TARTU ÜLIKOOLFILOSOOFIATEADUSKOND

AJALOO JA ARHEOLOOGIA INSTITUUT

Silver Paling

AJAKIRJAS „MEIE TEE“ ILMUNUD ARTIKLIDEESTI NOORSOO TEGEVUSE KOHTA 1944-

1954Essee

Tartu 2012

Sissejuhatus

Ajakiri „Meie Tee“ hakkas ilmuma Ameerika Ühendriikides

juba enne Teist maailmasõda, 1931. aasta oktoobrikuust. See New

Yorgis välja antud ning väliseestlastele mõeldud ajakiri ilmus

keskmiselt kord kuus ning oli mitmeski mõttes vastukaaluks

teisele sealmail ilmunud ajalehele „Uus Ilm“, mis oma sisult

oli radikaalne ja sotsialistlik. Selline karm, resoluutne ja

äkilise stiiliga ajakiri meelitas vaid teatud kontingenti

eestlastest, olude sunnil ning eestikeelse ajakirjanduse

vähesuse või isegi puudumise tõttu olid sunnitud seda lugema ka

teised seal kontinendil viibinud eestlased. „Meie Teest“

kujuneski teatud määral vastulause „Uuele Ilmale“, mis omakorda

tingis ka selle ajakirja sisulise poole raamid. Kuigi

väliseestlastele mõeldud ajakirju oli loodud Ameerikas varemgi,

saavutas „Meie Tee“ neist kõige suurema populaarsuse. Seal

leidsid kajastamist teated Eestist, eestlastest Ameerikas ning

nende saavutustest, samuti avaldati eestlaste kirju, mis

saadetud mõnelt kaugemalt (ja tihti eksootilisemalt) maalt.

Omaette rubriigiks olid Eesti seltside, ühingute ja muude

organisatsioonide tegevused, kesksel kohal olid just New Yorgis

tegutsenud seltsid. Lisaks sellele, et „Meie Teed“ anti välja2

New Yorgis, asus seal ka arvukaim eestlaste kogukond terves

Ameerika Ühendriikides ning ka organiseerimine oli paremal

järjel. Üsna palju leheruumi sai just New Yorgi Eesti

Haridusselts. Ideoloogilise kohapealt oli „Meie Tee“, nagu juba

varemgi mainitud, poolvägisi pealesunnitud opositsioonis „Uue

Ilmaga“, mis tingis mõnedes artiklites ka poliitilise

kallutatuse. Pärast Eesti Vabariigi likvideerimist Nõukogude

Liidu poolt oli pea igas „Meie Tee“ numbris rubriik, mille

artiklites materdati kommuniste. Eesti vabaduse ja eestluse

eest seisjatena Ameerikas polnud neil selles osas ka teab mis

uuri valikuvõimalusi. Lisaks eelpoolmainitule olid olulisel

kohal veel kõiksugused teated eestlastest – sünni-, pulma- ja

leinateated, kadunud isikute otsimine (mis oli aktuaalne just

pärast Teist maailmasõda), reklaamid väliseestlaste

organisatsioonidele nii USAs kui mujal, samuti eestlaste

äriühingutest ja muudest ettevõtetest, samuti teated

erinevatest üritustest nagu tantsu- või lauluõhtud, suvepäevad

ja nõnda edasi.

Mis puutub vaadeldavat perioodi ehk aastaid 1944-1954,

siis olgu etteruttavalt öeldud, et teateid Eesti noorsoo kohta

võõrsilt on üsna kasinalt. Enamasti on tegemist lühiteadetega

ajakirja keskmistel või viimastel lehekülgedel, kuid on ka

erandeid. Suurt tähelepanu pälvis näiteks Hamburgis asunud

Balti Ülikool. 1940-ndate ajakirjades on need teated pigem

seotud teiste riikidega, kus eestlased asusid, Ameerika

Ühendriigid on siinkohal pigem tagaplaanil. See on ka mõnes

mõttes arusaadav, sest eestlasi saabus Ameerika Ühendriikidesse

sõjapõgenikena väga väheseid. Teatud organisatsioonid olid

3

vanemate eestlaste poolt seal ka juba rajatud ja uuesti

„jalgratast leiutada“ polnud mõtet. Mingil määral võis rolli

mängida ka ettevaatlikus ja isegi skeptilisus nö. „uute“

saabunute kohta. Eelistatult kirjutati ikkagi varem loodud

eestlaste organisatsioonide ja juba sealmail tuntud eestlaste

kohta, kui mõni uus tulija just oma erilisuse või

silmapaistvusega kuidagi uudisekünnist ei ületanud. Kesksel

kohal oli aga jätkuvalt New Yorgi Eesti Haridusselts ning

sellega seotud isikud. Eriline lemmiklaps oli aga vähemasti

juba 1930-ndatest saadik Eesti kontrabassimängija Ludwig Juht,

keda veel 1940-ndatelgi mainiti peaaegu igas ajakirjas, mis

ilmus. 1940-ndate lõpuaastail ning 1950-ndatel hakati rohkem

avaldama uudiseid ka Eesti laste ja noorte tegevusest Ameerika

Ühendriikides. 1950-ndatel, tehnoloogia arenguga käsikäes

käies, hakkas üha enam ilmuma ka pildimaterjali, ilmusid suured

ühispildid Eesti gaididest ja skautidest, Eesti täiendkooli

kasvandikest, noortest leeriskäijatest ning ka üliõpilastest.

