Euroopa

KomisjonEE

Eesti

haridussüsteemi

korraldus

2009/2010

1. Poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik taust ja arengusuunad ................................... 6

1.1. Ajalooline ülevaade....................................................................................................................... 6 1.2. Peamised seadusandlikud ja täidesaatvad võimuorganid............................................................ 7 1.3. Usk.............................................................................................................................................. 10 1.4. Riigikeel ja vähemuskeeled ........................................................................................................ 10 1.5. Demograafiline olukord............................................................................................................... 10 1.6. Majandusolukord ........................................................................................................................ 11 1.7. Statistika ..................................................................................................................................... 12

2. Haridussüsteemi üldine korraldus ja juhtimine...................................................... 15

2.1. Ajalooline ülevaade..................................................................................................................... 15 2.2. Peamised poliitilised arutelud ..................................................................................................... 17 2.3. Olulisemad põhimõtted ja haridusseadustik............................................................................... 20 2.4. Haridussüsteemi üldine korraldus .............................................................................................. 22 2.5. Kohustuslik haridus..................................................................................................................... 24 2.6. Haridussüsteemi juhtimine ......................................................................................................... 24

2.6.1. Haridussüsteemi juhtimine riiklikul tasandil....................................................................... 25 2.6.2. Haridussüsteemi juhtimine maakonna tasandil ................................................................ 26 2.6.3. Haridussüsteemi juhtimine kohalikul tasandil ................................................................... 27 2.6.4. Haridusasutused, juhtimine ja korraldus........................................................................... 27

2.7. Sise- ja väliskoostöö................................................................................................................... 30 2.7.1. Sisekoostöö....................................................................................................................... 30 2.7.2. Huvirühmade kaasamine .................................................................................................. 31 2.7.3. Väliskoostöö...................................................................................................................... 34

2.8. Hariduse rahastamise meetodid................................................................................................. 34 2.9. Statistika ..................................................................................................................................... 37

3. Alusharidus........................................................................................................... 42

3.1. Ajalooline ülevaade..................................................................................................................... 42 3.2. Peamised poliitilised arutelud ..................................................................................................... 43 3.3. Alusharidust reguleeriv seadustik............................................................................................... 44 3.4. Üldeesmärgid.............................................................................................................................. 45 3.5. Piirkondlik kättesaadavus ........................................................................................................... 45 3.6. Vastuvõtutingimused, lasteasutuse valik.................................................................................... 46 3.7. Laste perekondade rahaline toetamine ...................................................................................... 46 3.8. Vanuseline jaotumine, laste rühmitamine................................................................................... 47 3.9. Aja korraldus koolieelses lasteasutuses..................................................................................... 47

3.9.1. Õppeaasta korraldus......................................................................................................... 48 3.9.2. Päevakava ning õppe- ja kasvatustegevuse planeerimine............................................... 48

3.10. Õppekava, tegevused, tundide arv........................................................................................... 48 3.11. Õpetamismeetodid ja -materjalid.............................................................................................. 50 3.12. Laste arengu hindamine ........................................................................................................... 51 3.13. Abisüsteemid ............................................................................................................................ 51 3.14. Koolieelsed eralasteasutused................................................................................................... 52 3.15. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid .............................................................. 53 3.16. Statistika ................................................................................................................................... 54

4. Põhiharidus........................................................................................................... 56

4.1. Ajalooline ülevaade..................................................................................................................... 56 4.2. Peamised poliitilised arutelud ..................................................................................................... 57 4.3. Põhiharidust reguleeriv seadustik............................................................................................... 58 4.4. Üldeesmärgid.............................................................................................................................. 59 4.5. Piirkondlik kättesaadavus ........................................................................................................... 59

4.6. Vastuvõtutingimused, kooli valik................................................................................................. 60 4.7. Õpilaste perekondade rahaline toetamine.................................................................................. 61 4.8. Vanuseline jaotumine, õpilaste rühmitamine.............................................................................. 61 4.9. Kooliaja korraldus ....................................................................................................................... 62

4.9.1. Kooliaasta korraldus.......................................................................................................... 62 4.9.2. Nädala ja päeva tunniplaan .............................................................................................. 63

4.10. Õppekava, õppeained, tundide arv........................................................................................... 64 4.11. Õpetamismeetodid ja -materjalid.............................................................................................. 67 4.12. Õpilaste hindamine................................................................................................................... 68 4.13. Õpilaste üleviimine järgmisse klassi ......................................................................................... 70 4.14. Haridust tõendava dokumendi väljaandmine ........................................................................... 71 4.15. Nõustamine............................................................................................................................... 71 4.16. Eraharidus ................................................................................................................................ 73 4.17. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid .............................................................. 73 4.18. Statistika ................................................................................................................................... 75

5. Üldkeskharidus ning kutsekeskharidus................................................................. 77

5.1. Ajalooline ülevaade..................................................................................................................... 77 5.2. Peamised poliitilised arutelud ..................................................................................................... 79 5.3. Keskharidust reguleerivad seadused ......................................................................................... 81

5.3.1. Üldkeskharidus.................................................................................................................. 82 5.3.2. Kutsekeskharidus.............................................................................................................. 82

5.4. Üldeesmärgid.............................................................................................................................. 83 5.4.1. Üldkeskharidus.................................................................................................................. 83 5.4.2. Kutsekeskharidus.............................................................................................................. 84

5.5. Õppeasutuste tüübid................................................................................................................... 84 5.5.1. Üldkeskharidus.................................................................................................................. 84 5.5.2. Kutsekeskharidus.............................................................................................................. 85

5.6. Piirkondlik kättesaadavus ........................................................................................................... 85 5.6.1. Üldkeskharidus.................................................................................................................. 85 5.6.2. Kutsekeskharidus.............................................................................................................. 86

5.7. Vastuvõtutingimused ja kooli valik.............................................................................................. 86 5.7.1. Üldkeskharidus.................................................................................................................. 86 5.7.2. Kutsekeskharidus.............................................................................................................. 87

5.8. Õppemaks .................................................................................................................................. 87 5.9. Õpilaste rahaline toetamine........................................................................................................ 87 5.10. Vanuseline jaotumine ja õpilaste rühmitamine ......................................................................... 88

5.10.1. Üldkeskharidus................................................................................................................ 88 5.10.2. Kutsekeskharidus............................................................................................................ 89

5.11. Spetsialiseerumine ................................................................................................................... 89 5.11.1. Üldkeskharidus................................................................................................................ 89 5.11.2. Kutsekeskharidus............................................................................................................ 90

5.12. Kooliaja korraldus ..................................................................................................................... 91 5.12.1. Kooliaasta korraldus........................................................................................................ 91 5.12.2. Nädala ja päeva tunniplaan ............................................................................................ 91

5.13. Õppekava, õppeained, tundide arv........................................................................................... 92 5.13.1. Üldkeskharidus................................................................................................................ 92 5.13.2. Kutsekeskharidus............................................................................................................ 93

5.14. Õppemeetodid ja -materjalid .................................................................................................... 95 5.15. Õpilaste hindamine................................................................................................................... 95

5.15.1. Üldkeskharidus................................................................................................................ 95 5.15.2. Kutsekeskharidus............................................................................................................ 96

5.16. Õpilaste üleviimine.................................................................................................................... 97 5.16.1. Üldkeskharidus................................................................................................................ 97 5.16.2. Kutsekeskharidus............................................................................................................ 97

5.17. Haridust tõendava dokumendi väljastamine............................................................................. 98 5.17.1. Üldkeskharidus................................................................................................................ 98 5.17.2. Kutsekeskharidus............................................................................................................ 99

5.18. Õpilaste nõustamine, seosed tööturuga................................................................................... 99 5.19. Eraharidus .............................................................................................................................. 100 5.20. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid ............................................................ 101 5.21. Statistika ................................................................................................................................. 102

6. Kõrgharidus .........................................................................................................104

6.1. Ajalooline ülevaade................................................................................................................... 105 6.2. Peamised poliitilised arutelud ................................................................................................... 106 6.3. Kõrgharidust reguleeriv seadustik ............................................................................................ 107 6.4. Üldeesmärgid............................................................................................................................ 109

6.4.1. Ülikooliõpe....................................................................................................................... 109 6.4.2. Rakenduskõrgharidusõpe ............................................................................................... 110

6.5. Õppeasutuste tüübid................................................................................................................. 110 6.6. Vastuvõtutingimused ................................................................................................................ 110 6.7. Õppemaks ................................................................................................................................ 112 6.8. Üliõpilaste rahaline toetamine .................................................................................................. 112 6.9. Kooliaasta korraldus ................................................................................................................. 113 6.10. Koolitusalad, spetsialiseerumine ............................................................................................ 114 6.11. Õppekava ............................................................................................................................... 115 6.12. Õpetamismeetodid.................................................................................................................. 116 6.13. Üliõpilaste hindamine.............................................................................................................. 117 6.14. Üliõpilaste üleviimine järgmisele kursusele ............................................................................ 118 6.15. Haridust tõendava dokumendi väljastamine........................................................................... 118 6.16. Nõustamine, koolituse seosed tööturuga ............................................................................... 119 6.17. Eraharidus .............................................................................................................................. 119 6.18. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid ............................................................ 120 6.19. Statistika ................................................................................................................................. 121

7. Täiskasvanute ning õpingud katkestanud noorte haridus....................................125

7.1. Ajalooline ülevaade................................................................................................................... 126 7.2. Peamised poliitilised arutelud ................................................................................................... 127 7.3. Täiskasvanuharidust reguleeriv seadustik................................................................................ 129 7.4. Üldeesmärgid............................................................................................................................ 131 7.5. Õppeasutuste tüübid................................................................................................................. 132 7.6. Piirkondlik kättesaadavus ......................................................................................................... 133 7.7. Vastuvõtutingimused ................................................................................................................ 133 7.8. Õppemaks ................................................................................................................................ 134 7.9. Õppijate rahaline toetamine...................................................................................................... 134 7.10. Peamised spetsialiseerumisvaldkonnad................................................................................. 135 7.11. Õpetamismeetodid.................................................................................................................. 135 7.12. Koolitajad ................................................................................................................................ 135 7.13. Õppurite hindamine/üleviimine järgmisele õppeastmele ........................................................ 136 7.14. Lõputunnistuse väljastamine .................................................................................................. 136 7.15. Koolituse ja tööturu suhted ..................................................................................................... 137 7.16. Eraharidus .............................................................................................................................. 137 7.17. Statistika ................................................................................................................................. 138

8. Õpetajad ja koolipersonal ....................................................................................140

8.1. Õpetajate põhikoolitus .............................................................................................................. 140 8.1.1. Ajalooline ülevaade......................................................................................................... 140 8.1.2. Peamised poliitilised arutelud ......................................................................................... 142 8.1.3. Pedagooge reguleeriv seadustik..................................................................................... 143 8.1.4. Õppeasutused, õpingute tasemed ja mudelid ................................................................ 144 8.1.5. Vastuvõtutingimused....................................................................................................... 146 8.1.6. Õppekava, erioskused, spetsialiseerumine .................................................................... 146 8.1.7. Hindamine, tunnistused................................................................................................... 150 8.1.8. Alternatiivsed koolitusteed .............................................................................................. 150

8.2. Õpetajate teenistustingimused ................................................................................................. 150 8.2.1. Ajalooline ülevaade......................................................................................................... 151 8.2.2. Peamised poliitilised arutelud ......................................................................................... 151 8.2.3. Õpetajate teenistust reguleeriv seadustik ....................................................................... 152 8.2.4. Planeerimispoliitika ......................................................................................................... 152 8.2.5. Ametisse astumine.......................................................................................................... 154 8.2.6. Ameti staatus .................................................................................................................. 154 8.2.7. Õpetajate asendamine.................................................................................................... 155 8.2.8. Õpetajate toetamine........................................................................................................ 155 8.2.9. Õpetajate hindamine....................................................................................................... 156 8.2.10. Täienduskoolitus ........................................................................................................... 156 8.2.11. Palgad ........................................................................................................................... 158 8.2.12. Tööaeg ja puhkepäevad ............................................................................................... 158 8.2.13. Edutamine ..................................................................................................................... 159 8.2.14. Mobiilsus ....................................................................................................................... 160 8.2.15. Vallandamine ................................................................................................................ 160 8.2.16. Pensionile jäämine, pensionid ...................................................................................... 160

8.3. Kooli juhtkond ........................................................................................................................... 161 8.3.1. Peamised poliitilised arutelud ......................................................................................... 161 8.3.2. Direktori ametikohale esitatavad nõuded........................................................................ 161 8.3.3. Teenistustingimused ....................................................................................................... 162

8.4. Hariduse kvaliteedi jälgimisega tegelev personal..................................................................... 162 8.4.1. Inspektori ametikohale esitatavad nõuded...................................................................... 162 8.4.2. Teenistustingimused ....................................................................................................... 162

8.5. Tugi- ja juhendamisega tegelev personal................................................................................. 163 8.6. Muu koolipersonal..................................................................................................................... 163 8.7. Statistika ................................................................................................................................... 164

9. Haridusasutuste ja haridussüsteemi hindamine ..................................................165

9.1. Ajalooline ülevaade................................................................................................................... 165 9.2. Peamised poliitilised arutelud ................................................................................................... 166 9.3. Haridusasutuste ja haridussüsteemi hindamist reguleeriv seadusandlus................................ 167 9.4. Haridusasutuste hindamine ...................................................................................................... 168

9.4.1. Sisehindamine................................................................................................................. 168 9.4.2. Välishindamine................................................................................................................ 169

9.5. Haridussüsteemi hindamine ..................................................................................................... 170 9.6. Haridusuuringud ....................................................................................................................... 172 9.7. Statistika ................................................................................................................................... 175

10. Erivajadusega inimeste haridus.........................................................................176

10.1. Ajalooline ülevaade................................................................................................................. 176 10.2. Peamised poliitilised arutelud ................................................................................................. 177 10.3. Sihtrühmad ja nende diagnoosid ............................................................................................ 177

10.4. Õpilaste perekondade rahaline toetamine.............................................................................. 178 10.5. Eriõpe tavarühmades (-klassides) .......................................................................................... 179

10.5.1. Tavarühmades (-klassides) õpetamist reguleeriv seadustik......................................... 179 10.5.2. Üldeesmärgid ................................................................................................................ 180 10.5.3. Õpilaste toetamine ........................................................................................................ 180

10.6. Eriõpe erirühmades (-koolides) .............................................................................................. 181 10.6.1. Erirühmades toimuvat eriõpet reguleeriv seadustik...................................................... 181 10.6.2. Üldeesmärgid ................................................................................................................ 181 10.6.3. Piirkondlik kättesaadavus ............................................................................................. 182 10.6.4. Vastuvõtutingimused, kooli valik ................................................................................... 182 10.6.5. Vanuseline jaotumine, õpilaste rühmitamine ................................................................ 182 10.6.6. Kooliaasta korraldus...................................................................................................... 183 10.6.7. Õppekava, õppeained................................................................................................... 183 10.6.8. Õppemeetodid ja -vahendid.......................................................................................... 184 10.6.9. Õpilaste edenemine ...................................................................................................... 184 10.6.10. Nõustamine, seosed tööturuga ................................................................................... 185 10.6.11. Haridust tõendava dokumendi väljastamine ............................................................... 185 10.6.12. Eraharidus................................................................................................................... 185

10.7. Immigrantide ja rahvusvähemuste laste/õpilaste toetamine................................................... 185 10.8. Statistika ................................................................................................................................. 187

11. Euroopa ja rahvusvaheline mõõde hariduses....................................................188

11.1. Ajalooline ülevaade................................................................................................................. 188 11.2. Peamised poliitilised arutelud ................................................................................................. 189 11.3. Riiklik poliitika ja seadusandlus .............................................................................................. 190 11.4. Riiklikud programmid .............................................................................................................. 192

11.4.1. Kahepoolne koostöö ..................................................................................................... 193 11.4.2. Mitmepoolsed koostööprogrammid............................................................................... 194

11.5. Euroopa ja rahvusvaheline mõõde riiklikes õppekavades...................................................... 195 11.5.1. Alusharidus ................................................................................................................... 195 11.5.2. Põhiharidus ................................................................................................................... 195 11.5.3. Keskharidus .................................................................................................................. 196 11.5.5. Täiskasvanuharidus ...................................................................................................... 199 11.5.6. Õpetajad ja haridustöötajad .......................................................................................... 199

11.6. Õpiränne ja välisvahetus ........................................................................................................ 199 11.6.1. Õpilased ja üliõpilased .................................................................................................. 201 11.6.2. Õpetajad ja õppejõud.................................................................................................... 206

11.7. Statistika ................................................................................................................................. 208

GLOSSARY.............................................................................................................215

LEGISLATION.........................................................................................................216

INSTITUTIONS........................................................................................................226

BIBLIOGRAPHY......................................................................................................231

1. Poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik taust ja arengusuunad

1.1. Ajalooline ülevaade. Sajandite jooksul on nüüdse Eesti Vabariigi ala eest peetud lahinguid kohalike hõimude, venelaste, saksa rüütlite, Taani, Rootsi ja Poola osalusel. Iseseisva riigina on Eesti toiminud 1918–1940 ning alates 1991. aastast tänaseni.

Esimene eestikeelne trükis ilmus 1525. aastal. Eesti ajaloo Rootsi ajajärku 17. sajandil iseloomustas majanduslik-kultuuriline heaolu kogu maal. Asutati trükikoda, 1631. a esimene gümnaasium ja 1632. a Tartu Ülikool. Sajandi lõpuks oli kool peaaegu igas kihelkonnas ning umbes 70% eestlasi oskas lugeda. Venemaa saavutas kontrolli Eesti üle 1710. aastal ja järgneva kahesaja tsaarivõimu aasta vältel elasid Eestimaa talupojad samasugust pooleldi orjaelu nagu Venemaa pärisorjadki.

19. sajand oli majandusliku arengu ning linnastumise alguse aeg. Tsaar Aleksander II andis eesti pärisorjadele ajavahemikus 1856–1863 järk-järgult õigused haridusele, maaomandile ja liikumisvabadusele nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Algas kirjaoskuse levik – ilmusid eestikeelsed ajalehed ning ka muud kirjandust, sajandi lõpus oli 96% eestlastest kirjaoskajad. 19. sajandi teisel poolel algas rahvuslik ärkamine. Esimene avalik sündmus, mis demonstreeris eesti rahvuslikku identiteeti, oli 1869. aastal Tartus toimunud esimene laulupidu, mis alustas siiani kestva traditsiooni. 1881. aastal võimule tulnud tsaar Aleksander III lämmatas ärkamisaja ja alustas tugevat venestamist, haridus muudeti venekeelseks.

20. sajandil kasutas Eesti ära Venemaal I maailmasõja tõttu tekkinud korralageduse ja bolševistliku revolutsiooni ning kuulutas 24. veebruaril 1918 välja iseseisvuse. Pärast Saksamaa kapituleerumist 1918. aasta novembris tungisid Eestisse punaväed. Vabadussõda iseseisvuse saavutamiseks kestis 13 kuud ja lõppes Tartu rahulepingu allakirjutamisega 2. veebruaril 1920, kusjuures Nõukogude Venemaa loobus igaveseks ajaks territoriaalsetest nõuetest. 1921. aastal võeti Eesti Vabariik vastu Rahvaste Liitu. Kiiresti viidi läbi reformid ja võeti vastu sotsiaalset heaolu puudutavad seadused nagu ka mujal Euroopas. Esimene iseseisvusajajärk oli riigis majanduskasvu aeg, paranes elatustase ja kujunesid välja demokraatlikud institutsioonid. 1930. aastate keskel keelustas president Konstantin Päts poliitilised parteid ja piiras kodanikuõigusi ning poliitiline kriis viis Eesti autoritaarsuse lävele.

23. augustil 1939 sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa salajase Molotov-Ribbentropi pakti, jaotades Ida-Euroopa mõjupiirkondadeks. Balti riikides loodi Nõukogude sõjaväebaasid ning kehtestati 1940. aastal nõukogude kontroll. 16. juunil alustasid Nõukogude väed Eesti okupeerimist ja Eesti langes ametlikult Nõukogude Liidu võimu alla. 1941. a järgnes sellele natside sissetung ja Saksa okupatsioon, mis kestis kuni Teise maailmasõja viimaste kuudeni, kui Nõukogude Liit taastas oma kontrolli Balti riikide üle. Nõukogude ja Saksa vahelduvate okupatsioonide jooksul tapeti või saadeti Siberisse tuhandeid lätlasi, leedulasi ja eestlasi ning sajad tuhanded põgenesid teistesse riikidesse.

Esimestel nõukogude võimu taaskehtestamise aastatel arreteeriti 36 000 eestlast, keda süüdistati natsidele kaasaaitamises. Samal ajal põgenes metsadesse vastupanu osutamise eesmärgil 30 000–35 000 inimest. Organiseeritud vastupanu kestis kuni 1950. aastateni. Vabadussõjas ning saksa ja Nõukogude okupatsiooni tagajärjel kaotas Eesti umbes 200 000 inimest. 1940. aastate sundkollektiviseerimine hävitas seni majanduse aluseks olnud maaelu, kiiresti kasvas linnastumine. Suurtööstustesse ja kolhoosidesse-sovhoosidesse toodi sisse Nõukogude Liidu tööjõudu, et soodustada Eesti ala asustamist venekeelse elanikkonnaga. Tekkisid suured piirkonnad, kus eestlased jäid vähemusse. Hoolimata kõigest, säilis eesti rahvuslik eneseteadvus kogu Nõukogude okupatsiooni 50 aasta jooksul.

1980. aastate teisel poolel glasnosti ja perestroika ajal elavnesid iseseisvuspüüdlused ning algas uus rahvuslik ärkamine, mis kulmineerus "laulva revolutsiooniga''. Protest nõukogude korra vastu muutus sagedasemaks ning avalikumaks. 1988. a 24. veebruaril – Eesti Vabariigi aastapäeval – toimus 3000

eestlase meeleavaldus. 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni. 1989. a Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeval toimus Balti kett, kus miljonid eestlased, lätlased ja leedulased nõudsid iseseisvust.

1990. aasta märtsis kuulutas Eesti Kommunistlik Partei ennast keskparteist sõltumatuks ja mais nimetati ENSV ametlikult ümber Eesti Vabariigiks. 3. märtsil 1991 hääletas 78% rahvahääletusel osalenutest iseseisvuse poolt. Moskva ebaõnnestunud riigipöörde ajal 1991. a augustis sisenesid Eestisse nõukogude sõjaväeüksused, kes blokeerisid olulisemad strateegilised asutused. Sellele vaatamata kuulutas Eesti 20. augustil välja riikliku iseseisvuse, mida Venemaa tunnustas 24. augustil. Ameerika Ühendriigid uuendasid diplomaatilised suhted 2. septembril, ÜRO aktsepteeris Balti riike 17. septembril. 21. detsembril lakkas Nõukogude Liit eksisteerimast.

1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mille kohaselt Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas ning riigipea Vabariigi President. 6. novembril 1992 sai taasiseseisvunud Eesti presidendiks Lennart Meri.

Alates iseseisvuse taastamisest on Eesti järjepidev eesmärk olnud ühineda Euroopa Liidu ja NATOga. 1993. aastal sai Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks ja 1995. aastal jõustus vabakaubandusleping Euroopa Liiduga. 1997. aastal kutsuti Eesti läbirääkimistele Euroopa Liiduga, mis algasid 1998. a aprillis. NATO liikmeks sai Eesti 29. märtsil 2004, Euroopa Liidu liikmeks 1. mail 2004.

Liitumine ELi ja NATOga 2004. a on Eesti elanikkonna hulgas püsivalt tugevat toetust leidnud. Liitumisjärgselt toetab mõlemasse ühendusse kuulumist ca 2/3 elanikkonnast. Kui liitumiseelsel ajal domineerisid riikliku julgeoleku kindlustamise ning majandusruumi ja liikumisvõimaluste avardumisega seotud argumendid, siis peale paariaastast liikmeks olekut on tähelepanu rohkem suunatud igapäevaeluga seonduvatele teemadele. Arvamusuuringute põhjal nähti 2007. aastal Euroliidu mõju ennekõike majanduse üldises arengus, teedeehituses ja tööhõives. Positiivsele suhtumisele on aidanud kaasa liikumisvabaduse suurenemine, üldine elukvaliteedi paranemine ja elanikkonna sissetulekute kasv.

Valitsuse poliitika EL suunal on toetanud tugevamat majanduslikku integratsiooni. Alates 21. detsembrist 2007 liitus Eesti koos teiste Balti riikide ja Poolaga nn Schengeni alaga. Seda sammu nähakse piirkonna atraktiivsuse ning majandusintegratsiooni suurendajana. Valitsus on jätkuvalt deklareerinud soovi liituda ka Euroopa ühisraha-alaga, kuid EL-ga liitumise järel kõrgel püsinud inflatsioonimäära tõttu polnud see võimalik. 2008. a alanud majanduskriisi järgselt on euroga liitumises nähtud olulist majanduspoliitilist eesmärki, et tagada riigi atraktiivsus välisinvesteeringute jaoks. Seetõttu viidi 2009. a läbi mitmeid avaliku sektori eelarve kärpeid. 2010. a märtsi alguses hinnati valitsussektori defitsiidiks 2009. a 1.7% SKT-st ning seetõttu loodetakse 2011. a. euroalaga liituda.

Alates 5. aprillist 2007 võimul olnud koalitsioonivalitsuse üks prioriteete on teaduse ja hariduse edendamine. Eesti teadus- ja arendustegevuse eelarve kasvutempod on Euroopa ühed kiiremad: viimase viie aasta jooksul keskmiselt 25% aastas. Teadus- ja arendustegevuse prioriteetsus väljendub ka selles, et 2009. a algul toimunud riigieelarve kärped seda valdkonda ei puudutanud ning olid keskmisest väiksemad hariduse valdkonnas.

Haridus ja teadus Eestis.

Knowledge-based economy and ICT-related education in Estonia: overview of the current situation and challenges for the educational system.

Teadmistepõhine Eesti: Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2007-2013.

1.2. Peamised seadusandlikud ja täidesaatvad võimuorganid

Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.

Eesti poliitilisse süsteemi kuuluvad ennekõike järgmised institutsioonid: 1) rahvas, 2) Riigikogu), 3) president, 4) valitsus. Riigi huve maakonnas esindab maavanem ning kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused.

Rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, kes teostab seda hääleõiguslike kodanike kaudu 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega. Kodanikud on isikud, kes on saanud kodakondsuse kas sünni või naturalisatsiooni teel. Hääleõiguslik kodanik on 18aastane, keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks.

Seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Riigikogul on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu korralised valimised toimuvad neljanda aasta märtsikuu esimesel pühapäeval pärast eelmisi valimisi.

Riigikogu tegeleb eeskätt seadusloomega: menetleb ja võtab vastu seadusi ning otsuseid. Lisaks sellele on Riigikogu funktsioon rahvahääletuste korraldamine, presidendi valimine, välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine, peaministrikandidaadile volituste andmine valitsuse moodustamiseks, umbusalduse avaldamine valitsusele, peaministrile või ministrile, riigieelarve vastuvõtmine, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine, teatud ametikohtade täitmine jne.

Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele, kuid valitsus osaleb ka seadusandliku võimu teostamises. Valitsusel on õigus esitada Riigikogule seaduseelnõusid, tema pädevuses on riigieelarve eelnõu koostamine ja esitamine. Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat ning korraldab suhteid teiste riikidega; korraldab ja kooskõlastab valitsusasutuste tegevust; korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist; annab seaduse alusel ja nende täitmiseks määrusi ja korraldusi; kuulutab kogu riigis või selle osas välja eriolukorra loodusõnnetuse või katastroofi korral või nakkushaiguste leviku ärahoidmiseks; täidab teisi põhiseaduse ja seadustega valitsuse otsustada antud ülesandeid.

Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Valitsust esindab ja selle tegevust juhib peaminister.

Vabariigi Valitsuse juures on riigikantselei, mida juhib riigisekretär. Riigisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister. Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest. Riigisekretäril on riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks.

Eesti riigipea on Vabariigi President, kes kuulub täidesaatva võimu hulka, kuid on valitsusest lahutatud: ta ei allu valitsusele ega valitus talle. Vabariigi President on riigi esindaja rahvusvahelises suhtlemises, tal on ka mõningaid koordinatsiooni ja kontrolli funktsioone suhetes Riigikogu ja Vabariigi Valitsusega. Nii on presidendile antud õigus välja kuulutada seadused. Kui ta jätab seaduse välja kuulutamata, saadab ta selle tagasi Riigikokku uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu seadust ei muuda, võib president pöörduda Riigikohtu poole avaldusega tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega on riigipeal edasilükkava veto õigus, mis ei luba tal endal vastu võtta lõplikku otsust seaduse väljakuulutamise osas. Vabariigi Presidendile on antud mitmeid volitusi erakorraliste asjaolude korral. Ta võib juhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla, anda edasilükkamatu riikliku vajaduse korral seaduse jõuga seadlusi, mis viivitamatult Riigikogus pärast selle kokkutulekut läbi vaadatakse. Presidendil on riigikaitse kõrgeima juhina täita oluline osa ka muudes kriisiolukordades.

Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid. Minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega

sätestatud alustel ja korras. Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi.

Hariduselu Eestis korraldab Haridus- ja Teadusministeerium (vt 2.6.1. ). Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on riigi kultuuri-, kehakultuuri-, spordi- ning muinsuskaitsetöö korraldamine ja kunstide edendamine, osalemine riigi meediatöö kavandamises ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.

Ministeerium loob tingimused rahvakultuuri arenguks, koordineerib teatri- ja kontserditegevust ning museoloogilist, kinematograafia, raamatukogunduse tegevust, tegeleb kultuuri- ja spordimälestiste kaitsega, osaleb riigi kultuuri- ja spordialase hariduse kavandamises ning koordineerib täienduskoolituse korraldamist oma valitsemisalas. Ministeerium toetab vähemusrahvuste kultuurilisi taotlusi ning koordineerib nende kultuurielu ja -tegevust, korraldab kunstiteoste ja teiste kultuuriväärtuste soetamist riiklike fondide täiendamiseks, tegeleb meedia ja autoriõigusega seonduvate teemadega, osaleb kultuurialaste välissuhete edendamises.

Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on riigi sotsiaalprobleemide lahendamise kavade koostamine ja elluviimine, rahva tervise kaitse ja arstiabi, tööhõive, tööturu ja töökeskkonna, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande korraldamine, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide ettevalmistamine.

Regionaalsete valitsusasutuste hulka kuuluvad maavalitsused, keda juhib maavanem.

Maavanem esindab maakonnas riigi huve ning hoolitseb maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest; juhib maavalitsuse tööd; koordineerib ministeeriumide ja teiste täidesaatva riigivõimu asutuste kohalike asutuste ning kohalike omavalitsuste koostööd maakonnas; suunab ja koordineerib maavalitsuse haldamisel olevate riigiasutuste tegevust. Maavanem informeerib Vabariigi Valitsust, regionaalministrit ja kohalikke omavalitsusi regionaalpoliitika, samuti muudes täidesaatva riigivõimu ja kohalike omavalitsuste suhete küsimustes; teostab järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle, samuti täidab vastavalt seadusele teenistusliku järelevalve ülesandeid.

Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle ning seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses ka kohalike omavalitsusüksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle.

Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel kolmeks aastaks.

Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.

Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvialakoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.

Reviews of National Policies for Education. Estonia.

Riiklike hariduspoliitikate ülevaated. Eesti.

1.3. Usk

Eestis kehtib südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Suurim osa elanikkonnast on luterlased, peaaegu võrdselt on õigeusklikke ja evangeeliumi kristlasi ning baptiste. Väiksemad usulised rühmad on metodistid, adventistid, vanausulised, Jehoova tunnistajad, katoliiklased, nelipühilased, judaistid jt. Usuõpetuse õppimine koolis on vabatahtlik, kuid kool peab õppimisvõimaluse tagama, kui ühes kooliastmes on soovijaid vähemalt 15.

1.4. Riigikeel ja vähemuskeeled

Ametlik riigikeel on eesti keel. Teised enam kõneldavad keeled on vene, ukraina, valgevene ja soome keel. Teisi väiksema levikuga keeli kõneleb 2000. a rahvaloenduse andmetel kokku 1,4% rahvastikust. Suurim vähemuskeel on vene keel, mille kõnelejaid on kokku ca 30% rahvastikust. 0,9% 5–9aastastest ja 10–14aastastest lastest (vastavalt 709 ja 1003 last) ei ole emakeel ei eesti ega vene keel. Õppekeeltena kasutatakse eesti ja vene keelt, süvaõppega koolides inglise, prantsuse, saksa, soome ja rootsi keelt. Saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvuste esindajad, samuti nende rahvuste esindajad, kelle arv on suurem kui 3000, võivad moodustada vähemusrahvuste kultuuriautonoomiaid.

Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus

1.5. Demograafiline olukord

Eesti pindala on 45 227km². Statistikaameti esialgsetel andmetel oli Eesti rahvaarv 1. jaanuari 2010. a seisuga 1,34 miljonit. Rahvaarv väheneb pidevalt, vrd 2000. a – 1 372 071, 2003. a – 1 356 045, 2005. a – 1 347 510 inimest ning 2010. a – 1 340 021. Kuid võrreldes eelmiste aastatega, on suurenenud sündide ja vähenenud surmade arv, mistõttu rahvaarvu vähenemine aeglustus. Võrreldes 80. aastate lõpuga, on sündide arv siiski oluliselt väiksem ning alates 1991. a on Eestis iive negatiivne (vt iibe statistikat 1.7. ). Etniliselt on põhirahvus eestlased, kes 2000. a rahvaloenduse põhjal moodustasid rahvastikust 67,9%. Teised suuremad rahvused on venelased (25,6%), ukrainlased (2,1%), valgevenelased (1,3%) ja soomlased (0,9%). 5–9aastastest lastest on 98% sündinud Eestis, 10–14aastastest 97,5%. Uus rahvaloendus on planeeritud 2011. astaks. Viimaste aastate siserände tendents on kolida suurlinnade (Tallinna, Tartu, Pärnu) lähiümbrusse, seda kahel põhjusel: jõukamad linnainimesed otsivad paremat elukvaliteeti, kolides paika, kust on veel mugav tööle sõita; maainimesed kolivad samadesse kohtadesse maakohtadest, kus töövõimalusi vähe. Üldisema tendentsina on täheldatud ka maarahvastiku koondumist Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse. Eesti trendiks võib pidada pendelrännet: kõigist Eesti 615 000 tööl käivast inimesest töötab väljaspool kodulinna/valda 18% ehk 115 000 inimest. 7%-l töötajatest on liikuv töökoht. Pooled pendelrändajatest elavad maal ja käivad tööl linnas ehk teiste sõnadega: kolmandik maal elavatest töölkäijatest töötab linnas. Linnast maale käib tööl 5% linnaelanikest.

Liitumine Euroopa Liiduga on toonud kaasa väljarände teistesse riikidesse töötamise eesmärgil. Täpsed andmed Euroopa Liidu teistes riikides töötavate Eestist pärit inimeste kohta puuduvad. Sotsiaalministeeriumi hinnangul (2008) töötab välismaal umbes 40 000 inimest.

2009. a oli 15–74aastaste elanike hulgas 21%-l esimese taseme haridus või madalam, 49,7%-l teise taseme haridus, teise taseme järgne või kolmanda taseme eelne haridus ning 29,3%-l kolmanda taseme haridus.

2000. a rahva ja eluruumide loendus.

Eesti Statistika sotsiaal- ja majandusstatistika andmebaas

Uusimmigrandid Eesti haridusasutustes: uuringuaruanne.

1.6. Majandusolukord

Eesti parlament on kogu iseseisvuse taastamise järgsel perioodil, sõltumata valitsuste koosseisust, viinud ellu konservatiivset maksupoliitikat. Sellest poliitikast on kinni hoitud ka 2008. a alanud majanduskriisi olukorras, kui tähtsaimaks majanduspoliitiliseks eesmärgiks on olnud riigi ühinemine euro-alaga, mis hinnanguliselt leiab aset 2011. a. Euroopa Liiduga liitumise järgselt 2004–2008 oli Eesti liitumine euroalaga võimatu inflatsioonikriteeriumi mittetäitmise tõttu. Alates 2009. a on probleemiks olnud valitsussektori puudujääk, mistõttu rakendati olulisi eelarvekärpeid. 2009. a lõpuks oli Eesti valitsussektori võlg hinnanguliselt vaid 1.7% SKPst, mis on üks madalaimaid Euroopa Liidus.

Poliitiliselt on Eestis oluliseks peetud valitsussektori eelarve tasakaalu hoidmist ning majanduskasvu kõrgaegadel koguti finantsreserve. Need sammud eristavad Eestit teistest riikidest, kes 2008. a ülemaailmse majanduskriisi vallandumisel on keskvalitsuse reservide puudumise tõttu olnud kohe sunnitud laenusaamiseks rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide poole pöörduma.

Majanduskriisi tingimustes on kiirelt kasvanud tööpuudus, 2009. a aastakeskmise määraks kujunes 15–69aastaste earühmas 13.9%, mis on kõrgeim alates 1993. aastast. 2009. a vähenes hõivatute arv ligi 60 tuhande võrra võrreldes 2008. aastaga. Valdavalt tulenes töökohtade arvu langus erasektorist. Töökohtade arvu vähenemine ja majanduslangus koondus eelkõige nendesse sektoritesse, kus kasvud oli majanduskasvu aastatel suurimad – ehitus- ja kinnisvarasektorisse ning mitmetesse töötleva tööstuse harudesse. Kuid majanduskriis on mõjutanud kõiki Eesti eluvaldkondi, sh avalikku sektorit, kus 2009. a rakendati arvestatavaid palgakärpeid. Töötus on kasvanud kõigis vanuserühmades, kuid kõige kiiremini on see kasvanud noorte (15–24aastased) seas, kus see ulatus 2009. a 27.5%ni vanuserühmast.

Avaliku sektori läbiviidud reformidest kujunes eelmisel aastal kõige mõjukamaks uue töölepinguseaduse jõustumine 1.07.2009. Uus seadus lähtub turvalise paindlikkuse (flexicurity) põhimõttest ja viib Eesti tööõiguse kooskõlla eraõiguslike printsiipidega ning muudab õigusruumi selgemaks. Mitu seni kehtinud seadust asendusid ühe tervikliku õigusaktiga, mis võimaldab tööandjal ja töötajal lihtsamalt aru saada, millised on nende õigused ja kohustused. Kaotatud on tööõiguse formaalsed sätted ja vähendatud halduskoormust. Uus seadus soosib töötaja ja tööandja partnerlussuhet ning suunab pooli rohkem omavahelisi kokkuleppeid sõlmima. Teine oluline muudatus töövaldkonnas oli 2009. a lõpul parlamenti saadetud ettepanek, mille kohaselt sätestatakse pensioniea tõus 65 eluaastani alates 2026. aastast. Valitsus on siin lähtunud Eesti majanduse ühest suurimast probleemist pikemas perspektiivis – soovist leevendada aktiivse elanikkonna vähenemisega kaasnevat tööjõupuudust.

Majanduskriisiga on kaasnenud elanikkonna aktiivne osalemine elukestvas õppes. Tööjõuturu uuringute andmetel osales 2009. a erinevatel kursustel 10.6% 25–64aastasest küsitletutest (küsitlemishetkel nelja viimase nädala jooksul). See on kõrgeim määr alates 1993. aastast.

Education, Labour Market and Career Guidance in Estonia 2006.

Eesti Panga tööturu ülevaade 1/2010

Eesti Statistika sotsiaal- ja majandusstatistika andmebaas

Eesti tööturg ja haridussüsteem Euroopa Liiduga liitumisel.

Töövaldkonna areng 2007.

Tööturuteenuste ja -toetuste seadus

1.7. Statistika

Rahvaarv, pindala ja asustustihedus, 1. jaanuar

2009

Rahvaarv %jaotus Pindala, km²

Asustustihedus, elanikku km² kohta

Kogu Eesti 1 340 415 100% 43 432,3 30.9

Linnad 866 528 64,6% 643,38 1 346,8

Vallad 473 887 35,4% 42 788,93 11,1

Allikas: Statistikaamet, 12.05.2009.

Rahvastik vanuserühma järgi, 1990–2009

0–9 10–19 20–29 30–39 40–54 55–64 65–

1990 238 753 221 100 222 977 235 696 293 000 177 468 181 605

2000 143 147 210 738 189 239 186 624 278 713 157 980 205 630

2002 131 112 208 079 190 057 183 523 285 552 151 779 211 140

2003 127 282 204 207 191 225 182 504 285 713 149 664 215 450

2004 125 927 196 973 193 981 182 041 284 641 148 471 219 035

2005 126 519 188 730 196 643 181 763 282 448 148 678 222 405

2006 127 937 180 570 198 817 182 388 280 749 148 901 225 066

2007 130 058 172 198 200 824 183 621 278 084 148 255 229 158

2008 133 666 162 330 203 568 185 137 275 358 150 234 230 469

2009 137 852 152 135 206 481 185 765 274 301 154 299 229 437

Allikas: Statistikaamet.

Sünnid, surmad, loomulik iive, 1990–2008

Elussünnid Surmad Loomulik iive

1990 22 304 19 531 2773

1995 13 550 20 828 –7319

2000 13 067 18 403 –5336

2001 12 632 18 516 –5884

2002 13 001 18 355 –5354

2003 13 036 18 152 –5116

2004 13 992 17 685 –3693

2005 14 350 17 316 –3966

2006 14 877 17 316 –2439

2007 15 775 17 409 –1634

2008 16 028 16 675 –647

Allikas: Statistikaamet, 12.05.2009.

16 kuni pensioniiga, hõiveseisund 1998–2009

1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009

Tööjõud, tuhat 628,4 619,8 619,6 614,1 604,7 609 610 612,3 638,3 644,5 656,2 650,2

…hõivatud, tuhat 563,2 541,1 531,7 533,4 539,5 543,9 547,6 561,4 598,8 613 619 556,9

…töötud, tuhat 65,2 78,7 87,9 80,7 65,2 65,1 62,4 50,9 39,5 31,5 37,2 93,3

Mitteaktiivsed, tuhat

175,2 196 195,5 202,5 217,8 218,2 220,1 225,2 206,7 208,6 198,9 204,3

Tööjõud ja mitte-aktiivsed kokku, tuhat

803,6 815,7 815 816,6 822,5 827,2 830,1 837,6 844,9 853,1 855,1 854,5

Tööjõus osalemise määr, %

78,2 76 76 75,2 73,5 73,6 73,5 73,1 75,5 75,6 76,7 76,1

Tööhõive määr, % 70,1 66,3 65,2 65,3 65,6 65,8 66 67 70,9 71,9 72,4 65,2

Töötuse määr, % 10,4 12,7 14,2 13,1 10,8 10,7 10,2 8,3 6,2 4,9 5,7 14,4

Allikas: Statistikaamet, 12.02.2010.

Sisemajanduse koguprodukt 1995-2009

1995 2000 2004 2005 2006 2007 2008 2009

SKP jooksev-hindades, miljonit krooni

43 285,5 96 380,5 151 541,6 174 956,2 206 996,0 244 503,6 251 492,8 214 827,9

Muutus püsivhindades (%)

2,8 10,0 10,4 11,0 9,9 7,2 -3.6 -14,1

SKP jooksevhinda-des ühe elaniku kohta kroonides

29 889,8 70 243,0 112 161,7 129 837,6 153 934,6 182 139,2 187 555,2

Allikas: Statistikaamet.

Eesti Pank. Eesti majandusnäitajad aastate lõikes 5.03.2010.

Muud majandusnäitajad 2005–2009

1995 2000 2004 2005 2006 2007 2008 2009

Tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga (%)

29,0 4,9 3,0 4,1 4,4 6,6 10,4 -0,1

Keskmine brutokuupalk (tegevusalade keskmine, kroonides)

4907 7287 8073 9047 11 336 12 912

▪ Allikas: Statistikaamet, 8.01.2010.

2. Haridussüsteemi üldine korraldus ja juhtimine

2.1. Ajalooline ülevaade

Eesti Vabariigi (1918–1940) koolisüsteem toetus 19. sajandil asutatud vallakoolidele. Haridussüsteem oli ühtne ja tsentraliseeritud, kuid riik jagas kohustusi maakonna ja omavalitsustega. Noor riik vajas hädasti hea haridusega rahvast, seepärast avati gümnaasiume ja seminare, samuti laiendati kõrgharidusasutuste võrku. 1919. a sai Tartu Ülikooli õppekeeleks eesti keel. Sel ajajärgul asutati mitmeid uusi kõrgharidusasutusi: Tehnilised Erikursused /nüüdne TTÜ/, Tallinna Kõrgem Muusikakool /Eesti Muusikaakadeemia/ ja Tallinna Õpetajate Seminar /TLÜ/.

Nõukogude võimu ajal allutati haridussüsteem kommunistliku partei ja keskvõimu rangele kontrollile ning sõltumatu hariduspoliitika arendamine oli väga piiratud. Kõrgemateks juhtnöörideks haridussüsteemi kujundamisel, õppeasutuste tegevuse määramisel ja õppetöö korraldamisel olid partei ja valitsuse määrused. Koolid töötasid NSVL Ministrite Nõukogu heaks kiidetud põhimääruse alusel. Eesti NSV Haridusministeeriumil oli õigus konkretiseerida üldhariduskoolide õppe aluseid, kinnitada õppeprogrammid ning õppe korraldamise põhimäärused, anda juhendeid ja käskkirju koolide tegevuse suunamiseks. Vaatamata ideoloogilisele survele ja piirangutele, õnnestus Eesti haridussüsteemil mõned erisused säilitada: eesti keel säilis õppekeelena vene keele kõrval; õpikuid kirjutasid eesti autorid eesti keeles; keskkool oli aasta võrra pikem – 11klassiline; ka õppemahud olid mõnes aines erinevad.

1974. a haridusseadusega kehtestati üleminek üldisele kohustuslikule keskharidusele. 1977. aastal toimus üldhariduskoolide õppeplaanides muudatus: suurendati tööõpetuse tunde, vene keelt hakati õpetama alates 1. klassist, vähendati võõrkeelte, joonestamis-, matemaatika- ja füüsikatundide arvu.

1986. aastal vastu võetud ENSV haridusseadus kehtestas ülemineku 9klassilisele kohustuslikule haridusele ning samal ajal 12klassilisele keskkoolile.

80. aastate teisel poolel tekkis koos laulva revolutsiooniga haridusuuendusliikumine, mis haaras väga erinevaid huvirühmi ning mille põhisuund oli hariduselu demokratiseerimine ning humaniseerimine, valikuvõimaluste suurendamine, õppekavade deideologiseerimine.

90. aastate alguses keskenduti haridussüsteemi korralduse, õigusaktide ning oma õppekavade loomisele. Haridusseadus võeti vastu 1992. aastal, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus 1993. aastal, ülikooliseadus 1995. aastal, kutseõppeasutuse seadus, rakenduskõrgkooli seadus ning erakooliseadus 1998. aastal. 1999. aastaks olid valminud kokku 9 põhilist haridussüsteemi toimimist ja arengut reguleerivat seadust.

Iseseisvuse algusaastail alustati põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava väljatöötamist, mis raamkavana asendas seniseid õppeprogramme, ja riiklike standardite ning välishindamise süsteemi loomist. Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava rakendamine algas 1997. aastal, samal aastal loodi Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus ning toimusid esimesed gümnaasiumi riigieksamid. 2000. aastani toimus õppekavaarendus peamiselt Haridusministeeriumis, alates 2001. aastast Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskuses. 2006. aastast on suurenenud Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse vastutus õppekavade väljatöötamisel. 2008. aastast võttis õppekavaarenduse sisulise juhtimise enda kanda Haridus- ja Teadusministeerium, selle tarbeks on loodud eraldi struktuuriüksus. Õppekavade muutmise soov on kantud õppe individualiseerimise ideoloogiast.

Koos Nõukogude Liidu käsumajandusest vabanemisega muutus oluliselt kutsehariduse seisund. Kutsekoolid olid õpilasi ette valmistanud põhiliselt suurtele riigiettevõtetele, mis nüüd lakkasid olemast, koos sellega vähenes vajadus kutsekeskhariduse järele. Aegunud koolituskavad, kehvas seisus hooned ja seadmed, õpetajate ettevalmistus kahandas veelgi kutsehariduse tollast niigi madalat

mainet. Kutseharidussüsteem pidi kiiresti ümber orienteeruma. 90. aastate jooksul asendati nõukogude suurtööstusele omased erialad Eesti majandusele vajalike erialadega, võeti kasutusele uued õppekavad, õppekavaarendus seoti kutsekvalifikatsioonisüsteemi arenguga, viidi läbi koolivõrgu ümberkujundamine rõhuasetusega regionaalsetele kutseõppekeskustele (kus pakutakse kutse-, täiendus- ja ümberõpet nii noortele kui täiskasvanutele), käivitati kutseõppeasutuste kvaliteedikindlustamise väljatöötamine ja rakendamine. Kutseharidussüsteemi ümberkorraldamine on toimunud tugevas partnerlussuhtes tööandjatega, kelle kaasabil on algatatud mitmeid olulisi muudatusi kutsehariduse ja tööturu paremaks seostamiseks. Kutsehariduse teatavat alatähtsustamist 90. aastatel on püütud alates 2005. aastast korvata õppekohamaksumuse ja investeeringute ennakkasvuga ning Euroopa Liidu tõukefondide programmide toel.

Kõrghariduses on viimase 10 aastaga üliõpilaste ja kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste arv dünaamiliselt muutunud, see on toonud kaasa arutelud kõrgharidussüsteemi ühiskonna ja majanduse vajadustele vastavuse üle. Eestis on loodud duaalne kõrgharidussüsteem, kus traditsiooniliste ülikoolide kõrval pakuvad lühemaajalisi, rakenduskõrghariduslikke programme rakenduskõrgkoolid, regioonides asetsevad kutseõppeasutused ja ülikoolide regionaalsed kolledžid. 2008/09. õa on kõrgharidust võimalik omandada 34 õppeasutuses, sh 10 ülikoolis, 21 rakenduskõrgkoolis ja 3 kutseõppeasutuses. 2008/09. õa on üliõpilaste koguarv 66 245. Natuke vähem kui pooled kõigist üliõpilastest õpivad riiklikult subsideeritud õppekohtadel (2005/06. õa-st on vastav number 45–46%). Kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste arv on viimastel aastatel vähenenud tulenevalt erakõrgkoolidele esitatud finantsjätkusuutlikkust kinnitavast omakapitalinõudest ning oodatavast üliõpilaste arvu vähenemisest lähiaastatel. Eesti oli 24 riigi hulgas, kelle esindajad allkirjastasid 1999. a Bologna deklaratsiooni ning sellest johtuvalt on kõrgharidussüsteemis lühikese ajaga rakendatud Euroopa kõrgharidusruumi peamised meetmed: üleminek 3+2 õppekavade struktuurile, loodud on seadusandlik raamistik, mis võimaldab kvalifikatsioonide paremat tunnustamist (Lissaboni konventsiooni ratifitseerimine ja sellega seotud alamdokumentide vastuvõtmine, võõrkeelse diplomi lisa tasuta väljastamine). 2006. a novembris parlamendis vastuvõetud kõrgharidusstrateegia kuni aastani 2015 näeb ette rea meetmeid kõrgharidussüsteemi rahastamise ja struktuuri reformimiseks. Tegu on strateegiaga, mis esmakordselt peale taasiseseisvumist käsitleb sektori probleeme terviklikult ning näeb ette strateegilised meetmed eesmärkide saavutamiseks.

90. aastate keskpaigast on tehtud katseid kokku leppida haridussüsteemi arengu kontseptuaalsetes alustes, luua ühtne haridusstrateegia. 1996. aastal algatati Tiigrihüppe rahvuslik programm, mille eesmärgiks oli kaasajastada haridussüsteem info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite abil ning kujundada avatud õpikeskkond. Alates 2000. aastate algupoolest on valminud mitmed valdkondlikud strateegiad, mis on olnud aluseks strateegilistele otsustele: riiklik integratsiooniprogramm, IKT hariduse arengukava põhi- ja keskhariduses Tiigrihüpe Pluss, programm Tiigriülikool, Eesti noorsootöö kontseptsioon ja arengukava, kutse- ja kõrgharidussüsteemi strateegilised dokumendid. Ühtses haridusstrateegilises dokumendis pole siiski veel kokkuleppele jõutud, vaatamata haridusstrateegia mitmetele erinevatele versioonidele ja nende aruteludele Riigikogus 1998. ja 2002. aastal. 2009. aastal sõlmiti SA Eesti Koostöö Kogu, MTÜ Eesti Haridusfoorum ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel koostöökokkulepe haridusstrateegia (elukestva õppe strateegia) koostamiseks aastani 2020. Ministri kinnitatud juhtkomisjonile on seatud ülesanne see üle anda 1. juuliks 2011.

2010.–2013. a eelarveperioodi planeerimisel lähtuti strateegilistest dokumentidest, mis katavad haridussüsteemi kõiki tasemeid, sh mitteformaalse ja informaalse õppimisega seonduva: üldharidussüsteemi arengukava 2007–1013, Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009–2013, Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015, Eesti õpetajahariduse strateegia 2009–2013, Täiskasvanuhariduse arengukava aastateks 2009–2013, noorsootöö strateegia 2006–2013, arengukava info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamiseks üldhariduses aastatel 2006–2010 "Õppiv Tiiger", Riiklik IKT kõrgharidusprogramm "Tiigrikool+" (2009–2012) ning 2007. a algul parlamendis heakskiidetud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia "Teadmistepõhine Eesti 2007–2013". Kõigis neis dokumentides võeti arvesse ka Euroopa hariduskoostöö eesmärke ja mõõdikuid ning Lissaboni strateegia põhimõtteid, kohandades neid, lähtudes Eesti haridussüsteemi olukorrast ja arenguprioriteetidest.

Eesti õpetajahariduse strateegia 2009-2013; haridus- ja teadusministri käskkiri

Riiklik IKT kõrgharidusprogramm "Tiigriülikool+" (2009-2012)

Teadmistepõhine Eesti: Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2007-2013.

Täiskasvanuhariduse arengukava 2009-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

E-õppe arengukava üldhariduses aastatel 2006-2009 "Õppiv Tiiger"; haridus- ja teadusministri käskkiri

Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009-2013 ja selle rakendusplaani 2009-2011 heakskiitmine; Vabariigi Valitsuse korraldus

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus

Eesti Vabariigi haridusseadus

Erakooliseadus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Kutseõppeasutuse seadus

Noortepoliitika ja noorsootöö strateegia; Vabariigi Valitsuse korraldus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus

Ülikooliseadus

2.2. Peamised poliitilised arutelud

Haridusüldsuses ja ka laiemalt on päevakorral arutelud, mida tähendab haridussüsteemile ja tööjõuturule, lõpuks ka kogu riigile laste arvu drastiline vähenemine. Võrreldes 2004/05. õppeaastaga on kolme aasta jooksul üldhariduskoolide õpilaste arv vähenenud 42 400 ehk 23% võrra (184 038 aastal 2004/05 ja 141 802 aastal 2009/2010). Prognooside kohaselt väheneb õpilaste arv 2012. aastaks veel ligikaudu 137 450 õpilaseni ning stabiliseerub seejärel 140 000 õpilase tasemel. Munitsipaalõppeasutuste sulgemine eriti äärealadel on tinginud paljude lastevanemate otsuse panna laps juba varasemas eas suurema asustuskeskuse kooli (või lasteasutusse), mis aga pikendab nende laste kooliteed või toob kaasa lastevanemate ümberasumise piirkondadesse, kus laste haridusvõimalused on paremad. Õpilaste arvu vähenemine kooliastmeti avaldab otsest mõju koolivõrgule, õpetajakoolituse riiklikule koolitustellimusele, õpetajate täiendus- ja ümberõppevajadusele, kogu kõrgharidussüsteemile ja edasi tööjõuturule.

Haridus- ja Teadusministeerium esitas uuendatud Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 2009. a alguses arutamiseks Eesti parlamendile, Riigikogule, arutelud selle üle on väldanud 1,5 aastat. Kuigi muudatused on suunatud õpilase arengu toetamisele, hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisele, vaimse- ja füüsilise turvalisuse tagamisele; puudutavad õppekava ja õppekorraldust, koolikohustust, mitmeid koolikorralduse aspekte, käivad tulised vaidlused nende sätete üle, mis puudutavad koolivõrgu korrastamist ühtsete kriteeriumide alusel. Eestis on olnud traditsiooniks 12-klassiline üldhariduskool. Selleks et väärtustada põhikooli ja gümnaasiumi kui erinevaid ja iseseisvaid õppetasemeid, millel on erinevad eesmärgid, sisu ja nõuded, oma õppemeetodid ja -keskkond ning tagada kvaliteetne gümnaasiumiharidus ja tugevate põhikoolide võrk kõikjal Eestis, tegi HTM ettepaneku lahutada põhikoolid ja gümnaasiumid institutsionaalselt. See tähendaks, et väikese

õpilaste arvuga gümnaasiumid, mis ei suuda õppekavanõudeid täita, tuleks ümber korraldada põhikoolideks. Kooli pidajates – kohalikes omavalitsustes ning ka poliitikutes on see tekitanud tugevat vastuseisu ning parlamendiarutelude tulemusel on ministeerium praeguseks oma ettepaneku tagasi võtnud.

Kõigil haridustasemeil otsitakse otstarbekaid rahastamismudeleid, mis tagaksid õppe kättesaadavuse ja kvaliteedi. Kõige kaugemale on jõutud üldhariduskoolide rahastamissüsteemi uuendamisega, mis kiideti heaks 2007. a, üleminekut uuele rahastamismudelile alustati 1.01.2008. Kokkulepitud põhimõtete järgi asendati pearaha põhine rahastamismudel klassipõhise rahastamismudeliga, et tagada piisav rahastus ka väikestes kogukondades asuvatele koolidele.

Rahastamissüsteemi muudatused on päevakorras ka kõrghariduses, kus 2009. aastal mindi kõrghariduse riigieelarvelisel rahastamisel üle kolmeaastastele tulemuslepingutele, kus arvestatakse õppe tulemuslikkust ja kvaliteeti, lõpetajate arvu ning Eesti tööturu vajadusi. Muudatusega taotletakse toetada kõrgkoolide tulemusjuhtimisele (sh enesehindamine) orienteerumist, süvendada ülikoolide ja ministeeriumi vahelist sisulist dialoogi, et saavutada strateegiate ja arengukavade eesmärke ning jagada vastutust, samuti toetada kõrgkoolide vahelist koostööd. Suurem aruteluteema on kõrgharidussüsteemi rahastamise tase, kus avaliku sektori osakaal on viimastel aastatel langenud. Üks pingelisemaid arutelusid kõrghariduse valdkonna rahastamisega seoses on olnud üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemi reformimine, selle muutmine õppeedukusel põhinevast stipendiumide eraldamise süsteemist vajaduspõhiseks toetuste süsteemiks. Sellesuunalise muutuse vajalikkust Eesti kõrghariduspoliitikas rõhutasid oma 2007. a avaldatud soovitustes ka OECD eksperdid. (http://www.oecdbookshop.org/oecd/display.asp?sf1=identifiers&st1=9264039112 )

Ülemaailmse majanduskriisi tingimustes on aga 2009. ja 2010. a kõrghariduskulutusi kärbitud ning sotsiaalse dimensiooni tugevdamine kõrgharidusõppes, sh üliõpilaste õppetoetuste ning -laenusüsteemi kaasajastamine jääb perioodil 2010–2011 rakendamata.

Teiste valdkondade rahastamisel maksab esile tuua, et vaatamata riigieelarve üldisele kärpele 2009. a 8 miljardi krooni võrra ning riigiasutuste tegevuskulude vähendamisele umbes 10% võrra, leiti võimalus säilitada õpetajate palgad ka 2010. aastal 2008. a tasemel.

Üks kestvaid teemasid avalikes aruteludes on põhikoolist väljalangejate suhteliselt suur arv ning õpingute katkestajate arv kõigil haridustasemetel. 2008. aastal oli Eestis 20–24aastastest elanikest 82,2% vähemalt keskharidusega, vastav tase on küll kõrgem kui EL keskmine, kuid põhjust rahuloluks on siiski vähe. Madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaal 18–24aastaste earühmas oli 2008. a 14%. 8 aastaga oleme edenenud liiga aeglaselt – vaid 1,1% paremuse suunas. Väga põhimõttelist tähtsust omab selles kontekstis üldhariduskooli õppekavaarendus, kus protsess on arenenud suhteliselt suurte vaidlustega.

Samas on oldud ühel nõul, et ainekavade mahtu tuleb vähendada ning need paremini omavahel lõimida, suuremat rõhku tuleb panna üldoskustele ja teadmiste rakendamisele, koolide valikuvõimaluste suurendamisele, et paremini arvestada õpilaste vajaduste ja huvidega. Õppekava arenduse teemal jätkusid arutelud kogu 2009. a, õppekava uus versioon kinnitati Vabariigi Valitsuses 2010. a alguses. Esmakordselt on eraldatud põhikooli õppekava ja gümnaasiumi õppekava, et rõhutada põhikooli ja gümnaasiumi kui kahte selgelt eristatavat haridusastet, millel on omad eesmärgid ning selge lõpptulemus.

Ainekavade arenduse peamisteks ülesanneteks on olnud vähendada õpilaste koormust, suunata õpetajaid kasutama õppeprotsessis aktiivseid õppemeetodeid, lõimida ainekavad nii valdkondlikult kui ka õppekavade üldosadega, arvestades alusväärtusi, läbivaid teemasid ja teisi üldosa nõudeid ning põhimõtteid, suurendada ainekavade “elulähedust”, suunata õpilased vaatlema ja analüüsima ümbritsevat ja iseennast.

Gümnaasiumi õppekavas on suurendatud oluliselt õpilaste valikuvõimalusi.

Kaks aastat on olnud vaidluste keskmes riigieksamite süsteemi uuendamine, mitmel korral on seda arutatud Riigikogu kultuurikomisjonis. Eri huvirühmade kompromissina on seaduseelnõus kõigile kohustuslike riigieksamitena ette nähtud 3 riigieksamit: eesti keel, võõrkeel ja matemaatika.

Majanduskasvu tingimustes on õpingud katkestanud ning tööturule siirdunud märkimisväärne arv kutse- ja kõrgharidust omandanud õppijaist. Katkestajate osakaal on suurim prioriteetsetes kõrghariduse valdkondades – loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia erialadel (kuni 22%). Katkestanute osakaalu vähendamine ja nende kõrgharidusse tagasitoomine on vajalik, et tagada Eestis kõrgelt kvalifitseeritud töötajate osakaalu kasv, sh eriti prioriteetsetes valdkondades, mis on eelduseks teadmistepõhise majanduse poole liikumisel. Haridus- ja Teadusministeerium on asunud Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel alates 2010. aastast nelja aasta jooksul toetama katkenud õpingute jätkamist Eesti kutse- ja kõrgkoolides. Ligi 2000 õppuri haridustee lõpuleviimisse suunatakse 150 miljonit krooni. Lõpetamata kutsehariduse jätkamise võimaldamiseks suunatakse esialgu kuni 30 miljonit krooni, mille abil saab õpingud lõpetada kuni 500 õppurit. Katkenud bakalaureuse- ja magistrikraadi omandamist toetatakse 75 miljoni krooniga, mille toel jõuab teaduskraadini 1000 tudengit. Lisaks toetatakse 44,2 miljoni krooniga 200 doktorandi kraadiõpet.

2007/08. õppeaastal alustati vene õppekeelega munitsipaalgümnaasiumides üleminekut osalisele eestikeelsele õppele. Selle ülemineku eesmärk on tagada neile õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel, võrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks ja tööturul toimetulekuks. Eesmärk on saavutada 2011. aastaks olukord, kus gümnaasiumiastmel toimub õpe eesti keeles vähemalt 60% kohustuslike ainekursuste ulatuses. Eesti keele õpe vene töökeelega lasteaedades laieneb 3aastastele lastele, kelle kodune keel pole eesti keel. Tähtsustada tuleb ka eesti keele õpet venekeelsetes kutseõppeasutustes. See eeldab kutse- ja keeleõppe metoodika rakendamist muukeelsetes õppekavarühmades, õpetajakoolitusprogrammidesse ja motivatsioonisüsteemidesse panustamist. Nimetatud tegevusi peetakse olulisteks ka eelseisvat võimalikku uusimmigratsiooni silmas pidades. Eesti keele oskajate arvu kasv muukeelse elanikkonna hulgas on siseriiklikult palju diskussioone tekitav küsimus. Kuid Euroopas paistab väikeriik Eesti võõrkeelte õpetamise osas pigem positiivselt silma (õpitavate võõrkeelte keskmine arv põhihariduse tasemel õpilase kohta 2,0 ning keskhariduse tasemel – 2,2).

Muutuva tööturu tingimustes on vaja ettevõtete vajadused ja õppekavade struktuur kiiresti vastavusse viia – õppekavad on pigem ainepõhised ning õppekava väljundi ehk õppurite oskuste ja hoiakute teadlikule ja sihipärasele kujundamisele pööratakse vähe tähelepanu. Euroopa kõrgharidusruumi arenguid silmas pidades on eriti kõrgkoolid tajunud sellesuunaliste tegevuste tähtsust (diskussioonid toimuvad siiski pigem kõrgkoolides kui avalikkuse ees). Kõrgharidusstandardi muudatused, mis muudavad kõrgkoolidele kohustuslikuks õppetöö õpitulemuste põhise ülesehituse koos varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise põhimõtetega, võttis Vabariigi Valitsus vastu 2007. a augustis.

Kõikidel haridustasemetel on teemaks noorte huvi ärgitamine loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkonna vastu. Kuigi Eestis on loodus- ja täppisteaduste (LTT) valdkonnas õppijate osakaal kõrghariduses oluliselt kasvanud, on lõpetajate arv tuhande 20–29aastaste eagruppi kuuluva noore kohta oluliselt madalam kui ELi keskmine – 11,4 lõpetajat (2008. a andmed). Eesti olukorda iseloomustab sarnaselt enamiku Euroopa riikidega noorte (eriti noormeeste) madal valmisolek ja huvi teha valik LTT valdkondades õppimise ja tööleasumise kasuks, mis vähendab pikemas perspektiivis ettevõtluse innovatsioonipõhise arengu väljavaateid. Olukorda parandavate meetmete hulgas nähakse nii vastavate huviringide toetamist juba põhikoolitasemel, digitaalsete õppematerjalide kättesaadavaks tegemist koolidele kui ka mitmesuguste e-õppe materjalide pakkumist. LTT valdkonna tähtsustamiseks on plaanis lülitada matemaatika kohustuslike riigieksamite sekka. Oluliseks peetakse ka spetsiaalsete stipendiumiprogrammide käivitamist, tööandjate rolli suurendamist vastavate erialade populariseerimisel ning paremat praktikakorraldust. Sellesuunaliste tegevuste paremaks koordineerimiseks on väljatöötamisel loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkonna tegevuskava aastateks 2010–2013. Selles seatakse eesmärgiks ühiskonnaliikmete matemaatika-, loodusteaduste- ning tehnoloogia-alase võimekuse tõstmine, õppijate ning töötajate osakaalu suurendamine LTT valdkonnas ning LTT valdkonna hariduse jätkusuutlikkuse kindlustamine.

Kutse- ja täiskasvanuhariduses on valminud uued arengukavad aastateks 2009–2013. Nii kutsehariduse kui ka täiskasvanuhariduse uues arengukavas on olulised märksõnad koolituse kvaliteet, paindlikkus ja vastavus töötaja ja tööandja vajadustele.

Kõrghariduse valdkonnas jätkub kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015 elluviimine. 2009. a algusest alustas tööd uutel alustel toimiv sõltumatu Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur. On seatud eesmärk, et loodud agentuur saab eeldatavalt aastaks 2010 Euroopa Kõrghariduse Kvaliteediagentuuride registrisse. 2009. a alustatakse ka kõrgkoolide üleminekuhindamist, mille raames tuleb kõigil tegutsevatel kõrgkoolidel uuendada oma litsentse. Välja on töötatud vastav kord, selle raames on litsentside väljastamise õigus viidud Haridus- ja Teadusministeeriumi tasandilt Vabariigi Valitsuse tasandile.

Education and Research in Estonia

Eesti 1990. aastate hariduspoliitika analüüs.

Eesti kutsehariduspoliitika arengud aastatel 2002-2008

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu

RKT tulemuskäskkiri ja aruanne: koostamise alused ja ajakava.

Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009-2013 ja selle rakendusplaani 2009-2011 heakskiitmine; Vabariigi Valitsuse korraldus

Gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus

2.3. Olulisemad põhimõtted ja haridusseadustik

Põhimõtted, mille alusel Eesti Vabariigis haridust antakse, on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduses, lastekaitse seaduses ning haridusseaduses.

Põhiseaduse järgi on igaühel õigus haridusele. Hariduse andmisel lähtutakse üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, isiksuse, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamisest. Hariduse olulisim eesmärk on luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailmamajanduse ja kultuuri kontekstis. Niisama oluline on kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi ning luua igaühele pidevõppe eeldused.

Lastekaitse seaduse järgi on igal lapsel õigus niisugusele haridusele, mis arendab välja tema vaimsed ja kehalised eeldused ning kujundab tervikliku isiksuse. Õpetamine peab olema isiksusekeskne, lähtuma sugupoolte erinevusest ning rajanema õpilaste edusammude tunnustamisel. Õpetamine ei tohi olla seotud kehalise või vaimse vägivallaga, olla ideoloogiliselt ühekülgne ega õhutada vaenu või vägivalda. Erivajadusega (keha-, meele-, kõne- ja liitpuuded; intellekti-, närvi-, psüühika- ja käitumispuuded) laste õpetajad ja kasvatajad peavad olema eriharidusega ning selleks tööks sobivad.

Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Ka keskhariduse omandamine on avalikes (riigi- ja munitsipaal-) haridusasutustes õppemaksuta. Hariduse andmine on riigi järelevalve all. Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse

alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. Üksikisiku või juriidilise isiku erakapitalil põhinevate koolide asutamist reguleerib erakooliseadus.

Laste haridustee valikul on otsustav sõna vanematel. Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Eesti Vabariik tagab eesti keele õpetamise kõigis muukeelsetes avalikes õppeasutustes ja muukeelsetes õpperühmades. Põhikoolis võib õppekeeleks olla mis tahes keel, keele valiku otsustab kooli omanik. Gümnaasiumis on õppekeeleks eesti keel, kuid võib olla ka mis tahes muu keel, kui Vabariigi Valitsus omaniku vastava taotluse põhjal selleks loa annab. Usuõpetuse õppimine on õpilasele vabatahtlik, kuid koolile kohustuslik õpetada, kui on teatud arv soovijaid. Haridussüsteemi ülesehitus ning riigi haridusstandardid loovad igaühele võimaluse siirduda ühelt haridustasemelt teisele.

Haridus- ja Teadusministeeriumi eesmärk on kujundada seadusandlus, mis reguleerib kõiki ühiskonnas olulisi haridussuhteid optimaalse arvu õigusaktidega ja sarnaseid valdkondi ühtviisi ning lähtub haridusseadustikku läbivast ühtsest mõistetesüsteemist. Lisaks Eesti Vabariigi haridusseadusele käibib haridusvaldkonnas praegu veel 9 olulist seadusandlikku akti: koolieelse lasteasutuse seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, erakooliseadus, rakenduskõrgkooli seadus, ülikooliseadus, kõrgharidusstandard, täiskasvanute koolituse seadus ning teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus. Lisaks on olemas õigusaktid, mis reguleerivad Haridus- ja Teadusministeeriumi struktuuriüksuste tegevust, nt riiklikku järelevalvet, riigivara haldamist, raamatupidamist jne.

Haridus- ja Teadusministeerium

Eesti Vabariigi haridusseadus

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Eesti Vabariigi põhiseadus

Erakooliseadus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Koolikohustuslike laste arvestamise kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutseõppeasutuse seadus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus

Täiskasvanute koolituse seadus

Ülikooliseadus

2.4. Haridussüsteemi üldine korraldus

Eesti haridussüsteemi korraldus, 2009/10

41 2 3 5 6 7 8 9 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 2710

EE P Õ H I K O O LGÜMNAASIUM KUTSEÕPPEASUTUS

KUTSEÕPPEASUTUS

ÜLIKOOL / KUTSEÕPPEASUTUS / RAKENDUSKÕRGKOOL ÜLIKOOL / RAKENDUSKÕRGKOOL

ÜLIKOOL

ÜLIKOOL

LASTESÕIMLASTEAED ≥ 1

RAKENDUSKÕRGKOOL

Alusharidus – ISCED 0 (ei kuulu haridusministeeriumi vastutusalasse)

Alusharidus – ISCED 0 (kuulub haridusministeeriumi vastutusalasse)

Algharidus – ISCED 1 Ühetsükliline põhiharidus – ISCED 1 + ISCED 2 (ISCED 1 ja ISCED 2 ei eristu eraldi tasemetena)

Keskhariduse 1. aste (üldharidus) – ISCED 2 (sh kutsehariduseelne)

Keskhariduse 1. aste (kutseharidus) – ISCED 2

Keskhariduse 2. aste (üldharidus) – ISCED 3 Keskhariduse 2. aste (kutseahridus) – ISCED 3

Keskharidusjärgne kutseharidus – ISCED 4

Kõrgharidus – ISCED 5A Kõrgharidus – ISCED 5B

ISCEDi tasemete määratlus: ISCED 0 ISCED 1 ISCED 2

Kohustuslik täiskoormusega õpe Kohustuslik osakoormusega õpe

Osakoormusega õpe või tööd ja õpinguid ühendav kursus Lisa-aasta

-/n/- Kohustuslik tööpraktika + selle kestus Õpingud välismaal

Allikas: Eurydice

Koolikohustus algab, kui laps saab 7aastaseks. Enne kooli astumist on lapsel võimalik käia koolieelses lasteasutuses: lastesõimes (kuni 3aastased) või lasteaias (kuni 7aastased). Kuni 7aastased arenguliste erivajadustega lapsed võivad käia piirkonna lasteasutuse tavarühmas (sobitusrühm), erirühmas või erilasteaias.

Koolieelne lasteasutus on haridusasutus. Õppe- ja kasvatustöö on korraldatud õppekava alusel, mis lähtub koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast.

Koolieelses lasteasutuses omandab laps alushariduse, mis loob vajalikud eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. Lastele, kes ei käi koolieelses lasteasutuses, võib koolieelsete lasteasutuste või koolide juures avada ettevalmistusrühmi, milles osalemine on vabatahtlik. Laps võib kooli minna ka otse kodust. Koolieelsete lasteasutuste pedagoogid nõustavad koduste laste vanemaid õppe- ja kasvatusküsimustes.

Põhiharidus on kohustuslik üldharidusmiinimum, selle omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid keskhariduse omandamiseks (üldhariduslikus gümnaasiumis või kutseõppeasutuses). Põhiharidus omandatakse põhikoolis või gümnaasiumis, mille juures on põhikooliklassid. Põhikoolis on 1.–9. klass. Põhihariduse omandamine toimub riikliku õppekava alusel. Põhikooli lõpetamise tingimus on õppekava läbimine ja kolme põhikooli lõpueksami edukas sooritamine. 2004. a sügisest võivad koolid vajadusel põhikoolijärgselt rakendada ühte lisa-aastat kerge ja mõõduka vaimupuudega õpilastele ja kuni kolme lisa-aastat raske vaimupuudega õpilastele. Üldhariduslik gümnaasium on kolmeaastane, õppetöö toimub riikliku õppekava alusel. Õpingute lõpus sooritavad õpilased 5 lõpueksamit, sh vähemalt 3 riigieksamit. Üldkeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.

Kutseharidust võib omandama asuda nii peale põhikooli kui ka peale gümnaasiumi lõpetamist. Põhihariduse baasil kutsekeskhariduse omandamine kestab vähemalt 3 aastat. Lõpetajad saavad

tunnistuse kutsekeskhariduse omandamise kohta. Kutseõpe keskhariduse baasil kestab 0,5–2,5 aastat (20–100 õppenädalat). Kutseõppeasutuste lõpetajad, kes soovivad jätkata õpinguid ülikoolis, peavad üldjuhul sooritama gümnaasiumilõpetajatega samadel alustel riiklikud eksamid, mida ülikool sisseastumiseks nõuab.

Kõrghariduse tasemel õpe võib Eestis toimuda rakenduskõrgharidusliku (kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis, ülikooli struktuuri kuuluvas õppeasutuses) või akadeemilise (ülikoolis) kõrgharidusliku õppena. Kõigil keskharidusega või sellele vastava välisriigis omandatud kvalifikatsiooniga isikutel on võrdne õigus konkureerida mainitud õppeasutustesse õppima asumiseks.

Rakenduskõrgharidusõppe nominaalkestus on 3–4 aastat, maht 180–240 ECTS ainepunkti. Ämmaemandaõppe nominaalkestus on neli ja pool aastat. Rakenduskõrgharidusõppe õppekava lõpetanu võib jätkata õpinguid magistriõppes õppeasutuse nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras.

Akadeemiline kõrghariduslik õpe jaguneb kolmeks astmeks: bakalaureuseõpe (kestus 3–4 aastat, maht 180–240 ainepunkti), magistriõpe (nominaalkestus 1–2 aastat, maht 60–120 ainepunkti) ja doktoriõpe (nominaalkestus 3–4 aastat, maht 180–240 ainepunkti). Bakalaureuseõppe ja magistriõppe nominaalkestus kokku on vähemalt viis aastat. Arstiõpe, hambaarstiõpe, proviisoriõpe, loomaarstiõpe, arhitektiõpe, ehitusinseneriõpe ning klassiõpetaja õpetajakoolitus põhinevad bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel, mille nominaalkestus on 5–6 aastat ning maht 300–360 ainepunkti. Akadeemilise kõrgharidusliku õppe esimene ja teine aste lõpevad vastava lõputöö kaitsmise või eksami sooritamisega ja kraadi omistamisega. Doktoriõpe lõpeb doktoritöö kaitsmisega ning teaduskraadi omistamisega.

Täiskasvanuharidus jaotatakse Eestis kolmeks: täiskasvanute tasemekoolituseks, tööalaseks koolituseks ja vabahariduslikuks koolituseks.

Täiskasvanud õppijat ei defineerita Eestis vanuse põhjal, vaid täiskasvanud õppija all mõistetakse õppijat, kelle jaoks õppimine pole põhitegevus. Sellest lähtuvalt mõistetakse täiskasvanute tasemekoolituse all mittepäevases õppevormis toimuvat põhihariduse, keskhariduse või kõrghariduse tasemel õpet.

Täiskasvanute tasemekoolituse puhul peavad õppeasutused lähtuma vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest, kutseõppeasutuse seadusest, ülikooliseadusest, rakenduskõrgkooli seadusest ning erakooliseadusest. Tööalase koolituse all mõeldakse täiendus- või ümberõpet, mida erinevad õppeasutused pakuvad kursustena ning mis on suunatud inimese konkurentsivõime tõstmisele tööturul.

Vabahariduslik koolitus on koolitus, mis võimaldab arendada inimese loovust, andeid, initsiatiivi, sotsiaalseid oskusi jmt. Vabahariduslikku koolitust pakutakse kas kursuste või õpiringide raames.

Haridus- ja Teadusministeerium

Erakooliseadus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Täiskasvanute koolituse seadus

Ülikooliseadus

2.5. Kohustuslik haridus

Õppimine on kooliealistel lastel õigusaktides kehtestatud ulatuses kohustuslik. Eestis on koolikohustuslik laps, kes jooksva aasta 1. oktoobriks saab 7aastaseks. Lapsevanem võib nõustamiskomisjonilt taotleda koolikohustuse edasilükkamist. Koolikohustus kestab põhihariduse omandamiseni (9. klassi lõpetamiseni) või 17aastaseks saamiseni. Kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale kooli teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele, väljaspool teeninduspiirkonda elava lapse võib kool vastu võtta siis, kui on vabu kohti.

Koolikohustust on võimalik täita ka erivajadustega laste koolis või klassis ning sanatoorses koolis, aga ka kodus õppides. Kasvatusraskustega õpilane õpib ja täidab koolikohustust kasvatusraskustega õpilaste klassis. Koolikohustuse täitmise ja koolikohustuslike laste arvestamise korda reguleeritakse õigusaktidega. Eestis elavate välisriikide kodanike ja kodakondsuseta isikute lapsed, välja arvatud välisriikide esindajate lapsed, kuuluvad koolikohustuse alla.

Vastavalt haridusseadusele ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele lasub koolikohustuslike laste arvestuse pidamise, koolikohustuse täitmise kontrolli ja koolikohustuse täitmiseks tingimuste loomise kohustus kohalikel omavalitsustel. Riigi tasandil saadakse koolikohustuse täitmisest ülevaade statistiliste andmete alusel, alates 2004. aastast käivitus üleriigiline õppurite register, mis peab tagama täpsed ja jooksvad isikupõhised andmed. Lapsevanema kohus on luua kodus soodsad tingimused õppimiseks ja koolikohustuse täitmiseks.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Erivajadustega õpilaste nõustamiskomisjoni suunamise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Koduõppe kord; haridusministri määrus

Koolikohustuslike laste arvestamise kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhiharidust omandavate kasvatusraskustega õpilaste klassi moodustamise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

2.6. Haridussüsteemi juhtimine

Seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu tasandil juhivad haridussüsteemi Riigikogu, Vabariigi Valitsus ning Haridus- ja Teadusministeerium. Oma kindel roll haridussüsteemi juhtimises on maakonnal, kohalikul omavalitsusel, haridusasutusel.

2.6.1. Haridussüsteemi juhtimine riiklikul tasandil

Riigikogu ainupädevusse kuulub:

● haridussüsteemi kujundamise, toimimise ning arengu põhimõtete kindlaksmääramine; ● õppemaksu kehtestamine avalikes õppe- ja kasvatusasutustes ning avalik-õiguslikes

ülikoolides; ● avalik-õigusliku ülikooli asutamise, ühinemise, jagunemise ja tegevuse lõpetamise

otsustamine.

Vabariigi Valitsuse pädevusse kuulub:

● hariduse riiklike arenguprogrammide vastuvõtmine ja nende elluviimiseks tagatiste loomine; ● avalike haridusasutuste moodustamise, ümberkorraldamise ja nende tegevuse lõpetamise

korra kehtestamine; riigi rakenduskõrgkooli põhimääruse kinnitamine; ● avalike õppe- ja kasvatusasutuste ning avalik-õiguslike ülikoolide õppemaksu ja tasumäärade

ning tasustamise korra kehtestamine; ● õppelaenu summa, intressi ja viivise maksimaalmäära ning õppelaenu andmise ja

tagasimaksmise korra kehtestamine, samuti õppelaenu andmisel soodustuste kehtestamine; ● õpilastele, üliõpilastele ja haridustöötajatele riiklike soodustuste, sh krediidisoodustuste

kehtestamine; ● riigi lasteaed-algkooli, algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi pedagoogide töö tasustamise aluste

kehtestamine; ● kõrgharidusstandardi kehtestamine; ● kutseharidusstandardi kehtestamine; ● õpetajate koolituse raamnõuete kinnitamine; ● ülikooli ja tema õppekavade akrediteerimiseks kõrghariduse hindamise nõukogu

moodustamine, koosseisu nimetamine ja põhikirja kinnitamine; ● riigi- ja munitsipaalkutseõppeasutuste õpilastele ning riikliku koolitustellimuse alusel

moodustatud õppekohtadel õppivatele rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide üliõpilastele, sealhulgas magistrantidele ja doktorantidele riigi eraldatava stipendiumifondi arvestusliku aluse määramine.

Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas on riigi haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika kavandamine ning sellega seonduvalt alus-, põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg-, huviala- ning täiskasvanuhariduse, teadus- ja arendustegevuse, noorsootöö ja erinoorsootöö valdkondade korraldamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.

Haridus- ja Teadusministeeriumi põhiülesanded on riiklike arengukavade väljatöötamine, õigusaktide süsteemi loomine, riiklike õppekavade jm standardite arendamine, riiklik järelevalve ja kvaliteedihindamise süsteemi kujundamine, rahastamise ja riigivara kasutamise planeerimine ja korraldamine, riikliku koolitustellimuse kavandamine, pedagoogide ja noorsootöötajate koolitussüsteemi arendamine, avalikkuse teavitamine haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika alal toimuvast ning rahvusvaheline koostöö. Haridus- ja Teadusministeeriumis legaliseeritakse ka haridust tõendavaid dokumente.

Haridus- ja Teadusministeeriumi juhivad minister, kantsler ja kolm asekantslerit: kõrghariduse ja teaduse, noorte ja välissuhete ning üld- ja kutsehariduse asekantsler. Ministrile allub otse siseauditi osakond, kantslerile analüüsi-, rahandus-, riigivara-, õigus- ja üldosakond ning Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk. Kõrghariduse ja teaduse asekantsleri vastutusalas on keeleosakond, kõrghariduse osakond ning teadusosakond, tema haldusalas on Keeleinspektsioon. Noorte ja välissuhete asekantslerile alluvad vahetult noorteosakond, avalike ja välissuhete osakond ning tõukefondide osakond ja Eesti Noorsootöö Keskus. Ta täidab ministeeriumi valitsemisalas koordineerivat funktsiooni Euroopa Liidu, rahvusvahelise koostöö, tõukefondide ning noortevaldkonna küsimustes. Üld- ja kutsehariduse asekantslerile alluvad vahetult kutse- ja täiskasvanuhariduse osakond, üldharidusosakond, välishindamise osakond ning Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ta

täidab ministeeriumi valitsemisalas koordineerivat funktsiooni üld-, kutse- ja täiskasvanuhariduse ning hariduslike erivajaduste küsimustes.

Lisaks kuuluvad ministeeriumi koosseisu ministri nõunikud ja ministeeriumi nõunikud, kes alluvad kantslerile või asekantslerile (vt p 2.9. ). Haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas on Keeleinspektsioon, kelle peaülesanne on keeleseaduse ja teiste keelekasutust reguleerivate õigusaktide täitmise järelevalve.

Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavad riigiasutused on Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk, Eesti Noorsootöö Keskus.

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus tegeleb kutsehariduse riiklike õppekavade arendamisega ning riiklike õppekavade rakendamise problemaatikaga; üleriigiliste tasemetööde ja põhikooli lõpueksamitööde koostamise ning gümnaasiumi riigieksamitööde koostamise ja hindamisega, eesti keele oskuse taseme määratlemise süsteemide arendamise, Eesti kodakondsuse taotlemiseks vajalike EV põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamite arendamise ning pedagoogide koolituse probleemidega.

Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk arendab ja korrastab haridus-, teadus- ja kultuuriasutuste andmesidevõrku ning juhib ja koordineerib sellealast tegevust Eestis.

Eesti Noorsootöö Keskuse põhiülesanne on noorsootöö suunamine ja korraldamine.

Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk

Eesti Noorsootöö Keskus

Haridus- ja Teadusministeerium

Keeleinspektsioon

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu põhimäärus; haridus- ja teadusministri määrus

Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse põhimäärus, haridus- ja teadusministri määrus

2.6.2. Haridussüsteemi juhtimine maakonna tasandil

Maakonna tasandil osaleb haridussüsteemi juhtimises maavanem, kellel on vastavalt koolieelse lasteasutuse seadusele ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele õppe- ja kasvatustegevuse riikliku järelevalve ülesanne. Maavanem (maavalitsuste haridus- ja kultuuriosakondade abil) teostab ministri ülesandel lasteasutuste ja koolide üle riikliku järelevalve prioriteetidest tulenevat temaatilist järelevalvet; vt ka 1.2. Maakonna ülesanne on maakonna arengukava, sh hariduse arengukava koostamine.

Maakonnal on kindel roll ka olümpiaadide, tasemetööde, põhikooli lõpueksamite ning gümnaasiumi riigieksamite korraldamises.

Koolieelse lasteasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

2.6.3. Haridussüsteemi juhtimine kohalikul tasandil

Kohaliku tasandi all mõeldakse kohalikku omavalitsust; vt ka 1.2. Kohalike omavalitsuste pädevuse kehtestavad Eesti Vabariigi haridusseadus, seadused kohalike omavalitsuste kohta ning teised õigusaktid.

Kohalikel omavalitsustel lasub põhivastutus üldhariduse kättesaadavuse (alusharidusest gümnaasiumihariduseni), koolikohustuse täitmise ning koolieelsete lasteasutuste ja koolide ülalpidamise eest.

Kohalikud omavalitsused:

● kavandavad oma halduspiirkonna hariduse arengu programme ja viivad neid ellu; ● asutavad, reorganiseerivad ja sulevad õigusaktides ettenähtud korras

munitsipaalharidusasutusi ning registreerivad oma halduspiirkonnas asutatud haridusasutusi; ● tagavad oma halduspiirkonna munitsipaalharidusasutuste majandusliku teenindamise ja

rahastamise; ● määravad ametisse ja vabastavad ametist neile alluvate haridusasutuste juhte; ● prognoosivad vajadust pedagoogide järele, abistavad haridusasutusi töötajate leidmisel; ● tagavad pedagoogidele eluruumi ning muud õigusaktides ettenähtud soodustused; ● korraldavad laste õiguste kaitset õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras; ● peavad koolikohustuslike laste arvestust ja tagavad koolikohustuse täitmise kontrolli;

annavad lastele koolikohustuse täitmiseks ainelist ja muud abi, korraldavad koolitranspordi, meditsiiniabi ning toitlustamise õppetöö ajal;

● korraldavad haridusasutuste metoodilist teenindamist, annavad haridusasutuste juhtidele ja pedagoogidele nõu koolikorralduslikes küsimustes;

● korraldavad laste ja noorte kutsealast informeerimist ja annavad neile vastavaid soovitusi; ● peavad erivajadustega inimeste arvestust ning korraldavad nende õpetamist.

