 393 628 1256 1885 963*

valimisliite+ parteisid

11+5 6+3 7+9 7+12 11**

üksikkandidaate

25 12 19 16

Riigikokku sai nimekirju

7 7 7 6

Riigikokku sai naisi

7 13 12 18 20

enim hääli sai Toomepuu 16904 Rüütel 17193 Savisaar 14 543 Savisaar 12 960

vôitja partei Rahvarinne Isamaa Koonderakond ja Maarahva Uhendus

Keskerakond Keskerakond

64

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kas Teie arvates on valimas käimine kodanikukohustus või pigem -vabadus? Kas korralik kodanik peaks tingimata käima hääletamas?

2. Vaadake tabelit, mis kajastab valijate toetust parem- ja vasakparteidele. Meenutage (vajaduse korral uurige järele), kuidas jagunes Eestis toetus vasak- ja parempoolsetele Riigikogu valimistel 2003. aastal. Milliseid sarnasusi ja erisusi avastate Eesti ning Euroopa valijaeelistustes?

3. Võrrelge järgneva tabeli põhjal Eestis toimunud parlamendivalimisi. Tehke üldistusi ja järeldusi.

65

3.5. Erakonnad tänapäeva poliitikas MEENUTA Mida tähendab poliitikas vasakpoolsus ja parempoolsus?

Millised on Eesti suuremad erakonnad?

Miks on erakondi vaja?

Tavaliselt mõeldakse erakondadest rääkides ainult demokraatiale. Ei maksa siiski unustada ka totalitaarset valitsemisrežiimi (Kolmas Reich, Nõukogude Liit, Hiina Rahvavabariik, Kuuba), kus ainuparteile kuulub võimumonopol. Partei on niisugusel juhul sisuliselt riigiga kokku kasvanud, kontrollides kõiki olulisemaid valitsemisfunktsioone – seadusloomet, ressursside hankimise ja jagamise poliitikat, julgeolekut ja sotsiaalseid suhteid.

Demokraatlikus ühiskonnas, kus tegutseb mitmeid erakondi, on poliitikakeskkond hoopis teistsugune. Seda iseloomustavad ideoloogiate paljusus, valimiskonkurents ja erinevate kodanikuühiskonna toimijate kaasatus poliitikasse. Ajalooliselt kujunesidki parteid ehk erakonnad välja kui valimisvõitluse agentuurid, kelle olulisimaks ülesandeks oli koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve ja propageerida oma ühiskonnaprogrammi valijate hulgas. Programm on üks erakonna põhidokumente, milles esitatakse oma nägemus kõigi ühiskonnavaldkondade ja poliitikate arendamisest. Programm annab olulist teavet erakonna ideoloogilise orientatsiooni kohta. Tavaliselt vaatavad erakonnad oma programmi üle just enne valimisi, enamik erakondi koostab ka spetsiaalse valimisprogrammi ehk -platvormi, mis on lühem ja löövam, püüdmaks hääletajate tähelepanu.

Valimised on tänapäevalgi erakondade tegevuses väga tähtsal kohal, kuna erakond pääseb võimu juurde ainult valimistulemuste põhjal. Samas on varasemast olulisemaks muutunud ka valitsemine ja selle kaudu oma nõudmiste realiseerimine poliitikas. Sellest tulenevalt omandab valitsemisprogramm ehk valitsusse kuuluvate erakondade koalitsioonileping teinekord suuremagi tähtsuse kui ideoloogiline programm. Tänapäeva valijad ja erakondade rahastajad hindavad ja valivad parteisid rohkem poliitikas kordasaadetu kui nende maailmavaate järgi.

Statistikat parteiperekondade toetusest Euroopas, võrrelduna Eestiga. Allikas: Gallagher, Laver, Mair (2001), p. 230.

Parteide kohanemine ühiskonna arenguga

Sotsiaalse jaotuse ning levinud väärtusmallide teisenemine mõjutavad ka erakondade ülesehituse ja tegutsemise jooni.

20. sajandi keskpaigaks oli hääleõigus Euroopas laienenud ka naistele ja mustanahalistele, mis muutis parteide jaoks tähtsaks töö massidega. Anti välja oma ajalehti ja ajakirju, peeti ülal spordiklubisid, korraldati rahvapidusid, selleks et värvata uusi liikmeid. Liikmelisus parteides kasvas, mis andiski põhjust nimetada 1950–60-ndate aastate erakondi massiparteideks. Parteid jagunesid äratuntavalt vasak- ja parempoolseteks, mis vastas hästi tolle perioodi suhteliselt selgepiirilisele klassijaotusele.

Alates 1970. aastatest võib rääkida uut tüüpi parteidest, mille alusideoloogia polnud enam nii kergesti määratletav. Sisuliselt oli tegu populistlike parteidega, kes väitsid end esindavat kogu rahva, mitte aga mõne klassi huve. Nende ilmumine peegeldas parteide järjekordset kohandumist valijaskonna käitumisele. 1960. aastate masside poliitilisele aktiivsusele järgnes langus. Parteide kõrvale ilmusid konkurentidena

66

sotsiaalsed liikumised ning kodanikuorganisatsioonid, kes köitsid uudsete probleemitõstatuste ja tegevusvormidega. Kuulumine erakonda polnud enam popp. Niisugustes oludes tuli lahti öelda senisest massipartei taktikast, mille taotlus oli saada võimalikult palju liikmeid.

Populistliku partei tegevus oli suunatud teistsugusele eesmärgile – võita valimised. Selleks püüti saada võimalikult paljude hääletajate toetus, taotlemata nende astumist partei liikmeks. Niisugune taktika tõi kaasa parteiprogrammide hägustumise ja populistlikumaks muutumise. Jahtides igat valijahäält, jagati lubadusi kõikidele, kuigi nende täitmine ei saanudki olla reaalne. Populistide tüüpiliseks jooneks sai ka bürokraatia ja valitsemisinstitutsioonide materdamine. Propageeriti valitsemiskulude kärpimist ja „lihtsat riiki”. Väidetavalt korrumpeerunud ametnikele vastandati õilis erakonnaliider, kes suudab täita lihtinimeste soove ja unistusi.

20. sajandi viimasel veerandil hakkasid erakonnad rohkem keskenduma eliitidevahelisele lobitööle. Valijahäälte võitmisega sama oluliseks on muutunud läbirääkimine teiste erakondadega võimu jagamise ja valitsemise põhimõtete üle. Nagu ärinduses sõlmivad firmad vastastiku kasulikke kokkuleppeid, nii sünnib see täna ka poliitikas. Kuna vasak- ja parempoolsus on teineteisele lähenenud, sobituvad ka erineva ideoloogilise taustaga erakonnad kergemini ühte valitsusse.

3.5 Erakondadesse kuuluvate valijate osakaal

Austria 19

Taani 5

Soome 11

Prantsusmaa 2

Saksamaa 3

Malta 30

Norra 7

Portugal 5

Rootsi 7

Suurbritannia 2

Keskmine 8

Eesti erakondade asetus vasak-parempoolsuse skaalal

Erakondade ideoloogiliste tõekspidamiste ähmastumine on tõstatanud küsimuse, kas tänapäeval üldse saabki eristada parteisid nende ideoloogilise platvormi alusel. Põhimõtteline jaotus vasak- ja parempoolseteks parteideks kehtib siiski ka tänapäeval ning see on abiks nii hääletamsel kui valitsuse poliitika mõistmisel.

Vasakparteide hulka kuuluvad Eesti Sotsiaaldemokraatlik partei ja Eestimaa Keskerakond. Mõlemad nad pooldavad astmelist tulumaksu ja käibemaksumäära alandamist eluliselt vajalikelt kaupadelt (toiduained, energia, kommunaalteenused). Iseloomulikult vasakpoolsetele usuvad ka nemad, et haridus pea olema kõigile kättesaadav ühishüvis, mistõttu erakoole ja tasulist haridust nad ei propageeri. Sotsiaaldemokraate eristab Keskerakonnast suurem rõhuasetus tööhõive küsimustele, samas kui Keskerakonna jaoks on esikohal toetuste ja sotsiaalteenuste osutamine.

67

Paremparteid ei ole ideoloogilise platvormi poolest nii ühtsed. Reformierakond tugineb liberalismile, Isamaaliit aga kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele. Isamaaliiduga suhteliselt lähedased on konservatiivse Rahvaliidu seisukohad. Rahvaliidu teeb omanäoliseks see, et nad väärtustavad Eesti küla, sealhulgas Eesti põllumajanduse kestmist. Nagu konservatiivide puhul tavaline, ei poolda ka Rahvaliit tingimusteta avatud majandust, vaid näeks meelsamini kodumaise kapitali eelistamist majanduses. Reformierakond seevastu, on just avatud turumajanduse poolt. Nende meelest on lauskonkurents kasuks nii Eest ettevõtlusele kui ka avalikule sektorile. Seetõttu ongi mitmed varem omavalitsusele kuulunud ülesanded antud nüüd eraettevõtete hallata (nt prügimajandus, haljastus, hooldekodud, ühistransport).

Üpris raske on ühe konkreetse ideoloogiaga siduda 2003. aasta valimistega võimule tulnud Res Publicat. Põhijoontes on nende nõudmised parempoolsed, kuid samas esitatakse ka palju loosungeid rahva võimust ja avalikkuse ärakuulamisest, riigiaparaadi kärpimisest ja võitlusest liigse jõukusega. Seega on Res Publical palju jooni, mis on tunnuslikud populistlikele parteidele. Populismi sugemeid võib näha ka Keskerakonna tegutsemises, mis teeb need kaks erakonda teineteisele üpris sarnasteks, olgugi, et ühe juured on vasakpoolsuses, teisel aga parempoolsuses.

SKEEM: Eesti ideoloogiate paigutus vasak-parempoolsuse teljestiku (vana õpik , lk. 62 kaasajastatult)

ILLUSTRATSIOONID

Tüüpiliste sümbolite ja parteivärvide kasutamise näiteid partei logodel või valimisplakatitel. (Eesti erakondade põhjal)

Tekst: Kergendamaks valijate orienteerumist ja parteide eristamist, kasututavad erakonnad logosid ning kindlat ideoloogiat sümboliseerivaid värve. Vasakpoolsetele parteidele kuulub traditsiooniliselt punane, liberaalidele kollane, agraar- ning ökoloogiaparteidele roheline, parempoolsetele parteidele aga sinine värvitoon.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Propaganda on ideoloogia lihtsustatud, reklaamiks mõeldud variant. Tõestage mõne Eesti erakonna näitel (kasutades viimase valimiskampaania materjale), et see väide peab paika.

2. Kas Eesti erakondade hulgast võib leida populistlikke parteisid? Analüüsige ja põhjendage.

3. Millised seadused reguleerivad erakondade tegevust Eestis? Teostage otsing elektroonilises Riigi Teatajas ning koostage ülevaade olulisematest regulatsioonidest.

68

3.6. Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised kui huvide vahendajad Erakondade kõrval on demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks suvegrupid ja sotsiaalsed liikumised. Kõik nad täidavad enam-vähem ühesuguseid funktsioone – esindavad avalikku tähtsust omavaid huve, püüavad mõjutada poliitikat, pakuvad alternatiive, kasvatavad liidreid ja hoiavad ühiskonna pluralismi. Teisalt leidub nende kolme vahel ka erinevusi.

Survegrupi ja erakonna erinevused

Erakond püüab saavutada oma eesmärke valimiste tulemusel võimule pääsedes ja valitsuses olles neid ellu viies. Survegrupp taotleb aga valitsuse või poliitikute mõjutamist väljastpoolt, ilma ise võimul olemata. Erinev on ka erakonna ja survegrupi programmiliste nõudmiste ulatus. Erakonna programm katab kogu valdkondade spektri, alates näiteks välispoliitikast ja lõpetades perepoliitikaga. Survegrupp keskendub aga mingile ühele valdkonnale või probleemile – näiteks keskkonnahoiule või kodumaise põllumajanduse toetamisele. Erakonnal on alati kindel liikmeskond ja organisatsioon koos põhikirjaga. Enamiku survegruppide puhul on see samamoodi, kuid esineb ka niisuguseid ühendusi, mille liikmeskonda on raske määratleda. Näiteks AIDS-i vastastes kampaaniates osaleb sadu inimesi, kes pole ühegi organisatsiooni või ühenduse liikmed.

Survegruppide ja erakondade erinevused

Võrdluse alus ERAKOND SURVEGRUPP

Tegevuse eesmärk Luua poliitikat Mõjutada poliitikat

Vahend eesmärgi teostamiseks Tulla võimule Avaldada survet võimulolijatele

Programmi ulatus Haarab poliitika kõiki valdkondi

Käsitleb üht valdkonda või probleemi

Teavitamise sihtgrupp Valijaskond Võimueliit

Teavitamise viis Avalik tähelepanu meedias Lobism

Survegruppide liigid

Survegruppide spekter on palju mitmekesisem kui erakondade oma. Nad võivad erineda üksteisest oluliselt oma organisatsioonilise ülesehituse, liikmeskonna arvukuse ja tegevusmeetodite poolest. Erinev on ka nende võime poliitikat mõjutada.

Kategooriakaitse grupid on niisugused organisatsioonid või ühendused, mis kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooria (põllumeeste, tööstustööliste, riigiteenistujate, tarbijate, naftaärimeeste) huve. Sellistel survegruppidel on hästi välja kujunenud organisatsioon, nende tegevus ja nõudmised on läbi aegade suhteliselt püsivad. Kategooriakaitse grupid huvituvad eeskätt enese elu- või äritingimuste parandamisest. Näiteks ametiühingud seisavad töö- ja palgatingimuste parandamise eest, tarbijate liidud nõuavad ostjate tõest ja piisavat informeerimist kaupadest ning teenustest, tootjate ühingud püüavad mõjutada riigi maksu- ja tollipoliitikat.

Edendamisgrupid on organisatsiooni ja liikmete poolest hägusemad. Nende liikmeskond võib kiiresti muutuda, samuti pole see piiratud mingi sotsiaalse klassi või kategooriaga. Näiteks muinsuskaitse- või keskkonnaorganisatsioonidesse kuulub firmaomanikke, pensionäre, õpetajaid. Seda liiki survegrupp tekib tavaliselt kodanikualgatuse põhjal, seda iseloomustab nõrk sisemine hierarhia ning nad tuginevad vabatahtlike tegevusele. Edendamisgrupid edendavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu

69

ühiskonnale, mitte üksnes selle grupi liikmetele. Näiteks grupp, kes propageerib jalgrattaliiklust linnades, aitab oma tegevusega kaasa nii õhusaaste vähendamisele kui ka rahvatervise edendamisele.

ILLUSTRATSIOONID

Foto: Prussakovi-nimeline Rattaühing sunnib Tallinna linna juhte kogema rattasõitu Tallinnas, eesmärgiga veenda neid rattateede ehitamise vajalikkuses.

Survegrupid poliitika mõjutajatena

Ülaltoodud näidetest ilmneb, et kõikide survegruppide seos poliitikaga pole sugugi ühesugune. Ühed neist ei seagi poliitika mõjutamist oma eesmärgiks, teistel pole piisavalt mõjujõudu poliitika muutmiseks. Kolmandad grupid, kes tavaliselt esindavad äriringkondi, võivad poliitikas omandada suure mõjujõu, mis äärmuslikel juhtudel viib korruptsiooni ja poliitikute äraostmiseni.

Survegrupid võivad poliitilistele otsustajatele avaldada kaudsest või otsesest survet.

Kaudset survet saab avaldada avaliku arvamuse kujundamisega. Näiteks kirjutatakse või räägitakse ühel teemal korduvalt massimeedias, korraldatakse reklaamikampaaniaid ja massiaktsioone. Selline tegutsemisviis iseloomustab eeskätt edendamisgruppe. Mõned neist võivad olla üpris radikaalsed ning keelduda koostööst võimudega, nagu keskkonnakaitseorganisatsioon „Greenpeace”. Teised (n Eesti Lastevanemate Liit), toetuvad küll peamiselt avalikkusele, kuid teevad võimalusel koostööd ka haridusministeeriumiga.

Teine kaudne tee oma huvide viimiseks poliitikasse on koostöö mõne erakonnaga valimiste ajal. Valimistel saavad kandidaate esitada erakonnad või üksikisikud, mitte aga survegrupid. Kui survegrupp peab siiski oluliseks oma esindaja olemasolu parlamendis, sõlmitakse koostööleping sobiva parteiga. Suurbritannias on kujunenud traditsiooniks ametiühingutegelaste kuulumine Tööpartei valimisnimekirja, Prantsusmaal on aga ametiühinguorganisatsioonid seotud mitme vasakparteiga. Kasu taolisest koostööst on mõlemapoolne. Ühest küljest saab partei endale juurde valijahääli ning rahalist toetust, teisest küljest on survegrupil valimisedu korral rohkem lootust tulemuslikuks tegutsemiseks. Eestis võib sarnase koostöö näiteks olla Ametiühingute Keskliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna partnerlus.

Otsest survet kasutades püüavad survegrupid mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid või tippametnikke. Selline käitumistaktika iseloomustab eeskätt ärilisi gruppe, kes ühendavad mõne majandusala eliiti.

Survegruppide esindajad tegutsevad ka mitmetes konsultatiivorganites, nõukodades, ekspertkomiteedes. Kuna nad tunnevad hästi oma valdkonna olukorda ja probleeme, siis on igati mõistlik, et nende oskusi kasutatakse poliitika kujundamisel. Teisalt tuleb pöörata tähelepanu sellele, et mõni grupp ei kasutaks seda ära endale soodsamate tingimuste väljakauplemisel.

Survegruppide poliitiline roll erineb riikide lõikes. Nende olulisus sõltub mitmest asjaolust:

• valitsemiskorraldusest ja survegruppide võimalustest sekkuda poliitika kujundamisse;

• poliitilisest kultuurist (kuivõrd kodanikuaktiivsus on tavaks);

• ühiskonna ees seisvatest probleemidest.

Lõppkokkuvõttes on demokraatia jaoks oluline mitte see, kui palju survegruppe tegutseb, vaid see, kas nad oskavad oma eesmärkide saavutamiseks koostööd teha.

survegrupid, sõltub mitmest asjaolust:

SKEEM : Survegruppide tegutsemisviisid, vana õpik lk.68

70

Sotsiaalsed liikumised

Survegruppe aetakse vahepeal segamini sotsiaalsete liikumistega, mis paraku on ekslik. Sotsiaalne liikumine erineb nii erakonnast kui survegrupist oma piiritlemata liikmeskonna ja umbmäärase ülesehituse poolest. Tihti pole võimalik kindlaks teha, kus asub mingi liikumise peakorter või mitu inimest sinna kuulub. Enamik tänapäeva sotsiaalseid liikumisi kujutavad endast rahvusvahelisi võrgustikke, millel on toetajaid ning aktiviste paljudes maades.

20. sajandi esimesel poolel sarnanesid sotsiaalsed liikumised tõepoolest survegruppidega. Laiemad rahvaliikumised kasvasidki üle survegruppideks, lõid oma organisatsiooni ja panid ametisse alalise juhtkonna. Näiteks kujunesid töölisliikumiste baasil ametiühingud. Mõnedest rahvaliikumistest kujunesid hiljem erakonnad (nt rohelised). Eestis pani Muinsuskaitse Selts aluse hilisemale Isamaaliidule, Rahvarindest tekkis mitu parteid, kellest tuntuim on Keskerakond.

Kõigi nende rahvaliikumiste põhjused peitusid ühiskonna sotsiaalmajanduslikes probleemides või olid seotud võimu küsimustega. Seetõttu suunasid nad ka oma kriitika just valitsuse vastu.

20. sajandi viimasel veerandil kerkisid sotsiaalsete liikumiste tähelepanu keskmesse vaimsed väärtused (võrdsus, õiglus, turvalisus) ja keskkonnaprobleemid. Materiaalsed väärtused (piisav sissetulek, heaolugarantiid, turvalisus) nihkusid inimeste jaoks tagaplaanile, sest arenenud maades olid need probleemid enam-vähem lahendatud. See põhjustaski nn uute sotsiaalsete liikumiste tekke. Uued sotsiaalsed liikumised omavad järgmisi tunnusjooni:

• nad on killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega organisatsioonid;

• nende toetajaskond on laialivalguv ja muutub kiiresti;

• nad on probleemipõhised, tekivad ja kaovad vastavalt probleemi aktualiseerumisele või hääbumisele;

• nende tegevus ei puuduta ega muuda otseselt osalejate sotsiaal-majanduslikku positsiooni (ei tõsta palka, ei pikenda puhkust), vaid edendab ideid või väärtusi (nt tervet eluviisi, rahu)

• nad eelistavad otseseid aktsioone, mitte lobismi

• nad on sageli riigiülese, vahel isegi üleilmse ulatusega.

Enimtuntud uutest sotsiaalsetest liikumistest võib nimetada naisliikumist, gei- ja lesbiliikumist, rahuliikumist ja keskkonnaliikumist.

Küsimused ja ülesanded

1. Survegruppe seostatakse mõnikord seadusevastaste võtete, ka korruptsiooniga. Kas Eestis on ilmsiks tulnud juhtum, kus mõni survegrupp oleks andnud poliitikutele pistist või püüdnud mõnel moel neid ära osta? Kas leitud juhtumite põhjal saab teha üldistusi suvegruppide ja korruptsiooni seostest?

2. Arutlege või kirjutage essee sellest, miks pole rohelise ideoloogia toetajad kujunenud Eestis arvestatavaks survegrupiks?

3. Täiendage skeemi „Survegruppide tegutsemisviisid”, paigutades reaalselt olemasolevaid organisatsioone või ühendusi skeemile sobivasse kohta. Mida võite saadust järeldada?

3.7. Sidususe mehhanismid – poliitiline kultuur ja kodakondsus MEENUTA Mida tähendavad mõisted pluralism, identiteet, integratsioon?

Kuidas on võimalik saada Eesti Vabariigi kodanikuks?

71

Vaimsed väärtused ja tõekspidamised mängivad ühiskonna tervikuks sidumisel sama olulist rolli kui osalemine majanduses või elamine ühe riigi territooriumil. Just need aitavad kujundada inimeste ühtekuuluvustunnet ehk identiteeti. Identiteet omakorda vormib kultuuri ja leiab kultuurimärkides (rahvariietes, kommetes) ka oma väljenduse. Argikeeles mõistame sõnade kultuur ja kultuurne all midagi tsiviliseeritut, viisakat, kombekat. Mõnikord arvatakse sellest tulenevalt, et poliitiline kultuur on lugupidav ja kombekohane käitumine poliitikas (nt parlamendis). Võib kohata ka seisukohta, et asiaat, kes sööb riisi sõrmedega, on ebakultuurne. Tegelikult pole asi üldsegi mitte kultuuri puudumises, vaid kultuuride erinevustes. See, mis meil on taunitav või sündsusetu, võib mõnes teises riigis või teisel ajastul olla üldtunnustatud norm. Näiteks lubas keskaegne poliitiline kultuur inimeste tembeldamist nõidadeks ja nende põletamist tuleriidal. Vaieldav on ka soov poliitilisi kultuure (või mis tahes teist liiki kultuure) paremuse järjekorda seada. Kas oleks põhjendatud väide, et tänapäeva USA poliitiline kultuur on parem (arenenum), kui oli Rooma vabariigi oma? Vastus oleneb sellest, milline sisu omistada oskussõnale poliitiline kultuur.

Poliitilise kultuuri olemus ja koostisosad

Poliitilise kultuuri teooria sündis elulisest huvist leida põhjused, mis teevad mõne valitsemise süsteemi teistest stabiilsemaks, isegi kui valitsemise struktuur on sarnane. Teooria autorid Gabriel A. Almond ja Sidney Verba väitsid, et poliitiline võim vajab edukaks toimimiseks psühholoogilist tuge. Selleks toeks ongi poliitiline kultuur ehk võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtuste ja levinud käitumismallide kompleks.

Poliitiline kultuur moodustab osa üldisest kultuurist. Seetõttu on poliitilisel kultuuril niisuguseid jooni, mis on omased kõikidele kultuuriliikidele. Poliitiline kultuur

• kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul;

• on omane suurele sotsiaalsele grupile (rahvusrühmale, ühiskonnaklassile, tervele rahvale), mitte üksikutele indiviididele;

• on jäik poliitiliste muutuste suhtes,

• suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral.

Teisalt on poliitilisel kultuuril ka spetsiifilisi jooni, mis tulenevad poliitika enda eripärast. Kuna poliitikat leidub tänapäeval peaaegu kõigis valdkondades, siis hõlmabki poliitiline kultuur mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, mida läheb igal kodanikul ühiskonnas elades vaja. Seepärast kasutatakse mõnikord oskussõna kodanikukultuur ehk tsiviilkultuur. Niisugust kõikehõlmavust ei ole näiteks põllupidamiskultuuril, mis arenenud ühiskonnas puudutab vaid väikest osa rahvastikust. Teiseks poliitilise kultuuri erijooneks on võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus poliitilise kultuuri suunamisel ning juurutamisel. See võib kätkeda endas kodanikuõpetuse sisseviimist koolidesse või ka üleüldist massipropagandat. Valitsuste tegevus sanitaar- või liikluskultuuri vallas on sellega võrreldes palju tagasihoidlikum.

Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Teadmised poliitika ja valitsemise kohta kujunevad mitmepalgeliste allikate põhjal – siin liituvad koolis õpitu, massimeediast kuuldu ja nähtu, sõprade-tuttavate poolt räägitu ja isiklik kogemus.

Omandatud teavet hindab kultuuritarbija oma väärtushoiakute põhjal. Poliitilises kultuuris võib leida üldisi väärtusi, mida tunnustavad peaaegu kõik ühiskonnaliikmed, aga ka niisuguseid väärtusi, mis on omased vaid teatud ideoloogiale. Näiteks liberaalseis demokraatlikes kultuurides väärtustatakse üldiselt kodanikuvabadusi, samas suhtuvad vasak- ja parempoolsed erinevalt sotsiaalsesse võrdsusse. Poliitilised ideoloogiad pakuvad igakülgset põhja, mille alusel kujundada isiklikud väärtused, ent paraku on paljude inimeste vaated vastukäivad, mõnes küsimuses pooldatakse vasakpoolseid, mõnes aga parempoolseid seisukohti. Üpris sageli kohtab ka stereotüüpseid arvamusi – kinnisarusaamu, mis ei tugine täpsel teadmisel või isiklikul kogemusel. Levinud stereotüübiks on näiteks arvamus, et riigiametnikud on ülbed ja omakasupüüdlikud.

72

Teadmised ja seisukohad ei vii alati konkreetse poliitilise tegevuseni. Selleks on vajalikud nii oskus tegutseda, isiklik veendumus, et tehtav on otstarbekas, kui ka sobiv olustik.

Poliitilise kultuuri osaks saab vaid niisugune käitumisviis, mis on laialt levinud ning mida tuleb ette korduvalt. Nii on terrorism araabia fundamentalistide poliitilise kultuuri osaks, samas kui ühe tšehhi üliõpilase enesepõletamine Prahas 1968. aastal, protestiks Nõukogude vägede sissemarsi vastu, ei ole Tšehhi poliitilise kultuuri komponent.

Mis mõjutab poliitilise kultuuri arengut?

Poliitilise kultuuri muutumine on pikk ja vastuoluline protsess, mille taga peitub kultuurile omane jäikus ning vastuseis uutele väärtustele ja kommetele. Seepärast peavad need sotsiaalsed muutused, mis vormivad ümber eksisteeriva poliitilise kultuuri, olema võimsad, pikaajalised ja ulatuslikud. Näidetena võiks siin nimetada tööstusühiskonna kujunemist, kolooniate iseseisvumist, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Uue kultuuritüübi juurdumisel mängib olulist rolli võimu legitiimsus ehk valitsejate ja alluvate üksmeel põhiväärtuste, ühiskonna arengustrateegiate ja rahva osaluse suhtes. Kui võimule tulnud valitsejad püüavad olemasolevat poliitilist kultuuri otsustavalt muuta, kujuneb ühiskonnas tavaliselt kaks kultuurikihti. Üks on nii öelda ametlik kultuur, mida iseloomustavad uued, võimu poolt kehtestatud sümbolid, lubatud infoallikad ja juurutatavad väärtused. Teine on rahva seas järgitav kultuur. Nende kahe sümbolid ja väärtused, aga ka osaluspõhimõtted on erinevad. Mida radikaalsem on võimuvahetus, seda suuremad muutused tabavad ka kultuuri. Tüüpiline on, et pärast edukat revolutsiooni muudetakse riigi hümn, kehtestatakse uus vapp ja lipp, asendatakse ajalookangelaste monumendid, keelustatakse või taaslubatakse kodanikuseltse ja usuühinguid.

Ülikiirte sotsiaalsete muutuste perioodil ei pruugi poliitiline kultuur oma ülesannetega toime tulla. Selle peamiseks põhjuseks on väärtusvaakumi kujunemine oludes, kus vanad teadmised (nt ajaloo kohta) osutuvad vildakaiks, vanad väärtused muutuvad antiväärtusteks, uued pole aga veel selgelt välja kujunenud. Väärtusvaakum ning uue poliitilise kultuuri kujunemine on ka Ida-Euroopa riikide jaoks üks raskemaid probleeme demokraatia ülesehitamisel. Kui poliitilisi reforme võib teostada paari kuuga ja majanduse korda seada aastakümnega, siis demokraatlike väärtusorientatsioonide ja käitumistavade kujunemine võtab märksa rohkem aega.

Poliitiline kultuur võib oluliselt teiseneda ka stiihiliste protsesside tulemusel, mida võimud ei suuda või ei pea vajalikuks kontrollida. Ülemaailmse arvutivõrgu ja satelliittelevisiooni tulek on erinevaid kultuuritüüpe ühtlustanud ja seganud. Teisalt toob ülemaailmsetes infovõrkudes surfamine kaasa poliitilise kultuuri killunemise. Ühised rahvuslikud väärtused ei ole enam samatähtsad inimeste suhtumiste ja käitumise vormijad kui aastakümneid tagasi.

Lisaks infotehnoloogilisele arengule teisendavad kultuuri ka rahvastikuprotsessid, eriti massiline rahvastikuränne. Maailma ajalugu teab mitmeid juhtumeid, kus teisest kultuurikeskkonnast saabunud immigrandid on andnud uue ilme ka asukohamaa poliitilisele kultuurile. Nimetagem Lääne-Euroopa väljarännanute mõju USA demokraatiamudeli kujundamisele, või Baltikumi annekteerimist Nõukogude Liitu. Rändeprotsesside tulemusel võib tänapäeval enamikus riikides kohata mitmeid kultuuritüüpe.

Kultuuri õppimine ehk sotsialiseerumine

Poliitilisel kultuuril on tähtis roll ühiskonna stabiilsuse ja sidususe kindlustamisel. Kultuuri märgisüsteemide ja käitumismallide kaudu toimub sotsiaalne kommunikatsioon, aga ka uute ühiskonnaliikmete (laste, immigrantide) lõimimine. Protsessi, mille käigus kujundatakse ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid poliitilise süsteemi kohta, nimetatakse poliitiliseks sotsialiseerimiseks.

Sotsialiseerimine toimub ühest küljest sihiteadliku õpetamisena: näiteks koolis ühiskonnaõpetuse ja ajaloo tundides või kodakondsuse taotlejatele korraldavatel kursustel. Teisest küljest omandab iga ühiskonnaliige teadmisi ja hinnanguid ka oma igapäevaelu kogemusest. Näiteks lapsed järgivad oma vanemaid ja püüavad

73

matkida nende käitumist. Muu hulgas väidetakse, et valimiskäimist mõjutab tugevamini perekondlik traditsioon kui valimiskampaania.

Kõiki neid ühiskonna institutsioone, kes tegelevad sotsiaalse õpetamisega, nimetatakse sotsialiseerimisagentideks. Siia kuuluvad perekond, kool, eakaaslaste grupid ja töökaaslased, massimeedia, kodanikuharidusega tegelevad riiklikud või kolmanda sektori institutsioonid. Mõnel maal kuulub kirikule oluline positsioon ühiskondlike väärtuste kujundamisel. Olenevalt inimese vanusest on ka loetletud agentide roll erinev. Väikelapse jaoks mängivad ema-isa kindlasti olulisemat osa kui üliõpilase jaoks. Agentide tähtsusjärjestusest olulisem on siiski nendevaheline konsensus kultuuri alusväärtuste osas. Eestis tehtud sotsioloogilistest küsitlustest on näiteks selgunud, et osades peredes ja tutvusringkondadeks on maksupettus pigem kangelastegu kui kuritegu. Sellise pere laps võib suhtuda õpetaja juttu maksude sotsiaalsest tähendusest kui tüütusse moraalitsemisse.

Sotsialiseerumine, nagu igasugune õppimine, on elukestev protsess. Kuigi inimese põhiarusaamad sotsiaalsetest mehhanismidest, kodanikuõigustest ja -kohustustest vormuvad teismeea lõpuks, tuleb tal ka hiljem omandada uusi teadmisi ning oskusi ühiskonnas toimetulekuks. Niisuguse vajaduse põhjustab kiiresti muutuv ühiskond ise. Täna tuleb kõigil täiskasvanutel langetada otsuseid oma pensionikindlustuse sõlmimise osas ja õppida interneti teel suhtlema riigiasutustega. Riigipiiride avanemine muudab ühiskonnad mitmekultuurilisteks, mis nõuab igaühelt tolerantsi ja kultuurierisuste mõistmist.

Kodakondsus poliitilise identiteedi tegurina

Ühiskonna pika arengu jooksul on kujunenud põhimõte, et sotsialiseerimisprotsess peaks lõppema mingi käegakatsutava tunnistuse või sertifikaadi andmisega. Niisuguseks tunnistuseks ongi kodakondsus.

74

Inimene, kes on oma sünnimaal üles kasvanud, saanud kooliharidust, omab õigust selle riigi kodakondsusele. Sisserännanult nõutakse tavaliselt, et ta oleks selles riigis mingi aja juba elanud, enne kui ta tohib taotleda kodakondsust. Enamikus maades on tarvis sooritada ka kodakondsuseksam, millega üldjoontes kontrollitakse, kas inimene on omandanud selle ühiskonna poliitilise kultuuri – kas ta oskab keelt, tunneb ajalugu ja valitsemiskorraldust, teab kodanikuõigusi ja -kohustusi.

Rahvusriiklusel rajanev kodakondsus on sajandeid olnud üks võimsamaid kollektiivse identiteedi kujundajaid. Kodakondsuse alusel loodi piir meie ja nende, omade ja võõraste vahel. Kodakondsus on ikka andnud ka teatud õigusi, mida teistel pole. 17.–19. sajandil olid need klassikalise riigivalitsemisega seotud õigused – näiteks õigus osaleda valimistel, teenida sõjaväes või julgeolekustruktuurides. 20. sajandil kerkis koos heaoluriigi laienemisega keskpunkti juurdepääs sotsiaalturvale. Kodakondne, kes maksis riigile makse, pälvis sellega õiguse tarbida ühishüvesid ning saada rahalist toetust.

Nüüdisaegses postmodernistlikus maailmas on need klassikalised rahvusriikidele ja riikkondsusele tuginevad integratsioonimehhanismid nõrgenemas. Tänapäeval pole sugugi haruldane, et inimene elab, õpib ja töötab elu jooksul mitmetes riikides. Euroopa Liit on oma poliitikate (eeskätt nn nelja vabaduse põhimõttega) püüdnud juurutada riikideülest Euroopa kodakondsust. Näiteks saab Euroopa Liidu kodanik mis tahes riigis kogutud pensionikindlustuse staaži ja -maksed endaga „kaasa võtta”, tervisekindlustus oma kodumaal annab talle õiguse arstiabile kõigis liikmesmaades. Samuti on tal õigus valida ja kandideerida kohalikesse nõukogudesse ning europarlamenti just sellel maal, kus ta elab, mitte ainult seal, kus ta omab kodakondsust.

2 fotot:

a) Mitte-eestlased Pronkssõduri ees ja

b) Eesti rahvuslased Hirvepargis Linda kuju juures

Küsimusi ja ülesandeid

1. Mida kujutas endast mauistide organiseeritud Kultuurirevolutsioon? Kas võib öelda, et tegu oli poliitilise kultuuri vägivaldse muutmisega? Milliseid kultuuri arengu seaduspärasusi eiras Hiina Kommunistliku Partei juhtkond kultuurirevolutsiooni poliitikaga?

2. Eesti Vabariigis on kaks põhilist etnilist kogukonda – eestlased ja venelased. Seega võib väita, et meil on ka kaks poliitilist kultuuri. Püüdke seda väidet tõestada või väärata.

3. Külasta Eesti e-riiki http://www.riik.ee. Milliseid võimalusi kodaniku suhtlemiseks oma riigiga avab nn küberdemokraatia? Milliseid väärtusi ja hoiakuid ta kodanikes kujundab?

75

4. Valitsemine ja avalik haldus Valitsemise tähendus on viimastel aastakümnetel märgatavalt laienenud. Kui varem käsitleti valitsemise all valitsemisrežiimi, seadusandliku kogu ja valitsuskabineti tööd, siis tänapäeval hõlmab see ka riigi ja rahva seotust, kohalikku valitsemist ja poliitikate elluviimist. Valitsemisele lisandub avalik haldus ehk poliitiliste otsuste elluviimine.

Küsimusele „Kes valitseb?” peame üpris tihti vastama erinevalt, sest erakondade ja huvigruppide populaarsus muutub. Kord on parlamendis ülekaalus ühed, kord teised jõud. Vastus teisele olulisele küsimusele „Kuidas valitsetakse?” on enam-vähem püsiv, sest valitsemise põhimõtted määratakse valitsemise vormi ehk režiimiga. Riigi ülesehitust ega võimuasutuste funktsioone ei muuda uute erakondade võimuletulek. Seetõttu on kõigi demokraatlike riikide valitsemises palju ühist.

Kolmandaks seondub valitsemisega probleem „Mida otsustatakse?”. Parlamendis ja valitsuses tehtud otsustel on kohustuslikud ning nende põhjal kujunebki riigi poliitika. Poliitikasse jõuavad paraku vaid need huvid, mida kannavad mõjukad erakonnad või survegrupid. Huvide vormistamine seadusteks ja määrusteks ongi poliitilise protsessi esimese etapi sisuks.

Poliitilise protsessi teisel etapil saavad põhitegijateks haldusinstitutsioonid ja ametnikud. Nende tegevusest ehk avalikust haldusest oleneb, kuidas otsused teostuvad. Headest seadustest on vähe kasu, kui puuduvad nende rakendusjuhised või kui pole asjatundlikke ja ausaid ametnikke. Viimastel aastakümnetel pälvib just demokraatia halduslik aspekt suuremat tähelepanu.

Skeem: Osalejate hulga muutumine olenevalt poliitise protsessi etapist

Allikas: Adolino, Blake. Comparative Public Policy, p.29

76

4.1. Parlamentaarne ja presidentaalne valitsemine MEENUTA Millal muutus demokraatia valitsevaks režiimiks Euroopas?

Nimeta olulisemad märksõnad, mis iseloomustavad demokraatiat.

Demokraatia kui piiratud valitsemine

Seadused, eriti põhiseadus ehk konstitutsioon, mängivad demokraatlikus valitsemises esmatähtsat rolli, seepärast nimetatakse demokraatlikku valitsemiskorda ka põhiseaduslikkuseks ehk konstitutsionalismiks. Nimetusega rõhutatakse ühtlasi selle erinevust õigusvastasest valitsemisrežiimist ehk diktatuurist. Põhiseaduslikkus on valitsemine, kus võimu teostatakse ja piiratakse seadusega määratud viisil.

Toodud definitsioon sisaldab ka teist diktatuuri ja demokraatia olulist erinevust. Kui diktatuur kujutab endast piiramatut võimu, siis demokraatia on piiratud võim. Üldjoontes liigitatakse need piirangud sisulisteks ja protseduurilisteks. Sisulised piirangud keelavad võimuinstitutsioonidel teha teatud asju. Näiteks ei tohi valitsus võtta vastu riigieelarvet. Protseduurilised piirangud tähendavad, et mingi toimingu sooritamisel tuleb järgida seaduses sätestatud korda. Näiteks võib valitsus võtta laene, kuid laenulepingud peab ratifitseerima parlament.

Põhiseaduslikku valitsemist iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustatus. Seepärast ei puuduta ka piirangud ainult ühte võimuharu. Õigem on rääkida seadusandliku ja täidesaatva võimu vastastikusest piiramisest. Kuidas see täpselt toimub, sõltub sellest, milline põhiseaduslikkuse vorm – kas presidentalism või parlamentarism – riigis kehtib.

Võimude lahusus ja vastastikune piiramine väldib võimu koondumist riigipea või väikese ringi tipp-poliitikute kätte ning lubab paremini arvestada erinevate huvidega. Teisalt kätkeb selles mehhanismis oht muuta valitsemine ebaefektiivseks, kuna otsustusprotsess on kooskõlastuste ja läbirääkimiste tõttu aeglane.

Presidentalism ja parlamentarism

Nende kahe demokraataiavormi eristamisel lähtutakse järgmistest kriteeriumidest:

• millise võimuharuga (kas seadusandliku või täidesaatvaga) on riigipearohkem seotud;

• kui suur on võimuharude iseseisvus üksteisest.

Presidentalism

Presidentalism on enam levinud Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Presidentaalse demokraatia mudeliks võetakse tavaliselt USA, kuid näidetena sobiksid ka Mehhiko, Argentiina, Tšiili, Egiptus või Gruusia.

Presidentalismi puhul on president keskne poliitiline figuur, ta täidab nii riigipea kui valitsusjuhi ülesandeid. Samas ei tähenda see sugugi, et kogu võim kuulub presidendile. Ka presidendi võimu piiratakse. Järgnevalt presidentaalsest korraldusest USA näite varal.

Iga demokraatia saab alguse rahvast, valijaskonnast. Presidentaalse vormi puhul valivad kodanikud nii presidendi kui ka parlamendisaadikud. USA president valitakse iga nelja aasta järel valijaskonna, täpsemalt valijameeste poolt.

President juhib riigi valitsust (administratsiooni), täites ise ka peaministri ülesandeid. Departemangude juhid (meie mõistes ministrid) nimetab ta ametisse ilma Kongressiga (st parlamendiga) läbi rääkimata või Kongressi erakondlikku koosseisu arvestamata. President otsustab ka ministrite tagandamise. Seega on presidendil USA-s palju rohkem vabadust täidesaatva võimu komplekteerimisel kui Eesti-taolises parlamentaarses riigis. Erinev on seegi, et USA-s (ja ka teistes presidentaalsetes riikides) vahetub valitsuse koosseis peale presidendi-, mitte peale parlamendivalimisi.

77

Seadusandliku võimu institutsiooniks on USA-s kahekojaline parlament ehk Kongress. Seaduste algatamise õigus on vaid parlamendisaadikutel, kuid president avaldab seadusloomele tugevat mõju oma seisukohtadega, mis lisatakse Kongressi saabuvatele eelnõudele. Lisaks kuulub presidendile vetoõigus – õigus lükata parlamendis vastu võetud seadus tagasi. Siiski ei maksa eelkirjeldatust teha üldistust, nagu oleks USA Kongressi mõjujõud väike. Talle kuulub „rahakoti võim”, mis tähendab, et president vajab suurte kuluprogrammide (nt kosmoseuuringud, välisabi, sõjakulutused) kinnitamiseks Kongressi heakskiitu. Ka riigieelarve võetakse vastu mõlema koja – Esindajatekoja ja Senati poolt. Lisaks kontrollib Senat kõrgemate riigiametnike ja suursaadikute nimetamist ning ratifitseerib rahvusvahelised lepingud; Kongress kinnitab ka sõja väljakuulutamise presidendi poolt.

Seadusandliku kogu mõju täidesaatvale võimuharule – presidendile ja administratsioonile – on siiski suhteliselt nõrk. Näiteks pole Kongressil õigust avaldada administratsioonile umbusaldust.

Presidentaalse riigikorralduse puhul on president tihedamalt seotud täidesaatva võimuga. Võimuharude autonoomia on teiste demokraatia vormidega võrreldes suurim. Sellel iseseisvusel on oma plussid (valitsused on pikaajalised) aga ka miinused (vastastikune tegevuse pärssimine või blokeerimine, Kongressi ja Valge Maja poliitilise liini vastuolulisus).

SKEEM: Presidentaalne valitsemiskorraldus USA näitel

vana õpik lk 72 (skeemil võiks olla kujutatud ka Valge Maja ja Kapitoolium kui võimu sümbolid) Allikas: A & O 2003

Poolpresidentalism

Poolpresidentaalse demokraatia puhul peab president parlamendiga rohkem arvestama, ka tuleb tal valitsuse juhi rolli peaministriga jagada. President osaleb valitsuse töös või sekkub sellesse teatud küsimuste lahendamiseks, valituse töö eest vastutab aga ikka peaministril. Niisugune valitsemisvorm kehtib näiteks Prantsusmaal, Islandil, Portugalis, Austrias, Venemaal ja Leedus. Võtamegi Prantsusmaa näite põhjalikuma vaatluse alla.

Sarnaselt presidentaalse süsteemiga valitakse riigipea ehk president ka siin otse rahva poolt. Presidendivalimised toovad alati kaasa täidesaatva võimu ehk valitsuse koosseisu muutumise. President nimetab ametisse peaministri. Ülejäänud ministrid valib omakorda peaminister, kuid need peavad saama presidendi heakskiidu. President vastutab reeglina välis-, kaitse- ja meediapoliitika eest, peaminister aga sotsiaal- ning majandusküsimuste eest. Enamasti kuuluvad riigipea ja valitsusjuht ühte poliitilisse parteisse.

Suhetes parlamendiga on presidendil mitmeid võimalusi oma tahet peale suruda. Tal on õigus panna seaduseelnõule veto; presidendi seisukohas seaduseelnõu osas ei kuulu enam arutlusele. Kuigi valitsuse või üksikute ministrite tagandamine kuulub parlamendi pädevusse, saab president selle õiguse ära võtta.

