toomas vint, "avalikult abielust"
Post on 23-Mar-2016
229 Views
Preview:
DESCRIPTION
TRANSCRIPT
AVALIKULT ABIELUST
TOOMAS VINT
AVALIKULT ABIELUST
AVALIKULT ABIELUST
TOOMAS VINT
Tallinn 2012
Romaan
Toimetanud Velve Saar
Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington
Illustratsioonideks kasutatud fotod Eva-Maria Vint-Warmington
Esikaane kujunduses on kasutatud maali
American Gothic, 1930 by Grant Wood
All rights reserved Wood Graham Beneficiaries
Licensed by VAGA, New York, NY
Raamat ilmub Eesti Kultuurikapitali toel
ISBN 978-9949-9362-0-5
Kõik õigused kaitstud
© Toomas Vint 2012
© Kirjastus Tulikiri 2012
Trükikoda PajoPrint
„... rohu sisse ei saa ennast ära peitarohi saab su ka rohu sees alati kätte ...”
Hasso Krull
VOLDEMAR: SÕIT MAAKODUSSE
Üks mobiilikõne võib inimese senise korraliku pereelu käker-
dada masendavaks kaoseks. Pöörata elu pea peale. Mõnikord
tuleb ette ka vastupidist, kuid viimane olgu öeldud rohkem suu-
soojaks või siis lohutuseks neile, kes ei jõua ära kiruda maailma
tehnilist progressi. Ent kiruda polegi mõtet – mobiiltelefon, mis
saab inimese kätte igal kellaajal ja igast paigast, on tänapäeval
sama oluline tööriist kui arvuti, ja meie loo juures peaks arves-
tama, et TV-inimese Reesi Ermi telefonikõne oleks Viviani ja Vol-
demari varem või hiljem kätte saanud, ja kõik oleks ikkagi läinud
nii, nagu sedapuhku läks.
Kui telefon helises, tõstis Voldemari mobiili oma kõrva juurde
kõigepealt tema abikaasa Vivian. Autos oli küll „käed vabaks”
seade, kuid seekord polnud viitsitud seda telefoniga ühendada.
Roolis istuvale Voldemarile tundus korraks, et Vivian räägib
mõne nende ühise tuttavaga, aga siis näis, et hoopis võõraga.
Ega ta väga tähelepanelikult juttu ei jälginudki, sest parasjagu oli
võimalus mööda pääseda ees uimerdavast Subarust, ja kui ta lasi
jala gaasipedaalil jälle lõdvemale, sirutati tema poole telefon,
ning Voldemari küsiva ilme peale tegi Vivian üksnes mitte midagi
väljendava veidra grimassi.
Nagu naerev koer, käis Voldemaril läbi pea, kui ta Viviani käest
telefoni võttis ja selle kõrva äärde pani.
9
„Tere, mina olen Reesi Erm, ma sain numbri oma tädilt ja ta-
haksime teid oma saatesse kutsuda. Meie uus saade püüab ava-
meelselt rääkida abielus ette tulevatest probleemidest. Tädi ütles,
et olete hiiglapikalt koos olnud ja arvas, et kindlasti oskate noor-
tele pajatada, kuidas saab aastakümneid õnneliku abielupaarina
elada ...” rääkis Voldemarile tuttava kõlaga naisehääl. Ta oli
Reesi Ermi tihti teleriekraanil näinud, noore naise hääl oli seal
ta kõrvu paitama hakanud ja saatejuht õige sümpaatse mulje jät-
nud. Ausalt öeldes meeldis Reesi Erm Voldemarile hullupööra,
kuid see ei takistanud tal saates osalemisele sõrgu vastu ajamast.
„Mitte mingil juhul! Ma lihtsalt ei kujuta ennast mingi jutu-
saate toolil istumas ning kõigi ja kõige kohta oma tõde kuuluta-
mas. Ma ei ole säherdune tegelane, kes lidub iga kutsumise
peale saba liputades teleriekraanile kekutama, iseasi, kui teie
saates tuleks asjalikult juttu minu loomingust, siis ehk küll ... Siis
vist peabki tulema ... Kuid selline elust enesest loba mulle peale
ei lähe, liiatigi me sõidame praegu maakodusse, ja kavatseme
seal olla õige pikalt. Paar nädalat vähemalt.”
