Euroopa geograafiline asend ja

pinnamood

Geograafia alused

Kaija Käärt

Euroopa ulatus:Läänest itta u. 5200 kmPõhjast lõunasse u. 3900 km

Euroopa pindala: 10,5 mln km2

Rahvaarv: 733 milj, 11 % maailma ravastikust

Euroopa on maailmajagu ja looduslik-kultuuriline regioon, mis hõlmab Euraasia mandri poolsaaretaolise lääneosa.

Loodusgeograafilist Euroopat piiravad põhjast Põhja-Jäämere ääremered, läänest ja lõunast Atlandi ookean ning selle osad. Euroopa ja Aasia piir on tinglik ja üheselt määratlemata. Idas moodustavad piiri Uurali mäed (kas idajalam või veelahe), edasi lõuna poole kas Uurali või Jembi (Žemi) jõgi Kaspia mereni ning kas Kuma-Manõtši nõgu Aasovi mereni või Suur-Kaukasuse Peaahelik.

Euroopa äärmuspunktideks on:

Mandriosa põhjapoolseimaks punktiks on Nordkinni neemSkandinaavia poolsaare põhjatipus Norras. Põhjapoolseim maismaapunkt asub Venemaal Franz Josephi maa saarestiku Rudolfi saarel Fligely neemel.

Mandriosa lõunapoolseim punkt paikneb Hispaanias Ibeeria poolsaare lõunatipus Marroqui neemel. Lõunapoolseim punkt asub aga Kreekas Kreeta saarest lõunas Gavdose saare rannikul.

Kõige kaugemale läände ulatub Euroopa Portugalis Roca neemel. Assoori saarestiku Florese saar, asub aga veel 1700 km lääne pool.

Kõige idapoolseim punkt paikneb Novaja Zemljal (Flissingski neem). Mandriosas Komi Vabariigi idaosas/Uurali mäestik/Bajdarata jõe suue.

Sügavale maismaasse lõikuvate merede (Vahemeri, Läänemeri) ja lahtede tõttu on Euroopa rannajoon väga liigendatud, poolsaared (Skandinaavia, Pürenee, Balkan) ja saared (Briti saared, Island, Novaja Zemlja, Franz Josephi maa, Teravmäed) hõlmavad kolmandiku Euroopa pindalast.

Meresid ühendavad arvukad väinad: Skagerrak, Kattegat, La Manche, Gibraltar, Bosporus, Dardanelli ja Kertši väin.

Suurimateks maismaasse lõikunud lahtedeks on Botnia ja Biskaia.

Kliimavöötmed

Euroopa taimkattevööndid

Euroopa on keskmiselt kõrguselt (300 m) kõige madalam maailmajagu. Pinnamoes domineerivad lavamaad, madalikud ning madalad mäestikud (alla 2000 m). Idaosas laiub ulatuslik Ida-Euroopa lauskmaa (4 milj km2). See on tekkinud vanima geoloogilise struktuuri, Ida-Euroopa kraatoni kohale. Ida-Euroopa lauskmaa läänepoolseks jätkuks on Saksa-Poola madalik, mis hõlmab nimetatud maade põhjaosad, Jüüti pls ning enamik Taani saari.Fennoskandia ja Ukraina kilp on osa Ida-Euroopa kraatonist. Siin paljanduvad graniidid, gneissid jt kristalsed kivimid otse maapinnal.

Skandinaavia mäestik on tekkinud vanaaegkonna alguses kaledoonia kurrutuse tulemusena (liitus Ida-Euroopa platvormiga). Moodustus 420 milj aastat tagasi, olles üks vanimaid mäestike Maal.Vanaaegkonna lõpus hertsüünia kurrutusperioodil muutus maismaaks suurem osa praegusest Lääne-Euroopast. Praegu moodustavad need suure osa Kesk-Euroopat hõlmavaid vanu kulunud keskmäestikke (Tšehhi e Böömi massiiv, Reini Kiltkivimäestik, Prantsuse Keskmassiiv, Sudeedid). Hertsüünia kurrutusperioodil tekkis suurem osa Briti saarte tasandikest.Maakoore rebenemine (kontinentaalne rift) Reini jõe oru kohal lõhestas vanad tasandikeks kulunud mäestikud mitmeks osaks ning kergitas pangasmäestikeks (Vogeesid, Schwartzwald, Ardennid, Eifel).

Laamade liikumine viimase

150 milj. aasta vältel

Lõuna-Euroopa pinnamoe kujunemine algas keskaegkonna lõpul. Seda nimetatakse Alpi kurrutuseks ning selle põhjustas Aafrika laama ja tema üksikute plokkide sukeldumine Euraasia laama alla. Laamade põrkumisel on tekkinud Euroopa kõrged noored kurdmäestikud. Tekkis kurdmägede vööde: Euroopa kõrgeim mäestik Alpid

(kõrgeim tipp Mont Blanc, 4808 m), Karpaadid, Püreneed, Andaluusia,

Apenniinid, Dinaarid ja Stara planina

(Balkani mäed).

Mägede vahel asuvad tektoonilised nõod, millest osa on tänapäevaks täitunud setetega ning maismaaks muutunud (Alpide ja Apenniinide vahel olev Lombardia ehk Po madalik, Karpaatides olev Kesk-Doonau madalik ja Lõuna-Karpaatide ja Stara planina vahel olev Alam-Doonau madalik). Islandil ja Lõuna-Euroopas on tegevvulkaane ning esineb maavärinaid.

Euroopa regioonid ÜRO liigituse järgi: Põhja-Euroopa, Lääne-Euroopa, Ida-Euroopa, Lõuna-Euroopa

Eesti jääb vahemikku 57°30´ ja 59°40´ põhjalaiust ning 21°45´ja

28°15´ idapikkust.

Eesti asub Euraasia mandri loodeosas ja Euroopa maailmajao põhjaosas, Läänemere idarannikul.

Kahest küljest ümbritsevad teda Läänemere osad: põhjast Soome laht, läänest ja edelast Väinameri ja Riia laht.

Eesti moodustab poolsaare Soome ja Riia lahe vahel, millele lisandub Lääne- ja Põhja-Eesti saarestik ning rohkesti üksikuid saari rannikumeres (u. 1520, nendest 20 asustatud).

