HapnikViia HangLoodusõpetus 5. klassile2013

1. Süüta küünal ja sulata see kausipõhja külge kinni.2. Vala kaussi vett, kuid ära küünalt ära uputa.3. Kata põlev küünal kummuli pööratud klaasiga.4. Jälgi tähelepanelikult klaasi all toimuvaid muutusi.

Katse

Video was not exported from SlideRocket

Selleks, et põlemine toimuda saaks, on vaja hapnikku. Küünal põleb seni, kuni klaasi all olevas õhus hapnik otsa saab.Tarvitatud hapniku asemele hakkab välisõhk klaasi serva vahelt vett juurde pressima. Seetõttu tõuseb veetase klaasi all kõrgemale kui väljaspool.

Miks aga tõmbus klaasi sisepind uduseks? Põlemisel eraldub valgust ja soojust ning õhku lisandub süsihappegaasi ja veeauru. Tavaliselt ei pane me süsihappegaasi ja veeauru eraldumist tähele, kuid katses küünlaga kogunes veeaur uduna klaasile.

Veeauru eraldumist võid näha ka siis, kui oled lõkkesse visanud tooreid puid või märga heina. Need sisaldavad vett rohkem kui kuiv põletusmaterjal ning lõkkest kerkib kõrge hele suitsusammas. Peamise osa sellest moodustab just veeaur, milles auruosakesed on veepiiskadeks liitunud ning on seetõttu silmaga nähtavad. Lõkkeasemelt võid pärast põlemist leida veidi tuhka.

Juhul kui hapnikku ei ole piisavalt, võib põlemisel tekkida ka mürgine vingugaas. Ahju kütmisel tuleb seetõttu hoolikalt jälgida, et õhku pääseks koldesse kogu põlemise vältel. Ära sule ahjusiibrit enne, kui tukid on täielikult kustunud!

Vingugaas põhjustab inimestel peavalu, väsimust, hingamistakistusi ja muid hädasid, sest organism ei saa piisavalt hapnikku. Suures koguses võib see olla eluohtlik.

Hapnikku vajavad nii taimed kui ka loomad, nende seas ka inimene. Seda saavad nad õhust hingamise käigus. Hapnikku on elusolenditel vaja toitainete lõhustamiseks, et neist vabaneks energia. Energiat kulub pidevalt organismi igaks elutegevuseks: liikumiseks, kasvamiseks, seedimiseks, südame tööks ja muuks.

Hingamisel tekib süsihappegaas ja vesi. Hingamine sarnaneb põlemisega.Üheks erinevuseks hingamise ja põlemise vahel on see, et hingamisel tavaliselt ei eraldu valgust. Ka soojus ei vabane hingamisel korraga, vaid järk-järgult.

Tavaliselt on meid ümbritsevas õhus hapnikku piisavalt, et vabalt hingata. Hapnikupuudus võib inimesel tekkida näiteks kõrgmäestikus, sest seal on õhk hõredam. Enne kõrgete mäetippude vallutamist viibivad alpinistid madalamates vahelaagrites, et organism harjuks hapniku väiksema hulgaga. Kõik inimesed ei suudagi sellistes tingimustes toimetulla ja võivad haigestuda. Neil tuleb kohe mägedest alla tulla.

Hapnikku jääb vähemaks ka näiteks suletud akendega klassiruumis, kui seal on palju inimesi. Hapniku vähesus ja liiga suur süsihappegaasi sisaldus õhus teevad õpilased uimaseks. Nii võib halvasti õhutatud klassis juhtuda, et ei saagi selgeks, milleks hapnikku tarvis läheb. Tehke vahetunnil aknad lahti!

Hapnikku vajavad veetaimed ja -loomad. Külmal talvel, kui järved ja jõed on kaua jäävangis, ohustab vee-elustikku suur hapnikupuudus. Et vältida veeloomade ja -taimede hukkumist, puuritakse jäässe auke.

Kasutatud materjal:http://www.avita.ee/pdf/loodus5.pdfPildid:SlideRocket lubab kasutada pilte Flickr.com keskkonnast.