JUHEND RISKIHINDAMISE KOHTA TÖÖL

2

3

JUHEND RISKIHINDAMISE KOHTA TÖÖL

Tööohutus ja töötervishoid

EUROOPA KOMISJON

Tööhõive, töösuhete ja sotsiaalküsimuste peadirektoraat

4

Originaali tiitel: „Guidance on risk assessment at work“ Luxembourg:Office for Official Publications of the European Communities,1996 ISBN 92-827-4278-4 © ECSC-EC-EAEC, Brussels – Luxembourg,1996 Selles trükises sisalduv informatsioon ei peegelda ilmtingimata Euroopa Komisjoni arvamust ega vaateid.

5

SISUKORD Eessõna 5 Sissejuhatus 6 „A“ osa: Riskihindamine tööl – üldine lähenemisviis 7 Eelmärkus 7 1. jagu: Riski hindamise põhimõtted ja üldine praktika 8 1. Määratlused 8

2. Riskihindamise eesmärk 8

3. Riskihindamise võtmeelemendid 11

4. Metodoloogia 13

5. Riskihindamisest tulenev tegevus 20

6. Riskihindamise korraldamine 23

7. Hindamist teostavate isikute valimine 23

8. Infovajadused 25

9. Infoallikad 25

10. Protokollimine 26

11. Meetmete tõhususe seire 27

12. Läbivaatamine ja täiendamine 27

Lisa 1A: Selgitavad näited tööolukordadest ja –tegevustest, mis nõuavad riskihindamist 29 Lisa 2A: Riskialtid töötajad ja muud isikud 33 2. jagu: Välistalituste valimine, kaasamine ja osalemine riskihindamises 34 1. Sissejuhatus 34

2. Millal kasutada nõuandlat või muid välistalitusi ? 35

3. Välistalituste valimine riskihindamiseks 36

4. Töökirjelduse esitlemine välistalitustele 37

5. Otsustamine, kas välistalitused on riskihindamist teostanud korrektselt 37

6. Rakendamine 37

6

„B“ osa: Riskihindamine – väike- ja keskmise suurusega ettevõtete lähenemisviis 38 Eelmärkus 38 1. Sissejuhatus 39

2. Riskihindamist korraldava isiku valimine 40

3. Üldohtudest põhjustatud riskide hindamine 41

4. Kontroll tööst tulenevate riskide üle 43

5. Isikukaitsevahendite kasutamine 44

6. Kontrolliabinõude pingeritta seadmine 44

Lisa 1B: Samm-sammuline lähenemisviis üldriskide tuvastamiseks ja hindamiseks 45 Lisa 2B: Riskide hindamine samm-sammulise lähenemisviisiga 49

7

EESSÕNA Käesoleva Luxembourgis asuva rahvatervise ja tööohutuse direktoraadi koostatud juhendi eesmärk on aidata liikmesriikidel, juhtkondadel ja töötajaskonnal täita riskihindamise kohustust, mis on sätestatud raamdirektiivis 89/391/EMÜ. Tööohutuse, tööhügieeni ja töötervishoiu alane nõuandev komisjon, kes mängis selle ettevalmistamisel tähtsamat osa, on seisukohal, et see dokument on tõene peegeldus üksmeelest, millele asjaomased osapooled jõudsid. Juhend riskihindamise kohta tööl on üks meetmetest, mida hõlmab Euroopa Ühenduse programm tööohutuse, tööhügieeni ja töötervishoiu kohta (1996-2000) – COM(95) 282 final.

8

SISSEJUHATUS Käesolev dokument on suunatud liikmesriikidele, kes valikuliselt kas kasutaksid või kohandaksid seda tööandjatele, töötajatele ja teistele asjasthuvitatud pooltele nõu andmiseks, kui nad tegelevad Nõukogu direktiivi 89/391/EMÜ (eriti artiklid 6.3(a) ja 9.1(a)) riskihindamise nõuete praktilise rakendamisega ja meetmete kasutuselevõtmisega, et soodustada töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamist. See dokument kirjeldab, kuidas ohtude tuvastamise ja riskikontrolli strateegiad peaksid tuginema kõigi töökohas töötavate inimeste (tööandjad, töötajad ja/või nende esindajad vastavalt riigisisestele õigusnormidele) konsulteerimisel ja osalemisel. Dokument ei saa mõistagi arvesse võtta igas liikmesriigis kehtestatud konkreetset korda raamdirektiivi 89/391/EMÜ rakendamiseks. Seetõttu jääb see juhendi lugejate otsustada, kuidas saaks seda siseriikliku õigustiku suhtes kõige paremini kasutada.1 Juhendi „A“ osa 1. jagu annab juhtnööre riskihindamise teostamiseks tööl. Juhendis kirjeldatakse tegevusi, mis viivad riski kõrvaldamise meetmete kindlakstegemisele või kontrolliabinõude rakendamisele, kui see osutub vajalikuks. Dokumendis tuuakse võrdlusi tavaliste riskidega, nii et tööriskide hindamist saab vaadelda nendega seoses. Ei maksa arvata, et selle juhendi sisu kujutab endast ainsat riskihindamise meetodit. Sama eesmärgi saavutamiseks võib olla erinevaid metodoloogiaid. Dokumendi „A“ osa 2. jaos antakse soovitusi, kuidas tööandjad peaksid kutsuma välistalitusi appi tööriski hindama ning kuidas nad võiksid kindlad olla, et nende ostetavad teenused on usaldusväärsed. Selle küsimuse üle järele mõeldes peetakse siiski tähtsaks, et tööandja, kellel lasub õiguslik vastutus, ei kasutaks välistalitusi töötervishoiu ja tööohutuse nõuetekohase juhtimise aseainena. Dokumendi „B“ osa on suunatud peamiselt väike- ja keskmise suurusega ettevõtete vajadustele, kus vahendid või asjatundlikkus võivad olla piiratud. Juhendis antakse liikmesriikidele soovitusi, kuidas selliseid ettevõtteid riskihindamise teostamisel nõustada või soovitada ettevõttele nõustaja abi kasutamist. Ehkki käesolev dokument tegeleb peamiselt riskihindamisega, vaatleb see piiratud ulatuses ka riskiohjamise aspekte. Seda peetakse möödapääsmatuks, kuna tööriski hindamise ja ohjamise vaheline eraldusjoon on praktilisel tasandil sageli ebaselge; tegelik riskihindamise toiming viib praktikas tihti kontrolliabinõude arendamisele ja seeläbi ka riskiohjamise valdkonda. Sageli on riskihindamise pädevad spetsialistid samavõrra pädevad nõu andma kontrolliabinõude kasutamise alal, kuid nii ei pruugi alati olla. 1 Eesti töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktides ning praktikas kasutatakse „riskihindamise“ sünonüümina mõistet „riskianalüüs“. Tõlkija märkus.

9

„A“ osa: riskihindamine tööl – üldine lähenemisviis Eelmärkus: Kui liikmesriigid nii otsustavad, võivad nad käesolevat juhendit omal valikul kas kasutada või kohandada, jäädes kooskõlla riigisisese õigus- ja halduskorraga endi territooriumil.

10

1. jagu Riskihindamise põhimõtted ja üldine praktika Ülevaade riskihindamisest

1. Määratlused

1.1. Kõigis Euroopa Ühenduse liikmesriikides ei anta sõnadele „oht“ ja „risk“ alati sama tähendust ega tehta seda alati ka erinevates teadusharudes. Käesolevas dokumendis on kasutatud nende sõnade sellist tähendust, mis on võetud omaks ja peetud otstarbekaks seoses töökohaga.

1.2. Kasutatud määratlused on järgmised:

(i) Oht: millegi (näiteks töömaterjalid, seadmed, tööviisid ja -tavad) loomupärane,

kahjustava potentsiaaliga omadus või võime. (ii) Risk: tõenäosus, et kahjustus tekib kasutamistingimuste ja/või kokkupuute tõttu,

ja kahjustuse võimalik ulatus. (iii) Riskihindamine: protsess, millega hinnatakse töötajate ohutusele ja tervisele

suunatud riski, mis johtub ohu olemasolu tingimustest töökohas.

2. Riskihindamise eesmärk 2.1. Iga töökoha tööandjal on üldine kohustus tagada kõigis tööga seotud olukordades

töötajate ohutus ja tervis. Riskihindamise teostamise eesmärk on anda tööandjale võimalus võtta kasutusele tõhusaid meetmeid, mis on vajalikud töötajate ohutuseks ja tervise kaitseks.

Need meetmed hõlmavad:

• tööalaste riskide ennetust; • info andmist töötajatele; • koolituse pakkumist töötajatele; • vajalike abinõude rakendamise korraldust ja vahendeid.

2.2. Kuigi riskihindamise eesmärgiks peaks alati olema tööalaste riskide ennetamine, ei ole

see praktikas alati saavutatav. Kui riski ei suudeta kõrvaldada, tuleks riske vähendada ja järelejäänud riskid võtta kontrolli alla. Selliseid riske hinnatakse hilisemas järgus ülevaatusprogrammi osana uuesti ning vahest saab uute teadmiste põhjal mõelda riski kõrvaldamise või vähendamise võimalikkusele.

11

2.3. Riskihindamine tuleks kavandada ja ellu viia selliselt, et see aitaks tööandjatel ja

tööjärelevalve spetsialistidel:

• tuvastada tööl tekkinud ohud, hinnata nende ohtudega seotud riske, et teha kindlaks, missuguseid meetmeid tuleks seoses õigusnõuetega kasutusele võtta oma töötajate ja muude töötegijate tervise ja ohutuse kaitseks;

• hinnata riskid, et teha töövahendite, kasutatavate keemiliste ainete või preparaatide,

töökoha varustuse ja töökorralduse osas hästiinformeeritud valik; • kontrollida, kas olemasolevad meetmed on küllaldased;

• panna tegevused pingeritta, kui hindamise tulemusena leitakse, et täiendavad meetmed

on vajalikud; • tõestada iseendale, pädevatele asutustele, töötajatele ning nende esindajatele, et kõiki

tööga seotud tegureid on analüüsitud ja et riskide ning vajalike tervise ja ohutuse kaitseabinõude osas on tehtud põhjendatud otsus;

• tagada, et ennetusmeetmed ja töö- ning tootmisviisid, mis leitakse riskihindamise

tulemusena vajalikud olevat ja mida rakendatakse, parandaksid töötajate kaitse taset;

2.4. Nagu eelpool soovitatud, tuleks tööriski hindamine läbi vaadata iga kord, kui töökohas viiakse sisse muudatusi, mis võiksid muuta riskide taset. Sellised muudatused võivad olla uus tööprotsess, uued seadmed või materjalid, töökorralduse muutus, uued tööolukorrad, sh uued tsehhid või muud ruumid.

2.5. Iga riskihindamise ja järgneva riski kõrvaldamise või kontrolliabinõude rakendamise

juures on oluline, et risk ei oleks ülekanduv. Teisisõnu, et ühe probleemi lahendamine ei tekitaks uut. Näiteks on kaheldava kasuga kontoriakendele kahekordsete klaaside paigaldamine välismüra vähendamiseks, kui ei nähta ette küllaldast ventilatsiooni. Samavõrra tähtis on, et risk ei tohi üle kanduda teise tegevuspiirkonda. Näiteks toksiliste ainete väljatõmbeventilatsiooni sel viisil paigaldamine, et väljatõmme põhjustab riski teises tööruumis või üldterritooriumil (ühes haiglas avanes surnukambri väljatõmbeventilatsioon lasteosakonna akende all).

2.6. Protsessi diagramm, mis visandab riskihindamise menetluse ja liidab riskiohjamise elemendid, tuuakse ära Tabelis 1.

12

TABEL 1 PROTSESSI DIAGRAMM: RISKIHINDAMINE JA -OHJAMINE (lõige 2.6)

1. Koostage tööriski hindamise tegevuskava 2. Liigendage hindamine

Jõudke otsusele lähenemisviisis (geograafiline / funktsionaalne / tootmisprotsess / tootmise kulg)

3. Koguge infot Keskkond / ülesanded / elanikkond / minevikukogemus

4. Tuvastage ohud

5. Tuvastage riskialtid ohud

6. Tuvastage kokkupuute tüübid

7. Hinnake riskid Kahjustuse tõenäosus / kahjustuse tõsidus tegelikes oludes Ebapiisavad Piisavad meetmed meetmed

8. Uurige riski kõrvaldamise või kontrollimise võimalusi

9. Seadke tegevused pingeritta, jõudke otsusele kontrollimeetmetes

10. Rakendage kontrollimooduseid

11. Pange hindamine kirja

12. Hinnake tõhusust

13. Vaadake tegevuskava läbi (kui sisse on viidud muudatusi, või perioodiliselt)

Hindamine endiselt kehtiv Vajab läbivaatamist Lisatoiminguid ei vajata

14. Seirake riskihindamise tegevuskava

Ei Kas on toimunud muutusi? Jah

Märkus: Iga sammu sisu ja ulatus sõltub töökoha tingimustest (näiteks töötajate arv, õnnetuste ajalugu, haiguste register, töömaterjalid, töövahendid, töötegevused, töökoha eritunnused ja erilised riskid).

13

3. Riskihindamise võtmeelemendid

3.1. Riskihindamine on tehtava töö kõigi aspektide süstemaatiline uurimine, et välja

selgitada, mis võiks põhjustada vigastuse või kahjustuse, kas ohte saaks kõrvaldada, ja kui mitte, siis missugused ennetus- või kaitsemeetmed on olemas või peaksid olema riskide kontrollimiseks kohapeal. Palun vaadake Lisa 1A selgitavat nimekirja.