Geograafiliste vööndite järgi kuulub Eesti põhjapoolse parasvööndi Läänemere vahetu ja Atlandi ookeani kaudse mõju all olevasse ossa.

Eesti loodusgeograafiline asend

• Eesti äärmuspunktideks on:

- Põhjapoolseimaks kohaks Eestis on Vaindloo saar - 59º 49´ pl. Mandri põhjapoolseim punktiks on Purekkari neem Pärispea poolsaare tipus 59º 40´

- Lõunapoolseim koht Eestis on Mõniste vallas, Karisöödi külas, Naha talus 57º 30 ´pl.

- Eesti territooriumi läänepoolseimaks paigaks on Nootamaa laid Lääne-Saaremaal Vilsandi saarestikus 21º 46´ip . Mandri osas aga Ramsi neem Noarootsi pls. 23º 24´ ip.

- Kõige idapoolseim koht on aga Narva linn 28º 13´ ip.

Keskmiseks pikkuskraadiks loetakse 25º ip., mis läbib Eestit veidi ida pool Tallinna. Lääne-Euroopas on samal laiusel Kesk-Rootsi ja Lõuna-Norra. Lääne poolkeral Labradori pls. ja Hudsoni lahe rannik.

Eesti territooriumi antipood Maa vastasküljel paikneb Vaikse ookeani lõunaosas, Uus-Meremaast u. 2500 km kagus.

Ramsi neem

Adavere kivi – mandri Eesti

geograafiline keskpunkt

Geograafilisest laiusest oleneb:

Päikeselt saadav valgus- ja soojusenergia hulk aastas ning öö ja päeva pikkuse muutumine.

Geograafiline laius omakorda määrab aastaaegade

kujunemise.

Kuna Eesti asub võrdlemisi kaugel põhjas e. suurtel laiuskraadidel, on meil välja kujunenud neli oluliselt erinevat aastaaega. Suvel on päeva pikkus maksimaalselt 18 tundi, talvel on lühima päeva pikkus ainult 6 tundi, kevadel ja sügisel on öö ja päev enamvähem ühepikkused.

Astronoomiliselt valged ööd algavad 25. aprillil ning lõppevad 18. augustil.

Suvine pööripäev

„Aastaajad maailma eri paigus“/“geography seasons“

Talvine pööripäev

Eesti mõõtmed

• Eesti läbimõõt läänest itta on 350 ja põhjast lõunasse 240 km. Suurimaks ulatuseks on 391 km, mis kulgeb Narvast Sõrve

sääreni.

• Eesti pindala on 45 227 km2, millest ligi 5% moodustavad järved ning 9,2 % meresaared.

• Eesti üldkese asub Viljandimaal Paenasti külas.

• Pindalalt ei kuulu Eesti kõige väiksemate riikide hulka (192 riigist 130.) Maailmas on temast mitukümmend veelgi väiksemat riiki, nagu nt: Belgia, Holland, Andorra, Taani, Šveits jt.

• 2016. a. 1. jaanuari andmetel elab Eestis 1 311 800 inimest ning rahvastikutihedus oli 31 inimest 1 km2 kohta.

• Kui mõõta riigi suurust rahvaarvuga, siis võib Eestit pidada väga väikeseks riigiks (192 riigist 144.). Maailmas on palju linnu, mille elanike arv on tunduvalt suurem kui Eesti elanikkond kokku. Nt: London -7,5 milj., Moskva – 10,4 milj., Tokyo – 12,6 milj.

Eesti geograafilist asendit määratles:

J.G.Granö – Eesti vabariik asub seal, kus Lääne-Euroopa

puutub kokku Ida-Euroopaga ja Põhja-Euroopa Kesk-Euroopaga.

Michael Haltenberger – Baltikumil on vahepealne asend Põhja-

ja Kesk-Euroopa vahel. Eesti ja Läti paigutab Põhja-Euroopasse,

Leedu ja Poola Kesk-Euroopasse.

E. Kant võrdles Balti riikide geopoliitilist ja geoökonoomilist

asendit Venemaa suhtes. Uurib Eesti kuulumist Baltoskandiasse.

Toetub rootslase Sten De Geeri tööle.

Majandusgeograafiline asend

• Majandusgeograafilisest aspektist iseloomustatakse riigi asendit peamiste majandusliku suhtlemise suundade, liiklusteede (transiitteede), suuremate majanduskeskuste, turgude, energiaallikate jne. suhtes. Erinevate riikide puhul on need näitajad erineva tähtsusega. Hea majandusgeograafilise asendiga riigid on eelistatud olukorras transpordi, turgude jne. suhtes. Majandusgeograafiline asend võib aja jooksul muutuda. Näiteks mõni aeg tagasi orienteerus Eesti majandus Venemaa turgudele, nüüd peamiselt Lääne-Euroopa turgudele.

• Paiknemine Läänemere ääres tähendab majandusgeograafilisest aspektist seda, et Eestil on võimalus meritsi suhelda paljude riikidega, eelkõige muidugi Läänemeremaadega. Läbi Eesti, Läti, Soome ning Venemaa enda sadamate toimub toorainerikka Venemaa kaubavahetus muu maailmaga. Teised siinsed riigid on meie konkurendid võistluses tulusa Vene transiidi pärast.

Eesti piirid• Mereäärse riigina on Eestil nii maismaa- kui merepiir.

Eesti maismaapiir on 682 km pikkune. Tegelikult kulgeb sellestki ligi pool mööda jõgesid ja järvi. Eesti maismaanaabriteks on Venemaa ja Läti. Piiri kujunemine nende riikidega on toimunud läbi pika ajaloo.

• Merepiiri on Eestil põhjanaabri Soomega (lühim vahemaa on u 60 km) ning läänenaabri Rootsiga (Saaremaalt Gotlandi saareni on u 150 km).

• Mandriosa rannajoone pikkuseks on (Narva- Jõesuust Iklani) 1242 km kuid koos saartega on rannajoon 3794 km.

• Eesti saarerikkaim piirkond on Lääne-Eesti saarestik, milles on loetletud 355 saart (pindalaga 1 ha). Suurimateks saarteks on Saaremaa (2671 km2) ja Hiiumaa (989 km2).

• Iga mereäärne riik tohib kuni 12 meremiili (1 meremiil=1852 m) laiuse rannikumere riba kuulutada oma territoriaalveteks ja kuni 200 meremiili laiuse riba - majandusvööndiks. Eesti territoriaalmere piiri pikkuseks on 769 km (sellest pikim Lätiga –312 km) ning territoriaalmeri hõlmab 24 000 km2 ala.

