Tartu ÜlikoolFilosoofiateaduskond

Ajaloo ja arheoloogia instituut

Kaarel Sikk

Eesti soode perspektiivist muinasaja arheoloogilise allikanaproseminaritöö

Juhendajad: Mari LõhmusAin Mäesalu

Tartu 2010

SisukordSissejuhatus.................................................................................................................................3

Võimalik arheoloogiline materjal soodes..........................................................................4Töö ülesehitus....................................................................................................................4

1. Eesti sood................................................................................................................................61.1 Definitsioon, üldtüpoloogia.........................................................................................61.2 Soode levik Eestis........................................................................................................61.3 Soode areng.................................................................................................................61.4 Majandustegevus soodes.............................................................................................71.5 Turbakaevandamise ja soode kuivendamise tehnoloogia............................................8

2. Varasem uurimine ja sooleiud ..............................................................................................102.1 Sooarheoloogiast Eestis.............................................................................................102.2 Sooarheoloogiast mujal maailmas.............................................................................112.3 Rootsi - päästekaevamised soopiirkonnas.................................................................112.4 Iirimaa - pidev ja edukas koostöö turbakaevandustega.............................................122.5 Inglismaa - märgalade arheoloogiliste kadude hindamine........................................14

3. Tehnilisi võimalusi soopiirkondade inspekteerimiseks........................................................153.1 Geograafiline eeltöö..................................................................................................153.2 Visuaalne inspektsoon, kohapealsed vaatlused.........................................................173.3 Geoloogiline eeltöö....................................................................................................183.4 Geofüüsikalised vahendid..........................................................................................183.5 Kokkuvõtteks tehniliste võimaluste kohta.................................................................20

4. Laiem vaade. Mineviku inimese suhestumisest keskkonnaga..............................................224.1 Maastikuarheoloogia.................................................................................................224.2 Kiviaja veesidus asustusmuster.................................................................................23

Kokkuvõte. Probleemid ja võimalikud lahendused..................................................................25Of Archaeological Potential of Estonian Bogs.........................................................................27Kasutatud kirjandus...................................................................................................................28

Sissejuhatus

Sood on levinud maailma mitmetes piirkondades, kõige enam parasvöötme põhjapoolses osas

Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Euroopa üldisest pindalast katavad soopiirkonnad 6%, Euroopa

põhjapoolses osas aga rohkemgi, näiteks Rootsis 15% (Lågeras 2003) ja Iiri saarest 16,2% (Bord na

Móna 2001). Eestis on aga seoses niiske kliima ja taimekasvuks sobiva keskmise temperatuuriga

head tingimused soode tekkeks ning hoogsaks arenguks, nõnda katavad need Eesti pindalast 22,5%

(Orru 1995).

Soo on maastik, kus alalise veerohkuse ning hapnikupuuduse tõttu jääb mullas osa orgaanilist

ainet lagundamata ning see ladestub ajapikku turbana või turba sisse. Juba antud definitsiooni järgi

on selge, et antud alad võimaldavad orgaanilise materjali säilumist ja seeläbi omavad suurt

potentsiaali arheoloogiale huvipakkuva materjali säilitajana. Näited juhuleidudest, tõestamaks

orgaanika edukat säilimist märgaladel, on hulgi nii Eestis, kui ka mujal maailmas, alates säilinud

kangaleidudest (Jaanits 1988) kuni kuulsate soolaipadeni mitmel pool Euroopas.

Nii Eesti leiud, kui ka rõhuv enamus Euroopa leidudest on turbakaevamisel välja tulnud

juhuslikud esemed, peamiselt majandustegevuse käigus, ajal, kui turvast lõigati käsitsi. Seetõttu ei

ole paljud neist leidnud ka piisavat arheoloogilist uurimist ja enamusel juhtudel on leiukontekst

jäänud täielikult käsitlemata. Leidude harvenemine on tingitud osalt turbalõikamise vähenemisest,

kuid peamine põhjus on uue tehnoloogia kasutuselevõtt, mis koorib ära turbapinna, mitte ei lõika

seda sügavuti. Selline tehnoloogia ei tungi üheltpoolt nõnda sügavale, ohustamaks võimalikke

arheoloogilisi leide, teisalt on aga masina ette jääv materjal jäädavalt kadunud ning seda ei ole

võimalik ennetada ka masina operaatoril.

Kuigi Eesti soopiirkondades on läbi viidud mitmeid väljakaevamisi ja uuringuid, ei ole Eestis

tehtud ülevaatliku uurimust soode arheoloogilisest potentsiaalist. Suhteliselt väike on ka soodest

pärit leiumaterjali hulk. Probleeme märgalade uurimisel on mitmeid - keerukas ligipääsetavus,

materjali varjatus arheoloogilise inspektsiooni eest, mitmed raskused ja ohud välitööde sooritamisel

ja sugugi mitte kõige vähemolulisena tume suhtumine soodesse inimmõttes. Soo võib tunduda

eemalseisev, ebameeldiv, elurõõmutu koht. Võib tekkida küsimus, mida me üldse soost otsime,

tegemist on ju täiesti elamiskõlbmatu piirkonnaga, mida on majandusruumina hakatud kasutama

alles seoses tehnoloogia arenguga viimastel aastasadadel. Soode hämarat ja eemalseisvat imagot on

seostatud ka teispoolsuse ja rituaalsusega. Mujal Euroopas, seostatakse arheoloogilisi leide

kultustegevusega, tegemist on religioosse koha, piirialaga, kuhu ohverdatakse esemeid. Ka mitmeid

Iiri rabalaipasid tõlgendatakse kui hõimupiiri läheduses toimunud rituaalse vägivallaakti tulemust

(O'Sullivan 2007).

Võttes arvesse kogu eelnevat, üritan uurida, milliseid lähenemisi on võimalik kasutada Eesti

soopiirkondadele arheoloogiliseks inspekteerimiseks ja võimalike säilinud muististe leidmiseks.

Ülesande piiritlemiseks olen eesmärgiks võtnud vaadelda võimalikke muinasaegseid muistiseid.

Võimalik arheoloogiline materjal soodes

Soodest on leitud ja seega ka tulevikus võimalik leida üksisesemeid - nende seas on olulisel

kohal nn. kultusesemed ja ohvrid. Võimalikud on ka aardeleiud, mitmest esemest koosnevad

peitvarad või rituaalesemed.

Üks põnevamat sorti võimalik muistiseliik on asulakoht, mis võib anda ülirikkaliku sisevaate

vastavasse ajajärku. Soode ja rabade äärealadel on Eestis välja kaevatud mitmeid asulakohti nagu

näiteks Akali ja Kullamäe Emajõe Suursoos (Jaanits 1954).

Soodest on turbalõikamise käigus leitud puitkonstruktsioone, sealhulgas ka sooteid. Kuna

puitmaterjal ei tõmba harimata pilgu tähelepanu, on nendest ilmselt üsna väike osa jõudnud

arheoloogide uurida. Puitkonstruktsioonidest saadav informatsioon on aga oluline, võimaldades

dendrokronoloogia meetoditega dateerimist. Samuti annab see teavet infrastruktuuri ja

kommunikatsiooni kohta teede, pelgupaikade, eluasemete ja kindlustuste näol.

Märgaladel säilinud luumaterjal pakub informatsiooni eri ajastu fauna ja tihti ka inimtegevuse

kohta, näiteks luude töötlemise ja vigastusjälgede näol. Põnevateks näideteks on Skånest leitud

odaarmidega tarvaluud (Lågeras 2003), samuti Eestist Kunda järve setetest leitud haugi luustik koos

harpuuniga (Indreko 1948).

Muude majandustegevuse jälgedena on leitud paate, kalastamise vahendeid, nooli ja kivikirveid,

mille edaspidine leidmine Eesti soodest on samuti täiesti võimalik.

Soode arheoloogilise potentsiaali uurimisel ei saa mööda minna ka paleoökoloogilisest

informatsioonist nagu õietolmujälgede ja pliiühendite esinemine soosetetes.

Töö ülesehitus

Võimalike muististe otsimise alustamisel tuleb määratleda ära vaadeldav piirkond, nii annan

esimeses peatükis ülevaate Eesti soodest, nende looduslikust taustast ja nendega seotud

majandustegevusest ning selle muutumisest. Eelduseks edukale inspektsioonile turbarabas on ka

täpne ettekujutus turbakasvust ja soo arengust üldisemalt. Kirjeldan ka majandustegevust rabades ja

selle tehnoloogilist ja majanduslikku tausta.

Teises peatükis vaatlen lähemalt uurimisseisu Eestis ning edusamme, mis on soode uurimisel

tehtud teistes riikides. Kolmandas peatükis vaatlen arheoloogilise inspektsiooni võimalusi sooaladel

vastavalt eelnevalt defineeritud ruumile ja olemasolevatele näidetele. Võtan ette mitmeid

tehnoloogilisi meetodeid soode inspekteerimiseks kasutades infot satelliidipiltide näol, geograafilist

ja geoloogilist eeltööd, lihtsat maastikuvaatlust ja ka kiirelt areneva geofüüsika võimalusi.

Kolmandas peatükis kirjeldan olukorda veidi laiemalt, uurin milliseid maastikuarheoloogia liine

pidi on meil võimalik jõuda muististe paiknemiseni rabamassiivides. Millist informatsiooni on meil

lisaks tehnilistele seirevahenditele tarvis muististe leidmiseks, mida meil on võimalik ka juba

kasutada?

