Andres Ülviste Jako Salla

Riigiprokuratuuri analüüs

2017

Alaealiste menetlusosaliste erikohtlemine kriminaal-menetluses

1

Sisukord

Lühikokkuvõte ......................................................................................................................................... 2

Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 4

1. Alaealised kahtlustatavad ja süüdistatavad .................................................................................... 5

1.1 Kriminaalmenetluse lõpetamine ................................................................................................... 5

1.1.1 Menetluse lõpetamine ja toimepanija vanus ......................................................................... 6

1.1.2 Menetluse uuendamine ......................................................................................................... 7

1.1.3 Menetluskiirus ........................................................................................................................ 7

1.2 Kohtus süüdimõistetud alaealised ........................................................................................ 10

1.2.1 Menetluspraktika .......................................................................................................... 10

1.2.2 Kohtumenetlustes osalenud kohtunikud ja prokurörid ................................................ 13

1.3 Vahistamine ................................................................................................................................. 16

2. Vägivallakuriteod laste suhtes ....................................................................................................... 20

2.1 Laps vägivalla pealtnägijana ........................................................................................................ 20

Kriminaalmenetluse alustamata jätmine ...................................................................................... 24

2.2 Vahetult lapse suhtes toimepandud vägivald ............................................................................. 25

2

Lühikokkuvõte

1. EESMÄRK: Alaealiste erikohtlemise analüüsi eesmärk on hinnata, kuidas on kriminaalmenetluses

tagatud erikohtlemine alaealiste kahtlustatavate ja kannatanute jaoks ning nende laste jaoks, kes

perevägivalla juhtumites on pealtnägijaks.

2. MENETLUSOTSUSED: Kuritegusid toime pannud alaealiste erikohtlemine seisnes 2017. aastal

eelkõige alaealiste komisjoni suunamise võimaluse kasutamises. Võrreldes kuritegusid toime

pannud täisealistega kasutati alaealiste puhul ka enam menetluse lõpetamise võimalusi. KarS § 87

alusel alaealiste mõjutusvahendi kasutamine oli pigem erand kui reegel.

3. MENETLUSPRAKTIKA ÜHTSUS: Menetluspraktika alaealiste poolt toime pandud kuritegudes ei ole

ringkonnaprokuratuuride vahel ühtlane. Lõuna RPs kasutati teiste piirkondadega võrreldes enam

võimalust alaealiste komisjoni suunamiseks ning saadeti alaealisi enam kohtusse, samas Põhja RPs

lõpetati enam menetlusi nii leppimise kui ka avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Alaealiste

mõjutusvahendit kasutati teistest enam Lääne RPs ning kõige vähem Viru RPs.

4. SPETSIALISEERUMINE: Menetlusi lõpetas ja kohtumenetluses osales vaatlusperioodil 37 erinevat

prokuröri, kellest ligi pooled pole alaealistele spetsialiseerunud. Menetlusotsuste arvust

moodustasid mittespetsialiseerunud prokuröride otsused 10%, teistest veidi kõrgem oli osakaal

Viru RPs. Kuigi spetsialiseerumine alaealiste poolt toime pandud kriminaalasjadele on üldjuhul

tagatud, on võimalik ning tuleks edaspidi tagada see, et alaealiste kriminaalasjade menetlemine

valdkonnale mittespetsialiseerunud prokuröri poolt oleks praegusest veelgi erandlikum.

5. MENETLUSKIIRUS: Kohtueelne menetlus alaealise kahtlustatavaga lõpetatud kriminaalasjas kestis

keskmiselt 2 kuud ning kohtusse saadetud menetlus 3 kuud. Kohtumenetluse keskmine kestus oli

veidi üle 1,5 kuu. Tähele tuleb seejuures aga panna seda, et alaealise kahtlustatava esmase

ülekuulamisega ei tohiks liialt viivitada lähtudes tema potentsiaalsest abivajadusest.

6. VAHISTAMINE: Kuritegusid toime pannud ning kohtumenetluseni jõudnud alaealistest on

menetluse vältel vahi all olnud hinnanguliselt iga viies alaealine. Valdavalt jõutakse kohtueelne

menetlus kahe kuuga lõpuni viia, vahistamise pikendamist peaprokuröri kaudu seni taotletud ei

ole. Alaealised on keskmiselt kohtueelses menetluses vahi all 1,5 kuud. Vahistamise kahjulike

mõjude vähendamiseks tuleks senisest enam vahistamise eel hinnata, milline võiks olla

potentsiaalne karistus või mõjutusvahend konkreetse teo ja isiku puhul ning võimalusel vältida

vahistamist ilmselt reaalse vangistusega mittekaristatavate isikute puhul või asendada vahistus

esimesel võimalusel elektroonilise valvega.

7. LASTEGA SEOTUD PEREVÄGIVALD: Registreeritud kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise

kuritegudest moodustavad perevägivallakuriteod üle poole. Neist omakorda on 1/5 toimepandud

vanemate poolt laste vastu ning ligi 5% sellised, kus vanemate vahelise vägivalla tunnistajaks on

lapsed. Seega on lastega seotud juhtumeid perevägivallakuritegude hulgas piisavalt vähe, et neid

oleks võimalik teiste juhtumite seas senisest enam prioritiseerida nii menetlusaja kui ka

abivajaduse arvestamise osas.

8. ALKOHOLIPROBLEEM: Kriminaalasjadest nähtub, et valdavalt on vägivallajuhtumid seotud

vägivallatseja alkoholitarbimisega, kuid harvad pole juhtumid, kus ka täisealine kannatanu on

alkoholijoobes. Menetlusosalised kirjeldavad ülekuulamistel võimetust tulla toime kahtlustatava

probleemse alkoholitarbimisega. See aspekt on oluline, kuna nii karistuste kui ka muude määratud

kohustustega on üldjuhul võimalik saavutada mõju isiku käitumisele alles siis, kui alkoholiprobleem

on saadud kontrolli alla. Seetõttu tuleks ka perevägivallakuritegudes alkoholi sõltuvusravile ning

muudele seda toetavatele meetmetele kohustuste määramisel enam tähelepanu pöörata.

9. KAITSEMEETMED: Analüüsitud 12 lapstunnistajaga perevägivallajuhtumis ei kasutatud kannatanu

kaitseks vahistamist ega lähenemiskeeldu. Peale kriminaalasja esmaseid toiminguid elavad

3

kahtlustatav, kannatanu ning seotud lapsed enamasti samas kodus üheskoos edasi ning on

keerukas hinnata, kuidas on seejuures tagatud ohvri turvalisus ning turvatunne. Arvestada tuleks

sellega, et sageli on politsei teavitamine sellistes peredes nö viimaseks abimeetmeks juba kestnud

vägivallale. Kui ohver ja pere ei saa piisavat toetust ning kuudepikkune menetlus lõpetatakse

näiteks menetluse aluse puudumise tõttu, vähendab see ilmselt tõenäosust hilisemaks politseisse

pöördumiseks.

10. MENETLUSOTSUSED: 2017. aasta veebruaris registreeritud juhtumitest on üksikute osas veel aasta

lõpu seisuga menetlus käimas, kuigi ühelgi juhul pole tegu aktiivse menetlusega ning lõpule

mitteviimist põhjendavad prokurörid nende puhul ajapuudusega. 1/3 kuni ½ juhtumitel

lõpetatakse lastega seotud perevägivallakuritegudes menetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel

põhistamata määrusega. Prokuröride selgituste kohaselt on enamasti selle põhjuseks see, et

kuriteo toimepanemise tõendamiseks pole piisavalt tõendeid. Kuna enamasti on tegu varem

karistamata kahtlustatavatega, siis on KrMS § 202 alusel lõpetamiste osakaal kõige suurem lapse

vastu toime pandud vägivallajuhtumites ning lepitusmenetluse osakaal kõige suurem

lapstunnistajaga täisealiste vahelistes juhtumites. Lepitusmenetluse määrustest paistab võrreldes

muude lahenditega enam välja kannatanu huvide arvestamine ning individualiseeritud

kohustused, mida võiks senisest enam kasutada ka kohtusse saadetavates kokkulepetes

käitumiskontrolli lisakohustuste raames, kuulates enne ära ka kannatanu seisukoha.

11. ABI LASTELE: Analüüsitud kriminaalasjade pinnalt võib järeldada, et KOVide teavitamine

potentsiaalselt abi vajavatest lastest toimib, samas ilmnes vaid üksikutest kriminaalasjadest

sisuline koostöö lastekaitse jt osapooltega menetluse ajal. Tulevikus tuleks toimikusse lisada ka

menetluse ajal kogunenud materjal, mis käsitleb lapse turvalisust (nt lastekaitse vastused

uurimisasutuse päringutele). Hoolimata menetlusotsusest, mille prokurör kriminaalasjas teeb,

tuleb tal veenduda, et laps on saanud menetluse vältel vajalikku abi ning tema turvalisus ja heaolu

on parimal võimalikul moel tagatud ka peale menetluse lõppemist.

12. LAPSE ESINDAJA: Analüüsitud peresisestest kriminaalasjadest oli vaid ühel korral määratud lapsele

kuriteo asjaoludesse objektiivselt suhtuv esindaja (KOV poolt), ülejäänud kordadel oli selleks

ilmselt teine, vägivalda mitte tarvitanud vanem. Samas ei tekkinud materjalide pinnalt arusaama,

et sellisel juhul laste huvid piisavalt kaitstud oleks, vägivaldsete suhte kontekstis ei pruugi vanem

selle ülesande täitmiseks sobida. Analüüsi koostajate arvates peaks menetleja KrMS § 41 lg 31 p 1

kohaselt määrama alaealisele kannatanule riigi õigusabi korras esindaja alati, kui mingilgi määral

võib eeldada huvide vastuolu kannatanu ja tema seadusliku esindaja vahel.

13. PÕHISTAMATA MÄÄRUSED ja EDASIKAEBAMINE: Reeglina ei taotleta lastega seotud

vägivallajuhtumites kriminaalmenetluse lõpetamise korral põhistatud määruse koostamist ning

sellega seoses ei kaevata neid määrusi ka edasi. Lapskannatanuga juhtumite korral ei jõua ilmselt

info menetluse lõpetamisest ning sellega seotud asjaoludest sageli lapseni üleüldse, mis teeb ka

võimatuks õiguste realiseerimise. Kõnealust probleemi aitaks kindlasti lahendada KrMS § 41 lg 31

p 1 sätestatu rakendamine menetluspraktikas. Probleemne on ilma täiendava suhtluseta

põhistamata määruste saatmine avaldajatele (nt kooli õde), kelle poolt vägivallakahtlustest

teavitamine on oluline ka edaspidi – sellistel juhtudel tuleks võimalusel eelkõige menetluse aluse

puudumise tõttu lõpetamisi selgitada avaldajale, et parandada teadlikkust ning soosida

asjakohaseid pöördumisi tulevikus.

4

Sissejuhatus

Alaealiste erikohtlemise analüüsi eesmärk on hinnata, kuidas on kriminaalmenetluses tagatud

erikohtlemine alaealiste kahtlustatavate ja kannatanute jaoks ning nende laste jaoks, kes perevägivalla

juhtumites on pealtnägijaks.

Nende ülesannete taustaks on ühelt poolt seadustest tulenevad erimeetmed alaealiste

menetlusosaliste kohtlemiseks (nt vahistamise aeg), teiselt poolt kehtiv riigi peaprokuröri alaealiste

erikohtlemise juhis ja kolmandaks riigi kuritegevusvastased prioriteedid, mille hulka kuuluvad:

- alaealiste vastu toimepandud raske isikuvastane kuritegevus, sh seksuaalkuritegevus,

- alaealiste poolt toimepandud kuritegudes ja nende vastu toimepandud isikuvastastes

kuritegudes kiire kohtueelne menetlus,

- perevägivald, eelkõige korduv ja lastega puutumuses olev vägivald,

- ohvrite kaitse ja väärikas kohtlemine.

Analüüsi tarbeks püstitati järgmised küsimused:

- Milline on ringkonnaprokuratuuride praktika lõpliku menetlusotsuse liigi valikul? Kas sellega

tagatakse isikute võrdne kohtlemine?

- Kui palju rakendatakse alaealiste komisjoni suunamist ning alaealiste mõjutusvahendit?

- Kuidas mõjutab lõpliku menetlusotsuse liigi valikut kahtlustatava vanus?

- Kui palju esineb menetluse uuendamist ning millised on lõpetatud menetluste uuendamise

põhjused ja tagajärjed?

- Milline on menetluskiirus alaealise kahtlustatava jaoks? Kui kaua läheb aega menetluse

alustamisest alaealise kahtlustatava esmase ülekuulamiseni?

- Millised on erinevused kohtumenetluse pikkuses ning kuidas seda mõjutab menetlusliigi valik?

- Kuidas on tagatud prokuröride spetsialiseerumine alaealiste kriminaalasjadele?

- Millised on erinevused vahistamise praktikas ringkonnaprokuratuuride vahel?

- Milline on vahistamise kestus ning millised on mõistetud karistused vahistatute puhul?

- Kuidas on tagatud menetluste raames vägivallakuritegudes kannatanute ning neid pealt

näinud laste huvid ning erikohtlemine?

Analüüsi esmased andmeallikad olid:

- Perioodil 1.1.2017-31.10.2017 alaealiste kahtlustatavate suhtes lõpetatud

kriminaalmenetlused.

- Perioodil 1.1.2017-31.10.2017 jõustunud süüdimõistvad kohtuotsused alaealiste

toimepanijate suhtes.

- Perioodil 1.1.2017-30.09.2017 vahistatud alaealised kahtlustatavad.

- 2017. aasta veebruaris registreeritud alaealise kannatanuga perevägivallakuriteod.

- 2017. aasta veebruaris registreeritud perevägivallakuriteod, kus vägivalla pealtnägijaks oli

alaealine.

5

1. Alaealised kahtlustatavad ja süüdistatavad

1.1 Kriminaalmenetluse lõpetamine Käesolevas osas on analüüsitud prokuratuuri lõplikke menetlusotsuseid perioodil 1.1.2017-

31.10.2017. Alaealisus on arvestatud läbi kriminaalasja alustamise aja – seega on osad

menetletud alaealised vaatluse alt väljas, kuid pole alust arvata, et see muudaks olulises osas

tulemuste suunda.

2017. aasta 10 esimese kuu jooksul lõpetati kriminaalmenetlus vähemalt 323 alaealise suhtes.

35% juhtumitest (114 isikut) menetleti Põhja RP, 25% (82) Viru RP ning 20% nii Lõuna (64) kui

Lääne RP (63) poolt.

Kõige enam lõpetamise määruseid tegid 10 kuuga Marika Kreutzberg (50), Annika Vanatoa

(43), Elle Karm (31), Natalja Firsova, Pille Juhkov (mõlemad 24) ning Margit Pärn (21).

Lõpetamisi tegi kokku 30 erinevat prokuröri, neist 9 puhul oli lõpetamisi perioodi jooksul 1.