Meie Tee 1944. aastakäik1944. aastakäik ilmus siis, kui Teine maailmasõda oli oma

haripunktis ning keegi veel täpselt ei teadnud, mis saama

hakkab ning suure osa sellest aastast oli Eesti veel Saksamaa

võimu all. Põgenike kohta ilmus küll teateid, kuid pigem jäid

nad suuremate sündmuste varju või lihtsalt puudus ligipääs

informatsioonile. Kuigi pean ütlema, et 1944. aastakäik ei

sattunud minu kätte tervikult – puudu olid veebruari, juuni,

septembri ja novembri number), leidsin vaid ühe teate, mis

pühendatud Eesti lastele, kuigi seegi ei haaku otseselt

noorsootegevusega. 1944. aasta augustikuu numbris lk. 135 leiab4

teate pealkirjaga „Eesti põgenike lapsed viiakse Soomest Rootsi“. Seal

selgub, et Rootsi asutused on nõustunud Soomes asuvaid Eesti

pagulaste lapsi oma hoole ja ülalpidamise alla võtma. Vastu

võetakse kuni 14 aastaseid lapsi. Lapsed saadetakse kahes

järgus: esiteks suuremad lapsed alates 3. eluaastast ning

seejärel teises järjekorras kuni kolmeaastased lapsed, soovi

korral koos emadega. Rootsis paigutatakse lapsed

sellekohastesse Eesti laste jaoks tehtavatesse eestikeelsetesse

lastekodudesse või siis Rootsi perekondadesse. Saatmise

korraldab Helsingis asuv Eesti Büroo ja sinna sõit ning

ülalpidamine on tasuta.

Meie Tee 1945. aastakäik1945. aastakäik pakub võrreldes eelnevaga üsna palju

teateid, seda just tegevusest Eesti noorsoo hüvanguks. Erinev

teadaanne või artikkel ilmus peaaegu iga kuu. 1945. aasta

märtsinumbrist leiab koguni kolm teadaannet. Lehekülgedel 60-63

asus rubriik „Eesti põgenike elust Rootsis“, kus need väikesed

artiklid asuvad. Leheküljel 60 asub artikkel „Gävle pagulased

organiseerivad koole“. Nimelt loodi Gävle pagulaste poolt algkool

ning lasteaed ja peagi luuakse ka keskkooli esimene klass.

Selle kooli juurde on rakendatud kõik Gävles asuvad

lasteaednikud ja alg- ning keskkooli õpetajad. Algkooli juhatab

A.Kajasaar, lasteaeda C. Ütt ja keskkooli organiseerib

E.Vandelin. Leheküljel 61 on teadaanne „Lastekool Linghalleni

karanteenlaagris“. Artikkel räägib aga mitte koolist, vaid hoopis

mudilaskoorist, mis moodustati Linghalleni karantiinilaagris

olevatest lastest. Koori juhib endine lauluõpetaja Silvia Ivalo

ning koor on pälvinud juba tähelepanu oma esinemisega.5

Leheküljelt 62 leiab artikli „Hoogne õppetöö laagris Mölles“.

Tegemist on järjekordse põgenikelaagriga ning Mölles asuvad

laagris elavad eestlased pööranud suurt tähelepanu õppimisele.

Igapäevaselt käib seal hoogne õppetöö algkooli ja osaliselt ka

keskkooli õppekava baasil. Peale selle rootsi keele tunnid nii

õpilastele kui täiskasvanutele ja ka inglise keelt õpetatakse.

Õpetajateks on rida tuntud Eesti õppejõude, kelle nimesid

paraku ei mainita.

Ka järgmises, aprillinumbris, on ära toodud Rootsis

elavate Eesti põgenike teateid. Leheküljel 88-89 on kaks

lühiteadet, milledest esimene on võetud American-Swedish News

´ist ja teine refereeritud 31. jaanuari 1945.a. „Teatajast“.

Esiteks lühiteade „Eesti kool Sigtunas“, kus teatatakse, et aprillis

avati Sigtunas eestikeelne kool sajale lapsele. Teine, veidi

pikem teade, on „Eesti algkoolid Rootsis“, kus teatatakse Rootsi

valitsuse positiivsest otsusest Eesti algkoolide rajamise

küsimuse kohta. Nende koostamise ülesanne anti Välismaalaste

Komisjoni kätte, kes tegutseb koostöös Koolide Peavalitsusega

ja Eesti Komiteega. Valitsuse poolt anti ka krediiti koolide

ülalpidamiseks.

„Teataja“ refereerimist jätkab „Meie Tee“ edaspidigi.

Juunikuu numbris lehekülgedel 126-127 ilmus artikkel „Eestlaste

elust Rootsis“, kus saab teada, et Krönbadenis töötavad alg- ja

reaalkool. Algkooli õppejõududeks on prouad Annus ja Oidermaa.