3.2. Riskihindamise protsessi peaks alustama juhtkond, kusjuures kõiki, keda antud töökoht

hõlmab (tööandjad, juhtkond ja töötajad ja/või nende esindajad), konsulteeritakse ja kaasatakse sellesse protsessi. Nad kõik saavad anda oma panuse protsessi erinevates staadiumides.

3.3. Riskihindamine hõlmab järgmisi samme:

• ohtude tuvastamine;

• nende ohtude tõttu riskialtide töötajate (või muude isikute) kindlakstegemine;

• riskihindamine, mis peaks olema kvalitatiivne või kvantitatiivne;

• järelemõtlemine, kas riski annab kõrvaldada; ja kui ei, siis

• otsuse vastuvõtmine selle kohta, kas on vaja kasutusele võtta edasisi riski ärahoidmise või vähendamise meetmeid.

Neid samme käsitletakse üksikasjalikumalt 4. lõigus „Metodoloogia“.

3.4. Riskihindamine peaks hõlmama tööst johtuvaid riske, mis on suhteliselt hästi prognoositavad. Igapäevastest toimingutest ja elust tulenevad riskid, mida tavaliselt ei peeta arvestatavaks (näiteks kontoritöötaja, kellele tekitab haava paber), võivad mitte väärida samasugust üksikasjalikku tähelepanu, välja arvatud juhtudel, kui need riskid liituvad töötegevuse või -korraldusega.

3.5. Riskihindamine tuleks teha kõigile töökohtadele. Kõige üldisemalt võib töökohad liigitada

järgnevalt:

• püsivad töökohad, näiteks kontorid, koolid, tehased;

• muutuvad töökohad, näiteks ehitusplats, dokid, laevaehitus;

• mobiilsed töökohad, näiteks avalike teenustega seonduvad ajutised töökohad, külastuskohustused.

Ometi käiks töö mis tahes asukohas :

• kas kindlaksmääratud mudeli järgi nagu see on tootmisliiniga tsehhis,

• või see oleks muutuv ja arenev nagu näiteks ehitusplats. Muidugi leidub nende kahe äärmusliku juhu vahel erinevaid variante. Seetõttu tuleks riskihindamine kavandada nii, et see vastaks erinevatele mudelitele.

14

3.6. Suhteliselt stabiilsele töökohale nagu kontor, masina- või rõivatootmistsehh, saab

riskihindamine olla niisugune, mis:

• arvestab tavatingimustega;

• ei nõua kordamist, kui töötamiskohad on võrreldavad;

• teeb kindlaks kordus- või erineva hindamise vajaduse, kui olud muutuvad; näiteks, kui on tarvitusele võetud uued mehhanismid, tööviisid ja -materjalid, või hooldustöö puhul.

3.7. Muutuvate olukordade ja tingimustega töökohtades nõuab hindamine muutusi

arvestavat lähenemist. Riske saab enamasti hinnata niiviisi, et kõrvaldamise ja kontrolli põhimõtteid kohaldatakse isegi siis, kui töökoht muutub. Näiteks saab tellingute paigaldamise häid põhimõtteid kohaldada igale ehitusplatsile. Talupidajad peavad arvestama erinevate aastaaegadega ja kuidas see võib mõjutada välitöid, aknapesijad aga asjaolu, kuidas pääseda ohutult töökohta.

3.8. Tööandja ega tööandja esindaja ei tohiks riskihindamist teha eraldi tegutsedes, vaid

kaasates ka töötajad või nende esindajad. Kui osa hindamisest on teostatud, tuleks nendega konsulteerida ja anda teavet tehtud hindamisjärelduste ja võetavate ennetusmeetmete kohta.

3.9. Teine oluline element, millega tuleb alati arvestada, on teiste ettevõtete töötajate või

muude isikute kohalolek töökohas. Nende kohalolekuga tuleb arvestada mitte ainult riskialtide isikute mõttes, vaid ka seepärast, et nende tegevus võib kaasa tuua riske nende töötajate suhtes, kes ettevõtte territooriumil pidevalt töötavad. Näiteks alltöövõtjad võivad töökohta kaasa tuua oma transpordi, mille kohalolekuga ei ole arvestatud, neil võib tekkida vajadus kasutada termoseadmeid nagu näiteks keevitusaparaat või käidelda ja ladustada raskeid seadmeid või teisaldada muid materjale läbikäikude ja kõnniteede lähedal, mis kõik tekitaksid potentsiaalseid riske tavatöötajatele, samuti neile, kellele selline tegevus võiks olla tundmatu.

3.10. Samamoodi peavad ka teiste ettevõtete territooriumidel töötavate töötajate (näiteks vahendusfirmast pärit töövõtulepinguga hooldemehed) tööandjad tagama oma

töötajate tervise ja ohutuse ajal, mil nad on tööl. Ka need tööandjad peavad tegema riskihindamise, sh arvestama oma töötajate, nende tegevuse ning ettevõtte, kus nad töötavad, vahelist vastastikust toimet. Nad peaksid teavitama territooriumi valdajat ja teisi tööandjaid või nende töötajaid sellest, kes võivad muutuda riskialtiks, kõigist olemasolevatest riskidest ja vajalikest ennetusmeetmetest.

3.11. Alati tuleb konkreetselt arvestada tööterritooriumi külalistega nagu õpilased, üldsuse

esindajad ja haigla patsiendid, kuna nad tõenäoliselt ei tunne esinevaid riske ega kasutatavaid ettevaatusabinõusid. Seetõttu on paljudel ettevõtetel külaliste jaoks reeglistikud, mille kokkuvõtet tutvustatakse kõigile külalistele.

15

4. Metodoloogia

4.1. Riskihindamise tegemiseks ei ole kindlaksmääratud reegleid. Ometi eksisteerib kaks

põhimõtet, mida tuleks riskihindamisele asudes alati meeles pidada:

• Liigendage (struktureerige) hindamine, et tagada kõigi asjakohaste riskide ning ohtude käsitlemine (mitte mööda vaadata sellistest tööülesannetest nagu näiteks koristamine, mis võiks aset leida väljaspool „normaaltööaega“, või abitöödest nagu jäätmetihendus);

• kui risk on tuvastatud, alustage hindamist esimesest põhimõttest, küsides: kas riski saab kõrvaldada; kas oht on vältimatu (näiteks kas siseliikluse probleemi saab vältida, nõudes, et liikluseks kasutatakse olemasolevat ettevõtesisest sõiduteed)?

4.2. Riskihindamisele võib kohaldada mitut lähenemisviisi (ja nende kombinatsiooni)

eeldusel, et neis sisalduvad ülaltoodud lõikes sätestatud võtmeelemendid. Kasutatavad tööriski hindamise lähenemisviisid põhinevad tavaliselt:

• töökoha keskkonnavaatlusel (näiteks juurdepääsuteed, põrandate seisukord, masinaohutus, tolm ja aurud, temperatuur, valgustus, müra jne);

• töökohas tehtavate tööülesannete kindlakstegemisel (tuleb tuvastada kõik ülesanded, nii et kõik tegevused oleksid riskihindamisega hõlmatud);

• töökohal täidetavate tööülesannetega arvestamisel (erinevatest ülesannetest tulenevate riskide hindamine);

• käimasoleva töö vaatlusel (kontrollige, kas protseduurid on kehtestatud või prognoositavad ning kas ei teki muid riske);

• töömudeli arvestamisel (tuleb hinnata kokkupuudet ohtudega);

• töökohta mõjutada võivate välistegurite arvestamisel (näiteks välistingimustes töötajate puhul ilmaga arvestamine);

• psühholoogiliste, sotsiaalsete ja füüsikaliste tegurite ülevaatusel, mis võiksid põhjustada tööstressi, samuti ka nende omavahelisel koostoimel teiste töökorralduse ning -keskkonna teguritega;

• selliste tingimuste loomise arvestamisel, mis hõlmavad ohutusmeetmeid (näiteks, et oleks loodud süsteemid uue sisseseade, materjalide jne riskide hindamiseks, riskialase info ajakohastamiseks).

Tehtud vaatlusi saab seejärel võrrelda vastavate kriteeriumidega, et tagada töötervishoiu ja -ohutuse tuginemine:

(i) õigusnõuetel ;

(ii) avaldatud standarditel ja juhenditel, näiteks riiklikud tehnilised juhendid, praktilised juhised, kutseekspositsiooni tasemed, kaubandusstandardid, tootja juhendid jne;

(iii) riskiennetuse hierarhia põhimõtetel:

16

• riskide vältimisel;

• ohtliku teguri asendamisel mitteohtliku või vähemohtlikuga;

• riskide vastu võitlemisel nende tekkeallikas;

• pigem kollektiivsete kaitsemeetmete rakendamisel kui isikukaitsemeetmetel (näiteks pigem kontroll auruga kokkupuute üle kohaliku väljatõmbeventilatsiooni abil kui isiklikud respiraatorid);

• tehnilise arengu ja muudatuste omaksvõtul informaatikas;

• püüdlemisel kaitsetaseme parandamise poole. Need kriteeriumid on eraldi ära toodud Tabelis 2. Mõne keerulise riskiprobleemi jaoks, eriti seoses väikese riski ja raske tagajärje vaheliste probleemidega, võiks riskihindamisel kohaldada abivahendina matemaatilist lähenemist. See on spetsiifiline tegevus, mida selles dokumendis edaspidi ei käsitleta. Siiski on rõhuvas enamikus töökohtades matemaatiline arvutus vastuvõetava riski tasemest asendunud tööga käibelolevate hea tava mudelite kallal, mida järgnevalt kirjeldatakse . TABEL 2 RISKIHINDAMISE RAKENDUSKRITEERIUMID Õigusnõuded Avaldatud standardid ja juhendid, näiteks riiklikud tehnilised juhendid, praktilised juhised, kutseekspositsiooni tasemed, kaubandusstandardid, tootjate juhendid jne.

• riskiennetuse hierarhia põhimõtted;

• riskide vältimine;

• ohtliku riski asendamine mitteohtliku või vähemohtlikuga;

• riskide vastu võitlemine nende tekkeallikas;

• pigem kollektiivsete kaitsemeetmete rakendamine kui isikukaitsemeetmed (näiteks pigem kontroll auruga kokkupuute suhtes kohaliku väljatõmbeventilatsiooni kaudu kui isiklikud respiraatorid);

• tehnilise arengu ja muudatuste omaksvõtt informaatikas;

• püüdlemine kaitsetaseme parandamise poole.

17

4.3. Missugust lähenemisviisi hindamisele kohaldatakse, sõltub:

• töökoha laadist (näiteks püsiv või ajutine töökoht);

• tööprotsessi tüübist (näiteks korduvoperatsioonid, arenev/muutuv protsess, tükitöö);

• täidetavast ülesandest (näiteks korduv ja juhuslik nagu leivategu, pestitsiidide hooajaline kasutamine, suur risk nagu töötamine trafoalajaamas, sisenemine ahtasse ruumi);

• tehnilisest keerukusest. Mõnel juhul võib asjakohaseks osutuda üksainus toiming, mis hõlmab kõik töökoha või tegevuse riskid. Teisel juhul võiks töökoha erinevatele osadele sobida eri lähenemine. Seega näiteks võiks suures standardse toodanguga masinatsehhis osutuda asjakohaseks hindamise korraldamine niiviisi, et eraldi võetakse arvesse:

• mehhanismid ja mehaanilised ohud, sh need, mis tulenevad arvutikontrolli tehnoloogiast;

• masinates toodetavad või seal kasutatavad materjalid, näiteks spetsiaalsed ligatuurid, jahutusvedelikud jne ja võimalikud terviseriskid;

• üldkeskkond (näiteks temperatuur, ventilatsioon, niiskus, müra, valgustus);

• juurdepääsuteed;

• abiseadmete nagu tõsteseadmete, tsehhitranspordi kasutamine;

• eriprotsessid, näiteks metalli karastamine;

• elektriohutus;

• muud tegevused nagu koristamine, hooldamine;

• psühholoogilised, sotsiaalsed ja füüsikalised tegurid, mis põhjustavad tööstressi. Mõningaid muid tsehhile olulisi tegevusi võiks hinnata nii, et eraldi võetakse arvesse tööülesanded, mida rakendatakse kogu territooriumi kui terviku suhtes, näiteks akende või valgustite puhastamine, uute mehhanismide valik, uute töötajate väljaõpe. Kui neid tegevusi hinnatakse eraldi, ei ole sugugi väheoluline arvestada sellega, kas ette võiks tulla mingit riskidevahelist vastastikust toimet, mis võiks riskihindamist mõjutada. Suurem osa ülaltoodud näidise järgi tehtud hindamisest tugineks arvatavasti töötegevuse vaatlusel. Siiski nõuavad mõned aspektid nagu arvutikontrolli tehnoloogia kasutamine või spetsiaalsed puhastus- ja hooldusprotseduurid tähelepanelikumat lähenemist, mis tugineb kehtestatud ja rakendatud protseduuridel.

4.4. Praktikas on riskihindamisest sageli kasulik mõelda kui protsessist, mida teostatakse sammude kaupa ja milles iga järgmine samm on liikumine asja tuuma suunas või konkreetse valdkonna, kus risk on tuvastatud, sügavama analüüsi poole. Kõige üldisemalt võib neid samme kirjeldada kui:

18

• üldhindamist, mis jagab riskid sellisteks, mida hästi tunneme ja mille jaoks on kontrolliabinõud välja töötatud ning paigas, ja neiks riskideks, mis nõuavad üksikasjalikumat uurimist;

• nende riskide hindamist, milleks vajatakse üksikasjalikumat uurimist. See samm võib edasi viia järgnevatele sammudele, kui komplitseeritud riskiolukordades tuleb rakendada keerulisemaid riskihindamise vahendeid.