Lisaks soovin tänada antud töö juhendajaid Mari Lõhmust ja Ain Mäesalu, Alar Rosentaud

geoinfosüsteemidesse puutuva info eest ning Arne Kivistikku soode inspektsiooni puudutuvate

mõtete ja tähelepanekute eest.

1. Eesti sood

1.1 Definitsioon, üldtüpoloogia

Nagu juba sissejuhatuses märgitud, on soo maastik, kus alalise veerohkuse ning hapnikupuuduse

tõttu jääb mullas osa orgaanilist ainet lagundamata ning see ladestub ajapikku turbana või turba

sisse. Sooks loetakse üldjuhul piirkondi, kus tekkinud turbalasundi paksuseks on vähemalt 30 cm.

Eestis levinud soode jaotamiseks on antud töö kontekstis mõistlik kasutada tüüpilist kolmikjaotust:

madalsood, siirdesood ja kõrgsood ehk rabad. Antud eristus puudutab olulisel määral soode

veerežiime - madalsood saavad vee sademetest, põhja-, pinna- ja tulvaveest ja on rohketoitelised;

siirdesood sademetest, vähem tulva ja põhjavetest ja on kesktoitelised; kõrgsood aga saavad vett

ainult sademetest ja on vähetoitelised. (Paal 2007)

1.2 Soode levik Eestis

Eesti sobivad hüdrogeoloogilised tingimused, lauskjas pinnamood ja aurumist tugevalt ületav

sademete hulk loovad väga head tingimused soode tekkeks. (Paal 2007) 1992 a. andmete järgi

hõlmasid sooalad Eestis 1009101 ha, moodustades 22,5 protsenti Eesti territooriumist (Orru 1995),

mille järgi Eesti on oma territooriumi soostumuse poolest maailmas Soome järel teisel kohal.

Suurima ulatusega madalsood Eestis asuvad Lääne- ja Kesk-Eestis. Nendest võib leida ka

suuremaid rabapiirkondasid, enim esineb viimaseid aga Kirde- ja Edela-Eestis.

1995. a seisuga oli Eestis suuremaid soid kui 10 ha 1626 ning 1000 ha ületavaid soid 143.

Potentsiaalse turbamaardlana on neist lähemalt uuritud 520 sood, huvi on neist pakkunud üle 10 ha

pindalaga piirkonnad, kus turbalasundi paksus ületab 0,9 m. (Paal 2007, 22).

1.3 Soode areng

Soostumise protsess on Eesti territooriumil toimunud pidevalt peale jääpiiri taandumist viimase

jääaja lõpust. Turba juurdekasv aga ei ole olnud ühtlane ning on sõltuv pinnamoest,

hüdroloogilistest seisundist ja hetke klimaatilistest oludest. Võtmetähtsusega on klimaatilised olud -

põhifaktoriks on efektiivne niiskus, st. kui palju ületab aastane sademete hulk aurumist, samuti

õhutemperatuuri aastasisene jaotus. Kliima kõrval mängib olulist rolli ka vete äravoolu takistav

maastik. Tasase reljeefiga piirkondades on vee liikumine üldjuhul aeglane, seisev vesi on

hapnikuvaene ja pidurdab lagunemisprotsesse, veekindel pinnas põhjustab soostumiskollete teket.

Maastikust sõltuvaid tingimusi vaadeldes võib aga näha, et tegemist ei ole ligitõmbava elukohaga ei

inimestele ega ka loomadele. Seisva veega homogeensed väheliigendatud maastikuüksused ei ole

soodsad suuremate organismide eluks, pigem on tegemist ebatervisliku keskkonnaga.

Sood võivad tekkida kas maismaa soostumise või veekogude kinnikasvamise läbi. Viimase

puhul eristatakse järve-, laguuni- ja sooditekkelisi soid. Eesti soodest 60% on tekkinud maa

soostumise tagajärel, 40% on tegemist veekogu kinnikasvamisega (Orru 1995). Järv võib kinni

kasvada nii põhjast kui ka pealt õõtsikuga kattudes, kõige sagedamini on korraga mängus mõlemad

moodused. Järve kinni kasvades moodustuvad enamasti madalsoolised kooslused, turbalasundi

kasvades pind aga tõuseb ja soostumine levib edasi ka endisest järvepinnast kõrgemale.

Pinnasevormi muutudes voolavad veed soo kõige madalamasse piirkonda, kus vesi jääb seisma,

muutub hapnikuvaeseks ja hakkab pidurdama lagunemisprotsesse. Selle tulemusena on soo

madalamates osades juurdekasv suurim, mistõttu pidurdub pinnavee juurdevool ning turbakasvu

alad levivad kerkiva pinnase äärealadele. Soo areng jõuab siirdesoo faasi, mis reeglina ei ole

pikaajaline ning sellele järgneb raba faas. Raba kogub vett juba täielikult vihmaveest ning vetevool

pöördub võrreldes madalsoodega vastupidiseks - keskelt äärte suunas.

1.4 Majandustegevus soodes

Soode kasutamine põletusturba kaevandamiseks ja põllumajandusmaaks kuivendamiseks algas

Eestis 17. sajandil. 19 sajandi alguses kuivendati ja aletati soid laialdaselt põllumajanduse

otstarbeks ja sajandi keskpaigas võeti arvele rohkem kui 300 käsitsi kaevatud turbaauku. Samal ajal

võeti turvas kasutusele tööstustes - näiteks Sindi kalevivabrikus. 1920ndatel oli turvas

elektrijaamades põhiliseks kütteaineks, 1926ndal aastal moodustas see tööstuses 10% kogu

kasutatavast kütusest (Paal 2007, 27).

Aastatel 1918-1940 kuivendati ca 350000 ha maad, metsastamiseks läks sellest umbes 5%.

Freesturba kaevandamist alustati Eesti 1938. a (Paal 2007, 28). Pärast 1947. a võeti turbaväljadel ja

soode kuivendamisel kasutusse uus tehnoloogia ja majandustegevus hakkas kiiresti laienema. 1957.

aastaks oli turbakaevandamine juba täielikult mehhaniseeritud. 1980ndate aastate alguseks oli

ainuüksi põllumajanduslikuks otstarbeks kuivendatud kokku 847900 ha sooalasid.

Majandustegevuse intensiivsust peale uue tehnoloogia kasutuselevõttu ilmestab see, et kui 1955. a

seisuga oli Eestis inimtegevuse poolt oluliselt mõjutamata madalsoid ca 235000 ha, siis 2003. a

hinnangul oli selliseid säilinud kümme korda vähem, ainult ca 22000 ha.(Paal 2007, 25)

Balti riigid annavad kogu maailma turbatoodangust ligikaudu 8%. Keskkonnaregistri andmeil oli

Eestis 31.12.2004 seisuga kaevandamiseks eraldatud 77 mäeeraldist kogupindalaga 20 549 ha.

Kodumaine freesturba kasutamine on seoses majanduse muutusega oluliselt vähenenud,

kaevandatakse peamiselt ekspordiks ja kaevandamisega tegeleb umbes 60 erinevat ettevõtet (Paal

2007). 33 ettevõtet neist ühendab Eesti Turbatootjate Liit (http://www.turbaliit.ee/).

Turba kaevandamist Eestis reguleerivad säästva arengu seadus (RT I, 22. 02. 1995, 31, 384),

maapõueseadus (RT I, 16.12.2004, 84, 572) ja kaevandamisseadus (RT I, 2003, 20, 118). Enne

kaevandamise algust tehtava keskkonnamõjude hindamise metoodiliseks aluseks on

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (RT I, 24.03.2005, 15, 87). Antud

seaduste järgi eeldatakse maardlates eelnevaid geoloogilisi ja muid loodusteaduslikke uuringuid

säilitamaks taastuvenergia ja üldine looduskeskkonna tasakaal. Samuti on seaduses sätestatud

kasutatud maardlate hilisem korrastamine (Paal 2007, 36). Võimalikke muistiseid käsitleb ainult

muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153; 28.12.2009, 63, 408), mis sätestab kultuuriväärtusega

leiu kaitse.

Nagu näitan peatükis 2, on Briti saarte sooarheoloogia edu võtmeks just edukas koostöö

turbakaevanduste ja arheoloogide vahel. Tegemist on teemaga mille võimalusi oleks kindlasti tarvis

lähemalt uurida ja seetõttu on oluline ka kaevanduste majanduslik ja juriidiline taust.

1.5 Turbakaevandamise ja soode kuivendamise tehnoloogia

Põhiliseks eeltööks enne majandustegevust on soode kuivendamine, milleks rajatakse lahtiste või

kinniste kuivenduskraavide võrk. Põllu- ja metsamajanduslike kuivendussüsteemide eesmärgiks on

luua kultiveeritava taimestiku jaoks sobivad kasvutingimused juuresügavuseni, turbakaevandamise

puhul on põhjused tehnoloogilist laadi, teha piirkond töökõlblikuks kasutatavatele masinatele.