Reaalkool töötab Pärnu gümnaasiumi inspektori V.Laudi

juhtimisel Rootsi õppekavade alusel. Järgmisel lehel on veel

teade, et Källviks-Brunnis on oma kool ja teater. Algkooli

avamisega laagris hakati Källvikisse suunama ka ümbruskonna

6

likvideeritavate laagrite asukaid, enamuses lasterikkaid

peresid. Eelkõige lapsi silmas pidades on loodud ka nukuteater.

25. Veebruaril etendati seal lastele teost „Punamütsike“.

Teatrit teeb lasteaia juhataja proua Erik. Üsna lehekülje lõpus

teatatakse Eesti algkoolist Stockholmis, mis Välismaalaste

Komisjoni poolt on lõpuks otsustatud rajada. Eesti kooli

juhatajaks on määratud Herman Rajamaa, kes senimaani tegutses

laagrikoolis. Kool alustab õppetööd Rootsi algkoolide

õppekavade alusel. Erandina õpetatakse eesti keelt ja kogu

õppetöö on samuti eesti keeles. Rootsi keelt on keskmiselt 11

tundi nädalas. Kool alustab tööd kõikide algkooli klassidega

ning asukohaks on määratud kesklinnas asuvad Matteus Folkskola

ruumid.

Oktoobrikuu numbris on lehekülgedel 216-217 väike artikkel

pealkirjaga „Briti tsoonis luuakse Eesti Peakomitee“. Sealt saab teada,

et Scharzenbeckis töötab eesti alg- ja keskkool. Laste olukord

on aga endiselt rasked. Viletsate olued ja halva toitlustamise

tõttu on paljud lapsed nõrgad ja haiguste küüsi langenud.

Novembrikuises numbris siirdutakse vahepeal jälle tagasi

Ameerika Ühendriikidesse. Leheküljel 241 ilmunud artiklis „N.Y.

E. Haridusseltsi teateid“ märgitakse seda, et Haridusselts on aastaid

korraldanud eestikeelset õhtukooli lastele. Sama õhtukooli

tegevuse õhutamiseks alustas selts oma hooaja tegevust laste

ettekannetega. Peoõhtul esinesid vennad Simovartovid tantsu ja

lauluga, samuti Virve Simovart lauluga ja grupp tüdrukuid

rahvatantsuga ning Arthur Zimmerman akordionisoologa, mis kõik

võeti kiiduavaldustega vastu.

7

Aasta viimases numbris ilmub lehekülgedel 248-249 veidi

pikem artikkel „Eestlased Briti okupatsiooni tsoonis Saksamaal“. Muuhulgas

mainitakse ära, et noorsoo arendamise alal töötavad mitmel pool

Eesti laagrites ja teisteski eestlastega asustatud keskustes

YMCA ja YWCA organisatsioonid. Samuti ka skautide ja gaidide

rühmad ning sportlaste grupid. Mitmel pool on moodustatud

rahvatantsurühmad, millel on pidudel suur menu. Lisaks

mainitakse ka Eesti Komitee peamiseks ülesandeks kooli- ja

noorsooküsimusi. Lübecki Eesti Komitee juurde on ametisse

seatud kooliala üldkorraldajana koolinõunik, välja on töötatud

õppekavad. Eesti koolid töötavad paljudes kohtades, kuid esineb

palju raskusi, eriti õppevahendite puuduse tõttu ning õpikute

kirjastamine edeneb väga aeglaselt.

Meie Tee 1946. aastakäik1946. aasta enam nii palju uudiseid ei too. Võiks öelda,

et neid on üsna vähe. Veebruarinumbris, leheküljel 48 ilmus

artikkel „Eesti koguduse tegevusest Sydneys“. Seal kirjutatakse, et

suuremaks edusammuks viimase aasta jooksul on olnud „Noorte

Organisatsiooni“ asutamine 6. augustil 1944.aastal. Koosolekud

toimuvad iga 2-3 nädala tagant, osavõtjaid 25-50.

Kuigi üliõpilasi võib ehk pidada juba pigem

täiskasvanuteks, toon siiski ära ka selle, et „Meie Tee“

juunikuu numbris ilmus lehekülgedel 135-136 veidi pikem

artikkel „Balti ülikool Hamburgis“. Räägitakse pikemalt sellest

ülikoolist ja korraldusest, asukohast, erilisusest, õpilastest

ja õppejõududest.

Septembrikuu numbris ilmus taas rubriik „Lühiteateid Rootsist“,

kus leheküljel 181 ilmus väike nupukene, mis mainib, et8

Stockholmi Eesti õhtugümnaasium sai omale õiguse kooli juures

lõpueksameid korraldada. Sigtunas tegutseva gümnaasiumi kõrval

on see teiseks keskkooliks Rootsi eestlastele. Samas numbris

lehekülgedel 180-181 kirjutatakse veel Balti Ülikooli

maipidustustest ning edastatakse Eesti üliõpilaste tervitus

Saksamaalt.