Lõpetamiste seas oli enimlevinud variandiks KrMS § 201 ehk alaealiste komisjoni suunamine,

mida kasutati 55% noorte suhtes. Kõrgeim oli komisjoni saatmiste osakaal Lõuna RPs (80%)

ning madalaim Põhja RPs (40%). Valdavalt oli komisjoni saatmise alternatiiviks menetluse

lõpetamine KrMS § 202 alusel, mille raames määratud kohustuste sisu kohta saab täpsemalt

lugeda hiljutisest Justiitsministeeriumi analüüsist.1

Joonis 1. Kriminaalmenetluse lõpetamise osakaal alaealise suhtes aluse ja ringkonna lõikes

Lepitusmenetlust alaealise toimepanija osas kasutati 5% lõpetamistest, kõrgem oli määr Viru

ja Põhja RPs ning madalam Lõuna RPs, kus oli perioodi jooksul üks lepitusmenetlus. Lääne RPs

lepitusmenetlust ei kasutatud.

1 Tamm, K. ja Salla K.A. (2016) Laste toime pandud süütegudele reageerimise analüüs. http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/laste-toime-pandud-suutegudele-reageerimise-analuus

80%

52%

40%

60%

55%

16%

44%

44%

24%

33%

3%

3%

7%

9%

6%

2%

0%

9%

7%

5%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Lõuna RP

Lääne RP

Põhja RP

Viru RP

Üldkokkuvõte

§201 lg2 §202 lg7 §203 lg6 §203-1 lg6

6

Lepitusmenetlus

Lepitusmenetlust kasutati alaealiste puhul 10 kuu jooksul 17 korral. Kõige enam praktikat lepituse kasutamisel on 2017. aastal olnud Annika Vanatoal ja Marika Kreutzbergil Põhja RPst (vastavalt 6 ja 4 juhtumit) ning Elle Karmil Viru RPst (4 juhtumit).

Vanuse järgi oli lepitusse saadetutest kõige enam 16- ja 17-aastaseid, kuid oli ka 14- ja 15-aastaseid toimepanijaid.

Kõigil juhtumitel oli toime pandud vägivallakuritegu, 5 juhul avaliku korra raske rikkumine ning 12 puhul kehaline väärkohtlemine. Tegude sisuks olid valdavalt eakaaslaste vahelised löömised ja kaklused (14 juhtumit), ühel juhul oli alaealise vägivalla ohvriks turvatöötaja (kes kahtlustas noort alusetult kauplusevarguses), ühel juhul ema ning ühel juhul vanaema.

Kõige sagedamini võttis lepituskokkuleppes kahtlustatav endale kohustuseks vägivallast hoidumise (9) ning suhtlemise vältimise kannatanuga (9), sagedasti võeti ka kohustus käituda viisakalt, lugupidavalt või pidada kinni ühiselu reeglitest (7). Kahjutasu või kulude kompenseerimise kohustuse võimalust kasutati 5 korral (ühel korral oli kahjutasu 50, ühel korral 700 eurot, ühel juhul oli kohustus kompenseerida jalanõud väärtuses 190 eurot ning ühel korral kannatanu sõidukulud 20 euro ulatuses). Vabandamise kohustus võeti 4 korral, kusjuures 3 isiku puhul oli määratud selle tegemine kirjalikus vormis ning ühel juhul oli märgitud, et tegu on tingimusega, mida täideti lepitaja juures – ilmselt on viimane ka hea praktika näide sellest, et vabandamine viiakse ellu lepitaja abil ja pealtnägemisel, kuid see fikseeritakse ka lepituskokkuleppes. Kahel korral võttis kahtlustatav kohustuseks teha valla jaoks vabatahtlikku tööd (15 h) ning samuti kahel korral lubati hoiduda kannatanu laimamisest ja solvamisest. Peresisestes vägivalla juhtumites määrati kohustuseks ka uimastite ja alkoholi mittetarvitamist, koolikohustuse täitmist, raha mittenõudmist ning kodus korrahoidmist, mis on kõik head näited individuaalsest lähenemisest ning konfliktide tekkepõhjustega seotud eakohastest kohustustest.

Kokkuvõttes pole lepitusse saadetud alaealiste poolt toime pandud juhtumite arv võrreldes varasemaga kasvanud (varasematel aastatel 10-20 isikut aastas), endiselt on lepitus vägivallakuritegude-keskne, kuid samas võib öelda, et juhtumid, kus seda võimalust kasutatakse, näivad olevat lepituseks igati sobivad. Positiivne on ka määratavate kohustuste variatiivsus.

1.1.1 Menetluse lõpetamine ja toimepanija vanus

Kõrvutades toimepanija vanust ning lõpetamise alust, näitavad andmed, et kooskõlas kehtiva

alaealiste erikohtlemise juhisega on nooremate kahtlustatavate puhul eelistatud alaealiste

komisjoni saatmist ning vanemate puhul muid lõpetamise võimalusi. Piirkondade vahel selles

osas olulisi erinevusi ei esine.

7

Joonis 2. Kriminaalmenetluse lõpetamise osakaal alaealise suhtes vanuse ja lõpetamise aluse lõikes

1.1.2 Menetluse uuendamine

Novembri keskpaiga seisuga oli prokuratuur uuendanud 2 menetlust, mis olid mõlemad

lõpetatud KrMS § 202 alusel.

Kriminaalasjas nr 15231701628 lõpetati menetlus jaanuaris 2016. Varem karistamata,

kuid korduvalt alaealiste komisjoni suunatud ning enam kui aasta Tallinna Laste

Turvakeskuses viibinud, alaealist süüdistati 2015. ja 2016. aastal toimepandud

vägivallakuritegudes (KarS § 263 lg 1 p 1). Prokurör määras kohustuseks 80 ÜKT tundi,

millest augustiks, kui menetlus uuendati, olid täidetud 19,5 tundi. Prokurör ei

pikendanud kohustuse tähtaega ega muutnud kohustuse sisu, vaid saatis noore

kohtusse, kus kohus määras oktoobris 2017 mitteõppivale ega töötavale isikule

alaealiste mõjutusvahendi KarS § 87 alusel. Käitumiskontrolli kõrval määras kohus

kohustuse mitte tarvitada alkoholi, täita koolikohustust ning osaleda

sotsiaalprogrammis, mis ilmselt antud alaealise puhul on asjakohased kohustused.

Kriminaalasjas nr 17233000499 lõpetati menetlus juunis 2017, määrates varem

karistamata alaealisele 40-tunnise ÜKT kohustuse. Kuna isik polnud sisuliselt alustanud

üldkasuliku töö tegemisega augustiks ning kriminaalhooldaja kutsetele vastas, et ei ole

tööst huvitatud, uuendas prokurör menetluse ning saatis kriminaalasja kokkuleppega

kohtusse. Kokkuleppe sisuks oli ilma lisakohustusteta käitumiskontroll KarS § 74 alusel.

1.1.3 Menetluskiirus

Lõpetatud menetlustes oli keskmine menetluspikkus ülekuulamisest menetluse lõpetamiseni

60 päeva ehk 2 kuud. Keskmisest kõrgem oli menetluspikkus Põhja RPs ning kõige madalam

oli see Lõuna RPs. Menetlusi, mille kestus kahtlustatava jaoks ületas 6 kuud, oli perioodi

jooksul 6: 3 Põhja RPs, ning üks nii Lääne, Lõuna kui ka Viru RPs. Põhja RP puhul võib pikemat

menetlusaega mõnevõrra selgitada ka teiste piirkondadega võrreldes suurem toetumine

kohtusse saatmiste ja teiste lõpetamise alternatiivide kõrval KrMS § 202 ja 203¹ lõpetamistele,

mis tähendab, et lõpetamiseni võivad jõuda ka keskmiselt veidi keerukamad juhtumid, mille

menetlus võtabki mõnevõrra enam aega.

75%

68%

52%

20%

21%

25%

39%

53%

3%

4%

4%

15%

1%

3%

6%

12%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

14

15

16

17

§201 lg2 §202 lg7 §203 lg6 §203-1 lg6

8

Joonis 3. Kohtueelse menetluse keskmine pikkus kahtlustatava jaoks päevades

Lisaks tavapärasele menetluskiirusele kontrolliti käesoleva ülevaate tarvis ka seda, kui kaua

läheb aega menetluse alustamisest kahtlustatava esimese ülekuulamiseni – keskmiselt on see

65 päeva ning piirkondade vahel ses osas suuri erinevusi ei ole. Menetluste seas võivad

erinevused ajas, mis kulub esimese ülekuulamiseni, tekkida eelkõige lähtuvalt sellest kui

keerulise teoga tegu on ning kas kahtlustatav on kohe menetluse algusest teada.

Nendel juhtudel, kus kahtlustatav on teada ning menetluse alguses kuulatakse juba üle

tunnistajaid ja kannatanuid, saab kriminaalmenetluse toimumine suure tõenäosusega

teatavaks ka kahtlustatava jaoks, mistõttu tuleks tulevikus tähelepanu pöörata ka menetluse

kestusele enne kahtlustatava ülekuulamist. Kui kahtlustatav on teada, kuid temaga kontakti ei

astuta, siis pole võimalik ka hinnata tema riske ning vajadusi ning lähtuvalt sellest meetmeid

tarvitusele võtta.

Siin on mõned näited lastevahelise vägivalla juhtumitest, kus peale menetluse alustamist ja

sellega seotud kannatanute-tunnistajate ülekuulamist tuleb pikem paus ning peale

kahtlustatava ülekuulamist saab kriminaalasi juba kiiresti lõpliku menetlusotsuse. Kõigil

juhtudel olid kahtlustatavaks lapsed, keda ohvrid tundsid ning kelle kohta info politseile ka

kohe andsid.

17244000339 Viru RP

15230100782 Põhja RP

17278000764 Lõuna RP

Kriminaalmenetluse alguskuupäev

28.03.2017 12.02.2015 02.06.2017

Aeg esimese ülekuulamiseni

5,3 kuud 2 aastat 3 kuud 3,3 kuud

I ülekuulamise kuupäev

07.09.2017

23.05.2017

12.09.2017

Aeg lõpliku menetlusotsuseni

1 kuu 0,75 kuud 0,5 kuud

60

5157

73

54

0

10

20

30

40

50

60

70

80

Keskmine Lõuna RP Lääne RP Põhja RP Viru RP

9

Lõpliku menetlusotsuse kuupäev

13.10.2017 15.06.2017 27.09.2017

Järeldused:

Valdavalt on kriminaalasjad alaealiste toimepanijate suhtes lõpetatud alaealistele

spetsialiseerunud prokuröride poolt, mis on esmane eeldus ea- ning arengukohase

erikohtlemise tagamiseks.

Menetluste lõpetamise praktika on üldjoontes loogiline, vaid Lõuna RP eristub KrMS §

201 lõpetamiste suurema osakaalu poolest, mis pole tingimata sisuliselt probleem,

kuid tähendab, et 1.1.2018 jõustunud alaealiste erikohtlemist puudutavate

seadusemuudatuste valguses saavad muutused praktikas olema selle piirkonna

prokuröride jaoks suuremad – senisest enam tuleb ise kohustuste määramiseks ning

läbirääkimisteks pooltega kokku saada ning lahendusi leida.

Lepitusmenetluse kohaldamise praktikas olulisi muutusi ei ole, positiivsetena võib aga

välja tuua sisukaid lepituskokkuleppeid Harjumaalt ning Lääne-Virumaalt ning Mariken

Arro koostatud lõpetamise kriminaalasjas turvatöötaja ja alaealise toimepanija vahel

kui näite ebatraditsioonilisest lepitusjuhtumist – valdav enamik lepitusi on teostatud

teineteisega tuttavate osapoolte vahel. Alates 1.1.2018 on lepitusse suunamine ning

menetluskulude vähendamine alaealiste puhul lihtsam, mistõttu võib eeldada lepituse

kasutamisaktiivsuse kasvu.

Uuendatud menetlusi oli vaid kaks, kummagi puhul ei olnud kasutatud võimalust

määratud kohustuste (ÜKT) tingimusi muuta. Selleks, et vähendada vajaduse tekkimist

menetluse uuendamiseks ja kohtusse saatmiseks, tuleb alaealiste puhul võrreldes

täisealistega enam tähelepanu pöörata kohustuste täitmise realistlikkuse hindamisele,

kohustuste täitmise toetamisele (nt vaheaegadega arvestamine, kokkulepped

vanematega jne) ning probleemide tekkimisel esmajärjekorras alaealisega kohtudes

hinnata, kas on võimalik määratud kohustuste täitmise tingimusi muutes kohustuste

täitmist toetada.

Kriminaalmenetluse kestustes lõpetatud isikute suhtes olulisi probleemkohti ei

ilmnenud, küll aga tuleks tulevikus prokuröridel kohtueelse menetluse juhtimisel

suuremat tähelepanu pöörata menetlusajale enne isiku kahtlustatavana ülekuulamist.

10

1.2 Kohtus süüdimõistetud alaealised Järgnevalt on analüüsitud kriminaalasju, milles jõustus süüdimõistev lahend vahemikus 1.

jaanuar 2017 kuni 30. oktoober 2017 ning mille puhul süüdistatav oli alaealine hetkel, kui

kriminaalasi kohtusse saabus. See metoodika jätab välja osa isikutest ehk need, kes said

täisealiseks kohtueelse menetluse jooksul, kuid pole alust arvata, et see muudaks oluliselt

järelduste suunda.

Andmestikus on 101 kriminaalasja, neist:

- ühe alaealisega 74,

- kahe alaealisega 14,

- kolme alaealisega 8,

- nelja alaealisega 4 ning

- kuue alaealisega 1.

Kokku jõustus 10 kuuga kohtuotsus 148 alaealise suhtes.

Valdav enamik kriminaalasju olid ka kohtusse saadetud 2017. aastal (85 kriminaalasja 116

süüdistatavaga). 15 kriminaalasja 29 alaealisega olid pärit 2016. aastast ning üks üldmenetluse

kriminaalasi kolme kahtlustatavaga 2015. aastast.

1.2.1 Menetluspraktika

Kõige enam alaealisi mõisteti kohtus süüdi Lõuna RP kriminaalasjades (52), järgnesid Viru RP

(49), Põhja RP (34) ja Lääne RP (13) – arvestades kuritegevuse ning elanike jaotust, on Põhja

RP arv alaesindatud.