Eesti idapiir ei ole etniline – Venemaaga kokku lepitud Tartu rahuga (2. veebruar 1920). Eesti-Vene piir koosneb sirglõikudestega sõltu pinnamoest.

Eesti-Läti piir langeb kokku etnilise piiriga, sõltudes samal ajal kaeestlaste ja lätlaste talude piiridest. Eesti-Läti piir pandi paika1920-1923.

Eesti pole ühelgi ajajärgul oma ajalooliselt kujunenud maa-ala püüdnud laiendada.

Piire on käsitletud kui etnilise genotsiidi ruumilise väljenduseja geopoliitilise asendi küsimusi.

Eesti haldusjaotus

Halduse järgi on Eesti jagatud 15 maakonnaks. Juhivad

maavanemad.

Maakonnad jagunevad valdadeks ja linnadeks.

Moodustavad omavalitsusliku tasandi. 2015. a. seisuga on

Eestis 183 valda ja 30 linna ning 17 linna on vallasisesed.

Osalise omavalitsusega üksused on ka 8 Tallinna

halduslinnaosa.

Haldusjaotus muutunud – 13. saj. 8 suurt (Revala,

Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Läänemaa,

Sakala ja Ugandi) ja 6 väikest maakonda. Enne II

Maailmasõda oli 11 maakonda, tänapäevane pärit 1960. a.

EESTI RELJEEFEHK PINNAMOOD

Eesti pinnamood

Eesti paiknemine Ida-Euroopa lauskmaal

määrab tema pinnamoe põhijooned. Eestile on

omane kõrgustike ja lavamaade vaheldumine

madalike, nõgude ja orunditega ning suur osa

territooriumist jääb kõrgusvahemikku 50-100

m. Üldjoontes on Eesti pinnamood tasane ja

väikeste kõrgusvahedega.

PINNAMOE ÜLDISELOOMUSTUS

Pinnamood on maakoore pealispinna kuju ja koosneb väga mitmesugustest, aja jooksul muutunud (-vatest) pinnavormidest.

Pinnavormid ise erinevad üksteisest kõrgussuhetelt, väliskujult, siseehituselt ja tekkelt.

Pinnavormid võivad olla kujunenud kosmogeensete, geogeensete, biogeensete ja antropogeensete tegurite toimel.

Eesti pinnamood on tasane ja väikeste kõrgusvahedega, keskmine absoluutkõrgus on u. 50 m.

Ida-Euroopa lavamaa ühe osana on Eestile omane kõrgustike (15%) ja lavamaade (37%) vaheldumine madalike (46%), nõgude ja orgudega (2%).

PINNAMOE KUJUNEMINE

Kolm tähtsamat etappi:

1. Devon 350 milj. aastat tagasi – Kvaternaar;

2. Mandriliustike kulutav tegevus – PLEISTOTSEEN;

Eesti ala reljeefi peamine vormimine toimus 11 000-13 000 aastat tagasi.

Madal-Eesti oli pikka aega kaetud veega, kuhjusid merelised setted.

Kõrg-Eesti arenes edasi maismaana.

3. Jääajajärgne periood – HOLOTSEEN (kokkuleppeliselt 10 000 aastat tagasi).

Madal-Eesti

Madal-Eesti

Kõrg-Eesti

Madal-Eesti

• Võtab enda alla madalamad rannikualad – Põhja- ja Lääne-

Eesti madalikud ning suured sisemised nõod – Peipsi ja

Võrtsjärve nõod.

• Madal-Eesti maastikuprovintsina vaadeldakse seda osa Eestist

(~60 %), mis oli viimase mandrijäätumise lõpul ja vahetult

selle järel pika aja jooksul veekogude (jääpaisjärvede või

mere) all. Järelikult kuuluvad siia suured mandrisisesed nõod

ning merevete poolt üleujutatud rannikualad. Merepõhi mõjus

maastikele kulutavalt ja tasandavalt (esineb aluspõhja kivimite

paljandumist nt. paealadel), samas settisid seal ka veekogude

peened setted. Need samad setted (liivad, savid) on

põhjustanud Madal-Eesti halva veeläbilaskvuse, mistõttu on

siin palju soid ja liigniiskeid alasid.

Kõrg-Eesti

• Võtab enda alla kõrgustikud – Pandivere, Haanja, Otepää, Karula ja Sakala. Samuti ka Vooremaa ja Kesk- ja Kagu-Eesti tasandikud.

• Kõrg-Eesti maastikuprovintsina tuntakse seda osa Eesti territooriumist (~40 %), mis pärast viimast mandrijäätumist ei ole olnud püsivalt veekogude all (hilisjääajal katsid jääpaisjärved vaid ajutiselt madalamaid piirkondi). Sellise piirkonna moodustavad ennekõike kõrgustikud ja keskmise kõrgusega tasandikud. Kõrg- Eesti maastikud on seega saanud areneda kauem ja on ühtlasi ka vanemad. Kõrg-Eesti kõrgustikejärvedest ja allikatest saavad enamasti alguse suuremad jõed, samal ajal kui Madal-Eesti paljud jõed lähtuvad soodest. Tänu suurematele kõrgusevahedele on seal head drenaažiolud, muld on viljakam ning paremad metsakasvu tingimused.

Nendel kahel maastikuprovintsil on olnud erinev

paleogeograafiline areng ning sellest tulenevalt erinevad

nüüdisaja maastikulised tunnused.Võrreldavad näitajad Kõrg-Eesti Madal-Eesti

Absoluutne kõrgus üle 60 m alla 60 m

Reljeefitüübidmoreentasandik, moreenküngastik,

mõhnastik, voorestikjääjärvetasandik, abradeeritud tasandik,

meretasandik, sootasandik

Niiskusrežiim parasniisked ajutiselt ja alaliselt liigniisked

Mulladleostunud, leetjad, erodeeritud,

deluviaal, gleistunudglei- ja gleistunud, kamar-

karbonaat, soo- ja rannamullad

Metsa kasvukohatüübidpalumetsad, laanemetsad,

nõmme- ja salumetsad

sooviku-, palu-, rohusoo-,

nõmme- ja loometsad

Looduslikud rohumaad pärisaru- ja palurohumaadsoostunud, ranna- ja loo

rohumaad

Sood madalsood madalsood ja rabad

Haritavate maade

kuivendusalla 30 % üle 60 %

Domineerivad geo-

morfoloogilised

protsessid

erosioon, karstumine

(Pandivere)soostumine, üleujutused, deflatsioon,

mere geoloogiline tegevus

PINNAVORMIDE LIIGITAMINE

Pinnavorme liigitatakse mitmeti.