Halduspiirkonna hariduse arengukavade koostamiseks ja elluviimiseks moodustatakse kohaliku omavalitsuse haridusosakond või määratakse ametisse vastav ametnik.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus

2.6.4. Haridusasutused, juhtimine ja korraldus

Tegutsevad kohaliku omavalitsuse, riigi või eraisiku õppeasutused. Sealjuures ei ole riigil koolieelseid lasteasutusi ega kohalikul omavalitsusel kõrgkoole. Ülikoolid on avalik-õiguslikud või eraõiguslikud juriidilised isikud. Järgnevalt käsitletakse kohaliku omavalitsuse ja riigi haridusasutusi, eraõppeasutusi käsitletakse käesoleva ptk lõpus.

Koolieelse lasteasutuse tööd juhib juhataja koostöös pedagoogilise nõukogu ja hoolekoguga. Koole juhib direktor koos õppenõukogu ja hoolekoguga ning kutseõppeasutusi direktor koos õppenõukogu ja kutseõppeasutuse nõukoguga. Nii rakenduskõrgkooli kui ka ülikooli juhib rektor ning kõrgeima kollegiaalse otsustuskoguna toimivad vastavalt rakenduskõrgkooli või ülikooli nõukogu. Õppeasutuste juhid on asutuse seadusjärgsed esindajad ning nende ülesanne on tagada asutuse tulemuslik töö. Nad vastutavad asutuse toimimise ja arengu ning rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest.

Kõigi õppeasutuste juhid valitakse avaliku konkursi korras. Olenevalt asutusest ja omandisuhtest on aga konkursi väljakuulutaja ning valikuprotseduur erinevad.

Nii koolieelse lasteasutuse, kooli, kutseõppeasutuse kui ka rakenduskõrgkooli juhi kohale kuulutab konkursi välja õppeasutuse omanik. Munitsipaalasutuse puhul on see valla- või linnavalitsus, riigiõppeasutuse puhul minister, kelle valitsemisalasse kool kuulub, või maavanem, kui õppeasutus on antud maavalitsuse haldamisele. Valitud juhid kinnitab ametisse sama institutsioon, kes kuulutab välja avaliku konkursi. Nendega sõlmib, peatab, muudab ja lõpetab töölepingu munitsipaalasutuse puhul vallavanem või linnapea või tema volitatud ametiisik ning riigiõppeasutuse puhul minister, kelle valitsemisalasse kool kuulub. Lepingud koolijuhtidega on tähtajatud. Vt ka 8.3. .

Ülikooli rektor valitakse viieks aastaks ülikooli põhikirjas sätestatud korras. Rektori ametikoha täitmine ei ole ajaliselt piiratud, kuid valimised viiakse läbi iga viie aasta järel.

Kooli ja kutseõppeasutuse õppenõukogu ülesanne on kooli õppe- ja kasvatustegevusega seotud küsimuste lahendamine. Õppenõukogu liikmed on õppeasutuse pedagoogid.

Koolieelse lasteasutuse või kooli hoolekogu on alaliselt tegutsev organ, kelle ülesanne on toetada koolieelse lasteasutuse või kooli tegevust ja teha omavalitsuse täitevorganile ettepanekuid lasteasutuse või kooliga seotud küsimustes. Hoolekogude koosseis on määratud seadusega, mis reguleerib vastava (õppe)asutuse tööd (vastavalt koolieelse lasteasutuse seadus ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus). (Vt ka 2.7.2. .)

Riigikoolides on hoolekogu asemel spetsialistidest ja lastevanematest koosnev üheksaliikmeline riigikooli nõukogu. Nõukogule laienevad hoolekogu kohta sätestatud õigused ja kohustused. Nõukogu teeb Haridus- ja Teadusministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile ettepanekuid kooliga seotud küsimustes.

Kutseõppeasutusel on samuti nõukogu, mis suunab kooli tegevust ja otsustab kooli arengu, vara ja eelarvega seotud küsimusi. Nõukogu on vähemalt seitsmeliikmeline ja selle moodustab riigikooli puhul minister, kelle valitsemisalasse kool kuulub, munitsipaalkooli puhul aga vastav valla- või linnavalitsus. (Vt ka 2.7.2. .)

Rakenduskõrgkooli juhtimise struktuuri osaks on nõukogu ja nõunike kogu ning ülikoolil täidavad sarnaseid ülesandeid nõukogu ja kuratoorium. (Vt ka 2.7.2. .)

Nii rakenduskõrgkooli kui ka ülikooli nõukogusse kuuluvad rektor, prorektor(id), õppejõudude esindajad, üliõpilasesinduse esindajad ning teised põhimäärusega ettenähtud isikud. Nõukogu suunab õppeasutuse tegevust ning otsustab selle arengu, vara ja eelarvega seotud küsimusi. Nõunike kogu ja kuratoorium tegutsevad nõuandva ja õppeasutust ning ühiskonda sidustava koguna.

Koolieelsetes lasteasutustes, koolides ning kutseõppeasutustes on õpingute aluseks lasteasutuse, kooli või kutseõppeasutuse oma õppekava, mille koostamisel lähtutakse riiklikust õppekavast. Päeva- või nädalakava koostamise üle otsustavad õppeasutused ise, kuid nad peavad seejuures arvestama riiklike õppekavadega seatud piiranguid. Ka pedagoogide töölevõtmise ning neile eraldatud rahaliste vahendite kasutamise üle otsustavad õppeasutused ise. Õppeasutuse juhid on kohustatud hoolekogule või kutseõppeasutuse puhul nõukogule oma tegevusest aru andma.

Täiskasvanute koolitust pakkuvate õppeasutuste juhtimine sõltub koolitusest ning omanditüübist. Täiskasvanutele tasemekoolitust pakkuvaid õppeasutusi juhitakse samadel alustel kui noorte esmakoolitusõppeasutusi. Enamik tasemekoolitust pakkuvatest õppeasutustest Eestis tegeleb nii noorte kui ka täiskasvanute õppega (nt kutseõppeasutused ja kõrgkoolid). Tööalast ning vabahariduslikku koolitust pakkuvate õppeasutuste juhtimine ja korraldus on riiklikult vähem reguleeritud kui tasemekoolitust pakkuvate õppeasutuste juhtimine. Sellised õppeasutused on õppetegevuse korraldamisel, koolitusvormide, õppekavade ja -meetodite valikul võrdlemisi iseseisvad. (Vt ka 7.2. .)

Ülikooli autonoomia ulatus on piiritletud ülikooliseadusega. Ülikooliseadusega on sätestatud ülikooli asutamise, ühinemise, jagunemise ja tegevuse lõpetamise kord ning tegutsemise alused, juhtimise

põhimõtted, kõrghariduse omandamise vormid ja tingimused, finantseerimise kord, õppejõudude ja üliõpilaste põhiõigused ja -kohustused ning riiklik järelevalve. Suurem osa pädevusest on jäetud ülikooli põhikirjaga kooli tasandil reguleerimiseks. Eesti avalik-õiguslike ülikoolide autonoomia on võrreldes teiste mandri-Euroopa ülikoolidega märkimisväärne, nt võivad ülikoolid omada vara, võtta laenu, määrata oma töötajate palgatasemed ning üliõpilaste õppemaksumäärad.

Füüsilisest isikust ettevõtja või eraõigusliku juriidilise isiku koolile rakendub erakooliseadus. Erakool tegutseb äriregistrisse kantud aktsiaseltsi, osaühingu või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud sihtasutuse või mittetulundusühingu asutusena. Erakoolil peab olema tegutsemiseks koolitusluba, kui läbiviidava õppe maht on enam kui 120 tundi. Koolitusloa annab ja tühistab Haridus- ja Teadusministeerium. See on tähtajaline ning kehtib mitte vähem kui üks õppeaasta. Koolitusloa saamise taotluse esitab kooli pidaja Haridus- ja Teadusministeeriumile enne õppetöö algust: ülikool – 1 aasta, kõrgkool – 6 kuud, põhikool ja gümnaasium – 5 kuud, koolieelne lasteasutus – 2 kuud ning teised koolid – 4 kuud enne õppetöö alustamist. Alates 1. jaanuarist 2007 jõustusid erakooliseaduses sätestatud omakapitalinõuded, mille suurus oleneb õppeasutuse tüübist. Muudatuse sisseviimine oli ajendatud soovist tagada õppuritele suurem kindlustunne õppeasutuse finantsjätkusuutlikkuse osas.

Erakoolil on kollegiaalse otsustuskoguna nõukogu. Erakooli põhikirjas sätestatakse nõukogu liikmete määramise ja tagasikutsumise kord ja volituste kestus. Nõukogusse kuuluvad direktor, pedagoogid, erakooli omaniku esindajad ning võivad kuuluda ka lastevanemad, õpilased ja teised erakooli põhikirjas ettenähtud isikud. Koolieelsete lasteasutuste, koolide ja kutseõppeasutuste nõukogudes on lastevanemate esindatus kohustuslik, nad peavad moodustama viiendiku nõukogu koosseisust. Gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste nõukogudesse peavad samuti viiendiku ulatuses kohustuslikult kuuluma ka õpilaste esindajad.

Erakooli juhivad direktor ja nõukogu. Direktor järgib erakooli omaniku ja erakooli nõukogu seaduslikke korraldusi. Direktor kannab vastutust erakooli üldseisundi ja arengu ning rahaliste vahendite sihipärase ja otstarbeka kasutamise eest. Direktor esitab nõukogule kord kuue kuu jooksul ülevaate erakooli õppe- ja kasvatustegevusest, majanduslikust seisundist ja õppemaksudest laekunud raha kasutamisest ning teatab viivituseta eralasteasutuse majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja järelevalveorgani tehtud ettekirjutustest.

Koolieelse eralasteasutuse, erapõhikooli ja -gümnaasiumi, samuti erakutseõppeasutuse õppekavad peavad vastama nendele haridustasemetele kehtestatud riiklikele õppekavadele: alushariduse raamõppekavale, põhikooli ja gümnaasiumi riiklikule õppekavale või kutse- või eriala riiklikule õppekavale. Erakõrgkoolide ja -ülikoolide õppekava peab vastama kõrgharidusstandardile.

Ülikoolina võib tegutseda ja oma nimes kasutada sõna ''ülikool'' erakool, kellele haridus- ja teadusminister on väljastanud koolitusload bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe läbiviimiseks mitmel õppesuunal. Rakenduskõrgkoolina võib tegutseda ja oma nimes kasutada sõna ''rakenduskõrgkool'' erakool, kellele haridus- ja teadusminister on väljastanud koolitusloa rakenduskõrgharidusõppe läbiviimiseks ja kus vähemalt kaks kolmandikku õpilastest ja üliõpilastest õpivad rakenduskõrgharidusõppe õppekavade järgi.

Erarakenduskõrgkooli ning -ülikooli ning nende õppekavade akrediteerimisele kohaldatakse Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud ülikooli ja rakenduskõrgkooli ning nende õppekavade akrediteerimise korda ja akrediteerimisel esitatavaid nõudeid. Õppekava positiivse akrediteerimise korral asendab akrediteerimistunnistus koolitusluba akrediteeritud õppekava ulatuses. Kui õppekava akrediteerimisotsus on negatiivne, tunnistatakse koolitusluba kehtetuks.

Kõrgharidust omandada võimaldav erakool või -ülikool võib taotleda riiklikku koolitustellimust akrediteeritud õppekavade alusel moodustatavatele õppekohtadele. Õppekohtade kulud kaetakse riigieelarvest riikliku koolitustellimuse ulatuses nagu riigi rakenduskõrgkoolide ja kutseõppeasutuste ning avalik-õiguslike ülikoolide puhulgi.

Erakooliseadus

Kooli hoolekogu tegutsemise kord; haridusministri määrus

Kooli õppe- ja kasvatustegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu, dokumentides esitatavad andmed ning nende täitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus

Kooli õppenõukogu pädevus ja tegutsemise kord; haridusministri määrus

Koolitusloa vorm; haridus- ja teadusministri määrus

Kutseõppeasutuses peetavate õppetegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu, nende vormid ja täitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus

Lasteaed-algkooli, algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi personali miinimumkoosseisu kinnitamine; haridusministri määrus

Rakenduskõrgkooli rektori valimise kord; haridus- ja teadusministri määrus

Rakenduskõrgkooli õppejõu valimise kord; haridusministri määrus

Riigikooli direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi läbiviimise kord; haridus- ja teadusministri määrus

Riigikooli nõukogu tegutsemise kord; haridusministri määrus

Riigikutseõppeasutuse direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi läbiviimise kord; haridus- ja teadusministri määrus

2.7. Sise- ja väliskoostöö

Nii sise- kui ka väliskoostöö toimivad mitmesuguste õppeasutustes moodustatud ja/või ühiskonnas toimivate esinduskogude kaudu.

2.7.1. Sisekoostöö

Õppeasutuste sisekoostöö toimib vastavale institutsioonile omaste kogude kaudu.

Koolieelses lasteasutuses on moodustatud pedagoogiline nõukogu, kes analüüsib lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevust ning teeb juhatajale, hoolekogule ja omanikule selle parandamise ettepanekuid.

Koolides ning kutseõppeasutustes toimib kooli pedagooge ühendav õppenõukogu, kelle ülesandeks on kooli õppetegevusega seotud küsimuste lahendamine. Õppenõukogu liikmed on kõik kooli pedagoogid, esimees on kooli direktor (juhataja), aseesimees direktori (juhataja) asetäitja õppe- ja kasvatusalal. Kooli õppenõukogu töökorra kehtestab haridus- ja teadusminister ning kutseõppeasutuse puhul sätestatakse see kooli põhimääruses.

Õpilased ja üliõpilased saavad koolielu probleemide lahendamises osaleda oma esinduse kaudu. (Üli)õpilasesindus esindab (üli)õpilaskonda õppeasutuse sisestes suhetes ning suhetes rahvuslike ja rahvusvaheliste organisatsioonide, asutuste ja isikutega. Üliõpilasesinduse esindajad kuuluvad vastavalt rakenduskõrgkooli või ülikooli nõukogusse (nõukogu kohta vt 2.6.4. ), moodustades vähemalt 1/5 selle koosseisust. Õpilaste esindaja kuulub gümnaasiumi hoolekogusse. Õpilasesinduse ülesanded ja valimise korra sätestab õpilasesinduse põhimäärus, mille kiidab heaks kooli hoolekogu (nõukogu) ning kinnitab direktor.

Erinevate haridustasemete omavaheline koostöö toimub eelkõige nende otsustuste tegemisel, mis puudutavad:

● haridussüsteemi kui tervikut; ● haridussüsteemi arendamist; ● teabevahetust; ● eksamite korraldust; ● haridusuuringute arendamist; ● haridustöötajate koolitust ja täienduskoolitust; ● õppematerjalide baasi arendamist.

Tihti pakub üks institutsioon eri õppekavade alusel mitme erineva taseme haridust, nt rakenduskõrgharidusõpe kutseõppeasutuses. Eri tasandite koostöö hea näide on gümnaasiumi lõpetamisel sooritatavad kohustuslikud riigieksamid, mille tulemusi arvestatakse kõrgkoolidesse sisseastumisel.

Kooli hoolekogu tegutsemise kord; haridusministri määrus

Kooli õppenõukogu pädevus ja tegutsemise kord; haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Ülikooliseadus

2.7.2. Huvirühmade kaasamine

Huvirühmade kaasamine haridusprobleemide lahendamisse toimub eelkõige erinevate esindajate kogude kaudu. (Vt ka 2.6.4. .)

Koolieelse lasteasutuse ning kooli tasandil toimub huvirühmade koostöö eeskätt kodu ja lasteaia/kooli koostöö kaudu.

Lastevanemad osalevad laste haridusega seotud otsustustes lastevanemate koosolekute ning hoolekogude kaudu. Koolieelse lasteasutuse hoolekogusse kuuluvad lastevanemate, pedagoogide ning kohaliku omavalitsuse esindajad, kooli hoolekogusse lisaks ka vilistlaste ning kooli toetavate organisatsioonide esindajad.

Kohaliku omavalitsuse esindaja hoolekogus osalemine annab kogule omaniku ning piirkondliku huvi vaatepunkti. Muude ülesannete hulgas arutab hoolekogu läbi lasteaia või kooli arengukavad ja annab neile hinnangu, lähtudes antud piirkonna elanike huvidest ning piirkonna sotsiaalse ja kultuurilise arengu sihtidest. Kooli hoolekogusse võivad olla valitud ka gümnaasiumiõpilased.

Kutseõppeasutuse erinevaid sotsiaalseid partnereid ühendab kooli nõukogu, kuhu kuuluvad kooli haldava ministeeriumi, kohaliku omavalitsuse või kohalike omavalitsusüksuste liidu, vastava kutse-, eri- ja ametialaga seotud tööandjate ja töötajate (teenistujate) registreeritud ühingute ja kutseühingute ning Tööturuameti piirkondlike tööhõiveametite esindajad. Kooli nõukogusse võivad olla valitud ka kutseõppeasutuse õpilased.

Olulised üldharidusküsimused (riiklik õppekava, PGS muudatused) arutatakse reeglina läbi sihtrühmade esindusorganitega: Eesti Õpetajate Liidu, Lastevanemate Liidu, Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu, Eesti Üliõpilaskondade Liidu, Eesti Koolijuhtide Ühendusega, see koostöö toimib nii HTMi kui ka Riigikogu kultuurikomisjoni tasandil. Õppekavade väljatöötamisse on kaasatud

Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse, Eesti Lasteaednike Liidu, Õpetajate Liidu ning õppeaineliitude, ainenõukogude, Koolijuhtide Ühenduse esindajad.

Oluliseks koostöövormiks maavalitsustega on kujunenud maavalitsuste haridus- ja kultuuriosakondade juhtidest koosneva Hariduskorralduse Nõukoja tegevus, kelle kaudu vahendatakse koolikorralduslikku informatsiooni, samuti on nõukoja liikmed olnud kaasatud ekspertidena hariduskorralduslike otsuste/õigusaktide ettevalmistamisse.

Ühiskonna ja tööturu vajaduste kooskõlastamiseks on moodustatud kutsenõukogud. Kutsenõukogu on vastava tegevusvaldkonna töötajate, tööandjate, kutse- ja erialaühenduste ning riigi esindajatest koosnev haldusorgan. Kutsenõukogude koosseisud esitab Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks haridus- ja teadusminister, kes lähtub vastavate ühenduste ning riigi esindajate ettepanekutest ja tagab kõigi eelloetletute esindatuse kutsenõukogus. Kutsenõukogu tegutseb Vabariigi Valitsuse kinnitatud põhimääruse alusel. Kutsenõukogu tegevuse lõpetab haridus- ja teadusministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.

Rakenduskõrgkooli ning ülikooli ühiskonnaga sidumiseks on ka neis õppeasutustes moodustatud nõuandvad kogud. Rakenduskõrgkoolis on see nõunike kogu ning ülikoolis kuratoorium. Mõlemad nõuandvad kogud teevad haridus- ja teadusministrile või ministrile, kelle haldusalasse rakenduskõrgkool kuulub, ja vastavalt rakenduskõrgkooli või ülikooli nõukogule ettepanekuid ning annavad hinnanguid kõrgkooli arengut puudutavates küsimustes. Kuratooriumi või rakenduskõrgkooli nõunike kogu volitatud esindaja võtab osa ülikooli nõukogu istungitest.

Koolitusvajaduse prognoosimisel ja selle sidumisel kõrgkoolidele esitatava riikliku koolitustellimusega on põhimõtteliste otsuste aluseks ühiskondlik kokkulepe kolme sektori – avaliku, äri- ja kolmanda sektori vahel. Otsustusprotsessis arvestatakse ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude ning registreeritud kutse- ja ametiliitude (ühingute), Eesti Üliõpilaskondade Liidu, Eesti Tööandjate Keskliidu ja Teenistujate Ametiliitude Organisatsiooni ettepanekutega. Partneriks on ka Statistikaamet. Samamoodi on huvirühmad alati esindatud õigusaktide ettevalmistamise protsessis.

Täiskasvanute koolituse seaduse alusel on Eestis ellu kutsutud Täiskasvanuhariduse Nõukogu. Täiskasvanuhariduse Nõukogu on Vabariigi Valitsuse nõuandev kogu täiskasvanuhariduse küsimustes. Täiskasvanuhariduse Nõukogu esimeheks on ametikoha järgselt haridus- ja teadusminister, nõukogu ise koosneb erinevate ministeeriumide, tööandjate ja töövõtjate organisatsioonide, koolitajate ja kolmanda sektori organisatsioonide esindajatest.

Ministeeriumidest vastutab täiskasvanute koolituse eest lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile ka Sotsiaalministeerium, kellel on kohustus koordineerida ja rahastada töötute ja tööotsijate ümber- ja täiendusõpet. Nimetatud gruppide ümber- ja täiendusõpet korraldab Sotsiaalministeerium erinevates maakondades paiknevate tööhõiveametite kaudu.

2000. aastal võeti vastu kutseseadus (uuendatud versioon 2008), millega pandi alus kutsekvalifikatsioonisüsteemi loomisele. Kutsekvalifikatsioonisüsteemi arendamise eestvedaja on Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus, mis vastutab ka kutsestandardite loomise eest. Kutseseadus loob erinevate sotsiaalsete partnerite kutsekvalifikatsioonisüsteemi väljaarendamisse ja kutsestandardite loomisse kaasamise mehhanismid. Kutsekvalifikatsioonisüsteem annab koolitajatele võimaluse kujundada õppekavad vastavalt kutsestandarditele ning seega viia õppe sisu tööturu vajadustega paremini vastavusse.

Eestis tegutseb mitu täiskasvanute koolitajaid ühendavat katusorganisatsiooni, tuntumad neist on Eesti Vabaharidusliit, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ning Avatud Hariduse Liit. Eesti Vabaharidusliit on alates 1995. aastast Haridusministeeriumi tellimusel jaganud riiklikku toetust vabahariduslikele koolituskeskustele, alates 2001. a on vastav organisatsioon toetuse jagajana ka riigieelarveseaduses ära märgitud. Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras on ka rahvusvaheliselt tuntud ürituse – täiskasvanud õppija nädala eestvedaja Eestis. 2004. a toimus täiskasvanud õppija nädal Eestis juba seitsmendat korda.

Õppureid ühendab Eesti Õpilasomavalitsuste Liit, kelle üks funktsioone on esindada Eesti õpilaste ja õpilasesinduste huve ja arvamusi avalikkuse ees, suhetes riigiasutustega ning rahvusvahelisel tasandil.

Hariduspoliitilisi huvigruppe koondava koguna tegutseb a-st 1995 Haridusfoorum, kes analüüsib regulaarselt Eesti haridussüsteemi olukorda ja arengutendentse ning annab soovitusi haridusstrateegia ja hariduspoliitika kohta. Haridusfoorum levitab haridusalaseid väljaandeid, korraldab uuringuid, kirjastus-, koolitus- ja konsultatsioonitegevust jm lähtuvalt põhikirjast. Eesti Haridusfoorumi kokkutulekute ettevalmistamisega tegeleb toimkond.

Elektroonne haridusfoorum (külalisteraamat) on avatud Interneti-platvorm haridusprobleemide arutamiseks. Eesti hariduse edendamisel soovib Haridusfoorum teha koostööd kõigi huvilistega. Viimastel aastatel on haridusküsimustesse aktiivselt sekkunud ka Eesti Koostöö Kogu, kelle algatusel arutati 2008. a detsembris Riigikogus hariduse kui riiklikult tähtsa küsimuse üle.

Avatud Hariduse Liit

Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus

Eesti Haridusfoorum

Eesti Koolijuhtide Ühendus

Eesti Koostöö Kogu

Eesti Lasteaednike Liit

Eesti Lastevanemate Liit

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS

Eesti Tööandjate Keskliit

Eesti Vabaharidusliit

Eesti Õpetajate Liit

Eesti Õpilasomavalitsuste Liit

Eesti Üliõpilaskondade Liit

Haridus- ja Teadusministeerium

Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus

Statistikaamet

Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO)

Kooli hoolekogu tegutsemise kord; haridusministri määrus

Kooli hoolekogu tegutsemise kord; haridusministri määrus

Kuratooriumi liikmete arv ja nende volituste kestus ning kuratooriumi töökord; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutsenõukogu põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutseseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Riigikooli nõukogu tegutsemise kord; haridusministri määrus

Täiskasvanuhariduse nõukogu põhimäärus, Vabariigi Valitsuse määrus

Ülikooliseadus

2.7.3. Väliskoostöö

Rahvusvahelise koostöö avardamine ning sidemete tugevdamine kolleegidega teistest riikidest on eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi jaoks olnud oluline tegevussuund, mis aasta-aastalt on tugevnenud. Nii on üldhariduse tasemel peetud oluliseks osaleda rahvusvahelistes võrdlusuuringutes TIMSS ja PISA, kus Eesti kooliõpilased saavutasid silmapaistvaid tulemusi. Pisa-uuringus paigutusid Eesti õpilased baasoskuste taseme järgi 2006. a loodusteadustes Soome järel teisele kohale. Väga positiivsena võeti uurimistulemuste esitlemisel vastu teadmine, et võrreldes teiste uuringus osalenud riikidega ei sõltu Eesti õpilaste tulemused oluliselt ei regionaalsest ega ka sotsiaal-majanduslikust taustast. Uuring näitas, et erinevates Eesti paikades saab põhikoolides korralikku haridust. Tähtsaks kõrvalpilguks Eesti haridusele on olnud OECD Eesti hariduspoliitika ülevaade (Review of National Policy for Education 1999-2001); OECD Eesti kõrghariduse ülevaade (Review of Tertiary Education, 2006-2007) ; osalus OECD INES haridusprogrammis – Education at a Glance, OECD Indicators 2007, 2008, 2009; OECD õpetajauuring (Teaching and Learning International Survey (TALIS) 2008); CIVIC 2009 – (IEA International Civic and Citizenship Education Study) ja PIAAC OECD täiskasvanupädevuste uuring (Programme for the International Assessment of Adult Competencies 2008 – 2013).

Nii üld- kui ka kutsehariduse tasemel toetatakse sõpruskoolidega suhtlemist, õpilasvahetust, rahvusvahelistes koostööprojektides osalemist ning õpetajate stažeerimist välisriikides. Selleks kasutatakse laialdaselt EL programmide tuge.

Kõrghariduse tasemel on rahvusvahelistumist peetud nii oluliseks, et 9. jaanuaril 2007 kinnitas haridus- ja teadusminister Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia kuni aastani 2015. Strateegia näeb ette mitmeid meetmeid Eesti kõrghariduse nähtavuse parandamiseks rahvusvahelisel tasandil, mobiilsustoetuste laiendamist üliõpilastele ja õppejõududele ning välisõppejõudude senisest laiemat kaasamist. 2008 a. käivitati nende eesmärkide täitmiseks Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest toetatav doktoriõppe ja rahvusvahelistumise programm.

2009. a lõpust alates on aktuaalseks saanud ka üldhariduse rahvusvahelistumise problemaatika. Märtsi alguses esitati Vabariigi Valitsusele tegevusplaan rahvusvahelise üldhariduse arendamiseks Eestis, mis sisaldab tegevuste loetelu, mis on vajalikud diplomaatide ning välisspetsialistide, -õppejõudude ja -teadlaste laste haridusvõimaluste parandamiseks. Tegemist on sihtrühmadega, kelle Eestis töötamise eeltingimuseks on lastele sobivate õpivõimaluste olemasolu (keel, sujuv võimalus jätkata õpinguid kodumaale või uude asukohariiki siirdumise korral). Eesmärk on IBO õppekavade täies mahus rakendamine hiljemalt septembrist 2012 ning Euroopa Kooli õppekavade rakendamisega alustamine pärast otsust luua Eestisse EL agentuur.

2007. a sõlmisid Eesti vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium ning Ameerika Ühendriikide Välisministeerium Fulbrighti nimelist vahetusprogrammi puudutava vastastikuse mõistmise memorandumi. 2008. a lülitus Eesti koos teiste Balti riikidega Põhjamaade koostööprogrammi NordPlus.

Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006-2015; haridus- ja teadusministri käskkiri

2.8. Hariduse rahastamise meetodid

Haridusasutuste rahastamine sõltub nende alluvussuhtest, eksisteerivad riigi-, kohaliku omavalitsuse ja eraõppeasutused.

Riigiõppeasutuse kulud kaetakse riigieelarvest.

Munitsipaalõppeasutusi (koolieelsed lasteasutused, koolid ning kutseõppeasutused) rahastatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Lisaks võivad nii munitsipaal- kui ka riigikooli puhul kõne alla tulla annetused, laekumised sihtasutustelt, tasulised teenused jms.

Eraõppeasutuse kulud katab omanik ning kindlaks määratud juhtudel riik. Riigieelarvest kaetakse koolieelse eralasteasutuse pedagoogide täienduskoolituse kulud, erakoolide pedagoogide palga- ning põhikooli- ja gümnaasiumiõpikute soetamise kulud ning erakutseõppeasutuse pedagoogide palga- ning õppevahendite kulud. Riigieelarvest kaetakse ka erakutseõppeasutuste, erarakenduskõrgkoolide ja eraülikoolide õppekohtade kulud riiklikult tellitud õppekohtade ulatuses. Erakool ja eralasteaed võivad saada sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Õppemaksu suuruse määrab erakooli omanik ning seda ei muudeta õppeaasta jooksul. Õppemaksu suurust võib tõsta kahe õppeaasta vahel kuni 10%, kui erakooli ja õpilase vaheline leping ei sätesta teisiti.

Koolieelsed lasteasutused on valdavalt kohalike omavalitsuste alluvuses ning seega rahastatakse neid peamiselt kohaliku omavalitsuse eelarvest. Koolieelse lasteasutuse kulude katmises osalevad ka lastevanemad, riik finantseerib pedagoogide täienduskoolituse. Lapsevanema kaetav osa ühe lapse kohta ei või ületada 20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast.

Üldhariduskoolidest on 89% munitsipaalkoolid, 5% riigikoolid ja 6% erakoolid. Kõikide üldhariduskoolide puhul tulevad riigilt pedagoogide palgad, täienduskoolituseks 3% palgavahenditest ning põhikooli- ja gümnaasiumiõpikute kulud. Alates 2005. aastast on õpilaskoha maksumusse arvestatud ka investeeringukulud. Tegevuskulud (majandamiskulud, mittepedagoogilise personali palgakulud, õppevahendite soetamise kulud, v.a ülal mainitud õpikud) katab kooli omanik. Riigieelarvest kaetakse ka kooli juurde moodustatud õpilaskoduga seotud kulud. Kasvatusraskustega õpilaste klasse, tervisehäiretega laste ja hälvikute klasse, koolieelikute ettevalmistusrühmi, pikapäevarühmi ja parandusõpperühmi moodustatakse kooli juurde omaniku nõusolekul ja neid rahastatakse tavalises korras.

45 kutseõppeasutustest on 31 riigiomandis, 3 munitsipaalomandis ning 11 eraomandis (vt 5.21. ). Riigi- ja munitsipaalkutseõppeasutusele eraldatakse riigieelarvest vahendid tegevuskulude katmiseks ja investeeringuteks. Õppekohtade rahastamist riiklikust koolitustellimusest saavad taotleda ka eraomandis olevad kutseõppeasutused. Kutseõppeasutus võib lisaks teenida omatulu kooli põhitegevusega seotud tasuliste teenuste osutamisest ning kasutada muid finantseerimisallikaid. Lisaks sellele võidakse kutseõppeasutust rahastada kohaliku omavalitsuse eelarvest või muudest vahenditest.

Kõrgharidussüsteemis tegutseb 34 õppeasutust, millest 16 on eraõiguslikud. Valdavalt on erakõrgkoolid väikesed, nendes õpib 22% kõikidest Eesti üliõpilastest. Rakenduskõrgkooli ja avalik-õigusliku ülikooli õppetegevust ning kutseõppeasutuses toimuvat kõrghariduse taseme õpet finantseeritakse riigieelarvest riikliku koolitustellimuse ulatuses. Riiklike prioriteetide ning akrediteeritud õppekavade puhul võivad riigipoolse tellimuse saada ka erakõrgkoolid. Õppekoha baasmaksumuse igaks eelarveaastaks ning õppevaldkondade koefitsiendid kehtestab Vabariigi Valitsus määrustega. Õppekohti finantseeritakse vastavalt riikliku koolitustellimusega määratud rakenduskõrgharidusõppe, bakalaureuseõppe või magistriõppe lõpetajate arvule. Finantseerimine toimub õppekava nominaalkestuse jooksul. Doktoriõppe rahastamisel kaetakse doktoriõppe kulud kahel esimesel õppeaastal võrdsetes osades 60 protsendi ulatuses ning peale doktoriõppe nominaalkestuse lõppemist 40 protsendi ulatuses summast, mis saadakse riikliku koolitustellimusega määratud doktorikraadiga lõpetajate arvu korrutamisel õppekoha baasmaksumusega. Ülikoolil ja rakenduskõrgkoolil on õigus nõuda õppekulude hüvitamist nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras ka üliõpilaselt, kes ei õpi riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal, on õppinud üle

õppekava nominaalkestuse või ei ole täitnud täiskoormusega õppimise nõuet. Samad sätted laienevad ka kõrgharidust omandada võimaldavale kutseõppeasutusele.

Avalik-õigusliku ülikooli tulude hulka kuuluvad lisaks riigieelarvest eraldatud vahenditele ka õppekulude hüvitamisest laekunud raha, põhitegevusest tulenevate tasuliste teenuste osutamisest ning teadus- ja arendustegevusest saadud tulu ja muud tulud. Riigirakenduskõrgkoolil on samuti õigus osutada põhimääruses sätestatud ulatuses ja korras põhitegevusega seotud tasulisi teenuseid.

Täiskasvanute põhi- ja üldkeskhariduse omandamine finantseeritakse riigieelarvest, õpe toimub õhtuses või kaugõppe õppevormis. Kutseõppeasutustes pakutakse riigieelarvest finantseeritud õppimisvõimalusi nii kooli- kui töökohapõhises õppevormis. Kõrghariduse omandamine osalise koormusega on õppija jaoks enamasti tasuline, riik finantseerib vaid mõningate prioriteetsete gruppide (pedagoogid, meditsiinitöötajad) kõrghariduse omandamist väljaspool täiskoormusega õpet.

Tööalase koolituse eest maksab enamasti õppija ise või tema tööandja. Riiklikult rahastatud koolitused jagunevad kolme ministeeriumi vastutusalasse: töötute koolitust rahastatakse Sotsiaalministeeriumi vahenditest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium toetab koolituste läbiviimist ettevõtetes ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne on kogu ülejäänud täiskasvanud elanikkonna koolitamine. Peamiselt toimub see 2007. aastal alguse saanud täiskasvanute tööalane koolitusena kutseõppeasutustes, mille läbiviimisse on suure panuse andnud Euroopa Sotsiaalfond (ESF). Riigieelarves on eraldi ette nähtud vahendid pedagoogide ja ametnike tööalaseks koolituseks. Pedagoogide puhul on tööalaseks koolituseks ette nähtud 3% nende aastasest palgafondist, ametnike puhul – 2–4%. Sotsiaalministeeriumi kaudu kaetakse töötute ja tööotsijate täiendus- ja ümberõppe kulud. Vähesel määral on võimalik koolitustoetust taotleda põllumajandussektoris töötavatel inimestel, vastavad vahendid on ette nähtud Põllumajandusministeeriumi eelarves.

Vabahariduslik koolitus on küll õppija jaoks tasuline, kuid Haridus- ja Teadusministeerium toetab riigieelarvest vabahariduslike koolituskeskuste tegevust, eraldades neile konkursi korras toetust juhi ja kuni kahe pedagoogi töötasudeks.

Kutseõppe riikliku koolitustellimuse koostamise kord Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas; haridus- ja teadusministri määrus

Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2009. a; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutseõppeasutuse õppekavarühmade ja õppevormide ning erivajadustega õpilaste ja kinnipeetavate õppe rahastamise koefitsiendid; Vabariigi Valitsuse määrus

Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekoha baasmaksumus ning doktoriõppe tulemustasu määr 2009. aastal; Vabariigi Valitsuse määrus

Õppevaldkondade koefitsiendid; Vabariigi Valitsuse määrus

2.9. Statistika

Üldhariduslikud päevaõppega koolid tüübi järgi 1990–2009

Aasta Algkoolid Põhikoolid Keskkoolid Erivajadustega

laste koolid Kokku

1990 127 247 224 43 641

1995 196 269 228 49 742

2000 153 247 237 48 685

2001 130 242 236 46 654

2002 113 239 236 48 636

2003 107 235 235 48 625

2004 96 227 235 46 604

2005 91 225 236 46 598

2006 84 223 232 46 585

2007 81 221 226 45 573

2008 78 220 223 45 566

2009 72 222 222 43 559

Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem.

10 000

20 000

30 000

40 000

50 000

60 000

70 000

1992/93

1993/94

1994/95

1995/96

1996/97

1997/98

1998/99

1999/00

2000/01

2001/02

2002/03

2003/04

2004/05

2005/06

2006/07

2007/08

2008/09

2009/2010

2010

2011

2012

2013

2014

prognoos--------------->

õpilaste arv

õppeaasta

Õpilaste arv kooliastmeti päevases õppevormis 1992 - 2009, prognoos 2010 - 2014

1. - 3. klass 4. - 6. klass 7. - 9. klass 10. -12. klass

Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium.

Kutseõppeasutuste arv omandivormide kaupa 2000/01–2009/10

Omandivorm

2000/01

2001/02

2002/03

2003/04

2004/05

2005/06

2006/07

2007/08

2008/09

2009/10

Riigikutseõppeasutused (HTMi haldusala)

59 55 54 49 43 38 33 31 30 30

Riigikutseõppeasutused (teiste ministeeriumide haldusala)

3 3 3 4 3 3 1 1 1 1

Munitsipaalkutseõppeasutused

3 1 1 3 3 3 3 3 3

Erakutseõppeasutused 17 23 26 19 18 14 11 12 11 11

KOKKU 79 84 84 73 67 58 48 47 45 45

Allikas: Hariduse ja Tööhõive Seirekeskus, Eesti Hariduse Infosüsteem.

Kutseõppurite arv aastatel 2005/6–2009/10

Tase 2005/06 2006/07 2007/08 2008/09 2009/10

Kutsekeskharidus ja kutseõpe põhihariduse baasil

18 884 18 975 18 454 18 153 18 225

Kutseõpe keskhariduse baasil 10 101 9478 8620 8672 9718

Põhihariduse nõudeta kutseõpe 28 169 307 414 420

KOKKU 29 013 28 651 27 381 27 239 28 363

Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem.

Kõrghariduse omandamist võimaldavate õppeasutuste ja üliõpilaste arv, 1999/2000–2009/10

1999/0

0 2000/0

1 2001/0

2 2002/0

3 2003/0

4 2004/0

5 2005/0

6 2006/0

7 2007/0

8 2008/0

9 2009/1

0

Avalik-õiguslikud ülikoolid

6 6 6 6 6 6 6 6 6 6 6

üliõpilasi 30 633 34 511 37 292 39 759 40 711 41 340 42 867 42 844 42 635 45 289 46 830

Eraülikoolid 8 9 10 8 6 6 5 5 5 4 4

Üliõpilasi 6 641 7 737 7 913 7 042 6 409 6615 6467 6308 6206 3881 3517

Riiklikud rakenduskõrgkoolid

8 9 7 7 7 7 8 9 10 10 10

Üliõpilasi 3 810 4 000 3 831 4 323 4 648 5 140 7 142 8 612 9249 9262 9635

Erarakenduskõrg-koolid

11 12 10 14 18 17 13 11 11 11 11

üliõpilasi 5 756 5 226 4 557 5 301 6 634 7 399 7 452 8 190 8271 8190 7279

Kutseõppeõppe-asutused

8 12 16 14 10 10 7 4 3 3 3

üliõpilasi 2 734 4 963 6 816 7 200 7 257 7266 4359 2 813 1807 1777 1724

Kokku õppeasutusi 41 47 49 49 47 43 35 35 35 34 34

Kokku üliõpilasi 49 574 56 437 60 409 63 625 65 659 67 760 68 287 68 767 68 168 68 399 68 985

Allikas: Eesti Statistikaamet, Eesti Hariduse Infosüsteem.

Hariduskulude jagunemine valitsemissektori kuludes haridustasemeti 1995–2008

Täpsustatud 02.02.2010 eelarvete täitmise järgi.

*Sisaldab kõiki hariduskulusid, mida pole võimalik jagada haridustasemete vahel, sh ka kahte haridustaset ühendavaid haridusprojekte.

Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium.

Miljonites kroonides

1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008

Üldharidu-se valdkond

1 538 1 933 2 260 2 794 3 103 3 056 3 446 3 926 4 296 4 609 4 913 5 507 6 137 7 097

Muutus(%) 25,7% 16,9% 23,6% 11,1% -1,5% 12,8% 13,9% 9,4% 7,3% 6,6% 12,1% 11,4% 15,6%

Kutsehari-duse valdkond

269 350 416 473 494 493 526 552 590 673 959 1 170 1425 1340

Muutus (%) 30,2% 18,8% 13,7% 4,3% -0,1% 6,6% 4,9% 7,0% 14,0% 42,5% 22,1% 21,8% -6,0%

Kõrghari-duse valdkond

421 606 687 737 978 982 1 058 1 288 1 375 1 540 1 586 1 741 2516 2684

Muutus (%) 43,8% 13,4% 7,3% 32,6% 0,4% 7,7% 21,8% 6,7% 12,0% 3,0% 9,7% 44,5% 6,7%

Muud haridus-kulud*

261 448 496 566 617 641 717 881 979 1064 1 215 1 418 1738 2062

Muutus (%) 71,5% 10,7 14,0% 9,1% 3,8% 11,9% 22,9% 11,1% 8,7% 14,1% 16,8% 22,5% 18,7%

Valitsemis-sektori haridus-kulud kokku

2 489 3 338 3 859 4 570 5 192 5 172 5 747 6 647 7 241 7 886 8 672 9 836 11 816

13 183

Muutus (%) 34,1% 15,6% 18,4% 13,6% -0,4% 11,1% 15,7% 8,9% 8,9% 10,0% 13,4% 20,1% 11,6%

Valitsemissektori hariduskulude osakaal valitsemissektori eelarves 1995–2008

Miljonites kroonides 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008

Hariduskulud valitsemissektori kuludes

2489 3338 3859 4570 5192 5172 5747 6647 7241 7 886 8672 9836 11 816

13 183

sh välisabi hariduskuludes 90 104 83 248 431 496 361

Valitsemissektori kulud*

17 866

22 453

26 219

30 865

33 659

34 815

37 960

43 520

47 497

51 500

58 787

70 383

85 037

100 270

sh välisabi valitsemissektori

kuludes* 1150 651 755 1583 1330 1534 3081 3194 2777

Hariduskulude osakaal valitsemissektori eelarvest

14,9% 14,7% 14,8% 15,4% 14,9% 15,1% 15,3% 15,2% 15,3% 14,8% 14,0% 13,9% 13,1%

Osakaal välisabita** 15,4% 15,4% 15,4% 15,3% 15,5% 15,6% 14,7% 14,0% 13,8% 13,2%

Täpsustatud 02.02.2010 eelarvete täitmise järgi.

* Sisaldab keskvalitsuse, kohalike omavalitsuste ja sotsiaalkindlustusfondide kulusid; allikas:

** Osakaal juhul, kui nii valitsemissektori eelarvest kui ka hariduskuludest on eemaldatud välisabi vahendid.

Allikas: Eesti Statistikaamet, andmeid korrigeeritud tagasiulatuvalt seisuga 05. 2009.

Valitsemissektori hariduskulud osakaaluna SKPst haridustasemeti 1995–2008

Miljonites kroonides

1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008

SKP jooksev-hindades*

43 283

56 891

70 123

78 738

83 842

96 380

109 070

121 673

136 421

151 542

174 956

206 996

244 504

251 493

Üldharidus 3,55% 3,40% 3,22% 3,55% 3,70% 3,17% 3,16% 3,23% 3,15% 3,04% 2,81% 2,66% 2,51% 2,82%

Kutse-haridus

0,62% 0,62% 0,59% 0,60% 0,59% 0,51% 0,48% 0,45% 0,43% 0,44% 0,55% 0,57% 0,58% 0,53%

Kõrg-haridus

0,97% 1,06% 0,98% 0,94% 1,17% 1,02% 0,97% 1,06% 1,01% 1,02% 0,91% 0,84% 1,03% 1,07%

Muud haridus-kulud**

0,60% 0,79% 0,71% 0,72% 0,74% 0,66% 0,66% 0,72% 0,72% 0,70% 0,69% 0,69% 0,71% 0,82%

Valitsemis-sektori

5,75% 5,87% 5,50% 5,80% 6,19% 5,37% 5,27% 5,46% 5,31% 5,20% 4,96% 4,75% 4,83% 5,24%

haridus-kulud kokku

Täpsustatud 02.02.2010 eelarvete täitmise järgi.

* Allikas: Eesti Statistikaamet, andmeid korrigeeritud tagasiulatuvalt seisuga 05.2009

** Sisaldab kõiki neid kulusid, mida pole võimalik jagada haridustasemete vahel, sh ka kahte haridustaset ühendavaid haridusprojekte.

3. Alusharidus

Eesti haridussüsteemi korraldus, 2009/10

41 2 3 5 6 7 8 9 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 2710

EE P Õ H I K O O LGÜMNAASIUM KUTSEÕPPEASUTUS

KUTSEÕPPEASUTUS

ÜLIKOOL / KUTSEÕPPEASUTUS / RAKENDUSKÕRGKOOL ÜLIKOOL / RAKENDUSKÕRGKOOL

ÜLIKOOL

ÜLIKOOL

LASTESÕIMLASTEAED ≥ 1

RAKENDUSKÕRGKOOL

Alusharidus – ISCED 0 (ei kuulu haridusministeeriumi vastutusalasse)

Alusharidus – ISCED 0 (kuulub haridusministeeriumi vastutusalasse)

Algharidus – ISCED 1 Ühetsükliline põhiharidus – ISCED 1 + ISCED 2 (ISCED 1 ja ISCED 2 ei eristu eraldi tasemetena)

Keskhariduse 1. aste (üldharidus) – ISCED 2 (sh kutsehariduseelne)

Keskhariduse 1. aste (kutseharidus) – ISCED 2

Keskhariduse 2. aste (üldharidus) – ISCED 3 Keskhariduse 2. aste (kutseahridus) – ISCED 3

Keskharidusjärgne kutseharidus – ISCED 4

Kõrgharidus – ISCED 5A Kõrgharidus – ISCED 5B

ISCEDi tasemete määratlus: ISCED 0 ISCED 1 ISCED 2

Kohustuslik täiskoormusega õpe Kohustuslik osakoormusega õpe

Osakoormusega õpe või tööd ja õpinguid ühendav kursus Lisa-aasta

-/n/- Kohustuslik tööpraktika + selle kestus Õpingud välismaal

Allikas: Eurydice

Vastavalt haridusseadusele on alusharidus teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. Haridusseaduse kohaselt omandatakse alusharidus koolieelses lasteasutuses või kodus ning selle eest vastutavad vanemad või neid asendavad isikud. Koolieelsed lasteasutused on õppeasutused 1–7aastastele lastele, kes toetavad lapse perekonda, soodustades lapse kasvamist ja arenemist ning tema individuaalsuse arvestamist. Õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks on lasteasutuse õppekava, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale.

Koolieelne lasteasutus täidab nii laste päevahoiu kui ka eakohase õppekasvatustöö ülesannet. Koolieelses lasteasutuses käimine ei ole kohustuslik.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Riikliku järelevalve läbiviimise kord ning koolieelse lasteasutuse ja kooli õppe- ja kasvatustegevuse ja juhtimise tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid; haridus- ja teadusministri määrus

Riikliku järelevalve prioriteedid, temaatilise riikliku järelevalve läbiviimise, selle tulemuste vormistamise ja tulemustest teavitamise kord 2009/2010. õppeaastal; haridus- ja teadusministri määrus

3.1. Ajalooline ülevaade

Esimene lasteaed Eestis asutati 1839. a. Esimene eestikeelne lasteaed asutati 1905. a Tartus Naisseltsi eestvedamisel. Moodustati Tartu Lasteaia Selts, kes hakkas lasteaia tegevust korraldama. Lasteaia teoreetilise aluse rajasid C.H. ja I. Niggol, kasvatustöös kasutati saksa ja vene, samuti itaalia (Montessori) metoodikaid. Lasteasutuste eesmärk oli eelkõige võimaldada töötavate vanemate lastele eakohast tegevust ja arendavat keskkonda.

1923. aastaks oli Eestis 34 lasteaeda kokku 1600 lapsega valdavalt vanuses kolmest seitsme aastani. Kõik lasteaiad asusid linnades või alevites, olles kas munitsipaal- või eraomandis. 1930. aastate lõpul olid lasteaiad kõikides suuremates linnades ja maa-asulates, kokku umbes 80 lasteaeda 4000 lapsega. Et koolieelsete lasteasutuste osatähtsus oli veel väike, puudusid eraldi seadusandlikud aktid. 1940. a muudeti lasteaedade arvu suurendamine riiklikuks probleemiks, et naiste tööhõivet tõsta. Hakkas kehtima NSV Liidus käibiv liigitus, kus lasteaia juurde võis kuuluda ka lastesõim 1–3aastastele lastele. 1958/59. a täienes lasteaedade süsteem nn lastepäevakodudega, mis ühendasid sõime- ja lasteaiarühmad. Nõukogude korra ajal muutus lasteaed ühiskonna oluliseks osaks, sest naiste tööhõive oli maksimaalne. Eriti maakohtades loodi alates 1960. aastate lõpust koolieelsete lasteasutuste juurde ka ööpäevaseid ja nädalarühmi kõigis vanuses lastele. 1989. a oli Eestis 747 koolieelset lasteasutust 83 693 lapsega. Koolieelsed lasteasutused võimaldasid lastehoidu, sh ööhoidu ja õpet ning töötasid riikliku õppeprogrammi alusel. Lasteasutuste rahastamist toetati riigieelarvest.

Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel, 90. alguses, langes sündivus drastiliselt. Kui 1990. a sündis enam kui 24 000, siis 1994. a 14 176 last. Selle tulemusel vähenes koolieelsete lasteasutuste arv. Valdavalt oli tegemist lastesõimedega, vähendati ka sõimerühmade arvu lasteasutustes. 1992–1993. a likvideeriti 42 lasteasutust. Kuigi alates 2005. aastast makstakse lapse 14 kuu vanuseks (alates 2008. a – 18 kuu vanuseks) saamiseni vanemapalka, on laste osakaal koolieelsetes lasteasutustes Eesti Vabariigi taastamise järel märgatavalt tõusnud, ulatudes 2008. a alguses 3aastaste laste osas 83,3%ni ja 6aastaste laste osas 90,0%ni vanuserühma laste üldarvust.

3.2. Peamised poliitilised arutelud

2008. aastast toetati kohalikke omavalitsusi riigieelarve vahenditest lasteaiakohtade loomisel, lasteasutuste kaasajastamisel. Koolieelse lasteasutuse seaduses on sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus võimaldada kõigile 1,5–7aastastele lastele lasteaiakoht, kui vanemad seda soovivad. Koolieelse lasteasutuse seaduses on kavandamisel muudatused, mis puudutavad rühmade paindlikku komplekteerimist ja võimaluste loomist erivajadustega lastele. Kohalikul omavalitsusel on rohkem võimalusi lastega perede toetamiseks. See võimaldab eelõpetuses osaleda sotsiaal-majanduslike probleemidega perede lastel, loob eelduse lapse sotsiaalsete oskuste kujunemiseks ja erivajaduse varajaseks märkamiseks ning tema arengu toetamiseks, tagab kõigile lastele võrdsed võimalused sujuvaks üleminekuks kooli.

Sündivuse tõus 2006. a alates on kaasa toonud märgatava lasteaiakohtade puuduse linnades ja uute elurajoonidega valdades. Kõigile koolieelses eas lastele lasteaiakoha ja eelõpetuses osalemise võimaldamine eeldab kohtade olemasolu, lasteaiakeskkonna kaasajastamist, õpetaja oskust töötada erinevas vanuses ja erinevate vajadustega lastega, oskust teha tulemuslikku koostööd kooli ja perega. Lasteaiaõpetaja vastutus on märgatavalt tõusnud, samas on tema töötasu sõltuvalt kohaliku omavalitsuse võimalustest 20–30% madalam kui põhikooliõpetaja töötasu. 2008. aastal rakendunud kohalike omavalitsuste toetus riigieelarvest võimaldas enamikul (ca 200 kohalikul omavalitsusel 227st) tõsta lasteaiaõpetaja töötasu põhikooli nooremõpetaja töötasu tasemele.

Jätkuvalt on aktuaalne mitte-eesti keele- ja kultuurikeskkonnast laste kaasamine koolieelsesse lasteasutusse, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Erinevast keele- ja kultuurikeskkonnast pere toetamine ja lapse kaasamine on probleem, millega tegeldakse ennetavalt.

Koolieelikute ettevalmistusrühmade töökorralduse alused; haridusministri määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Riigieelarvest koolieelsete lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks, lasteasutuste õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuse õpetajate palgavahenditeks toetuse eraldamise ning kasutamise tingimused ja kord ning toetuse saamise eelduseks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse omaosaluse suurus ja nõuded omaosalusele; Vabariigi Valitsuse määrus

3.3. Alusharidust reguleeriv seadustik

Alushariduse korraldust reguleerib koolieelse lasteasutuse seadus, kuid teatud aspekte puudutavad ka Eesti Vabariigi lastekaitse seadus ning Eesti Vabariigi haridusseadus. Kokkupuutepunkte on ka erakooliseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega.

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus sätestab iga lapse õiguse haridusele, mis arendab välja tema vaimsed ja kehalised eeldused ning kujundab tervikliku isiksuse.

Haridusseadus sätestab alushariduse mõiste ja koolieelse lasteasutuse õppeasutusena (vt 3. ). Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab koolieelse lasteasutusega seotud mõisted, asutuste liigid, laste arvu rühmades, koolieelse lasteasutuse töö põhimõtted, asutamise, tegutsemise, ühinemise, jagunemise ja tegevuse lõpetamise korra, õppe- ja kasvatuskorralduse, juhtimise ja personaliga seotud nõuded, lapsevanema, pedagoogi, juhi õigused ja kohustused, rahastamise, aruandluse, asutuse sisehindamise ja nõustamise sisehindamise küsimustes ning riikliku järelevalve korra. Erakooliseadus sätestab eraomandis koolieelse lasteasutuse asutamise, tegevuse ja lõpetamise korra, juhtimise, lapsevanema õigused ja kohustused.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel võib kooli direktor kooli juures moodustada ettevalmistusrühmi koolieelikutele. Rühmade eesmärk on toetada nende laste koolivalmiduse kujunemist, kes ei käi koolieelses lasteasutuses.

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava määrab kindlaks lasteasutuse õppekava koostamise põhimõtted, õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted, õppe- ja kasvatustegevuse korralduse, 6–7aastase lapse eeldatavad üldoskused, valdkondade õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja sisu, 6–7aastase lapse arengu eeldatavad tulemused ning lapse arengu hindamise põhimõtted.

Nõuded koolieelsete lasteasutuste keskkonnale (ruumid, maa-ala, sisustus), terviseedendamisele, päevakava koostamisele ja toitlustamisele tulenevad rahvatervise seadusest ning on sätestatud sotsiaalministri määrusega.

Alushariduse arengusuunad, eesmärgid ja tegevused on kavandatud üldharidussüsteemi arengukavas 2007–2013.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Erakooliseadus

Koolieelikute ettevalmistusrühmade töökorralduse alused; haridusministri määrus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuded; sotsiaalministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

3.4. Üldeesmärgid

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus sätestab, et igal lapsel on õigus haridusele, mis arendab välja lapse vaimsed ja kehalised eeldused ning kujundab tervikliku isiksuse.

Õppimine ei või olla seotud kehalise või vaimse vägivallaga, ei või olla ideoloogiliselt ühekülgne ega õhutada vaenu ega vägivalda. Õpetamine peab olema isiksusekeskne, lähtuma sugupoolte erinevustest ning rajanema õpilaste edusammude tunnustamisel.

Koolieelse lasteasutuse seadus seab lasteasutusele kaks põhiülesannet:

● luua võimalused ja tingimused tervikliku isiksuse kujunemiseks, kes on sotsiaalselt tundlik, vaimselt erk, ennastusaldav, kaasinimesi arvestav ja keskkonda väärtustav;

● hoida ja tugevdada lapse tervist ning soodustada tema emotsionaalset, kõlbelist, sotsiaalset, vaimset ja kehalist arengut.

Seejuures tuleb arvestada lapse ealisi, soolisi ning individuaalseid vajadusi ja iseärasusi.

Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava kohaselt on õppe- ja kasvatustegevuse üldeesmärk lapse mitmekülgne ja järjepidev areng kodu ja lasteasutuse koostöös. Üldeesmärgist lähtuvalt toetab õppe- ja kasvatustegevus lapse kehalist, vaimset, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut, mille tulemusel kujuneb lapsel terviklik ja positiivne minapilt, ümbritseva keskkonna mõistmine, eetiline käitumine ning algatusvõime, esmased tööharjumused, kehaline aktiivsus ja arusaam tervise hoidmise tähtsusest ning arenevad mängu-, õpi-, sotsiaalsed ja enesekohased oskused.

Üldharidussüsteemi arengukavast 2007–2013 tulenevalt on eesmärk laste sujuv üleminek kooli, mida võimaldab kõigi koolieelses eas laste kaasamine koolieelsesse lasteasutusse vähemalt aasta enne kooli, lapse arengut ja õppimist takistavate probleemide varajane märkamine ja arengu toetamine, riikliku õppekava ning õpetajate täienduskoolituse kaasajastamine.

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus

3.5. Piirkondlik kättesaadavus

Kohalikel omavalitsustel on kohustus tagada kõigile oma teeninduspiirkonna lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses, sh ka keha-, kõne-, meele- või vaimupuudega ning eriabi või erihooldust vajavatele lastele (edaspidi erivajadustega lapsed). (Vt ka 3.13. .)

Erivajadustega lastele luuakse tingimused kasvamiseks sobitusrühmades koos teiste lastega. Kui elukohajärgses lasteasutuses puuduvad võimalused sobitusrühma moodustamiseks, moodustab valla- või linnavalitsus erirühmad või asutab erilasteaiad.

Sündivuse kasv viimastel aastatel on põhjustanud suurenenud vajaduse lasteaiakohtade järele. Lasteasutusse pääsemise järjekorrad olid 2008. a 40%-s omavalitsustest.

Kohalike omavalitsuste toetamiseks lasteaiakohtade loomisel, kvaliteedi tagamisel ja õpetajate palkade ühtlustamiseks oli kavandatud riiklik programm "Igale lapsele lasteaiakoht". 2008. aastal eraldati riigieelarvest uute lasteaedade ehitamiseks, olemasolevate renoveerimiseks ja lasteaiaõpetajate palgatõusu toetamiseks kohalikele omavalitsustele toetust. (Vt 3.2. .)

Lasteasutuse koha kättesaadavuse parandamiseks on ehitatud ja renoveeritud lasteaedu 25 kohalikus omavalitsuses, muudetud lasteaed-algkoole lasteaedadeks, 38 omavalitsuses on loodud lasteaedadesse rühmi juurde. 2008/09. õa renoveeriti kokku 662 lasteaiakohta, millest täiesti uusi kohti oli 384. Lisaks on 2008/09. õa jooksul avatud veel 6 era- ning 4 munitsipaallasteaeda.

Üldjuhul on kohalikud omavalitsused korraldanud laste transpordi lasteaia ja kodu vahel lapsevanemale tasuta.

Riiklik investeeringute programm "Igale lapsele lasteaiakoht" . Vabariigi Valitsuse 2007.-2011. a tegevusprogramm

3.6. Vastuvõtutingimused, lasteasutuse valik

Laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra ning lasteasutuse teeninduspiirkonna kehtestab valla- või linnavalitsus. Lapsevanem esitab koha saamiseks avalduse. Koha võimaldamine võib olla reguleeritud ka kahepoolse lepinguga. Reeglina võetakse vastu eelkõige oma haldusterritooriumil elavaid lapsi. Kuna lasteasutused töötavad õppeaasta rütmis, siis on üldjuhul kehtestatud avalduste vastuvõtu lõpptähtaeg.

Lastevanematele on lasteasutuse valik vaba, kui soovitud lasteasutuses on vabu kohti. Pärast teeninduspiirkonnas alaliselt elavate laste vastuvõttu võetakse vabadele kohtadele lapsi väljastpoolt teeninduspiirkonda, eelistades esmajärjekorras samas linnas või vallas alaliselt elavaid lapsi, seejärel teeninduspiirkonnas töötavate vanemate lapsi. Väljaspool teeninduspiirkonda elavate laste vastuvõtul on eelistatud varem esitatud taotlused.

Erivajadusega laps võetakse sobitus- või erirühma vastu vanema kirjaliku avalduse ja maakonna/linna nõustamiskomisjoni otsuse alusel. Lapse erilasteaeda või -rühma vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise alused ja kord on kehtestatud haridus- ja teadusministri määrusega.

Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord; haridusministri määrus

3.7. Laste perekondade rahaline toetamine

Alates 2004. aastast toetatakse riigieelarvest lapsevanemat lapse 14 kuu vanuseks saamiseni ja alates 2008. aastast – 18 kuu vanuseks saamiseni lapsevanema eelneva töötasu määras või varem mittetöötanud lapsevanemat miinimumpalga määras (lapsevanema palk).

Kohalikud omavalitsused toetavad oma eelarvest majanduslikult vähekindlustatud peresid lapse toiduraha maksmisel 50–100% ulatuses toidupäeva maksumusest.

Ka lasteasutuse majandamiskulude, personali (v.a pedagoogid) palgakulude ning õppevahendite kulude katmine võib osaliselt toimuda lastevanemate kulul. Lastevanemate kaetava osa määra kinnitab kohalik omavalitsus ning see võib olla diferentseeritud olenevalt lapse vanusest, pere majanduslikust toimetulekust jm. Lapse koha kogumaksumusest koolieelses lasteasutuses kattis lapsevanem 2006. a linnas kuni 19% ja maal kuni 11%; 2008. a linnas 17% ja maal 10%. Kuigi lapse ülalpidamiskulud on kohaliku omavalitsuse eelarves tõusnud, on lapsevanema osalus võrreldes 2006. a vähenenud. Suurenenud on nende omavalitsuste arv, kus lapsevanemad ei pea lasteasutuse koha kasutamise eest üldse maksma. Vanemate kaetav osa ühe lapse kohta ei või ületada 20% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast.

Koolieelse lasteasutuse seadus

Vanemahüvitise seadus

3.8. Vanuseline jaotumine, laste rühmitamine

Lasteasutuses moodustatakse vastavalt vajadusele ja võimalusele sõime- ja lasteaiarühmad. Sõimerühmas on kuni 3aastased lapsed. Lasteaiarühmad jagunevad:

● noorem rühm (3–5aastased); ● keskmine rühm (5–6aastased); ● vanem rühm (6–7aastased); ● liitrühm (2–7aastased).

Liitrühma moodustamise ettepaneku võivad teha lastevanemad või neid asendavad isikud.

Valla- või linnavalitsus võib lasteasutuse juhataja ettepanekul moodustada lasteasutuses vastavalt vajadusele sobitusrühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega, samuti erirühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed (vt ptk 10. ). Sõimerühmas võib olla kuni 14 last, lasteaiarühmas – kuni 20 last ning liitrühmas – kuni 18 last.

Lasteasutuse hoolekogu ettepanekul on valla- või linnavalitsusel õigus suurendada laste arvu lasteaiarühmas kuni 4 lapse ning liitrühmas ja sõimerühmas kuni 2 lapse võrra. Laste arvu võib suurendada ainult siis, kui on olemas laste arenguks vajalikud tingimused.

Erirühmades on lapsi vähem. Kehapuudega laste rühmas tohib olla kuni 12 last, tasandusrühmas, kus käivad kõnehälvetega ja spetsiifiliste arenguhäiretega lapsed, – kuni 12 last, arendusrühmas, kus käivad vaimse alaarenguga lapsed, – kuni 7 last, meelepuudega laste rühmas – kuni 10 last, liitpuudega laste rühmas – kuni 4 last ning pervasiivsete arenguhäiretega (autism) laste rühmas – kuni 4 last.

Sobitusrühmas sõltub laste arv erivajadustega laste arvust, kusjuures erivajadusega last arvestatakse kolme tavalapse eest.

3.9. Aja korraldus koolieelses lasteasutuses

Koolieelne lasteasutus tegutseb aastaringselt või hooajaliselt. Aastaringse või hooajalise tegutsemise, samuti lahtioleku aja üle otsustab kohalik omavalitsus lasteasutuse hoolekogu ettepanekul lähtuvalt piirkonna perede vajadustest.

Kui kohaliku omavalitsuse territooriumil on ajutiselt vajadus lasteasutuse koha järele suurem kui kohti on, võimaldab omavalitsus kõikidele soovijatele lasteasutustes osaajalise koha.

3.9.1. Õppeaasta korraldus

Õppeaasta koolieelses lasteasutuses algab 1. septembril ja kestab õppe algusest ühel kalendriaastal uue õppe alguseni järgmisel kalendriaastal.

3.9.2. Päevakava ning õppe- ja kasvatustegevuse planeerimine

Koolieelse lasteasutuse seaduse järgi peab lasteasutusel olema tegevus- ning päevakava, mille koostamisel arvestatakse koolieelse lasteasutuse riiklikku õppekava, selle paikkonna kultuurilist omapära, kus lasteasutus asub, ja rahvatraditsioone. Silmas peetakse ka lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuse eesmärke ja ülesandeid, rühma vanuselist ja soolist koosseisu, laste arengutaset, individuaalseid vajadusi, lasteasutuse materiaalseid võimalusi, lastevanemate soove. Rühma tegevus- ja päevakavade koostamises osalevad kõik rühmaga töötavad pedagoogid ja neid abistavad töötajad. Samuti kaasatakse lastevanemad ja arvestatakse laste huvide ja vajadustega.

Planeerimise perioodi (nädal, kuu, kvartal) otsustab lasteasutuse pedagoogiline nõukogu.

Päevakava koostamisel lähtutakse tegevuse ja puhkeaja vaheldumisest, võimalusest viibida iga päev sõltuvalt ilmast 1–2 korda õues. Päevakava koostamise nõuded on sätestatud sotsiaalministri määrusega.

Rühmade töö kavandamisel järgitakse rühma päevarütmi – konkreetset päevakava, kus on määratletud aeg:

● igapäevatoiminguteks (söömine, riietumine, pesemine, ruumi korrastamine jm), ● laste vabategevusteks (mäng, loominguline tegevus, liikumine jm) ning ● lasteasutuse õpetaja kavandatud kasvatus- ja arendustegevusteks.

6–7aastaste laste päevakavas on tegevusi, mis soodustavad sujuvat sisseelamist kooliellu. Enam tähelepanu osutatakse psüühiliste protsesside – taju, mälu, kujutluste, mõtlemise arendamisele ja õppimise alusoskuste – vaatlus- ja kuulamisoskuse, võrdlemis-, järjestamis- loendamis-, mõõtmis- ja rühmitamisoskuse ning modelleerimisoskuse kujundamisele.

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuded; sotsiaalministri määrus

3.10. Õppekava, tegevused, tundide arv

Koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks lasteasutuse õppekava, mis vastab Vabariigi Valituse määrusega kinnitatud koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale (2008).

2008. a kinnitas Vabariigi Valitsus uuendatud koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava, mis tugineb 1999. aastal kehtestatud alushariduse raamõppekavale. Raamõppekava uuendamise vajaduse tingis õppekava rakendusuuringu analüüs (2003) ning arengud kasvatusteaduses ja koolieelse lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuses. Õppekava arendust korraldas Tartu Ülikooli Õppekava Arenduskeskus, 2006. aastast koordineeris koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava määruse väljatöötamist Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Töös osalesid Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tartu Ülikooli Õppekava Arenduskeskuse, Tartu Ülikooli haridusteaduskonna, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonna, Tervise Arengu Instituudi, Tallinna Pedagoogilise Seminari, omavalitsuste, koolieelsete lasteasutuste ja lastevanemate esindajad.

Uuendatud õppekava oluline erinevus võrreldes varasemaga on õpikäsituse sätestamine. Õpikäsituse lisamisega rõhutatakse muutust, üleminekut õpetajakesksuselt lapsekesksusele: laps on õppe- ja kasvatustegevuses aktiivne osaleja, õpetaja aga lapse arengut toetava keskkonna looja.

Oluline muutus on õppe- ja kasvatustegevuse paindlikum korraldus. Õppekava ei esita enam eri õppe- ja kasvatustegevuste arvu nädalas, sest see raskendas üldõpetuse ja erinevate metoodikate rakendamist. Lasteasutuse töös on oluline pedagoogide ja personali koostöö ning lastevanemate kaasamine, mille tulemusel luuakse lapse arengut toetav kasvu- ja õpikeskkond. Suurenenud on pedagoogi ja lapsevanema vastutus lapse arengu hindamisel ja toetamisel (lapsega arenguvestluste läbiviimine).

Õppekavaga sätestatakse eesti keele kui teise keele õppega alustamine muu õppekeelega rühmades kolmeaastaselt ning ka eesti õppekeelega rühmades võimaldatakse eesti keele õpet muukeelsetele lastele. Seni oli eesti keele õpe kohustuslik ainult rühmas (lasteaias), kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, õppega alustati 5–6aastaselt.

Riiklik õppekava esitab õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted ning lapse eeldatavad üldoskused ja arengu tulemused seitsmes õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnas: mina ja keskkond (õppe- ja kasvatustegevuse sisu), keel ja kõne, eesti keel kui teine keel (alates 3aastastest; õpivad kõik eesti keelest erineva koduse keelega lapsed nii eesti kui ka muu õppekeelega rühmas), liikumine, muusika, kunst, matemaatika.

Õppekava kirjeldab 6–7aastase lapse eeldatavaid üldoskusi: mänguoskusi, tunnetus- ja õpioskusi ning sotsiaalseid ja enesekohaseid oskusi. Üldoskuste lisamisega rõhutatakse lapse üldise (tervikliku) arengu toetamise olulisust. Arengutulemuste esitamine vaid 6–7aastaste laste kohta võimaldab lasteaiaõpetajal varasemast enam arvestada laste arengu erinevustega ning pakkuda tuge nii kiirema kui ka aeglasema arenguga lastele. Uuenenud õppekava rakendamise toetamiseks ilmuvad õpetajatele käsiraamatud.

Koolieelne lasteasutus koostab riikliku õppekava alusel oma õppekava. Erivajadustega laste koolieelses lasteasutuses ja rühmas koostatakse vajadusel lapsele individuaalne arengukava.

Eesti Lasteaednike Liit

Haridus- ja Teadusministeerium

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Tallinna Pedagoogiline Seminar

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskond

Tartu Ülikooli haridusteaduskond

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tervise Arengu Instituut

Õppekava Arenduskeskus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

3.11. Õpetamismeetodid ja -materjalid

Koolieelse lasteasutuse õpetaja valib ise metoodika, mida kasutada, ning seejuures toetutakse J. Piaget, L. S. Võgotski, J. Dewey arengu- ja õppimiskäsitlustele. Õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel lähtutakse lapsekesksetest metoodikatest, kus aluseks võetakse põhimõte, et lapse arengut ja õppimist mõjutavad lapse individuaalsus, vajadused ja huvid ning tema sotsiaalsed suhted ja ümbrus. Ühtlasi järgitakse koduloolist põhimõtet, kus õppe- ja kasvatustegevuse seovad tervikuks lapse elu ja ümbritsevat keskkonda käsitlevad teemad.

Olulisel kohal on õppe- ja kasvatustegevuse sidumine lapse füüsilise arengu ja tervisekäitumisharjumuste kujundamisega, eriti mänguga ja tegevustega vabas õhus. Viimastel aastatel on tõusnud audiovisuaalsete ning multimediaalsete vahendite osa kasvatuses ja õpetuses.

Alternatiivpedagoogikate kohta vt 3.15. .

Õppe- ja kasvatustegevuse eesmärke (vt 3.4. ). toetab Hea Alguse metoodika ("step by step") ja avastusõpe (Eesti osaleb POLLENis – Tartu Ülikool). Viimane on lasteaedades alles raendumas.2008. a andis Haridus- ja Teadusministeerium välja koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava rakendamist toetavad käsiraamatud õpetajale ja lapsevanemale. Käsiraamatud hõlmavad kõiki õppe- ja kasvatustegevuse valdkondi, õppe- ja kasvatustegevuse korraldust, üldoskuste arengut koolieelses eas ning lapse arengu toetamist ja hindamist koolieelses lasteasutuses. (Vt 3.10. .)

2006. a valmisid ja 2007. a rakendusid eesti keele kui teise keele õppe alused, metoodilised materjalid ja õppekavad – keeleõppe õppekava ja metoodika koolieelsetele lasteasutustele, korralduse mudel ning õpetaja taseme- ja täienduskoolituse õppekava. Koolieelsete lasteasutuste eesti keele õpetajad läbisid täienduskoolituse; materjal avaldati trükisena, sihtrühmaks õpetajad, lastevanemad, kohalike omavalitsuste ametnikud. Eesti keele kui teise keele õppemeetodina on levinud "keelekümblus" – eesti keele keskkonna loomine rühmas.

Pedagoogilised kõrgkoolid koostavad käsiraamatuid õpetajale ja lapsevanemale. Neid levitavad kirjastused ja need on tasulised, samuti on tasulised lastele mõeldud töövihikud, -raamatud, õppemängud jt materjalid.

3.12. Laste arengu hindamine

Lapse arengu hindamist käsitletakse koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas lasteasutuse õpetaja ja lapsevanema koostööna. Lapse arengu hindamine on lapse eripära mõistmise, sh erivajaduste väljaselgitamise ning õppe- ja kasvatustegevuse kavandamise alus.

Lapse arengu hindamine on osa igapäevasest õppe- ja kasvatustegevuse protsessist. Pedagoogid viivad vaatlusi läbi kindla plaani alusel, lapsi jälgitakse nii igapäevatoimingutes, vabamängus kui ka pedagoogide suunatud tegevustes. Lapse arengu hindamise aluseks on eeldatavad üldoskused ning tulemused õppe- ja kasvatusvaldkondades (vt 3.10. ).

Vähemalt üks kord õppeaastas viib lasteasutuse õpetaja lapsevanema(te)ga läbi vestluse lapse arengust. Lapse arengu hindamisel kasutatakse kõige enam vaatlusmeetodit. Sobivad on ka kaudsed meetodid, näiteks intervjuud, laste tööde analüüs. Levinud on lapse arengu mapi e portfoolio koostamine. Kasutatavaid meetodeid tutvustatakse vanematele. Tunnustatakse toimetulekut, arenemist (edasiminekut), positiivseid hoiakuid ja huvi. Lapse arengut kirjeldatakse lapsest endast lähtuvalt, väärtustades saavutatut. Kehalise arengu hindamisel vaadeldakse eelkõige lapse üld- ja peenmotoorikat: koordinatsiooni, kõndi, rühti ja tasakaalu, painduvust, täpsust, näo- ja sõrmelihaste kontrolli oskust ning jõudu ja vastupidavust.

Vaimse arengu hindamisel vaadeldakse psüühiliste protsesside ja kujutluste ning õppimise alusoskuste arengut. Siia kuulub ka kõne kasutamise ja mõistmise hindamine.

Sotsiaalse arengu hindamisel vaadeldakse lapse tegutsemist ja suhtlemist teiste laste ja täiskasvanutega, lapse tegevuste, eelkõige mängu arengut, iseseisvust ning toimetulekuoskusi, ka emotsioonide kontrolli ja väljendamise oskust, mis on tihedalt seotud kollektiivis kohanemisega; vaadeldakse ka lapse kõlbelist ja esteetilist arengut.

Lapse arengu hindamise ja arenguvestluse tulemus dokumenteeritakse. Vestluse kaudu antakse lapsevanemale tagasisidet lapse arengust ja õppimise tulemustest ning selgitatakse lapsevanema seisukohad ja ootused lapse arengu suhtes.

3.13. Abisüsteemid

Kohalik omavalitsus loob erivajadustega (keha-, kõne-, meele- ja liithälbed; vaimu-, närvi-, psüühika- ja käitumishälbed) lastele ning eriabi või erihooldust vajavatele lastele võimalused arenemiseks ja kasvamiseks elukohajärgses lasteasutuses. Erivajadustega lastele luuakse tingimused kasvamiseks sobitusrühmades koos teiste lastega. Kui elukohajärgses lasteasutuses puuduvad võimalused sobitusrühma moodustamiseks, moodustab valla- või linnavalitsus erirühmad või asutab erilasteaiad. Vt ka 3.8. .

Erivajadustega lapse individuaalse arengu toetamiseks koostab meditsiiniasutus rehabilitatsiooniplaani, mille täitmist toetab koolieelse lasteasutuse eripedagoogi koostatud individuaalne arengukava. Koolieelse lasteasutuse tervishoiutöötaja jälgib laste tervist, lähtudes sotsiaalministri määrusega kehtestatud laste tervise kaitse ja tervise edendamise nõuetest ning teavitab lapse tervisehäiretest vanemaid ja lapse perearsti. Tervishoiutöötaja nõustab lastevanemaid ja pedagooge lapse tervisega seotud küsimustes.

Lähtuvalt Eesti Vabariigi lastekaitse seadusest, peavad erivajadustega laste õpetajad olema eriharidusega ning selleks tööks sobivad.

Kõne-, kuulmis- ja nägemispuudega kuueaastastele lastele moodustatakse kooliks ettevalmistumise rühmi riigikooli juurde. Laste arv nimetatud ettevalmistusrühmades on kuni kümme last. Riigikooli juures töötavate ettevalmistusrühmade tegevust rahastatakse riigieelarve vahenditest.

Koostöö edendamiseks lasteasutuse ja perekonna vahel on kujunemas maakondlikud nõustamiskeskused, kust erivajadustega lapsed ja nende vanemad saavad igakülgset teavet ning abi. Nõustamiskeskusi peavad üleval kohalike omavalitsuste liidud ja nende loomist toetatakse EL struktuurifondi ja riigieelarve vahenditest.

2006/2007. aastal rakendus koolieelse lasteasutuse seaduse muudatus lasteasutuste sisehindamise kohta. Sisehindamise eesmärk on tagada laste arengut toetavad tingimused ja lasteasutuse järjepidev areng, selgitades välja lasteasutuse tugevused ning parendusvaldkonnad. Analüüsitakse lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevust ja juhtimist ning hinnatakse nende tulemuslikkust. Nõustamist sisehindamise küsimustes teostavad nõunikud, kelle tegevust koordineerib Haridus- ja Teadusministeeriumi välishindamisosakond.

Kooli ja koolieelse lasteasutuse nõustamise tingimused ja kord sisehindamise küsimustes; haridus- ja teadusministri määrus

Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuded; sotsiaalministri määrus

3.14. Koolieelsed eralasteasutused

Erakoolide kohta vt ka 2.6.4. . Koolieelne eralasteasutus tegutseb äriregistrisse kantud aktsiaseltsi, osaühingu või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud sihtasutuse või mittetulundusühingu asutusena. Eralasteasutust juhivad direktor ja nõukogu. Koolieelse eralasteasutuse õppekava peab vastama koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. Õppekava kinnitab eralasteasutuse pidaja ning Haridus- ja Teadusministeerium registreerib selle koolitusloa väljaandmisel.

Eralasteasutusse vastuvõtu tingimused määrab lasteasutus, niisama ka laste arvu rühmas, arvestades asutusele õigusaktides kehtestatud piiranguid.

Eralasteasutust rahastab omanik, kes määrab ka lapsevanema osalusmaksu suuruse. Eralasteasutuse omanikul on eralasteasutuse kohta eraldi eelarve, mis on lahus tema teiste asutuste ja ettevõtete raamatupidamisest. Vastavalt erakooliseadusele võib eralasteasutuse pedagoogide palgad ja õppevahendite soetamise kulud katta kohaliku omavalitsuse vahenditest. Eralasteasutus võib saada sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Üldjuhul toetavad kohalikud omavalitsused oma eelarvest eralasteasutusi munitsipaallasteasutuse lapse koha maksumuse määras.

2008. aastal toetati riigieelarvest ka eralasteasutuste rühmade kaasajastamist ning Vabariigi Valitsuse määruse muudatuste kohaselt ka eralasteasutuste õpetajate töötasu.

Riiklikku järelevalvet eralasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuse üle teostatakse koolieelse lasteasutuse seaduses kehtestatud korras.

Erakooliseadus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

3.15. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid

Osa eraomandis koolieelsetest lasteasutustest rakendab alternatiivpedagoogikaid, mis vastavad nende lasteasutuste üldistele suundadele (Waldorf-lasteaiad, Tartu katoliku koguduse juures tegutsev lasteaed jt). Alternatiivpedagoogikaid rakendatakse ka erivajadustega lastele suunatud lasteasutustes. Pedagoogid vastutavad kasutatud õppemeetodite tulemuslikkuse eest.

Eralasteasutustena tegutsevad ka ingliskeelsed koolieelsed lasteasutused (antud kogukonna lastele).

Vene õppekeelega koolieelsed lasteasutused on reeglina munitsipaalasutused. Traditsiooniliselt jagunesid lasteasutused eesti ja vene õppekeelega või segaasutusteks. Vene õppekeelega rühmade asutamise vajadus on järjekindlalt vähenemas, sest lastevanemad soovivad paigutada lapsi eesti õppekeelega rühma.

Enam levinud on koolieelsetes lasteasutustes Hea Alguse metoodika, mille keskkond on sobiv teiste aktiivõppe meetodite rakendamiseks (avastusõpe).

Arenevaks suunaks on huvitegevuse võimaldamine lasteasutuste juures nii lasteaias käivatele kui kodustele lastele. Huviringid töötavad nii koolieelses eas lastele kui ka nende vanematele. Huviringid võivad olla lapsevanemale tasuta või minimaalses ulatuses tasulised (toetab kohalik omavalitsus).

Lasteasutuste juures töötavad mängurühmad ja eesti keele õppe rühmad kodustele lastele, mis on reeglina tasulised, kuid kohati toetavad neid kohalikud omavalitsused.

Väga populaarsed on nn "beebikoolid" 2–8 kuu vanustele lastele ja nende vanematele. "Beebikoolid" töötavad nii koolieelsete munitsipaallasteasutuste juures kui ka eraasutustena ning on reeglina lastevanemale tasulised. Beebikoolides toetatakse lapse loovuse arengut muusika/rütmi ja käelise tegevuse kaudu. Eelkõige aga omandavad lapsevanemad ja lapsed oskusi koos tegutseda.

2006/2007. a töötati välja ja 2006. a rakendus Eestis lastehoiu süsteem, mille eesmärk on võimaldada peredele kvaliteetset lapse päevahoidu ja koduhoidu. Välja on töötatud kutsestandard, õppekavad, rakendunud lapsehoidjate koolitus, loomisel üleriigiline elektrooniline lapsehoiuteenuste register. Lastehoid on sotsiaalteenus ja selle korraldamine on reguleeritud sotsiaalministri määrusega.

Sotsiaalhoolekande seadus

3.16. Statistika

Lasteasutused tüübi järgi, 2009/2010

Lasteasutuse liik Lasteasutuste arv Kohtade arv

Lastesõim 6 274

Lasteaed 524 56 322

Erilasteaed 3 92

Lasteaed-kooli lasteaia osa

102 4 245

Kokku 635 60 933

Allikas: EHIS, 10.11.2009.

Lasteasutuses viibivate laste osatähtsus vastavas vanuses laste hulgast

Laste vanus

1 2 3 4 5 6 7*

Laste koguarv (prognoos 01.01.2010)

15 933 15 690 14 792 14 254 13 883 13 883 12 896

Laste arv lasteasutustes 1 610 9 201 12 583 12 801 12 582 12 582 2 345

Osatähtsus, % 10,1% 58,6% 85,1% 89,8% 90,6% 90,6% 18,2%

* Lapsed, kes enne 1. oktoobrit on saanud 7aastaseks, lähevad 1. septembril kooli.

Allikas: EHIS, 10.11.2009.

Lasteasutused töökeele järgi, 2007/08–2009/10

Koguarv Osatähtsus, %

2007/08 2008/09 2009/10 2007/08 2008/09 2009/10

Lasteasutused

eesti 501 517 514 80,3% 81,2% 80,9%

vene 71 59 62 11,4% 9,3% 9,8%

eesti/vene 50 58 56 8,0% 9,1% 8,8%

inglise 2 3 3 0,3% 0,5% 0,5%

Lapsed lasteasutustes

eesti 44 697 47 915 48 580 75,8% 77,1% 77,4%

vene 14 168 13 949 14 121 24,0% 22,5% 22,5%

muu 69 117 103 0,1 0,2 0,2%

märkimata 129 0,2

Allikas: EHIS, 10.11.2009.

Lasteasutused, lapsed ja pedagoogid lasteasutuse omandivormi järgi, 2009

Kohaliku omavalitsuse omand Eraomand Asukoht

Laste-asutused Lapsed Pedagoogid* Laste-asutused Lapsed Pedagoogid*

Linnas 308 45 569 5 724,9 30 1 395 195,5

Maal 284 15 313 2063,6 13 527 87,4

Kokku 592 60 882 7 788,5 43 1 922 282,9

* koormuste summa

Allikas: EHIS, 10.11.2009.

Pedagoogide ametikohad (koormuste summa) haridustaseme järgi, 2009/2010

Osatähtsus omandatud hariduse järgi, %

kõrgharidus keskeriharidus Pedagoogid Kokku

sh mehed

Haridustase teadmata

või märkimata peda-

googilinemuu

peda-googiline

muu

keskharidus

Eesti keele õpetaja

57,7

1,4% 35,9% 9,2% 6,2% 0,2% 2,0%

Eripedagoog 46,3 1,0 3,4% 55,1% 13,0% 1,6% 0,0% 0,4%

Juhataja 554 2,0 2,2% 76,2% 15,4% 2,7% 0,5% 0,0%

Juhataja asetäitja õppe- ja kasvatusalal

243,4

0,9% 68,8% 13,0% 2,1% 0,3% 0,0%

Liikumisõpetaja 244,9 7,9 1,2% 34,9% 10,5% 9,7% 1,9% 2,1%

Logopeed 249,3 0,3 0,5% 54,3% 8,5% 0,7% 0,0% 0,5%

Muusikaõpetaja 396,2 0,3 1,3% 29,0% 8,2% 19,6% 3,2% 0,6%

Ujumisõpetaja 32,0 1,0 0,7% 46,6% 19,8% 15,8% 0,0% 1,3%

Õpetaja 6 247,7 6,9 3,4% 38,8% 10,6% 34,1% 6,7% 2,5%

Kokku 8 071,4 19,4 2,9% 42,0% 10,7% 26,9% 5,2% 2,0%

Allikas: EHIS, 10.11.2009.

4. Põhiharidus

Eesti haridussüsteemi korraldus, 2009/10

41 2 3 5 6 7 8 9 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 2710

EE P Õ H I K O O LGÜMNAASIUM KUTSEÕPPEASUTUS

KUTSEÕPPEASUTUS

ÜLIKOOL / KUTSEÕPPEASUTUS / RAKENDUSKÕRGKOOL ÜLIKOOL / RAKENDUSKÕRGKOOL

ÜLIKOOL

ÜLIKOOL

LASTESÕIMLASTEAED ≥ 1

RAKENDUSKÕRGKOOL

Alusharidus – ISCED 0 (ei kuulu haridusministeeriumi vastutusalasse)

Alusharidus – ISCED 0 (kuulub haridusministeeriumi vastutusalasse)

Algharidus – ISCED 1 Ühetsükliline põhiharidus – ISCED 1 + ISCED 2 (ISCED 1 ja ISCED 2 ei eristu eraldi tasemetena)

Keskhariduse 1. aste (üldharidus) – ISCED 2 (sh kutsehariduseelne)

Keskhariduse 1. aste (kutseharidus) – ISCED 2

Keskhariduse 2. aste (üldharidus) – ISCED 3 Keskhariduse 2. aste (kutseahridus) – ISCED 3

Keskharidusjärgne kutseharidus – ISCED 4

Kõrgharidus – ISCED 5A Kõrgharidus – ISCED 5B

ISCEDi tasemete määratlus: ISCED 0 ISCED 1 ISCED 2

Kohustuslik täiskoormusega õpe Kohustuslik osakoormusega õpe

Osakoormusega õpe või tööd ja õpinguid ühendav kursus Lisa-aasta

-/n/- Kohustuslik tööpraktika + selle kestus Õpingud välismaal

Allikas: Eurydice

4.1. Ajalooline ülevaade

Aastatel 1920–1934 kehtis Eesti Vabariigis kohustuslik 6klassiline algkool kõigile 8–16aastastele lastele. 1934–1940 oli koolikohustuse vanusepiir 14 eluaastat.