„Ega me stuudiosse ei kutsugi, sõidaksime hoopis teie juurde.
Ei sea vestlusele mingeid raame. Räägite koos abikaasaga oma
huvitavast elust ja tööst ...”
„Kui just nii ... siis võib-olla see ei olegi nii paha mõte ...” ve-
nitas Voldemar, ja ühtäkki viirastus talle, et see oleks sobiv või-
malus teha reklaami peatselt ilmuvale raamatule ning kuklas
hakkas podisema sadu kordi kuuldud lause „Kui sind pole teleris,
siis sind ei ole ...” Voldemar mõtles, et sellisel juhul saaks ta
kunstnikust nainegi rääkida oma ärajäänud näituse lugu ja rek-
laamida kataloogi, mis tuli hiljaaegu trükist. Seepeale Voldemar
muigas, kunstimaailmas oli sündinud nali missugune! Tavaliselt
10
toimusid näitused, ilma et keegi oleks kataloogi peale mõeldagi
söandanud, kuid nüüd oli Vivianil kataloog ilma näituseta.
„Mul ilmub umbes kuu aja pärast novellikogu. Uues raamatus
on mõned autobiograafilised novellid ja arvan, et neist võiks saa-
tes juttu teha ning raamatu ilmumine avalikkusele välja hõigata.
Ma küll ei tea, kas selline varjatud reklaam on teil lubatud ...
kuid meie puhul peab arvesse võtma, et oleme aktiivsed loojad
ja looming ongi meie elu sisu ehk teiste sõnadega – peamine as-
jaolu, mis meiesuguseid on aastakümneid koos hoidnud.”
„Kui vaja raamatust rääkida, siis tehke seda, mingeid piiran-
guid ei ole. Me plaanime teiega salvestada paarkümmend mi-
nutit ja selle aja sees jõuab paljudest teie elu tahkudest rääkida,”
ütles Reesi Erm juba üsna rõõmsal häälel.
Endalegi ootamatult tundis Voldemar, et talle hakkas meeldima
väljavaade teleriekraanile pääseda. Juba hulk aega polnud mee-
dia tema vastu huvi tundnud. Varasematel aegadel oli Voldemar
mitmel korral kaunis järsult ära öelnud, kord isegi Kroonika
noore ajakirjaniku valimatult läbi sõimanud, sest too tahtis, et
tuntud kirjanik räägiks vampiiride ja zombi’de trendikal teemal.
Küllap oli meediainimeste hulgas levinud arvamus, et kirjanik
Voldemar Ausmeel ei armasta neid ja ega nad siis kippunudki
teda saadetesse tahtma. Aga kui tõele näkku vaadata, siis sai Vol-
demar aru, et tal oli viimane aeg lahtiste silmadega enda ümber
vaadata. See maailm, kus kirjanik sai pühendunult üksnes oma
tööd teha ja meedia iga kell kuradile saata, oli juba veerand sa-
jandit tagasi jäädavalt otsa saanud.
„Ma arvan, et vaatajatele on huvitav asjaolu, et oleme mõle-
mad vabakutselised ... see tähendab, et üle neljakümne aasta
oleme pea iga päev praktiliselt 24 tundi ninapidi koos. Võite ar-
11
vata, et see polegi olnud lihtne ... on nii mõndagi ette tulnud ja
kolmekümne üheksal korral on meid lahkuminek tõsiselt kum-
mitamas käinud. Mingis mõttes oli see omal ajal kunstiklubi re-
kord,” liialdas Voldemar suureliselt ja et veelgi õli tulle valada,
ütles ta naeru mugistades: „Kunagi sai kirjanik Anton Kulliga
isegi kasti konjaki peale kihla veetud, et järjekordne lahkuminek
on lõplik.”
„Kuid viimased seitseteist aastat oleme üsna õnnelik paar
olnud. Minu elu ja kombed on tänasel päeval hoopis erinevad
neist, mis vanasti olid,” rääkis Voldemar tõsiseks muutudes, mis-
peale Reesi Erm küsis, mis siis juhtus.