Suuruse järgi:

• Kääbus- e. nanovormid (mm ja cm mõõdetavad);

• Väga väikesed e. pisivormid (suhteline kõrgus/sügavus 2 m);

• Väikesed e. väikevormid (2-10 m);

• Keskmised e. keskvormid (10-25 m);

• Väga suured e. hiidvormid (üle 50 m).

Eestis on reljeefi suurvormideks kõrgustikud, madalad tasandikud e. madalikud, lavamaad ja lainjad tasandikud, suured orundid, Põhja-Eesti paekallas e. klint ja Lääne-Eesti klint lääneosa.

Eesti pinnamoe suurvormid on kõrgustikud, lavamaad, lainjad tasandikud, madalikud, suured orundid, Põhja-Eesti paekallas ning Lääne-Eesti paekallas. Pinnamoe suurvormidest lähtub ka Eesti maastikurajoonide tüpoloogiline liigitus ja maastikurajoonideks jaotamine.

KÕRGUSTIKUD

… on ulatuslikum, ümbrusest kõrgem lauskmaa osa, kus leidub mitmeid kõrgendikke, nõgusid, orge jt. väiksemaid pinnavorme.

Kõrgustike jalamipiir paikneb Eestis 75-100 m kõrgusvahemikus.

Eesti kõrgustikud on erineva suuruse, kuju, pinnamoe ja tekke- ning arengulooga. Pinnamoelt eristatakse:

• Lamedaid lausikkõrgustikke (Pandivere);

• Ürgorgudega liigestatud lavakõrgustikke (Sakala);

• Künklikke kõrgustikke (Haanja, Otepää, Karula).

Tekkelt on Pandivere ja Sakala jäälahkmeala kulutuskõrgustikud, Haanja ja Otepää liustikukeelte vahel kujunenud kuhjelised saarkõrgustikud ning Karula mandrijää serva esine kuhjekõrgustik.

Kulutuskõrgendikud – välimus sõltub aluspõhja kujust, kus kõrgemas punktid asuvad aluspinna kõrgemates kohtades. Väliskujult on tasased lavajad kõrgustikud.

Kuhjelised kõrgustikud – väliskuju ei sõltu aluspõhja reljeefist. Iseloomulik künklik reljeef, paksud setted, suured kõrgused ning selged nõlvad.

Eestis on veel mitmeid vähemulatuslikke kõrgeimaid piirkondi, mida nimetatakse kõrgendikeks:

Ida-Virumaa keskosas paiknev Jõhvi kõrgustik (81 m);

Lääne-Saarema kõrgustik (54 m);

Vooremaa e. Saadjärve voorestik (144 m)

Pandivere kõrgustik (3200 km2)

• Laugete nõlvadega hiiglaslik kühm, mille jalam asub 75-80 m kõrgusel. Enamasti katab lubjakivimitest aluspõhja vaid 2-5 m paksune koreserohke moreen (pinnakate).

• Pinnamoes valdab nõrgalt lainjas moreentasandik, millelt kõrgub oosiahelikke (Porkuni - Neeruti, Koeravere – Rakvere), mõhnastikke(Uku, Pikasaare) ja lõunaosas ka keerukama tekkelooga kõrgendikke, kus asub ka kõrgustiku kõrgeim pinnavorm – Emumägi (suht. kõrgus 79 m ja absol. 166 m).

• Põhja pool asuvad ka Kellavere (156 m) ja Ebavere (146 m) mägi ning kõrgustiku keskosas esineb Porkuni – Vao ürgorg.

• Iseloomulik on karstumine, mida põhjustavad lõhelised lubjakivid maapinnal. Seetõttu pole kõrgustiku keskosas (1050 km2) jõgesid. Jalamil aga esineb rohkesti allikaid, andes alguse jõgedele (Põltsamaa, Pärnu) ja põhjustades soostumist.

Pandivere on oma põhikujult suur neerjas kõrgendik,

mille pinnamood on suhteliselt tasane. Kõrgeim punkt Emumägi asub kõrgustiku lõunanõlval.

Üks paljudest Pandivere edelanõlval olevatest

allikatest - Varangu

Pandivere kõrgustiku pinnamood. 1 – loopealsed (alvarid); 2 –moreenitasandikud; 3 – jääjärvetasandikud; 4 – fluvioglatsiaalsed deltad ja sandurdeltad; 5 – künklik reljeef; 6 – lainjas-künklik reljeef; 7 – mõhnad ja mõhnastikud; 8 – orud; 9 – oosid; 10 –voored; 11 – jalamijoon

Sakala kõrgustik (2250 km2)

• Kolmnurkse kujuga Sakala kõrgustik on Pandiverest madalam ja palju vaheldusrikkama pinnamoega – lainjad tasandikud ja küngastikud vahelduvad sügavate, juba enne mandrijäätumist tekkinud orgude, nn. ürgorgudega, mis jaotavad Sakala kõrgustiku üksikuteks osadeks. Suurimad ürgorud on Tänassilma – Viljandi -Raudna, Ärma, Halliste.

• Kõrgustiku jalam asub umbes 65 m kõrgusel ning keskmiseks kõrguseks on 80 m.

• Pinnamoes domineerivad devoni liivakividesse ulatuvatest ürgorgudest liigestatud lainjad ja väikevoortega moreentasandikud. Oosid paiknevad tihti ürgorgudes.

• Künkliku reljeefiga lõunaossa jäävad ka kõrgustiku kõrgemad osad– Härjassaare (147 m), Rutu (145 m) ja Kärstna (136 m) mäed. Kõrgustiku põhjaosas on suurimaks kõrguseks Sürgavere (128 m).

Viljandi ürgorg on lammorg, mis moodustab osa

Sakala kõrgustikku kaheks jagavast Tänassilma -Viljandi - Raudna orust.