Eesti Vabariik inkorporeeriti 1940. a NSV Liitu, kus toimis teistsugune koolisüsteem kui Eesti Vabariigis. Kuigi eesmärgiks seati Eesti kooli NSV Liidu omaga sarnastamine, säilis esialgu erijooni. Erakoolid reorganiseeriti riiklikeks või suleti, koolikohustus pikendati 14 eluaastalt 15ni. 1944–1958 kehtis 7klassiline koolikohustus alates 7. eluaastast. Koolikorralduse aluseks võeti ainult nõukogude ühtluskooli süsteem ja nõukogude pedagoogika. 1955. a kehtestati ühtne kohustuslik koolivorm, 1956. a asutati esimesed internaatkoolid, kus õppimine ühendati tootmistööga. 1957. aastast organiseeriti pikapäevarühmi, kus lapsed olid kogu päeva pedagoogi valve all.

1959. a algas üleminek 8klassilisele koolikohustusele. Hakati rõhutama töökasvatuse ja polütehnilise hariduse tähtsust, põhikooli lõpuklassidesse viidi sisse tootmisõpetus. Rööbiti eestikeelse koolisüsteemiga oli Eestis ka venekeelne, mis tegutses vastavalt Vene NFSV seadusandlusele (10klassiline põhi- ja keskkool). 1960. a kehtestati üldhariduslike koolide õppeplaanid, mis tähendas õppetöö muutmist plaanimajanduseks: nõuti teatud saavutusi õppetöös, mille järgi arvestati õpetajate ning kooli kui terviku töö tulemuslikkust. 1960. aastatel hakati arendama ka süvaõppega koole. Töö ja elu sidemete tugevdamiseks algas 1969. a õpilaste kutsenõustamine. Õpilaste teadmiste süvendamiseks ning nende võimete ja huvide mitmekülgseks arendamiseks nähti alates 1970. aastatest ka tavakoolides ette fakultatiivtunnid, mille kursused valiti soovitusnimestikust, õpetamine pidi toimuma vastavate riiklike või Haridusministeeriumis kinnitatud kavade alusel.

1974. a jõustus esimene ENSV haridusseadus, kuid tegelikult juhiti haridust siiski Moskvast. 1970. a hakati koolide juures avama 6aastaste laste ettevalmistusrühmi, hiljem (ametlikult 1986. a-st) katsetati koolikohustuse kehtestamist kuuendast eluaastast.

Laste arv klassides oli väga suur (kuni 40 õpilast), õppematerjalid vananenud, liiga teoreetilised, vene keelest tõlgitud õpikud tihti raskesti arusaadavad. Õpilastes ei arendatud iseseisva mõtlemise oskusi. Veelgi suurendati tööõpetuse tundide arvu, seevastu vähendati teise võõrkeele õpetamise mahtu kuni ühe tunnini nädalas. Alates 1977. a hakati vene keelt õpetama juba 1. klassis.

1984. a koolireform muutis hariduse struktuuri, klassi õpilaste arvu vähendati. 1986. a uues haridusseaduses sätestati, et koolikohustus kestab keskharidust andva õppeasutuse lõpetamiseni või 18aastaseks saamiseni.

Iseseisvuse taastamise järel 1991. aastal alustati riikliku õppekava kujundamist, aruteluks ilmus 1994. ja 1995. aastal õppekava kaks versiooni. Riiklik õppekava kinnitati a 1996 ja 1997. aastal algas riikliku õppekava järkjärguline rakendamine.

1992. aastal vastu võetud haridusseadusega kehtestati senise kohustusliku keskhariduse asemel kohustuslik põhiharidus (1.–9. klass).

1993. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Muuhulgas on seal sätestatud, et muukeelse põhikooli õppekava ja koolikorraldus peavad aastaks 2007 tagama kõigile põhikooli lõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.2. Peamised poliitilised arutelud

Arutelude keskmes on üldharidussüsteemi arengukavas aastateks 2007–2013 määratletud pikaajalistest arengusuundadest ning kavandatud eesmärkidest tulenevad teemad: kuidas võimaldada konkurentsivõimeline haridus kõigile õppuritele, avardada õppija võimalusi võimetekohase üldhariduse omandamiseks ning tagada sujuvad üleminekud ühelt haridustasemelt teisele.

2010. aasta jaanuaris kinnitas Vabariigi Valitsus uued põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad, mille üle peeti palju teravaid diskussioone nii kinnitamise eel kui järel. Peamised põhikooli õppekavaga seotud aruteluteemad olid tunnijaotusplaan, õppe kohustusliku mahu vähendamise ja õpilaste valikuvõimaluste suurendamise võimalused, muutused õpilaste hindamise põhimõtetes (ühelt poolt kujundav hindamine, teiselt poolt õpitulemuste hindamine).

Tänu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu aruteludele riigikogus on elavnenud mõttevahetus koolikohustuse täitmise ja mittetäitmise mõiste ning kohustusliku hariduse kestuse üle (kas 17. või 18. eluaastani või keskhariduse omandamiseni). Tõdetakse, et senisest enam tuleb tähelepanu pöörata põhihariduse kvaliteedile ning koolikohustuse täitmisele. Hariduslike erivajadustega laste hariduskorralduses on rohkem vaja arvestada õpilaste individuaalsusega ning avardada võimetekohase õppe võimalusi. Koolidel ja kooli pidajatel tuleb kohe välja selgitada õpilase puudumise põhjused, rakendada tõhusamalt õpilastele vajalikke tugisüsteeme ja tagada vajadusel õpilastele ja nende vanematele õppenõustamine (st psühholoogiline, eripedagoogiline, logopeediline ja sotsiaalpedagoogiline nõustamine). Valitsuse tasandil on algatatud diskussioon koolivõrgu optimeerimise ning hariduse kvaliteedi tagamise teemal, arutluse all on olnud ka põhikooli- ja gümnaasiumiastme lahutamine, mis tagaks tipptasemel põhikoolide säilimise maakohtades ja

tugevate gümnaasiumide loomise suuremates keskustes. Kokku on lepitud põhimõttes, et Eesti koolisüsteem põhineb tugeval põhikoolil. Põhikooli esimesed kooliastmed peavad asuma kodu lähedal. Gümnaasiumis pakutav haridus peab olema kvaliteetne ja võimaldama õppuritele süvendatud õppe valikuid.

Õppurite mobiilsuse suurenemine on tinginud vajaduse toetada ajutiselt välismaal õppivaid õpilasi eesti keele õppimisel, et võimaldada neil Eestisse naasmisel õpinguid sujuvalt jätkata. Praegu otsitakse välismaal viibivate õppurite toetamise ning virtuaalkooli käivitamise lahendusi.

Selleks, et eesti keelest erineva emakeelega koolide lõpetajate eesti keele oskus ei kujuneks takistuseks õpingute jätkamisel, tuleb senisest enam tähelepanu pöörata eesti keele õppe kvaliteedile muukeelsetes koolides ning toetada osalisele eestikeelsele aineõppele üleminekut.

Koolide turvalisuse tõstmiseks ja koolikiusamise vähendamiseks koostati erinevate ministeeriumide ja sidusrühmade osavõtul tegevuskava „Turvaline kool 2009–2011“. Senisest enam pööratakse tähelepanu õppeasutuste õpi- ja olmekeskkonna kaasajastamisele vastavalt tervise- ja töökaitse, tuleohutuse ja turvalisuse nõuetele, samuti koolide valmisolekule tegutseda kriisi- ja hädaolukordades.

Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus

4.3. Põhiharidust reguleeriv seadustik

Põhihariduse omandamisega seotud õigusi ja kohustusi reguleerib palju õigusakte. Põhiseadus sätestab õiguse haridusele. Lastekaitse seadus määrab lapse õiguse haridusele, õppimise vabaduse ning õpetamise põhimõtted. Haridusseadus defineerib haridustasemed, sh põhihariduse, haridussüsteemi korralduse põhimõtted, õppevormid, juhtimise ja koolikohustuse ning määrab õppeasutuste liigid. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus määratleb riigi ja kohaliku omavalitsuse omandis oleva põhikooli õigusliku seisundi ja töökorralduse, õppe- ja kasvatustöö ning koolielu korralduse. Erakooliseadus tegeleb samade küsimuste reguleerimisega erakoolides. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus reguleerib kohaliku omavalitsuse vastutusala haridusvõrgu hooldamisel ja arendamisel.

Põhihariduse standardi (nõuded hariduse sisule ja õpitulemustele) kehtestab põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava. Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (abiõppekava) kehtestab nõuded kerge intellektipuudega õpilaste põhiharidusele ning toimetuleku riiklik õppekava mõõduka ja raske intellektipuudega õpilaste põhiharidusele. Valitsuse määrustega on reguleeritud kooli kui tööandja problemaatika (töölepingud, tööaeg, töötasu jmt). Sotsiaalministri määrused reguleerivad õppurite tervise seisukohalt olulisi küsimusi.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Eesti Vabariigi põhiseadus

Erakooliseadus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (abiõppe õppekava); haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Tervisekaitsenõuded koolidele; sotsiaalministri määrus

Toimetuleku riiklik õppekava; haridusministri määrus

4.4. Üldeesmärgid

Eesti Vabariigi haridusseaduses on hariduse eesmärkidena defineeritud soodsate tingimuste loomine isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti vähemusrahvuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis; seadusi austavate ja järgivate inimeste kujundamine; igaühele pidevõppeks eelduste loomine.

Haridusseaduse kohaselt on põhiharidus riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum, mille omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid keskhariduse omandamiseks.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus määratleb põhikool koolina, mis loob õpilastele võimalused põhihariduse omandamiseks ning koolikohustuse täitmiseks. Põhikool toimib ühtluskoolina, milles iga järgmine õppeaasta (klass) tugineb vahetult eelmisele ning võimaldab tõrgeteta ülemineku ühest koolist teise.

Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava kohaselt (2002) on Eesti kooli ülesanne seista eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetada Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti, Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestada Eesti suundumust integreeruda Euroopas.

Riikliku õppekava õppe- ja kasvatuseesmärkide sõnastamisel on lähtutud alljärgnevatest põhimõtetest:

● inimese areng selle terviklikkuses on kooli kõrgeim siht ja väärtus; ● inimene määratleb end ise, võtab endale vastutuse oma elukäigu kujundamise eest; ● kõige tähtsam on õppida õppima; ● põhieeldused elus toimetulekuks on soov areneda ja õppida, analüüsivõime, koostööoskus,

käitumiskultuur ning eetilisus; ● elukestev õpe võimaldab üksikisikul ja ühiskonnal erinevate väljakutsetega toime tulla; ● üldhariduslik õpe toetab kodanikuühiskonna arengut.

Kooli õppe ja kasvatustöö eesmärgid on sõnastatud isiksuse omadustena, mille kujunemisele soovitakse kaasa aidata.

Uue põhikooli riikliku õppekava (2010) kohaselt peab kool aitama kaasa noorte kasvamisele loovateks, harmoonilisteks isiksusteks, kes suudavad ennast täisväärtuslikult teostada erinevates rollides nii perekonnas, tööl kui ka avalikus elus. Õppekava lähtub põhimõttest, et inimese vaimne, füüsiline, moraalne, sotsiaalne ja emotsionaalne areng on võrdselt olulised. Kool loob võimalused iga õpilase võimete maksimaalseks arenguks ja loovaks eneseteostuseks, teaduspõhise maailmapildi kujunemiseks ja emotsionaalse, sotsiaalse ning kõlbelise küpsuse saavutamiseks. Sellele lisaks toonitab õppekava, et uue põlvkonna sotsialiseerimise protsess rajaneb Eesti kultuuri traditsioonidele, Euroopa ühisväärtustele ning maailma kultuuri ja teaduse saavutustele.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.5. Piirkondlik kättesaadavus

Haridusseadus sätestab, et riik ja kohalik omavalitsus tagavad Eestis igaühele võimalused koolikohustuse täitmiseks (seega ka põhihariduse omandamiseks). Põhiharidust on võimalik omandada põhikoolides (1.–9. klass). Põhikooliklassid võivad asuda ka gümnaasiumide juures. Hariduse kättesaadavuse ja koolikohustuse täitmise tagamiseks võidakse moodustada algkoole (sealhulgas lasteaed-algkoole), milles sõltuvalt vajadusest ja võimalusest võivad olla 1.–6. klass, ning lasteaed-põhikoole. Koolivõrgu planeerimisel on lähtutud seisukohast, et algkool peab olema lapse elukohale võimalikult lähedal.

2009/2010. õppeaastal on Eestis 559 üldhariduslikku päevakooli: 73 algkooli, 260 põhikooli, 222 gümnaasiumi, mille juures on põhikooliastmeid, 4 gümnaasiumi. Põhiharidust on võimalik koolikohustusliku vanuse (17 a) ületanud isikutel omandada ka õhtuses või kaugõppe vormis või eksternina (kokku on selliseid koole 46, neist täiskasvanutele spetsialiseerunuid 16).

Kooli tervisekaitsenõuetes on sätestatud, et õpilase jalgsikäimise koolitee ei tohi olla pikem kui 3 km. Pikema koolitee puhul korraldab kohalik omavalitsus õpilaste igapäevast vedu lähimasse kooli ja tagasi koju.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Tervisekaitsenõuded koolidele; sotsiaalministri määrus

4.6. Vastuvõtutingimused, kooli valik

Haridusseaduse kohaselt on koolikohustuse eas lastel õppimine kohustuslik. Koolikohustuslik on laps, kes jooksva aasta 1. oktoobriks saab 7aastaseks. Õpilane on koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni või 17aastaseks saamiseni.

Kohalik omavalitsus määrab igale koolile teeninduspiirkonna ning kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale tema teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele. Teeninduspiirkonna kooli võetakse õpilased katseteta. Välisriigi õppeasutusest tulnud õpilase või teise õppekava järgi õppinud õpilase puhul otsustab kooli õppenõukogu, arvestades õpilase vanust ja seni omandatud haridust, millises klassis õpilane õpinguid jätkab. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse põhjal on õpilasel õigus valida oma huvidele ja võimetele vastav kool. Teise, s.o mitte teeninduspiirkonna kooli astumine või sinna üleminek on reeglina seotud sissepääsupiiranguga ning eeldab, et koolis on vaba koht olemas.

Koolieelsetes lasteasutustes ning kooli ettevalmistusrühmades hinnatakse lapse koolivalmidust, st tema kehalist, vaimset ja sotsiaalset arengut. Lapsevanem võib nõustamiskomisjonilt taotleda koolikohustuse edasilükkamist. Nimetatud taotluse rahuldamise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord; haridusministri määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja väljaheitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.7. Õpilaste perekondade rahaline toetamine

Õppekava täitmiseks vajaminevad õppevahendid soetab kooli pidaja. Õpikud, tööraamatud, töövihikud ja töölehed on kõigile õpilastele tasuta, nende kulud kaetakse riigieelarvest, kuid kirjutus- ja joonistusvahendite eest maksavad reeglina vanemad.

Põhi- ja gümnaasiumiseaduse alusel eraldatakse riigieelarvest toetust päevase õppevormi 1.–9. klasside õpilaste ning võimalusel ka õhtuses või kaugõppevormis põhiharidust omandavate õpilaste koolitoidu kulude katmiseks.

Erivajadustega õpilaste koolides õppivatele lastele, kes elavad kooli õpilaskodus ning kelle elukoht ei ole õppeasutusega samas linnas või vallas, kompenseeritakse kodust kooli ja koolist koju sõidu kulud kuni neli korda kuus. Õpilastele, kes sõidavad iga päev õppeasutusse ja tagasi alalisse elukohta, kompenseeritakse sõidukulud arvestusega üks edasi-tagasi sõit päevas.

Munitsipaalkoolide juures asuvates õpilaskodudes on loodud riiklikult toetatavad kohad toimetulekuraskustes perede lastele. Lähtudes riiklikult toetatavatele õpilaskodukohtadele vastuvõetud õpilaste arvust, eraldatakse riigieelarvest sihtotstarbelised toetused õpilaskoduga seotud kulude katmiseks (toitlustus-, majandus- ja personalikulud).

Riiklike peretoetuste seaduse alusel on võimalik peredele osaliselt hüvitada laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulud.

Kuni lapse 16aastaseks (päevases õppevormis õppimisel kuni 19aastaseks) saamiseni makstakse peredele lapsetoetust ning õppeaasta algul koolitoetust. Iga kuni 3aastase lapse kohta makstakse ühele vanemale lapsehooldustasu. Kui peres on lisaks kuni 3aastasele lapsele ka 3–8aastaseid lapsi või on tegemist kolme ja enama lapsega peredega, makstakse lapsehooldustasu ka iga 3–8aastase lapse kohta. Peredes, kus kasvab seitse või enam last, makstakse ühele vanemale igakuist peretoetust.

Toetust makstakse üksikvanema ja ajateenija lapsele.

Munitsipaalkoolid, mille juures olevas või moodustatavas õpilaskodus on riiklikult toetatavad kohad, riiklikult toetatavate kohtade arv nendes koolides ning õpilaskodu kohatoetuse jaotus kooli pidajate lõikes; haridus- ja teadusministri määrus

Õpilaste sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatus ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Riiklike peretoetuste seadus

Vanemahüvitise seadus

Õpilaskodu töökorralduse alused; haridus- ja teadusministri määrus

4.8. Vanuseline jaotumine, õpilaste rühmitamine

Põhikool on ühtluskool, milles iga järgmine õppeaasta (klass) tugineb vahetult eelmisele ning võimaldab tõrgeteta ülemineku ühest koolist teise. Põhikoolis on 1.–9. klass, mis moodustavad ühtse

struktuuri, kuid on jaotatud õppekavalistel kaalutlustel kolmeks kooliastmeks: I kooliaste 1.–3. klass; II kooliaste 4.–6. klass; III kooliaste 7.–9. klass. Riiklik õppekava esitab tunnijaotusplaani (kohustuslike õppetundide arv igas õppeaines, samuti kooli otsustada jäetud õppeainete tundide üldarv) kolme aasta ehk kooliastme kohta. Ka õppekorraldus ja taotletavad üldpädevused ning ainekavade õppesisud ning õpitulemuste kirjeldused on esitatud kooliastmete kaupa.

Tavaliselt on ühes klassis samaealised õpilased. Kuid nõustamiskomisjoni otsusega võib koolikohustuse täitma asumist aasta võrra edasi lükata, samas võib aprillis 6aastaseks saanud laps vanemate soovil kooli astuda. Õpilasele individuaalõppekava rakendamise korral on võimalik vajadusest lähtuvalt klassi läbimiseks kuluvat õppeaga lühendada või pikendada, samuti võib õpilase kooli õppenõukogu otsusega klassikursust kordama jätta. Sellest tulenevalt võib ühes klassis õppivate õpilaste eavahe olla 1–3 aastat.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab alates 2004. aastast klassitäituvuse ülempiiriks 24 õpilast varasema 36 õpilase asemel. Kooli pidaja võib direktori ettepanekul ning hoolekogu nõusolekul kehtestada ka nimetatud piirnormist väiksema või suurema klassitäituvuse piirnormi. Õpilaste väikese arvu korral eri klassides (kui kahe või enama klassi õpilasi on 20 või vähem) on lubatud moodustada ka liitklasse. Neid võib moodustada 1.–4., 3.–6. ja 5.–9. klassi õpilastest.

Hariduslike erivajadustega laste klassides on klassitäituvuse piirnorm väiksem (liitpuudega laste klassis ja raske või sügava intellektipuudega õpilaste klassis kuni 7 õpilast; kõne-, meele-, kehapuudega ning käitumishälvetega laste klassis – kuni 12 õpilast; tasandus- ja abiklassis – kuni 16 õpilast). Sanatoorses koolis on klassitäituvuse ülemine piir 24 õpilast.

Tavaliselt õpetab 1.–6. klassis üks ja seesama õpetaja (klassiõpetaja) põhiliselt kõiki õppeaineid, alates 7. klassist õpetavad üht või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile aineõpetajad. (Nad võivad õpetada üht või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile ka 1.–6. klassis.)

II ja III kooliastmes jaotatakse õpilased tööõpetuse, käsitöö ja kodunduse tundides kahte rühma soolisust arvestamata. Seejuures arvestatakse nii õpilaste kui ka lastevanemate soove. Alates 5. klassist on soovitatav läbi viia kehalise kasvatuse tunde eraldi poistele ja tüdrukutele. Kui koolil on rahalisi võimalusi, võib klassi rühmadesse jagada ka võõrkeele- ja muudes tundides.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.9. Kooliaja korraldus

Kooliaasta pikkuse päevades ning maksimaalse nädalakoormuse iga klassi jaoks määrab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Koolivaheajad kinnitab igaks aastaks haridus- ja teadusminister. Ka gümnaasiumi riigieksamite ning põhikooli ühtsete materjalidega lõpueksamite päevad kehtestab haridus- ja teadusminister. Kool koostab igale klassile nädala tunniplaani, lähtudes kooliõppekavast.

Põhikoolis kasutatakse peamiselt traditsioonilist korraldust, 1.–2. klassis ka üldõpetuslikku tööviisi, mille puhul keskendutakse teatud teemadele, eristamata tavapäraseid ainetunde (vt 4.11. ). Samuti võib eri õppeinete õpetamise koondada teatud ajale õppeaastas (perioodõpe). Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.9.1. Kooliaasta korraldus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt kestab õppaasta jooksva aasta 1. septembrist järgmise aasta 31. augustini. Õppeaasta koosneb õppe- ja eksamiperioodist ning koolivaheaegadest. Õppeperioodi pikkus on vähemalt 175 õppepäeva (35 nädalat). Koolivaheajad, samuti

eksamiperioodid põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamiseks määrab haridus- ja teadusminister igaks konkreetseks aastaks. Sügis-, jõulu- ja kevadvaheaeg jaotavad õppeperioodi neljaks veerandiks. Neist sügis- ja kevadvaheaeg kestavad tavaliselt nädala ning jõuluvaheaja pikkus jääb kahe ja kolme nädala vahele.

Erakooliseaduses on sätestatud, et õpilasel on õppeaasta jooksul vähemalt kaheksa nädalat koolivaheaega, sellest kaks nädalat õppeaasta sees.

Erakooliseadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.9.2. Nädala ja päeva tunniplaan

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on õppenädalas 5 õppepäeva. Õpilaste nädalakoormuse määrab kooli õppekava, kuid suurima lubatud nädalakoormuse kehtestab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Õpilaste suurim lubatud nädalakoormus põhikooliklassides on:

● 1. klassis – 20 õppetundi ● 2. klassis – 23 õppetundi; ● 3. ja 4. klassis – 25 õppetundi; ● 5. klassis – 28 õppetundi; ● 6. ja 7. klassis – 30 õppetundi; ● 8. klassis – 32 õppetundi; ● 9. klassis – 34 õppetundi.

Nädala ja päeva tunnijaotusplaani koostamisel tuleb arvestada sotsiaalministri määrusega kehtestatud tervisekaitse nõudeid (humanitaarained peavad vahelduma reaal- ja oskusainetega, tunnid algavad koolis kell 8.00 või hiljem, söögivahetund kestab vähemalt 20 minutit jne).

Üle 95% õpilastest käib koolis, kus on ainult üks vahetus. Tavaliselt algab koolipäev linnakoolides kell 8.00, maakoolides natuke hiljem (kuni kell 9.00). I kooliastmes on tavaliselt 4–5 õppetundi päevas, II ja III kooliastmes kuni 7 õppetundi päevas. Õppetundide arvu ja nende järjekorra igaks päevaks määrab klassi tunniplaan, mille kinnitab kooli direktor. Õppetunni pikkus on 45 minutit ning vahetunni pikkus vähemalt 10 minutit. Söögivahetund on tavaliselt kella 10–12 vahel ja kestab 20 minutit. I kooliastmel lõpevad õppetunnid tavaliselt kell 13.00, vanematel kooliastmetel kestavad õppetunnid kella 15.00–16.00ni. Pärast õppetundide lõppu on õpilastel võimalus osaleda kooli juures pikapäevarühmade või huviringide töös. Koolides, kus ei jätku ühes vahetuses piisaval arvul õpilaskohti, võib kooli õppetegevust korraldada kahes vahetuses. Sel juhul peavad tunnid lõppema hiljemalt kell 19.00.

Õhtust ja kaugõppevormi rakendavate koolide õppepäevade ja -tundide arv õppenädalas on väiksem ja iseseisva õppimise osakaal suurem kui päevases õppevormis. Õhtuse õppevormi puhul on nädalakoormus kooli juhendatud õppetegevustes 24 õppetundi, kaugõppevormi puhul on konsultatsioonideks ette nähtud kuni 15 õppetundi nädalas. Vt ka 4.17. .

Kohalik omavalitsus võib vajadusel moodustada koolis kasvatusraskustega õpilaste klasse 4.–9. klassi õpilastele, samuti pikapäevarühmi ja parandusõpperühmi. Parandusõpperühmad on mõeldud õpilastele väljaspool tunde eripedagoogilise õpiabi osutamiseks. Pikapäevarühmad võimaldavad õpilasele tuge ja järelevalvet õppetööst vaba aja sisustamisel ning koduste õpiülesannete täitmisel, pedagoogilist juhendamist ja suunamist huvialategevuses ning huvide arendamisel. Vt ka 4.17. .

Kooli juures võivad tegutseda ka ringid, stuudiod jm klassivälise tegevuse vormid. Koolis on raamatukogu.

Vajaduse korral moodustab kooli pidaja kooli juurde õpilaskodu. Õpilaskodus võib olla riiklikult finantseeritavaid kohti toimetulekuraskustes perede lastele. Õpilaskodus võivad õpilased vajadusel elada ka nädalavahetustel ja koolivaheajal, v.a suvevaheaeg.

Munitsipaalkoolid, mille juures olevas või moodustatavas õpilaskodus on riiklikult toetatavad kohad, riiklikult toetatavate kohtade arv nendes koolides ning õpilaskodu kohatoetuse jaotus kooli pidajate lõikes; haridus- ja teadusministri määrus

Parandusõpperühma töökorralduse alused; haridusministri määrus

Pikapäevarühma töökorralduse alused; haridusministri määrus

Põhiharidust omandavate kasvatusraskustega õpilaste klassi moodustamise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Tervisekaitsenõuded koolidele; sotsiaalministri määrus

4.10. Õppekava, õppeained, tundide arv

Põhihariduse ja üldkeskhariduse standardid kehtestatakse põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga, mille kinnitab Vabariigi Valitsus. Riikliku õppekava koostamisel ja arendamisel lähtutakse õigusaktidest, hariduspoliitilistest dokumentidest, teadusuuringutest, Eesti ja rahvusvahelistest koolikogemustest, rahvusvaheliste organisatsioonide hariduspoliitilistest dokumentidest ning soovitustest.

Esimene põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava valmis 1996. aastal ning selle rakendamine algas 1997. aastast eesti õppekeelega ning 1998. aastast vene õppekeelega koolides. Aastal 2001 valmis põhikooli- ja gümnaasiumi riikliku õppekava uuendatud ja täiendatud versioon, mille alusel õpitakse üldhariduskoolides käesoleval ja ka järgmisel, 2010/2011. õppeaastal.

2010. aasta jaanuaris kinnitas Vabariigi Valitsus uue põhikooli riikliku õppekava, millele üleminek toimub koolides järk-järgult alates 2011/12. õppeaastast ja lõpeb 2013/2014. õppeaastal. Varasemate õppekavadega võrreldes on õppekavasse sisse viidud mitmeid olulisi muudatusi:

1) põhikooli õppekava esitatakse eraldi gümnaasiumi õppekavast, mis võimaldab põhikooli funktsioone gümnaasiumi ülesannetest paremini eristada ning annab võimaluse eraldada need haridusastmed tulevikus ka institutsionaalselt;

2) õppekavaga on püütud vähendada õpilaste õppekoormust: õppeaineid on püütud omavahel rohkem seostada; ained on seotud ainevaldkondadesse, mis võimaldab ühiseid taotlusi paremini avada;

3) üldosas sätestatud üldeesmärgid ja pädevused ning ainekavad on omavahel rohkem kooskõlla viidud; ainekavades on kajastatud ka õppetegevused ja nende tagamise nõuded. Senisest täpsemalt kirjeldatakse õpikeskkonda;

4) Rohkem tähelepanu on pööratud õpilaste huvi äratamisele ja kompetentsuse suurendamisele täppis- ja loodusteaduste ning tehnika/tehnoloogia valdkondades;

5) Õppekavas kirjeldatakse põhjalikult hindamisega ning põhikooli lõpetamisega seonduvat.

Praegu käibiv põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (2001) koosneb üldosast ja lisadest. Üldosa sisaldab järgmisi põhikomponente:

● riikliku õppekava lähtealus ja põhimõtted; ● kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid; ● pädevuste kujundamise käsitlus; ● õpetuse integratsiooni alused; ● kohustuslike õppeainete ja valikõppeainete loend ning tunnijaotusplaan kooliastmeti; ● õppe- ja kasvatusprotsessi korraldamise ning õpitulemuste hindamise alused; ● kooliastmete õppekorraldus ja üldpädevused.

Õppekavast tervikut kujundada ning õpetust elus ja ühiskonnas esilekerkivate aktuaalsete probleemidega siduda aitavad õppekava läbivad teemad, mis on aineülesed ja ühiskonnas tähtsustatud ning võimaldavad luua ettekujutuse ühiskonna kui terviku arengust. Kohustuslikud läbivad teemad on:

● keskkond ja säästev areng; ● tööalane karjäär ja selle kujundamine; ● infotehnoloogia ning meedia; ● turvalisus.

Riiklik õppekava esitab kohustuslike õppeainete loendi ning kohustuslike õppeainete nädalatundide arvu kooliastme kohta. Igal kooliastmel on mõned nädalatunnid, mille kasutamise üle võib kool ise otsustada, nt õpetada valikaineid või mõnd kohustuslikku õppeainet süvendatult. Nende tundide täpsem kasutus määratakse kooliõppekavas. Valikainete ja -kursuste kavad koostab kool.

Tabel esitab kohustuslike õppeainete loendi ja nädalatundide arvu kooliastme kohta. Eesti keelest erineva õppekeelega koolis on kohustusliku eesti keele õppe tõttu vähem valikainetunde eesti õppekeelega kooliga võrreldes.

Õppeaine I kooliaste

(1.–3. klass) II kooliaste

(4.–6. klass) III kooliaste (7.–9. klass)

Eesti keel (vene keel) 19 15

Eesti (vene) keel ja kirjandus 12

Eesti keel muukeelsele koolile* 6* 12* 12*

A-võõrkeel 3 9 9

B-võõrkeel 3 9

Matemaatika 10 13 13

Loodusõpetus 3 7 2

Geograafia 5

Bioloogia 5

Keemia 4

Füüsika 4

Ajalugu 3 6

Inimeseõpetus 3 2 1

Ühiskonnaõpetus 1 2

Muusika 6 4 3

Kunst ja tööõpetus 9

Kunst 3 3

Kehaline kasvatus 8 8 6

Tööõpetus 5 5

Kooli valikul 7/ 4*

10/ 7*

7/ 4*

Märkus: * Ainult muu õppekeelega koolis.

Õhtust ja kaugõppevormi rakendavate koolide õppekavas ei ole kehalist kasvatust ja tööõpetust/käsitööd. Õhtuses õppevormis on võimalik õppida ka üksikuid õppeaineid.

Võõrkeeleõpetus algab I kooliastmes esimese võõrkeele ehk A-võõrkeele õppega. B-võõrkeel algab II kooliastmes. A- või B-võõrkeelena õpitakse inglise, vene, saksa või prantsuse keelt. Välisriigist tulnud õpilane võib õppida B-võõrkeelena ka mõnda muud ülal nimetamata võõrkeelt, kui kool koostab vastava ainekava ja tagab õppimiseks vajalikud tingimused. Samuti võib välisriigist tulnud õpilane, kelle emakeel ei ole eesti keel, kuid kes õpib eesti õppekeelega koolis, õppida eesti keelt teise keelena muukeelse kooli ainekava järgi.

A- ja B-võõrkeeled valib kool, arvestades oma võimalusi ja õpilaste soove. Riikliku õppekava alusel koostab iga kool oma õppekava. Ka kooli õppekavas on üldosa ja ainekavad. Mitme õppekeelega koolis on üks kooliõppekava. Kui koolis on mitu õppesuunda, on igal õppesuunal oma ainekavad, välja arvatud sama sisu ja mahuga õppeainete kavad, mis on ühised. Kooli õppekavas määratakse ka õppe ja kasvatuse ajakasutus (sealhulgas projekt-, õues-, muuseumiõppeks ning ekskursioonideks ja õppekäikudeks vajalik aeg), arvestades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud nõudeid õppeaasta pikkusele ning õpilase suurima nädalakoormuse piiranguid.

Koolide otsustusõigus põhikooli riikliku õppekava rakendamisel ja õppe ning kasvatustöö korraldamisel on suhteliselt suur.

Oluline muutus uues (2010) õppekavas praegu kehtiva riikliku õppekavaga võrreldes on koolile antud võimalus teha kooli õppekavas muudatusi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslike ainete õpetamisel. Nii võib kool kooskõlastatult kooli hoolekoguga muuta kohustuslike õppeainete ja läbivate teemade loendit ning tunnijaotusplaani (sealhulgas liita ning ümber kujundada õppeaineid) tingimusel, et kooliastme lõpuks tagatakse riikliku õppekavaga ettenähtud õpitulemuste, üldpädevuste ning õppe- ja kasvatuseesmärkide saavutatus. Selliseid muudatusi võib teha selleks, et kasutada eesti keelest erineva õppekeelega koolides lõimitud aine- ja keeleõpet (sh keelekümblust), korraldada ja läbi viia kutseõpet kutsealase eelkoolituse ning põhikooli ja gümnaasiumi kutseõppe õppekava järgi või arvestada piirkondliku eripära või kooli omapäraga.

Usundiõpetus on mittekonfessionaalne ning selle õppimine on vabatahtlik, kuid kool on kohustatud usundiõpetust õpetama, kui seda soovivaid õpilasi on kooliastmes vähemalt 15. Praegu koostab usundiõpetuse ainekava kool, kuid 2011.aastal rakenduvas uues riiklikus õppekavas on ära toodud ka koolidele kohustuslik usundiõpetuse ainekava.

Õpilastele, kelle emakeel erineb kooli õppekeelest, on loodud võimalused oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks. Kool on kohustatud korraldama valikainetundide arvelt vähemalt kahe õppetunni ulatuses nädalas keele- ja kultuuriõpet, kui selleks on soovi avaldanud vähemalt kümme sama emakeelega õpilast.

Õpilasel on õigus õppida individuaalse õppekava järgi. Individuaalse õppekava koostamist ja selle alusel õppimist teatud aines(ainetes) või kogu kursuse ulatuses on õpilastel õigus taotleda üldhariduse igas koolivormis ja -astmes. Individuaalne õppekava põhineb kooli õppekaval, kuid võib esitada sellega võrreldes vähendatud või kõrgendatud nõudeid õppesisule ja õpitulemustele. Õpilase võimeid ja iseärasusi (erivajadusi) arvestava individuaalse õppekava koostab kool aineõpetaja(te), õpilase, lapsevanema, vajadusel eripedagoogi ja kooliarsti koostöös kindlaks õppeperioodiks, mille pikkuse otsustab õppenõukogu. Individuaalse õppekava kinnitab kooli direktor.

Erivajadusega õpilastele võimetekohase individuaalse õppekava ja õppevormi soovitamisel on aluseks pedagoogilised, psühholoogilised ja meditsiinilised uuringud.

Eesti Õpetajate Liit

Individuaalse õppekava järgi õppimise kord, haridus- ja teadusministri määrus

Koduõppe kord; haridusministri määrus

Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole kooli õppekeel, oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks võimaluste loomise tingimused ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Võõrkeelse põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele lõpueksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused; haridusministri määrus

4.11. Õpetamismeetodid ja -materjalid

Õppe- ja kasvatustegevus võib olla korraldatud mitmel eri viisil:

traditsiooniline korraldus (kõiki õppeaineid õpitakse kogu õppeaasta vältel); perioodõpe (aineõpetus keskendatakse teatud õppeperioodile); klassideta kursusõpe (õpitakse valitud õppesuuna ja kursuste järgi kujunenud õpperühmades,

kursuste järjestuse määrab aineloogika, mõnel juhul valib kursuste järjestuse õpilane); üldõpetuslik õpe (keskendutakse teatud teemadele, traditsioonilisi ainetunde ei eristata). (Vt

ka 3.10. 3.11. ).

Õpetajad võivad vabalt valida meetodid, mida nad kasutavad üld- ja aine-eesmärkide saavutamiseks ja õpilastel vajalike üldpädevuste kujundamiseks. Õppetöös on olulisel kohal õpilasi aktiveerivad meetodid ja vormid nagu paaris- ja rühmatöö, diskussioon; õppekäik ja ekskursioon; referaatide, uurimuste, näituste koostamine, dramatiseerimine ja esitamine jm.

I kooliastmel kulgeb õpetus järgmiselt. Esimesel kooliaastal elavad lapsed koolimiljöösse sisse, neid suunatakse mängult õppimisele, kujundatakse esmased õpiharjumused ja -oskused. Õppetöö kavandamisel arvestatakse laste eripära, nende kogemusi, huvisid, võimeid ja väärtushinnanguid. Õppetööd võib korraldada lastele mõistetavate ning lapsi huvitavate tegevustena mitmeti. Kasutada võib üldõpetuslikku tööviisi (õppetegevuse kavandamine teemade järgi), aineõpetuslikku tööviisi, aga ka üldõpetuse ja aineõpetuse kombineeritud varianti. 3. klassist alates minnakse sujuvalt üle aineõpetusele. Õpetaja olulisim ülesanne on iga õpilase eneseusu ja õpimotivatsiooni toetamine.

II kooliastmel (4.–6. klassis) kavandatakse õppetegevus õppeainete kaupa. Õpilane jõuab murdeikka, seepärast on rõhuasetus õpimotivatsioonil ja suhetel teistega. Õpetus kasutab meeskonnatööd (projektülesanded), konflikti lahendamist õpetavaid ja kaaslaste tunnustust võimaldavaid rollimänge. Õpetaja ülesanne on õpilaste õpitahte ja õpihuvi toetamine.

III kooliastmel (7.–9. klassis) muutub tähtsaks elukutse valiku küsimus. Õpilased õpivad tegema valikuid ja mõistma nende tähtsust edasise elutee seisukohalt. Õppeülesanded kasutavad erinevaid õpistrateegiaid. Lisanduvad uurimuslikud ülesanded. Õpimotivatsiooni säilitavad huvikohased individuaalsed ülesanded. Väärtusõpetus toetab ühiskonnas toimetuleva kodaniku kasvatamist.

Koduülesannete andmine on reguleeritud Sotsiaalministeeriumis välja töötatud tervisekaitsenõuetega kooli päevakavale ja õppekorraldusele. 1. klassis koduseid õpiülesandeid üldjuhul ei anta.

Õppekava täitmise tagamiseks ja toetamiseks kasutatakse õpikuid, töövihikuid, tööraamatuid ning muid õppevahendeid ja -materjale, mis peavad vastama riiklikule õppekavale ning neile kehtestatud nõuetele. Õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele esitatavad nõuded ning õppekirjanduse retsenseerimise nõuded on kehtestatud haridus- ja teadusministri määrusega.

Õppekirjanduse väljaandja kinnitab õpiku, töövihiku ja tööraamatu vastavust nõuetele kinnitusmärkega ning kannab nõuetele vastava õppekirjanduse Eesti Hariduse Infosüsteemi õppekirjanduse alamregistrisse. Õpetaja valib igas klassis õppetööks vajalikud õpikud, töövihikud ja tööraamatud nimetatud registrist.

Peaaegu kõikides klassides ja ainetes on olemas alternatiivõpikud, mõnes isegi mitu. Õppekavale vastavuse märke saanud õppekirjanduse võib kool välja osta riigieelarve vahenditest.

Muud õppeks vajalikud vahendid muretseb kooli pidaja.

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Nõuded õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele, nõuded retsenseerimisele ja kinnitusmärke vormile; haridus- ja teadusministri määrus

4.12. Õpilaste hindamine

Riikliku õppekava kohaselt on õpitulemuste hindamine osa õppe- ja kasvatusprotsessist. Õpilaste hindamise, täiendavale õppetööle ja klassikursust kordama jätmise ning järgmisse klassi üleviimise alused, tingimused ja kord on sätestatud haridusministri määrusega, mille alusel iga kool võib koostada oma hindamise korra. Kool on kohustatud avalikustama hindamise korra veebilehel ning teavitama õpilasi ja vanemaid hindamise korraldusest, pandud hinnetest ja antud hinnangutest.

Praegu kehtivast õppekavast lähtudes kasutatakse koolides põhiliselt numbrilist hindamist. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus määratleb õpilaste teadmiste, oskuste ja vilumuste hindamiseks viiepallise skaala, kus hinne "5" on "väga hea","4" – "hea","3" – "rahuldav","2" – "puudulik" ja "1" – "nõrk". Kool võib kasutada koolisiseselt teistsugust hindamissüsteemi, kuid aastahinded ja gümnaasiumi kooliastmehinded pannakse välja viiepallisüsteemis. Samuti tuleb õpilase koolist lahkumisel poolelioleva õppeaasta hinded teisendada viiepallisüsteemi.

Esimeses ja teises klassis võib mõnes või kõigis õppeainetes kasutada hindamisel suulisi ja kirjalikke sõnalisi hinnanguid, mis kirjeldavad õpilase teadmisi ja oskusi erinevates õppeainetes. Sõnaline on ka toimetuleku riikliku õppekava järgi õppivate õpilaste hindamine. Kirjeldatakse arengus toimunud edusamme ja juhitakse tähelepanu lähematele ülesannetele.

Teadmiste ja oskuste hindamise põhieesmärgid on:

● anda tagasisidet õpiedukusest ja toetada õpilase arengut; ● suunata õpilase enesehinnangu kujunemist, toetada teda edasise haridustee valikul; ● innustada ja suunata sihikindlalt õppima; ● suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja individuaalse arengu toetamisel.

Õpitulemusi hinnatakse õpilase suuliste vastuste, kirjalike ja praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades vastavust õppekava nõuetele. Oskusainetes (muusika, kunst, kehaline kasvatus, tööõpetus) peetakse õpilaste hindamisel silmas ka õpilaste individuaalset arengut. Kui õpilase tööd või vastust on hinnatud hindega „puudulik“ või „nõrk“ või on hinne jäänud välja panemata, tuleb õpilasele anda järelvastamise või järeltöö sooritamise võimalus.

Õppeveerandi või kursuse algul teeb aineõpetaja õpilastele teatavaks õppeaine nõutavad teadmised ja oskused, hindamise aja ja vormi.

Kokkuvõtvad hinded on põhikoolis õppeaine veerandi- ja aastahinne, gümnaasiumis – kursuse- ning kooliastmehinne.

Õpilaste käitumist ja hoolsust hinnatakse üldhariduse päevases õppes hindega "eeskujulik", "hea", "rahuldav" või "mitterahuldav". Hoolsust hinnatakse ainult põhikooliastmes. Käitumise ja hoolsuse hindamisel lähtutakse kooliõppekavas toodud üldpädevustest ning kooli kodukorra nõuetest. Käitumise ja hoolsuse hindamise eesmärgid on:

suunata järgima üldtunnustatud käitumis- ja kõlblusnorme ning täitma kooli kodukorra nõudeid;

motiveerida hoolikalt täitma õpiülesandeid.

Uues, 2011. aastal rakenduvas õppekavas käsitletakse hindamise põhimõtteid põhjalikumalt, seejuures eristatakse kujundavat hindamist, õppimise protsessi toetavat hindamist (assessment for learning), ning õpitulemuste hindamist ehk summatiivset hindamist (assessment of learning).

Vähemalt üks kord õppeaasta jooksul viiakse õpilasega koolis läbi arenguvestlus, millest võtab osa ka lapsevanem ning mille üldeesmärk on õpilase arengu toetamine.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses määratletakse ka õpilaste välishindamise olemus: see on põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas määratletud õpitulemuste saavutatuse hindamine riigi tasandil. Õpitulemuste välishindamine toimub gümnaasiumi riigieksamite, põhikooli lõpueksamite ja üleriigiliste tasemetööde kaudu.

Põhikooli lõpetamiseks sooritavad põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava järgi õppinud 9. klassi õpilased kolm lõpueksamit. Ühtlustatud küsimuste ja ülesannetega lõpueksamid on:

● eesti keele ja kirjanduse või eesti keele kui teise keele eksam; ● matemaatikaeksam.

Kolmas eksam sooritatakse koolieksamina õpilase valikul järgmiste õppeainete hulgast: vene keel ja kirjandus, inglise keel, saksa keel, prantsuse keel, vene keel, bioloogia, keemia, füüsika, geograafia, ajalugu või ühiskonnaõpetus.

Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava (abiõppe õppekava) järgi õppiv põhikoolilõpetaja sooritab põhikooli lõpetamiseks järgmised koolieksamid:

● eesti keele ja kirjanduse või eesti keele kui teise keele eksam; ● matemaatikaeksam; ● eksam ühes kohustuslikus õppeaines kooli valikul.

Kooli valitud õppeaine määrab kooli direktor ning teeb selle põhikoolilõpetajale ja tema seaduslikule esindajale teatavaks enne käimasoleva õppeaasta esimese poolaasta lõppu. Põhikooli lõpueksamitöid hindab põhikooli lõpueksamikomisjon, juhindudes vastava õppaine lõpueksamitöö hindamisjuhendist.

Erivajadusega õpilaste eksamitulemusi on lubatud vastava aine lõpueksami hindamiskomisjoni otsusel hinnata positiivse hindega, kui on saavutatud vähemalt 35% võimalike punktide arvust.

Parandusõppe kohta vt 4.17. .

Eksamiperioodid põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamiseks ning riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite õppeained, vormid ja ajad 2009/2010. õppeaastal; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Riigieksameid ja põhikooli lõpueksameid ettevalmistavate komisjonide töökord; haridusministri määrus

Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus

Õpitulemuste välishindamise põhimõtted, riigieksamitööde, põhikooli lõpueksamitööde ja üleriigiliste tasemetööde koostamise, hindamise ja tulemuste analüüsi alused; haridus- ja teadusministri määrus

4.13. Õpilaste üleviimine järgmisse klassi

Õpilase järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle või klassikursust kordama jätmise otsustab kooli õppenõukogu. Põhikooli 1.–8. klassi õpilane, keda ei ole jäetud täiendavale õppetööle, viiakse üle järgmisse klassi enne õppeperioodi lõppu. 1.–2. klassi õpilane, keda on hinnatud sõnaliselt, viiakse õppeperioodi lõpul üle järgmisse klassi, kui tema õppeedukus ja areng on klassijuhataja kokkuvõtvate sõnaliste hinnangute kohaselt õppekava nõuetele vastav. Kõik toimetuleku ja lihtsustatud riikliku õppekava (abiõppe õppekava) järgi õppivad õpilased viiakse üle järgmisse klassi.

Kui õppeperioodi jooksul on õpilasel õppekavaga ettenähtud teadmised ja oskused omandamata jäänud, võib ta jätta täiendavale õppetööle, mis viiakse läbi pärast õppeperioodi lõppu. 1.–9. klassi õpilane võidakse jätta täiendavale õppetööle õppeainetes, mille veerandihinded või veerandite lõpus antud sõnalised hinnangud annavad aastahindeks "puuduliku" või "nõrga". Õpilane, kes jäeti täiendavale õppetööle, kuid keda ei jäeta klassikursust kordama, viiakse järgmisse klassi hiljemalt 30. augustiks.

Põhikoolis võib erandjuhul õppenõukogu põhjendatud otsusega jätta õpilase klassikursust kordama, kui õpilasel on kolmes või enamas õppeaines pandud välja aastahinne "puudulik" või "nõrk", täiendav õppetöö ei ole tulemusi andnud ning kui õppekava nõutavate õpitulemuste saavutamiseks ei ole otstarbekas rakendada individuaalset õppekava või muid tugisüsteeme. Kaalutletud ja põhjendatud otsuse klassikursuse kordama jätmise kohta teeb õppenõukogu, kaasates otsustamisse õpilase seadusliku esindaja ning kuulates ära tema arvamuse.

Välisriigist tulnud õpilaste puhul otsustab kooli õppenõukogu õpilase teadmiste ja oskuste taseme järgi, millises klassis õpilane õpinguid jätkab.

Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja väljaheitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus

4.14. Haridust tõendava dokumendi väljaandmine

Klassitunnistus või õpinguraamat on dokumendid, mille abil kool teavitab õpilast ja vanemat väljapandud veerandi- või aastahinnetest. Klassitunnistus on üheks õppeaastaks, õpinguraamat üheks kooliastmeks (kolm õppeaastat). Klassitunnistuse ja õpinguraamatu vorm on kooli otsustada.

Põhikooli lõputunnistus antakse põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava, põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava või toimetuleku riikliku õppekava järgi põhihariduse omandanud isikule. Lõputunnistused vormistatakse spetsiaalsele turvaelementidega lõputunnistuse plangile. Lõputunnistuse väljastab kool, kus õpilane õppis. Lõputunnistuse lisana vormistatakse hinneteleht. Hinneteleht annab informatsiooni õppekava ja selle täitmise tulemuste kohta. Hinnetelehele kantakse kohustuslike õppeainete ja valikõppeainete aastahinded numbrite ja sõnadega, samuti põhikooli lõpueksamite ained ja hinded. Lõputunnistuse väljaandmise alus on kooli õppenõukogu otsus.

Õpilasel, kes muukeelses koolis õppides sooritab eesti keele eksami ning saab vähemalt 60 punkti, on õigus saada tunnistus eesti keele valdamise kohta kesktasemel.

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid; Vabariigi Valitsuse määrus

Võõrkeelse põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele lõpueksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused; haridusministri määrus

Õpilaste tunnustamise kord; haridus- ja teadusministri määrus

4.15. Nõustamine

Haridusseaduse järgi on laste ja noorte kutsealase informeerimise korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Igas maakonnas on loodud üks või enam noorte teabe- ja nõustamiskeskust, kelle ülesanne on osutada erinevaid nõustamisteenuseid. Keskusi finantseeritakse nii riiklikest kui ka omavalitsusliitude vahenditest.

Õpilased pääsevad karjääriteabe juurde ka põhikoolides, kuna riiklikku õppekavva on lülitatud läbiva teemana tööalane karjäär ja selle kujundamine. Teema läbimisega taotletakse, et õpilane:

● tutvub erinevate ametite/elukutsetega, saab teavet muutustest töömaailmas ning nendest lähtuvatest tulevikuprognoosidest;

● teadvustab oma huvid, võimed, oskused, mis võimaldab adekvaatse enesehinnangu kujunemist ning konkreetsete karjääriplaanide tegemist;

● arendab oma õpioskusi, suhtlemisoskusi, meeskonna- ja infotööoskusi jm, et kujundada valmisolek töömaailma sisenemiseks, elukestvaks õppimiseks ning karjääriotsuste tegemiseks.

Põhikoolilõpetajalt eeldatakse, et ta:

● on kujundamas realistlikku pilti iseendast (huvid, võimed, isiksuseomadused, väärtushinnangud, oskused);

● oskab hinnata oma eeldusi, soove ja võimalusi karjäärivalikute tegemisel; ● tunneb huvi haridustee jätkamise võimaluste vastu, oskab selle kohta infot koguda,

süstematiseerida ja analüüsida;

● omab teadmisi kohaliku tööturu kohta; ● mõistab hariduse, elukutsete ja ametite vahelisi seoseid; ● mõistab ameti ja eluviisi vahelisi seoseid; ● mõistab töömaailma muutumise ja eluaegse õppimise kontseptsiooni; ● oskab karjääriotsuste tegemisel näha alternatiive.

Koolides on tavaliselt tööle võetud inimene, kelle ülesandeks on karjäärinõustamise alase tegevuse koordineerimine. Paljudel juhtudel toetavad teenuse osutamist ka koolipsühholoogid. Karjääri- ja kutsenõustamiseks võib kasutada valikainete tunde.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sätestatud, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema tervise kaitse ja koostab tervisekaitse-eeskirjade ja -normide kohase päevakava.

Koolis õpilastele tervishoiuteenuse osutamist korraldab õppeasutuse pidaja koos valla- ja linnaarstiga. Tervishoiuteenust võivad osutada lastearst, perearst, pereõde või kooliõde kas füüsilisest isikust ettevõtjana või juriidilise isiku kaudu.

Koolitervishoiuteenuse eest tasub Eesti Haigekassa. Koolis töötava tervishoiutöötaja kabinetiga seotud kulud katab kooli pidaja. Kooliarsti põhikohustus on haigusi ennetav töö. Kooliarst kontrollib ka õppetöö režiimi, jälgib tervisekaitse normatiivide täitmist, õpilaste toitlustamist, suunab haigeid lapsi eriarstlikule konsultatsioonile, statsionaarsele ravile või uuringutele, teostab vajadusel õpilaste ambulatoorset vastuvõttu koolis ja määrab ravi, viib läbi ja korraldab koos pedagoogidega tervisekasvatuslikke vestlusi ning loenguid õpilastele ja kooli personalile, aitab õpilastel orienteeruda kutsevalikus sõltuvalt nende tervislikust seisundist.

Vastavalt haridusseaduses sätestatule on koolide metoodiline ja koolikorralduse alane nõustamine kohalike omavalitsuste pädevuses. Paljudes koolides töötavad nn tugispetsialistid (psühholoogid, logopeedid, eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid), kes nõustavad hariduslike erivajadustega õppurite vanemaid ja õpetajaid. Kõikidesse maakondadesse on loodud nõustamiskeskused, mis osutavad piirkonna haridusasutustele õppenõustamisteenust (eripedagoogiline, logopeediline, psühholoogiline ja sotsiaalnõustamine ning õpiabi).

Uues, 2011. aastal rakenduvas õppekavas on sätestatud, et kool peab vajadusel nõustama vanemat õpilase arengu toetamises ja kodus õppimises. Et seda nõuet edukalt täita, peavad klassi- või aineõpetajad jälgima õpilase arengut ja toimetulekut koolis, et vajadusel õpet vastavalt õpilase vajadustele kohandada. Õpilase võimete ja annete kõrgeimale võimalikule tasemele arendamiseks tuleb koolis välja selgitada õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ning korraldada diferentseeritud õpet. Kool tagab täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde õpilasele, kellel tekib eeldatud õpitulemuste saavutamisel ajutine mahajäämus.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Tervisekaitsenõuded koolidele; sotsiaalministri määrus

4.16. Eraharidus

Erakool on füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandil põhinev õppeasutus. Erakoolid peavad taotlema Haridus- ja Teadusministeeriumilt koolitusloa. Erakooli õppekava kinnitab erakooli pidaja ning selle registreerib koolitusloa väljaandmisel Haridus- ja Teadusministeerium. Õppekava peab vastama põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga kehtestatud kooliastmete pädevustele ja ainete õpitulemustele.

Erakooli pedagoogide töötasu, sotsiaalmaksu, täienduskoolituse ja õpikute soetamise kulude katmiseks eraldatakse kooli pidajale riigieelarvest samadel alustel toetust nagu munitsipaalkoolide puhulgi. Erakool võib saada sihtotstarbelist toetust ka kohaliku omavalitsuse eelarvest. Õppemaksu suuruse määrab erakooli omanik ning seda ei muudeta õppeaasta jooksul. Õppemaksu suurust võib tõsta kuni 10% kahe õppeaasta vahel, kui erakooli ja õpilase vaheline leping ei sätesta teisiti.

Erakoolides omandas põhiharidust 2009/2010. õppeaastal 3,8% õpilastest. Põhiharidust oli võimalik omandada 31 erakoolis, neist 2 olid algkoolid, 18 põhikoolid ja 11 gümnaasiumid, mille juures olid põhikooliastmed.

Haridus- ja Teadusministeerium

Erakooliseadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.17. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid

Põhiharidust on võimalik omandada ka õhtuses või kaugõppe vormis. Järgitakse sama riiklikku õppekava, kuid nende koolide õppekavas ei ole kehalist kasvatust ja tööõpetust/käsitööd. Õhtuses õppevormis on võimalik õppida ka üksikuid õppeaineid. Põhikooli õhtuse ja kaugõppevormi korral kasutatakse arvestuslikku ja kokkuvõtvat hindamist. Põhikooli on võimalik lõpetada ka eksternina.

Koolikohustust võib täita ka kodus õppides. Koduõpe võib toimuda kas lapsevanema soovil (1.–6. klassis) või tervislikel põhjustel. Tervislikel põhjustel elukohas läbiviidavat õpet korraldab kool, mille nimekirja õpilane on kantud. Haiglaravil olevatele õpilastele võimaldatakse õpet alates esimesest haiglapäevast, õpetamist korraldab koostöös haiglaga kohalik omavalitsus, mille territooriumil haigla asub. Koduõpet läbiviivad õpetajad koostavad igale õpilasele nende võimeid arvestava individuaalse õppekava ja tunnijaotusplaani. Lapsevanema soovil toimuvat koduõpet korraldab lapsevanem. Kooli ülesanne on õpitulemuste kontrollimine ja hindamine. Koduõppel olev õpilane saab õpikud, töövihikud ning muud õppetööks vajalikud vahendid samadel alustel ja korras kui koolis koolikohustust täitev õpilane.

Valla- või linnavalitsus moodustab koolis vajadusel eraldi klasse kasvatusraskustega õpilastele. Haridus- ja Teadusministeerium või kohaliku omavalitsuse täitevorgan moodustab vastavalt vajadusele koole tervisehäiretega lastele ja erivajadustega lastele. Kooli direktor võib valla- või linnavalitsuse nõusolekul moodustada vastavalt vajadusele koolis parandusõpperühmi (õpiraskustega õpilastele väljaspool õppetunde õpiabi osutamiseks moodustatud rühm), pikapäevarühmi ja õpilaskodusid.

Kutseõppeasutus võib põhi- ja üldkeskhariduse riikliku õppekavaga ettenähtud valikainete raames pakkuda kutsealast eelkoolitust (kuni 15 õppenädalat) ja kutseõpet põhikoolis ja gümnaasiumis (15–40 õppenädalat) põhi- või üldkeskharidust omandavatele õpilastele, sh koolikohustuse east väljunud õpilastele, kes omandavad põhiharidust õhtuses või kaugõppe vormis. Kutseõppe õppekava läbinud

õpilane omandab esmased kutse-, eri- või ametialased teadmised ja oskused ning võib jätkata õpinguid kutseõppeasutuses, kusjuures õpingute jätkamisel arvestatakse omandatud teadmisi ja oskusi.

Kutseõppe õppekava järgi õppe korraldamiseks sõlmitakse leping kutseõppeasutuse ja selle kooli vahel, kus õpilane omandab üldharidust. Leping kooskõlastatakse kooli asukohajärgse maavanemaga.

Välisriigi õppeasutuste ja nende filiaalide asutamine on Eesti Vabariigis lubatud vastavasisuliste riikidevaheliste kokkulepete alusel.

Haridus- ja Teadusministeerium

Koduõppe kord; haridusministri määrus

Kutseõppeasutuse seadus

Parandusõpperühma töökorralduse alused; haridusministri määrus

Pikapäevarühma töökorralduse alused; haridusministri määrus

Põhiharidust omandavate kasvatusraskustega õpilaste klassi moodustamise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi õhtuses ja kaugõppe vormis õppimise ning põhikooli ja gümnaasiumi eksternina lõpetamise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

4.18. Statistika

Päevases õppevormis põhihariduse omandamist võimaldavate koolide ja õpilaste arv 2000/01–2009/10

Õppeaasta Koolide arv Õpilaste arv

põhikooliastmes

2000/01 684 179 324

2001/02 652 173 123

2002/03 635 165 455

2003/04 624 157 031

2004/05 604 147 314

2005/06 597 137 092

2006/07 585 127 899

2007/08 573 121 405

2008/09 562 116 254

2009/10 555 113 083

Allikas: EHIS.

Päevase õppevormiga põhihariduse omandamist võimaldavate koolide arv koolitüübi ja õppekeele järgi 2009/10. õa

Kooli õppekeel Algkool Põhikool Põhikool ja

gümnaasium ühe asutusena

Kokku

eesti 70 235 157 462

eesti/soome 2 2

eesti/vene 1 13 14 28

inglise 1 1 2

vene 2 9 50 61

Kokku 73 260 222 555

Allikas: EHIS.

Päevase õppevormiga koolide arv põhiharidust omandavate õpilaste arvu järgi 2004–2009

Õpilaste arv 2004 2005 2006 2007 2008 2009

kuni 50 98 99 98 102 115* 118*

101–200 160 149 130 119 118 137

201–350 72 70 70 72 60 112

351–600 88 94 98 90 99 62

50–100 107 118 136 140 134 87

üle 600 73 58 45 44 34 37

Kokku 598 588 577 567 560 555

* Lisaks veel kaks kooli, kus pole ühtegi õpilast

Allikas: EHIS.

Õpilaste arv kooliastmeti päevases õppevormis 2004–2009

2004 2005 2006 2007 2008 2009

1. kooliaste 38 632 37 082 36 135 36 384 36 866 37 187

2. kooliaste 46 944 42 479 39 870 38 234 36 689 35 760

3. kooliaste 61 738 57 531 51 894 46 787 42 699 40 136

Kokku 147 314 137 092 127 899 121 405 116 254 113 083

Allikas: EHIS.

Põhihariduse lõputunnistuse saanud õpilaste arv 2004–2009

Õppevorm 2004 2005 2006 2007 2008 2009

Päevane õpe 19 971 19 291 18 612 17 337 16 082 14 371

Õhtu- või kaugõpe 498 467 556 470 375 479

Kokku 20 469 19 758 19 168 17807 16 457 14 850

Allikas: EHIS.

5. Üldkeskharidus ning kutsekeskharidus

Eesti haridussüsteemi korraldus, 2009/10

41 2 3 5 6 7 8 9 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 2710

EE P Õ H I K O O LGÜMNAASIUM KUTSEÕPPEASUTUS

KUTSEÕPPEASUTUS

ÜLIKOOL / KUTSEÕPPEASUTUS / RAKENDUSKÕRGKOOL ÜLIKOOL / RAKENDUSKÕRGKOOL

ÜLIKOOL

ÜLIKOOL

LASTESÕIMLASTEAED ≥ 1

RAKENDUSKÕRGKOOL

Alusharidus – ISCED 0 (ei kuulu haridusministeeriumi vastutusalasse)

Alusharidus – ISCED 0 (kuulub haridusministeeriumi vastutusalasse)

Algharidus – ISCED 1 Ühetsükliline põhiharidus – ISCED 1 + ISCED 2 (ISCED 1 ja ISCED 2 ei eristu eraldi tasemetena)

Keskhariduse 1. aste (üldharidus) – ISCED 2 (sh kutsehariduseelne)

Keskhariduse 1. aste (kutseharidus) – ISCED 2

Keskhariduse 2. aste (üldharidus) – ISCED 3 Keskhariduse 2. aste (kutseahridus) – ISCED 3

Keskharidusjärgne kutseharidus – ISCED 4

Kõrgharidus – ISCED 5A Kõrgharidus – ISCED 5B

ISCEDi tasemete määratlus: ISCED 0 ISCED 1 ISCED 2

Kohustuslik täiskoormusega õpe Kohustuslik osakoormusega õpe

Osakoormusega õpe või tööd ja õpinguid ühendav kursus Lisa-aasta

-/n/- Kohustuslik tööpraktika + selle kestus Õpingud välismaal

Allikas: Eurydice

Keskharidus jaguneb üldkeskhariduseks, mida omandatakse gümnaasiumides, ning kutsekeskhariduseks, mida omandatakse kutseõppeasutustes. Kutsekeskharidus on üks kutseõppe liikidest, lisaks sellele eristatakse põhihariduse nõudeta kutseõpet, kutseõpet põhihariduse baasil, kutseõpet keskhariduse baasil ning kutseõpet põhikoolis ja gümnaasiumis.

Kohtade jagunemisel gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste vahel riiklikku regulatsiooni ei rakendata. Üleriigiliselt tagatakse gümnaasiumi õppekohad 60%-le õppurite earühmast (2004. aastal õppis gümnaasiumides 72% põhikoolide lõpetajatest). Täiskasvanute gümnaasiumis luuakse keskhariduse omandamise võimalus kõigile täiskasvanuile, kelle haridustee on katkenud. (Vt 7. .)

5.1. Ajalooline ülevaade

Aastatel 1583–1625 tegutses Tartus jesuiitide seminar/gümnaasium koos tõlkide kooliga. 1630. a avati gümnaasium Tartus (muudeti ülikooliks 1632) ja 1631. a Tallinnas.

Esimesi Eestis tegutsenud kutsekoole oli Tallinnas ja Narvas 18. sajandil tegutsenud navigatsioonikool.

Aastatel 1920–1934 järgnes 6klassilisele algkoolile 5klassiline keskkool, mis koosnes ülem- ja alamastmest (2+3 klassi), ülemaste oli diferentseeritud (humanitaar-, reaal-, kaubandus- jt harud).

1934. a algas keskkoolide reformimine, mis 1937. a-ks viis kolmeastmelise koolisüsteemini: algkool, keskkool ja gümnaasium, mis andsid kokku 12klassilise hariduse (4+5+3 või 6+3+3 õppeaastat). Keskharidus oli emakeelne ja maksuline.

1935. aastani koolitati oskustöölisi 3aastastes tööstuskoolides, tütarlapsi naiskutsekoolides. Pärast 1937. a uut kutseharidusõppeasutuste seadust pöörati kutseharidusele senisest rohkem tähelepanu: juba tegutsenud koolide baasil loodi 15 1–4aastase õppeajaga kutsekooli. 1939/40. õa-l õppis kutsekoolides 44% selle kooliastme õppuritest.

1940. a Nõukogude okupatsiooni alguses võeti vastu keskkoolide seadus, mis taastas ühtluskooli ja loobus progümnaasiumist. Algselt planeeriti 4aastast keskkooli, hiljem lühenes keskkool kolmele aastale. Seoses kultuurirepressioonidega 1950. aastate algul kaotati koolidest õppeainena ladina keel jt klassikalise humanitaarhariduse elemendid. 60. aastatel tähtsustusid keskkooli tunnijaotuses polütehniline õpetus ja tootmisõpetus. 1970. aastast alates kehtestati kohustuslik keskharidus (11 aastat).

Taasiseseisvumise järel kehtestati haridusseadusega (1992) ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (1993) kohustuslikuna põhiharidus. 1995. aasta juunis võeti vastu esimene kutseõppeasutuse seadus. 1997. a loodi Tiigrihüppe Sihtasutus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamiseks Eesti haridusasutustes. Samal aastal loodi ka Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, mille peamisi ülesandeid õpitulemuste välishindamise süsteemi arendamise kõrval on kutsehariduslike õppekavade arendamine.

Algatus kutseharidusreformi elluviimiseks tuli 1990. aastate teisel poolel. Aastatel 1996–2000 jõuti ühiskondliku kokkuleppeni kutsehariduse ümberkorraldamise teedest, algas konstruktiivne dialoog koolitajate ja sotsiaalsete partnerite vahel, loodi seadusandlik baas ja tingimused süsteemi arengu suunamiseks vastavalt Eestis toimunud muutustele, olemasolevate ressursside tõhusamaks kasutamiseks, uute õppekavade väljatöötamiseks ja kutseõppeasutuste personali arendamiseks.

1998. a jaanuaris kiitis Vabariigi Valitsus heaks hariduspoliitilise arengukava "Kutsehariduse kontseptuaalsed lähtekohad" ning võeti vastu põhjalikult uuendatud kutseõppeasutuse seadus. Kutseharidussüsteemis kehtestati kaks uut õppetasandit: kutsekeskharidus ja kutsekõrgharidus (üsna kiiresti otsustati kutsekõrgharidus ja diplomiõpe liita rakenduskõrghariduseks). Kutsekeskharidust oli võimalik omandada nii pärast põhi- kui keskhariduse omandamist õppeajaga vastavalt vähemalt 3 aastat ja 1 aasta. Kaotati võimalus omandada kutseharidust ilma põhihariduseta ja põhihariduse baasil ilma keskharidust omandamata.

2001. a juunis kiitis valitsus heaks tegevuskava kutsehariduse arendamiseks Eestis aastatel 2001–2004, mille eesmärgiks oli määratleda kutseharidussüsteemi põhilised arengusuunad, teavitada üldsust, koolitajaid ja sotsiaalseid partnereid.

2004. a lõpus valmis Eesti kutseharidussüsteemi arengukava aastateks 2005–2008. Arengukaval põhinevad kaks olulist kutsehariduse arenguid määravat dokumenti: kutseharidusstandard (2006) õppekavade süsteemi loomiseks, sh kutsehariduse riiklike õppekavade koostamiseks, ning riigikutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamise kava aastateks 2005–2008 (2005). Arengukavas sätestatud tegevussuundade alusel uuendati kutseõppeasutuse seadust, kõige olulisemana kehtestati uued kutseõppe liigid ja vormid (2005) ning uuendati muid kutseharidust reguleerivaid seadusandlikke akte.

2009. aastal koostas Haridus- ja Teadusministeerium vastavalt Vabariigi Valitsuses kinnitatud lähteülesandele Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009–2013. Vabariigi Valitsus kiitis arengukava eelnõu heaks 11. septembril 2009, samaaegselt kinnitati arengukava rakendusplaan aastateks 2009–2011. Uues arengukavas on kutseharidussüsteemile seatud neli põhieesmärki, mis puudutavad õppijakesksust, õppe kvaliteeti, ühiskonna ja tööturuga sidustatust ning kutsehariduse korraldust. Arengukava on varustatud rohke statistilise materjaliga ning on saadaval ka inglise keeles.

Kutsehariduse valdkonna statistika põhinäitajad 2008/2009. õppeaastal

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Tiigrihüppe Sihtasutus

Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009-2013 ja selle rakendusplaani 2009-2011 heakskiitmine; Vabariigi Valitsuse korraldus

Kutseharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

5.2. Peamised poliitilised arutelud

2002. a hakkas kehtima uus põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava, mis vahetas välja eelmise, 1996. a kehtestatud riikliku õppekava. 2007. aastaks oli kavandatud uue riikliku õppekava koostamine, kuid selle valmimise tähtaeg on mitmetel põhjustel lükkunud 2009. a lõppu.

Eesmärgiks on seatud, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekava korrastatud versioon looks süstemaatilised ainetevahelised seosed ja suurendaks õppija valikuvõimalusi. Uuendamisel on ka põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava ja toimetuleku riiklik õppekava. 2008. a uuendati koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava.

Riigi- ja munitsipaalgümnaasiumide muukeelsetes gümnaasiumiastme klassides (10.–12. klass) alustati 2007/2008. õppeaastast järkjärgulist üleminekut osalisele eestikeelsele aineõppele. Osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tagada neile õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel, võrdsed võimalused kutse- ja kõrghariduse omandamiseks ning tööturul toimetulekuks. 2007/08. õppeaastast õpetatakse eesti keeles eesti kirjandust, 2008/09. ja 2009/10. õppeaastal lisanduvad eestikeelsena ühel aastal ühiskonnaõpetus ja teisel aastal muusika. Kool võib otsustada, kumb õppeaine lisandub ühel, kumb teisel õppeaastal. 2010/11. õppeaastal lisandub eestikeelsena Eesti ajalugu ning 2011/12. õppeaastal geograafia. Sujuva ülemineku tagamiseks keskendutakse õpetajate koolitusele, õpetajate motiveerimissüsteemi, ainekavade ning õppe- ja juhendmaterjalide väljatöötamisele.

2008. a alustati diskussiooni põhikooli ja gümnaasiumi kooliastmete füüsilisest lahutamisest, millele andis lisatõuke õpilaste arvu vähenemise jõudmine gümnaasiumiastmesse.

2008. a alustati ka uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu väljatöötamisega. Olulisemad muutused on seotud põhikooli ja gümnaasiumi kooliastmete lahutamisega, hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paindlikumaks muutmisega, õpilaste õiguste ja kohustuste täpsustamisega, koolikohustuse täpsustamisega, riikliku õppekava põhimõtete toomisega seadusesse. On tehtud ettepanek pikendada koolikohustuslikku iga 18aastaseks saamiseni (senise 17 a asemel).

1. jaanuarist 2008 hakkas kehtima uus üldhariduskoolide rahastamise süsteem pedagoogide palgavahendite jaotamiseks riigieelarvest. Vana rahastamissüsteem oli õpilaspõhine, iga õpilase lahkumine või saabumine vastavalt suurendas või vähendas koolile eraldatavaid õpetajate palgavahendeid. Tegelikke kulusid klassi kohta ei arvestatud. Uus rahastamissüsteem on klassipõhine ja katab õpetajatele palga maksmiseks tehtavad kulud. Õpilaste arvust sõltumata on tagatud õpetajate palgavahendite minimaalselt vajalik hulk

Mitmeid muudatusi kavandatakse kutseõppes ning sellega seonduvas. Kõige kaugemale on jõudnud kutseõppe kvaliteedi tagamisega seotud diskussioonid. Kokku on lepitud kutseharidussüsteemi kvaliteeditagamise mudeli osas, mis põhineb CQAF-il (Common Quality Assurance Framework) ning mis on kooskõlas Euroopa Komisjoni EQARF (European Quality Assurance Reference Framework)

soovitusega. On välja töötatud kutseõppeasutuste akrediteerimise ja koolituslubade süsteemi laiendamise põhimõtted – seni kehtivad koolitusload vaid era- ja munitsipaalkutseõppeasutustele. Aastatel 2009–2010 toimub detailse kontseptsiooni ja seadusandluse täiendamine ning ettevalmistused akrediteerimise rakendamiseks. Kutseõppeasutustes on muudetud kohustuslikuks sisehindamine, mis seostatakse akrediteerimisega. Akrediteerimise ja koolituslubade osas on kokku lepitud, et need saavad olema õppekavarühma põhised. Süsteemi väljatöötamiseks ja juurutamiseks kasutatakse Euroopa Sotsiaalfondi perioodi 2007–2013 vahendeid (REKKi juhitava kutsehariduse sisulise arendamise programmi kaudu).

Seoses põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava uuendamisega on alanud diskussioonid kutsekeskhariduse üldharidusainete bloki üle. Eestis on erinevalt paljudest teistest riikidest sätestatud kõrge üldharidusainete kohustuslik maht kutsekeskhariduse õppekavades. Olulisemaks kui üldharidusainete mahtu hinnatakse võtmeoskuste, sotsiaalsete kompetentsuste ja isikuomaduste arendamist.

Koostöös kõrgharidusega kavandatakse toetuste süsteemi täiendamist, et tagada õppe kättesaadavus kõigile soovijatele. Rohkem hakatakse tähelepanu pöörama õppijate majanduslikule olukorrale.

Arutletakse keskhariduse järgse kutseõppe reorganiseerimise üle. Tööturul on selliste oskustöö teadmiste-oskuste ja kogemustega töötajate defitsiit, kes oleksid ette valmistatud ka madalama ja kesktaseme juhtidena töötamiseks. Kavas on välja arendada mõned vastavat potentsiaali omavad õppekavad, mis vastavad "lühikesele kolmanda taseme haridusele" (short cycle tertiary education). Selles protsessis tehakse tihedat koostööd kõrgharidusega.

Arutletakse võimaluste üle suurendada veelgi kutseõppe paindlikkust, pakkudes lisaerialasid. St, võimaldatakse mingi täiendava kvalifikatsiooni omandamist lisaks õpitavale põhierialale.

Põhjalikud diskussioonid toimuvad EQFi (European Qualifications' Framework) ja rahvusliku kvalifikatsioonide süsteemi seostamise osas. 2008. a septembrist hakkas kehtima uus kutseseadus, mille lisana kehtestati Eestis uus, kaheksaastmeline kvalifikatsiooniraamistik. Haridussüsteemi ja tööturu ühendamiseks on uus raamistik kavandatud hariduslikke ja kutsekvalifikatsioone kirjeldava ja siduvana. Üleminek seniselt viieastmeliselt uuele raamistikule toimub vastavalt kutsestandardite uuendamisele aastatel 2009–2013. 2008. aastal valmistati ette Eesti kvalifikatsiooniraamistiku astmeid ja haridustasemete õpiväljundeid siduvad sätted kõrgharidusstandardi ja kutseharidusstandardi täiendamiseks. Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatavate kõrgharidusstandardi ja kutseharidusstandardi õpiväljundeid sätestavad lisad kehtivad vastavalt alates 18.12.2008 ja 2.11.2009. Kutsesüsteemi arendamiseks kasutatakse Euroopa Sotsiaalfondi perioodi 2007–2013 vahendeid ning ette on valmistatud vastav programm. Programmi raames uuendatakse ja ühtlustatakse ka kutsestandardid ning koostatakse Eesti kutsete kataloog.

On alustatud diskussioone ECVETi (European Credit System for VET) osas.

2007. aastal kehtestati uus riikliku koolitustellimuse kord kutsehariduses. Sellega mindi üheaastaselt vastuvõtupõhiselt koolitustellimuselt üle aasta keskmisele täidetud koolituskohtade tellimisele kolmeaastasel perioodil. Riiklik koolitustellimus esitatakse koolidele õppekavarühmade kaupa, määratlemata kutseõppeliiki, õppevormi ja konkreetset õppekava, ka õppijate vastuvõtu aeg on kooli otsustada. Muudatused on ette võetud eesmärgiga suurendada koolide autonoomiat korraldatava kutseõppe osas ning motiveerida koole senisest enam tegelema mehhanismidega, mis aitaksid õppijal kool edukalt lõpetada. 2009. aastal valmistati ette riikliku koolitustellimuse korda ja mõisteid täpsustav eelnõu, mille alusel on kavas moodustada alaline komisjon riikliku koolitustellimusega seotud küsimuste lahendamiseks. Haridus- ja teadusministri määrusega kinnitatav riikliku koolitustellimuse kord ning selle alusel moodustatav komisjon hõlmavad nii esmast kutseõpet kui täiskasvanute tööalast koolitust.

2007. a kehtestati ka töökohapõhise õppe (õpipoisiõppe) kord. Seega on koolid saanud alates 2007/08. õppeaastast rakendada õpipoisiõpet üldises korras, seni toimus see kahe pilootprojekti raames SA Innove juhtimisel Phare ja ESFi vahendite toel.

Kutseõppeasutused pakuvad lisaks tasemeõppele üha rohkem täienduskoolitust ja ümberõpet, et tagada tööalase koolituse kättesaadavus kõigile huvigruppidele ning kõigis piirkondades. Alates 2007. a sügisest on peamiselt Euroopa Sotsiaalfondi vahendite toel rakendatud täiskasvanuõppe riiklikku tellimist kutseõppeasutustelt ja kutseõpet andvatelt rakenduskõrgkoolidelt. 2008. aastal õppis kutseõppeasutustes täiskasvanukoolituse kursustel üle 27 000 inimese, 2009. aastal ligi 25 500 inimest.

Kutseõppeasutuste võrgu korraldamine lähtuvalt regionaalsest spetsialiseerumisest: lõppraport.

Kutseseadus

Kutseõppe riikliku koolitustellimuse koostamise kord Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas; haridus- ja teadusministri määrus

Riigikutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamise kava aastateks 2005-2008; Vabariigi Valitsuse otsus

Töökohapõhise õppe rakendamise kord; haridus- ja teadusministri määrus

5.3. Keskharidust reguleerivad seadused

Keskhariduse omandamisega seotud osapoolte õigusi ja kohustusi reguleerib palju seadusakte. Keskhariduse omandamine ei ole kohustuslik. Nõuded üldkeskharidusele kehtestab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus määratleb gümnaasiumi koolina, mis loob võimalused üldkeskhariduse omandamiseks. Gümnaasiumis on 10.–12. klass. Gümnaasiumi juures võivad olla põhikooliklassid. Eestis on ajalooliselt välja kujunenud koolisüsteem, kus tavaliselt on ühes koolis koos 1.–12. klass. Samas on üksikuid "puhtaid" gümnaasiume (10.–12. klass) ja üksikuid gümnaasiume, mille juures on 7.–9. klass.

Kutseõppeasutuse seadus määratleb, et kutseõppeasutuse ülesanne on luua õpilastele võimalused eluks ja tööks vajalike teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamiste omandamiseks kutsehariduses, sealhulgas tööalases täiendus- ja ümberõppes, arvestades ühiskonna, õppija ja tööturu vajadusi. Kutseõppeasutuses omandatakse kutsekeskharidus. Erakooliseadus määratleb keskhariduse omandamise võimalused samadel alustel kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning kutseõppeasutuse seadus.

Erakooliseadus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

5.3.1. Üldkeskharidus

Üldkeskharidust reguleerivad samad seadused, mis põhiharidust. Vt 4.3. .

5.3.2. Kutsekeskharidus

Kutsehariduse omandamist reguleerib kutseõppeasutuse seadus (1998, viimati uuendatud oktoobris 2009), mis sätestab kutseõppe liigid (lisaks kutsekeskharidusõppele kutseõpe põhikoolis ja gümnaasiumis, põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil ja kutseõpe keskhariduse baasil), üldnõuded õppele, kutseharidusstandardi ja riiklikud õppekavad, kutseõppeasutuse asutamise, ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise alused, kooli juhtimise põhimõtted, kooli eelarve moodustumise ja finantseerimise alused, kooli liikmeskonna õigused ja kohustused ning kooli sisehindamise ja riikliku järelevalve kooli tegevuse üle. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kutseharidusstandard täpsustab kutseõppe eesmärke, õppekorraldusele ja õppekavadele ning pedagoogidele seatud nõudeid, sätestab varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted ning ISCED 97 kohaselt õppekavarühmad, milles toimub kutseõpe. Kutseharidusstandardi lisas kehtestatakse kutseõppeliikide õpiväljundid ning nende seosed kvalifikatsiooniraamistikuga.

Haridusseaduse kohaselt on kutsekeskharidus üks kahest keskhariduse liigist. Kutsekeskharidus on kutseharidusstandardi ja kutse- või erialade riiklike õppekavadega kehtestatud nõuete kogum. Kutsekeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse asuda tööle õpitud kutse- või erialal või jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks. Riigieksamite tegemine on kutsekeskhariduse omandamisel vabatahtlik

Kooli õppekavade kohustuslik sisu on reguleeritud haridus- ja teadusministri määrusega kehtestatud riiklike õppekavadega (2009. aasta lõpuks on kehtestatud 45 riiklikku õppekava 46-st. Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus (2008) käsitleb tegutsemise võimaldamist reguleeritud kutsealadel, võttes arvesse Euroopa Liidu direktiive. Kutseseadus (uus redaktsioon 2008) reguleerib kutsenõukogude tööd ning kutsekvalifikatsioonidega seonduvat, kutsenõukogude töökorra kinnitab ja volituste kestuse sätestab Vabariigi Valitsuse määrus. Kutseseaduses tehtud muudatused võimaldavad viia kutsete süsteemi vastavusse EQFi põhimõtetega, sh asendada senine viieastmeline kutsete süsteem kaheksaastmelisega.

2008. aastaga lõppes Eesti kutseharidussüsteemi arengukava aastateks 2005–2008 periood. Pea kõik arengukavas seatud ülesanded on täidetud. 2009. aastal koostas Haridus- ja Teadusministeerium vastavalt Vabariigi Valitsuses kinnitatud lähteülesandele Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009–2013. Vabariigi Valitsus kiitis arengukava eelnõu heaks 11. septembril 2009, samaaegselt kinnitati arengukava rakendusplaan aastateks 2009-2011 (vt 5.1. ).

Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009-2013 ja selle rakendusplaani 2009-2011 heakskiitmine; Vabariigi Valitsuse korraldus

Kutsenõukogu põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutseseadus

Kutseõppeasutuse seadus

Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus

5.4. Üldeesmärgid

Eesti Vabariigi haridusseaduses on hariduse eesmärkidena defineeritud soodsate tingimuste loomine isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti vähemusrahvuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis; seadusi austavate ja järgivate inimeste kujundamine; igaühele pidevõppeks eelduste loomine.

Üldkeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks, samuti jätkata õpinguid kutseõppeasutuses.

Kutseharidus annab ettevalmistuse õpitud erialal töötamiseks, kutse saamiseks, ametikohale kandideerimiseks või selle säilitamiseks ja täiendusõppeks. Kutsekeskhariduse omandamine loob lisaks eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.

Eesti Vabariigi haridusseadus

5.4.1. Üldkeskharidus

Üldkeskhariduse standardeid, sh üldkeskhariduse eesmärke praegu kehtiva seadusandluse kohaselt eraldi kehtestatud pole, need on põhi- ja üldkeskharidusele ühised ning need esitab põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (2002). Põhi- ja üldkeskhariduse eesmärkide kohta vt lähemalt 4.4. .

Riikliku õppekava kohaselt peaksid gümnaasiumiõpilastel olema välja kujundatud järgmised pädevused (pädevuste kohta vt lähemalt 4.3. ). Õpilane:

● suudab hinnata oma taotlusi, arvestades oma võimeid ning võimalusi; ● on teadlik erinevatest töövaldkondadest, tööturu suundumustest; oskab hankida teavet

edasiõppimise ja tööleidmise võimaluste kohta; kavandab oma karjääri; ● on seaduskuulekas, käitub väärikalt, järgib inimõigusi ja Eesti Vabariigi seadusi; ● on kujundanud oma kodanikupositsiooni, tunnetab end dialoogivõimelise ühiskonnaliikmena

Eesti, Euroopa ja globaalses kontekstis; ● vastutab oma valikute, otsustuste, endale võetud kohustuste eest, austab teiste inimeste ja

iseenda vabadust, on suveräänne isiksus; ● teab globaalprobleeme, oma kaasvastutust nende lahendamise eest; oskab vältida ja

vähendada keskkonda kahjustavat tegevust; ● elab tervislikult, oskab hoida, vajadusel taastada oma vaimset ja füüsilist vormi; ● saab aru, et inimelu on püha; ● hindab kultuuri, omab ettekujutust Euroopaliku kultuuri põhivaldkondadest ja -perioodidest; ● väärtustab oma rahvuskultuuri, näeb seda Euroopa ja teiste rahvaste kultuuri kontekstis; ● soovib end kunstivahendite abil väljendada; ● väärtustab säästva ja jätkusuutliku arengu ideed, omab väljakujunenud loodusteaduslikku

maailmapilti; ● oskab ette näha võimalikku edu ja ebaedu, konflikte vältida ja lahendada, käituda tolerantselt; ● oskab vastu seista sotsiaalsele manipuleerimisele; ● oskab kasutada erinevaid õpistrateegiaid; ● oskab valida ja kasutada eri märgisüsteeme informatsiooni vastuvõtmiseks, talletamiseks,

tõlgendamiseks, edastamiseks, loomiseks ja vahetamiseks; ● mõtleb kriitiliselt, oskab oma mõtte- ja tegevuskäiku analüüsida ning hinnata; kasutab kriitilist

mõtlemist mis tahes seisukoha üle otsustamisel; ● oskab argumenteeritult väidelda; ● oskab koostada uurimistööd ja projekti, neid esitleda;

● oskab kasutada arvutit õppimis- ja töövahendina ning oma töötulemuste esitlusvahendina.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

5.4.2. Kutsekeskharidus

Kutseharidusstandardi (2006, muudetud 2009) kohaselt on kutseõppe eesmärk luua võimalused sellise isiksuse kujunemiseks, kellel on teadmised, oskused, vilumused, hoiakud ja sotsiaalne valmidus töötamiseks ning eeldused õpingute jätkamiseks ja elukestvaks õppeks.

Kutseõppe ülesanne on valmistada ette vastutustundlik ja algatusvõimeline töötaja, kes:

tuleb toime muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas; rakendab omandatud teadmisi oma töös ja on orienteeritud kvaliteetsete tulemuste

saavutamisele; väärtustab valitud kutset ja eriala ning soovib arendada oma kutse- ja erialaseid oskusi; on kursis valitud kutse- ja eriala kodumaiste ning rahvusvaheliste arengusuundadega ning

suudab saadud teadmisi oma töös rakendada; omab majandus-, ettevõtlus- ja õigusalaseid teadmisi; tunneb ja järgib suhtlemise ja klienditeeninduse põhimõtteid; on võimeline suhtlema tööalaselt eesti keeles ja vähemalt ühes võõrkeeles (keeleoskuse

tasemel A); oskab töötada ennast ja keskkonda säästes; oskab kasutada infotehnoloogiavahendeid; vastutab enda ja kaastöötajate turvalisuse eest, tuleb toime ohuolukordades; oskab teha eetilisi ja õiguspäraseid valikuid; suhtub sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse.

Kutsekeskhariduse eesmärk on omandada iseseisvaks oskustööks vajalikud kutse-, eri- ja ametialased teadmised, oskused ja hoiakud ning õppekavaga määratletud üldhariduslikud teadmised ja oskused.

Kutseharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

5.5. Õppeasutuste tüübid

Suuremas enamikus gümnaasiumides on gümnaasiumiklasside (10.–12. klass) kõrval ka põhikooliklassid (1.–9. klass), kuid on ka ükskuid gümnaasiume, kus on ainult gümnaasiumiklassid või lisaks nimetatutele ka põhikoli III astme klassid (7.–9. klass). Kutseõppeasutustes on tavaliselt võimalik õppida nii põhiharidusejärgselt kui ka keskharidusejärgselt; on ka koole, kus toimub keskharidusejärgne kutseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe.

5.5.1. Üldkeskharidus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse põhjal on gümnaasium kool, mis loob võimalused üldkeskhariduse omandamiseks. Gümnaasiumis on 10.–12. klass. Enamiku gümnaasiumide juures on ka põhikooliklassid (1.–9. klass).