Hindamise arengusamme kirjeldatakse lõigus 4.8. On väga oluline, et sõltumata omaksvõetud lähenemisviisist peaksid aset leidma konsultatsioonid töökohas töötavate inimestega ja/või nende kaasamine. Tuleb tagada, et ohud on tuvastatud:

• mitte üksnes lähtuvalt ohualaste teadmiste põhimõtetest, näiteks keemiliste ainete omadused, mehhanismide ohtlikud osad;

• vaid ka lähtuvalt töötingimuste alastest teadmistest ja niisugusest negatiivsete mõjude mudelist töötajatele, mida ei võinud ette näha. Näiteks, kui töötajate rühma või ühte töötajat tabavad ägeda tervisehäire sümptomid, siis nõuab see uurimist, püüdmaks tuvastada ohtu ning seejärel hinnata riski.

4.5. Kui tuleb teostada tööriski hindamine, on tegelikult toimuva üksikasjade

kindlakstegemise kõige kiirem ja kindlam viis sageli hindamisele tuleva töötegevusega seotud töötajate küsitlemine. Nemad teavad, millises protsessi astmes nad töötavad, kas on olemas mingeid kõrvalteid või viise raskest ülesandest üle saamiseks, missuguseid ettevaatusabinõusid nad kasutavad. Seetõttu peaksid tööandjad olema veendunud, et ükskõik kes, kas töötaja või väliskonsultant, riskihindamist teeb, räägib ta töötajate või muude isikutega (nagu lepingulised töötegijad), kes tegelikult tööd teevad.

4.6. Samuti võivad töötajad tähelepanu pöörata mõningatele ohtudele, mida nende laadi

tõttu on raske tuvastada. Need on sellised probleemid, mis võivad johtuda töökorraldusest, töömudelist või töökohast ja mida inimesed peavad vahel endast- mõistetavaks või mida talutakse oma mugavuse hinnaga. Töötajad võiksid mõelda sellele, et viis, kuidas neile töö kätte jagatakse, tekitab raskusi: näiteks seepärast, et see jagatakse liiga kiiresti, mis põhjustab stressi; või ehk seetõttu, et see jagatakse niiviisi, et töötaja peab end upitama või olema ebamugavas asendis, mis võib põhjustada ärritumist või ägedaid valusid ning väsimusmurdusid.

4.7. Üldhindamine peaks:

• võimalusel tuvastama riskid, mida saab kõrvaldada. Paljudel juhtudel ei ole see

saavutatav, kuid sellega tuleks alati arvestada;

• lõpetama nende ohtudega arvestamise, mille suhtes jätkutegevust ei ole vaja ette võtta (näiteks trepid ja käsitööriistad, mis on korralikult projekteeritud ja on normaalses kasutuses). Siiski peab olema valvel võimaliku erakordse või erilise tööülesande suhtes. Näiteks, kui trepist tuli üles tõsta või alla lasta erakordselt raskeid laste või kui käsitööriistu kasutati kivi lihvimiseks, oleks üksikasjalikum riskihindamine asjakohane;

19

• tuvastama need riskid, mis on üldtuntud ja mille tarvis kontrollimeetmed on hõlpsasti kindlaks tehtavad ja kättesaadavad;

• näitama, kus on vaja täielikumat hindamist ning – kui see on asjakohane – keerulisemate tehniliste võtete kasutamist.

4.8. Kui riskihindamise lõpetamiseks on vaja jätkutegevust, peaks see kaasa tooma vähemalt järgmised sammud:

1. ohtude tuvastamine töö kõigis aspektides;

2. kõigi isikute kindlakstegemine, kes võiksid ohtudega kokku puutuda, sh isikud, kes võiksid olla eriti riskialtid (vt näiteks Lisa 2A).

3. riskihindamine, võttes arvesse olemasolevate ennetus- ja ettevaatusabinõude usaldusväärsust ja piisavust;

4. otsus selle kohta, missuguseid uusi meetmeid (kui üldse) on vaja tarvitusele võtta, kui riske annab kõrvaldada või vähendada, juhindudes hea tava põhimõttest;

5. rakendatavate ettevaatusabinõude pingeritta seadmine.

20

Ülalnimetatud samme vaadeldakse nüüd üksikasjalikumalt.

1. Ohtude tuvastamine töö kõigis aspektides Ohtude tuvastamiseni tuleks jõuda:

(a) töötajate ja/või nende esindajate konsulteerimise ja kaasamise abil, et hankida nende arvamus ohtudest ja negatiivsetest mõjudest;

(b) töö kõigi aspektide süstemaatilise uurimisega, so :

• kõige selle vaatlemine, mis tegelikult töökohas või töötegevuse ajal sünnib (tegelik praktika võib erineda käsiraamatu omast). Tööolukorrad, mida tuleks vaadelda, hõlmavad uut sisseseadet, volituste andmist ja nende võtmist, tavategevusi, hooldamist ja koristamist ning prognoositavaid hädaolukordi;

• mitterutiinsetele ja katkendlikele tööoperatsioonidele (näiteks hooldusoperatsioonid, laadimine ja mahalaadimine, proovide võtmine, muudatused tootmistsüklites) mõtlemine;

• planeerimata, ent prognoositavate sündmustega nagu töötegevuse katkemine arvestamine.

(c) tööga nende aspektide tuvastamisel, mis võivad kahjustada (ohud), võttes fookusesse just need, mis kipuvad johtuma töötegevusest; (esmaste, tööl sageli esinevate ohtude nimekiri tuuakse ära Lisas 1 A);

(d) ohu mõiste väga laiaulatusliku rakendamisega, et arvesse võtta mitte üksnes kontroll-loendis mainitud erinevaid ohtusid, vaid ka seda, missugust vastastikust mõju need töötajatele töö ajal avaldavad ja kuidas seetõttu riskitaset mõjutavad.

2. Kõigi isikute kindlakstegemine, kes võiksid ohtudega kokku puutuda, sh isikud, kes võiksid olla eriti riskialtid

Selleks:

• tuleks arvesse võtta töötajate ja ohtude kas otsest või kaudset vastastikust mõju; näiteks mingit pinda värviv tööline puutub otseselt kokku lahustitega, samal ajal kui läheduses olevad teiste tegevustega seotud töötajad asuvad nendega tahtmatus ja kaudses kokkupuutes;

• peaks erilist tähelepanu pöörama töötajatele, kes võiksid sattuda suurenenud riski kätte (lisa 2A).

21

3. Riskihindamine, võttes arvesse ennetus- ja ettevaatusabinõude usaldusväärsust

ja piisavust Riskihindamine saab:

• ühelt poolt olla väga sirgjooneline, otsustusel tuginev protsess, mis ei nõua spetsialisti oskusi või keerulisi tehnilisi võtteid. Üldiselt kehtib see vähemohustatud töökohtade kohta või kus riskid on hästi tuntud, kärmesti tuvastatavad ja kontrollivahendid hõlpsasti kättesaadavad;

• teiselt poolt olla aluseks täielikule töötervishoiu ja -ohutuse juhtumiuuringule või aruandele, mis ühendab sääraseid tehnilisi võtteid nagu kvantitatiivne riskihindamine (näiteks suure keemiatehase keeruliste protsesside jaoks);

• jääda kahe äärmuse vahele. See juhtub arvatavasti siis, kui ilma professionaalse oskuse, toetuse ja nõuandeta ei ole võimalik ohtusid tuvastada ega riske hinnata. See võib üles kerkida seoses töökoha keerulisemate protsesside ja tehnoloogiatega või ühenduses selliste tervisega seotud ohtudega, mis võivad mitte olla hõlpsasti ja kergesti tuvastatavad ning mis võivad nõuda analüüse ja mõõtmisi.

Kasulik on järele mõelda võimaliku kahju ulatuse üle, mis tuleneb tuvastamata riskist ja mille tulemuseks on:

• väike kahjustus;

• vigastuseta juhtum;

• väike vigastus (muljumishaav, rebend);

• tõsine vigastus (luumurd, amputeerimine, krooniline haigus);

• surmajuhtum;

• mitmekordne surmajuhtum; Aset leidva võimaliku kahju tõenäosuses mängib rolli ka asjaolu, kas risk on:

• ebatõenäoline;

• võimalik (ent mitte väga tõenäoline);

• tõenäoline;

• vältimatu (aja möödudes).

22

4. Otsus uute meetmete (vajadusel) tarvituselevõtu kohta, kui riske saab vähendada heast tavast juhindudes

Selle sammu eesmärk on pakkuda töötajale kaitset, mida nõuab Euroopa Ühendus ja riigisisene õigustik. Tabel 3 teeb kokkuvõtte loodetavate järelduste tüüpidest ja tegevustest, mis võiksid järgneda. On tähtis, et kus iganes ka ennetusmeetmeid kasutusele võetakse, peaksid need parandama töötajate ohutuse ja tervishoiu taset. Eriti tähtis on, et seda liiki otsuseid tuleks võimalusel teha uute protsesside, sisseseade, toodete ja protseduuride kavandamise või ostmise järgus. Mõistagi on olulise tähtsusega asjaolu, et inspekteerimine, audit või muud juhtimissüsteemid tagaksid ettevaatusabinõude nõuetekohase rakendamise ja kasutamise; paraku on see riskiohjamise küsimus ning jääb juhendi rakendusalast välja.

5. Rakendatavate ettevaatusabinõude seadmine pingeritta Eluliselt tähtis on, et riskide kõrvaldamiseks või ennetamiseks tehtav töö seatakse pingeritta. Pingeritta seadmine peaks arvestama riski tõsidust, intsidendi tekkimise tõenäosust, isikute arvu, keda see võiks mõjutada ja ennetusabinõude tarvitusele võtmiseks vajalikku aega. Mõningaid probleeme ei saa viivitamatult lahendada. On täiesti mõeldav, et pingeritta seadmise kava peaks sisaldama veel lühiajaliselt astutavaid samme, mis kujutavad endast osa pikaajalisest järk-järgulisest riskide kõrvaldamise või vähendamise programmist. 5. Riskihindamisest tulenev tegevus

5.1. Riskihindamise lõppjäreldused peaksid tuvastama:

• kas risk on piisavalt kontrolli all;

• kui ei, siis missugused on valikuvõimalused riski vähendamiseks;

• prioriteedid;

• kas saaks astuda samme töötajate kaitse taseme parandamiseks seoses tööohutuse ja -tervishoiuga;

• muud isikud, keda risk võiks mõjutada.

Ülalmainitud tegevusi vaadeldakse lähemalt järgmises lõigus.

23

Piisav kontroll

5.2. Olenemata sellest, kas tuvastatud riskid on piisava kontrolli all, tuleb neid lõigus 4.2. ja Tabelis 2 toodud kriteeriumide kohaselt hinnata. Võib juhtuda, et mõnikord ei ole trükis avaldatud standardid ja juhendid kättesaadavad kui mõõdupuu, mille abil hindamist saab teha. Siis peab hindamine tuginema tervise- ja ohutusriskide vähendamise aluspõhimõtete rakendamisel, parandamaks töötajatele pakutavat kaitset.

TABEL 3 VÕIMALIKEST RISKIALASTEST JÄRELDUSTEST TULENEV TEGEVUS

JÄRELDUSED TEGEVUS Riskid on praegu tühised ja ei ole arukas ennustada, et need võiksid tulevikus suureneda.

Lõpetage kohe hindamine. Edasised mõõtmised ei ole vajalikud.

Riskid on aktsepteeritava standardi suhtes kontrollitud (näiteks vastavus Euroopa Ühenduse või riigisisesele standardile).

Võimalusel parandage kaitset. Lõpetage hindamine. Standarditest kinnipidamine on tööandja ennetussüsteemi probleem.

Riskid on nüüd kontrolli all, kuid võivad tulevikus suureneda või olemasolevad kontrollisüsteemid kipuvad nurjuma või neid kasutatakse halvasti.

Kaitse parandamiseks määratlege ettevaatusabinõud. Võtke tõsiselt, kõrvaldage, kontrollige ja minimeerige kokkupuute võimalus. Määrake kindlaks täiendavad abinõud kontrolli taastamiseks juhul, kui ettevaatusabinõudest hoolimata leiab aset suure riskiga juhtum.

Riskid võimalikud, ent puudub tõend selle kohta, et need viivad haigestumise või vigastuseni.

Võrrelge olemasolevaid meetmeid hea tava standarditega. Kui see võrdlus osutub ebasoodsaks, määrake kindlaks, kuidas ennetus- ja kaitsemeetmeid parandada.

Riskid on piisavalt kontrolli all, kuid see ei vasta direktiivi 89/391/EMÜ artiklis 6.2 sätestatud põhimõtetele.

Kõrvaldage risk või muutke riskikontrolli reziimi nii, et see vastaks sätestatud põhimõtetele, juhindudes heast tavast.

Suured riskid, mis hetkel ei asu piisava kontrolli all.

Tehke kindlaks ja rakendage viivitamatult esialgseid meetmeid riskiga kokkupuute vältimiseks või kontrollimiseks (arvestage protsessi peatamisega). Hinnake pikaajalist vajadust.

Riski olemasolu kohta puudub igasugune tõend.

Jätka vajadusel lisateabe otsimist, kuni on võimalik jõuda ühele ülalmainitud järeldusele. Vahepeal rakendage kokkupuute minimeerimiseks hea töötervishoiu ja tööohutuse tava põhimõtteid.