Sakala kõrgustiku pinnamood. 1 – lainjad moreenitasandikud; 2 – künklik moreenreljeef; 3 –otsamoreenid; 4 – mõhnastikud; 5 – oosid; 6 –fluvioglatsiaalsed tasandikud (deltad, sandurdeltad ja sandurid); 7 – ürgorud; 8 – jääjärvede kulutus- ja kuhjetasandikud; 9 – voored ja voorjad künnised; 10 –luitestikud; 11 – sootasandikud; 12 – Kõrg- ja Madal-Eesti ligikaudne piir; 13 – jalamijoon

Haanja kõrgustik (2500 km2)

• Eesti suurimate absol. ja suht. kõrgustega reljeefi suurvorm, jätkub Lätis Alūksne kõrgustikuna. Kõrgustik kaetud paksu pinnakatte kihiga >150 m.

• Kõrgustiku keskmiseks kõrguseks on 200 m. Kõrgustiku keskosa moodustab tõelise “mägismaa”, kus esinevad ka suurimad kõrgused Suur Munamägi (318 m) ning Vällamägi (304 m). Peale keskosa leidub kõrgemale kerkivaid küngastikke veel ka kõrgustiku põhja-ja idaosas – Meremäel, Luhamaal.

• Pinnamoes on ülekaalus irdjääs kujunenud suur- ja keskkünklik reljeef. Künkad paiknevad kõrgustiku keskosa suhtes kontsentriliste vöönditena. Sealt lähtuvad jää sulamisvee äravooluorud nagu Kütiorg, Pärlijõe, Rõuge ja Piusa org.

• Küngastevahelistes nõgudes on u. 170 järve ja väikesed sood.

Lõuna-Eesti kõrgustikud on üks osa nii Kesk- kui Lõuna-Eestit hõlmavast Kõrg-Eestist, mis on olnud ajalooliselt Eesti olulisim põllumajanduspiirkond. Siinsetele aladele on iseloomulik juba muinasajast pärinev hajaasustus: metsade ja põldude vahel paiknevad üksikud talud katavad kogu piirkonda ühtlase võrgustikuna.

Vällamägi

Haanja kõrgustiku pinnamood. I – jääsulamisveesetteist ja neid katvast moreenist koosnevate kõrgendike (moreenkattega mõhnade) reljeef (a – suurkünniselis-künklik; b- keskkünniselis-künklik, c –väikekünniselis-künklik); II – jääsulamisvee setteist koosnevate küngaste (fluvio- ja limnoglatsiaalsete mõhnade) reljeef (a –keskkünklik, b – väikekünklik); III – väikekünklik moreenreljeef; IV – liustikujõesetteist koosnevale künniste ja seljakute (ooside ja oosmõhnade reljeef); V - lainjad moreenitasandikud; VI – jääjärvede kulutus-kuhjetasandikud; VII – sanduritasandikud; VIII –sootasandikud; IX – jääsulamisvee äravooluorud; X – järved; XI jalamijoon

Otepää kõrgustik (1180 km2)

• Kõrgustikku ümbritseb 100 m kõrgusjoon ning kõrgustikus endas jäävad keskmised kõrgused 127 m piiresse. Kõrgustikku katvate kvaternaari setete paksus ulatub 50 m-200 m (mattunud orgudes).

• Kõrgustiku pindalalt suuremat idaosa lahutab lääneosast Pühajärve nõgu, kus paikneb ka samanimeline järv. Kõrgustiku kõrgeimad künkad jäävad lääneossa - Kuutse (217 m) ja Meegaste (214 m) mägi.

• Umbes poole kõrgustiku pinnamoest hõlmavad moreenkünkad ja moreenkattega mõhnad ning ligi 20 % fluvio- ja limnomõhnastikud. Kõrgustiku servaalasid läbivad sügavad, sageli järvede rohked Kooraste, Voki – Truuta ja Urvaste ürgorud. Üldse on kõrgustikul kokku u. 130 järve. Kagu suunas laskub kõrgustikult Pühajõe ja põhja suunas Elva ürgorg samanimeliste jõgedega.

Vaade Väike-Munamäelt

Pühajärve nõgu ja järv

Otepää kõrgustiku pinnamood. I – moreenist ja jääsulamisveesetteist koosnevate keeruka ehitusega kõrgendike (nn pealeasetatud mõhnade) reljeef (a –suurkünniselis-künklik, b – suur- ja kesk-künniselis-künklik); II – moreenkõrgendike ja jääsulamisveesetteist ja neid katvast moreenist koosnevate kõrgendike (moreenkattega mõhnade) reljeef (a – kesk- ja väikekünniselis-künklik, b – väikekünklik); III jääsulamisveesetteist koosnevate kõrgendike (fluvio- ja limnoglatsiaalsete mõhnade) reljeef (a – kesk- jaa väikekünniselis-künklik, b – väikekünklik); IV –moreentasandikud ja jääjärvede kulutustasandikud; V –sanduritasandikud ja jääjärvede kuhjetasandikud; VI –ürgorud; VII – jõed ja järved; VIII – jalamijoon

Karula kõrgustik (300 km2)

• Otepääga geneetiliselt seotud kõrgustiku suhtelised kõrgused jäävad 55-137 m vahemikku.

• Ta kujutab endast 5-8 km laiust kirde-edelasuunalist küngastevööndit, mis on tekkinud jääliustiku servaalale. Ainuke kõrgustik, millel puudub aluspõhjaline tuumik. Pinnakatte keskmine paksus sellel kõrgustikul on 20-60 m.

• Otepää kõrgustikust lahutab teda Urvaste ürgorg. Kuna Karula kõrgustikul esineb palju kuplilaadseid pinnavorme, siis nim. seda ka Karula kuplistikuks. Kõrgustiku põhjapoolsemas kuplistikus paikneb ka suurim küngas – Tornimägi (137 m). Suuri orge sellel kõrgustikul pole ning suurimad järved (Ähijärv ja Aheru) asuvad lääneosas.