Parlamendivalimised ei mõjuta valitsuse koosseisu otseselt, kuigi president võib olla sunnitud mõned ministrid välja vahetama, lähtudes seadusandliku võimu uuest parteilisest koosseisust. Üldse etendavad erakondlik kuuluvus poolpresidentaalses süsteemis suuremat tähtsust kui presidentaalses valitsemises

Poolpresidentaalse riigikorralduse puhul on president seotud tugevamini täidesaatva võimuga. Seadusandliku ja täidesaatva võimu autonoomia teineteise suhtes on küllaltki suur, kuid tugevam positsioon kuulub täidesaatvale võimule.

78

Parlamentarism

Parlamentarismi põhitunnuseks on parlamendi ülimuslikkus ja esindusdemokraatia põhimõtete tähtsustamine. Parlamentarismi mudeliks on Suurbritannia, kus see ka kõige ehedamal kujul eksisteerib. Parlamentarism on Euroopas ülekaalukalt valitsev demokraatiavorm, mis kehtib Skandinaavias, Itaalias, Saksamaal, Šveitsis, Iirimaal ja Eestiski.

Rahvas valib otse tavaliselt ainult parlamendi, presidendi valib aga juba parlament. Konstitutsioonilise monarhiaga parlamentaarsetes maades (Suurbritannia, Rootsi, Norra, Belgia, Taani) langeb riigipea valimine hoopiski ära.

Riigipea kujutab endast erapooletut iseseisvat võimuinstitutsiooni, mis peab tasakaalustama valitsuse ja parlamendi suhteid. Lisaks nimetab riigipea ametisse kõrgeid ametnikke, kelle töö nõuab parteilist erapooletust (diplomaadid, sõjaväe juhtkonna, kohtunikud, järelevalveinstitutsioonide juhid). Riigipea täidab ka tseremoniaalseid kohustusi (peab kõnesid, autasustab, võtab vastu diplomaate ja välisriikide poliitikuid).

Parlamendil on lisaks traditsioonilistele seadusandja ülesannetele oluline osa ka täidesaatva võimu kokku panemisel. Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste põhjal. Seega saavad valitsust juhtida vaid need parteid, kellel on arvukas esindatus parlamendis. Sageli pannaksegi ministriks neid, kes eelnevalt on rahva poolt valitud parlamendisaadikuks. Tänapäeval mängivad ministrite nimetamisel üha tähtsamat rolli erakonnad, mistõttu alati ei tule ministrid saadikute ridadest. Valitsuse koosseis sõltub niisiis parlamendi toetusest ning riigipea mängib selles teisejärgulist rolli. Ka valitsuse eluiga sõltub parlamendi toetusest, sest viimane võib korraldada umbusaldushääletuse valitsuse või ka mõne üksiku ministri tagandamiseks.

Vaatamata parlamendi mõjukusele, on valitsuselgi oma hoovad poliitika kujundamiseks. Enamiku seaduseelnõusid (sh riigieelarve) koostab valitsus ja saadab seejärel parlamendile menetlemiseks. Valitsusele umbusaldust hääletades peavad saadikud arvestama võimalusega, et valitsuse erruminek annab riigipeale õiguse laiali saata ka parlament ning välja kuulutada uued valimised.

Parlamentaarse riigikorralduse puhul on tähtsaim võimuinstitutsioon parlament. Seadusandlik ja täidesaatev võim on väga tugevas vastastikuses sõltuvuses, konflikt nende vahel võib viia võimukriisini, üksmeel aga kiirendab otsustusprotsessi.

79

Foto: Riigikogu – valitsuse liikmed ja saadikud istuvad eraldi. TXT: Enamikus tänapäeva parlamentaarsetes riikides ei kuulu ministrid parlamendi koosseisu.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kas Eestis oleks mõttekas kehtestada presidentaalne valitsemiskorraldus? Arutlege võimalike probleemide, takistuste ja heade külgede üle.

2. Millised plussid ja miinused on Inglise nn Westminsteri mudeli põhimõttel, et minister on ühtaegu parlamendi hääleõiguslik liige?

3. Leidke materjali mõne meie naaberriigi valitsemiskorralduse kohta ning analüüsige, millise demokraatiavormiga on tegu.

80

4.2. Seadusandliku võimu ülesehitus MEENUTA

Kuidas moodustub parlamendi koosseis? Millistest teguritest see oleneb?

Mis on opositsioon ja koalitsioon?

Parlament on demokraatliku riigi kõrgeim seadusandlik organ. Ajalooliselt kujunes parlament välja kodanlike revolutsioonide käigus, sümboliseerides üleminekut seisuslikult võimult valitavale esindusvõimule. Parlamentide kuldajaks peetakse 20. sajandi keskpaika, mil nad olid juhtivaks institutsiooniks Lääne-Euroopa valitsemissüsteemides. Tänapäeval on täidesaatev võim küll sedavõrd tugevnenud, et kipub seadusandjat varju jätma, ent parlament on endiselt jäänud demokraatia oluliseks sümboliks, omades ka mitmeid kaalukaid valitsemisfunktsioone.

Foto: Renoveeritud Saksa Bundestag. Tekst seletab parlamendi ja tema hoone sümbolilist tähendust demokraatlikus kultuuris. (näidiseks pilt raamatust Die deutsche Demokratie, S.9)

Ühe- ja kahekojalisus

Kuigi üldine arengutendents soosib ühekojalisi parlamente, on tänapäeval ligi pooled parlamentidest kahekojalised. Euroopas koosneb kahest kojast näiteks Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Tšehhi, Norra, Poola ja Venemaa parlament. Ühekojalisus on iseloomulik Skandinaaviale (v.a Norra) ja Balti riikidele.

Parlamendi kodasid nimetatakse sageli ülem- ja alamkojaks, kuigi see ei tähenda, et ülemkoda oleks tähtsam või mõjukam kui alamkoda. Pigem on lugu vastupidi – riigi poliitika põhijooned määrab alamkoda oma seadusandliku tegevusega. Seaduse järgi on parlamendi kojad võrdsed, mis tähendab, et õigusaktid jõustuvad alles siis, kui mõlemad kojad on selle heaks kiitnud (v.a seadusega sätestatud erijuhud).

Seadusandliku kogu kodade erinevused seisnevad nende

• komplekteerimise viisis;

• töövaldkondade jaotuses.

Parlamendi alamkoda moodustatakse kõikides riikides otseste üldvalimiste teel. Ülemkoja komplekteerimisel on kaks erinevat põhimõtet.

Esimesel juhul, näiteks Suurbritannias, kujutab ülemkoda endast seisuslikku esindusorganit. Valimisi sellisel juhul ei korraldata, eluaegse õiguse osaleda parlamendi töös omandab inimene automaatselt koos päritud või omandatud tiitliga. Suurbritannia parlamendi Lordide kotta kuulub umbes 1200 aadlitiitli kandjat, kõrget vaimulikku ja ülemkohtunikku. Ka need silmapaistvad inimesed, kellele kuninganna on kinkinud aadlitiitli (nt Margaret Thatcher, Paul MacCartney, Elton John), võivad kuuluda Lordide kotta. Tegelikult osaleb Lordide koja töös vaid viiendik neist, kellel on selleks õigus. Et üks inimene ei saa üheaegselt olla nii Lordide koja kui alamkoja liige, loobuvad need lordid, kes tahavad teha tõsist poliitilist karjääri, kohast Lordide kojas ning kandideerivad valimistel alamkotta. Sajandite jooksul on kujunenud tava, et olulised poliitilised otsused vaieldakse läbi ja sõnastatakse just alamkojas. Kuigi Lordide kojal, kes peab Esindajatekojas vastu võetud seadused kinnitama, on vetoõigus, ei kasuta lordid seda peaaegu kunagi.

Teisel juhul tingivad ülemkoja moodustamise kas riigi ulatuslik territoorium või haldusjaotus, seega vajadus esindada keskvõimu tasandil regionaalseid huvisid. Seda laadi ülemkoda on tänapäeval märksa enam levinud kui seisuslik koda. Nimetagem Venemaa Föderatsiooninõukogu, Saksamaa Bundesrati

81

(Liidunõukogu), Prantsusmaa ning USA Senateid. Regionaalsel esindatusel põhinevad ülemkojad komplekteeritakse kahel viisil.

• Ülemkotta delegeeritakse regionaalvõimude (liidumaade, osariikide, kraide) esindajad. Selline põhimõte kehtib Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal.

• Ülemkoda valitakse otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile. Näiteks valivad USA kodanikud igast osariigist kaks esindajat (senaatorit) Senatisse. Otsevalimised on ka Itaalias ning Jaapanis.

Regionaalseid huve esindava ülemkoja erinevus seisuslikust kojast avaldub ka selles, et siin pole tegemist eluaegse, vaid regulaarselt ümbervalitava saadikukohaga. USA-s valitakse iga kahe aasta järel ümber kolmandik senaatoreist, Saksa Liidunõukogu koosseis muutub seoses kohalike võimuorganite valimiste ning liidumaade valitsuste vahetumisega.

Ülemkoja komplekteerimise põhimõte määrab üldjoontes ka kodadevahelise tööjaotuse. Briti Lordide koda kui valdavalt sümboolne võim peab heaks kiitma alamkojas vastu võetud õigusaktid, kuid ei tohi arutada finants- ja majandusküsimusi. Regionaalsed esinduskojad tegelevad vahetult liidumaid puudutava seadusandlusega. USA Senat kinnitab presidendi poolt nimetatud kõrged riigiametnikud ja suursaadikud ning ratifitseerib välislepingud. Siin arutatakse läbi kõik riigiametnike vastutuselevõtmisega seonduvad küsimused. USA Esindajatekoda arutab eeskätt eelarve, maksude ja majanduspoliitikaga seonduvat. Ka presidendi vastutuselevõtmise protseduur saab alguse Esindajatekojast.

Parlamendi formaalõiguslik struktuur

Et esinduskogu tõhusalt tööle panna, tuleb seda organisatsiooniliselt korraldada, st luua töörühmad ja juhtorganid. Selles jaotuses eristatakse formaalõiguslikku struktuuri, mis on fikseeritud seadusega, ning poliitilist struktuuri, mis oleneb parlamendi erakondlikust koosseisust ja muutub seega alati pärast parlamendi uue koosseisu kokkutulekut.

Parlamendi formaalõigusliku struktuuri osad on parlamendi juhatus (esimees, aseesimehed) ja komisjonid; poliitilise struktuuri moodustavad fraktsioonid, koalitsioon ja opositsioon.

Parlamendi igapäevatööd juhib parlamendi esimees ehk spiiker, kelle valivad parlamendisaadikud. Spiikeri parteilise aktiivsuse suhtes kehtivad eri maades erinevad nõuded. Suurbritannias nõutakse talt täielikku poliitilist neutraalsust, mis tähendab ka parteilise kuuluvuse peatamist ametiajaks. Mandri-Euroopas jääb spiiker edasi partei liikmeks, kuid pole erakonnas juhtival kohal. USA-s ja Indias aga on parlamendi esimees ühtlasi ka oma erakonna juhtiv tegelane. Eestis on Riigikogu esimehe ja aseesimeeste ametissehääletamine tähtis toiming, mis näitab parteidevahelist jõudude vahekorda. Tava kohaselt kuulub esimehe koht mõne koalitsioonierakonna liikmele, kuid üks aseesimeestest esindab opositsiooni.

Spiikeri põhiülesandeks on tagada istungite korrakohane kulg ja päevakorra täitmine. Spiiker ei tohi osaleda parlamendi komisjonide või fraktsioonide töös, mis tähendab, et ta jääb seaduseelnõude sisulisest arutamisest kõrvale. Vaid erakorralistes oludes (riigipea pikaajalise eemaloleku korral) muutub spiiker tähtsaks poliitiliseks figuuriks – riigipea kohusetäitjaks.

Komisjonid/komiteed on tähtsad parlamendi tööorganid. Kas neid nimetatakse komisjonideks või komiteedeks, ei oma sisulist tähendust, mõlemad täidavad ühelaadseid funktsioone. Eesti Riigikogus on komisjonid, USA Kongressis aga komiteed.

Alatised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale. Kui võrrelda Riigikogu alatiste komisjonide loetelu ministeeriumide loeteluga, ilmneb, et need kattuvad suures osas. On olemas väliskomisjon ja välisministeerium, kultuurikomisjon ja kultuuriministeerium, rahanduskomisjon ja rahandusministeerium. Selline dubleerimine pole sugugi juhuslik. Nii peab väliskomisjon töötama välispoliitikat käsitlevate seaduseelnõude kallal ning tegema välisministeeriumiga koostööd välispoliitika kujundamisel.

Iga parlamendisaadik kuulub ühte komisjoni. Komisjonide koosseisu määramisel jälgitakse, et ühes komisjonis oleks saadikuid mitmetest erakondadest. Komisjoni esimeeste nimetamisel (seda teeb spiiker) nõuab tava, et umbes pooli komisjone juhiksid opositsioonierakondade saadikud.

82

Erakorraliste ning oluliste probleemide uurimiseks võib parlament luua ka ajutisi komisjone. Ajutise komisjoni töö kestab mõned kuud ja lõpeb ametliku raporti esitamisega parlamendile. Selle põhjal kujundab parlament oma seisukoha, võtab vastu otsuse ning saadab seejärel komisjoni laiali.

Parlamendi erakondlik jaotus

Poliitiliste positsioonide alusel jaguneb parlament koalitsiooniks ja opositsiooniks. Koalitsiooni moodustavad need parteid, kes kuuluvad valitsusse. Harvematel juhtudel on kõik ministrikohad ühe partei käes, siis on õigem rääkida valitsusparteist, mitte koalitsioonist ehk liidust. Opositsiooni kuuluvad need erakonnad, kes ei ole valitsuses esindatud ja kes mängivad vastasjõu rolli. Opositsiooni kohuseks on kritiseerida valitsuse ettepanekuid ja pakkuda neile alternatiive. Opositsiooni olemasolu on demokraatliku parlamendi kohustuslik tunnus.

Nii koalitsiooni- kui opositsioonierakondade saadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi. Fraktsiooni aluseks on ideoloogiline ühtekuuluvus. Ühe fraktsiooni liikmed on pärit ühest parteist, mistõttu fraktsioon kannabki vastava erakonna nimetust. Parlamendi töös mängivad fraktsioonid ülitähtsat rolli. Neis arutatakse läbi, kuidas käituda seaduseelnõude menetlemisel ja hääletamisel, milliseid parandusettepanekuid või küsimusi esitada. Sageli astub fraktsioon üles ka omapoolse seaduseelnõuga.

Fraktsiooni kuulumine ei ole parlamendiliikmele kohustuslik, ometigi on sellest kujunenud kindel tava. Fraktsioonilisus võimaldab suurema tõenäosusega prognoosida hääletamistulemusi, kuid samas tugevdab see erakondade kontrolli saadikute üle. Saadikutel on oht sattuda partei juhtkonna tugeva surve alla, mistõttu nad ei suuda enam hääletada isikliku seisukoha järgi või kaitsta oma valijate huve. Siiski on fraktsiooni kuuluval parlamendiliikmel oma ettepanekute elluviimisel palju reaalsemad võimalused kui üksiksaadikul, kes vaevalt suudab üksinda algatada mõnd seaduseelnõud.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Võrrelge Riigikogu alatiste komisjonide ja fraktsioonide moodustamist ning koosseisu. Milliseid erinevusi ja ühisjooni leiate? Kuidas on tagatud opositsiooni huvide esindatus? Ülesande lahendamiseks kasutage Riigikogu veebilehte (www.riigikogu.ee).

83

4.3. Parlamendi ülesanded ja töökorraldus MEENUTA Miks nimetatakse parlamenti kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks?

Rahva huvide esindamine ja seadusloome

Parlamendi teine nimetus – seadusandlik võim – viitab ilmekalt tema peamisele funktsioonile: algatada, menetleda ja võtta vastu seadusi. Seaduse sünd on üpris pikk ja keerukas protsess. Tänapäeva demokraatias osaleb seadusloomes lisaks parlamendile aktiivselt ka valitsus. Just valitsuse algatatud on enamik seaduseelnõusid, mida parlament arutab ja hääletab.

Arutelu kulg sõltub suurel määral koalitsiooni ja opositsiooni vahekorrast. Kui valitsuskoalitsioon kontrollib enamikku parlamendikohtadest, siis on koalitsioonil kergem oma ettepanekuid ellu viia. Lisaks häälte arvule on oluline ka valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni sisemine ühtsus, st suutlikkus hääletamiseks ühtne positsioon välja töötada.

Ka riigipeal on seadusloomes kindel roll: tema peab parlamendis vastu võetud seaduse välja kuulutama. Alles seejärel saavutab õigusakt seaduse jõu ning selle täitmine muutub kohustuslikuks. Kui riigipea leiab, et seadus kahjustab ühiskonna sidusust, pärsib arengut või on vastuolus põhiseadusega, saadab ta seaduse parlamenti tagasi. Erimeelsuste püsimisel parlamendi ja riigipea vahel lahendab olukorra riigikohus.

Tabel: Täidesaatva võimu osalus seadusandluses – valitsuse eelnõude osakaal menetletud seadustes Euroopa riikides. Allikas: Ball & Peters (2000). Modern Politics and Government, p. 182.

Parlamendi üks oluline, seadusloomega tihedalt seotud funktsioon on erinevate huvide esindamine ja nende tasakaalustatud viimine seadustesse. On ju parlament ka rahva esinduskogu ning saadikud vahendajad riigivõimu ja rahva vahel. Seepärast on nende esmane kohustus edastada oma valijate huve, mitte rahuldada isiklikke ambitsioone. Selle põhimõtte kindlustamiseks on saadikutel nähtud ette üks nädalapäev, mil istungeid ei toimu ning nad peaksid sõitma oma valimisringkondadesse kodanikega kohtuma. Ametlikku aruandlust või kontrolli selle üle ei toimu, lähtutakse heast tavast ja veendumusest, et ülbet ja ükskõikset saadikut kodanikud järgmisel korral enam end esindama ei vali.

Loomulikult on igal kodanikul õigus pöörduda oma saadiku poole ka omaalgatuslikult, ootamata ära tema visiiti valimisringkonda. Tänapäeval levib saadikute ja valijate vahel üha enam e-posti suhtlus, kuigi ka traditsioonilised kirjad ning kohtumised pole kadunud. Briti parlamendis on pidevalt tööl isegi spetsiaalne ametnik, kes viib Westminsteri lossi tulnud kodaniku kokku tema valimisringkonna saadikuga.

Mis on lobism?

Huvide tasakaalustamine ei toimu ainult väljaspool parlamenti, vaid ka kuluaarides, komisjonides ja fraktsioonides. Võib öelda, et lõviosa parlamendisaadiku tööst moodustavadki läbirääkimised ja eeltöö seadusprojektidega. Istungitesaalis toimub tehtud töö viimistlemine ja lõplik vormistamine hääletamise teel. Mida põhjalikum on olnud eelnev lobitöö, seda tulemuslikum on täiskogu istung.

Mõisted lobby, lobism ja lobigrupid pärinevad Inglise parlamendipraktikast. Lobbyks kutsuti parlamendihoones koridore, eesruume ehk kuluaare, kus istungite vaheajal toimusid olulised vestlused, mis tegelikult määrasid ära hilisema hääletuse tulemused. Siit siis ka lobismi eestikeelne vaste kuluaaripoliitika. Nüüdisajal on lobism juurdunud kõikides parlamentides, kusjuures lobistid pole ainult parlamendisaadikud ise, vaid isegi sagedamini parlamendiväliste survegruppide esindajad. Et takistada korruptsiooni, mida survegruppide kuluaaripoliitika võib põhjustada, püütakse muuta lobistide tegevust võimalikult läbipaistvaks ja kontrollitavaks. Saksamaal on vastu võetud hulk lobismi reguleerivaid seadusi.

84

Näiteks avaldatakse eriväljaandena nn lobby nimekiri, kus on kirjas kõik organisatsioonid ning nende esindajad, kes taotlevad juurdepääsu parlamendikuluaaridesse ja föderaalvalitsusse. „Bundestagi liikme koodeksi” kohaselt peab iga parlamendisaadik deklareerima oma endised ja praegused kontaktid survegruppidega. USA-s võeti asjakohane seadus vastu juba 1947. aastal. See sätestab lobistide akrediteerimise sarnaselt ajakirjanike akrediteerimisega ning kohustab neid avalikustama oma survegrupi seisukohad menetluses olevate seaduseelnõude osas.

Parlamendijärelvalve

Kolmandaks parlamendi funktsiooniks on järelevalve valitsuse üle.. Parlamentaarsetes riikides, kus seadusandliku ja täidesaatva võimu seotus on suurem, saab parlament valitsusele rohkem survet avaldada kui presidentaalses riigis. Kuna Eesti kuulub parlamentaarsete riikide hulka, siis kirjeldame, kuidas toimib parlamendijärelevalve parlamentaarse korraldusega riigis.

Asjakohane on eristada parlamendi otsest ja kaudset kontrolli täidesaatva võimu (valitsuse) üle. Otsese kontrolli vormid on:

• parlamendi õigus avaldada umbusaldust ministritele (ka peaministrile) ning seeläbi määrata valitsuse ametisoleku kestvust;

• parlamendi parteilise koosseisu arvestamine valitsuse kokkupanemisel;

• õigus võtta vastu seadusi, mis on valitsusele kohustuslikud isegi siis, kui need lahknevad valitsuse seisukohtadest;

• „rahakoti võim” ehk parlamendi ainupädevus võtta vastu riigieelarve, mille alusel eraldatakse valitsuse tegevuseks raha;

• õigus kutsuda ministreid esinema parlamendi täiskogu ette ja esitada arupärimisi.

Otsest kontrolli täiendavad kaudse kontrolli vormid, mis mõjutavad parlamendi ja valitsuse suhteid varjatult:

• parlamenti kuuluvad valitsuspartei(de) juhtpoliitikud, nõuavad poliitilist distsipliini oma erakonna ministritelt,

• ministrid, kes on varem olnud parlamendisaadikuks toovad valitsusse kaasa parlamenditöö stiili;

• kuigi parlamendi roll seadusloomes on kahanenud, säilib tema tähtsus sotsiaalse kommunikatsiooni kanalina. Vaatamata tugevale kriitikale parlamentide parteistumise aadressil, kõlab valijaskonna hääl parlamendi seisukohavõttudes siiski tugevamalt kui valitsuse tegevuses. Ka valitsus ei saa avalikkuse meelsust täielikult eirata, kuna see võib lõpuks viia valitsuse tagandamiseni parlamendi poolt.

Seaduseelnõu menetlemine

Parlamendi põhitegevuseks on seadusloome, mis hõlmab nii uute seaduste koostamist, olemasolevate seaduste muutmist või tühistamist kui ka rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimist. Parlamendi tööd seaduste kallal nimetatakse menetlemiseks. Menetlemine kätkeb endas mitmeid etappe ja tegevusi, mille hulgas tähtsamad on seaduseelnõu lugemised ja hääletamine.

Alljärgnevalt kirjeldame õigusakti menetlemise korda Riigikogus.

Seaduse algatamise õigus on valitsusel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil ja ka üksiksaadikul. Eelnõu algataja annab selle üle Riigikogu juhatusele, kes määrab eelnõu menetlemiseks juhtivkomisjoni. Juhtivkomisjoniks saab see alatine komisjon, kelle töövaldkonda menetletav seadus kuulub. Juhtivkomisjoni roll on seaduse arutamises kaalukam kui teistel komisjonidel ja fraktsioonidel. Just juhtivkomisjon annab esmase hinnangu eelnõule, viimistleb muudatusettepanekud. Hääletamisel võib tema seisukoht kujuneda otsustavaks, st sellest sõltub, kas seadus võetakse vastu või lükatakse tagasi.

Iga seaduseelnõu arutab täiskogu vähemalt kahel lugemisel. Esimesel lugemisel kuulatakse ära eelnõu algataja ja juhtivkomisjoni esindaja ettekanded ning otsustatakse, kas eelnõu menetlemist jätkata, st kas

85

saata see teisele lugemisele. Esimese ja teise lugemise vahel võib olla kuni kolm kuud, erandjuhtudel ka rohkem. Sel perioodil töötavad seadusprojekti kallal aktiivselt kõik fraktsioonid ja juhtivkomisjon. Viimane peab fraktsioonide muudatusettepanekud läbi arutama ja edastama kõigile parlamendiliikmetele aegsasti enne teise lugemise algust.

Teisel lugemisel toimuvadki peamised vaidlused eelnõu üle, kõik muudatusettepanekud hääletatakse täiskogul läbi. Teise lugemise lõpus otsustatakse, kas eelnõu pannakse lõpphääletusele, arutelu katkestatakse või suunatakse eelnõu kolmandale lugemisele. Lõpphääletus tähendab, et parlamendiliikmed hääletavad kas seaduse vastuvõtmise poolt või vastu. Tavaliselt piisab seaduse vastuvõtmiseks lihthäälteenamusest, kaalukamate seaduste puhul (nt riigieelarve seadus, valimisseadus, kodakondsuse seadus) on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Arutelu katkestamise puhul võib igaüks teha uusi muudatusettepanekuid, mis tulevad jällegi täiskogul hääletamisele. Kolmandale lugemisele suunatud eelnõusse saavad parandusi ja muudatusi esitada ainult fraktsioonid ja alatised komisjonid, mitte enam üksikud saadikud, ning lugemise käigus võib sõna võtta vaid iga fraktsiooni ja komisjoni volitatud esindaja. Seega on kolmandal lugemisel vähem võimalusi eelnõud muuta kui teise lugemise katkestamise korral. Samuti tähendab kolmas lugemine, et lõplik otsus seaduseprojekti kohta tehakse kiiremini, kuna teise lugemise jätkamine võib nihkuda üsna kaugesse aega. Kolmas lugemine peab aset leidma hiljemalt ühe kuu möödudes teise lugemise lõpust. Olulised seadused, nagu riigieelarve seadus, võetakse vastu kolme lugemise järel.

SKEEM : Õigusakti menetlemine Riigikogus Allikas: www.riigikogu.ee

Küsimusi ja ülesandeid

1. Riigikogu istungite teleülekannetest on näha, et täiskogu istungilt puuduvad tihti paljud saadikud. Kuidas suhtute istungitel mitteosalemisse? Arutlege, kas see võib olla õigustatud.

2. Mida tähendavad erinevad hääletusnormid nagu „lihthäälte e. poolthäälte enamus”, „kahekolmandikuline häälteenamus”, „koosseisu häälteenamus”? Vastamiseks saad abi „EV põhiseaduse rakendamise seadusest”, mille leiad Põhiseaduse lõpust.

3. Arvestades Riigikogu tänast erakondlikku jaotust loo mõned realistlikud näited nende hääletusnormide kasutamisest. Mõtle, millised erakonnad võiksid hääletada ühtmoodi, pidades silmas nende kuulumist kas opositsiooni või koalitsiooni. Fraktsioonide suuruse leiad Riigikogu kodulehelt.

86

4.4. Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüsteemis MEENUTA Mille poolest erineb valitsuse moodustamine presidentaalse ja parlamentaarse valitsemiskorralduse

puhul?

Valitsuse suhted riigipea, parlamendi ja erakondadega

Täidesaatva võimu korraldus erineb riigiti rohkem kui seadusandliku võimu oma. Näiteks erineb valitsuse positsioon presidentalismi ja parlamentarismi puhul oluliselt, samas kui parlamentide juures näeme peamiselt ühisjooni. Teine põhjus, miks valitsused riikide vahel rohkem erinevad peitub täidesaatva võimuharu sagedasemas reformimises.

Kas tooniandja või parlamendi käsutäitja?

Viimase poole sajandi jooksul on parlamendi roll vähenenud ja täidesaatev võim tugevnenud. Sellel on mitmeid põhjusi.

Täidesaatval võimul on tugevam aparaat ja rohkem funktsioone kui parlamendil. Näiteks oli Briti parlamendil 19. sajandil sama suur administratiivpersonal kui valitsusel, praegu on aga täidesaatva võimu aparaat parlamendi omast mitu korda suurem.

Nüüdisaegne poliitilise otsustamise protsess nõuab kiiret ja asjatundlikku tegutsemist. Parlamenti kuuluvad rahva hulgast valitud esindajad, kelle elukutsed ning haridus on erinevad. Lisaks on parlamendi protseduurireeglid kohmakad ja aeglased, mis teevad kiire reageerimise raskeks. Ühe seaduse menetlemine võib võtta paar aastat ja nii osutub lõpuks valminud seadus juba ajast mahajäänuks. Nii eelistabki tänapäeva valitsus mitmesajaliikmelisele esinduskogule väikseid töörühmi ja eksperte.

Valitsus käsutab tänapäeval märksa võimsamaid mõjutusvahendeid, näiteks seaduste juriidilist ekspertiisi, samuti pole ministrite esinemisel parlamendi täiskogu ees enam endist tähendust. Seetõttu pöördub võimuharude vastastikune kontroll üha enam valitsuse kontrolliks seadusandja üle.

Loomulikult ei tähenda eeltoodu, nagu ei piira valitsuse võimu enam miski Kuni ühiskonnas säilib erakondade ja survegruppide paljusus ning järgitakse võimude lahususe printsiipi, ei saa ministrid võimu ainult enda huvides kasutada

Kas peaminister ja alluvad või kollegiaalne otsustuskogu?

Algselt oli peaministri roll tagasihoidlik ning ta täitis valitsusjuhi ülesandeid lisaks mõne ministeeriumi juhtimisele. Eesti Vabariigi algusaastatel oli Konstantin Päts samaaegselt pea- ja siseminister, Otto Strandman ning Ants Piip aga pea- ja sõjaminister.

Tänapäeval on peaminister kujunenud juhtivaks tipp-poliitikuks, mõnedes Euroopa riikides ka sisuliseks riigipeaks. Nii esindab Euroopa Liidu tippkohtumistel Suurbritanniat peaminister ja Saksamaad liidukantsler. Kui peaministri ametissepanek sõltub enamikus Euroopa riikides parlamendist, siis üksikute ministrite puhul on põhiotsustaja just peaminister. Näiteks Saksa seaduste järgi ei saa Bundestag üldse hääletada umbusaldust üksikule ministrile. Just nendes riikides, kus parlamendis on 2–3 tugevat parteid, on peaministri mõju suurem (nt Suurbritannia ja Saksamaa). Siiski sõltub peaministri tugevus oluliselt ka konkreetsest poliitikust. Mitmeparteilise valitsuse mudel nõuab peaministrilt oskust partneritega läbi rääkida ning erakondade seisukohti tasakaalustada. Eestis sõltub valitsuse tõhusus pigem valitsusparteide omavahelisest läbisaamisest kui suhetest parlamendiopositsiooniga.

Kas poliitikute või ametnike valitsus?

87

Iga valitsus peab rahuldama kaht üpris eripalgelist nõuet – ühiskonda tõhusalt juhtima ning kindlustama valitsuspoliitikale teatud ideoloogilise suuna. Enamikus Euroopa riikides määrab valitsuse poliitilise suuna parlamendi koosseis, kuna üks või teine partei pääseb valitsusse tänu oma positsioonile parlamendis. Minister on seega poliitiline figuur, kes peab valitsuses kaitsma oma erakonna seisukohti. Ministril on õigus nimetada ametisse ka mitmeid tippametnikke ning nõunikke, kes sageli kuuluvad temaga ühte parteisse.

Poliitika ülemäärast heitlikkust parlamendivalimiste või valitsuskriisi järel peaks vältima ametnikkond, kes ei vahetu iga valitsusevahetusega. Ametnike hierarhia kõrgeimal astmel on kantsler, kes peab tagama ministeeriumi igapäevatöö ning kindlustama järjepidevuse ministrite vahetumise puhul. Nii on täidesaatva võimu tipptasandil esindatud nii erakondade huvid (ministrite näol) kui ka ametnikkonna huvid (kantslerite näol). Selline süsteem kehtib ka Eestis, kuid lühikeste traditsioonide tõttu tuleb ikka ette olukordi, kus ministri vahetudes lahkuvad ka ministeeriumi tippametnikud.

Kuidas valitsust moodustatakse?

Parlamentaarses demokraatias, kus tuleb kõigepealt leida parlamendile vastuvõetav peaminister, on valitsuse kokkupanek keerulisem kui USA-tüüpi presidentaalses süsteemis. Samuti tuleb arvestada parlamendi koosseisuga.

Peaministri kandidaadi nimetamine on riigipea ülesanne, kusjuures tal tuleb arvestada mitmete piiravate teguritega, nagu riigi põhiseadus, poliitiliste jõudude vahekord ning poliitilised traditsioonid.

Kaheparteilises parlamentaarses riigis (nt Suurbritannia) jääb riigipeale (kuningannale) vaid formaalne ülesanne kinnitada kahekordse valiku tulemus. Algul, juba valimiskampaania käigus, valib oma peaministrikandidaadi erakond, seejärel annavad ühele või teisele parteile oma hääle kodanikud. Parlamentarismi tava kohaselt nimetab riigipea peaministrikandidaadiks valimised võitnud erakonna liidri. Seejärel pannakse valitsusjuhi kandidatuur hääletusele parlamendis.

Mitmeparteilises parlamentaarses riigis, kus ühelgi parlamendis esindatud erakonnal pole ülekaalukat enamust, jääb riigipeale suurem mänguruum peaministrikandidaadi leidmisel. Ta peab läbirääkimisi erakondadega ning võib arvestada avalikkuse seisukohaga. Parteiliselt kirju parlamendiga Itaaliale, Hispaaniale ja Portugalile on selline viis väga iseloomulik. Analoogiline olukord on olnud ka Eesti valitsuse komplekteerimisel – ei 1999. ega 2003. aastal nimetanud president peaministrikandidaadiks valimistel enim hääli kogunud erakonna (Keskerakonna) kandidaati, vaid lähtus hoopis erakondade koostöösuutlikkusest.

Üldiselt on riigipea roll peaministri ametisse nimetamisel parlamentaarses riigis formaalne, sisulise otsustamise õiguse on ta loovutanud poliitilistele parteidele.

Ministrite nimetamine kujutab endast poliitilisi läbirääkimisi, mida juhib värske peaminister. Presidentaalne ja parlamentaarne valitsemiskorraldus erinevad ka selles osas. USA-s, Prantsusmaal ja Venemaal tulevad vaid vähesed ministrid (kui üldse) parlamendist, parlamentaarses süsteemis on aga olukord vastupidine. Enamikus Euroopa riikides, ka Eestis, kehtib nõue, et ministriks oleku ajaks tuleb saadikumandaadist loobuda.

Millistest põhimõtetest siis lähtub peaminister, koostades endale meeskonda? Peamine taotlus on saavutada häälte ülekaal parlamendis ning kindlustada oma erakonna programmi elluviimine. Tõenäoselt on parim võimalus selleks üheparteiline enamusvalitsus. Paraku pole selle moodustamine sageli võimalik, kuna ükski partei ei oma parlamendienamust. Niisiis tuleb moodustada koalitsioonivalitsus, kuhu kuuluvad mitme erakonna esindajad.

Koalitsioonivalitsus moodustatakse parteidevaheliste läbirääkimiste käigus kinniste uste taga, mis teeb valijaskonnal võimatuks protsessi mõjutada. Valitsuse ametisse saamine võib võtta rohkem või vähem aega. Näiteks kulus Hollandis 1972. aastal selleks 164 päeva, Eestis 1999. aastal aga 17 päeva. Valitsuse moodustamine läheb kiiremini, kui võimalikud valitsuserakonnad alustavad läbirääkimisi juba enne lõplike

88

valimistulemuste selgumist. Sageli reklaamitakse erakonna ministrikandidaate juba valimiskampaania käigus.

Riikides, kus kogu valitsuse koosseis hääletatakse ametisse parlamendi poolt (nt Belgia, Kreeka, Itaalia, Rootsi), on oluline saavutada saadikute toetus kõigile ministrikandidaatidele. Teisal (nt Taanis, Soomes, Eestis) kinnitab ministrid ametisse riigipea ning parlamendihääletust ei toimugi. Sel juhul on parteidevaheliste läbirääkimiste roll suurem ning valitsuse komplekteerimise protsess seetõttu etteaimamatum.

Enamus- ja vähemusvalitsuste näiteid sektordiagrammina; seotuna parlamendi (Riigikogu) koosseisuga.

Valitsuste elueast

See, kui kaua valitsus püsib, sõltub mitmest tegurist, nagu valitsemise põhiseaduslik ülesehitus, parlamendi erakondlik jaotus, parteispektri iseloom ning ministrikohtade jaotusest erakondade vahel.

Parlamendi erakondlik jaotus ja erakondade suhted määravad ära selle, kas moodustatakse enamusvalitsus või vähemusvalitsus. Enamusvalitsus kontrollib vähemalt pooli saadikukohti parlamendis (st need kohad kuuluvad valitsusparteide saadikutele). Enamjaolt on enamusvalitsusel vaid napp häälte ülekaal opositsiooni ees, mis tähendab, et koalitsioonipartnerid peavad kindlalt kokku hoidma. Juba väikestest erimeelsustest tingitud häälte kaotsiminek parlamendihääletusel võib niisugusele valitsusele ohtlikuks saada. Siiski on just seda tüüpi valitsused Euroopas enamlevinud (ca kolmandik pärastsõjajärgsetest valitsustest). Eestist on sobivaks näiteks Mart Laari 1999. aasta kolmikvalitsus, millel Riigikogus oli 53 toetushäält.

Juhul kui erakondade vaated olulistes küsimustes pole põhimõtteliselt erinevad, kutsutakse mõnikord toetuspinna laiendamiseks valitsusse partnereid ka rohkem kui enamuse saavutamiseks tarvis. Selline suur koalitsioon lisab valitsusele stabiilsust, sest ühe partneri erimeelsused või koguni lahkumine ei sea ohtu kogu valitsuse püsimajäämist. Tavaliselt on seda tüüpi koalitsioonides paar tugevat parteid, kes määravad valitsuse põhiliini, ülejäänud koalitsioonipartnerid on aga nõrgema mõjujõuga. Sobivaks näiteks Eestist on siinkohal 1995.–1996. aasta valitsused, mida juhtis Koonderakond (peaminister Tiit Vähi), teise suurparteina oli aga kaasatud kord Keskerakond, kord Reformierakond. Väikesed koalitsioonipartnerid – Pensionäride ja Perede Erakond, Maarahva Erakond ja Maaliit – olid kutsutud vaid juhtpartei seisukohti toetama, nad ei omanud ise ühtki ministriportfelli.

Eesti 1990. aastate valitsused on kõik peale ühe (1998. aasta Mart Siimanni valitsuse) olnud enamusvalitsused. Siiski võib ka vähemusvalitsus, kel pole parlamendi enamuse toetust, edukalt oma poliitikat ajada. See saab õnnestuda siis, kui opositsiooniparteidel puudub üksmeel, ning nad ei jõua kokkuleppele valitsuse kukutamise või ühiste seisukohtade osas. Riigikogu opositsiooni nõrk koostöövõime on kujunenud 2000-ndail aastail teguriks, mis lubaks ka vähemusvalitsusel Eestis edukalt võimul püsida.

Kuldreeglit, mis tagaks valitsuse pikaealisuse on üpris raske leida. Ei saa öelda, et vähemusvalitsused on alati lühema elueaga ja vähem tulemuslikud kui enamusvalitsused. Isegi niisugune koalitsioon, mis koosneb ideoloogiliselt lähedastest erakondadest, ei pruugi püsida kauem kui erinevate parteiperekondade liit. Euroopa püsivamad valitsused on Ühendkuningriikides, Luksemburgis (keskmiselt 45 kuud), Iirimaal, Austrias, Saksamaal (37–38 kuud), kõige lühemaealised aga Itaalias, Prantsusmaal ning Soomes (10–15 kuud). Keskmiselt suudab üks valitsus Euroopas võimul püsida 24–30 kuud, Kesk- ja Ida-Euroopa noortes demokraatiates on valitsuste eluiga poole lühem.

Tabel: Valitsuse keskmine eluiga Euroopas ja Eestis Allikas: Eesti Inimarengu Aruanne 2000, lk 31.

Küsimusi ja ülesandeid

89

1. Millised eelised on poliitikute valitsusel ametnike valitsuse ees? Arutlege.

2. Analüüsi Eesti Vabariigi praegust valitsust: koalitsiooni koosseis, valitsuse eluiga, toetajaskond Riigikogus.

3. Kas Eestis kehtivate seaduste ja tavade puhul oleks valijaskonnal võimalik saavutada suuremat kontrolli valitsuse moodustamise üle kui seni? Mida selleks tuleks teha?

90

4.5. Avalik haldus ja bürokraatia

Bürokraatia mõiste ja tema tugevuse põhjused

Bürokraatial on enamiku inimeste jaoks negatiivne tähendus. Sellega seostuvad ebaefektiivsus, jäikus, ebainimlikkus ja tülikad protseduurid. Samas ei saa ükski nüüdisaegne riik hakkama päris ilma bürokraatiata ehk ametnikkonnata.

Bürokraatia kujunes koos tööstusühiskonna ja heaoluriigiga. Tööstusühiskond lõi asjalikkusele ja seadustele tugineva võimu ideaali, heaoluriik aga laiendas oluliselt riigi funktsioone, mille täitmiseks vajati suurt ametnikkonda. See ametnikkond tegelebki riigivõimu otsuste igapäevase täideviimise ehk avaliku haldusega. Avaliku halduse üheks põhijooneks on püsivus. Arenenud riikides vahetub ametnikkond harvemini kui poliitikud, mis tagabki asjaajamise järjepidevuse. Püsivam töökogemus tõstab ametnike professionaalsust, mis tähendab paraku ka seda, et ametnikud oskavad end poliitikute või avalikkuse kontrolli eest paremini kaitsta.

Bürokraatia võimu tugevdab ka selle arvukus. Tsentraliseeritud ülesehituse ja suure avaliku sektoriga riikides (nt Prantsusmaa, Taani, Rootsi, Soome) moodustavad avalikud teenistujad ligi kolmandiku kogu tööjõust. Isegi USA-s, mis on detsentraliseeritud föderaalriik, töötab keskvalitsuses üle kahe miljoni ametniku; kui neile lisada ka teiste riigiametite, osariikide ja omavalitsuste töötajad, saame kokku üle 17 miljoni inimese. Suurbritannias on avalikke teenistujaid umbkaudu 0,5 miljonit, Eestis aga 20 000. Vaatamata poliitikute traditsioonilisele lubadusele kärpida ametnike armeed, pole see üheski riigis õnnestunud.

Viimastel aastakümnetel on võetud ette mitmeid avaliku halduse reforme, eesmärgiga vähendada bürokraatia ebaefektiivsust ja muid loomuomaseid puudusi ehk bürokraatia patoloogiaid. Avalikku juhtimist on püütud lähendada ärijuhtimisele, rõhutades selliseid erasektori jooni nagu tulemuspalk, tulemusjuhtimine, kvaliteet, omavastutus. See haldusjuhtimise uus suund oli väga populaarne Margaret Thatcheri poliitikas; selle praktiliseks väljundiks oli konkurentsi toomine riiklikku haridus- ning tervishoiusüsteemi, ametite lahutamine ministeeriumidest ja neile administratiivse iseseisvuse andmine, riigihangete korraldamine jmt. Ka Eestis võib selle reformiideoloogia mõju märgata.

Teine reformide suund on iseloomulik Skandinaaviale ning Tony Blairi leiboristide valitsusele Suurbritannias. Keskseks ideeks on tuua avalik haldus kodanikule lähemale ja hõlbustada asjaajamist riigiasutustega, milleks antakse mitmed ülesanded üle kohalikule omavalitsusele, samuti pannakse rõhku e-riigi arendamisele.

91

Avalike teenistujate osakaal erinevate riikide tööjõus. §4.5 Avalike teenistujate osakaal erinevate riikide tööjõus.

RIIK %

Ameerika ühendriigid 16,8

Šveits 16,9

Austraalia 16,7

Saksamaa 13,2

Hispaania 19,3

Suurbritannia 20,4

Uus-Meremaa 17,6

Prantsusmaa 22,8

Taani 29,4

Rootsi 31,1

Allikas: Ball & Peters, lk 221

Bürokraatia funktsioonid

Ametnikkonna peamiseks ülesandeks on poliitika elluviimine. Alamastme ametnikud suhtlevad peamiselt kodanikega, kõrgemad ametnikud aga poliitika kujundajatega. Nad valmistavad ministritele ette materjale kabinetiistungiks või parlamendikuulamiseks, samuti võtavad osa seaduste ettevalmistamisest. Nad osalevad ka poliitilistes konsultatsioonides ja läbirääkimistes survegruppide või kodanikuorganisatsioonide esindajatega. Bürokraatia poliitiline neutraalsus ja alalhoidlikkus võivad vältida läbirääkimiste ummikussejooksmist teravate konfliktide tõttu või ühe osapoole huvide läbisurumist teiste arvelt.

Ametnik tugineb tegutsedes alalhoidlikkusele, mõistusele, reeglitele ja professionaalsusele, ning vastandub selle poolest poliitikule. Poliitik, kelle karjäär sõltub rohkem valijate ja huvigruppide toetusest, teeb ka emotsionaalseid ja läbikaalumata otsuseid. Niisiis on ametnikud ja poliitikud justkui kaaluvihid riigivalitsemise protsessis, kelle omavahelistest suhetest ja suutlikkusest kontrollida vastaspoole võimu oleneb nii riigi arengutempo kui -kvaliteet. Poliitika ja haldus (poliitika igapäevane realiseerimine) põimuvad, kuid ei tohi samastuda. Poliitikud hoolitsevad asjade normatiivse külje eest, st tegelevad avalike huvide juriidilise sätestamisega, bürokraatia peab tagama nende sätestatud huvide elluviimise. Bürokraatia kui süsteemi stabiliseerija ning vahekohtuniku funktsiooni toetavad selge ametihierarhia, tööjaotus ja kirjalikud standardsed tegevusjuhised. Ametnik ei tohi osaleda aktiivselt poliitikas (v.a hääletamine valimistel), ta on nimetu otsuste täideviija, aga mitte otsuste kavandaja.

Kolmas bürokraatia oluline funktsioon on iseenda (st. ametnikkonna) taastootmine, arendamine ja inimressursi juhtimine. Selle alla mahub ametkondadevahelise suhtluse edendamine, poliitikate täitmise koordineerimine, ametnike taseme- ja täiendkoolitus.