Gümnaasiumid avalikkuse pilgu all: Mille alusel Eesti gümnaasiume võrrelda? Poliitikauuringute keskuse Praxis uuring

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

5.5.2. Kutsekeskharidus

Enamikus kutseõppeasutustes on võimalik õppida nii põhi- kui ka keskhariduse baasil, mõnedes ka põhihariduse nõudeta kutseõppes, mõnes üksikus kutseõppeasutuses erandina ka rakenduskõrgharidusõppes. Samuti võib erandina mõnes rakenduskõrgkoolis õppida kutseõpet keskhariduse baasil. Paljude kutseõppeasutuste ja üldhariduskoolide koostööna toimub kutseõpe põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele.

Kutseõppeasutuse seadus

5.6. Piirkondlik kättesaadavus

Ajalooliselt on kujunenud koolivõrk, kus gümnaasiumid on olemas ka väikese elaniketihedusega piirkondades. Seoses gümnaasiumiõpilaste arvu vähenemisega kavandatakse gümnaasiumiõpetuse koondamist suurematesse keskustesse.

Kutseõppeasutuste puhul on toimunud mitmete väiksemate kutseõppeasutuste liitmine suuremateks kutseõppekeskusteks. Koolivõrk on korrastatud, arvestades demograafilisi trende ja kutseõppe piirkondlikku kättesaadavust. ELi tõukefondide toel jätkatakse kutseõppeasutuste väljaarendamist piirkondlike või erialakeskustena.

5.6.1. Üldkeskharidus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt moodustavad ja finantseerivad Haridus- ja Teadusministeerium ja kohalik omavalitsus keskhariduse omandamise võimaldamiseks vajalikul hulgal koole. Gümnaasiumi moodustamiseks peab kooli teeninduspiirkonnas olema 60 õpilast. 2008/09. õppeaastal on Eestis 227 päevase õppega gümnaasiumi, neist 4 erivajadustega lastele, ning 16 õhtuse ja kaugõppevormiga täiskasvanute gümnaasiumi.

Kaugemal elavad õpilased kasutavad kooli sõitmiseks regulaarbussiliine või spetsiaalset koolitransporti (kui regulaarliin ei sobi). Koolitransporti toetavad riik ja kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus võib munitsipaalkoolide õpilastele, kes kasutavad kooli ja tagasi koju sõiduks regulaarliine, ette näha sõidusoodustused. Paljude koolide juures, eriti maapiirkondades, on õpilaskodud. Õpilaskodudes elamist toetavad teatud tingimustel riik ja kohalik omavalitsus.

Munitsipaalkoolid, mille juures olevas või moodustatavas õpilaskodus on riiklikult toetatavad kohad, riiklikult toetatavate kohtade arv nendes koolides ning õpilaskodu kohatoetuse jaotus kooli pidajate lõikes; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

5.6.2. Kutsekeskharidus

Alates 1. septembrist 2009 on Eestis 45 kutseõppeasutust. Suuremas osas neist pakutakse õppekavasid nii põhihariduse kui ka keskhariduse baasil, üksikutes ainult põhihariduse või ainult keskhariduse baasil. Mõnedes viimastest on võimalik õppida ka rakenduskõrghariduse õppekavade alusel. Kutseõpet keskhariduse baasil on võimalik omandada ka seitsmes rakenduskõrgkoolis (sh ühes neist (Eesti Mereakadeemia) pakutakse kutseharidust selle kõikides liikides). Mõnedes kutseõppeasutustes on võimalik õppida ka põhihariduse nõudeta kutseõppe õppekavadel, kus õpilasele eelneva haridustaseme osas nõudeid ei esitata. Enamik kutseõppeasutusi kuulub riigile (31).

Kutseõppeasutuste ümberkorraldamisega alustati kohe taasiseseisvumise järel (alates 1992. aastast), kuid kutseõppeasutuste võrgu süsteemne ümberkorraldamine algas 1998/1999. õppeaastal ja praeguseks on see põhiosas teostatud. Viimase perioodi ümberkorraldused toimusid vastavalt riigikutseõppeasutuste võrgu ümberkorralduse kavale aastateks 2005–2008, selles lähtutakse hariduse kvaliteedi ning kättesaadavuse kriteeriumidest. Arvesse on võetud nii õpilaste arvu üldise vähenemise trendi kui ka majanduses toimuvaid struktuuri- ning geograafilisi muutusi. Kava kohaselt on kutseõpe koondatud suurtesse regionaalsetesse kutseõppekeskustesse ning eksisteerivad ka kitsa erialase spetsialiseerumisega koolid. Koolivõrgu ümberkorraldamise tulemusena on kutseõppe-asutuste arv vähenenud ca kaks korda ning keskmine õppijate arv kooli kohta tõusnud veidi üle 300-lt rohkem kui 600-ni (riigikoolides rohkem kui 700-ni).

Riigikutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamise kava aastateks 2005-2008; Vabariigi Valitsuse otsus

5.7. Vastuvõtutingimused ja kooli valik

Gümnaasiumisse ja kutseõppeasutusse õppima asumine eeldab eelmise kooliastme edukat lõpetamist. Uuendusena on koolikohustusliku ea (17 a) ületanud inimestel alates 2006. aastast võimalik kutseõppeasutusse õppima asuda ka põhihariduseta.

5.7.1. Üldkeskharidus

Gümnaasiumisse vastuvõtt toimub põhikooli lõpetamise tulemuste alusel, vajalik on põhikooli lõputunnistus. Paljud gümnaasiumid, sh kindla õppesuunaga koolid, kehtestavad gümnaasiumi vastuvõtul lisatingimusi, et piiratud arvule õppekohtadele pääseksid kõige võimekamad õppurid. Enamasti tehakse lisaks test põhiainetes või valitud suuna õppeainetes, lisaks võidakse nendega läbi viia vestlusi.

Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja väljaheitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus

5.7.2. Kutsekeskharidus

Põhiharidusega isikud võivad asuda õppima põhihariduse baasil õppekavadel ning üld- või kutsekeskharidusega isikud keskhariduse baasil õppekavadel, põhihariduseta isikud võivad õppima asuda õppekavadel, kus eelnevast haridustasemest tulenevaid piiranguid ei seata. Riik ja kohalikud omavalitsused on kohustatud soovijatele tagama põhihariduse baasil kutsekeskhariduse omandamise võimaluse.

Põhihariduse baasil kutseõppe või kutsekeskhariduse alustamise tingimus on omandatud põhiharidus. Keskhariduse baasil kutseõppe alustamise tingimus on omandatud keskharidus. Kutseõpe põhikoolis ja gümnaasiumis (varasema nimetusega kutsealane eelkoolitus) on õpe, mida viib läbi kutseõppeasutus kutseõppe õppekava alusel ning mis võimaldab põhiharidust või üldkeskharidust omandavatel õppijatel omandada esmased kutse- ja erialateadmised ning -oskused. Muud tingimused kutseharidusse õppima asumisel kehtestab vajadusel kool.

Erivajadustega isikute kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

Kutseõppeasutuse lõputunnistuse vorm, statuut ja väljaandmise kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Õpilaste kutseõppeasutusse vastuvõtu kord, haridusministri määrus

5.8. Õppemaks

Üldkeskhariduse omandamine on munitsipaal- ja riigikoolides õpilasele õppemaksuta. Kutseharidus on õppijatele üldjuhul tasuta. Riigi tellitud ja rahastatud koolituskohad kutsehariduses luuakse lähtuvalt õppida soovijate arvust ning tööturu vajadustest.

5.9. Õpilaste rahaline toetamine

Kutseõppeasutuste õpilased, kes õpivad riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtadel ja omandavad põhihariduse baasil kutsekeskharidust, õpivad põhihariduse nõudeta kutseõppes või põhihariduse baasil kutseõppes, võivad saada riiklikku õppetoetust põhitoetuse osas. Keskhariduse baasil kutsehariduse omandajatel on võimalus saada õppetoetusi üliõpilastega samadel alustel (nii põhitoetust kui ka täiendavat toetust). Vt selle kohta 6.8. . Koolil on õigus talle eraldatud õppetoetuse fondist, mida jagatakse õpitulemuste alusel, eraldada kuni 20% (5% kuni oktoobrini 2009) eritoetuste fondi, millest toetatakse majanduslikes raskustes õpilasi.

Peretoetuste kohta vt 4.7. .

Täiskoormusega õppivatele (põhihariduse baasil) riigikutseõppeasutuste, Haridus- ja Teadusministeeriumi koolitusluba omavate era- ja munitsipaalkutseõppeasutuste, riigigümnaasiumide ning hälviklaste ja sanatoorsete internaatkoolide õpilastele, kelle alaline elukoht ei asu õppeasutusega samas asulas, võimaldatakse sõidusoodustusi sõiduks õppeasutusse ja tagasi alalisse elukohta:

põhihariduse baasil kutseõppeasutuses õppivatele õpilastele kuni kaks korda kuus ning riigigümnaasiumide ning hälviklaste ja sanatoorsete internaatkoolide õpilastele kuni neli korda kuus, lisaks kompenseeritakse edasi-tagasi sõidu kulud koolivaheaegadel ja riiklike pühade ajal. Iga päev õppeasutusse ja tagasi sõitvatele õpilastele kompenseeritakse üks edasi-tagasi sõit päevas kuni 40 sõidukilomeetri ulatuses sõidupiletite (soovitavalt perioodipilet) alusel.

Munitsipaalomandis olevate üldhariduskoolide õpilastele transpordi korraldamise ning sõidusoodustuste võimaldamise otsustab kohalik omavalitsus.

Põhikoolide õpilastel ja põhihariduse baasil kutseõppuritel on võimalik saada koolilõunatoetust.

Haridus- ja Teadusministeerium

Koolilõuna toetuse kasutamise tingimused ja kord riigi kutseõppeasutuses; haridus- ja teadusministri määrus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Riiklike peretoetuste seadus

Õpilaste sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatus ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Õppetoetuste ja õppelaenu seadus

5.10. Vanuseline jaotumine ja õpilaste rühmitamine

Gümnaasiumis õpivad tavaliselt 16–18aastased õpilased, kutseõppeasutustes üldjuhul 16–21aastased õpilased, järjest suureneb vanemate õppijate osakaal (õpilaste koguarvust on üle 25aastasi ca 15%), eriti keskhariduse baasil kutseõppes, aga ka põhihariduse nõudeta ja põhihariduse baasil kutseõppes (neil õppeliikidel on üle 25aastasi kuni 40% õpilastest). Kutseõppeasutustesse vastuvõtul vanuse ülempiiri seatud ei ole. Gümnaasiumiastmes on 10., 11. ja 12. klass. Kutseõppeasutuses olenevalt õppe pikkusest kursused – enamasti I, II ja III kursus.

5.10.1. Üldkeskharidus

Gümnaasium on Eestis kolmeaastane ja moodustab omaette kooliastme. Gümnaasiumiastmesse kuuluvad 10., 11. ja 12. klass.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab klassi täituvuse ülempiiriks 36 õpilast. 2006. a võeti vastu seaduse täiendus, millega kooli pidajad said õiguse kehtestada suurema klassitäituvuse piirnormi. Tavaliselt on ühes klassis samaealised õpilased, kuid klassideta kursusõppe korral võivad ühte rühma kuuluda ka erineva vanusega õpilased. (Vt 4.8. .)

Õpilased, kes omandavad üldkeskharidust, on tavaliselt 16–18aastased. Täiskasvanute gümnaasiumis võivad õppida isikud, kes on lõpetanud põhikooli või on vähemalt 17aastased. 17aastased ja vanemad isikud saavad täiskasvanute gümnaasiumis õppida ka põhikooliklassides. Täiskasvanute gümnaasiumis õpib ca 1/6 kõikidest gümnaasiumiastmes õppijatest. Enamasti on tegemist tööl käivate või päevakoolis õpingud katkestanud inimestega.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

5.10.2. Kutsekeskharidus

Õpilased, kes õpivad põhihariduse nõudeta kutseõppes, peavad olema vähemalt 17aastased. Põhihariduse baasil kutseõppes õppivad õpilased ja kutsekeskharidust (põhihariduse baasil) omandavad õpilased on tavaliselt 16–19aastased. Keskharidusjärgses kutseõppes õppijad on väga erinevas vanuses, suur osa neist on küll äsja keskhariduse omandanud ehk üldjuhul 19–21aastased, kuid ligi 40% õppijatest on juba üle 25aastased.

Õpperühmade suurus kutseõppeasutustes ei ole reguleeritud ja on kooli otsustada.

5.11. Spetsialiseerumine

Spetsialiseerumiseks valib õpilane kooli, mille õppesuun(a)d talle sobib/sobivad. Enamik kursusi/mooduleid on põhiainete plokis.

5.11.1. Üldkeskharidus

Riiklik õppekava määratleb kohustuslikud õppeained ja nende käsitlemise minimaalse ulatuse (kohustuslikud kursused ja kohustuslik temaatika). Kooliõppekavas on võimalik kohustuslikke ainekavu süvendada, lisades teemasid, või valikõppeaineid (-kursusi) pakkuda. Valikainete ja -kursuste arvu määrab riiklik õppekava, nende sisu kujundab kool, arvestades õpilaste soove ja oma võimalusi. Kool kujundab oma õppesuuna valikainete või -kursuste ja/või mõnede õppeainete süvaõppe kaudu. Koolil võib õppesuundi olla rohkem kui üks. Peamised õppesuunad on humanitaar-, reaal-, loodus-, majandus-, kunsti-, muusika-, tehnika/tehnoloogiasuund. Mitmes koolis on keelte süvaõpe (inglise, saksa, prantsuse, rootsi jt keeled). Üha populaarsemaks muutub õppesuunana kutseõpe, näiteks merendus, sisekaitse, koostöös kutseõppeasutustega ka nende koolide õpetatavad erialad. Õpilasel on võimalik valitud õppesuunda vahetada, enamasti tuleb sooritada täiendavad arvestused või eksamid.

Uues gümnaasiumi riiklikus õppekavas vähendati kohustuslike kursuste mahtu seniselt 72 kursuselt 63 kursusele (1 kursuse maht on 35 õppetundi) ning seadustati koolile kohustus võimaldada õpet vähemalt kolmes õppesuunas. Sealjuures üks õppesuund peab sisaldama ettemääratud mahus loodusaineid ja teine sotsiaalaineid. Õpilase minimaalne koormus gümnaasiumi jooksul on 96 kursust. See tähendab, et 24 kursuse ulatuses peab õpilane tegema valikuid. Valikainekavasid on koostatud kõikide ainevaldkondade kohta, v.a kunstiõpetus ning lisaks on koostatud usundiõpetuse, riigikaitse, majandus- ja ettevõtlusõppe, karjääriõpetuse ning uurimistöö aluste valikkursused. Õpilaste valik sõltub suurel määral kooli õppekavast ja valitud õppesuunast. Gümnaasium võib õppesuuna sees teha õpilasele kohustuslikuks kuni 20 valikkursuse õppe, mida on kirjeldatud nii riiklikus õppekavas kui ka kooliõppekavas. Täpsemalt vt 5.13.1. .

Üleminek ühest koolist teise toimub üldjuhul suvisel koolivaheajal, mõjuvatel põhjustel võib üleminek toimuda ka õppeaasta keskel. Üleminek ühest gümnaasiumist teise on võimalik, kui vastuvõtvas gümnaasiumis on vabu õppekohti ja õpilane vastab kehtestatud vastuvõtutingimustele. Gümnaasiumis õpingud katkestanud õpilasel on õigus jätkata õpinguid kutseõppeasutuses ning läbitud õpinguid arvestatakse.

Kutseõppeasutus võib põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga ettenähtud valikainete raames ja vastava kutseõppe õppekava järgi pakkuda kutseõpet üldkeskharidust omandavatele õpilastele. Lähemalt vt 4.17.

Gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

5.11.2. Kutsekeskharidus

Kutseõppeasutuste õppevaldkonnad, mille arendamisele pööratakse üha enam tähelepanu, on tehnilised erialad (ehitus, mehaanika, metalli- ja materjalitöötlus, mehhatroonika jmt); teenindus (toitlustus, turism, hotellindus, kaubandus); logistika (transport, side, laomajandus); infotehnoloogia; elektrotehnika ja elektroonika-automaatika.

Õpilasel on õigus ühes kutseõppeasutuses alustatud õpinguid jätkata vabade kohtade olemasolul teises kutseõppeasutuses samal erialal. Üleminekul teisele erialale peab õpilane sooritama kõik selles õppekavas ettenähtud eksamid ja arvestused, mida eelmise kutseõppeasutuse õppekava ei sisaldanud (see võib tähendada õppekaval õppimisega uuesti alustamist).

Põhihariduse baasil kutseõppe või kutsekeskhariduse õppekava pooleli jätnud õpilasel on keskhariduse omandamiseks õigus jätkata õpinguid gümnaasiumis – niisama kui gümnaasiumis õpingud katkestanul on õigus jätkata õpinguid kutseõppeasutuses (vt 5.11.1. ).

Kutsekeskhariduse omandanud kutseõppeasutuse lõpetajal on õigus jätkata õpinguid teadmiste täiendamiseks üldainetes gümnaasiumi õhtu- või kaugõppeosakonnas kuni ühe õppeaasta ulatuses (n-ö lisa-aasta). Õppida võib nii üksikaineid kui ka kõiki üldkeskhariduse õppekavasse kuuluvaid aineid. Lisa-aasta lõpeb riigieksamite sooritamisega valitud ainetes. Lisa-aasta eesmärk on tõsta kutsekeskhariduse omandajate konkurentsivõimet kõrgharidusse pürgimisel.

Kooliõppekavadesse on lisaks riiklike õppekavadega ettenähtud kohustuslikele moodulitele võimalik lisada 5–30% ulatuses valikmooduleid, mis aitavad kaasa õppija isiklikule arengule või erialasele spetsialiseerumisele.

Kitsam erialane spetsialiseerumine toimub tavaliselt praktikate või edaspidise tööelu käigus.

Üha enam on spetsialiseerumist või täiendusõpet pakkuvaid õppekavu koostatud keskhariduse baasil kutseõppeks.

Kutseõppeasutuse seadus

5.12. Kooliaja korraldus

Gümnaasiumi kohta vt 4.9. .

Kutseõppeasutuse kohta vt 5.12.1. .

5.12.1. Kooliaasta korraldus

Gümnaasiumi kohta vt 4.9.1. .

Kutsehariduses on loobutud traditsioonilistest õppevormidest (päeva-, õhtu- ja kaugõpe). Nende asemel on kutsehariduses kasutusel koolipõhine õppevorm ja töökohapõhine õppevorm ehk õpipoisiõpe. Õppimise intensiivsus määratakse õppekoormusega (vastavalt täis- ja osakoormus).

Kutseõppeasutuses on õppeaasta kestus vähemalt 40 õppenädalat. Õppevaheaja kogukestus on vähemalt kaheksa nädalat aastas. Kooliaja jaotuse määrab õppekava, mille hulka kuuluvad nii eksamid kui ka praktika ettevõttes/asutuses.

Õppetöö on tsükliline ning selle korraldus õppeaasta põhine, õppijate ja õpetajate (tunni-) koormusi arvestatakse samuti aastapõhiselt.

Kutseõppeasutuse seadus

5.12.2. Nädala ja päeva tunniplaan

Gümnaasiumiastmes on õpilaste väikseim lubatud nädalakoormus 32 tundi. Maksimumpiiri ei ole kehtestatud. Õppenädal on 5päevane. Tunnid algavad kella 8.00 ja 8.30 vahel. Tunni pikkus on 45 minutit ja vaheaeg 10–15 minutit. Lõunavaheaeg kestab 20–60 minutit sõltuvalt kooli suurusest ja koolisöökla võimsusest. Tunnid lõpevad tavaliselt 15.00 ja 16.00 vahel. Pärast tunde toimuvad huviringid, õpilasomavalitsuse üritused.

Kutseõppeasutuse tunniplaani (nädala- ja päevakava) määratleb kool, ühtseid nõudeid sellele pole kehtestatud. Õppenädal on defineeritud 40 tunni õppija tööga, millest auditoorne osa kujuneb vastavalt tunniplaanile konkreetses koolis. Õppija iseseisva töö maht moodustab kutseharidusstandardi alusel vähemalt 10% õpingute kogumahust. Praktikaperioodil peab õppija alluma praktikaettevõtte (-asutuse) kodukorrale, sh tööaja osas.

Nii tunniplaani koostamisel kui ka tööaja planeerimisel rakendatakse valdavalt aastapõhist õppeaja korraldust.

Kutseharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

5.13. Õppekava, õppeained, tundide arv

Riiklik õppekava näeb ette gümnaasiumiastme kohustuslikud õppeained ja nende kohustusliku mahu. Kooliõppekava arvestab riikliku õppekava nõuetega. Õppeainete valikud ja mahud kooliõppekavas määratakse lähtuvalt kooli õppesuunast ja kooli valikutest.

Kutseharidust omandatakse kooliõppekavade alusel. Need koostatakse lähtuvalt riiklikest õppekavadest, mis sätestavad erialaõpingute kohustusliku sisu. Kooliõppekavade koostamisel on koolil õigus otsustada valikmoodulite üle (kutseharidusstandardi kohaselt moodustavad valikmoodulid 5–30% kooliõppekava kutseõppe osa üldmahust).

Kutseharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

5.13.1. Üldkeskharidus

Riikliku õppekava üldosa on põhikoolile ja gümnaasiumile ühine, selle kohta vt 4.4., 4.10. . Gümnaasiumi õppekavas on ainekavad koostatud kursustena, kusjuures kursus tähendab eelkõige 35tunnist õppeüksust. Riiklik õppekava määrab kohustuslike õppeainete loendi ning kohustuslike kursuste arvu igas õppeaines. Eesti õppekeelega koolis on 72, vene või muu õppekeelega koolis kohustusliku eesti keele õppe tõttu 81 kohustuslikku kursust. See tähendab, et vastavalt 75% ja 84% õppeajast täidavad kohustuslikud kursused.

Gümnaasiumi kohustuslikud kursused

Õppeaine Kursuste arv Õppeaine Kursuste arv

Eesti keel 6 Bioloogia 4

Kirjandus 6 Keemia 4

Vene keel (vene õppekeelega koolis) 3 Füüsika 6

Kirjandus (vene õppekeelega koolis) 9 Ajalugu 7

Eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis) 9 Inimeseõpetus 1

A-võõrkeel 6 Ühiskonnaõpetus 2

B-võõrkeel 6 Muusika 3

Matemaatika 9 Kunst 3

Geograafia 3 Kehaline kasvatus 6

KOKKU eesti õppekeelega koolis 72, vene või muu õppekeelega koolis 81

Gümnaasiumi ainekavad esitab riiklik õppekava samuti kui põhikooli kooliastmete õppekavad (vt 4.10.): esitatakse õppe-eesmärgid, õppetegevused õppeaine eesmärkide saavutamiseks, õppesisu ja nõutavad õpitulemused gümnaasiumi lõpetamisel.

Kohustuslike õppeteemade täpsustused, samuti valikainete loendi, kavad ja valikutingimused esitab kooliõppekava. Kool kujundab valikainete või mõnede õppeainete süvaõppe kaudu oma õppesuuna(d). Õppija õppekava kujuneb kohustuslikest õppeainetest ning valitud õppesuunale iseloomulikest õppeainetest (-kursustest).

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat/ arvutiõpetust õpib valikainena gümnaasiumis ca ½ kõigist õpilastest. Koolidel on vähemalt üks arvutiklass ning paljude tundide läbiviimisel kasutab arvutit õpetaja.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

5.13.2. Kutsekeskharidus

Kutseõppeasutuse seadus (2005, viimane muudatus 2009) näeb ette kutse- või eriala riiklike õppekavade koostamist. Riiklik õppekava on dokument, mis määrab kindlaks kutseõppe eesmärgid ja ülesanded, õpingute alustamise ja lõpetamise nõuded, õppekava moodulid ja nende mahu koos lühikirjeldustega, moodulite valiku võimalused ja tingimused ning spetsialiseerumisvõimalused. Õppesisu osas põhinevad riiklikud õppekavad kutsestandarditel. Riiklike õppekavade koostamisega tegelevad erialaspetsialiste ja kutseõpetajaid koondavad erialanõukogud. 2009. aasta lõpuks on haridus- ja teadusministri määrustega kinnitatud 45 riiklikku õppekava. Menetluses on veel üks riiklik õppekava, mis kinnitatakse 2010. a jooksul.

Seni töötasid koolid kutsestandardite nõuetel põhinevate kooliõppekavade alusel, mis nad ise välja töötasid. Kooliõppekavad kooskõlastab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus ning Haridus- ja Teadusministeeriumi välishindamisosakond registreerib need Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS).

Kutseharidusstandardi kohaselt on kooliõppekava kutseõppe alusdokument. Kool koostab õppekava iga õpetatava kutse- või eriala ja kutseõppeliigi jaoks, võttes aluseks kutseharidusstandardi ja riikliku õppekava ning arvestades erinevate õppevormidega. Kooliõppekava määrab moodulite ja teemade loetelu koos mahu ja sisu üldiseloomustusega, nende valiku võimalused ja tingimused, hindamise ning nõuded õpingute alustamiseks ja kooli lõpetamiseks, sealhulgas lõpueksami nõuded.

Samuti sätestab kutseharidusstandard muud nõuded õppekavade koostamisel. Õppekavaga kehtestatud kutseõppesisu esitatakse moodulitena. Moodul on õpitulemustele suunatud õppekava terviklik sisuühik, mis määratleb kutseoskusnõuetega vastavuses olevad teadmised, oskused ja hoiakud ning koosneb ühest või mitmest õppeainest või teemast. Mooduli maht sõltub mooduli eesmärgist ja sisust. Mooduliga määratud õppe mahtu arvestatakse õppenädalates, kusjuures väikseim mooduli maht on üks õppenädal, mis vastab 40 tunnile õpilase õpinguteks kulutatud tööle.

Praktika ettevõttes või asutuses on õppekava osa, selle läbiviimiseks sõlmitakse vähemalt kümme päeva enne õppepraktika algust kooli, õpilase ja praktikaettevõtte või -asutuse vahel kolmepoolne leping. Kool peab tagama õpilasele praktikakoha, samuti praktika ettevalmistamise, juhendamise ja hindamise. Praktikal viibimise ajal laienevad õpilastele töökaitsealased õigusaktid.

Kutsekeskhariduse (põhihariduse baasil) omandamine kestab vähemalt 3 aastat e 120 õppenädalat, kus kutse- eri- ja ametialase õpetuse maht on vähemalt 50% õppekava üldmahust. Praktilise õppe ja praktika maht kokku peab moodustama vähemalt 50% kutseõppe mahust ning jaguneb üldjuhul võrdselt. Üldhariduslikke õppeaineid peab õppekavas olema vähemalt 40 õppenädala ulatuses, millest 32 (vene või muu õppekeele korral 33) õppenädalat sisaldavad kohustuslikke õppeaineid kõikide kutse- eri- ja ametialade õpetamiseks. Ülejäänud 8 (7) õppenädalat sisaldavad kohustuslikke õppeaineid, mis tulenevad õpitava kutse-, eri- ja ametiala eripärast. Lisaks on põhioskuste moodulitesse (erialaõppesse) integreeritud üldaineid valikus ja mahus, mis on vajalikud eriala omandamiseks.

Kohustuslike üldhariduslike õppeainete maht kutsekeskhariduse õppekavades (õppenädalates)

Ainerühm Õppeaine Eesti õppekeel Vene õppekeel

Eesti keel/vene keel 3 1

Kirjandus 2 3

Eesti keel (vene vm õppekeelega koolis) – 4 I

Võõrkeel 6 4

Matemaatika 4 4

Füüsika 3 3 II

Keemia 2 2

Geograafia 1 1 III

Bioloogia 2 2

Ajalugu 3 3

Inimeseõpetus 1 1 IV

Ühiskonnaõpetus 1 1

Muusika 1 1

Kunst 1 1 V

Kehaline kasvatus 2 2

KOKKU 32 33

Mõnes valdkonnas (näit tervishoid ja politseitöö ning mõned isikuteenindusega seotud erialad) on teatud kutse-, eri- või ametialal võimalik õppida ainult keskhariduse baasil, kuna sisseastujatelt eeldatakse vanuselist küpsust.

Põhihariduse baasil õppekava kestus on üldjuhul 1–2,5 aastat e 40–100 õppenädalat. Põhihariduse baasil kutseõppesse saab õpilasi vastu võtta ainult töökohapõhisesse õppevormi. Soovi korral võib õpilane kutsekeskhariduse õppekavalt üle minna sama eriala põhihariduse baasil kutseõppe õppekavale.

Põhihariduse nõudeta kutseõppes on õppekava kestus 0,5–2,5 aastat e 20–100 õppenädalat. Erialade valik on põhihariduse nõudeta kutseõppes kutsestandarditest tulenevalt piiratud.

Kõigi kutseõppeliikide õppekavadele kehtivad ühesugused nõuded praktilise õppe ja praktika osas. Praktilise õppe ja praktika maht kokku peab moodustama vähemalt 50% kutseõppe mahust õppekavas ning see jaguneb üldjuhul võrdselt.

Eestikeelse õppe laiendamine vene õppekeelega õpperühmadega kutseõppeasutustes. Vajadusuuringu aruanne

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Kutseharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

5.14. Õppemeetodid ja -materjalid

Nii gümnaasiumi- kui ka kutseõppeasutuse õpetajad võivad õpetamismeetodeid vabalt valida, soovitav on õpilasi aktiveerivate meetodite kasutamine. Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava kohaselt tuleb õppeülesannete koostamisel ergutada maailmavaatelisi otsinguid, kasutades diskussioone, ajurünnakuid jmt, mis loovad võimalusi oma seisukohtade argumenteeritud kaitsmiseks. Kohased on uurimuslikud ülesanded, mille lahendamisel kasutatakse lihtsamaid teaduslikke meetodeid, ning spetsiaalsed õppeülesanded, mis sunnivad õpilast otsima informatsiooni mis tahes teabeallikast, sh võõrkeeles. Õpetaja olulisemaks ülesandeks on toetada ja suunata õpilast iseseisva töö oskuste arendamisel, mõjutada väärtushinnangute kujunemist ja toetada eneseusku. Õppevahendite kohta vt 4.11. .

2008. a lõpus muudeti põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ja nüüd kinnitab õpikute, töövihikute ja muu õppekirjanduse vastavust kehtestatud nõuetele riigi asemel õppekirjanduse väljaandja.

Nõuded õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele, nõuded retsenseerimisele ja kinnitusmärke vormile; haridus- ja teadusministri määrus

Õpikute ja muu õppematerjali kutse- või eriala riiklikule õppekavale vastavuse kinnitamise tingimused ja kord ning nõuded õpikule ja muule õppematerjalile; haridus- ja teadusministri määrus

5.15. Õpilaste hindamine

Õpilasi hinnatakse viiepallisüsteemis. Hindamismääruse järgi võib kool koolisiseselt kasutada ka viiepallisüsteemist erinevat hindamissüsteemi, kuid gümnaasiumi lõpetamisel või kooli vahetamisel tuleb kasutatavad hinded üle kanda viiepallisüsteemi. Enamik teistsugust hindamissüsteemi kasutatavatest gümnaasiumidest lähtub kõrgkoolide hindamissüsteemist. Riigieksamite hindamisel kasutatakse 10- või 100pallisüsteemi. Gümnaasiumiastmes pannakse välja kursuse- ja kooliastmehinded. Aastahinnetelt kooliastmehinnetele üleminek toimus alates 2007/08. õppeaastast.

Kutseõppeasutustes hinnatakse õpilasi viiepallisüsteemis nagu põhikoolis ja gümnaasiumiski. Lisaks on kutsehariduses lubatud kasutada mittediferentseeritud hindamist, mille järgi on positiivne tulemus „arvestatud“ ja negatiivne – „mittearvestatud“.

Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus

5.15.1. Üldkeskharidus

Gümnaasiumi lõpetamiseks sooritavad 12. klassi õpilased 5 lõpueksamit, neist vähemalt 3 riigieksamit; 2 lõpueksamit võib sooritada koolieksamina, kuid õpilasel on õigus ka kõik 5 lõpueksamit riigieksamina sooritada. Kõigile gümnaasiumilõpetajatele kohustuslik on emakeele riigieksam eesti või vene keeles, muu õppekeelega koolides on kohustuslik ka eesti keele eksam. Teised eksamiained valitakse matemaatika, võõrkeelte (inglise, saksa, vene, prantsuse keel), füüsika, keemia, bioloogia, geograafia, ajaloo, ühiskonnaõpetuse hulgast.

Gümnaasiumi lõpueksamid on üldjuhul ühitatud kõrgkoolide sisseastumiseksamitega.

Riigieksamid on üldjuhul kirjalikud. Tööd koostab vastava aine spetsialistidest koosnev töörühm, õpilaste töid hindavad üleriigilised komisjonid. Riigieksamite läbiviimise korra kehtestab Haridus- ja Teadusministeerium. Riigieksamite läbiviimist ja hindamist korraldab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Riigieksamitööde hindamiskomisjonid hindavad kodeeritud riigieksamitöid sajapallisüsteemis, lõpukirjandit kümnepallisüsteemis. Alates 20 hindepallist on riigieksamitulemus positiivne. Kui riigieksamitulemus on alla 20 palli, ei ole riigieksam sooritatud.

Ebaõnnestunud riigieksami saab uuesti teha järgmisel aastal. 2008. a alguses muudeti ebaõnnestunud riigieksami uuesti tegemise korda – spetsiifilise õigekirjahäirega (düsgraafia) gümnaasiumiõpilane, kes sooritas kas eesti või vene keele kirjandi ebaõnnestunult, saab selle riigieksami asemel järgmisel aastal valida teise õppeaine riigieksami, ja gümnaasiumiõpilane, kellel ebaõnnestub ühe õppeaine riigieksam kahel korral, võib seejärel valida teise õppeaine riigieksami.

Haridus- ja Teadusministeerium

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Apellatsioonikomisjoni töökord; haridusministri määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus

Riigieksameid ja põhikooli lõpueksameid ettevalmistavate komisjonide töökord; haridusministri määrus

Õpitulemuste välishindamise põhimõtted, riigieksamitööde, põhikooli lõpueksamitööde ja üleriigiliste tasemetööde koostamise, hindamise ja tulemuste analüüsi alused; haridus- ja teadusministri määrus

5.15.2. Kutsekeskharidus

Õpilasi hinnatakse viiepallisüsteemis nagu põhikoolis ja gümnaasiumiski, vt 4.12. . Lisaks on kutsehariduses lubatud kasutada mittediferentseeritud hindamist, mille järgi on positiivne tulemus „arvestatud“ ja negatiivne – „mittearvestatud“. Seda võimalust kasutatakse valdavalt praktilise iseloomuga õppe ja praktikate korral.

Kutseõppeasutus loetakse lõpetatuks, kui õpilane on täitnud õppekava täies mahus, saanud selle kinnituseks positiivsed tulemused kontrolltööde, arvestuste jms kohta ning sooritanud kõik õppekavaga ettenähtud eksamid, praktika ja lõpueksami. Lubatud on lõpueksami asendamine kutseeksamiga. Kutseeksami eduka sooritamise korral antakse lõpetajale kutsetunnistus kutsekvalifikatsiooni omamise kohta. Alates 2011. aastast on kutseõppeasutustel võimalik taotleda kutse andja õigust ehk võimalus teatud tingimuste täitmisel anda kõigile oma lõpetajatele lisaks hariduslikku kvalifikatsiooni tõendavale tunnistusele (lõputunnistus) ka kutsekvalifikatsiooni tõendav tunnistus (kutsetunnistus).

Kutsekeskharidust (põhihariduse baasil) omandavate muu õppekeelega koolide või õppegruppide lõpetajad sooritavad kooli lõpetamiseks ka eesti keele üldharidusliku riigieksami.

Kutsehariduses määrab eksamite arvu ja valdkonnad kooliõppekava. Eksamid on olenevalt kutse-, eri- ja ametialast suulised, kirjalikud, praktilised või kõigi mainitud vormide kombinatsioonid. Kutsekeskhariduse lõpetamisel on üldhariduslike riigieksamite sooritamine vabatahtlik ning need toimuvad gümnaasiumilõpetajatega samadel alustel (vt 5.15.1. ). Nende sooritamine võib vajalikuks osutuda, kui õpilane soovib edasi õppida ülikoolis või rakenduskõrgkoolis, kus riigieksamitunnistuse olemasolu on üldjuhul sissepääsutingimuseks. Kõrgkoolides on igal aastal lisandunud õppekavu, millele astumisel ei nõuta riigieksamite sooritamist.

Kutseseadus

Kutseõppeasutuse seadus

Kutseõppes kasutatav ühtne hindamissüsteem; haridus- ja teadusministri määrus

5.16. Õpilaste üleviimine

Üldjuhul gümnaasiumiõpilast klassikursust kordama ei jäeta.

Kutsehariduses toimub õpilaste üleviimine järgmisele kursusele õppenõukogu otsusel, tuginedes kutseõppeasutuse õppekorralduseeskirjale. Samamoodi toimub ka õpilase üleviimine teisele õppekavale (sel juhul on eelduseks õpilase taotlus).

5.16.1. Üldkeskharidus

Õpilase täiendavale õppetööle jätmise ja järgmisse klassi üleviimise tingimused ja kord sätestatakse kooliõppekavas. Keskharidust omandav õpilane heidetakse koolist välja juhul, kui ühe õppeaasta jooksul on tal rohkem kui pooled kolme või enama õppeaine kursusehinnetest mitterahuldavad. Samas gümnaasiumi viimase klassi õpilast koolist välja ei heideta.

Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja väljaheitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus

5.16.2. Kutsekeskharidus

Kutseõppeasutuse õpilase ühelt kursuselt teisele üleviimiseks peavad tal olema läbitud sellel kursusel õppekavaga ettenähtud õpingud. Üleviimine järgmisele kursusele toimub õppenõukogu otsusel, kes võib õpilase üle viia ka tingimisi, st õppevõlgnevustega, mille likvideerimiseks antakse tähtaeg. Kui õpilane ei ole täitnud õppekava mahus, mis on vajalik järgmisele kursusele üleviimiseks, võidakse ta üle viia osakoormusega õppesse.

Kutseõppeasutuses kutsekeskharidust omandaval või põhihariduse baasil kutseõppes õppival õpilasel on õigus õpingute katkestamise järel neid jätkata gümnaasiumis, et omandada üldkeskharidus, kui gümnaasiumis on vabu kohti. Kui õpilane soovib astuda 11. või 12. klassi ning kanda üle läbitud ainete hinded, peab ta esitama hinnetelehe, et tõendada läbitud ainete mahtu ja tulemusi. Otsuse õpilase klassi vastuvõtmise kohta teeb gümnaasiumi õppenõukogu esitatud dokumentide alusel.

Õpilasel, kes ei tule kutsekeskhariduse õppekaval õppides toime üldharidusainetega, kuid kes on läbinud õppekava kohased kutse- või erialased moodulid, on õigus taotleda õppenõukogult enda üleviimist põhihariduse baasil kutseõppe õppekavale, mis võimaldab kooli lõpetada üldharidusaineid läbimata.

Kutseõppeasutuste õpilastel on õigus saada akadeemilist puhkust seoses terviserikke, lapse kasvatamise või kohustusliku kaitseväeteenistusega. Akadeemilise puhkuse korral õppeaeg pikeneb. Õpilastel on võimalus kasutada osakoormusega õpet (kokkuleppel kooliga läbitakse õppekava nominaalsest pikema aja jooksul).

5.17. Haridust tõendava dokumendi väljastamine

Õpilane saab gümnaasiumi lõputunnistuse koos riigieksamitunnistusega.

12. klassi õpilasele antakse klassitunnistus, kui ta ei sooritanud lõpueksameid positiivselt või kui tal on mõne õppeaine kooliastmehinne mitterahuldav.

Kutseõppeasutus kannab lõputunnistusele kutseõppe liigi ja läbitud õppekava andmed. Eristatakse. kutsekeskhariduse omandamist ja kutseõppe läbimist tõendavaid lõputunnistusi.

5.17.1. Üldkeskharidus

Gümnaasiumi lõpetajatele väljastatakse gümnaasiumi lõputunnistus ja riigieksamitunnistus. Riigieksamitunnistuse väljastab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, lõputunnistuse kool, kus õpilane õppis. Riigieksamitunnistus kehtib ainult koos gümnaasiumi lõputunnistusega ja vastupidi.

Gümnaasiumi lõputunnistuse annab kool õppenõukogu otsuse alusel:

12. klassi õpilasele, kelle õppeainete kooliastmehinded on vähemalt rahuldavad ja kes on sooritanud lõpueksamid positiivselt;

õhtuses õppevormis üksikuid õppeaineid õppivale õpilasele, kelle õppeainete lõpueksamihinded on vähemalt rahuldavad ja kes on kõik lõpueksamid sooritanud positiivselt;

eksternile, kelle aineeksamite hinded on vähemalt rahuldavad ja kes on kõik lõpueksamid sooritanud positiivselt;

isikule, kellel on õppeainete aastahinded (alates 2007/08. õppeaastast – kooliastmehinded) vähemalt rahuldavad, kuid kes eelmisel aastal ei saanud gümnaasiumi lõputunnistust, sest tal jäi riigieksam sooritamata või sooritas ta riigieksami mitterahuldavalt ja kes on järgmisel õppeaastal sooritanud kõik riigieksamid positiivselt. Lõputunnistus väljastatakse pärast riigieksamitunnistuse väljastamist.

Põhikoolis või gümnaasiumis toimuva kutseõppe läbimise kohta väljastab kutseõppeasutus õpilasele tõendi. Tõendi alusel teeb põhikool või gümnaasium vastava kande õpilase lõputunnistusele.

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid; Vabariigi Valitsuse määrus

Õpilaste tunnustamise kord; haridus- ja teadusministri määrus

5.17.2. Kutsekeskharidus

Õpilane, kes õpib kutsekeskhariduse õppekava järgi, saab lõpetamisel tunnistuse "Lõputunnistus kutsekeskhariduse omandamise kohta". Nimetatud tunnistus tõendab, et isik on omandanud õppekavas kirjeldatud kutse- ja erialased oskused ja teadmised ning tema haridustase on keskharidus (hariduslik kvalifikatsioon vastab keskhariduse tasemele).

Kutseõppe läbimist tõendavad vastavalt kutseõppe liigile järgmised lõputunnistused: "Lõputunnistus põhihariduse nõudeta kutseõppe läbimise kohta", "Lõputunnistus põhihariduse baasil kutseõppe läbimise kohta" ning "Lõputunnistus keskhariduse baasil kutseõppe läbimise kohta". Nimetatud tunnistused ei tõenda uue haridustaseme omandamist.

Lõputunnistuse lisa on hinneteleht. Lõputunnistus kehtib kutsekeskhariduse omandamist või kutseõppe läbimist tõendava dokumendina ka ilma hinneteleheta. Hinneteleht ilma lõputunnistuseta ei kehti.

Soovijatel on õigus kutseõppeasutuse lõpetamisel teha erialase lõpueksami asemel vastav kutsekvalifikatsioonieksam, mille sooritajatele omistatakse kutsekvalifikatsioon. Kutsekvalifikatsiooni tõendab kutsetunnistus. Kutsetunnistuse omanikul on õigus kasutada kutsealast tulenevat kutsenimetust või selle lühendit. Väljaandja registreerib kutsetunnistused ning need kantakse kutseregistri põhimäärusega sätestatud korras kutseregistrisse.

2002. a sooritati esimesed kutseeksamid ja väljastati kutsetunnistused kinnisvarasektoris. 2002/03. õa-l sooritasid kutseõppeasutuse lõpetamisel kutseeksami ka esimesed kutseõppeasutuste lõpetajad. Kutseeksami sooritamine on tasuline, kutseõppeasutuse lõpetamisel erialase lõpueksami asemel sooritatava kutseeksami kulud kaetakse riiklikest vahenditest.

Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus

Kutsenõukogu põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

Kutset andva organi valimiseks avaliku konkursi korraldamise kord ning konkursil osalemise tingimustele vastavust tõendavate dokumentide loetelu; haridus- ja teadusministri määrus

Kutsetunnistuse statuut ja vorm; haridus- ja teadusministri määrus

Kutseõppeasutuse lõputunnistuse vorm, statuut ja väljaandmise kord; Vabariigi Valitsuse määrus

5.18. Õpilaste nõustamine, seosed tööturuga

Keskset üldhariduslike ja kutsehariduslike õppeasutuste õpilaste ja täiskasvanute kutsenõustamissüsteemi Eestis ei ole. Maakondades on 24 info- ja nõustamiskeskust, kus professionaalsed karjääri- ja kutsenõustajad aitavad langetada elukutsevaliku, tööeluga jms seotud otsuseid. Kutsenõustamise alaseid teenuseid pakutakse ka mõnedes kutseõppeasutustes, kus on tööle võetud selle tarbeks eraldi inimesed. Vajadus kutsenõustamise järele on iga aastaga järjest suurenenud ning ületab tugevalt pakkumist.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava näeb ette ainekavu läbivate teemade käsitlemise. Need on teemad, mis puudutavad õpilase isiksuse ja sotsiaalse arengu seisukohalt olulisi eluvaldkondi, mida ükski õppeaine eraldi ei käsitle. Nende teemade täpsem eesmärgistus, õppesisu ja õpitulemused määratletakse kooliõppekavas.

Üks ainekavu läbivaid teemasid on "Tööalane karjäär ja selle kujundamine", mis eeldab, et eri õppeainete õppimisel käsitletakse ka nendega haakuvaid majandusharusid ning elukutseid. Kutsesuunitlustöö eesmärgiks koolis on aidata õpilastel omandada teadmisi iseendast, töömaailmast, elukutsetest ja õppimisvõimalustest ning kujundada hoiakuid ja toimetulekuoskusi, mis soodustavad kaasaegsesse töömaailma sisenemist, karjääriotsuste tegemist ning eneseteostust. Karjääri planeerimist vaadeldakse elukestva muutuste, õppimise ja otsustamise protsessina. Õpilastele antakse teavet elukutsetele esitatavatest nõuetest, õppimisvõimalustest Eestis ja mujal. Otsesemad kontaktid tööeluga toimuvad kutsenõustamise ning põhikoolis ja gümnaasiumis toimuva kutseõppe (kutsealase eelkoolituse) (vt ka 4.17. ) kaudu, kui see õppesuund on valitud. Gümnaasiumis kutseõppega seonduva õppesuuna lõpetanud õpilastel on kutseõppeasutuses samal kutse- või erialal õpingute jätkamisel eelistusi, samuti paremad võimalused tööleasumisel.

Valikainete raames pakutakse gümnaasiumiõpilastele kutseõpet (kutsealast eelkoolitust). Õpe on korraldatud tsüklitena ja võib toimuda nii gümnaasiumis kui ka kutseõppeasutuses. Gümnaasiumiõpilaste puhul on kutseõppe peamine eesmärk tutvustada üldhariduskoolide õpilastele erinevaid kutse- ja erialasid ning kutseõppevõimalusi ning anda esmased teadmised ja oskused kutse- või erialal. Põhikoolis või gümnaasiumis kutseõppe õppekava läbinud õpilasel on võimalus läbida kutseõppeasutuses kutsekeskhariduse õppekava gümnaasiumi lõpetamise järel lühema ajaga.

Noorte infomess TEEVIIT on toimunud alates 1995. aastast. See on suurepärane enesereklaamivõimalus kutseõppeasutustele, rakenduskõrgkoolidele, ülikoolidele, noorteorganisatsioonidele jt. Mess on suunatud eelkõige põhikoolide ja gümnaasiumide lõpetajatele, et lihtsustada edasiõppimisotsuse tegemist ning tutvustada karjäärivõimalusi. Mess on noorte seas oodatult populaarne, osalejaid on igal aastal olnud u 18 000.

Tööturu ja oskustööjõu vajaduste tuvastamiseks kasutatakse mitmesuguseid uuringuid, kuid mitte süstemaatiliselt. Ajavahemik vajaduste tuvastamise ja nende rahuldamisele suunatud meetmete kiire ning tõhusa rakendamise vahel on praegu liiga pikk.

Koostöö ettevõtetega on kutsehariduses suhteliselt heal tasemel. Praktika töökohal on kutseõppe õppekavade kohustuslik osa ning selle korraldamise kohustus on koolidel. Praktika korraldamisse suhtuvad ettevõtted valdavalt positiivselt, kuid mõnedes õppekavarühmades ja piirkondades tekitab see probleeme, teisalt mõnikord ka ettevõtetevahelist konkurentsi praktikantide saamiseks. Seni ei ole välja töötatud riiklikku süsteemi praktilise õppe korraldamiseks ettevõtetes ja praktilist väljaõpet korraldavatele ettevõtetele ei pakuta märkimisväärset toetust. Kohati on probleemiks praktika vastavus õppekavades seatud eesmärkidele ning praktika hindamine. Ühe õppevormina on alates 2007/08. a kasutusel töökohapõhine õpe – õpipoisikoolitus. Erinevus tavalisest koolipõhisest õppest on see, et vähemalt 2/3 õppest toimub tööandja juures töötades ja sealsete juhendajate juhendamisel. Kutseõppeasutuses antakse õpilasele üldoskused ja -teadmised ning erialane teoreetiline ettevalmistus. Töökohapõhises õppevormis õppijate arv ei ole suur (10. novembri 2009. a seisuga 592), majandusolukorrast tulenev kõrge töötuse määr ei soodusta õppijate arvu suurenemist õpipoisiõppes.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

5.19. Eraharidus

Erakoolide kohta vt ka 4.16. .

Eragümnaasiumid järgivad õppetöö korraldamisel põhikooli- ja gümnaasiumi riiklikku õppekava. Riik rahastab erakoole võrdsetel alustel teiste koolidega, st, katab õpilase pearaha alusel õpetajate ja koolijuhi palgad, õpikute kulu ja eraldab vahendid õpetajate täienduskoolituseks. Kooli omanik ja lapsevanemad katavad ülejäänud kooli ülalpidamise kulud.

Erakutseõppeasutuses kutsehariduse õppekava alusel töötavate pedagoogide palgad ja õppevahendite soetamise kulud kaetakse riigieelarvest nagu sama liiki riigi- või munitsipaalkooli puhul, kuid ainult eraldatud riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud koolituskohtade ulatuses. Erakool võib saada sihtotstarbelist toetust kohaliku omavalitsuse või riigieelarvest. Õppemaksu suuruse määrab erakooli omanik ning seda ei muudeta õppeaasta jooksul. Õppemaksu suurust võib tõsta kuni 10% kahe õppeaasta vahel, kui erakooli ja õpilase vaheline leping ei sätesta teisiti.

Erakooliseadus

5.20. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid

Üldkeskharidust nagu ka põhiharidust on võimalik omandada lisaks päevasele ka õhtuses ja kaugõppevormis ning lõpetada kool eksternina. Vt 4.17. .

Riik on sõlminud ühe erakooliga lepingu andekate noorsportlaste koolituse ja treeningute ühitamiseks.

Kutsehariduses on õppekorraldus paindlik ning õigus selle üle otsustada on delegeeritud koolile. Kooskõlastatult õpilasega võib rakendada ka individuaalset õppekava (paindlikku õppekorraldust). Kutseõppeasutus võib pakkuda ka täiskasvanute tööalast koolitust, seda peetakse järjest olulisemaks kutseõppeasutuste tegevussfääriks. Täiskasvanute koolitus toimub kursuse vormis vastavalt õppe tellija soovidele või õppijatega kokku lepitud õppekorraldusele. Kursuste eest tasub tellija (õppija, tema tööandja, projekt vm rahastaja). 2007. aastal koostati esmakordselt riiklik koolitustellimus ka täiskasvanute tööalasele koolitusele kutseõppeasutuses. Praegu pakub täiskasvanute koolitust enamik kutseõppeasutusi. Probleeme on täiskasvanuhariduse rahastamisega (erinevad asutused, sihtrühmad ja rahastamisskeemid). Olemasolevad vahendid ja korraldus ei taga täiskasvanuhariduse toimumist õppijate ja riigi vajadustele vastavas mahus. 2009. aastal osales kutseõppeasutuste korraldatavate täiskasvanukoolituste kursustel 25 387 inimest.

Kutseõppeasutustes korraldatav täiskasvanute tööalane koolitus toimub:

● esmase õppena eriala või kutset mitteomavatele isikutele kutse-, ameti- ja erialaste algteadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseks;

● ümberõppena uute kutse-, ameti- ja erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseks; ● täiendusõppena olemasolevate kutse-, ameti- ja erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste

täiendamiseks.

Kutseõppeasutus koostab igale korraldatavale kursusele õppekava, mille kinnitab kooli direktor. Kursus võib olla kavandatud järjestikuste õppepäevade või -tsüklitena. Kursusi viivad läbi erialase ja pedagoogilise ettevalmistusega õpetajad. Koolil on õigus korraldada lepingu alusel ka tasulisi tellitud kursusi. Kursuse lõpetajale väljastab kool tunnistuse või tõendi.

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli ja gümnaasiumi õhtuses ja kaugõppe vormis õppimise ning põhikooli ja gümnaasiumi eksternina lõpetamise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Täiskasvanute koolituse seadus

5.21. Statistika

Kutsehariduses õppijad, 2009

Kutseõppe liik / õppevorm Koolipõhine õppevorm

Töökohapõhine õppevorm

Kokku

Põhihariduse nõudeta kutseõpe 395 25 420

Kutseõpe põhihariduse baasil 464 134 598

Kutsekeskharidus 17 618 9 17 627

Kutseõpe keskhariduse baasil 9294 424 9718

Kokku 27 771 592 28363

Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS).

Tavakoolide, hariduslike erivajadustega laste koolide ning täiskasvanute gümnaasiumide arv koolitüübiti õppekeelte järgi 2009/2010

Kooli liik Kooli õppekeel Algkool Põhikool Gümnaasium

Kokku

69 205 156 430

1 9 15 25

Tavakool

eesti eesti/muu muu

2 8 51 61

1 30 4 35

6 6

Erivajadustega laste kool

eesti eesti/muu muu

2 2

9 9

5 5

Täiskasvanute gümnaasium

eesti eesti/muu muu

2 2

Kokku 73 260 242 575

Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS).

Õpetajaskonna jaotus soo ja vanuse lõikes õppeaasta alguse seisuga 2009/2010 õppeaastal

Sugu Vanusegrupp

mees naine Kokku õpetajaid

% õpetajatest

30 ja nooremad 327 1320 1647 11,2%

31–35 206 1122 1328 9,0%

36–40 218 1498 1716 11,7%

41–45 230 1929 2159 14,7%

46–50 290 2031 2321 15,8%

51–55 266 1827 2093 14,2%

56–60 257 1382 1639 11,1%

61–65 163 873 1036 7,0%

66 ja vanemad 148 614 762 5,2%

Kokku 2105 12 596 14 701 100,0%

Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS).

Õpilaste arv üldhariduse päevases õppevormis 1992–2009

Põhikool

Õppeaasta 1.–3. klass 4.– 6. klass 7.–9. klass Kokku

Gümnaasium Kokku

1992/93 61 619 60 477 60 955 183 051 27 140 210 191

1993/94 61 835 58 812 59 773 180 420 28 596 209 016

1994/95 63 124 58 258 59 155 180 537 31 838 212 375

1995/96 65 553 60 137 57 024 182 714 31 848 214 562

1996/97 66 054 60 714 56 491 183 259 32 402 215 661

1997/98 65 396 62 407 56 683 184 486 33 015 217 501

1998/99 61 691 64 966 58 741 185 398 32 179 217 577

1999/00 57 466 65 922 60 063 183 451 32 390 215 841

2000/01 51 675 65 605 61 950 179 230 32 954 212 184

2001/02 46 565 62 058 64 437 173 060 34 552 207 612

2002/03 42 351 57 783 65 271 165 405 35 073 200 478

2003/04 40 076 51 995 64 897 156 970 35 600 192 570

2004/05 38 597 46 918 61 657 147 172 36 779 183 951

2005/06 37 082 42 479 57 531 137 092 36 730 173 822

2006/07 36 135 39 870 51 894 127 899 36 125 164 024

2007/08 36 384 38 234 46 787 121 405 33 666 155 071

2008/09 36 866 36 689 42 699 116 254 31 265 147 519

2009/10 37 187 35 760 40 136 113 083 28 719 141 802

Allikas: 1992/93–2003/04 – Statistikaamet; alates 2004/05 – Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS).

6. Kõrgharidus

Eesti haridussüsteemi korraldus, 2009/10

41 2 3 5 6 7 8 9 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 2710

EE P Õ H I K O O LGÜMNAASIUM KUTSEÕPPEASUTUS

KUTSEÕPPEASUTUS

ÜLIKOOL / KUTSEÕPPEASUTUS / RAKENDUSKÕRGKOOL ÜLIKOOL / RAKENDUSKÕRGKOOL

ÜLIKOOL

ÜLIKOOL

LASTESÕIMLASTEAED ≥ 1

RAKENDUSKÕRGKOOL

Alusharidus – ISCED 0 (ei kuulu haridusministeeriumi vastutusalasse)

Alusharidus – ISCED 0 (kuulub haridusministeeriumi vastutusalasse)

Algharidus – ISCED 1 Ühetsükliline põhiharidus – ISCED 1 + ISCED 2 (ISCED 1 ja ISCED 2 ei eristu eraldi tasemetena)

Keskhariduse 1. aste (üldharidus) – ISCED 2 (sh kutsehariduseelne)

Keskhariduse 1. aste (kutseharidus) – ISCED 2

Keskhariduse 2. aste (üldharidus) – ISCED 3 Keskhariduse 2. aste (kutseahridus) – ISCED 3

Keskharidusjärgne kutseharidus – ISCED 4

Kõrgharidus – ISCED 5A Kõrgharidus – ISCED 5B

ISCEDi tasemete määratlus: ISCED 0 ISCED 1 ISCED 2

Kohustuslik täiskoormusega õpe Kohustuslik osakoormusega õpe

Osakoormusega õpe või tööd ja õpinguid ühendav kursus Lisa-aasta

-/n/- Kohustuslik tööpraktika + selle kestus Õpingud välismaal

Allikas: Eurydice

Eesti kõrgharidussüsteem on kaheharuline – õpe toimub akadeemilisel ning rakenduslikul suunal. 2002/2003. õa-st on akadeemilisel suunal toimuv õpe üldstruktuurilt kolmeastmeline. Esimene aste on bakalaureuseõpe, teine aste – magistriõpe. Akadeemilise õppe kolmas, kõrgeim aste on doktoriõpe.

Bakalaureuse- ja magistriõpe on arsti, loomaarsti, proviisori, hambaarsti, arhitekti ja ehitusinseneri kutsealadel ning klassiõpetaja koolituses integreeritud üheks tervikuks.

Rakenduskõrgharidusõpe on sarnaselt bakalaureuseõppega kõrghariduse esimese astme õpe.

Igal kõrghariduse astmel vastava õppe lõpetamist loetakse õppeasutuse lõpetamiseks. Lõpetanul on õigus jätkata õpinguid seaduses sätestatud korras. Bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe lõpetamine annab samuti magistrikraadi. Bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe toimub ülikoolis. Rakenduskõrgharidusõppe õppekava järgi on võimalik õppida rakenduskõrgkoolis, ülikooli struktuuri kuuluvas õppeasutuses ning erandina mõnes keskhariduse baasil tegutsevas kutseõppeasutuses. Rakenduskõrgkool on seejuures ülikooli tüüpi õppeasutus, kus Vabariigi Valitsuse otsuse alusel võib teatud tingimuste täitmisel toimuda ka magistriõpe.

Bologna protsess Eestis 2004-2008

Higher Education in Estonia; 3rd edition.

International student's guide to Estonia

Eesti Vabariigi haridusseadus

Erakooliseadus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa Regioonis ratifitseerimise seadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus

Ülikooliseadus

6.1. Ajalooline ülevaade

16. sajandi teisel poolel avati Tartus jesuiitide kolleegium (1583) ja tõlkide seminar (1585). 1630. a avati Rootsi võimu alla läinud Tartus gümnaasium, mis 1632. a muudeti ülikooliks (Academia Gustaviana, Academia Dorpatensis, hiljem Academia Gustava Carolina). Ülikool töötas nelja teaduskonnaga (usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskond), kolis mitmesse linna ning suleti 1710. a pärast seda, kui katku järel oli ellu jäänud vaid kaks õppejõudu. Tartu Ülikool avati uuesti 21.04.1802, kui saksakeelne Landesuniversität sama aasta detsembris keiserlikuks tunnistati, s.o, seda rahastas ja juhtis Vene keisririik. Ülikoolist sai oma aja tunnustatud haridus- ja teaduskeskus. Baltimaade venestamise ajal (1880. aastaist alates) kärbiti tugevasti ülikooli autonoomiat, ametlikuks keeleks sai vene keel.

Eestikeelse rahvusülikoolina avati Tartu Ülikool ametlikult 1. detsembril 1919, järgnevail aastail asutati mitmeid kunsti ja muusikat õpetavaid kõrgkoole. 1936. a asutati Tallinna Tehnikaülikool. Nõukogude okupatsiooni alguses korraldati ülikoolide töö täielikult ümber vastavalt Nõukogude Liidus kehtivatele normidele. Kõrgharidus sai riigi monopoliks. Kõigi üliõpilasorganisatsioonide ja teaduslike ühingute tegevus keelati. Novembris 1944 taasavati Nõukogude Liiduga liidetud Eestis viis kõrgkooli.

Peale Eesti iseseisvumist 1991. aastal võeti esimese olulise hariduse valdkonna õigusaktina vastu Eesti Vabariigi haridusseadus (1992). Kõrgharidust reformiti järk-järgult ülikooliseaduse (1995 jaanuar), erakooliseaduse (juuni 1998) ja rakenduskõrgkooli seaduse (juuni 1998) vastuvõtmise kaudu. Ülikoolide kõrval pakuvad seega kõrgharidust rakenduskõrgkoolid ning alates 1999. aastast said ka mõned kutseõppeasutused õiguse kõrghariduse tasemel õpet pakkuda. 2000. aastal võeti vastu kõrgharidusstandard, mis määras kindlaks kõrghariduse üldnõuded Eestis ja sai kõrgharidust omandada võimaldavatele õppeasutustele koolituslubade väljaandmise ja nende õppekavade akrediteerimise üheks alusdokumendiks. Kõrgharidust omandada võimaldavad õppeasutused võivad olla nii riiklikud institutsioonid kui ka avalik-õiguslikud või eraõiguslikud isikud. Eriti kiiresti kasvaski liberaalse kõrghariduspoliitika tulemusena erakõrgkoolide arv.

1999. aastal Euroopa haridusministrite allkirjastatud Bologna deklaratsiooni Eestis rakendamiseks moodustati haridusministri juhtimisel töörühm, kuhu kuulusid akadeemiliste ringkondade, tööandjate ja üliõpilaste esindajad. Deklaratsiooni elluviimisega kaasnevad muudatusettepanekud kehtivasse seadusandlusse kinnitati Vabariigi Valitsuse 12. juunil 2001. a heakskiidetud kõrgharidusreformi kavaga. Nendest kokkulepitud põhimõtetest tulenevalt muudeti ühe aasta jooksul kõiki olulisemaid kõrgharidust reguleerivaid õigusakte – ülikooliseadust, rakenduskõrgkooli seadust ja kõrgharidusstandardit. 2002. a juunis täiendati Riigikogus ülikooliseadust ja sellega seonduvaid seadusi, mille tulemusel mindi sügisest seni kehtinud 4+2 õppeastmete süsteemilt üle uuele, 3+2 õppeastmete süsteemile. Samaaegselt asuti rakendama ühtset akadeemilise õiendi (diploma supplement) vormi. Mitmete teiste Bologna deklaratsioonis mainitud teemade Eestis rakendamine nii suuri muutusi ei eeldanud, kuna üliõpilase töökoormusel põhinev õppekavade mahu arvestus käivitus Eestis Skandinaaviamaade eeskujul juba 1990. aastate algusest ning rakendatud on ka kollegiaalsele hindamisele tuginev akrediteerimissüsteem (vt ka 9.5.), kus suurema objektiivsuse tagamiseks on

panustatud välisekspertidele. Riik toetab ka Eesti üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsust Euroopa programmide raames.

Diplomite ja kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise põhimõtete toimimiseks on Eestis vastu võetud välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 2001. Akadeemilise tunnustamise küsimusi reguleerib kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise Lissaboni konventsioon, mis on Eesti parlamendis ratifitseeritud 1. aprillil 1998. 2006. aastal kehtestati Vabariigi Valitsuse määrusega täiendavalt välisriigi haridust tõendavate dokumentide hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning välisriigi haridussüsteemis antud kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise tingimused ja kord.

OECD kolmanda taseme hariduse temaatiline ülevaade. Eesti

OECD reviews of tertiary education. Estonia

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus

Kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa Regioonis ratifitseerimise seadus

Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus

6.2. Peamised poliitilised arutelud

Olulisemad tegevussuunad kõrghariduspoliitikas on seotud uute kaheastmeliste õppekavade rakendamise seire ning õppeasutuse finantseerimise ja juhtimise skeemide tõhususe hindamisega. 2006. aasta 8. novembril kiitis Riigikogu heaks Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015. Prioriteetseteks tegevussuundadeks on kõrghariduse seostamine Eesti ühiskonna vajaduste ja tööturu ootustega, kvaliteedikindlustuse tugevdamine, õppekavaarendus ja rahvusvahelistumine ning rahastamissüsteemi uuendamine. 2007. a 2. augustil kiitis Vabariigi Valitsus heaks kõrgharidusstrateegia rakendusplaani, millest tulenevalt alustas tööd haridus- ja teadusministri moodustatud ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse muudatusi ettevalmistav töörühm. Riigikogus 19. juunil 2008. a heakskiidetud ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning nendega seonduvate seaduste muudatustega on ellu viidud olulisemad kõrgharidusstrateegias ette nähtud kõrghariduse kvaliteedi reguleerimist puudutavad seadusemuudatused. Need loovad uued reeglid riiklike diplomite väljastamisele kõrgkoolide poolt, akadeemilisele tööjaotusele ja koostööle kõrgharidussüsteemis ning kõrghariduse kvaliteedikindlustamise süsteemi kaasajastamisele.

Iga kõrghariduse omandamist võimaldav õppeasutus saab perioodil 2009–2011 Vabariigi Valitsuselt õiguse teatud õppekavagruppides ja kõrghariduse astmetel õpet läbi viia ning väljastada vastavaid riiklikke lõpudokumente. Kõik kvaliteediga seotud hinnangud annab kõrgkoolile Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur, kes on oma hinnangutes sõltumatu ning peab ise regulaarselt läbima välise kvaliteedihindamise, et olla kantud Euroopa Kõrghariduse Kvaliteediagentuuride Registrisse. Kõrgkoolid on ühtlasi kohustatud pidevalt tegelema kvaliteedialase eneseparendusega.

Lisaks jõustusid 2008. aastal ühisõppekavade ning -kraadide loomise võimalused, laiendati riikliku koolitustellimuse ressursside kasutamise võimalust täiskasvanute täiendusõppeks ning muudeti riikliku koolitustellimuse esitamise aluseks oleva lepingu eesmärki, orienteerudes avalik-õiguslike ülikoolidega 3aastaste tulemuslepingute sõlmimisele. Ühtlasi laiendati kõrgkoolide vabadust kaasata külalisõppejõududena tööturul hinnatud tippspetsialiste, muudeti kohustuslikuks õppejõudude atesteerimine, suurendati riigi rakenduskõrgkoolide autonoomiat õppejõudude valimisel ja üliõpilaste vastuvõttu ning laiendati üliõpilaste õigusi saada õpi- ja karjäärinõustamist.

Jätkuvad diskussioonid Bologna protsessi rakendamise meetmete üle. Jätkuvalt on vaatluse all õppekavade väljundite sõnastamise, ECTS ainepunktide rakendamise, praktikavõimaluste parema integreerimise ning õpiväljundite omandamise hindamise küsimused. Rahvusvahelistumise elementide tugevdamiseks vastuvõetud Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006–2015 ning kokkulepitud meetmete rakendamine on esile toonud mitmeid küsimusi, mis nõuavad riigi tasemel arutelusid, sh viisade ja elamislubadega seonduv, inglisekeelse õppe mahu suurendamine, välisõppejõudude ja -teadlaste arvu suurendamine. 2008. a käivitusid EL Sotsiaalfondi toetusega doktoriõppe ja rahvusvahelistumise programm „DoRa“ ning teadlasmobiilsuse programm „Mobilitas“. Valdavalt on meetmed suunatud doktorantide ja õppejõudude õpirände toetamisele ning tippspetsialistide Eestisse toomisele.

Siseriiklikud arutlused keskenduvad eelkõige kvaliteedi, efektiivsuse ning juurdepääsu küsimustele. Akadeemilise ja rakendusliku suuna õpete eesmärkide ja omandatud kvalifikatsioonide eripära selgemaks väljatoomiseks ning kutseharidusega seoste kirjeldamiseks sõnastati kõrgharidusstandardis 2007. aastal kõrgharidustaseme astmete õpiväljundid. 2008. aastal võeti vastu oma ülesehituses ja sisus uuendatud kõrgharidusstandard, ühe muudatusena lisandus õpiväljundite seos 2008. a kutseseaduses kehtestatud riikliku kvalifikatsiooniraamistikuga. Eesti riikliku kvalifikatsiooniraamistiku kujundamisel on lähtutud Euroopa ühtsest kvalifikatsiooniraamistikust (EQF) ning Euroopa ühtses kõrgharidusruumis heaks kiidetud kvalifikatsiooniraamistikust (EQF for EHEA), kuid vastavuse hindamine (ingl. self-certification process) on seni läbi viimata. See on planeeritud 2010–2011. aastaks. Sotsiaalne dimensioon pole Eesti kõrghariduspoliitikas seni väga kandvat tähelepanu saanud ning ülemaailmse majanduskriisi tõttu on riigi võimalused selles küsimuses ka suhteliselt piiratud, kuid olukorra paremaks kaardistamiseks ning rahvusvaheliseks võrdluseks osaleb Eesti Haridus- ja Teadusministeerium Eurostudent IV projektis.

Rahvastiku arvu langust ning riigi ressursside piiratust arvestavalt on käivitunud arutelud, kuidas jõuda parima koostööni ja otstarbeka tööjaotuseni ülikoolide vahel ning selleks on hakatud kaaluma uute juhtimismudelite kasutamise võimalikkust institutsiooni tasandil, mis annaks ühiskonna esindajatele tugevama otsustusõiguse. Haridus- ja teadusminister on 2010. aasta alguses kokku kutsunud töörühma, et analüüsida seda küsimust kõigepealt Eesti vanima, Tartu Ülikooli näitel. Ühiskonna esindajate kaasatuse tugevdamine on oluline märksõna ka õppetöös ja seda toetatakse erinevate meetmete kaudu, sh eraldi programmidega ettevõtete ja kõrgkoolide koostöö lähendamiseks nii rakenduskõrghariduse, magistri- kui doktoriõppe tasemel.

Üliõpilaste sotsiaalmajanduslik olukord 2005-2006.

Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur

Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006-2015; haridus- ja teadusministri käskkiri

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus

Kutseseadus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

6.3. Kõrgharidust reguleeriv seadustik

Kõrghariduse üldised seaduslikud alused on sätestatud ülikooliseaduses ja rakenduskõrgkooli seaduses. Veel kohaldatakse kutseõppeasutuse seadust, erakooliseadust ja täiskasvanute koolituse seadust.

Eesti Vabariigi haridusseadus liigitab kõrghariduse tasemehariduseks ning määrab kõrgharidust andvate õppeasutuse tüübid (rakenduskõrgkoolid ja ülikoolid, samuti mõlemad kui täienduskoolitusasutused). Samas seaduses on määratletud ka õppelaenu andmise tingimused ja üldine kord.

Ülikooliseadus sätestab ülikooli asutamise, ühinemise, jagunemise ja tegevuse lõpetamise korra, tegutsemise alused, autonoomia piirid, juhtimise põhimõtted, õppekorralduse, ülikooli varade õigusliku seisundi, finantseerimise korra, õppejõudude ja üliõpilaste põhiõigused ja -kohustused ning riikliku järelevalve ülikooli tegevuse üle. Seaduses defineeritakse ka kõrgharidusega seotud põhimõisted.

Kõrghariduse üldnõuded Eestis määratleb Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kõrgharidusstandard, millest lähtutakse kõrghariduse omandamist võimaldavatele õppeasutustele õppe läbiviimise õiguse andmisel, institutsionaalsel akrediteerimisel ja õppekavagruppide kvaliteedi hindamisel. Kõrgharidusstandard kehtib kõrgharidustaseme kõikidele astmetele, olenemata õppeasutuse õiguslikust seisundist. Õpetajate koolitamisel kohaldatakse kõrgharidusstandardi sätteid Vabariigi Valitsuse määrusest "Õpetajate koolituse raamnõuded" tulenevate erisustega. Lisaks on eraldi kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus "Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded". Määrusega kirjeldatakse nii nõudeid õppekavadele ja õppejõududele kui ka vastava õppekava läbimisel omandatavaid pädevusi.

Kõrgharidustaseme õpet läbiviivate õppeasutuste antavate akadeemiliste kraadide nimetuste loetelu, inglise keeles kasutatavad vasted ning akadeemiliste kraadide nimetuste lühendid on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega "Õppeasutuste antavate akadeemiliste kraadide nimetuste loetelu". Eestis erineval ajal välja antud kvalifikatsioonide vastavus on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega "Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus".

Arstiõppe, loomaarstiõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded; Vabariigi Valitsuse määrus

Eesti Vabariigi haridusseadus

Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus; Vabariigi Valitsuse määrus

Erakooliseadus

Kutseõppeasutuse seadus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Rakenduskõrgkooli seadus

Täiskasvanute koolituse seadus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

Õppeasutuste antavate akadeemiliste kraadide nimetuste loetelu, Vabariigi Valitsuse määrus

Ülikooliseadus

6.4. Üldeesmärgid

Eestis on kaheharuline kõrgharidussüsteem, kus tegutsevad kahte tüüpi institutsioonid.

Ülikooli tegevus on suunatud rahvusvahelisel tasemel alus- ja rakendusuuringute läbiviimisele, mille üheks eelduseks on teooriapõhise ja teadustööle suunatud magistri- ja doktoriõppe pakkumine.

Rakenduskõrgkoolide põhitegevus on väga heade kutseoskuste ja tööhoiakutega motiveeritud spetsialistide ettevalmistamine kõrghariduse esimesel astmel, arvestades tööturu vajadusi. Iseloomulik on õppekavade paindlikkus ja praktikakesksus ning tihe koostöö valdkonna ettevõtete, kutseliitude ja teiste sotsiaalsete partneritega.

Seega on õppuril võimalik valida kahte tüüpi kõrghariduse esimese astme õppekavade vahel: a) teoorial põhinevatena üles ehitatud õppekavadel kujundatakse rakendusoskused teoreetilistest printsiipidest lähtudes; õppekava eeldab tugevaid üldhariduslikke teadmisi; b) praktikakeskselt üles ehitatud õppekavadel kujundatakse teoreetilisi teadmisi eelkõige praktilistest vajadustest lähtudes; õppekava sisaldab vähemalt 30% mahus praktilist tööd, sh praktikat töökeskkonnas.

Mõlemat tüüpi õppekavade läbimise järel on võimalik edasi õppida magistriõppe õppekavadel eeldusel, et täidetakse ülikooli või rakenduskõrgkooli esitatud sisseastumistingimusi. Eesti kõrgharidusstrateegias 2006–2015 on sõnastatud kõrgharidussektori kuus strateegilist eesmärki. Kindlustada tuleb Eestis pakutava kõrghariduse rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline kvaliteet. Eesmärgiks on olukord, kus kõik Eestis pakutavad kõrgharidusõppekavad on läbinud Euroopa tunnustatud akrediteerimisagentuuride hindamise ning meie akadeemilise mobiilsuse tase ulatub Euroopa keskmiste näitajateni. Nii õppe- kui ka teadustöö tuleb enam suunitleda Eesti majanduse ja ühiskonnaarengu vajadustele. Eesmärgiks on kõigi oluliste sotsiaalpartnerite kaasamine kõrghariduse kavandamisse ja tegevustesse, samuti kõrgharidussektori oluliselt tuntavam roll Eesti majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni/moderniseerimise eestvedajana ning Eesti lõimijana Euroopa Liidu poliitilistesse, majanduslikesse ja sotsiaalsetesse võrgustikesse. Tagada tuleb Eesti ühiskonna vajadustele vastav kõrgkooliõppe maht, mis arvestab nii õppurite vajadusi kui ka tööturu vajadusi. Õppeasutused peavad tagama Eesti vajadusi ja ressursse arvestava õppesuundade pakkumise. Eesmärgiks on selgem tööjaotus õppeasutuste vahel, akadeemilise ja rakenduskõrghariduse võrdväärne orienteerumine tööturu vajadustele ning õppekavade arvu vähendamine, samuti ühisõppekavade seadustamine ja realiseerimine. Euroopa avatud majandusruumis tuleb kindlustada eestikeelse kõrgharidusliku õppe jätkumine. Õppurite sotsiaalsete garantiide süsteem peab võimaldama õiglase juurdepääsu kõrgharidusele ning õpingutele pühendumist, kusjuures eesmärk on tähelepanu pöörata ka üliõpilaste õppetöövälistele tingimustele.

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus

6.4.1. Ülikooliõpe

Ülikool on teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutus, kus üliõpilasel on eelkõige võimalus valida oma õpingutes suund teadus- ja arendustegevusele.

Ülikooli ülesanne ja missioon on:

● edendada teadusi ja kultuuri; ● teha koostööd omavahel ja kogu ühiskonnaga; ● kujundada üliõpilastest vastutustundlikke ja algatusvõimelisi kodanikke; ● edendada akadeemilisi tavasid;

● luua ja arendada lõimitud õppe- ja teadustegevusel põhinevaid võimalusi nii rahvuslikuks koostööks, teaduslikule käsitlusele rajaneva kõrghariduse omandamiseks kui elukestvaks õppeks;

● osutada ühiskonnale vajalikke õppe- ja teadus- ning muul loometegevusel põhinevaid teenuseid.

Ülikoolis toimuvate õpete eesmärgid on vastavalt kõrgharidusstandardile järgmised:

● bakalaureuseõppes süvendab üliõpilane oma üldhariduslikke teadmisi, omandab eriala alusteadmisi ja -oskusi ning magistriõppeks ja töö alustamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi;

● magistriõppe kestel süvendab üliõpilane erialateadmisi ja -oskusi ning omandab iseseisvaks tööks ja doktoriõppeks vajalikke teadmisi ja oskusi;

● doktoriõppe kestel omandatakse vajalikud teadmised ja oskused iseseisvaks teadus-, arendus- või kutsealaseks loometööks.

6.4.2. Rakenduskõrgharidusõpe

Rakenduskõrgkooli ülesanded on:

● edendada tööturu vajadustele vastavat elukestvat õpet; ● pakkuda õppe- ja teadustegevust hõlmavaid teenuseid; ● teostada rakendusuuringuid ning ● kujundada üliõpilastest vastutustundlikke ja algatusvõimelisi kodanikke.

Rakenduskõrgharidusõppe eesmärk on anda üliõpilasele kindlal kutsealal töötamiseks või magistriõppes edasiõppimiseks vajalikud pädevused. Lähtudes viimasest, võib õppe üks eesmärke olla üleminek järgmisele kõrgharidusastmele.

6.5. Õppeasutuste tüübid

Ülikool on õppe-, loome- ning teadus- ja arendusasutus, kus kõrgharidust omandatakse bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe õppekava alusel mitmel õppesuunal. Ülikooli struktuuriüksusse kuuluvas õppeasutuses võib toimuda ka rakenduskõrgharidusõpe.

Rakenduskõrgkool on ülikooli-tüüpi õppeasutus, kus üliõpilasel on võimalik omandada kõrgharidust rakenduskõrgharidusõppe õppekava alusel. Alates 2003. aastast võib rakenduskõrgkoolis koostöös ülikooliga toimuda ka magistriõpe Vabariigi Valitsuse nimetatud õppekavadel. Iseseisvalt võib rakenduskõrgkool läbi viia magistriõpet teoloogia ja militaarõppe õppekavade järgi.

Rakenduskõrgharidusõpet võib erandjuhul pakkuda ka kutseõppeasutus.

6.6. Vastuvõtutingimused

Kõikidel Eestis omandatud keskharidusega või sellele tasemelt vastava välisriigis omandatud haridusega inimestel on võrdne õigus konkureerida ülikooli, rakenduskõrgkooli või kutseõppeasutusse astumiseks. Magistriõppe alustamise tingimus on bakalaureusekraad, rakenduskõrghariduse õppekava alusel omandatud kõrgharidus või nendele vastav kvalifikatsioon. Rakenduskõrgkoolis magistriõppe alustamine eeldab lisaks aastase töökogemuse olemasolu magistriõppe õppekavale

vastaval õppesuunal. Rakenduskõrgkooli nõukogu võib kehtestada ka pikema töökogemuse nõude. Doktoriõppe alustamise tingimus on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon.

Ülikoolis kehtestab üliõpilaste vastuvõtu tingimused ja -korra ülikooli nõukogu. Alates 2009. aastast kehtestab ka rakenduskõrgkoolis ja kutseõppeasutuses üliõpilaste vastuvõtu tingimused ja -korra nõukogu. Lisaks keskhariduse omandamist tõendavale lõputunnistusele võidakse kandidaadilt nõuda riigieksamitunnistuse olemasolu, vastuvõtukatsete sooritamist ja/või (kutsesobivus)vestluse läbimist jm. Sisseastumisel on rakendatud ka akadeemilise võimekuse testi. Üks ülikool on lubanud tipptulemuse saavutanud (nt rahvusvahelistel või üleriigilistel aineolümpiaadidel jmt) üliõpilaskandidaatide vastuvõtmist ametlikke vastuvõtutingimusi rakendamata, kui täidetud on keskhariduse nõue. Kõrgkoolid on loonud õppekohtadele kandideerimiseks eraldi võimalusi ka erivajadustega üliõpilastele. Ülikooli juures tegutsevad tavaliselt avatud ülikoolid, kuhu õppima asumiseks piisab tavaliselt keskkooli lõputunnistusest ning sisseastumiseksameid ei nõuta. Avatud ülikoolis pakutava õppe korraldamisel on oluline õppetöö paindlikkus, et arvestada küpsema õppija vajadusi.

Üliõpilasi võetakse õppima riikliku koolitustellimuse (vt ka 8.2.4. ) alusel moodustatud õppekohtadele ja riigieelarve välistele õppekohtadele. Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtade arvu kinnitab haridus- ja teadusminister. Avalik-õigusliku ja eraõigusliku õppeasutuse puhul vormistatakse riiklik koolitustellimus õppeasutuse ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahelise 3aastase halduslepinguga, mille lisa on tulemusleping. Riigi rakenduskõrgkoolile või kutseõppeasutusele esitatava riikliku koolitustellimuse kinnitab haridus- ja teadusminister käskkirjaga.

Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtade esmatäitmine toimub kõrgkooli nõukogu kehtestatud korras vastavalt antud õppekava järgi õppida soovijate sisseastumistulemuste paremusjärjestusele. Riigieelarve väliste õppekohtade piirarvud kinnitab kõrgkooli nõukogu. Isikul, kes vastuvõtukonkursiga ei saanud õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale, on õigus asuda õppima konkursi alusel riigieelarve välisele õppekohale nimetatud piirarvude ulatuses. Rahvusvahelistele tudengitele kehtestatud erialased vastuvõtutingimused üldjuhul ei erine Eesti kodanikele kehtestatud tingimustest. Inglisekeelses õpperühmas õpinguid alustavatelt välisüliõpilastelt nõutakse inglise keele oskust tasemel, mille miinimumi määrab iga kõrgkool ise. Riigieelarve välistele õppekohtadele õppima asunud isikutega sõlmib õppeasutus õppekulude hüvitamise lepingud. Välislepingute alusel õppima asuvate Eestis alaliselt mitteelavate isikute vastuvõtmine toimub ja õppekulud kaetakse välislepingutes sätestatud korras.

Erakõrgkooli õpilaste vastuvõtu tingimused määrab õppeasutus. Erakutseõppeasutusse või -ülikooli sisseastumisele kohaldatakse sama liiki riigi- ja munitsipaalkoolile või avalik-õiguslikule ülikoolile seadusega kehtestatud sisseastumistingimusi. Eraõppeasutuse nõukogul on õigus kehtestada lisanõudeid.

Õppekava täitmiseks võivad õppeasutused alates 2007. a 1. septembrist kõikidel kõrgharidustaseme astmetel arvestada isiku eelnevaid õpitulemusi ja erialast töökogemust ülikooli või rakenduskõrgkooli nõukogu kehtestatud ulatuses ja korras ning arvestades kõrgharidusstandardis sätestatud põhimõtteid. Õpingute alustamisel pole Eesti seaduste alusel võimalik formaalse kvalifikatsiooni puudumise kompenseerimiseks arvestada varasemat õppe- ja töökogemust.

Haridus- ja Teadusministeerium

Kutseõppeasutuse seadus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Rakenduskõrgkooli seadus

Riigikaitselisse rakenduskõrgkooli vastuvõtmise ja riigikaitselisest rakenduskõrgkoolist väljaarvamise tingimused ja kord; kaitseministri määrus

Ülikooliseadus

6.7. Õppemaks

Riigieelarve välistele õppekohtadele õppima asunud isikud peavad tasuma oma õppekulud vastavalt kõrgkooli nõukogu kehtestatud tingimustele ja korrale. Õppekulude hüvitamise määra kehtestab kõrgkooli nõukogu igaks õppeaastaks, kuid tõus kahe õppeaasta vahel ei või olla suurem kui 10 protsenti. (Vt ka 6.6. .) Ka avatud ülikoolis õppimine on tasuline.

Eri kõrgkoolides, õppesuundadel ja eri õppevaldkondades on õppemaksu suurus erinev.

Riigieelarvelisel õppekohal õppijale ei kohandu registreerimistasud vm teenustasud õppima asumisel või õppe lõpetamisel. Kõik üliõpilased saavad tasuta üliõpilaspileti, kuid võivad soovi korral soetada Eesti Üliõpilaskondade Liidu kaudu erinevaid soodustusi andva tasulise ISIC üliõpilaspileti. Eesti üliõpilaste rahaline panus üliõpilasorganisatsioonide tegevusse liikmemaksude näol on vabatahtlik.

Eesti Üliõpilaskondade Liit

6.8. Üliõpilaste rahaline toetamine

Eesti on kehtestanud õppetoetuste süsteemi ning loonud õppelaenu saamise võimalused. Õppetoetuste süsteemi peamiseks eesmärgiks on motiveerida täiskoormusega õppimise toetamise kaudu üliõpilast või õpilast õppekava nominaalkestusega läbima. Õppelaenu taotlemise võimalus peab tagama, et õppetoetust mittesaavatel, kuid täiskoormusega õppivatel üliõpilastel või õpilastel oleks võimalik oma õpinguid finantseerida riigi garanteeritud õppelaenu abil.

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (2003) põhjal on õppetoetuse taotlemise õigus Eesti kodanikul või Eestis alalise või tähtajalise elamisloa alusel viibival õpilasel, kes läbib kutseõpet või omandab kutsekeskharidust õppekaval, kus on riigi finantseeritavaid koolituskohti, või üliõpilasel, kes omandab kõrgharidust õppekaval, kus on riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohti, kui ta õpib täiskoormusega ega ole ületanud õppekava nominaalkestust. Õppurid, kelle elukoht asub väljaspool omavalitsusüksust ja sellega piirnevaid omavalitsusi, kus asub õppeasutus, võivad taotleda lisaks täiendavat rahalist toetust eluaseme- ja transpordikulude katmiseks.

Õppetoetust võib taotleda kaks korda aastas viieks õppekuuks õppekava nominaalkestuse õppeaastate arvule vastaval arvul aastatel; esimese aasta õppuril – viieks õppekuuks aastas (veebruarist juunini).

Õppetoetust ning täiendavat toetust määratakse riigieelarves selleks otstarbeks ettenähtud õppeasutusele eraldatud vahendite piires, arvestades õpilaste paremusjärjestust (õppemahu täitmise protsent, õpitulemused). Toetuse suurus kehtestatakse riigieelarvega, õppetoetuse fondid eraldatakse õppeasutusele riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu. Õppeasutus võib suunata kuni 20 protsenti põhitoetuse ja täiendava toetuse fondide vahenditest eritoetuse fondi, mille kasutamise korra kinnitab õppeasutuse nõukogu ja millest saab anda toetusi, võttes arvesse õpilase või üliõpilase õpingute jätkamist takistavaid asjaolusid.

Õppelaenu on õigus saada Eesti kodanikul või Eestis alalise või tähtajalise elamisloa alusel viibival isikul, kelle õpingute kestus õppekava järgi on üheksa kuud või enam ning kes õpib täiskoormusega õppes keskhariduse baasil tegutsevas kutseõppeasutuses või omandab kõrgharidust kõrgkoolis. Õppelaenu on õigus saada õppekava nominaalkestuse aastate arvule vastav arv kordi. Välisriigi õppeasutuses õppival isikul on õigus saada õppelaenu Eesti õppeasutuse vastava või lähima õppesuuna õppekava nominaalkestuse ulatuses. Õppelaenu on õigus saada 15. septembrist järgmise aasta 1. juunini (esimese aasta õpilasel – alates 1. oktoobrist).

Õppelaenu andjad on krediidiasutused, kes annavad õppelaenu oma krediidiressursi arvel. Rahandusminister sõlmib krediidi andjaga riigi nimel õppelaenu andmise ja korraldamise lepingu. Riik tagab laenusaaja õppelaenu Vabariigi Valitsuse kehtestatud maksimaalmäära ulatuses ja intressi, mille laenusaaja sellelt laenusummalt krediidiasutusele peab tasuma.