Sõltuvalt konkreetsest eesmärgist tehakse ka vastav kuivenduskraavide võrk. Näiteks boreaalsete

soometsade puhul on nende sügavus tavaliselt 80-90 cm. Vastavalt sellele, kas tegemist on

magistraalkraavi või pinnasekraavidega, ulatuvad kraavide vahelised kaugused paarikümnest kuni

tuhande meetrini ja sügavus 1,2-2,5 meetrini. Kaevandusväljadele paigaldatakse tihti 5-10 meetriste

vahedega drenaažitorud või kaevatakse drenaažikraavid, mis suurendavad tugevalt niiskuse

alanemise kiirust turbalasundis. (Lode 2007).

Pärast esialgset kuivendamist eemaldatakse kaevandusväljadelt puud, põõsad ja kännud ning

ülejäänud taimkate. Töö käigus tekkivad augud täidetakse ning kraavidevaheline pinnas

profileeritakse siledaks. Kaevandamiseks sobiva turba niiskuse tase saavutatakse kuivenduskraavide

abil tavaliselt 4-6 aasta möödudes. (Lode 2007) Turbakaevandamisel avatakse järkjärgult kihtide

kaupa turbalasundid, jõudes üha varasemalt tekkinud turbani.

Soopiirkondasid, milles majandustegevus on lõppenud nimetatakse jääksoodeks.

Turbakaevanduste puhul on sel juhul tegemist edasiseks masinaga kaevandamiseks liiga õhukese

turbalasundiga. Selliseid piirkondi on Eestis 2005 a hinnangul 10000-15000 ha (Paal 2007, 44).

Muististe võimalik säilimine kuivendatud ja majandustegevuseks avatud turbarabades vajab eraldi

uurimist, kuid on selge, et hapniku juurdepääsu tekkimisel kaovad head säilimistingimused ning

orgaanika hakkab kiirelt lagunema.

2. Varasem uurimine ja sooleiud

2.1 Sooarheoloogiast Eestis

Soost pärinev leiumaterjal hakkas Eesti muuseumidesse talletuma alates 19. saj keskpaigast.

Kontekstiga seostatud materjal leiti esmakordselt 1880. aastatel Kundas, kus soost mergli võtmisel

tulid välja muistsed luu- ja sarvesemed. C. Grewingk' juhitud uurimisel selgus, et tegemis oli

muistse järvega, kuhu olid sattunud ahingu-, noole- ja tuuraotsad kalastamise ja jahi käigus. Hiljem

leiti ka antud informatsiooni järgi mesoliitiline Lammasmäe asulakoht (Indreko 1948). 1930. a leiti

Narva lähedal Siivertsis omaaegse soostunud merelahe põhjas mesoliitilise kalavõrgu jäänused koos

mõningate luuesemetega. (Jaanits 1988)

Kagu-Eestist on leitud mitmeid kiviaja asulakohti, mis on asunud muinasveekogude läheda

asuvatel madalatel mineaalmaa kühmudel ja mis hiljem on soostumise tagajärjel kattunud

turbakihiga. Näitena võib tuua Emajõe suudmeala Akali ja Kullamäe asulakohad, kus asustus on

püsinud alates kiviajast kuni varase rauaajani (Jaanits 1954). Võhandu jõel on uuritud

varaneoliitilist asulat Kääpa küla lähedal, kus oli hästi säilinud orgaaniline aines (Jaanits 1968).

Otse turbale on aga tekkinud kultuurikiht Tamula järve neoliitilises asulakohas. Järve lainetus on

lõhkunud kultuurikihti ning kandnud osa leidudest järve põhja, kust nende leidmine viis asulakoha

avastamiseni. Tamula asulas oli vaiadest ja ritvadest sõrestikuga elamud, leitud on leeasemete

jäänuseid ja matuseid.

Rauaajal pakkusid sood inimesele varjupaika, on teada mitmeid soodest ümbritsetud

linnuseid, näiteks Soontagana maalinn, Alulinn Kohtla-Järve lähedal ja Kuusalu Pajulinn. 1936 a.

Korraldatud kaevamistel uuriti Kuusalu Pajulinna ja selle ehitust. Linnus rajati 11. sajandil, mil see

ka maha põles ning uuesti turbaga kattus. (Jaanits 1988)

Korduvalt on Eestis avastatud ka sooteid. Uuritud on näiteks Kata heinasoo Rooma-

rauaaegset sooteed (Lavi 2000) ja Lehu rabas asunud sooteede võrgustikku (Lavi & Roio 2006).

Omaette muistiseliik on soodes paiknevad ohvrikohad, millest on leitud mitmesuguseid esemeid.

Kaks ohvripaika on leitud Alulinna lähistelt ja sisaldavad raudesemeid – odaotsi, kirved ja sirpe.

Mitmest ohvrikohast on välja tulnud ka pronksist või väärismetallist ehteid ja münte, näiteks Essust

leiti 19 sajandi lõpus turbalõikamisel 6 väikest kannaga kuldripatsit. Tartu lähedalt Reolast saadi 5-

6 saj. ehete kogum, mis koosneb kolmest pronkssõlest ja kaheksast käevõrust koos savinõukilluga.

On leitud ka mitmeid riidekatkeid, umbkuued Parisselja rabast Pärnumaalt ja Kareda rabast

Saaremaal. (Jaanits 1988)

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti soid on arheoloogiliselt vähe uuritud, algselt on

domineerinud esemete leidmine turbalõikamise käigus, viimastel aastatel on hakatud lähemalt

uurima ka soodes asuvaid teid. On näha, et väga oluline osa Eesti kiviaja materjalist on leitud just

turba seest. Samuti on hakatud kasutama paleoökoloogilisi meetodeid, eelkõige võtma

õietolmuanalüüse soo- ja järvesetetest.

2.2 Sooarheoloogiast mujal maailmas

Mitmetes maailma piirkondades on sood laialt levinud ja teadvustatud on ka nende olulist rolli

arheoloogias. Siinkohal aga vaatlen täpsemalt mõningaid näiteid teiste parasvöötmes paiknevate

riikide arheoloogilistest uuringutest soodes. Kuna huvipakkuv on võrdlus just tänu paralleelide

toomise võimalusele ja võimalikele eeskujudele, olen valinud riigid vastavalt kliimavööndi ja

kultuurilisele sarnasusele. Siinkohal toon mõningaid näited sooarheoloogia tegemistest Rootsis ja

Briti saartel.

2.3 Rootsi - päästekaevamised soopiirkonnas

Soopiirkonnad katavad 15% Rootsi üldpindalast ja seoses turbalõikamisega on ka seal tulnud

välja suurtes kogustes juhuleide. Sooarheoloogia areng Rootsis on üsna sarnane Eesti omaga.

Oluline osa materjalist on leitud 19. ja 20. sajandil seoses käsitsi turbalõikamisega ja

kuivenduskraavide rajamisega. Kuna tol ajal ei olnud arheoloogiline dokumenteerimine veel

arvestataval tasemel, ei eksisteeri eriti kontekstikirjeldusi. (Lågeras 2003)

Per Lågeras (Lågeras 2003) on jaotanud märgaladelt pärinevad muistised nelja kategooriasse:

peitaarded ja ohvrid, asulakohad, puitkonstruktsioonid ning luumaterjal. Esimesest kategooriast

võib näitena tuua pronksiaegse Balkákra trummi Skánest, mis leiti turbakaevamisel 1847. a.

Asulakohti on Rootsi soodest välja tulnud mitmeid, enamjaolt seoses turbalõikamisega,

puitkonstruktsioonid on aga jäänud tavaliselt erilise tähelepanuta. Erandina võib tuua 1908 leitud

neoliitilise Alvastra ehitise, mida on ka korduvalt ja põhjalikult uuritud. Huvitavat informatsiooni

pakub ka tänapäeval peamiselt erakollektsioonides paiknev luumaterjal. Ka siin mainib Lågeras, et

tähelepanu on leidnud ainult väga erilist sorti luumaterjal nagu tarvapulli pealuu või silmapaistvalt

massiivsed hirve sarved. Leitud on ka eelnevasse nelja kategooriasse otseselt mittekuuluvad

juhuleide (Lågeras 2003).

Peale teist maailmasõda vähenes Rootsis turbalõikamine drastiliselt ja peale seda pole sisuliselt

uusi juhuleide Rootsi soodest leitud. Hetkeseisuga ohustavad Rootsis soomuistiseid enim suured

infrastruktuuriprojektid.