Kui liita kohtus lahendi saanud alaealiste arvule alaealiste arv, kelle suhtes menetlus lõpetati2,

siis nähtub sellest, et Lõuna ja Viru RPs jõuab märksa suurem osakaal alaealistest kohtusse

(vastavalt 45% ja 37%) kui Lääne ja Põhja RPs (vastavalt 17% ja 23%) – kuna kohtuotsuse

tagajärjed on enamasti isikule koormavamad ja kauakestvamad (eelkõige läbi karistatuse), siis

tekib siinkohal küsimus isikute võrdse kohtlemise tagamisest. Antud analüüsi maht aga ei

võimalda seda küsimust ammendavalt hinnata, küll aga võib oletada, et kohtusse saatmiste

suur osakaal Lõuna ja Viru RPs on omakorda seotud sellega, et mõlemas piirkonnas

kasutatakse võrreldes Lääne ja Põhja prokuratuuriga vähem KrMS §-de 202 ja 203¹ alusel

menetluse lõpetamise võimalusi, mis võiks olla loogiliseks sammuks alaealiste komisjoni

suunamise ning kriminaalasja kohtusse saatmise vahel.

Sarnaselt üldisele menetlusotsuste jaotusele kohtusse saatmise liikide võrdluses näitavad ka

alaealiste osas rakendatud menetlusliikide valikud seda, et Lõuna RPs eelistatakse valdavalt

kokkuleppemenetlust ning Põhja RPs lühimenetlust. Üldmenetluste kasutamine on harv, neid

oli Viru RPs 4, mujal ringkondades 1. Lisaks neile sõlmiti 4 kokkulepet kriminaalasjades, mis

olid kohtusse saadetud üldmenetluses, neist 3 olid Viru RP ja üks Põhja RP kriminaalasjas.

2 Tuleb arvestada, et andmed pole üksühele võrreldavad, kuid pole alust arvata, et andmeid mõjutaks tegurid, mille arvestamisel tulemus oluliselt muutuks.

11

Joonis 4. Jõustunud kohtuotsused menetlusliigi ja ringkonnaprokuratuuri lõikes

Kiirmenetlus alaealise suhtes Üks alaealine jõudis vaatlusperioodil kohtusse ja mõisteti süüdi kiirmenetluses, kus see üldjuhul kohtueelse ettekande puudumise tõttu võimalik ei ole. Antud juhul (Lõuna RP kriminaalasi nr 17278000390) oli tegu aga Läti kodanikuga, kes koos täisealise kaaslasega üritas kauplusest jopet varastada. Kuigi sel juhul kohtueelset ettekannet ei olnud (selle koostamine Eestis Lätis elava isiku suhtes polnud ilmselt perspektiivikas), nähtub kokkuleppest, et prokurör on kogunud ning kohtule esitanud kahtlustatava kohta asjakohast iseloomustavat infot, mis oleks ilmselt leidnud kajastamist ka ettekandes. Väljavõte kokkuleppest: Menetluskulude väljamõistmisel arvestada, et süüdistatav on hetkel alaealine ja kasvatab ise alaealist last. Ta töötab Läti ettevõttes pakkijana, mille eest saab igakuist töötasu 380 eurot brutona. Süüdistatav elab üürikorteris, mille eest tasub igakuiselt 100 eurot. Süüdistataval on alaealine tütar, kelle kasvatamises ema ei osale ning laps kasvab suurema osa ajast süüdistatava tädi juures, kuid nädalavahetustel kasvatab last süüdistatav. Süüdistatav osaleb lapse ülalpidamiskulude tasumisel ning tal õnnestub säästa harva. Vajadusel toetavad teda vanemad. Nimetatud asjaolude põhjal on ilmne, et süüdistataval puudub reaalne võimalus menetluskulude täiemahuliseks hüvitamiseks. Kokkuleppe kohaselt vähendati isikul oluliselt menetluskulusid. Karistuseks mõisteti isikule tingimisi vangistus KarS § 73 alusel, eripreventiivseid meetmeid ei rakendatud.

Vahistamine

Kohtus süüdi mõistetud alaealisest oli menetluse vältel vahi all olnud 27 ehk iga viies

süüdimõistetu. Vahistatud alaealiste arv ja osakaal olid kõige madalamad Lõuna RP

kriminaalasjades, kõige sagedamini kasutati seda meedet aga Viru RP poolt (eelkõige Narvas).

47

12

7

26

40

26

19

1 1 14

0

5

10

15

20

25

30

35

40

45

50

Lõuna RP Lääne RP Põhja RP Viru RP

Kokkulepe Lühimenetlus Üldmenetlus

12

Alaealiste mõjutusvahendi kasutamine

Kuigi käesoleva analüüsi raames pole kogutud detailset karistuspraktikat, saab

Justiitsministeeriumi analüüsi pinnalt eeldada, et ka praegu on enamlevinud karistusviisiks

alaealiste puhul tingimisi vangistustus KarS § 74 järgi. 2014. aastal järgnes sellele täielik või

osaline vangistus ning kasutuselt kolmandal positsioonil oli alaealiste mõjutusvahend KarS §

87 järgi). 2017. aasta 10 kuu jooksul määras kohus alaealise mõjutusvahendi 24 korral.

Joonis 5. Alaealiste mõjutusvahendi (KarS § 87) kasutamissagedus

Lääne RP kriminaalasjades kasutati alaealiste mõjutusvahendit 8 korral, Lõuna RPs 7, Põhja

RPs 5 ning Viru RPs 4 korral. Alaealiste mõjutusvahendi kasutamisaktiivsuse erinevused

ringkondade vahel on märkimisväärsed, kõige suurem oli osakaal Lääne RPs, kus enam kui

pooltel juhtudel määrati karistuse asemel alaealisele mõjutusvahend, samas Viru RPs olid

mõjutusvahendiga vaid alla 10% lahenditest.

Erikooli paigutamist kasutati KarS § 87 mõjutusvahendina 12 juhul, käitumiskontrolli 11 juhul

ning sotsiaalprogrammi suunamist ühel juhul.

Menetluskiirus

Kriminaalasjades, mis saabusid kohtusse 2017. aastal, oli kohtueelse menetluse kiirus

ülekuulamisest kohtusse saabumiseni 100 päeva ehk veidi üle 3 kuu, mis tähendab, et

lõpetatud kriminaalasjadega võrreldes on kohtueelne menetlus kohtusse jõudvates

kriminaalasjades keskmiselt kuu võrra pikem.

Kohtumenetluse pikkus oli vaadeldud kriminaalasjades I astme menetlustes alaealise jaoks

keskmiselt 49 päeva. Kokkulepete puhul oli näitaja kaks korda väiksem, keskmiselt 24 päeva,

lühimenetlustes 62 päeva ning üldmenetluses menetletud kriminaalasjades 249 päeva.

Kohtumenetluste keskmine kestus oli pikim Viru MKs ning lühim Pärnu MK asjades.

Kokkulepete kinnitamine võttis teistest kauem aega Tartu MKs (30 päeva), mujal jäi keskmine

17 ja 30 päeva vahele.

20

32

24

0

5

10

15

20

25

30

35

2015 2016 2017 (10 k)

13

Joonis 5. Kohtumenetluse pikkus päevades3 kriminaalasja kohtusse saabumisest kuni esimese astme

lahendi tegemise kuupäevani ning kohtusse saabumise päeval kinnitatud kokkulepete arv kohtute

lõikes

Pärnu MK kahest samal päeval kohtusse saabunud ja lahendi saanud menetlusest üks tehti

Haapsalu kohtumajas, teine Pärnus, Tartu Maakohtu kõik 7 sama päeva lahendit pärinesid

Põlva kohtumajast ning Viru MK 8st menetlusest 6 olid Rakvere ja 2 Jõhvi kohtumajas. Harju

Maakohtus kestis kõige lühem kohtumenetlus 2 nädalat.

1.2.2 Kohtumenetlustes osalenud kohtunikud ja prokurörid

Kuna alaealiste erikohtlemise aluseks on spetsialiseerumine, siis on järgnevalt tehtud

kokkuvõte sellest, kes olid alaealisi menetlenud kohtunikud ja prokurörid.

Alaealiste suhtes tegid 2017. aasta esimese 10 kuu jõustunud otsuseid vähemalt 46 erinevat

kohtunikku. Enam kui 10 otsust jõustus Katre Poljakoval ja Aivar Hintil.

Harju MKs oli vaadeldud perioodil alaealiste kohtuasjades 14 erinevat kohtunikku,

neist kaheksa puhul jõustus perioodi jooksul 1 otsus, kolme puhul 2 otsust ning kahe

puhul 3 otsust. Kõige enam otsuseid tegi alaealiste osas kohtunik Katre Poljakova (12),

järgnesid Märt Toming ja Anne Rebane (mõlemad 3).

Pärnu MKs oli vaadeldud perioodil alaealiste kohtuasjades 5 erinevat kohtunikku, neist

kahe puhul jõustus perioodi jooksul 1 otsus, ühe puhul 2 otsust ning kahe puhul 4

otsust. Kõige enam otsuseid tegid alaealiste osas kohtunikud Teet Olvik ja Anu

Tammeniit (mõlemad 4).

Tartu MKs oli vaadeldud perioodil alaealiste kohtuasjades 16 erinevat kohtunikku,

neist kuue puhul jõustus perioodi jooksul 1 otsus, nelja puhul 2 otsust, nelja puhul 4

otsust ning ühe puhul 5 otsust. Kõige enam otsuseid tegi alaealiste osas kohtunik Aivar

Hint (16), järgnes Ene Muts (5).

3 Arvestusest on välja jäetud ringkonnakohtus jõustunud lahendi saanud kriminaalasjad.

51

17

38

68

2117

30

18

0

2

78

0

1

2

3

4

5

6

7

8

9

0

10

20

30

40

50

60

70

80

Harju MK Pärnu MK Tartu MK Viru MK

Keskmine päevade arv kohtumenetluses kokku

Keskmine päevade arv kokkuleppemenetluses

Koheselt kinnitatud kokkulepete arv

14

Viru MKs oli vaadeldud perioodil alaealiste kohtuasjades 12 erinevat kohtunikku, neist

kahe puhul jõustus perioodi jooksul 1 otsus ning kolme puhul vastavalt 2, 4 ja 6 otsust.

Kõige enam otsuseid tegi alaealiste osas kohtunik Innokenti Menšikov (9), järgnesid

Heli Väinaste, Larissa Prokopenko ja Mari-Liis Avikson (kõik 6).

Põhja RP prokuröre osales alaealiste kohtumenetluses 9, kõige enam menetlusi oli Marika

Kreutzbergil, Annika Vanatoal ja Marika Reintopil. Põhja RP III ehk nn alaealiste osakonda

mittekuuluvatest prokuröridest menetlesid kohtus alaealisi veel 4 teiste osakondade

prokuröri, kes alaealistele spetsialiseerunud ei ole.

Lääne RPs osales alaealiste kohtumenetluses 4 prokuröri, kõige enam menetlusi oli Pille

Juhkovil, kellel üksinda oli enam alaealiste kohtumenetlusi kui ülejäänud Lääne RP

prokuröridel kokku. Menetlusotsuseid tegi kokku 9 erinevat prokuröri. Lääne RP Pärnu

üksuses osalesid kohtumenetluses ainult alaealistele spetsialiseerunud prokurörid ning kahe

isikuga ka vanemprokurör Elle Keeman. Alaealistele mittespetsialiseerunud prokurörid tegid

alaealiste suhtes üksikuid lõpetamisi.

Lõuna RPs osales alaealiste kohtumenetluses 13 erinevat prokuröri, lisaks lõpetasid 3

prokuröri perioodi jooksul alaealiste suhtes menetlusi, kuid ei menetlenud ühtegi alaealistega

seotud kriminaalasja kohtus. Kõige enam menetlusi oli kohtus Triin Tumalal (14), kes samas

ühtki menetlust perioodi jooksul alaealise suhtes ei lõpetanud. Kõige enam lõpetamisi

alaealiste suhtes oli Margit Pärnal ning lõpetamiste ja jõustumiste kogusumma oli suurim Külli

Zimmil. Alaealiste menetluses osalenud, kuid alaealistele mittespetsialiseerunud prokuröre oli

5.

Viru RPs osales alaealiste kohtumenetluses 11 erinevat prokuröri, lisaks lõpetasid 2 prokuröri

perioodi jooksul alaealiste suhtes menetlusi, kuid ei menetlenud ühtegi alaealistega seotud

kriminaalasja kohtus. Kõige enam menetlusi oli kohtus Pavel Gordijevskil (18), kes sama

perioodi sees lõpetas ka 14 alaealisega seotud kriminaalasja. Kõige enam lõpetamisi alaealiste

suhtes oli Elle Karmil, kellel oli ka suurim lõpetamiste ja jõustumiste kogusumma (39).

Alaealiste menetluses osalenud, kuid alaealistele mittespetsialiseerunud prokuröre oli 7.

Tabel 1. Andmed prokuröride kohta, kes ja kui palju analüüsiperioodi jooksul alaealiste suhtes

menetlusi lõpetasid või kelle menetluses olnud alaealise suhtes jõustus kohtuotsus.

Kohtus jõustunud

Lõpetatud prokuröri poolt

Kokku

Põhja RP 34 113 147

Marika Kreutzberg 15 50 65

Annika Vanatoa 6 43 49

Marika Reintop 5 18 23

Grete Vahtra* 4 0 4

Ruta Rammo* 2 0 2

Kersti Reinuste* 1 1 2

Anneli Lumiste* 1 0 1

Lea Pähkel 0 1 1

Andra Sild 0 1 1

Lääne RP 13 28 41

Pille Juhkov 9 24 33

Agnes Ollema-Barndõk 1 14 15

15

Ülle Saar 0 11 11

Tiina Viru 1 9 10

Elle Keeman 2 0 2

Marika Salmistu* 0 2 2

Gardi Anderson 0 1 1

Merike Lugna* 0 1 1

Liisa Nuut* 0 1 1

Lõuna RP 52 64 116

Margit Pärn 0 21 21

Külli Zimm 5 16 21

Karin Talviste 11 7 18

Triin Tumala 14 0 14

Mariken Arro 2 7 9

Valdo Gerassimov 2 5 7

Riita Serikova* 2 3 5

Jane Pajus 4 0 4

Maiken Mardim* 4 0 4

Liane Peets 1 3 4

Anneli Hinto 2 0 2

Meelis Juursoo* 2 0 2

Milvi Väin 2 0 2

Evelin Merilaine* 0 1 1

Maarja-Liisa Sari* 1 0 1

Jüri Vissak* 0 1 1

Viru RP 49 82 131

Elle Karm 8 31 39

Natalja Firsova 12 24 36

Pavel Gordijevski 18 14 32

Ragnar Plistkin 0 6 6

Ave Arnim* 0 5 5

Enn Pustak* 3 0 3

Marge Voogma* 3 0 3

Günter Koovit* 2 0 2

Irina Karo* 1 0 1

Kristiina Erte* 1 0 1

Sirje Merilo 1 0 1

Ain Tali 0 1 1

Maarja Germann* 0 1 1

*Tärniga on märgistatud prokuröride nimed, kelle spetsialiseerumine alaealistele pole selge – neid prokuröre pole

alaealiste prokuröride meililistis.