24

Valikud riski vähendamiseks

5.3. Esimene kaalumisele tulev valik peaks alati olema ohu kõrvaldamine. Näiteks kõrgehituse aknad võiksid olla projekteeritud nii, et neid saaks pigem seestpoolt puhastada kui jääda lootma võimaliku raske ligipääsu peale väljastpoolt. Kuigi kõrvaldamisvalikuga tuleks alati arvestada, ei ole see paljudes olukordades siiski otstarbekas, kuna oht ja järgnev risk on tööprotsessi või töötegevuse lahutamatu osa.

5.4. Vahel osutub võimalikuks asendada mehhanism või materjal või muu ohu-

tegur alternatiivsega. Näiteks võiks võimalik olla kloori sisaldavate puhastusainete asendamine mittemürgiste või vähem mürgiste ainetega. Iga kord, kui kaalutakse asendamist, on eelkõige siiski oluline hinnata selle tähendust. Asendamise mõjude põhjal saab teha otsuse, kas see tegevus on otstarbekas.

5.5. Kui tehakse kindlaks muud valikud (nagu erinevad mehhanismide kaitsesüsteemid või kaitseriietus välitöötajatele), tuleks hinnata eri valikute suhtelisi väärtusomadusi. Tuleks otsustada, kas võtta kasutusele erinevaid meetmeid või vajadusel kasutada kaitsevahendeid. Töötajaid tuleks ergutada panustama sellesse protsessi, et nende kontrollimeetmete tõhususe alastest kogemustest oleks kasu. Näiteks võiksid nad osutada sellele, kus on kaitsepiiret praktikas raske kasutada ja kuidas selle kujundust saaks parandada või miks kohtkindlast kohalikust väljatõmbeventilatsioonist ei piisa mõne nende poolt täidetava tööülesande puhul aurude kontrolli alla võtmiseks. Samamoodi on eriti tähtis, et töötajad osaleksid valikute tegemisel ning kasutaksid isikukaitsevahendeid. Tööandja peab veenduma, et kui kasutatakse isikukaitsevahendeid, siis need vastavad tööle, et neil oleksid töökarakteristikud, mida on vaja ettenähtud kaitse pakkumiseks. Oluline on samuti õigel kujul asjakohase väljaõppe andmine. Näiteks, kas kaitseprillid on küllalt tugevad selleks, et vastu pidada kokkupõrkele lendavate osakestega või kas respiraatori filter on konkreetse tolmu või suitsu jaoks, millega töötaja võiks kokku puutuda, ikka õige? Omalt poolt peaksid töötajad andma panuse järgnevatesse küsimustesse: kas isikukaitsevahendid istuvad korralikult, kas need segavad tööd või ehk toovad kaasa muid riske, kas nendega on raske pikemat aega töötada?

Prioriteedid

5.6. Lõigus 4.9.5. mainiti juba tegutsemisprioriteetide hoolika kaalumise vajadust. Prioriteetide valik ja rakendamine on tihedalt seotud riskiohjamise muude külgedega.

Töötajatele pakutava kaitse parandamine

5.7. Isegi kui riskikontroll vastab trükis avaldatud juhendile, võib võimalik olla töötajatele pakutava kaitse parandamine seoses töötervishoiu ja -ohutusega, aga valiku võiksid teha tööandjad. Näiteks siis, kui müraekspositsioon tööl oleks tasemelt kehtestatud piirväärtusest allpool, kuid seda saaks hästi tuntud insenerivõtetega veelgi vähendada.

25

Muud töötajad

5.8. Mõnikord tunnevad hindamisjäreldused huvi ettevõtteväliste töötajate vastu, kes on potentsiaalselt riskialtid teie töökohas, kuhu nad tulevad oma tööd tegema. Tööandja peaks asja korraldama nii, et selle teise ettevõtte tööandjat ja tema töötajaid informeeritakse konkreetsetest riskidest, tarvitusele võetavatest kaitsemeetmetest ja kasutatavatest kaitsevahenditest.

6. Riskihindamise korraldamine Tööandja kohustused

6.1. Tööandjad peaksid hoolega valmistuma riskihindamise kohustuse täitmiseks ning võtma kasutusele vajalikke töötajate ohutuse ja tervise kaitse meetmeid. Neil soovitatakse seda teha riskide kõrvaldamise või kontrolli tegevuskava koostamise, rakendamise ja seire kaudu.

6.2. Tegevuskava peaks sisaldama:

• hindamisvolituse andmist, hindamise korraldamist ja koordineerimist;

• pädevate inimeste nimetamist hindamise tegemiseks;

• töötajate esindajatega konsulteerimist hindamise tegijate nimetamise korra üle;

• vajaliku info, koolituse, vahendite ja abi andmist hindajatele, kes on tööandja oma töötajad;

• hindajate vahelise piisava kooskõla tagamist (kui see on asjakohane);

• juhtkonna kaasamist ja töötajaskonna osalemise õhutamist;

• korra kindlaksmääramist, mille alusel riskihindamine vaadatakse läbi ja tehakse täiendusi;

• hindamistulemuste arvesse võtmist ennetus- ja kaitsemeetmete rakendamisel

• kaitse- ja ennetusmeetmete seiret, tagamaks nende efektiivsuse ;

• töötajate ja/või nende esindajate informeerimist hindamistulemustest ja tarvitusele võetud abinõudest.

7. Hindamist tegevate isikute valimine

7.1. Igas organisatsioonis langetab lõppotsuse riskihindamist tegevate isikute kohta tööandja. Riskihindamist võivad teha:

• tööandja ise;

• tööandja poolt määratud töötajad;

• välistalitlus.

26

Riskihindamist tegevate isikute pädevus

7.2. Kes tahes ka riskihindamist teevad, on oluline, et nad oleksid oma ülesannetes pädevad.

7.3. Võib juhtuda nii, et riskihindamist tegema määratud isik ei ole kõigis riskihindamise

ülesannetes pädev. Näiteks kvalifitseeritud elektriinseneril ei pruugi olla vajalikku väljaõpet ja teadmisi riskide hindamiseks, mis tulenevad keerulisest keemilisest protsessist. Oluline on, et hindamise tegijad ja tööandja tunnevad ära oma hindamisoskuste piirid, nii et kus iganes ka see vajalikuks osutub, tehakse kindlaks täiendava või eriekspertiisi vajadus ning kaasatakse see hindamisprotsessi.

7.4. Praktikas osutub sageli vajalikuks, et riskihindamist teeb erinevat pädevust koondav

meeskond. 7.5. Riskihindamist tegevad isikud saavad oma pädevust tõestada, kui näitavad, et neil on

järgmised oskused:

1. saavad aru üldlähenemisest riskihindamise suhtes;

2. on võimelised seda hindamisele tuleva töökoha ja ette nähtud ülesande juures rakendama. See võib nõuda:

• tervise- ja ohutusprobleemide kindlakstegemist (vt ka lõik 8.1);

• tegutsemisvajaduse hindamist ja pingeritta seadmist;

• riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks kasutatavate valikuvõimaluste ja nende suhteliste väärtomaduste soovitamist;

• valikute tõhususe hindamist;

• töötervishoiu- ja –ohutusalaste edusammude ning tegevuse propageerimist ja sellest teatamist.

3. suudavad kindlaks teha olukorra, kus nad ei ole ilma abita võimelised riski hindama ning kus on suutelised lisaabi vajaduse kohta nõu andma.

7.6. Kui vaja läheb kvantitatiivse riskihindamise tehnilisi võtteid, peaksid hindamist tegevad

isikud olema vilunud keerulise loogilise analüüsi, simulatsiooni ja kvantifitseerimise tehniliste võtete alal (iseäranis juhtumid, mille aset leidmisel on väike tõenäosus, kuid tõsine tagajärg).

Riskihindamise tegijate ja ennetustalituste vahelised suhted

7.7. „Riskiassessorite“ töö tulemuseks on riskide tuvastamine, mille kõrvaldamise või vähendamise nimel tuleks samme astuda, ennetusabinõude kujul soovitused ning selle töö prioriteedid. Vahel vaadeldakse tööst tulenevate riskide ennetamist siiski eraldi funktsioonina, näiteks siis, kui seda tööd teevad mõningad ohutusametnikud või -insenerid, kelle mitmekesised tööülesanded sisaldavad töökohtade inspekteerimist ja auditeerimist (vt ka lõik 11).

27

7.8. Tööandja antud korraldused riskihindamise lõpuleviimiseks ning ennetus-, kontrolli- ja seireülesanded on küsimus, mille peab otsustama tööandja. Mõnes väikeettevõttes on asjakohane, et see on ühe inimese töö. Teises, suuremas ja keerulisemas ettevõttes võib erinevad ülesanded põhjendatult ära jagada mitme inimese vahel, kes omavad erinevat asjatundlikkust ja teadmisi.

8. Infovajadused

8.1. Tööriski hindamist tegevatel isikutel peaksid olema teadmised ja/või teave:

• ohtudest ja riskidest, mille olemasolust juba teatakse, ning nende tekkeviisist;

• tööl kasutatavatest materjalidest, seadmetest ja tehnoloogiast;

• töömenetlustest ja -korraldusest ning töötajate ja kasutatavate materjalide vastastikusest mõjust;

• ohtudega kokkupuute vormist, tõenäosusest, sagedusest ja kestusest. Mõnel puhul võib see tähendada kaasaegsete kehtivaks tunnistatud mõõtmisvõtete rakendamist;

• ohuga kokkupuute ja selle mõju vahelisest seosest;

• õigusnormidest ja -nõuetest, mis puudutavad töökohas esinevaid riske;

• hea tava põhimõtetest valdkondade jaoks, kus mingeid õigusnorme ei ole kehtestatud.

8.2. Kui eri tööandjate töötajad töötavad samas töökohas, siis võiksid hindajad jagada

teavet riskidest ning tervishoiu- ja ohutusmeetmetest nende vältimiseks. Sellele kaasaaitamine on tööandja korraldada.

9. Infoallikad

Informatsiooni võib koguda:

• töötegevuse analüüsist, et võimalikke intsidente ette ennustada (eriti, kui kasutatakse kvantitatiivset riskihindamist);

• töötajate ja/või nende esindajate konsulteerimisest ja kaasamisest;

• tootjate ja tarnijate andmestikest või juhenditest;

• kohtadest, kus talletatakse teadmisi ja kogemusi sellest tööst; näiteks kaubandusliidud või kvalifitseeritud töötervishoiu- ja tööohutusspetsialistid;

• töötervishoiu ja tööohutuse ajakirjadest ning andmebaasidest;

• töötervishoiu, tööohutuse ja tööhügieeni valdkonna riiklikelt pädevatelt asutustelt või instituutidelt saadavatest juhtnööridest;

• andmestikust õnnetuste ja ohtlike juhtumite kohta (sh ülestähendused ohtlikest ja neile lähedastest sündmustest), epidemioloogilistest uuringutest;

• kirjalikest töökoha- ja tegevusjuhenditest, käsiraamatutest;

28

• seireandmestikust ja mõõtmisprotokollidest;

• tervisekontrolli anonüümsest andmestikust;

• asjakohasest teadus- ja tehnikakirjandusest;

• Euroopa või riigisiseste standardimisorganite kehtestatud standarditest;

• töökohtade tööohutuse ja töötervishoiu miinimumnõuetest, mis sätestati direktiivi 89/654/EMÜ (ohutus- ja tervishoiu miinimumnõuded töökohtadele) lisas I (esmakordselt kasutusele võetavad töökohad) ja lisas II (juba kasutatavad töökohad).

10. Protokollimine

10.1.Tööriski hindamise tulemused tuleks protokollida. Protokolli eesmärk on olla kasulik abivahend. See võib olla tõend, mis osutab, et kõik riskid on hinnatud, missuguseid kriteeriume on hindamisel kasutatud ning et kirjalikult talletamata jäetud tulemused ei oma tähtsust. Seda lõppotsust peab siiski suutma kaitsta. Protokoll peaks esile tooma:

• et tööriski hindamise programm on leidnud rakendamist ja see on tõhusalt täide viidud;

• kuidas programm täide viidi;

• erilised või ebatavalised riskid (näiteks infektsioonirisk tööl);

• töötajate rühmad, kes seisavad silmitsi konkreetsete riskidega (näiteks kohaliku omavalitsuse töölised, kes paigaldavad roiskveetorusid või -kollektoreid, elektrihooldustöölised, kraanajuhid jne);

• muud tähelepanu väärivad riskid;

• riskihindamise käigus vajadusel tehtud otsused, sh teave selle kohta, millel niisugused otsused tuginesid, kui väljaantud standardid ja juhendid ei ole kättesaadavad;

• väljaantud standardid või muul viisil rakendatavad juhendid (näiteks masinakaitse standardid);

• soovitused riski edasise vähendamise meetmeteks või muul viisil töötajate kaitse parandamiseks;

• hindamise ülevaatamise korra.

10.2. Hindamisprotokollid tuleks koostada töötajate ja/või nende esindajatega konsulteerides ning neid kaasates, protokollid tuleks neile teha informatsiooniks kättesaadavaks. Asjaomaseid töötajaid tuleks igal juhul teavitada hindamise tulemustest, mis seonduvad nende töökohaga, ja hindamise tulemusena astutavatest sammudest.

10.3. Riskihindamiste protokollid peaksid olema kättesaadavad ka: • tööandja poolt määratud töötajatele, kellel on tervise ja ohutuse kaitsmisel

erifunktsioonid; • konkreetsete tööohutuse ja töötervishoiu kohustustega töötajate esindajatele.