Ähijärve

Karula kuplistik

Karula kõrgustiku pinnamood: I – moreenkattega keskmiste ja suurte küngaste (kuplite) reljeef; Ia –moreenkattega väikeste ja keskmiste küngaste (kuplite) reljeef; II – moreenkattega keskmiste ja suurte küngaste (kinkude ja vaarade) ning künniste reljeef; IIa –moreenkattega väikeste ja keskmiste küngaste (kühmude, kinkude) ning künniste reljeef; III –liustikukeele ja suurte jääpangaste sulamisveed; IV –mõhnastike väikeste ja keskmiste küngaste (kühmude, kinkude) ning künniste reljeef; IVa – oosmõhnastike väikeste ja keskmiste künniste ning seljakute reljeef; V –põikkünnised; VI – jalamijoon

Saadjärve voorestik e. vooremaa

• Vooremaa jalam asub 40-50 m kõrgusel merepinnast. Kõrgemas põhjaosas paikneb ka Vooremaa kõrgeim küngas –Laiuse mägi 144 m.

• Iseloomulikuks pinnavormideks on voored ja nende vahele jäävad piklikud nõod. Vooremaa idaserval ja lõunaosas mitmekesistavad pinnamoodi moreenkünkad ja mõhnad.

• Suuremad mõhnastikud jäävad aga Vooremaa ja Kagu-Eesti lavamaa siirdealale.

Vaade Laiuse mäelt

Tüüpiline Vooremaa

LAVAMAAD EHK PLATOOD

… on ümbrusest kõrgemad tasandikud, mida enamasti ääristab astang.

Eesti alal eristatakse 3 erinevat lavamaad:

• Harju lavamaa

• Viru lavamaa

• Ugandi ehk Kagu-Eesti lavamaa

Lavamaa reljeef on enamasti tasane, kuid mõnikord lõikavad teda sügavad vooluveetekkelised orud, sest platoodel voolavate jõgede erosioonibaas on madalal. Tasandikust eristab platood enamasti suurem absoluutne kõrgus ning mõnevõrra liigestatum reljeef. Sageli ongi platoo ja tasandiku ainus vahe selles, et üks on kõrgemal kui teine. Platood võivad tekkida väga erinevate geoloogiliste protsesside tagajärjel, mistõttu ei peeta platoost rääkides silmas selle geneesi, vaid ainult pinnamoodi.

Harju ja Viru e. Põhja-Eesti lavamaaLavamaa piirneb põhjas Põhja-Eesti paekaldaga ehk Balti klindiga

ning lõunas Lääne-Eesti madaliku ning Kesk-Eesti ja Võrtsjärve nõoga. Mõlemad lavamaad on 30-70 m kõrgused lubjakivi platood, mille enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud.

Pinnamoes esineb rohkesti karstunud paetasandikke, merelainetest abradeeritud moreentasandikke ja rannavorme. Pinnamoodi liigestavad orud, kaljuvoored, oosid, madalad rannavallid jt. Pinnakatte paksus ulatub 5-20 m ning suureneb lõunapoole.

Harju lavamaast laiaulatuslikke alasid (47%) hõlmavad paekühmudega (eriti Kernu, Varbola ja Rapla ümbruses) ja kohati ka voorelaadsete künnistega (Märjamaast kagus, Raasikul) rähksed moreenitasandikud.

Viru lavamaale on iseloomulikud ka ulatuslikud oobolusfosforiidi ja kukersiitpõlevkivi tootmisel tekkinud tehispinnavormid.

Viru lavamaal Kohtla-Järvest Illuka ja Mäetaguseni ulatub Jõhvi

aluspõhjaline kõrgustik (kuni 81 m). Maastikuliselt sarnaneb ta Pandivere kõrgustikuga (jalamil esineb karstiallikaid).

Kiviõli keemiakombinaat ja tuhamäed

Toompea

Ugandi ehk Kagu-Eesti lavamaa

… on Peipsi ja Võrtsjärve ning Vooremaa ja Haanja kõrgustiku vahel 40-100 m kõrgusvahemikus olev devoni liivakivi platoo.

Platood piiravad nii läänest (Võrtsjärve ääres) kui idast (Peipsi kaldal) kõrged astangud. Ürgorud tükeldavad lavamaa lavadeks, mille pind kujutab endast punakas-pruuni saviliiva-või liivsavimoreeniga kaetud tasandikku.

Madalamad kohad on olnud jääjärvede all ja tasandunud sinna kantud peeneteraliste liivade (Värska-Orava ümbrus) või savidega (Võru-Lepassaare). Nende setete vettpidavuse tõttu on nõgudes kujunenud sood.

Tasast pinnamoodi liigestavad Tartu lähistel asuv Haaslava Vooremägi (123 m) ning Võrtsjärve ääres olevad madalad voored ning Peipsi ääres olevad mõhnastikud.

Tüüpiline põllumajandusmaastik Ugandi

lavamaal

Ahja jõe liivakivi paljand

TASANDIKUD

… on valdavalt mõne meetri paksuse moreenkattega ja need paiknevad peamiselt Eesti keskosas. Eestis eraldatakse kahte tasandikku: Kesk-Eesti ja Vahe-Eesti tasandikku.

Kesk-Eesti tasandik (60-80 m) paikneb Pandivere kõrgustiku, Vooremaa, Võrtsjärve madaliku ja Kõrvemaa vahel. Tasandiku kõrgemale osale on iseloomulikud lainjad moreentasandikud ja voorestikud – Türi voorestik lääneosas ning voorestatud moreentasandik Põltsamaa ümbruses.

Pandivere kõrgustiku ja Vooremaa vahelisse nurka jääb Pandivere kõrgustikult pealevalguvatest vetest mõjutatud Endla nõgu, mis maastikulise liigestuse järgi on samuti Kesk-Eesti tasandikul. Selle madalama osa hõlmab Endla järv, rabad ja madalsood.

Madalamad alad lõunas ja edelas on tasasemad, kujutades endast liivadega kaetud jääjärvetasandikku.

Viljakad Kesk-Eesti tasandiku mullad

Endla nõgu

Vahe-Eesti tasandik ehk Kõrvemaa asub kiiluna Harju lavamaa, Pandivere kõrgustiku, Kirde-Eesti lavamaa ja Kesk-Eesti tasandiku vahel.

Selle ala kõrgused jäävad 50-90 m vahele. Selle sooderikka, suurelt osalt jääjärvetasandiku pinnamoe muudavad vaheldusrikkaks arvukad oosiahelikud (Paunküla, Voosi mäed, Jänede-Aegviidu-Nelijärve), mõhnastikud (Viitna, Uku, Mägede), otsamoreenid ja lõunaosas paiknevad voored. Nende vahelistes sulglohkudes paiknevad järved (Viitna Suurjärv) ja sood.