Avalike teenistujate värbamine ja karjäär

Nüüdisaegses avalikus halduses on keelatud ametikoha ost, isiklik omamine ja pärandamine. See muudab ametniku koha näiliselt kõigi jaoks vabaks, ausa konkurentsi alusel täidetavaks. Tegelikult on astumine avalikku teenistusse üks rangemalt reguleeritud hõivevaldkondi. Lisaks kodakondsusele nõutakse tavaliselt kõrgharidust määratud erialal, regulaarset enesetäiendamist ja üldist ametialast asjatundlikkust. Ametniku koha täitmine toimub peamiselt avaliku konkursi korras, kus hinnatakse kandidaatide sobivust kutsestandardile ning seniseid saavutusi.

92

Avaliku teenistuse maine kõigub riigiti. Seal, kus riigivõim on tugev ja pikkade traditsioonidega, on ka riigiametniku elukutse hinnatum. Näiteks Inglismaal pärineb enamik ametnikest kõrg- ja keskklassist, kaks kolmandikku on lõpetanud Oxfordi või Cambridge ülikooli. Ka Prantsusmaa avalikest teenistujatest pärineb enamik kõrklassist ja vaid kümnendik töölisklassist. USA avalik teenistus on Euroopa omadest avatum, mida osalt seletab ka kutse madalam maine. USA-s värvatakse ametnikke eeskätt mingi kitsama ülesande täitmiseks, lähtudes seejuures inimese spetsiifilistest oskustest, Euroopa traditsioonis pannakse aga rõhku laiapõhjalisele kvaliteetsele ülikooliharidusele õigusteaduses, majanduses ja poliitikas.

Järelevalve ametnike tegevuse üle

Demokraatlik riik on ikka rõhutanud vajadust kontrollida ametnike võimu, põhjendades seda peamiselt esindusdemokraatia põhimõtetega. Rahvas edastab oma nõudmised saadikute vahendusel poliitikasse, kuid nende lõplik elluviimine sõltub ametnikest. Niisiis on vaja jälgida, et see, mis teostub, on tõepoolest avalikkuse, mitte aga ametnikkonna erahuvi. Teiseks järelevalve põhjuseks on vajadus tõsta valitsemise tõhusust, et olulised küsimused saaksid kiiresti hallatud (nt Eesti Vabariigi passide väljaandmine naturalisatsiooni korras). Kolmandaks, pidades silmas tänapäeva ametnike kätte koondunud võimu ulatust, tuleb arvestada võimaliku korruptsiooniohuga.

Kontrolli võib teostada kolmes vormis – sisemises e. ametkondlikus, poliitilises ning õiguslikus.

Sisekontrollis põimuvad kaks aspekti – juriidiline ja psühholoogiline. Juriidilisest küljest on alati võimalik otsustada, kas ametnik käitus nii, nagu seadus ja ametkonnasisesed normatiivaktid (nt ministeeriumi põhimäärus) ette näeb. Psühholoogilise kontrolli all mõeldakse ametnikukultuuri, mis kirjutab ametnikele ette eetikanormid ja käitumismallid. Nende kultuurinormide eiramine võib omakorda anda ajendi juriidilise kontrolli algatamiseks.

Poliitiline kontroll kätkeb endas nii varalist järelevalvet kui kontrolli kõrgete ametikohtade täitmise protseduuri üle. Seda teostavad vastavad järelvalveinstitutsioonid. Näiteks riigikontroll kontrollib, kuidas ametnikud ja asutused käivad ringi nende käsutada olevate rahade, hoonete, tehnika ja muude varadega.

Ametikohtade täitmise korrakohasust saab kontrollida kutsestandardite ja ametinõuete kehtestamisega. Tippametnike määramisse sekkuvad lisaks täidesaatva võimu esindajatele sageli ka seadusandlik kogu ja

93

riigipea. Näiteks Eesti riigikontrolöri ja õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu vabariigi presidendi ettepanekul. Ilma valitsuse (a teatud juhtudel ka ilma parlamendi) nõusolekuta ei saa muuta ametkondade alluvust, struktuuri ja koosseisu.

KIIL:

Postimehe intervjuu toonase Eesti Vabariigi riigikontrolöri Juhan Partsiga

Milline peab riigikontroll Teie arvates olema?

Riigikontroll peaks töötama kolme sektori jaoks: esiteks peab riigikontroll töötama maksumaksja huvides. Kui poliitikul on valijad, siis riigikontrollil on maksumaksjad. Teiseks – riigikontroll peab töötama parlamendi jaoks, et parlament saaks vastu võtta majanduslikult ratsionaalseid otsuseid. Ja kolmandaks – riigikontroll peab töötama valitsuse jaoks ka.

Kas võite tuua näiteid teistest riikidest, kus valitsus on riigikontrolli kriitilisi märkusi arvesse võtnud?

Saksamaal kaotati ära riigiametnikele kehtestatud pensionisoodustused, kuna lihtsalt sealne riigikontroll tõestas, et ei-tea-mis-pensionisoodustused ei saavutanud seda eesmärki, milleks need on kehtestatud.

Avalik-õiguslikes telekanalites on saatesarju lõpetatud, kuna need ei ole täitnud oma eesmärki. Ameerika praktikast on juhus, kus parlament otsustas vähendada riigivõlga makromajandusliku analüüsi tagajärjel.

Ega riigikontroll poliitikute tegevust jälgides ise liiga poliitiliseks lähe?

Riigikontrolli tegevus tervendab erakondadevahelist diskussiooni. Samas peab riigikontrolli tegevus põhinema ratsionaalsusel. Küll ei saa riigikontroll olla ühe või teise erakondliku programmi esindaja. Me töötame ju poliitikutest koosneva valitsuse ja parlamendi heaks, me ei saa poliitikast täiesti kõrvale hoida. Peame olema aga poliitiliselt täiesti erapooletud.

Allikas: Postimees, 2. september 1998

Kolmandaks kontrolli vormiks on õiguslik kontroll, mis peab tagama haldussuutlikkuse ning vältima korruptsiooni. Seda võib korraldada kahel moel: kas kasutades üldist kohtusüsteemi või spetsiaalset ombudsmani institutsiooni, kuhu kodanikul on õigus pöörduda administratiivse väärkohtlemise puhul. Ombudsman ehk sõltumatu lepitaja kodaniku ja riigiametniku konfliktis vaatab läbi juhtumeid, mille korral ametnik on kodaniku arvates tema suhtes seadust valesti kohaldanud (nt eksinud pensioni suuruse määramisel). Niisugust teguviisi nimetatakse administratiivseks väärkohtlemiseks. Kui aga inimesele pole meelt mööda seadus ise, tuleb tal pöörduda mitte ombudsmani, vaid oma parlamendisaadiku või mõne erakonna poole. Seaduse muutmine on viimaste võimuses. Ombudsmani järelevalve kannab mittekohtulikku iseloomu, st et ombudsman püüab osapooli lepitada ning teeb seaduserikkujale ettekirjutusi, mille täitmine on kohustuslik. Erinevalt õigusabist on ombudsmani teenete kasutamine kodanikule tasuta.

Ombudsmani institutsioon pärineb Rootsist. 20. sajandi jooksul võttis selle üle enamik Euroopa riike ning Maastrichti lepinguga loodi europarlamendi juurde Euroopa ombudsmani institutsioon. Tavaliselt valibki ombudsmani parlament, Eestis täidab ombudsmani ülesandeid õiguskantsler.

Tabel: Bürokraatia kontrollimise võimalused (vana õpik lk. 101, kaasajastatult)

Foto: Rate race Tallinnas kui näide bürokraatide korporatiivsest kultuurist.

94

Küsimusi ja ülesandeid

1. Lugege järgnevat katkendit tuntumate bürokraatia patoloogiate kohta. Tooge nende toimimise kohta näiteid oma elukogemusest.

Bürokraatia patoloogiad

Parkinsoni seadusi

„Töö võtab alati nii palju aega, kui tema sooritamiseks on antud”

„Dokument kaitseb ametnikku.”

Peteri printsiip

„Mistahes hierarhias on igal töötajal tendents tõusta oma ebakompetentsuse tasandini.”

Kafka sündroom

põhineb kirjaniku tuntud teosel „Protsess”. Kafka meelest käitub bürokraatia alati eeskirjade kohaselt. Madalamate astmete ametnikud on valmis pimeda kuulekusega täitma igat, ka kõige tobedamat kõrgemalt poolt antud korraldust. Nii võidakse ametniku ükskõiksuse tõttu süüdi mõista inimene, kes tegelikult polegi süüdi. See juhtub ka Franz Kafka teose kangelasega.

2. Milline on Teie arvates ideaalne bürokraat? Milliseid iseloomujooni peaks ta evima? Kas leiate ka iseendas jooni, mis lubaksid teha edukat bürokraadikarjääri?

3. Lugege läbi kiilus toodud intervjuu. Kas tänane Riigikontroll on niisugune nagu toonane riigikontrolör ideaalis ette kujutas?

95

4.6. Kohtuvõim MEENUTA

Millised on õiguse harud?

Mitme astmeline on Eesti Vabariigi kohtusüsteem?

Kohtuvõim – üks võimuharudest

Vajaduse hoida kohtuvõimu seadusandlikust ja täidesaatvast võimust lahus tõi välja Prantsuse valgustusfilosoof Charles de Montesquieu. Tänapäevalgi rõhutatakse kohtu iseseisvust ja sõltumatust kui demokraatliku riigi kohustuslikku tunnust. Nagu parlamendi ja valitsuse puhul, nii ei tähenda ka kohtuvõimu iseseisvus selle isoleeritust. Kohtuvõim on poliitilise süsteemi üks osa, kõrgeima kohtu tegevus aga osa poliitilisest protsessist.

Miks siis üldse rõhutatakse kohtu sõltumatust ja ülimuslikkust? Kohtuvõim ei allu täidesaatva ega seadusandliku võimu kontrollile, tema ülimuslikkuse rõhutamine aitab kindlustada õigusriigi põhimõtet ja veenda kõiki oma otsustele kuuletuma.

Nüüdisaegses riigivalitsemises on kohtuvõimu aktiivsus poliitika vormimisel olulisem kui valgustusajal või tööstusühiskonnas. Näiteks eksisteerivad mitmetes maades omaette halduskohtud, mis menetlevad just riigi igapäevatoimingutega seotud kohtuasju. Näiteks võib tuua ka Euroopa Õiguskohtu, mis aktiivselt sekkub Euroopa lõimingu süvendamisse ja annab niiviisi oma panuse kogu Euroopa Liidu poliitkasse.

Kohtusüsteemid

Kohtuvõimu korraldust mõjutab riigi õigussüsteem ja poliitiline kultuur. Seetõttu pole see igal pool ühesugune. Allpool keskendume vaid kõrgeimale kohtuastmele, mis tegeleb põhiseaduslikkuse järelevalvega.

Kõige üldisemalt eristatakse kohtuliku konstitutsioonilise järelevalve korralduses kahte mudelit – anglo-ameerika ja mandri-euroopa oma.

USA-s pole omaette konstitutsioonikohust, mille ülesandeks oleks põhiseaduslikkuse järelevalve. Kogu kohtusüsteem on ühtne, tipnedes ülemkohtuga. Iga kohtunik võib tõstatada kohtuprotsessi käigus küsimuse konkreetse seaduse konstitutsioonivastasusest. Kohtunik omab Ühendriikide poliitilises kultuuris suurt mõjuvõimu, erinevalt Euroopast nähakse kohtunikus just kodanike, mitte niivõrd valitseva režiimi kaitsjat. USA kohtunikud on ajaloos mitmeid kordi põhjustanud oma otsustega riigi poliitikas tõsiseid uuendusi. Mõnikord öeldakse koguni, et Ameerikat valitsevat kohtunikud, mitte rahva poolt valitud saadikud.

Kohtunikkond moodustatakse USA-s valimiste teel. Näiteks valib mõnedes osariikides rahvas kohtunikke samamoodi nagu rahvasaadikuid. See muudab kohtuniku lähedasemaks kogukonnale, kus tal tuleb töötada. Ameerika Ühendriikides ei pea kohtunikul olema ilmtingimata juriidilist haridust. Ameeriklased ise ironiseerivad, et kohtunik on jurist, kes tunneb senaatorit või kuberneri. See kõik näitab, et poliitilised valikud mängivad USA kohtusüsteemis olulist rolli ning arvamus kohtuniku täielikust neutraalsusest on pigem müüt kui tegelikkus. Anglo-ameerika traditsioon rõhutab kohtuniku vabadust ja iseseisvust; kohtunik on uurija, kes võib lõpuks jõuda ka üpris valitsuskriitilistele seisukohtadele.

Mandri-Euroopale on iseloomulik mitmeharuline spetsialiseeritud kohtusüsteem, mis jaguneb kriminaal- ja tsiviilkohtuteks, sageli veel ka halduskohtuteks. Mandri-Euroopa kohtusüsteemi kõrgeimaks astmeks on konstitutsioonikohus, mis hindab juba kehtivate seaduste kui ka seaduseelnõude vastavust põhiseadusele. Tugeva konstitutsioonikohtuga riik on näiteks Saksamaa.

Kohtunikud nimetab selles mudelis valitsus. Nagu kogu Euroopa avalikus teenistuses, nii kehtib ka kohtusüsteemis range hierarhia ja karjääripõhimõte. Kohtunikul peab kindlasti olema õigusalane

96

ülikooliharidus. Mandri-Euroopa traditsioonis peetakse loomulikuks, et kohtunik on lojaalne kehtivale korrale ja kaitseb seda. Seetõttu on oluline roll kohtueelsel menetlusel ja riiklikul süüdistajal

Kohtuniku ametissepanek oma põhimõtetelt riigiametnike värbamisega. Kohtunik nimetatakse ametisse eluajaks, tema tagandamine on üpris keeruline (ja praktikas harvaesinev) protseduur. Näiteks Suurbritannias saab ülemkohtu kohtunikku tagandada vaid siis, kui selle poolt hääletavad parlamendi mõlemad kojad. Eestis saab Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Mõned kohtusüsteemid on üpris spetsiifilised ning neid ei saa paigutada ei mandri-euroopa ega anglo-ameerika mudeli alla. Suurbritannias pole spetsiaalseid halduskohtuid ega konstitutsioonikohust, küll aga eristatakse kriminaal- ja tsiviilkohtuid. Konstitutsioonikohtu ülesannet täidab kaudselt Lordide koda, mille õigusharidust omavad liikmed tohivad apellatsioone läbi vaadata. Konstitutsioonikohus puudub ka Šveitsis, kus paljud õigusalased probleemid lahendatakse üldrahvalikel referendumitel.

Kohtusüsteemi funktsioonid

Kohtute ülesandeks on õiguskorra tagamine ja kodanike õiguste kaitse.

Lisaks sellele täidab kohtusüsteem ka konstitutsioonilisi funktsioone. Seejuures pole oluline, kas eksisteerib spetsiaalne konstitutsioonikohus või on need ülesanded pandud ülemkohtule. Üldjoontes eristatakse nelja peamist põhiseaduslikkusega seotud funktsiooni.

Esiteks, seaduste konstitutsioonikohasuse järelevalve. Eesti Riigikohus võib näiteks kuulutada põhiseadusele mittevastava õigusakti kehtetuks ja nõuda selle ümbertegemist. Sarnane mõjujõud on ka USA Ülemkohtul ja Saksamaa Konstitutsioonikohtul.

Teiseks täidab ülemkohus erinevate võimuinstitutsioonide või -tasandite tasakaalustaja rolli. Föderaalriigis võib ette tulla, et osariigi või liidumaa otsus läheb vastuollu riigi kui terviku huvidega või eirab üleriigilisi õigusakte. Siis ongi kohtu ülesandeks võimuhierarhia taastada. Põhimõtteliselt võib siin näitena kasutada ka Euroopa Õiguskohtu tegevust Euroopa Ühisturu tagamisel. Õiguskohus on lahendanud mitmeid kohtuasju, kus mõni liikmesriik püüab piirata välismaise kauba pääsu oma siseturule või saavutada eelisõigust mingi toote müümiseks (Baieri õlu, Itaalia makaronitooted). Niisugused piirangud on aga vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mis on ülimuslik liikmesriigi õiguse suhtes.

Eeltoodud funktsioon seostub järgmisega, milleks on kehtiva valitsemissüsteemi toetamine ja stabiliseerimine. Olles erakondadeväline ja hääletajate eelistustest sõltumatu institutsioon, suudab kohus seista vastu hetkelise aktuaalsuse või erakondliku huvi ajel loodud õigusakti kehtestamisele. Ülemkohtu otsust ei saa vaidlustada ükski teine võimuinstitutsioon. Näiteks tühistati Eestis 2002. aastal õiguskantsleri otsusega kodanike valimisliitude keelustamine volikogude valimistel, mida Riigikogu suuremad erakonnad püüdsid läbi suruda. Oludes, kus iga uus võimule pääsenud erakond tahab kohe oma seadusi kehtestada, tuleb otsustamise aeglane õiguslik protseduur asjale isegi kasuks.

Skeemid: USA ja Mandri-Euroopa kohtusüsteemi struktuur

Tabel: Õiguse harud (näitab ka seda, millised kohtud millise õigusega tegelevad)

97

Küsimusi ja ülesandeid

1. Uurige, milliste põhiseaduslikkuse järelevalvet puudutavate asjadega on viimase aasta jooksul tegelenud Eesti Riigikohus (www.nc.ee/lahendid/psjv/). Koostage ülevaade kohtulahendite valdkondadest ja analüüsige põhjalikumalt ühte kaasust.

2. Milliseid positiivseid külgi leiate Ameerika Ühendriikide kohtunike ametissepaneku korras?

3. Kumb kohtusüsteem on Eestis, kas anglo-ameerika või mandri-euroopa oma? Milles on meil kehtiva süsteemi eelised kodaniku vaatevinklist?

4. Milles seisneb kohtuniku elukutse eripära? Mida peaks arvestama noor, kes tahab saada kohtunikuks?

98

4.7. Regionaalne ja kohalik valitsemine MEENUTA Milline on Eesti Vabariigi administratiivne jaotus?

Millised ülesanded on valla/linna volikogul ja valitsusel?

Territoriaalne aspekt on riigi ja valitsemise korraldamises ikka oluline olnud. Esmapilgul võib paista, et tegu on vaid küsimusega sellest, kui palju ametnikke palgata kohaliku ja kui palju keskvõimu asutustesse või kes peaks pakkuma avalikke teenuseid. Regionaalse valitsemise probleemistikul on siiski palju laiem sotsiaal-ajalooline tagapõhi.

Miks on regionaalne valitsemine tähtis?

Regionaalne ühtekuuluvustunne mängib olulist rolli riigi tugevdamisel. Juba rahvusriikide kujunemise ajajärgul oli seotus kindla territooriumi või paikkonnaga oluline faktor, esmalt küll suveräänse riigi eristumisel teistest territooriumidest. Riigisiseselt võis territoriaalne identiteet seostuda rahvuse enesemääratlusega. Juhul kui territoriaalne ühendus rajanes mitmerahvuselisel ja -keelelisel rahvastikul, oli tsentraliseeritud keskvõimuga riigi loomine keerulisem. Ühel juhul kujunes föderaalriik (Kanada, Belgia, Šveits), teisel juhul tingis põhirahvuse surve vähemuste keelele ja kultuurile autonoomia- või koguni riikliku eraldumise taotluse. Tänapäeval näeme niisuguseid arenguid Gruusias ja Iisraelis, kus riigi territooriumi asustab ajalooliselt mitu rahvusrühma. Kuigi ühtset retsepti etniliste kogukondade liitmisel tervikriigiks ei ole, peetakse heaks lahenduseks autonoomia andmist vähemusrahvustele.

Regionaalpoliitika abil saab tasakaalustada majanduslikku arengut. Piirkondliku arengu ebaühtlus on probleemiks enamikus riikides. Lisaks Eestile võib sellest rääkida ka Itaalia, Saksamaa, Poola ja isegi Soome puhul. Enamjaolt peitub ebaühtluse põhjus linnastumises (eriti metropoliala kujunemises) ning nüüdisaegse majanduse olemasolus või selle puudumises. Pealinna ning suurte finants- ja ärikeskuste ümbruskond kipub ikka kujunema jõukamaks kui hõreda asustusega ääreala. See võib põhjustada soovimatut rännet suurlinnadesse, mis suurendab arenguerisusi veelgi. Regionaalpoliitika peabki vähendama seda ebavõrdsust, mis tuleneb loomulikust majandusarengust.

Nüüdisriigi iseloom ja ülesanded on muutunud. Varasemate sajanditega võrreldes on riigi välis- ja kaitsepoliitiliste funktsioonide tähtsus kahanenud. Selle asemel pälvivad üha enam tähelepanu heaolu ja avalik haldus. Kui välisjulgeoleku küsimus nõudis tsentraliseeritud riiklikku lähenemist, siis sotsiaalse heaolu korraldamine on edukam just kohalikul tasandil. Olenevalt riigi administratiivsest ülesehitusest on hariduse, sotsiaalküsimuste ja transpordi korraldamine kas peamiselt omavalitsuse või siis regiooni (osariigi, liidumaa, lääni) ülesanne. Tõhusa tasakaalu ning koostöö saavutamine keskvõimu, regionaaltasandi ja kohaliku omavalitsuse vahel on ka üks nüüdisaegse avaliku halduse põhiprobleeme.

FOTOD: Tallinn ja Kihnu kui näited omavalitsuste eripalgelisusest. Küsimus: Kas Teie arvates tuleb kasuks kehtiv põhimõte, kus Tallinnat valitsetakse sama seaduse (Kohalike omavalitsuse korralduse seadus) alusel nagu Kihnut ja teisi väikevaldasid? Leidke nii poolt- kui vastuargumente.

Administratiivse ülesehituse põhimudelid

Riigi administratiivse ülesehituse põhiküsimuseks on kujunenud see, kui suur on distants kodanike ja võimu vahel ning mil määral kuulub kohalikule võimule otsustusõigus. Olenevalt nende probleemide lahendamise viisist on kujunenud kaks riigi administratiivstruktuuri mudelit.

Esimesel juhul luuakse haldusfunktsioonide täitmiseks kohalikud valitsused, mis sõltuvad tugevasti keskvalitsusest. Seda tsentraliseeritud mudelit esindavad näiteks Prantsusmaa ja Itaalia, aga ka Suurbritannia.

99

Teisel juhul on kohalikud omavalitsused palju iseseisvamad, nad korraldavad kogu kohalikku elu. Niisuguse detsentraliseeritud korralduse eeskujuna võib nimetada Saksamaad ja Skandinaavia riike.

Nagu ühiskonnas ikka, esineb ka administratiivses ülesehituses hulgaliselt segavariante, mida pole sugugi lihtne esimese või teise tüübi alla paigutada. Keeruline on lugu kas või Eesti omavalitsustega, kellel on küll suur otsustamisvabadus, kuid kes sõltuvad tugevasti keskvalitsuse poolt eraldatavatest raharessurssidest. Eesti regionaalhalduse (maavalitsuste) olukord ja tulevik pole 2004. aastaks ikka veel selginenud, vaatamata aastaid kestnud haldusreformile.

Tsentraliseeritud keskvalitsusest sõltuv administratiivstruktuur

Selle mudeli puhul lähtuvad kõik otsused ülalt, st keskvõimust. Samuti kontrollib keskus nii ressursse kui otsuste täitmist. Oluline roll on regionaaltasandil, mida juhib suurte volitustega keskvõimu esindaja. Regionaalvalitsus (Eesti maavalitsuse analoog) on vahendajaks ning koordinaatoriks keskvõimu ja kohalike võimude vahel. Pea kõik vahendid tulevad keskvalitsuse sihtotstarbeliste eraldistena, mis vähendab kohapealset otsustamis- ning manööverdamisvõimet. Paljudes selle mudeli riikides pole regionaaltasandil valitavat esindusorganit, mis vihjab selle väikesele mõjule piirkonna poliitika kujundamisel.

Kohalikule omavalitsusele jääb vastutus vaid kultuuri valdkonnas ning kohalikus majanduses (nt kalandus, turism). Tervishoid, haridus ja sotsiaalteenused kuuluvad küll omavalitsuse pädevusse, kuid raha selleks tuleb keskvalitsuselt sihtotstarbelise eraldisena. Näiteks Prantsusmaal, Suurbritannias ja Hispaanias moodustavad kohalikud ja regionaalmaksud vaid üheksa protsenti, Itaalias kolm protsenti ja Eestis umbes pool protsenti kõigist maksudest.

Niisugust halduskorraldust tuntakse ka kui kahetasandilist. Ühe tasandi moodustavad keskvõim ja regionaalvõim, mis on keskvalitsuse käepikendus, ning teise tasandi kohalikud omavalitsused.

□ Detsentraliseeritud autonoomne kohalik võim

Selle mudeli puhul on kohalikul võimul märksa enam otsustusvabadust avaliku elu korraldamisel. Vabadus peegeldub ka kohaliku võimu finantsilises iseseisvuses. Erinevalt eelmisest mudelist kogub munitsipaalvõim siin suure osa tuludest ise ja vaid väike osa tuleb keskvalitsuselt. Kohalike maksude osakaal küünib 20–30 protsendini kõigist maksudest. Kohalik omavalitsus täidab ka paljusid funktsioone, nii on Skandinaavias heaoluriigi elluviimine peamiselt munitsipaalvõimu õlgadel. Iseseisva poliitika tulemusena võib avaliku elu korraldus regioonide ja omavalitsuste lõikes suuresti erineda. Näiteks on ühes omavalitsuses koolieelne lastepäevahoid kõigile tasuta, teises saavad toetust vaid vähemjõukad või paljulapselised pered. Erinevalt võib olla korraldatud ka ühistranspordi, spordikeskuste ja puhkealade kasutamine.

Niisugust halduskorraldust nimetatakse kolmetasandiliseks, sest igal tasandil – keskvõimul, regionaalvõimul ja kohalikul võimul – on oma selge pädevus ja ülesanded poliitika teostamiseks. Regionaalvõim ei ole siin pelgalt keskvalitsuse seisukohtade elluviivaja, vaid kujundab iseseisvalt oma poliitikat.

SKEEM: Eesti kui näide kahetasandilisest haldussüsteemist (vana õpik, lk 105; vead parandada!)

Tabel Keskvalitsuse eraldised kohaliku omavalitsuse eelarvetesse Euroopa riikides Allikas: Gallagher, p. 167)

100

Kohalike ja regionaalmaksude osakaal kogu maksulaekumises erinevates administratiivse ülesehitusega maades 4.7.

Tugev kohalik valitsus Nõrk kohalik valitsus

Föderaalne Saksamaa (31%) Austria (22%)

Šveits (40%)

Unitaarne Taani (30%) Belgia (5%)

Soome (24%) Britannia (9%)

Norra (20%) Prantsusmaa (9%)

Rootsi (32%) Iirimaa (4%)

Itaalia (3%)

Madalmaad ((10%)

Portugal (4%)

Kohaliku valitsemise arengusuunad

Vastutuse jaotus valitsemistasandite vahel on jätkuvalt keskne probleem enamikus riikides. Tänapäeval on sellele küsimusele lisandunud aga uudseid lahendusi ja mõõtmeid. Nii kujuneb üha iseloomulikumaks suundumus võrgustikukoostöö poole. Ranget hierarhilist pädevuse jaotust võimutasandite vahel ja nende eraldiseisvat tegutsemist enam ei propageerita. Traditsioonilised järelevalvesuhted on asendumas koostöösuhetega, mille üheks vormiks on mitmesuguste komiteede ja nõukodade loomine, selleks et arutada ministeeriumide ja regioonide koostööd.

Tihti ei suuda üks omavalitsus hankida vahendeid kõigi vajaduste või plaanide täitmiseks, mis õhutab neid otsima partnereid teiste omavalitsuste näol. Ettevõtmiste kaasfinantseerimine mitme omavalitsuse poolt või ühine projektirahade taotlemine Euroopa Liidu fondidest muutub üha levinumaks praktikaks.

Regionaalarengu tähtsustamine eurointegratsiooni kontekstis ongi teine põhiline arengusuundumus. Maastrichti lepinguga loodi Regioonide komitee, mille moodustavad 344 omavalitsuste ja regioonide esindajat kõigist Euroopa Liidu liikmesmaadest. Eestist on Regioonide komitees seitse inimest, kelle valivad Linnade liit, Omavalitsusliitude ühendus ja Maaomavalitsuste liit valla/linna volikogude liikmete hulgast. Regioonide komitee on oluline koht kogemuse omandamiseks, aga ka piirkondlike huvide kooskõlastamiseks ja läbisurumiseks Brüsselis.

Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit peavad oluliseks ka kohaliku demokraatia edendamist. Näiteks sätestab Euroopa Omavalitsuse Harta, millega ka Eesti on ühinenud, kohustuse kaasata kohalik elanikkond neid puudutavate otsuste väljatöötamisse ning mitte reglementeerida kohalikku elu liigselt keskvalitsuse poolt. Sarnast ideed rõhutab ka Euroopa Liidu lähimuspõhimõte, mis nõuab, et poliitilised probleemid lahendataks inimesele võimalikult lähedal (st kohalikul tasandil).

KIIL:

Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast Katkend Alexis de Tocqueville’i raamatust „Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” (lk 71–72)

101

Peetagu keskvõimu nii valgustatuks ja targaks kui tahes – üksinda ei suuda ta ilmaski hõlmata suure rahva elu kõiki üksikasju. Niisugune ülesanne pole talle jõukohane, sest see läheb üle inimvõimete piiri. Kui valitsus tahab üksnes omal käel luua ja toimima panna tohutul hulgal ja äärmiselt mitmekesiseid võimkondi, siis üks kahest: ta kas lepib väga kesiste tulemustega või pillab oma energia lootusetu ürituse peale.

Tõsi, tsentraliseeritud võimuaparaat suudab suruda inimeste välise käitumise üsna ühetaolistesse mallidesse, mida hakatakse armastama nende enda pärast, täitsa sõltumata asjadest, mille nimel tegutsetakse. … Tsentralisatsiooni abil on lihtne allutada igapäevane asjaajamine kindlale rutiinile, kavalalt korraldada politseitegevuse kõiki üksikasju, maha suruda väiksemad rahutused ja pisikuritegusid ära hoida, säilitada ühiskonnas status quo, mis pole tegelikult ei allakäik ega progress, viia kogu sotsiaalne keham unise administreerimise seisundisse, mida administraatorid ise tavaliselt nimetavad seaduse ja korra kindlustamiseks. Ühesõnaga, niisuguse süsteemi tugevaim külg on vältimine, mitte tegutsemine. Kui tekib vajadus ühiskonda sügavalt mõjutada või tema edasiliikumist oluliselt kiirendada, siis ütleb administratiivpersonali jõud üles. Ja niipea kui rakendatavad meetmed nõuavad üksikisiku kaasabi, ilmneb kogu selle masinavärgi hämmastav nõrkus. Ta osutub korrapealt täiesti võimetuks. Vahel juhtub, et tsentraliseeritud süsteem kutsub meelt heites kodanikke appi ja ütleb neile: „Teie tehke nüüd seda, mida mina tahan, parajasti niipalju, kui mina tahan, ja täpselt nii, nagu mina tahan. Teie tegelge üksikasjadega, püüdmata juhtida tervikut. Töötage kinnisilmi ja pärast hinnake mind saavutatud tulemuste põhjal.” Kui te niisuguseid tingimusi seate, ei hakka ükski inimene teid vabal tahtel abistama. Inimlik tahe peab toimima vabalt, sellega peab kaasnema vastutus tehtu eest. Inimene on kord juba nii loodud, et ta pigem seisab paigal, kui kõmbib sunniviisil mingi arusaamatu eesmärgi poole.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Eestis on korduvalt räägitud omavalitsusüksuste ja maavalitsuste arvu vähendamisest haldusreformi käigus. Milliseid argumente ühendamise poolt oskaksite tuua? Millised on väikese omavalitsuse eelised ja puudused elaniku jaoks? Riigi jaoks?

2. Uurige peatüki juures toodud joonistest ja tabelitest omavalitsuse tulude kujunemist. Millega Eesti teistele sarnaneb, mille poolest eristub?

3. Lugege läbi katkend prantsuse poliitiku ja ajaloolase Alexis de Tocqueville’i raamatust, mis ilmus aastal 1835. Milline on Teie arvates autori sõnum 21. sajandi demokraatlikule ühiskonnale?

102

4.8. Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus Euroopa Liit on maailmas ainulaadne rahvusvahelise koostöö vorm. Esimest korda ajaloos on riigid loobunud osaliselt oma suveräänsest otsustusõigusest ning kandnud selle rahvusriigist kõrgemale riigiülesele tasandile. See tähendab, et teatud valdkondades langetatakse riigi arengut määravad otsused omavahelise koostöö põhimõtteid järgides.

Kas riikide liit või liitriik?

Ülesehituse poolest on Euroopa Liidul nii valitsusvahelisele kui riigiülesele koostööle iseloomulikud jooned. Valitsusvahelise koostöö korral säilitab iga liikmesriik oma iseseisvuse, riigiülene koostöö eeldab, et ühenduse liige loovutab osa iseseisvast otsustusõigusest ühisstruktuuridele. Kõige autoriteetsem EL-i institutsioon – seadusandlik Ministrite Nõukogu – tegutseb nagu rahvusvaheline organisatsioon. Teine mõjukas struktuur – täidesaatev Euroopa Komisjon – kujutab endast riigiülest üksust. Riigiülene koostöö on enamkontsentreeritud majanduskoostööle, Riigiõleste küsimuste lahendamisel on Euroopa Liidu institutsioonidel seaduste loomisel ja elluviimisel kandev roll.

Valitsustevaheline koostöö leiab aset peamiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas ning koostöös justiits- ja siseasjades. See tähendab, et nendes poliitikavaldkondades langetatakse otsused riikide valitsuste vaheliste läbirääkimiste tulemusel ning Euroopa Liidu institutsioonidel on väheolulised

Euroopa Liit omab kõiki riigile omaseid valitsemisinstitutsioone– esinduskogu (parlamenti), seadusandlikku kogu, täidesaatvat võimu, kohut ja sõltumatut keskpanka. See annab alust väidetele, et EL polegi enam rahvusvaheline organisatsioon, vaid suur föderatiivriik. Siiski erinevad Euroopa Liidu valitsemisinstitutsioonide ülesanded riigile omaste struktuuride funktsioonidest. Nii näiteks võtab Euroopa Liidu seadusi vastu mitte parlament nagu rahvusriikides, vaid Ministrite Nõukogu. Lisaks pole ühendust moodustavate riikide valitsemisinstitutsioonid kuhugi kadunud. Keegi ei räägi Taani parlamendi või Saksamaa liiduvalitsuse likvideerimisest. Pigem on Euroopa Liitu kuulumise tõttu on nende tööpõld isegi laienenud. Nüüd peavad rahvusparlamendid esindama oma kodanikkonna huve mitte üksnes siseriiklikus poliitikas, vaid ka Euroopa asjades.

Ministrite Nõukogu

Ministrite Nõukogu kannab seadusandlikku funktsiooni, kuigi viimasel ajal saab üha enam õigusi seadusloomes kaasa rääkida ka Euroopa Parlament.

Ministrite Nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister. Seega on Nõukogu 25-liikmeline. Nõukogu koosseis muutub olenevalt sellest, missugust küsimust arutatakse. Kui küsimuse all on põllumajanduspoliitika, koosneb Ministrite Nõukogu põllumajandusministritest, kui aga tööturuga seonduv, siis töö- ja sotsiaalministritest. Teistest tähtsamaks peetakse välisministrite koosseisu, sest lisaks välispoliitikale arutavad nad ka EL-i sisepoliitikat, näiteks liidulepingute muutmist.

Oluline roll EL-i valitsemises on täita Ministrite Nõukogu eesistuja institutsioonil. Ministrite Nõukogu eesistuja koht kohustab eesistujariigi esindajaid juhtima kõiki Ministrite Nõukogu istungeid. Eesistujariik vahetub iga poole aasta tagant. Selle poole aasta jooksul on tal kanda suurem vastutus, aga samas ka suuremad võimalused oma huvide esiletoomiseks. Eesistujamaa esitab enne oma valitsemisaja algust Euroopa Parlamendile teemad, mille käsitlemist ta peab järgneva kuue kuu vältel vajalikuks. Samuti valmistab eesistujariik ette Ministrite Nõukogu istungite päevakorra.

Otsuseid võtab Ministrite Nõukogu vastu hääletamise teel. Omapärane on see, et ministritel pole hääli võrdselt, vaid vastavalt oma riigi rahvaarvule. Suurematel riikidel, nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia, on rohkem hääli – 29, väiksematel riikidel vähem. Eesti ministril on näiteks vaid neli häält. Sama palju on Luksemburgil, Küprosel, Sloveenial ja Lätil. Kokku on Ministrite Nõukogus 321 häält. Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on antud vähemalt 258 häält, mis on antud nõukogu liikmete enamuse poolt. Sellisel juhul on tegemist nn kvalifitseeritud häälteenamusega.

103

Juhul kui kaalul on mõne riigi elulised huvid, peavad poolt hääletama kõik nõukogu liikmed. Kuna üheski dokumendis pole määratletud, mida võib pidada eluliseks huviks, saab iga riik blokeerida otsuse vastuvõtmise, nõudes ühehäälsuse põhimõtte rakendamist (näiteks maksupoliitilised küsimused). Praktikas juhtub seda siiski üpris harva. Ühe hiljutise näitena võib tuua nn hullu lehma taudi 1998. aastal, mille tõttu Ministrite Nõukogu otsustas keelustada Briti loomaliha impordi kontinendile. Siis blokeeris Briti minister oma vetoga nõukogu töö mitmeks nädalaks. Ühehäälsuse nõuet kasutatakse valitsusvahelise koostöö puhul.

Ministrite Nõukogu otsused formuleeritakse õigusaktidena, mille kohustuslikkuse aste on erinev. Kõige rangem on määrus, mis kuulub kogu mahus täitmisele kõigi liikmesriikide poolt. EL-i määrus sarnaneb ühe riigi parlamendi poolt vastu võetavale seadusele, st see on kohustuslik täitmiseks ja ülimuslik teiste õigusaktide suhtes. Direktiiv kuulub samuti täitmisele, kuid liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas ta tagab direktiivis sätestatud nõude. Näiteks peab liikmesriik kohandama oma seadusi niimoodi, et oleks tagatud naiste ja meeste võrdsed õigused vastavalt EL-i direktiivile. Otsus ja arvamusavaldus adresseeritakse ühele konkreetsele riigile, ettevõttele või eraisikule. Otsuse täitmine on kohustuslik, arvamus kannab ainult soovituslikku iseloomu.

Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjoni võib tinglikult pidada EL-i valitsuseks. Erinevalt Ministrite Nõukogust on see alaliselt tegutsev organ, mis asub Brüsselis. Komisjon koosneb 25 liikmest ehk volinikust, kelle kandidatuurid nimetatakse liikmesriikide valitsuste poolt ja hääletatakse ametisse Europarlamendi poolt. Volinik peab oma tegevuses lähtuma Euroopa Liidu, mitte oma koduriigi huvidest. Näiteks ei tohi Siim Kallas Euroopa Komisjoni volinikuna kuidagi Eestile soodsamaid tingimusi luua või Eestit mõnel muul moel eelistada.

Iga volinik vastutab kindla poliitikavaldkonna eest, nagu välissuhted, põllumajandus, sotsiaalküsimused, energia, transport jne. Komisjoni juhib president, alates 2004 aastast on selleks hispaanlane Jose Manuel Barroso.

Kuna tegu on EL-i täitevvõimuga, kes vastutab ühenduse tõhusa toimimise eest, siis vajavad volinikud arvukat bürokraatiat. Komisjoni tähtsamateks allüksusteks on 26 peadirektoraati, mida võib võrrelda ministeeriumidega. Euroopa Komisjoni käsutuses on umbes 17 000 alalist töötajat, kellest viiendiku moodustavad tõlgid. Kuigi tavaliselt kasutatakse töökeeltena inglise, prantsuse ja saksa keelt, tuleb iga EL-i dokument (või ka nõupidamine) tõlkida kõikidesse liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Töökohad EL-i administratsioonis täidetakse avaliku konkursi korras, kus võivad osaleda kõigi liikmesriikide kodanikud.

Euroopa Komisjon täidab mitmeid ülesandeid:

• teeb ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta, algatab seaduseelnõusid ja valmistab ette Ministrite Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu (riigipeade kogu) istungid,

• jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt. Olles avastanud rikkumise, võib komisjon liikmesriigilt nõuda trahvi (nt suhkrutrahvi nõue Eestile) või ka pöörduda Euroopa Kohtu poole,

• seisab EL-i õigusnormide rakendamise eest,

• esindab EL-i rahvusvahelistes organisatsioonides (nt Maailma Kaubandusorganisatsioonis),

• haldab EL-i eelarvet.

Euroopa Parlament

Euroopa Parlament on liikmesriikide valijaskonna esindusassamblee, mis on EL-i arengu käigus teinud läbi olulisi muutusi. Näiteks hakati otseseid valimisi sinna korraldama alles alates 1979. aastast; pärast EL järjekordset laienemist 2004 aastal on parlament suurenenud 732 saadikuni.

Aja jooksul on tugevnenud ka europarlamendi roll. Kui ühenduse algaastatel puudus parlamendiaruteludel otsene mõju ühenduse seadusandlusele, siis täna kasutab europarlament mitmetes küsimustes vetoõigust.

104

See tähendab, et parlament võib õigusakti eelnõu tagasi lükata. Parlamendil on oluline roll ka Euroopa Komisjoni kujundamisel, kuna Euroopa Komisjoni koosseis vajab Euroopa parlamendi heakskiitu. Kui parlament ei ole rahul komisjoni tööga, võib ta komisjonile umbusaldust avaldada ning sellega komisjoni laiali saata.

Europarlament valitakse iga viie aasta järel liikmesriikide kodanike poolt otsestel valimistel.

Saadikumandaadid jagatakse riikide vahel vastavalt nende rahvaarvule. Näiteks Saksamaalt valitakse 99 saadikut, Soomest 13, Eestist 6. Igaüks, kel on mõne EL-i liikmesmaa kodakondsus, võib hääletada ja seada üles oma kandidatuuri. Seejuures ei pea ta seda tegema ilmtingimata oma riigis. Näiteks Prantsuse kodanik, kes õpib Oxfordis, võib hääletada Inglismaal ning kandideerida Belgia sotsialistliku partei nimekirjas.

Parlamendis koonduvad saadikud mitte riikide, vaid ideoloogiafraktsioonide kaupa. Nii ei räägita europarlamendi puhul näiteks mitte Kreeka või Prantsusmaa saadikutest, vaid rohelistest, konservatiividest ja sotsialistidest.

Sektordiagramm: Kohtade jaotus Euroopa Parlamendi 2004. aasta valimiste tulemusel fraktsioonide kaupa; Tekstis või joonisel näidata, kes eestlastest millise erakonna liikmena kuhugi kuulub

Seadusandliku võimu jagunemine

Europarlamendil puudub seadusandlik võim selle klassikalises tähenduses. Seadusandlik funktsioon on jagatud parlamendi ja Ministrite Nõukogu vahel. Sõltuvalt menetluses olevast probleemist võib parlament mängida mitmesuguseid rolle.

A. Otsuste vastuvõtmiseks on vajalik parlamendi nõusolek. Sellisteks on näiteks uute liikmete vastuvõtt, muudatused europarlamendi valimiste korraldamises, Euroopa kodakondsusega ning Euroopa Keskpangaga seonduv.

B. Olemasolevate liidulepingute muutmise, uute algatamise või ratifitseerimise osas pole europarlamendil üldse sõnaõigust. Näiteks Maastrichti leping ratifitseeriti liikmesriikide parlamentides, mitte aga europarlamendis. Europarlament ei saa osaleda ka välis- ning julgeolekupoliitika küsimuste arutamisel.

C. Mitmetes valdkondades on nõutav parlamendi ja Ministrite Nõukogu koostöö. Siia kuuluvad transpordi, keskkonna, arenguabi, tööohutuse, regionaalse arengu ja sotsiaalpoliitika küsimused. Kahe institutsiooni koostöö tähendab, et otsuseprojekt läbib kummaski kogus kaks lugemist. Siiski tuleb tõdeda, et peale jääb reeglina Ministrite Nõukogu seisukoht.

D. Mõnedes tundlikes küsimustes, nagu siseturg ja tarbijakaitse, diplomite vastastikune tunnustamine, kultuuri ja tehnoloogia küsimused, on nõutav nii Ministrite Nõukogu kui ka europarlamendi toetus. Seda protseduuri nimetatakse kaasotsustamismenetluseks. Sel juhul saab rääkida europarlamendi reaalsest vetovõimust, sest kui parlament ei nõustu Ministrite Nõukogus vastu võetud eelnõuga, jääb vastav õigusakt vastu võtmata.

SKEEM: otsuste vastuvõtmise EL-s (vana õpik, P.Palk. lk.131)

Euroopa Kohus

Euroopa Kohus jääb EL-i integratsiooniprotsessis tihti tagaplaanile ja näib teiste institutsioonide kõrval vähetähtis, kuid tegelikkuses on just kohus paljudel juhtudel EL-i integratsiooni mootoriks. Nimelt on Euroopa Kohtul ainuõigus EL-i aluslepingute ja sellest tuleneva seadusandluse tõlgendamiseks. See tähendab, et Euroopa Kohtu seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik.

105

Ühest küljest seisab Euroopa Kohus kodanike ja ettevõtete huvide eest. Igal EL-i kodanikul on õigus paluda kohtult abi, sundimaks oma riigi valitsust täitma juriidilisi kohustusi, mis tulenevad EL-i seadusandlusest. Teisest küljest valvab kohus selle järele, et ühenduse ühised huvid oleksid arvestatud. Enamjaolt saavadki kohtuasjad alguse Euroopa Komisjonilt.

Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL-i õigusnormide vahel tekib vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi seadust. Euroopa Liidu õigusakt on ülimuslik rahvusliku seaduse suhtes.

Euroopa Kohtusse kuulub pärast laienemist 25 kohtunikku, igast liikmesriigist üks. Kohtunikud nimetatakse iga maa valitsuse poolt 6-aastaseks tähtajaks, kuid nad annavad vande, tõotades lahendada kohtuasju sõltumatult oma riigi valitsusest.