Huvitava näitena taolise ettevõttega seotud arheoloogiatöödest on Skáne E4 maantee rajamisega

seoses algatatud projekt. Uuriti arheoloogilisi, ajaloolisi ja paleoökoloogilisi aspekte. Vaatlusalune

piirkond oli 35 km pikkune liivaste piirkondade ja rabaga vahelduv riba. Esialgse ülevaate

uuritavast alast andsid puurimised, millega pandi paika stratigraafia ning otsiti võimalikke endiseid

veekogusid antud alal. Leiti, et viimase 2000 aastaga on turbaga kaetud alade pindala vaadeldavas

piirkonnas kasvanud 5 korda ning eelajalooline maastikupilt on maetud umbes 2m sügavuse

turbakihi alla. (Lågeras 2003)

Esialgsete puurimiste tulemusel valiti välja parima potentsiaaliga uurimispiirkonnad ning viidi

läbi täpsem puurimine paleotopograafia täpsustamiseks proovikaevamiste jaoks. Proovikaevamised

ise esitasid suuri nõudeid tehnoloogiale, tuli hoida vett kaevandust eemal ning kohale tuua

transport. Proovikaevamised olid aga tulemuslikud. Turbakihtidest tuli välja 3 pronksiaega

dateeritud algselt püstiasendis paiknenud männiposti. Turba all paiknevast liivakihist leiti

hulgaliselt varamesoliitilisi tulekiviriistu - laaste, kõõvitsaid ja kivikirves. (Lågeras 2003)

2.4 Iirimaa - pidev ja edukas koostöö turbakaevandustega

Eriti hästi on sooarheoloogia välja arenenud Briti saartel. Soo on oluline komponent Iiri

maastikus ja on olnud läbiv teema ka kultuuris. Nagu tõestab arheoloogiline materjal, on sood

läbivad teed mänginud juba tuhandeid aastaid olulist rolli saare infrastruktuuris ja kultuurmaastikus

(O'Sullivan 2007). Nagu mujalgi Euroopas hakati 19. ja 20. sajandil lõikama Iiri soodest turvast ja

sellest ajast on juba palju teateid juhuleidudest ja puitkonstruktsioonidest soos. Iiri sooleidude valik

on tõesti lai, on leitud neoliitilisi kivikirveid, peidetud pronksiaegseid relvakogumikke, tööriistu ja

ehteid, mõõkasid ja kilpe, samuti soolaipasid.

Alates 1947. a loodi kompanii Bord na Móna (http://www.bnm.ie/), mis tegeleb soode

haldamisega ja toodab turbast kütust ja elektrit. Majandustegevuse aktiivsus on aga nii suur, et

praeguse tempoga jätkates prognoositakse Iiri soode kadumist juba mõnekümne aasta jooksul.

Vältimaks arheoloogilise materjali kiiret hävingut hakati 1980ndatel läbi viima arheoloogia alaseid

programme Bord na Móna soodes. 1985-1991 Corleas toimunud kaevamised paljastasid suure

tammepalkidest sootee, tõestasid neoliitiliste teede olemasolu Iiri soodes ning tõid välja

pronksiaegse laiaulatusliku sooteede võrgustiku olemasolu(Raftery 1987, 1996).

1991 aasta loodi Irish Archaeological Wetland Unit (IAWU) tegelemaks spetsiaalselt

soopiirkondade arheoloogilise inspektsiooni, järelevalve ja päästekaevamistega. 1996-1998 viis

Lisheen Mine Project läbi laiaulatusliku eduka paleo-keskkonna uuringu ja hankis infot mineviku

keskkonna, sooökoloogia ja inimtegevuse kohta. Lisaks arheoloogidele osales projektis meeskond

keskkonnateadlasi, kes uurisid soo kasvu, selle arengut, taimseid fosiile, putukate ja puidu

jäänuseid. Omaaegse soo piirilt leiti grupp pronskiaegsete hoonete jäänuseid (1700-1200 eKr),

kalmistu põletusmatustega, potikilde ja puitkonstruktsioone. Asustuse lähedusest viisid mitmed

rajad sohu, leiti ka kividest ehitatud suurem ja püsivam tee. (O'Sullivan 2007, 186)

Alates 1999 on IAWU tööd Bord na Móna soodes jätkanud Archaeological Development

Services (ADS, www.adsireland.ie) ja läbi viinud ligi 200 süstemaatilist väljakaevamist Iiri soodes.

(Whitaker) Registreeritud on umbes 3500 muistist, mis annavad tõestust soode väärtusest

arheoloogia allikana. See viitab aga ka meeletule muististe hulgale, mida pidev majandustegevus

soodes hävitab jooksvalt nii Iirimaal kui ilmselt ka mujal Euroopas - eriti piirkondades, kus ei ole

pidevat koostööd turbamaardlate omanike ja arheoloogide vahel.

Iiri märgalade arheoloogiline materjal on niivõrd mahukas, et selle baasil on võimalik luua

statistilisi seoseid ning teha järeldusi eelajaloolise kommunikatsiooni ja infrastruktuuri kohta. On

näha, et kuigi võrreldes jõgede, järvede ja metsaaladega olid soopiirkondades reisimise ja

transpordivõimalused märksa keerukamad, ületati ka antud takistused paatide, parvede, puidust

teede ja radade võrgu abil ning soodes käis pidev inimtegevus ja liikumine. (O'Sullivan 2007, 169)

Rajad, mille ehitamisel õhema turbakihi puhul kasutati ka liiva ja kruusa, on Iirimaal asustusmustri

kohta ehk üks enam informatsiooni andev muistiseliik. Suur osa leitud teekatketest on lühemad

rajajupid üle raskestiläbitava soise lõigu, osa näol on aga tegemist suurejoonelisemate projektidega,

mille ehitamiseks oli tarvis koostööd arvestatava inimgrupi seas. Võib öelda, et Iiri sooteed on

tõendiks, et seal on juba neoliitikumis olnud inimestel huvi või vajadus ligi pääseda soole või tema

resurssidele ja tagada pidev ühendus soosaarte ja ka soodega eraldatud asulate vahel. (O'Sullivan

2007, 170)

Huvitavat ehitustehnilist informatsiooni annavad ka märgid radade parandamisest ja ehitusest -

on näha, kuidas samu teid on kasutatud ja parandatud üle pikkade ajaperioodide. Corlea varasesse

pronksiaega (2300 eKr) dateeritud raja ehitamisel jäänud tööriistajälgede näol on olemas varaseim

tõend metalltööriistade kasutusest Iirimaal. (Raftery 1987)

2.5 Inglismaa - märgalade arheoloogiliste kadude hindamine

Sarnaselt Iirimaaga on ka Inglismaal soo-arheoloogiaga metoodiliselt ja tulemuslikult tegeldud.

Umbes 30 aasta jooksul läbi viidud arheoloogilise inspektsioonide ja uurimustööde tulemusel on

valminud ülevaade märgalade arheoloogilisest materjalist ja potentsiaalist. 2000 ndal aastal alustas

olukorra hindamiseks tööd Monuments at Risk in England's Wetlands (MAREW). Uuriti

majandustegevuse mõju arheoloogilistele muististele soopiirkondades ja leiti seitse muistiseid

ohustavat põhiriski. Nendeks on soopiirkondade kuivendamine, soovete kasutamine

majandustegevuseks, sookarjamaade muutmine põllumajandusmaaks, turba kuivamine, turba

erosioon, turba kaevandamine ning tööstus- ja elurajoonide loomine märgaladele.

Kuivendamisel ja soovete kanaliseerimisel juhitakse vesi eemale pinnast suhteliselt sügavalt,

viies hapniku tagasi pinnakihtidesse, mis algatab omakorda kiire orgaanika lagunemisprotsessi.

Kõige nähtavamaks ja mõistetavamaks ohuks olev turbakaevandamise mõju Inglismaal muististe

säilimisele pole sugugi nii suur kui maa kuivendamiseks loodud magistraalkraavide oma. Põhjuseks

on siin suhteliselt vähene turbakaevandamine tänapäeval Inglismaal. ( Van de Noort et al 2001).

Inglismaa turbakaevandamine on reguleeritud ja arheoloogilise järelvalve all, mille sisu on eri

piirkondades aga väga erinev. Kui Cumbrias tähendab see kord 5 aasta jooksul arheoloogide

visuaalset inspektsiooni, siis South Yorkshires, East Riding of Yorkshires on hõlmatud pidev

monitooring ja uurimine, turbalõikajate harimine ning on tagatud pidev ligipääs

arheoloogidele( Van de Noort et al 2001).

Siianise töö käigus Inglismaa soodes on identifitseeritud 13400 muistist. Eelnevalt toodud

seitsme ohuteguri poolt hävitatud muististe hulka viimase 50 a jooksul on hinnatud 10450le (Van de

Noort et al 2001). Kogutud informatsiooni põhjal on kujundatud strateegia "English Heritage

Strategy for Wetlands", mis rõhutab arheoloogilise inspektsiooni olulisust ja kutsub jätkama ja

süvendama juba käigus olevaid programme. (English Heritage Strategy for Wetlands)

3. Tehnilisi võimalusi soopiirkondade inspekteerimiseks

Kuidas on võimalik inspekteerida soopiirkonda? Probleem on esmapilgul suur, soomaastik on

turba ja taimkatte poolt ühtlaselt varjatud ning võimalikud juhuleiud ja kinnismuistised paiknevad

sügaval halvasti kaevatavas pinnases. Ilma põhjalikuma eeltööta ja tehniliste abivahenditeta on

uurijal praktiliselt võimatu teha mingeid järeldusi konkreetse piirkonna arheoloogilise väärtuse

kohta. Isegi omades üldist infot muistise paiknemise kohta konkreetses soos, on ülimalt raske leida

täpne koht, kus oleks mõtekas kaevamisi alustada.

Antud peatükis üritangi vaadelda erinevaid võimalikke lähenemisi ja tehnoloogiad, mille abil

oleks võimalik loori kergitada. Kuna maailmas on sooarheoloogiaga juba aastakümneid tegeldud,

on võimalik siinkohal tuua mitmeid näiteid mujal harrastatud praktikatest. Näiteks Iiri

arheoloogidel koostöös Bord Na Móna turbakaevandustega on kujunenud välja suhteliselt kindel

metoodika arheoloogilise inspektsiooni läbiviimiseks.