Aasta viimases ehk detsembrinumbris lehekülgedel 229-230

ilmus veidi omamoodi artikkel „Eesti poisid U.S.A.´s“. Nimelt

koostöös Ameerika noorsoo organisatsioonide ja UNRRA-ga toodi

20 Eesti poissi Saksamaa DP laagritest USAsse. Ümberasutamise

eesmärgiks on anda kodu ja rakendada loovale tööle sõja läbi

kodu ja vanemateta jäänud noortele. Eesti poisid on oma hoole

alla võtnud Lutheran Welfare Council, kes on neile leidnud kodu

ameeriklaste ja ameerika eestlaste peredes. Poiste vanus on 13-

18 aastat ning enamus neist jätkab pooleli jäänud õpinguid.

Mõni elab ka juba iseseisvalt ja teenib ise elatist, on aga

siis LWC järelvalve all. Poisid on ühenduses ka New Yorgi Eesti

Haridusseltsiga, mida tihti külastavad. Artikli lõpus

mainitakse, et selliseid poisse on veel juurde tulemas.

Meie Tee 1947. aastakäik1947. aastakäik on aga õnneks mahukam kui eelnev.

Jaanuarikuu numbris lk. 9 on väike artikkel „Ühisjõulupuu eesti

lastele Bostonis“. Mainitakse aastaid kestnud traditsiooni, kus

Bostoni Eesti Selts korraldas ka möödunud aastal jõulupeo Eesti

lastele. Jõulupeole olevat tulnud kõik Bostoni Eesti lapsed oma

vanematega. Esineti erinevate ettekannetega ning muusikaliste

vahepaladega ja kingitusi jagas jõuluvana.

9

Veebruarinumbris leheküljel 36 ilmus väike artikkel

„Noorte osakond“, milles kirjutatakse New Yorgi Eesti

Haridusseltsi Noorte osakonnast ning et see alustas uuesti

tegevust. Eesmärgiks koondada Eesti noori, arendada

seltskondlikku läbikäimist, säilitada eesti vaimu. Uue noorte

organisatsiooni algus tehti 26. jaanuaril 1947 ning esimesel

koosviibimisel oli kohal paarkümmend Eesti noort. Artikkel on

täis kiitvaid lauseid, kui tore ja hea kõigil oli ning lõpeb

üleskutsega, et veelgi rohkem Eesti noori liituks.

Aprillinumbris lehekülgedel 62-63 on pikem artikkel „Kuidas

sündis Balti Ülikool (D.P.-de Ülikool Hamburgis)“. Nagu nimigi ütleb, on

pikemalt juttu selle ülikooli asutamisest ning nö. esimestest

sammudest, milliste probleemidega puututi kokku ning kuidas

sealne ülikool on korraldatud ja millised on tema eripärad.

Maikuus ilmunud „Meie Tees“ leheküljel 90 on taas juttu

New Yorgi Eesti Haridusseltsi Noorte Osakonnast ning selle

korraldatud peost, mille käigus end tutvustati laiemale

publikumile. Detailselt räägitakse ürituse kavast ning mida

selle peoõhtu jooksul tehti.

Juulis pöörduti taas üliõpilaste poole. Leheküljel 115

ilmus üleskutse „Aidakem Eesti üliõpilasi Saksamaal!“ Räägitakse Balti

Ülikoolist ning nendest rasketest tingimustest, kuidas

võimalikult väheste ressurssidega on ikkagi hakkama saadud,

kuid abi oleks vaja sellegipoolest, sest varustuse ja

toitlustuse alal on olukord väga raske. Terve artikkel on täis

kirjeldusi raskest olukorrast ning palutakse midagigi anda

väliseestlaste poolt, mil oleks suur moraalne ja majanduslik

tugi kõikide õpilaste jaoks.

10

Septembrinumbris jätkub üliõpilaste teema. Lehekülg 160 on

artikkel „Eesti üliõpilased Saksamaal 1946-47 talvesemestril“. Seal

artiklis antakse ülevaade Eesti tudengitest Saksamaal nimetatud

talvesemestril. Oma ülesehituselt on artikkel kokku pandud

erinevatest statistilistest andmetest – kui palju nii

arvuliselt kui protsentuaalselt kusagil õpib, millised on

populaarsemad erialad. Artikli lõpus antakse ka väike ülevaade

üliõpilaste majanduslikust seisukorrast tsoonide kaupa ning

milliseid positiivseid või negatiivseid muutusi on seal

toimunud. Näiteks Ameerika tsoonis elavate tudengite olukord

läks järsult halvemaks pärast 1.aprilli, kui UNRRA poolt suleti

üliõpilaste ühiselamud ja –sööklad ning tudengid pidid üle

minema saksa toidukaartidele või siirduma oma kodulaagrisse

tagasi. Samuti tuleb USA tsoonis üliõpilastel ise õppemaks

tasuda.

Novembrikuus ilmub üsna mahukas, kokku kolmel leheküljel

ehk lk. 196-198 ilmunud artikkel „Kolm semestrit tööd Balti Ülikoolis“,

mille koostas dr.agr. E. Järvesoo. See on ülevaatlik artikkel

sellest, mis viimased kolm semestrit Balti Ülikoolis toimunud,

milline olukord seal valitseb, mis on läinud paremaks või

halvemaks või püsinud stabiilsena, mida on suudetud ära teha

ning millised on tuleviku väljavaated ja sihid. Lisaks on lk.