Järeldused

Kriminaalasjade lõpetamise ja kohtusse saatmiste praktika ringkondade vahel on

ühtlane. Ka kohtumenetlusliigi valikul esinevad ringkondade vahel samad

seaduspärasused, mis täisealistegi süüdistatavate puhul.

Alaealiste mõjutusvahendi kasutamine karistuse asemel on karistuspraktikas pigem

erandlik, selle määramise osakaal kohtuotsustes jääb hinnanguliselt 10-20% vahele.

Teistest enam rakendatakse mõjutusvahendit Lääne RPs ning vähem Viru RPs.

Kokkuleppemenetlused aitavad kõigis Eesti piirkondades tagada kiirema

kohtumenetluse ning osades kohtumajades isegi kokkuleppe kinnitamise ühe päevaga.

Kuigi kohtunike seas pole alaealistele spetsialiseerumist, on igas piirkonnas

kohtunikke, kes alaealiste kriminaalasju rohkem menetlevad. Prokuratuuris

16

menetlevad alaealiste kriminaalasju valdavalt spetsialiseerunud prokurörid, kuid

mõningal määral on süüdistajaks ka alaealistele mittespetsialiseerunud prokurörid.

Sellest lähtuvalt tuleks otsustada, kas laiendada spetsialiseerunud ja koolitatavate

prokuröride ringi või leida lahendusi alaealistega seotud kriminaalasjade

menetlemiseks juba spetsialiseerunud prokuröride poolt.

1.3 Vahistamine Alaealiste vahistamiste kohta ei õnnestunud käesoleva analüüsi tarbeks statistika esitamiseks

piisava usaldusväärsusega andmeid saada, küll aga võib erinevatele allikatele toetudes öelda,

et kõige enam vahistatakse alaealisi Viru RP kriminaalasjades, järgneb Põhja RP ning Lääne ja

Lõuna RP arvud on kordades väiksemad – seal on aasta jooksul üksikud vahistamised.

Vahistamiste puhul on analüüsi kaasatud 18 alaealisena 2017. aastal vahistatud isikut.

Neist 8 vahistati Viru MK, 6 Harju MK, 3 Tartu MK ning 1 Pärnu MK poolt. Viru MK

vahistamistest 6 olid Narva piirkonna vahistamised.

15 isikut on jõudnud kohtusse, kahe puhul veel kohtueelne menetlus käib.

o 7 isikut saadeti kohtusse kokkuleppemenetluses, 6 lühimenetluses, 3 puhul oli

tegu üldmenetlusega.

o Kohtusse jõudnud asjadest on I astme lahend olemas 12 isiku puhul, lahendit

pole detsembri alguse seisuga 4 puhul. 4st 3 puhul on tegu üldmenetlusega,

ühe juhul ei kinnitanud kohus kokkulepet ning saatis asja prokuratuuri tagasi –

vt all kasti sees kirjeldatud juhtumit.

Karistusotsuseni jõudnud isikute puhul määrati vahistatud alaealistele 6 korral reaalne

vangistus, 5 korral käitumiskontroll KarS § 74 alusel ning ühel korral ka ÜKT kohustus.

KrMS § 131¹ lõike 1 järgi ei või alaealine kahtlustatav või süüdistatav kohtueelses menetluses

olla vahistatud üle kahe kuu ning lõike 2 järgi võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri

taotlusel pikendada vahi all pidamise tähtaega kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse

korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel.

Ühtegi sellist taotlust 2017. aastal peaprokuröril alaealiste asjades kohtule esitada ei tulnud.

Analüüsitud juhtumitest määras kohtunik ühel korral vahistamise tähtajana ühe kuu, mille

pikendamist prokurör ka ei taotlenud4. Valdavalt aga suudeti alaealiste puhul, kes kohtusse

saadeti, viia kohtueelne menetlus läbi vähem kui kahe kuuga. Keskmiselt olid alaealised

kohtueelses menetluses5 vahi all 47 päeva ehk veidi üle 1,5 kuu, mis on tunnustust vääriv

tulemus. See näitab, et alaealiste vahistatutega kriminaalasju prioritiseeritakse ning tagatakse

seeläbi ka alaealiste huvidest lähtuvat erikohtlemist.

Prokuröri tahtest olenematu vahi alt vabastamine Eraldi juhtumina tasub välja tuua kriminaalasi nr 17230101632 (hiljem eraldatud nr 17730000255), kus röövimises kahtlustatuna võeti 19. juulil vahi alla varem isiku- ja varavastaseid kuritegusid toime pannud 17-aastane noor. Prokurör sõlmis isikuga kokkuleppe 28. augustil ning ta anti kohtu alla 13. septembril. 24. oktoobril tegi kohtunik määruse

4 17260100083. Peale 1 kuud naases vahistatu laste kinnisesse asutusse. s 5 Arvestus kuni vabastamise määruseni prokuröri poolt või kohtu alla andmiseni.

17

kriminaalasja tagastamiseks prokuratuuri, sest kokkuleppes ei ole märgitud, et menetleja võib menetluskulud välja mõista alaealise süüdistatava seaduslikult esindajalt. Seepeale püüdsid prokurör ja kaitsja sõlmida uut kokkulepet, millele kahtlustatav keeldus alla kirjutamast, väites, et tema, ega tema ema ei ole nõus maksma menetluskulusid. Samuti saatis kahtlustatava ema prokurörile avalduse, et tema ei ole võimeline menetluskulusid tasuma, sest elatub enamasti sotsiaaltoetustest, palka saab alla miinimumi ja temalt on juba eelmise poja süüdimõistva kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud ja sundraha – ta ei ole suuteline midagi maksma ja ootab poja täisealiseks saamist. Kahtlustatav pani vahistatuna Viru Vanglas toime KarS § 121 kuriteo ning sai täisealiseks 25. novembril. Prokurör leidis 27.10.2017 koostatud vahi alt vabastamise ja elukohast lahkumise keelu kohaldamise määruses, et kuigi isikul saab 30.10.2017 täis kahekuuline vahistamistähtaeg ning ta tuleb vabastada vahi alt, ei ole vahistamise alused alaealise suhtes ära langenud: „Tal oli enne käesoleva kuriteo sooritamist kehtiv katseaeg, tema on jõudnud vanglas juba toime panna uue isikuvastase kuriteo, lapsevanemad teda ohjeldada ei suuda ja ta ei suuda täita kontrollnõudeid. Arvestades, et tema ei allkirjastanud uut, parandatud kokkulepet, lootes seega koheselt vahi alt vabaneda, saab teha põhjendatud järelduse, et tema asub edaspidi pika vangistuse hirmus menetlusest ja kohtust kõrvale hoiduma, samuti on alust arvata, et ta jätkab kuritegude toimepanemist, sh võib sooritada isikuvastaseid kuritegusid.“ Detsembri alguse seisuga ei ole isikul kahtlustusi uutes kuritegudes ning kriminaalasi on ühendatud vanglas toime pandud kuriteo menetlusega. Isikule on määratud elukohast lahkumise keeld. Tähelepanuväärne antud kriminaalasja puhul on see, et kui algselt oli isik kokkuleppemenetluses nõus enam kui 3-aastase reaalse vangistusega, siis hiljem sellest ka vaidlust ei tekkinud, küsimuseks oli hoopis menetluskulude tasumise kohustus, mis paraku paljudel analoogsetel juhtudel jääb riigile tasumata, kuna summad käivad sihtgrupil üle jõu ning saavad sageli ka takistuseks taasühiskonnastamisel. Esialgses kokkuleppes oli menetluskulude osa sõnastatud viisil, et sellest pole esiteks aru saada, kas sundraha kohustus tasumiseks on või ei ole ning teiseks pole kokkuleppes tõepoolest viidet seadusliku esindaja kohustustele menetluskulude tasumise osas. Väljavõte esialgsest kokkuleppest: 13. Süüdistatavale on selgitatud, et tema peab süüdimõistmisel tasuma KrMS § 179 kohaselt sundraha I astme kuriteo eest 2,5 kuupalga alammäära suuruses summas (2017 aastal 1175 eurot) ning kriminaalmenetluse kulud- määratud riigi õigusabi eest summas 288 EUR, millele lisanduvad kulud kohtumenetluses. Tema avaldas, et tema taotleb, et sundraha jäetakse riigi kanda. Tema on nõus tasuma kaitsja tasu 288 eurot ja kulud kohtus ühe aasta jooksul alates otsuse jõustumisest. Teiste kriminaalasjade pinnalt võib öelda, et üldjuhul tuleb kohus menetluskulude vähendamise või täielikult riigi kanda jätmise taotlustele vastu ning on valmis ka selliseid kokkuleppeid kinnitama. See teema ei pruugi küll olla kokkuleppeläbirääkimiste kese, kuid

18

kindlasti on oluline hinnata, milline on konkreetse süüdistatava või tema esindaja võime kohustusi kanda. Menetluskuludest tähtsam peaks olema reeglina see, et noor inimene oma teo eest kannatanu ees vastutuse võtab, kahjusid korvab ning sobivatele mõjutusmeetmetele allub. Kuigi antud olukorras pole vahistamata jätmisest tingitud negatiivsed võimalused teadaolevalt realiseerunud, on siiski tegu juhtumiga, millest tuleks õppida ning selliseid ohte minimeerida.

Lisaks kahele kriminaalasjale, mis pole detsembri alguse seisuga kohtusse jõudnud ning kus

prokurör vabastas alaealise vastavalt ühekuulise6 või kahekuulise7 tähtaja täitumise eel, oli

veel kaks kriminaalasja, kus prokurör vabastas isiku enne kriminaalasja kohtusse saatmist.

Kriminaalasjas nr 16233001626 panid kaks 17-aastast noorukit toime mõrvakatse,

neist üks sai 2-kuulise vahistamise perioodil täisealiseks, mistõttu kohus pikendas tema

vahi all viibimise aega, teine nooruk aga vabastati 2 kuu täitumisel. KRMRi järgi pole

märtsis vabastatud noorikule kahtlustusi uutes kuritegudes esitatud.

Kriminaalasjas nr 17230101076 kahtlustati 15-aastast alaealist röövimise ja kehalise

väärkohtlemise kuritegudes. Prokurör vabastas ta nädal enne kriminaalasja kohtusse

saatmist, kohus tegi isiku suhtes lühimenetluse tulemusena kohtuotsuse kaks kuud

hiljem, vabastades ta KarS § 74 alusel vangistusest ning määrates käitumiskontrolli

ajaks viis lisakohustust. Sellest võib järeldada, et jätkuv vahi all hoidmine

kohtumenetluse ajal poleks antud juhul olnud tingimata vajalik.

Kohtumenetlused analüüsitud juhtumites on üldjuhul küllaltki kiired. Neljal juhul toimus

kokkuleppemenetluse istung kriminaalasja kohtusse jõudmise päeval: kolmel8 juhul oli

kinnitatud kokkuleppe sisuks reaalne vangistus ning ühel9 juhul KarS § 74 alusel vangistusest

vabastamine, kusjuures ka siin olid käitumiskontrolli osaks asjakohased lisakohustused.

Viimati nimetatud kriminaalasi nr 17244000940, mis reaalse vangistusega ei päädinud,

oli analüüsitud juhtumite seas selline, mille puhul ei tekkinud materjalide pinnalt

veendumust, kas vahistamisega kaasnevad riskid kaaluvad üles võimalikke

vahistamisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid antud kriminaalasjas 15-aastase

sõltuvusprobleemidega noore puhul, kes on varem kriminaalkorras karistamata.

Vahistamise otsustamise ajal oli teada, et see noor pidi kaks nädalat hiljem asuma

elama ja õppima poolkinnisesse Jõhvi noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse,

millega seotud kohustusi kohtuotsuses enam ei olnud ning samuti ei nähtunud

materjalidest, et oleks kaalutud vahistamise asendamist elektroonilise valvega Jõhvi

keskuses elamise ajal. KRMRist nähtuv vahistamisele järgnenud noore poolt toime

pandud kauplusevarguste jätkumine (ning ilmselt ka sellega seonduv uimastite

6 17260100083 7 17270000235. Tegu oli peresisese kuriteoga, alaealine kahtlustatav kolis läbimõeldud eripreventiivse meetmena vahi alt vabanemise järel kodust ära õpilaskoduga kooli. 8 17240100002 (KarS § 183 ja 184 kuriteod), 17249000107 (katseajal KarS § 121 ja 263 kuriteod), 17259000194 (KarS § 121 kuriteod) 9 17244000940

19

tarbimine) kinnitab, et ka käitumiskontroll on sellise noore puhul liialt väheintensiivne

meede, mistõttu oleks sellistel juhtudel asjakohane kaaluda võimalust paigutamaks

teda laste kinnisesse asutusse.

Sarnane juhtum ilmnes ka kriminaalasjast nr 16233001118, kus 14-aastane autosid

korduvalt ärandanud nooruk oli vahi all kokku ligi 3 kuud, mille järel sõlmitud

kokkuleppes kohustati teda KarS § 74 alusel määratud käitumiskontrolli

lisatingimusena elama oma elukohas. Samas oli noor enne õppinud Maarjamaa

Hariduskolleegiumis, kus ei suudetud piisavalt edukalt piirata tema ärajooksmisi.

Sellistel juhtudel, kus noore vabadust on kohus juba piiranud muu meetme raames,

tuleks esmasena leida kooliga lahendused vabaduse piiramiseks olgu läbi

elektroonilise valve või kinnisema režiimi. Pole küll välistatud, et see mõnikord

asjakohane ei võiks olla, aga üldjuhul pole loogiline, et erikooli kohustusega noor

kuritegude toimepanemise ja vahistamise tagajärjel jõuab käitumiskontrolli

täideviimiseni kodukeskkonnas.

Kohtumenetlus oli pikem kui paar kuud kriminaalasjas nr 17231700612, kus alla 2-kuulisele

uurimisele järgnes pea 3,5 kuud kestnud kohtumenetlus lühimenetluse sätete järgi. Kohus

vabastas 16-aastase KarS §-de 184, 200 ja 263 rikkumisi toime pannud noore osaliselt reaalse

vangistusest KarS § 74 alusel, kusjuures kohtu poolt määratud ärakantava osalise vangistuse

aeg oli ligilähedane vahi all viibitud ajaga.

Järeldused

Alaealiste vahistatuga kriminaalasjas õnnestub kohtueelne menetlus lõpuni valdavalt

viia kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, kuid probleeme võib tekkida olukorras, kus

kohus kokkulepet ei kinnita ning tagasisaatmisel on kahekuune tähtaeg ammendunud.

Sellisel juhul tuleks hinnata, kas on võimalik tähtaega pikendada läbi peaprokuröri

taotluse.

Alaealise vahistamisel tuleks senisest enam hinnata ka määratava karistuse ja

mõjutusvahendi perspektiivi. Kui on tõenäoline reaalse vanglakaristuse

mittekasutamine, tuleks tõsiselt hinnata, kas on võimalik vahistamist vältida või

asendada see esimesel võimalusel elektroonilise valvega. Analüüsitud

kriminaalasjades oli üks elektroonilise valvega asendamise taotlus, mida prokurör ei

toetanud ja kohus ei rahuldanud. Pooltel juhtudel, kus karistus oli määratud, ei jäänud

vahistatud alaealised peale kohtuotsust vangistusse, vaid vabanesid tingimisi või

asendas kohus karistuse üldkasuliku tööga.