Kasutatavate meetodite hulk algab kõige teoreerilisemast geograafilise informatsiooni

kasutamise võimalustest eeltööna ja jätkub lihtsalt visuaalsest inspektsioonist, mida saab väheste

kuludega teostada koha peal. Täpsemaks uuringuks on võimalik kasutada geoloogia meetodeid,

puuraukude tegemist ja sealt saadava informatsiooni kasutamist, samuti üha perspektiivikamaks

muutuvaid geofüüsika vahendeid.

3.1 Geograafiline eeltöö

Enne vaadeldava piirkonnaga tutvumist on mõtekas läbi viia geograafiline eeltöö ning tutvuda

inspekteeritava piirkonnaga kaardimaterjali kaudu. Lisaks topograafilistele ja asustuskaartidele on

tänapäeval kõigil võimalik kasutada ka aero- ja satelliidifotosid. Eesti on täiesti piisava kvaliteediga

kaetud Maaametile (http://xgis.maaamet.ee/) kuuluvate aerofotodega, satelliidifotosid kogu

maailma kohta pakuvad tasuta mitmeid teenused - Google Maps (http://maps.google.com/),

Microsoft Bing Maps (http://www.bing.com/maps/), Yahoo Maps (http://maps.yahoo.com).

Ülioluline on informatsioon varasemate muististe ja juhuleidude kohta, mille abil on võimalik

hinnata piirkonna üldist perspektiivikust ning püstitada täpsemaid hüpoteese. Kui Eestis on üldjuhul

informatsioon soode juhuleidude ja kinnismuististe näol väga napp, siis näiteks Iirimaa

mitmekümneaastase tugeva sooarheoloogia kogemuse tulemusel on tekkinud sidustatav infokogum.

Rutiinsetel Bord na Móna soode inspektsioonidel kasutatakse väga edukalt ära informatsiooni

varem leitud muististe ja üldise ajaloolise tausta kohta. Eesti kontekstis oleks kasutatavaks infoks

ümbruses paiknevad asulakohad, nende võimalikud ühendusteed ja haruldastel juhtudel ka varastes

allikates mainitud sündmused ning asukohad.

Kartograafilise informatsiooni kasutamine eeldab maastikuarheoloogilise mudeli olemasolu -

ideed ja meetodit kuidas sidustada teatavaid maastiku omadusi, muistiseid ja asulakohti omavahel

ning teha sellest järeldusi. Maastikulisi hüpoteese võimalike muististe paiknemise kohta ma selles

peatükis ei käsitle küll, aga toon 3. peatükis välja näitena mõningaid võimalusi.

Lisaks pakuvad aero- ja satelliidifotod ka vahetumaid võimalusi võimalike inimtekkeliste

anomaaliate tuvastamiseks loodusmaastikus. Rabasid vaadeldes on mõistetavatel põhjustel eristatav

just taimkate. Seda eriti hästi infrapunaspektris tehtud fotode pealt, kasvavad taimed peegeldavad

tagasi suure osa infrapunasest valgusest, samas kui nõrk ja surnud taimkate neelab seda. Taimestik

peegeldab selle all olevat pinnase koostist, arheoloogiavõtmes on siin huvitav informatsioon

taimkatte all paiknevate soodsate pinnaelementide, majandustegevuse või muude suuremate

inimtegevuse jälgede kohta. Keskmises infrapunavahemikus tehtud fotodel on võimalik eristada ka

orgaanilist materjali ja mineraalmaad, kuna orgaanika annab edasi teistsuguseid toone rohelises ja

punases spektri osas. (Lyon 2005, 75)

Tavalistelt satelliidifotodelt on võimalik eristada raba ja minaraalmaa üleminekupiirkondi, mis

viitavad piirkonna topograafilistele omadustele, samuti paistavad teistsuguse taimestiku poolest

silma sooteed ja ka võimalikud suuremad rajatised ning elu- ja pelgpaigad. Turba värvi järgi on

võimalik eristada antud kohas varem paiknenud veekogusid.

Sooteede kulgemine on rabades suhteliselt hästi jälgitav, pinnast on muutnud lisaks

sillutusmaterjalile ka sellel pidev liikumine ja selle väetamine hobuste poolt, mis on toonud kaasa

inimkaaslejate taimede tekkimise antud piirkonda. Tõsi, sellised jälgitavad teed on tavaliselt

uuemad, kui antud töös vaadeldav ajavahemik seda eeldab. Seoses teede kasutamise võimaliku

järjepidevusega on võimalik varasema tee päritolu juba muinasajast (Kivistik, 05.04.2010).

Konkreetse sootee vanust saab täpsemalt kontrollida proovikaevamise ning arheoloogiliste

dateerimismeetodite abil.

Ei saa välistada ka suuremate vaiehitiste ja elamute võimalikku tuvastamist satelliidifotode pealt,

kuigi sellekohaseid pretsedente antud uurimistöös tuua ei ole.

3.2 Visuaalne inspektsoon, kohapealsed vaatlused

Võimalused aastatuhandeid kasvanud soode inspektiooniks kohapealse vaatluse kaudu on

üsna ahtad. Turbasammal katab ühtlaselt kogu piirkonda ja leida midagi muust eralduvat on üsna

keerukas. Siiski on mõned konkreetsed tegurid mida tähele panna. Visuaalsel vaatlusel võivad anda

informatsiooni turbaleviku piirialad, kas soomassiivi äär või soos asuvad künkad, mis võivad küll

napilt esile kerkida, kuid kus turvas on õhem ning võis olla mineviku inimesele elukohaks või

pelgupaigaks. Mida lamedam on pinnas, seda lootusetum on üldjuhul olukord, sest pinnareljeef kas

ongi väheütlev või on see peidus sügaval turbakihtide all. (Van de Noort 2002)

Mida vanemad on muistised, mida me otsime, seda sügavama turbakihi all nad asuvad. Kuna

antud juhul on huviobjektiks just muinasaeg, siis on võimalikele muististele peale kasvanud

arvestatava paksusega turbakiht. Siiski on võimalik otsida sooteid, ja seda just tänu järjepidevusele

sooteede kasutamisel. Kuigi suure tõenäosusega ei paista viimati muinasajal kasutatud sootee

maastikust välja, on uuemad rajad paremini jälgitavad. Tänu tugevale aluspinnasele ja muutunud

taimestikule on need kõrgema ääre ning tugevama ja liigirohkema taimekasvuga. Nende lähemal

uurimisel on võimalik välja selgitada, kas tee on mitmekihiline, ja kui, siis ei saa välistada vanemate

kihtide kuulumist muinasaega.

Paradoksaalsel kombel muudab olukorda täiesti kõige suurem muististe ohustaja -

majandustegevus. Ideaalseks metoodiliselt jälgitavaks inspektsiooniobjektiks on turbasse rajatud

kuivenduskraavid. Need loovad läbilõike turbamassiivi ja neid jälgides on võimalik leida juhuleide,

sooteid ja võimalikke vaiehitisi. Ka hetkel Eesti vanim teadaolev sootee Kata Heinasoos tuli ilmsiks

just kuivenduskraavi servast väljapaistvate jämedate paralleelselt asetatud palkide kujul (Lavi

2000). Kuivenduskraavide läbi käimine on ka Iirimaa Bord na Móna rabade inspekteerimise

standardprotseduur

Võimalused inspektsiooniks on veel suuremad, kui tegemist on turbakaevandusega ning pinnas

on kooritud ja puhastatud taimkattest ja juurtest. Sellisel juhul on vaadeldav kogu pinnas, kuna ka

turba pealiskihti luuakse kuivenduskraavid, mis võimaldavad sügavamat ja täpsemat jälgimist.

Mõningatel juhtudel kooritakse kaevandamise käigus turvas ära kuni mineraalmaa pinnani, sel

juhul on võimalik vaadelda pinnaformatsioone samal kujul, kui nad olid enne turba pealekasvu

algust.

3.3 Geoloogiline eeltöö

Soo süvauuringuteks tuleb teostada geoloogilised uuringud, pinnast sondeeritakse

puuraukudega, mis ulatuvad läbi turbakihi selle all paiknevasse mineraalpinnasesse. Puuraukudest

saadud turbanäidiste eesmärgiks on dokumenteerida piirkonna turba ja järvesetete stratigraafia,

uurida potentsiaali õietolmuanalüüsi ja muude paleoökoloogiliste meetodite jaoks. Oluline

arheoloogia seisukohalt on leida võimaliku endise veekogu asukoht. Piisava hulga puuraukude

abiga on võimalik paika panna ka täpsem paleotopograafiline kaart. Sellist metodoloogiat kasutati

edukalt juba varem kirjeldatud Skáne A4 maantee arheoloogilistel uuringutel (Lågeras 2003).

Eesti soid on uuritud suhteliselt põhjalikult, seega on võimalik, et konkreetses vaadeldavas

piirkonnas on eeltöö juba tehtud ja turbastratigraafia ja aluspõhi kirjeldatud. Kindlasti on aga

põhjalikumad uurimistööd läbi viidud kasutusel olevates ja kasutusele võetavates turbamaardlates.

Keskkonnaministeeriumi poolt välja antud määruses "Üldgeoloogilise uurmistöö ja maavara

geoloogilise uuringu tegemise kord" (RTL, 07.06.2005, 60, 866) §28 on ka sätestatud tehtavate

uuringute minimaalne määr.