„Ma jätsin ühel päeval joomise maha ja pole sestsaadik tilkagi
võtnud ... Tegelikult on siin mängus anonüümsed alkohoolikud,
aga saates me sellest rääkida ei saa. Anonüümsus on anonüüm-
sus. Mul tuleb meelde, kuidas laulja Tom Jones oli Dick Cavetti
küsitletavaks ja Cavett püüdis teda igasuguste kavalate küsimus-
tega AA-st rääkima panna, aga Tom põikles nutikalt kõrvale. Vii-
maks kutsus saatejuht lauljat kordaläinud intervjuud baari
tähistama, kuid Tom Jones sõnas muljetavaldava rahuga: „Aitäh
kutsumast, aga täna ma ei tahaks ühtegi pitsitäit juua ...” Need
alkohoolikute probleemid on õige karmid. Ma arvan, et kui po-
leks tol ajal eluviise muutnud, oleksin ammuilma surnud ...”
Nüüd küsis Reesi Erm juba tuntava õhinaga, kas nad võivad
kohe järgmisel esmaspäeval tulla. Voldemarile vilksatas korraks
pähe, et Reesi Erm usub end olevat kõvem tegija kui Dick Cavett
ja paneb ta AA liikumisest rääkima, kuid see oli mõttevilksatus,
mis tõi ainult muige ta huultele.
12
„Tegelikult võiksime loo juba sel neljapäeval ära teha ... Le-
pime kokku, et ma kolmapäeval helistan ja siis täpsustame,” ütles
Reesi Erm pärast tõenäolist märkmiku lehitsemise pausi.
„Tervitage minu poolt oma tädi,” sõnas Voldemar viisakalt,
pani telefoni ära ja meenutas, millal teda viimati mingisse saa-
tesse kutsuti. See oli vanasti. Vanasti kutsuti teda iga raamatu il-
mumisel kirjandussaatesse, aga sellest oli oma tosinkond aastat
mööda läinud. Praegusel ajal polnud televisioonis enam kirjan-
dussaadetki ja mõlemad toonased saatejuhid olid vahepeal ära
surnud.
Rahu nende põrmudele, mõtles ta nukralt.
Oli suvelõpu aeg. Rõõmsakstegevalt päikesepaisteline päev,
ja Voldemar sõitis koos naisega maale seeni korjama. Sauna te-
gema. Kala püüdma. Neil oli maal viibimiseks varutud hulk aega
ja paar tundi TV-inimeste peale raisata ei võtaks neilt tükki kül-
jest. Voldemari ootamatust TV-kutsest innustust saanud peas
moodustus juba nii mõnigi kavalalt komponeeritud lause, mil-
lega saaks nii Viviani kui ka omaenda raamatut reklaamida, ja
see, mida nad Reesi Ermile oma abieluelust räägivad, ei teinud
talle mingit muret.
Tee peal lamas kassi laip. Üsna värske. Loomake oli veel hil-
jaaegu mõne hiirega kassi-hiirt mänginud. Aga enam ei mängi.
Üllatudes tundis Voldemar, et väljavaade osaleda Reesi Ermi
saates pakkus talle kasvavat lõbu, aga samal ajal tajus, et midagi
oli selle asja juures sellist, mis olema ei peaks. Justkui tüli oleks,
nagu äsja üles keeratud kell, tiksuma hakanud. Vivian põrnitses
aknast välja. Ta oli kuklaga mehe poole ja vaikis halvaendeliselt.
Voldemar kahetses, et ei olnud „käed vabaks” seadet sisse lüli-
13
tanud, sest nüüd kuulis Vivian ainult tema repliike, mis võisid
naisele nende jutust vale ettekujutuse anda.
Oli viimane aeg rääkida, et Reesi Erm tahab võttegrupiga neile
külla tulla. Voldemar lisas jutu lõpuks tarmukalt, et nad võiksid
TV-inimesi ära kasutada ja oma raamatuid reklaamida. Kuid
samal ajal tundis ta, kuidas äsjane hoog hakkas välja surema.
Midagi oli hullu moodi valesti. Ta ei osanud mõistatada, mida
too saatejuht Vivianile rääkis. Võis arvata, et TV-inimesed keeli-
tavad inimesi üsnagi erineval moel, peaasi, et saaks esineja saa-
tesse peibutada.