198-199 artikkel „Heidelbergi Dii-Pii üliõpilasi abistamas“, milles

kirjutatakse USA kodanikust William H. Sudduthist, kes on

teinud ära suure töö üliõpilaste abistamiseks Saksamaal. Tema

ja preili Ruth E. Prager olid silmapaistvad abiandjad, tehes

rohkem head kui mistahes teised ametnikud. Muretseti

üliõpilastele stipendiume, viisasid ja sõidurahasid Ameerika

11

Ühendriikidesse. Loodi ka Heidelbergi üliõpilaste Abistamise

Komitee, mille esimeheks ta üksmeelselt sai. Tänu temale sai

Ameerika Ühendriikidesse ka mitmed eestlastest üliõpilased.

Ka Jõulukuu number jätkab üliõpilaste teemal, vähemalt

osaliselt. Lk. 218 ilmus artikkel „Üliõpilased Saksamaal jätkavad eesti

hariduse traditsioone“. Seal antakse sisuliselt edasi Eesti

Üliõpilaskond Saksamaal tegevusaruanne 1947.a. suvesemestri

kohta. Ülesehituselt sarnane kui septembrikuises numbris

ilmunud artikkel, kus räägitakse erinevates tsoonides Saksamaal

õppinud üliõpilastest, nende erialadest ja toimetulekust.

Mainitakse ka 15.-17.augustil Pinnebergis toimunud Eesti

üliõpilaskonna suvepäevi ning keskendutakse ka Eesti

Üliõpilaskond Saksamaal juhatuse tegevusele. Jõulukuu numbri

järgmisel lehel, lk. 219 on veel väike artikkel E.Järvesoolt

pealkirjaga „Balti Ülikool jätkab tegevust“, milles teeb väikese

paranduse ja lisanduse oma eelnevale artiklile, mis ilmus kuu

varem. Lehekülgedel 229-230 on väike üleskutse pealkirjaga

„Üleskutse lastevanemaile emakeelse kooli asjus“. See üleskutse on

koostatud New Yorgi Eesti Haridusseltsi juhatuse poolt ning

kutsub ülesse kõiki lapsevanemaid, et nad oma võsukestele

annaksid võimaluse õppida lugema, kirjutama ja kõnelema oma

emakeeles. Ühtlasi on see ka teadaanne, et avatakse eestikeelne

pühapäevakool, kus kooliealistele lastele õpetatakse nädalas 1-

2 tundi eesti keelt koos eesti ajaloo ja maateaduse ülevaatega.

Kooli juhatajaks planeeriti 15-aastase pedagoogilise staažiga

H.Otsma, kes õpetaks maateadust. Juta Kurman õpetaks eesti

keelt, Voldemar Veedam ajalugu. Tantsukunsti ja klaverisaadete

12

eest hoolitseks Aino Suu, Heino Lutsu vastutusalaks jääks

skautlus ning abikäe lubas anda veel Aleksandra Berg.

Meie Tee 1948. aastakäikKuna 1948. aasta jaanuari ja veebruari numbrit ei

õnnestunud mul erinevatel põhjustel saada, alustan märtsist.

Leheküljel 66 on kellegi E.L.-i nostalgiline tagasivaade

minevikku pealkirjaga „Noored on Eesti tulevik“. Augsburgist pärit

20-aastane Eesti neiu meenutab, milline tähtsus oli tema jaoks

koolil ning ta tänab neid kaasmaalasi, kes võimaldasid saada

eestikeelset haridust. See poeetiline kirjatükk üritab

tähtsustada eestikeelset haridust ning selgitada lugejatelegi,

et noored on Eesti tulevik.

Aprillikuu numbris pööratakse tähelepanu jällegi New Yorgi

Eesti Haridusseltsi Noorte Osakonnale, lk. 109-110 ilmus väike

artikkel pealkirjaga „Lõbus õhtu New Yorgi noortega“. Vaatluse all

on 20.märtsil toimunud peoõhtu, kus esineti suure näidendi ja

tantsuga.

Juunikuises numbris on koguni kaks artiklit. Esiteks lk.

158-159 ilmunud artikkel „Üleskutse Eesti Üliõpilastele ja Ülikooli lõpetanuile

välismaal“, mis on teadaanne, et loodi organisatsioon Eesti

Üliõpilaskond Välismaal. Eesmärgiks vahetada õppealast

informatsiooni, arendada Eesti üliõpilaste kultuurilist

isetegevust, luua majanduslikult paremaid võimalusi

edasiõppimiseks, teostada vastastikust abistamist ja kaitsta

Eesti üliõpilaste huve, samuti koondada Eesti rahvuslikus

demokraatlikus vaimus välismaal kõigis maades viibivaid Eesti

üliõpilasi. Artikli kaudu üritatakse sellest organisatsioonist

teada anda ning kutsuda Eesti üliõpilasi sellega ühinema.13

Ajakirja teises artiklis lk. 160 ilmus lühikene artikkel „Eesti

koguduse ilus noorteõhtu“, kus antakse ülevaade Ameerika-Eesti-Soome

noorteõhtust, mille korraldas New Yorgi Eesti Evangeelne Luteri

kogudus. Meenutatakse väga heade sõnadega toimunud üritust ja

antakse lühikene ülevaade sündmuste käigust.