Laenusumma tagasimaksmist alustab laenusaaja hiljemalt 12 kuud pärast õppe lõpetamist, kui ta pole selle aja jooksul asunud jätkama õpinguid keskhariduse baasil tegutsevas kutseõppeasutuses või kõrgkoolis, sh välisriigi õppeasutuses.

Kutseõppeasutuse või kõrgkooli lõpetanud isiku õppelaenu tagasimaksmata osa kustutab riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde tööle asumisel vastav asutus või juriidiline isik. Tingimused selleks kehtestab Vabariigi Valitsus.

Doktorandil on õigus taotleda doktoranditoetust, kui ta on Eesti kodanik või viibib Eestis alalise või tähtajalise elamisloa alusel, õpib avalik-õiguslikus ülikoolis või eraülikoolis riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ega ole ületanud õppekava nominaalkestust.

Kõrgharidusreformi raames on Eesti võtnud endale kohustuse luua täiendavaid võimalusi üliõpilaste välisõpingute ning kõrgkoolide akadeemilise personali enesetäiendamise toetuseks. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedes koostöös algatati 2003. aastal riiklik stipendiumiprogramm Kristjan Jaak, mille eesmärk on toetada Eesti kõrgkoolide magistri- ja doktoriõppe üliõpilaste õpinguid välisülikoolide juures ning üliõpilaste ja õppejõudude õppe- ja teadustööga seotud välislähetusi. 2009. a avardusid välismaal õppimise võimalused veelgi Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava DoRa programmi näol.

Kaudseks toetuseks on tulumaksuseaduse säte, et residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata maksustamisperioodil tasutud enda ja alla 26 aasta vanuse ülalpeetava koolituskulud. Koolituskuludeks on riiklikus, avalik-õiguslikus või koolitusluba omavas erakõrgkoolis või eelloetletutega samaväärses välismaa õppeasutuses õppimise või nende õppeasutuste poolt korraldatavatel tasulistel kursustel õppimise eest tasutud dokumentaalselt tõendatud kulud. Koolituskuludeks loetakse samuti õppelaenu intressid.

Haridus- ja Teadusministeerium

Sihtasutus Archimedes

Õppetoetuse fondide koefitsiendid 2009. aastaks; haridus- ja teadusministri määrus

Õppetoetuste ja õppelaenu seadus

Õppevaldkondade koefitsiendid; Vabariigi Valitsuse määrus

6.9. Kooliaasta korraldus

Õppeaasta jaguneb kaheks semestriks – sügis- ja kevadsemestriks. Õppeaasta algab reeglina septembris ja lõpeb juuni esimeses pooles. Sügissemester kestab tavaliselt septembrist detsembrini ja eksamiperiood on jaanuaris. Kevadsemester kestab jaanuari lõpust või veebruari algusest mai lõpuni, kuid eksamid toimuvad sageli juuni lõpuni. Üliõpilane saab igal aastal vähemalt kaheksa nädalat puhkust.

Õppekavas määratud õppe mahtu määratakse ainepunktides. Alates 2009/10. õa kasutab Eesti ECTS ainepunktide süsteemi, üks ainepunkt vastab 26 tunnile tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud, ning see moodustab õppeaastas 1560 tundi. Üleminek uuele ainepunktide süsteemile toimus ühel ajal üleminekuga õpiväljunditele põhinevale õppele.

6.10. Koolitusalad, spetsialiseerumine

Kõrgharidusstandard sätestab kõrghariduse õppevaldkonnad ja õppesuunad, samuti eri tasemete õpete nominaalkestuse. 2008. a jõustus kõrgharidusstandardis õppekavagruppide loend, mis hõlmab õppesuundi või nende osaks olevaid õppekavarühmi, millest kõrgkoolid lähtuvad õppe läbiviimise õiguse taotlemisel. Kõrghariduse õppevaldkonnad, õppesuunad ja õppekavagrupid on järgmised:

Õppevaldkonnad Õppesuunad Õppekavagrupid

1. Haridus õpetajakoolitus ja kasvatusteadused

õpetajakoolitus ja kasvatusteadused

2. Humanitaaria ja kunst kunstid humanitaaria

kunstid humanitaaria keeled ja kultuurid muusika ja teatrikunst usuteadus

3. Sotsiaalteadused, ärindus ja õigus

sotsiaal- ja käitumisteadused ajakirjandus ja infolevi ärindus ja haldus õigus

ajakirjandus ja infolevi psühholoogia sotsiaalteadused õigus ärindus ja haldus

4. Loodus- ja täppisteadused

bioteadused füüsikalised loodusteadused matemaatika ja statistika arvutiteadused

bio- ja keskkonnateadused füüsikalised loodusteadused informaatika ja infotehnoloogia matemaatika ja statistika

5. Tehnika, tootmine ja ehitus

tehnikaalad tootmine ja töötlemine arhitektuur ja ehitus

tehnika, tootmine ja tehnoloogia

arhitektuur ja ehitus

6. Põllumajandus põllumajandus, metsandus ja

kalandus veterinaaria

põllumajandus, metsandus ja kalandus

veterinaaria

7. Tervis ja heaolu tervis sotsiaalteenused

meditsiin tervishoid sotsiaalteenused

8. Teenindus

isikuteenindus transporditeenused keskkonnakaitse turvamine

isikuteenindus sport transporditeenused keskkonnahoid riigikaitse sisekaitse

Rakenduskõrgharidusõppe nominaalkestus on 3–4 aastat ja õppe maht 180–240 ECTS ainepunkti. Erandina on ämmaemandaõppe nominaalkestus 4,5 aastat.

Bakalaureuseõppe nominaalkestus on 3–4 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 180–240 ainepunkti.

Magistriõppe nominaalkestus on 1–2 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 60–120 ainepunkti. Bakalaureuseõppe ja magistriõppe nominaalkestus kokku peab olema vähemalt 5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 300 ainepunkti.

Bakalaureuse- ja magistriõppe ühendatud õppekavadel põhineva õppe puhul on arstiõppe ja loomaarstiõppe nominaalkestus 6 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 360 ECTS ainepunkti.. Hambaarstiõppe, proviisoriõppe, arhitektiõppe, ehitusinseneriõppe ja klassiõpetaja õpetajakoolituse nominaalkestus on 5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 300 ainepunkti.

Doktoriõppe nominaalkestus on 3–4 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 180–240 ECTS ainepunkti.

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

6.11. Õppekava

Kõrgharidustaseme astmete õppekavadele on kehtestatud ühtsed nõuded. Need puudutavad õppe nominaalkestust (vt 6.10. ), õppejõududele esitatavaid nõudeid, samuti õppe alustamise (vt 6.6. ) ja lõpetamise tingimusi. Õpiväljundipõhise õppekava üks tunnuseid on moodulstruktuur. Mooduleid valides spetsialiseerub üliõpilane peaerialale ja vajadusel ühele või mitmele kõrvalerialale. Teatud erialale spetsialiseerumiseks vajalikud moodulid pakub üliõpilasele õppeasutus. Lõpliku moodulite valiku teeb üliõpilane ise oma individuaalset õppekava koostades, sh valik- ja vabaaineid valides. Seetõttu on võimalik, et peaeriala kujuneb üliõpilase jaoks välja õppekava läbimise jooksul. Iga õppekava eesmärk on anda üliõpilastele vajalikud teadmised ja oskused tööle asumiseks või edasiõppimiseks.

Alates 2008. aastast on kõrgkoolidel võimalik avada ühisõppekavu. Ühisõppekava korral toimub õpe kahes või enamas kõrghariduse omandamist võimaldavas õppeasutuses, mis on ühisõppekava ühiselt välja töötanud ja heaks kiitnud. Kui osa ühisõppekavast viiakse läbi välisriigi õppeasutuses, peavad ühisõppekava eri riikides läbiviidavad osad vastama vastavate riikide asjaomastele nõuetele.

Õpiväljundipõhise õppe ning sisemise kvaliteedikindlustamise süsteemi rakendamiseks esitab uus kõrgharidusstandard õppekavale ja õppetöö kvaliteedile rea nõudeid, millele õpingute kvaliteedi hindamine toetub. Need nõuded on esitatud kahe alateema kaudu. Esimene rõhutab õppekava eesmärke ja õpiväljundeid: kas need on õppekavaga saavutatavad. Teine rõhutab õppekava alusel läbiviidava õppetöö nõuetelevastavust: kas õppejõudude kvalifikatsiooninõuded on täidetud ja õppetöösse kaasatud õppejõudude kvalifikatsioon on piisav õppekava eesmärkide ja õpiväljundite saavutamiseks; kas õppemateriaalne baas, tugistruktuurid ja finantseerimisallikad toetavad nõuetekohaselt õppekavadel õppetöö läbiviimist.

Õppekava eesmärkide ja õpiväljundite puhul on oluline nende kooskõla kõrgharidustaseme õpete õpiväljunditega ning seeläbi ka kvalifikatsiooniraamistikuga; eesmärgid ja õpiväljundid peavad olema sõnastatud nii, et nende alusel oleks võimalik hinnata õppekava lõpetaja teadmisi ja oskusi; õppekava struktuur ja õppetöö läbiviimise viisid (kontaktõpe, praktika, iseseisev töö) ning praktika läbiviimise kvaliteet peavad toetama õppekava eesmärkide saavutamist.

Õppejõudude kvalifikatsiooninõudeid on käsitletud ülikooli ja rakenduskõrgkooli puhul eraldi, kuna nende ülesanded on erinevad. Õppejõudude kvalifikatsiooninõudeks on üldjuhul kas doktori- või magistrikraadi või neile vastava kvalifikatsiooni olemasolu. Professori ja dotsendi ametikohale kandideerimisel on nõudeks nii pedagoogiliste oskuste kui kogemuse (pedagoogilise pädevuse) olemasolu. Teadus- ja arendustegevuse või muu loometegevuse kogemuse nõue hõlmab vähemalt 5aastase aktiivse kogemuse olemasolu, mida üldjuhul vaadatakse kandideerimisele vahetult eelneva perioodi või eelneva valimisperioodi jooksul.

Kõikide õppekavade lõpetamiseks tuleb sooritada lõpueksam või kaitsta lõputöö, v. a doktoriõpe, mis lõpeb doktoritöö kaitsmisega.

Konkreetsete õppekavade sisule ühtseid nõudeid ei esitata, õppeasutused on üldnõuete piires vabad õppekavade ja -kursuste koostamisel.

Eesti keelt mittevaldavale üliõpilasele võimaldatakse kuni ühe õppeaasta vältel õppida süvendatult eesti keelt ning selle võrra pikeneb nende õpingute nominaalkestus. Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtadel õppivate üliõpilaste riigikeeleõpet finantseeritakse riiklikuks koolitustellimuseks riigieelarves ettenähtud vahenditest.

2007. a 1. septembril jõustusid kõrgharidusstandardiga kehtestatud kõrgharidustaseme astmete õpiväljundid, mis alates 2009/10. õppeaastast on õppekavade loomise aluseks. Kõik enne 1. septembrit 2009 registreeritud õppekavad muudeti õpiväljundipõhisteks õppekavadeks, selleks eraldati kõrgkoolidele aastatel 2005–2009 sihtotstarbeliselt ESF vahendeid. Kõrghariduse esimese astme lõpetanu peab muuhulgas suutma vähemalt ühes võõrkeeles erialaga seonduvaid probleeme suuliselt ja kirjalikult selgitada ning erialastes aruteludes osaleda. Oma erialal olulise võõrkeele valdamine järjest kõrgemal tasemel on sätestatud ka magistrikraadi ja doktorikraadi saamisel.

Kõrghariduse omandamisel süvendatult riigikeele õppimise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

6.12. Õpetamismeetodid

2008. a uuendati kõrgharidusstandardit ning liigitati õppetöö kontaktõppeks, praktikaks ja iseseisvaks tööks.

Kontaktõpe on õpiväljundite saavutamiseks korraldatav loeng, seminar, praktikum, laboratoorne töö, individuaaltund või muul õppeasutuse määratud viisil toimuv õppetöö, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele. Kontaktõpe toimub õppekeskkonnas (sealhulgas e-õppes), milles osalevad nii üliõpilane kui ka õppejõud. Kontaktõppe hulka kuulub ka praktiline töö (nt töö laborites, harjutustunnid).

Praktika on õpiväljundite saavutamiseks korraldatav sihipärane tegevus, mis on suunatud õpitud teadmiste ja oskuste rakendamisele töökeskkonnas õppeasutuse määratud vormis ning juhendaja juhendamisel.

Iseseisva töö puhul pole oluline, millises keskkonnas see toimub, oluline tunnus on ühepoolne õppetöö: vastavalt õppejõu antud lähteülesandele omandab üliõpilane õpiväljundite saavutamiseks teadmisi iseseisvalt.

Kõige levinum õpetamismeetod on jätkuvalt loeng, kus õppejõud annab 2 akadeemilise tunni (90 minutit) jooksul ülevaate valdkonna olulisematest teemadest. Loenguvorm on siiski üha enam taandumas ning teised meetodid tõusuteel. Seminarides arutletakse ja analüüsitakse loengutes käsitletud või iseseisvalt uuritud teemasid ja küsimusi, lahendatakse probleemolukordi töörühmades või esitatakse ettekandeid. Levinud on üksikjuhtumite analüüsi meetodid (case-study), erinevad projekti- või meeskonnatöö vormid jne. Üha enam on kõikides õppevaldkondades levinud interaktiivsed õppemeetodid. Palju tähelepanu pööratakse kõrgkoolide tasandil e-õppe juurutamisele. E-õppe toetuseks käivitus 2008. a EL Sotisaalfondi vahendite toel kõrghariduse e-õppe programm „BeSt“. Loodud on ning pidevalt arendatakse edasi veebipõhiseid õppekeskkondi ning õppevahendeid. Õppeasutused on loonud ja loomas üha enam videokonverentsi pidamise võimalusi. Sageli toimuvad ka eksamid IT lahenduste kaudu.

Õppekavade osas on suund väljundipõhisele õppele. Õppekavade arendusega tegeldakse nii õppeasutuste sees kui ka õppeasutuste vahelises koostöös. Kõrgkoolidele on õppekavaarenduses toeks EL Sotsiaalfondi vahenditest 2008. a käivitatud kolmanda taseme õppe kvaliteedi arendamise programm „Primus“. Nimetatud programmi raames toetatakse ka õppejõudude täienduskoolitusi kõrgkoolididaktika ja teistel seonduvatel teemadel. Õppeainete sisu ja vahekord, sh seosed teoreetilise ja praktilise õppe korraldamise vahel on täpsemalt sätestatud vaid rahvusvaheliselt reguleeritud kutsealadel (arsti-, õe-, ämmaemandaõpe jne). Teistel õppekavadel on õppekava ülesehitus, õppemeetodid ja õppematerjalid õppeasutuse ja õppejõu valida. Nende vastavust õppekavas seatud eesmärgile hinnatakse õppekava välishindamise käigus.

6.13. Üliõpilaste hindamine

Üliõpilaste õpitulemuste hindamise alus kõrgharidust andvates õppeasutustes on nende õppeasutuste ühtne hindamissüsteem. Seda hindamissüsteemi rakendatakse ka keskhariduse baasil tegutsevate kutseõppeasutuste kutsekõrghariduse õppekava järgi õppivate üliõpilaste hindamisel. Üliõpilase õpitulemuste diferentseeritud hindamine õppeaine või selle osade lõikes toimub praegu kuuepallises hindamissüsteemis koos sõnalise vaste ja sisulise määratlusega järgmiselt:

● hinne "5" või A – "suurepärane" – silmapaistev ja eriti põhjalik aine teoreetilise ja rakendusliku sisu tundmine, vaba ja loov õpitulemuste rakendamise oskus, ulatuslik iseseisev töö, mitmekülgne erialakirjanduse tundmine. Aine mahust on omandatud 91 – 100 protsenti;

● hinne "4" või B – "väga hea" – õppeaine teoreetilise ja rakendusliku sisu väga hea tundmine õppeprogrammi ja õpikute mahus, väga hea õpitulemuste rakendamise oskus. Eksamil on ilmnenud mittesisulised ja mittepõhimõttelised eksimused. Aine mahust on omandatud 81–90 protsenti;

● hinne "3" või C – "hea" – õppeaine teoreetilise ja rakendusliku sisu hea tundmine, hea õpitulemuste rakendamise oskus. Aine sügavamates ja detailsemates osades avaldub mõningane ebakindlus ja eksamivastuste ebatäpsus. Aine mahust on omandatud 71–80 protsenti;

● hinne "2" või D – "rahuldav" – õppeaine olulisemate teoreetiliste ja rakenduslike printsiipide, faktide ja meetodite tundmine ning nende rakendamise oskus tüüpolukordades, kuid eksamivastustes avalduvad märgatavad puudujäägid ning ebakindlus. Rahuldavat hinnet tuleb lugeda küllaldaseks õppeprotsessi normaalse jätkamise seisukohalt. Aine mahust on omandatud 61–70 protsenti;

● hinne "1" või E – "kasin" – üliõpilane on omandanud miinimumteadmiste taseme, kuid nende teadmiste rakendamisel esineb tõsiseid puudujääke, mis osutuvad takistuseks antud ainele põhinevate järgnevate õppeainete omandamisel. Aine mahust on omandatud 51–60 protsenti;

● hinne "0" või F – "puudulik" – üliõpilasel puudub miinimumteadmiste tase. Aine mahust on omandatud 0–50 protsenti.

Eksam või arvestus loetakse positiivselt sooritatuks eksami või arvestuse hindamisel hindele "1"("E") kuni "5"("A"). Õpitulemuste mittediferentseeritud hindamine toimub õppeaine või selle osade arvestamisena, mille puhul positiivne tulemus on "arvestatud" ning negatiivne tulemus "mittearvestatud". Kõrghariduse taseme õppekava lõpetajale väljastatakse akadeemiline õiend, mis annab informatsiooni õppekava, selle täitmise tulemuste, antud akadeemilise kraadi või muu kvalifikatsiooni ja Eesti kõrgharidussüsteemi kohta. Enne 1999/2000. õppeaastat üliõpilaste hindamisel kasutusel olnud hinded kantakse akadeemilisele õiendile koos kasutatud hindamissüsteemi selgitusega. Akadeemiline õiend ei ole iseseisev kõrgharidust tõendav dokument.

Õpiväljundipõhiste õppekavade rakendamisega seoses on tehtud ettevalmistusi ka uue hindamissüsteemi rakendamiseks, kus kesksel kohal on õpiväljundite saavutatuse hindamine. Seega hinnatakse edaspidi õpiväljundite omandatust õppeaines ning muutub senine süsteem, kus positiivsete hinnete määramise aluseks on aine omandatuse määr (protsent, kui palju aine mahust on

omandatud). Õppejõududele tähendab uue süsteemi kasutamine suurema tähelepanu pööramist hindamisele, sh hindamiskriteeriumide kirjeldamist kõigi hinnete puhul. Lisaks võrreldakse väljundipõhises hindamises õppijate pädevusi kavandatud õpiväljunditega, mitte teiste õppijate demonstreerituga. Uus määrus jõustub 1. septembrist 2010, seega on kõrgkoolidel võimalus aasta jooksul uue süsteemiga harjuda, tegelda vajadusel juhendmaterjalide väljatöötamisega ning õppejõude koolitusega.

Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega; haridus- ja teadusministri määrus

6.14. Üliõpilaste üleviimine järgmisele kursusele

Alates 2003/04. õppeaastast võib kõrgharidust omandada võimaldavas õppeasutuses toimuda täiskoormusega õpe, osakoormusega õpe või eksterniõpe. Osakoormusega õppivale üliõpilasele ning eksternile laienevad täiskasvanute koolituse seaduse tasemekoolituse kohta käivad sätted, mis eelkõige puudutavad õppepuhkuse saamise õigust.

Täiskoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti ning osakoormusega õppe puhul vähem kui 75 protsenti. Üliõpilane määrab kõrgkooli astudes oma täis- või osakoormusega õppimise esimesel õppeaastal, v.a juhul, kui õppekaval võib toimuda ainult täiskoormusega õpe. Järgmisel õppeaastal arvestab kõrgkool üliõpilase täis- või osakoormusega õppe määramisel, kuidas üliõpilane on iga õppeaasta lõpuks täitnud õppekava kohaselt täitmisele kuluva õppe mahtu. Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitva üliõpilase viib kõrgkool üle osakoormusega õppesse ning võib nõuda õppekulude hüvitamist.

Kõrgkooli nõukogu kehtestab õppetegevuse üldised eeskirjad, sh üliõpilaste ülikoolist väljaarvamise tingimused ja korra.

Rakenduskõrgkooli seadus

Täiskasvanute koolituse seadus

Ülikooliseadus

6.15. Haridust tõendava dokumendi väljastamine

Rakenduskõrgharidusõpe, bakalaureuseõpe, magistriõpe ning bakalaureuse ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhinev õpe (vt 6.10. ) lõpevad lõpueksami sooritamise või lõputöö kaitsmisega. Doktoriõpe lõpeb doktoritöö kaitsmisega. Bakalaureuse ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe lõpetamine annab sarnaselt magistriõppe lõpetamisele magistrikraadi. Kõrgharidusastme õpet läbiviivate õppeasutuste antavate akadeemiliste kraadide nimetused peavad olema kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega (vt 6.3. ). Rakenduskõrgharidus-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe lõpetanud isikule antakse pärast õppekava täies mahus täitmist diplom õppekava täitmise või antud akadeemilise kraadi kohta koos akadeemilise õiendiga.

Rakenduskõrgharidus-, magistri- ja doktoriõppe ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe lõpetanud isikule väljastab õppeasutus tasuta ingliskeelse akadeemilise

õiendi (diploma supplement). Bakalaureuseõppe lõpetanud isikule väljastab ülikool tasuta ingliskeelse akadeemilise õiendi (diploma supplement) isiku taotlusel. Seda põhjusel, et paljud bakalaureuseõppe lõpetajad soovivad jätkata õppimist magistriõppe õppekaval. Väljastataval haridust tõendaval dokumendil on kirjas lõpetatud õppekava sisu ja selle täitmise tulemused (sh õppevorm, õppekava täitmise tingimused, õppeainete nimetused ja mahud ainepunktides ning hindamissüsteemid (hinne/arvestus), õppekava akrediteerimise tulemused jmt. Eestis väljaantav diplomi lisa järgib Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu ja ENESCO/ CEPES sellekohaseid juhiseid.

Õpete lõpetajale võib haridus- ja teadusministri kehtestatud tingimustel anda diplomi kiitusega (cum laude).

Diplomi ja akadeemilise õiendi statuut ja vormid; Vabariigi Valitsuse määrus

Residentuuri lõpetamist tõendava tunnistuse statuut ja vorm; Vabariigi Valitsuse määrus

Õppeasutuste antavate akadeemiliste kraadide nimetuste loetelu, Vabariigi Valitsuse määrus

Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega; haridus- ja teadusministri määrus

6.16. Nõustamine, koolituse seosed tööturuga

Õppeasutused on valdavalt käivitanud üliõpilaste nõustamiskeskused, kus lisaks õppekorralduslikele küsimustele ollakse nõu ja võimalusel abiga toeks töökohtade leidmisel. Mõned õppeasutused on võtnud tööle ka psühholoogi. Alates 2008. a toetab kõrgkoole õpi- ja karjäärinõustamise teenuse osutamisel EL Sotsiaalfondi vahenditest kolmanda taseme õppe kvaliteedi arendamise programm „Primus“.

Riigieelarveliste õppekohtade kinnitamise aluseks on riiklik koolitustellimus, mistõttu tööturg kaudselt reguleerib koolitust. Riigi tasandil õpingute ja tulevase töökoha suhet ei reguleerita, mistõttu riigi koolitatud tööjõud võib asuda tööle teisel erialal või teises riigis. Kuna õppeasutused peavad akrediteerimisprotsessis tegelema enesehindamisega, on üha olulisemaks muutunud lõpetajate töölesuundumise uurimine ja tagasiside küsimine, mille baasil sageli kohandatakse õppekavu, et nad vastaksid muutunud vajadustele. Üha määravamaks on saanud tihedam koostöö ettevõtetega, sest erialasele tööle suundujate kõrge protsent omab riikliku koolitustellimuse kujunemisel positiivset kaalu. Tööandjatega on tihedam koostöö eelkõige kutseõppeasutustel ja rakenduskõrgkoolidel, sest rakenduskõrgharidusõpe sisaldab suures mahus praktikat ja peab arvestama tööturu vajadustega. Akrediteerimisnõuete kohaselt on kõik kõrgkoolid loonud õppekavade nõukogud, mille pädevuses on õppekavaarendusega seonduv. Nõukogudesse kuuluvad ka tööandjate esindajad. Tööandjate kaasamine lõpueksamite komisjonidesse on üsna levinud kõigis kõrgkoolides. Praktikakorraldus on paremini organiseeritud rakenduskõrgkoolides, ka akadeemilist õpet pakkuvad ülikoolid on praktikakorraldusega seonduvat hakanud üha rohkem tähtsustama.

Üheks suhteliselt uudseks mehhanismiks tööturu ja koolituse seostamisel on varasema õpingute ja töökogemuse arvestamise võimaluse loomine ning ettevõtluskogemusega praktikute kaasamine õppetöösse lektoritena.

6.17. Eraharidus

Kõrghariduse omandamise võimalused on loodud ka erasektoris, kus tegutsevad nii eraülikoolid, erarakenduskõrgkoolid kui ka erandina üks kõrgharidust omandada võimaldav erakutseõppeasutus. Õppeasutuse omandivormist tulenevaid erinevusi õppe sisu küsimustes siiski pole. Kuni 2011. a

lõpuni saavad eraõppeasutused õpet pakkuda koolitusloa alusel. Tähtajalise koolitusloa annab ja tunnistab kehtetuks haridus- ja teadusminister käskkirjaga. Erakooli õppekava kinnitab erakooli pidaja ning selle registreerib koolitusloa väljaandmisel Haridus- ja Teadusministeerium. Erakooli nõukogu võib õppekavas teha muudatusi, mille kinnitab erakooli pidaja, kuid muudatused tuleb ühtlasi Haridus- ja Teadusministeeriumis registreerida. Erakõrgkoolide õppekavade akrediteerimisele on kohaldatud avalik-õiguslikule ülikoolile ja riigirakenduskõrgkoolile ja nende õppekavadele kehtestatud akrediteerimise aluseid, tingimusi ja korda. Õppekava positiivse akrediteerimise korral asendas akrediteerimisotsus koolitusluba akrediteeritud õppekava ulatuses.

Alates 2009. aastast algab 3aastane üleminekuperiood, mille jooksul läbivad kõik kõrgkoolid, sh erakõrgkoolid, ühesugustel alustel hindamise. Välishindamise tulemusena annab Vabariigi Valitsus kõrgkoolile õppe läbiviimise õiguse taotletud õppekavagrupis ja kõrghariduse astmetel kas tähtajatult või puuduste ilmnemisel tähtajaliselt. Õppe läbiviimise õiguse saamisega tekib erakõrgkoolil õigus väljastada riiklikke haridust tõendavaid dokumente kõikidel õppekavadel, mis kuuluvad vastavasse õppekavagruppi. Alates 2012. aastast ei saa Eesti kõrgkool, sõltumata omandivormist, viia läbi kõrghariduse tasemel õpet, kui tal puudub õigus väljastada riiklikult tunnustatud lõpudokumente.

Eraõppeasutus võib taotleda riiklikku koolitustellimust nendele õppekohtadele, mis moodustatakse akrediteeritud õppekavade alusel. Riigieelarvest kaetakse õppekohtade kulud riikliku koolitustellimuse ulatuses riigi rakenduskõrgkoolidele ja avalik-õiguslikele ülikoolidele õigusaktidega kehtestatud alusel ja korras. Lõpetajale väljastatakse riiklik haridust tõendav dokument juhul, kui lõpetaja õppis positiivselt akrediteeritud õppekava alusel.

Õppeasutuse moodustatud õppekohtadel määrab õppemaksu suuruse erakooli pidaja ning seda ei muudeta õppeaasta jooksul. Õppemaksu suurust võib tõsta kuni 10% kahe õppeaasta vahel, kui erakooli ja üliõpilase vaheline leping ei sätesta teisiti.

Haridus- ja Teadusministeerium

Erakooliseadus

6.18. Korralduslikud võimalused, alternatiivsed struktuurid

Õppeasutuste ning tööandjate tiheda ja sihipärase koostöö näiteks sobib Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse tegevus, mis on suunatud nii õppeprotsessi parandamisele IKT valdkonnas kui ka info- ja sidetehnoloogia alase arendustegevuse toetamisele Eestis. 2002. aastal käivitus riiklik IKT kõrgharidusprogramm Tiigriülikool, mille eesmärk on toetada Eesti kõrgkoolide IKT infrastruktuuri väljaarendamist ja õpikeskkonna parandamist. Järgnevatel aastatel on kõrg- ja kutsehariduse tasemel edukalt käivitunud e-Ülikooli ja e-Kutsekooli projektid, mis on pannud aluse IKT vahendite kaasamisele ja e-õppe arendamisele õppeprotsessis. 2008. a käivitati EL Sotsiaalfondi toel kõrghariduse e-õppe programm „BeSt“, mille elluviijaks on sihtasutus ja partneriteks kõrgkoolid. Eestis ei reguleerita e-õppega seonduvat eraldi õigusaktidega, e-vormis pakutav õpe peab vastama üldistele kehtestatud nõuetele.

1990. aastate lõpul loodi kõrgharidusasutuste juurde avatud ülikoolid, mis on kõrghariduse omandamise täiskohaga tööl olevate inimeste jaoks lihtsamaks muutnud. Õpe toimub paindlikus vormis põhiliselt iseseisva õppe ja kaugõppe teel.

2008. a loodi Sihtasutuses Archimedes kõrghariduse arenduskeskus, mis on nii kõrghariduse mobiilsuskeskus kui ka kolme EL Sotsiaalfondi toetatud programmi elluviija. Kõrgkoolid on partneriteks nii kolmanda taseme õppe kvaliteedi arendamise programmis „Primus“, doktoriõppe ja rahvusvahelistumise programmis „DoRa“ kui ka haridusteaduse ja õpetajahariduse programmis „EduKo“.

Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus

Sihtasutus Archimedes

6.19. Statistika

Üliõpilaste arv õppevaldkondade kaupa 1995/96 – 2009/10

Õppevaldkonna nimetus

1995/96 1997/98 1999/00 2001/02 2003/04 2005/06 2007/08 2008/09 2009/10

Haridus 3 072 3 726 4 815 6 389 6 081 5 182 4 551 4 787 4713

Humanitaaria ja kunstid

3 768 4 341 5 848 6 949 7 362 7 902 8 281 8 394 9403

Sotsiaalteadused, ärindus ja õigus

8 883 12 415 20 254 23 062 25 031 26 605 27 393 27 108 25 112

Loodus- ja täppisteadused

2 289 2 920 3 774 5 537 6 580 6 860 6 565 6 495 7191

Tehnika, tootmine ja ehitus

4 995 5 375 6 346 7 067 7 859 8 412 8 868 9 077 9235

Põllumajandus 1 040 959 1 155 1 412 1 638 1 703 1 576 1 504 1551

Tervis ja heaolu 1 942 2 854 4 586 6 095 6 028 5 823 5 571 5 691 6265

Teenindus 1 245 1 952 2 796 3 898 5 080 5 800 5 363 5 343 5515

Kokku 27 234 34 542 49 574 60 409 65 659 68 287 68 168 68 399 68 985

Allikas: Statistikaamet, EHIS.

Üliõpilaste vanuseline jaotus 1993/94 – 2009/10

Õppeaasta Alla 20 % 20–24 % 25+ % Kokku

1993/94 7 008 28 12 465 50 5 591 22 25 064

1995/96 7 558 28 14 021 51 5 655 21 27 234

1997/98 9 326 27 17 963 52 7 253 21 34 542

1999/00 12 437 25 23 639 48 13 498 27 49 574

2001/02 11 569 19 28 010 46 20 830 34 60 409

2003/04 10 405 16 30 435 46 24 819 38 65 659

2005/06 9 989 15 32 109 47 26 189 38 68 287

2007/08 9 677 14 33 316 49 25 175 37 68 168

2008/09 9 133 13 34 163 50 25 103 37 68 399

2009/10 8639 13 34 844 51 25 502 37 68 985

Allikas: Statistikaamet, EHIS.

Lõpetajate arv õppevaldkondade kaupa 1992/93 – 2008/09

Õppevaldkonna nimetus

1992/93

1994/95

1996/97

1998/99

2000/01

2002/03

2004/05

2006/07

2007/08

2008/09

Haridus 538 533 474 593 866 1139 1267 1350 946 936

Humanitaaria ja kunstid

380 532 454 523 788 954 1304 1312 1253 1309

Sotsiaalteadused, ärindus ja õigus

1070 731 1259 2168 3273 3885 4324 4521 4309 4464

Loodus- ja täppisteadused

390 303 258 349 498 776 1251 1323 1142 1020

Tehnika, tootmine ja ehitus

836 459 403 566 724 914 1133 1 343 1188 1206

Põllumajandus 451 197 164 102 115 180 279 260 268 236

Tervis ja heaolu 232 455 606 449 904 1315 1279 1378 1154 1259

Teenindus 306 145 203 282 427 714 956 1125 1085 1059

Kokku 4203 3355 3821 5032 7595 9877 11 793 12 612 11 345 11 489

Allikas: Statistikaamet, EHIS.

Riigieelarvelistel (RE) ja riigieelarvevälistel (REV) õppekohtadel õppijate arv ja osakaal 1997/98 – 2009/10

RE % REV %

1997/98 24 760 72 9 782 28

1998/99 26 342 65 14 279 35

1999/00 28 384 57 21 190 43

2000/01 30 931 55 25 506 45

2001/02 31 796 53 28 613 47

2002/03 32 022 50 31 603 50

2003/04 31 576 48 34 083 52

2004/05 31 932 47 35 828 53

2005/06 31 386 46 36 901 54

2006/07 31 268 45 37 499 55

2007/08 31 150 46 37 018 54

2008/09 31 536 46 36 863 54

2009/10 33 080 48 35 905 52

Allikas: Statistikaamet, EHIS.

Naisüliõpilaste arv ja osatähtsus õppevaldkondade lõikes 1993/94–2009/10

Õppevald-konna nimetus

Tunnus 93/94 95/96 97/98 99/00 01/02 03/04 05/06 07/08 09/10

üliõpilasi kokku

3 384 3 072 3 726 4 815 6 389 6 081 5 182 4 551 4 713

sh naisüliõpilasi

2 848 2 585 3 132 4 102 5 550 5 295 4 680 4 170 4 315

Haridus

naisüliõpilaste osakaal

84% 84% 84% 85% 87% 87% 90% 92% 92%

üliõpilasi kokku

3 182 3 768 4 341 5 848 6 949 7 362 7 902 8 281 9 403

sh naisüliõpilasi

2 103 2 604 3 053 4 310 5 214 5 631 5 942 6 102 6 985

Humanitaaria ja kunstid

naisüliõpilaste osakaal

66% 69% 70% 74% 75% 76% 75% 74% 74%

üliõpilasi kokku

6 439 8 883 12 415 20 254 23 062 25 031 26 605 27 393 25 112

sh naisüliõpilasi

3 607 4 828 6 975 11 789 14 413 16 151 17 412 18 235 16 619

Sotsiaal-teadused, ärindus ja õigus

naisüliõpilaste osakaal

56% 54% 56% 58% 62% 65% 65% 67% 66%

üliõpilasi kokku

2 140 2 289 2 920 3 774 5 537 6 580 6 860 6 565 7 191

sh naisüliõpilasi

847 831 973 1 454 2 196 2 624 2 683 2 541 2 738

Loodus- ja täppis-teadused

naisüliõpilaste osakaal

40% 36% 33% 39% 40% 40% 39% 39% 38%

üliõpilasi kokku

5 675 4 995 5 375 6 346 7 067 7 859 8 412 8 868 9 235

sh naisüliõpilasi

1 231 1 082 1 275 1 727 2 060 2 111 2 292 2 320 2 199

Tehnika, tootmine ja ehitus

naisüliõpilaste 22% 22% 24% 27% 29% 27% 27% 26% 24%

osakaal üliõpilasi kokku

1 456 1 040 959 1 155 1 412 1 638 1 703 1 576 1 551

sh naisüliõpilasi

643 445 411 506 669 846 901 845 824

Põllu-majandus

naisüliõpilaste osakaal

44% 43% 43% 44% 47% 52% 53% 54% 53%

üliõpilasi kokku

1 593 1 942 2 854 4 586 6 095 6 028 5 823 5 571 6 265

sh naisüliõpilasi

1 154 1 451 2 319 3 860 5 268 5 321 5 188 4 949 5 521

Tervis ja heaolu

naisüliõpilaste osakaal

72% 75% 81% 84% 86% 88% 89% 89% 88%

üliõpilasi kokku

1 195 1 245 1 952 2 796 3 898 5 080 5 800 5 363 5 515

sh naisüliõpilasi

342 342 745 1 138 1 811 2 579 2 956 2 904 2 833

Teenindus

naisüliõpilaste osakaal

29% 27% 38% 41% 46% 51% 51% 54% 51%

üliõpilasi kokku

25 064 27 234 34 542 49 574 60 409 65 659 68 287 68 168 68 985

sh naisüliõpilasi

12 775 14 168 18 883 28 886 37 181 40 558 42 054 42 066 42 034

Kokku

naisüliõpilaste osakaal

51% 52% 55% 58% 62% 62% 62% 62% 61%

Allikas: Statistikaamet, EHIS.

7. Täiskasvanute ning õpingud katkestanud noorte haridus

Täiskasvanute koolitust reguleerib täiskasvanute koolituse seadus, mis määratleb täiskasvanud õppija õppekoormuse järgi (osakoormusega õppija, väljaspool päevast õppevormi õppija, ekstern, kursustel õppija). Käesolev peatükk käsitleb täiskasvanute õppimisvõimalusi lähtuvalt täiskasvanute koolituse seadusest. Seaduses eristatakse koolituse liikidena tasemekoolitust, tööalast koolitust ja vabahariduslikku koolitust.

Täiskasvanutele mõeldud tasemekoolitus võimaldab:

● omandada põhi- ja üldkeskharidust õhtuses või kaugõppe õppevormis või eksternina. Täiskasvanute tasemekoolituse raames võivad põhi- ja üldkeskharidust omandama minna põhihariduse omandanud või koolikohustuse east väljas olevad inimesed (koolikohustuslik on inimene põhihariduse omandamiseni või kuni 17aastaseks saamiseni);

● läbida kutseõpet osakoormusega õppes. Kutseõppeasutustel on lähtuvalt 2006. aasta seadusemuudatusest võimalik pakkuda kutseõppe läbimiseks mitmeid paindlikke võimalusi: kutseorientatsioonikursusi kutsealase eelkoolituse raames põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele; kutseõpet põhikoolis ja gümnaasiumis, mis annab esmased kutseoskused; kutsekeskharidust; kutseõpet põhihariduse baasil; kutseõpet keskhariduse baasil; kutseõpet põhihariduseta isikutele. Riiklikult finantseeritakse osakoormusega õpet samadel alustel täiskoormusega õppega, samas on osakoormuse rakendamine kooli otsustada;

● omandada kõrgharidust osakoormusega õppes või eksternina. Kõrghariduse omandamiseks pakuvad paindlikke õppevorme nii rakenduskõrgkoolid kui ka ülikoolid. Kõrghariduse omandamine osakoormusega õppes on õppija jaoks enamasti tasuline, finantseeritakse ainult riigi jaoks prioriteetseid valdkondi (näiteks kõrghariduseta õpetajad).

Tasemekoolitust võimaldavatele haridusasutustele laienevad ka vastatavat haridustaset reguleerivad seadused (vt 7.3. ).Tööalane koolitus võimaldab kutse-, ameti- ja/või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ja täiendamist, samuti ümberõpet kas töökohas või koolitusasutuses. Tööalane koolitus toimub erineva pikkusega kursustena, mille läbimine ei vii automaatselt järgmise, kõrgema haridustasemeni, v.a juhul, kui isikule rakendatakse varasema õpi- ja töökogemuse arvestamist tasemeõppeasutuse juures. Küll võib tööalane koolitus olla kõrgema kvalifikatsioonitaseme omistamise alus ja eeldus, juhul kui isik sooritab kutseeksami kas omal soovil või on kutsealase kvalifikatsiooni tõendamine riiklikult reguleeritud ja töötajale kohustuslik.

Tööalase koolituse läbimist tõendab tunnistus või tõend.

Vabahariduslik koolitus võimaldab isiksuse, tema loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist. Õpe toimub kursuste vormis, samas on võimalik osaleda õpiringides ja suvekoolides. Sarnaselt tööalasele koolitusele ei vii vabahariduslik koolitus automaatselt kõrgema haridustasemeni, v.a juhul, kui isikule rakendatakse varasema õpi- ja töökogemuse arvestamist tasemeõppeasutuse juures.

Vabaharidusliku koolituse läbimist tõendab tunnistus või tõend.

Üldjuhul ei ole ligipääs täiskasvanute koolitusele vanusega piiratud. Piirang kehtib ainult kaugõppes, õhtuses õppes või eksternina põhihariduse omandamisel, kus õppija ei tohi olla koolikohustuslik isik (alla 17aastane). Viimased peavad põhiharidust omandama päevases õppes.

Elukestev õpe 2008

Lifelong learning 2007: adult education survey

Lifelong learning policies in Estonia

Monograafia Eesti kutsehariduse, täienduskoolituse ning tööhõiveteenuste süsteemide ja struktuuride kohta.

Täiskasvanute koolitus

Tööalane täienduskoolitus.

Täiskasvanute koolituse seadus

7.1. Ajalooline ülevaade

Täiskasvanuhariduse alguseks Eestis võib pidada 19. sajandi rahvusliku ärkamise ajal loodud seltse. Esimesed rahvahariduskursused tegutsesid alates 1896. aastast St. Peterburi Heategeva Seltsi juures koostöös St. Peterburi Eesti Karskusseltsiga. 1899. a toimusid kursused juba gümnaasiumi õppekava ulatuses eesmärgiga võimaldada eestlastel sooritada gümnaasiumi lõpueksamid eksternina. Samade algatajate kavandatud esimesest rahvaülikoolist (idee 1897) ei saanud asja.

Eesti Vabariigis (1918–1940) asutati 1923. a haridusseltside töö koordineerimiseks Eesti Haridusliit. 1925. a avati Kundas esimene ja 1930. a Ravilas teine internaadi tüüpi põllu- ja kodumajanduslik rahvaülikool. 1920. ja 1930. aastail muutus massiliseks töö kõrvalt õppimine linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva jt) paiknevates rahvaülikoolides.

1940. aastal, kui Eestis kehtestati Nõukogude okupatsioon, suleti kõik rahvaühendused, teiste hulgas kõik seltsid ja rahvaülikoolid. Pärast II maailmasõda jäi vabahariduse põhiliseks väljundiks klubilises vormis isetegevus ja klubide juures paiknevate vabahariduslike ringide töö. Esimesed rahvaülikoolid taasasutati alles 1958. aastal klubide, raamatukogude, kõrgkoolide jne juures.

Formaalhariduses oli kogu Nõukogude perioodi vältel tagatud võimalused töö kõrvalt õppimiseks ükskõik missugusel haridustasemel, töö kõrvalt õppimist soodustati. Kehtestati soodustused õhtuste ja mittestatsionaarsete kõrgemate õppeasutuste üliõpilastele ja keskeriõppeasutuste õpilastele ning neile, kes tootmistööd katkestamata õppisid edukalt töölis- ja maanoorte koolides.

Täiskasvanuhariduse pakkumist Nõukogude Liidu perioodil võib üldjoontes iseloomustada järgmiselt:

● 1960. aastad – loodi tööliste välja- ja ümberõppe ning kvalifikatsioonitõstmise süsteem; ● 1970. aastad – rajati juhtivate töötajate ja spetsialistide koolitussüsteem; ● 1980. aastad – kaasajastati täiskasvanute õppe teoreetilised, metodoloogilised ja metoodilised

alused; ● 1990. aastad – kujundati täiskasvanute elukestva õppe õiguslik ja majanduslik alus.

Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati praktiliselt kohe taaslooma täiskasvanute koolituse süsteemi. Eesti oli üks esimesi nn ida-bloki riike, kes võttis vastu täiskasvanute koolituse seaduse (1993).

2005. a kinnitas vabariigi Valitsus Eesti elukestva õppe strateegia 2005–2008, mis on taasiseseisvumise järel esimene riiklik täiskasvanuhariduse valdkonna arendamise alusdokument.

Eesti elukestva õppe strateegia 2005–2008 üldeesmärgiks oli suurendada Eesti elanikkonna formaalses, mitteformaalses ja informaalses õppes osalemise võimalusi ja motivatsiooni, et võimaldada inimestel parandada oma teadmisi ja oskusi vastavalt iseenda, kodanikkonna, ühiskonna ja tööturu vajadustele.

Strateegias seati eesmärk tõsta 25–64aastaste koolituses osalejate osakaal 10%ni vastavas eas inimeste koguhulgast. (2005. aastal oli vastav protsent 5,9.)

Strateegias oli püstitatud üheksa suuremat eesmärki ning konkreetsed tegevused nende elluviimiseks. Eesmärgid olid järgmised:

kõigile täiskasvanutele, sealhulgas erivajadustega inimestele on loodud elukestva õppe võimalused vastavalt võimekusele ja vajadustele;

täiskasvanuhariduse rahastamise süsteem on läbipaistev ja võimaldab kõigi täiskasvanute, sealhulgas erivajadustega inimeste juurdepääsu koolitusele;

eesti muukeelsed täiskasvanud elanikud valdavad ühiskonnas ja tööelus toimetulekuks vajalikul tasemel eesti keelt, neil on soovi korral võimalus õppida emakeelt ja tegeleda rahvuskultuuriga;

täiskasvanute koolituse kvaliteedi tagamiseks on välja töötatud süsteem ja õppijatele/koolituse tellijatele on tagatud info õppe kvaliteedi kohta;

täiskasvanutele on loodud õppimis- ja koolitusvõimalustest teavitamise süsteem ja võimalus saada karjääriteenuseid;

arendatakse töötajate kutsekvalifikatsioonisüsteemi, mis on elukestava õppe süsteemi ja tööjõu vaba liikumise tagamiseks;

täiskasvanuhariduse arendamisel ja poliitika kujundamisel on kaasatud nii avalik, era- kui ka kolmas sektor;

täiskasvanuhariduse valdkonnas on olemas adekvaatne statistika ja süsteemselt toimuvad valdkondlikud uuringud;

varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) süsteemi rakendatakse kõikides õppevaldkondades ja -tasemetel.

Enamus strateegias ette nähtud tegevustest viidi ellu ja eesmärgid täideti. Elukestvas õppes osalemise osakaal tõusis 2008. aastal 25-64-aastaste inimeste hulgas 9,8 protsendini.

Elukestva õppe strateegia 2005-2008; Vabariigi Valitsuse otsus

Täiskasvanute koolituse seadus

7.2. Peamised poliitilised arutelud

2006. aastal alustati ettevalmistusi Euroopa Liidu tõukefondide kasutamiseks aastatel 2007–2013. Tõukefondide kasutuselevõtuks koostati Eestis kolm rakenduskava:

inimressursi arendamise rakenduskava, elukeskkonna arendamise rakenduskava, majanduskeskkonna arendamise rakenduskava.

Täiskasvanuhariduse valdkonna arendamiseks ning õppimisvõimaluste loomiseks eraldatakse vahendeid inimressursi arendamise rakenduskava alusel ning toetust saadakse Euroopa Sotsiaalfondist.

Inimressursi arendamise rakenduskavas on 7 prioriteetset suunda:

elukestev õpe (elluviimise eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium); pikk ja kvaliteetne tööelu (vastutab Sotsiaalministeerium); teadmised ja oskused uuendusmeelseks ettevõtluseks (vastutab Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium); suurem haldusvõimekus (vastutab Riigikantselei); teadus- ja arendustegevuse inimressursi arendamine (vastutab Haridus- ja

Teadusministeerium); horisontaalne tehniline abi;

tehniline abi.

Viimased kaks prioriteetset suunda on seotud rakenduskava elluviimise juhtimisega.

Täiskasvanute koolituseks eraldatakse vahendeid nelja esimesena nimetatud prioriteetse suuna alt. Haridus- ja Teadusministeerium panustab täiskasvanuhariduse süsteemi üldisesse arendamisse ning toetab täiskasvanute tööalase konkurentsivõime tõstmisele suunatud koolituste läbiviimist erinevates õppeasutustes (eelkõige kutseõppeasutustes ning vabahariduslikes koolituskeskustes).

2007. ja 2008. a valmistati Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtimisel täiskasvanuhariduse valdkonna arendamiseks ning täiskasvanute koolitamiseks kolm programmi, mida hakatakse rahastama Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Programmid on järgmised:

● Täiskasvanute tööalane koolitus kutseõppeasutustes ja arendustegevused (kinnitati veebruaris 2009);

● Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes (kinnitati juunis 2008); ● Täiskasvanuhariduse populariseerimine (kinnitati juunis 2008).

Programmide raames kaetakse vähemalt 73 000 inimese koolitamine kutseõppeasutustes ja vabahariduslikes koolituskeskustes (rahvaülikoolides). Inimeste jaoks on koolitus tasuta ning kättesaadav kõikides maakondades.

25.09.2009 kiitis Vabariigi Valitsus heaks Eesti elukestva õppe strateegia 2005–2008 lõpparuande ning võttis vastu Täiskasvanuhariduse arengukava 2009-2013.

Täiskasvanuhariduse arengukava 2009–2013 on jätkuks Elukestva õppe strateegiale 2005–2008. Arengukava pealkirja on võrreldes varasemaga muudetud, kuna elukestev õpe hõlmab kogu elu jooksul ette võetud õppetegevusi, käesolev dokument keskendub aga õppimisele täiskasvanueas.

Arengukavas on sõnastatud täiskasvanuhariduse valdkonna kolm peamist eesmärki. Esimene neist on sama, mis elukestva õppe strateegial aastateks 2005–2008 – arengukava elluviimine võimaldab täiskasvanutele parema ligipääsu nii formaalharidusele kui mitteformaalsele õppele, mille eesmärk on parandada inimeste teadmisi ja elanikkonna haridustaset ning tõsta elukestvas õppes osalejate osakaalu 25–64aastaste hulgas aastaks 2013 13,5%ni.

Arengukava teine peamine eesmärk on vähendada üldharidusega (üldkeskharidus, põhiharidus või madalam haridustase) ning ilma eri- või kutsealase ettevalmistuseta täiskasvanute osakaalu 25–64aastase elanikkonna hulgast 32%-le (2008. a – 34,6%); kolmandaks seatakse eesmärk luua kvaliteetse koolituse kaudu võimalikult paljudele inimestele eeldused üks aste kõrgema haridustaseme või kvalifikatsiooni omandamiseks.

Kolme üldeesmärgi täitmiseks on arengukavas sõnastatud indikaatorid, meetmed ja tegevused, mis on jaotatud viie eesmärgi alla:

1) tööturu olukorra ja majandussituatsiooni parandamisele kaasaaitamine täiskasvanute koolituse kaudu;

2) haridussüsteemi avatumaks muutmine täiskasvanud õppijatele tasemeõppe pakkumisel;

3) mitteformaalse õppe võimaldamine täiskasvanute konkurentsivõime tõstmiseks ning loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arendamiseks;

4) koolituse kvaliteedi ja paindlikkuse tagamine, teadlikkuse tõstmine;

5) täiskasvanuhariduse juhtimine osapooli kaasavalt ja efektiivselt.

Planeerides täiskasvanuhariduse valdkonna tegevusi järgmiseks neljaks aastaks, oli lisaks pikaajaliste strateegilistele haridussüsteemikesksetele eesmärkidele vaja kiiresti lahendusi leida ka 2009. aastal esile kerkinud majandusprobleemidele ning ulatuslikule töötuse kasvule. Sellepärast käsitletakse esimese eesmärgi all peamiselt kiireid meetmeid majandusolukorra parandamiseks ning nende tegevuste täitmise eest vastutavad lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile ka Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ning Sotsiaalministeerium (vastutab Eestis muuhulgas ka tööturupoliitika valdkonna eest).

Täiskasvanuhariduse arengukava 2009-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus

Elukestva õppe strateegia 2005-2008; Vabariigi Valitsuse otsus

Kutseseadus

Täiskasvanute koolituse seadus

7.3. Täiskasvanuharidust reguleeriv seadustik

Täiskasvanute koolituse seadus (1993) sätestab täiskasvanute koolituse alused ja õiguslikud tagatised, defineerib täiskasvanute koolitusasutuse mõiste, õppimisvõimaluste tagamise korra, liigitab täiskasvanute koolituse vastavalt eesmärkidele ja reguleerib täiskasvanute koolituse finantseerimist. Seadus ei sätesta täiskasvanute koolituse sihtgrupi vanust, täiskasvanute koolituse seaduse sätted kehtivad peamiselt neile, kes õpivad osakoormusega, õhtuses õppevormis, kaugõppe õppevormis või eksternina.

Täiskasvanute koolituse seadus reguleerib ka õppepuhkuse taotlemise võimalusi. Õppepuhkust on võimalik saada nii tasemekoolituses, tööalases koolituses, kui ka vabahariduslikus koolituses osalemiseks. (Vt 7.9. .)

Samuti on seaduses reguleeritud Täiskasvanuhariduse Nõukogu tegutsemine. Nõukogu on Vabariigi Valitsust täiskasvanuhariduse küsimustes nõustav kogu, mis koosneb erinevate ministeeriumide, koolitajate, tööandjate ja töövõtjate organisatsioonide esindajatest. Nõukogu juhib haridus- ja teadusminister.

Täiskasvanutele antavale koolitusele laienevad ka teised haridussüsteemi toimimist reguleerivad õigusaktid.

Põhikooli ja gümnaasiumiseadus (1993) ja selle alusel kehtestatud haridus- ja teadusministri määrus "Põhikooli ja gümnaasiumi õhtuses ja kaugõppevormis õppimise ning põhikooli ja gümnaasiumi eksternina lõpetamise tingimused ja kord". Õigusaktid reguleerivad täiskasvanute õppimisvõimalusi põhikoolis ja gümnaasiumis. Nende alusel on täiskasvanutel võimalik täiskasvanute gümnaasiumis või päevase õppevormiga gümnaasiumi vastavas osakonnas õppida õhtuses ja kaugõppe vormis või lõpetada kool eksternina.

Kutseõppeasutuse seadus lubab alates 2006. aastat rakendada kutsekoolidel väga paindlikke kutseõppevõimalusi: kutseorientatsioonikursusi kutsealase eelkoolituse raames põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele; kutseõpet põhikoolis ja gümnaasiumis, mis annab esmased kutseoskused; kutsekeskharidust; kutseõpet põhihariduse baasil; kutseõpet keskhariduse baasil; kutseõpet põhihariduseta isikutele. Täiskasvanute tööalase koolituse läbiviimisele kutseõppeasutustes seab nõuded haridusministri kehtestatud määrus "Täiskasvanute tööalase koolituse kutseõppeasutuses korraldamise tingimused ja kord", mille kohaselt võib kutseõppeasutus korraldada täiskasvanutele tööalast koolitust õpetatavates valdkondades. Õppemateriaalse baasi ja kvalifikatsiooninõuetele vastavate pedagoogide olemasolul võib õppeasutus korraldada koolitust ka teistes valdkondades.

2007. aastal täiendati kutseõppeasutuse seadust ja sellest lähtuvaid õigusakte ning loodi seadusandlik alus kutseõppeasutustes ja rakenduskõrgkoolides pakutava täiskasvanute tööalase koolituse riigieelarveliseks rahastamiseks. Muudatuste kohaselt on Haridus- ja Teadusministeeriumil õigus tellida kutseõppeasutustelt ja rakenduskõrgkoolidelt täiskasvanute koolituse kursusi, mis õppijate jaoks on tasuta. Tööalase koolituse tellimuse esitamisel võetakse arvesse tööjõuvajaduse prognoose.

Loodud koolituskohtadel on õigus õppida kõikidel täiskasvanutel, välja arvatud töötutel, kelle tööturukoolituse korraldamise ja finantseerimise eest vastutab Sotsiaalministeerium.

2009. aastal kinnitati kutseõppeasutuse seadusest lähtuva kutseharidusstandardi muudatus, milles muuhulgas sätestatakse ka varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise korraldus kutsehariduses.

Rakenduskõrgkooli seadus (1998) reguleerib muuhulgas täis- ja osakoormusega ning eksternina õppimist, samuti varasema õpi- ja töökogemuse arvestamist. Seadus annab õppeasutuse nõukogule õiguse sätestada täiskasvanute tööalase koolituse pakkumise valdkonnad, vormid ja korra. 2008. aastal tehti seadusesse muudatus, mis kohustab kõrgkoole kasutama esmakoolituse riiklikust koolitustellimusest ülejäänud vahendeid täiskasvanute tööalase koolituse rahastamiseks. Enne seda muudatust täiskasvanute tööalase koolituse kursusi kõrgkoolides riigieelarvest ei rahastatud.

Ülikooliseadus (1995) reguleerib muuhulgas täis- ja osakoormusega ning eksternina õppimist ning koos ülikooliseadusest tuleneva kõrgharidusstandardiga ka varasema õpi- ja töökogemuse arvestamist. Seadus annab ülikooli nõukogule õiguse kinnitada korraldatava tööalase koolituse valdkonnad, vormid ja korra.

Erakooliseadus (1998) reguleerib erakoolide loomist ja tegutsemist. Seaduse kohaselt peavad kõik eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle pakutava õppe maht on üle 120 tunni või kuue kuu aastas, moodustama erakooli ning taotlema koolitusloa.

Sotsiaalministeeriumi vastutusalasse kuuluva tööturuteenuste ja -toetuste seadusega reguleeritakse arvestuse pidamist töötute ja tööotsijate üle, tööturuteenuste osutamist ning tööturutoetuste maksmist. Alates 2006. aastast hakkas kehtima seadusemuudatus, mille järgi on läbiv põhimõte juhtumikorralduslik (case management) lähenemine töötu probleemidele, see tähendab, et ühe töötu probleemidega tegeleb konkreetne konsultant algusest lõpuni, kaasates vajadusel probleemide lahendamisse erinevaid partnereid (nt kohalikud omavalitsused, koolid, kriminaalhooldusametnikud jpt), lisandusid mitmed uued paindlikumad tööturuteenused.

Kutseseaduses (2008) sätestatakse kutsete süsteemi loomise ja toimimise ning järelevalve alused. Kutsete süsteem jaguneb kaheks alamsüsteemiks: kutsestandardite väljatöötamiseks ning kutse omistamiseks. Uue kutseseaduse vastuvõtmisega kehtestati Eestis senise 5astmelise kvalifikatsiooniraamistiku asemele 8astmeline kvalifikatsiooniraamistik. 8astmeline kvalifikatsiooniraamistik loob aluse Eesti kutsete süsteemi kooskõlla viimiseks Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga (European Qualification Framework (EQF)) ning võimaldab Eesti kutsete süsteemi teiste Euroopa riikide süsteemidega senisest paremini võrrelda.

Lisaks kehtestab seadus, et kutsestandardite väljatöötamist korraldab riigi asutatud Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus ehk Kutsekoda ning need kinnitavad kutsenõukogu. Kutseomistamise otsustavad kutset omistavate organite juures tegutsevad kutsekomisjonid, vajadusel moodustades selleks hindamiskomisjone.

Seaduse reguleerimisala piiritlemisel on jäädud põhimõtte juurde, et seadust ei kohaldata kutsealadel, mille kutsenõuete väljatöötamise ning kutse omistamise alused on reguleeritud teiste seadustega. Kutseseadus ning koos sellega kutsete süsteem on omakorda laiema kvalifikatsioonisüsteemi koostisosa. Seaduse kaugem eesmärk on riikliku kvalifikatsioonisüsteemi loomine, mis ühendaks seni eraldiseisvad haridussüsteemi ja kutsekvalifikatsioonisüsteemi sidustatud tervikuks, et kutsetasemed oleksid võrreldavad haridustasemetega ning kutsete süsteem ja haridussüsteem paikneksid ühtses ning rahvusvaheliselt võrreldavas kvalifikatsiooniraamistikus.

1. juulist 2009 kehtima hakanud töölepinguseaduse peamine eesmärk on muuta tööturusuhted senisest paindlikumaks. Koos nimetatud seadusega muudeti ka õppepuhkusi puudutavaid paragrahve täiskasvanute koolituse seaduses. Peamine muudatus on see, et kui seni anti tasemekoolituses osalemiseks õppepuhkust ainult kaugõppes, õhtuses õppes, eksternina või osakoormusega õppes õppijatele, siis seaduse jõustumise järel on õppepuhkust õigus saada ka päevases ja täiskoormusega õppes õppijatel. Muudatused puudutavad ka õppepuhkuseks antavate kalendripäevade arvu ja nende tasustamist.

Erakooliseadus

Huviharidusstandard; haridus- ja teadusministri määrus

Huvikooli seadus

Kutseseadus

Kutseõppeasutuse seadus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Täiskasvanute koolituse seadus

Täiskasvanute tööalase koolituse kutseõppeasutuses korraldamise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

Töölepingu seadus

Tööturuteenuste ja -toetuste seadus

Ülikooliseadus

7.4. Üldeesmärgid

Täiskasvanute valdkonna üldised eesmärgid sätestab kuni 2013. aastani Täiskasvanuhariduse arengukava 2009–2013 (vt 7.2. ). Koolituse eesmärgid on seotud koolitusliigiga (vt 7. ). Tasemehariduse omandamine võimaldab täiskasvanul formaalhariduse süsteemis haridusteed jätkata, saavutada huvidele ja võimetele vastav koht tööturul.

Tööalane koolitus võib silmas pidada väga erinevaid eesmärke, nt õpe oskuste ja teadmiste täiendamiseks või uute omandamiseks eesmärgiga olla konkurentsivõimeline tööjõuturul. Tööga seotud õpingud on tihti seotud sooviga tõsta oma kvalifikatsiooni, st, et õpingud valmistavad ette kutseeksamil osalemist. Teatud ametikohtadel (nt pedagoogid) on täienduskoolitus ka kohustuslik.

Vabahariduslik koolitus on eelkõige õppuri silmaringi laiendamise ja huvitegevuse teenistuses, samuti sotsiaalsete oskuste parandamiseks.

Täiskasvanuhariduse arengukava 2009-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus

7.5. Õppeasutuste tüübid

Vastavalt täiskasvanute koolituse seadusele on täiskasvanute koolitusasutused riigi- ja munitsipaalasutused, koolitusluba omavad erakoolid, era- ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud, kui täiskasvanute koolitus on nende seadusest või põhikirjast (põhimäärusest) tulenev tegevus, ning füüsilisest isikust ettevõtjad. (Vt ka 7.3. .)

Tasemekoolituse raames on täiskasvanutel võimalik omandada nii üldharidust, kutseharidust kui ka kõrgharidust.

Üldharidust on võimalik omandada täiskasvanute gümnaasiumides õhtuses õppevormis, kaugõppes või eksternina ning üldhariduskoolide juures avatud õhtustes või kaugõppeosakondades. Täiskasvanute gümnaasiumid ja üldhariduskoolid on Eestis enamasti munitsipaalkoolid.

Kutseõppeasutused pakuvad täiskasvanud õppijatele kutsehariduse omandamise võimalust nii täis- kui osalise koormusega õppides, samuti tööalast koolitust. Enamik Eesti kutseõppeasutusi on riigiõppeasutused, kuid on ka munitsipaalkutseõppeasutusi ning erakoole.

Ka ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid võimaldavad täiskasvanutele osakoormusega õpet, täiskasvanutel on õigus osaleda ka täiskoormusega õppes. Rakenduskõrgkoolides ja ülikoolides võib toimuda ka täienduskoolitus väljaspool tasemeharidust. Kõrgkoolid võivad Eestis olla nii avalik-õiguslikud, riigi omandis kui ka eraõppeasutused.

Täiskasvanute tööalast koolitust (täiend- ja ümberõppekursusi) pakuvad kutseõppeasutused, rakenduskõrgkoolid, ülikoolid, erakoolitusasutused ning täiskasvanute tööalane koolitus võib toimuda ka ettevõtetes ja töökohal.

Iseseisvumisest alates on Eestile olnud iseloomulik erakoolitusturu suur osakaal. Erakooliseaduse (1998) kohaselt peavad erakoolid, kelle korraldatav õpe kestab enam kui 120 tundi või kuus kuud aastas, taotlema Haridus- ja Teadusministeeriumilt koolitusloa.

Alates 2007. aastast on riik oluliselt suurendanud täiskasvanute tööalase koolituse finantseerimist, mistõttu on märkimisväärselt tõusnud kutseõppeasutuste roll täiskasvanute mitteformaalse koolituse pakkumisel. Samuti on pidevalt kasvanud kõrgkoolides korraldatavatel kursustel osalejate arv.

Vabahariduslikku koolitust pakuvad kõikides Eesti maakondades paiknevad erakoolid, sihtasutused ning mittetulundusühingud.

Tähtsamad täiskasvanuhariduse valdkonna katusorganisatsioonid on Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja Eesti Vabaharidusliit (1924–1940 tegutsenud Eesti Haridusliidu traditsioonide jätkaja).

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS

Eesti Vabaharidusliit

Haridus- ja Teadusministeerium

Erakooliseadus

Täiskasvanute koolituse seadus

7.6. Piirkondlik kättesaadavus

Kõikides maakondades on täiskasvanute koolitus mingit liiki õppe- või koolitusasutuse (vabahariduslik koolituskeskus, täiskasvanute gümnaasium, tulu teeniv erakoolitusasutus, kutseõppeasutus, kõrgkool) kaudu kättesaadav.

Täiskasvanute koolituse seadus sätestab, et kohalikud omavalitsused võivad toetada tööalast koolitust, sh töötute ning tööotsijate koolitust ning ette näha vahendeid vabaharidusliku koolituse toetamiseks. Peamiselt keskenduvad kohalikud omavalitsused aga oma territooriumil alaliselt elavate isikute põhi- ja keskhariduse tagamisele. Tasemehariduse piirkondlikku kättesaadavust kirjeldavad vastavad peatükid, lisaks on tähelepanuväärne, et formaalharidusasutused pakuvad üha enam täiskasvanutele suunatud kursusi. Samuti on kõikides Eesti regioonides ka vabahariduslikku koolitust pakkuvad keskused. Enamasti on tegemist rahvaülikoolide, vabahariduslike koolituskeskuste või kultuurikeskustega.

Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest aastatel 2008–2012 rahastatavates täiskasvanuhariduse programmides on ette nähtud, et kutseõppeasutustes ning vabahariduslikes koolituskeskustes pakutav tasuta koolitus peab olema täiskasvanutele kättesaadav kõikides maakondades, kokku nähakse ette koolituse võimaldamist vähemalt 73 000 inimesele (vt ka 7.2. ).

7.7. Vastuvõtutingimused

Tasemeõppesse õppima asumisel on nõuded kõigile ühesugused, st, et nõutav on varem omandatud hariduse tõendamine/nõutava haridustaseme lõpetamist tõendava tunnistuse olemasolu.

Üldharidust õhtuse või kaugõppe vormis või eksternina võivad omandama asuda põhihariduse omandanud või koolikohustusliku ea (17 eluaastat) ületanud isikud.

Tööalase koolituse ja vabaharidusliku koolituse puhul on juurdepääs reeglina vaba, kuid mingisse õpperühma pääsemiseks võib teatud teadmiste tase olla nõutav (nt võõrkeeles, arvutiõppes, tehnilistel aladel jm). Erinevatest projektidest ja programmidest rahastatavate koolituste puhul seavad sihtgrupile piirangu vastava projekti eesmärgid. Täiskasvanute koolituskursuste puhul on enamasti prioriteetseks sihtgrupiks madalama kvalifikatsiooniga inimesed või mõne spetsiifilise eriala esindajad. Tööturuameti rahastatud tööturukoolitustel saavad osaleda töötuks registreeritud või koondamisteate saanud inimesed.

2000. aastatel hakati Eestis välja töötama varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise süsteemi, mis aitaks inimestel õppeasutustesse sisseastumisel, poolelijäänud õpingute jätkamisel, õppekava vahetamisel või kutseomistamisel senisest paremini arvestada õppeasutustes läbitud õpinguid, täienduskoolituses või iseseisvalt õpitut, töökogemusest saadud teadmisi ja oskusi.

2007. aastal täiendati kõrgharidusstandardit ning seadustati, et kõrgkoolidel on muuhulgas õigus üliõpilaste vastuvõtmisel arvestada nende varasemaid õpinguid ning töökogemusi. 2009. aastal täiendati kutseharidusstandardit ning selle kohaselt on ka kutseõppeasutustel õigus sisseastumisel arvestada inimese varasemaid õpi- ja töökogemusi.

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

7.8. Õppemaks

Põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamine õhtuses õppevormis, kaugõppes ja eksternina on tasuta. Riikliku koolitustellimuse raames pakutakse tasuta õpet ka kutsehariduse omandamiseks osakoormusega õppes. Kõrghariduse omandamine osakoormusega õppes on enamasti tasuline, erandiks on näiteks õpetajate koolitus.

Tööalased ja vabahariduslikud koolitused on enamasti tasulised. Koolituste eest tasub õppija või tööandja. Viimastel aastatel on tänu Euroopa Sotsiaalfondi kasutuselevõtule paljud tööalased koolitused õppijatele või nende tööandjatele oluliselt soodsamad või tasuta. 2007. aastal alustati tasuta tööalase koolituse kursuste pakkumist kutseõppeasutustes ja rakenduskõrgkoolides. 2008. aastast on kõikide maakondade vabahariduslikes koolituskeskustes loodud tasuta õppekohad elukestva õppe võtmepädevuste omandamiseks ning tööalaseks koolituseks. Õpet rahastatakse riigieelarvest ja Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

Täiesti tasuta on koolitus ka töötutele. Lisaks tasuta koolitusele, mis peab aitama isikul tööle rakenduda, on töötutele ette nähtud ka mitmed teised tööturuteenused (nt töövahendus, karjäärinõustamine, tööpraktika, ettevõtluse alustamise toetus jt) ning toetused (töötutoetus, stipendium, sõidu- ja majutustoetus).

7.9. Õppijate rahaline toetamine

Õppetoetust ja õppelaenu võivad saada vaid täiskoormusega õppijad, seega pole enamikul täiskasvanud õppijatest neid võimalik saada.

Riigieelarvest toetatakse töötute ja tööotsijate tööalase koolitusega seotud kulusid. Tööotsijate ja töötute täiendus- või ümberõppe alase koolituse kursused tellib ja nende eest tasub Sotsiaalministeerium (Eesti Töötukassa kaudu). Täiendus- või ümberõppes osalevale töötule makstakse riigieelarvest ka koolitustoetust. 2009. aastal täiendas Töötukassa töötute koolitamise finantseerimise skeeme ning võttis seniste rahastamisskeemide kõrval kasutusele ka koolitusvautšeri. 2007. aastast alates rahastatakse riigieelarvest ja Euroopa Sotsiaalfondist tööalase koolituse kursusi kutseõppeasutustes ja rakenduskõrgkoolides, 2008. aastast tööalast ning elukestva õppe võtmepädevuste alast koolitust vabahariduslikes koolituskeskustes. Kursused on õppijale tasuta, kuid õppekohtade arv on piiratud.

Pedagoogidele, kelle palgad kaetakse riigieelarvest, nähakse tööalaseks koolituseks ette vahendid riigieelarves vähemalt 3 protsendi ulatuses nende aastasest palgafondist. Vabaharidusliku koolituse toetuseks võidakse ette näha vahendid riigi- ja valla- või linnaeelarves. Riik toetab tööandja ja õppija poolset koolituse rahastamist ka maksusoodustuste kaudu: tööandja rahastatud tööalast koolitust ei käsitleta erisoodustusena; eraisiku tehtud kulutuste osas kehtib tulumaksuvabastus.

Täiskasvanute koolituse seaduse alusel antakse töölepingu alusel töötavatele ja avalikus teenistuses olevatele isikutele koolituses osalemiseks õppepuhkust. Alates 1. juulist 2009 on töötajal ja avalikul teenistujal õigus koolituses osalemiseks saada õppepuhkust saada 30 kalendripäeva aastas, kusjuures tasemekoolituse ja tööalase koolituse puhul peab tööandja säilitama keskmise palga 20 kalendripäevaks. Vabahariduslikul koolitusel osalejale on õppepuhkus palgata. Tasemekoolituse lõpetamiseks on uuendatud seaduse kohaselt võimalik saada 15 lisapäeva, tasustatakse töötasu alammääras.

Täiskasvanute koolituse seadus

Tööturuteenuste ja -toetuste seadus

7.10. Peamised spetsialiseerumisvaldkonnad

Tasemekoolituses selguvad peamised spetsialiseerumisvaldkonnad riikliku koolitustellimuse kaudu. Kutse- ja kõrghariduse riikliku koolitustellimuse kavandamisel arvestatakse riigi strateegilisi arengukavu ning pikaajalist tööjõuvajaduse prognoosi. Alates 2007. aastast käivitatud täiskasvanute tööalase koolituse koolitustellimuse puhul võetakse aluseks samad analüüsid ja põhimõtted, kuid koolitustellimuse formuleerimise metoodika vajab veel täiendamist. Tulevikus soovitakse täiskasvanute lühemaajaliste kursuste tellimisega rahuldada nende sektorite tööjõuvajadust, mille tarbeks noorte esmakoolitus mingil põhjusel tööjõudu ei koolita.

Kui õppe eest tasub õppija ise või sellest huvitatud isik (nt tööandja), võivad nii tasemeõppeasutused kui ka erakoolid pakkuda koolitusi valdkondades, mille järele on nõudlus ja milles nad on kompetentsed. Seega on õppija enda rahastatava täiendus- ja ümberõppe valdkondade, mahtude ja sisu kavandamine koolituse pakkujate ülesanne, ideaalis toimub see vastavalt tööjõuturu vajadustele ja koostöös koolituse tellijaga. Potentsiaalsete koolitatavate vajadustele vastamine on koolitusasutuse seisukohast oluline, sest üldiselt on edukamad need koolituse pakkujad, kelle koolituskavad vastavad kliendi vajadustele.

7.11. Õpetamismeetodid

Õpetamismeetodi valib vastavalt õppegrupi, valdkonna ja õppekava eripärale koolitaja, keskset regulatsiooni selles osas ei ole. Samas on nii tasemehariduse kui ka tööalase ja vabaharidusliku koolituse õppekavades enamasti määratletud praktika, kontakttundide ja iseseisva töö osakaal.

Suurenev huvi täiskasvanute koolituse vastu on kaasa toonud õppe paindlikumaks muutumise. Tasemeõppe raames pakuvad üha paindlikumaid õppimisvõimalusi täiskasvanute gümnaasiumid, nt individuaalse õppekava koostamine, üksikute õppeainete õppimine. Kutseõppeasutustel on tänu seadusemuudatustele alates 2006. aastast võimalik rakendada väga mitmekesiseid õppimisvõimalusi (vt 7.3. ). Koolitusprogrammide puhul arvestatakse õppijate/tellijate huvidega ja enamasti lähtutakse programmi koostamisel õppijate või õpet telliva tööandja oovist. Üha enam kasutavad õppe- ja koolitusasutused e-õppe võimalusi. Siiski on praegu e-kursuste osakaal kõikidest kursustest suhteliselt väike. Enamasti kasutatakse e-õppe elemente täiendusena tavakursustele.

7.12. Koolitajad

Täiskasvanutele tasemekoolitust pakkuvate õppeasutuste pedagoogid peavad vastama samadele kvalifikatsiooninõuetele, mis kehtivad nendes koolitusasutustes noori õpetavate pedagoogide kohta.

Tööalast koolitust ning vabahariduslikku koolitust pakkuvatele täiskasvanute koolitajatele pole riiklikult kvalifikatsiooninõudeid kinnitatud. Mitmed koolitusasutused määravad koolitajatele esitatavad nõuded oma sise-eeskirjadega.

Samas on Eestis kutseseaduse põhimõtetele tuginedes välja töötatud ja kinnitatud täiskasvanute koolitaja/ andragoogi kutsestandard ning toimub täiskasvanute koolitaja/ andragoogi kutse omistamine. Täiskasvanute koolitaja/ andragoogi kutse on osakvalifikatsioon (põhikvalifikatsioon on koolitaja eriala või kutse, mis on omandatud kõrgkoolis või kutseõppeasutuses põhi- või täiendusõppes). Kvalifikatsiooni võivad taotleda kõik, kes tegelevad täiskasvanute õpetamisega. Kvalifikatsiooni abil saab koolitaja tõendada oma kutsealast kompetentsust ja tõsta oma konkurentsivõimet, ühtlasi on see õppijale ning koolituse tellijale garantii, et koolitus vastab kõrgetele

kvaliteedinõuetele. Alates 2007. aastast väljastatakse kutsekvalifikatsioonitunnistusi neljal tasemel (II, III, IV ja V tase). Hetkel on täiskasvanute koolitaja kutse taotlemine vabatahtlik, riiklikult pole ühegi koolitusinstitutsiooni puhul esitatud nõuet, et seal töötav täiskasvanute koolitaja peab omama koolitaja kutset. Kutseid on omistatud alates 2004. aastast. Veebruariks 2010 oli täiskasvanute koolitaja/andragoogi kutse omistatud 184 inimesele.

7.13. Õppurite hindamine/üleviimine järgmisele õppeastmele

Põhikoolis ja gümnaasiumis õhtuses ja kaugõppevormis üldhariduse omandamise korral (nn täiskasvanute gümnaasiumides) kasutatakse hindamiseks viiepallisüsteemi. Hindamine toimub samadel alustel kui noorte õppijate puhul, kes õpivad päevases õppes (vt 4.12. ). Gümnaasiumi lõpetamiseks peavad õppijad sooritama 5 eksamit, millest vähemal 3 peavad olema riiklikud eksamid. 1. Septembrist 2010 hakkab kehtima uus gümnaasiumi riiklik õppekava (VV määrus), mille kohaselt peab gümnaasiumi lõpetamiseks sooritama senise viie eksami asemel 3 eksamit (eesti keel, matemaatika, võõrkeel), riigieksami mitterahuldava tulemuse korral sooritatakse vastavas õppeaines direktori kinnitatud materjalide alusel eksam, mille vähemalt rahuldav hinne annab õiguse gümnaasium lõpetada.Kutseõppeasutustes osakoormusega tasemeharidust omandavaid õppijaid hinnatakse samuti nagu noori esmakoolituses olijaid. Hindamine toimub viiepallisüsteemis.

Kõrghariduse omandamisel ei tehta samuti vahet täiskoormusega ja osakoormusega õppijatel. Kõrghariduses kasutatakse hindamisel üldjuhul kuuepallisüsteemi, kuid kasutatakse ka mittediferentseeritud hindamist, mille puhul positiivne tulemus on «arvestatud» ning negatiivne tulemus «mittearvestatud».

Tööalases ja vabahariduslikus koolituses on hindamise viise palju. Valiku teeb koolitaja, see võib toimuda ka kokkuleppel koolitatavatega. Kursuse lõpetamise nõudeks võib olla nt eksami või arvestuse sooritamine, lõputöö või õpimapi koostamine, uurimus, eneseanalüüs. Samas võib kursus lõppeda konkreetse lõpuväljundita, enamasti on nõutav teatud protsendi ulatuses kursustest osavõtt.

Eestis on välja töötatud kutsete süsteem ja inimestel on võimalik tõendada oma teadmisi ja oskusi ka kutse omistamise kaudu.

7.14. Lõputunnistuse väljastamine

Tasemehariduse puhul väljastatakse õppevormist olenemata kõigile samaväärne tunnistus või diplom. (Vt 4.14. 5.17., 6.15. .)

Tööalase ja vabaharidusliku koolituse puhul võib vastavalt täiskasvanute koolituse seadusele väljastada tunnistuse või tõendi, viimaste sisu ei ole reguleeritud.

7.15. Koolituse ja tööturu suhted

Kuna enamik täiskasvanute koolitust pakkuvatest õppeasutustest on erakoolid ja/või tegutsevad isetasuvuse põhimõttel, hoolitsevad nad ise koolituse tööturu nõuetega vastavusse viimine eest, sest vastasel juhul ei saa koolitusasutus majanduslikult hakkama.

Kutseõppeasutustes, rakenduskõrgkoolides ja ülikoolides pakutava tasemekoolituse (nii täis- kui ka osakoormuse korral) riikliku rahastamise alus on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi iga-aastane majandusanalüüs ja tööjõuvajaduse prognoos.

Nendest prognoosidest lähtutakse ka täiskasvanute koolituskursuste riikliku tellimuse esitamisel kutseõppeasutustele ja rakenduskõrgkoolidele. Kuna täiskasvanute koolituskursuste riiklik rahastamine käivitus alles 2007. aastal, vajab koolitustellimuse metoodika veel täiustamist.

Kutsehariduses pööratakse erilist tähelepanu tööturu osapoolte kaasamisele kutsehariduse riiklikku juhtimisse, erialade struktuuri ja koolituse sisu puudutavatesse otsustustesse, samuti õppeasutuse tasandi juhtimisse. Koostöö sotsiaalpartneritega ja ettevõtetega on kutseõppe arendamise ja koolituse läbiviimise üks olulisi eesmärke.

Karjääriinfo ja nõustamine tööturu olukorrast ning õppimis- ja koolitusvõimalustest ei ole hetkel veel kõigile täiskasvanutele ühtlaselt tagatud. Riigi rahastatavat teenust on võimalik saada ainult Tööturuametis arvel olevatel töötutel ja tööotsijatel, kes on saanud teate töösuhte lõpetamise kohta. Alates 2008. aastast sooviti hakata Euroopa Sotsiaalfondi kaasabil pakkuma teenust ka töötavatele täiskasvanutele, kuid töötute arvu märkimisväärse tõusu tõttu ei ole ressurssi seda teenust töötavatele inimestele laialdaselt pakkuda.

7.16. Eraharidus

Siiani on Eesti täiskasvanute koolituse puhul olnud eelkõige tegemist eraharidusega. Erandiks on olnud tasemekoolitust ja kursusi pakkuvad riiklikud, avalik-õiguslikud või kohalike omavalitsuste omandis olevad tasemeõppeasutused. Viimastel aastatel on aga riigi, kohaliku omavalitsuse ning avalik-õiguslike institutsioonide tegevus täiskasvanute koolitamisel märkimisväärselt suurenenud. Kuna hetkel vastavad uuringud puuduvad, ei ole võimalik hinnata, kuidas õppijad erinevas omandis olevate õppeasutuste vahel jagunevad.

Täiskasvanute koolituskursusi pakkuvad erakoolitusautused peavad vastavalt erakooliseadusele taotlema koolitusloa juhul, kui nende pakutav õpe ületab 120 tundi aastas. Koolitusluba omavas koolitusasutuses õppival üksikisikul on õigus tulumaksutagastusele koolituseks kulunud summalt. Õppetöö korraldamisel on kursusi pakkuvad erakoolitusasutused vabad. Reeglina maksavad erakoolitusasutustes õppijad koolituse eest ise või teevad seda nende tööandjad.

7.17. Statistika

Õhtuse ja kaugõppe vormiga üldhariduskoolide arv ja täiskasvanud õppijate arv üldhariduse paindlikes õppevormides (õhtune, kaug- ja eksternõpe ning üksikud õppeained õhtuses õppevormis) 2004/05– 2009/2010

2004/05 2005/06 2006/07 2007/08 2008/09 2009/10

Koolide arv 34 35 35 33 35 35

Õpilaste arv 6928 7141 6969 6890 6962 7839

Allikas: EHIS.

25–64aastaste inimeste osalemine tasemeõppes või koolitusel viimase 4 nädala jooksul 2006–2009

2006 2007 2008 2009

Kvartal Kvartal Kvartal Kvartal

I II III IV I II III IV I II III IV I II III IV

7,0 5,2 5,5 8,2 7,4 6,6 6,2 7,9 11,6 10,1 6,5 10,9 10,8 10,9 8,5 12,2

Keskmine 6,5% Keskmine 7,0% Keskmine 9,8% Keskmine 10,6%

Allikas: Statistikaamet.

25aastaste ja vanemate õppijate osakaal kutsehariduse tasemeõppes õppeliigiti 2006/07–2009/2010

2006/07 2007/08 2008/09 2009/10

25+ õpilaste

arv

% 25+ õpilaste

arv

% 25+ õpilaste

arv

% 25+ õpilaste

arv

%

Põhihariduse nõudeta kutseõpe

61 36,1% 134 43,6% 225 54,3% 115 27,4%

Kutseõpe põhihariduse baasil

85 40,9% 158 37,3% 198 39,2% 281 47,0%

Kutsekeskharidusõpe 111 0,6% 117 0,6% 151 0,9% 204 1,2%

Kutseõpe keskhariduse baasil

3 904 41,2% 3 718 43,1% 3 707 42,7% 3 748 38,6%

Kokku 4 161 14,5% 4 127 15,1% 4 281 15,7% 4 348 15,3%

Allikas: EHIS.

25aastaste ja vanemate õpilaste osakaal kõrghariduses õpete lõikes 2006/07–2009/10

2006/07 2007/08 2008/09 2009/10

25+ üliõpilaste

arv

% 25+ üliõpilaste

arv

% 25+ üliõpilaste

arv

% 25+ üliõpilaste

arv

%

Bakalaureuseõpe 8 396 29% 7 484 27% 7 215 26% 6 953 25% Rakendus-kõrgharidusõpe 8 893 38% 8 147 36% 8 002 35% 7 873 35%

Integreeritud õpe 644 17% 671 17% 764 19% 842 20% Magistriõpe 6 445 60% 6 664 60% 6 845 60% 7 404 61% Doktoriõpe 1 992 93% 2 209 93% 2 277 92% 2 430 92% Kokku 26 370 38,3% 25 175 36,9% 25 103 36,7% 25 502 37,0%

Allikas: EHIS.

Kutseõppeasutustes toimunud täiskasvanute tööalastel koolitustel osalenud inimeste ja koolitusi läbi viinud õppeasutuste arv 2004–2009

2004 2005 2006 2007 2008 2009

Õppijate arv 8 987 17 116 13 997 20 281 26 809 25 387

Koolitusi läbi viinud õppe-asutuste arv

26 35 34 35 36 35

Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium

Täiskasvanute osalemine vabahariduslikus koolituses ja koolituskeskuste arv, 1999–2009

1999 2001 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009

Õppijaid 38 818 34 770 37 714 42536 31049 23 341 23 898 28 539 26 995

Keskusi 64 42 47 49 49 49 49 55 51

Allikas: Eesti Vabaharidusliit.

8. Õpetajad ja koolipersonal

Õpetajate koolitamise ühtsed nõuded, olenemata õppeasutuse liigist ja õppeasutuse õiguslikust seisundist, on kehtestatud õpetajate koolituse raamnõuetega (2000). Raamnõuded jagavad õpetajad seitsmeks rühmaks:

● alushariduse pedagoogid – koolieelse lasteasutuse õpetajad; ● põhihariduse pedagoogid – klassiõpetajad, põhikooli aineõpetajad; ● üldkeskhariduse pedagoogid – gümnaasiumi aineõpetajad, kutseõppeasutuse üldhariduslike

õppeainete õpetajad; ● kutsekeskhariduse pedagoogid – kutseõpetajad; ● kõrghariduse pedagoogid – õppejõud; ● huvialahariduse pedagoogid – huvialajuhid, huvialakooli õpetajad; ● eripedagoogid.

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1. Õpetajate põhikoolitus

Õpetajaid koolitatakse kõrghariduse tasemel, v.a teatud juhtudel kutseõpetaja ettevalmistuses, kus kõrghariduse tasemel õppe puudumise tõttu sisalduvad kutseõpetaja ainealased õpingud kutsekeskhariduse taseme õppekavas.

Õppejõu õpetajakoolitus toimub magistri- või doktoriõppes. Õpetajakoolituse alustamiseks kohaldatakse vastava kõrgharidusastme alustamise tingimusi. Õpetajakoolituse koostisosad on:

● üldhariduslikud õpingud; ● ainealased õpingud; ● üldkasvatusteaduslikud, psühholoogilised ja ainedidaktilised õpingud ning praktika.

Õppejõu õpetajakoolitus koosneb üldkasvatusteaduslikest, psühholoogilistest ja ainedidaktilistest õpingutest ning praktikast. Ainealaste õpingute sisu määratakse kindlaks magistri- või doktoriõppe õppekavas täiendusena kõrghariduse esimese või teise astme õppekavale.

8.1.1. Ajalooline ülevaade

Õpetajate koolitamiseks moodustati 19. sajandi lõpus esimesed õpetajate seminarid, kus valmistati ette õpetajaid külakoolide ja kihelkonnakoolide jaoks. Ka pärast Eesti riigi moodustamist 1918. aastal jätkus põhikooliõpetajate ettevalmistus õpetajate seminarides, lasteaiaõpetajate ettevalmistuskursustel, gümnaasiumide ja keskkoolide õpetajate ettevalmistus toimus aga Tartu Ülikoolis.

Nõukogude režiimi ajal toimus õpetajate koolitus rangelt määratletud üleliiduliste programmide ja reeglite alusel. Neid pidid järgima nii riigile allutatud Tartu Riiklik Ülikool kui ka uued õpetajakoolitusinstitutsioonid – pedagoogilised koolid ja õpetajate instituut.

