Galaktikad. Universum

Rapla Täiskavanute Gümnaasium2006

Linnutee Galaktika on

tähtede kogum koos sinna juurdekuuluvate planeetide süsteemidega.

Meie kodugalaktika on Linnutee.

Avastati G. Galilei poolt

Linnutee Sellel joonisel on

kujutatud meie galaktika pealtvaates.

Nagu näha paiknevad tähed selles spiraalikujuliselt.

Magalhãesi Pilved Fernãdo Magalhães

märkas oma ümbermaailmareisil veel kaht Linnuteega sarnast tähtede kogumit, mis hilisemal uurimistel osutusid teisteks galaktikateks.

Andromeeda Udukogu

Meie lähim naabergalaktika on Andromeeda Udukogu.

Udukogud ja galaktikad

19. sajandi lõpuni peeti selliseid helenduvaid moodustisi udukogudeks.

Alles 20. sajandi alguses ülivõimsate peegelteleskoopide kasutuselevõtuga hakati neid “lahutama koostisosadeks” ja nimetama galaktikateks.

Galaktikate dünaamika

Galaktika sisemus on pidevas liikumises,

Tähesüsteemide liikumine võib olla nii kaootiline, kui ka kindla süsteemi järgi toimiv korrapärane liikumine.

Galaktikate dünaamikat on võimalik jälgida spektraalanalüüsi abil.

Galaktikate ruumijaotus Universumis ei

paikne galaktikad ühtlaselt kogu ulatuses, vaid esineb tihedamaid ja hõredamaid kohti.

Joonise servani on 500 miljonit valgusaastat.

Jaan Einasto

Galaktikate uurija. Akadeemik 20 sajandi 100

suurkuju hulgas.

“Apelsiinilõik” (1996) Antud kaardil on

kujutatud galaktikate paiknemist universumis.

7 autorit 12 434 galaktikat.

Mis on lõpmatus?

Lõpmatus on filosoofiline kategooria.

Lõpmatus on omadus, mis seisneb piiramatuses.

Lõpmatuks nimetatakse tavaliselt seda, millel pole ruumilist ega ajalist piiri.

l

Lõpmatus

Ainult matemaatikud oskavad lõpmatu paigutada reaalsele, lõplikule pinnale.

l

Kosmoloogiline printsiip Universum on oma kõigis punktides

keskmiselt ühesugune, sarnanedes meile nähtava Universumi osaga.

Universum on kõigil ajahetkedel olnud keskmiselt ühesugune, sarnane meie poolt käesoleval momendil nähtava Universumiga.

Tänapäevane formuleering pärineb Giordano Brunolt ("Lõpmatusest, Universumist ja maailmadest", 1584):

Kolm “vaala” millel põhineb tänapäevane kosmoloogia

Paisuv Universum

Universumi tekke järelhelendus

Varase Universumi koostis

Kaasaegne kosmoloogia

Paisuv Universum Ameerika astronoom Edwin Hubble tegi eelmise

sajandi 20-ndatel aastatel kindlaks galaktikate maailmas valitseva olulise seaduspära: mida suurem on kaugus kahe galaktika vahel, seda suurema kiirusega nad teineteisest eemalduvad

RHV Võrdetegurit H nimetatakse Hubble'i parameetriks (või konstandiks) ja see iseloomustab Universumi suhtelist paisumiskiirust.

Universumi tekke järelhelendus Kui galaktikad praegu eemalduvad üksteisest, siis pidid nad

kunagi varem olema nii tihedalt koos, et aine, millest koosnevad tähed, ja muu hajusaine moodustasid tiheda ülikuuma plasma.

Selline ürgaine oli soojuslikus tasakaalus kiirgusega, mis täitis varast Universumi.

Universumi paisudes nii aine kui ka kiirgus jahtusid. Kiirguse jahtumine tähendab tema lainepikkuse kasvamist.

Sellel hetkel, kui Universum jahtub nii palju, et kiirgus ei puutu enam ainega kokku, muutub aine kiirgusele läbipaistvaks. Toimub kiirguse eraldumine ainest ja hõre aine ei ole enam olulises vastasmõjus kiirgusega. Sellisesse kiirgusesse jääb jälg viimasest vastasmõjust ainega, kuigi ta jahtub edasi koos Universumi paisumisega.

See jälg kajastub nii kiirguse spektris kui ka tema temperatuuri ruumjaotuses

See on kosmiline taustakiirgus ja seostatav “Suure paugu” teooriaga.

Varase Universumi koostis Varases Universumis valitsenud tingimuste

tõttu said seal tekkida vaid mõned kergemad elemendid.

Lõviosa (osakaal massi järgi) sellest moodustavad vesinik (~75%) ja heelium (~25%).

Väga väikese osa moodustavad teised elemendid ja isotoobid (deuteerium)

Ürgkoostist kindlaks teha pole aga kerge ja seetõttu ei ole tulemused veel väga kindlad

Raskemad elemendid on tekkinud juba hiljem tähtedes tuumasünteesi käigus.

Universum kui ajamasin

Universum on kui ajamasdin, mida kaugemale vaatad, seda nooremaid objekte näed.

Suur Pauk Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,7

miljardit aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma.

Suure Paugu teooria kohaselt on universumi praegune seisund erinev tema kunagisest ja tulevasest seisundist.

Kunagi oli aine universumis nii kuum ja tihe, et valgus ei saanud kosmoses vabalt levida.

Juba 1940. aastatel esitati teoorial põhinev oletus, et see on tekitanud mikrolainetausta.

1960. aastatel see nähtus avastatigi, mis tõi kaasa Suure Pauguga konkureeriva statsionaarseisundi teooria populaarsuse järsu languse.

Tänan tähelepanu eest!

ametsma@ut.ee

anmet.rtg 2006