Juulis ilmub leheküljel 181 väikestviisi üleskutse

tudengitele pealkirja all „Eesti õpihimulistele noortele“. Artiklist

selgub, et tuntud üliõpilaste abistaja W.H. Sudduth pakub

võimalust mitmele 18-24 aasta vanusele eestlasele

edasiõppimisvõimalusi tasuta koolist kuni stipendiumini väga

mitmetesse erinevatesse õppeasutustesse. Erandjuhul võivad ka

nooremad või vanemad õppijad kõne alla tulla. Võimalus on aga

ainult Ameerika Ühendriikides asuvatele Eesti noortele

suunatud.

Oktoobrikuises „Meie Tees“ on aga üsna lühike kuid

seiklusrikas artikkel leheküljel 260 „Kakskümmend politseinikku

skautide laagrit piiramas!“. Nimelt tuuakse välja Eesti Skautide

Keskbüroo poolt Pfrontenis korraldatud Augsburg-Kempten-

Memmingeni skautide sõpruslaagris toimunud vahejuhtumist, kus

laager piirati sisse 20 relvastatud saksa politseiametniku

poolt, kes soovisid tabada isikut, kes oli ühelt saksa

tütarlapselt jalgratta varastanud. Sellist isikut seal laagris

polnud ning politseinikud pidid minema röövlit mujalt otsima

ning skaudid said oma tavapärast tegevust jätkata.

Meie Tee 1949. aastakäik1949. aasta on üsna napp erinevate teadete kohta, mis

puudutavad Eesti noori, terve aasta peale kokku vaid kaks

artiklit. Märtsikuus ilmub artikkel lehekülgedel 61-62, kus14

juba varemgi artikleid kirjutanud Elmar Järvesoo sulest ilmub

järjekordne ülevaade „Kolm aastat Balti Ülikooli – kolm aastat võitlust

paguluses õhtumaise kultuuri idapiiri eest“. Ülevaade võtab kokku kolm

aastat Balti Ülikooli tegutsemist Hamburgis koos sinna juurde

käiva statistikaga. Artikkel on lühikene, kuid tundub, et kõik

oluline informatsioon saab selles mainitud. Autor mainib ka

Balti Ülikooli tulevikku ning plaani see Ameerika

Ühendriikidesse kolida.

Sama aasta maikuu numbris ilmub lk. 117-118 Veera Poska-

Grüntali ettekande kokkuvõte pealkirjaga „Eestlastest Rootsis ja nende

päevamuredest“. Seal artikli sees mainitakse ka Eesti

õppeasutusi Rootsis. Selle jägi on Rootsis kaks Eesti algkooli

– Stockholmis 200 ja Hälsingborgis 40 õpilasega, lisaks 42

täienduskooli, kus õpetatakse eesti keelt, laulu, maateadust ja

ajalugu ning kus käib kokku 2000 õpilast. Stockholmis on avatud

Eesti gümnaasium, kus õpib 130 noort. Emakeelse hariduse

andmine on tinginud ka kooliraamatute kirjastamise, mille

tarbeks loodi kooliraamatute fond ning õpikuid on trükitud

suurel arvul ja edastatud ka teistesse riikidesse.

Meie Tee 1950. aastakäik1950. aastakäik on samuti erakordselt kidur, mis puudutab

uudiseid Eesti noorsoo kohta. Kokku ilmus samuti kaks artiklit

ning mõlemad neist augustikuu numbris. Lehekülgedel 135-137 on

suur artikkel New Yorgi Eesti Haridusseltsi kohta pealkirjaga

„Eesti saar maailma pealinnas. Pilk New Yorgi Eesti Haridusseltsi ellu“. Selle

artikli sees mainitakse leheküljel 137 artikli lõpus, et

täienduskooli rajamisega seltsi juurde on jõutud niikaugele, et

on hakatud lapsi sinna kooli registreerima ning õige pea läheb15

ka õppetöö lahti. Sama numbri leheküljel 140 ilmus artikkel

„Eestlastest teadlasi omale alale“, mille all tuuakse välja, et

üliõpilastena õpib uustulnukaist USA kolledžites ja ülikoolides

üle 80 Eesti noore ning nende arv on tõusuteel.

Meie Tee 1951. aastakäikUue aastakäigu esimeses numbris lk. 11 on väikese teatena

ära mainitud, et New Yorgi Eesti Haridusseltsi juures on loodud

laste täienduskool, mis töötab suure eduga. Lapsi on koolis

registreeritud üle 60. Noored on jaotatud vanuse järgi kolme

gruppi. Õpetatakse eesti keelt, laulmist, joonistamist, kodumaa

tundmist ja erinevaid mänge, sealhulgas ka rahvatantse.

„Meie Tee“ 6. numbris 1951. aastal on samuti üks tore

uudis lk. 98 – „Haridusselts asutab laste suvekodu“. Nimelt teatatakse,

et New Yorgi Eesti Haridusselts omandas Long Islandil 5 aakri

suuruse maatüki, millest tahetakse kujundada väljasõidukoht New

Yorgi ja selle ümbruskonna eestlastele. Samuti kavatsetakse

sinna püstitada laste suvekodu. Arhitektiks Osvald Mitt.