Eesti riigi taasiseseisvumise järel 1991. aastal on õpetajate põhikoolitus liikunud avalik-õiguslikesse ülikoolidesse ja nende kolledžitesse.

8.1.1.1. Koolieelse lasteasutuse õpetajad

Lasteaiapersonali hakati koolitama Käru mõisa vastavas seminaris 1870. aastal. 20. sajandi alguses õpetati lasteaednikke erakursustel. Eesti Vabariigi algusaastail koolitati lasteaednikke Tallinna Kodumajanduse Instituudis ja haridusseltside juures korraldatavatel kursustel. Pärast II maailmasõda hakkasid lasteaednikke ette valmistama kolm pedagoogilist kooli, alates 1967. a. ka Tallinna Pedagoogiline Instituut.

8.1.1.2. Põhihariduse ja üldkeskhariduse õpetajad

Õpetajate ettevalmistamine oli 19. sajandil Eesti hariduselu pakilisemaid küsimusi. Sajandi algul toimus õpetajate ettevalmistamine peamiselt kihelkonnakoolides. 1814–1873 avati 9 õpetajate seminari. Pärast Eesti iseseisvuse saavutamist niisuguste seminaride arv kasvas. Seminarides valmistati ette õpetajaid 6klassilise algkooli jaoks. Keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajaid valmistati ette Tartu Ülikoolis, kus kõrgema pedagoogilise hariduse omandamiseks tuli osa võtta üheaastase didaktilis-metoodilise seminari tööst ja sooritada kutseeksamid.

Nõukogude ajal toimus õpetajakoolitus kutsehariduse (algklasside õpetajad) ning kõrghariduse (5.–11. klassi õpetajad) tasemel. Õpetajakutse sai omandada põhiliselt Tartu Riiklikus Ülikoolis, Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning kolmes pedagoogilises koolis. Õppeprogrammid kinnitati Moskvas vastavalt üleliidulistele standarditele, kuigi enamik õpperühmi töötas eesti keeles. Õpingutel oli tugev ideoloogiline suunitlus. Õpetajate ettevalmistus oli ainekeskne, tagaplaanile jäi pedagoogi kutsega seotud teoreetiline õpe. Olulisel kohal oli pedagoogiline praktika.

Eestis hakati 80. aastatel õpetajaid ette valmistama ka Eesti vene õppekeelega koolidele. Seni saadi nendesse koolidesse õpetajaid teistest NSVLi kõrgkoolidest. Väljaspool Eestit koolitatud õpetajad ei osanud eesti keelt, ei tundnud eesti kultuuri ega siinse rahva ajalugu. Eesti vene õppekeelega koolides kasutati NSVLi venekeelseid õpikuid.

Kutseõppeasutuse õpetajate ettevalmistust Eestis nõukogude ajal ei toimunud. Kutseõpetajate põhi- ja täienduskoolitus toimus teistes NSVLi vabariikides.

Eripedagooge hakati ette valmistama Tartu Riiklikus Ülikoolis kuuekümnendate lõpus.

1987. aastal toimus Eestis õpetajate kongress, mis tähistas teed avatumale ja demokraatlikumale hariduskorraldusele. Kongressi järel algas Eestis rahvusliku kooli kujundamine, milles õpetajale anti võtmeosa.

1991. a muudeti kõrgkoolide vastuvõtueeskirju: taotleti paindlikumat ja objektiivsemat vastuvõttu. Suurenes kirjalike eksamite ja testide osakaal. Ühtlustus hindamine, kasutusele võeti 10palline hindamissüsteem. Keskkooli lõputunnistuse keskmist hinnet hakati arvestama võrdselt konkursieksamitega. Keskmine konkurss ühele õpetajakoolituse kohale püsis 3 piires, konkurss puudus või oli minimaalne matemaatika erialal.

8.1.1.3. Kõrghariduse õppejõud

Kõrgkoolide õppejõudude ettevalmistamise põhivormiks oli õppeasutuste ja teaduslike uurimisasutuste juures töötav aspirantuur. Aspirantuuri võisid astuda kõrgema haridusega isikud.

Kõrgkoolide õpetajad valiti tavaliselt õppeasutuse edukalt lõpetanud või teaduskraadi kaitsnute hulgast. Spetsiaalset kõrgkooli õppejõu õpet ei olnud, küll aga oli nõukogude ajal tavaline, et kõrgkoolis õppejõuna tööle asunud inimesel oli õpetajakutse. Seega oli õppejõududel tavaliselt olemas pedagoogiline kogemus. Erandjuhtudel võis pedagoogiline praktika toimuda kooli asemel kõrgkoolis.

8.1.2. Peamised poliitilised arutelud

Õpetajakoolituse parandamiseks töötati 2003. aastal välja riiklik õpetajakoolituse arengukava, kus käsitletakse õpetaja professionaalset arengut terviklikult ja süsteemselt: esmaõpet – tasemekoolitust ülikoolis; kutseaastat – esmaõppele järgnevat mentori ja ülikooli koostöös läbiviidavat noore õpetaja tööaastat, mis lõpeb kutseeksami sooritamise ning õpetajakutse omistamisega; täienduskoolitust – nii omandatud kvalifikatsiooni süvendamist kui täiendava omandamist. Õpetajakoolituse kontseptuaalne lähtekoht on kutsestandard.

2008. aastal valmis uus Eesti õpetajahariduse strateegia aastateks 2009–2013.

Vajadus õpetajahariduse valdkonna strateegiliste eesmärkide ümbervaatamiseks aastal 2008 ning nende kavandamiseks pikemaks perioodiks tulenes muudatustest koolikeskkonnas, olulistest arengutest õpetajahariduses ning eesmärgist luua strateegiline alusdokument Euroopa Liidu tõukefondide vahendite kasutamiseks õpetajahariduse valdkonna arendamisel. Strateegia sõnastanud töörühm toetus Euroopa Liidu õpetajahariduse arengusuundadele, Eesti hetkeolukorra kirjeldusele ja uuringutulemustele ning määratles strateegia lõppeesmärgina õppija arengu toetamise.

Uus strateegia kohaselt tuleb õpetajahariduses rakendada haridussüsteemi vajadusi ja õppijate individuaalsust arvestavaid paindlikke mudeleid. Õpetajaks õppimine on teaduspõhine ning toetab kutsestandardis kirjeldatud õpetajapädevuste kujunemist.

Arengukava rakendamiseks kasutatakse Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. 2008. aastal töötati välja ja 2009. a käivitus haridusteaduse ja õpetajakoolituse edendamise programm Eduko.

Programmi üldeesmärk on tugevdada Eesti haridusteadust ning kindlustada haridusteadlaste ja õpetajakoolituse õppejõudude järelkasv, kujundades selle tulemusel paindliku ja sidusa õpetajahariduse süsteemi, mis toetab ühiskonna jätkusuutlikku arengut.

Programmi partneriteks on õpetajakoolituse valdkonnas riiklikku koolitustellimust täitavad kõrgkoolid ja sihtrühmaks eelkõige õpetajakoolituse õppejõud. Samuti osalevad programmis haridusuuringute ja -analüüside läbiviimisega seotud üliõpilased, õppejõud ja teadustöötajad ning tegevõpetajad. Programmis on 6 suuremat tegevusvaldkonda:

haridusteaduse õppejõudude järelkasvu tugevdamine ja doktoriõppe arendamine, mille raames toetatakse lisaõppekohtade loomist, hariduse valdkonna doktoriõppekava arendamist ja tegevusi, mis aitavad kaasa doktoriõppe efektiivsuse kasvule;

haridusteaduse edendamine läbi uuringute ja analüüside; toetatakse ühiskonnale olulisi haridusuuringuid, sh õpetaja- ja õpetajakoolituse uuringuid ning soodustatakse uurijate koolitus- ja kogemustevahetust;

õpetajakoolituse õppekavade analüüs ja arendamine, mille raames toimub õpingute sisu ja õpiväljundite ühtlustamine ülikoolide vahel, valdkondlike õppekavade uuendamine, õppekavade ja õppekorralduse arendamine, mitmekesiste ja paindlike õpetajakvalifikatsiooni omandamise ja laiendamise võimaluste loomine jm;

õppemetoodika ja -sisu uuendamine ja inimressursi arendamine, sh õpetajakoolituse õppejõudude sihipärane koolitamine ja enesetäiendamine, koostöövõrgustike arendamine õpetajahariduses, metoodilise ja professionaalse üliõpilastele ja (noortele) õpetajatele suunatud nõustamissüsteemi väljaarendamine õpetajakoolituses;

õpetajakoolituse juhtimise ja kvaliteedi hindamise arendamine, ühiste õpetajakoolituse kvaliteeti näitavate seiremõõdikute kokkuleppimine ning kõrgkooli kvaliteedi hindamise süsteemi lülitamine, õpetajakoolituse süsteemse juhtimise arendamine ülikoolides.

teavitamine ja koostöö soodustamine, sh programmi tulemuste levitamine ja õpetajakoolituse mainekujundus, programmi meeskondade koolitused.

Õpetajahariduse strateegia näeb ette ka õpetajate ettevalmistust reguleerivate seadusandlike aktide uuendamise. Seoses uute põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade kinnitamisega 2009. aastal on see töö lükkunud järgmisesse aastasse.

2008. aastal rakendus riiklik stipendium õpetajakoolituse üliõpilastele. Stipendiumiga soovitakse motiveerida õpetajatööks andekaid üliõpilasi õpetajakoolituse erialadele kandideerima ja õpetajakutset omandama.

Eesti õpetajahariduse strateegia 2009-2013; haridus- ja teadusministri käskkiri

8.1.3. Pedagooge reguleeriv seadustik

Eesti Vabariigi haridusseaduses sätestatakse õpetaja õiguslik seisund: pedagoogid on õppe- ja kasvatusalal töötavaid isikud ning haridusasutuste juhid, nende töösuhteid reguleerib tööseadusandlus, arvestades teistest õigusaktidest tulenevaid erisusi. Kohalik omavalitsus võib anda pedagoogidele lisasoodustusi. Õpetaja lühendatud tööaeg (35 tundi nädalas) on määratletud Vabariigi Valitsuse määruses. Pedagoogide staatust täpsustatakse vastava haridustaseme seaduses (koolieelse lasteasutuse seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus). Kõigis neis määratletakse, millised õpetajad asutuses töötavad, kuidas õpetaja ametikoht täidetakse, kes sõlmib, muudab ja lõpetab õpetajaga töölepingu ning kõneldakse õpetajate ülesannetest. Kõrghariduses reguleerivad õpetava personaliga seonduvat kõrgharidusstandard, rakenduskõrgkooli seadus ning ülikooliseadus.

Vabariigi Valitsuse määrus "Õpetajate koolituse raamnõuded" esitab õpetajate üld- ning eripädevusnõuded vastavalt õpetajate jaotusele, mis toodud käesoleva peatüki alguses. Õpetajate koolituse raamnõuded määravad õpetajakoolitusele, nooremõpetaja kutseaastale ja õpetaja tööalasele täienduskoolitusele esitatavad üld- ja erinõuded. Raamnõuete alusel koostavad kõrgkoolid oma õppekavad, mis registreeritakse Haridus- ja Teadusministeeriumis. Määruse üksiksätted jõustusid 2001–2004. Uue loodava strateegia üks ülesandeid on pedagooge reguleerivate seadusandlike aktide muutmise vajaduse väljaselgitamine. Arutelu all on eraldi raamnõuete otstarbekus, kuivõrd kõrghariduse valdkonna üldised regulatsioonid juba määratlevad õppekavade aluseks kutsestandardi, kui see on olemas.

Määrus seadustab kutseaasta sisseviimise 2004. a lõpetajatest alates. Kutseaasta eesmärk on rakendada õpetajakoolituses omandatud teadmisi ja oskusi ning kujundada koolituse läbinute valmisolek õpetajatööks, anda õppeasutusele tagasisidet õpetajakoolituse õppekava ja selle tulemuslikkuse kohta.

Eesti Vabariigi lastekaitse seaduses tuuakse eraldi välja erivajadusega õpilaste õppe- ja kasvatustöö spetsiifika: erivajadusega õppurite õpetajad ja kasvatajad peavad olema eriharidusega ning selleks tööks sobivad. Lapse õigusena haridusele sätestatakse õpetamise isiksusekesksuse nõue, lähtumine sugupoolte erinevusest ning rajanemine õpilaste edusammude tunnustamisele. Töötavate pedagoogide koolitamisega seonduvad õigused sätestab täiskasvanute koolituse seadus. Määrustega on reguleeritud pedagoogide ettevalmistus ja täienduskoolitus, kvalifikatsiooninõuded ja kvalifikatsiooni hindamine, sh eesti keele valdamine, tööaeg, vaba ametikoha täitmise kord. Vastavalt kutseseadusele (2000), kus sätestatakse kutsekvalifikatsiooninõuete väljatöötamise ning

kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise alused, töötati välja õpetaja kutsestandardid, milles määratletakse kutsekvalifikatsioonist tulenevad nõuded teadmistele, oskustele, väärtushinnangutele ja isikuomadustele.

2006. aastal töötati välja kutsekvalifikatsiooni omistamise kord kutseaasta lõpetanud noortele õpetajatele ja alustati kutsekvalifikatsioonide omistamisega.

Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

Eesti Vabariigi haridusseadus

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Haridustöötajate tööaeg; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Kutseseadus

Kutseõppeasutuse seadus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded; haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Täiskasvanute koolituse seadus

Töölepingu seadus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

Ülikooliseadus

8.1.4. Õppeasutused, õpingute tasemed ja mudelid

Õpetajakoolitus toimub kõrghariduse tasemel. . Vastavalt Kõrgharidusstandardile arvestatakse alates 1. septembrist 2009 õppekavas määratud õppe mahtu Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunktides (edaspidi ainepunkt). Üks ainepunkt vastab 26 tunnile tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud. Õppeaasta maht on 60 ainepunkti, mis on 1560 tundi tööd, mille üliõpilane on õppeks kulutanud. Kutseõpetaja õppekava maht on 180 ainepunkti (3 aastat) ning huvijuhi ja huvikooli õpetaja õppekava maht 210–240 ainepunkti (3,5–4 aastat). Õpe toimub kõrghariduse esimesel astmel (rakenduskõrgharidusõppes või bakalaureuseõppes).

Koolieelse lasteasutuse õpetaja esmakoolitus toimub kõrghariduse esimesel astmel või magistriõppes. Kõrghariduse esimesel astmel on koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekava maht 180 ainepunkti ning magistriõppes 120 ainepunkti. Magistriõppe õppekava lõpetanu saab ettevalmistuse ka nt erivajadusega laste õpetamiseks ja kolleegide erialaseks nõustamiseks.

Klassiõpetaja, põhikooli aineõpetaja, gümnaasiumi aineõpetaja, kutseõppeasutuse üldhariduslike õppeainete õpetaja ja eripedagoogi koolitus toimub kõrghariduse teisel astmel, õpetajakoolituse maht on kokku 300 ainepunkti. Seejuures toimub klassiõpetaja koolitus bakalaureuse- ja magistriõppe

integreeritud õppekava alusel (5 aastat; rööpõpe (concurrent model)), teiste õpetajate koolitus aga bakalaureuseõppes (3 a) ning sellele järgnevas magistriõppes (2 a) (järjestikõpe, consecutive model).

Õppejõu õpetajakoolitus moodustab vähemalt 6 ainepunkti magistri- või doktoriõppe õppekavas määratud õppe mahust.

Õpetajakoolituse õppekava sisaldab vähemalt 60 ainepunkti erialaseid aineid (üldkasvatusteaduslikud, psühholoogilised ja ainedidaktilised õppeained), sealhulgas vähemalt 10 õppenädalat pedagoogilist praktikat. Õppejõu õpetajakoolitus sisaldab mainitud erialaaineid (lisaks andragoogika) vähemalt 6 ainepunkti ulatuses.

Eri nõuded on õpetajakoolituse raamnõudeis sätestatud ainedidaktilisi õppeaineid õpetavatele õppejõududele: vähemalt kolmeaastane aine- või erialane õpetamiskogemus vastava haridusastme õppeasutuses ning õpetajatöö vastava haridusastme õppeasutuses iga kolme aasta jooksul vähemalt 100 õpetatavale ainele või erialale vastavat tundi. 2003/04. õppeaastast rakendatakse õpetajakoolitust lõpetavatele üliõpilastele kutseaastat.

Kutseaasta eesmärk on rakendada õpetajakoolituses omandatud teadmisi ja oskusi ning kujundada koolieelse lasteasutuse õpetaja, klassiõpetaja, põhikooli aineõpetaja, kutseõppeasutuse üldhariduslike õppeainete õpetaja, kutseõpetaja ja eripedagoogi õpetajakoolituse läbinute valmisolek õpetajatööks, anda õppeasutusele tagasisidet õpetajakoolituse õppekava ja selle tulemuslikkuse kohta. Kutseaasta toetab algaja õpetaja kohanemist kooli kui organisatsiooniga ja tema professionaalset arengut ning kutseoskuste arendamist ning pakub tuge kogemuste puudumisest tekkivate probleemide lahendamisel.

Kutseaasta alustamise tingimus on õpetajakoolituse lõpetamine. Kutseaasta sooritaja on nooremõpetaja, kellele kutseaasta eduka läbimise korral omistatakse õpetajakutse. Kutseaasta läbimise kohustus laieneb kõigile esimest korda õpetajaametisse asuvatele õpetajatele, sh lasteaiaõpetajatele, eripedagoogidele, kutseõpetajatele. Kutseaasta ei laiene neile, kes on õpetajakoolituse läbinud paralleelselt töötamisega pedagoogilisel ametikohal.

Nooremõpetaja sooritab kutseaasta tulevases töökohas, läbib kutseaasta tugiprogrammi, mille kohta ülikool väljastab tunnistuse, koostab individuaalse arengumapi, milles kajastub tema tegevus esimesel tööaastal ja eneseanalüüs. Nooremõpetaja kutseaasta tugiprogrammi läbimine ei ole seotud lõpetatud õpetajakoolitusasutusega, kutseaasta programmi läbib ta enda valitud õpetajakoolitusasutuses.

Nooremõpetajat juhendab mentor – juhendamiskogemustega õpetaja, kellel on vähemalt 3aastane töökogemus ning arendustöö kogemus. Mentor peaks eelnevalt läbima mentorkoolituse ülikooli juures või alustama selle läbimist paralleelselt kutseaasta juhendamisega. Mentor töötab nooremõpetaja partnerina, juhendab, nõustab ja annab talle regulaarset tagasisidet. Mentor osaleb kutseaasta keskustes korraldatud seminaridel ja annab õpetajakoolitusasutusele tagasisidet põhikoolituse kohta. Hinnangu nooremõpetaja kutseaasta sooritusele ja kutsestandardile vastavusele annab kooli juhtkond, mentoril on seejuures nõuandev roll.

Kutseaasta lõpus esitab nooremõpetaja kutse omistamise komisjonile õpetajakutse saamiseks avalduse, millele lisab ülikooli väljastatud tunnistuse tugiprogrammi läbimise kohta, individuaalse arengumapi ja kooli hinnangu kutseaasta sooritusele, mis peab kajastama nooremõpetaja vastavust kutsestandardile.

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.5. Vastuvõtutingimused

Õpetajakoolituse alustamisele kohaldatakse vastava kõrgharidusastme alustamise tingimusi: õppe alustamise tingimus on seega keskharidus või sellele vastav välisriigi kvalifikatsioon ning magistriõppe alustamise tingimus bakalaureusekraad, rakenduskõrghariduse õppekava alusel omandatud kõrgharidus või neile vastav kvalifikatsioon. Kõrghariduse esimesele astmele järgneva õpetajakoolituse alustamise tingimus on enne 1. juunit 2002 Haridus- ja Teadusministeeriumi õppekavade registrisse kantud vähemalt 3aastase nominaalkestusega kõrghariduse õppekava läbimine.

Lisatingimus õpetajakoolituse alustamisel on alates 2004. aastast õpetaja kutsesobivuskatsete läbimine. Ühtset kutsesobivuskatsete vormi ja kutsesobivuse hindamise kriteeriume ei ole kehtestatud. Õpetajakoolitusse vastuvõtt toimub ülikoolides paremusjärjestuse alusel, mis moodustatakse üliõpilaskandidaadi eelmise õppeperioodi hinnete keskmist ja kutsesobivuskatset arvestades. Kutsesobivust hinnatakse üliõpilase kirjutatud essee, vestluse või rühmatöö jälgimise alusel. Õpetajakoolituse arengukava näeb ette eri ülikoolide kutsesobivuskatsete kriteeriumide ja protseduuride ühtlustamist.

Vastavalt õppida soovijate ja õppekohtade arvu suhtele ning üliõpilaskandidaatide tasemele kujuneb vastuvõtutase, s.o missuguste õpitulemustega õppima pääseb.

8.1.6. Õppekava, erioskused, spetsialiseerumine

Kõrgkoolide õpetajakoolituse õppekavad lähtuvad rakenduskõrgkooli seadusest ja ülikooliseadusest ning kahest Vabariigi Valitsuse määrusest: Kõrgharidusstandardist ja Õpetajate koolituse raamnõuetest. See 2000. aasta määrus loetleb õpetajatele esitatavad üldnõuded ja erinevate pedagoogiliste kutsetega seotud nõuded, mis 2006. aastaks ei olnud veel õpetaja standardiga kooskõlla viidud. Kõigi tasemete õpetajaile laieneb ootus, et koolituse lõpuks omandatakse järgmised üldpädevused:

● aine- või erialane ja didaktiline pädevus; ● oskus kujundada turvalist õpikeskkonda ja arendada õppekava, aidata kaasa õppijate ning

õpetajate üksteist toetavate töösuhete kujunemisele; ● oskus leida õppeainetevahelisi seoseid ja realiseerida õppeainetevahelise integratsiooni

võimalusi, teha koostööd teiste õpetajatega; ● oskus juhtida õppe- ja kasvatustööd, sealhulgas heterogeenses rühmas, ning nõustada

õppijaid ja nende lähedasi; ● teadmised mitmekultuurilise õpikeskkonna probleemidest ja nende lahendamisviisidest; ● oskus kasutada erineva ettevalmistuse, taseme ja vajadustega õppijatele sobivaid õppe- ja

hindamismeetodeid; ● suutlikkus märgata arenguhälbeid, sotsiaalseid hälbeid ja väärkohtlemist ning neile

adekvaatselt reageerida; ● oskus kujundada inimvõimete ja -toimingute kohast ergonoomilist õpikeskkonda; ● suhtlus- ja eneseväljendusoskus, eesti keele ja võõrkeelte oskus ning oskus kasutada

kaasaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalusi; ● valmidus suunata õppijaid osalema ühisseisukohtade kujundamises ning esindama ennast,

õppeasutust ja õpilaskonda; ● valmidus meeskonnatööks ja edasiseks professionaalseks arenguks.

Nagu punktis 8.1. osutatud, on õpetajakoolituse koostisosad üldhariduslikud õpingud, ainealased õpingud ning üldkasvatusteaduslikud, psühholoogilised ja ainedidaktilised õpingud, sh praktika.

Üldhariduslikud õpingud kujundavad õpetaja üldkultuurilist, kommunikatiivset ja sotsiaalset pädevust ning lähtuvad õpetaja eeldatavast kutse-, eri- ja ametialast. Nende eesmärk on:

● süvendada arusaamist inimestes, ühiskonnas ja keskkonnas toimuvast; ● süvendada arusaamist vaadete paljususest ning vajadusest olla tolerantne ja hoiakult

demokraatlik; ● arendada suhtlus- ja eneseväljendusoskust, eesti keele ja võõrkeelte oskust ning oskust

kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalusi.

Ainealaste õpingute eesmärk on:

● omandada aine- või erialased teadmised ja oskused lähtuvalt kutse-, eri- ja ametiala ajakohastest nõuetest;

● omandada süsteemne kujutlus inimesest, ümbritsevast keskkonnast ja ühiskonnast ning oskus neid käsitleda oma õppeaine või eriala seisukohalt.

Üldkasvatusteaduslike, psühholoogiliste ja ainedidaktiliste õpingute eesmärk on:

● saavutada õppeaine või eriala didaktiline valdamine, sealhulgas omandada muutuvatele haridusvajadustele reageerimise ja nendega kohanemise võime;

● omandada oskused isiksust arendavate ja psühholoogiale toetuvate õppemeetodite rakendamiseks ja toimetulekuks mitmekultuurilises keskkonnas, sealhulgas õpikeskkonnas;

● toetada õpetaja ametialast toimetulekut; ● omandada teadmised ja oskused organisatsiooni, klassi ja õpperühma juhtimiseks ning

meeskonnatööks.

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.6.1. Koolieelse lasteasutuse õpetaja

Koolieelse lasteasutuse õpetajalt oodatakse kõrghariduse esimese astme õppekava lõpetamisel võimet:

● kujundada lapse arenguks soodne vaimne ja füüsiline keskkond; ● teha koostööd teiste õpetajate ja lastevanematega, vajadusel nõustada lastevanemaid

kasvatusküsimustes; ● kujundada lapsel suhtlemis-, õppimis- ja tööoskusi; ● seostada õppe- ja kasvatustegevust kodukoha, selle looduse, igapäevaelu ja ümbritseva

keskkonnaga ning tagada lapsele turvalisus ning ohutus; ● orienteeruda 1.–3. klassi õppekavas ja tagada lapse sujuv üleminek lasteaiast kooli.

Magistriõppe õppekava lõpetamisel on koolieelse lasteasutuse õpetaja lisaks võimeline;

● õpetama erivajadusega lapsi või olema liikumis- või muusikaõpetaja; ● nõustama kolleege erialaselt ja lastevanemaid kasvatusküsimustes; ● juhtima koolieelse lasteasutuse tööd ja kavandama selle arengut; ● arendama õppe- ja kasvatustööd koolieelses lasteasutuses.

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.6.2. Klassiõpetajad ja põhikooli aineõpetajad

Klassiõpetaja peab olema võimeline õpetama 1.–6. klassis põhiliselt kõiki õppeaineid oma klassis. Põhikooli aineõpetaja peab olema võimeline õpetama 5.–12. klassis ühte või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile ja võib õpetada ühte või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile ka 1.–6. klassis. Klassiõpetajale ja põhikooli aineõpetajale seatud eripädevusnõuete kohaselt peavad nad olema võimelised:

● kujundama õppimiseks, vaimseks, kehaliseks, sotsiaalseks, emotsionaalseks ja kõlbeliseks arenguks soodsa keskkonna, seda ka individuaalsete arenguerinevuste ja -kriiside korral;

● teadvustama õpilast kui õppijat, tegema koostööd teiste õpetajate, vanemate või neid asendavate isikute ja piirkonna teiste asutuste ning täiskasvanutega, järgides õppeasutuse ja õpperühma õppekasvatustaotlusi;

● kujundama õpilasel vajalikud õpioskused ja toetama tema edasist arengut ja individuaalsete õpistiilide kujunemist;

● seostama õppe- ja kasvatustegevust kodukoha, selle looduse, igapäevaelu ja ümbritseva keskkonnaga, ohu tunnetamisega, ohuolukordades tegutsemisega ning liikluskultuuriga;

● juhendama õpilast õppeainega tegelemisel, käsiraamatute, Interneti jt allikmaterjalide kasutamisel ning iseseisval tööl;

● olema õpilase usaldus- ja kontaktisikuks suhetes täiskasvanute maailmaga.

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.6.3. Gümnaasiumi aineõpetajad ja kutseõppeasutuse üldhariduslike õppeainete õpetajad

Gümnaasiumi aineõpetaja peab olema võimeline õpetama 5.–12. klassis ühte või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile ja võib õpetada ühte või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile ka 1.–6. klassis. Kutseõppeasutuse üldhariduslike õppeainete õpetaja peab olema võimeline seostama üldhariduslikke õppeaineid erialaste õppeainetega. Gümnaasiumi aineõpetajale ja kutseõppeasutuse üldhariduslike õppeainete õpetajale seatud eripädevusnõuete kohaselt peavad nad olema võimelised:

● kujundama õppimiseks, vaimseks, kehaliseks, sotsiaalseks, emotsionaalseks ja kõlbeliseks arenguks soodsa keskkonna;

● tegema koostööd teiste õpetajate, vanemate või neid asendavate isikute ja piirkonna teiste asutuste ning täiskasvanutega, järgides õppeasutuse ja õpperühma õppekasvatustaotlusi;

● toetama õpilaste õpioskuste arengut ja individuaalsete õpistiilide kujunemist; ● juhendama õpilast õppeainega tegelemisel, käsiraamatute, Interneti jt allikmaterjalide

kasutamisel ning iseseisval tööl; ● olema õpilase usaldus- ja kontaktisikuks suhetes täiskasvanute maailmaga; ● nõustama õpilast isikliku tulemusliku haridustee ja õppimise küsimustes, arvestades eluaegse

õppe põhimõttega.

Kutseõpetaja õpetab kutsekoolis erialaaineid ja tema koolitusele ning kvalifikatsioonile esitatavad nõuded on madalamad üldharidusainete õpetajatele esitatavatest nõuetest.

2006. aastal väljatöötatud kutseõpetaja standard eristab kolme kutseõpetaja kvalifikatsioonitaset. Kutseõpetajalt, kes õpetab vaid praktilisi kutseoskusi ja juhendab praktikatunde, ei nõuta kõrgharidust.

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.6.4. Kõrgkooli õppejõud

Kõrgkooli õppejõud peab olema võimeline:

● arendama üliõpilase õpioskusi ja väärtustama eluaegse õppe põhimõtet; ● juhendama üliõpilast oma teadusvaldkonnas; ● toetama teooria ja praktika vaheliste seoste loomist; ● mõistma täiskasvanu arengu eripära seoses vanuse ja elukäiguga; ● nõustama täiskasvanut isikliku tulemusliku haridustee ja õppimise küsimustes, arvestades

eluaegse õppe põhimõttega.

Kõrgkoolide õppjõudude koolitusele kehtivad nõuded on määratletud õpetajate koolituse raamnõuetes.

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.6.5. Huvijuhid ja huvikooli õpetajad

Huvijuht peab olema võimeline kavandama, suunama ja juhendama õpilase õppekavavälist tegevust koolis ja väljaspool kooli ning juhendama õpilasesinduse tegevust. Huvijuht ja huvikooli õpetaja peavad olema võimelised:

● kujundama lähtuvalt õpilaste erinevatest vanuseastmetest ja huvidest nende arenguks soodsa õppekavalise ja õppekavavälise keskkonna;

● toetama õpilase osalemist erinevates noorteprojektides ja -programmides ning rahvusvahelist suhtlust;

● olema õpilase ja noore usaldus- ja kontaktisikuks suhetes täiskasvanute maailmaga; ● vahendama noorele vajalikku informatsiooni vabaajategevuse ja kutsesuunitluse alal; ● õpetama ühte või mitut huviala ja arendama õpilase andeid; ● juhendama õpilast huvialaga tegelemisel, käsiraamatute, Interneti jt allikmaterjalide

kasutamisel ning iseseisval tööl ja toetama eluaegse õppe põhimõtte väärtustamist.

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.6.6. Eripedagoogid

Eripedagoog peab olema võimeline:

● märkama keha-, meele- ja kognitiivse arengu puudeid, isiksuse emotsionaalseid ja käitumishälbeid ning väärkohtlemist;

● rakendama keha-, meele- ja kognitiivse arengu puuetele, õpiraskustele ja käitumishälvetele ning väärkohtlemisele kohaseid esmase reageerimise põhimõtteid ja võtteid;

● algatama keha-, meele- ja kognitiivse arengu puudega, õpiraskuse ja käitumishälbega ning vääriti koheldud isiku rehabiliteerimist;

● õpetama põhikooli lihtsustatud õppekava ja toimetulekuõppekava järgi ning koostama vastavaid individuaalseid õppekavu;

● nõustama pedagooge, sotsiaaltöötajaid, vanemaid või neid asendavaid isikuid ja teisi õppijaga kokkupuutuvaid isikuid arenguliste ja hariduslike erivajaduste küsimustes;

● olema õpilase usaldus- ja kontaktisikuks suhetes täiskasvanute maailmaga.

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.1.7. Hindamine, tunnistused

Õpetajakoolitus lõpeb vastava kõrgharidustaseme lõpetamisele kehtestatud tingimustel ja korras Õpetajakoolituse lõpetanule antakse õpetajakoolituse õppekava täitmist tõendav tunnistus ja akadeemiline õiend või hinneteleht.

Täiendava õppeaine või eriala õpetamise õpetajakoolitus lõpeb vastava õpetajakoolituse õppekava osa lõpetamisele kehtestatud tingimustel ja korras. Õpetajakoolituse lõpetanule antakse täiendava õppeaine või eriala õpetamise õpetajakoolituse läbimist tõendav tunnistus ja akadeemiline õiend või hinneteleht.

Ülikooliseadus

8.1.8. Alternatiivsed koolitusteed

Eestis ei ole õpetajakoolituses alternatiivseid koolitusteid. Õpetajate koolituse arengukavas nähakse tulevikus ette üliõpilaste suunamine välismaa ülikoolidesse. Eriti puudutab see kutseõpetajate koolitust üksikutel kitsastel erialadel.

8.2. Õpetajate teenistustingimused

Õpetajate teenistuse tingimusi määratlevad:

Vabariigi Valitsus – kehtestab lühendatud tööaja; Haridus- ja Teadusministeerium – kehtestab pedagoogide kvalifikatsiooninõuded ning

atesteerimise alused ja korra, moodustab atesteerimisekomisjoni ja osaleb selles, teostab riiklikku järelevalvet;

maakonnavalitsus – korraldab õpetajate teenistuse tugisüsteeme, osaleb riiklikus järelevalves; kohalik omavalitsus/kooli pidaja – sõlmib töölepingu direktoriga, kehtestab kooli koosseisu

(ministri määrusega kehtestatud miinimum on kohustuslik), kuulutab välja konkursi vabade ametikohtade täitmiseks, osaleb pedagoogide atesteerimiskomisjonis, võib pakkuda soodustusi; peab tagama õpetajate metoodilise teenindamise;

aine- ja kutseliidud (esindajad osalevad atesteerimiskomisjonis).

Eesti Haridustöötajate Liit

Haridus- ja Teadusministeerium

8.2.1. Ajalooline ülevaade

17. ja 18. sajandi rahvakoolide õpetajate töökohad olid kirikuõpetajate järelevalve all. Aadel pidi eraldama koolile kooliõpetaja ülalpidamiseks nn koolimaa ning tagama kooli toimimise tingimused (abi ehitamisel ja ülalpidamiskulude kandmisel). 1680. aastast on andmeid ka õpetaja palga kohta. 1822. a sätestati rändõpetus ja mõisate kohustus maksta rändkoolmeistritele palka. 20. sajandi algul lubati õpetajatena tööle ka naisi, kuid kuni I maailmasõja mobilisatsioonini jäi nende arv väikeseks. Maaõpetajail oli soodustusi (elamispind, kommunaalkulude hüvitamine). Ametiühingu kõrval tegutses Õpetajate Liit. Õpetajal oli pikem puhkus ja lühendatud tööaeg.

Nõukogude Liidus oli õpetajal tähtis roll ideoloogia vahendamisel. Seepärast hoolitses riik õpetajaameti atraktiivsuse eest. Vastavalt seadusandlusele said haridustöötajad pikendatud puhkust, maapiirkondades tasuta elamispinna koos kütte ja valgustusega, eelised pensionikindlustuse alal. Suunamisjärgselt tööle läinud inimesele olid tagatud mitmed sotsiaalsed garantiid (tasuta elukoht maaregioonides, kolimistasud jmt). Kes suunamisjärgset töökohta vastu ei võtnud, jäi taolistest hüvedest ilma. Suunamine kaotati uuenduste käigus 1988/89. a.

Enne Teist maailmasõda oli ülikoolidel akadeemiline vabadus valida õppejõude. Nõukogude võimu ajal see vabadus säilis teatud kitsenduste ja mööndustega, kuid tegelikult sõltus kandidaadi ametisse kinnitamine suuresti tema poliitilistest vaadetest ja mainest võimurite silmis.

8.2.2. Peamised poliitilised arutelud

Õpetajate töökorralduses on Eestis hetkel kavas mitu olulist muudatust.

Noorte õpetajate professionaalse arengu toetuseks rakendati kutseaasta, vt 8.1.4. . Kutseaasta lõpeb noorele õpetajale kutse omistamisega. Selleks töötati 2005. ja 2006. a aastal välja õpetaja kutsestandardid ja kutse omistamise kord noortele, kutseaasta lõpetanud õpetajatele, kuna ülikoolid ei väljasta enam kutsetunnistusi. Kutsekvalifikatsiooni omistamist korraldab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, kaasates protsessi õpetajate aineliite. Kavas on välja töötada kutsekvalifikatsiooni omistamise kord kutseõpetajatele ja töötavatele õpetajatele, kes ei ole läbinud tavapärast õpetajakoolitust.

Eestis on õpetajate puudus, seetõttu oleks vaja luua paindlikumad õpetajaks kvalifitseerumise teed ning tuua teistele kutsealadele siirdunud õpetaja ettevalmistusega inimesed koolisüsteemi tagasi.

Õpetajate puudus ja vanemaealiste õpetajate osakaal on eriti suur keskustest kaugemal asuvates ja maapiirkondades. Leevendamaks õpetajate puudust maapiirkondades rakendus 2008. aastal noore õpetaja lähtetoetus (vt ka 2.2. ). Olukorra teeb keeruliseks õpetaja ametikohtade prognoositav vähenemine 2014. aastaks ca 1/3 võrra, sest üldhariduskoolide õpilaste arv väheneb, mis tekitab kohatise õpetajate tööpuuduse. Osaliselt küll pehmendavad olukorda pensionile siirduvad õpetajad, kuid vajalikud on ka riiklikud toetusmeetmed koormuse kaotanud õpetaja ümberõppeks või lisaeriala omandamiseks. 2008. aastal jõustus ülikooliseaduse muudatus, mille alusel muudetakse riikliku koolitustellimuse lepinguid. Kavas on hakata ülikoolidega sõlmima kolmeaastaseid tulemuslepinguid. Uued lepingud annavad ülikoolidele suurema võimaluse kasutada riigieelarvelisi vahendeid täiskasvanute koolituseks.

Õpetajahariduse strateegia 2009–2013 näeb ette õpetajate tööd ja haridust reguleerivate seadusandlike aktide kompleksse uuendamise, mida tehakse 2009. aastal. Regulatsioonide muutmisel kavatsetakse palju suuremad õigused anda koolide juhtkonnale ning vähendada üldist riiklikku reguleerimist.

Eesti õpetajahariduse strateegia 2009-2013; haridus- ja teadusministri käskkiri

OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS tulemused

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

Ülikooliseadus

8.2.3. Õpetajate teenistust reguleeriv seadustik

Eesti Vabariigi haridusseadusega on sätestatud pedagoogide õiguslik seisund. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse, erakooliseaduse ning ülikooliseadusega on sätestatud personaliga seotud küsimused. Kohalikel omavalitsustel on haridusseadusega sätestatud õigus anda õpetajaile lisasoodustusi.

Töölepingu seadus (2008) ning selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse ning haridus- ja teadusministri määrused sätestavad tööleasumise ja töölt lahkumise tingimused ja korra, puhkusetingimused, tööaja pikkuse ja palga alammäärad.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (1999) sätestab töökeskkonna suhtes esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja asutuse ning riigi tasandil, asjaomaste vaidluste lahendamise korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmata jätmise eest. Õpetajate kohta eri sätestusi pole.

Seadusandlusega (riikliku pensionikindlustuse seadus, 2001) on reguleeritud ka pensionide saamise kord.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Erakooliseadus

Haridus- ja teadustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa; Vabariigi Valitsuse määrus

Haridustöötajate tööaeg; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Riikliku pensionikindlustuse seadus

Töölepingu seadus

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus

Vabariigi Valitsuse seadus

Ülikooliseadus

8.2.4. Planeerimispoliitika

Kõrghariduse tasemel koolitusvajaduse prognoosimine ja sellele vastava riikliku koolitustellimuse (sh õpetajate osas) kavandamine on mitmeid valdkondi ja koostööpartnereid hõlmav protsess. Peamised osalised selles protsessis on Haridus- ja Teadusministeerium ning riikliku koolitustellimuse komisjon. Viimasesse kuuluvad ministeeriumide ja sotsiaalsete partnerite esindajad.

Riikliku koolitustellimuse vajaduse prognoosimine tugineb tööjõuvajaduse prognoosile, eelnevate aastate koolitustellimusele ja teistele kõrghariduse statistilistele näitajatele, Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse heaks kiidetud riiklikele arengukavadele, samuti õppe- ja teadustöö kvaliteedi näitajatele.

Riiklik koolitustellimus kavandatakse koos partneritega, kelleks on ministeeriumid, Eesti Tööandjate Keskliit, Statistikaamet, Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus, Rektorite Nõukogu, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Eraülikoolide Rektorite Nõukogu, Eesti Üliõpilaskondade Liit. Oma ettepanekud edastavad Haridus- ja Teadusministeeriumile ka erinevad kutseliidud.

Haridusseaduse põhjal on kohalikel omavalitsustel kohustus prognoosida pedagoogide vajadust ning abistada haridusasutusi töötajate leidmisel ning nad võivad kehtestada pedagoogide jaoks lisasoodustusi.

Planeerimispoliitikast teavitatakse ajalehtede ja Interneti vahendusel, see on suunatud eelkõige keskhariduse taseme lõpetajatele. Asjaomaste institutsioonideni jõuab teave riikliku koolitustellimuse komisjoni liikmete kaudu, kes vastavat institutsiooni komisjonis esindavad.

2004. aastal käivitas Haridus- ja Teadusministeerium veebipõhise õpetajate registri, kuhu koolid sisestavad kõikide oma pedagoogiliste töötajate kohta andmed nende töökoormuse, õpetatavate ainete, haridustaseme, täienduskoolituse ja keeleoskuse kohta. Register on Eesti Hariduse Infosüsteemi osa, väljatöötamisel on registri statistilised väljundid. Register sisaldab ka avalikku lisamoodulit, kuhu koolid saavad kanda oma vakantsed töökohad.

Eesti Tööandjate Keskliit

Eesti Üliõpilaskondade Liit

Eraülikoolide Rektorite Nõukogu

Haridus- ja Teadusministeerium

Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu

Rektorite Nõukogu

Statistikaamet

Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

Eesti Vabariigi haridusseadus

8.2.5. Ametisse astumine

Õpetajadiplomi omanikul on õigus kandideerida õpetaja ametikohale tööle asumiseks mis tahes kooli, kus õpetaja vaba ametikoht on välja kuulutatud. (Kutseaasta kohta vt 8.1.4. ). Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded (vt 8.1.6. ) kirjeldavad õpetaja nõutavat haridustaset ja erialast ettevalmistust või/ja juhtimisalast koolitust. Need, kes soovivad õpetada mõnes teises kooliastmes kui diplom võimaldab, peavad täitma vastavad lisanõuded. See võib toimuda põhi- või täienduskoolituse kaudu.

Teiste riikide kodanike kvalifitseerimisel Eesti Vabariigi õpetajaks võrdleb nende omandatud õppekavasid ja programme Eesti Vabariigis kehtivate nõuetega ja tunnustab välisriigis omandatud õpetajate kvalifikatsiooni Haridus- ja Teadusministeerium.

Pedagoogid peavad eesti keelt valdama kõrgtasemel, muukeelse kooli õpetajad (v.a eesti keele kui teise keele õpetajad) – kesktasemel.

Kõrgkoolide õppejõud valitakse konkursi korras.

Haridus- ja Teadusministeerium

8.2.6. Ameti staatus

Õpetaja vaba ametikoht täidetakse konkursi teel, mille tingimused kinnitab kooli hoolekogu. Õpetajad töötavad töölepingu alusel. Õpetajaga sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingu kooli direktor vastavuses tööseadustega ja muude pedagoogide töösuhteid reguleerivate õigusaktidega. Tööleping sõlmitakse määramata ajaks. Määratud ajaks saab õpetajaga töölepingu sõlmida vaid erandkorras – kui õpetajal pole nõutavat kvalifikatsiooni või kui ta võetakse tööle kellegi asendajana.

Töölepingu kirjalikus dokumendis peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: tööandja ja töötaja nimi, isiku- või registrikood, elu- või asukoht; töölepingu sõlmimise ja töötaja tööle asumise aeg; tööülesannete kirjeldus; ametinimetus, kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg; töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja

tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed;

muud hüved, kui nendes on kokku lepitud; aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg); ● töö tegemise koht; puhkuse kestus; viide töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadele või töölepingu ülesütlemise

etteteatamise tähtajad; tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele; viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut.

Eesti Õpetajate Liit alustas 2004. aastal õpetajate eetikakoodeksi väljatöötamist. Esialgu oli plaanis see lisada õpetajate kutsestandardile, kuid peale avalikku arutelu loobuti sellest plaanist. Eesti Haridustöötajate Liit (õpetajate ametiühing) soovitab oma liikmetel järgida maailma õpetajate organisatsiooni Education International eetikadeklaratsioonis sätestatut. Lisaks töölepingule reguleerivad õpetajate tööd koolis ka kooli põhimäärus, kodukord ning ametijuhend. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse põhjal määratlevad need personali ülesanded ja kohustused ning õiguse ja vastutuse.

Kollektiivleping on vabatahtlik kokkulepe töötajate (või töötajate ühingu) ja tööandja (või tööandjate ühingu) vahel ja reguleerib töötajate ja tööandjate vahelisi töösuhteid. Kollektiivleping võib olla sõlmitud ka valitsusega või omavalitsusega. Kollektiivlepinguga määratletakse täiendavad töösuhted, mida ei ole riiklikult reguleeritud, või kehtestatakse lepingulised normid, mis on soodsamad riiklikest õigusnormidest. Kollektiivlepinguga võib kindlaks määrata palgatingimusi, töötingimusi, töö- ja puhkeaja tingimusi, töölepingu peatumise, muutmise ja lõpetamise tingimusi, kutse-, täiendus- ja ümberõppe tingimusi jm tagatisi ja hüvitisi, mida pooled peavad vajalikuks.

Eesti Haridustöötajate Liit

Eesti Õpetajate Liit

Kollektiivlepingu seadus

Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded; haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Töölepingu seadus

8.2.7. Õpetajate asendamine

Eestis ei ole asendusõpetajate institutsiooni, õpetajate asendamiseks kasutatakse valdavalt olemasolevat personali. Kui see pole võimalik, võetakse tööle tähtajalise töölepinguga õpetajaid-pensionäre või ka õpetajakvalifikatsioonita inimesi. Puuduva kolleegi asendamine ei ole seadustega reguleeritud. Puuduva õpetaja asendamisega seotud protseduurid võivad olla kirjeldatud kooli kollektiivlepingus, asendamiskohustus võib olla kirjas ka õpetaja töölepingus.

Asendaja võib olla mõne teise aine õpetaja, õpetada tavaliselt teisel haridustasemel või tulla teisest koolist. Seadusega pole reguleeritud, kui pika aja vältel asendamine võib toimuda. Ka ei reguleerita, kui palju tunde nädalas võib õpetaja õpetada lisaks oma tavakoormusele. Ainus piirang on töötundide arv nädalas kokku. (Vt 8.2.12. .)

Haridustöötajate tööaeg; Vabariigi Valitsuse määrus

Töölepingu seadus

8.2.8. Õpetajate toetamine

Õpetaja koormus oleneb palju sellest, kui suure klassiga ta peab töötama. Klassi täituvuse ülemine piirnorm on põhikooliastmes 24 õpilast ja gümnaasiumiastmes 36 õpilast. 2006. aasta detsembris jõustus seadusemuudatus, mis lubab kooli pidajal direktori ettepanekul ning hoolekogu nõusolekul kehtestada ka suuremat piirnormi, kui seaduses sätestatud. Suuremat piirnormi ei tohi kehtestada erivajadustega õppurite klassides.

Et kergemate puuetega lapsed jätkavad õpinguid tavakoolis, loodi 1994. a koolide juurde logopeedide ametikohad. Loodi parandusõpperühmad õpiraskustega õpilastele õpiabi osutamiseks väljaspool õppetunde. Rühma suurus on 6–8 õpilast, sinna suunatakse nõustamiskomisjoni otsusel ja parandusõpet viib läbi eriettevalmistusega õpetaja. 1999. aastast tegutsevad klassid

kasvatusraskustega 7.–9. klassi õpilastele. Õpilased suunatakse sellesse klassi alaealiste komisjoni otsuse alusel. Raskete ja liitpuuetega laste klassides töötab õpetajaga koos abiõpetaja.

Koolides töötavad koolipsühholoogid, mõnel juhul ka sotsiaaltöötajad. Nende ülesanne on aidata kaasa pingete leevendamisele koolis, nõustada õpetajaid ja õpilasi. Koolipsühholoogi koht on seadusega ette nähtud iga 600 õpilase kohta 1.–12. klassis. Ta võib töötada ühes suuremas koolis või teenindada mitut kooli. Koolipsühholoog võib paikneda ka kohaliku omavalitsuse ruumes ning osutada oma teenust omavalitsuse koolidele. Koolipsühholoogi ülesandeks on ka õpilaste kutsenõustamine. Koolipsühholoogi töö reguleeritakse kooli tasandil tema töölepinguga, kooli kodukorraga ning kooli kollektiivlepinguga. Koolipsühholoogi konsultatsioon on õpetajale tasuta.

Ainealaste vm õpetamisega seotud probleemide korral võib õpetaja pöörduda kooli poole, soovides koolitust või nõustamist. Õpetajat nõustavad vajadusel ka maavalitsuste haridusosakonnad ning Haridus- ja Teadusministeerium. Koolides töötavad ainerühmad, mida tavaliselt juhib vanemõpetaja või õpetaja-metoodik. Ainerühma juhi üks kohustusi on õpetamisega seotud probleemide puhul abistada. 2004. aastal käivitunud noore õpetaja kutseaasta kohta vt 8.1.4. .

Haridus- ja Teadusministeerium

Parandusõpperühma töökorralduse alused; haridusministri määrus

Põhiharidust omandavate kasvatusraskustega õpilaste klassi moodustamise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.2.9. Õpetajate hindamine

Õpetajate hindamist Eestis momendil ei toimu, riikliku järelevalve käigus antakse hinnang ka õpetajate tegevusele, kuid tegemist ei ole individuaalse õpetaja hindamisega.

Teatud mõttes on individuaalse õpetaja hindamisega tegemist atesteerimise puhul, kuid selle eesmärk on eelkõige õpetaja arengu ja karjäärivõimaluste toetamine (vt 8.2.13. ).

Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord; haridusministri määrus

8.2.10. Täienduskoolitus

Õpetaja erialane täienduskoolitus toimub õpetaja iseseisva tööna ja riigi- või munitsipaalasutuses, koolitusloaga erakoolis, era- või avalik-õigusliku juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja juures, kui selle tegevus vastab õpetaja õpetatavale ainele või erialale. Kutsehariduse pedagoogi erialane koolitus võib toimuda ka ettevõttes, mille tegevus vastab kutsehariduse pedagoogi õpetatavale erialale.

1993. a võeti vastu täiskasvanute koolituse seadus, mille kohaselt riigieelarvest palka saavate pedagoogide palgafondist 3% tuleb kulutada töötajate koolituskuludeks. Sama seaduse järgi peab tööandja andma töötajale õppepuhkust tööalases koolituses osalemiseks vähemalt 14 kalendripäevaks keskmise palga säilitamisega vastastikuse kokkuleppega määratud ajal.

1995. a muutus täienduskoolituse rahastamine. Kui seni rahastati pedagoogide täienduskoolitust riigieelarvest riikliku täienduskoolituse tellimuse kaudu, siis nüüd loobuti koolitajate otserahastamisest. Täienduskoolituseks mõeldud summad ei läinud enam otse koolitajale, vaid omavalitsuste kaudu koolidesse, osa aga jäi esialgu Haridusministeeriumi käsutusse üleriigiliselt prioriteetse koolituse tellimiseks. Alates 2001. aastast suunatakse täienduskoolituse riigieelarvelised summad pedagoogide palgafondi alusel täies ulatuses kohalikesse omavalitsustesse ning nende kaudu jõuab riigieelarveline täienduskoolitusraha koolideni. Alates 2005. aastast eraldatakse riigieelarvest kohalikele omavalitsusele ka eraldi summad lasteaiaõpetajate täienduskoolituseks. Kohalikud omavalitsused võivad eraldada lisavahendeid õpetajate täienduskoolituseks ning määratleda nende kasutamise valdkonnad. Kool teeb täienduskoolitusotsustusi oma vajadustest ja arengukavast lähtudes. Koolituse juhtimine on koolijuhi ülesanne.

1980. aastatel oli õpetajate täienduskoolituse süsteem Eestis väga tsentraliseeritud ja rangelt ette kirjutatud. Taasiseseisvumise järel kaotati õpetajate tööalase enesetäiendamise kohustus, kool otsustas õpetaja kursustele mineku üle, kui õpetaja selleks soovi avaldas. See viis olukorrani, et koolijuhid ja osa aktiivsemaid õpetajaid osalesid rohkesti mitmesugustel õpingutel, teistele ei jätkunud rahalisi vahendeid. Mõned õpetajad ei olnud end tööalaselt täiendanud 10 ja enama aasta jooksul.

Alates 2000. a on õpetajate tööalane täienduskoolitus jälle kohustuslik. Õpetajate koolituse raamnõuetega kehtestati õpetajale kohustus läbida iga viie aasta jooksul tööalast täienduskoolitust vähemalt 160 tunni ulatuses, kutseõpetajale – iga kolme aasta jooksul vähemalt kahe kuu ulatuses. Õpetajad saavad teavet tööalase koolituse kohta spetsiaalsetest brošüüridest ja ajalehtedest. Avalik-õiguslikud ülikoolid tutvustavad koolituse sisu ja nimeliselt ka õppejõudusid oma väljaannetes ja veebilehekülgedel. Tööalane koolitus õppetöö ajal on koolile seotud asendaja palkamise kuludega ja sellest koolijuht huvitatud ei ole. Seetõttu püütakse koolitusi korraldada õppetöö vaheaegadel, mis sobib ka koolitajatele, sest nemad on otseselt huvitatud osalejate rohkusest. Koolitajad küsitlevad kuulajaskonda, et saada tagasisidet õppuse sisu ja hinnangut lektorite kohta, mis aitab edaspidi teha vajalikke korrektiive.

Sõidu- ning majutuskulude vältimiseks on koolitajad, eriti avalik-õiguslikud ülikoolid, püüdnud viia oma lektoreid koolitatavatele lähemale – maakonda või otse kooli. Osa omavalitsusi on leidnud võimalusi sõidu- ja majutuskulude kompenseerimiseks.

Kutseõppeasutuste ja kõrgkoolide õppejõudude kvalifikatsiooni kontrollib nende tööandja, enesetäiendamine toimub ka tööprotsessi käigus ning nt stažeerides teises kõrgkoolis. Koosseisulised õppejõud saavad kord viie aasta jooksul nn vaba semestri, mille jooksul on võimalik tegelda enesetäiendamisega kvalifikatsiooni tõstmise või teadmiste suurendamise eesmärgil. Õpetajate täienduskoolituse õppekava vaatab läbi ja registreerib haridus- ja teadusministri käskkirjaga moodustatud õppekavade registreerimise komisjon juhul, kui koolituse eest tasutakse riigieelarvest koolituseks eraldatud vahenditest ning koolituse õppekavaga määratud õppeaja kestus on üle 40 õppetunni.

Haridustöötajate kutseoskuste täiustamise kord; haridusministri määrus

Täiskasvanute koolituse seadus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.2.11. Palgad

Üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste pedagoogi töötasu (kuupalgamäär ning lisatasud) määramise aluseks on õpetaja töökoormus ning kooli pidajale eraldatud palgafond, mis lähtub õpilaste arvust. Kohalikule omavalitsusele eraldatakse toetus pedagoogide palgavahenditeks ühtse summana.

Munitsipaalkooli õpetajate palga alammäärades lepivad õpetajate ametijärkude lõikes kokku Vabariigi Valitsus, kohalike omavalitsusüksuste volitatud esindajad ja õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajate moodustatud delegatsioon. Kokkuleppe mittesaavutamisel kehtestab munitsipaalkooli õpetajate palga alammäärad Vabariigi Valitsus. Riigi omanduses põhikooli või gümnaasiumi pedagoogide palgad on eraldi reguleeritud haridus- ja teadusministri määrusega.

Munitsipaalkooli pedagoogide töötasustamise alused kinnitab kooli pidaja, s.o valla- või linnavolikogu, lähtudes üleriigilisest kokkuleppest või ettekirjutusest alammäärade osas. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määruse „Munitsipaalkoolide õpetajate ametijärkude palga alammäärade kehtestamine“ alusel on kehtestatud järgmised pedagoogide palga alamäärad: noorempedagoogil 9516 krooni; pedagoogil 10 077 krooni; vanempedagoogil 11 517 krooni; pedagoog-metoodikul 13 908 krooni.

Kõrghariduse õppejõudude palgad on väga erinevad, sõltuvalt positsioonist, koormusest, staažist ja kvalifikatsioonist. Reaalne sissetulek sõltub samuti osalusest mitmesugustes teadus- ja arendustegevusega seotud projektides.

Munitsipaalkoolide õpetajate ametijärkude palga alammäärade kehtestamine; Vabariigi Valitsuse määrus

Riigi põhikooli ja gümnaasiumi pedagoogide töötasustamise alused; Vabariigi Valitsuse määrus

8.2.12. Tööaeg ja puhkepäevad

Töölepingu seadusest (2008) tulenevalt on Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud haridustöötajate ametikohtade loetelu, millel kehtib lühendatud tööaeg. Nende hulka kuuluvad ka koolieelse lasteasutuse, üldhariduskoolide, kutseõppeasutuste ja huvikoolide õpetajad. Lühendatud täistööaja kestuseks nendel ametikohtadel on 7 tundi päevas ehk 35 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, sealhulgas tuuakse eraldi välja õppe- või kasvatustöö tundide arv.

Nii on õppe- ja kasvatustöö tundide arv koolieelse lasetasutuse õpetajal 30 tundi, põhikooli aineõpetajal ja klassiõpetajal 18–24 tundi ning gümnaasiumi aineõpetajal ja kutseõppeasutuse õpetajal 18–22 tundi nädalas. Vahetust õppe- ja kasvatustöö ajast üle jäänud üldtööaja kasutamine määratakse kindlaks töölepingu, ametijuhendi, sisekorraeeskirjade ja kollektiivlepinguga.

Haridusasutuse juht fikseerib töölepingus igale pedagoogile õppe- ja kasvatustöö koormusnormi, üldtööaja kestuse ning palgaastme.

Põhipuhkuse kestus Eestis on 28 kalendripäeva. Pedagoogidel on õigus kuni 56päevasele pikendatud puhkusele. Pikendatud põhipuhkust antakse ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, teadusasutuste, koolide ja muude lasteasutuste juhtidele, teaduritele, õppejõududele, õpetajatele, kasvatajatele ja teistele pedagoogikaspetsialistidele ning raviasutuste, lastesanatooriumide, täisealiste hoolekandeasutuste pedagoogikaspetsialistidele. Õppetöö vaheajad ei ole õpetajale puhkepäevad. Õpetajad osalevad sel ajal koolituses, täiendavad end iseseisvalt või on kohustatud tegema muid töid vastavalt oma töölepingule ja ametijuhendile ning kooli kodukorrale ja kollektiivlepingule. Õpetajate koolis viibimine tundidevälisel ajal (sh koolivaheaegadel) määratletakse samade dokumentidega.

Õpetajad ei ole kohustatud töötama puhkepäevadel, kuid nõusolekul võivad nad seda teha (nt riigieksamid toimuvad sageli nädalavahetustel).

Koolijuht võib paluda õpetajal ületunde teha. Kui õpetaja nõustub, fikseeritakse töökohustuste suurendamine ka töölepingus.

Lisaks korralisele puhkusele saavad pedagoogid vajadusel õppepuhkust.

Tasemekoolituses osalemiseks antakse töötajale õppesessioonideks õppepuhkust vähemalt 30 kalendripäeva õppeaastas ning tööandja säilitab talle keskmise palga 10 päevaks ja maksab ülejäänud õppepuhkuse päevade eest palka vähemalt kehtiva miinimumpalga ulatuses. Tööalases koolituses osalemiseks antakse töötajale õppepuhkust vähemalt 14 kalendripäevaks aastas keskmise palga säilitamisega.

Haridus- ja teadustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa; Vabariigi Valitsuse määrus

Haridustöötajate tööaeg; Vabariigi Valitsuse määrus

Kollektiivlepingu seadus

Täiskasvanute koolituse seadus

Töölepingu seadus

8.2.13. Edutamine

Üks õpetajate edutamise moodus on atesteerimine. Õpetajate atesteerimise eesmärk on toetada pedagoogide arengut ja karjäärivõimalusi, hinnates pedagoogi töö tulemuslikkust ja vastavust ametijärgule esitatavatele nõuetele (enesehindamine ja välishindamine). Töö tulemuslikkuse ja kvalifikatsiooninõuetele vastavuse hindamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse määruses "Õpetajate koolituse raamnõuded" sätestatud pädevustest.

Atesteerimisel omistatakse pedagoogile noorempedagoogi, pedagoogi, vanempedagoogi või pedagoog-metoodiku ametijärk.

Pedagoogile määratakse üks ametijärk ning see ametijärk kehtib kõikides samaliigilistes haridusasutustes. Pedagooge atesteerib haridusasutuse juht, õppeasutuse juhi moodustatud atesteerimiskomisjon ja/või haridus- ja teadusministri moodustatud atesteerimiskomisjon. Asutuse juht omistab noorempedagoogi ja pedagoogi ametijärgu. Õppeasutuse juhi moodustatud atesteerimiskomisjon omistab vanempedagoogi ametijärgu. Haridus- ja teadusministri moodustatud atesteerimiskomisjon omistab pedagoog-metoodiku ametijärgu.

Noorempedagoogi ametijärgu saavad lisatingimusteta kõik kvalifikatsiooninõuetele vastavad õpetajad. Pedagoogi ametijärgu saamiseks peab olema noorempedagoogina tulemuslikult töötanud vähemalt ühe aasta. Mõlemad ametijärgud omistatakse tähtajatult.

Vanem-pedagoogi ja pedagoog-metoodiku ametijärk omistatakse viieks aastaks, nende ametijärkude saamiseks tuleb täita rida tingimusi, sh läbida viimase viie aasta jooksul 160 tunni ehk 4 AP ulatuses aine- või pedagoogika- või juhtimiskursusi ning töötada vähemalt kolm aastat tulemuslikult pedagoogina, omades sama või astme võrra madalamat ametijärku. Lisaks vaadatakse, kas taotleja on omandanud teadus- või kutsekraadi hariduse valdkonnas; või juhendanud praktikante või noorempedagooge; või osalenud õppeasutuse arendustegevuses; või koostanud pedagoogilise uurimistöö; või välja töötanud õppevara; või osalenud aine-, kutse- või pedagoogiliste ühenduste või töörühmade juhtimises jms.

Atesteerimistaotluse esitamise õigus on pedagoogil. Atesteerimise läbiviimise aluseks on pedagoogi kirjalik taotlus koos vastava ametijärgu nõuete täitmist kinnitavate dokumentidega. Pedagoogil on õigus taotleda kõrgemat ametijärku pärast kolme aasta möödumist viimase ametijärgu määramisest.

Pedagoogi töökohaks oleva õppeasutuse juhil on õigus taotleda haridus- ja teadusministri moodustatud atesteerimiskomisjonilt vanempedagoogi või pedagoog-metoodiku ametijärgu alandamist, kui sisekontrolli käigus on viimase aasta jooksul korduvalt kirjalikult juhitud pedagoogi tähelepanu töös esinevatele puudustele.

Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus

8.2.14. Mobiilsus

Õpetaja võib töötada eraldi töölepinguga ka mitmes õppeasutuses eeldusel, et ta töötab õpetajale kehtestatud tööaja normi piires (vt 8.2.12. ). Õpetajale omistatud ametijärk säilib ka teises samaliigilises haridusasutuses. Parimad siirdumisvõimalused on aineõpetajatel, kes võivad töötada nii põhikoolis, gümnaasiumis kui ka kutseõppeasutuses ja huvialakoolis. Ka on võimalik vastavate tingimuste täitmise korral õpetada kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või üikoolis.

Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord; haridusministri määrus

8.2.15. Vallandamine

Töölepinguseaduse kohaselt võib kooli juht töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Töölepingu ülesütlemisele peab üldjuhul eelnema hoiatus ja ülesütlemine peab toimuma mõistliku aja jooksul peale seda kui ilmnesid asjaolud, mis sundisid kooli juhti töölepingut lõpetama.

Töölepingu seadus

8.2.16. Pensionile jäämine, pensionid

Riikliku pensionikindlustuse seaduse (2001) põhjal on isikul, kes on vähemalt 63aastane ja kellel on vähemalt 15aastane Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž või pensionikindlustus, õigus vanaduspensionile. Vanaduspension on üks riikliku pensioni liike ja see määratakse eluajaks. Vanaduspensioni määramist võib taotleda mis tahes ajal pärast pensioniõiguse tekkimist.

Riikliku pensioni teised liigid on töövõimetuspension, toitjakaotuspension ja rahvapension.

Ennetähtaegse vanaduspensioni võib saada mitte varem kui 3 aastat enne pensioniõiguslikku vanusesse jõudmist eeldusel, et pensioni saamiseks vajalik staaž on täis. Ennetähtaegne vanaduspension on samuti eluaegne.

Riikliku pensionikindlustuse seadus

8.3. Kooli juhtkond

Algkooli, põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutust juhib direktor, koolieelset lasteasutust – juhataja. Nende ülesanne on tagada lasteasutuse või kooli tulemuslik töö ja juhtida asutuse tegevust. Nad vastutavad koolieelse lasteasutuse või kooli arengu ja rahaliste vahendite sihipärase kasutamise eest. Üle 100 õpilasega koolides töötab direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal (õppejuhataja).

Koolieelse lasteasutuse seadus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

8.3.1. Peamised poliitilised arutelud

2008. aastal muudeti põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, huvikooli seadust, koolieelse lasteautuse seadust ning kutseõppeasutuse seadust. Tühistati õppeasutuste direktorite/juhatajate tähtajaliste töölepingute nõue. Loobuti ka riiklikult kehtestatud nõuete alusel atesteerimisest.

2009. aastal võeti vastu uus töölepingu seadus, mis koondab kõik töösuhetesse puutava. Kehtivuse kaotasid Palgaseadus, Puhkuseseadus ning Töö- ja puhkeaja seadus.

8.3.2. Direktori ametikohale esitatavad nõuded

Koolieelse lasteasutuse juhataja kvalifikatsiooninõuded on järgmised:

eelkoolipedagoogika alane kõrgharidus ja vähemalt 3aastane pedagoogilise töö staaž koolieelses lasteasutuses ning läbitud 160tunnine juhtimiskoolitus või;

muu pedagoogiline kõrgharidus ja vähemalt 5aastane pedagoogilise töö staaž koolieelses lasteasutuses ning läbitud 160tunnine eelkoolipedagoogika kursus ja 160tunnine juhtimiskoolitus.

Lasteaed-algkooli ja algkooli direktorilt (juhatajalt) nõutakse

pedagoogilist kõrgharidust ja vähemalt 3aastast pedagoogilise töö staaži I või II kooliastme õpetajana ja 160tunnise juhtimiskoolituse läbimist või;

kõrgharidust ja vähemalt 3aastast samaväärse organisatsiooni juhtimise kogemust ning vähemalt 240tunnise pedagoogikakursuse ja 160tunnise koolijuhtimiskoolituse läbimist.

Lasteaed-põhikooli, põhikooli ja gümnaasiumi, samuti kutseõppeasutuse direktori kvalifikatsiooninõue on

pedagoogiline kõrgharidus ja vähemalt 3aastane pedagoogilise töö staaž ning läbitud 240tunnine juhtimiskoolitus või;

muu kõrgharidus ja vähemalt 5aastane pedagoogilise töö staaž, omades vähemalt pedagoogi ametijärku, ja läbitud 240tunnine juhtimiskoolitus või;

kõrgharidus ja vähemalt 3aastane samaväärse organisatsiooni juhtimise kogemus ning põhikooli ja gümnaasiumi direktoril lisaks läbitud vähemalt 240tunnine pedagoogikakursus ja 160tunnine koolijuhtimiskoolitus.

Haridusasutuse juhtidelt, kus õpivad erivajadustega lapsed, nõutakse eripedagoogilist haridust või varasemat töökogemust erivajadustega õpilastega ning vastavat täienduskoolitust.

Munitsipaalkoolide direktorid võtab avaliku konkursi alusel tööle kohalik omavalitsus, riigikoolide puhul teeb sedasama Haridus- ja Teadusministeerium.

Algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi õppejuhataja kvalifikatsiooninõue on pedagoogiline kõrgharidus, vähemalt 3aastane (gümnaasiumi puhul 5aastane) pedagoogilise töö staaž ning läbitud 160tunnine juhtimiskoolitus. Õppejuhataja võtab avaliku konkursi alusel tööle direktor, kes sõlmib temaga ka töölepingu.

Haridus- ja Teadusministeerium

Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded; haridusministri määrus

8.3.3. Teenistustingimused

Vt 8.2.

8.4. Hariduse kvaliteedi jälgimisega tegelev personal

Haridus- ja Teadusministeerium muutis 2006. aastal riikliku järelevalve korraldust koolieelses lasteasutuses, üldhariduskoolis ja kutseõppeasutuses ning viis sisse sisehindamise kohustuse õppeasutuses eesmärgiga toetada seal sisemise kvaliteeditagamise süsteemi loomist. Selleks koolitati 2006.–2007. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi ellukutsutud projekti raames koolimeeskondi. Koolil on õigus saada sisehindamise käigus nõustamist spetsiaalse koolituse läbinud nõunikelt, kes valdavalt on kogemustega koolijuhid ning teised koolijuhtimiskogemustega hariduse valdkonnas töötavad asjatundjad.

Kooli ja koolieelse lasteasutuse nõustamise tingimused ja kord sisehindamise küsimustes; haridus- ja teadusministri määrus

8.4.1. Inspektori ametikohale esitatavad nõuded

Vt 8.4.

8.4.2. Teenistustingimused

Vt 8.4.

8.5. Tugi- ja juhendamisega tegelev personal

Koolides töötavad koolipsühholoogid. Neil peab olema koolipsühholoogia alane kõrgharidus või psühholoogia alane kõrgharidus ja läbitud 160tunnine koolipsühholoogia kursus.

Koolipsühholoogi töötamise tingimused ei erine õpetajate töötamise tingimustest. Vt 8.2. .

Viimastel aastatel on paljud omavalitsused palganud tööle sotsiaalpedagoogi. Hariduse kutsenõukogu otsuse alusel moodustati töörühm sotsiaalpedagoogi töövaldkonna määratlemiseks ning kutsestandardi väljatöötamiseks.

Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded; haridusministri määrus

8.6. Muu koolipersonal

Haridusministri määrusega on määratletud haldus-, õppe- ja abipersonali minimaalne arv koolides. Ametikohtade arv sõltub kooli suurusest. See võib nt olla 0,25 (ringijuht ja laborant 70–100 õpilasega koolis) või 2 (raamatukoguhoidja üle 900 õpilasega koolis).

Kuni 69 õpilasega koolis on halduspersonalist ainult direktor ning õppepersonalist ainult õpetajad (kelle ametikohtade arv sõltub kooliõppekava tunnijaotusplaanist). Suuremates koolides töötab halduspersonalist lisaks direktorile ja õppejuhatajale majandusjuhataja (või üle 600 õpilasega koolides direktori asetäitja majanduse alal), raamatupidaja ja sekretär ning õppepersonalist lisaks õpetajatele huvijuht, raamatukoguhoidja, ringijuht ja laborant.

8.7. Statistika

Õpetajate arv Eesti üldhariduskoolides 2009. a

Õpetajate arv 14 701

Õpetajate ametikohtade arv 12 203

Õpilaste arv 149 641

Üldhariduskoolide arv 575

Õpilasi ühe õpetaja ametikoha kohta 12,3

Õpilasi õpetaja kohta 10,2

Allikas: EHIS.

Õpetajate sooline ja vanuseline koosseis Eesti üldhariduskoolides 2009. a

Allikas: EHIS.

9. Haridusasutuste ja haridussüsteemi hindamine

Eesti Vabariigi põhiseaduse (1992) kohaselt on hariduse andmine riigi järelevalve all.

9.1. Ajalooline ülevaade

Esimesed koolid, mis Eestis tööd alustasid, olid ladinakeelsed toomkoolid Tallinna ja Saare-Lääne piiskopkonna keskuses. Kuni 19. sajandini hindasid rahvakoole kirikuõpetajad ning konsistoorium. Kuni venestamise alguseni 1880. aastail oli tsaarivalitsuse osa koolide hindamises siiski väike. 1873. a allutati vene õigeusu koolid ja 1886. a ka luteri usu talurahvakoolid rahvahariduse ministeeriumile. Järelevalve kõigi õppeasutuste üle pandi kuraatorile (1893. aastast Riia õpperingkond) ning rahvakoolide direktoritele ja inspektoritele.

1917. aastal võeti vastu Eestimaa koolivalitsuse ajutine korraldus. Eesti Vabariigi väljakuulutamise järel muudeti koolivalitsus haridusministeeriumiks.

1918–1940 kontrollisid ja nõustasid koole koolinõunikud, kelle haridusnõukogu ettepanekul valisid maakondade ja suuremate linnade omavalitsused. Hiljem täitsid neid ülesandeid inspektorid ja peainspektorid, kes töötasid maakondades ja Haridusministeeriumis. Koolinõunikud ja inspektorid olid oma tegevuses suhteliselt iseseisvad. Nende tegevust reguleerisid 1928. a vastu võetud koolinõunikkude tasude seadus ning 1931. a jõustunud õppe- ja kasvatustöö ülevalve seadus, mida muudeti 1938. a.

Selles ametis prevaleeris kontrolliv funktsioon nõustava üle. Koolides kontrollisid koolinõunikud kooli majanduslikku olukorda, õppevahendeid ja nende kasutamist, kooli dokumentatsiooni ja koolikroonika kirjutamist, kooliraamatukogu, laste tervise kontrollimist piirkonna arsti poolt, koolikohustuse täitmist ja palju muudki. Kindlasti aga külastasid nad mõnda tundi, kus said pildi õpetaja enda teadmistest, õpetamise oskustest, laste teadmistest ja käitumisest.

Eesti NSVs teostasid hariduse hindamist riik ja kohalik täidesaatev võim. Inspektorite töö korraldati ümber ning nende otsustusõigust vähendati ENSV Ministrite Nõukogu 1941. ja 1945. a määrustega. Hariduse üldine korraldus jäi 1966. a moodustatud liidulis-vabariikliku NSVL Haridusministeeriumi pädevusse.

Nõukogude perioodil oli koolide külastamise ja inspekteerimise õigus haridusosakonna juhatajal ja koolide inspektoritel, kes võisid võtta osa õppetundidest, iga liiki õppetööst, klassi- ja koolivälistest üritustest, kontrollida õpilaste teadmisi ja nende hindamise õigsust õpetaja poolt; anda õpetajatele, kasvatajatele, koolidirektoritele juhiseid ning soovitusi õppe- ja kasvatustöö parandamiseks; peatada koolide direktorite ebaseaduslikke korraldusi ning tegevust; kokku kutsuda õpetajate nõupidamisi; osa võtta õppenõukogude ja metoodikakoondiste tööst; nõuda koolijuhtidelt ja õpetajatelt materjale, mis olid vajalikud kontrollimisel; esitada õpetajate, kasvatajate, koolijuhtide ja teiste töötajate ergutamise ettepanekuid; tõstatada koolide töötajate töölt vallandamise küsimust.

1988–1996 korraldati hariduse juhtimine Eestis korduvalt ümber. Haridusministeerium, Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeerium ning Kutsehariduse Komitee kujundati üheks Hariduskomiteeks. 1989. aastal korraldati Hariduskomitee ümber uuesti Haridusministeeriumiks, mis juhtis üld-, kutse- ja kõrgharidust. Järgmise ümberkorraldusega loodi 1993. aastal Kultuuri- ja Haridusministeerium, mille valitsemisalasse kuulus valitsusasutusena Riigi Kooliamet, mis teostas haridusasutuste riiklikku järelevalvet, kontrollis haridusalaste õigusaktide ja riigi haridusstandardite täitmist.

1993. aastal kehtestati põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuse riikliku järelevalve läbiviimise kord. Riiklikku järelevalvet korraldasid põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse õppe- ja

kasvatustöö korralduse ning haridusalaste õigusaktide ning riigi haridusstandardite täitmise üle Riigi Kooliamet ja maavalitsuste haridust korraldavate struktuuriüksuste inspektorid. Riikliku järelevalve põhimeetoditeks olid õppekasvatustegevuse jälgimine ning analüüs; õpilaste teadmiste kontrollimine suuliselt ja kirjalikult, vestlus kooli juhtkonna, pedagoogide, hoolekogu liikmetega, õpilastega; õpilaste vihikute, kooli dokumentatsiooni, tööplaanide, töötajate ametijuhendite, töölepingute ja teiste materjalide analüüs.

Riiklikku järelevalvet teostaval ametnikul oli õigus saada õppeasutustelt vajalikku teavet; külastada õppeasutuse juhi teadmisel õppetunde ja õppekasvatusüritusi; osaleda õppeasutuste juhtide, pedagoogide, kooli nõukogu, õppenõukogu ja lastevanemate koosolekutel; teha maa- ja omavalitsustele, õppeasutuste juhtidele ja omanikele ettepanekuid õppe- ja kasvatustegevuse edendamiseks ja ettekirjutisi puuduste kõrvaldamiseks; peatada õppeasutuste juhtide ebaseaduslikke korraldusi ja tegevust.

Haridussüsteemi hindamisel on oluline osa õpitulemuste hindamisel. 1990. aastatel loodi õpitulemuste välishindamise süsteem, mille moodustavad üleriigilised tasemetööd kooliastmete lõpus, põhikooli lõpueksamid ja gümnaasiumi riigieksamid. Õpitulemuste välishindamist korraldab Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Olulised muudatused lasteasutuste, üld- ja kutsehariduse järelevalves toimusid 2006. aastal. Koos õppeasutuste autonoomia suurenemisega vähendati riikliku järelevalve rolli asutuse tulemuslikkuse hindamisel ja kehtestati õppeasutustele kohustus viia läbi sisehindamist.

1997–2008 korraldas kõrghariduse hindamist, so akrediteerimist Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskus koos Kõrghariduse Hindamise Nõukoguga. Tegemist oli nõuandva koguga, kelle otsused kinnitas haridus- ja teadusminister. 1. jaanuaril 2009. a alustas tegevust Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur, kes on oma hinnangutes sõltumatu.

Haridussüsteemi hindamise osaks on olnud ka siseriiklikud ning rahvusvahelised haridusuuringud. 2001. a osales Eesti rahvusvahelises IEA võrdlusuuringus sotsiaalainete õpetamise olukorra hindamiseks. 2003. aastal osales Eesti esmakordselt rahvusvahelises matemaatika ja loodusainete võrdlusuuringus TIMSS. Eesti on osalenud ka kahes OECD PISA uuringus: 2006. aastal looduteadusliku kirjaoskuse uuringus ning 2009. a funktsionaalse lugemisoskuse uuringus.

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

9.2. Peamised poliitilised arutelud

2008. a jõustusid seadusemuudatused kõrghariduse kvaliteedi hindamisel. Üleminek uuele hindamissüsteemile toimub aastatel 2009–2011, mil senine üksikute õppekavade akrediteerimine asendub õppekavagrupile õppe läbiviimise õiguse andmisega. Sellega kaasneb võimalus väljastada riiklikult tunnustatud diplomeid. Muudatused hindamissüsteemis on toonud kaasa arutelud tihedama koostöö vajadusest kõrgkoolide vahel (nt ühisõppekavade loomine) ja võimalikust kõrgkoolide võrgu korrastumisest (nt õppeasutuste ühinemine).

Kutsehariduse kvaliteediga seotud arutelud algasid 2008. aastal. Tänaseks on ellu kutsutud kutsehariduse programm, mille üks eesmärke on kutsehariduse kvaliteedisüsteemi arendamine. Programmi käigus valmistatakse ette ja piloteeritakse kutseõppeasutuste õppekavarühmade ja õppeasutuste akrediteerimine.

2009. a valmistati ette põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu. Haridussüsteemi hindamisega seonduvalt on tõusnud aruteluteemaks gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja riigieksamite korraldus. Toimusid arutelud huvigruppide esindajatega (õpetajad, koolijuhid, õpilased,

lapsevanemad, kõrgkoolid jt) gümnaasiumi lõpetamise tingimuste muutmiseks. Senisele süsteemile heideti ette riigieksamite liialt suurt osakaalu ja tähtsustamist gümnaasiumi lõpetamisel ja kõrgkooli sisseastumisel. Debatid toimusid paralleelselt uue gümnaasiumi riikliku õppekava väljatöötamise ja kõrgkoolide vastuvõtutingimuste muutmisega.

Seoses seadusemuudatusega, millega õppeasutuste juhtide tähtajalised töölepingud muudeti tähtajatuteks, on algatatud arutelusid õppeasutuse juhtimise professionaalsuse tagamisest ning vajadusest seda hinnata. ESF programmide toel on väljatöötamisel õppeasutuse juhi kompetentsimudel ja enesehindamise küsimustik. Mudeli väljatöötamisel lähtuti eesmärgist, et õppeasutuste juhid vajavad kirjeldust kompetentsidest, mis on kaasaegse õppeasutuse juhtimise eelduseks: oleksid juhtidele enesehindamise instrumendiks, õppeasutuse pidajale abiks koolijuhi värbamisel ning koolitusasutustele toeks juhikoolituse õppekavade uuendamisel. Algatatud on debatt, kas oleks otstarbekas nimetatud kompetentsimudel õigusaktiga jõustada, mis annaks sellele laiema kõlapinna.

Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur

9.3. Haridusasutuste ja haridussüsteemi hindamist reguleeriv seadusandlus

Haridusasutuste ja haridussüsteemi hindamise õigusliku aluse annab Eesti Põhiseadus, mille § 37 sätestab, et hariduse andmine on riigi järelevalve all.

Tasemehariduses reguleerivad riikliku järelevalve korraldust ja läbiviimist koolieelse lasteasutuse seadus (1999), põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (1993), kutseõppeasutuse seadus (1993), erakooliseadus (1993), ülikooliseadus (1995) ja rakenduskõrgkooli seadus (1998). Nende seaduste alusel teostatakse järelevalvet nii riigi-, era- kui ka munitsipaalõppeasutustes.

Huvikoolide üle teostatakse järelevalvet vastavalt Huvikooliseadusele.

Riigiõppeasutuste ja munitsipaalõppeasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostatakse teenistuslikku järelevalvet vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (1995) ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (1993) alusel.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatakse õpitulemuste välishindamine ehk põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas määratletud õpitulemuste hindamine riigi tasandil. See toimub gümnaasiumi riigieksamite, põhikooli lõpueksamite ja üleriigiliste tasemetööde kaudu, mille põhimõtteid, korraldamist jm reguleerib vastav haridus- ja teadusministri määrus.

Kõrgkoolide ja kõrghariduse taseme õppekavagruppide hindamist reguleerivad ülikooliseadus, rakenduskõrgkooli seadus ja erakooliseadus. Kõrgharidusstandard kehtestab nõuded kõrghariduse tasemel õppe läbiviimiseks. Vastavalt 1. septembril 2008. jõustunud ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse muudatustele läbitakse aastatel 2009–2012 kõrghariduse kvaliteedi hindamisel üleminekuperiood, mille vältel minnakse vana süsteemi akrediteerimiselt ( 2.6.4. , 9.2. ) üle kõrgharidusasutuste institutsionaalsele akrediteerimisele ja õppekavagruppide kvaliteedi hindamisele (rakendub 1. jaanuarist 2010); (vt ka 6.11. ).

Riigikontroll kontrollib avalik-õiguslike ülikoolide tegevust vastavalt riigikontrolli seadusele.

Erakooliseadus

Huvikooli seadus

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Kutseõppeasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Rakenduskõrgkooli seadus

Vabariigi Valitsuse seadus

Ülikooliseadus

9.4. Haridusasutuste hindamine

Haridusasutusi hinnatakse sise- ja välishindamise kaudu.

9.4.1. Sisehindamine

Haridus- ja Teadusministeerium kehtestas 2006. aastast koolieelses lasteasutuses, üldhariduskoolis ja kutseõppeasutuses sisehindamise kohustuse ning muutis riikliku järelevalve korraldust.

Muudatuste eesmärk oli toetada sisemise kvaliteeditagamise süsteemi loomist õppeasutustes. Tegemist on olulise muudatusega lähenemisviisis: selle asemel, et õppeasutusi regulaarselt kontrollida ja koguda selle kaudu teavet hariduspoliitiliste otsuste vastuvõtmiseks, suunatakse õppeasutused ise oma tegevust analüüsima. See ühtib üldise hariduspoliitilise suunaga – suurendada õppeasutuse iseseisvust ja enesejuhtimist.

Sisehindamise eesmärk on tagada laste/õpilaste arengut toetavad tingimused ja õppeasutuse järjepidev areng. Nimetatud eesmärgist lähtuvalt analüüsitakse õppe- ja kasvatustegevust ja juhtimist ning hinnatakse nende tulemuslikkust. Sisehindamise läbiviimisel lähtub õppeasutus sisehindamise kriteeriumidest ja õppeasutuse tegevusnäitajatest.

Sisehindamiskriteeriumid (eestvedamine ja juhtimine, personalijuhtimine, koostöö huvigruppidega, ressursside juhtimine, õppe- ja kasvatusprotsess; lapsega/õpilasega, personaliga, huvigruppidega seotud tulemused ning õppeasutuse näitajad) on kehtestatud ministri määrusega.

Õppeasutuse tegevusnäitajad, mida õppeasutus peab analüüsima, on kinnitatud ministri käskkirjaga. Tegevusnäitajad on Eesti Hariduse Infosüsteemi (www.ehis.ee) kaudu elektrooniliselt kättesaadavad. Tegevusnäitajate eesmärk on anda õppeasutustele võimalus jälgida oma näitajaid ajas ja võrrelda neid teiste samaliigiliste õppeasutuste näitajatega.

Sisehindamise läbiviimise meetodid valib õppeasutus ise.

Sisehindamiskriteeriumidest, tegevusnäitajatest ja õppeasutuse tegevuse eesmärkidest lähtuvalt koostab õppeasutus analüütilise aruande, kus tuuakse välja õppeasutuse sisehindamissüsteemi lühikirjeldus, hinnangud sisehindamise mõju kohta õppeasutuse tööle ning õppeasutuse tugevuste ja parendustegevuste kirjeldused. Sisehindamise aruande vorm on õppeasutusele vaba. Aruanne kooskõlastatakse õppeasutuse hoolekoguga (nõukoguga) ja pidajaga. Seda tutvustatakse eelnevalt õppeasutuse õppenõukogus (pedagoogilises nõukogus) ning selle kinnitab õppeasutuse direktor (juhataja) enne Haridus- ja Teadusministeeriumile esitamist.

Sisehindamise edukaks rakendamiseks tagatakse õppeasutustele riigi nõustamine. Selleks koolitati välja ESF programmi toel nõunikud. Suurem osa nõunikest on õppeasutuste juhtkonda kuuluvad inimesed, kes teevad seda oma põhitöö kõrvalt. Haridus- ja Teadusministeeriumi välishindamise osakond korraldab ja koordineerib nõustamist. Nõustamise eesmärk on toetada ja arendada sisehindamise läbiviimist ning hindamiskultuuri arenemist, suurendada hindamise objektiivsust ja süvendada õppeasutuse teadlikkust oma tegelikust seisundist.

Nõustamise tulemused vormistatakse kirjaliku tagasisidearuandena. Aruandes näidatakse ära, kas õppeasutuse kavandatavad meetmed õppe- ja kasvatustegevuse ning juhtimise tulemuslikkuse parendamiseks on piisavad õpilaste/laste ning õppeasutuse arenguks ja vajalike juhtimisotsuste vastuvõtmiseks ning tehakse tegevuse parendamise ettepanekuid. Parendusvaldkonnad ning võimalikud parendustegevused lepitakse õppeasutuse juhiga (meeskonnaga) kokku nõustamistegevuse käigus ning fikseeritakse kirjalikult tagasisidearuandes. Õppeasutuse direktor (juhataja) tutvustab tagasisidearuannet õppeasutuse õppenõukogus (pedagoogilises nõukogus), hoolekogus (nõukogus) ja õppeasutuse pidajale.

Nõustamist käsitletakse tegevusena, mis rajaneb nõuniku ja õppeasutuse vahelisel usalduslikul koostööl.

Kooli ja koolieelse lasteasutuse nõustamise tingimused ja kord sisehindamise küsimustes; haridus- ja teadusministri määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

9.4.2. Välishindamine

Kõik haridusasutused (lasteasutused, üldhariduskoolid, kutseõppeasutused, kõrgkoolid, samuti huvikoolid ja täiskasvanute haridusasutused), v.a riigikoolid, peavad õppe läbiviimiseks taotlema Haridus- ja Teadusministeeriumilt koolitusloa. Koos taotlusega esitatakse õppeasutuse õppekava ja andmed pedagoogide kohta, kes õpet läbi viivad. Koolitusloa menetlemisel hinnatakse õppekava vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele ja pedagoogide vastavust kvalifikatsiooninõuetele. Eraõppeasutustele väljastatav koolitusluba on tähtajaline, munitsipaalõppeasutustele tähtajatu. Selle kaudu toimub õppeasutuste esmane hindamine.