29

11. Meetmete tõhususe seire

11.1. Kaitse- ja ennetusabinõude planeerimist, korraldamist, seiret ja ülevaatamist tuleks

korraldada pärast riskihindamist, et tagada nende abinõude tõhususe säilimine ja riskide kontroll.

11.2. Seiretegevuse abil saadud informatsiooni tuleks kasutada riskihindamise

läbivaatamiseks ja täiendamiseks .

12. Läbivaatamine ja täiendamine

12.1 Riskihindamine ei tohiks olla „üks-kord-ja-igaveseks“- tegevus. Vajadusel vajab hindamine paljudel põhjustel läbivaatamist ja täiendamist:

1. hindamine võiks tuleneda muudatustest tööprotsessis, näiteks ühe keemilise aine

asendamisest teisega, mis on vähem tuleohtlik, või erinevate metallilõikepinkide kasutamisest. Nende muudatuste rakendamist tulnuks hinnata enne nende tegemist. Vaatamata sellele, kui muudatused on kord juba sisse viidud, tuleks uusi töötingimusi hinnata selleks, et tegelikkuses üle vaadata muudatuse tagajärg;

2. riski vähendamiseks tarvitusele võetud ettevaatusabinõud võivad mõjutada tööprotsessi.

Näiteks tööloa süsteemi sisseviimine kuumades tööoludes sunnib kõrvaldama tuleohtlikud materjalid või ettevõttetranspordi ohutuse parandamiseks muudetud juurdepääsuteedel võib olla mõju ladustatavate materjalide paiknemisele;

3. hindamine:

• võib olla kasutuskõlbmatu, kuna andmed või informatsioon, millel hindamine tugineb, ei ole enam kehtiv;

• seda saab täiustada;

• vajab ajakohastamist ja täiendamist.

4. kehtivad ennetus- ja kaitseabinõud on ebapiisavad või enam mitte kohased, näiteks seetõttu, et seoses konkreetsete kontrollimeetmetega on kättesaadav uus info.

5. õnnetuse või "peaaegu"-olukorra uurimise tulemus. Vigastuse või haigestumise

põhjustanud õnnetuste uurimine võib esile tuua teatud muutmise vajaduse, hoidmaks ära samasuguseid õnnetusi. Ka „peaaegu“-olukordade uurimine annab riski kohta tähtsat infot ning aitab kindlaks teha meetmeid, mida riski vähendamiseks võib vaja minna.

12.2 „Peaaegu“-olukorrad , sh ohtlikud juhtumid ja õnnetuselähedased olukorrad, on sündmused, millest saab riski kohta koguda kasulikku informatsiooni. Töötajad saaksid anda infot „peaaegu“-olukordade kohta: kui midagi läheb viltu, kuid see ei põhjusta inimese vigastust ega kahjusta tooteid. Mõnikord kasutatakse selle mõtte väljendamiseks muid mõisteid nagu „vigastuseta juhtum“, „ohtlik sündmus“, määratlused varieeruvad kooskõlas eesmärgiga, mida tahetakse saavutada: kõige sagedamini defineeritakse „peaaegu“-

30

olukorda kui vigastuseta õnnetust. Sageli ei suuda inimesed pärast õnnetust või toodangu kahjustust endale aru anda, kuidas see oli varem mõnel teisel juhul juba peaaegu juhtunud. Palju parem on tuvastada „peaaegu“-olukorrad ning astuda samme õnnetuste toimumise vältimiseks. Sellise lähenemise omaksvõtmiseks peavad tööandjad pöörama erilist tähelepanu õige arvamuskliima kujundamisele töökoha piires, mis ergutaks töötajaid “peaaegu“-olukordadest teatama. Töötajate tervise- ja ohutusvolinikel on selles lähenemisviisis mängida kasulik roll, tegutsedes „peaaegu“-olukordade infokanalina ja panustades põhjuste uurimisse ning ennetusmeetmete kindlakstegemisse. 12.3 Enamikul juhtudel on hindamist mõistlik läbi vaadata regulaarse ajavahemiku tagant, mis sõltub riskide laadist ja tõenäolisest muutuse astmest töötegevuses. Kõik see on kooskõlas Euroopa Nõukogu direktiivide nõuetega hindamiste regulaarse läbivaatamise kohta.

31

LISA 1A Selgitavad näited tööolukordadest ja -tegevustest, mis nõuavad riskihindamist (lõik 4.3.) (Pange tähele, et see on selgitav nimekiri, mis ei näita prioriteete; see on töökohal toimuva riskihindamise küsimus) 1. Töövahendite kasutamine 1.1. Ebapiisavalt kaitstud pöörlevad või liikuvad osad, mis võivad muljuda, lüüa, torgata,

koksata, kinni haarata või sikutada.

1.2. Osade või materjali vaba liikumine (langemine, veeremine, libisemine, ümberminemine, äralendamine, õõtsumine, varisemine), mis võib põhjustada löögi inimesele.

1.3. Masina või sõiduki liikumised.

1.4. Tule- ja plahvatusoht (näiteks hõõrdumise tõttu, surveanumad).

1.5. Väljapääsmatusse olukorda sattumine. 2. Töötajad ja ruumi planeering 2.1. Ohtlikud pinnad (teravad servad, nurgad, teravikud, karedad pinnad, väljaulatuvad osad).

2.2. Kõrguses töötamine.

2.3. Ebamugavate liigutuste või asendiga seotud tööülesanded.

2.4. Kitsas ruum (näiteks peate töötama liikumatute osade vahel).

2.5. Komistamine ja kukkumine (märjad või muidu libedad pinnad jne).

2.6. Töökoha püsikindlus.

2.7. Isikukaitsevahendite kasutamise mõju teistele tööaspektidele.

2.8. Töövõtted ja -moodused.

2.9. Piiratud ruumidesse sisenemine ja seal töötamine. 3. Elektri kasutamine 3.1. Elektrilülitusseadmestik.

3.2. Elektriinstallatsioon, näiteks ringmagistraalvõrk, valgustusvõrgud.

32

3.3. Elektriseadmed, kontrollseadised, isolatsioon.

3.4. Kaasaskantavate elektritööriistade kasutamine.

3.5. Elektrienergiast tekkinud tulekahju või plahvatus.

3.6. Elektriõhuliinid. 4. Kokkupuude ohtlike ainete või valmististega 4.1. Tervisele ohtliku materjali sissehingamine, allaneelamine ja naha kaudu imendumine (sh

aerosoolid ja udu).

4.2. Tule- ja plahvatusohtlike materjalide kasutamine.

4.3. Hapnikupuudus (asfüksia).

4.4. Sööbivate ainete olemasolu.

4.5. Reageerivad ja ebastabiilsed ained.

4.6. Sensibilisaatorite olemasolu. 5. Kokkupuude füüsikaliste ohuteguritega 5.1. Kokkupuude elektromagnetkiirgusega (soojus, valgus, röntgenkiired, ioniseeriv radiatsioon).

5.2. Kokkupuude laseritega.

5.3. Kokkupuude müra ja ultraheliga.

5.4. Kokkupuude mehhaanilise vibratsiooniga.

5.5. Kokkupuude kuumade ainete ja vahenditega.

5.6. Kokkupuude külmade ainete ja vahenditega.

5.7. Rõhu all olevate ainete olemasolu (suruõhk, aur, vedelikud). 6. Kokkupuude bioloogiliste ohuteguritega 6.1. Infektsioonirisk, mis tuleneb mikroorganismide, ekso- ja endotoksiinide käitlemisest ja

mittetahtlikust kokkupuutest nendega.

6.2. Infektsioonioht tahtmatu kokkupuute tõttu mikroorganismidega (näiteks märgadest jahutustornidest levinud legionellabakteritega).

6.3. Allergeenide olemasolu.

33

7. Keskkonnategurid ja töökoha kliima 7.1. Ebapiisav või ebasobiv valgustus.

7.2. Ebasobiv kontroll temperatuuri, niiskuse ja ventilatsiooni üle.

7.3. Reoainete olemasolu. 8. Töökoha ja inimtegurite vastastikune toime 8.1. Ohutussüsteemi sõltuvus info täpse saamise ja töötlemise vajadusest.

8.2. Sõltuvus personali teadmistest ja võimetest.

8.3. Sõltuvus käitumisnormidest.

8.4. Sõltuvus heast kommunikatsioonist ja nõuetekohastest juhenditest, mille abil võib muutuvate oludega toime tulla.

8.5. Hästiprognoositavate ohutust tööviisist kõrvalekaldumiste mõju.

8.6. Isikukaitsevahendite sobivus.

8.7. Halb motivatsioon tööohutuse suhtes.

8.8. Ergonoomilised tegurid nagu tööpaiga kujundamine töötajale sobivaks.

9. Psühholoogilised ohutegurid 9.1. Töö raskus (intensiivsus, monotoonsus).

9.2. Töökoha mõõtmed, näiteks klaustrofoobia, üksinda töötamine.

9.3. Rolli ebaselgus ja/või konflikt.

9.4. Tööd ja tööülesannet mõjutava otsusetegemise soodustamine.

9.5. Suured nõudmised, kuid väike kontroll töö üle.

9.6. Reageeringud hädaolukordade puhul. 10. Töökorraldus 10.1.Tööprotsessist põhjustatud tegurid (näiteks pidevus, vahetustega süsteemid, öötöö).

10.2.Tõhusa juhtimissüsteemi ja korralduse olemasolu töötervishoiu- ja -ohutusprotsessi korraldamiseks, planeerimiseks, seireks ja järelevalveks.

10.3. Seadmete hooldamine, sh ohutusseadmed.

10.4. Nõuetekohane kord õnnetuste ja hädaolukordadega tegelemiseks.

34

11. Muud tegurid 11.1. Teiste inimeste põhjustatud ohud, näiteks vägivald personali vastu, personali turvamehed,

politsei, samuti sport.

11.2. Töötamine loomadega.

11.3. Töötamine üle- või alarõhu tingimustes.

11.4. Karmid ilmastikuolud.

11.5. Tarkvara kokkusobivus.

11.6. Töötamine vee lähedal või vee all.

11.7. Muutuvad töökohad.

35

LISA 2A Riskialtid töötajad ja muud isikud (lõik 4.8.2.)

• tootmise, töötlemise, levitamise, jaemüügi ning uurimis - ja arendustegevusega jne seotud töötajad.

• abi- ja tugitalituste töötajad (koristajad, hooldepersonal, ajutised töötajad jne);

• tööettevõtjad;

• füüsilisest isikust ettevõtjad;

• õpilased, õpipoisid ja praktikandid;

• kontori- ja äritöötajad;

• külastajad;

• avariitalitused;

• laboritöötajad. Suurenenud riskile altid töötajad

• puuetega personal;

• noored ja eakad töötajad;

• rasedad naised ja rinnaga toitvad emad;

• alakoolitatud või kogenematu personal (äsja tööle võetud, hooajalised ja ajutised töötajad);

• inimesed, kes töötavad kitsastes või halvasti ventileeritud ruumides;

• remonditöölised;

• nõrgenenud immuunsusega töötajad;

• enne olemasoleva haigusega (näiteks bronhiidiga) töötajad;

• töötajad, kes saavad ravimeid, mis võiks suurendada nende kaitsmatust kahju tekitamise suhtes.

36

2. jagu Välistalituste valimine, kaasamine ja osalemine riskihindamises

1. Sissejuhatus

1.1. Käesolev jagu annab juhtnööre, kuidas kasutada välistalituste pakutavaid töötervishoiu- ja -ohutuseksperte tööriski hindamisel, kuidas neid valida ja missugust panust võib neilt oodata.

1.2. Direktiiv 89/391/EMÜ paneb vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse tagamise eest

tööandjatele ja määrab tööandjad nimetama töötajad või värbama pädeva välistalituse või isikud, kes tegutsevad tööriskide ärahoidmise ja nende eest kaitsmise nimel. Kui tööandja kasutab sel eesmärgil välistalitusi, siis see ei vabasta tööandjat selles valdkonnas vastutusest, vaid pigem peaks aitama tööandjat oma kohustusi täita. Dokumendi see jagu tegeleb sammudega, mida tööandja peaks astuma, et kõige paremini kasutada välistalitusi.

1.3. Enamik tööandjaid puutub aeg-ajalt kokku vajadusega tegelda õiguslikult või tehniliselt

keeruliste küsimustega. Vahel võib neil tekkida vajadus pöörduda abi saamiseks välisnõustajate nagu raamatupidajate ja advokaatide, ehk ka juhtimis- või tehnikakonsultandi poole. Konsultante, kes suudavad seoses töötervishoiu- ja -ohutusküsimustega aidata käsitleda tööriski hindamist, tuleks vaadelda samasuguses valguses. Meeles pidades seda, annab käesolev osa nõu järgmistes küsimustes :

• millal kasutada välistalitust või -nõuandlat? Mida taolised välistalitused või -nõuandlad

suudavad teha? Kuidas valida õige välistalitus või -nõuandla? Kuidas hinnata välistalituste või -nõuandlate toiminguid?

Välistalitused ja -nõuandlad, kes suudavad riskihindamist juhtida, erinevad suuruselt, võimetelt ja pakutavatelt teenustelt. Näiteks on mõned neist kindlustusfirmade omanduses olevad suurettevõtted, mõned sõltumatud äriasutused, ülikooli allüksused või ainuomanikud, kes töötavad kodus.