Eurointegratsiooni süvenedes on lisandunud üha uusi õiguse valdkondi, kus Euroopa kohus menetlusi korraldab. Täna pole kohtuasjad seotud ainult majandusküsimuste, konkurentsi ja ühisturu toimimisega. Sageli käsitletakse ka tööõiguse, sotsiaalõiguse, sugupoolte võrdõiguslikkuse ning haridussertifikaatide tunnustamisega seotud kaasusi. Vaid kriminaalõigus on jäänud selleks alaks, kus rahvusriiklikud seadused on ainupädevad ning EL-i õiguse ülimuslikkuse printsiipi ei kohaldata.

Foto: Eestlased, kes töötavad EL-i institutsioonides (volinik S.Kallas, parlamendisaadikud, kohtunik U. Lõhmus)- paigutada vastava institutsiooni teksti juurde).

Küsimusi ja ülesandeid

1. Korraldage klassis rollimäng, kus esindatud oleksid Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Ministrite Nõukogu ning Euroopa Kohus. Võtke arutlusele mõni Euroopa Liidu päevakohane teema. Ideid leiate veebilehelt http://europa.eu.int või www.euractive.com nng püüdke võrrelda erinevate institutsioonide rolli ja nende seisukohti. Milline institutsioonidest on kõige mõjukam? Miks?

2. Mille poolest erineb riigi valitsemissüsteem riigiülesest valitsemissüsteemist? Mis on kummagi süsteemi tugevused ja nõrkused Euroopa Liidu toimimist silmas pidades.

3. Europarlamendi valimistest võtab keskmiselt osa 55–60 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, mis jääb alla osalusele rahvusparlamentide ja kohalike volikogude valimistel (vt. juuresolevat tulpdiagrammi). Kas Europarlament peaks selliste näitajate pärast mures olema?

Tulpdiagramm: Osalus kohalikel, parlamendi ja Europarlamendi valimistel, ca. 5-7 meile tähendust omavat riiki (Eesti, Läti, Soome, Taani, Saksamaa,…)

106

5. Majandus ja poliitika 5.1. Riigi majandusressursid Ühiskonnas toimuvad protsesse mõjutab sageli majandusareng. Majanduse keskseks küsimuseks on püüd rahuldada ühiskonna soove ja vajadusi. Paraku on inimeste soovid piiramatud, ressursside hulk, mille abil soove rahuldada, aga on piiratud. Seetõttu ei ole inimesel kunagi võimalik saada kõike, mida ta tahab. Nii on pea igaüks kogenud, millised piirangud seab tarbimisele raha- või ajapuudus. Samamoodi võib kaupade ja teenuste tootmist piirata vajalike seadmete, haritud spetsialistide või koguni puhta vee nappus. Ka avalikkuses palju tähelepanu pälvivad vaidlused riigieelarve ümber on tingitud ressursside nappusest. Riigieelarves ei ole kunagi piisavalt palju raha, et maksta pensione ja lastetoetusi ning pidada üleval sõjaväge nii, et kõik, kellele toetus on määratud, ka selle suurusega rahule jääksid. Seega on majanduse keskne küsimus: kuidas rahuldada inimeste soove ja vajadusi piiratud ressursside tingimustes. Kõigil riikidel maailmas tuleb otsustada, mida toota, kuidas toota ning kellele toota nii, et ühiskond saavutaks maksimaalse heaolutaseme.

Tootmistegurid

Majanduslike ressursside kogumit, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks, nimetatakse tootmisteguriteks. Ressursside paremaks juhtimiseks liigitatakse need omadustelt ja käitumiselt sarnastesse gruppidesse.

Kõige üldisemalt jagunevad tootmistegurid kolmeks.

Looduslikud ressursid, nagu maa, mets, maavarad, aga ka kliima, mida tähistatakse mõistega maa.

Kõik inimestega seotud ressursid, nagu rahva arv, haridustase ja kogemused, moodustavad ressursi, mida tähistatakse mõistega tööjõud. Tehnoloogia arenedes ja oskustööjõu tähtsuse tõustes on maailmas üha enam hakatud tööjõu asemel rääkima inimkapitalist. See tähendab, et majanduse arengus ei ole määrav tööjõu hulk, vaid pigem selle kvaliteet. Haridusse investeerides on võimalik inimkapitali väärtust tõsta ning ressursse tõhusamalt rakendada.

Tootmises vaja minevaid masinaid, seadmeid, tehaseid jms, mida kasutatakse teiste toodete tootmiseks, tähistatakse mõistega kapital. Kapital omakorda jaguneb reaalkapitaliks ja finantskapitaliks. Viimane kujutab endast peamiselt rahalisi vahendeid, olgu siis sularaha, arveldusarveid või väärtpabereid.

Majandusteadlased toovad tihti välja ka neljanda ressursi – ettevõtlikkuse, mille all mõistetakse inimeste valmisolekut riskida nii uute tootmisviiside kasutuselevõtmisel kui uute toodete arendamisel. Ettevõtlikkus on siiski pigem üks osa inimkapitalist, kuna see on tihedalt seotud ühiskonna väärtushinnangute ja traditsioonidega.

Tootmistegurite liigid

INIMKAPITAL MAA • Loodusressursid

• Kliima

• Maa

KAPITAL

• Reaalkapital

• Finantskapital TÖÖJÕUD ETTEVÕTLIKKUS

TOOTMISTEGURID

107

Alternatiivkulu

Ressursside nappuse tingimuses tuleb pidevalt langetada otsuseid, kuidas ja mida toota või tarbida. Üldjuhul ei ole võimalik ühe toote valmistamisel või tarbimisel kasutatud ressursse kasutada samal ajal teise toote tootmiseks või tarbimiseks. Näiteks pole võimalik ühel ja samal ajal õppida matemaatika kontrolltööks ning minna kinno või diskole. Niisamuti ei saa CD ostmiseks kulunud raha eest enam osta raamatut. Seega – valides ühe toote tootmise või tarbimise, tuleb loobuda teisest. Sellist loobumist kutsutakse majanduses vastavalt tarbimise või tootmise alternatiivkuluks.

Ressursside efektiivne kasutamine

Majandussüsteemi eesmärgiks ühiskonnas on saavutada nii tarbija kui tootja maksimaalne heaolu – mida paremini inimene elab, mida enam on rahuldatud tema soovid ja vajadused, seda paremini ta ennast tunneb ja seda kõrgem on tema elukvaliteet. Ühiskonna heaolu maksimeerimiseks tuleks ressursid suunata sinna, kus alternatiivkulu on väiksem. Mida enam ressurssi raisatakse, seda kulukam ja ebaefektiivsem on tootmisprotsess ning seda rohkem vajadusi jääb rahuldamata. Seetõttu on oluline ressursside kasutamise efektiivsus. Kui näiteks ühes firmas ehitab maja kuus kuud kümmet töölist, aga teisel firmal kulub samasuguse maja püstitamiseks kaheksa kuud viieteistkümne töölise aega, siis võib öelda, et esimene firma on efektiivsem. Efektiivsust hinnatakse ühe toote kohta tehtava ressursikulu põhjal, või vastupidiselt: kui palju toodangut saab toota sama ressurssikulu korral. Niisiis on efektiivsus majanduses suhteline mõiste. Teoreetiliselt on aga ühiskonnas saavutatav olukord, kus ressursse ei ole võimalik ümber paigutada nii, et saaks veelgi odavamalt toota. Sellisel juhul räägitakse ühiskonna optimumist või ressursside optimaalsest paigutamisest. Reaalses majanduses on sellise olukorrani raske jõuda, kuid areng kulgeb pidevalt selle optimumi suunas.

Milliseid ressursse ja milliste toodete tootmisele ikkagi suunata? Ideaaljuhul, vaba turumajanduse tingimustes, otsustab just turg (ehk siis nõudlus ja pakkumine või tarbija ja tootja) valiku erinevate toodangukombinatsioonide vahel. Iga tarbija püüab maksimaalse kasulikkuse poole, st ostab tooteid ja teenuseid, mille hind on talle vastuvõetav ja mis rahuldavad tema vajadusi kõige paremini. Tarbija analüüsib, millist kasu ta kauba tarbimisest saab või mida kaotab, kui kulutab oma ressurssi mõne teise kauba tarbimiseks. Tarbija ostud annavad tootjale infot tarbija soovide ja eelistuste kohta. Tootja omakorda otsustab tootmiskulude põhjal, millist toodet tarbijale pakkuda, nii et too saaks toote tarbimisest maksimaalse kasu. Seega määravadki just tarbimise ja tootmise omavaheline kohandumine, mida toota ja kuhu oleks otstarbekam ressurss paigutada. Turumajanduses kujuneb tasakaal, kus tarbijad maksimeerivad oma kasumlikkuse, rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel, arvestades oma võimalusi, ja tootjad optimeerivad oma tootmisprotsessi, kasutades ressursse võimalikult efektiivselt.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Milles seisneb majanduse põhiprobleem?

2. Milliseid soovid ja vajadused on Teil jäänud rahuldamata ressursside nappuse tõttu?

3. Arutlege, millised alternatiivkulud kaasnevad: a) kooliskäimisega; b) maantee lisakilomeetri ehitamisega; c) põlevkivienergia kasutamisega.

108

5.2. Majanduse koguprodukt ja majandusareng Kuidas ikkagi ühiskond saab hinnata, kas majandus toimib edukalt ning riigil läheb hästi? Selleks kasutatakse mitmesuguseid näitajaid. Nii räägitakse majanduse kasvust, inflatsioonist, tööpuudusest, ekspordi ning impordi muutustest, vahetuskursi ja finantsturgude stabiilsusest. Järgnevalt lähemalt sellest, mis on nende näitajate taga.

Kuidas mõõta riigis loodud väärtust?

Riigi majandustegevuse hindamiseks kasutatakse rahvamajanduse arvepidamist. See näitajate süsteem võimaldab ühelt poolt tuvastada probleeme majanduses ja teiselt poolt hinnata ka probleemide lahendamiseks kasutatud poliitiliste meetmete tõhusust.

Riigis toodetud kaupade ja teenuste kohta annab infot sisemajanduse koguprodukt (SKP). SKP peegeldab riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt aasta jooksul toodetud kaupade ja -teenuste maksumust. SKP annab niisiis ülevaate, kui palju kaupu ja teenuseid majanduses antud ajaperioodil toodeti. Seejuures võetakse arvesse vaid lõpptarbimisse läinud kaupade ja teenuste maksumus.

Lõpptarbimise all mõistetakse neid kaupu ja teenuseid, mida kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja mida ei kasutata enam ühegi teise toote või teenuse tootmiseks. SKP arvutamisel lähtutakse just lõpptarbimisest ja ei arvestata vahetarbimist. Vahetarbimisena mõistetakse kõiki neid kaupu ja teenuseid, mida kasutatakse teiste toodete või teenuste tootmisel. Näiteks kui lisada SKP arvutustele ühe auto hind, peab arvestama, et see auto hind sisaldab ka kõikide auto toomisel kasutatud autoosade hinda. Nii võis autotehas osta teiselt tehaselt turvavööd, mis sisalduvad nüüd ka auto hinnas. Seega kajastub turvavööde tootmine vahetarbimisena juba auto hinnas. Selleks, et vältida topeltarvestust SKP arvutamisel, kasutatakse enamasti lisandväärtuse põhist arvestust. Lisandväärtus on igas tootmisetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine ehk kauba töötlemisel lisanduv kauba väärtuse kasv. Näiteks leiva lisandväärtus kujuneb järgmiselt.

Leiva lisandväärtuse kujunemine

Leiva tootmise etapp Tehingu väärtus Lisandväärtus

1. Talunik kasvab vilja ja müüb selle viljasalve. 1.50 1.50

2. Viljasalv jahvatab vilja ja müüb selle leivatehasele.

2.- 0.50

3. Leivatehas küpsetab leiva ja müüb selle kauplusele.

4.- 2.-

4. Kauplus müüb leiva tarbijale/majapidamisele. 5.70 1.70

Kokku 13.20 5.70

SKP arvestamisel võetakse arvesse kas siis ainult lõpptarbimine, s.o kui kauplus müüb leiva majapidamisele, või siis lisandväärtus kõigis tootmise etappides.

109

SKP jooksevhindades või püsihindades

Et hinnata majandussituatsiooni riigis, tuleb seda võrrelda eelmiste perioodidega. Paraku on kaupade ja teenuste turuhinnad pidevas muutumises. Seetõttu lähtutakse erinevate perioodide SKP võrdlemisel nominaalse ja reaalse SKP mõistest. Nominaalne SKP ehk SKP jooksvates hindades väljendab toodetud kaupade ja teenuste maksumust antud aastal kehtinud hindades, reaalne SKP ehk SKP püsivhindades seevastu aga muutumatutes baasperioodi hindades. See tähendab, et nominaalne SKP sisaldab ka kõiki turuhinna muutusi, samas kui reaalne SKP keskendub kaupade ja teenuste reaalkasvule, lülitades välja hinnamuutuste mõju kaupade ja teenuste turuhindadele.

SKP riigi rikkuse mõõdupuuna

Reaalse SKP kasvu kasutatakse ka majanduskasvu hinnanguna, kuna see peegeldab pakutud kaupade ja teenuste hulga kasvu, mitte maksumuse kasvu. Nii võib tabelist näha, et kuigi 1999. aasta SKP jooksevhindades kasvas üle 3 miljardi krooni, siis arvestades reaalset majanduse kasvu toimus hoopiski 0,7-protsendiline kahanemine võrreldes 1998. aastaga.

6473,5 76,3

87,497,9

108

0

20

40

60

80

100

120

1997 1998 1999 2000 2001 2002

SKPjooksevhindades (Miljardit krooni)

SKP 2000. a.püsivhindades(Miljardit krooni)

Eesti sisemajanduse koguprodukt jooksevhindades ja püsivhindades 1997– 2002 Allikas: Eesti Statistikaamet

KIIL:

Sisemajanduse koguprodukti kõrval kasutatakse ka rahvamajanduse koguprodukti mõistet. RKP mõõdab kõigi antud riigi residentide (st kodanikest füüsiliste isikute ja riigis registreeritud juriidiliste isikute) poolt toodetud lõpptarbimiseks suunatud kaupade ja teenuste väärtust. RKP lähtub seega residentsuse põhimõttest, SKP aga territoriaalsest jaotusest. RKP puhul arvestatakse ka väljaspool kodumaad tegutsevate kodanike poolt loodud väärtusi ning ei arvestada koduriigis mitteresidentide poolt loodus väärtusi, samal ajal kui SKP arvestab riigis loodud väärtusi vaatamata sellele, kas need on toodetud residentide või mitteresidentide poolt. Seega võtab Eesti sisemajanduse koguprodukt arvesse näiteks välisriikide kodanike Eestis teenitud palgatulu, samal ajal kui arvestamata jääb Eesti kodanike välismaal teenitud tulu. Rahvuslik koguprodukt võtab aga arvesse Eesti kodanike nii kodumaal kui välismaal teenitud tulu, jätab aga arvesse võtma välismaiste kodanike tulu, kuigi see on teenitud Eestis.

110

Reaalse SKP kasv on peamine elatustaseme paranemise allikas. Mida kiiremini kasvab toodetavate kaupade ja teenuste hulk, seda kiiremini suurenevad ka elanike tulud. Kuid ainuüksi teadmisest, et majandus kasvab või kahaneb, on vähe. Selleks et teada saada, kas see kasv on piisav, peab riik end võrdlema muu maailma riikidega. Kuna aga riigid on vägagi erineva suurusega, ei ole mõtet omavahel võrrelda näiteks Saksamaa ja Eesti sisemajanduse kogutoodangut. Seetõttu taandataksegi SKP näitaja inimese kohta – SKP per capita. Alljärgneval joonisel on toodud mõningate riikide SKP inimese kohta nii jooksevhindades kui ostujõu standardi alusel. Ostujõu standardi alusel arvutatud SKP inimese kohta annab riigi heaolule objektiivsema hinnangu, kuna sel juhul on kõrvaldatud hinnatasemete erinevused riikide vahel. Nii näiteks on Norras küll kõige kõrgem SKP inimese kohta jooksvates hindades, kuid kuna Norras on ka väga kõrge hinnatase, siis inimeste tegelik ostujõud ei olegi nii kõrge. Balti riikides on aga vastupidi – SKP jooksvates hindades on suhteliselt madal, aga kuna ka hinnatase on väga madal, siis on inimeste tegelik ostujõud kõrgem.

38380

44660

28710

33120

26880

24080

25590

11790

6780

5490

4300

4190

2110

32159

31510

24190

23810

23510

23110

22990

16050

12330

10010

9190

8810

6100

0 5000 10000 15000 20000 25000 30000 35000 40000 45000 50000

USA

Norra

Rootsi

Jaapan

Soome

Euroopa Liit

Saksamaa

Sloveenia

Ungari

Eesti

Leedu

Läti

Bulgaaria SKP elaniku kohta ostujõu standardi alusel

SKP elaniku kohta jooksevhindades (EUR)

SKP elaniku kohta 2002. aastal Allikas: Eesti Statistikaamet

Millest sisemajanduse koguprodukt koosneb?

Lisaks toodetud kaupadele ja teenuste väärtusele peegeldab SKP ka loodud väärtuste kasutamist. Sellest lähtuvalt võib SKP jagada neljaks osaks.

• Eratarbimine. Suurim osa SKP-st suunatakse meie igapäevastele ostudele ehk kulutatakse tarbekaupadele. Eestis on eratarbimise osakaal SKP-s 56 protsenti. Enamasti püüab riik ülemäärast tarbimist piirata, kuna tarbekaupadel ei ole majanduse arengu seisukohast püsiväärtust, vaid nad rahuldavad meie igapäevaseid vajadusi.

• Investeeringud. Investeeringutena käsitletakse kulutusi tehastele, tootmisliinidele, seadmetele ja muule sarnasele. Investeeringukulutusi tehakse enamasti tootmise arendamiseks. Mida enam ressursse suunatakse investeeringutele, seda suurem on riigi kasvupotentsiaal. Seetõttu püüab riik investeeringuid igati toetada ja soodustada. Eestis on investeeringute osa hetkel 28 protsenti SKP-st.

• Valitsuse lõpptarbimine. Valitsuse kulutused annavad ülevaate sellest, kui suurt osa on riigil majanduses. Valitsuse kulutuste hulka kuuluvad näiteks kulutused haridusele, kaitsekulutused, teedeehitus, ministeeriumide halduskulud. Mida kõrgem on valituse kulutuste osakaal, seda rohkem

111

sekkub riik majandusellu. Eestis on valitsuse lõpptarbimiskulutuste osakaal ligikaudu 20 protsenti SKP-st.

• Puhaseksport. Suur osa riigis toodetud kaupadest suunatakse tarbimisse ka riigist väljapoole, samas tuleb mitmeid kaupu ja teenuseid osta välismaalt sisse. Et võtta arvesse välismajandustegevust, lahutaksegi ekspordist import, ja saadakse puhaseksport, mis lülitakse SKP koosseisu Kui puhaseksport on negatiivne, siis näitab see, et osa SKP-st kasutati väljaspool koduriiki loodud väärtuste tarbimiseks. Nii näiteks on Eestis sisemaine nõudlus 108 protsenti loodud SKP-st, seega 8 protsendi ulatuses rahuldatakse tarbimine importkaupadega.

Ülaltoodud liigitust nimetatakse SKP arvestamiseks tarbimise meetodil, mis võimaldab kindlaks teha, kuidas on loodud SKP-d kasutatud.

SKP arvestus on keeruline ja vaevanõudev protsess ning ülaltoodud mõisted ja terminid olid vaid vähesed SKP arvestusega seonduvatest mõistetest. Lisaks sellele on SKP-l kui majanduse arengu indikaatoril mitmeid puudusi. Nii näiteks ei kajastu SKP-s nn varimajandus ehk siis turuväline mitteametlik majandus näiteks koduperenaiste panus või maksupettustega seotud majandustegevus (näiteks nn „ümbrikupalkade maksmine“). Samuti ei saa SKP-s kajastada vaba aega kui olulist indiviidi heaolu tegurit, sest vabal ajal on iga isiku jaoks personaalne tähendus ja hind Samas esialgsed hinnangud majanduses toimuvale on SKP abil siiski võimalik anda.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Miks ei mõõdeta majanduskasvu nominaalse SKP baasil?

2. Miks võetakse SKP arvestamisel arvesse ainult lõpptarbimine?

3. Lugege läbi tekstikastis toodud tekst RKP kohta. Arutlege, miks kasutatakse SKP kõrval ka RKP mõistet? Mille poolest erineb SKP-l ja RKP põhinev informatsioon?

4. Võrrelge Eesti ja naaberriikide SKP kasvutempot (reaalse SKP muutust eelmise aastaga võrreldes). Andmete leidmisel on abiks Eestis statistikaameti kodulehekülg (www.stat.ee) ja Euroopa Liidu statistikaameti kodulehekülg (http://epp.eurostat.cec.eu.int). Millised meie naaberriigid kasvavad Eestist kiiremini? Aeglasemalt? Milliseid muutusi Eesti inimestele selline areng kaasa toob?

112

5.3. Inflatsioon Majanduskasvu kõrval pälvib ühiskonnas palju tähelepanu ka hindade kasv ehk inflatsioon. Inflatsiooniks nimetatakse riigi keskmise hinnataseme jätkuvat kasvu piisavalt pikal perioodil. Seejuures on oluline, et kasvab just keskmine hinnatase. Inflatsioon ilmneb ka juhul, kui mõnede toodete hinnad alanevad, eeldusel, et teiste toodete hinnad kasvavad kiiremini. Eestis on viimastel aastatel näha just sellist tendentsi – avatud sektoris, s.o nende toodete ja teenuste osas, mis on avatud välismaisele konkurentsile, on hinnad püsinud suhteliselt stabiilsena või isegi alanenud, samal ajal kui nn suletud sektoris, mille hulka loetakse eelkõige teenused, nagu näiteks transporditeenused, bussipiletid, korterite üür, keskküte, on hinnad kasvanud keskmisest kiiremini. Just see ongi Eestis peamiseks inflatsiooni tekitajaks.

Mõnikord kasutatakse hindade muutumisest rääkides ka mõistet deflatsioon. Deflatsioon on riigi keskmise hinnataseme jätkuv langus. Seega on deflatsioon inflatsiooni vastand. Inflatsiooni ja deflatsiooni vahepealseks olukorraks on hinnataseme stabiilsus, mille puhul hinnad ei muutu või on muutumine minimaalne. Euroopa Keskpank peab näiteks hindu stabiilseteks kui hinnaindeks ei kasva üle 2% aastas.

Millega inflatsiooni mõõta?

Inflatsiooni mõõtühikuks on inflatsioonimäär. Inflatsioonimääraks nimetatakse keskmise hinnataseme protsentuaalset muutust võrreldes baasperioodiga (eelmise aasta, kuu või kvartaliga).

Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil. Inflatsioon on seega hinnaindeksi kuine, kvartaalne või aastane muutumine. Eesti statistikaamet kasutab kuut eriliiki hinnaindeksit. Neist olulisemad on järgmised.

Tarbijahinnaindeks (THI) on indeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust.

Tööstustoodangu tootjahinnaindeks (TTHI) on indeks, mis iseloomustab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade muutust, kusjuures hinnad võetakse ilma käibemaksu ja aktsiisita.

Ekspordihinnaindeks (EXHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisseveetavate ehk ekspordikaupade hindade arengut.

Impordihinnaindeks (IHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisse veetavate kaupade ja teenuste hindade arengu.

89,8

47,7

1,33,65,84

2923,1

11,2 8,2 3,3

-20

0

20

40

60

80

100

1993

1994

1995

1996

1997

1998

1999

2000

2001

2002

2003

THI TTHI

EXHI IHI

Tähtsamate hinnaindeksite areng Eestis

Nagu ülaltoodud jooniselt näha, on hinnaindeksite areng olnud üsna ühetaoline. Samas leidub ka erinevusi: näiteks kui ekspordihinnad tõusid 2001. aastal Eestis ligemale kolmandiku, jäid importkaupade hinnad hoopiski samale tasemele ning aastail 2002 ja 2003 importkaubad lausa odavnesid.

113

Ostukorv

Enim kasutatud hinnaindeks on siiski tarbijahinnaindeks, kuna see peegeldab väga suurt gruppi inimesi, s.o tarbijaid puudutavate hindade arengut. THI arvutamise aluseks on indikatiivne ostukorv, mis koosneb teatud erinevate osakaaludega tarbekaupadest ja kajastab keskmist tarbimist. Kuna inimeste tarbimisharjumused ja suhtelised hinnad on riigiti erinevad, on erinev ka ostukorvi koostis. Alljärgnevas tabelis on toodud Eesti, Saksamaa ja Iirimaa ostukorvide koostise võrdlus.

Tarbijahinnaindeksi komponentide osakaalude struktuur (%)

Tarbijahinnaindeksi

Komponent

EESTI

(JAANUAR 2001

SAKSAMAA

1995

IIRIMAA

1996

Toit 27,0 13,1 18,9

Alkohol ja tubakas 7,8 4,2 8,2

Riietus ja jalatsid 6,8 6,9 7,0

Eluase 17,5 27,5 8,4

Majapidamine 5,3 7,1 4,6

Tervishoid 2,4 3,4 1,9

Transport 11,5 13,9 12,1

Side 4,8 2,3 2,1

Vaba aeg 6,8 10,4 11,7

Haridus ja lasteasutused 1,6 0,7 1,7

Söömine väljaspool kodu 3,9 4,6 18,3

Mitmesugused kaubad ja teenused

4,7 6,1 5,2

Kokku 100 100 100 Allikas: Eesti Pank, Rahapoliitiline ülevaade

Inflatsiooni mõju tarbijatele

Inflatsioon mõjutab küll kõigi inimeste tulusid, kuid erinevalt, kuna kõikide toodete hinnad ei tõuse samas ulatuses, samuti ei tarbi kõik samu tooteid.. Näiteks kui kallinevad esmatarbekaubad, siis langeb eelkõige vaesemate inimeste heaolu, kelle sissetulekutest läheb suurem osa esmatarbekaupadele. Kui tõusevad luksuskaupade hinnad, mõjutab see eelkõige rikkamaid elanikkonnakihte. Inimene, kes on pangast laenu võtnud, võidab inflatsioonist, kuna peab inflatsiooni võrra vähem laenu tagasi maksma. Too aga, kellel on suured säästud, kaotab, kuna tema hoiused kaotavad inflatsiooni võrra oma väärtust. Seega võib mõnede majapidamiste heaolu inflatsiooni tulemusena suureneda, samal ajal kui teiste oma väheneb.

Inflatsiooni peamiseks negatiivseks mõjuks on raha väärtuse ehk ostujõu langus. Raha väärtust kajastab kaupade ja teenuste hulk, mida saab rahaühiku eest osta. Inflatsiooni korral ei saa täna 100 krooni eest osta sama palju kaupa kui eelmisel aastal samal ajal. Tuleb siiski meeles pidada, et enamasti tõusevad inflatsiooniga võrdelises tempos ka palgad. Seega langeb inflatsiooni tulemusena küll raha väärtus, kuid inimese ostujõud ei pruugi langeda. Küll aga mõjutab inflatsioon negatiivselt säästusid. Hoides raha kodus sukasääres, väheneb selle raha väärtus inflatsiooni võrra igal aastal. Et seda vältida, võib raha paigutada panka, kus hoiustele makstakse intressi. Kuid ka siis tuleb jälgida, et intress ületakse või oleks vähemalt võrdne inflatsioonimääraga – vastasel korral kaotab raha väärtust ka pangas. Kuigi enamik inimesi arvestab oma igapäevatehingutes sellega, et hinnad tõusevad, ja kohandavad oma tegevust vastavalt sellele, siis

114

pikaajaliste investeerimisotsuste tegemisel, nagu pensionikindlustus või eluasemelaen, tuleks kindlasti väga põhjalikult arvestada ja kaaluda oodatavat inflatsiooni.

Hinnatõusu põhjused

Miks siis hinnad ikkagi kasvavad? Hinnatõusu põhjustavad paljud tegurid ja tihti ei ole ka majandusteadlased hinnatõusu põhjuste suhtes ühel meelel.

Inflatsiooni võib tekitada olukord, kus nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine. Selle tulemusena on inimestel piisavalt raha, et tarbida, kuid ei ole piisavalt selliseid kaupu, mida soovitakse tarbida. Seetõttu hakkavad kaupade hinnad tõusma, mis põhjustabki inflatsiooni. Niisugune olukord tekkib, kui pangad annavad väga lihtsalt laenu. Saadud laenu eest ostetakse kaupu – kortereid, maju, aga ka pesumasinaid või muud sellist, ning tulemuseks ongi hindade kasvu kiirenemine.

Ka tootmiskulude kasv põhjustab inflatsiooni. Näiteks nafta hinna tõus maailmaturul mõjutab bensiini hinda koduturul, see aga omakorda näiteks veoteenuse hinda, mis toob jällegi kaasa inflatsiooni kiirenemise. Samuti võib inflatsiooni tekitada hinnataseme ühtlustumine maailmaturu hindadega, nii nagu see on toimunud Eestis taasiseseisvumisjärgsetel aastatel.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Võrrelge tabelis (vt lk …) toodud ostukorvide koosseisu. Milliseid erinevusi märkate eestlaste, sakslaste ja iirlaste tarbimisharjumustes? Millest võivad need olla tingitud?

2. Kuidas mõjutab inflatsioon Teie igapäevategemisi? Kas Teie tuttavad arvestavad majandamisotsuste langetamisel inflatsiooniga? Tooge näiteid.

3. Uurige Eesti panga ja juhtivate päevalehtede majanduskommentaare. Mis põhjustab inflatsiooni Eestis? Kas olete nende väidetega nõus?

115

5.4. Majandusarengu planeerimine – makromajanduspoliitika MEENUTA Miks peaks riik majandusarengusse sekkuma?

Milliseid makse rakendatakse Eestis?

Majanduspoliitika üldised eesmärgid

Riigi sekkumine majandusse on küsimus, millesse majandusteadus on aegade jooksul suhtunud erinevalt. Nii on ajaloos vahetunud riigi aktiivse sekkumise perioodid vähese sekkumise perioodidega.

Riigi funktsioonid majandusse sekkumisel on mitmekesised. Riik kehtestab seadused või reeglid, mis määravad ettevõtete ja majapidamiste käitumiskeskkonna. Samal ajal toodab riik ka valitud kaupu ja teenuseid, mida ta pakub majapidamistele ja ettevõtetele. Erinevalt ettevõtetest ei ole aga riigi esmane eesmärk teenida nende kaupade ja teenuste müügilt kasumit, vaid tagada kodanike sotsiaalne ja majanduslik heaolu. Riik muudab ka sissetulekute jaotust ühiskonnas, maksustades ühtesid majandussubjekte, kuid samal ajal makstes toetusi teistele. Majanduspoliitika abil suunab riik majanduse kui terviku edenemist, toetades majanduse arengut ja vältides sotsiaalselt ebasoovitavaid nähtusi, alandades tööpuudust ja inflatsiooni.

Majanduspoliitikal on traditsiooniliselt neli peamist eesmärki.

• Kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega.

• Hindade stabiilsus ehk võitlus inflatsiooniga.

• Kõrge ja püsiv majanduskasv.

• Õiglane sissetulekute jaotus.

Iga eesmärgi saavutamiseks tuleb kujundada järjepidev majanduspoliitika. Poliitikutel on võimalik valida mitmete instrumentide vahel, millega majanduse arengut mõjutada. Nende instrumentide rakendamine võib tuua kaasa suuri muutusi majanduses. Traditsiooniliselt on riigil võimalik majanduspoliitilisi eesmärke saavutada rahapoliitikat või fiskaalpoliitikat kasutades. Järgnevalt peatume neil majanduspoliitilistel instrumentidel lähemalt.

Rahapoliitika

Oma raha on paljude riikides üks iseseisvuse tunnuseid. Samuti on raha väärtuse säilitamine üks valitsuse ees seisvatest ülesannetest. Raha väärtuse säilitamise ehk rahalise stabiilsuse tagamisega tegeleb rahapoliitika. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ehk madalat inflatsiooni, mis sisuliselt näitab ka raha ostujõu säilimist. Olles küll üks osa riigi majanduspoliitikast, on rahapoliitika teostamine ülejäänud majanduspoliitikast enamasti institutsionaalselt eraldatud ja tehtud ülesandeks täitevvõimust (valitsusest) sõltumatule keskpangale. Riigi keskpanga majanduspoliitiline ülesanne on seega madala inflatsioonitaseme hoidmine.

Kuidas keskpank seda eesmärki ellu viib? Traditsioonilise rahapoliitika puhul reguleerib keskpank enamasti kas raha pakkumist, seega käibeloleva raha hulka, või raha hinda ehk intresse. Raha pakkumise ehk ringluses oleva rahahulga vähendamise tulemusena majapidamiste käsutuses oleva raha hulk väheneb. Selle tulemusena võib oodata hindade kasvutempo alanemist Raha pakkumise suurendamine parandab inimeste ja ettevõtete ligipääsu rahale ning seetõttu toob kaasa suurema inflatsiooniohu.

Lisaks raha väärtuse säilitamisele on rahapoliitikal ka teine eesmärk – soodustada riigi majanduse kasvu. Keskpangal on võimalik raha pakkumise muutuste kaudu mõjutada intresse. Intresside tase määrab omakorda tehtavate investeeringute mahu. Kui intressid on madalad, võtavad ettevõtted meelsasti laenu, et oma tegevust laiendada ja majanduse areng hoogustub. Vastupidisel juhul, kui intressid on kõrged, muutub kapital ettevõtetele liialt kalliks, nad loobuvad investeerimisest ning majanduse arengutempo aeglustub.

116

Seega tuleb keskpangal tihti lahendada dilemma – kas piirata inflatsiooni ning leppida majanduse madalama kasvutempoga või soodustades majanduse kiiremat arengut kõrgema hindade kasvutempoga leppides. Et seda dilemmat vältida, on paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis, viidud sisse keskpanga majanduspoliitiliste eesmärkide hierarhia. Nii näiteks seab Euroopa Keskpanga põhikiri esikohale hindade stabiilsuse ning alles siis, kui see on tagatud, võib Euroopa Keskpank aidata kaasa majanduse arendamisele.

Eesti rahapoliitika

Eesti rahapoliitika baseerub valuutakomitee süsteemil. Valuutakomitee süsteemi iseloomustab kolm tunnust.

• Fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes. Eesti kroon on alates 1992. aastast olnud fikseeritud Saksa marga suhtes kursiga 1 Saksa mark = 8 krooni. Alates 1999. aastast, kui Saksa marga kurss fikseeriti euro suhtes, on Eesti krooni kurss fikseeritud euroga: 1 euro = 15,64664 Eesti krooni.

• Kogu Eesti Panga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud kulla- ja välisvaluutareservidega. See tähendab, et kogu käibelolev Eesti kroonide hulk on tagatud välisvaluutaga.

• Valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev- kui ka kapitalikonto tehinguteks, st et Eesti krooni on võimalik vabalt vahetada igal ajahetkel välisvaluuta vastu.

Foto: Rahareformi komitee liikmed 1992.aastal (Tiit Vähi, Siim Kallas, Robert Jalakas või Ardo Hansson

Valuutakomitee on rahasüsteem, kus riigi keskpangal on väga piiratud võimalused teostada rahapoliitikat. Valuutakomitee tähendab, et Eesti Pank ei saa ulatuslikult muuta raha pakkumist, kuna raha hulga majanduses määrab välisvaluutareserv. Ka intresse ei ole Eesti Pangal võimalik muuta, sest fikseeritud vahetuskursi säilitamiseks tuleb lähtuda Saksamaa keskpanga, alates 1999. aasast aga juba Euroopa Keskpanga rahapoliitikast, mis määrab ka Eesti intresside taseme. Seega jääb Eestis riigi peamiseks majanduspoliitiliseks vahendiks fiskaalpoliitika.

Fiskaalpoliitika

Kui rahapoliitika on suunatud ennekõike hindade stabiilsusele, siis fiskaalpoliitikaga püüab riik toetada majanduse arengut ning vähendada tööpuudust. Fiskaalpoliitika peamisteks vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud. Üldine maksukoormuse alandamine soodustab tarbimist, kuna jätab majapidamistele ja ettevõtetele rohkem ressursse. Tarbimise kasv omakorda elavdab majanduse arengut. Maksude tõstmine piirab tarbimist, kuna majandussubjektid peavad suurema osa oma sissetulekutest loovutama riigile. Seetõttu pidurdab maksude tõstmine üldjuhul majanduse arengutempot.

Maksud riigi majanduses

Maksude osatähtsust riigi majanduselus näitab maksukoormus, mida väljendatakse riiklike maksude suhtena SKP-sse. Maksukoormust ei saa aga siiski vaadata lahus riigi funktsioonidest. On selge, et mida rohkem funktsioone on riik võtnud kanda, seda kõrgemad peavad olema maksud. Näiteks Skandinaavia riikides on maksukoormus märkimisväärselt kõrgem kui Lõuna-Euroopas. Samas pakutakse Põhjamaades riigi poolt avalikke teenuseid, näiteks tasuta haridust ning meditsiiniabi, oluliselt suuremal määral.

Maksukoormus on riigiti väga erinev. Praegu on Eesti maksukoormus enamiku Euroopa Liidu riikidega võrreldes madal – 2001. aastal vaid 33,2 protsenti SKP-st. Euroopa Liidu liikmesriikidest oli samal aastal maksukoormus väiksem vaid Iirimaal – 32,9 protsenti SKP-st. Euroopa Liiduga ühinemisel tõusevad küll mõnevõrra kaudsed maksud – kütuseaktsiis ja tubakaaktsiis, kuid seoses plaanitava üksikisiku tulumaksu vähendamisega üldine maksukoormus Eestis lähiajal pigem alaneb.

117

0102030405060

Rootsi

Taan

i

Belgia

Soome

Prantsu

smaa

Austria

Itaali

a

Saksa

maa

EL kes

kmine

Luks

embu

rg

Portug

al

Hollan

d

Kreeka

Suurbr

itann

ia

Hispaa

niaIiri

maa

% S

KP-

st

1980 2001

Euroopa Liidu liikmesriikide maksukoormused Allikas: Eurostat, Euroopa Komisjon

Lisaks üldisele maksukoormusele saab majandusarengut mõjutada ka maksude struktuuri muutes, sest erinevate maksude mõju majandusele on samuti erinev. Nii mõjutavad tarbimiselt võetavad maksud, nagu käibemaks, rohkem vaesemaid elanikke, kes tarbivad valdava osa oma sissetulekust. Rikkamad inimesed säästavad suure osa oma rahast ning seetõttu avaldavad neile mõju pigem kapitalimaksud, nagu näiteks maks kinnisvaralt või intressidelt. Aktsiisimaksudega, nagu tubakaaktsiis või alkoholiaktsiis, on võimalik mõjutada kahjulikke toodete, näiteks alkoholi või sigarettide tarbimist. Aktsiisimaksu kehtestamine tõstab maksustatava toote hinda ja selle toote tarbimine muutub seetõttu kulukamaks. Samas tuleb aktsiisimaksude kehtestamisel arvestada ka maksukogumissüsteemi tõhususega, sest kõrged aktsiisid kalduvad soodustama varimajanduse arengut (näiteks salaviina ja salatubaka äri).

Lisaks tarbimisele võib maksude abil mõjutada ka majandussubjektide teisi tegevusi. Näiteks võib soosida teatud tegevusi, andes maksuvabastusi. Eesti tulumaksuseaduses kasutatakse võimalust, kus reinvesteeritud kasum ehk see osa kasumist, mida ei maksta välja omanikele omanikutuluna (seega ettevõttesse jääv kapital, mida kasutatakse näiteks investeeringute tegemiseks), on tulumaksuvaba. Kasum maksustatakse vaid juhul, kui see ettevõttest dividendidena välja võetakse. Sellise seadusesätte aluseks on olnud just riigi soov soodustada investeerimistegevust. Samalaadselt võib näiteks anda maksusoodustusi ettevõttele, kes pakub tööd invaliididele, soodustades seeläbi puuetega inimeste kaasamist tööturule.

Riigieelarve kulutused

Teine fiskaalpoliitika teostamise vahend on riigieelarve kulutused. Riigi kulutuste suurendamine ergutab tarbimist ja toob seega kaasa tootmismahu suurenemise. Pakkumise kasv omakorda suurendab nõudlust tööjõule ja vähendab seega tööpuudust, kuid samas avaldab survet hindade tõusule, sest inimeste ostujõud kasvab. Eelarveliste kulutuste vähendamine vastupidiselt piirab nõudlust ja vähendab inflatsioonilist survet, kuid võib kaasa tuua tööpuuduse suurenemise. Eesti eelarve mahuks oli 2003. aastal 39,7 miljardit krooni, mis on ligemale 37 protsenti SKP-st.

Eestis on fiskaalpoliitika eesmärgiks olnud luua soodsad tingimused ettevõtlus- ja investeerimiskiima arenguks. Samal ajal on kõikvõimalikud riigipoolsed toetused tootjatele olnud minimaalsed. Eestis vastutab fiskaalpoliitika eest rahandusministeerium. Maksuseadused valmistab ette rahandusministeerium, kuid maksuseaduste muutmine on Riigikogu otsustada, niisamuti kui valituse kulutuste muutmine (Riigikogu peab eelarve heaks kiitma).

118

Majanduspoliitika rakendamine

Majanduspoliitika rakendamise muudab keerukaks õige majanduspoliitilise vahendite kombinatsiooni valik. Tegelikult on kõik majandusprotsessid omavahel tihedalt seotud ning mõne majanduspoliitilise abinõu rakendamine võib viia küll ühe eesmärgi täitmisele, kuid kahjustada teiste eesmärkide täitmist. Näiteks kui riik soovib vähendada tööpuudust ja teeb kulutusi uute töökohtade loomiseks, võib tulemuseks olla suurenenud inflatsioon. Järgnevalt on toodud mõned arutluskäigud, kuidas riik võiks majandusse sekkuda.

Kui kogutoodang langeb ja tööhõive kasvab märkimisväärselt, on tegemist depressiooni ehk majanduslangusega. Sellisel juhul võib riik suurendada kulutusi, et tootjad saaksid rohkem toodangut müüa, palgata uusi töölisi ja tuua majanduse kriisiseisust välja. Teine võimalus on suurendada raha pakkumist, mille tulemusena raha hulk majanduses kasvaks ning raha hind ehk intressid langeksid. Seega oleks võimalik odavamalt laenata ning investeerida. Võimalik on ka alandada investeeringutele ja uute töökohtade loomisele seatud piiranguid, muutes nii töökohtade loomise odavamaks ja lihtsamaks. Samas võib fiskaal- või rahapoliitika ka üldse mitte toimida ning kanduda üle hindade tõusuks ehk inflatsiooniks. Seega on sobivate majanduspoliitiliste meetmete väljavalimine äärmiselt keeruline ning ei pruugi sugugi alati viia soovitud tulemusteni.

Mida aga teha, kui majandus on n-ö ülekuumenenud? Majanduse ülekuumenemise põhjuseks on liiane nõudlus, mis toob kaasa kõrge inflatsioonitaseme ja toodangu väga kiire kasvu. Kõrge inflatsioon omakorda põhjustab inimestest ebakindlust, teenitud raha püütakse kiiremini kulutada, välditakse raha säästmist. Sellisel juhul on majanduspoliitika ülesandeks piirata tarbimist. Tarbimise piiramiseks on jällegi mitmeid moodused – tõsta maksumäärasid, vähendada riiklikke kulutusi või vähendada raha pakkumist, mille tulemusena tõuseks kapitali hind ehk intress. Teine alternatiiv oleks soodustada hoiustamist. Sellisel juhul ei suunaks inimesed oma raha mitte tarbimisse, vaid hoiustaksid seda, avaldades nii piiravat mõju nõudlusele.

Tänapäeva globaliseerumisprotsess ning riikide vastastikuse sõltuvuse suurenemine muudab traditsiooniliste majanduspoliitikate rakendamise järjest keerukamaks. Seetõttu on mitmed riigid loobunud aktiivsest raha- ja fiskaalpoliitikast ning eelistavad teisi meetmeid. Sellisel juhul panustab riik ennekõike soodsa ettevõtluskliima arendamisesse ning innovaatiliste tegevuste toetamisse, näiteks haridus- ja tööhõivepoliitika kaudu. Eesti-taolise väikeriigi puhul muudab majanduspoliitika rakendamise veelgi keerukamaks avatus ja väiksus ülejäänud maailma suhtes, teisisõnu – Eesti majandusareng sõltub oluliselt välismaise majanduskeskkonna arengust.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Hinnake Eesti majanduse hetkeolukorda. Kasutage Eesti Statistikaameti andmeid (www.esa.ee), Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (www.mkm.ee) või rahandusministeeriumi (www.fin.ee) majandusülevaateid. Milliseid majanduspoliitilisi meetmeid oleks Teie arvates vaja kasutusele võtta? Millised võimalused on Eesti makromajanduspoliitilises raamistikus neid meetmeid rakendada?

2. Eestis on palju diskuteeritud maksureformi vajalikkuse üle. Arutlege, milliseid muudatusi heaolus tooks erinevatele ühiskonnagruppidele (näiteks madala palgasissetulekuga pered, kõrge palgasissetulekuga pered, suurettevõtete omanikud, väikeettevõtjad vms) kaasa järgmised muudatused! Käibemaksumäära suurendamine? Tulumaksumäära alandamine? Kapitalimaksude sisseviimine?

119

5.5. Tööturg ja hõivepoliitika

Tööturgu iseloomustavad põhinäitajad

Tööturuga seotud mõisted puudutavad vaid tööealist rahvastikku. Statistikas arvestatakse tööealise rahvastikku hulka kõik 15–74-aastased inimesed. Tööealine rahvastik omakorda jaguneb kaheks:

• majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud moodustub nendest inimestest, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama; siia kuuluvad kõik töötajad ja ka töötud;

• majanduslikult passiivse ehk mitteaktiivse rahvastiku hulka kuuluvad kõik need isikud, kes ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised. Siia kuuluvad näiteks koduperenaised, tudengid ja õppurid, kes ei käi kooli kõrvalt tööl, aga ka haiguse või puude tõttu töövõimetud inimesed.