Õppeasutuste tegevuse seaduslikkusele ning tulemuslikkusele antakse hinnang riikliku ja teenistusliku järelevalve kaudu. Lisaks riikliku ja teenistusliku järelevalve korras läbiviidavale hindamisele on lisandunud uue hindamise liigina audit.

Riiklik järelevalve on riigiasutuste – valitsusasutuse, muu täidesaatva riigivõimu pädevusega asutuse või kohaliku omavalitsuse tehtavad järelevalvetoimingud asutuse faktilise tegevuse üle: kontrollitakse õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmist, kusjuures kontrollitav asutus ei ole kontrolliva asutusega alluvussuhetes.

Haridus- ja Teadusministeeriumi on otsene juhtiv roll riikliku järelevalve korraldamisel. Järelevalve läbiviijaks on nii ministeerium kui ka maavalitsused. Järelevalvet viiakse läbi ühtsetelt alustelt nii alus-, üld- kui kutsehariduse era-, munitsipaal- ja riigiõppeasutuses. Ministeeriumi algatusel viiakse järelevalvet läbi üksikküsimustes või lähtuvalt riikliku järelevalve prioriteetidest. Riikliku järelevalve prioriteedid kehtestatakse haridus- ja teadusministri määrusega igaks õppeaastaks. Prioriteedid on seotud aktuaalsete hariduspoliitiliste teemadega. Viimastel aastatel on järelevalve prioriteedid seotud koolist väljalangemise ennetavate tegevustega: alushariduses laste koolivalmiduse toetamine, üldhariduses õpilaste õpijõudluse toetamiseks ja väljalangevuse ennetamiseks rakendatavate meetmete mõjusus, kutsehariduses riiklikult tagatud vahendite (koolilõuna ja sõidukulu) kasutamine

õpilase toetamiseks ning õppeasutuses rakendatavad meetmed õpilaste väljalangemise vähendamiseks.

Ülikooli tegevuse õiguspärasuse üle teostab riiklikku järelevalvet Haridus- ja Teadusministeerium, kes võib kaasata eksperte.

Õiguskantsler teostab õppeasutuste üle järelevalvet oma pädevuse piires, so põhiseaduslike õiguste tagamise üle.

Teenistuslik järelevalve on järelevalve, mida kõrgemalseisev asutus/ametnik teostab valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste seaduslikkuse ja otstarbekuse tagamiseks ja põhineb subordinatsiooni- ehk alluvussuhtel. Seda järelevalve liiki kasutavad järelevalve läbiviimiseks õppeasutuste pidajad – kohalikud omavalitsused teevad seda munitsipaalkoolides ning Haridus- ja Teadusministeerium – riigikoolides.

Lisaks riikliku ja teenistusliku järelevalve korras läbiviidavale hindamis- ja kontrollitegevusele lisandus riigiõppeasutustes 2001. aastast uue hindamise liigina välisaudit. Audit on ettevõtte või asutuse tegevuse mingi aspekti kontrollimine eesmärgiga anda sellele sõltumatu ja professionaalne hinnang ning hinnangust lähtudes soovitusi olukorra parandamiseks. Riigiõppeasutuste välisaudiitorina toimib Haridus- ja Teadusministeeriumi audiitor.

Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide puhul rakendati aastani 2009 õppeasutuste institutsionaalset akrediteerimist, mis oli vabatahtlik. Uue korra kohaselt muutub institutsionaalne akrediteerimine õppeasutustele kohustuslikuks, akrediteerimistsükli pikkus on 7aastat.

Seni kehtiva süsteemi kohaselt hinnatakse õppeasutuse institutsionaalsel akrediteerimisel õppeasutuse või selle struktuuriüksuse organisatsiooni ja töökorralduse ning õppekeskkonna vastavust eesmärkidele, samuti ressursside kasutamise sihipärasust ja tõhusust. Õppeasutuse negatiivse akrediteerimisotsuse korral algatatakse õppeasutuse tegevuse lõpetamine ning õppeasutus tagab koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga üliõpilastele võimaluse jätkata õpinguid teises õppeasutuses samal või lähedasel õppesuunal. Kõrghariduse kvaliteeditagamise uuele süsteemile ülemineku kohta vt ka 9.5. .

Erakooliseadus

Riikliku järelevalve prioriteedid, temaatilise riikliku järelevalve läbiviimise, selle tulemuste vormistamise ja tulemustest teavitamise kord 2009/2010. õppeaastal; haridus- ja teadusministri määrus

9.5. Haridussüsteemi hindamine

Igale haridustasemele (alus-, põhi-, kesk- ja kõrgharidus) kehtestab riik nõuded, mida nimetatakse riigi haridusstandardiks. Riigi haridusstandardid esitatakse riiklikes õppekavades. Õppekavad sisaldavad hariduse sisu määravaid kohustuslikke õppeprogramme, õppetööks ettenähtud ajakulu, kohustuslike teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kirjeldusi.

Põhikoolis ja gümnaasiumis moodustavad õpitulemuste välishindamise süsteemi üleriigilised tasemetööd kooliastmete lõpus, põhikooli lõpueksamid ja gümnaasiumi riigieksamid. Üleriigilisi tasemetöid ja põhikooli lõpueksamitöid hinnatakse koolis. Tulemuste analüüs tehakse valimi põhjal Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses. Riigieksamitöid hindavad haridus- ja teadusministri käskkirjaga kinnitatud hindajad, kelle tegevust korraldab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Õpitulemuste välishindamise eesmärgid on:

1) hinnata põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas määratletud õpitulemuste saavutatust kooliastmete lõpus;

2) anda koolile ning õpetajatele võimalus hinnata oma õpilaste õpitulemusi üleriigilisel taustal; 3) suunata tasemetööde, põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumi riigieksamite sisu ja vormi kaudu õppeprotsessi;

3) siduda järjestikuseid haridusastmeid ja -tasemeid; 4) välishindamise tulemuste põhjal kavandada ja teha muudatusi riiklikus õppekavas,

õppekirjanduses, õpetajate täienduskoolituses, suunata vastavat arendustööd.

Tasemetööga kontrollitakse kooliastme lõpetamiseks vajaliku õppeainepädevuse (põhiteadmiste ja -oskuste) omandatust: suutlikkust teadmisi reprodutseerida, uues olukorras rakendada, seostada teistes ainetes õpituga. Tasemetöö viiakse läbi neljandal õppeveerandil: 1) 3. klassis eesti ja vene keeles ning matemaatikas; 2) 6. klassis eesti ja vene keeles, matemaatikas ja veel ühes õppeaines.

Põhikooli lõpus toimuvad õppe kvaliteedi hindamiseks ühtsete materjalide ja ühtlustatud hindamiskriteeriumidega lõpueksamid (kolm eksamit). Kohustuslikud eksamiained on eesti keel ja kirjandus (eesti õppekeelega koolis) või eesti keel (muu õppekeelega koolis) ja matemaatika; kolmanda lõpueksamiaine valivad õpilased.

Lõpueksamiga kontrollitakse riiklikus õppekavas põhikooli lõpetamiseks nõutava õppeainepädevuse (põhiteadmised ja -oskused) omandatust: suutlikkust nõutavaid teadmisi reprodutseerida, uues olukorras rakendada, seostada teistes õppeainetes õpituga.

Gümnaasiumi lõpul sooritavad õpilased riigieksamid, mida korraldab ja hindab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Gümnaasiumi lõpetamiseks peab õpilane sooritama vähemalt viis lõpueksamit, neist vähemalt kolm riigieksamina. 2009. aastal on võimalik riigieksam sooritada 14 õppeaines: eesti keel, vene keel, eesti keel teise keelena, inglise keel, saksa keel, prantsuse keel, vene keel (võõrkeelena), ühiskonnaõpetus, matemaatika, bioloogia, ajalugu, geograafia, keemia, füüsika. Eksami sooritamise alampiir on 20 punkti.

Kutse- ja erialase kvalifikatsiooni osas kontrollivad hariduse kvaliteeti kutsenõukogud. Eraõppeasutused, kus nominaalne õppeaeg on üle 120 tunni või üldkestusega üle 6 kuu, peavad omama Haridus- ja Teadusministeeriumi väljastatud koolitusluba, mille saamiseks peab asutus tõendama vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele.

1. jaanuarist 2009 alustati üleminekut uuele kõrghariduse kvaliteeditagamise süsteemile. Kvaliteedi hindamine on antud sõltumatu Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) pädevusse.

Kõrghariduse uus kvaliteeditagamise süsteem koosneb kahest komponendist:

1) riigilt kõrgharidustaseme õppe läbiviimise õiguse taotlemine õppekavagruppidele, mis asendab kehtivad akrediteeringud;

2) sõltumatu akrediteerimisagentuuri läbiviidav välishindamine, mis koosneb:

institutsionaalsest akrediteerimisest, mille käigus hinnatakse sisemise kvaliteedikindlustamise süsteemi olemasolu ning toimimist ehk institutsioonile antud ülesannete täitmist, ressursside ja kvaliteedi juhtimist – institutsiooni terviklikku toimimist;

õppe kvaliteedi hindamisest, mille käigus hinnatakse õppekavagrupis toimuva õppe, sh õppejõudude kvalifikatsiooni vastavust siseriiklikele ja rahvusvahelistele standarditele.

Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide õppekavagruppide kvaliteedi hindamisel hinnatakse õppetegevuse vastavust kõrgharidusstandardile, sealhulgas vastava teoreetilise ja praktilise õppe taset, õppejõudude ja teadustöötajate teaduslikku ja pedagoogilist kvalifikatsiooni, samuti ressursside piisavust õppe läbiviimiseks antud õppekavagrupis. Negatiivse hindamistulemuse korral lõpetab õppeasutus vastuvõtu ja õppetöö vastava õppekava järgi ning tagab koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga üliõpilastele võimaluse jätkata õpinguid teises õppeasutuses samas õppekavagrupis.

Süsteemi ülesehitamisel on lähtutud OECD soovitustest.

Haridus- ja Teadusministeerium koostab iga õppeaasta kohta ülevaate haridussüsteemi välishindamisest. See sisaldab kokkuvõtet riikliku järelevalve tulemustest lasteasutustes, üldhariduskoolides, kutseõppeasutustes ja kõrgkoolides. Antakse ülevaade õppeasutuste sisehindamise ja nõustamise tulemustest, siseriiklikest haridusuuringutest ning muudest hindamist puudutavatest projektidest. Ülevaade on kättesaadav nii trükisena kui ka elektrooniliselt ministeeriumi kodulehel.

Haridus- ja Teadusministeerium

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Rakenduskõrgkooli seadus

Õpitulemuste välishindamise põhimõtted, riigieksamitööde, põhikooli lõpueksamitööde ja üleriigiliste tasemetööde koostamise, hindamise ja tulemuste analüüsi alused; haridus- ja teadusministri määrus

Ülikooliseadus

9.6. Haridusuuringud

Haridusuuringute tellijad on Haridus- ja Teadusministeerium, maavalitsused, kohalikud omavalitsused, õppeasutused jt organisatsioonid, sh rahvusvahelised organisatsioonid ning Euroopa Liidu haridusprogrammid. Haridusuuringute täitjad on ülikoolid ning selleks loodud teadus- ja arendusasutused või projektirühmad, sh kolmanda sektori asutatud või moodustatud. Arendamisel on regionaalsed, üleriigilised ja rahvusvahelised arendus- ja koostöövõrgustikud, mis seovad haridusuuringutega tegelevaid institutsioone, uurimisrühmi ja isikuid. Need koostöövõrgustikud on omakorda seotud piirkondlike innovatsioonikeskustega.

Tähtsamad haridusuuringute keskused on Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskond ja sama ülikooli Haridusuuringute Instituut – http://www.tlu.ee/hi/, Tallinna Tehnikaülikooli Haridusuuringute Keskus – http://www.haridusuuringud.ttu.ee/ ning Tartu Ülikooli haridusteaduskond ja psühholoogia osakond ning õppekava arenduskeskus – http://www.ut.ee/. Sisekaitseakadeemia – http://www.sisekaitse.ee/ teostab rakendusuuringud oma valdkonnas. Kutsehariduse ja tööhõive valdkonna uuringutega tegeleb SA Innove – http://www.innove.ee/. Täiskasvanuhariduse uuringuid teostab Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras – http://www.andras.ee. Haridusuuringuid on tellitud ka Poliitikauuringute Keskuselt PRAXIS – http://www.praxis.ee/, Tiigrihüppe Sihtasutuselt – http:/www.tiigrihype.ee/, uuringufirmadelt EMOR – http://www.emor.ee/ ning SAAR POLL – http://www.saarpoll.ee.

Riiklike haridusprogrammide, haridussüsteemi arendusprojektide ja riigi tellitud haridusuuringute kulud kaetakse Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest.

Füüsilised ja juriidilised isikud võivad taotleda riigieelarvest vahendeid täiskasvanute haridusuuringute korraldamiseks.

Haridusasutuste hindamisega seostuvad 2009. a järgmised analüüsid ja uuringud:

Eesti põhikooli efektiivsuse uuring (uurimisrühma juht Aaro Toomela).

<http://www.ut.ee/curriculum/305201>;

Hiliskeelekümblusprogrammi jätkusuutlikkus (Peeter Mehisto).

OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS tulemused (Tallinna Ülikooli haridusuuringute keskus, autorid: Krista Loogma, Viive-Riina Ruus, Leida Talts, Katrin Poom-Valickis).

Analüüs haridusliku erivajadusega õpilastest ja tugiteenuste kättesaadavusest õpilastele (Hanna Kanep).

Elanikkonna teadlikkus kutseõppes toimuvast ja kutsehariduse maine aastal 2008 (Turu-uuringufirma Saar Poll OÜ).

Haridus- ja Teadusministeeriumi kutsehariduse valdkonna sotsiaalsete partnerite rahulolu-uuring (Haridus- ja Teadusministeerium, TSN Emor).

2008/2009. õppeaastal kutseõppe lõpetanute rakendatus kuus kuud pärast kooli lõpetamist (veebruar 2009).

<http://www.hm.ee/index.php/index.php/index.php?popup=download&id=8384>.

Lõpetati uuring "Eesti põhikooli efektiivsus" (Tartu ja Tallinna ülikoolid), tutvustus aprillis 2010. Uuringute eesmärgiks oli haridussüsteemis esinevate probleemide täpne kirjeldamine, probleemide põhjuste väljaselgitamine ning võimaluste otsimine probleemide efektiivseks lahendamiseks.

Jätkub uuring „Eesti keelest erineva ema/kodukeelega õppuri akadeemilise edukuse, sotsiaalse ja psühholoogilise kohanemise kohta Eesti põhikoolis ja koolides ning kodus rakendatud tugimeetmest“ (Tallinna Ülikool). Uuringu „EESTI PÕHIKOOLI EFEKTIIVSUS“ raames välja töötatud mõõtmisvahendid kohandatakse käesoleva uuringu sihtrühmale; eesmärk on luua ning rakendada uurimuse sihtrühma täiendavaks uurimiseks vajalikud mõõtmisvahendid. Uuring valmib 2011.

PISA 2009 (REKK), uuringus osaleb üle viie tuhande 15aastase õpilase.) Tulemused avaldatakse detsembris 2010.

Ettevalmistused osalemiseks OECD programmis PIAAC (International Assessment of Adult Competencies); uuring hindab täiskasvanud elanikkonna pädevusi, mis on aluseks isiklikule, tööalasele ja ühiskondlikule edukusele – arvutamisoskust, lugemisoskust ja probleemide lahendamise oskust tehnoloogilises keskkonnas. Põhiküsitlus viiakse läbi a 2011, tulemused 2013.

Osalemine OECD õpetajauuringus TALIS (International Survey of Teachers, Teaching and Learning) (Tallinna Ülikool). Uuringu peaeesmärk oli selgitada, milline on õpetajate ettevalmistus ja kvalifikatsioon, professionaalne areng ja karjäärivõimalused, vastutus, pedagoogika ning didaktika eri riikides ja regioonides. Uuring puudutas ka kooli sisekliimat ja koolijuhtimist. Uuringus osalesid õpetajad kes õpetavad 4.–6. klassis, ning õpetajad, kes õpetavad PISA 2006 uuringusse kaasatud õpilasi. Uuringu küsitlus viidi läbi märtsis-aprillis 2008. Uuringu rahvusvaheline aruanne avalikustati juunis 2009, rahvuslik aruanne sügisel 2009.

CIVIC – kodanikuhariduse (International Civic and Citizenship Study) uuring IEAga, uuringu läbiviija Tallinna Ülikool. Ühiskonnaõpetuse kui aine efektiivsuse (missugused teadmised ja oskused, hoiakud ja väärtushinnangud on noortel) väljaselgitamine rahvusvahelises võrdluses. Pilootuuring viidi läbi 2007, põhiküsitlus 2009. Küsitleti 8. klasside õpilasi. Aruanne a 2010 lõpul.

Analüüsiosakonna poolt on 2008. a lõpust alates koostatud ülevaateid maakondade koolivõrkudest. Ülevaadetes keskendutakse õpirände ja kooli valiku küsimustele. Samuti on

ülevaadetes olemas arvutused selle kohta, milliseks võiks koolivõrk etteantud kriteeriumide põhjal kujuneda.

Haridusuuringute läbiviimiseks on oluline hariduse infosüsteemide olemasolu. 2004. a asutati riiklik register Eesti Hariduse Infosüsteem, et koguda teavet haridussüsteemi korraldamiseks ja sihipäraseks juhtimiseks.

Eesti hariduse infosüsteem koosneb kuuest alamregistrist, vt

http://www.ehis.hm.ee:

● haridust tõendavate dokumentide alamregister: arvestust peetakse põhi-, üldkesk-, kutsekesk- ja kõrghariduse omandamist ning kutseõppe lõpetamist tõendavate riiklike lõpudokumentide ja residentuuri lõpetamist tõendavate tunnistuste väljastamise üle;

● pedagoogide alamregister: registrisse kantakse andmed alus-, põhi-, üldkesk- ja kutsekesk- ja kõrghariduse omandamist ning kutseõppe läbimist võimaldavate õppeasutuste tasemehariduse andmisega seotud õpetajate, õppejõudude, koolijuhtide ning huvihariduse omandamist võimaldavate õppeasutuste õpetajate ja koolijuhtide kohta;

● õpilaste, üliõpilaste ja arst-residentide alamregister: arvestust peetakse põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg- ja huviharidust omandavate ning residentuuris ja kutseõppes õppijate kohta;

● õppeasutuste alamregister: arvestust peetakse alus-, põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg- ja huvialahariduse omandamist ning kutseõppe või residentuuri läbimist võimaldavate õppeasutuste üldandmete ning õppe- ja kasvatustööks vajaliku inventari üle;

● õppekavade ja koolituslubade alamregister: registrisse kantakse andmed alus-, põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg- ja huvialahariduse omandamist ning kutseõppe või residentuuri läbimist võimaldavate õppeasutuste õppekavade, ühisõppekavade, residentuuri programmide, koolituslubade, õppekavagrupis õppe läbiviimise õiguse ja akrediteerimise tulemuse kohta;

● õppekirjanduse alamregister: registrisse kantakse andmed õpikute, töövihikute, tööraamatute ja muu õppekirjanduse kohta.

Lisaks nimetatud infosüsteemile peetakse veel mitmeid registreid, millest haridusega on seotud

teadus- ja arendusasutuste register <http://www.etis.ee>, ), mis koondab informatsiooni teadus- ja arendusasutuste, teadlaste, teadusprojektide ning erinevate teadustegevuse tulemuste kohta;

● riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse riigieksamite tulemused (ei ole avalik register, kuid kõik eksaminandid saavad selle kaudu teada oma eksamitulemused) ;

● kutseregistri <http://www.kutsekoda.ee> eesmärk on koguda teavet kutsenõukogude, kutsestandardite, kutsete ja nende tasemete, kutsetunnistuste, kutse andmise korra ning kutset andvate organite kohta ning süstematiseerida ja säilitada esitatud andmed, tagamaks korrastatud kutsesüsteemi loomist ning tööjõuturu kujundamise reguleerimist.

Kõrgkooli sisseastumise infosüsteem SAIS, mis võimaldab sisseastumisdokumente esitada internetikeskkonnas ja üheaegselt mitmesse õppeasutusse ja mitmele erialale.

Küsitlused, uuringud ja ülevaated, mis seonduvad õpitulemuste välishindamisega, on kättesaadavad Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse veebilehel (http://www.ekk.edu.ee).

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS

Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove

Haridus- ja Teadusministeerium

Poliitikauuringute Keskus PRAXIS

SAAR POLL

Sisekaitseakadeemia

Tallinna Tehnikaülikooli Haridusuuringute Keskus

Tallinna Ülikooli Haridusuuringute Instituut

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskond

Tartu Ülikooli haridusteaduskond

Tartu Ülikooli psühholoogia osakond

TNS EMOR

Õppekava Arenduskeskus

Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

Eesti Teadusinfosüsteemi asutamine ja selle pidamise põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

9.7. Statistika

Eesti Hariduse Infosüsteemi kaudu on alates 2005. aastast võimalik tutvuda õppeasutuse tegevusnäitajatega (http://www.ehis.ee), näiteks õpilaste arv õpetaja kohta, keskmine õpilaste arv klassis, klassikursuse kordajate osakaal õpilaste koguarvust jms. Näitajaid saab võrrelda teiste samasse gruppi (valla- või väikelinnakoolid, maakonnakeskuste koolid, suurlinnakoolid, teeninduspiirkonnata koolid) kuuluvate koolide näitajatega. Informatsioon on kättesaadav nii koolieelsete lasteasutuste, üldhariduskoolide kui ka kutseõppeasutuste kohta.

Elektroonselt on osaliselt kättesaadavad ka viimase kolme õppeaasta võrdlusandmed. Kuna õppeasutuste tegevusnäitajad on avalikud, annavad need õppeasutuse kohta infot ka õpilasele, lapsevanemale, õppeasutuse pidajale ja teistele huvigruppidele.

Haridusstatistika on kättesaadav Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehel < http://www.hm.ee >.

Riigieksamite, põhikooli lõpueksamite ja tasemetööde statistika, riigieksamitele registreerunute arvud aastate kaupa, eksamitööde ja tasemetööde analüüsid on kättesaadavad Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse veebilehelt <http://www.ekk.edu.ee>.

Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus

10. Erivajadusega inimeste haridus

Haridusseaduse kohaselt on Eestis kaasav hariduspoliitika ja igal lapsel on õigus käia elukohajärgses lasteasutuses või õppida kodulähedases koolis. Nii haridusseadus kui ka lastekaitseseadus rõhutavad kõikide laste võrdseid võimalusi ja õigusi võimetekohasele haridusele kodulähedases koolis. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevalt peab kool rakendama tugisüsteeme vastavalt õpilase erivajadusele ja kohandama õpikeskkonda juurdepääsu tagamiseks.

Kuid õpilase erivajadusest lähtuvalt on võimalik haridust omandada ka erivajadustega laste koolides või klassides, kuhu lapsi suunatakse nõustamiskomisjonide soovituste alusel. Eelnevalt koostatakse lapsele arenguvestluse ning pedagoogiliste ja meditsiiniliste uuringute alusel individuaalne arenguplaan. Lapsevanemal on õigus otsustada, millise kooli või klassi ta oma lapsele valib.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

10.1. Ajalooline ülevaade

Eestis alustati erivajadusega laste õpetamist juba XIX sajandil: kurtide kool asutati 1866. a, pimedate kool 1883. a, esimene asutus vaimupuudega inimestele 1895. a, liikumispuudega laste kool 1920. a, esimesed õpiraskustega laste klassid ja koolid aastatel 1921–1925. Kliinilise kõneraviga alustati 1920. aastatel.

Okupatsiooniaastatel oli haridus kättesaadav ainult kerge vaimupuudega lastele (abikoolid), keskmise, raske ja sügava vaimupuudega lapsed saadeti hooldekodudesse ja olid tunnistatud õpetamatuteks. 1990. aastal laienes koolikohustus mõõduka, raske ja sügava vaimu- ja liitpuudega lastele. Alles peale taasiseseisvumist kõrvaldati kõik diskrimineerivad kitsendused ja kehtiva Eesti Vabariigi seadusandluse kohaselt on kõigil lastel õigus võimetekohasele haridusele ja kõikide õppimist toetatakse vajalike tugisüsteemide rakendamisega.

Haridusseaduse põhjal on erivajadusega lastel õigus käia kodulähedases koolis ja saada oma võimetele vastav haridus.

1968. aastal hakati Tartu Ülikoolis koolitama defektolooge (eripedagooge alates a 1994). Aastast 2000 on ülikooli õpetajakoolituse õppekavades kaasava hariduse ja eripedagoogika moodul.

1989. aastal toimus Tallinnas ÜRO kongress, kus räägiti erivajadusega inimeste haridusest ja nende integreerimisest haridussüsteemi, ühiskonda ja märgistavast terminoloogiast.

1995. aastal võeti ÜRO võrdsete võimaluste standardreeglite põhjal vastu Eesti invapoliitika üldkontseptsioon, mis muutis kaasava hariduse idee ametlikuks hariduspoliitikaks. 2000/2001. õa võeti üldkontseptsiooni elluviimise tagamiseks vastu tegevuskava kuni aastani 2006.

2004. aastal võeti vastu sotsiaalse kaasatuse memorandum (JIM), kus kaasava hariduse peatükis püstitati eesmärgid kaasatuse suurendamiseks koolis, et tagada kaasatus ühiskonnas. Koostati ka tegevuskava (NAP) memorandumis püstitatud eesmärkide saavutamiseks.

Koostati sotsiaalse kaitse ja kaasatuse riiklik aruanne aastateks 2006–2008 ning 2008-2010.

2007. a allkirjastas president Ilves ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni.

Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioon. Vabariigi Valitsuse heaks kiidetud 16. mail 1995

Sotsiaalse kaasatuse ühismemorandum

Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse riiklik aruanne 2008-2010

ÜRO puudega inimeste õiguste konventsioon

10.2. Peamised poliitilised arutelud

Arutletakse, kuidas tagada kaasav haridus ja võrdsed võimalused, mis hariduspoliitika kohaselt on üks meie prioriteetidest. Parlamendis on arutusel uus põhikooli ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, milles rõhutatakse võimalike hariduslike erivajaduste varajase märkamise tähtsust ja vajadust rakendada kiiresti tugiteenuseid, tähtsustatakse andekate laste toetamist. Jätkub terminoloogia korrastamine ja rahvusvaheliste klassifikaatorite rakendamine, et tagada võrdlusvõimalused teiste Euroopa riikidega. 1.septembrist 2010 rakenduvad uued põhikooli riiklik õppekava ja gümnaasiumi riiklik õppekava. Mõlemas õppekavas sätestatu annab varasemaga võrreldes rohkem võimalusi õpilase individuaalsusega, sh haridusliku erivajadusega arvestamiseks. Uuendamisel on põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava, mis sisaldab raamistikku ka toimetuleku- ja hooldusõppel olevate õpilaste individuaalse õppekava koostamiseks.

Hindamise teemaga seotud arutelud rõhutavad, et hindamise eesmärk on eelkõige tagasiside andmine, õpilase innustamine ja suunamise ning tema arengu toetamine. Selline hindamise rõhuasetuse muutus õpitulemuste hindamiselt õppimist kujundavale hindamisele peaks paremini toetama ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppimist ja arengut. Hindamine on muudetud paindlikuks, arvestades õpilase erivajadust, eksamite korraldamisel arvestatakse õppija erivajadust ja korraldatakse eksamid õpilasele sobival viisil.

10.3. Sihtrühmad ja nende diagnoosid

Haridusliku erivajadusega õpilaste all mõeldakse meie seaduste põhjal õpilast, kelle eriline andekus, õpiraskused, terviserike, puue, käitumis- ja tundeelu häired, pikemaajaline õppest eemal viibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis või õpikeskkonnas või taotletavates õpitulemustes.

Hariduslikke erivajadusi liigitatakse järgmiselt:

● üld- ja eriandekus; ● õpiraskused (spetsiifilised, ajutised ja püsivad); ● meelepuuded (kuulmispuue; nägemispuue); ● liikumispuue; ● tundeelu- ja käitumishäired; ● kõnepuuded; ● intellekti- ja liitpuuded; ● sõltuvushäired; ● immigrandid.

Meditsiiniliste, psühholoogiliste ja pedagoogiliste uuringute põhjal soovitab nõustamiskomisjon erivajadusega lapsele sobiva lasteaia või erirühma, samuti võimetekohase õppekava. Haridusliku erivajadusega laps võetakse lasteaia tava(sobitus)- või erirühma, erivajadusega laste kooli ja klassi vastu lapsevanema (hooldaja) kirjaliku avalduse ning nõustamiskomisjoni soovituse alusel. Nõustamiskomisjoni moodustamise sätestavad haridusseadus ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Nõustamiskomisjon moodustatakse maakonnas või linnas viieliikmelisena. Nõustamiskomisjoni kuuluvad eripedagoog, logopeed, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja vastavalt maavalitsuse või linnavalitsuse esindaja. Nõustamiskomisjoni pädevuses on:

● määrata erivajadusega lapsele võimetekohane õppekava või õppevorm; ● suunata erivajadusega laps lapsevanema (hooldaja) nõusolekul erivajadusega laste kooli või

erivajadusega õpilaste klassi; ● otsustada lapsevanema taotlusel koolikohustuse edasilükkamine.

Valla- või linnavalitsus võib moodustada lasteasutuses vastavalt vajadusele sobitusrühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega, samuti erirühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed.

Vajadusel moodustab Haridus- ja Teadusministeerium või valla- või linnavalitsus riigi- või munitsipaalkoolis:

● keha-, kõne-, meelepuuete ja psüühikahäiretega laste klassi; ● tasandusklassi spetsiifiliste õpiraskustega laste õpetamiseks; ● abiklassi kerge intellektipuudega laste õpetamiseks; ● toimetulekuklassi mõõduka intellektipuudega laste õpetamiseks; ● hooldusklassi raske ja sügava intellektipuudega laste õpetamiseks; ● kasvatusraskustega õpilaste klassi.

Erikoolis õppimise vajaduse lõppemisel jätkab õpilane õpinguid endises koolis.

Vt 4.15. .

Eesti Vabariigi haridusseadus

Erivajadustega õpilaste nõustamiskomisjoni suunamise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

10.4. Õpilaste perekondade rahaline toetamine

Vastavalt puudega inimeste sotsiaaltoetuse seadusele (1999) makstakse puudega lapse toetust igakuiselt kuni lapse 16aastaseks saamiseni ning hooldajatoetust neile, kes ei saa töötada puudega lapse kasvatamise tõttu. Sama seaduse paragrahvi 10 alusel makstakse õppetoetust puudega õppurile, kes õpib gümnaasiumis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis.(Vt ka 4.7. , 5.9. , 6.8. .)

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus

10.5. Eriõpe tavarühmades (-klassides)

Erivajadusega õpilaste õppekorraldus tavakoolis toimub vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ning haridusseadusele.

Haridusseaduse alusel on igal lapsel õigus õppida lähimas koolis ning sobiva tasemega õppekava alusel (põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava, põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava, toimetuleku riiklik õppekava; vt ka 4.3. , 4.10. ) ja saada mitmesugust tugiõpet. Vastavalt seadusele tuleb erivajadusega last võimaluse korral õpetada tavakoolis, et paremini kindlustada tema integreerumine tavaühskonda. Tavakoolis võib avada klasse erivajadusega õpilastele, vt 10.3. .

Tugisüsteemide eesmärk on õpilase personaalne arendamine, individuaalsete õpivajaduste arvestamine õppetöö korraldamisel. Koolides on rakendatud järgmised tugiõppe võimalused:

● individuaalne õppekava; ● parandusõpe õpiraskuste ületamiseks; ● logopeediline abi hääldus-, lugemis- ja kirjutamisraskuste ületamiseks; ● pikapäevarühmades õppimine; ● koduõpe tervislikel põhjustel; ● õpilaskodud sotsiaalsete probleemidega õpilastele (vt ka 4.7. , 4.9.2. ); ● sotsiaalpedagoogi abi; ● psühholoogi abi.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

10.5.1. Tavarühmades (-klassides) õpetamist reguleeriv seadustik

Põhiseadusega on tagatud iga kodaniku õigus haridusele ja hariduse kättesaadavus. Haridusseaduses ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sätestatud kõigi laste ühesugune õigus saada õpetust kodukoha koolis või tingimuste puudumise korral ja vanemate nõusolekul mõnes teises tingimustele vastavas koolis.

Kõigile erivajadusega õpilastele on haridus- ja teadusministri määrusega loodud kutseõppeasutuses õppimise võimalused ja rakendatakse vajalikke tugisüsteeme.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Eesti Vabariigi põhiseadus

Erivajadustega isikute kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

10.5.2. Üldeesmärgid

Erivajadusega õpilaste hariduse üldeesmärgid ei erine vastavate haridustasemete üldeesmärkidest (vt 4.4. , 5.4. , 6.4. ) ega sõltu sellest, kas õpetus toimub tavarühmades (-klassides) või erirühmades (-kolides).Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsiooni kohaselt tuleb erivajadusega inimestele luua võrdsed võimalused alus-, põhi-, kesk- ja kõrghariduse omandamiseks. Erivajadusega inimestel on õigus kaasavale haridusele, mille tagab riik. Erivajadusega inimeste õpetamine peab olema hariduse riikliku planeerimise, õppekavade loomise ja koolikorralduse integraalne osa. Õpetus tavakoolides eeldab tõlke- ja muude toetavate teenuste ja abivahendite olemasolu. Need teenused peavad vastama erinevate erivajadusega inimeste vajadustele. Hariduse kõigil astmetel tuleb kaasata lastevanemate ühendusi ja erivajadusega inimeste ühendusi.

Eestis on üldine koolikohustus, seetõttu peab haridus olema tagatud kõigile, haarates ka kõige raskema puudega lapsi. Erilist tähelepanu tuleb pöörata varajasele märkamisele koolieelses eas ja erivajadusega laste kooliks ettevalmistamisele, õpilase võimetele vastava põhihariduse omandamisele, jätkuõppe võimaluste loomisele ja erivajadusega täiskasvanute täiendus- ja ümberõppele.

Erivajadusega laste õpetamiseks peaks riik:

● omama selget hariduspoliitikat, mida mõistetakse ja aktsepteeritakse koolides ja kogu ühiskonnas;

● lubama õppekavades muudatusi, lisandusi ja kohandusi sõltuvalt õpilase erivajadusest; ● kindlustama kvaliteetsed kohandatud õppematerjalid, õpetajate täienduskoolituse ning

tugiõpetajad.

Eestis on rakendunud kaasav hariduspoliitika, kuid on ka erivajadusega laste klassid ja koolid. Kaasava hariduse rakendumist toetatakse tavakoolides tugiteenuste arendamisega ja nõustamis- ning õpiabikeskuste võrgu laiendamisega.

Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioon. Vabariigi Valitsuse heaks kiidetud 16. mail 1995

10.5.3. Õpilaste toetamine

Erivajadusega õpilasel on vastavalt seadusele õigus õppida tavakoolis, tavakooli eriklassis ja saada mitmesugust tugiõpet:

● saada eripedagoogi, logopeedi abi, sotsiaalpedagoogi, psühholoogi abi; ● saada parandusõppetunde õpiraskuste ületamiseks; ● õppida tasemelt erineva õppekava järgi (vt 10.5. ); ● õppida individuaalse õppekava järgi (vt 4.10. ); ● õppida väiksemas klassis (erikassides on õpilaste arv väiksem, vt 10.6.5. ); ● saada erinevat lisaõpetust ja rehabiliteerivaid aineid (muusikateraapia jms); ● saada kommunikatsioonituge (viipekeele tõlk, punktkirjas õppematerjal, kohandatud õpikud ja

õppematerjal jne).

Erivajadusega õpilase hindamisel arvestatakse individuaalses õppekavas sätestatut.

Analüüs haridusliku erivajadusega õpilastest ja tugiteenuste kättesaadavusest õpilastele. Lõpparuanne

Eesti Vabariigi haridusseadus

Individuaalse õppekava järgi õppimise kord, haridus- ja teadusministri määrus

Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (abiõppe õppekava); haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Toimetuleku riiklik õppekava; haridusministri määrus

10.6. Eriõpe erirühmades (-koolides)

Erivajadusega laste koolieelne lasteasutus on üldjuhul tavalasteaed, teatud juhtumitel erilasteaed, kuid viimaseid on kogu riigis ainult 2 ( 68 kohaga, millest 2009/2010. õa on täidetud 73). Tavalasteaedades on avatud erirühmi, et erivajadusega lastele paremini rakendada mitmesuguseid tugiteenuseid (80 lasteaias). Vt 3.12. , 3.13. .

Erivajadusega laste koolid on loodud keha-, kõne-, meelepuudega, püsivate õpiraskustega (intellektipuue), raskete somaatiliste haigustega ja kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi võib koolikohustust täita ka kodus õppides. Kodus õppimise tingimused sätestab koduõppe kord.

2009/2010. õa tegutses Eestis 43 erivajadusega laste kooli, osa neist on riigikoolid ja munitsipaalkoolid, erakoole on 5. Kõige enam erivajadusega lapsi õpib tavakooli tavaklassides. Erivajadusega laste koolidest 2 on kuulmispuudega õpilastele, kuid suurenenud on implanteeritud laste arv, kes õpivad tavakoolis, 2 kooli liitpuudega õpilastele, 1 liikumispuudega õpilastele, 1 nägemispuudega õpilastele, 1 tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, 2 kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele ning 4 tervisehäiretega lastele. Ülejäänud koolid on erineva tasemega püsivate õpiraskustega (intellektipuue) õpilastele. Erivajadusega õpilaste osakaal üldhariduse päevase õppevormi õpilastest on pidevalt suurenenud. Üha enam erivajadusega õpilasi õpib tavakoolides, samas erivajadusega laste koolides õppivate laste arv on olnud stabiilne.

Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord; haridusministri määrus

Koduõppe kord; haridusministri määrus

Koolieelse lasteasutuse seadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

10.6.1. Erirühmades toimuvat eriõpet reguleeriv seadustik

Vt. 10.5.1. . Erirühmades toimuva õppe kohta eraldi seadustikkuei ole.

10.6.2. Üldeesmärgid

Vt 10.5.2.

10.6.3. Piirkondlik kättesaadavus

Eestis on olemas tavakoolide eriklasside ja erivajadusega laste koolide võrk, mis katab erivajadusega õpilaste vajadused. Enamikus koolides on ka õpilaskodud. Tavakoolidesse kaasatud õpilaste toetamiseks on riiklikult käivitatud nõustamiskeskuste ja õpiabi osutamiseks lõimitud karjääri-nõustamiskeskuste projekt.

On käivitatud riiklikult rahastatav projekt peretüüpi õpilaskodude väljaarendamiseks ja võrgustiku loomiseks.

10.6.4. Vastuvõtutingimused, kooli valik

Vastavalt seadusele on kooli valik vaba, õpilane võetakse kooli lapsevanema avalduse põhjal. Erivajadusega laste kooli või klassi soovitab nõustamiskomisjon, kuid lapsevanem otsustab, kas valib soovitatud erivajadusega laste kooli või tavakooli. Nõustamiskomisjoni pädevuse kohta vt 10.3. .

Kui põhikooli I või II klassi õpilane ei suuda täita õppekava nõudeid, suunab kool ta lapsevanema nõusolekul eripedagoogi, logopeedi, sotsiaalpedagoogi, psühholoogi või vajadusel psühhiaatri konsultatsioonile, kus tehakse kindlaks mahajäämuse põhjus. Põhjuse selgumise järel rakendatakse vastavaid tugiteenuseid ja õpiabi, et kindlustada õpiraskustega õpilasele kõik võimalused võimetekohase hariduse omandamiseks tavakoolis. Kui rakendatud tugimeetmed ei aita, otsitakse lisavõimalusi või individuaalset õpet või õpet eriklassis.

Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord; haridusministri määrus

Erivajadustega õpilaste nõustamiskomisjoni suunamise tingimused ja kord; haridusministri määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

10.6.5. Vanuseline jaotumine, õpilaste rühmitamine

Koolieelse lasteasutuse erivajadusega laste rühmas on laste arv järgmine:

kehapuudega laste rühmas – kuni 12 last; tasandusrühmas, kus käivad spetsiifiliste arenguhäiretega lapsed – kuni 12 last; arendusrühmas, kus käivad vaimse alaarenguga lapsed – kuni 7 last; meelepuudega laste rühmas – kuni 10 last; liitpuudega laste rühmas – kuni 4 last; pervasiivsete arenguhäiretega laste rühmas – kuni 4 last.

Sobitusrühmas on laste suurim lubatud arv väiksem kui teistes lasteasutuse rühmades, arvestades, et üks erivajadusega laps täidab kolm kohta. Vt 3.16. .

2008. aastast toetatakse kohalikke omavalitsusi riigieelarve vahenditest lasteaiakohtade loomisel, lasteasutuste kaasajastamisel ja kohandamisel erivajadusega laste arengu toetamiseks.

Haridusliku erivajadusega õpilaste klassides on klassitäituvuse piirnorm järgmine:

● kõne -, meele-, kehapuudega ning käitumishälvetega laste klassis – 12 õpilast;

● psüühikahäiretega laste klassis, tasandusklassis ja abiklassis – 16 õpilast; ● liitpuuetega laste klassis, toimetulekuklassis ning hooldusklassis – kuni 7 õpilast;

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Riigieelarvest koolieelsete lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks, lasteasutuste õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuse õpetajate palgavahenditeks toetuse eraldamise ning kasutamise tingimused ja kord ning toetuse saamise eelduseks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse omaosaluse suurus ja nõuded omaosalusele; Vabariigi Valitsuse määrus

10.6.6. Kooliaasta korraldus

Kooliaasta korraldus erirühmades (-koolides) ei erine kooliaasta korraldusest põhikoolis, vt 4.9.1. .

10.6.7. Õppekava, õppeained

Üldise raamõppekavana kehtivad erirühmades (-lasteaedades, -koolides) vastavad riiklikud õppekavad.

Koolieelses lasteasutuses toimub õppe- ja kasvatustöö koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava (vt 3.9.2. , 3.10. ) alusel. Lastel on õigus saada pedagoogidelt abi õppekavades ettenähtu omandamiseks. Lasteasutuse õppekavas esitatakse erivajadusega lapse arengu toetamise põhimõtted ja krraldus.Alates 1. septembrist 2010 kehtib põhikoolis kõigi õpilaste (sh erivajadusega) jaoks üldise raamõppekavana põhikooli riiklik õppekava ja gümnaasiumis gümnaasiumi riiklik õppekava (vt 4.9.2. ja 4.10. ). Lisaks on haridusministri määrusega kehtestatud põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (kergete püsivate õpiraskustega õpilastele) ja toimetuleku riiklik õppekava (keskmiste ja raskemate püsivate õpiraskustega õpilastele). Haridusliku erivajadusega õpilastele koostatakse individuaalne õppekava (vt 4.10. ), mis arvestab nende võimeid jaeripära.Haridusministri määrusega on sätestatud erivajadusega õpilaste õppe kestus ning tunnijaotusplaan.

Erivajadusega õpilaste põhikooliõppe kestus on järgmine:

● kõnepuudega õpilaste põhikooliõpe tavakoolis kestab 10 õppeaastat. I kooliastme pikkus on 4 õppeaastat (tavaliselt 3 õppeaastat);

● kuulmispuudega õpilaste põhikooliõpe tavakoolis kestab 11 õppeaastat. I ja II kooliastme pikkus on 4 õppeaastat mõlemas kooliastmes (tavaliselt 3+3);

● kurtide õpilaste põhikooliõpe erikoolis kestab 10 õppeaastat. II kooliastme pikkus on 4 õppeaastat;

● nägemispuudega õpilaste põhikooliõpe erikoolis kestab 10 õppeaastat. III kooliastme pikkus on 4 õppeaastat;

● lihtsustatud õppekava alusel õppivate õpiraskustega õpilaste põhikooliõpet on võimalik pikendada ühe aasta võrra;

● toimetuleku riikliku õppekava alusel õppivate õpiraskustega õpilaste põhikooliõpet on võimalik pikendada kuni kolme aasta võrra;

● hoolduskooli riikliku õppekava alusel õppivate õpiraskustega õpilaste põhikooliõpet on võimalik pikendada kuni 3 aasta võrra.

Erivajadustega õpilaste koolides, kus õpivad tervisehäiretega õpilased, kohaldatakse põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud tunnijaotusplaani, arvestades õpilaste erivajadustega.

Gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Individuaalse õppekava järgi õppimise kord, haridus- ja teadusministri määrus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (abiõppe õppekava); haridusministri määrus

Põhikooli riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Toimetuleku riiklik õppekava; haridusministri määrus

10.6.8. Õppemeetodid ja -vahendid

Erivajadusega õpilastele hariduse kättesaadavuse tagamisel arvestatakse iga õpilase eripära. Tagatakse õpetus, mis vastab õpilase individuaalsetele vajadustele ning arendatakse õpilaste füüsilist ja vaimset aktiivsust. Nägemispuudega õpilased varustatakse punktkirjas raamatute jm õppematerjalidega. Kurtide õpilaste puhul rakendatakse viipekeelt kombineeritult suulise õpetusega (kakskeelne õpe) ja õppeaeg on ühe aasta võrra pikendatud. Kuulmispuudega õpilasi õpetatakse oraalselt ning õppeaeg põhikoolis on pikendatud 2 aasta võrra. Kehalise puudega õpilaste puhul tagatakse õpetuse omandamine õppekeskkonna kohandamise ja tugiteenuste rakendamise kaudu. Raske ja liitpuudega õpilaste puhul kasutatakse erinevaid metoodikaid nagu imiteeriv õppimine, mudeldamine jne.

Alushariduses pööratakse suurt tähelepanu arendava õppemateriaalse baasi soetamisele (konstruktorid, puzzled, legod, vastavad mängud).

Kutseõppeasutus koostab erirühma (väike õpperühm) õppekava ja tavarühmas või erirühmas õppivale puudega inimesele individuaalse õppekava, eelnevalt viiakse läbi arenguvestlus, kus selgitatakse välja õppuri lisavajadused ja tugevad küljed. Lähtudes vastava kutse- või eriala riiklikust õppekavast, puudega inimese erivajadusest ning rehabilitatsiooniplaanist, kasutatakse kommunikatsiooniabi (viipekeele tõlk, kõnesüntesaator jm) ja mitmesugust õpiabi (IT-tugi, kohandatud õppematerjalid, lihtsustatud keeles ja individuaalsed kohandatud materjalid). Erivajadusega õppijale koostatakse üleminekukava kutsekoolist töölemineku toetamiseks. Gümnaasiumis, kutseõppeasutuses ja kõrgkoolis kasutatakse vajadusel viipekeele õpingutõlke ja infotehnoloogia võimalusi. Kõrgkoolis on rakendunud erivajadusega üliõpilase tugiteenus, mida rahastati 2007. a Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest. Alates 2008. a tegeldakse tugiteenustega projekti Primus raames.

Erivajadustega isikute kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus

10.6.9. Õpilaste edenemine

Erivajadusega õpilaste puhul rakendatakse individuaalset õppekava, mis võimaldab hinnata omandatud teadmisi ja oskusi, lähtudes õpilaste individuaalsetest eeldustest. Põhikooli lõpueksamite korraldamisel võetakse arvesse õpilase erivajadust ja õppekavas püstitatud eesmärke. Lihtsustatud õppekava korral sooritavad õpilased põhikooli lõpueksamid vastavalt ettenähtud korrale. Toimetuleku

riikliku õppekava järgi õppivatele õpilastele ühitatud materjalidega põhikooli lõpueksameid ei korraldata. Vt 4.12. ja 4.13. .

Individuaalse õppekava järgi õppimise kord, haridus- ja teadusministri määrus

10.6.10. Nõustamine, seosed tööturuga

Haridusseaduse kohaselt on laste ja noorte nõustamine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Igas maakonnas on loodud nõustamiskomisjon (vt 10.3. ), kes nõustab erivajadusega lapsi ja lapsevanemaid, soovitab neile sobiva õppekava või kooli. Väljaarendamisel on integreeritud nõustamiskeskuste võrgustik, kus nõustamisteenust saaksid kasutada kõik maakonna lapsed ja noored. Igas maakonnas on olemas karjäärinõustamiskeskus, mille arendamine ja lõimimine nõustamis- ja õpiabikeskustega on kujunemisjärgus. Vt 4.15. .

Eesti Vabariigi haridusseadus

10.6.11. Haridust tõendava dokumendi väljastamine

Õppekavast sõltumata saavad kõik õpilased ühesuguse põhikooli lõputunnistuse, kui nende aastahinded on positiivsed. Põhikooli lõputunnistuse võib anda ka õpilasele, kellel on kuni kahes aines aasta- või lõpueksamihindeks "nõrk" või "puudulik". Põhikooli lõputunnistusele märgitakse, millise õppekava järgi õpilane on õppinud. Vt 4.14. .

Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid; Vabariigi Valitsuse määrus

10.6.12. Eraharidus

Erivajadusega laste koolidest (43) on 5 erakoolid. Vt 4.16. .

10.7. Immigrantide ja rahvusvähemuste laste/õpilaste toetamine

Käesoleval ajal moodustavad eesti keelest erineva emakeelega inimesed elanikkonnast umbes 30%, kooliealistest umbes 25%. Suurem enamus Eestis elavatest välismaalastest elavad Eestis teist-kolmandat põlve. Uusimmigrante (elanud Eestis kuni 3 aastat) on koolealiste laste hulgas vähem kui 100, neid õpilasi käsitletakse Eesti haridusseadusandluses eestlastega võrdsete haridussubjektidena ja kõik nad, v.a välisesindajate lapsed, on koolikohustuslikud. Pagulastest ega asüülitaotlejatest õppureid Eestis ei ole. Täiendavate võimaluste ja meetmetena selliste laste hariduskorralduses on olemas järgmised võimalused:

● vene õppekeelega koolid (suurim rahvusvähemus), milles õppivate õpilaste arv moodustab umbes 25% kogu õpilaste arvust;

● põhiharidust on võimalik omandada 2 koolis inglise ja 2 koolis soome keeles; ● emakeele õppimise võimalus 2 tundi nädalas, kui õpilase ema(kodu)keel on kooli õppekeelest

erinev ja kui soovijaid on enam kui 10; ● võõrkeelena emakeele õppimise võimalus; ● individuaalse õppekava rakendamine (sh eesti keele individuaalne või väikeses rühmas

õpetus); ● eesti keele (riigikeele) õpetus, sh juhul, kui õpilane õpib eesti õppekeelega koolis; ● tasuta eesti keele õpe asüülitaotlejatele ja/või pagulastele.

Eesti Vabariigi haridusseadus

Individuaalse õppekava järgi õppimise kord, haridus- ja teadusministri määrus

Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole kooli õppekeel, oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks võimaluste loomise tingimused ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus

10.8. Statistika

Erivajadusega õpilaste arv üldhariduses, 2008

Avalik sektor Erasektor Kokku

Koolikohustuse ealiste õpilaste koguarv (sh hariduslike erivajadustega õpilased)

124 538*

124 806**

3080*

3093**

127 618*

127 899**

Koolikohustuse ealiste hariduslike erivajadustega õpilaste koguarv (sh logopeediline ravi, parandusõpe, IÕK jm)

23 196*

23 914**

357*

376**

23 553*

24 290**

Erikoolis või tavakooli eriklassis õppivate hariduslike erivajadus-tega õpilaste arv

5482*

6018**

104*

118**

5586*

6136**

Tavakoolis õppivate hariduslike erivajadustega õpilaste arv

17 714*

17 896**

253*

258**

17 967*

18 154**

Andmed seisuga 1.09.2006

* alla 17aastaste põhikooliõpilaste arv seisuga 1.09.2006

** põhikooliõpilaste arv seisuga 1.09.2006 koos üle 17aastaste õpilastega

11. Euroopa ja rahvusvaheline mõõde hariduses

1. mail 2010. a täitub 6 aastat Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. ELi ühtne haridusruum aitab oluliselt kaasa riikidevahelisele hariduskoostööle, samuti õppurite ja töötajate vabale liikumisele. ELi liikmena on Eestil võimalus osaleda veelgi rohkem Euroopa koostöös ning anda oma panus Eesti ja Euroopa konkurentsivõime tõstmisse.

Suur osa ELi tõukefondide vahenditest on suunatud inimeste hariduse ning tööturuvalmiduse toetamisse. Nii kutseõppeasutused kui ka kõrgkoolid on ELi toetuse abil kutsunud välisriikidest õppejõude ja teadlasi, parandanud õppetööks vajalikke tingimusi, uuendanud õppeprogramme, avanud võõrkeelseid õppekavasid jne. Konkurents teiste Euroopa haridus- ja teadusasutustega sunnib ka Eestit rohkem pingutama ning õppimisvõimalusi parandama. Üliõpilaste ja ka kutseõppeasutuste õppurite jaoks on muutunud järjest tavapärasemaks õppida semester või õppeaasta mõnes Euroopa õppeasutuses, et omandada kogemusi, avardada silmaringi ning leida uusi tuttavaid. See tähendab ELi ühe aluspõhimõtte, kodanike vaba liikumise rakendamist igapäevaelus. Kogemus näitab, et noored, kes on maailmas rohkem ringi liikunud, on tööturul konkurentsivõimelisemad ja oskavad paremini oma eluks sihte seada. Lisaks võib tõdeda, et õppurite riikidevaheline liikuvus suurendab ühiskonna sallivust ja huvi kaugemate kultuuride vastu ning parandab kaudselt ka riikidevahelist üksteisemõistmist.

11.1. Ajalooline ülevaade

Enne 19. sajandit polnud eestikeelseid koole, välja arvatud kõige madalamal tasemel. Niisiis pidid kõik eestlased, kes soovisid haridusteed jätkata, minema kohalikesse saksakeelsetesse koolidesse. Enne Tartu Ülikooli taasavamist (1802) sai kõrgharidust omandada ainult väljaspool praegust Eesti ala. Enne 1918. a polnud mitmeid valdkondi (kunst, muusika, tehnikateadused) võimalik õppida kõrghariduse tasemel. Niisiis siirdusid kohalikud, ka eesti üliõpilased, õppima Venemaale (peamiselt Moskvasse ja Peterburisse), Riiga ja Vene impeeriumist välja, peamiselt Saksamaale. Alates 19. sajandi viimasest kolmandikust, eriti aga sajandi lõpul, õppis palju eestlasi Soome ülikoolides. Iseseisvuse saavutamise ning sellega kaasnenud emakeelse rahvusülikooli sünni järel palgati mittesaksakeelse õpetuse arendamiseks palju ülikooli õppejõude Soomest. Õppejõude palgati ka mujalt, nt lauluõppejõude Itaaliast jne. Esimese iseseisvuse ajal oli kahe- ja mitmepoolne koostöö akadeemilise elu tavaline osa. Saatkonnad osalesid nt keelepraktika organiseerimisel. Ülikoolides töötasid ka külalisõppejõud. Peamine koostööpartner oli Soome.

Pärast II maailmasõda järgis Nõukogude ideoloogia raudse eesriide põhimõtet ja kontaktid haridusasutustega väljaspool NSV Liitu olid pea olematud. Samas õhutati kontaktide loomist teiste Nõukogude Liidu koolide ja ülikoolidega. Selle alla kuulus pooleldi kohustuslik sõpruskoolide ja sõprusklasside liikumine; hiljem erandjuhtumitel ka Idabloki maades asuvate koolidega (Saksa Demokraatlik Vabariik). Kontaktid väljendusid õppurite kirjasõpruses, külaskäikudes, kuid mitte õpilaste või õpetajate vahetuses. Alates 1960. aastatest tekkis kontakte ja kahepoolset koostööd Soomega, kuid seda ainult kõrghariduses. Üksikud Eesti õppejõud võisid piiratud aja töötada välismaal, peamiselt Soomes ja Ungaris, ka Rootsis. Välismaa õppejõude Eestisse tööle ei kutsutud, osalt poliitilistel, osalt rahalistel põhjustel. Eesti ülikoolide üliõpilased ja õppejõud võisid külastada lühiajalisi konverentse ja suvekoole välismaal.

Perestroika ajal (alates 1985. aastast) laienesid kontaktid välismaaga, põhiliselt partnerinstitutsioonide leidmise kaudu. Ülikooli tasemelt jõudsid kontaktid ka kutse- ja üldharidusasutusteni. Peamised partnerid olid Soome ja Rootsi. Tähtsat osa kontaktide loomisel mängisid isiklikud suhted. Senisest rohkem hakkas ülikoolides töötama külalisõppejõude, paljud neist olid keeleõpetajad.

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal on Eesti haridusasutused oluliselt oma rahvusvahelisi sidemeid tugevdanud. Eriti olulised on rahvusvahelised suhted olnud Eesti kõrgharidusele. Just rahvusvaheliste suhete abil on Eesti üritanud tasa teha nõukogudeajast pärit mahajäämust õppetöö korralduse ja juhtimise alal. Kõrgkoolide tegevuse kaasajastamiseks ning rahvusvaheliste kontaktide loomiseks käivitati välissaatkondade ja rahvusvaheliste organisatsioonide abiga rida arendusprojekte. Alates 1998. aastast on Eesti osalenud ELi haridusprogrammides. ELi koostööprogrammides osalemine on Eesti jaoks olnud väga edukas ning edendanud partnerlust Euroopaga hariduse kõigis valdkondades, hõlmates nii formaalset kui ka mitteformaalset haridust.

11.2. Peamised poliitilised arutelud

Valitsuse peamised ELi suunalised eesmärgid ning prioriteedid on kirjas dokumendis "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007–2011". Dokumendiga määratletakse, millises suunas Eesti tahab ELi arengut suunata, millised on Eesti tegevuse eesmärgid ja huvid ning valitsuse seisukohad olulisemates ELi poliitikavaldkondades.

Majanduse konkurentsivõime tõstmiseks toetab Eesti Euroopa Liidu hariduspoliitika alases koostöös teadmistepõhisele majandusele üleminekuks tingimuste loomist ning inimkapitali arendamist konkurentsivõimelise tööturu toetamiseks.

Ühiseks väljakutseks on tagada, et haridusuuringud ja hindamine annaksid suurema panuse hariduspoliitika ja -praktika teadmistebaasi, aidates seeläbi palju tõhusamalt haridussüsteeme parandada. Seetõttu on Lissaboni eesmärkide järgimiseks hariduse ja koolituse valdkonnas oluline panustada indikaatorite ja tähiste ühtse raamistiku loomisse ning parimal moel ära kasutada rahvusvahelisi võrdlusuuringuid (PISA; OECD õpetajauuring, keeleoskuse uuring jne). Euroopa Liidu ühiseid hariduseesmärke ja tähiseid arvestatakse ka riigisisestes poliitikates.

Eesti peab jätkuvalt oluliseks Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku väljaarendamist, mis toetab elukestva õppe põhimõtteid ning soodustab elanike hariduslikku ja tööalast mobiilsust. Samuti peetakse vajalikuks kutseõppe kvaliteedi ja atraktiivsuse tõstmist, Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide kogumise ja ülekande süsteemi (ECVET – European Credit for Vocational Education and Training) väljaarendamist ning täiskasvanute õppes osalemise suurendamist. Eesmärk on julgustada inimesi omandama uusi oskusi ja teadmisi kogu elu vältel. Eesti toetab liikmesriikide ühiseid samme mitteformaalse õppimise tunnustamiseks.

Eesti osaleb aktiivselt Bologna protsessi seniste tulemuste analüüsimisel, järgmiste aastate tegevusprioriteetide määratlemisel ja Bologna protsessi tuleviku kavandamisel pärast 2010. aastat. Eesti toetab Bologna protsessi järgmise etapi rõhuasetusi – need on elukestev õpe, sotsiaalne dimensioon ja mobiilsus. Majanduslikult rasketel aegadel on eriti tähtis dialoog ärimaailma ja ülikoolide vahel, et leida uusi võimalusi kriisist väljatulekuks. Eesti osaleb aktiivselt avatud koordinatsiooni meetodi rakendamise hindamisel noortevaldkonna koostöös ning Euroopa noortepoliitika tulevikku käsitlevates aruteludes.

Eesti on seisukohal, et EL peab soodustama noorte osalemist otsustusprotsessides kõigil tasanditel noortele atraktiivsel viisil. Eesti toetab noorte esiplaanile toomist erinevates poliitikavaldkondades ja valdkondadevahelist koostööd noortele suunatud tähelepanu suurendamiseks. Noortepoliitika alases koostöös toetab Eesti jätkuvalt kohaliku tasandi kui noortele kõige lähemal oleva tasandi erilist tähtsustamist.

Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011; Vabariigi Valitsuse otsus

11.3. Riiklik poliitika ja seadusandlus

Haridusvaldkonna seadusandlikes aktides reeglina rahvusvahelist haridust nimetatud ei ole, küll on seda aga käsitletud valdkondlikes arengukavades ja strateegiates.

Nii näiteks on üldharidussüsteemi arengukavas 2007–2013 ühe eesmärgina kirjas, et üldhariduskooli lõpetaja on omandanud eesti kultuuriga seotud maailmakultuure tundva kaasaja teaduse ja tehnoloogia arengutel põhineva rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise hariduse. Hetkel on käimas arutelud rahvusvahelise üldhariduse arendamisest Eestis, kavas on välja töötada ka vastav tegevuskava.

Kõige põhjalikumalt tegeldakse rahvusvahelistumise teemaga kõrghariduse valdkonnas. 2006. a kinnitas Vabariigi Valitsus uue kõrgharidusstrateegia, mis määratleb Eesti kõrghariduse arengusuunad aastateks 2006–2015 ning üks tähtsaid tegevussuundi on Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumine. Eesmärk on Eesti kõrghariduse kvaliteedi ning rahvusvahelise usaldusväärsuse tõus, milleni soovitakse jõuda üliõpilaste, õppejõudude ja teadurite õpirände, välisõppejõudude sissetoomise ja ühisõppekavade arendamise teel. Selle eesmärgi saavutamiseks töötati välja Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006–2015. Nimetatud strateegias visandatakse põhitegevused Eesti kõrghariduse positsiooni parandamiseks rahvusvahelises kõrgharidusruumis, meie kõrgharidussüsteemi avatumaks ning nähtavamaks muutmiseks. Rahvusvahelistumist toetavad meetmed täiendavad niisuguseid samme nagu kõrghariduse rahastamise üldine kasv (eriti infrastruktuuriinvesteeringute suurendamine), õppe kvaliteedi kindlustamine ning õppekavaarendus. Rahvusvahelistumise strateegias käsitletud tegevused on jaotatud järgmiseks kolmeks tegevussuunaks:

● toetava õigusliku keskkonna loomine (õppe kvaliteedi kindlustus, kvalifikatsioonide tunnustamise lihtsustamine, ühisõppekavade pakkumine ja ühiskraadide tunnustamine, õppetoetuste ja -laenude taotlemise võimaldamine väliskõrgkoolides õppijatele, kõrghariduse piiriülene pakkumine, toetav immigratsioonipoliitika);

● õppetegevuse rahvusvahelistumine (üliõpilaste õpirände soodustamine, välisõppejõudude osakaalu suurendamine, välismaal doktorikraadi omandanute kaasamine, õppekavade rahvusvahelistumine);

● rahvusvahelistumise tugisüsteemi arendamine (avatud ja toetav rahvusvaheline õpikeskkond, Eestis õppimise ja töötamise võimaluste tutvustamine välismaal).

Euroopa Liit

Haridus ja koolitus on valdkonnad, millesse EL sekkub väga vähe. Vastavalt ELi lepingus sätestatule (art 149–150) ei tee ühendus hariduse valdkonnas oma liikmesriikidele täpseid ettekirjutusi, vaid aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning toetades ja täiendades vajaduse korral nende tegevust.

Hariduse ja koolituse valdkonnas käsitleb ELi õigus peamiselt soovituslikke õigusakte, mis aitavad kaasa kvaliteetse hariduse, koolituse ja kutseõppe arendamisele, õppijate ja õpetajate liikuvusele, keeleõppele, informatsiooni ja kogemuste vahetamisele jne. Nende õigusaktide sisu on Eesti jaoks oluline ning Eesti võtab nendes õigusaktides sisalduvaid soovitusi arvesse oma hariduspoliitika kujundamisel.

Näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala arengukava „Tark ja tegus rahvas“ (2009–2012) koostamisel võeti muuhulgas aluseks ka Lissaboni strateegia, ELi koostööprogramm „Haridus ja koolitus 2010“, Bologna ja Kopenhageni deklaratsioonid jt ELi haridusvaldkonna dokumendid. Mainitud arengukavas on sätestatud ka viis ELi haridustähist. Ka valdkondlike strateegiadokumentide koostamisel (kõrgharidusstrateegia 2006–2015, üldharidussüsteemi arengukava 2007–2013, õpetajahariduse strateegia 2009–2013, kutseharidussüsteemi arengukava 2009–2013, täiskasvanuhariduse arengukava 2009–2013 jt) on muuhulgas aluseks võetud ELis kokku lepitud eesmärgid ja prioriteedid. Uute põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade arendamisel lähtuti

muuhulgas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 18. detsembri 2006 soovitustest võtmepädevuste kohta elukestvas õppes.

ELi võõrtööliste laste hariduse direktiiv 77/486/EMÜ on Eestis üle võetud haridusseaduse (1992), põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (1993), vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse (1993) ning Vabariigi Valitsuse määrusega ''Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel, oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks võimaluste loomise tingimused ja kord'' (2003). Lisaks täiendati põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste hindamise juhendit, mis võimaldab arvestada võõrtööliste laste ebapiisavat õppekeele oskust. Teistest riikidest saabuvatele lastele soovitatakse koostada individuaalne õppekava, mille raames õpitakse kooli õppekeelt ja õpilane kohaneb Eesti koolis. Õpetajate põhi- ja täienduskoolituse raames on võimalik omandada teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud õppekeelt ebapiisavalt oskavate laste õpetamisel.

2005. aastal vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (2005/36/EÜ) võeti Eestis seadusandlusesse lõplikult üle 2008. aastal. 1. juulil 2008 rakendus uus välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus, milles on lisaks mainitud direktiivile arvestatud ka nõukogu direktiiviga 2003/109/EÜ kolmandate riikide kodanikest pikaajaliste elanike staatuse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb ELi kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil. Seaduse täielikuks rakendamiseks vajalikud rakendusaktid – Vabariigi Valitsuse korraldus „Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks pädevad asutused ja kontaktpunktid”; Vabariigi Valitsuse määrus „Sobivustesti ja kohanemisaja korraldamise ja hindamise kord” ja Vabariigi Valitsuse määrus „Reguleeritud ametikohad ja kutsealad, millel töötamiseks võib nõuda sobivustesti sooritamist või kohanemisaja läbimist ning millel ajutiseks töötamiseks võib teha välisriigi kutsekvalifikatsiooni eelnevat kontrolli” – kiideti heaks 11.12.2008.

OECD

Eestil on olnud koostöö OECDga (Organisation for Economic Co-operation and Development/ Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni) alates 1990. aastate algusest – esialgu üldise tööprogrammi (General Working Programme) ja aastatel 1998–2004 OECD Mitteliikmesriikide Koostöö Keskuse (CCNM – Centre for Co-operation with Non-Members) korraldatava Balti regionaalprogrammi raames.

2001. aastal valmis Balti regionaalprogrammi raames koostatud Eesti hariduspoliitika ülevaade.

Alates 2003. a on HTM osalenud vaatlejana OECD hariduskomitee töös. See võimaldab võrrelda Eesti hariduspoliitilisi suundumusi arenenud riikide hariduspoliitikas toimuvaga ning kasutada saadud informatsiooni ja kogemusi paremate poliitiliste otsuste tegemisel. Samuti on võimalik saada ülevaade erinevatest OECD haridusprogrammidest ning nende toimimisest ja kaaluda Eesti võimalikku osalemist.

Rahvusvahelised võrdlevad haridusindikaatorite analüüsid ja haridusvaldkonna statistika on riikliku hariduspoliitika tähtsaid alustalasid ning OECD kõige tugevamaid külgi on just erinevad võrdlevad analüüsid ja uuringud. Seetõttu osaleb Eesti alates 2006. aastast PISA võrdlevates haridusuuringutes ning seni on Eesti õpilaste tulemused osutunud väga headeks. Eesti osaleb ka 2009. a uuringus. 2006. a sügisel ühines Eesti INES (Indicators of Education Systems) programmiga, mille üheks olulisemaks väljundiks on regulaarne haridusindikaatorite väljaanne "Education at a Glance". Eesti andmed kajastusid seal esmakordselt aastal 2007. Lisaks osales Eesti kõrgharidusvaldkonda käsitlevas uuringus (Thematic Review of Tertiary Education) ning rahvusvahelises õpetaja, õpetamise ja õppimise teemalises uuringus (Survey of Teachers, Teaching and Learning). Eesti võtab osa ka täiskasvanute pädevuste rahvusvahelisest uuringust PIAAC (Programme for the International Assessment of Adult Competencies). 2008. a liitus HTM ülikoolide haldamise programmiga IMHE (Programme on Institutional Management of Higher Education), kus Eestit esindab veel ka Tartu Ülikool.

2007. a kevadel sai Eesti koos Venemaa, Sloveenia, Tšiili ja Iisraeliga kutse läbirääkimistele organisatsiooniga liitumiseks. Eeldatav liitumine toimub 2010. aastal.

Euroopa Nõukogu

Eesti eksperdid osalevad aktiivselt Euroopa Nõukogu (Council of Europe) erinevate komiteede, alakomiteede ning töögruppide töös ning sealsed suunad ning vastuvõetud otsused avaldavad seeläbi mõju ka kohalikule haridus-, keele- ja noortepoliitikale. Oluliseks initsiatiiviks on Eesti jaoks olnud Euroopa keelemapp.

UNESCO

Eesti eksperdid osalevad aktiivselt ka UNESCO töögruppides ja kehandites ning Eestis võetakse arvesse UNESCOs väljatöötatud strateegiadokumente ja soovitusi. UNESCO prioriteedid on tugevalt mõjutanud ka Eesti rahvusvahelist koostööd – näiteks on viimaste aastate üheks prioriteetseks teemaks saanud arengukoostöö.

Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala arengukava "Tark ja tegus rahvas" 2009-2012.

Reviews of National Policies for Education. Estonia.

Riiklike hariduspoliitikate ülevaated. Eesti.

Haridus- ja Teadusministeerium

Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011; Vabariigi Valitsuse otsus

Eesti Vabariigi haridusseadus

Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole kooli õppekeel, oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks võimaluste loomise tingimused ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Reguleeritud ametikohad ja kutsealad, millel töötamiseks võib nõuda sobivustesti sooritamist või kohanemisaja läbimist ning millel ajutiseks töötamiseks võib teha välisriigi kutsekvalifikatsiooni eelnevat kontrolli; Vabariigi Valitsuse määrus

Sobivustesti ja kohanemisaja korraldamise ja hindamise kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus

Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus

Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks pädevad asutused ja kontaktpunktid; Vabariigi Valitsuse korraldus

11.4. Riiklikud programmid

Kõrgharidusreformi raames on riik võtnud endale kohustuse luua täiendavaid võimalusi üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsuse toetuseks ning selleks on loodud mitmeid riiklikke stipendiumiprogramme (Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm, hõimurahvaste programm, riiklik rahvuskaaslaste programm jpt). Seoses kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia kinnitamisega 2007. a jaanuaris on käivitatud uusi ja laiendatud juba varem alguse saanud tegevusi.

Lisaks on Eesti sõlminud mitmeid kahepoolseid haridus-, teadus- või noorsootöö alaseid koostöölepinguid, -kokkuleppeid või -programme. Stipendiumiprogrammides (v.a hõimurahvaste programm ja eesti keele ja kultuuri välisõppe programm) osalemist koordineerivad sihtasutuse Archimedes erinevad struktuuriüksused. Sihtasutuse ülesanne on pakkuda huvilistele vajalikku

informatsiooni ja juhiseid koostööprogrammides osalemise kohta, hinnata projektitaotlusi ja teha põhimõttelisi rahastamisotsuseid. (Vt ka 10.6.1. .)

Sihtasutus Archimedes

Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006-2015; haridus- ja teadusministri käskkiri

11.4.1. Kahepoolne koostöö

Eesti on sõlminud kahepoolseid haridus-, teadus- või noorsootöö alaseid koostöölepinguid, -kokkuleppeid või -programme 44 riigiga (sh Ameerika Ühendriigid, Aserbaidžaan, Belgia (Flandria ja Valloonia piirkonnad), Brasiilia, Bulgaaria, Egiptus, Gruusia, Hiina RV, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iisrael, India, Indoneesia, Itaalia, Kanada, Kasahstan, Korea Vabariik, Kreeka, Küpros, Leedu, Läti, Mehhiko, Moldova, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Jugoslaavia (alates 5.02.2003 Serbia ja Montenegro), Slovakkia, Sloveenia, Soome, Sri Lanka, Suurbritannia, Taani, Tšehhi, Türgi, Ukraina, Ungari, Uruguay, Venemaa (sh Udmurtia, Komi, Mari El).

Enamik kahepoolsetest välislepingutest on üldised raamlepingud, milles sätestatakse vastastikune hea koostöötahe, millega ei kaasne kohustus lepingus sätestatud tegevusi finantseerida.

Üldiste raamlepingutega lepivad pooled enamasti kokku järgmises:

● edendada ja toetada otsekontakte ja koostööd kahe riigi haridus- ja teadusasutuste ning organisatsioonide vahel;

● toetada haridusekspertide, lektorite, praktikantide ja üliõpilaste vahetust; ● julgustada ja hõlbustada osalemist konverentsidel, seminaridel ja teistel haridusalastel

üritustel; ● hõlbustada trükiste ja informatsiooni vahetust igat liiki haridustegevuse kohta; ● toetada vastastikust keele ja kultuuri tundmaõppimist; ● vahetada informatsiooni ja dokumente haridussüsteemide, diplomite ja kraadide vastavuse

ning tiitlite tunnustamise kohta.

Üldiste raamlepingute raames sõlmitakse lühiajalisi (enamasti 2–3aastasi) koostööprogramme, milles sätestatakse konkreetsed koostöövaldkonnad ja tegevused ning tegevuste finantseerimise põhimõtted. Infot pakutavate stipendiumide kohta saab SA Archimedes kõrghariduse arenduskeskuse kodulehelt. (Vt ka 11.6.1. ).

Infot pakutavate stipendiumide kohta saab SA Archimedes akadeemiliste mobiilsustoetuste keskuse kodulehelt.

Sihtasutus Archimedes

11.4.2. Mitmepoolsed koostööprogrammid

Eesti osalemist ELi koostööprogrammides koordineerib sihtasutuse Archimedes hariduskoostöö keskus. Noorteprogrammi Euroopa Noored rakendusüksuseks on SA Archimedeses tegutsev Euroopa Noored Eesti Büroo.

Lisainformatsiooni koostööprogrammide kohta leiate järgmistelt Interneti-lehekülgedelt:

● Sihtasutus Archimedes ● Hariduskoostöö keskus ● Euroopa Noored ● EV Haridus- ja Teadusministeerium

ELiga liitumisel avanes Eestil võimalus ELi struktuurifondide kasutamiseks haridussüsteemi arendamisel. Struktuurifondide abi administreerimisega tegeleb SA Innove struktuuritoetuste üksus.

2007. aastal algas Eesti jaoks teine struktuurifondide programmeerimisperiood, mis kestab aastani 2013. Uus periood tõi kaasa mitmeid uuendusi. Eesti jaoks suurenevad toetussummad, mis võimaldab hariduse ja teaduse arendamisse enam vahendeid suunata.

Toetuste otstarbekaks jagamiseks on valminud uus dokument Riiklik struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007–-2013, milles kirjeldatakse eesmärke ja toetatavaid tegevusvaldkondi, ning selle põhjal on ette valmistatud 3 rakenduskava.

Inimressursi arendamise rakenduskava kaudu toetatakse elukestvat õpet, sh igaühele võimetekohase hariduse võimaldamist; konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku kõrgharidust, teadus- ja arendustegevust; haridussüsteemi ja õppevahendite arendamist.

Majanduskeskkonna arendamise rakenduskava prioriteetseks suunaks on kaasaegse teadus- ja arendustegevuse võimekuse suurendamine ning kõrghariduse õppekeskkonna kaasajastamine;

Elukeskkonna arendamise rakenduskava kohaselt toetatakse kutseõppeasutuste õpperuumide ja -vahendite kaasajastamist; hariduslike erivajadustega õpilaste õpikeskkonna parandamist; noorsootöö valdkonnas avatud noortekeskuste, teavitamis- ja nõustamiskeskuste ning huvialakoolide õppekeskkonna kaasajastamist.

2008. aastal liitus Eesti Põhja- ja Baltimaade koostööprogrammiga Nordplus. Nordplus raamprogramm 2008–2011 toetab mobiilsust, projekte ja võrgustikke ning on avatud hariduse ja elukestva õppega seotud asutustele ja organisatsioonidele. Uut programmi administreerib Eestis SA Archimedes hariduskoostöö keskus (vt ka 11.6.1. ).

Riiklik struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007-2013

Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove

Haridus- ja Teadusministeerium

Sihtasutus Archimedes

11.5. Euroopa ja rahvusvaheline mõõde riiklikes õppekavades

Euroopa ja rahvusvahelise mõõtmele on tähelepanu pööratud koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas, põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas, kutsehariduslikes õppekavades, samuti kõrghariduse ja õpetajakoolituse õppekavades ning täiskasvanuhariduses. Konkreetsetest õppeainetest on Euroopa õpetusega enim seotud ühiskonnaõpetus ja ajalugu. 2008. aastal andis Euroopa Komisjoni esindus Eestis koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga üldharidus- ja kutsekoolide tarbeks välja õpiku „Euroopa Liit sinu jaoks! Nii toimib Euroopa Liit“.

2010. a jaanuaris kinnitas Vabariigi Valitsus uuendatud põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava, mis osaliselt rakendub alates 2011/2012. õppeaastast, terviklik rakendustähtaeg on aga alles 2013/2012. õppeaastal. Uues õppekavas on näiteks ühiskonnaõpetuses ning ajaloos pööratud suuremat tähelepanu Euroopa ja rahvusvahelisele mõõtmele, lisandunud on mitmed uued teemad.

Rahvusvahelist mõõdet lisab Eesti koolidele kindlasti ka võimalus õppida rahvusvaheliste õppekavade järgi. Hetkel on Eestis võimalik õppida inglis-, saksa- ja soomekeelsete õppekavade järgi vastavates rahvusvahelistes koolides Tallinnas ja Tartus.

Gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

Põhikooli riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

11.5.1. Alusharidus

29. mail 2008 kinnitatud uues koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas on teema lapsed mujal maailmas, mille raames õpitakse naabermaade lastelaule, tantse, tutvustatakse laste eesnimesid ja kombeid ning teiste rahvaste muinasjutte.

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

11.5.2. Põhiharidus

Põhikoolis (1.–9. klass) toimuvad Euroopa-õpingud nn variõppekava kujul, nt õpetatakse Euroopa maade kirjandust ja kultuuri eesti keele ning alates 7. klassist eesti keele ja kirjanduse ainekava kaudu, õppekirjandus sisaldab eesti kirjanduse kõrval infot teiste rahvaste kirjanikest ja katkendeid nende teostest. Võõrkeele ainekavad sisaldavad teavet antud keelt rääkiva maa nimede, kommete ja suhtlusmaneeride kohta. Õpikud nagu ''Väikese eurooplase lugemik'' (algkoolile) ning ''Noore eurooplase lugemik'' esitlevad erinevate maade, sh Eesti rahvaluulet ja kirjandusklassikat (H.C. Andersen, La Fontaine, O. Wilde). Õpilastelt oodatakse, et nad mõistaksid inimkonna põhilisi väärtusi eri maade kirjanduse kaudu, õpiksid nägema sarnasusi ning mõistaksid Eesti kultuuri osa maailmakultuuris. Ajaloo ainekava sisaldab põhikooli osas Euroopa ajalugu. XX sajandi kursuses õpitakse ELi teemat rahvusvaheliste suhete kontekstis. Õpilaselt oodatakse, et ta on omandanud

ajaloo põhietappide kronoloogilise raamistiku, teab tähtsamaid ajaloosündmusi, mõistab eri ajastute kultuuripanust ja oskab Eesti ajalugu suhestada Euroopa ajalooga, väärtustab kultuurilist mitmekesisust. Ühiskonnaõpetuses on Euroopa ja rahvusvaheline mõõde samuti olemas – erinevatest rahvustest inimesed, kultuur jne; inim- ja lapse õigused – inimõiguste ülddeklaratsioon, lapse õiguste konventsioon jne.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

11.5.3. Keskharidus

Gümnaasiumis sisaldavad Euroopa alast teavet mitmed õppeained nagu kirjandus, geograafia, kunst ajalugu, muusika ja filosoofia (valikkursus) ning ühiskonnaõpetus, mille raames õpetatakse ka olulisi seadusandlikke akte, mis reguleerivad ühiskondlikke suhteid ELis (Inimõiguste Konventsioon).

Gümnaasiumiastmes on ühiskonnaõpetus tervenisti üles ehitatud Euroopa ja rahvusvahelisele mõõtmele: ühiskond, valitsemine, majandus, indiviid ühiskonnas, kaasaja maailma mitmepalgelisus (rassiline, rahvuslik, religioosne jne); globaalprobleemid, tähtsamad maailma- ja regionaalorganisatsioonid; Euroopa integratsioon jne).

Ka on ühiskonnaõpetuse gümnaasiumiastme õpitulemustes ära toodud, et õpilane tunneb kaasaja ühiskonna kujunemise põhijooni, struktuuri ja korralduspõhimõtteid; omab ülevaadet kaasaegse majanduse toimemehhanismidest; teab olulisi rahvusvahelisi organisatsioone; oskab iseloomustada riikidevahelise poliitilise, majandusliku ja kultuurilise suhtlemise põhimõtteid, nüüdisaegseid sotsiaalpoliitilisi süsteeme, kaasaja maailma põhiprobleeme ja arengutendentse; tunneb demokraatia reegleid, inim- ja kodanikuõigusi jne; oskab adekvaatselt määratleda oma kohta ja võimalusi kaasaja maailmas, töötada ja elada turumajanduslikus ühiskonnas jne.

Ühiskonnaõpetuse tunnis saab kasutada Euroopa Liidu õpikut. See on tõlkeõpik, mida on täiendatud Eestit puudutava osaga.

Koostöös ELi Infosekretariaadiga on valminud gümnaasiumi valikaine kava Euroopa Liit ja Eesti. Eesmärgiks on, et õpilane:

orienteerub ELiga seonduvates küsimustes

tunneb ELi kujunemislugu, Eesti integratsioonipürgimusi,

teab ELi institutsioonide ülesandeid ja eesmärkide saavutamise mehhanisme ning Eesti esindatust liidu institutsioonides,

oskab iseloomustada ELi õiguse mõju liikmesriikidele ning pädevuse jaotust liikmesriikide ja liidu vahel,

teab ELi poliitikaid ja nelja vabadusega seonduvaid eesmärke,

oskab analüüsida ELi mõju Eestile.

Õppesisuks on rahvusvaheliste organisatsioonide areng, ELi ajalugu, ELi institutsioonid ja ELi poliitikad.

Gümnaasiumis on viis kursust (á 35 tundi) pühendatud Euroopa ajaloo õppimisele: inimene-ühiskond-kultuur sisaldab Euroopa ajalugu Vanaajast 19. sajandi lõpuni ning lähiajalugu käsitleb maailma, sh Euroopa ajalugu 20. sajandi algusest kaasajani. Euroopa ajalugu vaadeldakse olulisemate sündmuste, probleemide ja protsesside kaudu tsivilisatsiooni tekkimisest kuni kaasaja rahvusvaheliste sündmuste ja globaalprobleemideni. Teemade lõikes vaadeldakse kultuuri, majanduse, igapäevaelu,

ühiskonna poliitilise elu ja rahvusvaheliste suhete arengut erinevatel perioodidel. Aineõpetusega taotletakse, et õpilane õpib end suhestama kodukoha, Eestimaa, Euroopa ja maailmaga. Õpitulemustes rõhutatakse, et gümnaasiumi lõpetaja tunneb maailma olulisemaid kultuurisaavutusi, mõistab kultuuri järjepidevust ning tunneb Eesti ajalugu ja selle seoseid Läänemeremaade ning Euroopa ja maailma ajalooga.

Rahvusvahelise Punase Risti Komitee algatas mõned aastad tagasi haridusprogrammi, mille raames töötati välja humanitaarõigust tutvustav õppematerjal. 2006. aastal allkirjastati HTMi, Eesti Punase Risti ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee vaheline koostööleping haridusprogrammi "Avastades humanitaarõigust" rakendamiseks Eestis. 2007. a sügisel valmis Rahvusvahelise Punase Risti Komitee toetusel õppematerjali tõlge eesti keelde. 2008. aastal viidi läbi õppematerjali testimine koolides. Õppematerjali "Avastades humanitaarõigust" peamine eesmärk on kujundada noortes vastutustunnet, et nad peaksid lugu elust ja inimväärikusest. Materjalis käsitletakse nii ajaloolisi kui ka tänapäevasündmusi, et anda õpilastele ettekujutus, kuidas humanitaarõiguse rakendamisega saab vähendada sõjakoledusi ja sõjategevusega mitte seotud inimeste kannatusi. Teema avatakse õpilasele arutelude ja relvakonfliktis osalenute mälestuste kaudu.

Genfi konventsiooniga seotud teemasid käsitletakse Eesti üldhariduskoolides ka praegu. Ajaloos on teemad "rahukasvatus", kus vaadeldakse, kuidas sõjad muudavad inimeste arusaamu humanitaarõiguse valdkonnas, Punase Risti teke ja relvastuse keelustamisega seonduv; ühiskonnaõpetuses käsitletakse teemasid "inimeste õigused ja kohustused", "inimõiguste ja humanitaarõiguse seosed", "pagulased ja ümberasumine"; loodusteadustes käsitletakse kriiside mõju keskkonnale ja rahvastikuprotsessidele.

Gümnaasiumi kirjanduse ainekavas on kolm kursust (á 35 tundi) eesti ja kolm kursust maailmakirjandust, mis hõlmavad peamiselt Euroopa kirjandust antiikajast postmodernismini. Koolide tarbeks on välja antud kolm komplekti maailmakirjanduse õpikuid eri autoritelt, lugemik ja teisi tekstikogumikke.

Kutsete õppekavad kutseõppeasutustes on harmoniseeritud ELis kehtivatega, et tagada kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist. Riiklike õppekavade sisulise jaotuse aluseks on ISCED 97.

Kutseõppe eesmärkide ja ülesannete sõnastamisel on lähtutud üldtunnustatud väärtustest – humanismist ja demokratismist ning põhimõttest arendada kompleksselt õppija teoreetilisi, praktilisi, sotsiaal-kultuurilisi valmisolekuid, sh kujundada isiksuseomadusi, mis on vajalikud õpilase personaalse arengu tagamiseks, tema edasiliikumise võimaldamiseks hariduses elukestva õppe kontekstis ja tööturul.

Kõigis kutseõppe riiklikes õppekavades on moodulid üldoskuste arendamiseks. Üldõpingute moodulites käsitletakse teemasid majandusest, ettevõtlusest, õigusaktidest, keskkonnakaitsest ning tööohutusest. Üldõpingute kaudu omandab õppija erialaga seotud laiemad teadmised. Üldõpingute osaks on ka võõrkeelteoskuse arendamine rõhuasetusega erialasel keelel. Õppekava läbinud õppija iseseisva õppimise oskus on arenenud nii, et ta suudab hankida informatsiooni ja jälgida kutseala arengut kodu- ja välismaal;

Erinevate rahvusvaheliste projektide kaudu on koostatud valdkondlikke ühisõppekavu, arendatud õppematerjale, võimaldatud õppijatele omandada töökogemusi ning viibida praktikal välisriigis.

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus

11.5.4. Kõrgharidus

Kõrghariduse, sh õppekavade rahvusvahelistumisele on viidatud kõrgharidusstrateegias ning täpsemalt on seda kirjeldatud kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegias.

Rahvusvahelise mõõtme lisamine oma tudengite haridusele on kõrgkooli ülesanne, seetõttu tegeletakse õppekava arendamisega kõrgkooli tasandil, võttes arvesse valdkondlikku ja institutsionaalset eripära.

Õppekavade tavapärases arendustöös pööratakse erilist tähelepanu rahvusvahelistele ja interdistsiplinaarsetele aspektidele kõikides olemasolevates õppekavades. Rahvusvahelise õpperuumi tekitamisel kasutatakse senisest enam e-õppe ja virtuaalse mobiilsuse võimalusi, seda ka reaalse mobiilsuse läbi saadud kogemuste süvendamiseks ja alustatud õpingute jätkamiseks. Kõigil tudengitel peab olema võimalus õppida võõrkeeli õppekava osana ja kuulata osa erialastest kursustest võõrkeeles.

Üleilmastuval haridusturul muutub üha olulisemaks rahvusvaheline tööjaotus. Üks ressursside otstarbekama kasutamise võimalusi on ühisõppekavade pakkumine koostöös välispartneritega. Ühisõppekava nõuab paindlikku ja avatud lähenemist õppetööle, täiendab eri riikide ja kõrgkoolide pädevust ning annab võimaluse saada osa rahvusvahelise õppe- ja keelekeskkonna eelistest.