37

2. Millal kasutada nõuandlat või muid välistalitusi ?

2.1. Mõningates liikmesriikides võib välistalituste kasutamiseks kindlas konkreetsetes olukorras riskihindamise tegemisel kehtida riigisisene õigustik või halduskord. Teistes liikmesriikides on tööandjal valida, kas täita need ülesanded ettevõtte enda vahendeid kasutades või, kui peetakse vajalikuks, kaasata välistalitus. Tavaliselt määratakse välistalitused nõunikeks, nende tegevust koordineerivad igal juhul need, kelle tööandja määras töötervishoidu ja -ohutust juhtima. 2.2. Kui riigisisene õigus- ja halduskord välistalituste kasutamiseks puudub, võiksid liikmesriigid anda tööandjatele nõu, missuguseid küsimusi tuleks väliskonsultantide kaasamisel arvesse võtta. Alljärgnev võiks asjakohane olla:

1. Tööandja peaks püüdma vältida:

• välisabi poole pöördumist küsimustes, mida ta oma personal peaks või saaks äriasutuse piires ise käsitleda;

• selle abil olulise tähtsusega koolituse, juhtimis- või järelevalveoskuste puudumise katmist ettevõttes.

2. Otsustamaks, kas välisabi kaasata, peaks tööandja esimese sammuna korraldama asja nii, et ettevõttes võetakse omaks alljärgnev lähenemisviis:

• probleemi analüüsitakse võimalikult täpselt;

• kas on olemas õnnetusi ja haigestumisi, mida ei suudeta selgeks teha; liigendage otsing, küsides: Mis? Millal? Kus? Kes? Kuidas? Miks?;

• kui riski laadi või sellega tegelemise õigete meetmete suhtes esineb ebaselgust, uurige laiaulatuslikku nõustamismaterjali ja käepäraseid nõustamisteenuseid, mida mainiti „A“ osa 1. jaos; need on vägevad abivahendid tööandjate paljudele küsimustele vastamiseks;

• kaaluge, kas seda sorti probleemidega tegelemiseks on organisatsioonis teadmisi ja oskusi.

Samuti võiks kasulikuks osutuda teiste asutustega (nagu näiteks kaubandusliidud) konsulteerimine, et hankida neilt arvamusi ja ehk ka juhtnööre, kuidas kasutada konkreetsete probleemide jaoks välisagentuure.

3. Punktide 1 ja 2 arvesse võtmise järel ei jää üle muud, kui tööandja jõuab järeldusele, et välisabi kasutamine on õige lähenemisviis, näiteks seepärast, et:

• võib osutuda võimatuks vahetult tööle palgata kõikvõimalike teadmiste ja oskustega inimesi, kes on vajalikud kõigi riskihindamise käigus esilekerkivate töötervishoiu- ja -ohutusküsimustega tegelemiseks, iseäranis veel siis, kui töötate uue või keerulise tehnoloogiaga;

38

• nõuandlaga kokkuleppimine võib olla hea moodus tuua konkreetse probleemi lahendamisse suurem asjatundlikkus ning kõrgtasemega spetsialistide oskused;

• uus lähenemine ja sõltumatu vaatenurk võib olla see, mida vajatakse;

• võib juhtuda nii, et äriasutuses leidub vajalik arusaamine, aga mitte vajalikud vahendid, mida kulutada keerulise probleemi üksikasjalikuks analüüsimiseks ja lahenduse kavandamiseks.

Asi on nii, kui on vaja:

• hinnata vähem silmanähtavaid ohte näiteks sellistes keerulistes tehnilistes süsteemides nagu arvutisüsteemid, mis võivad nõuda või mitte nõuda inimese sekkumist. Neil juhtudel võiksid ohtude põhjused ja/või põhjuste, nende vallandumise, arenemise ja mõju vahelised seosed olla raskesti tuvastatavad ja/või vastastikuse toimega tegurite olemasolu tõttu varjatud;

• hinnata tundmatu probleemi või harvaesineva, kuid katastroofilise potentsiaaliga sündmuste riske;

• uurida konkreetsete riskide peenemaid detaile;

• välja töötada uudseid tehnilisi meetmeid riski vähendamiseks (näiteks toksiliste ainete väljapaiskumist kontrollivad, müra ülekandumist tõkestavad või ohtlikke masinaid kaitsepiirestavad seadised).

3. Välistalituste valimine riskihindamiseks

3.1. Töötajate tööohutuse ja -tervishoiu alase erikohustustega töötajad või nende esindajad peaksid osalema välishindajate valimisel või tööandja peaks nendega eelnevalt ja õigeaegselt muul viisil konsulteerima riskihindamise, selle tulemuste ja soovituste üle. Selliste hindajate tööülesannete üldnõuetest tehti juttu 1.jaos.

3.2. Kõigepealt peab asjatundjanõu olema kaunis ulatuslik ja üldise laadiga. Laiapõhjalised

töötervishoiu ja -ohutuse asjatundjad peaksid suutma tervise- ja vigastusriski ära tunda. Nad võivad nõu anda seiresüsteemi liigi osas, mida läheb tulevaste toimingute hindamiseks vaja, või teha süstemaatilisi auditeid. Nad peaksid vastavate õigusnõuete alal olema hästi vilunud ning suutma nende kohaldamise kohta nõu anda.

3.3. Õigupoolest on töötervishoiu ja -ohutuse valdkond, mis hõlmab paljusid teadus-,

tehnika- ja muid distsipliine, nii lai, et sageli võib vaja minna enam kui ühe spetsialisti nõu. Ja mitte üksnes erinevate ohtude osas, vaid ka hindamise eri järkudes.

3.4. Arvatavasti tahavad tööandjad, et iga kaasatud välisbüroo või -konsultantide pädevus

neid rahuldaks. Kuidas see neil õnnestub, sõltub nähtavasti selle liikmesriigi tavadest, kus nad asuvad. Mõni liikmesriik võib välja anda pädevussertifikaadi või tehniliste oskuste kvalifikatsiooni. Teises liikmesriigis peavad tööandjad langetama otsuseid, tuginedes sellistel küsimustel nagu omandatud tehniline kvalifikatsioon, kutseorganisatsiooni liikmelisus, spetsialiseerumine, tõendid kogemuse kohta ning reputatsioon.

39

4. Töökirjelduse esitlemine välistalitustele

4.1. Selleks, et välistalitus oleks võimeline juhtima laiaulatuslikku tõhusat riskihindamist, on oluline, et tööandja korraldab vastava informatiivse esitluse. Tõenäoliselt on esitluseks kasulik lähenemisviis selline, kui nõutav pannakse kirja järgmisel viisil:

• võimalikult täpselt probleem ning miks sellega ei saa majasiseselt tegelda;

• Mida peavad välistalitused tegema ? Mida loetakse edukaks tulemuseks ?

4.2. Et aidata välistalitustel oma tööülesanne tõhusalt lõpetada, tuleb lisaks sellele kasuks,

kui esitlus annab teavet järgmise kohta:

• info äriühingust või –tegevusest;

• eesmärkide selge seadmine;

• probleemi üksikasjalik kirjeldamine, võimalik et koos ohtude ja riskide hindamisega;

• spetsialisti käsutuses olevad sisemised vahendid (sh määratud kontaktid);

• eelarvevisand;

• ajaraamistik;

• nõutav ettekandmise meetod;

• mis tahes asjakohased eritingimused;

• edukriteeriumid.

5. Otsustamine, kas välistalitused on riskihindamist teostanud korrektselt

Tööandja saab süstemaatiliselt kontrollida, mida välistalitused on teinud ja kas see rahuldab tööandja riskihindamise teostamise kohustust, hankides vastuse mitmele küsimusele nagu näiteks:

• Kas hindajad esitasid uurivaid küsimusi, mis näitavad, et nad on töökorralduse ja riskid tõsiselt käsile võtnud ?

• Kas soovitused on teostatavad ? • Kas soovitused on selged ja täpsed ? • Kas on selge, miks need soovitused anti ?

6. Rakendamine Tööandja kohustus on tagada, et spetsialisti tehtud riskihindamine on piisav ja asjakohane ning et juhtkond ja töötajad on kaasatud ning rakendatakse kindlaksmääratud kaitse- ja ennetusabinõusid.

40

„B“ osa RISKIHINDAMINE – VÄIKE- JA KESKMISE SUURUSEGA ETTEVÕTETE LÄHENEMISVIIS Eelmärkus: Liikmesriigid võivad seda juhendit kasutada või kohandada omal valikul niiviisi, et see oleks kooskõlas riigisisese õigus- ja halduskorraga ning rahuldaks nende territooriumidel paiknevate väike- ja keskmise suurusega ettevõtete vajadusi.

41

1. Sissejuhatus

1.1. Käesolev osa annab liikmesriikidele juhiseid väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tööandjate suhtes. Antakse soovitusi, kuidas kohaldada „A“ osas antud riskihindamise üldisi põhimõtteid nende äritegevusele.

1.2. Väike- või keskmise suurusega ettevõtte tööandjal on samasugune kohustus tagada

igas tööga seotud aspektis töötajate ohutus ja tervis nagu suurettevõtete tööandjail. Ometi on väike- ja keskmise suurusega ettevõtete juhendamisvajaduste eriline arvestamine õigustatud, sest:

• personaliressursid ja ettevõttes käepärast olev asjatundlikkus võivad olla piiratud;

• valitseb puudus teadmistest ohtude ja nendega seotud riskide alal, mis jääb ettevõtte kogemusest väljapoole.

1.3. Selliste ettevõtete töökorraldus võib varieeruda. Mõnes liikmesriigis on olemas konkreetne õigus- ja halduskord, samal ajal kui teistes juhivad tööandjad isiklikult oma ettevõtete riskihindamist.

Olgu olukord milline tahes, väike- või keskmise suurusega ettevõtte tööandjal on riski hindamisel teatavaid tugevaid külgi. Need tugevad küljed on lähedalt seotud teadmistega kogu organisatsioonist nii tööandja kui ka töötajate poolt vaadates. Üldiselt on väike- ja keskmise suurusega ettevõtetes eksisteerivad ohud tüübilt üsna tavalised. Need põhjustavad tööriske, mille tarvis on välja töötatud usaldatavad ja läbiproovitud kontrollimeetmed, mida saab kasutamiseks kohaldada.

1.4. Siiski võib isegi väikefirmades leiduda tööprotsessi või tegevuse osi, kus riski on suhteliselt keeruline hinnata ja kus on vaja asjatundja abi. Näiteks väikeettevõte kasutab keerulisi tõsteseadmeid või auru jõudu. Mõni teine väikeettevõte on oma erilises äritegevuses ise spetsialist (näiteks väike keemiaettevõte).On selge, et ta peab korraldama riskihindamise niiviisi, et tööriski hindajad omaksid selles tegevuses oskusi ja teadmisi. Neid spetsialistiressursse võib leida äriettevõtte seest, aga võib ka mitte leida. Kui ettevõtte sees ressurssi käepärast ei ole, tuleks see omandada välisallikatest, mis mõnes liikmesriigis sisaldavad riigivõimuorganite poolt spetsiaalselt selleks eesmärgiks ette nähtud vahendeid.

1.5. Kui tuleb aeg teha riskihindamist, peaks järgima samu põhimõtteid, mis on sätestatud

„A“ osas. Seega tuleks rakendada samalaadset üldist lähenemist, nimelt:

1. pidama selgelt meeles riskihindamise eesmärki: võimaldada tööandjal võtta kasutusele meetmeid, mis on vajalikud töötajate ohutuse ja tervise kaitsmiseks (vt „A“ osa. 1.jagu, lõik 2).

2. pidama meeles riskihindamise võtmeelemendid (vt „A“ osa, 1.jagu, lõik 3):

(i) et see nõuab vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale kõigi tööl olevate inimestega konsulteerimist ja nende osalemist, et see hõlmab tippjuhid, keskastme juhid ja töötajad ja/või nende esindajad;

42

(ii) tuleb järgida protseduuri, et:

• tuvastada ohud;

• teha kindlaks, kes võiks ohuga kokku puutuda;

• hinnata riski;

• kaaluda, kas riski annab kõrvaldada, ja kui ei anna, teha kindlaks kontrollimeetmed;

• omistada tegevusele prioriteet.

3. Kavandage riskihindamise suhtes võetav lähenemisviis („A“ osa, 1 jagu, lõik 4):

• eriti veenduge, et hindamine hõlmab kõik tegevused (sh tegevused väljaspool normaaltööaega) ja töökohad;

• alati küsige esmalt, kas tuvastatud riski annab kõrvaldada riski suurenemist põhjustava materjali, tegevuse jne kõrvaldamisega;

• alati aga tuleb arvestada sellega, mis mõju muudatusel võiks olla. 1.6. Kui väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tööandjad töötavad alltöövõtjana või

palkavad alltöövõtja, tuleks nad teha täielikult teadlikuks arvesse võetavatest täiendavatest asjaoludest. Sellistel juhtudel tuleks riskihindamist teha tihedas koostöös põhitööandja (peatöövõtja) ja alltöövõtjast tööandja vahel, et arvesse võtta, kuidas nende tööalane tegevus võiks mõjutada teiste töötajate tervist ja ohutust.

2. Riskihindamist korraldava isiku valimine

2.1. Puutudes kokku riskihindamise kohustusega, ei tea mõned väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tööandjad, kellele see töö anda. Mõnes liikmesriigis võib hindamiskord, mille järgi selleks määratud isikud peavad tegutsema, olemas olla. Teisal võib hindamise teha tööandja ise või delegeerida hindamise või selle osa teistele isikutele (näiteks keskastme juhtidele) või korraldada asja niiviisi, et hindamise teevad välistalitused. Igal juhul, olenemata sellest, kes hindamise teeb, on tööandja see, kes lõppkokkuvõttes vastutab riskihindamise ja selle kvaliteedi eest, st et seda teeb isik, kellel on vajalikud teadmised, info ja pädevus.