Kavatsetavas majas oleks maja keskel köök ning kahel pool otsas

asuksid ruumid lastele.

Aasta eelviimases, 11. numbris leidub leheküljel 182

teateid Inglismaa eestlaste kohta artiklis „Kroonikat Inglismaa

eestlastest“. Sealt artiklist loeb välja, et Inglismaal elavate

Eesti noorte vahel on juba mitu aastat küpsenud plaan anda

välja ajakirja. Takistavaks teguriks oli noorte vähesus seal

saareriigis, kuid lõpuks otsustati ometigi riskida. Ajakirja on

plaan välja anda iga kuu suurusjärgus 30 lehekülge. Eesmärgiks

oleks noortevaheline side pidamine ja eriti noorte omaloomingu

16

tutvustamine. Toimetajaks saab Põhjapoegade skaudilipkonna

„Külvi“ toimetaja E.Odar.

Viimases ehk 12. numbris on taas tähelepanu skautidel ja

gaididel, kellest on lausa kaks artiklit. Leheküljel 194 ilmus

artikkel „Neist on hea meel“. Selles tuuakse välja, et New Yorgis

tegutseb juba kolmandat aastat eesti skautide üksus, koosnedes

kahest rühmast, kokku 60 skauti. Esimene rühm alustas 1949.

aastal, teine 1951. aastal ning planeeritakse kolmandatki.

Eesti skautüksus kuulub suurde New Yorgi skautide malevasse

ning kannab numbrit 341. Artiklis kiidetakse nende tegevust,

mis on skaudiperes väga hinnatud ning eestlasi seatakse

eeskujudeks teistelegi. Eesti skautidel on lubatud Ameerika

skaudi vormirõivastuse juures kanda veel sini-must-valget

linti. Samuti on lubatud esineda alati Eesti lipuga. Igal

skaudiüksusel on ka oma vastutav asutus seljataga ning Eesti

rühmadel on selleks Eesti Vabariigi konsulaat. Eesti

skautüksusi on peale New Yorgi veel ka Lakewoodis, Seabrookis

(mõlemad New Jersey) ja Willimanticutis (Connecticut). Sama

numbri leheküljel 198 on veel väike teade Eesti gaididest.

Nimelt Eesti gaidide rühm New Yorgis andis Ameerika gaidide

vande, mis toimus pidulikul tseremoonial Eesti Majas.

Sündmusest võttis osa terve hulk USA gaidijuhte ning Poola ja

Leedu gaidide esindajad. Vande andmine toimus USA ja Eesti

lippudele käe asetamisega.

Meie Tee 1952. aastakäik1952. aasta 2. numbris lk. 29 rännatakse aga Lõuna-

Ameerikasse. Artiklist „Sao Paulolased vajavad maja“ tuleb välja, et

Sao Paulos on laste pühapäevakool tegutsenud juba aasta läbi17

proua Lätti juhendamisel, kuid viimasel ajal on laste arv

kõvasti vähenenud. Rohkem aga laste teemat ei puudutada seal

lühikeses artiklis.

Aastakäigu 6. numbris on leheküljel 93 artiklis „Lõpetajaid

kolledzhites“ ära toodud need eestlased, kes Ameerika

Ühendriikides kolledži lõpetanud, samuti millises kolledžis ja

mis erialal. Väikeses kokkuvõttes mainitakse ära ka kaks

suuremat kolledžit eestlastest õppijate arvult, milleks on

Upsala kolledž East Orange´is (New Jersey) ja Hunter kolledžis

New Yorgis. Upsala ülikoolis õpetavad professor Paul F.

Saagpakk inglise keele alal ning teisena Eestist tulnud Zucker

saksa keele alal. Upsala kolledži Eesti üliõpilased moodustasid

seal ka oma organisatsiooni „Eesti Klubi“, mis õppeasutuse

poolt kinnitamist leidis.

Meie Tee 1953. aastakäik1953. aastakäik on juba vähemasti tehnoloogiliselt samm

edasi, sest üha rohkem esineb erinevaid fotosid. „Meie Tee“ 3.

numbrist paistavad lehekülgedelt 42 ja 43 vastu pildid,

esimesel New Yorgi „Põhjatütarde“ gaidlipkond koos kõikide

pildiolevate isikute nimedega ning kõrvalasuval lehel New Yorgi

skautlipkond „Viikingid“, samuti koos kõikide nimedega.

Sama aastakäigu numbrist 6-7 leheküljelt 91 näeb aga pilti

New Yorgi Eesti täienduskoolist. Kogu õpilasperet küll pildil

polnud, kuna mitmed juba suvepuhkusele läinud. Mainitakse veel,

et kool töötas möödunud aastal 10 õpetaja ja 70 õpilasega.

Numbris 8-9, leheküljel 116 on avaldatud pilt IV Eesti

üliõpilaspäevadest USA-s. Pildi all märgitakse, et 12.-

13.septembril toimusid New Yorgis Ameerika Eesti üliõpilaste18

päevad, arvult neljandad. Samuti avaldatakse mitmete isikute

nimed, kes pildil poseerivad.