„Sina võid nendega rääkida. Mina lähen selleks ajaks metsa,”
ütles Vivian kurjalt.
Voldemar oletas, et Vivian oli kuuldud repliikidest välja nop-
pinud mõned sõnad, need omamoodi kokku liitnud ja saanud
isevärki pildi – justkui kavandatava maali, mis oli praegu nähtav
talle endale, kuid mitte veel teistele. See võis olla suuremõõtme-
line lõuend, kuhu sai jäädvustada mitmeid mõjuvaid mälupilte,
kindlasti ka sääraseid, mida Voldemar polnud nende kooselu
jooksul näha saanud. Kõrvalseisja võis üksnes aimata, milline
valuline koloriit võis võimutseda mõnes Viviani mälupildis.
„Mis olnud, see olnud. Pole mõtet südant vaevata olukordade
pärast, mida me ei saa olematuks teha. Ajapikku kõik muutub,
ja ma arvan, et meie elus on asjad ainult paremuse poole läi-
nud,” ütles Voldemar, kuid sai aru, et ta sõnad ei rahusta kedagi.
Nad mõlemad teadsid, mis aastate eest oli olnud, ja see, mis on
praegu, ei suuda hinge ladestunud pori helgete toonidega üle
võõbata.
„Ei maksa seda TV-saadet eriti tõsiselt võtta. Luiskame natuke
nagu suusoojaks ... Hoiame teineteisel käest kinni. Naeratame,”
14
lausus Voldemar reipal toonil – täpselt sellisel, nagu kehva teatri
nigel näitleja oma repliiki ütleb.
„Ma andsin telefoni sinu kätte, sest arvasin siiani, et oled tubli
äraütleja. Enam ma nii ei arva.”
„Sa kuulsid väga hästi, kuidas ma algul vastu puiklesin ... kuid
siis tundus mulle, et me saame asjast kasu lõigata. Ära kasutada
neid, kes tavaliselt teisi ära kasutavad. Astu ikka kahe jalaga maa
peale ja vaata, milliseks maailm on muutunud. Kui sinust ei rää-
gita ja sind ei näidata, siis piirdub su loomingust huvitatute arv
mõnekümne kultuurigurmaaniga. Eesti rahvas teab ja tunneb tä-
napäeval ainult neid, keda just kollases ajakirjanduses haibi-
takse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ühe viimase
kolkaküla postkontorisse toodi virn Kroonika värskeid numbreid.
Seal ei tellinud ükski pere ajalehti ega ajakirju, kuid igaühe laual
pidi olema Kroonika. Ma kogesin sellist pilti hulk aastaid tagasi,
kui külad tõsiselt virelesid, aga praegu on asjalood ehk hulle-
madki ... Vahest see, et oleme siiani väga valinud, kellele ja mida
rääkida, on mõttetu ülbus. Ma sain Reesi Ermi jutust aru, et te-
gemist pole mingisuguse rämpssaatega. Et vaatluse all on tõsised
probleemid ... Või polegi abielu sinu meelest midagi tõsist?”
Vivian ei lausunud musta ega valget.
Kuid Voldemar pingutas edasi, et must naisele valgeks rääkida.
Kaine mõistus ütles, et telekanal, kuhu neid saatesse kutsuti, oli
eelkõige kommertsi peal väljas ja need TV-inimesed himustavad
saatekülaliselt kätte saada midagi, mis rahvast huvitaks. Mitte
kirjandust ega kunsti. Ega valusa teemaga sügavuti minekut. Pea-
asi, et diivanil lösutajatel oleks vaadata meelt lahutavat pilti, mis
samal ajal viiks kanali reitingu üles. Näiteks räpase pesu pese-
mine või rõve tülitsemine. Igas kooselus leidub sedasorti mustust
15
Toomas Vindi raamatu “Avalikult abielust” saate tellidasoodsalt otse kirjastuse raamatupoest!
http://ostaraamat.com
Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kir-janik, kutsutakse TV-saatesse „Avalikult abielust”rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab algusekuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavadeelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugevaisiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõikevaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegadetaustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meele-valdselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid jakonflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki polemiski enam endine ...
„Avalikult abielust” on tuntud Eesti kunstnikust kirjanikuToomas Vindi kahekümne teine raamat.
top related