Sõltuvalt uuringuala pindalast ning maardla geoloogilise ehituse keerukusest peab uuringuvõrgu

tihedus tarbevaru määramiseks olema 100×100 m või 200×200 m ning reservvaru määramiseks

400×400 m või 800×800 m. Uuringuvõrk märgitakse maastikul maha paralleelsete

uuringusihtidena, mille vahekauguse määrab uuringuvõrgu tihedus. Igas uuringuvõrgu punktis

sondeeritakse turbalasundit ja looditakse maapinna kõrgus.

Turbalasundit sondeeritakse käsipuuriga. Sondeerimisel määratakse turbalasundi kogupaksus,

vähelagunenud turba kihi paksus ning järvemudalasundi paksus 0,05 m täpsusega ja antakse

mineraalpõhja iseloomustus. (RTL, 07.06.2005, 60, 866)

Võib näha, et paljudel juhtudel tuleb geoloogilist eeltööd arheoloogia perspektiivi jaoks

kohandamisel ainult osaliselt täpsustada. Lisaks pinnase sondeerimisele puuri abil võivad

arheoloogide tööd hõlbustada ja tulemusi mitmekesistada ka geofüüsikalised meetodid.

3.4 Geofüüsikalised vahendid

Geofüüsikalise tehnoloogia osa märgalade arheoloogias on hetke seisuga veel üsna vähene, kuna

antud vahendite kasutamine soopiirkondades on mitmetel põhjustel raskendatud (English Heritage,

2008, 17). On arvatud, et elektromagnetilised vahendid, mis mõõdavad pinnase elektrijuhtivust ja

magnetvälja ei anna uuritava piirkonna ja võimalike muististe suhtelise homogeensuse ja

turbamassiivide ühtlase pideva liikuvuse tõttu häid tulemusi. Viimastel aastatel on aga üha enam

edukalt katsetatud geofüüsika vahendite kasutamist.

Nii geoloogilise eeltöö osana, kui ka arheoloogilise inspektsiooni vahendina on võimalik

märgaladel kasutada georadarit. Georadari (GPR, ingl. ground-penetrating radar) näol on tegemist

mittedestruktiivse tehnilise vahendiga, mille abil on võimalik maapinnas fikseerida pinnasiseseid

struktuure. Jälgitavad on nii geoloogia seisukohast huvitavad pinnasekihtide vaheldumised kui ka

arheoloogilises kontekstis huvitavad inimtegevusele viitavad anomaaliad. Tehniline tööpõhimõte

seisneb saate-antenni kaudu kõrge sageduse (10-1000 Mhz) elektromagnetimpulsside

väljasaatmises ja nende tagasipõrgete jälgimises sensori poolt. Impulsside tagasipeegeldumine

toimub pinnasiseste füüsikaliste omaduste muutuste tõttu. Need omakorda peegeldavad arheolooge

huvitavaid muutusi stratigraafias. Erinevate sügavuste ja objektide vaatlemiseks on võimalik muuta

ja kohandada aparatuuri kasutatavat lainepikkust ja töösagedust.

Georadarit kasutati esmakordselt arheoloogia tarbeks USA 1975 aastal, millele järgnes mitmeid

edukaid, peamiselt USA ja Jaapani arheoloogide poolt ette võetud uurimisi. Mitmetel juhtudel on

aga georadari kasutamine osutunud edutuks ja kritiseeritud on just selle kasutamist märgaladel, kus

see on osutunud üldjoontes vähemefektiivseks. Kuigi vees hajuv radarilaine suudab reegline ulatuda

arheolooge huvitavate sügavusteni, on selgunud, et teatavate elektromagnetiliste omadustega

mineraalide ja soolade esinemine vees võib georadari tööd häirida piisavalt, et selle kasutamist

välistada.( Clarke et al 1999)

Näitena georadari kasutamisest soos toon uuringu 1998 aastal Šotimaal North Ballachulishi

rabas. Antud rabast oli 19ndal sajandil leitud juhuleide, rohkem polnud seal arheoloogilisi uurimisi

läbi viidud. Kasutati kahte radarit, üks oli optimeeritud suuremale ja teine madalamale sügavusele.

Vaadeldavad rabapiirkonnad käidi georadariga läbi 10 m vahedega paralleelseid jooni pidi.

Tulemusel saadi esialgne kaart, millel leiti hulk anomaaliaid, mis kõik paiknesid 40x50m alal

umbes 1-1,5 m sügavusel. Antud piirkond skanneeriti täpsemalt läbi 2m sammuga paralleelsete

joontega, mille abil valiti piirkond proovikaevamisteks.

Proovikaevamised tõestasid arheoloogilise materjali olemasolu, 80cm - 1m sügavuselt hakkas

tihenema puiduosakeste konsentratsioon turbas. 30-40 cm peale seda jõuti musta õlise savikihini,

millel leidus rohkelt kvartsi, kvartsisisaldusega liivakivi ja sütt. Pinnakihi äärest leiti 5cm

läbimõõduga maasse paigaldatud töödeldud postid. C14 proovidega dateeriti need 2

aastatuhandesse eKr. (Clarke et al 1999).

Geoloogilistes uuringuteks on ka Eestis edukalt kasutatud georadarit. Ivo Sibul oma magistritöös

kasutas georadarit Rahivere turbamaardla uuringuteks ja lõi selle baasil geoinfosüsteemide (GIS)

abil turbalasundi paksuse kaardi. Radari poolt saadud tulemused korrelleerusid hästi käsipuuriga

tehtud mõõtmistulemustega. (Sibul 2009)

Kuigi konkreetsetes piirkondades teatavatel tingimustel võib georadari kasutamine olla

problemaatiline, on võimalused efektiivseks inspektsiooniks täiesti olemas ja tehnikat on selleks

edukalt kasutatud ka Eestis.

Konkreetses piiritletud piirkonnas on soos võimalik kasutada ka metallidetektorit.

Metallidetektor annab siiski informatsiooni ainult metallesemete kohta ja selle tööd võivad häirida

soos olevad elektromagnetiliste omadustega mineraalid, sealhulgas ka sooraud. Edukalt on

metallidetektorit kasutatud leitud muistise ümbruse uurimiseks. Näitena võib tuua Iirimal

Corrymuckloch' rabas pronksiaegsee aardeleiu asukoha fikseerimise. Rabaturbasse värskelt

kaevatud kraavi kaldal jalutajad leidsid sellest savinõu, mõõga otsa ja kolm pronkskirvest. Leidjad

viisid oma leitu Perthi muuseumisse, mille töötajad metallidetektorte abiga leidsid ümbruskonnast

veel mittu mõõgatükki ja eset. (Cowie et al 1996). Tegemist oli antud juhul muidugi väga piiratud

eesmärgiga kasutusega, teada oli nii otsitava iseloom kui ka piirkond, kust otsida.

Mõnevõrra üllatusliku ja intrigeeriva tulemusena õnnestus Bornemouthi ülikooli teadlastel

näidata ka mitmete teiste geofüüsika vahendite effektiivsust. Katsetades elektromagnetilisi

vahendeid (elektrijuhtivuse ja -takistuse mõõtmine, magnetomeeter) Sweet Tracki'i - Briti saarte

vanima sootee peal- õnnestus ka rabatingimusel tuvastada teega ühtiv magnetanomaalia. See tõestab

ka antud vahendite potentsiaalset töökõlblikkust, tehnoloogia laiemaid kasutusvõimalusi märgaladel

aga alles uuritakse ja antud töö publitseeritakse 2011 aastal. (Armstrong et al 2008)

3.5 Kokkuvõtteks tehniliste võimaluste kohta

Olen üles loetlenud mitmed tehnikad soopiirkondade inspektsiooniks ja võib näha, et võimalused

arheoloogilise materjali leidmiseks on täiesti reaalsed. Arheoloogilised kaevamised antud

uurimistöö skoopi ei kuulu, seega nendel ma siinkohal põhjalikumalt ei peatu, küll aga mõned

sõnad nendega seotud probleemidest. Kaevetööd, sealhulgas ka proovikaevamised soos on

suhteliselt kulukad ning on seotud paljude probleemidega, mille lahendamine sõltub täiesti

konkreetsetest oludest. Põhilisteks takistusteks on kaevamiste võimalik suur sügavus ja erakordselt

niisked tingimused. Tuleb lahendada küsimused - kuidas hoida vett eemal kaevandist ja kuidas

transportida kohale tehnika ja varustus. Eelnavalt kirjeldatud Rootsis Skáne A4 teede

päästekaevamistel kasutati suuri puitkonstruktsioone ekskavaatori transpordiks ning kaevandi

ümber suruti turbasse veekindel metallkest, mis takistas veevoolu kaevandisse (Lågeras 2003). Vee

eemaldamiseks kaevandist on võimalik kasutada ka pumpasid.

Arheoloogilised tööd soodes pakuvad lisaks võimalikele leitud muististele ja esemetele ka

lisainformatsiooni, näiteks dateerimiseks vajalik info. Esemeid ja turbakihte on võimalik dateerida

hästi säilinud puitmaterjali abil C14 dateerimise või dendrokronoloogia vahendite abil. Samuti on

turbasse pidevalt salvestunud informatsioon piirkonna ökoloogilise olukorra kohta, mida on

võimalik uurida õietolmuanalüüsi ja muude paleoökoloogiliste meetodite abil.