Sama aasta numbris 10-11 leheküljel 157 on ära toodud ka

väike teadaanne. Nimelt, 18. oktoobril asetati Eesti

Haridusseltsi krundile Long Islandil nurgakivi sinna

ehitatavale lastekodule-seltskondlikule puhkemajale. Kohal

viibisid ka usutegelased ning nurgakivisse müüriti maja

eeltöödega seotud dokumendid, samuti „Meie Tee“ ja „Vaba Eesti

Sõna“ numbrid, samuti Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide

metallrahad. Seal asuvas Eesti külas eneses omavad maja 38

leibkonda eestlasi ning koht ise kannab „Pine Lake Farm“ nime.

Meie Tee 1954. aastakäikSeda aastakäiku iseloomustavad samuti erinevad pildid

Eesti noortest. Näiteks 1954. aasta numbris 3-4 leheküljel 47

on jälle New Yorgi Eesti skautide „Viiking“ lipkond ning pildi

all on kõikide pildiolevate nimi.

Järgmises numbris 5-6 leheküljel 75 on foto New Yorgi

Eesti Haridusseltsi lastekodu rajamisest, selle ehitustöödest.

Pildil on Eesti ehitusmehed, keda mainitud nimeliselt, labidad

käes ning taamal seisab seguauto.

Numbris 7-8 lehekülgedel 106 ja 107 on samuti pilte.

Esimesel lehel on kaks pilti, ülemisel on ülesvõte 28. augustil

toimunud V Eesti üliõpilaspäevadest USAs, kuhu kogunes Eesti

üliõpilasi Californiast ja Floridast kuni New Yorgini.

Alumiselt pildil leiame leeripüha pildi Baltimores, kus

seisavad viis eesti noort koos õpetajaga. Leheküljel 107 on

taas kaamera ette jäänud ehitustöölised NYEHS krundilt

lastekodu-seltskondliku hoone ehitamiselt. Pildi all19

mainitakse, et ehitustööd kavatsetakse lõpetada enne aasta

lõppu. Leheküljel 108 on artikkel „Üks eestluse kantse New Jerseys“.

See Lakewoodist rääkiv artikkel toob muuhulgas välja selle, et

seal toimuvad Eesti skautide ja gaidide suurlaagrid, viimasest

10-päevasest laagrist võttis osa üle 200 noore.

Aasta eelviimases numbris 9-10 on New Yorgi Eesti

Haridusseltsi 25. sünnipäeva puhul mitmete lehekülgede viisi

artikleid sellest organisatsioonist ning lk. 127 tuuakse välja

eraldi alapeatükk „Eesti Lastekool“. See on väike tagasivaade Eesti

koolile, mis kindlamalt organiseeriti juba 1939. aastal.

Õpilasi oli sel ajal 20 ning sellest arenes seltsi juures

töötav stabiilne 6-klassiline Eesti Täienduskool, kokku saja

õpilasega.

KokkuvõteKokkuvõtteks võib öelda, et erinevaid artikleid noorte

Eestlaste kohta küll oli, kuid neid võinuks tunduvalt rohkem

olla. Põhitähelepanu oli ikkagi suunatud erinevatele

seltsidele, ühingutele ja muudele organisatsioonidele, kus

täiskasvanud eestlased osa võtsid. Alaealisi mainiti harva ja

pigem muu jutu osana. Ülikoolidele pöörati juba rohkem

tähelepanu, eriti just Balti Ülikoolile. Eks see sõltus ka

sellest, kui palju saadeti kirju „Meie Tee“ toimetusele.

Koolilapsed, rääkimata mudilastest, sellisteks kirjasaatjateks

tõenäoliselt polnud. Samas ei saa aga öelda, et lapsed ja

noorsootegevus oleks täiesti kõrvale jäetud, sest mingil määral

nende tegevust ikkagi kajastati.

Mis puudutab veel „Meie Teed“, siis nimetatud

aastakäikudest õnnestus mul peaaegu kõik numbrid kätte saada,20

kuid mõni üksik number oli ikka puudu, mistõttu nendes

numbrites ilmunud artiklid jäid tähelepanuta. Samuti peab

mainima, et lähtusin eelkõige pealkirjast ning seetõttu võis

mõni pikemas artiklis avaldatud väike lõik Eesti noorsoo kohta

kaotsi minna. Sellest hoolimata saab siiski luua üsna

tervikliku pildi, millised uudised „Meie Tee“ toimetust (ja

võib-olla ka lugejaid) köitsid ja mis uudisekünnise ületasid.

Nagu näeme, siis pärast põgenikelaagrite sulgemisi kirjutati

üha vähem uudiseid Saksamaalt või Rootsist ning keskenduti juba

pigem Ameerika Ühendriikides olnud eestlastele ja nende

seltside tegevusele. Mida enam 1950-ndate keskpaiga poole, seda

rohkem hakati kasutama fotomaterjali, ning artikleid ilmus

vähem, kuid noortele pühendatud osakaal ajakirjas jäi enam-

vähem ikkagi samaks.

21