Alaealiste vahistamisi on proportsionaalselt enam Viru ringkonnas.

Juba kinnises asutuses viibimise kohustusega noorte puhul, kelle vahistamist

prokuratuur kaalub, tuleks koos asutusega püüda leida võimalusi käitumise

intensiivsemaks kontrollimiseks asutuse sees.

20

2. Vägivallakuriteod laste suhtes

2017. aasta veebruaris registreeriti 330 ähvardamise ja kehalise väärkohtlemise kuritegu,

nendest 26 osas alustati menetlus KarS § 120 alusel, 304 osas KarS § 121 alusel.

Nendest 179 (54%) juhtumit olid perevägivallakuriteod. Nendest omakorda:

- 35 olid sellised, kus ema või isa oli vägivaldne alaealise lapse suhtes, - 3 olid sellised, kus ema või isa olid vägivaldsed täiskasvanud lapse suhtes, - 9 olid sellised, kus oli tegu vanemavastase vägivallaga lapse või lapselapse poolt, - 6 olid sellised, kus oli tegu õdesid-vendi puudutava vägivallaga, - 8 olid sellised, kus naine ründas meest, - 3 olid toime pandud samasooliste paaris (2 juhul mehed, ühel naised), - 117 olid sellised, kus mees ründas naist, nende seas oli 12 juhtumit lapse osalusel.

2.1 Laps vägivalla pealtnägijana 2017. aasta veebruaris toime pandud perevägivalla juhtumite seas, kus vägivallategude

osapoolteks olid praegused või endised elukaaslased, oli vähemalt 12 juhtumit sellist, kui tegu

pandi toime lapse osalusel.

Kahel juhul oli tegu ähvardamisega, ülejäänud juhtudel kehalise väärkohtlemisega.

7 kuritegu pandi toime Harjumaal, 2 Pärnumaal, üks nii Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal

kui ka Võrumaal.

Kõigil juhtudel olid toimepanijaks mehed ning kannatanuks naised, kusjuures laps on

viibinud konflikti juures (samas ruumis või kõrvalruumis) ning kannatanud enamasti

psüühiliselt (näinud juhtunut pealt, reageerinud hüsteeriliselt nuttes olukorrale, kus

isa lõi ema vms). Ühel juhtumil oli laps küll konflikti keskel, kuid toimunut oma vanuse

tõttu eeldatavalt ei tajunud (tugevas alkoholijoobes mees ähvardas oma elukaaslast

füüsilise vägivallaga, kannatanu kartis enda ja kahekuuse lapse tervise pärast ning

jooksis koos lapsega korterist välja).

Novembri lõpuks olid kõik menetlused peale kahe (nr-d 17267000198, 17231600310) läbi

viidud. Juhtumite läbivaatamise tulemusena selgus, et mitte ühelgi juhul ei vahistatud

toimepanijat ega kasutatud kannatanu kaitseks lähenemiskeeldu. Enamikul juhtudel saab

materjalide pinnalt järeldada, et ründaja ja kannatanu jätkasid kooselu menetluse ajal ja ka

peale menetluse lõppu.

Menetluste tulemuste ülevaade:

3 kriminaalasja (nr-d 17278000256, 17286000039, 17231600192) jõudsid

süüdimõistva lahendini kohtus, kus vangistus jäeti KarS § 74 alusel täielikult tingimisi

kohaldamata, sealhulgas kriminaalasi nr 17231600192 menetleti kiirmenetluse korras

kokkuleppemenetluses ning toimepanijale määrati ka asjakohased individualiseeritud

lisakohustused (mitte tarvitada alkoholi ja osaleda sotsiaalprogrammis).

4 kriminaalasja (nr-d 17230100401, 17230100523, 17230100711, 17244000135) puhul

kasutati lepitusmenetlust, kusjuures kriminaalasjades nr 17230100523 ja

21

17230100711 puhul tuleb positiivsena esile tõsta määratud kohustuste asja- ja

isikupõhiselt individuaalset iseloomu ning mitmekülgsust.

Kriminaalmenetluse aluse (süüteokoosseisu) puudumisega lõpetati menetlus KrMS §

199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel 3 kriminaalasjas (nr-d 17259000092, 17230100560,

17231500269). Ühel juhul oli kannatanu teinud avalduse põhistatud määruse

tegemiseks.

o Kriminaalasjas nr 17259000092 lõpetati Viru RP loal menetlus süüteokoosseisu

puudumisega. Menetleja arvates ei leitud kriminaalasjas usaldusväärseid

tõendid selle kohta, et mees oleks tüli käigus oma endisele elukaaslasele tolle

käsivarrest kinni võtmisega füüsilist valu tekitanud. Samas on mees väitnud, et

hoopis tema sai konflikti käigus lahtise käega löögi näkku oma endiselt naiselt,

kusjuures viimane kinnitas, et lõi meest tõepoolest käega näkku, tehes seda

enesekaitseks. Ema käelööki isale näkku kinnitas ka konflikti juures viibinud 9-

aastane tütar. Sündmuse juures oli ka tülitsejate ühine 3-aastane poeg.

Kõnealuse kriminaalmenetluse käigus on noorsoopolitseinik kolm päeva pärast

juhtunut saatnud vallavalitsusele teatise lähisuhtevägivalla juhtumi kohta ja

palunud omavalitsuselt pere kohta tagasisidet. Vallavalitsuse vastuskirjas

märgitakse, et tülis osalenud mees on saanud pärast toimunud konflikti

psühholoogilist nõustamist ning on läbinud vanemluskoolituse, et olla parem

isa oma lastele. Vastuskirjast nähtuvalt oli kodukülastuse ajal kodu väga puhas

ja korras, lapsed puhtalt riides ning oli näha, et isa suhe lastega on lähedane ja

hooliv. Siinkohal tuleb märkida, et kuigi kriminaalmenetlus aluse puudumise

tõttu lõpetati, olid kõnealusel juhul laste õigused ja turvalisus tagatud.

o Ülejäänud kolmes kriminaalasjas lõpetati menetlus põhistamata määrusega.

Kaalutlemisel lähtuti sellest, et polnud piisavalt süüd kinnitavaid tõendeid.

Tabel 2. Lapse osalusel 2017. aasta veebruaris toime pandud perevägivallajuhtumid

Kriminaalasi Episoodi kirjeldus Lahendus

17230100401 Põhja RP

Naise ja tema elukaaslase vahel toimus konflikt, mille käigus tugevas alkoholijoobes mees hakkas naist füüsilise vägivallaga ähvardama. Naine võttis ähvardust tõsiselt, kartis ta enda ja lapse tervise pärast ning jooksis koos lapsega korterist välja. Mees jäi koju ja ust ei avanud.

KrMS § 203¹ Lepitus Kohustus hoiduda alkoholi kuritarvitamisest

17259000092 Viru RP

Kella 19.30 ajal Lääne-Virumaal võttis mees tugevasti kinni oma endise elukaaslase käevarrest ja surus teda vastu ust, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. Pidi olema suur peretüli, lapsed nutavad kõrval, teataja sekkub tülisse, proovib pereisa maha suruda, katkestas kõne. Kella 20:45 paiku politsei poole pöördus kannatanu, kes soovib menetlust.

Menetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Tõenditest nähtub, et vägivalda tarvitas pigem ohver ise. Lapsed elavad isaga, isa läbis vanemluskoolituse - selgub põhistatud lõpetamise määrusest.

22

17278000256 Lääne RP

Pärnumaal asuvas eramajas tungis 17-aastane mees 10 kuuse lapse juuresolekul kallale oma samuti alaealisele elukaaslasele, kägistades kannatanut kaelast ja lõi kannatanut mitmeid kordi näo piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi.

KarS § 74 järgi tingimisi vangistus ilma lisakohustusteta. Nii ohver kui toimepanija ilmselt kõrge abivajadusega. Uus liikluskuritegu paar kuud hiljem, uus vägivallategu sügisel sama ohvri vastu. Ilmselt pole abi ja sekkumine olnud piisav uute rikkumiste ennetamiseks ja lapse heaolu tagamiseks.

17286000039 Lõuna RP

Kasuisa on vägivaldne, ähvardab naist, tüli nägi pealt 2006. aastal sündinud laps. Ema saatis sõnumi. Kontrollimisel selgus, et tegu on vaimse vägivallaga. Agressiivse joobes toimepanija suhtes kasutatud füüsilist sundi ja käeraudu. Mees toimetatud kainenema.

KarS § 74 järgi tingimisi vangistus ilma lisakohustusteta.

17230100523 Põhja RP

Meest kahtlustatakse KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et lõi Harjumaal rusikaga näkku elukaaslast ja tõukas rõdul olles elukaaslase üle rõdu serva, millega tekitas füüsilist valu ja füüsilise vigastuse. Korteris olid kolm alaealist last.

KrMS § 203¹ Lepitus Kohustused: Käitub kannatanuga lugupidavalt ja viisakalt ning ei kasuta tema suhtes vägivalda ükskõik millises vormis või viisil; Ei tõsta kannatanut toimepanijale kuuluvast korterist välja kuni järelevalve perioodi lõpuni ja korterisse tulekust teavitab varakult ette; Võtab ohvriga eelnevalt ühendust lastega kohtumise ajas ja kohas kokku leppimiseks; Pöördub viharavile psühholoogi juurde.

17230100560 Põhja RP

Mees peksis oma elukaaslast korduvalt rusikaga näkku, mistõttu kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse. Teatajaks oli 9aastane laps. Teataja sõnul kasuisa lõi teda rusikaga selja piirkonda ja nüüd peksab ema. Korteris oli lisaks teatajale veel kannatanu, ründaja ning 10 kuune laps. Peretüli tagajärjel oli korter väga sassis ning korteris lõhutud palju asju. Kannatanul oli näos näha verd ja kannatanu huul oli katki. Ründaja käitus agressiivselt, politsei korraldusi ei täitnud. Nii kannatanu kui ründaja olid nähtavalt alkoholijoobes. Kannatanu ütles, et selline olukord, kus ründaja läheb agressiivseks, on väga sagedane ja ta kardab ründajat. Teatajal seljal vigastusi ei tuvastanud. Kõik osapooled toimetatud Rahumäe tee 6/1, mees kinni peetud ja arestimajja toimetatud.

Menetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Vahetult peale sündmust kuulati kannatanu (lapse ema) üle, isik kirjeldas seda, kuidas elukaaslane (mees) teda umbes 30 minuti jooksul korduvalt näkku lõi. Kannatanul fikseeriti ka vigastused (huul paistes ja katki). Pärast kainenemist kuulati kannatanu uuesti üle ja oma õigust kasutades keeldus ta elukaaslase vastu ütlusi andmast, märkides ühtlasi, et tal pole pretensioone elukaaslase vastu ja ta ei soovi kriminaalasja. Lapse videoülekuulamisele tõi ema lapse koos esindajaga (advokaadiga, kelle ema ise oli valinud). Ülekuulamisel teatas advokaat, et laps kasutab oma õigust kasuisa vastu ütlusi mitte anda, mispeale laps kinnitas ütluste andmisest keeldumist. Kahtlustatav tunnistas end ülekuulamisel süüdi selles, et lõi korduvalt naist näkku ja tõukas kasulast. Kriminaalasjas kogutud tõenditele (häirekeskusele tehtud väljakutsekõne salvestis, politseiniku ettekanne, kannatanul esinenud vigastuse fikseerimine, süü tunnistamine kahtlustatava poolt, esialgsete ütluste põhimõtteline muutmine kannatanu poolt jne) tuginedes on alust märkida, et kriminaalmenetluse lõpetamine abiprokuröri

23

poolt menetluse aluse puudumise tõttu on antud juhul küsitav. Last esindasid tema ema (kes ise loobus ütlustest elukaaslase vastu) ja ülekuulamise juures ema poolt valitud advokaat, kusjuures kriminaalasja materjalidest nähtuvalt jäid lapse huvid kriminaalmenetluses tegelikult kaitseta. Teisest küljest tuleb märkida seda, et perekond on lastekaitsespetsialistide tähelepanu all, emale on pakutud nõustamist seoses alkoholiprobleemiga, samuti on vesteldud konflikti osapoolte ja ka lapse isaga. Ühtlasi on probleemiga seonduvalt pöördutud lapse õppeasutuse poole. Riigiprokuratuuri järelevalveosakonna poolt kontrollitakse kriminaalasjas menetluse lõpetamise põhjendatust, hinnatakse olukorda peres käesoleval ajal (kriminaalmenetlus lõpetati 20.04.2017) ja kaalutakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruse võimalikku tühistamist vastava vajaduse ilmnemisel.

17230100711 Põhja RP

Alkoholijoobes mees tuli kallale oma abikaasale lüües teda lahtise käega vastu nägu ja tirides teda koridori, et korterist välja visata. Avaldaja tundis füüsilist valu ning tekkisid kergemad kehavigastused. Peres kasvab 2011. aastal sündinud laps.

KrMS § 203¹ Lepitus Kohustused: Pooled käituvad teineteise suhtes viisakalt ja lugupidavalt sh toimepanija hoidub solvamisest ja ähvardamisest; Toimepanija pöördub alkoholi võõrustusravile 2 kuu jooksul ja hoidub alkoholi tarvitamisest.

17231500269 Põhja RP

Politseipatrulli kutsus välja tülitsevate abikaasade naaber. Kannatanu (konfliktis osalenud naise) sõnul tekkis tal kodus konflikt oma mehega, mille käigus abikaasa tõmbas juustest ning lõi kannatanule rusikaga näo piirkonda tekitades sellega füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Mees on kinni peetud. Sündmuse ajal viibis korteris alaealine laps.

Menetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Mõlemad konflikti osapooled olid alkoholijoobes. Kannatanu (naine) tunnistas, et oma käitumisega provotseeris kahtlustatavat (meest). Kannatanu avaldas politseile, et pretensioone ei oma ja kriminaalmenetlust ei soovi. Mõlemad konflikti osalised said kergeid vigastusi, kusjuures mehe vigastused olid tõsisemad. Korteris viibinud laps oli oma toas ja juhtunut väidetavalt ei kuulnud ega näinud, seega menetleja järeldusel ei olnud lapse rahu rikutud. Juhtumist on teavitatud noorsoopolitseid ning saadetud teatis linnaosavalitsusele.

17231600192 Põhja RP

Avaldaja teatab, et tema abikaasa oli alkoholijoobes koju tulnud ja neil oli verbaalne konflikt, avaldaja helistas politseisse ja siis abikaasa väänas ta kätt, tahtis telefoni ära võtta, väänamise tagajärjel tundis avaldaja valu. Vahele tuli tütar, keda abikaasa haaras vasakust küünarvarrest ja lükkas eemale. Avaldajal õnnestus koos tütrega korterist lahkuda ja teiselt telefonilt välja kutsuda politsei.