4. Laiem vaade. Mineviku inimese suhestumisest keskkonnaga

4.1 Maastikuarheoloogia

Nagu eelnevas peatükis näitasin, on tehnoloogilised vahendid soopiirkondade inspektsiooniks

täiesti olemas, küll aga ei piisa nendest eduka inspektsiooni sooritamiseks. Tekib küsimus, milliseid

piirkondi üldse võtta lähemaks uurimiseks, seda nii konkreetse geoloogiliselt uuritud soo kui

laiemalt kogu Eesti mastaapides. Nagu eelnevas peatükis mainitud, on tehnoloogiliselt kõige

paremini uuritavad turbamaardlad. Nendes on läbi viidud arheoloogiliseks inspektiooniks vajalik

eeltöö, võimalik on hankida turba all paikneva mineraalpinnase kaarte, samuti on turbasse lõigatud

kraavid, mida pidi jalutades on võimalik otsida arheoloogiliselt huvipakkuvaid objekte. Ilma

täpsema teadmiseta on aga sel viisil võimalik leida üksnes juhuleide.

Edukaks muististe otsinguks peab eksisteerima idee, mida otsida ja millises kontekstis see

paikneb. Ka turbaraba paleotopograafilise kaardi omamisel tuleb langetada otsus, kus läbi viia

täpsemaid uurimisi. Otsitava paiknemise ennustamiseks on vajalik teadmine piirkonna kontekstist

uuritava ajastu inimeste jaoks ning selleläbi luua otsingumudel. Antud peatükis lahkangi lühidalt

maastikuarheoloogia kasutusvõimalusi soodes ja toon konkreetsema näitena välja Eesti kiviaja

veesidusa asustusmustri kasutamise asulakohtade otsinguks.

Otsitava võib jaotada kahte kategooriasse. Esiteks võime otsida jälgi inimtegevusest seostatuna

rabamaastikuga, mille puhul võimalikud arheoloogilised leiud paiknevad turbamassiivi erinevates

kihtides. Teiseks juhuks on olukord, kus turvas on kasvanud varasema inimtegevuse jälgede peale

ning otsitav asub turba all paiknevas pinnases.

Esimesse kategooriasse kuuluvaid muistiseid on võimalik otsida kasutades infot olemasolevate

juhuleidude kohta uute otsimiseks ning nende paiknemise abil uute mustrite välja töötamiseks. On

võimalik otsida ja tuvastada mineviku majandustegevusega seotud kohtasid soos, näiteks soomaagi

hankimise kohad, aga ka karjatamine ja põllupidamine märgaladel ja nende läheduses. Oluliseks

informatsiooniks on asustuse seoses märgaladega, asulate paiknemine märgalade läheduses,

võimalikud trasporditeed soodes, kultuspiirkonnad ja võimalikud pelgupaigad. Briti saartel on

jõutud järeldusele, et sood olid tihtipeale erinevate klannide piirialadeks, kus toimusid võimu ja

piiridega seotud rituaalid ja konfiktid. Mitmed soolaipadena välja tulnud isikud on just sellistes

piirkondades oma õnnetu otsa leidnud. (O'Sullivan 2007) Välistada ei saa Eestis soodes paiknevaid

asulaid ja võimalikke kindlustusi.

Kogu teemadevõrgustik on aga Eestis antud vaatenurgast uurimata, ning uurimine ise eeldab

suurema tähelepanu pööramist märgaladele ning organiseeritumat materjali kogumist soodest.

Mingil määral on küll tegeldud sooteede uurimisega, päästekaevamiste korras on kaevatud välja

näiteks sooteede võrgustik Lehu rabas (Lavi, Roio 2006), kuid materjali pole siiski piisavalt, et selle

järgi saaks teha suuremaid üldistusi.

Olukord on ka keeruline, kui otsida piirkondi, kus soo on laienenud varasema inimtegevuse

peale. Peamiseks otsitavaks muistiseliigiks antud juhul on asulakoht. Nende otsimine eeldab

arusaama vastava aja asustusmustrist paigutatuna paleomaastikule. Probleemistik on ka antud juhul

väga lai ja vajab põhjalikumat uurimist, küll aga võib siinkohal põhjalikumalt kirjeldada kiviaja

veesidusat asustusmustrit ja kasutada seda asulakohtade otsimiseks.

4.2 Kiviaja veesidus asustusmuster

Meil on üsna selge ettekujutus kiviaegse küttide-korilaste asulakohtade paiknemise kohta. Eestis

tuntakse ligi sadat mesoliitilist asulakohta, mis kõik paiknevad muistsete veekogude ääres. Mitmeid

on leitud Võrtsjärve muinasrandadel, jõgede kallastelt, samuti ka muistselt mererannalt ning

saartelt. Kiviaja inimene eelistas veekogu lähedast liivast pinda, kus vaatamata veekogu lähedusele

oli pinnas suhtelisel kuiv. (Kriiska & Tvauri 2002, 28)

Sarnane veesidus asustusmudel jätkub läbi kogu kiviaja, sellele neoliitikumis lisanduvad küll ka

ilmselt maaviljelusega seotud teistsugused printsiibid elukohtade valimiseks, kuid mitmed vanad

asulakohad on jäänud kasutusse ning kasutusele on võetud ka uusi rannaäärseid asulakohti (Kriiska

2002, 48, 55). On ka näiteid, kus asula on nihkunud vastavalt looduslikele oludele - veetaseme

tõusule või soode kasvamisele oma algsest kohast eemale (Jaanits 1954).

Teadmist kiviaja inimeste tegutsemispaikade valiku eelistustest on meil võimalik ära kasutada

turba alla jäänud asulakohtade otsimiseks. Vajalik on ka paleotopograafiline informatsioon, mida on

võimalik hankida geoloogiliste töödega konkreetses rabas. Maastikupilt, kus veekogust tekkinud

raba all mineviku jõe, järve, mere või laguuni kaldal on liivase mineraalmaa küngas, omab kindlasti

potentsiaali kiviaja inimeste tegevusjälgede leidmiseks.

Samal ajal on võimalik probleemile läheneda ka teistpidi, uurides mineviku veekogude

rannajooni ja otsida nendel tänapäeval paiknevaid soid. Muinasrandade uurimist on kiviaja

asulakohtade otsimisel ka juba kasutatud pikka aega, lihtsama paleogeograafilise rekonstruktsiooni

muistse Võrtsjärve rannajoonest tegi juba Arne M. Tallgren 1922 a. (Tallgren 1922, 30). Läänemere

rannajoont ja selle asustust on põhjalikult uurinud Aivar Kriiska ( Kriiska 2001), samuti on GIS

baasil loomisel paleogeograafiline mudel Edela-Eesti rannajoone liikumisest ajas(Rosentau et al

2009). Võib näha, et läbi maastikuarheoloogilise teabe on võimalik otsida kiviajast säilinud

arheoloogilist materjali.

Teiste analoogiliste mudelite loomise võimalikkus vajab aga põhjalikku uurimist ja eeldab

eelnevat arheoloogilise lisamaterjali hankimist soodest.

Kokkuvõte. Probleemid ja võimalikud lahendused

Eestis pole metoodilist lähenemist soodele eriti rakendatud ja sooarheoloogia on üldse üsna vähe

tähelepanu pälvinud. Viimastel aastatel on ka juhuleide päevavalgele ilmunud suhteliselt vähe.

Olukord pole siiski aga sugugi lootusetu, olen antud kirjutises välja toonud mitmeid edulugusid

teiste riikide sooarheoloogias, seda nii üksiku inspektsiooni kui ka üldise lähenemise koha pealt.

Metoodiline lähenemine Inglismaal ja Iirimaal on ennast täielikult ära tasunud.

Probleeme soode uurimisel on aga mitmeid. Esimesena võib tuua tehnilise keerukuse soode

inspekteerimisel, kuna kogu otsitav on varjatud turbamassiivi poolt, keskkond on märg ning

transpordivõimalused raskendatud. Kuigi kõigest visuaalne inspektsioon on tõepoolest suure

tõenäosusega vähetulemuslik, on tänapäeva tehnoloogia loonud mitmeid võimalusi turbamassiivi

uurimiseks. Nagu töös toodud näited tõestavad, on täiesti võimalik koos geograafilise ja

geoloogilise eeltööga kasutada näiteks georadarit muististe otsimiseks. Kuigi soode inspekteerimine

on tehnika maksumuse ning eeltööde suure mahu tõttu suhteliselt kallis ettevõtmine, ei ole tehniline

keerukus sugugi ületamatu probleem. Sarnastes tingimustes ja vahenditega töötavad pidevalt

märgalasid uurivad geoloogid.

Puudulik on ka meie teadmine muinasaja asustuse ja majandustegevuse seostest soodega.

Kuigi olen välja toonud võimaliku maastikulise lähenemise kiviaja asulapaikade leidmiseks soost,

on see ka üsna ainuke info, mille baasil saab luua selge järgitava mudeli. Ülejäänud ajastute puhul

on informatsioon puudulik ja lahenduseks on just intensiivsem tegelemine sooarheoloogiaga.