Soode all on peaaegu pool Kõrvemaast, siin esineb ka suuruselt teine soostik – Epu-Kakerdi (417 km2).

Kirdeosas, Valgejõel esineb laiaulatuslik fluvioglatsiaalne delta.

Jussi järved

Kakerdaja järv Epu-Kakerdi soostikus

MADALIKUD

… on kuni 50 m kõrgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere poolt üleujutatud. Maa kerke tagajärjel muutusid need alad maismaaks kõrgustikest ja lavamaadest hiljem.

Madalikud hõlmavad üle poole Eesti territooriumist ja suurimad neist asuvad Lääne-Eestis. Madalikud piirnevad kas suurimate veekogudega või rannikumerega.

Eesti suuremad madalikud on:

1. Soome lahe (Põhja-Eesti) rannikumadalik,

2. Lääne-Eesti madalik,

3. Läänesaarte madalik,

4. Peipsi rannikumadalik, Võrtsjärve ja Alutaguse madalik.

Põhja-Eesti rannikumadalik

Madalik, mis on kitsas (mõnekümnest meetrist 20 kilomeetrini) poolsaarte- ja lahtederohke maariba Soome lahe ja Põhja-Eesti paekalda vahel.

Kõrgused üle merepinna on enamasti alla 20 m. Pärastjääajal on see ala olnud Läänemere vete all, mida tõendavad pinnamoodi ilmestavad kivirohked või liivased rannad, merevetest läbi uhutud moreentasandikud või liivased meretasandikud. Meretasandikke liigestavad mitmed rannavallid ja luited ning nende vahelistesse nõgudesse tekkinud sood.

Sellel alal leidub ka aluspõhjalisi kõrgendikke nagu Toompea (47-48 m), Viimsi Lubjamägi (51 m). Seda vööndit läbivad ka kõigi Põhja-Eesti jõgede alamjooksude terrassilised orud.

Põhja-Eesti rannikumadaliku piiresse tuleb lugeda ka Soome lahe saared – Naissaar, Aegna, Prangli jt. Need saared on enamasti merepõhjas leiduvate suuremate, kuni 100 m suhtelise kõrgusega voorjate kõrgendike kõrgemad osad, mis on hiljuti merest kerkinud.

Käsmu rand Naissaare

Lääne-Eesti madalik

Suurim madalik Eestis, mis paikneb Mandri-Eesti madalamas lääneosas, mis aegade jooksul on vabanenud Läänemere vete alt.

Erinevalt Põhja-Eesti rannikumadalikust, mille aluspõhjaks on liivakivi ja sinisavid, on siinse ala õhukese pinnakatte all Pärnu ja Navesti jõe jooneni karbonaatkivimid, mis kohati ilmestavad pinnamoes kõvikutena. Mitmed kõvikud on tuntud biohermidena Kirbla, Saluvere Salumägi.

Lõunaosas moodustavad madaliku aluspõhja devoni liivakivid.

Madaliku absoluutne kõrgus on kuni 50 m, valdavalt jääb aga maapinna kõrgus 10-30 m vahemikku. Kohati on madalik siiski küllaltki vaheldusrikka ilmega, ranniku lähedal leidub luiteahelikke, madalikku läbivad otsamoreenide ja ooside read.

Kõrgemad piirkonnad on voorjate künnistega Tõstamaa poolsaare keskosa (nn. Tõstamaa – Varbla kõrgustik – 44 m), mandrijää servamoodustiste ala Risti – Palivere joonel ja Pärnust kirdesse suunduv põikooside ahelik (u. 70 m).

Madaliku madalamates osades on levinud liivsavise pinnakattega jääjärvetasandikud ja liivased meretasandikud ning veidi kõrgematel aladel merelainetest läbiuhutud moreentasandikud. Madalamates osades on levinud ka mitmed sood. Nende kujunemise tingisid vettpidavad viirsavid kas õhukese (1-2 m) mereliivade kihi all (Pärnu – Kilingi-Nõmme vahemikus) või otse maapinnal (Kasari jõgikonnas).

Saluvere Salumägi

Matsalu

Läänesaarte madalik

… on Lääne-Eesti madaliku läänepoolseks jätkuks.

Lääne-Eesti saarestiku suuremad saared ja osa väikesaari on kujunenud lubjakivise aluspõhja kõrgematele aladele, teine osa väikesaari aga kujutab endast merest kerkinud mandrijäätekkelisi settekuhjatisi.

Suurte saarte keskmine kõrgus ulatub ligi 15 meetrini. Üle 50 m ulatuvad vaid Kõpu kõrgend Hiiumaal ning Lääne-Saaremaa kõrgustik.

Saaremaal ja Muhus esinevad pinnamoes paetasandikud (kus esinevad lood) ja –kühmud, mis merepiiril moodustavad järske panku (nt. Mustjala pank – 21 m; Üügu pank jt.). Moodustavad Lääne-Eesti (Siluri) paekalda.

Saaremaa

Keskosas domineerivad kivirohked moreentasandikud. Kõrgeimaks osaks on ligikaudu 40 m pikkune mandrijäätekkeline Lääne-Saaremaa kõrgustik (54 m). Natuke väiksem on kõrgustik Sõrve pls. keskosas (36,6 m). Nii Saaremaa kui Muhu lõunarannik on madal ja paljudest väikestest poolsaartest liigestatud, kuid soid esineb harva.

Hiiumaa

Saare idaosas ja Kassari saarel ulatuvad aluspõhi maapinnani. Saare keskosa on kuni 24 m kõrge, Kõpu pls. (nn. Kõpu kõrgustikul) ulatub maapind kuni 67 m. See läänesaarte kõrgeim osa on samuti mandrijää tekkeline, kuid hiljem on peale kuhjunud mere- ja tuulesetted. Kõige ulatuslikumalt on levinud mereliivatasandikud, mida liigestavad luitestikud.

Väinameres leidub üle 300 laiu ja rahu ning Riia lahes esinevad luitestunud mereliivatasandike saared Kihnu (16,4 km2) ja Ruhnu (11,4 km2).

Kassari laht

Saaremaa pank Ruhnu liivaluide

Siseveekogude äärsed madalikud

… need 35-50 m kõrgused madalikud on kujunenud liustikukündelistes nõgudes varasematel aegadel olnud jääjärvede kadumisel. Madalike kõrgemad servaalad kujutavad endast halva looduliku äravooluga ja enamasti saviliiva või peeneteralise liivaga kaetud jääjärvetasandikke, madalamad alad aga soid.