Ühisõppekavade ressursimahukuse tõttu on oluline toetuse taotlemine rahvusvahelistest programmidest, neist vahenditest tuleb üldjuhul katta ühisõppekava raames liikuvate tudengite lisakulud. Eesti osaluse suurendamiseks Erasmus Munduse programmiga sarnastes ühisprojektides makstakse projektipõhist otsetoetust Eesti kõrgkoolide poolt koordineeritavate ühisõppekavade arendamiseks ja rakendamiseks veel enne, kui toetuse saamine rahvusvahelistest programmidest võimalik on. Kallitel ja vajalikel erialadel toetab riik ühisõppekavade arendamist regionaalses koostöös.

2007. aastal kuulutati esimest korda välja atraktiivsete võõrkeelsete magistriõppekavade arendamise konkurss eesmärgiga parandada Eesti kõrghariduse tuntust ja konkurentsivõimet maailmas. See on oluline areng kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia rakendamisel. Arendatav magistriõppekava peab toetama riiklike arengukavade ja strateegiate alusel elluviidavaid tegevusi, arvestama rahvusvahelisel tööturul toimuvaid arenguid ja võimaldama koolitada spetsialiste valdkonnas, mille järele on ühiskonnas tugev vajadus. Valitud õppekavad peaksid välisõppuritele lähitulevikus kujunema Eesti kõrghariduse kvaliteedinäitajaks. Protsessi käigus on positiivseid muutusi toimunud ka ülikoolide töökorralduses ja seal valitsevas suhtumises.

Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006-2015; haridus- ja teadusministri käskkiri

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus

11.5.5. Täiskasvanuharidus

ELi, eriti selle seadusandluse ja liikmesmaade mentaliteedi tutvustamine on täiskasvanuhariduse üks prioriteete. Sel teemal korraldatakse kursusi ja üllitatakse materjale. Kultuuridevahelise suhtlemise kursused on järjest populaarsemad. Seda moodulit integreeritakse ka nt ärikoolitusse. Avatud ülikoolid pakuvad muuhulgas rahvusvahelise õiguse, rahvusvahelise ärinduse ja juhtimise alaseid koolitusi. Vastavateemalisi lühiajalisi kursusi pakuvad ka täiskasvanute koolituskeskused. Kaudselt väljendub Euroopa aspekti tähtsus täiskasvanuhariduses keeleõppe tohutus populaarsuses. Erinevate rahvusvaheliste programmide raames on teostatud ühisprojekte teiste riikidega, mille raames on valminud mitmeid ühisõppekavasid. Selline projektitöö on lisanud Eesti täiskasvanuharidusse rahvusvahelist mõõdet.

11.5.6. Õpetajad ja haridustöötajad

Õpetaja põhikoolituses näidatakse, kuidas on võimalik siduda aineõpet Euroopa-õpingutega. Õpetajate täienduskoolitus pakub arvukaid võimalusi nii ELi kui ka Euroopa Nõukogu (EN) liikmesmaade keele ja kultuuri alaste teadmiste süvendamiseks. Haridusjuhtide õppelähetuste programmi õppereisid, õpetajate välispraktika Comeniuse programmi raames ning EN erinevad koolitusprogrammid (Pestalozzi koolitusprogramm, Grazi Euroopa Nüüdiskeelte Keskuse (European Centre for Modern Languages – ECML) programmid) on olulisel kohal metoodika alases täienduskoolituses.

11.6. Õpiränne ja välisvahetus

Üks olulisemaid põhimõtteid ELis on isikute vaba liikumine. EL toetab õppijate ja õpetajate liikuvust, aidates muu hulgas kaasa diplomite ja õpiaja akadeemilisele tunnustamisele. Kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsioon ehk Lissaboni Konventsioon, millega Eesti on ühinenud, sätestab kõrghariduse diplomite tunnustamise korra Eesti ja konventsiooniga ühinenud riikide vahel (ratifitseerimisseadus jõustus Eestis 27.02.1998).

Õpilaste ja üliõpilaste vaba liikumise eelduseks on haridust tõendavate dokumentide hindamine tunnustamise eesmärgil. Eestis tegeleb akadeemilise tunnustamisega Eesti ENIC/NARIC Keskus, mis kuulub Euroopa Nõukogu ja UNESCO koostöövõrku ENIC (European Network of National Information Centres on Academic Recognition and Mobility) ning ELi Rahvuslike Akadeemilise Tunnustamise Infokeskuste koostöövõrku NARIC (National Academic Recognition Information Centre). Keskuse peamisteks tegevusteks on välisriikide haridusdokumentide hindamine tunnustamise eesmärgil ning kõrgharidusalase informatsiooni pakkumine.

Lisaks akadeemilisele tunnustamisele on tööjõu vaba liikumise tagamiseks oluline tunnustada ka inimese kutsekvalifikatsiooni ja oskusi laiemas mõttes. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamist reguleerib Eestis välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus. Kutsekvalifikatsiooni (isiku hariduse ja töökogemuse) tunnustamine viiakse läbi juhul, kui samale ametikohale esitatavad nõuded pole riikides ühesugused. Ühes liikmesriigis hariduse või töökogemuse omandanud isik omandab seeläbi võimaluse jätkata sama või sarnast elukutset mõnes teises liikmesriigis. Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamist Eestis koordineerib HTM, kelle ülesanne on anda informatsiooni reguleeritud ametikohtade ja kutsealade ning kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega tegelevate

asutuste kohta. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise alast informatsiooni koondab ja pakub ka ENIC/NARIC keskus.

Eesti on sõlminud ka kaks kahepoolset välislepingut riikidevaheliseks haridustunnistuste ja diplomite tunnustamiseks, mis samuti hõlbustab ja soodustab kahe riigi vahelist välisvahetust:

● Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi Valitsuste vaheline Balti haridusruumis haridustunnistuste akadeemilise tunnustamise leping;

● Eesti Vabariigi valitsuse ja Ukraina valitsuse vaheline kokkulepe haridusdokumentide ja teaduslikke kraade tõendavate dokumentide vastastikusest tunnustamisest.

Kõrghariduspoliitika kujundamisel on üha olulisemaks muutunud rahvusvahelised arengud, eriti Bologna protsess, mis peaks oluliselt lihtsustama üliõpilaste mobiilsust ja teises riigis läbitud õpingute tunnustamist. Sellega seoses on valitsus täiendanud õigusakte ning suhteliselt varases faasis kasutusele võtnud kaheastmelise struktuuri, samuti kehtestanud protseduuri kõigile üliõpilastele automaatselt ja tasuta ingliskeelse akadeemilise õiendi väljastamiseks.

Lisaks ülalnimetatule rakendab Eesti ka teisi Euroopas välja töötatud vahendeid mobiilsuse soodustamiseks, nagu elulookirjelduse (CV) ühine Euroopa formaat, Europass-tunnistus, ning Euroopa keelemapp.

Selleks, et muuta kodanike haridusteed, õppekavade sisu ning omistatavad kvalifikatsioonid veelgi läbipaistvamaks ning arusaadavamaks, algatas Euroopa Komisjon 2005. a sügisel konsultatsiooniprotsessi Euroopa Kvalifikatsiooni Raamistiku (European Qualification Framework) teemal. Euroopa kvalifikatsiooniraamistik (EKR) on samm edasi ühtse tööjõuturu ning haridusruumi kujundamisel, kuna lihtsustab tunnustamist ja usaldust elukestva õppe kõigil tasanditel. EKR püüab kirjeldada hariduslikke ning kutsealaseid kvalifikatsioone ühtses 8astmelises raamistikus. Eesti toetab algatust ning eelkõige selles väljendatud põhimõtteid – kasutamise vabatahtlikkus, pädevuste (learning outcomes) kirjeldused, etalontasemed (reference levels) ning väljundipõhisus (output-based), kuid märgib, et EKRi sidumiseks rahvuslike kvalifikatsiooniraamistikega on vaja veel suur töö ära teha.

Eesti ENIC/NARIC (Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus)

Haridus- ja Teadusministeerium

Diplomi ja akadeemilise õiendi statuut ja vormid; Vabariigi Valitsuse määrus

Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006-2015; haridus- ja teadusministri käskkiri

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus

Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus; Vabariigi Valitsuse määrus

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus

Kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa Regioonis ratifitseerimise seadus

Välisriigi haridust tõendavate dokumentide hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning välisriigi haridussüsteemis antud kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise tingimused ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus

Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus

11.6.1. Õpilased ja üliõpilased

Õpilaste ja üliõpilaste välisvahetusega tegelevad Eestis mitmed asutused. Välisvahetus toimub nii üld-, kutse- kui ka kõrghariduse tasandil.

11.6.1.1. Üld- ja kutseharidus

Üldhariduskoolide õpilastel on juba 1992. aastast alates olnud võimalus tutvuda koolieluga välismaal rahvusvahelise õpilasvahetusorganisatsiooni YFU (Youth For Understanding) vahetusprogrammide kaudu. YFU Eesti loodi 1993. a ning sellest ajast alates on programmis osalevate Eesti õpilaste arv järjest kasvanud. Tänaseks on sihtriikide nimekiri muljetavaldavalt pikk, hõlmates 32 erinevat riiki. 17 aasta jooksul on programmis osalenud kokku 812 õpilast. Populaarseimad sihtriigid on kõigi aastate vältel olnud Saksamaa, Ameerika Ühendriigid ja Taani. Eesti on omakorda YFU programmi kaudu võõrustanud 124 õpilast, kellest üle poolte olid pärit Saksamaalt.

Alates 1998. aastast, mil Eesti koolidele avanes võimalus osaleda Comeniuse koostööprojektides, on seda kasutanud üle 200 kooli. Alates 2004. aastast on projektidega kaetud kõik maakonnad. Huvi osalemise vastu ning rahastatud projektide arv on iga aastaga kasvanud. Hulgaliselt on neid koole, kes teevad juba teist või kolmandat projekti.

2008. a avanes Eesti koolidele võimalus osaleda Nordplus Junior programmis, mis on Põhja- ja Baltimaade hariduskoostöö programm aastateks 2008–2011. 2009. a laekus 9 projekti Eesti koolidelt, kes olid rahastamistaotluse esitanud projekti koordinaatorina. Toetati 7 projekti kogusummas 107 345 eurot.

2005. aastal ühines Eesti Euroopa Koolide konventsiooniga. Euroopa koolide näol on tegu tunnustatud ning kvaliteetset üldharidust pakkuvate haridusasutustega, kus soovivad õppida paljude välisriigis töötavate ELi kodanike lapsed. Konventsiooniga ühinemise järel avanes Eesti kodanikest ELi institutsioonide, Eesti Vabariigi Alalise Esinduse Euroopa Liidu juures ja mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate lastel võimalus omandada vanemate töölähetuse ajal kvaliteetne ja tunnustatud haridus. Väga oluliseks tuleb pidada eesti keele emakeelena õppimise võimalust Euroopa koolides, mis tagab ajutiselt välisriigis õppivatele Eesti õpilastele võimaluse jätkata oma emakeele õppimist, et Eestisse naastes võrdselt teistega jätkata õpinguid üldhariduskoolis ning konkureerida kõrgkooli astudes või tööturul. 2009/10. õa on Eesti õpilasi Euroopa koolides kokku 147 (Brüsseli II koolis, Luksemburgi I koolis, Varese koolis, Münchenis ja Alicantes). Mainitud koolid pakuvad Eesti õpilastele eesti keele õpet emakeelena. Neljas koolis töötab hetkel kokku 6 eesti keele õpetajat, neist 3 on lähetanud Eesti riik.

Leonardo da Vinci programmi õpirändeprojektidest finantseeriti 2009. aastal 48% esitatud taotlustest. 23 esmast kutseharidust omandavate õpilaste praktikaprojekti said toetust kogusummas 679 747 eurot, kümmet töötajate praktikaprojekti toetati 149 013 euroga ning 18 kutseõppespetsialistide lähetusprojekti said toetust 238 089 euro ulatuses.

11.6.1.2. Kõrgharidus

Kõige intensiivsem on välisvahetus kõrghariduses. Riiklikke algatusi, mille raames toetatakse üliõpilaste, õppejõudude ja teadlaste vahetust, tutvustatakse Eesti kõrgharidust välismaal ning viiakse ellu mitmeid teisi kõrghariduse rahvusvahelistumist toetavaid tegevusi, koordineerib Eestis SA Archimedeses tegutsev akadeemiliste mobiilsustoetuste keskus. Erandiks on Hõimurahvaste

programm, mida koordineerib Hõimurahvaste Programmi Nõukogu, ning Eesti Keele ja Kultuuri Välisõppenõukogu programm, mida haldab Eesti Instituut.

Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm on HTMi ning SA Archimedese koostöös algatatud riiklik stipendiumiprogramm, mille eesmärgiks on toetada Eesti kõrgkoolide magistri- ja doktoriõppe üliõpilaste õpinguid välisülikoolide juures ning magistri- ja doktoriõppe üliõpilaste ning õppejõudude õppe- ja teadustööga seotud välislähetusi. Taotlusi võetakse vastu kolmes kategoorias:

● tasemeõpe välismaal (magistrandid/doktorandid, kuni 1 aasta, alates 2004/2005. õppeaastast);

● osaline õpe välismaal (magistrandid/doktorandid, kuni 5 kuud välisülikooli juures); ● välissõidud (magistrandid/doktorandid/õppejõud, kuni 21 päeva välismaal).

Kristjan Jaagu programmi raames said 2009. aastal toetust 137 inimest, neist 34 tasemeõppe, 31 osalise õppe ning 72 välissõitude finantseerimiseks. Populaarseimad sihtriigid on Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi. Tõusnud on ka Portugali ja Hispaania populaarsus. Riik maksab toetusteks 9,25 miljonit krooni aastas.

2001. a alustati riikliku koolitustellimuse raames doktorantide õpingute toetamist välismaal kogu õppeaja jooksul, et tagada õppejõudude järelkasv. Esimesena toetati veterinaaria doktoriõppesse suundujaid. 2002. aastal laiendati toetust ka teistele erialadele – eelkõige tehnikale ning erialadele, mis valiti koostöös ülikoolidega. Skeemi algusest kuni tänaseni on meetme raames toetatud 107 tudengi välisõpinguid. 2008/2009. õppeaastal õpib või ootab artiklite avaldamist ja kraadi kaitsmise võimalust 65 tudengit, neist stipendiumi makstakse 34-le. Lõpetamiseni on jõudnud 33 stipendiaati, neist kümme 2009. aastal. Tänavu asusid kõik uued tudengid õppima kõige traditsioonilisemates sihtmaades – Soomes ja Suurbritannias. Aegade jooksul on enim eestlasi õppinud Helsingi Ülikoolis (10).

2009/10. õppeaasta toetusteks ja õppetasudeks on arvestatud 6,6 mln krooni. Keskmine üliõpilasele makstud stipendium on 2009/2010. õppeaastal 193 692 krooni doktorandi kohta.

Noore õpetlase stipendiumiprogramm on eraettevõtjate, HTMi ning SA Archimedese koostöös loodud stipendiumiprogramm, mille eesmärk on toetada andekaid Eesti keskkoolilõpetajaid bakalaureusekraadi omandamisel tunnustatud välisülikoolides. Toetus antakse tudengile arusaamises, et omandatud tarkusi rakendatakse pärast õpingute lõppu Eesti hüvanguks, vastupidisel juhul käsitletakse stipendiumi laenuna. Kokkuleppe kohaselt eraldab Eesti riik stipendiumiprogrammi toetuseks sama palju, kui suudetakse kokku saada eraannetajate toetustest, ent mitte rohkem kui 250 000 krooni aastas. 2009. aastal õnnestus annetustena saada 200 011 krooni, sellele lisati 200 000 Haridus- ja Teadusministeeriumi panusena. Välja otsustati anda kaheksa 50 000 kroonist stipendiumi, kokku 400 000 krooni väärtuses.

Kõrgharidusstrateegias 2006–2015 ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias Teadmistepõhine Eesti 2007–2013 püstitatakse eesmärk jõuda 2014. aastaks 300 doktorikraadi kaitsmiseni aastas, kusjuures 10% kaitsjatest oleksid mitteresidendid. Eesmärgiks on suurendada vastuvõetavate doktorantide arvu järk-järgult viie aasta jooksul. Selle eesmärgini jõudmiseks loodi 2006. aastal vastav stipendiumiprogramm välisdoktorantidele. 10kuuline stipendium on suunatud väljastpoolt Eestit pärit uutele doktorantidele, et lihtsustada nende ligipääsu väga heal tasemel doktoriõppe programmidele. Taotlejateks saavad olla juhendajad või ülikoolide struktuuriüksuste esindajad. Taotlusi saab esitada kahes kategoorias:

täisajaga doktorantuur Eesti ülikooli juures (välisdoktorandid)

toetus lühiajaliseks uurimis- või õppetööks Eesti ülikooli juures (külalisdoktorandid).

Välisdoktorantide programm käivitus 2006. aastal ja jätkus 2007. aastal. Alates 2008. aastast rahastatakse nii uusi täisajaga välisdoktorante kui külalisdoktorante ESF DoRa programmi raames. 2009/2010. õppeaastal maksti toetust 12-le varem alustanud välisdoktorandile. Kõige enam stipendiaate on kahe aasta jooksul tulnud Venemaalt (3), võrdselt 2 stipendiumi on läinud Indiasse,

Kolumbiasse ja Ukrainasse. Keskmine välisdoktorandile makstav toetus on 83 073 krooni aastas. Doktoranditoetuseks ja reisirahaks makstakse 2009/2010. õppeaastal 0,9 mln krooni.

Väga intensiivne üliõpilaste välisvahetus on toimunud Erasmuse programmi raames. Euroopa Komisjon on viimases aruandes 2007/2008. õppeaasta statistika põhjal Eesti osalemise kohta Erasmuse programmis esile tõstnud järgmist:

tasakaalus üliõpilasvahetus (sisse-välja);

hea praktikantide osakaal üliõpilasvahetuses (proportsioon väljaminevate üliõpilaste hulgas; 6. koht programmis osalevate riikide seas;

Eestist Euroopasse suunduvate üliõpilaste aktiivne osalemine Erasmuse ettevalmistavatel keelekursustel (2. koht osalevate riikide seas);

ligikaudu 12% Eestisse sissetulevatest üliõpilastest osaleb eesti keele ettevalmistavatel kursustel.

Erasmuse programmi 2008/2009. õppeaasta eelarve oli 46,3 mln krooni, millest 5 mln krooni oli Eesti riigi kaasfinantseering. Suurem osa eelarvest (75,6%) maksti üliõpilaste stipendiumideks.

Üliõpilaste osalusaktiivsus õppevaldkondade järgi peegeldab Eesti kõrgharidusmaastiku üldpilti – Erasmuse raames õppima läheb teistest valdkondadest enam sotsiaalteaduste, humanitaarteaduste ja kaunite kunstide üliõpilasi. Võrreldes eelmise aastaga kasvas meditsiinierialade üliõpilaste osalus. Praktikantide arvu kasvu võib täheldada turismi ja toitlustuserialade, hariduse, kunsti, meelelahutuse ja puhkekorralduse sektorites.

Sihtriikidest on kõige populaarsemad Soome (14%), Hispaania (14%) ja Saksamaa (11%), samuti Itaalia, Kreeka, Suurbritannia ja Prantsusmaa (7–8%). Praktikantide eelistatuimad sihtriigid on Soome ja Kreeka 19%; Hispaania ja Suurbritannia 15%, Saksamaa ja Itaalia 7%. Võrreldes 2007/2008. õa kasvas Kreekasse, Hispaaniasse, Itaaliasse, Portugali ja Rootsi minevate üliõpilaste arv. Kahanes Belgiasse, Taani, Hollandisse, Saksamaale ja Prantsusmaale minevate üliõpilaste arv.

Tuginedes Eesti kõrgkoolide aruannete statistikale võib öelda, et Erasmuse programmi raames sissetulevate üliõpilaste arv kasvas 2008/2009. õppeaastal vähemalt 8%. Esialgsete andmete põhjal tuli Eestisse kõige rohkem üliõpilasi Prantsusmaalt (15%), Saksamaalt (14%), Soomest ja Itaaliast (8-9 %).

2009/2010. õppeaastal on programmi detsentraliseeritud tegevusteks kavandatud kokku 48,6 mln krooni, sealhulgas riigipoolne kaasfinantseering 4,3 mln krooni.

2005. aastal ühines Eesti Euroopa Ülikool-Instituudi (European University Institute) asutamise konventsiooniga. Instituut on Itaalias Firenzes asuv doktori- ja järeldoktori õppele orienteeritud akadeemiline asutus, kus tehakse teadustööd Euroopa perspektiivis (alusuuringud, võrdlusuuringud ja ühenduse uuringud) ajaloo-, õigus-, majandus- ja sotsiaalteadustes ning politoloogias. Nagu kõik konventsiooniosalised, maksab ka Eesti riik Eestist pärit instituudi doktorantidele stipendiume. Viimase aasta doktorantide stipendiumid tasub EUI. Instituudi piiratud võimalusi arvesse võttes on iga riigi tudengitele kehtestatud õppekohtade piirarv. Eestile on eraldatud kuni 4 doktorandikohta. Hetkel on õpinguid lõpetamas kaks doktoranti, õpinguid jätkab kaks stipendiaati, ühtlasi alustas sellest aastast ka üks uus doktorant. 2008/2009. õpeaastal toetab Eesti oma doktorantide õpinguid umbes 1 mln krooniga.

Nordplus kõrghariduse alaprogrammile esitati 2009. a kokku 254 taotlust, sh Eesti kõrgkoolide koordineeritavaid taotlusi oli 5 ja 81 taotluse puhul osales Eesti partnerina. Heakskiidetud ning (osaliselt) rahastatud projektidest 68s osaleb Eesti partnerina ning 2 Eesti kõrgkoolide koordineeritavat projekti said (osalise) rahastuse.

Välisvahetuse edendamiseks on sõlmitud ka mitmeid kahepoolseid riikidevahelisi koostööprogramme. Neis sätestatakse üliõpilaste, teadustöötajate ja lektorite vahetuse kvoodid ja

välisvahetuse finantseerimise põhimõtted. Sellised koostööprogrammid on Eesti sõlminud Ameerika Ühendriikide, Hiina RV, Poola, Tšehhi, Soome, Leedu, Läti, Ungari, Ukraina, Šveitsi, Taani, Flandria ja Valloonia liidumaadega Belgias, Iisraeli, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja Türgiga.

Programmid sisaldavad ühte kuni mitut vahetust järgmistest vahetustest:

● ekspertide ja spetsialistide vahetus (vahel sätestatakse eraldi haridusspetsialistid); ● üliõpilaste vahetus (sh magistrandid ja doktorandid); ● teadustöötajate vahetus; ● lektorite ja õppejõudude vahetus.

Programmid soodustavad ka vastastikust keele- ja kultuuriõpet, võimaldades üliõpilaste osalemist keele ja kultuuri suvekursustel.

Koostööprogrammide peamine välisvahetuse finantseerimise põhimõte on järgmine:

● vastuvõttev pool maksab stipendiumi või päevarahad ja katab majutuskulud; ● lähetav pool maksab transpordikulud sihtriiki ja tagasi.

2009. aastal eraldas HTM selles kategoorias toetuste maksmiseks 1,2 miljonit krooni. 2009/2010. õppeaastal said toetust 52 isikut, kellest 18 osalesid Eesti ülikoolide korraldatud suvistel intensiivsetel keelekursustel ja ülejäänud õppisid või töötasid mõne Eesti kõrgkooli või teadusasutuse juures. 21 välismaalast õpib või töötab riikidevaheliste lepingute stipendiumiga Eestis kevadsemestril. Enim stipendiaate on Ungarist, Tšehhi Vabariigist, Lätist ja Leedust.

2007. aastal sõlmisid HTM ning Ameerika Ühendriikide Välisministeerium Fulbrighti nimelist vahetusprogrammi puudutava vastastikuse mõistmise memorandumi. Kui seni kattis Ameerika Ühendriikide pool Fulbrighti programmis osalevate Eesti üliõpilaste, lektorite ja teadlaste stipendiumi, elamis-, reisi- ja tervisekindlustuse kulud, siis vastavalt memorandumile tasub Eestist pärit vahetusprogrammis osalejate lennupiletite kulud HTM. Eesti esindaja osaleb nüüdsest ka Fulbrighti stipendiumi valikukomisjonis. Eestis on Fulbrighti programm avatud olnud alates 1992. aastast. 2009/2010. õppeaastal lähetati vahetusprogrammiga Eestist Ameerika Ühendriikidesse 10 üliõpilast/õpilast/teadlast. Eesti riigi kaasrahastus programmile oli 146 000 krooni.

Lisaks lepingutes sätestatud stipendiumidele ja vahetusele vahendab ja koordineerib SA Archimedes ka mitmeid välisriikide pakutavaid ühepoolseid stipendiumipakkumisi Eesti tudengitele õpinguteks Saksamaal (DAAD), Jaapanis, Hiinas, Venemaal, Islandil, Indias jm.

Üliõpilaste välisvahetust toetatakse ka erinevate riikide kõrgkoolide vaheliste kahe- või mitmepoolsete lepingute raames. Suurem osa Eesti kõrgkoolidest on sõlminud välislepinguid teiste riikide sõpruskõrgkoolidega.

Toetust õpinguteks välismaal võivad üliõpilased taotleda ka mitmetest fondidest, nt Kultuurkapitalilt (tavaliselt lühiajalised õppereisid), Rahvuskultuuri Fondilt jne. Samuti on olemas nimelised stipendiumid ja fondid.

Teadmistepõhine Eesti: Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2007-2013.

Eesti Instituut

Haridus- ja Teadusministeerium

Sihtasutus Archimedes

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus

11.6.1.3. Eesti keele ja kultuuri õpetamine

Hõimurahvaste programm III (Riiklik abiprogramm uurali (soome-ugri ja samojeedi) põlisrahvaste keelte ja kultuuride toetuseks (2010–2014)) on jätkuks samanimelistele programmidele aastaist 1999–2004 ja 2005–2009. Hõimurahvaste programmi üldeesmärk on aidata kaasa soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuride arendamisele, aeglustada assimileerumisprotsessi ning talletada keele- ja kultuuripärandit. Programmi toel on rohkem kui 150 noorel hõimurahvaste esindajal olnud võimalus õppida Eesti kõrgkoolides, samuti on programmi vahendeist rahastatud mitmeid olulisi rahvusvahelisi üritusi (III ja IV soome-ugri rahvaste maailmakongress, IX rahvusvaheline fennougristikakongress jm). Programmi temaatika jaguneb neljaks toetatavaks valdkonnaks (haridus ja koolitus, teadus, kultuur ning teabevahetus). Hõimurahvaste programmi raames õppis Eestis 2008/2009. õppeaastal 46 ning 2009/2010. õppeaastal 49 soome-ugri päritolu üliõpilast. Riik toetab programmi 3 miljoni krooniga aastas. Hõimurahvaste programmi koordineerib programminõukogu, lisateavet leiate Hõimurahvaste programmi kodulehelt.

Rahvuskaaslaste programmi raames toetatakse väliseesti noorte õpinguid Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides, riiklikes rakenduskõrgkoolides ja kutsehariduskeskustes. Stipendiumiga kaetakse üliõpilase õppekoha maksumus, tervisekindlustus, elamisloa riigilõiv ning makstakse eluaseme-, õppe- ja sõidutoetust. Programmi raames toetatakse õpinguid eestikeelse õppekavaga erialadel. Kui taotleja eesti keel ei ole edukaks õppetööks piisav, on võimalik taotleda toetust ka õppetööle eelnevaks eesti keele intensiivõppeks. Programmi koordineerib SA Archimedes.

2009/2010. õppeaastal õpib stipendiumi toel Eesti kõrgkoolides 34 eesti päritolu üliõpilast. Peamiselt õpitakse selle programmi raames nn pehmetel erialadel, enim üliõpilasi õpib sotsiaalteaduste (11), humanitaaria (6) ja isikuteeninduse (3) õppesuunal. 2007/2008. õppeaastast on skeemi raames võimalik õppida ka kutsehariduse taseme õppekavadel. 2009/2010. õppeaastal eraldas riik stipendiumideks 2,8 miljonit krooni. Keskmise stipendiumi suurus on 2009/2010. õppeaastal 77 129 krooni. Riikide osas on eesotsas ikka olnud Venemaa, ehkki stipendiaate on erinevatest piirkondadest (Kransojarsk, Krasnodarka, Petseri, Peterburi, Tver, Koževnikovo, Ülem-Suetuk). Viimastel aastatel on uute riikidena lisandunud Ameerika Ühendriigid, Leedu, Soome, Kanada ja Jeemen.

Rahvuskaaslaste programmi raames toetatakse erinevate keelelaagrite korraldamise kaudu eesti keele õpet ka välis-eesti kogukondades ja koolides. Eesti keele õppega seonduvaid tegevusi rahastas riik 2009. a 204 000 krooniga.

Eesti Keele ja Kultuuri Akadeemilise Välisõppe Programmi 2005–2010 (EKKAV) eesmärk on tekitada ja arendada võimalikult paljude haritud inimeste – nii filoloogide kui teiste valdkondade esindajate Eesti-huvi. Programmi raames antakse välja stipendiume ja sihttoetusi.

EKKAV stipendiumiga Estophilus toetatakse välisriikide kodanikest välisriikide kõrgkoolide magistrantide, doktorantide ning doktorikraadiga uurijate õpinguid ja uuringuid Eestis. Eesti keele oskus on stipendiumi taotlemisel eelis, kuid mitte tingimus. Stipendiumi võib määrata korraga viieks kuni kümneks kuuks, stipendiumi suurus viieks kuuks on 40 000 Eesti krooni. Stipendiumi rahastab HTM ning seda haldab Eesti Instituut.

Lisaks sellele on välisüliõpilastel võimalik EKKAV raames taotleda tasuta kohta Eesti suveülikoolides. Lisateavet stipendiumipakkumiste kohta leiate Eesti Instituudi kodulehelt

Eesti Instituut

11.6.2. Õpetajad ja õppejõud

ELi koostööprogrammide raames on õpirändeprogrammid olnud väga populaarsed, eriti kasutatav on olnud riiklikult prioriteetne spetsialistide ja õpetajate lähetuse meede.

Peale ELiga liitumist sai Eestist 2004. a täieõiguslik osaleja ka programmis Arion (uue nimega haridusjuhtide õppelähetuste programm). See tõi kaasa stipendiumikohtade kuuekordse suurenemise – seni sai Eesti igal aastal Euroopasse Arioni õppelähetusele saata 4 haridusspetsialisti, 2004. aastast alates aga kuus korda enam – 24.

2008/2009. õppeaastal eraldati Eestile haridusjuhtide õppelähetuste programmi raames 28 stipendiumiks 47 150 eurot. Keskmine stipendium oli ca 1400 eurot. Stipendiaatide sihtriigid on erinevad, hõlmates mitmeid Euroopa riike.

Lisaks on õpetajatel ja haridustöötajatel võimalik taotleda täienduskoolituskursustel osalemiseks stipendiumi Comeniuse programmi raames. 2009. a kolme taotlusvooru jooksul esitati kokku 160 taotlust, millest toetati 77. Haridustöötajate täienduskoolitusteks eraldati kokku 174 563 eurot (2 731 213 krooni). Keskmine stipendium osaleja kohta on 2267 eurot (35 365 krooni).

Kui varem said Comeniuse programmi raames õpetajapraktikat sooritada ainult keeleõpetajad, siis 2007. a laienes see võimalus kõigile tulevastele õpetajatele. 2009/2010. õppeaastal sooritavad 7 praktikanti õpetajapraktikat Hispaanias, Portugalis, Itaalias ning Austrias. 2009. aastal esitas taotluse oma kooli praktikandi saamiseks 8 Eesti kooli. Peale rahvusvahelist konsultatsiooniringi said Comeniuse praktikandi endale 8 kooli. Praktikandid tulid Itaaliast, Kreekast, Prantsusmaalt, Tšehhist, Saksamaalt (2) ning Türgist (2).

Erasmuse programmi raames toimub ka õppejõudude vahetus, mis rahaliste vahendite nappuse tõttu oli algusaastatel üsna piiratud, kuid suurenes hüppeliselt pärast Eesti liitumist ELiga. Kui 2002/2003. õppeaastal õpetas Erasmuse programmi raames partnerülikoolides 77, siis 2004/2005. õppeaastal juba – 243, 2006/2007. õppeaastal – 281 ning 2007/2008. õppeaastal – 464 Eesti õppejõudu/personalitöötajat ning ka 2008/2009. õa kasvas väljaminevate õppejõudude (306) ja personali koolituslähetuste (179) arv. Väljaminevate ja sissetulevate õppejõudude arv on heas tasakaalus.

Erasmuse programmis osalevatest õppejõududest on 55% naised, personali osas oli naiste osakaal koguni 82%. Keskmised stipendiumid vastavalt 546 eurot ja 500 eurot ühe lähetuse kohta. Populaarseimad sihtriigid õppejõudude hulgas on Soome (24%), Saksamaa ja Itaalia (10%).

Eesti kõrgkoolide aruannetele tuginedes võib öelda, et kõige rohkem tuli Eestisse õpetama või koolitustele õppejõude ja personali Soomest (21%), Saksamaalt (10%), Itaaliast ja Lätist (7–8 %). Ka riikidevahelised kahepoolsed koostööprogrammid sätestavad õppejõudude ja teadustöötajate vahetuse kvoodid (vt 11.6.1. ). Riiklikul tasandil koordineeritakse peamiselt keelelektorite ja -õpetajate vahetust. Enamasti toimub aga õppejõudude jt haridustöötajate välisvahetuse koordineerimine kõrgkoolide jt haridusasutuste taandil. Fulbrighti programmi raames viibis 2008/2009. õppeaastal Ameerika Ühendriikide koolides/ülikoolides 5 õppejõudu/õpetajat Eestist. Üks õpetajate õpirännet soodustavaid programme on kindlasti olnud Euroopa Nõukogu Pestalozzi koolitusprogramm haridustöötajatele (Pestalozzi Programme, Council of Europe training programme for education professionals). Aastas osaleb programmi raames korraldatavatel seminaridel ja koolitustel u 10–20 Eesti õpetajat. Kursustel osalenud annavad omandatud teadmised edasi kolleegidele kodumaal ning see toob ka Eesti koolide igapäevaellu sisse Euroopa mõõtme. Lisainfot programmi kohta saab Euroopa Nõukogu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljelt.

Eesti Teaduste Akadeemia toetab teadlaste rahvusvahelist mobiilsust. Akadeemia ja tema välispartnerite vahel sõlmitud kahepoolsete koostöölepingute üks praktilisi väljundeid on akadeemiline teadlasvahetus, milles võivad osaleda kõik Eesti teadlased. Eesti Teaduste Akadeemia eelarvest

rahastatakse külalisteadlaste vastuvõtu kulud Eestis, Eesti teadlaste kulud välismaal kannab aga Eesti TA partner sihtriigis. Programmi tööd suunab Eesti TA Välisvahetuse Fondi Nõukogu.

Eesti Keele ja Kultuuri Akadeemilise Välisõppe Programmi (EKKAV) raames on Eestist saadetud lektor 9 ülikooli (Peterburi Riiklikku Ülikooli, Vilniuse ülikooli, Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituuti (INALCO), Göttingeni ülikooli, Glasgow ülikooli, Varssavi ülikooli, Lvivi ülikooli, Brno Masaryki Ülikooli, Moskva Riiklikku Ülikooli). 2010/2011. õppeaastast saadetakse lektor ka Pekingi Välisõpingute Ülikooli Hiina Rahvavabariigis. Lisaks sellele toetatakse EKKAV raames ka lühiajalisi eesti ja kultuuri lektorite külalisloenguid.

Välismaal eesti keele ja kultuuri õpetamisega seotud inimestele korraldatakse alates 2000. aastast iga nelja aasta järel konverents “Eesti keel ja kultuur maailmas”. Kord aastas (v.a aastal, mil toimub konverents) on lektoritel võimalik osaleda Eestis täienduskoolitusel. Lisaks toetab HTM kõrgkoole õppevara saatmisega.

Rahvuskaaslaste programmi raames toetatakse samuti eesti emakeele õpetamist välismaal. Eesti riigi saadetud õpetajad töötavad neljas koolis: Petseri 2. Keskkoolis ja Ülem-Suetuki Põhikoolis Venemaal, Riia Eesti Keskkoolis Lätis ja Krimmi Aleksandrovka Keskkoolis Ukrainas.

Eesti Instituut

Eesti Teaduste Akadeemia

Haridus- ja Teadusministeerium

Sihtasutus Archimedes

11.7. Statistika YFU õpilasvahetusprogrammi kaudu välismaale suundunud õpilaste arv

2001/02-2009/10

Sihtriik 2001/02 2002/03 2003/04 2004/05 2005/06 2006/07 2007/08 2008/09 2009/10

Ameerika Ühendriigid

10 10 8 12 7 14 17 15 13

Argentina 2 2 4 4 2 3 2 2

Austraalia 2 3 2

Austria 1 2 3 2 2

Belgia 2 5 7 4 6 3 6 6 3

Brasiilia 1 1 5 6 6 9 3

Ecuador 1 1 3 7 6 6 1

Ghana 1 1

Hiina 1 3 1

Holland 4 4 5 8 6 2 6 5

India 2

Itaalia 4

Jaapan 2 2 2 2 2

Kanada 1

Kolumbia 1 1 2

Kreeka 1 7

Lõuna-Aafrika 1 2 4 2 4 1 2

Mehhiko 1 1 3 1 3 3 1

Moldova 1 1

Norra 2 3 4 1 1 2 2 2 1

Prantsusmaa 1 2 1 1 3 3 3 3 3

Rootsi 1 2 2 4 2 2 1

Saksamaa 16 9 12 29 23 18 46 24 8

Soome 1 1 4 3

Šveits 3 1 4 6 8 9 6 6 6

Taani 4 1 8 5 5 4 7 6

Tai 1

Tšiili 1 1 1 3 3 3 2

Ungari 2 4 4 7 1 8 4

Uruguai 1 1 2 2 3 3 2

Uus-Meremaa 3 3 1 1 1 2

Venemaa 1 2

Venezuela 1 2 1 1 4 3 2

Kokku 44 44 64 84 97 97 146 126 69

Allikas: YFU Eesti.

YFU õpilasvahetusprogrammi kaudu Eestisse tulnud õpilaste arv 2001/02–2009/10

Päritolumaa 2001/0

2 2002/0

3 2003/0

4 2004/0

5 2005/0

6 2006/0

7 2007/0

8 2008/09 2009/10

Ameerika Ühendriigid

1 1 2

Austria 1 1 1

Belgia 1 2 1 1 1 1

Brasiilia 1 1 2

Holland 1 2 1 1 1 1

Ecuador 1

Itaalia 2

Jaapan 1 1

Kanada 1

Lõuna-Aafrika 1

Moldova 1

Prantsusmaa 1

Saksamaa 3 4 4 5 9 9 12 13 16

Slovakkia 1

Soome 1 1 2

Šveits 2 1 1 1 2 1

Taani 1 2

Tai 1

Ungari 1 1 1 1

Uus-Meremaa 1 1

Kokku 5 9 9 11 14 14 22 24 24

Allikas: YFU Eesti.

Kristjan Jaagu stipendiumiprogrammi osalise õppe stipendiaatide arv sihtriigiti 2006/07–2009/10

Sihtriik 2006/2007

2007/2008

2008/2009 2009/2010

Soome 5 10% 7 18% 5 10% 5 16%

Rootsi 8 16% 3 8% 9 18% 6 19%

Saksamaa 6 12% 4 10% 3 6% 2 6%

Suurbritannia 11 22% 2 5% 3 6% 1 3%

Prantsusmaa 1 2% 1 3% 5 10% 2 6%

Taani 3 6% 2 5% 1 2% 1 3%

Ameerika Ühendriigid

4 8% 5 13% 8 16%

3 10%

Austraalia 1 3%

Austria 1 3%

Hispaania 1 3%

Holland 2 4% 2 5% 3 6%

Itaalia 1 2% 3 6%

Ungari 2 4%

Hiina 1 2% 1 2%

Iirimaa 1 2% 1 3%

Iisrael 1 2%

Kanada 1 2% 1 2%

Läti 1 2% 1 3%

Norra 1 3%

Portugal 2 6%

Slovakkia 1 2%

Sloveenia 1 2%

Šveits 1 3% 1 2% 1 3%

Tšehhi Vabariik 1 3%

Kokku 43 27 50 31

Allikas: SA Archimedes.

Kristjan Jaagu stipendiumiprogrammi tasemeõppe stipendiaatide arv sihtriigiti 2006/07–2009/10

Sihtriik 2006/2007 2007/2008 2008/2009 2009/2010

Ameerika Ühendriigid 4 16% 2 6% 3 9% 2 6%

Saksamaa 1 4% 4 13% 2 6% 2 6%

Suurbritannia 9 36% 12 38% 10 29% 6 18%

Soome 3 12% 3 9% 2 6% 6 18%

Hispaania 1 4% 2 6%

Itaalia 1 3% 1 3%

Prantsusmaa 1 4% 1 3% 4 12%

Portugal

Austria 1 3% 1 3%

Ungari 1 3%

Kanada 1 4%

Austraalia 1 3%

Norra 2 6%

Rootsi 1 4% 1 3% 2 6% 8 24%

Taani 2 8% 3 9% 2 6% 4 12%

Holland 1 4% 1 3% 1 3% 4 12%

Šveits 1 4% 1 3% 2 6%

Kreeka 1 3%

Läti 1 3%

Kokku 25 32 34 34

Allikas: SA Archimedes

Doktorantide arv välisülikoolides RKT raames sihtriigiti 2002/03–2009/10

Sihtriik 2002/03 2003/04 2004/05 2005/06 2006/07 2007/08 2008/09 2009/10

Soome 6 7 5 3 4 1 1 3

Suurbritannia 1 4 3 5 1 6 3

Prantsusmaa 2 1 1 2 5 2

Rootsi 1 2 3 2

Saksamaa 1 3 1 1 2

Ameerika Ühendriigid 4 1

Venemaa 1 2 1

Holland 2 1

Hispaania 1

Itaalia 1

Kanada 1 1

Norra 1

Uus-Meremaa 1

Läti 1

Šveits 2

Kokku 12 15 15 12 15 12 11 11

Allikas: SA Archimedes.

Eestist väljaminevate Erasmuse üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsus riigiti 2007/2008 ja 2008/2009

Üliõpilased/praktikandid Õppejõud/personali koolitused

2007/2008 2008/2009 2007/2008 2008/2009 Sihtriik

Kokku sh

prakti-kandid

Kokku sh

prakti-kandid

Kokku sh

personal Kokku

Sh personal

Austria 21 1 21 2 23 13 12 5

Belgia 15 8 2 11 3 17 6

Bulgaaria 5 5 3 8 4 9 3

Eesti 11 11 13

Hispaania 82 11 104 31 19 10 26 15

Holland 37 3 28 5 12 3 19 12

Iirimaa 1 2 4 3 2 2

Island 2 1 1 2

Itaalia 54 10 63 15 19 5 42 12

Kreeka 35 13 57 39 21 15 3 3

Küpros 9 5 8 1

Läti 4 4 5 4 20 3 22 9

Leedu 5 2 3 1 14 2 25 7

Liechtenstein

Luksemburg 1 1

Malta 1 1 1 1 1 1 11 11

Norra 6 2 3 1 11 4 8 5

Poola 12 5 0 13 4 10 2

Portugal 16 4 44 8 11 3 21 9

Prantsusmaa 63 1 53 2 14 8 19 6

Rootsi 18 1 29 2 9 2 16 11

Rumeenia 3 1 1 2 2

Saksamaa 93 9 83 14 27 8 56 26

Slovakkia 4

Sloveenia 3 3 8 3 4 2

Soome 103 28 107 40 115 34 82 10

Suurbritannia 51 4 57 32 37 15 26 7

Taani 50 17 35 9 24 17 18 10

Tšehhi 9 18 9 2 3 1

Türgi 9 11 1 14 3 9 2

Ungari 10 1 8 6 3 4 1

Kokku 717 122 761 210 464 180 485 179

Allikas: SA Archimedes

Rahvuskaaslaste programmi stipendiaadid kodukoha järgi 2008/09–2009/2010

Kodukoht 2008/2009 2009/2010

Venemaa 16 18

Ukraina 5 5

Valgevene 2 1

Abhaasia 2 1

Läti 2 2

Ameerika Ühendriigid 2 1

Leedu 1 1

Soome 1 2

Poola 1

Jeemen 1

Kanada 1 1

Kokku 32 34

Allikas: SA Archimedes.

Noore õpetlase stipendiumiprogrammi stipendiaatide arv 2004/05–2009/10

Välisülikool 2004/05 2005/06 2006/07 2007/08 2008/09 2009/10 Kokku

University of Cambridge 2 1 1 1 1 6

University of Bristol 2 1 3

Harvard University 1 1

Heinrich-Heine-Universität Düsseldorf

1 1

Humboldt-Universität zu Berlin

1 1

University of Bath 1 1

University of Birmingham 1 1

University of Edinburgh 1 1

University of Glasgow 1 1

University of Lancaster 1 1

University of Leeds 1 1

University of Nottingham 1 1

University of Oxford 1 2 3

University of Warwick 1 1

Uppsala Universitet 1 1

The Glasgow School of Art

1 1

Guildhall School of Music and Drama

1 1

University of Essex 1 1

Royal College of Music in Stockholm

1 1

Sciences Po Paris 1 1

Kokku 6 3 4 3 5 8 29

Allikas: SA Archimedes.

Riikidevaheliste lepingute alusel välisüliõpilaste arv Eestis 2006/07–200910 õppeaastal

Koduriik 2006/07 2007/08 2008/09 2009/10

Belgia 1 1 1

Flandria 1

Gruusia 4 1 2

Hiina 4 1

Itaalia 9 5 5 3

Kreeka 3 3 2

Läti 2 2 7 7

Leedu 2 8 7

Poola 7 5 4 3

Prantsusmaa 4 4 1 3

Tšehhi 5 3 3 4

Türgi 1 4

Ukraina 6 4

Ungari 14 11 11 10

Kokku 53 51 38 46

Allikas: SA Archimedes.

GLOSSARY

Ametijärk (Ametijärgu,Ametijärgud) : Ametijärk omistatakse õpetajale atesteerimisel. On olemas 4 ametijärku: nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja õpetaja-metoodik. Gümnaasium (Gümnaasiumi,Gümnaasiumid) : Kool, mis võimaldab omandada üldkeskharidust. Gümnaasiumis on 10.-12. klass. Gümnaasiumide juures võivad olla ka põhikooliklassid. Kutseaasta (Kutseaastat) : Aastane periood õpetajakoolituse lõpetamise järel, mis lõpeb kvalifikatsioonieksamiga ja õpetajakutse omistamisega Kutseõppeasutus (Kutseõppeasutuse,Kutseõppeasutust) : Koolitüüp, mis võib pakkuda kutsealast eelkoolitust, kutseõpet põhikoolikooli- ja gümnaasiumiõpilastele, põhihariduse nõudeta kutseõpet, kutseõpet põhihariduse baasil, kutsekaeskharidusõpet, kutseõpet keskhariduse baasil, rakenduskõrgharidusõpet ning täiskasvanute tööalast koolitust. Lasteaed (Lasteaia,Lasteaiad) : Koolieelne lasteasutus kuni 7aastastele lastele. Lastesõim (Lastesõime,Lastesõimed) : Koolieelne lasteasutus kuni 3aastastele lastele. Põhikool (Põhikooli,Põhikoolid) : Koolitüüp, mis võimaldab põhihariduse omandamist ja koolikohustuse täitmist. Põhikoolis on 1.-9. klass.

LEGISLATION

Ametikohtade loetelu ja lühendatud tööaja kehtestamine koolide ja muude lasteasutuste õpetajatele, kasvatajatele ja teistele õppe- ja kasvatusalal töötavatele isikutele; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 11/12/2003, 317, RT I 2003, 80, 537 and amendments Apellatsioonikomisjoni töökord; haridusministri määrus (määrus) : 03/06/2003, 35, RTL 2003, 69, 994 Arstiõppe, loomaarstiõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 25/10/2004, 312, RTI 2004, 72, 509 Diplomi ja akadeemilise õiendi statuut ja vormid; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 12/03/2003, 76, RT I 2003, 29, 175 and amendments Diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimused; haridusministri määrus (määrus) : 09/02/1999, 50, RTL 1999, 46, 596 and amendments Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011; Vabariigi Valitsuse otsus (otsus) : 25/10/2007, http://www.riigikantselei.ee/?id=4291; http://www.riigikantselei.ee/?id=5023 Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 05/08/2004, 265, RTI 2004, 61, 434 and amendments Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu põhimäärus; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 04/05/2004, 25, RTL 2004, 63, 1046 Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006-2015; haridus- ja teadusministri käskkiri (käskkiri) : 09/01/2007, 16, http://www.hm.ee/index.php?03236 Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 ; Riigikogu otsus (otsus) : 08/11/2006, RT I 2006, 52, 386 Eesti kutseharidussüsteemi arengukava 2009-2013 ja selle rakendusplaani 2009-2011 heakskiitmine; Vabariigi Valitsuse korraldus (korraldus) : 11/09/2009, 386, RTL 2009, 71,1065, http://www.hm.ee/index.php?03236 Eesti täiskasvanuhariduse arengukava aastateks 2009-2013 koostamise ettepaneku heakskiitmine; Vabariigi Valitsuse korraldus (korraldus) : 04/12/2008, 484, RTL 2008, 97,1363, http:// Eesti Teadusinfosüsteemi asutamine ja selle pidamise põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 07/04/2006, 92, RT I 2006, 16, 133 and amendments Eesti Vabariigi haridusseadus (seadus) : 23/03/1992, RT 1992, 12 ,192 and amendments

Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 06/06/2005, 120, RT I 2005, 32, 241 and amendments Eesti Vabariigi lastekaitse seadus (seadus) : 08/06/1992, RT 1992, 28, 370, and amendments Eesti Vabariigi põhiseadus (seadus) : 28/06/1992, RT 1992, 26, 349 and amendments Eksamiperioodid põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamiseks ning riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite õppeained, vormid ja ajad 2009/2010. õppeaastal; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 25/05/2009, 52, RTL 2009, 44, 602 and amendments Elukestva õppe strateegia 2005-2008; Vabariigi Valitsuse otsus (otsus) : 03/11/2005, http://www.valitsus.ee/?id=5226 E-õppe arengukava üldhariduses aastatel 2006-2009 "Õppiv Tiiger"; haridus- ja teadusministri käskkiri (käskkiri) : 10/07/2006, 625, http://www.hm.ee/index.php?03236 Erakooliseadus (seadus) : 03/06/1998, RT I 1998; 57, 859 and amendments Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord; haridusministri määrus (määrus) : 02/06/1999, 33, RTL 1999, 98, 1195 and amendments Erivajadustega isikute kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 30/08/2006, 25, RTL 2006, 66, 1217 Erivajadustega õpilaste nõustamiskomisjoni suunamise tingimused ja kord; haridusministri määrus (määrus) : 02/07/1999, 43, RTL 1999, 110, 1409 and amendments Gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 28/01/2010, RTI 2010, 6, 21, http:// Haridus- ja teadustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 25/06/2009, 112, RT I 2009, 36, 247, http:// Haridustöötajate kutseoskuste täiustamise kord; haridusministri määrus (määrus) : 17/03/1998, 4, RTL 1998, 163/164, 615 and amendments Haridustöötajate tööaeg; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 25/06/2009, 113, RT I 2009, 36, 248, http:// Huviharidusstandard; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 21/03/2007, RTL 2007, 27, 474, http:// Huvikooli seadus (seadus) : 21/12/2006, RT I 2007, 4, 19 and amendments

Individuaalse õppekava järgi õppimise kord, haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 08/12/2004, 61, RTL 2004, 155, 2329 Koduõppe kord; haridusministri määrus (määrus) : 21/12/2007, 83, RTL 2008, 3, 27 Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (seadus) : 02/06/1993, RT I, 1993, 37, 558, and amendments Kollektiivlepingu seadus (seadus) : 14/04/1993, RT I 1993, 20, 353 and amendments Kooli hoolekogu tegutsemise kord; haridusministri määrus (määrus) : 22/06/2000, 19, RTL, 2000, 74, 1130 and amendments Kooli ja koolieelse lasteasutuse nõustamise tingimused ja kord sisehindamise küsimustes; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 13/08/2009, 62, RTL 2009, 67, 986 Kooli õppe- ja kasvatustegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu, dokumentides esitatavad andmed ning nende täitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 16/05/2007, 42, RTL 2007, 45, 761 Kooli õppenõukogu pädevus ja tegutsemise kord; haridusministri määrus (määrus) : 20/12/2007, 81, RTL, 2008, 2, 13 Koolieelikute ettevalmistusrühmade töökorralduse alused; haridusministri määrus (määrus) : 25/06/1999, 37, RTL 1999, 109, 1392 and amendments Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 29/05/2008, 87, RT I, 2008, 23, 152 Koolieelse lasteasutuse seadus (seadus) : 18/02/1999, RT I, 1999, 27, 387 and amendments Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuded; sotsiaalministri määrus (määrus) : 25/10/1999, 64, RTL 1999, 152, 2149 and amendments Koolikohustuslike laste arvestamise kord; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 10/11/2000, 355, RT I 2000, 85,540 and amendments Koolilõuna toetuse kasutamise tingimused ja kord riigi kutseõppeasutuses; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 31/08/2006, 27, RTL 2006, 67, 1233 and amendments Koolitusloa vorm; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 13/10/2004, 54, RTL 2004, 136, 2094 Kõrghariduse omandamisel süvendatult riigikeele õppimise tingimused ja kord; haridusministri määrus (määrus) : 18/05/1999, 28, RTL 1999, 87, 1079 and amendments

Kõrgharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 18/12/2008, 178, RT I 2008, 57, 322 and amendments Kõrgharidust andvate õppeasutuste ühtne hindamissüsteem; haridusministri määrus (määrus) : 11/02/1999, 10, RTL 1999, 46, 598 and amendments Kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa Regioonis ratifitseerimise seadus (seadus) : 10/02/1998, RT II 1998, 7, 14 Kuratooriumi liikmete arv ja nende volituste kestus ning kuratooriumi töökord; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 30/11/2000, 395, RTI 2000, 91, 595, http:// Kutseharidusstandard; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 06/04/2006, 90, RT I, 2006, 16, 131, http:// Kutsenõukogu põhimäärus; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 06/05/2009, RT I 2003, 40, 279, http:// Kutseõppe riikliku koolitustellimuse koostamise kord Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 03/01/2007, 1, RTL, 2007, 4, 60 and amendments, http:// Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2009. a; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 12/03/2009, 52, RTI 2009, 18, 111 and amendments Kutseõppeasutuse lõputunnistuse vorm, statuut ja väljaandmise kord; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 31/05/2006, 128, RT I 2006, 27, 202 Kutseõppeasutuse nõukogu tegutsemise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 12/01/2007, 10, RTL 2007, 6, 107 and amendments, http:// Kutseõppeasutuse õpilaspileti vorm ja väljaandmise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 03/04/2009, 38, RTL 2009, 34, 435, http:// Kutseõppeasutuse õppekavarühmade ja õppevormide ning erivajadustega õpilaste ja kinnipeetavate õppe rahastamise koefitsiendid; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 09/02/2006, 42, RT I 2006, 9, 58 Kutseõppeasutuse seadus (seadus) : 17/06/1998, RT I 1998, 64/65, 1007 and amendments Kutseõppeasutuses peetavate õppetegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu, nende vormid ja täitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 18/05/2005, 16, RTL 2005, 56, 786 Kutseõppes kasutatav ühtne hindamissüsteem; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 20/10/2009, 69, RTL 2009, 80, 1164, http://

Kutseseadus (seadus) : 22/05/2008, RT I 2008, 24, 156 Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord; haridus- ja Teadusministri määrus (määrus) : 28/11/2008, 69, RTL 2008, 97, 1345 Kutset andva organi valimiseks avaliku konkursi korraldamise kord ning konkursil osalemise tingimustele vastavust tõendavate dokumentide loetelu; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 25/08/2009, 64, RTL 2009, 69, 1016, http:// Kutsetunnistuse statuut ja vorm; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 19/12/2008, 74, RTL 2009, 2, 32 Lasteaed-algkooli, algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi personali miinimumkoosseisu kinnitamine; haridusministri määrus (määrus) : 15/09/1999, 48, RTL 1999, 131, 1823 and amendments Munitsipaalkoolid, mille juures olevas või moodustatavas õpilaskodus on riiklikult toetatavad kohad, riiklikult toetatavate kohtade arv nendes koolides ning õpilaskodu kohatoetuse jaotus kooli pidajate lõikes; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 06/11/2009, 73, RTL 2009, 83, 1213 Munitsipaalkoolide õpetajate ametijärkude palga alammäärade kehtestamine; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 25/06/2009, 101, RT I 2009, 36, 236 Noortepoliitika ja noorsootöö strateegia; Vabariigi Valitsuse korraldus (korraldus) : 06/07/2006, 380, http://www.valitsus.ee/?id=5226 Nõuded õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele, nõuded retsenseerimisele ja kinnitusmärke vormile; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 18/09/2009, 66, RTL 2009, 73, 1073 and amendments, http:// Õpetaja lähtetoetuse väljamaksmiseks volitatud asutuse nimetamine; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 28/05/2008, 30, RTL 2008, 46, 635, http:// Õpetajate koolituse raamnõuded, Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 22/11/2000, 381, RT I 2000, 87, 575 and amendments Õpikute ja muu õppematerjali kutse- või eriala riiklikule õppekavale vastavuse kinnitamise tingimused ja kord ning nõuded õpikule ja muule õppematerjalile; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 04/04/2007, 31, RTL 2007, 31, 553, http:// Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 16/11/2006, 41, RTL 2006, 83, 1518 Õpilaskodu töökorralduse alused; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 23/08/2005, 29, RTL, 2005, 93, 1403

Õpilaspileti väljaandmise kord ja õpilaspileti vorm; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 11/08/2008, 44, RTL 2008, 69, 981, http:// Õpilaste kutseõppeasutusse vastuvõtu kord, haridusministri määrus (määrus) : 11/04/2002, RTL 2002, 50, 712 Õpilaste sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatus ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus (ordinance) : 31/12/1997, 267, RT I 1998, 4, 66 and amendments Õpilaste tunnustamise kord; haridus- ja teadusministri määrus : 09/02/2006, 4, RTL 2006, 16, 286 and amendments Õpitulemuste välishindamise põhimõtted, riigieksamitööde, põhikooli lõpueksamitööde ja üleriigiliste tasemetööde koostamise, hindamise ja tulemuste analüüsi alused; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 16/11/2006, 40, RTL 2006, 83, 1517 Õppeasutuste antavate akadeemiliste kraadide nimetuste loetelu, Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 23/08/2004, 275, RT I 2004, 63, 445 and amendments Õppetoetuse fondide koefitsiendid 2009. aastaks; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 28/01/2009, 24, RTL 2009 , 15, 186 and amendments Õppetoetuste ja õppelaenu seadus (seadus) : 07/08/2003, RT I 2003, 58, 387 and amendments Õppevaldkondade koefitsiendid; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 13/08/2002, 257, RT I, 2002, 70, 425 and amendments Parandusõpperühma töökorralduse alused; haridusministri määrus (määrus) : 02/06/1999, 34, RTL 1999, 98, 1196 and amendments Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord; haridusministri määrus (määrus) : 02/10/2002, 69, RTL 2002, 115, 1649 and amendments Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded; haridusministri määrus (määrus) : 26/08/2002, 65, RTL 2002, 96, 1486 and amendments Pikapäevarühma töökorralduse alused; haridusministri määrus (määrus) : 02/06/2000, 15, RTL, 2000, 63, 992 Põhiharidust omandavate kasvatusraskustega õpilaste klassi moodustamise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 30/06/2004, 38, RTL 2004, 91, 1425 and amendments Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole kooli õppekeel, oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks võimaluste loomise tingimused ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 20/05/2003, 154, RT I 2003, 44, 302

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord, haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 03/12/2008, 70, RTL 2008, 98, 1384 Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 22/04/2003, 122, RT I, 2003, 38, 260 and amendments Põhikooli ja gümnaasiumi õhtuses ja kaugõppe vormis õppimise ning põhikooli ja gümnaasiumi eksternina lõpetamise tingimused ja kord; haridusministri määrus (määrus) : 04/04/2007, 30, RTL 2007, 31, 552 Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja väljaheitmise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 06/12/2005, 52, RTL 2005, 117, 1846 Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 25/01/2002, 56, RT I, 2002, 20,116; 51, 317 and amendments Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (seadus) : 15/09/1993, RT I 1993, 63, 892; and amendments Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (abiõppe õppekava); haridusministri määrus (määrus) : 24/03/1999, RTL 1999, 70, 907 and amendments Põhikooli riiklik õppekava; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 28/01/2010, RTI 2010, 6, 22, http:// Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (seadus) : 27/01/1999, RT I 1999, 16, 273 and amendments Rakenduskõrgkooli õppejõu valimise kord; haridusministri määrus (määrus) : 05/10/1998, 19, RTL 1998, 311/312, 1259 and amendments Rakenduskõrgkooli rektori valimise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 03/02/2004, 6, RTL 2004, 16, 237 and amendments Rakenduskõrgkooli seadus (seadus) : 10/06/1998, RT I, 1998, 61, 980 and amendments Reguleeritud ametikohad ja kutsealad, millel töötamiseks võib nõuda sobivustesti sooritamist või kohanemisaja läbimist ning millel ajutiseks töötamiseks võib teha välisriigi kutsekvalifikatsiooni eelnevat kontrolli; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 11/12/2008, 163, RT I 2008, 53, 300, http:// Residentuuri lõpetamist tõendava tunnistuse statuut ja vorm; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 22/07/2003, 202, RT I 2003, 55, 373 and amendments Riigi põhikooli ja gümnaasiumi pedagoogide töötasustamise alused; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 25/06/2009, 102, RT I 2009, 36, 237

Riigieelarvest koolieelsete lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks, lasteasutuste õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuse õpetajate palgavahenditeks toetuse eraldamise ning kasutamise tingimused ja kord ning toetuse saamise eelduseks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse omaosaluse suurus ja nõuded omaosalusele; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 31/01/2008, 30, RT I 2008, 6, 47, http:// Riigieksameid ja põhikooli lõpueksameid ettevalmistavate komisjonide töökord; haridusministri määrus (määrus) : 11/04/2002, RTL 2002, 50, 711 and amendments Riigikaitselisse rakenduskõrgkooli vastuvõtmise ja riigikaitselisest rakenduskõrgkoolist väljaarvamise tingimused ja kord; kaitseministri määrus (määrus) : 05/07/2004, 9, RTL 2004, 98, 1556 Riigikooli direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi läbiviimise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 04/04/2007, 29, RTL 2007, 31, 551 and amendments Riigikooli nõukogu tegutsemise kord; haridusministri määrus (määrus) : 16/04/2001, 12, RTL 2001, 57, 782 and amendments Riigikutseõppeasutuse direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi läbiviimise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 09/01/2006, 1, RTL 2006, 6, 88 Riigikutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamise kava aastateks 2005-2008; Vabariigi Valitsuse otsus (otsus) : 17/02/2005, http://www.valitsus.ee/?id=5226 Riiklike peretoetuste seadus (seadus) : 14/11/2001, RT I 2001, 95, 587 and amendments Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse põhimäärus, haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 29/11/2004, 58, RTL 2004, 151, 2287 and amendments Riikliku järelevalve läbiviimise kord ning koolieelse lasteasutuse ja kooli õppe- ja kasvatustegevuse ja juhtimise tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 31/07/2003, 42, RTL 2003, 92, 1372 and amendments Riikliku järelevalve prioriteedid, temaatilise riikliku järelevalve läbiviimise, selle tulemuste vormistamise ja tulemustest teavitamise kord 2009/2010. õppeaastal; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 25/03/2009, 34, RT L, 2009, 32, 412, http:// Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekoha baasmaksumus ning doktoriõppe tulemustasu määr 2009. aastal; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 23/07/2009, 129, RT I 2009, 42, 280 Riikliku pensionikindlustuse seadus (seadus) : 05/12/2001, RT I 2001, 100, 648, and amendments Riiklikule õppekavale vastavate õpikute, töövihikute ja tööraamatute loetelu 2008/2009. õppeaastaks; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 01/09/2008, 49, RTL 2008, 75, 1047 Sobivustesti ja kohanemisaja korraldamise ja hindamise kord; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 11/12/2008, 164, RT I 2008, 53, 301, http://

Sotsiaalhoolekande seadus (seadus) : 08/02/1995, RT I 1995, 21, 323 and amendments, http:// Täiskasvanuhariduse nõukogu põhimäärus, Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 28/03/2000, 99, RT I, 2000, 26, 155 Täiskasvanute koolituse seadus (sedus) : 10/11/1993, RT I 1993, 74, 1054 and amendments Täiskasvanute tööalase koolituse kutseõppeasutuses korraldamise tingimused ja kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 29/10/2007, RTL 2007, 84, 1419 and amendments, http:// Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (seadus) : 26/03/1997, RT I, 1997, 30, 471 and amendments Tervisekaitsenõuded koolidele; sotsiaalministri määrus (määrus) : 29/08/2003, 109, RTL 2003, 99, 1491 and amendments, http:// Toimetuleku riiklik õppekava; haridusministri määrus (määrus) : 15/12/1999, 59, RTL 2000, 3, 19 and amendments Töökohapõhise õppe rakendamise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 21/03/2007, 25, RTL 2007, 27, 475, http:// Töölepingu seadus (seadus) : 17/12/2008, RT I, 2009, 5, 35 Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (seadus) : 16/06/1999, RT I 1999, 60, 616 and amendments Tööturuteenuste ja -toetuste seadus (seadus) : 28/09/2005, RT I, 2005, 54, 430 and amendments Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 27/10/2009, 71, RTL 2009, 82, 1190, http:// Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus (korraldus) : 18/01/2007, 26, http://www.valitsus.ee/?id=5226 Ülikooliseadus (seadus) : 12/01/1995, RT I, 1995, 12, 119 and amendments Üliõpilaspileti väljaandmise kord; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 31/07/2008, 43, RTL 2008, 68, 961, http:// Vabariigi Valitsuse seadus (seadus) : 13/12/1995, RT I 1995, 94, 1628, http:// Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus (seadus) : 26/10/1993, RT I 1993, 71, 1001 and amendments

Välismaalase õppekeele piisava oskuse tõendamise tingimused ja kord tähtajalise elamisloa taotlemisel kõrgharidustaseme õppekava alusel õppimiseks; haridus- ja teadusministri määrus (määrus) : 13/02/2008, 11, RTL 2008, 16, 227, http:// Välisriigi haridust tõendavate dokumentide hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning välisriigi haridussüsteemis antud kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise tingimused ja kord; Vabariigi Valitsuse määrus (määrus) : 06/04/2006, 89, RT I 2006, 16, 130 and amendments, http://www.legaltext.ee/et/andmebaas/ava.asp?m=022 Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus (seadus) : 19/06/2008, RT I, 2008, 30, 191 Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks pädevad asutused ja kontaktpunktid; Vabariigi Valitsuse korraldus (korraldus) : 11/12/2008, 500, RTL 2008, 99, 1415, http:// Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord; sotsiaalministri määrus (määrus) : 24/11/2008, 71, RTL 2008, 96, 1332, http:// Vanemahüvitise seadus (seadus) : 10/12/2003, RT I 2003, 82, 549 and amendments Võõrkeelse põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele lõpueksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused; haridusministri määrus (määrus) : 18/02/24, 24, RTL, 2002, 32, 453 and amendments

INSTITUTIONS

Avatud Hariduse Liit pk 194 51004 Tartu Website: http://ngonet.ee/ahl/ Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus Rüütli 23 80010 Pärnu Tel: 372 4441 561 Fax: 372 4440 413 E-mail: marga.napp@lv.parnu.ee Eesti ENIC/NARIC (Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus) Koidula 13 A 10125 Tallinn Tel: 372 6962 415 Fax: 372 6962 419 E-mail: gunnar@archimedes.ee Website: http://www.socrates.ee Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk Raekoja plats 14 51004 Tartu Tel: 372 7302 110 Fax: 372 7302 111 E-mail: eenet@eenet.ee Website: http://www.eenet.ee Eesti Haridusfoorum Endla 4 10142 Tallinn Tel: 372 6263 369 E-mail: haridusfoorum@haridusfoorum.ee Website: http://www.haridusfoorum.ee Eesti Haridustöötajate Liit Gonsiori 21 10147 Tallinn Tel: 372 6419 803 Fax: 372 6419 802 E-mail: ehl@online.ee Website: http://www.home.delfi.ee/~ehl Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus Rävala pst 14 10143 Tallinn Tel: 372 6285 800 Fax: 372 6285 801 E-mail: info@eitsa.ee Website: http://www.eitsa.ee Eesti Instituut Suur-Karja 14 10140 Tallinn Tel: +372 6314355 E-mail: einst@einst.ee Website: http://einst.ee/est Eesti Koolijuhtide Ühendus Website: http://www.ekjy/parnumaa.ee Eesti Koostöö Kogu Narva mnt 1 10111 Tallinn Tel: 372 6664972 E-mail: info@kogu.ee

Website: http://kogu.ee Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur SA Archimedes Koidula 13a 10125 Tallinn E-mail: ekka@archimedes.ee Website: http://www.ekak.archimedes.ee/kvaliteediagentuur Eesti Lasteaednike Liit Aardla 138 50415 Tartu Tel: 372 7361 630 E-mail: lellik@post.raad.tartu.ee Silvija Mõttus, lasteaed Hellik Eesti Lastevanemate Liit E-mail: liitlaps.ee Website: http://www.laps.ee Eesti Noorsootöö Keskus Uuslinna 10 11415 Tallinn Tel: 372 6380 757 Fax: 372 6380 756 E-mail: entk@entk.ee Website: http://www.emtk.ee Eesti Õpetajate Liit Gonsiori 21 tuba 402 10147 Tallinn Tel: 372 6419 868 Fax: 372 6419 868 E-mail: opetajateliit@ Website: http://www.opetajate.liit@mail.ee Eesti Õpilasomavalitsuste Liit Köleri 8 10150 Tallinn Tel: 372 6015 300 Fax: 372 6015 300 E-mail: escu@escu.ee; Website: http://www.escu.ee Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS Valge 10 11413 Tallinn Tel: 372 6211 671 Fax: 372 6211 670 E-mail: andras@andras.ee Website: http://www.andras.ee Eesti Teaduste Akadeemia Kohtu 6 10130 Tallinn Tel: +372 6442129 E-mail: akadeemia@akadeemia.ee Website: http://www.akadeemia.ee/et Eesti Tööandjate Keskliit Kiriku 6 10130 Tallinn Tel: 372 699 9301 Fax: 372 699 9310 E-mail: ettk@ettk.ee Website: http://www.ettk.ee Eesti Üliõpilaskondade Liit F.R. Kreutzwaldi 4 10120 Tallinn Tel: 372 640 0422 Fax: 372 640 0502 E-mail: eyl@eyl.ee

Website: http://www.eyl.ee Eesti Vabaharidusliit J. Vilmsi 55 10147 Tallinn Tel: +372 600 9367 Fax: +372 600 9367 E-mail: evhl@vabaharidus.ee Website: http://www.vabaharidus.ee Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove Liivalaia 2 10118 Tallinn Tel: 372 6998 085 Fax: 372 6998 081 E-mail: innove@innove.ee Website: http://www.innove.ee Eraülikoolide Rektorite Nõukogu Haridus- ja Teadusministeerium Munga 18 50088 Tartu Tel: 372 7350 222 Fax: 372 7350 250 E-mail: hm@hm.ee Website: http://www.hm.ee Keeleinspektsioon Endla 4 10142 Tallinn Tel: 372 6263 346 Fax: 372 6609 883 E-mail: ilmar.tomusk@keeleinsp.ee Website: http://www.keeleinsp.ee Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus Pärnu mnt 142 11317 Tallinn Tel: 372 6791 700 Fax: 372 6791 701 E-mail: kutsekoda@kutsekoda.ee Website: http://www.kutsekoda.ee Õppekava Arenduskeskus Lossi 38 Tartu Tel: 372 7376 125 Fax: 372 7376 126 Website: http://www.ut.ee/curriculum/ Poliitikauuringute Keskus PRAXIS Estonia pst 3/5 10143 Tallinn Tel: 372 6409 000 Fax: 372 6409 001 E-mail: praxis@praxis.ee Website: http://www.praxis.ee Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu Pärnu mnt 62 10135 Tallinn E-mail: rektor@tktk.ee Website: http://www.rkrn.ee Rektorite Nõukogu Ülikooli 18 50090 Tartu E-mail: laidmets@ut.ee Website: http://www.ut.ee/erc Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus

Lõõtsa 4 11415 Tallinn Tel: 372 735 0500 Fax: 372 735 0600 E-mail: info@ekk.edu.ee Website: http://www.ekk.edu.ee SAAR POLL Endla 4 10142 Tallinn E-mail: infosaar@saarpoll.ee Website: http://www.saarpoll.ee Sihtasutus Archimedes Koidula 13A 10125 Tallinn Tel: 372 6962 411; 372 730 0324 Fax: 372 696 2426; 372 730 0336 E-mail: arch@archimedes.ee; tartu@archimedes.ee Website: http://www.archimedes.ee Sisekaitseakadeemia Kase 61 Kase 61 12012 Tallinn E-mail: info@sisekaitse.ee Website: http://intra.sisekaitse.ee/index.php?0 Statistikaamet Endla 15 15174 Tallinn Tel: 372 6259 300 Fax: 372 6259 370 E-mail: stat@stat.ee Website: http://www.stat.ee Tallinna Pedagoogiline Seminar Räägu 49 11311 Tallinn E-mail: tps@tps.edu.ee Website: http://www.tps.edu.ee Tallinna Tehnikaülikooli Haridusuuringute Keskus Ehitajate tee 5 19086 Tallinn Tel: 372 6467 148 Fax: 372 6467 148 E-mail: vaino.rajangu@rru.ee Website: http://www.haridusuuringud.ttu.ee Tallinna Ülikooli Haridusuuringute Instituut Raadiku 8 13812 Tallinn Tel: 372 6345 895 Fax: 372 6345 896 E-mail: loogma@tpu.ee Website: http://www.tpu.ee/hi/ Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskond Viru väljak 2 10111 Tallinn E-mail: kasvatus@tlu.ee Website: http://www.tlu.ee Tartu Ülikooli haridusteaduskond Salme 1a 50103 Tartu E-mail: haridus@ut.ee Website: http://www.ht.ut.ee Tartu Ülikooli Kliinikum L. Puusepa 1a 50406 Tartu E-mail: kliinikum@kliinikum.ee

Website: http://www.kliinikum.ee Tartu Ülikooli psühholoogia osakond Tiigi 78 50410 Tartu Tel: 372 7375 902 Fax: 372 7375 900 E-mail: departm@psych.ut.ee Website: http://psych.ut.ee/psych Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO) Gonsiori 21 10147 Tallinn Tel: 372 6419 800 E-mail: talo@online.ee Website: http://www.talo.ee Tervise Arengu Instituut Hiiu 42 11619 Tallinn E-mail: tai@tai.ee Website: http://www.tai.ee Tiigrihüppe Sihtasutus Mustamäe tee 60 12916 Tallinn Tel: 372 6550 290 Fax: 372 6550 291 E-mail: enel@tiigrihype.ee Website: http://www.tiigrihype.ee Enel Mägi TNS EMOR Ahtri 12 6. korrus; Tallinn 10151 E-mail: emor@emor.ee Website: http://www.emor.ee Turu-uuringute AS Tatari 6 10116 Tallinn E-mail: post@turu-uuringute.ee Website: http://www.turu-uuringute.ee

BIBLIOGRAPHY

2000. a rahva ja eluruumide loendus = 2000 population and housing census / Statistikaamet . - Tallinn : Statistikaamet , 2002 . Analüüs haridusliku erivajadusega õpilastest ja tugiteenuste kättesaadavusest õpilastele. Lõpparuanne / Hanna Kanep . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2008 . http://www.hm.ee/index.php?048181 Andekus kui hariduslik erivajadus: olukord Eesti üldhariduskoolides = Giftedness as special educational need: situation in Estonian general education schools / Tartu Ülikooli Teaduskool; koostajad Hillar Saul, Viire Sepp, Monika Päiviste . 2007 . http://www.hm.ee/index.php?048181 Bologna protsess Eestis 2004-2008 = Bologna process in Estonia 2004-2008 / Toimetaja Aune Valk . - Tallinn : Archimedes , 2008 . - p.56. ISBN 9789985993620 Education and Research in Estonia / Haridus- ja Teadusministeerium . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2007 . - p.27. ISBN ErRR est ErRR http Education, Labour Market and Career Guidance in Estonia 2006 / Compiled by Estonian Ministry of Education and Research, Kerstin Peterson, Katrin Mälksoo . - Tallinn : Foundation for Lifelong Learning Development Innove : National Resource Centre for Guidance , 2007 . http://www.innove.ee/ee/files/labourmarket_2006_veebi1.pdf. ISBN 9789985977620 Eesti 1990. aastate hariduspoliitika analüüs = Analysis of the Estonian education policy in the 90s / Ellu Saar . - Tallinn : Tallinna Pedagoogikaülikool , 2002 . Eesti Euroopa kõrgharidusruumis = Estonia in European higher education area / Raul Ranne et al . - Tallinn : Eesti Üliõpilaskondade Liit , 2008 . - p.52. http://ester.nlib.ee/search~S1*est?/tEesti+Euroopa+k{228}orgharidusruumis/teesti+euroopa+kw~argharidusruumis/1,1,2,B/l856~b2408396&FF=teesti+euroopa+kw~argharidusruumis&1,,2,1,0 Eesti kutsehariduse arengukava aastateks 2009-2013 koostamise ettepanek Vabariigi Valitsusele / Haridus- ja Teadusministeerium . 2008 . - p.16. http://www.valitsus.ee/failid/Kutsehariduse_arengukava_ettepanek.pdf Eesti kutsehariduspoliitika arengud aastatel 2002-2008 = Development of Estonian vocational education policy 2002-2008 / Kersti Raudsepp, Anne-Liise Verpson, Meelis Aunap . - Tallinn : Innove , 2009 . http://www.innove.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=10921/Eesti_kutsehariduspoliitika_arengud_2002-2010.pdf Eesti õpetajahariduse strateegia 2009-2013; haridus- ja teadusministri käskkiri : Estonian Teacher Training Strategy 2009-2013; Minister of Education and Research decree . 2008 . http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=8779 Eesti Panga tööturu ülevaade 1/2010 / koostanud Natalja Viilmann . : Eesti Pank , 2010 . - p.33. http://www.eestipank.info/pub/et/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/tooturu/tooturg_110.pdf?ok=1 Eesti Statistika sotsiaal- ja majandusstatistika andmebaas = Statistical database: economy and social life . http://www.stat.ee

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007-2013 "Teadmistepõhine Eesti". Aruanne strateegia eesmärkide ja rakendusplaani täitmisest 2008. aastal / Haridus- ja Teadusministeerium . 2008 . - p.56. http://www.valitsus.ee/failid/TAI_2008._a_aruanne.pdf Eesti tööturg ja haridussüsteem Euroopa Liiduga liitumisel = Estonian labour market and education system at Estonia's accession to the EU / Raul Eamets, Tiina Annus, Annika Paabut jt . - Tallinn : Riigikantselei, Euroopa Liidu Sekretariaat , 2003 . ISBN 9949101921 Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioon. Vabariigi Valitsuse heaks kiidetud 16. mail 1995 : Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid = General Conception of Estonian Disability Policy . 1995 . http://www.epikoda.ee Eestikeelse õppe laiendamine vene õppekeelega õpperühmadega kutseõppeasutustes. Vajadusuuringu aruanne / Turu-uuringute AS . : AS Integratsiooni Sihtasutus , 2009 . http://www.meis.ee/pictures/VAJADUSUURING_2009.pdf Elukestev õpe 2008 = Lifelong learning 2008 / Turu-uuringute AS; aruande koostaja Vaike Võõbus . 2009 . http://www.hm.ee/index.php?044676 Gümnaasiumid avalikkuse pilgu all: Mille alusel Eesti gümnaasiume võrrelda? Poliitikauuringute keskuse Praxis uuring / Laura Kirss . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2008 . http://www.hm.ee/index.php?048181 Haridus ja teadus Eestis = Education and Research in Estonia / Haridus- ja Teadusministeerium . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2006 . ISBN ErRR est ErRR ErTLUAR http://www.hm.ee/index.php?046881 Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala arengukava "Tark ja tegus rahvas" 2009-2012 = Strategy of the area of the Government of the Ministry of Education and Research 2009-2012 "Wise and Active People" . 2008 . http://www.hm.ee/undex.php?popup=download&id=7086 Higher Education in Estonia; 3rd edition / Foundation Archimedes, Estonian Academic Recognition Information Centre; compiled and edited by Gunnar Vaht, Liia Tüür, Ülla Kulasalu . - Tallinn : Sihtasutus Archimedes , 2004 . ISBN 994910744X Implementation of Bologna declaration in Estonia 1999-2003: report / prepared by a work group including the representatives of the Estonian Ministry of Education and Research, Higher Education Quality Assessment Council, Estonian ENIC/NARIC ... [et al . - Tartu , 2003 . International student's guide to Estonia / Foundation Artchimedes . - Tallinn : Foundation Archimedes , 2008 . - p.84. ISBN 978-9985-9811-7-7 Järelevalve korraldusest õppeasutustes = Organisation of state supervision in educational institutions / Koostajad Anno Aedmaa et al., toimetanud Hille Vooremäe . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2009 . ISBN 9789985721926 http://ester.nlib.ee/search~S1*est?/tJ{232}arelevalve+korraldusest+{228}oppeasutustes/tjw~brelevalve+korraldusest+w~appeasutustes/1,1,7,B/l856~b2491936&FF=tjw~brelevalve+korraldusest+w~appeasutustes&7,,7,1,0 Knowledge-based economy and ICT-related education in Estonia: overview of the current situation and challenges for the educational system / Rainer Kattel, Tarmo Kalvet . - Tallinn : Praxis Center for Policy Studies , 2006 . ISBN 9985966708

http://www.praxis.ee/data/PRAXIS_ICTrelated_Education_in_Estonia.pdf Kutsehariduse valdkonna statistika põhinäitajad 2008/2009. õppeaastal : Basic statistics of vocational education area in 2008/2009 academic year / Mihkel Nestor (koostaja) . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , . http://www.hm.ee/index.php?048182 Kutseõppeasutuste võrgu korraldamine lähtuvalt regionaalsest spetsialiseerumisest: lõppraport = Organisation of the network of vocational educational institutions proceeding from the regional specialisation: final report / Tiina Annus jt . - Tallinn : Poliitikauuringute Keskus Praxis , 2005 . http://www.praxis.ee/data/Koolivqrk0.pdf. Lifelong learning 2007: adult education survey / Hahridus- ja Teadusministeerium . : Haridus- ja Teadusministeerium , 2008 . - p.28. ISBN 9789985721865 http Lifelong learning policies in Estonia / Larissa Jõgi, Katrin Karu, Tiina Jääger et al . - Tallinn : Tallinn University, Institute of International and Social Studies , 2008 . ISBN 9789985585207 http://lll2010.tlu.ee/publications/working-papers/lll2010-working-papers_sp1_estonia.pdf/view Mittenormatiivse õpiedu asjaolud ja motivatsioon = Circumstances and motivation of non-normative learning success / Tartu Ülikool; Olev Must -- aruande koostaja . 2006 . http://www.hm.ee/index.php?048183 Monograafia Eesti kutsehariduse, täienduskoolituse ning tööhõiveteenuste süsteemide ja struktuuride kohta = Country monograph on vocational education and training system and structure and public and private employment services in Estonia / Helmut Zelloth jt . - Tallinn : Eesti Kutsehariduse Reform , 2003 . http://digu.no-ip.org/projects/innove/ee/files/Monograafia%20eestik.pdf OECD kolmanda taseme hariduse temaatiline ülevaade. Eesti = OECD Reviews of Tertiary Education. Estonia / Jeroen Huisman jt . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2007 . - p.208. http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=6292 OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS tulemused = Results of the teaching and learning n international survey TALIS / Krista Loogma, Viive-Riina Ruus, Leida Talts, Katrin Ploom-Valickis . - Tallinn : Tallinna Ülikooli Haridusuuringute Keskus , 2009 . http://www.hm.ee/index.php?048181 OECD reviews of tertiary education. Estonia / Jeroen Huisman, Paulo Santiago, Per Högselius et al . - Paris : Organisation for Economic Co-operation and Development , 2009 . http://ester.nlib.ee/search~S1*est?/tOECD+reviews+of+tertiary+education.+Estonia/toecd+reviews+of+tertiary+education+estonia/1,2,3,B/l856~b2494376&FF=toecd+reviews+of+tertiary+education+estonia&1,1,,1,0 PISA 2006 Eesti tulemused = PISA 2006 -- results of Estonia / Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus . 2007 . http://www.hm.ee/index.php?048181 Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu . 2010 . http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=516358&u=20100324111615 Rahvusvähemuste kaitse Euroopa Liiduga ühinemise protsessis. Rahvusvähemuste kaitse Eestis = Minority protection in the EU accession process. Minority protection in Estonia / Avatud Ühiskonna Instituut, Euroopa Liiduga liitumise seireprogramm . - Tallinn : Jaan Tõnissoni Instituut , 2001 . ISBN 9985927028 Rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus puudega laste peredele: ülevaateid Balti riikidest: konverentsi materjalid = Children with disabilities and their families & accessibility to rehabilitation services in Baltics : short reviews . - Tartu , 2005 .

ISBN 9949111153 Reviews of National Policies for Education. Estonia / OECD Centre for Co-operation with Non-Members . - Paris : OECD , 2001 . ISBN 9264186077 Riiklik IKT kõrgharidusprogramm "Tiigriülikool+" (2009-2012) = National higher education program on ICT "Tiger university+" (2009-2012) . www.hm.ee/index.php?popup=download&id=8679 Riiklik investeeringute programm "Igale lapsele lasteaiakoht" . Vabariigi Valitsuse 2007.-2011. a tegevusprogramm . 2007 . http://www.valitsus.ee/?id=6902 Riiklik struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007-2013 = National Strategic Reference Framework 2007-2013 . 2007 . http://www.struktuurifondid.ee/public/Estonian_NSRF_21June07_EST.pdf; http://www.struktuurifondid.ee/public/Estonian_NSRF_21June07_ENG.pdf Riiklike hariduspoliitikate ülevaated. Eesti = Reviews of National Policies for Education. Estonia / OECD Mitteliikmesriikidega Koostöö Kesku; inglise keelest tõlkinud Made Sultson ; toimetanud Heli Aru ja Kersti Kaldma ; eessõna: Eric Burgeat . - Tallinn : Haridusministeerium , 2001 . ISBN 9985721357 http://www.bapp.ee/_repository/Document/Eesti%20hariduspoliitika%20ylevaade.pdf RKT tulemuskäskkiri ja aruanne: koostamise alused ja ajakava / Haridus- ja Teadusministeerium . 2008 . http://primus.archimedes.ee/system/files/strat/RKTrakendused.ppt Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse = Introduction to the special educational needs / Jaan Kõrgesaar . - Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus , 2002 . ISBN 9985566297 Sotsiaalse kaasatuse ühismemorandum = Joint Inclusion Memorandum . 2004 . http://www2sm.ee/kaasatus Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse riiklik aruanne 2006-2008 = National Report on Strategies for Social Protection and Social Inclusion 20006-2008 . 2006 . http://www2sm.ee/kaasatus Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse riiklik aruanne 2008-2010 = National Report on Strategies for Social Protection and Social Inclusion 2008-2010 . 2008 . http://www2sm.ee/kaasatus Täiskasvanuhariduse arengukava 2009-2013; Vabariigi Valitsuse korraldus = Adult education development plan 2009-2013; Government of the Republic directive . www.hm.ee/index.php?popup=download&id=9426 Täiskasvanute koolitus = Adult training / Eesti Statistikaamet . - Tallinn : Eesti Statistikaamet , 2009 . - p.100. Statistical data. ISBN 9789985744659 http Teadmistepõhine Eesti: Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2007-2013 = Knowledge-based Estonia : Estonian research and development strategy 2007-2013 . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2007 . ISBN 9789985721780 http Tööalane täienduskoolitus : Uuringu "Täiskasvanute tööalase koolituse kvaliteedi tagamise eeldused" aruanne = Professional training / Auni Tamm, Liina Einberg, Tiina Annus . - Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium , 2007 .

ISBN 9789985721759 http Töövaldkonna areng 2007 / Sotsiaalministeerium . 2008 . - p.46. - ( Sotsiaalministeeriumi toimetised ; 5 ) http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/V2ljaanded/Toimetised/too_trendid_LOPLIK.pdf Üliõpilaste sotsiaalmajanduslik olukord 2005-2006 = Socio-economic situation of higher education students 2005-2006 / Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) . : Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) , 2006 . - p.82. http://www.eyl.ee/public/files/eesti_yliopilaste_uuring_2006.pdf ÜRO puudega inimeste õiguste konventsioon = Convention on the Rights of Persons with Disabilities . 2006 . http://www.sm.ee/sinule/puudega-inimesele.html Uusimmigrandid Eesti haridusasutustes: uuringuaruanne = New immigrants in Estonian educational institutions / Koostanud Liis Kasemets . - Tallinn : Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus , 2007 . ISBN 9789985969939