Kriminaalasjas 2 sündmust, menetletud kiirmenetluse kokkuleppena. KarS § 74 järgi tingimisi vangistus, lisakohustused: osaleda sotsiaalprogrammis ja mitte tarvitada alkoholi.

24

17231600310 Põhja RP

Naine teatab, et tema endine abikaasa oli tüli käigus teda haaranud kätest ja tõuganud vastu seina, mille tagajärjel tundis avaldaja füüsilist valu. Siis lükkas ta avaldajat uuesti vastu kappi ja avaldaja kukkus põrandale pikali. Samuti mees kägistas avaldajat ja lükkas vastu seina nurka nii, et avaldajal sai viga pea. Intsident toimus nende ühiste laste juuresolekul.

Menetluses. Kahtlustatava poolt on toime pandud uued kuriteod (KarS § 118 lg 1 p 1 uue abikaasa suhtes ja KarS § 184 lg 2 p 2), millistega seoses on isik teises kriminaalasjas vahistatud. Käesolev kriminaalasi on saadetud ühendamiseks uue kriminaalasjaga, milles isik on vahistatud.

17244000135 Viru RP

Naine teatas, et peretüli käigus mees peksis teda, millega tekitas talle füüsilist valu ja kehavigastused-hematoomid. Samuti viskas mees oma 11-aastase poja korterist välja.

KrMS § 203¹ Lepitus Kohustused: Tunnistada juhtunut ja vabandada kannatanu ees. Hoiduda kannatanu suhtes füüsilisest vägivallast.

17267000198 Põhja RP

24.02.2017 Pärnu hotellis tungis mees kallale verbaalse konflikti käigus oma abikaasale, hoides ühe käega süles olevat alla 1-aastast last ning teise käega lüües ja surudes käega vastu naise kõripiirkonda, tekitades sellega naisele füüsilist valu. Ülekuulamisel annab naine ütlusi varasema korduva vägivalla kohta ründaja poolt.

Menetluses. Kuriteoavaldus tehti Lõuna prefektuuri (kannatanu elukoht Viljandis), menetlus oli alguses Lääne prefektuuri käes lähtuvalt toimepanemise kohast ning seisab alates märtsi lõpust ilma täiendavate toiminguteta Põhja prefektuuris (kahtlustatava elukoht Tallinnas). Menetlusseisaku põhjustas antud juhul ebapiisav kommunikatsioon eelkõige Põhja prefektuuri ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri vahel. Lääne Ringkonnaprokuratuuri andmetel saadeti kriminaalasi 28.03.2017.a. Põhja prefektuuri ja edasise menetluse kohta Lääne Ringkonnaprokuratuuril andmed puuduvad. Põhja Ringkonnaprokuratuur omakorda ei olnud kuni 2017.a. detsembrini kõnealusest kriminaalasjast teadlik, kuna Põhja prefektuuri vastav uurija, kelle menetlusse kriminaalasi 12.04.2017.a. läks, Põhja Ringkonnaprokuratuuri alaealiste ja lähisuhtevägivalla kuritegude osakonna prokuröriga uue kriminaalasja teemal ühendust ei võtnud. Kui Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör 2017.a. detsembris uuest kriminaalasjast teadlikuks sai, andis ta juhtivuurijale korralduse, et kriminaalasja menetlemine jätkuks võimalikult kiiresti.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmine

2017. aasta veebruaris registreeritud kuriteoteadete seas, kus oli viidatud väidetavale

perevägivallale, oli vähemalt kolm sellist juhtumit, kus osales ka laps.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade nr 17231700174 koostati seoses

patrullpolitseinike ettekandega, milles oli fikseeritud väljakutse elukaaslaste vahelise

konflikti lahendamiseks (patrulli kutsus välja väidetavalt vägivalla ohvriks olnud naine).

25

Viis päeva hiljem teostati järelkontroll, suheldi mõlema osapoolega, kusjuures isikud

väitsid, et on asjad omavahel selgeks rääkinud ja kummalgi teineteise vastu

pretensioone ei ole. Isikud teatasid, et lähevad lahku, kusjuures ühise lapse

hooldamise osas nad probleemi ei näe. Avaldust kummaltki osapoolelt ei laekunud,

isikud arvasid, et juhtum oli piisavaks karistuseks ning leidsid, et suudavad teineteisest

eemal rahulikult edasi elada. Ühine laps pidi esialgu jääma emaga. Järelkontrolli

materjalidest nähtuvalt on teavitatud ka lastekaitset.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade nr 17231700161 koostati seoses

avaldusega, milles naisterahvas teatas, et elukaaslane on tarvitanud tema (s.o naise)

suhtes füüsilist vägivalda seoses sellega, et naine soovis nende ühist alaealist last arsti

juurde kontrolli viia.

o Viis päeva hiljem teostatud järelkontrolli käigus teostas politsei kodukülastuse

koos lastekaitse spetsialistiga. Mehe sõnul olevat naine alkohoolik, kes tööl ei

käi ja on korduvalt toimetatud kainestusmajja. Mees ei soovi, et laps elaks

naisega. Järelkontrolli materjalidest nähtuvalt läks lastekaitse spetsialist koos

naisega terapeudi juurde ning pakkus sama teenust ka mehele.

o Kuus päeva enne seda, kui naine oli teinud ülalnimetatud avalduse politseisisse,

pöördus politseisse tema mees, kes teatas, et naine on kodust lahkunud nädal

tagasi koos nende ühise alaealise lapsega ja joob kusagil. Politsei tuvastas teises

linnas koha, kust leidis joobes ema ja nutva lapse. Laps toimetati turvakodusse,

millest teatati lapse isale, kes sõitis lapsele järele.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade nr 17231700149 koostati seoses

patrullpolitseinike ettekandega, milles on fikseeritud väljakutse sünnipäevapeol

tekkinud konflikti lahendamiseks (sündmusest teavitas politseid üks sünnipäevapeol

viibinud isik). Ettekandest nähtuvalt oli joobes naisterahvas läinud seltskonnaga tülli,

tõuganud oma elukaaslast ja kasutanud füüsilist jõudu nende ühise 9-aastase tütre

suhtes, pigistades viimast käsivarrest. Üheksa päeva hiljem teostas politsei eelpool

mainitud perele järelkontrolli, mille käigus vesteldi lapse ema ja isaga. Lapse ema sõnul

ei mäleta ta juhtunust midagi, kuna oli tugevas alkoholijoobes. Lapse isa sõnul ei ole ta

näinud, et naine oleks lapse vastu vägivaldne olnud. Eelmärgitud konflikti kohta märkis

mees, et ta hoidis naist kinni ja see talle midagi teha ei saanud ja tema ei näinud pealt,

et naine oleks lapse suhtes vägivalda tarvitanud. Mees märkis, et temal naise suhtes

pretensioonid puuduvad ja järelkontrolli toimumise ajaks on nad juba lahku kolinud.

Kõnealusel juhtumist teavitati ka lastekaitset.

On kohane märkida, et kuigi vaadeldavatel juhtudel kriminaalmenetlust ei alustatud, on piisav

kindlus, et laste õigused ja turvalisus on nendes juhtumites piisavalt tagatud.

2.2 Vahetult lapse suhtes toimepandud vägivald 2017. aasta veebruaris toimepandud perevägivalla juhtumite seas oli kokku vähemalt 36

sellist, kus täisealine kasutas vägivalda alaealise lapse vastu. Seega on iga kümnes

perevägivalla kuritegu toimepandud vanema poolt lapse vastu. 36 kehalise väärkohtlemise

26

juhtumit menetleti 18 kriminaalasja raames, mis tähendab, et osades kriminaalasjades oli

lapsevastaseid vägivallaepisoode mitu.

7 kriminaalasja menetles Viru RP, 5 Põhja RP, 5 Lõuna RP ning üht Lääne RP. Üheksas

kriminaalasjas oli ründajaks isa (või kasuisa) ning 8 puhul ema. Ühel juhtumil ründas

täiskasvanud naine tuttavat last (enda lapse koolikaaslast).

Novembri lõpu seisuga on kolm kriminaalasja veel menetluses, kaks lõppesid süüdimõistva

otsusega, üks lõpetamisega leppimise tõttu, viis KrMS § 202 lõpetamisega, seitse KrMS § 199

lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kõikidel nimetatud juhtudel on

kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 206 lg 11 kohaselt põhistamata määrusega. Taotlusi

põhistatud määruse saamiseks pole kannatanud esitanud.

Käesoleva analüüsi teostamise käigus on menetlusi juhtinud prokuröridel palutud enamikel

juhtudel selgitada, millistel kaalutlustel on toimunud kriminaalmenetluste lõpetamised

vaadeldavatel juhtudel. Järgnevalt on antud ülevaade juhtumitest ning menetluse

tulemustest.

Tabel 3. 2017. aasta veebruaris toime pandud lapskannatanuga perevägivallajuhtumid

MENETLUSES

17231500235 Põhja RP

Menetlustoimingute puudumise suhteliselt pika perioodi vältel asjaolu, et kuriteos kahtlustatav polnud kättesaadav. Samuti tegi prokurör kõnealuses kriminaalasjas menetlusotsuse langetamiseks vajalikku eeltööd, mis KRMRs ei kajastu (suhtles lastekaitsetöötajate ja kooliga, et selgitada välja kannatanu taust, samuti olukord perekonnas käesoleval ajal). 2017.a detsembri alguses on prokurör saanud kontakti kahtlustatavaga ja lähiajal võetakse kriminaalasjas vastu menetlusotsus. Sealjuures tuleb märkida, et kannatanu turvalisus on olnud menetluse ajal tagatud. Ema tunnistab oma 12-aastase tütre löömist, ta on vabandanud ja tal on enese sõnul väga kahju juhtunu pärast. Paralleelselt menetletud tsiviilasjas on kohtuotsusega määratud lapse enese soovil tema elukohaks isa elukoht. Alaealise kannatanu ülekuulamisse oli kaasatud sotsiaaltöötaja.

17231600259 Põhja RP

Isa kahtlustati oma tütre korduvas ründamises, viimased menetlustoimingud tehti märtsis. Prokurör lõpetas menetluse 8. detsembril KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal.

17267000195 Lääne RP

Ema kahtlustatakse oma lapse suhtes füüsilise vägivalla kasutamises. Viimased tunnistajate ülekuulamised kriminaalasja raames tehti augustis. Prokuröri sõnul on toimik detsembri alguse seisuga tema käes tutvumisel, et uurijale edasisi juhiseid anda - menetlejal tekkis probleem kahtlustuse koostamisega, kuna tuli välja palju erineval viisil väärkohtlemisi ja seda juba pikema aja jooksul. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal.

KOHTUOTSUS

17260100020 Lõuna RP

Sealjuures üks seksuaalkuritegusid sisaldav menetlus päädis toimepanija jaoks pikaajalise reaalselt kandmisele kuuluva vangistusega (11 aastat vangistust). Mehele pandi süüks ulatuslikku seksuaalset väärkohtlemist oma alaealiste tütarde suhtes pika aja jooksul (vägistamine, muu sugulise iseloomuga teod järeltulijaga), samuti nende kehalist väärkohtlemist. Alaealiste kannatanute ülekuulamised videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal. Kohtulikul

27

uurimisel vaadati videosalvestusi, kusjuures kohus rõhutas, et KrMS § 70 nõuded olid täidetud.

17286000053 (ühendatud 16286000424) Lõuna RP

Kohus mõistis süüdlasele vangistuse, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata. Mehele arvati süüks oma 6-aastase poja löömist ühel korral rusika ja kahel korral rihmaga, põhjustades sellega lapsele füüsilist valu ja pindmisi vigastusi. Lisaks lapsevastase vägivallaga seotud kuriteoepisoodidele mõisteti isik süüdi ka oma elukaaslase suhtes sooritatud kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises. Vastavalt sõlmitud kokkuleppele kohaldas kohus süüdimõistetu suhtes KrMS § 3101 lg 1 ja Võlaõigusseaduse § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeeldu tema endise elukaaslase kaitseks. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal.

LEPITUSMENETLUS

17231500187 Põhja RP

Ründaja (kasuisa) kohustus edaspidi hoiduma vägivalla tarvitamisest kannatanu suhtes ning ühe kuu jooksul ühisest elukohast välja kolima. Nagu nähtub materjalidest, ei olnud kannatanu turvalisus menetluse ajal ohus. Kasuisa kahetses toimunut ja materjalidest nähtuvalt kasutas ta füüsilist vägivalda oma 16-aastase kasupoja suhtes esmakordselt.

KRMS § 202 AVALIKU MENETLUSHUVI PUUDUMINE

17231600299 Põhja RP

Menetlus lõpetati ema suhtes, kes oli löönud oma 9-aastast poega. Ema möönis, et on nn kannatuse kaotamise tagajärjel last lahtise käega löönud ja kahetseb tehtut. Prokurör leidis põhjendatult, et seoses kahtlustataval esinevate majanduslike raskustega ja halva tervisega ei ole otstarbekas määrata isikule rahalist kohustust ega üldkasulikku tööd, mistõttu pandi emale kohustuseks osaleda perekeskuse poolt pakutavas sotsiaalprogrammis võimaldamaks tal täiendada vanemaks olemise oskusi. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal.

17259000101 Viru RP

Menetlus lõpetati ema suhtes, kes oli tüli käigus löönud oma 17-aastast tütart. Ema tunnistas, et vestluse käigus n-ö läks närvi ja kasutas tütre suhtes vägivalda, mille üle isegi ehmatas, kuna pole varem last löönud. Menetlust lõpetades on prokurör igati õigustatult määranud isikule kohustuse osaleda pereterapeudi poolt läbiviidavas vanemlike oskuste arendamise programmis. Käesolevaks ajaks on saadud tagasiside pereterapeudilt selle kohta, et vägivalda kasutanud ema on sotsiaalprogrammi probleemideta läbinud.

17233000244 Viru RP

Menetlus lõpetati ema suhtes, kes oli tüli käigus kohelnud vägivaldselt oma 14-aastast tütart. Ema tunnistas, et ta lihtsalt n-ö ei pidanud vastu, mistõttu haaras tütrel juustest kinni ja lõi oma last korduvalt. Ema väga kahetses ja lubas, et tulevikus selline asi ei kordu ning ühtlasi märkis ülekuulamisel sõnaselgelt, et käesoleval ajal on nii temale kui ka tütrele vaja abi, kuna neil on raske leida teineteisemõistmist, mistõttu konfliktid juhtuvadki. Menetluse lõpetamisel määras prokurör isikule kohustuseks tasuda riigituludesse 430 eurot. Seitse kuud hiljem oli teine prokurör sunnitud lõpetamise määrust muutma ja isiku kohustusest vabastama, kuna see oli suutnud tasuda üksnes vähem kui poole eelmärgitud summast. Lõpetamise määrust muutnud prokurör leidis, et isik tuleb ülejäänud osas kohustusest vabastada, et mitte asetada tema perekonda (kuhu kuulub ka alaealine kannatanu) majanduslikult veelgi halvemasse olukorda. Muutmise määruse koostanud prokurör asus seisukohale, et isikule eelnevalt määrusega pandud rahaline kohustus oli ennatlik, kuna enne otsuse tegemist ei kaalutud läbi, kas sellise kohustuse täitmine kahtlustatava poolt on tema sissetulekuid ja kodust finantsseisu arvestades üldse reaalne.