Alutaguse madalikku läbib Iisaku-Illuka ooside ja teiste mandrijää servamoodustiste vöönd (kõrgus kuni 94 m), millest mõlemal pool laiuvad sood – idas Puhatu (Eesti suurim) ja läänes kaitsealune Muraka raba.

Peipsi põhjarannikul on Rannapungerjast Vasknarvani ulatuv luitestik, mille suhteline kõrgus on kohati 20 m. Järve põhjakaldast kaugemal sisemaa suunas on luited madalamad, vaid mõne meetri kõrgused, nende ümbrus on aga soostunud.

Võrtsjärve madalikul on Emajõe ülemjooksu ning Pedja ja Põltsamaa jõgede alamjooksu piirkonnas Eesti üks suuremaid üleujutusalasid, kus suurvetega ujutatakse üle ligi 100 km2 suurune soine ja metsane territoorium. See jääb loodud Alam-Pedja Looduskaitseala piiridesse.

Peipsi äärne luitestik

Kurtna järvestik Alutagusel

NÕOD JA ORUNDID

Kõrgustike ja lavamaade vahele jäävaid madalamaid alasid nimetatakse nõgudeks või orunditeks. Suurim neist, Peipsi järve nõgu jääb suuremas osas väljas poole Eesti territooriumi.

Suurtele nõgudele - Peipsi, Liivi lahe ja Võrtsjärve nõole on iseloomulik, et nende keskse osa moodustavad suured veekogud, mida ümbritsevad madalikud. Omaette paikneb Soome lahe nõgu, mille kitsas lõunaserv on peale jääaega merest kerkinud ja moodustab Soome lahe rannikumadaliku.

Pärnu ümbruse madalat ja tasast ala võime vaadelda samuti Liivi

lahe nõona, kuid lihtsuse mõttes ja seepärast, et tema pind on tänapäevasest meretasemest kõrgemal, on see liidetud Lääne-Eesti madaliku külge.

Eesti sisemaa pinnamoe jaotamisel suurteks ja keskmisteks üksusteks eraldatakse nõgude ja orunditena ainult Kagu-Eesti kõrgustike vahele jäävad madalamad alad. Valga nõgu ning Väikese-Emajõe orund eraldab üksteisest Sakala ja Otepää kõrgustikku; Hargla nõgu ning Võru orund eraldab Otepää ja Haanja kõrgustikku.

Nõod on keskelt madalamad ning servadest kõrgemad suletud pinnavormid, mille põhjas esinevad järved või sood.

Orundid on piklikud, laiapõhjalised ja raskestipiiritletavad pinnavormid, millede põhjas voolasid kunagi hiigeljõed, millest tänaseks on säilinud vaid väiksed jõed.

Peipsi

Väike-Emajõgi

Põhja-Eesti klint

… on hiiglasliku 1200 km pikkuse Balti klindi osa. Balti klintulatub idas Laadogasse suubuva Sjassi jõeni, Paldiskist läänes aga jätkub astang Pakri saartel, Osmussaarel ja edasi Läänemere põhjas, kus see ulatub taas üle merepinna alles Ölandi saare lõunarannikul Rootsis.

Suurem osa paekaldast on looduses järsu nõlvaga (10-30º), mille jalamiosa on mattunud rusukalde või mereliste setete alla. Leidub aga ka järsu seinandina esileulatuvaid osi, mida nim. pankadeks (Saka, Türisalu jt.). Kõrgeim on Ontika pank, mille perv ulatub 55,6 m ü.m.

Kujunemine on küsitav. Arvatakse et on tekkinud mitme teguri toimel. Tekkis arvatavasti Kvaternaari eelsel ajal algselt kihiastanguna erineva vastupidavusega lubja- ja liivakivide ning kristalsete kivimite avamusala piiril. Uuristav tegevus oli ka Ürg-Neeval ja hilisemad mandrijää liustikud.

Lääne-Eesti klint

… on madalate pankade ja paekühmude katkendlik ahelik, mis algab Kergu lähistel, kulgeb läbi Pärnu-Jaagupi, Mihkli ja Lihula Muhu- ja Saaremaa põhjarannikule. Ka Lääne-Eesti paekallas jätkub Läänemere põhjas.

Paljudes kohtades leidub pankade või kühmude ülaosas laguunidolomiiti, mis on tekkinud fossiilsete rifimoodustiste (biohermide) kivistumisel. Biohermid kaitsesid enda all ja taga asuvaid kivimeid mandrijää ja mere kulutava tegevuse eest, kujundades sedamoodi pankade ja kühmude rea (nt. mandril Mihkli Salumägi, Lihula ja Kirbla kõvik jne.).

Lääne-Eesti paekalda kõrgeim koht on Saaremaal asuv Panga pank (21,3 m).

Üügu pank Muhu saare põhjarannikul

pärineb jääaja-järgsest Limneamere ajajärgust (u. 10 000 aastat tagasi).

Praegusel hetkel asub pank merest 150 meetri kaugusel. Astangu kõrgus on 5,5 meetrit.

Panga pank Saaremaal

Eesti on mitmete piiride esinemisalal:

• Asub Fennoskandi kilbi lõunaserval;

• Lubjakivi ja liivakivi levikupiir (aluspõhi);

• Mandrijää kulutus ja kuhjeala;

• Areng mere ja maismaa piiril (Kõrg- ja Madal-Eesti);

• Ülemineku ala ookeaniliselt kliimalt mandrilisele;

• Läbi Eesti kulgeb Ida- ja Kesk-Euroopa taimestikugeograafiliste provintside vaheline piir.

Loodusgeograafilisest aspektist on Eestile omased järgmised

tunnused:

Mereline asend Läänemere rannikul vastu Fennoskandia kilpi;

Vanema paleosoikumi setete esinemine pealiskorras;

Kvaternaarsete jäätumiste ning Läänemere veepinna kõikumiste osa pinnamoe kujunemisel;

Paras-jahe niiske mereline kliima;

Järvede, jõgede, soode rohkus;

Segametsade allvööndile omased mullastiku- ning floora- ja faunakompleksid;

Inimtegevuse oluline mõju nüüdismaastike kujunemisele.