Oma piirangud seab ka arheoloogide vähesus ning teadvustatud poliitika puudumine

sooarheoloogia osas. Oluliseks lahenduseks siin oleks teadvustada sooarheoloogia probleeme ja

need sihilikult ette võtta. Ülioluline on teavitustöö asjaosaliste seas.

Nagu Inglismaa ja Iiri näide tõestavad, on edu võtmeks pidev koostöö turvast

kaevandavate ettevõtetega. Inspektsioonid turbakaevandustes, võimalus kaevandamise ja

kuivendamise monitooringuks annaks arheoloogidele unikaalse võimaluse leida majandustegevuse

käigus ilmsiks tulevaid muistiseid. Tähelepanu tuleks pöörata ka kaevandustööliste teavitamisele ja

harimisele, mis paneks neid väärtustama võimalikku leitud materjali ning sellest teatama.

Kaevandusettevõtetele võib arheoloogiliste kaevamiste läbiviimine tekitada lisakulusid,

turbakaevandustes aga polegi ehk need kuigi suured. Peale kuivenduskraavide lõikamist nõrgub

turbamassiiv aastaid enne turbafreesimise algust ning arheoloogide töö sel ajavahemikul ei pruugi

majandustegevust häirida. Ettevõtete koostöövalmidust tuleb aga täpsemalt uurida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi Eesti sooalade arheoloogilise potentsiaali kasutamine ei ole

ilmselgelt probleemivaba, on need kõik lahendatavad ning kõige olulisemad neist on enamjaolt

organisatoorsed ja korraldamist vajavad.

Of Archaeological Potential of Estonian Bogs

SUMMARY

Estonia is rich in bogs and swamps, total of 22,5% of Estonian land area is covered by peat.

Because of water saturated sites' ability of preserving organic matter, Estonian mires comprise a

huge archaeological potential. In this paper I discuss the possibilities and problems connected to

commissioned archaeology in Estonian wetlands.

Although several items of archaeological value have been found in Estonia, no commisioned

approach to peatland archaeology has been used. Most of the stray finds in peatlands were found

during the 19. and beginning of 20. century in connection with manual peatcutting. Archaeological

values to be found in wetlands are a multitude of stray finds, hoards and offerings, settlement sites,

wooden constructions, bone material and paleoecological information.

In the paper I describe the extent and development of Estonian wetlands, also the economic

and technical background of peatcutting and land drainage. As I describe the cases of peatland

archaeology in Ireland and England, the key to success appears to be cooperation between

archaeologists and peat industries. Although archaeological survey and work in bogs is technically

challenging, it could be overcome by means of modern technology. In addition to fieldwalking it is

possible to use geographical and geological information, satellite photos and a multitude of

geophysical devices eg. georadar, metal-detector or even magnetometer.

It's also important to keep in mind the approach of landscape archaeology, the connection of

past people to wetlands or paleoenvironment before peat started growing. This could help us predict

possible settlement sites, or sites of economic activity. Because of lack of commisioned

archaeological research to Estonias bogs, it is very difficult to come up with a usable model. An

exception to this is a possible model of water connected stone age settlement sites, which have been

found a several places in Estonia.

In conclusion it can be seen that there are challenges in Estonian peatland archaeology, but

they are mostly organizational and can be overcome.

Kasutatud kirjandus

Armstrong, K; Cheetham, P. 2008. Archaeological geophysical prospection in peatland environments: Locating the Sweet Track at Canada Farm, Shapwick Heath (Somerset). In: EIGG 8th Meeting on Recent Work In Archaeological Geophysics, 16 Dec 2008, The Geological Society, Burlington House, London, Publitseerimata.

Bord na Móna. 2001. The Peatlands of Ireland [http://www.bnm.ie/files/20061124040506_the_peatlands_of_ireland.pdf (19.04.2010)] Campana, S; Piro, S. 2009. Seeing the Unseen. Geophysics and Landscape Archaeology. New York: Routledge. Clarke, C M; Utsi, E; Utsi, V. 1999. Ground Penetrating Radar Investigations at North Ballachulish Moss, Highland, Scotland. Archaeological Prospection Volume 6, pp 107-121. Cowie, T; Hall, M; O'Connor, Brendan; Tipping, R. 1996. The Late Bronze Age hoard from Corrymuckloch, near Amulree, Perthshire: an interim report. [http://www.tafac.org.uk/TAFAJ_2_6.pdf (10.03.2010)]

Cox, C. 1992. Satellite Imagery, Aerial Photography and Wetland Archaeology: An Interim Report on an Application of Remote Sensing to Wetland Archaeology: The Pilot Study in Cumbria, England, World Archaeology 24, no. 2 (Oktoober 1992): 249-267.

English Heritage Strategy for Wetlands. 2002. London:English Heritage[http://www.english-heritage.org.uk/upload/pdf/wetlands_strategy.pdf (16.04.2010)]

English Heritage. 2008. Geophysical Survey in Archaeological Field Evaluation. 2nd ed. Swindon: English Heritage.

Indreko, R. 1948. Die mittlere Steinzeit in Estland. Mit einer Übersicht die Geologie des Kunda-Sees von K. Orviku. – Kungliga Vitterhets Historie och Antikvitets Akademiens Handlingar. Stockholm.

Jaanits, L. 1954. Neoliitilised ja varase metalliaja asulad Emajõe suudmealal. — TATÜ, III: 3, 350–366.

Jaanits , L. 1988. Eesti sooarheoloogiast. – Valk , U. (ed.). Eesti sood. Valgus , Tallinn , 217–221 Jussila, T.; Kriiska, A. 2004. Shore displacement chronology of the Estonian Stone Age. Estonian Journal of Archaeology, 8: 1,3-32 Kivistik, A. 2010. Isiklik suhtlus 05.04.2010.

Kriiska, A. 2001. Stone Age Settlement and Economic Processes in the Estonian Coastal Area and Islands. Academic dissertation. Helsinki. [http://ethesis.helsinki.fi/julkaisut/hum/kultt/vk/kriiska/ (16.04.2010)]

Kriiska, A; Tvauri,A. 2002. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita. Lågeras, P. 2003. Approaches and Methods for Commissioned Archaeology in Wetlands: Experience from the E4 Project in Skåne, Southern Sweden, European Journal of Archaeology 6, no. 3 (2003): 231. Lavi, A. 2000. The trackway of Kata Heinasoo. - Arheoloogilised välitööd Eestis 1999.Tallinn 2000, 35- 38. Lavi, A ja Roio, M. 2006. Lehu Suursoo sooteed Pärnumaal. - Arheoloogilised välitööd Eestis 2005.

Lock, G. 2003. Using Computers in Archaeology. New York:Routledge. Lode, E. 2007. Jääksoode korrastamise käsiraamat. Paal, J. (koost. ja toim.). Tartu.

Orru, M. 1995. Teatmik Eesti turbasood. Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus. Lyon, J. 2005. Wetland Landscape Characterization. Gis, Remote Sensing, and Image Analysis. Chelsea.

O'Sullivan, A. 2007. Exploring past people's interactions with wetland environments in Ireland, Proceedings of the Royal Irish Academy, Section C, vol. 107, 2007, 147–203. Van de Noort, R; Fletcher, W; Thomas, G; Carstairs. I; Patrick, D. 2001. Monuments at Risk in England's Wetlands, University of Exeter, Exeter. Van de Noort,R . 2002. Flat, flatter, flattest – the English Heritage wetland surveys in retrospect. In T. Lane and J. Coles (eds) 'Through wet and dry; essays in honour of David Hall'. Sleaford and Exeter: Lincolnshire Archaeology and Heritage Report Series No.5 and WARP Occasional Paper 17: pp 8.

Raftery, B. 1987. Ancient Trackways in Corlea Bog, Co. Longford Archaeology Ireland, Vol. 1, No. 2 (Dec., 1987), pp. 60-64 Raftery, B. 1996. Trackway Excavations in the Mountdillon Bogs, Co. Longford 1985-1991. IAWU Transactions, Vol. 3. Crannóg Publications. Rosentau, A.; Veski, S. ; Kriiska, A.; Aunap, R. ; Vassiljev, J. ; Saarse, L. ; Hang, T.; Heinsalu, A. ; Oja, T. 2009. Water-level changes and palaeogeography of the Baltic Sea and displacement of Stone Age human occupations in Pärnu area, southwest Estonia. In: BSSC 2009 Abstract Book: 7th Baltic Sea Science Congress. August 17-21, 2009 Tallinn. , 2009, 195 - 195.

RT= Riigi teataja. http://www.riigiteataja.ee/

RTL= Riigi teataja lisad. http://www.riigiteataja.ee/

Sibul, I. 2009. Rahivere turbamaardla uuringud georadariga. Magistritöö. [http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10507/1/sibulivo.pdf (20.04. 2010)]

Tallgren, A M. 1922. Zur Archäologie Eestis I. Vom anfang der Besiedelung bis etwa 500 n. Chr. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, B III:6. Dorpat S. Turrell, B. na Móna. 2005. Preliminary Report on Archaeological Excavations at Daingean (South) Bog. [http://www.adsireland.ie/v1/publication/pdfs/2005%20Daingean%20excavation%20Reports.pdf (20.04.2010)]

Whitaker, J. Peatland Archaeology Since 1999: Results and Areas For Future Research. [http://www.adsireland.ie/v1/publication/pdfs/Peatland%20Archaeology%20since%201999%20paper.pdf (16.04.2010) ]