17265000033 Lõuna

Menetlus lõpetati isa suhtes, kes oli rihmaga löönud oma 10-aastast poega. Menetlust lõpetades määras prokurör vägivalda tarvitanud isale rahalise kohustuse

28

250 eurot. Prokuröri sõnul oli tal menetluse lõpetamise ajal kahtlustatavaga kõne all ka võimaliku sotsiaalprogrammi määramise küsimus, kuid kuna kahtlustatav leidis, et tegemist on ühekordse juhtumiga, loomult ta vägivaldne ei ole ja ka töö iseloom ei võimalda tal programmis osaleda, siis ei peetud sotsiaalprogrammi antud juhul otstarbekaks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kõnealusele juhtumile pööratud kõrgendatud tähelepanu kogukonna poolt (kaasatud on kooli sotsiaalpedagoog ja vallavalitsuse lastekaitsetöötaja, iseloomustused lapsele ja perele tervikuna on antud nii klassijuhataja kui ka vallavalitsuse sotsiaalnõuniku poolt, lapse seisundit on hinnanud psühhiaater, lapsele on määratud tugiisik), mistõttu võib veendunult väita, et lapse õigused on olnud garanteeritud ja tema turvalisus igakülgselt tagatud. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal, lisaks oli ülekuulamisse kaasatud kooli sotsiaalpedagoog.

17233000137 (ühendatud 16233001409) Viru RP

Menetlus lõpetati osaliselt KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumisega, kui isiku süü ei olnud suur (2 episoodi, kus kannatanuteks kahtlustatava elukaaslane ja tolle alaealine laps) ja osaliselt KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumisega (6 episoodi, kus kannatanuteks samuti kahtlustatava elukaaslane ja tolle alaealised lapsed). Kriminaalmenetluse lõpetamisel määrati isikule kohustus teha 60 tundi üldkasulikku tööd. Kriminaalmenetlus on lõpetatud põhistamata määrusega. Käesoleva analüüsi käigus küsitud täiendava selgituse kohaselt lähtus prokurör eelmainitud 6 episoodi osas menetlust aluse puudumisega lõpetades sellest, et väidetavalt vägivallatsenud mees eitab oma süüd ning tema elukaaslase ja teiste pereliikmete ütlused ei ole usaldusväärsed, seevastu ülejäänud 2 episoodi osas lõpetas prokurör menetluse KarS § 202 järgi (avaliku huvi puudumisega), kuna kahtlustatav oli sellega nõus. Prokurör võib olla kõnealuses kriminaalasjas läinud tõendeid hinnates mõnevõrra kergema vastupanu teed, sest vägivallatseja pereliikmete ütluste usaldusväärsus ei tohiks põhimõtteliselt sõltuda sellest, kas kahtlustatav ise oma süüd mingis episoodis tunnistab või eitab. Alaealiste kannatanute ülekuulamised läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal. Ülekuulamisi ei videosalvestatud.

KRMS § 199 lg 1 p 1 – KRIMINAALMENETLUSE ALUSE PUUDUMISE TÕTTU

17231500307 Põhja RP

Menetlus lõpetati ema suhtes lapse kehalise väärkohtlemise faktis täpselt tuvastamata ajal. Menetlust oli alustatud lasteaia eripedagoog-nõustaja teate alusel, et tuvastamata kuupäeval 2-6 kuud varem oli lapse ema lasteaeda mineku pärast kodus tekkinud tüli käigus löönud oma 6-aastast poega kaks korda rihmaga vastu keha, tekitades lapsele füüsilist valu. Ema väitel pole seesugust juhtumit aset leidnud. Varasemad teated ema vägivaldsuse kohta puudusid. Prokurör asus seisukohale, et lapse väärkohtlemine ei ole tõendamist leidnud. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal.

17233000167 Viru RP

Menetlus lõpetati isa suhtes, kes tüli käigus oli väidetavalt võtnud oma 16-aastase tütre kaelast valusalt kinni ja löönud tütart rusikaga näkku. Isa eitab tütre löömist ja viimasele valu tekitamist. Isa arvates on tütar kirjutanud avalduse politseile oma ema õhutusel, kuna isal ja emal on käimas lahutusprotsess ning tsiviilvaidlus tütre elukoha määratlemise ja alimentide maksmise üle. Prokurör leidis, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel ei ole võimalik kõrvaldada vastuolusid kannatanu ja kahtlustatava ütlustes, mistõttu alaealise löömine ei ole tõsikindlalt tõendatud.

17233000186 Viru RP

Menetlus alustati abikaasade (naise ja mehe) suhtes, kes kahtlustuse kohaselt olid kehaliselt väärkohelnud ja hirmutanud oma poja koolivenda. Viimase sõnul oli naine tõmmanud teda valusalt kaelas olnud sallist ja mees ähvardanud sõnaliselt. Kahtlustatavate ütluste kohaselt ei ole nad poja koolikaaslast puutunud ega ka ähvardanud ja tegemist on arusaamatusega. Sündmusel tunnistajaid ei olnud,

29

kannatanul puudusid kehavigastused ja ta ei pöördunud ka meditsiiniasutusse. Enne menetluse lõpetamist esitas kannatanu ema uurijale taotluse, milles palus menetlus lõpetada. Prokurör asus seisukohale, et lapse väärkohtlemine ei ole tõendamist leidnud. Alaealise kannatanu ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal. Ülekuulamist ei videosalvestatud.

17244000150 Viru RP

Menetlus viidi läbi ema suhtes, kes kahtlustuse kohaselt oli löönud rihmaga korduvalt oma 10-aastast tütart, põhjustades viimasele füüsilist valu. Ema eitab löömist. Laps ütles ühel korral koolis, et ema lõi teda, toimunud videoülekuulamisel tüdruk aga eitas seda. Kriminaalasjas on üle kuulatud kooli sotsiaalpedagoog ja kooli meditsiiniõde, samuti kohaliku omavalitsuse lastekaitseteenistuse spetsialist. Kriminaaltoimikus on kohaliku omavalitsuse vastus, millest nähtuvalt on perekond sotsiaalteenistuse lastekaitse spetsialistide järelevalve all, perekonna suhtes on algatatud juhtumimenetlus, tagamaks alaealiste laste heaolu. Alates perekonna arvele võtmisest on teostatud perekonna elukoha külastusi, viidud läbi vestlusi emaga laste kasvatamise ja hoolduse küsimustes. Kontrollkäikudel on tuvastatud, et olukord perekonnas on normaalne. Prokurör asus seisukohale, et lapse väärkohtlemine ei ole tõendamist leidnud. Sealjuures rõhutas prokurör, et sellele vaatamata jääb perekond kohaliku omavalitsuse lastekaitse järelevalve alla ja on kooskõlastatud, et kui perekonnas täheldatakse mingeid vägivallailminguid, teavitab lastekaitsetöötaja koheselt prokuröri ja politseid. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal.

17244000211 Viru RP

Menetlus viidi läbi isa suhtes, kes oli väidetavalt tüli käigus oma 17-aastasele tütrele löönud ühel korral rusikaga pea tegumisse ossa (kuklasse), millega põhjustanud valu. Kahtlustataval ja tema lahutatud naisel on erinevad elukohad, tüli tekkis sellest, et kahtlustatava naine ja tütar tulid kahtlustatava elukohta asju ära viima. Kahtlustatava sõnul ei ole ta oma naise ega tütre vastu vägivaldne olnud. Kõnealusel korral rünnanud naine ja tütar hoopis kahtlustatavat, kes kutsus välja politsei. Prokurör asus seisukohale, et 17-aastase tütre väärkohtlemine (väidetav üks rusikalöök kuklasse) isa poolt ei ole tõendamist leidnud. Alaealine pole olnud sisuliselt ohus, tema turvalisus on olnud tagatud.

17249000033 Lõuna RP

Menetlus viidi läbi kasuisa suhtes, kes kahtlustuse kohaselt on korduvalt löönud oma 10-aastast kasutütart ja 7-aastast kasupoega lahtise käe, püksirihma, kasevitsa ja nõgestega vastu keha ja jalgu, samuti tutistanud lapsi ja tirinud kõrvadest. Lastel ainsatki vigastust ega vähimatki tervisekahjustust tuvastatud ei ole, mingeid vigastusi pole lastel märganud ei nende ema kodus ega õpetajad koolis. Kriminaalmenetluses on vesteldud laste vanaemaga, õpetajatega, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatega, kusjuures mitte keegi pole teadlik laste suhtes kellegi poolt sooritatud vägivallast. Kahtlustatav eitab igasugust vägivalda laste suhtes. Ükski tõend peale laste ütluste ei kinnita väidetava vägivalla toimumist. Tütarlapsest kannatanu on 6-7 aastase lapse arengutasemega ja saab ema sõnul sotsiaalsete oskuste tunde. Vend on väidetavalt õe poolt mõjutatav. Prokurör asus seisukohale, et kasulaste kehaline väärkohtlemine kasuisa poolt ei ole tõsikindlalt tõendatud. Kuigi vägivald laste suhtes pole käsitletud juhul leidnud kriminaalmenetluses tõendamist, on väidetava kehalise väärkohtlemise võimalus menetluse käigus jõudnud kooli ja kohaliku omavalitsuse lastekaitse tähelepanu alla, mis annab alust arvata, et laste turvalisus pole ohustatud. Alaealiste kannatanute ülekuulamised videosalvestati, ülekuulamisse oli kaasatud sotsiaalkindlustusameti ohvriabikeskuse peaspetsialist.

17265000041 Lõuna RP

Kriminaalasjas menetlus isa osas, kes kahtlustuse kohaselt oli kasutanud kehalist vägivalda oma 9-aastase poja suhtes, lükates lapse seljaga vastu pliidirauda, tekitades sellega valu. Vähimaidki vigastusi ei ole kannatanul fikseeritud, selle kohta on ka kooli meditsiinitöötaja õiend. Isa eitab igasuguse vägivalla kasutamist poja

30

suhtes. Poiss ise on ülekuulamisel väitnud, et üks kord isa tõukas, aga see oli kogemata ja laps haiget ei saanud. Psühhiaatri vastuvõtul laps isapoolsest vägivallast ei rääkinud. Kriminaalmenetlus alustati õpetaja avalduse põhjal, mille kohaselt poiss olevat koolis rääkinud, et isa kodus lõi ja lükkas. Kõnealuse kriminaalasja võib esile tuua positiivse näitena väga põhjalikult läbiviidud menetlusest, faktide igakülgsest kontrollimisest ja lapse huvide esile seadmisest. Üle on kuulatud pedagoogid, valla sotsiaaltöötaja ja psühholoog. Kriminaaltoimikus on klassijuhataja poolt poisi kohta antud iseloomustus („elava fantaasiaga, manipuleeriv, agressiivne, vägivaldne, ei viitsi õppida“), valla sotsiaaltöötaja iseloomustus pere kohta („toimuvad sotsiaaltöötaja kodukülastused, poiss on raske puudega“), psühhiaatriakliiniku arvamus („lapsel on käitumishäired ja psüühilise tegevuse eripärad; käitumisraskused ei ole tema suhtes füüsilise väärkohtlemise väljenduseks, vaid tulenevad lapse enda psüühilise tegevuse eripäradest“). Lapse esindajaks kriminaalmenetluses oli vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja. Kokkuvõttes asus prokurör seisukohale, et lapse väärkohtlemine ei ole tõendamist leidnud. Alaealise kannatanu ülekuulamine videosalvestati, ülekuulamise läbi viinud menetleja omab asjakohast väljaõpet alaealiste ülekuulamise alal.

Järeldused:

Enamik lastega seotud vägivallaga kriminaalasju saavad lõpliku menetlusotsuse poole

aasta jooksul. Laste elus on tegu aga pika ajaga, mis mõjutab nii nende turvatunnet kui

ka arengut. Lastega seotud vägivallamenetluste näol on tegu prioriteetsete

kriminaalasjadega, mille menetlemine peab olema kiirem ning mille puhul on eriti

oluline vältida menetluste kuudeks nö seismajätmist.

Kui menetlemine mingil põhjusel peatub, siis võiks olla hea praktika kannatanute

teavitamine olukorrast ning seeläbi ka laste huvide ja turvalisuse tagamise kontroll

olukorras, kus toimepanija ja kannatanu elavad koos või puutuvad omavahel kokku.

Senisest enam tuleks hinnata kaitsemeetmete vajalikkust alates vahistamisest kuni

ajutise lähenemiskeeluni, mille kohaldamine kannatanu õiguste kaitseks ja turvalisuse

tagamiseks võib olla otstarbekas. Analüüsitud kriminaalasjadest nähtub, et mitmetel

juhtudel on vägivalla osapooled ka ise juhtunu tulemusena asunud eraldi elama –

selliseid kokkuleppeid saab toetada nii lepituse kui ka käitumiskontrolli kohustuste

raames.

Kuigi selliseid näiteid on ka praegu, tuleks tulevikus kriminaalasja materjalide hulka

lisada kohaliku omavalitsuse kirjad, mis on saadetud vastusena päringutele konkreetse

isiku või pere kohta. Kui kriminaalasi jõuab prokuratuuri, tuleb ka prokuröril veenduda,

kas vägivallajuhtumiga seotud lapsed on asjakohast abi saanud ning kas nende

turvalisus on tagatud. Kriminaalasja lõpetamisel menetluse aluse puudumise tõttu

(KrMS § 199 lg 1 p 1) on prokurör sageli viimane riigi esindaja, kes juhtunuga

kokkupuudet omab. Seetõttu on ka prokuröril oluline roll tagamaks seda, et nii

kannatanul, juhtumiga seotud lastel (kui see on asjakohane) kui ka avaldajal (kui see

on kolmas osapool, näiteks kooli töötaja) säiliks usaldus riigi õigussüsteemi vastu.

Analüüsitud materjalist nähtub, et kui lapse suhtes toimepandud vägivallaga seonduva

kriminaalasja menetlus lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, siis on

seda kõikidel juhtudel tehtud KrMS § 206 lg 11 kohaselt põhistamata määrusega.

31

Lihtsustatud määruse korral on kannatanul õigus esitada kümne päeva jooksul alates

määruse saamisest menetlejale taotlus põhistatud määruse saamiseks ja pärast

põhistatud määruse saamist on kannatanul õigus selle peale edasi kaevata. Vaadeldud

juhtudel ei ole kannatanud ühelgi juhul esitanud taotlust põhistatud määruse

saamiseks.