Oluline on siinkohal meeles pidada, et:

1. kui tööandja otsustab, kes teeb riskihindamise, siis valimine tuleks korraldada töötajate ja/või nende esindajate kaasamise või nendega konsulteerimise teel;

2. on täiesti võimalik kindlaks teha vastavates valdkondades oskusi ja teadmisi omavad töötajad või muud isikud (näiteks elektrikud, joonistajad);

3. töökoha kõik töötajad peaksid mõtlema, kas neil on midagi kasulikku riskihindamisse panustada;

43

4. hindamist tegevate isikute käsutuses peab olema vajalik info (standardid, praktilised juhendid). See info tuleks teha kõigile kättesaadavaks;

5. ometi võib saabuda hetk, kui hindamist tegema määratud isikud leiavad, et mingi konkreetse riski hindamine (näiteks kokkupuude keemilise ainega hingamispiirkonnas) ületab nende teadmisi ja eneseusalduse piiri. Neil juhtudel tuleks teadvustada vajadus suurema asjatundlikkuse järele, ning vajalikud teadmised ning oskused omandatakse mujalt (vaata „A“ osa, 2. jagu).

2.2. Riskihindamist tegeva isiku vajaliku pädevuse, informeerituse ja teadmiste üle otsustamiseks peaks tööandja pöörduma „A“ osa 1.jao lõikude 7, 8 ja 9 poole. Praktikas tähendab see seda, et olenemata sellest, kes riskihindamist teeb, peaks ta omama teadmisi:

• töötervishoiu- ja tööohutustegevuse juhtimisest, sh selge töötervishoiu- ja tööohutusalase strateegia kehtestamine, personali kaasamine töötervishoiu- ja tööohutustegevusse, töötervishoiu- ja tööohutuseesmärkide kavandamine ja rakendamine, kaasa arvatud töötajate roll riskihindamises ja -kontrollis;

• töökohtadest, töötajate tegevusest, keemilistest ainetest, tööriistadest, ressurssidest, mehhanismidest, ettevõttest, transpordist jne, sh teadmised nende omadustest ja tingimustest ning kuidas neid kasutatakse või need toimivad;

• tööandja äritegevuse valdkonnas esinevatest erinevatest ohtudest ja nende põhjustest, kuidas need vastastikku toimivad ja missugune mõju neil tõenäoliselt on;

• vastutusvaldkonna juurde kuuluvatest õigusnõuetest, reeglitest, määrustest ja standarditest;

• asjakohastest kaitseabinõudest, mis on end tõestanud võrreldavate tegevuste või võrreldavate töökohtade suhtes. Ka peavad need olema kasutatavad või siis tuleb teada, kust saada standardeid, mis on nende äritegevuse valdkonnas kehtestatud riskide kõrvaldamiseks või kontrolli alla võtmiseks.

3. Üldohtudest põhjustatud riskide hindamine

3.1. Üldohtudest põhjustatud riskide hindamine on paljudel juhtudel otsekohene protsess, mis tugineb otsusel ega nõua keerulisi tehnilisi võtteid. Kasulikuks lähenemisviisiks osutub kontrollimine, kas kõnesoleva ohu jaoks on töökohas olemas nõutavad või soovitatavad kaitseabinõud (või lihtsalt need, mis on praktikas end heast küljest näidanud), kas neid rakendatakse ja kas need on tõhusad.

3.2. Riskihindamine peab arvestama kõigi aspektidega, see tähendab igas võimalikus

tegutsemisolukorras kõigi ohuallikatega. Enamiku väike- ja keskmise suurusega äriettevõtete jaoks võiks lähenemine riskihindamisele olla järgmine:

1. Koostage hindamise kava, mis:

• hõlmab normaalsel töötegemisel geograafiliselt kõik territooriumi osad;

• hõlmab muu töötegevuse, mis leiab aset territooriumist eemal;

44

• võtab arvesse muud normaaltegevust, mis ei ole geograafiliselt konkreetne;

• arvestab eriti riskialtide töötajatega, näiteks puuetega isikud, rasedad naised, noortöötajad.

2. Teostage kava liigendatud lähenemisviisi abil, et tagada kõigi asjakohaste riskide hindamine. Sobiv liigendus (struktuur) võib tugineda:

• protsessil või tegevusel. See lähenemisviis on asjakohane, kui:

- on tegu korduvtegevusega (näiteks tootmisliinil); - töötajad täidavad sama ülesannet, isegi kui nad võivad paikneda erinevates

asukohtades (kui just asukoht ise ei oma olulist mõju riskile);

• asukohal – see lähenemisviis on asjakohane, kui:

- igas asukohas on tegevused erinevad; - asukoht ise on oluline oht (näiteks ehitustöö üle veekogu);

• osakonnal (organisatsiooniga seotud hindamine). See on asjakohane, kui ühe

osakonna töötajad saadavad sama osakonna piires korda rea sarnaseid tegevusi (näiteks enamik kontoritööd);

• ohu või riski tüübil ja suurusel. See on asjakohane, kui konkreetsed ohud või riskid on

hästi tuntud ja nende ohtude või riskide hindamine on prioriteetne (näiteks elektrihooldustööd, ioniseeriva kiirguse kasutamine).

3. Rakendage kava:

• tehes kindlaks ohud (näiteks keemilised ohud tehakse kindlaks etikettide ja ohutuskaartide abil, mehhanismide ohud – tootjapoolse kirjanduse või avaldatud standardite poole pöördumisega, kukkumise füüsikalised ohud tuvastatakse aluspõhimõtetest lähtuvalt);

• töötajate ja/või nende esindajatega konsulteerimise ja kaasamise abil, sh nende tähelepanekud negatiivsete tervisemõjude kohta, mis võivad olla ja mitte olla vahetult seotud kokkupuutega konkreetse ohuga;

• saades infot ettevõttevälistelt ennetustalitustelt (näiteks töötervishoiuteenistus) selliste küsimuste kohta nagu tööga seotud haigused, kokkupuuteseire tulemused, audiomeetria ning töötajate tõstatatud huvipakkuvad küsimused);

• tehes kindlaks, kes võiksid ohtudega kokku puutuda, ja millal;

• hinnates ohust tulenevat riski;

• kaaludes riskide kõrvaldamist;

• hinnates kasutusel olevaid kontrolliabinõusid, võrreldes neid kehtiva hea tavaga (näiteks nagu näeb ette õigustik, riiklikud tehnilised juhendid, praktilised juhised, kaubandusliidu juhendid jne);

• tehes kindlaks, kus kontrolliabinõud ei ole piisavad või kus kaitse parandamiseks saaks riski vähendada täiendavate kontrolliabinõude abil;

45

• tuvastades alad, kus vajatakse täiendavat riskihindamist;

• seades pingeritta tegevused riskihindamise tulemuste rakendamiseks.

3.3. Samm-sammulist lähenemisviisi riskihindamisele, mille liikmesriigid võiksid leida väike- ja keskmise suurusega ettevõtete vajadustega kohandamiseks kasuliku olevat, kirjeldatakse Lisades 1B ja 2B.

4. Kontroll tööst tulenevate riskide üle 4.1. Riskihindamine on vaid sammuke riskide ärahoidmise ja kontrollimise suunas. Hinnanud riskid, peavad tööandjad otsustama:

1. kas riskid on ärahoitavad või välditavad (näiteks vaagides, kas tööülesanne või töö on vajalik, kasutades eri aineid või protsesse);

2. kui riskid ei ole välditavad ega ärahoitavad, siis kuidas vähendada risk tasemeni, mille juures riskiga kokkupuutunute tervis ja ohutus ei ole ohustatud (näiteks asendades ohtliku mitteohtliku või vähemohtlikuga). Juhtnööride saamiseks niisuguste meetmete abil võetava riskikontrolli kohta peaksid tööandjad pöörduma spetsifikatsioonide, riigisisese õigustiku, riiklike standardite, avaldatud juhendite ja riigiasutuste avaldatud muude kriteeriumide poole.

3. kas astutavad sammud parandavad kaitse taset, mida pakutakse töötajatele seoses ohutuse ja tervisega

4.2. Riskide vähendamise ja kontrolli strateegia kindlaks määramisel peaksid tööandjad teadlikud olema ka järgmistest täiendavatest üldpõhimõtetest, et :

• arendada sidusat üldpreventsiooni poliitikat, mis hõlmab tehnoloogiat, töökorraldust, töötingimusi, sotsiaalsuhteid ja töökeskkonnaga seotud tegurite mõju;

• võidelda riskidega nende tekkeallikas;

• kohandada tööd inimesega, iseäranis seoses töökohtade kujundamise, töövahendite ja tootmisviisi valikuga, eesmärgiga kergendada monotoonset tööd ja eelnevalt kindlaks määratud kiirusega tööd ning vähendada nende mõju tervisele;

• kohanduda tehnilise arenguga;

• anda töötajatele asjakohaseid juhendeid ja teavet;

• seal, kus võimalik, püüda riskid kontrolli alla võtta muude vahenditega kui töötajatele isikukaitsevahendite andmine (näiteks tuleks kasutada pigem kohalikku väljatõmbeventilatsiooni kui respiraatoreid). Teisisõnu, isikukaitsevahendid peaksid olema kontrollistrateegia viimane valik, neid ei tohiks kasutada muude abinõude asendajana. Isikukaitsevahendid võivad ometi kasulikuks osutuda, kui rakendatakse või arendatakse välja teisi kontrolliabinõusid.

46

4.3. Tähtis täiendav üldpõhimõte, mida tööandjad peavad tundma, on see, et nad ei siirdaks riske - ei ettevõtte ühest osast teise ega ettevõttest välja.

5. Isikukaitsevahendite kasutamine

5.1. Tööandjatele tuleks selgeks teha, et isikukaitsevahendeid kasutatakse ainult siis, kui tehniliste või organisatsiooniliste ühiskaitsevahenditega on võimatu tagada töötajate ohutust ja tervist.

5.2. Kui isikukaitsevahendid arvatakse vajalikud olevat, peaksid need olema sobivad ja

asjakohased. Tööandja või muu hindamist tegev isik peaks hoolikalt tuvastama riski, mille eest kaitse ette nähakse ning seejärel valima välja selleks ülesandeks määratud vahendid. Kaitsevahendite toimimist tuleks kontrollida tootja andmestikust lähtudes, hindaja kinnitab, et kaitsevahendid on tööülesande jaoks piisavad. Seejärel peaks hindaja arvesse võtma praktilisi, isikukaitsevahendite kasutamisest johtuvaid kitsendusi, ning võiks piirata töötajapoolset kasutusaega ja määrata vahendite hoidmise, hooldamise ja kasutamise väljaõppe korra töötajatele.

5.3. Näiteks, kui silmade kaitseks lendavate osakeste eest tuleb kanda kaitseprille, peaks

hindaja esmalt olema veendunud, et riski ei saa mingil muul moel tööprotsessi korraldades vältida. Kui hindaja on seda kontrollinud, tuleks välja valida prillid, mis on piisavalt tugevad, et vastu seista osakeste löökidele. Seejärel tuleks kontrollida, kas prillid sobivad töötajatele ja kas neid saab kohandada prillide või kontaktläätsede kandmise mis tahes vajadustega. Ka muude võimalike kasutamisprobleemidega, kaasa arvatud prillide uduseksminek ja ebamugavustunne nende pikaajalisel kandmisel, tuleb arvestada. Lõpuks tuleb selgeks teha prillide hoidmine, puhastamine, hooldamine jne.

6. Kontrolliabinõude pingeritta seadmine Tööandjale on abiks, kui neile antakse nõu, missugused kriteeriumid mõjutavad kaitsemeetmete kasutuselevõtu pingerida; need on näiteks järgmised seigad:

• kui tuvastatud oht põhjustaks tõsise vigastuse või tervisekahjustuse (näiteks pikaajalise haiguse või pöördumatu tervisekahjustuse);

• isikute arv, keda oht võiks mõjustada;

• teadmised õnnetustest ja haigestumistest samalaadsetes töökohtades;

• teadmised õnnetustest või haigestumistest, mis johtuvad konkreetsetest tuvastatud ohtudest.

47

LISA 1B Samm-sammuline lähenemisviis üldriskide tuvastamiseks ja hindamiseks (lõik 3.4.) Tuleks läbi käia järgmised sammud:

1. koguge ajakohast infot;

2. tehke uuring – hinnake riskid, kontrollige järelevalveabinõusid ja vajadusel tehke täiendavaid ettepanekuid;

3. seadke prioriteedid;

4. kaaluge, kas riskihindamisse on vaja kaasata teisi pädevaid isikuid;

5. tehke üleskirjutusi;

6. informeerige kogu asjaomast personali;

7. seirake vastavust. Neid samme astudes on tähtis meeles pidada töötajate ja/või nende esindajate kaasamist - et nendega konsulteeritakse ja et nad saavad osaleda.

1. Koguge ajakohast infot Info on eluliselt tähtis iseäranis järgmiste valdkondade kohta:

• majandussektorile iseloomulikud tuntud ohud;

• vastavates standardites, reeglites ja määrustes nõutud kaitseabinõud;

• kaitseabinõud, mis on end tõestanud;

• riskihindamise asjakohased kriteeriumid (näiteks ohutuslaused etikettidel);

• töötajatepoolne oma esindajate või otseste ülemuste või tööandjate märgatud riskidest teavitamine.

