Eesti Teise Maailmasõja ajal

Tanel Tepponainen

Sissejuhatus

20. sajandil mõjutas Eestit kõige rohkem Teine Maailmasõda. See sõda ei jätnud kedagi Eestis puudutamata.

Okupatsoon

Eesti liitmisel NSV Liiduga on oluliseks peetud 2 kuupäeva: 17. juunit 1940, mil Eesti Punaarmee poolt okupeeriti, ning 21. juunit 1940, mil kukkutati eelmine ning moodustati uus valitsus eesotsas Johannes Vares-Barbarusega.

Punaarmee või Saksaarmee 1.22. Juunil 1941 alanud sõjategevus NSV

Liidu ja Saksamaa vahel jõudis juba juuli algul, mil esimesed Saksa väeosad tungisid Lõuna-Eestisse.

Sundmoblisatsiooni käigus, mida jõuti teostada ainult Põhja-Eestis, võeti Punaarmeesse umbes 33 000 eestlast, kes rinde asemel viidi töölaagrisse Uuralites.

Punaarmee või Saksa armee 2.

Uus Saksa okupatsioonivõim 1941. aastal veel sundmobilisatsiooni Välja ei kuulutatud, küll aga liitus sakslastega vabatahtlikult ning saadeti rindele 10 000 eestlast.

Sõjategevus Eestis 1944. aastal 1.

1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeedegrupi “Nord”. Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud desorganiseeritud Saksa väeosasid jälitanud Punaarmee eelsalgad tungisid juba veebruari alul mitmes kohas üle Eesti idapiiril voolava Narva jõe.

Sõjategevus Eestis 1944. aastal 2.Wehrmacht’i ülemjuhatus otsustas Eestit

siiski kaitsta, sest taandumine toonuks kaasa Soome kohese sõjast väljumise ja Punalaevastiku väljapääsemise Soome lahe idasopist, mis ohustanuks Saksamaale elutähtsat rauamaagivedu meritsi Põhja-Rootsist.

Sõjategevus Eestis 1944. aastal 3.

Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, otsustati viia Baltimaades läbi sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Eestis kuulutati üldmobilisatsioon välja Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944.

Sõjategevus Eestis 1944. aastal 4.Eesti rahvuslikud ringkonnad eesotsas

vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsaga asusid mobilisatsiooni toetama — loodeti, et eestlastest koosnevate vägede toel avaneb võimalus iseseisvuse taastamiseks, seda eeldusel, et suudetakse hoida ära uus Nõukogude okupatsioon.

Sõjategevus Eestis 1944. aastal 5.Eesti avalikkuse toetuse leidnud Saksa

mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnutest võeti teenistusse 38 000 meest, kellest formeeriti seitse piirikaitserügementi ja rida väiksemaid väeosi. Eestisse toodi rutuga ka teistes rindelõikudes võidelnud eesti üksused.

Sõjategevus Eestis 1944. aastal 6.Suuresti tänu mobiliseeritud eestlastele ning

nendega koos võidelnud hollandlastest, valloonidest, norralastest ja taanlastest vabatahtlike väeosadele peatati Punaarmee Eesti piiridel kaheksaks kuuks

Sõjategevus Eestis 1944. aastal 7.Kokku kaotas Eesti Teises maailmasõjas

hukkunute, põgenike ja küüditatutena veerandi oma elanikkonnast, 282 000 inimest, neist rindekaotustena 30 000 meest.

Nõukogude okupatsiooni taastamine.

Kogu Eesti territoorium vallutati Punaarmee poolt uuesti 1944. aasta hilissügiseks. Kuigi lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist de iure, ei soovinud nad sattuda nende eest välja astudes konflikti NSV Liiduga. Eesti, Läti ja Leedu olid ainsad riigid, mille iseseisvust sõja lõppedes ei taastatud

Oma eesmärke pommitamised ei täitnud: vaatamata tohututele kaotustele ei suutnud Punaarmee Eestit vallutada ka oma uute pealetungioperatsioonide käigus 1944. aasta suvel. Olukorra järsu halvenemise tõttu Idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril.

Saksa vägede lahkudes tegid eesti rahvuslikud ringkonnad katse taastada Eesti Vabariik. 18. septembril määras Eesti viimane peaminister J. Uluots, kes põhiseaduse alusel võttis enda kanda presidendi ülesanded, ametisse vabariigi valitsuse eesotsas Otto Tiefiga.

Valitsus kuulutas Eesti käimasolevas Nõukogude-Saksa sõjas neutraalseks, püüdis saada tunnustust lääneriikidelt ja selle saamiseni hoida enda käes Tallinnat, kuid need püüdlused nurjusid.

Anneksioon 1.Anneksiooni taastudes vallandus uuesti

punane terror: arreteerimised, hukkamised, deporteerimised ja muud inimõiguste brutaalsed rikkumised. Seekord oli kohtuväliste repressioonide peamiseks ettekäändeks teenistus Saksa armees või tegevus Saksa okupatsiooni aegses omavalitsuses.

1944-1947Kolme aasta jooksul, 1944–1947, viisid

okupatsioonivõimud läbi uue nõukogude maareformi. Taasnatsionaliseeritud maadel rajati lisaks olematu tootmisvõimsusega väiketaludele ka riigimajandeid — sovhoose. Maareformi üks põhieesmärke oli eesti maarahva lõhestamine ja nõukogude võimule lojaalse uusmaasaajate kihi kujundamine.

• Koos lahkuvate Saksa vägedega või paatidega üle tormise mere pages pealetungiva Punaarmee eest maalt tuhandeid tsiviilisikuid. Üldse jõudis läände peaaegu 70 000 eestlast; kui palju elusid nõudis meri, pole teada.

• Teise maailmasõja lõpus asus lääneriikides iga kümnes eestlane. Rootsis, Kanadas ja USAs kujunesid suured ja elujõulised eesti pagulaste kogukonnad.

Kaotused kokku 1.

Kokku kaotas Eesti Teises maailmasõjas hukkunute, põgenike ja küüditatutena veerandi oma elanikkonnast, 282 000 inimest, neist rindekaotustena 30 000 meest.

Kaotused kokku 2.

Ühtlasi kaotas Eesti ka kõik oma vähemusrahvused: baltisakslased lahkusid aastatel 1939–1941 Saksamaale, rannarootslased 1943–1944 Rootsi, juudid hävitati, vene enamusega vallad Petserimaal ja Narvataguses ning Jaanilinn (kokku 2334 km² ja 56 000 elanikku) liideti 1944. aasta lõpus isegi NSV Liidu seadusi rikkudes Venemaaga.

Kaotused kokku 3.

• 1945. aasta alguses elas ENSVs kõigest 800 000 inimest, nendest 97–98% olid eestlased.

Lõpp