Arusaadavalt on mingi otsustuse peale edasikaebamise õigus, selle õiguse kasutamine

ja seeläbi toimuv otsustuse põhjendatuse kontrollimine tühistamise pädevust omava

kõrgemalseisva instantsi poolt üheks kannatanu õiguste tagamise garantiiks.

Vaadeldud juhtudel näitab põhistatud määruste mittetaotlemine seda, et kannatanud

pole enese jaoks isegi mitte tõstatanud võimaliku edasikaebe küsimust. Seoses sellega

tõusetub kahtlus, et võib-olla pole vaadeldud menetlustes kannatanute õigused

tagatud mitte kõige paremal võimalikul moel. KrMS § 372 lõikes 2 on sõnaselgelt

sätestatud, et alaealise kannatanu puhul eeldatakse, et ta vajab kriminaalmenetluses

erikohtlemist ja kaitset. See ei pruugi piisav olla, kui kriminaalmenetluse lõpetamise

põhistamata määruse lõpus antakse teada kannatanu õigusest põhistatud määruse

taotlemiseks ja sellele järgnevast võimalikust edasikaebest. Vaadeldud

kriminaalasjadest oli vaid ühes volitatud alaealist kannatanut esindama kohaliku

omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Ühe kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on alaealiste

laste esindajaks olnud nende ema, kes tema ülekuulamisest tulenevalt suhtub laste

poolt kasuisa aadressil tehtud väärkohtlemise etteheidetesse skeptiliselt ja on seetõttu

selgelt subjektiivsel positsioonil. Ülejäänud kriminaalasjadest ei nähtu see, kes on

alaealise kannatanu esindajaks. Tõenäoliselt on selleks olnud lapsevanem. Seoses

sellega tõusetub küsimus, et kes peaks vaadeldud kriminaalasjades olema selleks

kannatanuks, kes kriminaalmenetluse koosseisuta lõpetamise korral taotleb

põhistatud määrust? Kindlasti ei hakka põhistatud määrust taotlema seesama

alaealine kannatanu (sageli alla 10-aastane lapseealine), tõenäoliselt mitte ka tema

lapsevanem, kes sageli võib olla subjektiivsel (kahtlustatavat kaitsval) positsioonil.

KrMS § 372 sätestatu otstarbekohaseks väljenduseks kriminaalmenetluses võiks olla

see, kui alaealise kannatanu huvide kaitse oleks tagatud asjaoludesse objektiivselt

suhtuva esindaja menetlusse kaasamise läbi, kusjuures kehtiv seadus annab selleks

võimaluse. KrMS § 41 lg 31 p 1 sätestab, et menetleja määrab piiratud teovõimega

kannatanule esindaja riigi õigusabi korras, kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et

kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega. Seega näiteks

juhul, kui ema ise on last väärkohelnud või on selliselt käitunud lapse isa (võõrasisa) ja

ema seda ei usu või ei taha uskuda (või mingil põhjusel pole huvitatud uskumisest),

määrab menetleja lapsele esindaja riigi õigusabi korras, sest kannatanu seadusliku

esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega. Asjakohane on vajadusel ühtlasi

kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja (lastekaitsespetsialisti) kaasamine menetlusse

alaealise esindajana, nagu seda oli tehtud ühes analüüsi käigus vaadeldud

kriminaalasjas. Alaealisele kannatanule riigi õigusabi korras esindaja määramisel, aga

näiteks ka sotsiaaltöötaja alaealise esindajaks kaasamise puhul oleks menetluses

kompetentne täisealine isik, kes üheseltmõistetavalt seisaks alaealise kannatanu

huvide kaitsel, kellele oleks ka arusaadav (vajadusel tuleb seda täiendavalt selgitada,

32

kui määruse vastavast viitest ei piisa) kannatanu õigus taotleda põhistatud määrust

ning kes seda vajadusel ka taotleks ja põhistustega mittenõustumisel vaidlustaks.

Vaadeldud kriminaalasjades oli vaid ühel juhul volitatud alaealist kannatanut esindama

kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, KrMS § 41 lg 31 p 1 ette nähtud võimalus

(esindaja määramine riigi õigusabi korras) oli jäänud aga täiesti kasutamata. Analüüsi

koostajate arvates peaks menetleja KrMS § 41 lg 31 p 1 kohaselt määrama alaealisele

kannatanule riigi õigusabi korras esindaja alati, kui mingilgi määral võib eeldada

huvide vastuolu kannatanu ja tema seadusliku esindaja vahel.

Samuti võiks olla heaks tavaks see, et menetluse lõpetamisel põhistamata määrusega

võtab menetleja ühendust nii avaldajaga kui ka kannatanuga ning selgitab neile

lõpetamise põhjuseid. Mitmel korral olid lastevastaste tegude puhul teatajaks

kooliõde, sotsiaalpedagoog vms isik, kellel on märkamise kohustus. Kui need isikud

avaldajana saavad vaid määruse, mis ütleb, et menetluseks alus puudub, siis võib see

tekitada paremal juhul arusaamatust ning halvemal juhul tõrksust tulevikus

õiguskaitseasutuste teavitamise suhtes. Kasulik on nii kannatanule kui ka avaldajale

selgitada, miks alati ei õnnestu vägivallategusid tõendada ning mida nemad saavad

teha selleks, et tõendamist lihtsustada.

KrMS § 70 lg 2 p 1, 2 sätestatust tuleneb, et kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe

puudub, siis on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi kaasamine

alaealise ülekuulamisse kohustuslik, kui (a) ülekuulatav on noorem kui kümneaastane

ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale või (b) ülekuulatav

on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või

seksuaalse väärkohtlemisega.

Analüüsitud materjalist nähtuvalt on nimetatud nõuet järgitud kõikide vaadeldud

kriminaalasjade puhul. Noorema kui neljateistaastase kannatanu puhul on

ülekuulamise üldjuhul läbi viinud asjakohase väljaõppega menetleja, kes on läbinud

põhjaliku täienduskoolitusprogrammi (enam kui 100 akadeemilise tunni ulatuses)

alaealiste ülekuulamise alal. Mõnedes vaadeldud kriminaalasjades on

ülekuulamisprotokolli juurde lisatud ka koopia vastavat väljaõpet kinnitavast

tunnistusest. Enamasti menetlejad kõnealuste tunnistuste koopiaid

kriminaaltoimikusse ei pane, kuna see ei ole kohustuslik ja lihtsalt eeldatakse, et

alaealistega tegeleval menetlejal on vastav väljaõpe olemas. Kuna asjakohast väljaõpet

kinnitavate tunnistuste koopiate lisamine ei ole sugugi aega ega vaeva nõudev samm,

on soovitav vastavad koopiad võimalike vaidlusküsimuste ennetamiseks alaealiste

ülekuulamisprotokolle sisaldavatesse toimikutesse alati lisada.

Juhtudel, mil menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, on alla neljateistaastase

kannatanu ülekuulamisse olnud kaasatud sotsiaaltöötaja (sotsiaalpedagoog,

sotsiaalameti ohvriabitöötaja), kusjuures ühel juhul on peetud vajalikuks

sotsiaaltöötaja kaasamist olukorras, kus alaealiste ülekuulamise alane ettevalmistus oli

ka menetlejal endal.

KrMS § 70 lg 1 kohaselt võib menetleja alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde

kutsuda lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi ka muudel

juhtudel (näiteks kui ülekuulatav on vähemalt neljateistaastane või vanem). Kuna

nimetatud olukorras pole vastava spetsialisti kaasamine kohustuslik, siis seda ka ei

33

praktiseerita. Muidugi tuleb siinkohal märkida seda, et alaealiste ülekuulamisi läbi

viivad menetlejad on enamasti läbinud vajaliku täiendkoolituse.

KrMS § 70 lg 3 sätestab, et vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse.

Sealjuures märgitakse seaduses, et KrMS § 70 lõikes 2 nimetatud juhul (näiteks siis, kui

tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivallaga)

alaealise ülekuulamine videosalvestatakse, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist

tõendina kohtumenetluses, sest alaealise vahetu ülekuulamine kohtus ei ole võimalik

tema vanuse või vaimse seisundi tõttu.

Analüüsis käsitletud kriminaalasjades on noorema kui neljateistaastase kannatanu

ülekuulamine enamasti videosalvestatud (13-st juhust 10), kusjuures noorema kui

kümneaastase ülekuulatava puhul on vastav menetlustoiming alati videosalvestatud.

Vähemalt kümneaastase kannatanu ülekuulamist ei ole kolmel juhul videosalvestatud.

Analüüsi koostajate arvates on soovitav alaealise ülekuulamine üldjuhul

videosalvestada. KrMS § 70 lõikes 2 loetletud juhtudel on ülekuulamise

videosalvestamine siinkirjutaja arvates sisuliselt kohustuslik. Vastavast õigusnormist

tulenevalt videosalvestatakse noorema kui neljateistaastase ülekuulamine (mis on

seotud perevägivallaga) juhul, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist tõendina

kohtumenetluses, sest alaealise vahetu ülekuulamine kohtus ei ole võimalik tema

vanuse või vaimse seisundi tõttu. Kõnealusel juhul oleks videoülekuulamise

mitteteostamise näol siinkirjutaja arvates tegu ju põhjendamatu riskiga, sest

ülekuulamist alustades ei tea menetleja kunagi ette, mida ülekuulatav konkreetselt

räägib ja kas tema juttu on kavas kasutada tõendina kohtumenetluses.

ABI LAPSELE

Kriminaalmenetluse käigus on vajalik rakendada asjakohaseid meetmed alaealiste

kaitseks – esmane hinnang sellele tuleb anda menetluse alustamisel ning info

lisandumisel tuleb laste huvidele ja vajadustele jätkuvalt tähelepanu pöörata.

Lastekaitsesse tuleks tagada teavitamine ja kaasamine abivajavate lastega seotud

vägivallajuhtumitest, hoolimata sellest, kas alustatakse kriminaalmenetlust või

jäetakse see alustamata.

Analüüsitud materjalidest nähtuv hea praktika on, et lastega seotud vägivallajuhtumid

kuuluvad kogukonna kõrgendatud tähelepanu alla (juhtumitest on enamasti teadlikud

ja nende lahendamisele on kaasatud kohaliku omavalitsuse pädev struktuuriüksus,

vastava kooli pedagoogid, spetsialistid psühholoogia-psühhiaatria vallast). Eelpool on

analüüsitud mitmeid kriminaalasju, kus kriminaalmenetlus menetluse aluse

puudumisel küll lõpetati, kuid menetlus viidi läbi põhjalikult, fakte kontrolliti

igakülgselt ja lapse huvid seati esiplaanile (kaasati pedagoogid, kohaliku omavalitsuse

lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, psühholoogid). Sellise igakülgse ja põhjaliku

koostegutsemise juures on lapse õigused ja turvalisus paremini tagatud ka juhtudel,

mil kriminaalmenetluslikuks lahendiks on menetluse lõpetamine aluse puudumisega

või menetluse mittealustamine samal motiivil.

Enamike analüüsitud kriminaalasja materjalidest ei nähtunud, et vägivallaga kokku

puutunud lapsed oleks saanud psühholoogilist abi, kuigi seda ei saa ka välistada. See,

34

millist abi vägivallaga kokku puutunud laps vajab ning kuidas selleni jõuda, tuleb

senisest selgemalt kokku leppida lapskannatanute kohtlemise ühtse praktika

kokkuleppes (valmib 2018 kevadel).

KOHUSTUSED JA ABI VANEMALE

Kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekusega (KrMS § 202) või leppimisega (KrMS §

2031) võimaldab panna isikule kohustusi ja seada tingimusi, mis individualiseeritud

(konkreetse asja põhise) lähenemise korral võivad olla kannatanu edaspidise

turvalisuse tagamiseks otstarbekad ja tõhusad. Praktikast võib tuua näiteid selle kohta,

kus vägivaldset ema, kes on ise mõistnud hukka oma käitumise konflikti lahendamisel

ja leidnud selle olevat ebaõige, kohustatakse osalema pereterapeudi poolt läbiviidavas

vanemlike oskuste arendamise programmis või väärkohtlejast kasuisa kohustub

hoiduma edaspidi vägivallast ja välja kolima kannatanuga ühisest elukohast.

Kohustuse panemisel tuleb igale isikule, kelle suhtes KrMS § 202 alusel

kriminaalmenetluse lõpetamist kohaldatakse, läheneda individuaalselt ja lähtuda

sellest, kuivõrd efektiivne on konkreetsel juhul mingi meetme kohustusena

rakendamine, milline on selle positiivne kasvatuslik-arendav mõju ja rakendamise

tagajärg. Kindlasti tuleb silmas pidada, et pandava kohustuse täitmine ei avaldaks

negatiivset mõju isikule ja/või tema lähedastele, kelle hulgas võib vaadeldava

vägivallavormi korral olla näiteks ka kannatanu (kahtlustatava alaealine pereliige, kes

on langenud väärkohtlemise ohvriks).

Muidugimõista ei ole otstarbekas panna isikule rahalist kohustust, mis teda ülemäära

raskelt koormaks ja mille tasumine seetõttu üle jõu käib. Selle asemel on mõttekas

isiku suunamine asjakohasesse sotsiaalprogrammi, milles osalemine oleks konkreetsel

juhul õigustatud ning selle läbimine võiks eeldatavalt osutuda kasvatuslikult ja vajalike

oskuste arendamise seisukohalt tõhusaks. Enne isikule üldkasuliku töö kohustuse

määramist tuleb välja selgitada, kas tema tervislik seisund võimaldab tal teha

üldkasulikku tööd. Samuti tuleb ka rahalise kohustuse määramisel eelnevalt kaaluda,

kas sellise kohustuse täitmine isiku poolt on tema finantsseisu ja sissetulekuid

arvestades reaalne.

Eeltoodud menetluspraktilistest näidetest nähtuvalt on prokurörid mitmel juhul

kohustanud vägivallatsenud isikut läbima asjakohast sotsiaalprogrammi ning see valik

on olnud õigustatud ja tõhus. Seevastu ühel eelkäsitletud juhtumil on prokurör

ebapiisavalt hinnanud määratava kohustuse sobivust ja efektiivsust ning määranud

rahalise kohustuse isikule, kelle puhul on see tema finantsseisu arvestades ülejõukäiv

ja pealegi ebatõhus. Samas viitasid päris otseselt asjakohases sotsiaalprogrammis

osalemise vajadusele vägivallatsenud naise enese ütlused, mille kohaselt on nii temale

kui ka tütrele vaja abi, kuna neil on raske leida teineteisemõistmist, mistõttu konfliktid

juhtuvadki. Sellele vaatamata pani prokurör lapse emale finantskohustuse, millest isik

hiljem (teise) prokuröri määrusega vabastada tuli.