48

2. Tehke uuring

Uuringu sisu Eesmärgiks on välja selgitada, kus ja seoses missuguse majandussektorile iseloomuliku tuntud tegevusega võivad ohud ilmsiks tulla. Tehke kindlaks, kus nad ilmnevad ja kas nõutavaid, soovitatavaid või muid mõistlikke praktilisi kaitseabinõusid on kõikjal kogu aeg rakendatud. Uuringu liik

(i) tegevuste või protsesside vaatlus;

(ii) töökoha inspekteerimine;

(iii) töökorralduse vaatlemine;

(iv) erilised ohud või riskid.

Uuringu korraldamine Uuringut võib korraldada ideaalolukorra ja tegeliku olukorra võrdluse kujul, kasutades:

• võimalike ohtudega seotud kontroll-loendeid ja kontrolliabinõude asjakohast vormi;

• teatud tegevusteks kasutatavate kaitseabinõudega seotud kontroll-loendeid;

• tegevusjuhendeid;

• keemiliste ainete ohutuskaarte, mis sisaldavad juhtnööre kontrolliabinõude kohta;

• standardeid, reegleid ja määrusi.

See võrdlusharjutus seoses majandussektorile iseloomulike kaitseabinõudega ei suuda hõlmata kõiki konkreetse töökoha või konkreetse tegevuse erijooni. Tuleb otsustada, kas mingid täiendavad kaitseabinõud on vajalikud.

3. Seadke riskid pingeritta Vajalike abinõude pakilisus tuleb kindlaks teha riski kiirhindamisega (vt lõik 5).

49

4. Kaaluge, kas teiste pädevate isikute kaasamine riskihindamisse on vajalik

Riskihindamise tegemisel ja vastavate meetmete üle otsustamisel peavad asjaomased isikud endi käest küsima, kas nende võimed ja teadmised on piisavad töötervishoiu- ja tööohutusolukorra õigeks hindamiseks. Kui neis liikmesriikides, kus tööandja on jäetud riskihindamist korraldama, tekivad riskihindamise tegijal mingid kahtlused, peaks tööandja kas astuma samme selleks, et hindaja omandaks vajalikud oskused, või appi tooma pädeva isiku.

5. Tehke üleskirjutusi Tähelepanu äratavad leiud tuleks kirja panna vastavasse protokolli, mis peab sisaldama kirjeldust sellest, kuidas teatud risk tuleb asjakohaste kaitseabinõude kasutamise kaudu kontrolli alla võtta. Protokolle saab kasutada kui alusmaterjali:

• asjaomaste isikute informeerimiseks;

• seireks, et hinnata, kas nõutavad meetmed on tarvitusele võetud;

• järelevalveasutustele esitatava tõendusmaterjali jaoks;

• mis tahes täiendavaks hindamiseks, kui olud on muutunud.

Protokoll peaks soovitatavalt sisaldama vähemalt järgmisi üksikasju:

• uuringu läbiviinud isiku nimi (ja vajadusel funktsioon), uuringu läbiviimise aeg;

• ettevõte, osakond;

• töökoht, tegevus;

• oht ja sellest põhjustatud risk;

• vajalikud kaitseabinõud (kui see on asjakohane, regulatsioon, millega abinõu on sätestatud);

• vajalike meetmete võtmise üksikasjad (näiteks vastutava isiku nimi, kuupäev);

• järgneva seirekorra üksikasjad (näiteks järgnevate inspekteerimiste kuupäevad, viitamine pädevatele isikutele).

50

6. Informeerige kõiki asjaomaseid isikuid

Ohu olemasolust ja igast võimalikust kahjustusest, mis võiks neid tabada, samuti nõutavatest kaitseabinõudest kahjustuste ärahoidmiseks tuleks informeerida kõiki asjaomaseid isikuid.

7. Seirake vastavust Töötervishoidu ja tööohutust tuleb toetada regulaarsete kontrollimistega, et tagada kaitseabinõude vastavus. Eelmise lõigu kaks viimast sammu on tegelikult pigem riskiohjamise kui riskihindamise protsessi eluliselt tähtsad koostisosad. Selle eest vastutab tööandja. Üksikasjalikum juhend tööpaiga, töövahendite ja ohtlike kemikaalide riskihindamise kohta tuuakse ära lisas 2B.

51

LISA 2B Riskide hindamine samm-sammulise lähenemisviisiga

1. Töökohtade hindamine Määratlus Töökohad hõlmavad mis tahes kohta ettevõtte territooriumil, millele töötajatel on töö käigus juurdepääs, sealhulgas juurdepääsu- ja väljapääsuvahendid. Miinimumnõuded Miinimumnõuded töökohtadele on sätestatud 30.novembri 1989 direktiivis 89/654/EMÜ. Hindamise juures tuleb arvesse võtta riigisiseseid eeskirju, mis omakorda peavad olema vähemalt võrdväärsed direktiivi 89/654/EMÜ sätetega. Täiendavate üksikasjade osas saab lisainfot direktiivi Lisadest I ja II.2 Töökohtade miinimumnõuded käsitlevad alljärgnevat:

• püsivus ja tugevus;

• elektriseadmed;

• evakuatsiooniteed ja -pääsud;

• tulekahju avastamine ja tuletõrjevahendid;

• ventilatsioon;

• ruumi temperatuur;

• valgustus;

• põrandad, seinad, laed ja katused;

• aknad ja katusaknad;

• uksed ja väravad;

• liiklusteed – ohtlikud alad;

• liikurtrepid ja liugteed; 2 Eestis reguleerib kõnesolevat valdkonda Vabariigi Valitsuse 21.detsembri 1999.a. määrus nr 402 „Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“. Tõlkija märkus.

52

• laadimisplatvormid;

• ruumi mõõtmed ja liikumisruum töötamiskohas;

• puhke- ja taastumisruumid;

• toad rasedatele naistele ja rinnaga toitvatele emadele;

• laatsaretid;

• esmaabitoad;

• puuetega inimeste töökohad;

• töökohad vabas õhus.

Hindamistoiming Hindamine tugineb reeglina töökohtade kohapealsel inspekteerimisel või, kui see ei ole võimalik (näiteks liikuv töötegevus), töötegevuse hindamisel (vt lõik 3.2.). Abivahendid Abivahendeid kasutatakse peamiselt kontroll-loendite kujul, mis on mõeldud hõlbustama tegeliku ja ideaalolukorra hindamist riigisiseste eeskirjade alusel. Samuti viide direktiivile 92/58/EMÜ ohutus- ja/või tervishoiumärkidega varustamise kohta tööl.

2. Töövahendi põhjustatud riskide hindamine Määratlus Töövahendid hõlmavad kõiki töö käigus kasutatavaid masinaid, aparaate, tööriistu või seadeldisi. Miinimumnõuded Mitmete töövahendite kohta (näiteks masinad) on olemas Euroopa Ühenduse direktiivid, mis määravad üksikasjalikult kindlaks miinimumnõuded, mida valmistaja peab järgima, enne kui vahendid jne ära müüakse. Sellised seadmed kannavad „CE“ märgistust nagu näeb ette Euroopa Nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 Euroopa Ühenduse kaubamärgi kohta.

53

Töövahendi tekitatud ohud Kui töövahend on paigaldatud ja töökohas kasutusele võetud, tuleb tervise- ja ohutusriske ikkagi hinnata. Vastuvõetamatud riskid võivad töövahendist tulenevalt või sellega seoses endiselt esineda, tingituna näiteks:

• töökoha laadist;

• töökorralduse viisist;

• seadmete kokkusobimatusest;

• mitme seadme koosmõjust (näiteks müra või soojus);

• miinimumnõuete erinevast tõlgendamisest;

• Euroopa standardite puudumisest. Üldohtude hindamine On vaja kontrollida:

• kas valmistaja juhtnöörid on piisavad ja neid järgitakse; kas kõik valmistaja mainitud ohutusseadised on alati kasutusel;

• kas seadmete ja töökoha ergonoomiline kujundus on kohandatud seda tööd tegeva inimesega;

• kas töötava inimese füüsiline ja psühholoogiline stress on vastuvõetav;

• kas seadmed rahuldavad selles kohas ja tingimustes, kus neid kasutatakse, endiselt valmistaja esitatud nõudeid;

• kas töökohale kohaldatavaid täiendavaid nõudeid täidetakse.

Hindamine Tavaliselt hõlmab hindamismenetlus kõiki aspekte üheskoos, so seadmeid, seotud tegevusi ja töötamiskohti, kasutatavaid ohtlikke kemikaale ja isikukaitsevahendeid. Abivahendid Neid võib leida:

• kasutusjuhenditest;

• kaitseabinõude kontroll-loenditest;

• asjakohastest kriteeriumidest või standarditest.

54

3. Kemikaalide kasutamisest põhjustatud terviseriskide hindamine

Määratlused „Kemikaal“ tähendab mis tahes keemilist elementi või ühendit iseseisvalt või seguna nii nagu seda esineb looduslikus olekus või mingi töötegevuse poolt tekitatuna, olenemata sellest, kas seda tekitatakse tahtlikult või tahtmatult ning kas see viiakse turule või mitte. Esinemine Kemikaale võib:

• kasutada või need on mõeldud kasutamiseks mingis protsessis;

• esineda tööprotsessis või nad võivad olla selle protsessi tulemus;

• sisaldada muuks otstarbeks mõeldud materjal (näiteks puhastus-, jahutus-, määrde- ja värvimaterjalid).

Tähelepanu tuleb pöörata kemikaalide tootmisele, ladustamisele, transpordile, proovide võtmisele, hävitamisele ja nendega ümberkäimisele, samuti nende töötlemisele. Tööandja kohustused Tööandja peab olema teadlik töökohal esinevatest kemikaalidest. See on paremini saavutatav registri pidamisega kõigi töökohal esinevate või kasutamisele kuuluvate ohtlike kemikaalide kohta. Kasulik on iga kemikaali ja preparaadi jaoks kirja panna riski- ja ohutuslaused, täites sellega direktiivide 67/548/EMÜ ja (muudetuna) 88/379/EMÜ seatud eesmärgid, kui need on kohaldatavad. Seda saaks teha tootja või tarnija ohutuskaartide abil. Vastav inventuur peab andma üksikasju:

• klassifitseerimis- ja identifitseerimissätetest;

• ohutuskaartidest (sh töötervishoiu ja tööohutuse andmestikud);

• kirjalikest juhenditest kasutamise või riski vähendamise kohta;

• võimalikust kokkupuutest muude kemikaalidega. Tööandja peab tegema kõigi töökohtade hindamise, kus esineb ohtlikke aineid.

55

On soovitatav, et võtmata arvesse ebaoluliseks peetavaid riske (kirjutusmasinatrüki korrektsioonivedeliku kasutamine hästi ventileeritavas ruumis), peaksid hindamistulemused olema kirjalikud ning sisaldama üksikasju:

• riskialtide töötajate arvust;

• kokkupuute laadist, tasemest, kestusest ja tüübist (vajadusel tehakse kindlaks mõõtmistega);

• kutseekspositsiooni piirnormidest;

• kõigist tegevustest, mis on seotud suurenenud riskiga;

• võimalikest mõjudest tervisele ja ohutusele;

• nõutavast sertifitseerimisest (kui üldse on vajalik);

• ohutuskaardil nõutavast infost, mida tarnija või importija on kohustatud andma (vastavalt direktiivi 88/379/EMÜ artiklile 10, kooskõlas direktiiviga 92/32/EMÜ).

Ohtlike kemikaalide identifitseerimine Tootja peaks varustama iga keemilise aine anuma etiketiga, et osutada selle ohtlikkusele. Tootja peaks selleks koostama ohutuskaardi. Kui tekib vähimgi kahtlus, peaks kasutaja nõudma tootja või tarnija käest kirjaliku info andmist. Kui kemikaalid viiakse töökohal üle teise anumasse, torujuhtmesse jne, tuleks ka need sisule osutamiseks varustada etiketiga.

4.Isikukaitsevahendite valik Isikukaitsevahendeid kasutatakse üksnes siis, kui töötajate ohutust ja tervist ei ole võimalik tagada tehniliste või organisatsiooniliste ühiskaitsevahenditega. Määratlus Isikukaitsevahendid on vahendid, mis on mõeldud töötaja poolt kasutamiseks kaitseks ohtude eest. Isikukaitsevahenditeks peetakse ka mis tahes muid erivahendeid, mida töötaja kasutab samal eesmärgil. Miinimumnõuded Töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuded seoses isikukaitsevahenditega on sätestatud direktiivis 89/656/EMÜ. 3 Nende riigisisese hindamise sätted peavad olema sellega vastavuses. 3 Eestis esitab sellekohased nõuded Vabariigi Valitsuse 11.jaanuari 2000.a. määrus nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“. Tõlkija märkus.

56

Isikukaitsevahendite hindamine Isikukaitsevahendite valik peab tuginema hindamisel, sh:

• tehakse kindlaks riskid, mida mingite muude vahenditega ei saa piisavalt vähendada;

• tehakse kindlaks isikukaitsevahendite omadused, millele need peavad vastama, et pakkuda nõutavat riskikaitset täiendavaid ohte tekitamata;

• hinnatakse, kas kasutatavad isikukaitsevahendid on nõutavate omadustega. Hindamis- ja valikutegevusega tuleks kaasata asjaomased töötajad või nende esindajad. Abivahendid

• Tegevuste, töökohtade, töövahendite ja ohtlike ainete riskihindamise tulemused;

• isikukaitsevahendite tootekirjeldus.