• Töötajateks ehk hõivatuteks loetakse palgatöölised, ettevõtjad ja ka vabakutselised, kes saavad oma töö eest tasu. Töötajad on ka inimesed, kes töötavad perefirmas või talus otsest palka saamata või viibivad ajutiselt töölt eemal, näiteks haiguslehel või sõjaväes.

Rahvastiku jagunemine hõivestaatuse järgi

Allikas: Eesti piirkondlik statistika, 2002

Töötutena käsitletakse kõiki neid inimesi, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid ei leia tööd.

Töötud on osa majanduslikult aktiivsest rahvastikust. Seega ei kuulu töötute hulka laps, kes on liiga noor, et kuuluda tööealise elanikkonna hulka, samuti pensionär ja koduperenaine, kes ei soovi palgatööga tegeleda ja kes seetõttu on majanduslikult mitteaktiivne. Töötute hulka ei kuulu ka need inimesed, kes on väga pikaajalise tööotsimise tulemusena kaotanud lootuse tööd leida ning on seetõttu tööotsimisest

120

loobunud. Sellised inimesed moodustavad nn heitunud inimeste grupi, kuuludes majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku hulka.

Töötus ehk tööpuudus on töötute osatähtsus tööjõus.

Tööturu näitaja 1992 1994 1996 1998 2000 2001 2002 2003

Tööjõud (tuhat inimest) 790,5 730,9 687,7 672,6 662,4 660,8 652,7 660,5

Tööhõive määr (hõivatute ja tööealise rahvastiku suhe)

69,5 64,6 61,2 57,7 54,7 55,2 55,9 56,7

Töötuse määr (töötute ja tööjõu suhe) 3,7 7,6 9,9 9,8 13,6 12,6 10,3 10,0

Tööjõus osalemise määr (tööjõu ja tööealise rahvastiku suhe)

72,2 70 68 64,0 63,3 63,1 62,3 63,0

Eesti tööturgu iseloomustavaid näitajaid Allikas. Eesti Statistikaamet

Mis tööpuudust põhjustab?

Tööpuudus tekitab ühiskonnale väga palju probleeme, see võib ka igaüht meist otseselt puudutada. Kui mõõduka inflatsiooni puhul ei taju inimene enamasti suurt majanduslikku kahju, siis töötuks jäädes langeb elatustase märkimisväärselt. Seetõttu on täistööhõive, s.o olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda ka saavad, kujunenud majanduspoliitika üheks peamiseks eesmärgiks. Reaalses maailmas täistööhõiveni siiski ei jõuta – alati jääb osa tööealisest elanikkonnast tööjõust kõrvale: üks on näiteks ümberõppel, teine otsib tööd peale kooli lõppu, kolmas vahetab töökohta jne.

Tööpuudus on tihedalt seotud inimese oskuste ja haridusega. Kui töötaja kvalifikatsioon ei vasta töökoha nõudmistele, siis võib leiduda küll vabu töökohti, kuid tööotsija ei saa neid vastu võtta. Näiteks kui autojuht jääb tööta, aga samal ajal otsitakse restorani kokka, siis ei saa autojuht seda tööpakkumist vastu võtta, sest tema oskused söögitegijana on liialt napid. Seetõttu eksisteerivad töötus ja tööjõupuudus enamasti käsikäes. Sellisel juhul räägitakse majanduses struktuursest tööpuudusest, st olukorrast, kus tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja vajadustele. Tekib olukord, kus ühelt poolt suureneb tööotsijate hulk, teisalt aga on puudu oskustega tööjõust. Struktuurne tööpuudus on üks märk sellest, et haridussüsteemi areng ei ole tööturu nõudmistele järele jõudnud. Struktuurse tööpuuduse leevendamisel on tähtis roll riigi hariduspoliitikal – ühelt poolt tuleb koolidel prognoosida, milliseid teadmisi inimestel tulevikus vaja läheb ja milliseid erialasid peaks koolitama, teisalt peab koolisüsteem võimaldama ka hilisemat ümber- ja täiendõpet.

Tööpuuduse mõju riigile ja leibkondadele

Tööpuudus tekitab majandusele suurt kahju. Töötute poolt tootmata jäänud toodang ehk tööpuuduse majanduslik kahju on ilmseim kahju, mis tööpuudusest tuleneb. Rakendamata ressursid on selge raiskamine. Seega võib öelda, et seni, kuni valitseb tööpuudus, ei ole kasuta majandus ressursse efektiivselt.

121

Tööpuudusega kaasnev sotsiaalne kahju on arvamatu. Seejuures tuleb vaadelda eraldi lühiajalise, s.o alla üheaastase tööpuuduse, ja pikaajalise tööpuuduse mõju. Pikaajaline tööpuudus muudab inimese tööharjumusi, mistõttu inimene võib kaotada oma senised oskused ja teadmised ning tal on üha raskem uuesti tööd leida. Selline olukord laastab töötuks jäänud inimese psüühikat. Tekivad pinged, mille tõttu puruneb mõnigi perekond ja suureneb kodutute hulk. Kui puudub võimalus legaalsel teel elatist teenida, tekib soodne pinnas kuritegevuse arenemiseks. Kõigi nende negatiivsete kõrvalmõjude tõttu on eriti oluline riigi sekkumine pikaajalise tööpuuduse leevendamisse.

Töötusperioodi kestus

1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003

Kuni 6 kuud 29,8 34,9 28,4 37,6 33,9 35,2 38,7

7–12 kuud 20,1 18,7 19,4 16,1 15,2 13,1 15,4

Üle 12 kuu 49,9 46,4 52,2 46,2 51,0 51,8 45,9

s.h. üle 24 kuu 56,4 52,7 58,2 64,1 64,8 60,3 66,1

Töötute jaotus töötusperioodi kestuse järgi Eestis (%) Allikas. Eesti Statistikaamet

Nagu tabelist nähtub, on ka Eestis pikaajalise tööpuuduse näitajad kõrged, moodustades kogu töötusest ligemale poole. Pikaajaliste töötute hulgast moodustavad omakorda üle poole need, kes on tööta juba üle kahe aasta ning nende inimeste osatähtsus on pidevalt kasvanud. Seega vaatamata valitsuste püüdlustele tööturu olukorda parandada, pikaajaline tööpuudus Eestis hoopis süveneb.

Tööpuuduse tõttu kasvavad riigi kulutused. Töötutele tuleb maksta töötu abiraha ning riik kaotab ka maksutulud, mida ta oleks saanud, kui need inimesed oleksid töötanud. Ühelt poolt jääb riigil saamata tulu- ja sotsiaalmaks, kuna töötud ei teeni palka ega maksa seetõttu neid makse. Teisalt, kuna töötute sissetulek on piiratud, väheneb tarbimine, mille tulemusena jääb saamata käibemaks ja aktsiis. Niisiis on tööpuuduse vähendamine igati riigi huvides.

Mis on tööhõivepoliitika?

Võitlus tööpuudusega kuulub tänapäeval enamike valitsuste prioriteetide hulka. Euroopa Liidus oli keskmine tööpuuduse määr 2002. aastal 7,7 protsenti, mis on USA ja Jaapani tööpuuduses määrast ligemale 2 protsenti kõrgem. Eestis ulatub tööpuuduse määr isegi üle Euroopa keskmise.

Töötusest põhjustatud majanduslike ja sotsiaalsete pingete tekkimise vältimiseks püütakse tööpuudust vähendada ja tööhõivet suurendada. Valituse sellesuunalist poliitikat tuntakse tööhõivepoliitikana..

Tööhõivepoliitika jaguneb vastavalt rakendatavatele meetmetele passiivseks ja aktiivseks.

Passiivse tööturupoliitika korral tegeleb riik tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, st et abi on suunatud juba töötuks jäänud inimestele. Levinuim passiivse tööturu meede on töötu abiraha.

Töötu abiraha on rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompenseerima tema sissetuleku kaotuse. Abiraha on tavaliselt kõigi jaoks ühesugune ning üpris väike, samuti ei maksta seda tavaliselt kauem kui aasta-poolteist. Niimoodi tahetakse motiveerida töötuid endale usinalt uut töökohta leidma.

Lisaks abirahale on enamikus arenenud maades olemas ka töötuskindlustussüsteem.(Eestis al. 2003. aastast). Töötuskindlustuse hüvitist saavad need tööta jäänud inimesed, kes on eelnevalt tasunud oma palgalt töötuskindlustusmaksu. Kindlustushüvitise suurus eelnevalt teenitud palga suurusest ja kindlustusmaksete tegemise pikkusest (nn kindlustusstaažist). Kindlustushüvitised on alati mitu korda

122

kõrgemad töötu abirahast. (Eestis oli näiteks 2003. a kindlustushüvitis keskmiselt 2188 krooni, kuid töötu abiraha vaid 410 krooni)

.

Aktiivse tööpoliitika korral püüab riik tööpuudust ennetada, kasutades selleks mitmeid võimalusi nagu uute töökohtade loomine või ümberõppevõimaluste pakkumine.

Sektordiagramm: Tööturu sotsiaalse kaitse kulutused Eestis, 2003

Allikas: Sotsiaalsektor arvudes 2004, lk. 34

Euroopa Liidu hõivepoliitika

Eestis on kulutused tööpoliitikale madalaimad EL-i liikmesriikide hulgas, ulatudes 2002. aastal vaid 0,2 protsenti SKP-st. Samal ajal näiteks Iirimaal, Hollandis, Soomes moodustavad tööpoliitika kulutused üle 3 protsenti SKP-st. Suur osa tööhõivepoliitikale suunatud rahast kulutatakse Eestis töötu abiraha maksmisele, aktiivsete meetmete, näiteks ümberõppe korraldamine, osatähtsus on vaid kolmandik.

Euroopa Liidu liikmelisus mõjutab Eesti tööhõivepoliitikat üha enam ning eeldatavasti hakatakse ka meil rohkem kulutama aktiivsetele tööturu meetmetele.

EL-i tööhõivepoliitika toetub neljale sambale

• uus ettevõtluskultuur,

• töölerakendamise uus kultuur,

• uuendustega kohandumise uus kultuur,

• võrdsete võimaluste uus kultuur.

Uue ettevõtluskultuuri rajamise eesmärgiks on soodustada ettevõtlikkust ning toetada inimeste püüdlusi oma ettevõtte rajamisel. Ettevõtlusega alustamiseks on vaja lihtsaid, selgeid ja stabiilseid reegleid. Seetõttu on liikmesriikidele tehtud ülesandeks vähendada bürokraatiat väikeettevõtluse suhtes. Samuti püütakse alandada töötajate palkamise, väljaõpetamise ja vallandamise kulusid, et selle kaudu muuta odavamaks uute töökohtade loomine. Ettevõtluse arendamine tähendab ühtlasi ka seda, et inimestele antaks rohkem võimalusi tegutseda üksikisikust ettevõtjana (FIE-na). Püütakse ka leevendada ettevõtluse loomisel kerkivat rahapuudust, näiteks arendades riskikapitaliturgu, kus väike ettevõtte leiaks oma tegevuse rahastamiseks investoreid.

Eestis on võimalik alustada ettevõtlust füüsilisest isikust ettevõtjana. Vastav juriidiline protseduur ei ole keeruline ja väikeettevõtlusega tegelejatele peamine probleem on piiratud ligipääs laenukapitalile. Eesti valitsus on plaaninud tulevikus rajade tehnoparke ning ettevõtluskeskusi, kus pakutakse madala hinnaga rendipindu ning kommunikatsiooniteenuseid, et sel moel hoida kokku ettevõtjate kulutusi.

Tööhõiveametite kaudu on võimalik taotleda ettevõtlustoetust, mis hetkel on 10 000 krooni. Hoolimata sellest, et toetuse summa ei ole piisav reaalse tegevuse alustamiseks, on sellise toetuse küsimine töötute seas suhteliselt populaarne.

Töölerakendamise uus kultuur keskendub kahele ulatuslikule probleemile EL-i tööturul. Need on pikaajaline struktuurne tööpuudus ja noorte tööpuudus.

Struktuurse tööpuuduse üks põhjusi on kasvavad nõuded uutele ametitele, mida madala kvalifikatsiooniga inimesed ei suuda täita. Lisaks lõpetab Euroopa Liidus keskmiselt 20 protsenti noortest oma haridustee erialast kvalifikatsiooni omandamata, paljud jätavad kooli üldse pooleli. Töölerakendamise uus kultuur keskendubki ümberõppele ning täiendõppe kaasajastamisele. Näiteks on liikmesriigid kohustatud pakkuma igale täiskasvanud töötule võimalust täiendõppeks kaheteistkümne esimese töötuks olemise kuu jooksul, igale noorele töötule võimaldatakse täiendõpe kuue esimese töötuks olemise kuu jooksul.

123

Uute tingimustega kohanemise uus kultuur seab eesmärgiks tööandjate ja -võtjate kohanemise kiire tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga. Selle eesmärgi saavutamiseks nähakse ette tööaja paindlikumat kasutamist, nt osalise tööajaga ja vahetustega töötamine, hooajatöö, kodustöötamine ja distantshõive Interneti vahendusel.

Võrdsete võimaluste loomise uus kultuur peaks vähendama soolist diskrimineerimist tööturul, suunates vahendeid meeste ja naiste tööpuuduse erinevuste vähendamiseks ning ergutades uute töökohtade loomist eeskätt naistele ja emadele. Töö- ja pereelu ühitamine on kujunemas kaasaegse hõivepoliitika üheks võtmeloosungiks. Naistele tuleks tagada head võimalused pärast lapsehoolduspuhkust tööle naasmiseks ja korraldada koolitusi, mis võimaldaksid neil kohaneda tööturu teisenenud tingimustega.

Kokkuvõtvalt ootab Eesti tööhõivepoliitikat lähiaastatel ees mitmeid muutusi, mille märksõnaks on aktiivsete tööturumeetmete ulatuslik rakendamine. Põhirõhk kaldub töötu abirahalt ümber- ja täiendõppesüsteemidele, ettevõtlikke initsiatiivide toetamisele ning naistele ja meestele võrdsete võimaluste loomisele.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Analüüsige tabelis (vt lk …) toodud Eesti tööturu näitajaid. Milliseid tendentse oskate välja tuua? Miks sellised muutused on toimunud?

2. Miks keskendutakse tööpuuduse vastases võitluses eelkõige pikaajalisele tööpuudusele ja noorte tööpuudusele?

3. Mida oskate öelda Euroopa Liidu teiste maade tööturu iseloomustamiseks? Kas ja kuidas erinevad need jooned Eesti tööturu omadest?

4. Kuidas aitavad EL-i tööpoliitika neli sammast lahendada Eesti hõiveprobleeme?

124

5.6. Sotsiaalpoliitika Sotsiaal- ja hariduspoliitika on tänapäeva heaoluriigi tähtsamad valdkonnad. Nende olulisusest annavad tunnistust elav arutelu reformide ümber, aga ka kulutuste osakaal SKP-s. Kõige enam kulutavad riigid tervishoiule, vanaduspensionidele ja haridusele (Euroopas keskmiselt igale valdkonnale 6–8 protsenti SKP-st). Töötute kaitsele, perepoliitikale ja sotsiaalhoolekandele läheb umbkaudu 2–3 protsenti SKP-st.

Sotsiaalpoliitika tähtsust mõjutab ka riigi heaolumudel. Rohkem kulutavad sotsiaaldemokraatliku ja konservatiivse mudeliga riigid (25–30 protsenti SKP-st), vähem aga liberaalne mudel (umbes 10–15 protsenti SKP-st). Eesti, Läti ja Leedu on oma 15 protsendiga lähedased liberaalsele mudelile, jäädes Euroopa Liidu keskmisele alla 10 protsendipunktiga.

Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus. Selleks kasutatakse mitmesuguseid meetmeid – nii teenuseid (arstiabi, haridus, munitsipaaleluase) kui ka rahalisi väljamakseid (kindlustushüvitised, abirahad, toetused)

Sotsiaalkindlustuse printsiibid ja rakendusalad

Sotsiaalkindlustust kasutatakse nendes valdkondades, kus tarbijaid on väga palju, mistõttu ainuüksi riigieelarve tuludest (maksudest) ei piisa. Enam rakendatakse kindlustamise põhimõtet tervishoius ja pensionipoliitikas, aga ka töötuse ja tööõnnetuste puhul.

Kindlustamise tuumikidee seisneb tulevase hüvede saaja (tarbija) kaasamises rahaliste ressursside kogumisse. Näiteks peab inimene, kes tahab saada kompensatsiooni autoavarii korral, sõlmima kindlustuslepingu ja tasuma sissemaksed. Õnneks ei juhtu iga autoga avariid, mistõttu kogunebki kindlustusseltsil sissemaksetest piisav summa, millega kahjusid korvata.

Sotsiaalkindlustus on selle kaasosaluse põhimõtte üle võtnud, mis tähendab, et hüvitist makstakse ainult inimesele, kes on teinud sissemakseid. Sissemaksed kogutakse sihtotstarbeliste sotsiaalmaksudena, mida ei tohi muudeks otstarveteks kulutada. Näiteks Eestis tuleb palgatulult maksta sotsiaalmaksu, mis läheb pensionikindlustusse ja tervisekindlustusse, ning töötuskindlustusmaksu. Reeglina on sotsiaalkindlustuses sissemaksed ja väljamaksed omavahel seotud – mida rohkem on inimene sissemakseid teinud, seda suuremat hüvitist ta saab. Nii sõltub tulevase pensioni suurus elus jooksul teenitud palga suurusest ja sellelt makstud sotsiaalmaksu summast ning ka kindlustusstaažist. Tervisekindlustuses kehtib seevastu solidaarsuspõhimõte. Tervisekindlustust maksavad kõik töötajad kindlaksmääratud protsendina palgast, kuid teenuseid pakutakse neile võrdselt. Kuigi kõrgema palga saaja on haigekassase maksnud rohkem raha, saab ta haiglas samasugust ravi nagu teisedki. Ka ravimihinna kompenseerimisel ei arvestata makstud tervisekindlustuse summasid, vaid hoopis patsiendi seisundit ja toimetulekuvõimet. Näiteks laste ja pensionäride ravimitele kehtib kõrgem kompensatsioonimäär. Küll aga arvestatakse kindlustatu panust haiguse tõttu saamata jäänud palga kompenseerimisel – sel juhul makstakse haigushüvitist vastavalt hüvisesaaja palgale.

Foto: Euroopa ravikindlustuse kaart.

Tekst: Kuna Eesti on Euroopa Liidu liige, siis on igal Eesti ravikindlustust omaval isikud õigus saada vajadusel tasuta arstiabi kõigis liidu maades.

125

Näiteid haiglaravi maksumusest Eestis

Normaalne sünnitus – 5712 krooni

Pimesoolelõikus – 5571 krooni

Südameoperatsioon – 50 237 krooni

Üks päev III astme intensiivravi palatis – 6213 krooni (ilma ravita)

Vastsündinu kuvöösis hoidmise päev – 613 krooni

Hooldusravi üks voodipäev – 310 krooni

2003. aastal panustas iga tööl käiv inimene ravikindlustusse keskmiselt 9434 krooni. Siinjuures tuleb arvestada, et panustajaid on poole vähem kui ravikindlustusega kaetud inimesi, kelle hulka kuuluvad ka lapsed ja vanurid. See tähendab, et kui kõigil inimestel oleks äkki ootamatult ühel ja samal ajal vaja arstiabi, siis saaks iga inimene arvestada vaid 4778 krooniga. Õnneks vaevalt niimoodi juhtub. Seetõttu saabki raha jaotada vastavalt vajadusele neile, kellel seda täna tarvis, võttes sel moel n-ö laenuks nende arvelt, kellel seda hetkel vaja ei ole.

Allikas: Haigekassa Teataja, 2004

Penisonisüsteemi ülesehitamisel kombineeritakse nüüdisajal sageli mitmeid finantsskeeme, eesmärgiga hajutada riske ja tulla paremini toime rahvastikuvananemisega. Paar-kolmkümmend aastat tagasi saadi pensionideks raha jooksvatest maksulaekumistest (nn jooksva finantseerimise süsteem). Kui maksumaksjate osakaal ületab pensionäride oma, töötab niisugune põhimõte hästi. Ent oludes, kus sündimuse vähenemise tõttu tööealine rahvastik üha väheneb, pole niimoodi võimalik majandada. See tähendaks kas maksude tõstmist või pensionide alandamist. Seepärast juurutabki üha suurem hulk riike täiendavalt kogumispensionide süsteeme. See tähendab, et tänane töötaja maksab sihtotstarelist maksu, mis kogutakse pensionifondi ja makstakse välja alles aastate pärast, kui ta jõuab pensioniikka. Kogumispensionikindlustusega võivad tegeleda nii avaliku kui erasektori firmad. Eestis, samuti USA-s ja Ladina-Ameerikas ongi pensionikindlustusest just erapankade ja kindlustusseltside kanda.

Ka Euroopas juurutatakse rahvastikuvananemise survel kogumispensione ning tõstetakse muul moel inimese enda vastutust oma vanaduspõlve kindlustamise eest, ent Euroopas kehtib siiski kõikjal endiselt ka solidaarne riiklik pension, mille miinimum moodustab vähemalt 40 protsenti meeslihttöölise kuupalgast. Enamikus Euroopa maades (kuid mitte nt Saksamaal) kehtib ka rahvapensioni printsiip. See tähendab, et igal pensionikka jõudnud vanuril on õigus riiklikule vanaduspensionile, olenemata tema tööstaažist või eelnenud palgast.

Riigi oluliseks rolliks pensionipoliitikas on ka järelevalve pensionifondide üle ning vajadusel pensioniskeemide täiendav rahastamine. Kõik see tähendab, et pensionikindlustus on oma loomult jätkuvalt sotsiaalne, kuna riik osaleb selle korraldamises ning seaduste põhjal toimub ka tulude ümberjagamine sotsiaalse õigluse suurendamise eesmärgil.

Skeem: Sotsiaalpoliitika peamistest instrumentidest (Vana õpik lk. 18)

Foto: mõne Eesti panga pensionikindlustuse kampaaniast (võib kasutada ka reklaamplakateid) Tekst seletab era-ja avaliku sektori funktsioonide ja tehnikate läbipõimumist nüüdisühiskonnas.

126

Sotsiaaltoetused ja hoolekanne

Lisaks sotsiaalkindlustusele rahastatakse sotsiaalprogramme ka riigieelarvest. See võib väljenduda abirahade maksmises või sotsiaalteenuste pakkumises. Abiraha erineb sotsiaalkindlustusest selle poolest, et see ei eelda abitaotleja isiklikku rahalist panust. Kriteeriume, mille alusel hüvitist makstakse, võib olla kahte liiki. Esimesel juhul saavad abi need, kes kuuluvad mingisse riskigruppi. Näiteks kõik puudega inimesed omavad õigust invaliidsuspensionile, riik maksab toetust kõikidele orbudele. Teisel juhul nõutakse, et taotleja tõestaks oma abivajadust ehk kehva majanduslikku seisu, mis ei võimalda tal toime tulla. Niisugust laadi sotsiaaltoetus ehk toimetulekutoetus on enamasti seotud riigis kehtiva vaesuspiiri ehk toimetulekupiiriga. Abiraha makstakse vaid inimesele, kelle sissetulek jääb alla selle piiri.

Euroopas rakendatakse mõlemat põhimõtet, sest kummalgi on oma plussid ja miinused. Võib tunduda, et vajadusest lähtuv printsiip on õigem, kuna abi läheb ainult neile, kes seda tegelikult vajavad. Tegelikult ei pruugi see nii olla. Näiteks kui lastetoetust maksta ainult väikese sissetulekuga peredele, tuleb tööle panna palju ametnikke, kes esitatud dokumendid ja tõendid läbi vaatavad ning toetuste suurused välja arvutavad. Vajadusest lähtuvate toetusskeemide miinuseks peetakse lisaks paberimajandusele ka nende häbimärgistavat iseloomu. Mõni abivajaja ei tihka oma puudust tunnistada ning ei taotlegi seetõttu toetust, kuigi ta seda vajab.

Sotsiaaltoetuse ja -hoolekande traditsioonilised sihtrühmad on lastega pered ja vanurid. Nüüdisaegne sotsiaalpoliitika püüab tagada täisväärtusliku elu pikemaks perioodiks, mitte leevendada vaid ajutiselt rahalist puudust. Näiteks töötatakse välja vanuripoliitika ja perepoliitika, mis sisaldavad lisaks rahalistele hüvitistele ka eluasemeprogramme, päevahoiu- ja meditsiiniteenuseid, sotsiaalset rehabilitatsiooni, paindlikke hõivevõimalusi, kohalikku ellu kaasamise programme ning muud taolist.

Sotsiaalpoliitikas on säilitanud olulisuse ka traditsioonilised abivajajad – need, kel on toimetulekuraskused. Sagedamini satuvad siia gruppi pikaajalised töötud, üksikvanemapered, üksi elavad süvavanurid. Kui neil lisaks sissetulekule puudub ka eluase või vajavad nad toimetulekuabi, on võimalik kasutada mitmesuguseid hoolekandeteenuseid. Lisaks varjupaikadele, hoolekodudele ja öömajadele korraldatakse ka avatud hoolekannet, st peetakse ülal päevakeskusi ja tehakse koduvisiite, et abistada süvapuudega või kõrges eas vanureid. Moodsa sotsiaalhoolekande põhimõtteks on säilitada maksimaalselt inimese tavapärane elukeskkond. Näiteks elavad SOS-külade lapsed seal moodustatud peredes, neil on oma ema, olgugi et ta pole seda bioloogiliselt.

Võrreldes suuremate sotsiaalpoliitika valdkondade, eeskätt pensionide ja tervishoiuga, on toimetulekuraskustega seotud kulutused palju väiksemad. Enamikus Euroopa riikides ei küüni need isegi

Euroopa Liit 46,4 27,3 8,1 8,2 6,3 3,7Eesti 43,2 31,1 6,3 14,9 1,9 2,7Saksamaa 42,2 28,3 7,8 10,6 8,4 2,6Soome 35,8 23,8 13,9 12,5 10,4 3,5Suurbritannia 47,7 25,9 9,5 7,1 3,2 6,8Läti 52,9 19,3 9,2 12,2 4,4 1,9Šveits 51,6 24,4 12,5 5,1 2,8 3,6Prantsusmaa 44,1 29,1 5,8 9,6 6,9 4,5Hispaania 46,3 29,6 7,6 2,7 12,2 1,6Rootsi 39,1 27,1 12,0 10,8 6,5 4,5Norra 30,7 34,2 16,4 12,8 2,7 3,3

Allikas: Sotsiaalne kaitse, ESA 2003, lk 8

§ 5.6 Sotsiaalse kaitse kulud Euroopa riikides valdkonna järgi, 2002. Aastal (%)

Vanadus ja toitjakaotus

Haigus ja tervishoid

Vaegurlus ja töövõimetus

Perekond ja lapsed

Töötus Eluase, sotsiaalne

127

ühe protsendini SKP-st, Eestis moodustavad need 0,4 protsenti SKP-st. Seejuures ei ole määrav mitte riigi jõukus, vaid hoopis sotsiaalpoliitika põhimõtted. Näiteks kulutab toimetulekutoetuste maksmisele protsentuaalselt kõige rohkem Taani (1,5 protsenti SKP-st), kes kuulub maailma rikkamate riikide hulka.

Kuigi sotsiaalne tõrjutus ja toimetulek kujutavad endast arvestatavat probleemi, kärbitakse raha nappusel esmajärjekorras just neid programme, sest nende eest ei seisa jõuliselt ei erakonnad ega mõjukad survegrupid. Eestis on näiteks toimetulekupiir püsinud ühesugune juba seitse aastat (alates 1997. aastast), samas kui pensione ja peretoetusi on korduvalt tõstetud.

Küsimusi ja ülesandeid 1. Analüüsige tabelit sotsiaalse kaitse kulutuste kohta Euroopa riikides. Miks on pensionikulud kõige

kõrgemad? Millised riigid kulutavad töötusele enam kui teised? Mis on olnud selle põhjuseks? Võrrelge Eesti statistilisi näitajaid teiste riikide omadega ja tehke järeldusi. Püüdke neid näitajaid põhjendada Eesti sotsiaalmajandusliku olukorra ja/või valitsusparteide seisukohtadega.

2. Eesti perepoliitikat on tihti kritiseeritud kui ebaefektiivset ja killustatut, üksikute meetmete rakendamist. Koostage rühmatööna perepoliitika meetmete mudel, mis sisaldaks nii peamisi teenuseid kui rahalisi hüvitisi. Märkige mudelile mingite sümbolite abil, kas selles valdkonnas on viimastel aastatel olnud positiivset edasiminekut, või vastupidi, olukord on halvenenud.

128

5.7. Hariduspoliitika Hariduse valdkond on tänapäeval nii mahukas, et moodustab iseseisva poliitika. Samas on haridus- ja sotsiaalküsimused tihedalt seotud. Haritud inimene leiab kergemini tööd ja kindlustab sellega ise enda toimetuleku, ta tuleb paremini toime perekonnas ja laste kasvatamisel. Seega vähendab õnnestunud hariduspoliitika otseselt riigi sotsiaalkulutuste koormat.

Sotsiaal- ja hariduspoliitikat lähendab teineteisele ka sotsiaalse võrdsuse ja sidususe temaatika. Õigus haridusele on peamisi inimõigusi, sellest tulenevalt on tähtis ka küsimus juurdepääsust haridusele.

Juurdepääs haridusele

Riikidevahelises võrdluses kasutatakse juurdepääsu mõõdupuuna õppurite osakaalu rahvastikus. Kuivõrd arenenud maades kehtib kohustuslik põhiharidus, siis on õppurite osakaal kuni 16-aastaste vanusrühmas väga kõrge, lähenedes 100 protsendile. Koolisüsteemid on üpris erinevad, seepärast ei ole arukas koostada rahvusvahelisi võrdlusi klasside lõikes. Selle asemel kasutatakse UNESCO haridustasemeid, mille järgi põhiharidus on I tase, keskharidus (gümnaasium, kutsekeskharidus) II tase ja ülikooliharidus III tase. Kõrge inimarengu maades ja teadmusühiskondades võetakse tähelepanu alla just III taseme õppurite osakaal rahvastikus. Eestis on see näitaja 54–55 protsenti, samas kui II taseme hariduses on meil haaratud 95,6 protsenti.

Tabel: Eesti haridusnäitajad

Allikas: ÜRO (või Eesti) inimarengu aruanne. Leiab Rahvusraamatukogust Juridica saalist.

Kohustuslik haridus peab olema õppuritele tagatud tasuta, mistõttu õppemaks ei piira juuredpääsu I ja II taseme haridusele. Arenenud maades kulub hariduse rahastamisele 6–7 protsenti SKP-st, Eestis on see näitaja samal tasemel. Enamikus maades käib riigi või munitsipaalkoolides 90 protsenti või isegi enam lastest, erasektori osakaal on mõnevõrra kõrgem USA-s ning Jaapanis.

Ülikooliharidus, mis 20. sajandi teisel poolel kiiresti laienema hakkas, tõstis päevakorda ülikooliõppe rahastamise probleemi. USA liberaalses haridussüsteemis domineerib erasektor ja juurdepääs kõrgharidusele sõltub eeskätt rahakotist. Ülikoole on palju, ent nende kvaliteet on ebaühtlane, maailmanimega koolides küünib õppemaks kõrgele.

Euroopa riigid püüdsid ka III taseme haridust rahastada valdavalt avalikest kuludest, mis esialgu lõi erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit üliõpilastele soodsa positsiooni. Täna seisavad mitmed Euroopa avalik-õiguslikud ülikoolid aga raskuste ees – üliõpilaste arv kasvab, ent eelarve mitte. See toob omakorda kaasa õppevahendite nappuse, ülerahvastatud auditooriumid ja õppejõudude rahulolematuse.

Üks võimalus vähendada survet ülikooliharidusele on suunata õpilasi ka kutseharidusse, ent selleks peab kutseharidus olema kaasaegne ning võimaldama edukalt tööturul toime tulla.

Juurdepääsu ning edasijõudmisega seonduvaks erimureks on kujunenud õpilaste koolist väljalangevus. Maailma ulatuses, aga ka Eestis, on põhiprobleem kohustusliku haridustaseme mittesaavutamine, st väljalangemine põhikoolist. Euroopa Liit seevastu pöörab rohkem tähelepanu III taseme õppuritele. Praegu ei lõpeta Euroopas 18–24-aastastest õppijatest kooli ligi viiendik, ka Eestis ja Lätis on olukord enam-vähem samasugune. Euroopa Komisjoni arvates peaks see näitaja olema kaks korda madalam.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänapäeva hariduspoliitikas on oluline mitte ainult sisseastumine haridusasutusse, vaid ka selles edasiliikumine ning selle edukas lõpetamine. Kooliskäimine ei ole asi omaette, vaid lõppkokkuvõttes ettevalmistus edukaks karjääriks tööturul.

129

Hariduspoliitika põhiprobleemid

Haridus on üks nendest poliitikavaldkondadest, mis pälvib alati avalikkuse tähelepanu. Poliitikute jaoks on see nii küsimus riigi konkurentsivõimest kui ka meelepärasusest oma valijatele, kellest lõviosa on ühtlasi lapsevanemad.

Haridust reformitakse sageli ning paljudes maades, samas kulgevad reformid tihti vaevaliselt. Selles mõttes ei ole Eesti hariduspoliitika midagi eripärast. Reformide eesmärgiks ongi lahendada neid probleeme, mis koolisüsteemi ees seisavad.

Üks ring probleeme seondub hariduse kvaliteediga. Kui meedias kostub tavaliselt üldsõnaline kriitika, et hariduse kvaliteet on madal või ei vasta nõuetele, siis haridusuurijate käsutuses on selged mõõdupuud, mille alusel kvaliteeti, täpsemalt õpilaste saavutusi hinnata. Siia kuuluvad riigieksamid ja tasemetööd; rahvusvahelised teadusuuringud õpilaste saavutustasemest ning hariduskulutuste ja saavutustaseme tasakaalust. Rahvusvahelises võrdluses on õpitulemused üldiselt paremad neis riikides, kus kehtib riiklik õppekava ja saavutusstandardid (nt riigieksamid).

Teine reformide põhjus on sageli kartus kaotada konkurentsivõime teadmusmajanduse ajastul. Siin rõhutatakse vajadust suurendada reaal- ja loodusteaduste aladel õppijate osakaalu; nimetatud mõõdikut on ÜRO juba aastaid toonud ära inimarengu aruannetes. Euroopa Komisjoni soovituste kohaselt peaks matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia erialadel õppima vähemalt 15 protsenti õppuritest. Ka Eestis on sotsiaal-ja humanitaaralade üliõpilased tugevas ülekaalus ning valitsus on asunud neid proportsioone riikliku koolitustellimuse abil muutma.

Kolmandaks reformide ajendiks on elukestva õppe juurutamine. Euroopa Liidu suund teadmusühiskonnale tähendab, et senisest suuremat tähelepanu pööratakse täiskasvanuharidusele. Tänapäeval peetakse normiks, et inimene omandab elu jooksul mitu kõrgharidust ja täiendab aeg-ajalt oma kutseoskusi. Praegu osaleb kõikvõimalikes koolitustes keskmiselt 8,5 protsenti EL-i täiskasvanutest, kuid areneva tööturu vajadusi silmas pidades peaks neid olema 12–13 protsendi ringis.

Oluliseks teguriks, mis haridusreforme on ajendanud, on ka koolide juhtimise probleemid. Mure on siin samalaadne kui demokraatlikus riigivalitsemises tervikuna – napib efektiivsust, paindlikkust ja osapoolte kaasatust. Riigiti omandatud reformikogemus on siin erinev. Suurbritannia on katsetanud efektiivsuse tõstmisega, sealhulgas haridusosakute ja koolivalikuga; Skandinaavia paistab silma mitmete õnnestunud kaasamisprojektidega, mis on lähendanud kooli kohalikule kogukonnale ning muutunud koolidemokraatia reaalselt toimivaks.

Eesti on pigem kaldunud Suurbritannia neoliberaalse reformimustri matkimisele. Samas kulgevad reformid vaevaliselt, sest kõik ei poolda ideid haridusosakutest, valdade otsustusõiguse vähendamisest ja lapsevanemate koolivalikust. Millised on Eesti haridusreformi lõplikud tulemused, on praegu vara öelda.

ILLUSTRATSIOONID

Eesti õpilased ühiskonnaõpetuse-alaste teadmiste pingereas ( IEA CivEd pop3)

Küsimusi ja ülesandeid

1. Püüdke loetud õppetüki põhjal sõnastada konkreetseid küsimusi või probleeme aruteluks Eesti haridussüsteemi teemadel. Ülesande võite lahendada ka rühmatööna.

2. Tihti väidetakse, et Eesti hariduse kvaliteet on madal ja ei vasta tööturu nõuetele. Leidke faktidega kinnitatud tõendeid, mis neid väiteid kas kinnitaksid või vääraksid.

130

5.8. Välismajanduspoliitika Nagu eespool õpitud, on majanduse põhiprobleemiks tarbijate piiramatute vajaduste ja soovide rahuldamine piiratud ressursside tingimustes. Mis aga juhtub siis, kui riigis ei ole piisavalt ressursse, et toota neid kaupu, mida elanikud tarbida sooviksid? Või vastupidi, kui riigis on küll piisavalt ressursse, kuid tarbijaid ei suuda kogu toodangut tarbida või soovivad tarbida hoopis teisi tooteid. Miks ei tooda riigid kõike vajaminevat ise, vaid ostavad selle hoopiski välismaalt? Millist kasu toob riigile välismajandustegevus? Nende probleemide ja küsimuste selgitamiseks tuleb vaadata lähemalt riigi välismajandustegevust ja -poliitikat.

Välismajandustegevuse võib jaotada kaheks suureks valdkonnaks: väliskaubandus ja rahvusvaheline finantskeskkond.

Väliskaubandustegevuse vormid

Väliskaubandus on kõige traditsioonilisem välismajandustegevuse vorm. Väliskaubandustegevus jaguneb kaupade ja teenuste ekspordiks ning impordiks. Kaupade ekspordiks nimetatakse kodumaiste toodete müüki välismaale (nt Eesti mööbli müük Soome). Kaupade import on aga välismaiste toodete ostmine-müümine kodumaal (nt Jaapani autode müük Eestis). Import ja eksport on teineteisega tihedalt seotud. Selleks et importida ehk osta koduriiki sisse kaupu väljastpoolt, on vajalik välisvaluuta. Välisvaluutat saab aga teenida müües oma kaupu välismaale ehk siis eksportides neid. Väliskaubanduse tulemusena on riigil võimalik spetsialiseeruda sellisele tootmisele, mis kasutab kõige paremini ära riigi käsutuses olevad ressursid. Kaubad, mille tootmiseks riigil ressursse ei ole või mille tootmine võib osutuda väga kalliks ja seega ebaefektiivseks, võib teistest riikidest sisse osta. Nii näiteks töötleb Eesti suurel hulgal puitu ja ekspordib puidutooteid, kuna meil on palju metsa. Samal ajal kasvatab Maroko suurel hulgal banaane ja müüb neid ka näiteks Eestile. Võib ette kujutada, milline ressursside raiskamine see oleks, kui Maroko üritaks kasvatada mände ja kuuski ning Eesti rajaks suured kasvuhooned, et kasvatada banaane. Järelikult on mõlemale riigile kasulik omavahel kaubelda.

Puit ja puidutooted

15%Tekstiil ja

tekstiilitooted 11%

Masinad ja seadmed

24%

Transpordivahendid4%

Muud22%Mineraalsed

tooted3%

Toiduained ja põllumajandus

saadused 8%

Metall ja metallitooted

9%

Keemiatööstustooted

5%

Eesti eksport peamiste kaubagruppide lõikes 2003. aastal Allikas: Eesti Statistikaamet

131

Masinad ja seadmed

28%

Metall ja metallitooted

9%

Toiduained ja põllumajanduss

aadused8%

Muud 17%

Mineraalsed tooted

6%

Transpordivahendid

15%

Keemiatööstustooted7%

Tekstiil ja tekstiilitooted

7%

Puit ja puidutooted

3%

Eesti import peamiste kaubagruppide lõikes 2003. aastal Allikas: Eesti Statistikaamet

0,0 5,0 10,0 15,0 20,0 25,0 30,0 35,0 40,0 45,0 50,0

Hiina

Itaalia

Ukraina

Ameerika Ühendriigid

Holland

Leedu

Taani

Venemaa

Suurbritannia

Läti

Saksamaa

Rootsi

Soome

Muud riigid

Eksport ( %)Import (%)

Eesti peamised kaubanduspartnerid 2003. aastal Allikas: Eesti Statistikaamet

Riigi peamisteks kaubanduspartneriteks on enamasti ikka tema lähinaabrid. Nii ka Eestil (vt joonis lk …).

Eriti vajalik on rahvusvaheline majandustegevus väikesele riigile, kus siseturg on väike, tootjaid on vähe ning ka ressursside mitmekesisus on suhteliselt madal. Nii juhtubki, et väikeriigid on enamasti tugevas sõltuvusest välismaailmast. Eestis ületab näiteks kogu väliskaubanduse maht SKP ligemale 1,4 korda. Samal ajal Saksamaal moodustab väliskaubandus SKP-ga võrreldes vaid 50–55 protsenti.

132

Piirangud väliskaubandustegevusele

Paljud riigid eelistavad siiski loobuda vabast kaubavahetusest ning rakendada väliskaubandusele piiranguid. Tuntumad välismajanduspoliitilised meetmed on tollimaksud ja kvoodid. Tollimaks on maks imporditavalt või eksporditavalt kaubalt, vastavalt siis imporditoll või eksporditoll. Näiteks maksustatakse Euroopa Liitu kolmandatest riikidest imporditavad videomakid 14-protsendilise tollimaksuga, st et kauba maksumusele lisandub piiri ületamisel 14 protsenti. Imporditolli tulemusena kallineb välismaine toodang kodumaisele tarbijale, seetõttu tarbitakse tolliga maksustatud imporditud kaupa vähem.

Kvoot on väliskaubanduse mahuline piirang. Impordikvoodi korral kehtestatakse kaupade sisseveo maksimaalse koguse piir – kvoot (nt lubatakse sisse vedada kookospähkleid maksimaalselt 1000 tonni aastas). Ekspordikvoodi puhul, vastupidi, piiratakse kaupade väljavedu. Ekspordikvoote kasutatakse vaid juhul, kui riigis napib mõnda kaupa või ressurssi. Näiteks võib kehtestada ekspordikvoodi Eesti puidu väljaveole, et soodustada selle ümbertöötlemist kohapeal. Enamasti rakendatakse aga siiski impordikvoote. Kuna kvoot ei kata enamasti kogu riigi tarbijaskonna nõudlust antud kaubale, toob see kaasa samuti

imporditava kauba kallinemise. Seega piiravad tollimaksud ja kvoodid väliskaubandust ning vähendavad tarbijate heaolu.

Majandustegevuse globaliseerumisel on kõikjal maailmas võetud siht tollide ja kvootide vähendamisele. Paraku on seda enam hakatud kasutama nn mittetollilisi piiranguid, kus riigid kehtestavad tootmisstandardeid, tehnilisi nõuded, tervishoiustandardeid, mille täitmine on kohustuslik vaid need kehtestanud riigis ja mille tulemusena standardid on ka riigiti väga erinevad. See tähendab tootjatele, et nad peavad oma toodangu kohandama spetsiaalselt iga sihtriigi nõuetele, mis muudab tootmisprotsessi kallimaks, tõstab toodete hinda tarbijale ja piirab seega väliskaubandust.

Eesti on kogu maailmas tuntud oma väga liberaalse ehk avatud väliskaubanduspoliitikaga. Pikka aega ei kehtestanud Eesti väliskaubanduspiiranguid mitte ühelegi kaubale või teenusele. Euroopa Liidu liikmena osaleb Eesti alates 1. maist 2004. a Euroopa ühtses väliskaubanduspoliitikas ja rakendab EL ühtseid tollimaksusid ning muid kaubanduspiiranguid EL välispiiril.

Miks piiratakse väliskaubandust?

Väliskaubanduspiirangute õigustamiseks kasutatakse mitmeid argumente. Nii on tollimaks riigi üks peamisi tuluallikaid paljudes arengumaades, kuna seda on lihtne koguda. Samuti tõlgendatakse imporditolli kui maksu välisfirmadele, kuigi tegelikult kaotab maksu kehtestamisest eelkõige kodumaine tarbija. Tärkava tööstusharu argumenti kasutatakse selleks, et kaitsta kodumaiseid vastrajatud arenevaid tööstusharusid välismaise konkurentsi eest. Selle argumendi kohaselt peaksid tegevust alustavad väikesemahulise tootmisega ettevõtted saama võimaluse areneda piisavalt võimsaks, enne kui hakata konkureerima suurte konkurentidega maailmaturul. Paraku on sellise tollimaksu tulemuseks, et tärkav tööstusharu ei suudagi kasvada piisavalt tugevaks ning tollid kestavad teinekord mitukümmend aastat. Tollimaksu kaitsetollina rakendatakse vastumeetmetena teise riigi poolt rakendatud tollile. Paraku kahjustatakse seeläbi jällegi kodumaise tarbija heaolu, kuna piiratakse väliskaubandust ja paljud importtooted kallinevad koduturul.

Maailma Kaubandusorganisatsioon

Väliskaubanduse liberaliseerimisel maailmas on oluline roll Maailma Kaubandusorganisatsioonil (ingl World Trade Organisation – WTO) on 140 liiget, sealhulgas ka Eesti. WTO toimimise aluseks on kaubandusläbirääkimised organisatsiooni liikmesriikide vahel. WTO eesmärgiks on saavutada maailmaturul ideaalne kaubanduskord, kus kõiki partnereid koheldaks võrdsetel alustel, kaubandussuhetes valitseks selgus ning kaubandusbarjäärid oleks minimaalsed. WTO tegevuse tulemusena on alandatud tollimakse, praktiliselt on kaotatud tööstustoodete eksporditoetused.

133

Rahvusvahelised finantsturud

Lisaks kaupade liikumisele on maailmas väga oluliseks muutunud ka kapitali liikumine. Tänapäeval ületavad kapitalivood maailmas kaubavood mitmeid kordi. Kapitali ost ja müük toimub ülemaailmsetel finantsturgudel – börsidel, mille eesmärk on raha vajajad ja raha pakkujad omavahel kokku viia.

Rahvusvahelistel finantsturud jagunevad rahaturgudeks ja väärtpaberiturgudeks. Esimesel kaubeldakse kõikvõimalike eri riikide raha ehk valuutadega, teisel aga ettevõtete ja riikide väärtpaberitega. Kuigi tänapäeva infoühiskonnas on finantsturu asukohal vähe tähtsust ning ostu-müügi tehinguid on võimalik sõlmida üle maailma elektrooniliste kanalite vahendusel, on maailmas siiski suuremad finantsurud, mille arenguid jälgitakse ja mille areng mõjutab kogu maailmas. Sellisteks keskusteks on näiteks New Yorgi, Londoni ja Tokyo väärtpaberibörsid ja valuutaturud.

Suure osa finantsturgude tehingutest moodustab väärtpaberite ost-müük. Väärtpaberite hulgas on olulisel kohal võlakirjad ja aktsiad. Peamine erinevus võlakirjade ja aktsiate vahel on, et võlakirja abil laenab ettevõte raha ning kohustab selle teatud aja möödudes intressidega tagasi maksma. Seega annab võlakirja osja tegelikult ettevõttele laenu. Aktsiate ostmisel omandatakse aga osa ettevõttest ja õigus kaasa rääkida ettevõtte tegevuse kujundamisel. Aktsia annab seega õiguse kuuluda ettevõtte omanike ringi. Mida edukam on ettevõtte, seda väärtuslikum on ettevõtte aktsia. Aktsiad ja võlakirjad erinevad veel riskitaseme poolest. Kui võlakirja omanikele on tagatud, et nad oma raha ka tagasi saavad, siis aktsiaomaniku risk on palju suurem, kuna aktsia väärtus sõltub ettevõtte edukusest.

Rahvusvahelise finantskeskkonna arendamisel on tähtis roll ka Rahvusvahelisel Valuutafondil (ingl International Monetary Fund – IMF). IMF-i peamine eesmärk on soodustada rahvusvahelist rahanduskoostööd ja valuutade vahetuskursside stabiilsust, et toetada stabiilset maailmamajanduskeskkonda. IMF teostab järelevalvet riikide majanduspoliitika, eriti raha- ja vahetuskursipoliitika üle, ning pakub vajadusel oma abi majandusprobleemide lahendamisel. IMF-i eksperdid on kõrge kvalifikatsiooniga majandusteadlased, seetõttu küsivad riigi majanduspoliitika kujundajad tihti nõu IMF-ilt. Lisaks pakub IMF ka finantsabi majandusreformide läbiviimiseks.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Millised on peamised Eestis eksporditavad ja imporditavad kaubaartiklid? Miks Eesti kaupleb just nende toodetega?

2. Miks püütakse väliskaubanduspiirangute hulka piirata? Millist mõju avaldavad väliskaubanduspiirangud kodumaistele tarbijatele?

3. Milliseid ühiseid jooni ja milliseid erinevusi oskad välja tuua WTO ja IMF tegevuses ja eesmärkides?

134

5.9. Euroopa Liidu ühtne majandusruum Vastse Euroopa Liidu liikmesriigina on Eesti majanduspoliitika paljuski määratletud Euroopa Liidu majanduspoliitiliste põhimõtetega.

EL-i majanduspoliitika alustalaks ning põhieesmärgiks on ühtsetel reeglitel toimiva EL-i siseturu loomine. See ei ole aga ühekordne poliitiline samm, vaid pikk ja aeganõudev kohandumisprotsess. Esimesed sammud eesmärgi suunas astuti juba 1958. aastal Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) loomisega. Esialgu keskenduti küll vaid vabakaubanduspiirkonna ja tolliliidu rajamisele, st et eemärgiks sai liikmesriikide omavaheliste tollide kaotamine ja ühiste tollimaksude kehtestamine kolmandate riikide suhtes. Tolliliit saavutati 1960. aastate lõpuks. Selleks ajaks kaotati omavahelised tollimaksud tollal kuue riigi – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi – vahel ning ülejäänud riikide suhtes rakendati ühtsed tollimaksumäärad.

1980. aastal alustas Euroopa Komisjon meetmete väljatöötamist, mille alusel oleks võimalik tagada ühisturu loomise lõpuleviimine. 1985. aastal avaldas komisjon Valge Raamatu siseturu loomise kohta ja põhjaliku tegevusprogrammi selleni jõudmiseks.

Neli vabadust ühtse turu keskmes

Siseturu peamisteks komponentideks said ühtne kaubanduspoliitika ja nn neli vabadust.

Neli vabadust ehk tootmistegurite vaba liikumine tähendab kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumise tagamist EL-i liikmesriikide piires. Kõik vabadused on ellu kutsutud majanduslikest vajadustest lähtuvalt – ilma nendeta pole võimalik tagada võrdset konkurentsi erinevates liikmesriikides asuvate ettevõtete vahel. Vaid juhul, kui nii kaubad, teenused, isikud kui ka kapital saavad vabalt liikuda, on võimalik saavutada ressursside efektiivne paigutamine kui üks majanduskasvu võtmetegureid. Neli vabadust sooviti saavutada 1993. aastaks, kuid tänaseni ei ole kõik vabadused täielikult realiseerunud – piiranguid leidub nii tööjõu kui ka kaupade vabas liikumises. Euroopa Liiduga liitumisega laienevad need neli vabadust ka Eestile, kas siis kohe liitumise hetkest (nt kaupade vaba liikumine) või pärast üleminekuperioodi (nt tööjõu vaba liikumine). Seega saab ka Eesti osaks EL-i siseturust.

Ühine raha ning Euroopa majandus- ja rahaliit

Lisaks tootmistegevuse tulemi (kaupade ja teenuste) ning tootmisressursside (kapitali ja tööjõu) vaba liikumise tagamisele on Euroopa Liit võtnud ühise majandusruumi tugevdamiseks kasutusele ka ühise rahapoliitika ja ühise raha – euro. Esimesed sammud ühise raha kasutuselevõtuks astuti juba 1988. aastal, kui tollane Euroopa Komisjoni president Jacques Delors tuli välja sooviga luua Euroopa majandus- ja rahaliit (ingl Economic and Monetary Union – EMU), kus võetaks kasutusele ühine raha ja rahapoliitika ning riigid hakkaksid majanduspoliitikat omavahel rohkem koordineerima. Pärast pikka ettevalmistusperioodi võeti 1. jaanuaril 1999 euro esmakordselt arveldusrahana käibele, euro münte ja paberrahasid pidi aga veel ootama kolm aastat. Alles 1. jaanuaril 2002 võeti euro käibele ka sularahana. Täna käibib kaheteistkümnes Euroopa Liidu liikmesriigis ühine raha. Seni on vanadest liikmesriikidest rahaliidust kõrvale jäänud Suurbritannia, Taani ja Rootsi.

Eesti plaanib Euroopa ühisrahaga liituda nii pea kui võimalik. Eesti Panga arvates on europiirkonnaga liitumine Eesti majandusele vajalik samm, mis tagab soodsa investeerimiskliima säilimise, parandab meie konkurentsivõimet ning tugevdab eeldusi pikaajalise ja tasakaalustatud majanduskasvu jätkumiseks ning selle kaudu elatustaseme tõusuks.

Nii Eesti Vabariigi valitsus kui Eesti Pank on seisukohal, et Eesti eesmärgiks on olla tehniliselt valmis euro sularaha kasutuselevõtuks 2006. aasta keskel, kuid EL formaalsete protseduuride tõttu võib eurole üleminekut Eestis oodata siiski kõige varem 2007. aastal.

135

Ühisele rahale üleminek loob riikidele võimaluse säästa valuutavahetuskulusid ning ettevõtted ei pea enam Euroopa Liidu piires arvestama valuutariskidega. Hinnad muutuvad võrreldavamaks ja sellega seoses kasvab ettevõtetevaheline konkurents. Ühise raha kasutuselvõtt muudab arveldamise lihtsamaks ka Euroopas reisivale tavakodanikule.

Samas kaotavad liikmesriigid ühisele rahapoliitikale üleminekul võimaluse iseseisvalt otsustada oma riigi rahapoliitika üle. Sellekohane otsustusõigus antakse Euroopa Keskpangale (EKP). Kui riigil ei ole võimalik otsustada oma rahapoliitika üle, tuleb majanduspoliitika teostamiseks kasutada rohkem fiskaalpoliitikat.

Kiil:

Euroopa Liidu regionaalpoliitika ja tõukefondid lisalugemiseks kui näide ühest EL-i poliitikavaldkonnast

Et tagada kõigi liikmesriikide ja regioonide võrdne osalus integratsiooniprotsess, on Euroopa Liit ellu kutsunud regionaalpoliitika. Regionaalpoliitika elluviimine toimub täna nelja tõukefondi abil. Igal tõukefondil on oma valdkond, mille kaudu regionaalpoliitika eesmärke teostatakse.

Tõukefondidest vanim on 1958. aastal loodud Euroopa Sotsiaalfond (ESF – European Social Fund). ESF-i eesmärgiks sai töökohtade leidmise võimaluste parandamine kogu ühenduse piires, samuti nii geograafilise kui ametialase mobiilsuse suurendamine töötajate hulgas. ESF-i raames toetatakse üksikisikute koolitust, koo-litussüsteemide arendamist, tööhõivealast nõustamist, naiste ja meeste võrdseid võimalusi, koostööd uurimiskeskustega jms.

Tõukefondidest suurim on Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF – European Regional Development Fund), Sellest fondist toetatakse suuri, majandusliku arengu seisukohast olulisi investeeringuid, eriti kõikvõimalikke infrastruktuuri investeeringuid (transport, telekommunikatsioonid või energiasektor) ning keskkonnakaitselisi investeeringuid. Olulised on ka väikeettevõtetele suunatud toetused, nagu innovatsioonitoetused, turu-uuringud, aga ka näiteks turismi ja kultuurilise tegevuse arendamise toetused, samuti kohaliku arengu toetamine.

Ühtekuuluvusfond

Tõukefondide kõrval on riikide majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks kasutusel ka teisi instrumente. Kui tõukefondid on suunatud eelkõige regioonide toetamisele liikmesriigist sõltumata, siis 1993. aastal Maastrichti lepinguga loodud Ühtekuuluvusfondi (Cohesion fund) kaudu toetatakse mahajäänud liikmesriike, kelle SKP oli alla 90 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Selliste riikide hulka kuulusid pikka aega Iirimaa, Kreeka, Hispaania ja Portugal, nüüd võib sellest fondist abi taotleda ka Eesti.

Ühtekuuluvusfondi abiga on rajatud näiteks Dublini linna veevärk, Vasco Da Gama sild Portugalis, Madridi ringtee Hispaanias ja palju teisi vajalikke infrastruktuuri objekte.

EL-i tõukefondide vahendid on regioonidele olnud suureks abiks infrastruktuuri loomisel ja majandusarengu väljavaadete parendamisel. Samas on regionaalpoliitika elluviimise kogemus näidanud, et riikidel ja regioonidel peab olema väga selge nägemus oma positsioonist ning selle saavutamise nimel tuleb sihikindlalt tegutseda. Tõukefondide vahenditest ainuüksi jääb riigi majandusarengu edendamisel väheseks. Riigi majandusarengu kiirendamiseks on vajalik regionaalpoliitika kooskõlastamine kõigi teiste riigis elluviidavate poliitikatega.

Foto Öresundi sild või ka mõni ehitusobjekt Eestis, kus on viit , et rahastas EL.

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kuidas mõista Euroopa Liidu „nelja vabadust”?

2. Kas ja kuidas võib euro kasutuselevõtt mõjutada Teie igapäevaelu?

3. Arutlege, milliseid muutusi Eestis majanduses on kaasa toonud Eesti osalemine Euroopa Liidu ühtses majandusruumis?

136

6. Tänapäeva maailm 6.1. Maailma ühtsus ja mitmekesisus MEENUTA Millised riigid ja mis sajanditel omasid kolooniaid? Millal enamik kolooniaid iseseisvus?

Kui palju aastaid on umbkaudu möödunud ajast, mil leiutati satelliittelevisioon ja internet?

Peamised arengutrendid

Maailma areng on keerukas ja vastuoluline. Seda vaadates kerkib küsimus, kas kõigi 193 rahvusvaheliselt tunnustatud riigi arengus on olnud ka midagi ühist? Milline on inimühiskonna üldine arengusuund?

Mitmekülgseid arengusuundumusi üldistavaks mõisteks on kujunenud globaliseerumine, sotsiaalteadlaste ringis ka postmoderniseerumine. Nendel teemadel kirjutavatest teadlastest on kuulsamad Robert Reich, Anthony Giddens, Roland Robertson ja Ulrich Beck.

Globaliseerumise kõrval räägitakse veel kahest olulisest tendentsist nüüdismaailma arengus – rahvusvahelistumisest ehk internatsionaliseerumisest ning info-ja suhtlusvõrkude levikust ehk digitaliseerumisest.

Globaliseerumise mitmesugused tahud

Globaliseerumine ehk üleilmastumine vihjab, et erinevad ühiskonnad on ühtlustumas. Maailm on üks ja ainus terviklik koht (Roland Robertsoni sõnul a single place), keegi ei saa end isoleerida teistes maades toimuvast ning elada täiesti omaette. Kadumas on kohaliku ja globaalse eristumine, mis kunagi oli nii selge ja enesestmõistetav. Inimestel, kes elavad erinevates kogukondades ning maades, on tänapäeval paljus sarnane elukogemus, neil on sarnased probleemid ja mured. See väljendub kasvõi massikultuuris, mida levitatakse ja tarbitakse kõikjal maailmas. Hollywoodi filmidel ja Mehhiko seebiooperitel on oma vaatajaskond nii Euroopa kui Aasias, McDonald’s ja Michael Jackson on üleilmselt tuntud kuulsused.

Suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus. Sündmus, mis toimub ühes riigis, mõjutab ka teisi, ning mitte ainult naaberriike. Näiteks 2003 aastal Kagu-Aasias puhkenud SARS-i epideemia tõttu vähenes Skandinaavia lennufirmade kasum ja paljud inimesed muutsid puhkuseplaane. Niisiis mõjutab globaliseerumisprotsess nii üksikindiviide kui ka firmasid ja valitsusi. Kõige üldisemalt räägitakse globaliseerumise kolmest mõõtmest:

• majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised korporatsioonid (nn multinatsionaalsed suurettevõtted);

• kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad kultuuritarbimine ja -väärtused;

• poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid, mis kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli.

Algselt, 1970.–1980. aastatel seostatigi üleilmastumist peamiselt majandusega, pidades silmas lääne kapitali ja firmade levikut üle kogu maailma. Jõukad Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika juurtega suurkorporatsioonid rajasid oma tehaseid vähemarenenud maadesse, lõigates kasumit sealse odava tööjõu ja tooraine arvelt. Enamik toodetud rikkusest läks tagasi tuumikriikidesse, vähemarenenud maad kiratsesid endiselt. Koos majandusettevõtetega levisid ka tarbimiskultuur ja läänelikud väärtused, teravnesid ökoloogiaprobleemid. Tänapäeval rõhutatakse, et globaliseerumine kujundab hoopis teistsuguse maailma, kus muutuvad kõik suhted, mitte ainult majandus. Globaliseerumine kujutab endast tegelikult tervet hulka

137

protsesse, mis toimivad erineval ja tihti isegi vastukäival moel. Üleilmastumine võib põhjustada ka konflikte või arengutõrkeid.

Ulrich Beck on nimetanud nüüdisaegset globaliseeruvat maailma riskiühiskonnaks. Ta väidab, et erinevalt tööstusühiskondadest, mis jagasid omavahel hüviseid ja kaupu, peavad tänapäeva ühiskonnad olema valmis jagama riske ja probleeme. Jõukad industriaalriigid uskusid naiivselt, et kui nad viivad keskkonnakahjuliku tootmise ära arengumaadesse, vabanevad nad ise ebameeldivatest probleemidest. Tegelikult avaldub hoopis bumerangiefekt. Ohtra väetamise ja odava tööjõuga toodetud põllumajandustoodang jõuab tagasi rikastesse riikidesse, sealsete inimeste toidulauale. Arengumaad pole seejuures ise kuigivõrd huvitatud loodussõbralikust tootmisest, kuna ähvardava näljahäda ja maailmaturu karmi konkurentsi oludes peavad nad ainsaks ellujäämise teeks võimalikult odavat tootmist, mis ei arvesta niisuguse majandamise tegelikku hinda. Suur vaesus põhjustab ka suuremaid riske. Kui tööstusajastul põhjustasid vaesust vähesed teadmised ja puudulik tehnoloogia, siis nüüd on olukord vastupidine. Just teaduse ja tehnoloogia võimsuses peitub riski juhul, kui poliitikud ei ole valmis neid riske märkama ja ohjama.

Foto: McDonalds kui globaliseerumise sümbol

Rahvusvahelise suhtluse tihenemine

Globaliseerumine pole päris samaväärne internatsionaliseerumise ehk rahvusvahelistumisega. Internatsionaliseerumine tähendab tihedamat läbikäimist riikide ja rahvaste vahel. Majanduses tähistab see aktiivset kaubavahetust: tooraine hangitakse ühest ja valmistoodang tarnitakse teise riiki. Väliskapitali kohalolekust ja väliskaubanduse tasakaalust on saanud riigi majanduse oluline mõõdupuu.

Internatsionaliseerumine ilmneb ka hariduses. Üha enam noori õpib välisriikides, ülikoolid kasutavad külalislektoreid ja osalevad ühistes teadusprojektides. Sellise akadeemilise mobiilsuse üks põhjus on soov kogeda erinevaid õpetamis- ja teadustöö traditsioone, omandada mõne teise riigi või kultuuri teavet. Kui Oxfordi, Harvardi ja Tokyo ülikool kaotaksid oma rahvusliku näo, ei oleks nad rahvusvahelisele tudengkonnale enam sugugi nii köitvad.

Suhtlusvahendid ja nende mõju maailma arengule

Kolmandaks trendiks, mis mõjutab kõikide ja iga riigi arengut, on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasvav mõju. IKT arengutaseme ja selle kättesaadavusega seostatakse tänapäeval nii progressi kui regressi. Need riigid, kus telefon, internet ja arvutid on jätkuvalt luksusasjad, jäävad sotsiaalmajanduslikus arengus üha rohkem maha. Kui varem, külma sõja perioodil, ohustas maailma ideoloogiline lõhe, siis täna räägitakse üha sagedamini digitaalsest lõhest, inforikastest ja infovaestest maadest. Digitaalne lõhe kujuneb nüüdisaegsetele digitaalsetele infovahenditele (arvutile, kiirele ja kvaliteetsele telefonisidele, satelliit- ja kaabeltelevisioonile) juurdepääsu omavate ning mitteomavate inimeste vahel. Nn infovaesed on tihti vaesemad ka oma sissetulekute ja sotsiaalse kapitali (oskuste, suhtlusringi, kaasatuse) poolest. Viletsamad teadmised ja sissetulek ei võimalda omakorda elatustaset parandada või kasvõi maailmas ringi rännata. Nii kujuneb infotehnoloogilisest mahajäämusest omamoodi nõiaring, millest välja pääseda on väga raske.

TABEL: TIMSS 2003 tulemused arenenud ja arenguriikides, arvutikasutuse seos õpilaste saavutustasemega.

Tekst: Nagu näitab rahvusvaheline haridusuuring, on nendes maades, kus õpilased kasutavad arvuteid oluliselt kõrgemad teadmised matemaatikas kui nn. infovaeste ühiskonna lastel. Digitaalne lõhe tekib seega juba lapsepõlves.

138

Suhtlusvahendite kiire levik ja uued leiutised suurendavad info kättesaadavust, kuid see ei toimu ühtmoodi kõikides maades. Kõrge arengutasemega riikides kasutab Internetti umbes pool kogu elanikkonnast, Araabia, Sahara Aafrika ja Lõuna-Aasia maades vaid alla 1%. Väga palju erineb ka infole juurdepääsu hind. Näiteks Internetiühendusele kulus 2000. aastal USA-s 1% protsenti kuu keskmisest sissetulekust, Nepaalis tulnuks aga maksta kolme kuu töötasu. 2005. aastal oli sama näitaja Eestis moodustas Interneti püsiõhenduse maksumus umbes 4% keskmisest palgast.

Tänapäeva maailmas on info üha tähtsam nii üldise haridustaseme tõstmisel kui ka majanduse konkurentsivõime ja valitsemise efektiivsuse suurendamisel. Infotehnoloogiline areng on tihedalt seotud nii globaliseerumise kui internatsionaliseerumisega.

Tabel IKT kättesaadavuse ja arengu kohta. Allikas: ÜRO inimarengu aruanne 2003

Maailma kaart: Tehnoloogilise innovatsiooni levialad (Tehno hubes) (ÜRO Inimarengu aruanne 2002)

Küsimusi ja ülesandeid

1. Tooge igapäevaelust näiteid riikidevahelise sõltuvuse ja vastastikuse seotuse kohta. Rühmitage need ühiskonna peamiste valdkondade (majandus, poliitika, kultuur) järgi.

2. Majandusliku ja kultuurilise üleilmastumise negatiivseid tahke väljendab märksõna mcdonaldiseerumine. See iseloomustab niisugust tootmist või tegevust, mis ei arvesta kultuurilist eripära, vaid panustab kiirusele, odavusele ja võimalikult paljude klientide teenindamisele. Kas mcdonaldiseerumist võib täheldada ka hariduses? Kui jah, siis mis seda põhjustab? Kui ei, siis mis teeb hariduse selle suhtes immuunseks?

139

6.2. Riigid ja identiteedid maailma mitmekesisuse kandjatena MEENUTA Millisel sajandil kujunesid Euroopas rahvusriigid? Millised ajaloosündmused selle protsessiga

kaasnesid?

Millised on peamised maailmausundid ja nende geograafilised levialad?

Rahvusriikide suveräänsuse küsimus

Üleilmastumine ning rahvusvaheliste organisatsioonide kasv on põhjustanud elavaid arutelusid selle ümber, kas rahvusriigid suudavad säilitada oma iseseisvuse ja kujundada sõltumatult oma poliitikat.

Kapitali rahvusvahelistumine ja globaalsete organisatsioonide mõjukuse tõus võib tekitada olukorra, kus valitsus kaotab kontrolli riigi majanduses toimuva üle. Kui ühed kritiseerivad maailmaorganisatsioone nende passiivsuse ja ebaefektiivsuse pärast, siis teised on vastupidisel seisukohal. Nad väidavad, et mõned organisatsioonid sekkuvad liiga jõuliselt riikide siseasjadesse. Näiteks kirjutab Rahvusvaheline Valuutafond ette, millistel poliitilistel tingimustel ta laenu või välisabi annab. Naftat Eksportivate Maade Organisatsioon OPEC kehtestab toornafta tootmise kvoote, mis mõjutab kõigi riikide majandust. OPEC-i tegevus on viinud maailmamajanduse korduvalt kriisini.

Arengumaade jaoks seostub suveräänsuse küsimus peamiselt neokolonialismiga. Kuigi endised asumaad on tänaseks saavutanud juriidilise iseseisvuse, on paljud neist edasi majanduslikus või finantsilises sõltuvuses rikastest lääneriikidest. Neokolonialism on nüüdisaegne kolonialismi vorm, mis tähendab välisriikide mõjuvõimu mitte otseselt valitsemises, vaid sotsiaal-majanduslikult. Näiteks endiste Prantsuse kolooniate Kameruni, Tšaadi, Elevandiluurannikut ja Senegali majandus sõltub täielikult Prantsusmaast. Ülemaailmselt on neokolonialismi tunnuseks arengumaade tohutu välisvõlg arenenud riikidele. Majanduslik sõltuvus rikastest riikidest paneb vaesemad ebavõrdsesse olukorda, nad jäävadki rahvusvaheliste korporatsioonide mõju alla ega suuda välja arendada oma tööstust. Lõhe vaeste ja rikaste riikide vahel pole viimaste aastakümnetega vähenenud, vaid pigem suurenenud.

140

Näiteid rahalisest toetusest arenenud ja arengumaade majandustele ((Lehmad ja puuvill saavad rohkem kui inimesed”) 6.2 rahaline abi arenenud maade ja arengumaade majandustele

Lehmad ja puuvill said rohkem abi kui inimesed, 2000

Iga-aastane Euroopa Liidu abiraha meiereidele 913

Keskmine sissetulek Sub-Sahara Aafrikas 490

Iga-aastane EL abiraha Sub-Sahara Aafrikale 8

Iga-aastane abiraha meiereidele Jaapanis 2700

Keskmine sissetulek Sub-Sahara Aafrikas 490

Jaapani Iga-aastane abiraha Sub-Sahara Aafrikale 1,47

141

USA abiraha oma farmeritle 10,7

USA abi Sub-Sahara Aafrikale 3,1

Allikas: Human Development Report, 2003

Allikas: ÜRO Inimarengu aruanne

Euroopas hoogustus arutelu rahvusriikide püsimajäämisest seoses Euroopa integratsiooni süvenemisega. Euroraha sisseviimise eel hoiatasid mõned sotsioloogid, et rahvusvaluuta kaotamisega hävib ka rahvusidentiteet, kuna raha on ikka olnud riigivõimu sümbol. Nüüdseks on euro olnud sularahana käibel juba üle kolme aasta (alates 1. jaanuarist 2002), kuid pole märgata, et kusagil oleks rahvustunne seepärast nõrgenenud.

Foto: Erinevate riikide euromündid

Tekst: Euromüntide kull ja kiri kannab kahte identiteeti. Ühel pool on kujundus ühtne, teisel aga igale rahvusriigile ainuomane

Keerulisem kui riikliku enesetunnetuse küsimus on poliitilise otsustamise iseseisvus.. Paljud Euroopa Liidu normid on liikmesmaadele kohustuslikud, ning vähendavad sellega riikide otsustusvabadust. Süvenev ja laienev koostöö mitmetes poliitikavaldkondades ning juhtimisstruktuuri reform on viinud olukorrani, kus Euroopa Liit võib hakata sarnanema ühele suurele liitriigile. Sedalaadi teemad kutsuvad esile tuliseid vaidlusi, mille kinnituseks on ka Euroopa põhiseadusliku leppe pikk ja keeruline heakskiitmise protsess. Lõpuks valmis kompromisside tulemusena siiski niisugune põhiseaduse lepe, kus rahvusriikide õigused pole vähemaks jäänud. Esmakordselt on EL lepingus kirjas ka kord, kuidas liikmesriik soovi korral liidust välja saab astuda.

Kokkuvõttes võib öelda, et rahvusriikide olemasolu de iure pole täna ohus ei Euroopas ega maailmas. (Sõjaline okupatsioon on äärmuslik tee, mida ei saa seostada globaalsete arengutrendidega). Peamiseks mureks on aga riikide reaalne suutlikkus otsustada oma majanduse või sotsiaalarengu üle.

142

Kultuurilised identiteedid

Ühiskonna püsimisel ja arenemisel on kultuur tähtis. Kui rahvas ei toeta demokraatlikke väärtusi ja tavasid, siis ei saa demokraatiat ka ülevalt poolt käsu korras kehtestada. Kultuur vormib paljuski ühiskonna näo, sest ühiste väärtuste, tavade ja käitumisnormide põhjal kujuneb inimestevaheline ühtsustunne ehk identiteet. Samastumine ehk identifitseerumine võib toimuda erinevatel alustel. Kokkukuuluvust tunnetavad näiteks ühe paikkonna, ühe rahvuse või ka ühe usutunnistusega inimesed.

Ühiskonnad erinevad üksteisest selle poolest, kui palju elab neis etnilisi ja usulisi gruppe. Mõni riik (nt Soome, Norra, Leedu) on kultuuriliselt ühtlane: ühiskonna liikmed räägivad üldiselt sama keelt, tunnistavad sama usku ning pärinevad samalt maalt. Sellises ühiskonnas pole väikesearvuliste vähemusrühmade kaasamine ühiskonda suur probleem. Mõni riik (nt Iisrael, Läti, Belgia) on kakskultuuriline – seal elab kaks arvukat kogukonda, kes eristuvad keele ja sageli ka usundi poolest. Üha sagedasemaks muutub tänapäeval aga kolmas tüüp – multikultuursed ühiskonnad. Lisaks domineerivale grupile, kes omab kontrolli ühiskonna ressursside üle, on sellises ühiskonnas mitmeid vähemusgruppe. Domineeriv grupp ei pruugi olla kõige arvukam, ent tema positsioon ühiskonna sotsiaalses hierarhias on kõige kõrgem. Näiteks ei moodusta valged anglosaksi päritolu protestandid USA-s arvulist enamust, kuid nende sotsiaalne staatus on kõrge.

Vähemusgrupi määratlemisel lähtutakse kolmest tunnusest: 1) see grupp erineb nähtavalt domineerivast ehk põhigrupist, 2) nende nähtavate erinevuste tõttu suhtutakse selle grupi liikmetesse ühiskonnas isemoodi, 3) seda gruppi iseloomustab oma kultuuriline identiteet ja teadlikkus sellest.

Foto: Mustlased, punkarid, geid vmt. tüüpiline vähemusgrupp.

Rassid, rahvused ja usundid samastumise teguritena

Tänapäeva ühiskonnas pole majanduslik jõukus identiteedi kujundamisel peamise tähtsusega, ent jätkuvalt on olulised religioon, rahvus ja mõnes ühiskonnas ka rass.

Rahvus on ühtse etnilise päritolu, tavade, keele ja kultuuriga inimeste kooslus.

Religioon on uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühakspidamisega. Samasse religiooni kuuluvad inimesed tunnevad üksteist ära usukombestiku järgi. Näiteks kogunevad paljud katoliiklased tähtsamatel kirikupühadel jumalateenistusele Vatikani, miljonid muhameedlased osalevad iga-aastastel palverännakutel Mekasse. Sotsioloog Samuel Huntingtoni arvates mõjutavad usunditevahelised erisused ja võimalikud konfliktid maailma julgeolekut tänapäeval märksa rohkem kui riikidevaheline poliitiline või majanduslik konkurents. Oma kuulsas raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge” puudutab Huntington kaudselt ka Eestit. Tema arvates on Baltimaadel ohtlik geopoliitiline asend, kuna nad paiknevad lääne ja ida kultuuride vahel.

Foto: Moslemite palverännak Mekasse kui näide usulisest identiteedist

Religioonist ja rahvusest märgatavalt raskem on defineerida rassi. Algselt jagati inimesed rassideks bioloogiliste tunnuste alusel, kuid see pole ühiskonna seletamisel kuigi asjakohane. Lisaks pole tänapäeval puhtaid rasse enam palju järele jäänud, sest rahvastikuränded ja kultuuride segunemine on soodustanud ka rasside segunemist.

Võib öelda, et rass on mõtteline kokkuseade, mille abil püütakse iseloomustada teatud inimgrupi positsiooni ühiskonnas. Rassi olemus ei ole midagi püsivat ja lõplikku, vaid selle tähendus muutub nii ajas kui ruumis. Rasse määratletakse ja vaidlustatakse, neile omistatakse soovitud või taunitavaid väärtusi, rasse luuakse ja tehakse ümber. Näiteks lõi Hitler oma maailmavallutamise plaanide õigustuseks teooria aaria

143

rassist, mis tänapäeva Saksamaal on põlustatud. Ka suhtumine musta rassi esindajatesse Põhja-Ameerikas on aastakümnetega muutunud. On tähelepanuväärne, et ühiskonnakäsitlustes räägitakse üldistavalt mustadest ja mustanahalistest (ingl black people), pidades silmas kõiki Aafrika päritolu inimesi. Bioloogiliselt pole sellist rassi aga olemaski, aafriklased jagunevad mitmetesse rassidesse.

Sotsiaalselt omistatud tähendus võib muutuda mitte ainult ajas, vaid ka ruumis. Ühtedes oludes tundub mingi asi normaalne ja õige, teises kohas aga mitte. Nüüdisfilosoof Zygmunt Bauman on kasutanud selle seletamiseks näidet härjasilmast: kaunilt taldrikul serveerituna tundub see ilus ja esteetiline, aga kui härjasilm kukub vaibale, muutub see pahaks, räpaseks. Analoogiliselt reageeriti ka esimestele teistest rassidest immigrantidele, kes saabusid USA-sse või siis mõnda koloonia metropoli (näiteks hindud Londonisse).

Kuna rass on mõtteliselt loodud kuvand, mis rajaneb inimeste veenmisel, siis määrab suhtumise rassi see, millisena teda kujutavad ühiskonna mõjukamad grupid.

Samastumise aluseks võib olla ka rahvusriik või ulatuslikum piirkond maailmas. Näiteks mõistel eurooplased on tänapäeval mitte ainult geograafiline, vaid ka kultuuriline mõõde. Olla eurooplane tähendab sallida ja lugu pidada endast erinevast, tunnustada demokraatia ja kristluse põhiväärtusi.

Teadlased väidavad, et moodsal inimesel on tänapäeval mitu identiteeti, mis omakorda elu jooksul muutuvad. Kosmopoliit ehk maailmakodanik elab ühes riigis, töötab teises ja hääletab kolmandas. Tal võib elu jooksul olla mitu abikaasat, kes kuuluvad erinevatesse rahvustesse, rassidesse või kodakondsusse. Arvatakse, et identiteetide paljususes peegeldub kogu nüüdisajastu dünaamilisust, avatust ning piiride suhtelisust. Seejuures on oluline, et inimene suudaks säilitada oma sisemise terviklikkuse ja olla n-ö sina peal kõigi oma identiteetidega, kohaneda muutuvate oludega ja uude kultuuri valutult sisse elada.

ILLUSTRATSIOONID

Tulpdiagramm. 18-aastaste arvamus sellest, millega nad end kõige rohkem samastavad (kodukoht, Eesti, Euroopa, maailm). Allikas: IEA

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kuidas mõista tuntud lendlauset „Saagem eurooplasteks, ent jäägem eestlasteks!”?

2. Arvutage Eesti Statistikaameti andmebaasi (www.gatekeeper.stat.ee) põhjal välja erinevate usundite osakaal Eestis. Kui tugevaks identiteedikujundajaks võib usku pidada? Analüüsige küsimust saadud statistika ning isiklike vaatluste põhjal.

3. Milles väljendub ksenofoobia ehk teiste rahvuste, usurühmade ja välismaalaste kartus? Kuidas eristada patriotismi ja ksenofoobiat?

144

6.3. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid MEENUTA Millal ja kelle vahel toimusid maailmasõjad?

Millal loodi tuumarelv ja millal seda katsetati?

Kes on rahutagajad?

Muutuv julgeolekusituatsioon

Maailma julgeolekualane olukord pole sajandite ja isegi mitte aastakümnete lõikes olnud ühesugune. Vahel on maailm turvalisem ning rahu paremini tagatud, siis jälle olukord pingestub. Näiteks järgnes Teisele maailmasõjale n-ö külm sõda, mille raamesse mahtusid omakorda pingelõdvendusperioodid, mil Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid kärpisid vastastikku relvastust (1960.–1970. aastatel). Külm sõda lõppes 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemisega ja 20. sajandi viimane aastakümme kujunes suhteliselt rahulikuks. 21. sajandi alguses halvenes olukord taas, põhjuseks islamifundamentalistide terrorism ja USA agressiivne välispoliitika.

FOTO: New York pärast Al-Qaeda rünnakut

Kõige üldisemalt sõltub rahvusvaheline julgeolek kolme liiki faktoritest:

• põhjalikest ning olulistest muutustest mõnes suurriigis;

• suhetest suuriikide (või riikide blokkide) vahel;

• tehnoloogilistest avastustest sõjatööstuses (nt tuumapomm, kosmoserelvad).

Maailmas on küll ligi kakssada riiki, kuid enamasti ei mõjuta nendes toimuv üleilmset julgeolekut. Riigipööre Filipiinidel või aastakümneid vältav kodusõda Kongos põhjustab ebastabiilsust riigis endas ning pärsib selle arengut, kuid rahvusvahelises ulatuses on nende mõju nullilähedane. Hoopis teistsuguse tähendusega on suurriikides toimuv. Uus USA president võib muuta riikide suhtlemistava või teiste riikide relvastuskulusid. Näiteks seostatakse president John F. Kennedy nimega pingelõdvendust ning USA ja Nõukogude Liidu suhete tuntavat paranemist 1960. aastate alguses. Analoogiliselt oli Mihhail Gorbatšovi poolt algatatud uuendustel Nõukogude Liidu Kommunistlikus Parteis globaalne mõju, mis viis lõppkokkuvõttes kommunistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemisele ja jõudude vahekorra ümbervaatamisele rahvusvahelisel areenil.

Kommunistliku bloki krahhiga lõppes ka vastasseis lääne liberaalse demokraatia ja kommunistliku totalitaarse diktatuuri vahel, mis oli vorminud rahvusvahelist julgeolekukliimat pea kogu 20. sajandi. Siiski oleks ekslik arvata, et sellega koos kadusid igasugused regionaalsed julgeolekuhuvid. Näiteks püsivad endiselt USA, Euroopa ning Aasia juhtriikide (Hiina, Jaapani) erimeelsused majandussuhtluse vallas. Kuigi NATO ei jaga Euroopat enam Idaks ja Lääneks, ei kiitnud Venemaa NATO laienemist sugugi tingimusteta heaks.

Niisiis mängivad riigid maailma julgeoleku kujundamisel erinevat rolli. Suurriikide hulka arvatakse niisugused, kes vormivad globaalset poliitilist kliimat. Suurriikide ühendust tuntakse kui Suurt Seitsmikku ehk G-7-t (ingl Great Seven). G-7-sse kuuluvad Itaalia, Jaapan, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja USA. Algselt oli see jõukate tööstusriikide ühendus, hiljem kutsuti „klubisse” ka Kanada ning Venemaa. Ehkki Venemaa SKT jääb kõvasti alla teiste liikmete omale, kinnitab tema kaasamine G-7-sse, et Venemaa mõjutab suuresti rahvusvahelist kliimat. G-7 pole alaliselt tegutsev organisatsioon, sinna kuuluvate riikide liidrid kogunevad vaid aeg-ajalt arutama olulisi probleeme.

145

Julgeoleku küsimustes kaasarääkimisel on oluline mitte ainult riigi üldine majanduslik võimsus, vaid ka tema tugevus relvastus- ja luuretehnoloogia alal. Tuumapommi leiutamine ja edusammud kosmoseuuringutes mõjutasid oluliselt riikide suhteid 20. sajandi teisel poolel. Tuumapommi valmistada suutvad riigid ehk tuumariigid omandasid suurema mõjujõu isegi siis, kui nende üldine arengutase oli suhteliselt madal (nt Pakistan, India, Ukraina).

Vaatamata sellele, et USA tuumarünnak Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aastal on jäänud ainsaks aatomienergia sõjaliseks kasutuseks, muutis uus relv sõjalise strateegia iseloomu. 1950.–1960. aastatel panustas Nõukogude Liit just massihävitusrelvadele ning USA ja NATO ähvardamisele oma tuumaarsenaliga, olgugi et tal oli tavarelvastuses mitmekordne ülekaal lääneriikidega võrreldes. USA vastas Nõukogude Liidu poliitikale oma tuumrelvavarude suurendamisega. 1980. aastatel tuli USA president Ronald Reagan välja nn tähesõdade programmiga, nõudes miljardeid dollareid maksva kosmoserelvastussüsteemi väljaarendamist kaitseks Nõukogude Liidu raketisüsteemide eest. Ka George Bush (noorem) on oma programmilistes kõnedes rõhutanud vajadust suurendada sõjalisi kosmoseprogramme.

Tehnoloogilised avastused iseenesest ei ohusta maailma julgeolekut. Tähtis on see, kuidas ning millisel eesmärgil neid avastusi kasutatakse. Majandusressursside ning teadussaavutuste rahumeelset kasutamist jälgivad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Euroopa Söe-ja Terasekoondis (Euroopa Liidu eelkäija) loodi ju omal ajal samasugustel kaalutlustel; tänases maailmas mängib olulist rolli Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur.

Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted

Rahvusvahelise suhtlemise üldtunnustatud normid on kujunenud aastasadade jooksul. Maailma mitmekesisusele ja riikide erihuvidele vaatamata usutakse valdavalt, et suhtlemine peab toetuma läbirääkimistele ja õigusnormidele, mitte relvajõule. Preisi kindrali ja sõjateoreetiku Karl von Clausewitzi kuulus fraas „Sõda – see on poliitika jätkamine teiste vahenditega”, ei iseloomusta enam tänaste riikide läbikäimist.

Nüüdisaja üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid nõuavad, et tuleb

• hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest;

• lahendada tülid rahumeelselt;

• pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust;

• austada riikide suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi;

• mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse;

• austada inimõigusi ja põhivabadusi;

• edendada koostööd riikide vahel;

• järgida rahvusvahelise õiguse norme.

Rahvusvahelise suhtlemise vahendid

Nende põhimõtete täitmiseks kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, millest peamised on diplomaatilised suhted, majanduslik koostöö ning rahvusvahelised lepingud.

Diplomaatilised suhted saavad alguse, kui üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt. Vormiliselt tähendab see suursaadiku kui riigi ametliku esindaja vastuvõtmist riigipea poolt. Vormilise tunnustuse andmisel või äravõtmisel on välispoliitikas suur tähendus. Fakt, et USA jätkas Eesti Vabariigi tunnustamist de iure ka Nõukogude okupatsiooni aastatel, kergendas Eesti taasiseseisvumist. 1991. aastal mõjutas Eesti kiire tunnustamine mitmete lääneriikide poolt ka Kremli otsust taastada meie iseseisvus.

146

Diplomaatiliste suhete katkestamine on rahvusvahelistes suhetes äärmuslik samm, mis viitab kerkivale sõjaohule. Näiteks katkestas USA diplomaatilised suhted Iraaniga pärast Teheranis asuva USA saatkonna vallutamist ning sealsete töötajate pantvangistamist. Riikidevaheliste suhete halvenemist märgib ka teise riigi diplomaadi väljasaatmine maalt.

Majanduslik koostöö võib toimuda mitmes vormis ning oleneb kaasatud riikide olukorrast ja nendevahelistest suhetest. Lisaks regulaarsele kaubavahetusele, investeeringutele ning koostootmisele annavad jõukamad riigid teistele maadele ka mitmesugust majandusabi. Välisabi võib seisneda raha või kaupade annetamises, samuti vajalike spetsialistide lähetamises (nn arenguabi). Mõnikord antakse abi ka soodsa laenuna (nt Marshalli plaan) Ka tänapäeval ei puudu doonorriikide või organisatsioonide abi taga varjatud poliitilised ja ideoloogilised huvid. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid said 1990-ndatel aastatel ulatuslikke laene Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Neid laene andes seadis valuutafond karmid tingimused ja nõudis, et reformid viidaks läbi nii, et need looksid aluse liberaalsele turumajandusele. Ka Eestile laenu andes kirjutas Rahvusvaheline Valuutafond ette, kuidas reformida pensionisüsteemi ja millistel tingimustel võib suurendada sotsiaalkulutusi.

Välisabi eriliigiks on humanitaarabi, mida osutatakse looduskatastroofides kannatanud riikidele, aga ka tsiviilelanikkonna abistamiseks sõja üle elanud riikides. Viimaste aastate mahukamad humanitaarabi programmid on olnud Iraagi ülesehitamine pärast kodusõda ja USA interventsiooni ning 2004 a. Kagu-Aasiat ja Okeaaniat tabanud tsunami tagajärgede likvideerimine.. Foto mõnelt julgeolekualaselt tippkohtumiselt (Helsingi 1975; G7/G8 koos Venemaaga; Tokyo summit 2005 tsunamiohvrite abistamiseks)

Rahumeelse rahvusvahelise suhtlemise kolmas põhivahend on lepingud. Need on seaduslikult siduvad dokumendid, mille kaudu kaks või enam riiki vormistavad läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe. Mõni leping on saanud aluseks rahvusvahelisele või piirkondlikule organisatsioonile, näiteks ÜRO põhikiri ja Euroopa Majandusühenduse asutanud Rooma leping. Teist liiki lepingud sätestavad allakirjutanud riikide käitumisstandardid, näiteks Euroopa tavarelvastuse leping, sõjavangide kohtlemise, vabakaubanduse ja topeltmaksustamise vältimise lepingud.

Lepingud võivad olla sõlmitud kahe riigi vahel (nt Eesti-Vene piirileping) või mitme riigi vahel. Mitmepoolsed lepingud on allakirjutamiseks pidevalt avatud, mis tähendab, et lepinguga saavad ühineda üha uued riigid. Otsus ühinemise kohta ühe või teise rahvusvahelise lepinguga on oluline iga riigi välispoliitikas. Näiteks juhtis Venemaa 2004. aastal tähelepanu sellele, et Eesti pole veel liitunud Euroopa tavarelvastuse lepinguga, mis annab NATO-le õiguse paigutada Eesti kui oma liikmesriigi territooriumile täiendavat relvastust. Sellesama lepinguga piiratakse ka Venemaa õigust suurendada oma relvaüksusi Eesti piiri läheduses – Leningradi ja Pihkva oblastis.

Ülaltoodud rahvusvahelise suhtlemise vahendid kuuluvad poliitikute varamusse. Lisaks sellele saab ka rahvas avaliku arvamuse kaudu välispoliitikat mõjutada. Suur osa USA ja Briti kodanikke ei pooldanud sõjalist interventsiooni Iraaki 2003. aastal, mille tunnistuseks toimusid rahvarohked meeleavaldused. Kuigi sel moel sõda peatada ei õnnestunud, tuli nii president Bushil kui peaminister Blairil algatada sõltumatu juurdlus, et selgitada välja, kas sõjaline invasioon oli õigustatud.

Teisalt võib avalikkust välispoliitika kujundamisel ka kurjasti ära kasutada. Näiteks saab avaliku arvamusega manipuleerida ja panna rahvast uskuma, et mingi riik kujutab ohtu nende julgeolekule. Kunstlikult tekitatud ohutunne aitab kergemini läbi suruda suuremaid sõjalisi kulutusi riigieelarves või õigustada sissetungi mõnda välisriiki.

Tabel: USA relvastuskulude osakaal föderaaleelarves

147

Allikas: Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem, lk 366; NATO veebileht, 1948–2003

Küsimusi ja ülesandeid

1. Kuidas mõistate väljendit mittesekkumine riigi siseasjadesse. Tooge näiteid, kuidas see printsiip on tugevadanud või nõrgendanud rahvusvahelist julgeolekut.

2. Kas Euroopa Liidu struktuurifondide eraldisi Eestile võib nimetada välisabiks? Arutlege, kas nn eurorahad võivad Eesti muuta majanduslikult sõltuvaks. Tõestage oma väiteid kindlatele faktidele või näidetele tuginedes.

3. Analüüsige USA relvastuskulude tabelit, sidudes seda külma sõja ja pingelõdvenduse perioodidega.

4. Uurige välja, millised on Eesti Vabariigi kaitsekulutused. Võrrelge neid USA protsentnäitajatega ja tehke järeldusi, arvestades Eesti ja USA rahvusvahelist positsiooni.

148

6.4. Peamised julgeolekuorganisatsioonid MEENUTA Millistesse rahvusvahelistesse julgeolekuorganisatsioonidesse Eesti kuulub?

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon

Vajadust rahu kindlustamiseks midagi ette võtta tajusid poliitikud eriti teravalt Teise maailmasõja lõppedes. Jõuti arusaamale, et rahu tagamiseks tuleb luua rahvusvaheline organisatsioon, milleks saigi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO, ingl United Nations Organizations – UNO). ÜRO eesmärkideks seati ühendada rahvad ning vältida sedakaudu sõdu, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta demokraatiat ja edendada rahvaste kõigekülgset koostööd. Täna on praktiliselt kõik maailma riigid ÜRO liikmed. ÜRO-d juhib Peaassamblee poolt viieks aastaks valitav peasekretär (aastail 1997–2006 Kofi Annan). Peasekretär peab seisma kogu organisatsiooni ja maailma tervikliku arengu eest ega tohi kallutada ÜRO tegevust ühegi riigi huvidest lähtuvalt.

Foto: Õpiku autor Anu Toots ÜRO Peakorteris Eesti kultuurikingituse, Anu Raua tekstiilkompositsiooni juures. Tekst seletab ÜRO kui maailma rahvaste kultuuripärandi kaitsja funktsiooni Nagu ülal loetletud eesmärkidest nähtub, ei tegele ÜRO ainult vahetu rahutagamisega. Suuremahulised on ka arenguprogrammid, mille kaudu toetatakse majanduslikku ja humanitaarset progressi maailma vaesemates maades. Meedia kajastab sageli näiteks toidu- ja meditsiiniabi andmist Aafrika riikidele. Tuntud on ka laste probleemidega tegelev ÜRO allorganisatsioon UNICEF ning haridust ja kultuuri edendav UNESCO. Nõnda paljude ülesannete lahendamine ja suur liikmeskond on kasvatanud ka ÜRO ametnikkonda. Organisatsioonile heidetakse tihti ette liigset bürokraatiat ja asjaajamise aeglust. ÜRO väikese efektiivsuse peamine põhjus on ilmselt siiski liikmesmaade äärmiselt erinevad huvid (arenenud ja arengumaade vastuolud), samuti puuduvad ÜRO-l sunnimehhanismid, millega kohustada liikmesriike vastuvõetud otsuseid ka ellu viima.

ÜRO organisatsioonide ja tegevusega saab põhjalikumalt tutvuda veebilehel www.un.org.

Globaalse julgeoleku seisukohast väärivad ÜRO allasutustest tähelepanu Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee.

Julgeolekunõukogu on ülemaailmses rahvusvaheliste organisatsioonide süsteemis üks olulisemaid kogusid, kelle põhiülesandeks on lahendada riikidevahelisi tüliküsimusi, ennetada ja maha suruda agressioone, tagada rahu. Iga ÜRO liikmesriik võib pöörduda nõukogu poole palvega lahendada teda puudutav konflikt. Teisalt on igal liikmesmaal kohustus anda osa oma relvajõudusid ÜRO Julgeolekunõukogu käsutusse, kui seda nõuab rahvusvaheline olukord. Just Julgeolekunõukogu juhib ÜRO sõjalisi rahutagamisoperatsioone.

Julgeolekunõukogu koosneb 15 riigi esindajatest, kellest 5 on alalised liikmed ja 10 valitakse iga kahe aasta tagant ümber. Alalist esindatust omavad tuumariigid, kes olid ühtlasi ÜRO asutajaliikmed – Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia ja USA. Alalistel liikmetel on õigus panna neile mittevastuvõetavale otsusele veto. Teisiti öeldes saab Julgeolekunõukogu võtta vastu vaid niisuguseid otsuseid, mida pooldavad kõik nõukogu alalised liikmed. Erinevalt Peaassamblee otsustest on Julgeolekunõukogu otsused kõigile liikmesmaadele kohustuslikud.

Peaassamblee koguneb kord aastas ÜRO peakorteris New Yorgis ning kujutab endast esinduslikku rahvusvahelist foorumit. Igal liikmesriigil on õigus saata assambleele viis delegaati, sageli võtavad

149

foorumil sõna ka riigipead. Peaassamblee arutab praktiliselt kõiki küsimusi, mis põhikirja kohaselt organisatsiooni tegevusvaldkondade hulka kuuluvad. Samuti võib iga riik, teha ettepaneku mingi probleemi päevakorda võtmiseks. Peaassamblee võtab arutelude põhjal vastu resolutsioone, mis on paraku üksnes soovituslikud. Väga olulised või praktilist tegutsemist nõudvad asjad edastab Peaassamblee Julgeolekunõukogule, kes saab nende täitmise muuta kohustuslikuks.

ÜRO on ainus ülemaailmse ulatusega julgeolekuorganisatsioon. Lisaks eksisteerib mitmeid regionaalseid organisatsioone, millest mõned tegelevad otseselt ka julgeoleku küsimustega.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon

Kõige tuntum ja Eesti jaoks ka tähtsaim regionaalne julgeolekuorganisatsioon on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organization – NATO).

NATO loodi kui sõjalis-poliitiline liit, ent nüüd on tema tegevuse eesmärgid kujunenud märksa laiemaks. NATO rahastab muuhulgas kultuuripärandi kaitse programme ja mitmesuguseid teadusuuringuid. Viimastel aastatel on NATO tegevuses tähtsaks muutunud kriiside ohjamine ja rahuvalve väljaspool oma liikmesmaade territooriumi. Näiteks on NATO jõud osalenud konfliktide reguleerimises Kosovos ja Bosnia-Hertsegoviinas, samuti Iraagis ning Afganistanis.

Kuigi tegu on sõjalise organisatsiooniga, hoidub NATO rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest. NATO-l ei ole oma sõjaväge, tema väeüksused moodustuvad liikmesriikide relvaüksustest. Liikmesriikide relvajõud lähevad NATO väejuhatuse operatiivalluvusse alles tõelise sõjaohu korral. Samas kehtib organisatsioonis kollektiivse enesekaitse põhimõte. See tähendab, et relvastatud kallaletungi ühele liikmele käsitatakse kallaletungina kõigile lepinguosalistele. Sellisel juhul on lubatud ka relvajõu kasutamine.

Foto: Eesti rahuvalvajad missioonil või rahuoperatsioonide üksuste ettevalmistamine Paldiski Rahuoperatsioonide Keskuses

Foto NATO laienemispidustused 1. mail 2004.

(valida üks neist)

Uus julgeolekusituatsioon maailmas (kommunismiohu kadumine ja selle asendumine islamiterrorismiga) on sundinud ka NATO-t oma strateegiat muutma. Külma sõja perioodiga võrreldes on vähendatud tuumarelvade tähtsust ja relvajõudude arvukust. Samas on tõstetud fookusse relvaüksuste kiire reageerimis- ja koostöövõime, paindlikkus, kohanemine uue keskkonnaga. NATO üksused on muutunud mitmerahvuselisteks, neil tuleb tihti tegutseda võõras kultuurikeskkonnas. Seetõttu on NATO sõdurite väljaõppes senisest tähtsamaks muutunud psühholoogiline treening, näiteks õpetatakse sõduritele, kuidas suhelda vaenulikult meelestatud kohalike elanikega ilma relva kasutamata.

NATO laienemise tulemusel on organisatsioon muutunud üleeuroopaliseks. Organisatsiooni funktsiooniks täna on ühendada Euroopat, mitte aga kaitsta Lääne-Euroopat kommunistliku Ida-Euroopa eest. Kuigi Venemaa pole NATO liige, käib nende vahel regulaarne suhtlemine. Venemaa kaasamine soodustab rahvusvahelise vastuseisu vähendamist ning suurendab stabiilsust.

NATO juhtimisest, sõjalistest missioonidest ning liikmesriikide kaitsekulutustest saab põhjalikumalt lugeda NATO veebilehelt www.nato.int.

150

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon

Ida- ja lääneriike hõlmavaid organisatsioone püüti Euroopas luua juba NSVL ajal, et vähendada nendevahelist vastasseisu ja suurendada julgeolekut koostöö kaudu. Edukaks näiteks on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (ingl Organization for Security and Co-operation in Europe – OSCE), millele panid 1975 aastal aluse NATO ja Nõukogude bloki riigid ühiselt. Täna on OSCE-l 55 liiget Vancouverist Vladisvostokini. Ka Eesti kuulub OSCE liikmesmaade hulka.

Erinevalt NATO-st pole OSCE käsutuses sõjalisi üksusi. See organisatsioon püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktitagajärgsele sotsiaalsele taastustööle, sealhulgas inimõiguste tagamisele.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tegevusega saab põhjalikumalt tutvuda veebilehel www.osce.org.

OSCE saadab konfliktiohtlikesse piirkondadesse oma missioone, kes aitavad hoida vaenutsevaid pooli lahus ning taastada normaalset elukorraldust. 2004. aastal tegutsesid OSCE missioonid 16 riigis, sealhulgas Bosnia-Hertsegovinas, Kosovos, Horvaatias, Moldovas, Gruusias, Kõrgõzstanis. 1990. aastatel töötasid OSCE missioonid ka Eestis ja Lätis, et jälgida venekeelse vähemuse olukorda pärast riikide taasiseseisvumist ning Eesti ja Läti kodakondsuse taastamist. Riigist, kus olukord on normaliseerunud ja inimõigused tagatud, viiakse OSCE missioon ära. Nii on ka Eestist missioon lahkunud, selle asemel töötab Eesti valitsuse juures OSCE esindaja, kes tegeleb Nõukogude sõjaväepensionäride inimõigustega.

OSCE kõigekülgne lähenemine julgeolekule tähendab ka erilise tähelepanu pööramist kodanikuõigustele ja -vabadustele. Sageli saadab OSCE oma vaatlejad jälgima, kas üks või teine riik peab kinni vabade valimiste nõuetest, viimastel aastatel on fookusse tõusnud ka kodanikuorganisatsioonide koolitamine ning vaba ajakirjandus.

ILLUSTRATSIOONID

Euroopa julgeolekustruktuur – OSCE, NATO, EL, EN (allikas: A & O, 2003, lk. 286 kaasajastada!)- teen ise

Eesti osamaks NATO eelarvesse

Eesti osamaks NATO eelarvetesse jaguneb kolmeks: panus sõjalisse eelarvesse, tsiviileelarvesse ja julgeolekuinvesteeringutesse. NATO sõjalisest eelarvest rahastatakse alliansi sõjalisi staape ja ühisrajatisi, nt NATO ühise õhukaitsesüsteemiga seotud jooksvaid kulusid. Tsiviileelarvest rahastatakse Brüsselis asuva peakorteri kulud. Läbi julgeolekuinvesteeringute ehitatakse üles NATO-le vajalikke ühisrajatisi (õhukaitsesüsteeme, lennuvälju, sadamaid, raudteesõlmi). Liikmesriikide panus arvutatakse välja nii, et hinnatakse iga riigi osakaalu kõikide liikmesriikide liidetud rahvuslikust koguproduktist arvestades seejuures iga riigi ostujõu tugevust. Arvutuste tulemusena kujunes Eesti osamaks 2004. aastal ca 11 miljoni krooni suuruseks ning kasvab 2005. aastal 17 ja 2006. aastal 19 miljoni kroonini.

Allikas: Kaitseministeeriumi koduleht www.mod.gov.ee

Küsimusi ja ülesandeid

1. Milles seisnevad NATO ja OSCE erinevused? Millist kasu annab Eestile osalus nendes organisatsioonides?

151

2. Milline on Eesti panus rahvusvahelisse julgeolekusse? Vastamiseks kasutage lisateksti, mis käsitleb Eesti osamaksu NATO eelarvesse ning Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi veebilehti.

152

6.5. Inimõigused mitmepalgelises maailmas MEENUTA Kuidas on inimõigustega seotud Suur Prantsuse revolutsioon ja ÜRO?

Mille poolest erinevad kodanikuõigused inimõigustest?

Inimõiguste universaalsus

Inimõigused on oma olemuselt universaalsed, kuna puudutavad ühteviisi kõiki inimesi, sõltumata nende soost, vanusest, rahvusest, päritolust, staatusest ja usutunnistusest. Inimõigusi käsitleva alusdokumendi – Inimõiguste ülddeklaratsiooni, võttis vastu suurim rahvusvaheline organisatsioon ÜRO, mis väljendab inimõiguste rolli maailma ühendajana.

Ühtsus ei tähenda ühetaolisust. Nii on ka arusaam inimõigustest kultuuride ning riikide lõikes erinev. Kristlusel rajanevates kultuurides omab küsimus soolisest võrdõiguslikkusest hoopis teist tähendust kui islamimaades, suhtumine seksuaalvabadusse (abordiõigus, geide ja lesbide abielud) võib katoliiklased ja luterlased eri leeridesse viia. Lisaks erinevatele väärtusarusaamadele diferentseerib inimõigustealast olukorda ka riikide majanduslik arengutase ja valitsemisrežiim. Diktatuuririikides eiratakse inimõigusi, mis võib väljenduda nii füüsilises vägivallas (vastaste hukkamine, vangis hoidmine) kui ka vaimses vägivallas (sõna- ja usuvabaduse ning poliitilise aktiivsuse piiramine). Põhja-Korea väldib rahvusvahelist majanduskoostööd ning propageerib tuginemist ainult oma sisemaisele plaanimajandusele. Rahvusvaheline humanitaarabi lükatakse tagasi valeliku väitega, et riigis on kõik parimas korras. Tegelikkuses kannatavad miljonid inimesed aastaid nälga, haiglates napib ravimeid ja tehnikat haigete abistamiseks.

Demokraatlikku Euroopat on ikka peetud niisuguseks regiooniks, kus inimõigustega lood korras on. Tõepoolest, võrreldes mõnede islamimaadega või maailma kõige vaesemate riikidega Aafrikas, paistab Euroopa olukord väga hea. Inimõiguste ja -vabaduste probleemid pole siiski tagaplaanile jäänud, pigem vastupidi –nendega tegelevad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kodanike survegrupid ja liikumised. Siit võib järeldada, et inimõigused pole ka Euroopas alati ja igaühele tagatud.

Inimõigustest peamiste blokkide järgi

Põhilised inimõigused • Õigus elule • Õigus vabadusele, võrdsusele, isikupuutumatusele

• Õigus korrakohasele kohtumõistmisele’

• Õigus kaitsele julma ja alandava kohtlemise eest

• Õigus perekonnale ja eraelule

Poliitilised, sotsiaal-majanduslikud ja kultuurilised õigused

Poliitilised õigused ja vabadused

Sotsiaal-majanduslikud õigused

Kultuurilised õigused

Õigus rahvusele ja kodakondsusele

Õigus tööle, töötasule ja puhkusele

Õigus haridusele ja kultuurile

Usu- ja mõttevabadus Õigus puhtale toidule ja joogiveele

Õigus rahvuskultuurile ja -keelele

153

Sõnavabadus Õigus väärikale elatustasemele Õigus teabele

Liikumisvabadus Õigus sotsiaalsele kaitsele

Koosoleku ja ühingutevabadus Õigus arstiabile

Hääleõigus

Euroopalik arusaam inimõigustest

Üks põhjusi, miks inimõiguste temaatika Euroopas päevakorral püsib, peitub ajaloolistes traditsioonides. Inimõiguste eetiline platvorm on seotud kristluse ning valgustusfilosoofiaga. Sellised väärtused nagu elu, vabadus ja sallivus kuuluvad eurooplaste maailmavaate juurde. Kristlusest kandusid need ideed valgustusfilosoofide ja hiljem ka liberalistide töödesse. Just Euroopat võib pidada inimõiguste filosoofia sünnikohaks, siit levisid need põhimõtted Ameerikasse ning hiljem teistesse maailmajagudesse.

Tavaliselt seostatakse inimõigused kodanlike revolutsioonide ning vabariikide kujunemisega. Nende ajaloosündmuste käigus tõstatati avalikult idee, et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees ning kõigil on õigus osaleda riiklike küsimuste otsustamisel.

Teise maailmasõja lõpuaastatel hakkas inimõiguste ideoloogiat mõjutama heaoluriigi kujunemine. Briti sotsioloogi Thomas H. Marshalli arvates on igal sajandil esiplaanil olnud teatud liiki inimõigused. 18. sajand tõi Lääne-Euroopas kaasa peamiste kodanikuõiguste (vabadus, võrdsus seaduse ees) tunnustamise, 19. sajandil võideti kätte poliitilised õigused (meeste hääleõigus, sõna-, trüki- ja ühinemisvabadus), 20. sajand kujunes aga sotsiaalsete õiguste võidukäiguks. Marshalli idee sotsiaalsest kodakondsusest omandas laia populaarsuse ning mõjutas mitmete riikide sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalse kodakondsuse põhimõte tähendab, et igaühele peab ilma lisatingimusteta olema tagatud inimväärne elatustase, õigus tasuta haridusele ning tervishoiule. Nii nagu kodanik ei pea iga kord riigilt paluma õigust hääletada või astuda ametiühingusse, nii ei peaks ta täitma pabereid ja tõestama oma õigust sotsiaaltoetuse saamiseks. Kuigi tänapäeval ei poolda Euroopa riigid enam nii ulatuslikku ja tingimusteta sotsiaalhüvede pakkumist, nähakse väärika elatustaseme tagamist endiselt riigi ülesandena. Lähtutakse tõdemusest, et sotsiaalseid riske (nt töötuse riski) tekitab ühiskond ning neist põhjustatud toimetulekuraskustes ei saa süüdistada ainult inimest ennast. Töötuks võib jääda ka kohusetundlik ning heade oskustega töötaja; samuti pole noor ema „süüdi” selles, et ta lapse tõttu täiskoormusega töötada ei saa..

Ameerikalik lähenemisviis inimõigustele on mõnevõrra erinev. Liberalistliku maailmapildi kohaselt peab riik tagama igaühele vabaduse, kaasa arvatud vabaduse valida rikkuse ja vaesuse vahel. Heaoluriik pole USA-s kunagi olnud nii ulatuslik kui Euroopas ning toimetulekuküsimused on seal inimese enese, mitte valitsuse kanda. Ameerikas tekitavad endiselt suuremat poleemikat vaidlused põhiliste inimõiguste ja -vabaduste üle (nt usuvabadus, seksuaalvähemuste õigused, abordiõigus)

Euroopa traditsioon püüab tasakaalustada vabaduse ja võrdsuse, tunnistades, et piiramatu individuaalne vabadus viib turumajanduslikus ühiskonnas paratamatult ebavõrdsuseni.

Euroopa Liidus on inimõigusi lihtsam tagada kui maailmas tervikuna. Esiteks kuuluvad

Euroopa Liitu demokraatlikud ja arenenud majandusega riigid, millest tulenevalt on neil lihtsam kehtestada liikmesriikidele ühtsed nõuded. Teiseks on tal oma ühisõigus, mida kõik peavad täitma ja ka Euroopa Kohus tõsisemate vaidluste lahendamiseks. Inimõigused ja kodanikuvabadused (nn Põhiõiguste harta) moodustavad ühe peatüki Euroopa põhiseaduse lepingust.

154

Inimõigused arengumaades

Maailma vähearenenud piirkondades on inimõiguste olukord tihedalt seotud globaalprobleemidega. Muidugi olid vaesus ja ebarahuldavad elamistingimused seal iseloomulikud ka varem, kuid üleilmastumine on teadvustanud nende teravust kogu maailmale.

Paljusid probleeme, mis arengumaadele ikka veel ületamatutena näivad, on arenenud maade elanikel isegi raske tajuda. Näiteks on meil raske ette kujutada, et puhta joogivee saamine võiks olla ühiskonnas probleemiks. Vaesus Šveitsis, Eestis ja Kongos erinevad põhjalikult. Enam kui miljard inimest peab hakkama saama vähem kui ühe dollariga päevas, iga 3-4 sekundi jooksul sureb üks inimene maailmas nälga.

Rahvastikuplahvatus arengumaades on süvendanud sealset näljahäda ning eluasemeprobleeme veelgi. Pikaajaline alatoitumus kuulub seal peamiste surmapõhjuste hulka, lisaks levivad halbadest sanitaaroludest ja rahva harimatusest tingitult nakkushaigused. Arengumaades on tunduvalt sagedasemad nakkushaigused, nagu tuberkuloos, AIDS, hepatiit. Tõsiseks probleemiks on ka puhta joogivee nappus. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul moodustavad Kolmanda maailma haiglates 70 protsenti haiged, kes on nakatunud reostatud vett tarbides. Veepuhastusseadmed reeglina puuduvad ja reovesi juhitakse otse jõgedesse. Madal arengutase muudab joogivee kalliks, kanalisatsioonisüsteem puudub ja puhast vett tuleb kalli raha eest osta. Näiteks Haitil kulub sellele umbes 15 protsenti vaese pere kuusissetulekust.

Majanduse nõrkus ei soosi ka töökohtade teket. Teisiti öeldes, inimestel lihtsalt pole tööd, millega elatist teenida või on see töö äärmiselt algeline ning vähetasuv. Arvatakse, et ligi 40 protsenti arengumaailma linlastest elatub vaid juhutöödest (nt ajalehtede müük, turistide teenindamine, prostitutsioon, prügi korjamine kokkuostjatele). Kindlasti aitaks hariduse edendamine lahendada paljusid Kolmanda maailma inimhädadest, kuid ka selle jaoks pole piisavalt raha. On üsna selge, et rahvusvahelise toetuseta ei suuda arengumaad oma probleemidega toime tulla.

Inimõigused ja kodakondsus

Rahvusvaheliste õigusnormide esmaseks elluviijaks on rahvusriigid. Seetõttu on loomulik, et põhilised inimõigused ja kodanikuvabadused pannakse kirja iga riigi põhiseaduses. Eesti Vabariigi põhiseaduses on nendele pühendatud konstitutsiooni pikim peatükk, mis koosneb 47 paragrahvist. Lisaks põhiseadusele täpsustavad inimõiguste kaitset teised seadused. Eestis on näiteks vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus, lastekaitseseadus, isikuandmete kaitse seadus.

Inimõigustele lisanduvad rahvusriigis ka kodakondsusega seotud õigused. Inimõigused kuuluvad igaühele ja nad on võõrandamatud, st et neid ei tohi ära võtta.

Kodakondsus on selles mõttes teistsugune. Vaid sünniga omandatud kodakondsust ei saa ära võtta; omal soovil võib igaüks kodakondsusest loobuda ning mõne teise riigi kodakondsust taotleda.

Kodakondsus annab inimesele ka niisuguseid õigusi, mida teistel (mittekodanikel) selle riigi suhtes ei ole. Näiteks saavad valimistel kandideerida ainult antud riigi kodanikud, ka hääleõigus sõltub üldjuhul kodakondsusest. Samuti on mitmed riigi julgeolekuga seotud ametialad ja tegevused lubatud ainult kodanikele. Siia kuuluvad õigus ja kohustus teenida kaitseväes, õigus töötada riigiametnikuna, õigus luua erakondi ja kuuluda nendesse. Lühidalt öeldes kujutab kodakondsus endast riigi ja tema kodaniku vastastikust suhet. Kodanikul pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused riigi vastu. Teisalt ei saa ka riik ainult käskida-kamandada, vaid peab tagama tingimused kodanikuvabaduste kasutamiseks.

Selle jutu põhjal võib tunduda, et kodakondsusel, kodanikuõigustel ja inimõigustel polegi mingit seost. Tõepoolest, osalt on selles osas eksitavad keelelised erinevused, nimelt kasutatakse inglise keeles põhiliste inimõiguste märkimiseks väljendit civil rights ehk kodanikuõigused. Siia kuuluvad need nõudmised, mille püstitasid valgustusfilosoofid ja Prantsuse revolutsionäärid 18. sajandil – võrdsus seaduse ees, õiglane kohtupidamine, usu-, sõna- ja mõttevabadus, isikupuutumatus ja muu taoline. See väljend pole aga seotud mitte riikliku kodakondsuse, vaid hoopiski kodanikuühiskonnaga. Eesti keeles väljendab paraku seesama sõnaühend ka Eesti Vabariigi kodanike ainuomaseid õigusi ning sellest tulenebki mõningane segadus.

155

Omaette kohtlemist vajavad inimõiguste alal apatriidid ehk kodakondsuseta inimesed. Oma kodanikke kaitseb riik nii kodu- kui välismaal, pakkudes neile vajadusel ka varjupaika ja juriidilist abi. Kui inimesel aga polegi õiguslikku kodumaad, siis kes peaks tema eest hea seisma? Eriti teravaks muutub see küsimus sõja oludes, kui suured pagulashulgad otsivad varjupaika välisriikides. Kuna pagulaste õiguslik staatus on ebamäärane, takistab see ka mitmete elementaarsete inimõiguste (inimväärsed elutingimused, töölevõtmine) korraldamist.

Tulenevalt võimalikest probleemidest tahavad rahvusvahelised organisatsioonid, et kodakondsust oleks võimalik omandada mõistlikel tingimustel. Kodakondsuseta inimeste suur osakaal ühiskonnas ei tule stabiilsusele kasuks. Eesti rahvastikust moodustasid apatriidid 2003. aastal umbes 12 protsenti, mis on rahvusvahelises võrdluses üpris kõrge näitaja.

KIIL:

Inimõiguste realiseerimise nimel tegutsevad ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, survegrupid ja sotsiaalsed liikumised. Üks tuntum nendest on Amnesty International (www.amnesty.org), kelle iga-aastastes raportites kritiseeritakse teravalt riike, kus inimesi poliitilistel või usulistel põhjustel taga kiusatakse. Nõukogude Liit oli Amnesty Internationali pideva kriitikatule all, samuti heidetakse Hiinale ette ajakirjandusvabaduse piiramist ning teisitimõtlejate vaenamist. 2004. aastal juhtis just see organisatsioon rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu sõjavangide piinamisele ning mõnitamisele Iraagis. Genfi konventsioonid keelavad vangide piinamise, julma ning alandava kohtlemise, samuti hukkamise ilma kohtuotsuseta. Amnesty Internationalis on ka Eesti, Läti ja Leedu esindajad.

Lisada ka AI logo (küünal okastraadiga, mille saab AI saidilt)

Erinevate organisatsioonide (ÜRO, EL, EN, Eesti) põhidokumendid inimõigustes

Küsimusi ja ülesandeid

156

1. USA-s levis 1990. aastate lõpus liikumine, mis nõudis laste turvavööde keelustamist, kuna kinnine turvavöö ahistavat lapse vabadust. Kas Teie arvates võib inimõiguste kaitsega liiale minna? Põhjendage. Pakkuge võimalusi, kuidas tasakaalustada inimese õigusi ja kohustusi.

2. Koguge andmeid selle kohta, et Eestis esineb soolist diskrimineerimist. Võite lahendada ülesande ka vastupidiselt, näidates, et meil koheldakse sugupooli võrdselt.

3. Eutanaasia ehk halastussurm on viimasel ajal põhjustanud elavaid vaidlusi. Millised probleemid neis vaidlustes tavaliselt esile kerkivad? Kuidas saaks neid lahendada või nende mõju pehmendada?

4. Millised inimõigused on viimastel päevadel või nädalatel olnud ajakirjanduses arutelu all? Kui tegu pole Eestiga, siis arutlege, kuidas on lood vastava inimõiguse tagamisega meil.

157

6.6. Postmodernne ühiskond MEENUTA Mis iseloomustab modernset ehk tööstusajastu elustiili?

Milliseid muutusi ühiskondlikes suhetes ja inimeste elustiilis põhjustas tööstusühiskonna ülekasvamine postindustriaalseks ning hiljem infoühiskonnaks?

Tänapäeva maailma, aga ka mõnd arenenud ühiskonda, nimetatakse sageli postmodernseks. Räägitakse ka postmodernismist kunstis ja kirjanduses. Järgnevalt püüamegi mõista, mis see postmodernne ühiskond siis õieti on, kust see ilmus ja kuidas meie igapäevaelu mõjutab.

Modernse ja postmodernse ühiskonna erinevused

Eesliide post- tähendab millegi järel, pärast. Seega siis on postmodernne ühiskond see, mis järgnes modernsele. Ometigi ei kujuta postmodernne ühiskond erinevalt industrialismi-postindustrialismi arengust endast modernse ühiskonna jätku. Pigem peavad ühiskonnateadlased modernsust ja postmodernsust vastanditeks, tuues välja rohkeid erinevusi.

Modernne ühiskond (19. sajand – 20. sajandi esimene pool), mis tugines kapitalismile ja tööstuslikule tootmisele, oli hästi organiseeritud. Seda iseloomustasid jaotus klassideks, hierarhiline võimusüsteem ja bürokraatia. Lisaks klassisolidaarsusele oli tähtsaks identiteedikujundajaks rahvusriik. Suhted klasside ja erineva kodakondsusega inimeste vahel olid modernses ühiskonnas selged ja püsivad. Rahvusriikide selgepiirilisus võimaldas eristada soomlasi, britte, prantslasi jt nende kodakondsuse alusel; klassijaotuse selgepiirilisus võimaldas eristada Briti kaevurit Briti ettevõtjast või avalikust teenistujast. Samuti olid Briti ja Soome töölised sarnased oma klassi alusel, kuid erinevad kodakondsuse alusel. Modernses ühiskonnas oli võimalik üpris suure tõenäosusega ette ennustada sedagi, kuidas hääled valmistel jagunevad.

Lisaks püsivale identiteedile iseloomustas modernset ühiskonda mõistlikkus, arvepidamine ja asisus. Nii ühiskonna progressi kui ka elujärje paranemist mõõdeti ennekõike rahas, kaupades ja asjades.

Modernismiajastul arenes ühiskond kiiresti: kasvas jõukus, tõusis turvalisus ja heaolu, laienes toetus inimõigustele ja vabadustele. See üleüldine progress tegi modernismist optimistliku elufilosoofia, mis uskus inimkonna võimesse hankida tõeseid teadmisi ümbritseva kohta. Samuti uskus modernism, et inimesed on suutelised neid teadmisi kollektiivselt rakendama, muutmaks elu paremaks ja suunamaks maailma inimarengut. Modernism hindas kõike seda, mis oli uus ja kaasaegne, vanades kommetes ja traditsioonilises kultuuris ei nähtud midagi nii väärtuslikku, mida peaks kindlasti hoidma.

Postmodernset ühiskonda, mis kujunes 20. sajandi viimasel veerandil, nimetatakse ka disorganiseerunud kapitalismiks. See tähendab majanduse ja valitsemise detsentraliseerimist, võimu hajumist, suhete ja kihistuse muutumist ebapüsivaks ning kiiresti liikuvaks. Majanduses ilmusid väga erineva suurusega ja tegevusprofiiliga ettevõtted, traditsiooniliste ketrusvabrikute kõrvale tulid teenindusfirmad, virtuaalsed bürood ja investeerimisfirmad, mis müüsid ainult ideid, mitte käegakatsutavat kaupa. Inimesed muutusid kindla sotsiaalse klassi esindajatest individuaalse maitsega tarbijateks. Tohutu tarbimisvalik muudab omakorda kultuuri katkendlikuks ja kultuuritarbimise ebajärjekindlaks. Üks ja sama inimene vaatab vesterne, kuulab reggae’d, sööb lõunaks hamburgerit ja õhtuks pilaffi, kannab päeval šanellkostüümi ja õhtul teksaseid. Vabrikutööline, kontoriametnik ja mänedžer ei eristu enam üksteisest oma tarbimisvõimaluste ja elustiili poolest nagu see oli modernismi ajastul.

Klassikuuluvus ei mõjuta enam inimese käitumist ja tulevikku, selleks et olla elus edukas, peab igaüks ise oma eluteed planeerima. Näiteks õpib tänapäeval ülikoolis väga erineva sotsiaalse päritoluga noori, kelle tööalane karjäär oleneb vaid harva vanemate staatusest.

Individualiseerumist süvendab ka tööturu muutumine paindlikumaks. See väljendub nii tööjõu liikumises kui ka paindlikes hõivevormides (nt projektitöö, osaajaga töö, distantshõive, füüsilisest isikust ettevõtjad).

158

Kui tööstusühiskonnas oli vahe töö- ja puhkeaja vahel lausa olemuslik, siis postmodernses ühiskonnas see kipub kaduma. Kuna teadmised ja informeeritus on olulised, siis on keeruline otsustada, kas õhtul teleuudiseid vaatav ärimees ja tema õpetajannast elukaaslane teevad tööd või puhkavad. Sama lugu on kohvikutes rüperaalidega istuva seltskonnaga.

Tänapäeval juhtub sageli sedagi, et inimene vahetab elu jooksul mitu korda ametit või omab korraga mitut tööandjat.

Kokkuvõtvalt ilmestab postmodernset ühiskonda jäikade piiride kadumine, kõik nähtused ja suhted muutuvad ebakorrapärasemaks, raskemini defineeritavaks. Inimesel on suurem vabadus, kuid samas ka suurem vastutus oma elu ja käekäigu korraldamisel, kui tal oli organiseeritud tööstusühiskonnas.

Foto: Yuppid mõnes Tallinna wifi kohvikus, nt. RIFF

Tekst: Kas töötegemine või puhkus?

Teadmiste ja väärtuste roll ühiskonnas

1980. aastatel uuris Jean-François Lyotard teadmiste arengut moodsas lääne ühiskonnas. Ta jõudis tõdemusele, et inimeste väärtusmaailm ning teadmiste süsteem on veerandsajandiga tohutult muutunud.

Modernismiajastul valitsesid suured sotsiaalsed teooriad, nagu marksism, liberalism, heaoluriigi kontseptsioon. Niisuguseid teooriaid, mis seletavad olulisi ajaloosuundumusi (nt kapitalismi kujunemist, demokraatia sündi) ja nende tagajärgi, nimetas Lyotard suurteks narratiivideks. Suured narratiivid väärtustavad nähtusi ja fakte, loovad kangelasi ja antikangelasi. Nende abil kujundati inimeste identiteeti, need andsid omamoodi käitumisjuhiseid, kuidas olla ja elada.

Postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste maitsed niivõrd erinevad, et üldkehtivaid väärtused löövad kõikuma. Näiteks pole radikaalsete mõtlejate meelest võimalik juurutada ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid kõikides maades, sest muhameedlaste arusaam inimõigustest on hoopis teistsugune kui kristlastel. Lyotardi meelest ei suuda ükski klassikaline ideoloogia enam anda retsepti, kuidas tänases ebakindlas maailmas toime tulla. Nüüd pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid, kollektiivseid identiteete, kõik muutub individualistlikuks, pihustub osakesteks. Nii kuulutaski Lyotard, et suured narratiivid on end ammendanud, ükski ühiskonnakäsitus pole parem või õigem kui teised. Kõik on võrdsed, ent samas on kõigi nende väärtus küsitav, kahtluse alla seatav. „Kust me teame, et me teame?” küsib Lyotard.

Tõe suhtelisuse kõrval arutlevad sotsiaalteadlased ka virtuaalse (ehk näilise) ja reaalse maailma vahekorra üle postmodernsel ajastu. Televisioonist ja internetist küllastunud argikultuur ähmastab piire reaalsuse ja ebareaalsuse vahel, kujuneb virtuaalne reaalsus. Tuntud postmodernismiteoreetik Jean Baudrillard on kirjeldanud, kuidas televaatajad hakkasid helistama arsti mänginud teletähele, et saada tervisealast nõu. Baudrillard on esitanud ka väite, et USA ja Iraagi vaheline Lahesõda polnudki midagi enamat kui TV ja arvutimängude simulatsioon. Tema sõnul me ei tea, mis Iraagis tegelikkuses toimub, me usume telepildis nähtut ja peame seda tegelikkuseks.

159

Modernse ja postmodernse ühiskonna võrdlus

Modernne ühiskond Postmodernne ühiskond

Jaotatud tootmissuhte alusel Disorganiseeritud ja killustunud

Tööstuslik toorainemahukas tootmine Teadmismahukas tootmine

Hüvede jaotamine Arengu halbade tagajärgede ja riskide jaotamine

Tsentraliseeritud hierarhiline võim Hierarhiate kadumine ja asendumine võrgustikega

Rahvusriik Riigipiiride „läbipaistvus”, inimeste mobiilsus

Klassisolidaarsus, rahvusidentiteet ja kodakondsus Individualism samaaegselt identiteetide paljususega

Vaieldamatud põhitõed (suured narratiivid) Väärtuste suhtelisus ja kaheldavus

Positiivne ellusuhtumine, usk tulevikku Skeptilisus, iroonilisus kõige suhtes

Hoolimatuse suurenemine inimsuhetes

Ühiskonda on läbi sajandite koos hoidnud inimeste kooskonnad – pere, naabruskond, kirikukogudus. Tööstusrevolutsiooni tagajärgi hinnates hoiatas tuntud sotsioloog Emile Durkheim ühiskonna killunemise ja seadusetuse (anoomia) eest. Ta pidas silmas, et kahaneb perekonna ja kiriku positsioon ning traditsioonilised väärtused, mis inimestele elus toeks olid, löövad kõikuma,. Modernne ühiskond suutis anoomiale (kaosele) vastu seista rahvusriigi ja heaoluriigi väljaarendamisega. Sellega loodi ka uus ühtekuuluvustunne inimeste vahel.

Sotsioloogide meelest kerkib postmodernses ühiskonnas uuesti oht, et sotsiaalsus laguneb. Inimene muutub individualistlikumaks, läbikäimine ja ühistegevus väheneb. Inimene vahetab sagedamini tööandjaid ja töökaaslasi; kunagi nii tähtsaks identiteedi vormijaks olnud töökollektiiv kaotab oma mõjujõu. Inimene tunneb end üksildasena ka tööl olles, mis olnuks mõeldamatu tööstusühiskonnas.

Mitmed inimesed ei tööta sest, ei tunne selleks vajadust. Nii hävib tööeetika, st need moraalsed väärtused ja tahtejõud, mida töötamine õpetab (distsipliin, oskus pingutada, koostöö ja vastastikune seotus). Tõepoolest, töötute soovimatus võtta vastu ka viletsamaid töökohti ning ise pingutada töö leidmise nimel on kujunenud arvestatavaks probleemiks..

Lisaks individualistlikele töösuhetele kritiseerivad ühiskonnateadlased ka postmodernse ühiskonna linlikku eluruumi, mis põhjustab anonüümsust ja ükskõiksust teiste vastu. Anonüümsusest tekivad omakorda uued probleemid – koostöö ja koostehtu hävitamine, lõhkumine, vägivallatsemine. Võib ju pahatihti näha, et lumelinn või mänguväljak on puruks pekstud, istutatud puud murtud, seinad soditud. Ülim vabadus, mida postmodernne ühiskond pakub, on ühelt poolt hea – loo endale identiteet, nagu tahad, ole selline, nagu tahad. Teisalt tekitab see pidevat stressi, kuna pole ametlikke standardeid, ning pidevalt on vaja endal leida lahendusi ja teha valikuid.

Postmodernistlik sotsiaalfilosoofia on vaid paar aastakümmet vana, bestselleriteks kujunenud (Baumanni, Becki, Baudrillardi ja teiste) teosed ilmusid alles 1990. aastatel. Seetõttu on täna vara öelda, mis nende seisukohtadest läheb sotsioloogia kullafondi sarnaselt Marxi, Weberi või Belli teooriatele. Kindlasti ei saa nõustuda kõigega, mida postmodernistid väidavad. Kuid sama suure tõenäosusega võib aduda, et postmodernism avaldub ka Eesti ühiskonna igapäevaelus.

160

Filmi „Matrix” plakat.

Tekst: „Matrix” on postmodernismi üks ikoonidest. Filmis kasutatakse rohkesti efekte ja sürreaalsust, samas kui tegevusliin (ingl storyline) muutub ebaoluliseks. Selles mõttes on Selma Lagelöfi või Jane Austini kangelannad hoopis teistsugused.

Tekstibox:

Postmodernismi filosoofide üks lemmikteemasid on reaalsuse ja kujutelmade (simulaakrumite) piiride ähmastumine, sassiminek nüüdisaegses ühiskonnas. Järgnev refereering pärineb Jean Baudrillardi teosest „Simulaakrumid ja simulatsioon” (kirjastus Kunst, 1999, lk 7–66).

„Vaatleme pangaröövi. Tekib olukord, kus seaduserikkumine ja vägivald ei ole nii tõsised kuriteod, sest nad seavad kahtluse alla ainult reaalsuse jaotamise. Simulatsioon on määratult ohtlikum, sest väljaspool oma objekti vihjab ta alati võimalusele, et kord ja seadus ise võivad samuti olla ainult tühipaljas simulatsioon.

Ent raskus on siin võrdeline hädaohuga. Korraldades mängu-pangaröövi, ja veendunud olles, et relvad on ohutud, võtate inimese pantvangi, nõuate häälekalt raha – ühesõnaga mängite „päriselt”. Mis siis juhtub? Kunstlike märkide võrgustik seguneb lakkamatult reaalsuse elementidega (politseinikud tulistavad, inimesed saavad viga jne.), ühesõnaga simuleeritud olukord satub reaalsusesse, mille üks funktsioone ongi maha suruda mistahes simuleerimiskatsetused, taandada kõik reaalsuseks – selles seisnebki kehtiv kord. Kuriteo simuleerimise eest karistatakse kergemalt või siis karistatakse korravaleorganite häirimise eest (näiteks juhul kui on „ilmaasjata” ette võetud politseioperatsioon) – aga mitte kunagi ei karistata simuleerimise eest, sest teesklus ei ole mingil viisil reaalsusega võrreldav ja seega puudub ka vastav karistus.”

Küsimusi ja ülesandeid

1. Milliste postmodernistliku filosoofia väidetega nõustuste, millistega mitte?

2. Kas tänapäeva Eesti kool on modernne või postmodernne? Millised on kummalgi juhul head ja halvad küljed?

161

Sõnaseletusi acquis communautaire = acquis – Euroopa Liidu liikmesriigi õiguste ja kohustuste kogum

administratiivne väärkohtlemine – seaduse või mõne muu õigusakti väär kohaldamine isiku suhtes

administreerimine ehk haldamine – riiklike ametkondade ja kohalike omavalitsuste tegevus parlamendi ning valitsuse normatiivaktide elluviimisel

aktiivne tööpoliitika – tööpoliitika, mille eesmärgiks on ennetada tööpuuduse teket (nt ümberõppe ja täiendõppe finantseerimine)

aktsia – väärtpaber, mis tõendab, et selle omanikule kuulub osa vastavast ettevõttest

alamklass – inimesed, kes paiknevad sotsiaalse stratifikatsioonisüsteemi madalaimal astmel oma väheste materiaalsete ja vaimsete ressursside tõttu

Almond, Gabriel (1911–2002) – USA politoloog, saavutas maailmakuulsuse oma poliitilise kultuuri teooriaga

alternatiivkulu – ühe hüvise tootmisel/tarbimisel mõne teise hüvise tootmisest/tarbimisest saamata jäänud tulu/kasu

ankurvaluuta – välisvaluuta, mille suhtes on koduvaluuta kurss kindlaks määratud; vt ka fikseeritud vahetuskurss

anoomia – üldtunnustatud väärtuste ja normide puudumine ühiskonnas, mille põhjuseks on vana väärtussüsteemi lagunemine; Émile Durkheimi leiutatud oskussõna

apatriid – inimene, kel pole mitte ühegi riigi kodakondsust, kodakondsuseta isik

autokraatia – valitsemisrežiim, mille korral kogu võimutäius on ühe inimese (autokraadi) käes; vastand demokraatlikule valitsemisele

avalik haldus – poliitiliste otsuste igapäevane ja plaanipärane täideviimine riigi- ning omavalitsusinstitutsioonide poolt

avalik poliitika ehk halduspoliitika – poliitikavaldkond, mille sisuks on elanikkonnale vajalike teenuste ja inimeste toimetuleku korraldamine; avaliku poliitika valdkondadeks on majandus- ja maksupoliitika, keskkonnapoliitika, asumipoliitika, sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika; avalikust poliitikast eristub riigi julgeoleku ja korrakaitse tagamisele suunatud poliitikavaldkond (välispoliitika, sisepoliitika, kaitsepoliitika, migratsiooni- ja kodakondsuspoliitika)

avalik sektor ehk esimene sektor – üks ühiskonna kolmest sektorist: võimu- ja valitsemisasutused ning ametkonnad; avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine; vt ka erasektor, mittetulundussektor

Beck, Ulrich (1911–2002) – Saksa sotsioloog, kes tegeles nüüdisühiskonna iseärasuste ja arengu uurimisega; analüüsis muu hulgas globaliseerumise tagajärgi ning hoiatas üleilmastumisest tulenevate keskkonnaohtude eest (nn riskiühiskond)

Bell, Daniel (sünd 1919) – USA sotsioloog, kes sai kuulsaks postindustriaalse ühiskonna analüüsiga

bürokraatia – ametnike võim, rangete reeglite ja hierarhia alusel toimiv juhtimiskorraldus

Dahl, Robert (sünd 1915) – üks kuulsamaid demokraatiateoreetikuid, pluralistliku koolkonna esindaja; lõi polüarhia kui kõrgeltarenenud, pluralistliku ja tugeva kodanikuühiskonnaga demokraatiavormi kontseptsiooni

deflatsioon – üldise hinnataseme jätkuv alanemine; vt ka inflatsioon

demokraatia – valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine

depressioon – vt majanduslangus

162

devalveerimine – koduvaluuta kursi alandamine välisvaluutade suhtes

digitaalne lõhe – nüüdisaja üks olulisemaid sotsiaalseid lõhesid, mis jagab inimesed inforikasteks, kellel on juurdepääs moodsatele digitaalsetele info- ja kommunikatsioonivahenditele (eeskätt internetile), ning infovaesteks, kel taoline juurdepääs puudub; globaalses ulatuses eraldab digitaalne lõhe arenenud riike ja arengumaid

diktatuur – õigusvastane valitsemisvorm, mille puhul üks isik (diktaator) või isikute grupp on võimu monopoliseerinud ning kasutab seda õiguslike piiranguteta

direktiiv – Euroopa Liidu õigusakt, mis on liikmesriikidele siduv eesmärgi osas, kuid jätab riigile võimaluse valida, kuidas eesmärk saavutatakse

dividend – ettevõtte omanikule makstav kasumiosa

dogma – tõestuseta omaks võetud jäik seisukoht

dumping – kauba/teenuse pakkumine ajutiselt madala hinnaga turu vallutamiseks

Durkheim, Émile (1858–1917) – Prantsuse sotsioloog, sotsioloogiateaduse rajaja; käsitles ühiskonda integreeritud tervikuna, analüüsis tööjaotuse ning väärtusnormide rolli solidaarsuse ja sidususe kujundamisel; võttis kasutusele anoomia mõiste ja tõestas, et enesetappude määr sõltub ühiskondlikest teguritest (nt moraalinormide vaakum, majanduskriis)

eelarvedefitsiit – eelarve puudujääk, mis tähendab, et riigi kulud on suuremad kui tulud

eesistujariik – Euroopa Liidus Ministrite Nõukogu tööd juhtiv liikmesriik. Eesistumisperiood kestab kuus kuud ja vahetub liikmesriikide vahel. Eesistumise perioodil kujundab riik istungite ajakava, edendab talle olulisi poliitilisi initsiatiive, on liidu kui terviku eestkõneleja

eksporditõke – juriidiline abinõu, millega piiratakse või keelustatakse mingi kauba väljavedu riigist

eksport – kaupade ja teenuste väljavedu riigist, kodumaiste kaupade ja teenuste müük välismaale

elatusstandard – elatustase, mis väljendab teatud sotsiaalsesse gruppi kuuluva isiku või perekonna tarbimist

eliit – suhteliselt väike ühiskonnarühm, mis paikneb sotsiaalse stratifikatsioonisüsteemi tipus, sest seda iseloomustavad tunnused, mida ühiskond peab oluliseks ja väärtuslikuks (teatud päritolu, varandus, võim või haritus)

elitaardemokraatia – demokraatia, mille puhul rahva aktiivne osalus poliitikas on tagasihoidlik, põhitegijateks ning otsustajateks on poliitikud ja tippametnikud; mõisteliselt kattub oskussõnaga esindusdemokraatia, kuid rõhutab rohkem kompetentsuse tähtsust riigivalitsemises

erasektor ehk tulundussektor – üks ühiskonna kolmest sektorist, kuhu kuuluvad kasumit taotlevad eraettevõtted; vt ka avalik sektor, mittetulundussektor

eraõigus – õiguse valdkond, mis on seotud üksikisiku huvidega ja mille puhul õiguse subjektid on võrdsetes õigussuhetes; vt ka avalik õigus

esindus- ehk vahendatud demokraatia – nüüdisaegne demokraatiavorm, mille tuumaks on spetsiaalsete rahvaesindajate regulaarne valimine, kes rahva nimel võimu teostavad; vt ka liberaalne demokraatia

esmatarbekaup – kaup, mis rahuldab tarbija esmaseid vajadusi, nt toiduained, hügieenitarbed, transporditeenused jms

feminism – ideoloogia, mis propageerib naise sotsiaalset võrdsust mehega ja taunib mehe asetamist sotsiaalse staatuse poolest kõrgemale

fikseeritud vahetuskurss – koduvaluuta hind, mis on ankurvaluuta suhtes kindlaks määratud ja ei muutu

finantskapital – tootmise rahastamiseks kasutatav sularaha, arveldusarvetel olev raha ja väärtpaberid; vt ka reaalkapital

163

fiskaalpoliitika – makromajanduspoliitika osa, mille eesmärgiks on mõjutada majanduse arengut maksude ja eelarvekulutuste abil

fordism – USA töösturi Henry Fordi tehastes kasutusele võetud tootmiskorraldus, mis jagas kogu tootmise konveieril järjestikku sooritatavateks lihtsateks operatsioonideks; fordism oli tööstusühiskonnas enim kasutatud tootmise organiseerimise viis

fraktsioon ehk saadikurühm – erakonna või valimisliidu saadikute rühmitus parlamendis/volikogus

Fukuyama, Francis (sünd 1952) – sotsiaalteadlane, kes on uurinud maailma ideoloogilis-poliitilise arengu üldisi tendentse pärast kommunistliku süsteemi ehk Teise Maailma kokkuvarisemist; sai kuulsaks ajaloo lõpu teesiga, mis väitis, et tänaseks on liberaalse demokraatia väärtused lõplikult tõestanud oma eeliseid ning seetõttu on lõppenud ka ajalugu kui ideoloogiate vastaseis

Giddens, Anthony (sünd 1938) – üks kuulsamaid tänapäeva sotsiolooge, uurinud ühiskonna põhijoonte muutumist liikumisel postmodernsesse ajastusse; üks peamisi nüüdisaegse sotsiaaldemokraatia (kolmanda tee) teoreetikuid

globaliseerumine ehk üleilmastumine – maailma maade vastastikuse sõltuvuse süvenemine, kogu maailmale ühiste arengutendentside ja ohtude ilmnemine

haldamine – vt administreerimine

halduspoliitika – vt avalik poliitika

haldusriik – Max Weberi pakutud oskussõna tähistamaks riiki, kus ametnikkonnal ja haldusinstitutsioonidel on ülemäära suur mõjujõud poliitiliste esindusorganitega võrreldes

heaoluriik – riik, mis sekkub turumajandusse ning tulude jaotamisse, et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil tururiskide mõju inimese toimetulekule

Huntington, Samuel P. (sünd 1927) – sotsioloog, uurinud demokraatia levikut maailmas, selle edu ja tagasilöökide mehhanisme; võttis kasutusele oskussõna demokraatia lained

hõivatu – vt töötaja

hüvis – tootmistegevuse tulemusena valminud kaup/teenus, mis on suunatud tarbija vajaduste rahuldamisele

identiteet – samastumine, ühtekuuluvustunne, mis võib rajaneda rahvuslikel, ideoloogilistel, kultuurilistel või riikkondlikel tunnustel

ideoloogia – korrastatud ideesüsteem, mis propageerib teatud kindlaid väärtusi; ideoloogia üks liik on poliitiline ideoloogia, mis annab aluse erakonna või sotsiaalse liikumise tegevusele

import – kaupade/teenuste sissevedu riiki, kaupade/teenuste ostmine välismaalt

indekseerimine – majandus- ja sotsiaalpoliitika protseduur, millega korrigeeritakse hindu, makseid või töötasu vastavalt inflatsioonimäärale

inflatsioon – riigi keskmise hinnataseme jätkuv kasv piisavalt pikal perioodil (kuu, kvartal, aasta)

inflatsioonimäär – keskmise hinnataseme protsentuaalne muut baasperioodiga (enamasti eelmise aastaga, aga ka kuu või kvartaliga) võrreldes

infoühiskond – arenenud postindustriaalne ühiskond, mida iseloomustab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) laialdane kasutamine majanduses, valitsemises ning igapäevaelus; kujunes maailma arenenud piirkondades 20. sajandi viimasel veerandil

inimõigused – üldised ja võõrandamatud õigused (nt õigus elule, inimväärsele kohtlemisele, perekonnale ja eraelule, õigus olla vaba ja saada kohtulikku kaitset), mis peaksid olema igal inimesel; inimõigused jagunevad kodaniku- ja poliitilisteks õigusteks, majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks

institutsionaliseerumine – organisatsioonide loomine oma sotsiaalsete eesmärkide formuleerimiseks ja ühiskonnagrupi nõudmiste mõjusamaks võimudele edastamiseks

164

institutsioon – asutus, organisatsiooniline korraldus; eristatakse poliitilisi institutsioone (erakond), võimuinstitutsioone (parlament, volikogu, riigipea, administratsioon), valitsemisinstitutsioone (valitsus, riigiametid), järelevalveinstitutsioone (kohus, inspektsioonid)

integratsioon ehk lõiming – kooskõlastamine; ühiskonna või regiooni (nt Euroopa) kujundamine tervikuks, arvestades osapoolte huve ja säilitades nende omanäolisuse

interventsionistlik riik – riik, mis sekkub ulatuslikult majandustegevusse

intress – raha hind; raha omanikule raha kasutamise eest makstav protsent kasutatavast rahasummast

jätkusuutlik areng – arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve

järelevalveasutus – riigi institutsioon, mille ülesanne on teiste riigiasutuste ja ametnike või parlamendi tegevuse seaduslikkuse kontrollimine: riigi- ehk konstitutsioonikohus, riigikontroll, õiguskantsler, ombudsman, inspektsioon

kantsler – ministeeriumi kõrgeim ametnik, kes vastutab ministeeriumi igapäevatöö sujuvuse ning tõhususe eest, kantsler peab ametnikuna tasakaalustama ministri kui erakonnast sõltuva poliitilise figuuri mõju

kapitalism – majandussüsteem, milles tootmisressursid on eraomanduses ning kus majanduslik tasakaal kujuneb turu, s.o nõudluse ja pakkumise tasakaalu tulemusena

kapitalistid ehk kodanlus – kapitalistliku ühiskonna põhiklass, kellele kuuluvad tootmisressursid

kasum – summa, mille võrra ettevõtte tulud ületavad kulusid

kautsjon – valimisseadusega määratud rahaline sissemaks kandidaadi registreerimiseks valimistel

keinsism (keinslus) – Inglise majandusteadlase John M. Keynesi järgi nimetatud koolkond, mis pooldas majanduses riigi ulatuslikku regulatsiooni, sest kapitalistlik majandus olevat loomult ebastabiilne ega suuda kriise vältida; vt ka monetarism

keskklass – kõrge ametialase kvalifikatsiooni ning stabiilse ja küllaldase sissetulekuga inimeste kategooria; alam-, kesk- ning kõrgklassi mõistet kasutatakse nüüdisühiskonna sotsiaalse kihistumuse iseloomustamiseks; vt ka valgekraed

koalitsioon, koalitsioonivalitsus – ühendus, liit; mitme partei põhjal demokraatlikus riigis moodustatud valitsus, mis reeglina tegutseb oma valitsemisprogrammi ehk koalitsioonileppe alusel

kodanikkond – demokraatliku ühiskonna liikmed, kellel on juurdepääs poliitilisele otsustusprotsessile (nt valimisõigus, parteide moodustamise õigus, sõnavabadus)

kodanikukultuur ehk tsiviilkultuur – kultuuriliik, mis hõlmab riigi poliitilises elus osalemiseks vajalikke teadmisi, väärtusi ja oskusi; samaväärne mõistega poliitiline kultuur, kuigi rõhutab rohkem toimija ehk kodaniku aspekti

kodanikuühiskond ehk tsiviilühiskond – avaliku elu valdkond, mis eristub avalikust sektorist (riigist ja valitsemisest) ning erasektorist (tulundussektorist); kodanikuühiskonna moodustavad kodanike algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikud organisatsioonid, ühendused ja liikumised; vt ka mittetulundussektor

kohtulik järelevalve – kohtute, eriti konstitutsioonikohtu õigus kuulutada seadus või täidesaatva võimu akt konstitutsioonivastaseks ja seega ebaseaduslikuks

kolmas tee – Briti leiboristliku partei nüüdisaegne sotsiaaldemokraatlik kontseptsioon, mille kohaselt tuleks ühitada kapitalistliku ühiskonna liberaalse turumajanduse ja sotsialistliku ühiskonna sotsiaalse heaolu põhimõtted; vt ka Anthony Giddens

konservatism – parempoolne poliitiline ideoloogia, mis väärtustab traditsioone ja varandusliku kihistumuse säilitamist

konverteerimine – ühe valuuta vahetamine teise valuuta vastu

165

Kopenhaageni kriteeriumid – 1993. aastal Euroopa Liidu Kopenhaageni tippkohtumisel fikseeritud neli kriteeriumi, millele peab vastama EL-i astuda sooviv riik: stabiilne demokraatia, toimiv turumajandus, suutlikkus võtta endale kõik EL-i täisliikme kohustused (acquis) ning neid ka täita

korruptsioon – riigiametniku või poliitiku poolne ametiseisundi kuritarvitamine ning äraostetavus (altkäemaksu vm meelehea võtmine)

kosmopoliit – maailmakodanik, kes ei seo ennast kindlalt mõne rahvuse või riigiga, pigem väärtustab mobiilsust ja maailmakultuuri ühisosa; vastand rahvuslasele

kvalifitseeritud häälteenamus – häälteenamus Euroopa Liidu otsustusprotsessis, kus iga riigi esindaja häälel on fikseeritud kaal ning otsus langetatakse kaalutud häälteenamuse alusel

kvoot – a) majanduses: kauba sisse- või väljaveo koguseline või väärtuseline piirang (impordi- või ekspordikvoot) või lubatud tootmismaht (tootmiskvoot); b) poliitikas: volikogusse või parlamenti pääsemiseks vajalik valijahäälte piirmäär

Laissez faire, laissez passer! – liberaalse majandusteooria põhimõte, mille kohaselt riik ei peaks majandusse sekkuma, sest turg reguleerib majanduse toimimist kõige paremini

legitiimsus – Max Weberi oskussõna võimu populaarsuse ning usaldusväärsuse iseloomustamiseks; juriidilisest küljest tähendab legitiimsus võimu õiguspärasust, st valitsemist seaduste põhjal

leibkond – majapidamisüksus, mille moodustavad ühise eelarvega ja koos tarbimisotsuseid langetavad inimesed (enamasti ühe perekonna liikmed)

liberaalne demokraatia – sama mis esindusdemokraatia; lisaks rahva hääleõiguse põhimõttele rõhutab ka kodanikuvabaduste ja valitsemise õigusliku piiramise tähtsust

liberalism – parempoolne poliitiline ideoloogia, mis väärtustab turumajandust ning indiviidi vabadust; vt ka sotsiaalliberalism ja neoliberalism

lisandväärtus – igas tootmisetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine ehk kauba töötlemisel lisanduv kauba väärtuse kasv

lobism ehk kuluaaripoliitika – katsed mõjutada poliitikuid, eriti parlamendisaadikuid, isiklike kontaktide ja vastastikku kasulike tehingute kaudu

luksuskaup – kaup, mis inimene kasutab ja mis muudab tema elu mugavamaks, kuid ei ole hädavajalik minimaalse elatustaseme tagamiseks (nt auto, televiisor, pesumasin)

lõpptarbimine – kaubad ja teenused, mida ei kasutata enam ühegi teise toote või teenuse tootmiseks, vaid mida tarbija kasutab oma vajaduste rahuldamiseks

majanduse põhisektorid (valdkonnad) – primaarsektor ehk hankiv tööstus (põllumajandus, jahindus, metsamajandus, kalandus, mäetööstus); sekundaarsektor ehk töötlev tööstus, energeetika, gaasi- ja veevarustus, ehitus; tertsiaarsektor ehk teenindus

majanduslangus ehk depressioon – olukord majanduses, kus toodangu maht kahaneb, tööpuudus kasvab ja inimeste sissetulek väheneb

majanduslik efektiivsus – võimalikult suure hulga tarbijate soovide ja vajaduste rahuldamine võimalikult madala ressursikuluga

majanduslik käitumine – indiviidi, ettevõtte või riigi valik ehk otsustus, kuidas kasutada enda käsutuses olevaid ressursse

majandussubjekt – majandustegevuses osalev indiviid, ettevõte, valitsus

majandussüsteem – mehhanism, mis ühendab kõik tootmistegurid ning arusaamad ja teadmised majandamise reeglitest

makromajanduspoliitika – poliitika, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku arengu suunamisega

makroökonoomika – majandusteadus, mis uurib rahvamajandust kui terviksüsteemi

166

maksukoormus – riiklike maksude suhe SKP-sse; näitab, kui suure osa sissetulekutest jaotab riik maksude abil ümber; mida kõrgem on maksukoormus, seda suurem on riigi roll majanduses

mandaat – saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve, ka valimisringkonnale eraldatud saadikukoht

Marx, Karl (1818–1893) – Saksa sotsiaalteadlane, kapitalistliku tootmisviisi ja ühiskonna üks kuulsamaid analüütikuid; pani alusel marksismile kui poliitilisele ideoloogiale; väärtustas tööjõudu kui peamist tootmistegurit

merkantilism – 15.–17. sajandi Prantsuse majandusteaduse koolkond, mis pooldas riigi aktiivset osalemist majanduses, eeskätt väliskaubanduses

Mills, C. Wright (1916–1962) – USA sotsioloog, käsitles poliitilise eliidi ja klassistruktuuri muutumist postindustriaalses demokraatlikus ühiskonnas; tõi käibele mõisted sinikraed, valgekraed, mänedžeride revolutsioon

mittetulundussektor ehk kolmas sektor – üks ühiskonna kolmest sektorist; nimetatakse ka kodanikuühiskonnaks, kuhu kuuluvad kasumitaotluseta organisatsioonid ja institutsioonid; vt ka kodanikuühiskond; avalik sektor, erasektor

mittetolliline piirang – kaubanduspiirang, mida on võimalik rakendada lisaks tollidele või kvootidele, nt riiklik standard, tervishoiu- ja tarbijakaitsenõuded

moderniseerumine – pikaajaline ning ühiskonna kõiki valdkondi hõlmav protsess, mille käigus tööstuseelne või diktaatorlik ühiskond kujuneb avatud nüüdisaegseks ühiskonnaks, mida iseloomustab demokraatlik valitsemine, segaturumajandus ja arenenud kodanikuühiskond

modernism – sotsiaalfilosoofia vool, mis lähtub nüüdisühiskonda analüüsides inimeste elulaadi muutumisest tehnoloogilise progressi, globaliseerumise ja väärtuste ümberhindamise tagajärjel

modernne ühiskond – kapitalistlikul tootmisel ja bürokraatlikul haldusel rajanev korrastatud klassiühiskond, mis oli iseloomulik Euroopale ja Põhja-Ameerikale 19. sajandil – 20. sajandi esimesel poolel

monetarism – majandusteaduse liberaalne vool, mis peab majandusarengu määrajaks ringluses oleva raha hulka; tekkis 1950. aastail USA-s vastukaaluks keinsismile; koolkonna rajajaks peetakse USA majandusteadlast Milton Friedmani

Montesquieu, Charles de (1689–1755) – Prantsuse valgustusfilosoof, kes tõi välja võimude lahususe ja tasakaalustatuse kui demokraatliku valitsemise fundamentaalse põhimõtte

mänedžeride revolutsioon – Daniel Belli pakutud oskussõna, mis tähistab juhtide ja ärikorraldajate arvukuse ning mõjukuse kasvu postindustriaalses ühiskonnas (alates 20. sajandi keskpaigast)

määrus – üldine õigust loov seadusandlik akt, mis on siduv nii eesmärgi kui selle saavutamise viisi osas

neokolonialism – kolonialismi nüüdisaegne vorm, mis tähendab juriidiliselt iseseisvate vähearenenud maade majanduslikku või tehnoloogilist sõltuvust arenenud riikidest

neoliberalism ehk uusparempoolsus – 1980. aastate populaarne poliitiline ideoloogia; rajanes liberalismil, rõhutas vajadust vähendada riigi ülesandeid ja heaolukulusid ning õhutas konkurentsi ja inimese vastutust kõigis eluvaldkondades

nüüdisühiskond – tänapäeva arenenud ühiskond, mida iseloomustavad avaliku sektori, turumajanduse ja kodanikuühiskonna eristatavus, rahva osalus ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus vaimuelus ning inimõiguste tunnustamine

nominaalne näitaja – majandusnäitaja (SKP, palk vms), mis on väljendatud hetkel kehtivates ehk jooksvates hindades; vt ka reaalne näitaja

ombudsman ehk sõltumatu lepitaja – ametiisik, kelle ülesanne on kodaniku ja riigiametniku konflikti korral kodaniku kaebuse alusel kontrollida ametniku teguviisi seaduskohasust; Eestis täidab lepitaja ülesandeid õiguskantsler

167

opositsioon – vastasrind, vastuseisjad; poliitikas nimetatakse opositsiooniks parteid või parteide ühendust, mis ei kuulu valitsusse ja asub valitsusega suuresti erinevatel seisukohtadel

optimaalne ressursside kasutamine – olukord, kus kõik majandusressursid on rakendatud ning ühegi ühiskonnaliikme heaolu ei ole võimalik ressursside ümberpaigutamise tulemusena suurendada, ilma et kellegi teise heaolu seetõttu väheneks

ortodoksia – vanade traditsioonide ja seisukohtade tingimusteta järgimine

ostujõud ehk raha väärtus – kaupade ja teenuste hulk, mida saab rahaühiku eest osta

otsene ehk vahetu demokraatia – demokraatia vanim vorm, mille puhul kodanikud võtavad ise (rahvakoosolekul, hääletamise teel) vastu poliitilisi otsuseid; tänapäeval on otsese demokraatia põhivahendiks referendum

osalusdemokraatia – demokraatiavorm, mida iseloomustab rahva huvi poliitika vastu ning aktiivne osalus selles; mõisteliselt kattub otsese demokraatiaga

ostukorv – tarbijate ostu- ja tarbimisharjumusi kajastav kaupade ning tasuliste teenuste maksumust peegeldav näitaja

palk ehk töötasu – eristatakse brutopalka ehk kogupalka, mis on tegelikult välja teenitud töötasu enne maksude maksmist, ning netopalka, mis jääb maksudest üle ja mille inimene kätte saab

partei ehk erakond – ühesugust poliitilist ideoloogiat pooldavate inimeste organisatsioon, mille põhieesmärk on oma huvide realiseerimine riigivõimu kasutades

passiivne tööpoliitika – tööpoliitika, mille käigus tegeletakse peamiselt töötuks jäänud inimeste olukorra parandamisega (nt abirahade maksmise näol); vt ka aktiivne tööpoliitika

piiratud valitsemine – demokraatlik ehk põhiseaduslik valitsemine; oskussõna rõhutab seaduste ja poliitiliste traditsioonidega asetatud piiranguid valitsemisinstitutsioonide tegevusele; vastandiks on piiramatu, õigusvastane ehk diktaatorlik valitsemine

pikaajaline töötu – inimene, kes on töötu olnud üle 12 kuu

poliitiline sotsialiseerumine – õppimisprotsess, mille käigus uus ühiskonnaliige (laps, sisserännanu) omandab selle ühiskonna väärtused ja käitumistavad ning teadmised riigi toimimise kohta

pluralism – 1) mitmekesisus, paljusus, mis võib iseloomustada ühiskonna sotsiaalset ehitust, parteistumist, vaimukultuuri; demokraatliku ühiskonna iseloomulik tunnus; 2) USA poliitikateaduse koolkond, mille kohaselt pole nüüdisdemokraatias enam ühte kindlat võimueliiti, vaid võim jagatakse huvigruppide vahel läbirääkimiste ja kokkulepete alusel; vt ka polüarhia

poliitika – ressursside jagamine, õigusnormide kehtestamine ning konfliktide lahendamine võimu omavate institutsioonide poolt oma taotluste elluviimise eesmärgil

poliitiline hoiak – indiviidi sisemine valmisolek käituda teatud viisil mingi poliitikaobjekti (näiteks erakonna) või -sündmuse (näiteks valimiste) suhtes

poliitiline kultuur – poliitika ja riigivõimuga seotud teadmiste, oskuste ja käitumismallide kompleks; vt ka kodanikukultuur; Gabriel Almond

poliitiline süsteem – erakondade, võimu- ja valitsemisasutuste kompleks, mille raames ja poliitiliste normide alusel toimub poliitika väljatöötamine

poliitiline ökonoomia – majandusteaduse haru, mis lähtub majanduse arengu seaduspärasusi mõtestades ühiskonna ajaloolise arengu astmetest

polüarhia – kõrgeltarenenud, pluralistliku ja tugeva kodanikuühiskonnaga demokraatiavorm, kus võim on hajutatud erakondade, kodanikuorganisatsioonide ja survegruppide vahel; vt ka pluralism, Robert Dahl

populism – erakonna tegutsemisstiil: rahva poolehoiu püüdmine massidele meelepäraste lubaduste ja demagoogiaga

168

postindustriaalne ühiskond ehk teenindusühiskond – tööstusühiskonnale järgnenud ühiskonna arengufaas, mida iseloomustavad kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, paindlik sotsiaalne struktuur, teenidussektoris hõivatute ülekaal ja tehnoloogiline massikultuur

postmodernism – nüüdisfilosoofia vool, mille kohaselt iseloomustab tänapäeva inimühiskonda väärtuste suhtelisus ja kultuuriline pessimism

postmodernne ühiskond – kõrgeltarenenud nüüdisühiskond, mida iseloomustab klassistruktuuri tähtsuse kahanemine ja ühiskonna individualiseerumine, paindlike, kiiresti muutuvate ja suhteliste väärtuste ning suhete domineerimine; postmodernset ühiskonda on nimetatud ka disorganiseerunud kapitalismiks ja riskiühiskonnaks

primaarsektor – vt majanduse põhisektorid

proletariaat ehk palgatöölised – kapitalistliku ühiskonna üks põhiklass, juriidiliselt vaba, kuid omandi ja kapitali puudumise tõttu kodanlusest majanduslikult sõltuv

propaganda – ideoloogia põhiseisukohtade lihtsustatud tutvustamine avalikkusele toetajaskonna laiendamise eesmärgil

põhiseaduslikkus ehk konstitutsionalism – demokraatlik valitsemine, mille puhul võimu ülesehitus ja valitsemise põhimõtted on seadusega määratud; kasutatakse ka oskussõna piiratud valitsemine, kuna seadused piiravad võimude tegevust

raha ostujõud – hüviste hulk, mida saab rahaühiku eest osta

rahapoliitika – makromajanduspoliitika osa, mis tegeleb raha stabiilsuse säilitamise ja inflatsiooni ohjeldamisega

rahvuslik kogutoodang ehk rahvuslik koguprodukt (RKP) – mõõdab antud riigi kõigi kodanike poolt toodetud lõpptarbimiseks suunatud kaupade ja teenuste väärtust nii kodu- kui välismaal

rahvus – ühtse etnilise päritolu, tavade, keele ja kultuuriga inimeste kooslus, kes elab kindlal territooriumil

reaalkapital – tootmises kasutatavad masinad ja seadmed, tooraine ja muud mitterahalised vahendid; vt ka finantskapital

reaalne näitaja – majandusnäitaja (SKP, palk jms), kus hinnataseme muutused on kõrvaldatud; vt ka nominaalne näitaja

referendum ehk rahvahääletus – otsese demokraatia tänapäeva põhivahend, kus hääleõiguslikud kodanikud saavad hääletada mingi kindla küsimuse poolt või vastu

reform – mingis ühiskonnavaldkonnas valitsuse planeerimisel ja juhtimisel teostatavad muutused, aluseks võimude kehtestatud õigusaktid

religioon ehk usund – uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühaks pidamisega

resident – riigi kodanik või riigis registreeritud ettevõte

revolutsioon – ühiskonna arengus toimuv põhjalik pööre, mille tagajärjel tuleb võimule uus ühiskonnaklass, vahetub valitsemisrežiim ning muutub kogu ühiskondlike suhete spekter

riigiülene koostöö – Euroopa Liidus rakendatav koostöövorm, tugineb neile EL-i õigusaktidele ja otsustele, mis on riikide õigusnormide suhtes ülimuslikud ning peavad silmas eeskätt Euroopa ühishuve

riik – võimu- ja valitsemisasutuste süsteem, mis kehtestab suveräänse jurisdiktsiooni kindlal territooriumil ning teostab võimu alaliste institutsioonide kaudu

riiklik sund – õigustmõistvate institutsioonide (kohtu) või järelevalveorganite (nt täitevameti) tegevus, millega saavutatakse õigusnormidest kinnipidamine

RKP – vt rahvuslik kogutoodang

rollikonflikt – olukord, kus ühe inimese (näiteks koolidirektorist lapsevanema) erinevatel rollidel on omavahel sobimatud nõudmised ja ootused

169

seaduse menetlemine – seaduseelnõu arutamine ja vastuvõtmine parlamendis seadusega ettenähtud protseduuri järgi

segamajandus – majanduskorraldus, mille puhul eksisteerivad nii riiklikud, munitsipaal- kui ka eraettevõtted

sekundaarsektor – vt majanduse põhisektorid

sihtfinantseerimine – raha eraldamine rahastaja määratud programmi või projekti realiseerimiseks; sihtotstarbelisi eraldisi ei või raha saaja kasutada mingiks teiseks otstarbeks

siirdeperiood, siirdeühiskond – ühiskonna arenguetapp, mille käigus diktaatorlikud võimustruktuurid ja -suhted asendatakse demokraatlikega, toimub üleminek diktatuurilt demokraatiale

sinikraed – C. Wright Millsi oskussõna postindustriaalse ühiskonna tööstustööliste kohta; vt ka valgekraed, keskklass

sisemajanduse kogutoodang (SKT) ehk sisemajanduse koguprodukt (SKP) – peegeldab riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt aasta jooksul toodetud lõpptarbimiseks läinud kaupade ja -teenuste maksumust

SKT – vt sisemajanduse kogutoodang

SKP – vt sisemajanduse kogutoodang

Smith, Adam (1723–1790) – Inglise klassikalise poliitökonoomia kuulsaim esindaja, majandusteooria rajaja; propageeris vabaturumajandust, turu iseregulatsioonivõimet (nn nähtamatu käe tees) ja taunis riigi sekkumist majandusse

sotsiaaldemokraatia – vasakpoolne poliitiline ideoloogia, mis väärtustab võrdseid võimalusi ja tugevat heaoluriiki, mis kindlustaks väärika elatustaseme igaühele

sotsiaalliberalism – liberalismi mõõdukam suund, mis pooldab vabaduse positiivset tõlgendust (vabadus mille jaoks?); selle kohaselt on vabadus isiksuse arengu hädavajalik tingimus, kuid riik peab pakkuma ühishüviseid ja muid võimalusi vabaduse positiivseks/konstruktiivseks rakendamiseks

sotsiaalne klass – suur inimrühm, kel on sarnane sotsiaalne ja majanduslik positsioon; marksism seob klassi majandusliku võimu ja majanduslike suhetega; mittemarksistlikud teooriad rõhutavad sissetulekust ja tööhõivest tulenevaid staatuslikke erisusi (nt keskklass, sinikraed)

sotsiaalne kodakondsus – Briti sotsioloogi Thomas H. Marshalli teooriast pärinev põhimõte, et igaühel on õigus riigi garanteeritud tasuta haridusele, tervishoiule ja inimväärsele sissetulekule

sotsiaalne liikumine – kollektiivse sotsiaalse käitumise vorm, mida iseloomustavad osalejate pühendumus teatud põhimõtetele ning sarnased hoiakud/väärtused; erinevalt survegrupist ja parteist puudub sotsiaalsel liikumisel formaalne organisatsioon ja liikmelisus (nt roheliste liikumine, abordivastaste liikumine)

sotsiaalne lõhe – suurte inimgruppide vaheline erisus ühiskonnas, mille põhjused võivad olla majanduslikud, regionaalsed või kultuurilised (sh etnilised ja usulised)

sotsiaalne mobiilsus – inimese või inimgrupi ümberpaiknemine sotsiaalse kihistumuse süsteemis; eristatakse horisontaalset ja vertikaalset mobiilsust

sotsiaalne nihilism – postmodernismile iseloomulik olemasolevate väärtuste ja normide eitamine

sotsiaalne roll – sotsiaalsele staatusele omistatav sobilik käitumisstandard

sotsiaalne staatus – indiviidi positsioon ühiskonna sotsiaalse kihistumuse süsteemis, mille määravad tema päritolu või omandatud materiaalsed ning vaimsed ressursid

sotsiaalne straatum ehk sotsiaalne kiht – sarnaste ressursside ja sotsiaalsete tunnustega inimeste kategooria: nt intelligents, aristokraatia, äärerühmad, eliit; vt ka sotsiaalne stratifikatsioon

sotsiaalne stratifikatsioon ehk kihistumus – teatud ühiskonnatüübile iseloomulik rahvastikujaotus, kus teatavate sotsiaalsete tunnustega inimrühmad on järjestatud kihtidesse ehk straatumitesse vastavalt neile kuuluvatele majanduslikele, kultuurilistele või poliitilistele ressurssidele; vt ka sotsiaalne straatum

170

sotsiaalne struktuur – mingile ühiskonnatüübile omane rahvastiku jagunemine suurteks sarnaste omadustega kategooriateks

sotsiaalne tõrjutus – seisund, mille puhul inimene ei osale ühiskonna hüvedejaotuses, võimusuhetes ega kultuurielus

sotsioloogia – teadus, mis uurib ühiskonna ja selle allsüsteemide toimimist ning inimeste ühiskondliku käitumise seaduspärasusi

staatuslik hierarhia – sotsiaalse stratifikatsioonisüsteemi omadus: inimesed asetuvad ühiskonnas oma staatuse järgi eri tunnustatusastmetele (kõrge staatusega inimene on staatusliku hierarhia tipus)

standard – kokkuleppeliselt kindlaks määratud ühtsed nõuded; standard võib olla nii rahvusvaheline (nt ISO kvaliteedistandard), regionaalne, riiklik kui ka ettevõttespetsiifiline

struktuurifondid ehk tõukefondid– Euroopa Liidu eelarve sihtotstarbelised fondid, mille kaudu eraldatakse vähemarenenud EL-i regioonidele ressursse majanduse infrastruktuuri nüüdisajastamiseks, maalelu toetamiseks ning uute töökohtade loomiseks

struktuurne tööpuudus – olukord, kus tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja vajadustele

subsiidium – rahaline toetus, mida riik annab kas teatud majandusharule või teatud toote/teenuse müüjale

survegrupp – legaalselt tegutsev organisatsioon või ühendus, mis püüab suruda oma huve läbi avaliku arvamuse või poliitikute mõjutamise teel

suurriik – rahvusvahelistes suhetes kasutatav mõiste riigi kohta, kes mängib rahvusvahelises julgeolekus olulist rolli

tarbijahinnaindeks (THI) – hinnaindeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust; THI-d mõõdetakse ostukorvi maksumuse muutuse alusel

teenindusühiskond – vt postindustriaalne ühiskond

teadmusühiskond, teadmispõhine ühiskond – kõrgeltarenenud ühiskonnatüüp, kus nii majanduses kui ühiskonna juhtimises kasutatakse teadusuuringute tulemusi; töös hinnatakse paindlikkust ja innovaatilisust; teadmusühiskonnas on ülikoolid ja uurimisasutused olulised ühiskonnainstitutsioonid, teadlaste ja üliõpilaste osakaal on kõrge

tertsiaarsektor – vt majanduse põhisektorid

toll – maks eksporditavalt või imporditavalt kaubalt

tolliliit – kahe või enama riigi vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt omavahelises kaubavahetuses tolle ei rakendata

tootmistegurid – majanduslike ressursside kogum, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks; tootmistegurid jagunevad üldjoontes tööjõuks ehk inimkapitaliks, kapitaliks ning maaks ehk loodusressurssideks

tootmiskulud – tootmisprotsessis kasutatud ressursside maksumus (nt palk, materjalikulu)

totalitarism, totalitaarne ühiskond – diktatuuri vorm, mida iseloomustab ühe partei ainuvõim ja kõigi ühiskonnasfääride, sh eraelu allutamine riigi ja ainupartei kontrollile

tsiviilkultuur – vt kodanikukultuur

tsiviilühiskond – vt kodanikuühiskond

tulugrupp – ühik, mida kasutatakse rahvastiku sotsiaalse kihistumuse iseloomustamiseks; tavaliselt jagatakse rahvastik inimeste sissetuleku suuruse alusel kümneks tulugrupiks ehk detsiiliks

turumajandus – majandussüsteem, kus hüviste müüjate ja ostjate käitumine ehk pakkumise ja nõudluse suhe ning tootjate konkurents määravad hinnad ning kaubavaliku

171

turg ehk turumehhanism – hindade ja koguste muutumine, kus tarbija maksimeerib kasulikkuse, rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel oma võimalusi arvestades, ning tootja optimeerib oma tootmisprotsessi, kasutades ressursse võimalikult efektiivselt

tõukefondid – vt struktuurifondid

täistööhõive – olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda ka saavad

tööhõivepoliitika – vt tööpoliitika

tööjõud – tööealine (vanuses 15–74) rahvastikuosa, kes soovib ja on võimeline töötama; tööjõud jaguneb töötajateks ehk hõivatuteks ja töötuteks

tööpoliitika ehk tööhõivepoliitika – poliitika, mille eesmärgiks on vähendada tööpuudust ja suurendada tööhõivet

tööpuuduse määr ehk töötuse määr – töötute osatähtsus tööjõus protsentides

tööstusrevolutsioon ehk tööstuspööre – üleminek põhiliselt põllumajanduslikult tootmiselt tööstuslikule tootmisele; seda iseloomustasid vabrikute levik, linnade kiire areng, töölisklassi ja kodanluse kujunemine ning põhjalikud muutused inimeste elustiilis

tööstusühiskond – tööstuspöörde tulemusel kujunenud ühiskond, mida iseloomustas tööstusliku tootmise domineerimine majanduses ning tööhõives

töötaja ehk hõivatu – palgatööline, ettevõtja või vabakutseline, kes saab töö eest tasu

töötu – inimene, kes soovib ja suudab tööd teha, kuid ei leia seda

töötu abiraha – rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompenseerima sissetuleku kaotuse

ujuv vahetuskurss – valuuta hind, mis kujuneb vabalt, valuuta nõudmise ja pakkumise tasakaalu tulemusena; ujuv vahetuskurss muutub seega pidevalt, nt USA dollari ja euro vaheline kurss

vabad valimised – demokraatlikus ühiskonnas korraldatavad valimised, mille tunnused on üldine valimisõigus, kandidaatide võistlus ja valimisprotsessi reguleerivate õigusaktide olemasolu

vabakaubanduskokkulepe – kokkulepe kahe või enama riigi vahel, mille kohaselt vastastikku kaubanduspiiranguid (nt tolle) ei rakendata

vahetarbimine – kaubad ja teenused, mida kasutatakse teiste toodete või teenuste tootmisel

vahetuskurss – näitab, kui palju maksab üks valuuta teises rahas väljendatuna ehk kui palju ühte valuutat saab osta teise valuuta eest

valgekraed – vt keskklass ja sinikraed

valimiskünnis – seadusega kehtestatud minimaalne häälte protsent, mille erakond peab koguma parlamenti pääsemiseks

valimissüsteem – seadusega sätestatud põhimõtted, mille alusel korraldatakse hääletamist ja mandaatide jagamist parlamendi-, omavalitsuse või presidendivalimistel; on kaks põhimõtteliselt erinevat süsteemi – majoritaarne ehk enamusvalimise ja proportsionaalne ehk võrdelise valimise süsteem

valitsemisrežiim – võimu- ja valitsemiskorraldus, mis määrab ka rahva poliitikas osalemise reeglid; valitsemisrežiimid jagunevad demokraatlikeks ja diktaatorlikeks

valitsusvaheline koostöö – traditsiooniline riikidevahelise rahvusvahelise suhtlemise vorm. Iga riik säilitab iseseisva otsustusõiguse ning riigiüleseid võimustruktuure ei looda

valuutakomitee – riigis kasutusel olev rahasüsteem, mis põhineb fikseeritud vahetuskursil; raha pakkumine majanduses on määratud riigi kulla- ja välisvaluuta varudega

valuutarisk – valuuta omaniku risk, et tema omanduses oleva valuuta väärtus võib muutuda ja selle tõttu muutuvad ka muud majanduslikud kohustused; nt valuuta devalveerimise tulemusena väheneb välisvaluutas tehtud investeeringu väärtus väljendatuna devalveeritud valuutas; samas välisvaluutas võetud

172

laenu väärtus suureneb – seega peab laenuvõtja maksma koduvaluutas laenu eest tagasi rohkem raha, kui esialgu planeeris

volinik – Euroopa Komisjoni liige

võim – isiku või sotsiaalse grupi suutlikkus suruda teistele peale oma tahet, mõjutada nende tegevust ning saavutada seeläbi oma eesmärkide elluviimine

võimude lahusus ja tasakaalustatus – Charles de Montesqieu sõnastatud demokraatliku valitsemise põhiprintsiip, mille järgi seadusandlik, täidesaatev ning õigustmõistev tegevus peab olema jagatud eri institutsioonide vahel

võlakiri – väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intressi laenu kasutamise eest

võrgustikuvalitsemine – nüüdisaegne valitsemismudel, mida iseloomustab osalejate lai ring ning paindlikud töövormid ja partnerlussuhted; võrgustikuvalitsemine vastandub olemuselt jäigale hierarhilisele bürokraatlikule valitsemisele

võõrandumine – Karl Marxi oskussõna märgistamaks inimtegevuse sisu ja eesmärkide kaugenemist indiviidi tegelikest huvidest; tänapäeval kasutatakse seda peamiselt selleks, et iseloomustada kodanikkonna eemaldumist riigivõimust ja valitsemisinstitutsioonidest

väärtpaber – suures koguses välja lastud, vabalt võõrandatav finantsõigusi ja kohustusi tõendav dokument; väärtpaberid jagunevad omandiõigust tõendavaiks (aktsia, investeerimisfondi osatäht jmt), võlakohustust tõendavaiks (võlakiri, obligatsioon, hoiuse sertifikaat jmt) ja ostu- või müügiõigust või -kohustust tõendavaiks väärtpabereiks (optsioon, forvard)

Weber, Max (1864–1920) – üks kuulsamaid 20. sajandi sotsiolooge; uuris kapitalistliku tootmisviisi vaimseid eeldusi, võimu olemust ja tüüpe, lõi klassikaks muutunud bürokraatiateooria

äärerühm ehk marginaalrühm – väheste ressurssidega ning sotsiaalselt tõrjutud rühm ühiskonna stratifikatsioonisüsteemis

ühishüvis, ühishüve – kaup/teenus, mida ühiskonnaliikmed tarbivad turu vahenduseta

ühiskond – suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis

ülekanderiik – vt heaoluriik

ökologism ehk roheline ideoloogia – uus sotsiaalne ideoloogia, mis käsitleb inimühiskonda ja loodust ühtse, vastastikuses sõltuvuses oleva tervikuna; sellest tulenevalt peaks rahvas ja poliitikud keskenduma pigem ühiskonna ja looduse vahelise harmoonia saavutamisele kui ühiskonna siseprobleemidele

173

Kasutatud kirjandus Adolino, J., Blake, Ch. Comparing Public Policies. Issues and Choises in Six Industrialized Countries. CQ Press, 2001.

A ja O. Taskuteatmik. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003.

Ball, A., Guy Peters, B. Modern Politics and Government. Sixth Edition. Macmillan, 2000.

Best, S. Introduction to Politics and Society. Sage, 2002.

Dalton, R. Citizen Politics. Public Opinion and Political Parties in Advanced Industrial Democracies. Chatham House, 2002.

Dunleavy, P., O’Leary, B. Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika. Külim, 1995.

Eamets, R. Eesti tööturu potentsiaal ja tööturupoliitika Euroopa Liidu kontekstis. Eesti inimarengu aruanne 1998. UNDP, Tallinn, 1998.

Eatwell, J., Ellmann, M. jt. Pehme riik, karm eelarve. Sotsiaalpoliitilised valikud Kesk- ja Ida-Euroopas. Tallinn, Rahvaerakond Mõõdukad, 2000.

Eesti Inimarengu Aruanded, 2000–2003.

Eesti Panga kodulehekülg (www.ee/epbe)

Eesti riiklike institutsioonide usaldusväärsuse ja seadusloome legitiimsuse uuringu projekt. Aruanne. TPÜ RASI, 2001.

Eesti Statistikaameti kodulehekülg (www.stat.ee))

Eesti Vabariigi Põhiseadus. 1992.

Euroopa Liidu kodulehekülg (europa.eu.int)

Gallagher,M., Laver, M., Mair, P. Representative Government in Western Europe. McGraw Hill, 2001.

Giddens, A. Kolmas tee. Sotsiaaldemokraatia uuestisünd. Mõõdukad, 1999.

Gitelson, A, Dudley, R., Dubnick, M. Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem. Houghton Mifflin Co, 1996.

Hess, B., Markson, E., Stein, P. Sotsioloogia. Külim, 2000.

Kaldaru, H. Mikroökonoomika II. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.

Lagerspetz, M., Trummal, A. jt. Tuntud ja tundmatu kodanikuühiskond. Avatud Eesti Fond, 2003.

Made, T. Rahvusvahelised suhted. 2003.

Möldre, L., Toots, A. Ühiskonnaõpetus. XII klass. Koolibri 1999.

Norris, P., LeDuc, L. Comparing democracies 2. Sage, 2001.

Palk, P. Euroopa ühendamise lugu. Argo, 2003.

Parkin, M., King, D. Economics. Addison – Wesley, Wokingham (etc) 1992.

Peterson, W.L. Principles of Economics, Irwin Publications, USA, 1989.

Roots, H. Eesti bürokraatia järjepidevus ja uuenemine. SKA, 2000.

Schiller, B. R. The Macro Economy Today, McGraw-Hill, 1991.

Sotsiaalne kaitse, ESA, 2003.

Toots, A. Ühiskonnaõpetus. 9. klassi õpik. Koolibri, 2003.

Ulst, E. Avaliku sektori ökonoomika, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998.